Sõdur 03/20

EESTI SÕJANDUSAJAKIRI AASTAST 1919

NR 3 (113) 2020

Veidi teistmoodi Kevadtorm lk 32-43 Uus ajastu kaitseväe tankitõrjes lk 8-13

USA maaväe jaorelvade hankest

lk 14-17

Sisukord

sisukord

4 Eesti uudised 6 Välisuudised

8

SPIKE LR UUS AJASTU KAITSEVÄE TANKITÕRJES 14 USA järgmise põlvkonna jaorelvadest 18 Kaitseväe lugu - „laenatud” lahingukooli 26 Sõjakolle nimega Liibüa

32

KEVADTORM 2020 - VEIDI TEISTSUGUNE MARU

26 44 Juutuuberina ajateenistuses 48 Kelle poolt on Eesti mets?

52 Naissoost ajateenijatest

58

54 Veerand sajandit kaplaniteenistuse taasloomisest VARSSAVI LAHING 1920, KUS PUNAVÄGI TAGASI LÖÖDI 66 Raamat: Sakala partisanide ajalugu

54 Väljaandja Küberväejuhatuse strateegilise kommunikatsiooni keskus Toimetus Filtri tee 12, 10132 Tallinn sodur@mil.ee Peatoimetaja Heiki Suurkask heiki.suurkask@mil.ee / 717 2416 Toimetaja kpr Raiko Jäärats Keeletoimetaja Diina Kazakova Kujundaja lvo Sokka Trükitud Printon AS trükikojas Kaanefoto srs Kevin Valkenklau ISSN 1406-3379

SÕDUR juuni 2020 3

Uudised

Lõppes õppus Kevadtorm

8.

mail lõppes kaitseväe keskpolügoonil õppus Kevadtorm, millest võttis osa ligi 3500 kaitseväelast ja liitlassõdurit. „Sel aastal oli erinevus selles, et korraldasime jalaväepataljoni taktikalise grupi lahinglaskmised, mis vältasid üle kahe ööpäeva ning millesse olid kaasatud nii Eesti kui ka liitlaste soomusüksused oma tankide ja jalaväe lahingu­ masinatega, ning mille käigus oli tuletoetus tagatud nii Eesti kui ka liitlasüksustelt,” ütles Kevadtormi lahinglaskmiste peakorraldaja major Lauri Teppo. Õppuse esimese poole moodustas väliharjutus, mille käigus mängiti maastikul läbi etteantud taktikaline olukord, kus ajateenijate üksustele etendas vastase rolli 1. jalaväebrigaad. Õppuse teises pooles toimusid 13. ja 21. jalaväepataljoni lahinglaskmised, mille eesmärk oli kaitselahingu harjutamine koos tule-, pioneeri- ning vasturünnakute ja soomusüksuste toetusega. Samuti tegid õppusel koostööd õhutulejuhtidega USA strateegilised pommitajad B1.

Loe ka lk 32

Õhutõrjujate teenistus kulmineerus lahinglaskmistega Rutjal

Lennubaas tähistas taasloomise aastapäeva 15. mail tähistas lennubaas oma 23. taasloomise aastapäeva, mille puhul toimus Ämari lennubaasis pidulik rivistus.

Lennubaasi ülem kolonel­ leitnant Mark Trubok meenutas pidulikul rivistusel 1997. aastat, mil alustati praeguse Ämari len­ nubaasi ehitamist, ‒ tookord oli isikkoosseisus 15 inimest. Nüüd töötab lennubaasis iga päev paar­ sada inimest. Rivistuse lõpus an­

4 juuni 2020 SÕDUR

dis lennubaasi ülem ringlusesse ajaloo almanahhi, kuhu teenistu­ jad hakkavad kirja panema oma meenutusi ja seiku teenistusest lennubaasis.

15. mail 1997. aastal taasloo­ dud lennubaasi koosseisu kuulu­ vad baasi operatsioonide keskus, lennugrupp, lennuväljagrupp, õhuväe toetusgrupp, õhuväe välja­õppekeskus ning baasikaitse operatsioonide keskus.

Õhutõrjepataljoni teenistujad harjutasid Rutjal 23 mm õhutõrjekahurist ja raskekuulipildujast Browning M2 lennuvahendite tõrjumist. Mais kolm päeva kestnud laskmiste käigus lasid 1. jalaväebrigaadi õhutõrjepataljoni sõdurid Rutja rannast Soome lahe kohal kaugjuhtimise teel lennutatavaid ning 40 meetrit sekundis liikunud sihtmärke 23 mm õhutõrjekahurist ZU-23-2 ning raskekuulipildujast Browning M2.

Kokku võttis laskmistest osa pea sada õhutõrjujat. „Tuli oli nii meil kui ka teistel meeskondadel sektoris ning mudellennukit päästis vaid selle väiksus. Aga fortuuna oli meie poolel ning eks see hetk jääb ikka päris kauaks meelde,” ütles ühe sihtmärgi hävitanud meeskonda kuulunud kapral Kärner Häidesk.

Toetus Uudised

Saabus NATO 1. alaline miinitõrjegrupp

M

ais saabus Eestisse NATO 1. ala­ line miinitõrjegrupp, mis hakkas harjutama koos Eesti mereväe lae­ vadega Saaremaa ja Hiiumaa põhjaosas miini­ jahtimist, mitmesuguseid koostöö manöö­ verdamisharjutusi ning miinitraalimist. „Merevägi on lõpetamas miinitõrjelae­ vade moderniseerimist ja juba sellel aas­ tal on meie laev liitumas NATO 1. alalise miinitõrje­grupiga. Eestis toimuv ajalooliste lõhkekehade kahjutuks tegemise operat­ sioon annab suurepärase võimaluse meie laevadele harjutada koostööd liitlastega,“ ütles mereväe ülem kommodoor Jüri Saska.

Eestit külastanud NATO 1. alalisse miini­ tõrjegruppi kuuluvad järgmised laevad: lipulaev FGS Donau, miinijahtijad FGS Fulda, HMS Ramsey ja HNLMS Willem­ stad ning miinitraaler HNOMS Otra. Ees­ tist toetavad õppust miinijahtijad Admiral Cowan ja Ugandi ning staabilaev Wambola.

Veteranipäeval mälestati välisoperatsioonidel langenud kaitseväelasi

Kaitseväe pioneerid ehitasid Türi valda uue silla Mai esimesel nädalavahetusel ehi­ tasid pioneeripataljoni ajateenijad õppuse Kevadtorm käigus Järva­ maal silla üle Käru jõe, mille abil ei pea kohalikud elanikud enam mitu kilomeetrit ringiga liikuma ja saavad ohutult tööle minna. „Silla ehitamisel osales nii pioneeripataljoni ajateenijate sillarühm kui ka pioneeri luure­ rühm, tagalarühm toetas ehi­ tustöid rasketehnikaga. Silla ehitamine on pioneeripataljoni mõistes oluline, kuna sellega ta­

gatakse oma üksustele liikuvus ja see on üks meie põhitegevusi,“ ütles pioneeripataljoni staabi- ja tagalakompanii ülema abi ja silla ehitusprojekti juht leitnant Otto­ mar Kirspuu.

Vana sild oli nõukogude ajal ehitatud ja oma aja juba ära ela­ nud. Viimase hoobi andis selle­ le buss, mis sealt üle sõites läbi vajus. Uus sild ehitati betoonist maatugedega, mille peal on prus­ sidest laudis ja samuti prussidest kandev osa.

23. aprillil mälestati välisoperatsioonidel langenud kaitseväelasi kaitseväe Tapa linnakus toimunud tseremoonial Afganistanist Camp Bastionist toodud ausamba juures (pildil).

Mälestustseremoonial osalenud kaitseminister Jüri Luik tänas ning avaldas austust nii elus, vigastatud kui ka siit ilmast lahkunud veteranidele. „Täna ei saa me kõik ühele väljakule kokku tulla, ent saame kanda rinnas kaitseväe ja kaitseliidu veteranide ja nende lähedaste austamiseks uhket märki, mis sümboliseerib vabadussõja-aegse sõjamehe hauakünkal õitsvaid sinililli,” ütles kaitseminister Luik.

Kaitseväe ja kaitseliidu veteranide hulka kuulub üle 3000 inimese. Kaitseväelased on välis­ operatsioonidel osalenud alates 1995. aastast ning teeninud Horvaatias, Bosnia ja Hertsegoviinas, Liibanonis, Makedoonias, Iisraelis ja Süürias, Iraagis, Kosovos, Afganistanis, Malis, Adeni lahel, Vahemerel ja Kesk-Aafrika Vabariigis.

SÕDUR juuni 2020 5

Uudised

Foto: Airbus

NATO ühised tankurlennukid

national Multi-Role Tanker and Trans­ port Fleet) programm on üks mitmest näitest, kuidas NATO riigid omavahel

tehnikat jagavad. Programmis osalevad Saksamaa, Holland, Belgia, Luksem­ burg, Norra ja Tšehhi.

Viis tellitud lennukist hakkavad alaliselt paiknema Hollandis Eind­ hovenis ja kolm Saksamaal Kölnis.

A330 MRTT tankurlennukid sobivad peaaegu kõigi NATO õhust tangitavate lennukitüüpide tankimiseks.

USA õhuvägi katsetab laserrelva USA õhuväe erioperatsioonide väe­ juhatus tegi teatavaks soovi katsetada laserrelva lennukil AC-130J Ghostrider 2022. aastal. Viimased viis aastat on juba toimunud suunatava energiaga relva maapealne arendustöö. Lennuki­ le, mis on relvastatud 105 mm haubitsa ja 30 mm kiirlaskekahuri ning täpsus­ pommide ja -rakettidega, paigaldatakse keskmise võimsusega 60-vatine laser.

See relv on mõeldud varjatult suurte siht­ märkide häirimiseks ja väikeste siht­märkide hävitamiseks.

Erinevalt mängufilmides kujuta­ tust pole laserrelvadel inimsilmale

6 juuni 2020 SÕDUR

Foto: USA õhuvägi

nähtavat kiirt ja need on hääletud.

Selle kasutamine ei jäta ka forensilisi jälgi, tehes sellest ideaalse relva var­ jatud operatsioonidel. Laserrelvaga saab näiteks hävitada rakette, kütuse­ mahuteid, luure- ja juhtimisseadmeid.

Foto: scanpix.ee

K

uueliikmeline NATO riikide grupp saab juunis kätte kaks kaheksast tellitud Airbus A330 lennukist, mis on kohandatavad tankuriteks või transpordi­lennukiteks. MFF (Multi­

Venemaa katsetas mehitamata Su-57 hävitajat Venemaa Föderatsiooni riigimeedia teatel toimub hävitaja Su-57 katsetamine mehitamata lendudeks. Väidetavalt toimuvad „mehitamata” lennud koos piloodiga, kelle ainus roll on jälgida süsteemide toimimist lennukis.

Su-57 on Venemaal toodetud viienda põlvkonna hävitaja, mis tegi oma esmalennu 2010. aastal. Esimesed lennukid peaksid õhuväe käsutusse jõudma sellel aastal. Projektiga on olnud palju probleeme ja viivitusi.

Toetus Uudised

Poola-USA ühisõppus Allied Spirit

P

oola ja USA vägede ühisõppus, mis pidi algul toimuma maikuus, toimub nüüd 5.–19. juunil Drawsko Pomorskie väljaõppealal. Õppusel Allied Spirit, mis on üheks osaks vähendatud mahus toimuvast õppu­ sest Defender Europe, osaleb 4000 USA ja

Foto: USA maavägi

2000 Poola sõjaväelast. Poola loodeosas asu­ val väljaõppealal harjutatakse õppuse käigus näiteks õhudessanti ja diviisi suuruse üksuse jõe ületamist.

COVID-19 pandeemia tõttu peatas USA märtsis õppuse jaoks vägede paigu­ tamise Euroopasse, kuid selleks ajaks oli

20 000st planeeritud sõjaväelasest 6000 juba kohal. Pandeemia ajal on nii Poola kui ka USA relvajõud jätkanud väljaõppega ning see ei ole mõjutanud strateegilise valmis­oleku saavutamist. Jätkusuutlikuks ülesannete täit­ miseks toimub kogu aeg ka väikesemahuline sõjaväelaste lähetamine Euroopasse.

Foto: Trijicon

Iisraeli kaitseväe uued täpsusrünnaku droonid Iisraeli kaitseministeerium allkirjastas lepingu Spike FireFly õhuründemoona (ingl loitering munition) soetamiseks RAFAEL-ilt. Kolm kilo kaaluv droon annab jalastunud sõdurile võimaluse varje tagant sooritada täpsusrün­ nakut.

FireFly (ee tulikärbes) on loodud kasutamiseks piiratud teadlikkusega linnas­ tatud alal, kus vastane saab tegutseda var­ jatult ja täpsusel on kriitiline roll. Süsteemi kasutamine on väga intuitiivne ega vaja erivälja­õpet. Seda saab kasutada nii päeval kui ka öösel ning droonil on väga väike visuaalne ja akustiline jälg. „Meil on väga hea meel selle lepingu üle,” ütles RAFAEL-i maa- ja mereosakonna juhata­ ja Ran Gozali pressiteates. „Usume, et Iisraeli kaitseväe FireFly hange muudab tulevikus olu­ liselt jalaväedoktriini linnastatud alal, tagades madalamatele taktikalistele ešelonidele täpsus­ rünnaku võimed mittenähtavate sihtmärkide

USA merejalaväe relvade optika Trijiconilt

Foto: RAFAEL

vastu. See annab Iisraeli kaitseväelastele tak­ tikalise eelise linnalahingus. Näeme FireFly’d kui alustala tulevastele võimalikele rakenduste­ le eri lahinguruumides.”

USA merejalavägi valis oma jala­ väelaste käsitulirelvadel kasutatavaks optikaks Trijicon VCOG 1-8x28. Lepingu maksumuseks on ligi 60 miljonit eurot ja tarnet alustatakse juba sellel aastal.

Alumiiniumsulamist ilmastikukindlal optikal on näiteks 11 heleduse reguleerimise võimalust. Hanketingimustes oli märgitud, et optikaga peab identifitseerimine olema võimalik 900 m kauguselt.

Täpselt sama optika tuleb ka Eesti kaitseväe uutele 7,62 mm täpsusrelvadele TA-R20.

SÕDUR juuni 2020 7

Fookus fookus

Spike LR uus ajastu kaitseväe tankitõrjes

8 juuni 2020 SÕDUR

fookus Fookus Riigi kaitseinvesteeringute keskus ja EuroSpike GmbH sõlmisid mullu 20. juunil lepingu tankitõrjerelvastuse soetamiseks. Uudisnupud meedias kajastavad infot tehingu väärtuse, hangitava relvastuse ning hankega kaasnenud vastuvaidluste ja süüdistuste kohta.

Autor: major Alar Karileet kaitseväe peastaabi jalaväeinspektuuri staabiohvitser

S

elle sammuga sai Eestist kolmekümne teine Spike’i perekonna kasutaja, kellest 19 on Euroopa Liidu ja NATO liikmed.

Kaitseväe tankitõrjespetsialistid aga ei huvitu nendest arvudest, vaid hingavad kergendatult. Pea kaks kümnendit kestnud unelm on realiseerumas: kaitsevägi saab omale kauaoodatud relvastuse, mis viib jalaväebrigaadide tankitõrjevõime täiesti uuele tasemele.

Hangitavad Spike LR tankitõrje-­ raketikompleksid on riigikaitse arengukavas planeeritud seadmed jalaväebrigaadide tankitõrjekompaniide relvastamiseks. Need on tõhusaks täienduseks praegu jalaväepataljonide

relvastuses olevale tankitõrje-raketikompleksile Javelin.

Ametlikult on kaitseväe relvastuses teisigi tankitõrje-raketikomplekse, aga MAPATS-süsteemi ei kasutata juba mõnda aega. Ka Milan on õige pea suundumas oma väljateenitud pensionile.

Spike’i perekond

Tankitõrje-raketikompleksi Spike perekond sai alguse sõjalisest vajadusest 1970ndate lõpus. Iisraelil oli vaja soomusüksustest lähtuvale ohule vastu astuda, samas tehes seda pikemalt distantsilt seadmata ohtu oma üksusi. Selleks töötati suure saladuskatte all välja projekt, mis nüüd kannab NLOS-raketi nime.

Relv oli tõhus ning ajendatuna selle edust lahinguväljal asuti 1980ndate lõpus välja töötama kergemat süs-

SÕDUR juuni 2020 9

Fookus

teemi, mida saab kaasata ka jalaväe tegevusse. Sellest arendustegevusest sündis 1990ndate lõpus Spike LR, mis kuni 2019. aastani oli üks ainulaadsemaid jalaväe kasutuses olevaid tanki­ tõrjerelvi maailmas. Alles MBDA MMP-süsteemi turule tulek tekitas selles valdkonnas konkurentsi.

Spike’i perekonda kuulub neli eri omadusega relva, mis oma olemuselt koosnevad viiest põhikomponendist: laskeseade, kolmjalg / alus, vooluallikas, termovaatlusseade ja rakett.

Eesti sõdurid on küll nutikad, kuid nad ei pea põlve otsas tekitama omale vahendeid, mida on võimalik ka koos relvaga hankida.

Need neli relva on NLOS, ER/ ER2, LR/LR2 ja SR. Kõik raketid ühe erandiga on kas lase-ja-unusta-, lase-vaatle-korrigeeri- või lase-ja-juhi-kohale-võimega. Kasutajate suure hulga ja erisuguste soovide tõttu arendatakse kõiki süsteeme pidevalt.

Spike LR

Nagu eespool mainitud, osutus Eesti valik Spike LR-süsteemi kasuks. Iroonilisel kombel on just väga hea, et vastupidi kaitseväe tankitõrjeekspertide tungivale soovitusele, seda süsteemi mõned aastad tagasi ei soetatud.

Nimelt on LR-süsteemis viimastel aastatel toimunud jõuline areng nii relva enda kui ka laskemoona puhul.

Tavapärase laskeseadme CLU (Command Launch Unit) on välja vahetanud täisdigitaalne iCLU (Integrated Command Launch Unit). iCLU-l ei ole vaja eraldi termovaatlusseadet, sest see on juba põhiseadmesse sisse ehitatud.

Peale selle on laskeseadmes iCLU ka mitmesugused IR ja CCD videokanalid ning seade võimaldab suhelda raketiga ja muuta relva laskeseadeid nagu tahvelarvutis.

10 juuni 2020 SÕDUR

LR2-raketi laskemoonale on välja töötatud täiendused, mis võimaldavad laskekaugust 5,5 km. Samuti ei ole raketi infrapunaseadmeil jahutuseks vaja eraldi gaasi ning koos iCLU-süsteemiga saab raketti lasta ka koordinaatidele. Aastatepikkune arendus­tegevus on võimaldanud Eestil hankida uusim turul olev tehnoloogia. Võimalik konkurents MBD MMP-lt oleks olnud tervitatav, sest tegu on sarnase relvaga.

Paraku MBDA loobus hankes pakkumise tegemisest.

Mööndusega peab nentima, et iCLU-laskeseadmel ei ole meile juba harjumuseks saanud optilist kanalit (suureneb seadme voolutarbe vajadus), kuid kompensatsioonimehhanismina on relval väga hea vaatlus- ja tuvastusvõime. Spike iCLU on oma olemuselt neljanda põlvkonna TT-relv ning koos LR2-raketiga juba viienda põlvkonna oma. Erinevate tankitõrje-raketisüsteemide põlvkondadest on kirjutanud Tõnis Metjer ajakirjas Sõdur Nr 5 (80) 2014.

Viimaste aastate praktikat järgides olid pikamaa TT-relvastuse hanke osaks nii relvad, laskemoon kui ka kogu tehniline ja hooldust puudutav tugi. Niisamuti kui väljaõpe ja kogu võimalik lisavarustus, alustades raketi ja relva kandeseadmetest ja lõpetades tehniliste abiseadmetega. Eesti sõdurid on küll nutikad, kuid nad ei pea põlve otsas tekitama omale vahendeid, mida on võimalik ka koos relvaga hankida.

Laskevalmis Spike LR meeskond

Uued võimed

Märkimisväärne Spike’i lisavarustus on meeskonna ülema kontrollseade, CRU (Commanders Recording Unit) SUDOCU (Smart Unit of Display for Operational Commanding Use). Aastakümneid kasutusel olnud videosalvestusseade on asendunud võimeka tahvelarvutiga, mille abil saab näha ning salvestada sama pilti, mida sih­ tur näeb ning veelgi enam – suhelda sihturiga.

Nimelt saab süsteemi abil koos laske­ seadmega kahepoolset sidet pi-

Spike’i meeskonna ülema kontrollseade SUDOCU

Fookus musüksustest lähtuv oht endiselt määravaks teguriks lahinguväljal.

Tankitõrje üldpõhimõtete kohaselt saavutatakse võimalikult suur tankitõrjerelvade mõju tankitõrje „kihilise” ülesehitamise teel.

See tähendab, et brigaadi tankitõrjekompanii (pikamaa-TT ehk vähemalt 4000 m) on võimeline mõjutama soomustehnikat kaugemalt kui jalaväepataljonide tankitõrjerühmad (keskmaa-TT ehk ligi 2500 m). Need omakorda kaugemalt kui allüksuste kerged tankitõrje-käsitulirelvad (lühimaa-TT ehk ligi 600 m).

Relvaliikide koostöö

Fotod: EuroSpike GmbH / RAFAEL

dada. Ülem ei näe ainuüksi sama ala kaarti ja pilti, mida sihtur näeb, vaid ta saab sihturile ka sihtmärke osutada otse relva ekraanile. Seade võimaldab ülemal kontrollida ka sihturi tegevust, sest kogu relva andmestik ja seaded on ekraanil nähtavad.

