Sõdur 2/22

EESTI SÕJANDUSAJAKIRI AASTAST 1919

Esimesi järeldusi sõjast Ukraina õhuruumis lk 6–19

Kindralmajor Veiko-Vello Palm kaitsevalmidusest lk 24–29

Vajadusest kaitsta Saaremaad lk 32–34

Riigikaitseõpetusest kriitilise pilguga lk 52–55

NR 2 (124) 2022

Sisukord

sisukord 4 Lühiuudised 6 Õhusõda Ukrainas 20 Ukraina kübersõjas rünnakute all 22 Laiapindne riigikaitse ehk viimane hoiatus Ukrainast 24 Kin-mjr Palm: kaitsevalmidusest selge eesmärgina 32 Kol-ltn Tõniste Saaremaa kaitsest 40 Kaugmaa-mitmik­ raketiheitjate võimest 46 CIMIC-ohvitseri ülesannetest

6

52 Kuhu suundub riigikaitseõpetus?

56 Ülemveeblite kursus Balti kaitsekolledžis 58 Sõjategevus Tallinna ümbruses Liivi sõja ajal, II osa 66 Uued raamatud

24

58 Ajakiri Sõdur on tellitav ExpressPosti tellimiskeskkonnas https://tellimine.ee/est/sodur.

Samuti saab ajakirja tellida Omniva postkontoris, postipunktis või kirjakandja vahendusel.

TELLIMISHIND: 12 KUUD 16,30 EUROT, 6 KUUD 8,15 EUROT.

40

Väljaandja Küberväejuhatuse strateegilise kommunikatsiooni keskus Toimetus Filtri tee 12, 10132 Tallinn sodur@mil.ee Peatoimetaja Heiki Suurkask heiki.suurkask@mil.ee / 717 2416 Toimetaja n-ltn Raiko Jäärats Keeletoimetaja Diina Kazakova Kujundaja lvo Sokka Trükitud Spin Press trükikojas Kaanefoto Frederic Munsch/SIPA/Scanpix ISSN 1406-3379 SÕDUR aprill 2022 3

Uudised

Foto: ltn Oliver Simmerman

Kaitseväe sihtüksus Poolas mälestas Katõni massimõrva ohvreid

L

igi kuu aega Poolas Lublini vojevoodkonnas piirikaitse rajatisi tugevdanud Eesti kaitseväe sihtüksus Wisent 4 korraldas Włodawa linnas lõpurivistuse, millega mälestati ka Katõni massimõrva ohvreid. Peale eestlaste osalesid rivistusel veel Poola kaitsevägi, sisejulgeolekuüksused, omavalitsus- ja riigitegelased ning Katõni ohvrite omaste ühingu liikmed.

4 aprill 2022 SÕDUR

«Me seisame siin, et mälestada Poola sõjaväelasi, kelle tapsid metsikult punaarmeelased Katõnis 1940. aastal.

Venelased ei tunnistanud seda sõjakuritegu üle poole sajandi, nii nagu nad ei tunnista praegu Ukrainas toimepandud sõjakuritegusid. Kuid tõde võidab alati valet,» ütles oma kõnes Eesti sihtüksuse ülem kolonelleitnant Andres Rekker.

Shtüksus saabus Poola 15. märtsil.

Seal teenitud aja jooksul aitas eestlaste jalaväerühm puhastada ning tugevdada piirikaitse rajatisi kokku ligi 5,5 kilomeetri ulatuses. Lisaks rajati truupe ja parandati piiri valvamiseks vajaminevaid teid. Eesti kaamerameeskond toetas Poola 18. mehhaniseeritud diviisi, kogudes Poola ja Eesti üksuste tegevuse kohta foto- ja videomaterjali.

Uudised

Aasta logistikaauhinna pälvis 1. jalaväebrigaadi tagalapataljoni operatiivsektsiooni ülem Valgehobusemäel toimunud logistika­ ohvitseride kogu üldkoosolekul ja sellele järgnenud konverentsil anti üle aasta logistikaauhind 2021, mille pälvis kapten Anton Auzin määrdeainete kontseptsiooni väljatöötamise ja rakendamise eest 1. jalaväebrigaadis.

«Taas on auhind läinud kohta, kus kaitseväelased tuvastavad probleemi, töötavad välja kontseptuaalse lähenemise ja rakendavad selle kogu struktuuriüksuses. Määrdeainete kättesaadavus on väga oluline osa meie tehnika ja relvastuse elukaare pikendamisel,» ütles logistikaohvitseride kogu esimees major Riho Juurik.

Logistikaohvitseride kogu auhinna eesmärk on tunnustada isikuid, kol-

lektiive, asutusi, projekte, tegusid või sündmuseid, mis on loonud kaitseväe logistikasse erilist väärtust, olnud suure tähtsusega ja positiivselt mõjutanud kaitseväe logistika arengut viimasel aastal. Auhinnaga kaasneb ka 500-eurone preemia, millest 300 eurot on Soome logistikaohvitseride kogu panus.

Suurtükiväelaste kaud- ja otsetuli purustas sihtmärke 8. aprillil lõppes suurtükiväepataljoni õppus Dubrovka, kus nädala jooksul harjutasid 1. ja 2. jalaväebrigaadi tulevased reservväelased eri liiki tuleülesannete täitmist. Kokku võttis õppusest osa pea 200 kaitseväelast.

Suurtükiväepataljoni õppus sai oma nime suurtükiväepataljoni kuulsusrikkaima lahingu järgi. «Nii nagu Dubrovka all 1919. aasta novembris, nii ka neljapäeval täitsid meie sõdurid suurtükiväelastele mitte harjumuspärase ülesande: purustasid sihtmärke suurtükkide ja jalaväerelvade otsetulega,» ütles suurtükiväepataljoni ülem kolonelleitnant Marko Tomentšuk.

Õppus algas kaudtule laskeharjutusega ning kulmineerus neljapäeval toimunud kombineeritud harjutusega, kus stsenaariumi järgi sattus eesjulgestuspost vastasega kontakti, sooritas lasud tankitõrjerelvadest ning eemaldus.

Seejärel alustas pioneeripataljoni ajateenijate varem ettevalmistatud positsioonidel olnud 122 mm haubitsate rühm vastasüksuse mõjutamist nii haubitsatest kui ka meeskondadest kokku pandud reservüksusega, kelle ülesanne oli erinevate käsitulirelvadega takistada vastase jalaväe edasi­ liikumist.

Pea tuhat inimest pani enda vastupidavuse Scoutsrännakul proovile Kaitseväe keskpolügoonil toimus 2. aprillil Scoutspataljoni 21. aastapäevale pühendatud sõjalis-sportlik Scoutsrännak, millest võttis osa pea 1000 kaitseväelast, kaitseliitlast, liitlassõdurit, jõustruktuuride esindajat ja tsiviilisikut.

Rännaku peakorraldaja kapten Marek Vainumäe sõnul oli tänavune rada üpris keeruline. «Marsruut on sama mis eelnevatel aastatel, kuid talve ja kevade jätkuv võitlus on tekitanud siinsel vahelduval maastikul liiklejatele palju takistusi: teed on kohati üpris lumised ning libedad. Aga ilus ilm, võitlusvaim ja tahe lõpuni minna aitavad teekonna läbimisele kaasa.» Ligi 30 kilomeetri pikkuse rännaku läbimiseks oli võistlejatel aega kaheksa tundi.

Vormi ja teenistusrelvaga ning 10 kg seljakotiga võistlejate arvestuses oli ajaga 2.48 kiireim Tartu maleva kaitseliitlane seersant Indrek Roos. Vabas vormis ja vähemalt 15 kg kaaluva seljakotiga kategoorias võitis Scoutsrännaku Tauno Riibak ajaga 2.37. Vormi ja teenistusrelva kandvatest naistest oli kiireim veebel Katriin Ever ajaga 3.58.

Lisaks individuaalarvestusele toimus ühtaegu Scoutsrännakuga kaitseväe meistrivõistlus võistkondlikus rännakus, milles esimese koha saavutas küberväejuhatuse võistkond.

SÕDUR aprill 2022 5

Ukraina sõda

Õhusõda Ukrainas:

esimesed õpikogemused 6 aprill 2022 SÕDUR

Ukraina sõda Purustatud Vene õhudessantvägede soomusüksusega jäänused Kiievi eeslinnas Butšas, pildistatud 3. aprillil.

Foto: AP/Scanpix

Sõda Ukrainas algas selle aasta 24. veebruari varahommikul. Nagu paljud viimase aja sõjalised operatsioonid, algas see õhulöökidega, mis ei olnud suureks üllatuseks, sest Venemaa käitus just nii, nagu juba varem ajakirjanduses avaldati oletusi võimalike rünnakustsenaariumite kohta.

Autor: Andrei Šlabovitš major, kaitseliidu peastaap

E

simeste tundide jooksul lasti kümneid ballistilisi rakette ja tiibrakette Ukraina oluliste objektide vastu. Rünnaku sihtmärgid olid lennuväljad, kütuse- ja laskemoona­ laod, õhutõrjeradarid ja -üksused ning teised sõjalised objek­ tid. Nähtavasti kavatseti nende rünnakutega eelkõige neutraliseerida Ukraina õhuvägi ja õhutõrje.

Lääne kogemuste põhjal oleks pidanud järgnema massiline õhukampaania allesjäänud ukrainlaste üksuste ja taristu vastu ning õhutoetus võiduka maaväe pealetungi toetamiseks. Kuid venelaste plaanides läks miski valesti ja nüüdseks võib öelda, et nende õhusõda Ukrainas ei läinud

nii edukalt nagu lääneriikide varasemad kampaaniad Iraagis, Jugoslaavias või Liibüas.

Kuna avalikes allikates avaldatud informatsioon on kohati vastuoluline ning selle tõesus küsitav, ei saagi päris kindel olla, et kõik esitatud detailid ning järeldused oleksid täiesti õiged.

Kumbki pool ei avalda kogu informatsiooni enda kaotustest. Poolte väiteid vastase kaotustest ei ole võimalik sõltumatute allikatega kontrollida ning nendesse arvudesse tuleks suhtuda ettevaatlikult.

Ukraina ei avalda julgeoleku kaalutlustel kuigi palju infot enda õhuväe- ja õhutõrjetaktikast ega muudest tehnilistest detailidest. «Sõjaudu» on selle konflikti puhul endiselt paks ja kuna sõja algusest on möödunud veidi üle kuu aja, siis ilmselt tulevikus ilmub täiendavaid fakte, mis aitavad

paremini aru saada, kuidas ja miks selle konflikti õhusõda külgnes ja mis olid selle põhjused.

Vene relvajõud on kasutanud Ukrainas peaaegu kogu enda maa- / meri-maa- ja õhk-maa-täppisrelvade arsenali. USA avalike andmete põhjal, mis on toodud 12. aprilli 2022 seisuga, kasutasid venelased Ukrainas üle 1500 eri raketi ning suurem osa neist oli mõeldud just maasihtmärkide vastu.

Suurim kogus rakette lasti välja esimese sõjapäeva jooksul («avapauk», kus kasutati u 160 erisugust raketti).

Hiljem oli vastav arv pigem languses mõnede tõusudega. Tõenäoliselt on need tõusud olnud otseselt seotud uute rakettide tarnetega.

Kuigi sõja alguses püüti arvatavasti sõjalisi sihtmärke rünnata, siis järgnevatel nädalatel sattusid rünna-

SÕDUR aprill 2022 7

Ukraina sõda

ku alla lisaks sõjalistele objektidele ka logistiline taristu (nt kütusehoidlad) ning kohaliku omavalitsuse hooned (nt 1. märtsil Harkivi ja 29. märtsil Mõkolajivi oblasti haldushooned), kus hukkus hulgaliselt tsiviilisikuid.

Maa pealt kasutati peamiselt taktikalisi ballistilisi rakette Iskander-M (SS-26) ja võimalik, et ka tiibrakette Iskander-K. Sõjategevuse järgmistel nädalatel hakkas laekuma infot, et kasutatakse ka vanemaid Totška-U (SS-21) rakette, kuigi avalikel andmetel kõik Vene Totškad on võetud relvastusest maha juba 2019. aastal.

Nende kasutamist Ukrainas võib selgitada uuemate Iskanderide defitsiidiga. Ühes avalikuks tulnud videos võis näha ka uute Iskander-M rakettide transportimist Valgevenesse. Oletatavasti ületas kulutatud rakettide hulk esialgselt planeeritud laskemoona koguse ning oli vaja taas kasutusele võtta ka vanemat kraami.

Iskanderi rakette lasti Valgevenest, Venemaalt ning okupeeritud Ukraina aladelt ja sellega oli seotud enamik Vene armee Iskanderi brigaadidest.

Näiteks Valgevene Mozõri piirkonnast lasti eeldatavasti nendega Kiievi läheduses olevaid objekte ning sellisel juhul jäid laskekaugused u 200–250 km. Tabamuste täpsus oli varieeruv ning olemasolevate avalike andmete (videosalvestused ja fotod) alusel võib hinnanguliselt pidada selleks 20–75 m võimalikust sihtimispunktist. Kuna Iskander-M rakettidel on 480 kg lõhkepea, võib isegi möödalask kindlustamata hoonele (nt kasarmu) olla purustav ning põhjustada isikkoosseisu kaotusi.

Mustalt merelt lasti juba Süüria sõjas tuntud tiibrakette Kalibr. Avalike allikate kohaselt lasti osa neist Venemaa laevadelt otse Sevastopoli reidilt seitsme-kaheksa kaupa. Kalibri rakettide sihtmärgid olid suuresti Ukraina lõuna- ja lääneosas ning nende laskekaugus võis olla 600–700 km.

Osa rakettidest oli Ukraina andmetel alla lastud, kuid avalikustatud piltide järgi ei ole seda võimalik kinnitada.

Samuti tuleks mainida USA esindajate väidet, et ligi 60% mõnedest Vene täppisrelvadest ei toiminud nii nagu peaks: kukkusid alla, ei startinud või ei plahvatanud tabamusel.

8 aprill 2022 SÕDUR

Agressor tegi esimest tutvust Javelinidega Hluhivis juba 24. veebruaril.

Foto: Ukraina kaitseministeerium/S

Scanpix

Ukraina sõda

Raske on hinnata ka seda, kui kiiresti ja mille arvelt venelased suudavad enda rakettide varusid täiendada ja mis kvaliteediga need on.

Venemaa õhuvägi kasutas ka oma täppisrelvi. Raskepommitajad tulistasid rakette väljastpoolt Ukraina õhuruumi – kas Valgevene või Musta mere kohalt. Kasutati tõenäoliselt nii vanemaid Kh-555 kui ka uuemaid Kh-101 tiibrakette. Avaldatud video- ja fotomaterjalides on kohati raske eristada õhuväe tiibrakette Kalibritest või maapealsest versioonist Iskander-K. Näiteks ei ole selge, millise raketiga rünnati Harkivi linnavalitsuse hoonet 1. märtsil. Avaldatud videolõikudest on võimalik näha, et tiibrakettide lennukõrgus oli u 200–250 m ja need lendasid üksteise järel u 30-sekundilise vahega. Sihtmärke tabati kas laugpikeerimisega või sööstult järsu nurga all. Viimast rünnakuviisi kasutati just Harkivi linnavalitsuse hoone vastu, kuna laugpikeerimist kõrgete hoonetega linnakeskuses on raske teha.

Tiibrakettide täpsuse kohta võib arvata, et see on u 20–50 m oletatavast sihtimispunktist (hoone keskpunkt).

Võimalik, et järsu nurga all sööstu korral võib täpsus olla isegi kehvem.

Kuigi Vene relvade arvatav täpsus ja töökindlus jääb pigem lääne analoogidele (nt BGM-109 Tomahawk) alla, suudeti nende abil siiski mõnedel juhtudel tekitada ukrainlastele märgatavaid kaotusi. Kõige valusamad löögid olid rünnak Javorivi polügoonile 13. märtsil ning rünnak Mõkolajivi kasarmule 18. märtsil. Mõlemad toimusid enne kl 6 hommikul, kui sõdurid olid kasarmutes.

Javorivit rünnati ligi 30 õhk-­maatiibraketiga, mida tulistasid Vene pommitajad Musta mere kohal ning vähemalt kaheksa neist tabasid sihtmärke, kus hukkus 35 ja sai haavata 134 ukrainlast. Mõkolajivi rünnak oli veelgi verisem: rünnaku hetkel viibis kasarmus u 200 inimest, kellest hukkus varemetes vähemalt 50 ja haavata sai 57. Väidetavalt tabas kasarmut kaks Kalibrit.

Peale selle on infot täppisrelvade kasutamisest ukrainlaste õhutõrjesüsteemide vastu (nt S-300 üksuste hävitamine nende positsioonidel Harkivi ja Hersoni oblastis sõja esimestel päevadel).

Lisaks tiibrakettidele kasutas Venemaa õhuvägi väidetavalt ka oma kõige uuemat täppisrelva Kh-47M2 Kinžal.

Venelaste väitel rünnati 18. märtsil sellega ukrainlaste laskemoonaladu Ivano-Frankivski oblastis, kuid seda on raske kinnitada. Igal juhul avaldatud video, kus oli kuuldavasti salvestatud tabamus madala hoone pihta, osutus valeks – tegemist oli hoopis Ukraina teises piirkonnas ligi nädal varem tehtud videoga.

Täppisrelvade rünnakute sihtmärkide valikuks ja lahingukahjustuste hindamiseks kasutati nii maa- kui õhuluuret. Esimese puhul, eriti ukrainlaste sügavas tagalas, olid ilmselt kas varjatud agendid või venelaste eriüksused ja õhuluureks kasutati näiteks UAV-sid (peamiselt Forpost).

UAV-de kasutamine toimus siiski pigem lahinguala läheduses, kuna Forposti tegevusulatus on u 200 km. Kaugel olevate sihtmärkide luureks võeti tõenäoliselt kasutusele ka satelliitluure, mis sõltub ilmastikuoludest ja ei pruugi olla nii paindlik ja operatiivne.

Avalike allikate põhjal on raske hinnata, kui kiiresti toimub venelaste sihtmärgistamine täppisrelvade rünnakuteks.

Näiteks Kiievi kaubanduskeskust Retroville tabanud rünnaku puhul on teada, et üks kohalik elanik tegi 24. veebruaril pilte kaubanduskeskusest ning ukrainlaste sõjatehnikast selle lähedal ja postitas need sotsiaalmeediasse mõned päevad enne rünnakut. Hiljem avalikustas Venemaa kaitseministeerium video, mis oli tehtud UAV-ga (tõenäoliselt Forpost) enne rünnakut. Kuigi ei ole täpselt teada, millal see video UAV-ga tehti, oli see filmitud päevasel ajal ning rünnak toimus 20. märtsil kl 22.45. Ei ole välistatud, et UAV-ga tehtud video on filmitud samal päeval, kui rünnak toimus.

Ukrainlaste täppisrelvade valik ja kogus oli märgatavalt väiksem. Relvastuses on vanad Totška-U taktikalised ballistilised raketid ja uuemad juhitavad raketid Vilha (NSVLi aegse Smertši raketi juhitav modifikatsioon, mille laskekaugus on kuni 130 km).

Totškasid lasti venelaste sihtmärkide pihta, kaasaarvatud VFi territooriumil (nt Millerovo lennuvälja pihta 25. veebruaril, kus väidetavalt hävitati kaks Vene hävitajat).

Hiljem oli info ka teistest ukrainlaste raketirünnakutest, kuid nende hulk on märksa väiksem kui vastasel.

Venelased väitsid, et on hävitanud mitu ukrainlaste ballistilist raketti õhutõrjega, kuid neid väited ei ole võimalik kinnitada. Igal juhul jääb kobarlõhkepeaga Totškast järele mootori osa, mida tihti demonstreeritakse kui «alla lastud raketi jäänuseid». Vilha kasutamisest on teada veel vähem – tootja andmetel kasutati seda märtsi alguse seisuga u 50 korda ja rünnakud olid efektiivsed.

Totškasid lasti venelaste sihtmärkide pihta, kaasa­ arvatud VFi territooriumil Millerovo lennuvälja pihta 25. veebruaril.

Täppisrelvade kasutamise õpikogemusena võib esile tõsta, et ründaja kasutas neid relvi hulganisti esimestel sõjapäevadel ning ka edaspidi, aga juba väiksemal määral. Kui algul prooviti rünnata enamasti sõjalisi objekte, siis viimasel ajal rünnatakse peamiselt kas topeltkasutusega (kütuselaod, militaartehnika remondiga tegelevad tehased jms) või lausa tsiviilobjekte. Viimaste puhul võib arvata, et venelased püüavad tekitada Ukrainale nii palju kahjustusi, kui neil on seda võimalik praegu teha.

Kuigi rünnakute hulk oli aprilli alguse seisuga vähenenud, on oht tsiviilühiskonnale pigem tõusmas.

Järgmisena võib nimetada venelaste suutmatust otsustavalt mõjutada selliste rünnakutega ukrainlaste kaitset – ilmselt ei olnud kasutatud täppisrelvade hulk ja töökindlus piisav, et strateegilisi eesmärke saavutada.

Samas ei tohiks alahinnata ka selliste rünnakute potentsiaalset ohtu.

Javoriv ja Mõkolajiv näitasid, et isegi 20–25 m täpsusega rünnakud võivad tekitada palju kaotusi, kui sihtmärgiks on rahvast täis kindlustamata hoone.

Suuremad kindlustamata laod ja kütusehoidlad on samuti kergesti mõjutatavad Vene täppisrelvade rünnakutest.

Et neid vältida või vähemalt vähendada nende mõju, peaks hajutama varud ja isikkoosseisu ning varjama oluliste üksuste (staabid, radarid, õhutõrje- ja laevatõrjesüsteemid) paiknemist ja tegevust.

SÕDUR aprill 2022 9

VALGEVENE 16 000

POOLA

Mujale Euroopasse

üle 2,1 mln

üle 1,2 mln

61.

Jager

üle 2,

4 mln

72.

Mech

10.

Mtn

KIIEV

Žõtomõr

üle 2,9 mln Lviv

UKRAINA

SLOVA KKIA

üle 1,3 mln

301 000

6

39

0

00

00

0

4 39

M

UNGARI

VA

RUMEENIA

Linn Ukraina kontrolli all Okupeeritud linn

M 5. Tank 122. TD 28. Mech

Põgenike arv (6. aprilli seisuga) Riigisiseste põgenike arv

UKRAINA VÄED

10 aprill 2022 SÕDUR

üle 350 000

Operatiivgrupp (Transnistrias)

Ukraina tagasi vallutatud alad

mehhaniseeritud brigaad tankibrigaad helikopteridessantbrigaad langevarjudessantbrigaad motoriseeritud jalaväebrigaad mägiründebrigaad jäägerjalaväebrigaad territoriaalkaitse brigaad merejalaväebrigaad

O

Sõjategevuse piirkond

Mech Tank Aaslt AB Motor Mtn Jager TD NIB

LD

Venemaa okupeeritud alad

O

648 000

Ukraina sõda

Sõjatandri olukord 11. aprilli seisuga

VENE VÄED CAA GTA AC MRD GALD GMRB AADA SCB SMRB GAAB

väliarmee kaardiväe tankiarmee armeekorpus motolaskurdiviis kaardiväe õhudessantdiviis kaardiväe motolaskurbrigaad õhuväe ja õhukaitsearmee rannakaitsebrigaad kasakate üksikmotolaskurbrigaad kaardiväe õhudessantbrigaad

Odes

Ukraina sõda 50

3

Tšernigiv

0

00

VENEMAA

1. Tank 6.

CAA

93.

Sumõ Mech 113.

TD

46.

Aaslt

92.

Mech

35.

CAA

20.

CAA

Harkiv 4. Tank

1. GTA

17. Tank

Izjum 81. Aaslt 57. Motor

üle 850 000

79.

128. Aaslt Mtn 24. Mech

Kramatorsk 30. Mech

Dnipro

1. AC

95. Aaslt Krõvõi Rig

59.

Motor

60. Mech 35.

80. Aaslt NIB 11. GAAB

Mõkolajiv

136. GMRB 126. SCB 19. MRD

22. AC 58. CAA 34. SMRB

124. ssa TD

Herson

54. Mech Donetsk 56. 110.

Motor TD

5.

CAA 127.

MRD

Luhansk 4.

AADA

150. MRD Mariupol

Melitopol Berdjansk

49. CAA

AASOVI MERI

205.

SMRB

KRIMM

Sevastoopol

MUST

MERI

© GRAPHIC NEWS Allikas: @JominiW

SÕDUR aprill 2022 11

Ukraina sõda

Kuna täppisrelvade hulk on võrdlemisi väike ja nende hind kõrge, siis võiks arvata, et venelased plaanisid õhuväge kasutada nii nagu Süürias – lauspommitada rinde läheduses ja vastase tagalas.

Sõda Ukraina õhuruumi pärast

Paraadlende on lihtne teha: aerobaatikameeskond lennukitel Su-27, Su-30SM ja Su-35S mullu Moskva lähistel.

Autor: Andrei Šlabovitš major, kaitseliidu peastaap

T

ulevase sõja ettevalmistamisel olid venelased toonud Ukraina piirile suurema osa enda lahinguvõimelistest lennuväeüksustest.

Avalike allikate järgi oli veebruari keskel Valgevenesse ja piiriäärsetele lennuväljadele kogutud peaaegu 500 lahingulennukit (Su-27SM, Su-30SM, Su35S, Su-24M, Su-34, Su-25SM, MiG-31) ja 300 kopterit (Mi-8/17, Mi-24, Mi-28, Mi-26, Ka-52). Peale taktikaliste ründelennukite ja kopterite oli venelastel kasutada ka strateegilisi pommitajaid Tu-160 ja Tu-95MS ning raskepommitajaid Tu-22M3.

Ukraina õhuvägi võis panna vastu ainult 69 hävitajat (43 MiG-29 ja 26

12 aprill 2022 SÕDUR

Su-27), 12 rindepommitajat Su-24M ja 17 ründelennukit Su-25. Veel oli ukrainlaste armee lennuväes 34 ründe­ kopterit Mi-24 ja u 60 transpordikopterit Mi-8.

