Sõdur 02/20

EESTI SÕJANDUSAJAKIRI AASTAST 1919

NR 2 (112) 2020

Kaitseväe toetus koroonaviiruse tõrje eesliinile lk 8-15

Kriitiliselt Saksamaa kaitsevõimest lk 20-23 Balti pataljoni lugu

lk 24-31

Võõrad sõjalennukid Lasnamäel

lk 56-65

Sisukord

sisukord 3 Eesti uudised 6 Välisuudised

12 24

8 Esimesed õppetunnid koroonakriisist VIIRUS, MIS RÜNDAS KOGU MAAILMA 16 Kuidas seletada pilte ehk mereasjadest maakeeli 20 Tõsisem pilt Saksamaa kaitsevõimest KAITSEVÄE LUGU - BALTI PATALJONI ALGUS 32 Reservväelasena Ameerika Ühendriikides

8

Foto: Maanus Masing / Saarte Hääl

36 Õhk-maa integratsioon 42 Kaitseväe rivieeskiri - vanad traditsioonid uues kuues

46

TOOMAS VÄLI KAITSELIITLASTE VÄÄRAMATUST JÕUST 56 Siis kui võõrad sõjalennukid startisid Lasnamäelt 66 Uued raamatud

16 Väljaandja Küberväejuhatuse strateegilise kommunikatsiooni keskus Toimetus Filtri tee 12, 10132 Tallinn sodur@mil.ee Peatoimetaja Heiki Suurkask heiki.suurkask@mil.ee / 717 2416 Toimetaja kpr Raiko Jäärats Keeletoimetaja Diina Kazakova Kujundaja lvo Sokka Trükitud Ofset OÜ trükikojas Kaanel Kaitseväe välihaigla Kuressaares Foto Kadri Paomees ISSN 1406-3379

SÕDUR aprill 2020 3

Uudised

Sinilillekampaania tunnustas kaitseväe ja kaitseliidu veterane

1.

aprillil startis seitsmes sinilillekampaania „Anname au!”, millega kutsuti kandma sinilillemär­ ki, et tunnustada kaitseväe ja kaitseliidu veterane. Vabariigi Valitsuse kehtestatud eriolu­ korrast tulenevate piirangute tõttu oli kampaania formaat mõningal määral muutunud. „Anname au meie vetera­ nidele ning tunnustame neid tehtud töö eest, seekord küll ilma sinilillejooksudeta, lii­ gume individuaalselt,” ütles Eesti Vigastatud Võitlejate Ühingu juhatuse esimees, kaitseväe veebel ülemveebel Enn Adoson. Sinilillekam­ paania väärtustab tervise­ sporti ning sellel aastal kut­ suti inimesi kampaanias osalema hoopis sotsiaalmee­

dia vahendusel. Seekordne Sinilillekampaania kutsus veteranidele au andma, olles kodus aktiivne ning võttes osa veterani väljakutses, kus tuli sinilille märk rinnas teha kahe minuti jooksul nii pal­ ju kätekõverdusi või istesse tõusu harjutusi kui suudad, jäädvustades tegevus fotole või videole. Kampaania kestis 1. aprillist kuni 30. aprillini.

Sinilille sümboolika müügist saadav tulu aitab Kuressaare haiglal soetada vajalikke seadmeid, MTÜ-l Peaasjad jätkata tegevust vaimse tervise edendamisel, Narva linnal rajada välijõu­ saali ning Eesti Invaspordi Liidul korraldada istevõrk­ palli treeninguid ning osale­ da võistlustel.

Sõjaväelogistikutest ajateenijate üksus on saavutanud lahinguvalmiduse Aprilli esimesel nädalal harjutasid logistikapataljoni ajateenijad Läänemaal taktikalises olukorras varustamisoperatsioone, et saavutada esmane lahinguvalmidus. „Logistikapataljoni põhiülesanne on tagada kaitseväe üksustele logistilist toetust.

Samuti peame hoolitsema ka selle eest, et praegused ajateenijad oleksid valmis oma ülesandeid ka reservteenistuses täitma,“ ütles logistikakompanii välilaagri eest vastutav nooremleitnant Raivo Alteberg. Ta lisas, et kuigi eriolukorra mõjud riigis on tuntavad ka igapäevases teenistuses nii ajateenijatele kui ka tegevväelastele, siis

4 aprill 2020 SÕDUR

väljaõppe tase ei ole selle pärast kannatanud ning harjutusi tehakse plaanipäraselt.

Pataljoni staabi-, logistikaja tagalakompanii harjutuste raskuspunkt oli erialaste võimete ning oluliste sõdurioskuste kinnistamine. Maastikule taktikalise jaotuspunkti rajamine koos muude sõjaväelogistika operatsioonidega, üksuste ümberpaiknemise harjutused koos julgestuse, sidelahenduste ja rutiinide sisseseadmisega, elutoetusteenuste tagamine pataljonile ning linnalahingu harjutamine ja laskelaager panid sõdurite oskused nädala kestel pidevalt proovile.

Toetus Uudised Pildil Estpla-34 üksus Malis

Eesti kaitseväelased naasid Iraagist väljaõppetegevuse edasilükkamise tõttu

I

raagis operatsioonil Inherent Re­ solve teeninud Eesti kaitseväe välja­õppemeeskond naasis märtsis tagasi Eestisse, sest julgeolekuolukorra ja koroonaviiruse levimise tõttu välja­ õppetegevus lükati edasi.

Iraagi valitsus tegi ettepaneku seni­ ne väljaõppetegevus Iraagi üksustele

määramata ajaks edasi lükata. See­ tõttu otsustati Eesti kuueliikmeline väljaõppe­meeskond, mis teenis Iraagis Taani kontingendi koosseisus, Eestisse tagasi tuua. Taani Kuningriik toimetas USA juhitaval operatsioonil Inherent Re­ solve teeninud väljaõppemeeskon­ na lennukiga koju tagasi. Taani kon­

tingent, mille koosseisu Eesti kaitse­ väelased kuulusid, lõpetas tegevuse operatsiooni Inherent Resolve raames Al-Asadi õhuväebaasis ning keskendus teistele ülesannetele.

Kuveidis paiknevas operatsiooni­ staabis teeniv Eesti vanemohvitser jät­ kab teenistust.

Ligi 500 kuperjanovlast läbis sõduriproovi lahinglaskmistel

Scoutspataljoni ajateenijad näitasid agressiivsust ja otsustusvõimelisust Aprillis toimus Tapa linnaku lähi­harjutusalal Scoutspataljoni taktikaline harjutus, kus oma oskusi demonstreeris eranditult ajateenijatest koosnev jalastuv koosseis.

36-tunnise õppuse jooksul harjutas Scoutspataljoni B-soo­ musjalaväekompanii soomus­ jalaväerühm kontaktidrille, tak­ tikalist paiknemisala hõivamist ja mahajätmist, viivitust ja kait­ set ning pealetungi. Samuti soo­ ritati pimedas reid vastase kõrge tasuvusega sihtmärkide pihta. „Ma võin rahumeeli öelda,

et need mehed on praegu juba nii heal tasemel, et saavad täies­ ti iseseisvalt hakkama ja ei vaja igapäevaelus ja ka toimetustes lisajuhendamist ja näpunäiteid.

Rühmana suudavad nad maasti­ kul väga edukalt opereerida. Nad on agressiivsed, kavalad, kiired ning otsustusvõimelised,” ütles soomusjalaväerühma ülem noo­ remleitnant Mihkel Tamm ning lisas, et tema rühm on esime­ ne Scoutspataljoni ajaloos, kus kogu jalastuv koosseis, kaasa ar­ vatud rühmaülem ning -vanem, koosneb ajateenijatest.

Kuperjanovi jalaväepataljoni ajateenijad osalesid aprillis Nursipalu harjutusalal toimunud lahinglaskmistel, mille eesmärk oli luua reaalse lahinguväljaga võimalikult sarnased harjutustingimused. „Pataljon on väljaõppega jõudnud lahinglaskmiste etappi. Sõdurid saavad laskmistel teha seda, mida nad teeksid päris lahingus ja ülemad neid ülesande täitmisel juhtida,“ ütles laskmiste korraldaja major Vaido Siska.

Sõdurid harjutasid rühmade koosseisus peale­ tungilahingut, mille käigus pidi vallutama tingliku vastase hõivatud positsioonid ja ta tulega maha suruma. Võrreldes eelnevate lahinglaskmistega muutsid olukorra dünaamilisemaks miinipildujad, mis toetasid rünnakul olevaid jalaväeüksusi. Teisel nädalal stsenaarium muutus ja keskenduti kaitsvatele tegevustele, samuti miinipildujate toetusele. Kokku osales lahinglaskmistel ligi 500 kaitseväelast. „Korrakski ei tohi unustada, et käsitseme lahingumoona. Ohutusreeglid ja piirangud on selleks, et tagada isikkoosseisu turvalisus ning kõik peavad neid järgima,“ ütles major Siska, kelle sõnul on lahinglaskmiste puhul kõige olulisem ohutusnõuete täitmine.

SÕDUR aprill 2020 5

Uudised

USA merejalavägi loobub tankidest

Foto: USA merejalavägi

USA merejalavägi kavatseb loobuda tankidest, suurendades samal ajal oluliselt täppis-kaugtule võimeid. See on osa väeliigi ümberstruktureerimise plaanist, et olla senisest paremini valmis toetama mereoperatsioone. Peale kolme tankipataljoni

kaotamise vähendatakse suurtükipataljoni­ de arvu neljakordselt ja jalaväepataljonide arvu 24-lt 21-le.

Samal ajal suurendatakse raketiheitjate arvu kuni kolm korda, lisatakse luureüksusi ja võetakse kasutusele mehitamata

õhusõidukeid. Muudatused toimuvad järgmise kümne aasta jooksul, mille tagajärjel võib isikkoosseis väheneda 12 000 mere­ jalaväelase võrra. Ümberkorralduste pea­ mine põhjus võib peituda Hiina suurenenud aktiivsuses Vaikse ookeani regioonis.

Bulgaaria uued hävitajad Lockheed Martin hakkas tootma kaheksat hävituslennukit F-16V Block 70 Fighting Falcon Bulgaaria jaoks.

Samasugused hävitajad valmistatakse ka Bahreinile ja Slovakkiale.

Bulgaaria teatas kavatsusest osta tänapäevased hävitajad NATO-ga liitumise ajal 2004. aastal.

Otsus F-16V kasuks langetati juba eelmisel aastal - hankega on olnud

6 aprill 2020 SÕDUR

palju segadust. Kaheksa hävitaja hankimise kogumaksumus on umbes 1,2 miljardit eurot ja see sisaldab nii relvastust kui ka personali väljaõpet.

F-16V hävitajad alustavad Bulgaarias teenistust 2023. aastal, vahetades välja vananenud MiG-29 hävitajad, millest töökorras on vaid neli.

Foto: Lockheed Martin

Toetus Uudised

Ühendkuningriik mobiliseerib reserviste Ühendkuningriik hakkas kutsuma teenistusse reserviste, et võidelda koroonaviiruse pandeemiaga. See on osa kaitseministeeriumi avalike teenuste toetamise projektist COVID Support Force (ee toetusvägi).

COVID Support Force koosneb 20 000 sõjaväelasest, kes on kõrgendatud valmisolekus, et vajaduse korral aidata ja toetada elutähtsaid avalikke teenuseid. Näiteks 150 sõja­ väelast koolitatakse hapnikupaagiga veoautode juhtideks. „Ma tean, et meie reservistid vastavad riigi kutsele tõelise entusiasmiga ja neil on võtmeroll meie vastuses COVID-19 viirusele,“ ütles Briti relvajõudude minister James Heappey.

Esialgu mobiliseeriti vaid erialaste oskustega reservistid, keda hakatakse kasutama erialaste ülesannete täitmisel teistes valitsuse asutustes.

Neid, kes juba töötavad tervishoius või mõnes teises eluliselt tähtsas valdkonnas, ei mobiliseerita. Kokku on plaanis kutsuda teenistusse kuni 3000 reservisti kuueks kuuks.

Foto: wikipedia

Foto: UK kaitseministeerium

Hiina ekspordib tankitõrjerakette Hiina relvatootja Norinco teatas 25. märtsil, et eksportis esimesed „lase ja unusta” põhimõttel töötavad tankitõrjesüsteemid HJ-12E. Kellele ja kui palju neid müüdi, ei avaldatud.

HJ-12E on eksportversioon Hiina rahva vabastusarmee maaväe kasutatavast relvast HJ-12 hüüdnimega „punane nool”. See sarnaneb Spike ja Javelin kaasaskantavate tankitõrjesüsteemidega

ning kaalub 22 kg. HJ-12E laskekaugus on päevasel ajal kuni 4000 meetrit ja öisel ajal infrapuna sihtimisseadmega kuni 2000 meetrit. Lõhkepea suudab läbistada kuni 1100 mm aktiivsoomusega kaitstud soomust ja seda saab lasta kinnisest ruumist. Peamiste ostjatena näeb Hiina ilmselt arenguriikide relvajõude, kuid kõrge hinna tõttu jääb see paljudele endiselt kättesaamatuks.

Ukraina BMP-1 soomukid Ukraina sai kätte 37 jalaväe lahingumasinat BMP-1. Uueväärsed soomukid pärinevad Poola ja Tšehhi laovarudest.

Jalaväe lahingumasinad on üliheas korras, sest neid ei ole kordagi kasutatud ja enne Ukrainasse toimetamist kontrolliti need põhjalikult üle. Tehingut vahendas Ukraina riiklik kaitsetööstuse kontsern Ukroboronprom.

BMP-1 on relvastatud 73 mm sileraudse poolautomaatse kahuri ja 7,62 mm kuulipildujaga. Soomuki seeriatootmine toimus endistes Varssavi pakti riikides 1970-ndatel ja 1980-ndatel.

Foto: Ukroboronprom SÕDUR aprill 2020 7

Fookus fookus

Esimesed õppetunnid

koroonakriisist Autor: nooremleitnant Martin Hiir, toetuse väejuhatuse teabeohvitser

K

as me olime koroonaviiruse levikuks ja sellega kaasnenud kriisiks valmis ja mida me sellest juba õppinud oleme, selgitas ajakirja Sõdur küsimustele vastates kaitseväe tervisekeskuse ülem kolonelleitnant Oleg Novikov. Intervjuu toimus 31. märtsil 2020.

Kaitseväe ülesanne on ohtudele kiiresti reageerida.

Kas seekord, koroonaviiruse pandeemia ajal võime oma reageerimisvõimega rahule jääda?

Kõik on suhteline ja alati saab paremini, kuid võrdluses teiste riigiasutustega võib öelda, et saame olla rahul – meil olid varud ja oli plaan, küll gripipandeemiaks, kuid see plaan läks käiku nüüd koroona pandeemia puhul.

Meil on universaalne pandeemilistele haiguspuhangutele reageerimise plaan. See on välja töötatud juba aastast 2006 ning sellest ajast peale oleme hoidnud ka sees meditsiinitarvikute ja isikukaitsevahendite varusid. Kaitseväe tervisekeskusena on meil alati olemas teatav varu nii

8 aprill 2020 SÕDUR

ravimeid, vaktsiine, meditsiiniseadmeid (patsiendi jälgimise monitorid, hingamisaparaadid, EKG seadmed, ventilatsioonikotid hingamise imiteerimiseks, vere analüsaatorid jms) kui ka meditsiinilisi kuluvahendeid (nt tilkinfusioonisüsteemid, süstlad, sidemed, isikukaitsevahendid, sh kaitseülikonnad jms), rääkimata oma kiirabibrigaadidest.

Kogu see olukord on tegelikult ju ainulaadne ning esmakordne. Selles olustikus ei osanud me võib-olla igale olukorrale ennetavalt õigesti reageerida, kuid olime tegelikkuses valmis oma ülesandeid täitma juba enne, kui vabariigi valitsus eriolukorra kehtestas. Ka tsiviilstruktuuri abivajajad (terviseamet, Tallinna linnatransport, politsei- ja piirivalveamet, Saaremaa kohalik omavalitsus), kellele näiteks isikukaitsevahendeid andsime, on andnud positiivset tagasisidet meie operatiivsuse kohta.

Isikkoosseisu väljaõpe ja hulk, ravimite ja isikukaitsevahendite varu jms aspektid. Kas võib öelda, et olime kaitseväe või tervisekeskusega just selliseks kriisiks valmis?

Kaitsevägi oma meditsiiniteenistusega oli kindlasti üks väheseid riigi­ asutusi, kes oli selles olukorras või-

Kaitseväe allüksusena oleme alati üleüldiselt valmis kriisisituatsioonideks ning nendes tegutsemiseks. meline väga kiiresti reageerima. Aga valmisolek on ka üks meie ülesannetest ning see, mida meilt ka oodatakse. Ei saa öelda, et olime valmis või valmistunud just selliseks kriisiks, aga kaitseväe allüksusena oleme alati üleüldiselt valmis kriisisituatsioonideks ning nendes tegutsemiseks.

Võime öelda, et oleme oma meditsiinipersonali väljaõppega pigem rahul, kuigi me ei ole oma väljaõppes keskendunud just nimelt sellele, kuidas pandeemiatega toime tulla. Meedikutel on üldine valmisolek kriisi­ situatsioonides meditsiinilist abi anda.

Kui nüüd sellest olukorrast õppida, siis tasub tulevikuvaates tõesti pöörata rohkem tähelepanu ka nakkushaiguste pandeemiatega tegelemisele; praegu on kaitseväe meditsiiniline väljaõpe keskendunud sellele, kuidas sõjalistes kriisides hakkama saada.

Kui sõja puhkedes saab reserv­ armee kaasata rohkelt esmase meditsiinilise väljaõppe saanud reservväelasi, siis mistahes muus olukorras ei ole

fookus Fookus reservistide kaasamine esimene valik ning vajab juba tõsisemat kaalumist.

See aga tähendab, et meil võiks tegelikkuses tõepoolest olla rohkem tegevväelastest meditsiinipersonali, kellele mistahes kriiside puhul toetuda. Sama kehtib ka ravimite ja isikukaitsevahendite koguse kohta, kuna vaatamata piisavale varustatusele ei oska täpselt sellist kriisi ette näha ja just selleks valmistuda.

Ometi võime selles olukorras saada julgustust oma olemasolevatest varudest ja võimetest ning kindlasti oskame tulevikukriisideks veelgi paremini ette valmistuda. See on tõeliselt hea õppetund. Oluline on mõista ka seda, et piiratud ressursside (eelarvete, laopindade jms) tingimustes ei ole olnud otstarbekas hoida suuremas koguses meditsiinivahendite varusid.

Kaitseväe tervisekeskuse ülem, kolonelleitnant Oleg Novikov

Palun kirjeldage lähemalt kaitseväe tervisekeskuse seniseid samme võitluses koroonakriisiga.

Võib loetleda järgmisi samme: perso­ nali kaugtöö rakendamine üksusesisese nakkusohu vähendamiseks; hügieeni- ja koristusrežiimide tõhustamine oma üksuse hoonetes; isikukaitsevahendite kasutamine üksuse töös, bakteritsiidsete (pisikuid hävitavate – toim) lampide kasutamine

SÕDUR aprill 2020 9

Fookus

Tartuski nähtud kaitseväe välihaigla tuli kriisiolukorra tõttu Kuressaarde transportida

siseruumides; vahetustega töökorralduse sisse­ seadmine alatise valmisoleku tagamiseks; tsiviilmaailmale abi andmine isikukaitsevahenditena; meie tervishoiupersonali töötamine osaliselt ka tsiviiltervishoiuasutustes (EMO, kiirabi, perearstikeskused jne); osalemine kaitseväe metoodilise juhendmaterjali koostamises korrektse käitumise kohta kriisiolukorras.

Kaitsevägi on juba oma olemuselt selline paindlik struktuur, mis on alati arvestanud ootamatu vajadusega reageerida haiguspuhangutele ja teistele kriisiolukordadele.

Terviseamet on andnud juhiseid, kuidas praeguses olukorras käituda ja oma tervist hoida, kuid tsiviilstruktuuride juhised ei sobi alati üks ühele militaarstruktuuridele, mistõttu peame looma oma eeskirjad kaitseväe isikkoosseisule. Tervisekeskusel (TerKe) on kindlasti oma koht taoliste kriisidega toimetulekul, aga see ei ole ainus meditsiiniüksus kaitseväes, kes sellega tegelema peaks. Suur roll on kaitseväe meditsiinikeskustel, kaitse-

10 aprill 2020 SÕDUR

väe akadeemia sõja- ja katastroofimeditsiini keskusel ning juhtiv roll peastaabi meditsiiniteenistusel.

Haigestunud kaitseväelaste ja ajateenijate isoleerimise võimalused kaitseväes. Millised need on ja kas need on piisavad või peaks juba kiiremas korras mingeid järeldusi tegema?

Tallinna tervisekeskuses on 15 palatikohta ja 3 isolaatorikohta. Samas on see nii vaid meie tervisekeskuse hoones – üle kogu kaitseväe on igas pataljonis oma võimalused ja kogemus isoleerida haigeid tervetest. Varasem kogemus on näidanud, et üksused suudavad väga tõhusalt ja kiiresti oma ressursse selliselt ümber jagada, et kasarmupinnad muudetakse isolaatorpindadeks ning majutused mängitakse vajaduse järgi ümber.

Kaitsevägi on juba oma olemuselt selline paindlik struktuur, mis on alati arvestanud ootamatu vajadusega reageerida haiguspuhangutele ja teistele kriisiolukordadele, olles alati valmis oma ressursse ümber jagama ning probleemidele olukorra kohaselt lähenema.

Mis on tõhusam epideemiate/ pandeemiate tõrjumisel - sulgumine kasarmusse või hajutamine

Fotod: kaitsevägi

maastikul? Kas nendel on sisuline erinevus viirusohu tõrjumisel?

Need on erinevad lähenemised – üks on meede inimeste isoleerimiseks ja teine on viis väljaõppe korraldamiseks.

Ma ei vastandaks neid, pigem need meetodid toetavad teineteist. Ehk siis haiged ja nendega kontaktis olnud võitlejad tuleb igal juhul isoleerida. Kuigi välistingimustes ei ole alati võimalik tagada väeosaga võrreldavaid hügieeni­ tingimusi, võib maastikule liikumine ning seal „looduslikus isolatsioonis” viibimine anda positiivse efekti teatud nakkushaiguste vältimisel.

Selliseid näiteid võib ka varasemast tuua, ka mitte-pandeemilistest juhtumitest nakkushaiguste (nt nn „kõhuviiruste” vms) leviku tõkestamisel, ning need on häid tulemusi andnud.

Igal juhul võib pidada adekvaatseks otsuseid jätkata tervete üksustega väljaõpet maastikul, minimiseerides kontakte tsiviilisikute ja haigestunud isikkoosseisuga.

Kas TerKe toetab ka välismissioonidel viibivaid Eesti kaitseväelasi selle kriisi ajal?

Jah, TerKe on saatnud ka Eesti kaitseväelastele Itaalias isikukaitsevahendeid ning vajaduse korral oleme valmis toetama ka teisi missiooniüksuseid ning missioonidele alles siirdu-

Fookus vaid üksuseid isikukaitsevahenditega.

Loomulikult on TerKe roll välismissioonidele siirduvate kaitseväelaste toetamisel reeglina pigem ennetav – vaktsineerimiste, tervisekontrollide tegemine ning kahtlemata ka missioonieelse meditsiinikursuse andmine.

Kuivõrd haritud on kaitseväelased viirushaigustest hoidumisel?

See on väga individuaalne, kuid kindlasti peab iga kaitseväelane olema teatud tasemel baasteadmistega meditsiinilises väljaõppes ning omama elementaarseid teadmisi nakkushaiguste olemusest, ennetamisest ja levikust.

Seega võib öelda, et kuigi iga kaitseväelane ei ole kindlasti meditsiiniekspert, on ta saanud vajalikud teadmised meditsiinist ning üldine teadlikkus peab olema „Harju keskmisest” kõrgem Koroonaviirusega seotud kriis pole veel kaugeltki möödas, aga milliseid järeldusi võime juba teha või mis on need esimesed saadud õppetunnid, arvestades meie valdkonda?

Väeosades on vaja luua meditsiinipersonali pidev võimekus ehk siis seitse päeva nädalas ööpäev läbi. Praegu on see veel vähestes väeosades nii, aga seda võimekust on vaja laiendada. Oluline on adekvaatne ja õigeaegne metoodiline juhendamine – koroonakriis on

äärmiselt hea ja väärtuslik õppus, kui seda võib sel moel võtta. See annab meile väga hea ülevaate meie süsteemi ja käsuliini toimimisest ning pakub ka mõttekohti paranduste tegemiseks.

Eriarstikeskuse iseseisva statsionaarse meditsiiniabi võime väljaarendamine tuleks lähitulevikus töölauale võtta. Kindlasti on üks õppetund ka see, et meditsiinipersonali ei ole tegevväelaste hulgas mitte kunagi liiga palju. Kaitsevägi kasutab palju tsiviilmeedikuid, kuid nende kaasamine ja rakendamine kriisiolukorras on tunduvalt keerulisem ja vähem paindlik võrreldes tegevväelastest meedikute ülesandele saatmisega.

Tulevikus võiks tõsisemalt kaaluda ka tervisekaitsealase võime loomist TerKe koosseisu – ehk siis tervisekaitse­ spetsialistide kaasamist struktuuri. Samuti, kui juba unistama hakata, tasub kaalumist ka tsiviilsüsteemist eraldiseisva kaitseväe laboriteenuse loomine.

Mis on Teie kui TerKe ülema arvates kõige keerulisem kaitseväe ning kaitsevägi versus tsiviilkeskkond kontekstis selle kriisi seljatamisel?

Eriväljaõppega meditsiinipersonalist on puudus nii kaitseväes kui ka tsiviilstruktuurides. Ennekõike pean siin silmas tervisekaitsespetsialisti ettevalmistusega personali. Selge juhtimine,

käsuliin ja vastutuse võtmine – see on kindlasti üks koht, kus minu meelest võiks tsiviilmaailm võtta head eeskuju militaarstruktuuridelt.