Väljaõppe seisukohast on ülimalt tähtis, et sihtur oskaks korrektselt tegutseda eri olukordades. Tänu relva võimele mõjutada sihtmärki, mis ei ole nähtaval, aga laskekaugusel (beyond line of sight – BLOS), saab enne ka ülema kontrollseadme abil kontrollida tuleülesande võimalikkust ning seada vajaduse korral sihturile sihtimispunkt.

Peale aluskaardi saab süsteemi lisada ka kasutaja kõrgusandmed, mis võimaldavad kiiret ja efektiivset tule­

ülesande planeerimist. Kokkuvõttes on tegu mitme süsteemi uuema edasiarendusega, mis on lahinguväljal konkurentsivõimeline veel pikka aega.

Tankitõrjekompanii

Nagu eespool mainitud, on uued pikamaa-tankitõrjerelvad mõeldud jalaväebrigaadide tankitõrjekompanii relvastamiseks. See kompanii on jalaväe relvaliiki kuuluv brigaadi koosseisuline lahinguüksus, mida rakendatakse jalaväebrigaadi lahinguruumis tankitõrje põhipingutuseks või lahingutoetusüksusena jalaväepataljonide toetamiseks vastase soomustehnika hävitamisel.

Olenemata viimaste aastate konfliktidest ja suundumustest jääb soo-

Tankitõrjeks rakendatakse nii tanki­ tõrjerelvade võime kui ka manööversõjapidamise relvaliikide koostöö põhimõtted. See tähendab näiteks, et kombineeritakse kaudtule mõju koos lõhkevate ja mittelõhkevate tõketega.

Seega luuakse vastasele olukord, kus kaitstes ühe ohu eest, avatakse ennast paratamatult teisele ohule.

Näiteks kiired sööstud soomustehnikaga kaitsevad tankitõrjerelvade eest, millega aga kaasneb olukorrateadlikkuse langus, mis omakorda raskendab miini­väljade avastamist.

Kaitseväe tankitõrjeeksperdid on aastaid omandanud kogemusi ja välja õpetanud asjalikke reservväelasi mitmesuguste relvasüsteemide abil.

Spike’i lisandumine ei ole pelgalt vahendi muutus, vaid see võimaldab viia väljaõppe ja ülesannete täitmise täiesti uuele tasemele. Kogu seni omandatud kogemus rakendatakse uue võimega ning 2021. aasta Kevadtormil näeme juba esimest väljaõpetatud reservüksust tegutsemas.

Tankitõrje planeeritud arendus­ tegevus siin aga ei peatu. On veel ideid ja mõtteid, kuidas muuta relvastust veelgi efektiivsemaks ja paremaks.

Käimasoleva uue riigikaitse arengukava koostamise käigus on otsustamisel, kas need ideed ja mõtted viivad meid edasi ning kas nad on meile jõukohased.

SÕDUR juuni 2020 11

Fookus

Spike iCLU Kaal iCLU kolmjalg aku laskemoon (konteineris) laskevalmis süsteem

10,4 kg 2,9 kg 1,1 kg 13,7 kg (rakett 10,4 kg) 28,1 kg

iCLU (Integrated Command Launch Unit) pikkus 450 mm kõrgus 475 mm laius 277 mm

Laskemoon pikkus 1,144 mm raketikonteineri läbimõõt 130 mm raketi läbimõõt 117 mm

Spike’i perekond

Tüüp

Tactical Precision Weapon System

Spike SR

Spike LR/LR2

Spike ER/ER2

Spike NLOS

Short range

Long range

Extended range

Non line of sight

10 km / 16 km kopterilt

32 km

Laskekaugus 2 km 5,5 km

Andmevahetus optiline kaabel optiline kaabel / raadiolink Juhtimisviis lase-ja-

unusta

12 juuni 2020 SÕDUR

raadiolink

lase-ja-unusta / lase-ja-unusta / lase-ja-unusta / lase-vaatle-korrigeeri / lase-vaatle-korrigeeri / lase-vaatle-korrigeeri / lase-ja-juhi-kohale lase-ja-juhi-kohale lase-ja-juhi-kohale

Fookus SÕDUR juuni 2020 13

Relvastus fookus

Fotod: USA maavägi, Textron Systems, General Dynamics Ordnance and Tactical Systems, SIG Sauer

14 juuni 2020 SÕDUR

fookus Relvastus USA maavägi on käivitanud programmi, mille ambitsioon on tulevikus välja vahetada kõik jagude käsitulirelvad ja kergekuulipildujad. See ei ole esimene taoline ettevõtmine viimastel aastakümnetel. Valdkonnaga kursis olevad inimesed teavad, et enne kui masstootmine pole alanud, on väga ohtlik mingeid järeldusi teha, sest kõik võib veel muutuda.

USA järgmise põlvkonna

jaorelvadest

Autor: kapral Raiko Jäärats, Sõduri toimetaja

T

undub, et seekordne programm nimega Next Generation Squad Weapons (ee Järgmise põlvkonna jaorelvad) on veidi teistsugune. Isegi kui ühegi kolme finaali jõudnud relvatootja relvi kasutusele ei võeta, muudab see arusaama käsitulirelvadest. Sellega koos võib muutuda nii jagude koosseis, taktika kui ka sõjapidamine üldse.

USA relvajõud on otsinud alternatiive AR-15 tüüpi käsitulirelvadele 1980ndatest saati. M16-relv võeti kasutusele juba 1964. aastal ja peagi täitub selle 60. teenistusaasta. Aja

jooksul on seda oluliselt täiustatud ja praegu on peamiseks teenistusrelvaks USA maaväes selle lühem versioon M4A1.

Kõik projektid asenduse leidmiseks on erinevatel põhjustel seisma jäänud.

Samas ei saa öelda, et arenduseks kulutatud sadadest miljonitest dollaritest üldse mingit kasu poleks olnud. Selle käigus on kasutusele võetud mitmesuguseid innovaatilisi lahendusi, täiustatud olemasolevaid relvatüüpe ja loodud ka täiesti uued relvatüübid.

Näiteks 1990. aastal lõpetati Advanced Combat Rifle programm, sest ükski katsetatud relvadest ei olnud sugugi parem kui M16. Seejärel oli USA maavägi väga lähedal XM29-relva kasutuselevõtule, mis töötati välja Ob-

SÕDUR juuni 2020 15

Relvastus

jective Individual Combat Weapon programmi raames.

XM29 oleks koosnenud lühikese vintrauaga 5,56 mm relvast ja 20 mm programmeeritava laskemoonaga relvast. Katsetamise käigus selgus, et relv on sõduri jaoks liiga raske, keeruline kasutada ja nii ühe kui teise kaliibriga relval olid sellisel kujul väga suured puudujäägid, mida ei korvanud kahe erineva relvasüsteemi kooskasutamise võimalus.

2000ndate alguses oli sama programmi raames välja arendatud XM8relv, kuid ka see ei olnud oluliselt kergem ega ka parema tulejõuga kui M4/ M16. Samas tootis Heckler & Koch XM8-relvast G36, mida kasutavad siiani mitme riigi relvajõud. Näiteks on need peamiseks teenistusrelvaks Saksamaa Liitvabariigis (kes küll nüüd vahetab need välja), hiljuti hankis need endale Läti kaitsevägi ja neid kasutab ka meie oma erioperatsioonide väejuhatus.

Miks just nüüd?

Põhjusi uueks jaorelvade hankeks on mitu. Neist olulisim, millest ka kõige rohkem avalikult räägitud, on 5,56 x 45 mm moona keskpärased kineetilised omadused, mis jäävad oluliselt alla nii mõnelegi juba kasutusel olevale padrunitüübile. Kuulivestid on niivõrd kättesaadavaks muutunud ja 5,56 mm tõenäosus distantsilt kuuli­ plaati läbistada on pea olematu.

USA maavägi on lubanud, et teenistusrelvad vahetatakse välja ainult siis, kui nad on senistest oluliselt paremad.

Teiseks on AR-15 platvormi arendamisel toimunud viimastel kümnenditel palju uuendusi, mis on mõjutanud kogu relvatööstust. Kasutusele on võetud uusi materjale ja tehnoloogiaid ning nagu kolme finalisti pakkumistest näha on, saab kastist välja mõeldes väga huvitavaid tulemusi.

Relvad on muutunud kergemaks, efektiivsemaks ja täpsemaks. Erinevus tavalise käsitulirelva ja kergekuulipilduja vahel on muutunud järjest ähmasemaks. Jao käsitulirelvade väljava-

16 juuni 2020 SÕDUR

hetamine on küll kallis, aga see ei ole võrreldav näiteks raketikaitse või uue hävitaja tootmisega.

Kõiki kolme pakkumist varjutab suur saladusloor. Ka relvade katsetamine toimub täielikus salastatuses.

Sellegipoolest on relvatootjad ise valikuliselt infokilde oma toodete kohta jaganud. Peale selle on tuhanded tugi­tooliteoreetikud viimase kuue kuu jooksul proovinud neist infokildudest tervikpilti koostada.

Kõik uued relvad on 6,8 mm kaliibriga. USA maavägi andis pakkumise koostamiseks relvatootjatele vabad käed ja seetõttu on iga pakkuja tulnud välja oma padrunitüübiga. Kirjeldati ainult nõudeid, millele see vastama peab ja sedagi üpris vabas vormis. Näiteks pidi kuuli algkiirus olema umbes 914 m/s ja parameetrid pidid olema sarnased (mitte samad) eriüksuste kasutatava moonaga 6.8 SPC.

General Dynamics

Võib-olla kõige erilisem pakkumine on General Dynamicsilt, kellelt on ainuke bullpup-lahendus (salv on päästesüsteemist taga pool). Selle relva kohta on avaldatud ka kõige vähem infot. Bullpup-lahenduses ei ole küll midagi uut, aga üllatab see, et viimasel ajal on mitme riigi relvajõud loobunud seda tüüpi relvadest.

Näiteks loobub Prantsusmaa FAMAS-relvast, asendades need AR-15 tüüpi HK416F relvadega. Peamine kriitika bullpup-relvade kohta on olnud, et tavakasutaja jaoks on relvadrillide selgeksõppimine tunduvalt raskem.

Samas kasutavad seda tüüpi SA80-relvi Ühendkuningriigi relvajõud ja ei

ole kuulda, et nad sellele asendust otsiksid.

General Dynamics on ainuke pakkuja, mille kuulipilduja ei ole lindist söötmisega. Samas tundub see relv teistest kergem olevat (alla 5 kg) ja bullpup-lahendus võib konkureerida ka teiste tootjate pakkumistega. Relv kasutab polümeerkestaga True Velocity padruneid (pildil), mis on messingust 35% kergemad ja võimaldavad suuremat kuuli algkiirust. See annaks ka võimaluse rohkem moona kaasas kanda.

Salvega tuletoetusrelv avaks muidugi igipõlise taktikalise vaidluse täpsuse ja tuletiheduse üle, kuid ilmselt mõeldakse katsetamisel kõigile aspektidele. See, et säärane relv kergekuulipilduja asendamiseks kolme finalisti hulka jõudis, tõendab, et sellel võib teiste ees mingi eelis olla.

Textron Systems

Textroni uus relv on välja töötatud koostöös Heckler & Kochiga. Kõige erilisemaks teeb selle Olin Winchesteri teleskoopiline padrun, mis pealtnäha ei tundu isegi automaatrelva pad-

Relvastus run olevat (pildil). Uut tüüpi 6,8 mm padruni tõttu on relval ka täiesti uudne ümberlaadimise süsteem.

Tänu polümeerkestale, kuhu sisse on surutud kuul, on see praegusest 5,56 x 45 mm padrunist 40% kergem.

Relva töömehhanismi kohta detailset infot veel ei ole, aga nii padruni kui ka relva välimuse põhjal võib järeldada, et relval on tavapärasest tunduvalt rohkem liikuvaid osi. See võib relva käsitsemise ja hooldamise keerulisemaks teha. Võimalik, et see mõjutab ka relva vastupidavust.

Pakutav kiirelt vahetatava vintrauaga kergekuulipilduja tundub olevat käsitulirelvaga sarnase, kuid lindist söödetava töömehhanismiga. Relval on pikk ülemine liist, mille katkestab vaid lühike ülestõstetav sööturi kaas. Textroni relvade summutid on tootnud kaitseväe uute relvade tootja LMT.

SIG Sauer

SIG Saueri käsitulirelva suurim eelis tundub olevat, et see ei erine suuresti AR-15 tüüpi relvadest, eriti just kasutusmugavuse poolest.

See on ka kolme hulgast ainuke tootja, kes on kõik hankes osalevad komponendid (relv, summuti, laskemoon, lisad) ise tootnud.

Teiseks eeliseks võib osutuda see, et laskemoon ei erine oluli-

selt olemasolevatest. Pakutud moona kest on messingu ja terase hübriid, olles senisest moonast 20% kergem ja peaaegu 50% suurema kineetilise energiaga. Selliste padrunite tootmiseks ei peaks tehased suuri muudatusi tegema.

SIG Saueri pakutaval MG68-kuulipildujal ei pea laadimiseks enam tervet sööturi kaant üles tõstma. Uue lindi lisamiseks piisab, kui osa ülemisest lukukojast küljele tõsta – see kiirendab ümberlaadimist oluliselt.

Spetsiaalse lindiga on võimalik relva laadida isegi sööturi kaant tõstmata.

Relv kaalub umbes 5,4 kg.

Kuulipildujal on ka tagasilöögi kompenseerimiseks liikuv vintraud, mis tagab küll täpsema sihtimise, aga samas vähendab tulekiirust. Olenevalt sellest, mida katsetamisel arvesse võetakse, võivad need mõlemad omadused eelisteks kujuneda. Kuuli­ pildujat on võimalik tuleümberseadurist panna ka pool automaatsele režiimile ja selle kerguse tõttu saaks seda vajaduse korral kasutada tavalise käsitulirelvana.

SIG Sauer pakub ka 7,62 mm M240-kuulipilduja asenduseks oma versiooni .338 Norma Magnum (u 8,6 mm) padruniga. Relv on küll suhteliselt raske (u 8,6 kg), aga oluliselt parema tulejõuga (ligi 1900 m), mis on võrreldav juba raskekuulipilduja efektiivse laskekaugusega.

Kokkuvõtteks

USA maavägi on lubanud, et teenistusrelvad vahetatakse välja ainult siis, kui nad on senistest oluliselt paremad. Seda peab selgitama põhjalik, ligi kaheaastane katsetamine, mis algas juba eelmisel aastal. On vähe tõenäoline, et enne katsetamise lõppu relvade kohta uut informatsiooni avaldatakse.

Kõik kolm pakutavat relva on väga omanäolised ja kõigil neil on olulised eelised nii üksteise kui ka praegu kasutatava M4A1auto­ maatrelva ja M249-kergekuulipilduja ees. Selle programmi tulemuseks võib ka olla, et ühtegi neist relvadest kasutusele ei võeta, aga on väga vähe tõenäoline, et need sellisel juhul ei avaldaks mõju olemasolevatele relvatüüpidele. Ees on põnevad ajad.

USA ja paljud teised riigid ei ole läinud üle uuele käsirelvale, kuna teaduse ja tehnika areng ei ole seni seda võimaldanud. On küll algatatud hulgaliselt „tuleviku sõduri“ relvastuse arenduse programme, kuid mille tulemid on ebaotstarbekalt suured, rasked või vähe töökindlad.

Seekord alustasid ameeriklased pöördprojekteerimisega (ingl reverse engineering), andes kaitsetööstusele ideaalse kujuga kuuli ja selle algkiiruse, ning palusid padruni ja relva sinna juurde ehitada.

Tegemist ei ole ainult uut tüüpi relvaga, vaid uue põlvkonna relvasüsteemiga, mis sisaldab endas relva, efektiivsemat laskemoona ja mitmesuguste arendusprogrammide raames loodavaid elektroonilisi sihtimisseadmeid ja sensoreid.

Sellest saab relvasüsteem, mis on integreeritud nii sõduri vaatlusseadmetega kui ka suuremasse lahinguvälja võrku.

Nii nagu tänapäeva sõidukite elektrooniline „juhiabiline“ aitab ka relva elektroonika omakorda laskuril tabada kiirelt ja täpselt sihtmärki ning tagada paremat lahinguvälja teadlikkust.

Loodan siiralt, et ameeriklaste järgmise põlvkonna jao relvastuse projekt õnnestub, sest terve maailma kaitsetööstus ja militaarvaldkond joondub nende järgi. Uue relvasüsteemi kasutuselevõtt oleks läbimurdeks käsirelvade uude ajastusse. major Risto Pärtel, kaitseväe pearelvur

SÕDUR juuni 2020 17

Väljaõpe fookus 18 juuni 2020 SÕDUR

fookus Väljaõpe Kui nimetada üks välismaalane, kes on Eesti kaitseväe väljaõppesüsteemi kujunemist kõige rohkem isiklikult mõjutanud, oleks see mees kahtlemata Alan Chrstopher Sheppard. Tema teeneid ei saa alahinnata ka selles, et pääsesime Iraagi ja Afganistani sõdades nõnda väikeste kaotustega. riigikogu liige Leo Kunnas, kaitseväe lahingukooli ülem 1995–1997

Kaitseväe lugu „laenatud” lahingukooli Algus eelmises numbris

Autor: Alan Christopher Sheppard

Pühendan selle loo oma isale Stanley Alan Sheppard DFC, kes aprillis oleks saanud saja-aastaseks. Ta osales 69 pommituslennul Prantsusmaal ja Saksamaal 1941–44. Tema lennuk sai küll mitu korda pihta, aga nad jõudsid alati tagasi või kukkusid alla Inglismaa kohal. Ta ei rääkinud sellest kunagi, aga aeg-ajalt puistas tarkuseteri. Neist olulisim oli: „Väljaõpe ei lõpe kunagi.”

SÕDUR juuni 2020 19

Väljaõpe

O

len tihti mõelnud, et miks nii paljud eestlased ‒ nii tsivilistid kui ka kaitseväelased ‒ kohates kaitseväevormis inglast, peavad seda täiesti normaalseks nähtuseks. Kõigile ei pruugi see küll meeldida, aga see on juba eraldi teema. Ma pidin siin olema kõigest viis kuud, kuid nüüd olen juba 25 aastat olnud. Kuidas see küll juhtus?

Eelmises artiklis kirjutasin, kuidas ma Paldiskisse sattusin, et aidata instruktoreid, kes Balti pataljoni Eesti kompaniid välja õpetama hakkasid, mille baasil hiljem moodustati Scoutspataljon. Selle ülesande täitmise järel pidin 1996. aasta märtsis koju minema.

Linnas kõndides ei mõistnud mind keegi. See ei olnud minu jaoks uus olukord, aga see oli midagi täiesti teistsugust.

See oli kuidagi hirmutav.

Olin just väljunud Paldiski väeosast, et jooksma minna, kui kohtasin ootamatult Briti Tallinna saatkonna kaitseatašeed. Ma olin teda nähes sama imestunud nagu temagi, kui nägi mind kümne miinuskraadiga lühikestes pükstes. Ta külastas mind ainult siis, kui tal endal midagi vaja oli. Seekord oli tal vaja mind. Ta küsis, kas oleksin valmis, et mind „laenatakse” Eesti kaitseväele kuueks kuuks.

Kõhklematult vastasin jah. See jah-sõna muutis minu edasist elu.

Kolmas lähetus

Ei teadnud mina ega kuninglik merejalavägi, mida see otsus endaga kaasa toob. Administratiivselt olin seni üksuses, mis paiknes merejalaväe Stonehouse kasarmutes, Plymouthis. Minu läviohvitser, keda ma vaid korra külastasin, oli kuningliku merejalaväe peakorteris. Tundsin teda sellest ajast, kui ta noore ohvitserina teenis minuga koos 42. pataljoni K-kompaniis.

Nüüdseks oli ta majori auastmes.

Küsisin temalt, milline on minu tulevane ülesanne ja asukoht. Ta vastas, et nad soovisid just mind ja ainult mind, ning et ma peaks kohale mi-

20 juuni 2020 SÕDUR

nema ja ise järele vaatama. Juhul kui asjad halvasti oleks läinud, oleksin saanud talle helistada ja ta oleks mind sealt välja tõmmanud.

Hiljem sain teada, et see oli ainulaadne juhtum ajaloos, mida pole juhtunud ei enne ega pärast (kuigi vanade fotode järgi võib spekuleerida, et midagi sarnast võis juhtuda ka 1930ndatel aastatel). Protsess nägi välja nii, et Eesti kaitseminister küsis mind „laenuks” otse Ühendkuningriigi kaitseministrilt. See initsiatiiv tuli ilmselt toonaselt kaitseväe juhatajalt kolonel Johannes Kerdilt. Olen veendunud, et ta nägi vajadust ühendada kaitsevägi Balti pataljoni projektiga, ning mina olin selleks ühenduseks.

Saabusin tagasi Eestisse 1996. aasta aprillis või mais oma kolmandale järjestikusele lähetusele Balti riikidesse.

Esimese öö veetsin Olümpia hotellis, teades vaid, et hommikul võtab mind keegi peale. Järgmisel hommikul sõidutati mind Võrru kaitseväe lahingukooli. See pidi olema reedel, sest kohtasin kooli ülemat kapten Leo Kunnast vahetult enne seda, kui ta tagasi Tallinna hakkas sõitma.