Lisaks nii suurele arvulisele ülekaalule olid enamik Vene lennukitest ja kopteritest kas uued või moderniseeritud. Ukrainlaste õhusõidukid olid enamasti nõukogude ajast ning ainult väike osa neist oli moderniseeritud.

Seega, oli venelastel nii arvuline kui tehniline ülekaal.

Sellises olukorras langes peamine raskus Ukraina taeva kaitsmisel paratamatult õhutõrjele ja õhuväe hävitajad oleksid olnud selle jõukordistajad, mis saanuks oma õhutõrje vihmavarju all tegutseda ja kiirete rünnakutega vastast mõjutada.

Praegu on raske öelda, mis oli

venelaste esialgne plaan nii suure õhuarmaada kasutamiseks. Tõenäoliselt arvestati, et esimeste täppisrelvade rünnakutega suudetakse kahjutuks teha suurem osa ukrainlaste õhuväest ja õhutõrjest ning see võimaldaks Vene pilootidel suhteliselt takistamatult tegutseda Ukraina õhuruumis ja rünnata sihtmärke nii selle tagalas kui ka rindel – ehk siis saavutada õhuülekaal.

Raketid kukkusid alla Esimestes rünnakutes koos strateegiliste pommitajatega, mis andsid löögi tiibrakettidega, osalesid ka taktikalised ründelennukid, mis püüdsid hävitada ukrainlaste radareid, kasutades selleks radarivastaseid rakette Kh-31P/PD. Näiteks vähemalt üks selline rakett kukkus Kiievi lõunaossa

Ukraina sõda Foto: Shutterstock

u kolme kilomeetri kaugusel Žuljanõ lennuväljalt. Tõenäoliselt püüti sellega hävitada seal olevat õhuseireradarit, kuid midagi läks järjekordselt valesti.

Järgmistel päevadel leiti veel mõned sellised kukkunud raketid (nt 9. märtsil Berditševi piirkonnas).

Kuigi ukrainlased räägivad sellistel juhtudel reeglina allatulistamisest, siis võimalik, et vähemalt osa radarivastastest rakettidest kas kaotas oma sihtmärgi või lihtsalt kukkus alla tehnilistel põhjustel. Radarivastaseid rakette kandsid ka mitmeotstarbelised hävitajad.

Näiteks 4. aprillil Izjumi lähedal ukrainlaste õhutõrjeraketiga (võimalik, et keskmaasüsteemiga) alla tulistatud Su-35S kandis samuti Kh-31P rakette. Selle piloot katapulteerus ning langes ukrainlaste kätte. Tema

ütluste järgi oli ülesanne üles otsida ukrainlaste õhutõrje raadioelektroonilise kaitsesüsteemi Hibinõ abil ning hävitada avastatud radarid nende vastase raketiga. Võib öelda, et ülesande esimene pool sai vähemalt osaliselt täidetud. Ukraina õhutõrje Vene piloot siiski avastas.

Peale radarivastaste relvade kasutasid Vene ründelennukid ka muid täppisrelvi, nagu näiteks Kh-59M2 õhk-maa-rakette rünnakul Mõkolajivi viljaelevaatorile 3. aprillil. Maasihtmärkide ründamiseks on kasutatud ka laevatõrje raketid Kh-35U, mida lasti Su-34 pommitajatelt. Selliste radarjuhtpeaga rakettidega on võimalik tabada laevu või suuri raadiokontrastseid maasihtmärke. On raske määrata nende rakettide rünnakute efektiivsust kuid teada et mõned neist olid

kukkunud isegi Venemaa kohal alla.

Viimase puhul jääb arusaamatuks, milleks venelased ründasid viljasalve, kuid vähemalt üks analoogne rünnak oli ka Süürias, kus naftahoidla asemel rünnati viljaelevaatori mahuteid.

Igal juhul saab kindlalt väita, et vaatamata mõnedele kaotustele Ukraina õhuvägi ja õhutõrje elasid esimesed täppisrünnakud üle ning asusid vastast tõrjuma.

Suure tõenäosusega kujundaski venelaste suutmatus hävitada ukrainlaste õhutõrjet ja õhuväge kogu õhusõja kulgu – piiratud mahus rünnakud kallite täppisrelvadega ukrainlaste taristu vastu sügavuses ja küllaltki ebaefektiivne õhulähitoetus rindejoone vahetus läheduses.

Erinevalt Süüriast ei ole täheldatud venelaste raskepommitajate Tu-22M3

SÕDUR aprill 2022 13

Ukraina sõda

vaippommitamist Ukraina linnade kohal ning taktikaliste lennukite sügavaid reide oluliste objektide vastu.

Avaliku informatsiooni järgi võib rääkida venelaste Su-34 pommitajate ja mitmeotstarbeliste hävitajate Su30SM rünnakutest Harkivi, Tšernigivi, Žõtomõri, Ahtõrka, Mariupoli ja teiste asustatud punktide vastu, mis asuvad üsna lähedal rindejoonele – reeglina ligi 20 km vööndis.

Sellised rünnakud püütakse tavaliselt teha võimalikult distantsilt, isegi tavapommide puhul. Teisisõnu loobitakse pomme alla suurel kiirusel ja kõrgustel üle 3–4 km koordinaatide järgi ning seejärel eemaldutakse.

Enamasti on sellised rünnakud ohtlikumad tsiviilisikutele linnades kui ukrainlaste armee üksustele.

Kuigi venelaste lennutegevus on küllaltki intensiivne, ei saa väita, et sellel oleks määrav osa nii enda üksuste pealetungi toetamisel kui ka kaitsvate ukrainlaste üksuste hävitamisel.

Ründelennukid Su-25 püüdsid algul tegutseda kõrgustel 1000– 2000 m, kus nad said visuaalselt avastada väiksemaid sihtmärke rindejoone läheduses ning neid efektiivselt rünnata tavapommide ja mittejuhitavate rakettidega. Näiteks sõja esimesel päeval oli info ukrainlaste sõjaväekolonni hävitamisest õhurünnakutega Hersoni oblastis.

MANPADi oht Ukrainlaste üksuste äsja saabunud õlalt lastavate õhutõrjerakettide (MANPAD) tegevus sundis neid oma taktikat muutma ning lendama kas väga madalalt või väga kõrgelt, kus oli raske sihtmärke avastada või täpset rünnakut sooritada.

Kuigi venelaste lennutegevus on küllaltki intensiivne (näiteks aprilli alguses räägiti u 200–300 väljalennust päevas), ei saa väita, et sellel oleks määrav osa nii enda üksuste pealetungi toetamisel kui ka kaitsvate ukrainlaste üksuste hävitamisel. Vähemalt Donbassi alal sõdivate ukrainlaste jutu järgi on sellised rünnakud enamasti ebatäpsed just seetõttu, et mitte­ 14 aprill 2022 SÕDUR

Ka Ukraina kohal on juba mitu Kamov Ka-52 Alligator ründekopterit alla lastud.

juhitavate relvadega rünnatakse liiga kaugelt ja tihti pommitatakse alasid, kus ei pruugi kedagi enam olla.

Samamoodi tegutsesid ka armee lennuväe kopterid. Sõja esimesel nädalal olid venelaste kopterid aktiivsed ka Ukraina territooriumi sügavuses.

Näiteks võib tuua kuulsa Hostomeli lennuvälja dessandi, kus umbes 30 kopterit mitmes laines lendasid pea 100 km sügavusse ning tegid pataljoni suuruse dessandi lennuväljale.

Dessandi esimese laine üksus lendas suure osa teekonnast väga madalal Kiievi veehoidla kohal. Kuigi avalikel andmetel hoiatas USA luure sellise dessandi ohust juba jaanuaris, ei võtnud ukrainlased ilmselt seda hoiatust tõsiselt. Lennuväljal olnud Ukraina

rahvuskaardi üksused ei olnud piisavalt varustatud ei MANPAD-ide ega õhutõrjekahurite või raskekuulipildujatega.

Väidetavalt lasti venelaste kopterite pihta kolm raketti, millest kaks tabasid sihtmärki ja veel üks Ka-52 kopter tegi hädamaandumise kuulitabamuste tõttu. Kokku kaotasid venelased seal kaks Ka-52 ja ühe Mi-24/35.

Märkimisväärne, et lennuvälja läheduses olevad ukrainlaste lühimaa-õhutõrjesüsteemid 9K33 Osa või Strela-10 (eri allikatel tüüp ja arv varieeruvad) olid kuuldavasti hävitatud päris alguses eelgrupi ründekopterite rünnakuga. Võimalik, et vastane teadis juba enne nende asukohast.

Kuna dessandi päeval pidasid ukrainlased alal kinni mitu isikut, kes

Ukraina sõda

kuid ja ründelennukid pommitasid pealetungivaid kolonne. On teada, et Kiievi ja Žõtomõri kohal leidsid aset ka õhulahingud Vene ja Ukraina hävitajate vahel.

Sõja alguses ilmus ilus legend «Kiievi vaimust», mille järgi Ukraina piloot hävitas kümneid vastase lennukeid. Kahjuks pole siiani leitud kinnitust, et see ka reaalselt toimus.

Tuleks mainida, et venelased on kasutanud õhuseire- ja juhtimislennukit A-50, mis tegutses Valgevene kohal, ja niisamuti hävitajate patrulle Valgevene piiri läheduses. Pealt kuulatud avatud tekstiga Vene pilootide kõnelustest A-50 ja hävitajate vahel on võimalik aru saada, et A-50 suutis näha õhuruumi vähemalt kuni Borispoli lennuväljani, kus ta fikseeris ukrainlaste lennukeid ning juhatas hävitajaid, mis ründasid ukrainlasi õhk-õhk-rakettidega suurelt distantsilt.

Foto: Shutterstock

justkui kogusid luureinfot, võib oletada, et luurega tegelesid Vene eriüksuste liikmed, kes kandsid tsiviilriietust.

Ukrainlased püüdsid lennuvälja tagasi vallutada ja kasutasid selleks ka õhuväge, kuid lõplikult vastast välja lüüa neil siiski ei õnnestunud.

Aga järgmistel nädalatel, kui ukrainlased said hulga MANPAD-e juurde (kaasa arvatud USA päritolu FIM-92 Stinger ja brittide Starstreak), hakkasid Vene kopterid kandma kaotusi ja nende tegevuse iseloom muutus. Nüüd nad pelgavad lennata ukrainlaste kontrollitavatel aladel ning teostavad õhutoetust võimalikult suurelt distantsilt. Õigupoolest näeb see nii välja, et paar või enam lennukit lendavad väga

madalalt ning enne rindejoonele jõudmist tõstavad kõrgust ja lasevad mitte­ juhitavaid rakette kaarega (nn «kabreerides») ukrainlaste suunas. Ilmselt selliste rünnakute täpsus ei ole kuigi hea kindlate objektide hävitamiseks, vaid lastakse jällegi alade pihta.

Hoolimata säärasest taktikast satuvad Vene kopterid siiski aina uuesti ukrainlaste tule alla, nagu 31. märtsil Luhanski oblastis Zolote asulas alla tulistatud Mi-28, mida tabas õhutõrjerakett eemaldamisel pärast rünnakut.

Kui Vene piloodid püüavad justkui distantsi hoida, tegutsevad ukrainlaste omad tunduvalt julgemalt. Juba sõja esimestel päevadel püüdsid ukrainlaste hävitajad tõrjuda venelaste rünna-

«Kiievi vaim» Video ja fotodega on kinnitatud vähemalt kahe Ukraina hävitaja kaotust Kiievi piirkonnas sõja esimestel päevadel: üks MiG-29 kukkus Kiievi veehoidlasse dessandi toimumise päeval, 24. veebruaril, ja teine, järgmisel päeval Kiievis alla tulistatud Su-27.

Samuti ei tea täpselt, kes need alla tulistasid, kas venelaste lennukid või enda õhutõrje. Hiljem teavitasid ukrainlased veel ühest hävitaja MiG-29 piloodist, kes hukkus õhulahingus vastastega Žõtomõri oblastis.

Sõja alguses ilmus ilus legend «Kiievi vaimust» (Ghost of Kiev), mille järgi üks Ukraina piloot hävitas kümneid vastase lennukeid. Kahjuks pole siiani leitud kinnitust, et sellised sündmused ka reaalselt toimusid.

Peale hävitajate ründasid vastast ka ukrainlaste rindepommitajad Su-24M ja ründelennukid Su-25. Tegutseti vastase kolonnide vastu ja peamiselt madalal kõrgusel. On ka video ühest sellisest julgest rünnakust, kui kaks Su-25 ründavad pealetungiva vastase üksust Hersoni oblastis 26. veebruaril ning üks lennuk saab tabamuse ja kukub alla. Kahjuks sellised rünnakud SÕDUR aprill 2022 15

Ukraina sõda

Hostomeli lennuväljal sai kuulsaimaks sõjaohvriks maailma suurim kaubalennuk An-225.

on liiga ohtlikud ka ründajale endale ning ukrainlased kaotasid selles rünnakus mõlemad Su-25.

Vaatamata halbadele kogemustele 2014. aasta veristest lahingutest Donbassis, tegutsesid julgelt ka ukrainlaste kopteripiloodid. Ründekopterite piloodid toetasid oma maaväeüksusi ning ründasid vastase kolonne.

Tähelepanuväärt on kaks iseloomustavat sündmust: ümberpiiratud ukrainlaste üksuste varustamise ja haavatute evakueerimise operatsioon Mariupolis ning naftabaasi rünnak Belgorodis. Esimene sündmus leidis aset 31. märtsi varahommikul, kui viis Ukraina kopterit (1 Mi-24 JA 4 Mi-8) tõusid Dnipro lennuväljalt ning suun-

16 aprill 2022 SÕDUR

dusid väga madalal kõrgusel Mariupoli poole.

Hoolimata sellest, et vastane oli linna ümber piiranud ning osa teekonnast lendasid kopterid alade kohal, mis justkui oleksid pidanud olema vastase kontrolli all, jõudis kopterite rühm siiski sihtpunkti – Mariupoli sadamasse. Seal laaditi kümne minuti jooksul maha varustus, võeti peale haavatud ning rühm suundus tagasi. Paraku sattusid kopterid tagasiteel vastase tule alla ning üks, seitsme meetri kõrgusel lendav M-8 sai õhutõrjeraketi tabamuse ja kukkus Mariupoli läheduses asuva Rõbastke küla lähistel alla.

Kõik ülaltoodud üksikasjad on saadud kahelt ellujäänud ukrainlaselt, kelle venelased võtsid vangi ja panid

üles video nende ülekuulamisest. Võimalik, et selliseid lende oli ka varem tehtud.

Teine imestamapanev seik oli hull­ julge reid Belgorodi naftabaasi vastu Venemaa territooriumil 1. aprillil. See võiks kõlada nagu aprillinali, kuid varahommikul kl 5.43 sattusid Belgorodi linna tänavakaamerate vaatevälja kaks Mi-24 ründekopterit, mis tulistasid mittejuhitavate rakettidega naftabaasi mahutit ning seejärel lahkusid alalt. Naftabaasi põlengud suudeti kustutada alles sama päeva õhtuks.

Arvestades sellega, et Ukraina kopterid pidid läbima vähemalt 30 km Venemaa kohal ning seejärel lendama ka tagasi, tekitab sellise reidi (ja samuti Mariupoli evakuatsioonilennu)

Ukraina sõda Foto: ZumaPress/Scanpix

õnnestumine küsimusi, kas venelaste õhutõrje ja õhuvägi ikka suudavad kontrollida õhuruumi väga madalalt lendavate sihtmärkide korral.

Droonisõda Kindlasti oodati selle sõja puhul ka ründedroonide kasutamist, mis said üheks 2020. a Mägi-Karabahhi sõja «visiitkaardiks».

Oli teada, et sõja alguseks soetas Ukraina Türgist umbes 30 Bayraktar TB2 ründedrooni (täpne arv ei ole avalikult öeldud, kuid võimalik, et sõja algusest toodi droone ja nende laskemoona Türgist Poola kaudu veel juurde).

Osa esimestest venelaste rünnakutest oli nende lennubaaside vastu, kus võisid olla Bayraktarid, kuigi

pole informatsiooni esimese rünnaku kaotustest. Vaatamata hulgalistele venelaste väidetele, et kõik või suurem osa TB2-st on hävitatud, saab (aprilli alguse seisuga) reaalselt videotõenditega kinnitada ainult kolme Bayraktari allatulistamist.

Kuigi ukrainlased (erinevalt aseritest) ei kipu avaldama palju videomaterjali ründedroonide kasutamisest, on mõned klipid siiski internetis leitavad.

Tuleb tõdeda, et jällegi vastupidi aseritele, kes ründasid MAM-L laserjuhtivate pommidega pea kõiki armeenlaste sihtmärke – alates tankist kuni üksiku jalaväelaseni –, valivad ukrainlased oma sihtmärke palju hoolikamalt.

Enamik neist vähestest videotest on seotud kas venelaste õhutõrjesüsteemide (Buk-M1/ või Tor-M1/2 ja Pantsir-S1) või vastase juhtimis- ja sidemasinate ning logistiliste elementide rünnakutega. Selle põhjuseks võib olla ka laskemoona kokkuhoid, mida ei täheldatud Türgi lähima liitlase Aserbaidžaani puhul.

Teine fakt on, et Bayraktarid tegutsevad venelaste lähitagalas (vähemalt 20 km rindejoonest) ja ründavad venelaste maaväe õhutõrjet, mis justkui peaks nad hävitama.

Selles osas kordusid Mägi-Karabahhi sündmused, kui aserid metoodiliselt hävitasid droonidega armeenlaste vanemaid Osasid, kuid seekord nende ohvriteks langesid juba võimsamad õhutõrjesüsteemid.

Kas nende õnnestunud rünnakute põhjuseks on venelaste tehniline suutmatus avastada ja rünnata TB2 (nagu seda väideti Osade puhul) või pigem taktikalised puudujäägid – jääb praegusel ajal vaid arvata. Võib öelda, et raskusi droonide kahjutuks tegemisel on ilmselt ka ukrainlastel, sest venelaste UAV-d Forpostid on samuti tegutsemas ukrainlaste tagala kohal, näiteks Kiievis. Venelaste väitel on nad kasutanud ukrainlaste vastu ka enda ründedroone, nagu väikepommidega varustatud Forpost või Orion.

Siiski, nende avaldatud videolõikude järgi on seda raske kinnitada.

Lisaks Bayraktaridele ja Forpostidele kasutavad mõlemad pooled hulgaliselt väiksemaid taktikalisi droone: alates spetsiifilistest venelaste Orlan-10 ja Eleron-3, ukrainlaste kodumaistest Furija ja Leleka kuni tsiviilkasutuses olevate mikrodroonideni DJI Mavik 2 ja 3 ja Autel EVO II. Viimaseid on küllaltki palju ja edukalt kasutatud näiteks lähidistantsilt tulejuhtimiseks või asustatud punkti võitlusel majade vahel varjunud vastaste otsimiseks.

Samas võib ukrainlaste väitel Hiina firma DJI toodete kasutamine olla ohtlik ka piloodile endale, kuna nii GPS-režiimis töötavat drooni kui ka piloodi puldi asukohta on võimalik avastada eriseadmete (DJI Aeroscope) abil. Kuigi mõlemad pooled kasutavad UAV-d maasihtmärkide ründamiseks, võib siiski tõdeda, et suurem droonide kasutegur on endiselt luure ja tulejuhtimine.

SÕDUR aprill 2022 17

Ukraina sõda

S

õja alguseks olid avalikel andmetel Ukraina õhutõrjes kasutusel enamasti vanemad NSVL-i– aegsed süsteemid, nagu S-300PT/PS (kuni 29 pataljoni, igas peaks olema kuni 12 laskeseadet ja üks tulejuhtimise radar-juhtimispunkt), kaks pataljoni S-300V ja ligi kümme pataljoni Buk-M1 (igas kuni kuus laskeseadet, kolm laadimismasinat, juhtimispunkt ja seire- ja tulejuhtimisradar). Mereväel oli ka üks pataljon moderniseeritud S-125 keskmaa-õhutõrjesüsteeme. Samuti oli suur hulk õhutõrje­süsteeme hoiustamisel.

Maaväe koosseisus oli ligi 113 süsteemi 9K33 Osa, 150 Strela-10, 24 Tor-M1, 90 2S6 Tunguskat, 30 ZSU-23-4 Šilkat, 300 ZU-23 ja vähemalt 600 Iglat. Kõik need arvud on vägagi muljet avaldavad.

Kuid siin tuleks kindlasti arvestada, et lõviosa neist süsteemidest võis ajapikku kuluda ja ei pruukinud enam töökorras olla. Need on vaid paberile kirjutatud numbrid ning tegelikku seisu ei tea.

Venelased kogusid ka suure hulga õhutõrjearsenalist Ukraina piirile. Näiteks Valgevenes asuvad venelaste kaugmaa-õhutõrjesüsteemid S-400 on liigutatud piiri lähedusse, et ulatuda võimalikult kaugele laskma Ukraina kohal. Kuna sõja alguses liikusid venelased kiiresti Ukraina sügavusse, oleks pidanud suurem rõhk Vene maavägede kaitseks olema siiski maaväe enda õhutõrjel.

Bukid, Torid ja Strela-10 olid need peamised vahendid, mis pidanuks tõrjuma ukrainlaste lennukite, kopterite ja UAV-de rünnakuid.

Venelaste õhutõrjesüsteemid olid enamasti uuemad ja moodsamad kui ukrainlaste omad.

Võib arvata, et suurem osa Vene lennukitest Su-34

18 aprill 2022 SÕDUR

Võrdleme õhutõrjet

ja Su-30 ja üks Su-35S olid alla tulistatud just keskmaaja kaugmaasüsteemidega, sest need lennukid lendasid MANPAD-ide laskeulatusest kõrgemal. Pealegi lasti Bukidega alla ka venelaste suuremad UAV-d (vähemalt üks Forpost, mis korrigeeris venelaste suurtükiväetuld Žõtomõri oblastis).

Küll aga võis siiski osa lennukeist Su-25 ja suurem osa õhus hävitatud kopteritest langeda MANPAD-ide saagiks. Kaotustest on teada niipalju (portaali oryxspioenkop.com järgi), et kokku kaotasid ukrainlased kuni kahe pataljoni jagu S-300 laske-

seadmeid ja hulga radareid, 12 Osad, kolm Strela-10-t ja kaks Buk-M1 laadimismasinat. Lisaks olid hävitatud ka mõned seireradarid staatilistel positsioonidel.

Kuigi need arvud ei ole tõenäoliselt täielikud, on siiski näha, et suurema osa kaotustest moodustasid kaugmaa-õhutõrjesüsteemid, mille positsioone oli kõige lihtsam tuvastada ja mida rünnati ballistiliste ja tiibrakettide täppisrünnakutega sõja esimestel päevadel. Mobiilsemate keskmaa- ja lühimaasüsteemide hukukindlus on ilmselt parem.

Olenemata õhutõrje kasutamise detailidest ning kantud kaotustest võib öelda, et see oli ja on ikka veel efektiivne, et hoida Vene lennukeid ja koptereid eemal tagalaaladel olevatest üksustest ja objektidest.

Venelased kasutasid niisamuti oma õhutõrje­ süsteeme ukrainlaste õhurünnakute tõrjumiseks rindejoone läheduses ning suutsid hävitada mitu õhusõidukit. Kasutati õhutõrjet ka sisemaal objektide kaitseks. Näiteks on teada laskudest Donetski kohal, mille puhul sihtmärgiks võisid olla ukrainlaste droonid.

Ukraina sõda

Õhutõrjetegevusest saab öelda ainult niipalju, et seda kasutati. Reeglina ukrainlased ei avalda detaile ja see on üleüldse keelatud, kuid nendest vähestest videolõikudest, mida on võimalik avalikus meedias leida, nähtub, et nad kasutavad keskmaasüsteeme (enamasti Bukid) küllaltki lähedal rindejoonele.

Foto: Shutterstock Täpselt ei tea, kui palju ukrainlaste lennukitest ja kopteritest on just venelaste õhutõrje arvel (võimalik, et osa neist on hävitajatega alla lastud, eriti Kiievi piirkonnas), kuid kindel on see, et venelaste endi õhutõrje kandis Ukrainas märkimisväärseid kaotusi.

Seda mitte ainult ukrainlaste õhuväe õhutõrjevastaste operatsioonide (Bayraktari rünnakud) tõttu, vaid pigem oluliselt proosalisematel põhjustel – tühja paagiga või riknenud mootoriga mahajätmine või ukrainlaste maaväeüksuste suurtükkide ja otserelvade tulest.

Kokku on teada Vene kuue Pantsir-S1, 11 Tor-M1/2, 11 Buk-M1/2 laskeseadme ja laadimismasina, seitsme Strela-10, kuue 9K33 Osa, kaheksa Tunguska, kolme Šilka ja kolme Buki radari hävitamisest või mahajätmisest. Osa mahajäetud tehnikast võtsid ukrainlased endale, osa lihtsalt põletasid maha. Tegelik kaotuste arv on kindlasti veelgi suurem.

Aprilli alguse seisuga (kui ajakiri kokku pandi) käis õhusõda peamiselt Ukraina ida- (eeskätt Harkivi piirkond ja Donbass) ja lõunaosas (Herson, Mõkolajiv, Odessa). Vene lennukid te-

gutsesid endiselt rindejoone läheduses ning sisemaad tabanud rünnakud tehti kaugmaa-täppisrelvadega.

Lõunas mere ääres olevaid objekte hakati ründama ka laevatõrjerakettidega Bastion, kuigi selliste rünnakute efektiivsus on küsitav.

Kuna Ukraina õhutõrje ja õhuvägi heidutasid ka edasi vastast mitte tungima lennukitega sügavusse, olid venelased sunnitud kulutama kalleid ja väheseid tiibrakette nende sihtmärkide vastu, mida nad tõenäoliselt oleksid meelsasti hävitanud pommitajatelt tavapommidega.

