Sõdur 3/24

Page 1


Võtame

Fookus lk 6–19

Kas Bayraktari tähetund Ukrainas on möödas?

lk 24–31

Eestlased, kes on maetud Arlingtoni kalmistule Iisraeli kaks sõda: 1967 ja 1973 aastal

lk 50–55 lk 56–65

4 Lühiuudised

6 Kevadtorm diviisi ja mõlema brigaadi poolt vaadatuna

22 Bayraktari tähetund ja selle lõpp

30 Tankide häving Ukrainas

36 Venemaa ei kontrolli enam Musta merd

40 Rannikukaitse eluline vajadus mereäärses Eestis

46 Rahast, relvadest ja haldussuutlikkusest

50 Eestlased, kes on maetud USA Arlingtoni sõjaväekalmistule

56 Iisraeli kaks sõda: 1967. ja 1973. aastal

Ajakiri Sõdur on tellitav ExpressPosti tellimiskeskkonnas https://tellimine.ee/est/sodur. Samuti saab ajakirja tellida Omniva postkontoris, postipunktis või kirjakandja vahendusel. Tellimishind: 12 kuud 16,30 eurot, 6 kuud 8,15 eurot

Väljaandja küberväejuhatuse strateegilise kommunikatsiooni keskus

Toimetus Juhkentali 58, Tallinn 15007 sodur@mil.ee

Peatoimetaja Heiki Suurkask heiki.suurkask@mil.ee / 717 2432

Toimetaja ltn Raiko Jäärats

Keeletoimetaja Diina Kazakova

Kujundaja lvo Sokka

Trükitud Joon trükikojas

Kaanefoto kpr Linda Saar

ISSN 1406-3379

ISSN: 2674-2624 (veeb)

Ajakiri Sõdur mälestab oma endist toimetajat

Tiit Noormets (8. mai 1959 – 17. aprill 2024) oli tunnus tatud ajaloolane ja arhivaar, kaitseväe reservohvitser ja kaitseliidu liige. Ta jõudis uurida ja publit seerida märkimisväärse hulga aja loomaterjale. Noormets oli hinnatud TV- ja filmiprojektide konsultant ning oodatud lektor. Ta oli Eesti akadeemilise sõjaajaloo seltsi, Eesti arhivaaride ühingu, Nõukogude aja uurimise keskuse asutajaid ja Eesti kodu-uurijate seltsi liige. Ajakirja Sõdur toimetaja oli ta aastail 1992–1995.

1. jalaväebrigaadi asus juhtima kolonel Tarmo Kundla

29. aprillil toimus

Tapa linnakus

1. jalaväebrigaadi

107. aastapäevale pühendatud pidulik rivistus, mille käigus toimus ka brigaadi ülema vahetustseremoonia. Kolonel Tarmo Kundla (pildil) võttis 1. jalaväebrigaadi juhtimise üle seni ülema kohustusi täitnud kolonelleitnant Mart Sirelilt. «Brigaadikindral Merilo saapaid olen ma täitnud ka varem. See on proovikivi ja need mulle meeldivad. Mul on väga hea meel brigaadis tagasi olla,» ütles 1. jalaväebrigaadi värske ülem kolonel Kundla.

Kaitseväe akadeemia kadettide toimus riigikaitselaager

Toetuse väejuhatuse ülema ülesanded võttis üle kolonelleitnant

Erki Soo

26. aprillil andis kaitseväe toetuse väejuhatuse senine ülem kolonelleitnant Valdo Veski struktuuriüksuse juhtimise üle kolonelleitnant Erki Soole. «Möödunud aastate muutused maailmas ja sõda Ukrainas on märkimisväärselt kiirendanud kaitseväe arengut. Need muutused on ühelt poolt tuletanud meile meelde, millises geopoliitilises keskkonnas Eesti riik ja rahvas elab ja teiselt poolt näidanud, kui oluline võime on logistika ja toetus laiemas tähenduses,» ütles kolonelleitnant Soo ülesandeid vastu võttes.

