Kaitseväe aastaraamat 2019

SISUKORD

4. HEA KAITSEVÄE AASTARAAMATU LUGEJA!

Martin Herem

6 VENEMAA JULGEOLEKUPOLIITILISED JA SÕJALISED ARENGUD 2019. AASTAL

Luurekeskus

16. 20 AASTAT EESTI ÕHURUUMI KONTROLLI

Alari Tihkan

20 MEREVÄE VAATEVÄLI EI PIIRDU HORISONDIL OLEVAGA

Jüri Saska

24. SÕJAVÄELISTE JUHTIDE VÕIMESTAMINE HARIDUSE KAUDU

Enno Mõts

26. KAITSEVÄE TEADUS- JA ARENDUSTEGEVUSEST

Raul Järviste ja Kairi Talves

32. KAITSEVÄE ÕPIKOGEMUSED

Tiit Paljak

36. SOTSIAALMEEDIA KUI PEAMINE INFOALLIKAS

Karl Alfred Baumeister

40. KAS «PÄRIS» AJATEENISTUSE LÕPP?

Vahur Karus

44. ESINDUSMEHED KUPERJANOVI JALAVÄEPATALJONIS

Sander Mändoja

48. OKAS PANI TAGALAPATALJONI KIIRREAGEERIMISE PROOVILE

Indrek Lilleorg

52. OKAS 2019: MIDA ÕPPISIME JA KUIDAS EDASI?

Mart Sirel

56. KEVADTORM 2019 ARVUDES

Ingrid Mühling

60. LIITLASTE AASTA EESTIS

Paul Clayton

64. TRACTABLE 19 – MIDA SEE MEILE TÄHENDAS?

Toomas Susi

68. MEHITAMATA MAISMAASÕIDUKID MALI OPERATSIOONIL

Taavi Karotamm

72. KAITSELIIT – ISESEISVA KAITSEVÕIME ALUSTALA

Riho Ühtegi

76. ERIÜKSUS RESERVI VÄLJAÕPETAJANA

Margus Kuul

80. KAITSEINVESTEERINGUTE KESKUS – EESTI SUURIM EHITAJA

Kusti Salm

84. NFIU – EESTI JA NATO VAHENDAJA

Mart Vendla

Kaitseväe aastaraamat

ka veebis: https://issuu.com/kaitsevagi

In english: https://issuu.com/kaitsevagi

88. RESERVARMEE KEHALINE VALMISOLEK POLE ISEENESEST MÕISTETAV

Mikk Sarik

90. EROK VALMISTUB RAHVUSVAHELISEKS EESISTUMISEKS

Ingrid Mühling

94. AJATEENIJATEST MEEDIASÕDURID

Raiko Jäärats

HEA KAITSEVÄE AASTARAAMATU LUGEJA!

Martin Herem kindralmajor, kaitseväe juhataja

Teie käes olev kaitseväe aastaraamat 2019 püüab anda põgusa ülevaate lõppenud aasta kaitseväe arengust, mille põhjal saab tuletada kaugemaid arenguperspektiive. Suuri üllatusi või sensatsioone siit ei leia. Raskest rauast või aukartustäratavatest lahinguvõimetest on juttu vähe.

Pigem annab raamat ülevaate praegusest Eesti sõjalisest mõttelaadist ja nüüd juba 28 aasta jooksul tekkinud sõjaväekultuurist. Alustasime ju kaitseväe arendamist 1991. aastal peaaegu nullist, kui vähesed asjatundlikud ohvitserid ja igas suunas rebiv entusiasm välja arvata.

Nüüd võin öelda, et oleme kujunenud asjatundlikuks rahvaväeks. Sellest räägivad artiklid ajateenistusest, õppekogunemisest, õpituvastustest ning loomulikult sõjalisest haridusest. Ometigi ei saa me kõige saavutatuga rahul olla. Teha ja parendada on palju.

Praegu valmistame just ette riigikaitse arengukava, mis visioniseerib väga kindlas arvude keeles meie arenguperspektiivi aastani 2030. See on pikk aeg, kuid peame selles rahalises raamistikus, mille ühiskond meile on eraldanud, olema maksimaalselt efektiivsed ja avatud. Meie vastane peab mõistma, et oleme tõepoolest oma kaitsevõimelt „siil”.

Meie pikk rahvaarmeeks kujunemise protsess on andnud meile kogemuse ja oskused, mida jagada oma liitlastega. Eesti kaitseväelastel on oma liitlaste hulgas alati „oht” sattuda tähelepanu keskpunkti, kui jutt läheb reservväe või elukutseliste kaitseväelaste ettevalmistamisele.

Tõenäoliselt on selle põhjuseks meie kohusetundele rajatud sõjaline riigikaitse reaalselt toimiv jõud, mitte aga Eestile ainuomane tarkus või õnnestumine. Praegu toimiv kaitsevägi ei ole loomulikult tekkinud viimastel aastatel. Selle poole on püüeldud kaitseväe loomisest alates.

Ajapikku on kujunenud kogemus ja haritus, mis ühiskonna tunnustuse ja toetuse najal on saavutanud tänapäeva taseme. Meil on kodanikel põhinev kaitsevägi, mida saab väga lühikese aja jooksul riigi kaitseks rivvi seada. See julgustab. Mõõdukat enesekindlust toetab sealjuures meie sõjateaduse areng. Me ei õpi enam alati vigadest, vaid suudame aina rohkem asjaolusid arvestada ja selle põhjal otsustada.

Tasakaalukat arengut tõestavad ka taristu arendamise poole astutud sammud. Kui vahel tekibki kahtlus, kas me mitte liiga toretsevalt oma ressursse betooni ei vala, siis tuleb meenutada nii kümne aasta tagust aega – taristu puudumisel lagunes mõni relvasüsteem sama kiiresti kui teisest otsast parandada suudeti. Elavjõud ja selle moraal sealhulgas.

Raha betooni valada on kahju, kuid oma varasemaid vigu meenutades on mõistlik tagada nii inimestele kui ka relvasüsteemidele head elutingimused. See on üks osa kaitsetahtest ja kaitsevõimest. Mul on alati hea meel, kui astun üle mõne uue kasarmu saunaukse ja meenutan kohutavaid barakitüüpi sõdurite eluasemeid 20 aastat tagasi.

Kaitsevägi on osa ühiskonnast ja inimesed annavad meile tuge, et oma tööd hästi teha. Ja see on nii moraalne kui ka reaalne õlatunne.

Ka entusiastlikust „NATO interoperabiilsuse” (koostöövõime) või Balti koostöö unelmast oleme mitu reaalset sammu edasi astunud. Meil on sõjaliselt toimivad ühised juhtimissüsteemid ja arusaam terve regiooni kaitse võimalustest. Jätkuks nüüd vaid vahendeid, tahtmist ja … aega.

Olen alati toonitanud, et kaitsevägi on osa ühiskonnast ja inimesed annavad meile tuge, et oma tööd hästi teha. Ja see on nii moraalne kui ka reaalne õlatunne.

Kui kaitseväge usaldab üle 80 protsendi Eesti inimestest ja ettevõtjad saadavad missioonisõduritele oma tooteid ja säilitavad reservõppekogunemistele tulevatele reservväelastele täispalga, siis saan mina vaid tänulikult nende ees selle toetuse eest kummardada. Teisalt annab see jõudu, et edasi pingutada ja usaldust õigustada.

Aastaraamat on üks osa kaitseväe tegevuse aruandest Eesti inimestele.

Head lugemist ja kaasamõtlemist!

VENEMAA JULGEOLEKUPOLIITILISED JA

SÕJALISED ARENGUD 2019. AASTAL

Venemaa Föderatsiooni (VF) julgeolekupoliitika jätkas omaaegse välisministri Jevgeni Primakovi 1996. aastal sõnastatud revisionistlikku ehk multipolaarse maailma kontseptsiooni rõhutavat lähenemist rahvusvahelistes suhetes. Selline kontseptsioon on tegelikult katse revideerida olemasolevat rahvusvahelise kogukonna aktsepteeritud ja toimivat süsteemi välispoliitiliste (vajaduse korral ka sõjaliste) jõupingutustega.

Vastandumine lääneriikidele ja rahvusvahelise julgeolekuarhitektuuri järkjärguline lammutamine kannab endas eesmärki suurendada VF-i kui „kolmanda Rooma” rolli maailmapoliitikas. Kreml käsitleb taolist lähenemist „ajaloolise õigluse” taastamisena, likvideerides NSV Liidu kokkukukkumise järel tekkinud „ebaõiglase” olukorra, kus nõrgestatud VF-l puudus sõnaõigus uue julgeolekukeskkonna kujundamisel.

TEGEVUS RAHVUSVAHELISEL AREENIL

Ühest küljest on jätkunud konfrontatsioon lääneriikidega, eelkõige USA-ga. Võrreldes eelmiste aastatega võib suhteid USA-ga iseloomustada kui status quo’d, sest põhimõttelisi muutusi toimunud ei ole.

Aktsendina on lisandunud USA poolt VF-i vastu suunatud sanktsioone ja taganetud on 1987. aastal sõlmitud keskmaa tuumajõudude lepingust INF.

Teisest küljest on VF-l õnnestunud taastada liikmelisus Euroopa Nõukogus, üle mitme aasta on jätkunud nn Normandia formaadis kõnelused konflikti lahendamiseks Ida-Ukrainas. President Vladimir Putin on kahepoolselt kohtunud mitme Euroopa riigi liidriga, mis viitab nii bilateraalsete suhete arendamise edusammudele kui ka kaudsemalt ELi ühtsuse murendamise edukusele.

VF on tagasi Aafrikas. Esmajoones on VF huvitatud nendest Aafrika maavaradest, mida tal endal piisavalt ei ole või mille varude kontrolli alla saamisest geopoliitiliste kaalutluste tõttu huvitatud ollakse (nafta ja maagaas). Endiselt on olulisel kohal relvaeksport (Suhhoi ja MiG-tüüpi lennukid, Mi-tüüpi kopterid, raketitõrjesüsteemid Pantsir-C1, Kornet-E, Tor-M2E, tankid, soomustransportöörid ja käsitulirelvad).

Rosoboroneksport teatas juba 2019. aasta alguses, et sõjalises ja tehnilises koostöös osalevatel VF-i ettevõtetel on käsil mitu suurt projekti, mistõttu pälvis VF relvaekspordi jaoks 2019. aasta tiitli „Aaf-

luurekeskus

rika aasta”. Märkimist väärib, et Kremli tähelepanufookus on nihkumas Põhja-Aafrikast tasapisi Sahara-tagustesse riikidesse, et taastada NSVL-aegseid positsioone ka mandri selles osas.

Suuresti propagandistlikus võtmes markeeris nn pööret itta 2.–5. septembrini Vladivostokis toimunud viies Ida majandusfoorum. Maailmale presenteeriti seda kui riikliku poliitika sümbolit, mille eesmärk on integreerida VF kõige kiiremini kasvavate turgudega olukorras, kus USA ja Hiina majanduslik telg on hävinud ja rahvusvahelisel areenil kujuneb välja multipolaarne maailm.

Vaatamata kõlavatele loosungitele oli Kremli peamine eesmärk meelitada majandusfoorumiga investeeringuid stagneerunud majandusega VF-i kõige vähemarenenud piirkonda elik Kaug-Itta. Teisalt püüti demonstreerida lääneriikidele, et viimaste rakendatavad sanktsioonid ei kanna soovitud vilja ja VF jätkab sõltumatut, vaid omaenda huvidest lähtuvat poliitikat. Samale tendentsile viitab ühisõppuste kasvav korraldamine Hiina relvajõududega.

VF-i tegutsemine Arktikas on võrreldes teiste piirkonna riikidega (nn Arktika viisik) selgelt kõige jõulisem. VF on väljendanud ambitsiooni suurendada talle kuuluvat majandusvööndit laiemaks kui ÜRO mereõiguse konventsiooniga (UNCLOS) ettenähtud 200 meremiili. Selleks peab VF esitama ÜRO erikomisjonile geoloogilised tõendid, et tema

SISERIIKLIKUD ARENGUD

mandrilava ulatub konventsiooniga sätestatust kaugemale, ja esitama siis vastava taotluse.

Võimaluse enda tahtmist läbi suruda annab asjaolu, et rahvusvaheline õigus peale UNCLOS ühtegi konkreetselt just Arktika õiguskorda reguleerivat lepingut ei tunne. Seega vajab VF ÜRO-s eelkõige poliitilist toetust.

KAITSEKULUTUSED JA RELVAHANKED

Kaitseminister Sergei Šoigu sõnul oli 2019. aasta lõpuks modernse relvastuse osakaal VF-i relvajõududes 68,2%. Sellega saavutati tegelikult 70 protsendi modernse relvastuse osakaalu „verstapost”, mis seati 2012. aastal, kui kinnitati eelmine riiklik relvastusprogramm.

Kuigi on küsitav, mida täpselt tähendab „modernne” (kas lääne tehnikaga ekvivalentne või relvastusprogrammi ajal tarnitud uued platvormid?), siis on selge, et möödunud relvastusprogrammi (2011–2020) raames pöörati ringi relvajõudude enam kui 20 aastat kestnud lagunemine ja alarahastamine.

Samas ei ole suudetud likvideerida kaitsetööstuse süsteemseid puudusi, nagu ülepaisutatud struktuur, puudujäägid tootmise tehnilises võimes ja oskusteabes, korruptsioon jne. Seetõttu on kaitsetööstusel igal aastal vaja rahalist subsideerimist võlgade katteks, selle asemel et uut tehnikat ettenähtud koguses valmistada.

Atlandi Nõukogu Euraasia keskuse vanemteadur Anders Åslundi tähelepanekute kohaselt põhineb Putini rajatud süsteem klannikapitalismil, mille põhiolemuseks on autoritaarsus ja kaitsmata omandiõigused. See süsteem tugineb „neljale võimuringile”:

1. presidendi Leningradi-aegsed lapsepõlvesõbrad (Arkadi ja Boris Rotenberg, Oleg Deripaska);

2. presidendi sõbrad KGB aegadest, nn silovikid (Igor Setšin, Viktor Ivanov);

3. presidendi kolleegid Peterburi linnavalitsusest (Dmitri Medvedev);

4. ülemaailmne offshore-süsteem, mis ühest küljest tagab VF-st välja kanditud varade turvalisuse ja teisalt vajaduse korral võimumehhanismide õlitatuse.

VF-i võib käsitleda näitena allakäigul olevast riigist, kus võimu erisugused parameetrid lagunevad eri kiirusega. Kõige raskem on demograafiline olukord, majandus on stagnatsioonis ja ilmselt on administratiivsete meetoditega turgutamise võimalused ammendumas. Riigivõim jätkab püüdlusi, et saada kontrolli alla teabelevi, sealhulgas internet. Samuti jätkub kodanikuvabaduse, teiste seas poliitilise organiseerumise, väljendus-, kandideerimis- ja valimisvabaduse piiramine.

Ehkki Putini režiim on ratsionaalne, informeeritud ja varustatud kõige vajalikuga, on presidendi populaarsus selges languses ja seega kahaneb ka teda toetav valijaskond. Seega võib Putin võtta võimul püsimiseks tõsisemaid riske välispoliitilises plaanis.

VF-i ühiskonnas tervikuna ja kitsamalt Putinit ümbritsevas võimuringkonnas on üha akuutsem küsimus, mis saab pärast 2024. aastat, kui Putin peaks kehtiva põhiseaduse kohaselt presidendi ametist loobuma.

Üha ebatõenäolisem on Putinile võrdväärse järglase ametisse nimetamine ning pigem taandub praegune president uuele ametikohale (olgu selleks formaalselt peaminister, föderatsiooninõukogu esimees või midagi muud), kust halli kardinalina riigi tegeliku juhina jätkata.

Relvastusprogrammide prioriteet on tuumavõime alalhoid ja moderniseerimine – tuumatriaadis soovitakse 2024. aastaks saavutada 100-protsendiline modernse relvastuse osakaal (praegu väeliikide kõrgeim – 82%).

Kuid juba vaadatakse ka kaugemasse tulevikku, aastasse 2030 ja edasi, kui soovitakse keskenduda mehitamata relvasüsteemide arendamisele; laser- ja hüperhelikiirusel toimivate relvade arendamisele ja relvastuse kandeplatvormide ühildamisele. Nii mõnigi nendest relvasüsteemidest on juba praegu katsefaasis.

ARENGUD VÄELIIKIDES

Jätkus maavägede relvastamine uue varustuse ja tehnikaga. Relvastusse võeti moderniseeritud tanke, soomukeid, side- ja elektroonilise sõjapidamise (EW) süsteeme ning kaudtulevahendeid. Endiselt saadeti sõjaväelasi Süüriasse (näiteks Leningradi oblastis paiknevast 138. üksikust motolaskurbrigaadist) ning Süüria kogemusi integreeriti väljaõppesse.

Eelmisel aastal jõudis lõpule kõigi maavägede 12 raketibrigaadi ümberrelvastamine uute ja võimekamate Iskander-M süsteemidega, mis vahetasid välja Totška-U süsteemid. Viimane ümberrelvastatud koondis oli 20. üldväearmee Kurskis asuv 448. raketibrigaad.

Aasta jooksul sai Lääne sõjaväeringkond (SR) juurde ligi 90 ühikut soomustehnikat, sealhulgas üle 40 tanki T-72B3M, umbes 35 jalaväe lahingumasinat BMP-2M, 10 jalaväe lahingumasinat BMP-3 ja soomustransportööri BTR-80. Sellega on Lääne SR-s moodsa relvastuse osakaal jõudnud 62,9%-ni.

Lääne SR 20. ja 6. üldväearmee kasutusse võeti automatiseeritud juhtimissüsteem (ASUV) Akatsija-M. Esimeses tankiarmees oli see eksperimendina kasutusel juba varem. Süsteem võimaldab samal ajal kasutada kõike sideviise, sealhulgas kosmose-, satelliit-, raadiorelee- ja traatsidet.

Süsteemi on integreeritud luurevahendid, sealhulgas satelliidid ja UAS-d, mis võimaldab reaalajas pidevalt saada ja analüüsida andmeid hetkeolukorra kohta. ASUV katsetamine näitas, et elektroonikaga saab väidetavalt lahingujuhtimistsüklit lühendada rohkem kui kaks korda. Peale selle on 6. armee koosseisu tarnitud 10 juhtimispunkti APE, mis asub veokil Kamaz 63501 ning on varustatud GLONASS-navigatsioonisüsteemi, audio-videoseadmete, avatud ja suletud side- ja videokonverentsiseadmetega.

20. armee õppusel kasutati esimest korda operatiiv-taktikalist EW kompleksi Palantin, mis on

mõeldud vastase lühilaine ja ultralühilaine raadio- ning mobiilside mahasurumiseks ning raadioelektrooniliseks luureks. Kompleksil on olemas funktsioon, mille abil saab mitmesuguseid EW komplekse ühtsesse süsteemi integreerida.

Õhu-dessantvägede üksustesse saabus 289 ühikut tehnikat: üle 9000 langevarjusüsteemi D-10 ja Arbalet, 203 ühikut soomustehnikat, üle 200 auto jm sõiduvahendi (ATV-d, mootorsaanid).

76. ründedessantdiviis sai kolmanda pataljonikomplekti dessandi lahingumasinaid BMD-4M ja soomustransportööre BTR-MDM. Väljaõppes osales kalendriaasta jooksul 2018. aastal formeeritud 124. tankipataljon. Ujumisvõimetut tehnikat aidati õppustel üle veetakistuste, kasutades pontoonsilla tükke praamidena.

Eelmisel aastal jõudis lõpule kõigi maavägede 12 raketibrigaadi ümberrelvastamine uute ja võimekamate Iskander-M süsteemidega, mis vahetasid välja Totška-U süsteemid.

Õhu-kosmosevägedes (ÕKV) jätkas kauglennuvägi patrullide tegemist maailma merede ja ookeanite kohal, et demonstreerida kohalolu ning heidutusvõimet. Nii nagu varasematel aastatel olid strateegilised pommitajad tööriistaks VF-i militaardiplomaatias, näiteks saab tuua strateegiliste pommitajate Tu-160M siirmise Lõuna Aafrika Vabariiki Waterkloofi lennuväljale, samuti õhutõrjekompleksi S-400 siirmise Serbiasse ühise õhukaitseõppuse käigus.

Aasta märkimisväärseimad ÕKV osalusega õppused olid Okeanski Štšit, Tsentr, Grom, Štšit Sojuza.

Endiselt arendati integreeritud raketikaitsesüsteemi (püüdurraketid, eelhoiatusradarid ja satelliidid, juhtimis- ja käsuahel). Plessetski kosmodroomilt lasti orbiidile raketikaitse eelhoiatussüsteemi kolmas satelliit Tundra. Toimusid ka raketikaitse Voronež-tüüpi eelhoiatusradarite ehitustööd Olenogorskis ja Vorkutas, mis plaanide kohaselt alustavad tööd vastavalt 2022. ja 2021. aastal. Peale selle ehitatakse uued eelhoiatusradarid Krimmi Sevastopolisse ning Peterburi piirkonda Ragozinkasse.

Edasi mindi strateegiliste pommitajate Tu-95MS ja Tu-160 moderniseerimisega versioonideni Tu95MSM ja Tu-160M (M1). Uuendatud avioonikaga lennukeid saab relvastada tiibraketiga H-101.

Kindralstaabi ülema armeekindral Valeri Gerassimovi sõnul käivitati strateegilise pommitaja Tu160M2 seeriatootmine. Lennukil on uus avioonika, uued mootorid (pärast 25-aastast pausi taaskäivitati NK-32 mootorite tootmine) ja uus relvastus.

