Sõdur 2/24

sisukord

4 Lühiuudised

6 Fookuses on kaitseväe akadeemia

18 NATO sai 75 ja Eesti selle liikmena 20 aastat vanaks

24 Kevadtormi logistika vedur on varustuspataljon

28 Noorkotkad ja kodutütred keskenduvad drooniõppele

32 Vene õhuründevahendid ja Ukraina õhutõrje 2024. aasta algul

40 Staabikompanii viis diviisi staabi «põllule»

42 Sangpommisport –üks hea militaarspordiala

46 Kaitseväelase palk ja selle ostuvõime 1997. ja 2023. aasta võrdluses

50 Nõukogude armee vastane protestilaine Eestis 1989. aastal

58 20. eesti diviisi kaitselahingud Narva jõe ääres 1944. a märtsis

66 Uued raamatud

Ajakiri Sõdur on tellitav ExpressPosti tellimiskeskkonnas https://tellimine.ee/est/sodur.

Samuti saab ajakirja tellida Omniva postkontoris, postipunktis või kirjakandja vahendusel. Tellimishind: 12 kuud 16,30 eurot, 6 kuud 8,15 eurot

Väljaandja küberväejuhatuse strateegilise kommunikatsiooni keskus

Toimetus Juhkentali 58, Tallinn 15007 sodur@mil.ee

Peatoimetaja Heiki Suurkask heiki.suurkask@mil.ee / 717 2432

Toimetaja ltn Raiko Jäärats

Keeletoimetaja

Diina Kazakova

Kujundaja lvo Sokka

Trükitud Joon trükikojas

Kaanefoto Julia Siimberg ISSN 1406-3379

Kaitseväelane pälvis

Ameerika Ühendriikide

kaitseministri medali

Iraagis teenistust lõpetav vanemveebel Marko Taluste (pildil) sai Ameerika Ühendriikide kaitseministri nimel antava medali eeskujuliku teenistuse eest rahvusvahelisel sõjalisel operatsioonil Inherent Resolve.

«Vanemveebel Taluste tõi gruppi seda, mida nimetatakse jõu võimendamiseks – ta oskab nakatada kõiki rahvusvahelise meeskonna liikmeid oma positiivsuse ja ülima professionaalsusega, suurendades üksuse efektiivsust ja tugevdades meeskonnavaimu,» ütles operatsiooni Inherent Resolve sõjalise nõustamise grupi ülem brigaadikindral Michael W. Ecker ja lisas, et kõik Eesti kaitseväelased on talle väga hea mulje jätnud.

Vanemveebel Taluste teenis operatsiooni Inherent Resolve sõjalise nõustamise grupi veeblina kümme kuud, andes oma osa mitmeriigiüksuse ametikohtade planeerimisse, uue personali integreerimisse, taristu ja standardprotseduuride arendamisse ning nõustades üksuse ülemat strateegia ja ressursside kavandamisel.

Küberväelased täiendasid oskusi linnalahingulaagris

Aprillis toimus Rabasaare harjutusväljal ja kaitseväe keskpolügoonil ligi nädala kestev küberväejuhatuse linnalahingu- ja laskelaager, kus üle 50 sõduri kinnistas lahingumoona kasutades varem õpitud lahingutoiminguid ja oma oskusi linnalahingus. Taktikaõppus hõlmab lahinglaskmisi nii valgel kui pimedal ajal, mis on ajateenistuse laskeväljaõppe ja linnalahinguõppe viimane etapp. Õppusel harjutavad sõdurid muu hulgas allüksusekursustel õpitud individuaalseid oskusi jao koosseisus taktikalises tegevuses. Näiteks varitsusse sattumisel ning kiirrünnakul ja -kaitsel ning kannatanute evakuatsiooni. Samuti õpivad nad linnaruumis tegutsedes end oma sõjaaja ülesannete täitmisel julgestama ning mitmesugustele ohtudele, näiteks miinid, droonid, varitsused, varjatud täpsustuli jms, reageerima.

Eesti diviisi senine ülem kindralmajor Veiko-Vello Palm andis 30. märtsil üksuse juhtimise üle kolonel Mait Müürisepale.

Eesti diviisi juhtimise üle kolonel Mait Müürisepp

Kindralmajor Palm ja kolonel Müürisepp.

Diviis on veidi üle aasta vana, aga seda ei loodud tühjale kohale. Diviisi tugev vundament nii brigaadide kui pataljonidena on arenenud koos kaitseväega riigi taasloomisest alates.

Diviisi staabi käivitamine, mehitamine ja sellele hoo sisseandmine on lühikese ajaga päris hästi õnnestunud. Tänan kindralmajor Palmi, aga kindlasti ka kõiki kaasaaitajaid, kas siis diviisis või väljaspool seda.

Äsja läbisime olulise staabiõppuse Warfighter / Austere Challenge 24 ja tagasiside on olnud väga positiivne,» ütles kolonel Müürisepp, kes täidab kuni selle aasta suveni diviisi ülema kohustusi.

Kolonel Mait Müürisepp alustas oma teenistuskäiku 1993. aastal riigikaitseakadeemia kadetina, on teeninud Scoutspataljoni rühma- ja kompaniiülemana ning juhtinud nii Scoutspataljoni kui 1. jalaväebrigaadi operatiivsektsiooni, olnud Kalevi jala-

juhtimise võttis Müürisepp

Foto: Ardi Hallismaa / kaitsevägi

väepataljoni ning kaitseväe peastaabi operatsiooniosakonna ülem.

Aastatel 2011–2015 viibis ta välisteenistuses NATO Euroopa vägede kõrgemas peakorteris (SHAPE). Peale riigikaitseakadeemia on ta lõpetanud ka USA Army War College´i, US Army Command and General Staff College´i ning täiendanud end NATO koolis ja Slovakkia kõrgemas sõjakoolis. Kolonel Müürisepp on osalenud välisoperatsioonidel Kosovos ning Bosnia ja Hertsegoviinas.

Scoutsrännak 2024 viis rännakule 1900 huvilist

28. märtsil toimus kaitseväe keskpolügoonil Scoutspataljoni taasloomise 23. aastapäevale pühendatud traditsiooniline Scoutsrännak, millest võttis osa lausa 1900 inimest.

«Scoutsrännak on ellu kutsutud taanlaste Dancon Marchi eeskujul. Ürituse eesmärk on olnud ühine jalutuskäik looduses, et osalejad saaksid lõimuda ja suhelda. Juba esimesel rännakul pani osa inimesi stardist suure hooga minema ja sellest hetkest alates on rännak paljudele hea

võimalus iseenda ja teistega mõõtu võtta,» ütles Scoutspataljoni ülem kolonelleitnant Ranno Raudsik. Raja läbimiseks on aega kuni kaheksa tundi. Vormi nr 1 (teenistusrelv ja 10 kg seljakott) kategooria meestest saavutas 30 kilomeetri pikkusel rännakul esimese koha õhuväe esindaja Sander Linnus, kes läbis rännaku ajaga 2.39. Teisena ületas finišijoone Steven Rehelem politsei- ja piirivalveametist ajaga 2.40 ja kolmandana Indrek Roos kaitseliidust ajaga 2.58.

Naistest saavutas esimese koha Karolina Pugal kaitseliidust ajaga 3.36. Teisena lõpetas kaitseliitlane Anet Sirvel ajaga 4.06 ja kolmanda koha saavutas Kristel Leola sõjaväepolitseist ajaga 4.11.

Alates 2020. aastast toimuvad Scoutsrännaku raames ka kaitseväe meistrivõistlused meeskondlikus arvestuses, mille tänavu võitis küberväejuhatuse võistkond. Teise koha sai kaitseliidu Lõuna maakaitseringkond ja kolmandaks tuli sõjaväepolitsei vahipataljoni esimene võistkond.

2. jalaväebrigaadi staabi- ja sidekompanii harjutas sõdimist droonide vastu

Nursipalu harjutusväljal toimus 25. märtsil 2. jalaväebrigaadi staabi- ja sidekompanii laskelaager, kus harjutati esimest korda ka droonide hävitamist.

«Seekord keskendume õhusihtmärgi laskmisele, mis on Ukraina sõja õpikogemusena kerkinud uueks oluliseks teemaks kaitseväes. Õhk on erisugustest sihtmärkidest päris paks ja iga sõdur peab oskama neid mõjutada. Oleme kogunenud siia, et jagude koosseisus seda läbi harjutada,» ütles 2. jalaväebrigaadi staabi- ja sidekompanii ülem kapten Taavi Kivi. Kaitseväes täidavad droonid peamiselt vaatlus- ja luureülesandeid.

Praegu on kasutusel lennuki tüüpi droonid, kuid üha rohkem tuleb kasutusele ka kommertsvahendina kasutatavaid multirootoriga droone. Üks selline lendas ka Nursipalu kohal. «Kui tavapäraselt oleme harjutanud nii, et õhusihtmärk on droon,

siis vahendite kokkuhoiu mõttes me drooni pihta ei tulista. Sihtmärgiks on õhupallid, mille oleme drooni külge sidunud,» ütles kapten Kivi. Laskmistel kasutati tavapäraseid jao käsitulirelvi, mis suutsid sihtmärki mõjutada mõnesaja meetri ulatuses.

Foto: Jan-Daniel Peterson

Foto: Jan-Daniel Peterson

Sõduri fookuses on Tartus Riia mäel paiknev ja tegutsev kaitseväe akadeemia (KVA). Sõduri küsimustele vastas akadeemia ülem brigaadikindral Vahur Karus (pildil).

Kaitseväe akadeemia

kvaliteedimärk on tasemel ohvitser

Heiki Suurkask peatoimetaja

6.

aprillil tähistas kaitseväe akadeemia Tartus eestikeelse ohvitseride hariduse 105. aastapäeva traditsioonilise kadetiballiga. Millega akadeemia üldse tegeleb ja mis kohal meie sõjaline haridus maailmas on, seda üritab Sõdur alljärgnevas fookusloos lahti kirjutada.

Kuidas iseloomustada sõjalise hariduse seisu praeguses Eestis ja võrreldes seda teiste NATO riikidega?

Ma arvan, et meie sõjaline haridus on praeguseks ajaks jõudnud teelahkmele. Kui me loeme 1920. ja 1930. aastate kindral Nikolai Reegi ja professor Aleksei Bajovi tekste, siis toona käis hästi elav diskussioon, milline ohvitseri haridusmudel üldse väikeriigile sobib.

Nüüdseks oleme viimase 25 aastaga mingid klotsid enda jaoks paika pannud. Ma arvan, et diskussioon tee-

mal, kuidas siit edasi minna, on täiesti omal kohal.

Üks meie eripärasid ja mitte ainult meie, vaid ka Läti ja Leedu omi on see, et rahvuslikud akadeemiad õpetavad ohvitsere välja ainult mingi tasemeni ja kui me räägime nii-öelda kindralstaabikursusest, siis seda pakub tegelikult teine institutsioon ehk Balti kaitsekolledž kõigile kolmele riigile ühiselt.

Ülejäänud riikidel on tavapärane, et nii-öelda esimesest ohvitseriastmest kuni viimaseni õpetatakse kõik välja nende enda rahvuslikul tasandil. Selle poolest eristume teistest kõige rohkem.

Kindlasti erineme teistest ka selle poolest, et kui paljudes riikides on endiselt nelja-aastane põhikursus, siis meil aga kolmeaastane. Me oleme üks neid riike, kes annab ka sõjaliste ainete eest ainepunkte, mida väga paljudes riikides ei ole õnnestunud teha.

Näiteks, kui me võtame Läti ja Leedu, siis nende nelja-aastane põhikursus on väga selgelt seotud faktiga,

Foto: Martin Pedaja / KVA

Kaitseväe akadeemia peahoone Tartus Riia mäel ehitati 1940. aastal Tartu kaitseliidu jaoks. Foto: Andri

et nad peavad läbima tsiviilkõrgharidusprogrammi. Tegelikult peab sellele lisanduma veel sõjaväeline haridus, aga selle eest ainepunkte neile ei anta.

Teiseks eristab meid kindlasti fakt, et me anname ohvitseridele väga noorelt magistrikraadi. Räägime leitnantidest ja kaptenitest, kes tulevad keskastmekursusele ajal, kui väga paljud riigid veel eeldavad, et ohvitser peab olema vähemalt 15–20 aastat teeninud enne, kui magistrikraadini jõuab. Mõnes mõttes kehtib seal selline sunnismaisus.

Meie näeme väärtust selles, et võimalikult noored ohvitserid saavad oma vajaliku akadeemilise hariduse ja võivad selle võrra rohkem keskenduda kauges perspektiivis tegelikule teenistusele väes. Seega on vaja veel arutelusid pidada, kuidas edasi minna.

Aga kas sõjalise hariduse tasemega oleme ise rahul?

Jah, ma arvan, et selle kooli põhikursus on alati just selline, mida meil parasjagu vaja on.

Inimesed, kes välja valitakse ja siia õppima pääsevad, on ohvitserid, keda kõik kaitseväeosad endale teenistusse soovivad saada.

Mina nimetaksin tegelikult KVA kvaliteedimärgiks meie magistriprogrammi ehk keskastmekursust. Need inimesed, kes välja valitakse ja siia õppima pääsevad, on ohvitserid, keda kõik kaitseväeosad endale teenistusse soovivad saada. Kas siis üksuse ülema, kompaniiülema või staabiohvitserina. See on väga tugev kvaliteedimärk.

Eks väes liiguvad oma legendid ja mõistagi on üksustes alati tahtmine, et nemad saaksid juba valmis ohvitseri. Paraku saab igasugune sõjakool anda ainult tooriku ja valmisprodukt tekib ikkagi teenistuse käigus väeosas.

Kool peab arvestama seda, et inimesi peab ikkagi kujundama ühtse standardi järgi. Teenistus väeosas paneb lõpuks paika, kui heaks pioneeriks, suurtükiväelaseks, õhutõrjujaks, logistikuks või jalaväelaseks nad saavad.

Kool on mõnes mõttes alati inertne ja natukene lohiseb ülejäänud väe järel, aga see tuleb pigem hariduslikust eripärast. Me ei saa muuta õppekava iga kahe nädala või kahe kuu tagant. Meil on vaja pikaajalist protsessi, mille käigus selgitatakse välja, kas inimene jõuab vajalike õpitulemusteni.

Milline koht peaks olema kaitseväe akadeemial kaitseväelase karjääris? Kõige tähtsam koht. Võtame lihtsad faktid, olgu tegemist vanemallohvitseri või ohvitseriga. Kõikide allohvitseride karjäär käib selle maja kaudu selleks, et saavutada esmalt nooremveebli ja seejärel veeblina järgmised auastmed. KVA-s tuleb käia kursustel ja täienduskursustel, et saada ohvitseriks või ka reservohvitseriks.

Nooremleitnandiks ja tegevohvitse-

Tallo / KVA

riks ei saa ilma selle koolita. Magistriõpe ja täienduskoolitused toimuvad just selles majas – Tartus Riia tn 12.

Kas on mingit vahet, et kaitseväe akadeemia asub Tartus või Tallinnas? Kas praegune asukoht on parim võimalik?

Meie värbamise koostööpartner (kes on üritanud aru saada, millised meie sõnumid lähevad kaitseväele ja ühiskonnale kõige rohkem korda) on öelnud, et KVA kõige parem asukoht oleks Tallinnas. Need on tegelikult pika vinnaga otsused.

Põhikursuse lõpetajad

kasvavad isiksusteks ja juhtideks, kes saavad aru inimvahelistest, inimeste juhtimise ja tegelikult otsuse vastuvõtmise protsessidest.

Kui küsida, kas KVA peaks olema Tallinnas või Tartus, siis praegu asub see Tartus ja ma ei näe, et kaitseväel või Eesti riigil oleks soovi seda kuskile kolima hakata. Sellisel juhul räägiksime ikkagi täiesti uuest taristust, mis oleks vaja luua.

Me kolisime 1999. aastal Tartusse ja ennekõike oli põhjuseks just see, et Tartus oli juba kaks ülikooli ning mitu rakenduskõrgkooli, mis tähendas, et me tahtsime võimalikult suures osas ära kasutada akadeemilisust, mis Tartus juba olemas oli, et oma kool kiiresti üles ehitada. Tallinnasse minekuga tekiks teistsugused raskused.

Kindlasti oleks sealne asukoht atraktiivsem õppejõudude, teiste töötajate ja ka sõjaväelastest õppejõudude värbamise seisukohalt. Aga samas kasvab meil ohvitserkond praegu üles väga tugevas akadeemilises keskkonnas, mis Tartus on, arvestades üliõpilaste arvu, korporatsioone ja üliõpilasorganisatsioone, mis siin eksisteerivad.

Ma arvan, et Tartu on praegu väga hea koht, et liita Eesti ohvitser ülejäänud haritlaskonnaga.

Milline on kaitseväe akadeemia seos üliõpilaskorporatsioonidega? Kas nad on siin majas ka olemas? Ei, aga KVA kadetid, kuulajad ja ka ohvitserid, kes siin õpetavad, või meie

16. tipptasemel KVA sõja- ja katastroofimeditsiini konverents 7. detsembril 2023 Alexela kontserdimajas.

Foto: Ilja Korjukin / kaitsevägi

akadeemilised töötajad kuuluvad organisatsioonidesse.

Mis on kaitseväe akadeemia plussid, mis peaks meelitama inimesi siia õppima tulema? Inimestele läheb korda, et KVA on ainuke kõrgkool Eestis, kus õpetatakse juhte. Kõigi meie põhikursuse lõpetajate esimene ametikoht on seotud mingisuguse üksuse juhtimisega. Nad saavad siin omandatud teadmisi ja oskusi kohe praktikas proovida inimeste juhtimisel võrdlemisi ekst-

reemsetes oludes. Mis tähendab seda, et nad kasvavad isiksusteks ja juhtideks, kes saavad aru inimvahelistest, inimeste juhtimise ja tegelikult otsuse vastuvõtmise protsessidest. Ja see on minu arvates selle kooli kõige suurem tugevus.

Praegu läks kirja üks pluss, aga kas võite ka miinuse nimetada?

Vahest see, et värbamistööd saavad teha ainult väeosad. KVA saab küll käia ja ennast võimalikult palju tutvustada, aga värbamistööd – istutada

noore mehe või naise pähe mõtte, et ta võiks siia õppima tulla ja ohvitserihariduse saada – saavad teha ainult väeosad, kelle käes meie ajateenijad 11 kuud on. Ilmselgelt peame parandama kommunikatsiooni väeosade ja kooli vahel.

KVA tugevus on kindlasti see, et järjest enam tulevad siia õpetama kaitseväe parimad ohvitserid. Need, kes on ennast eri tasemetel tõestanud ja ühel hetkel tunnevad, et neil on küllalt teadmisi, mida nooremale põlvkonnale edasi anda.

Kuidas te värvatute kvaliteediga rahul olete?

Eks meil on täpselt samamoodi nagu igal pool: üldfüüsiline vorm on kindlasti aastate jooksul halvenenud. Neil aastail, kui KVA-sse tuli hästi vähe inimesi, hakati vastu võtma ka neid, kes tegelikult ajateenistuse jooksul ei olnud kordagi pidanud nii-öelda juhtimisega tegelema.

Kui me suudaksime kunagi jõuda tagasi sinna, kus meil on piisav valik seersante ja lipnikke, kelle seast need tulevased ohvitserid välja valida, siis

ma arvan, et me liiguksime jälle väga heas suunas. Need protsessid on pika vinnaga ja mõned otsused, mis on millalgi tehtud selleks, et üldse ohvitsere juurde välja õpetada, on tulnud kalli hinnaga.

Kuidas suurendada kaitseväelaste tahet akadeemias õppida?

Ennekõike tuleb suhelda struktuuriüksustega ja tutvustada oma õppeasutust, osaledes õpilas- ja haridusmessidel, mida me ka teeme.

Nüüd räägin nendest eelmise aasta väikestest arvudest. Me oleme igatpidi üritanud aru saada, miks meile nii palju vähem kandidaate tuli. Üks põhjus on kindlasti ka minu otsus, et neid, kellel ei ole üldfüüsilist testi tehtud, ei saa me vastu võtta. See latt on niigi sellisel tasemel, kust me enam allapoole ei saa minna. Lõppkokkuvõttes, kui sa tahad siin õppida, siis sellest latist pead üle astuma.

Kas akadeemia suudab täita ohvitseride arvu vajaduse, mida kaitseväel juurde on vaja? Praegu küll mitte. Me oleme taganud enam-vähem sellise järelkasvu, mida on vaja, et üksused saaksid edasi kasvada. Kui me arvestame, kui palju meil aastas on keskeltläbi ohvitsere juurde vaja, siis kindlasti peame järjest rohkem vaatama ka teiste värbamismudelite poole, näiteks ülikoolidest.

Me oleme taganud enam-vähem sellise järelkasvu, mida on vaja, et üksused saaksid edasi kasvada.

Ma toon siin hea näite, meie inseneristipendiumi, sest kaitseväe uued võimearendused nõuavad inseneriharidusega ohvitsere, kes süsteeme elus hoiavad. Eeskätt just tehniliselt.

Oma inseneriõppekava käivitamiseks ei ole meil ilmselgelt vahendeid ja kui me vaatame ka seda, mis toimub Eesti nii-öelda ühiskonnas laiemalt, siis on riigieelarvelised insenerikohad kõikides koolides umbes 50 protsendi ulatuses mehitamata. Noored ei lähe enam insenerindusse või jätavad õpin-

Kaitseväe akadeemia kadetiball 2024. aastal.

gud pooleli, sest matemaatika muutub liiga raskeks. Meil oli lihtsam pöörduda kõrgkoolide poole, kes juba õpetavad insenerindust ja sealtkaudu tuua need inimesed enda juurde.

Tulevikus on ehk nii, et kui me värbame inimese, siis kuulub ta akadeemiale, kuid õpib hoopis reaalselt Tallinna tehnikaülikoolis, lennuakadeemias või maaülikoolis. Sõjalise õppe saaks ta meie käest. Tema põhiasi on saada mingisuguse ala spetsialistiks õppeasutuses, millel on välja kujunenud selle eriala õpetamise traditsioonid.

Kui me nüüd räägime

õppejõududest, siis kas nende leidmine on lihtne? Kas õppejõud on oma tööga rahul? Kas õppejõud tahavad töötada kaitseväe akadeemias?

Jah, nagu ma ennist ütlesin, oleme saanud õppejõududeks väga head oma ala spetsialistid. Loomulikult me ei taha, et nad siia väga pikaks jääksid, sest pigem on tegu ohvitseridega, kelle puhul me tahame ühtlasi, et nad läheksid peatselt väkke tagasi ja tegeleksid ka väega edasi.

Aga ma näen, et see nii-öelda murdumine on toimunud, kus väga head ohvitserid saavad aru sellest, et nad peavad mingil hetkel tulema ka ise kooli õpetama selleks, et saada võimalikult head ohvitserid oma üksusesse tagasi.

Kas õppejõud jõuavad oma päris töö kõrvalt loenguid andmas käia või peaks nad põhikohaga siin kohapeal olema?

Me teeme nii ühte kui teist. Kindlasti on mingid ametikohad, mis peavad siin olema. Näiteks juhtimispedagoogika, taktika õppetool, strateegia, innovatsiooni õppetool – seal on vaja teatud ametikohad täita, et vaadata kogu seda õpetamist kauges perspektiivis. Kuidas need klotsid selle õppevoo sisse mahuvad? Selleks on vaja inimesi, kes on püsivalt kohal. Kuid inimesed tulevad ka väeosadest ja annavad mingi bloki seal sees. Seda soodustame aina enam. Me tahame seda sellepärast, et nemad toovad oma väe kogemuse ja see aitab jälle paremat ohvitseri välja õpetada.

Kuidas kaitseväe akadeemiat edasi arendada?

Taristu osa on see, mis praegu kõige rohkem muret valmistab. Me juba rääkisime värbamisarvudest ja kas KVA täidab ära kogu selle vajaduse, mis meil ohvitseride väljaõpetamiseks on. See sunnib suuremaid kursuseid tegema ja rohkem inimesi läbi laskma. Samasugust survet näeme ka Balti kaitsekolledžis.

Nii ta on, et see maja on ehitatud arvestusega, et siin on heal juhul u 200 inimest. Praegu on meil õppurite arv ikkagi palju suurem, mis tähen-

Kaitseväe akadeemia õppeaasta avamine piduliku jalutuskäiguga läbi

Tartu linna 1. septembril 2023. Foto: Martin Pedaja / KVA

Foto: Linda-Maria Saar / kaitsevägi

Kaitseväe akadeemia põhi- ja keskastme kursuste lõpuaktus. Diplomi sai praegune nooremleitnant Taavi Traks. Foto: Ardi Hallismaa / kaitsevägi

dab majutuse muret. Me saame hakkama, kuid kõige suurem probleem on õppehoone, õppeklassid, sündikaadiruumid, auditooriumid – nendest on meil kõige rohkem puudus. Seda on aga nii akadeemial kui Balti kaitsekolledžil vaja.

