KAVASTU 1944 EHK UNUSTATUD SILLA LUGU

KAVASTU 1944 EHK UNUSTATUD SILLA LUGU

Kavastu on Tartu maakonnas Luunja vallas Emajõe ääres asuv pisike küla, mis on tuntuks saanud mitmete maamärkide poolest. Neist kuulsaim on loomulikult Kavastu parv, millega on võimalik väikese tasu eest ja füüsilist jõudu rakendades koos sõidukiga uhkelt Emajõge ületada.

Tekst: JANEK HAAR , vabatahtlik autor

Selle loo peategelaseks ei ole aga sugugi mitte parv ega mõni muu Kavastu väärtussümbol, vaid hoopis üks unustatud kõrge puitsild, mis sõja ajal Saksa väejuhatuse käsul Kavastusse rajati ja sai jõeületuse võimalust pakkuda vaid loetud kuud. Sild ise polekski ehk mainimisväärne fenomen, küll aga on kohalikke olusid teades selle suurus ja ehituskiirus põhjuseks, miks kergitada unustuse loori kunagiselt võimsalt militaarobjektilt.

Sõjategevust Lõuna-Eestis ja lahinguid Emajõel on ajaloolased oma teostes palju kirjeldanud, aga kahjuks on nendes väga vähe tähelepanekuid Kavastu sillast. Vaid üksikutes memuaarides on põgusalt, teiste lugude taustal mainitud selle õhkimist või eksisteerimist.

Jättes arvestamata igasugused ajutised lahendused, nagu pontoonsillad, purded ja parved, on kaua domineerinud teadmine, et kõige idapoolsem suure kandevõimega sild üle Emajõe on asunud ja asub siiani Luunjas.

Kavastu silla küll väga lühikene eksistents pole kindlasti pelgalt marginaalne ajaloodetail, mida Emajõe kontekstis täiesti tähelepanuta jätta.

KOHALIKUD SÕJAARMID

Tähelepanelik silm võib Kavastus siiani märgata viiteid ränkadele lahingutele septembris 1944, mil Punaarmee sealt Emajõge ületama hakkas ning suurem osa kohalikku hoonestust pommitamistes kas hävis või rängalt kannatada sai.

Emajõgi oli oluline maastikujoon nii kaitsjatele kui ründajatele, seega maeti sinna palju ressursse ja mõttetult kaotatud inimelusid. Loomulikult olid forsseerimise ajaks Emajõelt likvideeritud nii ajutised kui ka statsionaarsed ületuskohad, et vaenlase pealetungioperatsiooni pidurdada. Nende hulgas õhiti 25. augustil 1944 major Alfons Rebase käsul ka paar kuud varem valminud puusild Kavastus, kui viimased Saksa üksused olid sellest üle taandunud. Aga kõigest järgemööda.

Sakslaste ilmumine Kavastusse 1941. aastal toimus kuidagi märkamatult ning pärast venelaste jõhkrusi suhtuti nendesse pigem heatahtlikult. Tollal kuueaastane tüdrukutirts Aili Poska mäletab, et Saksa sõdurid pakkusid lastele kommi või šokolaadi ning seetõttu kibeleti alati nende juurde asja tegema. Samuti olid mundris võõrad olnud pikad ja ilusad poisid ning põhjustanud Kavastu neidude seas palju elevust. Kohalikku elu nad väga ei häirinud ning sõja kiuste karjatati külas endiselt loomi, käidi koolis, tehti tavapärasid igapäevatoimetusi ja peeti isegi pulmi.

Sakslaste staap pandi püsti Kavastu mõisa peahoones, aga enne suurt lahingutegevust koliti see viis kilomeetrit eemal asuvasse Viira külla. Lahingute juhtimispunkt rajati aga eesliinist umbes kilomeetri kaugusele Lepiku tallu.

Suure puusilla valmimise eel kasutasid Saksa üksused nii kohalikku parve kui kohapeal kokku pandud pontoonsilda. Eakad elanikud mäletavad, et kõiki jõeületusi valvasid mõlemal kaldal tunnimehed ning neile tuli silla kasutamisel alati esitada isikut tõendav dokument.

