pingeid Pille Mukk, juht kahes haiglas

Pille Mukk,

juht kahes haiglas

Selle aasta algusest juhib Regionaalhaigla sisehaiguste kliinikut kopsuarst, senine pulmonoloogiakeskuse juhataja dr Pille Mukk. Võib isegi öelda, et Pille Mukist sai nüüd juht kahes haiglas, sest samaaegu on tema juhtida ka Regionaalhaigla tütarhaigla Raplas.

Tekst: Anu Jõesaar Fotod: Aivar Kullamaa

Olete sellest aastast topelt koormusega haiglajuht. Kui Raplamaa Haigla personali suurus on sadakond inimest, siis sisehaiguste kliinikus on nii töötajaid kui ka voodikohti kuus-seitse korda rohkem. Kuidas te oma tööaega kahe linna ja haigla vahel jaotate?

Kindlasti on sisehaiguste kliinik neist kahest suurem struktuur juhtida: kliinikus on 660 töötajat ja Raplas 179. Erinevus töömahtudes ja igapäevase töö spetsiifikas on oluline, kuid vastutamine inimeste eest ja mõlema haigla patsientide vajadused on samad. Siiski on küllalt suur osa tööst nii-öelda kaks ühes: lahendus sisehaiguste kliinikule võib olla lahendus ka Raplamaa Haiglale.

Olete ligi 20 aastat töötanud kopsuarstina. Kas erialane töö peab nüüd suure juhtimiskoormuse tõttu kõrvale jääma?

Päris kindlasti täielikult mitte. Arstiks olla on ikkagi kutsumus, sellele erialale ei satuta minu arvates juhuslikult. Isegi kui algus on juhuslik, siis selles ametis ilma kutsumuseta püsida minu meelest ei saa. Minagi olen esmalt arst ja arsti töö teeb mu hingele head. Ka juhipositsioonidele asudes on mu tingimuseks endale olnud, et saaksin jätkata erialast tööd. See on alati olnud diskussioonide teema, kas haiglas peaks juht olema arst või mitte, kuid mina jään selle arvamuse juurde, et haigla kliiniliste struktuuride juhid võiksid sirguda siiski meedikute hulgast. Pealegi on juhi amet ikkagi vaid mingiks piiratud perioodiks, mistõttu ei tohigi erialast kompetentsi käest lasta. Minulgi on praeguseks arstitööd jäänud vähemaks ja sellest on alati veidi kahju, kuid vastu olen saanud väljakutse teha midagi oma haigla arengu ja ka kolleegide heaks.

Kopsuarstile annab COVID-i pandeemia kindlasti põhjust oma patsientide pärast mures olla.

Tõesti, muretsen väga, sest kopsuhaiged on üks neid patsiendigruppe, kellele COVID on tõsine riskifaktor. Mul on patsiente, kellega oleme kümmekond aastat või kauemgi nende teekonda koos käinud, ja kahjuks on ka neid, kes on viiruse tõttu lahkunud, neid jään mäletama.

Koroonakriisi aasta on paraku olnud erakordne ka ses mõttes, et ma jõuan kopsuarstina tegutseda veelgi vähem kui „rahuajal“. Aga see on paratamatu ja läheb mööda. Ükskord on taas võimalik teha suuremas mahus spetsialistitööd, et püsida kõrgel tasemel ja ka hing oleks rahul.

Kirjeldasite, et arsti amet on kutsumuse ja väljaõppe kombinatsioon, kuid sama võiks öelda ka haiglajuhi ameti kohta. Kui teid valiti tagasi Raplamaa Haigla juhiks, kõlas

DR PILLE MUKK

 On lõpetanud Tartu Riikliku Ülikooli 1996 ja pulmonoloogia residentuuri 2004.  Regionaalhaiglas alustas 2003. aastal tööd valvearstina ja jätkas 2004. aasta märtsist pulmonoloogina.  1. aprillist 2019 juhib Raplamaa Haiglat.  2011–2020 juhtis sisehaiguste kliiniku pulmonoloogiakeskust. 1. jaanuarist 2021 on sisehaiguste kliiniku juht.  Eesti Kopsuarstide Seltsi juhatuse liige ja European Respiratory Society liige.

