Martin Serg: südant ei saa

Martin Serg:

Südant ei saa pausile panna

Regionaalhaigla kardioloogile Martin Sergile pakub pinget, et saab end jagada teadusuuringute ning intensiivse ja ootamatusi täis töö vahel kardiointensiivravi osakonnas. Selle juurde kuuluvad nii pidev enda täiendamine kui ka teiste õpetamine.

Tekst: Evelin Kivilo-Paas Fotod: Regionaalhaigla, Shutterstock

artu Ülikooli arstiteaduskonda tudeerima

Tasudes oli Martin Serg kindel, et soovib saada neuroloogiks, kuniks... jõudis kätte kardioloogia eriala tsükkel. „Osalesin kursusel ühel edukal täismahus taaselustamisel ja sain aru, et selline action sobib mulle,“ tunnistab ta. Lisaks leidis ta, et see on väga mitmekülgne eriala, kus on palju töövõimalusi.

Tolleks hetkeks oli Martin teinud kaks aastat Tartu Ülikooli farmakoloogia instituudis professor Aleksandr Žarkovski juhendamisel teadustööd loomkatsetega. Kuna soov oli kliinilist teadustööd edasi teha, võttis ta ühendust professor Jaan Ehaga, kes viis ta kokku dr Priit Kampusega.

Teadusgrupiga tekkis kohe hea klapp ja nii kaitseski Martin aastal 2012 kardioloogia erialal doktoritöö ning kuus aastat hiljem lõpetas residentuuri. Siiamaani jätkub Tartu Ülikooli sama meeskonnaga koostöö mitme teadustöö kallal. Hetkel on teadusgrupi põhisuund tavakardiostimulaatori ja resünkroniseeriva kardiostimulaatori toime hindamine aordi vererõhule ja arterite jäikusele. Eelmisel aastal alustas Martin ka oma esimese doktorandi juhendamisega.

Lühidalt dr Martin Sergist

 2008 lõpetas Tartu Ülikooli arstiteaduskonna  2012 kaitses doktorikraadi teemal „Tsentraalse hemodünaamika, arterite jäikuse ja oksüdatiivse stressi raviaspektid hüpertensiooniga patsientidel“  Alates 2012 Tartu Ülikooli südamekliiniku teadur  2018 omandas kardioloogi kutse  Alates 2018 kardioloog Põhja-Eesti

Regionaalhaiglas kardiointensiivravi ja alates 2020 invasiivkardioloogia osakonnas  Alates 2018 Balti Ateroskleroosi Ühingu sekretär  Alates 2019 Eesti Kardioloogide Seltsi preventsiooni töögrupi juhatuse liige  Kuulub Euroopa Kardioloogide Seltsi,

Eesti Nooremarstide Ühendusse, Eesti

Hüpertensiooni Ühingusse ning Euroopa

Ateroskleroosi Ühingusse.  Teadlasena uurib südame isheemiatõve ennetuse võimalusi, arstina tegeleb patsientidega, kel see haigus on juba välja kujunenud.

ARENGUVÕIMALUSED REGIONAALHAIGLAS

Regionaalhaiglas on Martin Serg töötanud kardioloogina kolm aastat. Ta alustas tööd kardiointensiivravi osakonnas, kuhu jõuavad peamiselt müokardiinfarktiga, raske ägeda südamepuudulikkusega ja kardiaalsest äkksurmast elustatud patsiendid. „Töö on intensiivne, täis ootamatusi ja esitab väljakutseid,“ tõdeb Martin.

Kuna residentuuri ajal tekkis tal huvi kardioloogiliste invasiivsete protseduuride vastu, alustas ta pool aastat tagasi osalise koormusega tööd ka invasiivkardioloogia osakonnas, kus ta nüüd õpib koronaarangioplastikat.

