Mis teeb ülemusest nutika ülemuse?

Mis teeb ülemusest

nutika ülemuse?

Autor: Marek Miil kolonelleitnant kaitseväe peastaap

Alljärgnevas kirjutises tahan üksuse ülematele, staabiülematele ja staabiohvitseridele meelde tuletada tsiviil-sõjalise koostöö funktsiooni olulisust ning panna neid mõtlema, kuidas kasutada üksusele püstitatud eesmärgi täitmisel staabi CIMIC-ohvitseri. Siinkohal kasutan edaspidi tsiviil-sõjalise koostöö tähistamisel selle inglisekeelse termini Civil-Military Co-operation lühendit CIMIC.

CIMIC ja Eesti kaitsevägi

Kaitseväkke jõudis CIMIC-käsitlus Eesti välisoperatsioonidelt Balkanil. Just seal nähti ja kogeti esimest korda, mida tähendab CIMIC kriisipiirkonnas. Nende missioonide tarvis mehitati ka kaitseväe esimesed CIMIC-ohvitseride ametikohad.

Samas ei osatud Eestis CIMIC-ohvitseridega aastaid midagi muud peale hakata, kui et kasutati neid eraisikutelt ja riigiasutustelt õppuste tarvis maa-alade kasutamislubade taotlejatena. Kaitseplaanide tegemisse aga CIMIC-ohvitsere ei kaasatud. Ühegi üksuse sõjaaja koosseisus ei olnud aastaid CIMIC-ohvitseri ametikohtagi. Esimene märkimisväärne muudatus toimus 2005. aastal, kui kaitsejõudude peastaabi J-5 osakonna koosseisu loodi kahe ametikohaga CIMIC-sekt-

Sõdides seal, kus on tsiviiltaristu ja elanikud, kaasneb ka kaitseväe vastutus. Pildil missioonisõdurite väljaõpe. Foto: n-ltn Marina Loštšina

sioon. Tollane kaitseväe CIMIC-valdkonna arendamise eest vastutav ohvitser kandis kaitseväe juhatajale ette, et tegelikult tuleks CIMIC- funktsiooni «kvaliteetseks tagamiseks» tekitada kaitseväkke vähemalt 12 ametikohta.

Mõned aastad hiljem loodigi CIMIC-teenistujate ametikohad kahes kaitseringkonna staabis: 1. jalaväebrigaadi staabis ning kaitseväe peastaabi teavitusosakonnas (praeguse kaitseväe peastaabi strateegilise kommunikatsiooni osakonna eelkäija).

Selle perioodi akadeemilistes käsitlustes, milles analüüsiti kaitseväe CIMIC-olukorda ning arendusvõimalusi (Üürike, 2005; Zirk, 2005; Kõlli, 2009; Kütt, 2009; Kalamees, 2011), jõuti ikka ja jälle järeldusele, et CIMIC-u maht ja olulisus on aasta-aastalt kasvanud, kuid sellest hoolimata ei ole kaitseväes pandud paika CIMIC-korralduse põhimõtteid.

Tõsi, sageli nähti CIMIC-u «mahu» all eksikombel üksnes õppuste tarvis maa-alade kooskõlastamist ning maaomanikele tekitatud kahjustuste likvideerimist. 2008. aastal koostas kaitseväe peastaabi analüüsi- ja planeerimisosakond CIMIC-kontseptsiooni projekti, kuid see jäi kinnitamata. 2011. aastal moodustati 16-liikmeline CIMIC-võime arendamise meeskond, mis pidi välja töötama CIMIC-kontseptsiooni. Erinevatel põhjustel jäi ka see kontseptsioon kinnitamata.

Kaitsevägi ei suutnud aastakümneid isegi defineerida, mis on CIMIC.

Ainus kaitseväe juhataja kinnitatud dokument, kus esimest korda vihjatakse CIMIC-u olemusele, oli 2013. aastal allkirjastatud strateegilise kommunikatsiooni kontseptsioon, milles anti suunis edasiseks tegevuseks: «Tsiviil-sõjalise koostöö valdkonda arendatakse NATO-s kokkulepitud põhimõtete järgi. Valdkond vastutab rahvusvaheliste organisatsioonide, kohalike omavalitsuste ja teiste riiklike ning mitteriiklike organisatsioonide kaasamise eest kaitseväe eesmärkide toetamisel».

