pikk elu koos vähidiagnoosiga Loovusel pole piire

Laivi Uuetoa (vasakul) ja Laivi Valdre.

Loovusel pole piire!

Tekst: Kelly Kipper Fotod: Aivar Kullamaa

Kui loovus ulatab käe nõelasilma täpsusele, sünnib koostööst midagi erilist ja ilusat.

KES?

Laivi Valdre ja Laivi Uuetoa töötavad Regionaalhaiglas juhatuse assistendina. Lisaks ühisele ametile ja ühtviisi kõlavatele eesnimedele on neil kolmaski vahva sarnasus – nimelt on mõlemad naised osavad käsitöökaartide meisterdajad.

Laivi Uuetoa (edaspidi Laivi U.) on töötanud Regionaalhaiglas üheksa aastat, neist viimased kolm juhatuse assistendina. Laivi Valdre (Laivi V.) jõudis Regionaalhaiglasse kaks ja pool aastat tagasi, olles varem töötanud pikalt eri ministeeriumides: „Tahtsin pärast lapsehoolduspuhkust teha midagi teistsugust. Regionaalhaigla pakkus mulle täiesti uut ja huvitavat väljakutset, mille ma suure rõõmuga vastu võtsin.“

Juhatuse assistendina on naiste töö tagada oma juhtidele hea töökeskkond ning aidata neid igapäevatoimetustes, veendudes, et kohtumised ja üritused oleksid korraldatud, külalised vastu võetud, koosolekud protokollitud ja kõik vajalikud infokillud edastatud. Laivid tõdevad, et igas päevas leidub üllatusi ning ainus, mis alati kindel, on toetav meeskond ja toredad kolleegid. „Olen end Regionaalhaigla erinevates tööperedes tundnud alati väärtusliku liikme ja hinnatud kolleegina. Inimesed, kellega iga päev koos töötan, on suurepärased,“ kinnitab Laivi U. rõõmuga.

KUIDAS?

„See on päris huvitav kokkusattumus, et meil on ühine nimi ja ühine hobi,“ nendib Laivi V. Olgugi et meisterdamine on individuaalne ala, vahetatakse omavahel loometöö nippe ja oskusi. „Tore, et ka kolleegid on meie meisterdusi märganud,“ tunneb käsitööline heameelt. Oma hobiga on ta tegelenud juba seitse aastat. „Käsitöö on mind alati paelunud. Kaartide ja karpide meisterdamine algas minu jaoks praktilisest vajadusest ja soovist lähedastele rõõmu valmistada.“

Laivi U. meisterdas oma esimese käsitöökaardi umbes viis aastat tagasi, olles varem tublisti näputöö ja taaskasutusega tegelenud. „Mulle on alati meeldinud kududa, tikkida, õmmelda, heegeldada, seinamaalingud joonistada. Armastus loomingulise tegevuse vastu on justkui rinnapiimaga sisse söödetud. Minu mõlemad vanaemad olid andekad ja loomingulised. Ühelt olen päranduseks saanud oskuse kätega midagi teha, teiselt aga tunnetuse värve kombineerida.“ Ka oma esimesed villased sokid

kudus Laivi U. just vanaema juhendamisel ja seda juba viieaastaselt.

Ta muigab, et materjal, mida meisterdades kasutab, on tihtipeale teiste jaoks „prügi“, tema silmis aga inspiratsioon millegi uue loomiseks. Nõnda on ta valmistanud nii küünlaaluseid, lae- ja põrandalampe kui ka ehtehoidjaid. Kaardid tundusid järgmise loogilise sammuna, eriti kuna vahepeal olid selgeks saanud ka ilukirja põhitõed.

MIS VÕLUB?

