Sõdur 1/24

Page 1

EESTI SÕJANDUSAJAKIRI AASTAST 1919 NR 1 (135) 2024 Fookus lk 8–19
ülem: õhupilt on hea ja õhutõrje paraneb Eesti riigi 106. sünnipäev Ukraina sõda ja teised sõjad selle varjus Suessi kriis 1956. aastal lk 4–5 lk 24–39 lk 60–65
Õhuväe

TULEVIK

JA
OMANDA TUGEV JUHIHARIDUS. ÕPI MAAVÄEOHVITSERIKS. OHVITSER.EE
K INDEL
EESTILE
SULLE

sisukord

6 Lühiuudised

8 Fookuses Eesti õhuvägi

20 Ülema kavatsus ja selle rakendamine kaitseväes

24 Lennukite sõda Ukraina taevas

34 Sõjad maailmas aastal 2023

40 Lootus Vene abile ehk armeenlaste saatuslik viga

46 Kaitseväe akadeemias valmis Tooru programm

48 Sidekool ehk side väljaõppe proovikivid

54 Johan Laidoner sai 140

56 1940. aasta operatsioon Weserübung – sõda õhus, maal ja merel

60 Suessi kriis ehk teine Iisraeli-Araabia sõda 1956

66 Uued raamatud

8

34

60 54 Ajakiri Sõdur on tellitav ExpressPosti tellimiskeskkonnas https://tellimine.ee/est/sodur. Samuti saab ajakirja tellida Omniva postkontoris, postipunktis või kirjakandja vahendusel. Tellimishind: 12 kuud 16,30 eurot, 6 kuud 8,15 eurot

Väljaandja küberväejuhatuse strateegilise kommunikatsiooni keskus

Toimetus Juhkentali 58, Tallinn 15007 sodur@mil.ee

Peatoimetaja Heiki Suurkask

heiki.suurkask@mil.ee / 717 2432

Toimetaja ltn Raiko Jäärats

Keeletoimetaja

Diina Kazakova

Kujundaja lvo Sokka

Trükitud Joon trükikojas

Kaanefoto Maria Tammeaid

Sisukord SÕDUR märts 2024 3
ISSN 1406-3379
4 Kaitseväe juhataja kõne

Kaitseväe juhataja Martin Heremi kõne Eesti Vabariigi 106. aastapäeval

Austatud Eesti Vabariigi president, Riigikogu esimees, peaminister, kindral Burkhard, ekstsellentsid! Head eestimaalased ja Eestimaa sõbrad!

Palju õnne Eesti Vabariigi 106. aastapäevaks!

Nagu ikka, tähistame me oma riigi aastapäeva kaitseväe paraadiga, kus näitame oma sõjalist, aga ka laiapindset kaitsevõimet. Aga enne kui vägi ja tehnika teie eest mööda liiguvad, soovin ma kaitseväe juhatajana jagada oma arusaama möödunud aasta jooksul toimunud paraadist meie riigis, meie ümber ja meis enestes.

Sõda Ukrainas ja Venemaast tulenev oht on kahtlemata äratanud meist paljusid. Sellega koos on kaasnenud ühiskonna küpsemine. On kasvanud kodanike kaitsetahe. On kujunenud arusaamine, et see Eesti on meie riik. Ja et meil – kodanikel, asutustel, organisatsioonidel ja ettevõtetel – kõigil, kes siin elavad, on kohustus seda riiki ja rahvast kaitsta ja anda oma panus ühiskonna arengusse, kui me tahame elada vabana oma riigis.

Möödunud aastal osales kaitseväe õppekogunemistel üle 19 000 reservväelase. See on suurim osalejate arv meie ajaloos. See kõik poleks olnud võimalik, kui puuduks pereliikmete, sõprade, tööandjate ja tervikuna ühiskonna toetus reservväelaste osalemisele õppekogunemistel. Kuid veelgi märkimisväärsem on, et rohkem kui pooltele osalejatele maksid tööandjad palka edasi. Nad ei pea seda tegema, kuid nad tegid. Mitte kunagi varem pole seda toimunud nii suures mahus. See fakt räägib ise enda eest. Seda võib nimetada ka osaks laiapindsest riigikaitsest.

Paraadist paraadini aasta jooksul on kaitseväe poole pöördunud mitmed ettevõtted, teadlased, põllumehed – Eesti riigi kodanikud. Neil kõigil on olnud sarnased küsimused: «Mida meie saaksime teha Eesti riigi kaitseks? Mida on kaitseväel vaja Eesti kaitsmiseks?». Nad ei ole tahtnud müüa oma tooteid või teenuseid. Nad on valmis toetama oma riiki oma äri ja heaolu arvelt.

Möödunud aasta jooksul olen ma käinud mitmete organisatsioonide seminaridel, üldkogudel ja konverentsidel, kus minult küsitakse: «Mida meie saame

teha? Kuidas saame aidata? Mis on meie roll riigikaitses?». Ei soovita vahendeid, vaid küsitakse ülesannet oma vahendite kasutamiseks Eesti riigi ja rahva huvides.

Selle aasta alguses streikisid õpetajad oma tuleviku ja palgatõusu nimel. Me kõik mõistsime seda, et seegi on vaba riigi tugevuse tunnus. Kuid on tähelepanuväärne, et läbirääkimiste ja streigi ajal ei tehtud avalikkuses kordagi ettepanekut võtta puuduvad miljonid sadadesse miljonitesse ulatuvast kaitse-eelarvest.

Kaitseväe juhatajana ma tänan südamest kogu ühiskonda sellise suhtumise eest. Eesti riigi kodanikuna olen ma õnnelik, et meil on selline riik ja mina kuulun sellise rahva hulka. Ma olen veendunud, et meie Vabadussõja võitnud vanaisad ja vanaemad võitlesid just selle riigi ja rahva eest ning oleksid õnnelikud seda riigiparaadi nähes.

Ja kui sellel paraadil mõni meist, näiteks mõned poliitikud, astuvad rivis valet jalga ja näevad välja kentsakad, siis tuleb see neile vähemalt täna andeks anda. On arusaadav see tohutu suur tahtmine osaleda sellel ühiskondlikul paraadil. Sellest tulenev ärevus panebki vahel sama poole käe ja jala koos liikuma ning muudab rivisammu naljakaks. Kuid nende püüdlused on kiiduväärt. Me kuulume kõik ühte rivikarpi. Tuleb vaid veidi rohkem teistega arvestada ja harjutada.

Eesti riigi paraad on nähtav ka väljaspool Eestit. Meie riik on Ukraina toetusel olnud kahtlemata eeskujuks teistele riikidele. Kuid siin pole tähtis olla eespool teisi. Tähtis on, et me seisame oma väärtuste eest. Käitume oma sõnade ja põhimõtete järgi. Seda isegi siis, ja just nimelt siis, kui me seeläbi ise nõrgemaks jääme ja endale ohtliku Venemaa tähelepanu saame. Muidu meil polekski väärtusi ja me polekski vabad. Meil poleks ka lootust abile, siis kui meil endil seda vaja on.

Täna on meil rahvana 106-aastane oma riik. Oleme selle ise kätte võidelnud, kaotanud ja taas omale saanud ning üles ehitanud.

Selle kohta võib uhkelt öelda, üsna kindlasti täna –päris hea riik ja päris hea rahvas, mille eest seista!

Elagu Eesti Vabariik!

4 märts 2024 SÕDUR Eesti 106
SÕDUR märts 2024 5
Eesti 106
Foto: Maria Tammeaid

Púr Múdd ja Grete Paia külastasid Eesti kaitseväelasi Iraagis

Eesti bänd Púr Múdd koosseisus Joonatan Siiman ja Oliver Rõõmus ning artist Grete Paia (pildil) külastasid Iraagis paiknevat Eesti kaitseväe kontingenti. Muusikud andsid Iraagis kaks kontserti, millega avaldati toetust rahvusvahelisel sõjalisel operatsioonil Inherent Resolve kodust eemal viibivatele Eesti ja liitlasriikide kaitseväelastele.

«Mina olen tohutult tänulik ja õnnelik, et sain taas osa Eesti kaitseväe välisoperatsioonist. Esimene kogemus jääb mul aastasse 2016, mil külastasin Eesti kontingenti Liibanonis, mistõttu natukene juba teadsin, mida Iraagist oodata,» ütles Grete Paia. «Enim muidugi loodan, et suudame üheskoos Púr Múddiga meie kaitseväelastel endi siinviibimisega veidikenegi tuju tõsta.»

Tuukrid harjutasid jää all töötamist

Veebruaris harjutasid Eesti mereväe tuukrid koostöös päästeameti demineerijate ja K-komando üksusega Rummu karjääris jäälaagri õppuse raames sukeldumisi talveoludes. «Selliseid harjutusi nagu kadunud tuukri otsing teeme siin laagris iga aasta. Küll aga avanes tänavu võimalus kasutada spetsiaalseid veealuseid tööriistu, millega saame keerulisemaid töid vee all teha,» ütles mereväe tuukrigrupi ülem vanemleitnant Priit Kaasikmäe. Jäälaager on mereväe tuukrigrupi iga-aastane õppus, mida on korraldatud eri Eesti paigus üle kümne aasta.

Mereväe tuukrid said sel aastal oma varustusse mitmesugused akutoitel lõikeseadmed, millega saab vee all metalli, puitu ja muid materjale lõigata. Need on vajalikud olukordades, mil näiteks ots läheb ümber laeva sõukruvi või kui on tarvis miini ankruketti lõigata.

2. jalaväebrigaad harjutas tegevusi kriisiolukorraks valmistumisel

Kaitseväe diviisi 2. jalaväebrigaad harjutas väekaitseõppusel Sentry Sentinel tegevusi kriisiolukorraks valmistumisel ning kaitseväe taristu kaitsmist Lõuna-Ees-

tis koos politsei- ja piirivalveameti ja kaitseliiduga. «Meil on olemas väga täpsed plaanid, kuidas kaitsevägi kriisiolukorras tegutseb. Kõik need plaanid vajavad aga läbiharjutamist, et saaksi-

Tankitõrjujate jalaväe osakursus päädis lahinglaskmistega kiirrünnakus ja kaitses

Veebruaris korraldas 1. jalaväebrigaadi tankitõrjekompanii Sirgala harjutusväljal jao lahinglaskmised kiirrünnakus ja kaitses, mis märkis tulevastele tankitõrjujatele jalaväe osakursuse lõppu. Edaspidi pühendutakse oma erialarelvade õppele. «Oleme kaua harjutanud ja saime lõpuks oma oskusi näidata. Laskmised olid vägevad, sest mehed olid tublid, sihtmärgid said mõjutatud ja Instalazaga soomuk purustatud,» ütles Spike LR rühma julgestusjao jaoülem nooremseersant Kristjan Kert.

13.–14. veebruarini kestnud harjutusel osales ligi 70 kaitseväe Jõhvi linnakus paiknevas tankitõrjekompaniis väljaõppel olevat 2. jalaväebrigaadi tankitõrjekompanii ja Kuperjanovi jalaväepataljoni tankitõrjerühma sõdurit.

6 märts 2024 SÕDUR Uudised
Kintsiraud
Foto: Janari
Foto: Ott Aro

me tuvastada kitsaskohad ning detailid, millega peame veel tööd tegema,» ütles õppuse juht kolonelleitnant Madis Koosa. Õppuse Sentry Sentinel aktiivne faas toimus 19.–21. veebrua-

rini ning hõlmas peamiselt Tartu ja Võru maakonda. Suure lisaväärtuse andis õppusele politsei- ja piirivalveameti ning Taara linnakus paikneva USA liitlasüksuse osalus.

Kaitseväe akadeemias avati elektroonilise võitluse kompetentsikeskuse laboriruumid

1. veebruaril avati Tartus kaitseväe akadeemias elektroonilise võitluse kompetentsikeskuse õppeklass ja laboriruumid, mis võimaldavad nüüdisaegset elektroonilise võitluse teadus- ja arendustegevust ning kus saab katsetada ja arendada uudseid valdkonna lahendusi.

«Tänapäeva sõjapidamises ei saa me lubada luksust, et me ei räägi elektroonilisest sõjapidamisest, sest see on muutunud igapäevaseks

nähtuseks. Vaatame kasvõi seda, mis praegu toimub Ukrainas või Iisraeli ja Hamasi vahel,» ütles kaitseväe akadeemia ülem brigaadikindral Vahur Karus avakõnes.

Kaitseväe akadeemia elektroonilise võitluse kompetentsikeskuse (EVKK) eesmärk on koondada elektroonilise võitluse kompetentsi Eestis. Seni on selle valdkonnaga tegeletud mitmes ülikoolis ja kaitseväes, kuid puudus ühtne tsentraalne keskus.

Valitsus nimetas brigaadikindral Merilo järgmiseks kaitseväe juhatajaks

Valitsus kinnitas kaitseministri ettepanekul 22. veebruaril kaitseväe juhatajaks senise 1. jalaväebrigaadi ülema kolonel Andrus Merilo (pildil) alates selle aasta 1. juulist ja otsustas vabastada praeguse kaitseväe juhataja kindral Martin Heremi oma ametikohalt selle aasta 30. juunil.

Kaitseminister Hanno Pevkur allkirjastas ka otsuse, millega Merilo nimetati alates 1. märtsist kaitseväe juhataja asetäitja ametikohale. «Olen kindel, et kolonel Merilost saab kaitseväele väga võimekas juht, kelle käe all jätkub meie kaitsevõime viimaste aastate tempokas arendamine ning kelle sõna maksab nii kaitseväe sees kui väljaspool seda,» märkis kaitseminister Pevkur.

Kaitseväeteenistuse seaduse kohaselt nimetab valitsus kaitseministri ettepanekul kaitseväe juhataja ametikohale viieks aastaks, võttes arvesse riigikogu riigikaitsekomisjoni seisukoha. Riigikogu riigikaitsekomisjon otsustas 12. veebruaril pärast kolonel Meriloga kohtumist toetada tema nimetamist kaitseväe juhataja ametikohale.

President Alar Karis ülendas kolonel Merilo 23. veebruaril brigaadikindraliks.

Brigaadikindral Andrus Merilo oli seni diviisi 1. jalaväebrigaadi ülem ning on olnud kaitseväe peastaabi operatiivosakonna ülem. Ta on juhtinud ka kaitseväe juhataja administratsiooni, Scoutspataljoni ja 1. jalaväebrigaadi operatiivjaoskonda.

Merilo alustas oma teenistust 1992. aastal Kuperjanovi jalaväepataljonis ajateenijana, kust suundus teenima Balti pataljoni Eesti jalaväekompaniisse. 2002. aastal lõpetas ta Soome kõrgema maakaitsekooli. Samuti on ta lõpetanud Ameerika Ühendriikides maaväe staabikolledži (Command and General Staff College) 2010. aastal ja sõjakolledži (Army War College) 2019. aastal.

Merilo on osalenud rahuvalvemissioonil Liibanonis ning rahvusvahelistel sõjalistel operatsioonidel Kosovos, Afganistanis ja Iraagis.

SÕDUR märts 2024 7 Uudised
Foto: Mari-Liis Päären Foto: Geidi Lovise Lee
8 märts 2024 SÕDUR Fookus Eesti
Brigaadikindral Toomas Susi. Foto: Maria Tammeaid / kaitsevägi

õhuväe kotkapilk õhupilt on hea, õhutõrjevõime kasvab ja koostöö liitlastega toimib

Heiki Suurkask peatoimetaja

Eesti õhuvägi tähistab tänavu juba oma 105. tegevusaastat. Sõdurile andis intervjuu õhuväe ülem brigaadikindral Toomas Susi.

Kuidas te iseloomustate Eesti õhuväe praegust seisukorda ja sõjalist valmisolekut?

Arvan, et see on hea. Veel ei tahaks kohe nii välja öelda, et kõik on väga hea, sest arenguruumi veel on ja töötame paremaks saamise nimel iga päev. Meil on olemas kõik vajalikud plaanid sõjaolukorras tegutsemiseks ning need on läbi harjutatud.

Isikkoosseis teab, mida temalt oodatakse ja ta on selleks järjepidevalt harjutanud. Isikkoosseisu all mõtlen kogu õhuväge ehk mitte ainult tegevteenistuses olevaid õhuväelasi, vaid ka meie reservväelasi.

Õppekogunemiste tagasiside põhjal julgen järeldada, et meie reservväelaste motivatsioon on hea ning see kajastub ka kõrges õppekogunemistel osalemise protsendis. Eks see nõuab meilt pide-

vat edasitöötamist, et olla järgnevatel aastatel veelgi paremad kui praegu. Nii nagu juba mainisin, vajab see pidevat tööd ja eneseületamist.

Kui praegu jälgida käimasolevat Ukraina sõda, siis millise pilguga teie Eesti õhuväes seda vaatate? Ukraina sõda on tõestanud paljuski seda, mida me juba varem oleme teadnud, aga samas toonud ka palju uusi teadmisi. Sõjanduses on ajalugu tõestanud, et edukateks maaväe operatsioonideks peab olema õhuülekaal. Ukrainas ei ole kummaltki poolt seda siiani saavutatud. See on avaldanud oma mõju valitsevale olukorrale, kus maa peal toimuvad väikesed taktikalised edenemised, kuid midagi suurt kätte võidetud ei ole, kuna õhuvägi ei saa toetada enda maapealseid üksuseid.

Seetõttu on Venemaa muutnud taktikat ja kasutab enda õhuväge suuresti nii tsiviilelanikkonna kui ka tsiviiltaristu ründamiseks. Itaalia kindral Giulio Douhet (1869–1930) ütles tegelikult ka juba 1920. aastal, et õhujõud on suutelised murdma rahva tahet kannatada ja võidelda, hävitades niiviisi riigile hädavajaliku vastu-

SÕDUR märts 2024 9 Fookus

Hispaania hävitaja Eurofighter Typhoon Ämari stardirajal õppusel Neptune Strike 2023.

Foto: Ardi Hallismaa / kaitsevägi

panuvõime alused. Mulle tundub, et Venemaa üritabki praegu seda teha – murda ukrainlaste võitlusvõimet tsiviilkannatuste kaudu.

Teiseks oleme täheldanud, et hulgaliselt kasutatakse droone. Kui varem pöörati õhuohus enamiku tähelepanust kõrgelt lendavatele lennukitele, siis praeguse Ukraina sõja näitel on põhiline õhuoht hoopis madalatelt kõrgustelt ründavatel mehitamata õhusõidukitel. Sellesse peaksime nii meie kui kogu NATO õhuvägi tõsisemalt suhtuma ja pöörama tähelepanu sellele, mismoodi selle ohu vastu paremini võidelda.

Kolmandana võib kindlasti esile tuua elanikkonna eelhoiatuse. Tsiviilelanikkonna õigeaegne hoiatamine potentsiaalsest õhuohust annab aega neile varjuda ning tänu sellele vältida suurt hukkunute arvu. See hoiab omakorda üleval nii rahva vastupanuvõimet kui ka toetust enda võitlevatele üksustele. Sellele kõigele peaks tegelikult hästi palju tähelepanu pöörama.

Toetusteenus, mida me siin oma

lennuväljaga pakkuda saame, on väga hea kvaliteediga ning liitlastelt on tulnud selle kohta ainult positiivset tagasisidet.

Milline on Eesti õhuväe rahvusvaheline maine praegu? Kuidas meie panust hinnatakse õppustel väljaspool Eestit? Ma ütleksin, et meie maine on liitlaste silmis väga hea. Seda mitte ainult õppustel – meil on Ämaris pidevalt nii õhuturbehävitajad kui ka muud liitlased. See vastuvõtva riigi toetus, mida me siin oma lennuväljaga pakkuda saame, on väga hea kvaliteediga ning liitlastelt on tulnud selle kohta ainult positiivset tagasisidet.

Õppuste kohta võib öelda, et neil osaleb palju liitlasi, kas siis pikemat või lühemat aega – nii lennukeid kui ka teisi õhusõidukeid ja relvasüsteeme. Alles oli meil siin keskmaa-õhutõrjeraketisüsteem NASAMS nii väljaõppeks kui ka NATO reaalse operatsiooni raames. Meie õhuoperatsioonide juhtimiskeskuse õhutulejuhte ja sihitajaid usaldatakse. Mitmekümne miljoniliste lennukite juhtimine usaldatakse meie kätte.

Meil on Tapal õhk-maa-polügoon, kus liitlaste õhusõidukid käivad õppuste raames oma pomme viskamas või teisi pardarelvi reaalselt kasutamas. Kuid seda jällegi meie oma Eesti õhutulejuhtide juhtimise all. Meil on õhk-õhktüüpi väljaõppealad hävitajatele. Seda kasutab järjepidevalt ka AIRCOM (Allied Air Command – NATO õhuväejuhatus) siin regioonis toimuvatel õppustel. Kõik need liitlaste lennukid ei pruugi isegi alati Ämaris maanduda, kuid nad harjutavad meie õhuruumis ja meie sihitajate kontrolli all.

10 märts 2024 SÕDUR Fookus

See näitab, et me teeme head tööd ja liitlased usaldavad meid.

Kas meil on piisav ülevaade oma õhuruumis ja lähinaabruses toimuvast?

Meie eelhoiatus vastab NATO kehtestatud tingimustele ja seda iga päev ja ööpäev läbi. Me teame, mis toimub meie õhuruumis, me näeme, mis toimub naabrite õhuruumis. Samuti näeme ka neid lennukeid, mis ennast meile näidata ei taha.

Ma mäletan aega, kui ma ise alustasin teenistust 1998. aastal just loodud õhuseiredivisjonis. Meil oli kaks radarit ja nägime vaid lennukeid, mis tahtsid ennast näidata.

Õhuruumis tundus kõik korras olevat ning mingit ohtu tegelikult ei tuvastatud. Kõik tundus olevat nii, nagu peab. 2003. aastal, kui me saime esimese primaarradari TPS-77, hakkasime alles tegelikult nägema, mis meie lähiümbruses päriselt toimub. Aasta-aastalt oleme radareid juur-

Kui me oleme kõik uued radarid paika saanud, siis vabastame enamiku Eestist tuuleenergia arendamisele seatud piirangutest.

de saanud ja sellega oleme enda olukorrateadlikkuse kvaliteeti pidevalt parandanud.

Tulevikuvaatest võib öelda nii palju, et terve riik räägib juba pikemat aega rohe- ja tuuleenergiale ülemineku vajadusest, aga tegelikult avaldab see tõsist mõju meie olemasolevatele eelhoiatussüsteemidele. Aga et mitte kaotada õhupildi kvaliteedis, saame endale uued radarid, mille abil on riigil võimalik uuele energiale üle minna ja meie saame oma tööd jätkata sama kvaliteetselt nagu siiani.

Kui me oleme kõik uued radarid paika saanud (kui need kohale jõuavad ja uutes asukohtades tööle hakkavad), siis tegelikult vabastame enamiku Eestist (tuuleenergia arendamisele – toim) seatud piirangutest.

Nüüd suundume ukrainlaste õpituvastuste juurde. Nagu ma enne juba mainisin, on droonid hästi suures mahus kasutusele tulnud ja need lendavad madalatel kõrgustel. Meie eelhoiatusvõimele seab see aga nõudmise leida vahendeid ja mooduseid, kuidas tulevikus madalamatel kõrgustel sama head õhupilti omada ja õhuohtu avastada kui kõrgemates kihtides, nagu meil praegu on.

Kas meie parem ülevaade õhuruumist on kuidagi mõjutanud ka idanaabrit teistmoodi käituma või jätkavad nad meie proovilepanekut?

Nad lendavad pidevalt piiri taga, aga üle piiri nad ei ole tulnud. Aga kui nad piiri taga lendavad, siis me näeme neid.

SÕDUR märts 2024 11 Fookus

Milliseid muudatusi toob õhuväe tegevusse keskmaa-õhukaitse hankimine?

Tegelikult toob see päris suuri muudatusi. Esiteks saame kihilisest õhukaitsest ühe kihi juurde. Meil on juba maaväes olemas lühimaa-õhutõrje, nüüd saame ka keskmaa-õhukaitsesüsteemi. Kõrgemates kihtides, kaugmaasüsteemide ja lennukite puhul tugineme liitlaste abile. Keskmaasüsteemiga saame oma riigile ühe kihi juurde, kuid kindlasti ei tähenda see seda, et kui meile süsteem kohale jõuab, suudame sellega samal ajal kogu Eesti ära katta. Tagame kaitse seatud prioriteetide järgi.

Sellega kaasneb tõsiasi, et üle pika aja tulevad õhuväkke ajateenijad tagasi. Kui ma ei eksi, siis viimased ajateenijad olid meil aastal 2004. See kõik vajab ümberharjumist nendelt õhuväelastelt, kes peavad hakkama ajateenijatega tegelema.