Kaitseväel on kõige keerulisem leida õige tasakaalupunkt viiruste leviku vastu toimiva kasarmeerimise (välja­ lubade keelamine), väljaõppe korraldamise ja ajateenijate moraali hoidmise vahel.

Kõige keerulisem on leida õige tasakaalupunkt viiruste leviku vastu toimiva kasarmeerimise, väljaõppe korraldamise ja ajateenijate moraali hoidmise vahel.

Samas, mulle tundub, et oleme seda tasakaalupunkti juba leidmas – oleme eraldanud haiguskahtlusega kaitseväelased tervetest, väljaõpe toimub täielikult välistingimustes ning moraal püsib tänu väljaõppe normaliseerumisele.

Palju abi on ka sellest, et kohati on kaitseväe üksustes isegi rohkem vabadust kui tsiviilkeskkonnas, mis puudutab sportimise ja vaba aja veetmise võimalusi ning sotsiaalse distantseerumise väiksemat intensiivsust.

SÕDUR aprill 2020 11

Fookus fookus

Haigestunu viiakse sõjaväe transpordiga Itaaliast Dresdeni haiglasse

Viirus,

mis ründas kogu maa 12 aprill 2020 SÕDUR

ailma

fookus Fookus Autor: Heiki Suurkask, ajakirja Sõdur peatoimetaja

P

andeemia ei tulnud ootama­ tult. Ülemiste hingamisteede viirusnakkuste epideemiad käivad hooajati ja näiteks gripi­ viirustega nakatub igal aastal maailma terviseorganisatsiooni (World Health Organization, WHO) andmetel ligi miljard inimest, raskemini haigestub kolm kuni viis miljonit, kellest sureb 290 000 kuni 650 000. Suremus jääb tavaliselt alla 0,1 protsendi.

Kuid 2002 a. Hiina Guangdongi provintsist levima hakanud raskeku­ juline äge respiratoorne sündroom (Severe Acute Respiratory Syndrome, SARS) tappis nakatunuist iga küm­ nenda. SARS-i põhjustanud koroo­ naviirus SARS-CoV põhjustas siis 29 riigis 8096 inimese nakatumise ja 774 inimese surma. Pärast 2004. aastat pole aga SARS CoV viirusnak­ kusi väljaspool laboratooriume üldse täheldatud.

Just võimalus, et iga kümnes naka­ tunu võiks viirusnakkuse tõttu surra, on sundinud valitsusi kriisile kiires­ ti reageerima. Kui 2019. aasta lõpus hakkas levima uut tüüpi koroona­ viirus, ametliku nimega SARS-CoV-2 (Severe Acute Respiratory Syndrome coronavirus 2), mis põhjustab nn koroonaviiruse haigust (coronavirus disease, COVID-19), sai üsna ruttu selgeks, et selle viiruse levik kujuneb ülemaailmseks pandeemiaks.

Fotod: Scanpix

Wuhani kalaturg

Esimene haigestumine võis Hiina mee­ dia andmeil ilmneda juba 2019. aasta 17. novembril. 31. detsembril teatasid Hiina võimud WHO-le, et Hubei pro­ vintsis asuvas 11 miljoni elanikuga sada­ malinnas Wuhanis on tuvastatud mitu ebatavalise kopsupõletiku juhtumit.

Osa nakatunuid töötas kohali­ kul kalaturul, mis suleti 2020. aasta 1. jaanuarist. 5. jaanuaril kinnitasid juba Hiina võimud, et tegemist ei ole 2002. aasta SARS viiruse tagasituleku­ ga ning 7. jaanuaril teatasid, et tegemist on uue viirusega, kuigi see kuulus sa­ masse koroonaviiruste perekonda.

Kuigi suremus polnud nii suur kui 2002. aasta SARS-i leviku ajal, viitas

suur suremus (esialgsetel andmetel neli kuni viis protsenti) ometi, et asi on ta­ valisest gripist palju hullem.

Taisse jõudis viirus 13. jaanuaril, Jaapanisse 16. jaanuaril samuti Wuha­ nist. Pärast seda kui Hiinas tuvastatud juhtumite arv kerkis juba 550 peale, suleti 23. jaanuaril Wuhan ja veel mitu linna karmide karantiininõuetega.

Kuid ka sellest ei piisanud. 30. jaanu­ ariks oli kõigis Hiina 31 provintsis tu­ vastatud juba 7711 nakatunut, kellest 170 oli surnud.

Üleilmne pandeemia

31. jaanuaril teatati esimestest naka­ tunutest juba Euroopas: Venemaal, Hispaanias, Itaalias, Rootsis ja Suur­ britannias. Päev hiljem ka Austraalias, Kanadas, Saksamaal, USA-s jm. Hiinas oli juba enam kui 20 000 nakatunut ja oli teada, et viiruse vastu pole toimi­ vat ravi, on võimalik vaid sümptomeid kontrolli all hoida.

Just võimalus, et iga kümnes nakatunu võiks viirusnakkuse tõttu surra, on sundinud valitsusi kriisile kiiresti reageerima. Üleilmseks pandeemiaks tunnistas WHO selle viirushaiguse 11. märtsil, soovitades riike selle levikule jõuliselt piiri panna. Enamik riike oli samale järeldusele jõudnud juba ka iseseisvalt.

WHO otsustas eelistada pandeemiast teatades nimelühendit COVID-19 (ko­ roonaviirus aastast 2019), sest lühendi SARS uus kasutamine tekitaks vaid suuremat segadust.

Wuhani lukkupanek, nagu sealset karantiini kutsuma hakati, 23. jaanua­ rist 2020, oli pretsedenditu sellise suu­ rusega linnas. Kogu avalik transport pandi seisma, linnast väljumine keelati, kõik avalikud üritused tühistati, kuigi kaheksa tunni jooksul pärast seda ot­ sust, mis eelnes linna sulgemisele, jõu­ dis sealt põgeneda 300 000 inimest.

Päev hiljem suleti kodudesse juba terves provintsis kokku 50 miljonit inimest. Veebruaris pandi töö seisma kõikides vähem vajalikes ettevõtetes, koolid püsisid suletuna, kodunt tohtis lahkuda vaid ükshaaval ja erandjuh­ tudel, maski kandes. 12. veebruariks

SÕDUR aprill 2020 13

Fookus

oli juba 207 linna Hiinas samasuguse luku taha pandud.

Inimeste Wuhanist põgenemine ai­ tas küll kaasa viiruse laiemale levikule, kuid sulgemine aitas siiski linnas endas olukorda märtsi alguseks kontrolli alla saada. Kuna uusi nakatumise juhtu­ meid enam ei tuvastatud, vabastati Hubei provints 25. märtsil ja ka Wu­ han 27. märtsil karantiini alt. Liiku­ mine otsustati vabaks lasta 8. aprillist eeldusel, et isikud esitavad liikumiseks nn rohelise koodi aluse tervisetõendi.

1. aprilliks 2020 oli Hiinas tuvasta­ tud 83 303 koroonaviirusse nakatunut, neist 3345 oli surnud ja 78 195 juba tervenenud. Hiina oli ka ainus riik, kus uute nakkusjuhtumite ohjeldamatu li­ sandumine oli märtsis seiskunud.

Rasked otsused

Uue koroonaviiruse levik pani enami­ ku valitsusi raskete otsuste ette. Kõi­ gepealt üritati tõkestada nakatunud inimeste saabumist Hiinast reisikeel­ dudega, leebematel juhtudel reisijate kehatemperatuuri mõõtmisega, aga peagi sai selgeks, et sellega oldi juba hiljaks jäädud.

Eestisse jõudis esimene koroonanakkusega inimene 26. veebruaril Iraanist Riia kaudu.

Näiteks Hongkong panustas tehno­ loogiasse, varustades kõik linna saabu­ jad randmel kantava aktiivsusmonito­ riga, mis sundis neid 14 päevaks koju karantiini jääma. Väljast saabujatele vähemalt 14-päevase karantiini pea­ le sundimine muutus mujalgi kiiresti paratamatuseks.

Tugevale proovile pandi eri riikide võime inimesi testida. Lõuna-Koreas tipnes uute viirusnakkuste tuvastamine veebruari lõpus – märtsi alguses, mille järel on nakatunute arv hakanud järje­ kindlalt vähenema.

Riik käivitas ühe tõhusaima kam­ paania viiruse leviku tõkestamiseks – massilise testimise, haigete isoleerimise ja kõigi nendega kokku puutunute tu­ vastamise. Inimeste massilise testimi­ se diagnostilist võimet peeti võtmeks kogu epideemia kontrollimisel. Märtsi

14 aprill 2020 SÕDUR

lõpuks oli Lõuna-Koreas tuvastatud 9786 nakatunut, kellest surnud vaid 162, tervenenud aga 5408.

Põhja-Korea vaikis samas koroona pandeemiast, kuigi riik oli esimesi, mis sulges piiri Hiinaga. Oli selgelt näha, et probleem on riigis olemas, kuigi numb­ reid sealt ei edastata.

Jaapan tegeles eelkõige tõrjumise­ ga, sulgedes piiri Wuhanist, seejärel Hiinast saabunud inimestele, kuni ristluslaeva Diamond Princess sulge­ mine karantiini 4. veebruaril Yokoha­ ma sadamas andis Jaapanile võimaluse viiruse kulgu ka lähemalt jälgida. Tes­ tida jõuti kõiki laeval viibinuid. Laeva 3711 reisijast sai nakkuse 712 ning suri kümme.

Juba veebruaris oli Aasia riikides selge, et kõik avalikud üritused tuleb keelata, ka enamik töötamisest tuli suunata üle koduseinte vahele ja koolid määramata ajaks sulgeda.

Uueks viirusekoldeks kujunes Iraan.

Iraanis tuvastati esimene nakatunu 19. veebruaril, kes oli saabunud Hiinast.

Juba kaks nädalat hiljem vaevles viiruse käes kogu riik ning 24 parlamendisaa­ dikut ja hulk valitsuse liikmeidki oli jõudnud nakkuse saada. Kümned tu­ handed meeskonnad saadeti massiliselt inimesi testima, ka koolid suleti tead­ mata ajaks.

Põhja-Itaalia kolle

31. jaanuaril, kui Roomas tuvastati koroonanakkus kahel Hiina turistil, suleti lennuliiklus Itaalia ja Hiina va­ hel, kehtestati ka eriolukord, aga sellega jäädi hiljaks. Niinimetatud Lombardia viiruse­kolle tuli ilmsiks juba 14. veeb­ ruaril. Üks itaallane oli saanud viiruse 21. jaanuaril Hiinast naasnud sõbralt, kes ise andis negatiivse viiruseproovi.

Kaks nädalat hiljem oli nakkus juba tuhandel inimesel, 8. märtsil pandi terve Põhja-Itaalia lukku, 10. märtsil kehtestati liikumispiirangud juba üle terve riigi.

30. märtsil teatas Itaalia, et riigis on testitud 477 400 inimest, kellest nakkuse oli saanud 101 739, surnud

Fookus 11 591 ja tervenenud 14 620. Üheks suuremaks „viirusepommiks” kujunes 19. veebruaril Bergamos toimunud UEFA meistrite liiga jalgpallimatš 40 000 pealtvaatajaga, kus nakkuse sai vähemalt 7000 inimest.

Johns Hopkinsi ülikooli süsteemi­ teadlaste üles pandud interaktiivne veebikaart näitas 14. aprilli seisuga, et nakatunuid oli USA-s juba 582 594, Hispaanias 172 541, Itaalias 159 516 ning hukkunuid USA-s 23 649, Itaa­ lias 20 465 ja Hispaanias 18 056. Kui­ gi karantiininõudeid oli karmistatud järjest, polnud pandeemia raugemise märke veel näha ning seda, millise hoobi saab üleilmne majandus, võis vaid aimata.

Järelduste tegemine

Eestisse jõudis esimene koroonanak­ kusega inimene 26. veebruaril Iraanist Riia kaudu, kuigi edasi kandus viirus nähtavasti hoopis Itaalia reisidelt saa­ bunud inimestega. 14. aprilli seisuga oli Eestis nakatunuid 1373, Leedus 1070,

Suremus viirustesse Marburgi viirus (1967) nakatunuid 590 suremus

81%

Nipah viirus (1999) nakatunuid 496 suremus

53%

„Linnugripp“ H5N1 (2003) nakatunuid 861 suremus

53%

Ebola viirus (1976) nakatunuid 33 687 suremus

44%

„Linnugripp“ H7N9 (2013) nakatunuid 1568 suremus

39%

Lähis-Ida koroonaviirus MERS-CoV (2012) nakatunuid 2494 suremus

35%

Koroonaviirus SARS-CoV (2002) nakatunuid 8098 suremus

10%

Koroonaviirus SARS-CoV-2 (2019) nakatunuid aina lisandub suremus umbes

5%

„Hispaania gripp“ H1N1 (1918) nakatunuid enam kui 500 mln suremus üle

2,5%

Hooajaline gripp nakatunuid aastas u 1 miljard suremus

0,01%

Andmed: WHO, Johns Hopkinsi ülikool, Wikipedia

USA mereväe hospidallaev USNS Comfort Los Angelese sadamas; Sõdurid toodi Hispaanias appi raudteejaamu desinfitseerima; Rootsi armee pani Göteborgis välihaigla püsti

Lä­tis 657. Põhjamaadest valis Rootsi al­ guses leebemad meetmed nakkuse tõr­ jel, mis osutus veaks, nende nakatunute arv kasvas juba enam kui 10 000-le.

Tähele võis panna küll seda, et kuigi Saksamaa oli nakatunute arvult viien­ dal kohal, oli neil surnud vaid veidi enam kui 3000 inimest (naka­ tunuid kok­ku 130 072), Prantsusmaal aga ligemale 15 000 (nakatunuid kok­ ku 137 877). Saksamaa haiglad olid hingamis­aparaatidega ja ka haigevoo­ ditega paremini varustatud.

Järelduste tegemise kiiruse poolest olid eri riikide sammud erinevad. Sak­ samaal alahinnati veel jaanuari lõpus kriisi ulatust. Liidukantsler Angela Merkel oli sunnitud sisemaisele krii­ tikale reageerides alates 13. märtsist drastilisi karantiininorme kehtestama, samas kui leidus veel virolooge, kes ar­ vasid, et üle 40 000 nakatunu ei tule.

Suurbritannia valitsus tugines ka raportile, mis rääkis nn karjaimmuun­ susest ehk kui inimestel viirushaigust läbi põdeda lasta, kujuneb nendel im­ muunsus. Kuid järgnenud raport, mil­ le kohaselt võib 66 miljonist elanikust 40 miljonit nakatuda ja üks miljon surra, sundis Briti valitsust kiiremini piiranguid kehtestama. Peaminister oli jõudnud ka ise viirusnakkuse külge saada.

Venemaa oli küll asunud piire sul­ gema ja testimist hoogustama 31. jaa­ nuarist alates, aga kinnitas järjekind­ lalt, et olukord riigis on kontrolli all.

Kuid märtsi lõpuks oli ka Venemaal probleemi tõsidus kohale jõudnud ja karantiini­ nõudeid karmistati järsult, olgugi et nakatunute arvuks teatati ap­ rilli alguse seisuga vaid 2337 ja surnute arvuks 24. Samas kasutasid Venemaa telekanalid ka märtsis veel võimalust levitada läänevastaseid libauudiseid vii­ ruse algupära kohta.

USA-sse jõudis viirus esimesena ühe 15. jaanuaril 2020 Wuhanist saabunud isikuga, ning esimesed teated sundisid president Donald Trumpi juba 29. jaa­ nuaril looma koroonaviiruse töögruppi asepresident Mike Pence juhtimisel.

Veebruari vältel oli riigis problee­ me usaldusväärsete testimismeetodite väljatöötamisega, aprilli keskpaigaks tes­titi siiski ligi kolm miljonit inimest.

Eriolukord kuulutati märtsis välja kõi­ kides osariikides, epideemia leviku lõppu ei olnud näha.

SÕDUR aprill 2020 15

Merendus

Kuidas seletada pilte... ehk mereasjadest maakeeli

16 aprill 2020 SĂ•DUR

fookus Merendus

Kaitseväe juhataja kindralmajor Martin Herem on korduvalt kurtnud, et mereväelased räägivad „lindude keeles”: liiga teoreetiliselt, liiga akadeemiliselt ja lihtsale jalaväelasele arusaamatult.

Autor: kaptenmajor Ott Laanemets, vanemstaabiohvitser, kaitseväe peastaap

Ü

htpidi ongi mereasjandus keeruline – kui jalaväelane õpib oma jalgu kasutama lapse­ põlves, siis meresõiduks tuleb aastaid koolipinki nühkida ja alles seejärel oma „merejalad” leida. Teisalt on kindralil õigus – kui ohvitser ei suuda oma asja lihtsalt ja arusaadavalt seletada, ei pruugi temast palju kasu olla.

Sestap püüan Eesti-suguse väikeriigi merekaitset lihtsalt ja mõnede maaväeliste näidete varal seletada.

Miks merekaitse?

Kõigepealt lühidalt sellest, miks Eestil üldse merekaitse peaks olema. Kõige lihtsamalt öeldes on riigikaitset merel vaja riigi huvide tõttu merel, mida võib jaotada sõjalisteks ja majanduslikeks. Et majandus ja sõjaline riigikaitse toimiks, on vaja ühendusteid muu maailmaga. 90% maailmakaubanduse mahust veetakse meritsi, sest see on kõige kiirem ja odavam viis suurte koguste liigutamiseks.

Ma ei ütle, et see on täpselt nii ka Läänemerel ja sõjaliste vedude puhul, aga selge, et meretransport on ka Läänemere regioonis võrreldes maantee-, raudtee- ja õhutranspordiga ökonoomsem ja kiirem suuremahuliste kaubakoguste, nt kütuse või maaväe rasketehnika, liigutamiseks. See kehtib nii meie endi kui paraku ka meie vastase kohta. Nagu ajalugu näitab ja geograafia võimaldab, võivad vaenuväed saabuda meritsi.

Merekaitse ülesanded

Siit järelduvad Eesti sõjalise kaitse kaks peamist ülesannet merel: (1) kaitsta mereteid ja (2) takistada nende kasutamist vastasele. Esimene tähendab meresõiduvabadust, mida sõja korral nimetatakse mereala valdamiseks (sea control). Mõistagi, et see pole väikeriigile täies mahus saavutatav.

Seetõttu saame oma mereteid kaitsta vaid piiratud merealadel. Sel-

Ühendriikide eelasetuslaev 2nd Lieutenant John P. Bobo õppusel BALTOPS 2012 Paldiski lahes

le ülesande veealusesse ossa sobitub praegune miinitõrje. Samuti on selge, et mereteede kaitsmine Läänemerel sõltub ka liitlastest, eelkõige lätlastest, leedukatest, poolakatest ja sakslastest, kes samuti peavad oma sõjalise kodutöö merel ära tegema.

Teist ülesannet ‒ mereteede kasutamise takistamist vastasele ‒ kutsutakse mereala valdamise takistamiseks (sea denial) ja see on väikeriigile märksa jõukohasem. See tähendab mere­ dessantide ja merelise tuletoetuse tõrjumist, aga ka vastasele olulise mere­sõidu takistamist.

Nende kahe ülesande täitmise kirjeldamiseks kasutan paralleeli maaväe pioneeriasjandusest. 1933. aastal välja antud „Riigikaitse õpetuse käsiraamatus kesk- ja kutsekoolidele” peatükis „Tõkked” (lk 422) loeme järgmist: Tõkete ülesanne on: • Tõkestada vähemalt ajutiselt vastase edasitungi, et hoida vastast võimalikult kauem kaitsja tule all, või suunata teda soovitavatesse tuleruumesse; • Kaitsta oma seisukohti vastase ootamatute retkede eest.

Tõkked täidavad oma ülesande

vaid siis, kui nad on kaitstud enda tulega ja kui neid valvatakse.

Väikeriigi riigikaitse aluseeldus on see, et üksinda ei suudeta suurriigi vastu liiga kaua võidelda. Seetõttu ei saa ka sõjalisele riigikaitsele merel seada absoluutseid eesmärke, sest kõik tõkked on piisava ressursi korral läbitavad.

Kirjakoha viimane lause kirjeldab Eesti merekaitse ideaali. See koosneb (1) tõketest ehk miiniväljadest, (2) neid kaitsvast tulest ehk laevavastastest raketisüsteemidest ja (3) kõige aluseks olevast valvest ehk sõjalisest mereseirest. Kui mereseire on kõige alus, siis miiniväli tekitab veealuse ohu, mis oma olemuselt on asümmeetriline, ja tuli veepealse ohu, mis takistab vastasel veealuse ohu kõrvaldamist.

Tõkke ja tule koosmõju merel illustreerib näide esimesest maailmasõjast. 1915. a soovis Antant teljeriikide poolel sõtta astunud Osmani impeeriumi neutraliseerimist. Selleks kavandati lahingulaevade reid Istanbuli alla eesmärgiga seda pommitada, et türklastele psühholoogilist survet avaldada. Türklased aga mineerisid Dardanellide sissepääsu ja paigutasid mõlemale kaldale nii rannakaitse- kui ka välisuurtükke.

Briti miinitraalerid sattusid traalides tule alla, mis nad miiniväljalt eemale ajas. Samas ei saanud lahingulaevad miinide tõttu rannale piisavalt läheneda, et türklaste suurtükipositsioone hävitada. See tagasilöök viis plaanini vallutada Türgi positsioonid meredessandiga, mis üllatusmomendi puudumisel ja muudel asjaoludel lõppes fiaskoga.

Vaatlus

Iga julgeolekualase tegevuse aluseks merel on arusaam, mis seal toimub: kes, kus, mida ja miks. Sellist arusaama riigi tasandil nimetatakse mere­ olukorrateadlikkuseks. See koosneb paljudest sisenditest: nii sõjalisest mereseirest, tsiviilasutuste tegevusest, nagu politsei- ja piirivalveamet (PPA) ja veeteede amet, aga ka keskkonna- ja

SÕDUR aprill 2020 17

Merendus

Sõjaline võime merel

Mobiilsed tulejõud

NATO lennukid

Laevad

Tekitame vastasele ohu mitmest suunast ja dimensioonist korraga Miiniväli

Raketituli

teadusasutuste tegevusest. Viimased teevad ka „mereseiret”, pidades selle all silmas merekeskkonna näitajate seiramist. Kasutan teadlikult sõnapaari „sõjaline meresire”, et vältida levinud semantilist segadust. Nii PPA kui ka teadus- ja keskkonnaasutused teevad „mereseiret”, mis on küll osaks riigi mereolukorrateadlikkusest, aga ei asenda sõjalist mereseiret.

Sõjaline mereseire peab toimuma kogu aeg, juba rahuajal, ja on seega väikeriigi sõjalise merekaitse igapäevane ülesanne, mis ei sõltu eskalatsiooniastmest. Peale tõkete „valvamise” sõjaajal, on sõjalise mereseire tegevus võrreldav maaväe luure-, moodsas keeles rekkeüksuste tegevusega – seda nimetatakse mereväeliseks kohalolekuks.

Praktikas tähendab see sõjalaevade pidevat merel patrullimist, millega lisaks seirele kaasneb riigi suveräänsuse demonstratsioon. Seega väikeriigi mere­k aitsel on alaline sõja­ line ülesanne nii rahu-, kriisi- kui ka sõjaajal.

Sõjaline mereseire annab sisendi tõkete, st miiniväljade rajamiseks ja tule

18 aprill 2020 SÕDUR

Sõjaline mereseire peab toimuma kogu aeg, juba rahuajal, ja on seega väikeriigi sõjalise merekaitse igapäevane ülesanne. kasutamiseks, st pealveetõrje rakettide laskmiseks. Mineerimise eesmärk ei ole niivõrd sulgeda mingi mereala, kuivõrd takistada vastase laevade liikumist. Et teada saada, kus vastase sõjalaevad liiguvad või võivad liikuda, ongi vaja sõjalist mereseiret.

Tule kasutamise eelduseks on sõjalise mereseire täpsus ja detailsus, et vajaduse korral kiiresti üle minna sihtmärgistamisele. Seetõttu pole ei tõkkeid ega tuld ilma vaatluseta võimalik efektiivselt rakendada.

Tõkked

Alates meremiini kasutuselevõtust on see olnud peamiseks mererelvaks Läänemerel. Läänemeri on piisavalt madal, et võimaldada laialdaste ala-

de mineerimist ning piisavalt keerukate hüdroloogiliste oludega, et teha miini­tõrje keeruliseks. Peale selle pakub Läänemere geograafia piisavalt looduslikke tõkkeid, saari ja kitsusi, mida kunstlike tõkete, miiniväljadega täiendada. Erinevalt muudest mererelvadest, on meremiinidega võimalik geograafiat muuta.

Miiniväljad Eesti kaitseks tuleb rajada selliselt, et need takistaksid vastase lähenemist meie rannikule, sulgeks looduslikud kitsused, nt juurde­ pääsu Väinamerele, Liivi ja Soome lahele, aga jätaks läbipääsuteed oma laevandusele.

Meremiin lisab usutavust ka Eesti sõjalisele heidutushoiakule. Nii nagu Soomeski on meremiinid (koos neid katva vaatluse ja tulega) latentne oht vastase laevaliiklusele, mis on Venemaale kriitilise tähtsusega Kaliningradi varustamisel. Viimaseks saab meremiine kasutada ka infooperatsioonides – miiniohu loomiseks ei pea ilmtingimata miine veeskama.

Rahvusvahelise meresõjaõiguse kohaselt peab miine veeskav riik teisi

Merendus sellest teavitama. Miiniohu loomiseks piisab pelgast teavitusest. Siinkohal ei taha ma öelda, et peame kõike seda kriisi puhkedes kohe tegema, vaid et selline oht ja teadmatus lisab oluliselt kaalu meie ja seeläbi kogu NATO seni üsna kesisele heidutushoiakule Läänemerel.

