Brandenburglaste dessant Saaremaale 1941. a

Brandenburglaste dessant Saaremaal Kübassaares 14. septembril 1941

Autor: Hanno Ojalo sõjaajaloolane

Sõjaväeluure Abwehr moodustas 1939. aastal Saksa sõjaväe luure- ja diversiooniväeosa Brandenburg, mis saavutas teise maailmasõja algperioodil üksjagu silmapaistvaid edusamme. Lühidalt öeldes kasutati brandenburglasi vaenlase tagalas luuramiseks, diversioonide korraldamiseks, oluliste sõjaliste objektide äkkvallutamiseks. Seejuures kasutati sageli selliseid saksa sõjamehi, kes oskasid vastase keelt ja kandsid ka vaenlase vormiriietust (mis on sõjaseadustega keelatud ja sellised diversandid lasti teises maailmasõjas tabamise korral kohapeal maha).

Esmalt kasutati taolist üksust (pataljon Ebbinghaus) poola keelt oskavatest sakslastest, kes 1939. aasta septembris Poola ründamise ajal tekitasid vaenlase tagalas segadust, võtsid tähtsaid raudteesõlmpunkte ja sildu oma kontrolli alla ning takistasid strateegiliste punktide õhkulaskmist. Pärast sõjakäiku saadeti üksus laiali.

Mitmed olulised võidud

Kuid peagi käskis Abwehri juht admiral Wilhelm Canaris taoline väeosa taasluua. Konspiratsiooni eesmärgil sai see neutraalse nimetuse Lehr und Bau Kompanie z.b.V. 800 ehk 800. õppe- ja ehituskompanii. 15. detsembril 1939 laiendati esialgne kompanii pataljoniks nimega Bataillon Brandenburg (Brandenburgi pataljon). Pataljoni liikmeid hakati kutsuma brandenburglasteks (die Brandenburger).

Pataljoni koosseisus oli neli kompaniid, mis formeeriti teatavaid piirkondi silmas pidades: 1. kompanii – mehed Baltikumist ja Venemaalt; 2. kompanii – mehed, kes olid elanud ingliskeelsetes piirkondades ja Põhja-Aafrikas; 3. kompanii – sudeedisakslased, Jugoslaaviast pärit sakslased; 4. kompanii – Poola sakslased. Lisaks kuulus väeossa ka mootorratturite ja langevarjurite rühm.

Sõjas NSV Liidu vastu saavutasid brandenburglased mitu olulist võitu. Edusammude hulka võisid nad arvata kahe suure silla vallutamist 25. ja 26. juunil 1941 ning nende enda käes hoidmist kuni Saksa vägede kohale saabumiseni. Üks neist oli Berezina jõel Bogdanovos ja teine Daugava jõel Daugavpilsis. Mõlemal juhul kandsid eriüksuslased Punaarmee vormiriietust.

Hauptmann Wilhelm Waltheri juhitav brandenburglaste üksus Nõukogude vormis 1941. aastal.

Hüüdnimi brandenburglased tähistab Saksa luure- ja diversiooniväeosa, mis saavutas silmapaistvaid võite teises maailmasõjas. Kuid brandenburglastel oli ka ridamisi ebaõnnestumisi – nende hulka võib lugeda ka operatsiooni Saaremaal septembris 1941.

Saaremaal Kübassaares 14. septembril 1941

Hauptmann Wilhelm Waltheri juhitav brandenburglaste üksus Nõukogude vormis 1941. aastal. Foto: Repro

1942. aasta suvel hiilgasid brandenburglased eriti hulljulge operatsiooniga Põhja-Kaukaasias asuva Maikopi linna vallutamisel. 62 mehest koosnev salk leitnant Adrian von Fölkersahmi juhtimisel riietus NKVD vormi ja sõitis linna sisse ZIS-trofeeveoautodel. Vabalt vene keelt rääkiv leitnant ilmus kesklinna ja uuris oma hirmusisendavat vormiriietust kasutades välja, kus asub linna kaitsestaap, misjärel vallutati sealne sidekeskus ja desorganiseeriti täielikult venelaste kaitsetegevus. Seejärel levitasid brandenburglased Maikopis edukalt kuuldusi, et linn on ümber piiratud ja kõige targem on kaitsjatel võimalikult kiiresti põgeneda. Lugu lõppes sellega, et ööpäev hiljem hõivasid kohale saabunud Saksa väed linna peaaegu ilma vastupanu kohtamata.

Nimetatud Adrian von Fölkersahm ei olnud muidugi nii kuulus mees kui superdiversant Otto Skorzeny. Adrian oli parunisoost baltisakslane, kes oli sündinud 1914. aastal Peterburis. Seejärel elas Lätis ja teenis isegi Läti sõjaväes, kuni siirdus 1940. aastal Saksamaale. Brandenburglasena tegi mees kiiret karjääri ja osales üsna paljudes aktsioonides, muuhulgas ka koos Otto Skorzenyga oktoobris 1944 Ungaris korraldatud riigipöördes. Sai surma jaanuaris 1945 lahingutes Poolas.