Uus perekond

Mäletan, et istusin esimesel nädalavahetusel üksi oma toas (mis oli ka mu kontoriks), kus oli vaid voodi ja laud, ning aknast avanes vaade majatagusele parkimisplatsile, mis meenutas romulat. Seal seisis hulk vaevu töötavat ja mittetöötavat tehnikat, kaasa arvatud Nõukogude soomukid. Linnas kõndides ei mõistnud mind keegi. See ei olnud minu jaoks uus olukord, aga see oli midagi täiesti teistsugust. See oli kuidagi hirmutav.

Olin just kaotanud enda kuningliku merejalaväe perekonna ja nüüd pidin Eestist uue leidma. Isegi praegu nähes vanu inimesi, kes elavad üksi ilma perekonnata, tekib mul klomp kurku. See on raske ka siis, kui oled noor ja terve, ning liiatigi, kui oled vana ja väeti ning ainukese muutusena paistab surm.

Kohtasin kapten Kunnast ja tema asetäitjat leitnant Raivo Tamme esmaspäeval ning sain ülevaate koolist ja selle ülesannetest. Sain peagi aru, et nii Kunnas kui ka Tamm olid ülimalt motiveeritud panustama kaitse­ väkke ja Eesti ülesehitamisse ega mõelnud kordagi selle peale, mida

Lahingukooli õppurid metsas taktikaharjutusel

kaitsevägi neile pakkuda saaks (seda võin öelda tagantjärele tarkusena).

Samuti taipasin ruttu, et nad hoolisid väga oma sõdurite heaolust, tagades neile toitlustamise ja kvaliteetsed väljaõppetingimused. Ülimalt piiratud eelarvega saavutasid nad väga palju ja kulutasid raha õigetele asjadele. Kunnast assisteeris ka väga motiveeritud staap, sest isikkoosseis oli hoolikalt valitud ja juhtimisel näitas ta suurepärast eeskuju. Oleksin väga õnnelik, kui saaksin seda öelda ka olukordade kohta, kus ma hiljem olin.

Parem kui mitte midagi

Hiljem sain aru, et oleksin võinud lahingukoolile takistuseks kujuneda, sest minule kulutati palju aega piiratud vahendite oludes. Minu tegevusel võinuks olla vähene mõju. Iga aasta eelarve oli kriitiline ja minu saabumine ei suurendanud seda.

Väljaõpe naadiheitjaga tanki tulistamiseks.

Sain peatselt aru, et sõnad on kõigest sõnad. Kui keegi ütleb banaani kohta apelsin, siis minu jaoks on tegu endiselt banaaniga.

Mulle avaldas suurt muljet harjutuste kavatsus ja pingutus, kuid nende korraldamine oli väga nõrk ning andis piiratud tulemusi. Ma pidin tegema ausa hinnangu ja pakkuma välja lahendused, nii palju kui see olemasolevate vahenditega võimalik oli. Mul on põhimõte, et ma ei kritiseeri, kui ma lahendust ei oska pakkuda. Ma keeldun ka tegemast nägu, et „Olete suurepärased, kõik on hästi!”, et enda elu lihtsustada.

Lahinglaskmiste hirm

Foto: Ingmar Muusikus

See aimdus muutus selgemaks, kui USA eriüksus tuli tegema koolitust „Kuidas toimuvad valimised”.

Hiljem taipasin, et kuigi paljud riigid soovisid eriti tol ajal Eestit aidata, siis see ei olnud alati väga hästi läbi mõeldud. Üks teine USA eriüksus tuli neli kuud hiljem nendele samadele inimestele täpselt sama koolitust tegema.

Ma mainin seda, sest eelnevatele kogemustele tuginedes arvas lahingu­ kooli juhtkond, et mul on neile väga vähe pakkuda. Või nagu leitnant Tamm mulle hiljem tunnistas, et nad raiskasid minu esimesed kaks kuud.

Mina seda raiskamisena ei näe, sest pidin kuulama ja õppima enne kui tegutsema sain hakata. See tõestab, et lähetused peaksid olema pigem pika- kui lühiajalised.

Minu lähetust pikendati küll kuu võrra, aga kui aus olla, siis oleks pi-

danud see kestma 18 kuud ja sellega hõivatud olema terve väike meeskond. Aga annan endale aru, et midagi on ikka parem kui mitte midagi.

Harjutusaladega tutvumine

Üksiolemine oli vaimselt väga raske.

Lõpuks sain endale televiisori, kust sain vaadata eestikeelsete subtiitrite või venekeelse pealelugemisega ingliskeelseid saateid. Mäletan, et vaatasin ühte briti filmi, nii et surusin oma kõrva vastu telekat ja proovisin midagigi aru saada peale loetud vene keele taustal. Käisin pärast mitu päeva silmad kõõrdis.

Esimese kahe kuu jooksul külastasin palju Meegomäed ja teisi välja­ õppealasid lahingukooli ümbruses.

Eeldasin, et näen ebatavalisi asju, aga sain alati aru harjutusalade eesmärkidest. Näiteks olid seal laskealad linnalahinguks, kaeviku ja siseruumide puhastamiseks ning õppegra-

Paar näidet sellest, mida ma nägin linna­lahingu väljaõppealal. Kaks sõdurit liikusid mööda teed ja pidid reageerima, kui nägid vastast. Sellisel harjutusel hinnatakse liikumistee valikut, lahingupaari omavahelist suhtlust, varje kasutamist, ümbruse jälgimist, relva ohutut ja kiiret käsitsemist, reaktsioonikiirust ja täpsust laskmisel, lahingupaari tuld ja liikumist.

See, mida mina nägin, oli kahe sõduri liikumine mööda märgistatud rada ilma teevalikuta. Sõdurid liikusid õlg õla kõrval nagu robotid. Peale selle, et see taktikaliselt ohtlik oli, puudus neil ka vajadus suhelda. Sihtmärgiks olid kergesti märgatavad värvilised õhupallid – see oli väga ebarealistlik.

Reaktsiooniks oli aeglaselt sihtimine ja õhupallide pihta täpsuslaskmine, mis on ebaloogiline, sest vastasel oleks võimalus esimesena lasta.

Mulle avaldas suurt muljet harjutuste kavatsus ja pingutus, kuid nende korraldamine oli väga nõrk ning andis piiratud tulemusi.

Pärast esimese palli laskmist liikusid nad aeglaselt edasi, et tulistada järgmisi palle samamoodi. Puudus vajadus kiiresti salve vahetada – kiiret ja ohutut relva käsitsemist ei harjutatud. Minu järeldus oli, et see polnud enamat kui oma lõbuks laskmine. Lahinglaskmiste kartmine on midagi,

SÕDUR juuni 2020 21

Väljaõpe

mille käes kaitsevägi praegugi vaevleb.

See on midagi, millest paljud aru saavad, aga millegipärast kardavad mööda käsuahelat edasi öelda.

Tõde ei hävine

Kunnas küsis lõpuks minu käest, mida ma sellest kõigest arvan ja rääkisin talle, mida ma nende nädalate jooksul näinud olin. Kui aus olla, siis oli see minu jaoks küllaltki valus kogemus. Nagu ka tema jaoks, aga ta noogutas mõtlikult ja proovis seda infot seedida.

Drille tõlgendatakse tihti valesti, arvates, et neid kasutatakse selle pärast, et nii instruktorid kui ka sõdurid on rumalad ja puuduliku haridusega ega suuda ise mõelda.

Olen kindel, et välismaalased enne mind olid talle öelnud seda, mida ta kuulda tahtis, aga mitte seda, mida nad tegelikult arvasid. Sellise käitumise tunnistajaks olen olnud korduvalt oma kaitseväe teenistuses. See, mida välismaalased kaitseväele ütlesid, oli erinev sellest, mida nad näiteks mulle ütlesid. See on miski, millest mõlemad pooled võiksid õppida. Nii siis kui ka praegu.

Minu jaoks on kuldseks reegliks olnud alati tõtt rääkida, ükskõik kui ebameeldiv see ka poleks. Ma leian, et sõjaväes ükskõik milline teistsugune lähenemine on väga ohtlik. Samas on kõik maailma sõjaväed mingil ajahetkel selle vastu patustanud, sest rahuajal tuntakse ennast mugavalt. See võib ka sõjas juhtuda, kui seda juhivad diktaatorid ning pea alati lõpeb see tragöödiaga.

Ristkoolitus

Olles oma kriitika edastanud, pidin pakkuma lahenduse või oleksin ise muutunud osaks probleemist. Otsustasin teha ristkoolituse (ingl cross-training), kus näitasin kuningliku merejalaväe oskusi ja drille pärast seda, kui olin näinud kaitseväe omasid.

Just nii toimib ka NATO, tagades parimate praktikate kasutuselevõtu

22 juuni 2020 SÕDUR

Lahingukooli lõpetamise rivistus 1996. aastal

ja koosvõitlevate üksuste omavahelise usalduse. See pakub samuti võimalusi uuteks ideedeks ja uute meetodite kasutuselevõtuks, sest ideaalis kasutavad eri sõjaväed sarnaseid drille ja protseduure. See parandab koostöövõimet ja loob ühtsust kõigil tasemeil.

Siinkohal sooviksin teha ühe eluliselt tähtsa kommentaari drillide kohta. Drille tõlgendatakse tihti valesti, arvates, et neid kasutatakse selle pärast, et nii instruktorid kui ka sõdurid on rumalad ja puuduliku haridusega ega suuda ise mõelda. Tegelikult on drill kombinatsioon mõlemast: nii eelplaneeritud tegevusest (mehaaniline harjutamine) kui ka mõttetööst (tunnetuslik lähenemine).

Et drillid hiljem realistlikes harjutustes ja pärislahingutes tulemuslikud oleksid, peavad need olema kõigest raamistik, millele rajada oma tegevusplaan, mis nõuab ajurakkude kasutamist. Drillides peab olema ruumi

loovusele ja seda peab olema võimalik nii kontrollida kui ka täiendada. Selleks võib koostada ka harjutusi, mis põhinevad vastase reaalajas tegutsemisel, hinnates juhtide tegutsemiskava ja pärast arutada, mis hästi või halvasti läks ning mida paremini saaks teha.

Kui mina esimest korda tulevahetusse sattusin, siis mu aju kiilus kinni, kuni drill äkki meelde tuli ja teadsin kohe, mida tegema peab, selle asemel et kutsuda ema appi.

Drillid kirjutatakse verega

Näiteks Briti relvajõudude jao kiirrünnaku drilli panid kokku teise maailmasõja ajal Briti commando-üksused, kes pärast operatsiooni kirjeldasid üksteisele oma tegevuskava.

Nad rääkisid üksteisele sellest, mida nad valesti või õigesti tegid ning mida teisiti oleks pidanud tegema – drillid kirjutatakse tavaliselt verega.

Neil kõigil oli alati väga sarnane te-

Väljaõpe gevuskava: drill peab olema lihtne ja loogiline, et see toimiks.

Nad panid kokku sellise järgnevuse: varjumine; vastutule avamine; vastase asukoha tuvastamine juhul, kui seda tehtud veel ei ole; vastase mahasurumine, et saavutada vabadus ise liikuda; rünnakuplaani tegemine.

Sellist järjekorda kasutavad britid tänapäevalgi. Teise maailmasõja sõdurid tegid seda pärast operatsiooni, kuid meie õpime nüüd seda enne operatsiooni. Raske õppusel, kerge lahingus. Just seetõttu on õpikogemused väljaõppes väga olulised. Selle saavutamiseks on vaja retoorikast enamat.

Ma kuulen tihti, et kasutatavad drillid on vananenud ja vaja oleks uusi. Ma küsin „Miks?”.

Seda tuleks põhjendada õpituvastustega, kuid ka siis on eelkõige vaja seda parandada, midagi juurde lisada või teha see ülesandest lähtuvaks. Mõnelt võhikult olen kuulnud ka ekslikku arvamust, et drille pole enam vaja teha, sest praegune põlvkond on väga tark.

Õpikogemuste olulisus

Foto: Boris Mäemets

Commando-üksused loodi teise maailmasõja ajal. Alumisel pildil commando-üksus koos öisel reidil vangistatud sakslasega 1944. aastal Fotod: National Army Museum

Ma toon ühe näite ülesandest lähtuva drilli muutmise kohta õpikogemuse abil. Afganistani missiooniks drillitakse nüüd varjumist seal, kus sa laskmise ajal olid, mitte parema varje otsimist lähikonnast. Vastane oli näinud, kui hästi suutsid britid maastikku lugeda ja edukalt varjuda. Selle drilli alustamiseks avati nende pihta tuli: laskmise eesmärk ei olnud mitte sõdurite tabamine, vaid neid sunniti varjet otsima sealt, kuhu isevalmistatud lõhkekeha oli paigutatud.

Tihti näen, kuidas ohvitseridel kästakse drillid ümber kirjutada mitte õpituvastuste tõttu, vaid et (juhtkonna arvates) väljaõpe on nõrk. Justkui uus paberitükk suudaks seda võluväel parandada. Probleemiks pole mitte drillid, vaid nõrk õpetamise tase. See on nõiaring, mis raiskab palju aega ja tekitab vaid frustratsiooni.

Peale üksikvõitleja oskuste, mida näiteks kiirrünnaku drilli ajal harjutatakse, toimub ka sõdurite jälgimine, et märgata neid, kes seda paremini oskavad ja võtta nad arvesse kui tulevased juhid.

Nii sõdurite jälgimine kui ka üksikvõitleja oskuste harjutamine, mille

hulka kuulub ka iseseisev mõtlemine, on põhjuseks, miks drillimine peab olema järjepidev ja miks seda eri keskkondades tuleb teha. Ma räägin sellest, et oleks parem arusaam minu järgnevast tegevusest lahingukoolis ja tegelikult kogu teenistuses.

Väikeüksuse taktikakursus

Lahendusena pakkusin välja korraldada väikeüksuse taktikakursus. See koosneb jaorünnakust, varitsuse tegemisest, tegevusest varitsusse sattumisel, reidi korraldamisest ja patrull-laagrist.

Oleks olnud veel relvaõpe ja laskeharjutused, mis kulmineeruks lahinglaskmistega hoonestatud alal. Tavaoludes kuninglikus merejalaväes oleks saanud selle korraldamiseks moodustada meeskonna, aga kuna olin üksi, siis hingasin sügavalt sisse ja kirjutasin, valmistasin ette ning tegin selle ise ära.

Muidugi eksisteeris „keeleprobleem”, aga seersant Kaarel Mäesalu (praegu kolonelleitnandi auastmes) aitas mul tõlkida. Kapten Kunnas ja lahingukool tegid enda poolt kõik, et mind võimalikult palju aidata selles.

Mind abistas koguni 16 vabatahtlikku.

Mul on siiani see programm alles (pärast 24 aastat).

Probleemiks pole mitte drillid, vaid nõrk õpetamise tase.

Paberitükk ei suuda võluväel väljaõpet parandada.

Me lõpetasime esimese viienädalase kursuse patrullharjutusega, mille lõpuharjutuseks oli rünnak, kus enamik liikumist toimus öösel. Mäletan siiani kursusel osalejate rahulolu ja naeratusi nende näol. Nad võisid muidugi ka lihtsalt õnnelikud olla, et see läbi sai.

Kahesuunaline teave

Muidugi oli sellel kursusel lisaks välja­õppele ka oma agenda. Ma soovisin Kunnasele ja teistele näidata, et asju võib teisiti teha. Olles loomult uudishimulik, sain nii mõndagi teada ka ülejäänud kaitseväe väljaõppetaseme kohta. See, mis ma teada sain, kinnitas minu eesmärgitaju ja ma teadsin, et olen õigel teel, ükskõik kui ärritav see paljude jaoks oli.

SÕDUR juuni 2020 23

Väljaõpe

„rebivad mind tükkideks” oma teadmistega ja hoiduvad eelarvamustest.

Eestlased on selles väga osavad, olid siis ja on ka praegu.

Koolitajate koolitamine

Värske allohvitser suudlemas vabariigi lippu 1997. aastal

Paljud õppurid olid tugevalt mõjutatud endisest Nõukogude sõjaväe väljaõppest või siis hiljutisest Soome kaitseväe panusest väljaõppesse.

See aeglustas õppimisprotsessi, sest nende õppurite koolitamine, kes midagi juba teavad, on tunduvalt raskem võrreldes nn tühjale lehele kirjutamisega.

Sellistel puhkudel oli mul kombeks ära kuulata ja kui keegi suutis

24 juuni 2020 SÕDUR

Foto: Tõnu Noorits

mulle näidata parema tegevusmeetodi, siis ma võtsin selle kasutusele, olenemata kust see pärines. Osad asjad võtsin ka koju kaasa ja edastasin need ametlike kanaleid pidi Briti mere­ jalaväe ja jalaväe väljaõppekeskustele.

See oli kahesuunaline tänav – selles seisnebki ristkoolitus.

Ma pean väga oluliseks, et inimesed esitavad minu tegevuse kohta küsimusi ja vajaduse korral kasvõi

Seejärel pidin mõtlema, kuidas edasi tegutseda, arvestades, mida olin õppinud väikeüksuse taktikakursusel.

Need, kelle olin just välja õpetanud, pidid viima drillid ja oskused oma üksustesse tagasi. Otsustasin, et edasi pean tegema midagi sarnast, kuid keskenduma koolitajate koolitamisele. Vastasel juhul poleks sellest kõigest üldse kasu olnud.

Kunnas sai nüüd täielikult aru minu pühendumusest Eestit aidata ja oli nõus minu järgneva tegevuskavaga. Soovisin teha kolmekuuse instruktorite koolituse kõigile väljaõppe­ ohvitseridele ja teistele otsustajatele kaitseväes. See nõudis ka kaitseväe juhataja sekkumist ning ta organiseeris kursusele „vabatahtlikud”.

Kui ma õigesti mäletan, siis kursusel oli umbes 50 ohvitseri ja seetõttu polnud mul võimalik kogu kursust ise õpetada. Palusin, et lahingukooli instruktorid mind aitaksid. See tähendas, et pidin nad enne kursust ette valmistama.

Minu plaan oli õpetada nad jagude relvaõppe ja üksikvõitleja oskuste koolitajaks. Misjärel oleksin ise õpetanud jagude drille ja taktikat kogu kursusele. Selle käigus oleks instruktorid samamoodi õppinud jao koolitamist. See tähendas, et pidin samal ajal kahte kursust õpetama.

Liiga palju ruumi võtaks kogu selle kursuse detailne kirjeldamine. Ütlen lihtsalt, et see oli raskeim asi, mida kunagi oma elus olen pidanud tegema. See, et sõjas mind tulistatud on, oli tunduvalt arusaadavam ja eelistatum.

Teadmiste edastamine

Kursus oli väikeüksuse taktikakursuse sarnane, aga põhjalikum ning mind aitasid lahingukooli instruktorid. Peamine erinevus oli selles, et õppurid pidid olema võimelised õpitut edasi andma.

Kursuse taustal toimus ka õppematerjali tõlkimine inglise keelest eesti keelde, et osalejad saaksid selle oma üksustesse kaasa võtta. Palju kasu oli Balti pataljoni väljaõppekursusel tehtust.

Väljaõpe Kuningliku merejalaväe commando käiseembleem

Iga õppepäev lõppes küsimustega kogu senise kursuse kohta, misjärel tutvustati järgmise päeva teemasid. Oli palju kirglikke arutelusid! Pean tunnistama, et oli väga frustreeriv, kui mõned ohvitserid püüdsid pidevalt leida vabandusi, miks nad midagi tegema ei peaks.

Proovisin ennast panna nende olukorda ja aru saada, et nad on väga erineva tausta ning kogemusega. Teadsin, et see on ka nende jaoks frustreeriv.

Proovisin edasi anda võimalikult üldisi teadmisi, kasutades läbiproovitud meetodeid. Pidin raske olukorraga toime tulema. Minu jaoks kõige huvitavam avastus oli, et enamik asju, mida kursuslased seni õppinud olid, olenemata kas see oli hea või halb, oli õpitud klassiruumis. Maastikul peaaegu ei käidudki või õpiti asju ebarealistlikes oludes. See oli tohutu viga. Nüüd küll tean, et nii need, kes kursusega rahul ei olnud kui ka need, kes rahul olid, võtsid õpitud drillid ja oskused omaks ning õpetasid seda edasi oma pataljonides.

Nagu juba ütlesin, siis minu lähetust pikendati küll kuu võrra, aga pidin sellegipoolest lahkuma nädal enne kursuse lõppemist. Kool pidi ise lõpule viima kursuse ja nii see tegelikult olema peakski.

Uued ülesanded

Tagasi Ühendkuningriiki saabusin C130-lennukiga 13. detsembril 1996.

12. detsembril osalesin mereväebaasis paraadil, kus mälestati kuningliku mereväe abi Eestile vabadussõjas ja nende suurt võitu, mis sel päeval aset oli leidnud.

Samal päeval küsis kolonel Kert minult, kas ma tuleksin tagasi Eestisse ja paneksin selga kaitseväevormi. Ta teadis, et minu teenistus kuninglikus merejalaväes oli lõppemas, kui ma seda just pikendada ei oleks soovinud. Mis ma vastasin? Olen nüüd juba 21 aastat kaitseväevormis ja kokku olen olnud sõja­väeteenistuses 46 aastat.

Sooviksin kasutada siin võimalust tänada neid lahingukooli instruktoreid, kes mind aitasid, sest ka nende ülesanne oli väga raske. Nad said sellega suurepäraselt hakkama ja tundsin, et kogu kool toetab mind. Pean samuti tänama kõiki kursusel osalejaid – kõik oli alles lapsekingades ja olud olid rasked.