Tuli

Moodsa meresõjapidamise põhirelv on pealveetõrjerakett, mida nimetatakse ka laevavastaseks raketiks, tiibraketiks jms. Kuigi sõjalaeva põhi­ relvastuse hulka kuulub suurtükk ka 21. sajandil, ei ole neil laevade vastu süsteemset mõju, kuna suurtüki laske­k augus on suhteliselt väike ning mürsk suudab kohale toimetada vähe purustavat jõudu.

Sõjaline võime merel koosneb kolmest osast: sensorist sihtmärgi määramiseks, relvast selle kineetiliseks mõjutamiseks ja neid kahte kandvast platvormist, kusjuures relv ja sensor ei pea ilmtingimata asuma ühel ja samal platvormil. Asümmeetria lisamiseks tuleb kasutada kõiki võima-

likke platvorme sensorite ja relvade kandmiseks. Seetõttu ei saa välistada rakette kandvaid laevu, veoautosid, lennukeid jms.

Samuti peavad kõik platvormid oma sensoritega panustama sõjalisse mereseiresse. Erinevalt meremiinidest, mis on pärast veeskamist statsionaarsed, peab tulejõud olema mobiilne, et seda vajaduse korral kontsentreerida.

Kokkuvõtteks saab sõjalise mere­ kaitse tööpõhimõtet kirjeldada tuli- tõke-vaatlus koosmõjuna: miiniväljad hoiavad vastase lahingu- ja transpordilaevad meie rannikust eemal ning sunnivad alustama aeganõudvat miini­tõrjeoperatsiooni, mida omakorda takistame raketitulega.

Rahuajal on sõjalise merekaitse roll

Iga julgeolekualase tegevuse aluseks merel on arusaam, mis seal toimub: kes, kus, mida ja miks.

aga sõjaline mereseire, mis võimaldab kiirelt sõjaaja ülesannete täitmist alustada. Seda kõike on vaja, et tagada liitlaste ja eluks vajaliku peamise juurdepääsu, meretee lahtiolek. Ülalöeldu eesmärk ei olnud loetleda asjade nimekirja, mida järjekordse arengukavaga ostma minna, ega vastata küsimusele, palju see kõik võiks maksta. Enne ostma minekut peame teadma, mida ja milleks on üldse vaja.

On tõsi, et tõkked ilma tuleta ja vastupidi on pool lahendust ning sõjalise mereseire puudumine välistab igasuguse kineetilise võime tekke või liitlaste kineetilise võime kasutamise. Kuid millised on võimekandjad, mitme ehk mitmekümne aastaga need võimed luua ning millisest otsast alustada, on küsimused võime planeerimisest. Küll aga peaks ülalkirjeldatud tõke-vaatlus-tuli andma üldise ja loodetavasti lihtsa arusaama Eesti sõjalise merekaitse võimalikust lahendusest ning vastuse küsimusele, mida tähendab NATO artikkel 3 Eestile merel.

SÕDUR aprill 2020 19

Liitlased

Tõsisem pilt

Saksamaa kaitsevõi Autor: kolonelleitnant Martin Kukk, kaitseatašee Saksamaa Liitvabariigis

S

aksamaa Liitvabariigi kaitseminister Ursula von der Leyen allkirjastas 2018. aastal Bundeswehri kontseptsiooni (Konzeption der Bundeswehr ‒ KdB). Dokument, mis reguleerib Saksamaa sõjalist kaitset, leidis kooskõlastuse kõigis minis-

20 aprill 2020 SÕDUR

teeriumites. See arvestab riigi julgeolekupoliitilist olukorda ja juhindub 2016. aastal välja lastud Saksamaa peamise strateegilise julgeolekupoliitilise suunanäitaja (Weissbuch) prioriteetidest. Viimane määratles ja defineeris Saksamaa väärtused ja riiklikud huvid.

Riigikaitse planeerimisel lähtutakse nüüdsest sellest, et kõik Bundeswehrile püstitatud ülesanded peavad olema

võrdselt täidetavad. Krimmi poolsaare sündmustest ajendatuna on tähtsaimaks muudatuseks kaitsejõudude jaoks järgmised aspektid: • Riigi- ja liitlaste kaitse on nüüdsest samal pulgal kriisireguleerimisega.

• Et osaleda võimalikus konventsionaalses konfliktis, peavad Bundeswehri üksused saavutama nõuetekohase valmisolekutaseme ja nõuetekohaste võimetega võitlusvõimelised üksused.

fookus Liitlased Mehhaniseeritud jalaväepataljoni nr 411 (Panzergrenadierbataillon 411) ajateenija õppusel Viereckis Fotod: Scanpix

deswehri, mis oma ülesehituselt ja iga tasandi varustatuse tasemelt on võimeline senisest enam vastutust õlgadel kandma.

Huvitavate aspektidena toodi riigikaitsesse tagasi reservide olemasolu või erasektori ressursside kaasamine. Põhjus selleks on lihtne. Saksamaa näeb ennast nüüdsest NATO logistilise sõlmpunktina. Ajal, kui professionaalsetest sõduritest koosnev Bundeswehr alliansi idatiiba kaitseb, on reserv see, mis kodus korda hoiab ja liitlaste tulemise ning edasiliikumise tagab.

Teised ülesanded

imest • See aga tähendab uut ja paremat materiaalset varustatust ning suuremat personali hulka.

Uudne on asjaolu, et armeele pandud ülesanded pole jäetud üksnes kaitseministeeriumi kanda. Eriti küber- ja informatsioonimaastikul tähtsustatakse comprehensiv printsiipi ehk koostööd ministeeriumite vahel ja seda ka rahvusvaheliselt.

Lõppeesmärgina nähakse Bun-

Saksamaa kaitsejõud on eelmise aastatuhande lõpuaastate planeerimisprotsesside tulem, kui Bundeswehri struktuuri ja rahastuse määrasid ülesanded, mis tulenesid peamiselt rahvusvahelisest kriisi ja konflikti reguleerimisest.

Bundeswehr on praegugi seotud 13 missiooniga; nendel osaleb kokku 3600 kaitseväelast. NATO jaoks on Saksamaa suuruse poolest teine operatsioonidesse panustaja, mis puudutab nii isikkoosseisu arvu missioonidel kui ka alliansi rahastust. Samuti on Bundeswehr suuruse poolest teine panustaja ÜRO operatsioonidesse.

Isegi kui küsitluste järgi on Venemaa president populaarsem USA riigipeast, ei tulnud muidu nii patsifistlikust Saksamaa ühiskonnast suuremaid vastukajasid Bundeswehri väekontingendi suunamisele Leetu eFP raames. Saksamaa kaitseväelased olid muuseas esimesed, kes oma lipu meie regioonis heiskasid. Sealjuures ollakse Saksamaal leppinud tõsiasjaga, et eFP-sse (enhanced Forward Presence, ee liitlaste suurendatud kohalolek) või VJTF-i (Very High Readiness Joint Task Force, ee väga kõrge valmidusega ühendsihtjõud) panustamine jääb nende jaoks kestma aastaid.

Bundeswehri järgmise VJTF maaväe kontingendi puhul arvestab kaitseministeerium sellega, et aastaks 2023 ei „kraabitaks” valmisolekusse astuva 37. mehhaniseeritud jalaväebrigaadi jaoks üle kaitseväe varustust kokku, vaid üksus oleks lahinguvalmis puhtalt oma isikkoosseisu, varustuse ja tehnikaga. Varustatusest rääkides tuleb saavutada vähemalt ühe diviisi täielik valmidus missiooniks aastaks

Saksamaa kaitsevõime Bundeswehr, asutatud 1955, peainspektor kindral Eberhard Zorn Koosseis: 183 191 sõdurit, neist 22 581 naist Maavägi (Deutsches Heer): 236 lahingutanki Leopard 2 382 jalaväe lahingumasinat Marder 284 jalaväe lahingumasinat Puma 38 raketisüsteemi M270 MLRS 108 liikursuurtükki PzH 2000 83 pioneerisõidukit Dachs 75 evakueerimistanki Büffel 324 tankitransportööri SLT 50 Elefant jne.

65 ründekopterit Eurocopter Tiger Lisaks enam kui 700 muud lennuvahendit ja drooni.

Merevägi (Deutsche Marine): 10 fregatti 5 korvetti 2 miinitraalerit 10 miinijahtijat 6 allveelaeva Kokku 65 laeva, lisaks 65 drooni, lennukit ja helikopterit. Õhuvägi (Luftwaffe): 85 hävitaja-pommitajat Panavia Tornado 141 hävitajat Eurofighter Typhoon 28 elektroonilise sõjapidamise lennukit Panavia Tornado 80 helikopterit Sikorsky CH-53 15 Eurocopterit EC145 3 Eurocopterit AS532 Lisaks tankur- ja transpordilennukeid, õppelennukeid ja droone. Ühendatud meditsiiniteenistus (Zentraler Sanitätsdienst): välihaiglad, kiirabi- ja transpordimasinad Ühendatud toetusteenistus (Streitkräftebasis): mitmesugused sõidukid ja transpordimasinad Küber- ja inforuumi teenistus (Cyber- und Informationsraum): sidevahendid ja sõidukid

SÕDUR aprill 2020 21

Liitlased

Saksa erioperatsioonide sõdur õppusel; Eurofighteri piloot näitab oma oskusi; Saksa tank Leopard 2A5 õppusel; õppustel osalejate toidupakid

2027. Kaitsepoliitiline suund on see, et diviisid ei ole enam üksnes allüksuste eraldajad operatsioonideks, vaid need peavad olema ühtse väekoondisena kasutatavad.

Maavägi tugevneb

Maaväes jäädakse plaani kohaselt kolme diviisi juurde, kuid võimaluse korral suurendatakse brigaadide arvu kümneni (praegu kaheksa).

Senised õhuväe eskadronid (praegu üheksa) tahetakse plaani järgi koondada nelja mitmerahvuselisse õhugruppi.

Meresõjapidamise võimet parandatakse selle igas dimensioonis (all, peal, õhus). Lepingud on sõlmitud nii uute fregattide kui ka nn mitmeotstarbeliste sõjalaevade ostuks. Mereväe suurim murekoht on aga tehnilise personali

22 aprill 2020 SÕDUR

Kui 2014. aastal eraldati Saksa kaitsejõududele 32 miljardit eurot, siis 2019. aastal 43 miljardit, millele lisandusid erakorralised eraldised. puudus, sest uued alused on kõrgtehnoloogilised relvasüsteemid, mis vajavad kvalifitseeritud personali, mida praegu mereväe alustele piisavalt suunata ei ole.

Eriti suur puudus on elektrotehnilist eriala valdavatest allohvitseridest. Arvestama peab ka asjaoluga, et värbamise järel veedavad mereväe-

lased ligikaudu kaks aastat relvasüsteemi väljaõppel, enne kui pardale pääsevad.

Kui vaadata tehnikaühikuid, siis viimase paari aastaga sai Bundeswehr juurde 181 soomukit Puma, 51 soomustransportööri Boxer, 28 transporthelikopterit, 31 ründekopterit Tiger, 24 transpordilennukit A400M, kaks allveelaeva 212A, 15 kopterit erioperatsioonide üksustele ja 1800 erinevat transpordivahendit. Järgneval neljal aastal hangitakse juurde 129 Boxerit, viis tankurlennukit, 15 transpordikopterit või 71 kraanaga raskeveokit toetuse väejuhatusele.

Kavas on tõsta oluliselt kaudtule võimet. Praegune MARS süsteem on kavas vahetada GMLRS-i vastu.

Tankide arv kasvab 236-lt 320-ni.

Liitlased Tankitõrje süsteem MILAN vahetatakse välja MELLS-i vastu. Õhuväe kohta veel nii palju, et eelmisel aastal suunati umbes 5,6 miljardit lisa uue transporthelikopteri hankele. Alates 1972. aastast teenistuses olnud Sikorsky CH-53-le hakatakse järglast otsima. Praegu räägitakse kuni kuuekümnest uuest helikopterist ning silmapiiril on Boeing CH-47F ja Sikorsky CH-53K. Peale klassikalise transpordivõime tahetakse uute masinate tulekuga täiendada lahinguotsingu ja -pääste (ingl combat search and resque), isikkoosseisu äraveo (personell recovery) ja erioperaatorite toetuse võimet.

Transportlennuk A400M on ennast õigustanud, lennutades personali ja varustust Afganistani või Malisse eriliste probleemideta. Kokku telliti neid Airbusilt 53 tükki. Ka luure- ja pommituslennukile Tornado otsitakse järeltulijat, kuid siin pole kaitseministeerium veel oma lõplikku sõna öelnud. Luuredroonidest Bundeswehr küll loobus ning kavatseb selle asemel soetada mehitatud süsteeme Bombardierilt.

Personal kasvab

Personal kasvab kaitsejõududes järgmise seitsme aasta jooksul ligikaudu 20 000 mundrikandja võrra ehk 180 000-lt 200 000-ni. Otsuse aluseks on jällegi julgeolekupoliitiline prognoos. Relvajõududele püstitatud uute ülesannete valguses on personali juurdekasv seotud eelkõige NATO kiirreageerimisjõudude, küberväejuhatuse, Bundeswehri digitaliseerimise ja ELi projektidega.

Vastupidi paljudele lääne kaitsejõududele otsustatakse Bundeswehri eelarve suurus riigi parlamendis. Nii on kaitseministeeriumis teenivatele kõrgematele ohvitseridele tavapärane protseduur ilmuda riigikaitse- või eelarvekomisjonide ette, selgitades ühe või teise soovitud hanke tagamaid, mis pole just lihtsamate ülesannete killast.

Selle põhjuseks on asjaolu, et julgeoleku- ja kaitsepoliitika ei ole Saksamaal parteiüleselt konsensuslik. Nii mõnigi erakond ei tee relvasüsteemi hanke otsust mitte selle efektiivsuse seisukohast, vaid hoopiski eetiliste kaalutluste põhjal. Olgem sealjuures

ausad: see, milline on praegune Saksamaa põhiseadus, ühiskond või julgeolekupoliitika maastik, on suures osas selline nagu liitlased pärast teist maailmasõda näha soovisid.

Bundeswehrile eraldatud rahavood riigi sisemajanduse kogutoodangust (SKT) on viimastel aastatel siiski miljardites tõusnud ja summa suureneb veelgi.

Kui 2014. aastal eraldati kaitsejõududele 32 miljardit eurot, siis 2019. aastal 43 miljardit, millele lisandusid erakorralised eraldised. Värske varustus ja eri tehnika jõuab tasahilju üksustesse, kuid miks ikkagi kriitika igast nurgast läbi kumab?

Probleem peitub hankeprotseduuride keerukuses ja tööstuse võimetuses kiirelt tarnida. Kui kaitsejõud vähendasid üheksakümnendatel oma struktuure, olid relvatootjad sunnitud vastukaaluks oma tootmist koomale tõmbama.

Nii on Bundeswehri kolm ja pool tuhat missioonisõdurit ülesannet täitmas parima võimaliku isikliku varustuse või uusimate relvasüsteemidega. Süsteemi kritiseerivad need kaitseväelased, kes koduväeosades ja uute ülesannete valguses aja hammasrataste vahele jäänud „vanakraamiga” toime tulema peavad.

Kaitsejõudude investeeringutega tegelev organisatsioon lähtub aga seadustest ja reeglitest. Nii on vaja võimed ülidetailselt lahti kirjutada, korraldada üleeuroopalisi hankeid, teste või sertifitseerimisi ja seda nii tanki kui ka seljakoti puhul. See, kas sõduri rakmeid või keerukaid relvasüsteeme peaks samadel alustel hankima, ongi käimasoleva diskussiooni keskpunktiks parlamendis.

Lõpetuseks toon paar selgitavat näidet: • Eespool mainitud nelja MKS180 tüüpi mitmeotstarbelise sõjalaeva hange Bundeswehrile. 2015. aastal alustatud hanke otsustusprotsess jõudis lõpule 2020. Esimene alus antakse Marinele üle aastal 2027, mis teeb kogu protsessi pikkuseks 12 aastat; • Saksamaa, Prantsusmaa ja Hispaania ühine hävitaja projekt, mis peaks asendama Rafales ja Eurofighter relvasüsteemid, jõuab optimistlikumate prognooside järgi teenistusse 2040. aastal.

Etteheited on õigustatud Oma riigi julgeolekupoliitilistes tõmbetuultes on Saksamaa kaitsejõud veidi enam kui saja aasta jooksul ikka ja jälle räsida saanud. Jätan siinkohal käsitlemata Reichsheeri, Reichswehri, Wehrmachti või Nationale Volksarmee saatused ja keskendun Bundeswehrile, mille seisund on just viimastel aastatel nii Saksamaal kui ka väljaspool selle piire meedia veergudel esile kerkinud.

Enamasti püütakse esile tuua Saksamaa kaitsejõudude puudulikku varustatust, vananenud relvastust või personalimuresid. Olles seiranud üldpilti, pean märkima, et vähem kriitikat on suunatud Bundeswehri meditsiiniteenistusele või praeguseks ligi 13 000-pea­ liseks kasvanud arvestataval tasemel küberväejuhatusele.

Just klassikalised väeliigid ehk maavägi, õhuvägi ja merevägi on nendeks struktuurideks, kus varustuslüngad koos puuduva ja vananeva tehnikaga enim kõneainet pakuvad.

Eelmainitud ja kindlasti õigustatud etteheidete valguses on Bundeswehri olukord otseselt seotud külma sõja lõpuga. Riik lihtsalt ei vajanud enam 500 000-pealist ajateenistusele ja reservile tuginevat armeed, mis pidi koostöös Saksamaale eelpaigutatud liitlastega Varssavi Pakti heidutama või idast tulevat „preventiivset“ lööki tõrjuma.

Isegi kui sakslaste Tornadod veel 1999. aastal serblaste õhutõrjet efektiivselt neutraliseerisid või Leopardide ja Marderitega Balkani poolsaarel korda hoidsid, oli robustse Bundeswehri ümber­ struktureerimine ammu enne mainitud sündmusi otsustatud.

Välismissioonideks kohaldatud uued kaitsejõud tähendasid kaitseministeeriumile üldistatult järgmist: vähem sõdureid, vähem sõjalaevu, vähem konventsionaalseks sõjapidamiseks ettenähtud maaväe tehnikat ja oluliselt vähem raha riigieelarvest. Nõnda said alguse protsessid, mille tulem Saksa kaitsevägi suurel määral praegu ongi.

SÕDUR aprill 2020 23

Väljaõpe fookus 24 aprill 2020 SÕDUR

fookus Väljaõpe

Kaitseväe lugu Balti pataljoni algus Autor: Alan Christopher Sheppard

Soovin pühendada selle loo teenistusülesannete täitmisel langenud Martin Tiigi mälestusele. Ta oli Iraagi missiooni väljaõppemeeskonna liige, kelle sõprusest ja professionaalsusest nii juhi kui ka instruktorina ma valusalt puudust tunnen.

B

alti pataljoni projekti eesmärk 1990. aastate alguses oli aidata kolme Balti riigi relvajõudude integreerumist lääne sõjaväelise välja­ õppesüsteemiga. Et sõjavägede pä­ devus ja meelelaad oleks ühtemoodi juhul, kui nad tulevikus peaksid hak­ kama koos töötama. Nüüd, kui ole­ me NATO-s, on see teema enam kui asjakohane. See projekt lükati käima taanlaste initsiatiivil, mille eest tuleb neid tunnustada.

Balti pataljoni projekt

Tagantjärele tarkusena võib öelda, et ei olnud õige seda projekti ainult pa­ taljoni tasemel ellu viia. Kuigi seda otsesõnu välja ei öeldud, siis tegelikult sooviti, et selline väljaõppe süsteem imbuks kogu kaitseväkke, rikastades seda. Soovi sõnastamata jätmine oli viga, mis lõppkokkuvõttes hakkas kogu projekti mürgitama.

Lääne sõjavägede tegutsemine Baltikumis kohe pärast Nõukogude

Liidu kokkuvarisemist oli poliitiliselt väga tundlik teema ja see võis mõju­ tada otsust, et soovi ei tahetud otse välja öelda. Kui oleks jäänud mulje, et lääne sõjaväed nii jultunult kohalikke kaitsevägesid abistavad, siis sellel oleks võinud olla traagilised poliitilised tagajärjed.

Kui ma esimest korda Paldiskisse saabusin ja Briti sõjaväevormis Dappo poe ees seisin, lähenes mulle üks vä­ hestest kohalikest venelastest, kes ing­ lise keelt rääkis (hiljem selgus, et ta oli ühe allveelaeva ohtvitseri inglise keele õpetajast abikaasa). Ta ütles mulle: „Me teadsime, et te, ameeriklased tu­ lete.” Vastasin talle kõige solvunumal häälel, et olen inglane.

Ülejäänud kaitsevägi

Süstemaatiliselt ei võitnud Eesti kaitse­ vägi sellest projektist midagi. Mitte­ süstemaatiliselt võitis väga palju, sest eri auastmetes kaitseväelased, kes Balti pataljonis väljaõppe said, liikusid sealt edasi teistesse üksustesse. See mõju peegeldub siiani kaitseväelaste väljaõp­ pes ja oskustes. On oluline kõigil tasan­ ditel aru saada, kust need oskused pärit on. See väljaõpe tuleks süstemaatiliselt tervikuks organiseerida või aja jooksul see mõju lihtsalt lahustub.

Praegu on siin Briti lahingugrupp, kes tihti treenib koos Scoutspataljoni­ ga. Võib-olla saaksid nad süstemaatili­ selt abistada kaitseväe peastaabi välja­ õppeosakonda. Sellele teemale peaksid

Balti pataljon oli Eesti, Läti ja Leedu ühisprojekt, mis käivitati Põhjamaade initsiatiivil.

Sõdurid kasutasid USA varustust, Nõukogude relvi ja neid õpetasid välja Briti instruktorid Fotod: Scanpix, kaitsevägi SÕDUR aprill 2020 25

Väljaõpe

mõlemad osalised pöörama tähelepa­ nu kõige kõrgemal tasemel.

Süstemaatiline mõju jäi paljuski saavutamata, sest Balti pataljon ja selle hilisem järeltulija Eestis – rahuoperat­ sioonide keskus – oli ülejäänud kaitse­ väe väljaõppeprogrammist lahutatud.

See ühendamatus polnud kellegi süü, sest erinevad pooled proovisid saavu­ tada oma seisukohast vaid parimat kaitseväele. Rahuoperatsioonide kes­ kuse nimi saatis küll Eestist väljapoole sõnumi, mida sellega taheti saavutada, aga kaitseväe sees tõlgendati seda va­ lesti, sest levinud oli arvamus, et rahu­ valvajad ei sõdi.

Igas Balti riigis läheneti sellele probleemile veidi erinevalt. Eestis nähti rahuoperatsioonide keskust kui asjatut raiskamist, sest sellele kulus suur osa kaitse-eelarvest. Niisugust seisukohta võimendas arusaam, et ük­ susel on piiratud sõjapidamise võime agressiooni korral.

Esiplaanil vasakult Gerhard Saks, Reio Järv, Alar Abe ja Raival Ilves. Pilt on tehtud 1996. või 1997. aastal Lätis Ādažis

Selleks, et hea sõdur olla, ei pea sõjas käima.

See arusaam ei oleks saanud tõest kaugemal olla. Ülejäänud kaitsevägi korraldas väljaõpet piiratud vahendi­ tega, kuid rahuoperatsioonide keskus valmistas ette uusi sõdureid, kes pidid üksusega liitumiseks läbima 15-nä­ dalase sõduri baaskursuse (MTC ehk Military Training Course). See kursus oli kogu väljaõppe tuum, mille tõttu said sõdurid hiljem palju kiita, kui nad teiste riikide relvajõududega koos hakkasid tegutsema.

Iroonia peitub selles, et mida roh­ kem tunnustust missioonidel teenivad sõdurid said, seda vähem nägi kaitse­ väe juhtkond vajadust rahuoperatsioo­ nide keskuse järele. Jäi vale mulje, et see tunnustus on saavutatud kaitseväe igapäevase treeninguga.

Õppetunnid

Balti pataljon oleks pidanud saavu­ tama parema vastastikuse mõistmise kaitseväe juhtkonnaga. Et see, mida Eesti kompaniile õpetati, kajastuks ka ülejäänud kaitseväe väljaõppes. Miini­ mumprogrammina oleks tulnud kaasa­ ta rohkem lääne instruktoreid ja lisada

26 aprill 2020 SÕDUR

Balti pataljoni Eesti jalaväekompanii esimene rühm. Ees rühmavanem nooremveebel Janis Toomla ja rühmaülem leitnant Ants Ojasoo

Balti pataljoni instruktorid kaitseväe peastaabi väljaõppe osakonda.

On olemas isegi edukas näide sellise koostöö viljakusest Eesti enda ajaloost.

Vabadussõjas toetas kuninglik mere­ vägi relvade ja varustusega vastloodud rahvaväge. Just Läänemerel olnud laevadelt pärit Briti merejalaväelased õpetasid Eesti sõdureid kasutama neid relvi.

Kui Iraagis teenivad ESTPLA rüh­ mad hakkasid palju tunnustust saama, tulid ameeriklased nende väljaõpet vaatama. Nad uurisid ka seda, kes ülejäänud kaitseväest selle väljaõppega tutvumas on käinud. Nende suureks

hämmastuseks vastasin, et keegi pole käinud. Ameeriklaste sõnul oleks nad soovinud, et sarnast väljaõpet oleks tehtud ka mujal kaitseväes, sest see oli tublisti parem kui teistes kaitseväe ük­ sustes nähtu.

Samal ajal võis ajalehtedest lugeda, kuidas kaitsevägi on koolitanud välja nii professionaalsed sõdurid ilma ühe­ gi viiteta rahuoperatsioonide keskusele.

Kõik see viis lõpuks rahuoperatsiooni­ de keskuse ja seal asuva väljaõppekes­ kuse laialisaatmiseni.

