Kaitseväe aastaraamat 2022

Eesti kaitseväe aastaraamat 2022

Eesti kaitseväe aastaraamat 2022

▷ Kaitseväe juhataja sissejuhatus / Martin Herem lk 6–7

▷ Vaba Ukraina ja tugevama NATO poole / Tuuli Duneton lk 8–11

▷ Kuidas Ukraina sõda Eesti elanike kaitsetahet mõjutas / Martin Reisner lk 12–15

▷ Venemaa strateegilisest mõtlemisest / luurekeskus, Erik Männik lk 16–23

▷ Ukraina sõja kokkuvõte graafikas lk 24–29

▷ Abi toimetamine Ukrainasse, lähtudes rahuajal sõjaaja nõudmistest / Toomas Pärnpuu lk 30–33

▷ Ukrainlaste väljaõpe Eestis / Marina Loštšina lk 34–37

▷ Diviis aitab siduda Eesti ja liitlaste võimed ühtseks löögirusikaks / Veiko-Vello Palm lk 38–43

▷ Aasta, mis otsustas kaitse- ja võimeplaneerimise lähtekohad järgmiseks kümnendiks / Ivo Peets lk 44–47

▷ Relvaostud ja uued ehitused: kaitseinvesteeringud 2022. aastal / Magnus-Valdemar Saar lk 48–55

▷ Laevastike ühendamise aasta / Jüri Saska lk 56–59

▷ Õhuvägi õppustel Leedus õhuseire- ja õhutõrjesüsteeme katsetamas / Fredi Karu lk 60–63

▷ Maakaitse, kaitseliit ja reservväelased /

Hea lugeja!

MARTIN HEREM kindral, kaitseväe juhataja

Eesti kaitseväele algas 2022. aasta mõneti isegi ootuspäraselt Ukraina sõja eskalatsiooniga.

Märgid olid õhus juba pikalt, seepärast toimis kaitsevägi ja osaliselt Eesti riikki vastavalt.

Juba 2021. aasta lõpus otsustati toetada Ukrainat relvastuse ja laskemoonaga. Õigupoolest samal ajal tegi kaitsevägi kaitseministrile ettepanekud oma kaitsevõime tugevdamiseks. Terve ülejäänud aasta oleme otsinud võimalusi Ukraina toetamiseks.

Nüüd ei pea me midagi häbenema ega kahetsema. Oleme käitunud oma väärtushinnangute järgi ja ei ole enda kaitsevõimet märkimisväärselt nõrgestanud. Nii kujuneski 2022. aasta kaitseväele üsna suurel kiirusel, mitmesuguste arendavate, aga ka pingeliste sündmustega.

Aasta algas tegelikult vabariigi valitsuse otsusega eraldada kaitseväele lisaraha laskemoona hankimiseks. Üle 300 miljoni euro on riigile väga suur raha, kuid kaitseväe sõjaaja laskemoonana võib seda mõõta ka ainult päevades, nagu Ukrainas toimuv seda tõestanud on. Lisarahastuse kohta tehti otsuseid ka märtsis ja septembris, mis andis kaitseväele võimaluse olemasolevaid võimeid täiendada ning ka päris uusi võimeid luua.

Nimetan siin vaid mõned suurimad:

1) Maakaitse suurendamine 10 000 võitleja võrra. See otsus tipneb 2023. aasta sügisel ligi 10 000 reservväelase õppekogunemisega ning suurendab kaitseväe sõjaaja koosseisu 36 000 inimeseni.

2) Lühimaa- ja keskmaa-õhutõrje arendus. 2023. aastal tarnitakse selle käigus esimesed lühimaa-õhtutõrjeraketid Piorun. Hiljemalt 2025. aastal jõuavad Eestisse ja võetakse siin kasutusele esimene keskmaa-õhutõrjepatarei. 2023. aasta Kevadtormil katsetatakse üleriigilist õhuhäiresüsteemi, mis peaks andma sihtmärgi kohta infot õhutõrjujatele ja õhuhäiret nii kaitseväele kui elanikele.

3) Kaudtulevõime suurendamine, mille käigus hangime juurde iseliikuvaid haubitsaid K9 ja nende eriotstarbelist laskemoona ning varitsevat õhuründemoona. Suurem osa sellest jõuab kaitseväe relvastusse 2024.–2025. aastal ja viimased tarned 2026.

4) Tankitõrjevahendite suurendamine, mis toob brigaadidele juurde TT-raketid Spike-LR, maakaitsele Spike-SRid ja granaadiheitjad Instalaza. Ka need vahendid jõuavad Eestisse suuremas osas 2024–2025 ja viimased tarned ka 2026. aastal.

Peale selle investeerib kaitsevägi lisaraha olukorrateadlikkusse. Samal ajal jätkuvad muud, juba varem otsustatud arendused, nt HIMARS, laevastik, laevatõrje, meremiinid. See kõik on ülisuur katsumus kaitseväe personalile.

I lma vähimagi suurustamiseta – ükski dekaad kaitseväe arengus pole olnud nii võimas, kui 2022. aasta otsused lähiaastail kaasa toovad.

See on pannud paljud kaitseväelased mõtlema, kas meil on piisavalt tööjõudu selleks. Ausalt öeldes seniste standardite järgi päris kindlasti ei ole. Tuleb puhta südamega lisada ka, et seni kehtiva järgi ei jätku inimesi ka aastate pärast. Samas tõestavad Ukraina sündmused, et meil ei pruugi olla ei teist võimalust ega ka väga palju aega.

Venemaa käitumine ei anna alust rahulikumale (loe: mugavamale) arengule. See, mis praegu on võimalik ära teha, tuleb ette võtta. Vastasel juhul võime olla paari aasta pärast olukorras, kus neid asju tuleb teha ukrainlaste kombel sõjaolukorras või ei õnnestu meil neid asju enam üldse teha.

Samal ajal peame toime tulema ka teiste arendustega. Vajaduse korral peame liitlastelt tugevduse saamiseks nende siiatulekut ja siin tegutsemist varasemast rohkem ning targemini planeerima ja harjutama.

Selleks lõime Eesti diviisi, mille ülesanne ongi koondada nii Eestis viibivate kui siia tugevdusena saabuvate üksuste tegevust maismaal, planeerides, harjutades ja vajaduse korral juhtides seda.

Diviisi luues tundus, et see on ainukene võimalus saada kõik Eestit kaitsvad jõud õigel ajal, õiges kohas ning õigel moel tegutsema. Praegu pole tegemist enam tunde vaid veendumusega.

Kindel olen selleski, et kõige eespool loetletu elluviimine tundub paljudele vaat et võimatu. Võibolla ongi, aga kahtlemata on meil paremad võimalused kui eestlastel 1918. aastal.

Igatahes sooviksid ukrainlased olla pigem nii võimatute eesmärkide ees nagu eestlased praegu, mitte nagu nemad 2022. aasta veebruaris. Õpime siis neilt ja kasutame seda, mis meil on: raha, aega, rahu, selleks et oleksime paremini valmis Ukrainat tabanud agressiooniks. ||

Foto: Ardi Hallismaa

2022. aastal tuli Eesti Vabariigi aastapäev teisiti: päikesetõusu eel veeresid üle Ukraina piiri Venemaa

Föderatsiooni (VF) tankid, Ukraina linnu tabasid VF-i raketirünnakud ning vabaduse ja iseseisvuse märgiks

heisatud lipud lehvisid veel tähendusrikkamalt kui varem. VF-i agressioon Ukraina vastu on toonud sõja julma pale taas Euroopasse.

Vaba Ukraina ja tugevama NATO poole

TUULI DUNETON kaitseministeeriumi kaitsepoliitika asekantsler

Rahvusvahelist üldsust vapustanud sündmuste käik muutus osaliselt ennustatavaks mõned kuud varem, kui satelliidifotod ja luureinfo juba Kremli kavatsusi ette kuulutasid. Lääne ponnistused VF-i luureinfo pretsedenditu avalikustamise, ulatuslike sanktsioonidega ähvardamise ja pikkade veenmiste abil heidutada ei kandnud aga vilja. Nii leiame end aastakümnete kõige kehvemast julgeolekukeskkonnast nii Euroopas kui kaugemal.

Sõja suurimat raskust kannavad loomulikult vaprad ukrainlased – nii sõdurid rindel kui pidevate raketi- ja droonirünnakute all kannatavad tsiviilelanikud.

Ukraina erakordne vastupanu on «kolmepäevasele sõjalisele erioperatsioonile» allavandumise asemel püsinud üle 100 korra kauem.

Imetlusväärse vastupealetungiga on Ukraina relvajõud vabastanud kolmandiku okupeeritud aladest, ent 18% Ukraina territooriumist on endiselt VF-i kontrolli all. Ka kaasnenud kahjud on rängad: VF-i

sõja brutaalset loomu ei lase unustada kaadrid Butšast, Izjumist jt vabastatud territooriumitelt. Sügistalve jooksul on VF purustanud või kahjustanud pool Ukraina energiataristust, püüdes külma ja pimedusega murda ukrainlaste tahtejõudu.

Ehkki optimistlikud hääled on VF-i sõjaponnistusi juba pikki kuid läbikukkunuks kuulutanud, tuleb realistlikult valmis olla veel pikaks sõjaks. Hoolimata arvukatest kaotustest on VF-i reservides ohtrasti tehnikat ja laskemoona, aga ka mobiliseeritavat inimjõudu, mille abil sõda sarnase intensiivsusega jätkata vähemalt 2023. a teise pooleni.

Sõjalise jõu prioriteetsus ja Putini enda lubatud piiramatud ressursid sõjaväe finantseerimiseks pikendavad seda väljavaadet veelgi ning puudujäägid kvaliteedis kompenseerib kvantiteet. Vene ühiskonna suurt toetust sõjale pole kõigutanud ei lääne sanktsioonid ega septembris 2022 välja kuulutatud osaline mobilisatsioon. Võidurõõmuks on vara.

Foto:

Ka NATO ja lääneriikide jaoks on möödunud aasta olnud katsumusrohke lakmustest, mis paneb järjepidevalt proovile liitlaste ühtsust, otsusekindlust ja kohanemisvõimet. Esimesed lääneriikide relvatarned – Eesti saadetud Javelinid nende seas – jõudsid Ukrainasse kohale juba enne VF-i sissetungi.

Siiski nõudis eskalatsioonihirm oma aja, et poliitilise toetuse kõrval ka sõjaline abi valdava osa liitlaste otsustes materialiseeruks. Sõjalise toetuse sisu ja selle jätkusuutlik tagamine on igapäevaseks aruteluküsimuseks: piirid võimsama relvastuse ja tehnika Ukrainasse saatmise ees on ajapikku nihkunud, võimaldades Ukraina relvajõududele ligipääsu modernsetele lääne õhukaitsesüsteemidele, mitmikraketiheitjatele ja viimaks ka tankidele, ent pole siiski veel kadunud. Juba on järjekordne klaaslagi püstitatud, nüüd siis hävituslennukite ette.

Mõjusate sanktsioonide kehtestamine, energiasõltuvuse murdmine ja poliitilise ühtsuse hoidmine on nõudnud märki-

Ukraina sõdur kaitsepositsioonidel Horlivkas Donetski rindel.

Vadim Kudinov / SIPA / Scanpix

misväärset pingutust lääne poliitikutelt ja diplomaatidelt, kuid samavõrd ka lääne ühiskondadelt. Energiahindade ja inflatsiooni kaudu on sõda tunginud kõikidesse elutubadesse.

Eesti on seisnud häälekalt VF-i isoleerimise ja vastutusele võtmise ning Ukraina toetamise eest. Eesti saadetud sõjaline abi Ukrainale on esimesena ületanud 1% piiri SKT-st. Need pingutused lähtuvad otseselt Eesti julgeoleku kõige olulisematest põhimõtetest ja eesmärkidest. VF-i agressioon Ukraina vastu pole vaid sõjaline konflikt, see on VF-i rünnak demokraatlike väärtuste ja reeglitel põhineva maailmakorra vastu.

Ida-Ukraina kaevikutes ei otsustata mitte üksnes sealsete linnade riikliku kuuluvuse, vaid kogu transatlantilise julgeoleku ja lääne väärtusruumi tuleviku üle. Ühes Ukraina territoriaalse terviklikkusega on kaalul meie kõigi vabadus ning demokraatlik veendumus, et relvaähvardusel poliitiliste ambitsioonide poole pürgimine ei too soovitud tulemust.

2021. aasta detsembris Venemaa Föderatsiooni esitatud nõudmised NATO-le

ja USA-le ilmestavad VF-i vaenulikke ja agressiivseid rahvusvahelisi ambitsioone. Nõudekirja kolmel leheküljel mainiti Ukrainat kokku kahel korral – kõik muu moodustas ettepaneku suruda NATO de facto tagasi 1997. aasta piiridesse.

Muuhulgas soovis VF oma julgeolekuhuvide ohustamise ettekäändel välistada vägede ja relvastuse paigutamise ning igasuguse sõjalise tegevuse (sh õppused) idapoolsetes liitlasriikides. VF ei varja, et püüdleb reeglitel põhineva maailmakorra lõhkumise ja oma mõjusfääride taastamise poole Ida-Euroopas, ning nagu iga päev Ukrainas ilmestab, ei pelga oma tahtmise saavutamise eest maksta kõrget hinda ega kasutada sõjalist jõudu ja tuumaähvardusi. Sajandeid püsinud imperialistlikud ambitsioonid pole kuhugi kadumas.

Lääne liidrid on möödunud aasta jooksul korduvalt nentinud, et pidanuks aegsasti tõsiselt võtma Balti riikide ja Poola hoiatusi: VF ei ole muutunud ning kujutab endast ohtu. Ukraina sõja valguses tõdes ka NATO, et ei saa enam välistada VF-i sõjalise rünnaku sihtmärgiks langemist. Rahu enesestmõistetavuse aeg on läbi: oleme jõudnud avatud ja püsiva vastasseisuni.

�� Drastiliselt halvenenud julgeolekukeskkond viis Soome ja Rootsi NATO liikmelisustaotlusteni ning pani julgeoleku

põhitõdesid

ümber hindama kogu alliansi.

Drastiliselt halvenenud julgeolekukeskkond viis Soome ja Rootsi NATO liikmelisustaotlusteni ning pani julgeoleku põhitõdesid ümber hindama kogu alliansi. NATO Madridi tippkohtumisel 2022. a juunis võeti vastu uus strateegiline kontseptsioon, mis määratleb VF-i sõnaselgelt kõige märkimisväärsema ja otsesema ohuna liitlaste julgeolekule. Tippkohtumise kaalukate otsustega pandi ühtlasi paika, et on aeg senine NATO päästiknööri (tripwire) heidutusmudel asendada tõkestusheidutusega.

Selleks, et olla suuteline tõepoolest iga tolli oma territooriumist kaitsma, tuleb NATO-l üle minna tugevdatud kaitsehoiakule. See tähendab idatiiva paiksete vägedega lõimitud liitlaste lahinguvõimelist kohalolu ja määratud tugevdusüksusi, toimivat juhtimisstruktuuri, eelpaigutatud varustust, kvaliteetseid ja õppustel regulaarselt harjutatavaid kaitseplaane. Peale selle liitlaste tahet ja suutlikkust kriisi korral kiiresti siirda lisavägesid, -võimeid ja -varustust.

Kõige selle võimaldamiseks loob Eesti NATO käsuahelas oleva diviisi struktuu-

ri. Nende olemuslikult tähtsate otsuste tuum sõnastati kindral Heremi sõjalisele nõuandele tuginedes Tallinnas ning vajalikkus tõestati liitlastele Balti riikide ühise pingutusena.

Tugeva NATO nimel peab ajaloolisi otsuseid langetama ka iga liitlane ise. Sõda on kaasa toonud nii mõtteviisi muudatusi, nagu zeitenwende Saksamaal, kui seniste kaitsevõime arendamise pingutuste mahu ja kiiruse mitmekordistamist, nagu Poolas ja Eestis. Liitlased eesotsas Ühendkuningriigi, USA, Saksamaa ning Prantsusmaaga on märkimisväärselt suurendanud oma pühendumust idatiiva julgeolekule.

Ent oleme alles alguses: NATO kollektiivne kohanemine uue reaalsusega nõuab kindlameelseid jõupingutusi, investeeringuid ja ühtset meelt. Esimeseks kontrollpunktiks progressi demonstreerimisel saab eelseisval suvel toimuv NATO tippkohtumine Vilniuses.

Kõigi liitlaste ülesanne on tagada, et agressioon NATO vastu oleks teostamatu. Vaba, iseseisev ja territoriaalselt terviklik Ukraina ning agressioonikuritegude eest vastutusele võetud Venemaa vähendavad riske Eesti julgeolekule. ||

Ukraina kaitsjad puhkehetkel pärast võidukaid lahinguid Izjumi all 2022. a septembris.

Foto: Evgeniy Maloletka / AP Photo / Scanpix

Kaitsetahte hüppelist kasvu pärast Ukraina sõja algust on tunda terves ühiskonnas: alustades Ukraina värvidest tänavapildis, üle 4000 uue kaitseliitlase ja naiskodukaitsja lisandumisest või miljonilistest annetustest Ukrainale. Seda kõike lisaks riiklikult annetatud relva- ja humanitaarabile.

Ukraina sõja mõju Eesti elanike kaitsetahtele

Kui vaadata arvamusuuringuid, siis seda muutust on näha ka arvudes. Avaliku arvamuse uuringute küsitlustes mõõdetakse kaitsetahet selle järgi, kui paljud vastanud toetavad relvastatud vastupanu osutamist (passiivne kaitsetahe) ja kas nad on valmis ise kaitsetegevuses osalema (aktiivne kaitsetahe). Passiivne kaitsetahe kasvas möödunud aastal 72%-lt 81%-le ning aktiivne kaitsetahe 57%-lt 66%-le. Seetõttu võib öelda, et möödunud aasta sündmused tugevdasid ühiskonna kaitsetahet ligikaudu kümme protsenti. Kui vaadata ainult eestikeelseid elanikke, siis toetus relvastatud vastupanule kasvas 90%-ni ja valmidus ise kaitsetegevuses osaleda 76%-ni.

Nendest arvudest lähtudes võib justkui järeldada, et kaitsetahte vaatest on meie seis rahuldav, kui mitte isegi hea. Kui aga arvudesse rohkem süüvida, siis leiab sealt väga palju arenguruumi.

Kui uurida, kust selline kaitsetahte kasv on tulnud, siis selgub, et seda veavad kõige vanemad vanuserühmad. Kui üle 65 a vanuste meeste aktiivne kaitsetahe hüppas 76%-lt 88%-le ehk 12%, siis 15–34-aastaste meeste kaitsetahe suurenes 61%-lt 66%le ehk kõigest 5%. See tähendab, et kõige noorema ja kõige vanema vanuserühma kaitsetahte vahe on 22%. Vaieldamatult on ka vanemate inimeste valmidus kaitsetegevuses osaleda oluline, ent sõjalise riigikaitse vaatest on just nooremate ja kõige suurema võitlusvõimega meeste valmidus riigikaitses osaleda tähtsam.

Niisamuti tuleb arvestada sellega, et ühekordsed hüpped kaitsetahtes ei ole püsivad. 2014. aasta Krimmi annekteerimise järel kasvas samuti ühiskonna kaitsetahe 7%, ent poolteist aastat hiljem oli kaitsetahe kahanenud Krimmi annekteerimise eelsele tasemele. Seetõttu on oodata, et tulevastes uuringutes võime näha kaitse-

Leitnant Riho Pihelpuu saabus kogu pere toel õppusele Siil.

Foto: Ardi Hallismaa / kaitsevägi

H. MARTIN REISNER kaitseministeeriumi kaitsetahte arendamise osakonna juhataja

tahte vähenemist. Seda teatud määral sõjaväsimuse, majanduse jahtumise ja muude tegurite tõttu, mis mõjutavad elanike valmidust kaitsetegevuses osaleda. Seega ei saa võtta praegust tugevat kaitsetahet iseenesestmõistetavana.

Mida teha kaitsetahte suurendamiseks? Eelkõige tuleb alustada kaitsetahte defineerimisest ja mõistmisest, mis seda mõjutab. Uuendatud Eesti julgeolekupoliitika alustes on kaitsetahe defineeritud kui «üksikisiku ja kogu elanikkonna väärtustele tuginev hoiak ja valmisolek panustada laiapindsesse riigikaitsesse». Kui vaadata, mis kaitsetahet mõjutab, siis peale ühiskondlike tegurite (nt valitsev riigikord) ja sotsiodemograafiliste tunnuste (vanus, rahvus, keel jms) mõjutavad kaitsetahet indiviidi tasandi hoiakud (uhkustunne, ohutaju, väljaõpe, teadlikkus jms).

Kaitseministeeriumi prioriteet on suurendada reservväelaste valmidust kaitsetegevuses osaleda, kellest sõltub ülejäänud ühiskonna võimalus enda kaitsetahet rakendada.

Reservväelaste kaitsetahte arengusse annab kõige suurema panuse ajateenistus ja ajateenistuseelne periood, mil noored kujundavad veel enda väärtusruumi ja hoiakuid. Sealjuures mängib väga olulist rolli riigikaitseõpetus, mis on paljude noorte joaks esmane kokkupuude riigikaitsega. Aga peale selle ka osalus kaitseliidu noorteorganisatsioonides (Noored Kotkad ja Kodutütred). Mida suurem ja varasem kokkupuude noortel on riigikaitsega, seda tugevam on ka nende hilisem kaitsetahe. Seetõttu on riigikaitse-

õpetuse ja kaitseliidu noorteorganisatsioonide tegevuse laiendamine ülioluline, ent praegune kitsaskoht on õpetajate ja noortejuhtide leidmine. Seega on siinkohal mõttekoht igale lugejale, kas just tema ei võiks kaasa lüüa riigikaitseõpetuses või kaitseliidu noorteorganisatsioonis.

Ajateenijate väljaõpe on olnud pidevas muutuses, mille tulemusel on paranenud ka ajateenijate kaitsetahe ja valmidus kaitsetegevuses osaleda. Samas näitavad aga eri uuringud, et endiselt on palju arenguruumi, mis puudutab näiteks usku, et Eestit on võimalik kaitsta, või teadlikkust, miks on ajateenistus ja reservteenistus vajalik ning mis on tulevikus nende roll reservväelastena. See on mõtteaine igale ajateenijate ja reservväelastega kokkupuutuvale ülemale, kuidas neid teemasid paremini selgitada ja kitsaskohti lahendada.

Need on kaks näidet, mis mõjutavad praeguste ja tulevaste reservväelaste kaitsetahet. 2023. aasta alguses alustas kaitseministeeriumis uus üksus, mis tegeleb eespool mainitud näidete ja teiste kaitsetahtega seotud tegevustega. Põhieesmärk on tagada, et Eesti reservarmee on valmis meelekindlalt ja vankumatult osalema Eesti sõjalises riigikaitses ning ühiskonnas tervikuna (sh erasektoris) toetatakse riigikaitset ja riigikaitsjaid. ||

Saapad jalga ja valmis Eesti kaitseks.

Foto: Ardi Hallismaa / kaitsevägi

�� Reservväelaste kaitsetahte arengusse annab kõige suurema panuse ajateenistus ja ajateenistuseelne periood, mil noored kujundavad veel enda väärtusruumi ja hoiakuid.

Mida näitas Ukrainas toimuva sõja esimene aasta

Venemaa Föderatsiooni strateegilise mõtlemise kohta?

Venemaa strateegia sõjas

Venemaa Föderatsioon (VF) eskaleeris 2022. aasta veebruaris kaheksa aastat kestnud relvastatud vastasseisu Ukrainaga täiemahuliseks sõjaks, millesarnast pole mastaabi, intensiivsuse ja purustuste poolest Euroopas nähtud juba üle 70 aasta. Selles sõjas vastandusid kaks väga erinevat riiki. Ühelt poolt autoritaarne VF, mille kindralstaabi ülem armeekindral Gerassimov arvas, et tema alluvuses on «maailma teine armee», ning teiselt poolt demokraatlik Ukraina, mis püüdles liitumise poole EL-i ja NATO-ga.

Sõja esimese aasta jooksul läbis sõjategevus mitu etappi, mille analüüs lubab hinnata, kuidas VF on sõja käigus püüdnud hoida vastavuses/tasakaalus üldpoliitilisi ning sõjalisi eesmärke, sõjaliste eesmärkide saavutamise viise ja selleks vajalikke vahendeid. Teiste sõnadega, on võimalik hinnata VF-i strateegiat sõjas Ukrainaga.

VF-i POLIITILISED EESMÄRGID SÕJAS UKRAINAGA

Kuigi president Putin sõnastas sõja eesmärkidena Ukraina «denatsifitseerimise» ja «demilitariseerimise» (loe: režiimivahetuse Kiievis ja Ukraina sõjalise jõu sisulise likvideerimise), peituvad sõja sügavamad põhjused geopoliitikas.

VF-i presidendi sõnade taustaks on ultimatiivses vormis ettepanekud, mille VF-i välisministeerium edastas 2021. aasta detsembri keskpaigas USA-le ja NATO-le. VF nõudis, et NATO liikmesriigid ei paigutaks oma vägesid nende riikide territooriumile, kes polnud NATO liikmed enne 27. maid 1997 ning kohustuks mitte võtma Ukrainat või teisi riike alliansi liikmeteks. USA-lt oodati, et ta kohustuks peatama NATO edasise idasuunalise laienemise

ning ei paigutaks oma vägesid (ka sõjaliste liitude raames) aladele, kus VF «tunneb end neist ohustatuna».

Teiste sõnadega, VF püüdis Ukrainat sõjaliselt survestades ja ähvardades sõda alustada, sundida NATO-t viima oma relvajõude välja pärast 1997. aastat alliansiga liitunud Ida-Euroopa riikide aladelt ning teatama, et Ukrainat ei võeta NATO liikmeks. Andnuks NATO Venemaa nõudmistele järele, oleks ta sisuliselt lakanud olemast sõjaline liit, mille eesmärk on kaitsta oma liikmete julgeolekut. VF-i nõudmised lükati ootuspäraselt tagasi.

Praegu ei ole kahjuks võimalik heita pilku dokumentidele, mis võimaldaksid selgemini aru saada VF-i juhtkonna mõtlemisest ja luua sügavamat arusaama sellest, kui reaalseks VF-i juhtkond pidas NATO vägede väljaviimist alliansi Kesk- ja Ida-Euroopa liikmesriikidest ning julgeolekugarantiide saamist USA-lt. Küll aga on täiesti kindel, et VF tahtis ära hoida EL-i ja lääneriikide mõju kasvu Ukrainas ning viimase liitumist NATO-ga. Sel eesmärgil taheti Ukrainas korraldada režiimivahetus ja võtta riigilt sõjaline jõud.

SÕDIVATE POOLTE RASKUSKESKMED

Strateegiateooria klassiku Carl von Clausewitzi kohaselt planeeritakse sõda lähtudes vastase peamistest iseloomulikest joontest, millest saab tuletada tema raskuskeskme ehk jõu ja liikumisvabaduse aluse. Selle keskme vastu suunataksegi sõjas kogu energia.

NATO käsitluse kohaselt on kõrgeimal (poliitilis-strateegilisel) tasandil riikidel olemas nii füüsilise kui vaimse jõu raskuskeskmed. Esimeseks võib olla näiteks riigi sõja-

ERIK MÄNNIK kaitseväe akadeemia rakendusuuringute osakonna juhtivteadur

lise jõu eriti tugev element, teiseks aga tugev poliitiline või usujuht, valitsev eliit või suure kaitsetahtega rahvas.

