4 minute read
Ainuraksed parasiidid
TEKST EPP MOKS veterinaar- ja toidulaboratooriumi bakterioloogiapatoloogia osakonnajuhataja FOTO SHUTTERSTOCK
Ligi aasta Eesti Jahimehes tutvustatud koerte haiguste sarjas on senini tähelepanuta jäänud ainuraksed parasiidid.
Advertisement
Nagu nimigi ütleb on ainuraksed üherakulised mikroorganismid, enamik liikidest ei ole palja silmaga vaadeldavad. Ainuraksed imendavad elutegevuseks vajalikud ained endasse läbi rakupinna. Parasiitsed organismid, kes elavad peremeestes, kasutavad intensiivse nakkuse korral märkimisväärse osa oma peremehe ressurssidest. Nõrga nakkuse korral võib peremees saavutada kontrolli parasiitide üle: olla küll nakatunud, kuid kontrollida parasiitide arvukust nii, et need ei põhjusta peremehe haigestumist.
See artikkel annab ülevaate koerte soolestikus parasiteerivatest ainuraksetest. Kirjatükk pole mõeldud hirmutamiseks ega paanika tekitamiseks, vaid silmaringi laiendamiseks nende omapäraste eluvormide kohta.
Eestis ei ole tehtud eriuuringuid, mis keskenduks koertel või ka looduslikel koerlastel esinevatele ainuraksetele. Varasemate uuringute põhjal võib öelda, et need väikesed organismid ei ole koertel kõige sagedasemad parasiidid. Nagu paljudes teisteski riikides on ka meie koerad enamasti nakatunud ümarussidega, kuid ainuraksed on populatsioonis (sh looduslike peremeeste abil) olemas ning võimaluse korral valmis juhust kasutama.
G. lamblia põhjustab haigestumist nii inimesel kui ka loomadel.
Kolm perekonda
Ainurakseid iseloomustab aktiivse, toituva ja sigiva raku staadium peremehes ning passiivse tsüsti staadium väliskeskkonnas. Eestis põhjustavad koerte nakatumist ainuraksetega peamiselt kolme perekonna parasiidid: Giardia, Cystoisospora ja Cryptosporidium.
Perekonda Giardia kuuluvad tilgakujulised viburitega ainuraksed, kes elavad ja sigivad peensoolevalendikus. Igas Giardia rakus on kaks tumedamalt värvunud tuuma, kummagi tuumaga on seotud neli viburit – need koos tilgakujulise kehakujuga annavad Giardia'le väga iseloomuliku väljanägemise.
Giardia'd on levinud kogu maailmas, nakatades väga paljusid peremeesliike: imetajaid, linde, kahepaikseid. Arengutsükli poolest on nad parasiitsete ainuraksete seas ühed lihtsamad. Giardia rakuline, sigiv vorm paikneb peremehe peensooles vabalt või kinnitudes sooleseinale. Parasiidi soolevorm (trofosoid) paljuneb pikipooldumise teel ja soolestikus edasi liikudes Giardia'd entsüsteeruvad. Roojaga satuvad tsüstid väliskeskkonda, kus nad võivad nakkusohtlikuna säilida ligi kaks kuud (madalatel temperatuuridel säilivad paremini) ning uued peremehed nakatuvad suu kaudu, puutudes kokku saastunud vee, toidu või pinnasega. Nakkus on sagedasem noorloomadel, kellel võib tekkida kõhulahtisus. Giardia'd nakatavad paljusid peremeesliike, seega võivad kodukoread inimeselt nakkust saada (nt lakkudes tsüstidega saastunud käsi) ning loomulikult ka vastupidi: nakatunud koer võib nakkuse edasi kanda inimesele.
Perekonna Cystoisospora liigid on eosloomade (Apicomplexa) hulka kuuluvad parasiidid, neil ei ole vibureid ega ripsmeid, kuid nende rakupinnas on sellegipoolest liikumisaparaat, mis võimaldab neil pindadel n-ö libisevalt kulgeda. Sama liikumisaparatuur on seotud peremeesrakku tungimisega. Erinevalt Giardia'test, kes elavad soolevalendikus, on tsüstoisospoorid rakusisesed parasiidid, elades soole epiteelirakkudes.
