Sõdur 04/21

EESTI SÕJANDUSAJAKIRI AASTAST 1919

NR 4 (120) 2021

Fookuses laevatõrjeraketid Venemaal ja mujal Lk 8–21

Ajateenistus liikursuurtüki­ patareis Lk 28–31

Briti kaitse­atašee oma riigi radikaalsetest reformidest Lk 34–37

Piiritagune hübriidrünnak Leedu vastu lk 38-43

Sisukord

sisukord 4 Eesti uudised 6 Välisuudised 8 Laevatõrjerakettidest, nende kujunemisest ja tänapäeva lahendustest 22 Ajateenistuse korraldamise arengusuunad 24 Noortest ohvitseridest kaitseväes 28 Ajateenistus liikursuurtükipatareis 32 Tsiviil-militaarkoostöö riigikaitse laias käsitluses 34 Kaitseatašee räägib Briti kaitsevõime radikaalsest muutusest 38 Piiritagune hübriidrünnak Leedule 44 Milrem Robotics vaatab Maast kaugemale 46 Uuring ajateenijate sportimisharjumustest 52 Keelenõu: kas Kaitsevägi või kaitsevägi?

56 Mälestame Kurkses hukkunuid

8 56

Foto: Scanpix

38

58 Saksa ja Briti laevastike „võidujooks” enne esimest maailmasõda 66 Uued raamatud

28 Ajakiri Sõdur on tellitav ExpressPosti tellimiskeskkonnas https://tellimine.ee/est/sodur.

Väljaandja Küberväejuhatuse strateegilise kommunikatsiooni keskus Toimetus Filtri tee 12, 10132 Tallinn sodur@mil.ee Peatoimetaja Heiki Suurkask heiki.suurkask@mil.ee / 717 2416 Toimetaja n-ltn Raiko Jäärats Keeletoimetaja Diina Kazakova Kujundaja lvo Sokka Trükitud Spin Press trükikojas Kaanefoto Janis Laizans / Reuters / Scanpix ISSN 1406-3379

Samuti saab ajakirja tellida Omniva postkontoris, postipunktis või kirjakandja vahendusel.

TELLIMISHIND: 12 KUUD 16,30 EUROT, 6 KUUD 8,15 EUROT.

SÕDUR september 2021 3

Uudised

Viimased Afganistanis teeninud Eesti kaitseväelased jõudsid võidupühal tagasi koju 21. juunil langetas Eesti kontingent Afganistani pealinnas Kabulis asuvas Camp HKIA-s (Hamid Karzai International Airport) Eesti lipu, mis lõpetas 2003. aastal alguse saanud Eesti kaitseväe osalemise välisoperatsioonidel Afganistanis.

Tseremooniast võtsid osa viimased Afganistanis operatsioonil Resolute Support teenivad Eesti kaitseväelased.

Kontingendi vanem, kolonelleitnant Vladislav Belov tänas oma missiooni lõpetavaid sõjaväepolitseinikke ja meedikuid teenistusülesannete pühendunult täitmise eest. „See on eriline tunne ja ka au

langetada Resolute Support missioonil lehvinud viimane Eesti lipp ning tuua kontingent tagasi koju. Kogu kontingent täitis oma teenistus­ ülesandeid professionaalselt ja meil on põhjust oma soorituse üle uhke olla,” ütles kolonelleitnant Belov.

Viimased Afganistanis teeninud Eesti kaitseväelased jõudsid 23. juunil tagasi koju.

Lisaks mais Eestisse naasnud demineerimismeeskonnale ning paari nädala eest kodumaale jõudnud jalaväerühmale lõpetasid oma missiooni ja jõudsid koju ka rahvusliku toetuselemendi ülem ning kortermeister.

Viimane tseremoonia enne Afganistanist lahkumist

Eestit külastas Kanada kuningliku mereväe fregatt HMCS Fredericton Augustis viibis Tallinna Vanasadamas külaskäigul NATO 1. alalise mereväe­ grupi lipulaev Kanada kuningliku mereväe fregatt HMCS Fredericton (pildil). „Eesti merevägi on varemgi Kanada laevu võõrustanud ja selles ei ole midagi eriskummalist. Siiski ei saa öelda, et Kanada laevad meid väga tihti külastaks. Tänane külaline on NATO 1. alalise mereväegrupi koosseisus ja see on selge märk NATO kohalolekust Läänemerel. Liitlassuhete tugevust näitab see, et NATO alalist üksust juhib

4 september 2021 SÕDUR

ookeanitagune Kanada,” ütles mereväe ülem kommodoor Jüri Saska.

Kanada kuningliku mereväe kommodoor Bradley Peatsi sõnul oli Tallinna külastuse ja vastuvõtu eesmärk tugevdada suhteid NATO liikmesriikidega ning säilitada turvaline ja ohutu merekeskkond.

HMCS Fredericton on Hali­ fax-

klassi fregatt, mis teenib Kanada kuninglikus mereväes alates 1994. aastast. Sõjalaev on käinud erinevatel operatsioonidel, peamiselt Atlandi ja India ookeanil. HCMS Fredericton on Eesti vetes ka varem viibinud, viimati kuus aastat tagasi NATO 2. alalise mereväegrupi koosseisus õppuse Open Spirit 2015 raames.

Uudised

Ülemate vahetused 14. juunil kaitseväe peastaabi territooriumil toimunud tseremoonial võttis brigaadikindral (15. juunist kindralmajor) VEIKO-VELLO PALM (pildil) kindralmajor Indrek Sirelilt üle kaitseväe juhataja asetäitja ametikohustused.

Kindralmajor INDREK SIREL jätkab teenistust Eesti kaitseväe sõjalise esindajana NATO ja Euroopa Liidu juures.

17. juunil Tapa sõjaväelinnakus toimunud pidulikul tseremoonial võttis kolonel ANDRUS MERILO 1. jalaväebrigaadi juhtimise üle kolonel Vahur Karuselt.

18. juunil võttis kolonel VAHUR KARUS Tartus kaitseväe akadeemia juhtimise üle brigaadikindral Enno Mõtsalt.

Foto: kaitsevägi

Seitsmes kaitseväe linnakus avati uued välispordirajatised Kaitsevägi avas koostöös riigi kaitseinvesteeringute keskusega seitsmesse kaitseväe linnakusse – Tallinna, Ämarisse, Paldiskisse, Jõhvi, Tartusse, Võrru ja Tapale (pildil) – ehitatud erinevad väli­ spordirajatised. „Sellises mahus väli­ spordirajatiste valmimist võib pidada ajastu märgiks. Eelmise aasta kevadel vallandunud viirus, mis suunas kõiki inimesi vabaõhu radadele, andis kiirendatud tõuke ka välispordi propageerimiseks kaitseväes,” ütles riigi kaitseinvesteeringute keskuse taristuosakonna juhataja Heilika Reinvart.

Välispordirajatiste osana püstitati käsi­võitlus- ja jõulinnakud, erinevad palliplatsid ja rahvusvahelise sõjaväespordi nõukogu (CISM) reeglitele vastav takis-

tusrada seitsmesse kaitseväe väeossa. Pidulik spordirajatiste avamise tseremoonia toimus suurimas spordikompleksis Tapal, misjärel alustati ühistreeningute ning pallimänguvõistlustega.

Välispordirajatised ehitas AS YIT Eesti, nende kogumaksumus oli ligi kolm miljonit eurot. Rajatiste ehitamisega alustati eelmisel aastal.

Brigaadikindral ENNO MÕTS võttis 21. juunil Tallinnas kindralmajor Veiko-Vello Palmilt üle kaitseväe peastaabi ülema ametikohustused.

23. juulil andis Ämari linnakus pidulikul rivistusel staabi- ja sidepataljoni senine ülem kolonelleitnant Priit Averkin üksuse juhtimise üle kolonelleitnant TAAVI OTSALAINENILE (pildil).

Tallinnas Miinisadamas andis endine mereväebaasi ülem kaptenleitnant Rain Terras 30. juulil üksuse juhtimise üle tema kohusetäitjale kaptenmajor MEELIS LUSTILE. Miinijahtija Ugandi komandöriks sai 5. augustil kaptenmajor JANNO LAURI, kes vahetas välja peaaegu kolm aastat sel ametikohal teeninud kaptenmajori Martin Aeltermanni.

SÕDUR september 2021 5

Uudised

Talibani võimuletulekuga kaasnes massiline põgenemine Kabulist. USA õhujõud evakueerimas põgenikke transpordilennukiga C-17 23. augustil Foto: Samuel Ruiz / USA merejalavägi / AFP Photo / Scanpix

Taliban haaras võimu 11. september 2021 oli määratud kuupäevaks, millal USA president Joseph Biden kavatses lõpetada 20 aastat kestnud ameeriklaste sõjalise kohaloleku Afganistanis. Otsus, mis tekitas juba kevadel palju poleemikat, tõi kaasa ka missiooni Resolute Support lõpu 12. juulil ja riigi julgeoleku tagamisega seotud ülesannete üleandmise Afganistani relvajõududele.

Terrorismivastane sõda, mis algas vastuseks 11. septembril 2001 terrorirühmituse al-Qaida korraldatud rünnakutele USA-s New Yorgis, Pennsylvanias ja Virginias, oli küll edukas, kuid lõputult seda jätkata ei saanud. Kokkulepe USA vägede taandumiseks sõlmiti esialgu 29. veebruaril 2020 Dohas president Donald

6 september 2021 SÕDUR

Trumpi eriesindaja Zalmay Khalilzadi ja 1996–2001 Afganistani valitsenud islamiliikumise Talibani esindaja Abdul Ghani Baradari vahel.

Paljudes maapiirkondades oma mõju säilitanud Taliban hõivas juba kevadest peale järjest uusi piirkondi.

Liitlaste toel tegutsenud Afganistani rahvusarmee polnud nüüd enam suuteline Talibani pealetungi peatama, ka ei tulnud keskvalitsuse ja Talibani kõnelustest midagi välja.

Augustis hakkas üksteise järel langema provintsikeskusi, kusjuures Afganistani rahvusarmee üksused reeglina jooksid laiali ja kohalikud võimukandjad eelistasid pigem põgeneda, kui Talibani kätte langeda. Kandahari lahing kestis 9. juulist 16. augustini

ja lõppes linna langemisega. Kabul oli langenud juba 16. augustil, ning riigi president Ashraf Ghani eelistas riigist lahkuda, leides varjupaiga Araabia Ühendemiraatides.

Afganistani õhujõudude 22 lennukit ja 24 helikopterit evakueerisid kokku 585 Afganistani rahvusarmee sõdurit Usbekistani, kes interneeriti seal, ning kaks lennukit 100 sõduriga maandusid Tadžikistanis. Türkmenistan sulges oma piiri, tõkestades igasuguse põgenemise.

Vastuhakku Talibanile on üritanud alustada Panjshiri orgu taandunud üksused senise asepresidendi Amrullah Salehi ja kuulsa mudžaheedi Ahmad Shah Massoudi poja Ahmad Massoudi juhtimisel.

Uudised

Zapad 2021 otsustav järk Iga-aastased Vene Föderatsiooni relvajõudude suurõppused kannavad nime selle sõjaväeringkonna järgi, kus need toimuvad. Praegune Lääne sõjaväeringkond (õppused Zapad 2009, 2013, 2017 ja 2021) moodustati Moskva ja Leningradi ringkondade ühendamisel 2010. aastal ja see on üks viiest sõjaväeringkonnast kõrvuti Lõuna (õppused Kavkaz 2008, 2012, 2016 ja 2020), Kesk- (õppused Tsentr 2011, 2015 ja 2019) ja Ida sõjaväeringkonna (õppused Vostok 2010, 2014 ja 2019) ning Põhja laevastikuga (mis koos Balti laevastikuga eraldati Lääne sõjaväeringkonnast ja sai sõjaväeringkonna õigused 2020. aastal).

Lääne sõjaväeringkond on üks väiksemaid ja eelmise õppuse Zapad 2017 aktiivne faas tõi Valgevenesse veidi alla 13 000 sõduri. Samal ajal nähti sõdureid õppustel ka Luugas, Pihkvas, Kaliningradis jm. Siis nähti Valgevenes ka meeleavaldusi nende õppuste toimumise vastu. „Meil ei ole praegu infot, et õppuse Zapad 2021 planeeritav tegevus erineks oluliselt Zapad 2017-st. Samuti ei prognoosita, et õppusel osalevate sõjaväelaste arv oleks märkimisväärselt suurem kui eelmine kord. Küll aga

Kaitseminister Sergei Šoigu, president Vladimir Putin ja peastaabi ülem Valeri Gerassimov koos kõrgemate ohvitseridega jälgimas Zapadiga seotud õppust Peterburis 2017. aastal Foto: Mihhail Klimentjev / Sputnik / AP / Scanpix

on poliitiline foon närvilisem kui nelja aasta eest,“ kirjutas rahvusvahelise kaitseuuringute keskuse direktor Indrek Kannik 9. juulil ilmunud ERR-i arvamusloos.

Nüüdsele õppusele Zapad 2021 on eelnenud ligi 100 000 Venemaa sõjaväelase koondumine Ukraina naabrusse, mitmesugused sõjalised ähvardused naaberriikide suunas ja ka Valgevene võimude esilekutsutud migrantide kriis Leedu, Läti ja Poola piiril.

Zapad 2021 lahinglaskmistel, mille aktiivne faas toimub Valgevenes 10.–16. septembrini, peaks osalema seekord 12 800 meest. Nendele on kutsutud lisaks Venemaa (2500 sõdu-

rit) ja Kasahstani üksused (50 meest).

Mitmekülgset tegevust on korraldanud terve Lääne sõjaväeringkond.

Peale Lääne sõjaväeringkonna peab õppust Zapad 2021 oma aasta peasündmuseks ka Põhja laevastik, mis alustas ettevalmistusi 10 000 mehe koondamisega õppustele Norra ja Soome piiri lähedal. Balti laevastik tähistab suurõppust ka visiitidega Süüria, Küprose, Sudaani ja Omaani sadamatesse.

Samal ajal korraldas Venemaa Ida kaitseringkond ka ühisõppuse Hiina relvajõududega Zapad/Interaction2021, milles osales ligi 10 000 sõjaväelast.

Kaitsevägi toetab Leedut piiri üle kontrolli hoidmisel 30. juulil saatis kaitsevägi Leetu erinevatest üksustest mehitamata lennuvahendite meeskonnad, et toetada Leedut riigivastase hübriidrünnaku tõrjumisel ning võitluses Valgevene kaudu toimuva ebaseadusliku migratsiooniga. „Meie meeskonnad katavad vaatlusega alad, kus Leedu piirivalve on palunud abi. Oma mehitamata lennuvahendite abil on meil terviklik pilt õhust ja ülevaade piiril toimuvast.

Oleme tuvastanud migrantide piiririkkumisi ning sellest kohe Leedu piiri­valvele teada andnud,“ ütles kontingendi ülem major Sergei Alipjev.

Droon saadetakse jälgima Leedu-Valgevene piiri

Foto: v-srs Siim Verner Teder

Kaitseväelaste pakutav info parandab ülevaadet piiritsoonis toimuvast ja meeskondade rakendamise vastu on tundnud huvi ka teised samas piirkonnas asuvad kordonid.

Teenistuse jooksul on eestlased andnud leedukatele kasulikku teavet illegaalsete migrantide liikumisest piiritsoonis.

Kaitsevägi oli enne eraldanud Leedule ka kaitseväe varudest 100 kilomeetrit tõkestustraati riigipiiri tugevdamiseks ja saatnud kohale läviohvitseri. Samuti on Eesti valmis pakkuma Leedule tuge hangete korraldamisel.

SÕDUR september 2021 7

Fookus

USA mereväe Arleigh Burke-klassi juhitava raketi hävitaja USS Fitzgerald (DDG 62) laseb Harpoon raketti lahinglaskmiste käigus 12. augustil 2015 Guami lähedal Vaiksel ookeanil. USS Fitzgerald hävitaja ülesanne on patrullida USA mereväe 7. laevastiku koosseisus India, Aasia ja Vaikse ookeani piirkonnas, et tagada laevastiku vastutusalas turvalisus ja stabiilsus

Foto: OR-4 Patrick Dionne (USA merevägi)

Laevatõrjerakettidest: nende kujunemisest ja tänapäeva lahendustest

8 september 2021 SÕDUR

Fookus Autor: Grigori Gavrilov nooremleitnant, EML Sakala operatsiooniohvitser

M

eresõjapidamise teoorias nimetatakse igasugust tegevust, mille eesmärk on pealveelaevade hävitamine (või vähemalt lahinguks kõlbmatuks tegemine), pealveetõrjeks (ingl anti-surface warfare ehk ASuW).

Laevatõrjerakett on üks pealveetõrje relvadest, millel on mitu

erinevat nimetust: mõnikord on see seotud raketi konkreetsete omadustega, aeg-ajalt on aga järgnevad terminid samaväärse tähendusega. Üldiselt võib ingliskeelsetes tekstides kohata lühendeid SSM (surface to surface missle), AShM (anti-ship missile) või ASCM (anti-ship cruise missile). Tiibraketiks (cruise missile) nimetatakse sellist raketti, mille kuju tekitab aerodünaamilise tõstejõu, mis võimaldab sellel lennata pikemat maad. Selline omadus eristab seda näiteks ballistilistest rakettidest või mõnedest lühimaa rakettidest, näiteks tankitõrje omadest.

Tänapäeva laevatõrjerakett on üldiselt tiibrakett.

Relvastusteoorias liigitatakse rakette nii juhtimise kui ka mootori tüübi järgi. Sihitamine võib toimuda käsitsi (manual quidance) või kaugjuhtimisel (command quidance) isesihtumisega.

Isesihtuv juhtimine võib olla aktiivne (ingl active radar homing), kui rakett saadab ise radarisignaali välja; poolaktiivne (ingl semi-active

radar homing), kui rakett on varustatud ainult vastuvõtjaga, mis tunneb ära muult platvormilt väljasaadetud radarisignaali peegelduse; ja passiivne, kui rakett tunneb ära sihtmärgi enda kiirguse, näiteks soojuse (ingl infrared), raadiosagedused (ingl anti-­ radiation homing) või nähtava valguse (electo-optical/television).

Rakette saab eristada ka neid edasi liikuma paneva jõuajami järgi. On olemas välisõhust sõltumata vedel- ja tahkekütuse reaktiivmootorid ja „hingavad” turboreaktiivmootorid või nn ramjet-reaktiivmootorid.

Algus

Mereväe lennunduse sünnipäevaks peetakse 18. jaanuari 1911, kui Ameerika vigurlendur Eugene Ely alguses maabus ja hiljem samal päeval tõusis õhku Ühendriikide mereväe ristleja USS Pennsylvania pardalt.

Ka niinimetatud droonide ehk mehitamata õhusõidukite ajalugu ulatub esimese maailmasõja eelsesse aega.

Toona hüüti neid „lendavateks pommideks” või „õhutorpeedodeks”. Tänapäeval on sellest saanud nn loitering munition või teisisõnu „enesetapu­ droon”. Arvestades ajastu tehnoloogia taset, ei toonud need algatused suurt edu. Juhtimine toimus algeliste raadiosaatjate või gürokompasside abil.

Sihitamine piirdus laakimisega ehk

SÕDUR september 2021 9

Fookus

suuna, kiiruse ja ajaarvestusega. Raadiojuhitavad lennukid leidsid kasutust õhutõrje sihtmärkidena, aga seegi ei olnud laialt levinud.

1936. aastal määrati Ameerika mereväelane kaptenmajor Delmar S. Fahrney laevastiku kaugjuhitavate lennukite katseüksuse ülemaks, kelle ülesandeks oli välja töötada elutruu sihtmärk laevade õhutõrje kahurite meeskondadele. Valituks osutus lihtsa ehitusega biplaan, mida raadioühenduse abil sai juhtida piloot kas maa peal või saatelennukis.

Mereväe lennunduse sünnipäevaks peetakse 18. jaanuari 1911, kui Ameerika vigurlendur Eugene Ely alguses maabus ja hiljem tõusis õhku Ühendriikide mereväe ristleja USS Pennsylvania pardalt.

14. septembril 1938 sööstis saate­ lennukist juhitav biplaan N2C-2 sihtmärgilaeva poole umbes 2,5 kilomeetri kõrguselt. Kuigi õhutõrjel õnnestus esimesel katsel seda tabada, olid järgnevad katsed „ründajate” jaoks edukamad. Fahrney ise nimetas seda „maailma esimeseks juhitava raketi rünnakuks”, olgugi et tegemist polnud raketiga.

Esmane edu innustas edasi katsetama: droon varustati TV-kaameraga, mis edastas signaali juhtlennukile.

Selline süsteem võimaldas tabada sihtmärke, mis jäid juhtlennuki otsesest vaateväljast väljapoole, st rünnak oli oluliselt ohutum piloodi jaoks. 1942. aastaks edukate katsete seas oli kaugjuhitava lennuki abil torpeedorünnaku sooritamine ja n-ö kamikaze-rünnak liikuva sihtmärgi vastu, mis oli juhtlennukist umbes 50 km kaugusel.

1942. aastal käivitas USA merevägi Project Option projekti, mille käigus pidid valmima nn ründedroonid. Ründedroon TDR-1 oli sihilikult tagasihoidlike tehniliste näitajatega: selle laadung oli ligi 1000 kg kaaluv pomm või torpeedo, ning drooni lennuulatus oli võrdlemisi väike.

Ometi ei õnnestunud sellel relval oma täielikku potentsiaali realiseeri-

10 september 2021 SÕDUR

Curtiss N2C droon 1938. aastast

Foto: USA merevägi

TDR-1 valmistub missiooniks Mbanika saarel 1944. aastal

Foto: USA merevägi

da. Projekti eestvedaja, mereväekapten Oscar Smithi suured plaanid põrkasid tema ülemuse, admiral John Henry Towersi vastuseisule. Towers kui kogu mereväe lennunduse eest vastutav arvas, et sõja ajal ei ole aega katsetusteks ja nappe vahendeid tuleks suunata juba läbiproovitud relvade tootmiseks.

Lõpuks pääsesid TDR-1 ründe­ droonid lahingusse, kuid oodatust vähemal määral. 1944. aasta suvel jõudis droonidega varustatud eriotstarbeline üksus (Special Task Air Group One, STAG-1) Vaikse ookeani sõjatandrile.

46-st lahingus kasutatud droonist tabas sihtmärki 31, ja seda ilma et üks-

Fookus Endine Z-klassi hävitaja HMS Zealous müüdi Iisraelile 1955 ja sai see nimeks INS Eilat. Laev lasti põhja 21. oktoobril 1967

Foto: Wikipedia

J

INS Eilat äratuskell

uhtivad merevõimud ei läinud algul laevatõrjerakettide võidu­ rel­vastusega kaasa. Esiteks leidus lääneriikide jaoks merel oluliselt vähem sihtmärke kui Nõukogude Liidul. Seda lihtsal põhjusel, et punalipu all sõitis vähe kaubalaevu ja veelgi vähem suuri sõjalaevu – seega täiesti uue relva väljatöötamine ei õigustanud end objektiivsetel põhjustel.

Esimene riik väljaspool Nõukogude Liitu, mis võttis kasutusele pind-pindtüüpi laevavastased raketid, oli Rootsi. 1966. aastal relvastati kaks Halland-klassi hävitajat rakettidega Saab Rb 08, mis oli Prantsuse tootja Nord Aviation sihtmärgidrooni kodumaine edasiarendus. Tegemist oli ligi helikiirusel liikuva aktiivse radarsihtuva raketiga, mis kandis umbes 300 kg lõhkeainet mõnekümne kilomeetri kaugusele.

1960. aastatel toimusid mitmes juhtivas mereriigis katsetused laevatõrjerakettidega. Samas tundusid need ettevõtmised olevat madala prioriteediga või olid lausa relvatootjate eraalgatus.

Prantsusmaa firma Nord Aviation oli kõige aktiivsem, juba varem mainitud Rb 08 kõrval võeti kasutusele ja müüdi välisklientidele rakett SS 12M, mis oli küll äärmiselt väikse laskeulatuse ja lõhkelaenguga. Erineva edasijõudmise tasemega projektid olid käimas ka USA-s, Itaalias, Lääne-Saksamaal, Suur­britannias jt.

Olukord muutus drastiliselt 21. oktoobril 1967. Kuuepäevase sõja järel jätkusid Iisraeli-Araabia kokkupõrked maal, õhus ja merel. Meresõjapidamise ajaloos on tähtsal kohal Iisraeli hävitaja INS Eilat uputamine. Selle ajaloolise saavutusega said hakkama Egiptuse mereväelased, kes kasutasid uhiuusi Komar-klassi raketikaatreid. Eilat sai kaks tabamust: ahtrisse ja laeva keskossa, ning hakkas uppuma. Ehkki Eilat oli teise maailmasõja aegne piiratud õhutõrjevõimega hävitaja, oli tegemist märgilise sündmusega: esimest korda ajaloos õnnestus laevatõrjeraketil, mis oli lastud teiselt laevalt, uputada sõjalaev.

See näitas esiteks seda, et Nõukogude Liidu raketid töötavad, teiseks, et ka väiksemaid ja „vähetähtsamaid” laevu võib ohustada seesugune uudne relv. Olukorda raskendas ka asjaolu, et Nõukogude relvade edu ei olnud ühekordne. 13. mail 1970 uputasid egiptlaste P-15 raketid Iisraeli kalalaeva Orit. Tegemist oli puidust laevaga, mis oli Iisraeli uutest Sa'ar-klassi raketikaatritest väiksem, mis tähendas seda, et P-15 juhtimisradar suudab tuvastada ükskõik kui väikse laeva. 1971. aasta detsembris kasutas India merevägi edukalt P-15 rakette, et uputada kaks Pakistani sõjalaeva: hävitaja PNS Khaibar ja miinitraaleri PNS Muhafiz, ning kahjustada veel ühte hävitajat.

Esimesena reageeris nendele sündmustele Iisrael. Alustuseks viidi kiirkorras lõpuni kodumaise raketi arendus. 1969. aastaks hakati pool­ aktiivse radarsihtuva raketiga Gabriel relvastama Sa'ar-klassi raketi­ kaatreid. Kuna Gabriel oli P-15-st lühema laskeulatusega ja P-15 suutis tabada ka niivõrd väikseid sihtmärke nagu Orit, siis pidid Iisraeli relvurid improviseerima.

Langetati otsus varustada Sa'ar-id elektrooniliste vastumeetmetega, mis häiriksid P-15 sihitamissüsteemi. Need meetmed osutusid võidukaks kombinatsiooniks: 1973. aastal lahvatas Yom Kippuri sõda, mille käigus mitmel korral Egiptusele ja Süüriale kuuluvad NSVLi päritolu Komar-klassi ja uuemad Osa-klassi ning Iisraeli Sa'ar ja Sa'ar-2-klassi raketikaatrid läksid vastamisi.