Parim heaolu

Kuninglik merejalavägi rajati 1664. aastal ja ma olin osaks – nagu me ütleme – „üsna hästi õlitatud masinavärgist”. Ma võtsin väga paljut iseenesestmõistetavana. Olen kindel, et ainult oma vigadest õppimise kaudu muutus kuninglik merejalavägi aastasadade jooksul küllaltki tõsiselt võetavaks sõjaliseks jõuks.

Merejalaväe väljaõppekeskust (Commando Training Center) hüüame vorstivabrikuks. Ühest otsast läheb tsivilist sisse ja teisest otsast tuleb merejalaväelane välja. Peale selle toimub seal täiendavate erialade väljaõpe, kuid kõik peavad vastama samadele standarditele.

Ma saan nüüd väga hästi aru, miks me kuninglikus merejalaväes ennast parimaks ei pea ega arva seda ka kellestki teisest, kuid samas on meil meeletu enesekindlus oma võimetes. See tuleb väga nõudlikust ja järjepidevast väljaõppest ning lõputust eneseanalüüsist.

Sõda on nii suurim väljakutse kui ka väljaõppe proovikivi. Seetõttu peab väljaõpe olema tõhus – treeni nii nagu võitled. Rommel on öelnud, et parim heaolu, mida sa oma sõduritele rahuajal pakkuda saad, on raske väljaõpe. Ma kipun sellega nõustuma.

Minu isa, nii nagu kogu tema põlvkond, rääkis väga vähe oma läbielamistest. Ma loodan, et on olemas hauatagune elu, kuidas iganes see ka välja ei näeks. Ma usun, et ta istub seal koos oma langenud sõpradega lõkke ümber ja saab lugeda seda, millest mina talle kunagi ei rääkinud.

Järgneb

Alan Christopher Sheppard ja Yorki hertsog prints Andrew Lätis 1995. aastal Kuninglikus merejalaväes võetakse palju asju iseenesestmõistetavana, ilma milleta ei saa läbi lüüa: • väljaõppejuhendid peavad olema korrektselt koostatud ja põhinema läbiproovitud teabel; • väljaõpe algab kõigile auastmetele samal jalaväe tasemel: ülematel peavad olema samad oskused mis nende alluvatel, vastasel juhul ei saa nad juhtimisega hakkama või ei pea nende üksus lahinguväljal vastu; • alluvatelt ei saa paluda millegi tegemist, mida sa ise teha ei oska; • koolitajad peavad olema igas mõttes parimad: peale oskuste, mida nad edasi annavad, peavad nad õpetamismeetodeid õppinud olema; • koolitajate järelevaatajad peavad olema parimad parimate seast, et nad märkaksid vigu ja oskaksid juhendada paremaks saamist; • väljaõppekavad peavad olema koostatud nii nagu toimub ka sõjapidamine: väljaõppekava on ülema tahte väljendus koolituse valdkonnas (see peab tulema juhtkonnast); • õpituvastusi tuleb süsteemselt koguda, nii et see oleks osa väljaõppest; • pidevalt tuleb ennast analüüsida ja olla kriitiline oma soorituse suhtes.

SÕDUR juuni 2020 25

Maailm fookus

2011. aastal kukutati nn araabia kevade meeleavalduste laineharjal ka Liibüas diktaator Muammar al-Gaddafi. Demokraatia idüll jäi aga üürikeseks, kuna juba kolm aastat hiljem oli seal uuesti sõda lahti ja see kestab praegugi.

Sõjakolle nimega

Liibüa

26 juuni 2020 SÕDUR

fookus Maailm Autor: Heiki Suurkask, ajakirja Sõdur peatoimetaja

V

õib ägedalt vaielda selle üle, kas ühtset Liibüat on üldse kunagi olnud. Hoolimata sellest, et oli periood, mil maailmale kuvati muljet justkui harmoonilisest ja ülimalt jõukast Gaddafi valitsetud Liibüast, ilmnes tema kukutamise järel kohe sajandeid vana vastasseis riigi eri osade, ennekõike aga kahe võimukeskuse Tripoli ja Banghazi vahel.

Liibüa kui tervik loodi 1934. aastal Itaalia kolooniana (Libia Italiana) seniste Kürenaika, Tripolitaania ja Fezzani provintside mehaanilise liitmise teel, millel kõigil oli pikk iseseisva riikluse pärand ammu enne kui Osmanite impeerium sealsed alad 19. sajandil lõplikult alistas ja seejärel 1911–1912 peetud sõja tõttu Itaaliale kaotas. Britid ja prantslased võtsid alad Itaalialt üle juba sõjas 1941–1942.

Kürenaika moodustab praeguse Liibüa idaosa pealinnaga Banghazis, Tripolitaania praeguse loodeosa pealinnaga Tripolis ning Fezzan on peamiselt berberi rahvastikuga riigi edelaosa kõrbealadega, kus valitseb nomaadlik elustiil. Tripolitaania üritas end iseseisvaks riigiks kuulutada aastal 1918, Kürenaika veel aastal 1949. Fezzan nõuab autonoomia taastamist alates 2013. aastast.

Dekoloniseerimine ehk Liibüale iseseisvuse andmine pärast peaaegu kümme aastat Briti ja Prantsuse võimu all olekut, tõi 1951. aastal kogu Liibüas võimule Kürenaika emiiri Muhammad Idris al-Sanussi, Liibüa kuningana Idris I. Esialgu üritati Tripolitaania alamate pettumust leevendada sellega, et riigil oli justkui kaks ametlikku pealinna – Tripoli läänes ja Banghazi idas –, kuid see vaid süvendas võimude nõrkust.

Teisalt hakkas külma sõja õhustikus, eriti NSV Liidu närvidel mängima see, et Liibüa kuningas lõi liiga sooje suhteid USA ja Suurbritanniaga, kes kasutasid riigis olevaid sõjaväe­ baase. Külma sõja aegsete luureintriigide õhustikus kasutas Moskva üha enam võimalusi omale sobivaid, nn revolutsioonilisi huntasid võimule tõsta, või vähemalt nendele kaasa aidata. Ka Liibüas leiti 1969. aastal rühm ohvitsere, kes riigipöördega Moskva-meelse sõjaväehunta kehtestasid.

Moskva lemmik Aafrikas

Võimu haaranud insenerivägede kapten Muammar Gaddafi lasi end koloneliks kuulutada, kogu võim allutati otse temale, propagandaga loodi isikukultuse õhustik ja ideaalühiskonna kuliss, mis varjas sügavat korruptsiooni ja kuritarvituste edasikestmist uue võimu katte all. Täielikuks isevalitsejaks tõusnud liider üritas samas maailma veenda, et tegelikult ta võimul ei olegi. Luksus ja pillamine, milles diktaator ja tema lähikond elas, paljastus alles 2011. aastal, kui demokraatiat kehtestada üritanud araabia kevade laine riigist üle pühkis.

Need, kes võimudega rahul ei olnud, kadusid aga jäljetult vanglaisse. Avalikult sellest ei räägitud.

1980. aastatel hakkas Liibüa luureteenistus juba ise lääneriikides terrori­ rünnakuid korraldama, millele vastates otsustas USA 1986. aastal karistada Liibüat õhurünnakuga. Liibüast oli pärast 1988. aasta Lockerbie terroriakti saanud rahvusvahelises mõistes paaria­ riik, kellega suhtlemine lääneriikide jaoks kõne allagi ei tulnud.

Liibüa ja näiteks ka Süüria huntade kestmine oli ideaalseks pinnaks Moskva relvaekspordile, need riigid külvati Moskva sõjatööstuse toodanguga üle. Pealegi nii Liibüa kui ka Süüria režiimid olid kõige innukamad terroristlike rühmituste toetajad, ennekõike

SÕDUR juuni 2020 27

Maailm

Liibüa ja näiteks ka Süüria huntade kestmine oli ideaalseks pinnaks Moskva relvaekspordile, need riigid külvati Moskva sõjatööstuse toodanguga üle.

Mängu tulid juba eri riikide omad huvid, ennekõike Türgil (kes oli araabia kevade demokraatiapüüdluste tugevamaid toetajaid regioonis), Egiptusel (olles alati eelistanud pigem Kürenaikaga suhtlemist, aga ennekõike kui riik, kes põlgas Liibüas võimule tulnud Muslimi vennaskonda), Venemaal (kes küll kaotas enamiku liitlasi Liibüas, aga leidis peagi uued), Prantsusmaal (2011. aastal NATO õhusõja aktsioonide eestvedaja, kuid hiljem kaotas Liibüas erihuvi) ja Itaalial (kes on endiselt hädas Liibüast saabuva migrantide massiga). Rahvusvaheline tasand eelistab küll suhelda ametlikult tunnustatud võimudega Tripolis.

Peale selle üritasid segadust oma huvides kasutada ka al-Qaida ja Islamiriigi terroristid ning inimsmugeldami-

28 juuni 2020 SÕDUR

I TA ALIA

TUNEE

SIA

KREEK A VA HE ME R I Tripoli Misrata

Banghazi

Tobruk

Sirte

AL ŽEERIA

Tripoli valitsuse ja Liibüa armee kontrolli all

LIIBÜA Khalifa Haftari Liibüa rahvusarmee kontrolli all

EGIP T US

Palestiinas, võttes 1970. aastatel üle algul NSV Liidu julgeolekuteenistuse (KGB) käes olnud ülesandeid regioonis. Moskval polnud sõjalist jõudu, et jätta Gaddafi võimule Liibüas 2011. aastal, seda enam on püütud Süürias võimul hoida teist liitlast Bashar al-Assadit. Liibüa on aga vanast inertsist juba aastaid hiljem Moskva rüppe tagasi libisemas.

Araabia kevadele ja sellele järgnenud kodusõjale Liibüas oli 2011. aasta kevadel paratamatult sunnitud reageerima ka Põhja-Atlandi kaitseallianss NATO, kehtestades Liibüa kohal lennukeelutsooni ning toetades ühtlasi kohalikku opositsiooni, kui see 2011. aasta sügiseks Gaddafi sõjaga kukutas. Paraku kaugemat plaani Liibüa edasiarendamiseks lääneriikidel polnud. Liibüa väljus tollest sõjast killustununa ning varasema totalitaarse riigikorra tõttu ei saanud välja kujuneda autoriteetset alternatiivi Gaddafile, mispärast ei suutnud ka uus võim end piisavalt maksma panna.

Hõimualad, mis ei tunnista kumbagi võimu

NIGER TŠAAD

SUDA AN

Tripolitaania Kürenaika Fezzan

REGIOONID sega kuritegelikku raha kokku ajavad üleaafrikalise haardega jõugud.

Inimsmugeldamine ei alanud kaugeltki Gaddafi kukutamisest, just tema juhitud totalitaarne riigikord võimaldas avaneda sellel „uksel” Itaaliasse. Itaalia Lampedusa saarel on illegaalselt riiki sisenevate „põgenikega” (enamik neist pole pärit sõjakolletest) tulnud rinda pista järjekindlalt alates 1998. aastast.

2008. aastal sõlmis Itaalia peaminister Silvio Berlusconi Gaddafiga sõprusleppe, millega üritati migratsioonilainet peatada, kuid sellest polnud suurt kasu. Gaddafi kukutamisele järgnenud võimuvaakum on toonud Itaaliasse aga veelgi enam illegaalseid sisserändajaid Aafrikast, sh Liibüa kaudu. Kogu Euroopa Liit vaevleb selle probleemi käes.

Meeleavaldused Gaddafi vastu kasvasid üle repressioonideks 2011. aastal, millele vastates haaras opositsioon relvad ja kodusõda oli paratamatu.

Hoolimata hambuni relvastumisest, ei suutnud Gaddafi enam võimul pü-

sida. Tõrge ilmnes 2011. aastal, kui Banghazis kanda kinnitanud osa ülestõusnutest ei ilmutanud kiiret soovi Tripolit vallutada. Sõjapealikuks riigi idaosas tõusis Khalifa Haftar, kelle mõju aga ei ulatunud riigi lääneosa relvarühmitustele.

Näiteks Misrata vabatahtlike üksused olid ühed neist, kes Gaddafi võimule 2011. aasta Sirte lahingus lõpu tegid ja ta 20. oktoobril 2011 ilma kohtuta hukkasid, misjärel keeldusid relvi maha panemast. Liibüa lõunaosast (sh Fezzanist) sai aga sõja käigus üks Gaddafi lojalistide kandealasid. Gaddafi võimu viimastel päevadel veeti veel suures koguses relvastust sealsetest ladudest naaberriikidesse, näiteks Malis ja Kesk-Aafrikas sattus arvukalt varasemat Liibüa raskerelvastust terroristide või mässurühmituste kätte.

Tripolis loodi valitsus, mis asus tõsimeeli kehtestama demokraatiat, ning 2012. aastal korraldas parlamendivalimised, millel osales 61,6 protsenti ko-

Maailm Samal ajal alustas Süürias ja Iraagis loodud Islamiriik (Da’ish) oma sõjakäiku ka Liibüas, kontrollides aastail 2015–2016 kunagist Gaddafi kodulinna Sirtet (tuntud ka kui Surt). 6. detsembril 2016 teatati siiski, et rahvusliku kokkuleppe valitsuse üksused on USA õhuvägede toel Islamiriigi Sirtest välja löönud. Kui tipphetkel oli Da’ishil Liibüas 6000 võitlejat, siis praegu ei pruugi neid olla rohkem kui 500. Aga viimast sõna see terrorirühmitus Liibüas veel öelnud ei ole.

Kindral Haftari sõda

danikest, aga ei andnud ühelegi jõule piisavat ülekaalu. 2014. aasta kaks katset uut parlamenti valida ei kandnud vilja ning viimati langes valimisaktiivsus lausa 18 protsendi peale.

Uus parlament (Liibüa esindajatekoda), mille legitiimsus oli küsitav, kolis Kürenaikas asuvasse Tobruki ja kutsus armee juhiks kindral Haftari. Valimiste nurjumise tõttu jätkas vana parlament aga sama aasta lõpus tegevust Tripolis üldise rahvuskongressi (GNC) nime all, mille domineerivaks parteiks oli Muslimi vennaskond. 2015. aastal võimule tulnud Muslimi vennaskond kaotas oma juhtpositsioonid Tripolis aastaks 2017.

2015. aastal saavutati ajutine kokkulepe ja riigile loodi rahvusliku kokkuleppe valitsus (peaminister 2016. aastast Fayez al-Sarraj), millest Tobruki poliitikud siiski lõpuks taganesid. Tobrukis on peaministriks hoopis Abdullah al-Thani. Riigi lõunaosa klannid aga ei tunnista ühtki võimu, peale enda oma.

Muammar Gaddafi

Khalifa Haftari

Mis roll on siin kõiges kindral Khalifa Haftaril? 1969. aastal osales ta noore ohvitserina putšis, millega Gaddafi toetajad kukutasid kuningas Idrise. 1973. aastal juhtis ta Liibüa üksust, mis Siinail asus Egiptuse liitlasena sõtta Iisraeli vastu Yom Kippuri sõjas. Veidi hiljem läbis ta NSV Liidus Frunze-nimelises sõjaväeakadeemias kolmeaastase koolituse. Ta tõusis Gaddafi staabiülemaks, ning 1986. aastal saadeti Liibüa vägede eesotsas Tšaadi, kus paraku koos ligi 700 mehega langes vangi.

Tol hetkel ütles Gaddafi oma sõduritest Tšaadis lahti, ning kui USA veidi hiljem aitas neil Tšaadi vanglatest välja saada, eelistasid Haftar ja pooled tema mehed hoopis eksiili jääda, liitudes Gaddafi vastastega, 1990. aastal asusid aga elama Ameerika Ühendriikidesse.

Haftar jõudis sel ajal saada ka USA kodakondsuse, kaks tema poegadest elab siiani Ühendriikides. Omades tihedat koostööd USA võimudega, üritas Haftar ka enne 2011. aastat mitmel korral Gaddafit kukutada, 1996. aastal korraks ka Liibüasse naastes.

Eri aegadel võisid Haftari oma liitlaseks pidada nii Gaddafi, Egiptuse armee, Moskva kui ka Washington.

2011. aasta kodusõja ajal naasis Haftar Liibüasse, kuid üleminekuvõimud ei olnud valmis andma talle seda, mis vastsele kindralleitnandile oleks vastuvõetav olnud, nimelt uue Liibüa armee juhataja positsiooni. Banghazis asuvaid vägesid kontrollinud Haftar alustas aga 2014. aastal juba oma sõjakäiku Tripoli valitsuse vastu, saades vormilise mandaadi Tobruki parlamendilt, mille juht on Aguila Saleh Issa, kes ta lõpuks Liibüa rahvusarmee ülemjuhatajaks kutsus. Feldmarssaliks oli Haftar ülendatud aastal 2016.

SÕDUR juuni 2020 29

Maailm

Uus ja juba tõsisem pealetung algas aprillis 2019. Haftari juhitav Liibüa rahvusarmee on avalikus sõjas Tripoli ümbruskonnas organiseeritud Liibüa armeega. 2019. aasta seisuga kuulus Liibüa rahvusarmeesse vähemalt 7000 sõdurit ja veel ligikaudu 18 000 vabatahtlikku, nendele oli appi tulnud ka palgasõdureid Venemaalt (nn Wagneri grupist) ja mitmest Aafrika riigist. Liibüa armeel oli aga umbes 6000 võitlejat Tripoli ümbruses ja 2400 võitlejat Sirtes. Relvastusest Liibüas puudust ei tunta, Haftar on soojendanud üles ka kunagised head suhted Egiptuse ja Venemaaga. Nüüdisaegset relvastust (sh Javelin-rakette ja droone) on talle tarninud ka Araabia Ühendemiraadid.

USA ja lääneriigid tunnustavad Tripolis tegutsevat rahvusliku kokkuleppe valitsust, kuigi USA saatkond on evakueeritud Tripolist Tuneesiasse, suursaadik Richard Norland aga kutsub üles Haftari peatama oma sõjakäiku Tripoli peale.

Peaminister al-Sarraj on ka lääneliitlastele ette heitnud, et ta jäeti Haftari vägede vastu toetuseta, vaid Türgi on tegelikult talle appi tulnud. 2020. aasta alguses otsustas lõpuks NATO-sse kuuluv Türgi saata oma üksusi Liibüasse Tripoli valitsusele toeks. NATO peasekretär Jens Stoltenberg rõhutas veel mais rahvusvahelise üldsuse jätkuvat toetust Tripoli valitsusele, aga lootis poliitilisele lahendusele, mitte NATO uuele sekkumisele.

Haftar on mõista andnud, et ta oleks valmis leppima täieliku kontrolliga vaid Liibüa idaosa üle, mujal tõlgendatakse seda kui diktaatori ambitsioone.

Uus pealetung

Niisiis, 4. aprillil 2019 alustas Haftari juhitav armee uut pealetungi Tripolile, vallutades Gharyani linna ja nurjates seega ettevalmistused uuteks parlamendi- ja presidendivalimisteks riigis. Mai esimesel poolel sisenesid Haftari üksused juba Tripoli eeslinnadesse, kuid siis nende pealetung seiskus. Juunis suutsid valitsusväed vastupealetungi alustada, Gharyan langes tagasi valitsusvägede kätte.

17. juulil röövisid Haftari väed Liibüa tuntuima naisõiguslase, parlamendi­ saadiku Seham Sergiwa, kes kadus jäljetult, arvatavasti mõrvati. See on üks

30 juuni 2020 SÕDUR

Liibüa sõja erinevate poolte võitlejad.

Kõige rohkem kannatavad sellistes konfliktides tsiviilelanikud

järjekordne põhjus, miks Haftari sõjakuritegudes süüdistatakse.

Juulis asusid Haftari poolele ka endised Gaddafi lojalistid (eesotsas Gaddafi poja Saif al-Islam al-Gaddafiga), kuigi väidetavalt on Moskva püüdnud hoopis Haftari toel Gaddafi poega Liibüas võimule tuua. Ja nii nagu Gaddafi 2011. aastal värbas palgasõdureid nn mustast Aafrikast, asus ka Haftar 2019. aasta suvel värbama uusi palgasõdureid Sudaanist ja Tšaadist. Haftari roll Tšaadis tekitab veel seal proteste, väidetavalt on ta aidanud tappa üht opositsioonijuhti Tšaadis.

Augustis 2019 suutis ÜRO vahendada ajutise relvarahu kohalike usupidustuste ajaks, kuu lõpus alustas Haftar aga uut rünnakut Gharyanile.

Septembris kuulutas Tripoli valitsus, et Liibüas on Haftari toetajatena surma saanud kuus Araabia Ühendemiraatide sõdurit, mida selle riigi võimud eitasid, aga Ühendemiraatide panus Liibüas on olnud üha enam märgatav. Ka Ve-

nemaa palgasõdurid on Liibüas. Egiptuse toetus Haftarile on aga rohkem moraalne, sõjalist abiväge keelduti talle andmast.

Oktoobris ja novembris langes Haftari õhuväe löökide alla Tripoli valitsust toetav Misrata linn, aga ka sinna saabunud Türgi abikonvoi. See ajendas lõpuks ka Türgi sõjalise sekkumise Liibüas.

12. detsembril kuulutas Haftar juba viimse lahingu algust Tripoli pärast.

4. jaanuaril 2020 tabas õhulöök Tripolis asuvat sõjaväeakadeemiat, mille taga­ järjel hukkus 28 kadetti. 6. jaanuaril hõivasid Haftari väed Sirte. 12. jaanuaril lükkas Haftar tagasi Moskva ja Ankara pakutud rahuplaani. Türgi hakkas juba oma üksusi Liibüasse toimetama.

