Metsseajahist Nõval

TEKST ENDEL HEINLEHT ILLUSTRATSIOON EIKE ÜLESOO

Metssead ilmusid Nõvale 1964. aastal. Esimese metskuldi küttis Nõval Perakülas Herbert Selart sama aasta sügisel.

Sellest ajast alates nende arvukus pidevalt suurenes, kuni ka Nõvale saabus sigade Aafrika katk, mis tegi metsad sigadest lagedaks. Seniajani pole arvukus taastunud. Nendel aastatel küttisin üle kümne notsu aastas. Põhiliselt sai jahti peetud kuuvalgetel öödel vilja- ja kartulipõldudel. Selleks sai rajatud ka metsalagendikele söödapõlde.

Kirjeldan üht kahevõitlust metskuldiga. See juhtus Varikul Suursoo uudismaadel, kuhu kolhoos oli rajanud kartulipõllu Vihterpalu jõe lähedale. Kartulipõldu olid hakanud külastama ka metsanotsud.

Õhtul päris videviku eel tuli siga põllule. Mina hiilisin talle lähemale ja tulistasin. Siga kohe ei kukkunud ja läks kõrval olevasse metsatukka. Läksin talle algul järele ja kuulsin, et ta ragistas seal lähedal. Oli juba peaaegu pime, sestap otsustasin, et jahti tuleb jätkata hommikul.

Hommikul varavalges võtsin kampa veel Kalju Koka ja Alfred Jaksoni ning laika Bella ja läksime kulti jälitama.

Saatsin mehed jõe äärde ette, et äkki jookseb üle laia Vihterpalu jõe, kust on teda tülikas kätte saada. Ise läksime kulti laikaga jälitama. Koer leidis haavatud sea sealtsamast, kus ma õhtul kuulsin ragistamist. Koera eest liikus ta edasi ja peatus jälle, Bella teda haukudes jälitamas.

Liikusin samuti neile järele. Siga oli peatunud metsalagendiku ääres kuusepõõsas, kus koer teda haugutas. Kui jõudsin metsalagendiku äärde, tormas siga kohe mulle peale. Lasksin talle kaks pauku. Esimene lask oli tabanud pähe allapoole ajusid ja teine oli läinud abaluu vahele, puutumata ühtegi elutähtsat organit, nagu hiljem lahkamisel selgus. Sellest hoolimata tormas kult edasi. Seal oli karjatatud veiseid, kes olid välja tallanud puujuured, seetõttu komistasin taganedes ja kukkusin selili. Laadimata püss jäi selja alla.

Katsin näo kätega, et see terveks jääks, aga piilusin käte vahelt, kuidas kult kihvade välkudes mulle peale tormas. Koer oli tal tagumikus kinni, kuid see teda ei seganud. Mul olid jalas kõvad mustad vene kummikud. Kui siga mulle peale tormas, tõukasin jalgadega teda kaks või kolm korda endast eemale. Siis lõpuks keeras otsa ringi ja läks tuldud teed tagasi samasse kuusepõõsasse. Mu kummikutel olid kihvade kriipsud näha.

Teised mehed olid võrdlemisi lähedal, kuid metsa all oli tihe kuusealusmets, nii et nad ei näinud midagi. Kuulsid ainult kaht pauku ja et ma koera hüüdsin. Kui siga oli lahkunud, tõusin püsti, laadisin karabiini ära ja andsin paugu põõsast paistavale seale selga. See tema eluküünla ka lõpetas.

Pärast nahka nülgides paistis, et ta oli kõva löömamees oma kaaslaste seas, sest mõlemal küljel olid mitu sügavat haava naha sees.

Auto oli mõnesaja meetri kaugusel tee ääres. Alles masina juurde jõudes hakkasid käed värisema, senini olin juhtunust šokis.

Peab ära märkima, et haavatud metsloom püüab jälitaja eest ikka põgeneda, kuni suudab. Kui enam ei suuda, siis ründab jälitajat isegi jänes.