Juhkentali haigemaja lugu

Territooriumil, kus praegu tegutseb kaitseväe peastaap, paiknes juba 17. sajandi keskel Juhkentali suvemõis, 18. sajandi lõpust aga mereväehospital, hilisem Tallinna kohalik laatsaret, 1918. aastast 1. sõjaväe haigemaja, 1927. aastast sõjaväe keskhaigemaja, nõukogude ajal sõjaväe 13. haigla.

Autor: Heiki Suurkask peatoimetaja

Juhkentali piirkond meenutas 19. sajandi lõpus rohkem kõrbe, luidete vahel tuiskava liivaga, millest nime saanud nii Aafrika (praegu Võistluse) kui ka Liivalaia ja Liivamäe tänavad, nagu ka Liiva kasarm (praegune kortermaja Võistluse 8) ja Aafrika kasarm (praegu remonti ootav Filtri tee 3/5). Rohelust pakkus Härjapea jõeorg, millel keskajast alates tegevust alustanud vähemalt seitse veskit. Just sellel jõel 1650. a paberiveski (praeguse Masina tänava värava esisel) käima pannud lüübeklane Lorenz Jauch rajas ka suvemõisa, mille kahekorruseline häärber paiknes veidi kaugemal üle jõe, võimalik, et künkal, kus hiljem paiknes apteek, kuigi ei saa välistada ka praeguse NFIU maja asukohta. Jauchi nime järgi sai nime ka terve linnaosa Jauchenthal, hilisem Juhkental, nii nagu ka tema mõisani viinud lai liivatee, mis eri aegadel Liivalaia, Suur-Juhkentali või lihtsalt Juhkentali, mingil ajal ka ühe kommunisti (Viktor Kingissepa) nime kandnud.

Pankrotistunud Jauchi varandus käis küll käest kätte, kuni lõpuks

1771. aastal rajati Härjapea jõekäärdu sama mõisa territooriumile mereväehospital. Eri aegadel on samad hooned kandnud aadressi Suur-Juhkentali 52, Liivalaia (või Kingissepa) 110 või Juhkentali 58.

Mereväehospital

Teatavasti kapituleerus Tallinn Venemaa vägedele 1710. aastal. Peeter I tahtel pidi Tallinnast saama võimas sõjasadam ja mereväe kohalolek Tallinnas kasvas järsult. Siia tuli rajada ka mereväehospital, mis püstitati 1715. a nüüdse Ida-Tallinna keskhaigla territooriumile praegusel Ravi tänaval. 1716. aastal oli selles haigemajas ravil 280 mere- ja 126 maaväelast, 1723. aastal näiteks 57 madrust, 19 maaväelast ja 30 admiraliteedi töötajat. Samal aastal rajati ka mereväehospitali apteek ja esimeseks apteekriks sai Albert Wultmann.

21. mail 1771 kuulutati välja vähempakkumine uue haiglakompleksi rajamiseks ja 1772. aastal koliti sisse Juhkentali suvemõisa territooriumile rajatud linnakusse. Vajadus uute ruumide järele oli kisendav, sest just 1772. aastal veeti Tallinna ka haavatuid Türgi sõja rinnetelt. Veel keerulisem olukord oli 1788. aastal, kui 400-kohalisse haiglasse tuli rootslastega peetud merelahingu ja samal ajal möllanud kooleraepideemia tõttu suruda korraga ligi 2000 haiget. 1803. aasta kaardilt võime oletada, et mereväehaigla peahoone ehitati tõenäoliselt nüüdse NFIU maja kohale, alles 1827. aastal ehitati kaheosaline puidust peahoone praegusele kohale, mille lammutamise järel 1925. aastal Eesti riigi tellimusel valmis praegune peahoone.

Mereväehospital rajati võimsa kompleksina. Juba 1803. aasta kaardil võib lugeda kokku ligi 30 hoonet, misjuures on alust arvata, et apteek on paigutatud varem olemas olnud (ilmselt just Jauchi mõisa) hoonete kompleksi. Millal mõis maha lammutati,

Mereväehospital rajati võimsa kompleksina. Juba 1803. aasta kaardil võib lugeda kokku ligi 30 hoonet.

Mereväehospitali plaan u 1800. aastast. Foto: Tallinna linnamuuseum

pole päriselt selge, suurem ümberehitamine on mereväehaigla alal käinud ka 1860ndatel ja 1890ndatel.