Eelmisel aastal lõime uue üksuse – õhukaitsedivisjoni, mis hakkab tegutsema selle sama õhukaitsega, keskmaa-õhukaitsesüsteemiga, mis meile saabub, ja sinna hakkavad kuuluma ka needsamad ajateenijad.

Me tegeleme praegu lisainstruktorite värbamisega, et nad 2025. aastaks ehk ajateenijate saabumiseks välja õpetada ja ette valmistada. Tähtis on, et see isikkoosseis oleks olemas, välja õpetatud ja ajateenijate erialase väljaõppe järel suudaks vajaduse korral ka lahinguvalmis olla. See kõik nõuab meilt päris suurt pingutust.

Me oleme seda ka küberväejuhatuses näinud, et ajateenijate tulek või nende arvu suurendamine on väga suur muutus, on kaadrit juurde vaja jne. Kas õhuväes on sama olukord? Praegu oleme sellega arvestanud. See üksus ongi loodud, et seal oleks piisavalt palju ajateenijaid ja kaaderkoosseisu, et suudaks selle süsteemiga toime tulla. Õhuväe isikkoosseis suureneb kindlasti.

Kui palju peaksime droonitõrjet arendama? Ma saan aru, et järjest enam…

Nii Ukraina sõda kui muud konfliktid näitavad tegelikult, et droon on üks põhivahend, millega rünnatakse. See on

12 märts 2024 SÕDUR Fookus

Õhuseiredivisjoni reservväelased tutvusid Pärnu lennuväljal USA kopterlennukiga Osprey õppusel Siil 2022.

Foto: Aarne Seppel / kaitsevägi

odav ja tekitab palju kahju. Kuna see lendab madalalt, siis on neid ka raske avastada.

Kindlasti on droonitõrje see, millega mitte ainult õhuvägi, vaid ka terve kaitsevägi lähitulevikus üha rohkem tegelema hakkab. Aga see ei ole proovikivi ainult Eesti kaitseväele, vaid kogu maailmale, sest varem ei olnud sellised ohud lihtsalt sedavõrd aktuaalsed.

Millised võimalused on Eesti õhuväe õhusõidukipargi suurendamiseks ja kas selle järele üldse on tarvidust? Kindlasti peab õhuväkke lendamine alles jääma. Kasvõi juba selle pärast, et alates eelmise aasta algusest, kui toimus riigilaevastike ühendamine, on kaitseväe üheks ülesandeks ka mereolukorrateadlikkus.

Selle hoidmiseks ei piisa ainult mereseireradaritest, vaid Eesti territoriaalvetes on vaja teha ka visuaalset kontrolli seal liikuvate laevade üle. Selle jaoks kasutame enda õhuväe lennukeid. Kui me õhuväe radaritega avastame midagi, mis lendab, siis lähevad õhuturbehävitajad seda visuaalselt tuvastama.

Kuna meie patrull-lennukid lendavad aeglasemalt, siis need sobivad ideaalselt sama töö tegemiseks meie mereväe jaoks ehk merel toimuva visuaalseks tuvastamiseks. Vastase hävitajate püüdmiseks jäävad meie lennukid aga aeglaseks ja selles toetavad meid liitlased oma õhusõidukitega.

Kindlasti on meil vaja ka lennukeid nii enda õhutulejuhtide ja sihitajate väljaõppeks kui ka nende kvalifikatsiooni hoidmiseks. Harjutuslennukid, mis meil praegu on, sobivad selleks nii hinna kui kvaliteedi poolest.

Kui meil endal harjutuslennukeid ei oleks, siis peaksime toetuma liitlaste abile, mis oleks märksa kulukam, kuna moodsa hävitaja lennutund maksab tunduvalt rohkem kui meie harjutuslennukite oma. Mina ei näe, et meil oleks võimalust seda kõike teha ilma enda õhusõidukiteta. Kas tulevikus need õhusõidukid on samal platvormil nagu praegu või toob tulevik midagi muud, oleneb täielikult kaitseväe rahakotist ja ülesannetest, mida meile püstitatakse.

Kindlasti on arvutatud ka, kui palju Eesti oma hävitajad maksma võiks minna. Kas see käiks Eesti riigile

praeguse seisuga üle jõu või oleks see ka reaalne võimalus?

Oleneb, mis tüüpi hävitajatest me räägime. Kui võtame näiteks meediast läbi käinud hävitajad F16, mida lääneriikides plaanitakse ukrainlastele anda, siis selle lennutunni hind oleneb hävitaja modifikatsioonist – avalike andmete põhjal jääb F16 ühe lennutunni maksumus u 8000 – 25 000 dollari vahele. Kindlasti, kui poliitikud peaks otsustama, et Eesti peab oma hävitajad võtma, nõuab see tohutu suurt lisaressurssi. Õhuväe ülemana ütleksin, et võtaksin kerged hävitajad igal ajal hea meelega vastu.

Õhusõidukipargi osaks võiks olla ka oma droonid. Kas selle asjaga tegeletakse?

Jah, selle peale mõeldakse. Drooniarendusega tegeleb nii kaitsevägi kui ka meie kaitsetööstus. Droonid on tulevik ja need hakkavad mängima suurt rolli tuleviku konfliktides.

Nii nagu ma ütlesin, on need odavad võrreldes mehitatud hävitajatega. Neid saab rohkel arvul toota ja need teevad päris palju kahju, kui nad millegi pihta lendavad.

Droonid ilmselt päris hävitajaid ei asenda. Kas on nii?

Droonid ei suuda veel niipea asendada täielikult ei hävitajaid ega teisi mehitatud õhusõidukeid, aga samas täiendavad õhuvõimet olulisel määral. Nende lennukõrgus, kiirus ja tulejõud on ka tunduvalt erinev, eriti võrreldes multiotstarbelise hävitajaga.

Praegu oleme olukorras, kus Ämari lennuväli tuleb remonti saata. Mida see Eesti õhuväele ja eeskätt NATO õhuturbele kaasa toob?

Ega ta midagi kriitilist kaasa ei too. Me lihtsalt ei suuda u kaheksa kuu jooksul lennukeid vastu võtta, kuna lennurada läheb kinni ja NATO õhuturbeüksus kolib selleks ajaks ajutiselt Lielvarde lennubaasi. Suur tänu Läti õhuväele, kes oli nõus sel ajal meie liitlasi vastu võtma.

Aga baas jääb tööle nii nagu tavaliselt ning võtab liitlasi endiselt vastu. Näiteks tulevad Ämarisse remondi ajal Ühendkuningriigi helikopterid. Nendel pole lennurada vaja ja me saame neid vastu võtta. Samamoodi tu-

SÕDUR märts 2024 13 Fookus

Hispaania hävitajad Ämari lennubaasis õppusel Neptune Strike 2023.

leb meile Ämarisse sakslaste mobiilne juhtimiskeskus.

Vahepeal kolib õhuvägi aga Pärnusse. Mida te selle kohta saate öelda?

Pärnusse kolivad remondi ajaks meie enda õhusõidukid, kus tegelikult on minimaalsed tingimused meile pandud lennuülesannete jätkamiseks. Kordan, et see on ajutine lahendus ning ainult kaheksaks kuuks. Kaitseväel ei ole praegu veel kaugemale ulatuvaid plaane Pärnu lennuvälja arendamiseks.

Kas te ei karda, et kui seni on õhuturve käinud Eesti ja Leedu kaudu, siis nüüd, kui lätlased maitse suhu saavad, hakkaks ka nemad endale õhuturbelennukeid küsima?

Fotod: Ardi Hallismaa / kaitsevägi

Droonid ei suuda veel niipea asendada täielikult ei hävitajaid ega teisi mehitatud õhusõidukeid, aga samas täiendavad õhuvõimet olulisel määral.

Ma arvan, et see on praegu liiga varane spekulatsioon. Lätlased on ise küll öelnud, et neil puudub huvi iga päev ja igal ajal lennukeid vastu võtta, kuid nagu ütleb rahvatarkus: «süües kasvab isu». Eks me tegelikult näe seda tulevikus, kuid nii meie kui ka NATO plaanide kohaselt tuleb õhuturve Ämarisse tagasi detsembri algusest.

Minister Hanno Pevkur tutvumas õhutõrjekahuriga ZU-23-2 alias «Sergei» Tapa sõjaväelinnakus 2022. aastal. Foto: Kristo Sepp / kaitsevägi

Kui palju on NATO õhuturve Balti riikide koostööle kaasa aidanud? Mitte ainult NATO õhuturve, vaid ka kogu õhu eelhoiatussüsteem on Balti riikide koostööle kaasa aidanud. Kui naasta radaripildi teema juurde, siis õhuvägi oma õhuseiredivisjoniga oli tegelikult esimene väeliik kaitseväes, mis ühendati NATO süsteemidega, arendades õhupilti.

Kui enne oli küsimus, kas meil on piisav ülevaade Eesti enda õhuruumis toimuvast, siis vastus on «jah», sest jagame radariinfot meie piirkonna NATO riikide vahel. Meie näeme, mida näevad lätlased ja leedukad oma radaritega. Samuti, mis info on Soomel. Nemad näevad omakorda meie antavat pilti. See ühine õhupilt on nähtav kõigile üle NATO.

See on tegelikult üks suur koostöövaldkond. Me jagame kolme Balti

14 märts 2024 SÕDUR Fookus
Eesti üksus Estcoy 18 alustas 2023. aasta aprillis Ämarist teekonda Iraaki.

riigi (3B) peale õhuruumi kontrollivastutust, kolme CRC-ga (õhujuhtimiskeskusega) Eestis, Lätis ja Leedus. Ka õppelendude puhul on meil kombineeritult suur õhuruum üle Eesti-Läti piiri. Liitlased tulevad ja kasutavad seda pidevalt. Koostöö 3B vahel on igapäevane.

Mida on Soome ja ka võimalik Rootsi NATO-sse astumine õhuväe jaoks kaasa toonud?

See on kaasa toonud selle, et Soome on nüüd NATO-s ja õhuolukorrateadlikkuse jagamine Soomega praktikas juba käib. Teiseks ei ole me enam nn Balti poolsaare tipus üksinda ning meil on veel üks NATO riik meist põhja pool, kes vajaduse korral appi tuleb. Kokkuvõttes on meie regioonis nüüd rohkem NATO lennukeid, kes vajaduse korral eri suundadest reageerivad.

Keskmaaõhukaitset peab kindlasti edasi arendama, et see süsteem suudaks katta rohkem, kui ta praegu suudab.

Kuidas õhuvägi edasi arenema peaks?

Kindlasti peame kogu aeg parandama enda olukorrateadlikkust. Samuti peame vaatama hoopis madalamatele kõrgustele, kui tavaliselt harjunud oleme. Me peame tegelema droonidega ja mõtlema, kuidas neid avastada ja hävitada. Kindlasti peab jääma õhuväele lendamine vähemalt selles mahus,

mis see praegu on, et me suudaksime koolitada ja hoida kvalifitseeritud personali, et täita meile püstitatud ülesandeid.

Võib-olla peame õhusõidukite arvu ja lendamist isegi suurendama, sest ka keskmaa-õhutõrjevõime lahinguvalmiduses hoidmine nõuab lennukitega koostööharjutusi, mida meil varem ei ole olnud.

Keskmaa-õhukaitset peab kindlasti edasi arendama, et see süsteem suudaks katta rohkem, kui ta praegu suudab, ja ilmselt tuleb mõned süsteemid juurde soetada, aga kõik oleneb jällegi kaitseväe ja riigi rahakotist ning tahtest. Kaitseväe rahaga on nagu ühendatud anumate efektiga, et kui sa kuskile juurde kallad, siis mujal läheb kelleltki vähemaks ning sellega tuleb väga teadlikult arvestada. Aga tulevikupilt on kindlasti lootustandev.

SÕDUR märts 2024 15 Fookus

Õhuväe staap asub Tallinnas kaitseväe peastaabis. Õhuväe staap toetab kõikide õhuväeüksuste tegevuse planeerimist ja elluviimist. Õhuväe staabiülem on kolonel Janek Lehiste.

Õhuväe staabi peamised ülesanded on õhuväe ülema nõustamine ja tema tegevuse toetamine; tegevuse planeerimine ja analüüsimine; väljaõppe korraldamine; erisuguste operatsioonide planeerimine ja koordineerimine; rahvusvahelise suhtluse ja koostöö planeerimine ning korraldamine.

Õhuvägi

Õhuväe peamine ülesanne on õhuruumi seire ja liitlasvägede saabumise korral vastuvõtva riigina neile toetuse osutamine. Õhuvägi kontrollib riigi õhuruumi ning tagab strateegiliste objektide õhukaitse.

Õhuväge juhib õhuväe ülem, kellele alluvad õhuväe staap, õhuseiredivisjon, õhukaitsedivisjon, lennubaas ja kaitselennunduse järelevalveteenistus. Alates 2022. aastast on õhuväe ülem brigaadikindral Toomas Susi. Õhuväe veebel on staabiveebel Andres Riisaar.

Õhuväel on pikaajalised koostöösuhted lennuameti, lennuliiklusteeninduse aktsiaseltsi (EANS), politsei- ja piirivalveameti ja Eesti lennuakadeemiaga. NATO liikmena osaleb õhuvägi mitmesugustel rahvusvahelistel õppustel ja harjutustel. Näiteks on õhuseiredivisjoni sihitajad korduvalt võtnud osa Islandi õhuturbemissioonist. Õhuväelased on osalenud järgmistel rahvusvahelistel õppustel: Saber Strike, Ramstein Guard, Baltic Warrior, Udem Awakening, Rammstein Alloy, Baltic Bikini, Terminal Strike, Adriatic Strike, Ample Strike, Northern Strike jpt.

Õhuseiredivisjoni põhiülesanded on Eesti Vabariigi õhuruumi puutumatuse tagamine NATO integreeritud õhu- ja raketikaitsesüsteemi (NATINAMDS) osana, mille hulka kuulub ka NATO õhuturbehävitajate taktikaline kontroll (sihitamine). Samuti on divisjoni ülesanne Eesti ja liitlaste õhukaitseüksuste integratsioon ja õhukaitse toetamine eelhoiatuse ja sidelahendustega. Õhuseiredivisjon tegeleb iga päev ka reservväelaste põhjal mehitavate sõjaaja üksuste ettevalmistamise ja formeerimise korraldamisega. Õhuseiredivisjoni ülem on major Ivar Sammal ja veebel staabiveebel Raul Orman.

Selle koosseisu kuuluva õhuoperatsioonide juhtimiskeskuse ülesanne on õhuruumi puutumatuse järelevalve, mida täidetakse osana NATINAMDS-ist ja mida viiakse ellu Balti õhuturbe hävitajaid sihitades. Insener-tehnilise grupi peamine ülesanne on hoolitseda õhuturbe raadiote ja õhuseire radarpostide töö eest üle Eesti ning edastada õhuseireinformatsiooni nii rahvuslikus kui NATO käsuahelas. 10. jaanuaril 2020 avati Tallinnas õhuoperatsioonide juhtimiskeskuse hoone, mis kindlustab koos Lätis ja Leedus paikneva keskusega Balti õhuruumide puutumatuse ööpäev läbi.

16 märts 2024 SÕDUR Õhuvägi

Ämari stardirada.

Ämaris paikneva lennubaasi ülesanne on võtta vastu liitlaste õhusõidukeid nii rahu-, kriisi- kui ka sõjaajal. Eesti peab olema valmis tegutsema vastuvõtva riigina (host nation) ning selleks on tegutsemisvalmis lennubaas hädavajalik. Lennubaas on NATO Balti õhuturbe ühe lennusalga baasiks. Lennubaas korraldab kogu kaitseväe lennundustegevust.

Lennubaasi ülem on kolonelleitnant Maanus Nigul ja veebel staabiveebel Margus Truu.

Ämari lennubaasi lennuliiklusala läheb 2024. aastal uuendamisele.

Lennuraja remont kestab 2024. aasta

Foto: kaitsevägi

märtsist oktoobrini ja selleks ajaks kolivad Balti õhuturbe hävitajad Lätisse Lielvārde lennubaasi ning Ämaris maanduvad üksnes liitlaste helikopterid. Eesti õhuväe õhusõidukid kolivad remondi ajaks Pärnu lennuväljale. Remondi järel naasevad NATO liitlaste ja Eesti õhusõidukid jälle Ämarisse.

Lennubaasi koosseisu kuulub õhuväe tagala toetusgrupp, mis vastutab kogu õhuväe logistika eest. Samuti kuulub lennubaasi alla kogu õhuväe jaoks mõeldud väljaõppekeskus.

Vajaduse korral saavad siin väljaõpet teistegi väeliikide kaitseväelased.

Hävitajad F-16 Euroopa taevas.

Foto: Prantsuse õhujõud

SÕDUR märts 2024 17 Õhuvägi

Kaitselennunduse järelevalveteenistus (Military Aviation Authority) asub Tallinnas kaitseväe peastaabis ja on õhuväe koosseisu kuuluv struktuuriüksus. Kaitselennunduse järelevalveteenistuse eesmärk on reguleeritud ja ohutu kaitselennundus. Kaitselennunduse järelevalveteenistuse ülem on major Lauri Leet.

Kaitselennunduse järelevalveteenistuse põhiülesanded on järelevalve teostamine kaitselennundust reguleerivate nõuete täitmise üle; kaitselennundusega tegelevate struktuuriüksuste ülemate nõustamine; osalemine oma tegevusvaldkonda puudutavate õigusaktide väljatöötamisel; olla kaitselennunduse õhusõidukite registri pidaja ja volitatud töötleja; väljastada kaitselennunduse õhusõidukite lennukõlblikkuse sertifikaate; lubade ja sertifikaatide andmine ning kooskõlastamine kaitselennunduses ja teiste riikide või valitsusasutuste väljastatud sertifikaatide tunnustamine.

Eesti reaktiivõppelennuk Aero L-39 ning Saksa ja Briti hävitajad Eurofighter Typhoon. Foto: kaitsevägi

Vabariigi Valitsuse määrusega loodi 2023. aasta 1. juulist õhuväe koosseisu uus väeüksus – õhukaitsedivisjon (ÕKD). ÕKD tagab Eesti Vabariigi õhuruumi puutumatuse, planeerides ja teostades aktiivõhukaitseoperatsioone. Alaliselt Ämaris paiknev ÕKD koosneb staabist ja raketipatareidest.

ÕKD võtab peatselt kasutusele hangitavad mobiilsed õhukaitse-

raketisüsteemid IRIS-T SLM (pildil), et hoida ära õhurünnakuid sõbralikele üksustele, olulistele objektidele ning Eesti elanikele piirkondades, kuhu süsteemid on parasjagu paigutatud. Samuti piiravad ÕKD raketipatareid vastase õhuründevahendite tegevusvabadust. Õhukaitse-raketisüsteemid on ühtlasi väga kiiresti ümberpaigutatavad, mis võimaldab reageerida

olukorra muutumisele ja hetkevajadustele. ÕKD hakkab määratud õhukaitseülesandeid täitma koostöös teiste kaitseväe ning liitlaste üksustega, kuna on võimeline neid oma tegevusse lõimima. Samuti õpetab ÕKD ajateenistuse käigus õhukaitsedivisjoni reservväelasi välja. Esimesed ÕKD ajateenijad asuvad õhuväes teenistusse 2025. aastast.

18 märts 2024 SÕDUR Õhuvägi
Foto: Diehl.com

Rotatsiooni vahetus Ämaris

2. augustil 2023.

Foto: Mihkel Leis / kaitsevägi

Balti õhuturbemissioon (ingl Baltic air policing) on NATO õhukaitse Balti riikidele pakutav miinimumnõuetele vastav õhuturve, mille jooksul on NATO liikmesriikide hävitajad neljakuulise rotatsiooni korras patrullinud Leedu Šiauliai lennubaasist alates 2004. ja Eesti Ämari lennubaasist alates 2014. aastast. 2023. aastal tuli hävitajatel reageerida võimalikule Venemaa õhuruumist lähtuvale ohule üle 300 korra.

1. detsembril 2023 toimus Ämari lennubaasis pidulik õhuturbemissiooni vahetustseremoonia, kus Balti riikide õhuruumi valvanud Hispaania õhuväelased andsid valvekorra üle Poola õhuväelastele, kes hakkasid õhuturvet tagama hävitajatega F-16. 1. märtsil 2024 võtsid nende ülesanded üle Saksamaa õhuväelased, kes alustasid patrullimist Läti Lielvārde lennubaasist, kuna Ämari lennurada on remondis. Remondi järel naasevad NATO liitlaste ja Eesti õhusõidukid jälle Ämarisse.

SÕDUR märts 2024 19 Õhuvägi

Ülema kavatsus on ülesandekeskse juhtimise keskne mõiste ja selgroog, mis fookustab alluvate initsiatiivi ning võimaldab võita lahinguvälja kaoses ja muutuvas olukorras oskuslikult kohaneva vastase vastu.

Indrek Sarap kolonelleitnant

Mattias Puusepp kolonelleitnant

Ermo Haas kapten

Elvis Mumm kapten

Meelis Lille leitnant

Siinne artikkel tutvustab esmalt ülema kavatsuse idee kujunemist Preisi armees ning selle idee rakendamist Ameerika Ühendriikide maaväes. Seejärel selgitatakse ülema kavatsuse standardit ja elemente kaitseväes ning viimaks antakse ülevaade selle rakendamise praktikast väliõppuse Kevadtorm 2023 näitel.

Artikkel on koostatud kaitseväe akadeemia 19. keskastmekursuse õppetöö käigus tehtud analüüsi põhjal ja vabatahtlikkuse alusel ning see on mõeldud jätkuna kolonel Tarmo Kundla infoSõduris ilmunud kirjatükile «Otsuse vastuvõtmise protsess – ideepõhiselt» ja tutvustamaks lähemalt ühte selle osa – ülema suurt otsust ehk kavatsust.

Ülema kavatsuse idee

Ülema kavatsuse idee on oma põhiolemuselt ilmselt sama vana kui sõjaväeline juhtimine ise. Ülema kavatsuse juured selle praegusel kujul ulatuvad aga tagasi 19. sajandi alguse Preisi armee reformideni. Preislastele andis ülemjuhataja kavatsus suuna ja fookuse kõikidele nende tegevustele ning sellisena kasutasid seda ka kõik selle järeltulijad ülesandekeskse juhtimise ( Auftragstaktik) kandva kontseptsioonina kuni tänapäevase Bundeswehrini välja.

Ülema kavatsus

ja selle rakendamine

Preisi 1860–1870-ndate sõjalised võidud köitsid aga maailmas tähelepanu laiemalt ning ülema kavatsuse ja käskude edastamise ideid hakati pärast Ameerika Ühendriikide armee staabiülema kindral William Shermani Saksamaa visiiti aastail 1871–1872 juurutama eraldiseisvalt ka teisel pool Atlandi ookeani.

1905. aastal kehtestati Ameerika Ühendriikide armees meile nüüdseks nii omane nn viie-punkti-käsk. Kui esimese maailmasõja eelsel ajal oli kavatsuse sisu reguleerimata, siis sõja ajal

said Ameerika Ühendriikide armees selle standardseteks elementideks põhiülesanne ja jätkuplaan, et võimaldada üksuste sihipärane tegevus ka ilma vahetu juhtimiseta.

Maailmasõdade vahelisel perioodil täiendati kavatsuse standardit kõrgema üksuse tegevuse kirjelduse ja oma tegevuse lõpptulemusega ning hakati rakendama taktikalist tagasisidet. Teise maailmasõja ajal oli kavatsus Ameerika Ühendriikide armees normiks ning peaaegu kõikide tasemete ülemad edastasid neid kirjalikult.

20 märts 2024 SÕDUR Teooria
Kapten Ottomar Kirspuu ja kadett Kaur Saar õppusel Combined Effort.

Foto: kaitsevägi

rakendamine kaitseväes

Teise maailmasõja lõpus alanud tuumaajastu tõi kaasa vajaduse muuta Ameerika Ühendriikide sõjapidamise doktriini. Kui senini oli ülema kavatsuse eesmärk võimaldada alluvate initsiatiivi järjest suureneval lahinguväljal, siis tuumarelvade kasutuselevõtu esmane tulemus oli soov alluvaid märksa rangemalt juhtida ja nende tegevusvabadust piirata.

Kuigi eri tasemete ülemad jätkasid praktikas oma kavatsuste edastamist, siis formaalselt kadus see ajutiselt regulatsioonidest kuni 1954. aastani.

Järgnenud Kuuba kriisi ja Vietnami sõja taustal jäi ülema kavatsus veelgi enam fookusest välja ning selle üle arutleti pelgalt kuluaarides.