Aastaks 2035 on kavas toota 50 lennukit ning moderniseeritakse ka olemasolevad Tu160 ja Tu160M (M1) versioonini M2. 2019. aasta jooksul anti ÕKV-le üle viis moderniseeritud pommitajat Tu95MS ja Tu160M.

Septembris tegi Uljanovski lennukiehitustehases esmalennu tankerlennuki IL-78M moderniseeritud versioon IL-78-2 (IL-78M2). Moderniseerimise käigus pikendatakse lennuki avioonika, sideseadmete ning kaitsevahendite uuendamise kaudu olemasolevate IL-78M-de lennuressurssi. Aasta jooksul anti üle kaks moderniseeritud transpordilennukit Il-76MD-M. Kavas on 41 IL-76MD moderniseerimine versioonini IL-76MD-M.

Transpordilennuväele anti aasta jooksul üle kolm Uljanovski lennukiehitustehases seeriaviisi toodetud lennukit IL-76M-90A. Varem esitletud tootmisplaan 36 IL-76M-90A kohta aastani 2022 vaadatakse tõenäoliselt üle, kuna lennukite tootmine on osutunud kallimaks kui algul planeeritud.

Riikliku relvastusprogrammi raames jätkus lennukipargi uuendamine, mille käigus asendatakse järk-järgult hävituslennuväepolkude olemasolevad vanema põlvkonna hävitajad uute ja/või moderniseeritud versioonidega. 2019. aasta jooksul lõpetati Lääne SR-s Hotilovo hävituslennuväepolgu Su-35S eskadrilli komplekteerimine, Kesk SR-s Šagoli segalennuväepolgu ümberrelvastamine ründepommituslennukitelt Su-24M Su-34-dele.

Leningradi oblastis 1489. õhutõrjepolgus asus lahingvalvesse õhutõrjesüsteem S-400, mis lisandus ka 1490. õhutõrjepolgu relvastusse. Kaliningradis 1545. õhutõrjepolgus asus lahinguvalvesse esimene kahest S-400 divisjonist. Ida SR õhukaitseväed said esimest korda relvastusse õhutõrjesüsteemi S-300V4.

Kaitseministeeriumile anti üle esimene õhutõrjesüsteemi S-350 komplekt, millest saab õppevahend Žukovi-nimelises õhu-kosmosekaitse akadeemias Tveris. Balti laevastiku 11. armeekorpuse 22. õhutõrjepolk relvastati ümber õhutõrjesüsteemiga Tor-M2.

Ettevõte Kronštadt alustas keskmaa-ründe-UAS Orion seeriatootmisega. Augustis sooritati pikamaaründe-UAS Ohhotnik esmalend, 2024. aastal

luuakse lääne ja lõuna strateegilisel suunal Ohhotniku üksused. Süürias ja õppusel Tsentr katsetati keskmaa-UAS Orlan-30. Peale selle tahetakse moodustada Lääne SR Šatalovosse UAS rühm, mille relvastuses on keskmaa-UAS Forpost-R ning hiljem ka pikamaaründe-UAS Altius.

RELVAJÕUDUDE ÕPPUSED

Olulisimaks väljaõppesündmuseks oli Kesk SR-s peetud juhtimis- ja staabiõppus Tsentr, kus osales suur hulk välisriikide sõjaväelasi Hiinast, Pakistanist, Kõrgõzstanist, Indiast, Kasahstanist, Tadžikistanist, Usbekistanist. VF-i Euroopa osas osales 12 950 isikut (VF-st 10 700, välisriikidest kuni 2250), 250 tanki, 450 lahingumasinat ja soomustransportööri, 200 suurtükiväe- ja reaktiivtulesüsteemi.

Olulisimaks väljaõppesündmuseks oli Kesk SR-s peetud juhtimis- ja staabiõppus Tsentr, kus osales suur hulk välisriikide sõjaväelasi Hiinast, Pakistanist, Kõrgõzstanist, Indiast, Kasahstanist, Tadžikistanist ning Usbekistanist.

Kokku oli õppusega seotud 128 000 isikut, 20 000 ühikut relvastust ja tehnikat, 600 lennuvahendit ning 15 laeva. Märkimisväärseim tegevus oli 98. õhudessantdiviisi polgu õhudessant ja 31. üksiku ründedessantbrigaadi kogu koosseisu kopteridessant Donguzi harjutusväljakul demonstratsioonharjutuse käigus. Tsentrile järgnes tuumajõudude strateegiline juhtimis- ja staabiõppus Grom, kuhu oli kaasatud umbes 12 000 sõjaväelast.

Samuti toimus Mulino harjutusväljakul VF-i ja Valgevene ühendväegrupeeringu koostööõppus Štšit Sojuza. Lääne SR territooriumil peetud õppustest olulisimad olid veel 76. ründedessantdiviisi polgutaseme õppus Strugi Krasnõjes, milles osales 1500 sõjaväelast ja 100 ühikut tehnikat ning üldväearmee polgutaseme õppus Luugal, milles lõi kaasa 1500 sõjaväelast ning 600 ühikut tehnikat, mida juhtis armeetasandi juhtimisbrigaad ning millele andsid õhutoetust 6. õhuväe ja õhukaitse armee lennuvahendid.

ÜLEVAADE KAITSEVÄE OPERATSIOONIPIIRKONDADEST

luurekeskus

AFGANISTANI KONFLIKT

Kui 2017. ja 2018. aastal olid Talibani sõnul nende peamisteks vastasteks Afganistanis viibivad rahvusvahelised jõud, siis 2019. võitlushooaja strateegilises lahinguplaanis Al-Fath konkreetset sihtmärki ei sõnastatud.

Afganistan

Sellegipoolest püsis Talibani strateegiline eesmärk sama: saavutada ainuvõim islamiemiraadina Afganistanis. Taliban on säilitanud kõrge lahingutempo, keskendudes maapiirkondades agressiivselt uute territooriumide hõivamisele. 2020. aasta jaanuari seisuga kontrollib Taliban ligi 50% Afganistani territooriumist. Valitsusvägede (ANDSF) tugipunktid on säilinud valdavalt suuremates linnapiirkondades (Kabul, Mazar-i-Sharif jne).

2018. aastal alanud rahukõnelused USA ja Talibani vahel Kataris Dohas jätkusid ka 2019. aastal. Talibani peamiseks nõudmiseks on koalitsioonivägede lõplik lahkumine Afganistanist. USA soovib omalt poolt Talibanilt garantiisid, et Afganistanis ei saaks tegutseda rahvusvahelised džihadistlikud rühmitused. Afganistani valitsus on seni rahukõnelustest eemale jäetud. Kõnelused võimaliku rahu üle saavad Talibani nõudmisel alata alles pärast koalitsioonivägede riigist lahkumise ajakava kokkuleppimist.

IRAAGI KONFLIKT

Aasta algas poliitiliselt keeruliste katsumustega värskele valitsusele: kompromissikandidaadiks osutunud peaminister Adil Abdul-Mahdil oli raskusi valitsuskabineti moodustamisega ning viimased ministripositsioonid kinnitas parlament alles juuni lõpus.

Iraagi eliitüksuse Counter Terrorism Service’i komandöri tegelik tagandamine septembri lõpus sai päästikuks laialdastele meeleavaldustele Kesk- ja Lõuna-Iraagis. Meeleavaldajad nõuavad 2003. aastast paigas olnud poliitilise süsteemi asendamist, korruptsiooni vastu võitlemist, majandusliku olukorra parandamist ja reforme ning elutähtsate teenuste kättesaadavuse parandamist. Abdul-Mahdi võttis meeleavalduste verise mahasurumise eest vastutuse ning astus novembri lõpus tagasi, juhtides samas siiani Iraagi vahevalitsust.

2019. aasta esimeses pooles tehti Daishi-vastases võitluses korralikke edusamme ning terrorismirünnakutes hukkunute arv oli viimaste aastate madalaim. 2019. aasta lõpus võttis julgeolekuolukord järsult pöörde halvenemise poole, kui Kata’ib Hizbullah’ toetajad ründasid Bagdadis asuvat USA saatkonda.

2020. aasta esimesel nädalal süvenes kriis veelgi, kui USA tappis Reaper-drooniga Bagdadi lennuvälja lähistel Iraani revolutsioonikaardi eliitüksuse Quds komandöri Qassem Suleimani ja Iraagi vabatahtlike paramilitaarsete rühmituste (PMF / Hashd al-Shaabi) asekomandöri Abu Mahdi al-Muhandise. Suleimani ja al-Muhandise tapmisele järgnes Iraani „nägu päästev“ ohvriteta raketirünnak Iraagi territooriumil asuvatele USA baasidele.

Julgeolekuolukorra ning ohutaseme märkimisväärse halvenemise tõttu peatati ajutiselt nii NMI (NATO Mission Iraq, ee NATO väljaõppemissioon) kui ka OIR (Operation Inherent Resolve, USA Daishi-vastane missioon) töö Iraagis ning suurem osa koalitsioonivägede teenistujatest siirdi Kuveiti.

MALI KONFLIKT

2012. aastal Põhja-Mali tuareegide ülestõusuna puhkenud konflikt on aastaks 2020 võtnud märksa ulatuslikumad mõõtmed. Ühest küljest on vägivald üha rohkem levinud üle riigipiiride Burkina Fasosse ja Nigerisse. Teisalt pole tegemist enam pelgalt poliitiliselt motiveeritud konfliktiga: Saheli kriisis on omavahel tihedalt läbipõimunud poliitilised probleemid, mitmesuguste etniliste kogukondade vastuolud ja islamistlike terrorirühmituste ambitsioonid.

2015. aastal sõlmitud rahulepe valitsuse ja mässuliste vahel seisab õigupoolest paigal ning rahvusvaheliste julgeolekujõudude, eelkõige operatsiooni Barkhane ja ÜRO stabiliseerimismissiooni MINUSMA tegevusest hoolimata on olukord halvenenud. Saheli endeemilisi probleeme oskuslikult ära kasutades on kohalikud Al-Qaida ja Daishiga seotud terroristlikud rühmitused 2019. aastal oma tegutsemispiirkondi laiendanud ja demonstreerinud, et on võimelised korraldama üha keerulisemaid rünnakuid.

Olukorra halvenedes on kasvanud elanikkonna rahulolematus keskvalitsuse, operatsiooni Barkhane ja teiste rahvusvaheliste julgeolekujõududega. Lääneriikide vastaseid meeleolusid ära kasutades ja neid omalt poolt tagant õhutades on VF tihendanud koostööd Maliga ning sõlminud juunis 2019 Maliga ka sõjalise koostöö lepingu.

Aafrika välispoliitiline olulisus VF-i jaoks on tõusnud; laiemas vaates jääb VF-i seotus Malis veel siiski üsna madalale tasemele ning tõsiselt võetavat alternatiivi koostööle läänega riik pakkuda ei suuda. Prantsusmaa, teised lääne partnerid ja Saheli riigid on tõotanud 2020. aastal veel enam koostööd tugevdada: nii lääs kui ka Saheli riigid mõistavad, et rahvusvaheliste jõudude abita oleks olukord piirkonnas veelgi halvem.

20 AASTAT EESTI ÕHURUUMI KONTROLLI

Alari Tihkan

Õhuoperatsioonide juhtimiskeskuse (ÕJKe) uus hoone Tallinnas avati pidulikult 10. jaanuaril 2020. aastal. Seni regiooni operatsioone hallanud kolme Balti riigi ühine keskus Karmėlavas Leedus lõpetas oma töö 2019. aasta lõpus ning selle ülesanded kandusid üle kolme Balti riigi eraldiseisvatele keskustele Tallinnas, Lielvārdes ja Karmėlavas.

Ingliskeelse lühendiga CRC Tallinna (Control and Reporting Centre Tallinn) avamine on silmapaistvaks verstapostiks Eesti õhuväe arenguloos, mille puhul on asjakohane teha kokkuvõttev tagasivaade õhuoperatsioonide korraldamisele Eestis peaasjalikult just viimase kuue aasta vältel, mil siinne õhuturbe ja -kaitse võime oluliselt kasvanud on.

Õhuseiredivisjon asutati 1998. aastal ja selle allüksuse õhuoperatsioonide juhtimiskeskuse eelkäija õhusuveräänsuskeskus 2000. aastal. Esialgu tehti vaid õhuseiret ja seda väikeste meeskondadega ning piiratud mahus. Tuvastatud õhupilti loodi tsiviilradarite ja ühe nõukogudeaegse primaarradari P-37 andmete põhjal.

2001. aastal mindi üle ööpäevaringsele lahinguvalve rütmile ning alates sellest ajast pole õhuruumi seiramine Eestis katkenud. Alates 2003. aastast on Eesti õhuseiresüsteemi lisandunud mitu ajakohast primaarradarit, mis praeguseni annavad hea ülevaate meie ja lähiümbruse õhuruumis toimuvast. Aastal 2009 saavutati ka hävitajate juhtimis- ehk sihitusvõime.

Uue kõikehõlmava NATO õhuoperatsioonide juhtimissüsteemi ACCS (Air Command and Control System) arendusega otsustati 2012. aastal, et tuleviku suund Balti regioonis on ühise mitmeriigilise Karmėlava kontrolli- ja ettekandekeskuse sulgemine ning selle asemel kolme rahvusliku keskuse loomine.

2014. aasta märtsis, vaid loetud päevad pärast seda kui Venemaa Föderatsiooni relvajõud hõivasid Krimmi, saabus Balti regiooni Ameerika Ühendriikide kuus F-15 tüüpi hävituslennukit koos tan-

kurlennukiga KC-135, et täiendada juba Leedus olevat USA õhuturbe missiooni. Nende lahkudes, alustas 1. mail Balti õhuturbe rotatsiooni koguni neli erinevat üksust: kaks Šiauliaist, üks Ämarist ja üks Malborkist Poolas. See oli NATO reaalne ja kiire vastus uuele olukorrale meie regiooni õhuruumi kaitse tugevdamiseks.

Õhuvahendite arvu järsu kasvu tõttu oli vaja täiendavat kontrollüksust, kuna ühine keskus ei suutnud enam hallata kõike Balti regiooni õhuruumis toimuvat.

Õhuvahendite arvu järsu kasvu tõttu oli vaja täiendavat kontrollüksust, kuna ühine keskus ei suutnud enam hallata kõike Balti regiooni õhuruumis toimuvat. Seetõttu asus Eesti rahvuslik õhuoperatsioonide juhtimiskeskus samuti regulaarselt õhuturbemissioone kontrollima. Alates 2014. aastast on õhuoperatsioonide juhtimiskeskuse roll hävitajate kontrollüksusena regioonis aasta-aastalt üha kasvanud ning allüksusest on saanud oluline element NATO õhuturbe ja siinsete õhk-õhk treeningmissioonide korraldamisel.

MUUTUNUD JULGEOLEKUKESKKOND

2016. aasta suvel toimus suurim Eesti ja USA ühine õhk-õhk õppus Aircraft Training Deployment, mille eesmärk oli harjutada õppelahinguid. Kuueteistkümne F-15 tüüpi hävitaja liikumist suunasid Eesti õhuoperatsioonide juhtimiskeskuse sihitajad. Igal aastal osaletakse ka õppuste seerial Ramstein Alloy, kus NATO liitlased koos partneritega Soomest ja Rootsist harjutavad Balti riikide ja Läänemere piirkonna õhuruumi turvamist.

Peale õppuste reaalkeskkonnas harjutatakse õhuoperatsioonide juhtimist ka simulatsioonikeskkonnas, mis annab võimaluse mängida läbi stsenaariume, mida oleks rahuaja oludes liiga ohtlik või

leitnant, õhuoperatsioonide juhtimiskeskuse väljaõppe lüli ülem

suisa võimatu luua. Sellisteks õppusteks on näiteks Uedemi mitmerahvuselise õhuoperatsioonide keskuse (CAOC – Combined Air Operation Centre) vastutusalas toimuv Uedem Awakening õppuste sari ning kolme Balti riigi ühisõppus Baltic Warrior.

Simulatsioonikeskkonnas harjutatakse ka keskmaa õhutõrje kontrollimist, mis tervikliku õhukaitse kontekstis on samuti kontrolli- ja ettekandekeskuse orgaaniline tööülesanne. Eesti õhuväelased on nüüdseks osalenud mitmel korral suurimal NATO liikmesriike hõlmaval iga-aastasel õhutõrje õppusel Tobruq Legacy. Tulevikus on kavas osaleda ka USA eestvedamisel korraldataval integreeritud õhu- ja raketikaitseõppusel Astral Knight, mille käigus harjutatakse regiooni kaitset ballistiliste rakettide eest.

Eespool mainitud areng ja tegevused on oluliselt tõstnud õhuoperatsioonide juhtimiskeskuse töövõimet. Selle ilmekaks tõestuseks on ÕJKe korraldatud rahvusvahelised kursused, kus osalevad regulaarselt Läti ja Leedu õhuväelased. Rohkem kui kümnendi jagu on Eesti õhuväelased osalenud õhuturbemissioonil Islandil, toetades kolleege Ameerika Ühendriikidest.

BALTI KOOSTÖÖ TULEVIK

CRC Tallinna ettevalmistused kestsid aastaid: sõlmiti uusi koostööleppeid, värvati arvukalt uut personali ning tehti tuhandete töötundide jagu väljaõpet. Selle tulemusena on Eestil nüüd tänapäevane õhuoperatsioonide juhtimiskeskus, mis suudab integreeritult planeerida ja korraldada õhuturbe ning õhukaitse operatsioone ja olla ajakohaste andmesidelahenduste abil ühenduses nii liitlaste maa-, mere- kui ka õhuväe elementidega.

Klaipedas 24. mail 2018. aastal Balti riikide kaitseministrite ühisotsusena muutus uute õhuoperatsioonide keskuste töörütm ühises õhuseiresüsteemis BALTNET (Baltic Air Surveillance Network). Alates 2020. aastast toodavad kõik kolm Balti riiki oma vastutusalades õhupilti ise ning õhuturbe missioonide juhtimise vastutus roteerub kolme keskuse vahel graafiku järgi.

Kolme samaväärse keskuse olemasolu endise ühe asemel tagab regiooni õhuoperatsioonide juhtimisvõime suurema paindlikkuse ja jätkusuutlikkuse. Kui ühe keskuse süsteemides on tõrked, siis ülejäänud keskused saavad õhuruumi kontrolli jätkata väga lühikese etteteatamisajaga.

Tänu uuele CRC Tallinna keskusele saab Eesti teha integreeritud kihilist õhukaitset, mille osadeks on peale õhk-õhk operatsioonide ka elektrooniline sõjapidamine, keskmaa õhutõrje ning õhk-maa missioonid. Keskuse suurim lähiaja ülesanne on läbida NATO taktikaline hindamine, mille käigus selgub selle vastavus NATO standarditele.

MEREVÄE VAATEVÄLI EI PIIRDU HORISONDIL OLEVAGA

Jüri Saska kommodoor, mereväe ülem

Olen kaasvõitlejatele öelnud, et paraku ei ole me maailma parim merevägi, kuid kindla peale oleme parim Eesti merevägi. Tunneme meie õlgadele langevat vastutust ning anname kõik endast oleneva, et võtta allutatud vahenditest maksimumi. Praegu võin kinnitada, et väeliigi tulevik on eredam kui kunagi varem. Mereväele lisanduvad mobiilsed mereseireradarid, millega senisest paremini tagatakse mereseire hukukindlus. Ühtlasi võtame kasutusse kaks väe-

kaitsekaatrit, mis muudavad meie väljaõppe mitmekülgsemaks ning parandavad reageerimisvõimet. Samuti arendame täies mahus välja NATO nõuetele vastava kõrgsagedusliku sidepidamise võime, mida kasutatakse kaldaüksuste ja sõjalaevade vahel.

Lõpusirgele on jõudnud kolme Sandown-klassi aluse võimeuuendusprogramm, millega muudame kaitseväe miinijahtijad senisest tõhusamaks ja töökindlamaks. Merevägi asub uuendatud sõjalaeva-

dega taas aktiivselt osalema Läänemerel opereeriva NATO 1. alalise miinitõrjegrupi töös, tagades üksmeelselt ühise julgeoleku.

Eesti merevägi on NATO-s miinitõrje kompetentsi poolest kõrgelt hinnatud ning seda näitab usaldus meie tegevväelaste vastu. Eestlased on juhtinud nii liitlaste ühise miinitõrjegrupi juhtstaapi kui ka tervet laevade eskaadrit. Oleme varasema eest tänulikud ning pingutame selle nimel, et saaksime ka edaspidi oma ambitsioone realiseerida.

MERESEIREST EESTIS JA BALTIKUMIS

Riigi kaitsmiseks kõigis kolmes valdusalas – maal, õhus ja merel – on mereväe üks ülesanne pakkuda olukorrateadlikkust Eesti merealadel toimuvast.

Kolm aastat tagasi mereväge juhtima asudes toonitasin esimeses kõnes oma kolleegidele, et peame mereseirele rõhku panema ja seda edasi arendama, et meil oleks tuvastatud merepilt. Sealjuures oli tarvilik kiiresti teha tarku otsuseid.

Kuna inimvara on piiratud, siis on mereseires oluline roll kanda elektroonikal, mis annab meile vajaliku eelhoiatuse. Veelgi tähtsam on aga füüsiliselt merel ja selle kohal olla, et vajaduse kerkimisel riigi huvide eest seista.

Tänapäeval saame tõdeda, et teeme riigisiseses seires sisukat ja tõhusat koostööd politsei- ja piirivalveametiga. Lisaks on õhuväe kasutusse jõudnud lennukid M-28 Skytruck, mida saab muuhulgas rakendada merepatrullideks.

