Pruunkaru Eestis

- KAANELUGU Pruunkaru Eestis

TEKST MATI KAAL FOTOD JÜRI JÕEPERA

Pruunkaru on meie mail tõeline põlisasukas, kes luusis siinsetel aladel aeg-ajalt ringi juba hilisjääajal kasvanud hõredates kuuse- ja kasepuistutes. Toona polnud toidutingimused aasta ringi äraelamiseks tõenäoliselt veel küllaldased.

Paleontoloogiliste leidude põhjal otsustades olid pruunkarud siin kindlasti paikselt olemas holotseeni alguseks ja selle keskpaigas, umbes 4000 aastat tagasi. Neid võis arvukalt kohata isegi Lääne-Eesti saarestikus. Päris ära kadunud pole nad siit vahepealse aja jooksul kordagi, kuigi sadakond aastat tagasi polnud karusid siinmail tõenäoliselt enam kui kümmekond. Kui võtta aluseks praegused ametlikud seireandmed, siis on Eesti pruunkarude arvukus viimase saja aastaga suurenenud sada korda.

Suhtumise kukerpallid

Suhtumine karudesse on meie ühiskonnas teinud mitu kukerpalli. Nende asurkonna madalseisust hoolimata märgib näiteks sensatsioonilise pealkirjaga artikkel „Huntide ja karude hädaoht kodumaal“ 1922. aastal ajalehes Kaja, et pärast sõda on Viru- ja Tartumaa metsades taas karusid nähtud ning kutsub üles neid armutult hävitama. Et karude pideva hävitamise traditsioon oli meil ajast aega sügavalt juurdunud, siis langesid niisugused üleskutsed üsnagi viljakale pinnale. Omaaegse metsavahi Julius Tarumaa sõnul maksid mõisnikud neile metsavahtidele, kes avastasid karu talikoopa ja hoidsid selle mõisnike jahipäevani puutumatuna, märkimisväärselt suuri summasid. Toonaste ülikute jahiseltskondadele olid karujahid siinsete tsaaririigi pealinnale suhteliselt lähedaste mõisate maadel olnud pikka aega hinnatavaim jahiliik.

Olukord paranes alles järgmisel kümnendil, kui ajakirjades Eesti Mets, Eesti Kütt ja Loodusvaatleja hakkasid ilmuma väikese arvu entusiastide vastupidiste üleskutsetega artiklid. Need päädisid 1934. aasta jahiseadusega, kus tagati pruunkarule vabariigi lõpuks siiski enam-vähem täielik kaitse. Edaspidi kosus karuasurkond visalt, aga kindlalt mõningate tõusude ja mõõnadega ning jõudis eelmise sajandi keskpaigaks ligi paarisaja isendini, misjärel märgati selle silmatorkavat allakäiku. Toonane ENSV looduskaitse ja metsamajanduse ministeerium pöördus Tartu ülikooli poole palvega hinnata pruunkaru asurkonna seisundit ja seda mõjutavaid tegureid Eestis ning teha ettepanekuid selle edasiseks majandamiseks. Sellest sai 1968. aastal minu kui toonase diplomandi lõputöö teema.

2022. aasta loom on karu. Karuaasta avatakse pidulikult rahvusvahelisel karupäeval 23. märtsil Tallinna loomaaias.

Karureservaadid

Selgus, et pruunkarude asurkonna elujärg käib meil tõesti allamäge ja siinsete mesikäppade koguarvuks ei saa pidada enamat kui napilt 120 isendit. Nendest umbes 90% kuulus põhiliselt Alutaguse ja Jõetaguse loodusmaastikumassiive hõlmavasse valdavalt paikse eluviisiga Kirde-Eesti asurkonda, mille tuumik asus toonase Tudu metsamajandi idaosas. Ülejäänud kümnendik meie karukonnast aga moodustas n-ö EdelaEesti asurkonna. Sealsed mesikäpad hulkusid laialt piki Vahe-Eesti loodusmaastikumassiivi ringi (Kõrvemaast kuni Uurissaare ja Jäärjani) ega talvitunud aastaid järjest samas piirkonnas, nagu see oli tavapärane Kirde-Eesti karudele. Lisaks leidus üksikuid väga liikuva eluviisiga isendeid ka mõnel pool mujal, kus oli suuremaid metsi ja rabasid.

