Raamat Ida-Virumaa jahinduse ajaloost

- RAAMAT Raamat Ida-Virumaa jahinduse ajaloost

Jõulurahu pidulikul väljakuulutamisel Mäetagusel esitles Ida-Viru jahimeeste selts värskelt trükist ilmunud teost, kus on kuus ja poolsada lehekülge tihedat teksti ja rohkelt fotosid.

Küsimustele vastab Ida-Virumaa jahimeeste seltsi juhatuse esimees Marko Vinni.

Kui kaua aega võttis sellise mahuka teose koostamine?

Ideest raamatu kaante vahele saamiseni kulus natuke üle kahe aasta. Sellest ajast 1/3 kulus info kogumisele, 1/3 kirjutamisele ning 1/3 kujundamisele ja trükkimisele. Kui üdini aus olla, siis õigupoolest oleks raamat vajanud veel õigekirjakontrolli ja kohatisi sisutäpsustusi. Kahjuks surusid peale tähtajad ja seetõttu on sisse lipsanud vigu. Perfektsionistina ei saa ma täiesti rahul olla. Kui üks silm kõvasti kinni pigistada, siis aga võib üpris rahule jääda.

Eelkõige on raamatu eesmärk talletada, kuidas nii Eesti kui ka IdaVirumaa jahindus on arenenud. Nagu eessõnas ütlen, on see raamat vajalik eilsetele ja tänastele, aga eelkõige tulevastele jahimeestele. Koostamine algaski ju sellest, et soovisin ise saada vastuse mõnele küsimusele. Kui ma vastust ei saanud, siis hakkasime koos otsima.

Autor Anne Nurgamaa on sõelunud läbi tohutu materjali. Eriti väärtuslikud on ajaloolised fotod ja dokumendid, mis kajastavad jahisektsioonide, -seltside ja jahtkondade igapäevatööd. Kuidas õnnestus kogu see materjal kokku koguda?

Kui olin Annelt selle „õnnetu“ jah-sõna kätte saanud, et ta võtab nii suure töö ette, siis andsime kohe jahtkondadele teada, et otsime jahiajalugu ja sealhulgas pilte. Jahtkondade ajaloo-osa ongi sellepärast nii erinev, et suuresti koostasid nad selle ise.

ANNE NURGAMAA Jahisarve kaja. Kiviõli jahindusklubist Ida-Viru jahimeeste seltsiks

• Ida-Viru jahimeeste selts 2021 • 656 lk

Anne lisas rahvapärimuste ja jahikommete osa, mis andis minu silmis palju juurde. Mis jahiraamat see ilma jahijuttudeta ikka oleks!

Külastasin 2020. aastal kõiki Ida-Virumaa jahtkondi. Palusin neilt, et nad otsiksid oma arhiividest ja vanematelt jahimeestelt pilte ning muud infot. Midagi leidsime ka seltsi hoonest, arhiividest. Töötasime läbi sadade kilode kaupa materjali. Mul endal õnnestus mõned vanemad pildid saada kätte pudeli viina eest. Seega on hundijalaveel praegugi oma vääring täitsa olemas.

Raamat ei ole pelgalt IdaVirumaa jahinduse ajalugu aastast 1948. Sissejuhatav peatükk on pühendatud jahipidamise ajaloole kogu Eestis, samuti on eraldi peatükid ulukipopulatsioonidest, jahitrofeedest, ulukitest rahvapärimustes, jahikommetest ja -eetikast jne.

Meil oli autoriga kohe enam vähem ühesugune ettekujutus, milline see raamat peaks olema. Kumbki ei uskunud, et see lõpuks nii mahukaks kujuneb. Anne lisas rahvapärimuste ja jahikommete osa, mis andis minu silmis palju juurde. Mis jahiraamat see ilma jahijuttudeta ikka oleks! Lõpuks tekkis ka kogu Eestit haarav tervikpilt, mis on suuresti Anne teene. Kui juba hakkasime tegema, siis tegimegi natuke põhjalikuma ja kobedama.

Kui teised maakondlikud jahiühendused soovivad tulevikus oma ajalugu koostada, siis mida võiksid neile soovitada?

Kõige õigem oleks loota, et kuskilt pudeneb veel mõni huvitav või ajalooline fakt. Meil tuli välja palju nn kadunud materjali, sest raamatu koostamisest räägiti palju. Materjali laekus inimestelt, kellel pole jahindusega

mingit kokkupuudet, aga kunagi oli vanavanaisa jahimees või oli keegi vanast majast materjali leidnud ja selle talletanud.

Kui maakonnas on jahimehi, kes mõlgutavad mõtet ajalugu otsida või säilitada, siis võiks hakata pihta vanadest jahimeestest ja neilt mälestused kätte saada. Meie kogemus näitas, et kui täna ei lähe, siis homme pole kahjuks enam kuhugi minna ega kelleltki küsida.

