AIVAR MÄE: „Arsise kellade koolis silmas — oleme võimelised kõik

AIGI VIIRA aigi.viira@ohtuleht.ee

Aasta 1991. Aivar Mäe on Ameerika Ühendriikides magistrikraadi tegemas. Kõrvalt teeb lisatööd: on kiriku muusikajuht. Näeb ühtäkki esinemas kellade ansamblit ja mõtleb:

„Ohhoo! Sellest instrumendist on võimalik märksa rohkem välja pigistada, kui seda siin tehakse!“ Mõeldud-tehtud.

Nüüdseks on Aivari loodud Arsise kellade ansambel Eestis tegutsenud 30 aastat.

Hakkajatest inimestest, keda mõte paelus, puudust polnud, ent vaja oli ka kelli — ja need olid kallid. „Pöördusin Ameerika Käsikellamängijate Gildi poole: kas oleks võimalik mõne projekti raames saada Eestisse kolme oktaavi kelli,“ meenutab Aivar. „Kuna Eesti oli sel ajal maailmameedias esilehekülgedel seoses Venemaa kõikvõimalike ideedega meile mitte vabadust anda, siis sujus kõik kuidagi väga lihtsalt. Läks aasta mööda ja olidki meil kellad. Koos õpetajatega.“

„Kelladega reisimine on väga tülikas.“

Esimese komplekti käsikelli sai Arsise rahvas kingituseks. Tosin kammerkoorilauljat asus võrratut muusikainstrumenti avastama. „Tegime läbi väikese õppeprotsessi, siis jäime omapäi ja läkski lahti — aasta oli siis 1993,“ räägib Aivar, kuidas idee paari aastaga teoks sai. Kärmelt ja säravalt, nii nagu talle kombeks.

Kõik loomingulised kooslused, kes 30 aastat tagasi hoogsalt ja säravalt tegevust alustasid, ei ole täna enam laval. Arsise kellade ansambel on aga kohal. Vähe sellest, et lavadel. Nad on suureks kasvanud. Sõna otseses mõttes: neil on kelladekool Tallinnas ja Tartus ning mitu noorteansamblit.

„Eks me nägime selleks ka väga palju vaeva,“ tunnistab Aivar. „Olgem ausad, 30 aastat on väga pikk aeg. Selle aja jooksul oleme teinud üle 1500 kontserdi. Maht on meeletu! Arvan, et oleme igas maailma otsas esinemas käinud — ainuke, kus me veel ei ole olnud, on Austraalia.“

Kui Arsise kellade ansambli rahval ripuks seinal hiiglaslik maakaart, oleks see ka ilma Rohelise Mandrita arsislaste lippe pilgeni täis. Ent iga sihtkoha puhul, olgu see Belgia või Hiina, tuleb kellade ansamblil tublisti vaevelda. „Kelladega reisimine on väga tülikas,“ selgitab Aivar. „Et kellad kaaluvad väga palju, on nende vedu väga kulukas. Mida pikem vahemaa, seda kulukam on neid kelli viia. Ameerikas on lihtsam, sest seal saab suuremaid kelli kohapeal laenutada. Sestap oleme Ameerika tuure teinud kümmekond. Austraalias kellade laenutamise võimalust pole.“

Küllap tuleks Austraalia talendiotsijail leida üks kohalik Aivar Mäe, kes esmalt moodus-

Kontserdil räägin ma tavaliselt sellest, et mul on unistus: 50 või

100 aasta pärast on Eestis 20 000 kellamängijat ja ühel hetkel toimub

Tallinna lauluväljakul suur kellamängufestival, kus 20 000 kellamängijat mängiks ja neil oleks 100 000 kuulajat. Arvan, et minu silmad seda ei näe, aga küllap tulevad uued põlvkonnad, kes sellega tegelevad.“ taks Rohelisele Mandrile kellade ansambli ning seejärel soetaks suurema koguse kelli. Sel juhul võiksid arsislased muretult sinna esinema sõita ja raskemad käsikellad kohapeal laenutada. Et nii pole veel läinud, ei ole ka arsislased seni saanud oma maailmakaardile Austraalia lippu kinnitada. Ent küll saabub seegi aeg.

„Miks mitte luua kellade kool?“

Kui Arsise kellade ansambel alles esimesi samme astus, tuli peale kelladega sõbraks saamise muudki ette võtta. Näiteks eesti heliloojatelt muusikat tel- lida. „Mängisime koos ERSOga Peeter Vähi „Kellade sümfooniat“, meile on kirjutanud René Eespere, oleme koostööd teinud Arvo Pärdiga,“ loetleb Aivar. „Sel ajal oli Eestis kaksteist inimest, kes teadsid midagi kellamängust. Hakkasime mõtlema, et neid oskusi oleks vaja tulevikus kellelegi edasi anda.“

Esimesteks kellamängulasteks said arsislaste enda omad. Jõulukontserdiks. „Üllatusküaliseks olid meie oma lapsed, kes tegid kolm lugu,“ räägib ta. „Ning kui nägime, kuidas meie oma lastel läksid silmad särama, tuli idee — miks mitte luua kellade kool? 1999. aastal asutasime-

Mina olen seda meelt, et sõltumata kohast, kus inimene elab, peab ta kätte saama sama, mida saaks Tartus või Tallinnas. Võib-olla ka rohkem, kui me räägime loodusest, vaikusest ja linnulaulust.“ gi kooli Tallinna, kaks aasta hiljem Tartusse. Nii et järgmisel aastal tähistame Tallinnas kellade kooli 25. sünnipäeva.“

Tänaseks on kellamängulapsi kogunenud üle tuhande. Pole ka ime, et säherdune musitseerimine lapse silmad särama lööb, sest kellamäng kõlab otsesõnu jumalikult. Ning Aivari sõnul saab kellamänguga toime ka see