Eesti vaateväli ei piirdu vaid Balti riikide merealadega, sest oleme NATO riik; meil on liitlaste ja partnerriikide merevägede abikäed. Läänemere mereseire SUCBAS (Sea Surveillance Co-operation Baltic Sea) koostöös annavad panuse Eesti, Läti, Leedu, Soome, Rootsi, Taani, Saksamaa, Poola ja Ühendkuningriik. Programmi raames jagavad riigid omavahel mereseire informatsiooni, et tõhustada meresõidu ohutust, keskkonna- ja majandusalast koostööd ning julgeolekut merel.

BALTI VENDADE VAADE TULEVIKKU

Kogemus näitab, et samakõlastatud väljaõpe loob ühistel õppustel ja operatsioonidel eelise operatiivvalmiduse saavutamisel ja ülesannete

täitmisel. Juba nüüd oleme tegemas regionaalset koostööd, koolitades Balti merevägedega ühiselt vanemstaabiohvitsere, miinituukreid ja sideoperaatoreid. Positiivne kogemus on sillutanud teed merevägede koostöö viimiseks uuele tasemele.

Eesti merevägi on NATO-s miinitõrje kompetentsi poolest kõrgelt hinnatud ning seda näitab usaldus meie tegevväelaste vastu.

Oleme pidanud arvukalt koostöökohtumisi Eesti, Läti ja Leedu merevägede juhtkondadega, et koondada Balti regiooni iseseisva kaitsevõime edendamise ideed ning kanda need paberile. Justkui ühest suust jäi kõlama, et 10 aasta pärast toimuvaks peame plaani vormima juba praegu. Kutsume kirjapandut kokkuleppeliselt Balti riikide merevägede visiooniks ehk 3B Naval Vision’iks, mille vaade on eelkõige tuleviku poole.

Lähiajal on otstarbekas ühendada kolme Balti riigi võimearenduste jõupingutused, luues merelise kaitse vajadusi silmas pidades ühine kaalutletud plaan.

Näeme, et lähiajal on otstarbekas ühendada kolme Balti riigi võimearenduste jõupingutused, luues merelise kaitse vajadusi silmas pidades ühine kaalutletud plaan. Oleme analüüsinud võimalusi pealveevõimete edendamiseks ning sensorite ja relvasüsteemide valmisehitamiseks, arvestades sealjuures hooldust ja tulevasi uuendustsükleid. Kasutegurid avaneksid kõigis eelnimetatud aspektides, kas või ühiste hangete korraldamisel. Koostöös saame piiratud vahenditest võtta enamat ja muuta Eesti, Läti ja Leedu paremini kaitstuks kui kunagi varem.

SÕJAVÄELISTE JUHTIDE VÕIMESTAMINE HARIDUSE KAUDU

Enno Mõts kolonel, kaitseväe akadeemia ülem

Eesti kaitseväelaste haridusarhitektuuris oli 2019. aasta märgiline: sada aastat tagasi, 3. aprillil alustas tööd vabariigi sõjakool Tallinnas. Aastakümnetepikkune areng ohvitseride kursustest kaitseväe akadeemiaks on näidanud meie sisemist kasvamist ja kohanemisvõimet.

Haridus on enigma. See pole ei füüsiline konstant ega keemiline valem. Hariduse käsitluse erivaated tekitavad hõõrdumist nii laias ilmas kui ka Eestis, militaarinstitutsioonid pole siin erandiks. Viimaste puhul lisandub spetsiifiline nüanss, mille sõnastas omal ajal professor Eduard Raska, kelle sõnul aetakse paraku segamini [sõjaväeline] väljaõpe ja haridus, ning tahetakse neid samastada.

Eesti ohvitseri koolitusmudel on pigem ainulaadne, sest oleme ühendanud (NB! mitte samastanud) sõjaväelise väljaõppe ja hariduse. Samas on mujal maailmas pigem tavaline, et need kaks on rangelt lahutatud. Temaatilisi mõttepabereid, mis hoiatavad hariduse devalveerumisest sõjaliseks treeninguks, on koostatud mitu – riski maandamismeetmeks on nende lahutamine koolitusprogrammis.

West Pointi sõjaväeakadeemia (mille lõpetanute seas on ka eestlasi ning mida meie neli kadetti möödunud aastal külastasid) on n-ö klassikaline näide: õppurid kannavad küll sõjaväevormi ja järgivad ranget sõjaväelist distsipliini (rangemalt kui Eesti kaitseväes), kuid seda kõike mitmeaastase nn akadeemilise õppekava jooksul. Sõjaväelise eriala aineblokk lisatakse bakalaureusekraadile eraldi moodulina jätkuõppes. Eesti kaitseväe akadeemias on edukalt omavahel lõimitud peale ohvitseride hariduse ja väljaõppe ka allohvitseride sõjaväeline väljaõpe ja kutsetasemeõpe.

Mis neid eristab? Ühe äärmuse kummutamiseks peab rõhutama, et sõjaline väljaõpe pole üksnes käsitööoskus, vaid sisaldab ka mentaalset mudeldust ja metoodikat. Ometi on see piiritletav tingimuste ja vahenditega ning seotud ametikoha funktsioonipõhise (lahingu)toiminguga. Samas peab haridus andma enamat – võimaldama arengut elukestvaks teenistuseks ja tööks, konkreetsest ametikohast ülekasvamist.

Haridus on investeering, see on inimese arengupüüdluse tulemus. Tõsi, kaitsevägi peab lähtuma

eelkõige institutsiooni vajadustest, ning ei ole ses mõttes individuaalse vabaduse lipulaev. Sellele vaatamata on meie elukestva õppe kontseptsioon eesrindlik. Mitmesugused taseme- ja täiendusõpped on pikitud teenistuskäiku, ilma nendeta pole edenemist oodata.

Teisalt peab maandama valeootusi. Haridus üksi ei taga edulugu. Seepärast toonitab kaitseväe akadeemia aabits: „Akadeemia lõpudiplom ei ole rusikas, mille jõul nõuda hüvesid, ega kilp, mille taha varjudes vabandada välja oma puudusi. Lõpudiplom ei ole lõpp-produkt, vaid lähe!”

Meil on pragmaatiline vajadus avardada tegevväelaste intellektuaalset arusaama ühiskonnast, mida nad teenivad.

Hariduse eesmärk ei ole õpetamine iseenesest –fookuses peab olema õppimine ja sihiks persooni autonoomsuse saavutamine. Haridus, mille puhul keskendutakse teadmisi omandades faktitundmise hindamisele, jätab ühiskonna pika ninaga. On ju üldteada, et suitsetamine on tervisele kahjulik, ometi suitsetavad ka paljud arstid. Teadmistest üksi jääb väheks! Haridus peab olema suunatud samuti hoiakute ja harjumuste – käitumise – kujundamisele. Pedagoogi ei saa eristada kasvataja rollist, need kuuluvad kokku.

Ütlus, et kaitsevägi õpib eelmiseks sõjaks, on teravmeelne, ent lõikab ütleja jalga. Ka vastaspoolel on inimesed. Tähtis on hoida avatud meelt ning mitte kinnistuda rutiini. Kui nemad suudavad, miks ei peaks meie suutma. On oluline, et Eesti sõjaväeliste juhtide, nii ohvitseride kui ka allohvitseride, koolitus ei piirduks kitsalt kutsespetsiifikaga.

Kaitsevägi – vabandage minu rohmakat otsekohesust – on vaid kaks protsenti Eesti riigist. Meil on pragmaatiline vajadus avardada tegevväelaste intellektuaalset arusaama ühiskonnast, mida nad teenivad, ning moraalne kohus võimaldada meie kaitseväelastele eneseteostust väljaspool kaitseväge. Haritud kaitseväelane on tark kodanik, väärtus riigile nii tegevteenistuses kui ka reservis!

KAITSEVÄE TEADUS- JA ARENDUSTEGEVUSEST

Raul Järviste

kaitseväe akadeemia rakendusuuringute osakonna ülem, PhD

Kairi Talves

kaitseministeeriumi kaitseinvesteeringute osakonna teadusvaldkonna juht, PhD

Kaitsevägi on seotud 75 teadus- ja arendusprojektiga, mis toetavad võimearendust, kaitsetööstuse tootearendust ja kaitseväe akadeemia teadusmõjukuse suurendamist. Kaitseväe doktorandid ja teadurid on sillaks akadeemia, tööstuse ja võimearenduse eest vastutajate vahel ning on kaasatud mitme uurimisrühma tegevusse. 2019. aasta olulisimad saavutused on juhtimissüsteem KOLTi (kaitseväe olukorra- ja lahingutead-

likkus) rakendamine, infooperatsioonide projekti rahvusvaheline mõjukus ja NATO-ülese maastiku läbitavuse projekti käivitamine.

Teadus- ja arendustegevuse tulemuslikkus ning edukate uurimisrühmade kogemus üle maailma on näidanud, et see sõltub ennekõike kolmest tegurist (Hellström 2017). Esimene neist seostub inimvara ehk küsimusega, mil määral on uurimisrühmade tegevusse kaasatud kraadiõppurid ning kuivõrd mit-

mekesine on uurimisrühma koosseis eri teadusdistsipliinide ja erineval karjääriastmel olevate teadlaste (Hjelt jt 2009) poolest.

Teine tegur on organisatsiooniline aspekt ehk see, missugune on teaduse juhtimine ja korraldus ning kui palju osalevad teadustegevuses eri sektorite, sh ülikoolide, riigiasutuste ja ettevõtete esindajad. Kolmandaks on oluline teadus kui institutsioon ja selle legitiimsus ehk teadust toetava mõtteviisi ja teaduskultuuri olemasolu. See omakorda aitab vähendada usalduslõhet uurijate ja teadustulemuste kasutajate vahel (Schiller ja Brimble 2009) ning suurendada teaduse mõjukust.

Teadustegevuse tulemuslikkuse seisukohast on oluline osa mitmekesisusel, mistõttu on vaja tuua uurimisrühmadesse kokku eri tüüpi teadmisi ning luua võimalus laiapõhjaliseks koostööks ja aruteluks teaduskogukonna sees ja ühiskonnas laiemalt.

NATO teadus- ja tehnoloogiaorganisatsioon (NATO Science and Technology Organisation, STO) on NATO liikmes- ja partnerriikide võrgustik, mille eesmärk on leida probleemidele ühiselt la-

hendusi, vahetada teadmisi ja oskusi ning edendada kaitsealast teadus- ja arendustegevust.

STO oluline väljund on koostöövõrgustike kujundamine ja infovahetuse edendamine maailma tippteadlaste ja rakendusuuringute ekspertide vahel. Eesti juhitud NATO töörühmad pälvisid 2019. aastal kahel korral parima töörühma autasu. Alates 2019. aastast juhib Eesti STO autonoomia arendamise töörühma.

Kaitsevägi finantseerib igal aastal kahe ohvitseri doktoriõpinguid ning algatab ühe suure ja kolm-neli väiksemat teadusprojekti. 2019. aasta uued algatused olid kaudtule tulejuhtimisprogrammi loomine, spordivigastuste ennetamise ja kaitsetööstuse ärimudelite uurimise programm.

UUS TEADMINE SÜNNIB UURIMISRÜHMADES

Olukorras, kus teadus- ja arendustegevuse vahendid on piiratud, kuid uurimist vajavate teemade ring lai, saavutavad edu need, kes on suutnud uuritavad teemad järjestada olulisuse järgi või suunata põhi-

KAITSEVÄE OSALUS TEADUS- JA ARENDUSPROJEKTIDES

Kaitsevae Akadeemia TAT-tegevused

9 PROJEKTI

• Multi-purpose Loitering Munition [MPLM)

• 76mm Training Smoke Round

Anti-UAV missile autopilot and computer vision system

• Smart mine trigger system development

9 DOKTORANTI

• lnimressursi kompleksuuring Kaitseviies

• lnfooperatsioonid

• Mehitamata susteemid lahinguviiljal

• Siljaviieliste juhtide arendusprogramm

• Maksumus- ja kulumudelid

• Sten Allik: .Autonoomsed susteemid tuleviku lahinguvaljal"

• Tanis Manniste: .Kaitseviie ilppe tilhustamine probleemipilhise liihenemise kaudu"

• Veljo Raide: .Eriotstarbelise alkoholikutusel tootava mootor-generaatori vilimsuslike parameetrite parendamine"

• Veiko Dieves: .Lahinguvalja olukorda kirjeldava info kogumine, analuus ja jagamine kasutajate vahel"

• Taavi Laanepere: .,Reservviielaste siljalise valmisoleku sotsiaalsed ja individuaalsed miljurid"

• Development of High Quality High Performance Semi-Automatic and Full-Automatic 9mm Pistol Calibre

Carbine [PCC ) Rifles calibre

9xl9Parabellum

• Riigiulese olukorrateadlikkuse infosusteemi loomine

• Mine clearance training device development for both military and peacekeeping operations

• Mined tank obstacle for infantry squads

• Patient information and registration system for military field use

[MIL HIS)

• SecureChat communication system and redesign to Android

teadusmojukuse

suurendamiseks

• Artur Meerits: .Eestvedamise arendusprogramm Eesti Kaitsevaes"

• Marek Mardo: .,Kaitseviie ressursside elutsukli juhtimine"

• Eerik Heldna: .Autonoomsete relvasusteemide kasutamisega kaasnev kriminaalvastutus relvakonfliktis"

• Janar Pekarev: .Kaitseotstarbeliste mehitamata susteemide iligussotsioloogilisedja eetilised aspektid"

Tootearendus [kaitsetoostuse toodete testimine)

7 PANEELI, 2£1 TDDRUHMA

• AVT-308 Cooperative Demonstra-tion of Technology [CDT) for Next-Generation NATO Reference Mobility Model [NG-NRMM]

• AVT-327 Standardization Recommendation [STANREC) Development for Next-Generation NATO Reference Mobility Model (NRMM]

• AVT-355 Intelligent Solutions for Improved Mission Readiness of Military UxVs

• HFM-2q2 Technology Alternatives for Medical Training: Minimizing Live Tissue Use

• HFM-259 Human Systems Integration Approach to Cyber Security

• HFM-263 The Transition of Military Veterans from Active Service to Civilian Life

• HFM-277 Leadership Tools for Suicide Prevention

• HFM-279 Leveraging Technology in Military Mental Health

• IST-129 [IWA) Predictive Analysis of Adversarial Cyber Behavior

• IST-1q1 [Al2S) Exploratory Visual Analytics

• IST-1q5 [COM) Electromagnetic Environment Situational Awareness for NATO

• IST-152 [IWA) Intelligent. Autonomous and Trusted Agents for Cyber Defense and Resilience

• IST-175 [COM) Full Duplex Radio Technology for Military Applications

• IST-177 [IWA) Social Media Exploitation for Operations in the Information Environment

• SAS-129 Gamification of Cyber Defence/Resilience

• SAS-139 NATO Analytical War Gaming - Innovative Approaches for Data Capture, Analysis and Exploitation

• SAs-1q3 Agile, Multi-Domain C2 of Socio-Technical Organizations in Complex Endeavors

• SAs-1qq Code of Best Practice for Conducting Survey Research in a Military Context

• SAs-1q5 Understanding the cost related implications of autonomy- a system of systems perspective

• SAS-152 Conceptual framework for Comprehensive National Defence System

• SCl-287 Assessment Methods for Camouflage in Operational Context

• SCl-295 Development of Methods for Measurements and Evaluation of Natural Background ED Signatures

• SCl-331 Fostering and Managing the STD Autonomy Portfolio

• SET-272 Automated Scene Understanding for Battlefield Awareness

Voimearenduse toetus

mudeldamine

• Vilimete vilrdluse analuus

• Brigaad 2030 -> MLRS arvutused

• STRIKE® KASPER siljamiingu prototuup

• KOLT arendus ja rakendamine KVs/KLs

• Diukorrateadlikkuse projekti siljamiing

• Dperatsioonianaluusid STTS-s

• MISTRAL raketi M3+ arvutused

• Siljamiingud autonoomsete susteemide operatsioonilise milju hindamiseks

Valieksperi­

mendid

• Kommertsotstarbeliste UAVde segamiskatsed

• UAVde mojutamine kasitulirelvadest

• Mehitamata silsteemide

testimine MALis

• Army Warfighting

Experiments: UGV

testimine jaa tasandil

• Pettesilsteemide valitestid

• Laiapilhjalise riigikaitse olukorrateadlikkuse siljamiing

• Tankimiste operatsioonianalOOs

• DATEL kaugseire ja suurandmete analuus lilhkemata murskude tuvastamiseks

• CV 90 [MK I) varuosade analuus

• Kaitsetoostusetteviltete logistilise toetuse valmiduse uuring

• Pettesusteemide projekt

• Laske- ja lahingumoonaladude riskianaluus

• BRASS, NATO luhilaine arendusprojekt

• Taristu analuus

• Ja/avaejao mineeritud tankitoke

KAITSEMINISTEERIUMI VALITSEMISALA TEADUS- JA ARENDUSTEGEVUSE EELARVE JAOTUS 2019

Kaitsetööstuse arendustoetused

TA järelkasv (tegevväelaste PhD, noorteadlaste stipendiumid, teaduspreemiad, teadusvõistlused)

TA populariseerimine (sh konverentsid, publikatsioonid)

pingutus valdkondadesse, kus ollakse kõige tugevamad. Selleks et saada kokku piisav hulk uurijaid ja saavutada küllaldane professionaalsus, läheb aega umbes 7–10 aastat.

See on optimaalne aeg, mil jõuab peale kasvada uus põlvkond teadlasi, kes on uurimisrühmas teinud kaasa täistsükli. Sotsiaalteadustes toimub pädevuse suurendamine ja teadmusloome pigem uurimisrühma sees ning edu sõltub sellest, mil määral suudetakse keskenduda teemadest olulisimale. Oluline on uurimisrühma interdistsiplinaarsus ja valmidus uutele probleemidele kiirelt reageerida. Tehnikateaduste puhul tagab uurimisrühma edu pigem teadmussiire ja teadmiste jagamine ülikoolide ja ettevõtete vahel.

Kriitiline mass ei piirdu otseselt uurimisrühmaga, vaid hõlmab ka tehnoloogiliste uuenduste ja teadustulemuste kasutajaid, kelle seas on vastava pädevuse olemasolu samuti väga oluline (Hellström 2017). Nobelist dr Hans Bethe on võrrelnud teadlaste kriitilist massi tuumapommiga, kus uue teadmuse ahelreaktsiooni tekkimiseks on vaja uurimisrühmad koos hoida, et tekiks vajalik ahelreaktsioon ega toimuks „materjali raiskamist” .

Hästi toimivad ja sünergiat loovad uurimisrühmad on kaitseväes infooperatsioonide, riigikaitselise inimvara, pettesüsteemide, sõjandusterminoloogia ja maksumusmudelite valdkonnas.

Võiks arvata, et riigikaitsevaldkonnas ei erine uurimissuuna loomine ja pädevuse tõstmine suurel

määral teistest valdkondadest, kuna teaduse eesmärgid on universaalsed. Siiski on riigikaitsevaldkonna teadustegevus teistsugune selle poolest, et teadmiste puudumise hind võib olla väga kõrge.

KAITSETÖÖSTUSE LIIT ON HINNANUD KOOSTÖÖD LÄBI AEGADE PARIMAKS

Aastas toetavad kaitseministeerium ja kaitsevägi viis kuni üheksa kaitsetööstuse projekti. Kuna teemad on spetsiifilised ja pädevat inimvara vähe, on uurimisrühmade tulemuslikkuse huvides vaja teha koostööd ülikoolide ja tööstusega. Teine oluline komponent on teadmussiire. Viimane väljendub selles, et kaitseväed näevad teadust ja tehnoloogilisi uuendusi sõjalise strateegia ja operatsioonide osana.

Kaitsevägi finantseerib igal aastal kahe ohvitseri doktoriõpinguid ning algatab ühe suure ja kolm-neli väiksemat teadusprojekti.

Kõik aga ei teki iseenesest, seetõttu on vaja arendada toimivat teadussüsteemi ja suurendada järjepidevat pädevust. Viimase paari aasta jooksul on koostöö kaitsetööstusega fikseeritud lepingutega ja muutunud kaitseväe võimearenduse lahutamatuks osaks.

TEADUSEL ON ISEPARANDAMISVÕIME JA RISKIDE VÕTMINE ON LOOMULIK

Teadus on üks väheseid valdkondi, mis parandab oma vead ise ära. Teadustulemusteks (teaduse peamisteks väljunditeks) on kõrgetasemelised artiklid, kasulikud mudelid ja patendid. Uurimistulemuste avaldamine põhineb eelkõige uuringute uudsusel ja korratavusel, mistõttu saavad kaheldava väärtusega tulemused vastava valdkonna rahvusvaheliste juhtivate ekspertide kiire ja halastamatu kriitika osaliseks ning varem või hiljem korrigeeritakse avaldatut. Kaitseväe akadeemia egiidi all avaldati 2019. aastal 33 kõrgetasemelist teadusartiklit.

Kaitseväe akadeemia annab välja rahvusvahelise toimetuskolleegiumiga eelretsenseeritavat eesti- ja ingliskeelset teadusajakirja Sõjateadlane. 2019. aastal ilmus kaks tava- ja kaks temaatilist erinumbrit („Õppija arengu toetamine” ja „Russia, Syria and the West”). 2019. aastal ilmus 42 autorilt 26 eelretsenseeritud artiklit, neist kaheksa inglise keeles. Välismaiseid autoreid oli kümme. Peale selle ilmus EMA Occasional Papersi sarjas IMTA 61. rahvusvahelise konverentsi ingliskeelne teesikogumik.

TEADUS- JA ARENDUSTEGEVUSE KULUD

Kaitse-eelarvest moodustavad teadus- ja arendustegevuse kulud 0,6%. Kaitseministeeriumi arengukavas on kavandatud teadus- ja arendustegevuse osakaalu suurendamine kuni ühe protsendini kaitsekuludest.

