SUREMATUS SOOME MOODI

SUREMATUS SOOME MOODI

Kui otsustada pealkirja ja päritolumaa järgi, võiks arvata – siin on film veoautodest, Soome masinaehituse minevikust, olevikust ja tulevikust, aga ei ole. See on film ühest Soome mehest, kellel on sisu.

Tekst ja illustratsioon: GUNNAR VASEMÄGI , vabatahtlik autor

Reklaamklipi väitel on sisu sõna, mida kuidagi tõlkida ei kannata, aga ilmselt unustasid soomlased suure tuhinaga ära, et eestlastel on olemas täpselt samasugune sõna, mille tähenduski enam-vähem kattuv.

1944. Kuskil Lapimaa pärapõrgus toimetab vaikselt Aatami. Aatami on Talvesõja käigus kaotanud pere, eluaseme, ühesõnaga kõik. Nüüd otsib ta tühermaal kulda ja loodab, et sõda jääb temast kaugemale. Aga sõda on tüütu tegelane ja jõuab otsapidi Lapimaale. Aatami lihtsa soovi minna Helsingisse panka nii-ütelda sissemakset tegema pärsib grupp natse, kes Soomest jalgalaskmise käigus kotivad vahelduse mõttes kõiki, kes teel jalgu jäävad. Sakslaste suureks ebaõnneks aga selgub, et päris kõiki vastutulevaid Soome vanamehi torkida ei ole tegelikult väga särav idee.

See film on ikka korralik küte! Mõnel puhul näidatakse kaheminutilises reklaamlõigus ära kogu filmi kõige kandvamad hetked ja ülejäänu on puhas ballast. Soome uues sõjalis-vägivaldses linateoses pole ballasti ollagi. Toore vägivallaga antakse nii vihaselt pedaali, et kõik muu võib rahulikult unustada. Samas – hoolimata vägivallast ja vereplögast, mida uhatakse vaatajale silma ikka väga suure ämbriga, on kõik alates mingist hetkest ikkagi pagana naljakas. Lõpuks on üsna võimatu ilma tõsiseks jäämata vaadata, kuidas kõikide teooriate järgi ära tapetud, auke täis ja veritsev vanamees pahalastest maksalaatikkot teeb. Hetkel, mil vägivallast tekib küllastumus, võib „Sisule“ külge riputada ka sildi kirjega „komöödia“. Mõistagi võib tekkida küsimus, kas film omal käel kuskil tundras laamendavast taadist on ikka sõjafilm. Sõjafilmil on terve joru komponente, millest üks väga tähtis osis on natsid. Kui ikka natsid on sees, siis on sõjafilm, tee, mis tahad, vaidle või trambi jalgu. Ning ka tank on olemas! Kui juba on tank, siis on sõjafilm. Igal juhul. Lisaks on olemas Soome sõjafilmi kohustuslik osa – ojas lödistav paljas mees. Pihusolevas filmis on servapidi kaasatud ka ajaloolised sündmused, aga need saavad põhimõtteliselt ära märgitud, et oleks mingisugune arusaadav raamistik ja rohkem ajalugu asjasse ei segata. Niisiis, väga brutaalne sõjakomöödia.

„Sisu“ on film, mis rõõmustab kõiki läinud sajandi kaheksakümnendatel ohjeldamatult vorbitud möllufilmide sõpru. Stsenaarium, mille jälgimine ei vaja pingutust, ekraanitäis ohjeldamatut tulistamist ja peksu, peategelase minimeeritud kõnevoog, no nii kaheksakümnendad kui veel olla saab. Kõige toredam asja juures on soomlaste oskus kõike pisut või pisut rohkem nihkesse väänata. Tõenäoliselt väga pika ajalooga oskus, ähmaselt mäletan mingeid soome muinasjutte, kus täiesti tuima rahuga kirjeldati, kuidas peategelane pärast hommikust silmapesu sõi kõigepealt ära oma ema ja siis isa. Palju õnne, nüüd on need muinasjutud vormunud filmideks.

„Sisu“ on film, mille vaataja võiks end mõneks asjaks valmis panna. Ikka selleks, et kogemus saaks kõigiti nauditav ja mingeid õelaid küsimusi ei tekiks. Esiteks. Füüsika unustage ära. Füüsika on nõrkadele, aga siin möllab närviaetud soomlane, kes kütib kirkaga lennukeid ja tõrjub edukalt panniga kuule. Teiseks. Arstiteadus unustage ka ära. Kõik, mis inimkond on vahepeal selgeks saanud inimkeha toimimise kohta, ainult segab. Suvalise traadijupiga haavade paikamine on igati okei, veremürgitus ja tõik, et mingil hetkel võib inimeses ringlev jahutusvedelik pideva lekkimise tulemusel lihtsalt otsa saada, on ebaolulised pisiasjad. Ma loodan, et mingil hetkel üllitatakse film, kus kangelane õmbleb tagasi omaenda jäsemeid, mis pool filmi varem on küljest kistud. Kõik teised variandid oleksid juba liiga lahjad. Üldse toimetab „Sisu“ sellises omaette loodusseadustega maailmas, kus mõned asjad käivadki natuke teistmoodi. Noh, umbes nagu need „Star Warsi“ kosmoselaevad, mis õhutühjas ruumis suudavad helisid tekitada.