NOORE KARDIOLOOGINA SUURES HAIGLAS

Kardioloogiakeskus on Regionaalhaigla suurim erialakeskus, mille alla kuuluvad polikliinik, mitteinvasiivne diagnostika (peamiselt koormustestid, ehhokardiograafia), kaks kardioloogiaosakonda, kardiointensiivravi osakond ja invasiivkardioloogia osakond (peamiselt perkutaansed koronaarinterventsioonid, kardiostimulaatorite implantatsioonid). Lisaks töötavad kardioloogid ka kardiokirurgia osakonnas. „Noorel kardioloogil on siin tööd alustades võimalik valida kogu kardioloogia ampluaast. Sõltuvalt osakonnast on võimalik töötada valvegraafiku alusel või argipäeviti,“ ütleb dr Serg. Residentuuri jooksul saab tavaliselt selgeks, kas tulevane kardioloog soovib teha invasiivset või mitteinvasiivset, intensiiv- või tavakardioloogi tööd. Seega on Martini sõnul Regionaalhaiglas lihtne leida tööd, mis pakub huvi.

KÕIGE PAREMAD ÕPPETUNNID

Martin läbis muu hulgas ühe residentuuriaasta Norras Kristiansandis ja Soomes Lahtis. Õpiaastad on mõistagi kõige alus, iga koolitus ja konverents arengus võtmetähtsusega, ent palju õpib Martini sõnul loomulikult töö käigus. Kardioloogid teevad tihedat koostööd radioloogide, kardiokirurgide ja anestesioloogidega, et jõuda otsusele keerukate haigusjuhtude ravistrateegiates.

Regulaarselt peetakse kardioloogide ja intensiivravi osakondade ekstrakorporaalse membraanoksügenisatsiooni (ECMO) koosolekuid, kuna seda ravi vajab kardiogeense šoki tõttu suur hulk mitte-COVIDpatsientidest. „Sellised koosolekud mitte ainult ei hari, vaid ka lähendavad eri osakondades töötavaid arste ja ravimeeskondi,“ tõdeb dr Serg.

Noorel kardioloogil on siin tööd alustades võimalik valida kogu kardioloogia ampluaast. Sõltuvalt osakonnast on võimalik töötada valvegraafiku alusel või argipäeviti.

Lisaks sellele, et Regionaalhaigla on hea suur õppimisbaas, on Martini sõnul siin ka head õpetamise võimalused. Dr Indrek Rätsepa juhtimisel korraldatakse igal aastal perioperatiivse ehhokardiograafia kursust, kus Martin on lektoriks. Kuna Regionaalhaiglal on tugev side ka Tallinna Tehnikaülikooliga, on Serg teinud praktikume ka tervishoiutehnoloogia üliõpilastele.

KUUM TEEMA – REGISTRID

Martini sõnul on hetkel kardioloogias kuum teema registrite loomine. Professor Margus Viigimaa juhtimisel on loomisel perekondliku hüperkolesteroleemia register. Seda haigust esineb umbes igal 300. inimesel, kellel on väga kõrged kolesterooliväärtused, mis omakorda suurendab oluliselt nende patsientide riski haigestuda südamelihase infarkti või ajuinsulti. „Varem olid nende haigete ravivõimalused piiratud, kuid nüüd on saadaval väga efektiivsed ravimid, mis langetavad neil haigetel oluliselt kolesterooli taset ning Regionaalhaigla lipiidikeskuse kaudu leidub järjest enam haigeid, kes seda ravi saavad,“ selgitab dr Serg. Registrid on eriti vajalikud perekondlike haiguste korral, et leida üles ka haigust kandvad pereliikmed.

Euroopa Kardioloogide Seltsi eesmärk on, et peamised kardioloogiliste patsientide grupid oleksid hõlmatud ühtsesse üleeuroopalisse registrisse EuroHeart. Eelmisel aastal osutus Eesti selle registri pilootriigiks ägeda müokardiinfarkti ja perkutaanse koronaarinterventsiooni teemal. Sarnane register on plaanis luua ka südamepuudulikkuse ja kodade virvendusarütmia kohta.

