Sõdur 06/20

EESTI SÕJANDUSAJAKIRI AASTAST 1919

KAITSEVÄE JUHATAJA:

koroonakriis meie väljaõpet ei rikkunud lk 8-15

NR 6 (116) 2020

Ülesandekeskne juhtimine – kuidas see sakslastega seotud on? lk 28-33

Punalennuvägi Eestis 1939–1941 lk 54-65

Sisukord

sisukord 4 Eesti uudised 6 Välisuudised

8

KAITSEVÄE JUHATAJA KINDRALMAJOR MARTIN HEREMI INTERVJUU 16 Maakaitseringkonnad ja nende juhtimine

22

20 Kindral Graziano: olukord Euroopa ümber on dramaatiline MIDA TÕI TRUMP JA MIDA TOOB BIDEN? 26 NATO sõjalise komitee esimees: Eesti näitab eeskuju 28 Ülesandekeskne juhtimine ‒ kuidas see kõik sakslastega seotud on?

28 34 Kaitseväe aasta fotodel 36 Mitte ainult lahinglaskmised 40 Iraagi missiooni väljaõpe ‒ pusle kokkupanek

48

52

48 Lahinguelementide matemaatiline modelleerimine OPERATIIV- VÕI OPERATSIOONI-?

54 Nõukogude Liidu lennuväljad ja -väeosad Eestis aastatel 1939‒1941 66 Uued raamatud

Väljaandja Küberväejuhatuse strateegilise kommunikatsiooni keskus Toimetus Filtri tee 12, 10132 Tallinn sodur@mil.ee Peatoimetaja Heiki Suurkask heiki.suurkask@mil.ee / 717 2416 Toimetaja n-ltn Raiko Jäärats Keeletoimetaja Diina Kazakova Kujundaja lvo Sokka Trükitud Spin Press trükikojas Kaanefoto n-srs Valner Väino ISSN 1406-3379

SÕDUR detsember 2020 3

Uudised

Tunnustati parimaid ohvitsere ja allohvitsere

K

aitseväe 102. aastapäeva puhul toimus 16. novembril Eesti sõjamuuseumis pidulik tänuüritus, kus kaitseväe juhataja kindralmajor Martin Herem koos kaitseväe veebel ülemveebel Enn Adosoni ning Riigikaitse Arendamise Sihtasutuse nõukogu esimehe Toomas Lumaniga andis üle aasta ohvitseri preemia kolonel Vahur Karusele ja aasta allohvitseri preemia vanemveebel Andres Pajurile. Ohvitseri ergutuspreemia pälvisid kolonelleitnant Kaido Tiitus ja kolonelleitnant Raigo Paimla. Allohvitseri ergutuspreemia said vanemveebel Margus Simson ja nooremveebel Jana Juul.

Aasta ohvitser kolonel Vahur Karus on sõjaväelise hariduse omandanud Rootsi kuningriigis ja Ameerika Ühendriikides, teeninud muu hulgas Scoutspataljoni ülemana ning kaitseväe juhataja sõjalise nõunikuna.

Enne 1. jalaväebrigaadi ülema ametikohale asumist täitis ta kaitseministeeriumis riigi-

kaitse planeerimise osakonna juhataja asetäitja kohustusi. Aastatel 2002–2003 osales ta missioonil Kosovos ning 2006–2007 Eesti kontingendi ülemana Afganistanis.

Aasta allohvitser vanemveebel Andres Pajur on sõjalise hariduse omandanud kaitseväe lahingukoolis ning käinud nii Ukrainas kui ka Suurbritannias end erialaselt täiendamas. Praegu on ta teenistuses demineerimiskeskuse ülema abina. Vanemveebel Pajur on osalenud mitmel korral välisoperatsioonidel ning teda on tunnustatud kahel korral nii kaitseväe juhataja teenetemärgi kui ka teenistusmärgiga ning ühel korral pioneeripataljoni rinnamärgiga.

Statuudi kohaselt võib iga kaitseväelane teha ettepanekuid oma kolleegide, ülemate ja alluvate hea teenistuse tunnustamiseks, kus aasta ohvitseri ja allohvitseri tiitli pälvinu saab Riigikaitse Edendamise Sihtasutuselt 5000 euro suuruse preemia.

Aasta ohvitser kolonel Vahur Karus

Aasta allohvitser vanemveebel Andres Pajur

USA erioperatsioonide üksus harjutas õhuväelastega koostööd 13. novembril toimus kaitseväe keskpolügoonil Eesti õhutulejuhtide ja Ameerika Ühendriikide eriväelaste koostööharjutus, kus peamine rõhk oli lähiõhutuletoetusel, mida tagati hävitajatega F-15.

Harjutus oli osa suuremahu­lisest Rootsi ja Ameerika Ühendriikide

4 detsember 2020 SÕDUR

ühisõppusest Läänemere kohal. Ameerika Ühendriikide eriväelased saabusid keskpolügoonile kopterlennukitega CV-22B Osprey, mis paiknesid Rootsis Såtenäsi lennubaasis.

Lisaks toetas hävitajaid USA 352. erioperatsioonide lüli juurde allutatud

tankurlennuk MC-130J. Õppusel osalenud F-15E tüüpi hävitajate kodubaasiks on Inglismaal asuv Laken­h eathi lennubaas. „Koostöö USA-ga on meil väga tihe ‒ osaleme regulaarselt erinevatel õppustel, kus saame töötada liitlaste lennu­ vahenditega ning oman-

dame oma tööks vajaliku kõrgeima kvalifikatsiooni just tänu USA kolleegidele,” ütles taktikalise õhutoetuse üksuse ülem major Tanel Rattiste.

Taktikalise õhutuletoetuse üksus ehk TACP (Tactical Air Control Party) kuulub lennubaasi koosseisu.

Toetus Uudised

Õppusel Cyber Coalition harjutati NATO küberruumi kaitset

N

ovembris toimus NATO arenduse väejuhatuse korraldatud küberõppus Cyber Coalition 2020, milles osales ligi 1000 osalejat NATO liikmesriikidest, partnerriikidest ja -asutustest. „Küberkaitse on osa kollektiivkaitsest ning küberõppus Cyber Coalition on tõestus NATO võimest vastu astuda igasugusele küber­ ohule, isegi koroonaviiruse leviku oludes,” ütles õppuse juht kaptenleitnant Robert Buckles.

Järjekorras kolmeteistkümnes Cyber Coalition toimus koroonaviiruse tõttu täiesti digitaalselt ning õppuse virtuaalse töökeskkonna tagamisel oli oluline roll küberväejuhatuse küberlaboril. „Selleaastane Cyber Coalition toimus mõnevõrra teises formaadis kui eelnevatel aastatel. Seetõttu oli esma-

seks prioriteediks tagada õppuse ligi 120-liikmelisele juhtstaabile virtuaaltöökeskkond, et võimaldada neil koduriigist kaugtöö vormis osalemine.

Selle ülesandega sai küberväejuhatuse küberlabori meeskond väga hästi hakkama,” ütles õppuse planeerija kapten Aimar Pruul küberväejuhatusest.

Afganistanis vahetus Eesti kaitseväe kontingent

A

fganistanis välisoper at s i o on i l viibiv Eesti jalaväerühm andis vastutuse üle uuele üksusele, mis teenib Kabulis kuni järgmise aasta kevadeni.

Teenistust alustanud jalaväerühm RSM Estpla-06 on Scoutspataljoni sõduritest koosnev jalaväerühm, mis teenib Kabulis.

Eesti üksuse põhiülesanded kuuekuulise rotatsiooni ajal on liitlaste instruktorite ja nõustajate eskort ning julgeoleku tagamine. Peale jalaväerühma vahetus rahvuslik toetuselement, kelle ülesanne on Eesti üksuste toetamine igapäevaste tööülesannete täitmisel.

Uus jalaväerühm RSM Estpla-06 on Kabulis viibitud kahe nädala jooksul keskkonnaga harjunud, teenistust lõpetavalt jalaväerühmalt RSM Estpla-05 vastutuse täielikult üle võtnud ning juba täitmas talle püstitatud ülesandeid Kabuli linnas.

Kuperjanovi jalaväepataljoni ülema kell sai tabamuse teises voorus Novembris toimus Nursipalu harjutusväljal traditsiooniline Kuperjanovi jalaväepataljoni laskevõistlus, mille eesmärk on tabada pataljoniülema käekella.

Tänavune võitja tabas sihtmärki teisel katsel.

100 meetri kauguselt sooritatud lasud esimeses ringis tulemust ei andnud. Teises ringis tabas major Vaido Siska pataljoni staabist kella korpust ja kuna lasu tagajärjel kell enam aega ei näidanud, kuulutati ta võistluse võitjaks.

Major Siska sai pataljoni­ ülemalt tavakohase auhinnana uue käekella. „Ma lootsin, et läheb võibolla veidi kauem, paraku juba teise ringi ajal lasti kell seekord ära. Õnn on pime, järgmine aasta uuesti,” ütles Kuperjanovi jalaväepataljoni ülem major Indrek Sarap.

Laskevõistlus sai alguse 1994. aastal. Kell on lubatud viie võistlusvooru jooksul jäänud terveks vaid 2007. aastal, tookord kinkisid laskjad pataljoni­ülemale suure seinakella.

SÕDUR detsember 2020 5

Uudised

Herem: koostöös Poolaga on meil lähitulevikus merekaitses palju ära teha

K

aitseväe juhataja kindral­ major Martin Herem kohtus 25. novembril Varssavis Poo­ la kaitseväe juhataja kindral Rajmund Andr­ zejczakiga (pildil), kellega aruta­ ti regio­ naalse koostöö võimalusi ning tulevikusuundi. Kohtumisel arutleti ka regiooni julgeolekuolukorra üle. Samuti

Foto: Poola kaitsevägi

koordineerisid kaitsevägede juhatajad seisukohti NATO ja Euroopa Liidu vald­ konnas ning leppisid kokku edasised sammud praktilises koostöös. „Kindral­ major Heremi visiit Poolasse andis meile võimaluse rääkida kõikidest julgeoleku­ ga seotud asjadest, mis meie riike sõjali­ sel tasemel huvitavad. Põhiosa kõnelus­

test oli suunatud tõrjevõimele merel, mis on NATO ida- ja põhjariikide põhifoo­ kuses. Lähemas tulevikus intensiivista­ me omavahelist koostööd, mis puudutab kogemuste vahetamist ja ühist väljaõpet, ‒ seda kõike olukorras, kus tuleb arvesse võtta erinevaid stsenaariume,” kommen­ teeris kindral Andrzejczak Sõdurile.

Ühendkuningriik täiendas oma F-35B-de rivi Suurbritannia kuninglikud õhujõud (RAF) võtsid novembri lõpus vastu kolm uut Lockheed Martin F-35B hävitajat, mis hakkavad paiknema RAF-i Marhami baasis. Sellega on nende hävitajate arv RAF-i käsutuses kasvanud juba 21-le seni tellitud 48-st. Neist 18 on kasutusele võetud Suurbritannia Marhami baasis ja kolm on katsetamisel USA-s Edwardsi õhujõudude baasis, vahendab Janes.com.

Neid lennukeid Marhamis kasutav 617. eska­ drill ühendatakse 2023. aastal Briti mereväe „surematute” 809. eskadrilliga ja kuigi neid kavatsetakse kasutada nii maismaalt kui ka merelt, on esmatähtis hävitajate kasutamine uutelt lennukikandjatelt.

2017. aastal vette lastud Briti suurim lennukikandja HMS Queen Elizabeth (R08) peaks täies teenistusvalmiduses olema märtsiks 2021, samasse klassi kuuluv teine lennukikandja HMS Prince of Wales (R09) lasti vette 2019. aastal.

HMS Queen Elizabeth hakkab opereerima 24‒36 hävitajaga F-35B ja 14 helikopteriga.

6 detsember 2020 SÕDUR

Foto: Scanpix

Toetus Uudised Foto: Scanpix

Armeenia on sunnitud ravima sõjahaavu Etioopias puhkes uus sõda

Vahepealsetel aastatel suhtelist rahu ja kiiret majanduskasvu näidanud Etioopia libises uude kodusõtta selle aasta novembris.

Juba 1975. aastal rajatud regionaalne Tigray Rahva­vabastusrinne (TPLF), mis oli kandvaks opositsioonijõuks, kui 1991. aastal Etioopiat valitsenud marksistlik hunta kukutati, alustas selle aasta novembri alguses uut rünnakut Etioopia üksustele, kuid sai 28. novembril Mekelle lahingus lüüa.

Pealetungi käigus on Tigray üksused olnud nähtavasti osalised ka Mai Kadra veresaunas tsiviilelanike kallal (väidetavalt mõrvati ligi 700 inimest).

Konflikt algas sellest, et septembris jäeti COVID-19 hirmus ära Etioopia parlamendi­ valimised, mille peale Tigray provintsis korraldati keskvalitsuse nõusolekuta provintsivalimised ja TPLF võitis need ülekaalukalt. Etioopia keskvalitsus nende tulemusi ei tunnistanud.

Hyundai Rotem tõi turule oma robotsoomuki Vene sõdurid võtsid endale ülesande Armeenia ja Aserbaidžaani vahel rahu tagada Fotod: Scanpix

V

enemaa vahendusel 9. no­ vembril sõlmitud kokku­ lepe lõpetas küll selleks korraks sõjategevuse Armeenia ja Aserbaidžaani vahel, aga Armee­ nia poole jaoks oli tegemist ränga taganemisega. Armeenia oli sunni­ tud tagasi andma seitse piirkonda endist armeenlaste enklaavi Mägi-­ Karabahhi (arm Artsahhi) ümbrit­ senud aladel, mis olid jäänud ar­ meenlaste okupatsiooni alla 1994. aastal. Sõjategevuse põhiraskuse vastu võtnud Artsahhi kaitsejõud said lahingutes lüüa.

Lõunas läbi murdnud Aserbaid­ žaani üksused olid edenenud juba 14 kilomeetri kaugusele Artsahhi

pealinnast Stepanakerdist (aserb Xankǝndi), vallutades Shusha linna, sellega olid löögi all ka ar­ meenlastega püsivalt asustatud alad Artsahhi põhiterritooriumil.

Kelbadžari, Aghdami ja Lachini piirkonnad pidi Armeenia loovu­ tama nüüd pärast kokkuleppe sõl­ mimist. Osa tagasi antud aladest oli küll olnud suuresti asustamata pärast aseritest elanike põgenemist 1990. aastate alguses, kuid nende alade tagasi andmine põhjustas nüüd omakorda armeenlaste põge­ nemise piirkonnast.

Venemaa paigutab 2000 sõdurit sellesse konfliktikoldesse rahu taga­ ma järgmiseks viieks aastaks.

Lõuna-Korea sõja töö st us­ ettevõte Hyundai Rotem teatas 24. novembril, et on sõlminud riigi kaitsehangete programmi valitsusega kokkuleppe kahe mitmeotstarbelise mehitamata maismaasõiduki (MUGV) tootmiseks.

HR Sherpa UGV on kuuerattaveoga, 24 m pikk, 1,7 m lai ja 0,9 m kõrge veermikuplatvorm, kaaludes 1,6 tonni, täisvarustuses kaks tonni. See platvorm varustatakse kaugjuhitava relvasüsteemiga, sh ka 5,56 mm kergekuulipildujaga. Akudel töötaval sõiduvahendil kasutatakse mittetühjenevate rehvide tehnoloogiat, soojendussüsteem võimaldab sel läbida pikki vahemaid ka külmades tingimustes. Kiirusega 5 km/h suudab masin liikuda kuus tundi, sillutatud teedel võib aga saavutada kiiruseks ka 40 km/h.

SÕDUR detsember 2020 7

Fookus fookus

Kindralmajor Herem:

ka koroonakriisist oleme seni tulnud välja võitjana Küsitles: Heiki Suurkask peatoimetaja Foto: Tiit Blaat

8 detsember 2020 SÕDUR

fookus Fookus SĂ•DUR detsember 2020 9

Fookus

K

aitseväe juhataja kindral­ major Martin Herem andis lõppevat aastat kokkuvõtva intervjuu Sõdurile, kommenteerides nii maakaitse edasist arengut, COVID-19 kriisi, Balti koostööd, uute relvasüstee­ mide hankeid kui ka rahvusvahelist olukorda. Õppusega Decisive Lancer pandi proovile maakaitseringkondade võime tegutseda reaalses kriisis.

Millised esmased järeldused sellest saame teha?

Ma ei osalenud küll selle õppuse et­ tevalmistuses ega korraldamises, aga ülesande püstitasin mina. Ütleme nii, et kui maakaitsering­ kond kujutab endast territoriaalse vas­ tutusega sõjalist ja sõjalise juhtimise võimet, kes korraldab ja koordineerib riigikaitset oma territooriumil, siis see õppus näitas, et potentsiaali ülesande täitmiseks piisab.

Tegelikult on ka möödunud aas­ tatel sama asjaga tegeldud: siis, kui tegutsesime veel kaitseringkondade­ ga kaitseväe struktuuris (eksisteerisid 1998–2014, toim), mitte maakait­ seringkondadega kaitseliidus (alates 2014. aastast). Vajalik teadmine on kaitseliidu malevates ja maakaitse­ ringkondades tegelikult kõik olemas.

Võimalik, et veidi soiku jäänud ja vana teadmine, aga inimestel on arusaam olemas, mida nad tegema peavad.

Maakaitseringkond peab olema ühenduslüli sõjalise riigikaitse ja kõigi tugistruktuuride vahel nii rahuajal, kriisis kui ka sõjas.

Tähtsaim on praegu seda võimet edasi harjutada ja arendada. Küsimus pole ainult rahas ja riistvaras, mingi­ te asjade juurde ostmises või inimeste arvus, vaid ennekõike protseduuri­ de ja meetodite väljaarendamises ja selgeksõppimises.

Mõned poliitikud on väitnud, justkui oleks omal ajal kaitseringkondade kaotamine ja jalaväebrigaadidega asendamine kuidagi kaitsevõimet nõrgendanud. Ometi esindab maakaitseringkondade tegevus

10 detsember 2020 SÕDUR

Sündmuste arengu jälgimine õppuse Decisive Lancer suurelt üldolukorra kaardilt

ju sarnast territoriaalset jaotust.

Kas need kaks asja on üldse omavahel võrreldavad?

Esiteks olid sel ajal eksisteerinud kait­ seringkonnad paberi peal väikesed brigaadid, mille jaoks meil tegelikult ressurssi ei olnud. Ei olnud ei inimvara ega raha. Nüüd, kui oleme ringkonnad ringi teinud kaitseliidul põhinevaks, sellist tühimikku enam loomulikult ei ole. Ei ole enam reaalselt mitteeksis­ teerivaid struktuure, vaid on tegelikult eksisteeriv struktuur ja selle ülesanded on täidetavad.

Omaaegsetel kaitseringkondadel olid lahingupidamisele seatud üles­ anded, mida nad poleks ressursi puu­ dumise tõttu suutnud täita. Minu meelest tehti siiski suur viga, kui kait­ seringkonnad muudeti kaitseliidul põhinevaks ja jäädi ootama ressurssi.

Ei tehtud enam piisavalt arendustööd, mis puudutas inimeste oskusi, teadlik­

kust ja kohusetunnet, vahepeal jäi see üsna soiku. Kuid juba enne kui mina asusin kaitseväe juhatajaks, hakati sel­ le arendusega uuesti tegelema.

Aga nüüd on meil ka parem aru­ saam, milleks maakaitse, mis põhineb kaitseliidu ettevalmistatud võimel, suuteline on. Maakaitseringkond peab olema ühenduslüli sõjalise riigikaitse ja kõigi tugistruktuuride vahel nii ra­ huajal, kriisis kui ka sõjas.

Millisena näete maakaitse arengut tulevikus? Milline roll on kaitseväel ja milline kaitseliidul tegeliku kriisi või sõja puhkemisel?

Kaitsevägi sisaldab ka seda osa kaitse­ liidust, mida kaitseliit valmistab rahu­ ajal ette sõjaks. Maakaitseringkonnad on sõjalises mõttes kõigi oma malevate ja malevkondadega kaitseväe osad.

Kaitseliit valmistab lisaks ette ka mittesõjalist osa, mida kaitsevägi oma

Fookus Kuidas me sellest lahingust välja tuleme, kilbiga või kilbil?

Praegu ikka kilbiga. Suures plaanis oleme jätkanud kavandatud väljaõp­ pega, pärsitud on olnud pigem rah­ vusvaheline koostöö ja riikidevaheline liikumine. COVID-ist hoolimata ole­ me oma väljaõppe ikkagi ära teinud, näiteks üle 3000 osalejaga Kevadtor­ mist või samast Decisive Lancerist rääkides. Loomulikult oleme pidanud õppusi muutma, pole saanud nii va­ balt ja sellises ulatuses kõiki manööv­ reid või toiminguid teha kui oli esialgu planeeritud. Aga põhiasjad said tehtud ja see on tähtis.

Me pole kuidagi COVID-i otsa koperdanud, ühegi õppuse käigus ei ole tekkinud nakkuskoldeid.

Foto: vbl Ardi Hallismaa

olukorrateadlikkusest, ohuhinnan­ gust jms lähtudes saab kujundada ja ka mingil määral arendada. Aga me ei saa sinna enam väga palju füüsilist ressurssi ja inimvara panna, siinko­ hal peab ka ülejäänud riik, sh teised ministeeriumid õla alla panema, kelle ülesandeid nad täidavad või keda nen­ de ülesanded toetavad.

Perspektiiviks on endiselt see, et kui me räägime territoriaalselt, konk­ reetsest keskkonnast kui maastikust, taristust, elanikkonnast või saadaole­ vatest ressurssidest, peaks maakaitse­ ringkonnal olema hea ülevaade sellest, kuidas saab selles keskkonnas tegutse­ da ja mida sellest keskkonnast võtta.

Seda pole vaja üksnes selleks pu­ huks, kui Eesti riik, kaitsevägi ja koda­ nikud peaks sõtta sattuma. Ka näiteks need küsimused, kuhu liitlasi paiguta­ da, kellega nad peaksid kohapeal rää­ kima; või läbikäimised omavalitsuste

ja politseiga on suuresti maakaitsering­ konna korraldada. Seal lihtsalt teatakse kohalikke olusid paremini.

Aga kui sõja ajal tabaks rakett näiteks peastaapi, kas siis maakaitseringkondade staabid suudaks ka ise sõda pidada?

Päris kindlasti. Pealegi, kui sõja kor­ ral tabaks rakett peastaapi ja seetõttu saaks põhijuhtimispunkt hävitatud, oleme midagi väga valesti teinud.

Sõja ajal me ei hakka siit Filtri teelt / Juhkentalist asju juhtima, vaid paik­ neme kuskile maastikule või tõenäoli­ selt ikkagi taristusse mõnes asustatud punktis. Maakaitseringkonnad pea­ vad loomulikult suutma sellist sõjalist tegevust korraldada juhiste järgi, läh­ tudes kaugematest eesmärkidest.

Covid-19 on sel aastal kaitseväele olnud tõeliseks katsumuseks.

Me pole kuidagi COVID-i otsa koperdanud, ühegi õppuse käigus ei ole tekkinud nakkuskoldeid. Selle taga on olnud kohusetunne, et peame asju edasi tegema, ning tarkus, et me pole viirust levitanud. Samuti on meil olnud tõenäoliselt ka üksjagu õnne. Seega üt­ len, et me tuleme sellest lahingust raud­ selt kilbiga. Me ei ole ära jätnud midagi suurt ja tähtsat COVID-i hirmus ning see risk on ennast õigustanud. Ära pole jäetud ka rahvusvaheli­ si tööasju. Kõige dramaatilisem oli ameeriklaste reaktiivsuurtükiväe õp­ pus siin, keset mida me saime teada, et 12 ameeriklast on COVID-positiiv­ sed. Me jätkasime õppusega, mis oli ka arusaadav, sest suurtükivägi laseb kilomeetrite kaugusele ja raadio teel viirus siiski ei levi. Aga meil oli ka va­ hetuid otsekontakte ja ikkagi suutsime vältida seda, et liitlased oleks meile vii­ rust edasi andnud. Kui õppus sai läbi, jäid need liitlased Eestisse seni, kuni haiged sõdurid olid terveks saanud.

Ma usun, et see oli ka ameeriklastele positiivne üllatus, et me ei jätnud õp­ pust seisma ja lubasime neil siia jääda, kuni nad terveks saavad.

Ja muidugi on Scoutspataljon, eFP ja veel mõned üksused käinud õppus­ tel Lätis Adažis ja üks eFP kompanii ka Leedus. Me oleme täitnud oma väljaõppe eesmärgid ja pole ka oma oskustel lasknud rooste minna. Kui me oleks olnud tagasihoidlikud ja po­

SÕDUR detsember 2020 11

Fookus

leks mitte millegagi tegelenud, oleks ka oskustes olnud pooleteiseaastane auk sees, eeldusel, et COVID-19 pan­ deemia kestab vähemalt järgmise aas­ ta. Praegu me ei kaotanud aga suurt midagi.

Edasi oleme valmis kogu aeg üle­ jäänud riiki toetama. Välihaigla on olnud kõige silmapaistvam toetus, kuid me oleme valmis saatma ka pa­ rameedikuid või sanitare toetuseks haiglatesse, tööjõuks kui vaja. See on ka üks põhjuseid, miks me ajateenijaid sees hoiame. Siis on meil terveid, orga­ niseeritud ja väljaõpetatud kodanikke, kellega ülejäänud riiki toetada.

Minu arvates on Balti riikides praegu parem arusaam mitte ainult sellest, et koostööd on vaja teha, vaid ka sellest, mida selle koostöö süvendamiseks tuleb teha.

Muidugi peame vaatama, kui kaua me suudame sellist isolatsiooni säili­ tada. Päris kindlasti saadame ajatee­ nijaid jõulupuhkustele ja tõenäoli­ selt peame taastama ka väljalubade süsteemi. Võrreldes kevadega, mil tunneli teises otsas oli suve tulekuga valgus paistmas ja saime kaks kuud inimesi kasarmuis hoida, ei ole prae­ gu inimesi jaanipäevani sees hoida mõistlik. See ei tööta juba moraali seisukohast.

Ajateenijad on olnud COVID-19 tõttu täiesti harjumatus olukorras. Kas me saame midagi ajateenijatele öelda, arvestades, et viirusoht pole kaugeltki möödas?

Ajateenijatele tahan kõigepealt rääki­ da sellest, kas nende liikumisvabaduse piiramine võib tunduda väga karmina.

Peab ütlema, et selline liikumisvabadus on väga uus asi. Niivõrd rohke väljalu­ bade andmine on viimase paari aasta trend. Varasematel aegadel (ma ütleks, et ilma COVIDi kriisitagi) ei käinud ajateenijad nii tihti kodus.

Aga ma kordan, et oleme ikkagi ressurss riigile, mis võib olla võitluses viirusega vajalik. Pealegi, kui maailm pöörab selliseks, et COVID tekitab erinevaid kriise igal pool, on sogases vees võimalik ka sõjaliste lahenduste

12 detsember 2020 SÕDUR

kasutamine. Sellisel juhul on meid riiki kaitsma vaja. Me ei tohi pausi teha, sest meil on kogu aeg vaja välja­ õpetatud üksusi. Igatahes tuleb vastu pidada.

Võib küll vaadata, et tegevväelased jalutavad väravast sisse ja välja ajal, kui ajateenijad sees istuvad. Aga tegelikult on ka tegevväelaste elu piiratud, ka nende liikumisele on piirangud sea­ tud. Ei ole ju mõeldav, et rühma ülem tooks viiruse sisse tervele rühmale. Ka vastutustunne peab inimestel olemas olema.

Kaitseväe üksused käivad regulaarselt õppustel Lätis ja Leedus. Mis seis on Balti kaitsekoostööga üldiselt, kas siin on parandamisruumi?

Parandamisruumi on palju ja ka koos­ töö tempo pole piisavalt kiire.

Tuleb küll vaadata reaalse pilguga.

Näiteks COVID-19 piirab Põhja­di­ viisi tegevust päris palju: kui sa käid koduriigis puhkusel või mingeid asju ajamas, pead sa pärast seda olema kuskil karantiinis ja liikumine üld­ se on keerulisem, eriti kui ma räägin Taanist. Aga Põhjadiviis areneb plaani kohaselt, olgugi mitte nii kiiresti kui ma seda näha tahaks.

Minu arvates on Balti riikides praegu parem arusaam mitte ainult sellest, et koostööd on vaja teha, vaid ka sellest, mida selle koostöö süvenda­ miseks tuleb teha. On palju räägitud ühishangetest, aga peaksime tegelema ühisvõimete loomisega. Mitte ainult hankimise, vaid selliste võimete aren­ damisega, mida saab vajaduse korral üle kolme Balti riigi (3B) ja Poola pii­ ride kergesti kasutada.