Ülema kavatsuse kontseptsioon muutus Vietnami sõja järgsete reformide tulemusena ning praegusel kujul – sündmuste visualiseerimine hetkeseisust kuni soovitud lõpptulemuseni – sätestati see Ameerika Ühendriikide armee doktriini FM 100-5 Operations 1982. aasta mustandis.

Samas on äärmiselt huvitav tõdeda, et doktriini koostajad ei võtnud aluseks

mitte oma armee varasemaid määrustikke ega pea saja-aastast kogemust, vaid lähtusid Saksamaa Liit vabariigi Bundeswehri tolleaegsest doktriinist. Kokkuvõtlikult võib öelda, et kuigi ülema kavatsuse idee pärineb 19. sajandi Preisi reformidest, siis sealt edasi arenes see eraldiseivalt nii Preisi armees ja selle järeltulijates kui ka Ameerika Ühendriikide armees, kord tõukudes ning seejärel jälle ühinedes.

Ülema kavatsus kaitseväes Ülema kavatsusel on tänapäeva NATO doktriinis keskne koht. Kui operatsioonitasandil puudub sellel range formaat, siis maaväe taktikalisel tasandil mõistetakse ülema kavatsust kui selget ja täpset juhist selle kohta, mida üksus peab kordaminekuks tegema ja millised tingimused saavutama, arvestades sealjuures keskkonda, vastast ja oma ülesannet.

Ülema kavatsus koosneb enamasti tegevuse eesmärgist, võtmeülesannetest ning lõppseisust. Kaitsevägi lähtub NATO doktriinist ning ainsaks eripäraks on asjaolu, et ülema kavatsust ei käsitleta Eestis kitsalt ja eraldiseisva elemendina, vaid seda rakendatakse koos ülema hinnangu, üksuse põhiülesande ja planeerimisjuhistega.

Järgnevalt kirjeldatakse nimetatud elemente eraldi.

Ülema hinnang on lihtsustatult öeldes taktikalise probleemi kirjeldus ning selle põhimõttelise lahenduse selgitus. Taktikalist probleemi tuleks mõista kui vastuolu üksuse hetkeseisu ja põhiülesande täitmise ning lõpptulemuse saavutamise vahel. See väljendub konfliktis kasutada oleva aja, ruumi, oma ja vastase võimete ning põhiülesande vahel, mis on vaja lahendada edu saavutamiseks.

Ülem määratleb hinnangus: 1) enda üksuse rolli kõrgema ülema plaanis; 2) sõnastab taktikalise probleemi keskkonna, vastase ja kasutada olevate ressursside kaudu; 3) nimetab põhimõttelise lahenduse taktikalisele probleemile ehk manöövrimeetodi; 4) lisab soovi korral isikliku pöördumise oma meeskonna poole. Üksuse põhiülesanne on selle ülesande ja eesmärgi selge sõnastus, mis vastab viiele küsimusele: kes, mida, kus, millal ja miks.

Sellele järgneb ülema kavatsus kitsas tähenduses, mis sätestab laienda-

SÕDUR märts 2024 21 Teooria

tud eesmärgi, võtmeülesanded koos neid selgitava mõjuskeemiga, lõpptulemuse ning taktikalised riskid. Viimasesse elementi – planeerimisjuhistesse – koondab ülem kõik need täpsustavad juhised, mida ta peab vajalikuks edastada, näiteks oma üliolulise teabe nõuded, juhised järgneva planeerimise ja ettevalmistamise ajastuse ning lahingufunktsioonide kohta jms.

Kõnekeeles on juurdunud tava eespool kirjeldatud ülema kavatsusest koos hinnangu, põhiülesande ja planeerimisjuhistega rääkimisel kasutada mõistet «kavatsus+».

Ülema kavatsus praktikas Kaitseväe akadeemia 19. keskastmekursus analüüsis 2023. aasta sügisel oma õppetöö käigus väliõppuselt Kevadtorm 2023 kokku 27 eri taseme ülema kavatsust alates kaitseväe juhatajast ja lõpetades pataljonide ülematega, et selgitada välja ülema kavatsuse kontseptsiooni rakendamise praktika.

Analüüs näitas, et kaitseväe ülemad lähtuvad oma kavatsuste koostamisel doktriinist nii sisuliselt (ainult üks kavatsus ei olnud kooskõlas kõrgema üksuse kavatsusega ja selle lõppseisu saavutamine oli ebareaalne) kui ka suuresti vormiliselt (17 kavatsust 27st olid vormistatud nõuetekohaselt, sealjuures erinesid normist peamiselt liitlasüksused ja mõned lahingutoetuse üksused).

Peamise läbiva kitsaskohana tuvastati laiendatud eesmärgi rakendamine. See on doktriini järgi põhiülesande eesmärgist laiem, mis võimaldab alluvatel jätkata sihipärast tegevust ka pärast olukorra ja manöövriskeemi olulist muutust ja ilma ülema täiendavate käskudeta.

Paraku olid Kevadtormi 2023 näitel mitmed laiendatud eesmärgid põhiülesande eesmärgist kitsamad või ei täitnud oma eesmärki. Siinkohal on oluline lisada, et kriitikud on varem esile toonud praeguse NATO maa-

vägede doktriini nõrkusena asjaolu, et põhiülesande eesmärgi ja laiendatud eesmärgi eristamine ei ole põhjendatud ning seda ei teinud ka ülesande keskse juhtimise esiisad Preisimaal.

Peale eelneva täheldasid 19. keskastmekursuse kuulajad, et kuigi NATO ja kaitseväe doktriin näevad ette rangelt reguleeritud ülema kavatsuse kasutamise ainult maaväeüksustes, kasutavad kaitseväes seda ka teised väeliigid ja struktuuriüksused. Seetõttu nii mõnelgi korral jäi mulje, et vorm piirab asjatult sisu, ja võib-olla oleks väljaspool maaväe manööverüksuseid mõistlikum kasutada lihtsalt kavandit.

Ülema kavatsus tulevikus

Ülema kavatsus on üks praeguse lääne sõjaväelise juhtimise tüviideesid, mis oma olemuselt on ilmselt sama vana kui sõjaväeline juhtimine, kuid mille vahetud juured NATO riikide jaoks ulatuvad Preisi armee 19. sajandi re-

22 märts 2024 SÕDUR Teooria

Leitnant Meelis Lille ja leitnant Sander Tsernobrovkin õppusel Combined Effort.

Foto: kaitsevägi

Minu nimel anti sõja ajal palju käske, millest mitte ühtegi ei kirjutanud ma ise. Küll aga kirjutasin ma ise
ülema kavatsuse osa, mis on kõikide käskude ühest küljest kõige lühem ning teisest küljest kõige olulisem osa.

Sir William Slim Briti feldmarssal

formidesse. Tänapäeva kaitseväes on sätestatud ülema kavatsuse formaat, aga ka selle käsitlemine tervikuna koos ülema hinnangu, üksuse põhiülesande ja planeerimisjuhistega.

Peale standardi sätestamise kirjeldab eeskiri «Taktikaline planeerimine maaväes» (TPM) põhjalikult ka teekonna, mille ülemad nende formuleerimiseks läbivad. Samas tuleb arvestada, et ülema kavatsus ei ole ainult ülemate individuaalne oskus, vaid selle tõeline potentsiaal avaldub alles selle rakendamisel ühtemoodi ja läbivalt kõikidel juhtimise tasanditel ja kogu relvajõududes.

Siinkohal on autoritel hea meel tõdeda, et 19. keskastmekursuse analüüsitud väliõppuse Kevadtorm 2023 ülemate kavatsused näitasid, et selle idee rakendamine kaitseväes on eesmärgipärane ning suuresti korrektne ja ühesugune. Paraku ilmnes analüüsist ka see, et kavatsuse ühe olulisima elemendi – laiendatud eesmärgi – formuleerimine ja ajend vajavad lisaselgitamist. See jääb juba mõne järgneva uurimistöö teemaks.

Peale eelneva vajab lisaanalüüsi ja -arutelu mõte, et kas praegu NATO maavägede doktriinis sätestatud ülema kavatsuse formaati peaks kasutama kõikidel tasanditel, kõikides väeliikides ja üksustes ühtemoodi või võiks see jääda pigem maaväe manööverüksuste ülematele (taktikalise) probleemi lahenduse kirjeldamiseks. Samas võiksid teised üksused kasutada enda lahenduse kirjeldamiseks vähem piiravat kavandi formaati.

Allikad

▸ ADP 6-0 Mission Command: Command and Control of Army Forces. Washington: Department of Army, 2019.

▸ K. Karist, Ülema kavatsuse kasutamine Eesti kaitseväes pataljoni ja kompanii tasemel õppuse EMKI20 näitel. Tartu, 2021.

▸ J.S. Patterson, Commander’s Intent: Its evolution in the United States Army. Kansas: Fort Leavenworth, 1995.

▸ AJP-01 Allied Joint Doctrine, ed E ver 1, 2017

▸ AJP-3 Allied Joint Doctrine for the Conduct of Operations, ed C ver 1, 2019.

▸ ATP 3.2.2 Command and Control of Allied Land Forces, ed B ver 1, 2016.

▸ APP-28 Tactical Planning for Land Foces, ed A ver 1, 2019.

▸ Taktikaline planeerimine maaväes. (TPM) eeskiri, ver 2, 2023.

Ülema suure otsuse ehk «kavatsus+» osad ja omavahelised seosed.

Joonis: Mattias Puusepp

▸ P.K. Van Riper, Compendium on Mission Tactics and Commander’s Intent. smallwarsjournal.com

SÕDUR märts 2024 23 Teooria

Lennukite sõda Ukraina kohal

Vaade Su-24 kokpitti.

Foto: Shutterstock

Täiemahuline sõda Ukrainas on kestnud juba kaks või isegi kümme aastat, kui alustada Krimmi annekteerimisest 2014. aastal. Venemaa ei ole suutnud saavutada ülekaalu õhus ning pidi osa vallutatud aladest juba 2022. aastal tagasi andma. Paraku pole ka Ukraina end õhus kehtestanud ja ei ole saanud suuremat vasturünnakut korraldada.

Urmas Salo erukapten

Ukraina lahingulennuväes oli täiemahulise sõja algul seitse taktikalise lennuväe brigaadi, neist 7. brigaad pommitajatega Su-24 ning 299. brigaad ründelennukitega Su-25 allusid õhujõudude

24 märts 2024 SÕDUR Ukraina sõda

juhatusele ning ülejäänud viis brigaadi (39., 40., 114., 204., 831.) hävituslennukitega MiG-29 ja Su-27 olid õhujõudude kahe territoriaalse, Lääne ja Keskjuhatuse alluvuses.

2022. a algul oli lennuväel kokku rivis ehk lahingukorras 30 hävitajat Su-27, 59 hävitajat MiG-29, 30 ründelennukit Su-25, 17 rindepommitajat Su-24M ja üheksa luurelennukit Su-

24MR – kokku 156 lahingulennukit. Peale selle 25 õppe-lahingulennukit L-29 ja L-39. Hävitajad ja ründelennukid olid suuremalt jaolt moderniseeritud. Hoiul seisnud u 80 lennukiga korvati sõjakaotusi.

Ehkki Venemaal oli 2022. a algul õhu-kosmosejõududes kokku 908 taktikalist lennukit ja 120 strateegilist pommitajat, kasutati esialgu sõjatege-

vuses neist umbes kolmandikku. Agressiooni baasiks olid Lääne ja Lõuna sõjaväeringkonna territooriumil paiknevate 6. ja 4. õhu ja õhukaitsejõudude armee, aga ka okupeeritud Krimmis baseeruva Musta mere laevastiku lennuväeüksused.

Jaanuari lõpus toodi veel Ida sõjaväeringkonnast Kaug-Idast Valgevenesse Luninetsi lennuväljale (50 km

SÕDUR märts 2024 25 Ukraina sõda

Ukraina piirist) ründelennuväepolk 30 ründelennukiga Su-25SM ja hävituslennuväeeskadrill 12 hävituslennukiga Su-35S ning mõned hävitajad Su-30SM Baranovitši lennuväljale. Valgevenes loodi seega lennuväegrupp.

Ka mujale, Ukraina piirilähedastele lennuväljadele, toodi ründelennukeid Su-25 ja hävituspommitajaid Su-34 ning koptereid idapoolsetest sõjaväeringkondadest. Peaaegu iga lennuväepolk andis invasioonigrupeeringule eskadrilli või selle osa. Venemaa lennuväepolkudes on esimene eskadrill parema väljaõppega, teine kehvema ja kolmas nõrga väljaõppega. Lahingulennukite eskadrillis oli tavaliselt 10–14 lennukit.

Ukraina piiriäärsetele lennuväljadele ja Valgevenesse koondati umbes 360 taktikalist hävituslennukit Su27SM, Su-30SM, Su-35S, rindepommitajat Su-24M, Su-34, ründelennukit Su-25SM ja hävitajat MiG-31. Teistel andmetel oli lennukeid kokku 410.

Valgevenesse ja Kurski oblastis asuvatesse lennuväebaasidesse oli koondatud kokku 150 lahingulennukit, Lõuna sõjaväeringkonnas ja Krimmis baseerus kokku 210 lahingulennukit. Rohkem polnud Venemaal võimalik Ukraina läheduses asuvate baaside vähesuse tõttu.

Olukorra muutis keeruliseks ka tankurlennukite vähesus, neid on Ve-

nemaal vaid 15 Il-78 ja need olid strateegilise lennuväe kasutuses. Kohe sõja algusest kasutati Ukraina objektide pihta tiibrakettide laskmiseks ka strateegilisi kaugpommitajaid Tu-95MS, Tu-160 ja keskmisi pommitajaid Tu22M3. Peale selle paisati Ukraina vastu u 300 helikopterit.

Võrreldes Ukraina omadega olid Vene lennukid ja kopterid uuemad, paremate radaritega ja neil oli ka suurema laskekaugusega rakette.

Vene lennuväe võimalusi vähendas moodsate elektrooniliste luurelennukite puudumine. Üheksa lennukit Il-20 on vananenud ja piiratud võimalustega. Ka radarlennukeid A-50 oli vähe. Venemaal polnud ka mood-

26 märts 2024 SÕDUR Ukraina sõda
Ukraina õhuväe embleem.

Ukrainlaste ründelennukid Su-25UB.

Foto: Skywarrior / Wikimedia

said suure tegevuskaugusega mehitamata luurelennukeid ega õhutõrjevahendite allasurumiseks elektroonilise võitluse lennukeid.

Ukraina lennuvägi sõja algupoolel

Sõja algul olid Venemaa esimesed raketilöögid suunatud põhiliselt õhukaitse objektide, juhtimis- ja sidekeskuste, kütuse- ja laskemoonaladude vastu. Lennuväljade pihta rohkeid lööke ei antud, kuid rünnati lennujuhtimise torne ja ladusid.

Enamiku lennukeist evakueerisid ukrainlased ameeriklaste hoiatuse tõttu varu-, tsiviillennuväljadele või maanteedele – see toimus veel tule all.

Stardi-maandumisrada purustati ainult ühel lennuväljal. Hävisid mõned lennuväljadel seisnud lennukõlbmatud lennukid ja õppelennukid, lahingulennukitest hävis vaid üks Su-27 koos autotsisterniga.

Edaspidi kasutati rohkem Ukraina lääneosas olevaid lennuvälju. Valitsuse lennupark ja transpordilennukid evakueeriti Poola.

Kohe sõja algul asusid hävitajad Su-27 ja MiG-29 võitlusse Vene lennuväega, MiG-29 ja Su-25 ründasid pommide ja rakettidega ka Vene armee kolonne. Esimesel sõjapäeval kaotasid ukrainlased õhulahingutes Kiievi lähedasest Vassilkivi lennuväebaasist startinud kolm hävitajat

MiG-29. Poltaava juures hukkus üks hävitaja Su-27.

Ukraina pommitajad Su-24 ründasid sel päeval MiG-29 kaitse all rakettide ja pommidega Hostomeli lennuväljale helikopteritelt maandatud Vene dessanti. Nii takistati lennuväljale transpordilennukite maandamist ja nurjati Vene edasitung Kiievisse.

Järgnevatel sõjapäevadel jätkas Ukraina lennuvägi võitlust Vene lennuväega ja ka maaväeüksuste kolonnide ründamist. Seejuures kanti kaotusi nii Vene lennuväe kui õhutõrjerelvade tõttu. Mõned lennukid hukkusid raketirünnakute tõttu Ukraina lennuväljadele. 28. veebruaril andis president Zelenskõi Ukraina kangelase tiitli kaheksale piloodile, neist kuuele postuumselt.

Ukraina ründelennukid Su-25

Venemaa agressiooni algul Donbassis 2014. aastal sooritasid 299. taktikalise lennuväebrigaadi piloodid kokku 300 lahingulendu ja kaotasid juulis-augustis õhutõrje tõttu viis ründelennukit..

Sõjakogemuste põhjal moderniseeriti lennukite kaitsesüsteeme ehk dipoolsete segajate heitjaid ning muudeti taktikat: hakati sihtmärgini lendama madalal, isegi 10–20 m kõrgusel maapinnast.

2022. a algul oli 299. brigaadi kahes eskadrillis operatiivselt rivis 30 lennukit, neist 12 moderniseeritud ründelennukit Su-25M1 ja üheksa Su25M1K, kaks õppe-lahingulennukit Su-25UBM1 ja kolm Su-25UBM1K. Moderniseerimata oli kolm Su-25 ja veel üks Su-25UB.

Enamik oli brigaadi põhibaasis Kulbakinos Mõkolajivi lähedal ning operatiivgruppidena paiknes kuus lennukit Dnipro lennuväljal ja kuus Melitopoli lennuväebaasis. Peale selle oli 12 lennukit hoiustatud.

Vene esimeses raketirünnakus 24. veebruaril hävis Kulbakino lennuväebaasis kaks hoiustatud Su-25 ja veel kaks õppelennukit L-39, sest brigaadi lendavad lennukid, tehnika ja varustus nii Kulbakinost kui ka Melitopolist olid evakueeritud varulennuväebaasidesse.

Kohe asusid brigaadi lennuallüksused võitlusse, rünnates Vene

SÕDUR märts 2024 27 Ukraina sõda
Ukrainlaste Su-27. Foto: Sergei Dolzhenko / EPA / Scanpix Ukrainlaste MiG-29. Foto: AP / Scanpix

Kere all kütusepaak, parema tiiva all radarivastane rakett Kh-31P, tiivaotste all lähimaa-õhk-õhk-raketid ning tiivaotstes enesekaitsesüsteemi Hibinõ konteinerid.

Foto: Vitaliy Timkiv / AP / Scanpix

maavägede kolonne Hersoni suunal ja Valgevene piiri lähedal. Esimesel lahingupäeval hukkus sellise rünnaku sooritamisel Hersoni suunal kaks pilooti oma ründelennukiga ja üks lennuk sai vigastada, mis hiljem hävitati. Ukraina piloodid lendasid väga madalal ja kasutasid vaenlase tehnika kolonnide hävitamiseks mittejuhitavaid rakette.

Esimesel sõjakuul hävis üheksa ründelennukit ning hukkus kuus pilooti. Suurem osa lasti alla lähimaa-õhutõrjerelvadega ja vähemalt üks Vene hävitaja raketiga. Vene õhurünnakutes sai kahjustada Kulbakino lennuväebaas ning 4. märtsil õnnestus Vene vägedel lennuväebaasi tungida, kuid juba samal päeval lõid Ukraina väed nad sealt välja. Ukrainlastel õnnestus evakueerida kuus hoiul olnud lennukit, neist osa võeti pärast remonti lahingukoosseisu.

2022. aasta võitlustes hävis veel mitu ründelennukit, sest rünnakud

madalatelt kõrgustelt on väga ohtlikud – Vene õhutõrje tulistas lennukeid mitmelt suunalt. Sõja käigus täiendati ründelennukite relvastust: 80 mm mittejuhitavatele rakettidele S-8 lisandusid suurema kaliibriga ehk 122 mm, 240 mm ja 266 mm raketid vastavalt S-13, S-24 ja S-25.

2023. a algusest kasutatakse ka USA 127 mm mittejuhitavaid rakette Zuni. Suurema kaliibriga rakettidega on võimalik rünnata ka Vene vägede kindlustatud positsioone. Ukrainlased kasutasid Su-25 relvastusena alates septembrist 2022 ka laserjuhtimisega õhk-maa-tüüpi juhitavaid rakette Kh25ML, sh ka öisteks rünnakuteks. Septembri pealetungi ajal kaotati kaks ründelennukit Su-25. Rinde stabiliseeerumise järel sooritasid Ukraina piloodid rünnakuid distantsilt oma kontrolli all oleva territooriumi kohalt. Septembris 2023 hävitasid venelased ühe ründelennuki maa peal drooniga Lancet-3.

Üks kuulsamaid Su-25 piloote on alampolkovnik Rostislav Lazarenko, Ukraina kangelane, kes sooritas alates sõja esimesest päevast kuni 2023. a oktoobri alguseni 400 lahingulendu. Teine kangelane, polkovnik Igor Parhomenko, sooritas 200 lahingulendu. 27. juulil 2022 hukkus oma ründelennukiga Su-25 Ukraina kangelane major Oleksandr Kukurba, kes oli sooritanud ligi 100 lahingulendu.

Ukraina rindepommitajad Su-24 sõjas

Kahekohalised muudetava tiivanoolsusega taktikalised pommitajad Su24 ja luurelennukid Su-24MR olid Hmelnõtskõi lähedal Starokonstantinovkas baseeruva 7. taktikalise lennuväebrigaadi relvastuses. Lennukid osalesid ka sõjategevuses Donbassis ja kuni 2020. aastani remonditi Mõkolajivi remonditehases kolm pommitajat Su-24M ja kolm luurelennukit Su-24MR. Venemaa rünnaku eel oli

28 märts 2024 SÕDUR Ukraina sõda

brigaadis 17 lennukorras Su-24M ja üheksa Su-24MR ning peagi seati lennukorda veel neli Su-24. Enne sõda oli hoiul umbes 30 vana pommitajat.

Sõja eel õpiti lennukite lisatankimist teist pommitajat kasutades ning harjutati liikumist teistelt lennuväljadelt ning maanteelõikudelt. Samuti harjutati lende madalatel kõrgustel ehk 30–50 m maapinnast ning 2021. a prooviti laserjuhtimisega õhk-maatüüpi juhitavate rakettide Kh-25ML laskmist.

Vene raketilöök Starokonstantinovka lennuväljale 24. veebruaril kaotusi ei põhjustanud, lennukid evakueeriti. Üks Su-24, mis madallennul ründas pommidega Hostomeli lennuvälja, lasti alla. Veebruaris ja märtsis kaotati veel kuus pommitajat ja mais kaks. Lennukid kasutasid tavaliselt 500 kg lennukipomme ja mittejuhitavaid rakette. Mineeriti teid. Lahingulendudel osales ka brigaadi ülem polkovnik Jevgen Bulatsik.

Pommitajad osalesid Ussisaare vabastamisel. Juulis hävis üks lennuk Vene raketirünnakus Kanatovo lennuväljale. Septembris-oktoobris kaotati veel üks pommitaja ja üks luurelennuk.

Edasi, kuni veebruarini 2023 brigaadi lennukid aktiivses sõjategevuses ei osalenud, ilmselt toimus lennukite ümberseadistamine juhitavate lennukipommide ja rakettide Storm Shadow kasutamiseks ning meeskonna väljaõpe. 1. märtsil lasi Vene hävitaja Su-35S Kramatorski rajoonis ühe Su24 alla. Seega oli brigaad sõjas kaotanud kokku 19 lendurit.

NATO riikide abi Ukraina lennuväele

NATO riigid andsid 2022. a kevadel Ukrainale enda käsutuses olevate Nõukogude päritolu lennukite osad, ilmselt lammutati mõni lennuk tagavaraosadeks. Peale selle ostsid NATO riigid Bulgaarialt aprillis 14 ründelen-

nukit Su-25S ja andsid need Ukrainale. Kahjuks venis Poola ja Slovakkia hävitajate tarnimine, kardeti Venemaa reaktsiooni. Augustis jõudis Ukrainasse Makedooniast neli ründelennukit Su-25S, millest kaks remonditi. Samuti anti lennukite relvastust, sh rakette. Suuremal arvul sai Ukraina mitmelt riigilt helikoptereid.

Ukraina hävitajaid MiG-29 ja Su-27 hakati sügisel kasutama lisaks oma pommitus- või ründelennukite katmisele ka Vene tiibrakettide ja droonide hävitamiseks. Droonide tabamine vanade radarite ja õhk-õhk-rakettidega on üsna keeruline.