19. jaanuaril toimus Berliinis ÜRO vahendatud rahukonverents, aga kuigi nii Sarraj kui ka Haftar viibisid sel ajal Berliinis, tegelikke läbirääkimisi ei toimunud. Samaks ajaks oli selge, et rahvusvaheline relvaembargo Liibüa vastu on läbi kukkunud. Eriti paistsid embargo rikkumisega silma Ühendemiraadid.

Veebruaris teatas Türgi juba oma esimeste sõdurite hukkumisest Liibüas.

Märtsi lõpus alustasid valitsusväed Türgi toel vastupealetungi ja taastasid maismaaühenduse Tuneesiaga.

Aprilli lõpus 2020 teatas Haftar televisioonis esinedes, et tal olevat rahva mandaat valitseda Liibüat. Ja koroonaohust hoolimata avaldati Banghazi tänavail meelt Haftari toetuseks. 2015. aasta kokkulepe Liibüa ühendamiseks olevat asi minevikust, ka ÜRO eriesindaja Ghassan Salamé katse uut rahuprotsessi käivitada oli juba Berliinis nurjunud. Ometi pole Haftar endale veel säravamat ametikohta võtnud.

Liibüal polegi õiget riigipead olnud ju aastast 1977, mil Gaddafi oma tiitlitega veiderdama hakkas.

18. mail al-Watiyah lennubaasi hõivanud valitsusväed said saagiks ka Vene Pantsir-raketisüsteemi. Venemaal on see olnud kasutusel alates 2012. aastast ehk Liibüasse jõudnud selgelt pärast Gaddafi surma.

On arvestatud, et alates aprillist 2019 on sõjas hukkunud kaugelt enam kui tuhat inimest, alates 2014. aastast hukkunuid enam kokku ei loetagi.

Võib arvata, et see läheneb 10 000-le.

2011. aasta kodusõjas hukkunute arvu hinnatakse 20 000-le.

Kevadtorm fookus

Ükski tegevusplaan ei ela üle esimest kontakti vastase põhijõududega.

Preisi kindralfeldmarssal Helmuth von Moltke vanem

32 juuni 2020 SÕDUR

fookus Kevadtorm

Kevadtorm 2020 Autor: kapral Raiko Jäärats, Sõduri toimetaja

K

evadtorm pidi sellel aastal esimest korda toimuma Kesk-Eestis ja õppusest oleks pidanud osa võtma üle 10 000 võitleja. See oleks olnud osa USA juhitavast NATO suuremast õppusest Defender Europe 20, mille käigus võinuks toimuda viimase 25 aasta suurim USA vägede siirmine Euroopasse. Kuid vas-

tasel olid omad plaanid. See vastane oli sellel korral eriti salakaval, raskesti avastatav ja nähtamatu. COVID-19 viirushaiguse pandeemia tõttu kehtestati 12. märtsil üleriigiline eriolukord ning päev hiljem teatas USA valitsus, et peatab isikkoosseisu ja tehnika siirmise Euroopasse. Kaitsevägi pidi tegema seda, milleks ta kogu aeg harjutab – oma tegevusplaanid kiiresti ära muutma.

Otsustati, et Kevadtorm toimub seekord vähendatud mahus, kohale ei

kutsutud reserviste ja kogu tegevus planeeriti keskpolügoonile. Eesti kaitsevägi on reservarmee ja õppuse peamine rõhk oli ajateenijate väljaõppel. Osalesid ka siin paiknevad Ühendkuningriigi ja Taani liitlased.

Esitasime kaitseväe kummalegi jala­ väebrigaadi ülemale kaks küsimust.

Esiteks, mida seekordsel Kevadtormil tehti teisiti ja teiseks, millised olid õppuse olulisimad õpituvastused, mida saaks järgmiste ajateenijate väljaõppes arvesse võtta.

Foto: rms Allan Vool

veidi teistsugune maru

SÕDUR juuni 2020 33

Kevadtorm

Esimene jalaväebrigaad Kevadtormil Autor: kolonel Vahur Karus, 1. jalaväebrigaadi ülem

T

änavust Kevadtormi saab väga selgelt jagada kaheks faasiks.

Esmalt toimus taktikaline väli­ harjutus, mida juhtis 2. jalaväebrigaad ning kus 1. jalaväebrigaadi üksused – liitlaste lahingugrupp ning Scouts­ pataljon – panid proovile ajateenijate üksused. Teises faasis toimusid lahinglaskmised, mida planeeris ning viis ellu minu brigaadi staap major Lauri Teppo juhtimisel, kus jalaväepataljonid ning neid toetanud lahingutoetuse üksused tegutsesid etteantud stsenaariumi järgi.

Esimesel nädalal sai 1. jalaväebrigaad harjutada liitlaste rakendamist lahingugrupina tervikuna ründavatel tegevustel. Samuti rännakute sooritamist lühidistantsidel kahe erineva soomusüksuse – eFP ja Scoutspataljoniga –, ning brigaadina kahe pataljoni tegutsemise koordineerimist rünnakul.

Teisel nädalal korraldasime taasiseseisvunud Eesti suurimad

34 juuni 2020 SÕDUR

lahinglaskmised. Scoutspataljoni ja 1. jalaväebrigaadi varasem kogemus Ādaži polügoonilt andis meile arusaama ning teadmisi sellest, mismoodi korraldada dünaamilisi lahinglaskmisi. Ühtlasi julgustas see korraldama kodumaa pinnal meie ajateenijatele võimalikult tõepärast väljaõpet. Tegemist ei olnud hermeetilises keskkonnas aset leidnud lahinglaskmistega: stsenaarium põhines kindlal brigaadi plaanil ning üksuste ülesanne oli efektiivselt see plaan maastikul täide viia.

Sellele eelnes üksikasjalik planeerimine, mis kestis pea neli kuud.

Peamine eesmärk oli osalevate üksuste ohutuse tagamine ning nende paigutamine kaitseväe keskpolügoonile. Mitmesuguseid tegevusi, nagu manööverdamist, viivitamist, kaitsele asumist, vasturünnaku korraldamist pidid saama harjutada nii jalaväelased kui ka neid toetanud kaudtuleüksused, pioneerid, tagalapataljon, Eesti ja Briti lahingumasinad ning tankid.

Tahaksin siinkohal tänada tsiviil­ ühiskonda, kes on väga mõistlikult suhtunud keskpolügooni laiendatud ohuala kasutuselevõttu, ilma milleta poleks meil võimalik nii mastaapseid ja dünaamilisi lahinglaskmisi korraldada. Justnimelt sellisteks õppusteks on

meil vaja kasutada polügooni piiridest välja jäävaid alasid.

1. jalaväebrigaad proovis läbi teha kõik asjad, mida nn tavalistel Kevadtormidel harjutatud on. Pandeemiast tingitud osalejate vähesus ning õppuse ala (kus oleme oma tegevustes palju vabamad kui tsiviilmaadel harjutades) andsid meile võimaluse omajagu väljaõppepunkte taasavastada. Eelkõige puudutab see ühendrelvaliigi koostööd ning tegevusi pataljoni tasemel.

Kui midagi ehk vajaka jäi, siis vaid põhjusel, et eri juhtimistasandid ei saanud omavahel harjutada.

Kevadtorm andis mulle väga hea võimaluse tuvastada, pigem isegi kinnitada seda, et Eesti sõdur on väga tubli: meie noored kait-

Kevadtorm Kolonel Vahur Karus, 1. jalaväebrigaadi ülem, andmas ülevaadet õppuse Kevadtorm 2020 käigust kaitseminister Jüri Luigele keskpolügoonil 29. aprillil. Õppuse esimeses faasis tegid 1. jalaväebrigaadi üksused vastutegevust 2. jalaväebrigaadi alluvuses olevatele ajateenijatest koosnevatele üksustele

Foto: vbl Ardi Hallismaa

SÕDUR juuni 2020 35

Kevadtorm

Taani kaitseväe luureüksus õppusel Kevadtorm keskpolügoonil 28. aprillil.

Ligi 200 Taani sõdurit on osaks liitlaste suurendatud kohalolekust Eestis Foto: srs Kevin Valkenklau

36 juuni 2020 SÕDUR

Kevadtorm seväelased, kes mai lõpus täiendasid reservarmee ridu, on ehedad, julged, kaasamõtlevad ning tahet ja väge täis.

Neil on hea arusaam oma rollist kokkuharjutanud üksuse – jao/rühma/ kompanii – koosseisus ja päris palju oskusi, et õigesti tegutseda, ning ühtlasi ka uudishimu, et endale suuremat pilti selgeks teha.

Ajateenijad olid tõesti väga tublid.

Kiidusõnu jagub nii 1. jalaväebrigaadi 13. jalaväepataljonile ning neile toetuseks antud 12. jalaväepataljoni kompaniile kui ka 2. jalaväebrigaadi reservkoosseisu jaoks Tapa linnakus välja õpetatud 27. pioneeripataljonile, 25. suurtükiväepataljonile, 26. õhutõrjepataljonile ja 62. tagalapataljonile, ning staabi- ja sidekompaniile, luurekompaniile ja tankitõrjekompaniile.

Sõdurid, kelle eest oleme pidanud vastutama, näitasid, et nad oskavad oma asju hästi. Eriti tõstaks esile 27. pioneeripataljoni, keda on paljud osalised väga kiitnud. Oma tahtmise ja oskusega tõkkesõlmi teha ning mitmesuguseid kaitse­ positsioone rajada, tõestasid

nad, et oskavad, saavad ja tahavad koostööd teha. Silma paistis ka 62. pataljon, kes lisaks õppusel osalemisele toetas samal ajal ka välihaigla toimimist Saaremaal. Kahel rindel tegutsedes said nad väga hästi hakkama.

Mis puudutab jalaväeüksusi, siis nii Viru kui ka Kalevi jalaväepataljoni ettevalmistatud kompaniid täitsid nendele seatud ülesanded ja tegid seda heal tasemel. Seetõttu oli loogiline ka õpituvastust tuletada, mida toonitas õppust mitmel päeval külastanud kaitseväe juhataja asetäitja kindralmajor Indrek Sirel: tulevikus peame tegema üksuste kokkuharjutamise pataljonideks keskpolügoonil ära enne Kevadtormi.

See annaks pataljonidele võimaluse korralikult manööverdada, kaevuda ja üksusesisest koostööd teha. Seda ei ole võimalik teha piltlikult öeldes avalikul Kevadtormil, kus meie tegevusvabadus on väga jäikadesse raamidesse pandud.

Tsiviilmaadel harjutades oleme väga palju seotud eelkõige teede peal liikumise ja üksikute kohtadega, kus me saame imiteerida kaitsele asumist.

Samas on meile kindlasti vaja suure Kevadtormi formaati ning seda kahel peamisel põhjusel. Esiteks peame kodumaa kaitsmise efektiivseks harjutamiseks tegema seda keskkonnas, kus tulebki vastasega sõdida. Tsiviilkeskkonna piirangud, nagu elanikud, hoonestatud alad, teede massipiirangud, kultuurilised ja looduslikud kaitsealad saadavad meie tegevust ka sõjaajal ning peame oskama nendega arvestama.

Teiseks loob osavõtjarohke Kevadtorm väärtuslikke kogemusi. See annab meile võimaluse harjutada ühendrelvaliigi tegevust, rakendades selliseid võimeid, mida iga päev Eesti kaitseväel ei ole.

Järgmise aasta Kevadtorm on 1. jalaväebrigaadi oma. Ma loodan, et saame oma väljaõppekavadesse teha vajalikud muudatused, mis on praegu arutamisel. Usutavasti saame luua Eesti jalaväele võimaluse palju koos harjutada ning teha pataljonide kokkuharjutamised ja ühendrelvaliigi väljaõppe enne tsiviilmaadel toimuvat Kevadtormi keskpolügoonil, Soodlas ja Rutjal. Seal saavad näiteks pioneerid jalaväge täiel määral toetada ning õpetada jalaväelastele, kuidas kogu nendele juurde antud toetust õigesti rakendada.

SÕDUR juuni 2020 37

Kevadtorm

Kuperjanovi jalaväepataljoni võitlejad paigaldamas varutaandumistee silda üle Vaglejõe keskpolügoonil 28. aprillil. 2. jalaväebrigaadi üksuste ülesanne õppuse esimeses faasis oli vastase lagundamine, infiltreerumine vastase tagalasse ja viivitamine

Foto: kpr Raiko Jäärats

38 juuni 2020 SÕDUR

Kevadtorm

Teine jalaväebrigaad Kevadtormil Autor: kolonel Tarmo Metsa, 2. jalaväebrigaadi ülem

A

lgse kava kohaselt oli Kevadtorm 2020 planeeritud ikkagi väga ulatuslikult, alates valitsuse kaasamisest otsustusprotsessi (ingl road to war) kuni USA relvajõudude väeliikide kaasamiseni. Näiteks 2. jalaväebrigaadi sihtstruktuur ja lahinguvälja naabrid väliõppusel oleks moodustanud igati rahvusvahelise koosluse.

Juurde oleks antud nii üksuseid kui ka staabiohvitsere.

Kui aga rääkida üldistatult toimunud väliõppuse faasist, siis tooksin välja kolm peamist tegurit, mis on väga maaväekesksed. Kaks esimest on omavahel tugevalt seotud, aga siiski. Esiteks ei toimunud traditsioonilisel moel koostegevusõpet brigaadide vahel, sest mõlemad brigaadid olid ise õppuste eri faaside korraldajad. See oli küll teadlik valik ja määratud ambitsioon, kuid alumise juhtimistasandiga ehk pataljonide

ja üksikkompaniidega seekord meil kokku harjutada ei olnud võimalik.

Teiseks mõjutas reservkomponendi eemalejäämine kindlasti üksuste terviklikkust ja seeläbi ka sooritusvõimet.

Reservarmee üks toimimispõhimõte on regulaarne ajatatud üksusepõhine värskendusõpe, mis seekord ei realiseerunud. Piltlikult öeldes võitlesid osad üksused vähendatud koosseisus.

Kui ühte kolmest jalaväekompaniist ei ole võimalik kutsuda reservõppe­ kogunemise vormis õppusele, siis jää-

SÕDUR juuni 2020 39

Kevadtorm

vad selle tegevväelastest kompanii juhid ja reservjuhid ka juhtimiskogemusest pataljoni koosseisus ilma. See juhtimiskogemus võib tunduda väga üldine, kuid selle taga on mustmiljon (mõtte)tegevust alates taktikast kuni moraaliküsimusteni ülemate, alluvate ja naabritega.

Viimane tegur, kuid kindlasti mitte vähemtähtis, oli aga maastik või keskkond laiemalt. Kaitseväe keskpolügoon teeb oma töö ära, aga esialgu oli kavas harjutada Kesk-Eestis. Siin on minu jaoks kaks aspekti. Esiteks lahinguala halduse küsimus ja teiseks maastiku tundmine. Esimese puhul tuleb tõdeda, et hoolimata suuremahulisest arendustegevusest pole keskpolügoon siiski kahepoolseks õppuseks kahele brigaadile parim võimalus.

Lahinguala funktsionaalsuse tõttu saavutab küll eesliinil olev jalavägi või manööverüksus oma väljaõppe eesmärgid. Kui aga rääkida lahingutoetus- või teenindustoetusüksustest, kes opereerivad olulisel määral rasketehnikaga, siis nende raamtegevuste harjutamine on vägagi piiratud.

Teine pool mündist seostub raskete otsuste langetamisega. Maastik või keskkond on alati sõjaväelise juhi otsuse üks teguritest. Kui polügoon on ülematele väljaõppe käigus saanud nii tuttavaks, et nad võivad seal opereerida ka ilma kaardita, siis see on kellelegi eeliseks, kuigi tervikuna pean seda miinuseks. Planeeritud Kesk-Eesti oleks pakkunud justnimelt ülematele keerulisi ülesandeid, mis puudutavad

40 juuni 2020 SÕDUR

esmast kaitsevõimet ning valmistumist sõjategevuseks. Õpituvastuste protsess on käimas, midagi valideeritut pole praegu veel lauale panna. Küll on aga esmaste vaatlustulemuste põhjal juba selgunud mõned asjad, millele järgneval perioodil suuremat tähelepanu pöörata. Alatine probleem on ju info liikumisega kolonelist sõdurini. Puudutab see siis ülema kavatsust, muutunud põhiülesannet või korralduslikke küsimusi.

Minu arvates pakume vähe sooritusvõimalusi reservjuhtidele ehk rühmaülematele ja kompaniiülemate abidele. Kuna rahuaegne korraldus võimaldab paralleelsetel ametikohtadel tegevväelaste rakendamist, siis seda ka tehakse. Selge prioriteet peab olema reservjuhile juhtimiskogemuse võimaldamine kuni Kevadtormini, mitte ainult selle ajal. Teine aspekt puudutab kitsamalt juhtimisvahendeid. Üldiselt teeb head meelt, et ülemad suudavad selgitada relvaliigipõhist lahinguplaani, kuid kummalisel kombel on see suuresti traditsiooniliselt visualiseerimata.

Kui teadmine, kuidas on tagatud juhtimistasandite või naabrite vaheline koordinatsioon, juhtimise katkematus jne, ongi vaid ülema peas, jääb see teistele mõistmatuks. Sõjateooriast lähtudes tuleb arvestada ka muutlikkuse ja määramatusega lahinguväljal ning minu arvates tehakse visualiseerimiseta oma vahetu juhtimine keeruliseks ja seatakse ohtu ka terve üksuse juhtimisvõime.

Kevadtorm Kalevi jalaväepataljoni võitleja õppuse Kevadtorm esimese faasi viimasel päeval 30. aprillil. Kalevi jalaväepataljon oli õppuse esimeses faasis allutatud 2. jalaväebrigaadile

Foto: n-srs Maria Tõkke

SÕDUR juuni 2020 41

Kevadtorm

President Kersti Kaljulaid reservi minevate vahipataljoni ajateenijatega ühispildi Kadrioru lossi ees 12. mail. Kui tavaliselt koguneb president lossi ees auvahtkonnas olnud ajateenijatega ühisele pildile trepile, siis seekord võeti veidi õhulisemalt

Foto: v-srs Siim Verner Teder

42 juuni 2020 SÕDUR

Kevadtorm SÕDUR juuni 2020 43

Ajateenistus fookus 44 juuni 2020 SÕDUR

Ajateenistus

Juutuuberina ajateenistuses Autor: reamees Artur Rehi, 2. jalaväebrigaadi reservväelane

M

a olen 23-aastane reservväelane ja teenisin aega aastatel 2018–2019 Kuperjanovi jalaväepataljonis, kokku kaheksa kuud. Avan lugeja ees oma kogemuse kaitseväest, sellele eelnenud perioodist ja kirjeldan, kuidas sain ühildada enda hobid muusiku ja juutuuberina ajateenistusega.

Kaitseväes oldud aeg ulatub tagasi minu viimasesse gümnaasiumiaastasse, millest oli ajateenistusse astumisel möödas juba kolm aastat. Juba noorest saadik oli minu suureks unistuseks saada näitlejaks Hollywoodis. Selle unistuse naersid pea kõik välja, peale mu perekonna. 2015. aasta jaanuaris sõitsin siiski Londonisse katsetele ja sain esimese eestlasena sisse maailma vanimasse näitlemisakadeemiasse Hollywoodis. Minu tulevik oli paigas ning selles ei olnud kohta ajateenistusele.

Kõrvalehiilimine

Käisin lugematu hulga arstide juures, et proovida saada mõnda paberit, mis kinnitaks, et ma olen haige ja ei saa ajateenistust läbida. Siiski tundub, et süsteem toimis minu puhul laitmatult: ma olen terve inimene ja need paberid, mis ma sain oma „psühholoogiliste probleemide” tõttu, naerdi arstlikus komisjonis välja.

Tagantjärele võin öelda, et need põhjused ajateenistusse mitte minna olidki naeruväärsed.

Siiski sain üheks aastaks pikendust ja 2015. aasta augustis sõitsin Hollywoodi. Järgmisel aastal jätkus sama jant ning taas sain aasta võrra pikendust. Napilt sain pikenduse ka kolmandaks ja viimaseks aastaks, aga pärast seda tuli teade, et nüüd on aeg kodumaale naasta ja täita oma kohustus riigi ees.

Minu maailm varises kokku: kolm aastat rasket tööd Hollywoodis ainult selleks, et Eestisse tagasi sõita ja ajateenistusse minna. Kallis haridus (Ühendriikides on haridus tasuline ja väga kulukas) ja kolm raisatud aastat! Sellise mentaliteediga tulin ma poolvabatahtlikult kodumaale ja valmistusin ajateenistuseks.

Arvasin, et ma ei saa enam muusikat ega Youtube’i videoid teha. Kartsin, et tellijad kaotavad huvi ja kanal hääbub. Valmistusin selleks, et minust saab käsku täitev masin.

Sõduri baaskursus

2018. aasta teisel oktoobril jõudsin Kuperjanovi jalaväepataljoni, mille olin ise enda teenistuskohaks valinud. Algas sõduri baaskursus, kus õpetati, kuidas olla sõdur: toimus vormi ja distsipliiniga harjumine, õpetati käsu mõistmist ja täitmist.

Ma soovisin need kaheksa kuud kiirelt mööda saata, lihtsalt oma muud vajadused „välja lülitades”. Kasarmuelu ja ümbruskonnaga harjudes mõistsin kiiresti, et olen ajateenistust täiesti valesti hinnanud. Minu eelarvamus kujundas otseselt minu kogemust ja suhtumist.

Miski muutus minus ja ma hakkasin tegutsema. Kirjutasin kaitseväe peastaapi, küsi-

SÕDUR juuni 2020 45

Ajateenistus

Reamees Artur Rehi koos kaasvõitlejatega kasarmus

des luba ajateenistuses filmida. Kohe suunati mind õigete tegevväelasteni, kes mulle reeglid selgeks tegid ja loa andsid. Seda tingimusel, et minu materjal on kooskõlas kõikide kaitseväe eeskirjadega.