Mahukaim barakk tehti suguhaigetele praeguse küberväejuhatuse harjutusväljaku kohal (mis küll 1865 anti priihospitalile üle ja töötas Tallinna vanadekoduna kuni lammutamiseni 1936. aastal).

Majanduslikud segadused viisid 1804. aastal peaarst Justus Samuel Waltheri vallandamiseni, kuigi mees mõisteti hiljem siiski õigeks. Hospitalis tehti paraku ka inimkatseid alamväelaste peal: näiteks Riia palsami ehk kuntsenpalsami surrogaadi ja nn Schiffhauseni plaastri katsetused 1790. ja 1792. aastal põhjustasid palju füüsilisi piinu.

Kestis ka ruumipuudus, kuna haiglasse tuli mahutada 19. sajandi alguses kohati 750 patsienti, ligi kolmandik neist suguhaigeid. 1807. aastal on tehtud kava ka uue mereväehospitali ehitamiseks sadama piirkonda, paraku sellest ideest asja ei saanud.

Mereväele oli ehitatud 18. sajandi lõpus ka nn Uuslinna (sks Neustadt; vn Новогородок) linnak Lasnamäe alumise majaka ümber, mis aga oli

Sõjaväehospitali peahoone 20. sajandi algusest, hoone lammutati 1923. Foto: sõjaväehospitali pildialbum

nii viletsasti ehitatud, et rõskusest lagunes ja juba ligemale 40 aastat hiljem maha tuli lammutada. Vaid üks hoone (peavahihoone Valge tn 6a) on teadaolevalt veel alles. Kuni 7000 meest mahutanud niiske ja külma linnaku ebatervislikud olud pidid ilmselgelt pakkuma ka rohkelt tööd mereväehaiglale.

Sõjaväehospital ja laatsaret

Juba 1730 oli mereväehaigla kõrvale Tiigiveski paisjärve kaldale rajatud maaväehospital, ühekorruselistes puidust barakkides, kus vähemalt 1758. aasta seisuga oli korraga 900 haiget. 1800. aastal teenindas seal doktor Domenico Spediccati kõrval haigeid veel kaks arsti, kaks alamarsti, üks proviisor ja 23 õpilast. Mereväehaigla senistesse hoonetesse kolis aga 1786. aastal juba priihospital, nüüdse Ida-Tallinna keskhaigla eelkäija. 1827. aastal tegi haigemaju külastanud keiser Nikolai I aga otsuse mereväe- ja maaväehospitalid liita ühiseks sõjaväehospitaliks, mis tähendas maaväelaste ülekolimist Juhkentali haiglasse ja et senistesse barakkidesse Tiigiveski paisjärve ääres paigutati kantonistid (juudi päritoluga eluaegsed sõdurid). Hiljem anti ka need hooned priihospitalile.

Militärhospital Joachimsthali aladel oli 1819–1827 rajatud hulk uusi hooneid, suur kaheosaline peahoone valmis 1827, nagu ka kaks avarat barakki, kahekorruseline köök-leivamaja-kaljakoda ja proviandiladu koos jää- ja piimakeldritega, kahekorruseline saun-pesukoda, vahtkonnamaja koos arestikambriga. Olemas oli kuur tulekustutusvahendite jaoks ja toimis ka algeline veevärk. Olid olemas kasvuhooned ja juurviljaaiad. Köögi (praeguse pääslahoone) hoonete kompleks sai valmis 1828. aastal naabrusse rajatud pesukojaga koos rullikuuri ja kuivatuspööninguga.

Küsimärgiks on 1830. aastal eraldi kroonuhaigla ehitamine (praegu Tartu mnt 85), mis kiiresti kubermanguvanglaks ümber tehti, sest ilmselt puudus sellise haigla järele vajadus. Ka olid Juhkentali apteegi laod nüüd täidetud korraga kahe apteegi varustusega, mis alles kuus aastat hiljem oli võimalik maha kanda. Sõjaväehospital mahutas 400–600 haiget. 1843. aasta Tallinna aadressiraamatus on Juh-

Pilt gravüürist 1728. aasta EestiMaRahwa Koddo ning KirkoRamatust. Kunstnik on istunud ilmselt praeguse Filtri tee bussipeatuse kohal. Jauchenthali mõisa ette sõidab tõld. Foto: Eerik-Niiles Kross

kentali haigemaja ülemarstiks dr von Beyer, apteekriks hr Bagrinoffsky.

