Põdrapäevadest

- JAHIPRAKTIKA Põdrapäevadest

Põdraasurkonna ja meie teiste jahiulukite kohta hakati süsteemsemalt andmeid koguma zooloog Harry Lingi eestvedamisel juba 1960. aastatel. Siis tehti ka esimesed katsed koguda peale vaatlusinfo põtrade alalõualuid isendite vanuse määramiseks hammaste kulumise põhjal.

TEKST ja TABELID JÜRI TÕNISSON FOTO JÜRI TÕNISSON, INGMAR MUUSIKUS

Aastast 1987, kui põdralõualuid hakati koguma kogu Eestis, ka riiklikes jahimajandites, sai hakata selgitama põdraasurkondade vanuselist koosseisu ja uurida selle sidustunnuseid, nt põdrapullide sarvekasvu. Soome eeskujul hakkasime 1990. aastatel koguma ka põdralehmade sigimiselundkonna näidiseid, et selgitada põdralehmade viljakusnäitajaid. Viimased kaks on peamised seiretunnused, mis on aidanud tänini kindlaks teha meie põdraasurkonna seisundit ja muutusi ajas ning eri piirkondades. Lisaks nendele koguti kaua ka põtrade jahiaegseid maosisuproove. See polnud samuti asjatu, sest aitas esile tuua riskipiirkondi, kus metsakahjustuste oht oli suurem.

Endiselt on kasutusel ka Soome originaali põhjal välja töötatud vaatluskaart jahtide käigus nähtud ja kütitud põtrade eripära jpm talletamiseks.

Põdralehmade viljakusuuringus osales aastaid TÜ lektor Anne Kirk koos zooloogiatudengitega. Töö raskuspunkt kandus 2000. aastatel järjest enam metsakaitse- ja metsauuenduskeskuses (MMK)* moodustatud ulukiseireosakonnale, kuhu asusid tööle Rauno Veeroja ja Inga Jõgisalu, Tartu ülikooli juba varem lõpetanud Peep Männil jt. Nüüdseks osaleb senini katkematus põdraseires juba kolmas põlvkond ulukibiolooge.

Mida saime teada?

Nii põdrapullide sarvekasv kui ka põdralehmade viljakus on seotud kehalise arengu ja tervisega. Niisiis on juba vasikate, hiljem ka vanemate põtrade alalõualuud kord pikemad, kord lühemad. Liiga vihmased või kuivad ja palavad suved (nagu nt suvi 2021) on vasikate kasvu pidurdanud. Väiksemad pullid kannavad hiljem väiksemaid sarvi, lehmmullikatel aga lükkub esmasigimine mullikaeast kaugemale, sest kehakaal ja areng ei ole piisav.

Põdrapäev Viljandis. Põdratrofeed hindavad Lauri Mõts Karksist (vasakul) ja Mihkel Pastik. Trofee omanik on Kevin Tamberg Kolga-Jaanist.

50 45 40 35 30 25 20 15 10 5 0

1,37

1,22 2,01 1,91 2,71

2,47 3,62 3,33 4,31 4,36 4,44 4,31 4,50

4,08

1,5 2,5 3,5 4,5–5,5 6,5–7,5 8,5–9,5 12,5 2020 2021

Joonis 1. Pulli vanus ja harude arv sarvepoolel, 2020 ja 2021.

9 8 7 6 5 4 3 2 1 0

2020 2021

Joonis 2. Sarvevigastustega pullid, 2020 ja 2021.

Palava 2021. aasta suve järel näeb tavatult paljude katkisi sarveharusid või koguni murdunud sarvelabasid. Harude vähene vigastamine iseenesest on üsna loomulik, sest kaitseb pulle koljuvigastuste eest. Harude või lausa labade murdumine võib osutada sarvede kehvemale luustumisele, mis viitab juba toidu kehvemale kvaliteedile sarvede kasvu lõpul, kui need luustuvad.