Umbes viiekümnest väljalastud P-15 raketist ei tabanud sihtmärki ükski, samal ajal kui 20 Gabriel raketti said tabamuse kirja ning uputasid kokku 11 vastase sõjalaeva. Tänapäeval on Gabriel üks moodsamaid laeva­ tõrjerakette. Relv on läbinud põhjaliku uuenduskuuri ning praegune mudel (järjekorranumbriga viis) erineb märkimisväärselt esimesest mudelist. Selle relva on näiteks Soome valinud oma uute Pohjanmaa-klassi korvettide jaoks.

Grigori Gavrilov

SÕDUR september 2021 11

Fookus

Juhitav pomm ASM-N-2 Bat lennuki PB4Y-2 Privateer tiiva küljes

Foto: USA merevägi

Vergeltungswaffe 1 ehk V-1 oli maailma esimene tiibrakett

ki ameeriklane oleks pidanud ennast ohtu seadma. Samas kasutati droone teisejärguliste sihtmärkide vastu ja niivõrd vähesel määral, et suurt menu see relv toona ei pälvinud.

Järjekordne Ameerika relv, mis väärib mainimist, on planeeriv pomm BAT (mõnikord ka SWOD Mk 9 või ASM-N-2). Tõsi, tegemist ei olnud raketiga, kuid BAT oli maailma esimene lase-ja-unusta-tüüpi relv. Teise maailmasõja ajal kasutati teisigi juhitavaid pomme, kuid BAT on teadaolevalt maailma esimene radari abil aktiivselt isesihtuv relv.

See laugpomm oli algusest peale mõeldud pealveetõrjeks: nimelt Ühendriikide idarannikul tegutsevate Saksa allveelaevade vastu (õigupoolest veetsid kõik tolleaegsed allveelaevad pinnal rohkem aega kui vee all).

Laugpommi ulatus oli umbes 30 km ning seda võisid kasutada mitmesugused lennuvahendid, põhiliselt aga PB4Y-2 Privateer merepatrull-lennu-

12 september 2021 SÕDUR

Foto: wikipedia

P-15 laskmine raketikaatrist

Foto: Wikipedia

kid. Seda jõuti kasutada Jaapani vastu Vaikse ookeani sõjatandril 1945. aastal. Kokku toodeti üle kahe tuhande relva.

Kuna pomm laugles sihtmärgi poole, mitte ei liikunud mootori abil, ei saa seda pidada laevatõrjeraketiks.

Siiski oli tegemist revolutsioonilise relvaga, mille sarnast juhtimissüsteemi (aktiivne radarsihtumine) kasutab siiamaani enamik laevatõrjerakette.

ne: V-1 suutis hoida kurssi ja lennukõrgust, ning sööstis maa poole teatud vahemaa läbimise järel. Tegu polnud isesihtuva, vaid eelprogrammeeritud raketiga, mistõttu sobis V-1 ainult suurte alasihtmärkide ründamiseks – laevatõrjest ei saanud juttugi olla.

Ometi laevatõrje oli oluline ülesanne Kolmanda Reichi strateegias.

Saksamaal leiutati akustiline meremiin ning esimeste seas maailmas võeti kasutusele programmeeritavad ja akustilised juhitavad torpeedod ja magnetilised mõjumiinid. Laevade ründamiseks õhust võeti tarvitusele juhitavad vabalangepomm Fritz X ja planeeriv pomm Henschel Hs 293.

Just viimane pakub meile kõige rohkem huvi, kuna lisaks raadiojuhtimisele oli see varustatud tiibade ja reaktiivkiirendiga (ingl booster). Kiirendi töötas ainult kümme sekundit pärast pommi laskmist, misjärel laugles sihtmärgi poole. Operaator jälgis pommi tagaosas asuvat tõrvikut ning korrigee-

Saksa imerelvad

Laevatõrjeraketi esiisaks saab nimetada hoopis teist relvasüsteemi. Kirjutades teise maailmasõja ajal toimunud tehnoloogilistest arengutest, tuleb mainida erinevaid Saksamaa imerelvi (nn wunderwaffe), nende hulgas rakette V-1 ja V-2.

V-1 (ametliku nimetusega Fieseler Fi 103) peetakse maailma esimeseks tiibraketiks, mida omal ajal nimetati lendavaks pommiks. Ometi oli selle relva juhtimissüsteem üsna primitiiv-

Fookus vad iganenud: enamik laevaehitusprogrammidest peatati päeva pealt, mõned peaaegu valmis ristlejad lausa lammutati samadel staaplitel, kus veel möödunud päeval käis nende hoogne ehitamine. Uue ajastu merevägi pidi koosnema allveelaevadest vaenlase ründamiseks ning pommitajatest ja väiksematest laevadest rannakaitseks. Kõik need pidid seejuures olema relvastatud uue ajastu relvaga ehk raketiga.

Stalini meresõjapidamise vaated olid üsna traditsioonilised.

Sõjajärgse kahe esimese viieaastaku käigus oli plaanis ehitada tasakaalustatud laevastik.

ris pommi lendu käsitsi juhtkangiga, saates käsklusi Strassburg-Kehl raadioühendussüsteemi kaudu.

Fritz X kasutas sarnast juhtimissüsteemi, kuid tegemist oli tavalise vabalangepommiga, nii et pommitaja pidi ikka oma sihtmärgist üle lendama. See oli suurema kaaluga soomustläbistav pomm, mida kasutati suurte sõjalaevade vastu. Hs 293 lõhkepea seevastu oli kergem üldotstarbeline pomm, mida sai kasutada väiksemate sõjalaevade ja ka kaubalaevade vastu.

25. augustil 1943 sai Biskaia lahel Hs 293-ga tabamuse Briti korvett HMS Egret. Tõenäoliselt oli tegemist maailma esimese juhtumiga, kui juhitavat õhuründevahendit kasutati laeva uputamiseks. Nii Fritz X kui ka Hs 293 olid ühtmoodi efektiivsed: hinnanguliselt iga kolmas pomm tabas oma sihtmärki.

Uue ajastu relv - rakett

Ka Nõukogude Liidus pürgiti tiibrakettide valmistamise poole. Reaktiivliikumise teaduskeskus (vn Реактивный нау чно-исследовательский

инсти­т ут) asutati juba 1933. aastal ja võimalik, et Nõukogude Liit oleks jõudnud Saksamaast ette, kui 1939. aastaks poleks maha lastud või vangistatud paljud selle teadusharu tippteadlastest. Viimaste hulgas olid ka „objekt 212” tiibraketi põhilised loojad ja hilisemad hiilgavad rakettide konstruktorid Valentin Gluško ja Sergei Koroljov, kes elasid küll Stalini punaterrori üle, kuid selle ja alanud teise maailmasõja koosmõjul jäi NSVL juhtriikidest maha ning sõjajärgse raketiteaduse hüppelauaks said Saksamaa ja liitlaste käest saadud trofeed.

Stalini meresõjapidamise vaated olid üsna traditsioonilised. Sõjajärgse kahe esimese viieaastaku käigus oli plaanis ehitada tasakaalustatud laevastik ohtrate pealveelaevadega, mille seast ei puudunud hävitajad, ristlejad ja lahingulaevad. Tehti plaane ka lennukikandjate ehitamiseks. Edasi arendati rakette ja allveelaevu, aga nendest ei saanud laevastiku põhilist tööriista.

Kõik muutus Stalini surmaga.

NSVLi etteotsa asus Nikita Hruštšov.

Tema arvates olid suured pealveelae-

Nõukogude Liit alustas pealveetõrjerakettide väljatöötamisega kohe pärast teise maailmasõja lõppu. Varsti jõuti ka märkimisväärsete tulemusteni, kui 1952. aasta novembris lasi pommitaja Tu-4K katse ajal välja raketi, mis tabas umbes 80 km kaugusel asuvat sihtmärki. Peatselt võeti rakett ametlikult kasutusele Komeedi (vn Комета või KC) nime all. Läänes sai selle relva nimeks AS-1 Kennel.

Tegemist oli helikiiruse ligidal lendava raketiga, mis väliselt meenutas hävitajat MiG-19 (raketi peakonstruktor oli kuulus lennukiehitaja Artjom Mikojan). Rakett kandis 500-kilogrammist lõhkepead ning selle juhtimine oli kombinatsioon kaugjuhtimisest esimeses faasis ja aktiivsest radar-isesihtumisest lõppfaasis. Lennuulatus oli umbes 80 km. 1959. aastal loodi selle raketi baasil ka maailma esimene liikuv kaldaraketipatarei, S-2 Sopka (läänes tuntud kui SSC-2 Salish/Samlet).

Pealveelaevade relvastamiseks mõeldud laevatõrjeraketi väljatöötamisega alustati 1948. aastal, see kandis koodnime Haug (vn Щука või П-1), läänes tunti seda kui SS-N-1 Scrubber.

Esialgu oli kavas sellega varustada lennukid ja kaldaraketipatareid, aga uute korralduste tõttu valmistati sellest hoopis pealveelaevade relv. Lõpptulemuseks oli pea 8 meetrit pikk ja umbes 4,5-meetrise tiivaulatusega rakett, mis

SÕDUR september 2021 13

Fookus

suutis kanda 730 kg lõhkeainet 80 km kaugusele kiirusega 0,9 M. Mootoriks kasutati turboreaktiivmootorit AM-5 (sama tüüpi mootor paigaldati ka hävitajatele MiG-19 ja Yak-25). Juhtimine toimus gürokompassi abil ja aktiivse radar-isesihtumisega. Rakett oli võimeline tabama nii maismaa sihtmärke (neid, mida suutis eristada selle algeline radar) kui ka pealveelaevu. Maismaa sihtmärkide ründamisel tõusis muidu madalal lendav rakett viimasel hetkel umbes 1000 meetri kõrgusele, mille järel sööstis alla. Pealvee sihtmärgi ründamine käis veelgi leidlikumalt: nimelt vahetult enne sihtmärki eraldus lõhkepea raketist ning tabas laeva vee all, et suurendada uppumise tõenäosust.

Nõukogude Liit alustas pealveetõrjerakettide väljatöötamisega kohe pärast teise maailmasõja lõppu.

Ametlikult võeti rakett kasutusele 1958. aasta lõpus koos selle relvasüsteemi esimese kandeplatvormiga, milleks oli hävitaja Bedovõi. Selle relvasüsteemi suur laskeulatus oli pigem teoreetiline, kuna ületas tunduvalt laske­ platvormi sensorite otsenähtavust, aga teiselt platvormilt sihitamist veel ei toetanud.

Nõrgad kohad olid pikk laskmiseks ettevalmistusaeg (rakett tuli enne laskmist tankida vedelkütusega) ning suured mõõtmed. Relv võeti kasutuselt maha juba 1960ndatel aastatel, kuid sellele kuulub esimese teenistuses oleva laevast lastava laevatõrjeraketi au.

Pealveesõja muutunud nägu

Uue laevavastaste rakettide põlvkonna väljatöötamine algas veel enne, kui jõuti võtta kasutusele eelmine.

1959. aastal võetakse kasutusele rakett P-5 (vn Пятёрка, П-5). Tegemist oli allveelaevade jaoks mõeldud maismaa sihtmärkide ründamiseks tuumalõhke­ peaga varustatud raketiga. See kasutas endiselt turboreaktiivmootorit, mis välistas laskmist vee alt.

Uuendustest väärib mainimist oluliselt pikem, kuni 500 km lennu­ ulatus, ja volditavate tiibadega süsteem, mis lihtsustas raketi paigalda-

14 september 2021 SÕDUR

KS-1 Kometa rakett Musta mere laevastiku muuseumis

Foto: Wikipedia

Fookus mist allveelaevadele. Rakett suutis saavutada ülihelikiiruse.

Selle raketi alusel luuakse hiljem laevavastased raketid Progress: P-6 (läänes tuntud kui SS-N-3a Shaddock) ja P-35 (läänes tuntud kui SS-N-3b Sepal). Esimene oli mõeldud allveelaevade relvastamiseks, teine pealveelaevade jaoks. Nendel rakettidel oli hiiglaslik 1000 kg kaaluv lõhkepea, mille suur kaal vähendas mingil määral lennukaugust võrreldes eelkäijaga.

Põhjendus oli lihtne: nende rakettide põhilisteks sihtmärkideks olid Ameerika lennukikandjad.

Laevatõrjerakett pidi olema nõrgema poole lihtne ja odavavõitu vastus kallitele pealveelaevadele.

P-15 raketi eemaldamine endiselt Ida-Saksa korvetilt Rudolf Engelhofer, mis 1991. aastal USA-le üle anti Foto: Don S. Montgomery / Wikipedia

Tiibrakett P-500 Basalt on olnud kasutuses alates 1975. aastast

Foto: Arhiiv

Juhtimissüsteem oli märksa rohkem edasijõudnud kui Haugil. Rakett oli varustatud gürokompassiga ja lennu esimeses faasis lendas kõrgel, et võimaldada saata laskeplatvormilt käsijuhtimise korrektiive. Lennu lõppfaasis lendas rakett madalal kõrgusel ja oli radari abil isesihtuv, kusjuures raketi pardaarvuti suutis eristada erineva radarikajaga sihtmärke ja rünnata just eelistatud sihtmärki – lennukikandjat.

Operaator võis valida sihtmärgi ka käsitsi, eeldusel, et platvormi ja raketi vaheline raadioühendus ei ole veel jõudnud katkeda. Relvasüsteemi suure laskeulatuse ärakasutamiseks pidid Nõukogude raketimehed lahendama veel ühe probleemi: hoolitsema horisonditaguse sihitamise eest. Kuna laskva platvormi enda sensorid ei suudaks mitmesaja kilomeetri kaugusel asuvat sihtmärki ise tuvastada, pidi seda tegema mõni teine seireplatvorm, misjärel oli vaja sihtmärgi koordinaadid toimetada raketi laskjateni.

Lahendus oli tehniliselt kõrgel tasemel ning relvastuse praktikas rakendati seda esimest korda. Esiteks loodi raadioluure ja kaugmaa seireradari sensoritest koosnev süsteem Uspeh (vn Успех – tõlkes Edu), mis paiknes merepatrull-lennukitel Tu-16RM (läänes tuntud kui Badger D) ja Tu-95RTs (läänes Bear D). Teiseks loodi veel ambitsioonikam seire satelliitsüsteem

SÕDUR september 2021 15

Fookus

Legend (vn Легенда). Mõlemad Progressi raketid ja nende kandeplatvormid jõudsid relvastusse 1960ndate aastate alguses.

Võib öelda, et P-6/P-35 süsteemi luues läksid Nõukogude Liidu relvurid vastuollu raketihullusele esialgse tõuke andnud printsiibiga. Laevatõrjerakett pidi olema nõrgema poole lihtne ja odavavõitu vastus kallitele pealveelaevadele – P-6/P-35 raketid ja nendega seotud luure ja sihitamissüsteemid olid kõike muud kui seda.

Hiljem arendatakse sellest süsteemist edasi rakett P-500 Basalt.

16 september 2021 SÕDUR

Lisaks suurtel laevadel paiknevale Progressile töötati välja ka väiksem ja lihtsam rakett – P-15 (hiljem sai nime Termiit, läänes tuntud kui SS-N-2 Styx), mida pidi kasutama lennukikandjatest vähetähtsamate sihtmärkide vastu. See rakett oli mõeldud väga väikeste aluste – kaatrite – relvastamiseks. Nõukogude Liidu mereväelased nägid selles torpeedokaatri arengu loogilist jätku, kuid lõpptulemusena loodi meresõjanduses seni teadmata laeva klass, mille esimene esindaja oli Komar-klass ehk projekt 183R. Seda hakati massiliselt tootma 1959. aastal.

Tegemist oli äärmiselt väikse, alla 100 tonni väljasurvega alusega. Selle kere oli ehitatud puidust (!) ning see oli varustatud kahe P-15 raketiga ja lihtsa tulejuhtimissüsteemiga.

Komar-klassi ehitati suurtes kogustes nii Nõukogude Liidu kui ka Varssavi Pakti ja muude sõbralike merevägede tarbeks. P-15 lennu ulatus oli ligi 45 km, selle lõhkelaeng oli umbes 450 kg ja rakett oli varustatud aktiivse radari isesihtuva süsteemiga.

Hilisemate versioonide puhul suurendati muu hulgas laskeulatust ja lisati soojuskiirguse sihtumisrežiim.

Fookus HMS Sheffield Falklandi vetes

Foto: Argentina valitsus

HMS Sheffieldi uputamine 1982

Laevatõrjerakett Harpoon Block II Foto: Kevin V. Cunningham / USA merevägi

Ühtlasi sai P-15-st esimene NSVLi eksporditav laevatõrjerakett, millega said ka väikesed mereväed hävitada suuri pealveelaevu ning mis seadis vähemalt teoorias kahtluse alla lääneriikide ülevõimu maailmamerel.

Harpoon ja Exocet

Ameerika Ühendriigid ei kiirustanud oma laevavastase tiibraketi loomisega.

Kuuekümnendate lõpust oli käimas programm, mille tulemusena pidi valmima rakett nimega Harpoon, et võidelda pinna peale tõusnud NSVLi allveelaevadega. 1971. aastal osutus

Argentina merepatrull-lennuk avastas sihtüksuse, ning üle 200 meremiili kaugusel tõusis 4. mail 1982 õhku kaks Super Etendard lennukit, mõlemal üks Exocet kaasas. Sihtmärgiks sai Type 42-klassi õhutõrjehävitaja HMS Sheffield. Üks rakettidest tabas laeva keskosa paremalt poolt. Tabamus tekitas viie meetri pikkuse avause, lõhkepea ei plahvatanud. Ometi said pihta masina- ja abiseadmete ruumid, süttinud kütus täitis kiiresti ruumid paksu musta suitsuga.

Tabamuse tagajärjel said kahjustada laeva põhiline tuletõrje kontuur ja kolm neljast tuletõrjepumbast. Seepärast piirdus tuletõrje ja võitlus laeva eest tulekindlate luukide sulgemise ja vaheseinte jahutamisega, mis oli ebapiisav. Järgneva nelja tunni jooksul tuli levis ja et mitte seada ohtu appi tulnud laevasid, langetati otsus laev maha jätta.

valituks relvatootja McDonnel Douglas pakkumine. Valmis relvani jõuti alles 1977. aastal, see-eest oli tegemist üsna universaalse relvaga. Kuna oletatavad sihtmärgid ei olnud Harpooni jaoks kuigi suured, siis otsustati, et piisab 500-naelase klassi (umbes 220 kg) lõhkepeast. Raketile seati ka ranged kaalu ja mõõtude tingimused. Esiteks ei tohtinud rakett olla liiga suur, et selle laskeseade mahuks olemasolevate laevade tekkidele ilma suure ümberehitamiseta.

Väiksem relv ei häirinud nii palju ka lennukite aerodünaamilisi omadu-

HMS Sheffield uppus alles mitme päeva pärast. Rünnakus hukkus 20 mereväelast. Britid kaotasid sõjas kokku kuus pealveelaeva: kaks hävitajat, kaks fregatti, ühe dessantlaeva ja ühe tsiviilkaubalaeva, nendest kaks Exoceti ja neli lennuki­ pommide tabamuse tagajärjel.

On mitu põhjust, miks uus, õhutõrjeks mõeldud hävitaja, nagu põhjalastud HMS Sheffield ei suutnud ennast kaitsta. Mõned neist on tehnoloogilised: Type 42-klassi hävitajate põhiline relv ei olnud ette nähtud tabama madalal lendavaid sihtmärke ning laeval puudusid lähikaitserelvad. Teised põhjused võisid olla seotud taktika ja inimteguriga: laev ei teinud manöövreid raketi vältimiseks ja ei lasknud välja (käsitsi) radarite segamiseks mõeldud peegelaganaid, nagu seda tegid konflikti ajal teised Briti laevad, sh sama rünnaku ajal lähedal olnud HMS Glasgow.

si (Harpooni kandjateks olid planeeritud ka lennukikandjate ründe- ja merepatrullennukid). Pealegi pidi Harpoon mahtuma ka allveelaevade torpeedo­aparaatidesse – Harpoon oli mõeldud veealusteks laskmisteks.

Selleks paigutati tavapärane Harpoon eriotstarbelisse kapslisse, mida lastakse vee all nii nagu torpeedo puhul. Kui kapsel jõuab pinnale, avaneb see lõhkelaengu abil, ning tahkekütuse kiirendi viib raketi vajalikule kõrgusele ja kiirusele, et saaks käivitada põhilise turboreaktiivmootori.

1985. aastal võeti kasutusele ver-

SÕDUR september 2021 17

Fookus

Allveelaevalt tulistatud tiibrakett Tomahawk

sioon RGM-84D Block IC, millega tõsteti lennuulatus üle 100 kilomeetri, lisati viimases faasis söösterežiim.

Ajapikku loodi ka maismaa sihtmärkide ründamise võime tänu GPS vastuvõtjale. Enamasti olid suurimad muudatused viiekümne aasta jooksul toimunud juhtimises. Raketi jõuajam on endiselt sisu poolest sarnane esialgse versiooniga ja isesihtumine toimub ikka veel peamiselt aktiivse radar-isejuhtimise abil, mis töötab sentimeeterlaine sagedusribas.

18 september 2021 SÕDUR

Harpoon on üks laiemalt levinud laevatõrjerakette maailmas. Peale eespool mainitud platvormide eksisteerivad erinevad kaldaraketipatareid ning eri riikides kohalikult toodetud variandid ja edasiarendused. Kokku on need kasutusel üle kahekümne relvajõu arsenalis. Hoolimata laiaulatuslikust levikust ja pikaajalisest teenistusest on Harpooni abil hävitatud ainult üksikud väiksed laevad.

Harpoonist suurema kurikuulsuse ja tulemuslikuma teenistuse on pälvi-

Foto: PA Images / Scanpix

nud selle lähim lääneriikides toodetud vastane – Prantsuse Exocet. Exocet on juba enne mainitud Prantsuse Nord Aviationi (hiljem Aerospatiale, nüüdseks rahvusvahelise kontserni MBDA osa) mitme projekti tulemus. Exocet saavutas kiiresti suure menu ja laia leviku üle terve maailma.

Näiteks kasutas Exocet raketti Argentina 1982. aasta Falklandi sõjas Suurbritannia õhutõrjehävitaja HMS Sheffieldi uputamiseks.

Olgu siin mainitud, et Nõukogude

Fookus Liidu raketid on Lääne omadest üldiselt raskemad ja kiiremad, mistõttu tekitavad need rohkem purustusi tabamise korral. Üldjuhul on lääneriikide laevavastaste rakettide tunnused sarnased. Tegemist on reeglina alahelikiirusel lendavate võrdlemisi väikeste rakettidega. Tavapäraselt on need 500-naelase klassi (umbes 220 kg) lõhkepeaga raketid (lennukite ja pindpind-tüüpi raketid) või isegi väiksemad (helikopterite jaoks mõeldud).

Veel kirjeldamata rakettidest levinuimad on Iisraelist Gabriel, Itaaliast pärit Otomat/Teseo ja Rootsist RBS15, mis on võrreldavad Harpooni ja Exocetiga. Kopterite jaoks mõeldud väiksematest rakettidest kõige edukamaks võib pidada Suurbritannias väljatöötatud Sea Skuad (kasutati laevade vastu Falklandi ja lahesõjas).

Veel üks huvitav helikopteritele ja väiksematele laevadele mõeldud süsteem kannab nime Penguin ja pärineb Norrast. See süsteem paistab silma soojuskiirguse abil töötava passiivse isesihtumisega, samal ajal kui enamik teisi süsteeme kasutab aktiivset radarit. Süsteemi eelis seisneb selles, et niisugust raketti on rünnataval objektil keeruline avastada ja kaitsemeetmeid rakendada.

Suurem, kiirem, surmavam

NSV Liidu konstruktoritel õnnestus lahendada välise sihitamise probleemi viisil, mis võimaldas suurendada raketi laskekauguse peaaegu lõpmatuseni.

Samas ei peetud seda piisavaks, et tagada allveelaevade ohutus. Oli vaja ka allveestardiga laevatõrjerakette. Selle tarbeks asuti looma uue põlvkonna relva – P-70 Ametüsti.

Erinevalt P-5-st lendas uus relv alahelikiirusel, sihitamissüsteemi aktiivsele radarile lisati ka soojuskiirguse sensor. Ebarahuldavaks peeti aga lennukaugust – kõigest 80 km –, mis ei olnud piisav, et jääda Ameerika laevade allveelaevavastaste sensorite ja relvade vaateväljast väljapoole. Kehva lennuulatuse taga oli tahkekütusemootori valik peamise jõuajamina: toona jäi turboreaktiivmootori usaldusväärse automaatse käivitumise tehnoloogia veest väljumise järel Nõukogude inseneridele liiga keeruliseks ülesandeks.

Juba neli aastat hiljem (1972) val-

Tabamuse saanud USS Stark Pärsia lahel 1987. a

Foto: Wikipedia

USS Starki tabamine 1980. aastatel toimus Pärsia lahes nn tankerite sõda, mis oli Iraani ja Iraagi omavahelise konflikti väljundiks merel. Iraagil oli suur hulk laevatõrjerakette Exocet, mida riik kasutas enamasti tankerite vastu.

Küll aga 17. mai 1987 rünnaku alla sattus Ameerika Oliver Hazard Perry-klassi fregatt USS Stark.

Laev sai kaks tabamust vasakult poolt vööriosas. Plahvatas ainult teine rakett, aga kuna rakette lasti lähedalt, siis tulekahju võimendas laeva sees ligi 2000 °C juures põlemist jätkanud raketikütus.

Plahvatuses sai surma 37 meeskonnaliiget, mis moodustas umbes viiendiku meeskonnast, paljud said haavata. Algas visa võitlus laeva ellujäämise eest, mis kestis peaaegu üks ööpäev. USS Stark tuletõrjesüsteem sai kannatada: õnneks oli see segmenteeritud ja seega tulekustutamist ei saanud teha ainult osades sektsioonides. Paraku ühed nendest olid moonalaod, mis hakkasid üle kuumenema. Nende jahutamine pidi toimuma käsitsi.

Laevas hakkasid tuletõrje hingamisaparaatide jaoks mõeldud

balloonid otsa saama, aga õnneks toodi neid kopteritega juurde. Kaasaskantavate pumpade kütus oli otsakorral, otsa sai ka joogivesi põrgukuumuses töötanud meeskond oli sunnitud jooma füsioloogilise soolalahuse tilgutikottidest. Õnnekombel hakkasid kohale jõudma teised laevad, kes aitasid nii varustuse kui meeskondadega.

Samal ajal tekkis uppumisoht: kustutamiseks kasutatud vesi uputas ruume ning laev oli kreenis 16° vasakule, mis tõi kaasa vajaduse vett välja pumbata või lõigata avaused laeva keresse, et säilitada laeva püstivus. Järgmise päeva lõpuks saadi olukord kontrolli alla, ning viimaks pukseeriti fregatt sadamasse.

Hiljem fregatt taastati ja arvati teenistusest välja alles 1999. aastal.

USS Stark oli umbes sama suur kui HMS Sheffield. See jäi pinnale tänu veidi paremale ehituskonstruktsioonile ja meeskonna meeletule pingutusele võitluses laeva eest. Ometi ilmestab see värvikalt, et laevatõrjerakett ei peagi iga kord plahvatama, et viia laev pikemaks ajaks rivist välja.