Avalikes allikates oleva info kohaselt ületas VF füüsilise jõu tasandil Ukrainat märkimisväärselt. VF-i relvajõudude sõjaeelne maa-, õhudessant- ja merejalaväe isikkoosseis kokku ületas Ukraina relvajõudude vastava näitaja 2,4 korda. Samasugune oli VF-i relvajõudude ülekaal üle 100 mm kaliibriga suurtükkides, miinipildujates ja mitmelasulistes raketiheitjates.

Vene relvajõudude ülekaal üksustes olevates tankides oli 3,5 : 1, lahingusoomukites 5,7 : 1 ning taktikalise lennuväe ja lahingukopterites vastavalt 7 : 1 ja 12 : 1. Venemaa Musta mere laevastik ületas Ukraina mereväge igas laevaklassis ning tal oli seitse pealvee- ja kuus allveelaeva, mille relvastuses olid tiibraketid Kalibr. VF moodustas sõja eel Mustal merel maabumislaevade grupi, mis oli võimeline transportima 4500–5000 merejalaväelast koos varustuse ja relvadega. VF-i relvastuses oli 7000 erisugust lühi- ja keskmaa-raketti.

Esitatud arvulised suhted ei ole kindlasti täiesti täpsed, kuid nad iseloomustavad Venemaa relvajõudude ülekaalu isikkoosseisus ja tehnikas. Suur erinevus oli ka pooltel kasutada olnud laskemoona koguses: Ukraina relvajõududel jätkus seda arvestuslikult vaid kuuenädalaseks sõjategevuseks.

VF-i tsentraliseeritud võimustruktuuri tõttu võib Venemaa poliitilis-strateegilise tasandi vaimse jõu raskuskeskmeks lugeda president Putinit, kelle tegevuse kiitis veebruaris 2022 heaks 71% venemaalastest. Sõltumatu meedia ja poliitilise opositsiooni sisulise puudumise oludes toetas sõjalise operatsiooni korraldamist Ukraina vastu 51–71% venemaalastest.

Ukraina puhul oli pilt vastupidine ning riigi vaimse jõu raskuskeskmeks võib lugeda ukraina rahvast. Vahetult enne sõda usaldas president Zelenskõid 41% (ei usaldanud 57%) ukrainlastest. Ukraina valitsust usaldas 14% ja ülemraadat vaid 11% Ukraina elanikest. 64% ukrainlastest oli kindel, et Ukraina suudab VF-i kallaletungi tõrjuda ning 48% ukrainlastest oli enne sõja puhkemist valmis kaitsma oma kodumaad, relv käes, või toetama Ukraina relvajõude.

Esmapilgul oli VF-il hulk eeliseid: tema relvajõud olid arvukamad ja paremini relvastatud, kusjuures arvuline ülekaal tehnikas ja eriti õhuvahendites näis olevat otsustav eelis. Venemaad juhtis väga suure võimuga autokraat, kellel puudus sisuline opositsioon ning kes oli massimeedia abil kallutanud enamiku Venemaa elanikest sõda toetama.

Ukraina relvajõud olid väikesearvulisemad ning relvastatud mitmes suhtes vanema tehnikaga kui Vene üksused. Ukraina oli lõhestunud riik, mille rahvas ei usaldanud oma poliitilist juhtkonda, kuid oli valmis ennast kaitsma. See oli rahvas, kes oli korraldanud kaks võidukat revolutsiooni, ning laias laastus iga sajas Ukraina elanik oli ise võidelnud VF-i vastu kaheksa aastat Ida-Ukrainas väldanud konfliktis.

VF-i TEGEVUSKAVAD REŽIIMIVAHETUSE ELLUVIIMISEKS

VF alustas sõda plaaniga, mis nägi ette üle 40-miljonilise rahvaarvuga Ukraina vastupanu murdmise 10–14 päevaga. Sellist hinnangut toetab kaasatud VF-i kontingendi suurus, varustatus ja doktriin. Pealinn Kiiev, kus elas ligi kolm miljonit inimest, tuli vallutada sõja esimese kolme ööpäeva jooksul, kõrvaldada valitsus võimult, anda ülemraadas juhtroll venemeelsele fraktsioonile ja saavuta-

Sinelis naisterahvas juhatamas liiklust Lenini mausoleumi esisel näitusel. Foto: Sergei Ilnitsky / EPA / Scanpix

da Ukraina vastupanu lõppemine. Plaani aluseks oli hinnang, et Ukraina ühiskond on lõhestunud, rahvas huvitub eelkõige majandusküsimustest ja on valdavalt ükskõikne oma riigi juhtkonna saatuse suhtes.

Rünnak pidi toimuma nii kiiresti, et lääneriikide reaktsioon sellele hilineks ning Ukraina võimalused oma jõude mobiliseerida oleksid piiratud. Ligi 50% Ukraina relvajõududest kavatseti purustada Donbassis. VF hindas, et Ukraina suudab mobiliseerida ligi 40 000 reservväelast ning teadaolevalt ei koostanud VF plaane rünnaku ebaõnnestumise puhuks.

VF-i kukutusrünnak algas kiires tempos. Helikopteridessant Hostomelisse ja vägede kiire liikumine Valgevenest Kiievi suunas võimaldasid VF-i eelüksustel siseneda juba sõja teisel päeval Kiievi Oboloni äärelinna. Sõja esimesel nädalal toimus kolm president Zelenskõi tapmiskatset.

Sellegipoolest oli VF-i kukutusrünnak juba sõja neljandal päeval seiskumas ning operatiiveesmärkide osaline saavutamine ei viinud strateegilise eesmärgi täitmisele lähemale. Pigem vastupidi: VF-i esialgne edu Kiievi operatsioonisuunal konsolideeris Ukraina elanikke sõjaliseks kaitseks VF-i vastu. Kiievi kaitsele saabusid lisaüksused, Ukraina juhtkond ei põgenenud ja tema populaarsus kasvas. Kiievi ja Ukraina kaitses osaleda soovijate arv ületas

üksuste võime neid vastu võtta. Ukraina oli sõja neljandaks päevaks mobiliseerinud juba 100 000 võitlejat. Kiievi elanikele jagati välja 25 000 automaati, 10 mln padrunit ja muid relvi.

VF jätkas pealetungi Kiievile 20. märtsini, misjärel sundisid Ukraina vägede kasvav surve, suured kaotused ning süvenevad raskused vägede varustamisel VF-i juhtkonda langetama otsust viia väed Kiievi, Tšernihivi ja Sumõ oblastist välja.

Seega alla pooleteise kuu pärast sõja algust leidis VF end olukorrast, kus tema esmane sõjaplaan oli nurjunud ning tuli kiiresti leida mingi teine viis Ukraina alistamiseks. VF valis selleks pealetungi Ida-Ukrainas, mille käigus loodeti hävitada suur osa Ukraina relvajõududest (füüsilise jõu raskuskese), laiendada okupeeritud territooriumit Ida- ja Lõuna-Ukrainas, lõigata Ukraina ära Musta mere sadamatest ja sundida kokkuvõttes peale režiimivahetus Kiievis. VF oli ilmselt teadlik Ukraina relvajõudude kahanevatest laskemoonavarudest ning lootis maksma panna oma ülekaalu tehnikas ning tulejõus.

VF-i pealetung algas 18.-19. aprillil. Esialgu püüti edu saavutada soomusüksuste läbimurdega, kuid jalaväe vähesuse ning tehnika suurte kaotuste tõttu loobuti sellest. Seejärel asuti ründama väga intensiivse suurtüki-

Banksy tänavakunst jõudis ka sõjas purustatud Borodjanka maja seinale.

tule toetusel, millega püüti sundida Ukraina üksusi oma positsioone maha jätma. Mais-juunis 2022 moodustas VF-i ülekaal suurtükiväes 12 : 1 ning päevas lasti välja keskmiselt 20 000–30 000 mürsku. Augustis lasi VF-i suurtükivägi iga päev välja 40 000–60 000 mürsku.

Samal ajal süvenesid VF-i üksustes isikkoosseisuga seotud probleemid. Mõnes VF-i pataljoni taktikalises grupis ei olnud juba algusest peale piisavalt jalaväge ning pealetungi käigus muutus järjest raskemaks kaotuste korvamine ja üksuste lahinguvõime taastamine. VF püüdis seda probleemi lahendada nii mobilisatsiooniga okupeeritud aladel kui muude meetmetega, kuid probleem jäi püsima. Juuni lõpus oli VF-i vägede võime peale tungida ammendumas ja nad vajasid pausi, et taastada võitlusvõimet. Augustis täiendati Ukrainas võitlevaid motolaskurüksusi juba mereväelaste ja VF-i strateegilistes raketivägedes teenivate sõjaväelastega, kuid kuu teises pooles oli selge, et VF-i pealetungi kulminatsioon oli läbitud.

Ukraina jaoks kujunes kriitiliseks ajavahemik aprillist juunini 2022. Sel ajal ammendusid Ukraina suurtükiväe laskemoonavarud ning algas üleminek lääneriikidest pärit sõjatehnikale ja laskemoonale. Alates aprillist 2022 hakkas Ukraina abina saama tanke, suurtükke, soomukeid, ründekoptereid, õhu-, tanki- ja laevatõrjevahendeid. USA

haubitsad M777 saabusid Ukrainasse aprillis, mitmelasulised raketiheitjad HIMARS juunis. Augustis olid Ukraina õhuväel juba kasutada kiirgussihituvad raketid AGM-88.

Suve lõpuks suutis VF ligi viis kuud kestnud pealetungi käigus Ukraina vägesid küll tagasi suruda, kuid mitte purustada. VF-i üksused olid kandnud tõsiseid kaotusi, kulutanud ära väga suure koguse laskemoona, kuid ei saavutanud püstitatud eesmärke.

Ukraina vastupealetungide käivitumise järel Harkivi ja Hersoni oblastis oli VF sunnitud korraldama osalise mobilisatsiooni ning minema üle kaitsele. VF seisis nüüd silmitsi teistsuguse Ukrainaga, kelle võimalused pidada sõda oma vahenditega olid valdavalt ammendunud ja tema strateegilise tasandi füüsilise jõu raskuskeskmeks olid saanud lääneriikidest saadetavad relvad, laskemoon ja muu sõjaline toetus. Ukraina vaimse jõu raskuskese oli tugevnenud, sest rahva kaitsetahe oli endiselt suur ning lisaks usaldas ta nüüd ka oma presidenti ja valitsust.

Küll aga oli Ukraina sõjas rängalt kannatada saanud: septembris 2022 oli töötuse tase 34%, inflatsioon moodustas 24%, viljasaak oli 45% väiksem kui 2021, oma kodudest oli lahkunud 13,3 mln inimest (32% elanikest), SKT oli langenud 30%. Ligi 50% Ukraina energeetikaobjektidest oli saanud suuremaid või väiksemaid kahjustusi.

Foto: Sergei Chuzavkov / Zumapress / Scanpix

Vajades aega oma tavajõudude taastamiseks, suunas VF oma põhipingutuse Ukraina elanike (vaimse jõu raskuskeskme) vastu, taotledes tõenäoliselt esiteks Ukraina rahva kaitsetahte ja vastupanu murdumist, teiseks Ukraina majanduse paiskamist vabalangusse ja kolmandaks kogu Ukrainat hõlmava humanitaarkatastroofi vallandumist.

VF alustas sihipärast Ukraina energiataristu objektide ründamist septembris ning tegi ajavahemikus 11. september 2022 kuni 20. veebruar 2023 ligi 20 rünnakut, mille käigus tabas energeetikaobjekte 255 raketti ja varitseva õhuründemoona ühikut.

Ukraina õhukaitse suutis hävitada 33–87% Ukraina pihta tulistatud rakettidest ja varitsevast õhuründemoonast. Hoolimata pidevatest remonttöödest sai Ukraina energiataristu järjest rohkem kannatada ning 2022. aasta 23. novembri rünnakule, kus õhukaitsest tungis läbi 19 tiibraketti, järgnes täielik voolukatkestus 11 Ukraina oblastis.

Novembri lõpus moodustas elektrienergia puudujääk Ukraina energiavõrkudes 30% ning endiselt oli kahjustatud ligi 50% riigi energeetikaobjektidest. Aastavahetusel iseloomustati olukorda Kiievis juba kui kriitilist ning veebruari alguseks oli Ukraina pidevate rünnakute ja territooriumi osalise okupatsiooni tõttu kaotanud 44% tuuma- ja 75% soojuselektrijaamade tootmisvõimsusest ning 33% koostootmisjaamadest.

Sellegipoolest pidas Ukraina vastu. Sellele aitas kaasa suhteliselt soe talv, välisabina saadud märkimisväärne kogus õhutõrjerelvastust ning 30 riigilt abina saadud 1700 generaatorit, 1000 transformaatorit ja suur hulk muud varustust, mis võimaldas kahjustatud energiavõrke taastada ning toota elektrit seal, kus seda vaja läks. Samuti käivitati aastavahetusel elektrienergia import EL-ist.

11. jaanuaril 2023 määrati VF-i vägesid Ukrainas juhtima kindralstaabi ülem armeekindral Valeri Gerassimov, kelle asumisega sellele kohale on seostatud VF-i uue pealetungi algust Ida-Ukrainas. 2023. a jaanuaris ja veebruaris kasvasid VF-i relvajõudude ööpäevased kaotused võrreldes detsembriga vastavalt 23% ja 53% ning sõjategevuse piirkonda liikusid seni polügoonidel olnud mobiliseeritutega täiendatud ja mobiliseeritutest formeeritud VF-i üksused. Suurte kaotuste hinnaga õnnestus VF-i vägedel veebruarikuu jooksul suurendada okupeeritud territooriumit 85–230 km2 (0,01–0,04%) võrra.

VF-i EESMÄRKIDE SAAVUTAMISEKS KASUTADA

OLNUD VAHENDID JA RESSURSID

VF-i relvajõudude ressursikasutust Ukraina sõjas iseloomustab püüd saavutada sõja eesmärke eelkõige rahuaja üksuste põhjal moodustatud väegrupiga. Sellest loobuti alles siis, kui olemasolevad vahendid muutusid sõja jätkamiseks selgelt ebapiisavaks.

Putinlike noorte värvikas tseremoonia Luhanskis langenute ärasaatmiseks.

Foto: Alexander Ermochenko / Reuters / Scanpix

aastaraamat 2022

VF koondas enne sõja algust Ukraina piiridele vähemalt

75% oma tavajõududest (120–136 pataljoni taktikalist gruppi) ning Ukraina oli 500 VF-i taktikalise lennuväe lennuki ja 50 pommitaja löögiulatuses.

Ida-Ukrainas oli VF-i väejuhatusel maikuus kasutada 146 pataljoni taktikalist gruppi, millest 91–93 osalesid aktiivselt sõjategevuses, 13 taktikalise grupi lahinguvõime oli taastamisel ja 40 oli reservis. Nende üksuste hulgas oli ka 136 pataljoni taktikalist gruppi, millega VF alustas sissetungi Ukrainasse ning Luhanski ja Donetski oblastis mobiliseeritud isikkoosseisust formeeritud üksused.

Hoolimata rakendatud meetmetest langes VF-i väejuhatuse käsutuses olnud väegrupi koosseis 2022. a suve lõpuks 150 000 sõjaväelaseni (pataljoni taktikaliste gruppide kasutamisest loobuti juba juunis). 21. septembril 2022 välja kuulutatud osalise mobilisatsiooni käigus mobiliseeriti 300 000 reservväelast, kellest 150 000 saadeti detsembri alguseks lahingutegevuse piirkonda ning 150 000 mobiliseeritut väljaõppele eri polügoonidele.

ÜKSKI VF-i RAKENDATUD STRATEEGIAIST

EI OLE OLNUD EDUKAS

Katse hoida Ukrainat VF-i mõjusfääris ning eemal NATO-st ja EL-ist režiimivahetuse kaudu Kiievis, mida püüti saavutada kukutusrünnaku, tavasõjapidamise

ja Ukraina energiataristu hävitamise teel, on andnud soovitule vastupidise tulemuse.

NATO on laienenud, Ukraina sõjaline koostöö USA, teiste NATO liikmete ja kolmandate riikidega on tihedam kui kunagi varem ning Ukraina sai sõja ajal ametlikult EL-i kandidaatriigiks.

VF-i strateegilises mõtlemises saab välja tuua järgmised olulised jooned:

• VF ei mõistnud rünnatava riigi iseloomulikke jooni ja ei suutnud õigesti hinnata tema raskuskeskmeid. VF ei suutnud mõista, et Ukraina vaimse jõu raskuskeskmeks ja vastupanutahte kandjaks on rahvas. Samuti ei suudetud õigesti hinnata lääneriikide valmisolekut Ukraina ressursside ammendumisel sisuliselt võtta üle tema relvastamine ning toetada Ukraina energiataristu töökorras hoidmist

VF-i rünnakute mõju tasalülitamiseks.

• VF ei mõistnud/arvestanud vallapäästetava sõja olemust. VF seadis sõjategevuse eesmärgiks Ukraina valitsuse kukutamise, relvajõudude likvideerimise ja riigi poliitilise orientatsiooni muutuse, mis tähendab sisuliselt riigi hävitamist. VF-i hinnang, et ukrainlased jäävad seda passiivselt pealt vaatama, tugines kas väärale informatsioonile või näitab see VF-i võimetust hangitud informatsiooni õigesti hinnata.

Niimoodi lõppes venelaste katse mais 2022 Siverskõi Donetsi jõge ületada.

• VF ei ole seni olnud valmis maksimeerima sõjalist pingutust. Väärhinnangud vallapäästetava sõja olemusele ja Ukraina jõuallikatele tõid kaasa olukorra, kus osaline mobilisatsioon korraldati alles siis, kui VF-i rinne Ukrainas hakkas lagunema. Hoolimata sellest, et VF on terve aasta väga intensiivselt sõdinud, pole Moskva määratlenud Ukrainas toimuvat sõjana, kehtestanud VF-is sõjaseisukorda ja mobiliseerinud kõiki ressursse sõjaks Ukrainas. On tõenäoline, et VF-i režiim ei ole valmis tegelema sõjaseisukorra väljakuulutamisel kaasneva võimaliku ühiskondliku reaktsiooniga.

• VF on olnud jäik ja paindumatu sõja vallandamise taga olnud poliitiliste eesmärkide suhtes. Hoolimata edu puudumisest sõjategevuses esimese sõja-aasta jooksul pole VF loobunud eesmärgist tõkestada Ukraina liitumist NATO ja EL-iga ning saavutada täielik kontroll Ukraina poliitika üle.

• VF on püüdnud heakskiidetud plaane ellu viia hetkeni, kus see on osutunud võimatuks. Nii rünnak Kiievile kui 2022. a kevadel alanud pealetungi kulg annavad tunnistust sellest, et VF ei reageeri kiirelt strateegia aluseks olnud eelduste kehtetuks muutumisele ja muutunud olukorrale.

• VF-i sõjalist mõtlemist saab lugeda ratsionaalseks ja järgivaks totaalse sõjapidamise

põhimõtteid. Jättes kõrvale kukutusrünnaku, mille kavandamisel oli suur osa VF-i eriteenistustel, suutis VF nii eelmise aasta mais-juunis kui novembris-detsembris panna Ukraina relvajõud ja riigi väga raskesse olukorda, mis võinuks lääneriikide toetuseta sundida Kiievit tegema järeleandmisi. VF on näidanud, et sõda pidades ründab ta riiki mitmel tasandil ning sihtmärkideks on relvajõud, elanikud, sõjaline ja tsiviiltaristu.

• VF-i strateegia ja selle elluviimine ei tasakaalusta paindlikult püstitatud eesmärke, nende saavutamiseks valitud viise (tegevuskavasid) ja eraldatud ressursse. VF-i soovimatus muuta sõja põhjuseks olevaid poliitilisi eesmärke, võimetus mõista Ukrainat ja tema liitlasi, jäikus juba heakskiidetud tegevuskavade elluviimisel ning aeglus vajalike ressursside mobiliseerimisel näitavad Venemaad riigina, kes on Ukrainas sõdinud vaegsihitult ja kohmakalt, kuid järjekindlalt.

Eesti sõjalise julgeoleku tagamise suhtes saab eeltoodu põhjal öelda, et VF võib kasutada sõjalist jõudu väga põhimõttelist laadi valearvestuste alusel ning olles kord alustanud konflikti, ta sellest nii lihtsalt ei tagane.

VF-i järjekindlus oma eesmärkide taotlemisel ja kaotustest hoolimatus võivad asetada Ukrainas toimuva sõja samasse ritta talvesõja, teise maailmasõja ja 1994. a detsembris alanud Tšetšeenia sõjaga.

NSVL ja tema õigusjärglane VF alustasid neid sõdu ekslike hinnangute alusel koostatud strateegiatega, kuid vead maksti sõdurite verega kinni, muudeti seejärel lähenemist ja hakati oma tahet vastasele järjest metoodilisemalt peale suruma. Eespool toodu kinnitab, et heidutuse käigus VF-le edastatav sõnum agressiooni toimepanemise kahjulikkusest peab tähendama väga tõsiseid tagajärgi ning VF-l ei tohi olla mingeid kahtlusi selles, et see tõesti nii on. ||

Foto: Ukraina relvajõud / AP / Scanpix

Artikli koostamisel on kasutatud kaitseväe akadeemia teadusajakirjas Sõjateadlane (nr 22) sel aastal ilmuvat pikemat artiklit VF-i strateegiast Ukraina sõjas.

Ukraina sõda aasta hiljem

Veebruar 2022

▶ 24. veebruaril 2022 Venemaa president Vladimir Putin alustab agressiooni, nimetades seda «sõjaliseks erioperatsiooniks».

▶ Ukraina president Volodõmõr Zelenskõi keeldus riigist põgenemast ja Ukraina kaitsevägi alustas vastupanu, edu tõi tõhus tanki- ja õhutõrje.

▶ Vene vägi piiras Kiievi sisse, kuid oli sunnitud märtsi lõpus ränkade kaotuste tõttu tagasi tõmbuma.

Mai

▶ 17. mail olid Mariupoli kaitsjad Azovstali tehastes lõpetanud oma 82 päeva kestnud vastupanu, vangilangenuid on Vene väed hiljem piinanud.

Oktoober

▶ 8. oktoobril õnnestus ukrainlastel korraldada plahvatus Kertši sillal.

Juuni

▶ 25. juunil suutis Vene armee ägedate lahingutega vallutada Sjevjerodonetski.

▶ 30. juunil tõrjus Ukraina okupandid Ussisaarelt välja, mis oli okupeeritud 24. veebruarist.

Juuli

November

▶ Venemaa õhulöögid on keskendunud peamiselt Ukraina energiavarustuse kahjustamisele.

▶ 11. novembril õnnestus Ukrainal vabastada Hersoni linn, Vene väed taandusid üle Dnepri.

Märts

▶ 2. märtsil Venemaa okupeeris Hersoni linna ja 7. märtsiks ka Enerhodaris asuva Zaporižžja tuumajaama, tekitades tuumakatastroofi ohu.

▶ Märtsi lõpus ja aprilli alguses Kiievi, Tšernihivi ja Sumõ ümbrusest taganema sunnitud Vene väed suunati Luhanski ja Donetski oblasteid vallutama.

▶ Lõssõtšanski langemisega 2. juulil on peaaegu kogu Luhanski oblast okupatsiooni all.

▶ 22. juulil Istanbulis kirjutati alla teravilja väljavedu lubavale kokkuleppele Ukraina ja Venemaa vahel.

August

▶ Ukraina alustas ulatuslikku vasturünnakut Hersoni vabastamiseks, kasutades ka läänest saadud HIMARSi raketisüsteeme.

September

▶ Ukraina vastupealetungi tulemusel õnnestus okupandid välja tõrjuda peaaegu kogu Harkivi oblastist.

▶ Venemaal alustati osalist mobilisatsiooni, tuues relvade alla u 300 000 reservväelast, algas ka hulgaline põgenemine riigist.

Detsember

▶ Droonirünnakutega 5. detsembril suutis Ukraina tabada sügaval Venemaa territooriumil paiknevaid Engels-2 ja Djagilevo lennubaase.

▶ Zelenskõil oli 22. detsembril võimalik alustada visiiti Ameerika Ühendriikidesse. President Biden lubas Ukrainale Patriot õhutõrjesüsteeme.

▶ Vana-aasta õhtul tabas Ukraina rakett Vene kasarmut Donetskis, tappes Ukraina väiteil 400 sõdurit.

Aprill

▶ Vene vägede lahkumise järel leiti 1. aprillil Butšast ja seejärel ka teistest linnadest jälgi massimõrvadest ja elanike piinamisest.

▶ 8. aprillil Vene Totška-U raketilöök tappis 57 ja vigastas 109 inimest Kramatorski raudteejaamas.

▶ 14. aprillil Ukraina raketid R-360 Neptune uputasid Venemaa sõjalaeva nr 121 Moskva.

▶ Putin kuulutas 30. septembril ühepoolselt välja nelja Ukraina oblasti annekteerimise.

Jaanuar 2023

▶ 11. jaanuaril suutis Vene vägi vallutada Soledari asula.

▶ NATO sai 25. jaanuaril kokkuleppele Saksamaaga tankide üleandmiseks Ukrainale.

Veebruar

▶ Pealetung Donetski oblastis tõi ränki kaotusi Wagneri palgasõduritele.

Allikad: Institute for the Study of War, OHCHR, OCHA, Kiel Institute for the World Economy, fotod: Getty Image

VALGEVENE

Lutsk

Butša

Tšernihiv

Sumõ

Belgorod

Sjevjerodonetsk

LUHANSK

Harkiv

Luhansk

Lviv

IvanoFrankivsk

Kiiev 100 km

Venemaa kontrolli all

Ukraina poolt tagasi vallutatud alad

Venemaa kontrolli all enne 24.veebruari 2022

Lahingud

Izjum

Kramatorsk

Zaporižžja Dnipro

Zaporižžja tuumajaam

Krõvõi Rih

Mõkolajiv

Odessa

Herson

Soledar

Bahmut

Melitopol

ZAPORIŽŽJA HERSON

Sevastopol

Ussisaar

Donetsk

DONETSK

Mariupol

Kertši väina sild

KRIMM Annekteeritud 2014

Kiievi lahing (25.02.–31.03. 2022) tulemuseks venelaste taandumine

Sumõ lahing (24.02.–4.04. 2022)

Harkivi lahing (24.02.–14.05. 2022)

venelaste taandumine

venelaste taandumine

Mariupoli piiramine (24.02.–20.05. 2022) ukrainlaste alistumine

Hersoni lahing (24.02.–2.03. 2022) venelased okupeerisid Hersoni

Ukraina vastupealetung (29.08.–11.11. 2022) Hersoni vabastamine

Izjumi lahing (3.03.–1.04. 2022)

venelased okupeerisid Izjumi

Harkivi vastupealetung (6.09.–2.10. 2022) ukrainlased vabastasid Izjumi

Sjevjerodonetski lahing (6.05.–25.06. 2022)

Bahmuti lahing (1.08.2022–)

Lääne sõjaline abi Ukrainale (mld eurot)

venelased okupeerisid Sjevjerodonetski

venelased üritavad vallutada Bahmuti

üle 1600 õhutõrjesüsteemi Stinger

8 õhutõrjesüsteemi NASAMS

2 õhutõrjesüsteemi HAWK

1 Patriot patarei

üle 8500 tankitõrjesüsteemi Javelin

üle 54 000 muu soomustläbistava süsteemi

160 155 mm haubitsat

72 105 mm haubitsat

38 raketisüsteemi HIMARS

31 tanki Abrams

45 tanki T-72B

109 lahingumasinat Bradley

20 helikopterit Mi-17 droone

laskemoona

kõikvõimalikku muud tehnikat

Allikas: Kiel Institute for the World Economy, 15. jaanuaril 2023

Maailmapanga hinnangul langes Ukraina majandus 2022. aastal 35 protsenti. Ülesehitus läheks maksma vähemalt 750 miljardit eurot.

