Sõdur 5/23

EESTI SÕJANDUSAJAKIRI AASTAST 1919

NR 5 (133) 2023

IRIS-T SLM – õhutõrje, mida Eesti vajab lk 18–21

Vene relvajõud okupeeritud Krimmis lk 22–29

Šveitsi neutraalsus ei tähenda nõrka riigikaitset lk 34–41

Fookus lk 6–15

Ussisõnad – maakaitsevägi ilmutas ennast

Sisukord

sisukord 4 Lühiuudised 6 Ussisõnad – kindralmajor Riho Ühtegi intervjuu 12 Üks kaitseväe suurimaid logistilisi operatsioone 16 Diviis USAs õppusel Warfighter 18 Keskmaa-õhutõrje­ süsteem IRIS-T SLM 22 Vene relvajõud okupeeritud Krimmis 30 Musta mere sõja vahekokkuvõte 34 Neutraalne Šveits teab, et riiki tuleb ikka kaitsta 42 Sõjaväelise juhi taskuraamat: kellele ja miks?

48 Lahingud Vepsküla sillapeal 1944. aasta 29. veebruarist 6. märtsini

30

6

58 Kaks Virumaa marssalit Hispaania pärilussõjas 66 Uued raamatud

58

34

Ajakiri Sõdur on tellitav ExpressPosti tellimiskeskkonnas https://tellimine.ee/est/sodur.

Samuti saab ajakirja tellida Omniva postkontoris, postipunktis või kirjakandja vahendusel.

Tellimishind: 12 kuud 16,30 eurot, 6 kuud 8,15 eurot.

Väljaandja küberväejuhatuse strateegilise kommunikatsiooni keskus Toimetus Juhkentali 58, Tallinn 15007 sodur@mil.ee Peatoimetaja Heiki Suurkask heiki.suurkask@mil.ee / 717 2416 Toimetaja n-ltn Raiko Jäärats Keeletoimetaja Diina Kazakova Kujundaja lvo Sokka Trükitud Joon trükikojas Kaanefoto Asso Puidet ISSN 1406-3379 SÕDUR oktoober 2023 3

Uudised

NATO merevägede õppusest võttis osa üle 3000 mereväelase

aitseväe luurekeskuse senine ülem kolonel Margo Grosberg andis 14. septembril üksuse juhtimise pidulikul rivistusel üle kolonel Ants Kiviseljale.

Kolonel Ants Kiviselg on olnud kaitseväes teenistuses eri ametikohtadel kokku üle 25 aasta. Teda on muu hulgas autasustatud maaväe ohvitseri hõberistiga, 1. jalaväebrigaadi rinnamärgi ning Scoutspataljoni teenetemärgiga.

Foto: Kermo Pastarus / RKIK

20. septembril lõppes õppus Northern Coasts 2023, mille käigus harjutas Liivi lahel ja Irbe väinas üle 3000 mereväelase Läänemere kaitsmist. Eesti mereväe laevadest osalesid tänavu õppusel miinijahtijad EML Ugandi ja EML Sakala. Õppus toimus peamiselt Läti vetes. Eestis paiknes õppuse ajal ka rahvusvaheline laevaliikluse koordineerimise element (NCAGS), kelle ülesanne oli õppuse alas olevate tsiviillaevade ja sadamate teavitamine käimasolevatest harjutustest. Õppusel osales tänavu 14 NATO liitlas- ja partnerriiki, pea 30 mereväe laeva, üle kümne lennuki ja kopteri ning üle 3000 mereväelase. Õppus Northern Coasts on 2007. aastast korraldatav iga-aastane õppus, kus osalevad nii NATO kui partnerriigid. Õppusele pani aluse Saksamaa merevägi, kes selle korraldamist iga aasta ka juhib.

Kaitseväe luurekeskus sai uue ülema K

Eesti sõlmis lepingu militaarsõidukite soetamiseks

Riigi kaitseinvesteeringute keskus (RKIK) sõlmis Veho, Scania ja Volvoga mahuka lepingu militaarsõidukite soetamiseks, mille raames varustatakse Eesti ja Läti jõustruktuure eri tüüpi sõidukitega järgmise seitsme aasta jooksul. Raamlepingu kogumaksumus on ligikaudu 693 miljonit eurot.

Hangitavad sõidukid jagunevad kahte kategooriasse: kuni viis tonni kaaluvad sõidukid ja üle viie tonni kaaluvad sõidukid. Sõidukeid tellitakse ja tarnitakse osade kaupa, kuid esimesed jõuavad juba järgmisel aastal.

4 oktoober 2023 SÕDUR

Küberväejuhatuse ülem René Innos annab staabiveebel Piirsalult saadud mõõga üle staabiveebel Tomingale.

Foto: Rene Toomas

Kolonel Margo Grosbergi on autasustatud Kotkaristi IV klassi teenetemärgiga, Prantsusmaa V klassi riikliku teenetemärgiga, Leedu sõjaväeluure eriteenete medaliga, välisluureameti eriteenete medaliga, politsei- ja piirivalveameti teenetemärgiga, luurekeskuse teenetemärgiga, kaitseväe peastaabi teeneteristiga ning kaitseministeeriumi kuldrinnamärgiga. 2022. aastal tunnustati kolonel Grosbergi kaitseväe aasta ohvitseri tiitliga.

Uudised Foto: Mihkel Leis

Vastupanuvõitluse päeva tseremoonia Tondil Eesti eruohvitseride kogu eestvedamisel toimus 22. septembril pidulik sõjaväeline tseremoonia Tondi sõjakooli memoriaali juures, millega meenutati eestlaste vastupanu okupatsioonivõimudele 1944. aastal.

Tseremoonial osalesid ka kaitseminister Hanno Pevkur ja riigikogu esimees Lauri Hussar. Samal päeval tähistati vastupanuvõitluse päeva veel terve hulga üritustega mitmes kohas üle Eesti.

Kaitseväe akadeemia alustas õppeaastat piduliku jalutuskäiguga

Foto: Karl Heinrich Arras

Küberväejuhatuse veebel andis mõõga üle 29. septembril Filtri linnakus toimunud tseremoonial andis küberväejuhatuse veebel staabiveebel Meelis Piirsalu töökohustused üle staabiveebel Indrek Tomingale.

Staabiveebel Piirsalu on teeninud eri ametikohtadel, muu hulgas ka maaväe staabis ning olnud nii staabi- ja sidepataljoni kui Scoutspataljoni veebel. Ta on teeninud kahel välisoperatsioonil Afganistanis.

Staabiveebel Tomingas on teeninud nii kaitseväe kui kaitseliidu peastaabis sideeriala vanemstaabiallohvitserina ning olnud staabi- ja sidepataljoni ja sidekooli veebel.

Ta on teeninud Estcoy-9 koosseisus Afganistanis ning väljaõppe allohvitserina esimeses NATO sidepataljonis Saksamaal. Alates 2020. aastast teenis ta küberväejuhatuse staabis teabehaldurina.

Kaitseväe akadeemia tähistas 1. septembril õppeaasta algust pidu­liku marsiga läbi Tartu linna ning kaitseväe juhataja kindral Martin Herem pidas õppuritele kooliaasta alguse puhul traditsioonilise avaloengu. Avaloengul tunnustati kaitseväe akadeemia kooliaasta alguse puhul ka 2022/23. õppeaasta parimaid õppejõude.

Kaitseväe akadeemia pidulikul marsil läbi Tartu linna osalesid akadeemia tegevväelased ning kutse-, kõrgharidus- ja magistriõppe õppurid, keda saatsid sõjaväeorkester ning sõjaväepolitsei. Pidulikule rongkäigule järgnes relvastuse ja tehnika näitus kaitseväe akadeemia peahoone ees ning külalistele oli avatud ka Eesti sõjamuuseumi – kindral Laidoneri muuseumi koosseisu kuuluv kaitseväe akadeemia muuseum.

SÕDUR oktoober 2023 5

Fookus

Ussisõnad 2023

maakaitse vaip on varasemast veelgi katvam

Maakaitseringkonnad said sel aastal enneolematu ülesande. Kokku 10 000 reservväelast, kes määrati 2022. aasta jooksul maakaitseüksuste koosseisu, kutsuti kaitseliidu maakaitse­ ringkondade kaudu reservõppekogunemisele Ussisõnad, et anda neile täiendväljaõpet.

Heiki Suurkask peatoimetaja

S

õduri küsimustele Ussisõnade teemal vastas kaitseliidu ülem kindralmajor Riho Ühtegi.

Ussisõnad 2023 on selleks korraks läbi. Kas me võime selle õppuse korda läinuks lugeda, kui asjadele kaitseliidu poolt vaadata ja kas on veel midagi vaja parandada?

Kaitseliit teeb seda asja tellija materjalist. Kõik, kes tulid, said kümme päeva intensiivset väljaõpet. Siiamaani olen kuulnud ainult positiivset tagasisidet.

Seda, kas midagi on vaja parandada, tuleb vaadata laiemas võtmes: kas ja kuidas info reservväelaseni jõuab.

Ussisõnadele kutsuti ju võitlejaid, kes on juba mõni aeg tagasi ajateenistuses käinud.

Nende andmed, mis näiteks kaitseressursside ametil on, võivad olla vananenud. Ka portaalid, kust kaudu nad infot saavad, on samuti viimasel ajal muutumises olnud. Eesti.ee aadressid on kinni pandud, kaitseväeteenistuse portaalid on muutunud, ka meiliaadressid, mis kunagi on inimestel olnud, ei pruugi enam toimida, kui vaadata näiteks online.ee-ga toimunut. Nii on terve hulk inimesi, kes ei ole vaadanud ega näinud enda kohta käivat informatsiooni. Me peame rohkem mõtlema sellele, kuidas inimesi kätte saada.

Loomulikult oleks hea, kui iga inimene tunneb ise huvi selle vastu, kas ta on kutsutud, kuid me ei saa eeldada, et kõik seda teevad.

6 oktoober 2023 SÕDUR

Kaitseliit

▶ Kaitseliit on kaitseministeeriumi valitsemisalas tegutsev vabatahtlik, sõjaväeliselt korraldatud, relvi valdav ja sõjaväeliste harjutustega tegelev riigikaitseorganisatsioon, mis täidab temale kaitseliidu seadusega pandud ülesandeid. ▶ Kaitseliidu eesmärk on suurendada vabale tahtele ja omaalgatusele toetudes rahva valmisolekut kaitsta Eesti iseseisvust ja põhiseaduslikku korda. ▶ Kaitseliitu kuulub pea 18 000 liiget. ▶ Koos Naiskodukaitse, Noorte Kotkaste ja Kodutütardega on kaitseliidu peres tegevad pea 30 000 vabatahtlikku. ▶ Kaitseliit jaguneb 15 malevaks, mille vastutusala vastab mõne erandiga maakondade piiridega. ▶ Riigikogu 2018. aasta otsusega moodustati kaitseliidu põhjal neli maakaitseringkonda, mis koordineerivad ja toetavad malevate tegevust. ▶ Malevad jäid tegelema liikmeskonnaga ja kuni kompanii tasemel sõjaväelise väljaõppe ja ettevalmistusega. ▶ Seni kaitseliidu ülema vahetus alluvuses olnud malevate pealikud hakkasid alluma tegevväelastest maakaitseringkonna pealikele.

Ka sotsiaalne ja majanduslik taustsüsteem igal pool ei toeta veel riigikaitselist tegevust täielikult. Inimesed mõtlevad rohkem oma igapäevaste murede peale ja see peegeldub ka nende väljatulekus õppustele. Me näeme, et keskustes, nagu Tallinn, Tartu on see suurem, äärealadel aga väiksem…

Seda tahte puudumist on seal rohkem märgata.

Samas, kaitseliit on ka üle-eestiline organisatsioon erinevalt mõnest teisest organisatsioonist. Kas ka see on siin oluline?

Jah, kaitseliit on üle-eestiline organisatsioon ja siin me tajume neid reserv­ väelaste väljatuleku probleeme isegi selgemalt.

Ma suutsin enne õppuste algust üsna hästi ennustada seda, kus tuleb rohkem inimesi välja ja kus vähem.

Oli ette näha, et Lõuna maakaitseringkond ja Põhja maakaitseringkond on sellised, kus tullakse välja päris hea meelega, ning saame kätte selle hulga inimesi, mis meil vaja on. Aga Lääne ja Kirde maakaitseringkonnas on see ilmselt väiksem. Ja nii läinud ongi.

Tänapäeval on kaitseliitlase kõrvale tekkinud teine mõiste – maakaitse­ väelane. Kas need terminid täiendavad üksteist või pigem tekitavad segadust?

Need tekitavad mõnevõrra segadust.

On inimesi, kes tahavad rääkida ainult maakaitsest, ja on hulk inimesi, kes tahavad rääkida ainult kaitseliidust. Maakaitse on sõjaaja nähtus, üksus kaitseväe koosseisus, mis praeguse

Fookus SÕDUR oktoober 2023 7

Fookus

seisuga ei koosne enam mitte kaitseliitlastest (nagu siiamaani), vaid ka reservväelastest, kes ei ole kaitseliidu liikmed.

Teisalt aga maakaitse ei saaks eksisteerida ilma taustsüsteemita, kuna väga palju sõltub kohalikust toetusest ja kogukonnast. Selle toetuse annabki just kaitseliit. Need on omavahel väga tihedalt seotud mõisted, aga nad ei ole üks ühele samad.

Kui vaadata Ukraina sõja ja ka Ussisõnade kogemusi, siis mida me võime nüüd öelda maakaitse­

8 oktoober 2023 SÕDUR

väelaste võitlusvõime ja võitlus­ tahte kohta? Kas me oleme valmis vaenlasele vastu hakkama?

Kindral Nikolai Reek on öelnud kunagi, et rikas riik võib lubada endale suurtükiväge, sõjakas riik, kellel on head hobused, võib lubada endale head ratsaväge, aga ainult väga patriootlik rahvas saab lubada endale head jalaväge.

See ongi maakaitse fenomen. Kõigil, kes nüüd õppusel käinud ja väljas olnud, on suur motivatsioon. Nende meestega on täiesti võimalik vaenlasele vastu hakata.

Tegelikult oleme alles selle tee alguses. Järgmiste aastate jooksul õpetame neid veel välja, et teha neist paremaid sõdureid. On näha, et neil on motivatsioon olemas. Mehed ise on seda valmis tegema ja kaitseliitlased, kes muidu on olnud äärmiselt konservatiivsed kõigi reservväelaste suhtes, on mulle tunnistanud, et nende meestega võib sõtta minna küll.

Kunagi 1992. aastal on kindral Ants Laaneots öelnud, et Eesti kaitseks oleks vaja kuus brigaadisuurust üksust. Praegu on meil kaks

Fookus brigaadi ja neli maakaitseringkonda.

Mis meil veel puudu on?

Kaitseliidu Harju maleva mehed laskmas õppusel Ussisõnad.

Foto: Ilja Korjukin / kaitsevägi

Maakaitse ei saaks eksisteerida ilma taustsüsteemita, kuna väga palju sõltub kohalikust toetusest ja kogukonnast.

Mida kaitsevägi praegu teeb, on see, et paneb suurt rõhku regulaarüksuste, brigaadide ja diviisi arendamisele ja see on ääretult vajalik. Selleks, et tõhusamalt vastasega võidelda, on meil vaja suuremat tulejõudu, tarku relvasüsteeme ja kõike muud sellist.

Maakaitse roll on pigem see, et me oleme kogu Eestit kattev turvavaip, reaalkaitse vaip, mis loob tingimused selleks, et regulaarüksused saaksid edukalt lahinguid pidada. Maakaitse tõhustamiseks oleme saanud juurde tankitõrjerelvastust ja -varustust, mis aitab meil küll edukalt sõdida vastasega, kuid siin võiks mõelda ka lihtsamate relvasüsteemide hankimisele.

Näiteks suurekaliibrilised kuulipildujad, täiendavad miinipildujad, mis tegelikult aitaks maakaitse ülesannet täita.

Et me saaks vastast paremini siduda ja kulutada ning luua pinda manööverüksustele edukamaks sõjapidamiseks, peame mõtlema sellele, mida on vaja vastase suurema hulgaga sõdimiseks, näiteks pehme soomusega sõidukite vastu…

Me näeme ka seda, kuidas järjest rohkem areneb droonimajandus, nagu Ukrainas, kus droonid on juba rühma ja jao tasandil. Me peaks ka üha rohkem vaatama selle teema sisse, kus me ei kasuta enam täpselt sama mustrit, vaid mõtleks natuke edasi. Ühel hetkel võib tekkida olukord, kus õhk on droonidest paks ja me ei tee enam vahet, kas tegemist on oma või vastase droonidega. Kuna vaatlusel on tohutu suur tähtsus, siis võibolla peaks rohkem mõtlema statsionaarsele vaatlusele, näiteks paigutama väga hea võimega kaamerad kõrgetesse kohtadesse. Need täidaks samu ülesandeid, mis tänapäeval lennutatavad droonid.

Näiteks igasuguseid sensoreid, mida saame juba praegu paigutada. Kõige targa ja uue kõrval peaks kasutama ka lihtsaid vahendeid.

Sellest, kuidas maakaitse struktuuri ja varustatust paremaks muuta, sai juba räägitud. Kas meil on siia veel midagi lisada?

Eks tulejõud on see, mida me vajame.

Tänapäeva jalaväelase võimeid on võimalik täiustada nii, et ta saab võidelda

Ussisõnad leidsid laialdast tähelepanu Maakaitseüksuste loomine annab kiirreageerimisreservist välja arvatud võitlejatele uue funktsiooni, mis hoiab nende väljaõppetaset ja lahinguvalmidust. «Juhtide väljaõpe kulmineerus esimese lahingukäsu saamisega, mida järgnevatel päevadel saabuva reakoosseisuga ellu viima hakatakse,» teatas Lõuna maakaitseringkonna pealik, kolonelleitnant Raul Kütt.

Ussisõnad said laialdast meediatähelepanu ning laigulises vormis meeste ja naiste tegevus ei jäänud teedel märkamata. Õppusel harjutati ka lahinguolukorras meditsiinilise abi andmist, teetõkete rajamist ja muud väljaõppeks vajalikku tegevust.

Mäekülas ilmus Järva maleva kontrollpunkti juurde teisaldatav roheline betoonkelder, mille oli valmistanud üks Eesti betoon­ ehitisi tootev firma just nimelt teetõkete kindlustamise vajadust silmas pidades.

Kirde maakaitseringkonnas osalesid koos reservväelastega ka liitlasüksuste kaitseväelased, näiteks Prantsuse relvajõudude õhudessantvägede kompaniisuurune üksus. Väljaõppe etapis juhendasid reservväelasi instruktorid Ühendkuningriigist ja Ameerika Ühendriikide Marylandi osariigi rahvuskaardist.

«Maakaitse suurendamine ja seeläbi kaitseväe sõjaaja koosseisu suurendamine on praeguses julgeolekuolukorras möödapääsmatu. Selle õppuse suurim väärtus lisaks oskuste värskendamisele on see, et iga rühm ja jagu lähevad sinna, kus peab reaalselt vastutust kandma,» teatas Rutjal õppust külastanud kaitseminister Hanno Pevkur. Ühtaegu Ussisõnadega toimus 29. septembrist kuni 1. oktoobrini ka toetuse väejuhatuse varustuspataljoni reservväelaste õppekogunemine Kodukakk, mille käigus värskendati üksikvõitleja teadmisi ja oskusi ning tugevdati sõjalist valmisolekut.

SÕDUR oktoober 2023 9

Fookus

ka tanki vastu. Me oleme juba päris heas seisus kaitseliidu põhjal loodavate üksustega, aga see on koht, kus me saame edasi liikuda ka reservväelaste valmisoleku suurendamisel.

Tänapäeva relvasüsteemide kasutamine ei ole keeruline, ükspuha kas räägime Javelinist, Spike’ist või mõnest muust tankitõrjerelvast.

Nende selgeks õpetamine ei võta palju aega, aga nende hankimine on aeganõudev. Mida rohkem meil tulejõudu on, seda efektiivsemad me maastikul oleme. Kui meil on kümnetuhandeline kaitseliitlaste vägi ja sellele tuleb 10 000 reservväelast veel juurde, siis see maakaitsevägi on juba tugev jõud.

Kaitseliidu koht ja maine ühiskonnas. Kas me võime sellega praegu rahul olla ja kuhu kaitseliit edasi areneb?

Kaitseliidu maine on praegu päris hea ja seda mitmes mõttes. Esiteks, kaitseliit on nähtav ühiskonnas ja küsitluste kohaselt on kaitseliidu maine praegu paranemas.

Viimase pooleteise aasta jooksul on kaitseliiduga liitunud üle 4500 uue liikme. Me oleme organisatsiooni ka puhastanud ning kui lugeda kokku koos allorganisatsioonidega, nagu Naiskodukaitse, Noored Kotkad ja Kodutütred, läheneb meie liikmete arv 30 000-le. See annab õiguse öelda, et kaitseliidul on tähtis roll meie ühiskonnas.

Kui nüüd vaadata seekordset õppust, siis mitte ainult kaitseliitlased polnud skeptilised reservväelaste suhtes, vaid ka reservväelased olid skeptilised kaitseliitlaste suhtes, põhinedes võibolla aastatetagusel kogemusel.

Nüüd võib öelda seda, et tärganud sümpaatia on vastastikune. Reservväelastelt kuuleme väga kiitvaid sõnu kaitseliidu instruktorite, meie õpetamise metoodika jms kohta. Ma arvan, et meie maine on üsna hea.

Kas Ussisõnad õppusena hakkab ka tulevikus korduma?

Jah, ma väga loodan seda. Põhimõtteliselt on tahe olemas. Tegeleme veel kaitseministeeriumi arengukavade raames rahastamise küsimustega. Kuidas see hakkab täpselt välja nägema, on praegu veel raske öelda.

10 oktoober 2023 SÕDUR

Fookus

Ussisõnad

▶ Õppus Ussisõnad korraldati 28. augustist 8. oktoobrini üle kogu Eesti. ▶ Õppusel värskendati osaleva isikkoosseisu sõjalisi baasteadmisi.

Iga üksuse väljaõpe oli jagatud ülemate väljaõppeks, põhikoosseisu väljaõppeks ja koostegevusharjutuseks. ▶ Õppusel osalevatel üksustel oli rohkem vabadust kui tavapäraste sõjaliste õppuste ajal, võimaldades neil iseseisvalt oma tegevust korraldada ja planeerida. ▶ Koostegevusharjutusi tehti eri külades, kus reservväelased harjutasid oma sõjaaja ülesannete täitmist, nagu varitsuste korraldamine ja kontroll-läbilaskepunktide rajamine. ▶ Aktiivsemat tegevust nähti regiooniti järgmiselt: • Põhja maakaitseringkond 28. augustist – 10. septembrini; • Kirde maakaitseringkond 13.–22. septembrini; • Lääne maakaitseringkond 20.–29. septembrini; • Lõuna maakaitseringkond 15.–24. septembrini ja 29. septembrist – 8. oktoobrini.

Tartu maleva võitleja Ussisõnadel.

Foto: Rauno Volmar / kaitsevägi

Maakaitse on sõjaaja struktuur Maakaitse on kaitseväe sõjaaja koosseisu kuuluv territoriaalne struktuur, mis katab ühtse tiheda turvavaibana kogu Eesti. Maakaitse on mehitatud sõjaaja ametikohtadele määratud reservväelaste ja kaitseväekohustuse võtnud kaitseliitlastega.

2022. aastal suurendas kaitsevägi maakaitsestruktuuri kahekordseks – 20 000 liikmeni. Kui seni kuulusid maakaitsesse kaitseliitlased, kes olid võtnud kaitseväekohustuse, või reservväelased, kes olid astunud kaitseliidu liikmeks, siis maakaitse struktuuri suurendamisel 10 000 liikme võrra tugevdati seda veelgi reservväelastega, kes ei kuulu enam kiirreageerimisreservi koosseisu.

Maakaitseüksuste liikmeid kutsutakse õppekogunemistele nii malevapealike kutsetega (kaitseliitlaste puhul) kui ka kaitseväe õppekogunemise kutsetega (kõigi maakaitse liikmete puhul). Struktuuri suurendamisega loodi üle 300 rühma, mille teenistuspiirkonnad on määratud üle kogu Eesti.

See tähendas tinglikult igasse maakonda üle 20 uue rühma lisandumist, mis suurendab tuntavalt Eesti territoriaalkaitsevõimet.

Maakaitseüksused liidetakse sõjaajal kaitseliidu maakaitseringkondade juurde. Sõjaajal juhib teiste üksuste kõrval ka maakaitset kaitseväe juhataja. Nendel aladel, kuhu vastane on juba jõudnud, peab maakaitse teiste üksustega koordineeritud, iseseisvat, vastast kulutavat lokaalset lahingut ning jääb vastase tagalasse toetama vastupanuvõitluse korraldamist.

SÕDUR oktoober 2023 11

Fookus 12 oktoober 2023 SÕDUR

Fookus

Varustusühikute arvult on Ussisõnad üks kaitseväe suurimaid logistilisi operatsioone läbi ajaloo. Seal saavad tuleristsed paljud logistikaohvitserid.

Teiste seas major Tanel Kurisoo, õppuse logistika põhiline koordineerija toetuse väejuhatusest. Mõni aasta tagasi ta ennast logistikuks veel ei pidanudki.

Julius Air Kull leitnant, toetuse väejuhatuse teabeohvitser

K

Läbi tule, vee ja Ussisõnade

Foto: Ardi Hallismaa

urisood teatakse eelkõige kui suurt meest, kes võistlustel tõstab raskeid asju. Spordikeel on viimasel ajal aga unarusse jäänud. Selle aasta kevadest kuni sügise hakuni räägib ta tööl ja vahel ka töölt eemal põhiliselt ussisõnades.

Tema kabinet on tagasihoidlik ja laua peal on hulganisti märkmeid.

Käärakil kapiukse vahelt paistavad spordijalatsid ja korduvkinnitusega kilepakend, mille sees on ilmselt trenniks mõeldud toidulisand. Alustan temaga vestlust, mis jääb üsna pea pooleli, sest tuli telefonikõne transpordifirmalt, kellega arutati Ussisõnadega seotud vedu. Kuulan veidi ja mõistan kontekstist, et Kurisool on praegu tähtsamatki teha, kui ajakirjanduslikku huvi rahuldada. Ütlen talle, et tulen natukese aja pärast tagasi, ja lähen muid asju tegema. Kui me lõpuks rahulikuma hetke leidsime, näitas ta küsimise peale mulle oma telefoni kõnelogi: 46 kõnet veidi «kuumemal» päeval, sellest pea 20 unikaalsed. Tema roll õppusel Ussisõnad pole kergete killast.

Võime loomine «Kui võrrelda näiteks tavalise metsalaagriga, siis on see ülisuur logistiline operatsioon,» räägib Kurisoo. «Mastaap on ka Kevadtormist suurem. Tormil või Siilil on juba välja kujunenud oma muster, mis kordub aastast aastasse oma väikeste variatsioonidega.

Ussisõnad on hoopis midagi muud.

Siin me ei tee väljaõppehooaega kokkuvõtvat lõpueksamit, vaid kaitsevägi ja kaitseliit loovad koos uut võimet.»

