Metskurvits on meie metsade salapäraseim asukas

- aasta LIND METSKURVITS

on meie metsade salapäraseim asukas

TEKST JAANUS AUA FOTOD ARNE ADER, SHUTTERSTOCK

Aasta lind 2022 metskurvits (Scolopax rusticola) ehk nepp on umbes tuvisuurune suhteliselt pika nokaga kurvitsaline.

Kuigi tema sulestikus leidub nii musti, valgeid, halle, kuldseid kui ka tume- ja helepruune sulgi, omakorda eristatakse halli, punakaspruuni või ka tumepruuni sulestikuga vorme, on ta üldhaabituselt siiski pruunikirju lind. Peaaegu igal aastal kohatakse ka pool- või täisalbinootilisi (valgeid) metskurvitsaid.

Metskurvitsa noka pikkus on ligikaudu 70 millimeetrit, tiivapikkus 190–200 millimeetrit ning kehakaal aastaajast olenevalt 280–450 grammi. Jalad on helepruunid ja suhteliselt lühikesed, jookse jääb enamjaolt vahemikku 36–40 millimeetrit.

Vanade metsade lind

Nagu nimigi ütleb, elab metskurvits suurema osa ajast metsas. Vaid rände ajal, arvestades pimeaja pikkust, tegutseb ta toiduotsinguil valdavalt heina- ja karjamaadel ning viljapõldudel. Vaatamata kuulumisele kahlajate hulka, on metskurvits täielikult loobunud pesitsemisest avamaastikel. Ta on valinud elupaigaks planeedi põhjapoolkera vanad metsad ning erinevalt lähisugulastest, näiteks rohunepist, tikutajast ja mudanepist, teda lagedatel luhtadel ning rabades ei kohta. Metskurvitsad on aktiivsed vaid hämaruses ja öötundidel.

Metskurvits on väga osav ja kiire lendaja, tema suhteliselt lühikesed ümarad tiivad ning lai saba sobivad suurepäraselt puude-põõsaste vahel manööverdamiseks. Sisekõrvas asuv hästi arenenud

Metskurvitsa valdavalt pruunikirju sulestik on kaitsevärvusena nii hea, et maapinnal kükitavat lindu ei märka sageli ka mõne meetri kauguselt.

vestibulaaraparaat teeb metskurvitsast aga lausa virtuoosse lendaja, kes suudab maapinnalt startida otse üles ja teha lennul kiireid jänesehaake.

Metskurvitsa valdavalt pruunikirju sulestik harmoneerub maapinnale langenud kuivanud lehtede ja oksakestega, olles kaitsevärvusena niivõrd hea, et maapinnal kükitavat lindu ei märka sageli ka mõne meetri kauguselt.

Saladuslik metskurvits

Silmad on metskurvitsal sarnaselt enamiku hämaruses ja öötundidel tegutsevate lindudega suured. Sealjuures on metskurvitsal kahte tüüpi nägemisvõime: ette- ja tahapoole binokulaarne ning külgedele monokulaarne. See tähendab, et metskurvitsa nägemisraadius on 360 kraadi ning lind on võimeline jälgima kõike enda ümber toimuvat, ilma et ta peaks ennast liigutama.

Samuti on ülihästi arenenud metskurvitsate kuulmisvõime. Laskumata tema kuulmisorgani ehituse detailidesse, võib lihtsa võrdlusena välja tuua, et proportsionaalselt on ainuüksi selle linnu kõrvaava 30 korda suurem kui inimesel.

Huvitav on tõsiasi, et ohu hindamisel ei arvesta metskurvits teiste lindude hoiatushäälitsusi, vaid hindab ohtu enda kuulmis- ja nägemismeelele ning varjetingimustele tuginedes. See aga tähendab, et teda häirib oluliselt rohkem kuivanud oksa vaikne praksatus kui ehk saja meetri kaugusel töötav mootorsaag.