SÕDUR september 2021 19

Fookus

mib P-120 Malahhiit, millel oli poole pikem laskeulatus. Tegemist oli suurendatud P-70-ga. Küll aga väikse kiiruse ja Nõukogude mõõdupuu järgi väikse, 500-kilose lõhkepea tõttu ei peetud seda raketti tõhusaks lennukikandjate vastaseks relvaks – selleks oli vaja midagi veel suuremat.

Niisuguseks osutus rakett P-700 Graniit. See on vaieldamatult ülim Nõukogude koolkonna esindaja, nii heas kui halvas mõttes. Üle 500 km ulatusega relv suutis kanda 750 kg kaaluvat lõhkepead kiiremini kui kahekordne helikiirus (olenevalt lennukõrgusest). Silmapaistev saavutus on selle raketi juhtimine: kui lasta mitu tükki korraga, siis üks rakett võib käituda „juhina” ehk lennata kõrgemal

AITA JÄÄDVUSTADA MÄLESTUST! Kindralleitnant Johannes Kert Eesti Reservohvitseride Kogu koos kindrali perekonnaga kavatseb Kaitseministeeriumi, Kaitseväe, Kaitseliidu ja Võru linna toetusel püstitada Võru linna kindrali büsti. Planeeritud avamine toimub 2022. a suvel, kui möödub 30 aastat kindral Kerdi määramisest Kuperjanovi pataljoni ülemaks.

Anna oma panus!

Eesti Reservohvitseride Kogu Konto: EE782200221050595593 Märksõna: kindral Kert

20 september 2021 SÕDUR

kui teised ja edastada neile andmeid sihitamise kohta.

Rakett on varustatud ka aktiivse elektroonilise võitluse süsteemiga.

Radar töötab erinevatel sagedustel sihtmärgi otsingu ja lõpprünnaku ajal. Samas on sääraseks varustuseks ja keerukuseks pidanud tõstma kaalu ja mõõtmeid: rakett on 10 meetrit pikk, kere läbimõõt on pea meeter ning kaal lausa 7000 kg.

Suuruse poolest ei erine see hiiglane väga palju näiteks MiG-21 lennukist.

Ka laevad, mis suudaksid kanda sellist relva, peavad olema vastava suurusega.

Nende rakettidega on varustatud hiiglaslikud Oscar II-klassi allveelaevad, Kirov-klassi tuumaristlejad ja len-

nukeid kandev raskeristleja Admiral Kuznetsov.

Et P-700 oli väga kitsa otstarbega relv, otsustati luua asendus siiani kõige edukamale Nõukogude laevatõrjeraketile – P-15-le. Seda relva on mitmel korral moderniseeritud, kuid aeg oli küps leida väärikalt teeninud Termiidile asendus. Selleks sai P-270 Moskiit, mille peamine jõuajam on eriline otsevoolureaktiivmootor (ramjet), mis annab suure kiiruse (kahekordne helikiirus) ka väga madalal lennates. Moskiidi lõhkepea kaalub umbes 300 kg ja lennuulatus ületab 100 km. Tegemist on aktiivse radar-isejuhitava relvaga.

Kuigi P-270 kaal on pea kaks korda suurem kui P-15-l, suudavad ka väiksemad laevad kanda seda relva – ennekõike Tarantul-klassi omad. Moskiit on ka Sovremennyy-klassi hävitajate peamine pealveetõrjerelv.

Samal ajal jõuti teisel pool Atlandi ookeani elegantsema lahenduseni.

1970ndate lõpus oli USA-s lõppfaasi jõudmas uue tiibraketi väljatöötamine. Tomahawk oli peamiselt mõeldud maismaa sihtmärkide ründamiseks, aga mereväelased otsustasid modifitseerida seda ka pealveelaevade ründamiseks. RGM-109B (pind-pind) ja UGM-109B (allveelaev-pind) rakette nimetati TASM-ideks (Tomahawk Anti Ship Missile). Selles taaskasutati erinevaid Harpooni detaile. Põhiline erinevus võrreldes maismaa ründeversiooniga seisnes radari abil isesihtumises ja väiksemas, 550 km lennuulatuses.

Harpoon ja TASM ilmestavad hästi lääne koolkonna vaatenurka. Nõukogude Liidus arvati, et laeva õhutõrjesüsteemi läbimiseks aitab ennekõike suur kiirus, läänes aga pandi rõhku varjatud lähenemisele madalal ja peenele sihitamissensorile. Et lennata kaugele, pidid Nõukogude raketid lendama kõrgel ja olema suured, mis muutis need kergesti avastatavaks vastase radarile.

Arvestades seda, et NATO-s oli hästi arenenud lennupõhine eelhoiatus ja lennukikandjatel paiknesid võimekad hävitajad, oli aina raskem õhutõrje kaitsemullist läbi murda sel viisil, nagu seda tegi Nõukogude Liit. Seepärast asuti NSV Liidu viimastel aastatel looma vastust Tomahawkile ja Harpoonile, mis ajalooliste sündmuste tõttu viibis mitukümmend aastat.

Fookus

Olevik ja tulevik

V

iimastel aastatel palju kõmu tekitanud Vene Föderatsiooni Kalibr-rakett (pildil) on tegelikult NSVLi hilisaja relvasüsteem, mille arendamine viidi lõpule alles 21. sajandi alguses. Tegemist ei ole ühe relvaga, vaid terve rakettide perekonnaga, millest kõige levinumad on maismaaründamiseks mõeldud alahelikiirusel lendav Kalibr (vene terminoloogias 3M14, läänes SS-N-30) ja laevavastane Kalibr (vene terminoloogias 3M54, läänes SS-N-27 Sizzler).

Viimane on mitmeastmeline süsteem: suurema osa teekonnast lendab rakett alahelikiirusel, nagu Tomahawk, aga rünnaku viimasel etapil eraldub ülihelikiirusel lendav lõhkepeaga varustatud aste. Väidetavalt eksisteerib kaheja kolmeastmeline versioon, kuigi selle võrdlemisi uue relva kohta on allikates palju vasturääkivat informatsiooni.

Kui välja arvata mitmeastmelisus, siis see süsteem on üpris sarnane USA Tomahawki omaga. Harpooni vastuseks sai rakett Kh-35 Uraan (läänes SS-N-25 Switchblade), mis on viimasega niivõrd samatüübiline, et kahtlustatakse pöördprojekteerimist. Tulevikus plaanib Venemaa siiski tagasi tulla kiiruse, mitte varjatud lähenemise juurde. Katsetamisjärgus 3M22 Tsirkoon on nn hüperhelikiirusega relv, mis teisisõnu lendab kiiremini kui viiekordne helikiirus (seitse kuni üheksa korda). Eks tulevikus selgub, kas tagasitulek „rahvusliku” koolkonna juurde oli õigustatud.

Raudse eesriide langemise tagajärjel kadus lääneriikides huvi pealveetõrje missiooni vastu, nagu ka enamik kaitse-eelarve rahast. Ameerika merevägi kandis maha nii TASM-id kui ka allveelaevade pealt lastavad Harpoonid. Viimase aastakümnendi mure Hiina ja Kagu-Aasia piirkonna pärast pööras selle arengusuuna vastupidiseks. Esiteks taastati Tomahawki uuemas Block V versioonis laevatõrjevõime. Teiseks töötati mitmekümne aasta möödudes välja ka täiesti uus laevatõrjerakett.

AGM-158C LRASM on tänapäeva tõenäoliselt täiuslikum laevatõrjerakett. Raketis ühildub nii pikk tege-

Tiibrakett Kalibr 2016. aastal

Foto Scanpix

vusulatus kui ka lääneriikide jaoks tavapärasest suurem lõhkepea. Tabamistõenäosust suurendab vargtehnoloogia rakendamine keres, võimas elektronvõitluse süsteem, mis tuvastab õhutõrje tulejuhtimisradareid ja suunab raketi nendest ümber.

Vastase radarikiirguse peale sihitamine on ka raketi üks isesihtumise võimalustest, tõenäoliselt suudab rakett ka radareid aktiivselt segada.

Rakett on säilitanud alahelikiiruse kahel põhjusel: esiteks suurendab see lennuulatust, teiseks võimaldab kasutada soojuskiirguse abil isesihtumist. Ülihelikiirusel lendava raketi kere kuumeneb õhuhõõrdumisest niivõrd, et ei lase seda tehnoloogiat rakendada.

LRASM-i juhtimissüsteem ei tuvasta pelgalt soojuse allikat, vaid teeb kindlaks sihtmärgi täpse kuju (nn imaging

infrared, IIR), mis aitab lisaks mitme sihtmärgi seast õigema valimisele leida ka parim tabamispunkt suurima efekti saavutamiseks.

LRASM on (veel) ainult õhust lastav rakett. Sarnaseid tehnoloogilisi lahendusi kasutav pind-pind-tüüpi rakett on Norra eestvedamisel loodud Naval Strike Missile. Tegemist on veidi väiksema raketiga, millel on samuti maismaa sihtmärkide ründamisvõime.

Tänu oma väiksemale suurusele sobib see rakett pea kõikide laevade varustamiseks, nagu näiteks alla 300-tonnise Skjold-klassi raketikaater. Oma kõrgete näitajate tõttu ootab raketti tõenäoliselt suur rahvusvaheline edu. Seda kasutavad ka Ühendriikide relvajõud ning merejalavägi plaanib selle raketi rannakaitserelvana kasutusele võtta, kusjuures peaks laskeseade olema paigaldatud mehitamata maasturi kere peale. Sellel süsteemil on oluline osa merejalaväe uues, Hiina vastu võitlemiseks mõeldud mobiilsemas tüüpstruktuuris. Meie lähinaabrusest on selle süsteemi juba soetanud Norra, Rumeenia, Saksamaa ja Poola.

Viimase riigi rannakaitseüksus osales ka 2019. ja 2021. aasta Kevadtormil, kus sellega käisid tutvumas nii Eesti kaitseväe kui ka mereväe juhataja.

Mujal maailmas on silmapaistvate arengute poolest esile kerkinud Hiina.

Nii nagu Nõukogude Liit otsib Hiina relvi, millega saaks usaldusväärselt põhja lasta Ameerika võimsaima relva – lennukikandja. Selle nimel on jõutud ainulaadse lahenduseni rakendada laevatõrjes ballistilisi rakette. DF-21 ja pikema ulatusega DF-26 raketid võivad kanda nii tuumalõhkepead paiksete sihtmärkide ründamiseks kui ka radari abil isesihtuvaid konventsionaalseid laevade ründamiseks.

Arvatakse, et DF-21 võib samuti kuuluda Hiina uuemate Type 055-klassi ristlejate relvastusse. Siiamaani on ballistiliste rakettidega maailma mereväed relvastanud üksnes allveelaevu.

Veelgi eksootilisem relv on DF-17. See on ballistiline rakett, millel on hüperhelikiirusel lauglev laadung ja manöövriteks võimeline lõhkepea (ingl hypervelocity glide vehicle). Grigori Gavrilov

SÕDUR september 2021 21

Väljaõpe

Ajateenistuse korralda Autor: Martin Herem kindralleitnant, kaitseväe juhataja

E

esti kaitsevägi on oma 30-aastase ajaloo jooksul teinud suure arengu ajateenijate väljaõppes ja reservväelaste kasvatamises. Ka viimastel aastatel tehtud muudatused väljaõppe korraldamises ja ajateenijate igapäevases eluolus on olnud kahtlemata õiged. Seda tõestavad nii statistika kui ka sotsioloogilised uuringud. Kuid need uuringud näitavad ka arenguvõimalusi.

Meie eesmärk on suurendada aastaks 2024 ajateenistust läbivate kodanike arvu vähemalt 4000 ajateenijani.

Seda suudame vaid siis, kui seni ajateenistusest eemale jäänud kutsealused jõuavad tõdemuseni, et ajateenistus on neile jõukohane kohustus.

Suurem ajateenistuse läbinute arv seob kaitseväe tugevamalt ühiskonnaga ning laiendab värbamisvälja.

Just seepärast peame ajateenijate arvu suurendama, et mitte sattuda suletud ringi, kus uusi ohvitsere ja allohvitsere ei tule kaitseväkke juurde, vanad lahkuvad ning allesjäänute teenistuse koormus kasvab veelgi.

Ammugi ei tohi me järele anda ajateenistuse väljaõppe kvaliteedis.

Esiteks on see peamiseks aluseks ajateenijate arvu kasvule. Teiseks ei pea me lihtsalt korraldama ajateenistust, vaid õpetama ja kasvatama kodanikke reservväelasteks. Mitte ainult piisavate sõjaliste oskuste ja teadmistega, vaid ka hoiakutega – et nad oleksid valmis tulema teenistusse kõhklematult, täitma oma rolli allüksuses ja näitama teenistuses üles initsiatiivi.

Me peame kasvatama kohusetunnet ja ühtekuuluvust ning kogu tee-

22 september 2021 SÕDUR

nistuse vältel selgitama ajateenistuse eesmärki: võitlusvõimelise reservväe ettevalmistamist. Minu hinnangul on selleks neli peamist arengusuunda:

1.

TEADLIKKUS. Uuringud näitavad, et enim isikkoosseisu mõjutavad tegurid (mis muuhulgas vähendavad ka ajateenijate motivatsiooni) on teadmatus eesootavast ja oma rollist kaitseväes ning vähene tegevuse mõistmine. Kõiki teadmisvajadusi ei ole loomulikult võimalik rahuldada, kuid me peame andma endast parima. Ajateenijate elukorraldust ja väljaõppe tegevuse sisu ning eesmärke tuleb selgitada peensusteni.

Põhjendus, et nii on alati tehtud, töötab vaid ajutiselt. Kui me ei suuda teenistuse eesmärke selgitada oma alluvatele, siis kas me suudame seda teha endile? Ajateenijad ei pea nõustuma meetodite ja otsustega, kuid neile tuleb anda loogilisi selgitusi. Kui vaja, tuleb selleks nõu küsida oma ülematelt. Olulisemad küsimused on: miks me midagi teeme ja mida me järgmisena teeme?

Ka suurem pilt vajab selgitamist.

Milline on Eesti kaitsevägi, kuidas toimib reservvägi, mis on meie liitlaste roll ja miks on kodanikel kohustus osaleda riigikaitses?

2.

VABADUS. Ajateenistus on kahtlemata kodanikuvabaduste piiramine. Ajateenijatele tundub see piirang aga veelgi suuremana kui tegevväelastele. Seepärast peame nende vabadust igal võimalusel säilitama ja vajaduse korral demonstreerima.

Ajateenijal on nii nagu meilgi vaja motivatsiooniks teadmist puhkusest, väljaloast, vabast ajast – see tuleb neile tagada. Selles ei ole midagi üle

Väljaõpe

amise arengusuunad mõistuse. Nii nagu vajavad puhkust tavalised õpilased ja töötajad, vajavad seda ka ajateenijad. See ei välista ööpäevade kaupa kestvaid õppuseid või nädalavahetustel väeosas viibimist.

Kuid igal võimalusel tuleb puhkust võimaldada.

Samuti on oluline, et ajateenijatel oleks vabadus pidada ühendust lähedastega, saada infot harjumuspärasel viisil. Jällegi – see ei välista õppe- või julgeoleku eesmärgil tsiviilmaailmaga suhtlemise piiramist, kuid see peab olema seotud meie tegevuse eesmärkidega ja peab olema selgitatud.

Igal ajateenijal peab olema eesmärgi saavutamisel ka vabadus otsustada meetodite üle määratud raamide piires. See kasvatab saavutuskogemust ja initsiatiivi.

Kindlasti peab ajateenija saama vabalt oma arvamust avaldada. See ei tähenda tarbetut targutamist, vaid peab kasvatama võitlejate initsiatiivi ja parandama teadlikkust ümbritsevast ning toimuvast.

3.

JULGUS. Me kõik oleme kartnud oma otsustes eksida ja saada teiste negatiivsete hinnangute osaliseks. Kohustuslikus ajateenistuses olevatele kodanikele on eksimine, sh oma nõrkuste näitamine, eriliselt raske. Olgu see füüsilistes võimetes või ülesannetest arusaamises.

Ajateenijaid tuleb julgustada. Kaks kätekõverdust võib mõne jaoks olla suurema saavutuse algus.

Niisamuti tuleb julgustada ise otsustama, seda eriti ajateenijatest jao- ja rühmaülemate puhul. Seepärast peavad ülemad enda jaoks enne ülesande püstitamist selgeks tegema, mis on ajateenijale määratud ülesande täitmise õnnestumine. Selle saavutamisel

aga ei ole mõistlik „profülaktiline” kriitiline tagasiside koos pika loeteluga tähelepanekutest, mis edaspidi vähendab initsiatiivi. Vajalik on hoopis sõbramehelik õlale patsutus.

Julgustamisel ja selgitamisel on suurim roll eelkõige ülematel. Ajateenijate julgustamise põhiroll on rühmaülematel ja -vanematel, kuid see kohustus on igal tegevväelasel. Meie parim saavutus on, kui alluvate julgustamisel tegutsevad ajateenijatest ülemad.

4.

KUULUVUS. Meil kõigil on sotsiaalne kuuluvusvajadus. Ajateenijast saab reservväelaseks vaid siis, kui ta kuulub üksuse või allüksuse juurde. Selleks peab ta vabatahtlikult mõistma ja jagama oma üksuse eesmärki. Ta peab end tundma turvaliselt. Mitte unustama raskusi ja surmahirmu, vaid teadma, et ta on osa üksusest, mille liikmed käituvad samuti nagu tema ja kellel on samad eesmärgid.

Sugu, rahvus või poliitilised, füüsilised või vaimsed võimed ei ole siis takistuseks. Määravad on ühised eesmärgid, ühine raskuste jagamine, üksteisele lootmine. Tähtis on võrdsus isegi siis, kui ühed on ülemad ja teised alluvad. See väljendub ühises vormiriietuses, üksuse tunnustes, traditsioonides ja kohustuses oma riigi ees. Kuid ka ühises käitumises ja distsipliinis.

Ma ei loetlenud siin tegematajätmisi, vaid viitan arenguvõimalustele.

Küsimus pole ainult inimlikkuses või hoolivuses, vaid ka ajateenijatele vastutuse andmises ja pikaajalise teenistusperspektiivi selgitamises. Ma olen kindel, et sellistel suundadel ennast ja ajateenistust arendades saame veel parema ja tugevama kaitseväe.

SÕDUR september 2021 23

Väljaõpe

Andku Jumal mulle jõudu valitud teel vastu pidada

24 september 2021 SÕDUR

Väljaõpe Autor: Oliver Simmerman nooremleitnant, kaitseväe peastaabi nooremstaabiohvitser

se tee, mis temast õpingute järel saab.

Ehk on abiks juba mõnevõrra kogenud noorem­ohvitseride kogemused.

O

Ohvitseri karjäär

n neid, kes teavad, mida elult tahavad, ja on neid, kes seda alles otsivad. Kaitse­ vägi ootab alati häid inimesi, kes töötaksid turvalise Eestimaa nimel.

Noored ohvitserid on just need, kelle õlule langeb kaitseväes kõige suurem töökoormus ja tihti ka vastutus.

Pärast kolme aastat õpinguid lõpetas 2021. aasta suvel kaitseväe akadeemia põhikursuse kokku 32 kadetti, neist 21 maaväelast, kuus õhuväelast ja viis mereväelast. Esimene teenistusaasta võib olla veidi hirmutav. Seda täiesti arusaadavatel põhjustel.

Tunni andmine kümnele kaaskadetile ei ole võrreldav tunni andmisega klassitäiele noortele ajateenijaile sõduri baaskursusel. Vastutus, mida kannab nooremohvitserist rühmaülem, ei ole võrdväärne kadeti vastutusega, kelle peamine mure on omaenda õpingud edukalt lõpuni teha.

Nooremohvitserid on erinevad inimesed, keda on toonud oma elukutse juurde erisugused teed. Nende ootused teenistusele on samuti erinevad.

Ka ülesanded on eri laadi, mis võivad oleneda nii isikuomadustest kui ka teenistuskohast.

Kindlasti mõtlevad paljud, kes kaaluvad või on juba valinud ohvitseriks õppimi-

„Mul oli see pisik sees juba lapsena,” räägib leitnant Karl Adolf Olgo (pildil), 1. jalaväebrigaadi tagala­ pataljoni staabiohvitser. „Põhi­kooli lõpus teadsin, et minust saab ohvitser.”

Enne ajateenistust oli ta olnud nii skaut, noorkotkas kui ka kaitseliitlane.

Pärast ajateenistust läks ta sõjakooli.

Sarnase raja käis läbi ka tagalapataljoni rühmaülem nooremleitnant Sander Poak (pildil all). „Teadsin juba ammu, et tahan minna ohvitseriks õppima,” ütleb Poak. „Olin Noorte Kotkaste organisatsioonis ja kaitseliidus.

Gümnaasiumi alguses oli otsus kindel. Ajateenistus andis sellele täiendava kinnituse.”

Veidi erinev tee on olnud teisel tagalapataljoni rühmaülemal nooremleitnant Tauri Jürnal. Ajateenistuses oli ta 2012. aastal, misjärel läks maailma rändama. Neli ja pool aastat oli ta Austraalias. Tagasi Eestisse tõid teda sündmused maailmas. „Mind hakkas häirima see, mis Ukrainas toimub,” räägib Jürna. „Tekkis hirm, et see võib ka Eestis juhtuda.

Hakkasin Austraalias otsi kokku tõmbama, et tulla ja anda oma panus Eesti kaitseväkke.”

Mina ise olin enne ajateenistust korralik metallist istmikuni juustega, saabaste ja musta mantliga. Tollal arvasin, et mina küll kaitseväkke ei lähe. Aga ajad muutusid ja oli kiiret elumuudatust vaja. Selleks sobis ajateenistus suurepäraselt.

Pärast ajateenistust tuli paar aastat vahet ning seejärel läksin Scoutspataljoni. Seal reamehena teenides mõistsin, et tahan enamat. Parim valik selleks oli sõjakool.

Ootused teenistusele

Tulevaste ohvitseride ootusi teenistusele kujundavad mitmesugused tegurid. Kindlasti on nendeks kaitseliidus, ajateenistuses ning hiljem ka kaitseväe akadeemias omandatud kogemused. Üks olulisim arusaamu, mis uuel ohvitseril peab tekkima, on arusaamine enda rollist.

Kaitsevägi on suur organisatsioon ning ametikohti on väga palju. Kaks ametikohta võivad olla nimeliselt samad, nagu näiteks rühmaülem. Samas sisu võib olla täiesti erinev, olenevalt millise rühma ülem ollakse. „Kuna läbisin side eriala, siis arvasin, et saan side- või staabirühma ülemaks,” ütleb Olgo. „Ma lootsin, et saan oma erialast tööd teha.”

Tegelikult asus ta juhtima rühma, kus olid erialadest esindatud side, jala­vägi, väliteenistus, varustamine ja väliköök. Pärast sõduri baaskursuse

1. jalaväebrigaadi tagalapataljoni ajateenijad 25. märtsi varahommikul minemas rünnakule linnalahingu väljaõppe käigus Foto: kaitsevägi

SÕDUR september 2021 25

Väljaõpe

korraldamist pidi ta tegelema hakkama erinevate erialakursustega. „Ma ei olnud välikööki elu sees näinudki,” räägib Olgo. „Kursuste korraldamine oli väga suur katsumus.

Ma isegi ei kujutanud ette, mida see täpselt tähendab.”

Ta sai endale ka kolm alluvat. Edu võtmeks osutus tõhus tööjaotus. Leitnant Olgo ise tegeles ühe erialakursusega ja kõigi kursuste dokumentatsiooniga. „Esimese aastaga hakkama­ saamise alus on kogenud veebel,” arvab ta. „Tema aitas mind esimesel aastal kõige rohkem. Tänu veeblile sain ma tegelikult aru, et mis asjadele ma siin üldse mõtlema pean.”

Oma rühmale ise väljaõpet planeerida on iga noore ohvitseri unistus.

Selle juures saab otsustada, kuidas on kõige parem oma rühma kasvatada ja välja õpetada. Üks minu meeldejäävamaid ülesandeid oli neljale rühmale linnalahingu nädala korraldamine.

Noor ohvitser peab leidma tasakaalu erinevate rollide vahel.

Ta peab olema ühtaegu nii kasvataja kui ka õpetaja ning vahel isegi isa rollis.

Linnalahingu teema on minu jaoks väga huvitav, aga selle planeerimine oli üsna keeruline. Kõik see pidi ka võitlejate jaoks tunduma võimalikult ehe. Korraldasime patrulle külade vahel ja ründasime üht vana mõisahoonet. Kõige lõpus ründasime ka ühte mahajäetud asulat.

Kui noorele ohvitserile antakse võimalus ise planeerida ja korraldada väljaõpet, siis tuleks sellest kohe kinni haarata. Sellist võimalust ei tule kuigi tihti ette. Just see on koht, kus noor ohvitser saab näidata oma loovust ja organiseerimisvõimet. See annab ka kogemuse teenistuseks pärast rühmaülema ametit.

Noor ohvitser peab leidma tasakaalu erinevate rollide vahel. Ta peab olema ühtaegu nii kasvataja kui ka õpetaja ning vahel isegi isa rollis. „Peab leidma iseendas tasakaalu,” ütleb Olgu. „Palju sõltub sellest,

26 september 2021 SÕDUR

milline iseloom inimesel on. Vajaduse korral tuleb olla kõigis rollides korraga.”

Proovikivid

Nooremleitnant Jürna (pildil) ootused teenistusele pani suurel määral paika töökogemus erafirmades.

Tema arusaama järgi oli kaitsevägi nagu suur ettevõte, millel on oma traditsioonid ja normid. „Tuli ette ka üllatusi,” räägib Jürna. „Ma eeldasin, et akadeemiast saan kõik vajalikud teadmised, et võiksin kohe tööle hakata, teades kõike. Päris nii see ikka ei olnud.”

Ohvitser peab suutma orienteeruda tohutus infohulgas. See on keeruline. Uut infot tuleb korraga mitmest erinevast kohast: kompaniiülemalt, pataljoni ja brigaadi staabist, tsentraliseeritud kursuse korraldajatelt, kus on palju erinevaid ülemaid jne. „Esimese asjana tuleb selgeks saada info filtreerimine ja ülesannete prioriseerimine,” ütleb Jürna. „Kui midagi ei tea, tuleb kohe küsida näiteks kolleegide käest. Kõik ülesanded tuleks ruttu ära teha. Näiteks teha juba reedel kõik ettevalmistused tulevaks nädalaks, et esmaspäeval saaks puhta südamega rullima minna.”

Koos vastutusega peab kaasnema ka võim oma tahet teostada. Vähemalt seda ootas kooli lõpetamise järel nooremleitnant Poak. Ta räägib, et tegelikult on kindlad piirid ees, millest tuleb lähtuda. „Päris uisapäisa ei saa, et mina arvan, mismoodi on õige ja nii teemegi,” ütleb Poak. „Lähtuda tuleb seadustest, määrustikest, eeskirjadest ja väljaõppe juhistest. Eriti ajateenijatega tegeledes tuleb enne tegutsemist läbi mõelda, kas kõik on korrektne. Bürokraatiat on väga palju.”