Ta seletab, et kui kevaditi tuleb lihtsustatult öeldes tagada õppusele peamiste artiklitena laskemoona, toitu ja kütust, siis Ussisõnade tarvis tuleb anda ka kogu isiklik varustus.

Logistikutele tähendab see ligi 10 000 komplekti. Ühes komplektis on aga SÕDUR oktoober 2023 13

Fookus

ette nähtud ligi 50 eri artiklit, kui embleemi ja nimesilti ka arvestada.

Riigi kaitseinvesteeringute keskus hankis uue ja moodsa varustuse, mille paljud elemendid on sellised, mida õppusel osalevad reservväelased varem näinud ei olnud, kandmisest rääkimata. Valdav osa õppusel osalenutest läbisid ajateenistuse üle kümne aasta tagasi. Nii võis meeldivaid üllatusi pakkuda näiteks uus soe fliiskampsun või uhiuus kandesüsteem.

«Kohtasin minagi formeerimise ajal paari oma väeosa endist ajateenijat, kelle ajateenistusest oli möödas umbes 15 aastat,» ütleb Kurisoo. «Kõige toredam oli aga kohtumine kamraadiga, kellega olin koos seersandikursusel ja keda ma nägin viimati 2001. aasta jaanuari lõpus.» Kuigi Ussisõnade õppust hakati planeerima juba 2022. aastal, määras toetuse väejuhatuse ülem major Kurisoo toetuse väejuhatuse poolseks juhiks selle aasta kevadel.

«Ega ma eriti täpselt ette ei kujutanud, mis see täpselt tähendab ja endaga kaasa toob,» räägib Kurisoo. «Olin sel ajal ka Kevadtormi toetuse väejuhatuse peaplaneerija ning mai lõpuni tegelesin eeskätt sellega. Väikeste sammude kaupa astusin üha sügavamale Ussisõnade sisse ja järjest rohkem hakkasin aru saama nii õppuse kui ka ees ootavate katsumuste suurusest. Siiani on iga päev olnud põnev proovikivi.»

«Lihtne jalaväelane» Major Kurisoo ei ole tegelikult väljaõppinud logistikaohvitser. Oma teenistust alustas ta ajateenijana toonases üksik-vahipataljonis 23 aastat tagasi, kust ta 2001. aasta augustis seersandina reservi arvati. Seejärel möödus aasta Tartu ülikooli füüsikateaduskonnas, kuid juba mõne kuu möödudes tajus ta, et see pole päris see, mida elus teha tahaks.

2002. aastal astus ta toonase kõrgema sõjakooli 6. põhikursusele, mille lõpetas jalaväe erialal. Pärast kooli koduväeossa naastes õnnestus tal minna õppima USA-sse sõjaväepolitsei kursusele, millele järgnes aasta sõjaväepolitsei rühmaülemana, veidi üle poole aasta kompaniiülema kohusetäitjana ning mõned kuud kompaniiülema abina.

«Seejärel läksin staapi, kus osaliselt juhuse tahtel sattusin luure- ja julgeolekuosakonda,» räägib Kurisoo.

14 oktoober 2023 SÕDUR

Kurisool on hea stressitaluvus ja töövõime. Seega juhtus, et Ussisõnade alguses tahtis ta palju ülesandeid ise ära teha. See muutus, kui õppuse pretsedenditu mastaap ennast ilmestas.

Võib öelda, et inimene sündis logistikaohvitseriks Ussisõnade käigus.

major Agur Kibur, toetuse väejuhatuse vanemstaabiohvitser

Major Kurisoo sobib selleks ülesandeks hästi, sest ta on hea matemaatik – ta suudab kriitiliselt mõelda suurte numbrite tasandil.

Selles operatsioonis on hästi palju liikuvaid osi, millega alati kaasneb ka segadust ja hõõrdumist.

Aitab kaasa, et major Kurisoo on rahulik ja huumorisoonega. kolonelleitnant Valdo Veski toetuse väejuhatuse ülem

«Nullindate aastate teine pool oli veel aeg, kus valitses suur kaadripuudus, mistõttu toimusid ka liikumised kiiremini, kui see noorele ohvitserile piisavate kogemuste saamiseks vajalik on.»

Julgeolekuvaldkonnas oli Kurisoo kuni 2020. a suveni. Seejärel viidi ta üle toetuse väejuhatuse staapi, kus uueks ülesandeks sai väljaõppe juhtimine.

«Logistikaga tegelev üksus oli täiesti uus maailm, aga suutsin küllaltki kõvasti siputada, et põhja ei läinud,»

ütleb Kurisoo. «Logistikaoperatsioone nägin pigem kaugelt, tegin läbi ka logistika tutvustava kursuse. Aga sellest hoolimata, kui oli vaja logistika­ küsimustes arvamust avaldada, kasutasin ühe hea kolleegi väljendit, et «mina lihtsa jalaväelasena arvan…».

Alles nüüd, keset Ussisõnade õppust vaatasin ma ühel hetkel oma sisemisse peeglisse ja tõdesin, et nüüd ma vist olengi logistikaohvitser.»

Hõõrdumine Palju on küsitud, et miks on vaja Siilid ja Kevadtormid nii suureks ajada, vanemohvitserid võiks ju laua ääres kaardi peal kõik need manöövrid läbi harjutada ka ilma selleta, et sõdur maastikul kaasa teeb. Vastus on hõõrdumine ehk sõduril ikka juhtub. Olgu see siis lihtne teelt eksimine või midagi enamat, mille peale lihtsalt kaardi juures olevad staabiohvitserid tulla ei oska. Üllatav nii heas kui halvas mõttes võib olla ka see, kuidas tekkinud olukordi lahendatakse.

Selles peitubki Ussisõnade keerukuse võlu. Õppuse kõige nähtavam osa ehk reservväelaste väljaõpe on võrdlemisi lihtne ülesanne, sest peaaegu identseid klassi- ja välitunde annavad kompanii tasandi tegevväelased kolm korda aastas ehk iga kutsega. Lihtsust lisab ka see, et ei toimu nii mastaapseid manöövreid nagu Kevadtormidel. Õppuse kõige katsumusrohkem osa on selle logistika.

«Näiteks osa pakkumiste võitjaid (toim: tsiviilfirmad, kellelt varustust ostetakse) ei suutnud endale võetud kohustustest kinni pidada,» räägib Kurisoo. «Seetõttu osa varustust saabus meile üsna viimasel hetkel ning mõni tellimus ei jõudnud õppuse alguseks sootuks kohale. Peale selle juhtub vigu ka komplekteerimises.»

Ta toob näite, kus nelja aluse seljakottide asemel saadeti ühte kohta viis alust alusmatte. Või saadeti välja katelokid, aga piiritusepudelid, mida on samuti vaja toidu tegemiseks ja mis olid toetuse väejuhatuse laos eraldi alustel, jäeti maha.

«Mündi teine pool on see, et kui oleme saanud tagasisidet, et midagi on valesti läinud, oleme suutnud kiirelt reageerida,» ütleb Kurisoo. «Piiritusepudelite puudumisest saime teada sel päeval, kui formeeriti Põhja maakaitse-

Fookus Major Tanel Kurisoo lahendab järjekordset logistikaprobleemi telefoni teel oma kabinetis Paldiskis 22. septembril.

Foto: Julius Air Kull

ringkonna juhtivkoosseisu. Info jõudmisest minuni kuni pudelite jõudmiseni formeerimispunkti kulus veidi üle kahe tunni, sellest pool oli sõiduaeg.»

Teine ärev seik oli Põhja maakaitseringkonna põhiosa formeerimisel.

Siis selgus, et kohale tulnud reservväelased olid veel «keskmisemad», kui prognoositi.

«Seetõttu tuli formeerimise päeval toetuse väejuhatuse laost tuua juurde kõige populaarsemate suurustega elemente,» räägib Kurisoo. «Õppisime sellest ja tegime lisalao, kus on samad asjad ning samas proportsioonis, mis Põhja maakaitseringkonna formeerimise ajal puudu jäi. Igati tore mõte, aga selgus, et Kirde maakaitseringkonna reservväelastel on jalad keskmiselt umbes ühe numbri võrra väiksemad kui Põhja maakaitseringkonnas.»

See tähendas jälle üht lisasõitu ja taas saime targemaks. Kokkuvõttes oleme suutnud kõik sõdurid riidesse panna ja ära varustada. Kuna arvud on suured, on saadud pisut toetust ka teistelt üksustelt, mille eest on major Kurisoo väga tänulik.

Kogu selle aja jooksul on juhtunud rohkem suuremaid ja väiksemaid tagasilööke, kui siia artiklisse ära mahub. Mõned on väikesed ja tobedad, mõned natuke suuremad ja tõsisemad, kuid kõik röövivad aega, närvi ja tähelepanu. Kompenseerida aitab ülesandekeskne juhtimine.

Ülesandekesksus Alluvad saavad käsu, mis teeb selgeks eesmärgi, kuid ei täpsustata, kuidas seda saavutama peab, sest nemad oskavad oma tööd ise kõige paremini.

See võimaldab ootamatustele kiiresti ja loovalt reageerida, iga liigutuse jaoks pole vaja luba küsida, kui lõppeesmärk on ühtselt klaar.

«Kolleegid ja huumor,» võtab major Kurisoo katsumustele reageerimise kokku. «See ei kõla üldse originaalsena, aga see töötab. Positiivne ellusuhtumine ning naermine ka väikeste asjade ja iseenda üle ei lase meeleolul langeda. Tohutult annab jõudu ka see, kui mitte ainult lähemad kolleegid, vaid väga paljud inimesed üle kaitseväe ja kaitseliidu on lahked ja abivalmid. Või

need ajateenijad, kes suvel tegevväelaste puhkuste ajal ladudes komplekteerisid ja muid kriitilisi ülesandeid täitsid. Samuti mõned tsiviilpartnerid, kelle hääles on alati päikesepaiste, ükskõik mis teemal parajasti räägime. Minu suur kummardus teile kõigile!»

Kui õppus kuulutatakse lõppenuks ja reservväelased lähevad koju, siis toetuse väejuhatusele algab lihtsalt järgmine etapp. Varustus tuleb hooldada, komplekteerida ja ladustada. Mõned varustuselemendid tuleb kohe esmajärjekorras pesumajja saata, teistega on rohkem aega. Varustust tuleb ka põhjalikult kuivatada, et see märjana alustele seisma jäädes ei rikneks. Pärast pooleaastast pingutust, millest viimane kuu oli eriti intensiivne, saab öelda, et õppuse logistika toimis hästi. Reservväelased tulid kohale ja neile anti varustus, millega sõdimist harjutada. Vähesed ilmselt mõtlevad sellele, millise seikluse läbis kiiver, liikudes tehasest seljakotti ja lõpuks sõduri pähe. Logistikud ei kuule väga tihti «aitäh» ja enamasti see, kui neid kuskil ei mainita, ongi tänu, sest järelikult kõik toimis.

SÕDUR oktoober 2023 15

Diviis

78 mm

90 mm

Kaitseväe diviis osales augustis Fort Rileys toimunud USA 1. jalaväediviisi õppusesarja Warfighter staabiharjutusel, kus mõlemad diviisid said harjutada üksuste tegevuse planeerimist USA viienda korpuse raamistikus.

Diviis

USAs õppusel Warfighter Mait Müürisepp kolonel, Eesti diviisi staabiülem

N

ii USA kui Eesti diviisi juured ulatuvad 1917. aastasse, kuid meil on omariikluse kaotamise ja Nõukogude okupatsiooni tõttu olnud üle 80 aasta pikkune tegevuspaus. Peame selle pika arengutee läbima kiiremini ja tekkinud lünga ära täitma.

1. jalaväediviis on Kansase osariigis Fort Riley linnakus baseeruv Ameerika Ühendriikide maaväediviis, mis on USA vanim järjepidevalt tegutsenud väeüksus. Sealne diviis on olnud katkematult teenistuses alates selle loomisest 1917. aastal esimese maailmasõja ajal. Õppusesari Warfighter annab suurepärase võimaluse astuda pikki samme sellele eesmärgile lähemale ning aitab eelmise aasta lõpus taasloodud diviisil õppida, kuidas mõelda ja tegutseda diviisisuuruse üksusena.

Ameerika Ühendriikide maaväediviisi mahuka väljaõppeprogrammi läbimine on Eesti diviisile väga tähtis, et arendada oskusi ja omandada kogemusi suuremahulise lahingutegevuse korraldamiseks. Oleme tänulikud nii

16 oktoober 2023 SÕDUR

RGB 252.191.0 CMYK 0.27.100.0 Pantone® 873 või Pantone® 130 C

1. jalaväediviisile kui kogu USA relvajõudude organisatsioonile, kes võimaldavad meil harjutada õlg õla kõrval meie suurima liitlasega.

Warfighteri programm loodi 1980ndate esimesel poolel maaväe juhtide väljaõpetamise eesmärgil.

Koolitajad ja juhendajad olid kogenud eruohvitserid. Õppuse käigus annavad osalejatele tagasisidet hindajad, kes on «mängust väljas». Warfighter on selline väljaõppevorm, kus korpused ja diviisid saavad arendada relvajõudude arusaama mitmedomeenioperatsioonidest, andes kogemusi üksuste juhtidele.

Warfighteri programmis on peale USA relvajõudude osalenud ka liitlased, näiteks Ühendkuningriigi ja Prantsusmaa üksused. Britid on Warfighteri õppustel osalenud juba 2017. aastast. 2021. aastal läbisid Warfighteri harjutuse Suurbritannia brigaad USA diviisi koosseisus ja esimest korda prantslaste diviis, moodustades rahvusvahelise korpuse. Selle aasta alguses osales Warfighteri õppusel Ühendkuningriigi 3. diviis. Eesti on kolmas välisriik, kes on saanud võimaluse osaleda oma diviisiga Warfighteri programmis USAs.

Pantone® Process Black

Kindralmajor John V. Meyer III, USA 1. jalaväedivii kut USA riiklikus esimese maailmasõja muuseumi USA 1. jalaväediviisi tuleristseid Prantsusmaal loo

USA 1. jalaväediviis ja Eesti kaitseväe diviis alustasid tihedamat koostööd eelmise aasta lõpus, kui USA kaitseväelased käisid Eestis loodava diviisi staabiliikmeid välja õpetamas.

Tänavu juunis osaleti ühiselt õppusel Saksamaal ning nüüd USAs. 21.–31. augustini toimunud väljaõppeseminaril ja sellele järgnenud staabiharjutusel Fort Rileys osales ligi 70 kaitseväelast Eesti diviisist. Õppust külastasid Ameerika Ühendriikide maaväe minister Chris­ tine Wormuth ja Eesti suursaadik USAs Kristjan Prikk. Suursaadik tunnustas diviiside konkreetseid kahepoolseid samme sõjalise koostöö valdkonnas. Samuti nõustus ta USA

Diviis

isi ülem, ja kindralmajor Veiko-Vello Palm, Eesti diviisi ülem (keskel), vaatamas väljapaneis ja memoriaalis Kansases, Missouri osariigis 19. augustil 2023. Vaid kaks nädalat pärast odi 6. detsembril 1917 Tallinnas Eesti jalaväediviis. Foto: Joshua Holladay / USA maavägi

maaväe ministri mõttega, et sellised ühisõppused annavad mõlemale poolele võimaluse omandada lisaks sõjalistele juhtimisteadmistele ka partneri mõtlemise loogikat, mis omakorda muudab koostöö lihtsamaks ja efektiivsemaks.

Paljude NATO riikide relvajõud olid kuni viimaste aastateni keskendunud mässutõrje-, terrorismivastastele ja tavatu sõjapidamise operatsioonidele. Sõda Ukrainas on näidanud, et mastaapsed sõjalised operatsioonid ei ole oma aktuaalsust minetanud.

Warfighter sarnaneb malemänguga: vastase edasisi samme tuleb osata ette näha ja samal ajal tegevuse ja vastutegevusega enda järgnevaid samme

kavandada. Positiivse tulemuse saavutamiseks on vaja oma vastasest kogu aeg mõttega ühe või kahe sammu võrra ees olla. Selleks et võita, peab iga staabiohvitser aru saama, milliste sammudega tuleb vastasest üle olla oma käsutuses olevate vahenditega ning etteantud keskkonnas. Õigupoolest on tegemist stsenaariumitega, mis koosnevad kineetilistest, küber- ja mittekonventsionaalsetest rünnakutest. Olenevalt vajadusest tegutsetakse stsenaariumi järgi nii hoonestatud aladel kui ka puuduliku taristuga raskesti läbitaval maastikul.

Võttes arvesse Ukraina kogemusi, pööratakse suurt tähelepanu tagala-

kaitsele ja diviisi toetuse tagamisele.

Warfighter annab võimaluse kombineerida klassikalise sõjapidamise võtteid uuendustega, riskid on väiksemad kui reaalelus ja saab katsetada uusi lähenemisviise ja lahendusi. Õppuse olulise osa moodustab infovahetus, näiteks planeerijate info õigeaegne edastamine käimasoleva operatsiooni meeskonnale (CUOPS).

Diviisil on veel ees järgmised Warfighteri moodulid: CPX-2 oktoobri lõpus, kus harjutatakse suuremahulist lahingutegevust US V korpuse raamistikus; CPX-3 2024. aasta alguses ja märtsi alguses toimuv CPX Warfighter, kus hinnatakse diviisi valmisolekut lahingutegevuseks.

Osalemine Warfighteri õppustel ei asenda NATO lahinguvalmiduse hindamist ehk CREVALit. Samas annab see meile võimaluse tihedamaks koostööks suurima liitlase USAga ning tugevdab kahe riigi koostöövõimet diviisi ja korpuse tasandil. Koostöö ja NATO käsuliini suhe Kirdekorpusega selle pärast kindlasti ei kannata, pigem vastupidi.

Oleme teinud kahepoolset koostööd ka teiste riikidega, näiteks meie tugeva liitlase Suurbritanniaga. Ühendkuningriik panustab NATO liinis ja teeb samuti kahepoolset koostööd – selles näeme oma lisavõimalusi, mitte konkurentsi.

Kordan, et meile on tohutu tähtis see, et kogu liitlaste jõu siiatoomine paraneb ja Eesti muutub liitlasüksustele nii-öelda plug-and-play-keskkonnaks ehk diviisi ja selle staabi juhtimise alla saab lihtsalt ja kiiresti ühendada liitlaste jõudusid või võimeid. Neid üksusi peab saama diviisi ühendada nagu pistikusse, mille kaudu saabuvad juhised tegevuseks, mida on parasjagu Eestile vaja.

Eesti diviisi üks eesmärk on saada võimalikult palju tuge liitlastelt, eeskätt võimaldada meile lähiajal omafinantseeringuga kättesaamatud võimed. Korraldame uute võimete kasutamise väljaõppe ja näitame, et oskame neid võimeid rakendada.

Praeguses julgeolekukeskkonnas kasutame eri viise meie julgeoleku, sõjalise võime ja valmisoleku tugevdamiseks, olgu selleks koostöö NATO raames või kahepoolne koostöö suurima NATO liitlasriigiga.

SÕDUR oktoober 2023 17

Õhutõrje

Taktikaline operatsioonide keskus või tulejuhtimiskeskus juhitakse nii lahinguvälja kui C4I jälgimis- ja juhtimisfunktsioone

Laskeseade Mahutab kuni kaheksa raketti ja lisaks toetuselemente, nagu näiteks laadimissüsteem, varuosade konteinerid, mobiilne töökoda jms.

IRIS-T SLM süsteem IRIS-T SLM on keskmaa-õhutõrjesüsteem, mis pakub igakülgset kaitset erisuguste mehitatud või mehitamata õhusõidukite, nagu näiteks UAV-de, hävitajate, helikopterite; tiibrakettide, sealhulgas varitseva laskemoona; juhitavate relvasüsteemide ja teatud tüüpi ballistiliste rakettide vastu.

18 oktoober 2023 SÕDUR

Õhutõrje

Eesti ajaloo suurim kaitsehange:

Raketi andmed • Kaal 89 kg • Pikkus 3m • Läbimõõt 127 mm • Lõhkepea 11,4 kg • Mootor tahke kütus • Maksimaalne laskekaugus horisontaalselt kuni 40 km vertikaalselt kuni 20 km

keskmaaõhutõrjesüsteem IRIS-T SLM Eesti, Läti ja Saksamaa kaitseministrite kohtumisel Saksamaal Nürnbergi lähedal allkirjastasid Eesti ja Läti 11. septembril 2023 lepingu keskmaaõhutõrjesüsteemide IRIS-T SLM soetamiseks Saksa kaitsetööstusettevõttelt Diehl Defence. riigi kaitseinvesteeringute keskus

S Radarisüsteem multifunktsionaalne tulejuhtimisradar, mis tagab täpse jälgimise ja sihtmärgi klassifitseerimise ja on võimeline tuvastama väga manööverdavaid ohte alates lühimaast kuni 250 kilomeetrini.

üsteemi hankimise järel suureneb märkimisväärselt Eesti ja Läti õhuruumi turvalisus, mis tagab inimeste ning tsiviil- ja militaartaristu kaitse. Ligikaudu 400 miljoni suuruse hanke puhul on tegemist seni suurima kaitsevaldkonna lepinguga Eesti ajaloos.

Hangitav IRIS-T SLM õhutõrjesüsteem on mõeldud nii mehitatud või mehitamata õhusõidukite, tiibrakettide, juhitavate relvasüsteemide kui ka teatud tüüpi ballistiliste rakettide vastu. Süsteem on võimeline mõjutama ühtaegu mitut sihtmärki ning neutraliseerima ohte kuni 40 km kauguselt ja 20 km kõrguselt. Süsteemi osised on mobiilsed ja kiiresti ümberpaigutatavad, kuna need on paigaldatud suure läbivusega veoautodele. Süsteemi üks laskeseade suudab endaga kaasas kanda kuni kaheksat raketti.

Peale õhutõrjesüsteemide hangib RKIK ka muid toetavaid elemente, sealhulgas laskeseadmeid, radareid, tulejuhtimiskeskuseid, raketi-, väljaõppe- ja elutsüklivarustust. Lisaks annab raamleping tulevikus võimaluse soetada õhutõrjesüsteemide modifikatsioone, sealhulgas kaugmaavõimega süsteeme.

«Eesti riigikaitse areng on keskmaa-õhutõrje lepinguga jõudnud uue verstapostini. See on nii Eesti sõjalise riigikaitse kui ka Eesti-Läti kaitsekoostöö seisukohast ajaloolise tähtsuse ja enneolematu mahuga projekt, mis suurendab märgatavalt Eesti inimeste julgeolekut. Venemaa barbaarne sõda Ukrainas on näidanud, et õhukaitse on kriitilise tähtsusega elanikkonna, relvajõudude ja kriitilise taristu kaitsmiseks õhurünnakute eest,» ütles kaitseminister Hanno Pevkur.

Eesti ja Läti sõlmisid keskmaa-õhutõrjesüsteemide soetamiseks ühishanke kavatsuse protokolli juba 2022.

SÕDUR oktoober 2023 19

Õhutõrje

Õhutõrjesüsteemid Õhutõrjesüsteemid jagunevad kasutuseesmärgi järgi põhiliselt kaheks: maa-ala õhutõrje (area air defence) ja objekti õhutõrje (point air defene), mille ülesandeks on kaitsta konkreetset objekti, takistades ja tõrjudes kõik õhurünnakud sihtmärgile (nt sild, koondumisala, militaarobjekt jm). Ülilühimaa-õhutõrje (very short range air defence, VSHORAD) laskekaugus jääb alla kümne kilomeetri. Süsteeme kasutatakse lähedal asuvate õhuründevahendite vastu ning välitingimustes tegutsevate väeüksuste ja allüksuste enesekaitseks. Ülilühimaarelvade hulka kuuluvad nt Ameerikas toodetud maa-õhk tüüpi raketisüsteemid FIM-92 Stinger ja Poolas toodetud PIORUN. Viimased on ennast väga efektiivselt tõestanud Ukraina ja Venemaa sõjas, nii tiibrakettide kui ka igasuguste õhusõidukite vastu.

Lühimaa-õhutõrje (short range air defence, SHORAD) laskekaugus on 10–20 kilomeetrit. Lühimaa-õhutõrjesüsteemina on Eestis kasutusel õhutõrjekompleks Mistral, mille päritolumaa on Prantsusmaa.

Mistralid kasutavad sihtmärkide lukustamiseks infrapunakiirgust ning nende efektiivne laskekaugus on kuni kümme kilomeetrit.

Keskmaa-õhutõrje (medium range air defence, MRAD) laskekaugus on 20–75 kilomeetrit ja seda kasutatakse väekoondiste tegevus- või paiknemisalade ja sõjaliselt või majanduslikult oluliste objektide kaitseks. Sellised relvasüsteemid on näiteks USA ja Norra süsteem NASAMS, Iisraeli kaitsetööstusettevõtte IAI süsteem BARAX MX ja RAFAEL süsteem SPYDER ning Suurbritannia MBDA UK süsteem EMADS CAMM. Kõik eespool nimetatud süsteemide pakkujad osalesid ka Eesti keskmaa-õhutõrjesüsteemi hankes.

Kaugmaa-õhutõrje (long range air defence, LRAD) laskekaugus on üle 75 kilomeetri ja seda kasutatakse sõjaliselt või majanduslikult oluliste ringkondade või piirkondade kaitseks. Üks tuntumaid süsteeme on kindlasti Ameerika Ühendriikide õhutõrjesüsteem Patriot.

20 oktoober 2023 SÕDUR

Ukrainlased küsisid, kas laskmise ajal ikka peab tugijalad alla panema. Diehli insenerid vast

aasta juunis NATO tippkohtumisel Madridis. Möödunud aasta juulis sõlmis RKIK kokkuleppe Läti kaitseministeeriumiga ühishanke alustamiseks.

Eesti valitsus eraldas keskmaa-õhutõrjesüsteemide hankimiseks raha 2022. aasta septembris. Pevkur lisas, et hanke ajaloolisust ja olulisust Saksamaale kinnitas tõsiasi, et Nürnbergi lähedal Röthenbachis Diehl Defence’i arenduskeskuses toimunud allkirjasta-

misel osales Saksamaa kaitseminister Boris Pistorius.

Riigi kaitseinvesteeringute keskuse side ja radarite kategooriajuht Priit Soosaar lisas, et RKIKi jaoks ei ole keskmaa-õhutõrje projekt lepingu allkirjastamisega lõppenud, kuna RKIKi ülesandeks on tagada esimeste süsteemide õigeaegne kohalejõudmine Eestisse ning tegevusvalmiduse saavutamine 2025. aastaks. «Meie tiimidel õnnestus lõpetada lepingute sõlmimi-

Õhutõrje

ÜKS KÜSIMUS Mida me õigupoolest hangime?

Priit Soosaar riigi kaitseinvesteeringute keskuse side ja radarite kategooriajuht

Õ

tasid, et tasasel maal saab ka ilma nendeta.

Fotod: Diehl Defence

ne rekordilise ajaga, hoolimata asjaolust, et tegemist on suure ja keeruka ettevõtmisega. See on märk tõelisest koostöövaimust. Oleme tänulikud, et meie süsteemid osutusid konkurentsis valitud lahenduseks, ning et usaldate meie kätte Eesti ja Läti õhukaitse.