Uued varjundid

Terve aja tundus mulle, et minust oleks Eesti kaitseväele kaameraga palju rohkem kasu kui relvaga.

Esimeselt väljaloalt tõin kaasa kaamera, kitarri ja akordioni. Peaaegu kohe hakkasin enda ülematelt saama tagasisidet sellise tegevuse kohta.

Tihti polnud nad just kõige sõbralikumal arvamusel sellest, et üks sõdur tahab õppusi filmida ning kasarmus oma kitarri ja akordioniga lärmi teha.

Ma võtsin kommentaare huumoriga, sest lõpuks sain teha seda, mida armastan. Seda küll tingimusel, et minu sõdurikohustused ja väljaõpe on esikohal. Filmisin igal vabal hetkel, planeerisin uusi videoid, kirjutasin laule oma sõdurielust, tegin regulaarselt klippe oma kanalile. Vaatajatele meeldisid väga kaitseväes toodetud sisu ja metsas sündinud laulud.

Ebameeldiv ajateenistus kui minu näitlejakarjääri surm oli järsku muutunud lahedaks kogemuseks. Sain oma hobidele uue varjundi anda. Varem polnud ma oma kanalil sõda kui teemat käsitlenud, aga nüüdseks on see üks läbivamaid videoteemasid.

Koostöö

Ei läinud kaua, kui tulid esimesed videosoovitused ka kaitseväe poolt ja sain oma lemmiktegevusega Eesti riiki teenida. See lahendas minu jaoks palju sisemisi konflikte, sest

46 juuni 2020 SÕDUR

terve aja tundus mulle, et minust oleks Eesti kaitseväele kaameraga palju rohkem kasu kui relvaga.

Muidugi olin ma ka sõdur, kuid nüüd oli minu tegevus sisemiselt enda jaoks paremini mõtestatud. Samuti hakkas muutuma ülemate suhtumine: esialgne vastuseis ja hukka­ mõist kadusid ning asendusid neutraalse, vahel isegi uudishimuliku suhtumisega.

Minu tegevus tõi kaasa ka konflikte, sest juhtus, et seadsin oma filmiplaanid sõduri­ kohustustest prioriteetsemaks. Kaugemas perspektiivis see muidugi hästi ei oleks lõppenud, seega proovisin alati graafikuid ühildada ning olla sõdur ja kaameramees ühes.

Kes teab Kuperjanovi jalaväepataljoni ajateenijate elu, see mõistab, kui ütlen, et esimesed viis kuud vaba aega eriti ei olnud ning videoid töötlesin poolsalaja magala nurgas.

Vahel see õnnestus, vahel mitte, mõnikord sain ka noomida, aga lõpuks tundsin ikkagi, et teen õiget asja.

Olin väljaõppelt kompaniiülema sidemees, aga tuli ette ka olukordi, kui mul oli loetud tundide jooksul vaja valmis saada tellitud video. Näiteks üleskutse väljaõppel kaotatud varustuse leidmiseks. Ma nautisin seda palavikuliselt kiiret tööd vägagi, kuid ka sidemehe koht vajas täitmist ja asendust polnud alati võtta.

Lõpptulemus oli see, et minu videod olid kõrgelt hinnatud, aga sidemehena nähti mind veidi ebausaldusväärsena. A-kompaniis käis selliste olukordade kohta tollal ütlus Sometimes win, sometimes lose, but always win (ee vahel võidad, vahel kaotad, aga alati võidad).

Lahe kogemus

Nii kulges minu ajateenistus. See algas valedel eeldustel, negatiivsetel eelarvamustel, aga kujunes ajapikku kasulikuks ja lahedaks kogemuseks, mida ma millegi vastu ei vahetaks.

Mul on hea meel, et olen selle osa oma kohustusest riigi ees täitnud ja loodan, et saan ka tulevikus reservväelasena Eesti kaitseväele vajalikku videomaterjali toota.

Tulevastel ajateenijatel soovitan unustada oma eelarvamused, sest need ei lase ennast teenistuses täielikult realiseerida. Meil on hästi funktsioneeriv riik ja ühiskond ning panustades kaheksa või üksteist kuud selle hoidmisse on vähim, mida üks ennast ja oma kodu hindav noor teha saab. Sellega kaasneb uhkus oma kodumaa ja iseenese üle ning julgus raskustest ja iseendast üle olla.

Ajateenistus Sõdurikohustuste ja sotsiaalmeediatöö tegelik ühildamine sai alata alles allüksuse kursuse ajal, sest enne seda ei oleks selleks väljaõppe kõrvalt lihtsalt aega jäänud. Vaba aega on sõduritel sel perioodil vähe, sest teenistuse alguses on tarvis palju eri teemasid selgeks õppida.

Hiljem, kui väljaõppes keskendutakse rohkem üksuse koostööle, on ajateenijatel võimalik tegeleda ka muude asjadega.

Tõsi, see toimub reeglina vabal ajal.

Minu ülesanne reamees Rehile oli teha A-jalaväekompaniid tutvustav video, mille jaoks talle ka aega eraldasin. Siiski olen seisukohal, et üksikvõitleja soovid ei kaalu üles üksuse vajadust ning väljaõppes osalemine on kindlasti prioriteet number üks. Ka Rehi ei saanud alati filmida siis, kui ta ise seda tahtis, vaid oli tarvis täita enda sõjaaja ülesannet ehk olla sidemees.

Kokkuvõttes sai ta teha mõlemat, sest ta andis enda soovidest teada ning näitas initsiatiivi, et leida kompromiss. See laieneb ka teenistuslikele soovidele ja muredele üleüldiselt: kui midagi on südamel, siis tuleb sellest ülematele rääkida ning tihti leitakse ka kõigile sobiv lahendus.

Et ühildada nn kõrvaltegevus sõjalise väljaõppega, on kindlasti vaja head ajaplaneerimist ja suhtlemisoskust.

Tegevväelaste jaoks on väga oluline, et sõdurid oleksid motiveeritud ja kui oma hobiga tegelemine motivatsiooni tõstab ega takista väljaõppes osalemist, siis miks mitte seda lubada. nooremleitnant Urmo Utsal, reamees Artur Rehi vahetu ülem

SÕDUR juuni 2020 47

Keskkond fookus

Kelle poolt on Eesti mets?

Autorid: kapten Kersti Vennik, kaitseväe akadeemia lektor Mait Lang, Tartu ülikooli Tartu observatoorium, metsade kaugseire vanemteadur

Me hakkame hullusti hiljaks jääma, aga kui järgmisest metsast otse läbi jookseme, siis peaaegu jõuame õigeks ajaks kontrollpunkti,” mõtles 2000. a augustiööl ühe võistkonna pealik Erna retkel. Aga metsa äärde jõudes vajus tema optimism läbi saapa põhja.

Sellest metsast ei olnud võimalik läbi joosta!

Läbi okste trügimine, üle mahalangenud tüvede ronimine ja soostuvas pehmes pinnases solberdades edasiliikumine oli väga vaevaline.

Kokkuvõttes oli hilinemise kogusumma rohkem kui tund! Järgnevad aastad Eesti metsades tegutsedes kasvatasid veendumust, et tegemist ei olnud ilmselgelt erandliku juhtumiga. Pigem oli see lausa igapäevane tõdemus, et topograafilise kaardi põhjal, kus metsaalad on ühtlaselt roheliseks „värvitud”, adekvaatset lahinguplaani koostada ei saa. Enne planeerimist tuleb minna metsaservani ning teha paar sammu metsa sissegi, et aru saada, millised on eesootavad olud.

Kui küsime tuhandelt juhuslikult valitud inimeselt „Mis on mets?”, siis saame tuhat erinevat arvamust. Neid arvamusi saab sarnasuse järgi rühmitada ja mõtiskleda metsa tähendu-

Kõige kurnavamad liikumiseks on kaitsealade metsad, kus ka täiskasvanud puid ei raiuta. Sellisel kujul tekib õigupoolest looduslikult raidtõke, mida vastase teele sooviks küll

48 juuni 2020 SÕDUR

Metsa pakutavaid võimalusi oskab kasutada see, kes metsa tunneb.

sest Eesti ühiskonnas. Eesti kaitsevõime tõhusal tagamisel on metsal väga praktiline tähendus: mets pakub varjet kõigile, metsas on vaja liikuda ja kindlustada positsioone, aga ka tulistada, mets muutub pidevalt ja on meie ühine vara, mis katab üle poole meie maast.

Metsa pakutavaid võimalusi oskab kasutada see, kes metsa tunneb. Siinkohal tekibki küsimus, et kui hästi me oma metsi tunneme ja oskame kasutada tänapäevaseid infotehnoloogilisi vahendeid, et metsade kohta saada andmed, mis on aluseks tegevuste operatiivsel, taktikalisel ja ka strateegilisel kavandamisel.

Erinevad metsad Metsa saame kirjeldada komponentidena, milleks on muld koos metsakõduga, veerežiim, maapinna reljeef ning sambla-, puhma-, rohu-, põõsa- ja puurinded. Igaüks neist komponentidest võib osutuda mingis olukorras tegevuste kavandamisel kas otseselt mõjuvaks teguriks või anda hoopis kaudselt, aga kiiresti infot konkreetse metsaosa omaduste või läbivuse kohta.

Olenevalt kavandamise etapist või konkreetse tegevuse käigust on neil komponentidel erinev tähtsus. Siinkohal tasub kindlasti veel

Jalgsi läbi metsa manööverdades tahaks teada, kas seal on ka hiljuti harvendusraiet tehtud või esineb tormimurdu

Fotod: Mait Lang

Keskkond Pohlamännik

Siirdesoo männik. Piltidel näevad hõredad männimetsad ühtemoodi head välja: piisava manööverdamise ruumi ja heade tulistamistingimustega. Reaalsus on see, et siirdesoo männiku mätlik ja pehme pinnas paneb ühtemoodi „higistama” nii jalaväelase kui ka soomuki Fotod: Kersti Vennik

märkida, et meie riigi andmehõive­ poliitika tõttu on peaaegu kõik metsade kohta käivad andmed ja andmeallikad avalikult kättesaadavad kõigile. Seega saavad reaalses olukorras eelise need, kellel on kodutöö tehtud ning kes oskavad saadud teadmisi ka looduses rakendada.

Eesti on väike maa, kuid meil on väga erinevaid metsi. Peamised puistuid moodustavad puuliigid on mänd, kuusk, kask, haab, must lepp ehk sanglepp ja hall lepp ehk valge lepp. Esineb nii segametsi kui ka puhtpuistuid. Viljakamatel muldadel on puu- ja põõsarinne tihedam ning puud kõrgemad. Mullaviljakus muutub suures ulatuses ning see sõltub nii mulla keemilisest koostisest, lõimisest (ehk kui palju on mullas liiva või saviosakesi) kui ka veerežiimist.

Kuperjanovlane talvise üleelamise väljaõppel

Foto: n-ltn Sander Mändoja

SÕDUR juuni 2020 49

Keskkond

Viljakatel muldadel ja soodsates niiskustingimustes kujunevad salumetsad, kus puude kõrval inimese tegevusele suhteliselt vähe ruumi jääb Foto: Mait Lang

Rohkem kui pooltes metsades esineb kuivenduskraave, mis vihjavad sellele, et maapind raskeid masinaid ei pruugi kanda. Alati peab paika see, et väiksemaid puid mahub metsa pinnaühiku kohta rohkem. Samuti vastab tõele, et kui on piisavalt valgust ja toitaineid, siis leidub nendele ka kasutajaid ehk ülemise puurinde hõrenemisel hakkavad metsa alla kasvama rohi, põõsad ja puud. Niisuguseid seoseid saab veelgi esitada, aga kuidas on kõik seotud taktikalise tegevusega metsas.

Mets pakub kaitset ja varjet

Topograafilise kaardi uuendamine võib üle kümne aasta aega võtta. Metsa majandamise ja maa kasutamise seisukohalt on see terve igavik.

50 juuni 2020 SÕDUR

Eelkõige piirab mets manöövrivabadust. Allüksus(t)e omavaheline koostöö ja juhtimine peab toimuma eelkõige piiratud nähtavuse tõttu teistel alustel kui lagedal. Rünnakukoridorid, mida maastiku analüüsil piiritletakse, on valdavalt suuremate metsamassiivideta alad.

Nii soomukitel kui ka jalgsi on selgelt lihtsam liikuda kõrge taimkatteta aladel.

Isegi kui peened puutüved on rasketele tankidele ja lahingusoomukitele kergesti ümber lükatavad, kujunevad takistuseks puutüvede kuhjatised. Teiseks oluliseks aspektiks on vaatlus- ja tulealade piiratus puude vahel. Tulesektorid võivad metsas varieeruda mõnest meetrist kuni parimal juhul ka mõnesaja meetrini.

Olenevalt metsa tüübist võib vastase tegevus olla enne kuulda kui näha. Ja kuulmise järgi sihtmärki juhatada on väga riskantne.

Samas pakuvad puistud kaitset ja varjet. Jämedam puutüvi peab kinni terve hulga kuule, nagu ka mürsud ja miinid kipuvad lõhkema puude latvades. Viimasena, aga mitte vähemtähtsana tuleb välja tuua orienteerumisraskused metsasel alal. Hõredas männimetsaski kipub õige suund lihtsasti käest kaduma, mis siis veel tihedast kuuse- või pajuvõsast rääkida. Olenevalt maastikust võib päästev metsasihtide võrgustik õigupoolest puududa.

Paberkaarti uurides tekib kohe küsimus, kas tegelikult ka metsa huvipakkuval alal praegu on? Aga ka teisipidi, ega see metsaserva esine põld, kuhu positsioonid on planeeritud, sada-

Noorendikes on palju valgust ja muidu soodsad kasvutingimused ning u 15 aastaga tekib maa-ala kattev tihnik, mille läbimist pigem väldiks

Sookaasikutes ja lodumetsades liikumisel tekivad pehme pinnase ja mätaste tõttu raskused isegi jalaväelastel

Fotod: Kersti Vennik

Keskkond de meetrite ulatuses võssa pole kasvanud. Praegu võib topograafilise kaardi uuendamine üle kümne aasta aega võtta. Metsa majandamise ja maa kasutamise seisukohalt on see terve igavik. Eesti territoorium asub metsavööndis ja maa, mida ei harita ja mis pole liiga märg, metsastub kiiresti.

Ühine projekt Ideaalsel juhul oleks meil kasutada kõigi Eesti puude andmeid. Arvestades Eestist üle lendavate satelliitide arvu, võiks arvata, et andmeid saab uuendada iga päev. Euroopa Liidu Copernicus programmi raames avalikult kõigile tasuta kätte­saadavad satelliidipildid aga üksikpuude tasemel mõõtmisi teha kahjuks ei võimalda.

Metsade takseerandmed, mis kajastavad tavaliselt ühe kuni kümne hektari suurusi homogeenseid metsaosi ehk eraldisi, uuenevad siis, kui metsaomanik seda vajalikuks peab.

Teisalt teeb Eesti maa-amet igal aastal ortofotod ja aero­laserskaneerimise poolel Eesti territooriumil, mis lennuskeemi järgi tagab vähemalt kaheaastase intervalliga pildid ja kolmemõõtmelised punktiparved. Neid andmeid juba kasutatakse metsade takseerimise praktikas, sest laserskaneerimise andmete põhjal on puistu kõrgust võimalik hinnata isegi täpsemalt kui seda teeb taksaator metsas.

2019. a sügisel algatati kaitseväe akadeemias koos Tartu ülikooli „Tõravere observatooriumi taimkatte kaugseire töörühmaga” ühine projekt „Eesti muldade läbitavuse andmete täpsustamine ja metsade taktikalise mõju kaardistamine, sh tehnilise lahenduse väljatöötamine”.

Projekti esimeses etapis keskendutakse eelkõige sellele, kuidas metsas taktikaliselt tegutsetakse ning millised on need olulised metsa parameetrid, mis tegevust mõjutavad. Järgmisena vaadatakse neist parameetritest lähtuvalt üle siinne puittaimestikuga ala ning püütakse aru saada, millised on tüüpilised Eesti metsad taktikalisest vaatepunktist.

Oluliseks osaks projekti puhul on ka läbivuse, nähtavuse ja tegevusvabaduse reaalsete katsetuste korraldamine ning saadud tulemuste sidumine metsade takseerimise ja andmekogumise võimalustega. Selle teadusprojekti lõpptulemusena peaks valmima töövahend, mis regulaarselt metsa andmestikku uuendada lubab ning topograafilisel kaardil ühtlaselt rohelised alad nende mõju kohaselt erinevates toonides esile toob.

Lõpuks vastame ise pealkirjana esitatud küsimusele. Mets on lahingus ilmselt selle poolt, kes teab kõige rohkem metsa omadustest ning neist tulenevatest võimalustest ja need lõpuks enda kasuks tööle paneb. Võtmesõnadeks on siin hea asukohateadlikkus ja ajakohased andmed.

Mets on lahingus selle poolt, kes teab kõige rohkem metsa omadustest ning neist tulenevatest võimalustest ja need lõpuks enda kasuks tööle paneb.

SÕDUR juuni 2020 51

Uuring fookus

Naissoost ajateenijatest Autor: Andres Siplane kaitseministeeriumi kaitseväeteenistuse osakonna nõunik

Naissoost ajateenijad on enda jaoks reeglina selgeks teinud, miks nad ajateenistuses on ja see aitab neil ka paremini teenistuses hakkama saada.

52 juuni 2020 SÕDUR

K

uigi õiguslik alus naissoost ajateenijate vastuvõtmiseks tekkis alles 2013. aastal, pole see loomulikult ka varem takistanud naisterahvastel riigikaitsesse panustamast. Küll aga oli eelmine aasta märgiline selles mõttes, et alates naissoost ajateenijate teenistusse võtmist sätestavate regulatsioonide jõustumisest lõpetas ajateenistuse 100. noor naisterahvas.

Ajateenijate kompleksuuringu põhjal (alates aastast 2016) ja kaitseressursside ameti (KRA) registri abil analüüsin olulisimaid naissoost ajateenijatesse puutuvaid näitajaid.

Selgub, et naissoost ajateenijate vanus on meestest isegi pisut (u 0,5 aasta võrra) madalam. Mõlemal grupil on ajateenistuse alguses keskmine vanus pisut alla 21 eluaasta. Ajateenistuse katkestamist ennustavad keskmisest kõrgemas vanuses naissoost ja meessoost ajateenijad. Tõsi küll, naissoost ajateenijate väikese arvu tõttu tuleb sellesse väitesse suhtuda mõnede lisatingimustega. Ka hariduse puhul on soopõhised erinevused üsna vähetähtsad.

Olulised erinevused ilmnevad maakondliku päritolu järgi. Selgub, et naissoost ajateenijad kalduvad rohkem olema pärit Tartu, Jõgeva ja Võru maakondadest. Virumaalt pärineb

neidusid enam-vähem samas proportsioonis noormeestega. Ning samal ajal Hiiu, Saare, Pärnu, Järva ja Rapla maakondadest pärineb vähem naissoost ajateenijaid (vt joonis).

Seda nähtust saab ilmselt tõlgendada väeosade paiknemisega vastavates piirkondades. Ühelt poolt on nähtavasti nendes maakondades teadlikkus kaitseväeteenistusest suurem üleüldse ning teisalt arvestavad vastava piirkonna noored oma karjäärivalikutes rohkem sõjaväelise karjääriga (saab teenida kodu lähedal).

Kuna enamasti saavad naissoost ajateenijad endale ise meelepärase väeosa valida, siis saab uuringu põhjal hinnata nende eelistusi.

Ilmneb, et naissoost ajateenijad soovivad eelkõige teenida Tapal ja Võrus. Proportsionaalselt on neidusid poistest mõnevõrra rohkem ka Viru pataljonis. Samas tuleb arvestada, et Lõuna-Eestist pärit neidudel ei olegi kodukohas muid väeosasid peale Kuperjanovi pataljoni ning seega on selle väeosa valimine ootuspärane.

Mis puudutab aga soovi jätkata tegevteenistuses, siis on neidude kavatsused noormeeste omadega võrreldes lausa peegelpildis.

57% naissoost ajateenijatest oleks kindlasti

2

0

6

2

1

7

6

5

1

19

3

4

Naissoost ajateenijate maakondlik päritolu (%)

2

2

vahipataljon logistikapataljon Kalevi jalaväepataljon

14

9

staabi- ja sidepataljon

3 3

5 Viru jalaväepataljon

Uuring

35

Naissoost ajateenijate jaotus linnakute kaupa (%)

40

Tapa linnak

34 Kuperjanov kindlasti ei

pigem ei kaaluks

nõus või tõenäoliselt nõus astuma tegevteenistusse. Noormeeste seas on sama näitaja vaid 10%.

Mis on ka mõistetav, sest naissoost ajateenijad tulevad teenistusse vabatahtlikult ning nende neidude jaoks, kes sooviksid valida sõjaväelise karjääri, on ajateenistusse astumine selleks vältimatu eeltingimus.

Silmas pidades seda, et neiud tulevad ajateenistusse vabatahtlikult, on nende motivatsioon teenistuseks ka teistsugune. Naissoost ajateenijad on enda jaoks reeglina selgeks teinud, miks nad ajateenistuses on ja see aitab neil ka paremini teenistuses hakkama saada.

Muuhulgas tähendab see ka paremat toimetulekut vaimse pingega.

