Sõdur 1/23

sisukord

4 Kaitseväe juhataja kõne

6 Lühiuudised

8 Kolonel Tarmo Metsa Ukraina sõja õpikogemustest

20 Ukraina õhutõrje Vene rakettide vastu

28 USA kaitseminister ja õhudessantväelased Eestis

32 Winter Camp viis liitlased Eesti metsa

36 Takuba – Eesti erioperaatorite lõppenud missioon Malis

44 Võrdleme Venemaa ja Eesti sõdurite toidupakke

48 Eestis valmistatud külgmiin M-14

56 Peeter Suure merekindlus kui Eesti Maginot’ liin

60 Thomas Joerist – eestlane, kes sõdis Karl XII armees

66 Uued raamatud

Ajakiri Sõdur on tellitav ExpressPosti tellimiskeskkonnas https://tellimine.ee/est/sodur.

Samuti saab ajakirja tellida Omniva postkontoris, postipunktis või kirjakandja vahendusel.

Tellimishind: 12 kuud 16,30 eurot, 6 kuud 8,15 eurot

Väljaandja küberväejuhatuse strateegilise kommunikatsiooni keskus

Toimetus Filtri tee 12, 10132 Tallinn sodur@mil.ee

Peatoimetaja Heiki Suurkask

heiki.suurkask@mil.ee / 717 2416

Toimetaja n-ltn Raiko Jäärats

Keeletoimetaja Diina Kazakova

Kujundaja lvo Sokka

Trükitud Spin Press trükikojas

Kaanefoto Ardi Hallismaa

ISSN 1406-3379

Kaitseväe juhataja kindral Martin Heremi kõne

Eesti vabariigi 105. aastapäeval

Foto: kpr Martin Pedaja

Neil päevil 105 aastat tagasi loeti Eestimaa linnades ette iseseisvusmanifest. Siis kuulutati Vene tsaaririigi alustugede purunemist ja loodeti saabuvat rahu ning oma riiki.

Oma riigi oleme me välja võidelnud. Me oleme selle kaotanud ja uuesti tagasi võtnud. Vene riigi üks alustugi – imperialistlik mõttelaad – ja oht meile on aga samuti säilinud. Enamgi veel. Aasta tagasi langes mask ning Venemaa valitsejad näitasid oma tegelikke kavatsusi ja meetodeid. Kahjuks on neil ka oma rahva toetus.

Läbi ajaloo on Eesti kujunenud riigiks, mis teab iseseisvuse hinda. Oskab enda eest seista. Me mõistame ka teiste muresid ja teame, millist abi neil vaja on. Möödunud aastal oleme rahva ja riigina käitunud oma sõnade ja väärtuste kohaselt.

Toetades Ukrainat, pole me liialt kaua arutanud, kas teised, rikkamad, peaksid tegema rohkem. Kas meie, väiksemad, peaksime olema alalhoidlikumad?

Meie teame, et Ukraina sõduril pole vahet, kas relv ja laskemoon on suurest Ameerikast või väikesest Eestist. Neil pole vahet, kas meditsiinivahendid tulevad Pariisist või Paidest. Nemad kaitsevad ja päästavad oma inimeste elusid. Ka meile peaks olema vähetähtis, kas rüüstajad ja okupandid hävitatakse meie väheste või teiste paljude vahenditega. Meie hindame päästetud elude väärtust.

Meie abi aluseks ei ole olnud kuskilt tulnud poliitiline juhis. Meie abi, olgu sõjaline või mitte, on alguse saanud ikka teadmisest, mida vajatakse. Sellele on järgnenud meie inimeste tahe, ametnike tarkus ja poliitikute julgus aidata. Me oleme käitunud nagu tugev riik ja rahvas. Eelkõige vaimselt tugev. Samas oleme me suutnud ehk üllatada ka füüsiliselt. Suhteliselt väike kaitsevägi, mida vahel on pilgatudki, on ootamatult demonstreerinud relvi ja vahendeid sellisel hulgal, mida keegi oodata ei osanud. Ma tean, et kaitsevägi suudab üllatada veelgi. Omasid positiivselt ja vastaseid negatiivselt. Seda enam, et aastaga on meie kaitsevägi ainult tugevamaks saanud. Me oleme suurendanud oma laskemoona varusid ja uuendanud relvastust. Suurenenud on kaitseliidu liikmeskond ehk maakaitse.

Täna siin paraadil kaitseliitu esindavad üksused on komplekteeritud isikkoosseisuga, kes liitus möödunud aasta jooksul. Me oleme aastaga parandanud liitlaste tugevduste juhtimist Eestis, luues diviisi. Täna on siin lisaüksustena USA mitmikraketiheitjad ja jalaväekompanii. Õige pea näeme Prantsuse ja Hispaania lisaüksuseid.

Eesti kaitsevägi põhineb reservarmeel. Reservväelased, teie oletegi Eesti kaitseväe põhijõud!

Sel aastal kutsub kaitsevägi õppekogunemistele üle 25 000 inimese. Lähikonna toetus ja mõistev suhtumine on reservväelasele väga oluline, et osaleda õppekogunemisel hea tunde ja teotahtega. Seega, kaasad, kolleegid, sõbrad ja kõik teised, kelle lähedane saab õppekogunemise kutse, patsutage oma reservväelasele õlale ja saatke ta teele.

Meie ühiskonnas on toimunud sama: me oleme ennastki positiivselt üllatanud. Kui aasta taga­

si räägiti 10 000 võimalikust põgenikust ja meie vastuvõtuvõime piiriks määrati umbes sama arv, siis nüüdseks oleme selle ületanud mitu korda ja ühiskond on sellega hästi hakkama saanud. Meie inimestes on empaatiat ja abistamise tahet.

Õnneks pole me raskuste keskel unustanud, et raskuse põhjuseks pole mitte need inimesed või halb poliitika, vaid Venemaa agressiivne käitumine. Just see paneb meid olukorda, mida võime nimetada ka hübriidsõjaks. Kuid me oleme siiani hakkama saanud nii rahva kui riigina, aga ka riikide liiduna.

See annab lootust, et kui meie jaoks peaks asjad halvemaks minema, saame samuti hakkama. Selle tõestuseks on meie inimeste aktiivsuse kasv ja valmisolek lüüa kaasa riigikaitses. Olgu selleks suurenenud kaitseliitu astumine või ettevõtjate riigikaitse toetamine. Selle tõestuseks on aina suurenev arvamus, et meie suudame end kaitsta ja mina kavatsen selles osaleda.

Kuid ainult lootusest on vähe. Oht ei möödu tõenäoliselt veel väga pikki aastaid ja ilmselt tuleb meil veel pikalt toetada Ukrainat, sest tema võit on alles esimene samm julgema tuleviku poole. Ukraina kaotus ja kurjuse võit ei ole vastuvõetav.

Ukraina võiduni toetamise kõrval peame jätkama ka ise ohuks valmistumist. Riikidel, aga ka inimestel on kombeks tülikaid asju edasi lükata. Ühest küljest ei raatsi raisata ja teisalt loodetakse, et äkki läheb üle. Pealegi oleme me kinni isiklikes eesmärkides, enda tarkuses. Nii olime Vabadussõja alguses, kuid sellest tulime välja. Nii olime kolmekümnendate lõpus ja see maksis kätte. 50 aastat hiljem suutsime jälle targad ja ühtekuuluvad olla. Võimalik, et nüüd oleme taas ajajärgus, kus tuleb loobuda mõnedest oma isiklikest eesmärkidest ja oma tarkuse võidukäigust. Lähenevad valimised teevad olukorra raskemaks. Loodetavasti läheb tahtlik vastandumine üle ja ühtekuuluvus saab tugevamaks.

Nii riigi kui ühiskonnana tuleb meil tõenäoliselt järgmise aasta jooksul ja edaspidigi veel olla rohkem ennastohverdavad ja teisi usaldavad. Aina enam peame tegema seda, mis päriselt tähtis. Ja vähem tähtsad asjad, kuigi meeldivad, tuleb tegemata jätta või edasi lükata. Seda riigi, ameti, erakonna, organisatsiooni ja inimesena. Ainult nii saame paremini valmis olla selleks, mis ajaloos meiega korduvalt sündinud on. Ainult nii saame agressorile vastu – kui ta tulema peaks.

Eesti Vabariigi 105. aasta annab selleks lootust.

Meil on head inimesed. Meil on iseseisev ja tugev riik. Meil on usaldusväärsed liitlased. Me oleme seda möödunud aastal tõestanud.

Elagu Eesti Vabariik!

Martin Herem sai kindralina neljanda tärni

26. jaanuaril otsustas president Alar Karis kaitseministri ettepanekul anda kaitseväe juhatajale kindralleitnant Martin Heremile kindrali sõjaväelise auastme.

Nelja tärni kindraleid on Eesti kaitseväes teeninud kogu ajaloo jooksul viis: 1939. aastal anti kindrali auaste Johan Laidonerile (1884–1953), 1995. aastal Aleksander Einselnile (1931–2017), 2011. aastal Ants Laaneotsale (sündinud 1948), 2017. aastal Riho Terrasele (snd 1967) ja 2023. aastal Martin Heremile (snd 1973).

Kaitseväe juhataja ettepanekul andis president Alar Karis

22. veebruaril Enno Mõtsale kindralmajori ja Toomas Susile brigaadikindrali sõjaväelise auastme.

Ohvitseride ülendamine

20. veebruaril otsustas president Alar Karis anda arvukatele kaitseväe ohvitseridele uued auastmed.

Koloneliks ülendati Tarmo Kundla (pildil). Kolonelleitnandiks said Silver Andre, Madis Koosa, Tamur Kusnets, Teet Laeks, Kristjan Leimann, Mattias Puusepp, Veiko Raaper, Sander Soomre, Valjo Tooming, Urmo Visnapuu ja Siim Vuntus. Lisaks on nüüd veel 28 uut majorit, 47 kaptenit, neli vanemleitnanti, 102 leitnanti, 55 nooremleitnanti ja 14 lipnikku.

Tagalapataljonid vahetasid nime

Tulenevalt kaitseväe logistikaeeskirja muudatustest ja diviisi moodustamisest kannavad alates jaanuari lõpust nii 1. kui ka 2. jalaväebrigaadi tagalapataljonid lahinguteeninduspataljoni nime.

Pataljonide töö jääb olenemata nimevahetusest samaks.

Tegevust alustas

Vabariigi valitsus muutis oma 8. detsembri otsusega kaitseväe põhimäärust, et luua kaitseväe struktuuriüksusena diviis. Diviis on kaitseväe juhataja vahetus alluvuses kaitseväe alaliselt tegutsev maismaa struktuuriüksus, mille staap asub Tallinnas. Staabi rahuaja suurus on sadakond inimest.

Diviis on sõjaaja üksus ja alaliselt tegutsev struktuuriüksus, mille põhiülesanne on oma vastutusalas planeerida ja teostada koosseisus olevate ja ajutiselt allutatud üksustega, sealhulgas välisriigi relvajõudude üksustega, sõjalisi operatsioone. Diviisi tegevuspiirkond hõlmab kogu Eesti territooriumi. Diviis võidakse vajaduse korral kaitseväe juhataja käsuõigusega anda NATO käsuahelasse.

Diviisi kuuluvad nii Eesti kui liitlasriikide üksused. Eesti üksustest kuuluvad diviisi koosseisu 1. jalaväebrigaad, 2. jalaväebrigaad, logistikapataljon ning staabi­ ja sidepataljon. Diviisi põhimääruses võib ette näha diviisi ülema alluvuses ka muid üksuseid. Diviis täidab Eesti sõjalises kaitses kahte peamist eesmärki: seob omavahel maakaitseringkondade, brigaadide ja teiste väeliikide lahingud ning on ühenduslüli liitlaste ja nende sõjaliste võimete vahel.

Eesti diviis

Kaitseminister

Kaitseminister Hanno Pevkur toetas

15. jaanuaril kaitseväe juhataja kindral Martin Heremi ettepanekut nimetada kaitseväe diviisi ülema ametikohale kindralmajor Veiko­Vello Palm (pildil).

Kindralmajor Palm on olnud kaitseväe juhataja asetäitja alates juunist 2021.

«Veiko­Vello Palm on kaitseväes teeninud üle 20 aasta ning tunneb seda läbi ja lõhki. Seetõttu on kaitseväe juhataja ettepanek loogiline ja olen kindel, et kindral Palm on teadlik talle seatud suurtest ootustest,» sõnas kaitseminister Hanno Pevkur.

Kindralmajor Palm on peale Eesti õppinud ka Soomes ja teeninud välisoperatsioonidel Afganistanis. Palm juhtis Eestis paikneva NATO liitlaste pataljoni lõimimist Eesti kaitseväkke ning oli aastatel 2018–2021 kaitseväe peastaabi ülem.

Lisaõppekogunemisel Okas 2023

lõppes aktiivsete tegevuste faas

29. jaanuaril lõppes neli päeva varem vabariigi valitsuse otsusega välja kuulutatud lisaõppekogunemise Okas 2023 aktiivsete tegevuste faas.

Kaitseväe juhataja suunisel kutsuti neljapäeval, 26. jaanuaril lisaõppekogunemisele Okas 658 kaitseliidu

Lääne maakaitseringkonna Pärnumaa, Saaremaa ja Lääne maleva koosseisus maakaitse üksustesse kuuluvat reservväelasest kaitseliitlast. Samuti kutsusid malevapealikud õppusele 172 Pärnumaa, Saaremaa ja Lääne maleva kaitseliitlast.

Lõppes õppus Emajõe Kilp 2023

10. veebruaril lõppes kaitseväe akadeemias kogu kooli kaasav õppus Emajõe Kilp 2023.

Õppuse Emajõe Kilp 2023 eesmärk oli harjutada lahingutegevuse planeerimist ning juhtimist pealetungioperatsioonil. Õppuse fookus oli kompaniiülematel, kuid lahingu õnnestumiseks tuli teha aktiivset koostööd kõikidel juhtimistasemetel: rühm, kompanii, pataljon või brigaad.

Õppus toimus Raadil kaitseväe akadeemia matkekeskuse territooriumil, kuhu püstitati eri taseme üksuste juhtimispunktid. Lahinguolukordi Lõuna­Eestis imiteeriti virtuaalselt matkesüsteemis JCATS (Joint Conflict And Tactical Simulation).

Hispaania saadab aprillis Eestisse

õhukaitsesüsteemi

Lisaõppekogunemine on jagatud kahte faasi, millest esimene, aktiivsete tegevuste faas kestis 26.–29. jaanuarini. Aktiivse faasi käigus tuletasid õppusel osalejad meelde erisuguseid oskuseid, läbisid täiendava relvaõppe ja harjutasid väikeüksuste taktikat. Teises faasis (26. jaanuar – 23. veebruar) ootas 36 võitlejat paindlik lisaõppekogunemise periood.

«Üks kõigi ja kõik ühe eest on kaitseliidu kirjutamata reegel ning neile, kes õppuse kutsele ei vasta, ei saa kindel olla ka sõjas,» lisas kaitseliidu ülem, brigaadikindral Riho Ühtegi.

NASAMS

14. veebruaril NATO kaitseministrite kohtumisel leppisid Eesti kaitseminister Hanno Pevkur ja Hispaania kaitseminister Margarita Robles kokku, et Hispaania saadab alates aprillist neljaks kuuks Eestisse NASAMSi õhukaitsesüsteemi.

Kaitseminister Pevkuri sõnul on oluline, et kuniks Eesti enda õhukaitsesüsteemid kohale jõuavad, oleks meil olemas liitlaste tugi.

nimetas diviisi ülemaks kindralmajor Veiko-Vello Palmi

Ukraina ja seal toimuv hoiab meie kõigi meeli erksana juba üle aasta. Sõja alguspäevadest on tehtud hulgaliselt järeldusi alates maailmakorra muutusest kuni tankide otstarbekuse või droonide ülemvõimuni lahinguväljal. Selle juures on tihtilugu lisatud, et lõplikke järeldusi sõja kestel oleks ennatlik teha. Samas on ka nende väheste andmete põhjal Venemaaga piirnevad riigid muutnud käigult sõjalist arengukava ning uuendanud väevõimeid.

Tarmo Metsa

kolonel (reservis), kaitseväe akadeemia strateegia ja innovatsiooni õppetooli juhataja

Õppimine keset

Mullu detsembris diskuteeriti Norra kaitseväe kõrgkoolis kahel Ukraina­teemalisel konverentsil selle üle, milles tunnustatud teadurid ja eksperdid on jõudnud ühele meelele või milles ollakse eriarvamusel. Kolmepäevase konverentsi peamine teema oli esmased õpituvastused maavägede tegevusest relvaliigi lahingus. Samuti toi­

mus ühepäevane seminar sõja ja luure informatsiooniajastu teemal.

Kõrgetasemelisi ja tuntuid teadureid oli kokku tulnud Ameerika Ühendriikidest, Iisraelist, Gruusiast, Euroopast ja mõistagi Ukrainast endast, nii tsiviil­ kui ka sõjalistest õppeasutustest. Hoolimata konverentsi nimetusest võib tagantjärele ütelda, et räägiti siiski oluliselt laiemalt: sõ ­

jateatri strateegiast kuni hukkunute ja haavatute tõepäraselt tunduvate suurusjärkudeni.

Esitatud info hulk oli märkimisväärne ja järgnev on autori valik eelisteemadest või ­järeldustest. Hoolimata kuudepikkustest analüüsidest konkreetsetes valdkondades ei kiirustanud ükski esitleja veel kinnistama oma järeldusi kui õpituvastusi. Selles

Ukraina sõdurid 63. mehhaniseeritud brigaadist järelarutelul pärast rühma rünnaku harjutamist Mõkolajivi lähedal Ukrainas 9. novembril 2022. See harjutamine toimus ettevalmistusena Hersoni vabastamiseks, kuid operatsioon osutus ebavajalikuks, sest samal päeval tõmbas Venemaa oma väed linnast välja. Foto: Ashley Chan / ZUMA Press / Scanpix

keset sõda

oldi pigem reserveeritud ning presenteeriti neid siiski kui esmaseid (ingl preliminary, tentative).

Strateegia

Konverentsil tõdeti, et sõjapidamine riikide vahel ei ole muutunud ning sõda on poliitika jätkamine teiste vahenditega. Sõjapidamises on endiselt maksvad kolm tegurit: kuidas

rünnata, kuidas kaitsta ja kuidas lahinguruumis liikumist korraldada. Ka ei ole tehnoloogia areng andnud alust sõjapidamise põhimõtteid revideerida.

Ukraina sõja puhul on tegemist riikidevahelise täiemahulise sõjaga ja muidugi mitte mingi spetsiaalse sõjalise operatsiooniga, mida iganes Kreml ei püüa näidata riigisiseses

inforuumis. Strateegilises plaanis on juba sõja algusest näha, et okupandid ei ole suutnud eesmärke seostada viiside ja vahenditega, mistõttu iga paari kuu tagant strateegia kolmainsus on pidevas muutumises.

Sõda on sõda ning selle kunstlik teistviisi nimetamine ei muuda selle olemust ka hoolimata kestusest. Iisraeli jaoks kestis näiteks teine Liibano ­

ni sõda 32 päeva, kuigi eeldati hakkama saada kolme või nelja päevaga. See näide on relevantne, sest nii nagu Eestil ja Ukrainal põhineb ka nende riigikaitsemudel reservteenistusel.

Alguses kavandasid nad kogu operatsiooni korraldada kahe elukutselise brigaadiga. Hiljem tingis olukord veel mitme brigaadi mobiliseerimise, seekord juba reservbrigaadi. Seega ei mobiliseerita sõjategevuseks ainult määratud alalisi üksusi, vaid eeldusena kogu riigi ressursse. Kokkuvõttes on sõjas riik, aga mitte relvajõudude aktiivkomponent, nagu okupandid püüdsid agressiooni lahendada.

Okupantide sõja avalöök oli nõrgalt seotud nende doktrinaalse käsitlusega. Konverentsil võrreldi Ukraina sõda Soome talvesõjaga. Mõlemal juhul oli üksuste algrivistus poliitiliselt tugevalt motiveeritud. Pealetungile mindi laial rindel, milles oli juba eos välistatud ainuüksi komplekteerituselt ühendväe­ ja relvaliigivõime. Rünnati lineaarselt, eraldi rindelõikudes, mis küll tekitas näilise üksustega katvuse kogu rindel, kuid puudus väejuhatuse koordinatsioon ning tegevus­ ja juhtimisühtsus.

Sõda on sõda ning selle kunstlik teistviisi nimetamine ei muuda selle olemust ka hoolimata kestusest.

Eraldi rindelõikudes tegutsenud okupantide formatsioonid isoleeriti, tükeldati ja lõpuks hävitati siis ja nüüd. Nii nagu Putin praegu, siis ka Stalin toetus vildakale arusaamale vastase võimest ja arvas, et võit on võimalik koju tuua hirmutamistaktikaga. Mõlemad arvasid, et vastane jookseb laiali või loobub sõdimisest, ning et mass on määrav.

Talvesõjas oli okupantide arrogantsus veel eriti suur, sest esialgu määras Stalin kogu ettevõtmise vaid sõjaväeringkonna tasemel, mitte peastaabile. Väike erinevus siiski on. Kui pärast esialgset ebaõnne suutis Stalin kevadperioodil olemasoleva lahingu­

võime ümber kujundada, siis Putinil puudub selline tegur muutuseks.

Seetõttu oli kogu manööver suhteliselt mõistmatu strateegilises kon­

tekstis või oleks õigem ütelda, et oli olemasolevate sõjaliste meetmetega saavutamatu.

