VALGA NOORTE PAKASES KARASTUNUD KOOSTÖÖ

VALGA NOORTE PAKASES KARASTUNUD KOOSTÖÖ

Kes oleks arvanud, et juhuslik kohtumine vana tuttavaga Rootsi Kodukaitse võistlusel võib tuua kaasa midagi nii ägedat, nagu seda on koostöö Valgamaa Noorte Kotkaste maleva, Kodutütarde Valgamaa ringkonna ja Rootsi õhuväe vabatahtlike organisatsiooniga?

Tekst: JAANIKA VAHTRA , vabatahtlik autor

See koostöö on kestnud juba kümme aastat. Kümme aastat! Jah, see lugu on imeline näide sellest, kuidas endine Valgamaa kodutütar hoolib oma kodukohast ja seal elavatest kodutütardest ja noorkotkastest ning on Eesti ja Rootsi noortele pakkunud suurepärase võimaluse silmaringi laiendada.

KUI NALI SAAB REAALSUSEKS

2013. aastal, kui Valgamaa noorkotkaste ja kodutütarde võistkonnad käisid Rootsi Kodukaitse võistlusel meie noorteorganisatsioone esindamas, kohtas noorteinstruktor Kaimo Vahtra seal endist kodutütart Eveli Wallinit.

Loomulikult tulid jutuks vanad ajad ja ka see, et Eveli ise elab tänaseks Rootsis. Kuid kohtumise pöördepunktiks osutus naljatus, et ta võiks pakkuda meie noortele koostööd, ja just nimelt Valgamaa noortele, sest süda on Evelil ikkagi kodumail.

Naljatada ju võib, aga sellest naljaterast koorus välja tõsisem koostöö, mis on tänaseni väga tugev. Evelile on noorte rahvusvahelised suhted väga olulised. Ja pooleldi naljaga õhku visatud mõtteidu sai teoks juba 2014. aasta talvel, kui esimene grupp noori Rootsis Östersundis suusad alla pani. 2016. aastal said juba ka Rootsi noored Kuperjanovlaste rajale võistlema tulla.

MEIE NEILE, NEMAD MEILE

Kui koostööd alustasime, siis oli kindel, et kui meie saame käia Rootsis talvelaagris, siis peaks koostöö ka neile pakkuma mingisugust väärtust. Selleks väärtuseks sai Kuperjanovlaste rada, mida me igal aastal läbi viime. Miks just see? Vastus on ülimalt lihtne – Rootsis ei ole sellises formaadis võistlust. Nendele on see midagi täiesti uudset.

2015. aastal käisid Rootsist külas vabatahtlikud instruktorid, kes tegid endale alguses selgeks, mis laadi üritusega tegu. Alles pärast seda, 2016. aasta sügisel, tulid esimesed Rootsi noored meile võistlema.

Selle aasta Kuperjanovlaste rajale tuli juba viis Rootsi õhuväe tiimi. Väliskülalistest on näha, et nende tahe võita on eriti suur. Sel aastal võeti tulek palju ette tõsisemalt ja korraldati kodumaal lausa eraldi laager neile, kes Eestisse võistlustulle astuvad. Ka nende tase on kõvasti tõusnud, kui meenutada esimesi aastaid meie võistlusmatkal. 2023. aastal sai Rootsi viies võistkond lausa üldvõidu, mis on kiiduväärt tulemus, kui arvestada, et nende maal sellises formaadis võistlusi ei korraldata.

KOOL KOGU ÜLEJÄÄNUD ELUKS

Koostööüritused toimuvad meil suuresti inglise keeles, mis teeb vahel suhtlemise raskeks, kuid seeeest saame väga hea inglise erialakeele praktika. Tavaliselt ei kasutata ju meie noorteorganisatsioonides rahvusvahelisi militaartermineid. Kuperjanovlaste raja juhendite tõlkimine annab aga kirjakeele praktikat. Mõnikord võib suheldes juhtuda sedagi, et midagi läheb justkui tõlkes kaduma, see tekitab vahvat segadust ja palju nalja.

Rootsi talvine laager annab aga Eesti noorele külmades oludes majandamiseks palju teadmisi, millest meil väga ei räägita, sest meil selliseid talvesid ei ole. Rootsil on kogemused, mida meie ilmselt kodus ei saagi. Neid teadmisi oleme edasi andnud ka noortele, kel ei ole olnud võimalust Rootsi talvelaagrist osa võtta, samuti Naiskodukaitse Valga ringkonna liikmetele.

ÜLLATUSI ON PALJU

Talvelaager on meie noortele pakkunud omamoodi toredaid üllatusi. Esimesel aastal saime sõita Bandvagn’i sabas suuskadel, nöörist kinni hoides. Kui esimesel aastal ei olnud meil veel õieti aimu, mida see endast kujutab, võeti õpet suhteliselt rahulikult, kuid järgmisel aastal sõideti juba reaalsetel kiirustel. See oli midagi sellist, mida niisama kogeda ei saa ja ilmselt ei suuda ükski Ameerika mägi luua sellist meeleolu, nagu tekib suuskadel Bandvagn’i taga sõites.

Veel pakub noortele elevust jääauku hüppamine. Seda oodatakse ja kardetakse. Pigem on hirm teadmatuse ees mängus neil, kes ei ole saanud seda veel proovida. Noortele õpetatakse, kuidas saada jääaugust välja juhul, kui suuskadel liikudes peaks kogemata vette kukkuma. Siiani on noored sellega väga hästi hakkama saanud ja pärast augus käimist on nende dopamiinisaak olnud nii suur, et nad on nõus seda kasvõi kohe kordama. Sellest õppest on mõni noor saanud lausa talisupluspisiku.

Paaril viimasel korral on Rootsi õhuvägi transportinud meie noori Rootsi piires talvelaagrisse enda lennukiga, mis kindlasti ei ole sama mis tsiviillennukiga sõit. Noortele on see olnud põnev kogemus, millest on vanaduspõlveski hea lastelastele rääkida. Lennukimüra on küll kohati häiriv, aga tuleb ära kannatada.

OLULINE ON NAUTIDA

Uurides Eveli Wallinilt, kas koostöö jätkub, sain vägagi kindla vastuse, et nii see tõesti on. Kui mõlemale osapoolele vähegi sobib ja mingeid tõrkeid ei teki, siis kindlasti saame Rootsi noori näha Valgamaal ka tulevikus ning vastupidi – Valgamaa noorkotkaid ja kodutütreid Rootsimaa pinnal suusatamas. Noorte huvi koostöö vastu vaid kasvab ja see on hea. Oluline on nautida väliskoostöö iga hetke, seda nii korraldava poolena kui ka osalejana, sest selliseid hetki ja elutarkusi ei pruugi elu enam tuua.

Kindel mis kindel – nende aastate jooksul on nii noored kui noortejuhid saanud hulganisti tutvusi, mis edaspidi vaid kasuks tulevad. Isegi vahepealsed rasked aastad ei suutnud neid suhteid ja seda koostööd lõhki ajada.