Kui me sageli räägime kolmandas isikus NATO-st kui millestki kõik­ võimsast, ei saa me alati aru, et oleme ise üks osa sellest. NATO on täpselt nii tugev kui jõuline on selle kõige nõrgem lüli. Ma ei oska küll öelda, millised me olime kolmekümnenda­ tel, kuid praegu oleme tõenäoliselt (ei ole vist korrektne öelda, et ma ei tea, kus me oleme, aga raudselt oleme) sel­ lises kohas, millest toona julgeti vaid unistada. Usaldus selle koostöö toimi­ miseks on praegu oluliselt suurem.

Kui me räägime vägede liigutamisest Euroopast siia ja Eesti sees, siis kas kaitsevägi on Eesti-sisese või ka

Õppusel Rail Gunner Rush osales 12 COVID-i nakkuse

üleeuroopalise taristu toimimise ja läbilaskevõimega rahul, kui siin on pudelikaelu, mida on vaja avada?

Ikka on. Ka Eesti sees, kui me räägime mehhaniseeritud üksuse liigutamisest, on pudelikael mitte tee või sild või lage väli, vaid see, kui kiiresti me suuda­ me rasketehnikat liigutada ühest Eesti otsast teise, see tähendab peamiselt treilereid. Näiteks, kui palju neid meil endal on või kui palju tsiviilühiskon­ nast kohe saada on. Ühendusteed mujalt Euroopast kuni Narvani välja vajavad muidugi täiendamist ja parandamist või siis al­ ternatiivseid variante. Räägime jooks­ vatest sillameetritest, mis on siinsetele üksustele või NATO üksustele päris hästi ära kaardistatud. On teada ka, kui palju neid jooksvaid sillameet­

Fookus Ja edasi on puhas võimearendu­ se hankeprotsess. Kui millegi kasuks ära otsustame, siis peame ka vaatama, kuidas see meie süsteemi sobitub. Kui palju on selleks vaja inimesi? Kas meil on neid piisavalt? Mida nad oskavad ja kui palju vajame nende jaoks täienda­ vat väljaõpet? Kuidas sobitub see teis­ te süsteemidega laskemoona, kütuse, transpordivahendite või ükskõik mille muu poolest? Kui nüüd on otsus teh­ tud, et just see on süsteem, mida aren­ dame, siis peab olema ka arusaamine, mida selle ülalpidamiseks vaja on.

Hea näide on liikursuurtükk K9.

Selleks, et suurtükid ei roostetaks ega vettiks kuskil, peab neil olema katus pea kohal. Kui me praegu ostaksime kohe 12 või 28 või ükskõik kui palju K9-id, siis nad oleksid kõik lageda tae­ va all. Paraku üks küsimus on rahas, teine selles, kui kiiresti suudetakse ehitada.

Kui su põhivaenlane on viirus, siis teise võimaliku ja kõige kardetavama vaenlase oht idast justkui hägustub.

ega ameeriklast, kuid eestlased neilt nakkust ei saanud

reid juurde oleks vaja ning sellega tegeletakse.

Selge on see, et kui su põhivaen­ lane on viirus, siis teise võimaliku ja kõige kardetavama vaenlase oht idast justkui hägustub. Ja ressursid ei lähe mitte selle ohu või riski vähendami­ sele, vaid hoopis mujale. Küsimus on selles, et riikide rahakotid jäävad vii­ ruse tõttu õhemaks, ning ka seetõttu, et riigid üritavad majandust kuidagi­ moodi üleval hoida, et mitte lasta et­ tevõtteid pankrotti. See, et raha kulub sinna, mitte laskemoona ostmisele, on arusaadav. Seda tulebki nüüd teha, lootuses, et ka võimalikul agressoril on vilets olukord.

Kuigi peab tunnistama, et ega ta vist praegu väga palju mujale ei vaata, vaid jätkab sama tuhinaga oma sõja­

Foto: vbl Ardi Hallismaa

liste võimete arendamist, mis ei tekita usaldusväärsust.

Millised eeldused peaks olema täidetud, kui me räägime uute relvasüsteemide hankimisest, näiteks keskmaa-õhutõrjest või merekaitsest?

Kõiges peab olema selgus, mida selle süsteemiga tahame saavutada. Kui me räägime õhutõrjest, siis peame aru saa­ ma, mida see kaitsma hakkab – väge­ sid, elanikkonda, mingeid strateegilisi objekte… Ehk siis peame mõistma, mida vastane üleüldse rünnata tahab ja mida me selle kaitsega saavutame, olgu meil siis kolm või 30 raketti. Kas see paneb võimaliku vastase nii-öelda ümber mõtlema ja agressiooni mitte alustama, kas see tõstab agressiooni hinda?

Nüüdseks oleme planeerinud nii­ moodi, et kui kuus K-9-t saabuvad, siis on meil kuus katusealust, kuhu nad panna. Siis teame, et saame teha järgmise aasta suvest esimese üksuse väljaõppe, mis tõenäoliselt on ülisuur eksperiment ja katsetamine. Me teeme selle järgmise aasta keskpaigast nelja relvaga ja aastaks 2022 on need neli rel­ va tõenäoliselt ka lahinguvõimelised.

Samal ajal ehitame juurde taristut.

Saame kogemusi, et kui meile saabu­ vad ülejäänud relvad, ükskõik kui pal­ ju, siis võime teha korraliku väljaõppe.

Meil on vastav taristu, kus seda hool­ dada ja hoida. Me saame selle nii-öel­ da lõimida ülejäänud kaitsevõimesse.

Alternatiiv olnuks see, et tooksime siia 24 toru. Kahe aasta pärast oleks meil nendest 24 torust kuus tükki lahingu­ võimelised ja ülejäänud oleksid terve see aeg olnud tuule ja vihma käes, n-ö roostetamas. See ei oleks mõistlik.

Keskmaa-õhutõrjega on täpselt samasugune lugu. Millise efekti see annab, kui kiiresti saame selle enda süsteemidesse integreerida, inimesed

SÕDUR detsember 2019 13

Fookus

välja õpetada... Mida me saaksime selle rahaga samal ajal teha, kui me paneksime selle mingisse muusse või­ messe? Need on küsimused ja sealt te­ kivadki prioriteedid.

Peale selle on veel üks rollimängi­ ja – meie liitlased. Õhukaitse on minu arvates liitlaste üks kiiremini loodud võimeid siin piirkonnas, mis sisaldab nii maapealseid kui ka õhus lendavaid süsteeme. Neid asju saaksid liitlased teha kiiremini kui ükskõik milli­ seid vägesid või kaugtulevõimet siia liigutada.

Kas merekaitsest on põhjust rääkida?

Loomulikult on. Ma arvan, et võrrel­ des õhukaitsega on merekaitse meile mingis mahus jõukohane. Päris kind­ lasti, kui rääkida heidutusest, mit­ te ainult kaitsest, võimalusest tõsta agressiooni hinda vastuvõetamatule tasemele, siis meri on see koht, kuhu me praegusel ajal vaatama peaks. Me oleme üsna lähedal sellele, et ostame omale meremiine. Me parandame sensor- ja sidesüsteemide kaudu oma olukorrateadlikkust, mis toimub me­ rel. Me teeme seda raudselt koostöös politsei- ja piirivalveametiga (PPA).

Kui rääkida heidutusest, mitte ainult kaitsest, võimalusest tõsta agressiooni hinda vastuvõetamatule tasemele, siis meri on see koht, kuhu me praegusel ajal vaatama peaks.

Näiteks Balti riikide mereseirepilt ongi juba üks ja me jagame seda pilti.

Tõenäoliselt hangime lähiaastatel ka kineetilise võime, millega saame mõ­ jutada mere peal sõitvaid laevu, mis võiksid ohustada meid või meie liitlasi.

Aga kui ma räägin arengu prioritee­ tidest, siis esmatähtis on olemasolevat võimet üleval hoida. Ka see nõuab väga palju raha. Ma ütlen igal pool, et kaitseväe tänapäeva transpordivahen­ dite hooldus maksab aastas suurusjär­ gus 30 miljonit eurot. See on puhas remont ja hooldus. See on lihtsalt üks näide. Teiseks on laskemoon. Ma ei oskagi praegu peast öelda, mis see summa on, mis meil kulub selle peale,

14 detsember 2019 SÕDUR

K9 on kohal, nüüd tuleb alustada väljaõppega Foto: rms Janvar Pitelkov

Kaitsevägi valmistab kriisiks parameedikuid ette

Foto: rms Mari-Liis Päären

Kevadtorm toimus ka COVID-i kiuste

Foto n-ltn Marina Loštšina

aga see on prioriteet. Olgu üksus suur või väike, aga see peab homme olema valmis sõdima hakkama.

Nüüd järgmine oluline võime on see, et me suudaks vastast ise palju valusamalt mõjutada pika maa pealt.

Kas merel või maa peal, on iseküsi­ mus. Praegu oleme vaadanud justni­ melt laevatõrjevahendite poole, mis ulatuks kaugele ja see on ka regionaal­ se koostöö üks arendussuundasid.

Küsimus ei ole, kas me peaks Lätit kaitsma. Selliste vahenditega saab näi­ teks Kuramaalt kaitsta meie saari. Kui inimesed ütlevad, et Läti peab midagi ära tegema, siis Läti on kõik oma ka­ vandatud asjad ära teinud. Nüüd on küsimus, kas me suudame üksteist ka kaitsta – seda kõike NATO raamisti­ kus loomulikult.

Ma arvan, et me saame praeguste ressurssidega palju rohkem ära teha ka olukorrateadlikkuses: peame PPA-ga palju paremat koostööd tegema. See ei ole etteheide mitte PPA-le, vaid me ise peame olema palju arusaadavamad.

Samuti ka nende hangitavate sidesüs­ teemide ja kahe uue väekaitse alusega, mis sobivad ka patrull-laevadeks.

Kui lähinaabritest rääkida, siis Rootsi suurendab kaitsekulutusi ligi 40 protsenti ja kahekordistab kutsealuste arvu. Kas meile jääb üle neile vaid jõudu soovida või on nendelt ka midagi õppida?

Rootsi ei ole mitte kunagi päris mi­ netanud oma totaalkaitsevõimet, mis põhineb suuresti ka ajateenistusel. Just ajateenistus nii Eestis, Soomes kui ka Rootsis ja ilmselt ka Leedus ning kind­ lasti Norras annab sellise aluse, kus on väga palju riigikaitses või riigikaitse et­ tevalmistuses osalenud kodanikke, kel­ lel on riigikaitsest arusaam ja kohuse­ tunne. See annab alused asutuste ja ministeeriumite vaheliseks koostööks, mis ongi laiapindseks või totaalkaitseks vajalik. Rootsis ei ole see mitte kuskil mitte kunagi päris ära kadunud.

Nii et see on asi, millest meil õppi­ da on. Teiseks peaksime õppima sel­ lest, mida nad arendavad ja kui tõsiselt nad ümbritsevat olukorda võtavad.

Riigina oleme aru saanud, sest koda­ nike toetus riigikaitsele-kaitseväele on väga suur. See, mida Rootsi teeb, võib-olla kinnitab meile veelgi, et ole­ me õigel teel.

Fookus Kaitseväe juhataja kontrollis isiklikult Kevadtormil toimuvat

Et oht, mis idast tuleneb, ei ole mingi kellegi väljamõeldud asi, vaid seda näevad samamoodi ka Rootsi ja Soome. Nad ei tunne ennast kuida­ gimoodi julgemana selle tõttu, et nad NATO-sse ei kuulu. Justkui NATO liige olles võiksid sa eskaleerida olu­ korda ja olla ohuks Venemaale, para­ ku võid sa olla ka neutraalne selliste organisatsioonide suhtes, aga ikkagi oled ohustatud.

Kas Venemaa aktiivsuses või retoorikas on Eesti jaoks sel aastal mingeid muudatusi toimunud?

Laiemalt vaadates ei ole mingit muu­ datust. Valetamine ja propagan­ da – need on olnud kogu aeg. Kui veebruaris Venemaa ütles ja märt­ sis-aprillis kordas, et oleme rahuli­ kumad ja ärgem tehkem õppusi piiri lähedal või lendame transponderid sisse lülitanud lennukitega, siis ilma

transponderita lendavate lennukite osakaal Läänemere kohal on sellel aastal tõusnud.

Kui Venemaa esitab Washingtonis protesti selle kohta, et USA väed on Eestis tegemas harjutust kolme reak­ tiivsuurtükiväe laskeseadmega, ja üt­ leb, et see on agressiivne käitumine, hoides ise vaid mõnikümmend kilo­ meetrit meie piirist iga päev Smertš, Uragan või Iskander-süsteeme, mille kõigi laskeulatus on kümneid või sadu kilomeetreid, siis millest me räägi­ me… Kui meie teeks midagi vähem, siis meid ei oleks enam olemas. Meil on õigus teha oma territooriumil kõi­ ke mida vaja, eriti siis, kui nii agres­ siivne tüüp meie kõrval elab.

Kui ta teeb meredessandi maabu­ misõppusi Soome lahe saartel laevade­ ga, millel on mitmekümne kilomeetri ulatusega laskesüsteemid peal vaid mõnikümmend kilomeetrit meie pii­

Foto: vbl Ardi Hallismaa

rist, siis minu meelest on silmakirjalik teha selliseid avaldusi kuskil Washing­ tonis. Meie ei ole teinud miiniveeska­ mise harjutusi, sest hangime miine seejärel, kui oleme näinud, et vastase laevastikud on agressiivselt käitumas.

Venemaa ei ole kunagi üles tun­ nistanud riigipiiri ületamisi Eestis, Rootsis või Taanis, ei õhus ega me­ res. Nad lihtsalt ignoreerivad fakti.

See ei ole usaldusväärne käitumine.

Hollandi sõjalaev ületas paar aastat tagasi Soome riigipiiri meritsi ja pa­ lus vabandust, et enam sedasi ei tee.

Midagi enamat me ei tahakski, piisab ülestunnistusest. Samas, kui selline riigipiiri ületamine toimub sihilikult, mitte kogemata, siis me peame seda valuläve edasi nihutamiseks, muskli näitamiseks, mis ei ole mingitki moo­ di usaldusväärne. Kas see käitumine on muutunud? Ei, need näited on vii­ masest aastast.

SÕDUR detsember 2019 15

DECIS IV

Maakaitse fookus

Maakaitseringkonnad E

N CE R LA

2020

ja nende juhtimine

Läbi oktoobri kestnud õppus Decisive Lancer 2020 pani proovile maakaitse­ringkondade staapide võitlusvõime, et toime tulla kriisiaegsete intsidentidega.

Autor: Põhja maakaitseringkond

M

aakaitseringkond on kindlaksmääratud vastutusalaga kaitseliidu struktuuriüksus, mis korraldab oma vastutusalas kaitseliidu seaduse järgi ülesannete täitmist ning juhib ja koordineerib vastutusalasse kuuluvate malevate tegevust.

Maakaitseringkondade eesmärk on tagada, et juhtimine oleks rahu-, kriisija sõjaajal võimalikult sarnane. Kriiside korral on just maakaitseringkondade esmane ülesanne juhtida nende lahendamist koostöös kaitseväe, teiste riigiasutuste, kohalike omavalitsuste (KOV) ja teiste koostööpartneritega.

Eesti territoorium on jaotatud neljaks maakaitseringkonnaks: Põhja, Kirde, Lõuna ja Lääne. Põhja Ülesannete lahendamine õppuse Decisive Lancer staabis

16 detsember 2020 SÕDUR

maakaitseringkonna koosseisu kuuluvad kaitseliidu Tallinna, Harju ja Rapla malevad. Kokku on Põhja maakaitseringkonnas üle 5000 vabatahtliku kaitseliitlase. Õppuse Decisive Lancer 20 käigus toimuvast väljaõppest võtsid peamiselt osa just maakaitseringkondade staabid. Õppuse eesmärk oli harjutada maakaitseringkonna sõjaaja ülesannete täitmist koostöös kaitseväe ja teiste riigiasutustega. Ala eesmärgid olid planeerida operatsioone oma vastutusalas, omada olukorrateadlikkust,

juhtida omi üksusi ja koordineerida tegevust teiste üksuste ja asutustega.

Põhja maakaitseringkonnas aktiveeriti õppuse ajaks peale palgaliste teenistujate ka reservkoosseis, mis moodustas pea 50% staabi koosseisust. Staabis sõjaajaametikohtadele määratud reservväelased on varem saanud ka erialase väljaõppe. Lisaks reservväelastele olid kaasatud ka partnerasutused (ennekõike politsei- ja piirivalveamet, edaspidi PPA ja pääs-

fookus Maakaitse teamet, edaspidi PÄA), kelle esindajad olid kogu õppuse vältel ringkonna staabis kohal.

Kui sõjaajal on ringkond see, kes otsustab oma vastutusalal toimuva üle, siis rahuajal on selleks siiski teised asutused. Kuna kaitseliit on organisatsioon, mida rakendatakse juba enne sõjaseisukorra väljakuulutamist, siis on oluline, et oskaksime oma tegevust planeerida ja korraldada n-ö „kellegi teise taktikepi järgi”.

Kolonel Kalev Koidumäe oma kogemustest Põhja maakaitseringkonna (edaspidi PõMKR) ülemana:

„Sellisel kujul partnerite kaasamine õppusele on suur samm edasi. Selle kolme nädala jooksul õppisime üksteist paremini tundma: PPA ja PÄA esindajad tutvustasid meile oma teenistuse korraldust ning oma vastutusalas olevaid ressursse, mis oli meile kui territooriumi „omanikule” sõjaajal ülimalt oluline teave. Peale üksteise võimete ning ühisosa mõistsime ka erisusi – eelkõige planeerimises. Selle põhjal saame edaspidi arendada oma tööprotseduure, mis on rohkem samakõlas meie partnerite protseduuridega.

Tulevikus näeme partnerasutuste

esindajaid loomuliku osana oma staabis ning soovime kaasata neid ka oma väljaõppesse nii individuaalsel kui ka kollektiivsel tasandil.

Oluline lisaväärtus on PõMKR hea koostöö Põhja prefektuuriga, keda oleme toetanud kevadise COVID-19 tegevuse ajal sadamas ja lennujaamas. Samuti oleme varem harjutanud PPA-ga ühendstaabina koostöötamist ning huvi seda koostööd jätkata on mõlemapoolne. Tihedat koostööd on vaja, sest piltlikult öeldes jagame ühte vastutusala, kus eriti kriisiajal peab erinevate asutuste tegevus olema sünkroonne.

Ka partnerite jaoks oli positiivne kogemus osaleda kogu õppuse vältel meie staabi töös, võtta osa planeerimisest, et näha, kuidas kavandame ja juhime oma operatsioone.

Oluline roll oli neil kui erialastel nõustajatel, kelle läviohvitserid staabis jagasid teadmisi ja õpetust, kuidas nende ametkonnad ühes või teises situatsioonis tegutsevad.

Väga positiivne on ka asjaolu, et samad PPA ja PÄA esindajad, kes Decisive Lanceril osalesid, on ka päris kriiside ajal määratud meie staapi läviohvitserideks, mis tähendab, et tegu on juba tuttavate ja „järeleproovitud” meestega. Ühtse töörütmi leidmine võttis esialgu aega, sest staap ei tööta niisuguses koosseisus iga päev. Kuid päev-päevalt muutus meie töökorraldus sujuvamaks ning ühel hetkel töötas kogu staap õlg õla kõrval, astudes ühtset selget sammu.”

St-vbl Gaido Nurmsalu: „Eriti tuli esile reservväelaste võime kiirelt kohaneda lahingutempo ning muutustega õppuse Foto vbl Ardi Hallismaa

SÕDUR detsember 2020 17

Maakaitse

Maakaitseringkonnad Maakaitseringkonnad (MKR) on kaitseliidu koosseisu kuuluvad struktuuriüksused, mis kaitseliidu ülema alluvuses juhivad vastutusalasse kuuluvate malevate tegevust.

Tallinna malev

P ÕH J A MK R Harju malev

Rapla malev

Lääne malev

Järva malev

L Ä Ä NE MK R Pärnumaa malev Saaremaa malev Sakala malev Sõjaajal on kogu maakaitse kaitseväe koosseisus. Üleminekut rahuaja juhtimiselt sõjaaja juhtimisele lihtsustab see, et MKR ülem on ka sõjaajal samal kohal.

stsenaariumis. Nende valmidus pidevalt õppida ja võime kiires lahingutempos muutustega kaasa minna oli kindlasti meie tugevus. Ka tulevikus tahame oma reservväelastele pakkuda nii erialast spetsiifilist väljaõpet kui ka laiemat staabitööd ning otsuse vastuvõtmist käsitlevat väljaõpet.”

Kpt Tanel Kapper: „Sel aastal tehti muudatused juhtimisahelas, mille tagajärjel kaotati kaitseväe põhijuhtimispunkti (KVPJuPu) ja maakaitse­ ringkondade vahelt ära üks lüli – nüüdsest on ringkondade staabid otse kaitseväe juhataja alluvuses. Decisive Lancer oli just see õppus, mis korraldati uue juhtimismudeli järgi.

Eelkõige andis see meile võimaluse harjuda töötama KVPJuPu lahingurütmis ning ühtlasi proovida vajalike sideteenuste ja IT-lahenduste ühilduvust. Esialgu oli see raske üles-

18 detsember 2020 SÕDUR

anne, kuid saime kiiresti oma asjad tööle ning lõpuks sujus kõik ladusamalt kui oodata oskasime.

Teiseks oluliseks aspektiks oli kogu staabi, sealhulgas reservväelaste ja partneritega rutiini ja planeerimise läbiharjutamine. Suvise rotatsiooni tõttu oli meie staabis tavapärasest rohkem tegevväelasi, kes töötasid koos esimest korda, mistõttu võtsime aja harjutada omavahel läbi kõik käsu andmised ning esitlused. Tänu sellisele harjutamisele olid kõik lähteülesanded ladusamad ning läksid iga korraga aina paremaks – selle tõid korduvalt välja ka hindajad. Selleks, et ühtlustada teadmisi ja oskusi, korraldati enne õppuse algust õppepäev kogu staabile. Õppepäeva käigus said osalejad käia üheskoos läbi kogu otsuse vastuvõtmise protsessi ning viia end kurssi õppuse stsenaariumiga, mis üldjoontes

viis isikkoosseisu rohkem ühele lainele. Kindlasti rakendame sellist õpet ka tulevikus.

Olulise panuse andsid PõMKR jaoks õppuse õnnestumisse kaitseväe peastaabi ja kaitseliidu peastaabi vaatlejad kolonel Andrus Meriloo ja kolonelleitnant Janno Märk. Kuna tegemist polnud niivõrd hindajate kui rohkem vaatlejate ja seeläbi ka nõustajatega, siis oli nende tagasiside iga etapi lõpus konstruktiivne ja õpetav.

Nii mõnigi kord andis selline tagasiside meile hoopis paremad ideed ja suunad, kuidas püstitatud ülesande täitmist paremini planeerida ja juhtida.”

Igal juhul tähendas muuhulgas ka vabatahtlike reservohvitseride kaasamine maakaitseringkonna staapidesse veel üht sammu suurema sotsiaalse integreerituse poole.

Kol Koidumäe: „Kokkuvõtteks oli

Maakaitse Viru malev

K IRDE MK R

Alutaguse malev

Jõgeva malev

Tartu malev

L ÕUN A MK R

Valgamaa malev

Võrumaa malev

Decisive Lancer 20 Põhja maakaitseringkonna vaatepunktist igati korda läinud õppus. Saime teada oma tugevused ja nõrkused, millega peame edasi töötama, et tagada ettenähtud lahinguvalmidus ja olla valmis kriisi olukorras võimalikult professionaalselt reageerima. Tänan kogu PõMKR staabi KL vabatahtlikke, kes panustaid selle õppuse kordaminekusse kolm nädalavahetust.”

Põlva malev

Mind on tihti pannud mõtlema, et I maailmasõja lõpp ei tulnud otsustavas lahingus, vaid Saksamaa ja Venemaa lihtsalt kukkusid sõja raskuse all kokku. Muidugi võib siin süüdistada poliitikuid, kuid see ei muuda lõpptulemust. Iga kord, kui järgmisse konflikti minnes arvestatakse vaid kineetiliste militaarvahenditega, seisame olukorra ees, mida me nägime kasvõi USA näite varal, kus Vietnamis, Iraagis või Afganistanis võis armee võita kõik lahingud, aga sellest ei piisanud suurema eesmärgi saavutamiseks.

Maakaitseringkondi haarav õppus tundub seepärast praegu ainuvõimalik. Praegusel ajal me räägime ju ikkagi sellest, kuidas proxy-jõudude (nn „roheliste mehikeste”) kasutamisega ei pruugi rinnet tekkida, kus võrdselt oluliseks muutub rahvusvahelises plaanis liitlassuhete püsimine, tagala vastupidavus sotsiaalse stressi tingimustes, seda kõike mõjutav strateegiline kommunikatsioon jne. Edu võti on kogu ühiskonna kaasamises ja ametkondade vahelises koostöös. Eriti Eesti puhul tundub see ainuvõimaliku käsitlusviisina.

Sel puhul ei piisa ka sellest, kui valitsuse tasandil mängitakse teinekord läbi kriisistsenaariume. Vaja on näiteks Tallinnas, et juba linnaosa tasandil toimuks koostöö PPA, päästeameti, kohalike omavalitsuste ja kaitsejõudude vahel, sest eesmärgiks ei ole ju ainult kindlas vormis oleva vastase kineetiline hävitamine, vaid oma ühiskonna taaskäivitamine pärast sõda.

Selles kontekstis on potentsiaalselt just kaitseliidus üks eelis puhtalt kaitseväekeskse käsitlusviisi ees. Asi on nimelt selles, et alates kaitseliitlaste vaatlusvõrgustikust kuni nende võimeni haarata oma kodupiirkonna ressursse, on kaitseliitlased orgaanilisemalt kui ei keegi teine integreeritud kogu ühiskonna toimimisse. Oluline on vaid õppustega ka tegelikult harjutada mõtlemist, millega teada tuntud perearstikeskused muutuvad kompanii meditsiinipunktideks ja maa-alused parklad ladustuskeskusteks. Mõelgem vaid, mida tähendab teavituse mõttes miiniväli linnakeskkonnas?

Seekordsel õppusel Decisive Lancer puudutati kõiki neid teemasid veel ehk pinnapealselt. Kuid see on suur samm edasi hoiakute muutmisel.

Ilmar Raag, reservkapten

SÕDUR detsember 2020 19

Liitlased fookus

Kindral Graziano: olukord Euroopa Ăźmber on dramaatiline

Kindralmajor Herem näitab kindral Grazianole, kus peeti meie Vabadussþda Foto vbl Ardi Hallismaa

fookus Liitlased Autor: Heiki Suurkask peatoimetaja

O

ktoobri alguses Eestit külastanud Euroopa Liidu sõjalise komitee esimees kindral Claudio Graziano andis ka lühikese intervjuu ajakirjale Sõdur.

Alustuseks küsin, mis oli Teie peamine sõnum Eestile oma visiidi käigus?

Peamine sõnum on see, et julgeoleku ja kaitse puhul ei ole olemas alternatiivi tugevale Euroopale. Eriti praegusel ajal peame leidma parima võimaliku koostöövormi omavahel ja selleks, et seda teha, peame mõistma iga liikmesriigi ohutunnet, kuna igal liikmesriigil on see erinev. Meie, Euroopa Liiduna peame võtma neid arvesse ühesuguse väärikusega. Nii Euroopa Kaitsefondi tööd kui ka osalemist missioonidel peab jätkama. Ja samasugust mõistmist osutame Balti riikidele, sh ka Eestile. Me oleme tänulikud, et Eesti saab selgelt aru lõunast lähtuvatest probleemidest, mistõttu ta osaleb ka missioonidel Malis ja Vahemerel (EUNAVFOR MED IRINI). Euroopa kaitse on äärmiselt vajalik. Ka siis, kui meie peamiseks kaitsealliansiks on NATO, saab Euroopa Liit mobiliseerida poliitilist, majanduslikku, diplomaatilist „pehmet jõudu” nagu ka sõjalist „kõva jõudu” ja neid integreeritult rakendada.

Kuidas Te kirjeldaks praegust julgeolekuolukorda Euroopas?

Pigem ümber Euroopa. Ma ütleks, et julgeolekuolukord on ülioluline. Juba algusest peale on see olnud tõsine katsumus – nii Süürias kui ka Türgi osalusega Liibüa kodusõjas.