Doktriin

Huvitav mõttekäik puudutas ettenägemise paradoksi tervikuna, mida üks terviklik sõjapidamise kirjeldamise teooria peaks teatud määral pakkuma. Ikka selleks, et armee ei valmistuks eelmiseks sõjaks.

Miks tuleviku ennustamises ikkagi üsna kehvad ollakse? Ühes 30 aas­

Ukraina sõdur kallistamas oma poega 2. märtsil 2022 Dorohožitši metroopeatuses Kiievis, kus ta pere on pommivarjendis.

Foto: Roman Pilipey / EPA / Scanpix

Liiklusummik Kiievis 24. veebruaril 2022.

Foto: Sergei Dolzehenko / EPA / Scanpix

Paneelmajade hoov Mariupolis

tat kestnud uurimuses, mis puudutab ekspertide ennustusi, eristusid inimesed, kes olid teistest edukamad selle poolest, et nad ei vaadelnud sündmusi läbi mingi konkreetse prisma ( frame of mind ), nagu ideoloogia, kapitalism, liberalism, aga ka manööversõja teooria. Need prismad mõjutavad tõlgendusi. Peale käimasoleva sõja toodi näitena muuhulgas Iisraeli, kes 1973. aasta sõja eel tõlgendas fakte vääralt ning oli kinni soovmõtlemises.

Mitmed riigid hindavad nüüd üm­

ber oma lahingueeskirju, mis mingil juhul või mõnes teemas on ühel hetkel kõrvaleheidetud kui vananenud või kasutud. Mõistagi on riikide kaitsevägedel soov Ukraina sõjast saadavad järeldused valideerida ning potentsiaalselt fikseerida need eeskirjades ning lõimida väljaõppesse.

Ühendkuningriik on näiteks taasalustanud operatsioonitasandi tegevuste kaardistamist ning rakendamist. Ühendriikide maaväe lahingueeskiri «3­90 Operations» on küll värskelt sü­

gisel valminud, kuid pausile pandud. Ukrainlased ise on algusest peale toetunud eelkõige USA maaväe lahingumäärustikele, kuid tõdesid samuti, et sõja tõttu on ka need ajutised.

Ukrainlased on sõna otseses mõttes indoktrineerimisega väikest sorti imet teinud. Kui reforme alustati suuresti 2014, siis õpetama hakati nende järgi 2018 ja hiljem. Kõige keskmeks oli maaväes brigaad ja selle juhtimistasand. Kuidas see on mehitatud, varustatud ja kuidas sõdib ning paigutub suurde pilti. Uute lahingutegevuse põhimõtete läbiimmutamise positiivseid tagajärgi näeme iga päev rindeuudistes.

Kaitsevägedel on soov Ukraina sõjast saadavad järeldused valideerida ning potentsiaalselt fikseerida need eeskirjades ning lõimida väljaõppesse.

Ekslikuks on osutunud ka arusaam, et sõjapidamine otsustatakse hoonestatud keskkonnas. Meilegi hästi tuntud read lahingueeskirjadest annavad mõista, et kuna inimesed koonduvad (suur)linnadesse, siis sõjapidamine linnas on primaarne.

Ukraina sõda näitab seni veel siiski muud: mõlemad pooled loobuvad võimaluse korral aktiivsest sõjategevusest linnades. Pigem on hoonestatud alad need, kus mõlemad pooled kas loovad või tagavad tingimusi alates luuretegevusest kuni logistikani.

Luure

Strateegilise tasandi luure eeldab ausust andmete hindamisel. Isegi kui nendest mõned on praegu veel rohkesti oletused. Ukrainlaste kaitsetahte hindamine oli mõistagi keeruline, kuid siin panid okupandid tohutult mööda. Nii nagu ka lääne võimaliku toetusega.

Samas alustati ajavahemikul märts­aprill vene kombe kohaselt oma struktuurides ulatusliku nõiajahiga, kus suurusjärgus 150 luureohvitseri ja analüütikut kõrvaldati teenistusest. Ei saa muidugi täie kindlusega väita, kuid oma negatiivne mõju sellel kindlasti oli. Ka nendele, kes veel kohale jäid.

Ukraina sõdur on kindel võidus juba 3. märtsil 2022 Kiievist kirdes.

Foto: Aris Messinis / AFP / Scanpix

kuu pärast Venemaa invasiooni 3. aprillil 2022.

Foto: Pavel Klimov / REUTERS / Scanpix

Ekspertidele on üllatuseks osutunud ka okupantide kehvapoolne sooritus valdkonnas, kus ootus on olnud vastupidine. Alustuseks ei peeta kinni nende enda doktrinaalsest käsitlusviisist kuni selleni, et üldistatult vastuluure, aga ka taktikaline luure üldisemalt, elektrooniline võitlus ning pettetegevus on olnud lati alt läbi jooksmine.

Mehitamata õhusõidukisüsteemide vahetu võime on küll okupantidel olemas, kuid napib tagavara, sest kulu on suhteliselt suur. Venemaa relvajõududes võeti mehitamata õhusõidukid laiemalt kasutusele pärast Gruusia sõda. Muuhulgas pöörduti ka Iisraeli poole, kes nõustus müüma esimese põlvkonna vahendeid, kuid mitte viimast tehnoloogiat.

Huvitav on see, et näiteks Hiina või Türgiga kaupa mingil põhjusel ei ole tehtud. Enne sõda Ukrainaga oli mehitamata õhusõidukite hulk suhteliselt väike. Okupandid on aastaid töötanud oma luurevahendite ja sideseadmete krüpteerimise kallal, aga sõda näitab, et need on avatud ja haavatavad.

Ukrainlaste luuretegevusest ja selle spetsiifikast kahjuks detailides palju siin artiklis rääkida ei saa. Üldistatult saadakse oluline strateegiline luureteave oma peamiselt liitlaselt Ameerika Ühendriikidelt. Oma tarbeks on kasutada põhikogum tavapärastest tehnilistest distsipliinidest kuni elanikeni.

Maavägede toetuseks kasutatakse olulisel määral orgaanilisi mehitamata õhusõidukeid: ameeriklaste mehitamata õhusõidukeid RQ ­11B RAVEN, iisraellaste Bird Eye 400 UAV ning ka Piranha UGV. Mehitamata õhusõidukite kulu on suur ka Ukraina poolel, sõja esimeses kolmandikus võis eluiga väljalendamisega kahe käe sõrmedel kokku lugeda.

Ukrainlaste luuretegevus on ülimalt hästi kombineeritud pettetegevusega. Okupantide sihitamisvõime häirimine ja takistamine on eelkõige lääne relvasaadetiste puhul esmatähtis.

Relvasaadetiste transport tagalaalalt rindejooneni on Ukraina erivägede üks põhiülesandeid ning

kriitiline väekaitse valdkond, millest avalikult palju ei räägita.

Kui ajakirjandusest on läbi käinud kommertsinternet STARLINK ehk pigem info Elon Muski isiku või meelemuutuste kohta Ukraina sõja suhtes, siis teenuste lahtiolek ise on ukrainlastele kriitilise tähtsusega. Interneti saadavus mõjutab kõikide lahingufunktsioonide toimimist alates luureandmete edastusest kuni allüksuste vahetu juhtimiseni.

Üks kriitilisemaid funktsioone, mida STARLINKi abil ülal hoiti, oli õhutõrje. Okupantide suhtelise ülekaalu juures on Ukraina õhutõrjesüsteemis olnud katkestusi ja ka puudusi, kuid kunagi pole see täielikult seiskunud.

Elon Muskist, rahvusvahelistest korporatsioonidest või laiemalt erasektorist tuleb eeldatavasti hakata rääkima järjest rohkem tulevaste kriiside või sõdade puhul. Tärganud on täiesti uus dimensioon sõjapidamises, mis ei ole veel otsustava, küll aga kujundava mõjuga nii ühiskondlikul kui ka poliitilisel maastikul. Olgu

selleks siis kas Venemaalt lahkuda otsustanud agressiooni mittetoetavad ärihiiud või kaitsetööstusettevõtete poole valimine sõjas.

Pikamaavõime

Okupandid viisid ellu strateegilise kriitilise taristu hävitamise kolme eristatava faasina. Kõigepealt mõjutati ajavahemikul veebruar­aprill sõjalisi objekte. Seejärel keskenduti sõjalise taristu vastu aprillist septembrini ning viimaks pöörati põhipingutus tsiviiltaristu ründamisele alates oktoobrist.

Vastus küsimusele, miks alguses ei õnnestunud okupantidel siiski neutraliseerida Ukraina õhuväge, peitub eeldatavasti sihtmärkide rohkuses ning vähestes vahendites.

Umbes 200 tiibraketti lasti välja okupantide strateegilistelt pommitajatelt väljaspool Ukraina õhuruumi. Ligi 100 ballistilist raketti lasti välja Valgevene territooriumilt. Vähesel määral rakendati pealetungisuundadel õhuvahendeid maaväe vahetuks toetuseks.

Alates märtsist on okupantide

õhuväe vahendid lõpetanud süvaalade mõjutamise. Peale selle ei ole venelased oma rakette kasutanud eesmärgipäraselt. Ukrainlaste hinnangul on väljalastud rakettide üldarv 3500 ümber, millest vaid alla poole olid otstarbekohased.

Hea näide selleks on superrakett Kinžall. Seda on lastud kolmel korral sõja esimeses pooles Kiievi, Odessa ja Tšernivtsi alale, kuid selle eesmärk on jäänud mõistmatuks. Samuti pole loodetud tulemusi okupantidele andnud teises faasis ukrainlaste transporditaristu hävitamine.

Ukraina raudteesüsteem on üles ehitatud nõukogude ajal tolleaegsete sõjaaja, mitte aga kommertslike standardite järgi.

Ukraina kasutab nõukogude päritolu kanderakette SS21. Neid oli enne sõda suurusjärgus 50, mis mõjutavad sihtmärke 120 kilomeetrini. Kurikuulsaid Bayraktare oli enne sõda umbes 20 ning nüüd lisandus veel 30. Väidetavalt on kaotatud 14 platvormi. Kahjuks on see õhus liiga hea sihtmärk. Bayraktar on peaaegu

seisev sihtmärk, natuke suurem kui hävitaja F­16 oma 100 ­kilomeetrise tunnikiirusega 8 km kõrgusel.

Ukrainlaste edu iraani päritolu droonide neutraliseerimisel on ligikaudu 70%. Selle kohta on eri arvamusi, kuni selleni, et droonide enda tabamistõenäosus on samuti 70%. Nende neutraliseerimisel kasutatakse kõiki vahendeid, kaasa arvatud Ukraina õhuväe hävitajaid.

Mehitamata

õhusõidukisüsteemide vahetu võime on okupantidel olemas, kuid napib tagavara, sest kulu on suhteliselt suur.

Seetõttu on kaotatud ka üks hävitaja, mis sööstis läbi lõhkenud drooni pilve ning süttis. Piloot küll katapulteerus ning pääses eluga. Millegipärast on tuntuks saanud just Iraani Shahed­136 tüüpi droonid, kuigi ka välimuselt üsna sarnane on okupantide endi Kalašnikov «Kub» UAV.

Kohalikud elanikud mööduvad hobuvankriga purustatud Venemaa T­72 tankist Budõ küla lähedal Tšernihivi obastis 5. juulil 2022. Foto: Valentõn Ogirenko / REUTERS / Scanpix

Kokkuvõttes on kogu õhusõda ol nud kontaktivaba. Eelnevates sõdades on reeglina õhuvägi pidanud vaenlase õhukaitsest läbi tungima, et saavuta da õhus ülekaal. Toodi näiteks Viet nami sõda (operatsioon Linebacker II) ning kriitilise taristu ründamine üheteistkümne strateegilise pom mitajaga B ­52. Praegune sõda lubab teha seda emamaalt: platvormidega õhust, merelt või maismaalt.

Hoopis eraldi küsimus on, et mis so bitub paremini. Kas tiib­ või ballistili ne rakett? Väidetavalt on kulutõhusam kasutada selleks tiibrakette, sest neid on odavam toota ja need on suurema len nukaugusega ning vastasel õhutõrjel on neid keerulisem avastada ja mõjutada.

Manööver

Okupantide avalöögi edukuse pidi määrama traditsiooniliselt kartmatu eliitväeliigi staatuses olev õhudes santvägi. Arusaamatuks jääb endi selt, kuidas Hostomeli ja Antonovi lennuväljade hõivamine oli üsna ah talt ette valmistatud.

Väidetavalt on kulutõhusam kasutada tiibrakette, sest neid on odavam toota ja need on suurema lennukaugusega.

Juba varem okupantid.e tegevust kirjeldanud fraasi «doktrinaalselt kohatu» on paslik kasutada ka selle ilmestamisel. Puudus või puudulik oli peamine, mis nende tegevuspõhimõtteid iseloomustab: üllatusefekt, luure, esmane kriitiline mass, lähenemissuundade rohkus, vastase õhutõrje mahasurumine, lisaväed ehk reserv ning varud.

Teiseks oli okupantide kaalukeeleks iseseisvate pataljoni taktikaliste gruppide kasutamine. Okupantide doktriini kohaselt alustatakse küll pealetungi maastikujoonte või võtmealade hõivamiseks taktikaliste gruppidena, kuid hiljem minnakse üle orgaanilisele brigaad­diviis­tüüpi juhtimisstruktuurile.

Võib argumenteerida, et pataljoni taktikaliste gruppide tegevust ja ka võimet piiras maastiku kasutatavus sellel aastaajal, aga see oleks olnud ka otsustamise koht.

Lutsk

Butša

Tšernihiv Sumõ

Belgorod

Sjevjerodonetsk

LUHANSK

Lviv

Kiiev 100 km

UKRAINA

Harkiv

Izjum

Kramatorsk

Soledar IvanoFrankivsk

Zaporižžja Dnipro

Zaporižžja tuumajaam

Krõvõi Rih

Mõkolajiv

Odessa

Herson

Bahmut

Melitopol

ZAPORIŽŽJA

Venemaa kontrolli all Ukraina poolt tagasi vallutatud alad Venemaa kontrolli all enne 24.veebruari 2022

agressiooni, nimetades seda «sõjaliseks erioperatsiooniks».

▶ Ukraina president Volodõmõr Zelenskõi keeldus riigist põgenemast ja Ukraina kaitsevägi alustas vastupanu, edu tõi tõhus tanki­ ja õhutõrje.

▶ Vene vägi piiras Kiievi sisse, kuid oli sunnitud märtsi lõpus ränkade kaotuste tulemusel tagasi tõmbuma.

HERSON

Sevastopol

Ussisaar

hivi ja Sumõ ümbrusest taganema sunnitud Vene väed suunati Luhanski ja Donetski oblasteid vallutama.

Aprill ▶ Vene vägede lahkumise järel leiti 1. aprillil Butšast ja seejärel ka teistest linnadest jälgi massimõrvadest ja elanike piinamisest.

Märts

▶ 2. märtsil Venemaa okupeeris Hersoni linna ja 7. märtsiks ka Enerhodaris asuva Zaporižžja

▶ 8. aprillil Vene Totška­U raketilöök tappis 57 ja vigastas 109 inimest Kramatorski raudteejaamas.

▶ 14. aprillil Ukraina raketid R­360 Neptune uputasid Venemaa sõjalaeva nr 121 Moskva.

Luhansk

Donetsk

DONETSK

Mariupol

Kertši väina sild

KRIMM Annekteeritud 2014

oma 82 päeva kestnud vastupanu, vangilangenuid on Vene väed hiljem piinanud.

Juuni

▶ 25. juunil suutis Vene armee ägedate lahingutega vallutada Sjevjerodonetski.

▶ 30. juunil tõrjus Ukraina okupandid Ussisaarelt välja, mis oli okupeeritud 24. veebruarist.

Juuli

▶ Lõssõtšanski langemisega 2. juulil on peaaegu kogu Luhanski oblast okupatsiooni all.

▶ 22. juulil Istanbulis kirjutati alla teravilja väljavedu lubavale

Allikad: Institute for the Study of War, OHCHR, OCHA, Kiel Institute for the World Economy, fotod: Getty

See ebaõnnestumine oli pigem sisse kirjutatud pataljoni taktikaliste gruppide kasutamise põhimõtetesse, kui et avaldus Ukraina sõjas. Pataljoni taktikalises grupis piiravad manöövri sooritamist jalaväelaste

hulk ning nende oskused. Välja on võimalik panna kuni 200 jalaväelast neljast roodust, kuid need ei ole hea väljaõppega jalaväelased.

Kontaktijoonele vastast maha suruma või kinnist ala puhastama

Lääne sõjaline abi Ukrainale mld eurot, andmed kuni 20. novembrini*

USA

Eesti abi oli jaanuariks küündinud 390 miljoni euroni

Humanitaar­, finantsja sõjalised kulutused

Sõjalised kaotused hukkunuid ja haavatuid lääne analüütikute hinnangul

tusülesanneteks. Ehk siis pigem teevad need üksused koostööd naaberüksusega, kui on üksuse orgaaniline võime. Selline tegutsemisviis pole kunagi tulemuslik.

Pataljoni taktikaline grupp on juba eeldustes isekulmineeruv (self culminating ). See tähendab, et tagalatoetus on pigem kasin: toetusstruktuur on rühmasuurune, komplekteeritus praktikas tõenäoliselt oluliselt väiksem. Omavahel ei ole tasakaalus ka pataljoni eri liiki tehnika, nagu jalaväe­, suurtükiväe­, pioneerisõidukite hulk tagalarühma võimega seda hooldada. Tagala allüksuse ülesanne on varustada ka üksusi kütuse ja laskemoonaga.

Okupantide relvajõudude juhtimiskultuur on tõenäoliselt korralduslik kõrge riskiastmega tegur, mis olukorda ei lihtsusta.

kokkuleppele Ukraina ja Venemaa vahel.

August

▶ Ukraina alustas ulatuslikku vasturünnakut Hersoni vabastamiseks, kasutades ka läänest saadud HIMARSi raketisüsteeme.

September

▶ Ukraina vastupealetungi tulemusel õnnestus okupandid välja tõrjuda peaaegu kogu Harkivi oblastist.

▶ Venemaal alustati osalist mobilisatsiooni, tuues relvade alla u 300 000 reservväelast, algas ka hulgaline põgenemine riigist.

▶ Putin kuulutas 30. septembril ühepoolselt välja nelja Ukraina oblasti annekteerimise.

Oktoober ▶ 8. oktoobril õnnestus ukrainlastel korraldada plahvatus Kertši sillal.

paiknevaid Engels­2 ja Djagilevo lennubaase.

▶ Zelenskõil oli 22. detsembril võimalik alustada visiiti Ameerika Ühendriikidesse. President Biden lubas Ukrainale Patriot õhutõrjesüsteeme.

November ▶ Venemaa õhulöögid on keskendunud peamiselt Ukraina energiavarustuse kahjustamisele.

▶ 11. novembril õnnestus Ukrainal vabastada Hersoni linn, Vene väed taandusid üle Dnepri.

▶ Vana aasta õhtul tabas Ukraina rakett Vene kasarmut Donetskis, tappes Ukraina väiteil 400 sõdurit.

Sõja jooksul on eelnevale keerukust lisanud purunemise või hävinemise tõttu tehnika vanemate mudelitega asendamine allüksustes. Nii tuleb tagalatoetusel hakkama saada lisaks kasutuses olevale tehnikale ka ladudest väljakaevatud, kuid relvastusest ammu maha võetud relvasüsteemidega.

Detsember ▶

5. detsembril suutis Ukraina tabada sügaval Venemaa territooriumil

neid ei suunata. Pigem püsivad tehnika juures, aga ei julgesta seda. See tekitab olukorra, kus pole kellegagi külgi julgestada, vastast hävitada või hoida ajutiselt maa­alasid. Hoolimata märkimisväärsest tulejõust ja tehnika

Jaanuar 2023

▶ 11. jaanuaril suutis Vene vägi vallutada Soledari asula.

▶ NATO sai 25. jaanuaril kokkuleppele Saksamaaga tankide üleandmiseks Ukrainale.

Veebruar

▶ Pealetung Donetski oblastis tõi ränki kaotusi Wagneri palgasõduritele.

hulgast muudab see üksuse tervikuna haavatavaks.

Aladel, kus on olnud võimalik kasutada Luhanski või Donetski Rahvavabariigi separatistidest jalaväelasi, on neid rakendatud peamiselt julges­

Lihtsam ei ole ka pataljoni taktikalise grupi juhtimine. Ülema vahetute alluvate hulk kerkib kolmelt üheksale. Pataljoni grupeerimisega koondatakse ühtse juhtimise alla kõrgemast juhtimistasandist lisaks üksustele erialaohvitsere. Reeglina üksteist esimest korda nägevate inimeste koostöötamine ei ole kuigi tulemuslik. Ülekoormus või kinnijooksmine protsessides ja protseduurides tekib eeldusena kiirelt ning ühel ajal mitmes funktsioonis.

Okupantide relvajõudude juhtimiskultuur on tõenäoliselt veel üks korralduslik kõrge riskiastmega tegur, mis olukorda ei lihtsusta. Hinnanguliselt on kaotatud umbes 60 sellist gruppi, mis on umbes kaks kolmandikku okupantide algkoosseisust. Vaadates nende saavutusi lahinguväljal, on üsna raske seda kaotust adekvaatselt selgitada.

Ukrainlased tõid esile tulemuslikuks osutunud helikopterite reidid.

*) Ei sisalda veel jaanuaris lubatud tankiabi

arvud on oletatavasti palju suuremad.

Foto: Evgeniy Maloletka / AP / Scanpix

Moodustati kahepaarilised osised okupantide kolonnide hävitamiseks. Võimaluse korral edundas kopteripaarist teine lähialal «otsi ja hävita» põhimõttel üllatusena leitud sihtmärke. Kohe saadi ka kiire lahingukahjude hinnang vastasele.

