Ümarussid põdra kõhuõõnest

- ULUKIHAIGUSED Ümarussid põdra kõhuõõnest

TEKST TOIVO JÄRVIS, Eesti maaülikooli emeriitprofessor FOTO SHUTTERSTOCK

Olen avatud ülikoolis jahimeestele peetud loengutes alati ärgitanud neid saatma maaülikooli parasitoloogialaborisse ulukitelt leitud parasiite lähemaks uurimiseks ja täpse diagnoosi panemiseks.

Pilt 1. Setaariad põdralt (J. Luht, 2021)

Sellega paraneb teadmine meie ulukite parasitofaunast ja tervislikust seisundist. Ühtlasi saab täiendust ka nugiliste kogu, mida on vaja nii õppe- kui ka teadustööks. Hiljuti saatis jahimees Valga maakonnas kütitud noore emaspõdra lahangul kõhuõõnest leitud usse diagnoosi panekuks. Neid olnud tema sõnul sadakond, saadetises aga kahjuks palju vähem. Mehele valmistas muret liha toidukõlblikkus. Uurimisel selgus, et tegemist on setaariatega.

Setaariate iseloomustus ja levik

Taksonoomiliselt kuuluvad setaariad ümarloomade hõimkonda (Ph. Nematozoa), fasmiidsete klassi (Cl. Phasmidia, fasmiidid on väikesed näärmed ussi saba külgedel), keerdsabaliste seltsi (O. Spirurida), onhotserkide sugukonda (Fam. Onchocercidae) ja setaariate perekonda (Gen. Setaria). NB! Kirjandusallikatest leiab mõnevõrra erinevat süstemaatilist kuuluvust. Lahkarvamusi esineb ka setaariate liigilisel määramisel.

Pilt 2. S. cervi mikrofilaaria (researchgate.net).

Pilt 3. Setaaria silma eeskambris (researchgate.net).

Täiskasvanud setaariad on pikad (kuni 15 cm) valged ümarussid, emased on isastest pikemad. Isasusside sabamine ots on vähem või rohkem spiraalselt keerdunud, emasussidel sirgem. Nende keha kitseneb pikkamisi tagumise otsa suunas (pilt 1). Setaariate eesotsas on hästi arenenud peribukaalrõngas (kutikulaarne suuümbris) dorsaalsete ja ventraalsete eenditega. Isastel on kaks ebavõrdse pikkusega spiikulit (kürbokist). Emasussidel on suur munasari, emakaava asub söögitoru piirkonnas. Perekonnas on palju liike, üle 40. Neid on leitud nii kodu- kui ka ulukloomadel, eriti sageli sooja kliimaga maades, kus on arvukalt vaheperemehi ja nende aktiivsusperiood pikk.

Palju liike

1. Setaria labiato-papillosa. Nugib peamiselt veistel, teistel veislastel ja hirvlastel. Liik on levinud kogu maailmas. 2. S. digitata. Parasiteerib veistel peamiselt Aasias. 3. S. equina. Hobustel, muuladel, eeslitel. On väga levinud Keenias. 4. S. congolensis. Sigadel Aafrikas. 5. S. tundra. Punahirvedel jt hirvlastel põhjapoolkera külmadel aladel. 6. S. cervi. Hirvedel, põtradel, põhjapõtradel, veistel, piisonitel, jakkidel, pühvlitel, antiloopidel. Levinud eriti Euroopas ja Aasias.

Mitmed setaariate liigid võivad juhuslikult tabandada ka neile mitteomaseid peremeesloomi (nt S. digitata ja S. labiato-papillosa lambaid, kitsi ja hobuseid). Setaariaid ei ole kodulindudel, koertel ega kassidel. Täiskasvanuna paiknevad nad peamiselt kõhuõõnes, aga neid on leitud ka rinnaõõnest. Setaariate vastsevorme (mikrosetaariaid, üldistatult mikrofilaariaid) võib leida peremeeslooma verest (pilt 2). Eestis olen varem leidnud setaariaid metskitsel ning põdral kõhu- ja rinnaõõnest.

Uuritud juhtumi korral oli põder tabandunud S. cervi’ga, kelle isased on u 5 cm pikkused (laius kuni 0,8 mm), emased u 10 cm pikkused (laius kuni 1,2 mm). Isastele on iseloomulikud lateraalsed sarvjad jätked ja triibulised vöödid sabamise otsa ventraalsel küljel. Emassetaariate keha lõppeb väikese nööpja moodustisega. Diagnoosi kinnitamiseks on näidustatud molekulaarbioloogilised meetodid.

Setaariate arenemine

Setaariate arenemistsükkel on kaheperemeheline. Vaheperemehed on enamasti pistesääsklased (Fam. Culicidae) perekondadest Aedes (metsasääsk), Anopheles (hallasääsk) ja Culex (laulusääsk), aga ka pistekärblased (Subfam. Stomoxydinae, Haematobia stimulans (veise pistekärbes) ja H. irritans (väike pistekärbes). S. cervi peamine vektor ja vaheperemees on H. stimulans.