Metskurvitsa kõige kohastunum kehaosa on nokk, tundlik organ, millega pinnast sondeerides leiab ta oma põhitoidu – vihmaussid. Linnu noka välisküljel on tundlikud retseptorid, mis on maitseelundid ja mille abil tunnetavad nad pinnases selgrootute tekitatavaid mikromaavärinaid. Sageli trambivad metskurvitsad koha peal seistes maad selleks, et pinnases peituvad selgrootud ennast pisutki liigutaksid. Muuseas, sarnane käitumine toidu leidmiseks on omane ka paljudele teistele kahlajaliikidele.

Palju on arutletud selle üle, kas öisel ajal tegutseva linnuna võiks metskurvits – sarnaselt näiteks kiiviga – tajuda ka lõhnasid. Aastakümneid seda liiki uurinud ornitoloogid väidavad, et väga paljud vaatlused räägivad lõhnataju kasuks. Siiski on osa toidu või toitumiskoha leidmise müsteeriumist tänaseni lahendamata ja teada on vaid, et paljudele teistele linnuliikidele omasel katse-eksituse meetodil metskurvitsad toitu ei otsi.

Metskurvitsa sugulane tikutaja on pisem, pikanokalisem ja pikajalgsem. Tikutaja eelistab tegutseda avamaastikul. Metskurvits on tõeliselt virtuoosne lendaja.

Kosmopoliit

Kuigi viimase kümnendi soojad, mõnel juhul lausa olematud talved on soosinud paljude metskurvitsate talvitumist nii Eestis kui ka lähipiirkonnas – eelkõige Skandinaavia poolsaare lõunaosas –, on see liik Eestis siiski rändlind.

Meie metskurvitsad veedavad talve suhteliselt laial alal Iirimaast Kreekani ning Taanist Portugalini, eelistades saata külmem periood mööda Briti saartel, Prantsusmaal ja Hispaanias. Tagasi pesitsusaladele hakatakse rändama märtsis.

Metskurvitsa rändeaegse paigatruuduse kohta on andmeid üsna napilt, kuid liigi paigatruudus talvitusaladel on väga hästi tõestatud. Näiteks talvitus üks isend Itaalias Castelporziano looduskaitsealal koguni seitse aastat järjest, kasutades toitumisalana üht karjamaad. Muidugi on ka huvitavaid erandeid. Näiteks üks Suurbritannias Walesis geologeriga märgistatud isend veetis järgmise talve küll Taanis, kuid naasis sellele järgnevaks talveks ikkagi Walesi.

Praeguseks on selgunud, et metskurvitsad tavaliselt kitsaid rändekoridore ei kasuta, vaid peamiselt öine ränne toimub neil korraga laial rindel. Metskurvitsate ränne võib hõlmata terve kontinendi.

Vaid suuremaid takistusi – näiteks mäestikke või laiemaid veekogusid (meresid) – ületades, kuid ka metsaalade puudumisel, on märgata mõnel juhul orgudesse, rannikule või saartele koondumist.

Tõeline ilmalind

Metskurvitsatele ei ole näiteks Prantsuse Alpide ületamine suur takistus, kuid see võtab mõnel juhul isegi nädalaid. Põhjus on vertikaalses tsonaalsuses, sest 1800

meetri kõrgusest üle merepinna hakkab Alpide kliima sarnanema PõhjaEuroopa omaga ning väga suur hulk rändel olevatest metskurvitsatest jääb selle vööndi piirkonda ilma jahenemist ootama.

Tavapärastes oludes rändab metskurvits üksinda, kuid mõnikord ka kuni 15-isendiliste hõredate salkadena mõnesaja meetri kõrgusel. Vaid rannikul või merd ületades toimub ränne mõne kuni mõnekümne meetri kõrgusel. Metskurvits on tõeline ilmalind, kelle rändeliikumised on seotud kuufaaside ja tsüklonitega ning on aktiivseim täiskuu ajal.

Samuti on teada huvitav tõsiasi, et ilmselt ainukese linnuliigina maailmas otsustab nepp vastavalt ilmaoludele ise, millal ja missugust suunda kasutades ta talvituspaiga poole liikuma hakkab ning kus ta talve veedab. Metskurvitsate sügisränne on suhteliselt aeglane, 40–50 km tunnis ning piirdub tavaliselt 300–600 kilomeetri pikkuse rändehüppega ühe öö jooksul. Seevastu kevadränne on kiire, kuni 70 km tunnis, ning siis võivad nepid läbida soodsatel tingimustel kuni 1500 km ööpäevas.