Sellist tüüpi tegevus on alati seotud suure riskiga. Alates ülimadalatest lennukõrgustest (5–7 m) kuni lühikese reageerimisajani võimalikele ohtudele. Põhiohud olid peale vastase õhutõrje käsi­ ja pardarelvade koondtuli ja lühikese distantsi tõttu oma rakettide kildudest kopteri haavamine. Eraldi katsumus oli mõistagi sellistes oludes sihtmärgistamine, mida tuli teha alla ühekilomeetrise distantsiga.

Sõja algfaasis hävitatud okupantide soomustehnika valguses sai palju kõneainet tankide kasutatavus või selle mõttekus üldse tänapäeva lahinguväljal. Tunnistati, et potentsiaali kasutamata jätmine või väärkasutamine ei anna alust hinnanguteks.

Ka pärast suvist Ukraina pealetungi on need debatid vaibunud ning kinnitust on saanud siiski relvaliigipõhise lahingutegevuse rakendamine.

On lõpuni selgusetu, miks okupandid ei ole suutnud jalaväega asjatundlikult julgestada soomusmanöövrit või rakendada miinipilduja, suurtüki, aga ka lennuväe lähiõhutoetust. Kokkuvõtvalt ja tabavalt on selle kohta ütelnud Austraalia maaväe

kindralmajor Kathryn Toohey: «Tankid on nagu õhtuülikond. Sa ei vaja seda väga tihti, aga kui, siis muu seda ei asenda.»

Logistika

Moltke vanema järgi oli strateegia ülesanne tagada sõjamaterjal ning (strateegiline) siirmine. Selle luhtumine võis Ukrainas määrata kogu edasise sõja käigu. Jättes siirmise mõneks ajaks kõrvale ja keskendudes varustatusele ja varudele, provotseeriti konverentsi auditooriumit mõttega, kas sõjamaterjali hulk või maht (volume) peaks olema üks sõjapidamise põhimõtetest.

Teenindustoetus on küll üks lahingufunktsioonidest, kuid on selgelt ülema vastutus eeldusega, et varud on olemas. Kindralleitnant Hermann

Balck tõdes pärast I maailmasõda, et üks ootamatuim tegur ülematele oli justnimelt lahingutegevuseks vajamineva sõjamaterjali hulk. I maailmasõda oli tuntud oma kurnamistaktika ja suure ressursikulu poolest.

Samas on praegusel ajal mõlema sõdiva poole tõdemus see, et täiemahuliseks sõjaks (major war) sellisel kujul valmis ei oldud. Hoolimata sellest, et Ameerika Ühendriigid on ajalooliselt sõjapidamises alati väga head olnud, on 21. sajandi vähese intensiivsusega kampaaniad jätnud lääne maailmas nõudluse puudusel tööstuse tellimuseta.

Mitme süsteemi või laskemoona täiendused ei ole tootmisvõimsusega tasakaalus, kuid need paranevad. Suurim kulu on tõenäoliselt 155 mm suurtükimürsud, mida Ameerika

Lumega kaetud Venemaa relvajõudude tankitorn ühe maja hoovis Svjatohirskis Ukrainas 12. veebruaril 2023.

lähedal Harikivi oblastis Ukrainas 13. septembril. Harkivi vasturünnaku ajal hakkasid Venemaa propagandatöötajatel argumendid Venemaa eduloost Ukraina sõjas otsa saama.

Foto: Kostiantyn Liberov / AP / Scanpix

Ühendriigid toodavad suurusjärgus sada tuhat kuus ning taastoodavad umbes 15 000. Sellise ülemise letiriiuli kauba nagu Stingerite ja Javelinide tootmine on samuti piiripealne.

Sõjamaterjali ja vägede liigutamisel on okupantide peamine vahend raudteeliiklus. Selleks on mõistagi oma sõjaväestatud üksused, kelle võimed on üldiselt head. Probleem tekib kohe, kui raudteelt toimub mahalaadimine ning minnakse üle teede võrgustikule. Selle haldamises on tõsised puudujäägid, nii taristukasutuses kui ka jaotusvõrgu protseduurides.

Onlõpuni selgusetu, miks okupandid ei ole suutnud jalaväega asjatundlikult julgestada soomusmanöövrit või rakendada miinipilduja, suurtüki, aga ka lennuväe lähiõhutoetust.

Lühidalt, raudtee või statsionaarsest maantee jaotusvõrgust kaugemal kui 150 kilomeetrit lõpeb ka okupantide tagalaalane suutlikkus. Strateegiliselt on kogu toetuse raskuspunkt suurtükiväe tagamine, mis on vähenõudlikum väekaitse suhtes ning oluliselt tsentraliseeritum. Pataljoni taktikalise grupi tagalatoetusest on ülalpool juba pisut räägitud. Sellesama grupi kestvus on väidetavalt üks kuni kolm päeva 50 km piires.

Tõenäoliselt on ka nendest normatiividest tõsised kõrvalekalded, sest koosseis ei toeta selle ülalhoidmist. Muide, taristukasutuse kehva näide on ka laskemoona väliladustamine. Esiteks on hulgaliselt näiteid väekaitse puudustest ning huumoriga pooleks ka sellest, kuidas suitsetamisaladest kinni ei peeta. Teisalt toob laskemoona väliladustamine kaasa selle niiskumise, mis omakorda mõjutab ka täpsust laskmisel.

Palju kõneainet on pakkunud mõlemal poolel hukkunute ja haavatute arv. Ukraina poole arvud on tundlik teema ning selle üle suurt arutelu avalikult ei ole. Siiski üldistatult, tuginedes ajaloole, võib väita, et iga hukkunu kohta tekib kolm haavatut. Samas on seda arvu mõjutavaid tegureid palju.

Päris kindlasti on seda suhet paremuse poole tõstnud sõduri kaitse­

Pommikraatritega kaetud põld Izjumi

Kaader videost, mis näitab Venemaa soomuskonvoi Ukraina suurtükitule alla jäämist Izjumi lähedal Ukrainas 30. aprillil 2022. Foto: Reuters / Scanpix

varustus, üldine lahinguvälja motoriseerimine (mis seostub kiirema evakuatsioonivõimega) ning ka paranenud meditsiiniline teenus. Lisaks muud tegurid, nagu taktikalise tegevuse iseloom (pealetung vs. kaitse) ja lahingutegevuse intensiivsus.

Kõige suurem haavatute suhtarv on seni olnud Iraagi ja Afganistani sõjas, kus kõrghetkel oli linnalahingutes iga hukkunu kohta 13 haavatut. Erisused on muuhulgas olnud ka näiteks Ameerika Ühendriikide relvajõudude väeliikides. Kõik oleneb aga siiski statistika kogumise või esitamise alustest.

Ukrainlased tunnistavad ausalt, et hoolimata sellest, kui absurdsed okupantide narratiivid ka poleks, usuvad inimesed neid ikkagi.

Kui langenute arvestusega võiks olla asi klaar, siis erinevail põhjuseil haavatutega mitte. See, kuidas ja millistel alustel saab haavatu selle staatuse, ongi erinev. Kaalutleda võib selle üle, kui kaua ta on evakuatsioonipunktis olnud või kas haavatu ja raskelt haavatu surm on samaväärne (ingl WIA wounded in action vs DOW death of wounds).

Infooperatsioonid

Okupantide iga sõnumi kohta – olgu see sõnas, kirjas või pildis – tuleb küsida, kellele see mõeldud on. Nii on võimalik mõista selle motiivi. Neid motiive on tinglikult kokku neli. Esiteks Venemaa elanikud, teiseks lääne poliitiline eliit ning ühiskond, siis Ukraina ning neljandaks nn Global South. Viimase alla liigitatakse Aafrika, Hiina ja India.

Ukrainlased on võtnud hoiaku, et vastupropagandat nad ei ole võimelised mahu ja ulatuse tõttu tegema, pigem keskendutakse oma sõnumite edastamisele. Okupantide väljamõeldud narratiive, mis toetavad agressiooni, piirab ainult fantaasia – tõest jääb see väga kaugele. Samas on sõnumid koos katusteemade ning seotud mõjudega filigraanselt ette valmistatud.

Igal teemal (korruptsioon Ukrainas, Euroopa julgeoleku ohustami­

Langenud Ukraina kaitsjate mälestustseremoonia Kiievis 20. jaanuaril 2022. Samal päeval 2015. aastal hukkusid Donetski lennuvälja kangelaslikult kaitsnud võitlejad.

Foto: Reuters / Scanpix

ne) on selge vallandaja, raskuspunkt, kõrghetk, eitused, vaikimised jne. Nii saab näitena tuua, kuidas aprillis ähvardati Euroopa riike relvasaadetiste eest ning lubati viia raketilöögid nende territooriumile.

Eitama pidi iga sõnumiga okupantide suuri kaotusi ning välksõja läbikukkumist Kiievi alt taganemisega. Aga ka Butša sõjakuritegusid ning Kramatorski raudteejaama tsiviilohvreid.

Samas tunnistavad ukrainlased ausalt, et hoolimata sellest, kui ab ­

Foto:

Venemaa langevarjurid tantsu etteastel Moskva Punasel väljakul rahvusvahelisel sõjaväemuusika festivalil 26. augustil 2022.

Foto: Alexander Nemenov / AFP / Scanpix

servväelased. Noorteorganisatsioonid imiteerivad üldist armee korraldust struktuuris, vormiriietuses rollides ja vastutuses. Peamised tegevused on rividrillid, laskeõpe, meditsiiniõpe ja taktika. Kasvatustööks on enamasti ette valmistatud venekeelsed materjalid.

Ukraina sõda ei ole veel läbi, seni jätkub ka meie õppimine olenevalt rollist nii kodaniku kui riigina.

Selliste ühenduste arv on kasvanud pärast 2014. aastat kolm korda 62 ­ni. Ehk lugeja mäletab märtsis vangilangenud Donetski ühe kõrgkooli tudengeid ühisel pressikonverentsil kinnitamas, kuidas okupandid neid alatult sundmobiliseerisid. Kui paljud nendest olid varem noorteühendustega seotud, pole teada. Vangilangemisel olid nad vanuses 18–23 ning neil oli tõsiseid raskusi enesemääratlemisel rahvusena.

Õpituvastamine

Sõjast on võimalik õppida mitmel viisil: sõja ajal, aga ka pärast sõda. Sõja ajal on selleks kasutatud ka sõjalisi vaatlejaid. Hoolimata väga erinevatest sõdadest ja tunnusjoontest on õpitu kogumisel kommunikatsioon olnud väga erinev.

Moltke vanem kritiseeris tugevalt Ameerika Ühendriikide kodusõda ning rääkis sellest kui sõjaliselt kasutust kogemusest. Sama tegi kindral Sheridan ning väitis üleolevalt, et eurooplastel on meilt õppida sadades asjades, kus me oleme neist paremad.

Foto:

surdsed ka poleks okupantide narratiivid, usuvad inimesed ikkagi neid, mistõttu peab rääkima tulemuslikkusest kohaletoimetamisel. Nende mõistmine ja uskumine on eraldi teema. See sõltub pinnasest, kui viljakas see tervikuna on.

Viljakat pinnast hakkavad okupandid ette valmistama juba varakult. Peale koolides vahetu õppetöö venestamise tegutsevad okupantide sõjalis­patriootlikud noorteühendused jultunult ajutiselt ka okupeeritud aladel.

Alguse sai see suuresti 2014. aastal Luhanski ja Donetski aladel, kus see siis toimus veel saladuskatte all. Tegevus laienes sõja käigus Harkivi, Mariupoli ja teistele aladele, siis juba päris avalikult ning kohati ka sunniviisil.

Eesmärk on hävitada kõik, mis seostub ukrainlaste identiteediga. Kõige aluseks on ideoloogiline kasvatustöö 8–17­aastaste ukraina lastega, kuid mitte ilmtingimata Ukraina kodakondsusega. Ühenduste eestvedajad on venemeelsed tegev­ või re­

Nii käis ka kindral Dayan Vietnamis, kus ta pidas kasulikuks nähtut, koostades selle kohta mitmesuguseid raporteid. Kui ta ei kogunud andmeid just tulevase kuuepäevase sõja kohta, siis kindlasti sai ta sealt teada Iisraeli tulevaste okupeeritud alade halduse kohta. Ukraina sõda ei ole veel läbi, seni jätkub ka meie õppimine olenevalt rollist nii kodaniku kui riigina.

Konverentsi kava on saadaval Norra kaitseväe kodulehelt ja salvestised järelvaadatavad YouTube’ist. https://www.forsvaret.no/forskning/ arrangementer/

Ukraina politsei eemaldamas Venemaa propagandaplakateid Hersoni linnast pärast Venemaa taganemist sealt 16. novembril 2022.

Valentyn Ogirenko / Reuters / Scanpix

Inimesed nn «surematute marsil» Moskvas 9. mail 2022. Stalin on Venemaal populaarsem kui ei kunagi varem pärast tema surma.

Anton Karliner / SIPA / Scanpix

Vene rakettide vastu Ukraina õhutõrje

Sõda Ukrainas oleks ehk ära jäänud, kui Ukraina poleks 1994. aastal Budapesti memorandumiga loobunud oma territooriumil asunud Nõukogude tuumarelvastusest. See toimus põhiliselt Venemaa ja USA survel.

Urmas Salo kapten (erus)

Ukrainas olid 43. raketiarmees 176 maa­aluses šahtis tuumaraketid 1240 tuumalõhkepeaga ja kahes raskepommitus­lennuväepolgus 44 strateegilist pommitajat Tu­160 ja Tu­95MS kokku ligi 1068 tiibraketiga. Peale selle olid ka taktikalised ja operatiiv­taktikalised tuuma laengud. Need tuuma­

pommid või lõhkepead viis Venemaa ilma Ukraina loata minema. Enamik rakette šahtides ja osa tiibrakette hävitati. Raskepommitajatest 29 likvideeriti ja 11 müüdi Venemaale, sh kaheksa Tu­160, koos nendega ka 581 tiibraketti Kh­55. Kuid Ukrainas oli veel 60 keskmist pommitajat Tu22M2 ja M3 ning lisaks operatiiv­taktikalised raketikompleksid.

Need pommitajad koos nende 425 tiibraketiga Kh­22 likvideeriti aastail 2002–2006, kuigi mõnedel andmetel

müüdi ka osa Tu­22M3 Venemaale. 2004. aastaks hävitati Ukrainas ka raketikompleksid ja alles jäeti vaid osa lähimaa taktikalisi raketikomplekse Totška­U. Ilmselt tänutäheks laseb Venemaa nendelt pommitajatelt neidsamu tiibrakette Ukraina linnade pihta. See on ühepoolse desarmeerimise tulemus.

Ukraina täitis oma lubadused, Venemaa rikkus aga kõiki Budapestis antud lubadusi: austada Ukraina iseseisvust ja kehtivaid piire, mitte ka­

sutada jõudu. Ukraina linnu ja infrastruktuuri objekte hävitades rikub Venemaa jõhkralt ka rahvusvahelisi sõjaõiguse konventsioone.

Vene raketirünnakud

Täiemahulise sõjategevuse esimestel nädalatel lasid venelased Ukraina sõjaliste ja ka muude objektide pihta iga päev ligi 50 raketti, kevadeks vähenes rakettide arv keskmiselt 30 ­ni päevas. Mai alguseks olid venelased kulutanud 2125 raketti. Neist u 70% moodusta­

sid inglaste arvestuse järgi lennuväe raketid, ligi 30% lasti maismaa­laskeseadetelt ja vaid 1­2% merelt.

Seejärel hakati maismaarakettide asemel kasutama rohkem mereväe tiibrakette Kalibr. Vene lennuväe rakettide efektiivsust on hinnatud alla 40%, raketid ei jõudnud sihtmärgini, lendasid mööda või ei lõhkenud. Täppisrelvade kokkuhoiuks kasutas Vene lennuvägi palju tavalisi lennupomme või mittejuhitavaid rakette.

Suvel hakkas Venemaa lisaks Is­

kanderitele, Kalibritele ja lennuväe rakettidele, et neid kokku hoida, kasutama raketirünnakuteks ka õhutõrjekompleksi S ­300P õhutõrjerakette. Neid raketikomplekse või rakette veeti augustis Ukraina piiride lähedusse nii Soome piiri äärest kui ka Siberist ja Kaug­Idast.

Need õhutõrjeraketid, mis ei taba täpselt maamärke, tekitavad palju kilde ja nende suure kiiruse (kuuekordne helikiirus) tõttu on neid väga raske hävitada.

Sügisel alustas Venemaa Ukraina kriitilise infrastruktuuri vastu õhurünnakuid, et hävitada nii elektrienergiataristu kui ka linnade kütte ja veega varustamise süsteemid. Kasutati kõiki võimalikke rakettrelvi. Võrreldes varasemaga rohkem lennuväe ja mereväe rakette, kuna Iskanderite tagavarad olid vähenenud. Strateegilised pommitajad lasid tiibrakette Kh­101 Kaspia mere, aga pommitajad Tu­22M3 Musta mere kohalt. Sageli kasutati nendega koos ka õhutõrjeradarite vastaseid rakette Kh­31P või ka õhk­maa­tüüpi juhitavaid rakette Kh­59M hävitajatelt Su35S. Peale rakettide võeti kasutusele ka Iraanist saadud ründedroonid Shahed­136 või väiksemad Shahed­131. Nii loodeti sundida Ukrainat läbirääkimisi alustama. Tegelikult Venemaa

sõda infrastruktuuri vastu nurjus, kuna Ukraina õhutõrjet ei olnud suudetud oluliselt kahjustada.

Ukraina inimesed küll kannatasid, kuid see tekitas vaid suuremat viha agressori vastu ning lääs saatis abiks aina rohkem moodsaid õhutõrjerelvi.

Juba 10. oktoobril toimus kombineeritud rünnak Ukraina elektritaristu pihta rakettidega, sh S ­300 õhutõrjerakettide ja Iraani droonidega. 80 raketist õnnestus ukrainlastel alla tulistada 45 ja 17 Shahedist üheksa. Järgmisel päeval lasid venelased veel 28 raketti ja ka droone, millest seekord enamik hävitati. See näitab, et massilise rünnaku korral oli õhutõrje efektiivsus väiksem.

Õhutõrjerakette lasid venelased rohkem Harkivi ja Mõkolajivi oblasti pihta. 22. oktoobril lasid venelased

välja 33 Kh­101 ja Kalibrit ning neist õnnestus hävitada 18. Seejuures raskem oli hävitada Kalibreid, 16 ­st vaid viis.

Suurim raketirünnak toimus 15. novembril, kui Venemaa lasi 85–100 raketti Kh­101 või Kalibr, millest 73 hävitati ja samuti lasti alla 17 drooni. 23. novembril lasid venelased Ukraina objektide pihta pommitajatelt Tu­95MS või laevadelt kokku 67 tiibraketti ja Kalibrit, kuid õhutõrje hävitas neist 51.

Venemaal õnnestus oktoobris vigastada 30% ja novembris 40% Ukraina elektritaristut, kuid siiski suudeti elektrivarustus taastada, ehkki esines väljalülitamisi ja katkestusi.

5. detsembril sooritas Ukraina oma mehitamata õhusõidukitega Tu­141 Striž vasturünnaku Vene õhuterroristide strateegilistele lennuväebaasidele Engelsis Saratovi lähedal ja Djagilevos

Leekides laohoone Kiievist idas Brovarõs 8. märtsil 2022, mida tabasid allatulistatud Venemaa Kalibri raketirusud.

Foto: Roman Pilipey / EPA / Scanpix

Rjazani lähedal. Esimeses sai vigastada vähemalt üks pommitaja Tu­95MS ja teises üks Tu­22M3.

Samal päeval järgnes Venemaa uus raketilöök, kuid ilmselt tänu ukrainlaste ennetavale rünnakule oli see väiksem kui planeeritud. 70 raketist Kh­101 või Kh­55SM ja Kh­22M ehk Kh­32, Kh­59M, Kalibr lasid ukrainlased alla 60. Seejärel toimus veel mitu rünnakut infrastruktuuri pihta Iraani droonidega Shahed.

Detsembri lõpus sooritas Venemaa veel mitu rohkearvulist raketilöökide seeriat, kuid Ukraina õhutõrje töötas. 26. detsembril lasti 69 raketist alla 54 ja 23 droonist 11.

Ukrainlased olid enne seda andnud oma vastulöögi mehitamata õhusõidukiga Tu­141 Striž, rünnates teist korda strateegilise pommituslennuväe

Engelsi lennuväebaasi 25.­26. detsembri öösel. Plahvatuses ja tulekahjus sai surma või vigastada osa tehnilisest personalist.

Ukraina õhukaitse Ukraina õhukaitsel oli üpris palju Nõukogude päritoluga üsna efektiivseid kaugmaa­ ja keskmaa­õhutõrjeraketikomplekse S ­300P või PM, S ­300V ja Buk­M1, mis tagasid kaitse nii lennuväe kui ka erisuguste rakettide vastu.

Nelja ringkondliku õhujõudude ja õhukaitse väejuhatuse – Lääne, Kesk, Lõuna ja Ida – käsutuses oli peale taktikalise lennuväe brigaadide neljas õhutõrjeraketibrigaadis ja neljas polgus kokku 30 ­31 divisjoni S ­300PS ja PT ning neli divisjoni raketikompleksidega S ­300V. Need divisjonid katsid

kõiki tähtsamaid linnu, nt Kiievi kaitseks oli viis­kuus divisjoni, kaitstud olid ka Odessa, Mõkolajivi, Hersoni, Pervomaiskõi, Dnipro, Nikopoli, Harkivi, Umani ja Lvivi piirkonnad.

