MUUSEUM ISIKULE VÕI RAHVUSELE?

MUUSEUM ISIKULE VÕI RAHVUSELE?

Kujutage ette varasuviselt sooja, kuid vihmast Varssavit. Linna täis muuseume ja ajalugu, rahvust täis uhkust. Poola muuseumite mastaapsus nii mõõtmetelt kui sisult rabab Eestist tulnu igal juhul jalust. Tahaks isegi öelda, et sedavõrd suuri muuseume pole mitmeski teises suures Euroopa riigis. Sestap tekkis seenevihmas marssal Piłsudskile pühendatud muuseumi ees tänaval seistes korraks isegi üllatunud tunne. Aga ainult korraks.

Tekst: MARTIN ANDRELLER , ajaloolane

Eelmistel päevadel olin koos kolleegidega turninud ehitusjärgus oleva Poola ajaloomuuseumi katusel, mõeldes aukartusega, milline peab olema selle näitusesaali suurus, kui seina ääres seisev suur lokomotiiv nägi välja nagu tikutops. Ja siis järsku marssali muuseum – esmapilgul justkui väike kodune muuseum, palistatud kõrghaljastusega. See tunne ja arusaam oli loomulikult petlik.

Rahulikku äärelinna miljöösse poleks kõrghoone sobinudki, seepärast oli see siinkirjutaja jaoks suurim külastatud personaalmuuseum ehitatud suures osas maa alla. Suurim terve senise elu jooksul külastatud personaalmuuseum. Selle projekteerinud arhitektibüroo kodulehel on näituseala pindalaks märgitud justkui 2100 m2, aga seal veedetud aja järgi võib küll arvata, et see on väga tagasihoidlik hinnang. Või siis on ruum lihtsalt nii hästi planeeritud ja kasutatud, et tundus korda paar suurem.

Väikeselt tänavalt sissepääsu poole jalutades võib jääda mulje, et teeraja lõpus asuv keskpärases mahus tänapäevane hoone ongi kõik. Tegelikult on aiasügavuses ka marssali kunagine suvemõis, milles, tõsi küll, tema enda esemeid ega mööblit praktiliselt ei ole. Sisustuses on kasutatud ajastutruid elemente ja esemeid, mille sarnaseid ta kunagi kasutas või võis kasutada.

Üpris väikese valge majakese kontrast tegelikkusega on muuseumi sisenedes selgelt tuntav. Kuigi fuajees ning kohvikus, ehk isegi sööklanurgakeses ei saa veel aimu hoone täielikust mõõdust, avaneb see külastaja silme ees kohe, kui siseneda lifti. Siinkirjutaja ei mõõtnud küll ära, aga muuseumilifti võiks vahest ära mahtuda isegi näiteks presidendi ametiauto või midagi veel suuremat. Kuigi juba lift ise oma klaaslaega on vaatamisväärsus omaette, soovitan ekspositsiooni külastamist siiski alustada algusest, kasutades hoone väliskülgedes kulgevat treppi. Nõnda jääb esiteks aega mõtiskleda võimaluste üle, mis Poola riigil olemas on. Ilma ekspositsiooni nägematagi on juba aru saada, et arhitektile pole ilmselt piiriks olnud mitte taevas, vaid seda piiri polegi üldse olnud. Nii sünnivad aga suursugused, meeldejäävad ja mõjusad lahendused. Sellise isiku muuseumiks on see lahendus vägagi sümboolne.

Mulle endale ekspositsioon meeldis, ehk just seepärast, et maja oli spetsiaalselt selleks ehitatud ning alustades päris alt, noore Józefi elust ja päritolust, jõudsime me lõpuks välja ülakorrusele ehk tänasesse.