„Kõige enam köidab selle ala juures protsess ja kindlasti ka tulemus, kuna iga kaart ja karp valmib vastavalt eseme saajale,“ räägib Laivi V. Lähedastele kaarte tehes peidab ta neisse alati mõne peene vihje, mis seondub just konkreetse armsa inimesega. Ka kaarditellijatelt küsib ta alati mõnd vahvat detaili kaardisaaja kohta: „See annab kaardile erilise nüansi ja kingituse vastuvõtja saab kohe aru, et tema peale on mõeldud.“

Laivi U. sõnab, et naudib eneseületustunnet, mis kaardi valmimisega kaasneb. „Mõnikord on tulemus mitu korda ägedam, kui oskasin vaimusilmas ette kujutada. See tunne, kui oled ennast ületanud, pakub mõnusalt rahuldust. Rõõmu tunneb ka kaardisaaja. Minu hobi on mulle suurepäraseks energiaallikaks, mis aitab stressi maandada, annab enesekindlust ning tunde, et miski pole võimatu.“

Laivi V. nõustub: „Selles meeletult kiires maailmas toodab meisterdamine positiivsust, annab hingele rahu ja pakub meeltele kosutust.“

MIL MOEL?

„Kaartide ideed sünnivad erinevalt. Mõnikord saan idee sõbralt, kellel on mõte, aga teostusest jääb puudu. Teinekord jälle jalutan parajasti koju, kui peas hakkab idee idanema. Siis annan muidugi jalgadele valu, et ruttu-ruttu koju jõuda ja tegutsema hakata,“ naerab Laivi U. „Kindlasti inspireerivad uued paberid ja lõikurid – ikka tahaks ju uusi asju katsetada. Minu jaoks on tähtis ka isiklik lähenemine, seetõttu on oluline, et teaksin eelnevalt midagigi inimesest, kellele hakkan meisterdama.“ Materjalide poolest armastab Laivi U. Mintay pabereid: „Need on lihtsalt nii ilusad. Lisaks kasutan dekoratiivpaberit, millele on võimalik mustreid sisse pressida.“

Laivi V. tõdeb, et loovad ideed ei sünni paigal olles ja laua taga istudes – pigem ikka ringi liikudes ja elust enesest mõtteid ammutades. „Vahel inspireerivad uued disainpaberid või lõikurid. Samuti on internet ideedest tulvil, tuleb vaid enda jaoks sobivad üles leida. Muidugi kaasneb uute mõtetega alati nüanss, et teostus ei pruugi esimesel või ka seitsmendal korral õnnestuda, kuid siinkohal vastab tõele vana tarkus, et harjutamine teeb meistriks.“

KUI KAUA?

Kuna ükski kaart ei korda eelmist, võib selle valmistamiseks kuluda nii kolm tundi kui ka viis päeva, räägib Laivi V. „Karpide ja albumite meisterdamine võtab kindlasti mitu päeva. Kaartidega läheb kiiremini, kui idee ja materjalid on olemas, aga ka selles töös on ootamatusi, näiteks võib nikerdamise käigus selguda, et vot just seda värvi pabeririba või kindlat lõikurit kodus polegi.“

Laivi U. tõdeb, et temagi ajakulu oleneb projektist. „Teen õnnitluskaarte, kaarte šokolaadi- ja rahataskuga, üllatuskarpe, hüppavaid kuubikuid, õnnitlusraamatuid… mõnele projektile ei oska isegi nime anda. Kui on olemas õnnitluskaardi idee ja materjalid, siis läheb ruttu – tund kuni kolm, olenevalt disainist,“ nendib meisterdaja, lisades, et n-ö tavalisi õnnitluskaarte ta tegelikult väga ei teegi. „Mulle meeldivad uued ja põnevad lahendused. Suve hakul tuli sõbrannal idee, et võiksin talle meisterdada õnnitluskaardi (kaart oli mõeldud pulmakingiks tema sõbrannale), kust „plahvatab“ midagi välja. Mõtesingi, et teen karbi, kus sees on kuubikud, mis avamisel hüppavad välja ning paiskavad litrid laiali. Selle karbi valmistamine võttis aega üle kuu, kuna katsetasin ja nuputasin, kuidas need kuubikud küll hüppama saada.“

MIDA ON TARVIS?