Õhutõrjerakettide Buk­M1 kaks polku olid Lääne ringkonnas ja üks polk Tšerkassõ juures Kesk ringkonnas – igas polgus oli kolm divisjoni. Lääne ringkonnas oli ka üks vanade raketikomplekside S ­200 Vega divisjon. Igas ringkonnas oli lisaks raadiotehniline brigaad.

Armee taseme jaoks mõeldud S ­300V divisjonis oli komandopunkt, kaks radarit, üks sektorvaatega ja üks ringvaatega, neli rakettide suunamise jaama, 24 kahte tüüpi laskeseadet, 24 laadimismasinat – kõik roomikveokitel. Igal stardiseadmel ja laadimismasinal oli kaks või neli raketti, divisjo­

nis kokku 96–192 raketti. S ­300PS kompleksides olid iseliikuvad ratasveokitel MAZ stardiseadmed ning kompleksides S ­300PT veoautodega veetavad statsionaarsed.

Ühes Buk­M1 divisjoniga on tavaliselt komandopunkt, sihtmärkide avastamise radar, kuus iseliikuvat laskeseadet, millel neli raketti ja kolm laadimismasinat, millel omakorda kaheksa raketti. Seega divisjonis on kokku 48 raketti. S ­300V raketid võisid tabada kiirusega kuni 3000 m/s lendavaid lennukeid u 100 km kaugusel ja rakette u 40 km kaugusel.

Moodsate komplekside IRIS-T ja NASAMSi efektiivsus on väidetavasti 90% ehk märki tabab kümnest raketist üheksa.

Nende tabamistõenäosuseks arvestati lennukite puhul 0,7–0,9 ja rakettide puhul 0,4–0,7. Komplekside S ­300P raketid on võimsamad, kiiremad ja suudavad tabada ka ballistilisi rakette. Buk­M1 võib tabada kuni 830 m/s lendavaid sihtmärke 3–36 km kauguselt tõenäosusega 0,6–0,8.

Maavägede õhutõrjeüksuste käsutuses olid mõned moodsad Tor­M kompleksid, u 100 Osa­AKM, 150 Strela­10M kompleksi, 75 Tunguskat ja 100 iseliikuvat õhutõrjeseadet ZSU 23 ­ 4. Enne sõda või sõja algul saadi mitmelt riigilt kantavaid õhutõrjekomplekse Stinger, Igla, Piorun ja ka teisi. Kokkuvõttes oli Ukrainal palju erineva tegevuskauguse ja suunamissüsteemiga komplekse, mis täiendasid üksteist.

Ukraina õhutõrje on aktiivse tegevusega oma efektiivsust tõestanud. Kui suuri kaotusi kandsid ukrainlased sõja algul, on raske öelda. Igal juhul elasid nad esimesed löögid üle, sest viisid kogu tehnika nii palju kui võimalik enne rünnakut ära lahingupositsioonidele. Siiski võisid S ­300 kompleksid arvukate sõidukite tõttu äratada Vene luure tähelepanu ning sattuda rohkem rünnakute alla.

Venelaste väitel hävitasid nad ööl vastu 24. märtsi Kiievist lõunas Danilovka juures ühe S ­300 divisjoni üheksa laskeseadet ja neli Buk­M1 laskeseadet, mis on ilmselt liialdus. Juba 5. aprillil sai Ukraina kaugmaa­õhutõrje

esimese abi: Slovakkia loovutas Ukrainale oma S ­300PMU divisjoni, milles oli neli laskeseadet. Paraku kinnitamata andmeil tabas 10. aprillil vene laevarakett Kalibr angaari, kuhu saadud stardiseadmed olid paigutatud. Slovakkia õhuruumi kaitseks andsid Saksamaa ja Holland kolm Patrioti patareid.

Ukraina õhukaitse sai sügisel pärast Vene terrorirünnakute ägenemist kriitilise infrastruktuuri vastu NATO riikidelt juurde nii moodsaid kui ka vanu õhutõrjeraketikomplekse. Juba novembrist asusid lahingupositsioonidele üks Saksa keskmaa­kompleksi IRIS ­T SLM patarei, kaks USA lähimaa­kompleksi NASAMS patareid, kaks Prantsuse lähimaa­kompleksi Crotale­NG patareid.

Samal ajal või kuu hiljem asusid positsioonidele Hispaanialt saadud üks lähimaa­komplekside Spada (Aspide) 2000 patarei ja üks vana keskmaa­komplekside Hawk patarei. Poola andis juba oktoobris iseliikuvate lähimaa­õhutõrjeraketikomplekside OsaAKM divisjoni.

Moodsate komplekside IRIS ­T ja NASAMS ­i efektiivsus on väidetavasti 90% ehk märki tabab kümnest raketist üheksa. Need kompleksid on kasutusel Kiievi piirkonna kaitseks.

Madalal lendavate Vene tiibrakettide ja droonide hävitamiseks, õhutõrjekomplekside nn surnud tsoonide katmiseks on kasutatud ka mobiilseid õhutõrjegruppe lähimaa­õhutõrjekompleksidega Stinger maastikuautodel HMMWV, ka Briti Stormer HVM, Nõukogude aja Osa­AKM, Saksa 35 mm iseliikuvaid Gepardeid ja vanu 23 mm neljaraudseid Šilkasid.

Iraani päritolu droonide vastu kasutati erisugust relvastust, sh õhutõrje automaatkahureid ning moderniseeritud raketikomplekse Osa­AKM­P. Juba oktoobris suudeti hävitada kuni 85% Shahed­136 tüüpi aparaatidest. Näiteks Osa­AKM­P divisjon hävitas kahe ööpäevaga 11 droonist üheksa.

Venemaa sõjalaevalt

Mustal merel 2016. aastal. Ukrainat on selles sõjas tulistatud nendega järjest.

Foto: AP / Scanpix

Kalibri raketi tulistamine

Vene rakettide tootmine ja tagavarad 2022

2023. aastal on Saksamaa lubanud anda veel kolm IRIS ­T patareid, USA kuus NASAMSi patareid ja Kanada veel ühe sama tüüpi patarei. Hispaania lubas saata veel kaks Hawki patareid, mille raketid tulevad USA­st. Kinnitatud on kolme kaugmaa­õhutõrjekompleksi Patriot patarei andmine Ukrainale: ühe annab USA, teise Saksamaa ja kolmanda Holland.

kaitseministeeriumi andmed seisuga 3. jaanuar 2023, korrigeeritud

Esialgu käib meeskondade väljaõpe. USA lubas tarnida ka lähimaa­raketikomplekse RIM­7P Sea Sparrow, mida on võimalik kasutada kompleksi Buk­M1 moderniseeritud laskeseadmetelt. Buki originaalrakettide tagavara on Ukrainal lõppemas.

Venemaa terrorirelvad

Venemaa on kasutanud raketirünnakuteks Ukraina sõjaliste objektide ja ka infrastruktuuri vastu põhiliselt maismaa­raketikomplekse Iskander kahe erineva raketiga, pealvee­ või allveelaevadelt lastavaid tiibrakette Kalibr ning strateegilise lennuväe tiibrakette Kh­101 (AS ­24A Kodiak) ja vanu laevavastaseid rakette Kh­22. Kasutatud on ka Kh­101 eelkäijaid tähistusega Kh­55 (AS ­15 Kent) ja Kh­555, millest esimene võeti 1983. a relvastusse tuumalõhkepeaga tiibraketina.

Iraani päritolu varitseva ründedrooni Shahed­136 jäänused, mis tabasid kütusehoidlat Harkivis 6. oktoobril 2022. Foto: Vitalii Hnidyi / Reuters / Scanpix

Ukrainlased on avastanud, et vanu rakette Kh-55 on kasutatud tuumalõhkepea maketiga õhutõrje ülekoormamiseks, pettesihtmärkidena.

Uuem mudel Kh­101 on raskem, kuid suurema lennukaugusega, raskemini avastatav ja täpsem – neid kasutas Vene lennuvägi juba Süürias. Venemaa on suutnud iga kuu juurde toota kaheksa sellist raketti. Kuna tiibrakett on alahelikiirusega, siis Ukraina õhutõrjel on võimalik neid hävitada. Vanad Kh­55 on osalt need raketid, mis asusid varem Ukrainas. Ukrainlased on avastanud, et vanu rakette Kh­55 on kasutatud tuumalõhkepea maketiga

ülekoormamiseks, pettesihtmärkidena.

USA ettevõtte Altera toodetud raadiokõrgusmõõturi kiip lõhkemata Vene raketist Ukrainas 19. juulil 2022. Venemaa kasutab selliseid Kalibri ja 9M727 Iskanderi juhitavate rakettide juures ning see võimaldab rakettidel maastikku lugeda. Foto: Valentyn Ogirenko / Reuters / Scanpix

Tu­95MS võib välistel piloonidel kanda kaheksa Kh­101 raketti, aga Tu­160 kokku kahes trumlis 12. Moodsad tiibraketid suunatakse ette

Venemaa raketikompleksid

programmeeritult maapinna reljeefi arvestades, aga vananenud rakettide juhtimiseks kasutatakse inertsiaalset süsteemi koos aktiivse või passiivse radari abil suunamisega.

Praegu on kõigest olemasolevast

Ukraina kaitseks Vene terrorirünna­

kute vastu vähe ja viimasel ajal on suurim mure just see, et Venemaa kasutab

vanu strateegilise lennuväe rakette

Kh­22 (AS ­ 4 Kitchen).

Neid keskmistelt pommitajatelt Tu22M3 väljalastavaid rakette pole võimalik Ukraina käsutuses olevate õhutõrjekompleksidega tabada, sest nende lennukiirus on väga suur, kolme­nelja­

kordne helikiirus ehk 3,5–4,6 Machi olenevalt lennukõrgusest. Samuti on väga raske hävitada Venemaa hulgaliselt kasutatavaid õhutõrjeraketikomplekside S ­300 rakette. Nende eri mudelite tagavara on Venemaal väga suur. Sellised raketid pole maismaamärkide vastu täpsed ja nad sobivad just terrorirünnakuteks.

Kh­22 on vedelkütusega rakett, mis loodi juba 1960 ­ndatel kahes variandis ja võeti pommitajate Tu­22 relvastusse 1967. aastal. Maismaamärgivastasel oli inertsiaalne juhtimissüsteem ja laevavastasel aktiivse või passiivse raadiolokatsiooniga isejuhtimispea.

Laevavastased olid mõeldud USA lennukikandjate koondiste hävitamiseks ja nende kõrvalekalle võib ukrainlaste info järgi maismaamärkide vastu küündida isegi 600 meetrini. Tu­22M3 võib kanda all kolm sellist raketti ja Tu­95K22 rohkemgi.

Raketi 2016. a kasutusele võetud moderniseeritud variandil Kh­32 on poole väiksem lõhkepea, kuid suurem lennukaugus – kuni 1000 km. Suunamiseks on inertsiaalne süsteem koos radarsihitamisega. Vene lennuväe rünnakud Kh­22 ­ga on reeglina toonud kaasa palju ohvreid tsiviilinimeste seas.

Õhutõrjeraketikompleks S­300PMU ja tagaplaanil Buk M­1. Foto: Shutterstock

Esimest korda kasutati neid juba 2022. a mais ja juuni lõpus tabas rakett Krementšukis kaubanduskeskust, tappes 21 inimest ja vigastades paljusid. Mõne päeva pärast hukkus elumaja tabamuse tõttu Serhiivkas sama palju. Hiljuti, 14. jaanuaril tabas rakett Dnipros kortermaja, hukkus 44 inimest ja 73 sai haavata.

Nende rakettide rünnakuid peaks aitama tõrjuda USA kaugmaa­raketikompleks Patriot, kuid millal astuvad esimesed väljaõpetatud meeskondadega patareid lahinguvalvesse, pole teada. Kahjuks venitati liiga kaua otsuse langetamisega.

Kokkuvõttes on näha, et ehkki rakettide tagavara on vähenenud, on Venemaal võimalik enamikku rakette juurde toota ning terrorirünnakuid veel lähikuudel jätkata.

Vene lennuväe kaotused sõjas on olnud Ukraina omadest suuremad, põhiliselt õhutõrjekompleksidega on lastud alla ka palju moodsaid lahingulennukeid Su­30, Su­34 ja isegi Su­35.

Kõige rohkem on hävitatud ründelennukeid Su­25 ja mitmesuguseid koptereid. Ukraina kindralstaabi andmeil oli 15. veebruari seisuga Venemaa kaotanud 298 lennukit ja 286 kopterit.

Vene lennuväe võimalusi vähendas moodsate elektroonilise luure lennukite puudumine. Lennukid Il­20 on vananenud, piiratud võimalustega ning uutest Tu­214R on vaid katsemudelid.

Venemaal pole ka moodsaid suure tegevuskaugusega mehitamata luurelennukeid ega õhutõrjevahendite allasurumiseks elektroonilise võitluse lennukeid. Lennukitel kasutati elektroonilise võitluse süsteeme Kibina­M, kuid need polnud väga head. Ka Vene radarivastased raketid Kh­31P ei osutunud töökindlaks.

Kõige efektiivsemalt kasutasid venelased Ukraina lennuväe ja õhukaitse vastu moodsaid hävitajaid Su­35S.

Lõpetuseks tuleb öelda, et ka Eesti peab õppima Ukraina kogemusest ja valmistuma raketitõrjeks. Selleks peaks hankima rohkem erineva tegevuskaugusega õhutõrjesüsteeme, sh ka kaugmaa­komplekse.

Allikad

Poola sõjandusajakirjad Raport, Lotnictwo, Lotnictwo Aviation International, Wojsko i Technika ja Nowa Technika Wojskowa

USA kaitseminister

16.

veebruaril käis Eestis visiidil USA kaitseminister Lloyd Austin (pildil), korrates üle Ühendriikide pühendumust Eesti vabaduse kaitsele.

Nii Eesti kaitseminister Hanno Pevkur kui tema USA ametivend saabusid Tallinna eelmisel päeval toimunud NATO kaitseministrite kohtumiselt Brüsselis, kus oli kõne all Ukraina toetamine ning NATO heidutus­ ja kaitsehoiaku tugevdamine, sealhulgas uued regionaalsed kaitseplaanid ja võimete ning varustuse eelpaigutamine NATO idatiivale. Alla kirjutati ka kokkuleppele tulevikutehnoloogiate arendamiseks.

Tallinna saabunud kaitseminister Lloyd Austin tänas Eestit juhtrolli eest Ukraina abistamisel.

«Kinnistasime kaitseminister Lloyd Austiniga Eesti ja USA vahelise strateegilise suhte, mille väljenduseks on praegu see, et Ühendriikide jalaväe­ ja HIMARS ­i mitmikraketiheitjate üksused teenivad siin koos meie kaitseväelastega, tugevdades nii Eesti kui kogu NATO julgeolekut. Samas on viimane aasta näidanud, et Venemaa ambitsioonid lääne suunal pole kuidagi muutunud ning meie idanaaber on endiselt suurim julgeolekuoht nii meile kui kogu NATO ­le,» ütles kaitseminister Hanno Pevkur.

Kaitseministrid arutasid ka Eesti diviisi loomisega seotud plaane ja Ameerika Ühendriikide tuge diviisi struktuuri ülesehitamisel.

Eesti ja Ühendriikide relvajõud teevad tihedat koostööd NATO raamistikus diviisi struktuuri loomiseks. Samuti rääkisid ministrid Eesti osalemisest rahvusvahelisel sõjalisel operatsioonil Inherent Resolve Iraagis, kuhu Eesti on 15. veebruaril riigikogult saadud mandaadi kohaselt valmis saatma kuni 110 kaitseväelast.

Järgnes ka Ühendriikide julgeolekuabi ja Eesti sõjalise kaitse tugevdamise arutelu.

Kaitseminister Austin tänas Eestit panuse eest sõjalisse operatsiooni Inherent Resolve. «Ameerika Ühendriigid on vankumatult pühendunud

Balti liitlaste vabaduse ja suveräänsuse toetamisele,» ütles Ühendriikide kaitseminister Lloyd Austin, kelle sõnul seisavad Ühendriigid Eesti kõrval, et heidutada ja kaitsta meie ühist julgeolekut ähvardavate ohtude eest. Pevkur kordas üle päev varem NATO ministrite kohtumisel tehtud ettepaneku: «Vaid kolmandik NATO

liikmetest eraldab praegu riigikaitsele vähemalt 2%. Julgeolekuolukord on aga drastiliselt muutunud ja kõik riigid peavad senisest märksa enam panustama nii enda kui kollektiivsesse kaitsesse. Seetõttu tegin konkreetse ettepaneku, et 2% lävest enam ei piisa ja NATO riikide kaitsekulud peaksid suurenema 2,5% ­ni.»

käis Eestis

Eesti valitsus eraldas 2021. aastal kolmel korral lisaraha riigikaitse tugevdamiseks, tõstes kaitsekulud 3% ­ni SKT­st. Järgnevatel aastatel investeerib Eesti Ühendriikidelt julgeolekuabina saadud 140,5 miljonit dollarit pikamaa­kaudtulevõime arendamiseks, hankides HIMARS ­i mitmikraketiheitjad.

Eelmisel aastal Eestisse saabunud Ühendriikide õhudessantüksused osalevad koos Eesti kaitseväega ka ühistel õppustel, et suurendada koostegevusvõimet. Ministrite kohtumise järel tutvus kaitseminister Austin ka viie Eestis teeniva USA ja viie Eesti kaitseväelasega.

Lloyd Austin (sündinud 1953) on erru läinud USA nelja tärni kindral,

kes on president Joe Bideni administratsiooni kaitseminister 21. jaanuarist 2021. Ta on juhtinud Ühendriikide vägesid Afganistanis ja oli ka USA kontingendi ülem Iraagis 2011. aastal, vastutades vägede väljatoomise eest. 2013–2016 oli ta USA keskregiooni väejuhatuse (CENTCOM) ülem.

Foto: Priit Mürk / ERR / Scanpix

Lahingukaameraga Nursipalus

Küberväejuhatuse strateegilise kommunikatsiooni keskuse lahingukaamerameeskond osales veebruaris teenistuspraktika raames USA 101. õhudessantdiviisi jalaväerühma väljaõppel Nursipalus.

Lahingukaamerameeskonna ülema nooremseersant Rasmus Kuslapi sõnul sai tema meeskond jäädvustada ameeriklaste talvise sõjapidamise ja lahinglaskmistega rühma rünnaku harjutamist. Ta lisas, et oli väga põnev väljaõppepäev, sest liitlassõdurid näitasid üles maailmatasemel meisterlikkust.

«Rõõm oli oma esimesel meediaoperatsioonil ühineda õhudessantdiviisi kergejalaväerühmaga.

Loodan, et taolisi võimalusi tuleb praegustele ja tulevastele ajateenijatele veel hulgaliselt,» lisas aspirant Antero Noor, kes saabus strateegilise kommunikatsiooni keskusesse pärast oma eriala väljaõpet.

Lisaks foto­ ja videomaterjalile saadi ka hea vaatluspraktika ning meeldiv teadmine, et meie töö pakub USA üksusele suurt lisaväärtust.

Ameeriklased

Mullu 16. detsembril Võru Taara linnakusse saabunud Ameerika Ühendriikide jalaväeüksus asus harjutama koos 2. jalaväebrigaadi üksustega. Samuti siirsid Ühendriigid rotatsiooni korras Eestisse HIMARS ­i mitmikraketiheitjate üksuse koos juhtimisvarustuse ja ­süsteemidega.

«Tänu sellele, et USA jalaväekompanii tuleb koos pataljoni juhtimiselemendiga, saame liitlased lõimida brigaadi tasandil ning juurde veel ühe manööverüksuse. See võimaldab meil harjutamise käigus kasutada liitlaste lisavõimeid ning suurendada brigaadi lahingujõudu,» ütles 2. jalaväebrigaadi ülem kolonel Mati Tikerpuu.

Kahepoolse kaitsekoostöö raames Eestisse saabunud üksus on üks osa alliansi idatiiva tugevdamisest, mille USA president Joe Biden NATO Madridi tippkohtumisel välja ütles. USA jalaväekompanii paigutati Võrru esmajoones selleks, et ka Eesti kaitseväe

2. jalaväebrigaad saaks rohkem vilumust liitlasüksustega koos tegutsedes. Eesti ja USA relvajõud teevad koostööd ka NATO raamistikus diviisi struktuuri loomiseks. Eesti liitub kõrgelt tunnustatud U.S. Warfighteri programmiga, mis koosneb õppuste seeriast ja lõpeb sertifitseerimisõppusega sellel osalevatele korpustele ja diviisi üksustele.

Võrus 2. jalaväebrigaadi juures paiknev USA jalaväekompanii on osa USA 101. õhudessantdiviisist (101st Airborne Division), mille hüüdnimi on «karjuvad kotkad». See on kergejalaväe diviis, mis on võimeline korraldama ühena vähestest maailmas pataljonisuuruseid õhuründeoperatsioone vastase tagalasse.

101. diviis on asutatud 2. novembril 1918, praeguse nime sai 16. augustil 1942 ja üksusena on see osalenud nii Normandia dessandil 6. juunil 1944 kui ka lugematutel sõjalistel operatsioonidel tänase päevani.

Taara linnakus

Winter Camp ehk talvelaager liitlastega metsas

Heiki Suurkask peatoimetaja

Ligi 2000 sõdurit võttis sel aastal osa kaitseväe keskpolügoonil toimunud iga­aastasest õppusest Eesti talveoludes. 1. jalaväebrigaadi alluvuses harjutasid Briti ja Prantsuse ning Eesti sõdurid erinevaid soomusja jalaväe, planeerimis­, pioneeritöö ja suurtükiväe stsenaariumeid.