Õppimise kohta nii palju, et kuna meil on nüüd diviis ja sellist taset pole enne olnud, seisab ees selle lisamine meie õppekavasse. Kas see hakkab muutma näiteks magistriõppe kestust või kuidas me seda täpselt teeme, on kindlasti üks neid keerulisi ülesandeid, millega peame suuresti tegelema.

Üks teema, mis praegu veel piisavalt tähelepanu pole saanud, on tegelikult reservohvitseride täienduskoolitus. Ehk siis, kuidas peaks arenema reservohvitser, kelle õpetame ajateenistuse jooksul lipnikuks?

Me ju ei taha, et ta oleks järgmised 40 aastat lipnik-rühmaülem, vaid, et tal oleks ikkagi võimalus edasi liikuda. Kui praegu suudab KVA rahuldada tegevväelaste minimaalse vajaduse, siis reservohvitsere saame võtta vähimal määral. KVA kontaktõppevorm ja päevane õpe ei võimalda väga pal-

Ühiskond peaks kaitseväelase elukutset rohkem väärtustama. Siin ei ole väga palju vahet, kas oled tegevväelane või reservväelane.

judel reservohvitseridel osaleda meie õppetöös.

Siinkohal on vaja nii KVA-l, kaitseliidu koolil, kaitseväel kui ka kaitseliidu juhtkonnal mõelda, kuidas luua ühtne arusaam ohvitseri haridusmudelist, millesse on kaasatud nii tegevkui reservohvitserid.

Kas ühiskond peaks reservohvitsere rohkem väärtustama?

Ühiskond peaks üldse kaitseväelase elukutset rohkem väärtustama. Siin ei ole väga palju vahet, kas oled tegevväelane või reservväelane. Aga see on jälle rahu hind. Kui inimesed ei ole sõda näinud (ja need põlvkonnad,

kes viimati sõda nägid, kaovad järjest ära), siis neil ongi raske aru saada, mis imeloom see kaitseväelane on ja mille jaoks ta olemas on.

Vaatan teie seina peal Ukraina sõja kaarti. Kas Venemaa agressioon Ukraina vastu sunnib ka kuidagi kaitseväe akadeemiat korrastama või ümber tegema?

Seal on kindlasti õpikogemusi, mida me saame väga kiiresti oma õppekavasse lisada. Samas, kui võrrelda suurema osa Euroopa riikidega, siis Eesti ei ole kunagi loobunud Vene ohu tunnetamisest ja meie ajateenistuse eesmärk on ikkagi kogu aeg olnud luua reservväge, mis vajaduse korral on valmis sõdima konventsionaalset sõda. Meil ei ole seega olnud vajadust mingisuguseid suuri pöördeid teha.

Küll aga, kui vaatame päris paljude liitlaste poole, kes õigupoolest kolm kümnendit rahu lõid ja valvasid rahu Balkanil, Lähis-Idas, Afganistanis, siis nende ohvitseriharidus muutus rahuvalve nõudmiste põhiselt. Nendele on Ukraina sõjaga tulnud pööre arvatavasti palju suurem kui meile.

K INDEL TULEVIK

EESTILE JA SULLE

SIRGU JUHIKS KAITSEVÄE AKADEEMIAS

TUTVU JA KANDIDEERI : OHVITSER.EE

Kaitseväe akadeemia väärtused

Kaitseväe akadeemia väärtused on loovus, haritus ja tõhusus.

• Loovus on võime, mis aitab leida uusi teid probleemide lahendamiseks ja tulemuste saavutamiseks. Sõjaväelisele juhile on loovus vajalik, et üllatada vastast ja vältida tegevuste etteaimatavust.

• Haritus on teadmiste, oskuste, kogemuste ja hoiakute kogum, mis väljendub laias silmaringis ning võimes eri valdkondades kaasa rääkida ja tegutseda.

• Tõhusus on võime jõuda targalt tulemuseni. Tõhusus tähendab parimate tulemuste saavutamist mõistlike ressurssidega.

Õppimine

Kaitseväe akadeemias õppimise hüved:

• palk – igale kadetile on õpingute ajal tagatud palk alates 1000€

• tasuta elukoht – tasuta elamiskoht Tartu kesklinnas asuvas ühiselamus

• tasuta arstiabi – tasuta arsti- ja hambaravi nii õpingute ajal kui ka edasises teenistuses

• garanteeritud amet – kaitseväe akadeemia lõpetajale on garanteeritud töökoht kaitseväes palgaga alates 2100€

• sport – kadettidele on tagatud lai valik sportimisvõimalusi ning erialaseid huviringe (nt laskurring)

Kaitseväe akadeemia

Kaitseväe akadeemia (KVA) on Eesti Vabariigi kaitseministeeriumi valitsemisalas ja kaitseväe juhataja vahetus alluvuses olev Eesti ainus riigikaitseline rakenduskõrgkool.

Kaitseväe korralduse seaduse järgi on KVA kaitseväe struktuuriüksus ning samal ajal rakenduskõrgkool kõrgharidusseaduse tähenduses.

KVA on sõjandusega seotud teadus- ja arendustegevuse edendaja Eesti Vabariigis ning teeb koostööd partneritega nii Eestist kui välisriikidest. KVA juhtimise, töökorralduse, õppe- ja teadustegevuse ning õppe- ja uurimiskeskkonna vastavust rahvusvahelistele nõuetele kinnitab see, et Eesti kõrg- ja kutsehariduse kvaliteediagentuur ((ehk nüüdne Eesti hariduse kvaliteediagentuur)) on KVA akrediteerinud aastani 2028.

KVA lõpuaktused vanemallohvitseridele, põhikursusele ja magistrantidele. Foto: Mihkel Leis / kaitsevägi

Rakenduskõrgharidus

KVA-s on avatud kolm rakenduskõrghariduse (põhikursuse) sõjaväelise juhtimise õppekava maaväe, mereväe ja õhuväe ohvitseride ettevalmistamiseks. Õppeaeg KVA rakenduskõrgharidusõppekavadel kestab kolm aastat. Rakenduskõrgharidusõppe lõpetajad saavad õpingute lõpus bakalaureusekraadi sõjateaduses ja nooremleitnandi auastme.

KVA sõjaväelise juhtimise rakenduskõrgharidusõppekavad jagunevad mooduliteks, mis koondavad sisu poolest sarnased õppeained ja teemavaldkonnad tervikuks. Nii koosnevad õppekavad üld- ja sõjaväelise juhtimise, tehnika, pedagoogika ja uurimistöö ning spetsialiseerumismoodulitest. Peale sõjaväeliste ainete saavad kadetid ülevaate humanitaar- ja sotsiaalteadustest, loodus- ja täppisteadustest ning õpivad keeli.

Maavägi

Sõjaväelise juhtimise maaväe õppekava eesmärk on valmistada õppureid ette teenima rühma- ja kompanii-/ patareiülemana rahu- ning sõjaaja ametikohtadel. Õppekava võimaldab spetsialiseeruda jalaväe, soomusjalaväe, kaudtule, logistika, pioneeri, side ja õhutõrje erialale ning saada vastava relvaliigi nooremohvitseri ettevalmistus. Õppekava maht on 180 EAP-d. Õhuvägi

Sõjaväelise juhtimise õhuväe õppekava eesmärk on valmistada õppureid ette täitma teenistusülesandeid nooremohvitseridena õhuväes. Õppekava võimaldab spetsialiseeruda õhuoperatsioonide juhtimise ning 2024. aas-

tast ka õhusõiduki juhtimise erialale. Õppekava maht on 180 EAP-d. Õpe õhuoperatsioonide erialal toimub koostöös Eesti lennuakadeemiaga.

Merevägi

Sõjaväelise juhtimise mereväe õppekava eesmärk on nooremohvitseride ettevalmistamine Eesti mereväele rahu- ja sõjaaja ametikohtadel teenimiseks. Õppekava järgi saab spetsialiseeruda mereväe taktika või tehnika erialale. Õppekava maht on 180 EAP-d. Õpe toimub koostöös TalTech Eesti mereakadeemiaga.

Magistriõpe

Kaitseväe akadeemia sõjaväelise juhtimise magistriõppekava koosneb üldjuhtimis-, pedagoogika ja uurimistöö ning spetsialiseerumismoodulist maa-, mere- või õhuväe suunal. Üldjuhtimis- ning pedagoogika ja uurimistöö moodulis antakse lisaks sõjaväelistele distsipliinidele kuulajatele terviklik ja nüüdisaegne, kaitseväele ning riigile püstitatud nõudeid ja ülesandeid arvestav akadeemiline haridus. Peale kohustuslike õppeainete on kuulajatele antud võimalus valida valikaineid mitme eri valdkonna vahel.

Spetsialiseerumismooduli eesmärk on süvendada magistrandi teadmisi ja oskusi ning kujundada hoiakuid oma väeliigi (maa-, mere- või õhuvägi) järgi üksuste lahingutegevuse planeerimiseks ja juhtimiseks nüüdisaegse lahingutegevuse tingimustes ning staabiohvitseri ülesannete täitmiseks kaitseväe ja kaitseliidu struktuuriüksuse staapides ja rahvusvahelistes taktikatasandi staapides.

Kutseõpe

Kaitseväe akadeemia kutseõppekava «Sõjaväeline juhtimine vanemallohvitseridele» annab aluse edenemiseks vanemallohvitseride sõjaväelises karjäärisüsteemis. Kursuse lõpetajad saavad kutsehariduse sõjaväelise juhtimise erialal ning õppekava täies mahus täitmine on ühtlasi eelduseks nooremveebli auastmele esitamiseks. Kutseõpe ehk vanemallohvitseride põhikursuse (VAPK) eesmärk on anda alused ja suunised esimese tasandi vanemallohvitseride ettevalmistamiseks kõikidele Eesti kaitseväe väeliikidele ning kaitseliidule. Õppekava läbinu on võimeline teenima rahuajal rühma-, meeskonna- või lülisuuruse üksuse ülema abi ja instruktori ametikohtadel ning allüksuse ülemana sõjaajal.

Eksternõpe

Kaitseväe akadeemias on lisaks täiskoormusega õppele võimalik õppida ka eksternina. Ekstern on rakenduskõrghariduse või magistriõppekava läbiv tegevväelane (magistriõppes ka reservväelane), kes ei ole üliõpilane kõrgharidusseaduse tähenduses, kuid talle laienevad täiskasvanute koolituse seaduse tasemeõppekoolitust reguleerivad sätted. Eksterniks ei võeta õppurit, kes on eksmatrikuleeritud täiskoormusega õppest, küll aga on võimalik eksternina esitada ja kaitsta oma uurimistööd, kui isik on läbinud kogu eelneva õppekava. Uurimistööd lubatakse kaitsta eksternina ka neil endistel õppuritel, kes pole enam tegevväelased ning kellel kogu õppekava (v.a uurimistöö) on täies mahus läbitud.

Kaardiharjutus õppusel Combined Effort (COMEF) II.

Foto: Martin Pedaja / KVA

KVA luurevõistlus.

Foto: Linda Maria Saar / kaitsevägi

Ohvitseride sõjaväeline täiendusõpe

Nooremstaabiohvitseri kursus

Nooremstaabiohvitseri kursuse (NSOK) eesmärk on valmistada kaitseväele ja kaitseliidule ette nooremstaabiohvitsere ning arendada kursuslaste oskuseid pataljoni lahingutegevuse planeerimisest ja lahingujuhtimisest staabiohvitserina.

Pataljoni staabiohvitseri kursus

Pataljoni staabiohvitseri kursuse (PSOK) eesmärk on valmistada sõjaväelise väljaõppe

I astme omandanud kaitseväe ja kaitseliidu ohvitserid ette täitma pataljoni staabiohvitseri ülesandeid vahetult enne või pärast vastavale ametikohale määramist ning tuletades neile meelde pataljoni lahingutegevuse planeerimise ja lahingujuhtimisega seotud tegevused.

Brigaadi staabiohvitseri kursus

Brigaadi staabiohvitseri kursuse (BSOK) eesmärk on süvendada kursuslase teadmisi ja oskusi töötamiseks jalaväebrigaadi staabi eri ametikohtadel Eesti kaitseväes nii kriisi- kui sõjaajal. Õppe nominaalkestus on 13 nädalat.

NB! Brigaadi staabiohvitseri kursuse õppekava on muutmisel. Muutub ka kursuse nimetus: uus nimetus on staabiohvitserikursus (SOK) ning laieneb õppetöö ampluaa. Lisaks brigaadi tasandile hakkab õppekava sisaldama ka diviisi tasemel lahingutegevuse planeerimist.

Reservohvitseride baaskursus

Kaitseväe akadeemia annab reservohvitseride baaskursust (ROBK) ajateenijatele. Reservohvitseride baaskursuse õppekava läbimisel omandab kursuslane pädevused rühma kaitsvates, pealetungivates ja kaasnevates tegevustes ning kursuse läbimine on eeldus erialaõppele asumiseks ja sõjaaja rühmaülema või kompaniiülema abi ametikoha ülesannete täitmiseks.

Staabiohvitseride sõjaline baaskursus

Staabiohvitseride sõjalise baaskursuse (SOSBK) eesmärk on anda mõnes Eesti kõrgkoolis juba kõrghariduse omandanud ning kaitseväega soovida liituvale isikule teadmised ja oskused, et tegutseda üksikvõitlejana erinevates olukordades. Kursusel osalevad reservväelastest meedikud, juristid ja teised erialaspetsialistid. Kursus on vajaduse korral ka ettevalmistus nooremstaabiohvitseri kursusel osalemiseks.

Võitleja kaitseväe akadeemia talvesõjalaagris.

Foto: Rasmus Allik / kaitsevägi

Brigaadikindral Vahur Karus külastas Taara linnakut, et tutvustada ajateenijatele KVA-s õppimise võimalusi. Foto: Martin Pedaja / KVA

Allohvitseride sõjaväeline täiendusõpe

Peale vanemallohvitseride põhikursuse (kutseõpe) korraldatakse vanemallohvitseridele täiendusõppena ka vanemallohvitseride keskastmekursust (VAKAK) ja vanemstaabiallohvitseride kursust (VSAK). 2024. aastast lisandub täiendusõppe kursuste nimekirja ka pataljoni staabiallohvitseri kursus (PSAOK), mille käigus õpetatakse pataljoni staapidesse teenima suunduvatele allohvitseridele pataljoni lahingutegevuse planeerimist.

Stanag 6001 eksamid

STANAG 6001 inglise keele eksam on sooritustest, mis ei põhine ühegi konkreetse kursuse ainekaval, vaid standardimisdokumendi STANAG 6001 tasemekirjeldustel ning selle eksamineerimist kaitseväes korraldab kaitseväe akadeemia õppeosakonna võõrkeelte õppetooli keeletestijate suund.

Sõja- ja katastroofimeditsiinikeskus

Sõja- ja katastroofimeditsiinikeskus (SKMK) on KVA allüksus, mille ülesanne on korraldada sõja- ja katastroofimeditsiini väljaõpet kaitseväelastele, reservmeedikutele, meditsiiniüliõpilastele ning teistele koostööpartneritele. Selle tõttu tegeleb SKMK Eestis ka sõja- ja katastroofimeditsiini valdkonna teadus- ja arendustegevusega. Samuti tagab SKMK tervishoiuteenust oma kaitseväe teeninduspiirkonnas. Kaitseväe akadeemia sõja- ja katastroofimeditsiinikeskust ja selle tegevust juhib juhataja Neve Vendt.

Sõja- ja katastroofimeditsiinikeskuse allüksused on:

• väljaõppejaoskond lektorite grupp õpetajate grupp

• ravijaoskond

• toetus- ja arendustegevuse jaoskond

Matkekeskuse ja 1JVBr ajateenijate harjutus 2020. aastal.

Foto: Marina Loštšina / kaitsevägi

Matkegrupp

Kaitseväe akadeemia haldusosakonna põhimääruse järgi on õppetoe jaoskonna matkegrupi põhiülesanded arvutipõhiste õppuste tagamine kaitseväele ja teistele laiapindse riigikaitsega seotud asutustele ja isikutele ning kaitse- ja operatsiooniplaanide koostamise toetamine.

Publikatsioonid

Sõjateadlane

Eestis

Arvutipõhiste õppuste ehk CAX-de (computer assisted exercise) korraldamiseks on matkekeskuses kasutusel konstruktiiv-simulatsioon JCATS (joint conflict and tactical simulation), virtuaalsimulatsioon VBS (virtual battlespace) ning live-simulatsioon SAAB.

JCATS, VBS ja SAAB võimaldavad tegevuste tagasisidestamisel olukordade taasesitamist.

Ühendväeliigi lahingumatkesüsteem JCATS toetab lahingujuhtimise ja staabiprotseduuride õpetamist.

JCATS-i kasutatakse peamiselt staapide väljaõppeks, pakkudes juhtimiseks ja otsuste tegemiseks vajalikku informatsiooni reaalajas.

VBS on interaktiivne 3D-matkesüsteem, mis on kasutusel militaar- ja jõustruktuuride väljaõppe korraldamiseks üle maailma. VBS4 sobib eelkõige kuni kompaniitaseme allüksuse juhtide ja spetsialistide juhtimise, side ja koostöö koolitamiseks.

SAAB-i lasermatkesüsteem on mõeldud väljaõppe toetamiseks maastikul jao- kuni kompaniisuurustele üksustele. Süsteem annab maastikul realistliku olukorra üksuse ja juhtide väljaõppe tasemest. SAAB-i laservahendite süsteem võimaldab korraldada harjutusi ka teiste SAAB-i vahendite kasutajatega, nagu on seda tehtud Winter Camp24 Eesti, eFP ja Tenebris Noctis, ScP ja DNK üksuste vahel.

JCATS, VBS ja SAAB on NATO-s kasutatavad matkesüsteemid.

Kui soovite korraldada matkeõppust või selgitada välja oma üksuse võimed, võtke meiega ühendust e-kirja teel: matkekeskus@mil.ee.

Sõjateadlane (aastani 2015 «KVÜÕA toimetised») on ainus Eesti Vabariigis ilmuv, rahvusvahelise toimetuse ning levikuga eelretsenseeritav ETIS 1.2. kategooria teadusajakiri, mis käsitleb sõjandusküsimusi.

Academia Militaris

Academia Militaris on kaitseväe akadeemia uus sõjaväelist kõrgharidust tutvustav ja KVA tegevust jäädvustav ajakiri, mis on lisaks kooliperele ja vilistlastele mõeldud ka ajateenijaile ohvitseri ja allohvitseri elukutse tutvustamiseks ning laiemalt akadeemilistele kodanikele, kes tunnevad huvi militaarvaldkonna vastu.

Occasional Papers

ENDC/EMA Occasional Papers on alates 2014. aastast ilmuv eelretsenseeritav sõjateaduslik ajakiri, milles avaldatakse eesti- ja võõrkeelseid sõjateaduslikke kirjutisi, sh lühimonograafiaid (ETIS 2.1,), magistri- ja doktoritöid või nende põhjal koostatud mahukaid teadusartikleid (ETIS 2.3.) ning uurimisprojektide, tellitud teadustööde või analüüside publitseeritud raporteid (ETIS 2.5.).

Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni (North Atlantic Treaty Organization, NATO) lepingule kirjutati alla 75 aastat tagasi, 4. aprillil 1949. Eesti liitus selle organisatsiooniga 20 aastat tagasi, 29. märtsil 2004.

Kaks sünnipäeva

NATO sai 75 ja Eesti selle osana 20 aastat vanaks

Heiki Suurkask peatoimetaja

Kahe juubeli puhul andis Sõdurile intervjuu kaitseministeeriumi kaitsepoliitika asekantsler Tuuli Duneton.

Kuidas iseloomustada arengut, mille Eesti on läbi teinud oma 20 aastaga NATO-s?

See on olnud muljet avaldav. Eesti on selle ajaga kasvanud nii sõjaliselt kui poliitiliselt ja meie riigi kaitseväe arengule on NATO-ga liitumine tugevasti kaasa aidanud. Meil on praegu kehtestatud terve hulk NATO standardeid.

Me suudame Eestis ellu viia keerukaid sõjalisi operatsioone, nagu näiteks Balti õhuturbemissioon. Samuti oleme osa NATO laevagruppide koosseisust. Eestisse on tulnud palju suuri liitlasriike, kellega meil on väga tihe koostöö, sh ka erioperatsioonides. See kõik on kindlasti andnud Eesti kaitseväele tugeva arengutoe.

Aga teisalt tahan öelda ka seda, et Eesti on NATO-sse viinud palju sõ-

Kaitseministeeriumi kaitsepoliitika asekantsler Tuuli Duneton.

Foto: Robin Roots / Õhtuleht

jalist mõtlemist, just sellist, mis keskendub kollektiivkaitsele ja selle ellurakendamisele. Kui eelmisel aastal kiideti NATO tippkohtumisel heaks uued regionaalsed kaitseplaanid, siis sõjalises mõtlemises ehk millised need plaanid võiksid välja näha ja mis on

nende eri rollid ja ülesanded, olid kindlasti väga olulisel kohal ka kaitseväe juhataja kindral Martin Heremi vaated ja mõtted.

Nii et ühelt poolt saame NATO-lt sõjalist julgeolekut, aga teiselt poolt suudame ka ise oma mõtetega seda reformida, pakkudes uusi ideid ja teistsuguseid lahendusi – just selliseid loomulikult, mis tugevdavad Eesti enda kaitset alliansi sees.

Milline on Eesti maine NATO-s, kas meie arvamust võetakse seal kuulda?

Ma arvan, et Eestil on hea maine, sest me oleme väga paljudes valdkondades teistele riikidele eeskujuks. Pikalt on olnud selleks näiteks küberkaitse. Samuti asjaolu, et Eesti suudab pakkuda uuenduslikke lahendusi, nagu nüüd NATO innovatsioonikiirendi DIANA peakorteri esinduse loomine Eestisse.

Aga ka selle poolest, et Eestis on väga suur ühiskondlik ja valitsuse toetus riigikaitsele. Eelmise aasta küsitluse järgi toetas 82 protsenti eestimaalastest Eesti NATO liikmeks olekut. Ainult 12 protsenti ei toetanud ja tegelikult on viimane arv ka järjest vähenenud.

Nii et teised riigid NATO-s vaatavad Eesti poole osaliselt ka kadedusega, sest meil on niivõrd tugev ühiskondlik toetus kaitsevaldkonnale.

Kindlasti oleme kaitsekulutustega olnud eesrindlikud ja see on andnud Eestile tõsiseltvõetavust juurde. Kui sa teed asjad kodus ära, saavutad kaks protsenti sisemajanduse kogutoodangust ammu enne teisi (praeguseks moodustavad Eesti kaitsekulud SKT-st 3,22 protsenti), siis on meil väga hea alus, millele oma edasisi taotlusi üles ehitada. Samas oleme olnud ka teistele väga heaks eeskujuks.

Eesti on ka küllalt nõudlik liitlane. Me oleme oma ideedega välja tulnud, näiteks pakkusime kaitse- ja heidutushoiaku tugevdamist Madridi tippkohtumisel. Nüüd soovime kindlasti ka seda, et mitmed liikmesriigid investeeriksid rohkem just sõjalistesse võimetesse. Meie vaated on suunatud ikkagi sõjalise kaitsevõime tõhustamisele NATO-s tervikuna ja oleme selle taotluse ajamisel olnud järjepidevad.

Kui veel kümme aastat tagasi oli üpris raske rääkida kollektiivkaitsest, näiteks artikkel viie õppuste korraldamisest NATO territooriumil ja just

Oleme kaitsekulutustega

olnud eesrind-

likud ja see on andnud

Eestile tõsiseltvõetavust juurde.

Ida-Euroopa riikide territooriumil, siis praegune pilt on ikkagi hoopis teine. Meil on selgelt kohalolek ja kaitseplaanid. Peale selle on meil suuremad riigikaitsekulud ja ka järjest rohkem sõjalisi võimeid, millega konflikti korral vastasele vastu astuda.

Ma arvan, et Eesti jätkab kahtlemata just sellel teel. See ei ole küll lihtne arutelu, sest kõikides liitlasriikides ei ole muidugi toetus kaitsele esmatähtis ja ohutaju üle alliansi tegelikult siiski varieerub. Kuigi ühiselt on kokku lepitud, et Vene oht on peamine oht NATO-le, siis on eri ühiskondades paratamatult erinevad arvamused.

Selles väljendub ka Eesti nõudlikkus, kui me käime, küsime, seletame, põhjendame ja argumenteerime. Me proovime olla eestvedajad, sest täna-

päeva julgeolekuolukorras NATO lihtsalt ei saa oodata ja vaadata, et asjad niisama paremaks läheksid. Meie jaoks on see eksistentsiaalse julgeoleku küsimus, mistõttu peame seda debatti ise vedama.

Kas ja kui tõhus on Eestis olnud NATO-vastane agitatsioon?

Mingit agitatsiooni ei ole otseselt täheldanud. Pigem on Eestis laialdane toetus NATO-le ja võib öelda, et see on isegi väga suur võrreldes teiste liitlasriikidega. Eks üksikisiku tasandil võib ikka vastuseisu esineda ja see on ilmselt demokraatlikus ühiskonnas loomupärane. Aga teadlikku agitatsiooni või õõnestustööd tegelikult Eesti ühiskonnas näha ei ole.