Kuna paljude elanike töökoht või pereliikmed asusidki teispool Emajõge, siis sõdurid jõeületust ei keelanud. Sel ajal olid lahingud ja sõda siinsest piirkonnast veel kaugel ja igapäevaelu pidi teatud piirangutega jätkuma.

KAVASTU SILLA EHITUS

Mis tingis sellise suure ettevõtmise, pole ajaloomaterjalides lõpuni selgunud, aga sakslaste põhjalikkust arvestades oli sillaehitus kalkuleeritud ja vajalik otsus. Tõenäoliselt polnud nõutud mahus varustuse vedu lõunarindele olemasolevate nappide ülesõitude kaudu piisavalt tõhus ning uus sild pakkus armeekolonnidele liikumise hajutatust ja kiirust mitmel suunal korraga.

Pealegi olid Luunja sild, parvetransport või ajutised pontoonsillad pidevalt õhurünnakute ohus ning kunagi polnud teada, kui kaua mõni ülesõit kasutamiskõlblikuna kestab.

Sillaehitus oli salajane, aga mitte lõpuni varjatud tegevus. Toona lapseeas tunnistajate räägitud infokillud ja Saksamaa arhiividest leitud materjalid Kavastu silla ehituskäskudest annavad kokku kronoloogilise ülevaate toimunust ning lubavad siduda oletused faktidega ühtseks ja loogiliseks tervikuks. Palju on veel teadmata, kuid olemasolev infogi näitab selle ajaloolise projekti mastaapsust ja organiseeritust.

Kavastus viivad jõesängini mõlemalt poolt jõge pikad ja lauged nõlvad ning ehituseelseid mõõdistustöid alustasid Saksa insenerid üsna kõrgelt mäeharjalt. Tollel ajal puudusid alal kuivenduskraavid, mistõttu Emajõe veetase oli mõnevõrra kõrgem kui praegu.

Mingil ajal hakkas üle maakonna kostma tugivaiade maasselöömise ja suurema ehitustegevuse helisid, mis kandusid kiiresti uudishimulikeni. Toonased naabruskonna poisiklutid ei jätnud loomulikult võõrale lärmile sõjaluuret tegemata ja nende meenutused annavad toimunust üsna hea ülevaate. Väga lähedale nad ehitusele alguses ei pääsenud, aga suurte auruhaamrite abil postide maasse ja jõkke rammimist jälgiti eemalt suure huviga.

Sakslastel oli ehitusperioodiks Kavastusse kohale toodud ka mobiilne saekaater, mis töötas vingudes jõepervel lakkamatult. Huvitaval kombel ei märganud kohalikud tehnika ja suure hulga tööliste kohalevedu, ilmselt toimusid suuremad liikumised vaenlase kartuses ööpimeduse varjus.

Ühel hetkel ilmusid Kavastusse sõjavangid, suures osas Vene või Ukraina päritolu naised, kes paigutati elama mõisapargis asuvasse puidust abihoonesse. Erinevatel andmetel oli neid kokku 500 kuni 2000 ja sillaehitusel töötasid nad vahetustega.

Väga ranget valvet nende üle väidetavalt ei peetud, sest aeg-ajalt sattusid nad ümbruskonna taludesse lisatoitu paluma ja sageli olid olnud küla vahel ka joobes. Pealegi polnudki neil sellistes oludes kusagile põgeneda. Arvatavasti ei keelanud reeglid neil puhkeajal kohalikes majapidamistes toidu või joogi eest abitöid teha ning paljud seda võimalust ka kasutasid.

Kust tarniti sillaehituseks kohale meeletu kogus ümarpalke, pole täpselt teada, aga vähemalt osa nendest rekvireeriti ümbruskonna elanikelt. Seda isegi paarkümmend kilomeetrit eemal asuvast Mellistest, kus need olid ühele taluõuele ladustatud uue hoone ehituseks.

Arhiividokumendid näitavad, et saematerjali hankimiseks võttis Saksa armee kasutusele ka Varal asuva saeveski, kus valmisid sillaehituseks prussid, plangud ja laudise materjal. Kas Kavastusse kohapeale veetud mobiilne puidutsehh polnud piisava jõudlusega või tekkisid masinal rikked, pole kahjuks teada.