IRIS-T SLMiga on Diehl Defense välja töötanud turul kättesaadava, ülitõhusa ja võitluses tõestatud õhutõrjesüsteemi,» ütles Diehl Defence’i tegevjuht Helmuth Rauch.

hutõrje valdkonnas on Eestis olnud viimastel aastatel võimelünk, mis puudutab keskmaa- ja kaugmaa-õhutõrjevõimet. Seetõttu andis vabariigi valitsus eelmise aasta kevadel kaitseministeeriumile mandaadi liikuda edasi keskmaa-õhutõrje investeeringuga perioodil 2024–2027 ja eraldas selleks ka vastavad vahendid.

Juunikuus toimus Madridis NATO tippkohtumine, kus riigi kaitseinvesteeringute keskus (RKIK) sõlmis Läti kaitseministeeriumiga ühishanke kavatsuse protokolli ja juba juulis allkirjastasid RKIK ja Läti kaitseministeerium ühishanke lepingu. Hankeprotsessi juhib RKIK. Regiooni julgeoleku seisukohast on oluline, et kahe riigi süsteemid oleksid ühilduvad. See võimaldab regioonis paremini organiseerida õhukaitset, hoida kokku raha ja teha koostööd väljaõppes, varude hankimises ja logistika korraldamises.

Hanke tingimustest lähtuvalt hinnati erinevate süsteemide kogumaksumust, võimalikke elutsüklikulusid järgneva kolmekümne aasta jooksul, süsteemi tehnilist võimet ja tarnekiirust. Samuti hinnati ka kohaliku tööstuse kaasatust, et nii Eesti kui ka Läti tööstusel oleks võimalik anda oma panus võimearendusse. Hindamiskriteeriumite kohaselt osutus edukaks pakkujaks Saksamaa kaitsetööstusettevõte Diehl Defence GmbH & Co. KG süsteemiga IRIS-T SLM. Hankelepingu kogumaksumus on ligikaudu 360 miljonit eurot.

Soetusmaksumusele lisandub juurde nii taristu kui ka sõduri individuaalvarustuse kui ka selle toetavate komponentide, nagu näiteks relvade, sideseadmete, vedukite ja muu

sellise, maksumus. Esimesed tarned toimuvad 2025. aasta keskpaigas.

Diehl Defence’i põhimõte IRIS-T õhutõrjesüsteemi arendades on, et iga nende toodetud ja arendatud õhutõrjesüsteemiga oleks võimalik lasta ka aste madalamaid ja aste kõrgemaid juhitavaid rakette. Praegu see veel nii ei ole. SLM puhul võiks see tulevikus tähendada ka odavamate lühimaarakettide ja kallimate pikamaarakettide laskmise võimet.

Pikamaaraketid SLX on veel katsetusfaasis – nende laskekaugus on 80 kilomeetrit horisontaalselt ja 30 kilomeetrit vertikaalselt. Lühimaarakettide SLS puhul ei ole veel olemas nn konteinerlahendust, kuid kui see peaks tekkima, siis oleks tehniliselt võimalik ka neid SLM-süsteemiga lasta.

S

ee kõik on muidugi veel teoreetiline, aga see näitab IRIS-T potentsiaali. Selle potentsiaali saavutamiseks tuleks tulevikus veidi modifitseerida nii relvasüsteemi kui selle tarkvara, aga see oleks tunduvalt odavam päris uute süsteemide ostmisest.

Veel üheks IRIS-T süsteemi tugevuseks on Diehli põhimõte mitte jätta tarkvarasse lõppkasutajale nn musti auke. See eeldab väga suurt usaldust tootja ja lõppkasutaja vahel, sest tegelikult ei osta me mitte ainult õhutõrje-relvasüsteemi, vaid tuleviku koostööd õhukaitse tagamiseks.

Seda koostööd teeb Diehl praegu ka Ukraina relvajõududega, saades sealt olulist tagasisidet IRIS-T arendamiseks. Näiteks ühe esimese asjana küsisid ukrainlased pärast IRIS-T kasutamist, et kas laskmise ajal on ikka hädavajalik tugijalgade väljapanek. Diehli insenerid uurisid seda ning jõudsid selgusele, et tasasel maapinnal on võimalik lasta ka ilma tugijalgadeta. Väike asi, aga võimaldab aega kokku hoida ja suurendab tunduvalt relvasüsteemi ning selle meeskonna ellujäämist.

SÕDUR oktoober 2023 21

Ukraina sõda

Vene relvajõud

okupeeritud Krimmis

22 oktoober 2023 SÕDUR

Urmas Salo erukapten

K

rimmi laevastiku baasidest 2014. a märtsis väljatunginud rohelistes mundrites eraldusmärkideta Vene terroristid haarasid poolsaarel võimu. Pärast oma jõudude tugevdamist asus Venemaa eelmise aasta veebruaris juba terve Ukraina kallale.

Krimmist sai agressiooni platsdarm ning 24. veebruaril tungis seal moodustatud ründegrupeering Hersoni, Mõkolajivi ja Zaporižžja oblastisse.

Krimmi lennuväljadelt startinud sõjalennukid asusid ründama Ukraina linnu ja asulaid.

Musta mere laevastiku raketilaevadelt lastakse pidevalt rakette Kalibr, mis külvavad surma ja purustusi Ukrainas. Krimmis asuv rannakaitse raketibrigaad tulistab rakette Odessa pihta ning poolsaarelt on lennutatud Ukrainasse ka droone. Enamik poolsaarel asuvaid sõjaväeosi on seotud Vene agressiooniga.

Sõjakurjategijad ei jäänud karistuseta, juba 2022. a suvest tabavad vastuseks ka Krimmi sõjalisi objekte Ukraina drooni- ja raketirünnakud.

Kümmekond vene sõjalaeva ja lennukit on vastulöökidega rivist välja viidud ning hiljuti, 22. septembril tabas Storm Selline on Krimmi ilm 2023. aastal.

Järjekordne suitsusammas kerkimas tabamuse saanud Vene sõjaväerajatisest Sevastoopolis 29. aprillil.

Foto: Stringer TPX / Reuters / Scanpix

SÕDUR oktoober 2023 23

Ukraina sõda

Vaadates pilte või videoid Krimmist, saame kohe aru, miks see looduslikult kaunis ja huvitav poolsaar on läbi aegade olnud turismimagnetiks. Kahjuks ei õnnestunud Ukrainal pärast Nõukogude impeeriumist vabanemist vabaneda Krimmi pinnale jäänud Vene ekspansiooni löögikoondisest – Musta mere laevastikust.

Ukraina sõda

Shadowi nime kandev karistav löök ka Musta mere laevastiku juhtkonda. Poolsaarest on saanud uuesti sõja tallermaa.

Krasnoperekopsk

KA R KI N I TI L A H T

Vene vägede baas Džankoi

iba aar

24 oktoober 2023 SÕDUR

Armjansk

im bat Ara

Vene väegrupi areng pärast okupatsiooni Pärast Krimmi poolsaare okupeerimist ja annekteerimist 2014. a kevadel algas seal asuva Vene väegrupeeringu tugevdamine. Kui 2014. a jaanuaris oli Krimmis u 12 500 Vene sõjaväelast, siis 2016. a septembriks oli isikkoosseis kahekordistunud u 24 000-ni ja 2021. a alguseks 32 500 sõjaväelaseni.

Sealhulgas oli 21 000 mere- ja õhujõudude grupeeringus ja u 11 500 kaldavägede grupeeringus. Mitu korda kasvas relvastuse ja sõjatehnika hulk.

Vene sõjaväelased paigutati endistesse Ukraina või Nõukogude sõjaväelinnakutesse, mida rekonstrueeriti või laiendati.

Vene relvajõudude grupeering Krimmis on põhiliselt Musta mere laevastiku alluvuses, kuid osa lennuväeosi on 4. õhujõudude ja õhukaitse armee alluvuses. Nii laevastik kui õhujõudude armee on operatiivselt Venemaa Lõuna sõjaväeringkonna juhatuse alluvuses ning moodustavad sõjas Vene Lõuna väegrupeeringu, mille staap on Rostovis Doni ääres. Musta mere laevastiku koosseisus olevad maavägede ja rannakaitseüksused allutati 2016. aasta lõpus laevastiku kaldavägede 22. armeekorpuse staabile Simferoopolis. Operatiivselt olid korpuse staabi alluvuses ka merejalaväe ja õhudessantväeosad.

Radio Svoboda andmebaasi järgi on Krimmis 232 sõjalist objekti, sh 24 lennuväebaasi, 58 Musta mere laevastiku objekti, 26 õhukaitse ja rannakaitse raketiväe objekti, 27 radarijaama ja sidekeskust, seitse polügooni, 48 relva-, laskemoona-, tehnika- ja varustuseladu, 26 FSB, rahvuskaardi jm jõudude allüksust, objekti. Kõik pole aktiivses kasutuses. Avastatud on ka 63 välikindlustust, peamiselt Krimmi põhjaosas.

Vene sõjaväeosades okupeeritud Krimmis teenivad ka endised Ukraina sõjaväelased, kodumaa reeturid, vandemurdjad. Peale selle on agressiooni kaasatud ka Krimmist võetud ajateenijad, mobiliseeritud või värvatud sõjaväelased. Vene võimud püüdsid äraandjaid rakendada ja sotsiaalselt integreerida

Hersoni oblast

Vene lennubaas

Olenivka

KRIM M I PO OLSAAR

Vene õhutõrje rajatised

Jevpatorija Vene vägede baas Sakõ

Hvardiiske Vene lennubaas Vene lennubaas Simferoopol

Starõi Krõm polügoon

Sudak 22. armeekorpuse staap Perevalne Katša Bahtšisarai Vene vägede baas Vene relvaVene lennubaasid Belbek jõudude laod Alušta

M U ST M E R I

Inkerman

Sevastoopol Vene mereväebaas tugev Vene vägede koondumine

Balaklava

Jalta Alupka FSB relvastatud üksus

Vene mereväe rajatised

oma vägede koosseisu, et vältida «viienda kolonni» tekkimist.

Ukraina luure ja eriüksuste edukas tegevus viimasel ajal näitab, et sõda on tekitanud siiski rahulolematust ja ilmselt leidub nende hulgas salajasi Ukraina toetajaid.

Musta mere laevastiku kaldaväed 22. armeekorpuse staap asub Simferoopoli kesklinnas ja selle lähedal on ka 224. üksik juhtimise pataljon.

Armeekorpus on laevastiku koosseisus ja see loodi reaalselt 2017. a märtsiks.

Korpuse juhatus on koos alluvatega Ukraina sõjas. Praegu paikneb välistaap Hersoni rinde tagalas Skadovski linnas Musta mere ääres. Korpuse staabihoone lähedal sõjaväe angaaris ja linnas on toimunud sõja ajal mitu tulekahju.

18. mail 2023 toimus Simferoopoli lähedal raudteeavarii viljarongiga.

810. üksikut kaardiväe merejalaväebrigaadi on peetud Venemaa eliitväeosaks. Enamik selle üksusi paiknes

Sevastoopolis, kuid üks merejalaväepataljon baseerus Temrjukis Krasnodari krais. Brigaadi koosseisus on kaks merejalaväepataljoni, dessant-ründepataljon, luurepataljon, suurtükiväedivisjon, toetuse ja tagala allüksused, määratud koosseis oli 2018. a lõpus umbes 2800 sõjaväelast.

Brigaadi sõjaväelinnak paikneb Sevastoopoli edelaosas Hersoni neeme lõunatiival, täpsemalt Kasakate (Kozatša) lahe lõunakalda lähedal. Pärast 2014. aastat on brigaadile ehitatud uusi kasarmuid või ühiselamuid. Linnakust lõunas kuni mereni asub polügoon ning kagus osa ladusid sõjavarustuse ja -tehnikaga.

Sellel suvel toimusid Ukraina drooni­ rünnakud brigaadi polügooni juures asuva laskemoonalao pihta. Suurematel õppustel, nt meredessandi harjutustel, käivad brigaadi üksused Kertši poolsaare idaosas paikneval Opuki polügoonil.

Brigaadi tugevdatud dessantpataljon osales 2015–2016 aktiivselt Vene

Ukraina sõda

A A S OV I ME RI Kertš Vene vägede baas

Kertši sild

KERTŠI POOLSAAR Feodossia Vene vägede baas

Väidetav Tauria kasakate üksus Krimmis veoautodele ronimas.

interventsioonis Süürias. Pataljonid relvastati 2018. a ümber soomusveokitega BTR-82, suurtükiväedivisjoni lisandus haubitsatele Gvozdika raketiheitjate BM-21 Grad patarei. Agressioonis Ukraina vastu osales 810. merejalaväebrigaad 2022. a veebruarist kuni maini 2022 Volnovaha ja Mariupoli vallutamisel ning kandis linnalahingutes raskeid kaotusi. Üks allüksus võitles aprillis Hersoni oblastis. Ukraina andmeil olid 17. aprilliks brigaadi kaotused 158 langenut (sh brigaadikomandör), 500 haavatut ja 70 teadmata kadunut. Osa allüksusi viidi täiendamisele Sevastoopoli. Brigaadi täiskomplekteerimiseks kasutati teisi laevastiku üksusi, sh ka ristlejalt Moskva pääsenud mereväelasi. 1. juunil autasustati 500 brigaadi sõjaväelast, neist osa postuumselt ja brigaadile anti Mariupoli aunimi.

Suvel olevat osa merejalaväelasi keeldunud uuesti sõtta minemast. Suvel sõdisid lahinguallüksused Donbassis ja sügisel Hersoni oblastis ning kand-

Foto: Konstantin Mihaltševski / IMAGO/SNA / Scanpix

sid jälle suuri kaotusi: Ukraina allikail kuni 85% isikkoosseisust. 2023. a algul olid avalikest allikatest teada 104 sõjas langenu nimed.

Selle aasta suvel saadeti brigaadi allüksused Hersoni oblastist Zaporižžja oblastisse, et tõrjuda Ukraina vastupealetungi. Viimastel andmetel kandsid nad Robotõne juures hävitavaid kaotusi ja hiljuti viidi brigaad rindelt ära Tokmaki jõudu koguma.

126. kaardiväe üksik rannakaitsebrigaad moodustati Simferoopolist kagus, mägede vahel Perevalnes paiknenud Ukraina 36. rannakaitsebrigaadi kohale. Brigaadis on kolm eri pataljoni: mägilaskurite, motoriseeritud ja merejalaväe. Peale selle on brigaadis tankipataljon, suurtükiväe- ja reaktiivsuurtükiväedivisjon, õhutõrjedivisjon, snaiprite rood, luurerood jt toetuse ja tagala allüksused. Relvastuses on tankid T-72B3, soomusveokid BTR-80, haubitsad D-30 ja raketiheitjad Grad.

Perevalnes olnud vana sõjaväelinnak lammutati ja 2015–2017 ehitati

asemele uued hooned: staap, kasarmud ajateenijatele, kortermajad ohvitseridele ja ühiselamud lepingulistele sõduritele, 1200-kohaline söökla ning kaheksa suurt angaari relvastuse ja tehnika paigutamiseks. Sõjaväelinnakust põhja pool on Angarski polügoon.

Brigaad osales sõjas alates 2022. a märtsist lõunarindel, Hersoni ja Mõkolajivi oblastis, kuid augusti lõpus oli osa Harkivi oblastis. Sügisest olid edasi kaitsel Hersoni oblastis Novaja Kahhovka piirkonnas ja oktoobri algul ähvardas neid Dnepri paremkaldal piiramisrõngasse sattumine. 14. oktoobril palus grupp brigaadi sõjaväelasi Tele­ gram kanalis abi, eeskätt tehnikat, sest neil oli 80 mehe peale üks BTR. Novembriks oli brigaadil suurte kaotuste tõttu rindel alles pataljoni jagu võitlejaid. 2023. a märtsis anti brigaadile kaardiväe nimetus. Praegu on brigaadi lahingujõud endiselt kaitsel Hersoni piirkonnas Dnepri ääres.

Nimeliselt on teada 67 sõjas langenud brigaadi sõjaväelast. Brigaadis tee-

SÕDUR oktoober 2023 25

Ukraina sõda

Päevitajaid tõmbab Jalta rand endiselt ligi, nagu sõda ei olekski.

Väidetavalt on alates sõja algusest Krimmi külastanud miljon turisti Venemaalt.

Foto: Max Vetrov / AFP / Scanpix

Foto: Stringer / EPA / Scanpix

nis lisaks venemaalastele ligi kolmandiku jagu Krimmi elanikke, aga ka endisi Ukraina sõjaväelasi. Hersoni all vangi võetud endine Ukraina sõjaväelane mõisteti 2022. a aprillis oma riigi vastu sõdimise eest 15 aastaks vangi.

17. märtsil 2023 toimus brigaadi sõjaväelinnakus mingi plahvatus. Ööl vastu 25. augustit ründasid ukrainlased droonidega Perevalnes asuvaid brigaadi objekte ja tekitasid purustusi.

Teatati kolmest hukkunust ja seitsmest haavatust.

127. luurebrigaad formeeriti 2014. a lõpus. Selle koosseisus on juhtimispataljon, luurepataljon (kaks spetsnazi roodu, luure-dessantrood ja tehniliste luurevahendite rood, siderühm), raadioelektroonilise luure ja REV pataljon, mehitamata õhusõidukite rood, psühholoogiliste operatsioonide salk, raadiokeemilise luure salk ja teised allüksused. Väeosas teenivad

26 oktoober 2023 SÕDUR

Sevastoopoli naftabaas leekides pärast Ukraina droonirünnakut.

Foto: EPA / Scanpix

ainult lepingulised sõdurid. Brigaadi baas asub Sevastoopolis Lõunalahe idakaldal. Väike baas on ka Feodossia lähedal Primorskis, lahe kaldal.

Brigaadi allüksused osalesid sõjas Ukraina vastu ning kandsid juba 2022. a raskeid kaotusi. 14. novembril keeldus osa pataljoni sõjaväelasi lahingusse minemast ja brigaadikomandör määras pataljonikomandörile seepärast range hoiatuse. Sõjas tegelesid brigaadi sõjaväelased pooleldi luure ja pooleldi raadioluurega. Luurepataljon oli väidetavasti antud juurde 126. rannakaitsebrigaadile ja seega paiknes sügisel Hersoni oblastis.

8. üksik rannakaitse suurtükiväepolk Perevalnes moodustati osalt Ukraina 406. suurtükiväegrupi mahajäänud relvastust ja tehnikat kasutades.

Ka pooled Ukraina grupi ohvitserid ja sõjaväelased jäid okupantide teenistusse. Polgus on kolm divisjoni: lii-

kursuurtükiväe, reaktiivsuurtükiväe ja tankitõrjesuurtükiväe. Põhirelvastuses on vastavalt 152 mm suurtükid Msta-B, raketiheitjad Grad ja Uragan, tankitõrjekahurid MT-12 Rapira ning iseliikuvad tankitõrjeraketikompleksid Hrizantema-S. Polk paikneb 126. rannakaitsebrigaadi juures.

15. üksik rannakaitse suurtüki- ja raketiväebrigaad Sevastoopolis moodustati Ukraina 85. rannakaitse raketidivisjoni ära kasutades. Objekt 100 kahe maa-aluse raketidivisjoniga (mõlemas kaks maa alt ülestõstetavat laskeseadet raketikompleksidega Utjos) valmis 1957. a ja hiljem 1970-ndatel varustati nad uuemate rannakaitserakettidega Progress. Balaklava lahest 8 km kagus Baidari rannikumägedes asunud Objekt 100 teise divisjoni raketikompleksid seadsid venelased töökorda ning on kasutanud rakette väljaõppeks.

Ukraina sõda

Brigaad sai juurde kaks raketidivisjoni 11. rannakaitse raketiväebrigaadist Anapast Krasnodari kraist: ühe mobiilsete raketikompleksidega K-300P Bastion-P (raketid Jahont ehk Oniks), teise mobiilsete raketikompleksidega 3K60 Bal. Brigaadi sõjaväelinnak paikneb Sevastoopoli piirkonna lõunaosas Molotšnoi Hutori juures, kuid mobiilsed divisjonid on laskeharjutusi teinud paljudes kohtades.

Selles brigaadis teenivad vene terroristid lasevad Krimmi looderannikult raketikompleksidest Bastion rakette Oniks u 200 km kaugusele Odessa linna ja sadamarajatiste pihta. Lasta on võimalik ka rannikust kaugemalt, sest rakettide lennukaugus ulatub kuni 300 km.

1096. üksik õhukaitse raketipolk Sevastoopolis on infrastruktuuri ja laevade kaitseks. Polk taastati 2014. a ja selle relvastuses olid esialgu Osa-AK /

AKM, kuid 2017. aastast relvastati ümber iseliikuvate õhutõrjekompleksidega Buk-M2 või M3. 2021. a fotodel on näha lisaks Osadele hoopis õhutõrjeraketi-kahurikompleksid Pantsir. Polgu staap asub kesklinnas Lõunalahe ääres, sõjaväelinnak paikneb Sevastoopoli lahe põhjaosas.

68. mereväe inseneripolk Jevpatorijas on Krimmi väegrupeeringus inseneri-sapööritöödeks. Polgus on kolm pataljoni: inseneri-sapööri, inseneri ja inseneri-tehniline. Nemad rajasid välikindlustused okupeeritud Krimmi põhjapiirile ja hiljem ka mujale põhjaossa. Polk kasutas väljaõppeks Jevpatorijast põhjas Novoozerne juures Donuzlavi järve ääres olnud Ukraina merejõudude Lõuna mereväebaasi.

4. radiatsiooni, keemia ja bioloogilise kaitse polgus Sevastoopolis on kolm pataljoni. Polgus on ka ründevahendid: termobaarilise laskemoonaga

raketiheitjad TOS või TOS-1A. Polgu sõjaväelinnak on Inkermanist mõni kilomeeter põhja pool Simferoopoli maantee kõrval, varustuseladu paikneb aga Sevastoopoli lahe põhjakaldal.

475. raadioelektroonilise võitluse keskuse linnak on Sevastoopolist lõunas Fiolenti neeme kõrval. Keskuse allüksustel on moodsad raadioelektroonilise võitluse kompleksid: operatiiv-strateegilised lühilaine luure-segamissüsteemid Murmansk-BM, segamisjaamad R-330Z Žitel ja R-934BMV, mobiilne raadioluure ja raadioside segamise süsteem RB-531B Infauna, segamissüsteem 1RL257 Krasuha-4. Süsteemil Murmansk-BM on neli 32 m kõrgust teleskoopmasti ja väidetav tegevuskaugus kuni 5000 km. Fiolenti neeme juures oli 2015. a neli kompleksi.

Ukrainlaste info kohaselt on Krimmi kohal segatud GPS-signaale ja sidet droonidega ning seetõttu on olnud raskusi sõjaliste sihtmärkide tabamisega.

17. septembri õhtul 2023 ründas kaks drooni keskuse objekte, kuid õhukaitse lasi need alla.

388. mereluurepunkt Sevastoopolis on mereväe erivägede ehk spetsnazi üksus luure-diversiooni ülesannete täitmiseks. Üksuses on kaks spetsnazi roodu ja veealuse mineerimise rood. Väeosa baas asub Sevastoopoli lahe põhjakaldal. Mereluurepunkti sõjaväelased olid 2022. a Ussisaarel ja osalesid Mariupoli vallutamisel. Õhudessantvägede 56. dessantründepolk toodi Feodossiasse 1. detsembriks 2021 Venemaalt Kamõšinist, kus ta oli seni üksiku brigaadina. Polk arvati 7. dessantründediviisi ja tema koosseisu liideti ka senini Feodossias asunud 171. üksik-dessantründepataljon, mis oli Ukraina endise 1. merejalaväepataljoni linnakus.

Feodossias alustati juba 2021. a suvel polgule uue sõjaväelinnaku rajamist, kuid sõja ajal jäi see ilmselt pooleli.

Polk kasutas väljaõppeks Starõi Krõmist põhja pool asuvat Starokrõmski polügooni. 56. dessantründepolk tungis 24. veebruaril 2022 Ukrainasse ja sõdis Hersoni ja Mõkolajivi oblastis.

2023. a suvel oli polk Zaporižžja oblastis Robotõne juures, kus kandis suuri kaotusi ja viidi Krimmi taastamiseks.

Septembri algul viidi polk tagasi samasse kohta.

19. juuli hommikul 2023 taba-

SÕDUR oktoober 2023 27

Ukraina sõda

sid Ukraina droonid Starokrõmski polügoonil laskemoonaladu, puhkes tulekahju ja toimusid plahvatused.

Evakueeriti ümberkaudsete külade elanikud.

Vene õhukosmosejõudude õhukaitse Ukrainal oli 2014. aastani Krimmis kolm õhukaitse raketipolku: Feodossias, Jevpatorijas ja Sevastoopoli lähedal. Igas polgus oli kolm või neli divisjoni kompleksidega S-300PS/PT, S-200 ja Buk-M1. Suur osa tehnikat sattus okupantide kätte ja neid kasutatakse ilmselt sõjas.

Vene 31. õhukaitsediviis vastutab Krimmi õhukaitse eest ning allub 4. õhu- ja õhukaitsejõudude armeele, mille staap on Rostovis Doni ääres.

Diviisi staap on Sevastoopolis. 2014. a saabusid poolsaarele allüksused õhutõrjeraketikompleksidega S-300PM ning 2017. aastaks asusid lahinguvalvesse divisjonid kompleksidega S-400. Diviisi mõlemas polgus on kaks kaugmaa-divisjoni kuni 12 laskeseadmega, lisaks on üks divisjon Pantsire.

12. õhutõrjeraketipolk kompleksidega S-300PM ja S-400 paikneb Sevastoopoli piirkonnas, Jevpatorija juures ja Tarhankuti poolsaarel, 18. õhutõrjeraketipolk kompleksidega S-400 Feodossias ja Kertši poolsaarel. Kaugmaa-komplekside kaitseks on divisjon kuue iseliikuva kompleksiga Pantsir-S1.

12. õhutõrjeraketipolgu divisjonid või patareid paiknevad Sevastoopoli piirkonnas mitmes kohas rannikul ja Belbeki lennuvälja juures. 2022. a oli üks kompleks lõunas asuva Fiolenti neeme juures ning seal toimus ilmselt 22. augustil droonirünnak. Üks polgu divisjon paiknes Jevpatorijast läänes Ujutne juures. Ööl vastu 14. septembrit 2023 hävitati Ukraina droonide ja rakettide Neptun rünnakuga samas piirkonnas Molotšnoje juures asuva patarei kompleks S-400 Triumf. Üks patarei oli Tarhankuti poolsaarel Olinivka juures, ilmselt ka see hävitati.

18. õhutõrjeraketipolk formeeriti 2014. a Ukraina 5. õhutõrjeraketipolgu baasil Feodossia juures. Polgu polügoon asub Tšauda neeme juures Kertši poolsaare lõunaosas ja allüksused on Feo­dossiast lõunas ja idas. Diviisi koosseisus on ka 3. raadiotehniline polk kes28 oktoober 2023 SÕDUR

kusega Sevastoopoli põhjaosas Ljubimovkas. See formeeriti 2014. a Ukraina 40. raadiotehnilise brigaadi baasil.