ühe põhjendusena, et teie visioon avaldas muljet oma terviklikkuse ja kompaktsusega. Kuidas on kujunenud teie pädevus haiglajuhina, kas see on samuti õpitav?

Esimest korda sattusin juhirolli, kui mulle tehti ettepanek kandideerida Regionaalhaigla pulmonoloogiakeskuse juhi kohale. Sellega koos tekkis ka võimalusi end juhina harida. Viimastel aastatel on ka Regionaalhaigla oma juhtide arendamisse märksa enam panustanud. Mulle teeb eriti rõõmu see, et juhtide järelkasvu peetakse tähtsaks. Ise juhina oleks väga hõre tunne, kui ei mõtleks sellele, kes tuleb vajaduse korral minu järel. Siiski minul esimest juhikohta vastu võttes selleks tööks eraldi koolitust ei olnud. Mõtlesin niimoodi, et kui mina tahan arstina oma patsiente parimal viisil aidata, siis on vaja ka seda, et areneks siin haiglas minu eriala, pulmonoloogia. Et Eestis on vaid kaks kõrgema etapi erialakeskust, siis tähendab see ka seda, et meie peame patisentidele leidma ka kõige keerulisemate juhtumite puhul n-ö terviklahenduse – meil ei ole võimalik neid Eestis edasi teise haiglasse spetsialisti juurde suunata.

Mäletan, et tundsin pulmonoloogiakeskuse etteotsa asudes isegi väikest kadedust kolleegide suhtes, nähes, kuidas nemad kopsuarstidena edenevad, samal ajal kui mina ei suuda enam kõigi väga spetsiifiliste erialaste teemadega parimat kompetentsi omada. Veel enam on aga meeles üks mõistmise hetk pärast mitut aastat pulmonoloogiakeskuse juhtimist, kui ma selgesti tajusin, mis on mulle kui juhile n-ö tasu tehtud töö eest ja mu kõige suurem töörõõm. See on siis, kui oled oma valdkonda juhtinud ja vedanud; kui sul on õnnestunud kaasata nii ägedad kolleegid; kui näed, kuidas nad professionaalselt arenevad – ja tunned, et ka sinul on selles kõiges olnud roll.

Ma loodan, et kunagi saan sisehaiguste kliiniku juhtimise peale tagasi vaadates samamoodi mõelda, et mina olin osaline kolleegidele ja patsientidele võimaluste loomisel siin haiglas. See kompenseerib teadmise, et ma ei saa arstina olla hetkel „karbi säravaim pliiats“. See on seda väärt.

Paljud arvatavasti ei teagi, et Regionaalhaiglal on maakondades kolm tütarhaiglat: Läänemaa, Hiiumaa ja Raplamaa Haigla. Teie olete kolmandat aastat neist ühe juht. Kuidas tütarhaigla tegutseb ja mis on sellise süsteemi eelised väikehaigla seisukohast?

Praegusel tervishoiumaastikul on ühel väikesel maakonna üldhaiglal väga raske üksi toime tulla. Isegi kui jätta kõrvale puhtalt rahalised investeeringud – infrastruktuuri, seadmetesse, teadmistesse, spetsialistidesse –, on meditsiinis palju selliseid valdkondi, kus väikehaiglal oleks väga raske, kui

tuleks kõik ise leiutada ja kohale tuua. Kasvõi selleks, et täita vajalikke kvaliteedistandardeid. Rätsepatöö on aga alati ka kallim. Raplamaa Haiglas saame kasutada kogu Regionaalhaigla kontserni kompetentsi, ravitöö toimub samas ravidiagnostilises ruumis.

