5 minute read
Keelenõu
from Sõdur 1/22
by Sõdur
Aa MG
Mul on kodus sõdur. Mul on kodus Sõdur. Mul on kodus «Sõdur» . Mul on kodus «sõdur» .
Algustähe ja jutumärkide keerdkäikudest
Autor: Reet Hendrikson PhD, juhtivterminoloog sõjandusterminoloogia töörühma juht
Mängides sõnade õigekirjaga, on võimalik saada sama tähejärjendiga lausetest erineva tähenduse ja suhtlustahtega keeleüksused. Jätkem seekord kõrvale võimalikud lõpumärgid, mida kombineerides suureneks tähenduste hulk mitmekordseks, ning keskendugem jutumärkidele ja suurtähele. Millise tähenduse annavad jutumärgid ja suurtäht sõnale sõdur? On’s need neli lauset kirjakeelenormi arvestades korrektsed? Algustähe õigekirja käsitlenud numbris (Sõdur 2021, nr 4) nimetasin, et algustähe õigekirjaga seostub eesti keeles tihedalt jutumärkide tarvitamine, ja lubasin teemat edaspidi ajakirja veergudel avada. Siinkohal täidan selle lubaduse. Märkisin osundatud artiklis, et jutumärkide tarvitusala on vähendatud, ja siia kuulub ka perioodikaväljaannete kirjutamine. Ometi on valdkondi, kus jutumärkide puudumine on õigekirjaviga. Sage on seegi, et jutumärke tarvitatakse vales kohas või valel moel ega arvestata nende funktsiooni.
Esmalt tulebki meeles hoida jutumärkide peamist funktsiooni: tuua esile vastavust originaalile. Sama ülesannet täidavad jutumärgid otsekõne ja tsitaadi puhul, mis jäävad praegusest käsitlusest välja. Siinsel juhul on jutumärkide tarvitamise kõige üldisem reegel eesti kirjakeeles järgmine: jutumärkides kirjutatakse pealkirjad. Nagu suure-väikse algustähe puhul, johtub siingi keerukus küsimusest, mida pidada pealkirjaks. On kohti, kus see on selge ja ühene, ent mitte alati.
Üldistades võib öelda, et jutumärgistamisel eristub riigikaitsetekstides kolm suuremat eksimiskohta. Need on (1) teoste, dokumentide, õppematerjalide ja -ainete, (2) perioodikaväljaannete ning (3) õppuste, konverentside, seminari(sarja)de jt ürituste õigekiri. Siinses tulevad vaatluse alla eeskätt kaks esimest. Eraldi peatun võõrkeelsete pealkirjade ja perioodikaväljaannete õigekirjal.
PEALKIRJAMALL (jutumärgid ja esisuurtäht) on eelistatav ametlikus keelepruugis
ÜLDNIMELINE kasutus (väiketäht, v.a pealkirjas sisalduvad nimed) on võimalik mitteametlikus kontekstis ja juhul, kui pealkirja pole vaja esitada originaalkujul Teosed, õppematerjalid, -ained «Manööversõjapidamise käsiraamat» manööversõjapidamise käsiraamat Õppematerjal «Jalaväerühma lahingutegevuse alused» Vrd: õppeaine «Jalaväerühma lahingutegevuse alused» jalaväerühma lahingutegevuse aluste õppematerjal ~ JVR-i lahingutegevuse aluste õpik Vrd: jalaväerühma lahingutegevuse
Teosed, dokumendid, õppematerjalid ja -ained jms
aluste õppeaine ~ JVR-i lahingutegevus
Dokumendid (seadused, määrused, eeskirjad jm) «Kaitseväe Akadeemia põhimäärus» akadeemia põhimäärus ~ KVA põhimäärus ~ põhimäärus «1. jalaväebrigaadi põhimäärus» jalaväebrigaadi põhimäärus ~ JVBr-i põhimäärus «Kaitseväeteenistuse seadus» kaitseväeteenistuse seadus
«Kaitseväe ja Kaitseliidu väljaõppe eeskiri» «Kaitseväe keelestrateegia» KV ja KLi väljaõppe eeskiri ~ väljaõppe-eeskiri kaitseväe keelestrateegia ~ keelestrateegia ~ KV keelestrateegia
Teoste-dokumentide kirjutamisel maksab meenutada, et neil on pealkirjad (mitte nimed). Seetõttu kirjutatakse need üldjuhul esisuurtähe ja jutumärkidega (pealkirjamall). Juhul, kui pealkirja täiskuju pole tarvidust esile tuua, on võimalik nimetada neid üldnimeliselt ehk kirjutada väiketähega, ent sel juhul ei kasutata jutumärke.
