Noore pere unistuste kodu: Tartu kesklinna piiril paiknev hubane vana maja

NOORE PERE UNISTUSTE KOD Tartu kesklinna piiril paiknev h

„Uue kodu nullist ehitamine olnuks ilmselt lihtsam, aga tahtsime siiski panustada vana maja renoveerimisse. Kuna abikaasa lapsepõlv möödus siin, pealegi on see peaaegu Tartu kesklinnas ja suure privaatse aiaga, paistis otsus igati mõistlik,“ tunnistab Mari-Liis Kukke.

Mari-Liisi kodu on selles majas olnud kümme viimast aastat, enne elas abikaasa Karl siin üksinda. „Ega majal midagi viga olnud – lihtsalt oli vaja rohkem naisekätt,“ ütleb MariLiis. Kuna pangalaenudega noored end siduda ei soovinud, otsustasid nad väärika maja renoveerimist alustada tasapisi.

Mari-Liis ja Karl on võtnud 1933. aastal ehitatud maja sama hästi kui nulli – aga jupikaupa, rahulikult ja aastate jooksul. „Oleme ladunud uue vundamendi, soojustanud seest ja väljast, remontinud ülemise ja hiljem alumise korruse. Ainsana pole katust vahetanud,“ loetleb Mari-Liis. Ülemise korruse valmides elati mõnda aega just seal. „Kui saime lapsevanemateks, teadsime, et ka all on vaja remont ette võtta. Arvestades, et just seal paikneb köök, olime kursis, et tuleb suurem väljaminek.“

Usinad noored on püüdnud maja võimalikult palju oma kätega ehitada. „Viiel esimesel aastal oli tihti abis ka minu isa. Kui alumisel korrusel jäi renoveerida viimane osa, palkasime mõne remondimehe. Kuna meil oli selleks ajaks kaks last, tundus mõistlik ehitus võimalikult kiirelt lõpule viia,“ selgitab Mari-Liis. „Kindlasti olnuks palju lihtsam elada eemal ja käia siin vaid ehitamas. Meie pidime aga suures segaduses ja tolmus hakkama saama. Mingil ajal oli küll tunne, et teeme hambad ristis lõpuni ja loodetavasti on tulemus seda väärt.“

Samal ajal kui Karl ehitusega möllas, oli Mari-Liisi põhiülesanne poegadega tegeleda. „On ju loomulik, et lapsed tahavad emme ja issiga aega viita, mitte lasta neil kogu aeg ehitada,“ nendib ta. Praegu on vanem poeg Gregor viieaastane ja noorem, Brennet, kolmene.

Hall, valge ja puitdetailid

Kui väljaspool maja teeb ehitust puudutavaid otsuseid peamiselt Karl, siis Mari-Liisi rida on sisekujundus ja mööbel. „Kuna meil on vanem renoveeritud maja, siis ei saanud me luua loftistiili või mõnda nišiga kujundust. Mingid siia sobituvad jooned olid ees, mida tahtsin järgida. Püüdsime hoida puitmajale omast atmosfääri, näiteks on maja lagi tehtud laudisest,“ seletab Mari-Liis. Kukkede kodul on tugevad Skandinaavia stiili mõjutused, mille märksõnad on avarus, hubasus ja heledus. „Otsustasin, et kodus võiks olla läbiv joon – mingi toon või materjal. Meil on põhivärvideks hall ja valge ning sisse jookseb ka puitu.“

Peale valge ja halli saab nende kodus ka mündirohelist näha. Sellist värvi on diivan, köögitarvikud (näiteks röster) ja Brenneti tuba. „Mis puutub mündirohelisse diivanisse, siis mõtlesin poes tükk aega, kas valida hall või münt. Võtsime nõuks riskida ja teha midagi teistsugust. See oli hea valik ning oleme rahul!“ tunnistab Mari-Liis.

TEKST: LIINA METSKÜLA

FOTOD: ERAKOGU

Kukkede pere tegemisi kodus ja aias saab uudis tada nende Instagrami kontol @kukkekodu

Oluline detail, mis loob Kukkede kodus hubase olemise, on elav tuli. Kamin pole ainult iluasi, vaid ka põhiline küttekolle.

Köök on kodu süda

Kui tube sisustades on Mari-Liis ja Karl agaralt diskuteerinud ja mõtteid vahetanud, siis ühes olid nad kohe päri – selles, milline saab köök. „Teadsime täpselt, millist kööki tahame. Mõistsime, et see ei pruugi tulla kõige soodsam, kuid tegu on siiski pikaajalise investeeringuga,“ räägib Mari-Liis. Köögi muutis kulukamaks näiteks kvaliteetne kivitasapind. „Töötasapind sobitub siia imehästi ja usun, et see meeldib mulle ka kümne aasta pärast,“ kinnitab noor naine. Muuseas, köögikappide uksed on läbipaistvast klaasist. Mari-Liis toob siinkohal põhjuseks selle, et ta armastab ilusaid nõusid ega soovi neid peitu panna.