Kokku on 4. aprilli 2022. a seisuga avalikes allikates (jällegi oryxspioenkop. com järgi) kinnitatud fakte vähemalt 15 hävitatud Vene lennukist: üks Su-35S, viis Su-34, kolm Su-30SM (üks neist Venemaa Millerovo lennuväljal ukrainlaste Totška või Bayraktari rünnakus), viis Su-25 ja üks An-26.

Samas võib Vene meedias hukkunute pilootide kohta avaldatud info põhjal tõusta vastav arv isegi 19-ni. Vene kopterite kaotused on samuti suured – kuni 35 erinevat kopterit (osa neist ukrainlaste kaudtulega ja droonide rünnakutega Tšornobajivka lennuväljal Hersoni lähedal).

Ukrainlaste samal kuupäeval avaldatud ametlikel andmetel kaotasid venelased oluliselt rohkem tehnikat: 147 lennukit ja 134 kopterit.

Ilmselt on reaalsed kaotused ikka väiksemad ning jäävad nende arvude ja tõestatud kaotuste vahele, kuna kõiki allatulistatud õhusõidukeid ei suuda alati fikseerida.

Sama allika järgi on ka ukrainlaste kaotused suured: vähemalt 11 lennukit (neist kolm MiG-29, millest ühe kohta ei ole kinnitust), kolm Su-27 (üks lennuväljal venelaste täppisrünnakuga), neli Su-25 (lisaks üks sai raskeid vigastusi) ja üks An-26.

Samas kinnitatud kopterite kaotused on oluliselt väiksemad: ainult üks Mi-24 ja üks Mi-8.

Kui palju neist oli alla tulistatud õhutõrjega ja kui palju hävitajatega, ei saa praegu täpselt öelda. Võib arvata, et suurem hulk Vene kaotustest on siiski seotud ukrainlaste õhutõrjega. Siit võib teha järelduse, et kui kaugmaa- ja keskmaa-õhutõrjet ei suudeta maha suruda, võivad õhuoperatsioonid ründajale muutuda väga kulukaks.

SÕDUR aprill 2022 19

Ukraina sõda

Autor: küberväejuhatuse küberja infooperatsioonide keskus

N

üüdseks on sõda Ukrainas käinud juba üle kuu aja.

Konventsionaalse ja sissi­ sõja kõrval oleme seal näinud ka päris palju Ukraina maakaitset toetavat või häirivat kübertegevust. Selles artiklis vaatleme mõnda tegevust lähemalt ning katsume enda jaoks kirja panna olulisimad tähised, millest õppida.

Esimesi märke kübertegevuse aktiviseerumisest oli näha juba aasta algul. Näiteks 13. jaanuaril 2022 rünnati Ukraina riigiasutuste veebilehti ning asendati sisu ähvardusega, et kodanike isikuandmed on lekkinud ning oodata tuleks halvimat.

Samuti leiti aasta alguses Ukraina riigiasutuste arvutitest hävitusvara WhisperGate, mis lihtsalt kustutas arvutite sisu. Teine hävitusvara – HermeticWiper – tuvastati vahetult enne sõja algust, 23. veebruaril. Sarnaseid leide on tehtud ka pärast sõja algust, veebruari lõpus ning märtsi esimeses pooles.

Viimasel ajal pole mitte ükski sõjaline aktsioon möödunud ilma teenustõkestusrünneteta – nii ka Ukrainas. Näiteks tabasid enne sõja algust teenustõkestusründed (DDoS) mitut Ukraina panka ja riigiasutust, sealhulgas julgeolekuteenistust ning kaitseministeeriumit.

Huvitav tähelepanek on, et koos DDoS ründega pankadele saadeti inimestele SMS-e, milles teatati, et panga sularahaautomaadid ei tööta.

Infosõda Mainimist väärib ka sõja esimesel päeval toimunud rünne Viasati / KA-SAT satelliittelefonijaamade vastu, mille eesmärk oli kõneside peatamine ning kus pihta sai ligi 30 000 klienti. Samuti tuleks nimetada hiljuti toimunud rünnet suurima mobiilioperaatori vastu, mille tulemusel jäi tummaks mitusada telefonimasti.

Ka Ukraina ja tema liitlased on Venemaa suhtes küberoperatsioone korraldanud. Vahest kõige tuntumad on Valgevene raudtee juhtimissüsteemi mahavõtmine, mille tagajärjel sai tugevasti häiritud Vene logistika, ning rünne Roskosmose vastu, mistõttu ka20 aprill 2022 SÕDUR

Kübertegevus maakaitses

Ukraina sõda

Ukraina näitel

Illustratsioon: Reuters/Scanpix

dus side luuresatelliitidega. Samas on selliseid edukaid ründeid päris palju. Üks viimastest toimus Rosavia vastu, mis põhjustas lennukite andmebaasist ilmajäämise ning kogu dokumentide menetlus viidi üle paberkandjatele.

Enne sõda on pikalt käinud ka Vene poole infooperatsioon eelkõige oma kodanike, aga ka laia maailma vastu. Infooperatsioonis kujutatakse Ukrainat saamatu ja korrumpeerunud riigina, kus vene rahvusest inimesi kiusatakse taga. Samas on Vene pool püüdnud takistada alternatiivse informatsiooni levimist nii tehniliste kui juriidiliste meetmetega.

Sotsiaalmeedia Selline infosõda on justkui kahe teraga mõõk. Ukrainasse saadetud üksused lootsid ka ilmselgelt, et neid seal lillede ja pasunakooriga vastu võetakse, kuid tegelikkus osutus hoopis teistsuguseks. Isegi kohalikud etnilised venelased saadavad tulijaid sinna, kus sõjalaev juba ees ootab ning tulenev frustratsioon ja motivatsioonipuudus on arvatavasti ka üheks ebaedu põhjuseks.

Ukraina poolelt on infosõda osutunud väga edukaks. Eelkõige on põhjus selles, et Volodõmõr Zelenskõi on ise selle käilakuju. Kommunikatsiooni põhisõnum on olnud, et Ukraina on küll palju kannatanud, kuid võitleb sellegipoolest edasi ning võitlus käib kogu vaba maailma eest. Tulemusena on Ukraina saanud väga palju nii sõjalist kui humanitaarabi.

Samas käib see kommunikatsioon nii riigi sees kui ka Venemaa suunal.

Kõigile on tuttavaks saanud meemid tanke jahtivatest traktoritest. Üks põhjustest on kindlasti üleskutsed vastase tehnikat ärandada ning selle riigile üleandmise eest makstavad preemiad. Sellised sõnumid tugevdavad võitlejate võitlusvaimu, mistõttu on ukrainlased suutnud ülekaaluka vaenlasega väga hästi toime tulla.

Venemaa poole pöördudes on vast kõige tuntum ukrainlaste üleskutse sõdurite emadele: tulge Kiievisse oma poegadele järele. See aga pole olnud ainus sõnum. On edastatud infot ka Vene vägede toime pandud sõjakuritegudest ning nende kaotustest. Ukrainlaste kommunikatsioon on olnud nii hea, et Venemaa oli sunnitud Uk-

raina infot edastavad meediakanalid keelustama.

Sõda käib ka sotsiaalmeedias.

Eelkõige küll infosõda, mille kõige ehedam näide on: «Need ei ole majandussanktsioonid, vaid spetsiaaloperatsioon Vene majanduse päästmiseks». Teisalt on põhisõnum, kuidas Vene pojad kangelaslikult Ukrainat demilitariseerivad ja denatsifitseerivad. Samas on hakatud sotsiaalmeediat ära kasutama ka näiteks tavarelvastuse sihitamiseks.

Näiteks on Telegramis nii Vene kui Ukraina poolel tekkinud kinnised kanalid, kuhu saab edastada infot teise poole sõjaliste sihtmärkide kohta. On olemas ka kanalid, mis koguvad eriinfot, näiteks snaiprite kohta.

Samuti kasutatakse sotsiaalmeediakanaleid ära luureinfo edastamiseks ning sageli tehakse seda üsna avalikult. Näiteks postitatakse pilte vastaspoole üksusest või sõjatehnikast koos asukohainfoga.

Muide, Ukraina keelas oma inimestel sõjapurustuste kohta piltide postitamise. Põhjus on lihtne – vaenlase sihitajatel pole vaja teada, kui täpselt nad tabanud on.

Peale selle jälgitakse muidugi ka ametlikke infokanaleid. Näitena võib tuua, kuidas Ukraina merevägi hävitas Berdjanski sadamas Venemaa suure dessantlaeva. Ukrainlased said selleks rünnakuks vajaliku info just Vene ametliku meedia uudistekanalist.

Järeldused Kui vaadata küberründeid, siis paistab, et enamasti on need korraldanud kolmas pool (nt Anonymous) ning kui mõned erandid välja jätta, siis otsene militaarne mõju on neil vähene. Samas näib, et ukrainlastel on väga hea raadiosageduste pealtkuulamisvõime.

Neil on ka ülihead sidekanalid sissepiiratud regioonidega.

See annab ukrainlastele tugeva eelise just luureinfo kogumises (iga kodanik on luuraja) ning strateegilises kommunikatsioonis. Lõpptulemusena on suudetud mõjutada otsustusprotsessi, aga ka võitlejate motivatsiooni.

Lõpetuseks võib öelda, et ehkki põhjalikumaid kokkuvõtteid saab teha alles käimasoleva sõja lõppedes, siis esmaseid õpituvastusi on praeguseks tekkinud juba päris palju.

SÕDUR aprill 2022 21

Ukraina sõda

Laiapindne riigikaitse

ehk viimane hoiatus Ukrainast

Autor: Marek Miil kolonelleitnant, kaitseväe peastaap

A

valdasin 2014. aastal ajakirjas Kaitse Kodu! mõtteid sellest, milline näeks välja võimalik sõda Eesti pinnal tavakodaniku vaatenurgast (Kaitse Kodu! nr 7/2014). Tõdesin tookord, et probleeme ja vastuseta küsimusi jagub.

Paljuski just sellest artiklist ajendatuna avaldas TV3 oktoobris 2014 dokumentaalkäsitluse «Kui homme algaks sõda». Ajakirjanduslikus uurimistöös otsiti vastust küsimusele, mida peaks sõjaohu korral teadma ja ette võtma tavakodanik. Saate autorid möön-

22 aprill 2022 SÕDUR

sid tollal, et igasugune põhjalikum arutelu sel teemal on praeguses Eestis täielik tabu ja võrdsustatud sõjapaanika õhutamisega.

Eestis on strateegilistes riigikaitse­ dokumentides aastakümneid tegeletud «ühtse riigikaitse», «totaalkaitse», «territoriaalkaitse kontseptsiooni», «riigikaitse laiapõhjalise käsitluse», «riigikaitse laia käsitluse» jmt mõtestamise ja defineerimisega, kuigi oma olemuselt on lõppkokkuvõttes tegemist ühe ja sama asjaga.

Küsimus on, kuivõrd on neis kontseptsioonides ja käsitlustes kirjapandu praeguseks ka teostunud, ellu viidud ning toimima saadud. 2020. aastal tunnistas päästeameti peadirektori

asetäitja Andreas Anvelt, et laiapindne riigikaitse «eksisteerib peamiselt ainult paberil» (Postimees, 10.09.2020).

Tema hinnangul jõuti laiapindse riigikaitse sisuliste poliitiliste otsusteni alles 2010. aastal, kui tollases riigikaitse strateegias nimetati sõjalise kaitse kõrval samaväärsetena ka mittesõjalisi suundi, nagu sisejulgeolek, elutähtsad teenused jmt.

2021. aastal tõdes siseministeeriumi pääste, hädaabi ja kriisireguleerimise asekantsler Viola Murd, et riik peab hakkama rahastama kõigis valdkondades kriiside valmisolekut ning seadma prioriteedid. Asekantsler tõdes: «Kahjuks on asutuste valmisolek oma valdkonna kriisidega toime tulla praegu

Ukraina sõda Ka ise viga saanud kirjanik Tarass Ševtsenko kuju on sunnitud tunnis­tama Kiievi ränki purustusi.

Foto: Sipapress/Scanpix

ebaühtlane ja ei osata näha ühe valdkonna piiridest kaugemale.»

2022. aastal tõdes julgeolekuekspert Meelis Oidsalu, et Eesti pole suutnud luua elementaarsel tasemel elanikkonnakaitse võimeid ning kohalikud omavalitsused ei ole enamasti elanikkonna kaitseks valmis. Ta on seisukohal, et riik ei ole julgeolekukriisideks oluliselt paremini valmis, kui oli koroonakriisiks, mistõttu ei pruugi Eesti sõtta jõudagi. Hinnates sõja korral elementaarset elutegevuse tagamist, pommivarjendite olemasolu, toidu, sooja ja meditsiiniabi, on kaitseliidu vanemate­ kogu esimees kindralmajor Neeme Väli hiljuti järeldanud, et siin on «veel väga-väga palju teha».

Eksperdid on analüüsinud, mis on olnud laiapindse riigikaitse nõrkuse põhjus, ning jõudnud mitmesuguste seletusteni: strateegilised dokumendid on olnud ebaselged, veel 2004. aastal peeti totaalkaitset ajast ja arust käsitluseks ja Venemaas ohtu ei nähtud ning totaalkaitse kontseptsiooni ei ole jõustatud pelgalt ametnike ebakompetentsuse tõttu.

Samas on sõda Ukrainas näidanud, et kui Venemaa peaks ründama, tuleb meie tsiviilelanikel olla valmis kõige hullemaks: tsiviiltaristu purukspommitamine; vee- ja toidupuudus; elektrita jäämine; sõidukikütuse lõppemine; kaupluste sulgemine; ametiasutuste ja haiglate hävimine;

ligipääsu puudumine meediale; meditsiini- ja päästeteenuse kättesaamatus; teadmatus perekonnaliikmete saatusest; põgenemisel oma kodust ja varast loobumine; tervist ohustavad keskkonnakahjustused jne.

Sellesse hävingusse on Vene sõjamasin valmis paiskama tsiviilelanike varjus tegutsevaid diversante – ikka selleks, et kaos ja segadus oleks veel suurem. Ilmselgelt ei ole Vene staabiohvitseridele vastaspoole tsiviilisikute vigastada- või surmasaamine suurim probleem, mille üle muretseda. Pigem vastupidi: sõjaliste eesmärkide saavutamine näib nende arvates kaaluvat üles tsiviilelanikele tekitatud kahjud või siis tsiviilisikute ja -keskkonna hävitamine ongi osa plaanist, kuidas oma vastane tervikuna põlvili suruda.

Laiapindse riigikaitse rajamiseks kulub aega, vahendeid ning see vajab ka järjepidevust. Üks abinõu, kuidas kaitsevägi praeguses keerulises olukorras saaks toetada laiapindset riigikaitset, on aidata kaasa olukorrateadlikkuse tõstmisele ning plaanide sünkroniseerimisele ja samakõlastamisele. Seda just regionaalsel tasandil.

Vene-Ukraina konflikt on vihjanud, et vastupanu edu võti peitub kohaliku tasandi võimukandjate, ametkondade, ühiskonnaaktivistide, elanikkonna ja sõjaväelaste koostöös ning vaimses ja materiaalses valmisolekus vaenlasele vastu hakata. Eesti kontekstis tähendab see, et vastupanu tegelikud juhid ja koordinaatorid on maakaitseringkondades ehk siis sõda ei võideta Tallinnast Juhkentali ja Rahukohtu tänavalt, vaid kohalikul, kogukonna tasandil – just linnatänaval või külavahel, kuhu vaenlane on sunnitud oma tahte kehtestamiseks kohapeale saatma omaenda luust ja lihast jalaväelased.

Seega, mida enam väärtustatakse maakaitseringkondade staape, mida kiiremini restruktureeritakse nende suurus ja võime ootustele vastavaks, mida rutemini need mehitatakse parimate ohvitseridega, seda tugevamale vundamendile on võimalik luua laiapindne riigikaitse. Tsiteerin siinkohal veel kord Viola Murdi: «Kokkuvõttes sõltub kriisivalmidus meist kõigist.

Koostöövõrgustik peab olema tihe ja tugev ning seda on võimalik saavutada ainult teadlike otsuste ja ühtse tervikliku valmistumise kaudu».

SÕDUR aprill 2022 23

Arvamus

Kuigi Eesti pole iseseisvuse taastamise järel olnud nii hästi kaitstud kui praegu, ei saa meie julgeolekuolukorda nähtavasti kunagi pidada ülemäära heaks ja turvaliseks. Meie oleme NATO mõttes ikkagi niinimetatud rinderiik, keda peale üleüldiste läänemaailma ähvardavate ohtude ohustab ka meie naabri otsene sõjaline kallaletung.

Kaitsevalmidusest

arusaadavalt ja selgelt

Autor: Veiko-Vello Palm kindralmajor, kaitseväe juhataja asetäitja

E

elmisel aastal kohandati kaitse­ ministeeriumi valitsemisala ressursside ja tegevuste planeerimise kava. Nüüdsest jaguneb meie tähelepanu kaheksa eri programmi tegevuse (sõjaväelastele suupärasemalt tegevusliini) vahel. Iga tegevus, iga kulutatud euro ning ükskõik milline püstitatud eesmärk on üks osa nendest kaheksast tegevusliinist.

Kuigi tegevusliine ei saa mingil juhul tähtsuse järgi reastada, võib siiski öelda, et kaitsevalmidus koos eelhoiatuse, väeloome ja heidutusega kuulub kindlasti meie nii-öelda tuumiktegevuste hulka. Nii nagu teiste tegevusliinide puhul on ka kaitsevalmidusele sõnastatud selged eesmärgid ja sihid, kuhu järgneva mõne aasta jooksul jõudma peame, ning mõõdikud, millega oma arengut mõõdame.

Loomulikult on kaitsevalmiduse ja niisamuti teiste tuumiktegevuste detailid suures osas riigisaladus. Samas peab üldiseid põhimõtteid kirjeldama selliselt, et need oleksid arusaadavad ja selged igale sõdurile.

Võitlusvalmiduse kiirus Kaitsevalmiduse suunav põhiküsimus «Kuidas vägi võimalikult kiiresti sõtta saada?» tundub intuitiivselt õige olevat. Samas, et selle küsimuse elulisest tähtsusest paremini aru saada ja täielikult seda mõista, on siiski vaja metoodilist arutelu.

24 aprill 2022 SÕDUR

Miks kiirus on üleüldse oluline?

Kas mingi kiiruse saavutamise järel on edasine parendamine enam vajalik? Kas võit kiiruses võib kaasa tuua muude omaduste taandarengu? Kui on valida kiiruse ja parema relvastuse vahel, siis kumma peaksime valima?

Need on vaid esimesed pinnapealsed küsimused, mis pähe tulevad, kuid suund on selge – iga tegevus vajab ressurssi. Tegevust saab tunduvalt paremaks muuta reeglina vaid siis, kui loobuda mõne teise teema otsustavast arengust.

Kui tähtis on ikkagi väe võitlusvalmis seadmise kiirus võrreldes näiteks väe varustatuse või relvastuse kvaliteedi tasemega? Juhul, kui kiiruse edasine arendamine on tõesti nii oluline, siis mida ja kuidas me tegema peaksime? Artikkel üritab vastata küsimustele miks ja kuidas, kuid veelgi enam – püüab alustada laia ideede korjet, mis päädiksid konkreetsete tegevustega kaitsevalmiduse parandamiseks.

Sõjalise kallaletungi korral on iseenesestmõistetav, et ründajal on pea alati initsiatiiv. Tema teeb esimese sammu. Seega kaitsevalmiduse suunav küsimus väe sõtta saamise kiiruse kohta on saanud olulise täienduse: kiirus ei ole absoluutne, vaid suhteline määratlus ja eelkõige peab alati ja igas olukorras olema vastasest kiirem.

Teisisõnu on tekkinud lihtne matemaatiline seos: meie ja liitlaste vägede täielikku kaitsevalmidusse viimise aeg peab olema lühem kui luureasutuste antud eelhoiatusaeg.

Sellest seosest saabki teha esimese järelduse: kiirem kaitsevalmiduse saavutamine võimaldab lühendada nõutavat

eelhoiatusaega. Kuigi taoline järeldus tundub esmapilgul elementaarsena, ei tohi selle tähtsust alahinnata. Kõik, kes on kasvõi servapidi kokku puutunud eelhoiatuse või siis laiemalt luurega, teavad, et ei ole võimalik saavutada täielikku olukorrateadlikkust.

Ka kõige paremad tulevikusündmuste või võimalike ohustsenaariumite ennustused annavad vaid hinnangu nende realiseerumise tõenäosuse kohta. Kõige keerulisem ongi kriisi tuvastamine, rünnaku alguse selge eristamine tavapärasest julgeolekukeskkonna «mürast». Kiirem täieliku kaitsevalmiduse saavutamine annab eelhoiatussüsteemile rohkem aega ja seega võimaldab otsustajatel reageerida stsenaariumitele alles siis, kui nende teostumise võimalus on piisavalt suur.

Poliitiline konsensus Teiseks on oluline tõdeda, et demokraatlikus riigis algavad kõik olulised tegevused poliitiliste otsustega. Meie poliitilisel juhtkonnal (president, valitsus, riigikogu) on Eesti sõjalise kaitse kohta suures pildis ja tugevasti üldistades kolm olulist otsusepunkti: millal vägi mobiliseerida, millal kuulutada välja sõda ja millal vägi demobiliseerida.

Need kõik on loomulikult äärmiselt tõsised otsused, mida kindlasti kergekäeliselt ei tehta ning võib arvata, et igale sellisele otsusele eelneb ulatuslik poliitiline debatt. Mida parem on meie poliitilise tasandi teadlikkus konkreetsest julgeolekuolukorrast, sõjalise riigikaitse korraldusest ja tege-

Arvamus SÕDUR aprill 2022 25

Arvamus

vustest, mis aitavad viia väed täielikku kaitsevalmidusse, seda informeeritum, organiseeritum ja tõhusam tuleb poliitiline debatt ning seda suurem tõenäosus on jõuda konsensusliku ja kiire otsuseni.

Kuna täieliku kaitsevalmiduse saavutamise võib laias laastus jagada kaheks: poliitiline otsustusprotsess ning teisalt eelkõige riigiaparaadi poolne elluviimine, saab kindlalt väita, et kiirem kaitseväe lahinguvalmiduse saavutamine võimaldab sõna otseses mõttes osta aega kvaliteetseks ja kaalutletud poliitiliseks otsuseks. Just suur poliitiline toetus võimaldab vastuvõetud otsust ellu viia tõhusamalt ja kiiremini.

«Jo-jo stsenaarium» Kolmandaks on meie väe kaitsevalmiduse kiirel saavutamisel vastasel väiksem võimalus kasutada niinimetatud «jo-jo stsenaariumi». Taolise stsenaariumi korral üritab vastane sundida meid oma väge jalule tõstma ja seejärel langetab kunstlikult jällegi survet, et meie täieliku lahinguvalmiduse saavutamine tunduks ebaadekvaatse sammu ja liiga jõulise reageerimisena.

Kui mõne aja pärast reservsõjavägi jälle laiali saadetakse, kasvatatakse taas pinged, mistõttu peab uuesti kaitsevalmidust tõstma. Reservsõjaväe mobiliseerimine ja valmiduses hoidmine on kulukas nii riigi otseste kui ka vähemal määral kaudsete kulude poolest – on ju reservväelased ja sundkoormatud vahendid majandusest eemal. Samuti võib tekkida reaalne oht, et riigi poliitilist juhtkonda tajutakse justkui olukorda mittetundva ja ebapädevana.

Loomulikult üritab ründav pool seda tsüklit korrata niikaua, kui kaitsev riik ei suuda eri põhjustel enam reageerida või kuni kaitsev pool nii-öelda iseenda raskuse all kokku kukub. Mida rohkem aega kulub täieliku kaitsevalmiduse saavutamisele ja mida ebapiisavam on poliitiline konsensus, seda suurem vajadus on alustada tegevustega võimalikult vara ja reageerida sõna otseses mõttes iga krõpsu ja iga muudatuse peale julgeolekukeskkonnas.

Kokkuvõttes võib väga üldises mõttes järeldada, et meie jaoks on kiirus 26 aprill 2022 SÕDUR

Ülesanne on kaitsta Eestit Eestis siin juba kohalolevate üksustega. Pilt 24. veebruari paraad

vägede reageerimises tihtipeale palju tähtsam kui näiteks konkreetse üksuse tulejõud või väljaõppetase, ning see käib ka meie liitlaste üksuste kohta.

Meie kaitseväe põhiülesanne on kaitsta Eestit Eestis, sestap loevad põhi­ ülesande täitmisel ainult need meie ja meie liitlaste väed ja võimed, mille abil saab tegutseda või mõju avaldada Eestis.

Kindlasti on meie liitlastel üksuseid, mis on tulejõulisemad, moodsama varustusega ja paremini väljaõpe-

tatud kui meie üksused, aga kui neid ei õnnestu saada Eestisse õigeks ajaks, siis meie jaoks on nad kasutud. Meie üksuste suur eelis on see, et nad on meie põhiülesande täitmise jaoks juba õiges kohas.

Ressursside sihitamine Kuigi paljud kaitsevalmiduse tegevused ja investeeringud kattuvad ja on lähedas «suguluses» teise tegevusliini – väeloomega –, siis selle ülesanne on

Arvamus

tusi põhiteenusteks. Kindlasti tekib ka kaitsevalmiduse põhiteenuseid ja tugiteenuseid, kuid eelnimetatutest piisab selleks artikliks. Kõikide ülalmainitud teemade konkreetsed eesmärgid ja detailsed tegevused on loomulikult suuresti riigisaladusega kaitstud, kuid proovides vältida üldsõnalist iseenesestmõistetavusele toetuvat targutamist, tasub osal teemadel pikemalt peatuda.

dilt.

Foto: srs Valner Väino

lahinguvalmis üksuste «riiulisse panemine» ning kaitsevalmiduse eesmärk need sealt «riiulist» kiiresti kätte saada. Oleme endale seadnud äärmiselt kaugelepürgiva eesmärgi lühendada 2026. aastaks täieliku kaitsevalmiduse saavutamise aega kaks korda võrreldes 2021. aastaga. Ühelt poolt tegevuse tulemuslikkuse paremaks mõõtmiseks ja teisalt ressursside täpsemaks sihitamiseks tuleb suurem tervik jaotada väiksemateks osadeks. Suure tõenäosusega

on mõistlik kasutada nii-öelda ajalist jaotust: otsuse tegemise protsess tervikuna, seejärel formeerimine ja järgnev lahinguvalmiduse saavutamine ühe tervikuna (muuhulgas varustuse kasutuselevõtt, varude täiendamine, aga ka formeerimisjärgne väljaõpe).

