Mait Mägi – hirvepeibutaja, taksidermist ja jahilaskur

- NOOR JAHIMEES Mait Mägi hirvepeibutaja, taksidermist ja jahilaskur

TEKST JAANUS VAIKSOO FOTOD ERLEND ŠTAUB JA ERAKOGU

Oled silma paistnud väga erinevatel jahinduslikel aladel: hirvepeibutamine, jahilaskmine, topisevalmistamine. Kust on sul nii aktiivne jahimehegeen pärit?

Eks ikka isa käest. Trofeevalmistamist õpin Aare Jaamalt, tema on mulle ema poolt sugulane. Aga isa on olnud 30 aastat jahimees. Kuulume mõlemad Pühaste küttide seltsi.

Nii et oled isaga metsas käinud juba maast madalast. Mis sind

Eesti meister hirvepeibutamises 2021. Maaülikooli tudeng ja jahimees Mait Mägi (19) on jahinduses oma vanuse kohta juba tuntud tegija. Eelmisel aastal tuli ta hirvepeibutamises Eesti meistriks ja jõudis Budapestis Euroopa meistrivõistlustel (EM) finaali.

jahi juurde tõmbas?

Jahile hakkas isa siis kaasa võtma, kui ma enam ei lärmanud, kui suutsin metsas juba vaikselt olla. Ajajana pääsesin üksi ajusse vast 12-aastasena. Mulle on alati meeldinud loomad. Meeldib neid jälgida ja vaadelda.

Eelmise aasta suvel tulid hirvepeibutamises Eesti meistriks. Aga jahimeeste kokkutulekul hakkasid silma juba mõne aasta eest. Kust sa peibutamist õppisid?

Alguse sai asi nii, et kokkutulekul oli vaja Valgamaale punkte teenida. Sel-

leks oli tarvis kõigist aladest osa võtta. Meil toimub enne kokkutulekut Valga jahimeeste kütikevad, kuhu tulevad kõik need, kes hakkavad kokkutulekul Valgat esindama. Ostsin poest peibutamistoru ja õppisin Youtube’ist enam-vähem hirve moodi häält järgi tegema: noore pulli ja vana pulli häält. Alguses oligi ainult puhas Youtube. Aga hiljem küsisin ka teiste peibutajate käest nõu, kuidas tegema peaks, näiteks Airek Kolju õpetas. Esimest korda võistlesingi viimasel kokkutulekul Kiltsis 2019. Sain seal kolmanda koha. EM-il käisin samuti esimest korda, jagasin 13. ja 14. kohta. Finaali pääses 19 meest, eelvõistlusel oli 38.

Esimese korra kohta ikka väga hea tulemus.

Juba finaali saamine oli minu jaoks suur asi. Ikka lavanärv tuleb sisse, pole ju varem sellisel suurel võistlusel osalenud. Enne EM-i saime võistkonnaga kokku ja harjutasime nii nagu päris võistlustel. Endrik Raun jagas meile videoid teistest võistlejatest ja andis mulle tagasisidet.

Oled sa oma peibutamisoskust mõnikord ka jahil kasutanud?

Paar korda olen Saaremaal proovimas käinud, aga pigem selle mõttega, et hirvi näha ja kuulda.

Tahad peibutamist võistlustel jätkata?

Kindlasti tahan. Praegu harjutangi, et äkki suvel minna järgmisele EM-ile.

Kesk-Euroopas on peibutamisvõistlustel pikad traditsioonid. Kas said ka tagasisidet oma esinemise kohta?

Seal oli palju neid, kes on ikka aastaid võistlemas käinud. Nemad ütlesid küll, et esimese korra kohta väga hea tulemus.

Peibutamine eeldab head muusikalist kuulmist ja matkimisoskust. Kas oled ka muusikaga tegelenud?

Natuke olen proovinud karmoškat mängida. Vanaema mängib karmoškat ja tema kõrvalt olen õppinud. Peibutamisel on tähtsad muusikaline kuulmine, kopsumaht ja toon. Väga heleda häälega on ikka raske hirve järgi teha.

Tegeled päris hoolega jahilaskmisega, vähemalt näitavad seda sinu tulemused nii kuuli- kui ka haavlilaskmises.

Võistlen pigem kuulis, haavlilaskmine on rohkem hobi ja lihtsalt naudin seda. Varem käisin ikka sügiseti ja kevaditi Jaanikese tiirus harjutamas, aga praegu ei ole tükk aega eraldi harjutanud. Viimased aastad olen käinud pigem vana rasva pealt võistluselt võistlusele.

MÜÜGIL ERINEVAD ERINEVAD PADRUNID PADRUNID FIRMALT SAKOFIRMALT SAKO

Hunditopise meisterdas Mait 11. klassi uurimistööks.

Tallinnas

Mustamäe tee 18 tel 655 0295

Tartus

Raatuse 20 tel 745 1136

Su saavutused on paljulubavad, et laskmisega jätkata.

Ise pean parimaks 2018. aastal Valgas Jaanikese tiirus Jaan Balodise mälestusvõistlustel saadud üldesikohta nii vintpüssi kui ka siledaraudse arvestuses. Kuulilaskmises olen olnud neli aastat järjest EJSL-i parim juunior. Võistlustel on huvitav käia, see pakub omamoodi närvikõdi ja lisaks kogu seltskond, kes on aastatega kujunenud. Kõik on tuttavad, justkui omamoodi kommuun, alati on tore võistlustele minna, saab palju nalja ja vahel ka mõne karika või medali.