Pulli sarveharude arv sarvepoole kohta oli 2021. aasta 5. detsembri seisuga võrreldes 2020. aastaga peaaegu kõigis vanusrühmades pisut väiksem (vt joonis 1).

Päris palju on sarvi, mille tagumiste harude muutlik jämedus meenutab maarjakase sõlmilisi võrseid. Esile tuli selliseidki pulle, kellel palaval ajal head toitu ja vett jätkus ning õnnestus rohke päikesepaiste toel kasvatada üsnagi suured sarved. Näiteks hiljuti Massu jahipiirkonnas Pärnumaal kütitud 5,5–6,5-aastane 10 + 10 harudega kühvelsarvedega pull. Mullikatest kandsid paljud ühe-kaheharulisi sarvi, tihti ebasümmeetrilisi, tüvikuta või koguni nuppsarvi.

Praeguseks on kogunenud andmeid enam kui 2500 kütitud põdra kohta ja bioproove enam kui 400 põdralehmalt. Materjalide-andmete kogumine pole veel lõppenud ja kokkuvõtete tegemine seisab ees. Paljusid sarvi enam põdrapäevadel välja ei toodagi. Siiski paistab, et suuri sarvi ongi vähem. Selle taga võib olla põdraasurkonna noorenemine. Sarvede kuju ja kasv on siiski väga mitmekesine, mis on meie põdraasurkonna jaoks pigem hea kui halb märk.

Vaadates võrdlustabeleid, oli harude arv sarvepoole kohta peaaegu kõigis vanusrühmades 2021. aastal võrreldes 2020. aastaga pisut väiksem. Lisaks oli jahimeeste edastatud andmeil vigastatud sarvi tänavu pisut rohkem võrreldes 2020. aastaga. Vasikadki tundusid olevat 2021. aastal veidi väiksemad, aga nende andmed, nt alalõualuude pikkus ja hammaste areng, on veel kokku võtmata.

Toon esile mõned asjaolud, mida jahimehed saavad põdra säästmiseks alati teha. • Naaberpiirkondadega koostöö kahjustuste vältimisel ja (soolise) küttimisstruktuuri tasakaalustamisel. • Intensiivse peibutamise vältimine tipp-jooksuajal (septembri teises pooles), hoidudes samal ajal dominantsete pullide küttimisest. • Kühvelsarvi kandvate pullide hoidmine, olenemata sarvede suurusest. Karmide piirangute ajal on mulle saanud aina selgemaks, et nendega võrdväärne või veelgi parem on isiklikul kogemusel ja eetikal põhinev hoiusoov ning tahe tegutseda ühiste eesmärkide nimel, pidades silmas nii koroonat, seakatku kui ka põdraasurkonna säästmist. Valdavalt jahimeeste edastatud andmete kohaselt oli vigastatud sarvi 2021. aastal võrreldes 2020. aastaga pisut rohkem (vt joonis 2).

Mullikatest kandsid paljud ühe-kaheharulisi sarvi, tihti ebasümmeetrilisi, tüvikuta või koguni nuppsarvi.

Põdrapäevade kasust

Maakonnas ühes-kahes kindlas kohas biomaterjale inventeerida ja andmeid sisestada on tunduvalt ajasäästlikum kui paljudes kohtades käia, mida samuti tuleb ette. Igal pool on põdrapäev oma nägu, on oma küsimused, mis ootavad vastuseid. Sagedasemaid kurtmisi on vasikate või ühe sugupoole vähesus ja arvukuse üldine vähenemine. Metsakahjustused paistavad olevat pigem talutavais piires. Jaksu nii jahilistele kui ka põtradele talv üle elada!

Loodan, et põtrade, eriti aga põdravasikate vähesusest anti jahindusnõukogudele teada ja nõustutakse, et on vaja vältida põtrade liigset küttimist arvukuse tugeva vähenemise taustal, milles oma osa on ka vasikakadudel karurohketes jahipiirkondades.

Palju tänu materjalid esitanud jahtkondadele, kelle abiga vaade meie väärt põdraasurkonnale on selgem kui oletamine.