Neljandaks operatsiooniala ettevalmistus ja tegutsemisvabaduse loomine operatsioonialal ning viimaks liitlaste vastuvõtmine.

Tegevuspõhise eelarvestamise keeles nimetatakse neid väiksemaid jao-

Eelduste loomine Mõneti segaselt eelistan alustada tagantpoolt ja põhjendada, miks liitlaste vastuvõtmine on otseselt seotud kaitsevalmidusega. Esimene põhjendus on lihtne ja sestap ei vaja rohkemat selgitamist: mida suurem ja tugevam on Eesti kaitseks valmistuv vägi, seda suurema tõenäosusega on tõhusam ka heidutus.

Kuid olulisem põhjus, miks liitlas­ üksuste vastuvõtmine on kaitsevalmiduse oluline osa, on vajadus tagada lisaks vastuvõtmise kiirusele ka sujuvus ja vähene koormus meie üksustele.

Lühidalt öeldes ei taha me, et sissetulevad liitlasüksused ummistaksid põhilised liiklemisteed, kasutaksid ülemäära meie koondumis- ja väljaõppealasid, ning et me peaksime ise suurte jõududega toetama nende tegevust, olgu siis liikumise ja tegevuse juhendamisel või väekaitsel.

Kuigi väeloome tegevusliin peab tagama lahinguvõimelise üksuse, ei ole üleliigne siiski rõhutada eelduste loomist lahinguvalmiduse saavutamiseks. Lahinguvarude tagamise aluspõhimõte – kõik üksused peavad olema relvastatud, varustatud ja varud täielikult tagatud – on kehtinud meie kaitseväes vähemalt viimased kümmekond aastat ja jääb kehtima ka edaspidi. Kindlasti ei ole relvastuse ja varustuse puhul tähtis mitte pelgalt nende olemasolu, vaid samavõrra nende töökorras olek ja kiire kättesaadavus.

Tsiviilressursside kasutuselevõtu puhul on tähtis ka omaniku teadlikkus koormatusest ning tema motivatsioon niimoodi varustust töökorras hoida, või siis anda kohe teada selle rikkiminekust ning pärast märguannet see kiirelt kohale toimetada. Sestap just ühendus tsiviilvahendite omanikuga peab järgnevate aastate jooksul SÕDUR aprill 2022 27

Arvamus

tunduvalt paranema. Tuleb läbi proovida keskselt tagatavate varude hajutamise ja nende täiendamise ning ka liitlaste antava abi plaanid.

Enne kui asun otsese kiiruse tõstmise küsimuse juurde, soovin rääkida mõnest järgnevate aastate tähelepanu vajavast teemast. Esiteks otsustamisprotsessist, milles oleme endale eesmärgiks seadnud, et 2026. aastal suudame vastu võtta kaitsevalmiduse tõstmise otsuse 12 tunni jooksul pärast eelhoiatuse saamist.

Nende nappide tundide sisse peavad mahtuma kõik meie tegevused: luureasutuste töö julgeolekukeskkonna muutuste märkamiseks; poliitilise juhtkonna otsus kriisi tunnistada ja kohus juhiseid anda, vajaduse korral plaane korrigeerida ja täpsustada, otsuseid kiiresti edastada kogu struktuurile, k.a reservväele; lisaressursside, muuhulgas tsiviilmaade kasutuselevõtmise algatamine ja veel palju muudki.

Otsustamisprotsessi tähtsaim märksõna on selgus. Kõik peavad väga täpselt teadma, kes ja mille eest vastutab ja kellel on õigus otsustada kriisi eri etappidel. Vastutus ei tohi kunagi hajuda mingi umbmäärase kollektiivse «aparaadi» vahel, vaid peab alati olema määratud otsuse tegija organisatsioon ja isik. Sõjaväelaste keeles tähendab see lisaks seda, et peame valmis olema kriisi arenedes pidevalt muutma toetatav-toetav rolle kaitseväe ja näiteks politsei vahel.

Usalduse tekitamine Meie kõik kaitsevalmiduse teemalised õppused poliitilise juhtkonna osalemisel ja ilma selleta on näidanud, et parandamisruumi on igal pool ja igal tasandil, kuid eelkõige kõrgemates staapides. Kuigi lahinguvalmiduse tõstmise plaanid eksisteerivad ning need on üsna üksikasjalikud, on selge, et kriisi alguse järel tuleb hakata neid plaane kohe korrigeerima ja täpsustama.

Meie nõrkuseks ei ole osutunud mitte niivõrd otsustamine nende täpsustuste üle, vaid otsuste vormistamine ja kiire laialijagamine. Otsuste elluviimisel on peamine maakaitseringkondade suutlikkus liituda kaitseväe käsuahelaga ning toetada 28 aprill 2022 SÕDUR

Kalevlased Kevadtormil oma oskusi lihvimas.

formeerimise korraldamist, muuhulgas piirkondliku olukorrateadlikkuse ülalhoidmisega.

Peale staapide ettevalmistuse parandamise peame palju tegelema ka poliitilise juhtkonna ja ametnike harimisega kõige laiemas mõttes ehk müügi­tööga. Saades täpselt aru kaitseväe vajadustest formeerimisel ja kaitsevalmiduse saavutamisel, osatakse meid kõige paremini toetada ning

samas suudetakse oodata meilt realistlikku sooritust.

Riigikaitset korraldav seadusandlus annab erikordade ajal kaitseväele suure vabaduse ühiskonna ja üksikisikute tegevusvabaduse ja õiguste piiramiseks ning see on hädavajalik lahinguvalmiduse kiireks tõstmiseks.

Kaitseväele on oluline saavutada poliitilise juhtkonna ja eri ametkondade teadlikkus kaitseväe tegevuste

Arvamus Toetame Ukrainat.

Foto: srs Valner Väino

Scouts'ide tegevus Kevadtormil 2021. a.

Foto: rms Jarkko Martin Pukki

Foto: srs Mark-Erik Tölpt

Kindralmajor Palm 2018. aastal. Foto: vbl Ardi Hallismaa

reaalsetest mahtudest ja vajadustest, et tekiks arusaam ja usaldus meie tegevuse vastu ja kindlus erikordade rakendamiseks.

Hukukindluse suurendamine Järgmiste aastate üheks oluliseks mõjutajaks saab formeerimise hukukindluse suurendamine. Kõige lihtsam viis hukukindlust tõsta on formeerimise

hajutamine ja linnakutest väljaviimine. Sõna «lihtne» ei tähista loomulikult selle tegevuse elluviimise lihtsust.

Linnakuteväline formeerimine on oluliselt keerukam ja töömahukam.

See, mida linnakutes võtame loomulikuna (turvalisus, energia, hooned), tuleb väljaspool linnakuid eraldi tagada, kuid samas linnakuvälise formeerimise eest meil pääsu pole.

«Konnakeetmise» stsenaariumiks

nimetatakse julgeolekukeskkonna pidevat, kuid aeglast ja tihtipeale vaevumärgatavat halvenemist. Õigupoolest oleks kohasem kasutada sõna «halvendamist», kuna tegemist on meie vastase taganttõugatud ja juhitud protsessiga. Taolise stsenaariumi korral viib vastane oma üksused järjest suuremasse valmidusse, mistõttu väheneb drastiliselt ka meie eelhoiatuse aeg ning on täiesti võimalik, et vastase rünnak ja eeskätt kaudtule ja täppisrelvade löök võivad oluliselt mõjutada meie mobilisatsioonivõimet.

Formeerimise õigeaegne hajutamine võimaldab omakorda oluliselt vähendada vastase ootamatu löögi mõju, sest ühtäkki on sihtmärke palju rohkem, mis tähendab, et vastasel on vaja juurde laskemoona ja teisalt ei ole linnakutevälise formeerimisvõrgu ülesleidmine ja punktide sihitamine vastasele kindlasti kerge ülesanne.

Kiiruse suurendamine Kiirust saab suurendada kahel põhilisel viisil. Esiteks teha kõiki toiminguid kiiremini. Teine võimalus on rõhuda ettevalmistusele ja ettevalmistatusele ehk tuua võimalikult palju tegevusi nii-öelda «stardipaugust» ettepoole.

Loomulikult kavatseme kasutada mõlemat käsitlusviisi ühel ajal ja kombineerituna. Samas peab ütlema, et meie praegune süsteem on oma põhimõttelise ülesehituse poolest asjakohane ja jätkusuutlik ehk kuigi seda on keerulisem ja kallim saavutada, siis suuremat ajavõitu tõotab tuua eelkõige teine käsitlusviis.

Lisaks pidevale plaanide uuendamisele on formeerimiskiiruse suurendamiseks vaja loomulikult kogu aeg harjutada. Nii plaanide uuendamine kui harjutamine lauaõppuste ja praktiliste soorituste kaudu on hädavajalik ka tegevväelaste teadlikkuse hoidmiseks, arvestades meie iga-aastaseid roteerimisi.

Formeerimisõppused peavad saama meie õppuste kalendri loomulikuks osaks ning lahinguvalmiduse päevi tuleb samuti võimalikult palju kasutada. Selleks, et ülalkirjutatu ei jääks pelgalt loosunglikuks stamptarkuseks, peab peastaap andma välja iga aasta kohta selged ja detailsed juhised ning korraldama parimate praktikate jagamise.

SÕDUR aprill 2022 29

Arvamus

Kaitsevalmiduse tõstmise otsustusprotsess ning formeerimine ja sellele järgnev lahinguvalmiduse saavutamine on mõneti sõjaplaanidest «sõltumatud» tegevused. Teisisõnu öeldes konkreetse pataljoni formeerimistegevuste puhul ei ole suurt vahet, kuhu pataljon pärast lahinguvalmiduse saavutamist siirdub.

Operatsiooniala ettevalmistamine ja operatsioonialas tegevusvabaduse saavutamine on seevastu üks ühele seotud meie kaitsetegevuse operatiivkavaga. Kuigi peame valmis olema ootamatusteks ja Eestit tuleb kaitsta igal ruutmeetril, siis konkreetsed ettevalmistused tuleb ja saab teha eelkõige ikkagi nendes kohtades, kus plaanime neid üksuseid kasutada.

Ei ole eriline saladus, et kindlustamine ja tõkestamine võtavad suure osa ajast, mis on just jalaväeüksustele vajalik, et olla lahinguks täielikult valmis, sestap saame siin usutavasti suure ajavõidu. Loomulikult on selleks vaja detailseid üksuste lahinguplaane ja tõkestuskavasid ning lepinguid maa-alade kasutamiseks, et ostetud materjalid aegsasti võimalikult ligidale tulevastele positsioonidele paigutada saaks.

Ning miks ka mitte mõned positsioonid juba varem ette valmistada.

Operatsioonialas tegevusvabaduse saavutamine hõlmab ennekõike pidevat olukorrateadlikkuse ülalhoidmist alates sügavast rahuajast läbi kõikide kriisietappide. Seetõttu tundub see liikuvat eelkõige maakaitseringkondade ja laiemalt kaitseliidu üheks põhiülesandeks.

Reservväelaste kasvatamine Kõige enam võidame aega reservväelaste teadlikkuse tõstmise ja suurema kaasatuse kaudu. On selge, et me ei ole suutnud, väheseid kirkaid erandeid arvestamata, säilitada ülemäära head kontakti meie sõduritega pärast ajateenistust. Elu on näidanud, et tavalisele reservväelasele jääb reservteenistus siiski ebamääraseks ja kaugeks tegevuseks.

Osalus- ja omanikutunne on ebapiisav.

Kuigi reservväelaste «omanikutunde» üks parimaid mõõdikuid – reserv­ õppekogunemistel osalemise protsent – ei ole meil võrreldes nii mõnegi teise sõjaväega sugugi halb, ei tohi sellega mitte mingil juhul rahule jääda. Meie 30 aprill 2022 SÕDUR

Ühtses rivis kaitseväe paraadil 24. veebruaril 2022.

Liitlaste lahingugrupi uus kontingent oma tehnikaga on saabunud.

reservõppekogunemistel, kas siis regulaarsetel või ette teatamata, osalemise määr peab kerkima selgelt üle 80%.

Me üritame moodustada ajateenistuse jooksul üksikisikutest üksuseid ja seetõttu peame iga hinna eest suutma neid meeskondi koos hoida ka reservteenistuse ajal. Sellega me ühelt poolt vähendame lahinguvalmiduse saavutamiseks kuluvat aega, sest näiteks formeerimisjärgne allüksuse väljaõpe peaks üksteist tundvas meeskonnas võtma vähem aega kui üksteist vaid

põgusalt kohanud inimeste puhul, kuid teisalt parandab see otseselt meie üksuste võitlusvõimet.

Kõik uuringud on näidanud, et tugevasti kokkuhoidev meeskond suudab kompenseerida võimalike puudujääke nii väljaõppes kui ka varustuses just parema üksteisemõistmisega. Meie kaitseväe suureks tugevuseks peab moodustuma tugev meeskonna- ja kokkukuuluvustunne nii pataljoni, kuid eelkõige väiksemate allüksuste – jaost kompaniini – tasandil. Selleks

Arvamus Kevadtormi lõpetas lahinglaskmine ka 2021. aastal.

Foto: rms Jarkko Martin Pukki

Foto: srs Valner Väino

Foto: n-srs Ralf Ellervee

peame oluliselt tulevikus muutma ka reservjuhtide ettevalmistamist.

Kõik reservjuhid peavad olema palju agressiivsemad ja initsiatiivikamad.

Praegused formeerimised on näidanud, et meie alumiste tasandite juhtide, eelkõige just reservjuhtide, kuid tervikuna ka kogu üksuse kaasatus formeerimise ja lahinguvalmiduse protsessi on olnud ebapiisav. Otse välja öeldult on meie reservväelased nende tegevuste ajal passiivsed ja formeerimine seisab täielikult tegevväelaste õlul. See ei tohi nii olla.

Kalevi pataljon Kevadtormi lahinglaskmistel.

Üksuse isikkoosseis ei saa olla n-ö kliendi rollis ja vaid oodata, millal neid formeeritakse. Kuigi meeskonnatunde loomise üle tuleb eraldi arutada, on selgelt näha, et reservväelastele suurema vastutuse panemine võimaldab olulisel määral lühendada üksuste lahinguvalmiduse saavutamise aega.

Kokkuvõttes võimaldab uus planeerimissüsteem selgemalt aru saada igipõlistest küsimustest, nagu kuhu kaob meie aeg, millega tegelevad meie inimesed ja millele kulutame raha.

Foto: ltn Marina Loštšina

Samuti aitab see meie esmavajaduste järgi ressursse jaotada ning tegevusi tähtsuse järgi seada.

Kaitsevalmiduse saavutamise kiirendamine ei ole «tegevus tegevuse pärast» või mõne kildkonna uitmõte ilma selge eesmärgi ja vajaduseta, vaid pigem peame endalt küsima «Kas meil üldse on teist valikut?». Loomulikult ei ole. Nii nagu sõjas ei jagata hõbemedaleid, ei piisa ka kaitsevalmiduse valdkonnas hooaja teise tulemuse püstitamisest.

SÕDUR aprill 2022 31

Operatiivkunst

Autor: Toomas Tõniste kolonelleitnant, kaitseväe peastaap

K

aitsevägi kipub operatiivtasandil mõtlema maaväe keskselt, mis on ka mõistetav.

Eesti õhuväe lendav koosseis on väike, merevägi on siiani olnud marginaalne ning teiste väeliikide mõju eeldatavas lahingupildis vähene. Nende väeliikide ohvitseride hulk ühendtasandil on seevõrra väiksem ning kaasatoodav väeliigi teadmuse ja kogemuse mõju ühendoperatsiooni mõtestamisel vähesem.

Vahest just eespool toodud põhjustel vaatleme Lääne-Eestit ja saari tihti kui operatiivtagalat: veidi rahulikumat paika, kus väge korraldada ja varusid hoida; reservide väljaõppepiirkonda ja -ala, millele võib pöörata veidi vähem sõjalist tähelepanu. See on vale. Ma väidan, et Lääne-Eesti saared on võimalikus konfliktis Balti ruumis võitluse eesliin, võib-olla isegi rohkem kui Narva, Võru või Daugavpils.

Konflikti algatamisel Balti riikides vajab Venemaa turvalist merelist tugipunkti Läänemerel, et sõjalist tegevusvabadust saada ning õhu- ja merekaitse mulli (A2AD, anti access area denial) võimalikult kaugele läände nihutada. Artiklis arutlen nende tegevustega kaasnevate ohtude ja võimaluste üle ja vaatlen, millele võiksime operatiivtasandi ühendoperatsiooni ning riigikaitse planeerimisel laiemalt tähelepanu pöörata.

Kaliningradi kaotamine Lääne operatiivsuunal on peamine Venemaa Läänemere-äärne tugipunkt Kaliningradi oblast, mis sobib nii A2AD mulli kui ka sõjalise-merelise tegevusvabaduse jaoks. Paraku kehtib see väide ainult rahu- ja kriisiajal ning ehk ka Balti ruumis toimuva regionaalse konflikti algetapis.

Nagu oma eelmises artiklis («Suwalki probleemist», Sõdur nr 6/2021) ütlesin, on Venemaa vajadus Kaliningradiga maasild luua üks põhjuseid selle ala kaotamiseks. R. D. Hooker (Jr)-i analüüsi kohaselt tuleb tingimata hõivata vana Ida-Preisi ala, et konflikti korral Balti suunal tegevusvabadus saavutada ja NATO operatiiv-strateegilise tagala 32 aprill 2022 SÕDUR

Saaremaa kaitsest – tagalas või eesliinil

Venemaa sõjalaev Dimitrovgrad lahkub õppuse Zapad 2021 käigus Kaliningradi Baltiiski sa

ohustamise võimalusi piirata. Lisaks avardab see suuresti nii lahingulise kui ka operatiivlogistilise manöövriruumi NATO vastulöögiks Baltikumi.

Venemaa on seda võimalust kindlasti analüüsinud ning Kaliningradi ala kaotamise katse ja tulemid ei ole talle saladuseks. Esiteks tähendab enklaavi kaotus olulist A2AD mõjuala vähenemist. Viimase loomiseks on sinna paigutatud nii ballistilised raketisüsteemid Iskander-M, pikamaa-õhutõrje (B-400) kui ka

laevatõrje­raketid, viimased nii maismaal kui laevadel.

Raketisüsteemid Iskander-M võivad oma väidetavalt 500 km laskeulatusega (mõne analüüsi kohaselt pigem 700 km ja tiibrakettidega 2000 km) mõjutada suuremat osa Poolast, Berliini piirkonda ja Taani väinasid, aga ka Rootsi lõunaosa mereväebaase – õigupoolest kogu NATO vastulöögiks või ennetavaks strateegiliseks hargnemiseks koondatava liitlasväe operatiivkoondumise piirkondi ning logistilist baasi.

Operatiivkunst

adamast.

Foto: Reuters/Scanpix

Pikamaa-õhutõrje tagab Vene Föderatsiooni väekoondise lahinguks vajaliku õhukaitse, olles võimeline enne purustamist või mahasurumist kontrollima suurt osa Poola õhuruumist ning sulgema ligipääsu Balti õhuruumile Läänemere lõunaosa kohalt.

Laskumata pikka poliitilis-strateegilisse arutellu, kui Rootsi valib konfliktis neutraalsuse, jääks ainsaks õhutoetuse suunaks Eesti, Läti ja Leedu lahinguruumi Läänemere lõunaosa ning just selle avause Kaliningrad sul-

geb. Kolmandaks, mereline mõõde ja laevatõrje. Venemaa relvade laskekaugus on piisav, et takistada liikumine Poola–Leedu–Rootsi kolmnurgas.

Kaliningradi oblastis asuv Baltiiski sadam on ka Venemaa Balti laevastiku peabaas. Sellest ilmajäämine maaväe sissetungi tagajärjel oleks löök nii remondile-hooldusele, varudele kui ka ennekõike merelisele kohalolekule ning laevastiku tegevusraadiuse ja -vabaduse kaotus. Viimane on oluline, sest järgmine lähim Vene mere-

väebaas on Kroonlinn Soome lahe idasopis.

Kroonlinn aga asub ajaloolisele kogemusele toetudes hästi suletavas lahes. Ja mis seal salata, nii Soome kui peagi ka Eesti laevatõrjerakettide laskeulatuses nagu Poolast vaadates ka Baltiisk. Eeldades, et Venemaa sõjaliste staapide operatiivanalüüs on tasemel, on nad eespool kirjeldatud tegureid operatsioonide planeerimisel lääne operatiivsuunal arvesse võtnud.

Seega on põhjust arvata, et vastane

SÕDUR aprill 2022 33

Operatiivkunst

arvestab Kaliningradi ala kaotamist suure tõenäosusega mingis operatsiooni faasis ning neil puudub enda territooriumil hea alternatiivne sõjasadam.

Seetõttu tuleb sobilik ala hõivata mõne teise riigi territooriumil lääne operatiivsuunal, mis pakuks ankrupaika sõjalaevadele, suudaks hoida A2AD mulli läänes ja oleks liitlaskoalitsiooni maaväe pealetungi eest kaitstud. Sealjuures rõhutan, et oluline on hõivata selline piirkond pealetungi­ operatsiooni algetapis ootamatust kasutades. Kus sellised alad laiemas vaates Balti ruumis asuvad?

A2AD mulli ulatus Iskander-M süsteemi paiknemisel Saaremaal

Iskander-M ulatus (500 km)

m in

34 aprill 2022 SÕDUR

Vene sõjalaevad Kaliningradi Baltiiski sadamas 2015. aastal.

12

Liepaja või Ventspils Suurema peitusemänguta ütlen, et kõiki või osasid nendest nõuetest täidavad operatiivkunsti mõttes Liepaja või Ventspils, Gotland, Ahvenamaa või Lääne-Eesti suursaared. Allpool mõne sõnaga nende plussidest ja miinustest ning kaasnevatest strateegilistest mõjudest.

Liepaja või Ventspilsi sadama plussiks on kahtlemata see, et need on valmis sadamad koos kogu teenindava taristuga, mida ootamatu hõivamise korral saab kasutusele võtta (kütus, hooned). Samuti on plusskülg see, et regionaalse konflikti vaates, s.t Eestisse, Lätti või Leetu tungimisel on sadamad niikuinii ühe NATO riigi territooriumil, mistõttu on agressiooni planeerimisel konflikti NATO-ga juba arvesse võetud.

Seega ei kaasne nende sadamate vallutuste korral vahetut kolmandate riikide suveräänsuse riivet ja Venemaa võib endiselt loota Rootsi ja Soome neutraliteedi säilimisele.

Miinusteks on aga sadamate asukoht linnas, mis teeb ala vahetu julgestamise ja vallutamise keerulisemaks. Samuti on linnad maismaal, mispärast on võimalik nii rahvuslikel kui NATO liitlasvägedel looduslike takistusteta linnadele läheneda ning need tagasi vallutada.

See tähendaks, et need tuleb vastasel juba hõivamise faasis vallutada ja julgestada oluliselt suuremate vägedega. Või siis luua sinna suunda maad mööda kulgev julgestatud koridor, mis tegelikult tähendab operatiiv­vajadust Läti territoorium hõivata. See on aga vägede hulga ning transpordi korralduse poolest märgatavalt kulukam et-

20 min 12

m

15 min

in

12

Transpordilennuväe lennuajad Eesti kohal (Il-76 näitel) ja võimalik keskmaa-õhutõrje kate 50 km tegevusraadiuses

m

in

Foto AFP/Scanpix

tevõtmine kui mere või õhudessandiga ala kontrollida. Teisest vaatenurgast võib see olla regionaalse konflikti strateegiline eesmärk ning on sellel juhul igati õigustatud.

Gotlandil ja Ahvenamaal on mitu sarnasust. Ühe või teise hõivamisel kaasatakse Rootsi, Soome või mõlemad riigid sõjalisse konflikti Lääne­ merel. Ahvenamaa või ennekõike Gotlandi vallutamine ja A2AD relvastuse sinna viimine nihutaks küll oluliselt lääne poole kogu Venemaa A2AD katteala, kuid selle plussi tasakaalustaks strateegilised miinused.

Venemaa laiem strateegiline eesmärk võiks olla Soome ja Rootsi hoidmine konflikti ajal neutraalsena. Jättes põhjalikuma analüüsi mõneks teiseks korraks, võib öelda, et Venemaal na-

pib jõudu, et Balti ruumi regionaalses konfliktis tegeleda Soome või Rootsi vägedega lisaks Balti riikide ja NATO jõududele.

Eesti suursaared Lääne-Eesti suursaarte hõivamisel säilib Venemaale võimalus hoida Soomet ja Rootsit neutraalsena, lokaliseerida konflikt Balti riikidesse ja püüelda lihtsamini status quo poole poliitiliselt. Plussiks on, et õhu- ja merekaitse kate paraneb Peterburi suunas märkimisväärselt, ulatudes samas Poola rannikuni ning haarates väikese strateegilise sõrmenipsuga ka Stockholmi piirkonna.

Peale selle õnnestub hõivata keskne positsioon Läänemerel ning kuni Kaliningradi ala kaotuseni dominee-

SÕDUR aprill 2022 35

Operatiivkunst

rida laevateedel ja toetada järele­vedu või evakuatsiooni, samuti lõigata õhu kaudu varustamisest ära Eesti ja Läti.

Ootamatust kasutades ei takista vallutust märkimisväärsed rahvuslikud või NATO eelpaigutatud õhu- ja merejõud.

Varustamiseks saab õhuülemvõimu hoida sama hästi kui mereala kontrollida. Rahvuslikud relvajõud ei saa maismaalt sekkuda, tuleb tegutseda ainult saartele eelpaigutatud vägede vastu.