21.

mail algas Tartu-, Põlva- ja Võrumaa koolidele korraldatud riigikaitselaager, kus 460 õpilast omandasid kaitseväe akadeemia kadettide juhendamisel riigikaitseõpetuse praktilisi oskusi. Kolme päeva jooksul said õpilased selgeks mitmesugused militaarteadmised ning -oskused. Näiteks õpiti, kuidas jääda ellu välitingimustes, valmistada toitu, püstitada jaotelki, liikuda varjatult, end maskeerida ning varjuda. Samuti õpiti esmaabi andmist välitingimustes, tulepulgaga tule tegemist, tule kustutamist spetsiaalsete vahenditega ning tegutsemist kriisiolukorras jne. Peale selle said õpilased panna end proovile orienteerumises, õppida tegutsemist häire korral ning harjutada patrullis käimist.

Kaitseväe

juhataja otsused kadettide juhendamisel

460 õpilasele

Keskpolügoonil toimusid Spike SR laskmised

Kaitseväe keskpolügoonil toimusid 21. mail esimest korda tankitõrjeraketi Spike SR (Short Range ehk lühimaa) laskmised. Laskjateks olid kaitseväe ja kaitseliidu instruktorid, kes täiendasid oma teoreetilisi teadmisi praktilise relvakäsitsemise kogemusega, et tulevikus ise laskeharjutusi korraldada ja oma kogemusi õppuritele edasi anda. «Spike’i teeb heaks see, et seda on lihtne õpetada ja sõduril kasutada – eraldi spetsialisti pole vaja nagu keerukamate tankitõrjesüsteemide puhul,» ütles laskmiste korraldaja vanemveebel Marko Taluste. Peale Spike SR-i lasti Scoutspataljoni väljaõppe raames ka üks Javelini rakett.

Droonide lennukeelualade kehtestamine kaitseväe õppuste ajal ja alal (KVJ 22. aprilli 2024. a otsus) Sagenenud on juhtumid, kui kaitseväe õppuseid jälgitakse ja jäädvustatakse mehitamata õhusõidukitega. Enda julgeoleku tagamiseks töötab kaitsevägi õhuväe juhtimisel välja droonide lennukeelualade kehtestamise juhendi ja rakendatavad vastumeetmed.

Lipniku auastme andmine kaitseväe akadeemia põhikursuse esimese õppeaasta läbinud kadettidele (KVJ 8. aprilli 2024. a otsus) Ohvitseriharidus KVA bakalaureuse tasemeõppes jaotub selliselt, et esimesel aastal keskendutakse rühma juhtimisele ja sellega kaasnevatele toimingutele, teisel aastal kompanii juhtimisele ning kolmandal aastal instruktorina praktika raames ettevalmistamisele teenistuseks väeosas. Kõik esimese aasta lõpetanud kadetid on kvalifitseeritud sõjaaja rühmaülemana, mistõttu omistatakse nendele ka lipniku auaste ning määratakse nad sõjaaja rühmaülema mobilisatsioonireservi ametikohtadele.

Õppekogunemiste pikkus tuleb viia vastavusse väljaõppe vajadusega (KVJ 15. jaanuari 2024. a otsus) Õppekogunemiste planeerimisel peavad struktuuriüksused kriitiliselt hindama, kui pikaks ajaks on reservväelasi vaja välja kutsuda. Kui saab lühema ajaga õpet korraldada, siis tuleb teha lühemalt.

Reservväelase kaitsetahte säilimiseks on oluline, et õppekogunemisel korraldatav väljaõpe oleks üksusele ja reservväelasele endale kasulik ning õppekogunemisel oldud aeg ratsionaalselt kasutatud.

