TSIKKEL vali elustiili järgi

Mitte mingit põhjust ei ole minusugusel 150-kilosel mehekärakal minna ostma näiteks MV Agusta 200-hobujõulist Brutale 1000RR-i, kus kõhuvolt on vastu paaki ja nullist sajani veab välja kiiremini, kui jõuab lugeda ühest kolmeni. Esiteks, ma kardan seda ratast, teiseks ei ole see mugav ja kolmandaks puudub mul soov kurvis püksipõlved veriseks teha. Kuidas aga valida endale see õige ratas?

TEKST: MARTIN HANSON

Mainitud kogemus pärineb eelmise kevade proovisõidult. Mõni aasta varem sai proovitud samasugusel roadshow-tüüpi rattakatsetusel Triumphi erakordselt kena aparaati, millel nimeks Bonneville Bobber. Poole vähemate hobujõududega tsikkel istus tagumiku all kui valatult, raputas kelmikalt ja rabas oma põnevust pakkuva juhitavusega. Leidsin erinevalt Itaalia rauast Briti ajaloolise tootja tsiklis endale hingesugulase. Sealt aga mõni aasta veelgi tagasi olin pehmelt öeldes vaimustuses Harley-Davidsoni uue ge- neratsiooni ratastest. Tundsin, kuidas tahaks ka nahka riietatuna enda Route 66-t pidi mõne mäeaheliku taustal „täpiks tõmmata“. Kahjuks sai kõigi kolme tsikli puhul peaprobleemiks asjaolu, et ükski neist pole lõpuni ja 100% minu stiil.

Elustiil enne, ratas pärast Mootorrattaga sõitmiseks on väga erinevaid põhjuseid: meditatsioon, kiiruseihalus, vabadusesoov, tehnikahuvi, kamraadlus, närvikõdi ja loomulikult ka sport. Kuid kõige aluseks on ikkagi elustiil: see, kuidas ja kus tsikliga sõita soovitakse. Ülalmainitud rattad ei oleks kahjuks sobinud sellesse narratiivi, miks mina tsikliga sõidan.

Mina matkan tsikli seljas. Mööda metsi ja mägesid, kruusal ja asfaldil. Ümber järve, läbi jõe. Kui klassivend otsustas minna Everesti otsa ronima, siis ütlesin, et tulen ka ... aga vaid siis, kui saan tsikliga tulla. Mina olen leidnud endale selle stiili ja soovin tsikliga sõita nii: koos sõpradega kaduda päevadeks, vahel nädalateks Eesti või maailma peale seiklema. Pakime kogu oma elu mootorratastele, imbume värvilistesse sõiduülikondadesse ja sõidame selleks, et nautida pikkadel asfaldilõikudel meditatsiooni, keerata seejärel tehnilisi nüansse pakkuvatele kruusa- ja metsateedele ning lõpuks uputada oma rattad mõnda porimülkasse. Lihtsalt selleks, et lõpetada õhtu mõnes pansionis, saunas käinuna džinntooniku ja valgete linade manu.

Minu stiil on olla valmis oma BMW GS1200 enduurorattaga sõitma absoluutselt igal pinnasel ja keskkonnas, nautida nii kulgemist peegelsiledal maanteel kui ka rasket raputust kivikarjääris. Kuid lõpetada päev alati seltskonnaga kogetut kokku võttes mõnes kuivas ja šveitseriga (!) varustatud punktis. See on minu stiil ja nagu ütleb mu sõber igal sellisel õhtul: „Ma võiksin niimoodi elada igavesti.“

Ära osta kohe kõige kangemat ratast Igal kevadel, kui kuulen esimesest tsikliõnnetusest, ei ole mul vaja isegi uudist avada, sest tean juba 100% ette, mis seal kirjas: algaja mootorrattur, võimas ja uus tsikkel, sirgeks sõidetud kurv. Probleem pole mitte kurvis ega tsiklis, vaid sõitja kogemuste ja ootuste ebakõlas. Lihtsalt öeldes: taheti vajutada, kuid sellega, mis edasi sai, ei osatud kuidagi toime tulla.

Nii ongi minu soovitus: õppige sõitma millegagi, millest jõud üle käib, ja arenege sealt ülesse.

Minu esimene tsikkel oli 550-kuupsentimeetrine Suzuki, millega oli sõita siiski pisut hirmus. Kuid kasvasin sellest aasta-kahega välja ja astusin paarisuvise sammuga järjest võimsamate rataste poole. Oluline oli sellise arengu juures ka see, et ma sain proovida läbi erinevaid tootjaid ja stiile. Nii sain katsetada naked-bike’e, chopper’eid, endurosid, caffee-racer’i tüüpi rattaid ja nii edasi. Tootjaid USA-st, Aasiast ja Euroopast. Kuni leidsin selle enda õige mootorratta.

Lisaks andis selline otsing mulle võimaluse jätta üks oma varasem kaherattaline – Suzuki VX800 – igapäevaseks linnarattaks. Käin sellega poes ja tööl, sõidan külla ja lustin niisama. Lisaks on see ratas imekaunist heli levitava V-mootoriga, ei maksa kuigi palju ja seda saab „unustada“ linnatänavale ka siis, kui on tehtud mõned veinid. Jällegi leidsin oma stiili, milleks on siis mootorratta igapäevane kasutus. Selleks on, nagu mainitud, teine ratas, teine kiiver ja riided. Ka teine mõtteviis, sest linn on motomehele sama kole ja ohtlik koht nagu Serengeti giidituuribussist maha jäänud turistile.

Ükski otsus pole igavene

Täna matkan ja eelistan selleks endurotsiklit. See aga ei tähenda, et minu peast poleks käinud läbi mõte vahetada see mingil hetkel maanteekindlama sõiduvahendi vastu. Samuti pean oma vanust vaadates hakkama end harjutama mõttega, et millalgi tuleb nuusutada ka Honda Gold Wingi

Parimad

maailma. Kes teab, millest räägin, see saab aru … Lisaks oleme ka oma pundiga arutanud elektriliste mootorrataste maailma ja ideed katsetada üks matk vaid särtsuga läbi ajada. Hetkel on mure muidugi selles, et elektriga ei saa kuigi kaugele sõita, kuid juba mõne aasta pärast võib olukord olla teine.

Ehk siis keegi meist pole oma tsikliga kokku laulatatud. Aja jooksul ongi põnev katsetada erinevaid viise, kuidas neist kaherattalistest vabadustunde maaletoojatest loksutada välja uusi emotsioone ja kogemusi. See, kellele meeldib sõita vaid ringrada, kuid linnaliiklusse ei trügi, on samapalju tsiklimees kui see, kes hoiab lenksu iga ilmaga ja riigikorra ajal. Valige endale sobivaim viis, kuidas mootorrattasõitu nautida.

Minule meeldib tsiklisõidu meditatisooniline fluidum, mis paneb mõtted teisiti käima ja klaarib paljud asjad peas ära. Teine soovib aga just tehniliselt keerulist sõitu, sest siis ei pea ja ei saagi millelegi muule mõelda. Nii saab argijamadest eemale. Kolmas leiab aga naudingu tsikli kallal nokitsemisest. Jällegi maitse ja stiili küsimus.