Lähem analüüs näitas, et enim takistas meie karukonna kosumist talvine koopajaht, mille käigus sai otsa palju

Karudega kohtumiste rohkuse põhjal näib, et Eestis hakkavad pruunkarudele sobivad elupaigad täis saama.

Kohtumisel karuga võib inimese jaoks olukord muutuda täbaraks vaid siis, kui sattuda juhuslikult poegade ja emakaru vahele.

pesakondi, ja üsna süsteemitu karujahilubade välja andmine. Seejärel keelustatigi Eestis talvine karujaht ja kehtestati siiani muutumatuna püsinud karujahihooajaks periood augusti algusest oktoobri lõpuni. Samuti kehtestati küttimise piirmääraks 5% asurkonnast, eelistusega suurematesse kahjustuskohtadesse, kus nuhtlusisendid kippusid mesilaid rüüstama või muul moel probleeme tekitama.

Võttes eeskujuks Jeleni jahimajandi Jugoslaavias, muutis ENSV looduskaitse ja metsamajanduse ministeerium 1973. aastal omavahel külgnenud Tudu ja Mustjärve riiklike jahimajandite tegevusplaani, kohustades neid pöörama teistest liikidest enam tähelepanu just karudele. Neile korraldati kevaditi tapamajajäätmetega lisasöötmist, rajati söödapõlde jne ning metsakorralduse käigus lülitati metsakasutusest täielikult välja kaks, tõsi küll väikest karureservaati (848 ha ja 295 ha), kus püüti tagada loomadele täielik rahu kogu aasta.

Need meetmed ei jäänud tulemusteta. Kuigi Eesti iseseisvuse taastamise järel kaotati ära riiklikud jahimajandid, püsisid põhilised piirangud ja üldsuse hoiakud endiselt. Praeguseks on meie mesikäppade arvukus, osaliselt tõenäoliselt küll ka Venemaal Uuralitest lääne poole jäävatel aladel toimunud fluktuatsiooniprotsessi toel suurenenud tuhatkonna isendini. Juurdekasv on möödunud poolesaja aastaga olnud kaheksakordne hoolimata asjaolust, et viimastel aastatel on meil välja antud karulubade hulk lähenenud kümnele protsendile asurkonna suurusest.

Taliuinak

Pruunkaru pole päris tavaline kiskja üsna mitmel põhjusel. Eelkõige muidugi segatoidulise eluviisi tõttu. Meie piirkonnas ja mitmel pool mujal parasvöötmes elavate karude toidus on taimne ollus loomse toidu kõrval isegi ülekaalus. Aga näiteks Põhja-Karjalas ja Koola poolsaarel elavate pruunkarude kisklustase on oluliselt suurem.

Talvel pole meie karudel isegi kõige parema tahtmise juures võimalik nii suures koguses taimset toitu leida, et oma kogukat keret aktiivses tegevuses pidada. Seetõttu heidavad nad selle aja üle elamiseks taliuinakusse. Sel ajal nende elutegevus küll tunduvalt aeglustub, ent mitte nii suurel määral, kui tõelist talveund magavatel liikidel, nagu

siilid, unilased jt. Mõnes lõunapoolses levila osas on pruunkarud aga aasta läbi aktiivsed.

Enne taliuinakusse jäämist koguvad karud endale küllaldase rasvavaru, mille varal kevadeni söömata ja joomata vastu pidada. Olenevalt aastast kestab nende taliuinak meil novembrist aprillini, kusjuures viimasena ilmuvad talikoopast välja talvel poeginud emakarud. Pojad sünnivad tavaliselt jõulude paiku, kaaluvad 300–500 grammi ja on üsna abitud. Varasemas kirjanduses leidub sageli andmeid, nagu sünniksid karude pojad veebruaris, aga selline eksiarvamus tuleneb ilmselt sellest, et veebruaris-märtsis metsatööde või jahtide käigus koopast välja peletatud karupojad tundusid nii väetid, nagu oleksid alles äsja sündinud.