Ajateenijad

Kahtlemata on suureks proovikiviks uuele rühmaülemale 30–40 uut ajateenijat. Kõik neist ei pruugi innustunult teenistusse suhtuda. „Kui üks mees hakkab vastu töötama, siis kogu üksuse moraal hakkab selle tõttu langema,” räägib Poak. „Ma ütleks, et see oli kõige keerulisem ülesanne.”

Väljaõpe 1. jalaväebrigaadi tagalapataljoni võitlejad harjutamas linnalahingut 24. märtsil

Foto: kaitsevägi

Sellisel puhul aitab personaalne lähenemine. See on väga ajakulukas, aga tihti ainus võimalus. Sõduritega tuleb asjad selgeks rääkida ja rääkima peab niimoodi, et nad aru saaksid. „Ajateenijasse peab suhtuma kui kolleegi,” arvab Jürna. „Esimesel võimalusel tuleb neile anda vastutust ja otsustusõigus. Kui nad saavad aru, et peavad vastutama mingi asja eest ja pole niisama seal, siis nad teevad oma tööd korralikumalt. Nad tunnevad, et on olulised ja saavad anda oma panuse kaitseväe tegemistesse.”

Alati ei saa lõpuni präänikuga hakkama ning tuleb välja võtta piits.

Kui personaalne suhtlus ei ole vilja kandnud, siis on ainus lahendus distsiplinaarmenetlus.

Minu rühmas oli üks ajateenija, kes kõige kiuste ei tahtnud korrale alluda.

Distsiplinaarmenetluse tulemusena määrasin sõdurile 24 tundi distsiplinaartoimkonda. Kuna oli COVID-i leviku aeg, siis sai sõdur ülesandeks igal õhtul kõik kasarmu trepikäsipuud ja ukselingid sooja seebiveega üle pesta. „Härra leitnant, seda ei taha ma enam kunagi teha,” ütles sõdur mulle pärast ülesande täitmist. Edaspidi selle sõduriga enam probleeme ei olnud.

Ei saa ka oodata, et rühmaülem üksinda oskab kõiki sõdurite vaimseid ja sotsiaalseid probleeme lahendada. Selle tarbeks on väeosas sotsiaaltöötajad ja psühholoogid. Poak räägib, et kui sõduritel tekkisid probleemid, mida tema ei saanud lahendada, siis ta teadis täpselt, kelle jutule nad saata tuleks.

Väga suur roll on ka vahetul ülemal. Võtmeülesanne uue rühmaülema integreerimisel üksusesse on kompanii­ülemal. Tema peab julgustama, tagasisidet andma ja suunama uut ohvitseri kõigis küsimustes. „Esimestel kuudel ma ei osanud sõdurite probleeme lahendada,” ütleb Olgo. „Järgmisel kursusel oli mul aga teine kompaniiülem, kes oskas mind abisaamiseks kohe õigete inimeste poole suunata.”

Omad soovitused uuele rühmaülemale ajateenijatega tegelemise kohta on anda ka 1. jalaväebrigaadi psühholoogil Ingrid Klausil ja sotsiaaltöötajal Merje Kimberil. Kimber soovitab rühmaülemal olla inspireeriv, mitte pel-

galt motiveeriv. Inspireeriv käitumine tähendab oma eeskuju näitamist. „Ei tohiks tekitada tohutut vahet ülema ja alluva vahel,” arvab Klaus. „Lisaks tuleb hoida enda motivatsiooni. Vaid motiveeritud inimene suudab ka teisi motiveerida ja inspireerida.”

Ohvitseriks või mitte

Teid, mis viivad kaitseväe akadeemia koolipinki, on mitu. Igal ohvitseril on oma lugu, kuidas ta just sellele teele sattus. On oluline, et selle teekonna ettevõtmise otsus oleks hästi läbi mõeldud. „Ohvitseri karjäär tähendab alustuseks kolme huvitavat aastat kaitseväe akadeemias koos ägedate ürituste ja kursusega, kes hoiab kokku,” räägib Jürna. „Seejärel ootab karjäär, kus tead, et igav ei hakka: on areng, edasiminek, sa liigud kuhugi ja ei jää ühe koha peale toppama.”

Nooremleitnant Poak paneb südamele, et mütsiga lööma ei tasu minna.

Valik peaks olema enda jaoks selgeks mõeldud. See välistab probleemide teket koolis ja aitab järgnevas teenistuses edukalt hakkama saada.

Leitnant Olgo soovitab enda poolt, et ei tasu kohe hakata olemasolevaid praktikaid kritiseerima ilma tausta tundmata. Esimesel teenistusaastal on mõistlik rahulikult uue teenistuskohaga tutvuda. Suuri ettepanekuid ja muudatusi võib teha hiljem.

Esimene teenistusaasta on vaheldusrikas ja huvitav. Väheoluline pole ka tunne, mida noor rühmaülem tunneb pärast edukat ajateenijate õppeaastat. „On väga hea tunne, kui lõpuks saab koolitatud üksus, kes ütleb sulle, et härra leitnant, teiega ma tuleksin küll sõtta,” ütleb leitnant Olgo. „Vaat see teeb kohe südame soojaks”.

Ohvitseri teenistus ei pruugi alati meeldiv olla. Akadeemia ei valmista ette kõigiks võimalikeks olukordadeks, aga seevastu annab piisavalt, et tööriistad probleemide lahendamiseks oleks olemas.

Lõpuks peab ohvitseris olema midagi sügavamat ja põhimõttelist. Vaid sellisena suudab ta vastu seista kõigile katsumustele, mis talle teenistuse ajal osaks saavad. Usalda oma kolleege, tee nendega koostööd ja toeta neid – siis ei ole ükski probleem ületamatu.

SÕDUR september 2021 27

Väljaõpe

Ajateenistus

liikursuurtükipatareis

Autor: Rauno Viitmann major, liikursuurtükipataljoni väljaõppe ülem

S

eptembris käivitus kaitseväes pilootprojekt, mille eesmärk on koolitada välja ajateenijad liikursuurtükipatareis ja suurtükipataljonis üldisemalt. See kätkeb endas mitmesuguseid muutusi võrreldes kehtiva ajateenistuse ülesehitusega.

Kas need muutused vormistatakse ka ametlikuks õppekavaks, selgub pärast esmase pilootprojekti kokkuvõtete

28 september 2021 SÕDUR

tegemist 2022. aasta suvel. Lähtepunkt kogu tegevuse planeerimiseks on olnud, et liikursuurtüki kõik meeskonnaliikmed on ajateenijad.

Esimene suur muutus on, et kogu K9 „Kõu” meeskonna ajateenistus kestab 11 kuud olenemata ametikohast.

Analoogne väljaõppe lahendus on kasutusel nii Soome ajateenijatega mehitatud tankiüksustes kui ka K9 „Moukari” meeskondadel. Sellise lahenduse otstarbekuses veendusid uue relvasüsteemi tulevased instruktorid, osaledes väljaõppe instruktorite kursustel Soomes, Norras, Leedus ja Lõuna-Koreas.

Hindamatu oskusteabe väljaõppe kohta saime tegelikult koduõuest Tapalt. Erinevad eFP lahingugrupi rotatsioonide suurtükiväelased on meid nõustanud ja tutvustanud meile omapoolseid taktika ja väljaõppe käsitlusviise.

Ajateenistuse algus on täpselt sama nagu kõigil teistelgi, kes

Väalaõpe Reamees Utengen Norra kaitseväe suurtükiväepataljoni Olga patareist parandab K9 roomikut maastikul Porsangermoeni lähedal Põhja-Norras 8. juunil

Foto: Frederik Ringnes (Norra kaitsevägi)

SÕDUR september 2021 29

Väljaõpe

suvel ajateenistusse tulevad: esmalt läbitakse sõduri baaskursus. Siinkohal aga sarnasused lõppevad. Need, kes soovivad püssirohtu nuusutada liikursuurtüki meeskonnas, peavad läbima ka liikursuurtüki meeskonnaülema ja juhi kursuse ehk teisisõnu kestab K9 baaskursus 12 nädalat.

Selle käigus keskendutakse vaid K9 kasutamisele ehk ajateenijatest tehakse suurtükiväelased. Seejärel läbitakse kaheksanädalane meeskonnakursus, mille jooksul õpetatakse tegutsema nii K9 meeskonnana kui ka ilma selleta.

Ajateenistuse viimane kursus on allüksuse kursus, kus harjutatakse kokku kogu tulepatarei, mis kulmineerub pataljonis ja brigaadis korraldatavate harjutustega. Allüksuse kursus kestab 18 nädalat.

Intensiivne väljaõpe

Suurimad muutused võrreldes kehtiva ajateenistuse tsükliga ilmnevad kohe baaskursuse käigus. Teise kursuse nädala lõpuks selgub, kes ja millisesse õppesuunda sobib. Nimelt on baaskursuse sees kolm eraldi õppesuunda. Edasi on võimalik õppida juhiks ja sihturiks.

Juhi õppesuunal on eelduseks B-kategooria load, kuigi soovitatavalt võiks tulevasel K9 juhil või laaduril olla kaitseväkke tulles juba C-kategooria load.

Sihturi õppesuunal, kus õpivad abisih­ tur, sihtur ja meeskonnaülem, on B-kategooria lubade olemasolu soovituslik.

Kolmel K9 meeskonnaliikmel peavad olema load, et liiklusreegleid järgides ohutult liigelda väljaspool kaitseväe territooriumi.

See ongi esimene põhimõtteline erinevus. Liikursuurtükipatarei väljaõppe intensiivsus ei võimalda lubade tegemist päris algusest peale. Seega ootame liikursuurtükile teenima inimesi, kellel on juba load olemas. Siin on oluline ka psühholoogiline aspekt: miks peaks kaitsevägi usaldama oma kõige kallima ja uuema tehnika inimesele, kes ei soovi selle nimel ise pingutada?

Säärane lähenemine kehtib siiski vaid nende jaoks, kes soovivad teenida K9 meeskonnas või evakuatsioonitankidel. Teiste sõidukite juhtide ametikohtade mehitamine nii liikursuurtükipatareis kui ka suurtükipataljoni teistes allüksustes käib nii, nagu see siiani ajateenistuses on olnud: kõigil vastavale kursusele määratutel on võimalik teha

30 september 2021 SÕDUR

Foto: n-srs Mark-Erik Tölpt

vähemalt B-kategooria juhiload Eesti kaitseväe kulul.

Baaskursuse järgmine murranguline hetk on seitsmendal nädalal, kui sih­ turi kursusel osalenute seast valitakse välja meeskonnaülem. Tema on ainus, kes kursuse eduka lõpetamise järel saab nooremseersandi auastme. Seitsmenda nädala lõpus algaval meeskonnaülema õppesuunal läbitakse lahingutegevuse alused ja juhioskuste arenduse õppeained nooremallohvitseri baaskursuse õppekavast, mis loob eeldused auastme andmiseks.

Järgnevatel kursustel kinnistatakse täiendavad õppetunnid, et ühtlustada nooremallohvitseri teadmisi ja oskusi võrreldes teiste nooremseersantidega kaitseväes. Veel üks oluline erinevus on relvasüsteemide hooldus. Roomik­ süsteemide põhjaliku hooldusõppe vajalikkust on rõhutanud K9 projekti kõikide eespool mainitud riikide suurtükiväelased. Sama tee on läbi käinud ka Scoutspataljon, kellelt oleme saanud väärtuslikke tähelepanekuid väljaõppe ja hoolduse kohta.

Seetõttu möödub märkimisväärne osa teenistusest kõigi kolme kursuse jooksul hooldus- ja õppe­garaažis. See omakorda tähendab, et need, kes soovivad teenida K9-relvasüsteemi peal, ei tohi peljata rutiinseid hooldustöid ega õliste töötunkede kandmist. Ajateenijad teevad ise relvasüsteemidele iganädalasi rutiinseid hoolduskontrolle. Samuti osalevad nad relvasüsteemi pool­aasta ja aasta hoolduses.

Sellist lähenemist soovitasid Soome kolleegid. Nad viitasid asjaolule, et kui õpetada ajateenijaid ise hakkama saama hooldustöödega, mis muidu kuuluksid pataljoni remondigrupi pädevusse, annab see roomiksüsteemidele pikema eluea. See tähendab, et kogu masinate elukaare jooksul on vaja vähem tegeleda remondiga, sest „omanikud” ise hoolitsevad oma „ratsu” eest.

Remondigrupi ülesanne on sellisel juhul teha keerukamaid hooldus- ja remonditöid ning hoolitseda kontrolli eest. Ajateenijad, kes valivad teenistuse või suunatakse suurtükipataljoni remondigruppi, osalevad K9 baaskursusel koos relvameeskonna liikmetega ning alles seejärel spetsialiseeruvad oma erialasele tegevustele.

Seega, kes soovivad teenida relvameeskonnas, võivad end leida ka relva­ tehnikuna liikursuurtüki väljaõppe teisel ja kolmandal kursusel. Sellist vangerdust tuleb võtta pigem komplimendina, sest koostöös tegevväelastest relvatehnikutega on neil ajateenijatel ülimalt vastutusrikas ülesanne teha roomiksüsteemide hooldust, remonti ja kontrolli kogu pataljonis.

Ohutus ennekõike

Meeskonnakursuse käigus tehakse suurtükiväelastest jalaväelased – see on järjekordne erinevus ja põhimõtteline lahknevus kehtivas ajateenistuse kontseptsioonis. Oleme projekti meeskonnaga defineerinud, et K9 ohutus-

Väalaõpe

K 7 NÄDALAT

12 NÄDALAT

tehniliselt õige kasutamine on meie jaoks kõige olulisem. Kõik muud oskused-teadmised on kaasnevad.

Sel põhjusel õpetame kõigepealt baaskursuse vältel relvasüsteemi kasutamist ja seejärel jalaväeoskusi, mida läbitakse nooremallohvitserikursusel.

Ajateenijad õpivad eelkõige hakkama saama K9-ga ja seejärel üksteise asendamisega. Lõpuks pannakse see kõik taktikalisse konteksti, kus ülesanded meeskonna või tulejao põhiselt võivad olla nii kaudtule spetsiifilised kui ka sisaldada jalaväe baasoskusi.

Kaks eelnevat kursust on liikursuurtüki tulepatareis tegutsevatele ajateenijatele, kes moodustavad tulegrupi, mis koosneb kuuest K9-st. Juhtrühma kuuluvatel ajateenijatel möödub teenistus kehtiva ajateenistuse väljaõppetsükli kontseptsiooni järgi. Neile ei kehti eespool mainitud muutused. Allüksuse kursus ongi koht, kus erinevad oskused ja võimed harjutatakse kokku algul liikursuurtüki tulepatarei koosseisus ja seejärel juba pataljoni ja brigaadi tasemel.

Allüksuses on peale K9 teisigi uusi süsteeme, mida Eesti kaitsevägi hakkab esimeste seas kasutama. Näiteks on luure ja ettevalmistuse jaos allüksuse koosseisus esimest korda ATV-d, mis usaldatakse ajateenijate kätte. Lisaks on uued juhtimispunktid, mis ei ole enne suurtükiväes soomukipõhised olnud.

Kogu allüksuse juhtimine hakkab tulevikus olema digitaalne tuletoetusprogrammi TOORU abil, mistõttu

7. NÄDAL

8. - 9. NÄDAL

7. - 9. NÄDAL

Viimase olulise erinevusena tavapärasest teenistusest kaitseväes tuleb esile tuua meeskonnaülemale lahinglaskmistel kontrollija õiguste andmine. Seda põhjusel, et K9-relvasüsteemi puhul vajab relvasüsteemi kontroll ja varasem ettevalmistamine laskmisteks hoopis teistsuguseid toiminguid, kui seni ohutustehnilistes eeskirjades on sätestatud. Muuta on vaja tervet paradigmat kaitseväes.

Relv on digitaalne ja kontrollmehhanismina toimib inimene, siinkohal ajateenija, kes istub meeskonnaülema toolil. Samasuguse lahenduseni jõudsid suurtükiväelased Soomes. Seega, kui lähtume sarnastest üksuse mehitamise põhimõtetest, siis ega meie ajateenijad kehvemad ole ‒ saavad ka nemad sellega hakkama.

Loomulikult ei lange selline vastutuse koorem ajateenijate õlule kohe esimeste laskmiste käigus, kui nad veel alles õpivad relvasüsteemi. Niisugune põhimõte hakkab kindlasti tulevikus kehtima vastava eksami läbinud relvameeskonna ülematele õppuse Kevadtorm lahinglaskmiste faasis. Seega võib seda võtta kui „lae ja pane valmis” kaudtulerelvade versiooni, kus esimene ja kõige tähtsam kaitseriiv asub sihturi ja meeskonnaülema peas.

Alati esimene

K

S, RVAEG 8 NÄDALAT

ALLÜKSUSE KURSUS 18 NÄDALAT

jagub keerulisi ülesandeid suurtükiväes ka neile, kes soovivad minna õppima või juba õpivad infotehnoloogiat või mehhatroonikat. Suurtükivägi saab järgnevatel aastatel juurde veel muid uusi vahendeid, millest me praegu veel lähemalt ei räägi.

Kindlasti ootame enda juurde ajateenistusse liikursuurtükipatareisse neid, kellel on huvi tehnika vastu. Ka informaatika, IT-süsteemide haldus ja töökorras hoidmine ning huvi mehhatroonika vastu või edasiõppimise soov leiab allüksuses rakendust. Tere­ tulnud on kõik B- või C-kategooria juhilubadega noored nii ATV-de kui K9 peale.

Viimasena tahaks rõhutada, et ooda­tud on kõik need, kes tahavad olla esimesed ja on nõus selle nimel pingutama. Järgneva paari aasta jooksul relvastatakse ümber esmalt 1. jalaväe­ brigaad ja seejärel ka 2. jalaväebrigaad liikursuurtükkide ja kõige muuga, mis kuulub liikursuurtükipataljoni.

Uute asjade kasutuselevõtmine ja katsetamine on alati seotud määramatusega. Oluline on tahtmine teha ja olla edukas ning vajaduse korral kasutada „kastist välja lahendusi”. Olla esimene – sellise suhtumisega noori ootame suurtükipataljoni.

SÕDUR september 2021 31

Väljaõpe

Autor: Sander Mändoja leitnant, 2. jalaväebrigaadi teabeohvitser

A

jateenijate väljaõpe on kaitseväes jagatud erinevateks kursusteks, mille lõpp­ eesmärk on saata reservi kokkuharjutanud lahinguvalmis üksus. Laias laastus keskenduvad esimesed kursused peamiselt individuaalsete sõduri- ja juhtimisoskuste arendamisele, mille jaoks on tarvis õppida nii klassiruumis kui tegevused ise maastikul läbi proovida.

Ajateenistuse teine pool möödub allüksusekursuse tähe all, mis tähendab üksusena kokkuharjutamist. Alguses jao, siis rühmaga, kuni lõpuks pataljonini välja. Allüksusekursuse edenedes kasvab harjutustele kaasatavate sõdurite hulk ning tekib vajadus suuremate maa-alade kasutamise järele. Selleks kasutab kaitsevägi nii riigi kaitseinvesteeringute keskuse halduses olevaid harjutusvälju kui ka maaomanikega kokkuleppel muid sõjaliseks väljaõppeks sobivaid alasid.

Mida suurem õppus, seda rohkem territooriumi on üksustele harjutamiseks vaja. Rahuaegse tööjaotuse järgi on maa-alade kasutamise kooskõlastamine tsiviil-militaarkoostöö (CIMIC) ohvitseride ülesanne, kes jälgivad ühtlasi ka seda, et nii eramaal kui kaitseväe harjutusaladel kehtivatest piirangutest kinni peetakse ja võimalikud kahjud hiljem kas parandatakse või maaomanikule õiglaselt hüvitatakse.

2. jalaväebrigaadis on rahuajal ametis üks CIMIC-ohvitser, kellest jääb aga Kevadtormi mõõtu õppuste puhul kõikide vajalike toimingutega hakkamasaamiseks väheks. Selle tõttu on brigaad juba aastaid kutsunud appi reservväelastest spetsialiste.

Tippspetsialistid

Reservistidest moodustatud meeskonnad jälgivad õppusel kehtestatud maa- ja keskkonnaalastest piirangutest kinnipidamist. Nad peavad arvet tekitatud kahjude üle, mis harjutuse lõppedes taastada tuleb. Ühe sellise meeskonna liikmena osales tänavusel Kevadtormil igapäevaelus riigimetsa majandamise keskuse juhatuse esimehena leiba teeniv reservnooremleitnant Aigar Kallas.

32 september 2021 SÕDUR

Tsiviilmilitaarkoostö riigikaitse laias „Pean tunnistama, et õppustele tulles ma ei teadnud eriti, mida oodata,” räägib Kallas oma elu esimesest Kevadtormist. „Aga õppuse ülesehitus, alates varustuse jaotamisest – rattad alla ja relv kätte – ning lõpetades kolmepäevase sissejuhatava kursusega, kus CIMIC-ohvitseri ülesanded, õigused-kohustused, töövahendid ja

nende kasutamine pulkadeni lahti võeti, pani asjad kohe paika. Ülejäänud õppuse aeg oli seetõttu juba oluliselt lihtsam ja kordagi ei tekkinud enam küsimust „mida teha?”, vaid ainult „kus teha?”.” Õppusega seotud ülesannete kõrval jõudsid 2. jalaväebrigaadi tsiviil-militaarkoostöö reservväelased

Väalaõpe Põlva kultuurikeskuse evakuatsioonimarsruutide asukohtadeni paremini tunneks. Ehk siis, kui järgmisel aastal tõesti „olukord peal” on, siis CIMIC-ohvitser teab täpselt, mida selles piirkonnas võib / saab teha, mida mitte.”

Rahuaegsete õppuste najal võib CIMIC-ohvitseridest jääda mulje justkui nende peamine ülesanne olekski keskkonnakahjusid registreerida ja vihaste maaomanikega suhelda. Tegelikult on selle valdkonna spetsialist – nagu nimigi ütleb – ühenduslüli kaitseväe ja tsiviilmaailma vahel. Nad on kõige paremini teadlikud operatsioonialas tegutsevatest tsiviil- ja ametiasutustest ning organisatsioonidest. Nad teavad, kes, kuidas ja millega saaks kaitseväe tegevust toetada.

Parim reservvägi

öö käsitluses teha erialaseid ettevalmistusi ka järgmise aasta õppuseks Siil 2022. Nii nagu brigaadi ülejäänud allüksused, peavad ka CIMIC-meeskonnad olema järgmiseks suveks lahinguvalmis.

See tähendab palju enamat kui kogemata eramaale sattunud jalaväekompanii korralekutsumist. „Minu jaoks oligi Kevadtormil osa-

Foto: rms Kaimar Tauri Tamm

ledes kõige tähtsam aru saada, mis on CIMIC-ohvitseri roll ja ülesanne sõjaolukorras,” ütles Kallas. „Suurõppuseks Siil 2022 ettevalmistumine täitiski sisuliselt seda eesmärki – ma ei usu, et tänapäeval oleks kedagi, kes 2. jalaväebrigaadi tööpiirkonna tsiviilolukorda alates Võru haigla generaatori töökorras olekust

Iseenesestmõistetavalt ei saa sellisel tasemel olukorrateadlikkust hakata rajama alles kriisiolukorras. See on pidev töö, milleks on vaja väga head suhtlemisoskust, laia silmaringi ning analüüsivõimet.

Operatiiv-strateegilisest perspektiivist vaadatuna toetab CIMIC-ohvitseride tegevusvaldkond riigikaitse laia käsitlust ning aitab ühtlustada kaitseväe tegevust laiapindsete partneritega nii avalikust kui erasektorist. Kaitse­ vägi ei sõdi vaakumis, vaid peab arvestama tsiviilstruktuuridega, millest paljud ju samuti kriisi- või sõjaolukorras tööd jätkavad.

Kokkuvõttes jõuame tagasi juba tuttava tõdemuse juurde: reservväelased on Eesti iseseisva kaitsevõime selgroog.

Seda nii manööver- ja lahingutoetusüksustes kui ka spetsiifilistes valdkondades, nagu tsiviil-militaarkoostöö.

Reservväelaste panuse muudavad veelgi väärtuslikumaks erialased kogemused, mida nad vormi selga pannes endaga kaasa toovad.

Rakendades tsiviilelus ja karjääriteel omandatud teadmisi kaitseväeliste ülesannete täitmisel, jõuavad reservväelased tihti innovaatiliste lahendusteni, mis kokkuvõttes viivad edasi kogu kaitseväge. Aigar Kallas ja tema reserv­ väelastest kolleegid andsid märkimisväärse panuse tänavuse Kevadtormi toimumisse ning tegid ära suure töö 2. jalaväebrigaadi ettevalmistustes õppuseks Siil 2022.

SÕDUR september 2021 33

Liitlased

Eestis teeninud Briti sõdurid Challengeriga õppustel Lätis Adažis 2018. aastal

Foto: Valda Kalnina / EPA / Scanpix

34 september 2021 SÕDUR

Liitlased

Briti kaitseatašee Eestis: Ühendkuningriigi kaitsevõime teeb läbi radikaalset muutust Küsitles Heiki Suurkask peatoimetaja

S

uurbritannia kaitseatašee Eestis, kolonelleitnant Matthew Hing (pildil) kommenteeris Sõduri küsimustele vastates Ühendkuningriigi kaitsevõime reformimist ja edasist arengut eelarvekärbete ajal.

Mida võite öelda sel aastal publitseeritud Ühendkuningriigi uue kaitse- ja julgeolekustrateegiaplaani kohta?

Alates 2010. aastast on järjestikused Suurbritannia valitsused pühendunud põhimõttele, et kaitse- ja julgeoleku­ strateegiaplaan koostatakse iga viie aasta tagant. Eestis lähtutakse samast printsiibist riikliku julgeolekupoliitika aluste ja nendele rajatud riigikaitse strateegia korral. Riigikogu ajakohastab neid vähemalt iga nelja aasta tagant, et anda juhiseid riiklike arengu- ja tegevuskavade koostamiseks.

Suurbritannias avaldati viimatine strateegiaplaan 2021. aasta märtsi lõpus pealkirjaga „Julgeoleku, kaitse, arengu ja välispoliitika integreeritud ülevaade” (Integrated Review of Security, Defence, Development and Foreign Policy) hoolimata sellest, et Covidi tõttu pidi seda 2020. aastast edasi lükkama.

Integreeritud strateegiaplaan valmis Ühendkuningriigi jaoks olulisel ajal.

Maailm on pärast viimast strateegilise kaitse ja julgeoleku kokkuvõtet 2015. aastal märkimisväärselt muutunud, nagu ka Ühendkuningriigi koht maailmas. Meie lahkumine Euroopa Liidust annab ainulaadse võimaluse oma sise- ja välispoliitika paljud aspektid üle vaadata, tuginedes olemasolevatele

Kolonelleitnant Matthew Hing, S uurbritannia kaitseatašee Eestis

sõprussuhetele ning samas vaadates ka kaugemale.