Proovime inimestele selgitada seda teadmist ja neid eeliseid, mida NATO liikmeks olek meile annab. Selleks korraldatakse NATO sünnipäeva puhul mitmeid üritusi, selgitatakse näiteks Ida-Virumaal, mis asi on NATO. Meie liitlased liiguvad üle Eesti ringi, külastavad koole ja osalevad mitmesugustel üritustel. Tehakse kõik selleks, et inimesed mõistaks, et ei Eesti kaitsevägi ega meie liitlasüksused pole võõrkehad

Kogukonnaüritus tõi liitlased Prantsusmaalt Võru tänavaile NATO-t tutvustama. Foto: Sander Mändoja / kaitsevägi

Eesti ühiskonnas. Iga kodanik peaks tegelikult tundma, et neil on täiesti kindel roll ühiskonna toimimises ja meie riigi püsimises. Hoidkem seda lähedast suhet.

Kas ja kui palju peame muutma oma kaitseplaane Soome ja Rootsi NATO-sse astumise tõttu?

NATO regionaalsed plaanid tuleb Soome ja Rootsi liikmeks saamise tõttu tõepoolest üle vaadata, kuna täiesti selgelt on tekkinud uus olukord. Eeltöö on tehtud, aga NATO kaitseplaanide tegemine on muidugi omaette tegevus, mitte ainult kuude ja nädalate, vaid ka aastate kaupa paika pandud. Järgmises kaitseplaanide ülevaatamises on kindlasti juba Rootsi ja Soome sees, nii et see on tõesti töö, mida NATO sõjaline peakorter järjekindlalt teeb.

Kas NATO on 2024. aastal ühtne organisatsioon?

NATO on organisatsioonina ühtne. Praeguses julgeolekuolukorras paneme kõik tähele mitmesuguste, ka Euroopa liidrite väljaütlemisi avalikkuses ja tegelikult on ikkagi hea meel tõdeda, et NATO peasekretär väljendab siiski liitlaste ühtset nägemust.

Eestil nagu ka teistel Balti riikidel on täiesti selgelt olemas selline elukindlustus, mis meie arvates ohu korral töötab. Selles küsimuses meil kahtlusi ei ole. Me usaldame oma liitlasi ja suurendame seda usaldust iga päev. Selles me ei kahtle.

See on tõsi, et Eesti vaatest võinuks Rootsi liitumisotsused olla tehtud palju kiiremini. Aga samas olid need omavahel seotud väga erinevate teemadega, mis just julgeoleku poolest olid Türgile ja mõnel määral ka Ungarile olulised. Ka need teised teemad vajasid lahendamist. Diplomaatias on tavaks, et kui kõike korraga kokku leppida ei jõuta, siis võetakse rohkem aega selleks, et need kokkulepped saavutada.

Aastaid on olnud NATO mantraks kaks protsenti kaitsekulutustele.

Tänapäeval tundub see arv isegi liiga väikesena. Kas NATO tasemel peaks kahe protsendi künnist veelgi tõstma?

Eesti arvas seda tegelikult juba eelmisel Vilniuse tippkohtumisel 2023. aastal. Siis tegime ka ettepaneku,

Tartlastele toodi NATO sünnipäeva puhul Briti ja Prantsuse sõjatehnikat imetlemiseks ja käega katsumiseks.

Foto: Hannes Parmo / kaitsevägi

Eesti

eesmärgiks

NATO-s on ja jääb sõjalise kaitse tugevdamine ja sellele võimalikult suure poliitilise toetuse saamine.

mis fikseeriti tegelikult tippkohtumise lõppdokumendis. Kaks protsenti SKT-st kaitsekulutustele peaks olema täiesti miinimum ning kõik riigid peaksid püüdlema 2,5-protsendise taseme poole.

Võib öelda, et 2,5 protsenti võiks olla endiselt meie seisukoht. Aga kui me vaatame eelseisvat tippkohtumist, siis meile on tähtis, et kõik riigid, kes ei ole veel kahte protsenti saavutanud, pakuks välja, mis ajaks nad selle tasemeni jõuavad.

Me näeme, et Ida-Euroopa riigid on enamikus tõusnud juba kolme protsendi tasemele. Isegi Ühendkuningriik on valmis liikuma 2,5 protsendi taseme poole.

Aga NATO koosneb siiski 32 riigist ja sellest ei ole väga palju abi, kui ütleme, et ainult 50 protsenti liikmesriikidest seda kohustust tõsiselt võtab. Peame jõudma sinnamaani, et kõik ülejäänud riigid investeeriksid rohkem kaitsevaldkonda.

Põhimõtteliselt arutab Eesti juba nii

2,5 protsendi, mille poole juba liigutakse, kui ka tegelikult kolme protsendi üle. Kas selles jõutakse üksmeelele, näeme alles tippkohtumisel.

On Euroopa riike, kes on välja käinud idee, et kaitsekulud peaksid olema väljaspool Euroopa Liidu eelarvedefitsiidi piire. Valitsused on valmis kaitsekulusid suurendama, aga nad on kammitsetud eelarvedefitsiidi kolme protsendi reeglist. Praegu ei ole need arutelud veel kuskile jõudnud, aga igasuguseid võimalusi on.

Üks käimasolev debatt on näiteks selline, et mitmed riigid proovivad praegu Ukrainale antavat sõjalist abi käsitleda kui kaitsekulutusi. Pigem ei ole see põhjendatud. Riigid peaksid siiski iseenda sõjalisse võimesse investeerima ja samas Ukrainat abistama. Peame proovima mõlemaid eesmärke täita.

Milliseid arenguid me lähiajal NATO-s veel ootame, alustades kas või järgmisest tippkohtumisest ja edasivaatavatest plaanidest?

Eesti eesmärgiks NATO-s on ja jääb sõjalise kaitse tugevdamine ja sellele võimalikult suure poliitilise toetuse saamine. Praegu on ikkagi olukord, kus Vene Föderatsioon suurendab jõudsalt oma relvastust, laskemoona tootmist ja ka oma relvajõudude isikkoosseisu.

See on tõsiasi, milleks NATO peab ennast valmis seadma. Eelseisval tippkohtumisel peame lisaks üle vaatama, mida on kaitsehoiaku tugevdamiseks veel võimalik teha. Millised on kõige suuremad võime puudujäägid ja kas oleks võimalik nende ületamiseks teha otsustavaid samme?

Ukraina sõda on näidanud, et meil on päris suur puudus õhukaitsevahenditest, samuti kaudtulevõimest ja laskemoonast. Kas nendes valdkondades saaks teha ühishüppe edasi? Juhul kui NATO kaitseplaanid peaksid käivituma, kas siis on meil ka reaalselt võimet, millega neid rakendada?

Teine suur teema on kaitsekulutused ehk üleskutse riikidele sinna rohkem investeerida. Kolmas tähtis teema on kaitsetööstuse baasi konsolideerimine tervikuna. Võimalik, et tuleb igasuguseid mõtteid ja ettepanekuid.

Näiteks Eesti miljoni mürsu ettepanek Euroopa Liidus. Nii Euroopa Komisjon kui ka siseturu volinik Thierry Breton käivad ringi ja tegelevad laskemoonaga Euroopas, et vaadata, kuidas tootmist suurendada ja millised on puudujäägid. Kuidas oleks võimalik tootmist Euroopas taastada? Nii et see, et me teadlikult tegeleme tööstusliku baasi loomisega, on iseenesest väga positiivne ja tervitatav.

Kas on veel midagi, mida Eesti tahaks öelda tervituseks NATO sünnipäeva puhul? Soovin tugevust ja pikka iga.

NATO

Kanada

NATO arenduse kõrgem ülemjuhataja paikneb USAs Norfolkis.

Ameerika Ühendriigid

4. aprillil 1949 kirjutas Põhja-Atlandi lepingule alla 12 riiki. Praegu on alliansil 32 liiget.

Euroopa kiirreageerimisjõudude peakorter on UK-s Innsworth-Gloucesteris.

NATO ühendväejuhatuse staap USA-s Norfolkis.

NATO peakorter asub Belgias Brüsselis. Seal paikneb ka NATO peasekretär Jens Stoltenberg.

Liitlaste mereväejuhatuse peakorter asub UK-s Northwoodis.

NATO operatsioonide väejuhatuse (ACO) ja Euroopa liitlasvägede kõrgem peakorter (SHAPE) asub Belgias Monsis. Seal paikneb ka Euroopa vägede ülemjuhataja (SACEUR) kindral Christopher G. Cavoli.

NATO ühendväejuhatuse staap Hollandis Brunssumis.

Toetuse väejuhatuse asub Saksamaal

Luksemburg

Liitlaste õhuväejuhatuse peakorter asub Saksamaal Ramsteinis.

Belgia

Holland

Taani

Norra

Prantsusmaa

Hispaania

Saksamaa

Suurbritannia

Itaalia

Toetuse ja võimaldamise väejuhatuse peakorter Saksamaal Ulmis.

Riik ja ühinemisaasta

Albaania 2009

Belgia 1949

Bulgaaria 2004

Kanada 1949

Horvaatia 2009

Tšehhi Vabariik 1999

Taani 1949

Eesti 2004

Soome 2023

Prantsusmaa 1949

Saksamaa 1955

Kreeka 1952

Ungari 1999

Island 1949

Itaalia 1949

Läti 2004

Leedu 2004

Luksemburg 1949

Montenegro 2017

Holland 1949

Põhja-Makedoonia 2020

Norra 1949

Poola 1999

Portugal 1949

Rumeenia 2004

Slovakkia 2004

Sloveenia 2004

Hispaania 1982

Rootsi 2024

Türgi 1952

Suurbritannia 1949

Ameerika Ühendriigid 1949

Tšehhi Vabariik

Kreeka

Liitlaste maaväejuhatuse peakorter asub Türgis Izmiris.

ühendväejuhatuse staap Itaalias Napolis.

Brunssumis.

Kaitseväe igakevadine suurõppus Kevadtorm on ka logistikutele tavapärasest tihedam ja intensiivsem aeg, mil suurim hulk neist on koondatud toetuse väejuhatuse allüksustesse. Selle poolest sarnaneme kõikide kaitseväe üksustega.

Kevadtormi kõrgetasemelise logistika vedur on

varustuspataljon

Tõnis Tulp kapten, toetuse väejuhatuse varustuspataljoni staabi operatsioonisektsiooni ülem

Kui nii toetuse väejuhatuse staap kui ka kõik teised allüksused, nagu logistikakool, liikumis- ja veoteenistus, toetusteenuste keskus ja tervisekeskus, on oma rollis suurõppuse toetamisega seotud, laskub suurim koormus varustuspataljonil. See moodustab nii rahukui Kevadtormi ajal logistilise toetuse

kõrgeima taseme – D ešeloni, olles nii kogu logistilise toetuse keti füüsiline alguspunkt.

Varustuspataljon on kaitseväe toetuse väejuhatuse koosseisu kuuluv struktuuriüksus, mille põhiülesanne on hoida kaitseväe alalist lahinguvalmidust, tagades materiaalse jätkusuutlikkuse, pidades kaitsematerjali üle arvestust ning ladustades seda. Samuti hoolitseb ta kaitsematerjalide elukaare kestvuse eest, osutades remondi- ja hooldusteenust. Lihtsamalt öeldes seisab varustuspataljon hea selle eest, et kaitseväel oleks alati olemas piisavalt

relvi ja laskemoona, sõduritel riide- ja erivarustust ning et kaitseväe sõidukipark ja tehnika oleks hästi hooldatud.

Kõige selle alus on aga väljaõpe, mida varustuspataljon samuti oma ajateenijatele koostöös diviisi logistikapataljoniga korraldab. Pärast diviisi logistikapataljoniga korraldatud sõduri baaskursust ja nooremallohvitseride kursust jätkub varustuspataljoni ajateenijate väljaõpe varustuspataljoni koosseisus.

Olles loodud alles 2022. aasta suvel, on varustuspataljon diviisi uute võimetega seotud üksuste kõrval üks

kaitseväe noorimaid. Peale selle on seal pataljoni kohta ebaharilikult suur tegevväelaste ning tsiviiltöötajate osakaal. See aga annab võimaluse korraldada väljaõpet omapärasel moel, kuivõrd suurem osa väljaõppest toimub nn õpipoisi meetodil. Seeläbi saavad ajateenijad oma väljaõppe praktiliste tegevuste kaudu, töötades iga päev koos oma tegevväelastest ja tsiviiltöötajatest kaaslastega. Sellise väljaõppega omandatakse parimad ja kõige ajakohasemad erialaoskused, mis aitavad täita ülesannet kaitsta Eesti riiki suurõppusel Kevadtorm ja vajaduse korral ka lahinguväljal.

Osa väljaõppest

Nii remondivad ajateenijad oma igapäevase väljaõppe osana kaitseväe tehnikat ja relvasüsteeme, käitlevad ja ladustavad kõikvõimalikku varustust ning korraldavad iga päev varustuse vedusid eri ladude ja sihtkohtade vahel. Niimoodi saavad nad lisaks väljaõppele toetada kaitseväge, mis eristabki teenistust varustuspataljonis, aga ka logistikavaldkonnas üldiselt, teenistusest muudes väeosades.

Eelnevast tulenevalt ei erine Kevadtormi-laadne suurõppus väga palju varustuspataljoni igapäevatööst. Kõige rohkem küll keskkonna poolest,

kus ülesandeid täidetakse suures osas väljaspool oma alalisi rahuaegseid paiknemiskohti. Sellegipoolest jääb hulk tegevusi ka kaitseväe taristule. Nii on näiteks suuremaid ja keerulisemaid remonttöid võimalik teha vaid selleks ettevalmistatud töökodades ning suurõppusel kulutatud varusid on vaja õppuse kestel täiendada eri ladudest: nii kaitseväe enda omadest kui ka laiapindsele riigikaitsekäsitlusele omaselt tsiviillepingupartneritelt. Küll aga, nagu ütlevad luurajad: «Esimesena sisse ja viimasena välja», siis kehtib sarnane printsiip ka logis-

Varustuspataljoni tegevused Sõjamäel. Foto: Julius Air Kull / kaitsevägi

tikutel. Seda seetõttu, et Kevadtormi-laadse suurõppuse korraldamine eeldab pikaaegset ja põhjalikku ettevalmistust ka logistikutelt. Enne õppust pannakse põhirõhku kõikvõimalikele prognoosidele. Alustades sellest, et kui palju kulub õppusel toitu, vett ja kütust, lõpetades laskemoona, aga näiteks ka tõkete ja kindlustuste rajamiseks vajalike palkide ja liivaga. Kui prognoosid tehtud, on vaja õppuse eel täiendada erisuguste üksuste varusid, et neil oleks õppuse alguseks kogu vajalik varustus ja varud olemas ning lahinguüksuste väljaõppe eesmärgid saaksid täidetud ilma tõrgeteta.

Kuna varustuspataljoni väljaõpe toimub suuresti kaitseväe igapäeva vajaduste eest hoolitsedes, pakub Kevadtorm suurepärast võimalust harjutada ka varustuspataljoni tegevuste sõjalisemat poolt.

Erisustest olenemata on tegu siiski sõjalise üksusega ning hoolimata sellest, et oma ülesannet ei täideta lihtsustatult öeldes «metsa vahel ja raskel maastikul», peab varustuspataljon olema suuteline tagama ka iseenda julgeolekut, suutma reageerida varitsustele, millega tõenäoliselt rünnatakse varustust vedavaid kolonne ning palju muud. Kevadtorm pakub selleks hea õpikeskkonna ka logistikutele, kes

suurõppuse ajal kõiki oma tegevusi, nii erialalisi kui üldsõjalisi, praktiseerida saavad.

Tõele au andes, olenemata sellest, et Kevadtorm on aasta kõige suurem õppus, kus osaleb aastate kaupa üldjuhul enim üksusi ja sõdureid, pole säärasel õppusel logistika just ülemäära keeruline ülesanne – seda eeldusel, et planeerimine on tehtud õigesti. Ka seetõttu, et kaitseväe logistikasüsteem on üles ehitatud täpselt nii, et oleks tagatud terve sõjamasina jätkusuutlikkus ning võime tegutseda teatud aja jooksul lisatuge saamata.

Kevadtorm ei üllata

Võttes arvesse õppuse kestust, on üksustele juurde vajamineva varustuse maht üsna väike. Seetõttu pakub Kevadtorm logistikutele õppuse käigus võimaluse ette võtta ka muid suuremaid tegevusi, kui õppusele on kaasatud üksuste reservväelased ning paljud muud tegevused on kaitseväe argirütmis mõnevõrra tagaplaanile jäetud. Seepärast on õppusel Kevadtorm logistikutel mitmeid võimalusi, et eeskätt harjutada ja täiustada enda tegevusi, samas toetades kaitseväe üleüldist toimimist.

Kaitseväe logistikasüsteem on üles ehitatud täpselt nii, et oleks tagatud terve sõjamasina jätkusuutlikkus ning võime tegutseda teatud aja jooksul lisatuge saamata.

Tulles tagasi varem mainitud luurajate analoogia juurde, siis vast kõige kiirem aeg ja mahukamad ülesanded saavad logistikutele osaks pärast Kevadtormi lõppu. Kui muud üksused suunduvad pärast õppuse lõpusignaali ehk Endexit oma enda varustust hooldama, algab varustuspataljonile just kõige kibedam tööaeg.

Kui vahetult pärast Kevadtormi lõppu on vaja hoolitseda selle eest, et õppusel osalenud üksused saaksid õppuse jooksul kulutatud varud tagasi, näiteks ärasöödud toidu ja kulutatud laskemoona ning muud materjalid, siis kaugemas perspektiivis on vaja tegeleda ka kõikvõimaliku hoolduse ja

Varustuspataljoni õppekogunemine Kodukakk 2023. aastal.

Foto: Julius Air Kull / kaitsevägi

Reservväelane on oma varustuse kätte saanud. Foto: Julius Air Kull / kaitsevägi

Märksa suurem hulk võitlejaid vajas varustust, sh saapaid 2023. a õppusel Ussisõnad. Foto: Ardi Hallismaa / kaitsevägi

käigus purunenud tehnika ja relvastus ning ladustada õppuse tarbeks kasutusele võetud varustus. Alles pärast seda,

dus on midagi teisejärgulist rindel sõ divate üksuste taustal. Ent tegelikult saavad nii lahingu- kui toetusüksused

ja innuga. Meie ülesanne ongi toeta da, et meie kaasvõitlejad saaksid oma ülesannet täita ja võitluse võita.

Droonidest ei saa üle ega ümber, kui juttu tuleb noorte tehnika huvihariduse arengust.

Tütred ja kotkad uutesse kõrgustesse

Kristi Tuuling nooremseersant

Järjest enam on hakanud koolid ning huvikoolid pakkuma robootika- ja tehnikaringe, kus õpilased saavad tutvuda uusima tehnoloogiaga. Ka kaitseliidu noorteorganisatsioonid pole ajast maha jäänud. Üha rohkem on noorkotkaste malevad ja kodutütarde ringkonnad arendanud drooni eriala õpet.

Nüüd on kaitseliidu küberkaitseüksus võtnud omale sihiks suurendada noorte kauglennupilootide osakaa-

lu kaitseliidus. Uue projekti käigus on noorkotkastel ja kodutütardel võimalus teenida omale uus erialamärk ning saada teadmisi droonide lennutamisest ja heast tavast pilootide seas. Sõdurileht võttis ühendust kaitseliidu küberkaitse mehitamata õhusõidukite koordinaatori reamees Aivar Hanniotiga.

Mida täpsemalt see drooni projekt endast kujutab? Mida noortele õpetama hakatakse?

Kaitseliidu noorteorganisatsioonidele suunatud drooniprojekt kujutab endast erikatse märgise kursust, kus me

õpetame noortele robootikaga seotud teadmisi, sh mehitamata õhusõidukite ehitamist, tehnoloogiaid ja nende kasutamist.

Kust tekkis idee kodutütardele ja noorkotkastele drooni väljaõpet korraldada?

See tekkis eelmisel aastal sellest, et Ukrainas toimuv aktiivne droonide kasutamine on populariseerinud seda ka noorte hulgas. Väga paljud noored tahavad õppida iseehitatud FPV droone lennutama ning omandada drooninduse oskusi. Tüdrukud ja poisid on ise selle vastu huvi näidanud.

Millal projekt täismahus käivitub?

Praegu on projekt katsetamise ja planeerimise faasis. Täismahus sooviksime alustada uuel õppeaastal. Sügisel kavatseme kogu projekti kõigile rühmadele avalikuks teha. Selleks ajaks oleme teinud ka proovikoolitused ja saanud tagasisidet eri katserühmadelt.

Millistele rühmadele olete neid katseid teinud?

Praegu alles planeerime seda. Ootame tagasisidet Tallinna, Jõgeva, Valga ja Saaremaa rühmadelt, et kas nemad on huvitatud. Katsetame seal, kus proovime planeeritud õppekava rakendada.

Kas väljaõpe hakkab toimuma nende malevate staapides või kusagil mujal?

Väljaõpe toimub kaitseliidu taristul või vabatahtlike enda leitud ruumides. Noorteorganisatsioonide rühmajuhid korraldavad väljaõpet meie õppekava järgi. Oluline tähelepanek on, et sellesse noorte koolitus-

Kaitseliidu küberkaitse mehitamata õhusõidukite koordinaator reamees

Aivar Hanniot.

Foto: Rasmus Allik / kaitsevägi

Foto: Kaimar Tauri Tamm / kaitsevägi

projekti oleme kaasanud ka mõned tsiviilorganisatsioonid.

Praegu uurime koostöövõimalusi Taavi Kotka HK Unicorn Squad organisatsiooniga, kellel on laialdased kogemused ja hea logistikavõrk. Samuti on ta üle 3000 tüdruku üle Eesti koolitanud robootikahuviliseks. Peale selle oleme projekti kaasanud ka Saue HOBIzone. Janno Siimari juhtimisel on see RC autode ja droonide võistlusja treeningkeskus aastaid tegelenud FPV drooniralliga.

Kuidas toimub väljaõpe? Õppes on mitu osa. Esimene on baasteadmiste õpetamine ehk lennundusega seotud füüsikalised omadused ja teooria, lisaks tehnoloogiaõpetus. Lõpuks saab drooninduse õpilane selle ise kokku panna.

Kui see on tehtud, siis saab õppuritele juba ka drooniga lendamist õpetada. Samal ajal saavad nad simulaatoris harjutada. See on peaaegu nagu arvutimäng noortele.

Ma täpsustan veel, et õppekava põhiosa on FPV droonid ehk need,

millega sõidetakse Eestis ja maailmas spordirallit. Sellel on ka oma militaarne aspekt. Kõik need rallidroonid on võetud kasutusele ka sõjalisel eesmärgil Ukrainas.

Mis selle projekti tulemus peaks olema? Mismoodi sellega riigikaitset toetatakse?

Noorte koolitamisega loodame, et neil tekib suurem huvi robootika ja droonide vastu. Laiemalt ei ole droonid üksnes lendavad. Mehitamata õhusõidukid on nii maismaa- kui meredroonid – see on väga lai valdkond. Noored saavad selle õppekava läbimisel endale ka kaugpiloodiload. Need on nagu autojuhiload, mida nad saavad oma elus pärast kasutada. Samas koolitame ka järelkasvu, sest oskustega piloote on vaja.

Mehitamata õhusõidukid on nii maismaa- kui meredroonid – see on väga lai valdkond. Noored saavad selle õppekava läbimisel endale ka kaugpiloodiload.

Kui nad lähevad tulevikus ajateenistusse, siis on neil võimalik ka kaugpiloodi eriala valida. Noor läbib oma sõduri baaskursuse, misjärel saab spetsialiseeruda drooni piloodiks. See on lähituleviku teema.

Mis malevates väljaõpe juba käib?

Kas on mingid drooniringid kusagil? Jah, Jõgeva malev on üliedukalt drooniringi arendanud. Sealne noorteinstruktor Kristian Vaarpuu on aastaid drooniringi vedanud. Jõgeva on minu arvates eeskujuks kogu kaitseliidule. Neilt on palju õppida.

Mis tüüpi droonid või millised mudelid kasutusele tuleksid või tulevad?

Õpe algab väiksematest platvormidest ja seejärel õppe lõpu poole lennutatakse juba päris suuri droone. Tavapärasest droonimaailmast tulevad peamiselt kasutusele DJI ja Auteli droonid. Noored saavad õppe käigus lendamist harjutada.

Kas te õpetate mingisuguseid erioskusi, näiteks, kuidas droonide-

ga luurata, mingit maa-ala jälgida, patrullida ja nii edasi?

Vanemale vanuseastmele õpetame ka erioskusi: luuret, patrullimist ja tegevusi maastikul. Need tulevad kasuks ka tsiviilelus. Näiteks droonide luureoskusega saab abistada ja otsida inimesi päris olukorras metsas, see on täiesti dual-use

Milline on hetkeolukord eri malevates? Päris paljud vabatahtlikud kasutavad enda droone, kuid ka malevad ise on mingisuguseid soetanud.