Karu ja inimene

Eestis karud inimestele üldjuhul ohtlikud pole. Valdavalt öise eluviisiga, pelglik ja ettevaatlik elukas ei satugi enamasti inimeste vaatevälja ja nende olemasolu reedavad vaid jala- ja tegevusjäljed maastikul. Täbaraks võib olukord muutuda vaid siis, kui sattuda juhuslikult poegade ja emakaru vahele, kui neil emainstinkt hirmu üle valitsema kipub.

Kui pole just eesmärki karuga kohtuda, siis on mõistlik metsas liikudes aeg-ajalt häält teha või mingil muul moel end kergemini märgatavaks muuta. Siis kannavad karud selle eest ise hoolt, et inimesed neile liiga lähedale ei satuks. Kui aga kohtumine peaks siiski toimuma, ei tohi mingil

Karude juurdekasv on möödunud poolesaja aastaga olnud kaheksakordne.

Suhtumine karudesse on meie ühiskonnas teinud mitu kukerpalli.

juhul jooksu pista, vaid tuleks mahedal toonil häälitsedes rahulikult eemalduda. Soovitatav ei ole ka otse karu silmadesse põrnitseda, sest sedagi võib kiskja tõlgendada agressiivsuse avaldusena. Ohtlikke hulkurkarusid, nagu nendest Siberiga seotud kirjatükkidest võib lugeda, pole meil Eestis mitte kunagi ette tulnud.

Hulkurite tekke põhjus on sealsete karude ühekülgne harjumus end taliuinakuks valmistudes peaasjalikult ainult seedermänniseemnetega nuumata. Kuigi muud toitu leidub ümbruses külluses, pole nad harjunud seda sööma. Seedripähkliikalduse korral ei suuda kõik sealsed karud küllaldast rasvavaru koguda ega saa seetõttu taliuinakusse heita. Nad kondavad lumises metsas ringi, jäävad järjest lahjemaks ning on pahurad ja ründavad kõiki, keda oleks võimalik põske pista. Niisugused karud on muidugi ka inimestele üliohtlikud.

Üldtuntud on karude kirg mee järele. Mesilate, eriti metsadesse paigutatud tarude rüüsted ongi kõige sagedasemad karude korda saadetud kahjustused. Lisaks kaerapõldude räsimine ja metsalähedaste viljapuuaedade rappimine. Ainus enamvähem tõhus kaitse on niisugusel juhul senini olnud hoolsalt rajatud võimsa generaatoriga elektritara. Väärib märkimist, et loomad tajuvad elektromagnetvälja ja aduvad, kas karjusel on vool ikka sisse lülitatud või on kontuur kusagil juhuslikult lühistatud. Vooluta või nõrga generaatoriga tarad karusid ei pea.

Viimasel ajal on olnud kuulda inimeste juhuslikest kohtumistest karudega väljaspool metsi ja neid on varahommikul või õhtueelsel ajal maanteeäärsetel orasepõldudel mobiiltelefoniga videole püütud. Niisuguste juttude rohkuse põhjal näib, et Eestis hakkavad pruunkarudele sobivad elupaigad täis saama.

Tundub, et mõistlik oleks nende arvukuse suurenemist edaspidi pisut ohjeldada ja määrata mõneks ajaks karude iga-aastaseks küttimislimiidiks koguni 10–15% asurkonnast. Muidugi tuleks endiselt eelistada piirkondi, kus karud kipuvad kultuurmaastikele ja lasta sihipärasemalt just nuhtluseks muutuvaid isendeid. Vastasel juhul suureneb tõenäosus, et lähiaastail võivad inimesed karud juhuslikult tupikusse ajada või ilmuvad nood asulatesse prügikonteinereid revideerima. Niisugused olukorrad pole aga enam inimestele ohutud.