Mis jaht sulle kõige rohkem meeldib?

Peibutamine ongi üle kõige: põdra, hirve, soku ja rebase peibutamine. Seal on adrenaliini kõige rohkem. Muidugi on ka hundijaht väga põnev, kogu protsess: õhtune luure, hommikune luure ja siis kütiliini paigale sättimine, kui hunt pole veel välja pagenud.

Kas mäletad esimest ulukit, mille küttisid?

Esimesena püüdsin kopra raudadega.

Kas trapperijaht pakub ikka huvi?

Jah. Oleme püüdnud isaga nugist raudadega ja ka koprapüük on alati tore. Kui rauad üles panna, siis on ikka päris suur võimalus loom tabada, kui tead, kus nad elutsevad.

Siit jõuamegi topisteni. Selle jahiaasta hüüdlause on „Väärtusta jahisaaki!“. Mis sellest arvad?

„Väärtusta jahisaaki!“ – see on minu jaoks suur teema. Minu meelest on ikkagi väga vaja, et jahimehed püüaksid väikeulukeid. Praegu aga pole karusnahanõudlust. Jahimees võib lasta teha küll mõne kasuka, vesti või mütsi, aga kellel need olemas, see lihtsalt kogub pargitud nahku, paneb raha parkimise alla, nahad ripuvad toas sarve otsas, aga keegi pole neist huvitatud. See ei motiveeri väikekiskjaid küttima. Juba nülgimine on nii suur töö, et paljud ei hakka sellega vaeva nägemagi.

Sina oled enda kütitud ulukid kõik vääristanud?

Jah ikka, olen ka oma seltsi jahimeestele ja isale koljusid teinud ning alusele pannud, nahku nülginud, puhastanud ja soolanud. Hagijaga jänesejahil.

Mait peab ka edukalt trapperijahti.

Kuidas sa sellised oskused üldse omandasid?

Kunagi leidsin metsa alt sarved ja puhastasin ühe nugisekolju ning siis Aare Jaama juures valgendasin ära. Tegin kõigepealt endale selle nugise ja siis mõne soku, kopraid ja mõne mägra, kähriku ja rebase. Nii hakkasingi kõigi loomade koljusid koguma, sealhulgas ka isa kütitud hundi kolju.

Maaleht kirjutas, et 11. klassi uurimistööks tegid hunditopise.

Jah, tuli selline hea idee. Selle kaudu sain taksidermiaga lähemalt tuttavaks. Peale selle tahtsin näidata, et pole nii, nagu inimesed arvavad: loom kuivatatakse ära ja lastakse tagumikust makrofleksi täis. Ka klassikaaslased said teada, et see ei ole mingi muumia tegemine.

Topise tegemine nõuab head kätt, kannatlikkust ja täpsust. Kas mõtled taksidermiaga tulevikus rohkem tegeleda?

Plaan oleks jah teha täitsa oma ettevõte. Aare Jaama on olnud mulle mentor. Taksidermist on nagu kingsepaamet, seda ei saa kutsekoolis õppida, selleks peab minema meistri juurde, kes annab sulle oma teadmised edasi.

Jahindus hõlmab sinu elust juba nii palju, et jääb mulje, nagu palju muud sinna kõrvale ei mahuks. Kellena sa ennast tulevikus ette kujutad?

No eks ikka taksidermistina. Siis olen oma aja peremees, saan ka septembrisoktoobris jahil käia. Muidu on ikka kool ja töö. Mulle meeldib oma aega ise käsutada.

Maaülikoolis õpid hoopis põllumajandussaaduste tootmist ja turustamist, mis plaanid sul sellega on?

Mõtlesin veidi ka tuleviku peale, et õpiks ülikoolis ühe ameti, mida võib tulevikus äkki vaja minna, kui oma ettevõttest ära ei ela. Oleks muidugi tahtnud õppida midagi jahindusega seotut, aga ei olnud valikut, et Eestis sel alal kõrgharidus saada. Jahinduskursuse saan maaülikoolis vabaainena ka praegu läbida.

Jahihuvi kujuneb ikka eeskujude kaudu. Kas keegi veel on sind peale isa mõjutanud?

On üks film, mida olen vaadanud, „Vanamees ja põder“. Sealt ka see peibutamishuvi. Alguses püüdsin samamoodi häält järgi teha, kui põtra peibutama alles õppisin.

Siis on kindlasti põnevad kohad sinu jaoks jahindusmessid, kus sageli on programmis ka peibutamisvõistlus ja taksidermistide mõõduvõtmised.

Viimane kord sügisel Budapesti maailmanäitusel nii oligi. See kõik oli väga põnev ja telefon sai täis pildistatud. Eriti äge oli taksidermistide võistlus. Seal näeb selliseid töid, mis ei ole tavapärased loomakujud, vaid loom on tegevuses, näiteks müravad rebasekutsikad vms. Kõik see andis indu juurde. Ikka väga hea silm ja modelleerimisvõime peab olema, et teha selliseid meistritöid.