Brittide juhitava lahingugrupiga liidendati sel aastal ka sõdurid Briti armee langevarju­ ja Yorkshire’i rügemendist. Winter Camp toimus sel aastal 29. jaanuarist 6. veebruarini,

selle jooksul korraldati lahinglaskmisi, tankivastast õppust, jalaväepatrulle ja pioneeride tegevust. Lõpetuseks tehti veel vägi­väe­vastu ründamis­ ja kaitsmisülesandeid, kusjuures Eesti sõdurid Scoutspataljonist ja kaitseliidust mängisid vastasjõudu.

Õppus eeldas ka koordineerimist Ämaris paiknevate Belgia F­16 hävitajatega, mille ülesanne oli pakkuda õhutoetust ja harjutada sihitajate tegevust. Samuti osalesid õppusel Tapa linnakus paiknev Ameerika Ühendriikide mitmikraketiheitja HIMARSi üksus ning Ühendkuningriigi õhuväe helikopterid.

Scoutsptaljoni CV90 jalaväe lahingumasinad keskpolügoonil 3. veebruaril, mil kaks soomuskompaniid harjutasid lahingutegevust üksteise vastu.

Foto: kpr Robert Markus Liiv

Kokku võttis nädalavahetusel toimunud kohtumislahingutest osa pea 2000 vormikandjat peamiselt Scoutspataljonist ja liitlaste lahingugrupist. Õppusel osalesid ka kaitseliitlased Kirde maakaitseringkonnast, 1. jalaväebrigaadi allüksustest, vahipataljonist ja õhuväest.

Liitlaste lahingugrupp oli tugevdatud õppuse ajaks Eestisse saabunud Prantsusmaa reostustõrjeüksusega, kes aitas igasuguste ainete (näiteks gaasi) ohtlikku mõju likvideerides üksustel ja sõidukitel võimalikult kiiresti võitlusvõime taastada.

Õppusele lisas realismi kaitseväe ja kaitseliidu üksuste tegevväelastest ja reservväelastest koosnenud vahekohtunike meeskond, kelle ülesanne oli kuvada üksustele õhutoetuse ja kaudtuleüksuste tulemõju ning arvutada välja üksuste kaotused.

Peale selle kasutati pimedal ajal toimunud lahingutes ka SAABi lasermatkesüsteeme nii tehnikal, meeskonnarelvadel kui ka üksikvõitlejatel. Süsteem võimaldab kuvada lisaks tulemõjule ka pioneeritõkete ja kaudtule saavutatud efekte.

«Alates saabumisest septembris oleme pannud suurt rõhku lahingugrupi võimete tugevdamisele ning lõimimise ja koostegutsemisvõime arendamisele oma liitlastega,» ütles eFP Eesti lahingugrupi ülem kolonelleitnant Simon Worth. «Lahingugrupp on läbinud hulganisti õppusi, mis aitavad meil tegutseda külma ilmaga ja võimaldavad koos Eesti 1. jalaväebrigaadiga talvelaagris paikneda ja näidata meie tehtud märkimisväärseid edusamme.»

Esimene 1200 osavõtjaga Winter Camp toimus 2015. aastal. Siis võtsid sellest osa ka kaitseliitlased, Ühendriikide maaväelased ja Hollandi kaitseväe üksus jalaväe lahingumasinatel CV90.

2017. aastast Eestis paikneva liitlaste lahingugrupi juhtüksuseks on praegu Ühendkuningriigi kuninglik tankirügement, mida toetavad rotatsiooni alusel Prantsuse ja Taani üksused ja oma panuse annab ka Island. Lätis, Leedus ja Poolas paiknevate lahingugruppide juhtriikideks on vastavalt Kanada, Saksamaa ja USA.

Operatsiooni PELEDA raames osalesid Winter Campil ka kolm Ühendkuningriigi Eestis paiknevat Chinooki helikopterit. 3. veebruaril harjutati Ämari lennubaasis teenistuskoerte transporti helikopteritega.

Foto: kpr Ryan Murray / UK MOD Crown copyright

Prantsusmaa Alpi kütid jälgimas maastikku kaitseväe keskpolügoonil 5. veebruaril. Kokku teenib Tapal liitlaste lahingugrupis ligi 200 prantslast.

Foto: kpr Paul Squires / UK MOD Crown copyright

Kergejalaväelased Prantsusmaa maaväe 13. Alpi küttide pataljoni Les Verts kompaniist puhastamas vastase kaevikut keskpolügoonil 5. veebruaril.

Foto: srs Vincent Price / UK MOD Crown copyright

Taani Leopard 2A7 ja Ühendkuningriigi Challenger 2 tank Tapa linnakus valmistumas Winter Campile minema 3. veebruaril.

Foto: kpr A. Mayall / UK MOD Crown copyright

Ühendkuningriigi sõdurid NATO eFP lahingugrupist sisenemas Chinooki transpordihelikopterisse kaitseväe keskpolügoonil 9. veebruaril.

Foto: kpr Paul Squires / UK MOD Crown copyright

Erioperaatorite kaks aastat Mali kõrbes

Mali armee sõdurite baasväljaõpe, taustal Ühendkuningriigi maaväelt missiooni alguseks laenatud sõiduk Jackal 2. Fotod: TF Takuba

Anname senisest detailsema ülevaate teekonnast, kuidas Eesti erioperaatorid jõudsid esimese Prantsusmaa liitlasena Malis Task Force Takubasse 2020. aasta suvel. Mis oli selle tähtsa sündmuse eellugu, kuidas kõik pärast seda läinud on ja mida toob tulevik uuesti koju jõudmise järel peaaegu täpselt kaks aastat hiljem.

erioperatsioonide väejuhatus

Takuba tähendab Lääne­Sahelis kasutusel olevat õhukese teraga mõõka või pistoda. Operatsiooni planeerimisjärgus oli töönimetuseks veel TF Azawakh. Edaspidi kasutame TF Takuba või lihtsalt Takuba.

Eesti erioperatsioonide valdkond läbis ühe esimestest küpsuseksamitest 2012. aastal, kui kaitseväe eriüksus osales USA suurima sihtüksuse koosseisus NATO operatsioonil Afganistanis. Eesti eriväelaste jaoks sai operatsioon Afganistanis 2014. aastal läbi, kuid üksuse teenistuslehele lisati oluline rida juurde, nimelt oli nüüd olemas kogemus pakkuda reaalsel operatsioonil sõjalist toetust kohalikele vägedele. Sõjaline toetus on NATO erioperatsioonide doktriini kohaselt üks kolmest erioperatsioonide liigist suunatud rünnaku ja eriluure kõrval. (AJP 3.5 Allied Joint Doctrine for Special Operations)

Ajavahemikus 2014–2018 oli erisuguseid ambitsioone ja ka tõsiselt võetavaid kutseid liitlastelt, et uuesti allüksust välisoperatsioonile saata, kuid mitmesugustel põhjustel seda ei juhtunud.

Siiski toimus just sellel perioodil oluline sündmus, mil Afganistanis tehtud sõjalist toetust harjutas erioperatsioonide väejuhatuse (EOVJ) allüksus Aafrika mandril. 2016. aastal osaleti küllaltki suure kontingendiga Senegalis USA Aafrika väejuhatuse korraldatud õppusel Flintlock, kus Eesti üksus pakkus Senegali riigi mõisteski väga perifeerses piirkonnas sõjalist toetust kohalikele jõududele.

Seda tehti küll õppuse käigus, kuid mis peamine, sealt saadi

kindlus, et sama kvaliteetselt suudetakse ülesannet täita globaalselt. Samuti sai kinnitust fakt, et Eesti erioperaatorite väljaõpe ja varustus sobivad ka Aafrika karmides tingimustes oma ülesannete täitmiseks.

Esimene kutse osaleda Prantsusmaa erivägedega sõjalisel operatsioonil Malis jõudis EOVJ­ni 2018. aastal, vahetult enne jõule. Kuna kutseid osaleda erinevatel operatsioonidel oli

EOVJ­le laekunud liitlastelt varemgi, siis analüüsiti esmalt ülesannet ja loodi Prantsuse erivägedega esimene kontakt. Peagi saadi kinnitus, et TF Takuba töökeeleks saab inglise keel ning mindi esialgu tagasihoidlike ootustega jõulupuhkusele, eelkõige just seepärast, et EOVJ­l puudus varasem kahepoolse koostöö kogemus prantslastega.

TF Takubasse kutse saanud riikide erioperatsioonide ülemate esimene kohtumine toimus 2019. aasta aprilli alguses Bordeaux’s suure Prantsuse kaitsetööstuse messi SOFINS paralleelpaneelina. Prantsuse eriväed kutsusid TF Takubasse neid riike, kellega nad olid operatsioonidel varem kokku puutunud, kuid need ei piirdunud ainult NATO riikidega.

See, et Eesti sai kutse esimeste hulgas, on märk sellest, et tänu osalemisele jalaväeüksustega operatsioonil Barkhane, peeti Eesti kaitseväge kindlaks partneriks ka teiste väeliikide

koostöös. Bordeaux’ kohtumist võibki pidada avalöögiks, misjärel algas planeerimine kolmel suunal, et õigel ajal liituda TF Takubaga. Olgu etteruttavalt öeldud, et Eesti kontingendi jõudmine Malisse esimese Prantsusmaa liitlasena toimus suuresti just tänu Eesti süsteemide paindlikkusele, väiksusele ning EOVJ­i heale mainele kõigi sõjalis­poliitiliste tasandite otsustajate seas.

Eesti erioperaatoritel oli riigikogu mandaat Malis saapad punase tolmuga kokku teha juba 1. jaanuarist 2020, kuid kohalik taristu ning Prantsuse üksuste siirmine võimaldasid seda alles pool aastat hiljem.

Planeerimise kolm suunda

Kolmest planeerimissuunast nüüd ükshaaval ja eraldi. Esimene ja kõige keerulisem oli kahtlemata rahaline pool. Kui välisoperatsioonil Afganistanis oli EOVJ­i allüksuse kulusid aidanud katta väga suures mahus USA juba enne operatsioonipiirkonda jõudmist, siis TF Takubas osalemine tuli Eestil endal täielikult kinni maksta.

Üksikvõitleja ja allüksuse tasemel oli varustus olemas, järele proovitud või parasjagu hankimisel, kuid kahe suure ja kalli võimelüngana olid puudu operatsioonipiirkonda sobivad sõidukid ning juhtimispunktiks ja tööruumideks kohandatud konteinerid. Mõlemad olid kriitilised, sest ilma nendeta ei oleks saanud ülesannet kvaliteetselt ja piisaval määral riske vältides täita. Siiski oli EOVJ­i erialaspetsialistidel küllalt aega, et kogu väejuhatuses lasuv kogemus kokku koguda ning teha põhjalik analüüs, millistele tingimustele vastavat sõidukit oli Malisse vaja.

Planeerimist alustati olukorras, kus arutati läbi kõik variandid, alates soomustatud Toyota Land Cruiserist kuni Pasi soomukini. Vähetähtis ei olnud tollase kaitseministri, Jüri Luige antud suunis, et ohtu isikkoosseisule tuleb vähendada nii palju kui võimalik, eriti just Malis järjest kasvava IED ohu valguses. Analüüsi tulemusena jõuti UK firma Supacat toodanguni, milleks olid kuuerattalised just erioperatsioonide korraldamiseks mõeldud sõidukid ESOV­ Coyote.

Eriväelased operatsioonil, taustal erioperatsioonide väejuhatuse enda sõiduk ESOV­Coyote, mis vahetas missiooni ajal välja UK­st laenatud Jackal 2.

Kuna sõidukite hange võttis pikalt aega, saadi Ühendkuningriigi maaväelt laenuks neli sõidukit Jackal 2, mida kasutati Malis ning mis hiljem tagastati samuti Malis viibinud MINUSMA operatsioonil tegutseva Ühendkuningriigi üksusele. Nendegi sõidukite laenamine oli keeruline nii juriidiliselt kui logistiliselt, kuid päädis eduga, millele aitasid kaasa EOVJ­i logistikute kõrval võtmerollis kaitseministeeriumi juristid ja Ühendkuningriigi saatkond Eestis.

Kui rahalise poole planeerimisel olid EOVJ­ile toeks KVPS ja kaitseministeeriumi riigikaitse planeerimise osakond ning poliitika planeerimise osakond, siis teise, sõjalise suuna planeerimise raskuspunkt lasus rohkem EOVJ­i enda õlul.

Varasem valdkondlik koostöö Prantsuse erivägedega oli vähene ning enamasti toimus mitmeriigiõppuste või NATO koostöö liikide raames. Juba enne siirmist loodi kontaktid üksusega, kellega koos oli plaanis Malis tegutseda taktikalisel tasemel. EOVJ­i staabi tasandil osaleti planeerimise ja operatsioonide korraldamise keskuse (Centre for Planning and Conduct of Operations, CPCO) tasandil toimunud töögruppides, kohtumistel ja planeerimisüritustel.

Kõige keerulisem ülesanne oli muidugi logistika, kuid juba CPCO ­s toimunud pikkadel planeerimisnädalatel loodi head suhted Rootsi erivägedega, kellega just logistikavaldkonnas algas efektiivne koostöö Pariisis, mis kandus hiljem edasi ka põllule.

Poliitiline suund läks küllaltki ladusalt, riigikogu mandaadi saamisega ei olnud õhus suuremaid küsimusi ning Eesti eriväelaste Malisse siirmist arutati isegi Eesti ja Prantsuse presidendi kahepoolsel kohtumisel.

Logistika keerukus

Üks tõeline proovikivi oli loomulikult operatsiooniga seotud logistika. Hoolimata sellest, et TF Takubas osalevad riigid tegid selles valdkonnas väga tulemuslikku koostööd, oli nii inimeste kui varustuse operatsioonialale ja tagasi siirmine kallis ning kohati suure riskiga ettevõtmine.

EOVJ­ile oli see suuremahulisim inimeste ja sõidukite transportimine kogu üksuse ajaloo jooksul, sest kon­

tingent oli suurem kui Afganistanis pea kümme aastat tagasi. Peale selle oli vaja korraldada ka Supacat erisõidukite, konteinerite ning suure koguse laskemoona kohalevedu.

Kõige selle juures tulid appi nii toetuse väejuhatus, liitlased kui rahvusvahelised logistikafirmad. 2020. aastal katsetasid EOVJ­i logistikud, kas missiooni jaoks vähem kriitilist varustust võiks Malisse saata ka merd mööda, et maksumaksja raha kokku hoida.

Selleks tarbeks täideti üks merekonteiner mittekriitiliste kuluvahenditega ning saadeti jaanipäeva paiku Mali poole kaubalaevaga teele.

23. detsembril ehk täpselt pool aastat hiljem jõudis see konteiner Gao baasi. Pärast seda eksperimenti jäädi edaspidi lootma siiski õhutranspordile.

Kohapealse logistika sujuvamaks korraldamiseks olid kaasatud ka spetsialistid TVJ­ist, kes vastutasid inimeste ja kaupade transportimise eest nii Malisse kui operatsiooniala sees, sealhulgas üksuste varustamise eest operatsioonide ajal.

Eesti eriväelaste kontingent saabus Malisse 2020. a juuni keskel ning erivägedele omaselt saavutati küllaltki kiiresti esmane operatsioonivõime. Marjaks kulusid ära ka varem

Eriväelased väljaõppel Malis, üksuse mootorrattad KTM olid olulised operatsioonidel tänu väga heale maastikuläbivusele. Kuna ka vastane kasutas mootorrattaid, siis nendega oli hea vastast «jahtida».

Eriväelaste ülesannete hulka kuulus ka suhtlemine kohalike elanikega.

Afganistanis ja Senegalis omandatud kogemused sõjalise toetuse andmisel ehk kohalike vägedega koostöötamisel ning nende väljaõpetamisel ja võimendamisel.

Oluline oli sealjuures saavutada kohalikega kiiresti sõbralik, võrdsetel alustel kamraadlik läbisaamine, mida ei toetanud ainult varustuse ja ressursside jagamine, vaid ka partnerüksusega kooselamine operatsioonide ajal. Magati ja söödi koos ning hoolimata mitmekihilisest keelebarjäärist tehti üheskoos ka nalja ning räägiti maailma asjadest. Mali partnerüksusega suheldi tõlkide vahendusel, kes tõlkisid

eestikeelse jutu prantsuse keelde ning sageli tõlkis kohalik ülem selle mõnda muusse kohalikku keelde oma alluvate jaoks.

Ühe korra oli Eesti üksusel õnn töötada koos ka inglise keelt valdava Mali kompaniiülemaga. Kahe aasta jooksul käis Eesti üksuse väljaõppest läbi umbes kolm kompaniisuurust üksust, kelle kõigiga ka koos operatsioonidel käidi. Hoolimata TF Takuba sulgemisest 2022. aasta suvel jäi Mali relvajõududele sellest võrdlemisi suur hulk väljaõpetatud ja üpris hästi varustatud isikkoosseisu, kellega terrorismiohule iseseisvalt vastu astuda.

Väljaõpe oli korraldatud nii, et pärast esmast tutvumist uue kompaniiga tehti baasväljaõpe, misjärel mindi esimesele operatsioonile ning siis vaheldus operatsioonidel käimine partnerüksuse oskuste lihvimisega.

Suures plaanis selline kontseptsioon toimis ning selle võtsid üle ka teised TF Takubas Mali relvajõududega koos tegutsenud üksused, näiteks samadel põhimõtetel loodud Prantsuse­Tšehhi üksus Menakas. Mali sõdurid võtsid õpetatavad teemad kiiresti omaks ning vajasid julgustust enamasti vaid öistel operatsioonidel.

Esimene rotatsioon

EOVJ­i esimene rotatsioon TF Takubas oli suurem kui järgmised. Sel ajal oli kogu TF Takuba väevõimete genereerimine ja kohale siirmine alles esmajärgus, mistõttu aitas Eesti alguses erioperatsioonide sihtgrupile kaasa juhtimis­ ja toetuselemendiga, lisaks taktikalistele üksustele, kes jäid järgmiste rotatsioonide tuumikuks.

Seegi oli esmakordne kogemus, et nii suure kontingendiga operatsioonil olla ning oma operatsioone autonoomselt juhtida, olles vahetevahel ka Prantsuse taktikalisele üksusele juhiks.

Esimese rotatsiooni eripära oli veel see, et operatsioonid Gao baasist välja olid ajaliselt pikemad kui järgmistel rotatsioonidel. 2020. aasta teises pooles ei olnud üldsegi ebatavaline, kui üksused olid järjest operatsioonil karmides kõrbeoludes kaks kuni kolm nädalat. Hiljem enam üle ühe nädala järjest põllul ei oldud.

Oluline õpikogemus oli, et peale asjatundliku meeskonna ja väga hea läbivusega sõidukite mängisid tavapärasest suuremat osa kaasas olevad erivõimed. Eesti kontingent toetas TF Takubat UAV­süsteemiga, mis kahe aasta jooksul oli Gaos asuvate Takuba üksuste jaoks vajalik luurevahend, et tuvastada maastikul vastaseid, aga olla abiks ka Gao baasi väekaitse tagamisel.

Esimene rotatsioon oli hea õpikogemus ja koostegutsemisvõime Prantsuse partnerüksusega ning teiste TF Takubasse tol ajal veel saabuvate üksustega saavutati kiiresti nii operatsioonide kui logistika valdkonnas. Need edusammud aitasid kaasa kõigile järgne­

vatele rotatsioonidele, kus juhtimiselemendi koosseis oli väiksem, kuid taktikaline element samade võimetega. Lisaks seati siis sisse ka väga hästi varustatud juhtimispunkt ning kõige piisavaga varustatud eluruumid Gao baasi, kus neid jagati koos Prantsuse eriväelastega, kes kiiresti kiindusid eestlaste saunakultuuri.

2021. aasta alguses, kui Eesti ja Prantsuse ühine üksus oli Gaos juba kuus kuud tegutsenud, alustas Gaost linnulennult 260 km kaugusel idas

Menakas – isegi Mali mõistes perifeerses asulas – tööd TF Takuba ühendtaseme staap, millega liitusid ka EOVJ­i staabiohvitserid. TF Takuba staabis osalesid kõik riigid, kellel olid väljas ka eri suurusega taktikalised üksused, nagu Prantsusmaa, Eesti, Rootsi, Taani ja Tšehhi, kuid ka mõned partnerriigid, kes toetasid oma inimestega ainult staapi.

Hoolimata oma väiksusest ning perifeersest asukohast ja Menaka baasi askeetlikest tingimustest saavutas staap kiiresti täieliku operatsioonivalmiduse ning juhtis edaspidi kuni

TF Takuba tegevuse lõpuni korraga kolme sihtgrupi operatsioone nii maal kui õhus.

Kõige suurema osa andsid loomulikult raamriik Prantsusmaa, kuid ka Itaalia ja Rootsi, kellel olid kaasas erioperatsioonideks kohandatud Black Hawk helikopterid ja arvukalt erivõimeid. Eesti tunduvalt väiksema üksuse tegevus oli siiski samuti kõrgelt hinnatud operaatorite oskuslikkuse ja väheste operatsioonipiirangute tõttu.

Suurematel liitlastel oli alati meeles seegi, et EOVJ­i kontingent oli Malis esimesena kohal ja nüüd võib juba ka öelda, et lahkus viimaste hulgas 2022. aasta suvel. Eesti taktikaliste üksuste head tööd jäid pärast operatsiooni lõppu ilmestama ka üksuse liikmete tavavormi taskute kohale kinnitatud lindilõiked muudelt riikideltki kui Prantsusmaa.