Uurimisrühmad taotlevad igal aastal ka kaitsevaldkonna eelarve väliseid toetusi, mis olenevalt uurimisrühmade edukusest moodustavad projekti eelarvest kuni kolmandiku. Lähituleviku kulude kasv on suunatud eelkõige tehnoloogiate arendamisele ja teadusmõjukuse suurendamisele. NATO juhtivteadur dr Bryan Wells on hinnanud Eesti teaduspotentsiaali ja panust NATO riikide teadusja arendustegevusse kõrgelt.

Allikad

Hellström, T. 2017. Centres of Excellence and Capacity Building: from Strategy to Impact. – Science and Public Policy, Vol. 45(4), pp. 543–552.

Hjelt, M.; Ahonen, P. P.; Pessala, P. 2009. Impact Evaluation of Finnish Programmes for Centres of Excellence in Research 2000–2005 and 2002–2007. Helsinki: Academy of Finland. Schiller, D., Brimble, P. 2009. Capacity Building for University-Industry Linkages in Developing Countries. – Science, Technology and Society, Vol. 14(1), pp. 59–92.

KAITSEVÄE ÕPIKOGEMUSED

pikogemuste (ingl Lessons Learned) süsteemne rakendamine on kaitseväes kestnud juba üle aasta. See protsess sarnaneb teadmusjuhtimise või probleemsete olukordade mõistliku lahendamisega. Me ei torma ju esimese asjana poodi uut lampi ostma, kui kodus laevalgusti põlema ei lähe. Mõistlikum on kõigepealt kontrollida seda, kas lambipirn on läbi põlenud või kas majapidamises on elektrivarustusega midagi juhtunud.

Õpikogemuste rakendamise laiem eesmärk on toetada kaitseväe arengut ja ühtlasi toimida organisatsiooni kollektiivse mäluna. See protsess algab parima praktika või tähelepaneku (tuvastatud probleemi) sisestamisega õpikogemuste keskkonda. Seejärel toimub vea analüüs, mille käigus selgitatakse välja tekkepõhjused, töötatakse välja parandusmeetmed ning hakatakse probleemi lahendama.

Õpikogemused loovad eeldused selleks, et teenistujad ja üksused õpiksid nii enda kui ka teiste kogemustest. Soovitud lõpptulem on suurenenud lahinguvõime, tõhusam väljaõpe, paranenud ohutus (vähenenud õnnetuste arv) või ressursside kokkuhoid. Ühe õpikogemuse elutsükkel lõpeb siis, kui on parandatud vea tekkeni viinud algpõhjused. Selleks võib olla uuendatud eeskiri, juhend, varustushange või protsess ja sama viga sarnastes oludes enam ei kordu. Samas ei ole õpikogemused ajas muutumatud, st nii nagu muutuvad struktuurid,

Tiit Paljak kolonelleitnant, kaitseväe peastaabi õpikogemuste jaoskonna ülem

Edu ei ole lõplik, ebaõnnestumine ei ole surmav: loeb vaid julgus jätkata. WINSTON CHURCHILL

ÕPIKOGEMUSE

PROTSESS ALGAB PARIMA PRAKTIKA VÕI TÄHELEPANEKU

SISESTAMISEGA ÕPIKOGEMUSTE KESKKONDA

Tähelepanek protsessi algus, tuvastatud on korduv probleem Parim praktika

Õpituvastus tähelepaneku analüüs + lahenduskäik + määratud täitja

kordamist vääriv tegevus, mis on selles situatsioonis parim võimalik tegevuskäik

VEA ANALÜÜSI PROTSESS

Sisend

• Parim praktika

• Tähelepanek

• Õpikogemuste kontaktisik

• Valdkonna ekspert

Analüüs

• Parandusmeetmete ettepanek

• Ülema otsus = õpituvastus

• Tõhusam väljaõpe

• Paranenud ohutus

• Ressursside

Väljund

kokkuhoid

• Õpikogemus

Algne eesmärk

Tulemuse analüüs

Mis oli erinevus? Mis toimis hästi?

Mida peab parendama?

Uus, parem tulemus

Õpikogemus omaksvõetud (kontrollitud) kogemus, avaldub positiivse muutusena

taktika, varustus või relvasüsteemid, võivad eilsed kogemused osutuda aegunuks.

Kaitsevägi on ka enne süsteemse protsessi käivitamist edukalt omandanud õpikogemusi väga erinevatest valdkondadest. Nii näiteks on 90ndatel alanud missioonid muutnud meie isikkoosseisu varustust ja üksuste taktika on läbinud tuntava arengu. Ka kateloki priimuse kasutamise ohutuse parandamisel oli oluline roll töökeskkonnagrupi eestvedamisel tehtud tekkepõhjuste analüüsil ja komplekssete parandusmeetmete väljatöötamisel.

Nii näiteks lisaõppekogunemine Okas on täiel määral rajatud siseriiklike õppekogunemiste kogemusele. Juhtkonna, eri tasandi ülemate ja osalejate tagasiside on aidanud näiteks vähendada reservväelaste teavitamisele kuluvat aega.

Tänaseks on kaitsevägi välja õpetanud üle 40 õpikogemuste kontaktisiku, korraldanud õpituvastuste konkursi ja võtnud kasutusse õpikogemuste keskkonna. Kontaktisikud on nüüd justkui valdkonna teejuhid, kes esindavad protsessis oma osakonda, staapi, üksust, väejuhatust või väeliiki. Esimene õpituvastuste konkurss teenis kahte peamist eesmärki: tekitada kõigile teenistujatele õpikogemuste keskkonna kasutusharjumus ja tutvustada õpikogemuste protsessi.

Õpikogemuste keskkond ehk ÕPIK on välja arendatud kaitseväe vajaduste järgi ja kaitseväe teabehaldusmeeskond uuendab seda esitatud ettepanekute kohaselt. Valdkonna lähituleviku plaanidesse kuulub õpikogemuste väljaõppe jätkamine ning õpituvastuste ja parimate praktikate konkursi kordamine.

Selleks, et kaitseväes säiliks ajalooline mälu ja aastate pärast ei kajaks Põrgu Jürka sõnad „Põrgupõhja uuest Vanapaganast”: „Eit teadis, aga tema suri ära”, on vaja põlistada tagasiside andmist ja laiendada õpikogemuste kandepinda.

Karl Alfred Baumeister

Sotsiaalmeedia on maailma rahvastiku jaoks muutunud igapäevaelu lahutamatuks osaks – pea iga teine inimene on mõnes suhtlusvõrgustikus. Kaitsevägi käib inforuumis toimuvate muudatustega kaasas, pannes üha enam rõhku sotsiaalmeedias sisu loomisele. Internetikeskkonnas toimiv sotsiaalmeedia ühendab inimesi üle maailma. Eestis kasutab internetti 1,19 miljonit inimest, neist 760 000 on ka erinevates suhtlusvõrgustikes. Sotsiaalmeedia alla liigituvad kõik avalikult ligipääsetavad internetikeskkonnad, kus sisu loomine toimub kollektiivselt ehk kasutajate ühise panuse abil. Reeglina on keskkondades olev sisu tasuta, piisab vaid konto loomisest. See on üks paljudest põhjustest, miks sotsiaalmeedia nõnda menukas on.

SOTSIAALMEEDIA KESKKONNAD JA RAKENDUSED

Valdavalt on sotsiaalmeedia seotud internetipõhiste mobiilsete rakendustega, mis on loodud vestluste, sotsialiseerumise ja võrgustike ellukutsumise eesmärgil. Enamik kasutajatest saab sotsiaalmee-

diast osa mitte lauaarvutites sisu sirvides, vaid mobiilsete nutiseadmete kaudu.

Blogid, foorumid, võrgustikud, taskuhäälingud ehk podcast’id, vikipeediad, virtuaalmaailmad ning fotode, heli ja videote jagamise leheküljed on kõik sotsiaalmeedia eri vormid. Eestlaste hulgas on populaarseimateks keskkondadeks kujunenud Facebook (650 000 kasutajat), Instagram (370 000), Twitter (131 000) ja YouTube.

Sotsiaalmeedia töötab inimestele väärtuse pakkumise põhimõttel. Infot levib palju, mistõttu kerkivad esile vaid rohket diskussiooni soosivad ning inimeste jaoks kõige enam huvi pakkuvad teemad. Sotsiaalmeedia keskkonnad seiravad ise pidevalt inimeste tegevust.

Süsteemi eesmärk on luua igaühele individuaalne inforuum. Iga kasutaja reaktsiooni kohta toimub varjatud analüüs, seejärel suunavad algoritmid meie edasisi valikuid. Ühest küljest aitab see kasutajale sobivamat sisu ette anda, teisalt piiratakse või hoopis välistatakse sellega inimese jõudmine teatud teabeni.

nooremleitnant, strateegilise kommunikatsiooni keskuse võrgumeediagrupi ülem

Väljavõte WeAreSocial2020 rahvusvahelisest digiuuringust (https://wearesocial.com)

Lugejat kõnetavale sisule järgneb reaktsioon, milleks on näiteks teema kohta kommentaari lisamine või postituse jagamine. Nii levibki materjal järjest suurema hulga inimesteni. Näitena võib tuua 25 000 jälgija ehk fänniga Sõdurilehe ametliku Facebooki lehekülje, millel tutvustatakse kaitseväes toimuvat. 2019. aasta jooksul kirjutasid kaitseväelased sinna ligi 330 postitust, populaarseim neist jõudis 440 000 inimeseni. Seega ulatus sisu olemasolevate jälgijate reageerimiste jõul ka nendeni, keda lehe igapäevaste jälgijate hulgas veel pole.

Teabe rohkuse tõttu pakutakse inimestele sotsiaalmeedias mitmesuguseid võimalusi inforingi kitsendamiseks. Lihtsaim ning ühtlasi piiravaim on kontaktide arv, mida kasutaja oma kontole lisab. Facebookis on selleks sõbralist, Instagramis jälgijad. Suurema hulga kasutajateni ja ka uute inimesteni jõudmisel on aga abiks postituste koostamisel tekstis kasutatavad #-märgiga teemaviited ehk hashtag’id. Viited aitavad otsijail soovitud teemade kohta uut ja huvitavat infot leida. Näitena on Instagrami keskkonnas üle 2600 foto ja video, mis kannavad teemaviidet #kaitsevägi.

KAITSEVÄGI MUUTUNUD INFORUUMIS

Tänapäevases inforuumis on sotsiaalmeedia muutunud normiks ja Eesti noored tarbivad seda teiste infokanalitega võrreldes kõige enam. Järgmistena tulevad uudisteportaalid ja ajalehtede veebileheküljed. Televisiooni ja raadiot jälgitakse vähem, paberlehti või ajakirju enamik ei loegi.

2019. aasta kaitseväe Instagrami (@kaitsevagi. edf) eriprojektiks oli #torminägu. Kampaania läks käiku Kevadtormi alguses. Teemaviitega #torminägu tutvustati kanali jälgijatele inimesi, kes olid õppusest osa võtmas. Samuti said postituste nägijad nomineerida järgmisteks intervjueeritavateks oma tuttavaid, keda sooviti esile tõsta. Õppusel osales üle 9000 kaitseväelase. Kanali jälgijad soovisid teada, millised inimesed selle arvu taga peituvad. Nõnda suunatigi fookus indiviididele, kes olid osa millestki suuremast. #Torminägu kandev sisu saavutas kaitseväe Instagrami 230 kogupostituse hulgas kiiresti tipu ning püsib seal praegugi.

2019. aastal hakati kaitseväe Facebooki lehekülgedele tegema senisest enam live ehk otseülekandeid. Üksuste teavituspersonalile lisandus selleks uut erialast varustust. Teabeohvitserid saavad nüüd otseülekanneteks kasutada videostabilisaatoreid ning kvaliteetseid kiivri- ja videokaameraid. Sotsiaalmeediasse suunatavad otseülekanded on eksklusiivsed – kõik toimub reaalajas ning seda saab

vaadata kõikjalt, kus on internet. Otseülekanded osutusid tavalistest postitustest kordades populaarsemaks. Näiteks kanti üle Salmistus toimunud dessantõppust ja Miinisadamas peetud mereväelase baaskursuse lõpuharjutust. 2020. aastal on plaanis suurendada otseülekannete arvu veelgi, et kaitseväe jälgijatele uudset sisu pakkuda.

Sotsiaalmeediasse suunatavad otseülekanded on eksklusiivsed – kõik toimub reaalajas ning seda saab vaadata kõikjalt, kus on internet.

Enamik kaitseväe üksustest on 2019. aasta lõpuks Facebookis esindatud. 1. jalaväebrigaadi lehel on ligi 8300 jälgijat. Brigaadi kümnest allüksusest on Facebookis seitse. Olemasolevate allüksuste lehekülgede keskmine jälgijaskond on 1065 inimest. 2. jalaväebrigaadi jälgijaid on pea 3200, Kuperjanovi jalaväepataljonil 8800. Esindatud on ka erioperatsioonide väejuhatus (6500), õhuvägi (3200), merevägi (2700), vahipataljon (2700) ja toetuse väejuhatus (1200). Peale selle on kaitseväe kanalite hulgas Sõdurileht (25 000), Siil (9800) ja kaitseväe akadeemia (6400).

Nagu kõigi kommunikatsioonikanalite sisu, nii peab ka sotsiaalmeedias tehtav olema hoolikalt planeeritud. Nii on võimalik jõuda soovitud mõju saavutavate tulemusteni. Järjepidev ja hästi organiseeritud meediasuhtlus võimaldab tõsta sihtrühmade ja avalikkuse teadlikkust organisatsioonis toimuva kohta.

Eesti kaitsevägi käib meediasuhtluses ajaga kaasas – kommunikatsioonis on prioriteetide hulgas arvestatav rõhk ka sotsiaalmeedial. Üksused loovad korrapäraselt meediaplaane ja panevad oma oskusi proovile, et jälgijatele üha väärtuslikumat ning kaasahaaravamat sisu pakkuda.

Väljavõte kaitseväe Instagrami kontolt @kaitsevagi.edf (20.02.2020)

KAS «PÄRIS» AJATEENISTUSE LÕPP?

Vahur Karus kolonel, 1. jalaväebrigaadi ülem

jalaväebrigaadi otsus väljastada ajateenijatele permanentsed väljaload, et kasvatada noorte vastutustunnet ja vähendada bürokraatlikku paberimajandust, on veidi arusaamatult kaasa toonud pealkirjas sõnastatud küsimuse.

Mis on ajateenistuse üks eesmärke? Peale selle, et meil oleks vajalikul hetkel piisav arv hästi väljakoolitatud üksusi, kes vile peale kohale ilmuvad ning on valmis „ohverdama oma elu isamaa eest”, nagu sätestab kaitseväelase truudusetõotuse tekst. Minu 26-aastase teenistuskogemuse põhjal küpseb kohustuslikus kaitseväe teenistuses noor inimene kodanikuks.

On ju kasarmu elu paljude jaoks esimene kokkupuude olukorraga, kus ta peab iseseisvalt hakkama saama ja ka vastutama. Unustama väljendid „ei viitsi” ja „hiljem”, suruma alla oma ego ning tegema koostööd väga erinevate inimestega ühise eesmärgi nimel. Hoidma korras oma varustust, puhtust ning mõtteid. Andma oma panuse, et üksusele püstitatud ülesanded täidetud saaksid ning aidata endast nõrgemaid, samas teades, et vajaduse korral ulatatakse abikäsi ka talle.

Ajaplaneerimine, teistega arvestamine, enesedistsipliin ning nii mõnigi muu (ka) tsiviilelus vajalik oskus on reservväelastel väga heal tasemel. Ma isegi julgeksin öelda, et parem kui paljudel, kes pole ajateenistusse jõudnud – nende oskuste harjutamiseks on kaitsevägi lihtsalt üks parimaid kohti.

Välilaagrites ööpäev läbi ning linnakus olles reeglina kella kuuest (vähemalt) viieni õpivad vormis mehed ja naised kodumaa kaitsmise kunsti ning eri olukordades hakkamasaamist.

Siia tahan lisada veel ühe aspekti, millest kipume kaitseväes mööda vaatama. Nimelt tekib

kohustuslikus teenistuses igale sõdurile arusaam tegelikust Eestimaast koos näo, nime ja iseloomuga ehk uued sõpruskonnad, mis aitavad meil paremini mõtestada oma riigi ideed.

PERMANENTSED VÄLJALOAD

Tööpäeva õhtu. Kell näitab kuus. Suurem osa tegevväelastest on juba kodus, tsiviilriided seljas ning käsil teenistusega mitteseotud tegevused – mõni läheb kinno, teine pühendab aega lastele, kolmandal on käsil perele õhtusöögi valmistamine.

Kasarmu elu on paljude jaoks esimene kokkupuude olukorraga, kus ta peab iseseisvalt hakkama saama ja ka vastutama.

See on aeg, mil ka ajateenijad saavad oma intensiivsest, tegevusi täis päevast puhata ning tegeleda neile endile huvipakkuvate asjadega. Selline on vabaaja mõte – lubada inimesel otsustada ja teha seda, mida hing ihkab. Olgu selleks siis füüsilist vastupidavust kasvatav ujumistrenn, oma kallimaga kohvikus istumine, suurel ekraanil filmi vaatamine või teatri külastus.

Hiljuti said valmis 1. jalaväebrigaadi Tapa linnakus ajateenijate liikumisvabadust toetavad turnikeed. „Võti” on igaühel taskus – permanentsed väljaload on 1. jalaväebrigaadi usalduse avaldus oma sõduritele. Samas on see ka leping, mis tõstab väljaloa omaniku vastutust. Olla õigel ajal õiges vormis ja õiges kohas.

Permanentne väljaluba on meie usaldus üksiksõdurile, samas on see ka usaldus ajateenijatest

ülemate vastu. Jaoülem, kes vajaduse korral oma üksust lahingusse viib, saab juba rahuajal aru, et need üheksa meest ja naist ongi tema vastutusel. Just tema ütleb oma meeskonnale, et kõik on tehtud ning algab vaba aeg. Selleks, et sõdur saaks välja minna, peab tema ülem teadma, kuhu ta läheb, mis kellaks tagasi tuleb ning kust vajaduse korral teda kätte saab.

Tänu õigusele otsustada ning reaalsele juhtimisele õpib ülem oma alluvaid ka paremini tundma. Alustades sellest, kes kus elab ning lõpetades sellega, keda kui palju usaldada saab. See aga omakorda tekitab ka reasõdurites usaldust oma sõjaajaülema vastu. Ärge unustage, et need noored mehed ja naised, kelle oleme ülemateks koolitanud, jäävad oma sõduritele ülemateks kuni 60. eluaastani.

VASTUTUSRIKAS VABADUS

Eduka reservarmee jaoks tänapäeval ei piisa enam lihasmällu taotud üksluisest oskusest teatud olukorras kindla malli järgi käituda. Sõdur peab olema nutikas, analüüsivõimeline, initsiatiivikas, teistega arvestav ning ka vastutusvõimeline.

Õigus vabal ajal igal hetkel väravast välja minna on vastutusrikas ja nõuab sõdurilt vaat et suuremat enesedistsipliini kui kasarmu seinte vahel järgmise ülesande ootamine.

Meie usaldame oma sõdureid; usaldame neile relvad kätte, lahingumoonaga laetud salvedega lahinglaskmistel ülesandeid täita, autojuhtidel vedada oma kaasvõitlejaid ning väliköögi meeskondadel oma kamraadidele sööke valmistada. Terve reservarmee on rajatud vastastikusele usaldusele. Usaldame neile kõige olulisema – meie kodu ja meie iseolemise kaitsmise.

Mis aitab noorel inimesel iseseisvaks täiskasvanuks (täiskasvanuks olemine ei sõltu elatud aastatest) saada? Vabadus. Vabadus otsustada, mis ta oma vaba ajaga peale hakkab, on eelmise aasta lõpust olemas ka kõikidel tublidel 1. jalaväebrigaadi sõduritel. See aga pole absoluutne vabadus, kus igaüks vaatab ise, mis, millal ja kas ta teeb. Õigus vabal ajal igal hetkel väravast välja minna on vastutusrikas ja nõuab sõdurilt vaat et suuremat enesedistsipliini kui kasarmu seinte vahel järgmise ülesande ootamine.

Meie noored sõdurid on kihvtid ja ägedad. Ja väga erinevad. Kuid eranditult kõik nad on meie riigi parimad kaitsjad, sest meie treenime neid selleks ja usume, et kui vaja, on nad kohal.

ESINDUSMEHED KUPERJANOVI JALAVÄEPATALJONIS

Sander Mändoja

Eesti kaitseväes, nagu pea kõikides teistes militaarstruktuurides üle maailma, kehtib kindel ja astmeline käsuliin. See tähendab, et info liigub nii ülevalt alla kui ka alt üles vastava ülema tasandi kaudu. Jaoülemad saavad ülesanded rühmaülemalt, tema omakorda kompaniiülemalt ja nii edasi.

Käsuliini alumisest otsast tulevad küsimused adresseeritakse samuti kõigepealt enda vahetule ülemale, kes neile ka ise või enda ülemate kaudu vastused leiab. Praeguses rahuaegses süsteemis, kus enamik kaitseväe osiseid tegutseb väljaõppekeskustena, on samal ajal käigus ka teine süsteem, mis toetab eeskätt alt üles kulgevat kommunikatsiooniahelat. Selle võtmeisikud on ajateenijatest esindusmehed.

Esimese väeosana korraldas Eesti kaitseväes esindusmeeste valimise logistikapataljon (toona tagalapataljon) 1999. aasta sügisel. Seda tehti suuresti Norra kaitsejõudude eeskujul, et parandada ajateenijate olmetingimusi ja luua võimalus pöörduda muredega otse pataljoni juhtkonna poole.