Ehk kokkuvõtvalt on nii strateegilisi kui ka operatiivseid riske vähem ning väiksemate jõududega on võimalik saavutada olulist mõju kiirelt ja kohe.

Kui küsida, kas Saaremaa või Hiiumaa, siis ideaalis muidugi mõlemad, kuid ennekõike Saaremaa. Seal on olemas eraldatud süvasadam, Sõrvest kontroll Liivi lahe ja Läti ranniku üle, Kuressaare lennuväli õhkupaiske toetuseks, piisav maa-ala üksuste hajutamiseks ja varjamiseks, kuid samas ka taktikaliseks manöövriks. Loodan, et kinnisvara hinnad Saaremaal, eriti Tagalahe pool, ei kukkunud eelöeldu tõttu kolinal alla. Ütleksin, et kui Venemaa mängib nii Balti kui Läänemere ruumis strateegilises vaates suurt mängu kogu lääne ja põhja operatiivsuuna pealetungis ning regionaalses konfliktis, siis hõivab ta tõenäoliselt Gotlandi.

Arktilise stsenaariumi või Soome eraldatud «kägistamise» võttena tuleb kõne alla Ahvenamaa. Kui eesmärk on pigem lokaalne konflikt ja Eesti, Läti, Leedu «koostööle sundimise» stsenaarium, siis on Balti operatiivruumi äralõikamiseks, tugipunkti saamiseks ja mereala kontrolli saavutamiseks vaja hõivata Lääne-Eesti saared. Viimane võib olla ka pealesunnitud stsenaarium, sest laiemaks strateegiliseks pealetungiks jõudude koondamine oleks liiga ilmne või ei pruugiks jõude üldse jätkudagi.

Kindlasti aga ei jaguks Venemaal Balti ja Arktika ruumi haaravaks regionaalseks konfliktiks teise operatiivešeloni väge oma Lõuna või Kesk sõjaväeringkonda otsustavalt nõrgestamata. Samuti poleks võimalik mobilisatsioonita koondada teise strateegilise ešeloni jätkuväge.

Saaremaast edasi rääkides peab agressor hõivama vähemalt neli piirkonda. Esiteks, Saaremaa süvasadama

Operatiivkunst

piirkond, Tagalahte ja Küdema lahte ümbritsev ala, mis annaks vastasele oma laevadele ankrupaiga, sadama ning varude (ajutise) hoiustamise või nende hõivamise võimaluse. Teiseks, Kuressaare lennuväli ja selle ümbrus, et õhu teel okupeerivat väge varustada ja ka lennukeid-koptereid vahetult alasse paigutada.

Kolmandaks, Saare–Muhu tammi mõlemad otsad, et kontrollida pääsu Saaremaale. Muhulaste illusioonide vähendamiseks – see tähendab ka Muhumaa või vähemasti Kuivastu ala hõivamist, et kontrollida Suurt väina ja ülepääse mandrilt saartele.

Neljandaks, nagu ajalooliselt ikka, Sõrve säär, et hoida mõju all Kura kurku, ohustada Kuramaad ja sundida Lätit oma väge jaotama. Nimetatud neli ala tuleks edukaks tegevuseks vallutada-hõivata, sulgeda ning tsiviiltegevusest tühjendada (loe: inimesed välja ajada). Lisaks toimuks kogu Saaremaal jõuline patrullimine ja vägedega manööverdamine.

Süvasadama ala Esmaste oluliste aladena tuleks hõivata süvasadama ala ning lennuväli, milleks peaks esimese löögi andma vähemalt kaks pataljoni. Seejärel on vaja kahe–nelja pataljoni suurust okupeerivat lisaväge kohapealseks reserviks, alas domineerimiseks ning oluliste relvasüsteemide väekaitseks. Kokku seega neli kuni kuus pataljoni. Nii palju vägesid on võimalik ootamatult alasse tuua kahel viisil: meritsi või õhust.

Esimesel juhul oleks tegemist mere­ jalaväega, usutavalt Kaliningradist.

Selle nõrkus on aga, et vähendatakse sealset garnisoni oodatava NATO löögi vastu. Samuti on selle väe laevadele asumine ja liikumine lihtsamini tuvastatav kui õhudessant või õhkupaiske üksuse kohale lennutamine. Teisalt, konfliktiohu korral NATO-ga peab Venemaa nii või teisiti Baltiiski baasi mingis osas evakueerima ja laevad merele või turvalisemasse baasi viima.

Kas seda viimast aga tegelikult Venemaal üldse on, pole sugugi kindel.

Meritsi on nii Peterburist kui Kaliningradist Lääne-Eesti saartele 450–600 km, mille Ropuša-klassi dessantlaev läbiks 15–20 h jooksul.

Tuleb märkida, et mereväe võlu on selle autonoomsuses ja merelise ko36 aprill 2022 SÕDUR

Õppusel Baltops 2019 katsetati ka USA merejalaväedessanti Saaremaale.

Foto: vbl Ardi Hallismaa

Ballistilised raketid Eelnevaga koos peab saavutama õhuülekaalu, ideaalis õhuülemvõimu.

Sellise õhuoperatsiooniga hävitatakse Balti õhuseirevõrk, õhuturve Ämaris ja Zokiniais ning purustatakse sealsete lennuväljade, vahest ka Balti ruumi tsiviillennuväljade taristu. Arvestades õhuturbe hävitajate arvu ning Balti ruumi õhutõrje üldist seisu, ei tohiks see olla Venemaale keerukas.

Jätkuoperatsioonina jõutakse selleni, milleks tegelikult saartel baasi üldse hõivata: mere või õhu teel tuuakse alasse ballistilised raketid, pikamaa-õhutõrje ning võibolla ka laevavastased süsteemid.

Laskumata operatsiooni detailidesse, võib logistilise jälje puhul järeldada, et väikseim Saaremaale paisatav sõdurite hulk on maaväe komponenti, õhuväe teenindavat ja mereväe kaldal asuvat osa liites vähemalt 2000 inimest, aga võimalik, et u 3500 või rohkemgi, kui laiaulatuslik operatsioon kulgeb edukalt. See on siiski märkimisväärne vägi, mida õhu või mere kaudu varustada, eeldades maasilla puudumist.

Kuidas vastase tegevust ära hoida?

Eesti on esimesed sammud laevatõrjerakette hankides astunud. Seda enam paneb nördima, et ei Läti ega Leedu meiega siin ühte jalga pole käinud, sest ka nendes riikides sama tüüpi üksuse olemasolu seaks Balti laevastiku mere valdamise Läänemerel tugeva kahtluse alla.

Sama puudutab ka meremiine.

Kuid viimaste puhul on ehk mõttekohti tegelikult enamgi. Kuni me vaatame meremiine väga taktikaliselt ja maaoperatsioonist lähtudes, ei suuda me kasutada kogu nende potentsiaali. Pannes nii-öelda kümme sinna või kümme tänna, et takistada dessante rannikule, mis ohustaksid maaväe brigaade, mõtleme kui sõjalised amööbid.

Mõeldes suurelt – Eestil on vaja sadu meremiine. See lubaks tekitada Venemaale strateegilise ohu, sulgedes konflikti korral mahukate miiniväljadega Soome lahel ja Lääne-Eesti saarte alas laevaliikluse nii tsiviil- kui sõjaliste vedude puhul. Konflikti korral aitaks see operatiivtasandil eraldada Kroonlinna ja Baltiiski sadama, muutes Kaliningradi oblasti merelises vaates varustusvõimaluseta saareks.

Laevatõrjeraketid oleksid selle mereala sulgemise operatsiooni üks komponent miinijahtimise takistamiseks, aga ka piiratud merealasse suletud laevastikule löökide andmiseks. Kindlasti liituksid siia veel erioperatsioonid vaenlase sadamate taristu ning aluste vastu.

Eelnevast areneb uus jõupingutusliin, mis on seotud miiniveeskamise võimega. Kui mõelda, kuidas ja millistel tingimustel võib konflikt Läänemerel alata, ning eeldades, et Eesti ei ole algataja pool, tuleb mineerida juba konflikti ajal või algul. See tähendaks, et merevägi vajab kiirekäigulisi enesekaitsevõimega mitmeotstarbelisi aluseid, mis suudaksid ka veeskamise funktsiooni täita. Käimasoleva laevastike ühendamise ning tuleviku kulude prognoosi kohaselt on kahtlusteta oluline seda arvesse võtta.

Teine mõtlemiskoht on õhutõrje arengusuund. Eesti on eeskätt keskendunud keskmaa-õhutõrjele, mis tundub loogiline: kõigepealt (üli) lühimaa, siis keskmaa jne. Nagu võimalikus Saaremaa stsenaariumis välja joonistub, võivad ootamatu löögi korral olla vahetu operatsiooni alguse

SÕDUR aprill 2022 37

Operatiivkunst

haloleku võimes. Saaremaa–Ahvenamaa–Gotlandi kolmnurga keskel võib dessantlaevadest ja eskortidest laevastiku üksus tossutada ilma ressursiliste piiranguteta nädalaid, olles kahe– nelja tunni kaugusel võimalikust maandamisalast või tegeledes lihtsalt operatiivpette ning kaasneva mereala kontrolliga. Õhu teel toodavate üksuste jaoks on veelgi vähem aega. Eeldades peamise Venemaa transpordilennuki Il-76 kiirust – 800 km/h – ja tõusu või sisselendu õhuruumi näiteks Pihkva suunast, oleks eelhoiatuse aeg vägagi lühike. Pihkvast Võrtsjärve põhjaossa on 140 km ning sellesse alasse liikudes ei oleks selge, kas dessant suunatakse Tartu, Tallinn–Paldiski–Ämari või Saaremaa–Hiiumaa ruumi. Puhas lennuaeg ja esmane otsustusaeg Eesti riigikaitse juhtidele oleks alla 15 min.

Tee kogupikkus Pihkvast Saaremaale oleks veidi alla 400 km ja kestaks alla 30 min. Ootamatuks ja edukaks petteks ei peaks kasutama Pihkva ründedessant üksuseid, vaid saaks neid tuua Venemaa avarustest..

Operatiivkunst

järel eelhoiatuse ajad minutites. Siin ei ole küsimus ainult Lääne-Eesti saartes, vaid meie ladudes, mobilisatsiooni alades jms, ning keskmaa-õhutõrje meid selles ei aita ega hakka ka kunagi aitama.

Eesti on oma 300 x 300 km suuruste mõõtmetega olemuselt operatiivne sügavus. Strateegilist sügavust meil ei ole ning mereala avatuse ja seal kehtivate seaduste tõttu on Eesti olemuselt 360 kraadi lähenetav riik. Seega on juba rahuajal ööpäev läbi toimiv õhuja raketikaitse meile hädavajalik – selles võime ennast ohu poolest võrrelda Iisraeliga.

Väidan, et kui Eesti peaks üldse järgmise taseme õhutõrjesüsteemi valima, siis peaks see olema üle 100 km laskekaugusega, millel on lisaks lennukitele võime tulistada alla ballistilisi ja tiibrakette. Asudes Venemaa ballistiliste ja tiibrakettide laskeulatuses, on just need relvad tõenäoliselt konflikti alguse operatiiv-strateegilise mõjuga tulelöögi andjad Eesti ja teiste Balti riikide elutähtsa taristu, juhtimiselementide ja sõjaliste varude-ladude pihta.

Pikamaa-õhutõrje Isegi kui võimalikud keskmaa-õhutõrjega seotud tehingud on poliitiliselt kasulikud ja soodsa hinnaga, siis tegelikult vähendavad need meie inimvara ja raha, pakkumata sõjalises mõttes arvestatavaid operatiivtaseme alternatiive.

Hinna poolest võib pikamaa-õhutõrje tunduda küll kallim, kuid selle abil võib lahendada need probleemid, mida keskmaa-õhutõrjega ei saa kunagi teha. Samuti saab pikamaa-õhutõrjega kõrvaldada ka paljud keskmaa-õhutõrjega seotud puudujäägid.

Lõpuks ka mõtlemisainet: kui palju keskmaarelvi oleks tarvis, et pikamaa-tõrjega võrdne kate saavutada?

Kas see ikka oleks odavam?

Suured kaugused tähendavad ka suuri kõrguseid. See võtab agressorilt võimaluse nii droonide kui ka lennukitega meie õhuruumis suuremal kõrgusel luurata, sidet maha suruda, enda sidet transleerida, sihtmärke osutada ning meie rajatisi ja üksuseid tulistada.

Lisamõttekäiguna pakun välja ka süsteemide siirmise võimalused. Keskmaasüsteemid on olemuselt väiksemad 38 aprill 2022 SÕDUR

Baltops 2019: liitlased on Saaremaal maabunud.

ja neid on konflikti või ohu korral lihtsam õhu või mere teel Eestisse tuua.

Pikamaasüsteemid on raskemad, mahukamad, suurema hulga osade ja mahukama laskemoonaga – need peaksid olema püsivalt kohapeal olemas. Lisaks tuleb arvestada, et NATO riikidel pole pikamaa-õhutõrjet üle – seda kasutatakse liitlaste endi tuumarajatiste, pealinnade, staapide jms valveks. Keegi ei soovi seda katet kodust ära anda.

Viimase argumendina raskendab pikamaa-õhutõrje oluliselt vastase õhuväe sekkumist Eestis asuva liitlasväe või rahvusliku maaväekomponendi operatiivmanöövrisse või -paiknemisse, kui see on vajalik mis iganes Eestimaa kohas, et reageerida ohule

parima jalaväega kogu regioonis. Lihtsalt öeldes peab saarte dessandi tõrjumiseks Eestil olema õhutõrjevõime, et Lihulast või Pärnust tulistada alla vastaseid Kuressaare kohal.

Viimane Saaremaa sõjalise kaitsega seotud mõttelõik tuleneb üksuste kohalolekust. Sõjanduslik aksioom on, et ennetus annab eelise. Paigutades Saaremaale mõne sõjalise üksuse, on võimalik märgatavalt tõsta rünnaku lävendit ja hinda. Siit saab arendada juba mitu mõtet.

Kõigepealt tuleks hoolega vaadata, kas ja kuidas õpetatakse välja kaitseliidu Saaremaal tegutsevaid üksuseid. Sealjuures mõtestada, kas nende võitlusviis peab sarnanema ülejäänud maakaitsega või erinema sellest ning

Foto: vbl Ardi Hallismaa

millise allüksuste ülesehitusega peaksid saartel tegutsevad maakaitseüksused üldse olema.

Kas tuleks lisaks formeerida ja välja õpetada kohapealsetest reservväelastest veel üks kergejalaväepataljon kohapeal kasutamiseks? Ainuüksi selline samm tõstaks tunduvalt vahetut ründekünnist ning suurendaks Saaremaa okupeerimiseks kuluvat aega.

Teiseks on paslik mainida mõnda aega tagasi taas õhku visatud mereväe Saaremaale kolimise küsimust.

Nagu artiklis juba eespool öeldud, on merelise kohaloleku ja mineerimise tagamiseks Lääne-Eesti saartel mereväele kuuluva sadama või selle osa loomine hädavajalik. Kogu mereväe viimine saartele on strateegiline otsus,

mis pole siinkohal artikli põhifookus, kuid ilmselgelt jääb alles vajadus suuremaks või väiksemaks baasiks ka Soome lahes.

Tühi kai Paraku kõlab paradoksina väide võimaliku mereväe kaldataristu rajamise kohta süvasadamas Tagalahes. Tühi kai ja valvuriputka ei pakuks hõivamisel vastasele midagi peale ankrupaiga.

Ehitatud sadam kaide, elektrivarustuse, tõstetaristu, kütuse, määrdeainete, toidu, lõhkeaine, laskemoona jms ladudega, juhtimistaristu ning majutus aga tõstavad hoopiski sadama hõivamise väärtust vastase jaoks.

Eriti juhul, kui tal õnnestub need varud enda tarbeks hõivata. Seega suuren-

SÕDUR aprill 2022 39

Operatiivkunst

dab mereväebaasi rajamine Saaremaal saare turvalisust taktikalises mõttes, tehes sellest aga alates operatiivtasemest märksa ahvatlevama sihtmärgi. Osalt naljaga öeldud, et Eesti võib vajada mitmikraketiheitjaid, et purustada suurest kaugusest omaenese sadamaid, kui me õhu- ja merekaitse puhul õigeid valikuid ei tee.

Kokkuvõtteks võib öelda, et operatiiv-strateegilises vaates näib, et Rootsi võib istuda enda valitud ajani erapooletus kaevikus ja rakendada «kuni viimase soomlaseni» strateegiat. Soomel on paraku vähem valikuid, eriti kui Venemaa otsustab Arktikas tõsisemalt liigutama hakata. Eesti jaoks tähendab see, et seni, kuni Soome pole NATO liige, on meie võimalus hõimuvellesid vahetu sõjalise võitlusega toetada üsna habras. Soome kuulumisel NATO-sse suureneks aga tugevasti kogu Balti operatiivruumi turvalisus.

Seetõttu võiks «isoveli» tasane põksimine NATO poole olla Eesti selge välispoliitiline eesmärk. Tõsi, see tooks kaasa Venemaa rahulolematuse, sest sõjaline tasakaal Põhjala–Balti ruumis nihkuks veelgi Lääne poolele.

Teiseks, Eesti ja kogu Balti ruumi õhukaitse seisukord ei ole hea. Vahetu kiire sammuna peab Eesti töötama selle nimel, et Balti õhuturbemissioonidest saaks püsivalt õhukaitsemissioon, millele oleksid lubatud hoopis avaramad lahingureeglid. Sealjuures tuleb Balti riikidesse paigutada hävituslennuväge eskadrillide, mitte lülide mõõtmes. Samuti tuleb meil ümber mõtestada Eesti õhuruumi tegelikuks kaitseks vajaliku õhutõrjerelvastuse vaade. Meie maaväe lühimaatõrje on heal tasemel. Keskmaatõrje lisamine aga rööviks asjatult raha, mida võiks kasutada tegelikult riigile vajaliku õhutõrje – pikamaa-õhutõrje – loomiseks.

Viimaks peaksime riigikaitse otsustes ja analüüsides üha enam kasutama operatiiv-strateegilist ja operatiivset vaadet. See tooks meid välja Eesti-kesksest taktikalisest pildist ning aitaks mõista meie asukohta Balti operatiivruumi ning regionaalse Põhjala tähenduses ja julgeoleku kontekstis.

Aitaks teha ka arukamaid otsuseid laia riigikaitse, relvastuse ja väljaõppe kohta ning Saaremaa oleks siis turvalisem paik võitluse eesliinil, sest tagalat temast ei kujune.

Relvastus

Kaugmaa-mitmik­rake M142 High Mobility Artillery Rocket System (HIMARS) laskmistel Poolas 2017. aastal.

Autor: Riivo Piirson kolonelleitnant, kaitseväe akadeemia

R

iigikaitse arengukavas 2031 on ühe uue võimena kirjeldatud mitmikraketiheitjate üksuse võime loomist. Artiklis selgitatakse mittesõjaväelasest lugejale mõningaid taktikalis-tehnilisi nüansse, mis kaasnevad selle relvasüsteemi kasutamisega lahingus. Soetamist ja elutsükli ülalpidamist selles kirjatükis ei käsitleta.

Tõenäoliselt on julgeolekuteemadest huvitatud lugejad näinud viimastel aastatel meedias Vene armee A2AD (antiaccess and area-denial)

40 aprill 2022 SÕDUR

võimeid kirjeldavaid relvasüsteemide laskekauguseid, mis katavad kogu Baltikumi. Samuti võrdlusi Venemaa ja USA mitmikraketiheitjate vahel.

Otsus hankida mitmikraketiheitjad Eestile oli tehtud juba enne Venemaa seekordset kallaletungi Ukrainale.

Kaitseväe juhataja (KVJ) ütles 15. detsembril 2021 ERR-is, et alustatakse kuue relvasüsteemi võimearendust 2024. aastaks. Kuna hanked seisavad alles ees, pole veel teada, mis süsteeme Eestile hangitakse.

Artikli veergudel võtame vaatluse alla ameeriklaste HIMARS (M142 High Mobility Artillery Rocket System) relvasüsteemi ning joonistame «ringe kaardile» ja selgitame mõningaid ava-

likest allikatest lähtuvaid printsiipe selliste relvasüsteemide kasutamisel.

HIMARS-i laskekaugus täppisraketiga (precision strike missile) võib ulatuda 70–499 km. Standardis on HIMARS-il kuue GMLRS-raketiga laskeseade (launch pod), kuid täppisrakett (PrSM), mis tabab kuni 499 km kaugusele, on kahe raketiga laskeseade ning enam levinud ATACMS-i laskeseadmes on üks täppisrakett laskekaugusega 300 km.

Seega lihtne arvutus näitab, et kuue relvasüsteemiga on võimalik välja lasta korraga kuni 36 tavaraketti või 6–12 täppisraketti. Üksuse struktuuri loomeks on palju eri võimalusi, millest nimetan vaid mõned ja jää-

Relvastus

ketiheitjate võimest Foto: Markus Rauchenberger/USA armee

gu see võimearendajate vaidluseks ja operatsioonianalüüsiks.

1. Relvasüsteemist moodustatakse üks kuue relvaga KVJ otsealluvuses HIMARS-i patarei, mis omakorda võib olla jaotatud kas paaridesse kolme rühma või kolmikutesse kahte rühma.

2. Relvasüsteem lisatakse brigaadide suurtükiväepataljonide koosseisu, moodustades mõlemasse eraldi HIMARS-i rühma ning muutes brigaadi suurtükipataljoni «hübriidseks».

3. Välistama ei peaks ka kahe eelneva segu, kus kuuest relvast moodustatakse kolm paari, millest kaks brigaadide juures ning üks KVJ

vahetus alluvuses. KVJ relvad on täppisrakettidega, brigaadide omad tavaliste rakettidega.

Mina eelistan esimest, sest KVJ-l on alati võimalus allutada relvasüsteeme operatsiooni kohaselt, millega saab tagada paindlikkuse printsiibi. Samas on selliste relvade puhul oluline ka terviklik sensoritelt saadud infohaldus (ISTAR) ja logistika keti lihtsus: mida rohkem üksust «tükeldada», seda enam võib tekkida vajadus eraldiseisvate üksuste toetavate funktsioonide järele.

Rakettide detailsed mõjud ei ole avalik informatsioon, kuid teavet täppisraketi võimaliku mõju kohta võib lugeja leida näiteks videost, kus täp-

pisraketi lõhkepea plahvatab õhus ja hävitab/kahjustab sihtmärki ülalt alla kildfugassiga.

Järgnevalt kirjeldan lühidalt, milline on selliste relvasüsteemide teoreetilis-doktrinaalne kasutamise ründeahel (kill chain). Kuna HIMARS on ameeriklaste relvasüsteem, siis lähtume ka nende doktriinist, kus ründeahel on liigendatud nii nagu OODA-loop tsükkel nelja etappi: otsusta-avasta-ründa-hinda.

Otsusta Kõigepealt tuleb staabil määrata, kuhu üldse lastakse ja millist sõjalist sihtmärki ning miks seda soovitakse mõjutada. Küsimusele «Miks?» vastan SÕDUR aprill 2022 41

Relvastus

artikli lõpus. Relvakonflikti õiguse normid lubavad rünnata ainult sõjalisi sihtmärke.

Sõjalised sihtmärgid on sellised objektid, mis oma olemuse, asukoha, eesmärgi või kasutuse tõttu soodustavad oluliselt sõjategevust ning mille osaline või täielik hävitamine, hõivamine või neutraliseerimine tähendab valitsevas olukorras kindlat sõjalist eelist (1949. a Genfi konventsiooni lisaprotokollist 1977. aastast).

Tulekäsu otsustamine ja andmine on väga ajakriitiline ning peab toimuma minutitega.

Sihtmärkideks valitakse need objektid, mida vastaspool kasutab sõjalisel otstarbel. Relvakonflikti õigus ei erista ega keela, kus need sihtmärgid asuvad relvastatud konfliktis osalevate poolte suhtes. Üldjuhul võib sellised sihtmärgid liigitada kahte gruppi: • staatilised sihtmärgid (paigalseisvad ehitised), nagu sõjatehased, lennuväljad, relva- ja laskemoona laod, väeosade staabid, sõjaliseks otstarbeks kasutatavad sadamad, sillad ja raudteesõlmpunktid. Sõjandusterminoloogias tähendaks need kõrge väärtusega sihtmärki (high value target) – vastase vahend, mida vastase ülem vajab oma ülesande edukaks täitmiseks. Selle kaotus halvendab tunduvalt vastase vägede tähtsaid funktsioone; • mobiilsed sihtmärgid, mis on sellisele mitmikraketiheitjale enamasti vastase kriitilise võimega relvasüsteemid/üksused ning sõjandusterminoloogias kõrge tasuvusega sihtmärgid (high pay off target) – vastase vahend, mille tabamine aitab märkimisväärselt kaasa sõbralike jõudude eesmärkide saavutamisele, nagu näiteks mobiilsed radarid, EW ja sidevahendid või muud olulised sihtmärgid (raskuskeskme analüüsis kriitilised haavatavused).

Kuhu tuleb lasta? Siin on oma osa lahinguvälja geomeetrial ehk tule koordineerimise meetmeil. Selleks on lugejal oluline teada viite terminit: • Oma üksuste eesjoon (forward line of own troops, FLOT) – joon, mis näitab sõbralike jõudude eespool-

42 aprill 2022 SÕDUR

HIMARS Parandatud tulejõud

Usaldusväärne lahendus

Ratastel laskeplatvorm erineva täppislaskemoona jaoks (MLRS-ist kuni TACMSini välja), et parandada tulejõudu väiksema inimjõuga.

Usaldusväärne süsteem, mis võimaldab lahinguefektiivsust tõsta.

Jõu mitmekordistaja Kohale toimetatav lennukitega C-130, ka kõrvalisematesse kohtadesse.

Lahingus tõestatud Ligemale 480 erisugust HIMARS süsteemi on kasutusel tavavägedes ja eriüksustes üle maailma.

Valmis kõigeks Mobiilsus võimaldab kiiremat reageerimist ja parandatud kaitset meeskonnale, et tabada ajakriitilisi sihtmärke.