Eriti oluline oli augustis Ameerika radarivastaste rakettide AGM-88 HARM tarnimine. Kõik see parandas Ukraina lennuväe lahinguvõimet võitluses Vene õhukaitsevahenditega. Rakette HARM-i kasutati hävitajatelt MiG-29 ja Su-27.. 16. oktoobril 2022 õnnestus Belgorodi lennuvälja lähedal

SÕDUR märts 2024 29 Ukraina sõda
Õhk-õhk-rakett Vympel NPO R-77. Foto: Wikimedia Õhk-maa-tüüpi rakett Kh-31. Foto: Wikimedia

HARM-idega hävitada õhutõrjeraketikompleksi S-400 laskeseade ja radar. 2023. a jaanuarist said Ukraina pommitajad GPS-iga juhitavaid pomme JDAM-ER, kuid vananenud lennukid ei võimalda neid efektiivselt kasutada. Sihtmärgi koordinaadid tuleb enne lendu selle pommi jaoks määrata, sest Ukraina lennukite pardalt pole see võimalik. Sarnased probleemid on HARM-idega.

Alles 2023. a kevadel sai Ukraina suuremal hulgal sõjalennukeid juurde. Slovakkia andis märtsis ja aprillis 13 hävitajat MiG-29AS (sh kolm tagavaraosadeks), Poola aprillis-mais 14 MiG-29.

Mais võeti pommitajate Su-24M ja luurelennukite Su-24MR relvastusse Briti tiibraketid Storm Shadow laskekaugusega kuni 250 km ja see võimal-

das Ukraina lennuväel rünnata objekte rinde tagalas ja Krimmis. Augustis saadi sarnaseid Prantsuse tiibrakette SCALP-EG. Lennukitelt Tornado võetud tiivaalustele püloonidele kinnitati kaks raketti.

Ööl vastu 12. maid tabasid Storm Shadowid sihtmärke Luhanski oblastis ja koos nendega kasutati Vene õhukaitse segamiseks radari imitaatoreid MALD. Juunis rünnati tiibrakettidega sõjalisi objekte Berdjanskis ning ööl vastu 22. juunit purustati sild Tšongari lähedal. Venelased ründasid vastuseks ööl vastu 6. augustit rakettidega Starokonstantinovka lennuväebaasi, kuid erilist kahju see ei tekitanud, sest ukrainlased vahetavad pidevalt baseerumiskohti.

22. septembril 2023 tabati Storm Shadowitega Vene Musta mere lae-

vastiku staabihoonet Sevastoopolis, kus sai surma ka kõrgemas auastmes sõjakurjategijaid. Seega on need raketid märgatavalt suurendanud Ukraina lennuväe efektiivsust.

Kokkuvõttes on Ukraina kaotanud kõige rohkem otseselt maavägesid toetavaid ründelennukeid Su-25 ja rindepommitajaid Su-24. Hävitajate kaotused olid aga väiksemad. Tuleb märkida, et pihta saanud lennukitest õnnestus katapulteeruda ja elusalt maanduda vähestel pilootidel. Mõnikord õnnestus pommitajatest Su-24 katapulteeruda vaid navigaatoritel.

Kui Vene propagandat uskuda, siis on ukrainlaste kaotused palju suuremad, ligi 560 sõjalennukit, mis tähendab, et sõja algul on Ukraina lennukeid mitu korda hävitatud. Peaaegu iga päev teatab Vene sõjapropaganda

30 märts 2024 SÕDUR Ukraina sõda
Arvatav jäänuk Kiievi lähistel alla lastud venelaste Su-25-st. Foto: Zuma Press / Scanpix Lvivis alla lastud Su-25SM. Foto: EPA / Scanpix Propagandapilt Ukrainat pommitama minevast Vene

mõne lennuki, tavaliselt Su-25, aga ka mõne kopteri allalaskmisest. Tegelikult jätkab Ukraina lennuvägi oma maavägede toetamist ja õhuruumi kaitsmist.

Vene lennuväe sõjalised operatsioonid Vene õhu-kosmosejõud ei suutnud saavutada täiemahulise sõja algul ülekaalu Ukraina õhuruumis, sest Ukrainal oli tugev õhutõrje ja ka lennuvägi säilitas lahinguvõime. Samas oli Vene õhu- ja kosmoseluure ebaefektiivne. Juba sõja algul paistis Vene lennuvägi silma rünnakute ebatäpsuse ja tsiviilobjektide ründamise ehk sõjakuritegudega.

Linnade pommitamisel ei kasutatud sõja algetapil mitte täppisrakette, vaid tavalisi lennukipomme, sh

kassettpomme ehk tsiviilelanikest ei hoolitud. Ainult ülioluliste objektide ründamiseks kasutati korrigeeritavaid lennukipomme. Suured kaotused esimesel kolmel sõjanädalal sundisid Vene lennuväge vähendama lende Ukraina kontrollitavas õhuruumis.

USA riigikaitse luureagentuuri DIA andmeil esimese kolme sõjakuuga Vene lennuväe 20 000 lahingulennust u 3000 sooritati Vene vägede kontrollitava territooriumi kohal. Venelased sooritasid sellal keskmiselt 200–250 väljalendu päevas. Seega polnud intensiivsus suur, ainult vahepeal ulatus see 300 väljalennuni. Piloodid ei lennanud iga päev, mistõttu oli Vene lennuväe juhtimine kehv ja lendude ettevalmistus aeglane.

Vene lendurite väljaõppe tase oli nõrgem, kui seda väitis Vene propa-

ganda. Ehkki rotatsiooniga käis 90% Vene lennukimeeskondadest Süürias, oli tegelikult sellest kogemusest Ukrainas vähe kasu. Süürias kontrollisid venelased õhuruumi ja sooritasid õhulööke suurtelt kõrgustelt, sest opositsioonijõududel oli vaid lähimaa-õhutõrjerelvi. Kuigi Vene allikail ületas pilootide keskmine lennutundide arv 100 tundi aastas, ei ületanud see tõenäoliselt taktikalises lennuväes 60–70 tundi.

Vene õhu-kosmosejõud ei suutnud saavutada täiemahulise sõja algul ülekaalu Ukraina õhuruumis, sest Ukrainal oli tugev õhutõrje ja ka lennuvägi säilitas lahinguvõime.

Venemaal on olemas mitmeotstarbelised lahingulennukid, kuid faktiliselt neid nii ei kasutata. Lennukid Su30SM, Su-34 ja Su-35S võivad kanda nii õhk-õhk- kui õhk-maa-tüüpi juhitavaid rakette, ent praktikas kasutatakse mõlemat tüüpi rakette harva. Seda ei võimalda pilootide nõrk väljaõpe, aga ka hävitajate sihtimis-navigatsioonisüsteemide optoelektroonika puudulikkus. Hävitajate Su-35S piloodid kasutasid sageli radarivastaseid rakette Kh-31P ehk PM või korrigeeritavaid lennukipomme KAB-500M ja UPAB-1500, mis vajasid vähe piloodi tegevust.

Vene lennuväel oli vähe moodsaid õhk-maa-tüüpi juhitavaid rakette ja ei olnud ka piisavalt juhitavaid lennukipomme. Seetõttu püüti täppisrelvi kokku hoida. Vene hävituspommitajad Su-34 kasutasid sõja algul õhurünnakutes põhiliselt tavalisi 250 ja 500 kg lennukipomme.

Seepärast kasutati olulisimate sõjaliste ja infrastruktuuri objektide ründamisel strateegilisi pommitajaid, millelt lasti põhiliselt Kaspia mere kohalt tiibrakette ja ballistilisi rakette. Sageli kasutati vanu tiib- või aeroballistilisi rakette, mis tabavad tsiviilobjekte ja elamurajoone.

USA agentuuri DIA andmeil on Vene rakettide töökindlus alla 40% ehk igast lastud raketist kaks kuni kolm kukuvad lennul alla, kaks kuni kolm lendavad sihtmärgi kõrvale ning

SÕDUR märts 2024 31 Ukraina sõda
Vene Su-25 piloodist. Foto: AP / Scanpix

kaks neist, mis märki tabavad, ei lõhke. Ligi 10% rakettidest hävitab Ukraina õhutõrje.

Kuna Ukraina sai läänest moodsaid õhutõrjerelvi ja Vene kaotused suurenesid ning rivist langesid välja kogenud piloodid, siis vähenes suvel lennuväe aktiivsus veelgi. Ukraina õhuruumi üldiselt enam ei lennatud ja püüti toetada rindelähedases tsoonis oma maavägede võitlust. Ukraina tagala ründamiseks hakati sügisel kasutama lisaks rakettidele rohkem droone. Pärast augustis toimunud Ukraina rünnakuid Vene sõjaväelennuväljale Sakõs viidi Krimmi lääneosas baseerunud lennuvägi ära Lõuna-Venemaa lennuväljadele.

Kuna Ukraina sai läänest moodsaid õhutõrjerelvi ja Vene kaotused suurenesid ning rivist langesid välja kogenud piloodid, siis vähenes suvel lennuväe aktiivsus veelgi.

2023. a on Vene lennuvägi püüdnud toetada oma maavägesid ja rünnanud Ukraina sõjalisi ja infrastruktuuri objekte kaugemalt, kasutades rakette ja droone. Rindealal on hakatud hulganisti kasutama juhitavaid lennukipomme. Samas on agressori lennuvägi kandnud kaotusi Ukraina droonirünnakutes Vene lennuväljadele, aga ka rindelähedases õhuruumis, mida on põhjustanud lääneriikidest Ukrainale tarnitud moodsad õhutõrjeraketikompleksid, eelkõige Patriotid. Suur löök Vene vägedele oli detsembris radari- ja juhtimislennukite A-50 ja Il-22 kaotus.

Venemaa sõjalennukite kasutamine ja nende relvastus Enamik Vene moodsaid lahingulennukeid on loodud hävitaja Su-27 edasiarendusena. Venemaa moodsaim ja reklaamituim hävitaja on Su-35S ja nende ülesanne oli ülekaalu saavutamine õhuruumis.

Su-35S radar Irbis võimaldab korraga jälgida 30 õhumärki ja suunata kaht õhk-õhk-raketti. Sellega võib suurel kõrgusel avastada läheneva hävitaja 350 km kauguselt ja eemalduva 150 km kauguselt. Raketi võib avas-

tada 90 km kauguselt ning ka laevade ja maamärkide avastamise võime on hea.

Lennuki tüüprelvastuseks olid keskmise tegevuskaugusega õhk-õhk-raketid R-77-1 või vanemad R-27 ja väikse tegevuskaugusega R-73M ja R-74M. Eraldi ülesanne oli hävitada Ukraina õhutõrje, milleks olid hävitajatel üks või kaks radarivastast raketti Kh-31P või PM. Enne ohutsooni jõudmist lülitati nende aktiivne radaripea sisse ja kui see töötava õhutõrje või lennukiradari kiirguse avastas, siis tuvastas see sihtmärgi ja startis automaatselt.

Raketi kiirus võis suurtel kõrgustel küündida 3 Machini. Lennukil võidi kasutada ka õhk-maa-tüüpi juhitavaid rakette Kh-29 või Kh-59.

Hävitaja võis tiibade all kanda kaht GPS-ga juhitavat lennukipommi UPAB-1500B või nelja korrigeeritavat lennukipommi KAB-500M. Esimesel oli tänu lahtikäivatele tiibadele lennukaugus kuni 50 km, teisel 40 km.

Hävitajad Su-35S lendasid Ukraina õhuruumi harva ja olid seal lühikest aega. Nad lasid rakette Valgevene või Venemaa õhuruumist ja nii olid neil ka kaotused võrreldes teistega kõige väiksemad. Nende juhtimiseks oli Valgevene õhuruumis kaugmaa-radarlennuk A-50.

Mitmeotstarbelised kahekohalised hävitajad Su-30SM olid tavaliselt relvastatud nelja keskmaa-õhk-õhk-raketiga kas kas radarpeaga R-27R, soojuspeaga R-27T või kahe lähimaaraketiga R-73. Vahepeal kandsid ka 100 või 200 kg lennukipomme.

Sakõ merelennuväepolgu hävitajate Su-30SM ülesanne oli avastada ja hävitada Ukraina õhutõrje, katta maavägesid Ukraina lennukite ja kopterite eest ning toetada kavandatud meredessanti. Õhutõrje vastu kasutati ilmselt rakette Kh-31P või PM.

Maismaa sihtmärkide pihta löökide andmiseks on Venemaa kasutanud kõige aktiivsemalt kahekohalisi hävituspommitajaid Su-34, millel on võrreldes Su-24M-ga parem tulejuhtimissüsteem ning laseri ja televisiooni sihtimissüsteem Platan.

Tulejuhtimissüsteemi mitmefunktsiooniline radar võimaldab jälgida korraga nelja maismaa- või meremärki ja kümmet õhumärki. Radar avastab suure laeva 135 km, liikuva tanki

32 märts 2024 SÕDUR
Ukraina sõda
MiG-31 Su-25 Su-24 MiG-29 Su-27 Su-34 Tu-22 Tu-95 Tu-160 Su-30

Vene lennuväe õhk-maa-tüüpi juhitavad raketid

Kh-29TD 690 kg

Kh-31P / PM 600 kg

Kh-35U

Andmed: infoportaal Oryx

30 km ja lennuki 120 km kauguselt. Tavarelvastuses on õhk-maa-tüüpi juhitavad raketid laser- või telejuhtimisega Kh-29 või telejuhtimisega Kh-59M ning radarivastased Kh-31P. Samuti kasutati sõja algul laserjuhtimisega lennukipomme KAB-1500L/LG ning laseri, televisiooni või satelliidi abil juhitavaid KAB-500L, Kr või S.

Ilmselt neilt lennukitelt heitsid Vene sõjakurjategijad 2022. a märtsis juhitavad lennukipommid KAB-500, millega purustati administratiivhooned Harkivis ja Mõkolajivis ning haigla ja draamateater Mariupolis. Suuremate maismaa sihtmärkide ja laevade ründamiseks kaugemalt on kasutatud laevavastaseid rakette Kh-35U ja Kh59M2A. Rakettidega Kh-35 ründasid Vene lennukid sõja algul kaubalaevu Ukraina rannikul.

kg 15–30 km

kg

/ 180–250 km

*) sõltub lennuki lennukõrgusest

2021. a lõpus ilmusid Vene lennuväeüksustesse esimesed moderniseeritud lennukid Su-34 NVO, mida on nimetatud ka Su-34M. Lennuk on kohandatud uute rakettide või juhitavate pommide kasutamiseks, sh näiteks õhk-maa-tüüpi juhitavad raketid Kh-38 või Grom.

2023. a jaanuaris ilmusid Su-34 relvastusse esimesed juhitavad lennukipommid moodulitega UMPK (unifitseeritud planeerimise ja korrigeerimise moodul). Pommi alla kinnitatavate lahtikäivate tiibadega moodulitega muudetakse tavalised fugasspommid FAB-500M-62 GPS-i abil juhitavaks. Algul oli nende kasutamine kaootiline ja osa pomme kukkus Venemaale.

Sügiseks kasutasid Vene lennukid, sh ka Su-35S, neid rindel juba laialdaselt. Satelliidisignaali püüdmiseks

on moodulil antenn Kometa, mis tagab juhtimise ka GPS-signaali segamise korral. Ukraina allikail on nende liugpommide täpsus 8–15 m ning 10–12 km kõrguselt heidetav pomm võib lennata 55–60 km kaugusele. Kevadel loodi moodul ka 250 kg pommidele ja sügisel 1500 kg pommidele FAB-1500M-52.

Enamikul hävitajatel Su-35S ja hävituspommitajatel Su-34, aga ka Su-30SM on peal moodne enesekaitsesüsteem L175V Hibinõ vastase radarite tegevuse segamiseks, milles on dipoolide või termiliste laengute heiteseadmed. Sõjas on selgunud, et see pole alati tõhus, ja ukrainlased on saanud ka nende kätte langenud seadmeid uurida.

Venemaa ei ole sõjas kasutanud vanu hävitajaid MiG-29 ning harva on kasutatud hävituslennukeid Su27SM ja taktikalisi pommitajaid Su24M. Need olevat Krimmis lennuväepolkudes asunud.

Vene lennuväe kaotused on Ukraina omadest suuremad olnud, alla on lastud ka palju moodsaid lahingulennukeid Su-30 või Su-34 ning isegi Su-35S. Uute lennukite tarnetega pole Vene lennukitehased suutnud kahe esimese kaotusi korvata.

Ukraina lennuväe tulevikuväljavaated Ukraina lennuväe olukorda parandavad kahtlemata hävitajad F-16, mille NATO riigid kevadel plaanivad tarnida. Enne seda on vaja korraldada lennukite hooldus ja logistika. Ukraina lennuväe juhtide arvates on F-16 abil võimalik parandada Ukraina õhuruumi kaitset nii Vene tiibrakettide kui ka droonide vastu.

Samuti saab oma maavägesid toetada, tõrjudes Vene hävituspommitajad ja hävitajad rindest kaugemale, nii et nad ei saaks vabalt juhitavaid pomme kasutada. Kahtlematult võimaldavad F-16-d nõrgestada Vene õhukaitset ja tugevdada Ukraina rünnakuid ka Krimmi suunal ning loovad soodsad tingimused maavägede pealetungiks lõunas.

Artikli kirjutamisel on kasutatud Poola sõjandusajakirjade Lotnictwo, Lotnictwo Aviation International, Wojsko i Technika 2022.–2023. aasta numbreid.

SÕDUR märts 2024 33 Ukraina sõda Ukraina sõjalennukite arv kaotused ja tarned 2022–2024 Lennuki tüüp Sõja algul Hävitatud Varus Juurde saadud MiG-29 59 22 15–25 24 Su-27 30 13 23 3 Su-24M/MR 26 17 30 –Su-25 30 18 12 17 Kokku 145 70 78–88 44 Venemaa sõjalennukite arv kaotused ja tarned 2022–2024 Lennuki tüüp Sõja algul Hävitatud Vigastatud Tarned MiG-31BM/K 115 1 0 0 MiG-29 118 0 0 0 Su-27 101 0 0 0 Su-30SM 110 11 1 4 Su-35S 97 8 0 7 (12) Su-24M/MR 109 12 2 0 Su-34, Su-34M 124 27 0 10 Su-25 134 29 2 0 Tu-22M3 60 1 1 0 Tu-95MS 44 0 1 0 Tu-160/M 16 0 0 0 Kokku 1028 89 6 21
Raketi tüüp Raketi kaal Lõhkepea kaal Max lennukaugus*
320
87
110
550
145
260
Kh-59M 930 kg 320 kg 115–200 km Kh-59M2A 930 kg 320 kg 285 km
kg
kg
km

Mis toimub Ukraina sõja varjus ehk sõjad ja konfliktid

2024. aasta maailmas

Sõdu riikide, nende osade ja mitmesuguste relvarühmituste vahel on peetud sajandeid. 20. sajandi maailmas asuti siiski tõsiselt tegelema sõdade ärahoidmisega, nii 1919. aastal loodud Rahvasteliit kui ka 1945. aastal loodud Ühinenud Rahvaste Organisatsioon (ÜRO) võtsid oma eesmärgiks sõjad lõpetada. Tõepoolest suudetigi 20. sajandi lõpuks sõda riikide vahel peaaegu välja juurida.

Minaretid ja suitsusammas Gaza sektoris Rafah’ linnas.

Foto: Shutterstock

34 märts 2024 SÕDUR Sõjad

Aga ajalugu ei saanud otsa. Isegi kui enam ei peetud avalikke sõdu riikide vahel, külvas pingeid külm sõda demokraatliku lääne ja oligarhliku Moskva (nn sotsialismileeri) vahel ja me nägime üha enam sõdade maskeerimist.

«Revolutsiooni» ja «rahvusliku vabastusvõitluse» toetamise sildi alla peideti juba 1950ndatest Moskva või Pekingi sõjaline abi kõikvõimalikele relvarühmitustele ja partisaniarmeedele ning lääs omakorda oli sunnitud toetama jõude, kes nende vastu sõda pidasid. Nii Korea sõda (1950–1953) kui Vietnami sõda (1954–1975) olid lääne katsed toetada rünnaku alla sattunud jõude, agressioonisõjaks neid pidada ei saanud.

Seevastu algas NSV Liidu agressioon Afganistanis (1979–1989) või kasvõi Iraagi agressioon Iraanis (1981–1988) ja Kuveidis (1990–1991) tühjalt kohalt, pelgalt diktaatori suvalisest meelteseisundist.

Psühhopaatide eest pole me endiselt kaitstud. 20. sajandi lõpu sõdadest enamiku olidki ühel või teisel kujul käivitanud Moskva või selle eeskujul püsti pandud despootlikud režiimid ja paljud neist pole siiani lõppenud. Need toimusid küll riigi sees, aga suur osa neist olid sõjad lääne ja ida vahel. 21. sajandil on üha verisemaks muu-

tunud konfliktid, mis lähtuvad islami fanatismist ja on endiselt suunatud lääne vastu.

Kuna sõda ei saanud enam defineerida osaliste järgi, hakkasid eri ajutrustid ehk mõttekojad sõjalisi konflikte defineerima kannatanute järgi. Uppsala ülikooli konfliktiandmebaas (UCDP) lähtub näiteks põhimõttest, et sõjaliseks konfliktiks nimetatavas vägivallas peab ühe aasta jooksul hukkuma üle tuhande inimese, et nimekirja pääseda.

Stockholmi rahu-uurimise instituut (SIPRI) aga eristas oma 2023. a aastaraamatus suuri sõjalisi konflikte, milles hukkub üle 10 000 inimese aastas, suure intensiivsusega konflikte tuhandest kuni 9999 hukkununi ja väikese intensiivsusega konflikte 25-st kuni 999 hukkununi aastas.

Nende konfliktide arv oli 2022. aasta lõpuks kasvanud juba 56-ni. Genfi akadeemia jälgib lausa 110 sõjalist konflikti, millest 45 toimub Lähis-Idas või Põhja-Aafrikas, 35 mujal Aafrikas, 21 mujal Aasias, seitse Euroopas ja vaid kuus Ladina-Ameerikas.

Relvastatud konflikti koha ja sündmuste andmeprojekt (ACLED) peab konfliktiks ka tavalisi protestiavaldusi, väites, et 2023. aastal on nende andmetel toimunud 147 000 konflikti kokku 167 800 hukkunuga. Aga need arvud on hinnangulised.

Suured sõjalised konfliktid 2024. aasta seisuga on järgmised: 2014. aastast kestev Venemaa agressioon Ukraina

vastu (2023. a vähemalt 95 088 hukkunut); 1948. aastast kestev Araabia-Iisraeli konflikt (vähemalt 33 103 hukkunut); 1948. aastast kestev kodusõda Myanmaris (endises Birmas, vähemalt 15 773 hukkunut); 2002. aastast teravnenud konflikt Islamiriigi ja teiste terrorirühmitustega Magribis ehk Loode-Aafrikas (vähemalt 14 728 hukkunut) ja 2023. aastal puhkenud uus kodusõda Sudaanis (vähemalt 13 225 hukkunut).

2023. aastal hukkunute hinnangulise arvu järgi saab järjestada ka järgmisi suure intensiivsusega konflikte: 9343 hukkunut Somaalia kodusõjas; 7168 Mehhiko narkokartellide sõjas; 6211 Süüria kodusõjas; 5182 Boko Harami mässus; 3830 Etioopia kodusõjas; 3381 Jeemeni kodusõjas; 3300 Nigeeria kogukonnakonfliktides; 2580 Iisraeli-Liibanoni konfliktis; 2558 Colombia kodusõjas; 2273 nn Kivu konfliktis (Kongo DV-s); 2014 Haiti jõukudevahelises sõjas; 1514 Uganda ja Kongo DV sõjas oma ülestõusnute vastu; 1338 Iraagi sõjas islamistide vastu; 1300 Pakistani sõjas islamistide vastu; 1249 vägivallas Sudaani nomaadide vastu; 1042 Kameruni nn anglofoonide kriisis ja 1041 Afganistani kodusõjas. Suur osa hukkunuist ilmselt jääbki leidmata.

Võrdluseks: Mägi-Karabahhi ehk Artsahhi aladel jätkuvas sõjategevuses sai teadaolevalt 2023. aastal surma 594 inimest. Järgnevalt tutvustame suuremaid sõjalisi konflikte 2024. aasta alguses.

SÕDUR märts 2024 35 Sõjad

Vene-Ukraina sõda 2014. aastast kestvat Venemaa-Ukraina sõda asus Moskva ette valmistama juba 1989. aastal, õhutades impeeriumieelseid liikumisi Donbassis, Krimmis, aga ka Moldova koosseisu kuuluvas Transnistrias ja Gruusia alla kuulunud Abhaasias ja Lõuna-Osseetias. Tekitati ka sõjakolded Kaukaasia ja Kesk-Aasia riikide vahele.