Haigemaja surnukuur põles maha 1840. aastal ja asemele rajati kivist «anatoomiline majake,» mis omakorda läks lammutamisele 1930ndatel. Seejärel täitis surnukuuri ülesandeid lahkamiskamber, mis praeguseni säilinud.

Mereväehaigla juurde kuulus ka õigeusu kirik, mis 1803. aasta kaardil paiknes praeguse keskmise tiigi (tollal veel oja) kaldal, aastail 1842–1894 aga nüüdses NFIU hoones. Naabrusse oli 1775. aastal avatud õigeusu surnuaed (mille tagumisse otsa maeti koolerahaigeid), hiljem ka luterlik ning muhameedlik surnuaed ja 1887. a praegune kaitseväe kalmistu. Õigeusu kirik asendati peagi kabeliga kaitseväe kalmistul.

1860ndatel aastatel ehitati paljud senised hooned ümber. Näiteks senine apteek ehitati ümber kasarmuks ja kõrvale rajati uus apteek. Voodikohtade arv oli kasvanud juba 550-le, aga haigete arv kahanes 1860ndatel 167le, ka arstide ja velskrite arvu hakati järjest vähendama. Kuna 1857. aastal oli Tallinn kustutatud kindluste nimestikust, ei olnud enam suure sõjaväehaigla järele ametlikku vajadust. 1869. aastal Tallinna sõjaväehospital likvideeriti. Loodi hoopis 75 voodikohaga Tallinna kohalik laatsaret, aga see vajas peaaegu kohe laiendamist. 1893. a Tallinna aadressiraamatust saame teada, et Juhkentali haigemajas (Revali kohalik laatsaret) on 200 voodikohta, 1891. aasta peale kokku on seal olnud 3055 haiget, kellest 35 surid.

Esimese maailmasõja puhkemine sundis sõjaväehospitali(de) tegevust taastama. 1914. a ehitati ka Juhkentali linnaku raudtee poolses servas juurde saadud maatükile kaks suuremat barakki haavatutele, hiljem rajati ka kitsarööpmeline raudteeharu sealse küttepuude platsi juurde.

1915. aastal oli sõjaväel Tallinnas mitu haiglat: mereväe (uus) haigemaja Simeoni tn 8, Oneega polgu haigemaja Patarei kasarmus ja sõjaväelaatsaret Suur-Juhkentali 52.

Sõjaväehaigla röntgenikabinet ja selle meeskond 1920ndatel.

Pesumaja pesumasinad 1938. aastal. Laboratooriumi sisseseade. See hooneosa lammutati 1930ndatel.

Tallinna sõjaväe haigemaja isikkoosseis 1926. aasta fotol.

Operatsioonituba sõjaväehaiglas.

Lahkamiskambri sisemus on vajanud remonti. Fotod: Rahvusarhiiv

1915. aastal oli sõjaväel Tallinnas mitu haiglat: mereväe (uus) haigemaja Simeoni tn 8, Oneega polgu haigemaja Patarei kasarmus, sõjaväelaatsaret Suur-Juhkentali 52. Viimases oli vanemarstiks P. Bulõtšev. Mõned allikad räägivad ka Dvinski polgu ja hiljem 1. Eesti polgu haiglast, ilmselt siiski mõeldes sama Juhkentali haiglat.

Oma riik

1917. aasta lõpus on Juhkentali haigla kompleks nähtavasti koos Dvinski polgu kasarmutega 1. Eesti polgu käes, mille vanemarstid olid Harry Rütman ja Eduard Lukk. Kuidas võimude korduv vahetus aastail 1917 ja 1918 välja nägi, pole päris selge, aga hiljem on mõnedel haiglakompleksi hoonetel tulnud remontida ka jälgi tulevahetusest.

Sõjaväe tervishoiuvalitsuse ülema volitusel võttis ülemarstiks määratud Gustav Reimann sakslastelt 21. novembril 1918 Tallinna sõjaväe haigemaja üle, samast päevast sai majanduse ülemaks Voldemar Kallas. Puudus oli kõigest ja vargad käisid sees, Saksa ajal oli pestud ka voodiriideid ilma seebita ja nüüd tulid kõik ebamäärase värvusega linadki välja vahetada.

Vabadussõja algus pani aga löögi alla kogu tervishoiusüsteemi. Esimene uus sõdur haigemajasse võeti vastu 1918. a 25. novembril. 7. detsembril oli Juhkentali haiglas 87 haiget, 11. detsembril 128.