Peale selle tuli pandeemia ja siiani on raske täielikult aru saada, kui palju COVID-19 mõjutab meie elu ja tulevikku, kuidas see seab uusi nõudmisi meie koostööle ja koordineerimisele, majanduslikule küljele. Viiruse leviku tõttu võivad ka ohud kasvada, kuna terroristlikud rühmitused või ka riigid kasutavad COVID-iga tekkinud olukorda ära, arvestades kõiki neid meetmeid, mida demokraatlikud riigid on sunnitud rakendama, näiteks sõdurite isoleerimisel…

Pealegi on meil vastasseis Vahemere idaosas, kriis Valgevenes, olukord

Claudio Graziano (66) Staažikas sõjaväelane ja diplo­m aat, kes teinud edukat karjääri Itaalia alpijäägrite üksustes.

• 2005‒2006 juhtis ta ISAF VIII raames mitmeriigilist brigaadi Kabulis Afganistanis • 2007‒2010 juhtis rahuvalve­ missiooni UNIFIL Liibanonis • 2011‒2015 Itaalia armee staabiülem • 2015‒2018 Itaalia relvajõudude juhataja • Alates 2018 Euroopa Liidu sõjalise komitee esimees

Armeenia ja Aserbaidžaani vahel, kriis Liibanonis. Pikaajalise kogemuse põhjal võin öelda, et olukord ümber Euroopa on palju dramaatilisem kui minevikus.

Mida saate Euroopa Liidu sõjalise komiteena teha, et ümber Euroopa olukorda parandada?

Mõneski mõttes, pärast Bosniat pole sõjad olnud Euroopale nii lähedal. Ma tahan, et Euroopa suudaks mobiliseerida kõiki oma liikmesriike. Me peame mobiliseerima oma liikmesriikide tahet ja mõistmist just seetõttu, et on niivõrd palju probleeme meie ümber.

Euroopa tuleb praegu ligi 20-aastasest osalemisest paljudes kriisioperatsioonides Afganistanis ja mujal. Mõned räägivad ka Afganistani-väsimusest, ja tõesti on mõnetist liikmesriikide tõrksust pakkuda piisavat hulka sõjajõudu.

Aga olulisim koostöö jätkub, näiteks missioonil IRINI, et tagada relvaembargot Liibüa ümber. Sellega tuleme edukalt toime ja paraneb nii lahenduste leidmine Liibüas kui ka Euroopa Liidu maine tervikuna. Euroopa Liit peab olema enesekindlam ja saama aru, et rakendama ei pea ainult pehmet jõudu, mis niigi juba rakendatud, vaid ka kõva jõudu, mida pakub sõjavägi. Ütlus, et kriisidele pole sõjalist lahendust, on küll õige, kuid pole ka lahendust ilma sõjalise jõuta, kas või heidutusena või läbirääkimiste toetamisel.

Kui palju on Brexit muutnud sõjalist koostööd liikmesriikide vahel? Kas see on avanud või pigem sulgenud uksi?

Mõlemad väited on õiged. Pean ütlema, et mina ei olnud rõõmus Brexiti üle.

Oleksin eelistanud brittide püsimist ühenduses, kuna olen kogenud sõdur ja nemad on osalenud selles julgeoleku ja kaitsekoostöös kogu mu elu. Puutudes kokku Briti sõduritega, ei suuda ma neid asetada teise konteksti kui Euroopa. Sellest hoolimata, kui nemad lahkuvad, peame meie täitma tekkinud tühimiku. Seega vajame rohkem inimesi ja pühendumust.

Kuid minu lootus on, et niipea kui Brexitiga kaasnenud läbirääkimised saavad läbi, saame alustada uut diskussiooni Ühendkuningriigiga (UK) julgeoleku ja kaitse teemal. Ma loodan, et nende lõppedes on partnerlus UK-ga samal tasemel tagasi.

Me tahaks, et britid oleks edaspidigi kaasatud julgeoleku tagamisse, aga kuna britid lahkusid liidust omal soovil, mitte EL-i käsul, siis peaks nad selgelt välja ütlema, et tahavad panustada ja olla Euroopa Liidu partner ka edaspidi.

Aga kas see ei muuda oluliselt Briti ja EL-i sõjalist koostööd?

See on juba muutunud. Näiteks PESCO, ehk alaline struktuurne koostöö liikmesriikide vahel ei ole avatud kolmandatele riikidele. Ometi on paljud liimesriigid oma majanduslike huvide kaudu seotud ja põimitud Ühendkuningriigiga. Suurbritannia oli EL-is suur riik suurte relvajõududega. Loomulikult ilma nende osaluseta oleme nõrgemad, kuid saame kompenseerida seda teiste liikmesriikide panusega. Samuti peame märkima, et EL teeb palju koostööd kolmandate riikidega, näiteks võib nimetada partnerlussuhteid Vietnami või Serbiaga.

Sõjalisest mobiilsusest. Mõned ütlevad, et vägede liigutamine Euroopas võtab vähem aega kui sellega kaasnev paberimäärimine.

Kuidas Teie sellesse suhtute?

See on tõsi. Meil on küll projekt nimega sõjaline mobiilsus ja üheks aspektiks selle juures on bürokraatia vähendamine, kui on vaja liigutada vägesid üle piiride või edaspidi pürgida ka paremate teede ja raudteede poole. Meile eraldati vähem raha kui soovisime – 1,5 miljardit 6,5 miljardi asemel. Aga see on vähemasti algus. Loodetavasti tuleb raha hiljem juurde.

SÕDUR detsember 2020 21

Liitlased fookus

Usalduse taast liitlaste vahel Autor: Erkki Bahovski Diplomaatia peatoimetaja

S

aksamaa taasühinemisest möödus sel sügisel 30 aastat. Toonane Saksamaa kantsler Helmut Kohl kartis võibolla enim, et taasühinemisel tekib jälle Saksamaa, mis kuidagi Euroopasse ära ei mahu. Nii nagu oli see juhtunud pärast Saksamaa ühendamist 1871. aastal.

Ühesõnaga – Kohl murdis pead, kuidas hoida Saksamaad endiselt seotuna Euroopaga. Selleks mõtles ta välja euro: Saksa mark kaob ja ühinev Euroopa võtab kasutusele ühe raha.

Enamjaolt oli eurotsooni 2008. aastal alanud rahakriis seotud asjaoluga, et euro oli ennekõike poliitiline, mitte majanduslik projekt.

Oluline on siinjuures tähele panna, et Kohl ja teised Euroopa Liidu juhid mõtlesid ikka veel sõjajärgse Lääne-Euroopa julgeolekuarhitektuuri pikendamisele. USA pidi NATO kaudu tagama kontinendi julgeoleku sõjaliste vahenditega välise ohu eest, ent sisemise ohu ehk omavahelise sõja pidi ära hoidma eurointegratsioon.

Kui Kohl ja teised suutsid hoida eurointegratsiooni käigus ja liita Euroopa Liiduga ka trobikonna Ida-Euroopa riike, siis väga palju ei mõeldud sellele, kuidas Euroopa julgeolekuarhitektuur muutub siis, kui USA lõpetab kontinendi kaitse või vähendab oluliselt oma sõjajõudude arvukust Euroopas.

Side Euroopaga

Donald Trumpi ametiaeg (2017–2021) USA presidendina näitas aga seda, mis võib juhtuda, kui USA astub sõjajärgsest Euroopa julgeolekuarhitektuurist välja. Täpsustus: NATO on

22 detsember 2020 SÕDUR

fookus Liitlased

stamine on ülioluline suurendanud sõjajõude Baltimaades ja Poolas, aga küsimus on selles, kas säärane poliitika on osa sõjajärgse Euroopa julgeolekuarhitektuurist või pigem reaktsioon Venemaa revanšismile.

Nii nagu Kohli ees seisnud taasühinenud Saksamaa küsimus kerkib nüüd ka Joe Bideni valimisvõidu puhul küsimus, kuidas hoida USA-d seotuna Euroopaga. Trumpi ametiajal see side Euroopaga üha nõrgenes – seda nii retooriliselt kui ka praktiliselt.

Trump ütles, et Euroopa Liit on peaaegu nagu Hiina, ainult väiksem.

Vabakaubanduslepe Euroopa Liiduga lendas Trumpi ametiajal prügikasti, kuigi see oli kavandatav leping.

Ka olemasolevate lepingutega läks asi tõsisemaks. John Bolton, Trumpi endine riikliku julgeoleku nõunik, nendib oma memuaarides „The room where it happened”, et 2018. aastal oli USA Trumpi eestvedamisel päris lähedal NATO-st väljaastumisele.

Bolton nendib kuivalt – kogu raamat on kirjutatud väga konspektiivselt –, et hoolimata NATO Euroopa liitlaste vähesest panusest on ka USA ise panustanud oma kaitse-eelarvesse vähe. „Probleem USA usaldusväärsuse, meelekindluse ja alliansi juhtimisega oli õelus, millega Trump tihti väljendas oma rahulolematust selle üle, et liitla-

sed ei täida eesmärke või mõnel juhul pole isegi huvitatud sellest,” kirjutab Bolton.

Hiljem on Bolton intervjuus öelnud, et teisel ametiajal (seda vist ikka ei tule, kui kohtud ei tee kardinaalselt vastupidist otsust) võib Trump USA NATO-st välja

Fotod: Shutterstock

SÕDUR detsember 2020 23

Liitlased

viia, sest ta ei tunne enam piiranguid oma tegevusele. Pealegi jääks Valges Majas järjest vähemaks inimesi, kes suudaksid teda takistada.

Usaldusest

Ent USA usaldusväärsusest näib kujunevat põhiküsimus ka Bideni ametiajal. Tõuseb mitu küsimust. Eelkõige, kuidas taastada usaldus USA ja selle liitlaste vahel.

Nii oma Foreign Affairsi artiklis (märts/aprill 2020) kui ka oma koduleheküljel on Biden lubanud taastada USA kui moraalse majaka staatuse. „Me peame veel kord kasutama oma võimu ja koondama vaba maailma, et tegeleda keerukate ülesannetega, millega maailm on praegu silmitsi. USA-le langeb osaks seda teed juhtida. Mitte ühelgi riigil pole seda võimet. Mitte ükski riik/rahvus pole rajatud sellele ideele,” kirjutab Biden Foreign Affairsis.

Erinevus Trumpist on fundamentaalne. Analüütikud Ivan Krastev ja Stephen Holmes märgivad oma värskes raamatus „The Light that Failed.

A Reckoning”, et Trumpiga muutus USA tahtlikult riigiks, mis ei saanud olla eeskujuks ei globaliseerumisele ega immigrantidele. USA ei saanudki teed juhtida, sest rakendas end lahti globaliseerumisest.

Biden tahab USA tagasi rakendada, lubades muu hulgas transatlantiliste sidemete taastamist ja tähelepanu pööramist NATO-le. Kuid see ei pruugi olla nii lihtne, nagu võiks arvata. Õigus paistab olevat neil, kes on öelnud, et Trump on pigem sümptom kui põhjus.

USA välispoliitikat ja selle mõju maailmale ei saa analüüsida ilma USA sisepoliitikata. Mida ma siin silmas pean? Seda, et USA-s leidub üle 70 miljoni inimese, kes hääletasid 2020. aasta novembris Trumpi poolt.

Neid inimesi pole võimalik lihtsalt ignoreerida ja teha täiskäik tagasi Trumpi-eelsesse aega. 2024. aasta valimiskampaania ajal peavad demokraadid nende inimestega arvestama.

Kui just Bidenil ei õnnestu enda reklaamitud keskklassi luua. Kuidas tal see õnnestub, on muidugi miljoni dollari küsimus. USA-s on jätkunud pidev varaline kihistumine ja isegi justkui headel töökohtadel olevad

24 detsember 2020 SÕDUR

Donald Trumpi kohtumine PõhjaKorea liidri Kim Jong-uniga oli ajalooline sündmus

inimesed ei saa lubada endale normaalset elujärge. Brookingsi instituudi andmeil oli ühel protsendil elanikkonnast rohkem rikkust kui tervel keskklassil. Ühel tipp-protsendil oli 29% leibkondade jõukusest ehk üle 25 triljoni dollari 2016. aastal, kui keskklassile kuulus vaid 18 triljonit.

Samas on selge, et nelja aastaga ei raja keskklassi. Biden tahab teha keskklassile mõeldud välispoliitikat, kuid selleks peab ta selle kõigepealt tekitama.

Seni on aga küsimus selles, kas Biden taastab senise välispoliitika või muudab seda. Ajakirja Politico andmeil (Politico, 30.10.2020) valitsevad Bideni välispoliitilises meeskonnas erimeelsused, kas minna tagasi Barack Obama administratsiooni (meenutagem, et Biden oli selle asepresident) välispoliitika juurde või peaks tegema muudatusi, vältides Obama-aegseid eksisamme.

Asepresident Joe Biden kohtus USA sõduritega Iraagis

s 2009. aastal

Liitlased Vaevalt, et Biden tahaks korrata Obama vigu Süürias ja keerata tagasi rahuprotsessis laiemas Lähis-Idas, kus Bahrein, AÜE ja Sudaan on sõlminud Iisraeliga rahulepingu. Iraan on omaette küsimus ja saab näha, kas USA tuleb tagasi Iraani tuumaleppesse.

Ülesanne pole lihtne

Fotod: Scanpix

Muudatused on vist paratamatud, arvestades, et maailm on nelja aastaga alates 2016. aastast palju muutunud.

Esiteks on Ühendkuningriik lahkunud Euroopa Liidust – seega pole transatlantiliste suhete taastamine senisel kujul lihtsalt enam võimalik.

USA ees seisev ülesanne pole lihtne: kuidas hoida ühtaegu häid suhteid Ühendkuningriigi ja Euroopa Liiduga, arvestades, et viimased kaks on omavahel kokkupõrkekursil. Britid sooviksid ju kangesti saavutada oma erisuhet USA-ga, mis Trumpi ajal õnnestus selle tõttu, et Trumpi Valge Maja oli väga Euroopa Liidu vastu.

Bideni Valge Maja aga ei ole Euroopa Liidu vastu.

Teine, märksa fundamentaalsem küsimus seisneb Euroopa Liidu enda tunnetuses. Tagasi USA usaldusväärsuse juurde. Euroopa Liidu sees on juuri ajanud jõud, kes on oma aega ja retoorikat palju raisanud jutule Euroopa strateegilisest autonoomiast.

Viimasest on rääkinud näiteks Saksa välisminister Heiko Maas, rääkimata Prantsusmaa presidendist Emmanuel Macronist, kes on arvanud, et NATO on ajusurmas. See hoiak ei kao niisama ära.

Et aga Euroopa strateegiline autonoomia või Euroopa Liidu reaalsed sõjajõud realiseeruksid, oleks vaja kaitsekulutusi tõsta koordineeritult.

Seda aga ei saa teha ei sise- ega välispoliitilistel põhjustel: Euroopa valijad on harjunud kaitsekulutuste puhul „sõitma jänest” ega taha kuulda juttu (eriti koroonapandeemiast põhjustatud majanduslanguse ajal) kaitsekulutuste tõstmisest.

Ja loomulikult ei soovi liikmesriigid loovutada kaitse suveräänsust Brüsselile. „Jänest sõitma” võib olla natuke ülekohtune süüdistus, arvestades (ja tulles tagasi artikli alguse juurde), et Euroopa n-ö julgeoleku piletita sõit oligi sisse kirjutatud sõjajärgsesse julgeolekuarhitektuuri.

Mis siis teha? Kui ei taheta jääda pabertiigriks, on paratamatu, et kaitse­ kulutuste tõstmata jätmise ja USA eemaldumise (või umbusu USA vastu) peab kompenseerima kuidagi teisiti – uute liitlaste leidmisega. Ses plaanis tundub täiesti loogiline Macroni jutt dialoogist Venemaaga ning Euroopa Liidu nõrk vastus Hiinale.

On ju päevselge, et NATO Ida-Euroopa liitlased ei taha suurt midagi kuulda Euroopa strateegilisest autonoomiast, mis nende arvates tähendab USA osakaalu vähenemist julgeolekus ja senisest suuremat vaatamist Moskva poole. Antiamerikanism Lääne-Euroopas pole Bideni valimisega kuhugi kadunud.

Hiina kui proovikivi

Neli aastat tagasi polnud Hiina nii tugev ja agressiivne kui praegu. Hiina küsimusest võib kujuneda USA ja tema partnerite suhete proovikivi – kas olla USA poolt Hiina vastases võitluses või mitte.

Küsimus võib muutuda sama dramaatiliseks kui 9/11 (11. septembri terrorirünnakute) ajal, mil oldi kas USA poolt või vastu. 9/11 oli küll ühekordne sündmus, mis pani kiirelt tegutsema ja pooli valima, seevastu Hiinaga saab venitada, kuid lõpuks võib ikkagi jõuda kätte olukord, kus tuleb pool valida.

Poliitilises kõnepruugis tähendavad USA-Hiina suhted nn „Thykididese lõksu,” kus tekkiv suurjõud esitab väljakutse hegemoonile ehk siis olukorrale, mis tekitas Peloponnesose sõja, kui Sparta kartis Ateena tõusu ja seega oli sõda vältimatu. Sõjas, olgu selleks kasvõi kaubandussõda, peab reeglina võtma mingi poole.

Biden on selgelt öelnud, et Hiina on USA jaoks üks suurim proovikivi ja ta loodab USA partnerite abile näiteks 5G tehnoloogia puhul.

Seega on Eestil ees keeruline aeg.

Transatlantiliste suhete taastamine on meile hea uudis. Eesti endine president Toomas Hendrik Ilves on küll nentinud, et Bideni valimine USA presidendiks on hea Eestile, aga sobimatu meie valitsusele. Kui osa valitsusest õnnitleb Bidenit valimisvõidu puhul ja teine osa kasutab räigeid väljendeid tema kohta, siis kuidas saab rääkida valitsuse ühtsusest.

SÕDUR detsember 2020 25

Liitlased fookus

NATO sõjalise komitee esimees:

Eesti näitab eeskuju Autor: Heiki Suurkask peatoimetaja

Sir Stuart Peach (64) Briti õhuväe kindral (air chief marshal)

E

estit külastas oktoobris NATO sõjalise komitee esimees kindral Sir Stuart Peach, kes kohtus kaitseväe juhataja kindralmajor Martin Heremiga ning sai ülevaate regiooni julgeolekuolukorrast. Visiidi võttis kokku lühiintervjuu ajakirjale Sõdur.

Mis oli Teie peamine sõnum Eestile sellel visiidil?

Kõigepealt tahan tänada teid selle võimaluse eest. Eesti on olnud tugev ja pühendunud liitlane NATO-s alates 2004. aastast. Sõjalise komitee esimehena hindan kõrgelt teie panust meie operatsioonidesse, teie relvajõudude kõrget professionaalsust, mida ma nägin ka seekord, juba neljandat korda Eestit külastades.

Kuidas Te iseloomustaks NATO ees seisvaid keerulisi ülesandeid praegu?

NATO-l on neid palju ja kogu maailmal samuti, aga üheskoos oleme tugevamad, seistes neile vastu ühtse alliansina. Me oleme väga tänulikud Eestile teie panuse eest Afganistanis, kus on alanud rahuprotsess. Kuid me peame olema tugevad ja üheskoos ka selle rahuprotsessi ajal. Me oleme väga tänulikud teie pühendumuse eest kõikidel meie operatsioonidel ja missioonidel. Ma olen paljude aastate jooksul näinud teie sõdurite professionaalsust, vaprust ja pühendumust.

Sellel visiidil nägin ka, kuidas teie 1. jalaväebrigaad tegutses koos Briti üksustega eFP raames. Mulle jättis teie otsusekindlus ja pühendumus suure mulje. See kõik on oluline nii alliansi kui ka Eesti julgeolekule.

26 detsember 2020 SÕDUR

• alustas piloodi väljaõpet 1974. aastal • 1994‒1996 pommitajate eskadrilli juht Brüggenis Saksamaal • Juhtinud Briti õhuvägede tegevust Afganistanis, Iraagis ja Liibüas • 2016‒2018 Briti relvajõudude staabi ülem • Alates 2018. aastast NATO sõjalise komitee juht NATO sõjaline komitee on NATO kõrgeim sõjaline juhtorgan, kuhu kuuluvad kõikide liikmesriikide kaitseväe juhatajad.

Aga kindel on see, et me töötame uues olukorras. Me peame tagama oma üksuste turvalisuse operatsioonidel, jagama meditsiinilist asjatundlikkust, mida on vaja meditsiini­ varustuse kasutamiseks. Pealegi arvan, et oleme uuesti esile tõstnud sõjameditsiini tähtsuse kõikide riikide sõjalise panuse olulise osana.

Aga olukord muutub kiiresti, mistõttu muutub ka NATO. Oleme planeerinud operatsiooni „Toeta üksteist” (Support Each Other) juhuks, kui pandeemia süveneb. Digitaalse majanduse eest, millel on kõrge tehniline tase, olen ma eriliselt tänulik Eestile. Inimesed saavad olla üksteisele toeks, eriti praegu.

Suhted NATO ja Venemaa vahel. Kas siin on mingeid paranemise märke?

eFP pole vist brittide jaoks tavatu missioon?

Ma arvan, et see on väga tugev missioon. See näitab pühendumust, jagatud väärtusi ja tõotust tagada eestlaste turvalisus, nagu ka garantiid 5. artikli kestvuse kohta. See on väga vajalik.

Ma tean, et meie sõdurid naudivad siinolekut.

Ma olin Ühendkuningriigi relvajõudude staabiülem siis, kui eFP lükati käima, ja olen väga uhke, nähes praegu eestlasi ja britte koos tegutsemas, nende integratsiooni tasemel, mis teeb meid mõlemat tugevamaks.

Kui palju on COVID-19 teinud muudatusi NATO plaanidesse ja operatsioonidesse?

Alustuseks tänan jälle Eesti rahvast ja kaitseväge inimlikkuse eest varustuse jagamisel ja teiste riikide toetamisel kriisi ajal, mis ikka veel kestab. Muidugi kiidan ka teie riigivõime kõrge valmisoleku eest.

Venemaa on väga komplitseeritud teema. Loomulikult ohjeldame neid oma sammude ja tegevusega, sh kohal­ olekuga Eestis. Heidutus on vajalik. Ka Eesti mereline panus on alliansile tähtis.

Me pakume vastukaalu Venemaale oma Balti õhuturbemissioonidega, sh teie lennubaasist Ämaris, mis on suure­ pärane koht NATO arvates.

Teie rahvas võib õhuturbes näha solidaarsuse väljendust ja kaitset oma suveräänsusele. Lisaks heidutusele peame olema valmis kaitsma oma allianssi, samas olema valmis pidama dialoogi, kus ja millal see vajalik on.

Konfliktid Armeenia ja Aserbaidžaani vahel ja teised konfliktid väljas­ pool NATO-t. Kui suurt muret need NATO-le teevad?

Loomulikult tekitavad need muret, kuid me ei osale nendes konfliktides.

Need konfliktid võivad pandeemia varjus tunduda kauged ja ebaoluli-

fookus Liitlased

Digitaalse majanduse eest, millel on kõrge tehniline tase, olen ma eriliselt tänulik Eestile.

Inimesed saavad olla üksteisele toeks, eriti praegu. sed, aga tagajärjed võivad olla üsna tõsised NATO jaoks. Me mõistame hukka vägivalla Armeenia ja Aserbaidžaani riikide vahel ja loodame rahvusvahelisele vahendusele rahuprotsessi käivitamisel.

Sama puudutab ka teisi konflikte, mis on käimas Lähis-Idas või ka üle maailma. Me toetame suveräänseid riike, otsime toetust, et luua stabiilsust ja pakume ka sõjalist väljaõpet, nagu oma sõpradele Iraagis. Me jätkame ka oma partnerlusprogrammi, pakkudes sõjalist abi ja nõuannet partneritele. Tõsi küll, paljud konfliktid kestavad ka koroonapandeemia ajal ja seetõttu peame säilitama oma valvsuse. Me peame panustama rahvusvahelistesse organisatsioonidesse, saades aru, et vägivald tuleb lõpetada ning rahuprotsessid peavad jätkuma. Üheskoos on rahu kindlam pidada, mistõttu tänan veel kord Eesti rahvast. Ka sellel visiidil õppisin ma palju, näiteks teie igapäevasest võitlusest küberohtudega. Teie olete üks juhtivaid liitlasi, kes sellest ohust aru saab ning tegutsete selle tõrjumise eesmärgil, võõrustate NATO küberkaitse kompetentsikeskust ja olete teerajajaks digitaalse majanduse juurutamisel oma rahva kaitseks.

SÕDUR detsember 2020 27

Juhtimine

Ülesandekeskne juhtimine kuidas see kõik sakslastega

28 detsember 2020 SÕDUR

Juhtimine Autor: Tarmo Metsa kolonel, 2. jalaväebrigaadi ülem

– seotud on?

Anton von Werneri 1873. aasta õlimaal „Moltke Pariisi lähistel” kujutab Moltket koos tema staabiohvitseridega Pariisi ümberpiiramisel 19. septembril 1870 Preisi-Prantsuse sõjas.

Maal asub Kieli Kunsthalles

T

änapäeva Euroopa sõjaväelise väljaõppe postulaadid pandi paika valgustusajastul Preisi sõjaväe reformiga ning va­ hetult sealt kasvas välja üks maailma kuulsaim persoon sõjandusteooria valdkon­ nas – Carl von Clausewitz.

Tema sulest pärinevad sellised kontseptsioonid, nagu hõõrdumine, sõja­ udu ja raskuskese. Aga kuivõrd teatakse toonast ohvitseride haridusrefor­ mi algatajat ning elluviijat kindral Gerhard von Scharnhorst (pil­ dil), keda ka Clausewitz oma mento­ riks ja vaimseks isaks nimetas?

Just sellele olulisele aspektile ohvit­ serihariduse ajaloos juhtis tähelepanu brigaadikindral Enno Mõts kaitseväe akadeemia aastapäevakõnes. Kind­ ral Gerhard von Scharnhorst oli see isik, kes need koolitus- ja kasvatus­ põhimõtted kujundas, ning mille vil­ ju suuresti alles nii saja aasta pärast lõikama hakata võis. Manööversõja suurimad praktikud Guderian, Balck ja Rommel on enamasti saavutanud

oma edu lahinguväljal tänu aastasaja taguse armee väljaõppesüsteemi üm­ berkujundamisega seotud otsustele ja tegevusele.

Peale selle käis Mõts välja mõtte, et õppurid peaksid seda teemat roh­ kem uurima ning kõrvu­ tama tänapäevase õppe­ kasvatusliku käsitlusega.

Loodetavasti hakatakse sellest ettepanekust kinni ning juba mõne aja pä­ rast on võimalik lugeda näiteks mõne keskastme kursuslase võrdlusanalüüsi järeldusi ja ettepanekuid.

Juhtide arendamine

Teema on püsivalt aktuaalne ning selle­ kohast kirjandust leidub rohkesti. Tõsi, enamasti vaid inglise keeles. Ameeri­ ka Ühendriikide relvajõudude reserv­ major ja praegune õpetaja, õppejõud ja kirjanik Donald E. Vandergriff on pühendunud sõjalisele juhtimisele ning väljaõppele. Oma viimases raamatus on ta välja toonud muuhulgas, kuidas sakslased on ajalooliselt käsitlenud

SÕDUR detsember 2020 29

Juhtimine

ülesandekeskse juhtimise arendamist ning õppetundide võimalikku lõimi­ mist tänapäeva USA armees.

Muuseas, Vandergriff on kümme­ kond aastat tagasi olnud ka lühikest aega Balti kaitsekolledži külalislektor ning seda perioodi maininud hea sõna­ ga oma raamatus. Kahetsusväärselt on vaid Tartu linna nimi tema teoste kirja­ pildis moonutatud kui Targa – eesti keeles on see siiski päris hea tulemus ühe akadeemilise kantsi jaoks.

Agressiivne hoiak lubas üksustel võtta kujunenud olukorrast parima lahenduse ka siis, kui kõrgem ülem ei olnud kättesaadav.

Tema raamat „Adopting Mission Command, Developing Leaders for a Superior Command Culture” (ee „Üles­ andekeskse juhtimise rakendamine, juhtide arendamine paremaks juhtimi­ se kultuuriks”) võiks huvi pakkuda pal­ judele kaitseväelastele. Päris suur hulk aktuaalseid juhtimise küsimusi on selle teemaga tihedalt seotud.

Näiteks, kuidas kohelda ajateenijaid ja mismoodi kujundada reservväelaste hoiakuid. Millised peaksid olema oh­ vitseride ja allohvitseride kasvatuse põ­ himõtted või missugune peaks olema kaitseväe juhtimiskultuur tervikuna?

