Kõrge vererõhk kahjustab märkamatult, oluliselt aitab elustiili muutmine

MARILIN VIKAT toimetaja

Kõrge vererõhk kahjustab aastate jooksul veresoonkonda, mistõttu on oluline rõhk normaliseerida.

«Kõrge vererõhk on vaikne tapja – see ei anna endast tunda, aga muudkui kahjustab veresooni. Kui kaasneb veel kõrge kolesterool, piiripealne veresuhkur ja mõnel inimesel ka suitsetamine, läheb risk nii kõrgeks, et varem või hiljem tekib infarkt või insult,» ütleb PõhjaEesti regionaalhaigla südamekeskuse teadusjuht, professor Margus Viigimaa.

«Kui süstoolne rõhk on üle 140, tõuseb kõikide südame-veresoonkonna haiguste risk oluliselt, ja kui see on üle 160, siis läheb raketina taevasse,» nendib Viigimaa. Süstoolne rõhk peaks jääma vahemikku 120–130, ehkki arvestada tuleb ka vanusega. Vahemikus 130–140 on tegu kõrgenenud normaalse vererõhuga. See on juba hüpertensiooni eelne staadium.

«Häda ongi selles, et tihtilugu ei tekita kõrge vererõhk mingisuguseid kaebusi, kuni see jõuab lõpuks 160 juurde. Siis võivad tekkida tasakaaluhäired, surumistunne peas, kohinad kõrvades – nagu veduri suhin südamelöögi taktis,» kirjeldab Viigimaa. Kui vererõhk on üle 140, peaks mõtlema, kas otstarbekas on ravi alustamine. See sõltub arsti sõnul väga palju teistest riskiteguritest, nagu kõrge kolesterool, veresuhkru tase, ülekaalulisus, samuti vanus. «Kogu maailmas on see probleem, et liiga hilja hakatakse vererõhku ravima,» nendib Viigimaa.

Infarkti- ja insuldiriski kõnekas langus

Ravimite valik on külluslik ja seetõttu leiab arsti sõnul kindlasti sobiva ravimkombinatsiooni, mis on edu võtmeks. Euroopa ja Ameerika ravijuhistest lähtuvalt alustatakse tavaliselt ravi kahe erineva preparaadiga väikestes doosides, mistõttu on ka kõrvaltoimete esinemise tõenäosus väga madal. Samuti aitavad mitu kaasatud mehhanismi vererõhku tõhusamalt langetada. «Vererõhk on ette nähtud selleks, et süda, neerud, aju oleksid verega hästi varustatud – kui mõjutame seda ainult ühes suunas, jääb ravi tõhusus piiratuks. Mitme erineva ravimi kasutamisel saame tunduvalt paremad ravitulemused,» kinnitab kardioloog. Kõrge vererõhk on seotud iseäranis ajuinsuldiga. Kui saavutatud on ravieesmärk, mis on vanematel inimestel 140 mmHg ja noorematel 130 mmHg, ja hoitud vererõhku pikka aega eesmärkväärtuse piires, langeb ajuinsuldi ja südameinfarkti risk peaaegu samale tasemele kui ini- mestel, kellel ongi normaalne vererõhk. «See on väga suur võimalus meie kätes. Inimene, kes ravi saab, ei ole kuidagi alaväärne ja ravi ei kahjusta teda. Vastupidi, suured pikaajalised uuringud näitavad, et nende inimeste šansid elada kaua ilma ajuinsulti või südameinfarkti saamata on peaaegu sama head kui normaalse vererõhuga inimestel,» kinnitab arst.

Vererõhu normaliseerudes taandarenevad kahjustused

Hüpertooniatõbi on geneetilise eelsoodumusega haigus, mõjutatud väga paljudest geenidest. Juba 30–50 eluaasta vahel algab arterite paksenemine ja jäigastumine, mis kiirendab lupjumist oluliselt. Organism harjub Viigimaa sõnul kõrge vererõhuga ära ja et arterid on tihked, töötab süda tugevasti. Sestap ei tasu vererõhku isegi eakatel langetada väga järsult. Tasapisi harjub keha aga alandatud vererõhu tingimustes normaalselt toimima ja siis taandarenevad ka paljud kõrgvererõhuga eelnevalt tekkinud muutused. Hüpertooniatõvega sageli paksenev südame vasak vatsake muutub õhemaks, samuti paraneb arterite elastsus, kui vererõhk on normaliseeritud.

Vererõhu olulisust kahjustuste tekkes näitab nende võrdlus veenidega, kus on väga madal vererõhk. Suurtes veenides võib see olla isegi negatiivne, kui veri liigub südame poole tagasi.