See on tõesti nii, et väga paljud vabatahtlikud on kasutanud oma droone kaitseliidu malevate tegevuses.

Vanemale vanuseastmele õpetame ka erioskusi: luuret, patrullimist ja tegevusi maastikul. Need tulevad kasuks ka tsiviilelus.

Üle Eesti on kaitseliidus tekkinud palju droonigruppe, sest meil on tugevalt motiveeritud liikmed, kes aitavad kaasa oma üksuste arengule. Paljud kaitseliitlased soovivad arengut kiiremini, kui see reaalsuses võimalik on.

Kas õppustel, nagu Kevadtorm või Siil on droone juba kasutatud? Jah, me kasutame ikka. Enamik üksusi kasutab oma väljaõppes neid luuretegevuseks, oma üksuse toetamiseks ja igasugusteks muudeks kaitselennundusega lubatud tegevusteks.

Kas droonide laialdasem kasutuselevõtt võiks soodustada liikmete arvu kasvu? Kui on teada, et näiteks kaitseliidus saab sellise hobiga tegeleda, siis sooviks ehk rohkem inimesi organisatsiooniga liituda.

Praegu on kaitseliiduga liituda soovivate arv niigi väga suur. Ma arvan, et see kindlasti aitab tuua noori kaitseliitu või noorteorganisatsioonidesse. Robootika ja droonindus, lennundus ja muud droonid – see on tulevik. Mainin veel, et augustis toimub kaitseliidu esimene droonirallivõistlus, mida me praegu tasapisi planeerime. Kõik on veel lahtine, aga eesmärk on kokku tuua kaitseliidu rallidroonide piloodid, kes võtavad üksteisega mõõtu takistusraja läbimisel.

Raketitõrjesüsteem Patriot.

Foto: Christof Stache / AFP / Scanpix

Vene õhuründevahendid

Viimase aja Venemaa rünnakud Ukraina vastu näitavad surve kasvu nii rindel, rindelähedasel alal kui tagalas.

Kõige suurem Vene sõjakurjategijate «saavutus» on Ukraina energiasüsteemi purustamine – väidetavasti on rivist väljas u 80% Ukraina soojuselektrijaamadest ja 50% hüdroelektrijaamadest.

Urmas Salo erukapten

Kõige rohkem on kannatada saanud rindelähedased linnad ja asulad, eelkõige Harkiv, mida Vene terroristid püüavad lihtsalt purustada kõigi võimalike vahenditega. Peale droonide ja rakettide on kasutusele võetud ka lennuväe liugpommid. Ilmselt püüab Venemaa juhtkond hävitada Ukraina infrastruktuuri niipalju kui võimalik enne kui Ukraina saab täiendavad õhukaitsevahendid: õhutõrjeraketisüsteemid ja hävitajad F-16.

Venemaa ründe- ehk terrorivahendite areng Võrreldes 2022. aastaga on Vene ründevahendite arsenal mõnevõrra muutunud (vt Sõdur 2023 nr 1 lk 25–26 ja nr 4 lk 23–29). 2023. aastal vähenes märgatavalt maismaa-relvasüsteemide

ballistiliste rakettide Iskander-M või tiibrakettide Iskander-K ja laevadel baseeruvate tiibrakettide Kalibr kasutamine. Sõja algul olnud raketitagavarad ammendusid põhiliselt esimese sõja-aastaga ja nüüd kasutatakse tootmises olevaid rakette.

Põhilised igapäevased ründevahendid on Iraanist hangitud kaugmaa-ründedroonid Shahed, mida toodetakse ka Venemaal, kuid osa detaile tuuakse Iraanist. Võimsamate raketilöökide andmise põhivahendiks kogu Ukraina territooriumil on strateegilistelt raskepommitajatelt Tu-95MS lennutatavad tiibraketid Kh-101. Väiksemas mahus on jätkunud laevade tiibrakettide Kalibr kasutamine, neid lastakse nüüd Novorossiiski lähedalt.

Veel jätkub ka vanu laevavastaseid rakette Kh-22 ehk Kh-32, mida lennutatakse pommitajatelt Tu-22M3. Neid väga ohtlikke rakette, nagu ka

ja Ukraina õhutõrje

iga päev linnade tulistamiseks kasutatavaid õhutõrjerakette S-300, pole suutnud alla tulistada isegi Patriotid. Laevavastaseid rannakaitserakette Oniks kasutati 2023. a, kuid tänavu pole neid ilmselt lastud. Tähtsamaid sõjalisi sihtmärke on tulistatud ballistiliste rakettidega Iskander-M või aeroballistiliste rakettidega Kinžal. Ehkki Kiievi õhukaitses olevate Patriotidega on need enamikus alla tulistatud, on nende rakettidega tabatud sihtmärke mujal Ukrainas.

Vene põhiliste ründevahendite –tiibrakettide Kh-101 – efektiivsus pole suur, Ukraina õhutõrje suudab tänu lääne relvasüsteemidele enamiku alla lasta. 2022. a oli võime kehvem, hävitati 50–70%. Koos Kh-101-ga on kasutatud ka vanu tiibrakette Kh-55 või Kh-555 pettesihtmärkidena. Nende rakettide rünnakust saab Ukraina piisava eelhoiatuse, sest raskepommitajatest raketikandjad baseeruvad kaugel Engelsi ja Olenja lennuväebaasis. Siiski on ka õhus hävitatud rakettide tükid ohtlikud ja tekitavad linnades purustusi.

2021. aastast toodetud raketimudelil Kh-101 on raadioelektrooniline segaja ja blokk radarisegajate, dipoolide heitmiseks, kuid tundub, et need ei tööta. Märtsi lõpust on kasutusel kahe lõhkepeaga (kaaluvad kokku 800 kg) mudel, mille laskekaugus on tavalisest väiksem ehk 2250 km.

Raketid Kh-101 on kallid (hind 1,5 miljonit dollarit) ja hoolimata sanktsioonidest on Venemaa suutnud nende tootmist suurendada 2023. aastal 400 raketini. Kuigi varem hinnati, et kuus toodeti kuni kaheksa raketti, oli Ukraina luure hinnangul see arv 2023. aastal 35.

Viimastel kuudel kasutatud tiibrakettide arv näitab aga, et tootmine peab olema veel suurem või oli varus rohkem rakette või on kasutatud tiibrakettide tüübid valesti määratud.

Tuleb arvestada, et ka Ukraina esitatud andmed võivad olla moonutatud, oma õhutõrje efektiivsust püütakse näidata suuremana. Samas kukuvad Vene raketid ka ise alla ning lendavad tihti sihtmärkidest mööda. Kõik raketivrakid pole täpselt kindlaks määratud.

Ukraina luure 2024. a jaanuari hinnangu järgi suudab Venemaa toota

Ukraina õhutõrje efektiivsus

Ukraina pihta lastud raketid / Ukraina õhukaitse hävitatud raketid

Rakette 2023

sõja algul

Tiibraketid

/

Ballistilised raketid

/

Vene radarluure- ja juhtimislennuk A-50U. Foto: Wikimedia

Iraani ründedroon Shahed-238. Foto: ProjectMeshkat / X

Tiibrakett Kh-555.

Foto: armyrecognition.com

Venemaa esitles 2019. aastal raketisüsteemi Iskander-M.

Foto: Sergei Chirikov / EPA / Scanpix

2024. aasta lõpust on Venemaa ründearsenali lisandunud Põhja-Korea ballistiline rakett Hwasong-11Ga ehk KN-23. Peale suurtükiväe laskemoona saadi Põhja-Koreast mõned rakettide laskeseaded ja kuni 50 raketti. Venemaa kasutas neid Vene Iskander-M süsteemi rakettidega sarnaseid ballistilisi rakette KN-23 esimest korda 30. detsembri rünnaku ajal Zaporižžja vastu. Võrreldes Vene rakettidega on need veidi kergemad (3415 kg), suurema laskekaugusega, kuid ebatäpsemad.

Aasta algul tabas üks rakett Kiievis elumaja, mistõttu hukkus neli elanikku ja 50 said vigastada. Donetski piirkonnas tabasid need raketid viies külas elumaju, mille tagajärjel hukkus 17 tsiviilelanikku. Harkivis kukkus 2. jaanuaril üks rakett elamukvartalisse, hukkus kolm inimest ja 60 said haavata.

Rakette kasutati veel mitmes rünnakus jaanuarist kuni märtsini. Ukraina peaprokuröri teatel tabasid 24 Põhja-Korea raketist vaid kaks infrastruktuuri objekte, naftatöötlemistehast ja lennuvälja. Korea raketid võivad olla 112. raketibrigaadi relvastuses.

ühes kuus kokku 115–130 strateegilist tiibraketti ja aeroballistilist raketti ning 100–115 operatiiv-taktikalist raketti.

Ohtlikemaid ründevahendeid, ballistilisi rakette 9M723 Iskander-M, laevavastaseid Kh-22 ning õhutõrjerakette S-300 või S-400 kasutavad Vene väed eelkõige rindelähedases piirkonnas, kus Ukraina õhutõrje on nõrgem. Iskander-M-ga tapeti eelmise aasta 5. oktoobril Harkivi oblastis 60 Hroza küla elanikku, kes istusid peielauas sõjas langenud sõduri matustel.

Zaporižžja oblastis kaotas Ukraina 128. Taga-Karpaatia mägi-ründebrigaadi juhtkond ohutunde ja korraldas 3. novembril allüksuse rivistuse, et autasustada võitlejaid raketi- ja suurtükiväe päeva puhul. Vene luuredroonile ei jäänud see märkamatuks ja peagi tabas allüksust rakett Iskander-M, mille

tagajärjel hukkus 19 sõjaväelast ja oli ka palju haavatuid.

Iskander-M uuemate modifikatsioonide jäänustest on leitud satelliitnavigatsioonisüsteemi Kometa-M segamisvastased moodulid ja raketi tagaosast valesihtmärkide heitjad.

Lennuväe taktikalisteks tiibrakettideks on televisioonikaamera abil juhitav variant Kh-59M/M2 ja uuem radariga isejuhtimispeaga variant Kh59M2A, mida kasutatakse ka sõjaliste sihtmärkide vastu. Võrreldes Briti Storm Shadowiga on need raketid veidi kergemad (920–960 kg) ja väiksema lõhkepeaga (320 kg). Laskekaugus on umbes sama – 250–290 km. Põhiliselt kasutatakse neid hävituspommitajatelt Su-34 või hävitajatelt Su-30SM, aga ka vanadelt rindepommitajatelt Su-24M rindelähedastes piirkondades asuvate sihtmärkide vastu.

Kuna Põhja-Korea rakett on sarnane Vene Iskanderiga, siis nimetatakse neid ka «Kimskanderiteks». Raketi tükkide uurimine näitas, et Põhja-Koreas kasutatakse raketi valmistamisel lääneriikide elektroonikat: 75% elementidest oli USA, 16% Euroopa ja 9% Aasia päritoluga.

7. veebruari kombineeritud rünnaku ajal lasti Kiievi pihta ka üks Vene uus nn hüperhelikiirusega rakett Tsirkon. See vigastas elumaja ja tappis tsiviilisikuid, mingeid sõjalisi objekte lähedal polnud. 25. märtsi rünnakutes lasti Kiievi kesklinna Krimmist juba kaks Tsirkoni ja Ukraina õhukaitse suutis väidetavasti need Patriotidega alla tulistada.

Vene propaganda väitel tabasid raketid Ukraina julgeoleku SBU hoonet. Ilmselt püüti Ukraina õhutõrjet proovile panna, eelkõige Patriotide suutlikkust.

Laevavastased raketid 3M22 Tsirkon (ingl Zircon) olid esialgu mõeldud USA laevastiku hävitamiseks. Rakettidega on plaanis relvastada fregatid ja allveelaevad, kuid neid saab lasta ka rannakaitsekompleksi Bastion modifit-

seeritud maismaa mobiilselt laskeseadelt. Raketil on 300–400 kg lõhkepea, 450 km lennukaugus ja maksimaalne lennukiirus 8–9 Machi. Rakett tõuseb kõrgele, kuni 30–40 km kõrgusele, ja lendab mingi aja plasmapilves hüperhelikiirusega, kuid lennutrajektoori lõpus radari või infrapunajuhtimispeaga märgile suunamiseks peab kiirus vähenema 5–6 Machini.

Ukrainlaste andmeil oli raketi kiirus 4,5 Machi ja seda oli võimalik õhutõrjesüsteemiga Patriot PAC-3 hävitada. Seega on Tsirkon sarnane eelmise Putini imerelva ehk propagandaraketi Kinžaliga.

Vene sõltumatute allikate väitel on paljud «hüperhelikiirusega» rakettide loomisel osalenud teadlased Venemaal arreteeritud ja istuvad vanglates, osa neist ka surnud. Aastaid kestnud propagandistliku ülistamise saatel loodud imerelvad ei täitnud diktaatori lootusi.

8. jaanuaril leiti Ukrainas uue Iraani ründedrooni Shahed-238 tükid. Mõned nende droonide vrakid on leitud ka veebruaris ja märtsis. Sellel mudelil on tänu turboreaktiivmootorile suurem lennukiirus, kuni 400–600 km/h. Ilmselt oli tegemist katsetustega. Selliseid droone on kergem avastada soojuskaameratega ja nende vastu on võimalik kasutada ka soojusjuhtimispeaga rakette.

Samas on suurema kiiruse tõttu neid raskem hävitada kuulipildujatest või väikesekaliibrilistest kahuritest. Masstootmises need droonid pole, neid on demonstreeritud näitustel Iraanis. Drooni uurimisel leiti sealt lääneriikide koostisosad: turboreaktiivmootor on Tšehhi firmalt ja navigatsioonisüsteemi elemendid Kanada firmalt.

Tavalise ründedrooni Shahed-136 kaal on 200 kg, lõhkelaeng 50 kg, lennukiirus 185 km/h ja tegevuskaugus kuni 1500 km. Shahedi droone hakati juba 2023. a novembris katma tumeda värviga, et neid oleks hämaras raskem avastada. Peale selle on leitud Shahedi tükke, mis olid kaetud paksu radarikiirgust neelava kattekihiga.

Venemaa on hakanud linnade ja asulate vastu terrorirünnakuteks kasutama ka lennukitelt lennutatavaid liugpomme. Näiteks 27. märtsil tabasid

Harkivit taolised pommid. Mooduliga UMPK varustatud 250–1500-kilosed pommid lendavad kuni 60 km kaugusele. Kavas on ka 3000 kg lennupommid muuta liuglevateks.

Venemaa drooni- ja raketirünnakud

Hilissügisest 2023 suunati Vene õhuründevahendid põhiliselt Ukraina sõjatööstuse ja logistika objektide pihta, aga rünnati ka kriitilist taristut. Rünnakud olid paremini planeeritud ja koordineeritud kui eelmisel aastal. Vene droonirünnakud kümmekonna kuni kolmekümne Iraani-Vene drooni või mõne raketiga toimu-

vad Ukraina linnade ja asulate vastu peaaegu iga päev. Sageli kasutatakse terrorirünnakuteks rindelähedaste Ukraina linnade ja asulate pihta mitut õhutõrjeraketti S-300 või S-400. Viimastel kuudel on selliste droonija raketirünnakute tõttu kannatanud kõige rohkem Harkiv, Zaporižžja, Dnipro ja Odessa.

Vene lennuvägi laseb iga päev ka üksikuid taktikalisi tiibrakette Kh-59 sõjaliste sihtmärkide pihta. Harkivit rünnatakse pidevalt Belgorodi suunalt nii droonide kui õhutõrjerakettidega, vahel ka rakettidega Kh-22, mistõttu on Ukraina või tema vene liitlased sunnitud selles suunas ka

Purustused Odessas pärast tabamust rakettidega P-800 Oniks ja Iskander-M.

Foto: Ukrinform / SIPA / Scanpix

ise aktiivselt ründama droonide või raketiheitjatega.

Ründedroonidega Shahed-136 (Geran-2) või Shahed-131 rünnatakse Ukraina kriitilise infrastruktuuri objekte, aga sageli tabavad need või nende vrakid elumaju.

Droone lennutatakse kolmelt suunalt: Krimmist, Krasnodari kraist Primorsko-Ahtarski suunalt või põhjast ehk kirdest Belgorodi ja Kurski suunalt. Droone lennutatakse ka luure teostamiseks, et avastada Ukraina õhutõrjeobjekte ja valmistada ette marsruute massilisteks kombineeritud rünnakuteks.

Ukraina mobiilsed õhutõrjegrupid koos õhutõrjeraketiväe või lennuväe-

ga suudavad alla lasta suurema osa Shahede. Probleemiks on rannikuvõi rindeäärsete linnade kaitse, sest õhutõrjegrupid peaks tabama droone paarikümne kilomeetri kaugusel asulatest. Üle mere tulevad droonid ja raketid lendavad madalalt ja neid on raske varem avastada. Vaja oleks rohkem keskmaa-õhutõrjevahendeid, kuid neid ei jätku.

Viimaseks Vene raketiterroristide uuenduseks 15. märtsist on topeltraketilöögid, st ühe objekti pihta raketilöökide kordamine lühikese aja, mõnekümne minuti pärast. Teise löögiga püütakse hävitada Ukraina päästeteenistuse töötajaid, kes on asunud likvideerima kahjustusi või päästma inimesi. Nii hukkusid aprilli algul Harkivis neli päästetöötajat ja mõned ka Zaporižžjas.

Tavaliselt on Venemaa suutnud iga kuu korraldada üks–kaks suuremat kombineeritud rünnakut, aga ka paar keskmist rünnakut. Ööl vastu 25. novembrit püüdsid Vene väed massilise droonirünnakuga hävitada objekte üle kogu Ukraina, sh Kiievis ja Lvivis. Rünnakus osalenud 75 droonist lasti alla 74 ja umbes 40% ulatuses oli see mobiilsete õhutõrjegruppide tegevuse tulemus. Venemaa juhtkonna poliitilist sadismi näitab asjaolu, et 25. novembril on Ukrainas holodomori ja poliitiliste repressioonide ohvrite mälestamise päev.

Hulgalised Vene kombineeritud raketi- ja droonirünnakud suurema osa Ukraina vastu toimusid aastavahetusel. Ööl vastu 29. detsembrit kasutati 11 tundi kestnud rekordrünnakul üle Ukraina 158 eri tüüpi raketti ja drooni, millest hävitati u 72%. Strateegilisi kaugpommitajaid Tu-95MS oli õhus 18 ja neilt lasti 90 tiibraketti Kh-101 ja Kh-55 valesihtmärkidena. Neist hävitati 87 ehk 96%, samal ajal kui 36 droonist hävitati 27.

Ohtlikumad olid rünnakus kasutatud 14 õhutõrjeraketti S-300 ja ballistilist raketti Iskander-M ning pommitajatelt Tu-22M3 lastud kaheksa raketti Kh-22 ehk Kh-32, samuti hävitajatelt MiG-31K lastud viis raketti Kinžal. Peale selle lasti neli radarivastast raketti Kh-31P. Kokku hukkus 31 inimest ja haavata sai u 140 inimest, rohkem hukkunuid oli Kiievis, Zaporižžjas ja Dnipros. Pihta said

elumajad, administratiivhooned, meditsiiniasutused, Kiievis ka laohoone ja metroojaam.

Uus massiline rünnak 99 ründevahendiga järgnes juba ööl vastu 2. jaanuari. Pealöök oli Kiievi vastu, kuid rünnati ka teisi linnu. Nüüd oli Ukraina õhutõrje paremini valmis ja hävitas kõik rünnakus osalenud 35 drooni, kümme Kinžali ja kolm Kalibr tiibraketti. Kaugpommitajatelt lastud tiibrakettidest Kh-101 ehk Kh55 hävitati 70-st 59 ning probleemiks olid põhja poolt Harkivi pihta lastud 12 ballistilist raketti Iskander-M või õhutõrjeraketti. Harkivi kesklinnast leiti Põhja-Korea KN-23 ehk Kimskanderi tükid. Üks rakett kukkus alla Venemaa Voroneži oblastis ja vigastas kuut maja. Püüti rünnata Ukraina sõjatööstusobjekte, eelkõige Kiievis. Paraku sai pihta palju elumaju, hukkusid tsiviilelanikud.

Ööl vastu 8. jaanuari toimus kolmas suurem rünnak, kus kasutati 59 ründevahendit, sh kaheksa Shahedi, 24 tiibraketti, kuus ballistilist Iskander-M, kaheksa Kh-22, seitse õhutõrjeraketti ja neli Kinžali. Alla lasti vaid kaheksa drooni ja 18 tiibraketti. Rünnaku all olid Harkivi, Dnepropetrovski, Zaporižžja ja Hmelnõtski oblasti infrastruktuuri ja sõjatööstuse objektid, kus õhukaitse on nõrgem. Järgmised kombineeritud rünnakud toimusid 13. ja 23. jaanuaril, kumbki 41 ründevahendi abil. 23. jaanuaril sai Harkivis surma kümme inimest. Linna tabasid raketid Kh-22. Veebruaris oli kolm keskmise ulatusega rünnakut: 7., 15. ja 23. veebruaril 26–44 ründevahendiga. kusjuures 15. veebruaril kasutati vaid rakette.

2. märtsi hilisõhtul ründasid järjekordselt Vene terroristid Krimmist droonidega Shahed Odessat. Ukraina õhutõrjel ei õnnestunud kõiki alla tulistada. Üks droon tabas linna lõunaosas üheksakorruselise elumaja ühte otsa ning 18 ülevalpool asuvat korterit varisesid kokku. Hukkus 12 inimest ja nende seas oli viis last, sh kaks imikut.

6. märtsil näitas Ukraina president Volodõmõr Zelenskõi külas viibivale Itaalia peaministrile Kyriakos Mitsotakisele Odessa sadamat. Samal ajal plahvatas mõnesaja meetri kaugusel konvoist Vene rakett Iskander-M. Te-

gemist võis olla hirmutamisega. Ballistiline rakett lendab Krimmi rannikult Odessasse kolme minutiga. 15. märtsil hukkus ballistilise raketi Iskander rünnaku tõttu Odessas 15 inimest ja haavata sai 73. Hukkunute seas oli politseiohvitsere. 21. märtsi öösel toimus 32 raketiga rünnak Kiievi vastu, kuid õhukaitse toimis endiselt, kõik raketid hävitati.

Ööl vastu 22. märtsi andsid Vene väed tugeva kombineeritud löögi Ukraina energiasüsteemi pihta, et see rivist välja viia. Kasutati 151 ründevahendit, sh 63 Shahedi drooni, 40 tiibraketti, 12 ballistilist raketti, seitse Kinžali, viis raketti Kh-22 ja 22 õhutõrjeraketti.

Õhukaitse lasi alla 55 drooni ja 35 tiibraketti. Harkivi rünnati 20 õhutõrjeraketi ja Kh-22-ga ning rivist viidi välja linna varustav soojuselektrijaam. Dneprogesi hüdroelektrijaamas said kaheksa raketi tõttu ühe jaama seadmed tõsiselt viga, teise omad kergemalt. Õnneks jäi terveks jaama tamm. Kahjustati elektrivõrke ja kriitilist taristut ka paljudes teistes piirkondades, kokku tabas rünnak 136 energiaobjekti.

Veidi väiksem rünnak energiataristu pihta oli ööl vastu 24. märtsi, kus kasutati 63 ründevahendit, millest umbes pooled olid droonid ja pooled tiibraketid. 29. märtsi öösel toimus massiline rünnak, kus kasutati 60 drooni ja 25 tiibraketti. Jällegi rünnati soojus- ja hüdroelektrijaamu. Hiljuti, 11. märtsi öösel hävines Vene raketirünnakus Kiievi oblastis asuv Trõpilska soojuselektrijaam.

Ukraina õhutõrje areng ja kaotused

Võitluses Iraani-Vene ründedroonidega Shahed on endiselt oluline roll mobiilsetel õhutõrje tulegruppidel. Need võimaldavad säästa kalleid õhutõrjeraketisüsteeme. Koosseisu suurenemisega hakati novembris formeerima motoriseeritud õhutõrjepataljone. Kogu maa on kaetud õhumärkide avastamise ja identifitseerimise vahendite süsteemiga.

Droonide, sh ründedroonide arvuka kasutamise tõttu on 2023. a Ukraina kaotanud lääne õhutõrjesüsteeme. Veebruaris õnnestus venelastel Zaporižžja lähedal hävitada

Trollibuss ja Dnepri hüdroelektrijaam leekides 22. märtsil 2024. Kuigi rünnak energiataristu

õhutõrjeraketisüsteemi NASAMS laskeseade.

Vene propaganda järgi on nad rünnanud või hävitanud rakettide või droonidega õhutõrjesüsteemide NASAMS, Crotale-NG, SAMP/T ja IRIS-T laskeseadeid või radareid. Peale propagandavalede on mõnikord tegemist relvasüsteemide makettide tabamisega. Sõjas on tavapärane kasutada kallite relvasüsteemide makette. Ukrainal on nii õhutõrjeraketisüsteemide laskeseadmete, aga ka mitmesuguste radarite makette.