Muutunud maailma puhul pole kahtlust, et Ühendkuningriik ja meie liitlased on kistud pidevasse ja globaalsesse konkurentsi, mis ei austa ei piire ega väärtusi, mida oleme viimase 70 aasta jooksul toetanud. Meie vastased kasutavad oma eesmärkide saavutamiseks kõiki vahendeid ja õõnestavad nii meie huve kui ka ühiseid väärtusi.

Need ohud on maskeeritud mitmel viisil: terrorism, tõsine ja organiseeritud kuritegevus, küberrünnakud, varjatud sõjapidamine, relvastuse levik ja sõjaline ekspansioon. Sõjal ja rahul ei tehta enam lihtsalt vahet.

Meie vastased eiravad rahvusvahe-

lise õiguse norme, et hägustada konflikti ja rahu vahelisi piire ning muuta võitlejate ja mittevõitlejate eristamine üha raskemaks. Nad levitavad väär­ infot, avaldavad majanduslikku survet, sekkuvad valimistesse ja kuritarvitavad sotsiaalmeediat, et rutiinselt kasutada meie vastu meie enda vabadusi.

Moodsas maailmas on konkurents halastamatu, pidevalt arenev ja sageli varjatud. Ülemaailmsete huvidega vastutustundliku riigina peame astuma ette, et mängida oma osa üha konkureerivamas ja ebastabiilsemas maailmas. Kui me ei suuda neid süvenevaid ohte lahendada, siis riskime pigem sellega, et oleme valmis eilse päeva lahinguteks, selle asemel et olla valmis tõrjuma homseid ohte.

Suutmata moderniseerida riskime oma tähtsuse minetamise ja ebakindlusega.

Meie relvajõud näevad tulevikus teistsugused välja, kuna peavad tegutsema uut moodi. Seda tuleb teha koos liitlaste ja sõpradega. Koostöö ja meeskonnatöö aitavad saavutada rohkem kui kunagi varem üksinda. Suurbritannial kui Euroopa suurimal kaitsele kulutajal NATO-s ja peamisel osalejal kõigis viies kaitsevaldkonnas, on kohustus juhtida edasiliikumist ja aidata alliansil tervikuna konkurentidest ees püsida. Ühendkuningriigi valitsus andis nüüdses integreeritud strateegiaplaanis oma hinnangu kaitse- ja julgeolekuolukorrale. Ühtlasi avaldas kaitseministeerium oma kaitseteemalise käsudokumendi (Defence Command Paper), et selgitada kaitseperspektiivi ja seda, kuidas ministeerium üldjoontes oma strateegiaplaanis sisalduvat osa rakendab.

Kaitseteemaline käsudokument on aus hinnang sellele, mida saame teha ja

SÕDUR september 2021 35

Liitlased

mida tegema hakkame. Me hoolitseme selle eest, et kaitse oleks ohukeskne, ajakohastatud ja rahaliselt jätkusuutlik. Et see oleks valmis tulevaste raskustega toime tulema, kasutama uusi võimalusi ülemaailmsele Suurbritanniale (Global Britain) ja panema aluse turvalisematele ja jõukamatele liitlassuhetele. Esimest korda aastakümnete jooksul saame ehtsa raha ühildada realistlike ambitsioonidega. Saadame vanad platvormid pensionile, et anda teed uutele süsteemidele ja käsitlusviisidele, ning investeerime kõige kallimasse varandusse – meie relvajõudude isikkoosseisu.

Boxer on uus soomustatud lahingumasin, mis peaks vahetama Warriorid välja alates 2023. aastast Foto: Briti armee

Suured plaanid

Kui palju mõjutavad Ühendkuningriigi lennujõudude ja soomustatud võimete eelarvekärped Suurbritannia kaitset?

Julgeoleku, kaitse, arengu ja välispoliitika integreeritud ülevaade on sundinud Briti armeed liikuma kahe aastakümne kõige radikaalsema ümberkujundamise poole. Tuleviku sõduri (Future Soldier) nime all saab meist moodne armee, mis on kiirem, integreeritum ja laiema tegevushaardega – valmis järgmiseks, mitte eelmiseks proovikiviks.

Meie tulevane väestruktuur on rajatud seesuguselt, et võimalikult täpselt täita NATO kohustusi.

Oleme tunnistanud, et tulevane lahinguväli on teistsugune. Raskem on varjuda, relvad hävitavad üha suurema tabavuse, ulatuse ja täpsusega. Inimeste tahe säilitab võitluses oma kesksuse, kuigi robotite ja UAV-de kasutuselevõtt vähendab järjest enam rindejoonel osalevate inimeste arvu. Selline analüüs näitab, et armee ajakohastamiseks tuleb maha kanda mitu pärandplatvormi, mis on olnud juba kasutusel üle kavandatud eluea.

Seejuures saab armee investeerida uute vahendite soetamisse, et saaks kiiremini kasutusele võtta soomus­ auto Boxeri ja suurendada selle võimet.

Boxer võimaldab armeel reageerida kiiremas tempos, et toimetada sõdureid lahinguväljale, läbides kärmesti pikki vahemaid ning liikudes üle avamaastiku kõige rangemates ja vaenulikumates oludes.

Plaani kohaselt investeerib armee

36 september 2021 SÕDUR

meie soomusvõimesse umbes 1,3 miljardit naela, uuendades 148 peamist lahingutanki, muutes Challenger III üheks kõige kaitstumaks ja surmavamaks Euroopas. Ülejäänud Challengerid võetakse kasutusest maha. Me ei uuenda Warriorit enam, kuid see jääb teenistusse, kuni asendatakse Boxeriga, mis loodetavasti juhtub selle kümnendi keskpaigaks.

Armee saab märkimisväärseid investeeringuid, et muutuda väledamaks, integreeritumaks, surmavamaks ja ekspeditsioonilisemaks. Investeerime seni kavandatud üle 20 miljardi naelsterlingile lisaks kolm miljardit naela armee uutesse seadmetesse.

Paigutame raha uutesse sõidukitesse, sealhulgas Ajaxisse, Boxerisse ja Challenger III; moderniseeritud kaugmaa täppistulejõusse, sealhulgas mitmikraketisüsteemidesse ja Apachedesse; uude õhutõrjesse; taktikalistesse luuredroonidesse; uude elektroonilise sõjapidamis- ja küberruumivõimesse. See kõik muudab järgmise kümnendi jooksul armee varustust. Ehkki arvud on suuremad ja osa varustusest erinev, sarnanevad Briti armee arengut toetavad põhimõtted ja analüüs Eesti kümne­ aastase riigikaitse arengukavaga.

Peale selle toetab ülemaailmselt Briti kaitseväe suurendatud kohalolekut väga hea valmisolekuga reageerimisjõud, mis koosneb 16. õhuründe­ brigaadist ja äsja moodustatud 1. lahingulennubrigaadist, olles valmis reageerima tekkivatele problee-

• Investeeritakse 3 mld naela (£) uue armee varustuse hankimiseks senisele 20 mld £ lisaks • Rajatakse uus erioperatsioonide reindžerirügement (ingl Ranger Regiment) ja eksperimentaalse teedrajava sõjapidamise lahingugrupp (pioneering warfighting experimentation Battle Group) • Uus reindžerirügement on osa armee erioperatsioonide brigaadist, mis saab järgmise nelja aastaga osa 120 mln £ investeeringuist

• Kulutatakse 1,3 mld £, et tänapäevastada 148 lahingutanki Challenger lll, tehes neist kõige kaitstumad ja tapvamad Euroopas • Kavas on investeerida kümne aastaga 250 mln £, et edasi arendada juhitavat mitmik­raketi­ heitja süsteemi (Guided Multiple Launch Rocket System, GMLRS) • Investeeritakse üle 800 mln kümne aastaga, et luua uus automaatne mobiilse tule platvorm (Mobile Fires Platform), andes suurtükisüsteemidele paremat lähitoetust ja suuremat operatiivmobiilsust • Investeeritakse üle 200 mln kümne aastaga elektroonilisse sõjapidamisse ja signaalluuresse

Liitlased pole paremat kohta, kus selle plussid nii ilmselt välja paistaks kui Eestis.

Suurbritannia kui NATO suurendatud kohaloleku eFP (enhanced Forward Presence) lahingugrupi raam­riigi (framework nation) pühendumust tõestab see, et koos meie liitlaste Prantsusmaa, Taani ja Islandiga on siin alaliselt üle 850 Suurbritannia sõjaväelase ja varustust. Pealegi näitavad meie pühendumust ka regulaarsed Briti laevade, lennukite ja helikopterite külastused.

Suurbritannia panustab endiselt tugevalt Euroopa julgeolekusse ja jõukusse. midele: alates humanitaarabi kohaletoimetamisest kuni kriisireageerimise ja sõjategevuseni.

Kas tuleb täita kaitsevõimes tühimikke, et võimalikud vaenlased ei saaks neid ära kasutada?

Seda võimalust tasub tähele panna.

Pole kahtlust, et integreeritud arengukava, eriti kaitseväe käsudokumendi rakendamist tuleb hoolikalt juhtida.

Näiteks võin esile tuua, et Warriori teenistusest lahkumise ja Boxeri kasutuselevõtu vahel ei teki tühimikke.

Warriori ennetähtaegne pensionile jäämine võimaldab meil selle eluea pikendamise asemel vabastada ressursse investeeringuteks relvajõudude moderniseerimisse, pakkudes NATO-le kõikehõlmavat tuge.

Meie tulevane väestruktuur on rajatud seesuguselt, et võimalikult täpselt täita NATO kohustusi. Selline otsus lubab meil suunata vahendeid tulevaste konfliktide lahendamiseks vajalikesse võimalustesse.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et selle kaitsekäsudokumendi edu ei tasu hinnata kõigi järgnevate sõnade keerukuse, vaid meie reformide elluviimise põhjal.

Lõppkokkuvõttes on tegemist paremate võimete andmisega meie relvajõudude meeste ja naiste kätte. Just nemad hoiavad meid kaitstuna ja jätkavad seda ka järgnevatel aastatel. Just neile, nende perekondadele ja kõigile kaitseväelastele võlgneme selle poliitika elluviimise.

Töö selleks on alles alanud.

Palun ärge kahelge, et meie pühendumus Euroopa julgeolekule on NATO, ühiste ekspeditsioonivägede Meie integreeritud strateegiaplaani (Joint Expeditionary Force) ja tugevate lähtepunkt on see, et ülemaailm- kahepoolsete suhete kaudu ühemõttelise Suur­ britannia edu sõltub Euro-­ ne. Kogu maailmas on vähe nii kindlaAtlandi piirkonna julgeolekust ja meelseid ja usaldusväärseid liitlasi kui stabiilsusest, NATO jääb meie julge- Ühendkuningriik, kes on valmis vastu oleku alustalaks ja püsivaks prioritee- astuma tõsistele katsumustele ja suudab diks. Meie pühendumus NATO-le ja reageerida rahvusvahelise tähtsusega V artikli järgimine on vankumatu. teemadel. NATO jääb ühise julgeoleMe ületame 2% kaitsekulude suuni- ku aluseks meie kodupiirkonnas Euro-­ se, näidates uut jõudu igas valdkon- Atlandil, kus Venemaa on endiselt kõinas, juhime alliansi moderniseerimist ge teravam oht meie julgeolekule. ja teeme suuri investeeringuid teadus- ja arendustegevusse.

Kas Venemaa välispoliitikast on Kooskõlas meie ajalooga mängib saanud ülemaailmne probleem Ühendkuningriik endiselt juhtivat ja kas see on sundinud muutma rahvusvahelist rolli ühises julgeole- Suurbritannia kaitseplaane? kus, mitmepoolses (rahvusvahelises) Isiklikul tasandil austab Ühend­ juhtimises, kliimamuutuste ja tervi- kuningriik Venemaa inimesi, kultuuseriskide vastu võitlemisel, konfliktide ri ja ajalugu. Samal ajal, kuni suhted lahendamisel ja vaesuse vähendamisel. Vene valitsusega paranevad, heiduMe adume, milline risk kaasneb meie tame neid ja kaitseme end aktiivselt pühendumusega ülemaailmsele rahu- kogu Venemaalt lähtuvate ohtude le ja stabiilsusele, alustades NATO eest. NATO kaudu saavad lääneriigid kohalolekust Eestis ja Poolas ning ühtselt reageerida, ühendades oma sõlõpetades ÜRO rahuvalve ja humani- jalised, diplomaatilised ja luurevarad taarabi kohapealse toetamisega. kollektiivse julgeoleku toetamiseks.

Venemaa on endiselt Euroopa Kui palju on Brexit muutnud julgeolekule kõige suurem tuuma-, Suurbritannia kaitseplaane konventsionaalne ja ühtlasi ka nn lävõi ohuhinnanguid? vepaku alla peidetud (sub-threshold) Ma arvasin, et esitate selle küsimuse. oht. Venemaa relvajõudude moderÜhendkuningriigi jaoks on ametlikku niseerimine, võime integreerida kogu terminit kasutades „EU Exit” tehtud. riigi tegevust ühes suunas ja suurem Suurbritannia panustab endiselt tuge- isu riskida muudab Venemaa ühtaegu valt Euroopa julgeolekusse ja jõukus- võimekaks ja ettearvamatuks tegijaks se. See on meie jaoks õige, ja Euroopas maailmas.

Kuidas kirjeldaksite Briti sõjaväe ülemaailmset haaret või geopoliitikat?

SÕDUR september 2021 37

Liitlased

Piiritagune hübriidrünnak Leedule kas „täiuslik torm” jõuab kohale?

38 september 2021 SÕDUR

Liitlased Rünnaku alla jäi Leedu, seejärel ka Läti ja Poola piir. Pildil Läti piirivalve kinni peetud migrandid 11. augustil Vorzova lähistel

Foto: Valda Kalnina / EPA / Scanpix

Autor: Tomas Jermalavičius rahvusvahelise kaitseuuringute keskuse teadur

V

algevene režiimi kergitatud julgeolekuoht Leedu kohal ei ole enam teoreetiline oletus, vaid potentsiaalselt väga tõsiste tagajärgedega reaalsus.

Leedu ametlikud ohuhinnangud on pidevalt rõhutanud muret naaberriikides kasvava sõjalise ohu ja juurdunud autoritaarsuse pärast. Samuti on nad toonitanud Venemaa ja teataval määral ka Valge­ vene režiimi salajast ja lõhkuvat tegevust NATO ja ELi riikide vastu. Sellest selge pilguga hinnangust aga ei piisanud, et Vilniust täielikult ette valmistada konkreetseks kriisiks, mille on põhjustanud Minski režiimi tegevus ja selle toetajad Kremlis.

Tõeline kriis hakkas küpsema, kui Aljaksandr Lukašenka režiim võltsis jultunult 2020. aasta presidendivalimiste tulemusi ning kasutas seejärel võimul püsimiseks repressioone poliitiliste oponentide ja kodanikuühiskonna vastu.

Leedust sai eksiili saadetud presidendivalimiste tegeliku võitja Sviatlana Tsihhanouskaja ja tema meeskonna ning ka paljude opositsiooniaktivistide või lihtsalt repressioonide eest põgenevate inimeste võõrustaja. Vilnius on Valgevene opositsioonile andnud täielikku poliitilist ja diplomaatilist tuge ning vajalikul määral

SÕDUR september 2021 39

Liitlased

ka julgeolekumeetmeid, mida on vaja silmapaistvamate opositsiooniliikmete kaitsmiseks Valgevene julgeolekuteenistuste eest.

See oleks jäänud poliitiliselt laetud ja raskeks vastasseisuks, ilma et oleks kujunenud täieõiguslikuks julgeoleku­ kriisiks, kui Valgevene võimud poleks 23. mail sundinud maanduma Ryan­ airi lendu Ateenast Vilniusesse, et kinni pidada ühte opositsiooni võtmetegelast. Sellele vastuseks kehtestatud ELi sanktsioonide eestvedajaks on olnud Leedu valitsus ning Valgevene on nüüd maksnud kätte viisil, mis sobib režiimi poolkriminaalsele ja lõhkuvale iseloomule.

Minsk avas väravad ebaseaduslikele migrantidele Iraagist, laiemalt Lähis-Idast ja Põhja-Aafrikast, Kesk-Aasiast ja Sahara-tagusest Aafrikast, kes püüavad jõuda Euroopa jõukamatesse osadesse.

Minsk avas väravad ebaseaduslikele migrantidele Iraagist, laiemalt Lähis-Idast ja Põhja-Aafrikast, Kesk-Aasiast ja Sahara-tagusest Aafrikast, kes püüavad jõuda Euroopa jõukamatesse osadesse. Sellest tulenevat inimsmugeldamise kriisi võimaldavad ja toetavad aktiivselt Valgevene ametivõimud.

Nad on liberaliseerinud viisarežiimi sisserändajate päritoluriikidele ning riigile kuuluvad turismioperaatorid aitavad korraldada illegaalsete migrantide ümberpaigutamist piirile, kus režiimi esindajad ise näitavad kätte tee Leetu (augusti seisuga juba ka Lätti – toim).

Valgevene piirivalve mitte ainult ei ignoreeri Leedu kolleegide teatisi ebaseaduslike ületuste kohta, vaid tegeleb isegi nende jälgede peitmisega.

Mõjutatud on kogu Leedu-Valgevene piir (678,8 km), isegi kõige paremini jälgitavad ja kaitstud lõigud sellest (võrdluseks: järgmisena löögi alla sattunud Lätil on Valgevenega ühist piiri 172,9 km, Eestiga ühine piir puudub – toim).

Leedu valitsus näeb kõvasti vaeva, et selle kriisiga toime tulla, sest ille-

40 september 2021 SÕDUR

gaalseid piiriületajaid oli juba augusti keskpaigaks üle 4000 inimese (mullu oli neid terve aastaga vaid 81 – toim).

Leedul napib inimvara, tehnilisi ja materiaalseid vahendeid, mis on vajalikud kogu piiri tõhusaks jälgimiseks, illegaalide tõkestamiseks, nende majutamiseks, edasi Euroopasse põgenemise takistamiseks ning kohtusüsteemi kaudu töötlemiseks, et teha kindlaks, kes on seaduslik pagulane (kellel on õigus poliitilisele varjupaigale) ja kes on majandusmigrant (kes tuleb välja saata).

Teised ELi liikmesriigid (sealhulgas Eesti) ja ELi ametivõimud pakuvad juba abi, näiteks patrullide varustamisel droonidega, piiritarade ehitamiseks vajaliku materjaliga, majutusvõimaluste ja ka diplomaatilise survega Iraagile. Halvima stsenaariumi korral on aga vaja palju enamat: mõned aastad tagasi nägid Leedu võimud juba ette stsenaariume ligi 40 000 riiki sisenevast ja Leetu jäävast migrandist.

Euroopa teab selliseid inimsmugeldamise kriise hästi ja paljud riigid saavad Vilniust nõustada, mida tuleb teha Leedu rahvusvaheliste kohustuste täitmiseks, tagades samas riigi julgeoleku. Kuid Euroopale on võõras selle konkreetse kriisi hübriidne iseloom.

Minsk ei tegutse mitte ainult selleks, et karistada Leedut ja juhtida tähelepanu kõrvale oma jõhkratest poliitilistest repressioonidest Valgevenes, vaid võtab tööle ka migrante strateegilise sunni ja häirimise vahendina, mis võib Leedu valitsust ja poliitilist süsteemi tõsiselt nõrgendada ning ühiskonda destabiliseerida.

Leedu poliitika ja ühiskond on selle Valgevene režiimi hübriidrünnaku raskuskeskmes. Ebaseaduslik ränne on alati tundlik teema, mis polariseerib arvamusi ja radikaliseerib ühiskonnarühmi, kes tunnevad end sellest enim ohustatuna, ning võimaldab agressiivselt populistlikel äärerühmitustel saada palju enam nähtavust ja isegi võimu.

Sellist vaenu saab kergesti suunata valitsuse ja selle poliitika vastu, eriti kui seda toidavad väärinfo ja mitmesugused muud vastaste rakendatavad meetmed. Põhimõttelist ja karmi poliitikat on rahvarahutuste ja avatud mässu ohu all raske ellu viia. See toimub juba Leedus, kus radikaalsed

Poola piirivalve on omakorda kinni pidanud rühma sissetungijaid Valgevenest

Foto: Poola piirivalve / Scanpix

Liitlased SÕDUR september 2021 41

Liitlased

Leedu kaitsevägi saadeti 9. juulil appi Druskininkai juures Valgevene piirile piiritõkkeid rajama Foto: Janis Laizans / Reuters / Scanpix

jõud hüppavad sellest võimalusest proteste korraldama. Välis- ja julgeolekupoliitika õiguspärasuse Valgevene ja Venemaa suhtes, mis väidetavalt selle migratsioonikriisi olevat esile kutsunud, seavad Kremli-meelsed tegijad kahtluse alla.

Piirialade kohalikke kogukondi (mõnes neist domineerivad täielikult etnilised mitte-leedulased, kes juba niigi tunnevad poolehoidu Venemaa ja Valgevene režiimidele) ässitatakse valitsuse ja nendes piirkondades loodud ajutiste sisserändajate kinnipidamisasutuste vastu. Sotsiaalmeedias on palju väärinfot ja hüsteeriat, samas kui

42 september 2021 SÕDUR

mõnede omavalitsuste veebisaite häkitakse, et panna üles valesõnumeid, nagu uusi suuri sisserändajate kinnipidamislaagreid oleks kavandatud nendesse omavalitsustesse.

Varem on Leedu suutnud edukalt ohjeldada selliseid katseid „rahva protestipotentsiaali” ära kasutada. Kuid see konkreetne olukord võib muutuda vägivaldseks, eriti kui Minsk ja Moskva otsustavad selle toimepanemiseks või õhutamiseks võtta kasutusele nn „aktiivsed meetmed”.

Rahutuste korraldamine migrantide laagrites külvaks kohalikes kogukondades hirmu. „Islamistlike terro-

ristide” võltsohtu migrantide seas saab esile kutsuda sellega, et Minski julgeolekuagendid ise korraldavad terrori­ rünnakuid ja omistavad need seejärel migrantidele. Tšetšeenia võitlejaid saab toimetada üle piiri ja kujutada neid araabia või kurdi „kaitsjatena”, kes seisvat „rängalt väärkoheldud” süütute migrantide eest – propagandaväljend, mida Lukašenka juba isiklikult kasutas.

Selliste kriisi teravdavate meetmete loetelu, mis veelgi destabiliseeriks Leedut ja paneks tema valitsuse tohutu surve alla, on piiratud ainult kujutlusvõime raamidega, kuid Minski

Liitlased režiimi ettearvamatu ja kõike lammutava käitumise tõttu ei saa midagi välistada.

Mitmel olulisel viisil on Leedu siiski valmistunud sellisteks hübriidrünnakuteks, mis võivad riigi eri osades ka territoriaalse terviklikkuse kahtluse alla seada. Pärast Krimmi okupeerimist on riik loonud õigusraamistiku hübriidagressioonist mõjutatud piirkondade karantiini paigutamiseks ja moodustanud ka organisatsioonilise tööriista – ametkondadevahelise kiirreageerimisjõu sõjaväega eesotsas –, et kiiresti hübriidrünnakutele reageerida.

See tööriist on sellest ajast alates juba igal aastal tegutsenud, kuid selle kasutuselevõtmiseks inimsmugeldamise kriisis on vaja tippotsustajate ühtsust, otsustavust ja poliitilist tahet, samas kui mitmedki liidrid on kriisi ajal juba oma juhtimiskohustused täitmata jätnud.

Peale selle on tulemas strateegiline õppus Zapad 2021, mille peamiseks tandriks on Valgevene ning mõned varasemad selle õppuse stsenaariumid nägid Venemaa ja Valgevene sõjaliste vastusammude esilekutsujana ette Leedust ja Poolast lähtuvat terroriohtu.

Seda ohtu saab hõlpsasti võltsida nüüd, kui Leedu võõrustab tuhandeid sisserändajaid, ning pähe tulevad mitmesugused stsenaariumid, kuidas Vilniuses „valitsuse hüljatud ja reedetud kohalikke etnilisi mitte-leedulasi aidata” ning „kaitsta neid meeleheitlikult islamistliku ohu eest”.

Võimalust, et süvenev hübriidoht muutub sõjaliseks kriisiks, jälgivad NATO ja EL eriti tähelepanelikult.

Leedu vajab oma liitlaste ja partnerite igakülgset toetust, et hakkama saada olukorras, mida välisminister Gabrielius Landsbergis on nimetanud „täius­likuks tormiks”.

SÕDUR september 2021 43

Relvad

Milrem Robotics

vaatab Maast kaugemale

44 september 2021 SÕDUR

Relvad Autor: Gert D. Hankewitz Milrem Roboticsi ekspordidirektor

V

aid kuus aastat tagasi esimest mehitamata roomiksõiduki THeMIS prototüüpi esitlenud Milrem Robotics on taskutanke praeguseks müünud 11 riiki ning kasvanud Euroopa juhtivaks robootika ja autonoomsete süsteemide arendajaks. Nüüd pingutatakse Euroopa juhtiva süsteemiintegraatori tiitli nimel ning sihitakse tehnoloogia saatmist sõna otseses mõttes kosmosesse.

Kui Milrem Roboticsi THeMIS esimest korda omal jõul liikus, hõivas käputäis ettevõtte robootikaga tegelevaid insenere ja administratsioon vaevu bussifirma SEBE mootoriõli lõhnalise busside remonditöökoja teist kontoripinnaga korrust. Siis oli oktoober 2015.

Nüüdseks laiutab ettevõte viiekorruselise ärihoone neljal korrusel ja tal on kontorid Tartus, Rootsis, Soomes ja peatselt ka Hollandis. Kokku töötab ettevõttes 160 inimest. Selle aasta lõpuks ilmselt juba 200.

Mehitamata maismaasõidukit THeMIS kasutatakse 11 riigis üle maailma, mis teeb süsteemist oma suurusklassi enim esindatud UGV (ingl – unmanned ground vehicle). Ettevõtte võtmeklient on Hollandi armee, mis selgitab ka sealse tütarfirma ning kontori asutamist.

Peale THeMISe on turule toodud mehitamata lahingumasin Type-X (pildil), mis on esimene omataoline sõiduk, kuna on algusest lõpuni ehitatud olema mehitamata. Enamik sarnastest on mehitatud sõidukid, mis on kohandatud kaugjuhitavaks.

Ettevõtte eksponentsiaalne kasv on toimunud arendatavate sõidukite tarkuse ehk autonoomsuse suurendamise tõttu. Juba praegu on THeMISed varustatud Milrem intelligentsete funktsioonide paketiga, mis vabastab sõduri käed puldist ning võimaldab sõidukil operaatorile juhtmevabalt järgneda, sõita iseseisvalt punktist A punkti B ning tagasi. Samuti tunneb sõiduk ära takistused ning oskab neid vältida.

Need on aga vaid esimesed sammud. Arendamisel on sõiduki iseseisev manööverdamine olukorras, kus GPSile loota ei saa ning kasutada saab vaid passiivseid sensoreid.