Eriüksuse embleem aastail 1942/43 (ülal) ja aastal 1944 (all).

Sakslaste õhu- ja meredessant

Alates 1943. aastast asuti millegipärast Brandenburgi pataljoni lahjendama ja välja arendama diviisiks, mis ei olnud just eriti tulemuslik ja erilisi edusamme sõja lõpuperioodil enam ei olnud. On ka väidetud, et Brandenburg oli kogu aeg pinnuks silmas Hitleril ja natsijuhtidel, kes pelgasid Wehrmachti eriüksuslasi ja kartsid, et brandenburglaste abil võivad rahulolematud Saksa kindralid riigipöörde korraldada.

Katse rakendada brandenburglasi 1941. aasta sügisel Eestis kukkus täielikult läbi ja oli lausa õnn, et asjaosalised pääsesid niivõrd väikeste kaotustega. Kuid siiski oli tegemist teise maailmasõja ajal suurima õhudessandiga Eesti territooriumil (44 meest). Teine ulatuslikum õhudessant toimus juulis 1941 Põhja-Eestis, kuid langevarjuritena maandus mitmes grupis

30 luuresalga Erna meest (enamik ernalastest tuli Eestisse paatidega).

Koos Saksa vägede dessandiga Muhumaale 14. septembril 1941 maabusid sakslased ka Saaremaal. Plaan oli hea: Brandenburgi väeosa 16. kompanii meestest moodustatud väike erikomando Benesch (Sonderkommando Benesch) pidi 14. septembril vallutama ootamatu rünnakuga Väikese väina lõunaotsas Kübassaare poolsaarel asuva venelaste Kübassaare patarei (ametliku nimetusega 43. rannapatarei) ja suurtükid lõhkelaengutega õhkima.

Seda nelja 130 mm kahuriga patareid käsutas vanemleitnant Vassili Bukotkin ja selle tuleulatusse jäi kogu Virtsu–Kuivastu üleveotee kuni Kessulaiuni välja. Oli selge, et Kübassaare patarei tuli segab nii Saksa vägede ülevedu Muhusse kui ka edasist Väikese väina ületamist. Seetõttu tuli patarei vallutada või hävitada nii kiiresti kui võimalik. Tõsi, hiljem selgus, et kuigi nimetatud patareid ei hävitatud enne 18. septembrit, ei seganud see Saksa vägedel ületamast Väikest väina ja vallutamast Muhumaad.

Erikomando Benesch (mis sai nime üksust juhtinud hauptmanni perekonnanime järgi) üritas Kübassaare patareid vallutada kombineeritud löögiga, kuid ootamatu äkkrünnakuna planeeritud operatsioon kukkus totaalselt läbi. Kaks kolmandikku (116 meest) kompaniisuurusest Beneschist ründas patarei positsioone kalapaatidel ja ründepaatidel merelt. Ründepaadid olid võetud Lääne-Eesti saarte dessantoperatsiooniks moodustatud Läänemere katseüksuse (Erprobungsverband Ostsee) jaoks kokku koondatud erinevate veesõidukite hulgast. Hauptmann Benesch ise juhtis õhudessandi tegevust, meredessanti kamandas ülemveltveebel Grawert.

Üks kolmandik (44 meest) Beneschist pidi koidiku ajal maanduma viiel dessantplaaneril DFS 230 (neid vedasid transpordilennukid Junkers Ju 52) otse patarei territooriumil, kuid ilmselt lendurite orienteerumisvea tõttu maandus patareist tunduvalt põhja pool. Venelaste vaatluspostid avastasid lähenevad lennukid ja andsid häiret, nii et mingist üllatusrünnakust polnud juttugi. Seda käputäit sakslasi ründas patarei arvukas kaitsemeeskond (160 meest), samuti Orissaare piirkonnast appi tulnud laskurrood 46. laskurpolgu 1. pataljonist ja üks mereväelaste salk tagalast.

Koos Saksa vägede dessandiga Muhumaale 14. septembril 1941 maabusid sakslased ka Saaremaal.

Kübassaare patarei varemed tänapäeval.

Otto Skorzeny ja Adrian von Fölkersahm Budapestis.

Rühm brandenburglasi sõja ajal. Fotod: Bundesarchiv

Päästeoperatsioon kujunes edukaks

Rannikule surutud sakslastel õnnestus tänu oma lennuväe toetusele siiski järgmise päevani vastu pidada, siis nad põgenesid raadio teel appi kutsutud lennukeilt visatud kummipaatidel, mis ekslesid koos pääsenud brandenburglastega veel mitu päeva merel, kuni enamik neist päästeti. Lennukeilt alla visatud üheksast kummipaadist neli

Foto: Saaremaa Muinsuskaitse Selts

sattusid kohe venelaste kätte, ülejäänud viide aga sakslased ei mahtunud (paat oli mõeldud neljale mehele). Lisaks eriüksuslastele olid koos nendega ka plaanerite piloodid, kellest üks sai lahingus surma ja teine langes venelaste kätte.