Pärast Ukraina õhutõrje edukaid rünnakuid Ukraina vägede positsioone kaugelt liugpommidega ründavate

Vene hävituspommitajate Su-34 ja hävitajate Su-35S vastu asusid Vene luureüksused eelkõige droonidega Patriote otsima ning lõpuks ka leidsid. Kuna venelased on suurendanud luureinfo kasutamise kiirust, siis järgnes kohe ka raketilöök. Millegipärast oli Ukraina õhutõrjekolonn Saksa Patrioti patarei tehnikaga jäänud 9. märtsi öösel seisma Serhijivka küla lähedale, 50 km Avdijivkast läänes. Väidetavasti tabas kolonni kolm Vene ballistilist raketti Iskander-M ja mitu sõidukit hävis koos meeskonnaga. Selle kohta on droonivideo olemas. Vene kaitseministeerium teatas algul S-300PS patarei hävitamisest.

oli massiivne, pole kvaliteetsemaid pilte praegu võtta.

Foto: Petro Andryuschenko / Scanpix

Vega raketti SV-28 laskekaugusega kuni 300 km.

Vene õhutõrje võis süsteemist S-400 tulistada ka Ukraina rakette Vega, kuid tabada hoopis oma lennukit. Ukraina on kasutanud modifitseeritud rakette S-200 Vega 2023. a juulist maasihtmärkide ründamiseks. Kahtlemata on nendega võimalik tabada ka kõrgel kindlal marsruudil lendavat väikse manööverdusvõimega õhusihtmärki, milleks on A-50U. Ukrainal oli varem 12 divisjoni õhutõrjeraketisüsteemidega S-200M Vega-M, igas divisjonis kuus stardiplatvormi, aparaadi-, stardi ettevalmistuse ja jaotuse kabiinid, diiselelektrijaam ja antennipost. Probleeme tekitab relvasüsteemi vähene mobiilsus. Raketi stardikaal on 7108 kg ja lõhkepea kaalub 217 kg, juhtimiseks on poolaktiivne radariga süsteem. Lennukiirus on uuematel mudelitel kuni 6 Machi.

Vene rünnakute kokkuvõte

Venemaa ei saavutanud oma hulgaliste talviste drooni- ja raketirünnakutega Ukraina sõjalise logistika ja sõjatööstusega seotud objektide vastu soovitud eesmärke, sest Ukraina õhukaitse suuremates linnades töötab hästi.

Paraku said rohkem kannatada rindelähedased linnad ja asulad ning sadamalinn Odessa. Samal ajal suutis Ukraina õhukaitse anda valusaid lööke Vene lennuväe pihta. 22. märtsil suunas Venemaa oma raketirünnakud Ukraina energiataristu vastu ja suutis märgatavalt kahjustada Ukraina elektrijaamu, kuna nende õhukaitse polnud piisav.

Paraku veokite MAN KAT1 põhjal oli analüütikute hinnangul tõenäoliselt tegu Patrioti patareiga ja hävis kaks Patriot PAC-2 laskeseadet M901 ning üks logistikaveok või mõningail hinnanguil radarimasin. Juri Butussovi teatel jäid patarei juhtimismasin AN/MPQ-104 ja radarimasin AN/ MPQ-65 terveks.

Patrioti laskeseadete häving on muidugi tõsine kaotus ja venelased on pärast seda aktiviseerinud õhurünnakuid Ukraina linnadele. On selge, et rinde lähedale esialgu enam Patriote viia ei saa.

14. jaanuari õhtul õnnestus Ukraina õhutõrjel ilmselt Patriotiga

Aasovi mere kohal raskelt vigastada Vene õhujõudude juhtimislennukit Il22M-11 SURT, mis suutis maanduda Anapas. Seejärel sai pihta ja kukkus alla eelhoiatuse radarluure- ja juhtimislennuk A-50U Titan-U.

23. veebruari õhtul sai patrull-lennul Krasnodari krais u 250 km kaugusel rindejoonest õhutõrjeraketist pihta ja seejärel kukkus alla Vene teine radarluure- ja juhtimislennuk A-50U. Venelaste väitel oli süüdi oma õhutõrje. Ukraina allikail oli tegemist nende luure ja õhujõudude ühendoperatsiooniga ning lennuki hävitamiseks kasutati vana nõukogudeaegset kaugmaa-õhutõrjeraketisüsteemi S-200M

Venemaa kasutab rindelähedaste linnade vastu kõrvuti ballistiliste ja õhutõrjerakettidega liugpomme, et tekitada suuremaid purustusi. Seega muutub sõda järjest rohkem hävitussõjaks ehk terrorisõjaks. Enam ei järgita mitte mingeid sõjapidamise reegleid. Venemaad on rünnakutes aidanud eelkõige Iraani ja Põhja-Korea abi, aga ka mitme riigi Venemaa-vastaste sanktsioonide eiramine.

Uusimad NATO õhu- ja raketitõrjesüsteemid võimaldavad Ukrainal edukalt kaitsta Kiievit ja osalt ka teisi suurlinnu, kuid rindelähedastes piirkondades, eelkõige Harkivi, Dnipro ja Zaporižžja ja Odessa lähedal on Ukraina raketikaitse nõrk.

Äsja lõppenud õppusel Warfighter CPX 24-3 / Austere Challenge 24 võimaldas diviisi staabil enda põhiülesannet täita staabi- ja sidepataljoni staabikompanii, kelle põhiülesanne on tagada katkematut juhtimistoetust diviisi staabile.

Rainer Raudsepp major, diviisi staabi- ja sidepataljoni staabikompanii ülem

Vähem kui kaks aastat tagasi loodud Eesti diviisi staap on läbinud hindamisõppuse ning paiknenud ümber rahuaegselt taristult alternatiivsetesse asukohtadesse. Võib kõlada iseenesestmõistetavalt, aga ometi pole see nii.

Vahetult diviisi loomise järel võttis selle juhtkond endale auahne eesmärgi saada hinnatud USA V korpuse hindamisõppuste seerias Warfighter – Eesti Vabariik on alles kolmas välisriik, kelle diviis on selle katsumuse ning teekonna ette võtnud.

Diviisi juhtimine on keerukas protsess, mis hõlmab endas mitmesuguste side- ja infosüsteemide kasutamist ja nende omavahel lõimimist. Kui varem on sarnaseid töökeskkondi loodud ainult suurõppuste tarbeks, siis sel korral oli tähelepanu suunatud diviisi staabile, kuhu olid kaasatud ka mitme teise riigi esindajad.

Korraga olid tagatud diviisi tagala ja põhijuhtimispunkt ning liikuvad juhtimispunktid. Seegi pole veel kõik – õppuse käigus paikneti ümber Tapa linnakust endisesse Hiiu koolimajja. Kogu selle tegevuse vältel oli tagatud katkematu juhtimistoetus kõikides asukohtades.

MCG rühm

Staabi vajaduste rahuldamiseks on staabikompaniil mitmeid erialaspetsialiste eri rühmades. Näiteks staabikompaniis on MCG (Mobile Command Group) rühm, mis võimaldab diviisi ülemale julgestatud juhti-

Staabikompanii viis diviisi staabi «põllule»

Õppuse Warfighter 2024 lõpp eeldas ka lõiketraadi kokkukerimist.

Foto: Ardi Hallismaa / kaitsevägi

mispunkti täpselt seal, kus ülem seda parasjagu vajab. Selles rühmas kuulipildurina tegutseva reamees Marko Märdi sõnul on just ühest kohast teise hüppamised kõige huvitavamad, kuna iial ei tea, mis võib ees oodata. Lõpurivistusel oli tema sõnul uhke seista koos kompaniiga, sest kõik püstitatud ülesanded said täidetud. Kaitserühma autojuhi reamees Kardo Sohkini sõnul oli ka tema

meelest õppus õnnestunud, kuid meelde jäi veel õppuse kestel tehtud vajalik väljaõpe. Kuna enne väliharjutust pöörati põhiliselt rõhku kiirele ja efektiivsele töökeskkonna püstitamisele, siis õppuse ajal sai põhitöö kõrvalt ka jalaväeoskusi lihvida. Just raske väljaõpe märjal ja kohati mudasel pinnasel jäi enim meelde ning on see, mis aitab Sohkini sõnul tagada kaitserühmal diviisi staabile pidevat

julgeolekut, tänu millele saavad staabitöötajad tõhusalt juhtida eri allüksusi sõjaajal. Tagalarühma ülem, lipnik Ralf Talts, pidas õppust väga katsumusrohkeks, sest esimest korda tegutses tagalarühm kompaniist eraldiseisvalt, kuid samas oli igakülgselt kompanii ja toetatava staabiga seotud. Peale tavapärase üksuste varustamise vee, toidu, laskemoona ja muu vajalikuga tuli

nüüd ka oma ala julgeoleku eest vastutada. Kui muidu möödus õppus tagalarühmale enamasti plaanipäraselt, siis enim jäid meelde juhtumid, kus tuli mõelda «kastist välja» ja olukord kiiresti lahendada. Lipnik Taltsi sõnutsi oli probleemide ilmnedes tunne kohati ebamugav, kuid olukordadele leiti õnneks töötavad lahendused.

Katkematu juhtimistoetus Siderühma kaabelsidejao ülem nooremseersant Henri Kaldas võrdleb staabikompanii pakutavat teenust täislahendusega kontorikohaga, kus on tagatud nii kontor töökeskkonnana kui toit ja turvateenused. Siderühm peab kandma hoolt just «kontori osa» eest koos kõige sinna kuuluvaga ning nooremseersant Kaldase hinnangul suudeti siderühmale seatud latist kõrgelt üle hüpata.

Diviisi juhtimine on keerukas protsess, mis hõlmab endas mitmesuguste side- ja infosüsteemide kasutamist ja nende omavahel lõimimist.

Staabikompanii viis diviisi staabi esimest korda «põllule», tagades neile katkematu juhtimistoetuse kogu õppuse vältel kokku kolmes asukohapunktis Eestis. Mitte kunagi varem ei ole sellist asja tehtud, ammugi siis õppuse ajal nii komplektse staabi ümberpaiknemist ühelt alalt teisele, kindlustades seejuures katkematu juhtimistoetuse. Kogu koosseisu asjatundlikkus ja distsipliin ei jäänud märkamatuks ka diviisi juhtkonnale, kellel jätkus lõpurivistusel üksusele ainult häid sõnu.

Diviisi ülem ja diviisi staabiülem jäid mõlemad osutatud teenusega rahule ning diviisi veebel nimetas staabikompaniid lausa kõige tugevama distsipliiniga üksuseks, keda ta oma 27 teenistusaasta jooksul näinud on. Selle tõestuseks kinkis lõpurivistusel diviisi veebel staabikompanii võitlejatele raamitud tänusertifikaadi koos meenemündiga ning staabi- ja sidepataljonile diviisi lipu, mis ehib sellest päevast alates pataljoni lipumasti.

Tunne on uhke ja seetõttu on parim aeg hakata juba järgmisteks ülesanneteks valmistuma.

Staabiveebel Indrek Tomingas 2021. aasta meistrivõistlustel. Foto: Kaimar Tauri Tamm / kaitsevägi

Kaitseväe meistrivõistlused toimuvad 2024. aastal kokku üheteistkümnel alal.

Sangpommispordi tiitlivõistlused peeti tänavu 20. märtsil Tallinna uues kergejõustikuhallis.

Tegemist oli 32. korraga, mil riigikaitsjad end sangpommidega proovile panid.

Sangpommisport üks hea militaarspordiala

Karl Alfred Baumeister leitnant, küberväejuhatuse strateegilise kommunikatsiooni keskuse võrgumeediagrupi ülem

Iga aasta toimuvad kaitseväes meistrivõistlused tavapärastel spordialadel, nagu näiteks jalgpall või korvpall, aga ka riigikaitsjatele omastel aladel, nagu sõjaväeline viievõistlus või sangpommisport. Sangpommisport on kaitseväes aastate jooksul üha suurema hoo sisse saanud. Selle ala riigikaitsjate mõõduvõtud on saanud Eesti suurimateks spordivõistlusteks.

Eesti sangpommispordi liidu presidendiks on valitud kaitseväelane. Kaitseväe sangpommispordi meistrivõistlused on tõusnud tasemele, kus paljudes võistlusklassides on tulemused võrreldavad Eesti meistrivõistluste omadega. Sealjuures kasvavad iga aasta osalejate arv, teadlikkus ja tulemused. Parimad sangpommisportlased kaitseväest osalevad ka maailma- ja Euroopa meistrivõistlustel. Nii on kaitsevägi kujunenud Eestis sangpommispordis selgeks kasvulavaks ning toonud sel alal mitmeid uusi tippvõistlejaid juurde.

Võistkondlikus arvestuses käib sangpommispordi meistrivõistlustel tihe rebimine kaitseväelaste, kaitseliitlaste ning Eestis paiknevate liitlaste vahel. 2024. aastal saavutas võistlustel esimese koha küberväejuhatus. Aastatel 2021–2023 võidutses aga 1. jalaväebrigaad.

Üle Eesti paiknevates kaitseväe linnakutes toimuvad rutiinsed ühis- ja

ringtreeningud, et hoida riigikaitsjate füüsiline vorm tasemel. Koos sportimine aitab mõneks ajaks auastmete ning mitmesuguste ametitega kaasnevatest rollidest välja astuda. See aitab omakorda luua inimesi ühendavat kambavaimu, mis ühiste huvidega inimeste vahel loomupäraselt tekib.

Vorm tuleb hoida tasemel Selliselt sai alguse ka minu kui harrastaja huvi sangpommispordi vastu. 2018. aastal võtsin osa Tallinnas Miinisadama linnaku spordisaalis toimunud tegevväelaste ja töötajate ühisest ringtreeningust. Märkasin seal miinituukreid, kes harjutasid eri raskusega sangpommidega.

Muidu veealuste lõhkekehade kahjutuks tegemisele spetsialiseerunud tuukrid on kaitseväe spordivõistlustelt tuntud hea füüsilise vormi poolest. Nähtu andis kinnitust – ka raskemad sangpommid kerkisid treeningu ajal nende peade kohale kerge vaevaga. Küsisin neilt näpunäiteid ja tegin ka ise proovi.

Teadlikkuse kasvades muutusid ka trennid üha mitmetahulisemaks, et pidevalt tehnikat paremaks lihvida ning seeläbi isiklikuks arenguks uusi verstaposte seada. Kindlaks tujutõstjaks oli ka linnakus levinud trennikaaslaste žargoon «pommide tõstmine», sest sangpomme saab plahvatusliku jõuga liikuma panna ka demineerimise väljaõppeta.

Üheks sangpommispordi populaarsuses olulist rolli kandvaks faktoriks võib lugeda selle spordiala kättesaadavust. Sangpommid on lihtsad ja pea hooldusvabad treeningvahendid, mis on igaühele kättesaadavad. Kõigis

kaitseväe väeosades on sangpommid olemas, olgu need siis spordikompleksis hantlite lähedal ritta seatud või kasarmu treeningunurgas huvilist ootamas.

Kuna kaitseväes on aastakümneid selle spordialaga tegeletud, leidub igast üksusest ka mõni harrastaja, kes võib uusi huvilisi tehnika selgeks saamisel aidata. Kaitseväe tasuta mobiilirakenduses «Spordivägi» on samuti kümneid videojuhiseid, kuidas spordialaga algust teha. Soovi korral saab ka väga detailseks minna: edasijõudnutele toimuvad ühistreeningud kindla kava järgi. Variatsioonharjutusi sangpommidega on lugematul hulgal, et keha eri lihasgrupid treeningu käigus koormust saaksid.

Sangpommid on lihtsad ja pea hooldusvabad treeningvahendid, mis on igaühele kättesaadavad.

Eemalt vaataja võib algul kohkuda ning arvata, et sangpommi tõstmiseks on vaja meeletut jõudu. Tegelikkuses sobib see spordiala pea kõigile. Võistluste nimekirjadest leiab nii noori kui elukogenumaid.

Noorimad võistlejad on üldjuhul kodutütred ja noorkotkad, eakamate hulgas on nii staažikaid kaitseväe veterane kui kaitseliidu malevate vabatahtlikke. Paljud võistlejatest on ka ajateenijad ja üksuste tsiviiltöötajad. Kuna kõik võistlejad on vanuse, soo ja kaalu järgi eri võistlusklassidesse jaotatud, annab see igaühele medali väljateenimiseks parema võimaluse.

Tõukamine ja rebimine

Sangpommispordi võistlused on kaitseväes üles ehitatud kahele harjutusele. Üks neist on kahe sangpommi korraga rindkerelt pea kohale tõukamine. Teine harjutus on ühe sangpommi rebimine kordamööda parema ja vasaku käega.

Harjutustel kasutatakse 12-, 16-, 24- või 32-kilogrammiseid sangpomme. Naised eelistavad harjutustel peamiselt 12-kilogrammist ja mehed 16-kilogrammist sangpommi. Mõlema harjutuse sooritamise aeg on piiratud kümne minutiga, sealjuures on harjutuste vahel puhkeaega pool tundi või enam.

Kaitseväe sangpommispordi meistrivõistlustel osalemine

võistlejad eri võistlusklassides ja kaalukategooriates

võistkonnad

Uus tulija ei pea sangpommispordi harrastamiseks treeningvarustusele eraldi raha kulutama. Ajateenijatele laost väljastatavas tabelvarustuses ja kaitseväe hästi varustatud jõusaalides on kõik vajaminev juba olemas. Spordialaga alguse tegemiseks piisab spordidressist, -jalatsitest ja terasest tahtejõust. Edasijõudnuna tasub proovida tõstevööd või tõstejalatseid, kuid need ei ole kohustuslikud. Iga võistlustel lubatud abivahend loob siiski eeldused paremate tulemuste saavutamiseks ning võib aidata vigastusi vältida. Mugavusvarustusena võib kasutada peapaela, mis aitab pika soorituse jooksul vältida higi valgumist silmadesse. Võistluste ajal kümme minutit sangpomme tõugates on see väärt abivahend, et üksnes olulisele keskenduda.

Tehnika on sangpommis kõige tähtsam. Ükskõik kui tugev inimene on, seab tehnika puudumine selged piirid. Justkui sein tuleb ette, kust enam edasi ei suuda, kui keha pole veel kindlat rütmi sisse saanud. Piisava treenituse korral võib pelgalt musklites olevat jõudu rakendada, et

Hetk tänavustelt kaitseväe meistrivõistlustelt.

sangpommi mitmeid või kümneidki kordi oma pea kohale kergitada.

Olles aga sangpommi rebimise ja tõukamise harjutustes tehnikat aastaid lihvinud, võib sooritaja korduste arvu mitmesajani viia. Tehnikale järgneb vastupidavus ehk keha toimetulek pikalt sama harjutuse järjestikuse kordamisega.

Alles seejärel tuleb mängu jõud ja tugevus. Sangpommispordiga tuleb üldjuhul paremini toime, kui har-

rastaja käib rutiinselt aeroobsetel treeningutel ehk näiteks jooksmas, ujumas või teeb sisesõudmist.

Alaliit kaitseväelase juhtimisel

Nii nagu igal spordialal kehtivad ka sangpommispordis kindlad reeglid, mida võistlustel järgitakse. Selleks et kõik toimuks reeglite järgi, osalevad kaitseväe meistrivõistlustel kohtunikud

Eesti sangpommispordi liidust. Nende hulgas on nii Eesti sangpommispor-

di suurtegijaid, Eesti olümpiakomitee tunnustatud sportlasi, nagu Ülo Kuusk, ning selle spordiala juhendajaid.

Alates 2021. aastast on Eesti sangpommispordi liidu presi dent kaitseväe tegevväelane kolonelleitnant Erki Soo. Sangpommi puhul on tegemist lihtsa ja vastupidava spordivahendiga, kuid võimalusi sellega treenimiseks ning füüsilise vormi parandamiseks on tohutult.

«Viimaste aastatega on kaitseväelaste osalus nii Eesti kui ka rahvusvahelistel tiitlivõistlustel sangpommispordis tunduvalt suurenenud. 2022. aastal toimusid sangpommispordi Euroopa meistrivõistlused Tallinnas, mida alaliidul oli au korraldada. Mitmed kaitseväelased said toona esimest korda rahvusvahelistel tiitlivõistlusel kätt proovida ning sportlaste pingutused premeeriti eri värvi medalitega,» ütleb kolonelleitnant Soo.

2023. aastal viis kaitseväe meeste absoluutarvestuse rekordi uuele tasemele mereväe miinituuker vanemmaat Toomas Tammsaar (pildil), kes tõukas kümne minuti jooksul kahte 32-kilo grammist sangpommi 72 korda. «2023. aastal valmistusime põhjalikult ning kolm kuud enne võistlusi olime juba tõsisemalt sangpomme tõstmas. Tegime päris palju trenni. Alles viima ne nädal enne võistlusi vä hendasime koormust, et ra hulikult taastuda. Päev enne võistlusi tegime taas kerge tren ni, et keha ärkaks. Aga päevad ei ole vennad. Kuigi võistlustel tuli rekord, siis oleks võinud vormi pealt veelgi paremat tulemust oodata. See ei olenegi niivõrd palju magamisest või vee tarbimisest, vaid võib-olla mingitest väikestest asjadest. 2024. aasta teatevõistlus näitas, et oleme hea vormi saavutanud. 24-kilogrammiste sangpommidega 60 tõuget kolme minuti jooksul – selle üle oli väga hea meel. Kaitseväest alguse saanud huvi on viinud mind ka sangpommiklubi Hunt liikmeks. Enda spordisõbrast naisele olen samuti seda spordiala tutvustanud. Nüüdseks oleme koos mitmel võistlusel osalenud,» ütleb vanemmaat Tammsaar.

Möödunud aastal püstitati kaitseväe meistrivõistlustel sangpommispordis rekord rebimises naiste absoluutarvestuses. Võistlustel kaitseliidu Lääne maakaitseringkonda esindanud malevlane Laura Kallas (pildil) rebis 16-kilogrammist sangpommi 202 korda, ületades varasema esinumbri 19 kordusega. 19-aastane malevlane Laura Kallas alustas spordialaga üheksa-aastaselt. Varem on ta toonud kullasaju ka 2022. aasta Euroopa meistrivõistlustel, saavutades U-18 vanusegrupis ja kehakaalus kuni 63 kg viis esikohta, tulles sealjuures Euroopa meistriks kolmel individuaalalal (pikktõukamine, kahekäe tõukamine ja rebimine) ning kahevõistluses ja kolmevõistluses.

Sangpommispordiga tuleb üldjuhul paremini toime, kui harrastaja käib aeroobsetel treeningutel ehk näiteks jooksmas või ujumas.

Kallas parandas toona ka Eesti rekordit naiste arvestuses kehakaalus kuni 63 kg, kui ta tõukas kahte 16-kilogrammist sangpommi kümne minuti jooksul 106 korda. Peale selle teenis Audrust pärit Laura Kallas 2021. aastal Leedus Kaunases toimunud sangpommi tõstmise noorte maailmameistrivõistlustel kahevõistluses esikoha ning rebimises ja pika tõstmise arvestuses kolmanda koha.

Kaitseväe meistrivõistlused on kaitseväe spordijuhi Mikk Sariku arvates tähtsad, et riigikaitsjate sportimisharjumustele hoogu sisse anda. «Kaitseväe meistrivõistlusi on aastas 11. Võistluste ajaraam on üles ehitatud nii, et inimesed saavad end aasta jooksul erisugustel aladel ette valmistada, kui selleks vähegi soovi on. Kui spordialaga on varem tegeletud, võib poolteist kuud enne eelolevat võistlust vormi saada. Meistrivõistluste korraldamise eesmärk on võimalikult paljudesse inimestesse spordipisikut süstida, et nad järjepidevalt trenni teeksid,» ütles Sarik.

Foto: Maria Tammeaid / kaitsevägi

Kaitseväelase palk

ja 2023. aasta võrdluses

Siim Toomik

staabiveebel, kaitseliidu peastaabi vanemstaabiallohvitser

Kaitseväelane nr 1: «Ma võin öelda, et nii palju tööd ja nii viletsa palga eest, kui mina tegin 1996. a, ei tee praegu mitte keegi.»

Kaitseväelane nr 2: «Mina olin oma 1996. aasta palgaga väga rahul.»

Lühidalt. 1990ndatel oli keskmine kaitseväelane alla 25-aastane noor mees, paariaastase teenistusstaažiga, kes elas kohustustevaba muretut elu ja tundis ennast võrreldes ülejäänud Eesti ühiskonnaga võrdlemisi rikkana kodumaa piires.

Need kaitseväelased, kes olid jõudnud pereloomise ja laste saamise eluetappi, pidid tegema toona keerulisi valikuid elukorralduses ja pere toimetulekus. 2020ndate keskmine kaitseväelane on märksa vanem, keskmiselt 35-aastane, ligi 15-aastase staažiga, suuremate perekondlike kohustustega, kuid ostujõu poolest üle kahe korra rikkam kui 1990ndatel. Viimaste aas-

tate kiire inflatsioon ja hindade tõus on hoolimata jõudsalt suurenenud palkadest toonud kaasa ligi veerandi võrra madalama ostujõu.