Elupaigad

Metskurvitsaid võib kohata peaaegu kõikjal, kus leidub metsa. Sügisrände ajal on neid sageli nähtud isegi õunapuuaedades ja linnaparkides. Selles ei ole midagi imestamisväärset, sest Eestis on metskurvits arvukas läbirändaja ja üldlevinud haudelind, kes asustab väga erinevat tüüpi metsi. Pesitsusajal eelistab metskurvits niiskemaid kuuse-segametsi ja mitmesuguseid lehtpuistuid, vähem asustab ta siis väga hõredaid ning vaid ühest puuliigist koosnevaid metsi, nagu näiteks kuusikuid ja palumännikuid.

Metskurvitsa elupaigavalik oleneb pigem teise rinde tihedamate kuusetukkade, häilude ning kamardumata maapinnalaikude või niiskete lohkude olemasolust. Huvitav on, et metsa pesitsemiskõlblikkust näitab rästaste, eelkõige aga laulurästa (Turdus philomelos) olemasolu, sest toituvad ju ka rästad suures osas vihmaussidest, mistõttu näitab rästaste rohkus ka toiduobjektide rohkust.

Arvukus väheneb

Neppide looduslik suremus talvitusaladel on nii Itaalias kui ka Prantsusmaal tehtud uuringute põhjal, vanusest olenevalt vaid 10–12%, kuid noorlindude protsentuaalne osatähtsus talvitusaladel on viimasel kümnendil vaid vähenenud. Põhjuseks peetakse nii elupaikade hävimist pesitsusaladel kui ka kliimamuutust. Metskurvitsa arvukus Eestis on ka viimased 15 aastat olnud kerges langustrendis, olles hinnanguliselt praegu 40 000 kuni 60 000 paari. See teeb keskmiselt kuni kaks paari saja ruutkilomeetri kohta. Euroopas arvatakse metskurvitsat pesitsevat 6,9–8,7 miljonit paari.

Suurema arvukusega paistavad silma Venemaa (6–7 miljonit paari), Rootsi (396 000 kuni 774 000), Soome (150 000 kuni 220 000) ja Valgevene (100 000 kuni 120 000). Euroopa asurkonna seisundit peetakse stabiilseks, kuigi arvukuse oluline vähenemine peamises riigis Venemaal 20. sajandi lõpukümnendil tõi kaasa ajutise vähenemise kogu Euroopas. Briti saartel on metskurvits kui ohustatud liik aga kantud kohalikku punasesse raamatusse ja käib tõsimeelne arutelu saarestikus talvituvate metskurvitsate küttimise keelustamiseks.

Nepilend algab 10–15 minutit pärast päikeseloojangut. Esimestena lendavad üle mänguala üks–kaks „luurajat“.

Õhuturniirid

Kevadel saabuvad metskurvitsad Eestisse tavaliselt märtsi teisel poolel, kui metsas ja oja- ning kraavikallastele tekivad esimesed lumevabad laigud. Esmalt saabuvad vanad isaslinnud, seejärel nende nooremad suguvennad. Kui aprilli alguspäevadel saabuvad esimesed emaslinnud, algavad ka territooriumilennud ehk õhuturniirid.

Mängulennu algus oleneb küll kevade arengust, kuid enamasti ei alga territooriumilennud enne, kui ööpäeva keskmine temperatuur on tõusnud plusskraadideni. Nepilend algab 10–15 minutit pärast päikeseloojangut. Esimestena lendavad üle mänguala 1–2 „luurajat“ ning alles seejärel, 10–15 minutit hiljem sellest omapärasest kontroll-lennust algab õhtusesse mängu massiline start.

Mängulend on demonstratiivselt aeglane, kiirusega ligikaudu 15 kilomeetrit tunnis ja olenevalt ilmaoludest võib olla vaid 15–20 meetri kõrgusel. Mängulend toimub omapäraste lainetena ja neid on

valgustingimustest olenevalt õhtu jooksul kaks-kolm 15–20-minutiliste intervallidega.

