Üks ammune seajaht Ammes

- JAHIJUTT Üks ammune seajaht Ammes

Selle looga tahan meenutada neid, kes enam jahil ei käi: Antsu, Ärpi, Tõnu, Villut ja ennekõike Enno kaht laikat, kes mõlemad puhkavad nüüd suure kivi all Enno tamme juures.

TEKST TARMO VAARASK JOONISTUSED EIKE ÜLESOO V ahel taban end ikka mõttelt, kuidas see küll võimalik on, et ma ei suuda meenutada eelmist aastavahetuse pidugi, aga 10–20 aasta tagused jahilkäigud on meeles nii hästi, nagu oleksid need olnud eile. Inimese aju on ikka imeline! Jätab alles vaid helged, ilusad mälestused ja kannab neid läbi elu kaasas. Neid kõige helgemaid ma siis jagangi.

Niisiis, 10–15 aastat tagasi, kui olin noor jahimees ja Amme seltsis alles uus, kogunesime Enno pool tamme all, nii nagu see seltsis kombeks oli. Ilm oli külm, lumine. Meie 30-liikmelisest seltsist oli kohal vaid seitsekaheksa meest, sest kes see ikka viitsib

ilusal laupäevahommikul enne jõule metsas siga taga ajada. Jaht oli määratud juba eos ebaõnnestumisele. Koju olid jäänud kõik täpsemad laskurid, kes peaaegu igal jahil tegid oma nn pikkade püssidega (vintraudsete relvadega) häid laske. Olid vaid eakamad, kogenumad mehed oma nn näljaorkidega (16 kal jahipüssidega), üks vanem härra, jahijuhataja optilise sihikuga relvaga ja mina oma küll vintraudse, ent tavalise sihikuga relvaga. Noore mehena polnud mul toona rahagi optilise sihiku jaoks. Olin relva soetades just lugenud Simo Häyhäst, Soome ajaloo parimast täpsuslaskurist, kes samuti kasutas alati ainult lahtist sihikut. Selgelt oli meeles sõduritarkus, mida ma edaspidigi olen parafraseerinud, et ega hea (optiline) sihik kompeseeri halba laskmisoskust. Selleks, et hästi tabada, peab ikka pisut ka lasta oskama.

Pidasime kambakesi plaani, kuhu minna ja millist tükki piirata, et metssiga kätte saada. Liha oli ju vaja! Pole just jahimehe moodi poest Poola seafarmis toodetud jõulupraadi osta või naabrimehe kodusiga küpsetada.

Seltsi salakeel

Üks meestest teadis rääkida, et ühte väiksesse metsatukka oli kolm kesikut öösel sisse tulnud. Värsked jäljed olla

NIVA ehk VAZ-2121, olles küll sõiduauto välimusega ja tehes veoauto müra, oli (ja on ehk senini?) Vene autotööstuse üks maastikusuutlikumaid sõidukeid.

hommikul üle tee läinud ja autojälgi seajälgedest üle veel polevat. Ta ütles ka selle metsatuka nime, see kõlas mulle võõra ja arusaamatuna nagu lindude ja loomade keel, teised aga noogutasid mõistvalt. Olles alles uus, ei teadnud ma veel kohalikus seltsis asukohtadele antud nimesid. Muide, mitte kunagi ei kasutatud nimesid, mis kirjas maaameti või sõjaväekaardil, vaid ikka omi, aastakümnete vältel kujunenud nimesid. See oli nagu seltsi salakeel. Siis ütles viimasena kõnelenu täpsustuseks veel: „Mäletate küll, seal, kus Ärp 1974. aasta oktoobris tolle ilusa 6 + 5 sarvedega põdra lasi.“ Teised peale minu jälle noogutasid. Mõtlesin endamisi, et tore lugu küll, ma alles sündisin 1979. Aga jah, kena on, tubli Ärp! Mehed kõhklesid, kas suudame selle „tüki kinni võtta“. Aga Enno ütles, et võtab mõlemad laikad ja läheb mööda sea sisseminekurada, et „ehk viskab välja“.