Kui saabus esimene rong haavatutega rindelt ööl vastu 13. detsembrit 1918, polnud haigla nende vastuvõtuks valmis ja haavatud pidid tund aega ootama, enne kui nendega keegi üldse tegelema hakkas. Selle eest ülemarst Reimann ja valves olnud arst Jaan Hanson said vastavalt märkuse ja noomituse. 1918. aasta novembris-detsembris olid sõjaväe haigemajas sugu- ja nahahaiguste jaoskonna arstiks Jaan Piiskop; sisemiste ja silmahaiguste jaoskonna arstiks Jaan Hanson; sisemiste ja külgehakkavate haigete jaoskonna arstiks Konstantin Lellep, detsembrist ka Oskar Liik; haavatud ja põrutatud haigete jaoskonna asearstiks Johannes Perker. Lisaks kaks arsti abi, kaks apteekrit, viis halastajaõde ja majanduse ülem oma abiga – seega 17 inimest.

Ülemuse käsu mittetäitmine

«Läinud aasta 16. detsembri õhtul tegi Tallinna sõjaväe haigemaja apteegi ladu ülem meeskonna eluruumides harilikku õhtust ülewaatust. Ühes woodis, kus magas sõdur Johannes T., leidis ta viimase seltsis magamast riieteta naisterahwa.

Et võõraste sissetoomine sõdurite eluruumidesse keelatud oli, käskis laduülem T. üles tõusta ja naisterahwast ära saata. T. seda käsku ei täitnud ja jäi lamama, sealjuures öeldes, st tema magab õega ja ülemusel pole õigust teda segada. Kui ülem kategooriliselt käsu täitmist nõudis ja ähwarduseks varnast vöörihma wõttis, kargas T. üles ja haaras temal rinnust kinni.

Sõdur T. anti vastuhakkamise ja ülemusele kallaletungimise pärast sõjaringkonnakohtu alla. Kohus mõistis ta 1 ja 1/2 aastaks distsiplinaarkompaniisse.» Päewaleht, 20. juulil 1924

Uus sõjawäe haigemaja awatud

«Eile kell 1 päewal awati pidulikult Tallinna sõjawäe haigemaja. Pidulikust aktusest võtsid osa riigiwanem, riigikogu esimees, sõja-, sise- ja wälisminister. /…/

Kindral Soots tähendas: Wabariigi algusel võttis sõjaministeerium Wene pärandusena sõjawäe haigemajad üle. Neid oli kokku 20. Kõik remonteerimata ja korratumas olekus. Raske oli wabadussõja ajal sõjawäe haigemaja töö. /… / Asjatundjad olid arvamisel, et see 150 a wanadune maja ühel heal päewal kokku variseb. Haigemaja plaani valmistas arhitekt Vladowsky. Haigemaja ehitamine anti firma Anderson ja Ko kätte, kes selle töö ka lõpule viis. /…/

Järgnes riigivanema (Jüri Jaakson – toim) terwitus, kelle ettepanekul ka hümni lauldi. Riigikogu nimel soowis õnne riigikogu esimees August Rei. /…/ Lõpuks oli haigemaja ruumides malestustahwli awamine, kuhu mängitud 10 arsti nimed, kes Eesti wabadussõjas oma kohuste täitmisel langenud.» Kaja, 13. detsembril 1925

Apteegi juhatajaks asus 22. novembril 1918 Johannes Kansvei (elas 1887–1978, hiljem eestistatud nimega Juhan Kalvo, oli 1918–1925 sõjaväehaigla apteegi, 1925–1940 sõjaväe keskapteegi juhataja, 1940. aastast kapten). Sõjaväehaigla apteegi juhatajaks Juhkentalis oli seejärel 1925–1934 kapten Hans Lesthal (elas 1880–1937), kes paraku 1934. aastal jäi pistisevõtuga vahele. 1932. aastal oli keskhaigemaja apteek ühendatud sõjaväe keskapteegiga, mis asus Vene tn 30. 1940. a novembris käskis okupatsioonivõim aga keskapteegil oma ladu Juhkentali linnakusse «tagasi kolida», enne kui selle tegevus üldse 1941. aastal juba Punaarmee vajaduste järgi ümber korraldati. 25. detsembril 1918 oli 1. sõjaväe haigemajas kokku 322 haiget, neist haavatuid ja põrutatuid 124, sisehaigustega 165 ning naha- ja suguhaigustega 33. Päewaleht võttis 28. veebruaril 1919 kokku, et haigemajast on kolme kuuga läbi käinud 3199 patsienti, neist 25. veebruaril oli sees veel 741. Surnud oli haigemajas kokku 42 sõdurit. Tohtrite arv oli kasvanud 16 peale, kellel abiks 15 velskrit, lisaks 24 halastajaõde ja veel poolsada sanitari või töömeest.