„Sisu“ stsenaariumi kohta võib üldjoontes mainida, et üllatusi pole. Kogu tegevus on jagatud peatükkideks, mis annavad suuresti ette järgnevate sündmuste jada. Ju siis oli sel kombel lihtsam kirjutada. Ometi on puänt täitsa olemas. Kulminatsiooniks saab pidada stseeni, kus Aatami, kes tõelise Soome mehena on olnud kogu filmi vait nagu Karjala kasekänd, lõpuks ometi midagi ütleb. Ausalt, ma natuke isegi ootasin, et Aatami tekstiosa jääks veelgi napimaks kui „Guardians of the Galaxy“ Grootil, aga seekord läks niiviisi.

Väga hea, et film lõpeb just pangastseeniga. Oleks ju äärmiselt piinlik, kui kangelane jääks järgmisel päeval grippi ja kooleks tüsistustesse. Või tõmbaks midagi hingekurku ja lämbuks. Viimane on tegelikult nõrk oletus, tõenäoliselt kõnniks Aatami rahumeeles nädalapäevad ilma hingamata ringi. Ei sellist võta ussi- ega püssirohi ega partei.

Filmi lavastaja Jalmari Helander on vaatajale tuttav. Rare Exports (2010), meil tõlgiti see vist kui „Kaotatud kaup ehk jaht jõuluvanadele“ on sama mehe film. „Jõuluvanadest“ tuntud hulludele ideedele annab Helander oma uues filmis veelgi hoogu juurde. Stsenaarium, Helanderi enda kirjatöö, on saanud selline ... mõtlemissõbralik. Pead vaevata pole vaja, muudkui vaata. Puhas meelelahutus. Stsenaarium ei jäta pisukestki võimalust oletada, et nüüd juhtub midagi ootamatut. Ega ikka ei juhtu küll. Skeem on lihtne – on hea peategelane, kelle pahad tegelased närvi ajavad. Järgneb tapmine. Ja lõpus on hea peategelase ja paha peategelase lõpulahing. Jääb üle vaid nautida mängu: kes, millal, mis metoodikaga ja mitmeks tükiks. Lapsepõlves oli meie sõpruskonnal kinos aktsioonifilme vaadates tavaks üle lugeda kõik laibad. Nähtud filmid järjestasime siis saadud numbri alusel pingeritta. „Sisu“ saaks laibastamistabelis auväärse kõrge koha.

„Jõuluvanadest” on Helander kaasa rabanud ka näitlejad Jorma Tommila (Aatami) ja Onni Tommila (Schütze). Tuttavate inimestega on alati lihtsam töötada. Peamiste pahalaste osadesse on kaubeldud välisjõud. Kõige pahamat paha, Brunot, kehastab Aksel Hennie. Kui näitleja tundub tuttav, siis ei tundu, vaid ongi tuttav. Näiteks filmist „Marslane“, mis räägib Matt Damoni saavutustest kartulikasvatuse vallas. Natuke vähem paha, aga siiski üpriski paha sakslast Wolfi mängib ka välismaalane, Jack Doolan. Tema ei ole saanud nii ägedas filmis osaleda kui Hennie ja on seetõttu üsnagi tundmatu nimi. Näitlejate valik on Helanderil üsnagi õnnestunud, halba või tuima mängu ei tuvastanud. Jorma Tommila tundus rolli igati nautivat. Egas iga päev niisugust osatäitmist pakuta ka. Tõsi, teksti päheõppimisega vast väga pinget polnud, kuid võin kinnitada –sõnatud rollid võivad teinekord olla tõsine peavalu, kõik tuleb ju edasi anda sõnadeta. Aatami kuju on Tommilal õnnestunud.

Pahade natside osatäitjaid peab samuti kiitma. Näitlejad on piisavalt head ja ei käi kogu filmi ringi näoga „olen kehastunud kurjus 24/7“.

„Sisu“ on igati tore film, kui leidub natuke vaba aega, millega pole midagi tarka peale hakata. Puhas meelelahutus, ilma turskete peidetud sõnumite ja varjatud seosteta. Selle põhjal võib öelda, et kaheksakümnendad on tagasi, nagu sedastas kunagi juba Vaiko Eplik oma laulus. Laulu eest sai ta muidugi kõvasti nüplit, sest Vaikol jätkus jultumust Eurovisioon võitmata jätta. Aga laul jäi. Ning kaheksakümnendad imbuvad vaikselt, kuid järjekindlalt kinolinale tagasi. Sest film sõjast eemale hoidvast veteranist, kes ühtäkki otsustab ühe-mehe-armeena möllama kukkuda, on stiilipuhas kaheksakümnendad, ei muud. Stallone, Dudikoff, Lundgren ja kõik teised – nüüd, pensionipõlves, võetakse teil leib käest.

„SISU“

Osades: Jorma Tommila, Aksel Hennie, Jack Doolan, Onni Tommila

Lavastanud: Jalmari Helander

1 tund ja 31 minutit

Hinnang kümnepallisüsteemis:

Idee: 9. Soomest tulevatel asjadel tasub silma peal hoida.

Teostus: 9. Visuaalselt väga õnnestunud.

Näitlejatööd kokku: 8. Hea, väga hea.

Lavastajale: 7. Stsenaarium on pisut isegi liiga lihsakoeline, aga käib kah.