Selles artiklis soovin lugejaile tut­ vustada teemakohast erialakirjandust ja tuua välja enim huvi pakkunud kä­ sitlused ning tõlgendused. Ikka selleks, et soodustada olulisel teemal kaasa­ mõtlemist ning -rääkimist.

Juhtimiskultuur

Saksa sõjanduskultuur lähtus põhimõt­ test, et kõrgem ülem sekkus või heitis alluvale ette initsiatiivi puudumist. Kii­ re otsus oli alati parem kui ajaraiskami­ ne parima lahenduse leidmiseks. Veel­ gi halvem oli oodata täius­likku teavet õige otsuse langetamiseks. Agressiivne hoiak lubas üksustel võtta kujunenud olukorrast parima lahenduse ka siis, kui kõrgem ülem ei olnud kättesaadav. Ülevalt alla tulnud käsud ei tähen­ danud püha tõde. Käsku sai kohanda­ da seni, kuni see toetas ülema kavat­ sust. Sõjanduskultuuris oli tähtsaimal

30 detsember 2020 SÕDUR

Max Henze joonistus „Spicherni kõrgendiku vallutamine” Wörthi lahingust 6. augustil 1870 Preisi-P

kohal juhtide õpe. Hinnati eelkõige kolme peamist juhiomadust: teadmist, iseseisvust ja vastutustunnet.

Teadmine annab eelduse otsuste te­ gemiseks – juht peab teadma, mida ta teeb. See tekitab usaldust ka alluvates.

Iseseisvus on omakorda vajalik otsusta­ miseks. Selle vastand on ootamine, et keegi ütleks, mida teha. Vastutustunne aga tähendab lahinguväljal oma põhi­ ülesande täitmist kogu selle õuduses.

Ülesandekesksus

Ülesandekeskne juhtimine oli läbiv joon igas juhi tegevuses. Seda nime­ tati omavaheliseks lepinguks, mis ta­ gas paindlikkuse. Tegevusvabadus oli ülim, välja arvatud ühes valdkonnas – mobilisatsioonis. Selles püüeldi äär­ mise tõhususe poole nii kriteeriumites, ajastuses kui ka tegevuses.

Samas oli igasugune kommunikat­ sioon kriitiline, isegi pärast selle oma­

vahelise lepingu aktsepteerimist. Kui alluv ei esita ühtegi küsimust, siis pole ta tõenäoliselt õige inimene selleks üles­ andeks. Veelgi enam – suhtlemisel hin­ nati ohvitseri võimet väljendada end lühidalt ja täpselt nii sõnas kui kirjas.

Lahingukäske jagades ei tohtinud laskuda detailidesse. Enamik käske tuli anda suuliselt. Mõned ülemad lausa keelasid ära kirjalike käskude andmise (kindral Balck oma diviisis), ka kõige otsustavamate lahingute ajal. Ainuke­ sed kirjalikud märkmed tehti lahingu­ päevikusse. Kehtis põhimõte, et käsud olid tihedalt seotud inimeste koostöö­ tamisega, mis soodustas lühikesi suulisi käske.

Levis ühtne arusaam, et lahingus kujuneb inimeste vahel vastastikune mõistmine. Igati toetati väikeste staa­ pide olemasolu, mis tugevdas võitlus­ võime teket ning ülalhoidmist. Juhti­ mine käis valdavalt eesliinilt, järgides

Juhtimine põhimõtet, et ülema silm on kunin­ gas. Sellise juhtimisstiiliga võis kiiresti adekvaatsed otsused vastu võtta.

Vigadesse sallivalt suhtuda oli üks kindlatest põhimõtetest selles süstee­ mis. Preisi armeed teati enim karis­ tatud sõjaväelaste poolest – sõdurist kindralini. Samas ei mõistetud kunagi kedagi hukka agressiivse käitumise pä­ rast lahinguväljal.

Igasugune alluvate ohustamine, karistamine, ähvardamine või kiusa­ mine oli keelatud. Jõuti järeldusele, et halb kohtlemine töötab iseseisvuse, innovaatilisuse, aususe ja kiire mõtle­ mise arendamisele vastu. See likvidee­ riti 19. saj lõpuks. Meetmena kasutati nn vanema kursuse kadett-kolleegi, et kaitsta nooremaid kadette. Edutami­ ne võis näiteks toimuda ka üle vanema kursuse, puhtalt oma soorituse põhjal.

Isikuomadused ja erialane sooritus oli ülemuslikum igast õppeainest.

Väljaõpe

Prantsuse sõjas. Raamatust „Der Deutsch-französische Krieg” (M. Dittrich), Dresden 1895

Kindral Heinz Guderian arutamas ohvitseridega olukorda äsja vallutatud Langres linnas Prantsusmaal juunis 1940

Väljaõppesüsteem oli detsentraliseeri­ tud ning juhtide õppe eest vastutasid ülemad. Väljaõpet keskselt ei kontrolli­ tud, aga seda võisid teha ülemad ning väljaõpe pidi olema kooskõlas peastaabi juhistega. Kui juhtidel oli vaja täiend­ õpet viimaste taktika, standard­tegevuse või tehnoloogia arengute kohta, siis seda korraldasid korpused ja diviisid ise. Ülemad tegid peamiselt õppereise ja ka­ hepoolsete õppuste (ingl force-on-force) kokkuvõtteid enese arendamiseks.

Lisaks hinnati ohvitseride isiku­ omadusi ning nende eneseharimise võimet. Teenistusväline aeg oli sama tähtis kui teenistus. Harjutati ka laial­ daselt kõrgema juhtimistasandi prob­ leemküsimusi – kadett pandi tegelema näiteks rügemendiülema ülesandega.

Lõpptulem pidi olema täpne ja lühi­ ke käsk, eelistatult üheleheline ilma „koolilahenduseta”, mis põhines kade­ ti tolle hetke tasemel.

Rahuaja juhtimiskultuur oli sel­ gelt sõjaaja põhine. Soodustatud oli iseseisvus, initsiatiiv, otsustavus ning innovaatilisus üle konformsuse (grupi­ mõtlemise), protsessipõhisuse, regulat­ sioonide ja käsuahela. Ohvitserid ja all­ ohvitserid ei pidanud alluma aegunud käskudele ja võisid muuta ka taktikali­ ses mõttes lähenemissuundi, et vältida vaenlase tugevusi. Pataljoniülem võis tugevduseks antud (all)üksust rakenda­

SÕDUR detsember 2020 31

Juhtimine

da vasturünnakul isegi siis, kui toeta­ tav ülem oli kõrgemas auastmes.

Väljaõppes oli laialdaselt kasutusel põhimõte, et ka teise (naaber-) relva­ liigi tegevust tuli osata. Selleks pidi ligi kuus kuud harjutama. Õppurid võisid kritiseerida ka õpetajate lahen­ dusi, kuid argumenteeritult. Õppused kestsid reeglina päevi, muuhulgas ilma konkreetse sündmuste ja intsidentide (MEL-MIL) nimekirjata. Kuna sõjas on alati olemas risk, et ülemad saavad haavata või ka surma, siis nende asen­ damist tuli vajaduse korral harjutada. Ühe-kahe juhtimistasandi võrra kõr­ gemal tegutsemine oli tavaline.

Iseseisev mõtlemisvõime

Õpetamise juures oli mentorlusel olu­ line roll. Õpetaja ei olnud kõiketeadja ega andnud vastuseid, pigem suunas oma küsimustega töötava lahenduseni.

Tõenäoliselt on vastus inimeses endas alati olemas. Sellise lähenemise korral tuleb vaid natuke iseendaga arutleda ning sundida kriitiliselt vaatama oma sooritust.

Probleemi konteksti paigutamine võis muuta ka kätteõpitud drilli soori­ tust. Otsuse tegemisel võisid abiks olla järgmised küsimused: 1. Mis põhjustas põhiülesande muutuse?

2. Kas sinu tegevus oli kooskõlas kõrgema ülema kavatsusega?

3. Missugune oli sinu olukorrahinnang?

4. Millised olid sinu eeldused?

Põhirõhk oli nii otsustamisel kui ka otsuse kujunemisel. Kiirus oli tähtis ja igasugu täpsustavad küsimused, kaasa arvatud rumalad, olid viidud miinimu­ mini. Arusaam, et „rumalaid küsimusi pole” töötab iseseisva mõtlemisvõime arenemisele vastu.

Tähelepanematus või mittekuula­ mine sel ajal, kui antakse juhiseid või käske, suurendas halbu kombeid. La­ hinguväljal pole aega taktikalise raadio kaudu lõpututeks küsimusteks. Kõik taandub tagasi stressirohkele keskkon­ nale otsustamise juures. See oli suur ja oluline erinevus hariduse ja väljaõppe või drilli vahel (education vs. training), kus eelduseks oli terviklik probleemi käsitlemine.

Näitena toob Vandergriff välja soomusgrupi Guderian võime lii­ kuda Ardennide ja üle Meusi vaid

32 detsember 2020 SÕDUR

on kohta initsiatiivile? Kus on põhi­ pingutus? Kõik see viitab ikka ja alati sokraatilisele meetodile.

Tänapäeva proovikivid

Adopting Mission Command, Develpoing Leaders for a Superior Command Culture, Donald E. Vandergriff, Annapolis, Maryland: Naval Institute Press, 2019

ühelehelise käsuga. See oli võimalik, sest Guderian kultiveeris ja rakendas sellist juhtimist juba ajast, kui tema ohvitserid olid veel kadetid. Nad ra­ kendasid teenistuses regulaarselt mitu meetodit: kahepoolset vabamängu (force-on-force), sõjamängu (kriegspiele) ja taktikalisi otsustusmänge kõikidel tasanditel. Mõelge hetkeks 41 000 sõi­ duki (1200 tanki) ja 300 000 sõduri lii­ gutamisele kolme päevaga paralleelsetel suundadel vaid poolelehelise käsuga!?

Oluline metoodiline osa väljaõppes toetus nn taktikalistele otsustusmängu­ dele (Tactical Decision Game). Vander­ griff ise muidugi eelistab kasutada ter­ minit taktikalised otsustusharjutused (Tactical Decision Exercise). Need har­ jutused olid suuresti peale väljaõppe­ vahendi ka hindamisvahendiks.

Kehv sooritus selles harjutuses tä­ hendas eksamil läbikukkumist või ka akadeemiast väljalangemist. Nõrga iseloomu tunnused (nõrk või instruk­ tori mõjutatud otsuse vastuvõtmine), suutmatus otsustada ja oma seisukoha kaitsmine, kurtes ebaõnnele – kõik see takistas saada ohvitseriks. Ülesande­ keskse juhtimise õpetamiseks oli erine­ vaid meetmeid.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et õppur pidi alati ise leidma oma tegevuse nõr­ kused ja tugevused. Küsima endalt, kas käsk on arusaadav? Kas tema plaan ja roll on arusaadav? Kas käsk on täielik?

Kas mõni teabevajadus on sõnastama­ ta? Kas käsk on paindlik? Kas käsus

Vandergriff pakub oma raamatus luge­ mist ja mõtestamist igale ametikohale igal kaitseväe juhtimistasandil, kaasa arvatud organisatsioonikäitumise teo­ reetikutele. Huvipakkuvad on tema loodud seosed ülesandekeskse juhtimi­ se proovikivide kohta tänapäeva Amee­ rika relvajõududes. Ta viitab ajalooli­ sele seigale, mis tekitas strateegilises plaanis taandarengu juhtimiskultuuris.

Nimelt, kui 1973. a lõid Ameerika Ühendriikide relvajõud täiendava struktuuriüksuse – USA maaväe väljaõppe- ja doktriiniväejuhatuse (U.S. Army Training and Doctrine Command), mille ülemaks oli kindral DePuy. Ta oli veendunud teise generatsiooni sõjapidamise pooldaja, kelle senine kogemus reservarmeega toetas arusaama, et selleks, et võita sõda Nõukogude Liiduga, polnud palju aega ja võimet, et muuta mobilisatsiooni korral reservväelased sõduriteks.

Seetõttu pidi kogu süsteem olema rangelt ülalt alla, tsentraliseeritud ja üles ehitatud järgmisest põhimõttest lähtudes: mida teha, kuidas teha ning kontrollida, et seda tehtaks õigesti. See mõttelaad standardiseeriti kogu maa­ väes, nagu ka arusaam Varssavi Pakti ohumudelist. Industriaalajastu tra­ ditsioonid muutsid armee tööriistaks, aga mitte mõtlevaks organisatsiooniks.

Initsiatiiv muutus kontrollitavaks.

Tõenäoliselt ei teinudki kindral De­ Puy midagi valesti tollases strateegilises kontekstis. Vandergriff väidab, et liht­ salt nüüd on kontekst muutunud. Ülaltoodu põhjal võib teha järeldusi ka meie reservarmee kontekstis. Üks on aga selge, millele viitab ka Vandergriff ning mis on oluline ka meie hariduses ja väljaõppes. Nimelt vajavad tänapäe­ val lahinguväljal toimuvad ülesanded, mida on kohustatud täitma lihtsad sõdurid, kaalukaid ja kvaliteetseid ot­ suseid, mida kunagi tegid ohvitserid.

Veelgi enam – nad saavad sellega hak­ kama, kui nad on valitud, neid õpeta­ takse välja ja toetatakse. Selle põhjal on oluline teha vajalikke korrektiive nii ohvitseride väljaõppes kui ka iga päev alates kutsealuse vastuvõtmisest ajateenistusse.

Aastafookus fotod

Fotod: n-srs Joakim Klemen

34 detsember 2020 SĂ•DUR

Aasta fotod

nti, n-srs Maria TĂľkke, Sigrid Paula Pukk ja vbl Aivar Aas

SĂ•DUR detsember 2020 35

Väljaõpe fookus

Lahinglaskmiste käigus sooritab allüksus manöövreid reaalsusega sarnastes tingimustes, koordineerides tuld ja liikumist lahingumoonaga. Seda võib lugeda väljaõppe kõrgpunktiks.

Mitte ainult

lahinglaskmised Autor: Lauri Teppo major, 1. jalaväebrigaadi staabiohvitser

T

uginedes hiljuti 1. jalaväebrigaadis toimunud lahinglaskmiste seminarile on see harjutus niisugune väljaõppevorm, mis tõstab ka sõdurites teotahet ja sunnib neid rohkem pingutama. Peale selle tõstavad lahinglaskmised vastastikust usaldust nii sõdurite ja ülema vahel kui ka erineva tasandi ülemate vahel.

Lahingumoonaga harjutusel peavad nii tegev- kui ka reservväelastest ülemad ning ka korraldajad usaldama oma võitlejate oskusi ja julgust. Võitlejad aga peavad omakorda ilmutama piisavat asjatundlikkust relvade käsitsemisel, et võimaldada ülematel kavandatud manöövrite elluviimist.

36 detsember 2020 SÕDUR

Minu jaoks on olnud lahinglaskmiste planeerimine ja korraldamine üks huvitavamaid ning keerukamaid ülesandeid senise teenistuse jooksul. Seda põhjusel, et lahinglaskmine ühendab endas nii taktikalise soorituse kui ka keeruka ürituse organiseerimise (meditsiin, ohutustehnika, sihtmärgid jne).

Samuti on lahinglaskmiste puhul oluline allüksuse initsiatiiv ja agressiivsus lahinguväljal.

Laskmiste tüübid

Olen näinud, kui lahinglaskmiste korraldaja on planeerinud laskmiste stsenaariumi ühes sihtmärkide asetuse ja ohualadega, aga taktikaline ülem on otsustanud tegutseda teisiti. Tulemuseks on halva maiguga olukord: ühest küljest on allüksuse ülemale antud lahingukäsk ja temalt eeldatakse taktika-

list otsust, teisalt on harjutuse korraldaja juba mõelnud välja manöövriskeemi, mille järgi paigutab sihtmärgid. Sellist olukorda tuleks vältida.

Lahinglaskmisi võib jaotada liigiti. Näiteks üksuse suuruse, manöövri liigi või siis ka selle järgi, kas tegu on ühend- või üksikrelvaliigi laskmistega.

Et illustreerida laskmiste kavandamise keerukust, toon näitena esile drillivad laskmised ja ülema otsusega laskmised.

Drillivad laskmised on harjutused, kus taktikalise ülema otsus manöövri korral pole oluline ning mõnda drilli harjutatakse lahingumoonaga. Näitena võib tuua lahingupaari ruumi puhastamise, pooljao tule ja liikumise, kaevikuliini puhastamise vms tüüpi laskmised. Seda tüüpi laskmised on reeglina rakendatavad madalamal tasemel suure korduste arvuga.

fookus Väljaõpe Dünaamiline lahinglaskmine ehk taktikalist otsust sisaldav laskmine on harjutus, kus üksuse ülemal on vajadus ja võimalus teha otsus, valides kahe või enama lahenduse seast. Näiteks rühma kiirrünnakul, kus rühmaülem peab otsustama vähemalt seda, missugust manöövrit kasutada rünnakuks.

Otsustusvabadus

Olen veendunud, et peame püüdlema dünaamiliste või vähemalt dünaamilisemate laskmiste poole, sest see tõstab nii harjutavate ülemate kui ka laskmisi korraldavate ohvitseride ja allohvitseride professionaalsust. Samas tekkib küsimus, kuidas luua piisav otsustusvabadus taktikalisele ülemale, ilma et kannataks korralduslik ning ohutustehniline pool.

Selle saavutamiseks on kolm võtme-

tegurit. Esiteks koostöö. Lahinglaskmised õnnestuvad, kui harjutava ülema ja laskmise korraldaja vahel on sümbioos.

Ei saa eeldada, et taktikaline ülem saab lahingupildist aru täpselt nii, nagu see sihtmärkidega kuvatud on.

Selle taju kujundamiseks on vaja pidevat suhtlemist, kontrollimist ja koordineerimist. Olukorda tuleb kujundada nii ettekannete, vastase ehk sihtmärkide paigutamise, kaudtule­ löökide planeerimise, „haavatutega” tegelemise jms abil. Seejuures pidades alati silmas ohutustehnikat ja väljaõppe eesmärke.

Püüelda rohkema poole

Teisalt toon esile harjutuse korraldaja plaani selgituse ja ootused allüksuse ülemale. Mis laskmisega on tegu? On see drilliv või dünaamiline, ning mida

me tahame harjutada? Teinekord pole üldse halb tõdeda, et erinevate piirangute tõttu (ohualade piiratus, allüksuse väljaõppetase, päevavalguse puudumine) tuleb loobuda dünaamilisest laskmisest ja korraldada hoopis drilliv laskmine, milles on taktikaline manööver harjutavale ülemale ette kirjutatud.

Sellisel juhul peaks see olema hästi selgitatud ka taktikalisele ülemale ning kindlasti ei välista drilliv laskmine korrektseid taktikalisi protseduure, nagu korrektsed lahingukäsud ja lahingueelsed ettevalmistused.

Kui vaadelda kaitselaskmisi, siis nende korraldamine on minu jaoks märksa keerukam rünnakulaskmistest. Laskeväljaõppe eeskirja kohaselt on kaitselaskmise eesmärgid peamiselt relvade tule tõhususe kasutamine, vastase avastamine ja tulejuhtimine. Minu

SÕDUR detsember 2020 37

Väljaõpe

hinnangul väärivad meie allüksused rohkemat: positsioonide luuret, rühmitamist, kaitserutiini, vasturünnakuid positsioonide tagasivallutamiseks ja rünnakuid tulega ootamatus olukorras väljaspool positsiooni jne.

Soovides seda kõike huvitavalt ning ohutustehnikat arvestades ellu viia, põrkume probleemiga, kuidas tagada, et ülema valitud kaitserühmitus sobituks sihtmärkidega. Kui paigaldada sihtmärgid enne rühmitamise algust, peab harjutust sooritav ülem paigutama oma osised sihtmärkide järgi.

Harjutamine viib osalejad mentaalsesse valmidusse ja võimaldab allüksuse tasemel läbi harjutada olulised ohutustehnilised aspektid.

Teistmoodi lahenduseks on paigutada sihtmärgid pärast rühmitamist.

See on küll ajakulukam meetod, kuid võimaldab ülematel teha luuret ja rühmitada oma jaod/rühmad ja raske­ relvad, misjärel kõike seda lahinguga kontrollida.

Tihti näeme, et kaitselaskmised planeeritakse varem kindlustatud positsioonide järgi. Positiivseks küljeks on kindlasti välikindlustuste kasutamine, kuid murekohaks saab ülema maastikuluure ja rühmitamise väärtus.

Ettemääratud kaevikuliini kasutamine suretab sageli võimaluse kasutada kaitserühmitust, milles oleks sügavus, reserv, erinevate positsioonide vahetamine jms.

,,Laia kasti meetod”

Kolmanda võtmetegurina nimetan laskmise planeerimise „laia kasti meetodil”. Lahinglaskmiste ohutuseeskiri suunab joonestama ohuala põhimõttel „igalt tulepositsioonilt igasse sihtmärki” ning meie eelistatud lahendus planeerimise puhul on maastikuluure enne ohuala joonestamist.

Eespool kirjeldatud viis aga juhatab tihti olukorda, kus taktikalisel ülemal puudub tegevusvabadus, sest oleme talle joonestanud liiga kitsad raamid: igalt positsioonilt igasse sihtmärki. Viis, kuidas seda vältida, on „laia kasti meetod”.

Selle meetodi puhul joonestatak-

38 detsember 2020 SÕDUR

Scoutspataljoni võitlejad ületamas veetakistust kompanii lahinglaskmistel Adaži polügoonil Lätis õppuse Teraskilp käigus tänavu 30. oktoobril

se maksimaalne tulepositsioonide ala ning sellega samal ajal maksimaalne ohuala. Joonestatud tulepositsioonide ala võib moodustada ka taktikalise ülema mänguruumi ‒ tema kaitsepositsioonide ala või rünnakukoridori. Selle abil on omakorda hõlpsam planeerida kõrgema ülema taktikalist käsku.

Laskmiste korraldamisel langeb suurem roll tulepositsiooni kontrollijatele, sest pole täpselt teada, milline allüksuse osa mis tulepositsioonilt missugust sihtmärki mõjutab. Seetõttu on oluline alluvate tulekontrollijate põhjalik juhendamine ning nende paindlikkus rollide vahetamisel.

Enne kirjeldatud „laia kasti meetodil” ühes dünaamiliste laskeharjutustega on omajagu puudusi. Suurimaks võib pidada eelmainitud paindlikkuse nõuet, mida võib olla keeruline täita.

Vähe tulekontrollijaid, noored ja kogenematud tegevväelased, palju laske-

harjutust sooritavaid allüksusi, kõrge väljaõppetempo ja vähene ettevalmistusaeg – kõik need asjaolud võivad planeeriva ohvitseri viia tõdemuseni, et mõistlikum on harjutust teha ettekirjutatud manöövriskeemi järgi ja planeerides ohuala igalt positsioonilt igasse sihtmärki.

Harjutamine teeb meistriks

Puuduste tasakaalustamiseks pean oluliseks eelnevat harjutamist. See on oluline osa igast lahinglaskmisest, kuid seejuures ei pea piirduma lahingu läbimängimisega samal maastikul ja täpselt sama manöövriga nagu lahingumoona­ ga rajal. Harjutamine täidab mitut kasulikku eesmärki. See viib osalejad mentaalsesse valmidusse ja võimaldab allüksuse tasemel läbi harjutada olulised ohutustehnilised aspektid, nagu näiteks tule koordineerimine.

Peamiselt saab taktikaline ülem harjutamise abil korraldada samalaadse manöövri nagu ees ootamas lahingumoonaga rajal. Selleks on omakorda vaja samasugust maastikku ja vastase paigutust. Halb näide on siinkohal

Väljaõpe tiibamisega lahinguraja ettevalmistav harjutus tihedas metsas, kus ülema võimalik manöövrivorm saab olla vaid frontaalrünnak. Õnnestunud kuivtreeningu väärtuseks on ka asjaolu, et see suurendab edu võimalust lahingurajal, millel õnnestumine omakorda tõstab üksuse moraali.

Lasketäpsuse hindamine või sellele vähemalt hinnangu andmine on lahinglaskmiste vajalik osa. Vastasel korral võib harjutus taanduda ainult taktikaliseks tegevuseks. Samas on oluline mõtestada, mil viisil ja milliste relvade lasketäpsust me hindame. Lihtne on mõõta relvade tabamusi, millel on reeglina kasutuses vähe laskemoona, nagu tankitõrje granaadiheitja või rauaalune granaadiheitja.

Märksa keerukam on anda hinnangut käsitulirelvade tule täpsusele, sest tabamuste hulk sõltub paljuski ülema otsustest ning nende kiirusest. Näitena saab tuua jao varitsuse. Mida kauemaks jääb jagu varitsuspositsioonile, seda rohkem peaks teoreetiliselt olema tabamusi. Aga kuidas siinjuures hinnata taktikalise soorituse kaalu?

Üheks võimaluseks võib olla laske­ moona kulu suhe tabamustega nii sihtmärgis kui ka sihtmärgi vahetus läheduses (mahasuruv mõju). See viimane eeldab küll mingit tüüpi ekraanide kasutamist, kuid võib anda huvitavat statistikat meie lasketäpsuse kohta.

Kindlasti mõjutaks selline käsitlusviis ettevalmistuste ja radade valmisseadmise aega kahe allüksuse vahel, kuna eeldab tabamuste kontrolli ning sihtmärkide ja ekraanide vahetust.

Oluline osa väljaõppest

Hoolimata meie harjutusalade piiratusest ärgitan ohvitsere korraldama ka spetsiifilisemaid laskeharjutusi, nagu näiteks võitlus hoonestatud alal või kindlustatud positsiooni vallutamine. Lähim ettevalmistatud taristu, milles saab jaosuuruse üksusega tube puhastada, asub minu teada Adaži harjutusväljakul.

Sellegipoolest saab mõningase töö ja vaevaga luua tubasid, koridore ja väiksemaid hooneid, mis võimaldavad harjutada pooljao või jao tasemel linnavõitlusele omaseid elemente la-

hingumoonaga. Julgen väita, et iga linnavõitlusnädala sisse peaks käima ka mingisugune vastava eripäraga laskeharjutus.

Kindlustatud positsioonide rajamine on märksa hõlpsam. Välikindlustusi rajatakse igal kevadel erinevate allüksusekursuste käigus ning ega tsiviil­vahendite rentiminegi kaitseväele võõras praktika pole. Selle käigus on võimalik teha ka harjutusi lahingu­ moonaga. Hoonete ja kindlustatud positsioonide eripäraga laskmiste eel peaks toimuma väljaõpe neil teemadel. Vastasel korral võib allüksuse ülem sattuda paanikatsooni, milles õppimise kasutegur on madal.

Lahinglaskmine kindlustatud positsiooni vallutamisel või hoone puhastamisel vajab kvaliteetset kuivtreeningut ning läbimõeldud sihtmärkide asetust. Sama oluline on ka tulekontrollijate paindlikkus: ühest küljest ei saa teha järeleandmisi ohutustehnikas, teisalt aga tuleb tunnetada võitlejate ja ülemate valmidust sellistes raamides tegutseda. Selle kohaselt tuleb reguleerida ohutustehnilisi elemente, nagu kaitseriivide kasutamine eespool liikuvatel sõduritel või käsigranaatidega punkrite puhastamine.

Lahingumoonaga harjutusel peavad nii tegev- kui ka reservväelastest ülemad ning ka korraldajad usaldama oma võitlejate oskusi ja julgust.

Kindlasti annavad sedalaadi lahing­ laskmised hea kogemuse nii harjutuse planeerijale, harjutuse korraldajale kui ka osalevatele allüksustele. Harjutused säärastes eritingimustes tõstavad taktikalist pädevust ja vallandavad ka agressiivsuse ja võitlusvaimu.

Hästi korraldatud lahinglaskmine kinnistab harjutavate allüksuste oskusi ja tõstab algatusvõimet ning võitlusmoraali. Harjutuse planeerijale ja korraldajale on see võimalus proovida kavandada ja hallata kompleksseid ning dünaamilisi protsesse. Nende kahe koosmõju annab meile agressiivsema, mõtlevama ning treenituma väe. Lae ja pane valmis!

SÕDUR detsember 2020 39

Väljaõpe fookus 40 detsember 2020 SÕDUR

fookus Väljaõpe

Iraagi missiooni väljaõpe ‒

pusle kokkupanek algus eelmises numbris

Instruktor peab oskama detailselt anda igat tundi.

Kui seda ei suudeta, tekib surnud ring.

Autor: Alan Christopher Sheppard

E

elmises artiklis kirjutasin sel­ lest, kuidas Iraagi rühmade väljaõpe välja kujunes ning kui­ das ma selleks programmi koostasin.