Polgu allüksused, roodud või rühmad koos radarite ja sidevahenditega paiknevad laiali üle poolsaare, enamasti rannikul. Krimmi läänetipus Tarhankuti neemel Olinivka küla juures tegutses polgu allüksus mobiilse radarikompleksiga Nebo-M koos meeter- ja detsimeeterlaineala moodulitega ning radarikompleksiga Kasta-2E2. Jevpatorijast läänes Ujutne juures oli varem allüksus kaugmaa-valveradariga Oborona-14, kuid 2022. a juba moodsam kupliga kaetud radar.

Polgu üks raadiolokatsioonirood on Feodossiast lõunas Illi neeme juures Tepe-Oba mäel, kus asub kolm kupliga kaetud radarit. Seal on ilmselt radarikompleks Periskop-VM ning kaugmaaradar Nebo-U või moderniseeritud Nebo-T. Kupliga radarid on ka Ai-Petri mäe nõlval. Enamik mainitud radareist võib väidetavasti avastada lennukeid, tiibrakette, ballistilisi ja vähemärgatavaid sihtmärke, aga on efektiivsed ka mägedes.

Radaripostide lähedal on ka õhukaitse raketipatareid kompleksidega S-300 või S-400 ning nende juures on tavaliselt oma radarid, nt suure avastamiskõrgusega radar 96L6E. Sevastoopoli ründamiseks tuli Ukraina erivägedel ja lennuväel teha augustis-septembris kahjutuks mitu õhukaitseradarit ning kaks õhutõrjeraketikompleksi S-400, aga ka Pantsir-S1. Selleks tehti kaatritega augusti lõpus eriüksuse maabumine Tarhankuti poolsaarele.

Lennuvägi Krimmis Nõukogude ajal oli Krimmis kokku 12 lennuvälja ja enne 2014. aastat kasutasid Vene Musta mere laevastiku õhujõud kahte: Katšat ja Hvardiisket.

Ukrainal oli Krimmis polk Sakõ lennuväljal ja Belbeki kasutati nii sõjaväe kui tsiviillennuväljana. Pärast okupatsiooni võtsid venelased kasutusele ka need kaks. Ukrainal lubati oma lendavad lennukid evakueerida.

Musta mere laevastiku lennuväel on kaks polku: 43. mereründelennuväe- ja 318. segalennuväepolk. Vene õhu-kosmosejõudude koosseisus on Krimmis 2014. aastast 27. segalen-

Vene sõjalaev asus juulis Krimmi ja Venemaa vahel

nuväediviis, mis allub 4. õhu- ja õhukaitse armeele. Diviisi staap asub Belbekis Sevastoopoli põhjaosas. Diviis sai lahingulennukid põhiliselt lennuväeosadest Krasnodari kraist ja Habarovskist. Diviisi koosseisus on segalennuväepolk ja hävitajate polk.

43. mereründelennuväepolk asub Sakõ lennuväljal, Krimmi läänerannikul Novofedorivka asula kõrval. Polgu relvastuses oli 24 hävitajat Su-30SM, 17 moderniseeritud rindepommitajat Su-24M ja neli luurelennukit Su24MR. Lennuväebaasis on trampliiniga pardalennukite väljaõppekompleks NITKA, kus harjutasid pardalennukite piloodid.

Polk on laevastiku põhiline löögija luureüksus ja pidi toetama meredessanti. Vene agressiooni algperioodil pommitasid polgu lennukid Ukraina lõunaosa ja tegid ka luurelende. Mitu lennukit lasti alla ja 5. märtsil langes kaks Su-30SM pilooti vangi. 9. augustil 2022 sooritasid Ukraina väed

Ukraina sõda

grupp ja sinna planeeriti moodustada dessantründepolk. Esialgu roteerusid seal õhudessantväeosade pataljoni taktikalised grupid. Polgu kopterid osalesid sõjas ja osa on hävitatud. Lennuväljal olid ka S-300 õhutõrjekompleksid.

Džankoid tabasid Ukraina droonirünnakud 2023. a märtsis.

Mitmesuguseid sõjalisi objekte, lennuvälju ja hoiubaase, polügoone Krimmis kasutati 2022. aasta algul Vene ründegrupeeringu paigutamiseks. Ka neid kohti on tabanud droonirünnakud.

reisijaid vedama, sest Kertši sild oli järjekordselt rivist välja löödud. Foto: AP Photo / Scanpix

raketirünnaku Sakõ lennuvälja pihta ja hävitasid neli või viis Su-24 ja kolm Su-30SM, mitu lennukit sai veel viga.

Oli ka hukkunuid ja haavatuid. Kannatada said ka ümbruskonna tsiviilhooned. Pärast seda evakueeriti suurem osa lahingulennukeid.

318. segalennuväepolk paikneb Katša lennuväljal Sevastoopolist veidi põhjas. Polgu koosseisus oli 2020. a viis amfiiblennukit Be-12, kaheksa transpordilennukit An-26 ja helikopterid: neli Mi-8, 14 Ka-27PL/PS ja Ka-31R. 20. mai öösel 2022 hävis plahvatuse tulemusel lennuväljal üks Mi-8. 37. segalennuväepolgus Hvardiiskes Krimmi keskosas on kaks eskadrilli: rindepommitajad Su-24M ja teises ründelennukid Su-25SM, mõlemas eskadrillis 12 lennukit. Ka nemad on kandnud sõjas kaotusi.

38. hävituslennuväepolk asub Belbeki lennuväljal Sevastoopolis. Lennuvälja kasutati nii sõjaväe kui ka rahvusvahelise lennuväljana. Polgus oli kahes

eskadrillis kokku 32 lennukit: mitmeotstarbelised hävitajad, sh 12 Su-27P, 12 Su-27SM3, kolm õppe Su-27UB ja viis Su-30M2. Sõja ajal käisid lennuväljal ka teised sõjalennukid, aprillis saabusid nt rindepommitajad Su-34.

2022. a augustis tõrjus Vene õhutõrje lennuväebaasi juures paar korda Ukraina droone. 1. oktoobril 2022 hukkus stardil üks MiG-31 lennuvälja merepoolses servas, kukkus üle kaljuserva alla, süttis ja plahvatas. Jaanuaris 2023 toimusid Ukraina droonirünnakud Belbeki baasi suunas, kuid venelastel õnnestus droonid mere kohal hävitada.

39. helikopteripolk Džankois Põhja-Krimmis formeeriti 2015. a aeromobiilse ründeüksuse moodustamiseks.

Polgu koosseisus oli 1. eskadrillis 12 luure-ründekopterit Ka-52, 2. eskadrillis 12 transpordi-lahingukopterit Mi-35 ja neli löögikopterit Mi-28 ning 3. eskadrillis 12 transpordi-lahingukopterit Mi-8AMTŠ. 2017. a asus polgu juures õhudessantvägede taktikaline

Laevastiku üksused on kandnud ränki kaotusi Vene Musta mere laevastiku rannakaitsebrigaad ja merejalaväebrigaad on kandnud Ukraina sõjas suuri kaotusi nii isikkoosseisus kui tehnikas ning kaotanud märgatavalt oma lahinguvõimet. Ukraina on juba 2022. aastast sooritanud drooni- ja raketirünnakuid Krimmi poolsaarel asuvate lennuväe-, raketiväe- ja mereväebaaside vastu.

Paljud droonirünnakud on olnud luureotstarbelised Vene õhukaitsesüsteemi väljaselgitamiseks.

Siiski on venelased pidanud osa oma lahingulennukeid poolsaarelt evakueerima kaugemale. 2023. a suvest on rünnakud muutunud sihipärasemaks. Tänu kombineeritud rünnakutele droonide ja lennuväe tiibrakettide või rannakaitserakettidega on õnnestunud hävitada nii õhukaitseradareid kui raketikomplekse ning seega avanes ka võimalus rünnata Musta mere laevastiku staapi Sevastoopolis. Selgus, et ka Vene õhutõrjekompleks S-400 pole imerelv, vaid järjekordne propagandamull, ja Ukraina võitlejatel õnnestus leida kompleksi nõrgad kohad.

Venemaa oli sunnitud evakueerima enamiku laevastikust Sevastoopolist Novorossiiskisse.

Ukraina võimalusi suurendaks ATACMSi rakettide saamine. Ukrainal tuleks aktiivseid rünnakuid jätkata, et lõplikult murda Vene õhukaitse ja lääne lahingulennukite saamisel saavutada õhuülekaal Krimmi kohal ning likvideerida Musta mere laevastiku baasid Krimmis.

Artikli koostamisel on kasutatud Radio Svoboda interneti andmebaasi ja Poola sõjandusajakirju Wojsko i Technika ja Nowa Technika Wojskowa.

SÕDUR oktoober 2023 29

Ukraina sõda

Meredroonide ajastu ehk Musta mere lahingute vahekokkuvõte, II osa

Siis kui see sõjalaev veel pinnal püsis. Vene raketiristleja Moskva sisenemine Sevastoopoli baasi novembris 2021.

Foto: Alexey Pavlishak / Reuters / Scanpix

30 oktoober 2023 SÕDUR

Ukraina sõda Taavi Urb kaptenleitnant, MARCOM N7 staabiohvitser

K

aubanduslik meresõit ei lõpe, kui sõda algab ja sõdivad riigid peavad arvestama sõjas mitteosalevate riikide huvidega merel.

Tundub, et viljaveokokkulepe oli nii Venemaale kui Ukrainale viis neile huvidele vastu tulla ja neid võimaluse korral enda huvides kasutada, kuid see ei täitnud vähemalt Venemaa soovitud eesmärki.

22. juunil 2022 sõlmiti Türgi ja ÜRO vahendusel leping, mis tagas Tšornomorski, Odessa ja Južnõi sadamatest toiduaineid väljavedavate laevade turvalisuse. Et vältida sõjakonterbandi vedu, said Vene ametnikud õiguse kõik loetletud sadamatesse suunduvad laevad Türgi vetes üle kontrollida. Lepingut pikendati 17. novembril 2022, 18. märtsil 2023 ja 18. mail 2023.

Esimene laev – MV Razoni – lahkus Libeeria lipu all Odessast 1. augustil 2022. Lepingu lõppemiseni 18. juulil 2023 lahkus selle raames Ukraina sadamatest 1004 laeva pea 33 miljoni tonni põllumajandussaadustega, kolmveerand sellest moodustas teravili. Pärast viljaleppe sõlmimist

langesid vilja ja taimsete õlide hinnad maailmaturul sõjaeelsele tasemele, kuid jäid labiilseks, tõustes ajutiselt iga kord, kui lepingut ähvardas lõppemine.

Jääb ebaselgeks, mis oli Venemaa huvi lepingu sõlmimisel. Võibolla kardeti rahvusvahelist sekkumist, et aidata välja 57 Ukraina sadamatesse lõksu jäänud kaubalaeva ning maailmaturule 26,25 miljonit tonni laevadel ja ladudes ootavaid toiduaineid. Enne iga lepingu pikendamist püüdis Venemaa talle kehtestatud sanktsioonides järeleandmisi välja kaubelda, näiteks nõuti Vene vilja- ja väetiseekspordi sanktsioonide alt vabastamist (tegelikult ei sanktsioneerita Vene toidu- ja väetiseeksporti, vaid Vene laevandust tervikuna, mistõttu venelastel napib kaubalaevu ja olemasolevaid on keeruline kindlustada). Samuti Vene väetiseekspordi võimaldamist Južnõi sadama kaudu ja Vene põllumajanduspanga taasühendamist SWIFTga. Järeleandmisi siiski ei tehtud ja 2023. aasta juulis Venemaa lepingut enam ei pikendanud.

Muidugi ei jätnud venelased ka lepingut täites trikitamata. Vene ametnikud hoidsid laevade kontrollimise

tempot võimalikult aeglasena. Tavaliselt oli see kuus kuni kümme laeva päevas, aga vähenes iga kord, kui Venemaa ähvardas lepingu pikendamisest loobuda. Alates 1. maist 2023 kahanes päevas kontrollitud laevade arv kolmeni ja pärast 28. juunit ühtegi laeva enam ei kontrollitud. Kontrolli ootavad laevad kuhjusid Istanbuli reidil, vähemalt kolm laeva põrkas omavahel kokku.

Pärast viljaleppe lõppemist jätkub Ukraina eksport Reni ja Izmaili sadama kaudu ning maad mööda, aga väljaveomahud on seetõttu väiksemad.

Tõsi, Ukrainal pole ka nii palju vilja eksportida kui eelmisel aastal. Venemaa üritab hävitada Ukraina sadamataristut: alates 17. juulist on rakettide ja mehitamata õhusõidukitega korduvalt rünnatud sadamarajatisi ja ladusid Odessas, Tšornomorskis, Renis ja Izmailis. Reni ja Izmail asuvad Rumeenia piiri ääres ning mõned droonirusud on ka Rumeenia territooriumile kukkunud, kuid esialgu pole sellele teravat reaktsiooni järgnenud.

19. juulil 2023 teatas Venemaa, et kõiki Ukraina sadamatesse suunduvaid laevu võidakse käsitleda sõjavarustust vedavatena ja kuulutas rahvusvahelised veed Musta mere loode- ja

SÕDUR oktoober 2023 31

Ukraina sõda

edelaosas meresõidu jaoks ohtlikuks.

21. juulil tegi Ukraina samalaadse avalduse Vene sadamatesse suunduvate laevade ja Vene sadamaid piirava mereala kohta. Lühikest aega patrullisid Musta mere edelaosas Vene sõjalaevad, aga kinni peeti ainult üks laev, Palau lipu all sõitnud Sakra Orkan 13. augustil – ja ka sellel lubati pärast kontrolli oma reisi Izmaili jätkata.

11. augustil 2023 kuulutas Ukraina välja humanitaarkoridori, mille kaudu saaks lahkuda 47 Odessa, Južnõi ja Tšornomorski sadamatesse lõksu jäänud välisriikide kaubalaeva. 1. septembriks 2023 on seda võimalust kasutanud kaks laeva.

Ukraina meredroonide rünnakud Ukraina lahingulaevad hävisid sõja esimestel päevadel sadamas. Rivisse jäi ainult väike dessantlaev Juri Olefirenko, mille tekile monteeriti mitmikraketiheitja Grad. Improviseeritud monitori (maasihtmärkide pommitamiseks mõeldud madala süvise ja suure kaliibriga suurtükkidega laev) parim taktika olevat olnud sõita öösel lahe keskele, mille mõlemal kaldal asuvad Vene väed, ja anda üks kogupauk. Enamasti ei saanud vähemalt üks Vene üksus aru, kust tulistati, ja algas venelaste omavaheline tulevahetus. Venelased väidavad, et hävitasid selle laeva 10. augustil 2023.

Laevade asemel kasutavad ukrainlased mehitamata pealveesõidukeid (edaspidi meredroone). Esimene märk uue relva kasutamisest tuli ilmsiks 21. septembril 2022, kui Odessa lähedalt leiti kaldale uhutud droon.

Ilmselgelt ei teinud Vene Musta mere laevastik sellest õigeid järeldusi, sest ainult valmiduse täielik puudumine selgitab edaspidi juhtunut. Ööl vastu 29. oktoobrit 2022 ründasid Ukraina mere- ja õhudroonid Vene sõjalaevu Sevastoopoli lahel.

Selle käigus said vigastada fregatt Admiral Makarov ja miinitraaler Ivan Golubets. Pärast rünnakut Sevastoopoli sadamate kaitset siiski tugevdati: sadamaesist mereala patrullitakse ja sadamate sissepääse takistavad poomid. Seetõttu on hilisemad rünnakud ka ebaõnnestunud, kuigi 14. septembril 2023 võidi uute moder-

32 oktoober 2023 SÕDUR

Ukrainlaste dessantlaev Juri Olefirenko on jäänud pildile 2018. aasta õppusel Hersoni esisel.

Foto: Valentyn Ogirenko / Reuters / Scanpix

Ukraina ründedroon Mustal merel võib liikuda kiirusega 80 km/h ja kanda 200 kg lõhkepead.

Foto: UNITED24 / SWNS / Scanpix

niseeritud droonidega vigastada korvetti Samum.

Juba 8. oktoobril 2022 plahvatas Kertši väina ületaval sillal autopomm ja sild sai vigastada. Liiklus sillal taastati täies mahus alles 2023. aasta veebruaris. Kuigi sild on tugevalt kaitstud (sillale minevad sõidukid kontrollitakse üle, üles on seatud õhutõrjesüsteemid, sõjalaevad patrullivad pidevalt silla lähedal), vigastati silda meredroonidega ööl vastu 17. juulit 2023. Uus õhu- ja meredroonide rünnak toimus 4. augusti õhtul. Sild jäi seekord puutumata, aga vigastada sai tanker Sig. Pärast edukaid rünnakuid on silla kaitset veelgi tugevdatud, muuhulgas uputati sillatalade ümber passiivseks kaitseks pargaseid. Pole päris selge, kuidas Ukraina meredroonid Kertši väina jõudsid, sest Ukraina käes olev rannik jääb sealt kaugemale kui droonide arvatav 600–700 km tegevusraadius. Ööl vastu 4. augustit 2023 ründasid Ukraina meredroonid Novorossiiski sõjasadamat ja vigastasid dessantlaeva Zelenogorski Gornjak.

Mehitamata pealveevahendid ei ole väga uus leiutis ja neid on ka enne käimasolevat sõda laevade ründamiseks kasutatud. Uus on mitme drooni kasutamine korraga. Samuti pole uus meredroonide taktika, sarnaseid rünnakuid sadamas ja reidil seisvatele sõjalaevadele tehti torpeedokaatritega näiteks esimeses maailmasõjas (Briti torpeedokaatrite rünnak Saksa hävitajate vastu Zeebrugges 7. aprillil 1917) ja Eesti vabadussõjas (operatsioon RK: Briti torpeedokaatrite ja lennukite rünnak Balti laevastiku laevade vastu Kroonlinnas 18. augustil 1919).

Reidid võikski olla sellele relvasüsteemile kõige sobivam tegutsemispiirkond, sest vastase laevad on seal tihedalt koos, nende manööverdamine on piiratud ja tõenäoliselt ollakse ka vähem valvsad kui avamerel või vastase käes oleva ranniku lähedal.

Avamerel on meredroonid olnud vähem edukad. Näiteks pääses 24. mail 2023 kolme kuni viie meredrooni rünnakust Vene luurelaev Ivan Hurs. Ukrainlased on püüdnud korduvalt rünnata nn Süüria ekspressi

Ukraina sõda

kaubalaevu, millega veetakse Venemaalt olulist kaupa Süüriasse (selleks on kasutatud ka Kertši väinas vigastada saanud tankerit Sig). Vedude tähtsust iseloomustab tõik, et neid on alati eskortinud Vene sõjalaevad.

Kaubalaevad on seni pääsenud, aga 14. septembri varahommikul sai neid kaitstes vigastada Vassili Bõkovi klassi patrull-laev. Turvalisuse kaalutlustel on nüüd Süüria ekspressi laevadel Mustal merel AIS (Automatic Information System näitab laeva nime, asukohta, sihtsadamat ja muud infot) välja lülitatud.

Kuigi Ukraina meredroonide rünnakud kaubalaevadele on seni ebaõnnestunud, piirab nende tegevuse laienemine avamerele Venemaa tegevusvabadust ja sunnib eraldama ressursse kaubalaevade kaitsmiseks. Kui õnnestuks suurendada meredroonide autonoomsust ja võibolla ka kiirust, võiks see viia meresõja uude etappi.

Suurem hulk meredroone, mis suudaks pikemat aega omavahel ja õhuvahenditega koostöös avamerel varitseda, et Vene laevu piiramisrõngasse püüda ja suurema hulgana mitmest küljest

rünnata, lähendaks nende taktika teise maailmasõja aegsete Saksa allveelaevade hundikarja taktikale ja oleks Vene meresõidule arvestatavaks ohuks.

Ukraina dessantoperatsioonid 23. augustil 2023 ründasid ukrainlased rakettidega sihtmärke Krimmi poolsaare Tarhankuti neemel ja korraldasid päev hiljem samas kohas dessantreidi.

Sihtmärkideks võisid olla õhutõrje- või laevavastaste rakettide laskeseadmed või kaugmaaradarid. Pole selge, kui edukas oli operatsioon, aga ukrainlased kaotasid selle käigus mõned kiirpaadid. 30. augusti ja 1. septembri öösel korraldatud dessandid ebaõnnestusid, sest Vene lennukid avastasid ja tõrjusid need juba merel.

Hoopis edukam oli 11. septembri operatsioon, kui ukrainlased hõivasid Ussisaare (tuntud ka kui Zmijinõi) ja Krimmi poolsaare vahel asuvad Boiko naftaplatvormid koos nendel olnud Vene radarite ja elektroonilise luure seadmetega. Võimalik, et nii tekitati auk Vene õhukaitsesse, sest ööl vastu 13. septembrit õnnestus Ukraina

õhk-maa-tüüpi juhitavate rakettide ja meredroonide rünnak Ordžonikidze-nimelisele laevaremonditehasele Sevastoopolis.

Rünnakus sai kannatada kuivdokk.

Selles olnud dessantlaev Minsk hävis peaaegu täielikult ja allveelaev Rostov na Donu sai vigastada. Tundub, et ukrainlased ei jäänud ka ise naftaplatvormidele pidama ja platvormidest ei saa lahingute tallermaad nagu Ussisaarest, vaid eikellegimaa, mida püütakse kontrollida ainult siis, kui seda tingib käimasolev operatsioon. Vene õhu- ja merepilt on ikkagi varasemast kehvem.

Pärast rünnakut paiknes kolm seni veel terveks jäänud Vene dessantlaeva Sevastoopolist ümber Aasovi merele.

Venelastel on Mustal merel kokku kümme kuivdokki, st rünnaku tulemusena langes rivist välja 20% niigi ülekoormatud dokkidest ja see peab paratamatult Musta mere laevastiku operatsioonitempole mõju avaldama hakkama.

Ukraina ekspordi peatamiseks või uue ja endale soodsama lepingu pealesurumiseks pommitab Venemaa nüüd Ukraina sadamataristut ja viljaladusid. Osa rünnakuid toimub vahetult Rumeenia piiri ääres, kuid Rumeenia ega lääneriigid ei ole sellele seni reageerinud. Teiste riikide laevade Reni ja Izmaili sadamatesse sõitmist siiski ei takistata.

Laevastiku puudumisel peab Ukraina merel väikesõda, kasutades selleks innovaatilisi ja asümmeetrilisi vahendeid.

Ukrainlased on suutnud venelasi korduvalt üllatada ja Vene Musta mere laevastikule kaotusi tekitada.

Vastase alahindamine ja võimetus ohtu ette näha näib olevat Vene poole jaoks selle sõja läbiv probleem. Vene laevastik ei valda enam mereala Musta mere loodeosas.

Kui Ukrainal õnnestub oma droonivägi uuele tasemele viia, näiteks suurendada meredroonide autonoomsust ning need suuremate parvedena ja õhuvahenditega koostöös tegutsema panna, suudab ta vaidlustada Vene mereala valdamise ka Musta mere idaosas.

Artikkel on järjeks 2022. aasta Sõduri 4. numbris ilmunud artiklile «Musta mere lahingute vahekokkuvõte».

SÕDUR oktoober 2023 33

Šveits

Elu on võitlus. Eriti kui kirjutada relvajõudude püsimisest, tugevdamisest ja edasiarendamisest Šveitsis – riigis, mis on pindalalt väiksem kui Eesti, kuid kus elab ligi 8,8 miljonit inimest.

Hoolimata sellest, et sealsed kaitsekulutused on vaid 0,8% siseriiklikust kogutoodangust, on riigikaitsele kuluv summa ligemale kuus miljardit eurot.

Neutraalne Šveits

teab, et riiki tuleb ikka kaitsta

34 oktoober 2023 SÕDUR

Šveits Heiki Suurkask peatoimetaja

Š

veitsis on korraldatud lausa kaks referendumit, et välja selgitada rahva arvamus relvajõudude ärakaotamise kohta. Rahvas otsustas mõlemal korral, et tugev riigikaitse peab jääma. Kaks sajandit rahu ja järjekindlat arengut on riigist teinud jõukuse võrdkuju ja vähemalt seni pole ka riigi kaitsevõime puhul otsustavaid järeleandmisi tehtud. Reservväge on küll vähendatud ja reformitud, aga relvastuse pärast ei pea šveitslased häbenema.

Venemaa avalik agressioon Ukraina vastu võimaldab Šveitsi relvajõududel nüüd tõestada, et riigikaitse on ikkagi eluliselt vajalik ka riigile, kelle piiride taga otseselt ühtki vaenulikku jõudu ei paista. Viimati nägi Šveits sõjategevust oma territooriumil 1847. aastal ja seegi oli kodusõda. Riigina osaleti sõjategevuses viimane kord 1815. aastal.

Veel 1939. aastal pidi Šveits valmistuma reaalseks agressiooniks alanud maailmasõjas ja oli valmis seda tagasi lööma. Täielik mobilisatsioon suudeti korraldada kolme päevaga ja tipphetkel oli relva all korraga 850 000 šveitslast. Samas teadmine, et sakslased ja prantslased omavahel enam tülli ei lähe ja ei kista nendevahelistesse sõdadesse ka itaallasi (mis oli reegliks eelnenud enam kui tuhande aasta jooksul), on olnud 21. sajandi alguses šveitslastele üsna uinutav.

Armeevastane liikumine 1982. aastast tegutseb riigis tugev vasakpoolsete jõudude liikumine Gruppe für eine Schweiz ohne Armee (GSoA, ee Grupp Šveitsi eest ilma armeeta), mis tahab relvajõud üldse ära kaotada. Kuigi 1989. aastal GSoA algatusel korraldatud referendumil toetas armee kaotamist vaid 35,6% šveitslastest, peeti seda isegi ootamatult suureks hulgaks (üle miljoni inimese), et alustada reforme armee kärpimiseks.

2001. aastal suutis GSoA sama küsimuse uuesti referendumile panna, kuid nüüd toetas armee kaotamist vaid 21,9% ehk 384 905 inimest.

1989. aastal oli just langenud Berliini müür, aga 2001. aasta referendum

Šveitsi armee raadioinsener paigaldab Alpides suundantenni R-905.

Riigi unikaalne geograafia võimaldab mägedele paigutatud mikrolaine suundantennide abil tekitada kogu riigi ulatuses kvaliteetse raadiovõrgu, mida on väga raske rünnata.

Foto: Raphael Falchi / Šveitsi armee

järgnes vahetult 11. septembri terrori­ rünnakutele USA vastu ja uinutav turvatunne kadus.

2013. aastal pandi omakorda GSoA algatusel referendumile ajateenistuse kaotamine. Seda toetas vaid 26,8% valijaist. Venemaa agressioon Ukraina vastu 2014. aastal šveitslasi ühiskonnana veel ei äratanud. 2014. a mais otsustas rahvas referendumil 53,4% häälega mitte osta Saabilt uusi Gripen hävitajaid, mis pidanuks asendama vananenud lennukeid F-5. Šveits olekski jäänud ilma täieliku õhukaitseta, aga 2020. aastal otsustati referendumil 50,1% poolthäälega ikkagi osta uued hävitajad kuue miljardi euro eest (samuti vananenud F/A-18 Hornetite asemele).