Marionetlike moodustiste kasutamine selliste konfliktide loomiseks oli järjekindel poliitika. Toona tekitatud külmutatud konfliktid köeti uuesti üles Gruusia vastu 2008. aastal ja Ukraina vastu alates 2014. aastast. Gruusia konflikt on 2008. aastast uuesti jääs, Ukrainas aga näeme, kuhu Venemaa sihikindel poliitika edasi viib. Hukkunuid on juba üle 200 000.

Araabia-Iisraeli konflikt

Juutide tagasiränne Palestiina aladele (aliyah, alates 1882. aastast) kutsus juba 1920ndateks esile araablaste rahutusi ja vägivalda ning Iisraeli riigi loomine 1948. aastal vallandas järjekindla vägivallakeerise, millele on kaasa aidanud ka NSV Liidu ning Venemaa avalik toetus araablastele ja ameeriklaste avalik toetus Iisraelile.

Vahepealsetel aastatel rahunema hakanud konflikt köeti sihilikult üles Gaza sektorist lähtunud palestiinlaste terrorilöögiga Iisraeli riigi vastu 7. oktoobril 2023. Iisraelil on loomulikult õigus ennast kaitsta selliste rünnakute eest, aga mingeid lahendusi sajandi konfliktile pole siiani näha. Hukkunuid sealsetes sõdades on kokku ligi 70 000.

Myanmari kodusõda

1945. aastal paiskas NSV Liit suure hulga oma maailmasõjas üle jäänud raskerelvastusest Aasiasse, kus sellega pöörati kommunismi teele Hiina, Põhja-Korea, suurem osa Indo-Hiinast ja samast sai alguse ka Birma sisekonflikt. Sõda algas partisaniarmeede tegevusega valitsuse vastu alates Birma (Myanmari) riigi loomisest 1948. aastal, jätkus sõjaväehuntade võimuga, mida mahitas otseselt naaberriik Hiina.

Konflikt eskaleerus uuesti alates riigipöördest 2021. aastal. Karenid on võidelnud oma riigi loomise eest 1949. aastast, katšinid 1961. aastast, rohingja muslimid oma õiguste eest 1947. aastast, karenid ja monid on pidanud omavahelisi lahinguid 1988. aastast. Arakani osariigis kestab pidev sõjategevus 2016. aastast ja nagu mainitud, siis 2021. aastast on riigis täielik kodusõda lahti. Hukkunuid sõdades on kokku üle 200 000.

Sudaani kodusõda

Alates iseseisvumisest 1956. aastal on Sudaan üle elanud vähemalt 15 sõjalist riigipööret, kolm kodusõda (1955–1972, 1983–2005 ja alates 2023), regionaalseid iseseisvussõdu, vahele islamistide võimu- ja ka üürikesi demokraatia perioode.

Lõuna-Sudaan sai küll 2011. aastal iseseisvaks, aga libises kohe omaette kodusõtta (2013–2020). Darfuri ja Lõuna-Kordofani aladel suudeti 2020. aastal rahu kehtestada, aga 2023. aastast on Sudaanis uuesti kodusõda lahti.

Eelnenud konfliktides tuleb hukkunuid kokku lugeda sadades tuhandetes, paljude massimõrvade jäljed tulevad ilmsiks alles aastaid hiljem.

Sõjad ja konfliktid 2024. aastal

Magrib terroristide haardes 2011. aastal langes Araabia kevade protestilaine tulemusel Moskva-meelne režiim Liibüas, mille hiiglaslik relvaarsenal seejärel tühjaks varastati. Hulganisti terroristlikke rühmitusi Aafrikas said sellest uut indu ja relvastust, et alustada pealetungi. Samas ei seostu see vaid 2014. aastal Iraagis ja Süürias loodud Islamiriigi toetajatega.

Magribi sõda algas Alžeeria kodusõja lõpule 2002. aastast järgnenud mässutegevusest, mida üritas ära kasutada terrorirühmitus al-Qaida. Uuemal ajal on aga konflikti kistud ka Maroko, Alžeeria, Tuneesia, Liibüa, Mauritaania, Mali, Nigeri, Tšaadi, Nigeeria jt alad. Hukkunuid on kokku ligi 70 000.

Somaalia kodusõda

Somaalias üritati aastail 1969–1991 kehtestada kommunistlikku diktatuuri, kuni riik kokku kukkus ja õigupoolest 1991. aastal lagunes. Somaalimaa eksisteerib siiani eraldi riigina.

2006. aastal alustas al-Qaida eeskujul riigipööret islamistide rühmitus al-Shabaab, kuni nad suudeti peatada naaberriikide relvajõul 2009. aastal. Terrorism on valgunud aga kaugele üle riigipiiride.

Praegune sõjategevus eri rühmituste vahel on jätkunud 2009. aastast edasi, osalised on al-Shabaab ja eraldi Islamiriik (Da’ish), Somaalia valitsus ja Somaalimaa võimud. Hukkunute arv läheneb miljonile.

36 märts 2024 SÕDUR Sõjad
Mehhiko Colombia Haiti Massihaua avamine Izjumis septembris 2022.

Mehhiko narkosõda

Mehhiko narkosõda muutus avalikuks sõjaliseks konfliktiks erisuguste narkokartellide ja riigi võimude vahel 2006. aastal.

Hukkunute arv, kui kokkupõrgetes hukkunutele lisada ka mõrvatud ja teadmata kadunud, ulatub juba kaugelt üle 400 000.

Kuigi president Andrés Manuel López Obrador kuulutas 2018. aastal selle sõja lõppenuks, pole vägivald riigist kuskile kadunud ja valitsus üritab vaid vähem sõjaliselt sekkuda.

Boko Harami mäss

Ka see sõda Nigeerias juurdub katsetest kalifaati luua, kuna 2002. aastast tegutsev džihadistlik terrorirühmitus Boko Haram kuulutas end 2015. aastal ülemaailmse Islamiriigi Da’ish osaks ja asus laiendama selle nn Lääne-Aafrika provintsi Nigeeria aladel.

Naaberriigid on pakkunud Nigeeria võimudele abi Boko Harami tõrjumiseks, kuid sõjaline edu on olnud piiratud ja Boko Haram jätkab vägivallatsemist ka 2024. aastal. Hukkunuid on kokku u 400 000.

Nigeeria kogukonnakonfliktid

Boko Harami tegevusest eraldi konfliktiks loetakse kogukondlikku vägivalda mujal Nigeerias, kus põrkuvad kokku ühelt poolt kristlikud ja muslimikogukonnad, teisalt põlluharijad ja nomaadid.

Usuline konflikt oli alanud juba 1953. aastal, mil enamik Nigeeriast oli Briti võimu all, kogukondade vahelised konfliktid on aga teravnenud alates nn neljanda vabariigi kehtestamisest 1999. aastal.

Alates 2011. aastast on aktiveerunud ka kõikvõimalikud bandiitlikud kurjategijate formeeringud. Hukkunuid on kokku ligi 100 000.

Ukraina

Süüria

Iisrael

Liibüa

Nigeeria

Kamerun

Sudaan

Afganistan

Iraak

Jeemen

Pakistan

Myanmar

Etioopia

Uganda

Somaalia

Kongo

Süüria kodusõda

Moskva toetusel 2000. aastast Süüriat valitsev Bashar al-Assad üritas 2011. aastal Araabia kevadet maha suruda, mis kasvas üle täiemahuliseks kodusõjaks.

2014. aastal suutis Islamiriik suure osa Iraagist ja Süüriast oma võimule allutada, kuid mitmete jõudude koostööl sunniti nad 2017. aastaks taganema. Venemaa relvajõudude najal on Assad säilitanud võimu, kuid ei ole suutnud alistada Türgi toetatud opositsioonijõude Loode-Süürias ja lääne toetatud kurdide territooriumi Rojavat Kirde-Süürias.

Kõrbealadel tegutseb endiselt ka Islamiriik (ISIS, osana Da’ishist). Hukkunuid on üle 600 000.

Etioopia kodusõda

Nõukogude Liit aitas ka Etioopias aastail 1974–1991 kommunistlikku diktatuuri kehtestada, mis aga lõppes sealse režiimi murdumise ja Eritrea iseseisvumisega. Püüd föderatiivse riigikorraga pingeid maha võtta ei andnud tulemusi, riik libises kodusõtta 2018. aastal.

Tigray armee kontrollib alates 2020. aastast territooriumi Etioopia ja Eritrea vahelisel piiril, rahutusi näeme ka afarite ja somaallaste aladel, 2021. aastast on uuesti aktiveerunud juba 1973. aastast tegutsev Oromo vabastusarmee ja 2023. a alustas ülestõusu Amhara regioon. Hukkunuid on üle 600 000.

Jeemeni kodusõda

1990. aastal liideti üheks riigiks Põhja-Jeemen (1962. aastast Egiptuse mõju all) ja LõunaJeemen (kus 1967. aastast oli üritatud Moskva-meelset režiimi kehtestada).

Eksperiment nurjus lõplikult 2014. aastal, mil juba 2004. aastal vastuhakku alustanud ja Iraani toetusel tegutsev šiiitliku vaimuliku Bahreddin al-Houthi järgijate liikumine ehk nn «hutid» võtsid üle pealinna Sanaa ja seejärel kogu endise Põhja-Jeemeni territooriumi.

Saudi Araabia sekkumine 2015. a viis ka hutide sõjani nende vastu ja paraku on nad üha enam kasutusele võtnud ka piraatlusele ja terroristidele omaseid meetodeid. Hukkunuid on ligi 400 000.

SÕDUR märts 2024 37 Sõjad

Iisraeli-Liibanoni konflikt Avalikku Iisraeli sõjategevust Liibanoni vastu nägime viimati 2006. aastal, kuigi Liibanoni kodusõja (1975–1990) ajal sisse viidud Iisraeli väed tõmmati Liibanoni territooriumilt välja juba 2000. a.

Iisraeli-vastast sõjategevust on jätkanud 1985. aastast tegutsev šiiitlik liikumine Hizbullah: aastail 2000–2006 sagedaste piiririkkumiste ja hiljem ka juhuslike rünnakutega Iisraeli vastu.

Viimastel aastatel on Hizbullah küll tegev rohkem Süüria kodusõjas Assadi liitlasena. 8. oktoobril 2023 ründas Hizbullah uuesti Iisraeli, et toetada Hamasi rünnakut. Sõdades hukkunute koguarv on u 50 000.

Kivu konflikt

Põhja-Kivu ja Lõuna-Kivu on kaks provintsi Kongo demokraatlikus vabariigis (endises Sairis), mis piirnevad Uganda, Rwanda ja Burundiga. Ajuti on sinna üle kandunud ka naaberriikide kodusõjad, kuid nn Kivu konflikti esimene faas toimus aastail 2004–2009, teine 2012–2103 ja kolmas alates 2015. aastast.

Igasugused hutude ja tutside rühmitused (kes ka omavahel sõjas) on jätkanud vastupanu ka Kongo DV võimudele. ÜRO rahuvalvemissioon MONUSCO pole suutnud konflikti lõpetada. Hukkunuid on kokku 27 200.

Colombia kodusõda

Colombia kodusõda on alanud juba 1964. a. Hoolimata sellest, et Moskva ja Pekingi toetusel loodud Revolutsioonilistest Relvajõududest (FARC) ja Rahvuslikust Vabastusarmeest (ELN) on järel vaid pisikesed röövlijõugud, on nende vastu loodud omakaitseüksustest jõudu kogunud ka narkokartellid.

2016. aastal sõlmis valitsus FARC-iga relvarahu, kuid järgnenud rahvahääletus lükkas selle tagasi. Viimastel aastakümnetel on FARC ja ELN tegelenud rohkem inimröövide kui revolutsiooni teostamisega. Sõjategevuses on ligi pool miljonit hukkunut.

Haiti jõukudevaheline sõda

Kuigi selle sõja elavnemisele on tõuge tulnud Colombia ja Mehhiko narkosõdadest, on relvastatud kuritegelike jõukude tegevus olnud probleemiks juba 1950ndatest, mil diktaator François Duvalier soosis nende kujunemist. 2010. aasta maavärina järel kaotasid võimud oma autoriteedi, riik libises võimukriisi, ÜRO rahuvalvemissioon MINUSTAH tõmbus 2017. a riigist välja ja jõugud muutusid üha võimukamaks. 2023. aastal oli pealinnast Port au-Prince’ist väidetavalt lausa 90 protsenti jõukude võimu all. Hukkunuid on vähemalt 3700.

Uganda ja Kongo

Peale Kivu konflikti on Kongo DV väed 1996. aastast sõjajalal ka islamistlike nn Ühinenud Demokraatlike Jõududega (ADF) ja nendega liitunud Uganda Rahvusliku Vabastusarmee (NALU) üksusega, kes samal ajal sõdivad ka Uganda võimude ja ÜRO rahuvalvemissiooni MONUSCO vastu.

Kandealaks on nendele rühmitustele Rwenzori mäestik. 2013. aastast on aga ADF ja NALU järsult radikaliseerunud. Hukkunuid on kokku üle 10 000.

Iraak islamistide vastu

2014. aastal loodud Islamiriik (Da’ish ja selle kohalik provints nimega ISIS) löödi küll 2017. a suuremas osas Süüria ja Iraagi aladelt välja, aga relvi pole islamistid siiani maha pannud.

2017. aastal pidas Iraagi armee lahinguid iseseisvusreferendumi korraldanud Kurdistani üksustega, võttes tagasi ühe viiendiku kurdide kontrollitud territooriumist ja sundides kurde oma iseseisvusnõudest loobuma. Alates 2003. aastast on Iraagis hukkunud u 1,2 miljonit inimest.

38 märts 2024 SÕDUR Sõjad

Pakistan islamistide vastu

Alates 2010. aastast kannab Pakistani ja Afganistani piiril paiknev endine loode piiriprovints nime Khyber Pakhtunkhwa. Sõda sealsete hõimude vastu, kes tihti varjasid ka Talibani ja al-Qaida terroriste, on alanud juba 2004. aastal, teravnedes eriti pärast Pakistani Talibani liikumise asutamist 2007. aastal.

Pakistan on üritanud ennast piirkonnas kinnistada piirikindlustuste rajamisega, kuid kohaliku Talibaniga sõlmitud vaherahu 2022. aastal ellu viia ei suudetud. Hukkunuid on üle 60 000.

Kameruni ehk nn anglofoonide kriis

1960. aastal iseseisvunud Prantsuse Kameruniga liideti hiljem ka endise Briti Kameruni alad, kuid iseseisvas Kamerunis on nn ingliskeelsed (anglophone) piirkonnad siiani end tõrjutuna tundnud.

2017. aastal alustasid anglofoonid sõjalist tegevust, et oma territoorium, nn Ambazonia, jälle Kamerunist lahutada. Geriljasõda jätkub ka 2024. aastal. Hukkunuid on u 7000.

Sudaani konflikt nomaadidega

Alates 2011. aastast, mil Lõuna-Sudaan eraldus Sudaanist ja sai iseseisvaks, on mõlemal riigil teravnenud konflikt nomaadidega, kes varem olid harjunud takistamatult liikuma üle kehtestatud uue riigipiiri.

Hoolimata sellest, et see konflikt on seotud nende kahe riigiga, ei erine probleemid suuresti näiteks tuareegide jt beduiinide probleemidest Alžeeria, Liibüa, Mali ja Tšaadi piirialadel. Sudaanis on konflikt kasvanud välja ka varasemast sõjategevusest Darfuris ja Lõuna-Kordofanis. Hukkunuid on u 400 000.

Afganistani kodusõda

Kõik USA ja liitlaste katsed Talibani Afganistanist tõrjuda olid nurjunud ja 2020–2021 lõppes see sõda Talibani võimutäiuse taastamisega Afganistani aladel. Islamiemiraadi kehtestamine on aga olnud vastuvõetamatu paljudele kohalikele rühmitustele, kes on jätkanud vastupanu Talibani võimudele. 2021. aastast nimetatakse seda nn vabariiklaste vastupanuks islamiemiraadile. Alates 1978. aastast on hukkunuid 1,5–2,5 miljonit.

SÕDUR märts 2024 39 Sõjad
Fotod: Scanpix

Lootus Vene

40 märts 2024 SÕDUR
Sõjad

ehk armeenlaste saatuslik viga abile

Oktoobris 2023 sõitis prantsuse AFP meediatiim läbi Mägi-Karabahhi pealinna Stepanakerdi. Varem 55 000 elanikuga linnas polnud küll paar nädalat pärast sõja üleminekut suuri sõjapurustusi näha, kuid linn oli täiesti tühi. Kõik restoranid, hotellid ja kaubamajad olid maha jäetud ja kas siis põgenejad või rüüstajad olid need tühjaks teinud. Terve linna peale võis näha vaid üksikuid aserbaidžaani politseinikke ja vaid ühte tsiviilisikut.

Pendel oli käinud ühes servas, kui 1994. aastal võisid armeenlased kuulutada võitu sõjas Aserbaidžaani vastu, ja pendel oli löönud tagasi, puhastades nüüd sajandeid, kui mitte lausa aastatuhandeid armeenlastega asustatud ala peaaegu kõigist armeenlastest.

Olles saavutanud juba suuri võite 2020. aastal peetud nn 44 päeva sõjas ehk teises Mägi-Karabahhi sõjas, suutsid Aserbaidžaani relvajõud 19.–20. septembril 2023 õigupoolest kahe päevaga murda lõplikult armeenlaste vastupanu, misjärel piirkonnas veel viibinud üle saja tuhandest armeenlasest 99% olid septembri lõpuks kodud hüljanud ja Armeeniasse pakku läinud.

Armeenlaste Artsahhi vabariik, mis varasema Mägi-Karabahhi autonoomse oblasti aladel oli ametlikult välja kuulutatud 6. jaanuaril 1992, oli sunnitud kapituleeruma ja 1. jaanuariks 2024 tuli lõpetada ka sealsete riigistruktuuride tegevus, sest Armeenia aladel põgenikelaagrites polnud nendega enam midagi peale hakata. Aserbaidžaan oli saavutanud võidu otsustava läbimurdega sõjas, kuid te-

SÕDUR märts 2024 41 Sõjad
Vaade Artsahhi vabariigi senisele pealinnale Stepanakerdile, kust armeenlased enamikus lahkunud. Foto: Stringer / AFP / Scanpix

gelikult toimus peaaegu täielik etniline puhastus.

Bakuu võimud ei kavatsenud venitada – juba veebruaris kuulutati välja ulatuslikumad ehitusprojektid varem armeenlaste kontrolli all olnud alade taasasustamiseks – Kalbajari ja Latšini rajoonides.

Kalbajar oli küll varem 7000 elanikuga aserite linn Artsahhi ja Armeenia vahel, mis 1994. aastal elanike põgenemise järel täiesti tühjaks jäi ja mis seejärel maha põletati. Latšini piirkonda oli tabanud tollal sama saatus. Nüüd on toonase sõja ligi 700 000 põgenikul võimalus aastaid varemetes seisnud piirkonda naasta. Aga õhku jääb küsimus: mis saab edasi Stepanakerdist ja kogu Mägi-Karabahhist?

Moskva vasalliks

Esimeses nn Mägi-Karabahhi sõjas 1988–1994 oli sealsete armeenlaste kohalik Artsahhi armee Nõukogude armee ladudest saadud relvastuse ja Armeenias moodustatud vabatahtlike üksuste toetusel saavutanud silmapaistvat edu, kuid nii Artsahh kui ka Armeenia olid toonaste võitude peale magama jäänud. Nad lihtsalt ei osanud arvestada, et reaalse sõja korral senisest relvastusest ei jätku, või uskusid pimesi, et küll Venemaa nad välja aitab.

Riigi relvastusest enamik on pärit nõukogudeaegsetest tagavaradest ning Venemaa oli saavutanud peaaegu täieliku monopoli armeenlaste uute relvadega varustamisel.

Riigi relvastusest enamik on pärit nõukogudeaegsetest tagavaradest ning Venemaa oli saavutanud peaaegu täieliku monopoli armeenlaste uute relvadega varustamisel. Venemaa oli teinud otsused armeenlastele ka väga mugavaks, andes omapoolset krediiti (näiteks 500 miljonit dollarit 2009., 200 miljonit dollarit 2015. ja 100 miljonit 2017. aastal) ja kasutades selgelt ka kulissidetaguseid võimalusi Armeenia poliitikute mõjutamisel. Armeenia kulutas aastail 2015–2019 viis miljardit dollarit, et osta õhutõrjesüsteem S-300, raketisüsteeme TOR, lühimaa ballistilisi rake-

tisüsteeme 9K720 Iskander ja Su-30 hävituslennukeid. Samal ajal kui Armeenia kaitsekulutused on näidanud järjekindlat kasvu 1995. aastast alates, küündides 2019. aastal juba 673 miljoni dollarini, oli Aserbaidžaan tänu oma naftatuludele jaksanud näiteks aastail 2011–2014 panna riigikaitsesse iga aasta üle kolme miljardi dollari. 2019. aastal 1,85 miljardit dollarit. Aserbaidžaani suurim relvastaja on olnud Venemaa, olgugi et viimastel aastatel on õla alla pannud üha suure-

mas koguses ka Türgi ja Iisrael. Türgi ja Aserbaidžaani sõprus on arusaadav juba nende ühise päritolu tõttu, Iisrael leidis aga jõuka kliendi, kes aitab oma ostudega Iisraeli enda relvatööstust jalul hoida.

2016. aastal nähti Armeenias juba esimest äratust, kui nn nelja päeva sõjas pani Aserbaidžaani armee esimest korda pärast 1994. aasta vaherahu armeenlaste kaitsetahte proovile ja piirikonfliktides sai surma vähemalt 350 inimest. Venemaa suutis hetkeks

42 märts 2024 SÕDUR Sõjad
pin- Vene rahuvalvajate baas Stepanakerdi lähistel. Ligemale 2000 vene sõdurit ei suutnud ära hoida Tere tulemast inimtühja Stepanakerti. Foto: AFP / Scanpix

VENEMAA

GRUUSIA

102. Venemaa sõjaväebaas

Gjumris

Armeenia

Jerevan

TÜRGI

Nahhitševan

Aserbaidžaan

Stepanakert

geid maha võtta, pakkudes mõlemale poolele mitmeid hüvesid. Armeenia toonane president Serž Sargsjan üritas veel 2020. aastal väita, nagu Armeenia oleks nelja päeva sõjas tegelikult võitja olnud, aga see hinnang oli ilmne enesepettus.

Kui esimene katse sai tehtud, vallandas Aserbaidžaan 2020. aasta septembris juba täiemahulise pealetungi, et võtta tagasi 1994. aasta vaherahuga ajutiselt kaotatud alad. Kuus nädalat kestnud sõjategevuses sai surma üle

IRAAN

Bakuu

Mägi-Karabahh

Kaspia meri

7000 inimese ja Venemaa, kes oli endale võtnud kohustuse tagada sealse vaherahu püsimise, suutis hädavaevu ära hoida Mägi-Karabahhi ehk armeenia keeles Artsahhi lõpliku langemise. Moskva viga minna kogu relvajõuga Ukraina peale 2022. aastal avas Aserbaidžaanile järgmise ukse. Septembri lõpuks 2023 oli sõnakuulmatu Mägi-Karabahh täielikult hõivatud, sealne armeenlastest rahvastik minema aetud. Aserbaidžaani võimudel ei ole mingit vajadust kokkuleppeks,

mis elanikke koju tagasi lubaks, olgugi et Bakuu lükkab täielikult tagasi Armeenia väited, nagu Aserbaidžaan kavatseks veel võidetud aladeltki edasi liikuda, nüüd juba Armeenia põhiterritooriumile.

Geopoliitika

Armeeniale olid saanud saatuslikuks geopoliitilised mängud, kuna 1915. aasta genotsiidi tõttu on Armeenia suhted Türgiga siiani jääs, Aserbaidžaan ihkas ka järjekindlalt revanši 1994. aasta eest. Lääs vajas häid suhteid Bakuuga selleks, et leida vastukaalu oletatavale Iraani ohule. Nabucco gaasijuhet rajada läbi Türgi ja Gruusia selle sajandi alguses ei olnud aga võimalik just seetõttu, et sellesse ei tahetud kaasata Iraani. Iisrael peab oma suurimaks vaenlaseks Iraani, kelle jaoks oli aga üheks väheseks läbipääsuks läände just nn Armeenia koridor.

Veel 1988. aastal oli Eesti avalik arvamus ühemõtteliselt armeenlaste poolel, samal ajal kui Aserbaidžaanis korraldati armeenlaste vastaseid pogromme.