Ma julgen seda kõike väita, sest olen olnud siin 25 aastat ja seotud kõigega, millest eespool rääkisin. Olen pidevalt

Väljaõpe proovinud kindlustada, et meie ees­ märgid siin õnnestuksid. Seda kahel põhjusel. Oma lojaalsuse tõttu kuning­ likule merejalaväele ja Eesti sõdurile.

Eesti sõdurid on suurepärased mehed ja naised, kellest korrektse väljaõppega saavad maailma parimad sõdurid. See artikkel võiks huvi pakkuda ka siinole­ vatele eelpaigutaud NATO vägedele.

Mina olin siin kõige esimesena.

Väljaõpe ei lõpe kunagi

Ma olen endine Briti kuningliku mere­ jalaväe commando ja teenisin vanem­ relvainstruktorina. 1994. aastal tee­ nisin merejalaväe treeningukeskuses ohvitseride ja allohvitseride väljaõppe osakonnas. Minu ülem saatis mind vabatahtlikuna tööintervjuule kood­ nimetusega Balti pataljoni projekt Lätis. Mis on Läti – oli minu esimene mõte. Asja veidi uurides, sain teada, et see oli osa lagunenud Nõukogude Lii­ dust – see tekitas minus väga palju huvi.

Selleks ajaks olin merejalaväes tee­ ninud juba 20 aastat: nii jalaväekom­ paniis kui ka hiljem instruktorina treeningukeskuses, mille ülesanne on õpetada ja alal hoida jalaväe oskusi kogu relvaliigis. See treeningukeskus on väga kõrgelt hinnatud ja seal on ka Briti maaväe treeningukeskuse (Small Arms School Corps) esindajad, et ta­ gada kogu relvajõudude ühtselt kõrge väljaõppe tase ja järjepidevus.

Olen teeninud merejalaväes Arkti­ kast Antarktikani ning osalenud sõja­ listel operatsioonidel Põhja-Iirimaal ja Falklandil. Selleks, et hea sõdur olla, ei pea sõjas käima. Küll aga tõestab see väljaõppe efektiivsust (või ebaefek­ tiivsust), annab kogemusi ja tekitab instruktorile arusaama, milline on olu­ line osa väljaõppest, mida teistele edasi anda.

Falklandi sõjas osalesin kord patrul­ lis, et koguda infot vaenlase pataljoni positsioonide kohta. Nende tunnimees oli ilmselgelt puuduliku väljaõppega ja halvasti instrueeritud ning selle tõttu sai kuus vaenlase sõdurit surma (nen­ de inimkaotuste raporti püüdis kinni meie elektroonilise luure üksus). Pat­ rullis kogutud info põhjal sooritas 42. pataljon mõni päev hiljem väga eduka rünnaku. Selle kogemuse najal olen pannud suurt rõhku tunnimeeste ko­ hustuste ja baasoskuste õpetamisele. „Väljaõpe ei lõpe kunagi,” ütles isa

SÕDUR aprill 2020 27

Väljaõpe

mulle enne teenistusse astumist – ta oli teise maailmasõja veteran. See on väga õige. Ometi mõtlevad meist paljud, et „minul ei ole vaja seda väljaõpet või ei ole mul kunagi vaja seda kasutada või selles paremaks saada”.

Kokku teenisin merejalaväes 24 aas­ tat ja peale selle olen nüüd teeninud 21 aastat Eesti kaitseväe vormis. Ma olen teeninud lahingukoolis, sõjakoolis, maaväe staabis, vahipataljonis, mereväe baasis, rahuoperatsioonide keskuses, Kalevi pataljonis, luurepataljonis ja nüüd kaitseliidus. Lahingukoolis tee­ nisin Briti vormis. Järgnevalt kirjeldan oma teenistust Balti pataljonis.

Eesmärkide seadmine

Pärast edukat tööintervjuud olin 14-mehelises meeskonnas, mis koosnes viiemehelisest staabielemendist ja kol­ mest kolmemehelisest väljaõppe mees­ konnast. Meeskonnad määrati välja õpetama Ādažis 30-mehelisi rühmi igast Balti riigist. Minule määrati Eesti rühm ja see saatuse keerdkäik mõjutas kogu minu edasist elu. Minu jaoks al­ gasid ettevalmistused 1994. aasta au­ gustis ja samal ajal algas ka Balti kom­ panii võitlejate inglise keele õpe.

Balti pataljoni projekt sai alguse Taani initsiatiivist, kuid oma panuse andsid ka Norra, Rootsi ja Soome.

Meie ülesanne oli välja õpetada iga rühm tegutsema iseseisva jalaväe­ üksusena. Seejärel koolitada nad inst­ ruktoriteks (koolitada koolitajaid), kes teevad vabatahtlikest moodustatava kompanii väljaõppe. Misjärel oleksid nad määratud formeeritavas kompaniis ülemate-vanemate ametikohtadele.

Pärast eesmärkide sõnastamist alus­ tasime oma väljaõppe ülesannete ja standardite koostamist. See oli enne arvutite ajastut ja tegime seda paberil, kattes plaankonspektidega kõik vajali­ kud valdkonnad. Neid pabereid kogu­ nes tollal mitu kastitäit, aga tänapäeval mahuks see kõik ühele CD-le.

Plaankonspektid, mis põhinesid UK lahingueeskirjadel, puudutasid näiteks üksikvõitleja oskusi, relva kä­ sitsemist ja rühma taktikat. Lahingu­

28 aprill 2020 SÕDUR

Reio Järv ja Tiit Mikelson puhkehetkel. Kui ülejäänud kaitseväe väljaõppe peamiseks piiravaks tegur

eeskirjad tuginesid läbiproovitud ja katsetatud meetoditele, jättes alati ruumi uuele juhul, kui peaksime mi­ dagi väljaõppe või operatsioonide käi­ gus avastama. Hiljem sain aru, et mit­ mel sõjaväel selliseid eeskirju ei olegi olemas ja seetõttu puuduvad neil ka ühtsed standardid ning kontroll välja­ õppe üle.

Juhendite olulisus

Need, kes väljaõppega tegelevad, pea­ vad suutma õpetada. Nendel, kes väl­ jaõpet kontrollivad, peavad olema vald­ konna kohta põhjalikud teadmised, et vajaduse korral parandada vigu. Vas­ tasel juhul pole vahet, kui head need juhendid on, sest nende mõju on mini­ maalne. Erwin Rommel ütles enne teise maailmasõja puhkemist, et Briti armeel on maailma parimad lahingueeskirjad, aga jumal tänatud, et nende ohvitserid ei loe neid.

Kuninglik merevägi koos merejala­ väega sai juhendite lugemise olulisuse selgeks kibedate õppetundide kaudu ja sestsaati keskendub religioosselt välja­ õppele ning standardi säilitamisele. Sa­ mal ajal õpib pidevalt kogemustest, et vajaduse korral juhenditesse täiendused sisse viia.

Võib tunduda naljakas, aga bri­

tid võtsid üle paljud teise maailma­ sõja-aegsed saksa üksikvõitleja oskuste väljaõppemeetodid. Nagu ka see, et kopeerisime nende väikeüksuse juhti­ mispõhimõtete käsitlusviisi.

Need põhimõtted toimivad ainult juhul, kui allohvitsere ja nooremohvit­ sere treenitakse põhjalikult realistlikes oludes ülesandeid lahendama pannes.

Sellisest treeningust on neile kasu ka karjääriredelil. Nende oskuste puu­ dumise tagajärg on sõjaväe tippjuht­ kond, keda ma kirjeldaksin terminiga „staabiohvitserid”.

Läti 1994

Nagu juba mainisin, sai Balti pataljoni projekt alguse Taani initsiatiivist, kuid oma panuse andsid ka Norra, Rootsi ja Soome. Seda gruppi nimetan pataljoni staabiks, sest see ei puutunud kokku jalaväe väljaõppega. Samas tegi grupp väga olulist staabitööd ja koolitas välja pataljoni staabi.

Mina maandusin Lätis 1994. aasta 17. novembril, et tutvuda Ādaži kes­ kuse ja väljaõppe aladega. Ootasime C-130 lennukis, et saaksime oma pu­ nase Land Roveriga sealt välja sõita, kui märkasin suureks imestuseks, et lennu­ väljal on endiselt veel Vene lennukid.

See punane Land Rover jäi hiljem hästi

Väljaõpe Sellele järgnes jao ja rühma väljaõpe, mida võib nimetada ka väikeüksuste taktikaks. Neid harjutusi tegime ka teravmoonaga ja iga ilmaga. Tol aastal oli väga külm talv ja väga kuum suvi – ideaalne jalaväelase väljaõppe ilm.

Väljaõpe lõppes 10-päevase harjutuse­ ga, mil kolm rühma võitlesid üksteise vastu oma patrull-laagrist.

See oli ühtviisi tulutoov kogemus nii koolitajatele kui ka koolitatavatele.

See oli raske töö, aga paljud neist sõ­ duritest on mulle hiljem öelnud, et see oli parim, mida nad eales olid teinud.

Nad tundsid igal nädalal, et saavad paremaks.

Rambivalguses

riks oli oskuste ja vahendite puudumine, siis Balti pataljonil sellist probleemi ei olnud

meelde Läti politseile, kes hakkas seda igal reedel kasutama oma sularaha au­ tomaadina. Kuni me lõpuks piisavalt targaks saime, et maksmisest keelduda, kui nad paberil trahvi meile ei väljasta.

Meid paigutati endisesse Nõukogu­ de spordihotelli, kus meile eraldati ter­ ve korrus. Pehmelt öeldes olid tingimu­ sed askeetlikud, aga me oleme õppinud keskkonnaga kohanema ja lihtsalt oma asjadega edasi minema.

Olime sattunud justkui ajamasinas­ se. Polnud restorane ega pubisid; ini­ mesed jõid otse poodides ja iga pood müüs alkoholi; poed olid täis igasugust kraami, aga kunagi polnud seal seda, mida vaja oli. Tänavad olid hallid ja masendavad, aga inimesed hoidsid oma selga uhkelt sirgus ja see avaldas muljet.

Sellest nüüd kirjutades adun teravalt, kui kiiresti kõik on paremuse poole muutunud viimase 25 aastaga.

Mis peamine, Ādažis oli suur har­ jutusala – see rõõmustas meid. See ala oli küll kaetud Nõukogude okupat­ siooni prahiga; kiivrid ja gaasimaskid vedelesid igal nurgal; hooned olid kae­ tud Nõukogude loosungite ja Lenini piltidega.

Sõitsime igal hommikul Ādažisse vana mikrobussiga, mida hoidis koos kleeplint ja traat ning mille juht arvas,

et sõidab Lamborghiniga. See tundus väga rumal viis suremiseks ja võtsime endale uue bussijuhi. Väeosa ise ja Läti ohvitserid meenutasid väga Nõukogu­ de sõjaväge, mis on mõistetav – see oli ainuke mudel, mida nad teadsid.

Väeosa oli sõna otseses mõttes lõ­ hutud, sest seda saboteerisid lahkuvad Vene väed. Hiljem saime teada, et nende viimane praktiline nali oli reo­ vee juhtimine joogivee kanalisatsioo­ ni. Pidime hoolitsema ka selle eest, et seal oleks sobivad elamistingimused meile endale ja peatselt saabuvale Balti kompaniile. Selle probleemi lahendas lõpuks minu ülem.

Eesti rühma väljaõpetamine

Kolme nädalaga olime tuvastanud kõik võimalikud treeningalad ja olime val­ mis kohtuma oma sõduritega. 1995. aasta jaanuaris saime kokku oma rüh­ madega ja väljaõpe võis alata. Kõige­ pealt alustasime kehalise ettevalmistu­ se tundide, relva ja välioskuste õppega.

Neis sõdurites, kes olid teeninud Nõu­ kogude sõjaväes, tekitas üksikvõitleja õpe hämmeldust – nad arvasid, et olid selles kogenud. Või nagu üks ohvitser mulle aastaid hiljem ütles: „Arvasime, et teadsime juba kõike, aga tegelikult ei teadnud me midagi.”

Sel ajal oli meil ka palju kõrgetaseme­ lisi sõjaväelaste ja poliitikute visiite. Ühendkuningriigi välisministeeriumi teine mees käis oma delegatsiooniga (nad olid meie rahastajad). Samuti käis Ameerika Euroopa vägede neljatärni­ kindralist ülemjuhataja, USA riigisek­ retär Warren Christopher ja kuningli­ ku merejalaväe juhataja.

Neid kõiki hämmastas sõdurite, kellest paljud olid Nõukogude sõja­ väe taustaga, positiivne suhtumine ja entusiasm uude väljaõppe stiili. Neid üllatas ka see, et me saavutasime nii palju nii vähesega. Warren Christopher ütles meile, et teeme Jumala tööd. Meie meeskond oli esimene, kes treenis en­ dise Nõukogude bloki sõdureid pärast selle lagunemist. Mina ei mõelnud ku­ nagi neist Balti sõduritest kui endistest Nõukogude sõduritest – nad olid me­ hed, kes mitte omal vabal valikul olid sunnitud kohanema süsteemiga.

Sama aasta septembris oli meil Ādaži lipuplatsil pidulik rivistus koos mööda­ marsiga. Seal oli mitu kõrgetasemelist diplomaati kõikjalt maailmast ning kõrvuti seisid ka kolme Balti riigi presi­ dendid. Nad vaatasid uhkusega, kuidas sõdurid neist ühtselt mööda marssisid, ning tervitasid neid vabasid Balti riiki­ de sõdureid. Nüüd, vanema ja targema­ na, mõistan ma, milline privileeg oli näha Lennart Merd tol päeval.

Paldiski 1995

Sõdurid olid nüüd valmis naasma oma kodumaale, et õpetada välja esimesed vabatahtlikud. Ühel instruktoril igast meeskonnast paluti nendega kaasa minna. Minu ülem palus mul vaba­

SÕDUR aprill 2020 29

Väljaõpe

Eesti rühm taktikalisel harjutusel. Balti pataljoni Eesti üksused on Scoutspataljoni eelkäijaks. Pataljoni professionaalne suhtumine väljaõppesse sai alguse Briti merejalaväe instruktoritest

Chris Sheppardil on parim mitte-eestlase vaatenurk Eesti kaitseväe professionaalseks sõjaliseks jõuks muutumise loole. 25 aasta jooksul on ta lähedalt näinud, kuidas kaitsevägi sündis, kasvas ja arenes.

Ma siiralt loodan, et see on tema esimene artikkel sarjast, kuidas kaitsevägi on tänapäeval muutunud uskumatult kompetentseks ja oskuslikuks NATO liitlaseks.

USA maaväe kolonelleitnant (erus) Kenneth Pope USA Tallinna saatkonna kaitsealase koostöö koordinatsiooni osakonna juhataja aastatel 2003 - 2006

30 aproll 2020 SÕDUR

tahtlikult seda teha, vastasin sellele kohe jaatavalt.

Saabusin Paldiskisse oma 38. sünni­ päeval, et nõuga aidata seda rühma, kes nüüd hakkas oma uut kompaniid välja õpetama. Selle kirjeldamiseks oleks vaja rohkem ruumi, kui see ühe artikliga võimalik on. See oli järjekordselt suure­ pärane kogemus. Oli nauding vaadata seda, kuidas eestlased väga kompetent­ selt õpetavad välja teisi eestlasi.

Paldiskit külastas esimese NATO laevana HMS Sandown (praegu sõidab see Eesti lipu all). Laevameeskonnaga asetasime pärjad neile Briti sõduritele, kes langesid võideldes Eesti vabadus­ sõjas. Mul oli au tutvuda ka selle Eesti daamiga, keda Suurbritannia austas tiitliga Briti impeeriumi ordu liige (Member of the Order of the British Empire), sest ta hoolitses nende sõdu­ rite haudade eest Nõukogude okupat­ siooni ajal. Ta küll lahkus meie seast järgneval aastal, aga mul on hea meel, et kuninglikud mereväelased ja mere­ jalaväelased said teda tehtud töö eest isiklikult tänada.

Kui ma nüüd iga aasta 11. novembril

näen rohkearvulist sõjaväelaste osavõt­ tu neil haudadel, siis tahtmatult mõtlen selle peale, et kas need inimesed tegeli­ kult ka hindavad seda, mis juhtus siin nii esimese kui ka teise Eesti iseseisvuse algusaastatel.

Vabadus on tahe

Ma olen siin küll palju sõjaväelisi tead­ misi edasi andnud, aga õppisin palju ka ise ja õpin ikka veel. See kogemus on õpetanud mind väärtustama, et tulen keskkonnast, kus oli nii palju rohkem. Tihti võtame asju iseenesest­ mõistetavana, pöörame tähelepanu tühistele asjadele ja muretseme mõtte­ tuste pärast.

Mulle tuletati siin meelde, mida vabadus tähendab – et sa hakkad seda hindama alles siis, kui oled sel­ le kaotanud. Ma nägin siirast rõõmu vabadusest nende inimeste silmis, kes alles hiljuti olid heitnud endalt okupatsiooni­ a helad. Minu jaoks oli see äratuseks liigsest rahulolust. Vaba­ dus tundub nii igavene ja iseenesest­ mõistetav, mida see tegelikult ei ole.

(Järgneb)

Väljaõpe

Autorist • Endine Briti kuningliku merejalaväe commando • Platoon Weapons Instructor 1st class (vaneminstruktor ehk instruktorite koolitaja) merejalaväe commando treeningkeskuses • Kotkaristi III klassi teenetemärgi kavaler • Koolitanud tuhandeid kaitseväelasi ja kaitseliitlasi

Võtan endale vabaduse rääkida selle artikli autorist, kasutades tema eesnime Chris. Minu sõjaväelase karjääri jooksul on meie teed ristunud korduvalt.

Oleme olnud nii õpilase õpetaja kui ka ülema alluva suhetes.

Praegu, ilma ühegi ametliku seotuseta, peame ennast sõpradeks. Artiklis on juttu meie lähiajaloost, sellest osast, mida me tihti kipume unustama, kõrvale heitma või valesti tõlgendama.

Artikkel, mis põhineb tema isiklikel kogemustel, räägib meile, et sõduriks olemise aluseks on ajas muutumatud väärtused. Nendeks on vendlus, meeskonnavaim, sõduri baasoskuste tundmine ja pühendumine endast suurema eesmärgi nimel. Enamik neist väärtustest omandatakse ennastsalgava treeninguga, matkides reaalsust.

Keegi ei sünni sõduriks selleks on vaja palju õppida, mõelda, asju ümber hinnata ja lugematuid tunde harjutada. Kõike seda, et oskused muutuksid sama loomulikuks kui kaasasündinud instinktid. Mõned nimetavad seda drillimiseks või proovivad seda tegevust isegi naeruvääristada.

Aga kui tina kohtub lihaga, hirm saab võimust ja aju lülitub välja, on just treening see, mis paneb meid õigesti tegutsema kuni aju oma töö taastab. See kõik puudutab ellujäämist, vaenlasest tõhusamat tegutsemist ja talle oma tahte pealesurumist.

Sõjaväelase ametis on vähem kui sajaprotsendiline pühendumine ebaõnnestumine - seda olen ma õppinud Chrisi käest. Tema pühendumine ja kompromissitu lähenemine väljaõppele on ilmselt säästnud mitme meie sõduri elu Iraagis, Afganistanis ja mujal. kindralmajor Meelis Kiili, Eesti esindaja NATO Euroopa vägede kõrgemas peakorteris

SÕDUR aprill 2020 31

Väljaõpe fookus 32 aprill 2020 SÕDUR

Väljaõpe

Reservväelasena Ameerika Ühendriikides Autor: nooremleitnant Martin Karu 2. jalaväebrigaadi reservohvitser

E

elmise aasta juunis osalesin Mississippi maaväe rahvuskaardi 1-204 õhutõrje­ pataljoni iga-aastasel treeningul. See andis võimaluse täiendada oma erialaseid militaaroskusi ja vaadata lähedalt, kuidas meie olulisima liitlasriigi sarnane reservüksus asju ajab.

Minu osalemine sai võimalikuks tänu reservväelaste vahetusprogrammile MREP (Military Reserve Exchange Program). See programm on Ameerika Ühendriikide ja Saksamaa vahel toiminud juba alates üheksakümnendatest ning Eesti liitus sellega 2015. aastal. Nagu nimigi ütleb, tähendab see, et riigid vahetavad reserviste. Ameerikast saadeti vahetuseks Kevadtormile rahvuskaardi õhutõrjeohvitser.

Sel aastal oli Eestist kokku 19 osalejat ning programmiga liitumine õnnestus mul kergesti: olin õigel ajal õiges kohas ning suhtlesin õigete inimestega. Vahetusprogrammi koordinaator kapten Tõnis Sõnum andis 2018. aasta reservjuhtide kogunemisel eesootavast lühikese ülevaate, täpsem sihtkoht selgus paar nädalat hiljem. Minu asemik Ameerika Ühendriikidest oli leitnant, kelle ametikoht on samuti õhutõrjepataljoni operatiivsektsioonis. Mais ei õnnestunud meil Eestis kohtuda ning esimest korda nägime juunis Gulfportis, kui ta tuli mulle lennukile vastu.

Maaväe rahvuskaart

Rahvuskaart (National Guard) on eestlase silme läbi segu tegev- ja reservväest. Reserviliku kuvandi loob õppuste sagedus: iga kuu on kogunemine ühel nädalavahetusel ning kord aastas pikem harjutus. Viimasega liitusin ka mina.

Rahvuskaardi liikmed on tsivilistid: IT-spetsialistid, õpetajad, rekajuhid, endised pankurid ning üks osariigi rahvuskaardi kindralitest töötab iga päev oma pere kindlustusfirmas.

Auastmete väljateenimine on Eesti kaitse­ väega võrreldes pigem kiirem. Näiteks võib paarikuuse õppe järel saada nooremleitnandiks. Teisalt kehtivad neile karmimad karvkatte reeglid kui Eesti tegevväelastele: habe ja vunts on keelatud, soeng peab olema lühike, välja arvatud naisterahvastel. Töötasu teenistuse ajal on samaväärne regulaararmeega ja pataljoni varustus ajakohane ning tasemel.

Minu reis algas Eestis, kui mulle väljastati õppuse ajaks üksikvõitleja varustus. Kaasa pidin võtma peaaegu kogu nimekirja, sealhulgas kiivri, killuvesti, telkmantli ja muu. See tähendas, et minnes kaalus pagas üle 30 kilo ning naastes ligi 40. Ainsad elemendid, mis väljastati välismaal, olid gaasimask ja M4A1 automaat. Pimedasõidu harjutusel kasutasime Humveesid ja öövaatlusseadmeid.

Mississippi osariik

Kaardiluure enne minekut reetis, et maastik on valdavalt metsane, mistõttu otsustasin kõrbe­värvide asemel rohelise välivormi kasuks.

Kohale jõudes sai selgeks, et peale värvuse oleks võinud silmas pidada ka materjali ning eriti selle paksust. Eesti digilaigus roheline väli­vorm on mõeldud sombuses sügiseses metsas ja kraavis kandmiseks, kohalikes kuumades ja niisketes oludes oleks saanud neis riietes ka keedukartulit küpsetada.

Peamine tegevus toimus Camp Shelbys, mis oma mõõtmetelt on hiiglaslik: ligikaudu 550 ruutkilomeetrit. Suurima osa sellest moodustab metsane ja soine polügoon, milles on mitu­ kümmend lasketiiru, tankide harjutusalad, Lähis-Ida matkivad ehitised linnalahingu pidamiseks ja hea teedevõrgustik.

Alal on ka sõjaväelinnak, mis võimaluste mitmekesisusega meenutab pigem Tapa linna kui linnakut. Ootuspäraselt on seal sööklad, garaažid masinapargile, lennuväli, auditooriumid, sajad kasarmud, õppeklassid ning erinevad staabid. Peale selle on eramajad pataljonide juhtkondadele, üksikvõitleja varustuse pood,

SÕDUR aprill 2020 33

Väljaõpe

Rühma laskeharjutus raskekuulipildujaga Browning Camp Shelbys 5. juunil 2019

Sõjaväelised terminid olid planeerimis­ harjutustelt ja Kevadtormil saadud käskudest tuttavad.

supermarket toidu, riiete ja elektroonika jaoks, pesumajad, järved piknikualadega, pesapalliväljakud, võrkpalliplatsid, välibassein ja palju muud. Kõige ebatavalisem oli linnaku alalt leida pubi ja relvajõudude muuseum. Esimeses käisime lõunatamas ja ühel reedel ka õlut nautimas.

Muuseumis oli väga lai ülevaade nii USA pinnal toimunud sõdadest kui ka peamistest väliskonfliktidest, kus Ühendriigid on osalenud. Eksponaatide hulgas leidus tanke, koptereid, tulirelvi ning isegi täismõõtmetes kaeviku makette. Mind vastu võtnud leitnandi tutvuste tõttu tegi ringkäigu muuseumi juhataja isiklikult. Peale põhiosa nägime ka hoidlat haruldaste või äsja saabunud eksponaatidega.

Muuseum on avatud ka külastajatele, kes saavad pärast pääslas registreerumist ise turvatud territooriumil ringi sõita.

Lõunaosariikide võlu

Reisilt jäi meelde inimeste külalislahkus: lennust lennuni veenduti igal sammul, et mul ei oleks igav, kõht oleks täis, varustus olemas ning kui juua või snäkke tarvis, oli supermarket lühikese jalutuskäigu kaugusel. Suhtlemine oli lihtne ja vahetu, sest keel on mul selge ning ka sõjaväelised terminid on planeerimisharjutustelt ja Kevadtormil saadud käskudest tuttavad.

Ameerika leitnandi kogemus Kevadtormil oli mõnevõrra teistsugune: suheldi tema jaoks võõras keeles ning kui rahulikul hetkel oli võimalik tõlkida, siis pingelistel momentidel jäi ta infosulgu. Kõik, kellega jõudsin suhelda, uurisid Eesti ja Euroopa kohta, tundsid huvi meie arvamuste ja eluolu vastu. Jagus ka naljakaid küsimusi, aga needki pärinesid siirast soovist teada rohkem ja mõista meid paremini.