Veenides määratakse vererõhku veesamba järgi, mis on elavhõbedast 13,6 korda kergem. «Arterites ja veenides on erinevused väga suured. Arterites tekib enamikul inimestest elu jooksul mingil määral lupjumine, ja see on tingitud väga paljuski sellest, et seal on kõrge vererõhk. Veenides ei teki aga kunagi lupjumist, ehkki sinna voolab ju sama veresuhkru- ja kolesteroolirikas veri. Veenid on väga hästi kaitstud just selle tõttu, et vererõhk on seal madal,» selgitab dr Viigimaa.

Veresoone seina sisekest ehk endoteel kaitseb normaalse funktsioneerimise korral veresooni lupjumise ja trombide tekke eest. See soodustab ka lämmastikoksiidi ja prostatsükliini kaasabil veresoone lõõgastumist.

Vererõhu olulisuse kõnekaks näitajaks on ka operatsioonid, mil südamele pannakse lisasooned, mille tarbeks võetakse tihti jalgadelt pindmised veenid. «Kui veenišunt pannakse funktsioneerima nagu arter – kõrge rõhu tingimustes – hakkab see samuti kohe lupjuma, isegi kiiremini kui arterid ise.» Käest või rindkerest võetavate arterite kasutamist südames piirab asjaolu, et neist ei piisa paljude kahjustunud südame veresoonte asendamiseks.

«Siit tuleb välja see, kui tähtis on normaalne vererõhk,» sõnab Viigimaa. Ta lisab, et eriti oluline on vererõhul silm juba noorena peal hoida, kui perekonnas on esinenud enne 60. eluaas- tat infarkt või insult. See viitab kõrgemale geneetilisele riskile. Terendavad võimalused Eestis käib praegu uudse Ameerika ravimi uuring. Seda süstitakse kaks korda aastas ja see võib vererõhu normaliseerida. «See ongi tulevikus ehk üks võimalus, kui vererõhk ei ole veel väga kõrge. Raskematel juhtudel tuleb siiski ka tablettravi juurde võtta,» ütleb kardioloog. «Uued võimalused tulevad. Geeniravi võimaluse tekkimine on vähetõenäoline, kuna nii paljud geenid on haaratud, aga kindlasti seda uuritakse.»

Eestis võtavad välja kirjutatud ja ostetud retseptide kohaselt vererõhuravimeid igapäevaselt üle 300 000 inimese. «See on praktiliselt iga neljas. Näeme, et kõik ei kasuta vererõhuravi regulaarselt. Unustatakse või tehakse ravipause või vahepeal on tervis parem ja siis ei võeta. Ravimite võtmise regulaarsus on samuti väga tähtis,» rõhutab Viigimaa.

Vererõhu olulised mõjutajad

Kui süstoolne vererõhk on 130–140 mmHg vahel, võib mittemedikamentoosne lähenemine hoida vererõhku veel aastakümneid kontrolli all, ehkki asjade kulgu tuleb tähelepanelikult jälgida. Peamisi mõjureid on kolm. Väga oluline on regulaarne kehaline koormus. «On isegi uuringuid, mille kohaselt on parim treenida seitse korda nädalas. See on ilmselt ebareaalne, aga viis korda võib juba olla saavutatav. Jutt käib tervisetreeningust, kestvusega tund või poolteist. Miinimum on kaks treeningut nädalas, kolm oleks soovitatav. Sinna alla ei lähe päevane jalutuskäik –iga päev peab tegema 30 minutit reibast kõndi, seda nagunii,» selgitab dr Viigimaa.

Väga oluline on ka kehakaalu langetamine. 10 kilo kaalukärbet tähendab arsti sõnul umbes 10 mmHg madalamat süstoolset vererõhku. Samuti tuleb piirata soola tarbimist. Eestis tarbitakse keskmiselt 10 grammi soola päevas, aga peaks olema 3–5 grammi. Eestis on soola tarbimine oluliselt kõrgem kui Euroopas, kus keskmiselt manustatakse toiduga 6–8 grammi päevas. «Soolatundlikel inimestel langeb vererõhk eriti kiiresti, kui nad seda vähem kasutavad.»

Hea uudis on aga see, et uue Bologna uuringu kohaselt oli kaks kuni kolm tassitäit kohvi päevas tarbinutel isegi madalam vererõhk kui kohvist hoidunutel. Kohv võib soodustada südame rütmihäirete teket, nii et sellise probleemiga inimesed ei pruukinudki jooki sel põhjusel tarbida. «Normaalse elustiili juurde on kaks tassitäit kohvi hea. Selles on antioksüdandid, millest arvatakse kohvi positiivsed omadused tulevat,» räägib kardioloog. «Ise tahan hommikul alati kohvi, aga päeval joon päris palju teed. Kui pärast hommikut asendada kohv rohelise teega, võiks see olla veel tervislikum valik.»