Veel 1988. aastal oli Eesti avalik arvamus ühemõtteliselt armeenlaste poolel, samal ajal kui Aserbaidžaanis korraldati armeenlaste vastaseid pogromme, stalinliku rahvuspoliitika tulemusel Aserbaidžaani koosseisu jäänud Mägi-Karabahhi armeenlased alustasid aga võitlust ühinemiseks Armeeniaga. Läände vaatava Eesti jaoks kujunes 21. sajandi alguses Armeenia juba rohkem taagaks. Pärast 2004. aastat, mil president Arnold Rüütel Armeenias käis, on tipptasemel kontaktid kadunud. Türgi oli Eesti suurimaid toetajaid NATO-ga liitumisel ja vajadus seda liitlassuhet kõigutada Tallinnal tegelikult puudus.

Armeenias hakati nägema aga järjest kummalisemaid sündmusi. 1999. aastal tungis üks tundmatu taustaga relvastatud seltskond Jerevanis Armeenia parlamenti ja tappis teiste hulgas ka toonase peaministri ja parlamendi esimehe. Uuriti ründajate võimalikku seost toonase presidendi Robert Kotšarjani (ametis aastail 1998–2008)

SÕDUR märts 2024 43 Sõjad
hoida etnilist puhastust. Foto: Aziz Karimov / AP / Scanpix

ja Serž Sargsjaniga (2008–2018), kuid midagi veenvat ei leitud. Veelgi kiiremini ruttasid Armeenia võimud Venemaa eriteenistuste rolli tagasi lükkama, olgugi et just samal aastal nähti hulganisti provokatsioone Venemaal, mis avas tee võimule Vladimir Putinile. Endine luureagent Aleksandr Litvinenko, kes süüdistas Venemaad Jerevani rünnaku korraldamises, mõrvati 2006. aastal.

Armeenia, kes oli nõukogude võimule vastuhakku alustanud juba aastail 1987–1988 demokraatlike reformide eestvedajana regioonis, oli 1994. aasta sõjalise võiduga muutunud Artsahhi pantvangiks.

Kogu senine silmaklappidega Moskva poole vaatav poliitika on nüüd Armeenias aga karile jooksnud.

President Kotšarjan sai Armeenia presidendiks varasema Artsahhi presidendi kohalt, järgmine president Sargsjan oli aga kunagine Stepanakerdi komsomolijuht (Kotšarjan oli toona tema teine sekretär).

Kuigi armeenlased kontrollisid ka territooriumi, mis Artsahhi Armeeniast lahutas, jäeti Artsahh tunnustamata riigi staatusesse, Armeeniaga seda ei liidetud ja mingite püsivamate lahenduste järele võimalust ei otsitudki. Artsahhi vabariigi jaoks oli Armeenia justkui aken maailma, Armeenia jaoks oli Artsahh aga relvastatud liin, mis nende idakülge oma jõududega pidi kaitsma.

Kuigi Armeenia püsis vormiliselt demokraatliku riigina, oli Sargsjani toetav vabariiklik partei 1999. aastast alates saavutanud kontrolli Armeenia parlamendis, 2016. aastal algasid aga protestid nende ülemvõimu vastu ja 2018. aastal nägime juba täiemahulist revolutsiooni Armeenias.

Kohaliku nn sametrevolutsiooni tagajärjel kaotas vabariiklik partei jalgealuse, 2018. aastal rahvahulkade toetusel peaministriks saanud Nikol Pašinjan lubas küll demokraatlikke reforme, aga leidis end silmitsi hoopis olukorraga, kus sõltuvus Moskvast süvenes veelgi.

Aserbaidžaanil selliseid muresid ei ole. Nõukogudeaegse kommunistliku

parteijuhi Hejdar Älijevi pojana oli praegusel presidendil Ilham Älijevil selja taga kogu varasem nomenklatuur, kui 1993. aastal Moskva toetatud riigipöördega sealse rahvarinde demokraatiameelne valitsus võimult kukutati ja Älijevite klann riiki valitsema toodi. Demokraatliku vabaduse asemel taastati ühe partei võim, nüüd Uue Aserbaidžaani Partei nime all.

Valimiste pärast pole vaja muretseda, sest valimiskomisjonid ja rahva kuulekus tagasid Älijevile 7. veebruaril 2024 korraldatud presidendivalimistel 92-protsendilise toetuse. Kui Älijev otsustas, et Mägi-Karabahh tuleb tagasi vallutada, siis nii ka juhtus.

Kogu senine silmaklappidega Moskva poole vaatav poliitika on nüüd Armeenias aga karile jooksnud. Venemaa kahepalgelisus ühtaegu nii Armeenia kui Aserbaidžaani relvasta-

jana polnud sealset võimueliiti äratanud, ei Gruusia sõda 2008. aastal ega ka 2018. aasta revolutsioon ei toonud poliitikasse mitte mingisugust muutust. Euroopa Liidu poole liikumine oli seiskunud, NATO-ga liitumisest ei tasunud isegi unistada. Moskva oli ja jäi Armeenia iseseisvuse ainsaks garandiks.

Naiivsus maksis kätte

Naiivsus Venemaa suhtes ja avalik konflikt teiste jõududega regioonis on toonud armeenlastele sõjalise kaotuse ja oht näiteks Aserbaidžaani ja Nahhitševani vahelise maariba suunal, mida Bakuu võiks tahta teistpidi avada, ei jäta Jerevanile eriti võimalusi. Bakuu kinnitab küll, et on juba saavutatuga rahul ja edasi tungida ei kavatse.

2020. aasta sõda tõi äkitselt kaasa

44 märts 2024 SÕDUR Sõjad

Vene rahuvalvajate ülesanne oli lõpuks vaid armeenlaste põgenemisele kaasa aidata.

Foto: EPA / Scanpix

Aserbaidžaani president Ilham Älijev kuulutas Bakuu infotahvlitel sõjalist võitu Mägi-Karabahhi puhastamisel. Foto: Maxim Shipenkov / EPA / Scanpix

13,7%-lise (kogu aasta kokkuvõttes 7,2%-lise) majanduslanguse Armeenias, samas kui avalik võlakoormus kasvas kaheksale miljardile dollarile ja relvaimport oli kümne aastaga kasvanud 415% ning vajadus sellele rohkem kulutada oli ilmne. 2021. aastast alates hakkas Armeenia majandus toibuma. 2023. aasta eelarves suurendati Armeenia kaitsekulutusi 46% ehk 1,28 miljardi dollarini. 2024. aasta eelarves kasvab summa veelgi – 1,38 miljardini.

See suurendab riigi kaitsekulutused juba 5,3%-ni sisemajanduse kogutoodangust. Armeenia enesekindlust suurendab ka alanud aastaks plaanitav seitsmeprotsendiline majanduskasv.

Vähem kui kuu pärast Artsahhi langemist, 23. oktoobril kirjutas Armeenia alla kokkuleppele Ground Master 200 radarisüsteemi hankimiseks Prantsusmaalt, ühiselt hakatakse tugevdama ka Armeenia õhukaitsesüsteeme. Juba 20. sajandi algusest on Prantsusmaa olnud läänes selleks riigiks, kelle poole Armeenia suures hädas pöördunud on, aga Jerevan vaatab ka kaugemale. Juba augustis oli Iraani kaudu kohale jõudnud suurem relvahange Indiast, mitmikraketiheitjad Pinaka, suurtükid ning droonivastast relvastust hangib Armeenia Indiast veel juurde.

Novembris 2023 süüdistas peaminister Pašinjan Moskvat otsesõnu lepingute rikkumises, kuna juba 2020. a ostetud relvastus Venemaalt pole siiani Armeeniasse pärale jõudnud. Pašinjan süüdistas Venemaa rahuvalvajaid ka pealtvaatamises, kui Artsahhi aladel korraldati etniline puhastus.

Pašinjan teatas sellest, et on lõpetanud koostöö Venemaaga kollektiivses julgeoleku lepinguorganisatsioonis. Armeenia ei toeta ka Venemaa sõjategevust Ukrainas. Samal ajal asub Armeenias endiselt 3000 mehega Venemaa sõjaväebaas ja seda lausa 2044. aastani välja.

Tähele tasub aga panna, et septembris, just sel ajal, kui Aserbaidžaan alustas viimast rünnakut sõjas, viibis Armeenias ka 85 USA sõdurit, kes osalesid ühisõppustel Eagle Partner 2023 Armeenia relvajõududega. USA president Joe Biden saatis oma esindajad olukorda kohapeal uurima, aga vähemalt esialgu on ookeani

tagant tulemas vaid humanitaarabi. USA armeenlased on aga süüdistanud ka Bidenit etnilisele puhastusele kaasaaitamises.

Ameerika loodab, et mõlemad pooled töötavad nüüd tõsiselt selle nimel, et saavutada püsiv rahuleping ja normaliseerida suhteid. Armeenia saatis kindralleitnant Eduard Asrjani novembris 2023 nimelt ringreisile USA ja Euroopa staapidesse, et leida võimalusi sõjaliste sidemete loomiseks NATO-ga. Selles suunas on veel palju teha.

2019. aastal uhkeldas Armeenia armee, et neil on rivis 529 tanki, tuhat jalaväe lahingumasinat, 293 kahurit, 38 liikursuurtükki, 105 raketiheitjat ja 42 helikopterit, kuigi pidi nentima, et enamik relvastusest on vana, nõukogudeaegne. On ilmne, et 1991. aastal Nõukogude vägedelt üle võetud relvastusega 2024. aastal enam sõdu pidada pole võimalik. 2024. aasta alguses läks aga paraja anekdoodina levima teade Armeenia relvajõududelt, et nende ladudest on teadmata kuhu kadunud 17 000 automaati, peamiselt Kalašnikove.

Igatahes Aserbaidžaani armee väiteil olevat Armeenia 2020. aasta sõjategevuses kaotanud juba 70% oma tankidest, mida Armeenia kaugeltki tunnistada ei taha.

Analüütikute meeskond Oryx luges 2020. aasta sõja kaotusi kokku, väites, et Armeenia on kaotanud 255 tanki, 153 lahingumasinat, 250 järelveetavat suurtükki, 29 liikursuurtükki, 84 mitmikraketiheitjat, 59 miinipildujat, 39 õhutõrjesüsteemi. Aserbaidžaani kaotusteks olid seejuures 62 tanki, 81 lahingumasinat jne. 2023. a septembris on Armeenia kaotanud veel neli tanki, kaheksa lahingumasinat, 29 suurtükki jne, Aserbaidžaan vaid ühe tanki ja ühe veoki.

Mõnedel hinnangutel sai 1988–1994 sõjas surma kuni 38 000 inimest, piiriintsidentides 1994.–2009. a 3000 inimest, 2010.–2019. a 547 inimest, 2020. a sõjas 7717 inimest, vahepealsetel aastatel veel 44 ja nüüd siis 2023. aastal vähemalt 594. Ühe «separatistliku piirkonna» asemel seisab maailm aga silmitsi jätkuva põgenikekriisiga, mis lihtsalt idast läände suunda vahetas. Koju tagasi need põgenikud niipea ei pääse.

SÕDUR märts 2024 45 Sõjad
Kaitseväe akadeemia andis küberväejuhatusele üle

Tooru programmi

2023. aasta lõpus andis kaitseväe akadeemia rakendusuuringute osakond küberväejuhatusele üle teadusprojekti raames loodud tuletoetusprogrammi Tooru, mille väljatöötatud lahendusi rakendatakse nii kaitseväes kui kaitseliidus.

kaitseväe akadeemia

Tuletoetusprogramm Tooru on kaitseväe ja kaitseliidu olukorra- ja lahinguteadlikkuse süsteemi (KOLT) liides, mille eesmärk on võimaldada ühendrelvaliikide lahingut, parandada kaudtuletegevuse koordineerimist, kiirendada täpse tule avamist ning suurendada tuletoetusega seotud olukorrateadlikkust lahinguväljal.

Projektis osalesid peale arendusmeeskonna ja kaitseväe akadeemia ka suurtükiväepataljon, kaitseliidu Harju malev, kaitseliidu küberkaitseüksus ning teised üksused. Tooru on oma nime saanud muinasaja Lääne-Eesti sõjajumala järgi.

Teadusprojekti raames valminud tuletoetusprogramm koosneb neljast osast: arvutusmoodulist, tuletegevuse moodulist ning tuletoetuse

juhtimis- ja planeerimismoodulist. Muuhulgas võimaldab tarkvara anda tulekäske automatiseeritud relvasihikutele, integreerida maa- ja õhutuld ning vastu võtta edastatud andmeid ja meteoroloogilisi täpsustusi lahinguväljal paiknevatelt üksustelt.

Teadustöö toimus kahes etapis, mis ametlikult algas 2019. aasta lõpus. Esimene faas keskendus teadustööle, kus programmi arendamise käigus valmistas kapten Andre Adamson oma magistritöö raames sihtimispunktide jaotamise algoritmi ning kapten Kaspar Põder aitas sõjamängumeetodil luua ja valideerida kasutuslugusid.

Tuletoetusprogrammi logistikamooduli kirjeldus pärineb kapten Ain Tõnissaare magistritööst.

Teadustöö raames alustati ka koostööd Tallinna tehnikaülikooliga, et luua Tooru tarbeks mürskude ja miinide mõjumudeleid. Selleks

46 märts 2024 SÕDUR Tooru

katsetasid projektis osalejad uudseid meetodeid kildude kogumiseks.

Tuletoetusprogrammi arendamise teises faasis tuli välja töötada ja edasi arendada Tooru täpne kontseptsioon. Kohalik võrguvärav, mis samuti loodi Tooru projekti raames, tagab Eesti ja liitlasriikide tuletoetussüsteemide samasuse. Selle tulemusel saavad üksused luua automatiseeritud ja digitaalseks tuletegevuseks vajalikke ühendusi lahinguväljal, sidudes eri tuletoetussüsteemid üksteisega.

Võrguvärava loomise ja arendamise järel võeti Eesti 2022. aasta märtsis NATO-s tegutseva Artillery Systems Cooperation Activities (ASCA) liikmeks, kuhu kuuluvad veel Ameerika Ühendriigid, Ühendkuningriik, Norra, Prantsusmaa, Taani, Kanada, Holland, Belgia, Hispaania, Türgi, Itaalia ja Saksamaa.

Esmaseid programmi võrguvärava prototüüpe testiti Ühendkuning-

riigi süsteemi vastu kolmel korral. Teine testimisvoor algas 2022. aasta jaanuaris, kui Tooru pandi vastamisi Hollandis Amersfoortis kohaliku võrguväravaga. Viimase testi läbimisel sai Eestist tolleks hetkeks kolmas riik, kellel oli kõige uuem versioon verifitseeritud võrguväravast.

Tooru esimest töötavat versiooni rakendati 2021. aasta suvel suurtükiväepataljonis relvasüsteemi K9 peal. Programmi kasutamisel jõuti kaudtuletellimusest tule avamiseni normajast üks minut kiiremini.

Kaks aastat hiljem ehk 2023. aastal jõudis Tooru TVT-6 taseme valmisolekuni, kus tuletoetusprogrammi integreeriti osaliselt juba kasutuses olevatesse süsteemidesse ja katsetati reaaloludes. Samal aastal võeti Tooru kasutusele ka diviisis, kus pärast programmi rakendamist on tulejuhtimine kiirenenud vähemalt kaheksa korda.

KOLT

KOLT on kaitseväe olukorra- ja lahinguteadlikkust koguv ning edastamist võimaldav süsteem, mille eesmärk on anda sõjaväelistele juhtidele adekvaatset ja õigeaegset informatsiooni, et võtta vastu paremaid ja teadlikumaid otsuseid.

KOLT võimaldab infot visualiseerida, sidudes kaardiandmed ja sündmuste tingmärgid omavahel tervikuks, ning lihtsalt vahetada tekstuaalset informatsiooni tänapäevase Instant Messaging ehk Chat liidese kaudu (privaatja grupisõnumid).

KOLT on tehtud sõduritelt sõduritele, kasutades parimaid tarkvaraarendusi, arvestades kaitseväe tegelikke vajadusi sellisele programmile. KOLT on kasutusel aastast 2019.

SÕDUR märts 2024 47 Tooru
Foto: Robert Markus Liiv

Sidest ja selle võimalikkusest

rahuja sõjaajal ehk

side väljaõppe

48 märts 2024 SÕDUR Side

proovikivid

Sidekooli tegevus sai alguse 2001. aastal, kui alustas esimene nooremallohvitseride erialakursus. Esimese side eriala lennuga lõpetas ka praegune küberväejuhatuse ülem kolonel René Innos. Alates 2023. aastast on sidekool küberväejuhatuse allüksus. Sidekooli peamine ülesanne on korraldada tegevväelaste sideõpet ja koostada side valdkonna käsiraamatuid ja õppematerjale.

Marion Pettai küberväejuhatuse sidekooli projektijuht

Sel aastal jõudis vanemallohvitseride side eriala kursusele 23 õppurit. Nendest 12 on kaitseväe akadeemia vanemallohvitseride kutseõppurid, kes alustasid põhiõpingutega juba möödunud aastal. Ülejäänud kursuslased ehk 11 õppurit on tulnud ennast hoopis side eriala kursusele täiendama ning on teeninud juba pikemat aega. Täiendõppurid saavad vastupidi kutseõppele läbida aineid ka üksikult, soovi ja võimaluste kohaselt.

Tänavu oli huvi side eriala vastu väga suur. Kui varasematel aastatel on sidekool saanud vastu võtta kõik kursusele kandideerijad, siis sel aastal pidid mõned soovijad ukse taha jääma. «Tegime eelmisel aastal üksustes märksa enam teavitustööd. Usun, et see võib olla üks põhjustest, miks tänavu huvilisi rohkem oli,» tõdeb sidekooli ülem kolonelleitnant Martti Lapsanit ning julgustab kõiki huvilisi tulevastele kursustele kandideerima.

Peamine õpe toimub Tallinnas, kuid mitmesuguste praktiliste tegevuste tõttu korraldatakse väljaõpet ka maastikul või näiteks Ämari lennubaasis.

Side eriala kursusele on ained valitud selliselt, et õppur oskaks kasutada kaitseväes enim levinud side- ja infotehno-

SÕDUR märts 2024 49 Side
Foto: Valner Väino

loogiavahendeid. Samuti on oluline, et kursuse läbinu oskaks planeerida ja organiseerida sidevõrke ja juhtimistoetust. Õppekava ütleb selgelt, et side eriala kursuse lõpetanud õppur on omandanud pädevuse tegutseda nii sõja- kui rahuajal sideallohvitserina.

Kui kaitseväe akadeemia õppurid on intensiivse õppetööga hõivatud olnud juba eelmise aasta sügisest, siis selles artiklis saame tuttavaks kahe side eriala kursuse täiendõppuriga, kelle jaoks alanud sideõpingud tähistavad uue etapi algust just side väljaõppes.

Sõna sekka

Veebel Reimo Tarasov (pildil) teenib iga päev Rapla maleva staabis sideallohvitserina. Tegevteenistust on tal selja taga juba 16 aastat. Aega teenis ta vahipataljonis ning läbis sealjuures ka nooremallohvitseride kursuse. Nii sai ta peagi oma rühma vastutavaks – sõjaaja ametikohal tuli aga jaoülema kohustusi täita. Tarasov tunnistab, et enne ajateenistust ei olnud tal kaitseväe tegevusest aimu ning põhjalikum arusaamine tekkis alles teenima minnes. «Seal sain aru, et distsipliin, kord ja juhtimine sobivad mulle, ning tundsin end nagu kala vees. Kui Scoutspataljoni kompaniiülem käis meile valikuid tutvustamas, siis mõtlesin, et mida mul kaotada on,» kirjeldab Tarasov aega, kui ajateenistuse lõppedes tegi ta otsuse kaitseväega liituda ning valmistuda esimeseks missiooniks.

Väljaõpe sidekoolis.

Foto: kaitsevägi

Seersant Toomas Raudsepp (pildil) töötab 2. jalaväebrigaadi staabis lävijaoskonnas nooremstaabiallohvitserina. Tema puutub igapäevatöös kokku peamiselt liitlastega, et ennekõike võimaldada neil iga päev hoida oma sõdurioskusi ning harjutada toimetulekut Eesti maastikul ja kliimaoludes. «Tegeleme lävijaoskonnas ka kõige muuga, mis liitlastel vaja: olmeprobleemidest reaalse logistilise toetuse koordineerimiseni,» kirjeldab Raudsepp oma tööpäeva. Ajateenistusse astus Raudsepp 2009. aastal ning

ta määrati Kuperjanovi luurekompanii luurejao kuulipilduri ametikohale. Kaitseväega liitumist peab Raudsepp asjade loomulikuks käiguks. «Pigem on see nii, et mõne ukse sulgudes avanes just see kaitseväelase karjääri uks, millest sisseastumiseks kõik eeldused olid loodud. Nooremana astusin noorkotkaks ning ka ajateenistus oli huvitav ja kaitseliitlasena sai palju põnevat korda saadetud – tundus hea valik».

Tugeva teotahte ja usaldusväärse tee-

nistujana on kaitseväes karjääriredelile asuda lihtne. Kui tegevväelane võetakse ajateenistuse järel tegevteenistusse tähtajaga, siis kümneaastase katkematu teenistuse puhul muutub teenistussuhe juba tähtajatuks.

Loomulikult on võimalik kaitseväelasel sõna sekka öelda, mida ta teha soovib, kuid suuresti sõltub tema tegevusvaldkond ja ametikoht siiski struktuuriüksuse vajadustest, kaitseväelase oskustest ning isikuomadustest. Ta-

50 märts 2024 SÕDUR
Side

rasovil õnnestus tänu Scoutspataljonile käia mitmel missioonil – kokku lausa kuuel korral, kus ta täitis nii laskuri, kuulipilduri abi kui ka soomukisihturi ülesandeid.

Sealt edasi viis tema teenistussuhe teda logistikakooli, kus õppides sai pikisilmi oodata uute lahingusõidukite saabumist Eestisse. «Õppisin ja töötasin mõnda aega CV9035EE komandörina ja selle ametikohaga minu teenistus Scoutspataljonis lõppes. Nüüd see kõlab nagu oleksin kinga saanud,» naerab Tarasov.

Tegelikult nii ei olnud. Ta jätkas oma tööd hoopiski kaitseliidus ning teenib toona valitud ametikohal siiani. «See kogemus on mind arendanud nii inimese, juhi kui alluvana,» tõdeb Tarasov.

Huvitav eriala

Vastupidi Tarasovile tundis Raudsepp, et teeb ajateenistuse järel riigikaitsetegevusest pausi. See jäi aga üürikeseks, sest juba mõne aasta pärast liitus ta kaitseliidu vabatahtlikega ning hakkas Tartu malevas luurejao kuulipilduri ametiülesandeid täitma. 2016. aastal ühines ta Tartu maleva formeerimiskeskusega ning toimetas autojuhina.

Raudsepp jõudis ära proovida kaitseliidu tsiviilametikoha ning tegi tööd ka valveteenistuses. 2019. aasta suvel otsustas ta aga siduda end kaitseväega ja kandideeris 1. jalaväebrigaadi lävijaoskonda. Rohelise tule tegevteenistusse asumiseks sai ta suve lõpul ning asus tööle nooremstaabiallohvitserina, läbides väljaõppena sealjuures ka nooremallohvitseride kursuse. «2023. aasta juunist olen 2. jalaväebrigaadi lävijaoskonnas nooremstaabiallohvitseri ametikohal,» lisab Raudsepp.

Nii Tarasov kui Raudsepp on otsustanud, et koos praktikaga ligi pool aastat kestev sidekursus on just see, mis täiendab neid töö poolest oma positsioonil. «Näen, et jaoskonnas on just sellest valdkonnast puudu ning liitlaste lävimeeskonnas peaks kindlasti olema sideoskustega inimesi, sest lävi (ingl liasion) tähendabki suhtlemist,» arvab Raudsepp ja ütleb, et vajadus toimivate sidelahenduste järele suureneb eelkõige õppustel ja kriisiolukorras.

Ka Tarasov tõdeb, et sideväelase teadmisi on tarvis eelkõige ametivajaduse tõttu. «Sidemaailm on mulle prae-

SÕDUR märts 2024 51
Raadiojaam Harris.
Side
Fotod: Martin Pedaja

gu suuremalt jaolt tundmatu,» ütleb Tarasov ja lisab, et toimiva raadiosideta liigub info väga aeglaselt. Side eriala õppes on õppeaineid, mis puudutavad õppureid ka isiklikult. Näiteks mainib Raudsepp, et elektroonika on teda noorest peale huvitanud. «Miks siis mitte võtta side eriala ja oma teadmisi kaitseväe kasuks arendada,» lisab ta rõõmsalt.

Internet ja raadioside

Tarasovi varasem kokkupuude sidega oli pigem kergemat laadi, näiteks on ta raadiojaamaga sideseansse pidanud kasutaja tasemel, kuid sellega oskused ka piirdusid. «Rohkem polnud vaja teada, kuna tõsisemate probleemide lahendamiseks olid spetsialistid,» kirjeldab ta varasemat kogemust. Ka Raudsepp tõdeb, et on sidetegevusega kokku puutunud pigem ülesannete täitmisel ning seda samuti tavakasutaja tasemel.