GSoA üritas hävitajate F-35 hankimist uuesti blokeerida 2022. aastal, kuid riigi keskvalitsus ei pidanud enam võimalikuks referendumit oodata ja allkirjastas ennetavalt hävitajate hanke. Kuigi riik on uhke oma otsedemokraatia üle, teatas Šveitsi rii-

gi-, tsiviilkaitse ja spordi föderaalamet (s.o kaitseministeerium), et hävitajate ostuga viivitades oleks riigi kaitsepoliitika saanud ränga tagasilöögi ning pealegi jäädi referendumi korraldamisega hiljaks.

36 Lockheed Martini toodetud hävitajat F-35A Lightning II peaks kasutusele tulema juba 2025. aastal.

Samuti on riik hankimas õhutõrjesüsteeme Patriot, et raketiohtu riigile vähendada. Juba neljandat aastat järjest on Šveitsi iga-aastased kaitsekulutused rekordilisel tasemel ehk ligi kuus miljardit eurot, olgugi et sisemajanduse kogutoodangust (SKT) moodustab see vaid alla 0,8%.

Kahe protsendi tasemel, mis on NATO riikides kehtestatud alammäär, olid Šveitsi kaitsekulutused viimati 1979. aastal, kuid sellele on järgnenud tormiline majanduslik areng ja relvaostudes suuri tagasilööke pole olnud isegi näha (kui Gripenite mitteostmine välja arvata).

Kas neutraliteet kestab edasi?

Kuni neutraliteedist loobumist omakorda referendumile ei panda ja kogu riigi õiguskorraldust ümber tegema ei hakata, peab sealne armee siiski arvestama, et NATO liikmeks Šveits lähiajal saada ei kavatse.

17. augustil 2023 esitlesid Šveitsi armee juhataja korpskommandant (auaste vastab meie kindralleitnandile) Thomas Süssli ja eri relvaliikide ülemad suure meediasõuga Zürichi relvamessil Connected uusi plaane relvajõudude tugevdamiseks. Kokku näevad Šveitsi relvajõud ette investeeringuid 40 miljardi euro väärtuses, esmalt 13 miljardit aastaiks 2024–2031.

Venemaa hoogustunud sõjategevus Ukraina vastu on olnud viimaseks piisaks karikas ja Süssli pole ka varjanud seda, et tema arvates peab Šveits parandama sõjalist koostööd nimelt NATO ja Euroopa Liidu riikidega.

Juba mitu aastat on sealne armee välja töötanud reforme, mis aitaks ka edaspidi edukalt täita oma kohustusi riigi iseseisvuse säilitamiseks.

2017. aastal esitleti reformipaketti «Tuleviku õhukaitse» (Luftverteidigung der Zukunft), 2019. aastal «Tuleviku maajõud» (Zukunft der Bodentruppen) ja 2022. aastal «Küber- ja elektromagnetvõimete üldSÕDUR oktoober 2023 35

Šveits

kontseptsioon» (Gesamtkonzeption Cyber). Nüüd messil Connected püsti pandud suures konverentsihallis Kloten-Bülachi harjutusväljal esitleti järjekordset riigikaitse arengukava «Armee tulevik» (Zukunft der Armee).

Tegemist oli seitsme aasta suurima relvamessiga ja sõnum pidi olema piisavalt mõjus, et saada ka avalikku arvamust kaitsereformide kohta. Vähem kui aastaga on korraldatud riigi suurimaid sõjaväeõppusi viimase 30 aasta jooksul: mullu novembris Pilum 22, millel osales ligi 5000 sõja- ja reservväelast Berni, Solothurni, Aargau, Luzerni ja Zürichi kantonis ning tänavu mais LUX 23, millest võttis osa ligi 4000 sõja- ja reservväelast veel neljas, prantsuskeelses kantonis.

Neutraliteet võimaldas Šveitsil ellu jääda mõlemas maailmasõjas ja säilitada riigi majanduslik heaolu ja eristaatus ka järgnenud külmas sõjas.

Kuigi õppusi hakati organiseerima juba mitu aastat ette, mistõttu polnud need ajendatud Venemaa sõjategevusest Ukraina vastu, kinnitasid armee esindajad, et see sõda muutis need manöövrid veelgi vajalikumaks. Venemaa on Šveitsist kaugel, aga halvenenud julgeolekupoliitiline olukord Euroopas ei saa kedagi ükskõikseks jätta.

Pealegi mäletavad ka šveitslased seda, kuidas Vene armee on marssinud läbi Šveitsi. See toimus sõjas prantslaste vastu sügisel 1799, kui Aleksandr Suvorovi juhtimisel 27 000 meest ületasid Alpid. Pärast kuu aega kestnud ronimist ja 16 päeva kestnud lahinguid prantslastega oli Suvorov kaotanud 5000 meest ja Šveits oli endiselt prantslaste kontrolli all. Seda kõike tuletati meelde ka 2022. aastal, kui Suvorovile püstitatud monument Šveitsi Alpides Ukraina värvidesse maaliti.

Neutraliteet võimaldas riigil ellu jääda mõlemas maailmasõjas ja samas säilitada riigi majanduslik heaolu ja eristaatus ka järgnenud külmas sõjas.

Külma sõja lõppedes arvas küll osa Šveitsi ühiskonnast, et armeed pole enam vaja, aga referendumitel pidas enamik siiski tugevat kaitsevõimet

36 oktoober 2023 SÕDUR

Armee liikmed rännakul lumes 15. aprillil 2022. Armee liige (sks Angehöriger der Armee ehk AdA) on Šveitsi sõjaväelase – nii ajateenija, reservväelase kui ka tegevväelase – üldnimetus.

Foto: Clemens Laub / Šveitsi armee

Šveits

Šveitsi armee ja lennuväe üksused

SAKSAMAA

PRANTSUSMAA

Liestal

Aarau

ŠVEITS Bern Payerne

Emmen

Sankt Gallen Dübendorf

AUSTRIA

Luzern

Oberdorf Meiringen

Alpnach

Chur

Altdorf

Morges

Sion (Sitten)

Locarno Rivera

4000 3000 1500 800 200 100 0 meetrit

Armee ▶ Morges – 1. territoriaaldiviis ▶ Morges – 1. mehhaniseeritud brigaad ▶ Sion (Sitten) – sõjaväepolitsei ▶ Bern – ühendväejuhatus ja sõjaväeluure, õhujõudude staap, väljaõppe väejuhatus ▶ Aarau – 2. territoriaaldiviis ▶ Liestal – 4. mehhaniseeritud brigaad ▶ Sankt Gallen – 4. territoriaaldiviis ▶ Chur – 11. mehhaniseeritud brigaad ▶ Altdorf – 3. territoriaaldiviis ▶ Rivera – erioperatsioonide väejuhatus ▶ Oberdorf – SWISSINT kompetentsikeskus Õhuvägi ▶ Dübendorf lennubaas (helikopterid), operatsioonide keskus ja meditsiinijaam ▶ Payerne lennubaas (hävitajad) ▶ Emmen lennubaas (hävitajad) ja õhutõrje peakorter, vigurlennumeeskond Patrouille Suisse ▶ Locarno lennubaas (langevarjuluure) ▶ Alpnach lennubaas (helikopterid) ▶ Meiringen lennubaas (hävitajad) ▲ FLORAKO radarijaamad

I TA A L I A sama tähtsaks argumendiks kui poliitilist erapooletust. Šveitsi neutraliteet on kirja pandud juba 1815. a Pariisi rahulepingusse.

Venemaa oligarhide varade külmutamist 2022. aastal peeti ajakirjanduses ka Šveitsi neutraliteedist taganemiseks, kuigi nii lihtne see asi siiski ei ole. Šveitsi ametlik hoiak on, et riik püsib neutraalsena nii kaua, kui seda rünnatakse.

Seekordse sõja eskaleerudes Ukrainas 24. veebruaril 2022 oli Šveits ebalev, tõkestades oma relvastuse tarned sõjapiirkonda ja ka algul kõheldes Venemaa-vastaste sanktsioonide kehtestamisel, kuid sõja edenedes on Šveitsi neutraliteet üha suurema küsimärgi all. Relvastuse tarnimine sõjapiirkondadesse on Šveitsis ka seadusega keelatud. Šveits on suur relvastuse tootja ja eksportija, kelle koostööpartnerid mujal Euroopas tahavad tagavarasid Ukrainale annetada, aga seni on Šveits seda siiski pidurdanud. Mullu tõkestas Šveits näiteks Mowagi relvatehastes valminud 8 x 8 ratassoomukite Piran-

ha III tarnimise Taanist Ukrainasse ja keeldus andmast Ukrainale õhutõrjesüsteemide Gepard laskemoona. Šveitsi parlament 2023. aasta juunis algul tõkestas, kuid seejärel lubas relvade saatmist kolmandate riikide kaudu, ning poliitiline käte väänamine Ukraina toetamisel jätkub.

2023. aasta alguses otsiti juba aktiivselt võimalusi, kuidas Šveitsi relvaekspordi seadusi muuta, et Ukraina toetamisel muust Euroopast mitte maha jääda. Üks kaval võte on müüa 25 reservis hoitavat Leopard 2A4 tanki tagasi Saksamaale Rheinmetallile (millest teatati mais 2023), kes saaks need Ukrainasse toimetada. Šveitsi armee käsutuses on 134 sellist tanki, ladudes veel 96. Need osteti Saksamaalt 1987. aastal.

Soome ja Rootsi eeskuju NATO-ga liitumisel võis küll kedagi innustada, kuid kiiret julgeolekupoliitilist pööret pole oodata. NATO-ga liitumist toetas 2023. aasta alguses küsitluste järgi ikka vaid 31% šveitslastest. Riigi neutraliteedist hoiavad praegu kõige tugevamini kinni rohelised (kes on seotud

SÕDUR oktoober 2023 37

Šveits

ka liikumisega GSoA) ja populistid. Šveitsi Rahvuspartei püüdis koguni tõkestada Ukraina presidendi Volo­ dõmõr Zelenskõi esinemist Šveitsi parlamendis ja nõudis referendumit, et neutraliteeti veelgi enam tugevdada.

2021. aasta küsitluse kohaselt toetas neutraliteeti 96% šveitslastest, kuid märtsis 2023 näitas uus küsitlus, et 53% šveitslaste arvates ei takista neutraliteet riigi kaitseplaanide kooskõlastamist NATO-ga. 70% vastanuist leidis, et Venemaa-vastased sanktsioonid ei eksi neutraliteedi vastu.

Side armee ja ühiskonna vahel Kuna 2013. aasta referendumiga ei suudetud ajateenistust kaotada, siis on endiselt kõigil meeskodanikel kohustus teenida sõjaväes. Naised võivad teenida vabatahtlikkuse alusel. Igal aastal kutsutakse ajateenistusse 18 000 isikut ning naiste vabatahtlikku värbamist nähakse võimalusena kutsealuste arvu täis saada. Ajateenistuse järel jätkub reservteenistus üheksa aastat, mille jooksul tuleb regulaarselt ka õppustel käia.

Tänavune küsitlus näitas, et 53% šveitslaste arvates ei takista neutraliteet riigi kaitseplaanide kooskõlastamist NATO-ga.

Ajateenistus kestab vähemalt 18 nädalat (Eestis on see sõduri baaskursus).

Kapralitel ehk erialaspetsialistidel tuleb lisaks teenida veel viis nädalat. Jaoülematel on samuti viis nädalat väljaõpet ja 18 nädalat teenistuspraktikat – tavaliselt uute ajateenijate instruktorina.

Veeblid peavad lisaks seersandikursusele osalema 21 nädalat väljaõppel ja veel 18 nädalat teenistuspraktikal – tavaliselt baaskursuse instruktorite ülemana.

Reservteenistuse kestus rahuajal oleneb auastmest. Reservreamehel tuleb koos ajateenistusega 34. eluaastani käia reservteenistuses kõige rohkem 365 päeva. 15% kutsealustest võivad valida ka pika ajateenistuse – sellisel juhul kestab ajateenistus 300 päeva, misjärel määratakse kümneks aastaks reservi, aga õppustele selle aja jooksul enam ei kutsuta.

Iga uus auaste tähendab reservpäevade lisandumist – seda süsteemi kutsutakse «auastme järeleteenimiseks». Reservvanemohvitseriks ei

38 oktoober 2023 SÕDUR

Pz 87 Leopard 2 (ehk Leopard 2A4) tankid Wichleni lasketiirus 29. oktoobril 2018.

Foto: Šveitsi armee

Šveits

ole Šveitsis seetõttu näiteks nii raske saada kui Eestis, aga see tähendab ka kuni 2000 päeva pühendumust sõjaväele kuni 50. eluaastani. Ei ole haruldane, kui reservohvitserid viibivad aastas ühe kuu teenistuses. Üsna tihti võib näha ka seda, kuidas relvastatud sõdurid naasevad tavalises reisirongis õppustelt koju. Küsitluste järgi ei ole šveitslased selle vastu, kui relvi kodus hoitakse. 2016. aastal hoiti 170 000 armeerelvast vaid 789 armee arsenalis, ülejäänud olid koju antud. Relvi tuleb hoida vargakindlates kohtades ja kuna nendega seotud intsidente ei ole palju, siis ettepanekud karmistada ligipääsu relvadele pole avalikkuselt toetust leidnud.

Kui veel 1995. aastal oli relvadega seotud surmajuhtumeid riigis 436, siis 2016. aastaks oli see vähenenud 229 peale. 2020. aastal sooritati Šveitsis relvadega vaid üheksa mõrva. Iga šveitslane õpib kasutama relva, kuid ilmselgelt mitte kuritarvitama.

Oli aeg, mil Šveits oli sõdurite arvu poolest elaniku kohta maailmas teisel kohal Iisraeli järel.

Šveitsi armee auvahtkond rivistusel föderaalnõukogu ehk valitsuse Lohni maaresidentsi ees 10. septembril 2013.

Foto: Yves Baumann / Šveitsi armee

Sõdur harjutamas õlalt lastava mitmeotstarbelise RGW90 simulaatoriga tankitõrje-granaadiheitja laskmist löögikuva simulaatoriga CV90 soomuki pihta 13. augustil 2020.

Foto: Sina Guntern / Šveitsi armee

Ajateenistus ja reservvägi on loonud ka põlvest põlve kestva seose ühiskonna ja armee vahel. Ühiskonnas on olnud pigem tavaks, et ka erasektoris eelistatakse juhte, kellel sõjaväeteenistus selja taga. Suure ettevõtte tegevjuhiks on märksa lihtsam saada neil, kes on reservteenistuses vanemohvitserid.

Kohustuslik ajateenistus oli kirjas juba 1848. aasta konstitutsioonis, esimene üldmobilisatsioon korraldati 1871. aastal. 1914. aastal oli riigiarmees umbes 220 000 meest, et säilitada riigi neutraliteet maailmasõjas, 1939. aastal mobiliseeriti tipphetkel lausa 850 000 sõdurit.

Uus äratus saabus külma sõja kõrgajal 1960ndatel (nn Armee 61), mil pandi alus tõhusale tsiviilkaitsele. Samuti oli aeg, mil Šveits oli sõdurite arvu poolest elaniku kohta maailmas teisel kohal Iisraeli järel. Reformikava Armee 61 nägi ette, et riik suudab 48 tunniga mobiliseerida 650 000 meest, mehitades tuhandeid kaitserajatisi maanteedel ja mägedes, kasutades ära

SÕDUR oktoober 2023 39

Šveits

riigi keerulist reljeefi. Riik oli valmis igasugust agressiooni tagasi lööma.

1989. aasta referendumiga armeed küll ei kaotatud, aga jõuti otsusele seda vähendada. 1995. aastal vähendati nn Armee 95 koos reserviga kokku 400 000 meheni, 2004. aastal nn Armee XXI juba 220 000 meheni.

Pealegi nägi Armee XXI reform ette, et riigi julgeolekupoliitilises olukorras on kümme aastat aega võimalikuks konfliktiks valmistuda, ja kiire mobilisatsiooni järele poleks enam vajadustki. Sügavaimaks põhjaks jäi 2016. aasta parlamendi otsus vähendada armeed juba 100 000 meheni.

Ajateenistuse kestust aga lühendati 18 nädala peale.

Riigi armeed ja selle reserve on küll järjepidevalt vähendatud, kuid samas on üritatud säilitada selle mobiilsust ja tagada ajakohasus. Šveitsi relvajõudude suurus on veidi üle 120 000 ja neist meie mõistes tegevväelasi on kõigest ligi 9000. Aasta-aastalt on suurenenud ka naiste arv, kes vabatahtlikult

40 oktoober 2023 SÕDUR

teenistusse tulevad, kuid see on ikka veel 1% ligi.

Tsiviilkaitsesse on kaasatud veel 73 000 isikut. Reservvägi on ka ajateenistuse järel saanud regulaarset väljaõpet iga-aastastel kordusõppustel ning sooritanud laskmisi relvaga, mis neile koju kätte antud on. Keskmiselt igal neljandal šveitslasel on olemas relv.

Tuleviku Šveitsi riigikaitse 2022. aastal ilmnes Ukraina sõjatandritel, et maailm pole siiski nii ilus, kui seda ette kujutati. Šveitsi relvajõud tunnistavad nüüd, et nad ei ole täielikult valmis oma riiki võimaliku rünnaku eest kaitsma. Praeguse reformiga tahetakse 2030. aastaks viia riigi kaitsekulutused tagasi ühe protsendi peale SKT-st. Esmatähtsaks jääb sel perioodil õhu- ja kübersõjapidamise võime, kusjuures ka neutraalses Šveitsis peavad eksperdid siiski tõdema, et riik on pidevas kübersõjas.

Oma tulevikuplaane esitledes märgib Šveitsi maavägi, et lähiaastail saab

otsa mobiilsete õhutõrjesüsteemide Rapier, soomukite Piranha I, taktikaliste lennuradarite ja ka hävituslennukite F-5 Tiger kasutuskõlblik eluiga ning 2030. aastatel vajavad väljavahetamist juba ka liikursuurtükid M109 FA, soomukid M113 ja Piranha III, Stingeri õhutõrjeraketid ja ka õhutõrjekahurid ning hävitajad F/A-18 C/D Hornet.

Vajadust suurteks kaitseinvesteeringuteks rõhutatakse just sellega, et seni kasutusel olevad süsteemid on oma aja ära elanud. 2024. aastal kavatseb riigi valitsus esitada parlamendile juba 12-aastase investeeringute plaani. Šveitsi elatustaseme tõus koos kiire linnastumise ja transpordivõrgu järjekindla arenguga on maavägede sõdimise ja tegevuse tingimusi oluliselt muutnud. «Ulatuslik suurte mehhaniseeritud üksuste pealetung, mida toetaks pikamaa suurtükivägi ründelennukite ja -helikopteritega on põhimõtteliselt võimalik,» esitles olukorda

Šveits

maavägede ülem kindralmajor René Wellinger. «Kuid selline rünnak ei suudaks saavutada edu suure linnastumise ja ka selle tõttu, et Kesk-Šveitsis on vaid piiratud hulk läbitavaid teid.»

Pealegi on oodata, et mehitamata relvasüsteemid muudavad lähituleviku sõjapidamise tundmatuseni.

Maavägi kavatseb peatselt loobuda ka lahingutankidest Leopard 2 MBT 87, jalaväe lahingumasinatest CV 9030 ja M113, leides nende asemele kergemaid, mobiilsemaid ja täpsema tulejõuga masinaid. Maaväe relvastust on juba aastaid järjepidevalt uuendatud.

Aina enam suureneb vajadus moodsate ja tulevikku vaatavate sidesüsteemide järele.

Riigi õhuvägedele ei ole riigi mägine reljeef nii tähtis kui maavägedele, kellele mäed valmistavad logistilisi probleeme, kuid seda enam märgitakse riigi õhukaitse arendamisel tohutut tehnoloogilist progressi, mis hetkekski ei peatu. Kokkuvõttes on öeldud, et riik peab olema erineva kaugusega

õhutõrjesüsteemide ja lennuväega valmis maha võtma nii lennukeid ja helikoptereid kui ka tiibrakette, droone ja isegi ballistilisi rakette.

«Mida efektiivsem ja arvukam meie oma ressurss on, seda veenvam on heidutus. See omakorda vähendab tõenäosust, et riigi õhuruumi rikutaks või riik saaks kistud avalikku konflikti.» Riik arvestab, et selle heidutuse tagamiseks on neil vaja ligi 40 tipptasemel lahingulennukit. Peale selle on tarvis õhutõrjesüsteemide mitmekesisuse abil tagada vähemalt kahe 15 000 ruutkilomeetrise piirkonna ehk kogu riigi tasasema ala kaitse.

Küberväejuhatus Šveitsis alustas tööd alles 2022. aastal ja selgelt vaatavad nad huviga ka Eesti kogemustele, kus see väejuhatus neli aastat kauem töötanud on. 2026. aastaks kavatsetakse Šveitsi küberväejuhatusse tööle võtta 575 inimest, kes suudaks aidata ka erasektoril tõrjuda küberrünnakuid ning keerulises kübersõja keskkonnas toime tulla. Kaitset vajavad nii info-

ja kommunikatsioonitehnoloogia kui ka selle abil töödeldav informatsioon ning kuigi puhas kübersõda pole usutav, peab küberohtudega tegelema iga päev. Šveitsi sõjaväeluure ülem brigaadikindral Daniel Krauer tegi ka kokkuvõtte senisest sõjast Ukrainas ja jõudis järeldusele, et Šveitsi senine tegevus on suunatud justnimelt selliste rünnakute tõrjumiseks, mida Venemaa nüüd ette võtnud on. Senini on tehtud kõik õigesti ja seda tähtsamaks muutub ka sõjaväeluure töö. On selge, et peale pikamaa-õhutõrje vajab Šveits ka keskmaa-õhutõrjet, et toime tulla pikamaarelvade ja tiibrakettidega, ning ka lühimaa-õhutõrjet, et droonide ohtu vähendada.

Artikkel tugineb ajakirjandusele ja Šveitsi armee väljaannetele «Concept Future of the Armed Forces» (2022) ja «Die Verteidigungsfähigkeit stärken» (2023).

Šveitsi maaväe peamise löögijõu aitavad tagada (vasakult) 186 jalaväe lahingumasinat Spz 2000 (ehk CV9030CH), 133 liikuvsuurtükki M-109 KAWEST WE ja 134 tanki Pz 87 Leopard 2 WE (ehk moderniseeritud Leopard 2A4).

Foto: Thomas Aemmer / Šveitsi armee

SÕDUR oktoober 2023 41

Väljaõpe

Sõjaväelise juhtimise teemal on kirjutatud hulgaliselt teadusartikleid, raamatuid, autobiograafiaid ning esseesid.

Ilmselt on juhtimise ning eestvedamise temaatika üks kõige laialdasemalt uuritud ning kajastatud motiiv militaarmaailmas.

42 oktoober 2023 SÕDUR

Sõjaväelise juhi taskuraamat

Kellele ja miks?

Väljaõpe Allar Olesk kapten, Scoutspataljoni A-soomusjalaväekompanii ülem

S

ellest, kuidas juhtida inimesi või protsesse armees, võib leida tohutus koguses materjali, nii teaduspõhises käsitluses kui kogemuslikus võtmes. Ainuüksi Google Scholar annab sadu vasteid teadustöödele, kui kirjutada otsingumootorisse military leadership või leading/leadership in military context. Milleks siis veel üks kirjutis juhtimise teemal vajalik on? Kellele on juhtimise taskuraamat mõeldud ja kuidas see eristub juba olemasolevatest materjalidest?

Nagu tihtipeale kombeks, tekib vajadus mingisuguse töövahendi järele alles siis, kui oled «lõhkise küna ees». Nõnda ka seekord kerkis esile

probleem leida hea materjal, mille abil saaks juhtimise ning eestvedamise üldtuntud teadmisi võimalikult kompaktsel moel noortele üksuse ülematele (pooljagu, jagu, rühm) edasi anda.

Otsides kõikvõimalikest allikatest konkreetset ja lugejasõbralikku materjali, mis kataks kokkuvõtlikult kõige olulisemad juhtimise raskused, selgus, et võta näpust. Kuigi infopuudust sel teemal ei ole, siis saadaval on 1000 tükiga pusle, mille kokkupanekuks läheb liialt kaua aega, mida mõistagi kellelgi ei ole.

Igapäevased katsumused Ehkki teaduspõhised uurimused on suurepärased allikad informatsiooni hankimiseks, keskenduvad need enamasti väga konkreetse nähtuse või kogemuse kirjeldusele või tõestusele ning jäävad nooremale inimesele tihti oma

teadusteksti, numbrite ja tabelitega hoomamatuks. Samuti nendes orienteerumine ning tähtsaima info filtreerimine nõuab aega ja süvenemist.

Seetõttu oli kõigepealt tarvilik välja selgitada, millised küsimused juhtimise ja eestvedamise laial maastikul oleks kõige rohkem vaja katta? Milliste probleemidega puutub kokku jaoülem või rühmaülem iga päev? Milliste katsumustega põrkuvad inimesed, kes tegelevad vahetult inimestega? Selleks pöörduti loomulikult vastavate juhtide poole, et välja selgitada, millega madala taseme juhid sageli pead murravad, seda nii igapäevases kasarmuelus kui ka taktikalises võtmes või väljaõppe kontekstis.

Esile kerkinud teemad tundusid olevat liigagi ilmselged ja kohe tekkis küsimus, et kas tõesti ei ole kaitseväes juba valmis juhist, mis sellest kõigest

SÕDUR oktoober 2023 43

Väljaõpe

lihtsalt ja arusaadavalt räägib? Need samad punktid on olnud kõneaineks paljudes tagasisidedes ja seminaridel sõduritega, need küsimused kerkivad esile iga päev suitsunurgas ja soomuki intercom’is, nendel teemadel vaieldakse telgis ja kasarmus relvahoolduse ajal, neid teemasid võetakse üles kogu aeg.

Esiteks tekkis arutelu, et kuidas üleüldse eristub sõjaväeline või militaarne keskkond tsiviilmaailmast? Ka tsiviilelus on ju juhid ja alluvad, pikad tööpäevad, ohtlikud olukorrad ning erinevad isiksused, kes võivad olla keerulise iseloomuga.

Sõjaväeline keskkond Tundub, et rahuaja kontekstis militaarkeskkond ei pruugigi sedavõrd tsiviilelust erineda, aga siiski. Sõjaväelise keskkonna omapäraks võivad olla pidevalt muutuvad olukorrad, kus ei ole kunagi piisavalt informatsiooni, et häid otsuseid vastu võtta. Ülema otsus mõjutab vahetult tema meeskonda ühel või teisel moel.

Iga otsus käivitab ahelreaktsiooni, mille tulemust ei ole võimalik ette ennustada.

Iga otsus käivitab ahelreaktsiooni, mille tulemust ei ole võimalik ette ennustada. Otsus võetakse vastu enamasti piiratud aja jooksul, seega toimub see pigem intuitiivselt kui analüütiliselt. See ei tähenda, et ülemad ei analüüsi oma otsuseid, vaid paratamatult ei saa kõiki parameetreid alati ja igas olukorras peensusteni hinnata, arvestades piiratud aega ja informatsiooni.

Seega võivad paljud otsused olla halvad või hoopis valed, mis omakorda tekitavad hulganisti uusi probleeme, mis nõuavad tähelepanu. Kuna sõjaväeline töö käib käsikäes väga erinevate inimtüüpidega, kellel kõigil on oma arvamused, tunded ja mõtted, siis nende pidev motiveerimine, ühtekuuluvustunde tekitamine ning toimiva meeskonna loomine vaatamata luhta läinud või ebameeldivate otsuste langetamisele võib olla paras proovikivi.