Eesti sõjaajaloo esimene CIMICkontseptsioon kinnitati jaanuaris 2020. Selles fikseeriti esimest korda, kuidas kaitsevägi defineerib CIMIC-ut: «CIMIC on suhtlemine kaitseväe tegevust mõjutavate kaitseväeväliste organisatsioonide ja võtmeisikutega, et teha nendega koostööd ja kaasata neid võimaluse korral plaanide ja tegevuse koordineerimisse ning samakõlastamisse, toetamaks kaitseväele püstitatud ülesannete täitmist».

Tänapäevase sõjapidamise korral tuleb arvestada erinevaid tegureid, mis mõjutavad lahingupidamist ja millel pole esmapilgul mingit seost kaitseväe või vaenlase relvajõududega.

CIMIC-u olemusest

Selleks, et ülem saaks langetada adekvaatseid otsuseid, on tal vaja mõista keskkonda, kus ta kavatseb lahingut pidada. Selle arusaamise aluseks on tõdemus, et lahingud ei toimu kusagil vaakumis, n-ö lahinguväljal, mis on kuskil eemal, ning kõik, mis lahinguväljal toimub, jääb lahinguväljale.

Vastupidi: tänapäevase sõjapidamise korral tuleb arvestada erinevaid tegureid, mis mõjutavad lahingupidamist ja millel pole esmapilgul mingit seost kaitseväe või vaenlase relvajõududega. Üks neist on nn tsiviilkeskkond, mida võib defineerida kui olusid, milles elavad tsiviilisikud ning mida mõjutavad poliitilised, majanduslikud, sotsiaalsed tegurid, informatsioon ning füüsiline keskkond.

Tsiviilkeskkond ja lahinguväli on omavahel tihedalt seotud – ühes toimuv mõjutab teist – ehk tinglikult võime rääkida ühest tervikust. Näiteks kui kaitsevägi purustab lahingutegevuse käigus mõnes linnas sillad ning veevärgi ja kui selle linna elanikud ei ole enne evakueeritud, siis tõenäoliselt seisab kaitsevägi silmitsi olukorraga, kus evakuatsioon on sildade puudumise tõttu võimatu.

Lisaks ummistavad põgenikud või abiotsijad liikumisteed. Tagajärjeks võivad olla takistused kaitseväe liikumis- ja tegevusvabaduses. Teine näide: kui politsei- ja piirivalveamet ei suuda tagada mõnes piirkonnas korda ja turvalisust, on see lisakoormus kaitseväele, sest tema peab hakkama rohkem oma ressursse kasutama selles piirkonnas paiknevate endale oluliste objektide, liikumisteede jms turvamiseks.

Kolmas näide: kui valitsus ja ametiasutused ei saa kaitseväe tegevuse tõttu purustatud elektri- ja kommunikatsioonisüsteemide toel edastada elanikele teateid ja juhtnööre, võivad teabe puudumisel tekkida paanika,

Staabitöö eeldab ka koostööd kaitseväe ja tsiviilstruktuuride vahel. Pilt õppuselt Decisive Lancer 2020.

Staabitöö eeldab ka koostööd kaitseväe ja tsiviilstruktuuride vahel. Pilt õppuselt Decisive Lancer 2020. Foto: vbl Ardi Hallismaa

omavoli, rahutused jms. See kõik võib jällegi pärssida kaitseväe liikumis- ja tegevusvabadust.

Seetõttu ongi oluline, et ülem mõistaks keskkonda, kus ta hakkab lahingut pidama, ning mis ja kes ning kuidas võivad mõjutada tema kavatsusi ja lahinguplaani. Alles seejärel saab ta langetada parimaid võimalikke otsuseid, kuidas mingi negatiivse teguri mõju vähendada, kasutada ära positiivseid mõjureid ning vajaduse korral oma lahinguplaani muuta.

Kui ülemad tunnevad tsiviilkeskkonda, on võimalik määratleda võtmeisikud, kellega on mõistlik lahinguplaane koordineerida ja samakõlastada või siis vähemalt teatud liiki informatsiooni jagada.

Näiteks mingi piirkonna evakueerimine eeldab tihedat koostööd päästeametiga evakuatsiooniaegade, -teede ja -kohtade paikapanemiseks. Samas võib mõnes piirkonnas elada selle kogukonna autoriteet, kelle sõnast ja arvamusest sõltub enamiku kohalike otsus, kas lahkuda oma kodust või mitte. Tõenäoliselt on ta evakuatsiooni õnnestumise kontekstis võtmeisik, kellega tuleb suhelda.