Igasugune väljaõpe eeldab pühendumist ning head keskendumisvõimet. Side eriala on kergem läbida, kui õppuril on varasemad teadmised füüsikast, matemaatikast ja informaatikast. «Praegu on ilmselt kõige keerulisem informatsiooniküllus,» ütleb Raudsepp ja lisab, et lühikese ajaga on tarvis omandada väga palju vajalikku infot. Tarasov kirjeldab, kuidas sidekursusel õpitakse näiteks seda, kuidas luua raadiosideühendus kahe üksuse vahel. «Kui võtta arvesse veel igasugused tõrked, siis nende lahendamiseks peaks olema ka varasem teooriapagas,» lisab ta.

«Nüüdsel rahuajal käib informatsiooni edastamine ja kommunikatsioon struktuuriüksuste vahel interneti kaudu, sõjaajal aga toetub meie juhtimine raadiosidele,» ütleb Tarasov. «Mida kiiremini me suudame infot

üles edastada, seda suurem eelis on meil vastasmängija ees,» ütleb Tarasov ja viitab VOOT-tsüklile (sõjalises väljaõppes kasutusel olev psühholoogiline töövahend ehk vaatle-orienteeru-otsusta-tegutse – toim.).

«Sidepidamiseks võib ju ka tuviposti kasutada, kuid õnneks on tänapäeval paremaid mooduseid,» naerab Raudsepp. «Võib ka meili teel kirjavahetust pidada, mille toimimise eest vastutab laias laastus sideväelane. Sõjaajal või õppustel on seis sarnane, kuid lisandub veel palju enam infovahetust ja sellel kõigel on rohkem kaalu. Sellest, kas ühendus alluvatel ülematega on olemas või vastupidi, võib sõltuda lahingute tulemus.»

Riigikaitse arengukavas 2021–2031 on esile toodud, et kaitsetegevuses tuleb suurendada sidevõimet. Sealjuures on hädavajalik, et sideväelane oskaks

52 märts 2024 SÕDUR Side
NOSEK13 kursuse lõpetamise lõpurivistus Filtri 12 linnakus. Rivistusel osalesid küberväejuhatuse staabiülem, sidekooli ülem, sidekooli

pidada turvalist sidet, mis ei annaks vastaspoolele eeliseid. Ka see on üks tähtis punkt sideõppes, kus õppurid peavad teadma ohutu sidepidamise põhimõtteid. «Kui meil puuduks teadmised, siis me teeks praktikas vigu,» usub Tarasov ja lisab, et kuigi pikas plaanis saab vigadest õppida, siis on see aeganõudev. Ka Raudsepp ütleb, et teooriata on raske sisu mõista. «Kindlasti annavad teoreetilised teadmised parema arusaama, kuidas ohtlikke olukordi ja vigu vältida.»

Kaitsevõimes joostakse aga ajaga võidu. «Just tehnoloogia areng ja sellega sammu pidamine ongi tõeline proovikivi,» ütleb Raudsepp. «Tuleb leida see õige aeg, kui on vaja uuendada ja täiendada oma võimeid, et mitte maha jääda vastasest ja ka partneritest. Samas tuleb jälgida, et kasutusele võetavad vahendid sobiksid just meile ja meie

tingimustesse ning ühilduksid ka juba kasutusel olevatega.»

Tarasov teab oma töökogemusest, et kõige keerulisem on saada distantsilt sideühendust. «Jaamad muutuvad kompaktsemaks, kõne turvalisemaks, aga leviala jääb samaks, sest füüsikalisi jõude ei saa muuta,» lisab Tarasov. Kaitseväe eetikakoodeksist võib välja lugeda, et kaitseväe üks põhiväärtus on asjatundlikkus. Teisisõnu on professionaalsus just see, mis kannab kaitsevõimes ja praeguses ärevas julgeolekuolukorras tähtsat rolli.

Relvavendade

vendlus

Tarasov ütleb, et iga sideväelane saab ära hoida raadiosideandmete lekke. «Kui tuleb vile, piisab jaama sisselülitamisest ja juba olemegi operatiivsed,» ütleb ta ja lisab, et oluline on hoida valmisolekutaset kõrgel nii inimvara kui

tehnika puhul. Raudsepp nendib, et iga sideväelase teadmised peaksid olema ajakohased nii enda kui vastaspoole jõudude võimetest.

Nii Raudsepp kui Tarasov usuvad, et siinkohal on tähtis ka see, et meeskond oleks ühtne ja kokku töötanud. «Kuigi meeskonna kokkutöötamine on edu alus, peab igaüks tegema siiski seda, mida ta õppinud on,» ütleb Tarasov ja lisab, et asjatundmatus võib ohtu seada kogu meeskonna. «Vastutuse, koormuse ja omakorda info ning teadmiste omavaheline jaotamine on sihipärase ja tulemusliku töö alus,» sõnab Raudsepp.

«Ei ole midagi tugevamat kui vendlus relvavendade vahel,» ütleb Tarasov. Meeskonnatöös tuleb aeg maha võtta, et ühel lainel olla – vahel piisab mõnest saunaõhtust, teinekord on tarvis aga pikemaid meeskonda liitvaid üritusi. «Seda on vaja selleks, et meeskond mõistaks üksteist ka inimestena,» ütleb Tarasov. Raudsepp lisab, et ka näiteks tavalised lõunad on hea võimalus korraks aeg maha võtta.

Tarasovi sõnul tuletab ta iga päev endale meelde, kes on meie naaber. «See on juba piisav põhjus ennast oma erialal arendada. Praegusel ajal on eriala õppida hoopis midagi muud, kui omal ajal koolis tuimalt valemeid tuupida. Ehk siis sa tahad seda ise teha, mitte et keegi sunniks sind seda tegema.» Raudsepp ütleb, et enesearendamine ja õppimine meenutab talle laiemas mõttes laisklemist: «Ma teen seda selleks, et teha oma tööd lihtsamaks ja efektiivsemaks».

Tarasov usub, et tänapäeval ei tohi lasta end mõjutada negatiivsest propagandast. «Praegu käib sõjapidamine igal tasandil, ka meedias. Sellega mõjutatakse inimeste kaitsetahet.» Raudsepp ütleb, et kui töö ja eraelu võimaldavad, võiks ühineda kaitseliidu või naiskodukaitsega.

«Riik langeb siis, kui inimestel kaob motivatsioon võidelda oma riigi eest,» ütleb Tarasov ja soovitab lisaks vabatahtlikule tegevusele laadida nutiseadmesse alla ka rakendus «Ole valmis!», mis õpetab kriisi- ja sõjaajal hakkama saama. «Mida vähem on meil sõjaajal tsivilistidest abivajajaid, seda kergem on meil kaevikutes sõda pidada,» paneb ta inimestele südametunnistusele, et iga inimese isiklik valmisolek ongi tema enese panus riigikaitsesse.

SÕDUR märts 2024 53 Side
sidekooli ja kursuse lõpetanud KVA kadetid. Foto: Ardi Hallismaa

Vabadussõja võidu sepistaja

kindral Johan Laidoner 140

Urmas Salo, erukapten

Tänavu 12. veebruaril möödus 140 aastat Eesti tuntuima sõjaväejuhi ja riigitegelase, sõjavägede ülemjuhataja kindral Johan Laidoneri (1884–1953) sünnist. Võib öelda, et paljuski tänu tema juhtimisoskustele saavutas Eesti vabadussõjas võidu, mis tagas ligi 20 aasta pikkuse iseseisvusaja kahe maailmasõja vahel.

Laidoner sündis Viljandimaal Viiratsi vallas Raba talus Jaak ja Maria Laidoneri esimese pojana. Laidoner õppis Viiratsi vallakoolis, Viljandi 1. algkoolis ja Viljandi linnakoolis. Juba 1900. aasta sügisel, see tähendab 16-aastaselt üritas ta astuda Vene sõjaväkke, sest vaese pere järeltulijana oli see üks võimalus saada hea haridus ning teenistuskoht. Ebaõnnestumise järel elas ta ühe aasta oma onu juures, kes töötas Peterburi kubermangus mõisavalitsejana.

1901. a augustis õnnestus Laidoneril astuda Vene sõjaväkke ja juba aasta pärast pääses ta Vilno (Vilniuse) jalaväe junkrukooli. Pärast selle lõpetamist 1905. a teenis ta Gruusias asuvas ihukaitsegrenaderide polgus.

Juba 1909. aastal võeti ta vastu Peterburis asuvasse Nikolai sõjaväeakadeemiasse, mille lõpetas 1912. aastal. I maailmasõjas teenis ta algul edelarindel korpuse staabis, edasi jalaväediviisi vanemadjutandina, läänerinde staabi luureosakonna ülema abina ja kahe diviisi staabiülemana.

Eesti rahvusväeosade loomise järel 1917. a sügisel kutsuti Laidoner 1. Eesti diviisi ülemaks ning 1918. a jaanuaris-veebruaris juhtiski ta diviisi. Veebruaris oli ta sunnitud enamlaste

Foto: Eesti sõjamuuseum

survel ametist lahkuma ning läheneva Saksa sõjaväe eest sõitma 23. veebruaril Venemaale.

Petrogradis püüdis ta koondada eesti sõjaväelasi ja suunata neid Põhja-Venemaale, et luua Eesti Leegion koostööks lääneliitlastega.

Soome kaudu õnnestus Laidoneril pärast Punaarmee kallaletungi pääseda 8. detsembril tagasi Eestisse ning kohe täita tähtis ülesanne – tuua Briti laevastiku eskaader Liepājast Tallinna. 14. detsembril määrati 34-aastane polkovnik Laidoner operatiivstaabi ülemaks ja 23. detsembril sõjavägede

ülemjuhatajaks. Seega sai ta suured volitused nii relvajõudude operatiivseks juhtimiseks ja varustamiseks kui ka sisekaitse tagamiseks ning transpordi, side ja omavalitsuste töö korraldamiseks.

Laidoner oli kogenud juht, keda on hinnatud andekaks, energiliseks ja otsustusvõimeliseks. Kõike seda nõudis ta ka alluvatelt juhtidelt ning rasketel hetkedel püüdis ta oma alluvatesse optimismi sisendada.

Laidoner ei kaotanud 1918. aasta detsembri raskes olukorras pead, vaid astus kohe samme juhtimise ja side paremaks organiseerimiseks, tagalas korra tagamiseks. Ta toetas ka Johan Pitkat, et aktiviseerida laevastiku tegevust maavägede toetamisel. Samuti astus samme kaitsejõudude arendamiseks, uute vabatahtlike väeosade loomiseks ning välismaalt abi saamiseks. Vajaduse korral vahetas välja väekoondiste juhid, kes ei saanud juhtimisega hakkama.

Laidoner tabas 1919. aasta jaanuari algul sõjas murdepunkti saabumise ja kasutas ära soodsa võimaluse vastupealetungile üleminekuks, mis tõi kaasa suurema murrangu sõjas.

Pärast edukat vastupealetungi ei kavatsenud Laidoner jääda passiivsesse kaitsesse, vaid hakkas ellu viima aktiivse kaitsesõja strateegiat, mis viis ligi kolme ja poole kuu pikkuse võitluse ning liitlasjõudude rakendamise järel mais teise murranguni sõjas.

54 märts 2024 SÕDUR Ajalugu
Johan Laidoner arvatavalt 1930. aastatel.

Punaarmee tõrjuti Eesti piiridest nii ida- kui lõunarindel kaugele ning moodustati puhver Eesti ja Nõukogude Venemaa vahel. Selleks oli Laidoner valmis kasutama kõiki jõude, peale lätlaste ka Vene valgete Põhjakorpust, mille juhid ei suhtunud Eesti iseseisvusse toetavalt.

Vabadussõja lõpuperioodil suutis Laidoner tagada tugeva kaitsega Narva rindel, sh Loodearmee üksuste abiga, Eestile soodsad tingimused Nõukogude Venemaaga rahu sõlmimiseks.

Laidoner sai sõjaväe operatiivse üldjuhtimisega edukalt hakkama ja mõnikord kriitilistel hetkedel ta sekkus, et hoida ära alluvate vigu. Näiteks ei lubanud ta Narva rindel vägedel

detsembris enneaegu taanduda teiselt kaitseliinilt, mis oleks võimaldanud punaväel aktiivsemalt Narva linna tulistada.

Laidoner astus ka ennetavaid samme Lätis tekkinud Saksa ohu likvideerimiseks, ta polnud valmis mingiteks järeleandmisteks Landeswehri nõudmistele ning võib öelda, et sellega provotseeris Landeswehri sõja. Niimoodi sekkus ta Läti siseasjadesse, kuid kindlustas sellega ka Läti iseseisvuse.

1930-ndatel uuesti sõjavägede ülemjuhatajana kordas Laidoner sageli mõtet, et Eesti saavutas oma iseseisvuse vabadussõjas võideldes ja see annab riigile tugeva vaimse aluse ja neid vaimseid väärtusi tuleb säilitada tulevasteks võitlusteks. Rahvas jääb iseseisvaks, kui on valmisolek võitluseks.

Laidoner ei põgenenud 1940. aastal Eestist, sest ei tahtnud elada pagulasena ja ei kartnud oma elu pärast. Oma elu lõpuaastad veetis Laidoner koos abikaasa Mariaga 1940. a juulist sundasumisel Nõukogude Venemaal Penza linnas ja 28. juunist 1941 NKVD vanglates, lõpuks Vladimiri vanglas. 13. märtsil 1953 vabastas surm 69-aastase kindrali vangistajate küüsist.

1944. aastal ühte sõnaraamatusse kirja pandud hüvastijätukirjast ehk poliitilisest testamendist on näha, et oma raskest vangipõlvest hoolimata uskus Laidoner, et Eesti rahvas võib tulevikus oma riikliku iseseisvuse tagasi võita.

Artiklis on kasutatud Reigo Rosentali raamatut «Laidoner – väejuht» (2008).

SÕDUR märts 2024 55
Laidoneri 140. sünniaastapäeval avati tema kenotaaf Tallinnas kaitseväe kalmistul.
Ajalugu
Foto: Mihkel Leis
56 märts 2024 SÕDUR
Seekord õnnestus maanduda. Briti õhuväelased uurivad vigastusi Lockheed Hudsoni tiival pärast maandumist Andelsnesis aprillis 1940. Foto: RAF Saksa väed tungivad edasi läbi leekides küla Lillehammeri lähistel.
Ajalugu
Foto: Bundesarchiv / Wikimedia

Sada aastat tagasi toimus sõjanduses murrang ja ajalooliste lahinguväljade kõrval maismaal ja merel tekkis uus dimensioon sõjapidamises – õhusõda ja selle tulemusena ka õhujõud.

1940. aasta operatsioon Taanis ja Norras

Weserübung sõda õhus, maal ja merel

Rauno Viitmann major

Viimased militaar- ja poliitilised õpituvastused Ukrainast näitavad, et kolme domeeni asemel peame NATO-s tänapäeval sõda seitsmes eri keskkonnas.

Millises mahus ja kuidas hakkavad need seitse omavahel üksteist mõjutama, on veel vara öelda ja ei ole ka selle artikli põhiteema. Viimased sada aastat on aga lääne sõjalises mõtlemises keskendutud maismaa-, mere- ja õhuoperatsioonidele.

Esimene ühendoperatsioon, milles kasutati teadlikult kõiki kolme domeeni, oli Albion, mille käigus tahtis keiserlik Saksa armee 1917. aasta sügisel vallutada Lääne-Eesti saared. Kahe maailmasõja vahelisel perioodil katsetati mitmesuguseid käsitlusviise ja kontseptsioone, kuidas õhujõudude abil saavutada edu lahinguväljal.

1930. aastatel oli Nõukogude Liit esimene, kes moodustas õhudessantüksused, mis pidid toetama süva- ja järjestikku toimuvaid operatsioone. Hispaania kodusõjas kasutati Saksamaa lennukeid tuletoetuse andmiseks õhust ja massiliseks pommitamiseks, mida võib pidada tänapäevase läänemaailma ühendoperatsioonide kontseptsiooni üheks esimeseks ilminguks.

Esimene kolmedomeenilise sõjapidamise ajalooline näide on see, kui Saksamaa vallutas Norra ja Taani operatsiooni Weserübung käigus (1940. aasta 9. aprillist 10. juunini – toim).

Selles artiklis keskendume tegevusele Norra ühendoperatsiooniruumis ja mis teeb selle nii eriliseks ning mida

on sellest õppida operatsioonide planeerijatel tänapäeval?

Norra vallutamine oli esimene operatsioon, milles kasutati maismaa-, mere-, õhuväe- ja eriüksusi ühtse eesmärgi nimel. Kuigi kõik väeliigid said käsud enda kõrgemalt juhtkonnalt, toimis koordineeritud tegevus tänu asjatundlikule planeerimisele ja kaalutud riskide võtmisele.

Samuti on tegemist esimese operatsiooniga, mille käigus vallutasid õhupaiskeüksused lennuvälju ja tähtsaid objekte vastase tagalas. Liitlastel, kes abistasid Norrat, oli küll ülekaal igas domeenis, kuid üksuste operatsioonilises ja taktikalises kasutamises ületasid sakslased oma vastaseid. Samuti oli tegemist kahe vastandliku sõjaväelise juhtimise filosoofiaga: tsentraliseeritud juhtimine ja kontroll vs. paindlik operatsioonide juhtimine ning kontroll.

Liitlaste planeerimine keskendus mere- ja maadoomenile ning tugines eeldusele, et Saksamaa ei ründa Norrat, sest selleks läheks vaja kogu olemasolevat sõjalaevastikku ning selline käitumine oleks ühe väeliigi suhtes hooletu. Sellisel juhul oleks kogu väevõime ühe operatsiooni pärast ohtu seatud ning tõenäosus kaotada märkimisväärne hulk laevastikust on liiga suur, et sellega riskida.

Et esimene maailmasõda ei korduks, oli vaja liikumisvabaduse ta-

SÕDUR märts 2024 57 Ajalugu
Voss sai pommitabamuse. Foto: Harald Ødegaard / Wikimedia

gamiseks merel haarata kontroll kas Prantsuse või Norra sadamate üle. Tuginedes esimese maailmasõja kogemusele, tundus Norra hõivamine teostatavam.

Väidetavalt oleks Saksamaa füürer Adolf Hitler eelistanud neutraalset Norrat, aga võimalus, et liitlased võivad Norra neutraliteeti oma sõjalistel eesmärkidel rikkuda, ning vajadus vedada tõrgeteta rauamaagi Rootsist ainsa vaba veesadama kaudu Norras, kallutas diktaatori otsustama ennetava rünnaku kasuks.

Okupeerides Norra, sai Saksamaa juurdepääsu Rootsi raua- ja Soome niklimaardlatele, mis olid vajalikud sõjatööstuse elushoidmiseks. Norra sadamate hõivamine oli kasulik ka saksa allveelaevadele, sest see võimaldas lühemalt distantsilt häirida liitlaste konvoisid Venemaale.

Okupeerides Norra, sai Saksamaa juurdepääsu Rootsi raua- ja Soome niklimaardlatele, mis olid vajalikud sõjatööstuse elushoidmiseks.

Esimest korda koostas OKW (Oberkommando der Wehrmacht) plaani Hitleri isikliku järelevalve all, kaasates igast väeliigist kogemustega planeerija. Planeerimise aluseks olid ühised ühendtaseme õppused ja osalemine teiste väeliikide sõjamängudel 1930. aastatel. See aitas aru saada, kui vajalik on koordinatsioon ja koostöö ning et väeliikide tugevused tuleb esile seada, muutes nende puudujäägid ja piirangud ebaoluliseks.

Invasioon viidi täide ühe suure operatsioonina, milles merejõududel oli kuus sihtüksust ja julgestuselemendid, sealhulgas 36 allveelaeva. Maavägi koosnes kolmest ründediivisist, mis oli ära jagatud sõjalaevade vahel nende eesmärkide järgi. Kõik üksused pidid saabuma oma objektidele samal ajal, hommikul kell 4, ja objekte pidi ründama 30 minuti jooksul alates saabumise hetkest.

Arvestades 1000 km vahemaad Oslo ja Narviki vahel ning Briti mereväe ülemvõimu Põhjamerel, oli tegemist operatsiooniga, mis tugines kiirusele, manöövrile, pettetegevu-

Briti sõjalaev

HMS Bittern sai pommitabamuse Namsosi sadamas 30. aprillil 1940.

Foto: TopFoto / Scanpix

Briti Mauriceforce’i sõdurid otsivad läbi varemeid Namsosi linnas aprillis 1940.

Foto: Briti relvajõud / Wikimedia

58 märts 2024 SÕDUR
Ajalugu

Saksa meredessandid Norra rannikule

Norra vägede vastupanu Oslo SAKSAMAA

sele ja üllatusele. Operatsiooni vältel näitasid sakslased, et õhujõud võivad neutraliseerida merejõud, kui puuduvad vastavad kaitsemeetmed. Samuti olid õhurünnakud laevade vastu hävitavad, kui laevad paiknesid kitsastes fjordides, kus oli raske vajamineval määral manööverdada.

Õhuluurevahendite abil sai vältida Briti mereväe laevu. Tuletoetus hävitajatelt ja pommitajatelt aitas neutraliseerida vastupanu, mida kohtasid laevad ja maabuvad üksused oma objektidel. Olenemata Saksa mereväe kaotustest fjordides saavutati 1940. aasta 9. aprilli õhtuks kõik kuus ope-

ratsiooni eesmärki Norras, hõivates Narviki, Trondheimi, Stavangeri, Bergeni, Kristiansandi ja Oslo.

Niivõrd julge ja riskantse operatsiooni õnnestumise põhjused võtab hästi kokku ajaloolane Jack Adams: «Liitlaste strateegia ebaõnnestus, sest ei saadud aru, et tegemist on kolmedimensioonilise lahinguväljaga.»

Põhiline õpikogemus, millest nüüdsel ajal võiks õppust võtta, on oskus tunda oma vaenlast nii, et teada, mil määral suudab ta rakendada võimalikke tegevusvariante.

Siinkohal oli ilmselge, et Briti planeerijad alahindasid oma vastast. Sakslased kasutasid uuenduslikkust oma õhuväes ning võimalikke kolmedimensioonilisi ohustsenaariume ei osatud Briti admiraliteedis hinnata kui võimalikku tegevusvarianti.

Põhiline õpikogemus, millest nüüdsel ajal võiks õppust võtta, on oskus tunda oma vaenlast nii, et teada, mil määral suudab ta rakendada võimalikke tegevusvariante. Kas ta on õppuste käigus ka varem samasuguseid manöövreid kasutanud? Kas ta on enne oma tegevusmustriga juba näidanud, et on võimeline nii intellektuaalselt kui füüsiliselt üllatama, pannes kõik ühele kaardile, et saavutada ajutist ülekaalu oma eesmärgi nimel?

Sada aastat tagasi pidime arvestama kolmedomeenilise (-dimensioonilise) lahinguväljaga, kuid kas tänapäeval NATO planeerijad arvestavad seitsme eri lahinguvälja ja nende koosmõjudega?

Kasutatud kirjandus

▸ Vincent Breton, Doctrine des operations interarmees – Terre, Maritime, L’air, Space, Cyber, Information, Economique. École de Guerre, 13.10.2023.

▸ Art Johanson, Vene sõjalise mõtte areng. 12 KAK, 2017.

▸ Richard L. Di Nardo, Huns with Web-feet Operation Albion 1917. Väljaanne War in History. Vol. 12, No. 4, november 2005.

▸ Milan Vego, Operational Warfare. Naval War College, 2000.

▸ Henrik O. Lunde, Hitler’s Pre-empive war. The battle of Norway 1940. Casemate Publishers, 2010.

▸ Earl F. Ziemke, The German Northern Theater of War, 1940–1945. Department of the Army, 1959.

▸ Brian T. Baxley, 9 april 1940 German invasion of Norway — The dawn of decisive airpower during joint military operations. Air Command and Staff College 1997, raamatuna ilmunud 2012.

▸ Stephen W. Roskill, The War at Sea, 1939–1945. Koguteoses «History of the Second World War», 1954.

▸ Ewart Brookes, Prologue To A War. Published by Ewart Brookes, 1966.

▸ Philippe Masson, Histoire de l’armée allemande 1939–1945. Librairie Académique Perrin, 1994.

SÕDUR märts 2024 59
Ajalugu
LÄÄNEMERIROOTSI
NORRA

Suessi kriis, Suessi sõda, Siinai sõda, Siinai kampaania, teine Iisraeli-Araabia sõda, operatsioon Kadesh – nii võib nimetada rahvusvahelist konflikti, mis kestis oktoobrist 1956 kuni märtsini 1957. See oli tingitud Egiptuse valitsuse otsusest natsionaliseerida ilma kompensatsioonita Suessi kanal, mis kuulus vastava nimega rahvusvahelisele kompaniile.