Ameti- ja teadustekstis on üldnimeline kasutus õigustatud nt siis, kui pealkiri esineb mitu korda. Otstarbekas on see eriti pikemate pealkirjade puhul: need hakivad teksti ja teevad selle raskepärasemaks. Esimesel mainimisel tuleb kirjutada pealkiri (sulgudes või joone all) välja, edaspidi kasutada ainult lühikuju. Üks veakohti ongi siin see, et kirjapilti hakatakse tekstis varieerima.
Ameti- ja teadustekstide üks sagedasi eksimiskohti on pealkirjamalli ja nimelise kirjutuslaadi segakasutus. See võib ilmneda kolmel moel. Esiteks kiputakse kasutatama esisuurtähte ilma jutumärkideta.
Näide
Kaitseväe Akadeemias õpetatakse ainet Relvakonflikti õigus. → Kaitseväe Akadeemias õpetatakse ainet «Relvakonflikti õigus». → Kaitseväe Akadeemias õpetatakse relvakonflikti õigust.
Ametlikus tekstis on sellistel juhtudel õige kasutada pealkirjamalli (jutumärgid ja esisuurtäht) või siis nimetada üldnimeliselt (mitteametlikum stiil).
Teiseks esineb olukordi, kus väiketähe ehk üldnimelise kasutuse asemel tarvitatakse läbivat suurtähte. Eriti sage on see miskipärast ürituste nimetustes. Põhiosa üritusi, nt juhtimis- ja pedagoogikakonverents, on puhtakujulised nimetused ja kirjutatakse niisiis väiketähega (vrd nt Kevadtorm või Siil, mis on tõesti nimed).
Näide
Veebruaris toimus KVA Juhtimise ja Pedagoogika Konverents. → Veebruaris toimus KVA juhtimis- ja pedagoogikakonverents.
Kolmas sage veakoht on ebatäpne pealkiri, mis esitatakse siiski jutumärkides. Näiteks võidakse pealkirja mingit osa lühendada, midagi ära jätta vms.
Näide
Kursus põhineb õppematerjalil «JVR-i lahingutegevuse alused». → Kursus põhineb õppematerjalil «Jalaväerühma lahingutegevuse alused». → Kursus põhineb jalaväerühma lahingutegevuse aluste õppematerjalil. → Kursus põhineb JVRi aluste õppematerjalil.
Tuleb meeles hoida jutumärkide üht peamist funktsiooni: tuua esile vastavust originaalile. Sama ülesanne on jutumärkidel otsekõne ja tsitaadi puhul. Kui pealkiri, osundatav lause või lõik ei vasta täht-tähelt originaalile, on jutumärkide tarvitamine viga.
Suur osa eksimusi tuleneb seigast, et ei vaevuta kontrollima nimetatava (nt pealkirja, nime) algkuju. Näiteks on vaja kontrollida sedagi, kas originaalis esineb väljakirjutus (esimene jalaväebrigaad) või mitte (1. jalaväebrigaad). Täpselt samad põhimõtted kehtivad igal pool mujalgi, sh teoste, dokumentide, õppeainete ja -materjalide kirjutamisel.
Eelmainitud probleemide taust võib olla mh see, et kirjakeelenormis on vähendatud jutumärkide kasutusala. Tõin eelmises õigekirja käsitlenud Sõduri artiklis näite perioodikaväljaannete õigekirjapõhimõtete muutumisest 1990. aastatel. Sellest alates on ajalehtede-ajakirjade normijärgne kirjutusviis jutumärkideta ja läbiva suurtähega. Nii on normijärgsed keelekujud Sõjateadlane, Sõdur ja Kaitse Kodu!. Viimase näite korral tuleb tähele panna, et tegu on täpse nimekujuga: hüüumärk on pealkirja osa, mistõttu ei saa seda ära jätta.
