Lõbusaid meenutusi Kalevi pataljonist

18. märtsil 1992 taastati Eestis kaks jalaväepataljoni: Kuperjanovi ja Kalevi pataljon. 30 aastat hiljem on põhjust meenutada ka seda, mis toimunud kalevlaste ridades selle tekstiga aastaist 1995–2000.

Lõbusaid meenutusi

Kalevi üksik-jalaväepataljoni aegadest

Autor: kapten Urmas Abel

Kalevlased on 1992. aastal just Rumeenia automaadid kätte saanud. Pildil (vasakult) Ago Kakko, Üllar Piir ja Hannes Alesmaa, esireas Urmas Nõmm. Fotod: kaitseväe arhiiv

Esimene Kalevi üksik-jalaväepataljon asus 1992. aastast Jägala jõe kaldal vana Jägala mõisa kompleksis. Struktuur oli nagu ikka, kolm jalaväe kompaniid: A-, B- ja C-kompanii. Lahingutoetuseks oli tankitõrjerühm 106 mm tankitõrjekahuritega ja miinipildujarühm 81 mm Soome miinipildujatega. Üksikrühmadena tegutsesid luurerühm, sõjaväepolitseirühm ja siderühm. Neile, kes mujale ei sobinud, leiti tegevus teenindusrühmas, mida juhtis kindlakäeliselt vanemveebel Meelis Poska, kes tõusis pataljonis pea et legendi staatusesse. Miks nii?

Sööklatoimkond kui õudusunenägu

Vanemveebel Poskale meeldis olla tihti söökla korrapidaja. Ta tahtis, et sööklas oleks kord ja piinlik puhtus. Selle puhtuse saavutamiseks aga puudusid moodsad vahendid. Nendeks oli rms Juhani, Jaani, Nikolai või Aleksandri ihuramm, švabra (ee põrandahari) ja puhastusvahend «ROX» .

Potid ja kannud pidid olema korralikult puhtad ja ühes rivis. Iga võitleja pidi teadma, mismoodi 30 x 30 cm suurust põrandaplaati puhtaks saada. Selleks pidi švabra ja pesuseebivahuga u 20 min plaadi peal kaheksaid tegema.

Kord aga tüdines üks võitleja säärasest kannatlikust nühkimisest ja haaras malmist teekannu ning viskas selle täie hooga köögi poole. Kann lendas nagu filmis poti sisse ja nii täpselt, et enam seda sealt kätte ei saanudki. Hirm Poska ees oli nii suur, et sõdurid viisid poti koos kannuga jõe äärde ja matsid selle maha.

Kalevlaste lugu

Kalevlaste malev formeeriti Eesti vabadussõja alguspäevil, 20. detsembril 1918. Pataljoni asutas grupp Tallinna spordiseltsi Kalev liikmeid. Kalevlaste maleva pataljon osales mitmes vabadussõja lahingus nii idarindel kui Landesveeri sõjas. Pärast sõja lõppu, alates 1920. aastast, oli pataljoni ülesanne reservväelaste väljaõpet korraldada ning riigipiiri valvata ja kindlustada. 1940. aasta juunis saadeti väeosa laiali.

Kalevi pataljon taastati 18. märtsil 1992. aastal Kalevi üksik-jalaväepataljonina. Pataljon paiknes esialgu Harjumaal Kose alevikus kutsekooli nr 40 ühiselamus, suve algul asuti Jägalasse endise Nõukogude armee ehitusvägede kõrgema poliitkooli territooriumile. Tolleaegse pataljoni eesmärk oli koolitada ajateenijatest võitlusvõimelisi jalaväe reservüksusi. 1990. aastail oli pataljon ka reaalselt lahinguvalmiduses. Väeosa oli relvastatud soomustransportööridega BTR-80UNSh ja luuresoomukitega BRDM-2.