Nüüd soovin kirjeldada seda ümb­ ritsevat olukorda. Peamine asi, mille omandasin oma eelnevast kogemusest oli, et iga väljaõppeprogramm peab vastama eesmärkidele ülesande edu­ kaks täitmiseks.

Lõpuks oli mul olemas programm koos üksikasjaliku õppetundide kirjel­ dusega. Mul oli ka oma väike mees­ kond, kes ei olnud siiski veel väljaõppe korraldamiseks valmis. Kui ma oleks nüüd tavapäraselt käitunud, siis olek­ sin jätnud selle väljaõppe Roomet Ri­ kandi ja Jaanek Mäeoru teha. Ise olek­ sin istunud kontoris ja tapnud vaikselt vihmametsi.

Alati tundub, et paberi määrimi­ ne on olulisem, ning et see töö ei saa kunagi otsa. Oma meeskonda oleksin võinud juhendada tegutsema nii, et lambad oleksid terved ja hundid söö­ nud – igasugused probleemid tähen­ daks suurema hulga paberi määrimist.

Ameerika merejalaväe kindral Chesty Puller on öelnud, et paberitöö tapab armeesid. See on tõesti nii – paberitöö on tuumarelvast surmavam.

Loomulikult ma ei käitunud nii, sest selle tagajärjel oleks tekkinud jär­ jekordne surnud ring. Minu põhimõte ESTPLA-8 patrulli minemas Bagdadi Abu Ghraibi linnaosas detsembris 2003.

Pildistatud raskekuulipilduja positsioonilt baasi väravas Fotod: kaitsevägi ja erakogu

väljaõppe järelevalvajana on alati ol­ nud, et ma ei luba väljaõpet korraldada inimestel, keda pole selleks korrektselt instrueeritud. Vastasel juhul oleksid kõik pärast õpet üksnes tunni võrra vanemad ja mitte kuigi targemad.

Selged eesmärgid

Just seetõttu on instruktorite kooli­ tamine elutähtis ja see peab vastama sellele, mida soovitakse õpetada. Pole vaja kedagi muna keetma õpetada, kui nad soovivad hoopis kana praadida.

Kaitsevägi ei ole kuigi edukas olnud kõiges selles, mis puudutab jalaväe­ rühmade instruktorite koolitamist.

Puudub ühtne standard ja seetõttu ei saa ka väljaõppe edukust mõõta.

Kui ei ole standardit, siis pole või­ malik välja töötada instruktorite koo­ lituskava. Iga instruktor otsustab oma kogemuse põhjal, mida ta oluliseks peab. Just seetõttu pannakse rõhku ainult pedagoogika teooriale ja ei mil­ lelegi muule.

Kui instruktorid on koolitatud, siis tuleb nende taset hoida julgustami­ se, kriitika ja taaskoolitamisega (ehk piitsa ja präänikuga). Kui instruktor ei suuda oma eesmärke saavutada, sest tal ei ole piisavalt vahendeid, tu­ leb sellest kohe kõrgemale ette kanda.

Et üleval pool teataks, mis problee­ mid on.

Kui instruktor ei ole korralikult koolitatud, siis ei saa temast ka välja­ õppe eest vastutavat – tekiksid lihtsalt järjekordsed „pakazuhhaga” äritsejad.

See oleks surnud ring ja väljaõpe ei paraneks.

Väljaõppe järelevalvajaid on igal ta­ semel ja neist olulisim on alati asutuse

SÕDUR detsember 2020 41

Väljaõpe

Vasakul ESTPLA-10 võitlejad patrullis Iraagis 2005. aasta märtsis ja paremal kuu aega hilisem pilt ESTPLA-11 rühmarünnaku drillist Kloogal

juht. Mina olen lähtunud alati sellest, et minu järelevalvajaks võib olla iga inimene, keda ma välja õpetan, mis­ tõttu luban alati ka kõige pöörasemaid küsimusi oma tegevuse kohta esitada.

Instruktorite koolitamine

Meeskonnas oli nüüd kaks noorem­ allohvitseri: vanemseersant Roomet Rikand ja seersant Jaanek Mäeorg – mõlemad kõrgelt motiveeritud noored mehed. Neil oli juba päris hea jaotase­ me kogemus seljataga, aga puudus veel enesekindlus sellisel kõrgetasemelisel kursusel neid kogemusi edasi õpetada.

Nad ei olnud lahingukoolis käinud ja pidid õpetama endast palju kõrgema auastmega kaitseväelasi. Ma pidin selle probleemi lahendama, sest minu mee­ lest oli tegu kvaliteetsete meestega.

Missioonieelne väljaõpe mitte ainult ei lihvinud jao- ja rühmataseme drille, vaid õpetas ka taktikat.

Nende kilbiks olid teadmised ja oskused. Hiljem, kui nende maine kasvas, ei vaadanud keegi enam nende auastet. Auaste peab vastama ameti­ kohale (ehk tõestama oskust ülesanne­ tega hakkama saada) ja minu hinnan­ gul olid nad juba pärast paariaastast kogemust selles meeskonnas kõrgeima tasemega allohvitserid.

Kaitsevägi annab tihti auastmeid neile, kellel on head isikuomadused ja hea tsiviilharidus, aga kellel puuduvad sõjaväelised teadmised. See tähendab, et need inimesed ei pruugi hakkama saada, kui peaksid kontorist lahkuma ja hakkama näiteks mõnda jalaväeük­ sust juhtima.

42 detsember 2020 SÕDUR

Rikandil ja Mäeorul olid küll head eeldused tundide andmiseks, aga esi­ teks pidid nad ise instruktori koolituse saama. Mul polnud aega neile eraldi kursust korraldada ja seega otsustasin paremuselt teise asja kasuks. Andsin ise tunde inglise keeles ja nad tõlki­ sid minu öeldut. See tähendas, et nad ise õppisid ka samal ajal – vahel roh­ kem, vahel vähem. Sain neile ka enne ja pärast tunde ning harjutusi veidi asju seletada. Sõjaväe keeles tähendas see käigult väljaõpet (ingl on-the-job training).

Probleemide kaardistamine

Sellel meetodil on oma plussid ja mii­ nused, aga teist võimalust polnud. Lu­ basin neile kohe alguses, et ei lase neil tunde anda, kuni pole veendunud, et nad suudavad seda teha enesekind­ lalt ja mugavalt. Seda nende enda ja rühma kaitseks, et ei tekiks piinlikke olukordi või rühm ei õpiks midagi valesti. Minu veenmiseks pidid nad kõigepealt mulle tunni veatult andma.

Nad parandasid aeg-ajalt ka mind, sest keegi pole veatu.

Pärast iga rühma väljaõpetamist võtsid nad järjest rohkem tunde oma kanda. Nad muutusid aina teadja­ maks ja enesekindlamaks. Esimesed aastad olid kõige raskemad, aga nüüd tagasi vaadates ka kõige nauditava­ mad. Me kõik alles õppisime ja edas­ tasime teadmisi samal ajal. Igal reedel istusime maha ja andsime üksteisele tagasisidet.

Järk-järgult said neist selle kursu­ se peamised jaotaseme instruktorid.

Mina tegelesin ainult rühmatasemega ja kursuse järelevalvamisega. Mäeorg võttis enda peale suurema osa paberi­ tööst. Ma ei tajunud tollal päris selges­ ti, kui suur koormus see oli. Mäeoru

tunnustuseks pean ütlema, et paberi­ majandus ei seganud tema instruktori tööd. Nagu ka see, et ta käis korra veel ühel missioonil Iraagis.

See missioonieelne väljaõpe mitte ainult ei lihvinud jao- ja rühmataseme drille, vaid õpetas ka taktikat. Samuti kaardistasime probleemsed üksikvõit­ leja oskused. Jao lahingudrillid olid väga head nende oskuste kindlakste­ gemiseks, mida oli vaja parandada.

Maskeerimine, varje otsimine, posit­ siooni valik, käemärkide tundmine, suhtlemine, vahede hoidmine, siht­ märkidele osutamine, tuli ja liikumi­ ne ning palju muud. Üksikvõitleja oskusi polnud aega eraldi õpetada. Sõjaväe pedagoogika terminites hindasime harjutuste baasi ja seejärel töötasime tuvastatud nõr­ kustega, et nad jõuaks vajalikule tase­ mele. Tegime seda järk-järgult.

Vahel ütlesid võitlejad ise oma nõr­ kused välja. Alati on parem, kui lased auditooriumil ise oma vigu tunnista­ da. Seda eriti siis, kui pead õpetama gruppi, milles on nii nõrku kui ka tu­ gevaid. Ma toon kaks näidet.

Positsiooni valik

Varjepositsiooni võttes on sõdurid tihti valiku ees, kas omada head ülevaadet lahinguväljast või valida positsioon, kus on hea varje, aga puudub igasugu­ ne ülevaade. Plaanisin harjutused alati selliselt, et seal oleks tule alla jäädes võimalus leida hea positsioon, mis pa­ kuks nii varjet kui ka head ülevaadet.

Kui nad ei suutnud head varje­ positsiooni leida, siis arutasime seda ja näitasime, mida nad tegema oleks pi­ danud. Tihti neid üllatas, et pealtnäha sile maapind oli tegelikult reljeefne ja pakkus peale varje ja ülevaate ka head laskepositsiooni. Ma nimetan seda

Väljaõpe maastiku lugemiseks ja see tõesti tuleb ainult koos harjutamisega.

Planeerisime harjutustele ka olu­ korrad, kus positsioonile jõudes jagu nägi vastast, aga jaoülem mitte (ütle­ sin selle olukorra kohta, et nii diktee­ rib tavaliselt Murphy seadus). Tagasin selle, et mõnel võitlejal oli alati suure­ pärane vaatluspositsioon, kuid tihti olid nad vait ega osutanud sihtmärki­ dele. See tähendas, et jaoülem ei saa­ nud kasutada oma relvade efektiivsust ega teha lahinguplaani.

Selle harjutuse tulemusel said nii sõdurid kui ka rühmaülem aru ük­ sikvõitleja oskuste olulisusest. Sõdu­ rid tundsid, et nad on osa protsessist ja ülesande õnnestumisest. See pani ka igale võitlejale peale grupi surve paremaks saada. Nad õppisid, et ole­ nemata ametist ei tohi lihtsalt lamada lihakäntsakana ja käsku oodata. Kui sa tead mida teha, siis tee seda! Üksikvõitleja peab oskama olukor­ da hinnata kõrgema ülema silmade läbi. See võib tähendada näiteks seda, et kuulipildur valib käsitust parema positsiooni või et kompaniiülem jät­ kab rünnakut ning hõivab järgmise positsiooni, sest ta ei kohanud vastu­ panu. Initsiatiiv võidab lahinguid.

Selle saavutamiseks on vaja häid väljaõppealasid. Maastik peab kajas­ tama väljaõppe eesmärke. Vahel har­ jutasime paksus lumes, et valmistuda tegevuseks kõrbes. Ma ei proovi isegi seletada seda olukorda!

Jaorünnak

Taktikat, probleemide lahendamist ja juhtimist õpetasime peamiselt ka­ sutades selleks jao kiirrünnaku drille. Ühes eelmises artiklis juba mainisin, et drille ei kasutata mitte selle pärast, et sõdurid rumalad oleksid. Inimesed,

kes nii arvavad, pole oma elus ilmselt päevagi sõdurid olnud.

Drill on vaid järeleproovitud ja et­ tevalmistatud plaan loogiliselt järgne­ vatest tegevustest, mida igaüks peab suutma teha ilma juhendamiseta. Sel­ lele annab kihistuse kaasamõtlemine ja drilli kohandamine spetsiifilisele probleemile. Missiooniväljaõppes tä­ hendas see, et need tuli kohandada Iraagi oludele. Drille tuleb pidevalt parandada võimaliku vastase tegevu­ sest lähtudes.

Sõjaväelise taustata lugejale selgi­ tan, et jaorünnak koosneb etteval­ mistusest, tulele vastamisest, vastase asukoha tuvastamisest, vastase tulega mahasurumisest, rünnakust ja kaitse­ positsiooni võtmisest. See on loogiline järjekord. Näiteks pole võimalik vas­ tast tulega maha suruda, kui ta asu­ koht pole kindlaks tehtud.

Jaorünnak ei ole nii lihtne nagu see tunduda võib. Hea harjutus tuleb koostada nii, et ülem saaks koostada tegevuskava, mille järgi oma jõudu­ dega vastast hävitada. Maastik oma üksuse ja vastase vahel peab olema nii realistlik kui vähegi võimalik. See peab kajastama asukohta, kus kavatse­ takse võitlema hakata. Peab isegi veidi raskem olema – raske õppusel, kerge lahingus.

Harjutust võib õnnestunuks pida­ da, kui see võimaldab kasutada nii korrektseid meetodeid kui ka tegevus­ kava. See võiks sisaldada ka olukordi, kus jaorünnak muutub rühmarün­ nakuks või tingimused osutuvad ebasoodsaks ja ülem otsustab tagasi tõmbuda.

Harjutuste planeerimine on elu­ liselt oluline. See ei tähenda pelgalt üksus maastikule saata ja paluda tal vastast avastades tuli avada. Igal har­

jutusel peavad olema defineeritud mõõdetavad eesmärgid. See võib tä­ hendada näiteks esimestel harjutustel seda, et vastane on nähtav ja lähedal.

Hinnatakse üksuse suutlikkust kasu­ tada ilmset maastiku varjet vasakult tiibama minnes.

Üksikvõitleja peab oskama olukorda hinnata kõrgema ülema silmade läbi.

Järgnevatel harjutustel oleks näi­ teks vastast järjest raskem avastada.

Suureneks ka valikuvõimaluste arv maastiku kasutamiseks. Või siis tekiks vastaseid juurde nii erinevatesse suun­ dadesse kui ka sügavusse. See kõik te­ kitab sõjaudu ja hõõrdumist ning häid juhte tuleb selleks ette valmistada.

Seleta, näita ette, imiteeri, harjuta ja harjuta veel. Õpeta nii nagu võitled!

Korduste olulisus

Kui drill on selgeks õpitud ja sõdu­ rid oskavad seda maastikul kasutada, siis liigun ma reaktsiooni harjutamise faasi. Ma annan üksusele lahenduse probleemile, ütlen, kus on vastane ja millal ta tule avab ning milline maas­ tik tuleks manöövri jaoks valida. Sel­ les faasis soovin meelega, et sõdurid mõtleksid võimalikult vähe, et tagada drilli meeldejätmine ja üksikvõitleja oskuste harjutamine. Seda kõike pea­ vad 8 kuni 30 meest ühel ajal reakt­ siooni peale tegema.

Instruktorid hüüavad vaid „Kon­ takt!” ja jälgivad tegevust. Seejärel saab üksus tagasisidet ja kogu tegevust korratakse uuesti seni, kuni on saa­ vutatud vajalik tase. See tagab drilli mõistmise ja parandab ka üksikvõit­

SÕDUR detsember 2020 43

Väljaõpe

Vasakul ESTPLA-10 võitlejad laskepositsioonil Iraagis 2005. aastal ja paremal instruktorid Martin Tiik ja Roomet Rikand näitamas ette lahingupaari tegevust patrullis Paldiskis

leja oskusi. Selle tulemusel hakkavad nad tavaliselt aru saama, et jao- ja rühmarünnak ei ole üldse mitte liht­ sate killast.

Seejärel algab kihtide ladumine edasiseks harjutamiseks. Ma liiku­ sin maastikule, mis oli realistlikum, kuid kust oli vastast ikkagi võimalik näha ja kus ülem pidi õnnestumiseks valima küllaltki ilmse tegevuskava.

Tavaliselt juhtus see, et väiksemadki hõõrdumised muutsid kogu tegevuse kaoseks.

Eestlased on väga head sõdurid, sest nad on targad sõdurid.

Hea jalaväelane on mõtlev indiviid.

Kui üksus vähegi mõtlema panna, siis korraga ununesid nii drill kui ka üksikvõitleja oskused. See avas tavali­ selt jao silmad ja saadi aru, et jaorün­ nak on ikka päris raske. Just selle jaoks on kordustega harjutamine vajalik ja seda tuleb teha, kuni saavutatakse edu. Ei tohi harjutust raskemaks teha, kui eelmine tase pole veel saavutatud.

Pärast igat harjutamist peab andma tagasisidet. See on kõige olulisem osa harjutusest, sest tagab õppimise edu­ kuse ja arengu. Tagasiside ei ole ei jao ega üksikisiku iseloomu hindamine.

44 detsember 2020 SÕDUR

See on kõigest arutamine selle üle, mis läks valesti, mis õigesti ja kuidas tule­ vikus vigu vältida.

Selleks peab instruktor olema ko­ genud ja ülipädev. Ta peab lahendusi pakkuma. Kui ta ei tea, millist „prää­ nikut” kasutada, siis ta ütleb, et kõik oli suurepärane. See põhjustas vahel hõõrdumist, sest kaitseväelased pol­ nud harjunud, et neid kritiseeritakse ja osad võtsid seda isegi solvanguna. Õppekava, kus väljas harjutamiseks on vähe aega, tähendab minu jaoks automaatselt, et see on tasakaalust väl­ jas. Õpieesmärgid pole saavutatavad ja selle iseloomustamiseks sobib mu lem­ mik venekeelne sõna – „pakazuhha”.

Kui tagasisides öeldakse vaid, et hea töö, siis ka see on osa „pakazuhhast”.

Tulemuseks on kehvasti väljaõpetatud rühm.

Tagasiside ehk debrief

Tagasisides tulevad välja õpituvastu­ sed ja vead kõikidel tasanditel – ka see, mis hästi läks. Harjutust korra­ takse seni, kuni seda tehakse peaaegu õigesti. Enesekindlamaks muutudes muutuvad ka lahendatavad problee­ mid raskemaks. Tekivad otsustusko­ had ülema jaoks, mida ta peab oma üksusele edasi andma. Ka üksusel tekivad võimalused ülema käskude tõlgendamiseks ja korrektse tegevuse valimiseks.

Lõpuks keskendusime sellistele

maastikele ja situatsioonidele, mida võimalik vastane valiks. Väljaõpe muutus ülesandekesksemaks. Aga selleks pidi selge olema „tööriista­ kast”, et igas olukorras oleks võimalik tegutseda.

Kokkuvõtlikult, me ei õpetanud ai­ nult drille, aga drilli tundmine on esi­ mene samm ükskõik millise probleemi lahendamisel. Eestlased on väga head sõdurid, sest nad on targad sõdurid.

Hea jalaväelane on mõtlev indiviid.

Kui juhtkond arvab, et rühma välja­ õpe on lihtne ja sellele ei keskenduta piisavalt, siis tulemuseks on see, et tar­ gad sõdurid teevad rumalaid asju, sest muud nad ei oska.

Rikand ja Meäorg jälgisid kõike seda ning sekkusid järelevalvajatena kõigi sammude juures. Nad jälgisid tähelepanelikult tagasisidet ja minu vastuseid seal esitatud küsimuste­ le. Pikapeale said neist suurepärased jaotaktika instruktorid. Oli tõeline nauding vaadata, kuidas nad kerge vaevaga suutsid vastata kõige vaenu­ likematele küsimustele. Küsimuse esitajat see rahuldas ja üksusel jäi üle ainult kaasa noogutada ning tunnis­ tada, et neile on enne õpetatud mida­ gi valesti.

Küsimuste esitamine ja neile vasta­ mine on üks õpetamise meetodeid. See on võimalik ainult siis, kui instrukto­ rid valdavad ainet väga põhjalikult.

Pole midagi hullemat kui instruktor,

Väljaõpe Vasakul ESTPLA-13 Iraagis patrullis 2006. aastal (esiplaanil jaoülem Jaanek Mäeorg) ja paremal Iraaki minev rühm harjutamas liikumist avatud maastikul külmunud järvel

kes ei suuda oma õpilaste küsimustele vastata, samal ajal kui mõni tema õpi­ lastest suudab. Ma näen sageli, kuidas selliste olukordade tõttu ei lasta üldse küsimusi esitada.

Sõjaudu ja hõõrdumine

Sedaviisi harjutamine arendab mõtle­ misvõimet kõigil. Ülema peamine ees­ märk on anda ülevaade tema võimali­ kest valikutest, mida ta vajaduse korral kiiresti tagataskust välja võtta saab.

Tule all olles muutub arusaam ajast ja ruumist ning muutub ka võime selgelt mõelda. Harjutamise lõppfaasid pea­ vad seetõttu olema stressirikkad. Sa pead suutma oma ülesannet täita olu­ korras, kus keegi proovib sind tappa.

Stressi on võimalik näiteks tekitada, kui olla kaua ärkvel, kombineerides pikki rännakuid erinevate harjutus­ tega. Harjutust on võimalik järk-jär­ gult raskemaks teha vastase asukohti muutes, maastikku vahetades, vaatlust ja omavahelist suhtlust segades. Tegin seda just rühmaülematele lahingudril­ lide ajal. Seda nimetatakse kihiliseks väljaõppeks.

Lahinguvälja õpituvastused ja eelkõige õpituvastused vastase te­ gutsemismeetodite kohta pidid kohe missioonispetsiifilises väljaõppes ka­ jastuma. Kusagilt kõrgemalt neid õpi­ tuvastusi meile ei edastatud.

Me lihtsalt rääksime Iraagist naas­ nud sõduritega ja eriti väärtuslikud ju­

tuajamised olid missioonilt puhkusele tulnud sõduritega. See informatsioon oli ka peastaabis olemas, aga millegi­ pärast meieni see ei jõudnud. Briti mudeli järgi näiteks peavad õpituvas­ tused pärast üldistusteni jõudmist 24 tunniga instruktoriteni jõudma.

Toonasele USA Tallinna saatkonna kaitsetöö koordinaatorile kolonelleit­ nant Kenneth Pope’ile meeldis väga, kuidas Rikand ja Mäeorg jagusid õpe­ tasid. Ta ütles, et nad peaksid seda tegema ka lahingukoolis. Ma olin te­ maga nõus, aga seletasin, et nad pole isegi mitte veel nooremveeblid. Tema vastas, et see pole oluline, sest nad peaksid seal olema õpetajad, mitte õpilased.

Ma julgustasin neid vabatahtlikult lahingukooli instruktoriteks mine­ ma. Nad vastasid viisakalt, et see pole võimalik, sest siis tuleks teised stan­ dardid omaks võtta ja nad oleks vä­ hemuses. Seda osa puslest on vaja veel korrastada.

Usalduse tekitamine

Iraagi missioonieelne väljaõpe pani erilist rõhku nii jalastunult ja masi­ natelt varitsusevastastele drillidele kui ka ruumide puhastamisele ja loomuli­ kult ka patrullimisele. Õpetasime seda sama meetodi järgi nagu jaorünnakut.

Rühma- ja jaoülemad muutusid osaks igapäevasest harjutamisest, kui alustasime rühma väljaõppega. Rüh­

maülemal olid nüüd hästi kokkuhar­ jutanud jaod, mida ta sai kasutada.

Rühmaülem ei tohiks ennast kuna­ gi panna sellisesse olukorda, et ainult tema teab oma kavatsusi. Rühma­ vanem on tähtsuselt teine mees rüh­ mas, aga tihtipeale nähakse teda isi­ kuna, kel on vaid administratiivsed kohustused. See on tõesti üks osa tema kohustustest, kuid ainult väike osa. Ta on rühmaülema seljatagune ja seega peab oskama kõiki rühmadrille.

Küsimuste esitamine ja neile vastamine on üks õpetamise meetodeid. See on võimalik ainult siis, kui instruktorid valdavad ainet väga põhjalikult.

Kui rühmavanem neid drille ei oska, siis rühmaülem suhtubki temas­ se kui üksnes „administratiivkutti”.

Tihtilugu lähebki nii ja selle tõttu kaotab rühmaülem oma asetäitja. See­ pärast tuleb rühma harjutuste juures alati arvestada, et rühmavanem saaks rühmaülemat aidata, mis tagab talle rühma teise mehe positsiooni.

Nagu juba ütlesin, siis panin rühma­ülemad sageli suure surve alla stressirikastes olukordades. Selle tu­ lemusel tekkis alguses alati irooniline olukord, kus nad proovisid kontrolli­

SÕDUR detsember 2020 45

Väljaõpe

Ma tunnen Chrisi juba üle 20 aasta. Ta on fantastiline instruktor.

Enne oma missiooni Afganistanis palusin ma justnimelt Chrisi ja tema meeskonda korraldada minu kompaniis allüksuste ülemate jao- ja rühmadrillide väljaõppe, veendumaks, et iga taseme juhid on ühel lainel ja teevad drille ühtemoodi. Tuleb välja, et see oli väga hea idee ja töötas hästi! Tänan sind, Chris! kolonelleitnant Eero Kinnunen, Harju maleva pealik, ESTPLA-7 ja ESTCOY-5 ülem

mine peab toimuma enne päris lahin­ gut, sest seal võib surma saada.

Aegamisi hakkasid rühmaülemad usaldama oma jaoülemaid ja lubama neile teatud vabadust. Ma nimetan seda olukorda helikopteri vaatenurga tekkimiseks. Nad said aru, et kõik on õigel ajal õiges kohas, ilma et ise peaks tulevahetuses osalema. Jaoülematele tuleb anda ülesanne ja nad ise peavad mõtlema, kuidas seda vajaduse korral muuta.

Rühmaülem peab alati nägema suurt pilti. Ta peab oma tegevust koordineerima ka teiste üksustega.

Alluvate usaldamine tekitab nendes omakorda usaldust ülema vastu. Ras­ ke harjutus on selle suhte selgrooks, lihtne seevastu tekitab usaldamatuse, mis omakorda tapab moraali.

Rühma eksamid da kõike ja jaoülemad hakkasid init­ siatiivi kaotama. Rühmaülem proovis nende töö ise ära teha. Ma nimetan sellist olukorda rühma muutumiseks suureks jaoks. See loob olukorra, kus keegi ei tee midagi ilma rühmaülema käsuta.

Sellistes olukordades tekkis taga­ siside andmisele eriline mõõde, kus igaüks sai oma arvamuse välja öelda selle kohta, mis valesti läks. Sõdurid, all­ ohvitserid ja ohvitserid arutasid oma vahel tehtud vigu ja kui vaja, siis näitasid näpuga üksteise poole. Samu­ ti arutati seda, mis hästi läks. Olgu rääkijaks kõige noorem või vanem rühmaliige, andsime talle alati sõna. Kui vaja, siis väljaõppemeeskond oli vahekohtunikuks. Õppi­

46 detsember 2020 SÕDUR

Missioonieelne väljaõpe lõppes alati kolme peamise harjutusega. Esiteks nädalane harjutus, kus iga päev saade­ ti rühm mõnda ülesannet täitma, mis kajastas võimalikult täpselt olukorda Iraagis ja seal juhtunud intsidente.

Väjaõppemeeskond kehastus operat­ sioonikeskuseks. Masinatel harjutu­ sed toimusid Paldiski tagumistes lin­ naosades ja jalgsi Klooga lasketiirus, kus olid linnakeskkonnas patrullimise harjutamiseks sobivad mahajäetud Nõukogude kasarmud.

Me pöörasime erilist tähelepanu patrullides juhtuvatele intsidentidele, kus väikeüksused pidid tegutsema ise­ seisvalt väikesel alal. Jagudel oli piisa­ valt liikumisvabadust igale poole ja see andis võimaluse rühmaülemal tege­ vust jälgida ja koordineerida. Selleks

pidi rühma väljaõpe olema laitmatu.

Kui seda kõigil tasemetel koordineeri­ tult teha, siis see ajab vastase segadusse ning isegi väikese üksusega saab piira­ ta vastase liikumisvabadust.

Niisuguses olukorras on vastasel näiteks väga raske varitsust korralda­ da, sest ta teab, et teda saaks vajaduse korral kiiresti tiibama minna ning ta muutub ettevaatlikuks. Ma pidin tih­ tipeale muutma planeeritud vastase asukohta, sest patrullimise viis ei või­ maldanud vastasel tegutseda. Selline vaatepilt pakkus alati suurt rahuldust!

Teise nädala veetsime ruumide ja tänavate puhastamist harjutades Rummus vanas veneaegses vanglas.

Nimetasin seda asukohta Beirutiks, sest väga realistlikult meenutas oma poollagunenud hoonetega sõjatsooni.

See oli alati pingeline, aga samas ka nauditav nädal, kuna oli jao- ja rüh­ madrillide kulminatsioon. Võitlemine linnastatud alal on alati kõige raskem.

Viimasel nädalal toimusid lahing­ laskmised tule ja liikumisega, kasuta­ des kõiki rühma relvasid. See õnnestus tänu kogu väljaõppe kestel korrapäraselt toimunud laskeharjutustele. Teravmoo­ naga harjutamine tekitab võitlejates omajagu stressi, kui samal ajal peab taktikaliselt liikuma. Seetõttu tuleb oma lahingupaarilist usaldada, kui ta sinu vahetus läheduses liikudes tulistab.