Suhtumine Venemaasse aasta pärast kallaletungi Ukrainale

«Venemaa on vastane, kellega me oleme konfliktis»

Allikas: ecfr.eu küsitlus 16. märts 2023

Tankitõrje

Venemaa sõjaline edu takerdus juba märtsis 2022 ukrainlaste tugeva tankitõrje taha, kuna läänest hangitud tankitõrjerelvad osutusid ootamatult tõhusaks Venemaa soomuse hävitamisel.

FGM-148 Javelin Lase-ja-unusta tankitõrjerakett

Õlal kantav laskealus

Pikkus: 1,1 m

Laskekaugus: kuni 4 km

Soomustläbistavus kuni 800 mm

Kokku on USA tarninud või tarnimas üle 8500 Javelini, lisaks 180 000 105 mm mürsku ja üks miljon 155 mm mürsku

23. märtsi 2023 a. seisuga teatab Ukraina, et on hävitanud 3570 Vene tanki, 6898 soomukit, 2608 suurtükki, 511 mitmikraketiheitjat ja 273 õhutõrjesüsteemi. Peale selle on Ukraina andmetel hävitatud 5452 muud sõidukit ja 273 teistsugust eritehnikat. Ukraina teatab ka 18 Vene sõjalaeva hävitamisest.

Sõltumatu uurimiskeskus Oryx on suutnud tuvastada 1121 Vene tanki hävitamist (märtsiks 2023), lisaks 550 on langenud ukrainlaste kätte, 106 leitud mahajäetuna ja 94 vigastatuna. Kokku võivad Vene tankide kaotused ulatuda 1871-ni, mis on suurem osa sõja alguses kasutada olnud tankidest.

Põgenikud

Sõja eest on Ukrainast põgenenud üle kaheksa miljoni inimese ja lisaks viis miljonit on riigisisesed põgenikud.

Põgenike arv Ukrainast teistesse riikidesse (ÜRO andmetel märtsis 2023)

Mitmikraketiheitjad

M-142 High Mobility Artillery Rocket System (HIMARS)

Tulista-ja-kao-süsteem suudab võtta sisse asukoha, tulistada, ümber paikneda ja uuesti laadida minutite jooksul.

Laskemoon: kuus tavalist

227 mm raketti või üks

taktikaline rakett

Kabiin: soomustatud

Meeskond: 3

Liikumiskaugus: 480 km

Tippkiirus: 94 km/h

Laskekaugus: u 80 km

Tootja: Lockheed Martin

Piirang: USA on keelanud

nendega tulistada Venemaa territooriumi

M270 Multiple Launch Rocket System (M270 MLRS)

Kolmeliikmeline meeskond: juht, laskur ja jaoülem, kes saavad tulistada ilma sõidukist väljumata.

M31A1 rakett

GPSiga juhitav

Täpne tabamiskaugus: 70 km

Lõhkepea: 90 kg

Pikkus: 3,94 m

Kaal: 302 kg

Rakette saab tulistada ükshaaval või hulgakaupa kaks kuni kaksteist tükki vähem kui minutiga.

UKRAINA

Pikkus: 6,85 m

Laius: 2,97 m

Kõrgus: 1,59 m

Sõidukaugus: 640 km

Kiirus: 65 km/h

Tankid

2,8 mln

saabunud või saabumas

380

T-72

Poolast, Tšehhist, Slovakkiast jm, ka PT-91 Poolast 100

Leopard 1 Saksamaalt, Taanist, Hollandist jm

M1A2 Abrams USAst

Challenger 2 Suurbritanniast

Leopard 2

Saksamaalt, Poolast, Kanadast, Norrast jm

Õhusõda Ukraina kohal

Vastupidi Venemaa eeldustele pidas Ukraina õhutõrje sõja alguses vastu ja Venemaa kasutab lennukeid Ukraina kontrollitavas õhuruumis üha harvemini.

Ukraina õhutõrje

Kasutusel terve hulk

Nõukogude päritolu

õhutõrjesüsteeme

▶ 9K35 Strela-10

▶ 9K330 Tor

▶ 9K33 Osa

▶ S-125 Neva/Petšora

▶ S-125 Newa SC

▶ 2K12 Kub

▶ Buk-M1

▶ 2-300Ps

▶ S-300 PM/PMU

▶ ZSU-23-4 Šilka

▶ KS-30

▶ AZP S-60

▶ ZU-23-2 ZPU

▶ S-400

▶ Pantsir-S1

Lisaks läänest saadud süsteeme

▶ Crotale R440

▶ MIM-23 Hawk

▶ NASAMS (pildil)

▶ IRIS-T

▶ Aspide

▶ Flakpanzer Gepard

Ukraina teatab päevas u 15–20 drooni allatulistamisest.

Shahed

Pikkus: 3,5 m

Laius: 2,5 m

Kaal: 200 kg

Tippkiirus: 185 km/h

Lennukaugus: 1000–2500 km

Lennukõrgus: 60–4000 m

Jõuallikas: MD550 50 hj kolbmootor

Hind: 20 000 eurot

Droonide laskeplatvorm

Võimalik teele saata viie kaupa veokil paiknevalt aluselt.

Droone saab programmeerida, et nad automaatselt tabaks lõhkelaenguga GPS-i koordinaatidel paiknevat statsionaarset sihtmärki.

Ninas 30–50 kg lõhkepead ja optika täppisrünnakuks

2,5 m

3,5 m

Venemaa kasutab Iraanis toodetud kamikaze-droone Shahed-136.

Sõja alguses sai eriti kuulsaks Türgis toodetud

ründedroon Bayraktar TB-2, mida kasutas Ukraina.

Droon Bayraktar TB2

Lennukaal (MTOW): 650 kg

Kasulik last: kuni 150 kg, relvastus kuni 55 kg

Tiiva laius: 12 m

Mootor: 100 hj

Vaatlusseadmed: IR/Päevane+ lasermärkija

Kiirus: kuni 220 km/h

Lennukõrgus: kuni 8,2 km

Töökõrgus relvastusega: 5,5 km

Lennuaeg: kuni 27 tundi, relvadega 14–16 tundi

Lennukaugus kaugjuhtimisel: kuni 150 km

Õhujõudude kaotused

Lääne hinnangul on Ukraina enam kui aastaga kaotanud 60 sõjalennukit, Venemaa üle 70. Ukraina teatab vähemalt 305 Vene sõjalennuki, 290 helikopteri, 2203 drooni ja 909 tiibraketi allatulistamisest (23. märtsi seisuga).

Venemaa kaotused

▶ 74 hävitatud, kahjustatud või vastase kätte langenud lennukit, sh 30 lähiõhutoetuse lennukit S-25, 19 ründelennukit Su-34, 11 mitmeotstarbelist lennukit Su-30SM, üheksa ründe- või luurelennukit Su-24M

▶ 80 helikopterit, sh 33 ründehelikopterit Ka-52 Alligator, 18 transpordikopterit Mi-8, 11 ründehelikopterit Mi-28, seitse ründehelikopterit Mi-35M

▶ Droone on alla tulistatud 195, sh vähemalt 124 Orlan-10, 17 Eleron-3, 11 Orlan-20, üheksa Zala 421-16E2

Ukraina kaotused

▶ 57 lennukit, sh 18 hävitajat MiG-29, 16 lähiõhutoetuse lennukit Su-25, 15 ründelennukit Su-24M ja kaheksa hävitajat Su-27

▶ 31 helikopterit, sh 21 transpordikopterit Mi-8

▶ 17 ründedrooni Bayraktar TB2 UCAV, 22 luuredrooni A1-SM Fury, 12 luuredrooni Leleka-100 jne, seitse luuredrooni

ASU-1 Valkyrja jne

Allikas: oryxspioenkop.com

Venemaa sissetung Ukrainasse sundis kaitseväge kohanema uute mängureeglitega ning erandeid ei olnud kujunenud olukorras ka logistikutele. Teha tuli palju rohkem ja kiiremini, järgides samal ajal siiski kehtivat riigisisest ja rahvusvahelist õiguslikku raamistikku.

Abi toimetamine lähtudes rahuajal

Eestil oli võimalik osa suurtükke Ukraina kaitsjatele toimetada.

Foto: Martin Hiir / kaitsevägi

Ukrainasse, sõjaaja nõudmistest

TOOMAS PÄRNPUU major, toetuse väejuhatuse liikumis- ja veoteenistuse ülem

Sõjaoht oli õhus juba 2021. aasta lõpust ning samal ajal tuli päevakorda ka Ukraina toetamise vajadus. Meist olenemata põhjustel realiseerus aga esimesest paketist ainult Javelini tankitõrjerakettide annetamine 2022. aasta veebruari keskpaigas. Seda saadetist transporditi siiski rahuaja tingimustes, kus kõik transpordikanalid olid endiselt avatud.

24. veebruaril muutus aga rahvusvaheline retoorika ning julgeolekuolukord, mis omakorda tähendas märksa suuremaid veomahtusid väiksemate veovõimalustega.

Ukraina toetamisel ei olnud kiirus raskuspunktiks ainult annetatava varustuse transportimisel, vaid kiire pidi olema kogu annetusprotsessi ahel, alates juhtkonna otsustest kuni varustuse komplekteerimiseni kaitseväe ladudes. Seejuures ei olnud harjumuspärast aega analüüsida, planeerida ja saadetisi ette valmistada ning juhtkonna otsuste kohaselt pidi transpordi organiseerima juba järgmisel päeval.

Annetatava varustuse otsused tuginesid Ukraina vajadustele ja meie võimalustele. See tähendab, et anda tuli seda, mida Ukraina reaalselt selles ajaraamis vajas, mitte seda, mida meie enam ei vajanud. Samuti tuli analüüsida äraantava sõjalise abi mõju kaitseväe enda lahinguvõimele ning leida vajaduse korral kompensatsioonimeetmed tekkinud võimelünkade katmiseks. Seetõttu ei olnud annetamise otsused lihtsalt isikupõhised, vaid kaasatud olid ka eri valdkondade esindajad, sh relvaliikide eksperdid.

Kui sõja alguses moodustasid peamised veomahud käsitulirelvad ja selle laskemoon ning individuaalne kaitsevarustus, siis sõja jätkudes keskenduti üha rohkem raskerelvastusele ja -tehnikale. Erinevalt käsitulirelvadest ei lõppe toetusrelvade ja tehnika annetamine aga transpordiga, vaid kaasa tuleb anda ka kogu tehniline teadmine ning väljaõpe. Annetatud abi üle võib ju tagantjärele ironiseerida, näiteks vintpüsside mõjust lahingus, kuid lõppkokkuvõttes on lahingus vintpüssi ja «Molotovi kokteiliga» mobiliseeritust siiski rohkem kasu kui ainult «Molotovi kokteiliga» vabatahtlikust.

Ukraina sõjalise abi transport erines omajagu tavapärastest veooperatsioo-

nidest. Lahingutegevuse ja õhuruumi sulgemise tõttu puudus võimalus kiirelt õhutranspordiga toimetada abi otse Ukrainasse.

Vedudeks tuli leida alternatiivseid kanaleid, millest üheks olid logistilised vahebaasid Ukraina piiril. Ukrainlased transportisid varustuse, mille meie sellistesse sõlmpunktidesse toimetasi-

me, juba ise edasi lahinguväljale ning eks lõppkokkuvõttes teavad nad ise paremini, kus täpselt neil mingit varustuselementi rohkem vaja läheb.

Pärast esimest tankitõrjerakettide saadetist juba enne sõjategevuse algust läks

järgmisena Ukraina poole teele neli veokit sõjalise abiga 26. veebruaril ehk napilt kaks päeva pärast sõja algust.

Eesti oli esimeste saadetiste saatmisel

niivõrd kiire, et vedude väljumisel ei olnud veel teada ei nende sihtkoht ega olnud saadetiste transiidiks valmis ka logistilised vahebaasid. Olukorra leevendamiseks lähetati vahejaama kaitseväe kontaktohvitser, kes hakkas kohapeal korraldama varustuse vastuvõtmist ja üleandmist.

Kuna saadetiste väljasaatmine toimus erinevalt rahuajast oluliselt kiiremini – tihti juba päev pärast juhtkonna otsust –, siis oli suur koormus ka transiitriikides asuvatel Eesti saatkondadel, et saada kiirendatud korras vajalikud lennu- ja piiriületuste load.

Omaette katsumus oli ka abisaadetiste komplekteerimine ning väljastamine kaitseväe ladudest. Kuna sõja algusfaasis oli määravaks märksõnaks kiirus, et saada rindele kõige ajakriitilisemad relvastuse või kaitsevarustuse elemendid, siis tuli saadetiste transpordi ettevalmistamisel võtta lõivu oma igapäevatööst. Nii nagu transpordiga tuli ka ladudes täita sõjaaja ajalised nõudmised, aga seda endiselt rahuaja keskkonnas. See tähendab, et kauba komplekteerimisega samal ajal tuli täita ka kogu rahuaegne juriidika, alates väljastamisest kuni mahakandmiseni.

Kui sõjalise abi transpordi korraldamine oli sõja algfaasis üsnagi kaootiline ning iga riik proovis leida omale sobivamaid lahendusi, siis juba mõne nädalaga suudeti luua rahvusvaheliselt ühtsed protseduurid. Kokku lepiti transpordikanalid ning Ukraina naaberriikidesse rajatud logistiliste vahebaaside kasutamise protseduurid. Segadust aitas stabiliseerida ka rahvusvaheline sõjalise abi koordineerimise keskus (IDCC), kus koordineeriti abisaadetiste liikumist riikide vahel ning aidati lahendada tekkinud probleeme.

Lennukitega toimetati Ukrainasse ligemale 2500 tonni sõjalist abi pea 5000 kaubaalusel.

Foto: Martin Hiir / kaitsevägi

Kokku transporditi 2022. aasta jooksul Eestist Ukrainasse sõjalist abi ligi 2500 tonni ja pea 5000 kaubaalusel. Õhutransporti korraldati kaheksa militaar- ja seitsme erasektori lennukiga ning maanteevedudeks kasutati 22 kaitseväe ja 171 erasektori veokit.

Kas kaitseväel on Ukraina toetamisest midagi õppida? Kindlasti on, alates sellest, kuidas sarnases olukorras ise sõjalist abi vastu võtta, kuni selleni, kuidas väljastada või välja saata kiirkorras kaitseväe varustust selliselt, et me ei takerduks liigselt iseenda loodud bürokraatiasse. ||

Ukrainlaste väljaõpe Eestis

��Teie riik on võrreldes meie omaga üsna väike. Aga see abi, mida teie inimesed ja valitsus meile annavad, on tohutult suur. Ma ei tea, millal me võidame ja Ukrainasse saabub rahu. Aga ma tean, et see on meie maa, seal on meie vanemad, meie kodud, meie juured ning meil ei ole teist teed, kui agressori vastu võidelda, kuni ta saab hävitatud,» rääkis hiljuti üks Eesti väljaõppes olnud Ukraina ohvitser.

Julgeolekureeglite (nii personali, väljaõppe kui operatsiooni) tõttu ei räägi ei Eesti kaitsevägi ega ka Ukraina Eestis väljaõppel olevatest kaitseväelastest. Ka siin, avalikkusele mõeldud aastaraamatus, ei saa me väga detailidesse laskuda, kuid möödunud aasta kaitseväe verstaposte ära märkides avame (õige pisut) seni täielikult varjatud teemat. Praeguseks on Eestis väljaõpet saanud viis suurtükiväeüksust ning sajad jalaväelased.

Aastaid tagasi otsustas Ukraina loobuda kohustuslikust ajateenistusest ja minna üle täielikult palgalisele armeele. Selline otsus oli riigi suurust arvestades rahuajal ilmselt kaalutletud ja ratsionaalne, kuid jättis riigikaitse ilma olulisest täiendusest – väljaõpetatud reservüksustest. Tahet ja vaimu mobiliseeritutel ja Ukraina kaitseks vabatahtlikult välja astunud inimestel oli, aga lahinguväljal ainuüksi sellest ei piisa: sõduril on vaja ka igasuguseid oskusi, et ellu jääda ja vaenlasele võimalikult palju kahju tekitada.

Sõjas oleval riigil uute üksuste väljaõpetamiseks ressursse nappis ning 15. novembril Brüsselis kutsuti Euroopa Liidu kaitseministrite kohtumisel liikmesriike üles pakkuma Ukraina kaitseväele väljaõpet kogu EL-i territooriumil. Eesti alustas Ukraina sõdurite väljaõppe ettevalmistustega juba varem: aprillis panid plaanid paika suurtükiväelased ning suvel alustasid programmi koostamist scouts’id.

«Ukraina sõdurite õpetamine on au ja väga suur vastutus ning mis seal salata, ka katsumusrohke ülesanne. Põhiliselt ajafaktori tõttu. Õpetatavate oskuste

Foto:

MARINA LOŠTŠINA

leitnant, 1. jalaväebrigaadi teabeohvitser

Ukraina võitleja Andrij.

Ardi Hallismaa / kaitsevägi

harjutamiseks on üsna vähe aega,» rääkis Scoutspataljoni ülem kolonelleitnant Ranno Raudsik. «Meie õpetame oma tulevast reservväelast välja järk-järgult ning kõik põhilised oskused, mida ta sõduri baaskursuse ja sellele järgnevate erialakursuste ajal saab, jõuab ta lihvida ja lihasmällu harjutada olenevalt teenistuse pikkusest vähemalt poole aasta jooksul. Ukraina sõduritel sellist luksust ei ole,» tõi ta näite ja lisas, et seda arvestades töötati välja ka õpetatavate üksuste vajadusi ja võimalusi arvestav programm.

«Me võtame meile antud ajast suurima võimaliku. Kõik üleliigse, mida sõdur lahinguväljal ei vaja, oleme kõrvale heitnud ning keskendume eeskätt võitleja jaoks esmavajalikule. Väljaõpe on intensiivne, tööpäevad on kaheteisttunnised ning nädalas on vaid üks väljaõppest vaba päev,» lisas ta.

Ka «lahinguvälja kuningate» ehk suurtükiväelaste väljaõpet korraldanud suurtükiväepataljon seisis silmitsi samasuguse

keerulise ülesandega: kuidas võimalikult lühikese ajaga valmistada ette efektiivsed haubitsameeskonnad. Teisisõnu, kuidas relva käsitsemist, võimalike rikete kõrvaldamist, ohutustehnikat ja teisi edukaks ülesande täitmiseks vajalikke oskusi selgeks õpetada.

Programmi kokkupanemisel tehti väga tihedat koostööd Ukraina kaitseväelastega. Nende kogemuste ja soovide põhjal pandi kokku kondikava, põhilised teemad, tõlgiti õppematerjalid vene keelde, hangiti väljaõppeks vajalikud õppevahendid.

«Me teadsime, et sõdurid on suurtükiväelase taustaga ning haubitsad polnud neile võõrad ja ka rännakasendist laskeasendisse seadmine ja muud üldprotseduurid olid neile tuttavad. Selle võrra oli FH70 väljaõpe lühem. Kaardistasime vajalikud teemad, mis on võrreldes neile teada-tuntud süsteemidega erinevad, kandsime raskuspunkti sinna ja surusime need teemad meile etteantud aega,» märkis kolonelleitnant Allan Raidma suurtükiväepataljonist.

Eestis saavad Ukraina sõdurid olenemata õpetatavast erialast baasväljaõpet ja tulemuslikkust kontrollitakse laskeharjutustel.

«Sõduri motivatsioon ja selge arusaam, miks ta peab need asjad endale selgeks tegema, aitavad kaasa ka väljaõppe edukusele,» leiab kolonelleitnant Raudsik ja lisab, et Ukraina võitlejate väljaõpetamine on keeruline, aga motivatsioon on hoolimata raskustest väga suur.

«Nad saavad aru, milleks seda kõike vaja on: kasuliku materjali omandamine aitab neil ellu jääda ja nad õpivad suure huviga. Väljaõppe lõpuks suudavad nad ühtse üksusena efektiivselt tegutseda nii kaitse- kui ründetegevuses.»

«Me oleme neile toeks ööpäev läbi. Nad teavad, et kui tekib küsimus või lahendamist vajav kitsaskoht, saavad nad meile kasvõi öösel kell kolm helistada ja me aitame,» tõi suurtükiväepataljoni ülem kolonelleitnant Allan Raidma näite ja lisas, et ukrainlaste sõnul on Eestis saadud

väljaõpe tõhus ja hea. «Põhisõnum on see, et vilumus ja kiirus lahinguväljal on tänu siin saadud väljaõppele kiire tulema.»

Mõlema pataljoni ülemad kinnitasid, et hoiavad ühendust siin väljaõppes olnud üksuste sõduritega.

Ühenduse hoidmine aitab vajaduse korral välja selgitada võimalikud kitsaskohad ja teemad, kuhu tulevikus peaks rohkem rõhku panema.

Aga see ei ole ainuke ega tihti ka määrav põhjus, miks Eesti instruktorid oma Ukraina õpilastega vastakuti helistavad või kirjutavad.

«Mul on väga eredalt meeles see kõikvõimas aplaus, mida Ukraina kaitseväelased neid välja õpetanud scouts’idele viimasel päeval tegid. Me leppisime kokku, et kui nad on sõja võitnud, saame jälle kokku ja räägime relvavendade juttu. Senikaua anname oma panuse selleks, et see taaskohtumine kiiremini tuleks,» ütles kolonelleitnant Raudsik. ||

Ukraina üksuse laskmised väljaõppel Eestis. Foto: Ardi Hallismaa / kaitsevägi

Eesti kaitseväe esmane ja kõige tähtsam ülesanne on alati olnud kaitsta Eestit Eestis. Arvestades meie geograafilist asukohta ja ühte äärmiselt agressiivset ning kehva naabrit, ei ole see kunagi lihtne ülesanne olnud.

Ühtne

löögirusikas

Liitlaste tankid õppusel Bold Hussar 2022.

Foto: Martin Liiskmaa / kaitsevägi

Pärast meie riigi liitumist NATO-ga ei pea me õnneks kogu koormat alati üksi kandma. Eesti on saanud endale kaitsjaid juurde. Tõsi küll, minevikus ei ole kõik liitlased ühtemoodi hinnanud Venemaalt lähtuvat sõjalist ohtu ja kuigi idatiiva julgeoleku tagamist on peetud tähtsaks, siis otsene sõjaline kaitse ei ole olnud esmatähtis.

Meie liitlaste vaated on siiski olnud pidevas muutuses ning paljude jaoks on äratuskellana toiminud Vene Föderatsiooni julm, avatud ja mitte millegagi põhjendatav kallaletung Ukrainale. Sellest tingituna otsustati Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni (NATO) Madridi 2022. aasta tippkohtumisel oluliselt tugevdada alliansi heidutusja kaitsehoiakut ning NATO idatiiva kaitset.

Muuhulgas otsustati luua NATO raamistikus tegutsev ja Eesti kaitseks mõeldud diviis, mille üksused ja staap koosnevad nii Eesti enda kui ka meie liitlaste võitlejatest. Lisaks leppisid Eesti ja Ühendkuningriigi peaminister kokku, et Ühendkuningriik suurendab oma kohalolekut Eestis ning teeb Eestiga koostööd diviisi lahinguvõime saavutamiseks, toetades seda lisaüksustega.

8. detsembri 2022. aasta otsusega muutis vabariigi valitsus kaitseväe põhimäärust, millega loodi kaitseväe struktuuriüksusena diviis. Diviisi loomine tuleneb otseselt Eesti kaitse sõjalisest vajadusest: meil on vaja juhtimistasandit, mis aitab ühtseks löögirusikaks vormida Eesti üksused ehk näiteks meie brigaadid ja maakait-

seringkonnad ning teisalt meie kaitsesse panustavad liitlasüksused.

Diviis on ka esimene sõjaline tasand, mis aitab ühendada ja koondada eri domeenides toimuvaid operatsioone, nagu maismaa-, mere-, õhu-, küber- ja infooperatsioonid. Diviisi oli vaja luua ka NATO juhtimisahela sõjalise loogika tõttu. Regiooni, kuhu kuulub ka Eesti, sõjalist tegevust juhib korpus, mis vajab enda alluvusse juhtimiselementi ehk diviisi.

Eesti diviis hakkab kuuluma NATO Kirdekorpuse käsuahelasse, mille vastutusalaks on Eesti, Läti, Leedu, Poola, Slovakkia ja Ungari. Koos Eesti diviisiga kuuluvad Kirdekorpuse alla meist lõunasse jäävad Põhjadiviis ja Kirdediviis. Vajaduse korral on diviiside staabid valmis juhtima ka täiendavaid brigaadisuuruseid üksuseid, mis NATO kirdetiivale toetuseks saadetakse.

NATO Brunssumi ühendväejuhatusele alluva Kirdekorpuse staap asub Poolas Szczecinis ning on alalises valmisolekus asuma vajaduse korral juhtima maismaaoperatsioone NATO kirdetiival. Brunssumi ühendväejuhatusele alluvad lisaks Kirdekorpusele ka idatiiva riikides paiknevad NATO rahvusvahelised lahingugrupid ja staabielemendid ning kiirreageerimisjõud.

Eesti diviisi loomine on käinud kähku. Kõigest mõne kuu jooksul oleme sprintinud teoreetilistest mõttemängudest konkreetse üksuseni ja muutused, mis meid veel ees ootavad, on kindlasti ühed suurimad, mis meie

VIIS KIHTI, MIDA ON VAJA ÜLE EESTI EDUKAKS VAENLASE TAGASILÖÖMISEKS

1 Olukorrast ruumilise teadlikkuse loomine. Kui tead, kus on vastane ja kus oled sina, on sõda võidetud tänapäeval.

2 Tegevusvabaduse säilitamine. Kui vastane ei suuda takistada sinu üksuste liikumisi, järelevedu või muud, siis see annab vabaduse omi plaane ellu viia.

3 Laiaulatuslik territoriaalne kaitse. Vastane ei tohi tunda end turvaliselt üheski kohas. Kui ta astub üle piiri, peab ta kogu aeg kartma.

4 Kaitseraskuspunkti loomine. Need on kindlad põhimaastikud, mis ei muutu, neid tuleb enda käes hoida.

5 Vastase tegutsemisvabaduse piiramine.

kaitsevägi on kogenud kogu oma taastamisjärgse ajaloo jooksul.

On oluline teha asju õigesti, kuid veelgi tähtsam on teha õigeid asju. Praegu on Eesti oma diviisi loomine kõige parem viis muuta meie maa sõjaliselt veelgi paremini kaitstuks. Diviis võimaldab meil koondada ühtseks tervikuks meie ja liitlaste pikamaa-tulejõud, et pidada mõtestatumat süvalahingut selleks, et vastane ei jõuakski meie maale ja ei suudaks end tunda turvaliselt ükskõik kui kaugel meie piiridest. Diviis aitab muuta terve maa turvaliseks, et meie riik saaks kriisi oludes edasi toimida.