Pealegi tuleb arvestada, et jutt käib enamasti vähese kogemusega noortest juhtidest, kes ei ole jõudnud kõi-

44 oktoober 2023 SÕDUR

Scoutspataljoni ülem kohtumas Iraagis missioonil olevate võitlejatega 15. septembril 2023.

ki «ämbreid» ise veel läbi kolistada.

Noored Ukraina jaoülemad tõid mõnenädalase väljaõppe järel esile täpselt samad kitsaskohad, mis käsiraamatus on kirjeldatud. Ka nendele oli kõige raskem võitlejaid motiveerida, distsipliini hoida, inimeste (ka alluvate ja ülemate) omavaheliste keeruliste suhetega tegelda ja karistada.

Nendel teemadel veedeti pikki õhtuid arutledes õigete või sobivate lahenduste üle ja lõpuks jõuti järelduseni, et teadmised, kuidas neid probleeme tõhusalt lahendada, tulevad alles siis, kui sa seal ametikohal enam ei teeni. Rääkimata asjaolust, et peale paljude inimestega tegelemise on nii sõduritel kui ülematel ka muud kohustused, eraelu, mis neelab omajagu energiat ja ressurssi ning mille vahel balansi leidmine on tihti keeruline.

Kui oli selgunud, mis teeb militaarkeskkonna keeruliseks, oli tarvis tuletada põhiprintsiibid, mida saaks rakendada, et selles keskkonnas edukalt toime tulla. Üheks oluliseks põhimõtteks tundus olevat «selgus olukorras», mida mainiti korduvalt.

Mis on üleüldse meie eesmärk, mida saavutada soovime, ning miks on see meile vajalik?

Eesmärkide rõhutamine Fookuse seadmine annab pidepunkti, kuhupoole ühiselt püüelda, ning ühtlasi kindla maamärgi, et saada aru, kas me oleme sinna jõudnud.

Kui kõik saavad ühtemoodi ja selgelt aru, miks me midagi teeme, siis on võimalus ning samas alus meeskonda selle poole suunata. Tihti unustatakse eesmärkide järjepidev rõhutamine ära,

Väljaõpe

motiveerituna, kuidas tekitada neis sisemist motivatsiooni ise rohkem pingutama? Mida teha inimestega, kes ei ole ega taha olla motiveeritud ülesandeid täitma?

Motivatsiooni säilitamine ning selle järjepidev hoidmine meeskonnas võib olla paras proovikivi, eriti pikkade, raskete ning pingutust nõudvate ülesannete täitmisel. Mõned töövahendid meeskonna motiveerimiseks on pealtnäha lihtsad: ole ise juhina motiveeritud ja näita seda alluvatele; suhtle ja selgita pidevalt, miks mingi tegevus on oluline; läbi samu (ühiseid) raskusi meeskonnaga; kanna hoolt selle eest, et meeskonnaliikmete igapäevased põhivajadused, nagu piisav uni, toit ja peavari, oleks rahuldatud.

Foto: Martin Hiir / kaitsevägi

kuna võidakse arvata, et see on kõigile ilmselge. Aeg-ajalt fookuse taas paika seadmine aitab argimurede rägastikus põhiülesandele keskenduda.

Meeskonna eduka suunamise juures on aga oluline neid tundma õppida: teada nende tugevusi ja nõrkusi, isiklikke ambitsioone ja eesmärke, huve, iseloomu ning muresid ja probleeme. Selleks tuleb oma meeskonnaga pidevalt tegeleda, elada nendega samades tingimustes ning mitte liialt distantseeruda «sõdurielust». Samas keskkonnas elamine annab hea ülevaate sellest, mida on vaja just sellele meeskonnale ja tema liikmetele, millised mured ja raskused neid vaevavad.

Eelnev annab aluse meeskonnaliikmete toetamiseks ning seeläbi tegevuse efektiivistamiseks. Loomulikult ei mõelda siinkohal inimeste elu

võimalikult mugavaks tegemist, vaid esmavajaduste rahuldamist, et saaks täielikult keskenduda põhiülesande täitmisele. Seejuures tuleb kasuks ülema või juhi isiklik eeskuju, mida saab järeleproovitud juhtimismeetmena alati kasutada.

Järjepidev ning autentne eeskuju meeskonnale loob usalduse juhi vastu ning kindlustunde tema suhtes.

Meeskonnaliikmed peavad nägema ja tajuma, et juht pingutab alati rohkem kui nemad, ning vajaduse korral seisab nende (heaolu) eest. Meeskonnaliikmete teenistuslik rahulolu ei ole eesmärk iseenesest, vaid kõrvaltoode, mis kaasneb juhi pühendunud ning distsiplineeritud tööga.

Inimeste motivatsioon ning tahe tööd teha pakuvad tihti palju kõneainet. Kuidas hoida meeskonnaliikmed

Motivatsiooni küsimus Kui juht suudab kõike seda meeskonnale pakkuda, siis tihtipeale pole tegemist motivatsiooni puudumisega, vaid mugavuste otsimisega, mis on inimloomuse üks osa. Väga selgelt peaks eristama demotiveeritust, mis võib väljenduda distsipliinirikkumistes, ülesannetest kõrvale hiilimises ning üldises negatiivses hoiakus kõige suhtes, mis puudutab üksust või sellega seotud tegevust. Kui sellist käitumist ei täheldata, ei pruugi tegu olla motivatsiooni puudumisega, vaid «tujude ja tunnetega», mis võivad küll mõjutada meeskonna suhtumist teenistusse, kuid ei pruugi tähendada võitlusvõime nõrgenemist.

Järjepidev ning autentne eeskuju meeskonnale loob usalduse juhi vastu ning kindlustunde tema suhtes.

Kui motivatsioon on tõepoolest vähenenud, saab seda suurendada erisuguste juhtimisvõtete abil. On ilmselge, et inimene on valmis endast rohkem andma, kui ta saab ise sõna sekka öelda ja olla osa planeerimisest või tegevuse korraldamisest. Igal võimalusel peaks meeskonnaliikmeid kaasama teenistuse planeerimisse ning arvestama nende argumenteeritud ettepanekutega.

See annab inimestele mingil määral iseseisvust ja vastutust, mis sunnib

SÕDUR oktoober 2023 45

Väljaõpe

Õhtune patrull Iraagis.

neid rohkem pingutama. Samuti on iga motiveeritud meeskonnaliikme lähtepunktiks mõtestatud, elutruu ja katsumusrohke väljaõpe. Realistlikud stsenaariumid ning raskesti lahendatavad olukorrad motiveerivad inimesi pingutama ning annavad neile enesekindlust ja julgust tegutseda.

Suurem osa inimestest ei soovi olla sihilikult teistest halvemad või ebapädevamad. Vastupidi, andes meeskonnaliikmetele võimaluse ennast proovile panna ja tõestada, kujuneb meeskonnas saavutuslik kultuur olla teistest mingis tegevuses või soorituses parem.

Pakkudes meeskonnaliikmetele vastutust ning raskeid ülesandeid, samal ajal ise ülemana osaledes, on võimalik inimesi motiveerida täitma isegi selliseid ülesandeid, mis neile esmapilgul ebameeldivad tunduvad.

Mis aga teha nende vähestega, keda ei olegi võimalik kaasa tõmmata? Paljud, kes on ülema positsioonil olnud, on ilmselt tuvastanud isikuid, kes ei

46 oktoober 2023 SÕDUR

võta absoluutselt vedu, ükskõik mis imetrikke teha. Ka sellele probleemile leidub juhi taskuraamatus võimalikke lahendusi.

Juht tahab olla autoriteet Iga juht tahab sisimas olla autoriteet, keegi keda austatakse ja usaldatakse.

Kuidas aga saavutada autoriteeti? Kas hirmutamise, karjumise, karistamise või jõuga? Lühikest aega võib see ju näilisi tulemusi anda, aga selleks et välja teenida meeskonnaliikmete austust, võiks ise seda kõigepealt neile välja näidata. Auastmed, ametinimetused või erikoolitused iseenesest ei kindlusta ühelegi ülemale pikaaegset austust või autoriteeti. Mõtteviis, et alluvad või meeskonnaliikmed peaksid kuidagi ülema usalduse välja teenima, on tegelikult väär. Ülem on see, kes peab iga päev pingutama, et alluvate usalduse ning austuse välja teenida.

Ka distsipliinirikkumiste ja konfliktide kohta meeskonnas on liikvel

palju huvitavaid arusaamu ning tundub, et mitte ainult vähese kogemusega juhtidele, vaid ka pikalt teeninud ülematele tekitavad need parajat peavalu.

Kuidas reageerida distsipliinirikkumistele tõhusalt? Kuidas saavutada üksuses hea distsipliin, kui ei tohi kasutada «vana head» kollektiivse karistuse meetodit või füüsilisi harjutusi?

Millised vahendid üldse on ühel jaovõi rühmaülemal, et jõustada distsipliini oma üksuses? Kuigi taskuraamatus ei ole konkreetseid lahenduskäike või drillipõhist lähenemist, on selles kirjeldatud läbiproovitud ning toimivad aluspõhimõtted.

Iga distsiplineeritud üksuse aluseks on selgesti sõnastatud reeglid ning normid, mis on täitmiseks kõikidele, mitte ainult alluvatele. Nende reeglite seadmise põhjendamine ning pidev igapäevane jõustamine loob eelduse distsipliini tekkele üksuses.

Siinkohal on aga väga tähtis ääremärkus, kui ülem ise neid reegleid

Väljaõpe

kuid äärmustega oleme kõik kokku puutunud ja sisimas mõistame, millised distsipliinielemendid on tegelikult vajalikud põhiülesande täitmiseks.

Kui üksuses rikutakse tõesti pidevalt distsipliini ning see mõjutab üksuse üldist vaimu ja lahinguvalmidust, siis peab rikkumistele järgnema ka proportsionaalne järelmeede.

Siinkohal on oluline eristada sihilikku distsipliinirikkumist ja inimlikku viga. Vigadest õpitakse ja nende eest ei ole mõtet karistada, aga tahtlik ja räige rikkumine tuleb avalikult hukka mõista ja mitte jätta tagajärgedeta.

Foto: Martin Hiir / kaitsevägi

ei järgi, vaid lähtub muudest normatiividest, siis ei ole mõtet loota, et ka alluvad seda teevad.

Teatud maani on võimalik kogenematut üksust hirmuga reegleid järgima sundida, aga see ei kesta kaua ja hiljem on sedavõrd raskem korda taastada. Distsiplineeritud eeskuju igas väiksemaski tegevuses aitab jõustada soovitud käitumist meeskonnas ja kui juht arvab, et teda ei jälgita või tema tegevust ei nähta, siis ta eksib sügavalt.

Juhti jälgitakse kullipilguga iga päev ja jutud juhi libastumistest levivad üksuses kulutulena.

Palju pakub ka kõneainet, milline on «õige» distsipliin. Sõjaväega võib kohe kangastuda pedantne kasarmukord ning vormikandmiseeskiri. Kuigi ka need on tähtsad, siis inimesele on vastuvõetavamad distsipliinimeetmed, mis on otseselt seotud lahinguvalmiduse tagamise ning võitlusvõime tugevdamisega.

Nende kahe vahelt jookseb küll õrn joon, mida on keeruline kohati tajuda,

Pinnas konfliktidele Ülema erinevad juhtimismeetmed tekitavad meeskonnas paratamatult emotsioone, reaktsioone ning arvamusi. Emotsioonid on teatavasti heaks kasvupinnaseks konfliktidele.

See, et igal inimesel on asjadest oma nägemus, on täiesti loomulik, ja sellega ei pea kuidagimoodi võitlema.

Küll aga konfliktide tekkimisel peab aru saama, milline võiks olla ülema reaktsioon ning õige tegevuskäik. Hea lähtekoht on konflikti tekkepõhjuse väljaselgitamine.

Raske on olukorda adekvaatselt ja õiglaselt lahendada, kui ei ole süüvitud tekkepõhjustesse. Kui kõik on aru saanud, millest konflikt tekkis, siis tuleks säilitada võimalikult emotsioonivaba keskkond seda arutades. Asjatundlik lähenemine olenemata konfliktist loob usaldusliku õhkkonna, kus osalised ei tunne, et keegi on kuidagi rohkem eelistatud või soositud. Konflikti lahendamisel on oluline jääda erapooletuks vahendajaks, kes kõrvaltvaataja eemaldunud pilguga proovib hinnata, kus vigu tehti.

Paljudes olukordades võib piisata ainuüksi inimeste seisukohtade ärakuulamisest ja nende positsiooni mõistmisest. Aeg-ajalt konflikti osaliste mõtete kajastamine ja vahekokkuvõtete tegemine võib inimestele pakkuda just vajalikku kõrvalseisja rolli ning emotsioonivaba olukorra tõlgendust.

Kui konflikt on isikute vahel järjepidev ning mõjutab juba kogu meeskonda negatiivselt, siis on juht kohustatud otsustama, kas on tegu olukorraga, kus isiksused ei sobigi kokku ja head lahendust polegi. Sel

juhul võib lahendus olla meeskonnaliikmete ümberpaigutamises või eraldamises, sest järjekestev konflikt isikute vahel lõhub lõpuks usaldusliku suhte meeskonnas ning mõjutab suuresti lahinguvalmidust.

Kokkuvõtlikult saab öelda, et töö inimestega militaarkeskkonnas on nüansirohke ja keerulisi ülesandeid täis. Juhi põhieesmärk on luua toimiv meeskond, et täita üksusele pandud ülesanded ja tagada lahinguvalmidus.

Kui mõelda, et kes neid ülesandeid reaalselt maastikul täidavad, siis need on junior leadership ehk «poolikud» jao-, rühma- ja kompaniiülemad.

Just sellel positsioonil on üldjuhul noored inimesed, kes avastavad iseennast ja alles koguvad teadmisi ja kogemusi, kuidas töötada inimestega.

Tõele otsa vaadates ei pruugi selles kategoorias isikutel olla iga päev esikohal juhtimiskirjanduse või teadustööde lugemine. Mida me saame neile alusmaterjaliks pakkuda, mille inimene suudaks lühikese ajaga, koostöös ülematega läbi töötada?

Me saame pakkuda militaarkeskkonnale omaselt lühikokkuvõtet kõige olulisemast ning aidata tal seda järk-järgult süvitsi mõistma hakata.

See on ka sõjaväelise juhi taskuraamatu eesmärk: pakkuda juhtidele alusmaterjali, kust mõtteid ammutada, kui töö inimestega keeruliseks osutub.

Taskuraamat on kättesaadav ILIASe keskkonnas.

SÕDUR oktoober 2023 47

Ajalugu

Ajavahemikul 29. veebruarist 6. märtsini 1944 toimusid võitlused suurema sillapea pärast Narva jõel Vepsküla piirkonnas, mille tulemusena oli Punaarmee sunnitud sellegi tugiala loovutama.

Lahingud Vepsküla sillapeal

1944. aasta 29. veebruarist 6. märtsini

48 oktoober 2023 SÕDUR

Ajalugu Pärast lahingut Narva platsdarmil 1944. a kevadel.

Nikolai Tihhonovi joonistus. Foto: Narva muuseum

SÕDUR oktoober 2023 49

Ajalugu

Reigo Rosenthal ajaloolane

L

eningradi all jaanuaris 1944 suurpealetungile läinud Punaarmee Leningradi rinde väed jõudsid veebruari alguses Narva suunal Eesti piirideni, kus püüdsid edenemist jätkata. Narva linnast põhja pool õnnestus punaste 2. löögiarmeel 11. veebruaril luua kaks sillapead Narva jõe läänekaldal.

Nende sillapeade likvideerimine tehti Saksa poolel ülesandeks veebruari keskpaigast Narva rindele saabunud 20. eesti SS-vabatahtlike diviisile.

24. veebruaril hävitasid diviisi allüksused väiksema sillapea Riigiküla lähedal.

Vepsküla sillapea kujutas endast umbes poolteist kilomeetrit laia ja sama sügavat maalappi. Alates 23. veebruarist asus platsdarmil Punaarmee 34. üksik kuulipilduja-suurtükipataljon, mis vahetas välja seal seni võidelnud 131. laskurdiviisi. See pataljon allus 16. kindlustatud rajoonile, viimane omakorda 2. löögiarmeele. Pataljonile anti ülesandeks platsdarmi kaitsta.

Punaarmee 2. löögiarmee juhatusele oli sillapea tähtis eelkõige vastase jõudude sidujana – Saksa väejuhatus pidi arvestama võimalusega, et Nõukogude pool kasutab sillapead pealetungi lähtealusena. Tegelikult 2. löögiarmee seda ei kavatsenud, vaid asus märtsi alguses planeerima pealetungi Narva vallutamiseks otselöögiga idast.

Pealetung algaski 8. märtsil; selleks ajaks oli Nõukogude pool Vepsküla sillapeast juba ilma jäänud, mis 2. löögiarmee juhatuses rahulolematust tekitas, ent ei mõjutanud pealetungikava muutma. Oma kohalt tagandati siiski 16. kindlustatud rajooni ülem polkovnik Vladimir Malinnikov, kuna ei olnud suutnud platsdarmi kaitsta.

Saksa väejuhatusele oli Vepsküla sillapeast lahtisaamine kahtlemata oluline. Nagu juba osutatud, eksisteeris oht, et Punaarmee kasutab seda pealetungi lähtealusena. Platsdarmi hävitamise järel saanuks Saksa väed Vepsküla piirkonnas kaitsel toetuda Narva jõele.

Esimene katse sillapea hävitamiseks tehti tegelikult juba 22. veebrua-

50 oktoober 2023 SÕDUR

Narva platsdarmil veebruaris 1944.

ril, kuid see kiirustades ettevõetud pealetung ebaõnnestus. Uus rünnak järgnes 29. veebruaril, millele eelnes 20. eesti diviisi luuregruppide tegevus sillapea rindel.

Lahingud Vasa talu pärast Täpsemalt kavatseti 29. veebruaril vallutada vaid Vasa talu sillapea läänetiival, millega loodeti luua soodsad tingimused järgnevaks üldpealetungiks.

29. veebruari hommikul kella kaheksa ajal (artiklis on läbivalt kasutatud Eestis 1944. a kehtinud nn Kesk-Euroopa aega) pärast kahe ja poole tunni pikkust suurtükitule ettevalmistust alustas Eesti diviisi 46. rügemendi I pataljoni löögigrupp rünnakut piki

Narva jõe kalda äärset kaevikut Vasa talu suunas.

Talu asus 46. rügemendi eesliinist umbes 200 meetri kaugusel. Saksa poole kirjelduse järgi takerdus edenemine peagi vaenlase kaitsepositsiooni – mineeritud esisega põikkraavi – ees kuuli- ja miinipildujatules. Seejärel õnnestus löögigrupil siiski põikkraav ületada ja 25–30 meetrit piki kaevikut edasi tungida ning õhku lasta üks punker, kuid punaarmeelaste vasturünnak sundis löögigrupi kella kümneks hommikul põikkraavi taha tagasi tõmbuma.

46. rügemendi I pataljoni löögigrupi lõunatiival hõivasid 45. rügemendi I pataljoni allüksused 29. veebruari

Ajalugu

hõivasid need 45. rügemendi allüksused). 34. pataljoni ülem saatis lahingusse oma manööverreservi, mille vasturünnak takerdus. Sissemurde vastu koondatud tugeva suurtükiväetule (tegutsesid ühtlasi raketiheitjad) mõjul tõmbusid eesti diviisi allüksused siiski varsti tagasi, loovutades Vasa talu.

Nõukogude pool luges kella seitsmeks hommikul endise olukorra taastatuks.

Viimast rünnakut juhtinud 46. rügemendi 1. kompanii allohvitseri unterscharführer Harald Nugiseksi autasustati hiljem Raudristi Rüütliristiga.

Foto: Narva muuseum

hommikul Vasast edelas asuva metsatuka, mille luure oli juba eelmisel päeval avastanud vastasest vaba olevat.

Kella poole üheteistkümne ajal ennelõunal kavandati 45. rügemendi I pataljoni ja 46. rügemendi I pataljoni ühist rünnakut Vasale, kuid selleks lähtealusele koondunud 45. rügemendi I pataljoni löögigrupp osutus olevat taktikaliselt ebasoodsas olukorras, seistes vastase tiheda tule all silmitsi ülesandega rünnata üle lageda maastiku. Rünnakust loobuti ja pataljonid said käsu kaitsele jääda. Ööl vastu 1. märtsi suunas punaste 16. kindlustatud rajoon platsdarmile Vasa talu piirkonda tugevduseks 71. merelaskurbrigaadi IV pataljoni

ühe roodu (38 inimest), mis allutati 34. pataljonile. Samuti tugevdati pataljoni 1. roodu kuulipildujatega 3. ja 4. roodust.

20. eesti diviis jätkas 1. märtsi hommikul rünnakut. Pealetung algas kell 5.20 pärast pooletunnist suurtükiväetule ettevalmistust. 46. rügemendi I ja II pataljoni isikkoosseisust moodustatud 40-meheline löögigrupp ründas uuesti piki kaldaäärset kaevikut, samal ajal kui 45. rügemendi I pataljon koos rügemendi pioneerikompanii ühe rühmaga pidid tegutsema metsatukast Vasast edelas.

Nõukogude poole andmeil loovutas 34. pataljoni 1. rood kella kuue ajal hommikul Vasa talu varemed (ilmselt

Kuid keskpäeval järgnes uus eestlaste rünnak, seekord suurtükiväetule ettevalmistuseta (ilmselt üllatusmomendi saavutamiseks), ning poole tunni pärast langesid Vasa varemed pärast lähivõitlust uuesti 45. rügemendi I pataljoni kätte. Piki kaldaäärset kaevikut edenenud 46. rügemendi löögigrupp oli vahepeal teinud kaks katset vastast välja lüüa põikkraavis Vasast loodes, kuid edutult.

Pärast seda, kui 45. rügemendi I pataljon oli Vasa talu hõivanud, järgnes 46. rügemendi löögigrupi kolmas katse (löögigruppi oli selleks ajaks rivisse jäänud paarkümmend meest), mille tulemusena vaenlase kaitse murti ja jõuti välja Vasa taluni. Löögigrupi mõlema ohvitseri haavatuna väljalangemise järel viimast rünnakut juhtinud 46. rügemendi 1. kompanii allohvitseri unterscharführer Harald Nugiseksi autasustati hiljem Raudristi Rüütliristiga.

45. rügemendi I pataljoni võitlejad tungisid Vasa talu juurest piki maanteed edasi, hõivates ka hoonetegrupi maantee ääres 500 meetrit Vepskülast läänes. Õhtu eel kella poole viie ajal asusid 34. pataljoni allüksused suurtükiväetule toel vasturünnakule. Pataljon raporteeris, et kella 18.40-ks oli hommikune olukord taastatud.

34. pataljoni dokumentidest jääb mulje, et Vasa varemed jäid 1. märtsi õhtul Nõukogude poole kätte (säilinud Saksa dokumentides ei ole õhtuseid sündmusi kommenteeritud). Ööl vastu 2. märtsi tugevdas 16. kindlustatud rajoon sillapead veel 71. merelaskur­

SÕDUR oktoober 2023 2022 51

Ajalugu

brigaadi kuulipildujapataljoni kahe rooduga (98 inimest, 17 raskekuulipildujat), II pataljoni ühe rooduga (50 inimest) ja tankitõrjepüssirooduga (18 inimest, kuus tankitõrjepüssi).

2. märtsil võitlused Vasa talu juures jätkusid. Saksa allikates kajastuvad need vaid lühikese teatega kahest tõrjutud vastase rünnakust Vepskülast lääne suunas. Rohkem üksikasju leidub 34. kuulipilduja-suurtükipataljoni ettekandes. Selle kohaselt läksid pataljoni allüksused kella 10.30 ajal ennelõunal rünnakule metsatukas Vasast edelas, kus sundisid vastase taanduma. Peagi järgnes vaenlase vasturünnak, mis tõi talle kaasa edu Vasa talu juures, ning keskpäeval jätkunud surve tõttu tõmbusid punaarmeelased Vasast 300 meetrit edela poole metsatukka.

29. veebruaril kavatseti vallutada vaid Vasa talu sillapea läänetiival.

Lahingutest Vasa piirkonnas võtsid sel päeval osa ka 71. merelaskurbrigaadi allüksused. 3. märtsil kumbki pool sillapea rindel pealetunge ette ei võtnud. Saksa suurtükivägi hoidis platsdarmi tule all. 71. merelaskurbrigaadi laialisaatmise tõttu viidi brigaadi allüksused Vepsküla platsdarmilt ööl vastu 4. märtsi ära. Nende lahkumise kompenseerimiseks saadeti sillapeale 73. ja 338. üksikust kuulipilduja-suurtükipataljonist kokku 60 meest koos kümne raskekuulipildujaga, samuti kaks 82 mm miinipildujat.

Seni 16. kindlustatud rajooni ülema reservi moodustanud 71. merelaskurbrigaadi laialisaatmine tähendas, et rajooni ülemale ei jäänud märkimisväärset reservi, millega lahingu käiku mõjutada. Brigaadi asendamiseks saabus 16. kindlustatud rajooni piirkonda 131. kaardiväe laskurpolk, mis oli aga arvuliselt nõrk.

Saksa üldpealetung 4. märtsi hommikul järgnes Saksa poole üldpealetung Vepsküla plats­ darmi likvideerimiseks. 20. eesti diviis oli enne jõude ümber grupeerinud, koondades sillapea vastu uusi üksusi. Platsdarmi lääneküljele toodi 46. rügemendi II pataljon ja 45. rü52 oktoober 2023 SÕDUR

Purustatud sild Narva jõel 1944. a.

Foto: Eesti ajaloomuuseum

Ajalugu

gemendi II pataljon, samal ajal kui 45. rügemendi I pataljon paigutati ümber lõunaküljele. Sillapea idaküljel pidi ründama Thöny võitlusgrupp.

Pealetungijail oli elavjõus üldiselt rohkem kui kahekordne ülekaal, kuid peab meeles pidama, et platsdarmi kaitsjatel oli võimalik toetuda kindlustatud positsioonidele.

Rüütliristi kandjad Alfons Rebane, Harald Nugiseks ja Harald Riipalu.

Foto: erakogu

20. diviisi 46. rügemendi komandör standartenführer Juhan Tuuling annetab 6. kompanii komandörile hauptsturmführer Rudolf Bruusile I klassi Raudristi.

Foto: filmiarhiiv

Punavägi Narva jõge forsseerimas 1944. a lahingute eel.

Foto: Narva muuseum

4. märtsi hommikul järgnes Saksa poole üldpealetung Vepsküla platsdarmi likvideerimiseks. Üldpealetung algas 4. märtsi hommikul paarkümmend minutit pärast kella viit ühetunnise suurtükiväetule ettevalmistuse järel. 34. kuulipilduja-suurtükipataljon raporteeris vastase survest oma kõikide roodude rindel; kella poole kaheksa paiku õnnestus vastasel 1. roodu vasakul tiival sissemurre, mida kella kümneks loeti paarisaja meetri sügavuseks. Ülejäänud pataljoni rindel löödi rünnakud hommikul tagasi. Samuti tõrjuti keskpäeval pealetungid platsdarmi lääneküljel 3. roodu vastu (sealjuures toimusid käsigranaadivõitlused) ja 2. roodu lõigus Siivertsi piirkonnas. Ülalmainitud hommikuse sissemurde saavutasid 34. pataljoni 1. roodu lõigus 46. rügemendi II pataljoni 5. ja 6. kompanii. Nõukogude vasturünnak kella üheksa ajal sumbus seal hästi juhitud suurtükitules (suurtükiväe tulejuht tegutses ründeteraviku juures).