Instruktorina pidin alati veendu­ nud olema, et nad on saavutanud taseme, millega saab lahinglaskmi­ si ohutult korraldada. Me suutsime teha väga realistlikke varitsusvastaseid drille, lähivõitluse drille, jao- ja rüh­

Väljaõpe marünnakuid koos tiibamisega. See oli võimalikult sarnane päris sõjaga.

Punkri vallutamine granaate kasu­ tades oli alati väga põnev. Me tegime ka masinatel varitsusse sattumise dril­ le, suurtel kiirustel lahtise autoga, et päris olukorras keset sõjaudu oma au­ tot ja kaaslasi sodiks ei tulistataks. „Nüüd ma tean, mis tunne on olla päris sõdur,” ütles mulle üks rühma­ vanem 2006. aastal pärast neid lõpu­ harjutusi. See viimane nädal oli justkui kirsiks tordil. Mitte üksnes harjutami­ ne, vaid just korrektne harjutamine on see, mis süstib meestesse enesekindlust ja mida võib nimetada võimete kordis­ tajaks. Või nagu Napoleon selle sõnas­ tas: „Sõjas suhestub moraal materiaal­ sega nagu kolm suhestub ühega.”

Pusle tuleb kokku panna

Kui Eesti kaitsevägi korralikult väl­ ja õpetada, siis sellel oleks tõepoolest enam potentsiaali kui suurus seda või­ maldaks. Need Iraagis käinud rühmad ja kõik, keda ma selle tõttu kohtasin, jäävad minuga alatiseks. Nagu jääb mind painama seegi, et ma ei suutnud samalaadset väljaõpet rakendada aja­ teenijate väljaõppes. Ma arvan, et see olnuks võimalik.

Viimases Iraaki läinud rühmas olid sõduriteks värskelt Kuperjanovi jala­ väepataljonis ajateenistuse lõpetanud.

Minu ainuke piirang nende saatmisel missioonile oli, et neil oleks jaoüle­ mad, kes on juba korra Iraagis käinud.

Need noored sõdurid polnud millegi poolest erinevad teistest elukutselis­ test. Seda muidugi korrektse väljaõppe ja kogenud jaoülemate abil, kes oska­ sid põhjalikult oma tööd.

Iraagi väljaõppemeeskonna instruktorid vanemseersant Roomet Rikand, seersant Jaanek Mäeorg ja varalahkunud vanemseersant Martin Tiik

Kõige suurem õpituvastus Iraagi missiooni väljaõppest oli, et kaitse­ väel oleks vaja hästi väljaõpetatud all­ohvitsere, nagu Rikand ja Mäeorg, kes korraldaksid pataljonide staapides välja­õpet. Just sellele juhtis tähelepa­ nu ka kolonelleitnant Pope ja ma olen tema­ga igati nõus.

Ka toonane kaitseväe juhtkond oleks ilmselt samale tulemusele jõud­ nud, kui nad oleks väljaõpet külas­ tanud ja sõduritega rääkinud. Meie väljaõppemeeskonnaga liitusid veel paljud teised allohvitserid, kes aja möödudes said sama pädevaks nagu Rikand ja Mäeorg. Eriti tänan Martin Tiiki ja olen kindel, et kohtume tema­ ga järgmises elus.

Ameeriklased saatkonna kaitse­ koostöö osakonnast olid hämmastu­

nud, et meid ei tänatud ühegi sõnaga, kui lõpetasime selle viis aastat kestnud programmi. Meie töö eest võtsid tun­ nustuse vastu teised inimesed. See oli Rikandi ja Mäeoru suhtes väga eba­ õiglane. Minu hinnangul oleks tul­ nud kiirendada nende karjääri ning kaasata nad lahingukooli väljaõppes­ se. Minu enda ainukeseks sooviks oli, et keegi küsiks, kuidas me selle kõik võimalikuks tegime. See soov on mul siiani.

Pusletükid lebavad laual ja need tuleb lihtsalt kokku panna ning puu­ duvad tükid juurde toota. Praegu on siin Briti lahingugrupp, kes oleks kindlasti huvitatud põhjalikumast ristkoolitusest, et mõlemad liitlased jõuaks võrdsele mõõdetavale väljaõp­ pe tasemele.

SÕDUR detsember 2020 47

Väljaõpe fookus

Lahinguelementide Teaduslikel alustel langetatud otsused põhinevad füüsikaliste ja matemaatiliste algoritmidega mudelitel ning infotehnoloogial. Selliste mudelite kasutamine on tulevikus oluliseks osaks lahinguväljal kõigi juhtimistasandite ülematele nende lahingukavandite analüüsimisel ning olukorrateadlikkuse tekkimisel.

Autor: Riivo Piirson kolonelleitnant KVA operatsioonianalüüsi grupi ülem

T

ehisintellekti arendamise võidujooks on juba ammu alanud ja käib täie hooga ‒ nii ka Eesti kaitseväes. Heameel on tõdeda, et Eesti kaitsetööstuse ettevõtted on samuti nendele teemadele hakanud tähelepanu pöörama, kuid eriti oluline on see, et tehisintellekti arendamine ei toimuks vaakumis ning veelgi kehvem, kui see ei vasta kasutaja (armee) soovidele. Käesolev

48 detsember 2020 SÕDUR

fookus Väljaõpe

matemaatiline modelleerimine

artikkel annab laiema ülevaate, mida võiks ülematel (otsustajatel) põllul vaja minna olukorrateadlikkuse tekitamiseks ning relvasüsteemide tõhusamaks kasutamiseks.

Ründe- ja kaitsevahendite kasutamise tõhususe määravad lisaks nende täiuslikkusele suuresti ka nende kasutamise laad ja meetodid. Peale relvade kvaliteedi ja koguse mõjutab lahingutegevuse tulemusi suur hulk erinevaid tegureid: luure- ja juhtimise vahendite olemasolu ja võimed, isikkoosseisu erialased oskused ja psühholoogiline ettevalmistus, lahingutoetuse ja teeninduse elementide olemasolu, kesk-

konna mõjud, ilmastiku olud ja palju teisi tegureid. Iga selline element avaldab mõju lahingu tulemustele ning nende elementide funktsionaalsed seosed ei ole praeguseni täielikult uuritud ja kindlaks tehtud.

Paljusid tegureid ei ole võimalik mõõta kvalitatiivselt ning mõnda saab mõõta ainult kvantitatiivselt. Selleks, et kvantitatiivselt hinnata mitmesuguste lahinguelementide erinevaid tegureid, on vaja statistilisi andmeid, mida saab koguda õppustelt (nt laser­ vestide kasutamisel), lahinglaskmistelt (nt sihtmärkide tabamise suhe võrreldes kulutatud moonaga) ja ka

SÕDUR detsember 2020 49

Väljaõpe 50 detsember 2020 SÕDUR

Lahinguelemendi seoste üldistatud skeem Keskkond (vastane)

missioonidel toimunud lahingukontaktidest. Selliste andmete kvaliteetseks kogumiseks on vaja vaatlejaid, hindajaid ja spetsiaalseid meeskondi.

Töödeldud andmeid saab kasutada nii lahinguvalmiduse / -võime objektiivseks hindamiseks kui ka matemaatiliste mudelite koostamiseks ning käitamiseks, mille põhjal edaspidi teha prognoose võimearendusel.

Modelleerimisel vaadeldakse lahingu­ elementide ühtset koosmõju tervikuna või selle peamisi elemente osade kaupa. Lahinguelementide (lahingu-, lahingutoetuse, lahinguteeninduse ja juhtimise elemendid) all peetakse silmas vahendite kogumit, mida on vaja lahinguülesande juhtimiseks ja täitmiseks.

Eriti oluline on tähele panna, et lahinguülesande täitmiseks on vaja alati kõigi lahinguelementide ja kasutada olevate relvasüsteemide koostegevust mõju saavutamiseks ehk ühendrelvaliikide koostööd.

Eraldi käsitletakse lahinguelementide aktiivseid ja passiivseid vahendeid. Aktiivsed vahendid (relvad, väeüksused) on ette nähtud vastasele vahetu mõju avaldamiseks. Passiivsed vahendid (luure-, pioneeri-, transpordi-, side-, logistika- jms) on mõeldud lahingutegevuse tagamiseks/toetamiseks ning need ei avalda vastasele kineetilist mõju.

Funktsionaalselt võib lahinguelemendi vahendid jaotada järgmiselt: (NB! Siin ei ole tegemist lahingufunktsioonidega, nagu juhtimine, luure, manööver, tuletoetus, infotegevus, kaitstus, lahinguteenindus, kuigi seosed on olemas) • luurevahendid; • lahingu (ründe) täideviimise vahendid; • tagamise vahendid; • juhtimise vahendid.

Kõik lahinguelemendi vahendid on keskkonna (vastase) füüsilise mõju all, mis viivad lahinguelemendi olukorra muutuseni – see halveneb. Vastasele avaldavad vastumõju lahingu(ründe) vahendid. Lahinguelemendi enda sees on samuti füüsilist mõju avaldavad

infovahetuse ahelad Luure vahendid

avastamise infoahel lahingu (ründe) infoahel tagamise infoahel

Lahingu (ründe) vahendid

Tagamise vahendid

Juhtimise vahendid

füüsilise kokkupuute ahelad

vahendid, mis vastupidi parandavad seda olukorda isikkoosseisu ja tehniliste vahendite õige (efektiivse) kasutuse abil.

Juhtimise vahendid on ühenduses infoahelate kaudu kõigi elementide vahenditega, mis on ette nähtud juhtimistoiminguteks (käskude ja korralduste andmiseks) ning nende täitmise kontrolliks ja tagasiside saamiseks (näiteks lahingukahju mõjude hindamine).

Iga lahinguelemendi juurde kuuluvate vahendite olukorda kirjeldatakse: • selle vahendi asukoha kaudu maastikul; • selle vahendi ümberpaiknemise kiirusega; • praegusel ajal kasutada olevate vahendite arvuga; • vahendite arvu muutumise kiirusega (kaotuste tekkimine); • selle elemendi ülesande täitmise matemaatilise tulemusega (tõenäosus); • ülesande täitmiseks kuluva ajaga; • ülesande täitmise täpsuse ja muude teguritega.

Lahingusüsteemi olemusest lähtudes võib parameetreid lisada ja täpsustada detailides lõpmatuseni.

Näitena võib tuua vastase objekti kineetiliseks mõjutamiseks, valides selleks õige viisi ja relvasüsteemi ning kehtestades igale lahinguelemendi vahendile vajaliku (viisi kohaselt) õige lahingurivistuse. Sellise skeemi järgi saab kõiki ülesandeid lahendada, hin-

nates iga lahinguelemendi vahendit kvantitatiivselt.

Sellise matemaatilise mudeli lähteandmed võivad olla: • elementide vahendite algne arv (seis); • elementide vahendite lahingu­ rivistuse viisid (asend); • relvasüsteemi taktikalis-tehnilised näitajad (laskekaugus, laskekiirus, hajumine, maa-ala katmine jne); • relvasüsteemi kasutamise viisid (sihitud tuli, maa-ala laskmine, laskerežiim jne).

Niisuguste andmete põhjal selgitatakse matemaatiliselt lahinguelemendi vahendite seosed, mis on sõltuvad nende arvust. Sellest tuletatakse, kui palju on vaja ülesande täitmiseks vahendeid, et vastane maha suruda või hävitada, et ta loobuks oma kavatsustest.

Nende relvasüsteemide kasutamise tõhusust hinnatakse ülesande täitmise kiirusega: mida kiiremini ülesanne täidetakse, seda tõhusam on relvasüsteem (tuntud VOOT-tsükli põhimõtted). Lahingu lõppedes hinnatakse poolte asetust ja olukorda (kaotusi).

Selline võrdlus võimaldab relvasüsteemi kvantitatiivselt hinnata ning määrata koefitsiendi relvasüsteemide omavahel seotud kasutamiseks.

Samuti saab matemaatilise modelleerimise abil hinnata lahingutegevuse tulemusi mõjutavaid tegureid: • maastiku iseloom (tuntud OCOKA mudel); • poolte lahingurivistuse rühmitumi-

Väljaõpe se tihedust ja ümberpaiknemise kiirust maastikul; • algset poolte suhtarvu; • tuletegevuse mõju, kui sihitakse ja ei sihita (nt hajumine); • sihtmärkide ründamise otstarbekust ehk prioriseerimine kriitiliste haavatavuste järgi (nt CARVER maatriks).

Eeltoodud skeemi arvestades saab nende vahendite omadused ühendada. Näiteks kui luurevahendit iseloomustatakse tema sihtmärgi otsimiseks kuluva aja järgi, siis võib sellest tuletada, millal relvasüsteem saab avada tule sihtmärgile, võttes arvesse, et tuli avatakse alles siis, kui sihtmärk on avastatud.

Siit edasi saab kehtestada ka miinimumnõuded relvasüsteemi laskevalmis seadmiseks. Tagamise vahendite efektiivsust saab arvestada, kui kaua kulub aega lahinguteeninduse elementidel varude täiendamiseks (nt eristades pull- või push-meetodit) – peale- ja mahalaadimise ning veo aeg, võttes arvesse relvasüsteemi tehtud kulutusi.

Kui palju moona on vaja ülesande täitmiseks ning milline on jääk pärast ülesande täitmist, kas saab anda uue ülesande kohe või vahendit peab enne varudega täiendama.

Siinjuures on jällegi oluline märkida, et näiteks varude täiendamise modelleerimine ei saa olla ainult üksiku relvasüsteemi põhine, vaid peaks olema kogu lahinguülesande täitmise põhine, sest tagalakolonnid enamasti ei täienda relvasüsteeme üksikult, vaid toovad varud mitmele elemendile ühekorraga – siin on oluline optimeerida kolonnide mahutavust ja laadida need sihtotstarbeliselt.

Keerulisema matemaatilise mudeli kasutamiseks on vaja ühendada lahingu(ründe)vahendid ja juhtimise vahendid. Sellise mudeli rakendamine on raske, sest seda mõjutab väline keskkond (vastane), seda on võimatu täpselt ette prognoosida ja selle toimimise tõhusus sõltub sellest, kui palju informatsiooni sisestatakse süsteemi.

Tuleviku matemaatilistele mudelitele esitatavad nõuded:

Tüüpiline juhtimise ahel Juhtimisorgan otsene infovahetuse ahel

tagasiside ahel

Täitevorgan füüsiline vastutegevus

Keskkond (vastane) vahetu füüsiline mõju

• tänapäeva lahingujuhtimise ja -kontrolli kontseptsioonidega ühildumine (nt ülesandekeskse juhtimise põhimõtted); • tundlikkuse ja kohandamise võimalus võitluseks kasutatavate vormide ja meetodite kohaselt; • sihtmärkide ründamise prioriseerimine kriitiliste haavatavuste kohaselt ning mõju järgi soovile; • modelleerimise peamiseks kriteeriumiks on võitlevate poolte võitluspotentsiaali suhteline võrdlus; • vastase struktureeritud analüüs ja tema kohta teadaolevast teabest andmebaasi koostamine; kõigil sõjapidamise tasanditel (strateegiline, operatsiooni ja taktikaline) toimub planeerimine lahinguelementide vahendite kaupa ja nende tegevusele suunatud prognoos; • vastast analüüsitakse lahinguelementide vahendite tegevuste abil, võimaldades sellega optimeerida ja muuta sujuvamalt struktureerituks halvasti vormistatud teadmisi; • taktikaliste toimingute modelleerimise tulemuste visualiseerimine, sidudes reaalse maastikuga (lahinguruumiga); • analüüsi- ja sünteesiülesanne-

te reaalajas rakendamine, siiani saab olemasolevaid optimeerimismudeleid rakendada ainult lahingutegevuse eelneva ettevalmistamise varases staadiumis; • võetakse kasutusele arvuti teel kogutud luureandmed; • teave, mis on seotud andmetöötlussüsteemide ja automaatikaseadmete tarkvaras rakendatavate teabekomplekside ja arvutusülesannetega ehk mudelite tulemused; • infotehnoloogiate ja matemaatilise juhtimistehnoloogia rakendamine olukordade arengu operatiivsel juhtimisel; • mitteametlike algandmete kohustuslik kasutamine (sõjakunst, juhtiv- ja isikkoosseisu väljaõppe­ tase, psühholoogiline ettevalmistus, üksuse moraal ja võitlustahe); • üks olulisimaid kriteeriume on, et need mudelid peavad olema kasutatavad kõigil juhtimistasanditel käsikäes ning töötama juhtimissüsteemides, mis on vastase poolt maha surutud elektromagnetspektris. See tähendab, et algandmeid ei saada kesksest serverist/andmebaasist ning oluliseks piiranguks saavad suured arvutusvõimsuse mahu vajadused, sest kõik see peab töötama jalastunud jaoülema autonoomses nutiseadmes.

Kokkuvõtteks on teadmistel põhinevate otsuste tegemine tänapäeva lahinguvälja kiiresti muutuvas olukorras väga oluline, sest kasutusele võetakse uusi tehnoloogiaid ning otsustamise kiirust toetavate mudelite arendamine peab sündima kõiki lahinguelemente omavahelises seoses käsitledes, vastasel juhul eri osasid eraldi arendades ei muutu lahinguülesande täitmine tõhusaks.

Armee ehk kasutaja saab olla ainult see, kellel on võimalus kasutada, analüüsida ja optimeerida kõiki lahingu­ elementide osiseid üheaegses koosmõjus ning kaitsetööstus ei saa siin olla „suunamudijaks” ainuisikuliselt.

Koostatud erinevate teadusartiklite põhjal ning lähtutud KOLT-i arendamise õpikogemustest

SÕDUR detsember 2020 51

O

peratiivkunst tekkis 19. sajandil koos massiarmeedega ning arenes edasi tööstusühiskonna juurdumisega. Selle tulemusel tekkis sõjavägedes strateegilise ja taktikalise juhtimistasandi vahele uus operatiivtasand. Sellel tasandil teostatavat sõjakunsti hakati nimetama operatiivkunstiks.

Eelmises Sõduris väidab kaitseväe terminoloog Reet Hendrikson, et sõnatüvi operatiiv- on vene laen, tähendab sisejulgeolekus kiirreageerimist ja on seetõttu sõjanduses eksitav. Mõistete kujunemisloo ja angloameerika kultuuriruumist mõjutatud tänapäeva reaalsuse põhjal ei saa sellist seisukohta siiski õigeks pidada. Tegelik küsimus pöörleb taktika ja strateegia vahel oleva operatiivtasandi ja sõjalise tegevuse ehk operatsiooni ümber.

Juured

Esialgu kasutati strateegia ja taktika vahelüli kirjeldamiseks väljendit suur taktika, vene keeles ka operatika. Esimesi tähendusi operatiiv-tüvelise sõna kohta on saksa keeles 20. sajandi algusest.1 Sõna operatsioon on pärit ladina keelest, kuid iv-lõpp viitab prantsuse mõjule. Operatiivkunsti mõiste ja kontseptsiooni autoriks peetakse Nõukogude sõjandusteoreetikut Aleksandr Svetšinit. 1920ndail defineeris ta operatiivkunsti (vn оперативное искусство) kontseptuaalse lülina strateegia ja taktika vahel.2 Kas sõnatüvi operatiiv- on eesti keelde laenatud vene, saksa või prantsuse keelest, on siinkirjutajale teadmata.

Mõiste kujunemisel on oma roll kind-

52 detsember 2020 SÕDUR

Sõjaline erialakeel sünnib ja areneb seal, kus sellega praktiliselt tegeldakse ja siis, kui selleks on praktiline vajadus. lasti nii Tsaari-Venemaa kindralstaabi akadeemia lõpetanud kui ka Prantsusmaal õppinud Eesti vanemohvitseridel ning välismaise erialakirjanduse lugemisel 1920.–1930. aastail.

Igal juhul olid 1930ndateks operatiiv-tüvega sõnad, nagu operatiivkunst, -suund, -käsk, -koondis jms eesti sõjanduskeeles juurdunud operatsioonidesse puutuvas tähenduses.3 Kusjuures operatsioon tähendas suuremate väekoondiste kasutamist.4 Neid sõnu ei kasutatud siiski nii tihti kui tänapäeval.

Nõukogude mõju

Nõukogude ajal lisandus sõnale operatiivne tähendus kiireloomuline, ilma et algne sõjaline tähendus oleks kadunud.5 Sõnad operatiivtöötaja või operatiivvolinik seostuvad enamikule Nõukogude okupatsioonivõimu julgeolekuorganitega.

Erinevalt kaitseväest, mis taasloo-

Samal teemal: Reet Hendrikson, “Operatiivne erialakeel?”

Sõdur nr 5, oktoober 2020

Operati ivne er ialakee l?

Autor: PhD kaits eväe Reet Hend rikson sõjandus akad eemia terminolo juhtivterm ogia töörü inoloog hma juht

E

estikeelse vega, mid sõjanduss pärase a kasu õnav aren tavana tatakse võib pida damise algu ara sihiendistvii siis alus operatsio sõjatasandile saastaks da aast oniehk tähe si viisõjandusttas tööd esim at 1918.

Nimetatu . nduses Just d sõna jon. Töö ermineid korrene eestikeel sest on tüve seid välja eesti tulemusel astanud kom juba tekkpõhimõttelisi de ristkasut anti 1919 iseessõnas -vene osku kontekst inud. Laia mõistmistõrk u. aast pind eid eestikeel on esimest ssõnastik, millal nis ilmn is on eristami se riigikait kord se se e: e operatiiv svajadus a nimetatu mise põh sõjanduss nt sisej iseär -tüv ulge õnav nii: „Iga imõtteid. Neis ara aren d tähendu olekus, ent i on kasutuseadases. kiirr ütelu t esim suliselt s olgu seda kirja Samas tähe eageerim l eestipära ene kõlab kui ise keel nduses ne nii Tänapäe kujuliselt.”

Lausete etava. tunneb si„Relvajõ eelnimet va sõjandusk seks on udu kui toon atud üleskuts eele taustal vajõudu vaja operatiiv de kasutam e kätt ingl a. Tarbetute sama aktuaalnon ratsioon de kasutamisekplaani” ja „Relivõõr e nüüdisa ise keele mõju mõjude, Esimesesiplaani” tähe s on vaja ope-eesndused Laenamijal ilmselt pea , iseloomu Ühtlasi aluseks mõeldakse ei katt stab ilmestab taunitava ne ja võõrsõna kõiki erialakee dam operatsiovõetavat plaa kiirreageerim u. ni, isel li. saad ine seda, kui sõna control d pole onitasan ja nii on d. Keeled mõju iseen Seega di tege teine kõneleb vastentäht a see alati tavad ükstesest seejä mõistest ehk is on esm ses otsta on juhtimis vusplaanist. olnud. alt aru rel tähendu eist tasa Mõistes vaste ehksaab valida tasandist, rbekam kõne ndi tähendu sest. Alle sobiva term Probleem t terminini omakeel s timisest. tegevusena lda operatsio Nii võib ini. onise keel oper Ope control mata mõi tekib siis, rollimist eloogika ratiivjuhtimi atsioonijuhtähistad kui jääb steta või ne järgi a ka kont keele loog sand ja on lahin rimist juhtimis arvestanõudvat juhtimist tähistab eripära. ikat ega arvematkitakse võõr tet arve gutoimingu õigust. Näit - korras kiirreage es olud juht eks ejuhtimis Öeldu kehtib stata oma keel - kontrolli stav eestikeel control mõi pole riigi imist, ent es, ehk ka ne vast ma, mis kummalg kiirkaitses scommande ja kontrolli näiteks term e oma mõju e nim mise süste ini elt ni- Sõnatüvede terminiväärtu i neist võim tähendab ta. Sõn and control mini operatiiv st. em (ing erist operation u määratud säilitama a se keel kontrollima system; C2) koh-l vaste seks suuramine on kait - ja operatsio alal. Teral cont e on tähendu oseväes n-ö tõlgieeskujul laien (ehk ülem aga operatsio rol (OPCO on oper esti omaks s enud ja on inglivõetud. praeguN) atiivole võõr tud sõna-sõn ülesande ale üleantud onijuhtimisõig säili tähe termin Reli alt. keelse us Nii nud mõnes nduses oper ktina õigus termini Hea termin on funktsiooid, mis on atsioonimäärata Eesti allüksuste on oper tava ei ratsi ni, aja juhtimis keeles on aapetõlge. nimetus operatiiv atiiv- ja välja või koha liselt piiratud ooni kont õppeosak es. on sõna e osi või funk rollimine juhul operjuhtimine või ga), mitte kõrval jaoskonna ja onna opeüks de juht olem oper veelg tsioo atiiv , atiivsekts as ka i kehv hel sisal ne. imin keskus juhtimin Vaste oper emal ioon dussuhe. e ja kontrolli Niisiis (mit tatakse tähendu valikul tuleb e. baasikait te operatiivatsioonijuhtim i Terminolo mine vanend sest. isse juht seeg oper e ogia liiasusek paslik Defineer baasikait a lähtu koosesin atsioonik imiskeskus), s nim vaste da se operatiiv esku list. Liia s: termin sisal emist term e- defineerid operatsio ides õigust keskus). s (mitte on annNimetuste onijuht dab teise inis juht es lühem sust vältides imisõigu imine. tegevust aga järgu on ja s, on ab tunnistus korrastamisv Nimetatu oper näites on kompaktsem võimalik saad - reegli vastu ajad t tõik, praegu d (kee atsiooniolem et kait usest eksit gikat arve otstarbekam termin. Too a ka tsivi kui ka le)lo dud iltekstide akse nii kaits ogikaoperatiiv as nii operatsio seväes ja eesti stav vast mõiste keel eväe- kui s liigagi Samal on sam grupp, ehkki onigrupp põhjusel e juhtimissüste e loo- Ope sageli. ne nii te nim tähistata a. Uue em. rati on kont mõnegi etus roll-tüvi teks on Eelnenudivne operats operatsio tes kasutatakmate (all)üksu v üksuse liiamis- ja sidekompanii nimetuses. Näilest, et näide ann ioon niteadlikoni-tüve, mis se siiski pige sab kontrollm peeg m peal kuse alluv tunnistus e ingl allüksuse sõjanduss eeskond. uses juhtiSõjandu suurenem eldab term ise t seliTäh tublisti ülesandeid mõjusid. õnavaras endilaenude esin erialakee skeel, nagu ist. arvestad endust ja paremin eb l, mis Ven selt peab e laenudes tahes teine midagi tav, aga ka vene i juhtimis es klapiks olema halb toemeesko jalt. Üks a. Probleem ki pole otse aita selle sõna operatiiv kiiresti mõi stend. selt ne keele koos neist on mitmid tekivad võimaldale alati kaasa. kasutamine mumõju. gutseda, b kiiresti ehk Tõhus erialakeeei Nii on e laenuandva ka oper operatsio ent see ei tähe operatiivselt l atiiv-tüoperatiiv onide kont nda, et sõjal teekst iste ne oper atiivsust. is lisaks sõna

SÕDUR

oktoober

2020 55

skeel

Autor: Ott Laanemets kaptenmajor, kaitseväe peastaabi operatiivosakonna vanemstaabiohvitser

Sõjandu

Sõjanduskeel fookus

Operatiivvõi operatsioonidi nullist, jätkasid Nõukogude Eesti sisejulgeolekuasutused oma tegevust ka vabariigi taastamise ajal. Üksjagu võeti kaasa eelnevast – sh erialakeel.

Eesti keele sõnaraamatute andmeil ei ole aga Nõukogude okupatsioon sõna operatiivne algset tähendust muutnud.

Praegune eesti sõjanduskeel ei peaks lähtuma Nõukogude Liidu julgeolekuorganite keelepruugist ega selle järelmõjust, vaid pigem omaenda juurtest. Kahtlustan, et iga natukenegi lugev kaitseväe ohvitser ei tule selle peale, et operatiivkoondis võiks tähendada kiirreageerimisüksust või operatiivkäsk kiireloomulist käsku vms.

Angloameerika mõju

Tegelik probleem peitub siiski muus.

Kuigi sõna operation on igasuguse sõjalise tegevuse tähenduses inglise keeles kasutusel olnud pikemat aega, jõudis operatiivkunsti kontseptsioon angloameerika, sh NATO teadvusse alles 20. sajandi teises pooles. Ka praegune NATO definitsioon viitab igasugusele sõjalisele tegevusele – operatsioon on kindlaksmääratud eesmärgiga koordineeritud tegevuse jada.

Selle kohaselt korraldatakse operatsioone igal sõjatasandil.