Õppuse Siil 2018 lõpurivistus.

Foto: Ardi Hallismaa / kaitsevägi

Samuti aitab see meil muuta turvalisemaks meie lähiregiooni ja NATO tervikuna.

Oluline on ka märkida, et mitte ainult meil ei seisa ees suured muutused – samalaadset pilti on näha nii meie lähiriikides kui NATO-s üldiselt. Paljudel tuleb silmitsi seista veelgi raskemate katsumustega. Kes oleks võinud selle aasta alguses ette näha, et meie headest sõpradest – Soomest ja Rootsist – saavad meie tugevad liitlased NATO-s?

Diviis loob nüüdsest paremad võimalused planeerida ja harjutada Eesti ning laiemalt Balti regiooni sõjalist kaitset NATO raamistikus. Sellega luuakse võimalused meil paiknevate ja tugevduseks tulevate vägede ja võimete kiireks kasutamiseks.

Meie jaoks on väga oluline see, et kogu liitlaste jõu siiatoomine paraneb ja Eesti muutub liitlasüksustele nii-öelda plug-and-play-keskkonnaks ehk diviisi ja selle staabi juhtimise alla saab lihtsalt ja kiiresti ühendada liitlaste jõudusid või võimeid. Neid üksusi peab saama ühendada diviisi nagu pistikusse, mille kaudu saabuvad juhised tegevusteks, mida on parasjagu Eesti jaoks vaja.

Eesti diviisi luues lähtutakse ka põhimõttest, et see ei ole mõeldud ainult olemasolevate võimete koondamiseks. See tähendab, et kui liitlased peaksid näiteks Eestisse enne meie oma HIMARS-ite või keskmaa-õhutõrje hangete elluviimist selliseid relvi paigutama, siis need saab sujuvalt diviisi üksuste hulka lõimida.

Diviisi lahingud peavad kestma nädalaid, mistõttu peame olema suutelised lahingute kulgu ette nägema kaugemale ja paremini ning kujundama lahinguvälja nii, et saavutaksime selle ajaga edu. Diviisi olemasolevate ja sinna juurde antavate võimete abil hakkame lahingut ja sõda mõjutama palju suurematel kaugustel, vastase sügavuses ja oma riigi territooriumil tervikuna.

Diviisi staabi ja kogu diviisi loomine on suur proovikivi. Selleks peame reorganiseerima praeguse kaitseväe peastaabi ning mõned teisedki kaitseväe allüksused. Diviisi alluvusse toodi peale brigaadide ka staabi- ja sidepataljon, logistikapataljon ja suurtükiväepataljon, millele lisanduvad hangitavad HIMARS-i mitmikraketiheitjad ja muud võimed.

Peame aitama oma brigaadidel lahinguid pidada, tehes nad «kergemaks». Võtame brigaadidest ära võimed, mis ei ole sõdimisega otseselt seotud, ning muudame nad sellega võimalikult kiirelt liigutatavaks ja ümberpaigutatavaks.

Eesti diviisi loomise tarbeks otsustas Briti valitsus, et eraldab kahe Eesti maaväe brigaadi kõrvale ühe Ühendkuningriigi brigaadi. See jääb rahuajal baseeruma Ühendkuningriiki, kuid kokkuleppe järgi liigub sõjaolukorra tekkimise korral kiiresti Eestisse ja hakkab siin tegutsema Eesti diviisi käsuahelas, mis on omakorda NATO käsuahelas. See on tähtis brittide otsuse mõistmiseks: brigaadi eraldamist pole lubatud mitte üksnes Eestile, vaid ka NATO-le, kelle sõjalised planeerijad hakkavad sellega arvestama.

Ühendkuningriigi brigaadi üksused hakkavad käima siin regulaarsetel õppustel, et harjutada end Eesti kaitseväe, diviisi ja brigaadidega koos töötama, nii nagu on seda tegelikult NATO suurendatud kohaloleku raamistikus juba aastaid tehtud. Viimaste aastate jooksul on pea kõik brittide raske-, tanki- ja jalaväeüksused Eestis asuvast liitlaste lahingugrupist läbi roteerunud. Selle aja jooksul on Eestis viibinud üle 10 000 Briti maaväelase, mis on märkimisväärne hulk, arvestades, et kogu nende maaväe suurus on 70 000 inimest. Muudatused toovad kaasa vajaduse väljaõppeks, milleks on meile juba ulatanud oma abikäe liitlased Ameerika Ühendriikidest ja Ühendkuningriigist, kes on aidanud nii vajaliku dokumentatsiooni kui oskusteabega. Jätkame koostööd sel alal ning ühineme väljaõppeprogrammiga, et diviis kiiresti jalule saada. Peale selle kutsume diviisi staapi liitlaseid, kellel on sobiv väljaõpe ja meile vajalikud kogemused. See kõik nõuab suurt pingutust, kuid samas on huvitav ja vajalik kogemus. Ees on kiire, aga äärmiselt põnev aeg.

Eesti diviis ei teki tühjale kohale – sellel on oma ajalooline pärand. Esimest korda loodi Eestis diviis 1917. aastal, kui rahvusväeosade juhtimiseks asutati 1. jalaväediviis. See eksisteeris kuni 1940. aastani. Praegune diviis võtab üle ajaloolise vapikujulise embleemi, millel on kujutatud Rooma number üks. ||

Scouts'id kaitseväe keskpolügoonil õppusel.

Foto: Ardi Hallismaa / kaitsevägi

Eesti kaitsevõimet on viimaste aastate jooksul süsteemselt arendatud ja meie suutlikkus ennast iseseisvalt kaitsta on järk-järgult kasvanud.

Oleme saanud säilitada kaitsekulud üle 2% SKP-st ning kasutanud tõhusalt riigikaitseks eraldatud vahendeid.

Kaitse- ja võimeplaneerimise lähtekohad järgmiseks kümnendiks

Käimasolevad geopoliitilised muutused, mis vallandusid Venemaa algatatud täiemahulise sõjaga Ukraina vastu, on sundinud meid olemasolevaid plaane muutunud ohutasandi järgi kohandama ja oma sõjalise kaitse vajadusi suurendama ning kavandatu elluviimist kiirendama.

Oleme pidanud täpsustama kaitse- ja võimeplaneerimise aluseks olnud tegureid ja joondama oma arendustegevuse üksnes eksistentsiaalse ohu tõrjumisega, sest:

• Venemaa on avalikult ja ametlikult kuulutanud suure osa Ukrainast oma territooriumiks, millest ei kavatsetagi loobuda ja mis võib tulevikus põhjustada uusi konflikte.

• Venemaal on piisavalt potentsiaali, et alustada sõjalist kallaletungi mõne naaberriigi vastu, mistõttu tuleb olla valmis võimaliku agressiooni tõrjumiseks.

• Venemaa sõjalist võimet ei tohi alahinnata, sest Vene riik on tõestanud, et sõjalise kvaliteedi puudujääke saab kompenseerida kvantiteediga. Venemaa jaoks on armee (sõjavägi) olnud läbi aegade ja valitsusvormide esmatähtis ning selle ülalpidamiseks ei peeta ühtegi ohverdust liiga suuureks.

• Venemaa kasutab oma tahte pealesurumiseks laialdaselt igasuguseid mittekonventsionaalseid vahendeid, kuid

tema sõjavägi võitleb lahinguväljal konventsionaalselt, pannes põhirõhu maismaarünnakule.

Muutunud olukorras toimiva heidutuse loomiseks oleme sunnitud keskenduma lisavõimete arendamisele, mis pakuvad meile võimalusi agressorile kallaletungi hin na vastuvõetamatult kõrgeks muuta. Seetõttu saab kaitseja võimeplaneerimises põhjendatult domineerivaks maksimaalse lahinguvõime arendamine lähi- ja keskmises perspektiivis, ületades võimalikud riskid pikas plaanis.

Eesti asukoht Läänemere piirkonnas muudab meie reaalse kaitsevõime eriti oluliseks. Kuigi meil on kaitseku lutused protsendilt suuremad kui mitmel NATO liitlasel, on need proportsionaalselt väiksemad. Seetõttu on tähtis veelgi suurendada lühikeses ja keskmises plaanis kaitseku lutusi, et tagada kujunenud olukorrale vastav kaitsevõime kasv.

Seetõttu on oluline suurendada lühikeses ja keskmises plaanis kaitsekulutusi, et tagada kujunenud olukorrale vastav kasv kaitsevõimes. Iseseisev kaitsevõime on oluli ne, kuid me planeerime ja teostame operatsioone koos liitlastega. See nõuab koheseid investeeringuid kriitliste sõjaliste ressursside arendamisse ja kaasajastamisse. Eesti kaitsevägi on valmis igal ajahetkel kaitsma riiki sõjalise

IVO PEETS major, kaitseväe võimeprogrammi juht

▶ Koostatud plaanide ja langetatud otsuste tulemusena suurendatakse kaitseväe konventsionaalset võimet märkimisväärselt.

▶ Kogu operatiivstruktuuri suurendatakse, mis hõlmab endas arengukava sihttasemeni jõudes üle 40 000 täielikult varustatud ja relvastatud sõduri koos vajaliku tehnikaga.

▶ Kaitseväe maaväe koosseisu reorganiseeritakse diviisi loomisega, mille eesmärk on koordineerida maakaitseringkondade, brigaadide ja teiste väeliikide lahingutegevust ning olla ühenduslüliks liitlaste ja nende sõjaliste võimete vahel.

▶ Diviis on kavandatud alaliseks struktuuriüksuseks. Selle üksuse põhiülesanne on planeerida ja teostada sõjalisi operatsioone koosseisus olevate, ajutiselt allutatud ning välisriigi relvajõudude üksustega. Diviisi koosseisu kuuluvad nii Eesti kui liitlasriikide üksused.

▶ Suurendatakse kaitseväe luurevõimet, moodustades või tugevdades üksusi nii diviisi kui struktuuriüksuste tasandil, et tagada parem olukorrateadlikkus ja tõhusam manöövrisuutlikkus lahinguväljal.

▶ Mõlemad diviisi jalaväebrigaadid viiakse soomukitele ja seotud platvormidele, millega suurendatakse üksuste tulejõudu, mobiilsust ja tankitõrjevõimet.

▶ Manöövri- ja lahingutoetuseks hangitakse mehitamata süsteeme, sensoreid ja vaatlusvahendeid, mis parandavad olukorrateadlikkust ning suurendavad üldist võimet vastase vastu igasugustes ilmastiku- ja valgusoludes.

▶ Arendatakse süvalahingute pidamiseks ja toetamiseks vajalikud võimed. Luuakse avaramad tingimused lahinguvälja kujundamiseks, oma kaotuste vähendamiseks ja agressori kaotuste suurendamiseks.

▶ Seatakse tingimused kaitseväe jätkusuutlikkuse parandamiseks pikaajalise konventsionaalse konflikti korral.

▶ Õhukaitseks hangitakse keskmaa-õhutõrjesüsteem, mis toetab ja tõhustab mobilisatsiooni korraldamist ning kindlustab lisaliitlaste vastuvõtuks vajaliku turvalisuse.

▶ Täiendatakse õhuseire- ja õhutõrjesüsteeme.

▶ Meredomeenis arendatakse välja laevatõrjevõime.

▶ Parandatakse kaitseväe juhtimis- ja sidevõimet.

▶ Suurendatakse ettenähtud laskemoona koguseid, mis vastavad NATO regionaalplaanidele.

Tankitõrjerelva Spike laskmised keskpolügoonil õppuse Siil 2022 ajal.

Foto: Allar Vaha / kaitsevägi

rünnaku korral ja meie eeliseks on oma operatsiooniala põhjalik tundmine.

VÕIMETE HINDAMINE

On oluline tuvastada ajas muutuvate sõjaliste võimete üle- ja puudujäägid ning hinnata riske nende kaotamise, maandamise või talumisega. Tuleb võrrelda saadud võimenõudeid olemasolevate lahenditega ning leida uued lahendused, mis vastavad võimenõuetele, kuid kulutavad vähem ressursse.

VÕIMETE LÕIMIMINE

Sõjaliste võimete lõimimine aitab kulusid kokku hoida ja tugevdada kaitseväe sõjalist võimet; võimaldab eri võimete kombineerimist ning tõhustab sõjaliste operatsioonide planeerimist ja elluviimist. Võimete lõimimine aitab kaasa paremale olukorrateadlikkusele, mis omakorda aitab kiiremini ja tõhusamalt reageerida ootamatutele olukorda-

dele. Multidomeeni operatsioonide perspektiivist lähtudes on võimete lõimimine oluline samm, et tagada kaitsevõime terviklikkus ning võime kohaneda kiiresti muutuvate olukordadega.

PAINDLIKKUS

Sõjaliste võimete loomisel ja hoidmisel on tähtis olla paindlik ning tuvastada võimalikud alternatiivid, mis aitaks võimet rakendada ja seda väärindada ka tulevikus.

PIDEV MUUTUS

Tehnoloogia areng toob kaasa pideva muutuse sõjaliste võimete tõhususes, mistõttu peame olema valmis muutusteks ning leidma uusi võimalusi sõjaliste võimete arendamiseks. Samuti tuleb optimeerida ja korrigeerida lahendusi, et vähendada kulutusi ning tagada sõjaline heidutus ja reaalne võime reageerida vaenlase agressioonile.

Sealhulgas joondame oma võimearendused läbivalt

Raketisüsteemi HIMARS laskmised Saaremaal õppustel Siil ja Defender Europe.

doktrinaalsete uuendustega NATO ja meie liitlaste operatsioonide teostamisel, mille üks näide on multidomeeni operatsioonide (MDO – multi-domain operations) juurutamine.

TULEMUSED

Selle aasta jooksul oleme teinud märkimisväärseid edusamme meie kaitsevõime kiiremaks arendamiseks. Eesti valitsus eraldas erakordselt vajalikke vahendeid, kokku 1,2 miljardit eurot, et uuendada meie relvastust ja laskemoona ning suurendada maakaitset 20 000 sõdurini. Ka oleme võtnud vastu liitlaste väekontingente nende paremaks lõimimiseks meie riigi kaitsesse – liitlasi ei pea me enam otsima ja ootama, nad on juba siin!

Lähtudes muutunud olukorrast, täiendati kinnitatud riigikaitse arengukava; samas jätkab kaitsevägi juba planeeritud ja rahastatud võimetele lisaks sõjaliste võimete ümberhindamist ja võimaluste leidmist väe tõhususe suurendamiseks tulevikus.

Tänu loodavatele sõjalistele võimetele ja oma riigi ressursside laiapindsele kaasatusele suureneb meie sõjaline võime ning reservväelaste ulatuslikuma ja sihipärasema kaasamisega oleme loonud tingimused oma väge veelgi laiendada. Loodetavasti ei ole vaja neid võimeid kunagi täielikult rakendada, kuid kui see peaks juhtuma, on Eesti riik alaliselt valmis kaitsma kodumaad ja meie liitlaste huve.

Halvimaks valmistudes tuleb meeles pidada, et olenemata tulevikustsenaariumist seisavad praegu just meie tegevväelased, vabatahtlikud ja kaitsevaldkonnaga seotud ametnikud silmitsi Putini Venemaa agressioonist tingitud sõjalise kaitse ambitsiooni kasvu ja sellega kaasnenud ülisuure koormusega. Oma pühendumuse ja professionaalsusega suudavad nad suurenenud koormust lühikest aega kompenseerida, tuues ohvriks oma pere ja isikliku heaolu, pikaajalise jätkusuutlikkuse jaoks on aga hädavajalik seda koormust otstarbekalt jagada ja väärikalt hinnata nende inimeste antud panust meie kõigi kaitsmiseks. ||

Foto: Valmar Voolaid / kaitsevägi

Järjekordsete liikursuurtükkide K9 saabumine Eestisse detsembris 2022.

Foto: Martin Liiskmaa

Mis toimub kaitsetööstuse turgudel ning milline on seis makromajanduslikust vaatest?

Investeeringud kaitsevõimesse on rekordilised

MAGNUS-VALDEMAR SAAR

Päris mõnda aega on paista, et maailma majanduses pole asjad hästi: globaalne inflatsioon on natuke alla 9% ning Euroopas natukene kõrgemgi, Eestis lausa 20%. Jooksevhindades majandus küll kasvab, kuid inflatsiooniga korrigeeritult kahaneb või tammub paigal. Keskpangad tõstavad intresse, et saada inflatsiooni kontrolli alla, kuid mõju on esialgu mõõdukas.

Toorme turgude kohta on tootjate ja tarnijate avalik narratiiv olnud terve aasta ahastav, kuid praktikas on enamik toormehindadest langenud: vask 13%, alumiinium 15%, teras 2% – seda kõike jooksevhindades. Energia hinnad on eriti volatiilsed, see tähendab, et kõikumised on suured. Kui aastases võrdluses pole tõus üldsegi nii hirmus, siis vahepeal on elektri hind jõudnud sellisele tasemele, kus odavam on elektrit toota generaatoriga. Kuidas see kõik mõjutab aga kaitseotstarbelise varustuse hindu, kättesaadavust ja tarneaegu?

Esiteks tundub kaitsetööstus üldisest majandusest inertsem olevat. Rahutud ajad turul on jõudnud RKIKi tegemistesse igapäevaasjades, nagu kinnisvara teenused või toiduained ning lisaks mõned, peamiselt Eesti kohaliku tööstuse suure osalusega, tööjõumahukad valdkonnad. Relvasüsteeme ei ole see väga palju mõjutanud

– küllap on see seotud pikkade tarne- ja tootmisaegadega, mistõttu ei ole hinnastamine nii jäigalt kulupõhine.

Peale sisendite on järsult kasvamas ka nõudluse pool ja teatavasti on hind funktsioon nõudlusest ja pakkumisest. Kuigi nõudluse järsust kasvust on mitmesuguste näidetega ilustatuna olnud juttu ka laiatarbe meedias, on pilt siiski mõnevõrra keerukam, kui esmalt paistab.

Näiteks Saksamaa kõlavalt kuulutatud 100 miljardi eurone kaitseinvesteeringute pakett läheb reaalsuses suuresti õhukaitse peale – täpsemalt Patriot õhutõrjeraketisüsteemidele ja hävitajatele F35. Kusjuures, 2023. aastal on Saksamaa kaitse-eelarve nominaalselt 0,6% väiksem kui 2022. aastal. Ka Poola suured investeeringud riigikaitsesse lähevad paljuski meie tarnijatest mööda. Kõige vahetum mõju on siin see, et meie täiendavad 12 suurtükki jõuavad meieni 2026. aastal.

LASKEMOONA TARNED

Tänu võrdlemisi lühikestele käsuahelatele ja väga ülesandekesksele juhtimismudelile õnnestus Eestil juba enne sõjahulluse algust teha ära mitmed olulised otsused – nende najal telliti 2022. aastal pea kaks korda rohkem laskemoona kui kogu varasema taasiseseisvumisaja jooksul kokku.

riigi kaitseinvesteeringute keskuse peadirektor

�� Tarniti suurtes kogustes käsitulirelvade laskemoona, väga palju erinevat tankitõrjerelvade laskemoona, sealhulgas CarlGustafi granaate ja Spike’i rakette, ühekordseid granaadiheitjaid Spike SR ja C90.

Aga ka tarnete mõttes oli äärmiselt tegus aasta: tarniti üle 100 miljoni euro väärtuses erinevat laskemoona ehk rohkem kui kunagi varem.

Olulisimatest artiklitest tarniti suurtes kogustes käsitulirelvade laskemoona, väga palju erinevat tankitõrjerelvade laskemoona, sealhulgas Carl-Gustafi granaate ja Spike’i rakette, ühekordseid tankitõrjelaske Spike-SR ja C90. Samuti on rekordiliselt kasvanud ka kaudtulerelvade laskemoona varud, millest suur osa kirjutamise hetkel veel Euroopas ratastel on. Olulisi täiendusi on saabunud ka mitmesuguste soomukite pardarelvadele ja ka 23 mm õhutõrjekahuritele ZSU23-2. Järgnevatel aastatel tarnitakse veelgi rohkem.

Praegu on 2023. aastasse kokku lepitud tarned üle 100 miljoni euro eest ja mitu suurt tellimust on vormistamisel. Peale eelloetletud kategooriate tarnitakse järgmisel aastal ka õhutõrjerakette: nii praegugi kasutuses olevatele lühimaa-õhutõrjesüsteemidele Mistral kui ka uutele õlalt lastavatele lühimaa-õhutõrjeraketisüsteemidele Piorun. Kohale peaks jõudma ka uutel tehnoloogiatel põhinevad suurtükimürsud, mis suurendavad tunduvalt meie suurtükkide tuleulatust, aga ka täiesti uue võimena laevatõrjeraketid Blue Spear.

Tehtud tellimuste põhjal võib öelda, et mõnevõrra on veninud tarneajad: näiteks erineva laskemoona puhul, samas kui mitmete relvade ja sõjalise varustuse turul

Laevatõrjerakett Blue Spear.

on tarneajad veidi isegi lühenenud. Kas pikemate tarneaegade suundumus kujuneb pikemaajaliseks, on raske öelda – praegu teevad mitmed tootjad investeeringuid tootmismahtude suurendamiseks. Kindlasti on kapatsiteedi kasv Euroopa kaitsetööstuses hea areng.

UUED VÕIMED

Kui mõned sõjaga seotud õpituvastuste tulemusel tehtud otsused, nagu laskemoona soetused, õlalt lastav lühimaa-õhutõrje, tankitõrjerelvad, täiendavad kaudtulesüsteemid jpm, on praeguseks juba lepingus, siis osa on alles rakendamisel. Kõige olulisematena nimetaksin varitseva õhuründemoona ja keskmaa-õhutõrje. Viimane

võtab kiiresti HIMARSilt üle ka esikoha Eesti suurima kaitseinvesteeringuna.

Kuigi kirjutamise hetkel ollakse otsustest veel kaugel, võib uudiseid oodata üsna pea pärast avaldamist. Keskmaa-õhutõrje on meie hanke kontekstis defineeritud kui raketisüsteem, mis suudab tõrjuda õhuohte vähemalt 30 km kaugusele laskeseadmest ja kuni 12 km kõrgusele atmosfääri. Ühe alternatiivina on võimalik soetada keskmaa-õhutõrje koos ballistilise raketi kaitsega, mis tähendaks raketi lennukaugust isegi kuni 20 km atmosfääri. Konkurents selles sektoris on päris tihe ning läbirääkimisi peame kuue pakkujaga: Diehl Defence, Eurosam, IAI, Kongsberg, MBDA ja Rafael Advances Defense Systems. Kaitseinvesteeringute keskuses tegeleme nii relvastuse, toitlustuse kui ka taristuga. Meie suund kõikides valdkondades on tagada iga euro eest võimalikult palju kaitsevõimet.

Uutest võimetest rääkides ei saa mainimata jätta ka pikamaa-täppisründevõimet, mis saavutatakse muidugi mitme süsteemi abil, kuid millest tähtsaim on kindlasti HIMARS. Lepingu Ameerika Ühendriikidega sõlmisime sügisel ning selle raames tarnitakse meile kõik vajalik üksuse terviklikuks toimimiseks 2025. aastal. Tellitud on ka märkimisväärne kogus laskemoona, alates harjutusmoonast ja lõpetades armee taktikalise raketisüsteemiga (Army Tactical Missile System – ATACMS).

Relvasüsteemide HIMARS ja MLRS lahinglaskmised keskpolügoonil.

Foto: Robert Markus Liiv

Ühtlasi loodame olla kohe esimeste tellijate hulgas nii juba esmases tootmisfaasis pikendatud ulatusega rakettidele (Ectended Range Guided Multiple Launch Rocket System – ER GMLRS) kui ka alles arenduse lõpufaasis eriti pikamaaraketile (Precision Strike Missile – PrSM), mis on katsetel näidanud 500 km lennuulatust.

HIMARSi hakkab täiendama ja toetama mehitamata varitsev õhuründemoon (loitering munitions), aga ka meie suurtükkide pikem laskeulatus uute laskemoona tüüpidega, nagu Nexteri Bonus ja hankes olev pikendatud laskeulatusega täppismoon.

PALJU UUT VARUSTUST

Sõdurile lähemal toimuvad samuti olulised arengud. Väljatöötamisel on kaitseväe uus välivorm. Olemuselt lihtne ja praeguse vormiga lõikelt sarnane vorm teenib kahte eesmärki: esiteks peab ta olema kergem ja vastupidavam ning teiseks tootmishinnalt samaväärne tänapäeva lahendusega. Uute vormide esimesed prototüübid on juba val-

mis ning uue lahenduse jõudmist käibesse võib oodata ligikaudu 2024. aastal. Arengud toimuvad ka käsitulirelvades: kõige esimesena vahetuvad kaitseväe kasutuses olevad kuulipildujad. Kaitseväe uueks jao tuletoetusrelvaks saab Iisraeli tootja IWI tuntud kuulipilduja Negev NG7. Kuulipildujate hange näitab samuti relvaturu inertsust, kuna relvade hind kujunes üsna täpselt 2021. aastal korraldatud turu-uuringu tulemuste järgi ja tarneajad on hoolimata meie suhteliselt suurest tellimusest väga head.

Plaanis on täiustada ka täpsuslaskurite relvastust uute snaiprirelvadega – enne katsetamist on siin aga vara veel võitjast rääkida. Sõelal on neli tootjat: Desert Tech, Sako, CG Haenel ja Unique Alpine. Huvitavaks vahepalaks halli argipäeva saab Eestis toimuv relvade katsetamine, kus nimetatud relvatootjad tulevad relvade võimekust tõestama etteantud tingimustes koos oma täpsuslaskuritega.

Seni oleme tarninud Eestisse peaaegu kogu seni kehtinud struktuurile ka Lewis Machine ja Tool Company toodetud automaadid R20 Rahe, mis on AR-15 meie vajadustele moderniseeritud versioon. Lepingu maht on praeguseks täis ja lähiajal on plaanis algatada uus automaatrelvade hange, et relvastada uute relvadega ka lisakoosseis: maakaitse reserv ja uute võimete personal.

Uue relva hange on praegu juba ettevalmistamisel ja see põhineb õpikogemustel eelmisest hankest: kindlasti jääb uus relv samale platvormile AR-15, kuid peamised parendused on suunatud elutsüklitoe paremale korraldamisele ja tehnilisele toele. Kaalutakse ka võimalusi lähinaabritega koos hankida.

EHITUSAASTA

Mõnevõrra teistsugune on kokkuvõte ehitusaastast 2022. Pärast sõja algust väljus ehitushind täielikult kontrolli alt: peale mitme olulise materjali tarneraskuste kummitas ehitusturgu ka ulatuslik muutus

tööjõu kättesaadavuses ning kevadel 2022 oli ka periood, kus fikseeritud hinnaga riigihangetesse pakkujaid leida oli raske.

RKIKi taristu arendusportfelli kogu kallinemiseks kujunes 2021. aastal eelmise

KMAKi suhtes 40% ligidale. Tulemuseks oli ka mitme olulise objekti edasilükkamine ja kogu taristukava venitamine eelarveperioodist välja.

Tankitõrjegranaadiheitja Carl-Gustaf M4. Foto: Kermo Pastarus

Jõhvi tegevväelaste kasarm.