UUDSED RAVIVÕIMALUSED KIIRELT KASUTUSELE

Kus üldse platseerub Regionaalhaigla võrreldes muu maailma kardioloogiakeskustega? Dr Serg toob võrdluse oma Norra residentuuriaastast. Norra suurimal invasiivkardioloogia keskusel, Haukelandi ülikoolihaiglal on suur kogemus transkutaansete südameklappide proteesimistega. „Võrreldes avatud südameoperatsiooniga paigaldatakse selle käigus uus südameklapp veresoone kaudu kubemest või muust suuremast veresoonest,“ selgitab Serg. Bergenis alustati transkutaansete aordiklapi proteesimise protseduure (TAVI) 2010. aastal, Regionaalhaiglas toimus esimene 2015. aastal ja nüüdseks on siin tehtud üle saja protseduuri. „Arvan, et maailma tippkeskusega võrreldes oleme võtnud kiiresti uudseid ravivõimalusi kasutusele,“ sõnab dokor Serg.

Hiljuti hakati Bergenis tegema ka mitraalklapi regurgitatsiooni perkutaanset ravi ning juba lähiajal on see plaanis ka Eestis.

Kaks aastat tagasi pälvis dr Serg Regionaalhaigla noore arsti stipendiumi ja tal oligi plaanis kahekuuline praktika Bergeni kardioloogiakeskuses. Paraku on see COVID-19 pandeemia tõttu edasi lükkunud.

SÜDANT EI SAA PAUSILE PANNA

Mõistagi ei jää COVID-i mõjutustest puutumata ka kardioloogide töö. „Peab siiski rõhutama, et kui eelmisel aastal suri maailmas COVID-19 tõttu umbes poolteist miljonit inimest, siis müokardiinfarkti tõttu üle 7 miljoni,“ võrdleb dr Serg.

Eestis on südame-veresoonkonna haigused surmapõhjustest endiselt esikohal. Lähiajal on Eesti Kardioloogide Selts, kus dr Serg on preventsiooni töögrupi juhatuse liige, avalikustamas südameinfarkti teadlikkust parandavat projekti „Südant ei saa pausile panna“. „Mitu uuringut on näidanud, et pandeemia ajal on müokardiinfarkti patsientide ravi hilinenud, kuna nad kardavad haiglasse pöörduda nakatumise riski tõttu,“ selgitab doktor. „Kiirabi kutsutakse alles siis, kui südamelihase päästmiseks on juba hilja.“

Dr Sergi, nagu ka tema kolleegide suur soov on, et patsiendid pöörduksid nende poole õigel ajal, et vähendada südamelihase kahjustuse ulatust.

Praegusel pingelisel ajal, mil kogu maailma fookus on koroonapandeemia seljatamisel, unistab Martin lihtsatest ja inimlikest asjadest, mis täistuuridel pööretele pidurit tõmbaksid. „Ootan ilusat suve oma vanemate suvilas Matsalu lahe kaldal, et saaks oma plikadega leotada väikses sõudepaadis kõrkjate ääres õnge ja nautida looduse hääli ja merehingust.“

Kaks aastat tagasi pälvis dr Serg Regionaalhaigla noore arsti stipendiumi ja tal oli plaanis kahekuuline praktika Bergeni kardioloogiakeskuses. See on COVID-19 pandeemia tõttu edasi lükkunud.

40 aastat põnevat teekonda

12. märtsil 1981 sooritati toonases kiirabihaiglas esimene uuring tänapäevase angiograafia aparaadiga. Infarktiravis tähistas see uue teekonna