Selge on see, et väikehaiglas ei jätku igale eriarstile täiskoormusel tööd. Raplas on praegu näiteks 17 erialal spetsialistide vastuvõtud, kuid patsientide arvu tõttu on selliseks vajaduseks kohapeal mõnikord vaid paar päeva kuus. Ebarealistlik on ka kujutleda, et kõik need vajalikud erialaspetsialistid leiab lähemalt sama maakonna elanike seast. Nüüd aga saame kaasata märkimisväärsel hulgal eriarste Regionaalhaigla grupist, kus nad töötavad põhikohaga ja sellistel tingimustel, et neil on võimalik oma töökoormuse sees näiteks kahel päeval kuus toimetada tütarhaiglas. Niimoodi on ka spetsialistid paremini motiveeritud väikehaiglasse tööle tulema. Või teise näitena, et ultrahelispetsialisti on väga raske kohapealt leida või ka radioloogi, kuid neid spetsialiste on võimalik haiglavõrgust roteeruvalt kaasata ja kasvõi distantsilt spetsialistiteavet pakkuda, kus see võimalik. Samuti on tähtis, et kaasa tuuakse Regionaalhaigla kompetents ja patsientide käsitluspõhimõtted.

Vähetähtis pole ka see, et me ei dubleeri tegevusi. Ei juhtu seda, et kui patsient liigub kõrgema etapi haiglasse, siis alustatakse seal tema haigusjuhu käsitlusega taas algusest. Sisuliselt jõuab ta ka kõrgemas etapis oma eriarsti või tema kolleegi juurde, kel on tema kohta kogu vajalik teave ees. Ja vastupidi – näiteks Rapla vähipatsient sõidab küll keemiaraviks Mustamäele, sest seda tehakse kõrgema etapi haiglas, aga vahepealsed vajalikud vereanalüüsid ja nõustamised saaks korda ajada Raplas, kus personalil on alati vajaduse korral kontakt ka tema raviarstiga. Ühised infosüsteemid on sellised lahendused teinud palju sujuvamaks.

Mis eelised on siin Regionaalhaigla vaatevinklist?

Üks eelistest peitubki eeltoodud näites, et kui Regionaalhaiglas on kõrgema etapi erialane töö, siis osa sellisest tööst, mis ei ole nii spetsiifiline, tehakse mujal ja keskuse koormus on selle võrra väiksem.

Teiseks on see patsiendivoogude ratsionaalne juhtimine: kui esmatasandi patsient Raplast vajab kõrgema etapi ravi, siis liigub ta ka kohe süsteemi sees Mustamäele edasi ning erialane kompetents liigub temaga kaasa. Sageli on ka arst sama. Näiteks kirurg teeb Raplas vastuvõtu ja lihtsama uuringu, keerulisemaks diagnostikaks ja vajaduse korral raviks suunab aga juba Mustamäele. Infosüsteem on sama, dubleerimist ei teki.

Mõnel erialal annab üldhaigla n-ö laiemapõhjalisem erialane patsientuur ka eriarstile sellise väljaõppe ja praktiseerimisvõimaluse, mis kõrgema etapi erialakeskuses võib liigse spetsiifikaga piiratuks jääda.

Kokkuvõttes on see patsiendile kiire ja mõistlik raviteekond, milles Regionaalhaigla omalt poolt saab võtta vastutuse selle maakonna patsientuuri eest.

Kas teil on ka isiklikke sidemeid Rapla või Raplamaaga?

Elan Tallinnas ja eraelulisi sidemeid mul Raplamaaga ei ole. Sattusin omal ajal samuti Regionaalhaigla kopsuarstina sinna oma erialast tööd tegema ja nii minu seos Raplaga alguse sai.

PILLE MUKK EI PELGA TEHA TAVATUID OTSUSEID

MARTTI JAANUS, KOPSUARST

Arstina ja pulmonoloogina on Pille Mukk hinnatud kolleeg nii Põhja-Eesti Regionaalhaiglas kui ka väljaspool meie haiglat. Ta on erialaselt pädev pulmonoloogia eri valdkondades ja peab seda oluliseks ka oma kolleegide puhul.