Logistikapataljoni eeskujule järgnesid ka teised väeosad ning 2000. aastate alguses kinnitati esindusmeeste valimise kord ja ülesanded kaitseministri määrusega. Kuperjanovi jalaväepataljoniski valiti esindusmehi esimest korda üle-eelmise kümnendi alguses.

2. jalaväebrigaadi veebel staabiveebel Margus Isotamm meenutab, et esindusmeeste tegevusvaldkond ei ole aastate möödudes eriti palju

muutunud. „Kõige aktiivsemad ollakse tavaliselt teenistuse esimestel kuudel, kui ajateenijad veedavad palju aega väeosa territooriumil. Hiljem, kui paljud viibivad nädalavahetusel väljaloal, ei tundu mõte väeosa laulukoorist või ansamblist enam nii ahvatlev,” ütleb staabiveebel Isotamm.

DEMOKRAATLIK VALIMISPROTSESS

Esindusmeeste valimisprotsess on ebakaitseväelaslikult demokraatlik: ajateenijad ise otsustavad, kes neid pataljoni juhtkonnaga suheldes esindama hakkavad. Kuperjanovi jalaväepataljonis valivad iga rühma liikmed kõigepealt rühma esindusmehe, nemad omakorda enda seast kompanii või patarei esindusmehe. Viimased otsustavad jällegi, kellest saab pataljoni esindusmees.

Esindusmeeste valimisprotsess on ebakaitseväelaslikult demokraatlik: ajateenijad ise otsustavad, kes neid pataljoni juhtkonnaga suheldes esindama hakkavad.

Praegune Kuperjanovi jalaväepataljoni esindusmees nooremseersant Ivar Levin ütleb, et temal ei olnud enne valimiskoosolekut eriti head ettekujutust, mida ametikoht endast kujutab: „Ma ei olnud esindusmeeste tööga küll detailselt kursis,

nooremleitnant, 2. jalaväebrigaadi teabeohvitser

kuid teadsin, et see on võimalus enda nägemust ja sõnumit edastada. Nii ma kandideerisingi ja osutusin valituks.”

Et pataljoni esindusmeheks saada, pidi nooremseersant Levin tegema siiski natuke rohkem kui vaid kätt tõstma ja enda kandidatuuri esitama. „Esimesel ühisel koosolekul valisid värsked allüksuste esindajad enda seast pataljoni esindusmehe, kelleks osutusin mina. Iga kandidaat pidi ennast tutvustama ja rääkima, miks just tema sellesse ametisse sobib. Ju olid minu seisukohad ja plaanid selgemad kui teistel soovijatel,” arvab ta ise, miks just tema valiti kogu pataljoni ajateenijaid esindama.

SÜSTEEM HÄSTI JUURDUNUD

Esindusmehed kohtuvad regulaarselt pataljoni juhtkonnaga, et esitada allüksustes tekkinud küsimusi, probleeme ning teha ettepanekuid, et teenistus huvitavamaks muuta.

Loomulikult saab esmajärjekorras oma murega pöörduda enda vahetu ülema poole, kes kriitiliste probleemide korral aitab. Kui aga küsimus puudutab taristut, päevakava, menüüd või midagi muud, mille muutmine või ajakohastamine oleks küll vajalik, aga mitte esmatähtis, siis saabki ettepaneku tuua väeosa juhtkonnani.

Staabiveebel Isotamme hinnangul võib mõnedele murekohtadele esindusmeeste kaudu isegi rutem lahenduse leida kui tavalist käsuliini mööda. „Otse pataljoniülema lauale toodud küsimuste puhul jääb ära rühma ja kompanii juhtkonna tasand, kuhu tiheda ajagraafiku tõttu paratamatult teatud asjad kinni jäävad. Praegu on esindusmeeste süsteem juba nii hästi juurdunud, et ka tegevväelased oskavad soovitada, milliseid muresid tasub hoopis esindusmeeste kaudu pataljoni juhtkonnani viia,” ütleb staabiveebel Isotamm. Enne pataljoniülema lauale jõudmist otsitakse kerkinud küsimustele lahendust esindusmeeste omavahelistel koosolekutel, seega ei ummista selline töökorraldus eriti ka ülema töölauda.

ESINDUSMEES

Ajateenijate valitud ja teenistusküsimustes ajateenistuskoha ülema ees ajateenijate huvisid esindav kaasteenija.

Rühmas valivad ajateenijad endi hulgast ühe esindusmehe.

Kompanii esindusmehe valivad rühma esindusmehed endi hulgast.

Pataljoni esindusmehe valivad rühma ja kompanii esindusmehed endi hulgast.

Nooremseersant Levin arvab, et vähemalt Kuperjanovi jalaväepataljonis töötab esindusmeeste süsteem hästi. „Väeosa juhtkonnani toodud murede puhul on üldiselt jõutud kiire lahenduseni või vähemalt saadud vastus, miks asjad on nii nagu nad on.

On oluline, et ajateenistust läbivad sõdurid saaksid anda adekvaatset tagasisidet teenistusele.

Võimalus ise pataljoni teatud tegevust korraldada, avaldada ja vahendada arvamusi teenistuse kohta ning leida vastuseid küsimustele ja lahendusi probleemidele, suurendab motivatsiooni kogu ajateenistust läbiva isikkoosseisu hulgas,” hindab nooremseersant Levin kõrgelt vabadust ise teenistuse korraldamisel kaasa rääkida.

Kahtlemata on oluline, et ajateenistust läbivad sõdurid saaksid anda adekvaatset tagasisidet teenistusele. See võimaldab kaitseväel teha korrektuure ja võimaluste piires muuta teenistust mugavamaks ning mitmekesisemaks. Motiveeritud ja ennast kaitseväes hästi tundvad sõdurid on meie lahinguvalmiduse alus.

OKAS PANI TAGALAPATALJONI KIIRREAGEERIMISE PROOVILE

Indrek Lilleorg

Lisaõppekogunemise (LÕK) eesmärk on matkida kriisi kiirel eskaleerumisel eelhoiatuseta üksuste formeerimist ja lahinguvalmiduse saavutamist.

Sellel aastal vahetus tagalapataljonis mitu võtmeametikohal teenivat tegevväelast. Pataljoni lahinguvalmiduse saavutamiseks olid plaanid ja tegevuskavad olemas. Pataljonist välja roteerunud tegevväelased koostasid plaanid.

LÕK-ile eelnenud ajal tegelesid värskete teenistujatega staap ja kompaniide juhtkonnad sihipäraselt kinnitatud plaanide täpsustamise, formeerimi-

se osiste harjutamise ning tegevuse käigus tekkinud kitsaskohtade likvideerimisega. Kuid nagu ikka ei saanud plaanid enne LÕK-i ideaalseks.

Tavapärase teenistuse ajal on brigaadi üheteistkümne üksuse tagalaalane toetamine vaatamata oma keerukusele nõutud tasemel. Brigaadi igapäeva teenistust toetavad peamiselt logistilise toetuse kompanii ja meditsiinikompanii, mille koosseisus on nii töötajad kui ka tegevväelased.

Õppekompanii kõige olulisem ülesanne on ajateenijate õpetamine ja seeläbi reservväe tugevdamine. Brigaadi rahuaegsetes toetusfunktsioonides

kolonelleitnant, 1. jalaväebrigaadi tagalapataljoni ülem

osaleb vähesel määral. Reservväelastega komplekteeritud tagalapataljoni sõjaaja struktuur erineb oluliselt rahuaja omast.

Kuigi brigaadi toetamise funktsioonid on samad, siis erisus seisneb taristus ja kehtestatud protsessides. Planeeritud reservõppekogunemised paraku ei näita pataljoni valmiduse saavutamist igas olukorras. Kutsed saadetakse välja vähemalt 120 päeva ette, veelgi rohkem aega on tegevuse planeerimiseks, varustuse ettevalmistamiseks ja osalejatel „mõttega harjumiseks”.

Kui formeerimise käsk tuleb ootamatult ning ettevalmistuseks aega ei ole, tulevad inimestest tingituna mängu muutujad, mida on pea võimatu matkida ehk iga pisidetail (koordineerimatus, arusaamatus, eeldamised, lootused, hirm ebaõnnestumise ees, aktiivsus, tegutsemise kiirus, eelnevad kokkulepped jne) võib aktiveerida reaktsiooniahela, mis muudab oluliselt valmiduse saavutamist.

Lisaõppekogunemisega Okas kontrollitigi mobilisatsioonisüsteemi toimimist, mistõttu tulebki käsk koguneda nagu „välk selgest taevast”. Tegevväelaste jaoks annab see „välk” väga hea võimaluse süsteemi ning erinevaid plaane reaalselt proovile panna. Kuid kuidas toimib pataljon siis, kui „päris” hetk on käes?

Tagalapataljoni (TaP) mobilisatsiooniga seotud inimesed (nagu ka paljude teiste kaitseväe üksuste ülemad) said eelhoiatuse esmaspäeva hilisõhtul, et üsna pea võis formeerimine alata. Käsk võimalike üksuste nimedega tõstis valmisolekut ja vererõhku.

Formeerimisliinid saadi valmis, kutsuti formeerijad kohale, jagati infot võtmeisikutele, pandi reservväelastele mõeldud infoliin töökorda ning jäädi ootama. Vaimusilmas loodeti, et TaP saab „võidu” omanikuks ehk just tagalapataljonile annab kaitseväe juhtkond ning vabariigi valitsus võimaluse ennast proovile panna ning reservväelastele „tere tulemast tagasi” öelda.

Ennelõunat tuligi LÕK Okas – 61. tagalapa-

taljoni reservväelased said käsu viivitamatult lisaõppekogunemisele tulla. Sadade reservväelaste formeerimine ning neile täiendava väljaõppe tagamine on parajalt kõva pähkel, millele lisandus ka tagalapataljoni eripära – väga suur hulk erinevat tehnikat, erialade mitmekesisus, viiele kompaniile ülesannete püstitus jne.

Sadade reservväelaste formeerimine ning neile täiendava väljaõppe tagamine on parajalt kõva pähkel.

Pataljoni ülema ja LÕK-i hindajate sõnul sai TaP üsna hästi hakkama. Mitte perfektselt, kuid puudused ning lihvimist vajanud nurgad tulid välja.

Muljet avaldav oli näha reservülemaid, kes tegelesid oma alluvatega – mõtlesid kaasa, koostasid plaane, juhendasid ning aitasid neil aastatega ehk ununenud oskused taas lihastesse saada. Ka reakoosseis ei jäänud neile alla. Tõsi küll, reservväelaste elu mõjutab selline välkkogunemine väga palju. Sellegipoolest oli suurem osa 61. tagalapataljoni reservväelasi saavutustega väga rahul.

Viis päeva lendasid nagu üks hetk. Viis päeva, mida iga üksuse ülem sooviks rahuajal kogeda, andsid tagalapataljonile võimaluse ennast tugevamaks ning kiiremaks muuta. Selleks, et tuvastada tugevdamist vajavaid kohti, pahatihti ei piisa kaardil või simulatsioonisüsteemis tehtavatest harjutustest. On vaja kohale kutsuda päris inimesi ja harjutada reaalseid plaane koos kõikide ebaõnnestumiste ja õnnestumistega, millega saadakse hindamatuid kogemusi.

61. tagalapataljon on tänu panustanud reservväelastele oluliselt rohkem valmis reageerima kriisiolukorras. Aitäh osalejatele, et andsite meile võimaluse saada paremaks.

OKAS 2019: MIDA ÕPPISIME JA KUIDAS EDASI?

Mart Sirel kolonelleitnant, 23. jalaväepataljoni ülem

Oktoobris 2019 toimunud õppus Okas oli erakordne nii oma eesmärgi, ulatuse kui ka kestvuse poolest. Nende näitajate kõrvale saab tuua veelgi olulisemad õppuse aspektid: reservväelaste reageerimiskiirus, osavõtuprotsent ning õppuse vastuvõtmine ühiskonnas tervikuna. Kõik need faktorid näitavad selgelt, et me liigume õiges suunas ning oleme sellel teekonnal saavutanud olulise verstaposti.

Meie reservväelaste ja ühiskonna kaitsetahe on kõrge. Oleme loonud süsteemi selle kaitsetahte materialiseerimiseks lahinguväljal ning oleme selgelt ja otsustavalt valmis oma riiki kaitsma. Siiski, kuigi tervikuna võib pidada õppust õnnestunuks, oleks kindlasti vale väita, et kõik on hästi või lõplikult paigas.

Järgnevalt keskendumata liigselt õppuse käigus selginenud detailidele, mida oleme juba parandanud või parandamas, vaatame tervikuna tagasi õppusele Okas 2019, et tekitada mõtteline ja kohati „kastist välja” arutelu tuleviku poole liikumise kohta.

Eesti riigile sõjalise ohu korral on üheks kriitiliseks faktoriks meie lahinguvalmiduse kiirus. Lihtsustatult öeldes saavutatakse see kahe komponendi abil: reservväelaste reageerimine ning individuaal- ja üksuse varustuse ja relvastuse jagamine formeeritavale üksusele. Esimene neist sõltub eelkõige reservväelastest endist ning teine on kaitseväe korraldada. Usun, et mõlema huvigrupi pingutuste liitmine mõlema komponendi jaoks annab meile oluliselt parema tulemuse.

Näiteks toome omakeskis teatud kadedusega tihti esile Šveitsi süsteemi, kus sõdurid on reservis koos oma varustuse ja relvastusega. Kodus hoiustatud relvastusega ei peaks me tänapäeval ühiskonda proovile panema, kuid riide- või miks ka mitte individuaalvarustuses võiksime uusi lahendusi otsida küll.

Tegevväelastena suudame kohe esile tuua sellise lahenduse riskid, näiteks ressursid. Siiski olenemata meie otsusest, on niisuguse lahenduse lõplik võti just reservväelaste võimes mõista sellega kaasnevaid kohustusi ja tegevusi ning valmiduses tagada selle süsteemi edukas toimimine. Tõsiasi, et paljud reservväelased ise selle kohta huvi tundsid, kinnitab, et säärane lahendus ei ole Eesti oludes sugugi utoopiline.

Tulles tagasi esimese komponendi – reservväelaste reageerimise kiiruse – juurde, võin õppuse Okas 2019 tulemusega enda pataljoni puhul igati rahul olla. Vähem kui 24 tunni jooksul oli kohal üle 100% allüksusest, ning reageerinud reservväelaste protsent, kes mõjuvatel põhjustel ei saanud õppusest osa võtta, oli veelgi kõrgem.

Füüsikaseadustest ei ole mõtet ette tormata, seega põhiküsimus ei ole mitte niivõrd kiiruse tõstmises, vaid selle järjepidevuse tagamises kaugemas perspektiivis. Teisisõnu, kuidas hoida ja veelgi tõsta juba praegugi väga head reservväelaste valmisolekut osaleda riigikaitses nii rahu- kui ka sõjaajal. Selles on meil, ohvitseridel ja allohvitseridel, väga suur roll kanda. Pidades koos pataljoni veebliga eelmise aasta mais reservi minevatele sõduritele loengu „Teenistus reservis”, panin tähele, et standardsed loengu abimaterjalid on suunatud seadusandlusele koos kohuste ja karistustega.

Ka neid asju on kahtlemata vaja tutvustada, kuid juhtimisteoorias nimetatakse sellist lähenemist kuuletumisele (compliance) orienteerituks. Meie eesmärk peaks olema suunatud pühendumusele (commitment). Nii sel korral kui ka varasematel kordadel oma pataljoni sõduritega suheldes edastasin neile kolm põhisõnumit: initsiatiivi tähtsus, meeskonna olulisus ning reservarmee vajadus ja tõhusus.

Initsiatiivi kohta võib õppuselt mitu positiivset näidet tuua. Näiteks tuli üks rühmaülem oma kompaniiülema juurde ettepanekutega, milliseid väljaõppe teemasid võiks tema rühm veel peale kästud formeerimisjärgse väljaõppe teema katta.

Teisel korral pakkus üks rühmaülem välja idee, kuidas tõhustada lahkformeerimist. Järgmisel päeval saimegi seda ettepanekut edukalt katsetada. Selleks, et niisugused näited ei jääks erandiks, ei piisa kindlasti sellest, kui pataljoni- või kompaniiülem esineb vahel isamaalise kõnega rivi ees. Initsiatiivi peavad kujundama juba ajateenistuse jooksul iga päev need, kes sõduritega vahetult kokku puutuvad – meie nooremohvitserid ja allohvitserid.

Meeskonna olulisusest rääkides innustasin ma oma tulevasi reservväelasi hoidma ühendust oma väikeste üksuste, jagude ja rühmade kaupa. Meil on kaitseväes häid näiteid, kuidas reservväelasi hoitakse infoväljas pataljonide sotsiaalmeedia lehekülgede kaudu, kuid sel korral oli katse eelkõige tõhustada väikeüksusesisest sidusust.

Mitmel rühmaülemal olid loodud eri suhtluskanalites oma rühma grupid ning õppekogunemise väljakuulutamisel kasutasid ülemad omal algatusel neid sõdurite informeerimiseks. Selle tulemusena saabus üks rühm peaaegu täiskoosseisus kohale juba mõne tunniga. Meeskonnatunne ei pea sugugi lõppema jao või rühma juures. Paljud reservväelased ütlesid, et tulid kohale tänu oma kompaniiülemale kapten Mait Rembelile.

Pataljoni veebel tervitades saabunud reservväelasi lausega „Tere tulemast 23. jalaväepataljoni!”, kuulis tihti vastuseks pataljoni Kevadtormil valitud hüüdlauset „Võitlusvaim! Ühtne meeskond!”. Need näited annavad selgelt märku, kui olulist rolli mängivad esmapilgul pisidetailid reservväelaste valmisolekus kõik oma tegevused pooleli jätta, et kaitseväe kutsel riigikaitses osaleda.

Vähem kui 24 tunni jooksul oli kohal üle 100% allüksusest, ning reageerinud reservväelaste protsent oli veelgi kõrgem.

Reservarmeest rääkides on oluline kinnistada meie ajateenijate, reservväelaste ja ühiskonna teadmist, et valitud mudel on tõhus ja toimiv. Meie ajateenijad esinevad edukalt kaitseväe ja rahvusvahelistel õppustel ning lahinglaskmistel. Samuti on vahetult reservi määratud ajateenijate põhjal moodustatud sõjalistele operatsioonidele suunduvaid üksusi, kus nad on oma ülesandeid väga edukalt täitnud, tõestades, et selle ajaga võib saavutada professionaalsuse.

Kokkuvõtteks, nagu üks reservväelane mulle õppusel Okas 2019 ütles: „Mina ei ole selle üksusega välja õppinud, olen reservis juba viis aastat, aga kui ma näen kõrvalt, et üksus töötab esimesest päevast, siis on ikka hea tunne!”

Okas 2019 näitas, et oleme jõudnud teatud teetähiseni. Samas ei tohi me sellega rahule jääda ega keskenduda ainult õppusel ilmnenud puuduste kõrvaldamisele. Me peame kogu aeg mõtlema, kuidas oma olemasolevat süsteemi muuta veelgi tõhusamaks. Kasutan meediumi võimalusena veel kord tänada kõiki reservväelasi, nende peresid, tööandjaid, tuttavaid ja sõpru ülesnäidatud toetuse ja valmisoleku eest, mida me kogesime õppuse Okas 2019 käigus.

Lõpetuseks toon kõigest mõned näited, mida sõdurid vastasid, kui ma neil õppuse järel kätt surusin: „Aitäh, väga meeldiv oli!”, „Tulen kolmas kord ka! Väga lahe õppus!”, „Oli meeldiv üllatus!”, „Oli tore, kindla peale tulen! See oli tõesti äge!”. Tundub, et meil on hea baas, kust edasi liikuda. Eesti eest!

KEVADTORM 2019 ARVUDES

Suurõppus Kevadtorm 2019 toimus 29. aprillist 17. maini Alutaguse, Lüganuse, Jõhvi, Toila, Vinni ja Viru-Nigula valla ning Kohtla-Järve, Sillamäe ja Narva-Jõesuu linna territooriumitel.

Õppuse vältel oli peamiseks treenitavaks üksuseks 1. jalaväebrigaad ning õppusest võtsid osa nii maaväe, õhuväe kui ka mereväe üksused.

Kaasatud olid 1. jalaväebrigaad, 2. jalaväebrigaad, toetuse väejuhatus ning teised kaitseväe ja kaitseliidu üksused. Samuti osalesid Kevadtormil nii Eestis paiknevad NATO lahingugrupi kui ka õppuste ajaks siia saabunud kaitseväelased liitlasja partnerriikidest. Kokku üle 9000 inimese 17st riigist.

KEVADTORM 2019 ARVUDES

ISIKKOOSSEIS

2701 ajateenijat

2378 reservväelast

1856 tegevväelast

2497 liitlaste kaitseväelast

43 tsiviilametnikku

MEREVÄEÜKSUSED

1 miiniveeskaja-maabumislaev ORP Krakow (Poola)

1 staabi- ja toetuslaev EML Wambola (Eesti)

1 rannakaitse raketiüksus (Naval Missile Unit) (Poola)

SOOMUSTEHNIKA

15 tanki

207 jalaväe lahingumasinat ja soomustransportööri.