Milrem Roboticsi eesmärk on enda või kolmandate poolte loodud tehnoloogiaga sõidukite võimet suurendada. THeMIStele ning Type-X-idele, ent vajaduse korral ka teiste tootjate sõidukitele, integreeritakse erinevaid relvasüsteeme ning sensoreid, mis võimaldavad näiteks tuvastada vaenlase tule asukoha või parandavad muul moel oluliselt olukorrateadlikkust.

Näiteks THeMISele on praeguseks integreeritud juba üle kümne erineva relva- või sensorsüsteemi.

Koostööd tehakse selliste firmadega nagu ST Engineering, KONGSBERG, FN Herstal, UVision, EOS jpt. Uusi partnereid, kes mehitamata süstee-

mides potentsiaali näevad, tuleb järjepidevalt juurde. Relvasüsteemitootjate arvukuse järgi võib öelda, et THeMIS on selliste projektide jaoks eelistatuim platvorm. Ühtaegu tehnoloogiaga arendab Milrem Robotics ka doktriini. Kuna mehitamata maismaasüsteemid on lahinguväljal siiski võrdlemisi uus nähtus, peab jõudma ühtse arusaamani, kuidas neid kõige mõistlikum kasutada on. Üks selle alamteemasid on manned-unmanned teaming (MUM-T) ehk mehitatud tehnoloogia koostoimimine mehitamata tehnoloogiaga.

Kodumaise kaitsetööstusega kursis olev lugeja ilmselt teab, et hiljuti omandas Milrem Roboticsis 24,9% osaluse Leopard tankide tootja, Saksa ettevõte KMW (Krauss Maffei-Wegmann). Tegemist on strateegilise investoriga, kellega koostatakse ühist tegevuskava, mismoodi mehitatud ja mehitamata sõidukeid üheskoos arendada ning lahinguväljal tegutsema panna.

MUM-T on ka üks iMUGSi projekti teemasid. Tegemist on Euroopa kaitsetööstuse arendamise programmi (European Defence Industrial Development Programme, EDIDP) projektiga, mille käigus arendatakse välja Euroopa standard mehitamata maismaasõiduk koos juhtimissüsteemi, küberturvalisuse lahenduse ning integreeritud sensorvõrgustikuga. iMUGSi eesmärk pole ainult projekti edukas elluviimine, vaid luua selle käigus arendatud süsteemide põhjal ka uusi arendusprojekte.

Ent Milrem Roboticsi vast kõige suurejoonelisem projekt on maaväline. Nimelt allkirjastas ettevõte hiljuti lepingu Euroopa kosmoseagentuuriga oma autonoomialahenduste mugandamiseks planetaarkulgurite jaoks.

Agentuuri teekaart näeb järgmisel kahel kümnendil ette inimkonna järkjärgulist jõudmist meie päikese­süsteemis üha kaugemale, alustades Kuu pinnast ja valmistudes Marsile minekuks.

EL3-nimelise projekti eesmärk on toimetada Kuu pinnale nii kaupa kui ka kulgur. Kulguri eesmärk oleks Kuu pinnalt proove võtta ja need ühte kohta koguda, et Maale tagasi saata. Kuigi kulgurit juhitakse Maalt, nõuavad missioonis ettenähtud ligi 300 km pikkused vahemaad kulguritelt väga suurt autonoomiavõimet.

See sobib imehästi kokku Milrem Roboticsi prioriteetidega, sest sarnast võimet arendatakse ka mehitamata maismaasõidukite liikumiseks Maa pinnal.

Esimese projektiga kavatseb Euroopa kosmose­ agentuur arendada automaatse missiooniplaneerimise süsteemi, mis võimaldaks väiksema inimsekkumisega suuremõõtmelisi missioone Kuul. Arendatav süsteem kombineerib andmeid eri allikatest, sh nii kaugseire kui ka sõiduki enda kogutud andmeid, sõidukile antavate ülesannetega, mida saab missiooni käigus muuta. Nende põhjal määrab süsteem sõiduki täpse trajektoori.

SÕDUR september 2021 45

Sport

Ajateenijate füüsiline vorm ehk sportimisest kaitseväes Autorid: Kairi Kasearu TÜ ühiskonnateaduste instituut / SJKK Mikk Sarik kaitseväe spordijuht Liina-Mai Tooding TÜ ühiskonnateaduste instituut / SJKK

46 september 2021 SÕDUR

A

jateenistust seotakse tavaettekujutuses vajadusega end füüsiliselt proovile panna, pakkudes seeläbi ka motivatsiooni kehaliseks enesearenduseks.

Kaitseväe (edaspidi KV) spordi arendamine toetub teaduslikele alustele ning ajateenijate kompleksuuring on selle suurepärane indikaator. Alates 2016. aastast korraldatakse ajateenijate hulgas ankeetküsitlusi ajateenistuse alguses ja lõpus ning need on indiviidipõhiselt omavahel seotud.

Kompleksuuringu aastaaruannetega saab tutvuda kaitseväe akadee-

mia kodulehel https://www.kvak.ee/ kompleksuuring.

Ajateenijate kompleksuuringus on alates uuringute algusest 2016. aastal ajateenistuse edu olulise tegurina olnud vaatluse all ajateenija füüsiline vorm, mida kirjeldatakse teenistuse eel ning selle alguses ja lõpus. Selles kirjutises vaatleme lähemalt üht lõiku kogutud infost, nimelt teenistuseelset spordiharrastust, mis on seotud sportimisega teenistuses vabal ajal.

KV spordi põhieesmärk on Eesti parem kaitsevõime, mille üheks eelduseks on sõduri hea füüsiline vorm. Füüsilise

Sport vormi kõrgpunkt ei pea olema ilmtingimata ajateenistuse ajal. KV soov on, et ajateenistuse läbinutel oleks motivatsioon ja teadmine tegeleda oma kehalise ettevalmistusega ka reservteenistuses.

Teenistusse tulles on valdaval osal ajateenijatest suured ootused füüsilise vormi paranemise ja sportliku eluviisi kinnistumise suhtes ajateenistuses: eri aastail peavad keskeltläbi kaheksa ajateenijat kümnest seda oluliseks või väga oluliseks teenistuse eesmärgiks.

Teenistuse lõpus antud hinnangutes kinnitab aastate vältel ühetaoliselt ligikaudu iga teine ajateenija, et see eesmärk oligi teenistuses oluline või väga oluline. Kuigi vahe ootuste ja saavutatu vahel tundub esmapilgul suur, ei tuleks seda ületähtsustada. Sarnane vahe ilmnes ka ajateenistuse teiste eesmärkide hinnanguis ajateenija asjatundlikumaks muutunud pilgu tõttu.

Kui sageli spordib ajateenija vabal ajal ja teenistuses olles?

KV spordi eeskirja järgi on füüsilise võime arendamine ajateenistuses kompleksne protsess, mis toimub väljaõppe osana, aga ajateenijad saavad ka vabal ajal sportides ise oma üldfüüsilist ja sportlikku vormi parandada.

Suur osa ajateenijaist on aktiivsed spordiharrastajad ja end ajateenistuse eel enesehinnangu kohaselt tugevalt

Sportimisaktiivsus • Võrreldes 2016. aastaga on sportimisaktiivsus suurenenud igal füüsilise vormi tasemel ning sportimisharjumuseta / sportimisest loobunud ajateenijate osakaal vähenenud.

- Sportimisharjumuseta ajateenijate osa on nelja aasta vältel langenud viiendikust pea poole väiksemaks.

- Kuigi kehvem füüsiline vorm käib käsikäes madala sportimisaktiivsusega, siis üldine aktiivsus on suurenenud ja seda ka kehvema vormi korral.

• Võrreldes 2016. aastaga on teenistuses vabal ajal vähemalt kaks-kolm korda nädalas sportivate ajateenijate osakaal kasvanud 38%-lt 54%-ni.

• Hea subjektiivse tervise korral on tõenäoseim ajateenija kuulumine püsivalt aktiivse sportimise rühma.

• Mida noorem on ajateenija, seda sportlikum ta on. Kuna nooreealiste ajateenijate osakaal on kasvanud, siis suureneb ka aktiivselt spordiga tegelejate arv.

ja süstemaatiliselt treeninud (joonis 1).

Aasta-aastalt väheneb nende osatähtsus, kes ei tegele tervisespordiga.

Sportimine vabal ajal ajateenistuses on samuti tõusuteel ja vahe teenistus­ eelse sportimise aktiivsusega kahaneb.

Suuremad käärid on tiheda sportimisharjumuse puhul (kuni kaks-kolm korda nädalas). Kui 2016. aastal tegeles teenistuses olles spordiga vähemalt kaks-kolm korda nädalas 38% ajateenijaist (teenistuse eel sportis sellise sagedusega 49%), siis 2019. aastal 54% (teenistuse eel 58%).

Sportimisest hoidujate osatähtsus on ajateenistuse eel ja ajal ligikaudu ühetaoline, kuid aasta-aastalt kahanev.

Niisiis läheneb sportimisharjumus ajateenistuses üldpildis järjest enam teenistuseelsele sportimisharjumusele.

Samas tekib küsimus, kas see on niisamuti ka individuaalselt.

Kas on neid, kes jõuavad tõsisemalt spordi juurde just nimelt ajateenistuses, ja vastupidi neid, kes ajateenistuses kaugenevad sellest? Nendele küsimustele vastamiseks võtsime vaatluse alla nii teenistuse alguses kui ka lõpus kompleksuuringu küsitluses osalenud ja oma sportimisharjumusi kirjeldanud ajateenijad (aastate kaupa kokku ligi 5500 ajateenija andmed)

SÕDUR september 2021 47

Sport

ning liigitasime nad järgmiste kokkuleppeliste nimedega nelja tüüpi olenevalt sportimissagedusest vabal ajal teenistuse eel ja teenistuses: • püsivalt aktiivsed sportijad – tegelesid spordiga teenistuse eel iga päev või neli kuni kuus korda nädalas ja ajateenistuses vähemalt kakskolm korda nädalas; aktiivsus on natuke vähenenud, kuid tegemist on endiselt kõrge spordiharrastuse tasemega.

• sagenenud spordiharrastusega ajateenijad – treenisid teenistuse eel kord nädalas või kaks-kolm korda kuus ja ajateenistuses vähemalt kakskolm korda nädalas või teenistuse eel ei sportinud, kuid teenistuses vähemalt kord nädalas või kaks-kolm korda kuus; ei ole ajateenistuses väga aktiivsed sportijad, kuid aktiivsemad kui teenistuse eel; • vähese spordiharrastusega ajateenijad – sportisid teenistuse eel vähemalt kord nädalas või kaks-kolm korda kuus (üle poole neist sagedamini) ja teenistuses ainult korra nädalas või kaks-kolm korda kuus; suurel osal on sportimisharjumus tagasikäigul; • sportimisharjumuseta või sportimisest loobunud ajateenijad – teenistuses sattusid sportima mõned korrad või sedagi mitte olenemata sellest, mis suhe spordiga oli neil teenistuse eel; suurem osa on spordikauguse säilitajad, juurdetulijaid on vähe (kuni kolmandik).

Joonisel aastate kaupa kujutatud positiivses suunas toimunud muutuste põhjal osutusid aastate vahelised erinevused statistiliselt oluliseks. Nii näiteks harrastas püsivalt aktiivselt sporti 2016. aasta uurimuse andmeil ligi veerand ajateenijaist, kuid 2019. aastal teenistust alustanud ajateenijate andmeil oli neid ligi 40%. Viiendiku piirini ligineb sagenenud spordiharrastusega rühm ja umbes kolmandiku moodustab vähese spordiharrastuse rühm. Sportimisharjumuseta ajateenijate osa on nelja aasta vältel langenud viiendikust pea poole väiksemaks.

KV spordi eeskirja kohaselt luuakse ajateenijatele nii individuaalseid kui ka juhendatavaid treeningvõimalusi spordiinstruktorite, tegevväelastest treenerite ja KV kehalise kasvatuse kursuse läbinud nooremallohvitseride toel.

Fookuses on spordiharjumuseta või

48 september 2021 SÕDUR

Vabal ajal sportimine enne ajateenistust ja teenistuses Vabal ajal sportimise sagedus ajateenistuse eel

18%

13%

13%

28%

30%

29%

27%

31%

33%

22%

23%

25%

26%

2016

2017

2018

2019

23% 28%

Vabal ajal sportimise sagedus ajateenistuses

19% 43%

18%

22% 42%

40%

32%

Mõned korrad aastas või üldse mitte Kord nädalas või 2-3 korda kuus

12% 34% 33%

26%

24%

28%

12%

11%

15%

21%

2016

2017

2018

2019

2-3 korda nädalas Iga päev või 4-6 korda nädalas

Ajateenijate liigitus spordiharrastuse rühmadesse 36%

35%

27%

32%

39%

34%

24% 22% 20%

31%

22% 18%

2016

16%

16%

2017

2018

18%

12% 2019

Püsivalt aktiivsed sportijad Sagenenud spordiharrastusega ajateenijad Vähese spordiharrastusega ajateenijad Sportimisharjumuseta või sportimisest loobunud ajateenijad

sportimisest loobunud ajateenijate ning vähese spordiharjumusega ajateenijate gruppide liikumise usku pööramine.

Spordiharrastuse rühmade profiil teenistuse alguses

Jaotus rühmadesse on eri aastail erinev, kuid rühmadeks jagunemist kujundavate tegurite toime osutus statistiliselt sarnaseks, mistõttu saame uurimisaastaid vaadelda enamasti

koos, tuues vajaduse korral esile erisused üldisest mustrist.

Kes on teistest sportlikum ajateenija? Kuni 19-aastaste seas näeme püsivalt aktiivsete üldisest suuremat osatähtsust (näitena 2019. aastal 45% üldise 39% taustal) ja sagenenud spordiharrastuse rühma üldisest veidi väiksemat osa (15%, üldiselt 18%).

20–21-aastaste seas on vastupidi üldisest suurem sagenenud spordihar-

Sport

Subjektiivne tervis ajateenistuse eel (2019) 18%

Halb või üsna halb

32%

24%

Keskmine

Üsna hea

23%

27% 41%

Hea

27%

34% 17%

54%

15%

31% 10%

11%

28%

8%

Mida noorem on ajateenija, seda sportlikum ta on, ning nooreealiste ajateenijate osakaalu kasv suurendab aktiivselt spordiga tegelejate arvu.

Püsivalt aktiivsed sportijad Sagenenud spordiharrastusega ajateenijad Vähese spordiharrastusega ajateenijad Sportimisharjumuseta või sportimisest loobunud ajateenijad

KVKT sooritus teenistuse alguses ja lõpus (2019) Üldiselt

33%

32%

6%

28%

Sportimisharjumusteta või sportimisest loobunud ajateenijad

11%

37%

6%

46%

Vähese spordiharrastusega ajateenijad

28%

33%

7%

32%

Sagenenud spordiharrastusega ajateenijad

29%

36%

5%

40%

Püsivalt aktiivsed sportijad

50% alguses läbitud, lõpus läbitud alguses mitteläbitud, lõpus läbitud

rastuse rühma osa (23%) ja väiksem püsivalt aktiivsete osa (28%).

Sama iseloomustab 22-aastasi ja vanemaid, kellel ilmneb lisaks kalduvus kuuluda spordiharrastuseta rühma. Seega, mida noorem on ajateenija, seda sportlikum ta on, ning nooreealiste ajateenijate osakaalu kasv suurendab aktiivselt spordiga tegelejate arvu. Ajateenistuses sportimise sagedus suureneb pigem põhihariduse

29%

3‒4% tõi halva tervise esile sportimise takistusena).

Meie andmed ei anna meditsiinilist pilti ajateenijate tervisest, vaid me kasutame sotsioloogilist mõõdikut tervise enesehinnangu ehk subjektiivse tervisena. See näitaja mõõdab üldist heaolutunnet tervisest lähtuvalt ja seeläbi kajastab osaliselt meditsiinilist külge. Subjektiivne tervis on seotud ootuspäraselt füüsilise vormi enesehinnanguga (korrelatsioon nende vahel eri aastatel on 0,40–0,54 piires), millel esmalt peatumegi.

6%

16%

alguses läbitud, lõpus mitteläbitud alguses mitteläbitud, lõpus mitteläbitud

või selle alusel saadud kutseharidusega ajateenijate puhul, samas keskharidusega noormeestele on iseloomulikum püsivalt kõrge aktiivsus.

Kas kehv tervis võib olla sportimist takistavaks teguriks?

Tervis ja spordiga tegelemine on tähtsas, aga keerulises suhtes: üks toetab teist või hoopis takistab (teenistuse eel 1‒2%, ajateenistuses

Füüsilise vormi subjektiivset hinnangut on eri aastail mõõdetud pisut erinevalt, kuid üldjoontes kolmel astmel: hea või üsna hea hinnang (olenevalt aastast 36%–40% vastustest), keskmine hinnang (44%–48%), üsna halb või halb hinnang (15%–20%).

Teenistuseelse hea või üsna hea füüsilise vormi korral kuulub ajateenija suure tõenäosusega püsivalt aktiivsete treenijate hulka (2019. aastal – 60%) või ka vähese spordiharrastuse rühma (26%).

Oma füüsilist vormi keskmiseks pidavad ajateenijad kuulusid 2019. aasta andmeil kolmandiku ulatuses püsivalt aktiivsete sekka või vähese spordiharrastuse rühma ja ligi veerand (23%) sagenenud sportimisharjumustega ajateenijate hulka.

Füüsilist vormi keskmisest halvemaks pidavatest ajateenijatest veerand ei tegele spordiga või on lakanud sellega tegelemast. Umbes kolmandik on taandunud vähese spordiharrastuse juurde ja kolmandiku sportimine on sagenenud (suurim osakaal teiste füüsilise vormi astmetega võrreldes).

Võrreldes 2016. aastaga on kõigi füüsilise vormi enesehinnanguliste tasemete kaupa sportimisaktiivsus suurenenud ning vähenenud on sportimisharjumuseta / sportimisest loobunud ajateenijate osakaal. Kuigi kehvem füüsiline vorm käib käsikäes

SÕDUR september 2021 49

Sport

Hinnang oma füüsilise vormi muutusele võrreldes ajateenistuseelse ajaga Üldiselt

22%

2016

36%

25%

2019

19% 40%

24% 15%

20%

Sportimisharjumusteta või sportimisest loobunud ajateenijad

22%

2016 2019

34%

16%

22%

43%

23%

22%

20%

Vähese spordiharrastusega ajateenijad 2016

18%

37%

25%

2019

19%

27%

40%

15%

20%

Sagenenud spordiharrastusega ajateenijad 2016

36%

2019

37%

35%

21% 44%

9% 12%

8%

Püsivalt aktiivsed sportijad 2016

17%

2019

24%

36%

15% 38%

33% 13%

25%

Olen oluliselt paremas vormis, tunnen end füüsiliselt tugevamana Mõningane positiivne muutus on tunda Eriti pole midagi muutunud Olen pigem halvemas füüsilises vormis, kui enne ajateenistusse asumist

madala sportimisaktiivsusega, on üldine aktiivsus kasvanud ja seda ka kehvema vormi korral.

Naaseme subjektiivse tervise juurde ja vaatleme tervist neljaastmelisena: hea (aastati 23%–30%), üsna hea (34%–39%), keskmine (28%–35%), halb või väga halb (3%–7%). Hea subjektiivse tervise korral on tõenäoseim ajateenija kuulumine püsivalt aktiivse sportimise rühma, kusjuures aasta-aastalt tõusvas joones. Üsna hea subjektiivse tervise korral jagunevad ajateenijad peamiselt püsivalt aktiivsete ja vähese spordiharrastuse vahel. Keskmise ja sellest kehvema subjektiivse tervisega ajateenijad jagunevad spordiaktiivsuse rühmade vahel ühtlasemalt ja neid kujundab teenistus mitmekesisemalt, sh ka spordiharrastuse süvendamise suunas ligi kolmandiku võrra.

Kui spordiharrastus varieerub ter-

50 september 2021 SÕDUR

vise enesehinnangu põhjal, siis tekib küsimus, kas erinev sportimisaktiivsus peegeldub teenistuse lõpu subjektiivses tervises.

Sportimisaktiivsus ja ajateenija tagasivaade teenistusele

Muutused subjektiivses tervises ei olnud teenistuse jooksul suured, kuid kõigil uurimisaastail keskmise põhjal üldiselt paranemise poole (keskmiselt 0,1 võrra 5-pallisel skaalal). Analüüs näitas, et sagenenud spordiharrastuse rühmas paranes kõigil aastail statistiliselt oluliselt ka subjektiivne tervis (0,2–0,4 punkti viiepallisel skaalal).

Teenistuse jooksul paranevad keskmiselt ka füüsilise vormi enesehinnangud (0,2 võrra viiepallisel skaalal, välja arvatud 2017. aasta). Sportimisaktiivsust rühmiti vaadeldes toimub statistiliselt edasiminek kõigis rühmades, välja arvatud püsivalt aktiivsete

rühm, kus kahel esimesel uuringuaastal näeme väikest tagasilangust ja kahel viimasel püsivat taset (füüsilise vormi hinnang seejuures kõigil aastail teistest parem). Suurimat füüsilise vormi paranemist (keskmiselt 0,5–0,8 võrra eri aastail) kinnitavad teenistuses sagenenud sportimisharrastusega ajateenijad.

Kehalise võime objektiivse mõõdikuna oleme kasutanud kehaliste võimete kontrolltesti (edaspidi KVKT) andmeid KV andmebaasist. Sidusime need ajateenija sportimisaktiivsuse rühmaga, et hinnata erinevusi ühetaoliste kriteeriumide kohaselt. Joonisel 4 on näidatud 2019. aasta ajateenijate jaotus selle järgi, kas KVKT on teenistuse alguses ja lõpus läbitud või mitte (vastavalt kombinatsioonide „jah” ja „ei” abil). Parima testisoorituse teevad püsivalt aktiivsed sportijad juba alguses (jah-ei ja jah-jah kokku)

EESTI SÕJANDUSAJAKIRI AASTAST 1919

ja lõputestis veelgi enam (ei-jah ja jahjah kokku).

Tulemus paraneb kõigis rühmades, kusjuures „ei-jah” osa on kolmandik või üle selle. Siiski jääb mitmes rühmas küllalt suur osa ajateenijaid ka eduka soorituseta (ei-ei). Seega spordi harrastamisel ajateenistuse eel ja ajal on selge seos mõõdetava sooritusega ning see annab kinnitust vajadusest ajateenijate sportimise toetamiseks ning sportimisharjumuste kujundamiseks ajateenistuse eel ja ajal ning säilitamiseks reservväelasena.

Seetõttu on KV-le oluline sporditaristu arendamine ning uute tehnoloogiliste vahenditega sportimisharrastuse toetamine, nagu selleks on arendatav KV spordiäpp.

Kas ajateenistuses oli füüsiliselt raske?

Vastus sellele küsimusele varieerub statistiliselt oluliselt siinvaadeldavate rühmade vahel. Küsimusele „Kui suurt kehalist pingutust nõudis iga päev ajateenistuses teenimine?” andis vastuse „väga vähest” või „kerget pingutust” püsiva sportimisaktiivsuse rühmas umbes pool ajateenijaist, vähese spordiharrastuse ja sportimisharjumuseta ajateenijate rühmas 41%–42% ja sagenenud spordiharrastuse rühmas 38% (ülejäänud vastusevariandid olid „keskmist pingutust” ja „rasket pingutust”). Seega võis sagenenud sportimisaktiivsuse rühmas olla sportimisaktiivsuse tõusu taga füüsilise vastupidavuse treenimise teadlik soov.

Pisut eespool tõime esile, et püsivalt aktiivsete rühmas füüsilise vormi hinnangud keskmiselt ei paranenud või mõnel aastal koguni halvenesid. Et tegemist on igaühe sisemise mõõdupuuga, siis lisasime ajateenijaile teenistuse lõpus veel ka otsese küsimuse, kuidas ajateenija hindab oma füüsilist vormi võrreldes ajateenistuseelse ajaga. Joonisel 5 on esitatud ajateenijate jaotus füüsilise vormi muutuse enesehinnangu põhjal 2016. ja 2019. aasta andmeil (vahepealsed uurimisaastad näitavad sama suundumust).

Nelja aasta jooksul on hinnang muutusele paranenud: vähenenud on vormi halvenemist ja muutuse puudumist kinnitanute protsent. Sportimisaktiivsust rühmiti vaadeldes eristub positiivselt teistest sagenenud spordi-

harrastusega rühm, kus kahel aastal on 71% ja 81% neid, kes kinnitavad positiivset muutust võrreldes ajateenistuseelse ajaga ülejäänud rühmade 50%–60% taustal.

Püsivalt aktiivsete rühmas on teiste rühmadega võrreldes nende ajateenijate osa, kelle arvamus oma kehalise võime kohta halveneb, suurim (vastavalt kolmandik ja veerand kahel aastal).

Nagu selgus, läbisid nad KVKT edukalt ka teenistuse lõpus, kuid füüsilise vormi nägemine halvenenud valguses võib kajastuda laiemalt hinnanguis ajateenistuses saavutatu kohta.

Mis oleks soodustanud rohkem sportimist?

Peamiste teguritena nimetatakse enamat aega ja spordisaali kasutusaja sobivust. Treenimiseks vajalike teadmiste puudust ei peeta väga oluliseks takistavaks ja spordiinstruktorite nõu väga oluliseks soodustavaks teguriks.

Sagenenud spordiharrastuse rühmas ja ka spordiharrastuseta rühmas nähakse kaht viimast siiski suhteliselt tähtsamana. See annab kinnitust, et erineva sporditeadlikkuse ja eelneva spordiharrastusega ajateenijate puhul on erinev vajadus juhendamise ja teadmiste järele.

Mida öelda kokkuvõtteks nelja spordiharrastuse rühma kohta. Kahtlemata on püsiva spordiharrastuse rühm kõige positiivsem ja füüsilise võimega seotud oskuste ülekandmine ajateenistusse tuleb kasuks teenistuse läbimisel. Selle rühmaga luuakse hea teenistuse eeldused väljaspool KV-d.

Samas on see rühm mingis ulatuses „ohtlik”, sest kõik selles ei pruugi leida piisavalt motivatsiooni ja innustust kehaliste võimete arendamiseks, mis võib viia negatiivse hinnanguni teenistuses saavutatu kohta.

Sagenenud spordiharrastuse rühm aga kasutab ajateenistust kehaliste võimete arendamiseks ja tajub ajateenistust positiivselt enesearenduse etapina. Spordiharrastuseta rühm võib olla põhimõtteliselt spordikauge ja sellisena läbida ka ajateenistuse ning nende motiveerimine ei pruugi olla tulemuslik. Vähese spordiharrastusega ajateenijad moodustavad püsivalt aktiivsetega võrdselt suure rühma, mis on seesmiselt mitmekesine (sh varasema sportimiskogemusega) ja seeläbi potentsiaaliga sportlikkuse süvendamiseks.

Head lugejad!

Palume teilt tagasisidet: 1. Kas ajakiri Sõdur vastab teie ootustele?

2. Kas te tahaks rohkem Sõdurist lugeda: - arengutest kaitseväe doktriinis?

- uuest tehnikast ja relvastusest?

- erinevate väeosade tutvustusi?

