5 minute read
Öösihikud. Hirmud ja tegelikkus
Öösihikud TEKST ENDRIK RAUN FOTOD REPROD Hirmud ja tegelikkus
Eelmise aasta lõpus käivitas Eesti jahimeeste seltsi (EJS) juhatus debati öösihikute kasutamise üle.
Advertisement
Küsimus ei ole iseenesest uus ja on olnud meie jahindusinimeste huviorbiidis alates 2013. aastast ehk pärast seda, kui naabrid lätlased seadustasid infrapunaseadmete (IP) kasutamise metssigade, rebaste ja kährikkoerte küttimisel. Ka riigikogu aruteludes käsitleti ööseadmete kasutamist põgusalt 2015. aastal seoses sigade Aafrika katku (SAK) leviku ja lisameetmete rakendamisega selle tõkestamisel. Empora mutantur, nos et mutamur in illis – ajad muutuvad ja meie muutume ühes nendega. Areneb teadus ja tehnika, muutub ka loodus meie ümber.
Öönägemisseadmete ajalugu ulatub tagasi eelmisse sajandisse. Nagu paljude muude oma ajast ees olevate tehnoloogiatega olid siingi pioneerid militaarringkonnad. Juba 1935. aastal jõuti Saksamaal tegelike tulemusteni ja 1939. aastal võeti Saksa sõjaväes kasutusele nn nullgeneratsiooni seadmed. Neid kasutati edukalt teises maailmasõjas. Suure sammu edasi tegi USA armee Vietnami sõja ajal ja 1990. aastatel Lahesõjas. Paralleelselt militaar- ja korrakaitseorganitega on need tehnoloogiad jõudnud praeguseks peaaegu kõikjale, ka ehitusse, lennundusse, politseisse, päästeametisse, geoloogiasse jne, samuti jahindusse.
Kolme tüüpi seadmed
Laias laastus kasutatakse jahinduses kolme tüüpi seadmeid. Esiteks lihtsad tehisvalgusallikad (igasugused lisalambid), teiseks looduslikku valgust või infrapunakiirguse abil tekitatud valgust võimendavad seadmed ja kolmandaks nn termoseadmed, mis valgust ei vaja, vaid reageerivad objekti soojuskiirgusele. Tänapäevane öösihik infrapunavalgust näitava lambiga, mille kiirgus põrkub objektilt tagasi ja võimendub seadmes roheliseks 3D-kujutiseks.
Rohelist fosforit kasutatakse öösihikutes seetõttu, et inimsilm on rohelisele värvipaletile kõige tundlikum.
Kui tehisvalgust on lubatud kasutada väga laialdaselt, kaasa arvatud Eestis SAK-i tõrjumisel, öösihikute kasutamine aga on Euroopas senini lubatud Austrias, Hollandis, Horvaatias, Luksemburgis, Lätis, Norras, Poolas, Rootsis, Sloveenias, Soomes, Šveitsis, Taanis, Tšehhis, Ungaris ja Saksamaa mõnel liidumaal, samuti Venemaal ja Valgevenes. Ka USA 50 osariigist on öösihikute kasutamine ühel või teisel moel lubatud 37 osariigis.
Lätis lubatakse alates 2022. aasta aprillist kasutada lisaks infrapunaseadmetele ka termosihikuid. Leedus aga on senini summutid ja öösihikud keelatud, kuigi Euroopa Komisjon on kutsunud Leedut kasutusele võtma sigade SAK-i tõrje täiendavaid meetmeid.
Valgevenes aga on lubatud öösihikuid kasutada kõigi ulukite küttimisel, välja arvatud karusloomad. Siinkohal pean toonitama, et EJS ei pea seda mõistlikuks. Ööseadmeid peaks saama kasutada ainult ühiskonda ähvardavate probleemide lahendamiseks.
Nii ongi kõnealuste seadmete lubamisel Euroopas suur osa SAK-i levikul ja öise eluviisiga võõrliikide invasioonil ning kiirel levikul. Ent mitte ainult. Soome edelaosas on valgesabahirve arvukus kiiresti suurenenud ja traditsiooniliste meetodi-
tega ei ole suudetud enam arvukust reguleerida. Elukad teevad palju kahju metsas ja põllumajanduses. Ainuke võimalus on neid küttida söödaplatsidel, sinna ilmuvad nad ainult öösel, seega palju valikuid ei ole. Käesolevast jahihooajast ongi maaomanike survel lubatud kasutada öösihikuid, kuid ainult erandkorras, erilubadega ja piiratud ajaaknas.
Sarnase probleemid on ka meil. Põllumeestele on eluliselt tähtis, et nende kasvatatav vili ei puutuks kokku SAK-i nakatunud sigadega. Saarlane Priit Puppart küsitles Eesti maaülikooli bakalaureusetöö tegemise käigus Saaremaa maaomanikke ja 60% vastanutest arvas, et jahimeestele tuleks kahjurohketes piirkondades anda palju enam vabadust kasutada ka abivahendeid, muu hulgas lampi ja öösihikut (Saarte Hääl 8. juuni 2011). Nagu näha, pöörasid maaomanikud sellele tähelepanu juba 11 aastat tagasi.
