sioon ei tule ainult juhilt Kriisipsühholoogia meeskond maandab koroonapandeemia

Kriisipsühholoogia meeskond maandab koroonapandeemia pingeid

Millega tegeleb Regionaalhaigla psühholoogilise esmaabi meeskond ja kuidas praeguses ebamäärasuses pea klaarina hoida, selgitavad kliinilised psühholoogid Marko Neeme ja Kristi Kalvik ning vaimse tervise õde Liis Kristiin Vaher.

Tekst: Liis Ilves Fotod: Aivar Kullamaa

Tosin toetavat kolleegi: hetkel kuulub psühholoogilise esmaabi meeskonda 12 inimest, kelle peamine eesmärk on kolleege ennetavalt teavitada sellest, millised reaktsioonid võivad kriisiga kaasneda ja kuidas nendega toime tulla.

2016.aastal tekkis Regionaalhaiglas idee moodustada kriisimeeskond, kes pakuks haiglakollektiivile psühholoogilist esmaabi masskannatanute situatsioonides. Mõni aeg hiljem saigi psühholoogidest ja vaimse tervise õdedest koosnev meeskond väljaõppe suurõnnetuste ja masskannatanutega olukordades psühholoogilise abi pakkumiseks. „Me ei jäänud toona suurõnnetust ootama, vaid otsustasime loodud psühholoogilise esmaabi süsteemi rakendada psühhiaatriakliinikus, et kolleege igapäevaselt toetada,“ märgib kliiniline psühholoog Marko Neeme.

IGAPÄEVANE TUGI

Psühhiaatriakliinikus on paratamatult kõrgem agressioonirisk – töötajaid ähvardatakse ja võidakse ka rünnata. Selliste olukordade käigus kogetakse äärmist abitust, ärevust, hirmutunnet või ka ohtu elule. Psühholoogilise esmaabi esimene samm pärast kriitilisi intsidente on kaardistada kannatanud, pakkuda neile esmaseid abistamisvõtteid, et neid reaktsioone normaliseerida, aidata kannatanul rahuneda ja anda edasised juhised, kuidas käituda ja kuhu pöörduda. Pikas perspektiivis on eesmärk ennetada töötajate läbipõlemist ja posttraumaatilise stressi tekkimist. „Igapäevane psühholoogiline esmaabi haiglakeskkonnas ongi ennekõike iseenda ja üksteise toetamine. Sellesse saab igaüks panustada – kasuta emotsioonidega toimetulemiseks lihtsaid baasnippe, ära karda paluda vajaduse korral abi ning ära unusta ka märgata, kuidas kolleegil läheb,“ tutvustab vaimse tervise õde Liis Kristiin Vaher. „Keerulisi situatsioone ja intsidente ei pea lihtsalt ära kannatama, vaid tuleb aktsepteerida, et meil kõigil on emotsioonid ja me kõik reageerime kriisiolukordades. Tahamegi, et kolleegid julgeksid rohkem üksteise poole pöörduda, abi paluda ja kasutaksid seeläbi enam psühholoogilist esmaabi ja enese toetamise võtteid,“ lisab kliiniline psühholoog Kristi Kalvik.

PROAKTIIVNE ESMAABI

Aastaid tagasi kriisipsühholoogia meeskonda luues arutleti teoreetiliselt, et üks kriisidest võiks olla näiteks laiaulatuslik pandeemia. Ehkki toona ei näinud keegi ette ega uskunud, et midagi sellist võiks kunagi päriselt juhtuda, oldi ometigi möödunud kevadel ootamatult saabunud koroonakriisiks igakülgselt valmis – praktilisi kogemusi kolleegide toetamisel oli juba piisavalt kogunenud.