See oli minu kümnes õppekogunemine reservväelasena ning ootasin midagi kevadtormilikku: mõned päevad ettevalmistusi lin-

34 aprill 2020 SÕDUR

nakus, siis nädal maastikul ja ehk ka võimalust paari viimase päeva jooksul näha lähimat linna Hattiesburgi ning enne väljalendu ka Gulfporti. Seetõttu varusin hulganisti rohelisi T-särke, kuid tsiviilriietusest oli kaasas vaid üks paar pikki ja üks paar lühikesi viisakamaid pükse. Üllatuseks läksime esimest korda pääslast välja juba esimesel päeval, et süüa lõunat ja kogu reisi jooksul oli tegelikult üldse kaks päeva, mille jooksul me ei käinud alast väljas. „Raske olukorra” sain õnneks kiiresti supermarketi abiga lahendatud ja edasine läks lihtsasti.

Ameerika on tuntud oma (üle)küllusliku ja rasvarohke söögi poolest. Mississippi ja Louisiana osariikides on levinud lisaks ka cajun-köök ehk kohalike prantslaste vürtsid ja värsked Mehhiko lahe mereannid. Kõike seda õnnestus mul ka kogeda. Kirsiks tordil oli alligaatori liha, mis maitseb täpselt nagu kana.

Võitlus kuumusega

Algul oli harjumatu joogiautomaatide rohkus ja spordijookide Gatorade ja Powerade lembus, aga kuumuse tõttu tarbisin ka ise neid reisi vältel liitrite kaupa. Soolade taastamiseks oleksin nautinud pigem Värska vett, kuid taolisi jooke seal ei müüdud. Kahenädalase väljaõppeürituse lõpus toimus suur pidu. Paar kompaniid tellisid toitlustuse väljast: mahlane sealiha, mõnusad kanatiivad, palju peekonit. Kõige paremini õnnestus kokkamine aga üksusel, kes küpsetas ise sadade kilode kaupa cajun-maitseainetega vähke ja krevette.

Kohalikud on väga kiindunud konditsioneeridesse. Need, kelle autodes konditsioneer katki oli, vabandasid korduvalt. Meie peamiseks ööbimiskohaks oli ühekorruseline kasarmu neljaste tubadega, millest igaühel eraldi sissepääs ja konditsioneer (püsivalt seatud 18 kraadi peale). Pataljoni staabis töötas täisvõim-

Väljaõpe susel meetrise läbimõõduga ventilaator, kuni tehnikud esimese nädala lõpuks uue töötava jahutusseadme paigaldasid. Õhutõrjemeeskondadel on kasutada Avenger-süsteemid ehk Humvee, mille kasti on paigaldatud laskeseade koos laskuripesaga – nii kabiinis kui ka laskuri ruumis on konditsioneer. Pataljoni varustusse kuulub ka jäämasin ehk auto, mille peamine ülesanne on toota veest jääd. Lõpuks, kui selgus, et ka telkides on konditsioneerid, hakkasin ma valjult naerma.

Sõjaväeline osa algas varustuse hooldusest ja kontrollist. Seejärel kutsuti lähedalasuvast õhuväebaasist kohale CH-47 Chinook ehk suure kandevõimega kopter, millega liigutati kolm Humveed ja terve patarei mõne kilomeetri kaugusele.

Siis harjutati taktikaliste harjutustega kompanii ja rühma tasemel koostööd, mille üheks osaks oli lahingurada. Rühm liikus jalastunult mööda teed ning reageeris varitsusele, gaasi­ rünnakule ja kaudtulele. Taktikalise harjutuse käigus hakkasin mõistma camelbak’is oleva jää olulisust: väike kogus jahutas vee ja ka kehatemperatuuri piisavalt, et südasuvises kuumuses oleks võimalik vastu pidada.

Pärast tund aega varustuse ja relvaga metsa all jooksmist sai mitu kaasvõitlejat kuuma­ rabanduse ning neid pidi tilgutiga turgutama.

Ma olin samuti üsna kurnatud, aga tarbisin kogu päeva jooksul piisavalt vett ja olin võimeline raja oma jõuga läbima. Pärast seda harjutust hakkasin samuti konditsioneeritud telke austama. Viimase kinnituse nende vajalikkusest sain siis, kui soovisin riideid vahetada ja magalatelgis oli jahutussüsteem katki. Ma olen Eestis jahedamates saunades käinud ning kuiva T-särgi selga saamine oli selle higi koguse juures katsumus.

Pärast sõjaväelise osa lõppu külastasime Vicksburgi lahinguväljasid, kus toimusid Ameerika Ühendriikide kodusõjas pöördeli-

sed episoodid. Peale Camp Shelby ööbisime ka Gulfporti ja New Orleansi sõjaväehostelites ning õnnestus põgusalt tutvuda ka kummagi linna iluga. Üks selgemaid mälestusi ongi Louisiana rahvuskaardi New Orleansi linnakust, mis oli pigem mõisakompleks kui utilitaarne sõjaväeala. Pole kindel, kuidas esteetika lasketäpsust parandab, aga moraalile mõjus see hästi.

Tänukirja ja autasu üleandmine 13. juunil 2019. Pildil kolonel Tommy L. Morgan, kapten Jack W. Smith, nooremleitnant Martin Karu ja ülemveebel Henry G. Money

Tunnustus kogu kaitseväele

Eesti õhutõrjestruktuur on väga sarnane USA omaga, vähemalt lühimaa õhutõrje üksustel.

See annab enesekindlust, et oleme teinud õigeid otsuseid. Rahvuskaart on reservüksus, aga meie struktuuride puhul saab paralleele tõmmata nii kaitseliidu (kogunemiste sagedus ja motivatsioon) kui ka tegevväega (piisav töötasu, mis tagab hea elujärje).

Rahvuskaardi treeningprogrammi ülesehitus on muljet avaldav. Selles osalevad motiveeritud inimesed, kes uuendavad ja täiendavad kindla ajavahemiku tagant oma sõjaväelisi oskusi ning samas panustavad riigi üldisesse arengusse ja heaolusse. See on kindlasti oluline aspekt, mida Eestis järgida, ning mudel, mida rakendada. Märkimist tasub ka väga suur naiste osakaal: igas väeosas ja igal tasemel leidub mõlema soo esindajaid.

Kui mul avaneks võimalus uuesti programmiga liituda, teeksin seda kõhklemata. Mul oli au esindada Eestit ja tundsin uhkust, kui rahvuskaart andis mulle üle Army Achievement medali ning tänukirja, millega mind selle panuse eest tunnustati. Pigem ei olnud see tänu mulle kui indiviidile, vaid Eestile ja kogu meie kaitseväele. Neile reservväelastele, kel avaneb võimalus treenida väljaspool Eestit, tahan öelda, et nähke vaeva, tundke rõõmu ning hoidke lipp kõrgel, et meid ka järgmistel aastatel hästi vastu võetaks ning meie elu ja tegemiste vastu huvi tuntaks!

Pärast tund aega varustuse ja relvaga metsa all jooksmist sai mitu kaasvõitlejat kuuma­ rabanduse ning neid pidi tilgutiga turgutama.

SÕDUR aprill 2020 35

Õhuvägi fookus

Tankurlennuk KC-135 Stratotanker koos kahe hävituslennukiga F-22 Raptor ja kahe ründelennukiga A-10 Thunderbolt II enne maandumist õhuväe lennubaasi Ämaris 4. septembril 2015. Tegu oli esimese USA õhuväe ülimoodsa F-22 hävitaja maandumisega Euroopas Foto: OR-6 Ryan Crane, USA õhuvägi

36 aprill 2020 SÕDUR

fookus Õhuvägi Artikkel põhineb kaitseväe akadeemias märtsi alguses toimunud õhujõudude rahvusvahelise seminari ettekandel „Õhk-maa integratsioon: erinevad keeled - ühine eesmärk”. Ettekande esimene osa keskendus õhk-maa integratsiooni laiemal käsitlusel konventsionaalse lahingutegevuse aspektist lähtuvalt, võrreldes seda mässutõrje operatsioonides levinud õhk-maa koostöö arusaamadega.

Õhk-maa

integratsioon

Autor: kolonelleitnant Kristo Lipasaar õhuväe staabi operatiiv- ja väljaõppeosakonna ülem

Ü

hendoperatsioonide valdkond on ohuhinnangute muutumisega järjest aktuaalsust kogunud. Kui keskenduda vaid selle taktikalistele elementidele, siis võib jääda tähelepanuta, et õhk-maa integratsiooni koostöövorm sõltub sõjalise operatsiooni iseloomust.

Osalt on ühendoperatsioonidele suurema tähelepanu pööramine seletatav küber- ja kosmose domeeni olulisuse kasvuga. Samas on näiteks diskussioonid õhk-maa ja multi-domeeni lahingute eripära teemal toimunud Ameerika Ühendriikides juba pikemat aega. Praegu tundub, et multi-domeeni operatsioonide käsitlusest on seal saamas kontseptsioon, mille järgi hakatakse ilmselt relvajõude arendama.

Selle artikliga ei soovi ma suurriikide multi-domeeni operatsioonide kontseptsiooni arengut mõtestada, vaid pigem kaardistada toimuva arengu taustal õhk-maa integratsiooni põhimõttelised aspektid ning selle puudused. Samuti pole tegemist Eesti õhuväe staabi ametliku töö tulemusega, vaid minu akadeemilise mõtte­ käiguga, kuidas üldtuntud teadmisi värskendavaks formuleerida ja näitlikustada.

Täiesti teadlikult olen esitanud argumente, mis on eelkõige mõeldud

SÕDUR aprill 2020 37

Õhuvägi

USA õhuväe tulejuhid jälgivad A-10 Thunderbolt II lennukite maandumist Piibe maanteel 10. augustil 2017

Foto: OR-4 Ryan Conroy, USA õhuvägi

diskussiooni elavdamiseks. Ajakirja Sõdur nr 2(100) 2018 maaväe ja õhuväe lõimumist käsitlevas artiklis kirjeldas nooremveebel Siim Lindmaa väga tabavalt õhutuletoetuse võimearenduse olulisust kaitseväes ning nüüd on igati sobilik teemat edasi arendada.

Õhk-maa lahingu doktriin

Arusaadavalt sõltub õhk-maa koostöövorm sõjalise operatsiooni iseloomust ning taktikalistele elementidele keskendumine võib jätta selle erisuse tähelepanuta. Õhk-maa integratsiooni kui termini kasutamist on juba ammu kritiseeritud, kuid mitte alati lihtsalt arusaadavate näidetega selgitatud.

Sama kehtib ka õhk-maa lahingu doktriini kohta ning kriitika põhi­ elemendid on mõlemal juhul samad.

Jällegi on õhk-maa lahingu doktriini A-10C Thunderbolt II imiteerib pommitamist Yuma õhu-show ’l Arizona osariigis Ameerika Ühendriikides 9. märtsil 2019 Foto: OR-5 Betty R. Chevalier, USA õhuvägi

38 aprill 2020 SÕDUR

1991. aasta lahesõjas nii kiidetud kui ka laidetud. Peamise puudusena on nimetatud selle piiratust strateegiliste õhuoperatsioonide planeerimisel. Õhk-maa lahingu doktriinil puuduvad strateegilised sihtmärgid ja õhuoperatsioone planeeritakse maaväe manööverskeemi kohaselt. Keskne õhk-maa integratsiooni kriitika seisnebki selle taktikalises omaduses, mis viitab õhk-maa operatsioonidele maaväe üksuste toetuseks.

Lähiajaloo sõjalistes konfliktides on õhuülekaal olnud sedavõrd meie liitlasvägede kasuks, et on võimaldanud õhujõudude põhipingutuse keskendada taktikalisele lähiõhutoetusele (Close Air Support) koostöös õhutulejuhtidega. Igati arusaadavalt on lähi­ õhutoetus ülioluline maaväe üksustele, mis on lähikontaktis vastasega.

Mässutõrje operatsioonides on selline

Taktikalise õhk-maa integratsiooni ja multi-domeeni operatsioonide käsitluse erisused, mida seob ühendoperatsioonide eesmärkide täitmine

Ühendoperatsioonide eesmärgid Multi-domeeni operatsioonid • Sihtmärgistamine • Ühendtuli • Süvaoperatsioonid • Õhutõkestus

Õhk-Maa integratsioon • Õhutuletaotlus • Lähiõhutoetus • Lahinguvälja õhutõkestus

Õhuvägi USA õhuväe hävituslennukid F-22 Raptor ja ründelennukid A-10 Thunderbolt II formatsioonis ülelennul Tallinna kohal 4. septembril 2015

Fotod: OR-6 Jason Robertson, USA õhuvägi

õhk-maa integratsiooni käsitlus igapidi õigustatud.

Samas on õhujõudude põhiülesanne saavutada õhuülekaal ühendoperatsioonides, kombineerides ründavaid ja kaitsvaid õhuvastutegevuse operatsioone. Peale selle eristab kahe väeliigi lahinguvälja nägemust rindejoon, mida õhujõud on juba esimeste teoreetikute käsitluses tahtnud vältida ning tungida vastase tagalasse strateegilisi sihtmärke mõjutama.

Seetõttu on arusaadav ka õhujõudude eelistus laiema ühendoperatsioonide käsitluse suhtes koos õhujõudude panusega maaväe vastasteks operatsioonideks (Air Power Contribution to Counter-Land Operations – APCLO) vastase tagalas. Kuna õhujõududega ei saa territooriumit hoida ega hõivata, siis jääb peale ikkagi sõja käsitlemine maapealsete lahingute kaudu. Samuti

piirab pragmaatilist lahinguvälja analüüsi oma maaväe kaudtule efektiivne kaugus ning luurevahendite võime, mis omakorda suunab õhk-maa integratsiooni fookust rindele lähemale.

Õhutule taotlemine

Esimene märk õhk-maa integratsiooni piiratusest on küsimus, millal peab esitama õhutuletaotluse (NATO Air Support Request, US Joint Tactical Air Strike Request). Kas 72 tundi enne täideviimist või saab ka hiljem? Tegemist on küll olulise küsimusega, kuid kindlasti mitte peamise ega esimese küsimusega õhutuletoetuse kohta. Ühendoperatsioonide korral eelneb õhutuletaotlusele klassikaline ühendoperatsioonide planeerimise protsess. Selle tulemusena sätestatakse ühendoperatsioonide plaanis faaside kaupa väeliikide toetav-toetatav

suhe ning operatsiooni põhipingutus. Täpsustavad juhised sätestatakse omakorda ühendoperatsioonide koordinatsiooni käsus, kus on reeglina määratud ka õhuoperatsioonide jaotus.

Selle käsu järgi kinnitab ühendvägede ülem, kus on suur osakaal õhuoperatsioonidest mingil ajahetkel määratud maaväe vastasteks operatsioonideks (APCLO). Konventsionaalse lahingutegevuse puhul on enamiku maaväe vastaste operatsioonide aluseks sihtmärgistamine ning mitte õhutuletaotlus.

Ühendtuli

Õhujõudude panus maaväe vastastesse operatsioonidesse tähendab siinkohal maaväe nomineeritud sihtmärkide mõjutamist õhuoperatsioonidega. Maaväe sihtmärgid võivad olla nii fikseeritud

SÕDUR aprill 2020 39

USA õhuväe strateegiline pommitaja B-52 Stratofortress juhib Läänemere kohal formatsiooni lennukitest, kuhu kuuluvad lisaks kaks Poola õhuväe ja neli USA õhuväe F-16 hävitajat, kaks Saksa õhuväe Eurofighter Typhoon hävitajat ning neli Rootsi õhuväe Gripen hävitajat. Pildistatud õppusel Baltic Operations 2016, 9. juunil Foto: OR-4 Erin Babis, USA õhuvägi

infrastruktuur kui ka mobiilsed vastase maaväe üksused. Tähtsaim põhimõte on mõjutada vastast võimalikult vara ning kaugel oma jõududest ehk rindejoonest.

Sama loogika järgi ei eelistata lennuvahendite hävitamist õhus, vaid ründava õhuvastutegevuse sihtmärgina vastase lennubaaside ründamist.

Järelikult on ka lähiõhutoetuse osakaal väiksem ning põhiosa moodustab õhutõkestus maaväe sihtmärkide mõjutamiseks (Air Interdiction). Õhuvastutegevus ja õhutõkestus on mõlemad õhk-maa operatsioonid ning vahe on ainult selles, kas õhu- või maavägi on sihtmärgid nomineerinud. Õhuoperatsioonide lahingu ­k äsu tsüklis saab ühendvägede õhuväe komponendi lahinguplaanide osakond sisendi nii ühendvägede sihtmärgistamise koordineerimise juhatuselt kui ka maaväe lävielemendilt.

Suuremahuliste operatsioonide puhul (näiteks lahesõja esimene õhuoperatsioonide lahingukäsk sisaldas enam kui 2500 lendu) planeeritakse õhutuletoetuse maht tõesti juba 72 tundi enne täideviimist.

Seevastu õhutuletaotluse esitamine selles planeerimise etapis on alles maaväe komponendi tasemel (priori-

40 aprill 2020 SÕDUR

Õhk-maa integratsiooni lahinguvälja perspektiiv Multi-domeeni operatsioonid, vastastikune tuletoetus

Õhk-maa integratsioon • Lahingukontakt • Tulevahetus • Lähiõhutoetus • Õhutuletaotlus Rindejoone lähedus

• Lahinguvälja õhutõkestus • Maaväe kaudtuli • Dünaamiline sihtmärgistamine Kuni tuletoetuse kooskõlastamiseni

teedid erinevate korpuste ja diviiside vahel) ning lävielement esitab selle õhuväe komponendi lahinguplaanide osakonnale. Õhk-maa integratsiooni peab sellisel juhul mõistma kui osa ühendtulest ning multi-domeeni operatsioonidest, et täita ühendoperatsioonide eesmärke.

Lahinguvälja perspektiiv

Õhk-maa integratsiooni taktikalist ning mässutõrje operatsioonides kasutatavat käsitlusviisi võib kirjeldada ka lahinguvälja perspektiivist lähtuvalt. Nüüdisaegse filosoofia järgi tuleb kirjeldamist alustada lahingukontaktis olevatest üksustest. Õhutulejuht tellib lahingukontaktis olevale üksusele lähiõhutoetuse, kasutades õhutoetuse võrku (Joint Air Request

• Õhujõudude panus maaväe vastastele operatsioonidele • Ühendtuli Vastase tagala

Net – JARN). JARN ühendab eri taseme õhuväe lävielemendid kuni diviisi taseme õhutoetuse operatsioonide keskusega (Air Support Operations Center – ASOC).

NATO sõjalise juhtimisstruktuuri osana on õhuoperatsioonide koordineerimiskeskuse (Air Operations Coordination Center – AOCC) puhul tegemist põhimõtteliselt samaväärse üksusega, mis asub korpuse tasemel.

Laskumata siinkohal kõrgeima taktikalise taseme õhuväe lävielemendi ülesannete analüüsi, tuleb pigem vaadata, kuidas edeneb multi-domeeni operatsioonide ühendtule toetus­ elemendi (NATO Joint Fire Support Element – JFSE, US Joint Air-Ground Integration Center – JAGIC) kontseptsiooni rakendamine. Lihtsustatult

Õhuvägi võib öelda, et ASOC/AOCC integreeritakse koos suurtüki ning ründekopteri juhtimisosistega ühendtule toetuselemendiks.

Järgmine aste algab sealt, kus lõpeb tulevahetus ning algab sihtmärgistamine maaväe kaudtule mõjuulatuses kuni tuletoetuse kooskõlastusjooneni (näiteks 50 km suurtüki ning miinipilduja tule mõju kohaselt). See lahinguruum kuulub endiselt maaväele ning kõik õhuoperatsioonid tuleb vastavalt kooskõlastada.

Siin pole küll enam tegemist lähiõhutoetusega ning relvade kasutamise vastutus lasub piloodil, kuid endistviisi on reeglina tegemist vastase maaväe üksuste lahinguformatsioonide ning lähitagalaga. Dünaamilise sihtmärgistamise osakaal on suur ning õhutõkestus maaväe üksuste vastu on seotud lahinguväljaga. Samas saab ka tuletoetuse kooskõlastusjoonega piirnevas alas sihtmärgistamist planeerida ning maavägi saab toetada õhuväge, kui vastav sihtmärk on maaväe tule ulatuses.

Huvitavam osa algab pärast tule­ toetuse kooskõlastusjoont ehk lahinguruumis, mis pole enam vahetu osa maaväe operatsioonidest ning on enamjaolt ka väljaspool maaväe komponendi süvaoperatsioone. Kuigi kaugmaa suurtükid, raketiheitjad ning lahingukopterid on maaväe lahinguruumi mõistet avardanud, pole see enam õhk-maa integratsiooni põhiosa ning kuulub ühendtule ja sihtmärgistamise valdkonda.

Samas on ka sügaval vastase tagalas maaväe nomineeritud sihtmärgid, mil-

le mõjutamine õhuoperatsioonidega on õhutõkestus maaväe sihtmärkidele. Õhk-maa lahingu doktriin nägi ette ka teise ešeloni vastu suunatud õhutõkestust, kuid mitte osana ühendoperatsioonide sihtmärgistamisest.

Siinkohal tuleb rõhutada, et õhutulejuhtide kasutamine ei lõppe rinde­ joonega, vaid koostöös eriüksustega korraldatakse maa pealt juhatatud õhutõkestust (Ground Assisted Air Interdiction – GAAI) sügaval vastase tagalas. Maapealse juhatuseta kasutatakse sihtmärgi tuvastamiseks rünnaku koordineerimise ja luure õhuoperatsioone (Strike Coordination and Reconnaissance – SCAR), mis on samuti osa õhujõudude panusest

maaväe vastastesse operatsioonidesse (APCLO).

Kokkuvõtvalt tuleb tõdeda, et ühendoperatsioonide kontekstis liigutakse rohkem integreeritud ühendtule toetuselementide poole ning õhutuletoetus on järjest enam osa sihtmärgistamisest. Õhk-maa integratsiooni tuleb mõista multi-domeeni operatsioonide osana ning selle tähendus on eri tasanditel ja operatsioonidel muutuv.

Kui mässutõrje operatsioonides on lähiõhutoetus esmane õhuoperatsioon, siis konventsionaalses lahingus on selleks õhutõkestus. Mida suurem ja efektiivsem on õhutõkestus, seda vähem on vaja lähiõhutoetust.

Teemakohast lugemist: Kelly McCoy. The Road to Multi-Domain Battle: An Origin Story. Modern War Institute at West Point, 27 October 2017. https://mwi.usma.edu/roadmulti-domain-battle-origin-story/ (23.03.2020).

Stephen Townsend. Accelerating Multi-Domain Operations: Evolution of an Idea. Modern War Institute at West Point, 23 July 2018. https:// mwi.usma.edu/accelerating-multi-domainoperations-evolution-idea/ (23.03.2020).

Heiko Hermanns. ALI: A Language Issue, Chances and Challenges of Air-Land Integration. The Three Swords Magazine 28/2015. http://www.jwc.nato.int/images/ stories/threeswords/ALI.pdf (23.03.2020).

Edward C. Mann. Thunder and Lighting: Desret Storm and the Airpower Debates, pp. 27- 46. Air University Press, Maxwell AFB, Alabama, April 1995.

Stephen L. McFarland. A Concise History of the U.S. Air Force, p. 78. Air Force history and Museums Program, 1997.

SÕDUR aprill 2020 41

Rivisamm fookus

Kaitseväe rivieeskiri vanad traditsioonid uues kuues Autor: vanemveebel Ander Asberg, kaitseväe peastaabi väljaõppe osakonna vanemstaabiohvitser

Eesti algupärased rivikeel ja -võtted pärinevad peamiselt tsaariarmeest, kus omakorda oli saksa-preisi üldmõju.

42 aprill 2020 SÕDUR

E

elmise aasta sügisest on kaitseväel täies­ ti uus rividokument – rivieeskiri. Rivi­ oskus on iga riigikaitsja üks baasoskusi ja rivitreening aitab ühtlasi arendada mõnda kasulikku omadust.

Eeskiri ei puuduta ainult kaitseväelasi, vaid ka tuhandeid kaitseliitlasi ja riigikaitseõpilasi, mõjutades teisigi asutusi ning kooliharidust.

Seega on asjakohane seda teemat avalikult käsitleda.

Rivi on olnud sõjanduses aegade algusest oluline lahingus korra hoidmisel. 17. sajan­ dil lisandus sellele sisekorra alane mõõde, kui avastati, et näiteks sõjameeste rivimeetodil ko­ gumine ja ülelugemine on palju kiirem. Pärast II maailmasõda on lahingulist ja korraldus­ lik-tseremoniaalset rivitegevust hakatud järjest enam kajastama eri dokumentides.

Eesti algupärased rivikeel ja -võtted päri­ nevad peamiselt tsaariarmeest, kus omakorda oli saksa-preisi üldmõju. Saksa mõju on meid puudutanud hiljemgi. Mõnes mõttes võib vas­ tandiks pidada paljude riikide riviasjanduses juurdunud inglise-briti mõju.

Eesti sõjanduskeele süsteemse loomise­ ga tehti algust pöördeliste sündmuste taustal 1918. aasta märtsis, kui 1. Eesti jalaväepolgus pandi kokku vastav komisjon. Üks esimesi tee­ masid oli riviline terminoloogia, mida hakati avaldama polguülema päevakäskude lisana.

Komisjoni töö lõppes juba aprillis, sest Sak­ sa okupatsioonivõimud saatsid Eesti üksused laiali.

Sakslaste sõjaõnn sai aga otsa ja 11. novemb­ rist 1918 õnnestus taas hakata Eesti riiki ja riigi­ kaitset üles ehitama. Tööd jätkas ka eelmainitud komisjon, mis ilmutas detsembri algul esimese 32-leheküljelise eesti-vene sõnastiku „Eesti Ka­ mandu sõnad jalaväele”. Ehkki osad käsklused ja terminid hiljem muutusid, lõi see siiski Eesti rivikeelele vundamendi.