Mõeldud-tehtud: istusime autodesse ja sõitsime metsatukka piirama. Minu

peaaegu maastiku-suutmatu linnaauto jäi laagriplatsile, see-eest sain ühe teise pika-püssi-mehe NIVA peale. Noorematele olgu öeldud, et NIVA ehk VAZ-2121, olles küll sõiduauto välimusega ja tehes veoauto müra, oli (ja on ehk senini?) Vene autotööstuse üks maastikusuutlikumaid sõidukeid. Auto ainus puudus on, et „joob“ oma peremehe sõna otseses mõttes vaeseks, eriti kütuse praeguste hindade juures.

Lühikeste siledaraudsete püssidega mehed võtsid vekslikohad metsa sees (kohad, kust peaaegu alati loom üle tee tuleb) oma kontrolli alla, mina tolle teise pika-püssi-mehega jäin põllu äärde kaht lagedat ala katma. Ajajaks jagus vaid üks, koerte peremees koos oma kahe laikaga. Minule tundus, et heaks ajuks on üks laikadest liiga noor ja teine liiga vana, aga peagi sain teada, et see arvamus oli ekslik. Soojast ja lärmakast NIVA-st oli päris raske 15-kraadise külma kätte seisma minna. Aga kui vaja, siis vaja.

Pikk ootus

Ootasin, ei midagi ... Ainult kõike mattev lumevaip ja vaikus. Ootasin veel umbes 40 minutit … Ikka ei midagi, ei hingelistki, vaikus.

Toona meil seltsis raadiosaatjaid ei olnud, jahi algusest anti teada telefoni teel ja edasi oli täielik vaikus. Kui just midagi väga tähtsat polnud, siis ei helistatud, hoiti liin n-ö vaba. Seda ohjeldamatut saatele tulemist, mis tänapäeva jahtidel kogu aeg tänu odavate jahiraadiojaamade laiale levikule kõrvas lakkamatult piniseb, veel ei olnud.

Silmitsesin horisonti, kus valge maa ja must mets kokku sulas. Tegin seda töölt kaasa võetud sõjaväebinokliga juba mitmekümnendat korda. Ikka ei midagi. Hetkeks tundsin, et olen kogu maailmas üksi. Hinge puges kahtlus, et mind on „igaks juhuks koha peale“ seisma pandud. Noori jahimehi ikka pannakse igaks juhuks koha peale, kust mitte kunagi looma välja ei viska. Hilisemas elus on mul kunagi isegi põdralehm õnnestunud lasta sellisest igaks-juhuks-kohast, kust mitte kunagi varem, ja muide ka hiljem, pole looma tulnud … Aga sellest ühes teises loos.

Äkki hakkasid noored kuused minu ees metsaservas liikuma ja laika kile ajamishääl kostma. See kõlab nagu muusika, kui laika selge külma ilmaga metsas kõlava häälega „laulab“! Üle põllu jooksis otse minu suunas kaks noort siga. Sihtisin esimest, siga oli nii kaugel, et sõna otseses mõttes kadus mu sihiku kirbu taha ära. Ajusse sisse ei tahtnud lasta, langetasin relva ja vaatasin liikumatult oma koha pealt, kuidas kaks noort siga minu suunas üle põllu jooksevad. See kestis justkui terve igaviku, lumi oli paks ja takistas edasiliikumist, ehkki sead jooksid sõna otseses mõttes elu eest. Äkki aga põikasid targad metsloomad ühe künkaharja taha jääva kraavi põhja. Ja kadunud nad olidki. Tabasin end mõttelt, et vaat kui hästi varjusid. Lahinguväljal saadabki edu seda, kes paremini varjuda oskab.

See kõlab nagu muusika, kui laika selge külma ilmaga metsas kõlava häälega „laulab“!

Kuhu laikad jäid?