Foto: Kermo Pastarus

Lisaks uute ehituste algatamisele oli 2022. aastal uus kogemus ka olemasolevate lepingute kallinemise läbirääkimine. Peaaegu kõikides projektides taotleti force majeure’i olukorrale (sõda) tuginedes kallinemist. Reaalsete tulemusteni jõudsid nendest vaid kaks. Enamjuhtudel polnud kallinemine piisavalt põhjendatud.

Taristuarenduse peamised vedurid on lähiaastatel liitlaste vastuvõtmiseks ja võõrustamiseks rajatavad hooned ja rajatised, harjutustingimuste parandamine, lisavarude hoiustamiseks vajalik taristu ning uute võimete kasutamiseks vajalikud ehitised. Kõige suuremad investeeringud lähevad lähiajal

Lõuna-Eestisse, kus me laiendame oluliselt oma kohalolekut: paranevad harjutustingimused ning juurde tuleb ka liitlasi.

Peale selle avame Tartu ligidal ka ühe uue asukohapunkti Nõo valda, kuhu rajame peamiselt brigaadi logistika ja formeerimisega seotud taristut. Samuti alustame projekteerimist uue linnaku loomiseks laiendatava Nursipalu harjutusvälja lähedusse.

Harjutustingimused on praeguse taristu üks suurimaid kitsaskohti. Tingimused olid ahtakesed juba enne sõja puhkemist, kus maakaitse oli väiksem, RÕKe ja LÕKe plaanitud vähem ning relvastuses polnud suurte nõudmistega süsteeme. Seni kompenseerisime puudujääke liitlaste juures, kuid muutunud julgeolekuolukorras on ka need võimalused kokku kuivanud. Lähituleviku arendusplaanid näevad ette hulganisti harjutusväljade laiendusi ja mõne aastaga peaks kogu võime kasvama ligi 10 000 hektari võrra. Kuid võimaluste kasv ei tule mitte ainult pinna arvelt – rajada tuleb ka uusi väljaõppeobjekte kõigile harjutusaladele.

Paljud võib-olla ei teagi, et kogu harjutusväljade haldamine on samuti kaitseinvesteeringute keskuse ülesanne. Harjutusväljade portfelli hallata on kokku 32 000 hektarit väljaõppelasid, millest ligi 27 000 hektarit on harjutusväljade all – erinevuseks harjutusväljade ja muude harjutusalade vahel on peamiselt võimalus laskeväljaõppe korraldamise võimaluses.

Suur proovikivi on väljaõppevõimaluste parandamine kiiresti sellisele tasemele, et need ei takistaks kaitseväe üksuste väljaõppetaseme saavutamist ja valmiduse hoidmist ning meile nii vajalike liitlaste panustamist Eesti kaitseplaanidesse.

Põhja-Eestis võtab suurema osa ehitusmahust järgnevatel aastatel Ämari linnak. Veel sellel aastal kavatseme rajada lisarajatisi liitlaste vastuvõtuks ning järgemööda hakkame rajama tingimusi ka uutele võimetele, nagu keskmaa-õhutõrje. Lähiaastate üks keerukaim projekt on Ämari lennuraja rekonstrueerimine, mis tuleb teha ühe ehitushooajaga – 2024. aasta kevadest sügiseni.

Ehitushindade kõrval on energiahindade tuules kasvanud kiiresti kogu taristu ülalpidamiskulu. 2020. aastal sai eesmärgiks võetud ruutmeetri ülalpidamiskulu viimine 26 eurole 2020. aasta püsivhindades 2026. aastaks. Kuigi see eurode mäng siia-sinna võib tunduda triviaalne, siis arvestades kaitseministeeriumi valitsemisala ligi 700 000-ruutmeetrist suletud netopinnaga ning üle 35 000 hektari maaga portfelli, on mõjud hiiglaslikud.

Aastas kulutame hoonete ülalpidamisele ligi 27 miljonit eurot, millele lisandub rajatiste (kõik teed, harjutusväljad, lennurada, sidemastid jms objektid) ülalpidamine ligi kolme miljoniga. Seega on nutikas

�� Kõige suuremad investeeringud lähevad lähiajal LõunaEestisse, kus me laiendame oluliselt oma kohalolekut: paranevad harjutustingimused ning juurde tuleb ka liitlasi.

hoone tehnosüsteemide juhtimine, optimaalsust võimaldavad kliimalahendused ja oskuslik haldus olulised kokkuhoiukohad.

Seetõttu jätkame suunaga, kus järjest enama hoone tehnosüsteemid on analüüsipõhisel automaatjuhtimisel. 2022. aastal alustatud kokkuhoiukampaaniaga õnnestus viimase nelja kuuga säästa tiba üle miljoni euro – peamiselt küttekuludelt. Kui sama säästuprotsenti ekstrapoleerida kogu aastale, siis tähendaks see säästu üle kahe ja poole miljoni euro – see on ühe K9 hind.

Eesmärgini jõudmiseks tuleb teha veel rohkem. Taristu arendamisel peame üha enam silmas energiasäästlike lahenduste kasutamist nii tehnosüsteemide valikul kui ka muude hoone tarindite puhul. Seatud eesmärkide saavutamiseks asume rajama päikeseparke territooriumitele – esimesed kaks plaanime teha Ämarisse ja Tapale.

SÕDURI KÕHT PEAB OLEMA TÄIS

Alates 2022. aastast pakub RKIK lisaks tavapärastele haldusteenustele ka toitlustust. Toitlustuse funktsiooni lisandumisega täienes varasem ligi 200 töötajaga koosseis 200 uue töötajaga üheksas toitlustuskompleksis. Nii nagu teiste taristuteenuste puhul haaras 2022. aastal märkimisväärne hinnatõus ka toiduaineturgu.

Aastases võrdluses tõusid toiduainete hinnad jaetarbijale ligi 30 protsenti. Kaitseväe toidupäeva hinda õnnestus aga

kontrolli all hoida: aasta keskmiseks toidupäeva otsekuluks oli 6,48 €, mis on eelmise aastaga võrreldes üle 7% madalam.

Säästu õnnestus saavutada tänu toitlustuskomplekside eesmärgistatumale juhtimisele, mille käigus muu hulgas on vähendatud ka kalorsust. Võib tunduda koonerdamisena – kes siis ikka sõduri kõhu arvelt raha kokku hoiab –, kuid tasub arvestada, et seni toitlustati arvestusega vähemalt 3500 kalorit, mis tähendas omakorda üle kahe tonni raiskuläinud toitu päevas.

2022. aastal seati kuu keskmise toidupäeva kalorsuse piiriks 3500 ning samal ajal alustati toitlustuskomplekside kulujuhtimise programmiga – üks keskseid lahendusi siin on pooltoodete kasutuse vähendamine. Tänu sellele paraneb lisaks kulusäästule enamasti ka toidukvaliteet.

Lähiajal on plaanis kalorsust veelgi kahandada ning seeläbi vähendada ka toidujäätmete hulka, kuid säilitada samal ajal praegusega võrdväärne kvaliteet mitmekülgse ja tasakaalus valikuga menüüde abil. Kusjuures võrreldes 2021. aastaga paranes ka rahulolu toitlustusteenusega: soovitusindeks tõusis 53 punktilt 61 punktile. ||

Liikursuurtükk K9 Kõu laskmised keskpolügoonil.

Foto: Antero Noor

Lühimaa-õhutõrjerakett Piorun.

Foto: Kermo Pastarus

Lähikaitseharjutus ühendatud õppustel Siil ja Defender Europe

2022: väekaitsekaater Risto teeb vastutegevust staabi- ja toetuslaevale EML Wambola.

Foto: Valmar Voolaid / kaitsevägi

Eelmise aasta suurim muudatus mereväe jaoks oli asjaolu, et tavapärane panustamine NATO 1. alalise miinitõrjegrupi (SNMCMG1) koosseisu muutus sõjaliseks operatsiooniks. Seepärast tulid ka muudatused meie inimeste liikumises ja laevade mehitatuses.

Kodus oli suurim ja oodatuim muudatus pikalt kaalutud ja ettevalmistatud nn laevastike ühendamine. Sellest on räägitud, seda on vaetud kakskümmend ja enam aastat ning ka seekord oli see üsnagi n-ö noateral, aga siiski langes liisk õigete otsuste kasuks ning Eesti riigi üks suurimaid struktuurimuudatusi sai teoks.

Selle otsusega ühines politsei- ja piirivalveameti (PPA) neli suuremat alust

mereväe koosseisu. Koos laevadega liitus mereväega 72 uut mereväelast ja tulid juurde uued ülesanded, milleks on reostustõrje merel ja piiratud mahus ka korrakaitseülesanded. Liidetud alustest moodustati patrull-laevade divisjon.

Otsuse tulemusena liideti kaitseväe (KV) koosseisu kaldaradarijaamad, ühtlasi sai kaitsevägi mereolukorrateadlikkuse eest vastutavaks ametkonnaks. Üks vähem arutatud, aga minu arvates olulisim muudatus on merevalvekeskuse ja mereväe mereoperatsioonide keskuse liikumine ühele pinnale.

Selle muudatusega on Eesti merejulgeoleku ja merepääste kompetents ühes ruumis, mis omakorda lühendab suuresti

JÜRI SASKA kommodoor, mereväe ülem

Laevastike ühendamise aasta

sündmustele reageerimisaega. Liitmisega on esinenud väiksemaid tagasilööke, kuid üldjoontes on olnud protsess sujuv ja «valutu».

Palju kardetud lagunemist või seda, et inimesed ei tule kaasa ja lahkuvad, ei ole juhtunud. Protsessi lihtsustas oluliselt hoolikas ettevalmistus ja eri töögruppide täielik eesmärgile pühendumine. Tähtajad olid lühikesed ja tempo oli kiire, aga kokkuvõtteks saan kõigile öelda «BZ!» (hästi tehtud – toim).

Laevastike liitmisest oli küll palju räägitud, kuid selle teostumine ei olnud planeeritud. Samal ajal jätkus kavakohane tegevus, mis hõlmas meile juba tuttavaid ja uute võimete tõttu ka teistsuguseid, aga siiski planeeritud ettevõtmisi.

Tegeldi pealveetõrjevõime loomisega, mille käigus meie vast moodustatud rannikukaitsedivisjoni mereväelased käisid teadmisi ammutamas Poolas, osaledes õppusel Rekin.

Suurõppus Siil oli möödunud aastal meie jaoks hoopis uue varjundiga: Poola raketiüksus on meie õppustel osalenud ka varasematel aastatel, kuid Siil 2022 kujunes täiesti teistsuguseks. Kui eelmistel aastatel on olnud tunne, et tore, kui oma raketiüksus võib-olla ühel heal päeval ka teoks saab, siis seekord oli kõigil selge, et see päev on varsti käes, kuna lepingud on sõlmitud ja tarned on planeeritud aastasse 2023.

Merevägi on pikaajaliselt toetanud NATO alalise miinitõrjegrupi koosseisu ja selle poolest ei erinenud ka 2022. aasta.

Kaptenleitnant Ott Laanemets juhtis üksust terve aasta vältel ja sellega sai ta suurepäraselt hakkama. Samal ajal oli aasta esimeses pooles üksuse koosseisus ka EML Sakala.

Selles kõiges poleks olnud midagi erilist, kui see ei oleks toimunud ajal, mil Venemaa ründas Ukrainat, mistõttu aktiveeriti NATO kiirreageerimisüksused ning selle koosseisus ka SNMCMG1. Meie jaoks muutis see asjaolu meeskondade koosseisu, nimelt ei tohi seaduste kohaselt ajateenijad veel rahvusvahelisel sõjalisel operatsioonil teenida.

Hoolimata sellest, et maailmale oli 2022. a mustades toonides, on mereväe arengus olnud üksjagu positiivset: teoks said paljud pikalt ettevalmistatud ja oodatud muutused. Laevastike ühendamise ja sealt lähtuvate otsustega said mitmed riiklikud ülesanded ja funktsioonid endale selgelt määratletud täitjad.

Üle pika aja on merevägi arvude poolest tõusuteel. Suurenenud on nii tegevväelaste kui ajateenijate arv. Ükski vähenemine ei ole lihtne, kuid siiski kergelt tehtav. Igasugune kasv on palju aeganõudvam ja omal moel vaevalisem, kuid siiski positiivne. Ehitada on alati huvitavam kui lammutada. Me ehitame praegu uuenevat ja kasvavat, paremat Eesti mereväge. ||

�� Laevastike ühendamise ja sealt lähtuvate otsustega said mitmed riiklikud ülesanded ja funktsioonid endale selgelt määratletud täitjad.

EML Sakala ootamas külastajaid mereväe lahtiste uste päeval. Foto: Martin Liiskmaa / kaitsevägi

Õppustel Leedus õhuseire- ja õhutõrjesüsteeme

Eelmine aasta möödus õhuväe jaoks Venemaa kallaletungi tõttu Ukrainale teistmoodi. Peamised ülesanded jäid küll samaks (eelhoiatuse tagamine, liitlaste vastuvõtmine Ämaris, tugevdatud õhuturbe kontingendi võõrustamine, valmisolek tagada F-35 liikumine jne), kuid osa tegevusi oli vaja teha uut moodi.

Märksõnadeks said kiirus, mobiilsus, hukukindlus jms, sest just need olulised tegevused on aidanud ukrainlastel nii edukalt võidelda ülekaaluka vaenlase vastu ja hoida isikkoosseisu kaotused palju väiksemad kui vastasel.

Venelased üritasid Ukraina sõjas luua

kontrolli õhuruumi üle ja hävitada muude õhuväe võimete kõrval esmajärjekorras just radarid.

Sõja kulgu on kujundanud väga paljuski venelaste suutmatus hävitada ukrainlaste õhuväge ja õhutõrjet: nad ei saa siiani kasutada oma lennuväge Ukraina pommitamisel, vaid lasevad põhiliselt distantsilt ainult rakette, nii lennukite kui kopteritega.

Süürias oli Vene õhuväel sealses õhuruumis tegutsemiseks vabamad käed ja nii nad kasutasid ulatuslikult vaippommitamist, mis tekitas tsiviilelanike seas väga palju ohvreid. Sõjalise kallaletungi korral on selge, et ründajal on alguses pea alati initsiatiiv ja

FREDI KARU kolonelleitnant, õhuväe staabiülema asetäitja

õhutõrjesüsteeme katsetamas

pealegi teab ta kõiki meie radarite ja süsteemide rahuaegseid asukohti.

Seega harjutati õhuväes tavalisest intensiivsemalt radarite mobiilsust ja mitte ainult Eesti sees, vaid ka väljaspool kodumaa piire. Tavaliselt tehakse ümberpaiknemise harjutusi varupositsioonidele ja seda on õhuseiredivisjon teinud juba korduvalt. Eelmisel aastal tehti veel kaks ümberpaiknemise harjutust ka Leetu.

AMBITIOUS SEEKER

Veebruari alguses (5.–13. veebruarini 2022) korraldati välismaal esimene õppus Ambitious Seeker 22-1, mil passiivseiresüsteem paiknes ümber Ida-Leedusse. Õp-

�� Õppuse

päris

puse ajastus osutus tagantjärele vaadatuna päris märkimisväärseks, sest enam Ukraina sõja algusele lähemale poleks saanudki seda planeerida.

sõja algusele lähemale poleks

saanudki seda planeerida.

Julgeolekuolukord oli Euroopas parasjagu pinev, sest oli jätkuv Valgevene kultiveeritud migrandikriis, ning oli aeg, mil hakkas järsult tumedamates toonides levima avalik luureinfo Venemaa peatse potentsiaalse pealetungi kohta Ukrainale. See oli ka põhjus, miks just õhuväe passiivseiresüsteem ning just sinna piirkonda lähetati, et oma võimaluste kohaselt toetada suuremat eelhoiatussüsteemi.

Kuna õhuseiredivisjon on alalises valmiduses olev üksus, siis on ka passiivsei-

ajastus osutus tagantjärele vaadatuna

märkimisväärseks, sest enam Ukraina

Foto õppuselt Vigilant Falcon 2022 Leedus, millel osales ka Eesti õhuväe üksus. Foto: Leedu kaitseministeerium

resüsteem selle osana valmis väga kiireks ümberpaiknemiseks. Välismaise ette teatamata õppuse korral on aga olukord keerulisem, sest puudub täielik teadmine igasugustest piirangutest.

Sellest hoolimata jäi eelinfo vastuvõtmise ja luure-ettevalmistusgrupi väljasaatmise vahele ainult 13 tööpäeva, kusjuures ettevalmistused siirmiseks toimusid põhitöö kõrvalt. Üksusel jätkusid rutiinne täiendõpe ja muud igapäevased tegevused lisaks ettevalmistustele.

Passivseiresüsteemi jaoks ei ole siirmine taktikaliselt midagi uut, sest seda tehakse riigi sees juba aastaid, kuid välismaale siirmise kogemus on pea alati uus. Radarposti personal teab kogemuse ja juhendite järgi, mida täpselt ja kui palju kaasa võtta. Teab, kes on meie vastane, mis vahendeid ta kasutab ja mis on nende vahendite elektroonilised «sõrmejäljed».

Ümberpaiknemise harjutus möödus suuremate tõrgeteta. Süsteem pakiti kokku, sõideti vaid lühiajalisi peatusi tehes ilma ööbimiseta ning sagedasti autojuhte ja kaasreisijaid vahetades otse sihtkohta, saadi ülevaade julgeolekuolukorrast ning muudest piirangutest.

Luure-ettevalmistusgrupp püstitas passiivseiresüsteemi luuratud kohta ja eelhoiatustöö uuelt positsioonilt võis alata. Rutiin uuel positsioonil möödus ilma eriliste tõrgeteta. Leedu kaitsevägi on iseäranis õhuväe teemades olnud juba aastakümnetepikkune partner, kellelt oleme alati kõiksugu tuge saanud.

Mobiilsete radarsüsteemide ümberpaiknemise harjutamine on tähtis osa nende süsteemide lahinguvalmiduse tagamisest. Ümberpaiknemine välisriiki annab võimaluse harjutada radari käitlemist erinevas keskkonnas ning siirmisega kaasnevat koordinatsiooni ja logistiliste raskuste ületamist.

VIGILANT FALCON

Mai keskel toimus välismaal teine ümberpaiknemise õppus Vigilant Falcon 2022, mil paikneti ümber Kesk-Leetu. Erinevalt

Ambitious Seekerist oli Vigilant Falconil osalemine juba mitu kuud ette planeeritud. Ka seekord möödus siirmine ja rutiinitöö ilma suuremate tõrgeteta.

Leedu õhuväe korraldatud õppuse eesmärk oli parandada regionaalsete õhuseire- ja õhutõrjesüsteemide koostöövõimet. Selle õppuse käigus avanes võimalus paikneda koos keskmaa-õhutõrjeüksusega ning õppida üksteise toimimispõhimõtteid paremini tundma.

See on väga oluline ka tulevikus keskmaa-õhutõrjevõime hanke korralduse ja hilisema kasutuselevõtu korral. Eesti ja Leedu üksused suutsid teatud määral olla teineteise toetajaks.

�� Mobiilsete radarsüsteemide ümberpaiknemise harjutamine on tähtis osa nende süsteemide lahinguvalmiduse tagamisest.

Lihtsalt öeldes koosneb keskmaa-õhutõrje kahest komponendist: 1) teabest vastase asukoha kohta; 2) vahendist, millega vastast mõjutada.

Neist esimest – teavet – suudab ka õhutõrjeüksus ise hankida, kasutades selleks enda aktiivset radarit, kuid sellel on võrreldes meie süsteemiga kaks piirangut: 1) selle sisselülitamisel on hõlpsasti tuvastatav radari asukoht, mida võib vastane omakorda mõjutama hakata; 2) selle seireulatus on väiksem.

Meie passiivseiresüsteemiga on võimalik pakkuda kaugemale ulatuvat õhuseireinfot ning teha seda enda asukohta paljastamata. Me pakume „külma valgust“: näitame, kus asub vastane, ilma et vastane seda ise teaks. Sel hetkel, kui vastane on pahaaimamatult ja lootusetult lähedale jõudnud keskmaa-õhutõrjele, saavad viimased reageerida.

Kuna aga saatan peituvat detailides, siis kontseptsioonist praktikani jõudmiseks on vaja ületada takistusi, millest vaid üheks on arusaamine üksteise tugevustest, suutlikkusest ja piirangutest. Selles osas täitis õppus enda eesmärki, sest sujuvamaks koostoimimiseks on vaja üksteist paremini tundma õppida.

TAGASI SIILILE

Õppuse ajastus oli igati kaitseväelasliku ajaarvestusega kooskõlas, sest Leetu sõideti 16. mail ja see kattus osaliselt Eestis toimuva suurõppusega Siil 2022. Iga järgmine siirmine ainult tugevdab seda kogemust ja paljud tegevused on viidud juba rutiinsele tasemele.

Erineda saab vaid sihtkoht, kestus ja mingil määral ka põhiülesanne. Seekordne ümberpaiknemine oli uuenduslik selle poolest, et Leedust ei tulnud liikuda mitte oma põhipositsioonile, vaid Siili õppuse stsenaariumi kohaselt lahingupositsioonile Eesti sees.

Põnevust ja harjutamise kasulikkust lisas olukord, kus kogu liikumine tuli koordineerida maakaitseringkondade ja sõjaväepolitseiga, kuna tegemist oli piirkonnaga, kus õppuse käigus toimusid lahingud.

Õhuväe radaripost

Muhus avati juba kümme aastat tagasi.

Foto: Madis Veltman / kaitsevägi

Õhuväe juhtimispunkt pidi nad jooksvalt lõimima oma tegevustesse, samal ajal oli käimas mitu operatsiooni: lahingupositsioonile liikus Tõika radarpost, Ameerika Ühendriikide A-10 ründelennukid liikusid Kuressaare lennuväljale, reservväelaste vastuvõtmine jne.

Me kõik loodame, et 2023. aasta tuleb suures pildis rahulikum kui eelmine. Kahjuks kõik märgid ja viited Venemaa rünnakutest Ukraina rinnetelt seda ei toeta. Kuid õhuvägi on sel aastal kindlasti paremini ette valmistatud, mida iseloomustavad sellised märksõnad nagu kiirus, mobiilsus ja hukukindlus. ||

Peagi saavad paljud reservväelased teatise, et nad on arvatud maakaitse koosseisu sõja korral. Sündmused Ukrainas on tõestanud, et sõja ajal on neil väga oluline roll täita.

Maakaitse, kaitseliit ja reservväelased

Hetkejäädvustus Lõuna maakaitseringkonna õppekogunemiselt.

Foto: Karri Kaas / kaitseliit

RENE TOOMSE PhD, major, kaitseliidu kooli pealik

Siiani on maakaitse olnud peamiselt mehitatud kaitseliitlastega, kellest on ametikohtadele määratud ligikaudu 9500 võitlejat. Suvel 2022 otsustati maakaitset suurendada kuni 20 000 võitlejani. Seda ei saa enam teha ainult kaitseliidu liikmete abil, mistõttu tuleb kaasata varasemate aastakäikude reservväelasi.

Maakaitse idee on oma kogukonna kaitsmine ehk võimalikult kohaliku iseloomuga julgestus- ja kaitsetegevus, mitte vallutuslik võitlusviis. Ajalooliselt on maakaitse

olnud kas isetekkeline või riigikorra ellu kutsutud ja selle juured ulatuvad juba aastatuhandete taha. Ka kaitseliit formeerus esialgu isetekkelisena oma kogukondade kaitseks

I maailmasõja lõpupäevil, sest rahvas enam ei talunud lagunevalt rindelt deserteeruvate vene sõdurite vargusi ja vägivalda.

Lihtsalt öeldes võtsid külamehed relvad kätte ja asusid oma küla nende kaabakate eest kaitsma. Olemuselt oli see just seesama, mida me suuresti praegusel ajal mõistame maakaitse all: kaitse oma kogukonda, oma maad. 11. novembril 1918 asutati just eelnevale kogemusele toetudes Eesti Kaitse Liit, kuhu alanud vabadussõja tõttu pidid peagi hakkama kuuluma kõik meessoost kodanikud kohustuslikus korras.

TÄNAPÄEVA KAITSELIIT

Nüüd on kaitseliit kaitseministeeriumi valitsemisalas tegutsev vabatahtlik, sõjaväeliselt korraldatud, relvi valdav ja sõjaväeliste harjutustega tegelev riigikaitseorganisatsioon. Kaitseliit ei ole kaitseväe osa, vaid iseseisev avalik-õiguslik juriidiline isik.

Kaitseliidu peamised ülesanded on tugevdada Eesti kodanike kaitsetahet, valmistada ette riigi sõjalist kaitsevõimet ja suurendada ning tagada elanike turvalisust.

Sõja korral on kaitseliidu võitlevad allüksused kaitseväe koosseisus maakaitsena, et oleks tagatud ühtne juhtimine.

Kaitseliit on keerukam kui kaitsevägi, sest peale võitlevate üksuste on suur osa ka toetavatel ja tagavatel võrgustikel. Nende ülesanne on maakaitsjaid varustada informatsiooniga, toetada logistikaga, sh meditsiini ja evakuatsiooniga, korraldada vägivallatut võitlust vastase vastu ja tegeleda reservväelaste formeerimisega.

Kui maakaitsesse kuuluvad kaitseliitlased liiguvad sõja korral formaalselt kait-

seväe alluvusse, siis see võrgustike osa jääb neid toetama kaitseliidu alluvuses. Lisaks maakaitse ja vajaduse korral ka ülejäänud kaitseväe toetamisele peab kaitseliit igal ajal pakkuma tuge kohalikele omavalitsustele, päästeteenistusele ja politseile, et hoolitseda kohalike elanike ellujäämise eest.

Foto:

Seega ei saa panna võrdusmärki kaitseliidu ja maakaitse vahele: kaitseliit on tunduvalt suurem ja mitmekesisem kui maakaitse.

RESERVVÄELASED MAAKAITSES

Võitlev maakaitse osa jaguneb omakorda eri allüksusteks, mis võitlevad kõige rohkem kompaniisuuruste üksustena. Erandina moodustab pataljoni vaid Tallinna kaitseks loodud üksus.

Maakaitseüksuste põhipingutus tuleb teha hajutatud lahingutegevuses ja tagalaalade julgestuses. Sõjas tuleb ette olukordi, kus maakaitseüksused peavad pidama ka klassikalisi kaitse- ja pealetungilahinguid, kuid pigem harva ja hädavajaduse korral.

Kui kaitseväe peamine pingutus on astuda lahingutesse vastase peajõududega konventsionaalselt, siis maakaitsel, mis on kergemalt relvastatud ja kaitstud, peab vastast kulutama kus iganes võimalik. Eesmärk on takistada tal rahulikult keskenduda kaitseväeüksusest läbimurdmisele ja tuua võitluse valu ka tema seljataha ja külgedele, sealhulgas rünnates pidevalt vastase toetusrelvastust ja tagalat. Maakaitseüksused jäävad oma ettevalmistatud võitlusaladele olenemata sellest, kuidas vastane liigub.

See osa maakaitsest, kelle alas vastase manööverüksusi veel ei ole, täidab julgestusülesandeid, mis hõlmavad nii kaitseväe kui liitlaste liikumise ja varustuspunktide valvet. Vajaduse korral toetavad maakaitsjad politseid korra tagamisel, päästeteenistust inimeste päästmisel ja kohalikku omavalitsust näiteks evakueeritavate elanike julgestamisel.

Oluline osa tagalaalas on vastase luurajate ja diversantide tõrjumine ning püüdmine. Selleks tuleb julgestada olulised ehitised ja seada üles liikluse kontrollpunktid.