Jalaväe lahingumasinad

CV 9035, soomustransportöörid Sisu XA (Eesti ja Soome), CVR (T) (Läti), M-113 (Leedu) ja LAV III (Kanada)

SÕIDUKID

7 silla toetusmasinat (vehicle launched bridge)

5 pioneeri toetusmasinat

47 meditsiinilise evakuatsiooni masinat

101 veoautot

24 puksiiri (recovery vehicle)

21 treilerit

RELVAD

14 suurtükki: 4 M777 haubitsat (Kanada);

24 lähimaa õhutõrjesüsteemi

46 tankitõrje raketisüsteemi / raketiheitjat (ATRS) Spike

154 tankitõrje granaadiheitjat

34 miinipildujat

666 kuulipildujat

5403 automaattulirelva

ÕHUSÕIDUKID

2 hävitajat Eurofighter EF 2000 (Saksamaa)

2 hävitajat Eurofighter EE 2000 (Ühendkuningriik)

4 hävitajat Su-22 (Poola)

5 ründehelikopterit Apache AH-64

3 luurehelikopterit AW-159

2 meditsiini transpordihelikopterit Pave Hawk HH-60 (USA)

4 helikopterit Robinson R-44 (Eesti)

2 õppereaktiivlennukit L-39 (Eesti)

1 transpordilennuk An-2 (Eesti)

LIITLASTE AASTA EESTIS

Paul Clayton kolonel, eelpaigutatud liitlaste (eFP) Eesti kontingendi ülem

Eestis teenivatele Ühendkuningriigi sõduritele oli 2019 tänuväärse koostöö aasta. Oli keerulisi õppusi, uusi harjutusvõimalusi, koostööpartnereid ja loodi kestvaid sõprussidemeid ning oli palju üksteiselt õppimist.

Ütlesime head aega nii Yorkshire’i rügemendile kui ka kuninga husaaridele, kes koos oma Belgia ja Prantsusmaa partneritega panustasid oluliselt Eesti julgeolekusse, teenides õlg õla kõrval 1. jalaväebrigaadi ja kaitseliiduga. Aasta lõpus saabusid õppuse Tractable käigus Eestisse kuninganna husaarid. Nendega koos tulid ka langevarjurid 16. õhudessandi brigaadist, kes sooritasid Eesti ajaloo suurima langevarjudessandi harjutuse.

Aasta algas harjutustega, mille eesmärk oli paremini toime tulla väga külma ilmaga. Jääaugu harjutust juhendasid väga kogenud kuningliku merejalaväe instruktorid, kuid näpunäiteid andsid ka Eesti kaitseväelased. See aitas meil võtta maksimumi õppusest Winter Camp, kus Eesti, Belgia ja Briti sõdurid demonstreerisid võimet tegutseda ühtse meeskonnana.

Seda võimet täiustati õppusel Kevadtorm. 10 000 NATO sõdurit kümnest liitlasriigist tõestasid ilmekalt oma ühtsust ja koostöövõimet. Esimest korda osalesid õppusel Apache helikopterid ja näha võis ka Wildcat helikoptereid, mis olid siin teist korda. Sillamäe tänavatel harjutamine oli ühtviisi kasulik nii lahingugrupile kui ka Eesti elanikele, tõestades, et NATO on pühendunud Eesti vabaduse ja iseseisvuse tagamisele.

Ka suvekuudel ei olnud aega puhata, sest Läänemerel toimus harjutus Baltic Protector. Briti kuninglikud merejalaväelased ja Eesti kaitseliitlased tegutsesid külg külje kõrval Kolga lahel, tugevdades sõprussidemeid ja näidates ühendekspeditsiooniväe siirmise kiirust ja paindlikkust. See oli võimalus tegutseda koos Balti õhuturbe missiooniga Ämari lennubaasist, mis näitas ilmekalt NATO täielikku pühendumust. Õhu-, maa- ja

mereosaväe koosharjutamine oli ülimalt muljet avaldav vaatepilt. Kuninga husaarid osalesid koos kaitseliitlastega ka harjutusel Hunt, kus üksteisega jagati nii teadmisi kui ka oskusi. Kõik see võimaldas rohkelt koostöö harjutusi teha.

Meil õnnestus osa võtta ka juubeli laulu- ja tantsupeost. Ühendkuningriigi sõdurid õppisid selgeks eestikeelse laulu ja ühinesid Tapa laulukooriga, et tähistada seda väga erilist sündmust Eesti kultuuriloos. Ei ole sugugi väike saavutus sõdurid laulma saada ja laulupeost osavõtmine oli nii tähelepanuväärne, et seda kajastati ka Ühendkuningriigi meedias. Me toetasime ka muljet avaldava lauluväljaku peoks ettevalmistamist. Kõik sõdurid, kes peost osa said, tunnistasid, et see oli nende siinviibimise kõrghetk ning et see aitas neil paremini mõista Eesti ajalugu ja kultuuri.

Aasta kolmandas kvartalis keskendusime lahingugrupi isikkoosseisu ja varustuse roteerumisele kuninga husaaride ja kuninganna husaaride vahel. Tegu oli Ühendkuningriigi suurima varustuse siirmisega Euroopas viimase pea 30 aasta jooksul. Selle käigus saabusid taas Eestisse Apache ja Wildcat helikopterid. 16. õhudessandi brigaadi langevarjuritele oli see esimeseks hüppeks Eestis. See näitas NATO liitlaste valmisolekut väga lühikese ajaga vägesid juurde tuua. Liitlasriikide koostöövõimet näidanud suur saavutus oli 200 soomusmasina rongidel transportimise koordineerimine 12 riigi kaudu ja 800 sõduri toimetamine lennukiga 1300 km kaugusele.

Aastalõpu lähenedes ootasime NATO juhtide Londoni tippkohtumist, mis oli paras hetk, et vaadata tagasi viimase 70 aasta kollektiivse julgeoleku tagamise saavutustele. Aasta 2019 näitas, millist edu võivad saavutada liitlased, kui nad treenivad ja harjutavad koos. Õppetunde ja kogemusi juba jagatakse omavahel, aga oleme ka valmis ennetama uusi ohtusid. Esimest korda treenis lahingugrupi kontingent küberdomeenis õppusel Cyber Fog. Me õppisime Eesti ja küberkaitsekoostöö keskuse partneritelt arendama oma taktikat ja protseduure küberrünnaku korral. Selleks oli vaja kogu aeg treenida ja täiendada kollektiivset reageerimist tulevikuohtudele.

Aasta lõpus külastas Ühendkuningriigi peaminister sõdureid Tapal, näidates meie ülesande olulisust ja saates välja sõnumi Ühendkuningriigi pühendumisest NATO-le. Peaminister serveeris sõduritele jõulupidusöögi ja suhtles Eesti meediaga. See oli sobiv viis võtta kokku erakordselt kiire ja tulu toonud aasta. Mul pole kahtlust, et 2020 osutub sama kasulikuks. On palju, mida oodata, sest liitlastevahelist koostööd saab arendada mitut moodi. Põnevad ajad on ees.

Olen väga tänulik meie Eesti võõrustajate toetuse, suhtumise, kamraadluse ja sõduri vaimu näitamise eest aastal 2019. Olen kindel, et järgmised kümme aastat toovad uusi keerulisi ülesandeid, aga koos suudame nendega toime tulla, sest kindlameelse otsustavusega WeAreNATO, WeAreAllies, WeAreReady.

Boris Johnson serveerib Tapal teenivatele sõduritele traditsioonilist pidulikku jõululõunat

TRACTABLE 19 –

MIDA SEE MEILE TÄHENDAS?

Toomas Susi kolonel, toetuse väejuhatuse ülem

Harjutus Tractable 19 oli kahtlemata üks eelmise aasta tõsistest proovikividest Eesti kaitseväele, mille tõttu oli vaja ühendada nii planeerimises kui ka maastikul toimuvates tegevustes kahe riigi ‒ Eesti ja Suurbritannia jõud ja mõtted.

Juba aastaid korraldatava õppuse sarja puhul on tegemist brittide sõjaväelogistika harjutusega ning tavapäraselt ei kaasata sellesse niisugusel kujul partnereid välisriikidest. 2019. aasta hilissügisel toimunud harjutus oli seega nii mitmeski mõttes eriline – peale eestlaste kaasamise toodi see operatsioon esimest korda ka Eesti pinnale.

Suurepärase võimaluse selliseks ettevõtmiseks mängis meile kätte Eestisse eelpaigutatud NATO lahingugrupi juhtriigi Suurbritannia vajadus vahetada välja oma üksuste Eestis asuv tehnika. Seda otsustati teha koos Ühendkuningriigi üksuste rotatsiooniga, siis kui brittide kuninganna husaarid pidid vahetama välja enne neid siin teeninud kuninga husaarid.

Tulijad võtsid kaasa oma värske tehnika, olles kogu harjutuse kestel täiendavate jõududena kandvas rollis, minejad võtsid aga pärast ühiselt kohapeal läbitud õppust kaasa oma seni kasutusel olnud ja põhjalikku hooldust vajava tehnika.

Nii nagu igal õppusel oli ka brittidega koos läbimängitul oma legend ja harjutamise eesmärk.

Aktuaalse ja küllalt realistliku stsenaariumi kohaselt käivitus operatsioon Tractable 19 Briti liitlasvägede Eestis paiknevate jõudude tugevdamiseks. Lühikese aja jooksul toodi siia legendijärgsele vastasele vastuseismiseks juurde arvestatav hulk lahingutehnikat ning Briti sõdureid.

Arvudes tähendas see u 200 tehnikaühikut ning 800 inimest. Selleks et läbi mängida mitmesugust tegevust ja panna üksuseid juhtivad staabid suurema pinge all tööle, siirdi liitlased Suurbritanniast Eestisse, kasutades kõiki arvestatavaid trans-

pordiliike – üksuseid liigutati riigist riiki nii õhu-, mere-, raudtee- kui ka maanteetranspordi abil.

Ja et asja veelgi keerulisemaks ja pingelisemaks teha, pakkusid harjutuse korraldajad maastikul olijatele ja staapidele pidevalt olukordi, kus tuli kiiresti mänguplaani muuta, uue situatsiooniga kohaneda ning sobivad lahendused ja keerukatest olukordadest väljapääsud leida. Sellisel moel liikumine Eestis asuvatele positsioonidele toimus praktikas läbi suure osa Euroopast; üksused alustasid teekonda nii Ühendkuningriigist kui ka Saksamaal asuvatest baasidest.

Tractable’i sugused koostööharjutused toovad liitlaste kaitsevägesid ja rahvaid üksteisele lähemale.

Harjutusel Tractable oli selge kaitsesuunitlusega eesmärk. Praktikas tuli läbi proovida üksuste siirmine Eestisse võimaliku agressiooni korral, et juba siin olevaid jõudusid täiendada. Britid harjutasid oma protseduure ja üksuste liigutamist igal võimalikul moel. Eestlased proovisid omakorda läbi liitlasvägede sissetoomise ja vastuvõtmise tavapärasest suuremas mahus, suhteliselt väikeses ajaaknas ning ühtaegu eri transpordikanalite kaudu.

Kogu koostööharjutus hõlmas tegelikult isegi rohkem inimesi ning valdkondi kui ehk pealtnäha paista võis. Tõsi, peamine treenitav ja hinnatav üksus, vähemalt Eesti poolel, oli toetuse väejuhatus, mis tegutses õppusel suuresti staabi ning liikumis- ja veoteenistuse kaudu, kaasates omakorda sõjaväepolitsei ning kaitseliidu vabatahtlikud julgestavad üksused.

Kuid praktikas ei olnud see sugugi kõik – tuntava koormuse, hea kogemuse ja kasulikud õppe-

LIITLASED SIIRDI SUURBRITANNIAST EESTISSE

tunnid said omapuhku ka õppuse staabiohvitserid, planeerijad, hindajad, valdkondade esindajad jpt. Oma protseduure ja veel enam toimivat koostööd Eesti ja Briti üksuste vahel harjutasid kõik õppuse ja kaasatud staapide osised alates personalist kuni CIMIC-u ja strateegilise kommunikatsiooni osakonnani – kõigil oli oma roll täita.

„Mida see meie jaoks siis ikkagi tähendab?” oli kõige levinum küsimus, mida kuulsin nii ajakirjanikke kui paljusid teisi eelmise aasta Tractable’i kohta küsivat. Kogu selle ettevõtmise tähendusrikkust ei saa üle hinnata ega neil lehekülgedel tehnilistest või poliitilistest vaatenurkadest lõpuni lahti selgitada, aga väga lühidalt ja lihtsustatult öeldes tähendas see minu jaoks kolme asja.

Esiteks tähendas see ettevõtmine meile väga väärtuslikku õppetundi ja kogemust. Harjutus lõi meie kui vastuvõtjate jaoks kõrge intensiivsusega olukorra, milles leidsid praktilise väljundi paljud kogutud teadmised.

Toetuse väejuhatuse liikumis- ja veoteenistus teeb seda tööd küll iga päev, võttes liitlasi vastu, planeerides ja korraldades nende liikumisi Eestis ning viies meie kaitseväe üksusi omakorda välisriikidesse ja missioonidele, kuid tavaolukorras ei ole reeglina kombineeritud kõik võimalikud lähenemisteed ega ka sellised mastaabid. Ja see nüanss lisas kogu ettevõtmisele nii pinget kui ka kaalu. Peale selle aitas see süvendada koostööd ja rohkem kokku harjutada operatsioone toetavate sõjaväepolitsei ning kaitseliidu üksustega.

Teisest küljest tähendas see, et meie liit britti-

dega kasvab ja areneb, muutub järjest kindlamaks. Tractable tõi endaga kaasa tihedat suhtlust ja suhete tugevat arendamist meie liitlastega Suurbritanniast. Peale sõjaliste missioonide on sellised ühised harjutused parim viis õppida ühiselt ja ühe eesmärgi nimel tegutsema ning kokku harjutada. Päeva lõpuks on ju ikkagi meie liitlased need, kelle toetusele me hädas loodame ja keda oleme valmis ise alati aitama. Aga selleks, et tõsises olukorras tõesti koostegutsemiseks valmis olla, ongi vaja enne seda üheskoos harjutada.

Kolmandaks tähendas selle ühise harjutuse edukas korraldamine kindlat veendumust, et edaspidi saame hakkama kuitahes suure liitlasüksuse vastuvõtmisega, kui ühel hetkel seda vaja peaks olema. Ja see on hea, julgustav teadmine.

Tractable’i sugused koostööharjutused toovad liitlaste kaitsevägesid üksteisele lähemale. Ja mitte ainult kaitsevägesid, vaid ka rahvaid. Taasiseseisvunud Eestile on olnud Suurbritannia liitlaseks juba küllalt pikka aega, kuid peale selle on meid sidunud liitlassuhted juba esimese Eesti Vabariigi ajal.

Nagu britid selle harjutuse käigus ka ise korduvalt kinnitasid, on operatsioon Tractable 19 ning meie sidumine sellega kindel sõnum sellest, et meie liitlassuhted muutuvad järjest tugevamaks olenemata Suurbritannia lahkumisest Euroopa Liidust. Ja need liitlassuhted, need sidemed riikide, üksuste ja inimeste vahel ongi lõpuks meie julgeolekule vähemalt sama suureks garantiiks kui viimseni lihvitud oskused siirda täiendavaid üksusi kriisikoldesse loetud päevadega.

Prantsusmaa

Saksamaa

Poola

Valgevene

Rootsi

Soome

Norra

UGV

Malis alates mai 2019

Kandevõime: 1200 kg

Suurim kiirus: 25 km/h

Kaal: 1630 kg

Mõõdud: 2 x 2,4 m

Tegevusraadius: 1,5 km

Opereerimise aeg

lisatankimiseta: kuni 10 + 1,5 tundi

Kasti mahutavus: 1000 liitrit

Kaamerate arv: 6

Katsetatud relvade integratsioonid:

7,62 mm kuulipilduja

12,7 mm raskekuulipilduja

40 mm automaatgranaadiheitja

tankitõrjeseade Javelin

MEHITAMATA MAISMAASÕIDUKID OPERATSIOONIL BARKHANE MALIS

Taavi Karotamm kapten, kaitseväe peastaabi staabiohvitser

Prantsusmaa juhitaval mässutõrjeoperatsioonil Barkhane teenivad Eesti jalaväerühmad Estpla-30 ja Estpla-32 on katsetanud mehitamata maismaasõidukit THeMIS (Tracked Hybrid Modular Infantry System – roomikutel hübriid-modulaarne jalaväesüsteem) ning proovinud järele selle eri kasutusvõimalusi sõjalisel operatsioonil. THeMISe on välja arendanud Eesti kaitsetööstusettevõte Milrem Robotics.

Malis Milrem Roboticsi arendatavat robotit kasutanud jalaväerühma Estpla-32 ülema leitnant Taavi Eesalu hinnangul suudab selliste mõõtmete ja võimega mehitamata maismaasõiduk toetada soomukiteta jalaväeüksust mitmel viisil. Tuginedes oma kogemusele, arvab Eesalu, et kui seadet kasutada operatsioonidel, siis on sellel lisavõime, mis mõnes olukorras võib osutuda üksuse jaoks kriitiliselt vajalikuks.

VASTUPIDAV KARMIDELE OLUDELE

THeMISe katsetamine Malis algas 2019. aasta mais. Esimeste kuude jooksul kasutas üksus masinat Gao linna lähistel asuvas baasis mitmesuguste logistiliste ülesannete täitmisel. Eesti jalaväelased kasutasid seadet aktiivselt ning tehti hulgaliselt proovisõite ja eri katsetusi. See võimaldas mõõta masina kulumist ja vastupidavust Mali karmides oludes ning samal ajal tegeleda edasi tootearendusega, kohandades masina disaini ja komponente kuumadeks oludeks.

Mali keskkond erineb Eestist eelkõige kõrge temperatuuri, suure tolmu hulga ja teravate vulkaaniliste kivide poolest. Masina esmane katsetamine näitas, et seade peab edukalt vastu nii kirjeldatud oludele kui ka võimalikele rünnakutele. 2019. aasta 22. juulil terroristide korraldatud rünnaku ajal asus masin selle keskmes, enesetapumasinast loetud meetrite kaugusel, ja sai rünnaku tõttu ka kannatada. Plahvatus mõjutas eelkõige masina keret, seadme kriitilised komponendid pidasid ligi 200 kilo lõhkeaine plah-

vatusele vastu ning masinat sai sama efektiivselt edasi kasutada.

Augustis vastutuse üle võtnud Estpla-32 jätkas THeMISe rakendamist, kasutades masinat patrullides ning viies seeläbi katsetused uuele tasemele. Kui eelmistel kuudel katsetati seadme vastupidavust keskkonnale, siis Estpla-32 asus tuvastama masina kasutamise parimaid viise ja kitsaskohti operatsioonidel.

THeMIS sai esimesed patrulli ristsed 23. septembril Gao linnas koos jalgsipatrulliga. Esimesel korral ei seatud masinale ühtki ülesannet, et keskenduda põhiliste protseduuride katsetamisele ja kitsaskohtade tuvastamisele. Esimene patrull kinnitas, et roboti kaasamine jalgsipatrulli ei vaja suurt taktika ümberkorraldamist, sest sarnaneb soomukitega tehtava patrulliga. Küll aga võib avalikkuse kõrgendatud huvi tähendada, et veelgi tugevamat rõhku tuleb panna lähijulgestusele.

Mali taolises keskkonnas on äärmiselt oluline tagada masinat uudistama tormavate laste turva-

lisus, kuna ligi poolteist tonni kaaluv robot võib tõsiselt ohustada tähelepanematut liiklejat. Samuti peavad masina lähijulgestajad kindlustama, et sõidukile koormatud varustus püsiks turvaliselt kinnitatuna ja oleks kogu operatsiooni vältel kaitseväelaste kontrolli all.

Edasised katsetused THeMISega kinnitasid, et mehitamata maismaasõidukid suudavad pakkuda jalastunud ja soomukite toeta üksusele vajalikku lisatuge. Lisalaskemoona, vee, toidu ja muu varustuse vedamise kõrval suudab THeMIS või selle ekvivalent olla üksusele toeks nii vaatlusel kui ka lahingukannatanu evakuatsiooni korral. See tähendaks vaid ühe inimese (operaatori) eemaldumist lahinguväljalt ja vähendaks kordades kannatanu transpordi käigus kaotatud aega ja energiat.

Samuti saab robot toetada üksust tulejõuga (kui masinale on paigaldatud näiteks 12,7 mm raskekuulipilduja või tankitõrjerelv Javelin). THeMISel on eelis soomukite ees helidistsipliini järgimist nõudvates, kitsastes ning pehme pinnasega

piirkondades, kuhu suundudes peab üksus soomukist eemalduma, aga mehitamata maismaasõiduki saab kaasa võtta.

Estpla-32 on kasutanud THeMISt patrullides nii soomuki külge haagituna kui ka puldist opereeritavana. Samuti katsetas üksus edukalt mehitamata maismaasõiduki (UGV) mahutamist liitlaste transpordihelikopterisse Boeing CH-47 Chinook ning 22 tonni kaaluva Sisu soomuki ja 32-tonnise VBCI soomuki pukseerimist. THeMISe väikeste mõõtmete tõttu on selle jälg öövaatlusseadme ja termokaamera pildis tagasihoidlik ning isegi 100 meetri pealt on masina eristamine madalas taimestikus keerukas.

KOOSTÖÖ JÄTKUB

2019. aasta lõpu seisuga on Milremi UGV läbinud Malis ligi 1000 kilomeetrit. Poole aastaga on kerkinud oodatust enam parendusideid, millest paljud on juba jõudnud tootearendusse ning seadme efektiivsemasse rakendamisse. Kui esialgu plaaniti THeMISt katsetada kuni neli kuud, siis eduka tulemuse tõttu

pikendasid kaitsevägi ja Milrem Robotics koostööperioodi ka 2020. aastasse.