Pühendunud partnerlusele Lockheed Martin pakub klientidele lahendusi raketisüsteemi ühendamiseks eri laskealustega.

Universaalsus Raketikonteiner on kohaldatud nii rakettide hoiustamiseks kui ka teele saatmiseks.

FCS-U tehnoloogia Uuendatud tulekontrollisüsteem (FCS-U) pakub tipptasemel ülimalt modernseid laskelahendusi.

Relvastus

•

•

•

•

Venemaa mitmikraketiheitjate võimalikud laskekaugused

ROOTSI

VENEMAA EESTI

VALGEVENE SAKSAMAA

POOLA UKRAINA

Iskander-M (500 km) S-400 (400 km) S-400 (250 km) S-300 (150 km)

semaid positsioone mis tahes tüüpi sõjalises operatsioonis kindlal ajal.

Lahinguvälja eesliin (forward edge of the battle area, FEBA) – niisuguste alade ühine eespoolseim piir, kuhu on siirdunud maismaa-lahinguüksused, välja arvatud alad, kus tegutsevad julgestusüksused, mis on ette nähtud tuletoetuse kooskõlastamiseks, jõudude paigutamiseks või üksuste manööverdamiseks.

Tuletoetuse kooskõlastusjoon (fire support coordination line, FSCL) – joon, millest kaugemale võivad kõik maa-, mere- ja õhutuletoetusvahendid (otse- ja kaudtuli) tulistada maasihtmärke mistahes laskemoonaga ilma joone määranud staabiga kooskõlastamata. Põhimõtteliselt selle joone taha laskmiseks on jalaväelase keeles «otsi-ja-lase», sest sealpool joont ei ole võimalik juhuslikult tabada omasid.

Vaadeldav huviala (named area of interest, NAI) – ala või valdkond, mille kohta kogutakse informatsiooni täpsustatud luureteabenõude täitmiseks. Õigupoolest otsitakse sellest alast sihtmärki ja kui see leitakse, siis see algatab käsuahelas otsustusprotsessi, kas rünnata või mitte.

Mõjutatav huviala (target area of interest, TAI) – ala, kus sõbralikud üksused kavatsevad mõjutada kõrge väärtusega sihtmärke. See tähendab, et kui sellest alast leitakse sihtmärk, siis selle mõjutamiseks tehniliselt ei pea enam algatama n-ö «sihtmärgi kinnitamise protsessi», vaid võib lasta kohe, kui sobiva kirjeldusega sihtmärk on leitud.

Sellest võib järeldada, et FSCL on kuskil FLOT-i ja FEBA vahel, kuid võib olla ka erisusi, mis on enamjaolt lahinguplaanides selgelt kirjas ja see võib ka ajas muutuda. Selle näite põhjal on väga loogiline, et vähemalt FEBA saab olla Eesti Vabariigi riigipiir ning FLOT on HIMARSi maksimaalne laskekaugus. Nüüd on KVJ-l vaja vaid otsustada, kuhu ta «tõmbab» FSCL-i ning NAI-d ja TAI-d.

Avasta Kui sihtmärkide nimekiri on valmis, siis valitakse luurevahendid/-sensorid, millega neid sihtmärke hakatakse otsima. Staatilised sihtmärgid on enamasSÕDUR aprill 2022 43

Relvastus

Ründa HIMARSi relvasüsteemi kasutatakse brigaadi-diviisi-korpuse tasandi käsuahelas ning käsu lasta sellisest relvast tõenäoliselt Eesti kaitseväes annab ainult KVJ. Muidugi jääb KVJ-l alati võimalus delegeerida seda käsuõigust mõnele teisele struktuuriüksuse või väekoondise ülemale.

Kuid tähtis on, et KVJ-l on olemas otseühendus nii luuresensori analüüsitud teabega kui ka laskva üksusega, sest tõenäoliselt on tulekäsu otsustamine ja andmine väga ajakriitiline ning peab toimuma minutitega, sh võttes arvesse 44 aprill 2022 SÕDUR

Mitmikraketiheitjate laskekaugused

100 km

200 km

Iskander

90 km

BM-30 Smertš

45 km

BM-21 Grad 152 mm haubits

28,9 km

220 mm MRL

35 km

122 mm haubits

21,9 km

M119

19,5 km

M777

30 km

HIMARSi võimalik laskekaugus Eesti keskmest vaadates FEBA

FLOT

ti aastakümneid paigal olnud ja neid nii väga otsida ei olegi vaja, tuleb lihtsalt määrata, millal neid mõjutatakse.

Mobiilsete sihtmärkidega on veidi keerulisem, sest need võivad muuta oma asukohta. Selleks tuleb nad kõigepealt leida ehk avastada ja asukohastada, siis vajaduse korral jälitada, paigale seisma panna seni, kuni otsustatakse rünnata ja rakett sihtmärgini kohale lendab (sõjaväelastele tuntud F2T2E2A find-fix-track-target-engage-exploit-assess tegevustsükkel ja Vene doktriinides on sama tegevustsükkel kirjeldatud kui «увидел-поразил»).

Lugeja mõistab, et selliseid mobiilseid sihtmärke maa-alasid kammides mööda maad ei leia ja sellisel viisil võibki neid otsima jääda. Selleks saab kasutada näiteks kas EW-vahendeid avastamiseks ning kosmose vaatlusvõi õhuluurevahendeid asukohastamiseks. Niisuguseks vastase õhutõrje laskeulatuses olevaks õhuluurevahendiks sobivad vargtehnoloogial (stealth) põhinevad mehitamata õhusõidukid või ka lennukid, nt F-35. Selline luureandmete kogumise plaan tuleb nüüd samakõlastada nii õhuväe kui kaudtuleohvitseridel.

Sihtmärgi paigal hoidmine on dilemma nii vastasele kui ka omadele. Ühelt poolt ei saa vastane kogu aeg «hüpata» ühelt positsioonilt teisele, sest vastasel juhul ei saa relva(toetuse)süsteemid täita oma lahingulist funktsiooStart ni nii, et sellest oleks ka kasu vastasele.

Näiteks kõikvõimalikud radarid ja EW-vahendid peavad üsna pikaajaliselt paigal seistes monitoorima spektrit.

Eri- või väikeüksuste kergem kohalik «sidumislahing» ei ole samuti välistatud sihtmärgi paigal hoidmiseks.

40 km

M777 Excalibur rakettidega

FEBA

60 km

GMLRS raketid

300 km

ATACMS

Tüüpiline mehitamata keskklassi ründevaatlusdrooni lahingulend

Õh u

tõ r

je

ef ek tii

vs

Tiirutamine

us

Maa-õhk raketisüsteemid (SAM)

Lennufaas Väljasööst Radar

Naasmine

Õhkutõus

Start

us

vs

je

õr ut h Õ

ka relvasüsteemi laskevalmis seadmist kui ka raketi lennuaega, mis võib ulatuda kuni 30 minutini 499 km kaugusele lastes. Oluline on märkida, et HIMARSi relvasüsteem on transporditav transpordilennukiga C-130, mis võimaldab viljeleda operatsioonitasandil suurtükiväelastele tuntud shootand-scoot taktikat. Mullu sügisel esitleti HIMARS-i sellisel viisil Lätis.

Major Steven Huckleberry on oma

tii ek f e

Sihtmärk

artiklis «Cross domain synergy: Using artillery in the fight for sea Control, Fires jul-aug 2017» leidnud, et HIMARS süsteeme võib kasutada ka meredomeenis laevatõrjevahendina.

Hinda Ründamise järel tehakse sihtmärgi lahingukahjustuste hinnang (battle damage assessment). Seda saab teha nii nagu avastamise protseduuri korral:

300 km

400 km

500 km

kas kosmosest, õhuluure või ka maapealse luurega.

Võidakse otsustada, kas sihtmärki on vaja uuesti rünnata, kui lasti mööda või mõju sihtmärgile ei olnud piisav, et seda rivist välja viia või kahjustada selliselt, mis võimaldab selle rivist väljas oleku aega soodsalt enda huvides ära kasutada. Uuesti ründama ei pea aga alati sama relvasüsteemiga ning sellepärast on oluline luua nii-öelda «kihilisus» kineetiliseks mõjutamiseks, milleks sobiks näiteks UCAV. Kogu protseduur võib olla ka täiesti vastupidine, enne UCAV-i ja siis HIMARS-i tulelöök.

Süüria konflikti ja tiibrakettide Tomahawk rünnaku näitel võib ühe lennuvälja kahjustamiseks kuluda päris palju rakette, mis viitab sellele, et relvalaos peab olema päris mitu lahingukomplekti rakette, et relvasüsteem oleks tasuv ja mitte ainult «ühelasuline» heidutusvahend.

Tuleb tunnustada praeguste kindralite otsust toetada seda võimearendust, millega luuakse vastasele juurde dilemmasid: mitmikraketiheitjad tegelevad vastase mõjude ennetamisega, peletades vastase A2AD võimeid meie piiridest kaugemale. Sellega võidame aega ja vähendame vastase võimalusi otseseks mõjuks taktikalistele üksustele lahinguruumis, kulutades tema aega, ning keskmaa-õhutõrjevahendid tegelevad vastase mõjude tagajärgedega.

Iga elukutseline sõjaväelane teab, et vastase lennuvägi on palju haavatavam siis, kui see asub lennuväljal, sh ka vastaspoole ohvitserid. Kui õhusõidukid on juba õhku tõusnud, on neid palju keerulisem tabada.

Loodan, et järgmise riigikaitse arengukava eel hakatakse arutama ning teadustöid tegema, kus on Eesti kaitseväe maaväes kaugmaa-mitmikraketiheitjad ja tankipataljon ning õhuväes keskmaa-õhutõrjevahendid ja keskmaa-ründe-vaatlusdroonid ning kuidas see kõik ühise mõjuga lahinguruumi samakõlastatult seatakse.

Ajakiri on tellitav postkontorite ja EkspressPost iseteeninduskeskkonna tellimine.ee kaudu.

CIMIC

CIMIC-ohvitseri ülesannetest 46 aprill 2022 SÕDUR

CIMIC Autor: Marek Miil kolonelleitnant, kaitseväe peastaap

S

ee kirjutis on mõeldud järjena eelmises Sõduris avaldatud artiklile «Mis teeb ülemusest nutika ülemuse?». Kaitseväes ja kaitseliidus on üsnagi levinud kaks väär­ arusaama tsiviil-sõjalise koostöö (kasutan edaspidi tsiviil-sõjalise koostöö tähistamisel selle inglisekeelse termini – Civil-Military Co-operation – lühendit CIMIC) kohta.

Esiteks kiputakse aeg-ajalt sassi ajama CIMIC-ohvitseri ja teabeohvitseri ülesanded. Teiseks seostatakse õppustel maaomanikega maade kasutamise kooskõlastamist CIMIC-u sõjaaja ülesannetega. Järgnevalt selgitan, miks need arusaamad on valed.

Kuna praegusel ajal käsitleb kaitseväe juhtkond maakaitseringkondade staape (edaspidi: MKR staabid) kui oma «silmi ja kõrvu kohapeal», annan põgusa ülevaate ka sellest, kuidas MKR-i staabi CIMIC-ohvitser peab toetama oma staapi nii, et kohalikud «silmad ja kõrvad» oleksid võimelised ka nägema ja kuulma.

Kelle pärusmaa on lahtiste uste päevad?

Vahel jäävad silma ning kõrva juhtumid, milles CIMIC-ohvitsere üritatakse kaasata lahtiste uste päevade korraldamisse, relvanäitustele, koolide ja lasteaedade külastuste organiseerimisse ja muudesse sarnastesse üritustesse.

Põhjus on mõistetav, sest kuni 2020. aastani ei olnud ka kaitseväel endal päris selge, kuidas mõtestada CIMIC-funktsiooni ning mis on CIMIC-ohvitseri roll staabis. Seetõttu kiputi just CIMIC-ohvitseride õlule meelevaldselt panema kõiki ülesandeid, millega keegi teine üksuses ei osanud või ei tahtnud tegeleda.

2020. aastal kinnitatud kaitseväe CIMIC-kontseptsioonis on CIMIC-valdkonda defineeritud nõnda: «CIMIC on suhtlemine kaitseväe tegevust mõjutavate kaitseväeväliste organisatsioonide ja võtmeisikutega, Lahtiste uste päev vahipataljonis tänavu 18. märtsil.

Foto: n-srs Ralf Ellervee

SÕDUR aprill 2022 47

CIMIC

et teha nendega koostööd ja kaasata neid võimaluse korral plaanide ja tegevuse koordineerimisse ning kooskõlastamisse, toetamaks kaitseväele püstitatud ülesannete täitmist».

2021. aastal kinnitatud kaitseväe teavitustöö kontseptsioonis on omakorda sõnastatud teavitustöö mõiste: «Teavitustöö on organiseeritud teavituskanalite vahendusel sihtgruppidega suhtlemine, kus kasutatakse pressitööd, meediaoperatsioone ja vahetut teavitamist, et tekitada sihtgruppides huvi, mõistmine ja Eesti põhiseadusliku korra ning territoriaalse terviklikkuse säilitamisele suunatud käitumine».

Teavitustöö eest vastutavad kaitseväe peastaabi strateegilise kommunikatsiooni osakonna pressijaoskonna juhitavad teabeohvitserid.

Teavitustöö kontseptsioonis määratletakse ka vahetu teavitamine. Kontseptsiooni kohaselt on teavitusüritus «konkreetsele sihtgrupile teavitustöö eesmärgil korraldatav kaitseväge, kaitseväeteenistust või riigikaitset tutvustav üritus või kampaania».

Niisamuti on kontseptsioonis määratletud, milliseid teavitustööga seotud üritusi korraldatakse: «Kaitseväe kui rahvaväe kuvandi tugevdamiseks ja kaitsetahte suurendamiseks korraldatakse igal aastal vabariigi aastapäeva paraad, võidupüha paraad, perepidu «Kõikide laste isadepäev», veteranipäev ja lahtiste uste päevad väe- ja struktuuriüksustes. Kaitseliit korraldab võidupüha paraadi ja maakaitsepäevi».

Samuti on eespool mainitud dokumendis esitatud teavitustöö struktuur kaitseväes ehk need inimesed, kes vastutavad teavitustöö eest. Lihtsustatult öeldes vastutavad teavitustöö eest kaitseväe peastaabi strateegilise kommunikatsiooni osakonna pressijaoskonna juhitavad teabeohvitserid.

Rääkides väeosa lahtiste uste päevast või koolide külastusest, ei ole see kindlasti CIMIC-ohvitseri ülesanne.

Nagu eespool õeldud, tegeleb CIMIC-ohvitser kaitseväeväliste organisatsioonide ja võtmeisikutega, kaasa-

48 aprill 2022 SÕDUR

Lahtiste uste päevade korraldamine peaks olema rohkem teabeohvitseri ülesanne. Pildil lahtiste uste päev vahipataljonis.

Foto: n-srs Ralf Ellervee

tes neid üksusele püstitatud eesmärkide täitmisel ja võimaluse korral planeerimis- ja koordineerimistegevusse. Seega on lasteaedade, koolide või väeosade lahtiste uste päevade, relvanäituste jmt korraldamine seotud teavitustööga.

Teavitustöö kontseptsiooni järgi on just teabeohvitser see kaitseväe teenistuja, «kelle põhiülesanne on korraldada kaitseväe teavitustööd».

Tegelikult hoolitsevad teavitustööga seotud ürituste tehnilise poole eest allüksused, kellel on selleks vahendid ehk

siis inimesed ja tehnika, mida eksponeerida. Teisisõnu annab teabeohvitser suunised-piirangud, kuidas konkreetset üritust teavitustöö seisukohast kõige paremini korraldada, kuid tegelik korraldus lasub allüksustel.

Loomulikult võib üksuse ülem või S-9 ülem panna teavitustöö eest vastutama ükskõik kelle, aga CIMIC-ohvitseri ülesanded on väga üheselt määratletud ning selline tööjaotus ei ole kaitseväe poolt staabile ja S-9 ülemale antud vahendite otstarbekas kasutamine.

Õppimise ja mängu erinevusest Kaitseväe suurõppustel Kevadtorm ja Siil oleme harjunud nägema CIMIC-ohvitsere ja reservväelastest CIMIC-meeskondi, kes toetavad allüksusi maa-alade kooskõlastamisel, fikseerivad maaomanikele tekitatud

CIMIC

läbi­pääsenud reservväelastele hakatakse praeguste plaanide kohaselt õpetama reservväelasest CIMIC-meeskondade sõjaaja ülesandeid alates 2024. aastast.

Seega ei saa reservväelane, kes ei ole läbinud enne ega pärast 2024. aastat reservväelastest CIMIC-meeskonna standardiseeritud koolitust, ennast nimetada väljaõpetatud CIMIC-spetsialistiks, CIMIC-ohvitseriks vms.

kahjusid ning koordineerivad nende likvideerimist.

Valdkondlikus žargoonis kutsutakse seda «reaal-CIMIC-uks». See on võime, mida CIMIC-spetsialistid pakuvad allüksustele selleks, et need saaksid väljaõppel parandada oma lahinguvalmidust. Teisisõnu ei osale reaal-CIMIC ülesande korral CIMIC-spetsialistid ise õppusel kui õppijad-õpetatavad (st, et nad ei ole seotud mängustsenaariumiga), vaid aitavad toetava taustajõuna luua teistele kaitseväelastele õpikeskkonda väljaspool kaitseväe harjutusalasid.

Kahetsusväärselt on kehva selgitustöö tulemusena levinud ekslik arusaam, et see ongi CIMIC-u sõjaaja ülesanne. Tegelikult on vaid kaudne kokkupuude, sest pärast CIMIC-kontseptsiooni kinnitamist 2020. aastal on CIMIC-valdkonnas toimunud hulk muudatusi.

Nimelt ei koolitata CIMIC-meeskondasid ajateenistuse käigus, vaid üksnes reservõppekogunemistel. Selleks määratakse esialgu mõnele teisele sõjaaja ametikohale paigutatud reservväelane tema tsiviilharidust või -teenistuskäiku arvesse võttes reservväelastest koosnevate CIMIC-meeskondade koosseisu. Kui reservväelane saab reaal-CIMIC-u ülesannetega edukalt hakkama, investeeritakse tulevikus tema edasisse koolitusse CIMIC-valdkonnas.

Seega kasutab kaitsevägi suurõppustel reaal-CIMIC-ut reservväelastest CIMIC-spetsialistide valikul ja hindamisel, et vältida olukorda, kus maksumaksja raha kulutatakse väljaõppel selliste reservväelaste koolitamiseks, kellel tegelikult puuduvad CIMIC-ülesannete täitmiseks vajalikud eeldused.

Reaal-CIMIC-u «valikusõelast»

Eeldused ootuste täitmiseks Kaitseväe juhtkond on sõnastanud MKR-i staabi ülesanded järgmiselt: «Maakaitseringkond peab olema ühenduslüli sõjalise riigikaitse ja kõigi tugistruktuuride vahel nii rahuajal, kriisis kui ka sõjas. /…/ Perspektiiv on endiselt see, et kui me räägime territoriaalkaitsest, konkreetsest keskkonnast kui maastikust, taristust, elanikkonnast ja saadaolevatest ressurssidest, peaks maakaitseringkonnal olema hea ülevaade sellest, kuidas niisuguses keskkonnas tegutseda ja mida sellest keskkonnast võtta. /…/ Seal lihtsalt teatakse kohalikke olusid paremini. /…/ Maakaitseringkondade staabid peavad suutma ise sõda pidada, kui kaitseväe peastaap (põhijuhtimispunkt) on hävitatud. /…/ Maakaitseringkonnad peavad loomulikult suutma sellist sõjalist tegevust korraldada juhiste järgi, lähtudes kaugematest eesmärkidest». («Kindralmajor Herem: ka koroonakriisist oleme seni tulnud välja võitjana». Sõdur nr 6/2020) MKR-i staabi ülesanded CIMIC-võtmes on kirjeldatud 2020. aastal kinnitatud CIMIC-kontseptsioonis. Selleks, et MKR staap saaks täita ülaltoodud ülesandeid, peab tal muuhulgas kogu aeg olema ajakohane teave olukorrast oma ringkonna territooriumil, seal tegutsevatest kaitseväevälistest organisatsioonidest ja võtmeisikutest ning taristust ja ressurssidest.

Teades, kes, kuidas, miks, millal ja mida ringkonna territooriumil teha kavatseb või juba teeb, ning kes, kuidas, millal ja kuidas kasutab kohalikku taristut ja ressursse, on võimalik eri poolte plaane ja tegevust koordineerida ja samakõlastada. Selleks on aga omakorda vaja pidevalt suhelda, teha koostööd, koguda andmeid ning vahetada neid kaitseväeväliste organisatsioonide ja võtmeisikutega, kes suuSÕDUR aprill 2022 49

CIMIC

davad mõjutada kaitseväele püstitatud ülesannete täitmist. Selle keerulise ja äärmiselt töömahuka ülesande täitmisel toetab MKR-i staapi koosseisuline CIMIC-ohvitser.

CIMIC-ohvitser MKR-i staabis Kõige suuremal määral saab CIMICohvitser MKR-i staapi toetada pidevalt andmeid kogudes, analüüsides ning jagades järeldusi staabiga.

Seejuures vastates küsimusele, kuidas hetkeolukord mõjutab MKR-i vastutusalas tegutsevate üksuste ja allüksuste võimet täita neile püstitatud ülesandeid ning mida vajaduse korral selleks ette võtta.

Ilmselgelt algab kõik sellest, et MKR-i staap peab teadma, millised üksused või allüksused on nende vastutusalas ja milliste ülesannetega nad tegelevad. Niisamuti peab CIMIC-ohvitseril olema korralik andmestik, mille põhjal staabile nõu anda. Ühe olulise osa sellest andmestikust moodustavad loetelud nendest objektidest, mille hävitamine on kas keelatud või mille hävitamisest tuleb võimaluse korral loobuda.

Keelatud sihtmärkide loetelu välistab igasugused arutelud: nende kahjustamine, hävitamisest rääkimata, on seadusega karistatav. Objektide puhul, mille kohta kehtib klausel «võimaluse korral mitte hävitada», peab CIMIC-ohvitser suutma nõustada staapi võimalikest tagajärgedest juhul, kui objekt hävitatakse. Kas ja mis tingimustel objekt hävitatakse, otsustavad ülemad, kuid kõikidest objektidest – nii keelatud sihtmärkidest kui objektidest, mille hävitamisest tuleb «võimalusel» loobuda – peab MKR-i staap informeerima üksusi ja allüksusi, mis MKR-i vastutusalasse sisenevad.

Teise olulise osa CIMIC-ohvitseri panusest MKR-i staabi nõustamisse moodustab tema arusaamine tsiviil­ühiskonna kerksusest, mille all mõistetakse ühiskonna võimet kiiresti taastuda negatiivsete ilmingute mõjust. Riigi kaitsevõime hindamisel lähtutakse seitsmest kerksuse põhikomponendist (NATO Baseline Requirements Resilience).

Seega peab CIMIC-ohvitser suutma kaasa rääkida MKR-i staabi hinnangu50 aprill 2022 SÕDUR

tes oma vastutusalale sellistes küsimustes nagu: (1) kas valitsus ja riigiasutused suudavad langetada otsuseid, teavitada neist kodanikke ja jõustada oma otsuste elluviimist; (2) kas on tagatud energiaga varustamine; (3) kas suudetakse koordineerida ja samakõlastada põgenike liikumist; (4) kas suudetakse tagada toidu- ja veevarude kaitstus; (5) kas suudetakse tagada meditsiiniabi ning kas on olemas piisav meditsiinivahendite ja ravimite tagavara; (6) kas on tagatud telekommunikatsiooni ja kübervõrkude toimimine; (7) kas suudetakse tagada transpordikorralduse ja -taristu toimimine.

MKR-i staabil peavad olema otsustamiseks ning nende vastutusalasse sisenevate üksuste informeerimiseks värskeimad andmed. See eeldab pidevat andmestiku uuendamist. Tinglikult võib öelda, et sõjaaja ülesannete täitmiseks saab 95% andmetest koguda rahuajal. Vaid 5% andmetest on sellised, mida ei ole võimalik varem koguda ning mis sõltuvad vahetult konflikti eel toimivatest muutujatest.

Siiski on kindel, et kui MKR-i staap ei suuda rahuajal asjakohaseid andmeid koguda ega analüüsida, siis on nad sellega sõja puhkedes juba lootusetult hiljaks jäänud. Reservüksustele tuleb anda olemasolevad andmed ja järeldused kohe mobilisatsiooni järel kätte, mitte eeldada ega oodata, et nad hakkavad ise pärast mobilisatsiooni MKR-i vastutusalas midagi «avastama». Seega, mida paremini on MKR-i staap rahuajal oma andmekogumise ja -analüüsi teinud, seda ladusamalt kulgeb mobilisatsiooni korral üksuste ja allüksuste võitlusvõime saavutamine.

Oma teed otsides Taastatud «(laulu)revolutsioonilist» Eesti kaitseväge iseloomustas 1990ndate alguses n-ö oma tee otsimine, milles paljuski korraliku sõjalise ettevalmistuseta ohvitserid püüdsid kaitsevõime loomisel leida parimaid lahendusi.

Kuna enamikku kontseptsioone, doktriine jmt ei tahetud või osatud aastakümneid kirja panna, talitati «paindlikult» printsiibil «käsk on täitmiseks».

Sellises ad hoc-teenistuskeskkonnas ei olnud kohta ei süsteemil, jätkusuutlikkusel ega järjepidevusel. Nii on ka CIMIC-valdkond jäänud oma

arengus aastakümneid pigem ülemate tujude ja emotsioonide kui eeskirjade põhjal langetatud otsuste juhtida. Siit ka põhjused, miks vajasid selgitamist ülaltoodud väärarusaamad.

Ei ole kerge mõne aastaga teha järele 30 aasta jooksul kuhjunud vajakajäämisi, kuid alates 2020. aastast on kaitseväel olemas CIMIC-kontseptsioon ning nüüd saab ja tuleb edasi toimetada selles dokumendis kirjapandu järgi.