Hirmud
Arusaadavalt kaasnevad igasuguste uuendustega erinevad hirmud. Vanemad mehed veel mäletavad aegu, kui vintraudsete püsside ja optiliste sihikute massilise kasutuselevõtu tõttu ennustati üleküttimist ja teatud populatsioonidele hukku. Summutite kasutusevõtule eelnes tugev poleemika eetilika ja salaküttimise üle. Aeg on näidanud, et nendel hirmudel ei ole alust. Läti keskkonnainspektsiooni andme kohaselt ei ole alates 2013. aastast, kui infrapunasihikud kasutusele võeti, seaduserikkumised jahipidamisel suurenenud.
Hirmu külvab teadmatus ja valeinfo. Enamiku inimeste teadmised piirduvad Hollywoodi filmidega, kus summuti kasutamistel püss ainult „susiseb“. See tekitab mõnes ringkonnas paanikat. Tavainimesel on raske mõista, et tegelikult vähendavad jahinduses kasutatavad summutid helitugevust vaid umbes 30 dB ja suurendab peaasjalikult lasketäpsust.
Samasugust „koolitust“ on tunda ka öösihikute kohta. Mängu- ja dokfilmides USA snaiprite kasutatavad IP- ja termotehnoloogia ning muud „hübriid“-süsteemid kerkivad silme ette ja see hirmutab. Sellise varustuse hind ületab kuuekohalist arvu! Niisugune varustus ei ole vabaturul saadaval ega jõua tsiviilkäibesse. IP-võimendusega öösihikul, millega jahimees toimetab viljapõllu ääres kõrgistmel, pole sellega palju ühist. Ent jaht on tõhusam, lasketäpsus parem ja väheneb jahipraak. Seda enam, et 2015 jõustunud jahiseaduse muudatus juba lubab kasutada tehisvalgust SAK-i tõrjudes. Vahe IP-seadmega on
Kuidas edasi?
Kopsakad elektriarved ja muud suured energiakulud on käivitanud ühiskonnas debati, mis on läinud valesti. Kuidas jõudsime siia, kus me praegu oleme? Põhjus ulatub aastate või aastakümnete taha, kui jäeti õigel ajal tegemata Eesti energiavarustuse otsused. Nüüd, kui kopsakad arved postkastis, ei ole kiireid lahendusi.
Umbes samasugune olukord on öösihikute kasutuselevõtuga. Ideest teostuseni on väga pikk aeg. Me peame olema targad ning otsused ja seadusemuudatused praegu ära tegema, et suudaksime kiiresti reageerida, kui häda käes. Ükski põllumees ei soovi raske tööga kasvatatud viljast leida SAK-i surnud siga.
Loodus muutub ja peame olema nendeks muutusteks valmis. Jahipidamise tavapärastest meetoditest ühiskonna vajaduste rahuldamiseks enam ei piisa. Just seda EJS praegu teeb: vaatame tulevikku. Peame ära arutelud siseministeeriumi ja kõigi asjaosalistega, võimaluse korral muudame õigusakte. Kõik ainult selleks, et suudaksime vajaduse korral kiiresti tegutseda.
Pulsar Axion XQ on väike, aga võimas termokaamera, mis sisseehitatud laserkaugusmõõtja abil määrab loomade kauguse ühe meetri täpsusega. Kauguse tuvastamine on kiire, lihtne ja mugav. Täpse küttimise asendamatu abivahend.
Ilmastikukindel väike ja kerge soojuskaamera on magneesiumisulamist korpusega. See sobib hästi kütile või loodusvaatlejale. Sensor 384 × 288 @ 17 µm (NETD < 40 mK) pakub täpset ja teravat pilti. Sisseehitatud laserkaugusmõõtja teeb kindlaks rohkem kui ühe kilomeetri kaugusel asuvad objektid umbes ühemeetrise täpsusega.
Soojuskaamera Pulsar Axion XQ tuvastab kuni 1350 meetri kaugusel asuvaid objekte (inimene 1,8 × 0,5 m).
Soojuskaameral on vaatlusrežiimid nii avamaa kui ka metsamaastiku tarbeks ning kaheksa värviprofiili, et saaks valida just oma maitsele ja hetkeoludele parima pildi. Reguleerida saab termokaamera pildi eredust ja kontrastsust.
Pulsari soojuskaamerates kasutatakse pildi teravusvõimenduse patenttehnoloogiat, mis muudab pildi veelgi detailsemaks. Vajaduse korral saab seda nii sisse kui ka välja lülitada.
Objektide mugavamaks kindlakstegemiseks on ekraanil pilt pildis funktsioon, mis näitab kaadri keskosa suurendust.
Kaamera 3,5–14-kordne digisuum võimaldab kuni 14-kordset suurendust, et hõlpsamini kindlaks teha kaugemal asuvaid objekte.