Haigemaja mainele tuli kahtlemata kasuks see, et 1. jaanuarist 1919 asus seal kirurg-konsultandina tööle varasem päästekomitee liige Konstantin Konik (elas 1873–1936). Vanemad arstid, kes mobilisatsiooni alla ei kuulunud, töötasid vabatahtlikena, kõige legendaarsem neist aprillis 1919 kirurg-konsultandina tööle asunud hilisem sanitaarkindralmajor Werner Zoege von Manteuffel (elas 1857–1926).

Nominaalselt arvestati, et haigla suudab vastu võtta kuni 450 haiget, lahingutegevuse hoogustudes sai ruum seega kohe otsa. 27. jaanuaril 1919 avati Koplis Tallinna 2. sõjaväe haigemaja (ülemarstiks Alfred Mõttus), mis vähendas Juhkentali haigla koormust. Pinge 1. haigemajas oli küll nii suur, et 42-aastane Reimann (elas 1876–1946) tuli südamerikke tõttu 5. veebruaril 1919 teenistuseks kõlbmatuks tunnistada ja mees leidis edasiseks rahulikuma ameti vangimajade peaarstina.

Sõjaväe keskhaigemaja

Juhkentalis sai 16. veebruaril 1919 peaarstiks Oskar Liik (elas 1886–1938, 1927. aastast sanitaarkolonel), kes juhtis Tallinna 1. sõjaväe haigemaja ehk 1927. aastast uue nimega sõjaväe keskhaigemaja kuni surmani

Keiserliku 23. jalaväediviisi kasarmute linnaosa Juhkental

Juhkentali regiooni kerkis 19. saj lõpus terve sõjaväerajatiste linnak (suurem ehitamine on lahti läinud 23. jalaväediviisi ületoomisel Soomest 1880ndatel):

Püssirohukelder (olemas kaardil juba 1803, lendas õhku 1918. a jaanuaris ja hiljem oli sidepataljoni sõduritel kombeks selle juures ühisfotosid tegemas käia. Varemed lammutati nõukogude ajal praeguse Kalevi staadioni ehituse ajal).

Linnale, täpsemini suurgildile kuulunud kasarmud Gildi 2 ja hiljem ka Gildi 4. 1920ndatel paiknes Gildi 4 hooneis 10. rügemendi kantselei, 1930ndatel kasutasid seda kaitseväe ühendatud õppeasutused.

Endine kroonu pagaritööstus, millest said enne 1884. aastat Punased kasarmud, Eesti ajal Suhkari, hiljem Mäekasarmud (nüüd rahvusvaheline kool, Juhkentali 18). 1920ndate alguses paiknes seal tankide kompanii, 1924–1928 sidepataljon, seejärel auto-tankirügement, pärast sõda Punaarmee 357. kaardiväe haubitsapolk.

Kroonulaatsareti jaoks on enne 1879. aastat rajatud hooned praeguse Filtri tee 12 linnaku aladel (praeguse harjutusväljaku ja autoremonditöökoja kohal asunud vana ja uue laatsareti hooned lammutati 1936. aastaks).

91. Dvinski (Dünaburgi)

polgu jaoks ehitatud hilisemad Ülemiste kasarmud Filtri tee 12. Hooned jäid tühjaks, kui 91. polk esimeses maailmasõjas Poola rindele marsitati, 1917. aastal paiknesid seal Eesti rahvusväeosad, 1920ndatel kaitseväe ühendatud õppeasutuste allohvitseride pataljon, 1928 kolis sinna sidepataljon. Pärast sõda paiknesid seal nähtavasti Punaarmee 218. üksik-sidepataljon, õhutõrjedivisjon ning autorood. 1994. aastani 14. õhukaitsediviisi staap. Lisaks kuulusid 91. polgule ka magasiaidad Magasini tänaval. 1884. aastaks on kerkinud nn Barklai või Uued kasarmud, eestiaegse nimega Liiva kasarmud (Roosi 9, praegu Võistluse 8). Neid kasutas auto-tankirügement, pärast teist maailmasõda olid Aafrika tn kasarmutes punase 483. kaardiväe kahuripolk ja tankitõrjedivisjon. 1884. aasta kaardil leiame kasarmud ka Lutri-Vaestekooli tn, viimatise aadressiga Lastekooli 31 (Eesti kaitsevägi loobus neist juba 1920ndatel, politseikasarmutena tuntud hooned lammutati 2020).