Tavaliselt lendavad mängus osalevad dominantsed isaslinnud avatud kohtade, teede, kraavide, põldude, metsasihtide, metsavälude ehk nii looduslike kui ka inimtekkeliste orientiiride läheduses, mis on sageli üsna kitsapiirilised lennukoridorid. Isaslindude territooriumide ulatus oleneb paaritumisvalmis emaslindude arvust, seega nii aastast kui ka kevade arengust, ning koondub mõnel juhul väga kitsale alale. Seega ei pruugi näiteks üle metsaheinamaa lendavate metskurvitsate arv sõltuda mitte niivõrd selle heinamaa enda ligitõmbavusest, kuivõrd just piirkonnas olevate paaritumisvalmis emaslindude arvust. Tavaliselt koonduvad isaslinnud aga ikkagi paikadesse, kus on palju emaslinde ehk sinna, kus asuvad head pesitsuspaigad.

Emaslinnud tulevad mängulennul olevaid isaslinde valima õhtuhämaruses, seirates neid avatud kohtade läheduses ja andes krooksuvale isaslinnule oma kohalolust märku piiksatustega. Tavaliselt vastab isaslind kutsungile emaslinnu juurde maandumisega, kuid ei ole harvad ka juhused, kui emaslind tõuseb lendu ja ühineb isaslinnuga. Niisugused kooslennud ei kesta aga kaua.

Pulmatants

Paaritumisele eelneb metskurvitsatel väga omapärane rituaal. Emaslinnu kutsehäälitsuse peale tema juurde maandunud isaslind tõmbab vaikse haukuva häälitsuse saatel esmalt pea tiivanukkide vahele ja ajab saba lehvikuna laiali, demonstreerides nii saba tipus olevaid valgeid sulepartiisid. Emaslind jälgib isaslindu, olles justkui kangestunud. Kui emaslind ennast seejärel liigutab, liigub isaslind, külg ees, aeglaselt emaslinnu poole ning üritab nokaga õrnalt puudutada emaslinnu nokka. Kui emaslind musi vastu võtab, on paari moodustumine peaaegu kindel.

Paaritumisele tulevase pesakoha lähedal eelneb ka rituaalne tants, mis toimub alati avatud kohas. Isaslind hakkab ennast ühel kohal keerutama. Emaslind jälgib seda liikumatult, sirutab siis kaela pikalt välja ning tõstab noka 45-kraadise nurga all üles: sellesse poosi tardub ta ligikaudu 20 sekundiks. Isaslind eemaldub selle ajal pisut emaslinnust ning sorib justkui toitu otsides taimestikus. Pärast pausi hakkab emaslind kergelt allapoole suunatud nokka

kindlate intervallide järel avama ning tõstab siis tiivad, ise madalaid hüppeid tehes. Järgneb paaritumine, mille käigus mõlemad linnud vaikselt nokkadega klõbistavad.

Mõnikord võib emaslinnu juurde korraga maanduda ka kaks isaslindu. Need on need harvad juhused, kui on kuulda nepi tõelist laulu: vaikset meloodilist lainetavat kuristamist, mida rivaalitsevad isaslinnud teineteisele esitavad.

Emaslind veedab dominantse isaslinnu seltsis 3–11 päeva. Muuseas, sel ajal lendavad ja paarituvad emaslindudega õhuturniiride käigus eemale tõrjutud subdominantsed, arvatavasti noored isaslinnud, ning just see aeg on kõige võimsama nepilennu aeg. Kuigi emaslinde on arvatud isaslindudest olevat kolm kuni neli korda rohkem, näitavad mitmel pool Euroopas tehtud uuringud siiski, et nii isas- kui ka emaslindude osa populatsioonis on võrdne.

Metskurvitsate paaritumine.

Kui aprilli alguspäevadel saabuvad esimesed emaslinnud, algavad ka territooriumilennud ehk õhuturniirid.