Kui Carl von Clausewitz kasutab oma teoses „Sõjast” saksakeelset sõna operation üsna harva, pidades selle all silmas suuremate sõjajõudude tegevust, ja kirjutab oluliselt rohkem tegevusest (handeln), siis Peter Pareti ja Michael Howardi 1976. aastal avaldatud teose ingliskeelses tõlkes esineb operation juba märksa tihemini.6 Kuna inglise keeles kasutatakse nii sõjatasandi kui ka tegevuse kirjeldamiseks samatüvelisi sõnu operational ja operations, pole angloameerika sõjalises kultuuriruumis tihtipeale võimalik aru saada, kas mõeldakse sõjatasandit või igasugust sõjalist tegevust.

Sõjanduskeel Viimasel ajal püütakse küll NATO tekstides teha vahet tasandil (operatio­ nal) ja tegevusel (operation, omadussõnana operations), aga mitte eriti järjekindlalt. Pole kuigi otstarbekas sisse tuua inglise keele segadust, kui algupärane eesti sõjanduskeel pakub suurepärase võimaluse seda vältida.

Tegelikkus

Kogu väitlus on kahjuks vaid teoreetiline ja sel puudub praktiline väljund. Esiteks on kaitseväe peastaabi planeerimiskeel operatiivtasandil inglise keel. Meeldigu või mitte, aga kui eesmärk on kaitsta riiki sõjaliselt olemasolevate vahenditega siin ja praegu, on see paratamatu.

Teiseks, tänapäeva eestikeelse sõjalise hariduse laeks on ühe väeliigi üksuse juhtide ettevalmistamine.

Operatiiv- ja strateegiatasandi haridus antakse eranditult võõrkeeles.

Kuna operatiivvaldkonda eesti keeles ei õpetata, pole seni ka kogu mõistestikku korrastatud.

Kolmandaks, lähtudes kahest eel-

Praegune eesti sõjanduskeel ei peaks lähtuma Nõukogude Liidu julgeolekuorganite keelepruugist ega selle järelmõjust, vaid pigem omaenda juurtest. misest, ei ole Eesti sõjaline mõte veel sinnamaani jõudnud, et arutleda operatiivkunsti jms teemadel. Kõige selle tulemusena pole meil ei praktilist ega õiguslikku selgust mõiste operatsioon kohta, ehkki see on kogu arutluse aluseks.

Nii näiteks korraldab merevägi miini­tõrjeoperatsioone ajalooliste lõhkekehade vastu, mis sobivad küll NATO operatsiooni definitsiooni alla, kuid ei ole operatiivtasandi tege­vus, ja kuna riigibürokraatia rahuaegseid sõjalisi operatsioone ei tunnista, nimetatakse kogu tegevust hoopis väljaõppeks.

Kokkuvõttes tuleb tõdeda, et sõjaline erialakeel sünnib ja areneb seal,

kus sellega praktiliselt tegeldakse ja siis, kui selleks on praktiline vajadus. Operatiivtasandi puhul on selliseks kohaks praeguses struktuuris kaitseväe peastaap. Äkki oli kindral­ major Bredel siiski õigus, kui ta 1938. aastal kirjutas: ”Kuna terve meie riik moodustab sõjateatri, siis pole meil ka mõtet eraldada strateegiat operatiivkunstist.” 7?

1 Menning, B.W. Operational Art’s Origins.

- Historical Perspectives of the Operational Art. Washington: Center of Military History, US Army, 2005, pp. 7-8.

2 Kipp, J.W. The Tsarist and Soviet Operational Art, 1853-1991. - Olsen, J.A.; Creveld, M van (toim.) The Evolution of Operational Art. Oxford: Oxfor University Press, 2011, p. 65.

3 Brede, H. Strateegia: Loengud Kõrgemas Sõjakoolis 1937.-1938. Tallinn: Sõjaväe Õppeasutiste väljaanne, 1938.

4 Eesti Entsüklopeedia, VI kd. Tartu: K/Ü Loodus, 1936, lk 391.

5 Eesti Nõukogude Entsüklopeedia, 5 kd. Tallinn: Valgus, 1973, lk 511.

6 Strachan, H. Operational Art and Britain, 1909-2009. - Olsen, J.A.; Creveld, M van (toim.) The Evolution of Operational Art. Oxford: Oxfor University Press, 2011, p. 98.

7 Brede, H. Strateegia, lk 5.

SÕDUR detsember 2020 53

Ajalugu fookus

Moskvas sõlmiti 28. septembril 1939 Nõukogude Liidu nõudmisel NSVL-i ja Eesti Vabariigi vastastikuse abistamise pakt, mis on rahvasuus rohkem tuntud kui baaside leping.

Leping võimaldas NSVL-il asuda rajama Eestis oma sõjaväebaase ning tuua Eesti territooriumile ligi 25 000-meheline väekontingent. Peale maa- ja mereväe asusid Eesti territooriumile ka lennuväe- ja merelennuväeüksused.

Nõukogude Liidu lennuväljad Pärnu lennuväljal sai 1941. aastal pärast sakslaste saabumist uurida Nõukogude lennukite vrakke Fotod: autori erakogu

54 detsember 2020 SÕDUR

fookus Ajalugu

ja -väeosad Eestis

aastatel 1939‑41 Autor: Toomas Türk lennundusajaloolane

E

nne baaside paiknemise üle alustatud läbirääkimisi küsis NSVL-i kindralstaap oma õhujõudude staabi seisukohta tulevaste lennuüksuste võimalikust paiknemisest. Lennuvägi pakkus paiknemiskohtadena välja senised Eesti lennuväe asukohad – sõjaväelennuväljad Tallinnas, Tartus ja Rakveres.

Läbirääkimistel muidugi sellist tulemust saavutada ei olnud võimalik, aga midagi targemat Tööliste ja Talupoegade Punaarmee (TTPA) õhujõudude juhtkonnal ka välja pakkuda ei olnud.

30. septembril NSVL-i kaitserahva­ komissar Kliment Vorošilovi Lenin­ gradi Sõjaväeringkonna (LSR) sõja­ nõu­ kogule saadetud sõjaväeliste läbi­ rääkimiste komisjoni moodustamise ning läbirääkimiste juhtnöörides

SÕDUR detsember 2020 55

Ajalugu

kästi lennuväe paigutamisel arvestada järgmiste vajadustega: - üks hävituslennuväepolk – Saaremaal ja Hiiumaal; - üks hävituslennuväepolk – Viljandi, Valga piirkonnas; - üks polk SB pommituslennukeid – Haapsalu, Pärnu piirkonnas; - üks polk SB pommituslennukeid – Paide piirkonnas.

Ka mitu maaväeüksust sooviti nende juhtnööride järgi paigutada väljapoole baaside lepingus kokkulepitud rajoone – Saaremaale, Hiiumaale ja Paldiski ümbrusse. Eesti pool protestis ning saadik Moskvas August Rei käis peaminister Vjatšeslav Molotovi jutul, et delegatsioonile antaks lepingule vastavad ülesanded.

Kuid tulemuseks oli vaid see, et loobuti kaugemaist punktidest – Paidest, Pärnust, Viljandist ja Valgast. Mõned väeosad tuli aga ikkagi lubada paigutada väljapoole lepingus mainitud rajoone.

Valitsuse otsusega eraldati 21. novembril 1939 NSVL-i õhujõududele lennuväljade ehitamiseks maa-alad seitsmes kohas.

10. oktoobril allkirjastati Tallinnas protokoll, mille järgi Nõukogude Liit võis paigutada Paldiski piirkonda ühe hävitus- ja ühe pommituslennuväepolgu, Haapsalu piirkonda lennuväebrigaadi juhatuse ja ühe pommituslennuväepolgu ning Saaremaale ühe hävituslennuväepolgu. Samuti lubati NSVL-il väljaspool neid maa-alasid rajada operatiiv- ja õppelennuvälju ning tagalabaase, kus lennuüksused alaliselt ei paikneks.

Koos oktoobris Eestisse toodud maaväeüksustega saabus ka LSR (Leningradi Sõjaväeringkond) õhujõudude spetsialistide komando, kes uuris 16.–30. oktoobrini kokku 33 asukohta lennuüksuste paigutamiseks. Ringsõidud valmistati ette koos Eesti sõjaministeeriumi esindajatega ning viimased olevat meelega valinud välja lennuväljadeks täiesti sobimatuid asukohti.

Lõpuks olid venelased sunnitud ise kaardi järgi võimalikke sobivaid kohti

56 detsember 2020 SÕDUR

valima hakkama ning sinna väljasõite nõudma. Nii suudeti välja valida kaheksa asukohta, kuhu oleks võinud lennuvälju rajada 1939. a sügisel ning veel viis asukohta, kus oleks saanud ehitust alustada 1940. aastal.

Tegelikkuses Eesti pool lihtsalt arvestas asukohtade valimisel rohkemate asjaoludega, kui vaid platsi sobivus lennuväljaks. NSVL-i väeüksusi sooviti hoida võimalikult lähestikku, ühtsetes baseerumisrajoonides.

Samuti sooviti hoida need eemal suurematest asulatest ning maade eraldamisel hinnati ka nende väärtust ja maaeralduse sotsiaalset ning majanduslikku mõju. Põllumaid ei eraldatud, eriti Saare- ja Hiiumaal, kus hea põllumaa oli hinnas. Pigem eelistati heina- ja karjamaid ja muid vähem väärtuslikke maatükke. Samuti ei tahetud lõhkuda elujõulisi talusid nii, et järele jäänud maalapil ei oleks olnud võimalik ära elada. Protsessi käigus olid mõlemad pooled sunnitud tegema järeleandmisi, mistõttu ei saavutanud ka Eesti pool alati kõiki seatud eesmärke.

Vabariigi valitsuse otsusega eraldati 21. novembril 1939 NSVL-i õhujõududele lennuväljade ehitamiseks maaalad seitsmes kohas. Laoküla ja Klooga pidid saama Paldiski rajooni paikneda lubatud üksuste lennuväljadeks, Ungru Haapsalu lähedal ja Sinalepa umbes 14 km Haapsalust lõunas Haapsalu rajooni lennuväljadeks ning Kuusiku ja Kehtna operatiivlennuväljadeks väljaspool tavalisi paiknemisrajoone. Kuressaare lähistel anti seal äsja­valminud tsiviillennuväli ajutiseks kasutamiseks, kuni Saaremaale kavandatud mereväebaaside asukohtade lõpliku selgumiseni.

Segalennuväebrigaad

Käskkirjad Eestisse toodavate üksuste moodustamiseks koostati kohe pärast baaside lepingu allkirjastamist.

Samas käskkirjas määrati ka muude Eestisse toodavate väeosade moodustamiseks ettenähtud üksused.

31. oktoobril olid juba Eestisse jõudnud 55. kiirpommitus-lennuväe­ brigaadi juhatus, 25., 35., 38. ja 44. lennuväebaas ning 35. ja 44. kiirpommituslennuväepolgu ning 25. ja 38. hävituslennuväepolgu maapealsete osade eelkomandod – kokku 1962 inimest, 283 autot ja 52 traktorit.

Pommituslennuki Tupolev SB vrakk ja tundmatud hauad Võhma lennuväljal

Lennuväljade ehitamiseks oli kohale saadetud ka 2. üksik insenerilennuvälja­pataljon, milles oli vaid 167 inimest, kuigi koosseisu järgi pidi olema 662. Seega lennuväljade ehitamises osalesid nii kõik eespool nimetatud baasid ja komandod kui ka teistest väeosadest juurde komandeeritud ajateenijad.

Lennuväljade ehitus algas juba 6.‒7. novembril. Lennuväljadeks välja valitud maa-alad olid NSVL-i esindajatele üle antud novembri alguses. Vabariigi valitsuse otsus maade eraldamise kohta 21. novembril oli juba enne tehtud eralduste tagantjärele kinnitamine.

38. lennuväebaas asus ehitama Klooga lennuvälja. 44. baas ehitas Sinalepa, 35. baas Kuusiku ja 25. baas Kuressaare lähistel asuvat lennuvälja. Esimesed stardi-maandumisrajad valmisid 15.– 17. detsembriks. Kloogal 15. detsembriks (mõõtmetega 150 x 850 m), Sinalepas 17. detsembriks (300 x 850 m) ja Kuusikul tasandati 15. detsembriks

Ajalugu relennukite eskadrilli. Nüüd kasutati brigaadi juhtkond ära Eestisse toodava üksuse staabi loomiseks, esialgu määrati brigaadi koosseisu ainult kaks MBR-2 lennukite eskadrilli: 12. ning 44. üksik merelähiluure-lennuväeeskadrill. Hiljem lisandus sinna ka kolmas, 43. üksik mereluureeskadrill.

Baaside paiknemise läbirääki‑ mistel lepiti kokku, et Tallinnas kui Eesti pealinnas NSVL-i väeosad baseeruma ei hakka.

84-hektariline väli. 25. lennuväebaas sai omale juba ettevalmistatud Kuressaare lennuvälja, kuid sellest hoolimata raporteeris oma tööde lõpetamisest alles 29. detsembril.

Merelennuväebrigaad

Oma lennuüksused oli kavas Eestisse tuua ka Baltimere laevastikul. Sõjalaevastiku rahvakomissari direktiivis nr 3010/ss 1. oktoobrist 1939 „Läbirääkimistest Eesti Vabariigiga” sätestati: „/…/ Jõudude koosseis/…/ III Lennuvägi / Valida välja asukohad üksikute mereluureeskadrillide paigutamiseks Tallinnas, Paldiskis ja Kuressaares. Valmistada ette võimalus tulevikus paigutada merelennuväe üks SB polk ning üks hävituslennuväepolk Tallinn – Paldiski rajoonis.”

Baaside paiknemise läbirääkimistel lepiti siiski kokku, et Tallinnas kui Eesti pealinnas NSVL-i väeosad baseeruma ei hakka. Kuni oma sadamate valmimiseni oli lubatud ajutiselt kasutada vaid Tallinna sadamat ja reidi. Seega ühtegi lennuüksust Tallinna ei tulnud.

21. novembril 1939, samal päeval

lennuväljade ehitamiseks maa-alade eraldamise otsusega, vormistati valitsuses ka otsus Pakri saartel ja poolsaarel maa-alade eraldamiseks NSVL-i mereväele. Muuhulgas eraldati Laoküla lähistel rannaala vesilennukite baasi rajamiseks. Kuna ka Laoküla lennuväli läks merelennuväele, sai viimane nüüd rajada merelennusadama ja lennuvälja üksteise kõrvale.

18. detsembril eraldati merelennuväljaks veel Saaremaa Kihelkonna lähistel asunud Papisaare poolsaar, kus juba I maailmasõja ajal oli paiknenud Vene merelennubaas. Roomassaare ja Rohuküla sadamaid Eesti pool ei nõustunud loovutama – seda nii liigse läheduse tõttu Kuressaarele ja Haapsalule kui ka nende olulisuse pärast ühenduse pidamisel saartega.

25. oktoobril 1939 formeeriti endise 9. luurelennuväebrigaadi põhjal 10. segalennuväebrigaad (ülem polkovnik N. Petruhhin), mis sai Eestisse toodud merelennuväeüksuste katuseks.

9. brigaad oli omakorda formeeritud alles pool aastat tagasi, sellesse kuulus viis MBR-2 lennukitega lennanud luu-

Juba 22. oktoobril oli 44. üksik mereluureeskadrill saanud korralduse baseeruda Rohuküla sadamas, kuid kuna Eesti pool keeldus Rohuküla üle andmast, siis muudeti asukoht Paldiskiks. 28. oktoobril jõudsid aurikul Lunatšarski Paldiskisse üksuse maapealne osa ning brigaadi juhtkond. Brigaadi juhtkond kolis hiljem Tallinnasse, kus asus ka kogu Baltikumi määratud mereväeosade staap. 26. oktoobril oli juba Kihelkonda jõudnud 12. eskadrilli maapealne osa ning 1. novembril jõudis Liepajasse Läti Vabariigis transportlaeval Luuga ka 43. eskadrilli maapealne osa.

12. novembril lendas samal ajal kaksteist 44. eskadrilli MBR-2 lennukit Veino lennubaasist ning kaksteist 12. eskadrilli lennukit Habolovo lennubaasist Paldiskisse. Veel samal päeval lendas viis 12. eskadrilli MBR-2 edasi Papisaare baasi. Ülejäänud seitse MBR-2 lennukit jõudsid Papisaarde alles pärast 15. jaanuari 1940.

Nimelt oli ööl vastu 13. novembrit torm ning avatud Paldiski lahes merel ankrus seisnud lennukid paisati kaldale. Viisteist lennukit üheksateistkümnest said nii tõsiselt viga, et vajasid põhjalikku remonti, mis kestis kuni jaanuari keskpaigani. Alles siis said ülejäänud 15. eskadrilli lennukid oma teekonda jätkata. Vahepeal, 3. detsembril 1939 oli 12. eskadrill nimetatud ümber 15. üksikuks mereluureeskadrilliks.

Laoküla lennuvälja ehitus algas 4. detsembril ning vähem kui kahe nädalaga suudeti 10. sapööriroodu ning raudtee- ja rannakaitsepatareide meeskonna tööga lennuplats ette valmistada. Lennuväljale asus 14.–16. detsembrini üheksa I-15bis hävituslennukit

SÕDUR detsember 2020 57

Ajalugu

12. üksikust hävitus-lennuväeeskadrillist ning kuus SB pommituslennukit.

16. detsembril andis sõjalaevastiku rahvakomissar korralduse Paldiskisse tuua veel kaheksateist SB pommituslennukit ning viisteist hävituslennukit (neist üheksa I-15bis ja kuus I-153). Lennuvälja aga kiiremas korras laiendada.

18.-19. detsembril jõudsidki kohale seitseteist pommitus- ning kuus hävituslennukit: kaks eskadrilli (1. ja 2.) SB pommitajat 57. lennuväepolgust ning hävituslennukid I-153 61. hävituslennuväebrigaadist.

Hävituslennukeist formeeriti kohapeal 30. üksik hävitus-

58 detsember 2020 SÕDUR

lennuväesalk, mille ülemaks sai vanemleitnant I. Borissov. Kõrvuti asunud maa- ja merelennuvälja haldamiseks moodustati ühine 28. lennuväebaas.

22. detsembriks oli Baltimere laevastiku 10. segalennuväebrigaad kasvanud 76-lennukiliseks. Juba 19. detsembrist alustas brigaad lahingulendudega Soome sadamate ning laevaliikluse vastu.

Talvesõtta

Levinud on legend, et talvesõja puhkedes Helsingit pommitanud lennukid olevat startinud Eestist, kuid see ei vasta tõele. Talvesõja alguses NSVL ilmselt ei arvestanud vajadusega Ees-

tis asuvaid baase ja vägesid selles sõjas kasutada. Kui aga maaväe pealetung toppama jäi, siis hakati tõsisemalt mõtlema ka Eesti baaside kasutamisest Soome kommunikatsioonide äralõikamisel ning tagalas asuvate sihtmärkide ründamisel. Kõik see toimus aga alles kaks nädalat pärast talvesõja puhkemist.

15. detsembril 1939 kell 21.30 allkirjastasid J. Stalin ja kindralstaabi ülem Boriss Šapošnikov direktiivi nr 0473, (Vt. lk 61). Samal päeval andis LSR õhujõudude ülem J. Ptuhhin omakorda välja käskkirja, milles käskis uue formeeritava brigaadi neljal esimesel

Ajalugu

LSR sõjanõukogule saadetud TTPA Kindralstaabi ülema direktiiv nr 4/2/49287/ss Täienduseks direktiivile nr 071, 30. septembrist 1939 määratakse vägede organisatsiooniline koosseis järgmiselt: 1. 65. korpuse juhatus, arvuliselt 56 inimest. Juhatus formeeritakse LSR sõjanõukogu korraldusega koosseisu nr 4/1 järgi./…/ 7. LSR sõjanõukogu otsusega eraldada sõjaväeringkonna õhujõudude koosseisust: a. Lennuväebrigaadi juhatus koosseisu nr 15/965 järgi, lisades koosseisu nr 15/828 lit.

D, kogusuurusega 52 inimest. b. Kaks hävituslennuväepolku (edaspidi HLP), kumbki 4 eskadrilli, koosseisud nr 15/828 lit. D ja nr 15/806 lit. D, kogusuurusega 285 inimest polgus. c. Kaks kiirpommituslennuväe (SB) polku (edaspidi KPLP), kumbki 5 eskadrilli, koosseisud nr 15/828 lit. B ja 15/807 lit. B, kogusuurusega 500 inimest polgus. d. Kaks lennubaasi HLP-de teenindamiseks, koosseis nr 15/819 lit. V, mida tugevdatakse ühe laskurrooduga (kuni 112 inimest) kogusuuruseni 310 inimest kumbki. e. Kaks lennubaasi SB polkude teenindamiseks, koosseisu nr 15/819 järgi, kumbki kogusuurusega 509 inimest./…/ 9. Kogu isikkoosseis peab olema hoolega valitud ning poliitiliselt kontrollitud.

Mobiliseeritute hulgas ei tohi olla 1909. aastal sündinutest vanemaid.

10. Kõik eraldatud väeosad tuleb varustada esimese kasutuskorra mundrite ja varustusega. Kogu materjalosa peab olema täielikus korras ning enne sõjaväeringkonna sõjanõukogu määratud komisjonide poolt kontrollitud.

11. Kogu isikkoosseis tuleb varustada voodiriietega.

12. Täielik lahingukord 4. oktoobril 1939 erikulleriga Kindralstaapi ette kanda.”

Baaside lepingu alusel Punaarmeele üle antud lennuväljade skeemid 1939. aastast, üleval Ungru, Kehtna, Kuusiku, all Sinalepa, Klooga, Laoküla

Direktiivist lähtuvalt otsustas LSR sõjanõukogu: „/…/ Lennuväe segabrigaad moodustada ‒ kaks HLP seniste 25.; 38. ja 49. lennuväepolgu baasil ja üks SB polk seniste 35. ja 44. polkude baasil. /…/”

SÕDUR detsember 2020 59

Ajalugu

eskadrillil (kaks kiirpommitus-lennuväeeskadrilli ning kaks hävituslennukite eskadrilli) juba 16. ja 17. detsembril asuda Sinalepa lennuväljale. Üksustel kästi Soome vastu sõjategevust alustada kohe kohalejõudmise järel. Lahinguülesannetele lendamiseks ja sealt tagasi­ tulekuks tuli lennata mere kohal ning võimaluse korral vältida lendamist Eesti territooriumi kohal. Tallinn oli keelutsoon – sinna lennata oli keelatud.

Brigaadi juhatus ja mõlema polgu maapealne personal jõudsid raudteel Eestisse 17. detsembril ning 18. detsembril andis Kravtšenko Haapsalus välja uue brigaadi esimese käskkirja, kus teatas, et tema, komissar ja 71. brigaadi juhatus on jõudnud Eesti territooriumile ning asunud brigaadi juhtima. Edaspidi tuli brigaadi nimetada eriülesannetega brigaadiks.

Muuhulgas lülitas Kravtšenko selles käskkirjas oma brigaadi juhatusse mitu juba varem kohale jõudnud 55. lennuväebrigaadi ohvitseri ning 35. polgu koosseisu kuusteist 44. KPLP aviomotoristi. 55. brigaadi juhatus tuli lugeda NSVL-i jäänuks ning ülejäänud varem kohale saadetud maapealsete komandode mehed saadeti tagasi oma väeosadesse.

Sinalepa ja Kuusiku

18. detsembril 1939 jõudis Sinalepa lennuväljale kolmkümmend viis SB pommituslennukit 35. KPLP-st. 19. ja 20. detsembril jõudis Sinalepa ja Klooga lennuväljale kolmkümmend kaks I-153 hävituslennukit 38. HLP-st. 19. detsembril jõudis kohale ka 38. polgu maapealne koosseis ja 21. detsembril algasid lahingulennud.

Kui 35. polgu ülejäänud eskadrillid kolisid hiljem esimestele järele, siis 38. polk jagati millegipärast pooleks. Eestisse toodi vaid polgu juhatus ning 3. ja 4. eskadrill. Polk saavutas hiljem oma täissuuruse teistest polkudest ületoodud eskadrillide tulemusena.

22. detsembril saadetud telegrammis anti Kravtšenkole teada, et tema brigaad jääb Sinalepa lennuväljale vaid kuni Hiiumaal ehitatavate lennuväljade valmimiseni, seejärel tuleb tal sinna üle kolida. 22. detsembril leidis aset intsident, kus Kravtšenko brigaadi lennukid lendasid üle Tallinna ja reidil asunud NSVL-i laevade.

Tallinn oli mäletatavasti NSVL-i

60 detsember 2020 SÕDUR

lennukitele keelatud tsoon ning reidil seisnud laevad oleks äärepealt lennukite pihta tule avanud. Ilmselt oli juba siis Kravtšenko kolinud kõik lennukid Rapla lähedal asunud Kuusiku lennuväljale. Üle Tallinna lennates ja seejärel kitsarööpmelist raudteed järgides oli kõige lihtsam selle lennuväljani navigeerida.

24. detsembril saadeti Kravtšenkole šifreeritud telegramm, milles heideti talle ette, et tema brigaadi lennukid on korduvalt rikkunud Eesti kohal lendamiseks kehtestatud eeskirju, on lennanud Tallinna kohal, mis oli kuulutatud keelutsooniks, ja et ta on omavoliliselt peaaegu kogu brigaadi kolinud Kuusiku lennuväljale.

Tal kästi kohe brigaad viia üle Sinalepa lennuväljale, mis esialgu oli selle baseerumiseks ette nähtud. Väljalennud Sinalepa lennuväljalt ja naasmine toimugu ainult mere kohalt. Üle Tallinna ei tohi lennata. Kõik edaspidised väljalennud tuleb kooskõlastada Tallinnas viibinud Baltimere laevastiku ülema asetäitja V. Alafuzoviga ning Paldiskis asunud merelennuväebrigaa-

di ülema N. Petruhhiniga. Korralduste täitmisest tuleb ette kanda.

27. detsembril vastas Kravtšenko omapoolse telegrammiga, mis oli adresseeritud Stalinile, Vorošilovile ja Šapošnikovile. Selles telegrammis arvas ta ümberbaseerumise kohta, et kõigi lennukite koondamine ühele lennuväljale ei ole hea, kuna see kuhjaks lennukid kokku ning vastase õhurünnaku korral oleks lennuväli liiga haavatav.

Palus luba jätta kaks eskadrilli edaspidigi Kuusikule.

29. detsembril saabus Sinalepa lennuväljale veel kakskümmend kaheksa SB pommituslennukit. Sellest ajast peale baseerus 35. KPLP põhiosa Sinalepas ning Kuusiku lennuväljale jäi ainult üks eskadrill. Täiendust toodi ka 38. HLP-le. 4. jaanuaril 1940 saabus viisteist I-153 lennukit, mis olid varem Kiievi erisõjaväeringkonda (ESR) kuulunud 2. HLP 4. eskadrilliks. 12. jaanuaril saabus seitseteist I-153 lennukit, samuti Kiievi ESR, seekord 43. HLP 4. eskadrill. Neist kahest eskadrillist said 38. polgu eskadrillid nr 1 ja 2.

38. polgu eskadrillid paiknesid järg-

Ajalugu 15. detsembril 1939 kell 21.30 allkirjastasid J. Stalin ja kindralstaabi ülem Boriss Šapošnikov direktiivi nr 0473, mis saadeti TTPA õhujõudude peavalitsusse, 7. armee ja Baltimere laevastiku ülematele ning sõjalaevastiku rahvakomissarile, millega anti järgmine korraldus: 1. Otsekohe viia Haapsalu lähistel asuvale lennuväljale 35. SB polk ning üks I-153 HLP. 2. Esimeses ešelonis 16. detsembril 1939 üle viia kaks eskadrilli hävituslennukeid ja SB pommituslennukeid kumbagi.

3. Kohe broneerida ülelendudeks vajalik kütus.

4. Mõlemad polgud koondada brigaadi ning määrata brigaadi ülemaks major Kravtšenko, kes allub otse õhujõudude ülemale.

5. Kohe asuda Hiiumaal ette valmistama SB pommituslennukite ja hävituslennukite tarbeks lennuvälja.

6. Anda korraldus 65. laskurkorpuse ülemale eraldada Hiiumaal rajatava lennuvälja ehitamiseks tööjõudu.

7. Täitmisest ette kanda.

miselt – üks Kuusiku lennuväljal, kaks Klooga lennuväljal ning üks Sinalepas.