Elutsükli poolest on tsüstoisospoorid märksa keerulisemad: peremehe soolerakkudes toimub nii parasiitide mittesuguline (jagunemine) kui ka suguline sigimine (geneetilise materjali vahetamine rakkude vahel). Soolerakkudesse tungivat, spetsiaalse rakku sisenemise süsteemiga parasiidi järku nimetatakse sporosoidiks. Rakku jõudnud, arenevad sporosoididest skisondid – see on parasiidi arengujärk, mis on spetsialiseerunud parasiidi arvukuse suurendamisele peremehes – skisondi staadiumis toimub paljunemine jagunemise teel. Skisontidest arenevad gameedid: nn emas- ja isasrakud. Need rakud purustavad algse
raku, mille parasiit nakatas, ning tungivad uutesse rakkudesse. Isas- ja emasgameedi kokkusaamisel rakkudes need ühinevad ning moodustub sügoot, mis omakorda areneb ootsüstiks (munakujuline paksuseinaline tsüst, mille ülesanne on vastu pidada keskkonnas). Ootsüstid väljuvad peremehe soolerakkudest ning kanduvad soolesisuga väliskeskkonda, kus uued peremehed need alla neelavad. Ootsüsti sissesöömisel vabaneb sellest kaheksa sporosoidi, kes on valmis uusi soolerakke nakatama. Nakkus on sagedasem noorloomadel, kellel võib esineda kõhulahtisus.
Tsüstoisospoorid on valdavalt liigispetsiifilised, mis tähendab, et inimese liigid ei nakata koeri ega vastupidi, kuid osal selle perekonna ainuraksetel, sh koerte parasiitidel, võivad elutsüklis olla säilitusperemehed. Säilitusperemehesse sattudes tungivad sporosoidid sooleseina veresoontesse ja liiguvad vereringe abil keha eri kudedesse, kuhu nad võivad jääda soikeseisundisse aastateks. Parasiidi areng jätkub, kui „õige peremees“ sööb nakatunud säilitusperemehe kudesid.
Perekonda Cryptosporidium kuulub palju liike, osa neist on teadaolevalt liigispetsiifilised, teised aga võivad nakatada mitut peremeesliiki, säilitusperemehi neil ei esine. Krüptosporiidid kuuluvad nagu ka tsüstoisospoorid eosloomade hulka ja ka nende elutsükkel on sarnane: sporosoidid nakatavad peremehe sooleepiteeli rakke. Soolerakkudes toimub kõigepealt suguta, seejärel suguline paljunemine, mille tulemusena tekivad sügoodid. Sügoodid moodustavad ootsüste, mis on ühtlasi parasiidi nakkusvorm. Sarnaselt eespool kirjeldatud parasiitidega võib krüptosporiidi nakkus tekitada kõhulahtisust.
Siinkirjeldatud parasiidinakkused võivad kulgeda subkliiniliselt ehk märkamatult, nii et koertel haigustunnuseid ei esine. Enamasti on nakkuse korral tegemist noorte või nõrgestatud organismiga peremeestega. Kahtluse korral on veterinaararstidel kerge ainuraksete nakkus kindlaks teha ning ravida. Meeles tuleb aga pidada, et kõhulahtisusel on ka teisi põhjuseid ja omal käel igaks juhuks lemmikut ravida ei ole mõistlik.
KASUTATUD KIRJANDUS
https://www.cdc.gov/parasites/ T. Järvis (2011). Veterinaarparasitoloogia 3. osa. Algloomtõved. Y. Feng ja L. Xiao (2011). Zoonotic Potential and Molecular Epidemiology of Giardia Species and Giardiasis Clin Microbiol Rev. 24: 110–140. doi: 10.1128/CMR.00033-10. L. Xiao, R. Fayer, U. Ryan, S. J. Upton (2004). Cryptosporidium Taxonomy: Recent Advances and Implications for Public Health Clin Microbiol Rev. 17: 72–97.doi: 10.1128/CMR.17.1.72-97.2004.