Kui vaadata TF Takubat tervikuna, siis 2021. aasta oli selle kõige stabiilsema arengu periood. Staap toetas operatsioone, lisandus osalevaid liitlasi ning põllul täideti edukalt ülesandeid. 2021. aasta sügisel külastas operatsioonipiirkonda ka EOVJ­i ülem kolonel Margus Kuul, kes kohtus TF Takuba tollase ülema Prantsuse eri­

vägede brigaadikindral Philippe Landicheffiga, kes juhtis TF Takubat selle esimese ülemana kaheksa kuu jooksul väga kindla käega.

Hoolimata 2021. aasta lõpus Bamako ja Pariisi vahel saadetud ebasõbralikest nootidest paistis siis veel TF Takuba tulevik selge. Arvukad uued riigid olid lubanud aidata erineva profiiliga erioperatsioonide üksuste

ja võimetega ning tundus, et 2022. aastal saab TF Takuba oma operatsioonitempot tõsta. Suurimat toetust oodati Taani ning Ungari üksustelt, kelle liitumine oleks aidanud operatsioonide tempot tõsta. Paraku sattusid mõlemad nimetatud riigid Mali hunta ebadiplomaatilise käitumise ohvriks ning hoolimata sellest, et vähemalt Taani kontingent jõudis Malisse ko­

Eesti ja Prantsuse eriväelased ühises rünnakuformatsioonis operatsioonieelsel väljaõppel.

TF Takuba avatseremoonia Gao baasis 2020.

hale, ei saanud nad luba operatsioone alustada ja pidid lahkuma.

Aasta teises pooles analüüsiti nii TF Takuba staabis kui ka panustavate riikide staapides USA äkilist väljatõmbamist Afganistanist sama aasta suvel. Kui 2022. aasta alguses hakkas paistma TF Takuba kohalike võimude soovimatusest tulenev järsk lõpp, kerkisid esile juba arvukad õpituvastused

Afganistanist, et vältida seal tekkinud probleeme. Eelkõige oli tähtis vältida olukorda, kus Mali muutuks terrorismi eksportivaks riigiks nii oma naaberriikidesse kui Euroopasse.

Suurim erinevus kahe konflikti vahel seisnes siiski selles, et Afganistanis oli Taliban üks tugev organisatsioon, kes suutis suurema osa riigist endale allutada. Malis seevastu olid kohali­

kud terroristlikud rühmitused hõivatud omavahel sõdimisega ning Mali relvajõudude ründamine ei olnud alati nende põhieesmärk.

Loomulikult tekitas see suurt riigisisest ebastabiilsust, mõned piirkonnad ei olnud üldse keskvalitsuse kontrolli all ja olukorda hägustas ja raskendas veelgi Mali hunta järjest sõbralikum läbisaamine Venemaa erasõjafirma Wagner grupiga.

Vastastikune usaldus

EOVJ­i allüksused lõpetasid oma operatsioonid juunis 2022 ning viimased Eesti eriväelased, loomulikult logistikud, lahkusid Malist juuni viimastel päevadel, olles enne kodu poole nii meritsi kui õhutsi saatnud kogu selle varustuse ja tehnika, millega sinna kaks aastat tagasi mindi.

Kokkuvõttes oli EOVJ­i kahe aasta pikkune operatsioon Malis tõestus EOVJ­i väljaõppe, planeerimise ja võimearenduse õigest suunast. Lisaks ohtratele operatsioonidelt saadud kogemustele ja õpituvastustele tõi osalus EOVJ­ile juurde veel ühe olulise liitlase – Prantsusmaa eriväed –, kellega jätkub koostöö kindlasti Eestis ja Prantsusmaal ning pole välistatud, et kunagi juba lähimas tulevikus uuesti ka Aafrika mandril.

Samuti ei ole vähetähtis ka selle operatsiooni raames tekkinud erivägede koostöövõrgustik, rääkimata tervest hulgast uutest bilateraalsetest suhetest ja projektidest, millega ka EOVJ on juba mitmeti seotud. Üheskoos sellel operatsioonil viibinud riigid sepistasid keerulistel operatsioonidel vastastikuse usalduse, mille kestmist tõestavad varasemast rohkem avatud suhtluskanalid, millest oli loomulikult kasu juba enne TF Takuba lõppu, kui kogu NATO väärtusruumile esitati uued väljakutsed Ukrainas.

TF Takuba vaimus operatsioonide jätkamine ei ole oluline vaid Eesti ja EOVJ­i jaoks, vaid ka Saheli piirkonda ei saa jätta terrorismi ja Venemaa interventsiooni probleemidega üksi.

Lõpetuseks võib õela, et TF Takuba kahe aasta pikkune tegevus tõestas ka seda, et Euroopas leidub piisavalt riike, kes on nõus toetama võrdlemisi lühikese etteteatamisega mõnda Mali naaberriiki, et tegeleda terrorismiga selle juurte juures.

Eriväelaste varustus tõestas end ka Aafrika karmides tingimustes.

Sõduri lahutamatuks kaaslaseks maastikul on kuivtoidupakk.

Võtame lahti kodumaise einevaliku sisu ning võrdleme seda Venemaa omaga.

Kuivtoidupakkide mõõduvõtt

Kaitseväes võeti hiljuti kasutusele uus toidupakkide kord. Kui varem olid sõduritele komplekteeritud pakid mõeldud sisaldama 24 tunni toiduvaru, siis nüüd on hommiku­, lõuna­ ja õhtusöök jaotatud eraldi.

Venemaa käitleb toidupakke aga traditsioonilisemalt: korraga antakse sõduritele kehakinnituseks 2,1 kilogrammi, millest saab endale 24 tunniks meelepärast valida.

Meie võrdluseksperimendis võtame vaatluse alla Eesti kolm eri toidukorra pakki. Valitud õhtusöök sobib seejuures ka taimetoitlastele.

Kahe riigi toidupakke võrreldes jääb kohe silma tõsiasi, et Eesti ratsioon keskendub märksa enam soojale toidule. Vene valik on seevastu eelkõige näksipõhine.

Eesti toidupakkide kasuks räägivad kindla peale nende väikesed mõõtmed: kui meie pakid on paigutatud kompaktselt kilesse ning neid on võimalik kiirelt täituvas seljakotis pea igasse pilusse pressida, siis Venemaa omaga nõnda lihtsalt ei lähe.

Idanaabrite pakk meenutab prisket risttahukat. Seejuures sisaldab papist ümbris veel omakorda väiksemat

pappalust, mis samuti kompaktsusele karuteene teeb.

Valik on Vene variandis pealtnäha suurem, kuid suur osa sellest paistab keskmise sõduri jaoks kujunevat liht salt lisagrammideks seljakotis. Näiteks on valikus mitu sorti leivamäärdeid.

Vene toidupaki sisu esimest korda silmitsedes köitis meie tähelepanu seal ne kaasaskantav küttekeha. Kui Eesti sõdurid on harjunud toitu valmistama priimuse ja kateloki abil, siis idanaab rid piirituse või gaasi põletamisega es mapilgul tegelema ei pea, sest pakis on süütetablett ja plekist alus sellele.

Reaalsus kujunes muidugi mõ nevõrra teistsuguseks. Mõõdukast tuulest piisas, et küttekeha tõrkuma hakkaks ning sõbralik koostöö jäi vaid unistuseks. Ka esmapilgul eks klusiivsena tundunud veekindlad ti kud osutusid väga kohmakaks ja mitte nii veekindlaks ning pealegi oli neid pakis vaid kuus tükki. Otse tulel peh me ümbrisega konservi soojendamisel kipub see ka põhja kõrbema.

Samuti erineb ka söögiriistade ka sutamise kord. Nimelt on pakis plast lusikad, mis säästavad küll nõudepe sust, kuid kipuvad tihke guljaši sees pooleks murduma.

Johannes Peetsalu nooremseersant, Sõdurilehe reporter Martti Kallas nooremseersant, Sõdurilehe reporter

Eesti toidupakid

Hommikusöök

▶ riisipuding vaniljega

▶ soolased teraviljaküpsised

▶ võileivakate sealihaga

▶ banaanilaastud

▶ karamellimaitseline kolm ühes kohv

Hommikusöögipakk on kasutajasõbralik, kuna toit on suupärane ka ilma katelokki kuumaks ajamata. Tõsi, kohvipulbrile tahaks küll sooja vett, kuid riisipuding ja teraviljaküpsised sealihakattega on ka külmalt täitsa söödavad.

Lõunasöök

▶ pasta Bolognese

▶ näkileib Graham

▶ pasteet kanalihast

▶ banaanilaastud

▶ isotooniline apelsinijook

Pasta Bolognese kaob metsas kõhtu kiiremini kui baaskursuse sõdur esimesele väljaloale – nii on pasta endiselt enda tuntud headuses. Paki uustulnukas on aga näkileib Graham, mis oma konsistentsi poolest täidab legendaarse tuumaleiva (konservis täisteraleib) rolli. Algul tundub kuivik hamba all ilmetu, kuid kanalihapasteediga väärib ta igati kohta põhikoosseisus.

Õhtusöök / taimetoit

▶ ubade ja köögiviljadega Chilli Sin Carne

▶ proteiini näkileib

▶ võileivakate tomati ja oreganoga

▶ banaanilaastud

▶ datli­kreekapähklibatoon

▶ isotooniline virsikujook

Õhtuseks maiustamiseks valisime hoopis taimetoiduga paki. Elupõlisele karnivoorile jääb siiski pasteedi puudumine hingele, kuigi tomati ja oregano võileivakate osutus oodatust maitsvamaks. Paki kaitseks tuleb tõdeda, et toidukord ongi mõeldud taimetoitlastele.

pipar

vitamiinitablett

närimiskumm veepuhastustablett

kaasaskantav küttekeha

veekindlad tikud desinfitseeriv salvrätt salvrätikud

plastlusikas plastnuga

Vene toidupakk

Hommikusöök

▶ kreekerid

▶ hakkvorst

▶ sulatatud juust

▶ puuviljamoos

▶ pehme pasteet

▶ armee peekon

▶ lahustuv kohv

▶ kohvikoorepulber

▶ nisujahuküpsised

Vene toidupaki hommikusöögi juures (olgu öeldud, et jagasime paki sisu toidukordadeks sõduri vaistu järgi) jätsid sügavaima mulje peekon ja puuviljamoos. Ühtlasi on need ainukesed asjad kogu selles toidupakis, mis võiks ka Eesti toidupakis olla.

Lõunasöök

▶ tatrapuder veiselihaga

▶ köögiviljahautis ▶ puuvilja­ või marjakontsentraat

Vanade Eesti kaitseväe toidupakkide tatar kalkunilihaga oli üks parimaid toite, mistõttu olid ka idanaabrite versioonile ootused suured. Paraku pidime pettuma, sest konservis oli teravili kui ühtlane mass, millel puudus kahjuks ka meeldiv maitse ning kus on lihtne plastlusikat ära murda. Maitse üle küll ei vaielda, ent ka marjakontsentraat jäi meie subjektiivsel hinnangul Eesti paki isotoonilistele jookidele alla.

Õhtusöök

▶ frikadellid veiselihast

▶ guljašš kartulitega

▶ naturaalne puuviljapüree

▶ tume šokolaad

▶ must tee

Ka frikadellid ja veiselihast guljašš jätsid gurmaanid külmaks. Kuid nagu ennegi andis õhtusöögile värvi puuviljapüree. Teed kahjuks juua ei saanud, sest küttekeha ei töötanud.

Lisad suhkur sool

Esimene seeriatootmises valmistatud sõjalise otstarbega lõhkematerjal Eestis

Külgmiin M­14

Raul Kütt kolonelleitnant, pioneeriinspektor aastail 2013–2016

Oma teenistuse jooksul puutume kaitseväelastena kokku väga erineva varustuse ja mitmesuguste vahenditega, mis on soetatud omas ajas ning parima teadmise juures. Olenemata sõdurite käte vahel oleva kaitsevarustuse keerukuse astmest on selle eesmärk olnud alati sama: tekitada vastasele võimalikult palju kahju või tagada oma üksuste kaitstus ja tegevusvabadus.

Et need vahendid töötaksid kõige kriitilisemal hetkel – lahingus – tõrgeteta, on vajalik eelnev pikk ja põhjalik arendustöö. See omakorda eeldab lõppkasutajate ning arendajate omavahelist tihedat koostööd, mille parimaks näiteks on Eesti kaitseväelaste ja kodumaiste kaitsetööstusettevõtete töövõidud, mis on leidnud kindla koha meie üksuste arsenalis. Üks selline näide on ka külgmiin M­14.

Seetõttu soovin järgneva artikliga anda lugejale ülevaate taasiseseisvumisjärgse Eesti esimese seeriatootmises valmistatud sõjalise otstarbega lõhkematerjali – külgmiini M­14 – arendusloost. Samuti tutvustada selle protsessi erinevaid aspekte ning

Külgmiin M-14 on mõeldud kasutamiseks vastase kergelt soomustatud ja soomustamata sihtmärkide hävitamiseks distantsidel kuni 50 meetrit.

ühtlasi innustada asjahuvilisi külgmiini näite varal otsima uuenduslikke lahendusi uute tarvilike vahendite väljatöötamiseks.

Idee sünd

Vajadus külgmiini kui lähidistantsilt kasutatava sõidukivastase võitlusvahendi järele viib tagasi kaitseväe taasloomise perioodi, kus peamiselt Soome koolkonna mõjutusel tekkis arusaam, et väikeüksuste taktikas on oluline osa miinide ning mitmesuguste laengute kasutamisel.

Tänapäeval teame sellist taktikat ka kui hajutatud lahingutegevust (HLT, ingl Dispersed Combat Activity – võitlusviis, mille eesmärk on eeskätt lagundada vastast teda kulutades ning mis seisneb keskselt plaanitud

ja eesmärgistatud, kuid väikeüksuste iseseisvalt korraldatavas tegevuses). Sisuliselt tähendab see üksikute miinide, ühte või eri tüüpi miinigruppide kombineeritud kasutamist iseseisvalt miinivaritsustes või ka osana üksuse tulesüsteemist.

Selle veendumuse teket kinnistas omakorda ka paljude tollast väljaõpet läbinute kogemus, et nii kergete elavjõu kui ka raskete lahingutehnika hävitamiseks mõeldud kaitselaengute (varasem nimetus «suunatud tegevusega kildmiin») ning erisuguste sõidukivastaste külgmiinide oskuslik kombineerimine varitsuste ja julgestusülesannete korraldamisel annab väga tõhusa efekti.

Hiljem lisasid sellele jõudu ka Iraagist saabunud liitlaste tehnilise luure raportid, mis kinnitasid kohapeal isevalmistatud suunatud toimega sõidukivastaste laengute kasutamist (explosively formed penetrator, EFP).

Teisisõnu tuli tõdeda, et kusagil garaažis Iraagi vastupanuvõitlejate kasutatud isevalmistatud külgmiinid tekitasid palju peavalu ilmselgelt tehnilisel tasemel arenenumatele liitlasvägede üksustule, läbistades ka kõige moodsamate MRAP­ide (Mine-Resistant Ambush Protected sõiduk) soomust.

Seetõttu võib nende näidete varal väita, et kandev idee on siin olnud

M-14 Komplekti kaal 2,5 kg

Läbimõõt 155 mm

Korpuse materjal plastik

Lõhkeaine mass 1,5 kg PBX

Löögikeha mass 0,6 kg

Löögikeha toime kaugus 1 m–150 m

Läbistavus 50 m 90° juures 50 mm soomusplaat

Sihtimiskaugus 50 m

Süütesüsteem Nonel Shocktube 130 m

alati üks: väikese meeskonnaga märkimisväärselt ülekaalukama vastase elavjõule ning tehnikale võimalikult suurte kaotuste tekitamine ennast seejuures otsustavalt sidumata.

Olles sellest paljuski innustunud ning võttes eeskujuks Soome ja Rootsi ühistööna Hackman OY valmistatud kerge külgmiini (Soomes tuntud kui kylkimiina 87, Rootsis fordonsmina 14), tegi esmased katsed nende Eestis arendamise alustamiseks omaaegse pioneeriasjanduse entusiast Juhani

Putkinen juba aastal 1996. Tollal aga ei ületanud see initsiatiiv erinevatel põhjustel veel kaitsejõudude peastaabi ega kaitseministeeriumi huvikünnist.

Sellest hoolimata jätkati külgmiinide kasutamist üksuste väljaõppes, seda ka pärast aastatuhande alguses Rootsilt R­77 projekti raames abina saadud väikese partii lahingumiinide fordonsmina 14 lõppemist kaitseväe ladudes. Sellise mõneti letargilise perioodi lõppu tähistas 2012. aastal alustatud initsiatiiv suurõppuse Siil 2015 raames määratud üksuste täielikuks relvastamiseks ning varustamiseks, sealhulgas ka vajalike lõhkematerjalidega. Sellele vajutas omakorda «kiirendava pitseri» 2014. aastal alanud Ukraina sõda.

Ideest teostuseni

Ülal viidatud olukorda arvestades seisis 2013. aasta suvel mul pioneeriinspektori ametisse asudes ees tõsine katsumus: tagada eeskätt 1. jalaväebrigaadi üksustele hiljemalt kahe aasta jooksul kogu ettenähtud pioneerivarustus ja ­materjalid. Viimase hulka kuulusid niisamuti lõhkematerjalid, mille üheks osaks oli ka artikli keskmes olev külgmiin.

Pärast esmast analüüsi algatati 2014. a sügisel esimene külgmiini riigihange, mis lõppes kahjuks, aga mõneti ootuspäraselt, tulemusteta. Kahetsusega pean siinkohal möönma, et selle hanke käigus üritasid mõned tollased kaitsetööstuse maastikul tegutsenud vahendajad pakkuda meile teadlikult sobimatuid tooteid. Tulemusi ei andnud ka läbirääkimised Rootsi ja Soome kolleegidega sealt võimalike soodsate riik­riigile tehingute üle.

Kokkuvõttes sai selgeks, et meile vajalikku «letitoodet» turult ei leia, sest külma sõja periood, kus peamiselt

Kuidas külgmiin töötab?

Külgmiini toime põhineb kumulatiivefektil: plahvatusenergia koondatakse kumulatiivnõos asuva sfäärilise vaskpeegli suhtes, mis muutub selle tulemusena kõrge temperatuuriga kineetiliseks «tilgaks».

ekspeditsioonisõdadele keskendunud armeede jaoks neid vahendeid enam ei toodetud ning Ukraina sõja puhkemise järel kellelgi ladudes rohkem midagi arvestatavat üle ei olnud. See viis mõtteni, et mis oleks, kui alustaksime ise

Eestis nende arendamist ja tootmist? Esialgu tundus see mõte pisut utoopiline, sest asjaosalistel ei olnud vastavat kogemust, kontakte kaitsetööstusettevõtetega ja ka seaduslikku raamistikku. Kuid tagantjärele võib tõdeda, et

Külgmiin metsas madalal kolmjalal.

korpus

vaskpeegel

lõhkelaeng ▶

lahendus leidus lähemal, kui arvatagi oskasime.

Üks olulisim tõuge oli 2014. aasta sügisel Eesti kaitsetööstuse liidu (EKTL) ja kaitseväe koostöös erineva suunitlusega töörühmade moodusta­

Sihtmärgi tabamisel toimub kinnises keskkonnas järsk rõhu ja temperatuuri tõus, millele lisanduvad läbistatava soomusplaadi killud. Selle tagajärjel tekitatakse vigastusi selles olevale meeskonnale ning süüdatakse kergestisüttivad materjalid.

tööks ja teabe vahetamiseks potentsiaalsete arendajate ning tootjatega.

Samal ajal täpsustati parima teadmise juures tehnilised nõuded arendatavale külgmiinile. Esmatähtsa miinimumnõude (ingl Minimum Military Requirement) kohaselt pidi miin standardvarustusse kuuluva sihikuga tabama sihtmärki 10–50 m kauguselt ning läbistama seejuures kõigilt distantsidelt terasplaati paksusega 50 mm.

Tabamise täpsus

Tabamistäpsuse määramisel jõudsime järelduseni, et tabamus on efektiivne, kui plahvatusel tekkinud sulametallimass on tabanud nõutud kaugusel asetsevat ühemeetrise läbimõõduga ringikujulist sihtmärki, kusjuures kõrvalekalle sihtimispunkti tsentrist ei tohtinud olla üle 50 cm. Peale selle oli olulisel kohal terviklahenduse lihtsus ning ühilduvus juba kaitseväes olevate teiste miinide, laengute (peamiselt kerged ja rasked kaitselaengud) ja initsieerimisvahenditega.

Miinimumnõude kohaselt pidi miin tabama sihtmärki 10–50 m kauguselt ning läbistama terasplaati paksusega 50 mm.

Kuna külgmiini hankimisega oli väga kiire, siis püstitasime esmase lähteülesande EKTL ­i pioneerivarustuse töörühma kuuluvatele ettevõtetele juba teisel töökohtumisel 2015. aasta jaanuaris. Et ka teisel poolel puudus vastavasisuline kogemus, siis näitlikustamiseks oli kaasatud mitu valdkonna spetsialisti koos juurdekuuluva näidismaterjaliga.

Fotod: kaitsevägi

mine. Mina esindasin kaitseväge pioneerivarustuse töörühmas osaledes.