Kaitseliitlastest maakaitsjad õpivad läbi aastate tegutsema kõigis ülalmainitud tegevustes. Vaieldamatult on hajutatud lahingutegevus vastase ümber ja selja taga kõige keerukam, riskantsem ja energiat kulutavam. Sinna on suunatud just kaitseliitlastest maakaitsjate põhiline jõupingutus, sest vastase plaanid tuleb rikkuda nii varakult kui võimalik.

Reservväelastest määratud maakaitsjad saavad aga esialgu peamise õppe ja ülesanded just julgestusülesannetes ning kaitsvas tegevuses, et katta see oluline osa meie oma tagalas. Nii saavad kaitseliidul põhinevad maakaitseüksused rohkem

keskenduda hajutatud lahingutegevusele. Samamoodi toimib see praegu ka Ukrainas ja võrdlemisi edukalt. Põhjalikuma koolitusega territoriaalkaitse tegutseb ümber vastase ja uuemad võitlejad, kelle väljaõpe ei ole olnud nii põhjalik, tagavad julgestust ning korda linnades ja külades tagalaalades. Igaühel on oma rollid, mis annab võimaluse kasutada kogu väge kõige mõistlikumalt.

ÕPPEKOGUNEMISED

Suure tõenäosusega kutsutakse 2023. aasta teiseks pooleks õppekogunemistele ligi 10 000 värskelt määratud reservväelast. Neist moodustatakse rühmad võimalikult kodulähedaste kaitseliidu malevate juurde, kes juhivad väljaõppe korraldamist oma piirkonnas.

Plaanis on teha õpet kolme moodulina: kolmepäevane juhtimisõppe värskendus rühma- ja jaoülematele; kahepäevane relvastuse ja uue varustuse õpe kõigile ehk ka reakoosseisule ning viimaks ligi viiepäevane koostööõpe kõigile. Koostööõpe keskendub varitsustele, objektide julgestamisele, kontrollpunktides tegutsemisele.

Õppekogunemised tulevad väga intensiivsed ja on tungivalt soovitatav, et kutsutavad reservväelased loeksid enne läbi ka õppematerjalid, mida kaitseliit kasutab väljaõppes. Need on avalikult kättesaadavad „Maakaitse käsiraamatus“ näiteks opiq.ee keskkonnas.

Taskuformaadis paberil on sama materjal „Patrullija taskuraamatus“, mille edasimüüjad leiab hõlpsalt internetist. Eelolevaks õppekogunemiseks on soovitatav keskenduda just peatükkidele 6.3. Varitsused, 6.9. Julgestamine ja 6.10. Kontroll-läbilaskepunktid. Eri tasandite ülematel tasub oma teadmisi värskendada, tutvudes osaga 2. Juhtimine ja planeerimine. Maakaitse põhjalikum toimimine ehk selle doktriin on kirjas peatükis 1.2. Kaitseliit territoriaalkaitses.

Võitlejad, kes aga tunnevad, et neil tekib suurem huvi omandada oskusi ka hajutatud lahingutegevuses, on alati teretulnud liituma kaitseliidu vennaskonnaga. Kasutage võimalust ja uurige rohkem kaitseliidu inimeste ja instruktorite käest, kes teiega suhtlevad enne õppekogunemist või hiljem teie väljaõpet korraldavad. ||

Ilmunud ka ajakirjas Sõdur nr 6/2022

Kaitseliidu Jõgeva maleva võitlejad õppekogunemisel Okas 2022.

Merlin Naudre / kaitseliit

Naiskodukaitse esindus liputoimkondade harjutusel enne 2022. aasta iseseisvuspäeva paraadi.

Foto: Grete-Geteli Võõsa / kaitsevägi

Naiskodukaitse taastamisjärgses ajaloos toimus kõige suurem liikmete arvu kasv: organisatsiooniga liitus aastaga üle 1000 uue liikme, seega oli aasta lõpuks juba 3800 naist vabatahtlikuna riigikaitsesse panustamas.

Aastaga lisandus riigikaitsesse tuhat teadlikumat naist

NELE PERNITS

ELISA JAKSON

Naiskodukaitse arendusspetsialistid

veebruaril eskaleerunud sõda Ukrainas pani paljusid mõtlema ja soovima, et ka nemad saaksid olla osake oma riigi kaitsest ning osata mistahes kriisiolukorras hakkama saada.

Mõistagi nõudis suure hulga uute liikmete liitumine harjumuspäraste toimingute ülevaatamist, suurt paindlikkust ja senisest rohkem tööd nii vabatahtlikelt juhtidelt kui palgalistelt töötajatelt. Organisatsiooni eesmärk oli kõik uued liitujad mõistliku aja jooksul ja võimalikult sujuvalt liikmeks vastu võtta ja nii pingutati varasemast veelgi enam.

Baasväljaõppe (BVÕ) moodulitele pidi enamikus Naiskodukaitse ringkondades mahtuma palju rohkem inimesi kui tavapäraselt, mistõttu langes vabatahtlikele instruktoritele senisest suurem koormus.

Ka tuli leida seni kasutamata paindlikke võimalusi, kuidas võtta BVÕ moodulile

harjunud praktikast rohkem õppijaid, ilma et väljaõppe kvaliteet kuidagi kannataks. Selles osas oldi leidlikud ning üle Eesti kogunes mitmeid häid lahendusi. Näiteks tehti moodul korraga kahele grupile ja instruktorid andsid samu ainetunde eri gruppides veidi erineval kellaajal jne.

2022. aasta suvel toimus Raplamaal esimest korda ka BVÕ laager, kus iga osaleja sai läbida kolm BVÕ moodulit. Laager aitas tuntavalt leevendada BVÕ moodulitele mahtumise probleemi. Osalejaid oli laagris 115 ja kokku korraldati üheksa BVÕ moodulit ehk pidevalt toimus kolm moodulit ühel ajal. Baasväljaõppega samal ajal toimusid ka tegevused lastele, sest BVÕ laagrisse said osavõtjad vajaduse korral kaasa võtta oma lapsed. Naised kiitsid seda võimalust väga, sest sageli on just lastehoiu puudumine takistuseks väljaõppes osalemisel.

LIITUMISE BUUM

Survet baasväljaõppe korraldajatele aitas leevendada ka juba mitmeaastane kogemus veebiõppe korraldamises. Suure õppijate hulga koolitamiseks sobib veebiõpe väga hästi ning varasema kogemuse põhjal saab tõdeda, et Naiskodukaitse veebiõpe on aja jooksul märgatavalt arenenud ning instruktorid omakorda enesekindlamaks saanud ja kasutavad veebiõppesse sobivaid ja kaasavaid meetodeid.

Häid mõtteid liitumisbuumi olukorra analüüsimiseks ning probleemi lahendamiseks andis Naiskodukaitse juhtidele

�� Organisatsiooni eesmärk oli kõik uued liitujad mõistliku aja jooksul ja võimalikult sujuvalt liikmeks

võtta ja nii pingutati varasemast veelgi

osalemine riigikantselei Innotiimi avalikule sektorile kohandatud disainisprindil. 2022. aasta kevadise Innosprindi ajal tehti viis päeva intensiivset arendustööd, kus arutati, kuidas võimalikult paljud uued liikmed kiirelt ja tulemuslikult baasväljaõppe saaksid läbida.

Naiskodukaitse Innotiimis osalesid lisaks peastaabi tasandile nii kohalikud palgalised instruktorid kui ka vabatahtlikud juhid – et probleem saaks võimalikult mitmekülgselt käsitletud. Ühise arendustöö tulemusel jõuti esmase lahenduseni, milleks oli juba eespool mainitud BVÕ laager.

INNOSPRINT

Sama aasta sügisel osales Naiskodukaitse Innosprindil juba teist korda, kaasates seekord ka kolleege kaitseliidu ridadest. Sel korral arutati, kuidas kõik naiskodukaitsjad endale organisatsioonis võimalikult lihtsa vaevaga kõige sobivama rakenduse leiaks.

Mõttetöö tulemusena sündis esimene prototüüp virtuaalsest tööriistast nimega «Kui roheline sa oled?».

See võimaldab liikmel uurida erisuguste ametikohtade sisu ja nõudeid ning leida endale just see kõige sobivam ametikoht. Igal naiskodukaitsjal peab olema kindel roll igasuguste kriiside (sh relvastatud konflikt) ajal. Valikuid on palju – nii otseses sõjalises kui ka laiapindses riigikaitses.

Iga liige, kes on valmis riiki kaitsma võitlejana, suunatakse koostöös malevatega maakaitseüksustesse. Kes n-ö relvaga riiki kaitsta ei saa või ei soovi, leiab ametikoha sihtüksustes. Ametikohti leidub lisaks maakaitsele, evakuatsioonirühmadele ning juhtimise toele ka logistika-, vaatlus-, info- ja kogukonnavõrgustikes, küberkaitse sihtüksuses, kaitseliidu ülema juhtimiselemendis ning formeerimise toe sihtüksuses. Abistav tööriist ametikoha valimiseks sai Innosprindi raames hea põhja alla, kuid arendustöö jätkub ka sel aastal.

OLE VALMIS KRIISIDEKS

2023. aastal on Naiskodukaitse peale igale liikmele rakenduse leidmise võtnud eraldi sihiks ka Eesti elanike kriisivalmidust tõsta. Riigikaitse üks oluline komponent on elanike kaitsetahe, mis on omakorda suuresti seotud sellega, milline on inimeste endi individuaalne kriisivalmidus.

Inimeste valmisolek igasugustes kriisides võimalikult iseseisvalt hakkama saada tugevdab olulisel määral ka riigi toime-

pidevust ning säästab kriisides nappi ressurssi selliste probleemide lahendamiseks, milleks üksikisiku või kogukonna abist ei piisa. Seetõttu on riigikaitse aspektist äärmiselt oluline elanike kriisivalmiduse tõstmine.

Samal eesmärgil on Naiskodukaitse

välja töötanud «Ole valmis!» mobiilirakenduse, korraldab organisatsiooni mittekuuluvatele naistele «Ole valmis!» laagreid ning väiksemamahulisi koolitusi mitmesugustele asutustele ja kogukondadele. Ometi oleme veel kaugel sellest, kui võiks öelda, et suur osa Eesti elanikest on kriisiks

valmis. See on ka järjekordne «probleem», mida naiskodukaitsjad 2023. a kevadel

taas Innosprindile lahendama lähevad: kuidas saaksime võimalikult kiiresti tõsta

Eesti elanike valmisolekut, et iga kriisiga hakkama saada. ||

Naiskodukaitse käis koos

Viljandi vallavalitsusega korrastamas Mari Raamoti sünnitalu Tarvastus. Pildil ka mullu meie seast lahkunud kaitseliidu Sakala maleva pealik Andres Sarits.

Foto: Elmo Riig / Sakala

Pildil veel koloneli õlakuid kandev Vahur Karus ülendati brigaadikindraliks

2022. aastal.

Homseid juhte kujundame täna

Nii nagu 2021. aastal võtsime ka 2022. aastal vastu rekordilähedased 90 kadetti maa-, mere- ja õhuväe põhikursustele. Keskastmekursusele ehk magistrikursusele 26 värsket kuulajat. Kutseõppes alustas 64 õpilast kaitseväest ning mitmesuguste täienduskursuste kaudu käis akadeemiast läbi üle 2200 õppuri.

Kuni 2022. aastani anti kaitseväe akadeemias magistriõpet vaid maaväe ohvitseridele. Kaitseväe vajaduste tõttu tuli lahendada mere- ja õhuväe ohvitseride magistriõppe küsimus. Nii rakendus 2022. aastal uuendatud õppekava, mis võimaldab peale maaväe relvaliikide spetsialiseeruda ka õhu- ja mereväe erialadele.

Seda kõike selleks, et Eesti kaitseväe senised ja uued võimed, praegused ja tulevased struktuurid oleksid mehitatud asjatundlike juhtide ja spetsialistidega. Ilma nendeta on ka kõige kallim rakett kasutu kaaluraskus, kõige võimekam tarkvara vaid andmemaht ja kõige kallim soomuk ainult hunnik rauda.

2022. ja 2023. aasta peamised rakenduslikud teadusprojektid on tulejuhtimissüsteemi arendus, NATO maastikuläbitavuse hindamismudel, alternatiivsed energialahendused ja välikindlustamise kiirlahendid. Uued proovikivid on sihtmärgistamise ja sõjalise AI (ingl artificial intelligence ehk tehisintellekt) valdkonnas.

Käib vilgas tegevus elektroonilise võitluse kompetentsikeskuse loomisel, et arendada välja tänapäeva standarditele vastav sertifitseeritud elektroonilise võitluse (ingl electronic warfare, EW) labor, millel on teadus- ja arendustegevuse võime koos eri taseme õppeainete ja täienduskursustega, mis toetavad ennekõike riigikaitse- ja sisejulgeolekuasutusi Eestis ja partnerriikides.

Praegune sõda Ukrainas näitab, et elektroonilise võitluse (baas)teadmised peavad olema igal kaitseväe akadeemiast väljuval ohvitseril ja allohvitseril ning seda elektroonilise võitluse kompetentsikeskus hakkabki võimaldama.

2023. aasta kevadel kolib kaitseväe akadeemia allohvitseride õpe Võrust

Tartu Raadi linnakusse. See on osa kavast teha Taara linnakus ruumi üha arenevale

2. jalaväebrigaadile, kuid ka osa pikemaajalisest plaanist tuua meie ohvitseride

ja allohvitseride õpe kokku Tartusse, et suurendada nende lõimitust. Esialgu kolib allohvitseride õpe ajutisele taristule Raadil, kuid riigi kaitseinvesteeringute keskus on seadnud sihiks, et 2024. aasta septembriks on uus ja moodne õppehoone valmis.

Kaitseväe akadeemia sõja- ja katastroofimeditsiinikeskus annab iga päev oma märkimisväärse osa Eesti meditsiinisüsteemi. 2022. aastal käis nende juurest läbi ligi

2000 tegevväelast, ajateenijat, reservväelast ja spetsialisti tsiviilsektorist, kes on saanud teadmised sõja- ja katastroofimeditsiinist.

Endiselt on kõikidel tulevastel arstidel ja õdedel kohustus läbida meie juures katastroofimeditsiini moodul.

Sel kevadel korraldab sõja- ja katastroofimeditsiinikeskus koostöös partneritega Multinational Medical Coordination Centre / European Medical Commandist

(MMCC/EMC) suurõppuse CAMO (CAsualty MOvement) 2023, mille fookus on kannatanute evakueerimisel NATO riikide vahel NATO artikkel 5 olukorras.

Täpselt nii nagu Eesti sõdur ja tema lähedased peavad teadma, et tema eest hoolitsetakse, peab seda teadma ka Eestis võitlev liitlassõdur. Seda sel kevadel tervishoiu spetsialistid Eesti ja liitlasriikide tsiviilsektorist ja kaitsevägedest harjutavadki.

Lõpetuseks. Eelmisel aastal tegin üleskutse, et iga rühma-, kompanii-, pataljoni- ja brigaadiülema roll on leida oma ajateenijate, reservväelaste, tegevväelaste ja teenistujate seast need, kel on omadused areneda heaks juhiks ning tutvustada neile võimalust sirguda kaitseväe akadeemias juhiks, kes tulevikus suunaks meie kaitseväge ja meie ühiskonda. See üleskutse on aktuaalne ka praegusel ajal.

Kaitseväe akadeemia on meie juhtide kool ja vajab meie kõikide hoolitsust. Mida rohkem suudame leida tulevasi juhte, seda suurem on valim ja võimalus suunata nende kvaliteeti. Mida enam suuname omi kolleege andma oma panust teadusja arendustegevusse, seda paremaks ja süsteemsemaks saavad meie teadmised ja kontseptsioonid. Mida rohkem suuname oma kogenuid allohvitsere ja ohvitsere õppejõududeks ja instruktoriteks kaitseväe akadeemiasse, seda motiveeritumad ja oskuslikumad on meie nooremleitnandid ja kaptenid, seda paremat vilja me tulevikus lõikame.

Lähiaastatel on läinud ja pensionile minemas terve põlvkond taasloodud kaitseväes teeninud ohvitsere ja allohvitsere. Teen seekord neile üleskutse, et nad kaaluksid võimalust pintsaklipslastena jagada oma teadmisi ja kogemusi tulevastele juhtidele.

Hetk kaitseväe akadeemia meditsiiniõppuselt Varblaserünnak 2022.

Foto: Hans Vega Lehepuu / kaitsevägi

Te olete kaitseväe ajaloo- ja organisatsioonimälu. Teie elulugu, teadmised ja kogemused räägivad teist, aga ka kaitseväest – kust me tuleme, kes me oleme ja kuhu me liigume.

Tänavu täitub 100 aastat sellest, kui kõikide astmete sõjaväeliste juhtide õpetamine koondati ühendatud õppeasutuste alla. Panustagem nüüd, et järgmised 100 aastat Eesti sõjaväelises hariduses oleksid veel paremad (ja katkematud)! ||

Julge hundi rind on rasvane

GEIDI LOVISE LEE nooremleitnant, 2. jalaväebrigaadi teabeohvitser

��Siil on lihtsalt Kevadtorm steroidide peal,» iseloomustas suurõppust Siil 2022 Postimehele möödunud aasta aprillikuus diviisi ülem kindralmajor Veiko-Vello Palm. Pea kolm nädalat väldanud õppuse põhirõhk oli

2. jalaväebrigaadi proovilepanemisel ning ligi 4000 liitlassõduriga ühise sõjakeele leidmisel.

Brigaadi jaoks oli kahtlemata tegemist ühe viimaste aastate suurima proovikiviga ning ütlus, et «iga okas loeb», tabas naelapea pihta, sest vaieldamatult iga brigaadi liikme roll oli õppuse õnnestumises oluline.

ÕPPUSTEGA

SUURÕPPUSEKS VALMIS

Kuigi ametlikult sai suurõppus Siil

2. jalaväebrigaadi jaoks alguse 17. mail, mil kohale jõudsid esimesed reservväelased, siis võib Siili alguseks lugeda juba 2021. aasta septembrikuud, kui toimus viis päeva kestnud õppekogunemine nimetusega Sentry Rise.

Õppusest võttis osa üle kahesaja brigaadi võtmeametikohal teeniva reservväelasest juhi. Nende varajase kaasamise

eesmärk oli ühelt poolt selgitada, milliseid hoiakuid neilt oodatakse ja teisalt värskendada vajalikke teadmisi ja oskusi õppusel Siil 2022. Reservväelastest juhtidelt oodati õppuse algul oma meeskonna erialast koolitamist, mille hulka kuulus muu seas ümberõpe uuele käsitulirelvale R20 Rahe. Siiliks ettevalmistusel väärib märkimist ka 2022. aasta märtsikuus toimunud kõiki brigaadi allüksusi kaasav õppus Severe Storm 2022, kus viie päeva jooksul harjutati brigaadi lahingutegevuse planeerimist ning juhtimist maastikul. Samuti mängiti õppusel läbi vasturünnaku sooritamine ning relvaliigipõhine üksuste koostöö.

Suurõppuse ajal 2. jalaväebrigaadi ülema rollis olnud ning praegu kaitseväe akadeemias strateegia ja innovatsiooni õppetooli juhataja rolli pidava reservkoloneli Tarmo Metsa sõnul nõudis Siiliks valmistumine igalt allüksuse ülemalt lisapingutust. «Hoolimata sellest, kas tegevväelane oli kompanii- või pataljoniülem, pidi ta õppuseks valmistumiseks tegema märkimisväärselt lisatööd, isegi kui tegevväelane kuulus mõnda teise üksusesse,» ütles Tarmo Metsa. Tema sõnul võimaldas Siiliks

muu seas ümberõpe uuele käsitulirelvale

Varustuse kätteandmine Luunja formeerimispunktis Siili ajal.

Foto: Geidi Lovise Lee / kaitsevägi

valmistumine brigaadil enda lahinguvõimet arendada, lisaks tõusis varustatuse tase tänu hangete realiseerumisele ning suurenes koostöövõime liitlasüksustega.

VORM SELGA JA VARUSTUS KÄTTE KOLMES ERI KOHAS

Õppus Siil 2022 andis võimaluse esimest korda formeerida 2. jalaväebrigaadi kogu koosseis kolmes linnakus ühtaegu. Kui tavaliselt on reservväelased vormi selga ning relva ja varustuse kätte saanud ühes või teises linnakus, siis seekord formeeriti koostöös kaitseliiduga brigaad Taara, Raadi ja Luunja linnakus. «Formeerimine toimus regionaalselt ulatuslikult ning seda võib julgelt nimetada eraldi ettevõtmiseks, millega saadi hästi hakkama,» meenutas Tarmo Metsa.

Kuigi formeerimispunktid olid täis siginat, saginat ja mõnel juhul oli vaja ka veidi järjekorras seista, siis meeleolu oli punktides kahtlemata ootusärev ning hea. Nii mõnigi nägi üle väga pika aja sõpru, kellega eelmisi õppuseid ning ajateenistust meenutada. Üks neist oli ka 22. jalaväepataljoni lipnik

Mattias Popp, kes tuli õppekogunemisele kohale Rootsist. «Rühmakaaslased ootasid

õppust väga ja ütlesid juba mõned kuud tagasi, et nad ei jaksa enam koolis olla ja tahaksid Siilile,» ütles lipnik Popp formeerimise päeval. Kui varustus ja tehnika oli käes, liikusid reservväelased maastikule, kus neist paljud tutvusid esimest korda Rahega ning tuletasid meelde ajateenistusest saadud põhioskused.

Õppuse teisel nädalal läks juba päriselt madinaks ning algas aktiivne lahingutegevus. Peamiselt toimusid võitlused Väike-Emajõe jõejoone ulatuses Sangaste, Sooru, Jõgeveste, Puka, Tõrva ja Pikasilla kandis.

Esimest korda oli 2. jalaväebrigaadi lõimitud ka Briti kuninglik tankirügement (The Royal Tank Regiment), mis toetas 2. jalaväebrigaadi manöövrit oma soomusvõimega, mille koosseisus oli üle tosina tanki, pioneeri-, liikursuurtüki- ja toetusüksuse. Tänu koostööle kasvas brigaadi mobiilsus ja kaitstus olulisel määral.

Tarmo Metsa sõnul oli liitlastega koos harjutamine väärt kogemus ning peale juhtimisosiste said ka paljud allüksused reaalselt liitlastega koostööd teha. «Piltlikult öeldes sai reservväelane ülevaate sellest, mida õlg õla kõrval plaani koostamine ja

Õppuseaegne lahingukontakt Purtsi jõe kallastel.

Foto: Oskar Kivilaan / kaitsevägi

selle alusel sõdimine tähendab,» ütles ta. Metsa lisas, et sellisel määral rahvusvahelist koostegevust ei olnud brigaadi tegevteenistujad varem kogeda saanud. Brigaadi juhtis kõrgema üksusena Põhjadiviis. Brigaadi naabriteks olid lätlaste rahvuskaardi brigaad, 20. Ühendkuningriigi brigaad ja oma kaitseliidu üksused. Orgaanilist osa etendas juba mainitud Briti tankirügement.

LAHINGUST

LAHINGLASKMISTELE

Lahingutegevuse järel sammus suurem osa reservväelastest tagasi koju. Paika jäid vaid ajateenijad ning 23. jalaväepataljoni reservväelased, kes sõitsid edasi keskpolügoonile lahinglaskmistele. Enamasti reservväelastest koosnevale jalaväepataljo-

nile korraldati endise 23. jalaväepataljoni

ülema kolonelleitnant Rainek Kuura sõnul pataljoni lahinglaskmist esimest korda.

«Kuigi reservväelased said uue käsitulirelva R20 kätte esimest korda õppuse alguses, oli tunda, et taktikalisi oskusi see ei mõjutanud ja meie reservväelased on igati tasemel,» ütles kolonelleitnant Kuura.

23. jalaväepataljon oli laskmistel kõigi allüksustega. Lisaks uutele käsitulirelvadele

R20 lasti kahe päeva jooksul taktikalise

stsenaariumi käigus nii 81 mm kui 120 mm miinipildujatest, tankitõrjerelvadest Javelin ja Carl-Gustaf ning ka suurema kaliibriga kuulipildujatest.

Selleks, et lahingukeskkond oleks võimalikult reaalne, toetas jalaväelasi 122 mm suurtükkide kaudtulega 25. suurtükiväepataljon ja positsioonide ettevalmistamist

27. pioneeripataljon. Et harjutada relvaliikidevahelist koostööd, lasti erisugustest relvadest valdavalt samal ajal.

ÕPPIMISKOHAD SUURÕPPUSELT

Kui nüüd veidi üle poole aasta hiljem õppusele tagasi vaadata, siis Tarmo Metsa sõnul võib Siiliga rahule jääda. Põhiülesanne sai täidetud, koostöö liitlastega oli õpetlik ja sujuv ning allüksused suutsid oma eesmärgid täita. Siinkohal väärib esiletoomist ka tagalapataljon, kelle meditsiinikompanii toimetas õppuse ajal liitlastega Ameerika Ühendriikides Landsthulis paiknevast baasist. Liitlaste eesmärk oli tutvuda välihaigla võimalustega ning teha lõimimisharjutus, mille käigus rakendati nende spetsialiste brigaadi meeskonda.

Ühtlasi osales välihaigla tagalapataljoni koosseisus Siilil esimest korda. «Kuigi õppuse käigus ilmnesid mõned kitsaskohad, mis vajavad edaspidi suuremat tähelepanu ja koordinatsiooni, siis kokkuvõttes võib öelda, et õppus läks korda: reservväelaste motivatsioon oli suur, varustuse ja püsitoimingute kitsaskohad said välja selgitatud,» ütles 2. jalaväebrigaadi meditsiinikompanii vanemõde leitnant Hele-Reet Lille, kes rahuajal töötab kaitseväe akadeemias sõjaja katastroofimeditsiinikeskuses toetus- ja arendusjaoskonna ülemana. Leitnant Lille lisas, et kohale tulnud reservväelased pidasid vastu kõigile katsumustele ja hoidsid olenemata «mängust» kõrget oskuslikku taset.

Kui rääkida aga õppimiskohtadest üldiselt, siis neid oli omajagu. Näiteks võeti õppuse ühel päeval paariks tunniks maha peamine lahinguvälja juhtimissüsteem, mis tähendas brigaadi jaoks analoogsele juhtimisele üleminekut. «Õppuse kontekstis oli sellest väljarabelemine paras katsumus ning nii mõnegi asjaga seal kõrbeti. Samas oleme tagantjärele targemad,» ütles Tarmo Metsa.

Samuti oli murekoht reservväelaste kohaletuleku protsent, mis jäi olenevalt allüksusest 60–80% vahele. Kuigi protsent ei erinenud varasemate õppuste omast, jättis see siiski allüksustesse lüngad. «Mure ei olnud nendega, kes olid oma tulemata jätmisest ette teatanud, vaid nendega, kes ei andnud enda kohta üldse teavet,» ütles Tarmo Metsa. Samas aitas kohaletulnute mehitatuse määr tegutseda brigaadil tervikliku üksusena. ||

�� Nii mõnigi nägi üle väga pika aja sõpru, kellega eelmisi õppuseid ning ajateenistust meenutada.

Suurõppus arvudes

OSALEJAD RIIGID

ligi 15 000 reservväelast, kaitseliitlast, ajateenijat, tegevväelast ja liitlasriikide sõdurit.