Juhina annab ta oma inimestele piisavalt vabadust, aga samas nõuab ka vastutust. Erimeelsuste korral on ta alati valmis ära kuulama teise inimese arvamuse ning vajaduse korral minema kompromissile.

Pille ei pelga teha selliseid tööalaseid ning töökorralduslikke otsuseid, mis erinevad tavapärastest, ega karda sellega kaasnevat vastutust. Teda ärritab kriitika, millega ei kaasne kritiseerija omapoolset ideed probleemi lahendamiseks.

Ta on alati olnud valmis tööalaselt sajaprotsendiliselt panustama ning hindab väga, kui ka kolleegid on südamega ühise asja eest väljas.

Nii oma juhioskuste kui ka isikuomaduste abil on tal minu arvates õnnestunud liita meie keskuse töötajad hästi ja sõbralikult toimivaks meeskonnaks.

Milline oli teie visioon väikehaiglat juhtima asudes ja milline peaks olema Raplamaa Haigla lähiaastate areng?

Visioon on jäänud ikka samaks: haigla peab meie patsientuurile kättesaadavaks tegema maakonnas kvaliteetse meditsiiniteenuse, mida on võimalik osutada üldhaiglas kodu lähedal, ning olema vajaduse korral ühenduspunkt järgmistesse ravietappidesse. Samal ajal oleme oluliseks partneriks ka perearstidele maakonnas.

Kui rääkida spetsialistidest, siis olen näinud ja tean, et kui haiglas on nii vähe töötajaid, et ühe valdkonna peale on üks spetsialist ja teisele teine, siis peab meeskonna iga liige olema selle võrra tugevam – võrreldes suure haiglaga, kus samal alal võib olla viis spetsialisti, ühel neist ühed, teisel teised tugevused. Väikses haiglas on eksimisruumi inimeste valikul vähem. Suures kollektiivis võivad nõrkused tasanduda, aga väikeses kollektiivis avaldab üks nõrk positsioon kohe suurt mõju kogupildile. Nii et haiglajuhina võin öelda, et väike haigla panustab ühe spetsialisti peale isegi rohkem kui suur. Me peame tööle leidma võimalikult head ja tugevad asjatundjad.

Regionaalhaigla sisehaiguste kliiniku juhina alustasite tööd 1. jaanuaril. Kuidas algus on läinud?

Sisehaiguste kliiniku juhataja tool on mulle, jah, uus, aga selles kliinikus olen siiski juba kümme aastat üht erialakeskust juhtinud. Kliinikujuhi vahetu meeskonna moodustavadki erialakeskuste juhid. Seega, sisehaiguste kliinik ei ole mulle uus ja ootamatu ning keskuste juhid on olnud minu kolleegid pikka aega. Mul on kliinikujuhina nüüdsest laiem vastutus, aga arvan, et on ka eeliseid, sest ma ei ole tulnud väljastpoolt, vaid tunnen seda maja, seda kliinikut ja neid inimesi. Inimesed ongi need, kelle pärast olen selle ülesande vastu võtnud.

Praegu pole siin vist aeg suuri plaane ja visioone ellu viia – on vaja kriisiga toime tulla?

Arstid ei saa igapäevases elus eraldada kriisitööd ja mittekriisitööd. Meil on tervisekriis ja patsient tuleb haiglasse abi küsima. Praegu on nende hulgas ka koroonapatsiendid, see on uus ja mahukas teema. Aga me ei unusta seejuures ära – ja ma väga tahaksin, et sellest ka väljaspool haiglat aru saadaks –, et kõik muud tervisemured on jätkuvalt olemas, me peame tegelema jätkuvalt kõigega. Lisandunud on palju kriisijuhtimise teemat, aga lõpuks on see kõik haige inimese aitamine – erakorralises olukorras küll, aga sisu on ju ikkagi sama.

Nimetage mõni oma plaanidest sisehaiguste kliiniku juhina.