Vaja on järjekindlust, püsivust, kannatlikkust. Meisterdamine on täpsusala, kus ka kaks millimeetrit võib olla määrava tähtsusega, teavad Laivid. „Isegi väga pisikesed vead võivad viia selleni, et tuleb pusimist otsast alustada,“ ütleb Laivi V. Seega on oluline, et meisterdades oleks õige vaimne vorm: „Olen ikka ja jälle jõudnud arusaamani, et tigeduse ja väsimusega pole mõtet kunsti luua.“ „Ma ei ütleks, et see hobi on keeruline, hea tahtmise juures saab sellega hakkama igaüks, kuid selleks, et tulemus oleks suurepärane, on vaja ka kunstiannet,“ lisab Laivi U. „Minu jaoks on tõeline väljakutse leida hobi jaoks aega, seda eriti praeguses olukorras, kus võtan töö tihti koju kaasa ja ka kodus tuleb olla õpetaja rollis.“

Laivi V. nõustub, et aeg on oluline ressurss – looming ei sünni alati nipsust. Siiski on võimalik hobi ja pereelu ühendada. „Vahel kaasan meisterdamisse ka oma lapsed, eriti kui kaart läheb nende sõpradele.“

Veritsushaigused vajavad tähelepanu

Eesti Hematoloogide Selts koostöös Regionaalhaigla, Tartu Ülikooli Kliinikumi ja Tallinna Lastehaiglaga korraldab 12.–22. aprillini veritsushaigustele tähelepanu pöörava kampaania.

Kampaania raames saab üle Eesti näha Kunstiakadeemia tudengite loodud, „Okasroosikese“ muinasjutust inspireeritud väliinstallatsioone, osaleda virtuaalsetes töötubades ja loengutes ning kuulata taskuhäälinguid. Kuna veritsushaigused on juba ajalooliselt seotud losside ja printsessidega ning mingis mõttes sümboliseerivad müüti hemofiilia ja siniverelisuse seostest, siis on valitud installatsioonide asukohaks just Eesti lossid-linnused. Avamisüritus toimus 12. aprillil Kadrioru Kunstimuuseumi ees. Esitada sai veritsushaigusi ja vere hüübimist puudutavaid küsimusi nii Regionaalhaigla hematoloogiakeskuse juhile dr Mariken Rossile kui ka kiirabikeskuse töötajatele, kohal oli ka Regionaalhaigla kiirabi. „Hemofiilia ja teiste veritsushäirete olemasolu ja mõju inimese tervisele ei ole piisavalt hästi teadvustatud, aga edu võti on just varajases avastamises ning õiges ravis. Need on küll harvikhaigused, aga arstidena näeme piisavalt sageli olukorda, kus inimesed jõuavad abini liiga hilja ja sageli hoopis muul põhjusel. Samas saab neid haigusi arstide järelevalve all hemofiiliakeskustes kenasti kontrolli all hoida,“ ütles Regionaalhaigla hematoloogiakeskuse juhataja dr Mariken Ross. Rossi sõnul otsustati seekord võtta ette laiem kampaania ning kaasata ka Kunstiakadeemia tudengid, kes innovatiivse lähenemise abil esitlevad Eesti linnuste ja losside juures veritsushaiguse mõju inimesele läbi muinasjutumaailma.

Tallinna Lastehaigla hematoloogia-onkoloogia osakonna juhataja dr Kadri Saksa sõnul on hemofiilia ravi viimastel aastatel palju edasi arenenud. „Selgelt ei ole tänapäevane veritsushaiguste ravi enam mitte ainult faktor-asendus ehk vastava ravimi süstimine, vaid multidistsiplinaarne, kõiki tugisüsteeme hõlmav patsienti toetav võrgustik. “Kampaania raames paigutatakse kaheksasse Eesti linna väliinstallatsioonid, mis juhivad tähelepanu veritsushäiretele. Installatsioonidega saab alates 12. aprillist tutvuda Tallinnas, Tartus, Haapsalus, Rakveres, Põltsamaal, Narvas, Kuressaares ja Viljandis. 17. aprillil, rahvusvahelisel hemofiiliapäeval värvub punaseks ka Regionaalhaigla kõrge torn.