1990ndate keskpaigast on nüüdseks möödas ligemale kolm aastakümmet. Aja möödudes inimeste mälestused muutuvad ja sagedasti kipume mõnda üksikut asjaolu tagantjärele kas üle võimendama või alatähtsustama. Vaatame järgnevalt nende kahe – esmapilgul väga vastandlikku – arvamust avaldava kaitseväelase hinnangute paikapidavust andmete põhjal. Proovime hinnata, kas eksib esimene või räägib õigust teine. Kas eksivad mõlemad või äkki on hoopis mõlemal omal kombel õigus?

Joonisele on valitud andmed kõigi auastmete (reamehest kuni kindralini) keskmise lähedal ehk staabiveebel ning vaadatud tema palga dünaamikat 30-aastase karjääri jooksul. Näitesse valitud kaitseväelase palgaandmed põhinevad tema igakuisel brutopalgal. Summa ei sisalda erandlikke ühekordseid tasusid, preemiaid või ebaregulaarseid tulemustasusid.

Karjääri algupoolel, kui kaitseväes oli kasutusel palgamudel, kus olulise osa moodustasid kõikvõimalikud lisatasud, on brutosumma sisse arvutatud toona kehtinud regulaarsed tasud, nagu näiteks korteri kompensatsioon, toiduraha, staažitasu, auastmetasu, riigisaladuse tasu jms.

1997. aasta jaanuaris oli riigi keskmine brutopalk 200 eurot. Vaadeldava kaitseväelase brutopalk oli samal perioodil 298 eurot. Kaitseväelase palk ületas riigi keskmist palka 49 protsendi võrra. Riigi keskmise palgaga võrreldes oli näites kasutatava kaitseväelase positsioon halvim aastal 2006 ja parim aastal 2014.

1997. a detsembris oli riigi keskmine brutopalk 257 eurot ja neljaliikmelise pere ühe nädala toidukorv maksis 35 eurot ja 85 senti. Seega üks keskmine brutopalk võrdub 7,2 toidukorviga.

Võnked on seotud nähtavasti puhkusetasude ettemaksmisega.

Näitesse valitud kaitseväelase brutopalga eest sai 11,1 toidukorvi. Brutopalk tuleks loomulikult teisendada netopalgaks, kuid jätame selle praegu tegemata. Tulumaksumäär, maksuvaba tulu, töötuskindlustus ja pensionimaksed on perioodi jooksul üpris tihti muutunud ning kõigi nende aastate kaupa arvestamine on liigne töö, mis ei anna siinkohal vajalikku väärtust. Keskendume eelkõige viimase veerandsajandi brutopalga trendijoonele ja üldisematele küsimustele, et miks kahe kaitseväelase mälestused ja väited sama asja ning sama ajaperioodi kohta on niivõrd erinevad ning ärme keskendu sellele, mitu vorstiviilu komakoha täpsusega ostis kindral või sõi reamees.

Alljärgnevalt vaatleme veel mõningaid olulisi sotsiaaldemograafilisi taustaandmeid, mis aitavad mõista edasisi järeldusi. Vaikimisi tehtud eeldus, mis vajaks küll põhjalikumat kontrollimist, on selline, et keskmine kaitseväelane ei erine ülejäänud ühiskonnast ning statistiline kaitseväelase portree sarnaneb keskmise Eesti elanikuga.

Kaitseväe keskmise palga eest

keskmise palga eest

Keskmise kaitseväelase statistilises portrees on küll mõningaid pisikesi erinevusi, näiteks Tallinnast pärit kaitseväelaste osakaal on mõne protsendipunkti võrra väiksem, kui Tallinna elanike arvu põhjal võiks eeldada. Samas võime need erinevused selles populaarteaduslikus lühiuurimuses kõrvale jätta.

Eelnevas peitub võti, mis aitab aru saada, miks mälestused sama perioodi kohta 1990ndatel on kahel küsitletud kaitseväelasel niivõrd erinevad. Mõlemad arvamused – vilets palk 1990ndatel ja rahuldav palk – on iseenesest õiged, kuid kehtivad ainult oma grupi piires. Hinnata tuleks, et kumb arvamus esindas suuremat kaitseväelaste gruppi.

Tundub, et siin langeb kaalukauss pigem palgaga rahulolijate grupi kasuks. Loomulikult ei olda palgaga kunagi rahul, alati tahetakse rohkem ja ikka on vähe, kuid me vaatame pigem suhtelist rahulolu näitajat ja kaitseväelaste emotsionaalse hinnangu paikapidavust 1990ndate kohta.

Loomulikult ei olda palgaga kunagi rahul, alati tahetakse rohkem ja ikka on vähe.

Kokkuvõttes võib väita, et lause «Mina olin oma 1996. aasta palgaga väga rahul» esindab 1990ndate kaitseväelasi tagantjärele vaadates pigem rohkem kui teine vastupidist väitev lause «Ma võin öelda, et nii palju tööd ja nii viletsa palga eest, kui mina tegin 1996. a, ei tee praegu mitte keegi.».

Need, kes 1990ndate keskpaigas kuulusid lastega kaitseväelaste gruppi, seisid toona keeruliste valikute ees, et kuidas osta leivale lisaks ka vorsti ning hakkama saada pere ülalpidamisega olukorras, kus üks laps oli juba olemas ning teine kohe sündimas ja ainus sissetulek peres oli kaitseväest saadav palk.

Eelnevates arvutustes kasutatud tüüpkaitseväelase 1997. aasta detsembri brutopalk oli napilt alla 400 euro, millest tulumaksu mahaarvamise (1997. aastal 26% ja maksuvaba tulu kuus u 32 eurot) ning kuuks ajaks neljaliikmelisele perele toidu ostmise järel jäi kõigeks muuks vaid 148 eurot. Tänapäeval tundub see muidugi

Lahingukooli lõpetajate ohvitserideks löömise tseremoonia 1997. aastal.

Tähelepanekud tänapäevase keskmise kaitseväelase kohta

• 1990ndatel oli kaitseväe puhul tegemist alustava organisatsiooniga

• enamik kaitseväega liitujatest olid otse koolipingist tulnud noored mehed

• 1990ndate keskel oli kaitseväelaste keskmine vanus alla 25 eluaasta

• keskmine kaitseväelane oli 1990ndate keskpaigaks kaitseväes teeninud 2–3 aastat

• abiellunuid või samaväärset püsivat kooselu elavaid inimesi oli seetõttu pigem vähem

• valdav osa (üle 90%) kaitseväelastest oli ja on ka nüüd meessoost

• kaitseväelaste püsiva paarisuhte või esmaabiellumise iga ilmselt ei erine olulisel määral ülejäänud ühiskonnast ehk 1997. aastal oli selleks 26,3 aastat

• 1990ndate keskel oli kaitseväelaste seas enim levinud peremudeliks (vanuse teguri tõttu) üksik, ilma püsiva pikaajalise abieluta, lasteta ja kohustustevaba mees, kes piltlikult öeldes alustas peonädalat kolmapäeva õhtul õllega ja lõpetas pühapäeval kerge järellainetusega

• kui juhtumisi raha enne kuu lõppu pidutsemise käigus otsa sai, oli alati turvavõrguna olemas päästev väeosa söökla. Sagedasti elatigi väeosas või väeosa poolt antud elupinnal

• majanduslikud ootused elule olid teistsugused kui tänapäeval. Keegi ei eeldanud 1990ndatel, et heaks elustandardiks tuleb aastas teha kaks-kolm välisreisi ja täiesti uue auto ostmine tundus pigem kättesaamatu mõttena

• harva esindas erandit 1990ndatel kaitseväelaste grupp, kellel oli juba üks või mitu last ja suurem osa palgast kulus pere toidule ning kelle perekonna põhielukoht oli teises Eesti otsas ja kes pidid ennast iga nädal jagama kahe asukoha vahel

• nüüdseks on tegevväelaste keskmine vanus pisut üle 35 eluaasta

• tänapäeval on keskmisel kaitseväelasel teenistusstaaži ja kogemust üle nelja korra rohkem kui 1990ndatel

• keskmine kaitseväelane on tänapäeval vanemveebli auastmes

• keskmise kaitseväelase laste ja perega seotud kohustused on võrreldes 1990ndate kaitseväelasega kasvanud

naeruväärselt väikese summana, kuid 1990ndate keskpaigas oli Eesti elukallidus märksa väiksem, nii et seda summat tuleks vaadata ikka toonases ajas. Aga hoolimata elukalliduse madalamast tasemest tuli perega kaitseväelastel teha raskeid valikuid.

Seda, kes ja kui palju siis tööd tegi ja kas tehti rohkem kui tänapäeval, on

keeruline, kuid sugugi mitte võimatu öelda. Väeosa arhiivides säilinud materjali on väite uurimiseks piisavalt ja ülesanne on kõigile asjast huvitatud hobiarheoloogidele igati jõukohane.

Kasutatud andmed: statistikaamet, Eesti konjunktuuriinstituut, autori andmed ja arvutused.

Järeldused

• kuna 1990ndatel oli tegu valdavalt üksiku lastetu kaitseväelasega, siis osakaalu poolest on õigem väita, et palk oli pigem rahuldav, mis kattis enim esindatud kaitseväelaste grupi vajadusi valitud elukorraldusega hakkamasaamiseks

• võrreldes ülejäänud ühiskonnaga olid kaitseväelased 1990ndatel kõrgemalt tasustatud, riigi keskmist palka ületati 60% võrra

• tõsi on muidugi ka see, et suhtelise rikkuse tase on praegusel ajal kõrgem ja ostujõud suurem

• just seda suhtelise rikkuse muutust ajas iseloomustabki toidukorvide ostujõu võrdlusjoonis

• toidukorvide joonise põhjal võib öelda, et kuigi Eesti ühiskond oli võrreldes praegusega 1990ndatel vaene, olid kaitseväelased toona vähem vaesed kui ülejäänud riik

• üldise madala võrdlusbaasi tõttu tundsid kaitseväelaed siis ennast riigi suhtelise vaesuse ja rikkuse tajutaval skaalal pigem hästi

• seda tunnet võimendas ka puuduvate perekondlike kulutuste komponent

• sattudes 1990ndatel välislähetuse ajal jõukamatesse riikidesse, tajuti oma kohta rikkuse skaalal selgelt ja tuli hoolikalt kaaluda, et kas ikka saab endale lubada ühe euro maksva tassi kohvi, rääkimata paar eurot maksvast õllest, mis tundus siis üüratult kallina

• nüüdseks kasvanud kaitseväe palgatase, paranenud ostujõud ja Eesti jõudsalt kerkinud hinnatase on kunagise välismaal kalli õlle probleemi õnneks kõrvaldanud. Hinnad mujal on muutunud meeldivalt odavaks võrreldes Eestiga ja keskmine kaitseväelane tunneb ennast välismaal üpris hästi

• nii nagu 1990ndatel, kus oli keskmise kaitseväelase portree sees mitmeid alagruppe, kes tajusid majanduslikke olusid raskemini, on tänapäevalgi kaitseväes mitmeid alarühmi, kus hakkamasaamine on raskem kui keskmiselt

• seevastu alagrupp, kes 1990ndatel oli perekondlike ja laste kulutuste tõttu keerulisemas rahalises olukorras ja nüüdseks on neist kohustustest laste täiskasvanuks saamise tõttu vabanenud, tajub ilmselt vahet toonase raske elu ja praeguse hea elu skaalal selle võrra eriti võimendatult. Sellele alagrupile ei tundu minevik kui helesinine oaas, vaid kui tume sünklaas

Hilisem kindralleitnant Johannes Kert 1997. aastal õppusel Baltic Challenge. Fotod: Tõnu Noorits / kaitseväe arhiiv

Sõjalist jõudu eestlastel Nõukogude armee vastu panna ei olnud, kuid ilmnes, et teatud ajal võib sõjalist edu saavutada ka täiesti rahumeelsete vahenditega.

Nõukogude armee vastane protestilaine Eestis 1989. aastal

Heiki Suurkask peatoimetaja

Metsavendade relvastatud vastupanu ei olnud suutnud okupatsiooniväge Eestist välja tõrjuda, metsavendlus oli kaotanud jõu juba 1950. aastate lõpuks. Väliseestlus ja ka teisitimõtlejate liikumised Eestis nõudsid küll läbi aastakümnete okupatsioonivägede väljaviimist, kuid neil puudus reaalne teadmine, kuidas seda teha. 1988. aastal nägime protestiliikumise kujunemist Nõukogude armee vastu Eestis, mille kõrghetkeks oli 1989. aasta. Tollal aktiveerusid sõltumatud noored, misjärel toimus naisteliikumiste protest leedulase Arturas Sakalauskase kaitseks, ajakirjandus avanes nn dedovštšina teemadele, toimus militarismivastane kolmas sõltumatu noortefoorum ja tegevust alustas liikumine Genf-49.

1990. aastal said juba ka kohalikud omavalitsused aru, et poiste saatmine

Kolmas sõltumatu noortefoorum Tartus Vanemuise tänava õppehoones 15. aprillil 1989. Ettekandja

Ettekandja üritab oma juttu kujundlikult illustreerida.

Foto: Tiit Veermäe / ETA / rahvusarhiiv

Nõukogude armeesse tuleb ära lõpetada. Esimesena keelustas selle Tartu linnavolikogu 1990. aasta alguses. Asuti looma tööteenistust Nõukogude armee teenistusest keeldujatele, tegevust taasalustas kaitseliit ja selle kõrval loodi kodukaitse, alles 1991. aasta lõpus hakati tegelikult taastama Eesti kaitseväge.

Protestid ja provokatsioonid 1987. aastal nägime Eestis esimesi meeleavaldusi looduskaitse ja ajaloolise tõe nõudmiseks, kuid okupatsiooniarmee vastu hakati tõsiselt meelt avaldama aastal 1988. Protesti ajendiks sai kõigepealt Nõukogude armee sõjakomissariaatide kaasamine teisitimõtlejate tagakiusamisse enne 2. veebruari 1988 protestimeeleavaldust Tartus, kui selle korraldajad Heiki Ahonen, Viktor Niitsoo, Jüri Adams, Urmas Inno ja Andres Mäe kamandati kiirkorras kordusõppustele ja isoleeriti. Avalikkus küll sellevastast protesti ei kuulnud, sest ajakirjanduses kehtiv tsensuur välistas selle.

Tartus toimunud muinsuskaitsepäevadel 14.–17. aprillil 1988 nähti esimest korda avalikult jälle sinimustvalgeid lippe lehvimas. Neil päevil toimus ka avalik protestirongkäik Raadi sõjaväelennuvälja juurde, millel osales ligemale 6000 inimest loosungitega «Raadi vabaks!» ja «Lennuväli, lenda ära!». Korraldajad said selle eest kohalikelt võimudelt ja ajakirjanduses korralikult sugeda, aga samas oli tekkinud ka noorterühmitus nimega «Eesti relvavabaks». Raadi mõis seisis juba aastaid varemetes, sõjalennuvälja viis Venemaa Raadilt ära alles aastal 1992.

14.–15. maini 1988 toimus esimene roheliste rattaretk «Kuidas elad, Virumaa?», mille ajal viidi ligemale 1500 ratturit Tapa sõjaväelennuvälja naabruses kraavi voolavat lennukikütust vaatama. Kolm nädalat hiljem toodi ka roheliste koosolekule Tallinnas Linnahalli treppidele ämbritega kaevuvett Tapalt, mis tikuga läidetuna leegi üles võttis.

Nõukogude armee osutus üheks suurimaks keskkonna reostajaks, mistõttu oli roheliste protest enesestmõistetav. Rohelise liikumise aktivistid Tartus tegelesid sellega, et Raadi teema püsiks endiselt üleval, teistes piirkon-

Tartu muinsuskaitsepäevade protestimiiting Raadi sõjalennuvälja vastu 17. aprillil 1988.

Detsembris 1989: Genf-49 võttis Tallinnas vastu Nõukogude armeest keeldujate dokumente. Avaldusi vastu võtmas Heiki Suurkask ja Jüri Liim. Foto: Tiit Veermäe / ETA / rahvusarhiiv

Foto: Harry Duglas / ERM

dades nägime aga tärkavat vägivallatut protesti sõjaväeobjektide vastu.

Esimesel sõltumatul noortefoorumil Tallinnas 4. juunil 1988 kõneles liikumise «Eesti relvavabaks» esindaja Andres Murdvee. «Sõjavägi on meil riik riigis, selle üle puudub üldsuse kontroll. Meil puuduvad andmed selle kohta, mil määral on kahjustunud elukeskkond sõjaväe tegevuse tagajärjel. Me ei suuda mõõta noorte meeste arengule tehtud kahju,» ründas Murdvee okupatsiooniarmeed (seda terminit küll kasutamata).

Ta nõudis, et Eesti NSV-s tuleb kaotada: tuumarelv; kõik väeliigid peale piiri- ja korravalve; majanduslik toetus NSV Liidu sõjaväele; sõjapropaganda; sõjatööstus; sõjaväekohustus; sõjaline õpetus; ALMAVÜ ehk armee, lennuväe ja merelaevastiku abistamise vabatahtlik ühing.

Paraku ükski neist nõudmistest ei jõudnud foorumi lõppdeklaratsiooni. Kuni polnud veel selge, kas Eesti üldse suudab uuesti vabaneda, mõeldi vaid

Nõukogude armee neutraliseerimisele ja roheliste patsifism oli seega tõhusaim loosung. Armeed avalikult rünnata polnud veel kombeks.

Eesti rahvusliku sõltumatuse partei (ERSP) asutamise ettepanekus 21. jaanuaril 1988 nõuti, et Eesti kodanike sõjaväeteenistus peab toimuma Eesti pinnal ja Eesti keeles, selle kõrvale tuleb seada ka alternatiivne tööteenistus. Sama aasta augustis taotles ERSP oma memorandumis rahvusvahelist tuge okupatsioonivägede väljaviimiseks ja Nõukogude sõjaväebaaside väljaviimiseks Eestist.

Oktoobris 1988 vastu võetud Eestimaa rahvarinde üldprogramm toetas küll desarmeerimist ja ühiskonna demilitariseerimist, tuumavaba Eestit ja massihävitusrelvade väljaviimist, aga okupatsioonivägede väljaviimine nende programmi 1988. a veel ei kuulunud. Valitsev kommunistlik partei tegi ka kõik võimaliku, et seda teemat maha vaigistada.

1988. aasta suvel olid okupatsiooniarmeevastase protesti eestvedajaiks mitmesugused sõltumatud noorterühmitused. Ain Varese juhitavad Sakala Sõltumatud avaldasid meelt okupatsiooniarmee vastu Viljandis 14. juunil ja 14. augustil 1988, Ain Saare juhitav Vaba Sõltumatu Noorte Kolonn nr 1 aga Võrus 26. juulil. Korraldajad said selle eest trahvi ja ajakirjanduse tsensuur tegi kõik selleks, et avalikkus neist midagi ei kuuleks.

Ka okupatsiooniarmee vaikis, küll aga korraldas kaks suuremat provokatsiooni. Esmalt levitati augustis 1988 vägivalda õhutavaid venekeelseid lendlehti Viljandis ja septembris provotseeriti noortekampade lööming Võrus nn Suvorovi linnaosas (s.o Taara kasarmute juures), mille ilmselgelt algatasid okupandid. Kuid võit, mis saavutati viljandlaste hirmutamise ja Ain Saare Eestist väljasaatmisega, jäi lühiajaliseks.

Millalgi 1988. aasta novembris on Tartus alustanud rakendusspordiselts Tarapita (või Tharapitha) Kalle Elleri eestvedamisel, kuid tulevast kaitseliitu püüti koguni üle aasta taastada saladuskatte all. Tartus juhtis Tarapita tegevust Meelis Säre, Raplas Manivald Kasepõld. 17. veebruaril 1990 astuvad Tarapita rühmad juba avalikkuse ette Eesti kaitseliidu taasasutajatena. Ette-

Okupatsioonivastane miiting Tallinnas 11. aprillil 1989. Foto: KGB fotokogu / rahvusarhiiv

Tööteenistus

Maksimaalne, mida enne iseseisvuse taastamist oli võimalik saavutada, oli ENSV seadus alternatiivsest tööteenistusest, mis võeti vastu 15. märtsil 1990. Tööteenistus on sõjaväeteenistuse alternatiiv ja selle on kohustatud läbi tegema Eesti NSV-s alaliselt elunevad, 18–27-aastased kutsealusena arvelevõetud kodanikud, kes mõjuvatel põhjustel ei saa teenida relvajõududes, sätestas seadus. Tööteenistuse kestuseks arvestati 30 kuud, toimuma pidi see Eesti NSV territooriumil, peamiselt said aga kohalikud maakonna ja linnavalitsused nüüd ülesandeks tööteenistuse valinud poistele tegelikult tööd ja rakendust leida. Kohtla-Järve linn keeldus aga seda seadust täitmast.

Tööteenistus andis küll võimaluse seaduslikult keelduda teenistusest NSVL-i armees ja seda ka laialdaselt kasutati, samas tööteenistuse enda käimasaamine ei olnud kõige tõhusam. 1991. aasta suvel otsiti juba meetmeid, kuidas noori ka tegelikult sundida tööteenistusse minema. Oli ka neid, kes läksid ikka NSVL-i armeesse, kõrval kogus liikmeid Eesti kaitseliit, tegutses nn roheline rügement, tööteenistuse poisse üritas oma ridadesse värvata Eesti kodukaitse, ligemale viiendik kutsealustest leidis võimaluse tööteenistuse asemel lihtsalt luusi teha.

Nõukogude armee aga hoogustas oma tegevust eriti 1990. aasta teisel poolel kõigis Balti riikides, hakates väeteenistusest keeldujaid lausa kodudest otsimas käima. Terve hulk Eesti noormehi, kes polnud taibanud väeteenistusest keelduda, pidi lõpuni teenima Nõukogude armees ka veel pärast Eesti Vabariigi taastamist 1991. aasta 20. augustil.

valmistusi tehti täieliku saladuskatte all, samas kui Nõukogude armee vastast protesti 1989. aastal juhtisid pigem teised liikumised.

1989. aasta protestilaine 1989. aasta on tuntud isemajandava Eesti juurutamise, kodanike komiteede liikumise ja 23. augusti Balti ketiga. Kuid sellesse aastasse jäi ka kaks võimsaimat Nõukogude armee vastast protestilainet Eestis: esimene veebruarist aprillini 1989 ja teine alates oktoobrist 1989.

Suurim protestimeeleavaldus Nõukogude armee vastu toimus 1989. aasta 23. veebruaril Leedus. Kuigi Eesti ajakirjandus vaikis sündmuse täielikult maha, jõudis leedulaste protest siiski ka Eestisse, juba veebruari alguses kerkinud protestilainega leedulase Arturas Sakalauskase kaitseks. Tegemist oli küll vastuolulise protestiga, sest Sakalauskas oli ajateenija, keda Nõukogude armees oli nii kaua mõnitatud, kuni ta 1987. aasta 24. veebruaril haaras relva ja kaheksa kaaslast tappis. Üleliiduline ajakirjandus kirjutas tema juhtumist juba 1987. aastal, kuid suurema kella külge läks asi Baltimaades 1989. aasta alguses, mil esmalt Leedus, seejärel ka Lätis ja Eestis hakati nõudma tema õigeksmõistmist.

Eestis olid Sakalauskase kaitseks korraldatud protestide eestvedajaiks naisteliikumised. Põlvamaa naiste selts võttis sõna Sakalauskase kaitseks 7. veebruaril 1989, järgnes Tartu sõduriemade ühenduse avaldus 7. aprillil, millega nähti tema juhtumis süstemaatilise Baltikumist pärit noormeeste tagakiusamise tagajärge Nõukogude armees. 3. aprillil 1989 korraldati Tartus Barclay platsil ka Tartu naiste ühenduse meeleavaldus Sakalauskase kaitseks.

27. veebruaril 1989 algas üleliiduline kampaania sõjalise õppe vastu ülikoolides, järgmistel kuudel nähti hulganisti pikette sõjakomissariaatide ja sõjaliste kateedrite ees kõrgkoolides Vladivostokist kuni Kaliningradini välja. Tartus oli ülikooli ajalehes sõjalise kateedri vastu juba kaks aastat varem protestinud Ivo Rull, nüüd hakkas protest lõpuks ka vilja kandma.

Verstapostiks kujunes 21. märts 1989, mil ajalehes Noorte Hääl ilmus Madis Jürgeni artikkel «Lõuad pidada ja edasi teenida», rääkides avameelselt

dedovštšinast ja sellega kaasnevast vägivallast eriti Baltikumist pärit ajateenijate vastu, vesteldes anonüümseks jäänud ajateenija Matiga. Sama päeva, 21. märtsi 1989 õhtul laskis Eesti televisioon eetrisse Leedu dokumentaalfilmi «Tellislipp», mis rääkis lahti Sakalauskase juhtumi.