46. rügemendi II pataljoni rünnakukiilu pealetung nüüd katkestati, et ära oodata ka naabrite edenemine. Mujal sillapearindel edu siiski ei saavutatud, misjärel otsustati pealetungi ikkagi jätkata.

Kella poole nelja paiku läks 46. rügemendi II pataljon, toonud vahepeal lahingusse ka 7. kompanii, uuesti rünnakule. Vahetult enne seda tõrjuti taas suurtükiväe tõhusa tulega vaenlase vasturünnak. Pataljon edenes mööda soist metsa- ja võsamaastikku esialgu kagu suunas, misjärel pööras lagedamale, jõudes löögiteraviku vasakule, et tungida üle maantee Narva jõeni välja.

Kuna kirjeldatud pealetung ähvardas 34. kuulipilduja-suurtükipataljoni

SÕDUR oktoober 2023 53

Ajalugu

Kaader Narva rindel filmitud dokumentaalfilmist.

Foto: filmiarhiiv

20. eesti diviis Vepsküla all

V

eebruari lõpus tegutsesid Vepsküla sillapea lääneküljel 20. eesti diviisi kahe pataljoni allüksused: 45. SS-vabatahtlike grenaderirügemendi I pataljon ning osa 46. SS-vabatahtlike grenaderirügemendi I pataljonist (teine osa asus kaitsel Narva jõe ääres). Sillapea lõuna- ja idaküljel paiknes SS-hauptsurmführer Michael Thöny juhitud võitlusgrupp, mis koosnes 11. SS-vabatahtlike tankigrenaderidiviisi Nordland kuuest kompaniist (rügemendi Norge 7., 11. ja 16. kompaniist ning rügemendi Danmark 2., 7. ja 16. kompaniist). 20. eesti diviis ja Thöny võitlusgrupp seisid tankigrenaderidiviisi Nordland ülema otsealluvuses, viimane allus omakorda III SS-tankikorpusele ja see armeegrupile Narva.

Saksa dokumentide järgi oli Thöny võitlusgrupp vähemalt 1. märtsi seisuga antud 20. eesti diviisi ülema SS-oberführer Franz Augsbergeri käsutusse, millega ilmselt sooviti paremini kooskõlastada sillapea vastu tegutsevate üksuste tegevust.

45. rügemendi I pataljoni tollase ülema Harald Riipalu mälestustes väideti, et sillapea vallutamise üldjuhiks määrati 45. rügemendi ülem SS-obersturmbannführer Paul Vent, kes allutati otse divii­ sile Nordland. Saksa dokumentidest jääb siiski mulje, et silla-

54 oktoober 2023 SÕDUR

peavastase rinde üldjuht oli 20. eesti diviisi ülem Augsberger.

20. eesti diviisi mõlemas grenaderirügemendis oli kaks pataljoni, igas neli kompaniid. Mõlemas rügemendis oli ka 13. (jalaväekahurite-), 14. (tankitõrje-) ja 15. (pioneeri-) kompanii, samuti staabikompanii. Pataljonide ja pioneerikompaniide lahingutugevus oli 29. veebruaril järgmine (see näitaja ei sisalda tagalapersonali): 45. rügemendi I pataljon 386 meest 45. rügemendi II pataljon 243 meest 45. rügemendi 15. (pioneeri-) kompanii 122 meest 46. rügemendi I pataljon 283 meest 46. rügemendi II pataljon 230 meest 46. rügemendi 15. (pioneeri-) kompanii 82 meest Thöny võitlusgrupi lahingutugevus oli samal ajal 475 meest.

20. eesti diviisile allutati suurtükiväegrupp eesotsas 227. suurtükiväerügemendi ülemaga. Sinna kuulusid sama rügemendi kolm divisjoni, eesti diviisi suurtükiväedivisjon, 928. maaväe suurtükiväedivisjon, 507. maaväe rannikupatarei ja patarei 5./XII. Kokku 53 suurtükki, neist ligi pooled 10,5 cm haubitsad, ülejäänud peamiselt 12,2– 22 cm kaliibriga suurtükid. Eesti diviisi käsutuses oli ka umbes kümmekond jalaväekahurit ning mitukümmend 8 cm miinipildujat.

3. ja 4. roodu Narva jõest ära lõigata, tõmbusid nad platsdarmi lõunaosast õhtuks tagasi Vepsküla sihis, kus püüdsid koos 1. rooduga kaitset organiseerida. Õhtupimeduses jätkunud võitluste tulemusena õnnestus 46. rügemendi II pataljonil koos toetuseks antud sama rügemendi pioneerikompaniiga punaarmeelaste visa vastupanu maantee läheduses murda (kasutati ka leegiheitjaid), misjärel saavutas väike rühm võitlejaid eesotsas 6. kompanii ülema SS-obersturmführer Martin Hundiga Narva jõe kalda Vepskülast lõunas, lõhestades nõnda platsdarmi kaheks.

46. rügemendi II pataljon oli pealetungi ajal kandnud suuri kaotusi ning Hunt oli vahepeal enda kompaniiga liitnud teiste kompaniide ohvitserideta jäänud sõdureid. Keskööks likvideeriti veel 46. rügemendi II pataljoni tagalasse jäänud üksikud punaarmeelaste grupid.

Platsdarmi kaheks lõhestamise järel asusid 34. kuulipilduja-suurtükipataljoni 1. ja 4. rood läänepoolsel sillapeal Vepsküla piirkonnas ning 2. ja 3. rood idapoolsel Siivertsi rajoonis. Läänepoolsele sillapeale saadeti ööl vastu 5. märtsi Narva idakaldalt tugevduseks 131. kaardiväe laskurpolgu 4. ja 5. rood, milles oli küll kokku vaid 45 inimest.

Sillapea likvideerimine 5. märtsi varahommikul likvideerisid eesti diviisi allüksused (45. rügemendi II pataljoni ja 46. rügemendi ühe pataljoni löögigrupid) äkkrünnakuga läänepoolse sillapea Vepsküla ümbruses. Võeti 25 vangi, nende hulgas kaks ohvitseri. Samuti ründas Thöny võitlusgrupp Siivertsi lääneosas Peetri kalmistu piirkonnas ja sealt lõuna pool, kuid liikus vaid veidi edasi, jõudes Põhjasõjas langenute monumendi lähistele.

Vastaspoolel luges 34. pataljon 5. märtsi ennelõunal, et platsdarmilt oli Narva idakaldale taandunud 35 inimest (sealhulgas kolm rooduülemat), kellest 20 olid haavatud või saanud põrutada (nende hulgas kaks rooduülemat). Nõukogude sillapeast oli nüüd säilinud veel vaid ligi 500 meetri laiune kaldariba Siivertsi lääneosas ja sealt loodes asuv männimetsatuka piirkonnas, kus paiknesid 34. pataljoni 2. ja

Ajalugu Punaarmee suurtükkide toimetamine üle Narva jõe.

Foto: Tallinna tehnikaülikooli muuseum

11. SS-vabatahtlike soomusgrenaderide diviisi Nordland poolroomik-soomustransportöörid SdKfz 251 Narva rindel.

Foto: Norra rahvusarhiiv

3. rood kolme suurtüki ja kümmekonna kuulipildujaga.

5. märtsil ründas Siivertsi sillapea Vepsküla-poolset tiiba tõenäoliselt osa 45. rügemendi II pataljonist, samal ajal kui 45. rügemendi I pataljon ründas sillapead frontaalselt ning Peetri kalmistu rajoonis tungis peale Thöny võitlusgrupp. Kaitsjad avaldasid idakaldalt lähtuva raskerelvade tule toel visa vastupanu.

5. märtsil pealetung ei edenenud

kuigi hästi. Kella seitsme paiku õhtul raporteeris Siivertsi piirkonnas tegutseva 34. pataljoni 2. roodu ülem kapten Boriss Buhvalov, et on ööpäeva jooksul tõrjunud kümme rünnakut, sealjuures olevat vastane kaotanud ühe liikursuurtüki ja ühe kahuri. Õhtuks oli sillapeal rivis veel vaid 40 inimest, samuti kolm kahurit.

Platsdarmi idatiib toetus Põhjasõjas langenute monumendile, mille muldkeha sisse oli ehitatud kuulipilduja-

pesa. Samal õhtul üle Peetri kalmistu monumendi suunas rünnanud Thöny võitlusgrupi allüksustel õnnestus see ka vallutada, kuid õhtupimeduses Narva idakaldalt täienduseks saabunud 18 võitleja toel suutis 34. pataljoni 2. rood monumendi vasturünnakuga uuesti tagasi võtta. Teistel andmetel saadeti enne keskööd platsdarmile juurde veel 27 inimest.

Sillapea Vepsküla-poolsel tiival pidas üks mitmekümnemeheline

SÕDUR oktoober 2023 55

Ajalugu

Propagandaüksuse kaamerameeskond saabus Narva rindele. Kaasas oli ka rootslasest ohvitser. Foto: Norra rahvusarhiiv

punaarmeelaste grupp (arvatavasti 34. pataljoni 3. roodust) 5. märtsi jooksul vastu jõekalda lähedal asuva Tiger tanki vraki juures, kaevunud seal sisse ning varjudes ka tankis endas (tegemist oli tankiga, mille sakslased olid varem, 12. veebruaril, kaotanud).

Pärast öö jooksul toimunud korduvaid rünnakuid käsigranaatide ja koondlaengutega alistus üheksa ellujäänud inimest varahommikul.

2. löögiarmee andis 5. märtsil 16. kindlustatud rajooni käsutusse lisaks 1254. laskurpolgu I pataljoni, mis veoautodega samal hilisõhtul rindele saabus. Pataljonis oli 333 inimest koos 27 kerge- ja üheksa raskekuulipilduja, 73 püstolkuulipilduja ja 137 vintpüssiga ning nelja 82 mm miinipilduja ja kahe tankitõrjepüssiga. 6. märtsi varahommikul kella nelja ja viie vahel

56 oktoober 2023 SÕDUR

püüdsid pataljoni kolm laskurroodu Vepsküla piirkonnas Narva jõge ületada. Seal kaitsel asunud 45. rügemendi II pataljoni üks kompanii lõi rünnaku tagasi. Läänekaldani või selle lähedusse jõudnud 22 võitlejat langesid vangi.

1254. polgu I pataljon kaotas kokku ligi 150 inimest. Uut rünnakut ei olnud pataljon seejärel enam võimeline ette võtma.

Põhjasõja monument 6. märtsi hommikul jätkasid Thöny võitlusgrupp ja 45. rügemendi I pataljon survet Põhjasõja monumendi rajoonis. Lahingus osales ka Nordlandi diviisi ründesuurtükke. Thöny võitlusgrupi ühel kompaniil õnnestus hoolimata vastase kuuli- ja miinipildujatulest Narva idakaldalt monument lõpuks vallutada; kell 13.10 oli lahing seal läbi. Pärast seda Thöny

võitlusgrupp teadmata põhjusel aktiivsust ei avaldanud.

46. rügemendi II pataljoni erinevate allüksuste isikkoosseisust moodustatud löögigrupp ründas 6. märtsil lõuna suunast platsdarmi läänetiiba, kohates visa vastupanu. Paaritunnise lahingu järel hõivati männimetsatukk Siivertsist loodes, misjärel edenemine takerdus metsaserval jõe ja maantee vahelise kaeviku ees (kaeviku ja metsaserva vahel oli lage maastik).

Lühike kaevikulõik jõekaldal Siivertsist loodes oli 34. pataljoni 2. roodu riismete viimane tugipunkt.

Idakaldalt tegutsevate raskerelvade tule toel õnnestus punaarmeelastel seal vastu pidada pimeduse saabumiseni. Kella kuueks õhtul oli rivisse jäänud 15 võitlejat koos ühe raske- ja ühe kergekuulipildujaga; ainuke kahur (45 mm) ei olnud selleks ajaks

Ajalugu

enam lahingukorras. Vastase rünnaku tõrjumisel kella poole üheksa ajal lakkas töötamast ka kergekuulipilduja ning otsa lõppesid käsigranaadid. 2. roodu ülem kapten Buhvalov tellis raadio teel suurtükiväetule enda positsioonidele. 16. kindlustatud rajooni ettekande järgi jäeti platsdarm lõpuks enne keskööd kella üheteistkümne ajal vastase survel maha. Narva idakaldale jõudis üheksa inimest, neist viis haavatut, viimaste hulgas ka rooduülem.

Saksa poole andmeil likvideeriti viimane vastupanukolle Narva läänekaldal 6. märtsi õhtul kell 23.40.

46. rügemendi 8. kompanii sturmmann Leinhard Miländer väitis mälestustes, et viimase rünnaku sooritas pool tundi enne keskööd vaid 12-meheline löögirühm tema isiklikul juhtimisel (tegemist oli frontaalrünnakuga), kuid teiste allikate põhjal võib järeldada, et lahingus osales rohkem jõude ning vastast rünnati ka tiivalt.

Põhjasõja monumendi piirkonnas alistus lahingu lõppfaasis 45. rügemendi II pataljoni võitlejatele üks punker haavatute ja sidepersonaliga.

Ligi 500 langenut Punaarmee inimkaotused lahingutes Vepsküla sillapea pärast 29. veebruarist kuni 6. märtsini jäid kokkuvõttes 700 inimese lähedale, neist umbes 380 hukkunud ning teadmata kadunud. Viimastest langes 54 Saksa poole andmeil vangi. Surnute tavatult suurt osakaalu võib seletada raskustega haavatute evakueerimisel platsdarmilt.

34. pataljon kaotas relvastuses üheksa 76 mm jalaväekahurit, seitse 45 mm tankitõrjekahurit, kaksteist 82 mm miinipildujat, 12 tankitõrjepüssi, 31 raske- ja 25 kergekuulipildujat, 105 püstolkuulipildujat ja 150 püssi.

Suuri kaotusi oli kandnud ka pealetungiv pool. Sillapea vallutamisel peamist raskust kandnud 20. eesti diviis kaotas alates 29. veebruarist neis lahinguis umbes 110–120 inimest hukkunute ja teadmata kadunutena ning 400–450 haavatutena.

Diviisi veteranide mälestuste kohaselt põhjustasid palju haavatasaamisi puitkorpusega jalaväemiinid või killud miinipildujatulest. Thöny võitlusgrupi kaotused olid samal ajal ligikaudu 80 surnut, teadmata kadunut ja haavatut.

Nõukogude väed Narva jõge ületamas.

Foto: ajaloomuuseum

Punaväe üksused Vepsküla sillapeal

V

epsküla sillapea kaitsel seisvas 34. üksikus kuulipilduja-suurtükipataljonis eesotsas major Aleksandr Boikoga oli ligi 500 inimest. Nende relvastusse kuulus 31 raske- ja 18 kergekuulipildujat, 20 tankitõrjepüssi ja kaheksa 82 mm miinipildujat.

29. veebruari seisuga oli platsdarmil ka üheksa 76 mm jalaväekahurit ja kümme 45 mm tankitõrjekahurit. Neist valdav enamik kuulus 34. pataljoni relvastusse, mõned olid antud tugevduseks juurde 760. tankitõrjesuurtükiväepolgust.

34. pataljoni 1. rood asus kaitsel Vasa piirkonnas, 3. rood paiknes platsdarmi edelaosas, 4. rood kaguküljel ning 2. rood Siivertsi lääneosas.

Pataljonile oli operatiivselt allutatud Narva idakaldal positsioonil asuv 230. kaardiväe miinipildujapolk (36 120 mm miinipildujat).

Samuti toetasid Narva idakaldalt pataljoni 73. kahurisuurtükiväepolk (kaheksateist 122 mm ja 152 mm suurtükki) ja 760. tankitõrjesuurtükiväepolk (kolmkümmend kolm 45 mm ja 76 mm kahurit), samuti 29. kaardiväe miinipildujapolgu kaks divisjoni (neist üks divisjon ainult 4.–6. märtsil), mis olid relvastatud raketiheitjatega.

Nii Nõukogude kui ka Saksa poole suurtükiväe toetust võib lahingutes sillapea pärast üldiselt hinnata tugevaks.

34. pataljoni kaitse sillapeal

põhines rühmatugipunktidel.

1. ja 2. roodu lõigus, kus vastase pealetungi peeti kõige tõenäolisemaks, oli kaitse organiseeritud kahes ešelonis: esimeses kaks kuulipildujarühma ja teises samuti kaks. Nimetatud roodude kaitselõigu laius jäi 400–600 meetri vahele. 3. ja 4. rood asusid kaitsel ühes ešelonis, kummagi kaitselõigu laius jäi 1,5–2 kilomeetri piiresse. Pataljoni manööverreservi moodustasid üks kuulipildujarühm ja üks tankitõrjepüsside rühm. Pataljoniülema komandopunkt asus jõe idakaldal, kust oli võimalik vaadelda suurt osa platsdarmist ja selle lähiseid.

28. veebruarist kuni 5. märtsi hommikuni, niisiis ka lahingute perioodil, tegid platsdarmil öösiti kindlustustöid sapöörid 71. üksiku merelaskurbrigaadi sapööriroodust (kuni ööni vastu 3. märtsi) ja 192. üksiku inseneritõkete pataljoni 2. ja 3. rood.

Selle aja jooksul asetati sillapeale ligi 500 tankitõrjemiini, 6300 puitkorpusega jalaväemiini PMD-6, samuti ehitati traattõkkeid. Kõikidele kuulipildujatele, miinipildujatele ja kahuritele rajati tulepesad.

Kuna 3. ja 4. roodu piirkonnas oli maastik soine, siis ehitati tulepesad seal maapinnale. Nende roodude lõigus platsdarmi edelaja lõunaserval tõusis maapind vastase suunas, pakkudes talle sellega vaatluseelist.

SÕDUR oktoober 2023 57

Ajalugu

Mis on ühist Uhtnal ja Udrikul? Mõlemad asuvad LääneVirumaal, mõlemad algavad u-tähega ja mõlemad andsid 18. sajandi alguse Lääne-Euroopa sõjaväljadele ühe marssali.

58 oktoober 2023 SÕDUR

Kaks Lääne-V marssalit

-Virumaa F

Keskaja Inimene hobiajaloolane, keskaja entusiast

Hispaania pärilussõjas

abian von Wrangell Uhtnast teenis Hispaania kuningat Carlos III-t, tõustes oma karjääri lõpus kindralfeldmarssaliks ning Brüsseli kuberneriks. Bernhard Otto von Rehbinder Udrikult võitles aga umbes samal ajal Sardiinia kuninga Vittorio Amadeo II vägedes ning tõusis samaväärsele auastmele.

Kuigi baltisaksa aadli hulgast sirgus sajandite jooksul lugematul hulgal kõrgemaid ohvitsere, teenis enamik neist Rootsi ning Venemaa vägedes. Lääne-Euroopas, eriti väljaspool saksakeelset ruumi, tegi edukat karjääri vaid käputäis mehi.

SÕDUR oktoober 2023 59

Ajalugu

Õlimaal «Lahing Torino lähedal 1706» (Karl von Blaas, 1864, Viini kunstiajaloo muuseum). Maalil on kujutatud hetke, kui Austria juhitud abijõud murravad läbi Torinot ümbritsenud Prantsusmaa piiramisrõngast. Kesksel kohal on oma ajastu kuulsaim väejuht Savoia prints Eugen, kes oli liitlasvägede ülemjuhataja. Abijõudude keskosa juhtis sellel rünnakul just Eestimaalt pärit Bernhard Otto von Rehbinder, kes isiklikult ületas prantslaste kindlustõkke. Foto: Wikipedia

Ajalugu

Uhtnast Brüsseli kuberneriks Õlimaal «Carlos II» (Juan Carreño de Miranda, 1680, Prado muuseum).

Foto: Wikipedia

Hispaania pärilussõda 1700. aasta novembris suri raske füüsilise ja vaimse puude all kannatanud Hispaania kuningas Carlos II, keda tema alamad kutsusid «Nõiutuks» (El Hechizado).

Habsburgide pikk tava abielluda vaid oma lähisugulastega lõppes dünastia hääbumisega ning paiskas Euroopa suurimasse sõtta alates kolmekümneaastase sõja lõpust.

Hispaania pärandit hakkasid omavahel jagama Prantsuse Bourbonid ja Austria Habsburgid.

Sõjakeerisesse haarati suur osa Euroopat ning vaenutegevus kandus üle ka kolooniatesse Ameerikas, Aafrikas ja Aasias. Sõda lõppes 1714. aastal Utrechti rahuga, mis kindlustas tänase päevani püsiva Bourbonide võimu Hispaania troonil. Huvitaval kombel saabus just selle kaugel toimuva sõjaga kahe Virumaa aadlimehe tähetund.

Hispaania pärilussõja vastaspooled

Habsburgid ja liitlased Bourbonid ja liitlased

60 oktoober 2023 SÕDUR

F

abian von Wrangell sündis 1651. aastal Uhtna mõisniku Helmig von Wrangelli ning Elisabeth Dorothea von Wrangelli vanima pojana.

Fabian oli vaid kuueaastane, kui tema majorist isa langes Vasknarva all venelastega peetud lahingus. Näib, et isata jäänud poisi üleskasvatamise võttis enda peale tema ema lähedane sugulane, krahv Carl Gustaf Wrangel (1613– 1676), kes riigimarssalina oli üks Rootsi kuningriigi mõjuvõimsamaid mehi.

Fabian von Wrangell kutsus krahvi «onuks» ja väitis oma kirjades korduvalt, et just Carl Gustaf Wrangel «andis tema kätte relva». Igatahes krahv Wrangeli rügemendis ja tema järelevalve all alustas Fabian von Wrangell oma väeteenistust.

HollandiPrantsuse sõda 1674. a saatis krahv Carl Gustaf Wrangel oma noore sugulase Prantsusmaale, et too saaks võimaluse õppida sõjakunsti välismaal. Ta leidiski kiiresti teenistust Rootsi suurima liitlase Prantsusmaa juures. Parasjagu möllava Hollandi-Prantsuse sõja tõttu sai ta ka võimaluse sõdida mõnede tolle aja suurimate väejuhtide – Condé printsi, marssal Schombergi, Créqui hertsogi ja Humières’i markii – alluvuses.

Wrangell osales peaaegu kõigis selle sõja olulisimates lahingutes ja piiramistel, nagu ta 1698. aastal saadetud kirjas üles loetleb. Kui 1676. aastal algasid Nijmegeni rahuläbirääkimised, kiirustas Fabian von Wrangell tagasi Rootsi, oma sureva «onu» juurde.

19. septembril 1680 abiellus ta Tallinna toomkirikus Sabine Elisabeth von Westernhageniga. Näib, et endast tunduvalt vanema naisega abiellumi-

ne oli karjäärihimust tingitud samm, kuna Sabine Elisabeth oli varem olnud abielus ooberst Christian von Brettlachi ja Rootsi feldmarssali ning Skåne, Hallandi ja Blekinge kindralkuberneri Fabian von Ferseniga.

Teenistus Hispaania Madalmaades Rootsi kuninga Karl XI soovil astus Fabian von Wrangell 1684. aasta jaanuaris ooberstleitnandina Hispaania Madalmaade teenistusse. Nimelt oli Grana markii, Hispaania Madalmaade asehaldur, küsinud Karl XI-lt luba värvata Hispaania kuningale Rootsist üks rügement palgasõdureid. Rootsi kuningas oli nõus, tingimusel et rügemendi ülemaks saab Fabian von Wrangell. Too oli samuti ideega päri, kuna ei näinud Rootsis endale sobivaid karjääri­võimalusi parasjagu avanevat.

«Kui olin jõudnud Madalmaadesse, leidsin, et Rootsi kuningale ja värvatutele lubatud tingimused erinesid täielikult tegelikkusest,» kirjeldab Wrangell aastaid hiljem Savoia Eugenile saadetud elulookirjelduses oma toonast pettumust. «Rügemendi asutamise mõttest ei olnud üksi loobutud, vaid nad ka täielikult keeldusid hüvitamast juba tehtud kulutusi, mistõttu pidin need kinni maksma oma taskust… Kuna minu ja minule antud ülesande täitmise teele heideti aina rohkem ja rohkem takistusi, tundsin lõpuks vajadust ametist lahkuda. Minu eeskujule järgnes hulk teisigi ohvitsere… kellest enamus on nüüdseks rügemendiülemad Hollandi teenistuses.»

Grana markii asemel uueks asehalduriks saanud Gastonaga markii üritas Wrangelli meelt muuta, kuid kuna talle ei tehtud konkreetset pakkumist püsi-

Ajalugu Õlimaal «Namuri piiramine» (Jean-Baptiste Martin, 1692, Puškini muuseum Moskvas). Nii üheksa-aastane sõda kui Hispaania pärilussõda koosnesid peamiselt piiramistest või piiramistega seotud lahingutest.

Repro: Scanpix

va sissetuleku ja ametipostiga, otsustas ta siiski naasta kodumaale.

Umbes pool aastat pärast Rootsi naasmist kutsuti Wrangell tagasi Hispaania kuninga teenistusse. Gastonaga markii soovis Rootsi kuningalt värvata 6000 sõdurit. Wrangell pidi tehingut vahendama ning tal õnnestuski kuningalt saada vajaminev nõusolek. Lootuses saada sel korral püsiv sissetulek ja korralik ametipost, võttis ta perega suuna Lübeckisse ja sealt Hamburgi kaudu Brüsselisse.

Pärale jõudes sai Wrangell teada, et asehalduri soov värvata 6000 Rootsi palgasõdurit on vahepeal lahtunud, kuna Madrid jättis saatmata selleks ettenähtud rahalised vahendid. Wrangell tundis, et teda on taas alt veetud ja nõudis enda viivitamatult ametist vabastamist, et ta saaks naasta Rootsi.

Selle asemel saabus 14. augustil 1687 Madridist kauaoodatud kuninglik korraldus, mille kohaselt ülendati Wrangell jalaväekoloneliks ning anti talle vakantsi tekkimisel ka rügemendi-

ülema ametikoht koos sellega kaasneva sissetulekuga. Sobivat ametikohta aga ei vabanenud ning Wrangell oli sunnitud jälle kulutama oma sääste.

Selleks ajaks oli aga Wrangelli kuulsus pädeva ohvitserina jõudnud levida üle Euroopa ning kui Brüsselisse saabus Saksi kuurvürst, tegi ta Gastonaga markii, Egmonti krahvi ja teiste tähtsate isandate juuresolekul Wrangellile pakkumise asuda tema teenistusse koloneli ja rügemendiülemana.

Samuti otsis temaga kontakti Veneetsia vabariik, kes kindral Roseni kaudu tegi Wrangellile pakkumise asuda teenistusse kindralmajorina. Hansa- ja riigilinn Hamburg pakkus talle kubernerikohta, eeldusel et ta saab keisrilt kindralmajori auastme. 1687. aastal kutsus teda tagasi ka Rootsi kuningas.