Laikad haukusid kuusikus. Helistasin jahijuhatajale, küsisin, kas võin sisse minna ja vaadata, mida koerad seal teevad. Ta vastas jaatavalt ja ütles: „Kui sead on väljas, siis mine kutsu koerad ära, nagunii hauguvad rebast, nugist või muud taolist.“ Manitses veel: „Vaata, et

koer taga ei ole, kui rebase ära lased.“ Koerajuht olla ligi kaks kilomeetrit koertest maha jäänud, oma jälgi pidi tee peale tagasi läinud, kuid sellegipoolest tuli lasta ikka põllu, mitte metsa suunas.

Kiirel sammul lippasin üle põllu, endal veel liikmed külmast ja pikast seismisest kanged. Lumi ei tundunudki enam nii paks ja ilm külm, põnev oli. Koerad haukusid ikka sama koha peal. Jõudsin noorendikku. Pilt, mis minu ees avanes, oli üllatav: kesik liikus paari meetri kaupa edasi, tema ees noorem laika, kes püüdis ulukit igati takistada, ise põigeldes kihvade eest. Vanem laika aga oli sõna otseses mõttes sea seljas, üritades siga turjast lõugadega kinni hoida. Otsustasin südikaid koeri aidata ja sea ära lasta, aga kuidas sa lased, kui koerad on nii ligidal, lausa ripuvad sea küljes? Siga, nurka surutud ja vihane, väga raevukas, näitas siiski ka väsimuse märke. Püüdsin n-ö viisakast kaugusest ühendada sihtimisjoont: sälk, kirp, siga … Kohe, kui sain sea sihikule, oli pilt hoopis teine: sälk, kirp, koer, siga. Liikusin vasakule, paremale, ikka tuli üks koertest mu sihtimisjoonele. Korraks tekkis hetk, kui kumbagi koera polnud metssea küljes ega ligidal. Mõtlesin, et nüüd või ei iial ja sain seale kiiresti lasu kõrva taha lasta.

Võimas loom vankus korra ja vajus pikali. Kohe olid mu neljajalgsed jahikaaslased tabatud ulukil hammastega kallal. Alles siis, kui siga oli teinud viimased liigutused, rahunesid ka need toredad koerad maha, tulid minu juurde justkui tahtes öelda: „On ju, me saime kena sea?!“

Vedasime lastud sea meeste vahel teeni. Lumi oli jälle paks, palju paksem kui siis, kui ma adrenaliinitulvas jooksin metsa suunas. Puhkepause tegime rohkem kui kolm. Hiljem nülgides sai selgeks, miks kolmas siga koerte käest ära ei pääsenud: sea neljast jalast kolmes olid vanad kuulihaavad. Teda oli lastud tõenäoliselt väga kauge maa tagant. Naha all oli mitu kuuli ja kinnikasvanud kapseldunud haavu. Küsisin vanematelt meestelt mõistmatult, miks see nii on, miks lastakse sea suunas, kui see on ilmselgelt laskeulatusest väljas. Mu kaaslased vaid vangutasid vaikides hukkamõistvalt pead.

Hiljem, kui portsud olid tehtud, jagatud ja aeg laiali minna, tänasid jahikaaslased mind nagu kangelast kättpidi, et näe, ei pidanudki tänu Tarmole jõuludeks poesea liha ostma. Ka meie kõige vanem, 75-aastane jahimees tänas mind, öeldes midagi tõeliste küttide kohta. Mõtlesin, et mis kütt nüüd mina, mul lihtsalt oli õnne. Pole kunagi end teab mis kõvaks jahimeheks pidanud ega pea ka nüüd … Ehkki, kui järele mõelda, siis toona oli jahiõnne küll rohkem kui praegu.

Aastad on läinud, igasugu äppe, raadiosaatjaid, koerte GPS-e, igat masti koeri, ATV-sid, droone ja imepeeneid vidinaid on juurde tulnud. Kas jaht on muutunud seetõttu lihtsamaks? Kas ei kao jaht kogu selle tehnika varju? Mina oleksin palju õnnelikum, kui saaksin tagasi aega, kus olid lühikesed püssid, lahtised sihikud, siirad vanamehed ja veoauto moodi mürisevad Nivad.

Alpha 200i

· Suur 3,5“ ekraan · InReach sidesatelliidi tugi · Ülevaatlik menüü · Koerte treening · Nutiühendused