Samasse aega jäid ka Toomas Sildami reportaažid Nõukogude armee lahkumise kohta Afganistanist ja Afganistani sõjas 1979–1989 langenud Eesti elanike nimekirja avaldamine. Nüüdsest polnud protest enam vaid sõltumatute noorte, ERSP, roheliste ega naisteliikumiste päralt. Isegi Pärnu linna ja

rajooni komsomolikomiteed nõudsid juba Sakalauskase õigeksmõistmist (tegelikult lõppes asi kuulsusetult: selleks et Sakalauskast vangi mitte panna, tunnistati ta süüdimatuks – toim).

Samal ajal pandi järjest vangi ka noormehi Eestist, kes peamiselt usulistel põhjustel keeldusid Nõukogude armees teenimast ja viimased neist vabanesidki alles siis, kui Eestis oli juba võim vahetunud.

Veresaun Gruusias

Aprilli alguseks 1989 nägime Eestis juba üleüldist protesti Nõukogude armee vastu. 7. aprillil andis endast teada

Sõnum rahva seast oli üheselt mõistetav. Fotod: KGB fotokogu / rahvusarhiiv

23. augusti Hirvepargi meeleavaldusel 1988. Kaadrisse on jäänud ilmselt KGB-laste sideseanss.

Avalduse blankett autori erakogust, mille Nõukogude armeest keeldujad oma sõjaväepiletit Genf-49le tagastades täitma pidid.

Okupatsiooniväe-vastane miiting Tartus aprillis 1989. Foto: KGB fotokogu / rahvusarhiiv

Eesti kodanike kaitse ühendus, kutsudes kõiki, kes on otsustanud mitte alluda sõjakomissariaadi kutsetele või muul viisil keelduda sundvärbamisest NSV Liidu armeesse, kolmandale sõltumatule noortefoorumile Tartus 15. aprillil.

Samal ajal tegid oma üleskutseid armeeteenistuse kohta ka igasuguseid rühmitusi koondav Tallinna koostöötoimkond ja 15. aprillil isegi ELKNÜ keskkomitee Eestis. Komsomoli juhtkond oli hädas laiali laguneva organisatsiooniga ja kuigi nad ei julgenud enam vastu olla, virises nende häälekandja Noorte Hääl ennekõike selle üle,

et kommunistide poolt põlatud ERSP oli protestiliikumise liidriks tõusnud. 9. aprillil 1989 toimus veresaun Gruusias, kus Nõukogude armee sõjaväeringkond saatis sõdurid sapöörilabidatega meeleavaldajaid laiali ajama, mille tagajärjel sai surma vähemalt 19 inimest. Nüüd jõudis sõjaväevastane protest isegi NSV Liidu rahvasaadikute kongressini, kuigi rünnakukäsu andnud Taga-Kaukaasia sõjaväeringkonna ülemat kindral Igor Rodionovit massimõrva eest keegi ei karistanud, temast sai hoopis rahvasaadik ja aastail 1996–1997 veel Venemaa kaitseminister.

Nõukogude armee oli lokkava kuritegevuse ja korralageduse sünonüümiks, kus Baltimaadest pärit noormehi reeglina mõnitati.

Juba 1988. aasta Raadi meeleavaldusest alates oli Tartus hoogu kogunud «Eestimaa relvavabaks» liikumise variant nimega «Ülikool relvavabaks». Noortefoorumi eel tulid tudengid tänavaile meelt avaldama, kui nn 10. aprilli liidu aktivistidena Indrek Kannik ja Ivo Rull ülikooli sõjalise kateedri ees näljastreiki alustasid. Nende ja kogu noorteliikumise protest kandis lõpuks vilja, sest 28. aprillil 1989 muudeti sõjaline õpe ülikoolis vabatahtlikuks.

11. aprillil 1989 Nõukogude armee vastasel miitingul Tallinna Raekoja platsil kõnet pidanud Aldo Roomere kuulutas: «Meil on kohutav sõjaväemonstrum, mille suurus ületab ei tea mitu korda kõik meie kaitsevajadused. See on ründe-, mitte kaitsearmee. /…/ On sündinud midagi veel palju hirmsamat, see on nimelt militaristlik mõttelaad, militaristlik käitumine ja suhtumine, mis on tunginud pea igasse meie elu valdkonda. /…/ Meil valitseb üks vastik redel kindralist reameheni, kus kindral joob alati konjakit ja reamees saab alati peksa. /…/ Me ei taha enam oma maal näha okupatsioonivägesid.»

Tema sõnu lugedes tuleb aru saada, et Nõukogude armee oli lokkava kuritegevuse ja korralageduse sünonüümiks, kus Baltimaadest pärit noormehi reeglina mõnitati, mispärast väljus protest patsifismi piiridest, omandades juba üleüldise vabadusvõitluse iseloomu. Eestis toimuv ei erinenud

vähimalgi määral nendest meeleavaldustest, mida nähti Lätis, Leedus, Taga-Kaukaasias ja mujal NSV Liidu kontrollitud aladel.

Kolmas noortefoorum Tartus

Sõltumatute noorte liikumine oli kujunenud protestiks valitseva kommunistliku partei ja selle noorteorganisatsiooni (ELKNÜ) katsete vastu igasugust noorte tegevust kommunistliku kontrolli all hoida. Seega pole ka imestada, et enamik nõukogude ajakirjandusest üritas toimuva maha vaikida.

«Sõjavastane Tartu» tervitas seekord noortefoorumile saabunud rahvast 15. aprillil 1989, kuna Nõukogude armee vastaseid meeleavaldusi toimus linnas pea iga päev. Foorum teemal «Desarmeerimine ja demilitariseerimine» toimus Vanemuise tänava õppehoone ringauditooriumis Tartus. Kolmandat sõltumatut noortefoorumit Tartus avades teatas ERSP Tartu piirkonna liider Andres Mäe, et tänu protestikampaaniale on Eesti noored arenenud riigi

alamatest tulevikuriigi kodanikeks. Vastutust oma riigi ees tunti isegi siis, kui see oli okupeeritud.

Komsomolilehe Noorte Hääl ajakirjanikud Toomas Sildam ja Ingrid Eylandt olid aga veendunud, et tegemist olevat ummikseisuga, sest iga kolmas-neljas esineja esindas foorumil ERSP-d või kristlikku liitu. Kolmanda noortefoorumi otsuseid ajakirjanduslik tsensuur läbi ei lasknud. Komsomoli liikmeskond lagunes 1989. aasta jooksul juba laiali, alles jäi vaid juhtkond ja see polnud võimeline enam noori kõnetama.

ERSP Teatajas nr 1/1989 ilmunud lõppdokumendis nõudis III sõltumatu noortefoorum sundmobilisatsiooni (sh kutsealuste armeesse võtmise) peatamist, käsitles keeldumist sõjaväeteenistusest (NSVL-i armees) kui moraalselt ja juriidiliselt õigustatud tegu, protesteeris mobiliseeritute deporteerimise (s.o mujale NSVL-i teenima saatmise) vastu, tegi ettepaneku sõltumatu NSVL-i armee inimõiguste vastaste kuritegude

Liikumine Genf-49

Algatus, et okupeeritud riikide kodanikud peaks Genfi 1949. aasta konventsiooni alusel üldse keelduma teenistusest Nõukogude armees ja selleks sõjaväepiletid tagasi andma, on tulnud Lätist. 29. oktoobril 1989 oli Riias Baltikumi ühiskondlike liikumiste ja parteide nõupidamine, kus otsustati algatada liikumine Genf-49 (Ženeva-49).

Eestis oli idee maaletoojaks ERSP juhatuse liige Eve Pärnaste, kes meenutab 2023. aastal: «See oli ühel koosolekul (Tallinna koostöötoimkonnas – toim), kui ma võtsin mitu korda lühidalt sõna ja kordasin, et lätlastel on Genf-49 olemas, peame Eestis ka looma, ja siis võtsid ka mehed vedu ja toimkond loodi.»

Liikumise algatustoimkonda kuulusid Eesti kristlik-demokraatlik liit (Tiit Alte), Eesti muinsus-

Punamilitaarne jumal – Jüri Liim kogus militaarjäätmeid Kõrvemaa polügoonilt ja püstitas neist skulptuuri Harju tänavale 1990. a kevadel. Foto: Enn-Jaak Kalve / ERM / muis.ee

kaitse selts (Katrin Linde), Eestimaa rahvarinne (Rein Tamme), Eesti rahvusliku sõltumatuse partei (Eve Pärnaste), Eesti roheline liikumine ja Eesti roheline partei (Jüri Liim), Tallinna sõltumatu malev (Randam Feldberg) ja ühendus Res Publica (Erik Boltowsky). Kohalikud keskused asutati esmalt Virumaal, Pärnus, Tallinnas, Hiiumaal. Kuna esimene ülemaaline koostöötoimkondade nõupidamine 30. oktoobril 1989, kus pandi alus liikumisele Genf-49 Eestis, toimus Tallinna Mererajooni rahvarinde ruumides, sai liikumine selja taha ka rahvarinde ajalehe Vaba Maa. Tallinnas ja Harjumaal oli peamine eestvedaja Aegviidu roheline ja muinsuskaitsja Jüri Liim, kes pani kontori üles Mererajooni rahvarinde staabis Gogoli ehk Raua tn 1. Tartus oli põhiline eestvedaja rohe-

Naiste meeleavaldus okupatsiooniväe vastu Tallinnas sõjakomissariaadi ees aprillis 1989.

Foto: KGB fotokogu / rahvusarhiiv

avalikustava komisjoni moodustamiseks, nõudis armeeteenistuste eest keeldujate vabastamist ja rehabiliteerimist. Seejuures mainiti juba alustena ka Genfi 1907. ja 1949. a konventsioone.

Noortefoorumi lõppakordina korraldati 16. aprillil 1989 veel sümboolselt militarismi matused Tartus. «Militarism kujutas endast vanamehe topist, mis oli asetatud kaitsevärvi kirstu. Pärjaks oli roostes okastraadist kera, mille külge kinnitusid kaks punast värvi leinalinti, kirjaga SA.

Matus algas Toomkiriku varemete vastast Kassitoomelt, sealt suundusime kirstuga kadunu kodu juurde (sõjakomissariaat). Peale seda tegime linnas suure ringi, et surnu ei oskaks oma kodukohta enam tagasi tulla. /…/ Kirst sai hauda lastud suure kolksuga (nagu lasti hauda ka tema suure juhi Brežnevi kirst). Haud sai kinni aetud suure buldooseriga, et haud maaga tasa oleks,» kirjeldas sündmust Tallinna Sõltumatu Maleva liige Heikki Riim omakirjastuslikus väljaandes Räwala.

liste liige Aleksei Lotman.

Läänemaal olid eestvedajad näiteks Heiki Kranich ja Tiit

Sau, Virumaal Tiit Alte, Saaremaal Mehis Pupart, Valgas Maimor Vill, Võrus Kalmer

Vaindlo, Põlvas Lembit Luik, Pärnus Johannes Kass ja Asso Kommer jne.

Esimese kuuga koguti kokku ja tagastati sõjakomissariaatidele 400 sõjaväepiletit. Liikumist ei seganud see asjaolu, et üks aseprokurör käis televisioonis ähvardamas, et kõiki sõjaväest keeldujaid ootab range karistus ja et Eesti Raadio direktor olevat keelanud eetris sellest liikumisest rääkida. Jaanuaris 1990 saadi siiski ka ringhäälingus sõna.

Jüri Liim selgitas 29. detsembril 1989 ERSP Teatajale, et seni oli armeeteenistusest keeldujaid registreeritud u 900, sh reservohvitsere 30–40 (kõrgeim auaste oli major),

üle poole kutsealuseid, ülejäänud sõdurid-seersandid. Sõjakomissariaadid olid aga hakanud koos miilitsaga noormeeste kodude uste taga käima, vanemaid mõjutama ja prokuratuuriga ähvardama.

Reservväelastel oli oluliselt julgem dokumente tagastada, tegevväelastelt eeldas see juba parajat julgustükki, sest Genf-49-l polnud mingit kaitset võimalike repressioonide korral pakkuda ja hirm oli suur. Sel ajal last oodanud G-49 aktivist Katrin Linde meenutas hiljem: «Ma olin tollal seotud liikumisega Genf-49. Sain raseduse ajal kümmekond tapmisähvardust. Ütlen ausalt, ma lihtsalt ei julgenud haiglasse sünnitama minna.» Ta sünnitaski kodus.

Juba 14. detsembril 1989 teatas ajaleht Noorte Hääl, et Tartus läksid sõjaväkke vaid pooled kutsutuist.

Toonane Tartu sõjakomissar polkovnik Ants Laaneots teatas, et ta on kohustatud täitma seadust ning esitama prokuratuurile taotluse keeldujate vastu kriminaalasja algatamiseks.

Jõuliselt toetas Genf-49 loomist ka neljas sõltumatu noortefoorum Tallinnas 16. detsembril 1989. Liikumist koheldi nõukogude ajakirjanduses endiselt kui põrandaalust, samas kui mitmed kohalikud omavalitsused asusid 1990. a alguses vargsi Genf-49 tegevust toetama. Tuhanded noormehed andsid järgnenud kuudel oma kutsealuse tunnistused, sõjaväepiletid või reservväelase sõjaväepiletid ära. Sarnased liikumised andsid endast märku ka Leedus, Gruusias ja Aserbaidžaanis.

Kõige radikaalsema avalduse tegi Tartu uus linnavolikogu 9. jaanuaril 1990, mille kohaselt peeti

lubamatuks linna täitevorganite osavõtt kutsumisest NSV Liidu relvajõududesse ja tühistas seda seni puudutanud otsused.

See otsus avaldati Tartu rajoonilehes Edasi paraku alles kümme päeva hiljem koos jurist Jüri Põllu tõlgendusega, et kuna Eesti pole 1949. a Genfi konventsiooni ratifitseerinud, siis see dokument Eesti kohta kehtida ei saa.

24. jaanuaril 1990 teatas ajakirjanik Peeter Tali, et Tartu linnas on anarhia ja sõjakomissar Ants Laaneots on nõutu. «Praegu on sõjakomissariaat raskes seisus. Linnavalitsusest öeldakse, et neil seal pole mingit võimu, kõik otsustab volikogu. Volikogu aga võtab vastu selliseid otsuseid, mis välistavad igasuguse koostöö. /…/ Sellist asjade ajamist ei saa nimetada muuks kui anarhiaks,» kommenteeris linna sõjakomissar.

Purustatud Narva märtsis 1944. Foto: tundmatu fotograaf / ajaloomuuseum / muis.ee

Veebruaris ja märtsis 1944 tegi Punaarmee Narva rindel ägedaid ründamiskatseid lootuses Kirde-Eestit hüppelauana kasutades Eesti territoorium hõivata.

20. eesti diviisi kaitselahingud Narva jõe ääres 1944. aasta märtsis

Reigo Rosenthal ajaloolane

Üheks episoodiks selles sündmuste jadas olid märtsi lahingud Narva jõe ääres põhja pool Narva linna, kus Punaarmee pealetungide tõrjumises osales Saksa vägede koosseisus ka peamiselt eestlastest koosnev 20. eesti SS-vabatahtlike diviis. Neile 11. ning 17.–18. märtsil toimunud võitlustele ongi pühendatud see kaheosaline artikkel, mis põhineb enamasti arhiividokumentidel.

Veebruari rünnakutele järgnenud lühikese pausi järel läksid Punaarmee Leningradi rinde väed märtsi alguses Narva rindel järk-järgult uuesti rünnakule. Rindelõigus Narva linnast idas ja sealt põhja pool algas 2. löögiarmee rünnak 8. märtsi hommikul. 2. löögiarmee juhatuse plaani kohaselt pidi 30. kaardiväe laskurkorpus vallutama Saksa vägede Jaanilinna sillapea ja Narva linna ning jätkama edenemist läände. Narvast läänes tuli seejärel lahingusse viia 2. löögiarmee reservis seisnud 14. laskurkorpus. Kirjeldatud plaan siiski luhtus, sest 30. kaardiväekorpuse rünnakud Jaanilinna sillapea vastu kukkusid läbi. Ta-

kerdumist nähes jõudis 2. löögiarmee juhatus juba 9. märtsil otsuseni katsetada läbimurret ka Narva jõe joonel põhja pool Narva linna. Tegelikult oli seal 8.–9. märtsil püüdnud Narvat üle jää forsseerida 30. kaardiväekorpuse 382. laskurdiviisi üks laskurpolk, kuid vaid ühekilomeetrises rindelõigus Popovkast loodes ning need rünnakud lõi vastaskaldal kaitsel asunud 4. SS-vabatahtlike tankigrenaderibrigaadi Nederland koosseisu kuuluv 54. SS-pioneeripataljon tagasi (pioneeripataljonist vasakul asuvate 20. eesti SS-vabatahtlike diviisi allüksuste positsioone otseselt ei rünnatud).

Nüüd määras 2. löögiarmee 382. diviisile umbes kolme kilomeetri laiuse ründelõigu Popovkast kuni Vepskülani, diviis ise allutati 14. laskurkorpusele eesotsas kindralmajor Pavel Artjušenkoga. Nimetatud korpuse käsutuses oli veel kaks laskurdiviisi (191. ja 378.), mis pidid jääma reservi, neid planeeriti kasutada hiljem rünnaku edenedes.

nisid ja algus lükati edasi 11. märtsi hommikule. Pärast platsdarmi hõivamist Narva läänekaldal pidi 382. diviis tungima lääne suunas ja läbi lõikama Tallinna–Narva maantee. 30. kaardiväekorpus pidi samal ajal jätkama rünnakut, et vallutada Jaanilinna sillapea. 382. diviisi teel seisid ees peale Nederlandi 54. SS-pioneeripataljoni ka 20. eesti diviisi allüksused.

Eesti diviisi seisukord 20. eesti diviis eesotsas SS-Oberführer Franz Augsbergeriga (pildil) võttis vaenlase rünnaku vastu mitte kõige soodsamas olukorras. Diviis oli alles hiljuti, 29. veebruarist kuni 6. märtsini, pidanud ägedaid lahinguid Nõukogude sillapea likvideerimiseks Narva läänekaldal Vasa–Vepsküla–Siivertsi piirkonnas. Sillapea hävitati, kuid suurte kaotuste hinnaga: surnute ja haavatutena langes rivist välja 500–600 meest.

Esialgse kava kohaselt pidi 382. diviis rünnakule minema 10. märtsi hommikul, kuid ettevalmistused ve-

Diviisi kahes rügemendis (45. ja 46. SS-vabatahtlike grenaderirügement) oli kokku neli pataljoni (igas neli kompaniid), neist kolm ehk 45. rügemendi I ja II ning 46. rügemendi

II pataljon olid sillapea vallutamisel kandnud põhiraskust ja võitluste lõpuks olid nende read kokku kuivanud. Enne Punaarmee 11. märtsi rünnakut saadi küll lisajõudu 20. eesti diviisi välitagavarapataljonist, kuid tegemist oli valdavalt lahingukogemusteta noorukitega (sündinud 1925. aastal), kes olid mobiliseeritud eelmise aasta sügisel ja sattusid nüüd kohe ägedate lahingute keskele.

Pataljonide selline koosseis ei jätnud ilmselt mõju avaldamata nende lahinguväärtusele. 45. ja 46. rügemendis olid ka jalaväekahurite, tankitõrje- ja pioneerikompanii (vastavalt 13., 14. ja 15. kompanii). Pioneerikompaniid olid Vasa–Vepsküla–Siivertsi sillapea likvideerimisel samuti tõsiseid kaotusi taluma pidanud. Diviisi koosseisu kuulusid ka suurtükiväedivisjon ja õhutõrjedivisjon, samuti eraldi tankitõrjerühm, aga ühtlasi side-, sanitaar-, varustusja teised tagalaallüksused.

20. eesti diviisi lahinguallüksuste tugevuse kohta 11. märtsi seisuga täp-

semad andmed puuduvad, ligikaudse hinnangu järgi võis pataljonides eesliinivõitlejate arv jääda 300–400 mehe vahele. Peale selle oli diviisile allutatud 660. idapataljonis umbes 300 meest.

Diviisi allüksuste käsutuses oli ka 24 7,5 cm ja 5 cm tankitõrjekahurit (1. märtsi seisuga), umbes 10–20 jalaväekahurit ja mõnikümmend 8 cm miinipildujat. Diviisi õhutõrjedivisjoni kolm patareid sisaldasid 8,8 cm, 3,7 cm ja 2 cm õhutõrjekahureid.

Järgnevates kaitselahingutes Narva jõe ääres osalesid kindlasti diviisi miinipildujad ja jalaväekahurid, viimaseid kasutati ilmselt peamiselt kaudtuleks. Ei saa ka välistada tankitõrje- või õhutõrjekahurite rakendamist otsesihtimisega positsioonilt, ehkki kinnitust selle kohta allikates napib. Grenaderirügementide pataljonid olid relvastatud peamiselt karabiinidega, kerge- ja raskekuulipildujatega MG 34 ning püstolkuulipildujatega MP 40.

Eesti diviisi rindelõik Narva läänekaldal ulatus Narva-Jõesuust (viimane välja arvatud) kuni Siivertsini (osa

Siivertsist jäi 20. diviisi vastutusalasse). Diviisile oli allutatud ka Kudruküla piirkonnas Narva jõe ääres kaitsel seisev Kauschi võitlusgrupp, mis koosnes peamiselt 11. SS-vabatahtlike tankigrenaderidiviisi Nordland tankipataljoni isikkoosseisust, kes oli soomustehnika puudumise tõttu jalaväelastena rindele saadetud.

Rindel Narva jõe ääres asusid 11. märtsi seisuga ka 660. idapataljon ning 20. diviisi enda pataljonid, välja arvatud 46. rügemendi II pataljon, mis oli tõmmatud reservi. Torkab silma, et diviisi paremal tiival kaitsel seisva 45. rügemendi I pataljoni rindelõik oli teiste pataljonide omast tunduvalt kitsam. Selle põhjuse kohta andmed puuduvad.

Eesti diviis allus operatiivselt diviisi Nordland ülemale SS-Brigadeführer Fritz von Scholtzile, kellele allus ühtlasi Narva-Jõesuu ja Mummassaare vahel mereranniku kaitsel seisev võitlusgrupp Küste. Jaanilinna sillapea kaitset juhtis brigaadi Nederland ülem SS-Oberführer Jürgen Wagner. Brigaad Nederland ja diviis Nordland

Saksa väe sõdurid Eestis välilaagris.

Foto: Eesti sõjamuuseum / muis.ee

olid omakorda III SS-tankikorpuse juhataja SS-Gruppenführer Matthias Kleinheisterkampi alluvuses.

Eesti diviisi toetas järgnevates lahingutes Narva ääres suurtükiväegrupp eesotsas 227. suurtükiväerügemendi ülemaga. Peale nimetatud rügemendi staabi olid selle käsutuses sama rügemendi II ja IV divisjon, eesti diviisi suurtükiväedivisjon (täpsemalt: 20. SS-vabatahtlike suurtükiväerügemendi I divisjon), 928. maaväe suurtükiväedivisjon, 507. maaväe rannikusuurtükiväepatarei ja patarei 5./ XII. Kokku umbes 45 suurtükki kaliibriga 10,5 cm kuni 22 cm, sealhulgas eesti diviisi suurtükiväedivisjonis 11 või 12 10,5 cm haubitsat le.F.H.18. Pole teada, kas 227. suurtükiväerügemendi ülem seisis 11. märtsi seisuga diviisi Nordland või eesti diviisi operatiivalluvuses.

Eesti diviisi võis abistada otse III SS-tankikorpuse käsutuses seisev suurtükiväegrupp eesotsas 138. suurtükiväeülemaga (Arko 138) – kokku umbes 27 suurtükki kaliibriga 15,2 cm kuni 22 cm. Arvatavasti oli grupi põhitähelepanu suunatud siiski Jaanilinna sillapea toetamisele. Grupi ülesanne oli ka vastase suurtükivägi maha suruda.

Kokku võis 20. eesti diviisi toetada niisiis ligi 140 «toru», kui arvestada ka diviisi enda tankitõrje- ja jalaväekahureid ning 8 cm miinipildujaid.

Rünnaku ettevalmistused

Rünnakuks valmistuva kindralmajor Pjotr Tšernõšovi 382. laskurdiviisi peamise lahingujõu moodustas kolm laskurpolku (1265., 1267., 1269.), suusapataljon, suurtükiväepolk ja tankitõrjedivisjon. Diviisi koosseisu kuulusid ka üksik-luurerood ja sapööripataljon, mida üldjuhul nii-öelda tavalise jalaväena ei kasutatud, ehkki vajaduse korral võidi laskurallüksusi tugevdada sapööripataljoni omadega. 382. diviisi kõik kolm laskurpolku olid kahepataljonilised, igas pataljonis kolm laskurroodu, kuulipildujarood ja 82 mm miinipildujate rood. Iga laskurpolgu koosseisus olid ette nähtud ka automaaturite rood, tankitõrjepüssirood, luurerühm, 76 mm jalaväekahurite (nn polgukahurid) patarei, 45 mm tankitõrjekahurite patarei ja 120 mm miinipildujate patarei. 10. märtsi seisuga loeti 382. diviisis 5110 inimest, kelle

Narva Kreenholmi manufaktuuri varemed 1944. a.