- sõjalistest arengutest maailmas?

- sõjateaduse arengutest?

- põnevaid lugusid sõjaajaloost?

Kirjutage meile sodur@mil.ee Kaastööd ja kasulikud ettepanekud ajakirjale on oodatud.

Loosime välja ka auhindu!

Keelenõu

Kas Kaitsevägi või kaitsevägi?

Algustähereeglite tihnikus korda

52 september 2021 SÕDUR

Autor: Reet Hendrikson, PhD juhtivterminoloog, sõjandusterminoloogia töörühma juht

S

uure-väikse algustähe õigekiri ja kokku-lahku kirjutamine on eesti keeles kaks enim probleeme põhjustavat õigekirjavaldkonda.

Sellele osutavad nii Eesti Keele Instituuti kui ka Kaitseväe Akadeemia rakendusuuringute osakonda laekuvad keeleküsimused, samuti ajakirja toimetuse palve teemat Sõduri veergudel käsitleda.

Valdkonna keerukusest annavad tunnistust kaitseväe dokumentides, õppematerjalides jm esinevad eksimused ning lõpuks ka siinkirjutaja kogemus õppejõu ja üldhariduskooli emakeeleõpetajana. Keeleteadlikum lugeja võis jääda eelnenud lauseid lugedes juurdlema: on ikka korrektne, et kaitsevägi on väiketäheline, sellal kui Eesti Keele Instituut ja Kaitseväe Akadeemia on läbiva suurtähega? Küsimus on igati õigustatud.

Algustäht eristab sõnade tähendusi. Nii viitab kaitsevägi inimkogumile või riigi relvajõududele üldnimeliselt, Kaitsevägi aga organisatsioonile.

Ehk oli neidki, kes mõtisklesid teemal, kas osakonna nimetus kirjutatakse ikka väiketähega. Uue kooli­ aasta alguse puhul võtkemgi vaatluse alla algustähe õigekiri. Esmalt keskendugem asutuste, ettevõtete ja organisatsioonide ning nende allüksuste nimetamisele.

Nimi või nimetus selles on küsimus

Koolipõlvest mäletame kindlasti, et valik suure-väikse algustähe vahel sõltub sellest, kas tegu on nime või nimetusega. Nimi kirjutatakse suur-, nimetus väiketähega. Lihtne, eks? Ometi teki-

tab algustähe õigekiri tekstiloojatele palju peavalu. Miks nii? Vastus taandub suuresti keele kokkuleppelisele olemusele.

Nagu sõnade tähendused ikka, on kohati kokkuleppeline, kas pidada keeleüksust nimeks, nimetuseks või hoopis pealkirjaks. Ilmekas näide on siin perioodikaväljaannete õigekiri.

Veel 1980ndatel õpiti koolis, et ajakirjadel-ajalehtedel on pealkirjad, mistõttu kirjutatakse need jutumärkides (nt „Täheke”, „Rahva Hääl”).

1990ndate keskpaiku hakati keelekorralduses pürgima lihtsuse poole, sh vähendati jutumärkide ehk pealkirja­ malli kasutusala. Jutumärgid kadusid ka perioodikaväljaannete nimetustest.

Te i si s õnu : viimaseid ei käsitata nüüd enam pealkirjade, vaid nimedena. Nüüd on normikohased variandid Sõdur, Kaitse Kodu!, Eesti Päevaleht.

Jutumärkide tarvitusest tuleb pikemalt juttu mõnes järgmises numbris.

Asutuste allüksusi peetakse eesti keeles nimetusteks (nt julgeolekuosakond), asutustel-organisatsioonidel endil on aga nimed (nt Kaitsevägi, Kaitse­liit). Teiseks mängib rolli kontekst ehk see, kus me keeleüksust kasutame. Lihtsustatult: kas suhtlusolukord on ametlik või mitteametlik. Pealegi eristab algustäht sõnade tähendusi. Nii viitab kaitsevägi inimkogumile või riigi relvajõududele üldnimeliselt, Kaitsevägi aga organisatsioonile.

Nagu öeldud, on allüksustel nimetused, mitte nimed. Seetõttu kirjutatakse need väikese algustähega, v.a neis sisalduvad nimed. Näiteks on Kalevi jalaväepataljon nimetus, kusjuures täiend Kalevi on nimi ja kirjutatakse seetõttu suurtähega. Samas on esimene jalaväebrigaad ka nimetus, ent kuna see ei sisalda nime, kirjutatakse mõlemad sõnad väike­tähega. Väiketähe-

Keelenõu

loomas

Allüksused: nimi või nimetus?

Allüksustel on nimetused, mistõttu kirjutatakse need väiketähega, v.a neis sisalduvad nimed.

• Kalevi jalaväepataljon • Viru jalaväepataljon • Kuperjanovi jalaväepataljon • Scoutspataljon • Ämari lennubaas • Kaitseväe peastaap • NATO küberkaitsekoostöö keskuse Eesti kontingent • Kaitseväe keskpolügoon • Kaitseliidu Tallinna malev ~ Tallinna malev • Nõmme malevkond • Kaitseliidu kool Kui allüksuse nimetus ei sisalda nimesid, kirjutatakse see väiketähtedega.

• 1. jalaväebrigaad ~ esimene jalaväebrigaad • 2. jalaväebrigaad ~ teine jalaväebrigaad • jalaväepataljon • vahipataljon • lennubaas • peastaap • küberkaitsekoostöö keskus • keskpolügoon • malev • malevkond • kaitseliidu kool

lised on ka malevad ja malev­konnad, v.a neis sisalduvad nimed (Kaitseliidu Tallinna malev ~ Tallinna malev; Nõmme malevkond, vrd malevkond).

Kas ametlik või mitteametlik suhtlus?

Asutuste endi puhul on olukord veidi keerukam. Neil on küll nimed, aga algustähte valides tuleb arvestada teksti liiki ja seda, mis tähenduses sõna kasutatakse. Ametlikus tekstis, sh asjaajamiskeeles, on eelistatav läbiv suurtäht. Nii on ametlik nimekuju Kaitsevägi (vrd üldnimelised kaitsevägi, viitavana relvajõududele, või ka Eesti kaitsevägi).

Täpselt sama reegli järgi kirjutame asjaajamiskeeles Kaitseliit (vrd mitte-

ametlikus tekstis, sh ajakirjanduses võimalik kaitseliit), samuti Kaitse­ ministeerium (vrd üldnimelises kasutuses ja mitteametlikus tekstis kaitseministeerium). Kaitseväe Akadeemia on asutuse registreeritud nimi, mistõttu on see ametlikus kontekstis läbiva suurtähega (vrd üldnimeline ja mitteametlik akadeemia).

Sõnade kaitsevägi ja kaitseliit puhul tuleb peatuda kolmel punktil. Esiteks: alates 2009. aastast on neist esimene omaette valitsusasutus. Seetõttu on asjaajamiskeeles ja organisatsioonile viitavana õige kasutada suurtähelist keelekuju, niisiis Kaitsevägi.

Tähtis on jälgida, et läbivat suurtähte kasutataks vaid koos asutuse ametliku, registreeritud nimekujuga.

SÕDUR september 2021 53

Keelenõu

Sama kehtib kõigi asutuste nimede kirjutamisel. Kahtluse korral tuleb kontrollida, milline organisatsiooni täpne nimekuju ikkagi on. Nii on organisatsiooni registreeritud nimekuju Kaitsevägi, mitte Eesti Kaitsevägi. Täiendi Eesti lisamine on kohane näiteks tekstis, kus kõneldakse erinevate riikide relvajõududest, sh Eesti omadest, ent sel juhul tuleb kirjutada kaitsevägi väiketähega. Seega on normijärgne keelekuju Eesti kaitsevägi.

Nii kirjutame ka Kaitseministeerium või kaitseministeerium, mitte aga Eesti Kaitseministeerium. Samas on õige kirjutada Eesti Rahvusringhääling või mitteametlikus pruugis rahvusringhääling, mitte aga Rahvusringhääling, sest registreeritud nimekuju on neist esimene. Kaitseliit on tavaks kirjutada suurtähega, ent mitteametlikus tekstis on asjakohane ka väiketäht.

Kuidas on seotud süsteemsus ja algustähe valik?

Teine punkt puudutab nimede kirjutamist ühe väljaande või teksti piires.

Ajakirjandusveergudel on sageli näha, et isegi kõrvuti esinedes on kaitsevägi väikse, kaitseliit suurtähega. Selline kirjutuslaad saab kõne alla tulla vaid olukorras, kus kaitseväest räägitakse üldnimeliselt, riigi relvajõudude tähenduses.

Inglise keele eeskujul on ametitekstides peale tungimas suurtäht kohtades, kus selleks ei ole eesti keeles tarvidust. Ülejäänud juhtudel on nende kirjutamismall ühe teksti või väljaande piires ühesugune: kas mõlemad suurvõi mõlemad väiketähega. Teadusajakirjades on sageli tavaks eelistada ametlikku kirjutustava ja suurtähte (nt Sõjateadlases), populaarteaduslikes väljaannetes (nt Sõduris) väiketähte.

Täpselt sama kehtib teistegi asutuste puhul. Niisiis: kui kirjutame Kaitseliit, siis üldjuhul ikka ka Kaitsevägi, Kaitseministeerium, Tartu Ülikool.

Kolmandaks tekitab endiselt probleeme sõna kaitsejõud kirjutamine, viitavana kaitseväele ja kaitseliidule.

Küsitakse nii algustähe kui ka selle kohta, kas keelend on üldse veel ole-

54 september 2021 SÕDUR

Asutuse algustähe õigekirja sõltumine kasutuskontekstist ja tähendusest Ametlikus keelekasutuses kirjutatakse asutusteorganisatsioonide nimed läbiva suurtähega.

• Kaitsevägi • Kaitseliit • Kaitsevägi ja Kaitseliit • Kaitseministeerium • Kaitseväe Akadeemia • Balti Kaitsekolledž Mitteametlikus kontekstis ja üldnimelises kasutuses kirjutatakse asutusedorganisatsioonid väiketähega.

• kaitsevägi ~ Eesti kaitsevägi • kaitseliit • kaitsejõud • kaitseministeerium • akadeemia, kaitseväe akadeemia • kaitsekolledž ~ Balti kaitsekolledž

mas. Sõna iseenesest ei saa kuhugi kaduda, kuid termin see enam tükk aega ei ole.

Kuidas siis toimida? Ametlikus tekstis tuleks eelistada lahtikirjutust (Kaitsevägi ja Kaitseliit). Mitteametlikus kontekstis ei saa kuulutada sõna välditavaks, küll aga maksab selle kasutamisel olla tähelepanelik ja veenduda, et on üheselt selge, millisele mõistele viitame. Olen viimastelgi aegadel kohanud tekste, kus kaitsejõudude all mõeldakse vaid kaitseväge. Mõtteselguse huvides ei ole viimane kasutus soovitatav ka mitteametlikes tekstides.

Kus ja miks on suurtäht alati õigekirjaviga?

Inglise keele eeskujul on ametitekstides peale tungimas suurtäht kohtades, kus selleks ei ole eesti keeles tarvidust.

Nii on puhtakujulised nimetused ja kirjutatakse väikese algustähega (a) väeliigid (nt maavägi, merevägi, õhuvägi) ja väeliikide staabid (nt mereväe staap, õhuväe staap); (b) relvaliikide koolid (nt pioneerikool, suurtükiväekool, õhutõrjekool); (c) teiste allüksuste nimetused, mis ei sisalda nimesid (nt strateegilise kommunikatsiooni keskus, staabi- ja sidepataljon, erioperatsioonide väe-

juhatus, küberväejuhatus, luurekeskus, mereväebaas).

Kui niisugused sõnad nagu õppeosakond, logistikaosakond või personali­ jaoskond ei tekita üldjuhul probleeme, siis kiputakse eksima eeskätt mitmest osast koosnevate nimetustega, nagu rakendusuuringute osakond, strateegilise kommunikatsiooni osakond jt. Nende kirjutamine suurtähega on kõikides tekstides olenemata ametlikkusastmest õigekirjaviga. Öeldu kehtib ka väeliikide ja nende staapide ning relvaliikide koolide kohta: need on eesti keeles nimetused, mitte nimed, seega väiketähelised.

Pangem tähele, et relvaliikide koolidel kui allüksustel on nimetused, sellal kui Kaitseväe Akadeemia ja Balti Kaitse­kolledž on asutuste ametlikud, registreeritud nimekujud. Nii kirjutame viimased läbiva suurtähega, seda eriti ametlikus tekstis.

Lisainfot suure-väikse algustähe õigekirja kohta saab „Eesti keele käsiraamatust” (http://kn.eki.ee/). Kaitseväe struktuuriüksuste nimetused koos õigekirja- jm soovitustega kajastuvad ka terminibaasis Militerm (https://sonaveeb.ee/). Nii algustähe kui ka teiste keele- ja terminiküsimustega võib alati pöörduda rakendusuuringute osakonda.

Ajalugu

1997. aasta 11. septembril alustas 22-meheline BaltPati staabi- ja tagalakompanii luurerühm Suur-Pakri saarelt läbi Kurkse väina teekonda mandrile. Umbes kolmekilomeetrisele retkele oli planeeritud tund. Meeste teelolekul halvenes ilm ja kasvas laine, mis viis rühma marsruudist aina kõrvale. Merematk muutus jahedas vees kohutavaks katastroofiks, milles hukkus 14 luurajat.

Me merest ei mahtunud läbi...

See lugu on poistest, kes kukkusid, aga luurajateks pidid saama.

Nad teenides BaltPatis hukkusid, jõudes vara elutee lõppjaama.

(Alan Aduson)

Me merre jäime, kui tahtsime tulla õppustelt mandrile Pakri saarelt.

Nüüd mitmedki puhkavad mullas, sest tuul puhus valest kaarest.

(Tarmo Liht)

Alustas kakskümmend kaks, neist kaldale kaheksa jõudis.

Kuid mõnel sai otsagi jaks, meri neliteist elu siis nõudis.

(Aleksei Dimitrijev)

Enne starti me seisime rivis, plaanides merest läbi minna.

Kurkse rannas olid libedad kivid, ometigi lootsime jõuda sinna.

(Marek Mõttus)

Neist igale salmi ma pühendan, selles nukravõitu luuleloos.

Nad uuesti tervikuks ühendan, et oleksid rühmana veel koos.

(Erki Hollo)

Me läksime lainetest läbi, aga vesi oli sügav ja külmem.

Ei saatnud meid teekonnal häbi, kuid saatus vahel on julmem.

(Lauri Puss)

Lihtne ja lühike järelehüüd on vähim mida oskan ja suudan.

Meenutades hukkunuid nüüd, kas maailma paremaks muudan?

(Eero Kurjamaa)

56 september 2021 SÕDUR

Ajalugu

O

len kaua kandnud endas lubadust jäädvustamaks mingil moel mälestust Kurkse väinas hukkunud BaltPati staabi- ja tagalakompanii luurerühma poistest.

Teenisin 1997. aastal Paldiskis rahuoperatsioonide keskuses (ROK) Balti pataljoni Eesti jalaväekompanii ülemana ning tundsin ka luurajaid. Paljud olid kunagi meie kompaniist läbi käinud ning seersant Lauri Puss oli suvel koos meiega saabunud rahuoperatsioonilt UNIFIL Liibanonist.

Lauri mälestuseks saigi raamatusse „Rahusõdurid” lühike kokkuvõte Kurkse tragöödiast. Kõik nad väärivad rohkem kui lühike meedianupuke õnnetuse aastapäeval või lühikokkuvõte raamatus, isegi kui elu jäi lühikeseks. Nad väärivad oma lugu ja eraldi raamatuna.

Rahuajal langenud sõdurid kipuvad langema nn „mugavusunustusse”, sest selliseid asju ei tohiks ju juhtuda.

Mugav on püstitada loosung „Kedagi ei unustata!”.

Hoopis raskem on midagi teha, et mälestus ei kustuks.

Erukolonelleitnant Tõnis Asson

Olime ometi noored mehed, tegime trenni ja panime pidu.

Polnud puhtad meil teenistuslehed, aga hoidsime koos oma ridu.

(Rocco Puss)

Kalmistule meid kirstudes kanti, kus maase olid kaevatud hauad.

Viimast austust seal kõigile anti, elab mälestus juhtunust kaua.

(Kalle Uutman)

Sõitsime džiibiga maastikul ringi, seljas relv ja maskeerimisvorm.

Harva kandsime pidudel kingi, sest sõdurile polnud see norm.

(Maido Saguri)

Nüüd puhkame igavest und, sest merest ei murdnudki läbi.

Liig varakult lõi meie tund, kuid nimele ei teinud häbi.

(Priit Veskinõmm)

Meil sisemine side oli veres, hoidsime kokku kui põlispuud.

Ka siis, kui uppusime meres, olime surmani sõbrale truud.

(Veiko Tonberg)

Läksime surmaretkele toorelt, ning hääbusime külmas vees.

On valus, et surime noorelt, oli kõigil meil elu veel ees.

(Indrek Vilman) Kurkse sadamas mälestussammas, saavad omaksed kokku veel seal.

Ei murra mälestust ajahammas, sest poiste nimed on samba peal.

(Janek Välba)

SÕDUR september 2021 57

Ajalugu

19. sajandi viimasel kümnendil alanud ja esimese maailmasõja algusega lõppenud Saksa ja Briti impeeriumite vaheline laevastike võidurelvastumine ehk nn võidujooks (naval race) oli esimene uueaegne suurriikide võidurelvastumine, milles kulutati relvastumisele meeletult palju raha ja mis osutus lõpuks mõttetuks raiskamiseks.

Saksa ja Briti laevastike ehk võidurelvastumine enne esimest maailmasõda

„Võidujooksu” ikoon, Briti lahingulaev HMS Dreadnought.

Maksumus 1 785 683 naelsterlingit, mis teeb praeguse aja kursiga 222 720 930 naela ehk 258 256 278 eurot

58 september 2021 SÕDUR

Ajalugu

„võidujooks”

SÕDUR september 2021 59

Ajalugu

Autor: Rain Leisi major, mereväe staabiohvitser

V

õidujooks seisnes järjest suuremate, kallimate ja võimsama relvastusega sõjalaevade ehitamises, et saavutada meresõjas üleolek vastasest. Võidurelvastumise objektideks olid eelkõige järgmised laevatüübid: soomuslaev, lahingulaev ja lahinguristleja. Peamisteks võistlejateks olid Saksa ja Briti impeeriumid, kuid kaasa lõid ka Venemaa, Jaapan, USA, Austria-Ungari, Itaalia ja Prantsusmaa. Omaette võistlus toimus Lõuna-Ameerikas Argentina, Brasiilia ja Tšiili vahel. Lõpuks läks küll enamik ehitatud laevu kas vanarauaks või meeskondade poolt uputatuna merepõhja.

Esimene uueaegne võidurelvastumine leidis aset merenduses seetõttu, et 19. ja 20. sajandi vahetusel toimus kõige kiirem ja suurem tehnika areng just selles valdkonnas.

Esimene uueaegne võidurelvastumine leidis aset merenduses seetõttu, et 19. ja 20. sajandi vahetusel toimus kõige kiirem ja suurem tehnika areng just selles valdkonnas, ka tsiviillaevad läksid järjest suuremaks, võimsamaks ja kiiremaks. Esimesed lennukid, autod ja tankid olid veel alles väljamõtlemise järgus.

Esitan artiklis laevade maksumuse ka tänapäevastes hindades, kasutades internetis olevat dollariinflatsiooni kalkulaatorit. Baasmaksumuseks võtan „võidujooksu” ikooniks olnud Briti lahingulaeva HMS Dreadnought maksumuse 1 785 683 naelsterlingit, mis teeb praeguse aja kursiga 222 720 930 naela ehk 258 256 278 eurot.

Võidurelvastumise algus

Pärast Prantsusmaa üle saavutatud võitu ja keisririigi väljakuulutamist 1871. a soovis Saksamaa muutuda suurvõimuks ja hakata ennast maailmas kehtestama. Nagu Saksamaa välisminister Bernhard von Bülow 1897. a

60 september 2021 SÕDUR

Reichstagis peetud kõnes ütles: „Me ei taha kedagi varjutada, kuid nõuame ka oma kohta päikese all.”

Seda takistas Briti impeerium, mis laius üle maailma oma suurima majandusega. Britid olid pärast Waterloo lahingut 1815. a ajanud ka välispoliitikat, mida väljendas termin „suurepärane isolatsioon” (splendid isolation), mis tähendas hoidumist Euroopa asjadest eemal, kuid püüdes siiski säilitada jõudude tasakaalu Euroopas ja kaitsta kolooniate ja dominioonide vahelisi kaubateid ning hoiduda liitudest.

Samas tuli 58% Briti saarte elanike tarvitatud kaloritest 19.‒20. sajandivahetusel sisse vedada, mistõttu oli tugeva laevastiku olemasolu brittidele eksistentsiaalse tähtsusega. Sel põhjusel oli Suurbritannia laevastiku arendamise kriteeriumiks see, et laevastik peab olema sama suur kui kaks suuruselt järgnevat laevastikku kokku.

Laevastike arendamise teoreetiliseks indikaatoriks oli 1890 ilmunud USA laevastikuajaloolase Alfred Thayer Mahani raamat „The Influence of Sea upon History” (ee „Mere tähtsus läbi ajaloo”).

Raamatus esitas Mahan seisukoha, et merevägi on olnud läbi ajaloo otsustav tegur, mis võimaldanud tugevatel rahvastel areneda ja suruda oma tahet nõrgematele rahvastele peale ning mereväe ülemvõimu saavutamise õige viis oli laevastike laiaulatuslik pealahing.

Sakslaste algne plaan nägi ette ristlejate ehitamist, sest need olid odavamad ja võinuks jõuda igale poole maailmas, et häirida brittide kaubalaevade tegevust. Peale selle sobisid nad paremini ranniku kaitseks, mis oli sakslastele tol hetkel oluline. Ristlejate ehitamist pooldas tollane Saksa laevastikuminister admiral Friedrich von Hollmann, kes leidis, et soomuslaevad on suured ja kohmakad ning sobivad ainult Põhjamerele ja Läänemerele.

Ristlejate ideed toetas ka noor Saksa keiser Wilhelm II, kes 1894. a tutvus Mahani seisukohtadega, sattus neist vaimustusse ja andis korralduse hakata laevastikku arendama. Kuid 1895. a andis Reichstag Wilhelm II soovitud 36 ristleja asemel raha ainult nelja ristleja ehitamiseks ja järgneva kahe aasta jooksul ei andnud üldse raha ristlejate ehitamiseks, mille peale pettunud Wilhelm II määras 1897. a laevastiku­ ministriks admiral Alfred von Tirpitzi.

Admiral Tirpitz teatas oma esimesel kohtumisel Wilhelm II-ga, et Saksamaa peab vastanduma Suurbritanniale selleks, et kindlustada oma positsiooni Euroopa suurvõimuna. Tirpitzi seisukoht oli, et Saksa laevastik peab olema nii tugev, et Suurbritannia väldiks konflikti Saksamaaga. Aga kui konflikt siiski aset leiaks, peaks Saksa laevastik suutma tekitada Briti laevastikule sellise kahju, mis võimaldaks murda Briti ülemvõimu meredel.

Säärane konflikt oleks võinud toimuda lahingulaevade vahelise lahinguna Põhjamerel, sest sõja korral oleksid britid hakanud just seal blokeerima Saksa laevastiku pääsu ookeanidele.

Otseselt lahingusse brittidega Tirpitz siiski ei kippunud ja lähtus printsiibist fleet in being (laevastik ootel), mille kohaselt isegi sadamas seisev tugev laevastik on piisav heidutus vastasele.

Wilhelm II-le Tirpitzi seisukohad meeldisid ja 1898 võeti vastu esimene laevastiku arendamise kava. Kokku planeerisid sakslased selle ja järgnevate 1900., 1908. ning 1912. aasta kavadega ehitada kaks lipulaeva, 36 lahingulaeva, 11 suurt ja 34 väikest ristlejat. Kuid kõik ei läinud nii, nagu planeeriti. Esimese maailmasõja alguseks oli sakslastel seitse lahingulaeva, viis lahinguristlejat, 25 ristlejat, 20 soomuslaeva ja üle 40 allveelaeva. Saksamaa laevastik oli maailmas suuruselt teine, kuid moodustas 40% Briti laevastiku kogusuurusest.

Laevastike võidurelvastumine

Võidurelvastumine algas pärast esimeste soomuslaevade (ingl pre-dreadnought battleship) valmimist. Soomuslaevad olid ette nähtud võitlema vastase peajõududega, s.t teiste soomuslaevadega.

Need olid oma ajastu kõige tugevamad sõjalaevad.

Esimeseks „päris” soomuslaevaks peetakse brittide Majestic-klassi soomuslaevu, millest esimene võeti kasutusele detsembris 1895.

Soomuslaevu hakkasid ehitama kõik suuremad rahvad. Britid ehitasid 39 soomuslaeva, USA 25, Prantsusmaa 22, Saksamaa 20, Venemaa 19, Austria-Ungari üheksa, Jaapan 12 ja Itaalia kuus. Enamiku soomuslaevade ehitamisel jälgiti Majesticu parameetreid.

Saksa soomuslaevade peakaliiber oli 280 mm, prantslastel aga oli mõnel soomuslaeval peakaliibriks kaks 1350 mm

Ajalugu HMS Majestic

HMS Dreadnought

SMS Scharnhorst

Kasutusele võetud detsembris 1895.

Pikkus 128 m, laius 23 m, süvis 8,2 m, veeväljasurve 16 060 t, masinate võimsus 7500 KW, kiirus 16 sõlme ehk 30 km/h, meeskonnas 672 liiget.

Relvastus: peakaliibri neli (2x2) 305 mm kahurit ahtris ja vööris efektiivse laskekaugusega 9100 m olid ette nähtud vastase laevade hävitamiseks.

Muu relvastus: kaksteist 152 mm kahurit, kuusteist 76 mm kahurit, kaksteist 47 mm kahurit ja viis 457 mm torpeedoaparaati.

Soomus 114-356 mm.

Hind oli praeguses rahas 986 482 naela ehk 154 miljonit eurot.

Kasutusele võetud 2. detsembril 1906.

Pikkus 160,6 m, laius 25 m, süvis 9 m, veeväljasurve 18 410 t, masinate võimsus 17 000 KW, kiirus 39 km/h, meeskonnas 810 liiget.

Relvastus: peakaliibris kümme 305 mm kahurit maksimaalse laskekaugusega 22 860 m, kakskümmend seitse 76 mm kahurit ning viis 460 mm torpeedoaparaati.

HMS Dreadnought oli ainult 1,2 korda suurem ja 1,5 korda kallim kui soomuslaevad, kuid 2,5 korda suurema tulejõuga.

Kasutusele võetud 24. oktoobril 1907.

Pikkus 144,6 m, laius 21,6 m, süvis 8,37 m, veeväljasurve 12985 t, masinate võimsus 19 000 KW, kiirus 22,5 sõlme ehk 42 km/h, meeskonnas 840 liiget.

Relvastus: peakaliibris kaheksa 210 mm kahurit efektiivse laskekaugusega 16 300 m.