Kaitsevägi peab olema informeeritud, kus on tsiviilühiskonna toimimiseks oluline taristu, et seda oma teadmatusest mitte lõhkuda. Kaitseväelased ei ole enamasti pädevad otsustama, kuivõrd oluline on üks või teine elektri- või kommunikatsioonitaristu, joogivee või reovee taristu, ladu, valitsusasutuse hoone vms tsiviilühiskonna toimimise tagamisel ehk kui paljude inimeste toimetulekut mingi objekti hävimine mõjutab. Seetõttu tuleb pidevalt koguda asjakohast teavet just nende taristute omanikelt.

Ülema kaalutletud otsuste eelduseks on pidev andmete kogumine, analüüsimine ning järelduste tegemine tsiviilkeskkonnas toimuva kohta, vastates küsimusele «Kuidas see kõik mõjutab üksuse võimet täita talle kõrgemalt poolt antud ülesannet?». Siin kasutabki nutikas ülem oma staabi CIMIC-ohvitseri, kes peab toetama ülemat ja staapi tsiviilkeskkonna mõistmisel ning hoolitsema, et selle arusaamine rakenduks lahinguplaanides.

Kaitsevägi peab olema informeeritud, kus on tsiviilühiskonna toimimiseks oluline taristu, et seda oma teadmatusest mitte lõhkuda.

Nutikas ja professionaalne ülem kasutab oma staabi CIMIC-ohvitseri andmekogumisel, andmete analüüsimisel ning tsiviilkeskkonnas toimuva kohta järelduste ja ettepanekute saamiseks. CIMIC-ohvitseri toel tsiviilkeskkonna mõistmine aitab ülemal võimalikult efektiivselt täita kõrgematelt ülematelt saadud lahinguülesandeid.

Vastasel korral võivad tema valeotsuste tõttu omaenese allüksused takerduda iseenda tekitatud probleemidesse. Samuti langeb võitlusvaim ja -võime, tekitatakse takistusi liitlasüksuste tegevusvabadusele ja -kiirusele, toidetakse vaenlase propagandamasinat ning halvimal juhul lõpetab ülem ise rahvusvahelise sõjakurjategijana ja pärast sõda on tema ellujäänud reservväelased sunnitud alustama oma elu nullist keset ahervaremeid.

CIMIC-ohvitseri olulisusest

CIMIC-ohvitseri nõuanded ülemale ning staabile on hädavajalikud mitmel põhjusel: 1. Eesti on NATO liikmesriigina heaks kiitnud hulga dokumente, millega võtame endale kohustuse täita

NATO-s kehtestatud CIMIC-doktriine, põhimõtteid, protseduure jms*. Seega ei ole küsimus selles, kas täita neid nõudeid, vaid kuidas teha seda võimalikult hästi.

Teisisõnu: NATO-s CIMIC-valdkonnas kokkulepitu järgimine on ülemate ja staapide kohustus. 2. Liitlased arvestavad, et Eesti kui NATO liikmesriik järgib

NATO CIMIC-doktriine jt võtmedokumente. See on eelduseks, et kriisi korral toimub liitlaste tulek Eestisse võimalikult kiiresti ja ladusalt. Nii tagatakse, et liitlased saavad vajaduse korral asuda kiiresti tegelema just sellega, milleks neid Eestis vaja on: hävitama vaenlast.

Näiteks kui liitlased hakkavad ise «avastama» Eestit, kohtudes omavalitsuse esindajate, riigiametnikega jt, siis see on ajaraiskamine. Liitlased peavad saama oma küsimustele Eesti tsiviilkeskkonnast kiired vastused

Eesti CIMIC-ohvitseridelt kui kohalike olude parimatelt ekspertidelt. 3. CIMIC-ohvitseri õigeaegne ja korrektne nõuanne maandab riski, et ülem rikub mõnda rahvusvahelise sõjaõiguse printsiipi. Nii välditakse olukorda, kus ülem oma teadmatusest tsiviilkeskkonnas toimuvast võib muutuda oma otsuste tagajärjel sõjakurjategijaks.

Näiteks ei saa ülem teadmata evakuatsiooniteid ja evakueeritavate kogunemiskohti garanteerida, et need ei satu oma üksuste tule alla. Kui ülem ei tea, kus asub alaliselt või kuhu on ajutiselt paigutatud riiklik kultuuripärand, siis ei saa ta ära hoida selle hävitamist. 4. Kaitsevägi tugineb oma ressursside kasutamisel laiapõhjalise riigikaitse kontseptsioonile ehk siis võitlusvõime sõltub paljuski erakätes olevatest ressurssidest. Meelevaldne sõjapidamine ja teadmatus tsiviilkeskkonnast võib kahjustada tsiviiltaristut ja see omakorda mõjutab otseselt võitlusvõimet.