Nagu mainitud, puudus varasem koostöökogemus EKTL ­i liikmetega, kuid see oluline samm lõi juriidilised alused ning raamistiku edasiseks koos­

Kohtumise lõppedes saime mõnetise ebakindlusega kinnitada, et oleme andnud omalt poolt võimalikele arendajatele parima, et arendustöö saaks alata. Juba järgmisel kokkusaamisel olukord selgines: ringkond, kes hoomab terviklikku lahendust, on võrdlemisi kitsas, ülejäänutel puudub kas vastav kompetents või huvi. Samuti leidus ka neid, kes seadsid sedalaadi toote võimalikkuse üldse kahtluse alla.

Kuid mõneti üllataval kombel hakkas järgnevatel nädalatel kahepoolne arendustöö kaitseväe, OÜ Eesti Arsenal ning OÜ Vesimentor vahel hoogu koguma, liikudes esmasest 3D­prin­

Sulametalli joa tekkimine 0 – 400 µs

teriga loodud miinikorpuse ning suure materjalikuluga väljafreesitud sfäärilisest «vaskpeegli» ristandist üha enam lõpptulemuse poole. Sellele lisandusid ühilduvusnõuetele vastavad kinnitused (sama kolmjalgstatiiv ja puidukinnitus kaitselaenguga M­21F) ning nõuetekohase tabamistäpsuse saavutamiseks vajalik sihik. Ilma liialdamata võib öelda, et paari kuu jooksul arendati välja esmane prototüüp, millega sai liikuda arenduse järgmisesse faasi ning alustada välikatsetusi ehk teisisõnu proovida, kas külgmiin tabab ja läbistab nõutud kauguselt vajaliku metallplaadi.

Vigadest õpiti

Katsete alguses selgus, et tulemuse saavutamiseks on vaja ka hoolikaid ettevalmistusi ning võtta arvesse kõikvõimalikud mõjutavad tegurid. Seetõttu esimesed katselõhkamised ei andnud soovitud tulemust, küll aga parandati suurel määral katsete teostamist, mille hulka kuulusid korduvatele plahvatustele vastupidavad sihtmärgialused, vajalikud vaiad lõhkamispaigal kinnituste kontrollimiseks jne.

Sisu poolest näitasid esmased katsed, et põhiprobleem oli ühtse sulametalli joa tekkimine (ühe asemel tekkis mitu väiksemat või kaasnesid pritsmed), ebatäielik läbistavus ja tabamistäpsus. Mõnede katsete puhul ilmnes ka ebaühtlase kujuga läbistusava, mis viitas ebakõlale laengu ning «vaskpeegli» omavahelises asetuses.

Mitmekümne proovilõhkamise järel, mis vaheldusid parandustega lõhkematerjali valiku, laengu ja erikujulise vaskplaadi konstruktsioonis, paranesid tulemused nõutavale tasemele. Peab mainima, et sellega kaasnes ka üks tähelepanek asjaosaliste kohta: vajaliku tulemuseni jõudmine oli kui võit, mis saavutati järjekindla kahepoolse tööga olenemata ilmast ja kellaajast, ning töötava külgmiiniga seotud töövõit väljendus meeste rahulolevatel nägudel.

Peale ülal kirjeldatud miinimumnõuete täitmise oli külgmiini hanke ja tootmise ettevalmistamiseks vajalik ka paljude muude kaasnevate nõuete täpsustamine. Kuna olulisel kohal oli mitme komplekti kuuluva osa ühilduvus teiste kasutuses olevate laengutega, et tagada ristkasutus ja

Külgmiini komplekt: laeng, laengu šarniiralus, tugijalad, shock-tube'i süüteliin poolil (130 m, koos detonaatori ja käivitiga), shock-tube'i süüteliinide ühendusadapter, puidule kinnitamise tugijalg, L­kujuline tugikronstein, dioptersihik, kinnitusrihm.

Võitleja õppusel Okas 2023 külgmiiniga.

universaalsus, siis täpsustati nõuded initsieerimis­ ja kinnitusvahenditele, sihtimisseadmetele, tarnitavate külgmiinide komplektsusele ning viimaks ka transpordikastidele koos vajalike markeeringutega. Külgmiinide transpordikastid tootis EKTL ­i liige Nefab Packaging OÜ.

Kuigi lähtuti olemasolevatest regulatsioonidest ning standarditest, esines siin ikkagi üsna palju lõtku, mis avas võimaluse disainida terviklahendus, mis vastab kaitseväelaste ehk miini lõppkasutajate esitatud nõuetele ning ootustele.

Üheks heaks näiteks on külgmiini õppeversioon M­14T, mis oma konstruktsioonilt ja massilt on identne lahingumiiniga, erinevus seisneb vaid lõhkematerjalide puudumises ning vajalike elementide märgistuses helesinise värviga.

Lisaks lahingu­ ja õppekülgmiinidele koostati nõuded ka nn poolfabrikaat­külgmiinile M­14K, mille laenguosa täidab plastilise lõhkeainega lõppkasutaja (user filled charge põhimõ­

Külgmiin maskeerituna lumises metsas.

te), ning initsieerimiseks kasutatakse väikeüksuste varustusse kuuluvaid initsieerimisvahendeid.

See lahendus on mõeldud «nišitootena», et hõlbustada väikeüksuste hajutatud varustamist kriisiks ettevalmistamisel ja üksuste varustamist sõjaajal, kui puudub välistarnete lõppemise tõttu laengu täitmiseks standardne lõhkeaine.

Külgmiini ligemale kolmekuise arendusperioodi kokkuvõtteks võib tõdeda, et väike hulk vajaliku oskusteabega ning pühendunud inimesi suutis võrdlemisi lühikese ajaga välja arendada toimiva lahenduse. Et see teoks saaks, tuli luua arendustööd soodustavad tingimused, eeldades juba laiema ringi inimeste osalust (näiteks juriidiline alus prototüüpide katsetamiseks, lõhkematerjalide olemasolu, katsepolügoon, sihtmärgid vms).

Arendusvõimalused

Kui OÜ Eesti Arsenal tarnis külgmiinid kaitseväele 2016. aasta juulis, tuli nende sujuvaks ja ohutuks kasutuse­

levõtuks koostada eelkõige vajalikud materjalid ja teha väljaõpe instruktoritele. Kõige tähtsamad dokumendid olid külgmiinide kasutus­ ja ohutusjuhendid, mille alusel käivitati nii külgmiinide käsitsemise tehniline õpe kui ka nende kasutamine erinevates taktikalistes olukordades.

Et väljaõpe ei jääks ainult paberile, varustati üksused esmase õppekülgmiinide M­14T komplektiga (esimene partii (30 komplekti) tarniti kaitseväele 1. detsembril 2015).

Et oma teadmisi ka praktikas kinnistada, korraldati hilisema täiendõppe käigus praktilised näidislõhkamised koos ohutusalase õppega kaitseväe ja kaitseliidu instruktoritele, kes seda teadmist omakorda «massideni» viima hakkasid. Sellega rõhutati lõppkasutajate edasise tagasiside tähtsust, et ühest küljest likvideerida veel avastamata puudusi, parandada taktikalist oskusteavet ning koguda ettepanekuid edaspidiseks arendamiseks.

Siinkohal on paslik külgmiinide arenguprotsessist välja tuua üks hu­

vitav tõsiasi, et oma universaalsuses miinivaritsuste korraldamisel on palju tagasisidet tulnud just kaitseliitlastelt kui väikeüksuste taktika peamistelt viljelejatelt.

Veelgi enam, lisaks kasutajapoolsetele tehnilistele täiustustele (nt maskeerimine valge aerosooliga talvel) ning taktikalistele lahendustele on tulnud ettepanekuid nii sihtimis­ ja initsieerimissüsteemide edasiseks arenduseks kui ka väljaõppevahendite valiku laiendamiseks.

Versioon M-14TE

Üks viimane silmapaistvaim areng on juba 2016. aastal prototüübina välja töötatud ning alates 2020. aastal kaitseliidu üksustes kasutusele võetud M­14TE versioon. Selle moodsa tehnoloogia abil on võimalik instruktoril reaalajas kontrollida taktikalises olukorras «lõhatud fotomiiniga» tabamistäpsust ilma kohapeal viibimata (pihtamisala foto saadetakse GSM­i kaudu koos miini GPS ­koordinaatidega soovitud meiliaadressile). Lõppkasutajate

sõnul ei aita sellise treeningvahendiga väljaõpe mitte ainult parandada oskust tabada liikuvaid sihtmärke, vaid suurendab olulisel määral ka usaldust nende miinide vastu tervikuna.

Mis puudutab külgmiini M­14 tehnilist arendamist, siis siinkohal on tagasisides esile toodud mõnes mõttes üks selle puudujääk: sõltumata sihtimis­ või lõhkamisviisist peab selle lõhkama ikkagi inimene, olles ise lõhkamiskoha vahetus läheduses (man-in-the-middle). See on viinud võimalike ideedeni, kuidas lõhata külgmiin või miinigrupp sensorite ja initsieerimisseadmete abil ilma inimese sekkumiseta, mis ei oleks samas vastuolus ka Ottawa konventsioonist tulenevate kohustustega, mille Eesti endale 2004. aastal võttis.

Lihtsad lahendused

Lisaks eelnevale saab ühe võimaliku arengusuuna kohaselt kasutada praegu külgmiinina kasutatavat laengut ka sõidukivastase põhjamiinina. Sellisel juhul peab senist lahendust täiendama «puhastuslaenguga», mis eemaldab enne põhilaengu lõhkemist pinnase. Initsieerimises peaks siis lisaks praegusele põhjamiini prototüübi laenguosale juurde arendama ka sobiliku uut tüüpi sütiku (näiteks kombineeritud elektromagnetiline sütik).

Minnes arendustega veelgi kaugemale, on ühe väljapakutud ideena läbi käinud ka külgmiini laenguosa kasutamine osana varitsevast õhuründemoonast (VÕRM), millega on võima­

lik hävitada vastase lahingutehnikat (sh lahingutanke) ülalt. Selle artikli avaldamise hetkeks on Eestis jõutud toimiva prototüübini, st lahenduseni, kus lennuvahend ja laenguosa on ühendatud ning suudavad tabada vajalikku sihtmärki.

Kasutuse ja arenduse saaks lühidalt kokku võtta, et pidev väljaõpe annab lisaks külgmiinide efektiivsele kasutusele ka vajaliku teabe lakkamatule arendustööle. Samas tuleb ausalt tõdeda, et arendajate poolelt tuleb ära tunda, kus on olemasoleva toote arendamise «kulminatsioonipunkt», mis tähendab seniste võimaluste ammendumist ning vajadust luua juba uutele vajadustele vastav lahendus.

Vaadates tagasi külgmiini arendusloole ning arvestades selle käigus kogutud tähelepanekuid, võib nimetada kolm kõige olulisemat õpikogemust.

Esiteks, uuenduslikud lahendused ei pea olema alati kõrgtehnoloogilised ega keerukad süsteemid. Uuendus võib väljenduda ka üsnagi lihtsates lahendustes, kus omavahel on seotud senine kogemus praktilise vajadusega kõigis oma aspektides ning lõppkasutajate ning arendajate tiheda koostöö abil on sellest saanud töökindel ja eesmärgipärane lahendus, millest ei puudu ka vajaliku väljaõppe korraldamine.

Teiseks, iga uue toote või lahenduse soovitud lõpptulem ja ka edasise arenduse vajadus peaks olema selgitatud pooltele juba selle pika tee alguses, mis aitab neil märksa ajasäästlikumalt pühenduda eesmärkide täitmisele ning vajaduse korral avada uute kaasnevate toodete suundi. Arenduse põhifookuses peab olema toote põhifunktsiooni (Minimum Military Requirement) saavutamine, millele lisanduvad muud kaasnevad osised.

Kolmandaks, efektiivseks arendustööks on vajalik kahepoolne ning üksteist toetav oskusteabega personal: ühelt poolt kaitseväelased, kes oskavad arusaadavalt kirjeldada soovitavat toodet või lahendust ning teisalt arendajate või tootjate esindajad, kes suudavad need nõuded muuta praktiliselt toimivaks lahenduseks. Selleks peavad protsessi eestvedajad looma vajalikud tingimused, k.a juriidilised ning finantsilised. Siinkohal on ülioluline selge rollide jaotus ja kahepoolne diskussioon.

Selle artikli lõpetuseks tahaksin veel kord esile tõsta külgmiini M­14 arendustööd kui suurepärast näidet kaitseväelaste ja Eesti kaitsetööstusettevõtete koostööst ühise eesmärgi saavutamise nimel.

Enamgi veel, selle tulemusena on praeguseks Eestis välja arendatud ning seeriatootmises ka meie üksustele vajalikud kerged ja rasked kaitselaengud ning laiemalt vaadates loodud üldine raamistik sõjaliste lõhkematerjalide tootmiseks Eestis.

Tahan tänada kõiki, kes sellesse oma panuse on andnud ning loodan, et noorem põlvkond jätkab samas vaimus juba uute ning oma ajale kohaste lahenduste leidmist.

Tapjadroon külgmiini laenguga õhus.

Sellise augu jättis külgmiin 50 mm terasplaati.

SULLE

reservväelane, kes sa soovid ka edaspidi kursis olla sõjandusteemadega.

Telli militaarajakiri

kui meie oma Maginot’ liin Imperaator Peeter

Taavi Urb kaptenleitnant NATO mereväejuhatuse

Imperaator Peeter Suure merekindluse ehitamist alustati 1913. aastal ja päris valmis see ei saanudki. Merekindlus moodustas suurema, Kuramaast ja Ahvenamaast SanktPeterburgini ulatunud kaitsesüsteemi peapositsiooni.

staabiohvitser

Suure merekindlus

Mere­ ja kontinentaalvõimud mõistavad merd erinevalt. Merevõimude jaoks on meri kui avatud tee ja ressursibaas, mida tuleb võimalikult palju kasutada. Samas peab võimaluse korral takistama, et vaenlane ei saaks seda kasutada. Kontinentaalvõimude jaoks on meri ebaloomulik keskkond ja potentsiaalne ohuvektor või riigi territooriumi

jätk. Seepärast tuleb tõrjuda merelt tulevaid ohte või kaitsta oma mereala vaenlase eest. Need filosoofiad on fundamentaalselt erinevad, tingivad erineva (mere)strateegia ja isegi erisugused vahendid.

Venemaa pakub kontinentaalse suurriigi merestrateegia klassikalist näidet. Vene riigi eripära on läbi sajandite püsinud hirm merelt tuleva rünnaku ees pealinnale Sankt­Peterburgile. Paradoksaalsel kombel tean ainult ühte tõsisemat plaani Peterburi merelt ründamiseks ja seegi sündis

pigem meeleheitest. Järjekordse Rootsi­Vene sõja käigus jäi Rootsi laevastik 1790. aasta juunis Viiburi lahele lõksu ja kuningas Gustav III tegi ettepaneku Rootsi suunas väljamurdmise asemel hoopis maad mööda Sankt­Peterburgi rünnata. Plaan jäi ainult selle taha, et ilm ei võimaldanud laevastikul Koivisto väina koguneda, et mehi maale panna. 3. juulil murdis Rootsi laevastik suurte kaotustega Viiburi lahelt välja ja asus teele kodusadamasse.

Vene-Jaapani sõja mõju

Ülal kirjeldatud loogika seisab ka Peeter Suure merekindluse ja kogu Soome lahe kaitsekava loomise taga. Kaitsesüsteemi rajamise ajendiks oli Vene­Jaapani sõda, kus Venemaa sai lüüa ja kus hävis kogu Balti laevastik. 1907. aasta riigikaitsekava nägi muuhulgas ette laevateede riivistamise ja

Nähtavaim osa Peeter Suure merekindlusest oli juba 19. sajandil välja ehitatud Kalaranna fort. Osvald Haidaku pildil 1930ndatel oli ta kasutusel juba vanglana.

Õhkulastud Naissaare patarei 1917. aastal. Foto ERM / muis.ee

dessanditõrje ohtlikes paikades Soome lahel, olemasolevate merekindluste moderniseerimise ja uute rannakaitsepatareide rajamise Tallinn­Porkkala joonele.

Esimese maailmasõja alguseks kujunes sellest välja massiivne kaitsesüsteem. Taoline otsus illustreerib täpselt kontinentaalset mõtlemist: merevõim oleks pannud kõik ressursid uue laevastiku loomisesse. Olukord oli selleks soodne: 1906. aastal lasti vette esimene lahingulaev HMS Dreadnought ja esimene lahinguristleja HMS Invincible. Need täiesti uut tüüpi sõjalaevad muutsid ühe hetkega kõik olemasolevad sõjalaevastikud vananenuks ja suured mereriigid pidid relvastuse võidujooksu sisuliselt nullist alustama.

See on muidugi spekulatsioon, aga võib eeldada, et tugevam Balti laevastik oleks niigi raskes olukorras Saksa

mereväe olukorra esimeses maailmasõjas veelgi halvemaks muutnud. Saksa laevastik oli Põhjamerel lootusetus vähemuses ja püsis ka Läänemerel kuni 1917. aastani pigem kaitses.

Ofensiivsed ettevõtmised tõid kasu asemel hoopis kahju. Midagi käegakatsutavamat saavutamata kaotasid sakslased Läänemerel 43 sõjalaeva: kuus ristlejat, kolm allveelaeva, ühe miiniveeskaja, 19 hävitajat ja torpeedopaati ning 15 miinitraalerit. Kergeristleja SMS Magdeburg vrakilt said venelased kätte Saksa mereväe koodiraamatud, mis andis liitlastele edasises sõjategevuses suure eelise.

Jüüti lahing

Muuhulgas võimaldas see Briti kuninglikul mereväel 1916. aasta Saksa avamerelaevastiku lõksu püüda, kust too Jüüti lahinguga vaevu pääses. Saksa keiser Wilhelm II olevat mere­

sõda Läänemerel kommenteerinud sõnadega «Sõda Läänemerel on olnud rikas kaotustest, millega pole kaasnenud väärilised saavutused». Tugevam ja agressiivsem Balti laevastik võinuks koostöös Suurbritannia kuningliku mereväega Saksa mereväge võita ja esimese maailmasõja tulemust muuta.

Kas Peeter Suure merekindlus oleks oma ülesandega hakkama saanud, ei ole võimalik kontrollida. 1917. aastaks, kui sakslased merekindlusega tõsisemalt jõudu proovima hakkasid, oli Vene armee juba sisuliselt võitlusvõimetu ja ka siis ründasid sakslased kindlust pigem maa kui mere poolt. Selle poolest meenutab Peeter Suure merekindlus pisut Maginot’ liini Prantsusmaal.

Pole õige väita, et Maginot’ liin oli kasutu, see täitis kõik talle pandud ülesanded: Suurbritannia, Belgia ja

Komandantuuri orkester. Foto: Eesti meremuuseum / muis.ee

Merekindluse peamisi rajatisi kujutav skeem 1917. aasta kohta. Raamatust: Dmitrii Fedotoff­White, Survival Through War And Revolution In Russia. Philadelphia, 1939. Wikipedia

Allikad:

Heino Gustavson, Merekindlused Eestis 1913–1940. Olion, 1993.

Andrew D. Lambert, Seapower states: maritime culture, continental empires and the conflict that made the modern world. Yale University Press, 2018.

Hanno Ojalo, Mati Õun, Purjed ja püssirohi. Võitlused Läänemerel 18. sajandil. Kunst, 2010.

Heino Gustavson, Merekindlused Eestis 1913–1940. Olion, 1993.

Mati Õun, Hanno Ojalo, Võitlused Läänemerel 1914–1918. Esimene maailmasõda koduvetes. Olion, 2011.

Ivan S. Isakov, The Red Fleet in the Second World War. Hutchinson & Co LTD, u 1947.

Merekindluse komandandi päevakäsk 1914. aastast, mis keelas kangete jookide tarbimise avalikus kohas ja ilma loata müügi, ähvardades 3000­rublase trahvi või kolmekuise vangistusega.

Foto: Virumaa muuseumid / muis.ee

Holland tõmmati sõtta Saksamaa vastu; Prantsusmaal jäi piisavalt aega oma armee mobiliseerimiseks; Prantsuse sõdurite elusid ja riigi raha säästeti (juba tollal oli betooni valamine odavam kui väljaõpe). Oma ülesandega ei tulnud toime hoopis väliarmee, mis ennast Põhja­Prantsusmaal ära lõigata lasi.

Eesti Vabariik kasutas Peeter Suure merekindluse «enda kätte jäänud osa» edasi ja integreeris selle oma kaitsesüsteemi, muuhulgas koostöös Soomega kavandatud Soome lahe sulgu. Täies mahus kasutada seda jällegi ei õnnestunud, ehkki Saksamaa ja Soome rakendasid loodud süsteemi teises maailmasõjas osaliselt. Siinkohal ei maksa tuletada kaugeleulatuvaid järeldusi Eesti Vabariigi strateegia merelise või kontinentaalse paradigma kohta, sest tegemist oli muuhulgas tasuta kätte saadud betooni ja kahurite nutika kasutuselevõtuga.

Kalle Kroon ajaloolane

Ajakirjas Sõdur nr 3/1938 ilmu­

nud artiklis «Eesti ohvitserid

Põhjasõjas» tutvustas ajaloolane

Otu (varasem Otto) Liiv eesti lugejale esimest korda Põhjasõja ajal Rootsi sõjaväes teeninud eesti ohvitseridest kõrgeimale tõusnud Toomas ehk Thomas

Joeristi (ka Jörist) elulugu. Viimaste kümnendite uurimistöö ja uued allikmaterjalid võimaldavad heita lisavalgust nii eestlaste osalemisele Rootsi

sõjajõududes kui ka detailidele Thomas

Joeristi elukäigus. Põhiliselt pärinevad need allikad Rootsi sõjaarhiivist ja riigiarhiivist.