20. veebruariks koondati 38. HLP kõik neli eskadrilli Kloogale. Samal ajal jõudis sinna ilma lennukiteta Kaug-Idast Halhõn goli lahinguis osalenud endise 56. Punalipulise HLP 4. eskadrilli isikkoosseis. Sellest formeeriti polgu 5. eskadrill, millele anti lennukid ülejäänud eskadrillidest. Kuid polk ei jäänud väga kauaks täies koosseisus Kloogale. Juba 25. veebruaril saadeti 2. eskadrill Kloogalt Kuressaarde, kuhu 26. veebruaril toodi Kiievi sõjaväeringkonnast Ovrutši lennuväljal baseerunud 52. KPLP. Eesti ja NSVL-i vahelise kokkuleppe järgi vaid operatiiv-õppelennuväljaks planeeritud Kuusiku lennuväljast sai talvesõja lõpuks kaugpommitus-lennuväebaas. 31. detsembril saatis õhujõudude staabi ülem šifreeritud telegrammi 7. armee ja 1. eriülesannetega õhuarmee ülematele, milles käskis DB-3 pommituslennukitega relvastatud 53. kaugpommitus-lennuväepolgul olla valmis ümberbaseerumiseks Kuusiku lennuväljale.

16. detsembril 1939 andis NSVL-i riigikaitse rahvakomissar välja käskkirja nr 0228 eriülesannetega lennuväebrigaadi moodustamisest 1. Eriülesannete täitmiseks formeerida eriülesannetega lennuväebrigaad, mis koosneks 35. KPLP-st (Siverski lennuväljal) ja 38. HLP-st (Puškini lennuväljal), allutades selle otse Punaarmee õhujõudude ülemale.

Pärnu lennuväljal sakslaste pildistatud lennuki vrakid

2. Sõjategevuse juhtimiseks määran brigaadi väeosade ülemaiks: Brigaadi ülemaks NSVL-i kangelane polkovnik G. P. Kravtšenko Brigaadi komissariks polgukomissar F. I. Bogatõrjov Brigaadi staabiülemaks major A. J. Rasskazov 35. KPLP ülemaks major G. A. Suhhorebrikov 35. KPLP komissariks pataljonikomissar I. A. Kerenõšev 35. KPLP staabiülemaks major I. A. Bogatõrjov 38. HLP ülemaks major T. V. Ledenejev 38. HLP komissariks vanempolitruk N. K. Fjodorov 38. HLP major A. L. Sokolovski.

3. Eriülesannetega lennuväebrigaadi juhatuse formeerimiseks kasutada 71. lennuväebrigaadi juhatust täies koosseisus.

35. ja 38. lennuväepolgud eraldada koos polgu juhatustega.

SÕDUR detsember 2020 61

Ajalugu

Puruks lastud pommituslennuk Tupolev SB, mis teenis ilmselt Saaremaal paiknenud rannakaitse lennuväegrupis

Polk pidi Eestis viibimise ajal alluma Kravtšenko eriülesannetega lennuväebrigaadile, lennuväli olevat viimase ettekande järgi lennukite vastuvõtuks valmis. Maapealse komando ettesaatmist ei olnud vaja, kuna lennuväljal oli juba SB pommituslennukite teenindamiseks ettenähtud lennuväebaas.

Meeskondadel kästi vaid kaasa võtta voodiriided.

Polgu baseerumine Kretševitše lennuväljalt Kuusikule toimus kolme grupina 6., 7. ja 9. jaanuaril 1940.

6. jaanuaril lendas 17 lennukit, 7. jaanuaril lendas välja 24 lennukit, neist 17 jõudsid Kuusikule, neli pöördusid tagasi ning kolm tegid eri kohtades hädamaandumise, kusjuures üks hädamaandunud lennukeist purunes ja meeskond hukkus.

9. ja 12. jaanuaril lendasid kohale viimased kuus lennukit – nii baseerus Kuusikule kokku nelikümmend DB-3 pommituslennukit. Esimesele lahingu­ ülesandele lendasid polgu lennukid juba 9. jaanuaril. 20. jaanuaril lendas kohale veel kolm polgu lennukit. Sõjaajal täiendati polku veel üheteist meeskonna ja DB-3 lennukiga 11. kaugpommitus-lennuväepolgust (jõudsid

62 detsember 2020 SÕDUR

Kuusikule 13. veebruaril) ja 53 ilma lennukita meeskonnaliikmega, kes toodi üle Habarovskis asunud 8. kaugpommitus-lennuväepolgust (jõudsid kohale 14. veebruaril).

17. veebruaril saabus Kuusikule 39 seni Voronežis asunud 7. kaugpommitus-lennuväepolgu DB-3 pommituslennukit. 25. veebruaril saabus raudteel polgu maapealne koosseis, mõned päevad varem oli kohale jõudnud üks eskadrill 51. kaugpommitus-lennuväepolgust, mis läks 7. polgu täienduseks. Esimene lahingulend sooritati 26. veebruaril. Kuni talvesõja lõpuni jõudis polk aga sooritada vaid kuus lahingulendu.

1939. aastal Eestis lennuväljade ehitamiseks eraldatud maa-alade seas ei olnud ühtegi Hiiumaal asunut.

15. detsembri Stalini ja Šapošnikovi direktiiviga nõuti sinna selle rajamist. Sobiv koht uue lennuvälja jaoks leiti Käina vallas endise Putkaste mõisa väljadel ning Eesti valitsuse 8. jaanuari 1940 otsusega anti see NSVL-i lennuväele operatiivõppe aerodroomi rajamiseks rendile. NSVL-i lennuvägi andis uuele rajatavale lennuväljale millegipärast nimeks hoopis Valli.

Valli lennuvälja ehitus kestis kuni 23. veebruarini. 28. veebruaril baseerus sinna 15. HLP, mis lendas I-153 hävituslennukitega. Polgul oli kokku 59 lennukit, neist 24 olid võimelised kandma ka tiibade all lisakütusepaake.

Tegemist oli tehases tehtud modifikatsiooniga – mitte kõigile lennukeile polnud võimalik neid lisapaake paigaldada. Ühtedel andmetel vahetas 15. polk 12 selliselt modifitseeritud lennukit 38. polguga sama arvu tavaliste I-153 vastu. Teistel andmetel olla 15. polk lihtsalt viisteist I-153 lennukit 38. polgule üle andnud, kus neid siis 5. eska­ drilli varustamiseks kasutati. Igatahes oli nüüd mõlemas polgus üks eskadrill, mis võis pommituslennukeid saata ka Soome territooriumi kohal.

Nii oli eriülesannetega brigaad 1940. aasta veebruari lõpuks kasvanud juba kuue polgu suuruseks ning 7. märtsil 1940 nimetatigi brigaad ümber eriülesannetega lennuväegrupiks. Samast päevast allutati grupp looderinde õhujõudude ülemale J. Ptuhhinile.

Talvesõja ajal rohkem suuri muudatusi Eestis paiknenud lennuväe koosseisus ei toimunud. Ainuke märkimist vääriv sündmus on vast see, et Kloo-

Ajalugu gal asunud 38. HLP sai omale ka ühe lüli jagu I-16 hävituslennukeid. Neist esimene oli sooritanud hädamaandumise nende lennuväljal 13. veebruaril (kuulus varem 149. HLP 1. eskadrilli) ning kolm anti üle 10. märtsil 1940 7. HLP-st. Need viimased olid kahuritega relvastatud I-16 tüüp 17. Sõjategevuse lõppedes oli polgu relvastuses 56 I-153 (neist üheksa olid lisakütusepaakidega) ning neli I-16 hävituslennukit.

Laoküla lennuväli

Merelennuväe 10. segalennuväebrigaadi ainus maalennuväli jäigi Laokülla.

Kohe 1939. a detsembris kohale toodud üksustele toodi sõjaajal lisa üksikute lennukite ning väiksemate salkade kaupa. Suurimaks üksuseks oli 57. KLP, millest Eestisse toodi kaks eskadrilli.

19. detsembril 1939 saabus Laokülla kuus DB-3 pommituslennukit, mis varem olid kuulunud 1. miini- ja torpeedo-lennuväepolku. Eestis said üksused uue numeratsiooni: SB pommituslennukite eskadrillid olid 10. lennuväebrigaadi 1. (ülem kapten A. Krohhalev) ja 2. (ülem teadmata) üksik pommitus-lennuväeeskadrill ning

DB-3 pommituslennukid sama brigaadi 3. üksik eskadrill (ülem kapten M. Plotkin). DB-3 lennukeid ei kasutatud mitte pommituslennukina, vaid meremiinide panemiseks. Eskadrilli moodustamise ajaks oli nende arv kasvanud kümneni.

Talvesõja lõpuks oli 10. brigaadi koosseisus 1., 2. ja 3. pommitus-lennuväeeskadrill ning 1. ja 2. hävitus-lennuväeeskadrill. 20. veebruari 1940. aasta seisuga oli Paldiski lennuväljal kaksteist I-153, viis I-16 ning kaheksa I-15bis hävituslennukit.

Kolm üksikut mereluureeskadrilli MBR-2 lennukeil – 15., 43. ja 44. – olid 1940. aasta 25. jaanuaril 10. brigaadi koosseisust välja arvatud ning allutatud vahetult Baltimere laevastiku õhujõudude ülemale.

,,Võidud” ja kaotused

Ei hakka selles artiklis pikemalt kirjutama nende üksuste sõjategevusest, paraku on informatsioon selle kohta väga katkendlik. Mainin ainult ära üksuste kaotused talvesõja vältel. Eriülesannetega lennuväegrupp kaotas üksteist SB ja kolmteist DB-3

pommituslennukit ning viis I-153 hävituslennukit.

Merelennuväe talvesõja-aegsete kaotuste kohta on teada, et 1. pommitus-lennuväeeskadrill kaotas viis SB lennukit, neist üks purunes lennuõnnetuses (9.02.1940), kaks tulistasid alla vastase hävituslennukid (mõlemad 20.02.1940, meeskonnad hukkusid) ning kaks tulistas alla vastase õhutõrje (26.02. ja 02.03.1940, viimasel juhul hukkus ka lennuki meeskond).

Lisaks pöördumatutele kaotustele tegid NSVL-i lennukid Eesti territooriumil üle kuuekümne hädamaandumise.

2. pommitus- ja hävitus-lennuväeeskadrillide kaotusi ei ole autor leidnud. 3. pommitus-lennuväeeskadrill kaotas vaid ühe DB-3 lennuki ja selle ka alles 1940. aasta 4. märtsi lennuõnnetuses, kui eskadrilli lennukid lendasid juba tagasi Paldiskist oma alalise üksuse juurde Bezzabotnoje lennuväljale.

Eriülesannetega brigaadi ülem Grigori Kravtšenko Grigori Kravtšenko (pildil) oli sündinud 12. oktoobril 1912 Golubovka külas Jekaterinoslavli kubermangus talupoja perekonnas.

Rahvuselt ukrainlane. Ta lõpetas 1932. aastal Sevastopoli lähistel Katšas asunud 1. sõjaväelendurite kooli ning ühe parima lõpetajana jäeti kooli juurde instruktoriks. Hiljem osales hävituslennukite İ-Z väeosakatsetustel ning nende eduka lõpetamise järel sai ka ise katselenduriks Lennunduse Teadusliku Uurimise Instituudis.

1938. aastal oli Kravtšenko komandeeringus Hiinas, kus kogunes tema arvele 79 tundi lahingulende ning 10 allatulistatud Jaapani len-

nukit. Selle komandeeringu eest sai ta esimese Punalipu ordeni ja komandeeringu järel ülendati majoriks. Seejärel jätkas katselendurina samas instituudis, osales mitmes hävituslennukite katseprogrammis ning sai kõige eespool toodu eest 1939. a veebruaris esimese NSVL-i kangelase tiitli. Tema Kuldtäht oli järjekorranumbriga 120.

1939. a suvel Mongoolias toimunud Halhõn goli lahingute ajal saadeti sinna Moskvast kiirkorras kogemustega lendurite grupp.

Selle koosseisus Halhõn goli saabunud Kravtšenko määrati 22. HLP „nõunikuks”. Kuna polgu komandör ning komandöri ase-

täitja mõlemad hukkusid lahinguis, siis sai ta varsti polgu ülemaks. Mongoolia eest sai Kravtšenko teist korda NSVL-i kangelaseks ning Mongoolia Punalipu ordeni. Kusjuures seekord said sama käskkirjaga esimest korda kahekordseks NSVL-i kangelaseks kaks meest - Kravtšenko ning Sergei Gritsevets. Kui hiljem hakati välja andma Kuldtähe medaleid selle tiitli juurde, siis Kravtšenko teise Kuldtähe nr oli ||\1, mis tähendab, et teda võib lugeda esimeseks kahekordseks NSVL-i kangelaseks.

Septembris 1939 toodi omakorda „grupp kogemustega lendureid” kiirkorras Mongooliast tagasi Moskvasse ning juba 15. septembril 1939 saadeti Kravtšenko Kiievi sõjaväe-

ringkonda hävituslennuväediviisi „nõunikuks”. Osales Ida-Ukraina „vabastamises”, kuna seal aga otsest sõjategevust ei toimunud ja kaotusi ei kantud, siis riviametikohale ta ei jõudnud. 2. oktoobril 1939 kutsuti Kravtšenko tagasi Moskvasse ning määrati õhujõudude peavalitsuse hävituslennuväeosakonna ülemaks.

Vahetult enne talvesõja puhkemist ülendati Kravtšenko polkovnikuks (eespool toodud Stalini ja Šapošnikovi direktiivis nimetati teda ekslikult veel majoriks) ning talvesõja alguses oli ta jälle komandeeritud Leningradi sõjaväeringkonna õhujõudude juhataja juurde „nõunikuks”, mis ametikohalt ta siis määrati Eestisse moodustatava eribrigaadi ülemaks.

SÕDUR detsember 2020 63

Ajalugu

Sõjaministri käsundusohvitser 16. aprill 1940. a Nr 0209/39 Sv Staabi VI osakonna ülemale Vabadussõja muuseumi juhataja soovi kohaselt saadan andmed ja asitõendused NSV Liidu sõjalennukite ja -laevade poolt Eesti territooriumil aset leidnud pommitamiste kohta kronoloogilises järjekorras.

Pommitamise aeg Kus ja mida pommitatud Pommitamise viis Kahjud 1. 1.1 2.39 kell 14.05 Naissaare 5. patareid 1 kahemoot. lennuki Haavata saanud

poolt u 500 m Meeta Kaunissaar.

kõrguselt Purustatud üks

3” suurt. alus ja üks

allohv. maja kahe

korteriga.

Riigi kahju kr. 1382,55

Eraisik 2785,14 2. 12.01.40 kell 13.00 Hiiumaal, Käina vallas, 1 lennuki poolt alla

Tihujärve ja Leigri rajoonis visatud 10 pommi 3. 13.01.40 kell 14.1 1 Pakri läheduses saksa 2 pommilennukilt

laevadest „Weisse See” ja alla visatud 2 pommi

„Bremerhavenist”

u 550 m kaugusel 4. 29.01.40 kell 12.20 Märjamaal, Konovere as.

8 lennuki poolt Purunenud

põldudele 3000 m kõrguselt alla aknaklaase

visatud 7 lõhkepommi, kr. 30 väärtuses

mis lõhkesid ja

27 süütepommi,

millest süttis 13.

5. 2.02.40 kell 10.55 Tallinna kohal lendavat Tallinnas asuvate Eraisikutele kr. 1590

Eesti sv lennukit Nõukogude Vene Tallinna linna

nr 129 tulistatud sõjalaevade poolt Pandimajale 600.

Vigast. saan. pr.

Schotteri ravi 15 355 6. 2.02.40 kell 23.30 Vormsi saarel, Saksbi ja 1 lennuki poolt alla Kasvavate puude

Karsslati külade karjamaale visatud 4 pommi vigastus, kahju kr. 4 7. 3.02.40 kell 04.20 Tahkuna tuletornist 6 miili 1 lennuki poolt alla

kaugusel merre visatud 4 pommi 8. 9.02.40 kell 16.30 Noarootsi vallas, Paslepa 1 lennuki poolt alla

rajoonis, metsas olevale visatud 3 pommi,

väljakule mis lõhkesid 9. 13.02.40 Vasknarvast 18 km eemal 1 tundmatu lennuki

Peipsi järvel poolt alla visatud

4 pommi 10. 21.02.40 kell 07.20 Suuropi patareist u 3 km 9 lennuki poolt alla

põhja pool jääl visatud kuulmise

järgi 3 pommi 11. 3.03.40 Keila vallas, Kanguste külas 1 lennuki poolt alla

visatud 2 pommi 12. 11.03.40 Kihnu saarest 5 km eemal Päeva jooksul kuuldud

jääle ja Pärnu ümbruses mitu lennukit.

Leitud jääs 4 auku.

A Saueselg /kolonel/

64 detsember 2020 SÕDUR

Asitõendid 10 ülesvõtet ja pommikillud

15 ülesvõtet, 1 lõhkemata süütepomm ja 1 pakk pommikildudega 3 pakki asitõendeid, nendest 2 Räägu t nr 7 kohta.

1 kott pommikildudega

1 kast pommikildudega

EESTI SÕJANDUSAJAKIRI AASTAST 1919

Lisaks pöördumatutele kaotustele tegid NSVL-i lennukid Eesti territooriumil üle kuuekümne hädamaandumise. Mõnel juhul jäi see ka lennuki viimaseks maandumiseks, aga enamasti toodi lennuk maandumiskohalt lähimale lennuväljale. Kõik hädamaandumise sooritanud lennukid ei olnud eriülesannetega brigaadi omad, vaid ka muude üksuste lennukid, mis olid eksinud või valisid Eesti maandumiskohaks, kuna oma lennuväljale ei oleks tagasi lennata suutnud. Samuti ei olnud kõik hädamaandumised seotud lahingulendudega. Vähemalt korra sooritasid halva ilma tõttu hädamaandumise ka NSVL-ist Eestisse ülelendu sooritanud lennukid.

Talvesõja aega jäi ka mitu omamoodi „võitu”, kui NSVL-i lennukid eksikombel või mõnel muul põhjusel oma pommid Eesti kohal alla poetasid.

Neist esimene juhtum oli juba talvesõja teisel päeval, 1. detsembril 1939, mil NSVL-i pommituslennuk heitis viis pommi Naissaarel asunud patareile nr 5 ja selle läheduses asunud elumajadele. Pommid langesid umbes 20–25 m vahedega patarei tulejuhtimispunkti ja suurtükialuste vahelisel maa-alal.

Tabamused sai üks suurtükialus ning üleajateenijate elumaja, ülejäänud majadel purunesid aknad. Õnneks inimesi purunenud elumajas ei viibinud, üks naisterahvas sai põrutada ja kergemaid pindmisi haavu.

Tegemist oli ilmselt Baltimere laevastiku 1. miini- ja torpeedo-lennuväepolgu DB-3 pommituslennukiga. Polk pidi samal päeval pommitama Helsingi sadamat, kuid halva ilma tõttu jõudis sihtmärgini vaid väike osa Bezzabotnoje lennuväljalt startinud 22 lennukist. Ülejäänud pommitasid varusihtmärke, mis pidid olema Porvoo ja Loviisa juures asunud laod ja rannakaitserajatised. Ilmselt üks neist lennukeist eksiski Naissaare kohale.

Järgnevad „pommitamised” jäid juba 1940. aastasse, kui NSVL-i lennukid kasutasid Eestis asunud baase. Ilmselt enamikul juhtumeist üritati vaid mingil põhjusel pommikoormast vabaneda. Kokku kümnel korral heideti pommid enamasti asulatest eemal, tihti ka mere või järve kohal. Äärmused olid Kihnu saare lähistel läänes ning Peipsi järv idas. Vaid 29. jaanuaril heitis Vene lennuk pommid alla Märjamaa lähistel

Konovere põldudele niivõrd asula lähedal, et lööklaine purustas mõne hoone aknad (vt lisatud tabelit).

Mitmel korral heideti Eesti kohal alla ka Soome mõeldud lendlehti ning ajalehti. Neist esimene juhtum oli juba 21. detsembril 1939, vahetult pärast lahingulendude alustamist Eestis asunud baasidest. Ühel korral heideti Soome kohalt naasvalt lennukilt Männiku lasketiiru kohal alla koguni kinnine pakk lendlehtede ja ajalehtedega. Ilmselt soovis meeskond neist enne oma baasi jõudmist vabaneda, et ei peaks andma aru nende kasutamata jätmise pärast.

Kõige kaugem punkt, kust soomekeelseid lendlehti leiti, oli Võisiku vald Viljandimaal.

1940. aasta veebruaris leiti aga Eestist ka soomlaste heidetud venekeelseid lendlehti, milles kutsuti punalendureid koos lennukiga Soome poolele üle lendama, lubades tervena kohale toimetatud lennuki eest 10 000 dollarit vaevatasu.

2. veebruaril leidis Tallinnas aset intsident, kus sõjasadamas seisnud NSVL-i laevad avasid tule õhukaitse suurtükiväegrupile sihtmärgina poseerinud Eesti sõjalennuki pihta. Kuna mürsud kukkusid Tallinna, tabasid mitut maja ning üks inimene sai mürsukillust haavata, siis jõudis see juhtum ajaleheveergudele. Muud pommitamised vaikiti maha.

Eesti õhutõrjekahurid tulistasid samuti mitmel korral üle Aegnal ning Naissaarel asunud merekindluste lennanud ilmselt taas Kuusiku lennuväljalt startinud NSVL-i pommituslennukeid. Hoolimata pidevatest protestidest (Tallinn ja merekindlused olid NSVL-i lennukeile endiselt lennukeelutsoon) lendasid need 1940. aasta märtsi alguses pidevalt üle merekindluste. Lennukite hoiatamiseks tulistati 4., 10. ja 11. märtsil ülelende teinud lennukeid. Ühtegi tabamust ei fikseeritud ja 13. märtsil lõppenud talvesõda katkestas ka need ülelennud.

Kasutatud allikad 1 Мельтюхов, Михаил. Прибалтийский плацдарм (1939–1940 гг.). Возвращение Советского Союза на берега Балтийского моря 2 Левшов П.В., Болтенков Д.Е. Век в строю ВМФ: Авиация Военно-Морского Флота России (1910-2010) 3 ERA fond 31, Riigikantselei (Vabariigi Valitsuse otsused ja seletuskirjad nende juurde).

4 ERA fond 2315, Sõjaministri II abi

Head lugejad!

Palume teilt tagasisidet: 1. Kas ajakiri Sõdur vastab teie ootustele?

2. Kas te tahaks rohkem Sõdurist lugeda: - arengutest kaitseväe doktriinis?

- uuest tehnikast ja relvastusest?

- erinevate väeosade tutvustusi?

- sõjalistest arengutest maailmas?

- sõjateaduse arengutest?

- põnevaid lugusid sõjaajaloost?

Kirjutage meile sodur@mil.ee Kaastööd ja kasulikud ettepanekud ajakirjale on oodatud.

Loosime välja ka auhindu!

Raamatud Jessikka Aro Putini trollid: tõsilood Vene infosõja rindelt Rahva Raamat, 2020

Kalle Muuli Artur Sirgu elu ja surm: Eesti vabadussõjalaste juhi lugu KAVA kirjastus, 2020

Antonio J. Mendez, Jonna Mendez, Matt Baglio Moskva reeglid: CIA salataktika, mis aitas Ameerika Ühendriikidel võita külma sõja Sinisukk, 2020

Kaarel Piirimäe ”Sama hästi kui venelaste maa”: Roosevelt, Churchill ja Stalin ning Balti küsimus Teises maailmasõjas Argo, 2020

Heike B. Görtemaker Hitleri õukond: füüreri lähiring Kolmandas Riigis ja hiljem Äripäev, 2020

”Jessikka Aro on Soome üks tuntumaid ajakirjanikke, Bonnieri preemia laureaat. Tema raamat Kremli infomõjutuse praktikast ja teooriast on Soomes bestseller.

Pärast seda, kui ta oli paljastanud Peterburi trollivabriku tegevuse, muutus Jessikka Aro ise Vene mõjutus­ tegevuse ohvriks. Ta sai palju kannatada ‒ nii eraelus kui ka ameti­ alaselt ‒ ning pidi vahepeal lausa Soomest lahkuma. Võtted, mida tema vastu rakendati, on tüüpilised. Seetõttu on see tähtis ka meile.

Eesti lugejale on see raamat hästi arusaadav, sest autor on pärit samast kultuuriruumist, palju näiteid on meist ja meie ümber. Ka Eesti on olnud sarnaste rünnakute objekt. Neile, kes usuvad, et „kui pole näinud, siis ei usu”, võib raamat mõjuda külma dušina. Fakti- ja detailirohkus veenab, et asi on palju hullem kui tundub.

Artur Sirk kerkis 1930. aastate algul vabadussõjalaste liikumise eesotsas väga noore mehena Eesti poliitika­ taeva säravaimaks täheks, kelle vastased paiskasid põrmu, paljude arvates ka sõna otseses mõttes tapsid.

Vabadussõjalaste vangistamine 1934. aastal ja Sirgu põgenemine Patarei vanglast, millele hiljem järgnes tema salapärane surm kõigest 36-aastasena kaugel võõral maal, tegid temast märtri, keda pole erapooletult, ilma viha või eelistuseta suutnud meenutada peaaegu ükski inimene, kes on teda isiklikult tundnud.

Siinses raamatus võtab autor vaatluse alla 1930. aastate kõige kõmulisema poliitiku Artur Sirgu saatuse, kirjeldades ohtratele arhiividokumentidele tuginedes sündmusi, mis ei hukutanud mitte ainult noore ja erakordselt andeka rahvajuhi, vaid ka Eesti demokraatia ja Eesti riigi.

”CIA ohvitser Antonio Mendez saabus Moskvasse 1976. aastal, külma sõja kõige kriitilisemal ajal. KGB-lased jälgisid välismaalasi pidevalt: enamiku kohta koostati toimikud, telefonikõnesid kuulati pealt ning uuriti nende käitumismustreid.

Algul jäid CIA tehnilised võimalused vastaste omast armetult maha. Oli selge, et KGB-le vastuseismiseks tuli kujundada uus taktika, leida uus lähenemisviis. Selleks loodi metoodika, mis aitas CIA agentidel olla KGB-st alati sammukese võrra ees. Kasutati maskeeringuid, vahetati identiteete, võltsiti dokumente ja palju muud. „Moskva reeglid” on kaasahaarav raamat spionaažist ning CIA tegevusest Moskvas ja mujal Venemaal läbi Moskva reeglite läätsede.”

Kuidas läks nii, et hoolimata MRP kuritegelikkusest, NSV Liidu vägivaldsusest Baltimaade annekteerimisel ja kõikide okupeeritud riikide iseseisvuse taastada lubanud Atlandi hartast jäid Eesti, Läti ja Leedu pärast teist maailmasõda ikkagi Stalini terrorivõimu alla? Miks lääneriigid sellega nõustusid?

Või kas ikka nõustusid? ”Selle uurimuse juures on silmapaistev, kui sisutihedalt kirjeldab Piirimäe paljude välispoliitikanõunike arutelusid Londonis ja Washingtonis, Atlandi-üleseid kaalutlusi ning Nõukogude diplomaatilisi sekkumisi.” (Professor Karsten Brüggemann, Tallinna Ülikool) ”Vastupidi Francis Fukuyama omaaegsele lennukale lausele ajaloo lõpust pole ajalugu meid maha jätnud, vaid seda saab iga päevaga üha rohkem.” (Suursaadik Margus Laidre, PhD)

Levinud arusaama kohaselt saavutas Hitler võimu üksnes omal jõul, evimata püsivamaid sidemeid.

Kuid milleks ta siis vajas kitsast, pidevalt tema käsutuses olnud „maagilist siseringi”, kuhu erinevalt Stalini omast kuulus ka üllatavalt palju naisi?

Missugust rolli mängisid need inimesed tema era- ja poliitikaelus?

Veidi pärast Eva Brauni biograafia ilmumist võttis 2010. aasta kevadel Heike B. Görtemakeriga ühendust Hitleri pikaaegse usaldusaluse, õhuväeadjutandi Nicolaus von Belowi poeg, kes otsekui möödaminnes mainis: „Ma olen selles ringis üles kasvanud.”

Tema sõnul ei lagunenud Hitleri ja Eva Brauni sisering sugugi pärast 1945. aastat ‒ sidemed jäid kauaks püsima ka Saksa Liitvabariigi aegadel. Peeti kirjavahetust, käidi üksteisel külas ning pidulikematel puhkudel korraldati suuremaid kokkutulekuid...

66 detsember 2020 SÕDUR

Tule sõjamuuseumisse! www.esm.ee

Peamaja K-P 11-18 Mõisa tee 1, Viimsi

Sõjatehnika angaar R-P 11-18 Vehema tee 1a, Viimsi (300 m peamajast)