Perioodikaväljaannete õigekirja teeb ehk keerukamaks asjaolu, et on väljaandeid, mis on pigem nimetused ja mille puhul on eelistatav
Perioodikaväljaanded
Ajakirju-ajalehti jt meediaväljaandeid käsitatakse üldjuhul NIMEDENA (kirjutatakse läbiva suurtähega ja jutumärkideta)
teadusajakiri Sõjateadlane ajakiri Kaitse Kodu! ajakiri Sõdur Erandiks on väljaanded, mille põhisõna on toimetised või aastaraamat: need on NIMETUSED (kirjutame jutumärkideta nagu tavasõnad, suurtähega vaid selles sisalduvad nimed) KVÜÕA toimetised Kaitseväe aastaraamat
Võõrkeelsed ajakirjadajalehed kirjutatakse
NIMEDENA
(läbiva suurtähega, jutumärkideta, püstkirjas ja kursiivita) Võõrkeelsed teosed, artiklid, dokumendid kirjutatakse
PEALKIRJAMALLIGA
(jutumärkides ja kursiivita)
ajakiri Stars and Stripes raamat «Maneuver Warfare Handbook»
ajakiri Armed Forces and Society
ajaleht Allgemeine Militärzeitung NATO eeskiri «Allied Joint Publication 3.2. Allied Joint Doctrine for Land Operations» artikkel «Ambiguity Tolerance and the Concept of «Innere Führung»» Vrd võõrkeelsete sõnade ja fraaside kirjutamine eestikeelses tekstis: kursiiv ja käänamisel ülakoma
mission command’iga Innere Führung’i põhimõte väiketäht. Riigikaitseliste trükiste kirjutamisel on hea meelde jätta, et siia kuuluvad väljaanded, mille põhisõna on aastaraamat või toimetised. Neid käsitame nimetustena ja kirjutame nagu tavasõnu (nt Kaitseväe aastaraamat, endine ajakiri KVÜÕA toimetised).
Täpsuse huvides olgu märgitud, et taolisi väljaandeid on võimalik mõtestada ka sarjadena, mistõttu kohtab ka pealkirjamalli («Kaitseväe aastaraamat», «KVA toimetised»). Üheselt on aga viga läbiv suurtäht või siis suurtäht ja jutumärgid (Kaitseväe Aastaraamat, «Kaitseväe Aastaraamat»).
Võõrkeelsete pealkirjade ja perioodikaväljaannete õigekiri allub üldjoontes samadele reeglitele mis eestikeelsete. Võõrkeelsete teoste, dokumentide, artiklite pealkirjad pannakse jutumärkidesse, suure ja väikse algustähe kasutus sõltub teosest ja konkreetse keele õigekirjapõhimõtetest. Ajakirjad-ajalehed kirjutatakse nagu eestikeelsedki jutumärkideta, püstkirjas ja läbiva suurtähega.
Võõrkeelsete väljaannete kirjutamisel on suurim eksimiskoht tarbetu kursiiv, teoste ja dokumentide puhul eeskätt kursiivi ja jutumärkide kombineerimine. Võõrkeelsed sõnad pannakse eestikeelses tekstis tõesti kursiivi, ent kuna pealkiri paigutatakse jutumärkidesse, oleks kursiiv siin topeltesiletõst. Nagu eestikeelseid ajalehti-ajakirju, nii mõtestame ka võõrkeelseid ajalehti-ajakirju nimedena, mistõttu jäävad needki eestikeelses tekstis püstkirja.
Sissejuhatava lõigu näitelaused ei vaja eelnenu valgel usutavasti pikemat selgitust. Terane lugeja märkas kindlasti, et eelviimane lause ei vasta (vähemalt kontekstivabalt) õigekirjapõhimõtetele, sest ajakirju ei jutumärgistata. Viimane lause toob sisse jutumärkide veel ühe, ehkki pigem teisese funktsiooni: tähistada irooniat. Ent see on juba täiesti uus teema.
Jutumärgistamise ja algustähe õigekirja keerdkäikudes orienteerumisel on tekstikoostajale abiks «Eesti õigekeelsuskäsiraamat», ent mõistagi saab tuge ja nõu ka Kaitseväe Akadeemia rakendusuuringute osakonnast. Nutikat kirjutamist ja pealkirjastamist!