Teine IisraeliAraabia sõda 1956

60 märts 2024 SÕDUR Ajalugu
ÜRO sinikiivrid saabusid 10. novembril 1956 Egiptusesse, Port Saidi linna kehtestatud rahu tagama.

Hanno Ojalo sõjaajaloolane

Konflikt lõppes status quo taastamisega ja selle lõpetamisel oli määrav osa Ameerika Ühendriikidel, NSV Liidul ja Ühinenud Rahvaste Organisatsioonil (ÜRO).

Suessi kanal oli konflikti ajal laevaliikluseks suletud, mis häiris tõsiselt rahvusvahelist kaubandust. Iisrael saavutas selles sõjas siiski ühe eesmärgi: laevaliikluseks avati Tirani väinad, mida Egiptus oli blokeerinud alates 1950. aastast.

Suessi kanali probleem Suessi kanal oli Suurbritannia jaoks suure strateegilise tähtsusega, kuna lihtsustas tunduvalt laevaühendust Aasias asuvate kolooniatega ja võimaldas otseteed pidi transportida naftat Pärsia lahe piirkonnast.

1922. ja 1936. aastal sõlmitud kokkulepetega sai Egiptus iseseisvaks riigiks, kuid Briti väed jäid Suessi kanali tsooni veel 20 aastaks. Pärast seda võis vastavat kokkulepet ka pikendada. 1952. aastal toimunud sõjaväelise riigipöördega kukutati Egiptuse kuningas Faruk ja võimule sai kolonelleitnant Gamal Abdel Nasser, kes asus ellu viima rahvuslikku poliitikat ja sõlmis liitlassuhted NSV Liiduga.

1956. aasta algul Briti väed lahkusid ja 26. juulil 1956 riigistas Egiptuse valitsus kanali. Sellele järgnes Suessi kriis. Pärast nurjunud katseid kehtestada kanali üle rahvusvaheline kontroll sõlmisid Suurbritannia, Prantsusmaa ja Iisrael oktoobris salajase liidu ühiseks tegevuseks Egiptuse vastu. Iisraeli eesmärk oli Egiptust nõrgestada ja sundida teda sõlmima rahulepingut, mis sisaldaks Iisraeli riigi tunnustamist.

1. septembril 1951 oli ÜRO julgeolekunõukogu kohustanud oma resolutsiooniga avama Suessi kanal ka Iisraeli laevadele, kuid Egiptus keeldus sellest. Pingeid Egiptuse ja koalitsiooni riikide vahel suurendas ka relvaküsimus. 1955. aastal oli Suurbritannia keeldunud Egiptusele moodsaid relvi müümast ja Egiptuse valitsus pöördus NSV Liidu poole.

SÕDUR märts 2024 61 Ajalugu
Foto: AKG Images / Scanpix

Sealt saadigi juba alates 1955. aasta lõpust tohutus koguses ligi 250 miljoni dollari väärtuses relvi. Nende hulgas 230 tanki, 200 soomustransportööri, 500 suurtükki, 100 liikursuurtükki, 200 sõja- ja transpordilennukit, samuti sõjalaevu: hävitajaid, torpeedokaatreid ja allveelaevu. Saadud relvastuse hulgas olid hävituslennukid Mig-156 ja Mig-17, pommituslennukid Il-28, tankid T-34 ja veoautod Zis-150.

Egiptuse uuenenud relvaarsenal muutis Iisraeli rahutuks, kuna see suurendas tunduvalt Egiptuse sõjalist ülekaalu Iisraeli armee kahjuks.

Egiptuse uuenenud relvaarsenal muutis Iisraeli rahutuks, kuna see suurendas tunduvalt Egiptuse sõjalist ülekaalu Iisraeli armee kahjuks. Iisrael kiirustas relvahangetega Prantsusmaalt. Algavas sõjas oli Iisraeli sõjaväes rohkesti Prantsuse tanke AMX-13 ja lennuväes sõjalennukeid

Dassault MD.454 Mystère IV ja Dassault Ouragan. Samuti said Iisraeli lendurid väljaõpet Prantsusmaal.

Pinged Iisraeli-Egiptuse piiril

Aastatel 1949–1956 toimusid Iisraeli ja Egiptuse okupeeritud Gaza sektori piiril pidevalt tuhanded piiririkkumised ning sarnased intsidendid leidsid aset ka Iisraeli-Jordaania ja Iisraeli-Süüria piiril.

Araablaste-palestiinlaste terroristide (nad ise nimetasid end fedaiinideks, ar fidā'īyūn) grupid tungisid või imbusid üle piiri Iisraeli territooriumile, tapsid rahulikke elanikke, mineerisid teid, lasid õhku veevarustussüsteeme ja lõhkusid elektriliine. Õigupoolest pidasid naaberriigid sõda Iisraeliga edasi, kuid ametlikult seda ei tunnistanud.

Terroristid, keda värvati enamasti põgenike hulgast, said relvi ja väljaõpet nende riikide sõjavägedelt ja eriteenistustelt valitsuse soosimisel. Muidugi võisid selliseid rünnakuid korraldada ka tavalised kriminaalkurjategijad või salakaubavedajad, kuid enamik neist oli seotud jätkuva sõjaga Iisraeli vastu. Gaza piirkonnas värvatud terroristid said väljaõpet ja relvi Egiptuse sõjaväelt.

Foto: TopFoto / Scanpix

Egiptuse huntajuhid: peaminister Gamal Abdel Nasser ja president Muhammad Naguib rahva ees võitu kuulutamas.

Foto: Zdravko Pečar / Museum of African Art / Wikimedia

Samuti maksis Egiptus neile palka ja «preemiat» õnnestunud terrorirünnakute eest. Iisraeli väed vastasid nendele rünnakutele kättemaksureididega Gaza territooriumile.

Sel perioodil sai Egiptuse piiri lähedal surma 101 ja haavata 364 Iisraeli elanikku (nende seas ka mõned Iisraeli piirivalvurid või politseinikud). Tulevahetustes ja Iisraeli poolt piirile pandud miinidel sai surma ka üpris palju sissetungijaid. Iisraelile tekitatud majanduslik kahju oli väga suur.

Enamik terroriste olid mufti Amin Al-Husseini pooldajad (kelle juhitud

palestiinlaste eksiilvalitsus sai jätkata Egiptuses 1969. aastani – toim). Mufti püüdis provotseerida uut sõjalist konflikti Iisraeli ja selle naaberriikide vahel. Eriti suurenesid terrorirünnakud aastatel 1954–1955. Relvakokkupõrkeid oli ka Iisraeli ja Egiptuse sõjaväelaste vahel.

Sevres’i kokkulepe

Pärast Suessi kanali riigistamist algasid läbirääkimised Suurbritannia, Prantsusmaa ja Iisraeli vahel, mis lõppesid otsusega sõjaliselt sekkuda ja kanal oma kontrolli alla saada.

62 märts 2024 SÕDUR Ajalugu
Suessi kanali suu Port Saidis Vahemere kaldal. Kanali sulgemiseks oli seal ridamisi uputatud laevu.

22. oktoobril 1956 sõlmisid kolme riigi peaministrid Pariisi lähedal Sevres’is salakokkuleppe ühiseks sõjaliseks operatsiooniks Egiptuse vastu. Kokkuleppe allkirjastasid Anthony Eden, Guy Mollet ja David Ben Gurion.

Pärast Sevres’i lepingu sõlmimist asusid Suurbritannia ja Prantsusmaa koondama oma sõjalaevastikku Vahemere idaossa, kuskohast sai Egiptuse rannikut ja lennuvälju rünnata. Iisraeli sõjaväele toimetati rohkesti relvastust. Iisrael mobiliseeris arvukalt reservväelasi, põhjendades seda välisagressiooni ohuga.

1956. aasta oktoobri algul koostatud koalitsiooni sõjaplaani kohaselt pidi Iisraeli armee esmalt tungima Siinai poolsaarele, misjärel liikuma edasi kuni Suessi kanalini (operatsioon Kadesh). Briti-Prantsuse ekspeditsioonikorpus pidi sooritama õhurünnakuid Egiptuse vägede koondumispiirkondadesse ja maandama õhudessantväed Port Saidi ja Port Fuadi, misjärel pidid maabuma peajõud (operatsioon Musketär). Isegi Kairo vallutamine oli ette nähtud plaani teises faasis.

Poolte sõjajõud olid enne konflikti algust järgmised:

Iisrael

Suurbritannia

Prantsusmaa

Egiptus

175 000 meest

45 000

34 000

300 000

Suurbritannia ja Prantsusmaa ühendatud sõjalaevastikud Vahemerel koosnesid järgmistest laevadest:

Suurbritannia: Lennukikandjad Albion, Bulwark, Eagle, Ocean, Theseus, ristlejad Bermuda, Ceylon, Jamaica, Newfoundland ja suurel hulgal väiksemaid sõja- ja abilaevu ning sõjaväe transpordilaevu. Maavägedest oli peale langevarjurite ja merejalaväelaste kaasatud ka palju jala-, tanki- ja muid väeosi.

Pärast Sevres’i lepingu sõlmimist asusid Suurbritannia ja Prantsusmaa koondama oma sõjalaevastikku Vahemere idaossa, kuskohast sai Egiptuse rannikut ja lennuvälju rünnata.

Prantsusmaa: Lahingulaev Jean Bart, lennukikandjad Lafayette ja Arromanches, üks ristleja, üks allveelaev ja mitmed hävitajad ning vahilaevad. Maavägedest kaasati kolm langevarjurite rügementi ja neli merejalaväekomandot.

Kokku oli liitlastel sadakond erisugust sõja- ja abilaeva ning sadu sõjalennukeid. Suurbritannia sõjajõude juhtis operatsioonis Musketär kindral Sir Charles Frederic Keightley, Prantsusmaa poolt admiral Pierre Barjot. Sõjategevus Egiptuses

29. oktoobril 1956 alustasid Iisraeli väed operatsiooni Kadesh. Iisraeli valitsus põhjendas oma sissetungi Egiptuse territooriumile Siinai poolsaarele ja Gaza sektorisse vajadusega teha lõpp fedaiinide terrorirünnakutele. Iisraeli vägesid juhtis Siinai poolsaarel kindral Asaf Simhoni, üldjuhtimine oli kaitseminister Moshe Dayani kontrolli all.

Egiptuse vägedele tuli Iisraeli rünnak ootamatusena. Egiptuse armee ülemjuhataja Abdel Hakim Amer (pildil) oli koos paljude kõrgemate oh-

SÕDUR märts 2024 63 Ajalugu
Egiptuse sõdurid on Port Saidi tänaval positsioonid sisse võtnud. Jalge ees Nasseri portree. Foto: AFP / Scanpix

vitseridega sel ajal läbirääkimistel Jordaanias ja Süürias. Ööl vastu 28. oktoobrit tulistas Iisraeli hävituslennuk alla lennuki, mille pardal oli Egiptuse sõjaväeline delegatsioon, ja surma sai 18 Egiptuse peastaabi ohvitseri. Samas Ameri nende hulgas ei olnud – tema pöördus kodumaale tagasi hiljem teise lennukiga.

Salakokkuleppe kohaselt Iisraeliga vetostasid Suurbritannia ja Prantsusmaa ÜRO julgeolekunõukogus USA algatatud resolutsiooni, mis kutsus Iisraeli üles lõpetama agressiooni Egiptuse vastu. Kaks riiki avaldasid otsuse, et Iisrael ja Egiptus peaksid oma väed Suessi kanalist 30 km kaugusele viima. Iisrael oli sellega muidugi nõus, Egiptus aga keeldus. Nüüd alustasid ka Briti ja Prantsuse väed sõjategevust Egiptuse vastu.

29. oktoobri hommikul andis Iisraeli lennuvägi õhulööke Egiptuse vägedele

Siinai poolsaarel. Samal päeval vallutas Iisraeli langevarjurite pataljon olulise strateegilise objekti poolsaarel Mitla mäekuru. Mõne päeva pärast toetasid Iisraeli lennuväge Siinai poolsaare kohal ka liitlaste õhujõud ja ülekaal õhus oli täielikult Egiptuse vastaste käes.

Pärast Gaza sektoris toimunud ägedaid lahinguid vallutasid Iisraeli väed 2. novembril 1956 Gaza linna ja Rafahi ning 3. novembriks kogu Gaza sektori. 4. novembriks vallutasid Iisraeli väed kogu Siinai poolsaare ning jõudsid Suessi kanalini, jäädes sellest siiski kokkuleppe kohaselt oma liitlastega 15 km kaugusel seisma.

5. novembril langes nende kätte viimane strateegilise tähtsusega objekt – Siinai poolsaare lõunaosas paiknev Sharm el Sheikh.

Iisrael kaotas rünnaku käigus ligi 100 soomukit (osa neist remonditi ja neid sai taas kasutada). Egiptuse väed

kaotasid taganedes ligi 460 soomukit, sealhulgas 56 tanki Sherman, 27 tanki T-34 ja 283 soomustransportööri. Surnute ja haavatutena kaotas Iisrael ligi tuhat sõjameest (neist 172 langenutena), Egiptus aga 1500–3000, lisaks veel 6000 sõjavangidena. Egiptuse kinnitusel sai surma ka tuhatkond tsiviilelanikku.

31. oktoobril alustasid Vahemere idaosas paikneva liitlaste laevastikukoondise pommituslennukid operatsiooni Musketär, pommitades Egiptust. Briti ja Prantsuse lennukikandjatel paiknevad lennukid hävitasid maa peal suurema osa Egiptuse lennuväest ja peaaegu halvasid selle tegevuse.

Samal päeval uputasid liitlaste sõjalaevad Egiptuse fregati Dumiette ja vigastasid Haifa lähedal asuvat hävitajat Diana, mis tulistas merelt nimetatud linna, ning seejärel kaaperdasid selle.

5. novembril vallutas Briti-Prantsuse

64 märts 2024 SÕDUR Ajalugu
Iisraeli tankid Tel Avivis valmistumas edukaks sõjakäiguks Siinai poolsaarele. Foto: AKG Images /

Suessi invasioon 1956

Iisraeli pealetungisuunad Siinai poolsaarel 29. oktoobrist 5. novembrini 1956

Tel Aviv

Jerusalem

Gaza

Port Said

Aleksandria

SUESSI KANAL

Kairo Giza

Iisraeli vägede liikumine 29. oktoobril

Õhulöögid Maltalt 31. oktoobril

Õhulöögid Küproselt 31. oktoobril

Õhulöögid lennukikandjatelt 31. oktoobril

Briti-Prantsuse laevastik Maltalt 6. novembril

Briti ja Prantsuse langevarjudessandid 5. novembril

dessant Suessi kanali põhjapoolse sadamalinna Port Said ning võttis paari päeva jooksul kontrolli alla linna ja suure osa kanali territooriumist. Suur britannia ja Prantsusmaa inimkaotu sed olid väikesed: 118 ja 43 meest sur masaanute ja haavatutena.

Esinedes Iisraeli parla mendis 7. novembril võidu ka kõnega, vihjas peami nister David Ben Gurion (pildil) võimalusele Siinai poolsaar annekteerida, mis ei meeldinud sugugi Amee rika Ühendriikide valitsusele.

Kriisi lõpetamine

Suessi kriis ja sõjategevus lõpetati USA ja NSV Liidu surve ja ähvardus te tõttu. Kummalegi ei meeldinud Suurbritannia ja Prantsusmaa «ise tegevus» Vahemerel ja Suessi kanali ümber. NSV Liidu tollane juht Nikita

EGIPTUS

SIINAI POOLSAAR

IISRAEL

Suurbritannia ja Prantsusmaa evakueerisid oma väeosad Egiptusest detsembris 1956, Iisraeli väed aga lahkusid Siinai poolsaarelt alles märtsis 1957. Seda pärast USA presidendi Dwight Eisenhoweri ähvardust rakendada majandussanktsioone.

Kuid Eisenhower rõhutas, et pärast Iisraeli vägede lahkumist ei tohi Egiptus sulgeda Tirani väina Iisraeli laevaliikluse takistamiseks – see oleks vaherahutingimuste rikkumine ja sel juhul peab ÜRO otsustavalt sekkuma.

Hurghada

Eilat

Sharm El-Sheikh

PUNANE MERI

Hruštšov ähvardas otsesõnu inglasi ja prantslasi «otsustavate abinõudega»tannia ja Prantsusmaa oluline NATOlega vastavad plaanid polnud kooskõlastatud, siis pidid -

1956. aasta sõjaline konflikt lõppes koalitsiooni sõjalise võiduga, kuid poliitilise kaotusega. Egiptus säilitas kontrolli Suessi kanali üle.

1967. aastal viiski just see asjaolu uue sõjani. Tirani väinad asuvad Siinai poolsaare lõunatipu ja Saudi Araabia vahel. Väinad on kumbki 5-6 km laiused ja lahesuu keskel on Tirani saar, mis tekitabki kaks väina. Nende kaudu kulgeb laevatee Punaselt merelt Akaba lahte, mille tipus asub Iisraeli lõunapoolne sadam Eilat, vastaskaldal aga Jordaania ainus sadam Aqaba. Tol ajal varustas Iisrael end sealtkaudu Iraanist ostetud naftaga. 90% Iisraeli naftaimpordist toimus sealtkaudu. 1967. a otsustas Egiptus uuesti väinad blokeerida.

Sõja lõpptulemus

Seega lõppes 1956. aasta sõjaline konflikt koalitsiooni sõjalise võiduga, kuid poliitilise kaotusega. Egiptus säilitas kontrolli Suessi kanali üle.

2. novembril 1956lee erakorraline istungjärk sõjategevuse lõpetamistviimist Egiptuse territooriumiltrahukokkulepe. Rahu tagamiseks moodustati ÜRO rahuvalvejõud, nn sinikiivrid, kes paigutati Suessi kanali piirkonda. Esimesed üksused saabusid

Suessi kriis näitas, et Suurbritannia ei ole enam selline suurriik, kes võib USA-st ja NSV Liidust sõltumatult tegutseda. Kriisi tulemusena oli sunnitud võimult lahkuma Anthony Edeni konservatiivide valitsus. Kaudselt soodustas Suessi kriis ka edasist dekoloniseerimist.

Samuti näitas kriis, et rahvusvaheline naftakaubandus on haavatav ja Suessi kanali ajutine sulgemine sundis naftariike otsima teisi alternatiivseid variante. Nii alustati suurte naftatankerite ehitamist, mis vedasid edaspidi naftat Aasiast ümber Aafrika lõunatipu Lääne-Euroopasse.

SÕDUR märts 2024 65 Ajalugu
Scanpix

Serhi Plohhi

Vene-Ukraina sõda Varrak, 2023

Šamil Bassajev Pühasõdalase raamat

Postimees

Kirjastus, 2023

2022. aasta

24. veebruari hommikul ehmatas Venemaa maailma laiaulatusliku sissetungiga Ukrainasse. Miks Putin seda sõda alustas ja miks on see kulgenud viisil, mida varem ei osatud ettegi kujutada?

Ukrainlased on suutnud vastu panna, lääs on ühinenud Ukrainat toetama, Venemaa langeb üha suuremasse isolatsiooni. «Vene-Ukraina sõda» on põhjalik ülevaade sõjast, mis on tegelikult käinud juba alates aastast 2014 ja on nüüd, mil Venemaa püüdis hõivata Kiievit, paisanud segi külma sõja järgse geopoliitilise maailmakorra.

Tuntud Ukraina-Ameerika ajaloolane Serhi Plohhi ei jäta tähelepanuta ühtegi detaili olukorrast võimukoridorides ega kaevikutes ning pakub samal ajal põhjaliku ülevaate varasemast ajaloost. Ta otsib konflikti juuri kaugetest aegadest, alates tsaaririigist kuni Nõukogude Liiduni, ning kirjeldab haaravalt tormilisi sündmusi ja demokraatia keerdkäike Venemaal ja Ukrainas pärast NSV Liidu lagunemist.

Šamil Bassajev (1965–2006) tegi endale nime südikate sõjaliste operatsioonidega esimeses Tšetšeenia sõjas 1994–1996, temast sai üks tuntumaid mägilaste vabadusvõitlejaid, kuid alates teisest Tšetšeenia sõjast 1999 omandas ta ka islamiterroristi kuulsuse. Nullindateks oli temast saanud maailma üks enim tagaotsitud tegelane, kelle nimi tekitab senimaani hirmuvärinaid Venemaal, nagu ka leidub arvukalt tema imetlejaid islamimaailmas.

Vähem on teada Bassajevist poliitikuna või näiteks seda, et tal on olnud üllatavaid – kuid kohati ka vene propagandistide välja mõeldud – kokkupuutepunkte Eestiga. Veel vähem aga on tuntud Bassajevi kirjalik pärand. Selles väljaandes ongi tõlkes esitatud džihaadivõitlejatele – mudžahiididele – kirjutatud vaimne teejuht pealkirjaga «Pühasõdalase raamat», mille järelsõnas antakse ülevaade Bassajevi poliitilisest ja sõjalisest tegevusest.

Arto Oll Eesti merevägi

Vabadussõjas

1918–1920 Argo, 2023

Raamat toob lugejateni ajalookirjutuses senini teenimatult vähe tähelepanu pälvinud Eesti mereväe tegevuse Vabadussõja aastatel 1918–1920. Päris sõja alguses piisanuks ehk vaid paari suurema Nõukogude sõjalaeva ilmumisest Tallinna reidile ja oma relvajõude alles looma asunud noor riik oleks võinud kokku variseda.

Õnneks jõudis just siis kiirelt appi Briti kergeeskaader. Juba jaanuaris 1919 alanud vastupealetungist, kuni sõja lõpuni, etendasid Eesti meremehed olulist osa meie rahvaväe lahingutegevuse toetamisel ja dessantide korraldamisel. Kui meri oli jääs, osaleti lahingutes maismaal.

Alustada tuli peaaegu nullist, kuid vaid ühe aastaga suudeti üles ehitada arvestatav lahingujõud. Peale otsese sõjategevuse tagati laevade turvaline liikumine Eesti vetes, korrastati tuletorne ja meremärke, sideühendusi ja sadamaid.

Siegfried von Vegesack Tõlgina idas: jutustus aastatest 1942–1943 EKSA, 2023

1941–1944 teenis Siegfried von Vegesack Saksa sõjaväe tõlgina Ukrainas, Gruusias, Krimmis ja Baltikumis. 1941. aasta suvise pealetungi käigus jõudis ta rindeüksuse koosseisus korraks sisse põigata kodusesse Lobergi mõisa ning näha kohalike siirast rõõmu Nõukogude ikkest vabanemise üle. See sõjakäik itta lõppes toona Viljandis, misjärel suunati autor uude teenistuskohta.

Meenutusteraamat on tema omalaadne roadmovie läbi kogu Saksa vägede idarinde tagala, kus ta oli aastail 1942–1943 peamiselt mitmesuguste tagala majanduskomandode teenistuses.

Autori ladus jutustamisstiil viib lugeja hoogsalt väga eriilmelistesse paikadesse ja olukordadesse, kohtudes eri rahvuste ning nende kultuurilise eripäraga, ning toob lugejateni vahetud muljed kohtumistest kohalike elanikega, mida vene keele oskus tal võimaldas.

Hanno Ojalo Rebane Tartu rindel 1944

Kirjastus Ammukaar, 2024

Ilmunud on 12. raamat pikast ja menukast raamatusarjast, mis käsitleb Eesti diviisi (ametlikult 20. SS-vägede grenaderidiviis) sõjatee erisuguseid tahke ja etappe teises maailmasõjas.

Raamatusarja eelmised üksteist raamatut ilmusid aastatel 2015–2021. Kuigi autorile tundus, et kõigest on juba kirjutatud, selgus ikkagi, et üks etapp Eesti diviisi tegevusest on läbi kirjutamata. See oli lühike periood (veidi üle ühe kalendrikuu), kui ligi pool diviisi koosseisust sõdis augustis-septembris 1944 kahe eraldi võitlusgrupina Tartu rindel. Raamat jutustab Alfons Rebase juhitud Eesti diviisi võitlusgrupi lahingutest Emajõe lõuna- ja põhjakaldal, samuti piiramisrõngast pääsemisest taganemisel septembris. Rööbiti tuleb juttu ka Paul Venti juhitud teisest võitlusgrupist, mille saatus kujunes erinevaks.

66 märts 2024 SÕDUR Raamatud

Turn static files into dynamic content formats.

Create a flipbook
Issuu converts static files into: digital portfolios, online yearbooks, online catalogs, digital photo albums and more. Sign up and create your flipbook.