Kevadise esimese koroonalaine ajal kaasaski kriisistaap kohe psühholooge ja hingehoidjaid mitmesugustesse ettevõtmistesse. Koostati toetavaid infomaterjale, heliklippe ja videoid ning haiglatöötajatele avati ööpäevaringne kriisitelefon. Seejuures tõdevad spetsialistid, et väga innukalt seda võimalust ei kasutatud. „See näitabki, kuidas psühholoogiline esmaabi tegelikult toimib – inimesed ei otsi kriisisituatsioonis ise agaralt abi. Psühholoogiline esmaabi peakski olema proaktiivne ehk abistajad lähenevad ise ennetavalt abivajajatele,“ tõdeb Neeme.

Sestap käidigi kevadel aktiivselt osakondades tutvustamas psühholoogilist kriisimeeskonda ning meetodeid negatiivsete mõtete ja ärevusega toimetulekuks. Lisaks külastati ka osakondi, kus olid kriisi tõttu juba pinged tekkinud – vesteldi meeskondadega ja jagati soovitusi pingete lahendamiseks.

KOROONAPANDEEMIA KESKMES

Pandeemia algusest alates on haiglakeskkonnas erakordselt pingeline õhkkond, sest olukord on pidevas muutumises ja sellega tuleb muudkui kohaneda. Ja lõppu ei näi kriisil veel tulevat. Lisaks painab kollektiive personalipuudus, mis tõstab töökoormust ja seeläbi kasvab veelgi personali ärevus ja pinge. „Selle tagajärjel tõenäoliselt paljud meditsiinitöötajad ka kogevad enam läbipõlemise sümptomaatikat,“ näevad psühholoogid.

Esimese laine ajal oli haiglatöötajate hulgas palju hirmu ja teadmatust nii haiguse kui ka töökorralduse, nii isikukaitsevahendite puudumise kui ka nakatumise ees. Palju tekkis kollektiivides ka suhtepingeid, sest ravimeeskonnad komplekteeriti eri osakondade töötajatest. Kriitilises olukorras täiesti uue meeskonnana efektiivselt toimimine on aga igaühele kahtlemata korralik väljakutse.

Suvel kriisiolukord veidi lahtus ja haiglatöötajad said korraks justkui hinge tõmmata. Ent sügisel jätkus pandeemia veelgi suuremahulisemalt. „Nägime, kuidas sügisel hakkasid taas pinged üha kasvama, palju oli hirmu ka nakatumise ees. Alustasime taas COVID-osakondades ja teistes abi soovinud osakondades käimist ning jagasime neile nippe,“ märgib Vaher. „Tundub, et tänu vaktsineerimisele on nakatumishirm pisut taandunud. Nüüd tajume enam, et inimesed on sellest olukorrast lihtsalt väga väsinud. Loomulikult mõjutavad seda ka eraelu pinged – oleme ju kõik ikkagi inimesed.“

TOIMETULEK MUUTUSTE KEERISES

Muidugi mõista on haiglapersonal nüüdseks kriisist juba täiesti kurnatud. Eriti keeruliseks teeb olukorra teadmatus – keegi ju ei tea, kui pikalt veel sellise ülekoormusega tuleb töötada. Teadupärast taluvad inimesed ebamäärasust üsna halvasti, aga praeguseks on pidevas teadmatuses töötatud juba üle aasta. Seetõttu on ka psüühiliselt üha keerulisem sellega toime tulla. „Teadmatus tekitab ka lootusetuse tunnet. Alguses oldi kriisi lõppemise suhtes optimistlikumad, nüüd lükatakse uued daatumid muudkui kaugemale tulevikku ja see mõjub kindlasti väga masendavalt,“ sõnab Neeme. „Eks inimeste piirid on erinevad, kuid võitluses olles on üldiselt eesmärk kõigil silme ees ja peame vastu. Oht on aga, et paljudel võivad sümptomid välja tulla järellainetusena pärast kriisiolukorra taandumist, kui on aega kõike toimunut teadvustada ja analüüsida,“ mõtiskleb Vaher. „Suudame ennast mingil ajal mobiliseerida, teha ületunde, pidada vastu ärevuse ja pingega, aga need jõuvarud ja ressursid ei ole lõputud,“ lisab Kalvik. „Seetõttu ongi meie meeskonna eesmärk mõelda, kuidas omalt poolt veel abistada, et arstid-õed-hooldajad-tugitöötajad tuleksid selle igapäevase pinge ja ärevusega jätkuvalt toime.“

Igapäevane psühholoogiline esmaabi haiglakeskkonnas ongi ennekõike iseenda ja üksteise toetamine.