Lõpuks on vaja head meeskonda. Tuleb leida inimesed, kes on pühendunud, kellel silm särab ja kes tahavad seda teha. Meil vedas Annega väga! Ta oli väga pühendunud, ei istunud, käed rüpes, ega oodanud, et meie kogu materjali kokku tassiksime. Ta tegi ise samuti päris palju tööd, et info kätte saada: suhtles jahimeestega, tuhlas mööda arhiive ja muuseume. Väga tähtis inimene oli raamatu kujundaja Eike Ülesoo. Süüakse ju ikka silmadega. Raamat on tõesti hästi pakendatud.

Millised on Ida-Virumaa jahipidamise eripärad? Mis on siin teistmoodi võrreldes ülejäänud Eestiga?

Filmikunstist õnneks midagi üle võtta ei ole ja metsa minnakse ikka jahile, mitte ainult lõbusalt aega veetma. Jaht algab hommikul rivistusega ja lõpeb õhtul maksa praadimisega, kui Diana on saagiga õnnistanud. Eesti jahindus on ju üles ehitatud võrdsetel alustel ja toetub õigusaktidele.

Jaht on muutunud kindlasti digitaalsemaks. Tehnoloogia areng võimaldab jahte jälgida ja paremini korraldada.

Kindlasti on Ida-Viru jahtkondades palju muu emakeelega jahimehi. On jahtkondi, kus kodumaa keelt üldse ei räägita. See ongi üks suuremaid eripärasid. Võõrkeelsed jahimehed ammutavad jahiinfot peamiselt naaberriigist ehk Venemaa kanalitest. Vahel võib tulla ette, et jahimehed küsivad keset jahihooaega ilveseluba, kuigi Eestis pole ilvesejahti juba mitu aastat lubatud pidada. Või on hundijahil tõmmatud metsatukale ring peale VHS-i kasseti kiledega, kuigi meie oleme harjunud kasutama selleks lippe. Aga nii tehakse idapiiri taga ja see töötab – järelikult tuleb nii teha.

Eripäraks võib pidada tehismaastikke, kaevandusalasid, mis loodus nüüdseks tagasi võtnud. Loomadlinnud hõivavad need väga hea meelega. Siiski oleme Eesti osa ja ega me ennast väga teistele vastandada taha. Oleme nõus panustama Eesti jahindusse jõu ja nõuga.

Mis rõõmustab, mis teeb muret? Kas ulukipopulatsioonid on hea tervise juures?

Ida-Virumaa jahimeeste seltsi juhatuse esimehe pilguga näib jahinduse tulevik helge. Mitte ainult siit tuhamäe otsast vaadatuna, vaid kogu Eestis. Nii kaua, kui suudame ühtsena ja teisi arvestavalt toimetada, oleme kindlasti tugevad. Pean silmas, et arvestame üksteise ja ulukitega. Elu on näidanud, et rind kummis ja oma egole surudes kaugele ei jõua. Põhimõtete eest peab kindlasti kaljuna seisma, aga et suuri asju teha saaks, tuleb osata ka oma tahtmistest lahti lasta ja seista üldsuse soovide eest.

Jahimehed on ühiskonna läbilõige ja kõigil on erinev taust. Kui metsandusliku haridusega inimesed kokku saavad, siis üldiselt on neil ühesugune veregrupp, sest neil on teatud ühesugune taust, lisaks liidab jahinduslik hobi. Nii on lihtsam asju ellu viia. Erineva taustaga inimestel on raskem omavahel asju läbi rääkida ja ellu viia. Seepärast soovingi näha vähem isekust ja rohkem koostöörõõmu.

Rõõmu teeb, et oleme suutnud lühikese ajaga maakonna mainet märkimisväärselt parandada. On tunda, et meiega arvestatakse ja võetakse võrdsetena teiste suuremate kõrval. Teeb rõõmu, et meie maakonda usaldatakse paljusid riigi sündmusi. Teeb rõõmu, et meie jahimehed on juhatuse enamiku mõtteid ellu viinud ja neid toetanud.

Meie ulukipopulatsioonid on hea tervise juures ja arukalt majandatud. Soovin, et ükski kütitud uluk poleks kaotanud elu mõttetult. Et ta oleks kütitud jahindusliku teadusliku metoodika alusel ja väärindatud jahieetika kõigi normide kohaselt. Soovin, et kõik kütid oleksid oma saagi üle uhked ja rõõmsad. Vahel ei tee halba seegi, kui patsutada tunnustavalt jahikaaslase õlale ja rõõmustada ka tema jahisaagi üle.

Olgem kõik väljas Eesti jahinduse eest ja püüdkem seda iga päev paremaks muuta!

Rõõmu teeb, et oleme suutnud lühikese ajaga maakonna mainet märkimisväärselt parandada.

Ida-Virumaa jahimeeste seltsi juhatuse esimees Marko Vinni ja raamatu autor Anne Nurgamaa esitlesid raamatut jõulurahu väljakuulutamisel.