Muu relvastus: kuus 150 mm kahurit, kaheksateist 88 mm kahurit ja neli 450 mm torpeedoaparaati.

HMS Lion

SMS Baden

IJN Mikasa

Kasutusele võetud 14. märtsil 1917.

Pikkus 180 m, laius 30 m, süvis 9,4 m, veeväljasurve 28 530 t, masinate võimsus 25 700 KW, kiirus 41 km/h, meeskonnas 1171 liiget.

Relvastus: peakaliibris kaheksa 380 mm kahurit efektiivse laskekaugusega 22 200 m ja maksimaalse laskekaugusega 47 500 m; kuusteist 150 mm kahurit, kaheksa 88 mm kahurit ja kuus 600 mm torpeedoaparaati.

Soomus 60-400 mm.

Hind u 2,5 miljonit naela ehk 340 miljonit eurot.

SMS Baden ja tema sõsarlaev SMS Bayern osalesid 1917. a LääneEesti saarte vallutamisel.

Ehitati 1898-1900 Suurbritannias, kasutusele võeti 1. märtsil 1902.

Pikkus 131,7 m, laius 23,2 m, süvis 8,2 m, masinate võimsus 11 000 kW, kiirus 33 km/h.

Relvastus: 2 x 2 305 mm kahurit, neliteist 152 mm kahurit, kakskümmend 76 mm kahurit, kokku kaksteist 47 mm kahurit ja neli 450 mm torpeedoaparaati.

Meeskonnas 836 liiget.

Teenis Vene-Jaapani sõjas 1904-1905 Jaapani laevastiku lipulaevana, seisab siiani muuseumlaevana Yokosukas admiral Togo monumendiga kõrvuti.

Kasutusele võetud 4. juunil 1912.

Pikkus 213,4 m, laius 27 m, süvis 9,9 m, veeväljasurve 26 690 t, masinate võimsus 52 000 KW, kiirus 52 km/h, meeskonnas 1092 liiget.

Relvastus: peakaliibris kaheksa 343 mm kahurit efektiivse laskekaugusega 21 780 m, kuusteist 102 mm kahurit ja kaks 533 mm torpeedoaparaati.

Soomus 64-229 mm.

Hind 2 086 458 naela ehk 284 miljonit eurot.

SÕDUR september 2021 61

Ajalugu

kahurit. Jaapani kaheksa esimest soomuslaeva ehitati Suurbritannias. Kümne aastaga suurenes soomuslaevade peakaliibri kahurite laskekaugus kaks korda, sekundaarsete kahurite kaliiber kasvas 234 mm-ni ja maksumus suurenes 1,35 korda, moodustades 90% HMS Dreadnoughti maksumusest.

Teiseks suuremaks laevatüübiks olid soomusristlejad, kelle ülesandeks oli teha luuret, sooritada tiibmanöövreid ning eraldatult tegutsedes häirida vastase kommunikatsioone. Tüüpilised soomusristlejad olid 1907. a valminud sakslaste Scharnhorst-klassi soomusristlejad.

Soomus- ja lahingulaevad olid atraktiivsed: pikad, laiad ja võimsate suurtükkidega, mistõttu peeti neid riikide tugevuse sümboliks.

Soomusristlejate maksumus oli umbes 750 000 naela (ehk 110 miljonit eurot) ja nad olid ligi 2,5 korda odavamad kui lahingulaevad. Suurbritannia ehitas 56 soomusristlejat, Prantsusmaa 25, USA 15, Jaapan 12, Itaalia kümme, Saksamaa üheksa, Venemaa kaheksa ja Austria-Ungari kolm.

Kui HMS Majesticu valmimisest oli möödunud alla üheksa aasta, asusid soomuslaevad omavahel võitlusse aastail 1904–1905 toimunud Vene-Jaapani sõjas. Kõigepealt blokeerisid jaapanlased Vene Vaikse ookeani laevastiku 1. eskaadri Port Arturis ja pärast venelaste väljatungikatse tõrjumist Kollase mere lahingus 10. augustil 1904 uputasid jaapanlased Vene laevastiku oma armee kahuritega Port Arturi lahte.

Venelased kaotasid Port Arturis seitse soomuslaeva ja ühe soomusristleja, jaapanlased kaks soomuslaeva miinide tõttu. Selline sündmuste areng oli hoop fleet in being taktikale. Venemaa moodustas peamiselt Balti laevastiku soomuslaevadest Vaikse ookeani 2. eskaadri, mis sõitis ümber Aafrika Kaug-Itta eesmärgiga jõuda Vladivostokki, kuid 27.–28. mail 1905 Korea ja Jaapani vahel Tsushima väinas toimunud merelahingus hävitas admiral Heihachiro Togo juhitav Jaapani laevastik admiral

62 september 2021 SÕDUR

HMS Dreadnoughti valmimine muutis kõik soomuslaevad moraalselt vananenuks

1919. aastaks oli Saksamaa laevastik viidud lammutamiseks Briti Scapa Flow baasi

Ajalugu Laevastike võidurelvastumine rahas Suurbritannia kaitsekulutused 1889-1912

Brutokulud laevastikule, miljonit £ Aasta keskmine Brutokulud armeele, miljonit £ Aasta keskmine Kulud laevastikule üldisest kaitse-eelarvest Kaitsekulud riigieelarvest

1889-1896 1897-1904 1905-1912 149 278 263,195 314 955 18 660 32 899 39 369 147 688 415 192 224 584 18 461 51 899 28 073 50,27% 38,80% 58,37% 40,2% 54,8% 42,4%

Suurriikide kulutused laevadele 1910-1914

Keskmine aastane

kulu laevastikule Suurbritannia 40 883 mln £ 100% Saksamaa 22 575 mln £ 55,22% USA 27 451 mln £ 67,15% Prantsusmaa 18 796 mln £ 45,98% Venemaa 16 649 mln £ 40,72% Jaapan 9016 mln £ 22,05% Itaalia 10 641 mln £ 26,03% Austria-Ungari 5975 mln £ 14,61%

Zinovi Roždestvenski juhitud Vene eskaadri.

Jaapanlased uputasid seitse soomuslaeva, ühe rannakaitse soomuslaeva ja kolm soomusristlejat, lisaks väiksemaid laevu. Kaks soomuslaeva ja kaks rannakaitse soomuslaeva andsid alla. Jaapanlased kaotasid kolm torpeedokaatrit. 27. mail 1905 toimunud lahingus tulistasid soomuslaevad ja soomusristlejad üksteist 6400–7000 m kauguselt.

Venelased jäid jaapanlastele alla kõiges: juhtimises, taktikas, laskekiiruses, laske­täpsuses ja kasutatud mürskudes olevas lõhkeaine tüübis ja koguses.

Tsushima lahing justkui kinnitas eelmainitud Alfred Thayer Mahani seisukohti merejõudude pealahingu kohta. Kuid lahingusse Tsushima väinas sattusid venelased sundseisus, nende plaan oli jõuda kõigepealt Vladivostokki, seal ennast sisse seada ja siis hakata jaapanlastega omale soodsates oludes võitlema. Selle asjaolu jätsid lahingu analüütikud tähelepanuta.

Briti Admiraliteet jälgis meresõja käiku Jaapani ja Venemaa vahel ning leidis, et lahingus omab otsustavat tähtsust peakaliibri suurtükkide tuli suuremalt vahemaalt, kusjuures väiksemate suurtükkide tuli selliste vahemaadeni ei ulatu, mis häirib ka tulejuhtimist.

Esimese merelordi admiral Sir John Arbuthnot Fisheri juhitud komitee töötas

välja uue lahingulaeva kontseptsiooni, mis realiseerus lahingulaevas HMS Dreadnought.

HMS Dreadnoughti valmimine muutis kõik soomuslaevad moraalselt vananenuks, sest uuele laevatüübile nad vastu ei saanud. Pooleliolevad soomuslaevad ehitati lõpuni ja edaspidi projekteeriti ning ehitati lahingulaevu, mis muutusid järjest suuremaks, raskemaks ja kahurid järjest võimsamaks.

Sakslased ja britid püüdsid üksteist üle trumbata järjest suuremate ja võimsamate lahingulaevadega. Lahingulaevade areng tipnes esimese maailmasõja lõpuks Queen Elizabeth ja Bayern-klassi lahingulaevadega. Võrreldes HMS Dreadnoughtiga paigutati hilisematel lahingulaevadel peakaliibri suurtükid laeva keskjoonele, ühes tornis oli kaks-kolm kahurit ja suurim tornide arv oli seitse.

Kuni esimese maailmasõja lõpuni ehitas Suurbritannia 34, Saksamaa 19, USA 16, Prantsusmaa, Venemaa ja Jaapan seitse, Itaalia kuus ja Austria-Ungari neli lahingulaeva.

Soomus- ja lahingulaevad olid atraktiivsed: pikad, laiad ja võimsate suurtükkidega, mistõttu peeti neid riikide tugevuse sümboliks, mis väljendus nende nimedes. USA soomus- ja lahingulaevadele anti osariikide nimed, millega rõhutati nende erilisust. Hiljem ei

Keskmine aastane uute sõjalaevade ehitamise maht 15 730 mln £ 100% 11 401 mln £ 72,48% 5930 mln £ 37,70% 6716 mln £ 42,70% 5905 mln £ 37,54% 3147 mln £ 20,01% 3205 mln £ 20,38% 3278 mln £ 20,84%

ole laevadele, sh lennukikandjatele ja tuumarakettidega tuumaallveelaevadele osariikide nimesid antud.

Admiral Fisheri juhitud komitee töötas lisaks lahingulaevale välja veel ühe uue laevatüübi – lahinguristleja –, mis oli soomusristleja edasiarendus ning ette nähtud täitma soomusristlejatega samu ülesandeid. Lahinguristlejatel oli lahingulaevadega sama relvastus ja veeväljasurve, kuid nad olid pikemad, kitsamad, kiiremad, vähem soomustatud ja natuke odavamad.

Võitluses lahingulaevadega jäid nad alati kaotajaks, ehkki teistest laevatüüpidest olid nad märkimisväärselt üle.

Lahinguristlejaid ehitasid Suurbritannia, Saksamaa ja Jaapan, ühe Saksa lahinguristleja sai tema liitlaseks saamisel ka Türgi.

Kuni esimese maailmasõja lõpuni ehitas Suurbritannia 14, Saksamaa seitse ja Jaapan neli lahinguristlejat.

Esimese maailmasõja eelse Suur­ britannia elukutseline maavägi (armee) ei olnud suur võrreldes teiste riikidega, kus oli ajateenistus (Saksamaa, Venemaa, Austria-Ungari jpt). Samuti oli maaväe relvastus suhteliselt odav – kahurid olid vast suurima maksumusega.

Kulutused sõjaväele said olla riigi eelarves suured, sest enamikus riikides puudus sotsiaalsüsteem tänapäevases mõistes. Sellest hoolimata kurnas laevastike

SÕDUR september 2021 63

Ajalugu

võidurelvastumine riikide majandusi, kaasa arvatud maailma suurimat majandust – Briti impeeriumi.

1910. a paiku said kasutuskõlblikuks esimesed allveelaevad ja Saksamaal saadi aru, et suurte sõjalaevade ehitamisega nad oma eesmärke brittide suhtes täita ei suuda ja allveelaevad on sobivamad Suurbritannia mõjutamiseks.

Ka suuradmirali auastmesse jõudnud Tirpitz sai sellest aru ning Saksamaa hakkas panustama allveelaevadesse.

Kuid võrdleme tollast võidurelvastumist tänapäevaga: aastatel 2009– 2019 ehitati Suurbritannias kaks Queen Elizabethi klassi lennukikandjat projekti kogumaksumusega 7,6 miljardit £ ehk 8,8 miljardit €. Kolm eelmist lennukikandjat ehitas Suur­ britannia 1973–1985.

Aastatel 1895–1906 ehitati Suur­ britannias 37 soomuslaeva. Ühe sellise laeva keskmine maksumus tänapäevases vääringus on 160 miljonit €, mis teeb kokku 5,9 miljardit €. Samuti 49 soomusristlejat keskmise maksumusega tänapäevases vääringus 110 miljonit €, mis teeb kokku 5,4 miljardit €. Seega ehitati aastatel 1895–1906 Suurbritannias suuri sõjalaevu tänapäevases vääringus 11,3 miljardi € eest. Erinevus tänapäeva näitega on 2,5 miljardit € ehk ligikaudu 2,5 Queen Elizabeth klassi lennukikandjat.

Aastal 1906 kuni esimese maailmasõja esimeste suuremate lahinguteni 1915. a ehitati Suurbritannias 25 lahingulaeva (ühe laeva keskmine maksumus tänapäevases vääringus 340 miljonit €), kümme lahinguristlejat (ühe laeva keskmine maksumus tänapäevases vääringus 284 miljonit €), kaks soomuslaeva (ühe laeva keskmine maksumus tänapäevases vääringus 200 miljonit €) ja seitse soomusristlejat (ühe laeva keskmine maksumus 110 miljonit €), kokku 12,5 miljardit € ehk kolme Queen Elizabeth klassi lennukikandja jagu. Võrreldes Queen Elizabeth klassi lennukikandjatega, mille kõrges hinnas on oma osa elektroonikal, puudus esimese maailmasõja eelsetel laevadel elektroonika sootuks.

Esimene maailmasõda

28. juunil 1914 tapeti Sarajevos Austria troonipärija ertshertsog Franz Ferdinand ja algas esimene maailmasõda.

Briti laevastiku peamine löögiüksus

64 september 2021 SÕDUR

Venemaa eskaadri häving Tsushima lahingus 1905. a oli nii põhjalik, et pildimaterjalina peab kasutama kunstniku ettekujutust

1919. aastal oli Saksa laevastik sunnitud tegema „enesetapu” Scapa Flow esisel

Grand Fleet (Suur Laevastik) paiknes alguses Põhjamerel Orkney saarestikus Scapa Flows ja hiljem Šotimaal Firth of Forthis. Enamik Briti soomuslaevu kuulus Kanalilaevastikku, mille ülesanne oli La Manche väina ehk brittide jaoks Inglise kanali kaitse. Briti laevastiku vastane Saksamaa Hochseeflotte (Avamerelaevastik) paiknes samuti Põhjamerel Wilhelmshavenis, kuhu kuulusid ka soomuslaevad.

Hoolimata suurtest laevastikest ei toimunud mingisugust meresõda suurte laevade vahel võrreldes lahingutega maismaal. Esimese maailmasõja ajal toimus kaheksa lahingut lahingulaev (lahinguristleja, soomuslaev) lahingulaeva vastu. Neist neli lahingut Mustal merel, kaks Põhjamerel ja kaks Läänemerel.

Põhjamerel algas sõjategevus 28. augustil 1914 esimese Heligolandi lahinguga, kus viis Briti lahinguristlejat ja kaheksa kergeristlejat uputasid kuuest Saksa kergeristlejast kolm.

Saksa lahinguristlejad tegid reide Briti rannikule ja tulistasid sadamalinnu. 24. jaanuaril 1915 toimus Dogger Banki madaliku juures merelahing Briti eskaadri (viis lahinguristlejat) ja Saksa eskaadri (kolm lahinguristlejat ja üks soomusristleja) vahel, kus uputati Saksa soomusristleja SMS Blücher.

31. maist 1. juunini 1916 kohtusid Jüüti poolsaare põhjaosa juures laevastike peajõud: 151 Briti sõjalaeva (sh 28 lahingulaeva, üheksa lahinguristlejat ja kaheksa soomusristlejat) ning 99 Saksa sõjalaeva (sh 16 lahingulaeva, viis lahinguristlejat ja kuus soomus-

Ajalugu Washingtoni merenduslepinguga määratud laevastike kogutonnaaž

Suurbritannia USA Jaapan Prantsusmaa Itaalia

laeva). Britid kaotasid kolm lahinguristlejat, kolm soomusristlejat ja surnutena 6094 meest, sakslased seevastu ühe lahinguristleja, ühe soomuslaeva ja surnutena 2551 meest. Võrdluseks: kuu aja pärast alanud Somme’i maismaalahingus kaotasid britid esimese päevaga surnutena 19 240 meest ja kogu lahingus üle 400 000 mehe.

Läänemerel toimunud lahingutest võiks mainida Eestis Väinameres 30. (siin veel kehtinud vana kalendri järgi 17.) oktoobril 1917 toimunud Moonsundi (ehk Väinamere) lahingut, kus Saksa lahingulaev SMS König muutis alla poole tunni kestnud lahingus seitsme tabamusega lahingukõlbmatuks – meri on Väinameres madal – Vene soomuslaeva Slava.

Veel võiks mainida Coroneli lahingut 1. novembril 1914 Briti ja Saksa soomusristlejate vahel Vaikses ookeanis, kus Saksa admiral krahv Maximilian von Spee eskaader purustas Briti admirali Christopher Cradocki eskaadri, uputades kaks soomusristlejat; ja Falklandi lahingut 8. detsembril 1914, kus Briti lahinguristlejad uputasid krahv von Spee eskaadri.

Briti ja Prantsusmaa lahingu- ja soomuslaevad osalesid Vahemeres Dardanellide operatsioonis 17. veebruarist 1915 kuni 9. jaanuarini 1916, kus nad toetasid maismaa operatsioo-

Lahingulaevad ja -ristlejad 525 000 525 000 315 000 175 000 175 000

ne, kandes kaotusi allveelaevadest ja miinidest põhjustatuna.

Esimese maailmasõja merelahingutes ei uputatud ühtegi lahingulaeva.

Torpeedokaatrid ja miinilaevad uputasid ühe lahingulaeva ja kaks soomuslaeva, allveelaevad uputasid kaheksa soomuslaeva, plahvatuses uppus kolm lahingulaeva ja kaks soomuslaeva ning miinidel üks lahingulaev ja viis soomuslaeva.

Aastail 1917–1918 kimbutas Briti laevastikku Hispaania gripp ja Saksa laevastikku mässumeelsed „punased” meeleolud, mis ikka tekivad, kui midagi mõistlikku teha ei ole. Kui 1918. a oktoobri lõpus tahtis Saksa laevastiku juhtkond Põhjamerele minna, et Briti laevastikuga viimane lahing pidada, siis hakkasid madrused mässama. Mäss levis peagi üle riigi ja ka sõjalise kaotuse saanud Saksamaa andis alla ning keiser Wilhelm II põgenes Hollandisse.

Kuulsusetu lõpp

11. novembril 1918 sõlmitud vaherahu lepingu kohaselt sõitis Saksamaa laevastik Scapa Flow-sse, kus ta interneeriti. 21. juunil 1919 uputasid sakslased seal oma laevad, sh 11 lahingulaeva ja viis lahinguristlejat. Osa laevu jäi alles ja need lammutati või kasutati märklaevadena. Saksamaale jäeti alles viis soomuslaeva.

Märkimist väärib, et lahingulaeva SMS Ostfriesland uputasid ameeriklaste armee pommituslennukid 20. juulil 1921 Virginia ranniku lähedal brigaadi­ kindral William Lendrum Mitchelli juhitud katsetuste käigus, millega tõestati, et lennukid on võimelised uputama suuri sõjalaevu ning pandi alus uutele arengusuundadele meresõjas.

Interneeriti ja jagati laiali ka Austria-Ungari laevastik. Vene laevastik muutus aga kodusõja käigus lahingukõlbmatuks.

Võitjad riigid jätkasid oma pooleliolevate suurte, võimsate ja kallite

Lennukikandjad 135 000 135 000 81 000 60 000 60 000

laevade ehitamist. Muuhulgas võeti 15. mail 1920 kasutusele Briti lahinguristleja HMS Hood, millest sai 18 aastaks maailma suurim sõjalaev (pikkus 262,3 m). Ameeriklased said esimesena aru, et laevastike võidujooksu peab pidurdama ja algatasid kõnelused, mis päädisid 6. veebruaril 1922 Washingtoni merenduslepingu sõlmimisega, millega määrati laevastike suurused.

Lahingulaevade maksimaalseks veeväljasurveks määrati 35 000 t ja suurimaks peakaliibri kahurite läbimõõduks 406 mm. Suurbritannial oli kaks maksimaalsete parameetritega lahingu­laeva, USA-l kolm ja Jaapanil kaks. Samuti jagati Washingtoni lepinguga ristlejad raske- ja kergeristlejateks ning määrati nende parameetrid.

Kõik vananenud ja kogu­ tonnaaži mittemahtuvad, sh pooleliolevad laevad lammutati või desarmeeriti ja kasutati märklaevadena. Lammutamisele läksid kõik soomuslaevad ja -ristlejad. Britid kõrvaldasid järgneval kümnendil teenistusest 18 lahingulaeva ja seitse lahinguristlejat, alles jäeti 381 mm ja 406 mm peakaliibriga suurtükkidega relvastatud laevad.

USA kõrvaldas teenistusest kuus, Jaapan kaks lahingulaeva, Prantsusmaa ja Itaalia ühe.

Kes oli selle võidurelvastumise puhkemises süüdi? Kas Saksamaa? Minule jäi mulje, et eelkõige hoidsid britid kinni oma laevastiku arendamise poliitikast ja nad oleksid ikkagi palju laevu ehitanud. Saksamaa käitumine kergitas arve ja kurnas Saksamaad ennast.

Ka teised riigid ei tahtnud päris maha jääda – laevastike arendamise tuhin haaras kõiki.

Kulus ligi kaks aastakümmet ja teise maailmasõja esimesed lasud merelt tegi Poola Westerplatte garnisoni pihta 1. septembril 1939 kell 4.46 just selle võidurelvastumise „laps” – 6. juulil 1908 kasutusele võetud Saksa soomuslaev SMS Schleswig-Holstein. Aga siit edasi algab juba uus lugu.

SÕDUR september 2021 65

Raamatud Ben Macintyre Agent Sonja: armuke, ema, sõdur, nuhk Tänapäev, 2021

Tõnu Tannberg (koostaja) Eesti sõjaajalugu: valitud peatükke Vabadussõjast tänapäevani Tartu Ülikooli Kirjastus, 2021

Adam Makos, Larry Alexander Kõrgem kutse Äripäev, 2021

Chris Wallace, Mitch Weiss Pöördloendus 1945: ebatavaline lugu tuumapommist ja 116 päevast, mis muutsid maailma Vesta, 2021

Gottlob Herbert Bidermann Võitlus elu ja surma peale: Saksa sõduri mälestused idarindelt Grenader, 2021

Kui üks elegantne koduperenaine 1942. aastal vaikses Inglise linnakeses kodust väljus, teadsid naabrid, et proua Burton võiks minna näiteks perele toitu ostma. Tegelikult oli ta aga üks ajaloo suurimaid naisspioone, sünnipärase nimega Ursula Kuczynski, koodnimega Sonja. Saksamaa juut, veendunud kommunist, Punaarmee polkovnik ja ülimalt osav luuraja, kes osales mitmes 20. sajandi ohtlikumas operatsioonis Mandžuuriast Šveitsini. „Agent Sonja” on põnev ülevaade ühe naise elust, mis liikus samas rütmis kommunismi tõusu ja langusega. Tunnustatud ajaloolase Ben Macintyre’i sulest on varem eesti keeles ilmunud „Spioon ja reetur” ja „Spioon sõprade seas”.

Kõigile ajaloohuvilistele mõeldud koguteoses heidetakse pilk Eesti sõjaajaloolisele arengule Vabadussõjast kuni tänapäevani.

Peale Vabadussõja, mis kindlustas 1918. aastal väljakuulutatud Eesti Vabariigi iseseisvuse, käsitletakse teoses ka Teise maailmasõja ja punavõimu militaarset jalajälge meie ajaloos ning kõige olulisemana rahuaegse riigikaitse ülesehitamist nii esimesel iseseisvusajal kui ka pärast Eesti iseseisvuse taastamist.

Raamat võtab kokku senise uurimistöö Eesti sõjaajaloo kohta, kuid toob lugejateni ka palju varem kasutamata allikmaterjali.

Eesti sõjaajaloo koguteos on valminud kaitseministeeriumi rahastatud projekti „Eesti sõjaajalugu maailma sõjaajaloo arengute kontekstis” toetusel.

Detsember 1943. Ribadeks tulistatud USA pommituslennuk näeb sõjaaegse Saksamaa kohal kurja vaeva, et pääseda vaenlase õhuruumist. Ühtäkki võtab sellele sappa Saksa hävitaja. Selle piloot on vana lennuäss - ja ta võib ühe päästiku­ vajutusega hävitada nii USA piloodi kui ka tema võitluskaaslased ...

Mis edasi juhtub, on midagi hämmastavat.

Saksa piloot ei iitsata sellest hiljem kellelegi, sest riskib sõjakohtu alla sattumisega. USA õhujõud klassifitseerivad juhtunut puudutava info ülisalajaseks. See kohtumine sõjataevas jääb aga kummitama mõlemat meest, kuni nad otsustavad 40 aastat hiljem teineteise üles otsida. „Kõrgem kutse” on haaravalt kirja pandud liigutav lugu sellest, kuidas inimlikkus võib võidutseda ka kõige julmematel aegadel.

12. aprill 1945: pärast aastaid kestnud verist konflikti Euroopas ja Vaiksel ookeanil raputab Ameerikat uudis president Franklin D. Roosevelti surmast.

Asepresident Harry S. Truman, keda on sõjalistest plaanidest eemal hoitud ja kes ei tea midagi ülisalajasest Manhattani projektist maailma esimese tuumapommi väljatöötamiseks, peab üle võtma mitmel kontinendil sõdiva rahva juhtimise ning samal ajal silmitsi seisma ühe enim poleemikat tekitava otsusega inimkonna ajaloos.

Kohtume inimestega, kes olid tuumapommiga ühel või teisel moel seotud: J. Robert Oppenheimeri ja tema meeskonda salaja imbunud Nõukogude Liidu luurajatega, Teise maailmasõja ajal ametis olnud riigijuhtidega, võitlushimulise piloodiga, kes valiti pommi kohale toimetama, ja paljude teistega.

„ll maailmasõda oli maapealne põrgu ning idarinne selle tulest ja jääst süda. Gottlob Herbert Bidermann teenis idarindel aastatel 1941-1945 ning tema mälestused neist aastatest taaselustavad sõja vaatepildid, helid ja lõhnad, mis saatsid Saksa armeed teekonnal hävingu poole.

Bidermann sai viis korda haavata ning teda autasustati vapruse eest mitme medaliga. Ta osales võitlustes Krimmis, mis lõppesid Sevastoopoli hõivamisega. Seejärel sõdis ta veristes lahingutes Leningradist lõunas, sõja lõpetas aga Kuramaa kotis. Sõja järel veetis ta aga mitu aastat Nõukogude vangilaagrites.

Bidermann kirjeldab värvikalt sõja algul nähtud sõjavange, kahe tule vahel kuidagi ellu jääda püüdvaid kohalikke elanikke, pühade tähistamist rindeoludes jpm.

66 september 2021 SÕDUR

Tule sõjamuuseumisse! www.esm.ee

Peamaja K-P 11-18 Mõisa tee 1, Viimsi

Sõjatehnika angaar R-P 11-18 Vehema tee 1a, Viimsi (300 m peamajast)