Suures pildis on minu kõige tähtsam eesmärk, et sisehaiguste kliiniku erialakeskused oleksid tõesti oma eriala spetsialistidele selle regiooni tippkeskusteks. Et erialakeskused kujuneksid tõmbekeskusteks, kuhu noored kolleegid tahavad alati tööle tulla ja kus suudetakse patsientidele pakkuda alati parimat lahendust.

Püüan, niipalju kui see minust sõltub, luua võimalusi kõigile oma kliiniku erialadele, et nad saaksid areneda, neil jätkuks järelkasvu ja nad oleksid oma erialal Eestis pildil ja oma erialaseltsides kõneisikuteks. Regionaalhaigla on sellise suurusega haigla, mis pakub tohutult võimalusi, sealhulgas meeskonnatööks üle paljude erialade. Ükskõik mis eriala arstina saan teha koostööd näiteks onkoloogide või kirurgidega – ei ole valdkonda, mida mul ei oleks võimalik kasutada. Spetsialistina töötad siin nagu vanajumala selja taga ja sellel on arstile suur väärtus. Tulemuseks on aga abi patsientidele kõigis nende tervisehädades.

Kas pandeemial on olnud haiglasüsteemile ka kasulik mõju, on see muutusi kiirendanud, toonud välja kitsaskohti?

Jah, juba eelmisel kevadel esimeses laines saime kogemuse, et hulga tegemata asju sundis kriis kiiresti lahendama. Selle aastaga saime kooli ja teadmiste värskenduse kõiges, mis puudutab infektsioonikontrolli ükskõik mis nakkuse korral. Ka kolleegide omavaheline koostöö paranes. Regiooni haiglatevaheline koostöö sai minu meelest päris uue hingamise, need kogemused aitavad meid ka edaspidi.

Ka haiglast välja vaadates – ehkki ma vist vähemalt korra päevas mõtlen, miks ma kopsuarstina peaksin kellelegi isehakanud viroloogile või vaktsiinispetsialistile tõestama, et mask ei tapa ja vaktsiinid aitavad viirusi kontrolli alla saada – loodan siiski, et see on meid kõiki targemaks muutnud. Mu 11-aastane poeg õpetas mind eelmisel kevadel, kuidas tuleb käsi pesta, tema sai selle teadmise koolist ning minu arstist ema süda rõõmustas nende laste pärast. Loodan, et edaspidi ei lähe me enam ka hooajalise hingamisteede viirushaigusega tööle või paneme ühistranspordis maski ette, kui on viiruste periood. Minu sõbrad haiglast väljaspool nii teevad ja usun, et nad ei unusta seda ka siis, kui selle pandeemia seljatame.

Arstina on mulle huvitav see kõik, mida me pandeemia ajal saame teada viirusest, selle mõjust ja ravist. Kõik selle eesmärgiga, et pandeemia ohvreid oleks võimalikult vähe.

Kuidas teie kodune elu praegu välja näeb, kas saate aega ka puhata?

Pole parata, viimase aasta töökoormus on kasvanud pere ja eraelu arvelt, aga pere on seda mulle ka võimaldanud. Minu kahest pojast vanem on praegu kaitseväes. 11-aastasel on distantsõppe periood. Lisaks kooliasjades järjel püsimisele tuleb ka tema päevi asjalikult sisustada, ta peaks kodus ka korralikult süüa saama. Selliste asjade kontrolli all hoidmine on praegu abikaasa õlul. Tema ei ole arst, kuid vahel tunneb ta õigusega, et on päris palju Eesti meditsiini panustanud.

Meil on maakodu Ida-Virumaal, mis on minu koht ja kus mul on tõesti juured sügaval maas. Selle koha säilitamine ja vääristamine on kogu pere projekt ja seal saame ehk ka sel suvel puhata. Loen meelsasti ja tahaksin väga teatris käia. Ja küll oleks kena, kui saaks sõpradega taas kokku.

Püüan luua võimalusi kõigile oma kliiniku erialadele, et nad saaksid areneda, neil jätkuks järelkasvu ja nad oleksid oma erialal Eestis pildil ja oma erialaseltsides kõneisikuteks.