Omaette küsimuseks jääb, kas ka tulevikus võiks kaitseväelased vabastada eraomanikega maa-alade kooskõlastamise funktsioonist, mis näiteks praegu ei lase CIMIC-ohvitseridel keskenduda otseselt sõjaliste ülesannete täitmisele. Kas maa-alade kooskõlastamine ei võiks olla üks teenustest, mida osutab kaitseväele riigi kaitseinvesteeringute keskus, mis juba praegu tegeleb kaitseväe taristu ja infrastruktuuri haldamisega?

CIMIC Tegevväelasest CIMIC-ohvitseri ülesanded

▶ nõustab ülemat ja staapi tsiviil-sõjalise koostöö küsimustes; ▶ toetab ülema olukorrateadlikkuse saamist tsiviilkeskkonnast; ▶ korraldab andmete kogumist tsiviilkeskkonna kohta; ▶ toetab andmete kogumist liitlasüksuste tarvis; ▶ analüüsib tsiviilkeskkonna mõju üksuse ülesannetele; ▶ osutab abi liitlasüksuste CIMIC-u toetamise koordineerimisele; ▶ toetab CIMIC-ult saadud info andmist lahingutegevuse planeerimisse; ▶ toetab CIMIC-tegevuse koordineerimist kõrgema juhtimistasandiga, naaberüksustega ja oma üksustes; ▶ haldab üksuse CIMIC-andmebaase; ▶ korraldab oma üksuses CIMIC-u väljaõpet; ▶ peab arvestust oma üksuse reservväelastest CIMIC-meeskondade mehitatuse ja varustatuse üle; ▶ juhib üksuste käsutusse antud reservväelastest CIMIC-meeskondasid; ▶ planeerib ja korraldab kohtumisi kaitseväeväliste organisatsioonide esindajatega; ▶ täidab vajaduse korral tsiviilorganisatsioonide juures läviohvitseri funktsioone.

Reservväelastest CIMIC-meeskonna ülesanded

MKR-i staapidelt oodatakse praegu väga palju. On selge, et neid lootusi ei saa täita enne, kui MKR-i staabid ei kasuta iga päev neile püstitatud ülesannete elluviimisel oma CIMIC-ohvitseride abi. See aga saab toimuda ainult siis, kui igas MKR-i staabis teenib tegevväelasest erialase ettevalmistusega CIMIC-ohvitser, kes täidab staabis üksnes oma valdkondlikke ülesandeid.

Kahetsusväärselt leidub ikka veel MKR-i staape, kus vahendite puudusel püütakse läbi ajada tsiviilisikute abiga või siis ühendada ühe ametikoha alla teabeohvitseri ja CIMIC-ohvitseri ülesanded. Kõik need «hädaabinõud» on juba ette määratud ebaõnnestuma.

Väidan, et MKR-i staabid ei ole võimelised täitma oma ülesandeid enne, kui MKR-i staapides ei ole lahendatud CIMIC-ohvitseride ametikohtade küsimus.

Suurõppused viivad vormis mehed sageli tsiviilasustuse keskele. Pildil kaitse­liitlane õppusel Siil 2018.

Foto: vbl Ardi Hallismaa

▶ toetab ülema nõustamist CIMIC-küsimustes; ▶ toetab ülema olukorrateadlikkuse saamist tsiviilkeskkonnast; ▶ kogub tsiviilkeskkonna kohta andmeid maastikult; ▶ kogub liitlasüksuste tarvis andmeid maastikult; ▶ analüüsib tsiviilkeskkonna mõju üksuse ülesannetele; ▶ liidendub vajaduse korral liitlasüksusega ning toetab liitlasüksusi CIMIC-küsimustes; ▶ toetab CIMIC-ult saadud info andmist lahingutegevuse planeerimisse; ▶ korraldab kohtumisi kaitseväeväliste organisatsioonide esindajatega; ▶ täidab vajaduse korral kaitseväeväliste organisatsioonide juures läviohvitseri funktsioone; ▶ asendab vajaduse korral CIMIC-ohvitseri staabis; ▶ mehitab vajaduse korral üksuste planeerimis- ja juhtimiselemente CIMIC-ohvitseridega.

MKR-i staabi ülesanded

▶ nõustab üksuse ülemat tsiviil-sõjalise koostöö küsimustes; ▶ tagab ülema olukorrateadlikkuse tsiviilkeskkonnast; ▶ kogub andmeid tsiviilkeskkonna kohta; ▶ kogub andmeid liitlasüksuste tarvis; ▶ koordineerib CIMIC–u tegevust kõrgema juhtimistasandiga ja oma üksustes; ▶ koordineerib liitlasüksuste CIMIC-u toetamist; ▶ annab CIMIC-ult saadud info lahingutegevuse planeerimisse.

SÕDUR aprill 2022 51

Väljaõpe

Kuhu suundub

riigikaitseõpetus?

Autor: Rene Rässa Tallinna 32. keskkooli riigikaitseõpetaja

52 aprill 2022 SÕDUR

M

õned aastad tagasi küsis üks keskkooliõpilane minu käest, et mis on riigikaitse­ kursuse eesmärk. Natuke mõelnud, olin juba valmis «tulistama», et riigikaitseõpetuse eesmärk on panna alus Eesti riigikaitse põhimõtete mõistmi-

sele, kujundada kodanikuteadlikkust ja valmisolekut vajaduse korral Eestit kaitsta.

Täpselt nii on riigikaitsekursuse õppekavas kirjas. Õnneks sain enne pidama, kui jõudsin vastata. Pisut mõelnud, vastasin, et kursuse eesmärk

Väljaõpe

on täiendada õpilase maailmapilti eri rahvuste, rahvaste, ideoloogia jne vaheliste konfliktide olemusest ning anda ülevaade, kuidas sinna maailma paigutub Eesti oma julgeolekuga nii minevikus, tänapäeval kui tulevikus. Õpilane jäi vastusega rahule. Miks ma aga ei rõhutanud, et oluline on õppida, kuidas kaitsta riiki? Sellepärast, et tänapäeval need asjad nii ei käi, vähemalt mitte nii sirgelt punktist A punkti B. Kui riigikaitseõpetus Eestis loodi 1927. aastal, oli selle eesmärk anda kursuse läbinuile väljaõpe, mis vastaks noorsõduri kahekuulisele õppekavale sõjaväes. Samuti oli soov süstida noor-

tesse isamaa-armastust. Seda väljendas ka riigikaitsekursuse pealkiri «Sõjaline kasvatus ja õpetus», mis omakorda nimetati 1930. aastal ümber «Riigikaitseliseks kasvatuseks ja õpetuseks».

Nüüd aga väidan, et militaarne ja patriootlik lähenemine ei tööta ning seda pole ka vaja. Tänapäeva õpilane on selleks liiga tark ja otsesele isamaalikule propagandale enam ei allu, kuigi see ei ole vale asi. Lihtsalt otsene propaganda töötab pigem vastupidi ja tõrjub hoopis eemale.

Kui 1927. aastal võis õpilasele öelda, et «vaata, see on õige ja see siin on vale», siis praegu ei suuda sellist õpe-

tamisstiili keegi tõsiselt võtta. Kehval juhul see lausa naerdakse välja.

Selle asemel tuleb pingutada ja näidata õpilastele n-ö suurt pilti. Rääkida konfliktide põhjustest, ideoloogiast.

Sellest, kuhu ühe või teise fanaatiku järgimine ajaloos on viinud ja mida koledat see on endaga kaasa toonud.

Samuti sellest, kuidas on tegevusetult pealt vaadatud, mismoodi agressor käitub, lootuses, et ehk läheb mööda ja kõik saab korda.

SÕDUR aprill 2022 53

Väljaõpe

Seda ilmestab värvikalt ka Suur­ britannia peaminister Neville Chamberlaini kurikuulus lepituspoliitika, mille käigus sunniti Tšehhoslovakkiat 1938. aastal loovutama sudeedisakslastega asustatud alad Saksamaale, millega loodeti saavutada rahu Euroopas. See aga andis Hitlerile veel hoogu juurde ja kaks aastat hiljem puhkes laastav teine maailmasõda. Pärast Müncheni sobingut ütles hilisem peaminister Winston Churchill tabavalt: «Münchenis oli meil valida sõja ja häbi vahel. Me valisime häbi ja saime sõja.»

Jõudes lõpuks analoogsete seletuste ja näidete kaudu tänapäeva, saab anda parema ülevaate, mis maailmas toimub ja millised on need ohud, millega peab praegusel ajal maailma julgeolekuruumis arvestama. Kui vaadata avarama pilguga nii mineviku kui tänapäeva probleemidele, siis hakkavad õpilased mõistma, miks üks või teine asi siin maailmas nii on.

Viimaks saab selgeks tõsiasi, et rahu ei olegi iseenesestmõistetav, nagu ütles 19. sajandi ajaloolane Henry Maine: «Sõda on sama vana kui inimkond, kuid rahu on nüüdisaegne leiutis».

Selle kaudu jõuab õpilane arusaamale, et rahu hoidmine maailmas on meie kõigi asi.

Ei ole nii, et see, mis toimub kaugel Põhja-Koreas, on ainult ameeriklaste probleem. Tänapäeva maailmas puudutab see kaudselt ka meid siin Eestis.

Selle teadmise kaudu, meeldigu see või mitte, saab ilmselgeks, et riigikaitse on oluline ja sama vajalik ning vältimatu kui arstiabi ja politsei. See kõik annab õpilastele hea platvormi, kust edasi liikuda järgmiste teemade juurde, nagu riigikaitsekorraldus Eestis, tänapäeva sõjas kasutatav relvastus, info- ja kognitiivne sõda ning asümmeetriline ja hübriidsõda jne.

Kui õpilane on maailma julgeoleku üldisest korraldusest aru saanud, aitab see luua seoseid muude teemadega ning asetada need õigesse konteksti. Arvan, et riigikaitseõpetuse eesmärk praegu ei ole teha relva- ega riviõpet, vaid eelkõige avardada õpilase maailmapilti ja arusaama julgeole-

54 aprill 2022 SÕDUR

Õpilane tutvumas riigikaitselaagris toidupakiga.

Telkmantli kasutamise õpe.

Väljaõpe Lõkkeõhtu on laagri lahutamatu osa.

Fotod: autori kogu

kust kui väga olulisest ning vajalikust valdkonnast.

Teine oluline osa riigikaitseõpetusest on praktilised teadmised ja oskused, millest enamikku saab õpetada just riigikaitselaagris. Laagri korraldamisel tuleb ennekõike keskenduda rahulikule tempole ja stressivabale keskkonnale, kus õpilane saab täiel määral pühenduda oskuste omandamisele.

Kindlasti ei tohiks laagris valitseda vaid militaarlaagrile omane õhkkond, kus piltlikult öeldes ei jää kuhugi n-ö õhku vahele.

Samuti on laagri korraldamise puhul oluline, et õpetaja ei võtaks laagri­ ülema rolli, mida kahtlemata õpetaja nagunii täidab, vaid säilitaks oma julgustava õpetaja rolli, andes ruumi ka instruktoritele. Peamine on meeles pidada, et tegu on siiski õpilaste, mitte sõduritega.

Paraku olen mitmel korral kuulnud, et see on nii olnud päris paljudes laagrites, kus õpilasi koheldakse kui alluvatest sõdureid.

Sellistes olukordades tekib oht, et vint keeratakse n-ö üle ja vastupidi eesmärgile tekib hoopis vastumeelsus ja tõrksus militaarmaailma vastu. Pealegi ei ole kavatsust kasvatada õpilasest sõdur, vaid avardada tema silmaringi, anda praktilised oskused, sh esma­ abioskus, ning ühtlasi kasvatada huvi riigikaitse vastu.

Kindlasti tuleb aru saada, et riigikaitse pole ainult sõjavägi, vaid märksa laiem mõiste. Samas, kui noormehed ja miks mitte ka mõned neiud lähevad ajateenistusse, saavad nad piisavalt palju kõike seda, mida võib sõjaväelt oodata ja siis on see juba täiesti omal kohal.

See aasta toob aga riigikaitseõpetusse suure muutuse. Nüüd ja ilmselt ka edaspidi hakkab riigikaitselaagreid korraldama kaitseliit, et luua ühtne riigi­ kaitselaagrite standard. Selline muudatus on igas mõttes tervitatav, sest praegu on kogu riigis iga laager oma õpetaja nägu ja nii sisult kui vormilt on laagrid nähtavasti väga erinevad.

Seega jään põnevusega ootama, milliseks kujuneb selle aasta riigikaitse­ laager.

SÕDUR aprill 2022 55

Väljaõpe

Autor: Peeter Einbaum staabiveebel Balti kaitsekolledži veebel

B

alti kaitsekolledž võõrustas 18. ja 19. jaanuaril 2022 ülemveebli kursuse (Command Senior Enlisted Leaders’ Course – CSELC) prooviperioodi (2019–2021) kokkuvõtvat konverentsi. Üritusel osales üle 40 inimese 18 riigist ja NATO-st, kes vaatasid tagasi möödunud perioodile ning andsid grupitöö tulemusena oma soovitused tuleviku kohta.

Rootsi kaitseväe juhataja kindral Sverker Göranson esitas 2017. aasta mais Põhjala–Baltikumi kaitseväe juhatajate kohtumisel idee luua Rootsi kaitseväe põhjal strateegilise taseme ülemveeblite kursus, mis oleks regionaalse suunitlusega ning jääks avatud Balti mere regiooni riikidele. Tollal ei osanud aga ilmselt keegi aimata, kuhu selline algatus viia võib.

Algne idee leidis Balti mere riikide seas laialdast toetust ning ka kohtumisel viibinud USA Euroopa vägede ülemjuhataja (SACEUR) Tod Wolters ja NATO Euroopa liitlasvägede ülemjuhataja kindral Curtis Scaparrotti asusid initsiatiivi toetama. Ühiselt jõuti seisukohale, et kursus peaks olema algusest peale rahvusvaheline ning seda ei tohiks rajada ühe riigi põhjal. Seega anti kursuse loomise ülesanne Balti kaitsekolledžile, mis oma olemuselt on nii rahvusvaheline kui ka ingliskeelne ning seega sobib seda ülesannet täitma.

Kui lähtuda tõsiasjast, et kursus loodi rahvusvahelisena ning asutaja­ riikide seas oli nii NATO kui ka partnerriike (Soome ja Rootsi), siis hakkas kõik toimuma uskumatu kiirusega.

Juba mõni kuu hiljem, augustis 2017, võõrustas Balti kaitsekolledž esimest töökohtumist, mille käigus regiooni riigid ning NATO esindajad määratlesid koolitusvajaduse ning koostasid esmase tegevuskava.

Esimene kohtumine Tartus leidis jätku töökohtumistega Belgias, uuesti Tartus ja viimaks Rootsis. Iga järgmine kohtumine tõi endaga kaasa üha uute riikide ja institutsioonide liitumise projektiga, kuna informat-

56 aprill 2022 SÕDUR

Ülemveeblite

on leidnud endale väärika koha

NATO Euroopa vägede ülemjuhataja Tod Wolters kõnelemas esimese ülemveebli kursuse av

sioon uuenduslikust ühisalgatusest levis kulutulena nii liitlaste kui partnerriikide hulgas.

2019. aasta alguseks oli kursuse kava valmis ja Balti riigid andsid loa

proovikursuse korraldamiseks. Tol ajal olid kursuse sünnile aktiivselt kaasa aidanud Põhjala riigid: Taani, Norra, Rootsi ja Soome; Balti riigid: Eesti, Läti ja Leedu ning piirkonna suurim

Väljaõpe

kursus

Balti kaitsekolledži kursuste seas

vatseremoonial.

sõjaline jõud – Poola. Regiooni välised toetajad olid Ameerika Ühendriigid ja Kanada. Samuti olid hoogsalt kaasatud NATO eri struktuurid. Lepiti kokku, et korraldatakse kolm kursust

Foto: kaitsevägi

üks kord aastas, misjärel asutajariigid otsustavad ühiselt kursuse vormi sobivuse ja tuleviku üle.

Balti kaitsekolledžis 2019. aastal korraldatud proovikursusel osales

11 kursuslast üheksast riigist, 2020. aastal 15 kursuslast 11 riigist ja 2021. aastal 21 kursuslast 15 riigist. Õppijate hulk on kogu aeg kasvanud ja seda hoolimata vahepeal maailma tabanud COVIDi pandeemiast. Omal moel annab see tunnistust koolitusvajadusest ja saavutatud väljaõppe kvaliteedist. Õppemoodulid, mis katavad strateegilist juhtimist ning rahvusliku ja rahvusvahelise julgeoleku mitmesuguseid aspekte, vastavad nii sisu kui vormi poolest riikide ootustele ning Balti kaitsekolledž sobib suurepäraselt kursuse korralduskohaks. Seda tänu oma rahvusvahelisusele, akadeemilisele keskkonnale ning lektorite asjatundlikkusele.

Kogu perioodi vältel on ülemveeblite kursus kujunenud mitmel moel uuenduslikuks. See on loodud rahvusvahelise projektina ja seda korraldatakse õppeasutuses, mis traditsiooniliselt tegeleb vanemohvitseride haridusega. Kursuse ettevalmistuses ja korraldamises osalevad varasemad kursuse lõpetajad. Õppeprotsessi on kaasatud lektorid nii akadeemilisest ringkonnast kui ka praktikute seast.

Kursuslased kaitsevad oma kursusetöid komisjoni ees, kuhu kuuluvad nii tippallohvitserid kui ka kindralid.

Grupitööna kujundatakse regionaalseid meetmete komplekte, mis peaksid vastama hübriidsõja eri ülesannetele. Loodud on oma «kuulsuste hall», mis praegu koosneb kahest rahvusveeblist ning ootejärjekorras on kaks NATO korpuse tasemel veeblit ja üks NATO ühendväejuhatuse veebel.

Kui jaanuaris 2022 võõrustas Balti kaitsekolledž nii ülemveebli kursuse asutajariikide, NATO ja mitme vaatlejariigi esindajaid, siis pöörati ühiselt pilk ka kursuse tulevikule. Balti riikide kui Balti kaitsekolledži omanikriikide ühine otsus on, et kursus lisatakse püsivalt kolledži akadeemilisse portfelli.

Samuti on selge, et nii kursuse sisu kui vorm vastavad üldjoontes riikide ootustele ja vajadustele. Alati on võimalik asju paremaks teha ning väiksemaid muudatusi tuleb teha ka muutuva julgeolekukeskkonna tõttu.

Tervikuna on ülemveeblite kursus kujunenud silmapaistvaks edulooks Euroopa allohvitseride haridusmaastikul.

SÕDUR aprill 2022 57

Ajalugu

Sõjaholopid ratsutamas lahingusse. Sigismund von Herbersteini Moskva plaanilt 1556. a.

Sõjategevus Tallinna ü 58 aprill 2022 SÕDUR

Ajalugu Foto: Wikimedia

ümbruses Liivi sõja ajal

II osa SÕDUR aprill 2022 59

Ajalugu

Venemaa jaoks oli Liivi sõjas (1558–1583) peavastaseks Poola-Leedu ja peamine sõjatanner Valgevene ja Polotski piirkond. Moskva välispoliitika peaeesmärgiks oli juba kahe sajandi vältel olnud ja jäi veel kaheks järgnevaks sajandiks konkurents (Poola-)Leeduga nende õigeusklike «vene» alade, st Valgevene ja Ukraina pärast.

Autor: Andres Adamson ajaloolane

I osa Sõduris nr 6 2021

S

õda Poola-Leeduga oli 1560ndatel aastatel tupikusse jõudnud ja otsiti vaherahu. Vene diplomaatia jaoks oli vaherahu lisapõhjus Jagelloonide dünastia peatne hääbumine, Sigismund II Augusti otsese pärijata surm (mis saabus küll alles 1572. aastal), millele järgnev interregnum pidi pakkuma võimalusi kuningavalimisi oma huvides mõjutada.

1567–1569 töötanud Lublini seimil sõlmisid Poola kuningriik ja Leedu suurvürstiriik reaaluniooni senise personaaluniooni asemel ja loodi ühisriik Rzeczpospolita (tõlkes Vabariik) valitava kuningas-suurvürstiga. Seda tehti vastu Leedu magnaatide tahet ja Ukraina vojevoodkonnad läksid nüüd Leedu koosseisust Poola koosseisu.

1570. aastal saabus Moskvasse suur Poola-Leedu saatkond. Juunis sõlmiti vaherahu kolmeks aastaks.

Moskoovia valmistus sel ajal sõjaks Rootsiga. Eesti alal peetud Põhjamaade seitsmeaastase sõja ajal (1563–1579) rüüstasid siin kõik teised, mitte venelased. Ivan Julm ja Erik XIV jõudsid 1567. aastal isegi otsese liidulepinguni, mille kohaselt oli Rootsi kuningas valmis loovutama tsaarile nii Tallinna kui isegi oma vangistatud venna Johani (Poola-Leedu printsessist) naise Katarina Jagellonica, keda ka Ivan Julm oli kunagi kosinud ja korvi saanud.

Kuid 1568. aastal toimus Rootsis kodusõjalaadne riigipööre, kuningaks tõusis Johan III ja tema naise Katarina järele saabunud Vene saatkonda väntsutati ja alandati omajagu. Rootslased tulid küll kiiresti mõistusele ja saatsid samuti Moskvasse saatkonna, millel oli lubatud teha püsiva rahu nimel suuri järeleandmisi, sh loovutada Tallinn.

Venelased said sellest aimu liiga hilja,

60 aprill 2022 SÕDUR

sest kulutasid palju aega oma saadikutele tehtu eest kuhjaga tasumisele.

Lootus haarata endale õigeuskliku slaavi enamusega Leedu suurvürstiriik oli Moskva jaoks siiski peamine ja selleks taheti teha koostööd Habsburgide keisrikojaga. Ent Liivi sõja tekitatud venevastased meeleolud Saksamaal segasid keisrikojale lähenemist.

Seetõttu oli vaja Saksa riigivürstide, seisuste, hansalinnade ja laiemalt avaliku arvamuse rahustamist Moskoovia ja Saksa-Rooma riigi vahel Liivimaal eksisteeriva formaalse sõjaseisukorra lõpetamise teel mingi tegeliku või näilise kompromissi abil.

«Liivimaa kuningriigi» projekt Vaja oli vahelüli, marionetti. Nii kerkis taas juba varemgi päevakorras olnud vasallriigi projekt Liivimaal. Tegelikult ei kavatsenud Ivan Julm millestki loobuda, vaid vasallriigi loomise abil oma võimuala Liivimaal veelgi laiendada ja saada sellele rahvusvahelist tunnustustki.

Osa Liivimaa eliidist oli valmis seda mängu mingi piirini kaasa mängima.

See ei tähendanud venemeelsust, mingite kaubandusprivileegide esikohale seadmist vms, vaid arvestamist tõsiasjaga, et ei suudeta moskoviite ise tõrjuda. Eesmärk oli päästa, mida päästa annab, ja vältida vähemalt venelaste otsevõimu.

Liivi sõda oli eriti venelaste kasutatud meetodite poolest lausa klassikaline hübriidsõda, milles otsene sõjategevus vaheldus pidevalt rüüstamise, terrori, hirmutamise, propaganda, pettuste, äraostmiste, lühemate ja pikemate vaherahu- ja koostööperioodidega, vastaste omavahel tülli ässitamiste jm võtetega.

Hundid esinesid alatasa lambanahas ja lambaid süüdistati verejanus.

Aastal 1569 pakuti plaanitava vasallriigi juhi kohta (uuesti) Venemaal au-

Lublini unioon 1569. aastast ühendas Poola kunin

vangistuses olevale endisele ordumeistrile Wilhelm von Fürstenbergile, tema äraütlemise järel tulutult viimasele ordumeistrile, selleks ajaks Poola-Leedu vasallist Kuramaa ja Semgallia hertsogile Gotthard Kettlerile (pildil) ning viimaks meile juba tuttavale hertsog Magnusele, kes oma liivimaalastest lähikonna mõjul lõpuks nõusse jäi.

Tsaari liivimaalastest nõunikud, endised vangid ja enne seda nimekad aadlimehed Johann Taube ja Elert Kruse pidasid läbirääkimisi ka tallinlaste ja riialastega. Kevadel 1570 reisis Magnus Moskvasse ja ta võeti suure toredusega vastu.

Läbirääkimised olid küll pingelised ja venelaste vallutatud Liivimaa osad

Ajalugu

ngriigi ja Leedu suurvürstiriigi üheks riigiks. Kuningas Zygmunt II August hoidmas risti. Jan Matejko maal.

tuli Magnusele loovutada alles pärast Tallinna ja Riia kättesaamist, kohe anti talle vaid Põltsamaa piirkond. Magnus kuulutati siiski Liivimaa kuningaks ja tsaari vasalliks.

Sõda Rootsiga oli selleks ajaks nagunii juba otsustatud asi ja Toolses valmistati ette varustusbaasi Tallinna piiramiseks. Eeldati siiski, et linn alistub tõsisema vastupanuta.

Tallinna sadam taanlaste käes Liivimaa kuningriigi projekti ettevalmistamise ajal oleks poliitiline olukord Eesti alal võinud järsult muutuda. Taani admiral Peder Munk tuli 9. juulil 1569 üle kolmekümne Taani ja Lübecki laevaga Tallinna alla, randus paksus udus (st ilmselt kohalike lootside abiga), hõivas ja rüüstas sadama kõigi seal seisvate laevadega ning oleks võinud ka linna oo-

tamatu löögiga vallutada, kui oleks aimanud, et kallaletungi üldse ei oodata.

Udu tõttu ei näinud tallinlased tema saabumist ja Munk ei näinud linna kaitseta müüre ja avatud väravaid. Kahel esimesel päeval peeti maha äge suurtükiduell, kuid ehkki taanlaste suurtükikuulid isegi läbi Oleviste tornikiivri lendasid, ei saanud kummalgi poolel keegi viga. Munk jäi vastutuulte tõttu reidile kolmeteistkümneks päevaks. Üle kolmekümne kaubalaeva langes tema kätte sadamas ja veel terve hulk pahaaimamatult saabunuid merel, mille lastiomanikud pidid endile linnast lunaraha hankima.