Esimese arvestatava rividokumendi „Aju­ tise jalawäe riwi-määrustikuni” (111 lk) jõuti

pärast vabadussõda 1921. aastal. Sealt leiame koos esmaste selgitustega näiteks käsklused (kirjapilt muutmata) „Parem-POOL(e)!”, „Pa­ remale-WAAT(a)!”, „Ümber-PÖÖR(a)!”.

1933. aastal anti välja „Jalaväe eeskiri. I osa.

Jalaväe rivi”, mille koostas peamiselt vanem­ ohvitseridest koosnenud komisjon kindralma­ jor Otto Heinze juhtimisel. Tegemist oli põh­ jaliku ja korraliku dokumendiga.

Seni käsklustes sulgudes „abiks” olnud tä­ hed kaotati. Ühtlasi sätestati lihtsalt „sammu” asemel taktsamm ja lisaks pisut preisilik sirge jalaga valvelsamm. Võeti kasutusele ka preisilik mõõgatupe otse küljel hoidmise asend, mida siiski mõne aasta pärast muudeti. Iseseisvusaja lõpukuudel toimus sõjaväe märkimisväärne re­ formimine, millest ei jäänud puutumata rivili­ negi osa. Edukalt jõuti viimasel paraadil 1940. aasta kevadel katsetada „kaheksa mehe rivi” ehk kaheksakolonnilist kompanii koondatud paraadirivistust.

Okupatsioonide haardes

Pärast Eesti okupeerimist 1940. aastal ha­ kati Punaarmeesse sulandama ka Eesti sõ­ javäge. Selleks anti samal aastal muuhulgas välja Puna­ armee rivimäärustiku eestikeelne versioon, mille tõlkis viimane eesti jalaväe­ inspektor kolonel Johannes Siir.

Sõjakeerisesse kistud eestlastele tehti rivi­ õpet ilmselt vastava riigi keeles, aga sageli omavahel ka eesti keeles, kasutades 1933. aasta eeskirjast meenuvat. 1944. aastal saksa Wehr­ machti „Ausbildungsvorschrift nach H.Dv. 130/2a” põhjal Tallinnas välja antud „Välja­ õppe-eeskirjas” olid koos muu temaatikaga kõrvuti eesti- ja saksakeelsed käsklused, mille tõlke alus oli kindlasti eesti 1933. aasta eeskiri.

Pärast sõja lõppu säilitati Nõukogude ar­ mees Eesti korpus, kus asuti usinalt väljaõpet arendama. Aastail 1948–1950 anti välja kaks mahukat eestikeelset õpikut „Sõjaväelise ette­ valmistuse kursus I ja II”, kus käsitleti ka rivi.

Rivisamm Taasiseseisvumine ja areng

Juba enne Eesti taasiseseisvumist hakati 1990. aastal loodud kodukaitses riviõppes jälle ka­ sutama eesti 1933. aasta eeskirja. Ka taasloo­ dud kaitsejõududes ja kaitseliidus otsustati 1991. aastal esialgu uuesti kasutusele võtta 1930-ndail välja antud põhilised määrusti­ kud-eeskirjad, sealhulgas sama „Jalaväe eeski­ ri. I osa. Jalaväe rivi”. Paremat polnukski kohe käepärast. Kordustrükis kaeti mõned täiesti aegunud teemadega (näiteks hobused) lõigud lihtsalt kinni. Siiski hakati õpetama teistsu­ gust jalad harkis vabaltseisangut.

1998. aastaks jõuti niikaugele, et kinnitati oma uus rividokument „Kaitseväe rivimää­ rustik”, mis anti välja A6-formaadis roheliste kaantega 62-leheküljelise raamatuna. Selle sõnastuse alus oli peamiselt ikka sama 1933. aasta eeskiri, kuid osaliselt oli näiteks kasuta­ tud ka vene rivimäärustikku ja mõni element saadud ilmselt Soomest. „Kaitseväe rivimäärustik” kehtis väiksema­

te muudatustega 2013. aastani, kui see üldiste riigikaitseliste õiguslike reformide tõttu keh­ tetuks tunnistati (sisu kasutati siiski kaitseväe juhataja korraldusega ajutiselt edasi). Tegeli­ kult oli juba 2010. aasta paiku tööd alustanud uue rivieeskirja või rivimäärustiku komisjon, kuid erinevatel teenistuslikel põhjustel ei jõu­ tud 2014. aasta seisuga lõpp-produktini.

2018. aasta sügisel kerkis teema taas päeva­ korda ja 2019. aasta märtsis algas kaitseväe peastaabis töö uue rivieeskirjaga. Sisu eesku­ juks said nii 2014. aasta projekt kui ka 1998. ja 1991. (1933.) aastal trükitud rividokumendid.

Silmaringi avardamiseks tutvuti ka teiste riiki­ de sõjavägede rividokumentidega. Kokkuvõt­ tes valmis 2019. aasta sügiseks tegelikult täiesti uus rivieeskiri nii uue sõnastuse kui suuresti ka ülesehitusega. Veel paar kuud kulus koostöös kaitseväe akadeemiaga eeskirja laiemale ringile sobilikku kompaktsesse ja fotodega formaati küljendamiseks.

Rivisamm on üks asi, mille järgi kaitseväge tuntakse.

Pildil maavägi

ß

Eestikeelne sõjaline väljaõpe lõppes 1956. aastal, kui Nõukogude Liidus likvideeriti pä­ rast Gruusia intsidenti kõik rahvusüksused.

Edaspidi anti süsteemset eestikeelset riviõpe­ tust peamiselt veel koolis kehalise kasvatuse ja mõnikord (olenevalt õpetajast) sõjalise algõpe­ tuse või tsiviilkaitse tundides ning Eesti NSV Pioneeriorganisatsioonis.

Uus ja vana valvelsamm

Eeskirjaga on sätestatud mitu väiksemat ja vaid paar olulisemat muudatust. Üheks olulisimaks on valvelsammu muut­ mine. Valvelsamm on pisut pingutatud samm, mida marsitakse tseremooniatel möödamarsil.

Valvelsamm on olnud kaitseväes läbi ajaloo mitmel korral päevakorras. See kehtestati esi­ mest korda 1933. aastal saksa-preisi mõjutu­

Fotod: n-srs Joakim Klementi, n-srs Jaan Vanaaseme, rms Allan Vool, vbl Ardi Hallismaa

SÕDUR aprill 2020 43

Rivisamm

Tänapäeval rivioskus enam lahingus edu ei garanteeri, kuid selle sõjaväelist vajalikkust ja kasulikkust ei saa siiski eirata.

sena sirge jalaga ning täistallaga astumisena.

Siiski on jäänud mulje, et näiteks kaitseliidus toona valvelsammu ei rakendatudki.

1991. aastal võeti valvelsamm kaitsejõudu­ des uuesti kasutusele, kuid ilmselt nõukogude kogemusil kõrgema jalatõstega. Kui kaitseväe juhataja oli kindral Aleksander Einseln, valvel­ samm kaotati, kuid hiljem jälle taastati. 1998. aastal välja antud rivimäärustikus oli valvel­ samm ikka sees, aga konkreetsemalt täpsustati jala tõstmine 20 cm maapinnast (võrdluseks Vene Föderatsiooni rivimäärustik sätestab 1520 cm).

2008. aastal otsustati valvelsamm sellisel kujul jälle kiirkorras kaotada ja asendati vaid esimese rõhutatud sammu ning hoopis hoog­ sama-kõrgema käeliigutusega. Paljudes kaitse­ väelastes tekitas selline valvelsamm (astumiselt praktiliselt taktsamm) endiselt küsimusi. Oli eri arvamusi, kas valvelsamm üldse kaotada või muuta sammu stiili. Kuna riviõppe aeg on ajateenistuses piiratud, ei saaks täiendus olla ilmselgelt ka väga suur. Tulemuseks ongi õigupoolest originaalne 1933. aasta Eesti tra­ ditsiooniline valvelsamm sirge jalaga, kuid minimaalse jalatõstega. Võib öelda, et kui 2008. aastani tõsteti valvelsammul jalga hooga üles, siis nüüd tõstetakse vaid sedavõrd hooga ette, et õigel kaugusel täistallal maha panna.

Valvelsammu hakatakse õpetama alles pärast taktsammu selgeks saamist.

Kust tuli pöörd?

Stiilinäide tänavuse. aasta 24. veebruarist... ß 44 aprill 2020 SÕDUR

Teine oluline muutus puudutab ümber pöö­ ramist. Tegevus ei muutunud, aga tagasi on võetud täitekäskluse algkuju „pöör” vahe­ pealse „pöörd” asemel. Selgitamiseks vaata­ me veelkord tagasi ajalukku. Kui vabadussõ­ ja-aegses sõnastikus oli algul tõesti käsklus „ümber-pöörd!”, siis 1921. aasta määrustik sätestas „ümber-pöör(a)!” ehk täitekäsklus osu­ tas konkreetsemalt pööramisele. 1933. aasta eeskiri sätestas samuti täitekäskluse „pöör!” ja sama­moodi kirjutati ka 1940. aastal vene kee­ lest eesti keelde tõlgitud Punaarmee määrus­ tikus ning 1944. aastal saksa keelest tõlgitud Wehrmachti eeskirjas.

Kui pisut põhjalikumalt uurida, on võima­ lik leida täitekäsklus „pöörd” sporditegelase Aleksander Kalamehe 1936. aastal välja antud „Algkooli kehakasvatuse käsiraamatus” (ehk­ ki kasutatud materjalides viidatakse kaitse­ väe 1933. aasta rividokumendile). Raamatus propageeritakse mõnesid põnevaid termineid, mida tänapäeval sellisena ei kasutata (näiteks keha = rümp).

Võimalik, et selle käsiraamatu põhjal said kooliharidust ka mõned õpilaste aastakäigud, kes hiljem sattusid otse punaväkke. Käsiraa­

matu kaudsemal või otsesemal mõjul võis ka 1948. aastal välja antud „Sõjaväelise ette­ valmistuse kursus I” sisaldada esimest korda ametlikult käsklust „ümber-pöörd!”. Aleksan­ der Kalamees ise tegutses spordiaktivistina edasi ka Nõukogude ajal. Ilmselgelt suhtuti Nõukogude ajal ka pehmelt öeldes pelglikult endise „kodanliku” sõjaväe materjalidesse.

1948. aasta raamatust näib aga „pöörd” il­ munudki meie ametlikku keelde ja sealt kaitse­ väe 1998. aasta rivimäärustikku. Koostöös Eesti Keele Instituudiga on kavas kinnitada käsklus uuesti originaalkujul. Käsklust kuul­ des on küll tegelikult üsna vähe märgatav, kas öeldi „pöörd” või „pöör” ja tegevus on kokku­ võttes ikka endine.

Väiksemaid täpsustusi või muutusi

Nagu mainitud, on eeskirjas ka väiksemaid muutusi. Järgnevalt mõnedest lähemalt.

• On ära toodud riviõppe kasulikkuse täpsem kirjeldus, mis varem oli mainitud vaid mõne sõnaga. Sellest tuleks riviõpet alati alustada.

• On täpsustatud allüksuse joondumise kor­

Rivisamm • Mõningal määral on täpsustatud ja muude­ tud rivilisi relvavõtteid ja -asendeid. Relva­ võtted, mida tseremooniatel ei kasutata, on kaotatud kui ebavajalikud.

• On täpsustatud mõõgavõtteid. Muutus mõõgatupe hoidmise asend, mis sarnaneb nüüd viimase kasutatud variandiga enne II maailmasõda.

• Kuna sõidukid ja lahingutehnika on täna­ päeval allüksuse loomulik osa, on oluliselt täiendatud sõidukitega rivistumise korda, pakkudes lisavõimalusi.

• Et oleme tihedates liitlassuhetes heade välis­ partneritega, tegutsedes nii maastikul kui ka linnakus sageli õlg õla kõrval (ja kasutades suhtluseks inglise keelt), on lisatud põhiliste eestikeelsete rivikäskluste ingliskeelsed vas­ ted. Käskluste täitmine toimub inglise-briti rivitraditsioonis küll sageli pisut teisiti, kuid lõpptulemus on tavaliselt sarnane.

Kokkuvõtteks

da, kus vahet mõõdetakse käe tõstmisega.

Käega iseseisvalt vahe mõõtmist rakendati Eestis tegelikult juba enne II maailmasõ­ da, kuid konkreetsemalt on see imbunud meie rivikorda ilmselt Soome kaitsejõudude kogemusest pärast taasiseseisvumist. Joon­ dudes näiteks paremale, tuleb vahe mõõt­ miseks tõsta vasak käsi. Põhjendatav ka relva võimaliku hoidmisega parema käega.

Joondumine tegelikult ei muutunudki, kuid vana määrustiku sõnastuse ebaselguse tõttu õpetati seda seni sageli valesti.

… ja varasematest aegadest

Fotod: sõjamuuseum, Igor Kopõtini erakogu

Tänapäeval rivioskus enam lahingus edu ei garanteeri, kuid selle sõjaväelist vajalikkust ja kasulikkust ei saa siiski eirata. Rivikord aren­ dab tubli võitleja kasulikke omadusi, nagu reaktsioon, koordinatsioon, keskendumisvõi­ me, ning üldjuhul on kujukas peegeldus üldi­ sest distsipliinist ja tahtejõust.

Allüksuse või üksiksõduri hea rivikord (eriti ülema pideva sunni või valveta) annab nimelt alust eeldada, et peale hea välja­õppe valitseb ka motivatsioon ja kohusetunne, mida on edukaks lahingutegevuseks kahtle­ mata vaja.

Küllap on see üks põhjusi, miks läbi aasta­ sadade on tahetud näha ja hinnata sõjavägesid nii õppeväljal kui ka paraadiplatsil. Rivi­korra eeldus on efektiivne väljaõpe ja ühtne hea ju­ hendmaterjal nii militaar- kui ka muudes tee­ masse puutuvates organisatsioonides.

Ei saa unustada, et rivivõtted ei saa kuna­ gi piisavalt selgeks ära õppides vaid järgneva harjutamise ehk drilliga. Kui harjutamine on vilja kandnud, ei unune põhilised rivivõtted lihasmälust ilmselt enam aga kunagi.

Mida Juku ei õpi, seda Juhan ei tea (või ei oska). Paneksin lõpetuseks kooliõpetajatele südamele, et kehalise kasvatuse (liikumis­ õpetuse) tundides õpitavad ja kasutatavad rivilised tegevused oleksid samad mis hiljem kaitseväes õpitavad. Põhikooli õpilasel on esimeste rivivõtete omandamine kindlasti ka märksa lihtsam kui ajateenistusse saabunul.

Oma osa on vahepeal ka gümnaasiumi riigi­k aitse valikõppeainel. Et rivilised tege­ vused toimuvad ajateenistuses esimesest päe­ vast, hõlbustab esmane rivioskus kindlasti teenistusse sisseelamist.

SÕDUR aprill 2020 45

Kaitseliit fookus

Autor: kolonelleitnant Toomas Väli, kaitseliidu peastaabi operatiiv- ja planeerimisosakonna ülem

K

aitseliit (KL) on unikaalne organisatsioon. Esmalt seetõttu, et on kolm korda rahvaalgatusel sündinud: 1918, 1924 ja 1990. Igal korral on KL sündinud siis, kui oma maa julgeolek on olnud kaalul. KL loodi reaktsioonina lokkava kaose vastu, et rajada turvalisem Eesti. Eks see on ajaloolaste vaidlusobjekt, kuivõrd 1917. aasta ja 1941. aasta omakaitse oli KL-iga seotud.

Kuid põhimõtteliselt oli ka siis tegemist üldrahvalikku julgeolekut tagava liikumisega.

Teiseks sel põhjusel, et kaitseliidule „ei ole analooge”. Vähemalt mitte rohkesti. Sarnaseid riiklikke organisatsioone on Lätis (Zemessardze), Rootsis (Hemvärnet), Norras (Heimevernet) ja Taanis (Hjemmeværnet).

Leedus on ajaloolistel põhjustel kaks organisatsiooni: Leedu Kütid (Lietuvos šaulių sąjunga) ja KASP (Krašto apsaugos savanorių pajėgos, ee Leedu vabatahtlik kaitseorganisatsioon).

Soomlastel ei ole enam kaitseliitu (Suojeluskunta eksisteeris 1918– 1944), kuid selle funktsioone asendab vabatahtlik maakaitsekoolituse ühing (Maanpuolustuskoulutusyhdistys, MPK) ja lugematud reservohvitseride, allohvitseride ja väeosade klubid, gildid ja ühingud. Kaitseliidud on justkui põhjamaised eksklusiivsed klubid.

1990ndatel sündis KL sõpruskondade põhjal: samas tehases, ettevõttes, majandis, koolis töötavatest või õppivatest meestest ja naistest. Kujunes mitteametliku organisatsioonina, mis oli tollast riigivõimu teostavatel seltsimeestel pinnuks silmas.

46 aprill 2020 SÕDUR

Organisatsioonina, mis „laenas, liisis, ostis” endale varustust sealt, kust võimalik, ja rahva annetuste abil. Ja mis parata, natuke ka organisatsioonina, mida seostati marurahvuslusega ja millele 40% Eesti rahvastikust vaatas pigem kõõrdi. Küllap meenutasid Ida-Saksa mundrid, valged käesidemed ja Soome SKY vintpüssid 1993. aasta EV paraadil liiga üheselt II maailmasõda.

,,Illegaalne” algus

Kaitseliiduga puutusin esimest korda kokku ühel 1990ndate sügisel Tartus, Pepleri tänava ühiselamus. Minu naabertoas oli komandant Õie vaikival heakskiidul end „illegaalselt” sisse seadnud Tartu KL-i staapi. Ajalootudengi maailmapilti kujundas nüüdseks Valhallas piipu popsiv Vana Karu. Samuti on mällu sööbinud ka meie seast varalahkunud mees hüüdnimega Pats, kes jootekolviga „paekivist sealiha” tegi ehk üritas mahakantud raadiojaamu käima saada. Üle koridori elas ka kirjutusmasinal hullunult klõbistav eksiilvalitsuselt kapteni auastme saanud Punga (ajaloolise tõe huvides: Punga sai ka koduvalitsuselt lõpuks kapteni auastme. Seega topeltkapten). Aeg-ajalt kutsuti tudengeid lahkelt sisse astuma: mõnele petitsioonile allkirja andma, isamaalisi asju arutama jne. Kuid mingil põhjusel jäi mul ametlik suhe KL-iga vormistamata. Piisas vast teadmisest, et korp! Revelia oli ainuke, kes 1990ndate alguses in corpore kaitseliitu astus.

Ametlikult astusin KL-i 1995, kui Tartu akadeemilisse malevkonda oli vabatahtlikku väljaõppe pealikku vaja. Samuti toetasin ajakirja Kaitse Kodu kirjatöödega. See oli raju aeg, mil legaalseks saanud KL otsis oma

fookus Kaitseliit

„Lühhike öppetus” kaitseliitlaste vääramatust jõust Selgituseks pealkirjale: „Lühhike öppetus“ oli esimene eesti keeles ilmunud perioodiline väljaanne, mis ilmus 1766 – 1767 Põltsamaal.

Kaitseliidu õppus Sügistorm 2019 Lihula linnusemäel Fotod: Karri Kaas, Asso Puidet, Gunnar Teas, Kadri Paomees, Kristjan Prii / kaitseliit

SÕDUR aprill 2020 47

Kaitseliit

väljundit. Asjad arenesid nädalate ja kuudega. Varustust osaliselt ikka „laenati, osteti ja liisiti”, kuid seda andis ka riik.

Näiteks minu Kuperjanovi pataljoni Rumeenia kalašnikov TB2990 oli Tartu maleva relvaaita jõudnud. Vabatahtlike ind oli raugematu. Välivormis kehtis sõjaline distsipliin ning vajaduse korral hüppas kevadises metsasalus ajaloo III kursuse tudengi valvsa pilgu all söösthüpetega ka ülikooli rektor Peeter Tulviste.

läbimise järel kahetaktilise õhkjahutusega mootori puhkepausiks peatuv antiikne Ida-Saksa veoauto on parem kui hankekavaga aastaks 2024 üksusele helges tulevikus antav veoauto.

Ning kui kaitsevägi hakkab interneti portaalides omi vanu sõidukeid realiseerima, peab maleva pealik vastama kannatlikult järel­ pärimistele: miks meile neid ei võõrandata, miks riik need maha müüb.

Meil ju terve rühm ilma masinata!

Vastus „Šveitsi autodele ei ole enam varuosi isegi Šveitsi mägedesse kaevatud mobilisatsiooniladudes” ei rahulda. „Kui VW ILTIS-ele mahub alla vot sihukese automargi laager, kui seda millimeetri jagu treipingis parajaks freesida…Pealik, küll me ka selle Saureri käima saame…too ta meile ainult õue peale!”

Loov mõtlemine on üksustes alati soositud ning stampidesse ja reeglitesse liigselt ei takerduta.

Tahtmist jätkub

Kuue pataljoni raamistikus toimunud õppuse põhjal võin öelda, et inimesed on motiveeritud. Enamik on aastaid mööda õppusi ringi „nühkinud” KL-i veteranid, kes tõenäoliselt tsiviilis kannavad mustal pintsakul mõnda kõrgemat laskurjärku (s.t, et saavad tiirus märgile hämmastavalt täpselt pihta) ja suurt hulka erinevaid aumärke hea teenistuse eest.

Staabiohvitseride tasandilt vaadatuna on protsessid ühtlustatud koolituse

48 aprill 2020 SÕDUR

Kõrvuni maa sees

Tõllu rusikas 2019; Sügistorm 2019; Utria dessant 2020 ß

Järgmine kord sattusin KL-i tegevväelasena 2014. aasta sügisel. Kaitseliit oli muutunud, aga inimesed mitte.

Büro­ kraatia reeglid olid jäigastunud: tehti vahet neil, kellele riigikaitse­ kavades oli ette nähtud ametikoht, relv, munder ja isegi veoauto… ja neil, kes sõjaaja (SA) üksustesse ei mahtunud.

Esimesi nimetatakse endiselt „rohelisteks” ja teisi hellitavalt „kollasteks”.

Põhjuseks oli lihtne riiklik matemaatika. Kui raha on u 7000 kaitseliitlase tipp-topp varustamiseks, siis 10 000 peab leppima sellega, mis on ladudes üle. Kui lisada siia juurde keskmise kaitseliitlase pirtsakus varustuse suhtes, mis tähendab seda, et mehed/ naised ostavad endale ise kraami, siis midagi ei ole teha – tavalise tegevväelase silmis rivistub õppuseks üles „partisanide pataljon”. Ükski mees ja naine ei näe rivis samasugune välja: see ajab keskmisel kaitseväest tulnud veeblil esimese minutiga „kuuli kokku”.

tõttu kaitseliidu koolis samad mis kaitseväes (KV-s), kuid kõik sõltub lõpuks üksuse vabatahtlikust ülemast ja tema personaalsest kogemusest. Kaitseväe logistika taustaga tegevväelastele muidugi tekitab hämmingut KL-i üksuse masinapark, mis meenutab näitust „Eestile annetatud ja konfiskeeritud militaarsõidukid alates 1990ndate algusest”.

Kui ülejäänud KV tarbib NATO standarditele vastavat diiselkütust, siis KL-i allüksus vajab ka vanaaegset bensiinivaru, muidu autod ZIL-131 ja GAZ-66 jne ei sõida. Erilise müsteeriumina vuravad KL-is endiselt ka Husqwarna mootorrattad ja NSV Liidu soomusmasinad BTR70, BTR80. Ühel maleval on vabatahtlikel isegi MTLB olemas.

Miks nii? Kolmekümne kilomeetri

Taktikalisel tasandil võib karmi Scoutspataljoni taustaga tegevväelasele tunduda vabatahtlike madistamine maastikul tõelise Browni liikumisena.

Kuid fakt on see, et käsu saamise järel päädib suures skaalas kõik õigel ajal õigel positsioonil oleva, kõrvuni maa sisse kaevunud üksusega, kelle päästikusõrm on vägagi erk. KL-i üksuse üllatusmoment võib olla väga suur.

Etteaimamatu õhinapõhine vasturünnak ootamatul ajal teadmatust kohast on pigem reegel kui erand. Seega on loov mõtlemine üksustes alati soositud ning stampidesse ja reeglitesse liigselt ei takerduta. Rahuajal võib see kaasa tuua ka tagantjärele koomilisi olukordi: näiteks idee Kadriorgu Jaapani aeda õppuse käigus ikka ka mõned laskepesad kaevata! Et oleks nagu päris!

Kuidas see kõik tegelikult toimib, jääb välisel vaatlusel hoomamata.

Ehk kaitseväe tegevväelastele teadmiseks: KL-i ei ole võimalik mõõta Exceli tabeli ja erinevate andmebaaside, dokumendi­haldussüsteemide, LOGREP-ide, PERSITREP-ide („Hoi pealik, meil viis meest tulid õppusele eile õhtul oma autodega!

Ja meil on ka üks ajakirjanik kaasas, see on okei, eks ole!”) ja tegevuspõhise riigieelarve väljundite-sisendite mõõdikutega. Üritan seda väidet pisut lahata.

Kuidas siis kaitseliidust aru saada?

Kaitseliidu suhtes peaks algaja tegev-

Kaitseliit

Autorist • Kol-ltn Toomas Väli (pildil) läbis ajateenistuse 1992 – 1993 Kuperjanovi pataljonis.

• Ta on teeninud üksik-raadio­ tehnilises õhukaitsepataljonis, kaitseliidus ja kaitseväe peastaabis.

• Operatsioonil Iraagi vabadus teenis Väli aastatel 2004 ja 2008 Eesti kontingendi vanemana.

• 2009 – 2011 oli ta vahipataljoni ülem, seejärel töötas Eesti alalises esinduses NATO juures Brüsselis.

• 2016 – 2018 oli ta kaitseliidu Tallinna maleva pealik.

