koolis piisab sädemest kõik lapsed mängima panema.“

on Eestis 20 000 kellamängijat ja ühel hetkel toimub Tallinna lauluväljakul suur kellamängufestival, kus 20 000 kellamängijat mängiks ja neil oleks 100 000 kuulajat,“ kõneleb ta. „Arvan, et minu silmad seda ei näe, aga küllap tulevad uued põlvkonnad, kes sellega tegelevad.“

„Kalliskivi oli olemas, aga lihvimata.“

Unistamine Aivarile passib. Unistas kontserdimajadest, pani need püsti ja täitis muusika ning inimestega. Unistas võimsast rahvusooperist ning tegi sellegi ära. Praegu, kui ta on Põhja-Pärnumaa vallavanem, tegutseb ta täpselt samasuguses aivarmäelikus tegijavaimus. Palun väga: tänaseks on Vändras olemas uhke laitmatu akustikaga Lüdigi saal, kus käivad esinemas Eesti tippmuusikud.

„Tegelikult oli see saal juba enne olemas, aga seda renoveeriti aasta tagasi,“ räägib ta. „Kalliskivi oli olemas, aga pisut lihvimata. Lihvisime selle ära, panime sinna sisse ägedad kontserdid ja rahvast käib nagu murdu.“ Kevadhooaeg kulgeb menukalt, juba on plaanitud järgmine hooaeg, kui Vändrasse tulevad ERSO, Johan Randvere, Rita Ray, rahvusooper Estonia solistid ja poistekoor ning rahvusballeti solistid. Elu käib.

Ent seegi pole veel kõik. Peale Lüdigi saali on Põhja-Pärnumaa vallal raamatukogus oma kunstigalerii. „Hakkame noortele tutvustama eesti kunsti ja selle arengut,“ ütleb Aivar. „Meil on välja mõeldud kultuuripomm, mis tähendab, et kõigepealt lähevad noored kunstinäitusele, seejärel saavad samas majas aimu eesti kirjanduse arengust samal ajajärgul ja sealt edasi liiguvad Lüdigi saali ning toimub kontsert sama ajastu muusikast.“

Lüdigi saal Vändras lõpetab kevadhooaja

Suursugune kivihoone. Ümara kivitrepiga paraaduks. Kaar- ja ovaalaknad. See on Vändra gümnaasium, kus nüüdseks on avatud uus kontserdipaik — Lüdigi saali nime kannab aula. „Ega mina ole seda saali ehitanud, see ehitati 1913,“ muheleb PõhjaPärnumaa vallavanem Aivar Mäe. Maja majaks, ent Lüdigi saali poleks temata ja tema energiata. Ning kui Vaskräämal sündinud, kuid Vändras surnud helilooja Mihkel Lüdig soovis, et ta maetaks kiriku lähedusse kuulmaks orelihelisid, siis nüüd kuuleb ta märksa enamat. Kõike seda, mis kõlab temanimelises saalis.

Pärnumaal sündinud Mihkel Lüdig olla komponeerimist nimetanud hellitlevalt enda kõrvalharrastuseks.

Koorilaule on tal poolesaja ringis ja just koorimuusika ongi tema loomingu olulisim osa.

Peale lüüriliste ja isamaaliste laulude on tal ka loodusest ja üksindusest jutustavaid teoseid.

Oma lauludes on ta väga hoolega jälginud teksti (Anna Haava, Juhan Liiv, Karl-Eduard Sööt), sageli pöördus ta ka rahvaluule poole.

Mihkel Lüdigi (1880—1956) laulud on ilusa meloodiaga ja lihtsa harmooniaga, seetõttu kõlavad laulud kenasti ja on jõukohased esitamiseks ka väiksema koosseisuga kollektiividele. Seevastu laul „Koit“, mille 24aastane Lüdig kirjutas Viljandi lauluseltsile 1904. aastal, sai heliloojale ootamatult väga populaarseks ning kõlas esimest korda laulupeokoori esituses VIII üldlaulupeol 1923. aastal. Järgmisel korral kõlas „Koit“ 1969. aasta juubelilaulupeol ning sellest saati on see olnud laulupeo alguslaul. Mihkel Lüdigi „Koit“ oli kavas ka Lüdigi saali avakontserdil „Ma vaatan üles mäele“ 2. veebruaril.