Wrangell aga jäi mingil põhjusel Hispaania kuningale ustavaks.

1688. aastal vabanes lõpuks «Haut Allemand» rügement, mida seni oli juhtinud parun de Jongher, ning Wrangell määrati 8. septembril selle

ülemaks. See rügement oli väga prestiižne, kuna oli ainus Madalmaadesse alles jäänud Saksa rügementidest, mille keiser sinna 1549. aasta pragmaatilise sanktsiooniga saatnud oli.

Üheksaaastane sõda Samal aastal puhkes järjekordne sõda prantslastega ning oma rügemendiga Charleroisse majutatud Wrangell sai ülesandeks takistada vaenlasel Sambre jõge ületada. Ülesandega edukalt toime tulnud, sai Wrangell liitlasvägede ülemjuhatajalt, vürst Waldeckilt, kutse liituda peaväega. Vürstiga tegi ta kaasa kogu sõjakäigu Brabandis, kuni liitlasvägede katastroofilise lüüasaamiseni Fleuruse lahingus 1. juulil 1690, kus Wrangelli alt lasti surnuks kaks hobust ning suurtükikuulist hukkus tema adjutant.

Monsi langemise järel aprillis 1691 saadeti Wrangell Saksamaale vägesid värbama. Juba tuttava mustri järgi jättis Gastonaga markii eraldamata raSÕDUR oktoober 2023 61

Ajalugu

Edutamine lükkus teadmata kaugusse 29. aprillil 1699 saatiski Rootsi kuningas Karl XII Hispaania kuningale Carlos II-le Fabian von Wrangelli kohta soovituskirja, mis aga ei toonud soovitud tulemust. 1700. aastal puhkenud Hispaania pärilussõda ei oleks saanud tulla Wrangellile halvimal ajal. Sõjasegaduses koondus tähelepanu mujale ning Wrangelli edutamine lükkus teadmata kaugusse.

Veel 1704. ja 1705. aastal arutati Madridis Wrangelli personaalküsimust ja püüti talle leida mõnd kubernerikohta. Lõpuks soovitati Wrangellil isiklikult Madridi reisida, et oma huvide eest kohapeal seista. Õnn soosis Wrangelli alles 1706. aastal, mil Austria ertshertsog Karl (hilisem keiser Karl VI) kuulutati Carlos III nime all Hispaania kuningaks. Wrangell asus uut kuningat teenima juba kindralmajorina.

1708. aastal saabus tähetund: Baieri kuurvürst Maximilian II, kes oli Prantsusmaa liitlane, piiras suure väega Brüsselit, mille kaitset juhtisid kindral Pascale ja kindralmajor Wrangell.

Linna kaitsjad põhjustasid baierlastele suuri kaotusi ning kuurvürst oli sun62 oktoober 2023 SÕDUR

Euroopa aastal 1701 enne Hispaania pärilussõda NORRA ŠOTIMAA TAANI INGLISMAA MADALMAADE VABARIIK HISPAANIA MADALMAAD

PRANTSUSMAA

ŠVEITS M SAVOIA JA ILAN PIEMONTE

UGA

L

TOSKA

POR T

nitud piiramise lõpetama ja Brüsseli alt lahkuma. Sama aasta detsembris saabus Wrangell Genova kaudu lõpuks Barcelonasse, kus kuningas Carlos III ta vastu võttis ning tänutäheks Brüsseli kaitsmise eest 16. jaanuaril 1709 krahvi­seisusse ülendas.

Kuus kuud hiljem naasis Wrangell Madalmaadesse ning 10. aprillil 1710 ülendati ta kindralleitnandiks liitlasvägede teenistuses. Järgmisel aastal suri Saksa-Rooma keiser Joseph I ning ootamatult sai uueks keisriks tema vend Karl ehk senine Hispaania troonipretendent Carlos III. Wrangell jätkas teenistust keisri alamana ning võitles toona nähtavasti Savoia Eugeni alluvuses.

Utrechti rahu järel vaibus sõjategevus ning suur osa seniseid väeformatsioone saadeti laiali. Sama tehti ka Wrangelli üksusega ning ta määrati 1717. aastal Savoia Eugeni soovitusel Brüsseli kuberneriks. Aga isegi uues ametis jätkusid Wrangelli hädad riigiaparaadiga: maksmata jäeti tema palk, tähelepanuta jäeti tema palved Brüsseli fortifikatsiooni­tööde kohta.

Wrangell jõudis järeldusele, et seda kõike tehakse meelega, kuna ta on võõramaalane. Frustreerituna pöördus ta lõpuks keisri õe ning Madalmaade asehalduri, ertshertsoginna Marie Elisabethi poole ning kurtis, et on maksmata palga tõttu olnud sunnitud vähendama oma teenijaskonda ning pidanud maha müüma hõbedast lauanõusid.

Krahv Fabian von Wrangell ülendati 8. mail 1726 kindralfeldmarssaliks ning ta suri 86-aastaselt 30. augustil 1730.

«31. augustil kanti Tema Ekstsellentsi surnukeha vastavalt kadunukese soovidele ilma igasuguse pidulikkuseta kaputsiinide kloostrisse ning maeti eile [2. septembril] krüpti, mille ta oli lasknud sinna rajada, kolme suurtükilasu ja kogu garnisoni musketilaskude saatel,» kirjutas Brüsseli ajaleht Relations Véritables krahvi matuste kohta.

Uhkel marmorist hauasambal olnud ladinakeelne kiri, millel muuhulgas ära toodud ka Wrangelli mõisad Eestimaal.

Hauakiri lõppes tõdemusega: «Ta käsutas sõdureid, valitses ja kaitses linnu, kuid surm tegi lõpu tema võimule ja kõik, mis temast järel, on siin hauas, kõigi surelike ühises asupaigas.»

Kahjuks lammutati kloostrikirik 18. sajandi lõpus ja kindralfeldmarssali haud ühes sellega.

HISPAANIA SARDIINIA

Euroopa territoriaalsed muudatuse pärast Hispaania pärilussõda 1713

SUURBRITANNIA ÜHENDKUNINGRIIK

HISPAANIA MADALMAAD

PRANTSUSMAA

MI L SAVOIA JA AN PIEMONTE

Allikas: Wikipedia

halised vahendid ning Wrangelli missioon kukkus läbi.

Saksamaalt naasmise järel sõdis Wrangell koos Bedmari markiiga, osales 2. augustil 1692 Steenkerke lahingus ning Namuri piiramisrõngast vabastamisel. Enne sõja lõppu jõudis ta veel olla osaline Landen-Neerwindeni lahingus ning Namuri ja Brüsseli pommitamisel.

1698. aastal oma senisele karjäärile tagasi vaadates loetles Wrangell, et oli osalenud kokku pea 20 lahingus, piiramisel või piiramisrõngast vabastamisel ning kulutanud Hispaania kuninga hüvanguks vähemalt 100 000 kuldnat isiklikku raha. Kõik see pani teda tundma, et teda pole hinnatud piisavalt ning ta asus kirjutama kirju mõjukatele isikutele, et need toetaksid kuninga ees tema soovi tõusta lahingukindraliks (tänapäeval kindralmajoriks). Ta soovis hankida ka soovituskirja Rootsi kuningalt, kuid kartis, et mõned tema peale kadedad inimesed on rääkinud kuningale justkui Wrangell oleks hakanud katoliiklaseks, mis tema sõnul aga ei vastavat tõele.

HISPAANIA

Gibraltar

Menorca

SARDIINIA

Ajalugu VENEMAA

ROOTSI KURAMAA PREISIMAA

BRANDENBURG POOLA-LEEDU

SAKSIMAA BÖÖMIMAA

Püha Rooma riigi piir

BAIERI UNGARI

AUSTRIA

NO

VENEETSIA VABARIIK

AANA KIRIKURIIK

OSMANITE RIIK

NAPOLI

SITSIILIA

ed

PREISIMAA

MOREA

Habsburgidele: Hispaania Madalmaad, Milano hertsogiriik, Napoli ja Sardiinia kuningriigid Savoia-Piemontele: Sitsiilia kuningriik (1720 vahetati Sardiinia kuningriigi vastu) Suurbritannia Ühendkuningriigile: (mille kuningas oli 1714. aastast Hannoveri kuurvürst) Gibraltar ja Menorca saar Preisi kuningriigile: väike osa Ülem-Geldernist

Püha Rooma riigi piir

NO

NAPOLI

SITSIILIA

Udrikult Sardiinia marssaliks B

ernhard Otto von Rehbinder (pildil) sündis 21. novembril 1662 Tallinnas Udriku mõisniku vabahärra Otto von Rehbinderi ning Gertrud Helena von Tiesenhauseni pojana. Bern­ hard Otto kasvas üles vägevate sõjaväetraditsioonidega perekonnas – kõik tema meessoost lähisugulased olid olnud ohvitserid.

Tema vanaisa, vabahärra Heinrich von Rehbinder (1604– 1680), oli Rootsi ratsaväe kindralmajor ning 1673–1680 koguni Soome kuberner. Isa Otto (1640–1710) sõjaväekarjäär päädis aga oobersti auastme ning Tallinna komandandi ametikohaga.

Tulevane feldmarssal alustas väeteenistust 1680. aastal lipnikuna Rootsi kuninga ihukaardiväe rügemendis.

Veel 1689. aastal teenis ta kaptenina krahv Nils Bielke rügemendis, kuid nähtavasti umbes samal ajal suundus ta teenistust otsima Pfaltsi kuurvürstiriiki, kus parasjagu möllas üheksa-aastane sõda ehk Pfaltsi pärilussõda.

Sõjakäik Piemontesse Ametiredelil ronimine kulges kuurvürst Johann Wilhelmi juures lennukalt ning peagi oli Rehbinder tõusnud kindralmajoriks. Tõeline edu aga alles ootas ees. Kuna kuurvürst Johann Wilhelm oli nii Austria kui Hispaania Habsburgide lähisugulane (tema õde Maria Anna Adelheid oli olnud Carlos II abikaasa), kisti Pfalts juba varakult

Hispaania pärilussõja keerisesse.

1706. aastal liikus Habsburgide, Preisimaa ja väiksemate Saksa vürstide sõduritest koosnev suur väekoondis Saksamaalt Piemontesse sõdima Prantsuse kuninga vägede vastu. Pfaltzi kontingendi juhtimine oli usaldatud Bernhard Otto von Rehbinderile.

Prantslased piirasid Orleans’i Philippe’i juhtimisel parasjagu Torinot ning sakslaste eesmärk oli Savoia hertsogiriigi pealinn piiramisrõngast vabastada. 7. septembril ründasid keisri väed, Rehbinder nende hulgas, prantslaste positsioone ning sundisid nad taganema. Saksa vägede keskosa hoidnud Rehbinder juhtis isiklikult kolme pealetungi vastase liinidele, ületades muuhulgas prantslaste kindlustõkke.

Savoia hertsog Vittorio Amedeo II leidis lahingu järel, et säärane taktikaliselt kaalutlev ning lahinguväljal vapper väejuht kuluks talle ära ning kutsus Rehbinderi enda teenistusse. Kirjaliku pöördumise Rehbinderile allkirjastas ta sõnadega «Your meilleure ami Amedée» («Sinu parim sõber Amedeo»).

Rehbinder osales seejärel Provence’i sõjakäigul ja Touloni piiramisel (1707).

Seal vallutas ta esimesena Touloni sadama lähedal Santa Catarina kõrgendikul paiknevad kindlustused, millelt oli võimalik linna pommitada. Järgmisel päeval lõi ta tagasi Santa Caterina kaitseks ülesrivistatud Prantsuse väed. See

SÕDUR oktoober 2023 63

Ajalugu

silmapaistev julgustükk pälvis Rehbinderile ajaloo ühe kuulsaima väejuhi Savoia Eugeni kiidusõnad.

13. novembril 1707 määrati Rehbinder Biella kuberneriks ja ta sai samal ajal ülesandeks värvata üks rügement saksa sõdureid, mille ülemaks ta pidi saama. Rügemendi värbamiseks pidas ta Württembergi hertsogi Eberhard Ludwigiga läbirääkimisi veel 1711. aastal.

Sõjategevus Alpides vaibus Tagasi Piemontesse jõudnud, ründas Rehbinder Colle della Rhod, mille vallutas juuli lõpus. Seejärel liikus ta Oulx’i ja Cesana suunas, vallutades Montgenèvre’i. Olles juba liikumas Briançoni suunas, sai ta hertsogilt korralduse rünnata Fenestrelle’i. Rehbinder piiras prantslased sisse ning nood alistusid 31. augustil ja andsid end sõjavangi.

1708–1710 juhtis Rehbinder Exilles’i ja Fenestrelle’i kaitsmist. «S’agissant de postes si importants, nous vous avons choisi pour les commander» («mis puudutab niivõrd olulisi poste, oleme 64 oktoober 2023 SÕDUR

valinud teid neid juhtima») kirjutab Vittorio Amedeo II Rehbinderile ja annab talle teada nende kahe kindluse juhiks määramisest. Sealt ründab ta veel kolmel korral ilma suurtükkideta Briançoni. Siinkohal tasub meenutada, et sellal kui Bernhard Otto võitles Alpides prantslastega, juhtis tema isa Tallinna kindluse kaitset Peeter I vägede vastu.

Austria-Piemonte liitlassuhte nõrgenemisel vaibus ka sõjategevus Alpides.

Hispaania pärilussõda sai Utrechti rahuga lõpu ning selle sõlmimise järel peetud pidustuste käigus pälvis Rehbinder Savoia dünastia kõrgeima autasu. Utrechti rahuga Sitsiilia (hiljem Sardiinia) kuningaks tõusnud Vittorio Amedeo II lõi ta Pühima Rõõmukuulutamise ordu (Ordine supremo della Santissima Annunziata) rüütliks.

Samuti sai ta Biella asemel tunduvalt suurema ja sõjaliselt tähtsama Pinerolo linna ning Luserna ja Pragelato oru kuberneriks.

Järgnevail aastail kujunes Rehbinderist kuninga oluline sõjaline nõuandja, kes viis ellu mitu reformi. Ka

sõjaväeline karjäär edenes jõudsalt: aastail 1713–1730 sai jalaväekindralist lahingukindral (generale di battaglia) ja seejärel suurtükiväekindral (generale d’ariglieria, tänapäeval kindralleitnant).

3. septembril 1730 loobus vananev kuningas Vittorio Amedeo II troonist ning uueks valitsejaks sai tema vanim poeg Carlo Emanuele III. Vaid kaks päeva varem oli Vittorio Amedeo II nimetanud Rehbinderi Savoia marssaliks. Tegu oli kuningriigi kõrgeima sõjaväelise ametikohaga, mis oli täitmata alates 1568. aastast, mil suri krahv Renato di Challant. Marssaliks määramise taga oli asjaolu, et Vittorio Amadeo II kahtles poja sõjalistes võimetes ning lootis, et Rehbinder suudab marssalina riigi sõjandust vajaduse korral õiges suunas tüürida.

Troonile tõusnud Carlo Emanuele III ei näinud vajadust isa ministreid ametist kõrvaldada, vaid püüdis hoida riigivalitsemises järjepidevust. Rehbinder määrati vastutama Savoia armee eest. Kui Vittorio Amedeo II püüdis armee toel tagasi troonile pääseda, lootis ta eelkõige just Rehbinderile.

Ajalugu Õlimaal «Saadikud Badeni rahukonverentsil 7. septembril 1714» (Johann Rudolf Huber, 1714, Prantsusmaa ajaloomuuseum). Kõige vasakpoolsem on Prantsusmaa esindaja marssal Villars ja kõige parempoolsem Habsburgide esindaja Savoia Eugen. Badeni (linn Šveitsis) leping lõpetas formaalselt Prantsusmaa ja Püha Rooma riigi vaenutegevuse ning täiendas juba sõlmitud Rastatti ja Utrechti rahulepinguid. Repro: Wikipedia

Kirjalikus vastuses ekskuningale andis Rehbinder viisakalt eitava vastuse, põhjendades seda sellega, et on andnud uuele valitsejale truudusvande.

Rehbinderit mäletatakse Rehbinderi ustavusest hoolimata lükkas Carlo Emanuele III marssalit armee juhtimisest aina enam kõrvale. Ühest küljest oli põhjuseks Rehbinderi kõrge iga, teisalt Carlo Emanuele soov mitte paista sõltuvana oma isa kunagistest ministritest. Kui 1733. aastal puhkes Poola pärilussõda, andis kuningas Rehbinderile korralduse jääda Pinerolot kaitsma ning mitte võtta osa talvisest sõjaretkest, kuna see võivat mõjuda kurnavalt tema tervisele.

Rehbinder algul kuuletus, kuid nähes, et Prantsuse vägesid määrati juhtima 80-aastane marssal Villars, ühines ta juba liikvel olnud armeega ning võttis üle jalaväe juhtimise. Kui Villars soovis kiirelt asuda Mantovat piirama, siis oli Rehbinder ainus kõrgem ohvitser, kes tema plaani toetas.

See ärritas aga kuningat, kes soovis rünnata hoopis Milano piirkonna

kindluseid. Carlo Emanuele III andis Rehbinderile korralduse naasta Pinerolosse ning sellega lõppes Rehbinderi aktiivne sõjaväekarjäär, kuigi administratiivküsimustes jäi ta endiselt Pinerolot haldama.

Rehbinder oli abielus iiri päritolu aadlidaami Mary Jane Magdalene O’More’iga, kes oli parun Burgsdorffi lesk ja kuninganna Anna õuedaam. Tema isa John O’More oli iiri katoliiklane, kes teenis ohvitserina Hispaania teenistuses Madalmaades.

Koos Rehbinderiga Piemontesse saabudes olid temaga kaasas esimesest abielust sündinud poeg ja tütar. Abikaasa mängis kahtlemata olulist rolli Rehbinderi astumisel katoliku usku.

Usuvahetuse tseremoonia toimus 1707. või 1708. aastal Torino Püha Vaimu kirikus ning oli oluline eeldus Savoia ordudesse vastuvõtmisel. Peale oma lihaste laste kasvatas Rehbinder üles ka enda abikaasa lapsed esimesest abielust. Tema kasupoeg parun Burgs­ dorff käis väejuhi sammudes ning temast sai Rehbinderi rügemendi järgmine kolonel.

22. mail 1739 abiellus 75-aastane Rehbinder 16-aastase Cristina Piossasco de Feys della Volveraga (1722– 1775), kes Rehbinderi surma järel abiellus markiis Vittorio Carron di San Tomasoga ja sünnitas tollele kolm last.

80-aastane Bernhard Otto von Rehbinder suri 12. novembril 1742 «kell neli Prantsuse aja järgi». Tema matustel saatsid sarka 1. kuninganna pataljon, 60 vaest, 60 tüdrukut ja 12 teenrit, kuus suurtükki ja laskurid Chiablese pataljonist. Ta maeti Torino Püha Vaimu katedraali Püha Silvestri kabelisse. Tema uhke hauamonumendi kallal vandaalitsesid 18. sajandi lõpul jakobiinid, kuid suuremas osas on see siiski säilinud.

Marssal Rehbinderit mäletatakse veidi paremini Itaalias, sest osaliselt tema sõjalise juhtimise tulemusel sai Savoia lisaks Piemontele endale Sardiinia ning hakkas Hispaania asemel Põhja-Itaalias domineerima. Sadakond aastat hiljem oli Sardiinia-Piemonte kuningriigist kujunenud tugevaim Itaalia riik, kelle juhtimisel ühendati Itaalia. Vittorio Amadeo II lapselapselapsest Vittorio Emmanuelle II-st sai 1861. aastal Itaalia esimene kuningas.

Õlimaal «Utrechti rahu tagajärgede allegooria» (Paolo di Matteis, 1714, Kujutava kunsti muuseum Hustonis). Kuigi valgustusaegsed kunstnikud ja mõtlejad nägid sõda suurima inimkonna kurjusena, siis peeti seda siiski vältimatuks. Sõja vältimise arutelude asemel otsiti pigem võimalusi kuidas sõja mõju tavalistele inimestele piirata ja muuta sõda humaansemaks. Repro: Scanpix

Balti aadel valgustusajal Pikkade sõjaväeliste traditsioonidega baltisaksa aadlil avanes Rootsi kuningriigis valgustusajastu alguses palju igasuguseid võimalusi karjääri teha. Ideed liikusid Euroopas vabalt ja koos nendega ka aadel. Lisaks nimele ja perekonnale muutusid järjest olulisemaks inimese enda võimed. Esialgu vaid väga kitsale privilegeeritud inimgrupile osaks saanud vabadused laienesid kiiresti järgnevate sajandite jooksul.

Valgustusajastu teises pooles, rahvusriikide kujunemisega Euroopas, osaliselt see ideede ja inimeste vaba liikumine pidurdus. Baltisaksa aadlil tekkis aga võimalus sõjaväelist karjääri teha Venemaa keisririigi koosseisus.

Võib-olla selle pärast on paljud kindralite auastmes Eestimaalt pärit inimesed jäänud veidi ka ametlikust ajalookäsitlusest kõrvale – neid on lihtsalt nii palju. Näiteks krahv Fabian von Wrangell pole isegi mitte oma suguvõsast kümne tuntuma kindrali hulgas. Ka Rehbinderite suguvõsast on kümneid kõrgemaid sõjaväelasi pärit, kellest mitmeid teatakse Eestimaal Bernhard Otto von Rehbinderist paremini.

SÕDUR oktoober 2023 65

Raamatud

Jocko Willink Distsipliin võrdub vabadus: käsiraamat Äripäev, 2023

Serhi Plohhi Euroopa väravad: Ukraina ajalugu Varrak, 2023

Marat Gabidullin Minu tõde Sinisukk, 2023

Joachim Käppner Sõdurid vastupanus: 999. trahvidiviis 1942–1945 Äripäev, 2023

Nikolai Berdjajev Venemaa saatus: katsed kirjeldada sõja ja rahvuse psühholoogiat Postimees Kirjastus, 2023

Kuidas saada paremaks: tugevamaks, targemaks, kiiremaks, tervemaks?

Kuidas jõuda tõelise vabaduseni?

On ainult üks viis, kinnitab raamatu «Distsipliin võrdub vabadus» autor Jocko Willink: selleks on distsipliin. Eesmärkide saavutamine, takistuste ületamine ning kehaline ja vaimne areng ei juhtu iseenesest. See on välistatud, kui lased ülejala, valid otsetee, ütleb Willink, kelle edu juured viivad USA mereväe eriüksuseni SEAL, kus ta tõusis jäägitu distsipliini ning sihikindluse najal Iraagi sõja enim autasustatud erioperatsioonide üksuse komandöriks.

«Distsipliin on kõigi heade omaduste alustala. Alustala, mis aitab üle saada laiskusest, letargiast ja ettekäänetest. Distsipliin nurjab lõputud ettekäänded, mis ütlevad: mitte täna, mitte praegu, mul on vaja puhata, ma teen seda homme,» võtab Willink kokku distsipliini asendamatu rolli teel vabaduseni.

Ukraina võitleb elu ja surma peale Venemaaga, et säilitada oma territoriaalne terviklikkus ja poliitiline sõltumatus. Ent praegune konflikt on lihtsalt kõige viimane pikas Ukraina alade ja suveräänsuse pärast peetud lahingute ajaloos. Ajaloolane Serhi Plohhi kinnitab raamatus «Euroopa väravad», et Ukraina olevikust ja tulevikust arusaamiseks peame uurima selle maa minevikku.

Plohhi vaatleb Ukraina ajaloolisi identiteediotsinguid Ukraina ajaloo oluliste tegelaste elude kaudu: Kiievi vürst Jaroslav Tark, kelle tütrest Annast sai Prantsusmaa kuninganna; kasakate valitseja Ivan Mazepa, kellele andsid oma poeemidega surematuse Byron ja Puškin; Nikita Hruštšov ja tema protežee, oma eestkostja vastu tõusnud Leonid Brežnev – kes kõik nimetasid Ukrainat oma koduks; ning Maidani protestide kangelased, kes esindavad praegust võitlust Ukraina tuleviku pärast.

Praegusel ajal on Wagner sõna, mis äratab paljudes õudu.

Baškiiria päritolu Marat Gabidullin meenutab oma teises Süüria sõjast rääkivas raamatus selle ebainimliku sõja telgitaguseid ja õudusi.

Kirjutamisstiil on napp, ent vahe ja kaasakiskuv, mis toob lugejani sõja selle alasti julmuses.

Samas on sellele lisatud liigutavad sissevaated tavaliste süürlaste ellu, kes on selles jõhkras sõjas hääletud kannatajad.

«Minu tõde» on julm ja kaunistamata kirjeldus sellest, kuidas Jevgeni Prigožin oli tüüpiline «batjuška»: wagnerlastele hea isake, ülejäänud maailmale aga halastamatu üle laipade mineja. Gabidullin kirjeldab, kuidas sõda aitab mõnel inimesel rikastuda teiste kannatuste ja elu arvelt.

Raamatus on ka autori fotod lahingutandreist ja mehest endast.

Sõdurid vastupanus – need olid kõik need, keda Wehrmacht algul endale ei tahtnud, keda natsionaalsotsialistid ei pidanud «väeteenistuse vääriliseks». Paljud neist olid põrandaalused võitlejad, kes olid režiimivastasuse tõttu vangis või koonduslaagrites.

1942. aastal aga, kui Saksamaa vallandatud sõda oli võtnud maailmasõja mõõtmed, langenuid oli sadu tuhandeid ja Saksa armeed hakkas aina enam pitsitama sõdurite põud, värvati kiiruga loodud trahvidiviisi isegi need, kes varem selleks ei kõlvanud. Natsiriigi mundrit pidid kandma ja trahvidiviisis sõtta minema need, kes olid võidelnud türannia vastu ja vabaduse eest.

Natsionaalsotsialistlik diktatuur andis relvad kätte oma vihavaenlastele.

Natsidevastasest võitlusest need sõdurid siiski ei loobunud. Nad jätkasid oma võitlust kõikjal, kus võimalik, ja seda ka siis, kui seljas oli Wehrmachti munder.

Maailmakuulsa vene filosoofi Nikolai Berdjajevi (1874–1948) raamat «Venemaa saatus» koosneb essee tüüpi artiklitest, mis on kirjutatud esimese maailmasõja päevil.

Nende peateemaks on Venemaa – tema hing ja saatuse hämarad keerdkäigud, Venemaa roll suures sõjas ja vene messianism.

Berdjajev leiab vene hingest naiselikkust ja purjusolekut, aasialikkust ja euroopalikkust, pühadust ja kaabaklust. Ta võrdleb Venemaad Fjodor Dostojevskiga, kelles „põhjatu sügavus ja hõlmamatu kõrgus ühituvad mingisuguse madaluse ja ebaõilsusega, väärikuse puudumise ja orjusega. Piiritu armastus inimese vastu, tõeline Kristuse-armastus ühitub inimeste vihkamise ja julmusega.“ Ent milliseks kujuneb Venemaa pärast maailmatulekahju?

Selle üle arutledes liiguvad vene mõtleja aimdused sõja algupoole optimistlikust ootusärevusest sõja lõpuperioodi süngesse pessimismi.

66 oktoober 2023 SÕDUR

KINDEL

TULEVIK E E S T I L E

J A

S U L L E