Eestlaste ja lätlaste osakaal Rootsi

sõjajõududes Rootsi ajal on eri aegadel olnud erinev. Juba Rootsi sõjajõudude etniline koosseis on Eesti­ ja Liivimaal asunud Rootsi üksustes olnud aastakümneti erinev. Kui Tallinn ja Harju­Viru, Läänemaa ning Järva aadelkond oli 1561. a läinud üle Rootsi alluvusse, komplekteeriti 1570. aastatel mitu üksust ka eestlastest. Tuntuimad neist on Tallinnas formeeritud, ent koos teiste üksustega ka väljaspool linna võidelnud Ivo Schenkenbergi lipkond, selle kõrval ka Järva maakonnas formeeritud talupoegadest landsknehtide lipkond ja veel üks, mida nimetati Eesti lipkonnaks (estefänika).

Sunnitud väkke

Mis puutub selle lipkonna isikkoosseisu 1580ndatel ja 1590ndatel, siis koosnes see eranditult siiski rootslastest. Poola võimu all olnud Lõuna­Eestis formeeriti jalaväeüksusi nn valikmeeste (võbraanetsid) võtmise põhimõttel, mis sisuliselt oli varajane konskriptsioon ehk sundvärbamine. Ka nende hulgas leidus eestlasi. Kõik need üksused kadusid Eesti alal 17. sajandi keskpaigaks, mil pärisorjus oli taas ja senisest suuremal määral kindlustunud.

Põhiosa Eesti­ ja Liivimaal paiknenud Rootsi üksustest koosnes 16. sajandi teisel poolel ja 17. sajandi esimesel poolel eeskätt Rootsist toodud ühtsetest rahvuslikest üksustest ja lisaks eri rahvustest kokku värvatud üksustest. Alates 17. sajandi teisest poolest on märgatav oluline muudatus: Rootsi enda rahvuslike üksuste osakaal gar­

Eestlastest Rootsi ja uusi andmeid Karl XII

armee ohvitseri

Thomas Joeristi kohta

nisonides vähenes tunduvalt, suurema osakaalu said Soomest toodud rahvuslikud üksused, kuid eriti suurenes just nii kohapeal kui ka rahvusvahelisel areaalil kokku värvatud, st vabatahtlikkuse alusel loodud üksuste osakaal.

Rootsi impeerium oli lõpetanud oma ekspansionistliku arenguetapi ja valmistus kaitseks, mis ühtlasi tähendas ka päris­Rootsi inimvara rakendamist eeskätt Rootsis, kusjuures valitsema hakkas põhimõte, et «provintsid

(st ka Eesti­ ja Liivimaa) peavad end ise ülal pidama».

See tõi olulise murrangu ka Rootsi sõjapoliitikasse Eesti­ ja Liivimaal. Koos mõisate riigistamisega andis kuningas Karl XI eesti ja läti talupoegadele ka mitmesuguseid õigusi: näiteks võisid talupoegade pojad astuda vabatahtlikult teenima Rootsi armeesse, ilma et neid keegi võinuks takistada. Kuigi see kuninga sätestatud põhimõte sai edaspidi ka mõ ­

sõjaväes Põhjasõja ajal

ningaid tagasilööke ning mõistagi ei olnud mõisnikud huvitatud tööjõu äravoolust mõisatest, oli siiski tegu olulise murranguga.

Eestlasi vägedes

Põhjasõja ajaks moodustasid eestlased keskeltläbi 20–30 protsenti värvatud vägede ja aadlilippude reakoosseisust. Seejuures on Liiv väitnud, nagu oleks Tiesenhauseni ratsarügement koosnenud eestlastest, kuid tegeli­

kult leidus neid seal vaevalt kümme protsenti.

Eksitav oleks seostada suurearvuliselt eestlasi Hummuli ja Vinni lahingutega, sest neis osales eestlasi heal juhul viis–kümme protsenti, kuid lahingutes Vasknarva all 1702. a ning Peipsi järvel ja venepoolsel kaldal olid juba puhteesti reakoosseisuga üksused. 1700. a erakorralistena moodustatud maatragunite eskadronides oli eestlastest sõdureid 60–70 protsenti

Allikad:

Rootsi Riigiarhiiv, Riksarkivets ämnessamlingar. Militaria, vol M 1080, Thomas Joerist.

Kalle Kroon, Kolme lõvi ja greifi all. Tallinn, 2007.

Adam Lewenhaupt, Karl XII­s officerare. Stockholm, 1920­1921.

Otu Liiv, Eesti ohvitserid Põhjasõjas. Sõdur nr 3, 1938.

Narva lahing 1700. aastal lõppes rootslaste veenva võiduga. Alexander von Kotzebue maal 19. sajandist. Repro

reakoosseisust ja 1701. a loodi konskriptsiooni korras täielikult eestlastest reakoosseisuga regulaarsed jalaväerügemendid ja ­pataljonid.

Kuigi viimati mainitud üksusi nimetati ajastu mõistes ametlikult rahvusüksusteks, siis kehtis see vaid reakoosseisu kohta. Kuna allohvitserideks tuli neis värvata maalinnade käsitöölisi, ei võimaldanud see pikemat aega talupoegade tõusu teenistusredelil, vaid ametikohad jäid kuni 1704. aastani isegi täitmata. 17. oktoobril 1706 andis

Karl XII nõusoleku formeerida Narva langemise järel Tallinnasse kogunenud Viru, Järva ja Läänemaa rügementide jäänustest Tallinna garnisonipataljon major Carl Johann von Hüene juhtimise all, kusjuures see täielikult eestlastest reakoosseisuga üksus pidi jääma Tallinnas ja eriti Toompea lossis teenima alaliselt nii sõja­ kui rahuajal.

Kui Põhjasõda oleks lõppenud

Rootsi võiduga, oleks Toompea lossis ja mujal Tallinnas teeninud eestlastest sõdurid jäänud teenistusse ka rahuajal.

See oli oluline samm edasi eestlaste rahvuslikus püsiväestatuses ning võimaldab kindlalt väita, et kui Põhjasõda oleks lõppenud Rootsi võiduga, oleks Toompea lossis ja mujal Tallinnas teeninud eestlastest sõdurid jäänud teenistusse ka rahuajal. Üldse on Liiv kõigis üksustes loetlenud kokku kuni 40 eestlast, kellel oli õnnestunud saada ohvitseriks. Eesti talupoegadele oli tee armeesse avatud, mis omakorda võimaldas astuda armeesse ka hiljem ooberstleitnandiks tõusnud Kadrina kihelkonnast pärit olnud talupojal

Thomas Joeristil.

Thomas Joerist Rootsi väes

Liivi andmeil sündis Thomas Joerist

1677. aastal Saksi mõisa all Kadrina

kihelkonnas Valgejõe äärses Lokso

külas, kus tema isa Lokso Jüri oli üks

jõukamaid talupoegi. Kui Karl XII

väed suundusid 1700. a hilissügisel

Narva alla, liitus nendega vabatahtli­

kuna ka Thomas ning osales kuulsas

Narva lahingus, kus ta sai enda sõnutsi püssirohust haavata, nii et viieks

kuuks voodihaigeks jäi. Ilmselt oli

Lahingus Klissowi all 1702. aasta juulis langes Joerist vangi, kuid vahetati hiljem venelaste vastu tagasi. Johan Litheimi gravüür 18. sajandist. Foto: Wikipedia

tegu sama peahaavaga, mida mainitakse Karl XII ohvitseride elulugude kogumikus.

Siinjuures tuleb korrigeerida Liivi väidetut, kes arvas, et ta oli juba tollal liitunud Smålandi ratsarügemendiga. Paraku ei osalenud see üksus üldse Narva lahingus, vaid saabus Eestimaale alles 1701. aastal. Samuti ei maini ka Joerist oma teenistuslehes, et see rügement oleks Narvaga seotud. Ent laskemgi siinkohal rääkida oma eluloost Thomas Joeristil endal, nii nagu ta selle pärast sõda oma palvekirjas Rootsi kuningale Stockholmis kirja pani.

Hoolimata haavast jäi Joeristi sõjaind muutumatuks ja pärast tervenemist 1701. aasta juunis on fikseeritud

tema teenistus Eestimaale saabunud Smålandi ratsarügemendi ihukaitsekompanii teise kortermeistrina. 1701. a novembris teenis ta enda sõnutsi krahv Meijerfeldti värvatud tragunirügemendis, mis tollal võis olla kuni 1703. aastani veel ooberst d´Albedyhli juhtimise all, ja lõi väiksemat Poola üksust lahingus Plonjani nimelise asula juures.

Sama aasta detsembris on ta Tema Kuningliku Majesteedi ehk Karl XII enda juhtimise all löönud Leedu armeed lahingus Triskije all. Lahingus Klissowi all 1702. aasta juulis langes Joerist vangi, ent ta vahetati pärast võitlust järgmisel kuul välja. Tema teenistus jätkus alates detsembrist 1703 kornetina värvatud Meijerfeldti tragu­

Johan August Meijerfeldt vanem. Foto: Wikipedia

nirügemendis ning ta oli selleks ajaks osalenud sama aasta märtsis lahingus Poola krooniarmeega Lublini all ja Thoruni piiramisel.

1704. aasta augustis on ta löönud Saksi väeosi lahingus Poznani all ja sama aasta septembris järgnes tõus leitnandiks ning lahing Poola konföderaatidega Stenschowi all. Sama aasta oktoobris tuli tal viibida Poznanis, mida piirasid Saksi, Poola ja Vene üksused. 1705. aasta mais on ta kapteni ülesannetes esindanud Preisis toimunud väeosa üldülevaatusel oma kompaniid.

1706. aasta jaanuaris on ta Grodno operatsiooni ajal «kuninga enda kõrgel kohalolekul ja silma all ning ooberst Meijerfeldti juhtimisel» läinud esime­

Viru maarügemendi ihukaitsekompanii lipp 1701. aastast. Foto: autor

se eskadroni koosseisus üle Neemeni ja asunud venelastega võitlusesse. Kuu aega hiljem, 27. veebruaril 1706 ülendati ta Salundeckis Karl XII volitusega kapteniks, olles seega rügemendi ihukaitsekompanii kompaniiülem. 1707. aasta septembris osales võitluses Kalizchi all venelaste ja kasakatega, kaitstes 100 mehega oma valveposti, kusjuures suuremaid kaotusi õnnestus vältida.

27. veebruaril 1706 ülendati Joerist Salundeckis Karl XII volitusega kapteniks, olles seega rügemendi ihukaitsekompanii kompaniiülem.

1707. aastal asub samasse rügementi teenima ka Thomase vend Juhan, kes tõusis ajapikku leitnandiks. Kui Karl XII oli alustanud oma sõjakäiku Venemaa vastu, ründas 1708. aasta septembris Joeristi üksust keset rännakut vene kindral Baueri üksus, kuid selle tulemus pole teada. Samal kuul, kui kuningas oli Mischloffi nimelises kohas sattunud ootamatult piiramisrõngasse, oli Thomas Joerist võidelnud Meyerfeldti assistendina hädaohu likvideerimise nimel esimeses eskadronis.

Joerist pidi siin olema silmas pidanud 20. septembril 1708 Rajovka all peetud lahingut, kus kuningas koos Östgöta ratsarügemendiga tõepoolest Christian Felix Baueri juhitud venelaste seatud lõksu sattus, misjärel ümber piirati ning tema alt hobune surnuks lasti, ent mis tunduvale venelaste ülekaalule vaatamata lõppes Vene vägede tagasitõmbumisega.

Sõjavangina Siberisse

1708. aasta detsembris võitles Joerist venelastega Hadjatzi ja Lochowitzi vahelises piirkonnas venelaste ja kasakatega «varahommikust kuni hilisööni välja». Jaanuaris 1709 Ukraina piiril asunud Vepriku piiramisel sai Joerist haavata lasust parema kõrva alla.

Lahingust Poltava all ei näi Joerist osa võtnud, tema rügement asus vooride ja linna piiramisrajatiste juures, taandus sealt Dnepri äärde Perevolotšna alla ning 1. juulil 1709, nagu Joerist märgib, võtsid venelased ta seal koos teistega vangi. Järgnes pikk vangipõlv

Siberis Tobolskis, kus Joeristil tuli aegajalt esineda ohvitseride volinikuna mitmesuguste rahaasjade ajamisel ja nagu ta mainib, tuli tal ka endal olemasolevaid vahendeid vaesematele ohvitseridele laenata.

Uus etapp Thomas Joeristi elus algas pärast Põhjasõja lõppu. Kui ta 1722. aasta septembris Vene vangipõlvest vabanes, ei leidnud ta esialgu kuskil asu. Jääb mulje, et kodumaale ta esialgu tagasi tulla ei soovinud või ei võetud teda seal vastu. Järgnesid rännuaastad, mille kestel külastas ta oma kunagisi kaasvõitlejaid Pommeris, Preisis ja Liivimaal, tegi visiidi Stockholmi ja elas seejuures läbi raske laevaõnnetuse, millest pääses tänu hulpivale lauajupile, ent kaotas oma kaasasolnud varanatukese.

Stockholmis viibimise ajast ongi pärit tema teenistusleht ja palvekiri kuningale, milles ühtaegu soovib asuda taas «Tema Majesteedi ja Riigi teenistusse» ning saada teenistuskoht mõnes Rootsi rügemendis. Nagu dokumentidest näha, pole kuningas teda sõjaväeteenistusse siiski võtnud. Samas Joeristi palvekirjast ilmneb, et olevat olemas volitus tema ülendamise kohta ooberstleitnandiks (tänapäeval kolonelleitnant), mis oli dateeritud juuli kuuga aastal 1723, kuid kuupäeva pole teada. Seejuures on huvitav, et majori aukraad oli vahele jäetud. Sel juhul oli tegu kõrgeimale tõusnud eestlasest ohvitseriga Põhjasõja ajal.

Thomas Joeristi rännuaastad jõuavad lõpule 1720. aastate keskpaiku, mil

ta taas kodumaal kanda kinnitas. Järgnevad senisest märksa paremad aastad. 1727. aastal abiellub ta 50­aastasena Narvas Ebba Johanna von Brümmeriga, kes võis olla ta sõjakaaslase lähisugulane.

Eestlasest mõisnik

1732. ja 1734. aasta vahel on ta tulnud Kadrinast Piiumetsa mõisa Järvamaal, mille ta arvatavasti omandas naise kaasavarana. 1734. a sai Thomas Joerist ka vapi, millel oli kujutatud laia paelana jõgi ja mida kandsid käsi mõõgaga ning aega sümboliseerivad tiivad. On teada, et ta suhtles intensiivselt teiste ohvitseridega, ilmselt oma rahvuskaaslastega, kes koostasid salajase kirja, milles siunasid Eestimaa viletsaid kooliolusid ja olid üldse väga kriitiliselt võimu suhtes meelestatud.

Sõnadele järgnesid teod ja teada on, et Thomas rajas oma asukohas talurahvakooli ning vabastas paar talupoega pärisorjusest. Ühtlasi oli ta Türi kiriku eestseisja ehk vöörmünder. Thomas Joerist suri 1750. a seitsmekümne viie aastasena, kuuludes immatrikuleerimata Balti aadli hulka.

Ent sellega Joeristide suguvõsasaaga Järvamaal veel ei lõpe. Thomasel oli kolm poega, kes kõik tõusid Vene armees ohvitserideks. Neist üks, major Gustav Wilhelm von Joerist, on 1. oktoobril 1790 sõlminud Paides oma maja peale 260 rubla väärtuses obligatsioonilepingu volituse, mille kinnitas 3. oktoobril samal aastal Paide kreisikohtus F. J. von Paykull. Kuidas Thomas Joeristi poja elu Paides ja Järvamaal enne ja pärast edasi kulges, vajab edasist uurimistööd.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et Thomas Joerist on oma seisuse väärikas esindaja, kes suutis ka rasketes oludes täita oma teenistusülesandeid edukalt ja sai kahel korral haavata. Samuti on tal olnud oma osa kaasmaalaste elu kergendamisel ja arendamisel. Sellevõrra oleks sobilik ka Piiumetsa mõisa alale mälestussammas püstitada, et meenutada meile ja järeltulevatele põlvedele meie juuri. Et eestlaste seast võrsus keset aadlisajandit ohvitsere, oli eeskätt tugeva Rootsi kuningavõimu teene, mille ees seisuslikud erinevused olid hakanud taanduma, tehes teed kodanikuühiskonnale.

Karl XII antud kaptenivolitus Thomas Joeristile Solundeckis 27. veebruaril 1706.

dessantväelase

Sepikoda: Eesti sõjakoolid 1919–1940: inimesed, ideed, institutsioonid Rahvusarhiiv, 2022

Tänapäev, 2022

Sõda

relvastatud vastupanu raudse eesriide taga pärast II maailmasõda Read, 2022

See siin on vene dessantväelase aus tunnistus Venemaa sõjast Ukraina vastu. Üle maailma palju kõneainet pakkunud teos paljastab selle sõjakäigu pehkinud tuuma ja korralageduse Vene armees.

Pavel Filatjev kirjeldab tund-tunnilt, mis «erioperatsiooni» esimestel päevadel Vene sõjaväes tegelikult toimus. Ta teeb seda kartmatult, kirglikult ja ilustamata. Pärast teksti avaldamist internetis oli Filatjev sunnitud kodumaalt lahkuma. Ta peab kinni rindel antud lubadusest «Kui ma ellu jään, annan endast kõik, et see sõda peatada».

Filatjevi vapustavat reportaaži on kirjeldatud kui sulamit

Jaroslav Hašeki «Vahva sõdur Švejki juhtumistest» ja Joseph Helleri «Nõks-22st».

Monograafia on ümbertöötatud ja täiendatud variant autori 2011. aastal Tartu Ülikoolis kaitstud doktoritööst «Eesti sõjaväe ohvitseride ettevalmistamise süsteemi kujunemine ja areng 1919–1940».

Eesti Vabariigi sõjakoolide kasvandikud moodustavad iseseisvusaastail loodud professionaalide grupi (sündinud 1900–1919), kelle teenistus- ja elukäik väärib riiklikku järjepidevust silmas pidades ka ajalooteaduslikku tähelepanu. Nende elusaatus kujunes 20. sajandi tõmbetuultes kui mitte traagiliseks, siis enamasti üsna keeruliseks.

Uurimuse üks eesmärke oli lisaks faktoloogia täiendamisele tuvastada ka ideid ja arusaamu, mis kujundasid vabariigiaegse ohvitserkonna kollektiivset vaimulaadi ja teenistuskultuuri.

Kolonel Ants Matsalo (1895–1945) saatus oli Eesti ohvitseri jaoks üpris tavapärane. Ta pärines paljulapselisest Mulgimaa põlistalust, sai üldhariduse Viljandi linnakoolis, mobiliseeriti ilmasõtta, läbis ohvitserikoolituse ja saadeti rindele. Ta tegi kaasa vabadussõja, pälvides Vabadusristi ja autasutalu, omandas sõjaväelise kõrghariduse, tõusis nii auastmes kui ka ametiredelil. Ta arvati 1940. aastal vastutahtsi Punaarmeesse, arreteeriti juuniküüditamise aegu ja suretati GULAG-is. Sootuks ainulaadne on aga asjaolu, et Ants Matsalo pidas päevaraamatut, mis on teadaolevalt ainus omataoline Eesti Wabariigi vanemohvitseri sulest pärinev egodokument, kujutades enesest seega tõelist rariteeti. Kolonel Matsalo päevik aastatest 1931–1940 moodustabki raamatu põhituuma.

Aastaid Venemaal reporterina töötanud John Sweeney kirjeldab selles värskes raamatus Venemaa muutumist ning peamiselt seda, kuidas Putin koondas enda kätte kogu võimu, suutis aastaid lollitada kõrgel positsioonil inimesi läänes ning alustas lõpuks sõda Ukrainas.

John Sweeney on kirjanik ja ajakirjanik, kes on BBC-s töötades paljastanud aastaid mitmesuguseid diktaatoreid, despoote, kultusejuhte, pettureid ja sulidest ärimehi.

Sweeney kirjeldab keskseid sündmusi, isiklikke kokkupuuteid Vene võimuladvikuga ja iseloomulikke väikeseid lugusid, mis näitavad ühiskondlikke muutusi. Töötades reporterina algul ajalehes The Observer ja siis BBC-s, on Sweeney kajastanud sõdu ja kaost rohkem kui 80 riigis ning on külastanud muuhulgas Tšetšeeniat, Põhja-Koread ja Zimbabwet.

II maailmasõja järel Raudse eesriide taga puhkenud relvastatud vastupanu haaras maid ning rahvaid, kes Molotovi-Ribbentropi pakti salajaste lisaprotokollide alusel langesid Moskva võimu alla. Nii Poola läänepoolsemad osad, Lääne-Ukraina ja -Valgevene kui ka Balti riigid. Päris viimase ajani välja polnud seda meeleheitlikku võitlust maailma jaoks otsekui olemaski, vabasse maailmasse jõudis sellest vaid kumu. Või siis ei tahetudki sellest midagi teada, sest see seganuks läbikäimist Moskvas. Neist ja teistestki Raudse eesriide taha jäänud riikide vastupanust raamatus räägitaksegi, üritades leida vastust küsimusele, miks ja kuidas kestis vastupanu sedavõrd pikalt: Leedus väidetavalt 1986., Eestis 1987., Ukrainas 1991. ja Lätis 1995. aastani.

John Sweeny Mõrtsukas Kremlis: Putini terrorirežiimi kirjeldus

Andres Seene

Ants Matsalo Ohvitseri päevaraamat Rahvusarhiiv, 2022

Pavel Filatjev ZOV: Vene

tunnistus Rahva Raamatu Kirjastus, 2022

Mart Laar

metsades:

EESTILE JA SULLE