2023. aasta esimeses pooles on juba korraldatud neli kontserti, esinejaiks Eesti Filharmoonia Kammerkoor, Tallinna Kammerorkester, Hortus Musicus, Ain Anger ja Kaunimate Aastate Vennaskond. Ees on kevadhooaja viimane kontsert: 14. aprillil on laval Olav Ehala ja Nele-Liis Vaiksoo. Allikas: Vändra kultuurimaja

ARSIS: üle 1500 kontserdi, kaheksa plaati ja kaks kellade kooli – Tallinnas ja Tartus

laps, keda on seni ebamusikaalseks peetud: „Tegelikult me tekitame lapsele negatiivset emotsiooni alates sellest, et kõigepealt ei saa lasteaeda ja siis ei võeta teda sinna kooli, kuhu ta tahaks esimesse klassi minna. Meil on ju normaalsuseks, et kui lähed esimesse klassi, pead sa valdama vähemalt kolme keelt ja arvutama vabalt miljoni piires. Aga Arsise kellade koolis piisab sädemest silmas — oleme võimelised kõik lapsed mängima panema. Kellamäng sobib lastele kuidagi väga hästi.“

Ajapikku on selgunud, et kellamäng passib ka täiskasvanuile. Näiteks meeskonnatöö har- jutamiseks. „Teeme muu seas ka täiskasvanute õpet ettevõtetele. Kellamäng on tiimitöö, pead tunnetama oma naabrit ja kui tema eksib mängus, pead sina teda toetama,“ kirjeldab Aivar. „Huvi selle koolituse vastu on meeletult suur, aga meil lihtsalt pole võimalust seda piisavalt palju teha, sest kellad on kogu aeg käigus.“

Seda, et Eestis kellamäng nii võimsaks ja laiaulatuslikuks kujuneb, ei osanud Aivar mõistagi aastal 1991 ette näha. Ent unistada mõistis ta küll. Ning suurelt. „Kontserdil räägin ma tavaliselt sellest, et mul on üks unistus: 50 või 100 aasta pärast

Praegu on Põhja-Pärnumaa noortel vaadata nii Eduard Viiralti kui ka Johannes Võerahansu teoseid. Sügishooaja avab Eesti Kunstimuuseumi näitus. „Selleks, et aimu saada, kui äge on eesti kunst. Ning teada saada, et peale Leonardo da Vinci „Mona Lisa“ on kunstis veel midagi. Me tahame avada nende kõrvad, silmad ja meeled.“ Aivari sõnul on igale näitusele plaanitud kaks kuud, et kõik valla noored jõuaksid neid külastada. Ent oodatud on külastajad ka naabervaldadest ning miks mitte kaugemaltki.

„Lihtne on ju nii mõelda, et tegelik elu on ainult Tartus ja Tallinnas, ülejäänud vaadaku ise, kuidas nad hakkama saavad,“ sõnab Aivar. „Mina olen seda meelt, et sõltumata kohast, kus inimene elab, peab ta kätte saama sama, mida Tartus või Tallinnas. Ning võib-olla ka rohkem, kui me räägime loodusest, vaikusest ja linnulaulust. Seda kõike tahame me pakkuda, et inimene tunneks end võrdväärsena. Et ta saaks kõik kätte meie oma armsas vallas. See on meie sõnum.“ z Käsikellade ansambel on unikaalne pillidekooslus ning tegelikult sama unikaalne musitseerimisviis — mängijad ei esita pikemaid partiisid nagu orkestris tavaks, vaid panevad eri häälestuses kellad helisema vaheldumisi. Üksteist täpselt kuulates ning sama täpselt dirigenti ja oma pause-noote jälgides sünnibki ainulaadne kellamäng. z Kui Arsise kellade ansambel 1993. aastal alustas, olid nad kaheteistkümnekesi ainsad kellamängijad kogu Baltikumis ja Skandinaavias, mitte ainult Eestis. Täna on ansamblis kaheksa liiget. z Kui tavapäraselt on kellade ansamblid 10—15-liikmelised, kasutades 5 oktaavi suurust kellade komplekti, siis Arsise kellade ansambel on esitanud endale väljakutse — 8 mängija käsutuses on 7 oktaavi käsikelli (just niipalju kui klaveril klahve) ja musitseeritakse ilma dirigendita! z Ansambel on andnud üle 1500 kontserdi, salvestanud kaheksa plaati ja käinud kontserdireisidel kogu maailmas — Soomes, Rootsis, Norras, Lätis, Leedus, Poolas, Hispaanias, Prantsusmaal, Itaalias, Saksamaal, Belgias, Portugalis, Hollandis, Suurbritannias, Iirimaal, Lõuna-Aafrikas, USAs, Venemaal, Kanadas, Hiinas ja Liibanonis. z Arsise kellade ansamblil on kaks kelladekooli ning mitu noorteansamblit. Noorteansamblid on 10—12-liikmelised ja kasutavad 6—7 oktaavi suurust kellade komplekti, kus pilgupüüdjateks on ligi 180 cm pikkused basskäsikellad. z Arsise käsikellad on valmistatud Malmarki kellatehases Ameerika Ühendriikides. Allikas: Arsise kellade ansambli kodulehekülg

Augustikuus korraldas Arsis Ukraina sõjapõgenikele majutuslaeval Isabelle käsikellade suvekooli, mis lõppes ühise kontserdiga.