SÕDUR aprill 2020 49

Kaitseliit

väelane lähtuma paavst Franciscuse sõnadest katoliku preesterkonnale: „Kuula palju, räägi vähe, ja kui räägid, siis ainult nii palju kui vaja!” Palju kuulates ja vähem rääkides näed üht­ äkki märke sellest, et sinu soovitusi – käsud on rahuajal vabatahtlike kõrvus soovitusliku iseloomuga – pelgalt ei kuulata enam viisakalt, vaid hakatakse ka jälgima. See võib võtta aastaid.

Muuseas, ärge kaotage mitte kunagi kannatust. „Vesi ei uurista kivi mitte jõu, vaid sagedase kukkumisega”

50 aprill 2020 SÕDUR

ehk protsessidest arusaamine vajab ka „Tähe­ sõdadest” tuntud meister ObiWan Kenobi zen-budismile lähedast kannatust. Samuti kehtivad ka kooli­ füüsika reeglid. Raske naftatankeri kursi muutmiseks ei piisa kergest rooli­ ratta keeramisest 180°, kurss ei muutu inertsi ja massi mõjul silmapilkselt, vaid ikka mitme-setme meremiili järel.

Kõigepealt tuleb aru saada sileda pealispinna all olevatest allhoovustest.

Kes kellega käib ja miks. Need varjatud jooned ei jookse mitte ainult

üksik­isikute ja ühe maleva kompaniide / malevkondade, vaid ka malevate enda vahel.

Näiteks, kes on infrastruktuuri „omanik”? Kas need, kes võtsid konkreetse territooriumi NSV Liidu väeüksuselt üle…või hiljuti loodud sõjaline struktuur? Kui uus sõjaline struktuur hakkab „laiama”, siis vabatahtlikud hakkavad nurisema. „See on meie malevkonna objekt! Meie võtsime selle NL-i armeelt oma kätega üle!” Ja see nurin jõuab silmapilkselt ka kõrgele.

Kaitseliit värbab meie alal enda allüksusesse liikmeid? Ja B., miks ta tahab teise maleva territooriumil olevat vabadussõja mälestussammast võõra maleva „kulu ja kirjadega” restaureerida?

Kümme soovitust

1.

Aeg ravib haavu ja inimsuhteid, kuid aeg-ajalt on vaja aru saada, kust need haavad tulnud on. Selleks on vaja vabatahtlikega suhelda. Ja mitte meili või telefoniga, vaid otse suhelda… siis kui vabatahtlikel on oma tsiviiltööst või tegevusest aega. Ehk pärast kella viit-kuut argipäeval ja pea kõigil nädalavahetustel, v.a juuli keskpaik ja jõulud. Ülejäänud nädalavahetustel on suurtes malevates reeglina alati väljaõppeüritused.

NB! Pea meeles: kui ülem räägib poolingliskeelset staabikolledži argood ega suuda end tavalisele jalaväelasele arusaadavaks teha, on see kohtumine juba eos läbi kukkunud.

Veel hullem, kui ülem tahab eristuda vabatahtlikest. Seega: saapad olgu pigem mudased, munder kantud, malevkonna embleem vasakul varrukal ja munder lasketiiru püssirohulõhnaline. Ja seda saad saavutada ainult ise vabatahtlikega asju kaasa tehes. Hästi lõhnavaid, ideaalselt viimase militaarmoe järgi vormiriietust ja inglise keelt varrukast puistavaid tegevväelasi, kes tulevad 8.30 ja lahkuvad teenistuskohast 17.00, kiputakse pigem umbusaldama. Seega: Sõduri FMile enda häälestamine on oluline.

Ärge unustage: 25% riigikogu liikmetest on ka kaitseliitlased.

Või teise näitena, kui ühe kompanii juhtkond ei saa teisega läbi. Miks?

Tuleb aru saada: kunagi „hallidel aegadel” läks terves komplektsuses jala­ väerühm ühest malevkonnast teise üle. Vabatahtlikud „hääletavadki” jalgadega.

Malevate vahel võib tüliõuna majja tuua näiteks ühe maleva liikme „laiutamine” võõra maleva territooriumil.

Mis õigusega selle maleva mees A.

2.

Tuleb meeles pidada, et kogu KL toimib tänu vabatahtlikele. Ja nendeks on jaopealikud, rühmapealikud, kompanii pealikud.

Kusjuures liidritega on ka nii, et mõni reamees täidab seersandile ettenähtud saapad ära, kuid teinekord mõni erumajor ei taha isegi kaprali saapaid täita.

Vabatahtlike pealike nimekiri on muuseas veel pikem, on olemas teabepealik (ka propagandapealikuna tuntud), meditsiinipealik, spordipealik jne. Ehk eelneva väite laiendina: pidage meeles, KL-i juhtimine toimub nii nagu 1990ndatel, „sõjapealiku” meetodil.

Üritan seletada. KL-is üksused tekivad ja kaovad „sõjapealikega”. Kui on olemas Ragnar Lothbroki ja Lagertha või John Snow ja Daeneryse taolised mehed ja naised, siis on olemas grupp inimesi, kellest sõjasalka vormida. Selle salga liikmeid seovad omavahelised keerukad sotsiaalsed suhted, kuid nad on üdini truud oma sõjapealikule. Ja sõjapealik on truu oma senjöörile, Eesti Vabariigile.

Üksuse loomise protsess võtab aega aastaid. Algul on vaja leida sõjapealik, kes lipu kõrgele tõstab ja ütleb: mehed/naised, me teeme sellise uhke asja!

Väljast tulnud ohvitser või allohvitser peab aru saama sellest „sõjasalgast”, kuhu ta on sattunud. Selleks peab tegevväelane oma üksusega koos kümneid nädalalõppe väljas veetma. Indikaator, mille järgi aru saada, et oled „omaks võetud”, on viis, kuidas vabatahtlikud ohvitseri kõnetavad.

Kui pöördutakse auastmega, siis veel ei ole „omaks võetud”. Kui pöördutakse perekonnanimega, oled õnnestunud. Malevapealiku indikatsioon ongi, kui auastme asemel öeldakse „pealik”. Allohvitseride vastu kasutavad vabatahtlikud enam mitte „härra veebel”, vaid mingit lühendit ristinimest (a la Tammeorust saab Tammekas, Paesalust Paekas) või kasutusel on isegi trüki­musta mittekannatav hellitav nimi. Kui nii toimib, on tegevväelane omaks võetud.

3.

On vaja meeles pidada, et sellise „sõjasalga” loomine võtab aega. See jääb teinekord müstikaks suurtes staapides sõjaaja koosseisu arvestajatele. Kuidas saab olla nii: käsk on ju antud, formeerida üksus!

Miks aasta pärast selle üksuse komplekteeritus mobilisatsiooni keskregistris ei ole juba 110%. Inimesi ju malevas on! Määrake ametikohale!

Tuleb meeles pidada, et üksuse loo-

SÕDUR aprill 2020 51

Kaitseliit

mise protsess võtab KL-is aega aastaid.

Algul on vaja leida sõjapealik, kes lipu kõrgele tõstab ja ütleb: mehed/naised, me teeme sellise uhke asja! Järgmise aastaga luuakse sotsiaalsete võrgustike abil üksuse tuumik, kes värbab järgmise aasta jooksul liha luudele, kolmandal aastal alustatakse heal juhul väljaõpet.

Kaitseliit on müstiline organisatsioon, mille toimimisest saavad aru need, kes hingavad sellega samas rütmis.

Võimekusest saame rääkida alles nelja aasta pärast. Üksus valmis võibolla viie aasta jooksul. Heaks näiteks on ühe maleva staabikaitserühm ja tagalarühm. Seal alustati peaaegu nullist, nüüd on aga kahe aktiivse nooremohvitseri isikliku initsiatiivi najal loodud kaks toimivat allüksust. Protsess võttis aega umbes kolm aastat.

Edasine sõltub sellest, kas „sõjapealik” jaksab. Vähemalt kümmekonnast õppusest / õppepäevast / laskeharjutusest aastas tuleb noorel „sõjapealikul” viiskuus ise ette valmistada ja korraldada. Ülejäänud on siis n-ö „kaetud laud”: kompanii ja pataljoni raamistiku väljaõppeüritused.

4.

Neljandaks faktoriks KL-is on eespool mainitud Sõduri FM. Kui oled ennast häälestanud Sõduri FM lainele, siis tuleb kuulata ja mis ülioluline, et saadud info ka konteksti panna. Informatsiooni liikumine toimub sageli võrgustikes… ja info liikumisel võrgustikes on tavapärane ka selle moondumine või kadumine.

Ka subordinatsioonist on vabatahtlikel udune ettekujutis.

Mida see tegevväelastele tähendab?

Näiteks kõik riigikogu riigikaitse­ komisjoni liikmed võivad saada oma esimesel suurel väliõppusel osalenud kaitseliitlase e-kirja. Kirjas kurdetakse selle üle, et maleva õppusel oli suur segadus. Kujutate ette, öisel ajal allüksuse paiknemine maastikul

52 aprill 2020 SÕDUR

Kaitseliit oli korralikult ette valmistamata… ja öisel ajal pilkases pimeduses telke üles pannes said kaitseliitlased magama alles kell pool neli öösel! Nii ei jõudnud piisavalt välja magada! Ning lahing pidi algama kell 08.00, aga algas alles 10.30! Jah, sõjaudu võib reguleeritud kontorieluga harjunud noorpoliitikule keeruline tunduda.

Kuid Obi-Wan Kenobi kannatlikkus on abiks.

5.

1917. aasta revolutsiooniliste aegade kajana (valitud tööliste ja soldatite nõukogud) on kaitse­liidus säilinud esindajate kogud.

Allüksused valivad üldkoosolekul oma esindajad maleva esindajate kogusse ja maleva juhatusse. Maleva esindajate kogust valitud liikmed käivad kaks korda aastas koos ka KL-i üldkogul.

Need valitud organid ei tegele sõjalise juhtimisega, vaid kõigega, mis puudutab maleva või KL-i omatulu kasutamist või autasustamist või malevale/ organisatsioonile kuuluva vara haldamist või tseremooniaid.

Maleva juhatuse moodustavad vanad kogenud kaitseliitlased – nende arvamust on mõistlik kuulda võtta. Heaks näiteks on kinnisvara haldamine.

Siinkohal kipub kogenematul isikul segamini minema malevale kuuluv kinnisvara ja riigi kinnisvara. Raamatupidamise järgi on loomulikult kogu kinnisvara riigi oma, … kuid … maleva kinnisvara müügist või rendist saadavat raha saab kasutada vaid maleva juhatuse otsusega. Ja kollektiivse organi eitav otsus on eitav otsus vaatamata juhtkonna väga-väga heale plaanile, millega vabatahtlikke teavitatakse „paradiisi” saabumisest malevasse müügile järgnenud päeval.

6.

Raha kohta: hoolimata riigi­ kontrolli ettekirjutustest – sularaha tehingud on „süsteemis” keelatud – juhtub aeg-ajalt ikka, et vanad veteranid on üksuse aastapäeval oma kümneeurosed ja taskus kõlisevad mündid üksuse laekurile andnud … nemad vanainimestena ei usalda interneti pangandust.

Ja seejärel on vaja tegeleda sularaha legaliseerimisega.

Sissetulekud ja väljaminekud on korralikult kladesse kirja pandud ning sama allüksuse revisjonikomisjon ajab iga sendi kasutamise õiguspärasust piinliku täpsusega taga. Häda pealikule, kes ilma juhatuseta üksusele kuuluva raha suhtes mingeid otsuseid langetab. Omaette kategooria on ka võitlejad, kes teevad maleva heaks kulutusi ja paluvad seejärel näiteks foto­ albumi koostamise kulud kompenseerida … oh seda rõõmu maleva staabis vastava tegevusartikli leiutamisel.

7.

Tegevväelasena KL-is teenides tasub meeles pidada ka ajafaktorit. Reeglina on tegevväelase rotatsioon kolm-neli aastat. Selle aja jooksul „suurt looma” naljalt ei murra.

(Vaata eespool mainitud naftatankeri lõiku). Isegi kui tundub, et kõik, mida tegevväelane KL-i saabudes näeb, on täiesti valesti.

Kuid algatada jõuab protsesse, mille tulemused on näha ja käegakatsutavad alles pärast ametikohalt lahkumist.

Samas annab see sageli ka võimaluse Arvo Korgi „Neljas musketäris” kirjeldatud „reamees Klaaridele”. See tähendab, et käsu saamisel lüüakse kannad kokku ja öeldakse: „Just nii! Klaar mis klaar, ohvitseriärra!”, misjärel minnakse ja saboteeritakse saadud käsku kõigest hingest…

Seda võib selgitada nii, et vana kogenud kaitseliitlane on näinud igasuguseid moehaigusi, mida suure hurraaga ette võetakse. Ta palub Jumalat/Toorut ja loodab oma üksuse ja „sõjapealiku” peale … ning järjekordne rotatsioon toimubki ja nii möödub reeglina ajutine hullus midagi mõõta täpsete bürokraatlike reeglitega. Näiteks isamaalist kasvatust.

8.

Inimesed. Ma olen veendunud, kui „sõjapealik” pasunat puhub, on mehed ja naised väljas.

Olles ise nüüdseks kuus aastat KL-is tegevteenistuses olnud – see on juhtimiskoolitus, mida ei ole võimalik kuskilt mujalt saada. On võimas tunne, kui õppusel on su selja taga 1000 kaitseliit-

SÕDUR aprill 2020 53

Kaitseliit

last. Selle meeskonna juhtimisel tuleb meeles pidada sotsiaalset dimensiooni.

KV ohvitserid ja allohvitserid tegelevad SBK järel kiirelt jooksvate ja tegutsevate noorte meeste ja naistega.

Need ei küsi, vaid täidavad käsu kiirelt ja arukalt, parimal õpetatud viisil. Ja mis veel hullem: kiirelt ja täpselt käsku täitma drillitud isikkoosseis on ka hilisemate õppekogunemiste (RÕK/ LÕK) tsüklis pea samasugune, elik alla 30-aastased.

See tekitab tegevväelastes tunde, et meie reservvägi ongi selline alla 30-aastastest koosnev kiirelt maasti-

54 aprill 2020 SÕDUR

kul põrkav ideaaljõud. Ma arvan, et KL-is on see tõeline tegelik reservvägi – läbilõige kogu ühiskonnast. Kõigist vanusegruppidest, eri rahvustest, eri erialadelt, erineva haridustaseme, erineva tervisliku seisundiga eestimaalastest. Rahvustest: ka vene keelt emakeelena kodus rääkivad on leidnud KL-i apoliitilise olemuse ja vajalikkuse turvalisuse tagamisel.

Kaitseliitlane on seejuures sageli aktiivne päris mitmes dimensioonis.

Ei ole mõtet organiseerida väljaõpet üldlaulu- ja tantsupeo ajaks või Guns N’ Roses kontserttuuri ajaks ning

maapiirkonnas põdrajahi ajaks. Kaitseliitlased on siis mujal.

KL-i liikmed on sageli ka multifunktsionaalsed: keegi ikka tunneb kedagi, kes saab toetada KL-i millegagi, mida ametlik käsuahel ei võimalda. Alates ülikooli laboris käepärastest vahenditest kokku keevitatud UAV-dest, riigieelarvest välja jäänud lasketiiru rekonstrueerimisega seonduvatest projekteerimistrikkidest, lõpetades Rootsis tsiviilregistris oleva kiirkaatri „kaaperdamisega”. „Pealik, meil on õppusel võimalik Combat Boat 90 saada, nad jõuavad Tallinna

Kaitseliit kuu aja pärast ja tahavad ainult süüa ja kütust!” Mõtle siis, kuidas maaväeüksus saaks mitu tonni laevakütust raamatupidamissüsteemist läbi pressida.

KL-iga liituma ei sunnita. Kõik on tulnud vabatahtlikuna. Seni kuni ei ole kriisiolukorda ja üksust ei ole mobiliseeritud, on KL-i seaduse kohustusi sisuliselt kolm: järgida KL-i väärtusi, maksta liikmemaksu ja osaleda vähemalt 48 tundi aastas sõjalises väljaõppes. Kui neid kolme rikutakse (ehk kriminaalkaristus autoroolis võrdub KL-i väärtuste rikkumisega – ergo välja­heitmine), siis võitlejat saab KL-ist välja arvata. Kui KL-i liige hoolimata oma vanusest või tervislikust seisundist panustab üle 48 tunni, on ka see indikaator, millega saab hinnata allüksuse tegevust.

9.

Käskude andmine vabatahtlikele rahuajal on eestvedamine, kaasa tõmbamine, positiivne turundus. „See on ainulaadselt äge õppus! Võitlejad, te saate võsa vahel ehtsaid tanke varitseda!” Õpetussõnana: kui oled KL-i üksust narrinud ühe korra (ehk lubatud õppusel kõik ei saanud tulistada), siis narrib KL-i üksus sind järgmised kaks aastat.

Selle õppisin ma selgeks lahingupioneeridega. Pioneerirühm (PiR) sai ühel õppusel käsu pioneeritõkete (miinid, hispaania ratsud jms) rajamise järel liikuda põhilahingute poole, et täita administratiivset CIMIC-u ülesannet. Ülesande sisu oli maaomaniku palve täitmine, kes lubas kasutada eraomandis olevaid hooneid õppuse korraldamiseks ühel tingimusel: kaitseliit pidi sulgema käepäraste vahenditega üksikul soosaarel kummitushoonete aknaavad.

Pataljoniülemana üksusi siis inspekteerides leidsin kõne all olevale soosaarele jõudnuna täiesti demoraliseerunud PiR-i. Kaitseliitlased naelutasid aknaavasid ja pobisesid nina alla sajatusi. Pärimise peale „Mis värk on?” viskus frustratsiooni seier sajaga põhja. „Me oleme lahingupioneerid, mitte mingi ehitusfirma; ma ei tulnud õppusele mingit jama tegema!”

Selge: Obi-Wan Kenobi lüliti läks mentaalselt alla ja kannatliku veenmisega suutsin olukorra stabiliseerida.

Tuli seletada: kui me aknaavasid ei

sulge, õppust teha ei saa. Sulgete aknad: maaomanik lubab! Tuli ise võtta akudrell ja hakata tööle. Aknaavad suleti kiirkorras, kuid järgmisel õppusel aasta pärast oli kohal pool PiR-i ja alles kahe aasta pärast olid mehed/ naised valmis jälle õppustel 100%-liselt madistama. Õppetund: kui annad ülesande, mis on tavapärasest erinev, seleta ja tõmba üksus kaasa! Hiljem moodustas PiR juba pealiku tuletõrjemeeskonna. Kui oli vaja plaksust üksust, et ükskõik mida teha (näiteks Metsatölli video „See on see maa” võtted) – siis oli PiR platsis. Usaldus pealiku ja üksuse vahel oli sündinud! Aga see võttis aega. Seega, kui tegevväelane tahab tõelist juhtimisalast väljakutset, on KL õige koht.

10.

Lubadused. Neid on vaja jagada nii, et neid on võimalik täita lähitulevikus.

Pigem olla aus ja mitte luuletada. Kui üksusele ettenähtud varustus saabub hankekavaga 2024. aastal, siis on vaja kaitseliitlastele maleva tasandil leida

praktiliselt toimiv lahendus. Seega laenatakse vajaminev varustus üksusele väljaõppeks ja tagastatakse omanikule hooldatuna pärast väljaõpet.

Kerge öelda, raske teha, ja üksuse veeblid tavaliselt muutuvad selle protsessi käivitamisel peast natukese hallimaks. Kokkulepped üksuste tasandil on alati mõistlik fikseerida taas esitavas vormis. See võimaldab vältida esiteks hilisemat „rehepaplust” igal tasandil ja teiseks hilisemaid arusaamatusi.

Lõppkokkuvõtteks

Kaitseliit on vääramatu jõud. Ma olen selles veendunud. See on müstiline organisatsioon, mille toimimisest saavad aru need, kes hingavad kaitseliiduga samas rütmis. Kaitseliit on tõesti igas Eesti otsas.

Kui riik viib ellu haldusreformi, mille tagajärjel kaovad raamatu­ kogud, poed, postkontorid, apteegid ja pangaautomaadid, siis KL-i all­ üksus jääb alles ning seisab meie turvalisuse ja julgeoleku eest, hoides vankumatut truudust oma senjöörile, Eesti Vabariigile.

AASTATELLIMUS ALLA EURO

KAITSELIIDU AJAKIRI VAATA LISAINFOT: WWW.FACEBOOK.COM/KAITSEKODU

SÕDUR aprill 2020 55

Ajalugu fookus

Siis, kui võõrad sõjalennukid

startisid

Autor: Toomas Türk, lennundusajaloolane

17.

juunil 1940 alanud Eesti okupeerimine mõjutas es­ malt elu Ülemiste lennu­ väljal. Sama päeva hommikul kästi lennuväli teha vabaks NSV Liidu len­ nuväe jaoks.

Eesti Aeroklubi ning AS Ago len­ nukid viidi esialgu Lasnamäe lennu­ väljale, kuid 20. juunil kästi ka see vabastada. Nüüd koliti kõik lennukid

56 aprill 2020 SÕDUR

Lasnamäelt Jägala lennuväljale, sa­ masse viidi ka lennubaasi laod. Avio­ tehas evakueeriti kattekavas ettenäh­ tud ettevõtete territooriumitele, kuhu see oleks üle viidud ka mobilisatsioo­ ni väljakuulutamisel. Ka lennubaasi linnakus asunud korterid tuli Eesti lennu­väelastel vabastada.

Lasnamäele kolis seni baaside le­ pingu alusel Klooga lennuväljal asu­ nud Nõukogude 38. hävituslennuväe polk ning selle maapealse teeninda­ misega tegelenud sama numbriga len­

nuväebaas. Kuna Klooga lennuväljale ühtegi uut lennuväe üksust ei kolinud, siis oli tegemist ilmselt samasuguse manöövriga nagu ka teiste Eesti sõja­ väe üksustega – neid oma kindlatest asukohtadest välja tõrjudes üritati ennetada võimalikku organiseeritud vastupanu.

38. hävituslennuväe polk oli Eesti territooriumilt osalenud Soome talve­ sõjas, kasutades sel ajal I-15bis ja I-153 hävituslennukeid. Alles päris sõja lõpu­ kuudel arvati üksuse koosseisu ka üks

fookus Ajalugu Aufklärungsstaffel Ostsee. November 1942, kapten Schenki ja ülemleitnant Rechi meeskond Ju 88 ees

Lasnamäelt eskadrill I-16 hävituslennukeil. 1941. aasta juunis oli polk relvastatud I-153 ja I-16 hävituslennukitega. 22. juuni 1941 seisuga avaldatud koosseisutabe­ leis oli sel kokku 60 lennukit, neist 52 olid I-153 ja kaheksa I-16 tüübist. 16 lennukit ei olnud lennukorras.

38. hävituslennuväe polk kuulus Eesti territooriumil asunud 4. sega­ lennuväe diviisi koosseisu, diviisi ülejäänud polgud olid relvastatud SB pommituslennukitega. Esimese lahingulennu sooritasid polgu len­

Lasnamäele kolis seni baaside lepingu alusel Klooga lennuväljal asunud Nõukogude 38. hävituslennuväe polk ning selle maapealse teenindamisega tegelenud lennuväebaas.

Catalina PBY-6A ehk amfiibversioon kuulsast USA mereluurelennukist Lasnamäel. NSV Liit sai neid lend-lease’i raames kokku 48 tk.

1951. a fotol Vorošilovi nimelise sõja-mereakadeemia 1. kursus

nukid 25. juunil, kui 18 I-153 hävi­ tuslennukit saatsid üheksat 63. kiir­ pommituslennuväe polgu SB-d, mis käisid pommitamas Helsingi Malmi lennuvälja. Vastase lennukeid ei ko­ hatud ning kaotusi ei kantud.

Kogu 4. diviis lahkus Eestist juba 6. juulil 1941, osales sõjategevuses Läti ja Pihkvamaa kohal ning taandus sealt Novgorodi ja Leningradi poole. Mõ­ nedes allikates küll väidetakse, et 38. polgust üks eskadrill (või siis 16 lennu­ kit) olevat jäänud Tallinna, kuid Eestis

SÕDUR aprill 2020 57

Ajalugu

toimunud sõjategevuse kroonikais ei ole neist küll mingeid märke jäänud.

Pigem olid 16 mahajäänud lennukit just need, mis ei olnud 21. juuni seisu­ ga lennukorras ja mille edasine saatus on teadmata.

Kuna õhujõudude lennuüksused viidi Eestist ära, siis jäi sõjategevuse jõudmisel Eesti pinnale õhusõja põhi­ raskus NSV Liidu mereväe lennuük­ sustele. Tallinna pärast peetud lahin­ gute ajal kasutasid mõlemat Tallinna lennuvälja – Ülemistet ja Lasnamäed – Baltimere laevastiku lennuüksused, mida siinkohal loetlema ei hakka.

Saksa võim

Tallinna langemise järel sakslaste kät­ te võeti samuti mõlemad lennuväljad kasutusele. Kuigi Ülemistel olid kõva­ kattega stardi- ja maandumisrajad, asus kohalik Luftwaffe juhtkond ja komandantuur Lasnamäele. Seal asu­ tati Fliegerhorst Kommandatur E19/I ja Ülemistel Flugplatzkommando A18/I. I murru järel tähistas allumist Ida-Preisimaal asuvale I õhukaitse­ ringkonnale (Luftgau I).

Ülemleitnant Rolf Stockmari meeskond tähistab sajandalt lahingulennult naasmist. Vasakult teine Stockmar, kolmas ülemveltveebel Rüdisch ja neljas ülemveltveebel Schönecker. 1943. aasta kevad

1942. aasta alguses oli asutatud eestlastest vabatahtlikega mehitatud lennuüksus Sonderstaffel Buschmann, mis kasutas Ülemiste lennuvälja ning lennusadamat.

Kuna Tallinn jäi üsna sügavale tagalasse, siis esialgu lahinguüksu­ si siin ei olnud. 1942. aasta juunis hakkas Lasnamäel endise lennu­baasi Aviotehases tegutsema lennukite remondi­ organisatsioon GL Front­ reparaturbetrieb 2771 Reval-Laks­ berg, rahvasuus rohkem tuntud kui Espenlaub.