Näiteks rumalusest hävitatud haiglataristu halvab ka lahingumeditsiini toimimise. 5. Reservarmee võitlusvõime sõltub reservväelaste võitlusvaimust. See vaim ei saa olla tugev, kui reservväelased jõuavad järeldusele, et kaitsevägi ei hooli sellest, kuidas nende üksuste tegevus mõjutab tsiviilelanikke. Igal reservväelasel on lähedased. Silmates hoolimatust tsiviilelanike vastu, hakkavad reservväelased vaenlase poole vaatamise asemel murelikult üle õla kodu poole vaatama.

Mis motivatsioon on reservväelasel kaitsta omasid lahingus, kui tema võitluskaaslased teises Eesti otsas põhjustavad oma rumalusest tema kodustele

Staabi ja sidepataljoni sõdurite väljaõpe.

põhjendamatuid kannatusi või eksikombel koguni tapavad neid? 6. Lohakusest tekitatud purustused tsiviiltaristule võivad tuua kaitseväele lisaprobleeme. Näiteks siis, kui põgenikud või abiotsijad ummistavad kaitseväe liikumisteed. Läbimõtlemata sihtmärgid ja üks suurtükilask tiheasustusega elamute piirkonda võib põhjustada kaitseväele endale vajalike haiglate ülekoormuse tavakodanikest vigastatutega. 7. Puudulikust planeerimisest tingitud tsiviiltaristu hävimine või tavakodanike vigastamine ning tapmine on vaenlasele ammendamatu propagandamaterjal.

See aitab vaenlasel edukalt veenda oma võitlejaid, kodanikke, aga ka maailma avalikkust, et Eestis toimetavad «külmaverelised sõjakurjategijad» ja «NATO sõjardid», kes ei hooli isegi omaenda naiste, laste jt eludest ning just selliste eest tulebki põhjendatult ja õigustatult kaitsta rahuarmastavaid inimesi. 8. Ei maksa arvata, et vaenlane kohkub tagasi ise teadlikult ja salakavalalt meie tsiviiltaristu kahjustamisest. Tõenäoliselt teeb ta kasvõi varjatult kõik selleks, et koormata riigiasutusi ja kohalikke omavalitsusi ning õõnestada laiapõhjalise riigikaitse alustalasid ja seeläbi kaitseväe üksuste võitlusvõimet.

Mõistmaks, kuidas vaenlane võib tsiviilkeskkonna kaudu

halvata meie üksuste võitlusvõimet, tuleb eelkõige ise sellest keskkonnast aru saada. 9. CIMIC-ohvitseri teadmised üksuse vastutusalast võivad aidata kriitilisel hetkel leida üksuse tarvis vajalikke lisaressursse, olgu selleks siis hooned (näiteks kergesti kindlustatavad keldrid, laod jmt), erivõimalused (näiteks töökojad, meditsiinikabinetid jmt), vahendid (näiteks traktorid, ATV-d, maasturid jmt), spetsialistid (näiteks insenerid, elektrikud, tehnikud, IT-spetsialistid jt). 10.Pärast konflikti lõppemist tuleb normaalne elukorraldus võimalikult ruttu taastada. Kui kaitsevägi on meelevaldselt hävitanud tsiviiltaristut, siis lasub taastajatel tõenäoliselt erakordselt keerukas ja kulukas ülesanne. Kui see ülesanne jääb vahendite puudumise tõttu toppama, võib see tuua elanikele lisakannatusi, saada ajendiks kõikvõimalikele radikaalsetele liikumistele, poliitilisele ebastabiilsusele jms. Lõppkokkuvõttes peavad ka demobiliseeritud reservväelased naasma ühel päeval samasse tsiviilkeskkonda, kust nad teenistusse läksid.

Foto: n-srs Mark-Erik Tölpt

*) Näiteks ACO Civil-Military Cooperation Functional Planning Guide (2017), ACO Manual (AM) 86-1-1 (2012), ACO CIMIC Tactics, techniques and procedures (2012), NATO Engagement Handbook (2016),

AJP-3.19 Allied Joint Doctrine for Civil-Military Cooperation (2018),

How the ARRC conducts Civil-Military Coperation and Human Security in Warfighting (2020), Protection of civilians. ACO Handbook (2020).