Mitmed dokumendid väidavad, et eelnevalt oli Kavastu piirkonda suunatud ka suurem Saksa pioneeriüksus, mille vastutada jäi silla valmimine määratud kuupäevaks. Pioneeriväeosa isikkoosseisu ja autojuhte majutati osaliselt kohalikes majapidamistes, sest tõenäoliselt tekkis sakslastel suure ja ootamatu inimhulga vastuvõtmisega kohalikul tasandil probleeme.

Vangide ülesanneteks sillaehitusel olid vähem vastutust nõudvad ja füüsiliselt raskemad tööd, nagu plankude naelutamine, materjali ettevedu ja alade koristamine, Saksa spetsialistid aga planeerisid ja organiseerisid töid.

Ehitustegevuseks kasutati olemasolevat pontoonsilda, kuid tsiviilelanikud ületasid sillaehitust segamata jõge edasi parve või paatidega. Pärast uue silla valmimist viis sõjavägi aga pontoonsilla Kavastust minema ja edasi ületasid juba kõik jõge üle värskelt valminud silla.

MILLINE SEE SILD IKKAGI OLI?

Kahjuks pole valmis ehitatud sillast fotot veel leitud ja ei saa olla lõpuni kindel, et seda üldse leida õnnestub. Ajad olid keerulised, fototehnika kohalike seas haruldane ning sakslaste endi võimalikud jäädvustused rändasid arvatavasti koos taanduvate üksustega teadmatusse. Pealegi oli tegemist militaarobjektiga ning tõenäoliselt suvalisi piltnikke sinna kaameraga juurde ei lubatudki.

Spetsialistide arvates oli Kavastu sild tüüplahendusega, sellesarnaseid ehitati ka mujale, kuid siiski oli iga sild unikaalne, sest pidi sobituma kindla maastiku ja veekoguga. Tunnistajate meenutustes erineb Kavastu sild ehk pisidetailides, aga üldpilti kirjeldavad nad üsna ühtmoodi. Poolelt mäenõlvalt algava kõrge konstruktsiooniga püüti vältida järsku tõusu ja langust, et tagada transpordile kiirem ja ohutum ülesõit. Samuti polnud siis tunnimeestel tarvis mäest üles-alla käia. Kõrgelt sillalt oli valvuritel ka parem ülevaade ümbrusele ja õhuohtudele.

Silla sõiduosa oli 6–8 meetrit lai ja piisavalt tugev raske sõjatehnika kandmiseks. Meenutuste kohaselt oli sealt üle sõitnud ka roomikmasinaid, aga kas need olid roomikveokid, tankid või poolroomikud, seda tunnistajate lapsepõlvemälestused enam täpsustada ei suuda.

Suure osa transpordist moodustasid tollel ajal siiski hobuveokid või kerged sõjaväe veoautod.

Silla piirded löödi mitmes kihis diagonaalis, üks kiht ühteja teine teistpidi. Jõepealne sildeava oli piisavalt kõrge ja lai, et sealt isegi paar pisemat laeva kõrvuti mahtus läbi sõitma. Laevaliiklus ja kaubaveod jätkusid Emajõel sõjast ja ohust hoolimata.

Tugisammaste konstruktsioonid ehitati tugevad, et vastu pidada jää ja kiire veevoolu survele. Ju arvati, et sild jääb kasutusse palju kauemaks, kui tegelikult läks. Kõik detailid kinnitati omavahel pikkade nelikantnaelte ja kobadega, mida kulus ehituseks väidetavalt üüratutes kogustes.

KUSTUMATUD MÄLESTUSED

Loomulikult sai sillast Nõukogude armee oluline sihtmärk ning seetõttu oli see ka sakslaste pideva õhukaitse all. Kohalik Lembit Ilves meenutab, et õhuhäire korral kästi inimestel kiiresti varjuda talukeldritesse või metsatukkadesse, aga ehitusel osalenud vangid ja sõdurid jooksid tavaliselt peitu mõisaparki põlispuude varju.