„Mehitamata maismaasüsteemide tulek lahinguväljale ei ole seotud küsimusega „Kas?”, vaid küsimusega „Millal?”,” ütleb kaitseväe peastaabi analüüsi- ja planeerimisosakonna vanemstaabiohvitser kolonelleitnant Sten Allik. „Ma olen näinud nii Eestis kui ka Malis, kuidas muutub üksuse mõtlemise viis, kui uudset tehnoloogiat tegelikkuses proovitakse ja mõtestatakse. Võltstagasihoidlikkuseta ja üle pingutamata võib öelda, et Milrem Robotics ning Eesti kaitsevägi on mehitamata maismaasüsteemidega seotud ringkondades saanud ülemaailmselt tuntud referentsiks.”

Eestis väljaarendatud mehitamata maismaasõiduki platvormil põhineb ka 14 Euroopa Liidu riigi mehitamata maismaasõiduki projekt, mille on 2018. aastal kinnitanud ELi kaitseministrid PESCO (ELi alaline struktureeritud kaitsekoostöö) algatuste kohaselt ning mille rahastamiseks taotlevad liikmesriigid vahendeid Euroopa Kaitsefondist.

KAITSELIIT –ISESEISVA KAITSEVÕIME ALUSTALA

Riho Ühtegi

Riigikaitseorganisatsioon kaitseliit on oma 26 000-lise liikmeskonnaga praegu lahutamatu osa Eesti riigikaitsevõimest. Samas aga, kui tuleb selgitada, mis asi see kaitseliit on, jäävad kimpu isegi need, kes arvavad kaitseliidust palju teadvat.

Enamasti seostatakse kaitseliitu reservväega, mõnede jaoks on see paramilitaarne organisatsioon, teadjamad oskavad öelda, et tegu on kaitseväe sõjaaegse maakaitse struktuuriga. Võib-olla see mõnetine selgusetus ongi põhjuseks, miks meie sõprade hulgas tekitab kaitseliit ja tema roll aupaklikku hämmastust ning võimalike vastaste seas õelat frustratsiooni.

VABATAHTLIKETA POLEKS KAITSELIITU

Kaitseliidu seaduse § 2 järgi on kaitseliit kaitseministeeriumi valitsemisalas tegutsev vabatahtlik, sõjaväeliselt korraldatud, relvi valdav ja sõjaväeliste harjutustega tegelev riigikaitseorganisatsioon. Seega on kaitseliidu alustalaks vabatahtlikud liikmed, mis ongi kõige suurem erinevus kaitseliidu ja kaitseväe vahel. Nimelt on kaitsevägi riigi poolt ülalt alla loodud struktuur, mis täidetakse inimestega, aga kaitseliidus on vastupidi vabatahtlikud, kes koonduvad organisatsiooni, millest moodustub struktuur. Ilma vabatahtliketa poleks ka kaitseliitu.

Kaitseliidu seaduse § 2 lg 3 ütleb, et kaitseliidu eesmärk on suurendada vabale tahtele ja omaalgatusele toetudes rahva valmisolekut kaitsta Eesti iseseisvust ja põhiseaduslikku korda. Seega on

kaitseliidu eesmärgid märksa laiemad kui ainuüksi sõjaväeliste harjutustega tegelemine. Seda kinnitab ka sama seaduse § 4, milles antakse loend kaitseliidu ülesannetest ja mis ei ole kõik ainult sõjalise kaitsega seotud.

Kaitseliidu ülesanne on vabale tahtele ja omaalgatusele toetudes suurendada rahva valmisolekut kaitsta Eesti iseseisvust ja põhiseaduslikku korda.

Niisiis ei ole kaitseliit ainult sõjaline organisatsioon, vaid riigikaitseorganisatsioon laiemas tähenduses, pakkudes vabatahtlikest moodustatud üksustena riigikaitse eri valdkondadele täiendust ja abi.

Oma liikmeskonnalt jaguneb kaitseliit praegu põhimõtteliselt pooleks, kus üks pool on keskendunud sõjalise kaitse valdkonnale ja teine on valmis panustama teistesse olulistesse riigikaitse valdkondadesse, nagu evakuatsioon ja elutähtsate teenuste jätkusuutlikkus. Mittesõjalise valdkonna põhiliseks jõuks on kaitseliidu osaks olev naiskodukaitse ning need mehed, kellel ei ole ametikohta sõjaliste üksuste koosseisus.

Kaitseliidu põhjal loodav sõjaline üksus on maakaitse. Nimetus „maakaitse” tuleneb kaitseväe põhimääruse § 3 lõige 4 loendist, kus kaitseväe struktuuriüksuste kõrval on eraldi ära märgitud

brigaadikindral, kaitseliidu ülem

maakaitse. Kaitseväe põhimääruse § 12 täpsustab, et maakaitse on sõjaaja üksus, mille põhiülesanne on oma vastutusalas planeerida ja korraldada koosseisus olevate ja ajutiselt allutatud üksustega sõjalisi operatsioone.

Seetõttu on praeguseks vastu võetud otsus, et sõja korral antakse kaitseväe juhataja alluvusse neli maakaitseringkonda. Eraldi juhtimiselementi territoriaalsetele maakaitseringkondadele ei looda. Neid juhitakse samast staabist (juhtimispunktist), kust teisigi kaitseväe struktuuriüksusi.

Maakaitseringkondade korraldada on kogu Eesti Vabariiki kattev territoriaalne kaitse. MILITERM-i järgi on maakaitse ja territoriaalkaitse sünonüümid, kus eelisterminiks on maakaitse. Terminoloogia komisjoni otsuse kohaselt on maakaitse sõjalise kaitse vorm, mille puhul kogu riigi territooriumi kaitstakse kõigi olemasolevate sõjaliste jõududega.

TERRITORIAALKAITSE PÕHIMÕTE

Kaitseväe juhtimiskontseptsiooni järgi (vastu võetud 2017) on territoriaalkaitse riigikaitse laia käsituse osa, mille eesmärk on osaleda riigi sõjalises kaitses ja toetada sisejulgeolekut, milleks rakendatakse õigusaktidega määratud kõiki riigikaitse laia käsituse põhimõtteid. Et mitte segi ajada, millal me räägime struktuurist ja millal sõjalise kaitse vormist, tuleb edaspidi viimase puhul kasutada terminit territoriaalkaitse. Seega rakendab kaitseliidu põhjal loodud maakaitse territoriaalkaitse mudelit.

Kaitseliidu territoriaalkaitse põhimõtete kohaselt peab see olema asümmeetriline, kuna maakaitse üksused ei ole nii tugevad, et vastast lüüa tavapärase lahingutegevusega. Asümmeetria tähendab tavatut lähenemist sõjapidamise põhimõtetele, milles üks sõdiv pool väldib või õõnestab teise poole tugevusi, samal ajal rünnates ja ära kasutades tema nõrkusi.

Asümmeetria kasutamine eeldab väga head vastase doktriini ja taktika tundmist, kus me ei tegutse vastase jaoks ootuspäraselt, mistõttu ta ei saa rakendada planeeritud manöövreid ja vahendeid.

Et territoriaalkaitse võimet veelgi parandada, on lähiaastatel kaitseliidus fookus niinimetatud „kollaste” üksuste toomisel sõjaaja koosseisu ja territoriaalsete allüksuste taastamine. Omaette keeruline ülesanne on väljaõppe ümberkorraldamine, sealhulgas aegunud sõjapidamise dogmade murdmine. Vabatahtlik on keskmiselt kõrgemalt motiveeritud kodanik ning seetõttu tuleb tema panustamistahet maksimaalselt ära kasutada.

ASÜMMEETRILISE TERRITORIAALKAITSE

KOLM PRINTSIIPI

Mittelineaarsus, kus üksused jäävad sügavale vastase ründavate üksuste taha ja jätkavad mööda ning läbi liikuvate vastase üksuste ründamist, kasutades üllatusel ja kiiretel rünnakutel põhinevat taktikat. Sellist taktikat nimetatakse ka „kaose taktikaks”, kuna vastasele jääb mulje keskse juhtimise puudumisest ja selle kaudu ei anta talle võimalust lüüa juhtimisstruktuuri või peamisi kommunikatsiooniliine.

Hajutatus, kus lahinguoperatsioone korraldatakse väikeste üksustega laial maa-alal, mis takistab vastasel kasutada oma taktikalisi ja relvastuse eeliseid, et fikseerida ja hävitada meie väekontingente. Samal ajal kurnab hajutatud lahingutegevus oma jõude, kulutades nii ressursse kui ka moraali.

Võitlejate, võimendajate ja võimaldajate kasutamine, kus taktikalise efekti suurendamiseks kasutatakse ära loodud toetuselemente ning kohalikke olusid.

Võimendajad on selles kontekstis erinevad toetusvõrgustikud ning

võimaldajad üldjuhul toetav rahvas ning keskkond.

ERIÜKSUS RESERVI VÄLJAÕPETAJANA

Erioperatsioonide väejuhatusele (EOVJ) oli 2019. aasta uute algatuste ja mõnevõrra avatumaks muutumise aasta. Peale silmapiiril koitva rahvusvahelise sõjalise operatsiooni Malis jõudis EOVJ meediapilti ka „Pealtnägija” saate kaudu.

Mainimisväärt on ka järgmised muutused: vahetus ülem ja korraldati kolm valikut ning üks reservõppekogunemine. Ent kõige rohkem avalikkuse tähelepanu pälvis plaan alustada EOVJ-s ajateenijate väljaõpetamist alates 2021. aastast. Olgu selle tõestuseks juba ka mitme vabatahtliku noore kutsealuse avaldused, et asuda ajateenistusse just erioperatsioonide väejuhatusse.

Reservväelastest eriväelased on NATO liitlaste sõjavägedes leidnud oma koha aastakümneid tagasi ning seetõttu oli ka erioperatsioonide väejuhatuse jaoks tegu loogilise järgmise arengusammuga. Ettevalmistused algasid juba pea viis aastat tagasi.

EOVJ-l on vaja reservi, et jätkusuutlikult täita sõjaaja ülesandeid. Seda nii iseseisvate erioperatsioonide kui ka ühendoperatsioonide korraldamiseks NATO kontekstis. Pealegi on reserv juba rahuajal erioperatsioonide väejuhatuse värbamisväljaks,

Margus Kuul kolonelleitnant, erioperatsioonide väejuhatuse ülem

sest enda reservväelased on ju õppustel ja ajateenistuses hoolikalt valitud ning järele proovitud.

Samuti teavad ja tunnevad nad erioperatsioonide väejuhatust, protseduure ja üleüldist tegutsemisõhustikku – niisugune üksteise tundmine ja usaldus võiks olla üheks põhjuseks, miks tulevane tegevväelane valib oma teenistuskohaks just erioperatsioonide väejuhatuse.

21. sajandi Eesti eriväelane, olgu ta reservist või tegevväelane, on praegu ja edaspidi väga hea väljaõppe ning täpselt formuleeritud ülesandega spetsialist. Erioperatsioonide väejuhatuses teeninud reservväelased saavad ekspertideks, et väikeste mobiilsete üksustena tegutseda vastase tagalas ning efektiivselt kasutada eri meetodeid vastase mõjutamiseks.

Üks võimalus on miinivaritsusi rakendada. Ka vastase võimekuse muutudes peame ajakohastama oma mõtlemist ja sedamööda olema valmis uuteks väljakutseteks. Samuti osatakse koostööd teha ka teiste võimekordistajatega, nagu näiteks (õhu-) tulejuhid, kelle kaudu võib väga väikeste üksuste käsutuses olla kogu NATO liitlaste kasutusel olev arsenal, isegi tuhandete kilomeetrite kauguselt.

Eesti olusid arvestades on oluline kasutada reserve maksimaalselt efektiivselt ning mitte kedagi „ära unustada” – seetõttu hakkas EOVJ alates 2018. aastast kutsuma reservõppekogunemistele endisi Narva-Jõesuu piirivalve õppekeskuse ajateenijaid, kellele anti toona unikaalne sissiväljaõpe. Neid reservväelasi kutsub EOVJ oma oskusi värskendama veel ka järgnevatel aastatel.

Seega, koos endiste sisside ja tulevaste ajateenijatega tagab EOVJ oma reservi juurdekasvu ka kaugemas perspektiivis. Ning edaspidi võivad tulevaste õppekogunemisele kutsutute nimekirjast ennast leida ka kõik need, kes juba rohkem kui 10 aasta jooksul erioperatsioonide väejuhatusest on reservi läinud.

Arvestades järjest kasvavat vajadust reservväelaste paindlikuma kasutuse järele, ei ole välistatud, et tulevikus kujuneb Eestis välja hulk reservväelasi, kelle teenistus on veelgi paindlikum kui praegu ning peale tavapäraste õppuste kutsutakse reservist piiratud ajaks teenistusse reservväelastest eriüksuse meeskond, kes esindab Eesti huvisid hoopis mõnel välisoperatsioonil. Loomulikult on oluline, et paindlikkuse loomist toetab ka ajaga kaasas käiv õigusruum.

Erioperatsioonide väejuhatus hindab oma reservväelasi kõrgelt ja panustab ka edaspidi reservi moodustamisse.

KAITSEINVESTEERINGUTE KESKUS –EESTI SUURIM EHITAJA

Kusti Salm riigi kaitseinvesteeringute keskuse (RKIK) direktor

Kaitsevägi areneb. Üksused liiguvad. Väljaõppevajadused kasvavad. Hooned, mis on ajutise kasutamise asemel nüüd alalises kasutuses, ei vasta mitmel pool enam elementaarsetele sanitaarnõuetele. Seega vähem ehitamine ei ole tänapäeval valik – probleem seisneb selles, kuidas ehitada sama raha eest rohkem. Kuidas tagada, et iga kaitsesse investeeritud euro tooks tagasi võimalikult palju kaitsevõimet.

Tapa linnaku arendus tegi aastatel 2016–2018

Tapast Eesti suurima ehitustandri. Kokku rajati kuus kasarmut, 12 hooldus- ja õppegaraaži, uus söökla, remondihall, tehnika varjualuseid, meditsiinikeskuse laiendus, tagalakeskus, komplekteerimisala hooned ja rajatised jpm, mis maksis kokku 81 miljonit eurot.

Taristu arendamine jätkub ka edaspidi. Kaitseministeeriumi arengukava (KMAK) 2020–2024

käigus arendab RKIK valitsemisala taristut kokku ligi 200 miljoni euro eest, mis teeb meist üldehituse valdkonnas Eesti suurima tellija.

RKIK on ka suuruselt teine kinnisvaraomanik Eestis. Meie portfellis on üle 1300 ehitise suletud netopinnaga üle 560 000 m2, mis on suuruselt võrdne umbes 80 jalgpalliväljakuga. Oleme viimase kolme aasta jooksul suurendanud harjutusala-

de pindala pea 40% võrra 36 000 hektarini. Meie ehitatud hoidlaid, kasarmuid ja muid objekte on käinud uudistamas ja malli võtmas kolleegid Põhjaja Baltimaadest.

Need arvud on suured, aga see lugu, mida need meile jutustavad, on kaugel suurejoonelisusest või headest aegadest. Endiselt kulutame taristu arendamisele kaitse-eelarvest liiga palju. Olgugi et tasemel taristu on kaitsevalmiduse ja väljaõppe tagamiseks kriitilise tähtsusega, räägib taristu investeeringute maht meile peamiselt sellest, millised sõjalised võimed me selle sama raha eest arendamata jätame.

MEIE ÜLESANNE ON EHITADA SÄÄSTLIKUMALT

2017. aasta lõpus KMAK koostamise käigus jõudsime ühise järelduseni, et ehitusturu hinnatõus ning valitsemisala taristu planeerimise protsess ei käi enam ühte jalga. Kohati kasvas RKIK ehitusmaksumus oluliselt kiiremini kui ehitusturg tervikuna. Seetõttu külmutati kogu taristukava ning RKIK meeskonna eestvedamisel joonistati kõik tulevikku planeeritud hooned uuesti läbi.

Appi tulid ka TTÜ arhitektuuriteaduskonna spetsialistid, kellega koos töötati välja ruumiprog-

rammi planeerimise juhend. Ainuüksi selle harjutusega suutsime vähendada samade funktsioonide täitmiseks vajalikku brutopinda 17,4% võrra ning saavutada 22,7% ehitusmaksumuse kokkuhoid.

Ruumiprogrammi juhend standardiseerib ära töökohtade, nõupidamisruumide jms suuruse, mis ei paranda oluliselt ainult efektiivsust, vaid tagab ka selle, et tulevikus on kogu kaitseväe taristuportfell sarnase planeeringuga, mis muudab üksuste liigutamise oluliselt hõlpsamaks.

MINIMAALNE SÕJALINE VAJADUS

RKIK loomise kõige olulisem mõte oli vabastada kaitseväelased võimalikult palju mittesõjalistest ülesannetest. Sõjalise väljaõppe saanud kaitseväelane on väärtuslik inimvara. Selle kasutamine taristu planeerimiseks, kabinettide joonistamiseks või mööbli hankimiseks on õigupoolest raiskamine. Võrdluseks võib tuua, et on mõeldamatu, kui kirurgid tegeleksid haiglas palatite sisustuse kujundamise või ehitusjärelevalvega.

Siiski on üks ülesanne, mida saab terves maailmas defineerida ainult üks asutus – Eesti kaitseväe sõjaline vajadus. Mida, kui palju ja millal on tarvis?

Kaitseväelt ei oodata, kui mitu ruutmeetrit peab olema staabihoone pind või kui suur peab olema remondihall. Kaitsevägi peab sõnastama, mitu inimest vajab staabi töökohti või mitmele sõidukile on vaja hoiustamist ning remondi võimalust. Selleks, et me saavutaksime parima tulemuse, peame keskenduma minimaalsele sõjalisele vajadusele. Siinkohal on oluline olla terminites täpne. Minimaalne tähendab vähim võimalik vajadus ülesannete täitmiseks. Minimaalne ei tähenda poolik, kasin või kehv.

Toon kaks näidet. Selleks, et parandada kaitseväe sõidukite valmisolekut ning pikendada nende eluiga, ehitame suurel hulgal sõidukite varjualuseid. Minimaalne vajadus on kaitsta sõidukeid vihma ning tuule käest. See on ka kõik. Loomulikult on tore, kui oleks betoonsillutis, õlipüüdurid, valvesüsteemid ning KVIS juurdepääsuga töökohad, aga see on kõik toretsemine. Keskendudes ainult minimaalse sõjalise võime tagamisele ning jättes kõrvale kõik muu, suutsime säästa 65% planeeritud ehitusmaksumusest.

Ruumiprogrammi planeerimise juhendiga seadsime sisse vähemalt neljakohaliste ühiskabinettide

põhimõtte, mis võimaldab võrreldes üheinimese kabinettidega enam kui 50% säästlikuma ruumikasutuse. Jah, see tõi endaga kaasa palju vastukaja. Samas on see vastukaja minimaalse sõjalise vajaduse puhul väga õõnes.

RKIKi portfellis on üle 1300 ehitise suletud netopinnaga üle 560 000 m2, mis on suuruselt võrdne umbes 80 jalgpalliväljakuga.

Näiteks, kui maailma üks edukamaid pankasid Goldman Sachs ei ehitanud oma uude Londoni peakorterisse mitte ühiskabinette, vaid n-ö hot-seat süsteemi, kus igal inimesel on iga päev uus koht, mis võimaldab ettevõttel rajada vähem töökohti kui asutuses töötajaid on.

MILLAL ON PIISAVALT SÄÄSTLIK?

See küsimus on väga oluline, kui järgmise viie aasta jooksul võrdub 1% säästu ehitusportfellist 2 miljoni euroga. Oluline on mõista, et meie ehitamise efektiivsus sõltub otseselt turul toimuvast. Kui efektiivselt ehitame võrreldes riigi- ja erasektoriga?

RKIK-i selge eesmärk on ehitada hoonegruppide kaupa odavamalt kui riigi- ja erasektor. Analüüsisime 2018.–2019. aastail avaldatud andmete põhjal era- ja riigisektori ehituse ruutmeetri keskmist maksumust ning RKIK keskmine ehitusmaksumus koos käibemaksuga oli 743 eurot/m2, avalikul sektoril 1121 eurot/m2 ning erasektoril 1135 eurot/m2.

Olgugi, et kokkuvõtlik statistika on julgustav, ei anna see siiski põhjust rahulolekuks. Esiteks on RKIK portfellis rohkem ladusid ja hooldushalle, mille ehitushind ongi madalam. Teiseks ei koosne meie ehitushind vaid hoonete üldehitusest. Sinna juurde tulevad ka teed, platsid ja kommunikatsioonid, mida erinevalt erasektori arendusest meie hoonete asukohtades tihti ei eksisteeri. Samuti on meie investeeringud nõrkvoolu ebaproportsionaalselt suured võrreldes era- ja riigisektori arendusega.

Oleme teinud suure arenguhüppe edasi, aga pikk tee on veel minna. Pingutame oma pühendunud meeskonnaga edasi, et pakkuda kaitseväele võimalikult head taristu arenduse teenust koostöös meie partnerite – Eesti ehitusettevõtetega.

NFIU – EESTI JA NATO VAHENDAJA

kolonel, NATO staabielemendi ülem

Uus NATO Forward Integration Unit (NFIU) ehk eesti keeles NATO staabielement loodi osana NATO väestruktuurist reaktsioonina 2014. a Krimmi sündmustele. Mäletatavasti annekteerisid Vene Föderatsiooni relvajõud Krimmi poolsaare ning osa Ida-Ukrainast. NATO idatiiva liikmesriigid tundsid ohtu oma julgeolekule ning soovisid NATO nähtavuse suurendamist regioonis. Eespool mainitu pani aluse mitmele eri kiirusklassis toimuvale tegevusele, mille valguses ajakohastati NATO tegevusvalmi-

dust ning vaadati muu hulgas üle ka 2010. a Lissabonis kokkulepitud regionaalse vaate kaotanud NATO juhtimis- ja väestruktuur.