Lisaks veeti hulk soomlaste kaubapaate sadamast lahele ja põletati seal ära. Taani allikad räägivad isegi ligi 150 vallutatud või põletatud alusest.

Tallinn oli sellal ka Lõuna-Soome

Foto: Wikimedia

jaoks endiselt peamine kaubanduskeskus, hiljuti asutatud Helsingi ei saanud veel kaua jalgu alla.

Mõisameeste mäss 7. jaanuaril 1570 muutus olukord Liivimaal taas: mõisamehed hakkasid Tallinnas mässama. Ka Rootsi oli pikaleveninud sõjas maksejõuetuks muutunud ja muuhulgas oma kolmele mõisameeste lipkonnale Tallinnas võlgu mitme aasta palga.

Lipkondi oli varem rohkem, algul viis, kuid aastail 1564–1566 viibis enamik mõisamehi Rootsis, osaledes Põhjamaade seitsmeaastase sõja pearindel võitluses taanlastega ja kandes loomulikult kaotusi. Meenutagem, et mõisameeste üksus oli midagi kohaliku aadli­ maakaitseväe taolist. Nende üldjuht Klaus Kursell pärines vanast Liivimaa SÕDUR aprill 2022 61

Ajalugu

vasallisuguvõsast, oli olnud rittmeister Rootsi teenistuses alates 1561. aastast, osalenud sõjas Taani ja Poola-Leeduga.

1567. aasta alul, juba Rootsi teenistuses mõisameeste üldjuhina, sooritas Kursell retke Lemsalu (Limbaži) alla ja üritas Poola-Leedu üksuste blokeeritud Riia vabalinna Rootsi alamlusse meelitada, kuid sõjakäik lõppes hävitava lüüasaamisega Ruunavere lahingus, milles poolakad-leedulased võtsid üle 2000 jalamehe pärast ratsaväe lahinguväljalt põgenemist vangi või tapsid ära.

Muuhulgas kaotati sel korral Tallinna sõjalipp.

See kaotus Kurselli karjääri ei kahjustanud, vaid ta määrati kõikide Rootsi vägede väliooberstiks (st ülemjuhatajaks) Liivimaal. Talle läänistati ka Lihula linnus. Kuid nii asehaldur Gabriel Kristiernsson Oxenstierna (Rootsi Liivimaa-valduste asehaldur 1568–1570) kui Kurselli korduvad palgarahataotlused jäid peaaegu tulemusteta.

Johan III (pildil) õhutas hoopis Oxenstiernat rahulolematute mõisameeste juhte salaja vahistama ja Soome saatma. Samuti lasi ta teatada, et need mõisamehed, kes oma palka üldse kunagi kätte saada tahavad, peavad naasma Kesk-Rootsi sõjatandrile.

Mõisameeste rahulolematus aina süvenes. Nüüd võttiski Kursell 7. jaanuaril 1570 ootamatu löögiga oma valdusse Toompea lossi – mitte kogu Toompea, vaid ainult Väikese linnuse, endise ordulossi – ja vangistas Oxenstierna. Loss vallutati tagatiseks, et lõpuks üldse palka saadakse. Ärevuses raad vahendas kiiruga kokkuleppe, millega kuberner vabastati, Toompea loss pidi aga järgmiste nelipühadeni Kurselli kätte jääma, milliseks ajaks kuningas Johanilt võlasummat või mingit muud lahendust oodati. Johan III saatis siiski vaid Rootsi lisaüksusi kiirkorras Soomest Tallinna ning käskis lossi iga hinna eest tagasi võtta.

Mässu alustades Kursellil nähtavasti mingit eelnevat kokkulepet hertsog Magnusega ei olnud, kuid neli nädalat hiljem algas kirjavahetus lossi ja linna Viktor Vasnetsovi ettekujutus tsaar Ivan IV Julmast. Maal aastast 1897.

Foto: Wikimedia 62 aprill 2022 SÕDUR

Ajalugu Lihula linnuse makett.

tema võimu alla mineku üle. Ka Tartu raad ning Taube ja Kruse saatsid Vene võimualalt Tallinna raele sarnaseid üleskutseid.

Raad keeldus läbirääkimistest Magnusega, kuid Kursell nõustus ja saatis tema saatkonnale sajapealise ratsasalga Lihula juurde vastu. Raad ei lasknud saadikuid linna, nii et läbirääkimised peeti Tallinnast kolme penikoorma kaugusel Üksnurmel.

Nüüd läks Kursell juba avalikule reetmisele. Lepiti kokku, et Kuressaarest saadetakse Toompea lossigarnisoni tugevdamiseks kakssada musketäri. Kuna võis karta rootslaste katseid neid teekonnal rünnata, läkitas Kursell musketäridele vastu oma rittmeistrid Heinrich Boissmanni (endise Tallinna raehärra poeg) ja Johann Maydeli kahe lipkonnaga.

Lossi meeskond nõrgenes niimoodi järsult, ehkki kõik kolm ratsalipkonda poleks sinna ära mahtunudki. Kuid suure reede öösel vastu vaikset laupäeva (24. märts 1570) võtsid rootslased Toompea lossi kavalusega tagasi. Rootsi ohvitser Nyls Dobbeler sai oma nõusse kaks karistuste eest mõisameeste juurde pagenud rootslasest mõrtsukat. Nood jootsid temalt saadud raha eest hulga mõisamehi purju ja tõmbasid siis öösel ühe danskri (müürist eenduva väljakäigu) augu kaudu köiega mäenõlvalt üles üle kolmesaja rootslase, kes hõivasid kõigepealt lossi laokorruse ja seejärel kogu Väikese linnuse.

Samasuguste danskriaukude kaudu pääses hulk ööunest äratatud mõisamehi siiski ka põgenema. Rootsi poolel olevat langenud üksainus mees, mõisameestest aga «paljud» ning u 100 meest vangistati, sealhulgas Kursell ise, kes mõisteti riigireeturina surma ja hukati 3. juunil 1570 koos paari kaaslasega.

Foto: Läänemaa muuseum

Kaks säilinud mõisameeste lipkonda, mis Harju- ja Läänemaa küladesse hajutatult Magnuse musketäre ootasid, ei näinud nüüd muud pääsu kui koonduda ja liikuda Vene võimualale, kus nad võeti vastu kui Magnuse mehed.

Juunis vallutasid rootslased Lihula.

Seda saabusid päästma noodsamad kaks mõisameeste lipkonda koos hulga venelastega (millega sõjategevus Moskoovia ja Rootsi vahel avalikult algas), jäid aga hiljaks. Kurselli mässu mahasurumisele järgnenud puhastustes ja pagemistes vähenes Magnuse toetajaskond Tallinnas.

Tallinna esimene piiramine Magnus naasis juulis 1570 Moskvast Liivimaale ja asus oma jõude kokku koguma. Tema poolele tulnud mõisameeste laager asus sellal nähtavasti Odiveres tänapäeva Jõgevamaal, sest sellest muidu arusaamatust külast saatis ta mitu kirja ja üleskutset.

Taani kuningat Frederik II (pildil) meelitas ta võimalusega saavutada endale ka Rootsi kroon ja palus Tallinn mere poolt blokeerida. Oma üleskutsetes teatas ta, et eesmärk on rootslased maalt välja ajada ning Tallinn ja kogu Eesti «jälle» oma võimu alla võtta. Selleks kutsus ta Eesti ala aadlit üles «koos oma teenrite, hobuste ja turvistega» endaga ühinema ja sõjakäigust osa võtma, et varem neile kuulunud mõisad taas üle võtta.

Magnuse vägi jõudis 21. augustil Tallinna alla.

Linn ei alistunud ilukõne peale ei siis ega mitme järgnenud üleskutse peale ja algas pikk piiramine – või õigemini blokaad.

Tallinna piiramine algas Härjapea jõe kaldal asunud vaestehospitali, Jaani

seegi rüüstamisest, mis kutsus esile terava kirjavahetuse rae ja Magnuse vahel.

Hertsog Magnus õigustas oma meeste sõjatavade vastast tegevust sellega, et seegis olevat varjunud kurjategijad, kes öösel linna teateid viinud; mõned neist olevat ta pidanud laskma hukata, kuid haigeid ja vaeseid röövida ei käskinud, ning selle sõjaajal väga tavalise juhtumi kohta algatatakse juurdlus.

Oma seegiasukad koos kõigi «prantslastega», s.o süfiliitikutega, võivat tallinlased aga linna toimetada. Tallinlased võiksid ka mäletada, kuidas nad ise Haapsalu ja Pärnu vallutamisel rootslaste poolt «uputasid jõkke» sealseid vaeseid haigeid. Ta teadvat hästi, kuidas Jaani seegi varasid ja sissetulekuid ei kasuta «mitte vaesed ja tõbised, vaid rikkad ja terved».

Magnusel oli kaasas kolm lipkonda mõisamehi – rittmeistriteks Johann Maydel, Heinrich Boissmann ja riigisakslane Hans vom Zeiz. Neljas lipkond, mille eesotsas seisis Jürgen Tiesenhausen, oli koos «mõne tuhande» venelasega Paidet piirama jäetud.

Hiljem lisandus Tallinna alla veel viies lipkond, mille oli Poola-Leedu võimualuses Riia peapiiskopkonnas moodustanud Reinhold Rosen.

Riia ja Pärnu varustasid Magnuse leeri ka toidumoona ja hobusesöödaga, ehkki just «pärnakad» olid pikka aega olnud ainsad, kes (peale oma sõja rootslaste vastu) Eesti alal venelastega võitlesid ja muuhulgas alles hiljuti Rakvere alevi maha põletasid.

Tallinna piiramise ajal, 9. novembril 1570, kirjutas Sigismund II August Varssavis alla võlakirjale Pärnu mõisameeste saamata palkade kohta. Selles lubas ta Pärnu pealikule Valentin Überfeldtile (Dücker oli juba langenud), et hiljemalt järgmiseks jaanipäevaks makstakse ära 75 000 kuldnat.

Seda saab tõlgendada nii Pärnu mõisameeste väljapressimise kui kuninga soovina hoida ära nende avalik poolevahetus. Tallinna raad väitis muide oma kirjades Poola-Leedu kuningale ja Saksa keisrile, et piiramisväe varustamises osalesid (Narva kaudu) ka Lübeck ja Preisi linnad.

Veel saabus Kuressaarest mittetäielik jalaväelipkond Magnuse saksa palgasõdureid. Lugedes kõiki neid Magnuse

SÕDUR aprill 2022 63

Ajalugu

Maalikunstnik Johannes Hau 1838. aasta vaade Tallinna sadamale.

enda meesteks, oli tema «armee» kõige rohkem 1500–2000 meest suur. Selle väliooberstiks oli Toennis Wrangel.

Magnus oli formaalselt ka kogu kaasasoleva Vene armee ülemjuhataja.

Selle algne suurus on ebaselge. Balthasar Russow ütleb, et 25 000 meest, kuid esmalt pole selge, kas ta peab silmas piiramise alul saabunud üksuseid või kõiki piiramise jooksul saabunud väesalku kokku.

Vene allikate kohaselt oli Magnusel alul vaid tuhatkond oma meest ja kuni paar tuhat venelast. Nendega sai linna ainult blokeerida ja asuda lõputuid kirju kirjutama. Nii jutustas Magnus ühes oma kirjas kuningast vennale «kähmlusest» Tõnismäel 11. oktoobril, milles olevat garnisonist «üle pooleteistsaja tapetud ja vangi võetud, meie poolel aga mitte enam kui üks surma sai, Hans von Mecklenburg vangi langes ja mõned hobused surnuks lasti ja viga said».

Piirajaid lisandus kõigepealt juba septembri algul, mil Narvast ja Pihkvast toodi kohale suurtükke, kuid ainult kergeid ja väga vähe (nt Pihkvast tõid vürstid Mihhail Lõkov ja Nikita Kropotkin neid vaid neli). Algas linna loid pommitamine, mis müüridele suuremat kahju ei teinud. Kui selgus, et tuleb linna tõsisemalt piirama asuda, nõutati Venemaalt muidugi raskemaid piiramissuurtükke, kuid see võttis aega.

Magnus isegi kirjutas hiljem, juba aasta lõpu poole raele, et raehärrad ei peaks tõeks kuuldusi, nagu saadaks

64 aprill 2022 SÕDUR

Liivimaa rindejoonte kaart aastail 1569–1570 Tallinn

Narva

Vigala Pärnu Kuressaare

Viljandi

Tartu

Karksi

Pihkva

Võnnu

Piltene Riia

Moskoovia valdused

Kuramaa hertsogkond

Rootsi valdused

Pärnu mõisamehed

Poola-Leedu valdused

Riia vabalinn

Magnuse valdused

Preisimaale panditud ala

tsaar talle juurde vaid neli mortiiri ja kaks kartauni. 16. oktoobril saabus suurem, oletatavasti 4000–5000-meheline lisavägi bojaar Ivan Jakovlev-Zahharjini ja okolnitši Vassili Umnoi-Kolõtševi juhtimisel, mis enne Harjumaal ringi märatses, ka Magnuse toetajaid tappes ja rüüstates ning kokkuröövitut nähtavasti isegi tallinlastele edasi müües.

Mõistes, kuidas need vägivallateod tema reputatsioonile mõjuvad, kaebas Magnus tsaarile ära ning mõlemad voje­

voodid viidi ahelais Moskvasse (kus nendega midagi ei juhtunud). Ja lõpuks tuli 1571. aasta 12. jaanuaril veel üks suurem väeosa raskesuurtükkidega, mida saigi võimatute teeolude tõttu alles taliteega kohale vedada. Seda juhatas võimekas suurtükiväeülem vürst Juri Tokmakov, ja alles siis – liiga hilja, nagu allpool näete – sai tegeliku piiramisega alustada.

Enamik Magnuse vägedest oli pealegi ratsavägi, see aga teatavasti kindlustatud linnu üldjuhul ei valluta, moona aga vajab jalaväest palju enam. Piiramine selle sõna otseses mõttes tähendas peamiselt muldkantside ja suurtükipositsioonide rajamist ning linna pommitamist – tööd, milles ratsaväest suurt kasu ei olnud. Üle kümmekonna tuhande mehe üheaegne viibimine nii pika ja lisaks talvise aja vältel Tallinna all või ka kogu tühjakslaastatud Harjumaal pole mitte ainult ebatõenäoline, vaid oleks sellal logistiliselt võimatu olnud. Nad oleksid koos oma hobustega nälga surnud. Kõigepealt hobused ja kui need söödud, siis ka inimesed.

Tallinna müüride vahel oli 6000– 7000 elanikku ja vähemalt teist nii palju linna pagenud talupoegi. Linn oli kaitseks enam-vähem valmis. Selle garnisonis oli 330–340 palgasõdurit, lisaks Toompea garnison, linlased ning linnamüüride varju pagenud aadlikud ja relvastatud talupojad, kõik kokku 2000–2500 meest.

Ajalugu

9000 meest, mis on päris kindlasti suur liialdus. Piiramine lõpetati ööl vastu 16. märtsi 1571, Paide oma paar päeva hiljem. Tagasiteel põikas üks Vene väesalk üle jäätunud mere Soome, rüüstates ulatuslikult Uusimaal.

Piiramiste lõpetamise põhjusi oli laias laastus viis: piiramises osalenud väeosade väsimus; ümbruskonna täieliku paljakssöömise järel tekkinud varustusraskused; katk; suutmatus takistada Tallinna varustamist meritsi ning Venemaa lõunapiiril tekkinud suure tatarlaste sissetungi oht, mistõttu kõiki võimalikke vägesid vajati seal. Krimmi khaan Devlet Giray põletas 1571. aasta mais Moskva maha.

Foto: Wikimedia

Linlaste omakaitseüksus jagunes 34 jaoks; ebakindlal eeldusel, et neis kõigis oli u 20 meest, võis relvastatud kodanikke kokku olla u 680. Toompea Rootsi garnisonis olid Soomest kiiruga Tallinnasse saadetud vähesed üksused, arvatavasti Hans von Oldenburgi soomlastega täiendatud ratsalipkond ja võib-olla ka Rotger von Munduse liivimaalastest ratsalipkond.

Jalaväest olid kindlasti kohal üks lipkond Pohjanmaalt ja tallinlase, hilisema Hiiumaa foogti Hans Grote osalt eestlastest formeeritud lipkond.

Kohal võis olla veel üks Närke lipkond ja oktoobri lõpus saadeti meritsi Tallinna üks Södermanlandi lipkond, mille meestest üle poole küll juba Rootsis deserteerus.

Rootsi väeülemad kaeblesid oma kirjades sõdurite, püssirohu ja moona vähesuse üle, mis ei lubavat mõeldagi vastasele välilahingus vastuastumisele. On tõepoolest iseloomulik, et linna kaitsjaid oli aastail 1570/71 kaks korda vähem kui 1577. aasta piiramise ajal, mil neid oli u 5900 meest, ehkki maa laastatus seitsme aasta vältel kindlasti suurenes ja elanikkond vähenes. Asehaldur ja kaitse juht oli 9. oktoobril ametisse astunud Hans Björnsson Leijon.

Piiramise alul veeti linna Rootsist ja Soomest juurde nii moona kui sõdureid, ehkki mitte niivõrd palju, kui raad soovis. Piirajatele oli see kõik üldjoontes teada – või oletasid nad veelgi väiksemaid jõude. Ühes oma kirjas Frederik II-le

kinnitas Magnus, et linnas pole «saksa sulaseid mitte üle pooleteistsaja ja kolmpoolsada soomlast» Toompeal.

Tallinna piiramine kulges loiult, kuid siiski toimus kuidagimoodi. Linlased põletasid kahesaja õuega Kalamaja eeslinna, et piirajad seda majutumiseks ei saaks kasutada. Oktoobri lõpus lahkusid Tallinna lahest Rootsi laevad, viies Tallinna-esistelt saartelt (nüüd Paljassaare poolsaar) kaasa linlaste kariloomad, ja kaitsjad jäid omapäi.

Piirajad aga pikendasid oma kaevikud järk-järgult mereni ja ehitasid vastu kevadet sadama lähedusse suure blokhausi, et linna sadamast ära lõigata. Üheteistkümne piiramisnädala järel kirjutas raad Johan III-le, kaevates piiramise venimise üle, mille vältel kuningalt polevat vähimatki abi või lohutust saadud. Paljud sõjamehed olevat põgenenud Magnuse laagrisse, ehkki mainitakse ka vastupidiseid juhtumeid.

Tallinlaste seas oli mingil määral hertsog Magnuse pooldajaid, seda isegi raehärrade või vähemalt nende perekonnaliikmete hulgas. Piiramise ajal osa neist vahistati ja kuulati piinamisega üle, ilmselt oli ka hukkamisi.

Mardipäeva paiku 1570 puhkes linnas katkuepideemia, mis levis muidugi ka piiramislaagrisse ja maakonda, suretades kõikjal palju rahvast. Koolnute seas oli Magnuse lähikondlasi, teiste seas kantsler Konrad Burmeister. Üldse olevat piirajad Tallinna ja Paide all kogu piiramise vältel kaotanud

Stettini rahu Kui Ivan Julm ja Magnus olid lootnud, et Taani laevastik rootslasi takistab, siis tuli neil pettuda. Frederik II poleks tegelikult venda eriti tõhusalt abistada saanudki. Pikaleveninud sõja tõttu oli Taani riik peaaegu pankrotis, kuningas ka isiklikult kõrvuni võlgades. Riiginõukogu oli tõrges ja teravalt sõja jätkamise vastu. Rahvas oli sama meelt. Frederik oli pidanud ähvardama isegi troonist loobumisega selleks, et taanlased rahulepingu sõlmimisenigi sõdima ja makse maksma nõustuksid.

13. detsembril 1570 Saksa-Rooma keisrikoja vahendusel Põhjamaade seitsmeaastase sõja lõpetamiseks sõlmitud Stettini rahu oli Magnuse jaoks katastroof. Selle kohaselt pidi Rootsi oma vallutused Liivimaal kompensatsiooni vastu keisrile loovutama ja too endised piiskopialad Taanile üle andma. Frederik II kohustus tagastatavaid maa-alasid mitte Magnusele edasi andma – välja arvatud juhul, kui too lõpetab koostöö moskoviitidega.

Stettini rahulepingu sõlmimine oli Taani jaoks vältimatult vajalik ja hertsog Magnusest lahtiütlemine oli osa rahu hinnast. Et keiser tegelikult midagi ei maksa ja Rootsi millestki ei loobu, seda ette ei teatud. Poola-Leeduga kehtis Moskoovial niigi vaherahu, nüüd olid Rootsi valdused Liivimaal lubatud keisrile ja Taanile.

Uues rahvusvahelises ja õiguslikus olukorras kadusid Magnuse programmilt ja propagandalt põhi ja usutavus.

Peagi algas liivimaalaste lahkumine tema lippude alt.

Järgneb SÕDUR aprill 2022 65

Raamatud

Chris Whipple Luurejuhid: kuidas CIA direktorid kujundavad ajalugu ja tulevikku Äripäev, 2022

Catherine Belton Putini inimesed: kuidas KGB võttis tagasi Venemaa ja tungis siis edasi Läände KAVA Kirjastus, 2022

Tarvi Tiits, Timo Porval Just nii, härra seersant!: Kahe ajateenija aus lugu Eesti kaitseväest ja kordusõppustest Lifedive, 2021

James Hawes Saksamaa lühiajalugu Rahva Raamat, 2022

Aare Holm 30 000 miili vee peal: kirjad allveelaevahävitajalt Tallin Argo, 2022

USA luure kesk­ agentuuri (CIA) juht nõustab USA presidenti, aga tema töö kujundab kogu maailma ajalugu. Mis tunne on juhtida niivõrd mõjuvõimast organisatsiooni? Kuidas tulla toime presidendiga, kes üritab sind ära kasutada või kel on näiteks Venemaa poliitika kohta risti vastupidine arvamus?

Kuidas toibuda reeturite, terroristide või kübersõja löökidest?

Mida teha, kui tsiviil­ asutusele antakse ülesanne tappa?

Chris Whipple vaatleb USA viimase 70 aasta julgeolekupoliitilisi triumfe ja skandaale CIA juhi silmade läbi. Selleks on ta vestelnud pea kõigi elus olevate direktorite ja paljude alluvatega. Raamat seletab lahti Eestitki mõjutanud ajalooliste sündmuste tagamaad ja pinged.

Selle raamatu ilmumine sattus täiesti juhuslikult ajale, kui Putini Venemaa alustas sõda Ukraina vastu. Samas tekib seda raamatut lugedes paratamatult veendumus, et selles sõjas pole midagi juhuslikku. Sõda Läänega on Putin koos oma vanade KGB kamraadidega ette valmistanud juba aastaid.

Selle tarbeks on järjekindlalt kogu Venemaa majandus rakendatud mustade kassade ja rahapesu skeemidesse.

KGB-lased Venemaa eesotsas arvestavad sellega, et Lääs ei julge nagunii midagi otsustavat nende vastu ette võtta.

Samas annab raamatu läbilugemine ka päris palju ideid, millised sanktsioonid võiksid Putinit päriselt mõjutada. Ainuüksi raamatu lõpus olev nimede register võiks olla väga heaks aluseks nende inimeste tuvastamiseks, keda võiks ja tuleks sanktsioneerida.

Esimest korda 2014. a ilmunud, üle 3500 eksemplari müünud ja 2018. aastal leedu keelde tõlgitud «Just nii, härra seersant!» on autorite isiklikule kogemusele tuginev aus ja kaasahaarav jutustus ajateenistusest Eesti kaitseväes.

Raamat pakub nostalgiahetki neile, kel see teekond läbitud ning annab tulevastele ajateenijatele võimaluse ennast ees ootavaks katsumuseks ette valmistada.

Naissugu saab aimu, mis meestega ajateenistuses toimub ning elukutselistele kaitseväelastele on see kasulik lugemine mõistmaks lihtsõduri mõttemaailma.

2021. a ilmunud kolmandale, parandatud ja täiendatud kordustrükile on lisandunud autorite kordusõppusi puudutavad osad.

Lääs on kogu rindel taandumas. Anglosaksi jõud, nii suured kui väikesed, unistavad vaid oma kaotatud hiilgusest. Populistid üle Euroopa süüdistavad immigratsioonis ja globaliseerumises mingit kuritahtlikku Süsteemi, mida juhivad rahvuslike huvideta nähtamatud isandad. Tsaar Vladimir suudab Kremlis vaevu oma õnne uskuda, kui jälgib, kuidas kõik tema suureks gambiidiks paigale asetub, Baltimaad ja Visegrádi grupi riigid värisevad – ja kõigi pilgud on suunatud Berliini poole.

Kuidas sai Saksamaast sajanditeks võimuvaakum Euroopa südames?

Kas Bismarck ühendas Saksamaa või vallutas selle? Kust otsida Adolf Hitleri Kolmanda Reichi juuri? Millise ime läbi kerkis rusudest parem Saksamaa? Kas Saksamaa on nüüd viimane tööstusliku jõukuse ja mõistuspärase poliitika kants Läänes? Või on Euroopa Liit ja euro vaid kattevaabaks uuele Saksa hegemooniale?

Paar aastat enne ajateenistusse kutsumist ütles Aare Holm arstlikus komisjonis, et tahaks teenida piiri­valves – piiri­ tsoonis suvitamise mõju. Sõja­väekutse saabudes oli sellel väeliigi kohta märgitud arusaamatu kood. Tuttava arsti sõnul oli asi kehv.

Küllap Afganistani minek, pelgas poiss.

Selle asemel sattus ta Kaug-Itta ja mereväkke, mis tähendas aga tavalise kahe asemel kolme teenistusaastat.

Aare teenistus­ kohaks sai allveelaevahävitaja Tallin, millel teenis selle nime tõttu ka Tallinna poisse, kes valiti lisaks sissekirjutusele välja hea tervise põhjal: näiteks polnud suurel ja moodsal laeval ühtki prillikandjat.

Need aastad seilas Aare suurtel meredel, käis võõrastes sadamates Põhja-Koreast Vietnami ja Djiboutini ning õppis korralikult laisklema ja viilima.

66 aprill 2022 SÕDUR