Eesti

Kanada

Soome

Prantsusmaa

Gruusia

Läti

Leedu

Poola

Sloveenia

Rootsi

Ukraina

Suurbritannia

USA

EESTI ÜKSUSED NATO ÜKSUSED

1. jalaväebrigaad

NATO liitlaste lahingugrupp

2. jalaväebrigaad

Toetuse

väejuhatus

Õhuvägi

Merevägi

Sõjaväepolitsei

Erioperatsioonide väejuhatus

Küberväejuhatus

Luurekeskus

Kaitseväe Akadeemia

Kaitseväe peastaap

Kaitseliidu maakaitseringkonnad

Põhjadiviisi staap

Kirdekorpuse staap

NATO strateegilise kommunikatsiooni oivakeskus

NATO staabielement I G A O K A

USA ÜKSUSED ÕHUSÕIDUKID MEREVÄEÜKSUSED RELVASÜSTEEMID

Colorado rahvuskaart

hävitajad

ründelennukid

väekaitsekaatrid

HIMARS

MLRS

helikopterid

22. merejalaväe ekspeditsiooni üksus

Marylandi rahvuskaart

Eurofighter (Hispaania)

Gripen (Tšehhi) SU-22 (Poola)

(Suurbritannia)

EML Wambola

Wasp-klassi dessantlaev Kearsarge

dessantüksuste laev Gunston Hall

mobiilsed radarid

Poola laevatõrje raketiüksus

Akson andis tuld

Suurõppusel Siil oli üks kahest peamisest harjutavast üksusest –küberväejuhatuse strateegilise kommunikatsiooni keskus –, mille lahinguvalmidust hinnati. Rahuaegne strateegilise kommunikatsiooni keskus valmistab ette reservväelasi teavitustöö ja otseteavituse allüksustele ja viib ellu kaitseväe meediaoperatsioone. Sõjaaegne keskus peab

olema valmis hoidma elanikke ja rahvusvahelist ajakirjandust informeerituna, pidama infolahinguid ning lööma vastast avalikus infokeskkonnas.

Osaõppusel Akson 2022 seda kõike harjutatigi. Selleks formeeriti üksuse kogu reservstruktuur, võeti kasutusele sõjaajaks ettenähtud varustus ja relvastus, värskendati teadmisi ja oskusi ning liiguti

UKU AROLD kolonelleitnant, kaitseväe peastaabi strateegilise kommunikatsiooni osakonna juhataja asetäitja

Akson on see osa närvirakust, mis «tuld andes» seotud võrgustiku tegevuse käivitab.

lahinguülesannete täitmiseks üle Eesti eri paiknemisaladesse.

Õppuse stsenaariumi järgi algasid inforünnakud Eesti vastu tükk aega varem, kui vastane füüsiliselt riigipiiri ületas. Vaenulike inforünnakute eesmärk oli aga tagajärjed reaalses keskkonnas: mobilisatsiooni nurjamine, riigi ja kaitseväe juhtimise häirimine jm.

Nii nagu sõjaliste konfliktide tekke korral kajastuvad ka pingestuvad riikidevahelised suhted avalikus meediapildis. Potentsiaalsesse konfliktipiirkonda liigub palju

rahvusvahelise ajakirjanduse esindajaid ning veelgi enam ajakirjanikke kajastab sündmusi distantsilt. Ei ole pretsedenditu, kui ajakirjaniku kattevarju üritab kasutada ka mõni vaenulik luureteenistus.

Tänapäeva hübriidkonfliktides üritatakse mõjuvõrgustike kaudu enda eest sotsiaalmeedias või tänavatel tegutsema saada tavalisi inimesi. See kõik peegeldub ka meediapildis. Infokeskkonna lahingute osaks on ka küberründed. Kui relvajõud vaikivad või ei võimalda tegelikel ajakirjanikel toimuvat kajastada, asendub puuduv

Strateegilise kommunikatsiooni keskusele lipu annetamise tseremoonia õppuse Akson lõpetuseks.

Foto: Ardi Hallismaa / kaitsevägi

sisu kuulujuttude, müra ja vaenuliku propagandaga.

Kuigi kõikjale ei ole operatsiooni julgeoleku ja füüsilise turvalisuse kaalutlustel võimalik ajakirjanikke lubada, peab telepilt tekkima ehk see tuleb üles võtta ise. Sõnumid peavad olema selged, aga ka kooskõlas muude riigiasutuste käitumisjuhiste ning liitlaste avaliku kommunikatsiooniga. Iga väiksema ebakõla korral karistab vastase infovõitleja kohe.

Eesti iseseisvust ja territoriaalset terviklikkust ohustavaid süsteeme ei saa lasta tõrgeteta toimida. Vaja on hoida initsiatiivi ja rünnata ise. See kirjeldus on osa raskustest, millega strateegilise kommunikatsiooni keskus Akson 2022 jooksul rinda pistis. Loomulikult oli eelduseks, et erialaselt nõudlikele oskustele – viia info rohujuure tasandilt rahvusvahelisele areenile – eelneks üldsõjaline ettevalmistus: üksuste adekvaatne julgestamine rännakutel ja paiknemisaladel, sidedistsipliin, kaitseväe otsuse vastuvõtmise protsessi tundmine, ohutustehnika.

Selleks, et strateegilise kommunikatsiooni keskuse lahinguvalmidus proovile panna, loodi Siil 2022 juhtstaabi osana eraldi struktuur, mis lõi pulbitseva mitmekeelse infokeskkonna, korraldas keskuse ja selle allüksuste hindamist ning pakkus NATO väestruktuuri eri tasandite, lähemate liikmesriikide ja riigisiseste partnerasutuste tagasisidet keskuse päringutele või lisainfot, millega õppuse väljaõppe-eesmärkide täitmist sai kontrollida.

Põhjalikumalt harjutati sõjaaja koostööd valitsuse kommunikatsioonikeskuse ja peaministriga. Stsenaariumi väljamängimisest võtsid osa ka teised riigi ja kaitseväe juhid. Õppusel osalevate keskuse kaitseväelaste, rollimängijate ja hindajate jaoks hargnesid sündmused kolmes kohas korraga: paiknemisaladel, teiste kaitseväe üksuste juures, keda teavitustöö või otseteavitusvõimetega toetati, ning kinnises virtuaalses infokeskkonnas, kus teleuudised ja podcast’id, pressiteated ja infograafika, vaenulik propaganda ja sõbralikud kommentaatorid kohtusid.

Hindamismeeskonnas osalesid kogenud kaitseväe ohvitserid koos NATO strateegilise kommunikatsiooni oivakeskuse rahvusvaheliste ekspertidega. Hinnang üksusele oli üheselt selge – lahinguvõimeline. Tuvastasime palju õpikohti, kus üksuse väljaõpet, töökorraldust ja varustamist edasi arendada, aga need ei mõjutanud lahinguvõimet väga suurel määral.

Lahinguvõimelisuse saavutamine sai võimalikuks tänu keskuse reserv- ja tegevväelaste erakordsele pühendumusele ja isetutele pingutustele (õppe) lahinguülesannete täitmisel. Motiveeritud reservvägi toimib hästi. Küberväejuhatus laiemalt ja kaitsevägi tervikuna tegi väga suure töö, et strateegilise kommunikatsiooni keskuse kondiproov Akson 2022 õnnestuks. Vastutegevuse vabatahtlikud Eestist ja kaugemalt ei andnud kindlasti keskusele hõlpu, aga ikka selleks, et õppuse raskuseid oleks tegeliku lahinguolukorra tekkimise korral kergem ületada.

Akson 2022 lõppes 27. mail 2022 rivistusega, kus riigisekretär Taimar Peterkop annetas riigikantselei nimel strateegilise kommunikatsiooni keskusele lipu. Lipp kujutab keskuse sümbolit – kolmepäist ussikuningat. Riigisekretär hindas strateegilise kommunikatsiooni keskuse lahingulist potentsiaali vastase jaoks sõnaga «hirmuäratav».

Strateegilise kommunikatsiooni keskus on tõesti valmis infolahinguteks Eesti eest kõikides erialastes relvaliikides. See ei tähenda, et keskus on nüüd ja lõplikult valmis. Õpituvastusi andis Akson. Venemaa sõda Ukrainas õpetab eri relvaliike ja koostööd. Info- ja kommunikatsioonitehnoloogia areneb. Ka potentsiaalne vastane areneb. Endex Akson 2022 ei ole lõpp, vaid tähendab seda, et strateegilise kommunikatsiooni keskuse relvavennad jätkavad keskuse arendamist ning uueneva lahinguvõime ja -valmiduse alalhoidmist. ||

Kommunikatsioonisõdurid reas, esiplaanil fotograaf Rauno Volmar. Foto: Ardi Hallismaa

Eesti kommunikatsioonijuhtide liit (EPRA) tunnustas 2022. aastal kommunikatsiooni aastaauhinnaga Eesti kaitseväge, sealhulgas organisatsiooni kõneisikuid eesotsas kaitseväe juhataja kindral Martin Heremiga.

Kaitseväe teavitustöö pälvis

pälvis erialase tunnustuse

VALLO TOOMET

strateegilise kommunikatsiooni osakonna (SKO) juhataja

Kaitseväele anti auhind panuse eest Eesti inimeste ja ühiskonna teavitamisel nii olukorrast Ukrainas kui Eesti riigi ja meie kaitseväe eesseisvatest valikutest muutunud julgeolekuolukorra tõttu. Kaitseväe esindajad on olnud alates 2022. aasta veebruarist pidevalt avalikkuse ees edastamas meedia vahendusel ametlikku ja kontrollitud teavet nii Ukrainas toimuva, Venemaa tegevuse ning võimete kui ka Eesti olukorra ja arengusuundade kohta.

Väga aktiivse kommunikatsiooni eesmärk on olnud piirata ühiskonnas sõjahirmu ja valeinfo levikut. Faktilise ja tasakaalustatud info vajadus on olnud eriti tähtis oludes, kus infokeskkonnas leidub hulgaliselt kontrollimata teavet, aga ka taotluslikult ja ekslikult levitatavat valeinfot.

Iga areng Ukrainas või otsus Eestis on toonud kaasa väljaannete kasvava huvi kaitseväe kommentaaride järele, mis on täiesti arusaadav ja loomulik. Eri väljaanded eemaldusid selgelt poliitikute soovkommentaariumist ja pöördusid palvega otse kaitseväe poole, et saada olukorrateadlikkuse kohta adekvaatset ja asjalikku, kompetentset infot.

Kaitsevägi pakkus neile seda. See äratas tähelepanu nii ajakirjanduses kui ka lugejate ning vaatajate hulgas. Tõdeti üsna üksmeelselt, et kaitseväelaste kommentaarid sõja erisuguste olukordade, etappide ja

Tele-eetris on õhuväe ülem brigaadikindral Rauno Sirk ja endine kaitseväe juhataja erukindral Riho Terras.

Foto: Siim Lõvi / ERR / Scanpix

operatsioonide analüüsimisel olid arusaadavad, selged ja mis eriti oluline – paljude inimeste hinnangul rahustavad. Veidi ehk kummaline, kuid on mõistetav, et inimesed usaldavad spetsialiste, oma kaitseväge ja selle esindajaid.

Omakorda oli ja on siiamaani kaitseväe kommunikatsioon tugeva surve all, et leida igaks juhtumiks ja saateks asjakohane ja pädev kõneisik. Tuleb öelda, et see ei ole olnud just lihtne ülesanne, kuid hoolimata kõigest on see olnud teostatav. On tähtis aru saada, et sõda väsitab, sõjauudised kurnavad, ja inimesed, kes kommenteerivad, kuluvad ja väsivad. See on olnud suur katsumus, et värskust hoida ja kompetentsust tagada.

Seega kogu aeg täieneva olukorrateadlikkuse ja iga hetkega muutuva olukorra tõttu maastikul pidid kaitseväelaste esinemised ja väljaütlemised eri väljaannetes olema koordineeritud nii sisu, kanali kui ajastuse poolest.

Meil tuli hinnata iga kaitseväelase võimalusi ja aega projektis osalemiseks ja sobitada need eri ajakirjandusväljaannetele kõlblikku mustrisse sõja ja operatsioonide käigu kohaselt. Seesugune põhimõte suurendas küll kohati olukorda selgitanud valitud kaitseväelaste koormust, piirates samas meediale võimaldatavate intervjuude hulka, aga aastale tagasi vaadates oli see sõnumiühtsuse ja inimvara perspektiivist lähtudes ainuõige lähenemine.

Oleme ajendunud lihtsast põhimõttest: kommentaarid antakse ka edaspidi selliselt, et igale küsimusele vastab erialaselt, ametikohalt ja tasemelt sobivaim kaitseväelane ja see ei pea tingimata olema kaitseväe juhataja või tema asetäitja. Tuleb täheldada, et koostöö oma spetsialistidega on andnud meile väga tugeva teadmise ja enesekindluse ning tänu just ühiskonna nõudlusele konkreetse ja korrektse info järele saame seda pakkuda. Samuti kasutame seda oma sõjaaja kommunikatsiooni ettevalmistuses.

L isaks kõigele muule oleme pakkunud luurekeskuse ülema ja spetsialistide väga avatut ja paljuski nn punase joone piiril jooksvat infot. Just selline lähenemine on ühiskonnas leidnud erilist tänu ja äramärkimist. Kaitseväe informatsiooni esitamine ei pea jooksma võidu avalike allikate pakutavaga, kuid ei saa olla ka neist mitu

Ukraina stuudios on vestlushoos kolonel Janno

Märk ja Ilmar Raag.

Foto: Siim Lõvi / ERR / Scanpix

sammu maas, kus info on inimestele juba teada ja paljuski vana. Sellel õhukesel punasel joonel kõndimisel on luurespetsialistid ennast näidanud parimast küljest.

Kogu selle mahuka ja peene koordinatsiooni korraldamisel ei saa aga jätta mainimata SKO pressijaoskonna inimeste pühendumust ja mõnikord jonnakat järjekindlust kõneisikutega töötamisel. Koos kasvati ja sulanduti kokku tervikuks, kus alguse rabeduses on nii kõneisikud kui ka pressijaoskonna töötajad ajakirjanduse erisuguste vajaduste katmisel jõudnud

üksteise mõistmiseni ja selguseni, et ka see töö on vajalik Ukraina rahva abistamiseks. Sellega on kaasa aidatud ukrainlaste vabadusvõitluse väga suurele toetusele Eestis.

Ukrainas toimunud sõjategevus ja selle mõjud Eesti ühiskonnale ning infokeskkonnale on pakkunud kaitseväele hulga tagasisidet oma kommunikatsioonivõime, protsesside ja vajaduste kohta. Venemaa rünnak Ukraina vastu on andnud kaitseväe kommunikatsioonistruktuurile hindamatu kogemuse sõ-

sammu maas.

jaaegsest infotegevusest ja selle eripäradest, mis omakorda valmistab teabeohvitsere ja kogu struktuuri ette täitma oma sõjaaja ülesandeid. Sõjategevus Ukrainas käib aga täiel rinnal edasi, mistõttu jätkub ka kaitseväe õppimine Ukraina kogemustest ning Eestis toimuvatest infolahingutest. Ja mis tähtis, me ei tohi oma rahuaja ülesande täitmisel väsida, kui ukrainlased ei väsi oma riigi ja maa kaitsel.

EPRA on seda auhinda andnud välja alates 2010. aastast. 2021. aastal sai EPRA auhinna president Kersti Kaljulaid. ||

�� Kaitseväe informatsiooni esitamine ei pea jooksma võidu avalike allikate pakutavaga, kuid ei saa olla ka neist mitu

Oluline on kogu aeg valmis olla

Nagu enamikus eluvaldkondades on sündmused Ukrainas mõjutanud suuresti ka küberruumi.

2022. aastal toimus Ukrainas üle 4000 küberründe, millest üks lõi rivist välja Ukraina armee kasutatava VIASAT juhtimise sidesüsteemi. Venemaa sõjalise agressiooniga Ukrainas 24. veebruaril kaasnesid ka ulatuslikud küberrünnakud Ukrainale. Peale Ukraina on küberrünnakute alla sattunud ka mitu tema liitlast. Ukraina sõjast on palju õppida ka küberdomeenis. Näeme esimest korda niisuguses ulatuses konflikti, mis on kombineeritud küberrünnetega.

Mõned õpikogemused on lihtsamad, teised vajavad jälle põhjalikumat analüüsi ja koostööd liitlaste vahel.

2022. aasta alguses uskusid paljud riigid, et Venemaa kallaletung Ukrainale on väga tõenäoline, ning levis ka hüpotees, et ilmselt algab see küberrünnetega. Tagantjärele vaadates pidas see oletus paika. Kuigi ulatuslik küberkampaania Ukraina vastu, mis õõnestaks kohalikku võimu ja demoraliseeriks kohalikke elanikke, algas juba jaanuaris, siis suuremad rünnakud toimusid just sõjale eelnevatel tundidel.

Kui jaanuari kampaania oli eelkõige keskendunud ukrainlaste hirmutamisele ja demoraliseerimisele ülevõetud veebilehtede ja valitsusasutuste andmete hävitamise kaudu, siis sõjaeelsetel tundidel ja järgnevatel nädalatel püüti hävitada just Ukraina juhtimisahela sidelahendusi. Kõige mõjukam rünnak tehti USA ettevõtte VIASAT vastu, mille KA-SAT jaamad muudeti kasutuskõlbmatuks – seda sidelahendust kasutas ka Ukraina armee.

Kuigi küberrünnak võis õnnestuda, siis ukrainlasi see suuresti ei mõjutanud, kuna nad suutsid vastupanu osutada esimestest hetkedest alates. Suurem mõju avaldus Saksamaal, kus 5000 tuulegeneraatorit lõpetasid selle ründe tõttu töö.

Samal ajal rünnati ka Ukraina sideteenuse pakkujaid, et piirata interneti kasutamise võimalusi Ukrainas. Kui üldiselt suudeti need ründed edukalt maha suruda, siis mõnedes piirkondades olid ühendused kadunud, seda eelkõige seal, kus toimus aktiivne sõjategevus.

Kuigi see ei pruukinud mõjutada Ukraina armee tegutsemist väga suurel määral,

Küberruumis on pea võimatu, et rünne jääks ainult militaarsihtmärkide piiresse, reeglina on sellega seotud ka tsiviiltaristu.

MIHKEL TIKK küberväejuhatuse ülema asetäitja

Selle kontrollimine annab mõned eelised, mida on esmapilgul suures plaanis ja sõja kontekstis keeruline eristada.

avaldas see kindlasti mõju nii elanike teavitamisele kui ka olukorrateadlikkusele. Inforuum sõltub tänapäeval väga tugevalt küberruumist. Selle kontrollimine annab mõned eelised, mida on esmapilgul suures plaanis ja sõja kontekstis keeruline eristada.

2014. aastal sõja alguses kontrollis pigem Venemaa pool inforuumi ja narratiive, kuna lääneriigid ei jõudnud nii kiiresti konsensuseni. Sel korral õnnestus ukrainlastel initsiatiiv kohe enda kätte haarata. Edu saavutamiseks on vaja manöövrivõimet enda küberruumis, et õige info õigel ajal õigesse kohta toimetada.

Ukrainlased suutsid kiirelt luua eri rakendusi, mis hoiatasid näiteks elanikke õhurünnakute eest või võimaldasid saata teateid vastase asukoha kohta. Venemaa küberrünnakud jätkuvad siiani, kuid seni ei ole paistnud, et küberründed oleks Vene riigi põhipingutus,

Küberrünnetega üritati piirata interneti kasutamist Ukrainas.

Foto Gennadi Danilkin / Shutterstock

pigem on need mõeldud infohankeks või -sõjaks ja psühholoogiliseks mõjutamiseks.

On teada, et viimane suurem rünnakukatse oli kevadel Ukraina energiataristu vastu, mis oleks õnnestumise korral jätnud ilma elektrita umbes kaks miljonit inimest Kiievi piirkonnas ja säästnud vastaspoolele mitu Iraani drooni ja muud laskemoona. 2022. aasta kevadest alates ei ole olnud silmapaistvaid küberründeid, pigem on tegeletud elanike desinformeerimise katsetega kõrgete Ukraina ametnike ülevõetud Facebooki kontode või SMS-ide kaudu.

Ukraina ise on sõja jooksul saanud mitu õpikogemust küberruumi kasutamisel koos elektroonilise sõjapidamise vahenditega. Mobiilside kasutamine rindel on ohvreid toonud mõlemale poolele. Kui

sõja alguses polnud Ukraina ilmselt tehnoloogiliselt just kõige arenenum, siis lääne saadetud abi ja kohaliku talendiga on mitmesuguseid IT-lahendusi palju kasutusele võetud, valdavalt luure ja vaatluste tarbeks ning kaudtule juhtimiseks. Tehnoloogia laiem kasutuselevõtt võimaldab kiiremaid otsuseid ja täpsemaid lööke ning säästa ressursse. Teisalt suurendab see ka küberrünnakute ründepinda.

Kuigi Viasati rünnet võib kübervõtmes õnnestunuks lugeda, siis piisav hukukindlus ja tagavaraprotsessid on need, mis aitavad sõltuvust küberruumist vähendada. Viasati alternatiivina võttis Ukraina kasutusele StarLinki seadmed, mis võimaldavad kiiresti infot

�� Millised sõltuvused on sõjapidamisel tsiviiltaristust, missugused riskid sellega kaasnevad ja kas ning kuidas neid maandada?

vahetada. StarLinki laialdane kasutamine ja Viasati ründed ilmestavad hästi, mil määral on tsiviiltaristu seotud tänapäevase sõjapidamisega. Paljud riigid on olukorras, kus nad peavad oma juhtimisahelas usaldama nii teisi riike kui ka selle ettevõtteid, et tagada oma rahvuslik julgeolek.

Oktoobris Tallinnas toimunud Eesti küberväejuhatuse korraldatud küberülemate foorumil, kus osalesid küberülemad üle 30 riigist, oligi keskne küsimus, millised sõltuvused on sõjapidamisel tsiviiltaristust, missugused riskid sellega kaasnevad ja kas ning kuidas neid maandada. Ilmselgelt ei suudetud kõikidele küsimustele kohe vastuseid leida, kuid liitlaste koostöö selles küsimuses on

väga tähtis. Kuna NATO koosneb liikmesriikidest, siis peame olema valmis selleks, et rünnak igaühe vastu meist võib alata just küberruumis, et halvata näiteks mingi sõjaline võime.

Hea kaitse hakkab igast liikmesriigist endast. Oluline on leida koordinatsioonimehhanism, mis aitab ära hoida selle, et nii laiapindse kui ka sõjalise riigikaitse eesmärkide täitmine ei satuks küberruumi tõttu ohtu. Sealt edasi on vaja liitlastega koordineerida, et rünnakute ja nende katsetega seotud info jõuaks kiirelt liitlasteni ja selleks kasutatud pahavara ei saaks enam samal kujul kasutada.

See sunnib ka vastaspoolt oma tegutsemisviise, taktikat ja protseduure läbi mõtlema. Kui valdav osa ründeid lääneriikide

Küberründed on mõeldud infosõjaks ja psühholoogiliseks mõjutamiseks.

Foto: Shutterstock

vastu on olnud venemeelsete rühmituste ummistusrünnakud valitsusasutuste ja ettevõtete vastu, siis on päris palju rünnakuid tehtud ka eri riikide ametnike vastu, et pääseda ligi huvipakkuvatele infosüsteemidele. Niisuguste rünnete ebaõnnestumisele aitab kaasa teenistujate küberteadlikkus ja oskus ära tunda nii nõrka parooli, pahaloomulist kirja kui ka vigast protsessi.

Küberväejuhatus ja riigi infosüsteemi amet on aktiivselt toetanud Ukrainat 2022. aasta jaanuarist saati. Eesti on Ukrainat toetanud nii küberjulgeoleku kui ka -kaitse alal erisuguste vahendite, tegevuste ja koolitustega.

See võimaldab meil paremini mõista ka mitmesuguste kübergrupeeringute käitumisviise ja tehnoloogilisi võimeid, et ennast edaspidi tõhusamalt kaitsta ja muuta vastasele meie ja liitlaste ründamine võimalikult keeruliseks ja kulukaks.

Kuigi küberrünnakud Ukrainas ei ole kineetilise sõja koleduste tõttu väga esiplaanile jõudnud, jätkuvad sellest hoolimata lahingud küberruumis iga päev. Mis nende tegelik mõju on/oli, näitab ilmselt aeg. Siis, kui on aega ja võimalust nende täpsemaks uurimiseks.

Selge on see, et enda infrastruktuuri tuleb kaitsta kogu aeg, sest eespool kirjeldatud rünnakute (v.a ummistusrünnakud) ettevalmistamine on väga ajamahukas ning eeldab juba sihtmärgi varasemat kompromiteerimist. Selleks, et seda oma küberruumis ära hoida, tuleb olla pidevas valmisolekus ning mõelda, milline on sinu hukukindlus, milliste süsteemide kadumine on asendatav mõne teise protseduuri või meetmega ning milliste süsteemide puudumine võib maksta inimelusid.

Siinkohal ei tohiks ka ilma täpsemate faktideta küberrünnakute olulisust pisendada, sest ründed, mis sõjaolukorras uudiskünnist ei ületa, võivad nii mõneski riigis rahuajal esile kutsuda kriisi- või eriolukorra.

Kokkuvõtvalt võib nentida, et küber on tänapäeval kineetilise sõjapidamise osa ja kübervahendite oskusliku kasutamise abil saab sellega toetada kineetilisi sõjalisi operatsioone eri etappides. Kübervahendite integreerimisel tuleb veenduda, et süsteemid on hästi planeeritud ja loodud ning neile on tagatud vajaduspõhiselt ka piisav hukukindlus.

Tuleb maandada riske, mis on seotud erasektori ja teiste riikide lahenduste kasutamisega, ning olla valmis üle minema lahendusele, mis ei hõlma nende süsteemide kasutamist. Kollektiivne küberkaitse on samavõrd oluline, sest tehnika jm täiendused, mis liiguvad NATO territooriumi kaudu, kasutavad samuti kriitilist infrastruktuuri, mis on teiste riikide erasektori käes.

Kõige olulisem on siiski olla kogu aeg valmis. Kuna küberrünnete ettevalmistamine on aja- ja ressursimahukas, siis hea küberkaitsega süsteeme ja teadlikku kasutajat on palju keerulisem rünnata. ||

Meeldivaks kingituseks Ukrainale olid StarLinki satelliitsideseadmed. Pildil rahvas tervitamas Hersoni vabastajaid sidebussi juures.

Foto: AFP / Scanpix

�� Ründed, mis sõjaolukorras uudiskünnist ei ületa, võivad nii mõneski riigis rahuajal esile kutsuda kriisi- või eriolukorra.

Võimalus oma vanu kamraade näha

Väike kogus adrenaliini, mida saavad lisaõppekogunemisel nii tegevväelased kui ka kohale kutsutud reservväelased, käib asja juurde.

KRISTJAN LEIMANN

kolonelleitnant, 1. jalaväebrigaadi õhutõrjepataljoni ülem

Lisaõppekogunemised (LÕK) annavad võimaluse hinnata sõjalise üksuse valmidust kiiresti kokku tulla ja saavutada valmisolekut ülesande täitmiseks. Lühike etteteatamine aitab juba rahuajal võimalikud kitsaskohad tuvastada ning need kõrvaldada.