Hemofiilia on üks veritsushäiretest, mille puhul on takistatud normaalne vere hüübimine. Hemofiiliahaigete organism ei tooda piisavalt või üldse ühte hüübimisvalku. See on veritsushaigus, millest ei ole võimalik terveneda, kuid õigeaegne ja profülaktiline ravi tagavad hemofiiliahaigele normaalse elu. Lisaks hemofiiliale kuuluvad veritsushäirete hulka ka näiteks von Willebrandi tõbi, hüpofibrinogeneemia, samuti teiste hüübimisvalkude puudulikkused või trombotsüütide funktsiooni häired.

Veritsushäirete ravile spetsialiseerunud rahvusvaheliselt akrediteeritud keskuseid on Eestis kolm, need asuvad Põhja-Eesti Regionaalhaiglas, Tallinna Lastehaiglas ning Tartu Ülikooli Kliinikumis. Veritsushäirete ravile spetsialiseerunud arstid kuuluvad Eesti Hematoloogide Seltsi.

Virtuaalne interdistsiplinaarne koostööseminar VERELIBLE

7. mai 2021

09.50–10.00 Virtuaalne kogunemine I OSA VEREKESKUS, moderaator Riin Kullaste 10.00–10.10 Avamine - Agris Peedu 10.10–10.30 Verelibled – kust nad tulevad, millised nad on ja miks - Ain Kaare, Tartu Ülikooli Kliinikum 10.30–10.50 Kas veregrupp määrab meie dieedi? - Silvia Lember,

10.50–11.10 Veredoonorluse lühi- ja pikaajalised mõjud - Wim de Kort, Sanquin, Hollandi Rahvuslik Vereteenistus 11.10–11.30 Verelibledest saab ravim - Riin Kullaste 11.30–11.50 Vererakkude kasvatamine, kunstlikud hapnikukandjad - Astrid Pihlak,

11.50–12.10 Kaasaegne rakuravi - Ksenia Boriskina, Karolinska Ülikool 12.10–12.40 Lõuna

II OSA HEALOOMULISED HAIGUSED, moderaator Mariken Ross 12.40–13.00 Referentsväärtused, mis on vähe ja mis on palju - Karel Tomberg,

13.00–13.20 Erütrotsüüte vähe ja palju - Marju Hein, Tartu Ülikooli Kliinikum Kai Sukles,

Ida-Tallinna Keskhaigla 13.40–-14.00 Leukotsütoos ja leukopeenia – mis võiks olla taustal? - Helen Ilumets,

14.00–14.20 Autoimmuunsed tsütopeeniad - Iige Viigimaa 14.20–14.40 Liiga paks ja liiga kõhn - Hanna-Liis Lepp 14.40–15.00 Paus

III OSA PAHALOOMULISED HAIGUSED, moderaator Ain Kaare Pille Tammur, Tartu Ülikooli Kliinikum 15.20–15.40 Kuidas sünnib verehaiguste patoloogiline diagnoos, klassifikatsioon -

Kärt Tomberg

15.40–16.00 Vereloome haigused pildil - Liina Karusoo 16.00–16.20 Leukeemiad - Mariken Ross

Mirja Varik,

16.40–16.50 Kokkuvõte ja küsimused

Osale Regionaalhaigla Patsiendikoolis!

Patsiendikooli kalender: 4. mail "Vähitõrje strateegia tutvustamine" 7. septembril "Elu pärast müokardiinfarkti"

Patsiendikool on Regionaalhaigla ja Regionaalhaigla patsiendinõukoja õppe- ja infokeskkond patsientidele, et pakkuda teadmisi tervise hoidmisest ning haigustest, ravist, ägenemiste ennetamisest ja taastumisest.