7 nippi kriisolukorras toimetulekuks

1. Ära jää üksi Praegusel pingelisel ajal on igaüks potentsiaalne abivajaja. Esiteks ära jää iseenda muremõtetega üksi. Hoia töökollektiivis ja kodus suhtlus avatuna. Küsi aeg-ajalt, kuidas ka kõrvalseisjal läheb ja kuidas ta pingetega toime tuleb. Märka, kui kaastöötaja ärritub tavapärasest kiiremini, on kurvameelsem, tõmbub rohkem endasse, ja paku talle abi. Olge üksteise jaoks olemas.

2. Praktiseeri teadvelolekut Ärevatel aegadel kipume mõttes ja mõtetega olema tulevikus ja mängime läbi igasugu musti stsenaariume. Püüa ikka ja jälle tulla kõigi oma meeltega praegusesse hetke ning lase erinevatel mõtetel ja aistingutel tulla ja minna. Praktiseeri erinevaid hingamis- ja teadvelolekuharjutusi. Proovi näiteks lõunapausil nautida kosutavat einet teadlikult kõigi oma meeltega.

3. Kehtesta muretsemiskellaaeg Pea meeles, et muretsemine on ebaproduktiivne mustade stsenaariumide läbimängimine ega ole orienteeritud lahenduste leidmisele. Kui muremõtted liialt tüütavad, võta kasutusele muretsemise aja tehnika. See tähendab, et igas päevas on üks kindel kellaaeg, mil võid muretseda. Seejuures jälgi, et muretsemise aeg oleks maksimaalselt 30 minutit. Muul ajal tulevad muremõtted lükka edasi muretsemise kellajale. Nii ei kulu kogu päev muretsemisele ja ka ärevus väheneb.

4. Taga igapäevane rutiin Ka kehtestatud eriolukorras hoia unegraafik korras, leia aega regulaarseks liikumiseks, toitu tasakaalustatult ja võta puhkehetki. Nii turgutad immuunsüsteemi ja hoiad vaimset tervist. Väldi liigset alkoholi ja stimulantide (kofeiin, nikotiin) tarvitamist, sest need tõstavad veelgi kehalist erutust ja ärevust. Selle asemel võimalda endale iga päev tegevusi, mis teevad su meele rõõmsaks – liigu värskes õhus, kuula muusikat, loe raamatud ja suhtle videosilla vahendusel sõpradega.

5. Vähenda negatiivse info tarbimist Uudiste pidevast jälgimisest tuleneva liigse ärevuse ja rahutuse korral väldi või piira meediakanalitest peale tulevaid uudiseid. Püüa oma ärevust aktsepteerida ja normaliseerida, mitte ärevust liigse info otsimisega suurendada.

6. Ära võta üleliigselt vastutust Mõtesta enda jaoks lahti, mis on hetkel sinu roll ja millesse saad hetkel kõige paremini panustada. Inimeste roll ongi olla praegu võimaluse korral kodus ja vältida ringiliikumist. Kui oled õde, hooldaja või arst, siis on sinu peamine roll suuta pakkuda kvaliteetset tervishoiuteenust. Samal ajal ära koorma ennast sotsiaalmeedias liigsete selgituste jagamise ja tuulelohedega võitlemisega – see on kommunikatsiooniteenistuse ja laiemalt valitsuse teha. Ära panusta liigselt energiat kõrvalistele tegevustele, mis tekitavad sinus häiritust.

7. Küsi abi Kui tajud, et oled üle koormatud, üleliia mures ja tunned, et koroonaviirusega seonduv mõjutab juba mitme päeva jooksul võimekust efektiivselt töötada, patsientidega suhelda ja hoolitseda oma lähedaste eest nii, nagu tegid seda varem, siis võta aeg maha ja küsi abi.