Loomade liha toidukõlblikkust setaariad ei mõjuta.

Putukad invadeeruvad nakatunud lõpp-peremehelt vere imemisel. Putuka soolde jõudnuna vabaneb mikrosetaaria teda kaitsvast kestast u 90 minutiga. Seejärel läbistavad nad sooleseina ja rändavad kehaõõnde (hemotsööli). Mikrosetaariad jõuavad 48 tunniga rasvkehasse, kus kestuvad. Teistkordne kestumine toimub pärast 11. nakkuspäeva. Siis liiguvad vastsed tagasi hemotsööli, kus saavutavad nakkusvõime (L3, u 2 mm pikkused). Nakkusvastsete arenguks vaheperemehes kulub 2–4 nädalat. Edasi liiguvad nad putuka suistesse, kus säilitavad nakkusvõime 21–33 päevaks. Nakatunud putukad annavad vere imemisel nakkusvastsed edasi lõppperemehele, kelles toimub kolmas kestumine ja mikrosetaariate tunduv suurenemine. Vereteid mööda kõhuõõnde jõudnuna arenevad nad suguküpseks 8–12 kuuga, olenevalt setaaria liigist ja peremeesloomast. Pärast paaritumist sünnitavad emasussid vastsed (L1, 200–250 µm pikkused), kes kanduvad vereteid mööda naha kapillaaridesse, olles nii kättesaadavad vaheperemeestele. Täiskasvanud setaariate eluiga on u 1,5 aastat.

Setaariate tõvestavus

Täiskasvanud setaariad on tavaliselt mittepatogeensed. Siiski on nt Soomes põhjapõtradel täheldatud peritoniiti. Peamiselt juhuperemeestel (nt lammas, kits) võivad setaariate vastsed eksirännakul sattuda piki närve liikudes kesknärvisüsteemi ja silma, põhjustades haigussümptomeid eriti noorloomadel. Võib tekkida kas kõigi jäsemete või ainult tagajäsemete nõrkus ja koordinatsioonihäire. Närvisüsteemi tabandus võib lõppeda ka paralüüsi ja surmaga. On teada, et S. equina on juhuslikult sattunud hobuse ja eesli silma ning põhjustanud nägemiskao (pilt 3). S. cervi’t on leitud hirvel kesknärvisüsteemist.

Haruldane juhus inimese tabandusest registreeriti 2016. aastal 15-aastasel Iraani tütarlapsel (S. equina silmas). Vasak silm punetas ja oli paistes. Lähemal uurimisel täheldati silma sidekesta all liigutavat ussi, kes välja opereeriti. Loomade liha toidukõlblikkust setaariad ei mõjuta.

KASUTATUD KIRJANDUS

• Eckert, J., Friedhoff, K., Zahner, H., Deplazes, P. Lehrbuch der Parasitologie für die Tiermedicin. Stuttgart: Enke Verlag, 2005, lk 320. • Ippen, R., Nickel, S., Schröder, H-D. Krankheiten des jagdbaren Wildes. Berlin: Deutscher Landwirtschaftsverlag, 1987, lk 177. • Järvis, T. Uluksõraliste helmindid Eestis ja helmintooside tõrje [väitekiri veterinaarmeditsiinidoktori teaduskraadi taotlemiseks]. Tartu, 1993, lk 20. • Järvis, T. Veterinaarparasitoloogia 5. Ümarusstõved, kidakärssusstõved, kaanid ja keelussid. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2011, lk 116‒117. • Kaufmann, J. Parasitic Infections of Domestic Animals. Basel, Boston, Berlin: Birkhäuser, 1996, lk 240. • Nabie, R., Spotin, A., Rouhani, S. Subconjunctival setariosis due to Setaria equina infection. Parasitology International, 2017, 66, 1, lk 930‒932. • Parasitic Diseases of Wild Mammals/ Ed-s Samuel, W. M., Pybus, M. J. ja Kocan, A. A. London: Manson Publishing, 2001, lk 351. • Sundar, S. T., D’Souza, P. E. Morphological characterization of Setaria worms collected from cattle. Journal of Parasitic Diseases, 2019, 39 (3), lk 572‒575. • Taira, N., Ando, Y., Williams, J. A. Color Atlas of Clinical Helminthology of Domestic Animals. Amsterdam:Elsevier, 2003, lk 93‒95, 138. • Taylor, M., Coop, B., Wall, R. Veterinary Parasitology. Oxford: Blackwell Publishing, 2007, lk 130‒131. • https://en.wikipedia.org/wiki/ Setaria cervi • https://en.wikipedia.org/wiki/ Setaria (nematode) • https://parasitipedia.net /Setaria spp parasitic roundworms of cattle, sheep, goats, swine and horses • https://wcvm.usask.ca/learnaboutparasites/parasites/Setaria species.php • researchgate.net/Microfilaria of Setaria cervi in the blood film of rats • https:// researchgate.net/figure/Setaria equina adult worm seen in the anterior chamber of the eye of a donkey