Joonis kajastab ka ajateenijate meeleolu ning võtan näitena vaatluse alla üksildustunde esinemise. Võiks ju arvata, et kui neiu on oma rühmas või kompaniis ainus naissoo esindaja, siis on ta kuidagi eraldatum või üksildasem.

Ilmneb, et see nii ei ole.

Arvestades neidude huvi ajateenistuse ja tegevteenistuse vastu, oleme jõudmas peatselt olukorda, kus meil läbib ajateenistuse juba igal aastal sada neidu. Kaitseväel ja riigikaitsesektoril tervikuna on sellest ainult võita.

5 2 tõenäoliselt nõus

18

Naissoost ajateenijate soov tegevteenistusse astuda (%)

39

5 36

36 kaaluksin

21

17

8 Meessoost ajateenijatel

23

25

28

väga tihti

3

8

12

Meessoost ajateenijad

6 sageli

mõnikord

kindlasti nõus

Üksildustunde esinemine naissoost ajateenijatel (%)

36

üldse mitte

36 36 väga harva

SÕDUR juuni 2020 53

Kaplanid fookus

Veerand sajandit kaplaniteenistuse taasloomisest 54 juuni 2020 SĂ•DUR

fookus Kaplanid Kaplaniteenistuse alguseks tänapäeva kaitseväes loetakse 5. juulit 1995, mil kaitseväe juhataja käskkirjaga võeti ametisse esimene peakaplan kolonel Mihkel Viise. Sellega loodi taas kaplaniteenistus, kuna esialgu oli see loodud juba 1919. a ülemjuhataja kindralmajor Johan Laidoneri päevakäsuga nr 76.

Autor: kapten Ago Lilleorg, toetuse väejuhatuse toetusteenuste keskuse vanemkaplan

E

simese peakaplani Mihkel Viis­e (ametis aastail 1995–1998), kes oli teeninud USA õhuväes 30 aastat ja osalenud ka Korea ja Vietnami sõjas, kutsus Eesti kaitseväe kaplaniteenistust rajama Kanadas resideeruv väliseesti vaimulik kapten Tõnis Nõmmik, kes selleks ülesande oli saanud kaitseminister Hain Rebaselt.

Esimeste juhtkaplanite – peakaplan Viise ja vanemkaplan Nõmmiku – tõukel sai kaplaniteenistuse põhiosaks religiooni- ja moraaliõpetuse korraldamine ning kriisiolukorras sõdurile nõu andmine. Kaplan on oma üksuse ülema nõuandja eetika, moraali ja usu küsimustes. Kaplani ülesanne nii rahu- kui ka sõjaajal on kaitseväelaste usuline teenimine. Nii on see jäänud praeguseni.

Tegevteenistuses olevad kaplanid teenindavad kaitseväge nii väeliikides kui ka -üksustes. Vabatahtlikud kaplanid panustavad kaitseliidus ja reserv­ üksuste sõjaaja ametikohtadel ning teenivad reservkaplanitena. Kokku on kaplaniteenistusega seotud vaimulikke üle poolesaja. Nad kõik on saanud piisava erialase väljaõppe ja enamik ka kogemuse, et koos üksustega olla valmis riiki kaitsma või osalema rahvusvahelistel sõjalistel operatsioonidel.

1. jalaväebrigaadi kaplan kapten Peeter Paenurm kirjeldab: „Pataljonide reservkaplaneid kutsutakse tänapäeval reservõppekogunemistele nagu teisigi reservväelasi. Kuna kaplan kuulub staabi koosseisu, siis tema osalemine õppusel on vajalik nii staabi koostöö

Meenutusi peakaplanitest Mihkel Viise

Meenutab Ago Lilleorg: „Kolonel Mihkel Viise (peakaplan 1995-1998) pärandile mõeldes meenub esimesena tema isik. Rahulik, hooliv, hea huumoritajuga ja erakordselt intelligentne.

Minu arvates ka piisavalt julge, et minusugust noormeest selle uue töö peale lubada. Kuid tema elukogemus, sh Korea ja Vietnami sõja veteranina, võimaldas tal alati asju vaadata kaugemas perspektiivis. Noore kaplanina oli ta kindlasti minu eeskujuks, kes mind mõjutas ja kujundas. Tema peakaplaniks olemise ajal pandi paika kaplaniteenistuse toimimise alused.

Kuna kaplaneid enne ei olnud, siis tuli hakata neid välja õpetama. Selliselt sai oluliseks märksõnaks kaplanite baas- ja täiendväljaõpe. Esimene oli tuntud kui kaplanite orientatsiooni kursus (KOK) ja teine - kaplanite täiendõppe kursus (KTK). KOK-i esimene lend lõpetas 1996. a suvel Paldiskis. Kolonel Viise võime mõelda suurelt, samal ajal keskendudes inimesele ja tema murele, oli erakordne. Ta oskas rääkida nii kindrali kui ka sõduriga.”

Tõnis Nõmmik

Meenutab kolonelleitnant Taavi Laanepere: „Kolonel Tõnis Nõmmikule (teine peakaplan 1998-2006) mõeldes tuleb iseenesest alati naeratus näole. Ülemana oli ta sada protsenti eestvedaja ja mitte delegeerija või tagant sundija. Ta pidas üheks olulisimaks ülesandeks kaplanite koolitamist ja talle omase energia ja innuga käivitas ta kaplanite orientatsiooni- ja täienduskursused, mille vilju kaplanite värbamisel oleme saanud praeguseni tänuga vastu võtta.

Peakaplanina meeldis kolonel Nõmmikule palju ringi liikuda, ja seda nii kodu- kui ka välismaal. Mulle meenub, et tal oli terve failide sahtel, kus oli kogutud eri riikide kohta kasulikku infot - peamiselt maakaarte muidugi. Ükskõik kuhu oli teenistusülesannete tõttu vaja reisida, siis sellest sahtlist võis alati leida hulgaliselt sobivaid kaarte ja juhiseid, et muretult reisil hakkama saada.

Kolonel Nõmmik näib nüüdki väsimatu. Alati kui rääkima juhtume, siis on tal ikka mitmesugused tööd käsil ja ma kardan, et logelemist ta ära õppida ei jõuagi.”

Taavi Laanepere

Kapten Tõnis Kark toetuse väejuhatusest jutustab: „Meenutan oma kujunemisaegset peakaplanit Taavi Laaneperet (ametis 20062016) väga hea meelega. Tundub veider, et üks suhteliselt noor mees võiks kuuluda minu valikul rubriiki „legendaarsed isikud”. Taavi Laanepere on just selline isik.

Kogu minu kaplaniks kujunemise aja oli ta peakaplan ja sellena ta mu silme alt kunagi 2016. aastal ka akadeemilise maailma uttu kadus. Taavi on idamaise sisuga filosoofilise rahu kandja, kristlane, sügav kaev, kes peakaplanina kandis väärikalt edasi Viise ja Nõmmiku alustatud tööd. Eriti vahva on sealjuures asjaolu, et ta ei näe välja nagu keskmine kirikuõpetaja. Alati väga elegantselt smart casual riietatuna meenutab ta pigem reisil viibivat ärimeest… aga kuhu ta reisib, seda ma ei tea.”

SÕDUR juuni 2020 55

Kaplanid

Kaplaniteenistus ja teised tugistruktuurid 2016. aastast kaitseväe peakaplan kolonelleitnant Gustav Kutsar meenutab: „Kaplaniteenistus on nii rahvusvaheliste normide kui ka meie praktika poolest väga lähedalt seotud. Nii meedikud kui ka kaplanid on need, kes maastikul õppustel ja mistahes muus olukorras alati tegelevad reaalsete olukordadega: meedikutel tuleb arstida ja kaplanitel hinge ravida või vaimu turgutada. Samuti on kaplaniteenistus aastate jooksul olnud tihedalt seotud psühholoogidega. On olnud aegu, mil peakaplan ja peapsühholoog juhtisid oma eriala struktuure samast kabinetist.

25. aastapäeva tähistav kaplaniteenistus on olnud mitmele kaitseväe tugisüsteemile ristiemaks. 2004. aastaks, kui järjepidev missioonidel osalemine tõi endaga kaasa esimesed langenud ja vigastatud, oli vaja leida võimalusi, et toetada missioonil osalenud kaitseväelasi ja nende perekondi.

Näiteks oli proovikivi vigastatud võitlejate sobiva töökoha loomine kaitseväe üksustes. Samuti olid paljud missioonid saladuslooriga kaetud ja võitlejate pered olid infosulus. Püüdsime nendele pakkuda nii hingelist kui ka psühholoogilist tuge.

Nii loodigi koos naiskodukaitsega missiooni perede toetusprogramm.

Sellest programmist, mis tegutses rahuoperatsioonide keskuse egiidi all, kasvas välja kaitseväe keskne ja üksuste vaheline sotsiaalse ja psühholoogilise toetuse jaoskond. Esimese kümnekonna tegutsemisaasta kogemused andsid aimu, et paljud ajateenijate ja tegevteenistujate mured ei ole mitte kaplanite ja psühholoogide lahendada.

Seega tegi vanemkaplan Kutsar ettepaneku luua kaitseväkke omaette struktuurina sotsiaalteenistus. 2008. a võeti ametisse esimene sotsiaalteenistuse juhataja pr Anu Jänes.

Kaplaniteenistus on 25 tegutsemis­ aasta jooksul osalenud veel mitmegi muu algatuse juures. Näiteks koos vigastatud võitlejate ja tegusate allohvitseridega loodi heategevuskampaania veteranide auks - Sinilille kampaania.

Kampaania juhtimiseks asutati kaitseväe veteranide ühing ning Eesti vigastatud võitlejate ühing.”

56 juuni 2020 SÕDUR

Kaitseväe esimese peakaplani kolonel Mihkel Viise ametisse õnnistamine Tallinna Toomkirikus. Vasakult: kaitseminister Andrus Öövel, vanemkaplan kpt Tõnis Nõmmik, kaitseväe juhataja kin-ltn Aleksander Einseln, peakaplan kol Mihkel Viise, peapiiskop Jaan Kiivit, piiskop Einar Soone, peaminister Tiit Vähi, siseminister Märt Rask, Riigikogu riigikaitse komisjoni esimees Peeter Loorents

tugevdamiseks kui ka igapäevaseks hingehoiutööks.

Kaplan ei imiteeri lahingusituatsiooni, vaid suhtleb reaalselt inimestega, hoolimata õppuse suurusest ja ülesannetest. Brigaadi kaplan ja kaplaniteenistus saavad omakorda välja õpetada õppekogunemisel oma reservkaplaneid ning need omakorda anda vajalikku väljaõpet edasi reservväelastele. Näiteks väljaõpet langenutega tegelemiseks.”

Kaitseliidu vanemkaplan major Raivo Nikiforov räägib: „Kaitseliidu laiapindne riigikaitse lähendab üksteisele militaarset ja vaimulikku tegevust. Kõik vaimulikud on oodatud vabatahtlikuna panustama riigikaitsesse ja seal on rakendust ka patsifistliku maailmavaatega vaimulikele. Vaimulikelt, kelle soov on tegutseda lahinguüksuses, eeldab see erialast väljaõpet lahinguüksuse rütmi tundmaõppimiseks. Vaimulikele, kes ei soovi tegutseda lahinguüksuses, planeerib kaitseliit tulevikus veelgi olulisemat rolli laiapindse riigikaitse kontekstis, kus nad saavad anda oma tugeva panuse kohaliku kogukonna (koguduse) kaitseks ja toetuseks nii rahu-, kriisi- kui ka sõjaajal.”

Toetuse väejuhatuse toetusteenuste keskuse vanemkaplan kapten Ago Lilleorg meenutab: „Teenides aega õhutõrjepataljonis, kutsuti mind ühel päeval väeosa korrapidaja

juurde, sest mulle oli telefonikõne.

Sõdurile tavaliselt nii ei helistatud.

Helistajaks oli keegi vanem härra, kes oli minust kuulnud ja väljendas soovi kohtumiseks. Ta otsivat vaimulikke, kes on huvitatud kaitseväelaste vaimulikust teenimisest.

Kohtumine leidis aset Eesti Evangeelse Luterliku kiriku konsistooriumis Toompeal, kus kaks härrat (USA õhuvägede reservkolonel Mihkel Viise ja Kanada armee kaplan Tõnis Nõmmik) mind vastu võtsid.

Mäletan seda emotsiooni, kui jalutasin 1994. aasta detsembri alguses sõdurimundris mööda Falgi teed üles Toompeale. Tunne oli selline, et need sammud viivad mind vastu minu saatusele.

Olin ajateenistuse jooksul näinud, et sõdur vajab ajateenistuse jooksul tuge. Kuna olin juba enne töötanud mõned aastad pastorina, siis anti mulle ajateenistuse jooksul võimalus pidada eetika ja moraali loenguid ning mul oli pataljoni ülema kabineti kõrval ruum hingehoidlikeks vestlusteks. Pärast ajateenistust istusin 31. augustil 1995 Tallinnas Narva mnt 8 asunud kaitseväe peastaabis maha ning minuga sõlmiti tegevteenistuse leping. Pärast lepingu allkirjastamist tegi kolonel Viise, tol ajal juba kaitseväe peakaplan, lihtsa palve ja õnnistas mind sellele tööle.

Minu esimeseks teenistuskohaks sai Tartu üksik-jalaväekompanii.”

Kaplanid Esimene kaplanite ja reservkaplanite orientatsioonikursus KOK-1 Paldiskis juulis 1996. Istuvad vasakult: vbl Raino Kubjas, kpt Tõnis Nõmmik, kursuse ülem kol Mihkel Viise, lpn Ago Lilleorg. Seisavad: Veljo Kaptein, Ilmar Kiviloo, Jaan Nuga, rms Taavi Laanepere ja rms Lauri Kurvits

Muigega lood Meenutab logistikapataljoni kaplan kapten Mihkel Madalvee: „Kui ma astusin teenistusse 1. aprillil 2011, siis polnud mul aimugi, kuidas kaplanitöö tegelikult välja näeb. Mul oli olemas vaid kolm juhtlõnga. Esiteks, Nelipühi kiriku piiskop Ago Lilleoru sõnad: „Mihkel, kaitseväes on tähtis, et sa oleksid mõistlik inimene!”

Teiseks, tolleaegse peakaplani kol-ltn Taavi Laanepere sõnad: „Peaasi, et sa liiga pealetükkiv ega äärmuslikult ülivaimulik „halleluuja mees” ei ole!” Kolmandaks, teadmine, et Jumal on mulle selle „ukse” avanud.”

Kapten Tõnis Kark kirjeldab: „Meenub, kuidas Tapal teenides tellisin tagala kaudu ametlikus vormis paberil saja krooni eest armulaualeivakesi - oblaate.

Oblaat on teatavasti armulaualeivake - jahust ja veest koosnev ilma maitseta taignaliistakas, mida kristlased sakramendis veini kõrvale võtavad. Tagala ülem - nime ei nimeta - kutsus mind ranges toonis telefonitsi vaibale. Läksin kohale, võtsin vaibal valvelasendi ja sain teada, et härra major on väga üllatunud minu jultumusest tellida saja krooni eest frivoolsusi - „o bljaade” (rammus roppus vene keeles). Oblaate telliti pärast korduvalt veel ja veel.”

Peeter Paenurm räägib: „Olen uhke, kui mind kunagi meenutatakse kui hullu kaplanit, kes tegi sõduritega kaasa kõik SBK lõpurännakud, v.a mõned üksikud korrad, mis jäid vahele, sest olin kuskil väljaõppes või lähetuses.”

Taavi Laanepere meenutab: „Oli aeg, mil ajateenijad veel väeosade väravates vahtkonnas käisid ja sõidukite sisenemist kontrollisid. See oli ka aeg, mil kõrgemad ohvitserid olid ”nii hõivatud”, et üks tavaline ajateenija läks koloneli paguneid nähes väga ähmi täis. Kui kolonel Nõmmik väravas end esitles, jooksnud silmanähtavalt erutunud ajateenija telefoni juurde ja karjunud korrapidajale, et siin on üks täis kolonel ootamas. Seepeale olevat Nõmmik ajateenijat parandanud, et kolonel on ta tõepoolest, aga sellel kellaajal küll kohe kindlasti mitte veel täis.” Üldlevinud kaplanile esitatavaks sooviks on ilm.

Haruldased ei ole kaasohvitseride sõbralikud tögamised, milles palutakse kaplanil järgmise päeva oluliste tegemiste tarvis sobiv ilm tellida. On ju kaplanil otseligipääs sellele, kes ilma kujundab. Nali naljaks, kuid kaplani roll kaitseväe elus on siiski oluliselt suurem.

SÕDUR juuni 2020 57

Ajalugu fookus

Varssavi lahing 1920, kus punavägi tagasi löödi Autor: Hanno Ojalo, sõjaajaloolane

S

ada aastat tagasi, augustis 1920 peeti maha Varssavi lahing, mil­ lega Poola armee, marssal Józef Piłsudski juhtimisel peatas vaenuliku Punaarmee pealetungi. Maailma­

58 juuni 2020 SÕDUR

revolutsiooni Saksamaale eksportida ei õnnestunud. Üht punaste armeedest, mis Varssavit edutult vallutada üritas, juhtis aga eestlane August Kork.

11. novembril 1918 alistus Saksa­ maa maailmasõjas lääneliitlastele ja Poola kuulutas end taas iseseisvaks riigiks. Relvade hankimiseks juhust kasutades desarmeerisid poolakad

hulgaliselt Ukrainast ja Valgevenest nende territooriumi kaudu taganevaid saksa sõjaväelasi.

Pärast iseseisvuse saavutamist jät­ kas Poola oma territooriumi laienda­ mist sõjalisel teel Galiitsias, kus oli moodustatud oktoobris 1918 Lääne-­ Ukraina Rahvavabariik, piirkonna hõivasid Poola väed juba novembris.

fookus Ajalugu Varssavi lahingus hukkunute hauad Fotod: Wikimedia Commons

Võitlused Poola ja Ukraina vägede vahel kestsid kuni 1919. aasta suveni.

21. novembril 1919 andis Antandi ülemnõukogu Poolale 25-aastase va­ litsemismandaadi Ukraina Galiitsia piirkonna üle.

1919. aasta alguses toimusid Poolas valimised ning võeti vastu Poola põhi­ seadus, mis kuulutas välja riigi iseseisvu­

se taastamise 1772. aasta Rzeczpospoli­ ta piirides, taasluues enda jaoks olukorra enne kolme Poola jagamist 18. sajandil.

See viis Poola konfliktini naaberriikide ja teiste rahvastega, sest kindlaid piire tol ajal ei olnud ja vaidlusalustel aladel elas peale poolakate ka teisi rahvaid: sakslasi, tšehhe, ukrainlasi, valgevenela­ si, leedulasi jne.

1918. aasta detsembris algas ka Saksamaa koosseisus olnud Pozna­ ni piirkonnas poolakate ülestõus (nn Suur-Poola ülestõus), moodustati oma sõjavägi ja pärast ägedaid võitlusi ühendati see ala Poola riigiga. Esime­ se maailmasõja lõppedes oli provintsi saatus otsustamata. Poolakad nõudsid, et piirkond tuleb liita äsja iseseisvunud

SÕDUR juuni 2020 59

Ajalugu

Poola Vabariigiga, samas sakslased keeldusid mistahes territoriaalsetest järeleandmistest. 1919. aastal loovutas Saksamaa lõpuks poola enamusega alad ja Poola sai ka pääsu Lääneme­ rele (nn Poola koridor), mis lahutas Ida-Preisimaa ülejäänud Saksamaast.

Uus Poola sõjavägi

Poola sõjaväge tuli hakata kiiruga moodustama kõige erinevamatest poola rahvusüksustest. Muidugi valit­ ses sel ajal üldine rahvuslik vaimustus ning soov taastada enam kui saja-aas­ tase vaheaja järel iseseisev Poola riik oli valdav. Vahepeal oli poolakate ise­ seisvustahet hoidnud ülal terve hulk erinevaid ebaõnnestunud ülestõuse (1794, 1830, 1846, 1848, 1864). Esi­ mese maailmasõja ajal olid poola rah­ vuslikud väeosad moodustatud nii Venemaal (kindral Dowbor-Muśnicki korpus), Austria-Ungaris (Piłsudski poola leegionid) kui ka Prantsusmaal (kindral Halleri armee). Nüüd tuli need kodumaale tuua ja ühtseks sõja­ väeks liita.

Saksa armees poola rahvusväeosi ei olnud, kuid tuhanded poolakad olid seal sõdinud. Kõike tuli teha kiiruga, nii-öelda sõjaolukorras. Lisaraskusi põhjustas relvade nappus, samuti eri päritoluga relvastus (Vene, Saksa, Aust­ ria-Ungari, Prantsusmaa jms).

Poola armee tuumiku moodustasid esimese maailmasõja karastuse ja sõjakogemustega sõdurid ja ohvitserid, kelle seas oli ka terve hulk võimekaid kindraleid.

Poola armee tuumiku moodusta­ sid esimese maailmasõja karastuse ja sõjakogemustega sõdurid ja ohvitse­ rid, kelle seas oli ka terve hulk võime­ kaid kindraleid: Władysław Sikorski, Edward Śmigły-Rydz, Józef Haller, Józef Dowbor-Muśnicki, Franciszek Latinik, Lucjan Żeligowski, Wacław Iwaszkiewicz-Rudoszański. Marssali aukraadis Józef Piłsudski oli ühtaegu Poola riigipea ja sõjaväe ülemjuhataja.