algust. Tekst: Anu Jõesaar Fotod: Regionaalhaigla

Kardioloog Tarmo Serka on kõik need 40 aastat töötanud invasiivkardioloogia meeskonnas. Tema sõnul on see aeg olnud täis pidevat õppimist, sest lühikese ajaga saavutas invasiivkardioloogia valdkond südameinfarkti ravis võtmetähtsuse. Asi oli infarkti tekkepõhjuste ümberhindamises maailma meditsiinis. Veel kuni 1970. aasta keskpaigani ei peetud koronaararterit sulgevat trombi otseselt südameinfarkti põhjustajaks, pigem kaasnevaks nähtuseks. Kui aga jõuti järeldusele, et just tromb vallandabki infarkti, muutus infarktiravi põhimõte: hakati võitlema trombi vastu ja soones verevoolu taastama. „Eestis langes sellesse aega professor Sullingu ületulek Tallinna, alustamaks ägeda koronaarsündroomi kirurgiat. Tema seadis eesmärgiks avada verevool kirurgilisel teel ning ta asus kiirabihaiglasse looma praeguses mõistes südamekeskust,“ meenutab dr Serka. Üks loodava keskuse komponente oli ka kardioangiograafia ehk südame sondeerimise kabinet, sest enne kui lõigata, oli vaja uurida, missugune veresoon on umbe läinud. Mõnda aega kasutati südamelõikuse toetuseks südamesonde, et viia veresoonde trombi lahustavat ravimit või balloon veresoone avardamiseks. Kui esimene angiograafi uuring tehti märtsis 1981, siis umbes kaheksa kuud hiljem tuli esimene trombilahustamine. Ballooniga ummistuse laiendamisi tehti algul umbes 30 korda aastas. „Prof Sullingul läks samamoodi nagu Gorbatšovil, et ta lõi meie kabineti enda tegevuse toetuseks, aga tulemus oli ootustele täpselt vastupidine,“ võrdleb dr Serka. Kirurgilise sekkumise suund suurekoldelise infarkti korral hääbus, sest parimat tulemust ahenenud pärgarterite laiendamisel hakkas pakkuma soonesisene ballonangioplastika ise: otse soonde viidavatele laiendavatele balloonidele lisandus uue meetodina stent ehk metallist tugivõrk, mis viiakse balloonil arterisse ja avatakse seal kõrge rõhu all. „Ägeda infarkti kirurgiat tehakse tänapäeval juba minimaalselt – ainult siis, kui meie oma stentide ja balloonidega ei suuda tulemust saavutada,“ selgitab dr Serka. „Kõige uuemad stendid on valmistatud sellise metoodikaga, et tänu lisatud ravimile hoiavad need pikaks ajaks ära ahenemise kordumise. Kui ainult ballooni kasutades oli ahenemise taastekke risk 30–40 protsenti, siis uute stentidega on see vaid 5 protsenti.“ Ta meenutab, et alguskümnendid olid arstidele üks suur õppimine. „Iga päev oli midagi uut, kõik muutus. Ka maailmas ei olnud neid asju väga palju tehtud, lugesime artiklitest, mida kuskil oli tehtud, ja tegime järele. Meie osakonnas oli initsiaatoriks praegune akadeemik Jaan Eha, kes töötas kiirabihaiglas selles meeskonnas 20 aastat.“ Praegu uuritakse osakonnas igal aastal umbes 2000 patsienti, kellest pooltel tehakse kohe pärgarterite laiendamine ballooni ja stendiga.

HUVITAVAT INVASIIVKARDIOLOOGIDE TÖÖMAILT

 Arstidel olid väljakutsevalved, näiteks 1981. aastal kuulus valvemeeskonda kolm arsti, õdesid ei olnud. 1990. aastatel mingil perioodil ootasid valvearst ja kolm õde infarktihaigeid kohapeal. 2006. aastast alates on valve 24/7 – poole tunni jooksul peab patsient jõudma haiglas lauale ja saab alustada soone avamist.  Kui 1958. aastal alustati maailmas koronarograafiauuringuid, siis selleks oli vajalik 2–3 mm läbimõõduga kateeter viia esialgu veresoonde käe pealt, õlavarrearteri kaudu. 1960. aastatel leiti, et lihtsam on seda teha reiearteri kaudu. 1990. aastate alguses jõuti käe peale tagasi, seda tehakse kodaraarteri kaudu. See on patsiendile palju mugavam.  Esialgu tehti veresoonesiseseid ülesvõtteid filmilindile, misjärel tuli oodata, kuni film ilmutatakse. Esimene digitöötlusega aparaat tuli osakonda 2002. aastal.  Kuni 2000. aastateni hinnati veresoone ahenemist ainult diameetri järgi. Tänapäeval on võimalik soonesisene piltdiagnostika, kus soonde viiakse väike ultrahelikateeter ning arvuti kombineerib digitaalse pildi naastu piki- ja ristlõikest. See võimaldab ka stente väga täpselt paigaldada.  Trombi on tänapäeval spetsiaalse kateetri abil võimalik südame pärgarterist ka „välja imeda“.