Kalevi üksik-jalaväepataljoni üritati koondada muudki kaitseväe soomustehnikat, mis oli saadud lahkuvalt Vene armeelt. Pataljon likvideeriti 2002. aastal. Väeosa likvideerimist põhjendati logistiliselt ebasobiva asukoha, ebavajalikkusega kaitseväe uues struktuuris ja tollases arengukavas. Soomustehnika ja suur osa kaaderkoosseisust suunati samal ajal Paldiskisse, kus paiknes Balti pataljoni Eesti allüksuste põhjal formeeritud Scoutspataljon. Paldiskis jätkas tegevust ka tugeva meeskonnavaimu säilitanud Kalevi pataljoni ohvitseride kogu. 1. jaanuaril 2009. aastal taastati Kalevi jalaväepataljon kiirreageerimisüksusena 1. jalaväebrigaadi koosseisus, asukohaga Paldiskis. Pataljoni isikkoosseis formeeriti suures osas rahuoperatsioonide keskuse väljaõppesektsiooni kaitseväelastest. Kalevi jalaväepataljon võttis üle 2008. aasta lõpus likvideeritud rahuoperatsioonide keskuselt ülesande plaanida ja valmistada ette rahvusvahelistel sõjalistel operatsioonidel osalevaid Eesti kontingentide allüksusi ja kaitseväelasi.

Alates aastast 2020 paikneb Kalevi JVP Jõhvi sõjaväelinnakus. Praegu on Kalevi jalaväepataljoni ülesanne välja õpetada lahinguvõimelisi mehhaniseeritud reserv manööver- ja toetusüksusi.

Motoriseeritud üksuse küsimus ja katse. Kas BTR ujub?

Kalevi ÜJP oli varustatud kahekümne BTR 82 tüüpi soomukiga, mis nooremveebel Urmas Peegli juhtimisel Raasiku rongijaamast ära pataljoni territooriumile hoiule toodi, kuna keegi oli nad sinna seisma jätnud.

Loomulikult võeti need ka väljaõppes kasutusele ja sealjuures oli vaja ju proovida, kuidas soomuk ka Soodla veehoidlas ringi põristab 9 km/h maksimumkiirusega.

Mõeldud – tehtud. Soomuk aeti vette ja kuna keegi ei uurinud kasutusjuhendit, et ehk oleks pidanud enne vette sõitmist ka mingeid eelnevaid töid tegema, nagu põhjakorkide kinnikeeramine, luukide tihendamine jne, siis loomulikult täitus soomuk veega, nii nagu ette nähtud.

Pärast läks mitu päeva, et soomuk sealt välja sikutada, aga ära ka ei lubatud kellelgi tulla.

Traditsioonilised välilaagrid ehk kuhu kadus porgandi koorimise nuga?

Pataljoni traditsioonilised välilaagrid toimusid regulaarselt ja välja sõideti ikka lahinguhäirega. Kasutusel olid Aegviidu, Soodla, Kaberneeme, Neeme, Koogi jt alad.

Iga kompanii oli omal alal koos sinna juurde kuuluvaga, sh ka väliköögiga. Kord sügisel juhtus aga müstiline lugu, millele pole siiani õiget seletust. Kui pataljon oli ümber paiknenud, kandis B-kompanii ülema asemik pataljoni ülema koosolekul tähtsalt ette, et suurimaks probleemiks ümberpaiknemisel on väliköögist kaduma läinud porgandi koorimise nuga.

Peedi ja kartuli omad olid alles, aga puudu oli just porgandi koorimise nuga. See müsteerium jäigi lahenduseta. Teistel kompaniidel selliseid puudusi ei olnud. Neil olid töömasinad terved, sõdurid majutatud ja toidetud. Lähikaitse positsioonidki kaevatud. Kuid sellist jubedat juhtumit nagu kaotsi läinud porgandi koorimise nuga polnud ette näidata.