60 juuni 2020 SÕDUR

Poolakeelne kaart riigi piiridest 1919. a

Hilisem kindralleitnant Józef Haller von Hallenburg

Marssal Józef Piłsudski ja hilisem marssal Edward Śmigły-Rydz

Kokku käis Poola sõjaväest 1918– 1920 sõja jooksul läbi üle miljoni mehe (Poola rahvaarv 1921. aastal oli 27 miljonit).

Sõja algus

Pärast Saksamaal toimunud novembri­ revolutsiooni ja Saksa vägede endise Venemaa territooriumilt evakueeri­ mise algust tühistas Nõukogude Ve­ nemaa valitsus 13. novembril 1918 ühepoolselt Saksa keisririigiga sõlmi­ tud Bresti rahulepingu. 16. novemb­ ril andis Punaarmee ülemjuhataja Jukums Vācietis käsu alustada taga­ nevate Saksa vägede järel pealetungi

laial rindel Eestist kuni Ukrainani.

Seejuures püüti vältida kokkupõrkeid sakslastega. Lootus oli relvajõul õhu­ tada maailmarevolutsiooni leeki kogu Euroopas, eelkõige toetada aga revo­ lutsiooni Saksamaal.

Kuidas toimus Punaarmee esime­ ne kokkupuude Poola vägedega, kes võitlesid sel ajal sakslastega Pozna­ ni piirkonnas ja lääne-ukrainlastega Galiitsias?

Nõukogude Venemaa läänerinde väed hõivasid 10. detsembril 1918 Minski, 6. jaanuaril 1919 Vilniu­ se ja Baranavicy, 10. jaanuaril Lida, 13. jaanuaril Slonimi ja 25. jaanua­

Ajalugu Poola väed Läti Vabariiki, aidates vallutada Latgale, 3. jaanuaril 1920 langes poolakate kätte Daugavpils.

Poola ja Nõukogude Venemaa vahelist sõja­ tegevust iseloomustas rindejoone ulatuslik liikumine, samuti mõlemalt poolt rohke ratsaväe ja soomusrongide kasutamine.

Poola ja Nõukogude Venemaa vahelist sõjategevust iseloomustas rindejoone ulatuslik liikumine, samuti mõlemalt poolt rohke ratsaväe ja soomusrongide kasutamine.

Poola väed Minskis 1919

Poola väed Vilniuses

Poola väed Kiievis 1920

ril Pinski. 28. jaanuaril toimus Vaū­ kavyski lähedal esimene Nõukogude ja Poola vägede vaheline konflikt ning 13. veebruaril peatus Punaarmee joo­ nel: Vilnius – Lida – Slonim – Pinsk.

27. veebruaril 1919 moodustati Vil­ niuses punaste riikliku moodustisena Leedu-Valgevene Nõukogude Sotsia­ listlik Vabariik.

23.–30. jaanuaril 1919 toimus lü­ hiajaline relvakonflikt ka Tšehhoslo­ vakkia ja Poola vahel Lõuna-Sileesias asuva Cieszyni (tšehhi keeles Teshini) piirkonnas. Peale rahvuslikus mõttes kirju ala paiknesid seal ka olulised kivi­söelademed. Tšehhid hõivasid sõ­

jas vaidlusaluse piirkonna ning mit­ mel rindel sõdiv Poola oli rahvusvahe­ liselt vahendatud rahuleppes sunnitud ala kaotust tunnistama.

1919. aasta märtsis läksid Poola väed pealetungile, hõivasid Slonimi ja Pinski ning vallutasid 19. aprillil Vil­ niuse, Lida ja Baranavičy. 1919. aasta juulis vallutasid Poola väed suure osa Valgevenest, 8. augustil Minski ning jõudsid välja Berezina jõeni. Sügisel 1919 stabiliseerus rindejoon Polotsk – Bobruisk – Mazyr – Žõtomõr liinil.

Poola ei soovinud toetada erimeel­ suste pärast vene valgete pealetungi Moskvale. Jaanuaris 1920 toetasid

Poola-Nõukogude sõja kulminat­ sioon saabus 1920. aastal, kui mõle­ malt poolt küündis sõdijate arv kokku üle miljoni sõjamehe. Kevadel 1920 alustasid Poola väed taas pealetungi uute alade vallutamiseks. 6. märtsil 1920. aastal vallutasid nad Valgevenes Mazyri ja Kalinkavicy.

Seejärel läksid poolakad liikvele ka Ukrainas. 21. aprillil sõlmiti koostöö­ leping Poola ja Ukraina Rahvavabariigi vahel, mille kohaselt Poola tunnistas Sõmon Petljura juhitud Ukraina valit­ sust „pärast võitu bolsevike üle” ning lubas sõjalist kaasabi võitluses Nõuko­ gude Venemaaga, mille eest vastuta­ suks tunnustas Petljura Galiitsia (ehk siis endise Lääne-Ukraina Vabariigi) liitmist Poolaga igaveseks ajaks.

Kohe seejärel, 25. aprillil alustasid Poola väed koos Petljura vägedega pealetungi Nõukogude Venemaa val­ lutatud Kesk-Ukrainale, purustasid punaste 12. armee ja vallutasid 26. aprillil Žõtomõri, Berdõtšivi ja Koros­ teni, 29. aprillil Vinnõtsja, 30. aprillil Fastovi ja 6. mail ka Kiievi. Punaar­ mee taganes kiiruga Dnepri jõe taha.

Tuhhatševski pealetung

Valgevene ja Ukraina vahel asuv Pripjati soode piirkond jagas Poola ja Nõukogude Venemaa vahelise rinde kaheks eraldi osaks. Valgevenes te­ gutsevat läänerinnet juhatas tulevane marssal Mihhail Tuhhatševski (esi­ meses maailmasõjas leitnant), Ukrai­

SÕDUR juuni 2020 61

Ajalugu

nas paiknevat edelarinnet aga samuti tulevane marssal Aleksandr Jegorov (endine alampolkovnik). Mais alusta­ sid läänerinde väed pealetungi, kuid poolakad tõrjusid selle katse edukalt.

Wikipedia andmetel koosnes punas­ te läänerinne 15. armeest (juhatajaks eestlane August Kork) ja 16. armeest (Nikolai Sollogub), kokku 66 400 tääki ja 4400 saablit. Edelarinne aga 12. armeest (Sergei Meštšennikov) ja 14. armeest (Jeronimas Uborevičius), kokku 13 400 tääki ja 2300 saablit.

Vastas oli Poola Vabariigi kirderin­ ne (ülemjuhataja Stanisław Szeptycki, alates 31. juulist 1920 kindral Józef Haller, koosseisus 1. ja 4. armee) ja kagurinne (ülemjuhataja Antoni Lis­ towski, alates 25. juunist 1920 kindral Edward Śmigły-Rydz, koosseisus 2. , 3. ja 6. armee, ning Petljura Ukraina rahvaarmee).

26. mail 1920 alustasid nõukogu­ de edelarinde väed edukat pealetungi Poola vägede vastu Ukrainas, milles olulist rolli etendas Põhja-Kaukaa­ siast üle toodud Semjon Budjonnõi juhitud 1. ratsaarmee. 12. juunil vallutasid punased tagasi Kiievi, vasakul tiival vallutas Punaarmee 14. armee 8. juulil Vinnõtsja ja Mogiljov-Podolski.

Nähes Poola vägede taganemist, sekkusid võitlusse ka leedulased, et haarata enda kätte vaidlusalused territooriumid.

4. juulil 1920 alustas Tuhhatševski uut, seekord edukat pealetungi Val­ gevenes. Nõukogude läänerinde väed hõivasid 11. juulil Minski ja 14. juulil Vilniuse. Poola väed taganesid kii­ ruga lääne suunas. Juulikuu lõpuks hõivasid Nõukogude väed kogu Val­ gevene ning sõjategevus kandus Poola territooriumile.

9. mail 1920 alustasid Leedu ja Nõukogude Venemaa koostööläbirää­ kimisi, mille eesmärk oli ühine sõjate­ gevus Poola vastu, kes oli hõivanud osa leedukatega asustatud piirkondi ning ka Vilniuse. Läbirääkimised kulgesid edukalt ja 12. juulil sõlmiti Moskvas

62 juuni 2020 SÕDUR

Mihhail Tuhhatševski

Budjonnõi juhitav esimene ratsaarmee

August Kork

Semjon Budjonnõi

rahuleping, millega Vene Sotsialistlik Föderatiivne Nõukogude Vabariik (SFNV) tunnustas Leedu Vabariigi iseseisvust ja Leedu sai Vilniuse linna ja sellest kagu poole jääva päris suure piirkonna (kaasa arvatud ka Hrodna, Łida, Vilejka). Tegelikult ei andnud Punaarmee linna leedulastele kohe üle, seda tehti alles augustis, kuid pu­ nased juba kogu rindel taganesid.

Nähes Poola vägede taganemist, sek­ kusid võitlusse ka leedulased, et haarata enda kätte vaidlusalused territooriu­ mid. Leedu ja Poola vägede kokkupõr­ ked algasid Vilniuse piirkonnas juba 7. juulil, seejärel ka Suwałki piirkonnas.

Leedu sõjavägi vallutas 19. juulil Sejny ja 30. juulil Suwałki.

10. juulil teatas ebasoodsas sõjali­ ses olukorras Poola, et on nõus rah­ vusvaheliselt väljapakutud piiriga nn Curzoni liinil (enam-vähem praegune Poola-Valgevene riigipiir), kuid ve­ nelased lükkasid ettepaneku tagasi.

Punaarmee jätkuvat pealetungi Poo­ lale juhtis läänerinde juhataja Mihhail Tuhhatševski suunaga Varssavile, seda toetas Aleksander Jegorovi juhitav edelarinne suunaga Lvivile.

22. juulil vallutas Punaarmee Hrodna ja suundus edasi Varssavi

Ajalugu Sõjapropagandat aastast 1920

IDA-PREISIMA A

VI SL A 5. armee Sikorski

POOL A

4. armee Šuvajev 3. armee III ratsaväekorpus Lazarevitš Gaj 15. armee Kork 16. armee Sollogub

Bialystok

Brest

Varssavi

Poola põhjarinne Haller

Varssavi lahingu otsustav järk (13.-25.08. 1920)

Punaarmee läänerinne Tuhhatševski

1. armee Latinik 2. armee Roi

Mozyri grupp Hvesin 4. armee Skierski

Lublin Keskrinne Śmigły-Rydz / Piłsudski

poole, 29. juulil hõivas lõuna pool asu­ va Augustówi. Poola väed taganesid Łomża suunas, kuid Punaarmee väe­ osad piirasid osa neist sisse ja poolakad olid sunnitud vangilangemise välti­ miseks põgenema üle piiri Ida-Preisi­ maale, kus sakslased nad interneeri­ sid. Punaarmee liikus Varssavi suunas peaaegu takistamatult, Budjonnõi 1. ratsaarmee murdis Poola rindest läbi ja tungis edasi Lvivi suunas.

Valgevenest edenema hakanud pu­

3. armee Zieliński

naväed Tuhhatševski juhtimisel hõi­ vasid 19. juulil Hrodna ja 28. juulil Białystoki. Punaarmee moodustas seal 30. juulil 1920 Puna-Poola nuku­ valitsuse, mis sai nimeks ajutine Poola sõja-revolutsioonikomitee – Poola aju­ tine tööliste ja talupoegade valitsus.

See näitas poolakatele, millist saatust kommunistid neile kavandavad. Nu­ kuvalitsus koosnes seltskonnast poola päritoluga tegelastest: „esimees” oli Julian Marchlewski, komitee liik­

meteks aga Feliks Dzeržinski, Józef Unschlicht, Edward Próchniak ja Fe­ liks Kon. Asuti moodustama nn Poola punaarmeed.

Raskes olukorras moodustati Poo­ las endas rahvusliku ühtsuse valitsus, katkesid ka poliitikute ja sõjaväejuh­ tide omavahelised tülid. Edukalt ala­ nud pealetungi kavatses punavägesid juhtiv Tuhhatševski jätkata Poola pealinna Varssavi suunas ning kaasata selleks Punaarmee tollase ülemjuha­

SÕDUR juuni 2020 63

Ajalugu

Fotod Varssavi lahingust 1920

taja Sergei Kamenevi nõusolekul ka 12. armee ja 1. ratsaarmee edelarin­ de koosseisust. Nõukogude Venemaa juhtkonnas toimunud vaidluste taga­ järjel abiväge siiski ei antud, Budjon­ nõi suunati Lvivi vallutama ja Tuh­ hatševski pidi Varssavit ründama oma jõududega.

Punaarmee kaotus Varssavi all

Augustis püüdis Piłsudski venelaste pealetungi peatada Bugi jõe – Bresti joonel, kuid ebaõnnestus ning Poola väed olid sunnitud taanduma Visla jõe taha. Noor Poola riik oli äärmiselt ras­ kes olukorras ja oma võidus veendu­

64 juuni 2020 SÕDUR

nud Tuhhatševski oli juba päris kindel Varssavi peatses langemises.

6. augustil 1920, enne Poola vä­ gede suurpealetungi reorganiseeriti senised Poola Vabariigi vägede kaks rinnet kolmeks rindeks: põhjarinne, juhataja Haller; keskrinne, juhataja Śmigły-Rydz, alates 17. augustist 1920 Piłsudski ja lõunarinne, juhataja Iwasz­ kiewicz-Rudoszański, alates 20. augus­ tist 1920 Robert Lamezan de Salins.

Marssal Piłsudski suutis Poola väed ümber grupeerida ja ette valmistada otsustava vastulöögi. 13.–25. augus­ til peetud Varssavi lahingu võitsid poolakad, kes sundisid Punaarmee

taganema nädala jooksul Brest-Lips­ ki joonele. See oli niivõrd ootamatu murrangumoment, et sai kauni poee­ tilise nime „Ime Vislal”.

Vahetult rindel olnud sõjameestest võttis Varssavi lahingust osa mõlemal poolel 100 000–120 000 sõjameest ning 500-600 suurtükki. Tuhhatševs­ ki väekoondis purustati pea täielikult.

Osa punaste läänerinde väeosi jäi piira­ misrõngasse ning taganes häda sunnil üle Poola-Saksamaa piiri Ida-Preisi­ maale, kus nad sõja lõpuni interneeriti.

21. augustiks kaotasid läänerinde alles­ jäänud üksused igasuguse võitlusvõime ja taganesid ida poole.

EESTI SÕJANDUSAJAKIRI AASTAST 1919

nopol–Dubno–Minsk–Drisa joonel.

18. oktoobril 1920 sõlmiti vaherahu ja ametlik rahuleping Venemaa SFNV ja Poola vahel sõlmiti pärast läbirääki­ misi 18. märtsil 1921 Riias. Venemaa ja Poola piir jäi enam-vähem samasse kohta, kus mõlema riigi väed vahera­ hu sõlmimisel olid paiknenud.

Rahuleping

Lõuna poolt Varssavi ründajatele appi tulev Budjonnõi ratsaarmee sai Poola vägedelt lüüa Zamosci lähistel Komarówi lahingus 31. augustil, pää­ ses vaevu välja piiramisrõngast ja taga­ nes kiiruga ida poole.

Poola väed lõid vastupealetungi käigus Tuhhatševskit veel kord 15.–25. septembril toimunud suures Neemeni lahingus. Seega oli Nõukogude Liidu ajaloolaste teatud perioodil „suureks väejuhiks” ülistatud Tuhhatševski saanud 1920. aastal poolakatelt lüüa koguni kolm korda: mais, augustis ja septembris.

Oktoobriks stabiliseerus rinne Tar­

Sõja lõpetas Riia rahuleping, mis sõlmiti ühelt poolt Vene SFNV ning teiselt poolt Poola Vabariigi vahel 18. märtsil 1921. Lepinguga määrati kindlaks Poola idapiir (Poolale läksid Ukraina ja Valgevene läänealad, mida poola keeles tähistatakse terminiga Kresy), reguleeriti Poola ja Nõuko­ gude Venemaa vahelised majandus-­ õiguslikud suhted ja sõlmiti diplomaa­ tilised suhted. Vene SFNV kohustus lepingu kohaselt tasuma Poolale aasta jooksul 30 miljonit kuldrubla Poo­ la panuse eest Venemaa majandusse, tagastama sõjatrofeed, kõik teadusja kultuuriväärtused. Poola vabastati nendest kohustustest, mis olid seotud Venemaa impeeriumi võlgade ja muu­ de kohustustega.

Sõja tulemusena langes Poola vä­ gede vangi umbes 130 000 punaväe­ last, kes paigutati sõjavangilaagritesse.

Paljud neist hukkusid peamiselt tollal levinud nakkushaiguste tõttu. Ajaloo­ laste hulgas ei ole konsensust hukku­ nute arvu suhtes, samuti on see kü­ simus pingestanud Poola ja Venemaa vahelisi suhteid. Samas kipuvad vene ajaloolased, kes valjuhäälselt Poolat süüdistavad, unustama, et Venemaal olid samal ajal poolakatest sõjavangid, kellest samuti tuhanded hukkusid.

Võib veel lisada, et võidulainel Poo­ la laiendas oma piire veel kuni 1921. aasta suveni. Kõigepealt vallutati Lee­ du käest sügisel 1920 Vilniuse piir­ kond ja Sileesia ülestõusu tulemusena Saksamaalt veel jupp Lõuna-Sileesiat.

Kokku kaotas Poola sõjategevuses 1918–1920 kokku 50 000–60 000 meest langenutena ja ligi 50 000 sõja­ vangidena (neist enamiku võitluses Punaarmeega). Punaarmee kaotas võit­ luses poolakatega erinevail andmeil 50 000–100 000 meest langenutena ja sama palju sõjavangidena.

Head lugejad!

Palume teilt tagasisidet: 1. Kas ajakiri Sõdur vastab teie ootustele?

2. Kas te tahaks rohkem Sõdurist lugeda: - arengutest kaitseväe doktriinis?

- uuest tehnikast ja relvastusest?

- erinevate väeosade tutvustusi?

- sõjalistest arengutest maailmas?

- sõjateaduse arengutest?

- põnevaid lugusid sõjaajaloost?

Kirjutage meile sodur@mil.ee Kaastööd ja kasulikud ettepanekud ajakirjale on oodatud.

Loosime välja ka auhindu!

Raamat

Kordustrükist ilmus Sakala partisanide ajalugu I Autor: nooremleitnant Sander Mändoja, 2. jalaväebrigaadi teabeohvitser

Sakala partisanide õigusjärglasena soovib 2. jalaväe­ brigaad pataljoni rolli Eesti iseseisvuse saavutamise rasketes lahingutes au sees hoida.

66 juuni 2020 SÕDUR

lmunud on kordustrükk 1934. aastal välja antud teosest „Sakala partisanid 1918–1934”. Kapten Peeter Kangro koostatud raamatus käsitletakse Sakala partisanide pataljoni ajalugu alates väeosa formeerimisele eelnevatest tegevustest 1918. aasta sügis-talvel kuni pataljoni 15. aastapäeva tähistamiseni 1934. aasta alguses.

Sakala partisanide pataljoni ametlikuks loomiskuupäevaks nimetatakse 25. detsembrit 1918, mis on märgitud ka väeosa lipule, mille tol ajal Sakala partisanide rügemendi nime kandnud üksusele annetas Sakalamaa rahvas.

Ajalooline lipp on alates 2016. aastast, kui 2. jalaväebrigaad selle koos Sakala partisanide vapi ja käiseembleemiga enda sümboolikaks võttis, uuesti kaitseväes kasutusel.

Suurema osa raamatu ligi 400 leheküljest võtab enda alla ülevaade Sakala partisanide tegevusest vabadussõjas. Tegemist on tõeliselt üksikasjaliku kirjeldusega pataljoni lahingutest ja operatsioonidest, mis ulatusid Valgamaalt Lõuna-Eesti ja Põhja-Läti kaudu praeguse Pihkva oblasti edelaossa. Raamatu põhjalikkusest annab tunnistust ka fakt, et selle koostamist alustati juba 1932. aastal ning materjali kogumisel töötati läbi ligi 60 000 vabadussõja-aegset dokumenti.

Raamatu koostaja kapten Peeter Kangro kogus lisaks arhiivimaterjalidele andmeid ka Sakala partisanide pataljoni endistelt rindemeestelt, keda ta isiklikult külastas ja küsitles. Siiski ei ole tegemist vaid vabadussõjast rääkiva kogumikuga: raamatu teine osa keskendub pataljoni tegevusele rahuajal, andes kaasaegsete pilgu läbi ülevaate nii väljaõppest, personalist kui ka pataljoni olmetingimustest ja ühiskondlikest ettevõtmistest. Kokkuvõttes on tegemist ühe üksikasjalikuma kokkuvõttega vabadussõjas osalenud väeosa tegevusest ja on väga rõõ-

mustav, et kordustrükina on võimalik Sakala partisanide väärikas ajalugu jälle avalikkuse ette tuua. „Sakala partisanid 1918–1934” kordustrükk avaldati kaitseväe akadeemia toel 2. jalaväebrigaadi initsiatiivil. Sakala partisanide õigusjärglasena soovib 2. jalaväebrigaad pataljoni rolli Eesti iseseisvuse saavutamise rasketes lahingutes au sees hoida ning brigaadi liikmetele eelkäija väärikat pärandit tutvustada. Kordus­ trüki tiraaž on 210 eksemplari, millest osa jaotatakse Eesti raamatukogudele ning ülejäänu jagatakse tunnustusena 2. jalaväebrigaadi väljapaistvamatele võitlejatele ja isikutele või organisatsioonidele, kes on brigaadi arengusse silmapaistvalt panustanud.

Leitnant August Schiller (Siller), 1926

K-P | 11-18 MÕISA TEE 1, VIIMSI

(+372) 621 7410 | www.esm.ee |