Keelust hoolimata läksid poisikesed siiski sageli jõel toimuvat uudistama, sest lapsed teadsid silla lähedal kaldaäärses asuvatest Saksa kiirkaatritest, mis häiretele alati reageerisid. Need olid hästi maskeeritud, varustatud õhutõrjekahuritega Flak ning julgestasid ehitustegevust ja hiljem sillaületusi ööpäevaringselt.

Kaatrite ilmudes kadusid tavaliselt kiiresti ka viisnurki kandvad sõjalennukid, sest õhutõrjerelvi Vene lendurid kartsid. Lembit mäletab selgelt ka võimsat tulistamismüra, kui need kaatrid silla kaitsel õhuvaenlast tõrjusid.

Mõned ründelennud siiski jõudsid Kavastusse hävingut külvama ja seega polnud ohutus hoolimata vastumeetmetest kunagi lõpuni kindel. Seetõttu lahkusid paljud elanikud ka Kavastu külast ajutiselt turvalisemasse piirkonda elama, teadmata, mis saab nende kodudest ja edasisest saatusest.

Nüüdseks 88aastane Aili Poska mäletab võimsat silda hästi ja meenutab naljatades, et on sellest üle käinud täpselt poolteist korda. Esimene kord käis ta koos vanaemaga teisel pool jõge toidupoes, aga teisel korral koos isaga silla keskele jõudes algas ootamatult õhuhäire ning neil tuli tuldud teed tagasi peitu kiirustada.

Teisel pool Emajõge Kastre mõisahoones elanud Valve Pärna meenutustes eemaldusid nad sõja lähenedes perega hobuvankril üle Kavastu silla, sest töökohustuste tõttu polnud emal varem võimalik olnud külast lahkuda. Kui nende vanker oli jõudnud jõest pisut kaugemale mõisaalleele, õhiti sild nende selja taga suure mürinaga. Need lapsena kuuldud helid kajasid Valve kõrvus veel aastakümneid hiljem.

Jaan Veider (s 1939) on meenutanud, et käis sillaehituse ajal mitmel korral isaga Emajõel kalal ja Vene lennukid püüdsid tihti sakslaste ehitustöid õhurünnakutega häirida. Jaan koos isaga, nagu teisedki kalamehed, peitsid end neil kordadel paadiga roostikku ja püüdsid seal märkamatuks jääda. Õnneks kohalikest keegi nende rünnakute käigus teadaolevalt viga ei saanud ja ka hirmutundega harjuti lõpuks uskumatul kombel ära.

ELU PÄRAST SILDA

Peale lahingutegevuse lõppu, kui rinne oli liikunud Kavastust kaugemale põhja suunal ja suurem oht möödas, tassisid kohalikud laiali enamiku sillast järele jäänud puitmaterjali, samuti kangutati sillajäänustest välja naelad ja muud kinnitusvahendid.

Osaliselt saeti maha ka silla tugipostid, sest materjal oli kõrges hinnas ning kodudesse veeti kõik, mis tundus vähegi kasutamiskõlblik. Ehitust ja taastamist vajas ju kogu sõjast piinatud ja räsitud piirkond. Siiani on külas säilinud mitmeid hooneid, kus sillast pärit puit ja naelad toona kasutust leidsid.

Emajõkke surutud tugivaiad ulatusid veel kaua veest välja ning koristati puksiiride abil alles 1950. aastate esimesel poolel, kui need hakkasid praamiliiklust segama ja muutusid ohtlikuks. Vastaskalda tugipostid eemaldati maapinnalt samuti 1950. aastatel maaparandustööde käigus ja sellega kadusid sealt kõik silla jäljed.

Silla Kavastu-poolsete tugipostide jäänused aga annavad endast mäenõlval märku siiani, turritades mitmes lõigus isegi läbi paksu asfaltkatte, ning kõik uudishimulikud võivad ise selle uskumatu ilmutuse tunnistajateks olla. Kunagine sild sooviks nagu veel 80 aastat hiljemgi oma ammust eksistentsi möödujatele meelde tuletada.