Pesitsustsükkel

Sobivate pesakohtade valik on metskurvitsal pesitsusbiotoobist lähtudes üsna mitmekesine. Siiski on ülekaalus valdavalt keskmise vanuse ja lehtpuudega küllaltki alustaimestikurikas segamets. Liigipuhastes okasmetsades, näiteks männikutes, pesitseb metskurvits harva ja kuusikutes ta pesitsejana puudub.

Metskurvitsa pesa asub tavaliselt rohusel huumuserikkal pinnal, mille ümbruses ei kasva rohi kõrgeks ega tihedaks. Väga sageli ei asugi pesa otseselt maapinnal, vaid hõljub kuivanud või lamandunud taimeosadel. Tihe ei tohi olla ka puistu ise või alustaimestikuna kasvav põõsastik, mis jätab emaslinnule võimaluse ohutuks põgenemiseks ka ootamatu häirimise korral. Pesa läheduses peab olema ka päikeselaike ning lähim avatud koht – välu, raiesmik, metsasiht või tee ehk nn aken – lähemal kui sada meetrit.

Pesalohu läbimõõt on 12–15 cm ja sügavus 2–3 cm. Pesa vooderdab metskurvits lähiümbrusest kogutud materjaliga, kuivanud lehtede ja rohukõrtega. Munapesi võib Eestis leida aprilli keskpaigast augusti alguseni. Tavaliselt on pesas kolm-neli, harvem ka kaks või viis-kuus muna. Muuseas, leitud on ka seitsme ja kaheksa munaga pesi, kuid niisugusel juhul on ühte pesalohku munenud tõenäoliselt kaks emaslindu.

Pesal istub emane metskurvits liikumatult ja lahkub sealt toitumiseks hämaruses kindlate vaheaegade järel kuni 30 minutiks neli korda ööpäevas. Pesalt lahkumise viis ei ole reeglipärane: lind jalutab sellest eemale ja alles siis tõuseb lendu või tõuseb lendu otse pesalt. Tagasi tulles läheneb emaslind pesale väga aeglaselt, viimased kümmekond meetrit peaaegu roomates, mistõttu, isegi teades emaslinnu asukohta tema tagasiteel, on teda väga raske jälgida. Pesad asuvad sageli lähestikku,

kolm-neli pesa või pesakonda võivad asuda kuni kahe hektari suurusel alal. Vähim kahe pesa kaugus teineteisest on olnud ka kõigest meeter, kuid sellele vaatamata leitakse metskurvitsa pesi üsna harva.

Häirimise korral lahkub emane metskurvits pesalt väga vastumeelselt. Metskurvitsad aga käituvad populatsioonides eri piirkondades ka üsna erinevalt: näiteks Prantsusmaal hüljatakse umbes pooled leitud pesadest, kuid Venemaa Euroopa osas on see arv palju väiksem, ligikaudu 10%. Kas pesa hülgamise tõenäosus oleneb haudestaadiumist, kevade arengust või on selles oma ja mitte vähetähtis roll ka isendite stressitaluvusel, ei ole kahjuks teada.

Kevadistes pesades on nelja munaga kurnade osa 80%, alates juuli keskpaigast suureneb kolme munaga kurnade osa 50%. Kuigi soodsates oludes kooruvad pojad isegi kuni 65% pesades, on järelkurnade osa ikkagi suur. Tavaliselt lennuvõimestub ühe pesakonna kohta kolm, kuid üsna sageli ka neli poega. Eestis pesitseb metskurvits kaks korda suve jooksul, kuid põhjapoolsetes piirkondades, ka polaarjoone lähedal, kasvatab ta pesitsusperioodi jooksul üles vaid ühe pesakonna.

Pesitsustsükkel alates esimese muna munemisest kuni poegade lennuvõimestumiseni kestab metskurvitsatel ligikaudu poolteist kuud: pesa ehitamiseks ja munemiseks kulub 4–6 päeva, haudumiseks 21 päeva ja poegade lennuvõimestumiseks 20 elupäeva. Isegi juhul, kui pojad siis veel täielikult lennuvõimelised ei ole, on nad piisavalt iseseisvad, et vanalind nad uuesti pesitsema asudes hülgaks.