22. septembril otsustas valitsus kutsuda välja üle 2800 reservväelase ja kaitseliitlase lisaõppekogunemisele Okas 2022. Kaitseväe juhataja ettepanekul said võimaluse oma vanu kamraade näha ja vajalikud oskused meelde tuletada 11. jalaväepataljoni, 16. õhutõrjepataljoni reservväelased ning Kirde maakaitseringkonna kaitseliitlased ja reservväelased.

Õppus algas nii, nagu LÕK-i üks eesmärke ikka on: ootamatult kõigi jaoks, kuid alates teavituse saamisest tõrgeteta. Õhutõrjepataljon (ÕTP) suutis järgida lahinguvalmiduse kava ning edastas seal kehtestatud ajalisi normatiive.

Kui tegevväelastega ei saanud päris nullist kohaletulekut läbi harjutada, sest tööpäev veel kestis, siis reservväelaste jaoks tuli vabariigi valitsuse kodulehel 22. septembril kell 15.59 ilmunud otsus igal juhul üllatusena. Peale selle määrati kohaletuleku ajaks «viivitamatult», mis tähendas, et sõjaaja juhid pidid kohe tööle hakkama, et olla valmis oma üksuse võitlejatele formeerimisliinide läbimise järel relvi ja varustust väljastama.

ÕTP üks suuri plusse formeerimisel on selle personal. Vabatahtlikud kaitseliitlased Järva malevast, kes suutsid ennast kiirelt mobiliseerida ja olla kohal rutem, kui tegelik kokkulepe seda nõuaks. Kaitseliitlaste hea tegevusega jäi rahule ka kaitseminister Hanno Pevkur, kes tutvus õppuse ja ÕTP formeerimisliinidega.

Foto: Martin Liiskmaa / kaitsevägi

16. õhutõrjepataljoni reservväelaste lahinglaskmised lisaõppekogunemisel Okas 2022.

Kõige tähtsam õpikoht on see, et väljaõppesse tuleb kohe ja jõulisemalt rakendada reservväelastest ülemate initsiatiivi suurendamist. Seekord võttis liiga palju aega reservväelaste esmane väljaõpe ja juhendamine. Osaliselt on selle põhjuseks kunagine väljaõpe, kus tegevväelased on eeskujulikult õpetanud, käskinud ja juhtinud, kuid selle tulemusena ei ole sõjaaja rühmaülemad ja -vanemad adunud enda rolli ja ei ole tekkinud omanditunnet jagude ja rühmade üle.

Siit alates peame reservväelastel võimaldama/sundima oma jagusid/rühmasid juhtida. Ajateenistuse ajal tuleb võimalikult vara juhtimine üle anda neile, kes seda ka mobilisatsiooni järel tegema hakkavad.

Edasi kulges õppus juba ootuspäraselt. Jao-rühma väljaõppe korraldamisel esines üksikuid tõrkeid ja arusaamatusi, kuid suuremat pilti see ei mõjutanud, ning kogu planeeritud ja vajalik õpe sai tehtud. Pataljon püstitas endale ka väga keeruka ülesande: korraldada modifitseeritud ZU-23-2 kahuri ARM-28 õpe ja lahinglaskmised maasihtmärkide pihta. ARM-28 modifikatsioon muudab senise vana kahuri oluliselt võimekamaks relvaks.

Peale uue termosihiku on relval uus elektrooniline arvesti, mis vabastab ühe sõduri sellest tööst. Selle relva kasutamist oskas õpetada tollal ainult paar inimest, kuid kogu vajalik ARM-28 õpe suudeti kahurimeeskondadele siiski korraldada ning lahinglaskmine sujus tõrgeteta: sihtmärke tabati probleemideta ning vajalikud eesmärgid suudeti saavutada.

Seekordne LÕK andis värskele pataljoniülemale suurepärase kogemuse juhtida täielikult mehitatud pataljoni ja tõi välja õpikohad tulevikuks, et formeerimist veel sujuvamaks ja kiiremaks teha, ning tegeleda edaspidi üksuse arendamisega vajalikus suunas.

Lisaõppekogunemisel Okas 2022 osalenud reservväelaste ankeetküsitluse tulemuste põhjal võib öelda, et osalejad andsid kõrge hinnangu ülemate suhtumisele ning olid rahul õppekogunemise emotsionaalse õhustiku ja iseenda sooritusega. Kui sellele lisada ka pataljoni saadud väärtuslikud õpikogemused, siis võib lisaõppekogunemist õhutõrjele kordaläinuks pidada. ||

23 mm õhutõrjekahuri ZU-23-2 (hüüdnimega Sergei) laadimine.

Foto: Martin Liiskmaa / kaitsevägi

Scoutspataljon võtab

õppekogunemisi kingitusena

RANNO RAUDSIK kolonelleitnant, Scoutspataljoni ülem

Scoutspataljoni kokkukutsumine oli heaks kingituseks vennaskonnale. Kiirus, millega vennad ja õed kohale tulid ja pataljon lahinguvalmiduse saavutas, kinnitas, et tunnuslause «ükskord scouts, alati scouts» ei ole pelgalt loosung.

Kahtlemata on täiskoosseisus sõjalise üksuse juhtimine üks põnevamaid ja ägedamaid ülesandeid pataljoni ülemale. Kuigi aimdus, et just meie saame võimaluse oma reservväelasi näha ja kõik koos riigikaitsmist harjutada, saatis pataljoni staapi mõnda aega, tuli vabariigi valitsuse otsus siiski ootamatult – osa pataljonist oli selleks ajaks juba kolm päeva välilaagris, teisedki tegelesid oma planeeritud harjutustega.

Meie pataljoni eripäraks on see, et vajaduse korral liigume lahingusse esimesena, andes teistele üksustele võimaluse formeeruda ning vajalikud toimingud lõpuni viia. Ka meie reservväelased mäletavad seda – nad tulid, täis teotahet ja positiivsust, väga kiiresti kohale. Nii meie endised ajateenijad kui ka varem tegevväelastena riiki teeninud reservväelased olid õppekogunemise viimase hetkeni tohutult motiveeritud ja palja silmaga oli nende hoiakust ja näost näha, et nad naudivad scouts'iks olemist.

Lisaõppekogunemine andis meile ainulaadse ja väga hea võimaluse kontrollida, kas paberil ilus ja ajaliselt väga täpne plaan toimib ka reaalsuses. Me saime harjutada ja selgitada välja kitsaskohti formeerimispunktides, alustades

sellest, mis järjekorras ja kuidas tuleb ruumi paigutada varustuskastid, ning lõpetades sellega, kui palju isikkoosseisu on vaja formeerimispunkti võimalikult sujuvaks toimimiseks. Samuti harjutasime lahinguvalmiduse saavutamist, tehes kindlaks, kui palju aega kulub reservis olnud scouts’il, et vajalikud oskused meelde tuletada, ning ülesannete täitmist ja üksuste kokkutöötamist. Saime kinnituse, et reservväelased jõuavad kiiresti vajalikule tasemele tänu varasemale heale väljaõppele ja külg külje kõrval tegutsedes koos tegevväelastega. Meenub miinipildujaüksuse lahinglaskmine, kus kõrvuti positsioonidel tegutses viis meeskonda. Ühed olid mehitatud tegevväelastega, teised ajateenijatega ning mõnes olid meeskonnaliikmeteks nii tegev-, reservväelased kui ka ajateenijad. Jälgides nende sooritusi, oli võimatu aru saada, kumb on kumb. Sooritused olid ideaalsed ning meeskonnatöö harjumuspäraselt laitmatu.

Eriti hea meel on selle üle, et nii mõnigi kutse peale kohale tulnud reservväelane leidis, et paremat vennaskonda ei ole olemas, ning otsustas taas vormi selga panna jätkamaks oma teenistust meie ridades. Igal juhul oleme praegu kahtlemata enesekindlamad, tugevamad, kiiremad ja veelgi rohkem valmis üheskoos vajaduse korral agressorit tagasi lööma kui enne lisaõppekogunemist. ||

Scoutspataljoni laskmised jalaväe lahingumasinaga CV-90. Foto: Kristo Sepp / kaitsevägi

Eriväelased väljaõppel Malis. Üksuse mootorrattad KTM olid olulised operatsioonidel tänu väga heale maastikuläbivusele.

Foto: kaitsevägi

Maal, vees ja õhus

Lõpetas erioperatsioonide väejuhatuse ajateenijate esimene lend.

Foto: kaitsevägi

MARGUS KUUL kolonel, erioperatsioonide väejuhatuse ülem

Erioperatsioonide väejuhatus (EOVJ) on strateegiline võime, mis allub vahetult kaitseväe juhatajale. EOVJ korraldab tavatut sõjapidamist, erioperatsioone ning teeb valdkondlikku väljaõpet nii kaitseväes kui kaitseliidus. Töötame tihedalt koos NATO erivägedega, et vajaduse korral olla valmis tegutsema.

Erioperatsioonide väejuhatusele oli 2022. aasta märgiline. Esiteks lõppes kaks aastat väldanud välisoperatsioon Malis. Missiooni lõppemine sihtüksuse Takuba koosseisus 2022. aasta suvel ei olnud meile suureks üllatuseks. Poliitilisi erimeelsusi, kuidas terrorismiohuga tegeleda, oli Mali uue valitsuse ja missiooni juhtiva Prantsusmaa vahel tunda juba 2021. aasta sügisel.

See andis võimaluse üksuse väljaviimist rahulikumalt ette valmistada ja kui aeg käes oli, siis kulges kõik plaanipäraselt ja ladusalt. Mali missioonil jõudsime teha neli rotatsiooni, mille põhiülesanne oli Mali sõdureid välja õpetada, nõustada, toetada ning nendega koos operatsioonidel käia. Samuti osalesid missioonil EOVJ-i staabiohvitserid.

Teiseks lõpetas erioperatsioonide väejuhatuse ajateenijate esimene lend. 2022. aasta jaanuaris alustasid üksusesse vastuvõetud noored erioperatsioonide väejuhatuse ajateenistuse eriala mooduli väljaõpet.

Selgituseks pean kohe ütlema, et EOVJ-i ajateenijatest ei saa ajateenistuse läbides erioperaatorid, vaid sissid ehk üksuse nimetuse järgi kütid. Kütid viljelevad väikeüksuste taktikat, kes tegutsevad hajutatult vastase okupeeritud aladel. EOVJ-i erioperaatoriks saab nii nagu varem: värbamiskampaania «Valik» ja sellele järgnevate kursuste kaudu.

Ajateenistusse pääsemiseks seadsime kolm kriteeriumit: vabatahtlikkus, keskharidus ja eesti keele oskus. Ajateenistuse kõik nädalad ja tehtud uuringud näitasid, et seatud kriteeriumite abil valiti välja

noored, kes olid üle keskmise motiveeritud, füüsiliselt heas vormis, vaimselt sitked ja kokkuhoidvad.

Tulevikus teeme seniajani omandatud teadmiste põhjal suuremat koostööd kaitseressurside ametiga, mis aitab kutsealuste hulgast valimise sõela muuta veelgi tihedamaks ja täpsemaks. Väljaõppes mingeid suuri muudatusi ei tehta. EOVJ-i ajateenijatest saab kaitseväe erioperatsioonide reserv, keda saab kasutada olukordades, milleks tavavägedel erioperatsioonide eripärast tulenevalt vajalik ettevalmistus puudub.

Ajateenistuse korraldamine oli EOVJ-le kui üksusele täiesti uudne kogemus, mille käigus õppisime ka meie, kuid tulemusena võib kirjutada värske ja arvestatava jõu Eesti kaitseväe reservväe hulka. Neid reservväelasi ei ole küll palju, aga samas on neil rohkesti oskusi nii maal, vees kui õhus.

Minule jääb see aasta erioperatsioonide väejuhatuse ülemana viimaseks. On aeg EOVJ-i juhtimine üle anda järgmisele üksusest välja kasvanud kogenud ohvitserile, keda EOVJ-i teenistujad austavad ja usaldavad, ning kes on uue ülema koha igati välja teeninud. Samas jätkan kaitseväes erioperatsioonide ja tavatu sõjapidmise valdkonna edendamist oma oskuste ja teadmistega.

Ma tänan kõiki, kes on andnud oma panuse erioperatsioonide võime loomisesse ja edasiarendamisse ja teevad seda senini. Samuti avaldan tänu koostööpartneritele, kelleta nii mõnigi töö oleks olnud keerulisem või sootuks tegemata jäänud. Ei unusta mainimast ka kõiki teisi, kes on andnud oma osa riigikaitsesse ja kellest kriitilisel ajal sõltub Eesti kaitsevõime. ||

Eriväelaste varustus tõestas end ka Aafrika karmides tingimustes.

Foto: kaitsevägi

Maskide langemise ja illusioonide purunemise aasta

Töös huvitav, kuid inimlikus plaanis traagiline – selline oli pöördeline 2022. aasta rahvusvahelisele kaitseuuringute keskusele (RKK). Venemaa kohutav agressioonisõda tähendas varasemast rohkem tööd ning suuremat huvi meie tegevuse vastu, aga ka muret Ukraina ja tuleviku pärast. Oli maskide langemise ja illusioonide purunemise aasta.

Korraldasime aasta jooksul viis suuremat konverentsi, toimus kümneid seminare ja sadu koosolekuid. Suur osa aastast möödus meediaväljaannetele kommentaare andes ja välisriikide ekspertidele meie vaatenurka selgitades nii Eestis kui välismaal. Üldsusele toimuva lahtimõtestamise kõrval on samavõrd oluline, et meie liitlased oleksid meiega samal lainel.

Lennart Meri konverents 13.–15. mail oli esimene suur rahvusvaheline välis- ja julgeolekupoliitika konverents, mis toimus pärast Venemaa täiemahulist rünnakut Ukrainale. Mulluse konverentsi juhtmõte «Aeg lendab» illustreeris hetke, kui lääne väärtusruumil tuli Venemaa imperialistlikule sõjale otsustavalt vastu hakata.

Septembris koos kaitseministeeriumiga korraldatud Balti kaitsekonverentsil

(ABCD) olid kõne all juba sõja mõjud ning õpikogemused Läänemere regioonile. Keskuse publikatsioonidest olid mullu kõige mõjukamad sõja eri aspekte ja neist tulenevaid poliitikasoovitusi käsitlevad uurimistööd. Ülekaalukalt loetuim oli lühiülevaadete sari «Venemaa sõda Ukrainas», mille teemaderingi saab uurida nimekirjast.

2022. aasta mais käis Ukrainas esimesel omataolisel uurimisreisil RKK meeskond, kes uuris elanikkonnakaitse esimeste sõjakuude õpikogemusi Ukrainas: kuidas õnnestub inimestel jääda ellu ja isegi jätkata oma tavapärast elu uues normaalsuses? Kuidas mõjutab sõda tsiviiltaristut? Viimaks, mida saavad teised riigid Ukrainalt õppida, et valmistuda võimalikuks sõjaks?

Muidugi vaatlesid RKK teadurid aasta jooksul välispoliitika ja julgeoleku küsimusi märksa laiemalt: käsitleti energiajulgeolekut, relvastuse arengut ja inforuumi, samuti Hiina üha suurenevat haaret ning India ja Vaikse ookeani regioonis toimuvat.

Jätkusid ka kõrgemad riigikaitsekursused, laia riigikaitse tugi. 2022. a osales

RAHVUSVAHELINE KAITSEUURINGUTE KESKUS

�� Venemaa kohutav agressioonisõda tähendas varasemast rohkem tööd ning suuremat huvi

meie tegevuse vastu.

RAHVUSVAHELISE KAITSEUURINGUTE KESKUSE LOETUIMAD PUBLIKATSIOONID 2022. AASTAL

1. kümme lühiülevaadet Venemaa sõjast Ukrainas

▶ Kremli eesmärgid ja eeldused, Kalev Stoicescu

▶ Sõda küberruumis, Dmytro Dubov

▶ Venemaa militaarlogistika, Ronald Ti

▶ Suuremahuline sõda ja NATO, Martin Hurt

▶ Varajane õhusõda, Tony Lawrence

▶ Sõda merel, Bill Combes

▶ Venemaa läheb sõtta, Konrad Muzyka

▶ Massihävitusrelvade küsimus, Richard Weitz

▶ Venemaa propagandasõda, Igor Gretski

▶ Lääne sõjaline abi, Tony Lawrence

2. NATO ülihelikiirusega katsumus, Richard Weitz

3. Viimase Nõukogude põlvkonna sõda: Venemaa demograafia, ühiskond ja Ukraina-vastane agressioon, Igor Gretski

4. Läänemaailma Vene-strateegia uued kontuurjooned, Dr Kristi Raik

5. Putini vastuluureriik, Sanshiro Hosaka

kõrgematel riigikaitsekursustel (KRKK) ja kõrgematel digiriigi- ja küberkaitsekursustel kokku 161 inimest. 27. septembril toimus teist korda kursuste vilistlaste konverents, mis tõi kokku üle poole tuhande kursandi.

KRKK kokku ligi 2300 vilistlase seas on omavalitsuste, äriettevõtete ja ühiskondlike organisatsioonide juhte, arste, ajakirjanikke, riigiametnikke, poliitikuid ja kõrgemaid sõjaväelasi, vähemalt kolm hilisemat peaministrit, kaks kaitseväe juhatajat ja sadakond riigikogu liiget.

Oluline muutus toimus tänavu 20. ilmumisaastat tähistava RKK välispoliitikaajakirja Diplomaatia jaoks. Kui varem ilmus ajakiri trükiväljaandena, siis 2023. aastal jätkame jooksvalt veebis, et lugejani jõuaksid värsked artiklid rahvusvahelistest sündmustest, nende tagamaadest ja tulevikuprognoosidest.

2023. a jätkub RKK-s sõja kaugemate ja lähemate mõjude analüüs. Üks konstant ilmselt ei muutu: «Ka lähitulevikus kujutab Venemaa suurt ohtu Euroopa julgeolekule peamiselt kahel põhjusel: ta ei loobu imperialistlikest ambitsioonidest (taas) kehtestada oma mõjusfäär ja kasutada selle saavutamiseks vajaduse korral jõudu ega muutu stabiilseks demokraatlikuks riigiks.» (Kristi Raik ja Martin Hurt, Euroopa julgeoleku tagamine Venemaa vastu — Eesti seisukoht) ||

Kindralite vestlusring Baltikumi julgeoleku- ja kaitsepoliitika konverentsil.

Foto: Marko Mumm / ICDS

Sõjamuuseumi aasta algas ootusega taastada pandeemiaeelne hea toimimisrutiin ja eriti külastatavus, samuti seada lõplikult paika sõjaväeorkestri toimimine sõjamuuseumi koosseisus. Aasta algus seda ka tõotas, aga alates vabariigi aastapäevast oli aasta küll kõike muud kui ootustekohane.

Sõjamuuseumi aasta ehk hauakaevaja lood

HELLAR LILL

Alanud Vene vallutussõda Ukraina vastu tõi muuseumisse rohkem külalisi. Inimesed tulid perede ja sõpruskondadega. Kuna sõda oli jõudnud nii füüsiliselt kui mentaalselt lähemale kui kunagi varem praegu elavatele inimestele, tekkis mõistetavalt eri küsimusi: milliseid

sõdu ja kuidas on ajaloos peetud; mida on sõjad tähendanud ühiskonnale; millised näevad välja relvad. Nendele küsimustele tuldi vastust otsima sõjamuuseumist.

Küsiti ka konkreetsete relvade kohta. Kui Javelinid said kuulsaks, taheti ka neid näha ja kaitseväe abiga saime muuseumisse ühe komplekti ka külastajatele näitamiseks koos vajalike selgitustega.

Kevadel hakkas päevakorda tõusma okupatsiooniaegsete monumentide teisaldamine ja ebasobivas kohas asuvate sõjahaudade ümbermatmine. Olgu siinkohal selgituseks üle korratud, et viimase paarikümne aasta jooksul on ümber maetud tuhandeid teise maailmasõja poolte – nii Saksa kui Punaarmee – langenute säilmeid. Need tulevad ennekõike välja mitmesuguste ehitustööde käigus ja mõnel juhul maeti ümber ka ebasobivas kohas sõjahauad koos vastavate hauatähiste monumentide eemaldamisega.

Eesti NSV-s hakati teise maailmasõja järel langenuid matma väljapoole kalmistuid. Keskvõimu korraldusel koondasid kohalikud võimuorganid mitmed üksikhauad nn «vennas-

haudadeks» asulate keskustesse. Lahingupaikadest või hukkamiskohtadest maeti säilmed kümmekonna aasta jooksul asulate keskväljakutele, parkidesse – eelistatult kohtadesse, kus inimesed tavatsesid koos käia.

Selliste «pühamute» rajamine oli osa ideoloogilisest kasvatustööst ja inimeste ajalooteadvuse ümberkujundamisest. Tegu oli surnute ärakasutamisega, et ideoloogilistele monumentidele anda matmispaiga puutumatus. Okupatsiooniaegsetest ideoloogilise kallakuga monumentidest võeti Eesti iseseisvumise taastamise järel jätkuva kaitse alla ainult need, mis tähistasid inimeste matmispaiku. Peamiselt on tegemist teises maailmasõjas Eesti territooriumil langenud punaarmeelastega.

Igatahes on kalmistu säilmetele palju sobivam koht kui haljasala. Ümbermatmisel koheldakse säilmeid väärikalt, arvestades langenute usulist ja kultuurilist kuuluvust. Kõigi langenute – hoolimata sellest, mis asjaoludel nad surid, millises sõjaväes teenisid või mis vormi kandsid – säilmeid tuleb austada. Ümbermatmisega vabastatakse langenud ideoloogia teenistuses olemisest ja nad saavad omale tõepoolest kalmistul viimase rahupaiga.

Ümbermatmised algasid juuni keskel Otepää sõjahauaga, mis pakkus üllatuse: monumendi juures olid tahvlid veerandsaja maetud nimega, aga ala põhjaliku

Eesti sõjamuuseumi – kindral Laidoneri muuseumi direktor

�� Viimase paarikümne aasta jooksul on ümber maetud tuhandeid teise maailmasõja poolte langenute säilmeid.

läbikaevamise järel selgus, et tegelikult polnud sinna kedagi maetud.

Esimese suurema hauatähise-monumendina eemaldamise ja ümbermatmisega oli avalikkuse ja meedia tähelepanu all Rakverre rajatava riigigümnaasiumi ees asunud sõjahaud ja hiljem suurema objektina ka Tartus Raadil asunud kompleks. Kokku matsime aasta jooksul ümber 830 inimese säilmed.

Ümbermaetud jagunevad põhiliselt nelja gruppi: vabadussõjas hukkunud punaväelased (näiteks Viljandi), 1941. aasta suvelahingutes hukkunud (Pärnu, Võsu, Emmaste, Suure-Jaani, Võhma, Pilistvere), Saksa okupatsiooni alguses hukatud (Rakvere, Pärnu, Raadi, Elva) ja 1944. aasta lahingutes hukkunud (Rakvere, Nõo, Raadi, Kärstna, Elva, Rõngu, Aakre, Vallapalu).

Viljandist vabadussõja punakaartlaste leidmine oli erandlik sündmus. Tegu oli 1940. aasta propagandamatusega. Eelmise sajandi kuuekümnendatel tekitatud «kodusõja ühishauad» olid osutunud võltsinguteks Paluperas ja Oonametsas.

Erandlik oli Viiratsi ühishaud 244 punaarmeelasest sõjavangi säilmetega. See oli ka ainuke algne matmispaik, teised olid kõik eri aegadel pärast teist maailmasõda rajatud ümbermatmiskohad, kuhu mõnikord maeti vägagi robustselt lagunenud surnukehasid ümber algsest hauast osade kaupa välja sikutades ja neid suvaliselt kirstude vahel jagades.

Vallapalus olid matjad visanud oma ilmselt ühismajandist selleks tööks eraldatud viis paari kummikuid töö lõppedes kolme peotäie asemel hauda punaarmeelaste kirstudele. Nõukogudeaegne dokumentatsioon vastab pinnasest leitule üksikjuhtudel – see erand kinnitab reeglit, et tegelikult ei saa uskuda andmeid, mis on kantud näiteks ka kultuurimälestiste riiklikku registrisse. Et võltsingute suurust ja süsteemsust hoomata, tasuks lugeda sõjamuuseumi arheoloogi Arnold Undi artiklit Akadeemia 2017. aasta juuninumbrist. ||

Uueveski kalmistult väljakaevatud surnukehad maeti ümber Viljandi metsakalmistule.

Foto: Elmo Riig / Sakala / Scanpix

Kuidas «lugu» teeb eksponaadi

Muuseum sattus taas uudiste keskmesse kurikuulsa Narva tanki muuseumisse saabumise tõttu. Koos tankiga saabus ka rohkelt külastajaid: esimesel n-ö Narva tanki nädalavahetusel käis muuseumis ligi 3000 inimest, neist suurem hulk vene emakeelega inimest.

Aga suurem osa vaatas ka ülejäänud ekspositsiooni ja sealhulgas tutvus teist maailmasõda tutvustava osaga. Loodetavasti said need, kes veel Venemaa poolt suure isamaasõja narratiivi kütkeis, ka uue vaate teise maailmasõja ajaloole.

Tegelikult on tank T-34/85 – täpselt samasugune kui nn Narva tank, mõnevõrra paremaski korras – sõjamuuseumi ees kõigile huvilistele juba aastaid näha olnud. See on heaks näiteks, kuidas «lugu» teeb eksponaadi. Suuresti tänu sellele, et sõjamuuseumist oli palju avalikkuses juttu, tuli ka aastane külastajaterekord – 33 000.

Peale sõjahaudade ja tankide on sõjamuuseum muidugi tegelnud ka muuseumitöö traditsiooniliste valdkondadega. Püsinäituse osana valmis Eesti riigikaitset ja selle põhimõtteid sõdade vahelisel ajal ja alates taasiseseisvumisest tutvustav «Oma vägi». Kaitseväe aastapäeval toimunud avamistseremoonial olid teiste seas kohal kaitseväe juhataja ja vana sepp Ivan Orav.

Uueks sai ka Johan Laidoneri isikunäitus. Oleme korrastanud, diginud ja täiendanud muuseumikogu –mahukaim oli senise kaitseliidu ajalookogu vastuvõtmine. Koos Balti kaitsekolledžiga korraldatud rahvusvaheline sõjaajalookonverents «Vastupanuvõitlus Balti riikides teise maailmasõja ajal ja pärast sõda» pälvis nii esinejatelt kui kuulajatelt tunnustava hinnangu. Ilmus 10. sõjaajaloo aastaraamat «Minevik – sõjamehe teejuht».

Muidugi edendame ka kõrgetasemelist sõjaväemuusikat! ||

Kurikuulus Narva tank alustas teekonda Tallinna poole.

Foto: Sergei Stepanov / ERR / Scanpix

Scoutspataljoni Bravo soomusjalaväekompanii tegev- ja reservväelased harjutavad tankimiinide paigaldamist lisaõppekogunemisel Okas Sirgala harjutusväljal 26. septembril 2022. Scoutspataljon on alalises valmisolekus üksus, mis on valmis minema mõne tunniga ükskõik kuhu.

Foto: Raiko Jäärats / kaitsevägi

Väljaandja kaitseväe peastaabi strateegilise kommunikatsiooni osakond

Teostaja küberväejuhatuse strateegilise kommunikatsiooni keskus

Koostas ja toimetas Heiki Suurkask

Keeletoimetas Diina Kazakova

Kujundas Ivo Sokka

Kaanepilt Rodrigo Abd / AP / Scanpix

Trükkis Spin Press

ISSN 2613-3334