Foto: ajaloomuuseum / muis.ee

Joonis: autor

relvastuses oli 41 raske- ja 143 kergekuulipildujat, 1771 püstolkuulipildujat, 1999 vintpüssi, 68 tankitõrjepüssi, 34 82 mm ja seitse 120 mm miinipildujat, 22 45 mm tankitõrjekahurit, 12 76 mm jalaväekahurit. Veel oli diviisi suurtükiväepolgus 16 76 mm diviisikahurit ja 12 10,5 cm Saksa haubitsat (viimased olid trofeerelvad).

Peale 382. diviisi enda suurtükiväe pidid rünnakut toetama järgmised suurtükiväeüksused: 378. laskurdiviisi suurtükiväepolk, 85. korpuse-suurtükiväepolk, 1097. kahurisuurtükiväepolk, 194. miinipildujapolk, 230. kaardiväe miinipildujapolk, 760. hävitus-tankitõrjesuurtükiväepolk, 21. kaardiväe suure võimsusega haubitsabrigaadi I divisjon ning 96. raske haubitsasuurtükiväebrigaadi IV divisjon.

Kokku koos 382. diviisi suurtükiväega 186 suurtükki kaliibriga 76 mm kuni 203 mm ja 63 120 mm miinipildujat, peale selle veel 34 82 mm miinipildujat ja 22 45 mm tankitõrjekahurit. «Torude» koguarv oli Nõukogude poolel niisiis ümmarguselt 240, samal ajal kui vastaspoolel oli see arv ligi 140. Olgu mainitud, et 85. korpuse suurtükiväepolk pärines 8. eesti laskurkorpusest, kuid eestlasi oli selle koosseisus vähe. Nimetatud polk koos 1097. kahuripolguga moodustasid 14. korpuse kaugtegevussuurtükiväegrupi, mille peamine ülesanne oli võitlus vastase suurtükipatareide ja miinipildujatega.

382. diviisi ründealas asus Narva idakalda joone kaitsel 34. üksik kuulipilduja-suurtükipataljon koos sellele ajutiselt allutatud 1254. laskurpolgu (kuulus 378. laskurdiviisi koosseisu) I pataljoniga ning mõlemad olid antud 14. korpuse käsutusse.

Täpsemalt oli tegu pataljonide riismetega (kokku oli neis kuni 260 inimest koos 23 kuulipilduja, kolme 45 mm tankitõrjekahuri ja nelja 82 mm miinipildujaga), mis asusid seal alates 6. märtsist, olles eelnevates lahingutes Vepsküla platsdarmi pärast suuri kaotusi kandnud. 382. diviisi rünnakut pidid nad esialgu toetama tulega idakaldalt, hiljem oli nende ülesanne kindlustada diviisi paremat tiiba Narva läänekaldal.

382. diviisi jalaväelased olid saanud 11. märtsi lahingute eel mitu nädalat puhkust, kui välja arvata 1267. laskur-

Leningradi rinde sõdurid alustavad Narva jõe ületamist. Foto: J. Fetissov / ajaloomuuseum / muis.ee

polk, mis oli 8.–9. märtsil püüdnud Narvat forsseerida. Enne rünnakut Narva ääres harjutas diviisi isikkoosseis 2. löögiarmee tagalas Luuga jõe jääl vesitõkke ületamist. Üks 1265. laskurpolgu II pataljoni sõdur kirjeldas hiljem pärast vangilangemist, et neile antud juhtnööride kohaselt tuli jõgi ületada jooksusammul, võitleja-

te vahemaa ahelikus pidi olema 6–8 meetrit. Õpiti ka lumes kaevumist. Narva jõgi oli 382. diviisi ründelõigus 350–450 meetrit lai, erandiks oli lõik Vepsküla kohal, kus jõe laius jäi 200 meetri lähedale. Vepsküla juures oli läänekallas lauge ega olnud ründajaile takistuseks, samal ajal kui sealt ülesvoolu Narva linna poole oli kallas

Vangi langenud saksa sõdurid ootamas Narva jõe taha saatmist.

Foto: Narva muuseum / muis.ee

Vaade Ivangorodi varemetest Narva varemetele 1944. aastal.

Foto: Narva muuseum / muis.ee

järsem ja sellest ülesronimiseks oli tarvis mõningast jõupingutust. Maastik läänekaldal tõusis sisemaa poole, pakkudes kaitsjatele vaatlusvõimalusi.

Nõukogude poole andmeil osalesid vastaspoolel 11. märtsi lahingus Pähklimäe piirkonnas (umbes kilomeeter või poolteist kaldast sisemaa poole) positsioonil asuvad otsesihtimisega kahurid. Narva läänekalda joonel oli Saksa poole kasutada enam-vähem pidev kaevikuliin koos lahtiste tulepesadega, kaetud puit-muldtulepesadega ning meeskonnavarjenditega.

Enne rünnakut oli 14. laskurkorpus andnud 382. diviisile käsu allüksuste koosseisus ründegruppide moodustamiseks, mis pidid keskenduma vastase kindlustiste hävitamisele. Jalavägi pidi jõe ületamisel käigult käsirelvadest, sealhulgas kergekuulipildujaist tulistama. Pataljoniülemad pidid jõe ületama koos ründavate ahelikega, polguülemad pidid läänekaldale järgnema kohe pärast platsdarmi hõivamist. Korpuse juhatus rõhutas, et Narva forsseerimise edu sõltub eel-

kõige suurtükiväe tegevusest eesotsas korpuse suurtükiväe ülema alampolkovnik Ivan Tutoviga. 382. diviisi ülema käsu kohaselt tuli enne rünnakut kella seitsmeks hommikul isikkoosseisule välja anda viin, millest võib järeldada, et võitlusvaimu loodeti toetada alkoholiga.

Temperatuur jäi 11. märtsil null kraadi lähedale, Narva piirkonnas sadas ka lund. Lennuväe jaoks oli ilm aga äärmiselt ebasoodne (udu, lumesadu, halb nähtavus) ning kummagi poole õhujõud sel päeval maismaasihtmärkide ründamiseks väljalende ei sooritanud.

11. märtsi lahing

382. diviisi rünnak algas 11. märtsi hommikul kell 5.40 (Kesk-Euroopa aja järgi) ettevalmistava suurtükiväetulega Saksa positsioonidele ja kestis 20 minutit. Jalavägi pidi kava kohaselt rünnakule tõusma viis minutit pärast suurtükiväetule algust (tegelikkuses venis jalaväerünnaku algus siiski kauemaks), jalaväe lähenedes vastase

positsioonidele pidi suurtükiväetuli üle kantama vastase kaitse sügavusse. Dokumentidest pole õnnestunud leida kinnitust suitsukatte kasutamise kohta rünnaku alguses. Seda on küll väidetud 20. eesti diviisi veteranide hilisemates mälestustes, seevastu 1944. aasta märtsis 20. eesti diviisi lahingutest artikli avaldanud sõjakirjasaatja Gerhard Rahnulo väitel oli ilm udune, mis aitas punaarmeelaste edenemist esialgu maskeerida.

Otsesihtimisega positsioonilt toetas ründavat jalaväge 62 kahurit (30 76 mm diviisi- ja 12 76 mm polgukahurit, 20 45 mm tankitõrjekahurit), mis kuulusid 382. diviisi enda suurtükiväe ning 760. tankitõrjesuurtükiväepolgu koosseisu.

382. diviisi paremal tiival ründas 1269. laskurpolk oma mõlema pataljoniga (I ja III; polgus puudus II pataljon) ja vasakul tiival 1265. laskurpolk samuti mõlema pataljoniga (I ja II). 1267. laskurpolk ja suusapataljon jäid diviisi reservi (käsu kohaselt 700 meetrit eesliinist tahapoole), olles valmis esimese ešeloni edu läänekaldal arendama. Ka esimese ešeloni laskurpolkudel oli reserv, näiteks 1269. polgus moodustasid selle III pataljoni 9. rood, polgu automaaturite rood ja tankitõrjepüssirood.

Arvestades, et 382. diviisi pataljonide laskurroodude isikkoosseis jäi tõenäoliselt 70–90 inimese vahele, siis võib oletada, et esimeses laines laskus nelja pataljoni koosseisus jääle umbes tuhat võitlejat. Nende vastas seisid 20. eesti diviisi 45. rügemendi I ja II pataljon ning brigaadi Nederland 54. SS-pioneeripataljon, millele oli tugevduseks antud sama brigaadi 54. SS-luurekompanii, üks alarmkompanii ja vähesel arvul ründesuurtükke 54. SS-tankitõrjedivisjonist. Saksa poole võitlejate koguarv jäi ründavale vastasele ilmselt mõnevõrra alla, kuid mitte suurel määral.

1265. laskurpolgu rünnak tabas Nederlandi pioneeripataljoni kaitselõiku. Polgu vasakul tiival ei suutnud I pataljon vastase tule all läänekaldal platsdarmi moodustada (ilmselt sai pataljon ka flankeerivat tuld Popovka piirkonnast). Kaugemale ettetunginud võitlejad jäid pidama kaldajärsaku varju, kust neist 24 pimeduse saabudes tagasi idakaldale saabusid.

II pataljoni allüksustel õnnestus Nõukogude poole andmeil siiski Siivertsi kalmistu territooriumile tungida. Kella 7.20 ja 11.30 vahel sooritas vastane läänest või edelast kalmistu suunas mitu vasturünnakut, ühte neist olevat eemalt toetanud neli tanki.

Õhtul loeti 382. diviisi staabi andmeil läänekaldal rivis olevat veel 30 võitlejat, kellega side seejärel katkes. Olgu lisatud, et säilinud Saksa poole dokumentides, mis tõsi küll on pealiskaudse iseloomuga, vastase sissetungi Siivertsi kalmistu juures ei mainita, vaid räägitakse üldiselt kolme roodutugevuse rünnaku tõrjumisest tikuvabriku hoone juures samas piirkonnas.

Kokkuvõttes: kui sissetung läänekaldale üldse toimus, siis likvideeriti see Saksa vasturünnakute tulemusena.

1269. laskurpolgu vasakul tiival ründaval I pataljonil läks Nõukogude andmeil läänekaldal korda kanda kinnitada Siivertsi idaosas, saavutades seal jõekaldaga paralleelselt kulgeva tee. Kella 8 ja 11 vahel olevat järgnenud viis Saksa vasturünnakut 30–60 võitlejaga ning kell 12.30 uus vasturünnak 50–80 võitlejaga. Lõppkokkuvõttes oli pataljon sunnitud oma sillapea loovutama.

Nõukogude andmeil naasis pimeduse saabudes teiselt kaldalt vaid kolm inimest. Saksa dokumentide põhjal otsustades toimusid kirjeldatud võitlused eesti diviisi 45. rügemendi I pataljoni lõigus. Punaarmeelased saavutasid Põhjasõja mälestusmärgi juures nõrkade jõududega sissemurde läänekaldal, ent see likvideeriti vasturünnakuga, mille käigus toimus lähivõitlus.

Esialgu saavutas edu ka 1269. polgu III pataljon, mis tungis Vepsküla juures vastase positsioonile, hõivates 382. diviisi staabi andmeil 50–100 meetri sügavuse ja 200–300 meetri laiuse sillapea. Teistel teadetel –1269. polgu III pataljoni toetanud 230. kaardiväe miinipildujapolgu ettekande järgi – oli platsdarm suurem, ulatudes ojasillast 300 meetrit Vasa talust kagus kuni Siivertsi loodeääreni, olles seega ligi kilomeeter lai ja kuni 250 meetrit sügav.

Õhtul jäeti sillapea sama allika sõnul siiski maha, enne mida, kell 16.50 tõrjuti vastase rünnak. 382. diviisi staabi ettekande kohaselt kaotati platsdarm pärast pooleteisetunnist kae-

Kapten Belovi üksuse võitlejad purustatud ja «vabastatud» Narva tänavail. Foto: TASS / ajaloomuuseum / muis.ee

Foto: Eesti sõjamuuseum / muis.ee

vikulahingut, läänekaldalt tuli tagasi 17 inimest.

Saksa poole dokumentides leiab kinnitust, et vastane tungis 45. rügemendi II pataljoni vastutusalasse jäänud Vepsküla juures Narva läänekaldale. Päeva teisel poolel raporteeris III SS-tankikorpus, et sissetungi likvideerimiseks on tegevusse saadetud kaks kompaniid; õhtul järgnes ettekanne, et läänekallas oli pärast lähivõitlust kella kuueks vaenlasest puhastatud.

Säilinud on ka 45. rügemendi II pataljoni ühe anonüümseks jäänud liikme lühike mälestustekatke kõnealusest lahingust. Tema sõnul algas vastase rünnak suurtükiväe tugeva tulelöögiga, jalaväe rünnaku hetkel kanti suurtükituli üle tahapoole. Rünnak tabas 5. kompaniid, mis löödi taganema. 45. rügemendi II pataljoni ülem Sturmbannführer Elmar Lang juhtis vasturünnakut, kuid langes Vepsküla lähedal metsa serval kuulist tabatuna. Vasturünnaku

Lahingu üle elanud puud Narva jõe kaldal.

viis seejärel lõpule pataljoni adjutant Hauptsturmführer Hermann Hufnagel. 5. kompanii kandis nende võitluste käigus suuri kaotusi.

Olgu lisatud, et memuarist tõenäoliselt kas eksib 5. kompaniid nimetades või siis pidas ta silmas 46. rügemendi 5. kompaniid. Nimelt kinnitavad 20. eesti diviisi nimelised kaotusaruanded sel päeval 45. rügemendi 5. kompaniis vaid kahe võitleja rivist väljalangemist (mõlemad haavatud). 46. rügemendi 5. kompanii kaotas samal ajal aga kokku vähemalt 23 meest (neist 19 sünniaastaga 1925), haavatute seas oli ka kompanii ülem Obersturmführer Jaan Lumera. Arvatavasti oli see kompanii ajutiselt 45. rügemendi II pataljonile allutatud. Ebaselgeks jääb, kas sama kompanii löödigi kõigepealt taganema või talus see suuri kaotusi hiljem vasturünnaku käigus.

Nõukogude 382. diviisi juhatus, nähes 1265. ja 1269. laskurpolgu ta-

kerdumist, oli vahepeal lahingusse saatnud ka diviisi teise ešeloni. 11. märtsi keskpäeva paiku tegid 1267. laskurpolk Siivertsi juures ja diviisi suusapataljon Vepsküla piirkonnas kolm katset jõge ületada, kuid olid sunnitud vastase tule all kaotusi kandes jääle maha heitma. Samuti loobuti tugeva tule tõttu kavast saata platsdarmide tugevduseks üle jää kahureid. 14. korpust toetav suurtükivägi tulistas 11. märtsil välja ligi 14 000 mürsku ja miinipildujamiini, mis ületas umbes kolm ja pool korda terve III SS-tankikorpuse vastavat laskemoonakulu sel päeval – kokku ligi 4000 mürsku ja miinipildujamiini, millest osa kulutati Jaanilinna sillapea kaitsmiseks.

Lõppkokkuvõttes oli 382. diviisi rünnak tagasi löödud.

Kaotused ja järeldused 382. diviisi kaotusteks 11. märtsil raporteeriti kokku 237 inimest surnute ja 613 haavatutena. Diviisi suurtükiväes langes rivist välja kaks 45 mm tankitõrjekahurit, 760. tankitõrjepolgus kaks 76 mm diviisikahurit ning 230. kaardiväe ja 194. miinipildujapolgus kokku neli 120 mm miinipildujat.

Vastaspoolelt on täpsemad andmed vaid 20. eesti diviisi inimkaotuste kohta (1265. polguga vastamisi seisnud Nederlandi allüksuste kaotused pole teada). Eesti diviisis langes sel päeval rivist välja vähemalt 69 meest, neist 11 surnutena, neli teadmata kadunutena (neist vähemalt üks osutus hiljem tegelikult haavatuks) ja vähemalt 54 haavatutena (neist neli surmavalt). Sealjuures 45. rügemendi I pataljon kaotas kõigest kuus meest (kõik haavatud), samal ajal kui II pataljonil oli neli surnut (sealhulgas pähe kuulitabamuse saanud pataljoniülem Lang) ja 21 haavatut (neist kaks surmavalt).

Neile lisandub juba mainitud 46. rügemendi II pataljoni 5. kompanii oma viie surnu, nelja teadmata kadunu ja vähemalt 14 haavatuga. Teistest eesti diviisi allüksustest kandis suuremaid kaotusi 46. rügemendi I pataljoni 2. kompanii: üks surnu, viis haavatut, viimastest üks surmavalt (Hauptsturmführer Toivo Kaarheit). Kaotuste kandmise kohaks on märgitud Vepsküla, täpsemad andmed

kompanii tegevuse kohta kõnealuses lahingus puuduvad.

Nõukogude 382. diviisi allüksused 11. märtsil vange ei saanud või siis vähemalt ei toimetatud ühtegi neist üle jõe idakaldale. Mis puutub vangilangenud punaarmeelastesse, siis ehkki sõjakirjasaatja Gerhard Rahnulo artiklis väidetakse, et pärast lahingut vangistati läänekalda lähedal 20–30 võitlejat, kes ootasid pimeduse saabumist, et selle varjus tagasi idakaldale hiilida, siis vähemalt Saksa poole aruandlusesse see ei näi olevat jõudnud. Küll kinnitavad Saksa dokumendid, et 15. märtsi varahommikul alistusid kolm punaarmeelast, kes olid end seni läänekaldal varjanud. Võimalik, et üksikuid selliseid enesevarjajaid langes vangi veelgi.

Pärast lahingut püüti Nõukogude staapides ebaedu põhjusi analüüsida. Peale selle, et lahingueelset suurtükiväeluuret (sihtmärkide väljaselgitamine) ja suurtükiväetule tõhusust lahingu ajal hinnati 14. korpuse staabis nõrgaks (see oli muide sage Nõukogude staapide etteheide oma suurtükiväele terve 1944. aasta kampaania jooksul Narva rindel), loeti 20-minutilist suurtükiväetule ettevalmistust liiga lühikeseks. Tulemuseks oli, et paljud vastase tulepunktid jäid hävitamata või maha surumata.

Samuti ei suudetud maha suruda vastase suurtükiväge ja miinipildujaid, mis kohe pärast Nõukogude rünnaku algust lahingusse lülitusid. Jõe laiemates lõikudes jäi idakaldalt otsesihtimisega positsioonilt tegutsenud raskerelvade tuli ebatäpseks suure vahemaa tõttu sihtmärkideni. Hoolimata vastavast käsust ei läinud pataljoniülemad koos laskurahelikega jõge forsseerima, vaid jäid tahapoole.

Jõe läänekaldal kanda kinnitanud võitlejad tegutsesid seal omapäi, side juhtidega idakaldal neil puudus (sidepidamist üle jõe takistas vastase tuli). Olukorda raskendas asjaolu, et 382. diviisi pealetungilõigu mõlemal tiival oli vastasel võimalik piki jõge anda flankeerivat tuld. Saksa poole tulesüsteemi korraldust hinnati heaks, samal ajal kui 382. diviisi allüksuste väljaõpet ja kokkuliituvust niisuguseks operatsiooniks peeti tagantjärele ebapiisavaks.

Jätkub

Ian Kershaw

Üksikisik ja võim: 20. sajandi Euroopa loojad ja lammutajad Varrak, 2024

Hanno Ojalo, Ranno

Sõnum, Mati Õun

Balti riigid 20. sajandi sõdades

Ammukaar:

Sentinel, 2024

Üks 20. sajandi

Euroopa ajaloo ja Natsi-Saksamaa tunnustatumaid asjatundjaid Ian Kershaw otsib oma raamatus vastust küsimusele, mis on köitnud ajaloolasi pikka aega: kas ja mil määral muudavad silmapaistvad isikud ajaloo kulgu? Miks saab mõnest diktaator, samal ajal kui teisest, kes võib isiksusena olla äärmiselt võimukas, kujuneb demokraatia tugisammas? Vaadeldes kaheteistkümne 20. sajandi Euroopat enim mõjutanud riigijuhi elulugu, uurib autor, kas nende teed võimule ja võimu teostamist määras pigem konkreetne ühiskondlik ja poliitiline olustik oma juhuste ja sattumustega või tõusid nad riiki juhtima tänu oma ainukordsetele isikuomadustele. Need kaksteist lühielulugu koos mitmetahulise analüüsiga annavad eelmise aastasaja Euroopa poliitilise võimu ajaloost kaasahaarava ja tervikliku ülevaate.

Reinhard Bingener, Markus Wehner

Moskva köidikud: Schröderi võrgustik ja Saksamaa tee sõltuvusse

Postimees

Kirjastus, 2023

Raamat annab ülevaate Baltimaade ajaloost 20. sajandi sõdades. Eestile, Lätile ja Leedule oli eelmine sajand väga oluline, kuna esimese maailmasõja tulemusena lagunes Vene impeerium ja seetõttu avanes nendel riikidel iseseisvumisvõimalus. Väljakuulutatud iseseisvust tuli kaitsta juba alanud vabadussõdades ja need riigid jäid püsima. Iseseisvusaeg jäi siiski lühikeseks, kõigest 20 aastaks, sest 1939. aasta 23. augustil sõlmitud Molotovi–Ribbentropi pakt andis Balti riigid NSV Liidu mõjusfääri ning 1940. aasta suvel Nõukogude Liit need okupeeris. Teise maailmasõja keerises vahetusid nii Saksa kui Nõukogude okupatsioonivõim ja lõpuks õnnestus Balti riikidel NSV Liidu kokku varisedes 1991. aastal oma iseseisvus taastada.

Mihhail Zõgar

Sõda ja karistus: Putin, Zelenskõi ja tee Venemaa invasioonile Ukrainas Sinisukk, 2023

Saksamaa eiras

aastaid Putini režiimi ohumärke, ignoreeris oma Euroopa naabrite hoiatusi ning muutus üha sõltuvamaks Venemaalt pärit gaasist ja naftast. Tulemuseks on tõsine majanduskriis, mis kauges perspektiivis vähendab liitvabariigi jõukust. Kuidas see juhtuda sai? Milline roll oli

Gerhard Schröderil, ulatusliku poliitikaja ärivõrgustikuga kantsleril ja hilisemal gaasilobistil? Miks ei võtnud Angela Merkel ettenägelikumat kurssi? Ajalehe Frankfurter Allgemeine Zeitung korrespondendid Reinhard Bingener ja Markus Wehner paljastavad Moskva sidemed Saksa poliitikaga ja toovad päevavalgele, kuidas sai võimalikuks üks suurimaid valearvestusi Saksamaa välispoliitikas alates 1945. aastast.

Oma uues raamatus kirjutab Mihhail Zõgar, kuidas kogu Venemaa ajalugu on üles ehitatud müütidele, mille toel on 2022. aastal jõutud fašismi. Autor toob välja seitse olulist «ajaloolist tõde», mida Vladimir Putin alati oma kõnedes Ukraina kui iseseisva riigi ja ukrainlaste kui rahvuse eitamisel kordab. Nende seas ka väite, et enne Lenini võimuletulekut Ukrainat ei eksisteerinud ning et ukrainlased ja venelased on tegelikult üks rahvus.

See põhjalik, aus ja ajaloofaktidel põhinev raamat annab ülevaate Ukraina ajaloost. Samas ütleb Zõgar ise, et püüdis kirjutada hoopis krimiloo nähtuna mõrvari silme läbi, niisiis mitte Ukraina ajaloo, vaid Vene impeeriumi ajaloo. Mihhail Zõgar on ajakirjanik, kirjanik ja stsenarist, 2022. aastal suletud Vene telekanali Dožd asutaja ning peatoimetaja.

John Antal Next war: reimagining how we fight Casemate, 2023

Analüüs hiljutistest sõdadest, sh Ukraina konfliktist, saadud õpikogemustest ja sellest, kuidas sõdu pidavad segajad muudavad sõjapidamise meetodeid. Sõja olemus on pidevas muutumises. Me elame paisuva tehnoloogilise kiirenduse ajastul, mis muudab sõdade pidamist. Tänapäeval on lahinguruum läbipaistev; mitme domeeni andurid näevad kõike ja pikamaa-täppistuli võib sihtida kõike. Autonoomsed relvad saab läkitada lahinguruumi ja rünnata mis tahes sihtmärki ülalt, tabades tankide ja soomukite kõige nõrgemat kohta. Sõja tempo on ülikiire. Lahingušokk on operatiiv-, teabe- ja organisatsiooniline halvatus, mille põhjustab lahinguruumi peamiste segajate kiire lähenemine. Kas meie komandörid näevad ja mõistavad toimuvat, et planeerida, otsustada ja reaalajas tegutseda? See raamat käsitleb neid raskeid küsimusi ja palju muud.

sõjamuuseumisse!

Mõisa tee 1, Viimsi

Sõjatehnika angaar

Vehema tee 1a, Viimsi (300 m peamajast)