Lõimetishooldus

Metskurvitsa värske muna kaalub 26–27 grammi, vastkoorunud poeg aga vaid 17–18 grammi. Pojad hakkavad veel munas olles vanalinnuga suhtlema juba kaks päeva enne koorumist. Lõimetishooldus on metskurvitsal üsna omapärane: koorunud poegi toidab emaslind nokast nokka kolmanda elupäeva lõpuni, mõnel juhul isegi kuni 11. elupäevani, kusjuures esimesel elupäeval, kui pojad on veel pesas, teeb vanalind seda pesalt peaaegu lahkumata. Pojad hülgavad pesalohu ööpäeva möödudes ja juba teise elupäeva lõpus võib pesakonda kohata isegi kuni 200 meetri kaugusel koorumispaigast.

Pojad hakkavad vanalindudega sarnaselt pinnast sondeerima kümnendal elupäeval, kui saab paika ka nende termoregulatsioon. Nad ei vaja enam, et vanalind neid soojendaks ja muutuvad väga iseseisvaks. Pesakonnad tegutsevad madalas lehtpuude ülekaaluga valgusküllases metsas niiskete kohtade läheduses. Kui pojad ei ole veel kaht nädalat vanad, jookseb emaslind rahurikkujale vastu, tõuseb siis lendu ja hakkab vaikselt häälitsedes ümber rahurikkuja lendama, aeg-ajalt maapinnale laskudes ning vigast teeseldes. Harvad ei ole ka juhused, kui emaslind surub lähima poja – mõnel juhul ka kaks poega korraga – jalgade abil vastu kõhtu ning tassib lennates ohutsoonist välja.

Enam kui kahenädalaste poegade juurest eelistab emaslind aga tähelepanu äratamata minema lennata. Pojad suhtlevad vanalindudega piiksudes, mille pikkus ja tonaalsus sõltub poja vanusest ja füüsilisest seisundist. Inimkõrvaga on heliallika suunda määrata väga raske ja vaatluste põhjal on see tõenäoliselt raske ka poegi jahtivatele kiskjatele. Pesakondade lagunemisest pärast lennuvõimestumist ei ole midagi teada, kuid ainult kahestkolmest noorlinnust koosnevaid rühmi võib enne sügisrännet, aga ka sügisrände ajal, üsna sageli kohata pimeajal avamaastikul toitumas. Kas sarnased „kooslused“ on juhuslikud või on tegemist samast pesakonnast pärinevate õdede-vendadega, ei ole teada.

Pesa vooderdab metskurvits lähiümbrusest kogutud materjaliga, kuivanud lehtede ja rohukõrtega.

28. aasta lind

Ornitoloogiaühing valib Eesti aasta lindu alates 1995. aastast, metskurvits on järjekorras 28. aasta lind (eoy.ee/metskurvits).

Ornitoloogiaühing asutati 1. mail 1921. Enam kui saja aasta jooksul on ühing meie linde uurinud, kaitsnud ja tutvustanud. Praegu on ornitoloogiaühing oma rohkem kui 600 liikmega üks suuremaid looduskaitseorganisatsioone Eestis ning ka rahvusvahelise linnukaitseorganisatsiooni BirdLife International koostööpartner.

Osale metskurvitsate loendusel!

Kevadel 2022 ajavahemikus 25. aprillist 10. maini toimub Eestis järjekordne metskurvitsa mängulennu seire, mille abil hinnatakse meie nepipopulatsiooni seisundit ja suhtelise arvukuse muutusi.

Juhendmaterjalid ja vaatlusankeedi leiab aadressilt www.eoy/metskurvits.

Kui oled leidnud metskurvitsa pesa ...

... siis palun tee võimaluse korral pesast foto, fikseeri pesa asukoht GPS-i abil ja saada foto koos koordinaatide ning leidja andmetega aadressile mikussaar@gmail.com. Leitud pesa võib olla suureks abiks nii metskurvitsate uurimisel kui ka nende elu käsitleva dokumentaalfilmi valmimisel.