Sisearhitekt ja -kujundaja olid näitusega oskuslikult tööd teinud. Ruumruumilt vahetusid vahendid, kuidas teavet või esemeid vaatajani toodi. Lugu kui selline algas ju marssali-eelsest ajast, tutvustas tema suguvõsa (kus oli seoseid tänase Eestimaagagi) ja jõudis lõpuks tagasivaateni Poola ajaloole. Meie grupp läbis ekspositsiooni giidi saatel vist umbes kahe tunniga ning kuigi palju peatusi me sel teekonnal ei teinud. Kõigega põhjalikult tutvumiseks arvestage kindlasti sisse üks kohvipeatus muuseumikohvikus ja aega umbes pool päeva, veel parem terve päev. Selsamal põhjusel on väga raske anda ka ülevaadet ekspositsiooni sisust või näidatust, sest – mida kirjeldada ja mida välja jätta?

Ehk üks huvitavamaid vaatepilte tehnikaajaloo vaatenurgast oli spetsiaalselt muuseumi jaoks originaalse Ford T veermikule ehitatud soomusauto. Hea küll, kuigi Ford T oli esimesi massiliselt toodetud autosid, käis mul siiski korra peast läbi mõte, kas seda autot nüüd niimoodi ümber ehitada oli mõistlik … aga arvestades kogu muuseumit – oli küll. See annab aimu muuseumisse panustatud vaimutööst ja eelarvest ning selle kõige olulisusest.

Ühest vitriinist vaatas vastu ilmselt küll igale eestlasele tuttav Vabadusrist, sest eks ole sellinegi kunagi marssalile annetatud. Üks vahest enim silma jäänud museaale, sealjuures täiesti ennekuulmatu looga, oli marssali vorm, milles ta maeti. Ometigi oli see vitriinis väljas – kuidas siis nii? Ümbermatmise käigus võeti talt vorm seljast ja viidi lesele Londonisse järele. Sel põhjusel on see reliikvia ka säilinud. Ekspositsiooni oli aga loodud ka matmiskambri täissuuruses koopia. Korraks jõudsin juba mõelda, et ega ta ometi nüüd siia ole maetud.

Tegelikult on Józef Piłsudski lugu Poola looga nii läbipõimunud ja üks. Ehk küll isikumuuseum, aitab selle läbimine paremini mõista Poola lähemat ajalugu ja selle keerulisi keerdkäike. Kuigi siinkirjutaja ei kirjeldanud põhjalikult lahti ekspositsiooni – isegi mitte I maailmasõja lahingutandri suurejoonelist ja väga suurt maastikumudelit –, on siiski tungiv soovitus seda muuseumit külastada. Eestlasele annab see kätte võtme, kuidas mõista paremini Poola kolleege ja sõpru, nende ajalugu, eeskujusid, suurkujusid. Sedavõrd suure muuseumipinna puhul oli hea näha sedagi, kuidas kuraatorid ja kujundajad olid järjepidevalt leidnud uusi esitluslahendusi, nii et külastaja ei väsiks, sest vaatamist oli tõesti küll ja veel, millest lõpuks tekib paratamatult väsimus. Muidugi sinna otsa veel jalutuskäik läbi väikese pargi suvemõisani, mis väikese valge majakesena selle kõigega tugevat kontrasti tekitab ja paneb mõtlema, et isegi meie suurkujud on ju sisimas lihtsad inimesed. Nagu meiegi.

Tahes-tahtmata tekkis selle suurejoonelise ja hästi kujundatud muuseumi puhul küsimus, kellele Eestis võiks rajada midagi sarnast. Kes Eestis oleks sellise keerulise ja tugeva elulooga? Jõudsime järeldustega Johan Pitkani. Tema roll Eesti elus, Vabadussõjas, rääkimata tema meeleheitlikust tegevusest 1944. aasta suvel ja sügisel kuni teadmata kadumiseni, annaks enam kui ainest loo sarnasele esitlemisele. Kes teab, vahest on kunagi Eestis Johan Pitka Instituut ja Johan Pitka mälestusmuuseum?

Muuseas, Eesti Sõjamuuseumi raamatukogu seinal on mälestustahvel marssalile ja marssali muuseumis on mälestustahvel kindral Laidonerile. Kui sinna satute, nõudke näha!