Tegemist oli Wuppertalis asunud lennukitehase Gottlob Espenlaub Flugzeugbau GmbH filiaaliga. Tege­ leti Bf 109 hävitus- ning Ju 88 pom­ mituslennukite ning võimalik, et ka mõnede muude lennukite remondiga.

Tehases töötas palju eestlasi.

Juhtivatel kohtadel olid seal varem lennubaasi Aviotehase ülemaks olnud Arnold Under, Poolas lennundusinse­

58 aprill 2020 SÕDUR

Staffeli ohvitserid jaanuaris 1943 pärast Raudristidega autasustamist (vasakult): Oblt Rech, Oblt Harmel (?), Hptm Wiehl, Oblt Rolf Stockmar (hiljem Aufklärungsschwarm Reval ülem), ltn Kleine, ltn Fischer. Vasakul lennubaasi linnakus asunud elumajad, paremal taamal sakslaste püstitatud ajutine puitangaar

neriks ja enne sõda Aeroklubis lendu­ riks õppinud Inna Roostfeld ning leit­ nant Otto Tamm. 1943. aasta sügisel kolis ettevõte Riiga. Osa eestlastest töötajaid läks sellega kaasa, kuid ena­ mik jäi kohale.

1942. aastal oli asutatud ka Üle­ miste lennuväljale töökoda. Espen­ laubi lahkumise järel loodi Lasnamäel samades ruumides uus remondiorga­ nisatsioon – Luftwaffe 101/I tööjaos­ kond (Werftabteilung 101/I), mille ülemaks sai seni Ülemiste töökoda juhtinud Herbert Joari. Teise eestla­

sest insenerina oli seal ametis Eduard Läte. Täpsed andmed küll puuduvad, kuid ilmselt kolis uude tööjaoskonda üle Ülemistel asunud töökoda, samuti võeti sinna tööle osa endisi Espenlaubi töötajaid. 101/I tööjaoskond lõpetas tegevuse Saksa vägede taandumisega Tallinnast 1944. aasta septembris.

Tallinnas asunud lennuüksused tegutsesid peamiselt Saksa mere­ väe huvides. 1942. aasta alguses oli asutatud eestlastest vabatahtlikega mehitatud lennuüksus Sonderstaffel Buschmann, mis kasutas Ülemiste

Ajalugu MiG-15UTI õppe-treeninglennuk Lasnamäel, endise Aeronaudi angaari ees. Paar MiG-15UTI lennukit oli igas hävituslennuväe polgus

kasutas üksus Ülemiste ning Kotlõ lennuvälju.

1943. aasta mais viidi enamik sal­ gast Tallinnast ära, Lasnamäele jäi vaid üks lüli Ju 88 lennukeid. Üksuse nimeks sai Aufklärungsschwarm Re­ val ning selle ülemaks oli ülemleitnant Rolf Stockmar. Kahjuks ei ole teada, millal see üksus Tallinnast lahkus.

1944. aastal jõudis õhusõda taas Eesti kohale ning veebruarist hak­ kasid Lasnamäel paiknema öiste hä­ vituslennukite salgad – 4. salk 100. ööhävituslennuväe rügemendist (Nachtjagdgeschwader 100, NJG 100) ning 1. salk NJG 200 koossei­ sust. Mõlemad salgad paiknesid eri aegadel Lasnamäel ja Riias. Tallinna pommitamise ajal 9. märtsi öösel oli Lasnamäel 4./NJG 100, mille relvas­ tusse kuulus siis 13 radariga varusta­ tud öist hävituslennukit Ju 88C-6.

1944. aastal jõudis õhusõda taas Eesti kohale ning veebruarist hakkasid Lasnamäel paiknema öiste hävituslennukite salgad.

MiG-15 hävituslennuk, kabiinis mereväe vormimütsiga lennuväelane. Ilmselt tehnik mingit hooldust tegemas.

lennuvälja ning lennusadamat. Ük­ sus sooritas luure- ja sidelende Soo­ me lahe kohal. Hiljem spetsialiseerus allveelaevade avastamisele ja hävita­ misele ning arvati 1943. aastal Saksa õhujõudude koosseisu. Kuid üksuse kasutada olnud ühemootorilistel len­ nukeil ei saanud täita kõiki mereväe jaoks vajalikke ülesandeid.

1942. aasta oktoobris otsustati Tallinnas Lasnamäe lennuväljal luua veel üks luurelennuüksus – Aufklä­ rungsstaffel (Fern) Ostsee. Üksus oli relvastatud kahemootoriliste Ju 88

(6 lennukit) ja FW 189 (3 lennukit) luurelennukitega, selle ülemaks sai kapten Diehl ning ülesandeks konvoi­ de julgestus, mereväe operatsioonide piirkonna jälgimine, jääluure ja võit­ lus allveelaevadega Soome lahes. Üksus oli lahinguvalmis sama aas­ ta novembrist, aktiivsemat tegevust alustas aga järgmise aasta jaanuarist.

Peale mitmesuguste luureülesannete täitmise käisid üksuse lennukid pom­ mitamas Nõukogude vägede käes olnud Lavansaari ja Seiskari saari, kanti ka kaotusi. Lisaks Lasnamäele

Üksuse lennukid sooritasid sel ööl 13 lahingulendu ning üheksa lennuki meeskonnad said kirja ka õhuvõidu.

Kokku tulistasid öised hävituslennu­ kid väidetavalt alla 18 vastase pom­ mituslennukit, mis oli küll vaid tilk meres võrreldes linna pommitamises osalenud Nõukogude lennukite arvu­ ga (u 300). Sakslased ise kaotasid ühe Ju 88 hävituslennuki, pommitabamu­ si said nii Ülemiste kui ka Lasnamäe lennuväli.

Lasnamäe pääses siiski kergemini, Ülemistel olid purustused nii suured, et järgmisel päeval sealt lende korral­ dada ei olnud võimalik. Puudub täpne info selle kohta, millal need öiste hä­ vituslennukite salgad lõpetasid Lasna­ mäe lennuväljal baseerumise.

Nagu näha, saadi Lasnamäe len­ nuväli hoolimata kõvakattega stardi­ radade puudumisest laiendamise ja silumise järel sellisesse korda, et seal võisid baseeruda mitmemootorilised lennukid ning seda võis kasutada nii päeval kui öösel. Sõjategevuse käigus nii 1941. kui ka 1944. aastal säilis ilm­ selt suurem osa lennuväljal olnud hoo­

SÕDUR aprill 2020 59

Ajalugu

Vana-Narva maantee

Teise maailmasõja ajal rajatud õhutõrjepatarei

Endine Aeronaudi, hiljem Üksik-lennuväedivisjoni nr 3 linnak (aastani 1939)

Hävitajad MiG 19

Paemurd

Lennubaasi linnak, aviotöökojad ja laod

Lauluväljak

60 aprill 2020 SÕDUR

Vanad puitangaarid

Ajalugu Uued stardi- ja maandumisrajad

1965

netest. Puuduvad andmed sõjaajal või siis vahetult sõja järel toimunud suu­ rematest remondi- ja ehitustöödest, Eesti Vabariigi ajal ehitatud hooned olid kasutusel ka sõjajärgsetel aastatel.

Aufklärungsstaffel Ostsee aegsetelt fotodelt võib leida vaid ühe täienda­ va, ilmselt kokkupandava puitangaari, mis sõjaajal Lasnamäel oli püstitatud.

Nähtavasti võeti angaar lahti ning viidi Eestist ära koos lahkunud lennu­ väeosadega, sest sõja järel ei ole selle kohta enam teateid.

Nõukogude võim

Nõukogude vägede naasmisel läksid nii Lasnamäe kui ka Ülemiste len­ nuväli Baltimere laevastiku lennuük­ suste kätte. 25. septembrist 1944 asus Baltimere laevastiku 1. kaardiväe hä­ vituslennuväe diviisi (KHLD) staap Tallinna, Lasnamäe lennuväljale. Di­ viisi polgud asusid esialgu eri lennu­ väljadel. 3. kaardiväe hävituslennuväe polk (KHLP) asus samuti Lasnamäel, 4. KHLP alates 13. oktoobrist ajuti­ selt Helsingis Malmi lennuväljal ja 10.

KHLP Bõtšje Pole lennuväljal Kotlini saarel Kroonlinnast läänes.

Hävitajad MiG 19

Nõukogude vägede naasmisel läksid nii Lasnamäe kui ka Ülemiste lennuväli Baltimere laevastiku lennuüksuste kätte.

2020

Aasta lõpuks kolisid diviisi kõik polgud Eestisse, neist kaks – 4. ja 10.

KHLP – asusid Lasnamäel, 3. KHLP Ämari lennuväljal ja diviisi koossei­ su arvatud 11. hävituslennuväe polk (HLP)Kogula lennuväljal Saaremaal.

Kõik polgud olid relvastatud La-5 hävituslennukitega, 3. ja 4. KHLP kasutasid ka La-7 lennukeid. Ilmselt

USA satelliitfoto väljavõte aastast 1965. Märgitud ka olulisemad objektid. All võrdluseks Google Maps’i kaart aastast 2020

SÕDUR aprill 2020 61

Ajalugu

saadi need just Eestis reservis olemise ajal. 1945. aasta veebruaris kolis diviis Klaipeda-Palanga rajooni ning osales lahinguis Ida-Preisimaal. Sõja lõppe­ des asuski diviis Ida-Preisimaale Hei­ ligenbeili lennuväljale (praegu Mamo­ novo Kaliningradi oblastis).

Praegu ei ole andmeid vahetult pä­ rast sõda Lasnamäel asunud väeosade kohta. Teada on vaid, et lennuväli oli endiselt merelennuväe käes. 1946. aastal jagati Baltimere laevastik ka­ heks – Lõuna- ja Põhja-Baltimere lae­ vastikuks. Järgmisel aastal asendati nimed numbritega, neist said 4. ja 8. laevastik. Tallinnast sai 8. laevastiku peabaas ning selle kaitseks moodustati uus hävituslennuväe diviis.

62 aproll 2020 SÕDUR

27. oktoobril 1947. aastal formeeri­ ti senine 11. ründelennuväe diviis 90. hävituslennuväe diviisiks 8. laevastiku õhujõudude koosseisus. Diviisi üksu­ sed asusid Tallinna ümbruses, diviisi juhatus Keila-Joa lennuväljal. Diviisi kuulusid 8. kaardiväe ründelennuväe polk (KRLP), mis sai uues diviisis 8.

KHLP-ks, 47. RLP (sai 572. HLP-ks, asus samuti Keila-Joal) ning 9. HLP, mis nimetati 1. novembrist 1947 18.

HLP-ks. Just see üksus asuski Lasna­ mäe lennuväljale.

9. HLP asus pärast sõda Kogula lennuväljal Saaremaal. Ilmselt samal ajal 90. HLD moodustamisega ning uue numbri saamisega kolis 18. HLP Lasnamäele. Teada on, et 1950. aastal

asus polk Lasnamäel ning kasutas Jak9 hävituslennukeid. Sel aastal algas 90. diviisi üksuste ümberõpe reaktiiv­ hävituslennukeile ning polgud kolisid selleks puhuks Ämari lennuväljale, kus oli juba valminud betoneeritud stardi- ja maandumisrada.

Nähtavasti samal ajal algas beto­ neeritud raja ehitus ka Lasnamäel.

Selleks valiti aga täiesti uus territoo­ rium Tondirabast kirdes. Esimesed hüvitised uue lennuvälja alla eraldatud maadel asunud hoonete ja aedade eest määrati 1950. aasta novembris.

1951. aasta augustis võttis NSV Liidu ministrite nõukogu vastu otsuse Tallinnas ka reaktiivlennukite remon­ ditehase rajamise kohta, mille järel esi­

Ajalugu tati Eesti NSV ministrite nõukogule uus taotlus maade eraldamiseks. Selle järgi sooviti remonditehase ehitamiseks 95, uue lennuvälja jaoks 135 ning elu­ majade rajamiseks 30 hektarit maad.

Remonditehase jaoks valiti välja vähemalt kaks asukohta. Esimesest, Pirita jõe äärde valitud territooriumist loobuti kohalikule võimule vastu tul­ les, kuid millegipärast jäi tehas ehita­ mata ka teisel väljavalitud territooriu­ mil, lennuväljale lähemal.

Huvitaval kombel ei ehitatud uue raja juurde ka angaare ega muid pü­ sivamaid hooneid, vaid kasutati veel Eesti ajal vanal lennuväljal rajatuid.

Lennukid seisid lageda taeva all. Len­ durite eluruumideks ning ka muuks

otstarbeks püstitati Narva maantee äärde puitkilpidest „soome majade” linnak. Esimene betoneeritud rada­ dest valmis 1952. aastal, sellega paral­ leelne teine rada 1954. aastal.

Uue stardiraja valmimisel kolis sin­ na aga hoopis teine väeosa. 1952. aas­ ta lõpul kolis Lasnamäele Leningradi sõjaväeringkonna (SVR) õhujõudude koosseisu kuulunud 108. HLD. Sel ajal kuulusid diviisi koosseisu 411.; 425. ja 458. HLP. Samal ajal liideti diviisiga ka Soomes Porkkala baasis asunud hävituslennuväe polk (mille number on praegu kahjuks teadmata).

Diviisi polgud ei olnud selleks ajaks veel lõpetanud ümberõpet MiG-15 hävituslennukeile. 458. HLP kolis

Endine üksiku lennudivisjoni (ÜLD) nr 3 angaar, ehitatud 1930. aastal

SÕDUR aprill 2020 63

Ajalugu

Lasnamäe lennuvälja teenistushoone, valmis 1927. aastal. Kolmas korrus ja katusealused ruumid on hiljem peale ehitatud

Lasnamäe lennuväljale 1953. aasta märtsis, 425. HLP sama aasta suvel.

Samal ajal asus Eestisse ka 411. HLP, selle baseerumiskoht ei ole aga teada.

16. juulil 1953 anti diviis Leningra­ di SVR 76. õhuarmee koosseisust üle 8. laevastiku õhujõudude koosseisus moo­ dustatud 9. hävituslennuväe korpusse.

108. diviisi koosseis muutus järgnevail aastail korduvalt, kuid diviisi juhatus jäi kõigil järgnevail aastail Lasnamäe­ le ning samas asus ka kaks selle polku – 425. ja 458. HLP. 1954. aastal said need polgud MiG-17 hävituslennukid, 1958. aastal MiG-19 lennukid.

1957. aastal hakati kogu NSV Liidus moodustama uusi õhukaitse väeosi, mis koondasid endas nii raa­

64 aprilli 2020 SÕDUR

diolokatsiooni, õhutõrje rakettide kui hävituslennuväe üksusi. Ühe esimese sellise väeosana moodustati 30. jaa­ nuaril 1957 Tallinnas 14. õhukaitse diviis, selle juhatus formeeriti senisest Baltimere laevastiku 13. baasirajooni õhukaitse staabist. Lahinguväeosade­ na arvati selle koosseisu 95. seniitrake­ ti-suurtükiväe diviis, 90. hävituslen­ nuväe diviis, 1. üksik raadiotehniline polk ning 192. sidesõlm. Merelennu­ väe koosseisus olnud hävituslennuväe üksusi hakati kõikjal viima üle õhu­ kaitse koosseisu või siis likvideerima.

458. polk oli 1. detsembrist 1957 viidud üle teise järgu koosseisudele ning 9. juunil (teistel andmetel augus­ tis) 1959 saadeti polk laiali ning tema

isikkoosseis kasutati teiste üksuste täiendamiseks. 425. HLP baseerus endiselt Lasnamäel, sai lisaks esimese seeria MiG-19 lennukitele ka versioo­ nidest MiG-19s, MiG-19sv ja MiG19p lennukeid. 27. märtsil 1960 saade­ ti 108. diviis laiali ning 425. polk anti üle õhukaitse koosseisu. Sellest ajast allus polk 6. õhukaitse korpuse 14.

(Tallinna) diviisile, baseerudes eda­ si Lasnamäe lennuväljal. 1970. aastal kolis polk Lasnamäelt Haapsallu.

ALMAVÜ lennuväli ja tänane päev Mõned aastad leidis Lasnamäe lennu­ väli veel kasutust ALMAVÜ lennuväl­ jana. ALMAVÜ Tallinna Aeroklubi oli kolinud vanale Lasnamäe lennu­

Ajalugu Üks endine aviotöökoja hoonetest on veel täiesti korras ja firmad selles töötavad.

peamiselt puidust ehitatud ja ka teisel pool Peterburi maanteed asunud „soo­ me majade” elurajoonist ei ole mitte midagi säilinud. Isegi stardi-maandu­ misradadest on majade vahel säilinud vaid paar lühikest lõiku.

1939.–40. aastail ehitatud 3. len­ nuväedivisjoni uuest lõunalinnakust lammutati 2003. aastal kasarm ja va­ himaja ning säilinud on vaid divisjoni teenistushoone, praeguse aadressiga Kahu 4.

Vanast kasarmulinnakust Maarjamäe lossist lõunas, Lauluväljakust üle Narva mnt kagus, lennubaasi põhjalinnakust edelas ja lõunalinnaku ümber pole enam midagi järel.

Teises aviotöökoja hoones käivad lammutustööd, taga paistab teenistushoone katus ja kolmas korrus

väljale juba 1950. aastal, kui seni seal asunud 18. HLP läks Ämarisse üm­ berõppele. Sel ajal ei olnud aga AL­ MAVÜ-l mingeid lennuvahendeid, kasutati vaid mõninda ruumi endises lennubaasi Aviotehase hoones.

Alles 1956. aastal saadi kaks aero­ staati, millega alustati langevarjuhüp­ peid. 1961. aastal sai Tallinna klubi purilennulüli kaks mootorlennukit Jak-12, siis saadi juba kasutada Lasna­ mäe vana lennuvälja ka purilendude korraldamiseks ning samadelt lennu­ keilt sooritati ka langevarjuhüppeid.

1965. aastal lisandus langevarjuhüpete sooritamiseks An-2. 425. polgu Haap­ sallu lahkumise järel võeti kasutusele betoonkattega uus lennurada, mida

saadi kasutada kuni 1980. aastani. Siis suleti Lasnamäe lennuväli lõplikult ning ALMAVÜ lennukid koliti Kuu­ siku lennuväljale Rapla lähistel.

1970. aastal Tallinnast lahkudes andis lennuvägi Tallinna linnale üle mitusada ehitist, kuid nende seisukord oli vägagi erinev ning tänaseks on säi­ linud neist vaid väike osa.

Vanast kasarmulinnakust Maarja­ mäe lossist lõunas, Lauluväljakust üle Narva mnt kagus, lennubaasi põhja­ linnakust edelas ja lõunalinnaku üm­ ber pole enam midagi järel. Ainuke Nõukogude ajast säilinud sõjaväeehi­ tis on kahekordne kivihoone praeguse aadressiga Narva mnt 150. Uue be­ toneeritud lennuraja lähistel asunud

Kõige enam on säilinud hooneid 3. divisjoni vanas ja lennubaasi linna­ kus. 2015. aastal põles maha endine Aeronaudi angaar, kuid ikka on veel püsti Aeronaudi kontorihoone, millest hiljem sai ÜLD nr 3 staap ning 1930. aastal valminud teine betoonangaar.

Lennubaasi linnakus lammutati 2006. aastal kolm eluhoonet, et ra­ jada uusi elumaju. Senini on aga säi­ linud (kuid tühjalt seisev ja lagunev) neljas hoone, kus asusid ohvitseride ja allohvitseride kogud ning ohvitseride kasiino. Kasutuses on mitu Aviotehase hoonet, muuhulgas ka endine kooste­ angaar ja lennubaasi teenistushoone.

Mitu väiksemat kõrvalhoonet (garaa­ žid, laod jms) on aga tühjad ja lagune­ vad, mõni hoone on ka lammutatud.

Territooriumi ümbritsenud paemüür on suures osas säilinud.

Loodetavasti leiavad need suurt aja­ loolist väärtust omavad hooned omale edaspidi ka kasutust ning säilivad tu­ levastele põlvedele.

SÕDUR aprill 2020 65

Tutvustus Peeter Kaasik, Lauri Vahtre, Urmas Salo, Ago Pajur, Tõnu Tannberg, Hellar Lill, Toomas Hiio, Toe Nõmm, Taavi Minnik Eesti Vabadussõja ajalugu 1 ja 2 Varrak 2020

Vabadussõda on eestlaste ajaloo seni kõige ülevam ning ühtlasi ka kõige maisem ja asjalikum lehekülg, sest Eesti riik rajati Vabadussõja käigus ja rahvagi liitis lõplikult just see sõda. Vabadussõjaga tekkinud ühtekuuluvus osutus nii tugevaks, et aitas eestlastel üle elada isegi poole sajandi pikkuse võõrvõimu ja andis jõudu taastada oma riik.

Nüüdseks, mil meid lahutab Vabadussõjast juba terve sajand, on meie teadmised oluliselt laienenud.

Nii tekkiski vajadus uue, ajakohastatud,

laiale lugejaskonnale suunatud ülevaateteose järele. „Eesti Vabadussõja ajalugu” on kaheköiteline. Esimeses köites antakse ülevaade Vabadussõja eelloost, olukorrast sõja eel, taganemisest ja vastupealetungist ning kevadistest lahingutest.

Teises köites kirjeldatakse Eesti vägede võitlusi väljaspool Eesti piire, mille käigus jõuti Petrogradi ja Riia alla ning Pihkva ja Jēkabpilsi taha.

Omaette peatüki moodustab sõda Landeswehriga, samuti rahuläbirääkimised Tartus.

Wabaduse Rist: noore riigi esimene aumärk Koostajad: Taavi Veiler ja Indrek Ilomets Aasta raamat 2020 Pildialbumis on põhjalik sissejuhatus koos illustratsioonidega aumärgi kavanditest, proovitöödest ning arhiivimaterjalidest teenetemärgi tellimise ja valmistamise kohta.

Raamatu lõpus on lühikokkuvõte inglise,

SÕDUR aprill 2020 66

saksa, soome ja vene keeles. Selle raamatu müügiga aitame koguda raha Carolin Illenzeeri Fondi, mis toetab Eesti kaitseväe teenistuses langenud või raskelt vigastada saanud kaitseväelaste laste haridusteed.

Vabadussõja mitu palet: Sõda ja ühiskond aastatel 1918 - 1920 Koostanud Tõnu Tannberg Rahvusarhiiv 2020

Middleton, Ant Mees eesrindelt: sõdur, snaiper, ellujääja Varrak 2020

Makos, Adam Löögirusikas: Ameerika tankist, tema vaenlane ja sõjakeerises ristunud elud Äripäev 2020

1918. aasta veebruaris välja kuulutatud Eesti Vabariik sai omariiklust üles ehitama asuda alles pärast Saksamaa sõjalist kokkuvarisemist sama aasta novembris, kui seaduslik võim hakkas tegutsema, seistes silmitsi ohuga, et bolševistlik Venemaa võib iga hetk noore riigi vastu sõjategevust alustada.

See oht saigi reaalsuseks 28. novembril Punaarmee sissetungiga Eesti territooriumile.

Algas sõda, mida saame õigusega nimetada Vabadussõjaks, kuna selle võitmine tagas meie omariikluse püsima­jäämise. See ajastu väärib endiselt värsket uurijapilku, mistõttu ongi siinne kogumik pühendatud tollaste, saja aasta taguste sündmuste ja arengute käsitlemisele. Kogumiku artiklid ei keskendu üksnes Vabadussõja sõjalisele küljele, vaid vaatluse alla võetakse ka riigikaitse korraldamine sõja eel, välisabi diplomaatilised ja sõjalised aspektid, sõja­aegse ühiskonna sisepoliitilised arengud jne.

Mitte keegi ei ole sündinud juht ja eriüksuse väljaõpe ei ole mingi lapsemäng. Eliitväge­ desse pääsemise armututel valikkatsetel ellujäämiseks tuleb olla vintske, agressiivne, ülimalt tähelepanelik ja distsiplineeritud - kõik need on omadused, mis iseloomustavad parimaid juhte. Pärast 13-aastast sõjaväeteenistust ning nelja aastat Ühendkuningriigi eriüksuses Special Boat Service (SBS) on Ant Middleton musternäide sellest.

Selles paeluvas, põnevusrohkes ja avameelses biograafias kõneleb Ant oma elu kõrghetkedest ja valusatest madalseisudest erivägede valikkatsetest läbisaamise joovastusest kuni isa enneaegse surmaga toimetuleku, vanglasse sattumise ja sõjaväest lahkumiseni.

Need on tema väärtuslikud õppetunnid, millest on kõigil midagi õppida. Ant Middleton on Briti televisiooni Channel 4 hittsaate „SAS: võidab see, kes julgeb” esinumber.

Adam Makos on raamatusse „Löögirusikas“ kirja pannud haarava loo USA 3. soomus­ diviisi võitlusest Teises maailmasõjas Natsi-Saksamaa vastu. See pole lugu masinatest, ega sellest, kuidas üks tank teisega võideldes hakkama sai. See on lugu inimestest. Autor paiskab lugeja loodusjõudude ja vaenlase tule kätte. Ta viib meid kokku vastaspoolega, lastes tunda Saksa tankisti ja risttule alla jäänud kahe noore naise üleelamisi.

Ta näitab, kuidas need elud lõpuks ristusid viisil, mis mõjutas ellujäänuid rohkem kui pool sajandit hiljemgi. „Ühel 2012. aasta pühapäeval kõndisin ma Allentownis asuva tellistest ridamaja poole,“ kirjutab Makos raamatu sissejuhatuses. „Ma tulin sinna lugu otsima. Mu omaaegne ülikoolikaaslane oli maininud üht Teise maailmasõja veterani, kes siin elas. Väidetavasti oli ta tankisihtur ühes sõja kõige legendaarsemas tankiduellis.”

Leitnant August Schiller (Siller), 1926

K-P | 11-18 MÕISA TEE 1, VIIMSI

(+372) 621 7410 | www.esm.ee |