Enne remonti olid köök ja elutuba eraldi, kuid Mari-Liis teadis algusest peale, et need peavad üheks saama. „Ma ei taha süüa valmistades olla perest eraldi,“ toonitab ta. Kuigi pereema ei pea end superkokaks, siis armastab ta väga köögis askeldada. „Pühapäeviti on meil ühised pikad pannkoogihommikud, naudin neid väga,“ rõõmustab ta.

Seepärast peab Mari-Liis kööki üheks oma kodu lemmikkohaks.

Taaskasutus on au sees

Mari-Liisi ja Karli kodus pole liiga palju asju ja igale esemele leidub oma koht. „Ma olen see, kes ostab vähem, aga eelkõige seda, mis väga meeldib,“ avaldab naine. „Kui midagi tahan,

U: ubane vana maja.

ei peagi – eesmärk on elada kodus, mis sulle meeldib ja kus ümbritsevad asjad tekitavad hea enesetunde,“ arutleb ta.

Seega ei muuda ta oma kodu sisekujundust väga tihti, peamiselt teeb seda enne jõule. Muul ajal … väike lillekimp lauale ja toas ongi hoopis värskem hingamine!

Sisustamine kui väike hasart

Suurem huvi sisekujunduse vastu sai Mari-Liisil alguse köögi ja elutoa kujundamise ajal. „Ma ei mõelnud enne, millised peaksid toad olema. Nähes aga sujuvat protsessi, hakkas aina uusi mõtted tekkima kuni väikese hasardini välja,“ muigab ta.

Mäletatavasti alustati maja remonti ülakorruselt ja siis polnud perel veel kindlat visiooni, milline saab olema tervik. Seega on plaanis teisel korrusel lähiajal veidi muudatusi teha, näiteks seinu värvida, leida koht ühele aknale ja luua kodukontorinurk. „Ajaga maitsemeel muutub ja tahaks midagi uut. Küll aga on mul hea meel, et tegin ruumi heledates toonides,“ rõõmustab MariLiis. „Teisel korrusel muudatusi tegema hakates läheb käima justkui teine ring. Aga mulle tundub, et majaga ongi vist nii, et see ei saa kunagi täiesti valmis.“

Ilusate ilmadega veedab Kukkede pere aega peamiselt õues – lapsed mängivad, vanemad grillivad või naudivad terrassil mõnusat päeva.

Mari-Liis on hakanud ka aianduses kätt proovima. „Ma olen alles algaja. Olen püüdnud teha asju nii, et haldaksin neid kõiki. Minu eesmärk on see, et ei pea terve nädalavahetuse rohima, riisuma või õunu korjama,“ kõneleb ta. Praegu on neil aias vaarikapeenar ja kasvuhoone tomatitele ja kurkidele.

Karli ülesanne on sel suvel saunamaja ehitus, seda on aastaid plaanitud. „Me ei võtnud seda enne ette, sest ei tahtnud üle jala teha. Kui ehitada saun, siis olgu juba korralik ja nii, et ei pea üle oma võimete elama,“ ütleb Mari-Liis.

Muide ka Gregoril ja Brennetil on aias omad väikesed kohustused – enda järelt mänguasjade koristamine ning okste või õunte korjamine. „Kasvatame lapsi nii, et igaühel on mingi ülesanne. Tahaksin loota, et juba viie aasta pärast aitavad nemad meil muru niita,“ ütleb pereema.

Sk.

siis olen valmis kauem koguma. Loomulikult tulevad siingi piirid ette, sest ma ei raatsiks osta 3000 eurot maksvat diivanit – kodus on väikesed lapsed ja ma ei taha, et nemad ei saa oma kodus istuda ega astuda.“

Mari-Liis on olnud kaua Iittala ja Villeroy Bochi toodete austaja ja igal aastal mõne eseme soetanud. Nüüdseks on neid üsna palju kogunenud. Peale selle on ta andunud taaskasutuse fänn. „Ma olen leidnud sealt üliägedaid asju, mis võivad olla üsna väärtuslikud,“ kiidab naine. Sealjuures ei haara ta taaskasutusest kõike, mis vähegi silma jääb. „Ostan kümne vaasi asemel ühe või kaks ja hoian aastaid oma kodus.“

Nii ongi Mari-Liisil mõni lemmik, millest ta enam loobuda ei taha. „Näiteks on diivanil üks väga minulik beež H & Mi dekoratiivpadi. Ma lihtsalt ei raatsi seda välja vahetada. Samas

MIDA TÄHENDAB KODU?

Mari-Liis kinnitab, et tunneb end praegu väga hästi. Tal on armas kodu ja tal on seal mõnus olla. „Kodust peab saama energiat, mitte tundma, et seda võetakse ära. Ümbrus peab rahustama. Minu kodu on kindlasti seal, kus on mu lapsed ja mees,“ mõtiskleb MariLiis. „Olen üles kasvanud Annelinna korteris ega mõelnud kunagi majas elamise peale. Ma ei teadnud, kui lahe on otse terrassilt õue astuda. Nüüd ei kujuta enam ettegi, et peaks korterisse kolima –mul on hea meel, et Gregor ja Brennet saavad oma lapse põlve sellises kodus veeta!“ kinnitab ta.