Soomukite ohutusjuhendi valmimine ja piinlik olukord…

Kuna tolleaegne pataljoni ülem oli maailma näinud mees, siis oli ta täheldanud, et mujal pool arenenud maailmas kehtivad isegi soomukite kasutusel kindlaks määratud ohutusreeglid. Ei olnud nii, et hoplaa mehed soomukile ning läksime.

Terve ohutuspakett oli vaja arenenud NATO riikide eeskujul välja töötada. Kuna pataljoni staabi liikmed polnud veel maailma niipalju näinud, siis toimetasid need tema arvates suhtelises pimeduses. Seega sai ta loota ainult ühele inimesele – iseendale. Et tema töövõime oli suur nagu Normandia auruveduril, siis tegi ta selle mõne päevaga üksi valmis. Kui esitlemisaeg kätte jõudis, kutsuti peastaabist komisjon kohale, mis koosnes majoritest ja kaptenitest (tol ajal oli see väga kõrge tase).

Samuti osalesid kompaniiülemad ja tehnikud. Kui esitlus oli tehtud ja ülem küsis, kas on küsimusi, siis valitses vaikus. Ühtäkki aga tõstis tagareast C-kompanii tehnik käe püsti ja küsis: «Mul on ainult üks küsimus. Kes selle jama kokku kirjutas?» Seejärel valitses veelgi piinlikum vaikus.

Väljaõpe

Väljaõppe poolest asus pataljon ideaalses kohas, kus lasketiir oli kohe üle jõe, lähiharjutusaladele sai mööda rippsilda ja kui oli vaja transporti kasutada, siis tuli teha u 3 km suurune ring ja juba sai tegevusega alustada.

Kehtisid korralikud tunniplaanid ja tundide ettevalmistuseks ning nende andmiseks pidi olema korralik plaankonspekt. Granaadi viskeharjutust hakati ette valmistama mitu nädalat enne. Ohutustehnika, teooria, kuiv harjutamine, harjutamine õppegranaadiga, kus oli UZRGM sütik kuni lahingugranaadi viskamiseni välja. Kuna iga õppegranaadi pidi viskaja tagasi tooma, et järgmine saaks visata, siis polnudki midagi imestada, kui lahingugranaadi plahvatuse järel küsis sõdur vaikselt, et kas nüüd võib granaadi tagasi tuua.

Pataljonil oli kahe rühma jagu ka puusuuski. Kuna tegemist oli rännakuõppe etapiga, siis otsustasime, et kompanii läheb jala laskma. Kaks suusahullust rühmaülemat krabasid oma rühmadele suusad ja olid kindlad oma varases kohalejõudmises.

Mina jäin tagasihoidlikuks ja läksin oma meestega jala. Jõudes kohale, polnud kedagi. Ei olnud ka pool tundi hiljem kedagi. Tund hiljem saabus tatistav rühmaülem ja sajatas suuski maapõhja. Sõdurid nimelt ei osanud suusatada.

Kalevi jalaväepataljoni ülemad

1918–1919 lipnik

Leopold Tõnson 1919–1920 lipnik Otto Tief 1920–1921 alampolkovnik Oskar Luiga 1921–1925 alampolkovnik Friedrich Karl Pinka 1925–1928 kapten Anders Linquist 1928–1934 kolonel Jakob Vende 1934–1936 major Johannes Uuskam 1936–1937 kolonelleitnant Olav Mullas 1937–1940 kolonel Vassili Külaots 1992–1993 kapten Albert Helme 1993–1994 major Alar Laneman 1994–1995 major Hannes Toomsalu 1995–1996 leitnant Margus Lillemägi 1996–2000 major Artur Tiganik 2000–2000 leitnant Sander Keskküla 2000–2001 major Raul Tõnnov 2009–2012 kolonelleitnant Margus Koplimägi 2012–2015 kolonelleitnant Hannes Alesmaa 2015–2019 kolonel Mait Müürisepp 2019– kolonelleitnant Ain Tiidrus