Hiljemalt 1913. aastaks valmisid Aafrika kasarmud (Aafrika tn 41, praegu Filtri tee 1 ja 3 hooned). 1920ndatel paiknes seal 10. rügemendi (vahipataljoni) kasarm, Saksa ajal sõjavangide laager, nõukogude ajal Tallinna Polütehnilise Instituudi (praeguse TalTechi) sõjaline kateeder. 1915. aasta seisuga asus 18. armeekorpuse 23. jalaväediviisi staap (ülem kinltn Stepan Voronin) aadressil Suur-Tartu mnt 61. 89. Belomorski polgu kantselei asus Karjavärava 18; 90. Oneega polgu kantselei Harju tn 48; 91. Dvinski polgu kantselei aga Suur-Tartu mnt 64. Kõik need polgud paisati 1914–1915 Poola rindele ja sealt enam ei naasnud.

Sidepataljon 1930ndatel marssimas Ülemiste kasarmusse, taamal Liiva kasarmud. Foto: sõjamuuseum

Vennad Parikased on käinud pildistamas haigeid sõjaväehospitalis 1919. aastal.

Sõjaväehospitali juurviljaaed, taustal 10. rügemendi, hilisema vahipataljoni kasarm.

Kindral Ernst Põdderi matuserongkäik haigla juurest 1932. a kaitseväe kalmistule.

Männiku plahvatusohvrite kirstupanek 1936. a ilmselt surnukambri tagusel platsil. Fotod muis.ee ja rahvusarhiiv 23. juulil 1938. Tema kanda jäi seega nii ränk töökoormus vabadussõja ajal kui ka uue haigemaja ehitamine aastail 1923–1925.

Järgmine ülemarst 1938–1939 sanitaarkolonel Anton Stamm (elas 1884–1944) lahkus 1939. aasta sügisel Saksamaale. Viimane ülemarst enne Nõukogude okupatsiooni 1939–1940 oli sanitaarkolonelleitnant Aleksander Eduard Taumi (elas 1892–1961). 1827. aastaks valminud haigla kaks põhihoonet lammutati maha 1923. aastal. Kaks aastat hiljem, 30. oktoobril 1925 sai arhitekt Aleksander Vladovski (elas 1876–1950) anda kapten Oskar Pulstile üle juba uue haigemaja, paekivist vundamendile rajatud telliskivist ja mansardkorrusega hoone 200 ruumiga. Põhja poolt vaadates oli hoone nelja-, lõuna poolt kahekorruseline. Hoone pidi mahutama 360 haiget ja mansardkorruse korterites veel 45 elanikku.

1920. aasta 11. veebruaril tuli haigemajas ravida esimese Helsingist saabunud postilennuki De Havilland DH.9 Lasnamäel alla kukkunud pilooti Nikolai Veelmanni, kes jäi ellu, ning tõsisematest vigastustest pääses ka samas lennukis viibinud hilisem maratoni olümpiahõbe Jüri Lossmann. 1924. aasta enamlaste riigipöördekatses jõudsid punased rünnata küll sidepataljoni ning auto-tankirügemendi kasarmuid Suur-Juhkentali ja Aafrika tänaval, aga Juhkentali haigemajja toimetati nähtavasti haavatuid. 1930. aastal suri Juhkentalis kindralmajor Johan Unt, keda oli Kreutzwaldi tänaval selga tulistatud. 1932. aastal suri samas haiglas kindralmajor Ernst Põdder, kelle jalgade gangreeni enam ravida ei õnnestunud. Raske hetk oli pärast Männiku plahvatust 1936. aastal, mil tuli haigemaja õuel kirstu panna korraga 60 hukkunut.

Haigemaja mainele tuli kasuks, et 1. jaanuarist 1919 asus seal kirurg-konsultandina tööle varasem päästekomitee liige Konstantin Konik.

Ei saadud ka ilma skandaalideta. Pikemat aega kestnud kohtuasja tulemusel mõisteti haigemaja endine laekur Erwin Braunschweig ja majandusjuht Voldemar Silbermann 1929. aastal raha kõrvale toimetamises süüdi, kuid ülemarst Liik ja teised süüalused mõisteti õigeks.