Pärnumaa rannikult 13. septembri õhtupimeduses Vaiste lahest meredessandiks teele asunud paadid eestlastest paadimeestega kaldusid erinevatel põhjustel sihtmärgist kõrvale (Kübassaare patarei asukohast lääne poole), osa neist eksis lihtsalt ära ja teine osa tõrjuti suurtükitulega tagasi. Igal juhul jäeti meredessant ära ja pöörduti tagasi mandrile.

Vene ajaloolane Sergei Buldõgini kirjelduse kohaselt maabus üks grupp paate Kübassaare patareist 20 km lääne poole ja suundus piki rannikut patarei poole, paadid liikusid nendega paralleelselt merel. Kahetunnise kiirmarsi järel jõudsid sakslased kella kümne paiku hommikul patarei juurde. Selleks ajaks olid venelased õhudessantlased juba tagasi löönud ja keskendusid meredessantlaste vastu. Sattudes tugeva tule alla, loobusid need oma esialgsest plaanist ja suundusid paatidega mandrile tagasi.

Päästeoperatsioon kujunes üsna edukaks. Kuna rannikule surutud brandenburglased (neid oli kokku 45 meest, viis oli surma saanud) kõik paatidesse ei mahtunud, siis paigutati sinna haavatud kaaslased. Ülejäänud läksid merele niimoodi, et paadis istumise privileegi kasutati vahetustega – muul ajal tuli paadist kinni hoides meres loksuda.

Tuul kandis kummipaadid merele, kus Saksa laevad nad lõpuks päästsid. Ka ülemveltveebel Grawert tuli mõne paadiga oma kamraade otsima, kuid sattus Kübassaare patarei tule alla ja alles appi tulnud Saksa suurtükipraamid (Schwere Artillerieträger SAT) alustasid venelastega suurtükitulevahetust. Pääsenute hulgas oli ka Benesch ise. Ühe merele kandunud kummipaadi päästis 16. septembril Saksa vesilennuk.

On ka väidetud, et osa dessantlasi sattus siiski venelaste kätte vangi (need võisid olla neli teadmata kadunut), kes nad pärast piinamist tapsid. Kui Saksa 162. jalaväerügemendi osad hiljem Kübassaarde jõudsid, olevat sealt leitud erikomando Beneschi meeste laipu, kellel käed okastraadiga kinni seotud ja silmad täägiga välja torgatud – kindlalt on teada, et venelased tapsid ühe vangilangenud dessantplaaneri piloodi.

Igal juhul suudeti hea väljaõppega väärtuslike eriüksuslaste elu enamjaolt päästa. Kaotused olid vaid 22 meest (neist 12 said surma, kuus haavata ja neli jäid teadmata kadunuks). Venelaste kaotused ei ole täpselt teada, kuid raskelt sai selles lahingus haavata vanemleitnant Bukotkin.

Samas on ka andmeid, et mõned brandenburglased varjusid metsas, kuni Saksa 161. jalaväediviisi üksused 17.–18. septembril lahingutega Kübassaare patarei juurde jõudsid. 17. septembril piirasid Saaremaale jõudnud Saksa väed Kübassaare patarei maa poolt ümber. 18. septembril õhkisid venelased oma terveks jäänud suurtükid ja tegid katse väiksemate gruppidena piiramisrõngast välja murda, mis osaliselt ka õnnestus.

Saaremaa tõrjerajatiste kaart 1941. aastast.

Saaremaa rannakaitse

Saaremaale oli 1941. aasta suve alguseks jõutud ehitada kaheksa rannakaitsesuurtükkide patareid. 180 mm suurtükipatareisid oli nende hulgas kaks, millest kõige kuulsamad olid tornpatarei nr 315 Sõrves (nn kapten Stebeli patarei) ja nelja üksiksuurtükiga patarei nr 317 Tagalahe idarannal Ninase poolsaarel. Nende rajamiseks kulutati isegi NSV Liidu ressursse arvestades tohutud summad.

Nelja 130 mm kahuriga patareisid oli samuti kaks: nr 24 Karalas Saaremaa läänerannikul ja nr 25 Undva poolsaarel Tagalahe läänekaldal. Kolme 130 mm kahuriga patareisid oli kolm: nr 6 Triigi sadama juures saare põhjarannal, nr 90 Ruhve küla juures Saaremaa kagurannal ja nr 43 Kübassaare poolsaarel. Viimasele lisati hiljem veel üks 130 mm kahur.

Nelja 100 mm kahuriga patareisid oli Saaremaal 22. juuniks 1941 vaid üks. See patarei nr 197 asus Soela väina lõunarannikul Pammana poolsaarel.

Kõik need suurtükid olid planeeritud Saksa sõjalaevastiku rünnaku vastu mere poolt. 1941. aasta sügiseks oli olukord muutunud ja sakslaste sissetungioht ähvardas hoopis mandri suunast üle Suure väina. Nüüd veeti Pammana poolsaare suurtükid Muhumaa läänerannikule.