NFIU loomine oli osa laiemast meetmete paketist, mis kujundas ümber NATO valmisoleku paremini ohte tõrjuda. Paketis oli hulk vahendeid ja tegevusi, sh olukorrateadlikkuse parandamine (NATO luuretegevuse tõhustamine), NATO vägede eelpaigutamine ohustatud riikide territooriumitel maal (Enhanced Forward presence (eFP)

– maaväe lahingugrupid Eestis, Lätis, Leedus ja

Mart Vendla

Poolas, merel (Standing Naval Maritime Group / Maritime Mine Countermeasure Group (SNMG/ MCMG) – mereväe alalised kiirreageerimis- ja miinitõrje väed Balti-ja Põhjamerel ja õhus (Enhanced Air Policing (eAP) – tugevdatud õhuturve Eestis, Leedus ja Poolas.

NATO JUHTIMISSTRUKTUURI EELPOST

Pärast kiiresti tehtud muudatusi alustati ka pikemaajaliste tegevustega – kiirreageerimisjõudude (NATO Response Force, NRF) ümberkujundamise, regionaalsete plaanide täpsustamise, siirmist toetava infrastruktuuri loomise ning regionaalsete struktuuride tõhustamisega. Viimase käigus koostöös raamriikidega tugevdati nii Kirdekorpust kui ka loodi Lõuna-, Kirde- ning Põhjadiviisi staabid. Ütlematagi selge, et vaja oli värsket vaadet ka regionaalsete õppuste korraldamisele.

Sellises kontekstis loodud NFIU-de võrgustik (Eestis, Lätis, Leedus, Poolas, Ungaris, Slovakkias, Rumeenias, Bulgaarias) sai ülesandeks olla NATO juhtimisstruktuuri eelpost ning vahendada informatsiooni NATO struktuuride ja siirderiigi vahel. Vajaduse korral toetada NATO kiirreageerimisvägede kohaletoomist, opereerimist ja nende tegevust olukorra teravnemisel. Kuna NFIU ei

ole NATO juhtimisstruktuuri (mida rahastatakse NATO ühisest eelarvest), vaid väestruktuuri osa, siis üksuse toimimiseks vajamineva infrastruktuuri ja tehnilise sisseseade eest vastutab võõrustava riigi kaitsevägi.

NFIU Eestis on umbes 40-liikmeline ühendstaap, mis toetab NATO operatiivstruktuure, sisaldades kombineeritud väeliikide kompetentsi nii maa-, mere-, õhu- kui ka erivägedes.

NFIU Eestis on umbes 40-liikmeline ühendstaap, mis toetab NATO operatiivstruktuure, sisaldades kombineeritud väeliikide kompetentsi nii maa-, mere-, õhu- kui ka erivägedes. Et täita laiaulatuslikke ülesandeid, on koosseisus nii tsiviil-militaarkoostöö, vastuvõtja riigi toetust kui ka strateegilist kommunikatsiooni koordineerivaid spetsialiste.

NFIU koosneb 50% ulatuses vastuvõtja riigi esindajatest ning ülejäänu moodustavad NATO liikmesriikide kaitseväelased 11 riigist. Arusaada-

valt on töökeskkond ingliskeelne, mis seab eriala keeleoskusele kõrged nõuded.

NFIU tegevus keskendub olukorrateadlikkuse loomisele ja hoidmisele. NFIU vahendab olupilti kaitseväes (ja laiemalt Eesti riigis) toimuvast ja vahendab kriitilisi informatsioonipäringuid Eesti kaitseväe ja NATO operatiivstruktuuride vahel. NFIU põhiline NATO suhtlemispartner on Kirdekorpus (Multinational Corps North-East (MNCNE), ee Kirdekorpus Poolas, Szczecinis), kuid eri küsimustes suheldakse nii komponentide kui ka regionaalse Brunssumi ühendstaabiga (Joint Force Command Brunssum (JFCBS), ee Brunssumi ühendväejuhatus Hollandis, vastutusalaga Põhja-, Kesk- ja Kirde-Euroopas).

NFIU-l on juurdepääs NATO „relvasüsteemidele” – funktsionaalsetele andmeedastussüsteemidele, mis loovad olukorrateadlikkuse NATO eri valdkondadest (luure, operatsioonid, planeerimine, logistika jne), ulatudes taktikalisest strateegilise tasemeni.

IGAPÄEVANE RISTKASUTUS

NFIU osaleb mitmesugustel koostöökohtumistel ja on videotelekonverentside kaudu seotud nii Kirdekorpuse kui ka Brunssumi ühendväejuhatuse lahingurütmiga. Juurdepääs ja arusaam mõlema poole tegemistest koos kahesuunalise info vahendamisega lihtsustab rahvuslike ja NATO protsesside koordineerimist ja samakõlastamist ning toetab NATO reageerimist julgeolekuolukorra muutusele.

Nagu öeldud, sõltub NFIU kohapealne edu suuresti vastuvõtja riigi koostöövalmidusest. Eesti oma avatud ühiskonna ja valitsemistavadega loob hea pinnase valitsusasutustega suhtlemiseks ja protsesside paremaks koordineerimiseks. NFIU asub kaitseväe peastaabi kõrval, mis aitab luua püsivad kontaktid ning usalduse eri valdkonna spetsialistide ja juhtkondade vahel, et tõhusamalt kaardistada ja toetada vastastikust infovajadust.

Koostoimimisele annab hoogu igapäevane infrastruktuuri ristkasutus kaitseväe peastaabi ja Suurbritannia väegrupi kohapealse väejuhatusega (Enhanced Forward Presence United Kingdoms Task Force, eFP UK TF), tugevdades poolte kontakte ja olukorrateadlikkust.

Lõppenud 2019. aasta oli edukas ning peale tavapäraste õppuste- ja planeerimisürituste toetuse sertifitseeriti staabielement kahefaasilise protsessi käigus. NFIU tõestas, et tal on kõik kriitilise tähtsusega võimed olemas ning lahinguülesannete täitmiseks valmis. Ka eesolev 2020. aasta tuleb tavapäraselt tegus ning muu hulgas tähistame ka oma viiendat aastapäeva.

RESERVARMEE KEHALINE VALMISOLEK POLE ISEENESEST MÕISTETAV

Mikk Sarik

kaitseväe spordijuht

Kaitseväe spordi jaoks oli 2019 uuenduste aasta. Tähtsamatest saavutustest saab välja tuua uuendatud spordikontseptsiooni ning -eeskirja kinnitamise. Olulisel kohal oli ka väeosade sporditaristu olukorra kaardistamine ning sisend kaitseministeeriumi arengukavasse sporditaristu arendamiseks. Pea kõigis kaitseväe linnakutes on ametis füsioterapeudid ja oma eriala tundvad spordiinstruktorid.

KAITSEVÄE SPORDI VÄLJAKUTSED

Spordikontseptsioon ning -eeskiri on tunnistuseks uuest spordi käsitlusviisist kaitseväes. 2020. aastal on kavas hakata spordikontseptsiooni jõuliselt rakendama. Kolm olulisemat ambitsiooni ja väljakutset, mida kavandame sel aastal ellu viia on:

Väljaõpe teaduspõhiseks. Kehalise kasvatuse õpetamine ei olnud seni nooremallohvitseridele väljaõppe osa. Alates sellest aastast õpivad nooremallohvitserid, kuidas kehalist kasvatust ohutult ja õigesti õpetada. Eesmärk on suurendada kaitseväe sporditundide korraldajate sporditeadlikkust ja pädevust, anda neile baasteadmised spordifüsioloogiast ning kehalise kasvatuse õpetamise metoodikast. Kindlasti aitavad spordialased baasteadmised sõduritel ka lahinguväljal oma ülesandeid tõhusamalt ja ohutumalt täita. Samuti on kavas alustada kaitseväe käsivõitluse instruktorite koolitamist.

Teadus ja innovatsioon. Koostöös kaitseväe akadeemiaga on mahuka teadus- ja arendusprojekti raames kavas teha uuringuid ning välja töötada mitmesugused sõduriprofiilid, neile esitatavad kehalised nõuded ja testisüsteemid ning seejärel sobivad treeningprogrammid ja harjutuste kompleksid. Kehaliste võimete testimist ja arendamist hakkab hõlbustama loodav kaitseväe spordiäpp, mille sarnane on näiteks Soome MarsMars, mida juba edukalt kasutatakse.

Terves kehas terve vaim. 2020. aastal on kavas rakendada sportimist ja liikumisharrastusi edendavad meetmed. Soovime toetada sõdurite meeskonnavaimu, kehalist ja vaimset tervist spordi ja liikumise kaudu. Meetmete rakendamiseks on

vaja kõikide teenistujate panust koostöös väeosade spordiinstruktoritega.

Kaitseväe jaoks on oluline reservväe tugevus ja hea kehaline vorm, mitte ajateenijate lühiajaline kehalise vormi parandamine. Teadlikkus oma tervise ja sportliku vormi tähtsusest peab ajateenistusest üle kanduma reservteenistusse. Oleme aastaid testinud ajateenijate kehalisi võimeid, aga reservväe kehalist valmisolekut testinud ei ole.

KEHALISTE VÕIMETE TESTIMINE ÕPPEKOGUNEMISTEL

Sellest aastast hakkame õppekogunemistel reservväele teste korraldama. Nende põhjal saame ülevaate lahinguvalmiduse tähtsast komponendist ehk kehalisest valmisolekust. Tulemuste põhjal saame välja töötada treeningprogrammid. Samuti on tulemused tagasisideks reservväelastele oma kehalise vormi muutuse kohta reservteenistuse jooksul.

Lõpetuseks toon välja mõtted kõigile teenistujatele sportimiseks, tuginedes kaitseväe põhiväärtustele: Ausus. Hea kehaline vorm ei teki ega säili iseenesest. Ole aus oma keha vastu, treeni teadlikult ja järjepidevalt.

Ustavus. Esinda oma väeüksust ja kaitseväge spordivõistlustel. Kaitseväe meistrivõistlused annavad motivatsiooni ennast vormis hoida ning panna proovile võistlusolukorras oma kehaline valmisolek, tõsta üksuse ühtekuuluvustunnet.

Asjatundlikkus. Spordikontseptsiooni kohaselt vastutab iga tegevväelane ise oma kehalise vormi eest. Kaitseväelane on sporditeadlik ning oskab asjalikku nõu anda ja küsida.

Vaprus. Anna sportlikku eeskuju, näita initsiatiivi ning julgusta kaaslasi sportima. Nagu Eesti spordivaimu teerajaja Georg Lurich on öelnud: „Miski ei avalda laiema rahvahulga peale suuremat mõju kui elus eeskuju.”

Koostöövalmidus. Kaitseväe spordi edendamiseks on vaja kõigi poolte ühist pingutust. Tee ettepanekuid spordivaldkonna edendamiseks ja toeta spordiinstruktoreid.

Avatus. Ole avatud uuendustele ja laienda oma mugavustsooni, proovides uusi spordialasid.

EROK VALMISTUB

RAHVUSVAHELISEKS EESISTUMISEKS

Rahvusvaheline reservohvitseride liikumine on vanem ja pikemate traditsioonidega kui paljud riikidevahelised sõjalised või majanduslikud liidud. Põhjamaade reservohvitsere ühendav Nordic Presidium loodi juba 1930-ndate lõpus, rahvusvaheline reservohvitseride organisatsioon CIOR (Interallied Confederation of Reserve Officers) alustas tegevust aasta varem kui NATO –1948.

Traditsiooniliselt on reservohvitserid rahvastiku aktiivne osa, keda riigikaitse küsimused ükskõikseks ei jäta ning kes ei pelga ühiskonnas sõna sekka öelda. Tasub meenutada, et Eestis on lähiminevikus reservohvitserid seisnud ajateenistusel põhineva riigikaitsemudeli ja ka riigikaitse laiapindsuse eest.

Eesti Reservohvitseride Kogu on alates oma alguspäevadest olnud CIORi aktiivne liige. Praegu ühendab 34-liikmeline CIOR nii NATO, partnerriikide kui ka kaugemate riikide – näiteks Lõuna-Aafrika – reservohvitsere.

Möödunud aasta oli Eesti jaoks CIORi liikmena märgiline – Eesti oli koos Ühendkuningriigiga CIORi kaaseesistuja ning koostööürituste peakorraldaja. Aasta tähtsündmus – suvine kongress koos sõjaväelise mitmevõistluse, akadeemilise sümpoosiumi, noorte reservohvitseride seminari, tsiviil-militaarkoostöö õppuse ning keeleakadeemiaga – tõi Eestisse üle 500 reservjuhi kogu maailmast.

On kohane märkida, et peale ettevõtete, kaitseväe ja riigikogu toe tegid suure osa korraldustööst ära reservohvitserid ise oma aega ja vahendeid kasutades.

Kaaseesistuja kogemus kulub ära 2022. aastal, mil EROKit ootab ees täievoliline ja iseseisev rahvusvaheliste reservohvitseride juhtimine.

Läbi aasta kestvad koostööüritused on võimaldanud tutvustada rahvusvahelisele reservohvitseride kogukonnale meie aja- ja reservteenistust ning Eesti õppekogunemiste ja lisaõppekogunemiste korraldust. Eestiga sarnaseid maid, kus reservohvitserid panustavad peale oma igapäevatöö või äri aktiivselt riigikaitsesse, on vähem kui neid, kus reservohvitseri töine ja vabatahtlik panus on üsna tihedalt seotud.

Reservohvitseride rahvusvaheline kogukond on oluliselt kirjum tegevväelaste omast – vabatahtlike vormikandjate seast leiab nii aktiivseid äritegelasi, riigiametnikke kui ka parlamendiliikmeid.

Reservohvitseride rahvusvaheline kogukond on oluliselt kirjum tegevväelaste omast – vabatahtlike vormikandjate seast leiab nii aktiivseid äritegelasi, riigiametnikke kui ka parlamendiliikmeid. Reservohvitseride rahvusvahelise koostöö ja kogemuste vahetamise tulem ei pruugi olla kohe kaitsevägedes kasutatav, küll aga paigutub see laiapindse riigikaitse valdkonda, mis toodab mõistmist ja toetust arvamusliidrite seas.

Ingrid Mühling

kaptenmajor, Eesti Reservohvitseride Kogu (EROK) vanematekogu liige

Ühendkuningriigi ja Eesti ühise eesistumise algul otsustasime, et eesistumise läbivaks teemaks on noored reservohvitserid. Reservteenistuse jätkusuutlikkus ja järelkasv on olulised nii ajateenistusel põhineva kui ka peamiselt professionaalsele armeele toetuva riigikaitsemudeli puhul.

Möödunud suvel Tallinnas korraldatud kongress pühendas oma akadeemilise sümpoosiumi just „lumehelbekeste’’ (ingl Millennials) põlvkonnale ning nende kaasamisvõimalustele riigikaitsesse.

Kui veel mõni aeg tagasi oli tehnika ja relvastus noorte jaoks üks militaarvaldkonna peamisi tõmbenumbreid, siis nüüd on see asendumas keskkonnateadlikkuse ja inimkesksusega.

Reservohvitseride organisatsioonide jaoks on olulisim reservjuhtide kasvatamine ja ühendamine. Riigid, mille kaitsemudel toetub ajateenistusele, on siin eelisseisus, sest reservteenistust peetakse elu loomulikuks osaks. Samas on Eestis riigikaitse- ja julgeolekuhuvilisel inimesel, eriti noorel, võimalik end rakendada kaitseliitlase, abipolitseiniku, riigikaitseõpetaja või naiskodukaitsjana. Olla aktiivne reservohvitser tähendab suuremat vastutust kui tavalisel reservväelasel, valmisolekut juhtida ning täitma ülesandeid, mis ei pruugi alati pakkuda adrenaliini, vaid keerukaid ja mõnikord üsna staatilisi (staabitöö) tööülesandeid.

Peame arvestama, et igal põlvkonnal on oma väärtused ja motivaatorid – kui veel mõni aeg tagasi oli moodne tehnika ja relvastus noorte jaoks üks militaarvaldkonna peamisi tõmbenumbreid, siis nüüd on see asendumas keskkonnateadlikkuse ja inimkesksusega. Noorte reservohvitseride kaasamisel saab võtmesõnaks olla siiski sisukas riigikaitseline tegevus ja diskussioon ning reservohvitseride aktiivne kaasamine kaitseväe allüksuste tegevusse.

EROK valmistub CIORi eesistumiseks aastal 2022 pärast Saksamaad. Suvel Eestis korraldatud rahvusvaheliste ürituste sari näitas, et vabatahtlike reservohvitseride moraalse ja ainelise panuse abil oleme suutelised korraldama igati väärikaid ja kõrgetasemelisi ettevõtmisi.

Eesti eesistumise ajaks 2022. aastal on meil ambitsioon jõuda NATO komiteedes ka tegelikult reservteenistust väärtustavate ja elujõuliseks muutvate sammudeni. Eelkõige võimaldab rahvusvaheline eesistumine tutvustada reservohvitseride kogukonnas Eesti reservteenistuse mudelit, lisaõppekogunemiste korraldust ning aidata luua Eestile oluliste sõprade ja toetajate võrgustikku.

AJATEENIJATEST MEEDIASÕDURID

Kaitsevägi on juba pea kümme aastat koolitanud ajateenijatest meediasõdureid, kellest sõja- või kriisiolukorras peaksid saama avalike suhete spetsialistid.

See on hea näide vastastikku kasulikust koostööst. Kaitsevägi annab reservväelastele võimaluse ajateenistuse jooksul praktiseerida ja täiendada erialaseid oskusi. Ajateenijad omakorda panustavad kaitseväe teavitustöösse, olles teinekord tegevväelastestki paremini kohanenud kiirelt muutuva meediamaastikuga.

„Väljaõpe strateegilise kommunikatsiooni keskuses oli mulle mitmekülgselt arendav kogemus,” ütleb 2019. aastal reservi läinud nooremseersant Andri Küüts, kes praegu töötab keskkonnaameti avalike suhete nõunikuna. „Ajateenistuses täheldasin korduvalt, kuidas minu arusaam kaitseväest ja riigikaitsevaldkonnast tervikuna avardus.”

Kõigis viimastes ja ka käimasolevates konfliktides on reaalsest lahingutegevusest olulisemaks muutunud see, milline pilt sündmustest avalikkusele suudetakse kuvada. Enamgi veel, konflikte tekitatakse

Raiko Jäärats kapral, KüVJ strateegilise kommunikatsiooni keskuse instruktor

osana avalike suhete kampaaniast. Autoritaarsetel pooltel on siin suur eelis – nemad ei pea sellisel määral muretsema oma rahva toetuse pärast ja nende tegevust ei piiritle suukorvistatud ajakirjanduse tõttu ka eetikat puudutavad küsimused.

„Tänapäeva maailmas on oluline aru saada, et kui meie ise ei räägi enda lugu, siis täidab keegi teine selle tühimiku,” ütleb küberväejuhatuse strateegilise kommunikatsiooni keskuse ülem major Priit Kasemets. „Meie keskus ei ole arvuliselt suur, kuid seda enam ootame siia aega teenima pühendunud sõdureid, kes tahavad enda nutikust ja erialaseid oskusi rakendada parimal viisil ning oma ala professionaalide juhendamisel.”

USA võitis Vietnamis pea kõik lahingud, kuid kaotas sõja. Väga suurt rolli mängis selles suutmatus toime tulla avalike suhetega, sest televisiooni tõttu oli meediamaastik muutunud. See õppetund on tänapäeval väga oluline, sest sotsiaalmeedia tulekuga on kaardid jälle ümber mängitud.

Kaitseväe jaoks on väga oluline, et meil oleks meie oma rahva usaldus. Et me suudaksime oma inimestele selgitada enda tegevust ja saaksime aru, et kaitsevägi on loomulik osa ühiskonnast. Et rohelise vormi all on meie enda pojad ja tütred, isad ja emad, vennad ja õed.

Strateegilise kommunikatsiooni keskuse ajateenijad annavad selle saavutamiseks oma väikese, kuid üliolulise panuse. Me suhtume neisse kui kolleegidesse, sest teame, et reservväelastena jäävad nad osaks kaitseväest ja kriisiolukorras tulevad meiega koos oma riiki kaitsma.

„Teenistuses oli mul võimalus usutleda tegevväelasi ajateenijate väljaõppe korraldajatest kuni kaitseväe juhataja endani,” ütleb Küüts. „See aitas teritada erialaspetsiifilisi oskusi, mis toetavad minu õnnestumist praeguselgi töökohal. Mitte kusagil mujal ei ole ma kohanud niivõrd heal tasemel juhtimiskultuuri nagu strateegilise kommunikatsiooni keskuses. Olen selle kogemuse eest väga tänulik.”

Väljaandja: Kaitseväe peastaabi strateegilise kommunikatsiooni osakond

Teostaja: Küberväejuhatuse strateegilise kommunikatsiooni keskus

Koostajad ja toimetajad: Ingrid Mühling, Heiki Suurkask, Raiko Jäärats

Fotod: Scanpix, Ardi Hallismaa, Sigrid Paula Pukk, Mattias Allik, Karl Alfred Baumeister, Maria Tõkke, Rauno Volmar, Seidi Lamus-Tšistotin, Sander Mändoja, Karl Jakob Toplaan, Karl Heinrich Arras, Taavi Karotamm, Siim Verner Teder, Vadim Sved, Ingrid Mühling, Martin Hiir, Karri Kaas, Agne Krjukova jt kaitseväe ja kaitseliidu fotograafid

Keeletoimetaja: Diina Kazakova

Kujundus: Ivo Sokka

Kaanepilt: Sander Mändoja

ISSN 2613-3334

Trükk: Ellington Printing Network