«Söjawäe haigemajas rawitakse maksuliselt nii ametasutiste haigeid kui ka eraisikuid. Eraisikutelt nõutakse rawimistasu rawimise arwatawa kestwuse ulatuses ette, kuna haige lahkudes tehakse löpuarwe. Haigemajas walitses erahaigete rawitasu arwestamises kord, mis wõimaldas laekuril ltn Braunschweigil haigemajale makstud summasid jätta raamatutesse kandmata ja raha omandada,» kirjutas Päewaleht 20. septembril 1929.

Siiani püsti

Hooneid Juhkentali kompleksis on lammutatud ja juurde ehitatud, kuid tervikpilti kõikidest hoonetest Eesti allikate põhjal isegi ei saa. Siin artikli juurde koostatud kaardile on märgitud peale hooned ja nende funktsioon peamiselt 1910. ja 1923. aasta andmete põhjal.

Mitut 1770ndate aastate hoonet asus lammutama ja ümber ehitama juba Eesti riik 1920ndatel ja 1930ndatel aastatel. 1931. aastal ehitati ka uus hoone XXII-36 Filtri teelt praegusesse KV peastaabi pääslasse kulgeva tee äärde, kuhu paigutati kaitseväe orkester, aga ka see on nüüdseks lammutatud. 1939. aastal valmis haiglale garaaž, kuid ka seda pole enam alles. Samuti on pärast 1994. aastat lammutatud nõukogude ajal Filtri tee äärde kerkinud garaažid, nagu ka 1990ndatel vana ja uue ühiselamu ülesandeid täitnud endise apteegi abihooned kollase maja taga ja punase maja vastas.

Juba enne 1803. aastat on rajatud praeguseni püsti seisev Tallinna garnisoni punastest tellistest saun (eestiaegse tähistusega XXIII-9) Filtri tee 12 territooriumil ja 1771. aasta paiku valminud laudvoodriga arstide elamu, eestiaegne haigemaja kantselei (XXII-48) praeguse peastaabi hoone kõrval. Peastaabi hoone ise (XXII-3) valmis 1925.

19. sajandist pärinevad korduvalt ümber ehitatud endine õigeusu kirik, praegune NFIU hoone (XXII-9) ja ümberehitatud kunagine karauli (s.o vahtkonna) hoone (XXII-10), selle

Filtri tee üle raudtee filterveevärgi juurde on nime saanud 1930. aastal. Järvevana tee avati alles 1959.

Kunagised hooned Tallinna sõjaväehaigla territooriumil

Kalevi keskstaadion

Võistluse

Barklai, hilisemad Liiva kasarmud, 1930ndatel auto-tankirügement

Filtri tee

olemasolevad hooned

lammutatud hooned

1 Väravavahi maja, lammutatud 3 Haigemaja peahoone ehitati 1925 (1910 selle kohal kaks hoonet: pealaatsaret ja apteegiosakond, valminud 1827, lammutati 1923) 6 Tall ja kõrvalruumid, lammutatud 9 Haigemaja 4. ja 6. jsk (1842–1894 õigeusu kirik), säilinud 10Sisehaiguste 5. jaoskond ja laboratoorium (1910 karauli maja), säilinud ümberehitatuna 11Töökodade ja ladude hoone, lammutatud 13 Siselinna Meeskonna maja (1910 barakk nr 3 ehk riietumismaja), ehitatud 1824, kalmistu lammutati 1940 14Pärast 1910 lammutatud endine tall 15Pärast 1910 lammutatud endine hobuste maja, kohale ehitati surnukuur ja lahkamiskamber, mis on säilinud 16Nakkusjaoskond (barakk nr 4, rajatud 1914), lammutatud 17Meeskonna hoone (barakk nr 7, rajatud 1914), lammutatud 19Kasvuhoone, lammutati 1932 20Kelder, lammutati 1937 21Elukorterite hoone, lammutatud 23Keskapteegi ladu (1910 pagaritöökoda), lammutatud 24Keskapteegi kantselei ja töökoda (1860ndatest kasarm, tõenäoliselt kunagise Juhkentali mõisa kohal) 25Keskapteegi ladu (1910 riiete

Kaitseväe maja), lammutatud 26 kalmistu Keskapteegi ladu (1910 hobuste maja), säilinud 27Keskapteegi ladu (1910 vooriladu), lammutatud

Toonela tee

Filtri tee

Vana laatsareti hoone (1865 Tallinna vanadekodu, lammutati 1936)

Laatsareti hoone, asemele ehitati 1938 autoremonditöökoda

91. Dvinski (Dünaburgi) polgu Ülemiste kasarmud ja peavahi hoone, 1928–1940 sidepataljon Tall, osaliselt säilinud

Filtri tee

Garnisoni saun, säilinud

Filtri tee

Juhkentali

Bussijaam

TALLINN

Aafrika kasarmud, 1930ndatel vahipataljon

48 1

Masina

37 38

40

41 42 45

34 31 46

3

44

13

20

21 14 11

15 9

10 6

30

19 16

25 24 23

17

Peterburi tee

28Gaasikamber (1910 sepikoda), lammutatud 29Eetrikelder (1910 proviandikelder), lammutatud 30Arstimite ja arstiriistade jaoskond (1910 oli selle kohal veel käsitöölise maja), säilinud 31Elukorterite hoone (1910 ülemarsti korter), säilinud 34Retseptuuri jaoskond (valminud pärast 1910), lammutatud 36Tagavarajaoskond ja orkestriruum (valminud 1931), lammutatud 37Pesumaja hoone, lammutatud 38Pesuköök, sepikoda ja eluruum, lammutati 1940 40Ühisköök, säilinud 41Liha ja jääkelder, lammutatud 42Piimakelder, säilinud 44Vana surnukuur (1910 haigemaja kabel), lammutati 1938 45Sõduripood (1910 teenijate ja õdede korterid), valminud 1770, lammutati 1940 46Haigemaja varaladu (1910 riietumismaja), lammutati 1936 48Haigemaja kantselei (1910 ohvitseride maja), säilinud

Järvevana tee

taga nagu ka nüüd pääslahoone ülesandeid täitev endine ühisköök (XXII40). Säilinud on ka lahkamiskambri hoone (XXII-15) ja endine piimakelder (XXII-42).

Ülemarsti ametikorteriks rajatud kollane maja (XXII-31) esineb esimest korda 1910. aasta kaardil. Punane telliskivimaja (XXII-30) selle kõrval rajati varasema töökojahoone asemele samal perioodil nagu ka esialgu hobuste majaks rajatud ja aastaid apteegi laona kasutatud praegune strateegilise kommunikatsiooni keskuse maja (XXII-26).

Filtri tee

1925. aastal ilmusid allohvitseride kooli (hilisema sidepataljoni) juurde Ülemiste kasarmutes Tallinna linnavalitsuse töölised, kes tahtsid hakata rajama teed rajatava veepuhastusjaama juurde otse kasarmute eest läbi, mida muidugi kaitsevägi kuuldagi ei tahtnud. Otsus praeguse Filtri tee rajamiseks sobivamasse kohta, Ülemiste kasarmute ja haigemaja vahelisse «kuristikku» tehti lõpuks vabariigi valitsuse otsusel. Filtri tee üle raudtee filterveevärgi juurde on nime saanud 1930. aastal. Järvevana tee avati alles 1959.

9. märtsil 1944 Tallinna pommitamise järel on Juhkentali haigemaja nimetatud tugevalt purustatuks, kuigi hoone fassaadil võrreldes sõjaeelsete piltidega suuri remontimise märke silma ei hakka. Ka Jaan Otsa koostatud kaardil on näha, et pommirünnaku alla on jäänud pigem haigemaja esine park. 1994. aastal andsid lahkuvad Vene sõdurid Eesti kaitsejõududele üle Juhkentalis töötanud ja täisvarustuses 13. haigla, mis seisis seejärel aastaid tühjana ja paraku ei suudetud vältida, et vargad üle müüri haiglat rüüstama pääsesid. 1997. aastal tunnistati kultuuriministri määrusega kultuurimälestiseks kolm objekti sellel territooriumil: Juhkentali sõjaväehospitali park ja tiikide süsteem, sõjaväehospitali peahoone ja sõjaväehospitali arstide elamu.

Endise haiglahoone ulatuslik restaureerimine toimus aastatel 2000–2001, kui hoone läks kaitsejõudude peastaabi kasutusse. Mitu veel püsinud haigemaja kompleksi hoonet ja ka nõukogudeaegsed juurdeehitised lammutati. Seni Narva maanteel ja veel mitmes kohas laiali paiknenud kaitsejõudude peastaap kolis praegusesse hoonesse 2001. aasta lõpus. Aastast 2009 on selle ametlik nimetus Kaitseväe peastaap.

1997. tunnistati mälestiseks Juhkentali sõjaväehospitali park, tiikide süsteem, peahoone ja arstide elamu.