Õppekogunemistest osavõtu sihttase võiks olla selline, et 80% kutsututest tuleb kohale (KVJ 5. veebruari 2024. a otsus) Võib hinnata, et kui põhjusega ja põhjuseta õppustele mitteilmunute protsent on alla 20%, siis see on üsna hea tulemus. Sihttase 80% on väga suur ambitsioon, mida reaalsuses täita on keeruline.

Õppekogunemisel osaleb keskmiselt 65%. Vahetult enne õppekogunemist või siis õppekogunemisele ilmunute hulgas on vabastamiste arv paraku kasvanud.

Foto: Mari-Liis Päären / KVA

Kevadtorm on lõppenud, mis sellest sõelale jäi

Liitlased tegid kopteridessandi Saaremaale. Foto: Kadri Paomees / kaitseliit

Lõppes 6.–17. maini kestnud kaitseväe aasta suurim õppus Kevadtorm, millest võttis osa ligi 14 000 ajateenijat, reservväelast, tegevväelast, kaitseliitlast ja liitlasriikide sõdurit.

Olev Aarma diviisi strateegilise kommunikatsiooni nõunik

Kaitseväe õppuse Kevadtorm 2024 kokkuvõtteks vastas küsimustele diviisi ülem kolonel Mait Müürisepp.

Kevadtorm 2024 oli teine Kevadtormi õppus, mida juhtis diviis. Kas on erinevusi eelmise aastaga?

Juhtimises suuri erinevusi ei olegi. Oleme varasemat juhtimist täiustanud mängukeskuse (Game Center) loomisega, mis kogu õppuse tegevust koordineerib ja haldab. Eelmisel aastal ei olnud selline keskus veel nii põhjalikult ette valmistatud. Keskus juhib sõjamängus eeskätt vastast ja sündmuste ning intsidentide loetelu.

Minule on olukord keerulisem, sest olin asjaolude kokkulangemise tõttu nii õppuse juht (EXDIR) kui ka diviisi ülem. Kindlasti oleks lihtsam keskenduda vaid ühele nendest ülesannetest, aga olukord nõudis «topelt mütsi kandmist» ja täitsin mõlemaid rolle.

Kas Kevadtormi 2024 võib nimetada mitmedomeenioperatsiooniks?

Muidugi, sest kaasatud oli merevägi, õhuvägi, luurekeskus, küberväejuhatus ja teised, kes kõik toetasid maaväe lahingut. Tegevused Saaremaal sidusid väga aktiivselt ja tihedalt omavahel maakaitse, mereväe ja õhuväe, mistõttu oli Kevadtorm kohe kindlasti mitmedomeeniõppus. See oligi meie sõjaaja ülesande täitmise harjutamine ja nende eri domeenide koordineerimine.

Sel aastal kaasati esimest korda ulatuslikult Kevadtormile ka

Kolonel Mait Müürisepp kaitseväe peastaabis. Foto: Ardi Hallismaa / kaitsevägi

tsiviilühiskond. Mida te sellest arvate?

Jah, tänavu oli see esimest korda. Kevadtormi egiidi all oli mitmeid väiksemaid õppusi. Näiteks korraldas päästeamet Kevadtormi raames õppuse Makroflexi tehase õhurünnaku imiteerimisega, mängiti läbi evakuatsioon ja mõlema puhul oli väga tihe koostöö maakaitseringkondadega. Katsetati õhuhäire teavitust, mis

oli samuti esmakordne. Mobiilirakendus «Ole valmis!» sai lisafunktsiooni õhuvahenditest teavitamiseks. Seega oli päris palju uut ja esimest korda toimuvat. Uudne oli ka maakaitse tegevuste laialdane harjutamine õppuse ajal. Maakaitse harjutas esimest korda diviisi tagaala julgestamist. See tähendas koordineerimist ussisõdalaste ja diviisi üksuste vahel. Samuti julgestasid maakaitsjad ka me-

reväe- ja õhuväeobjekte. Sellisel viisil ei ole seni läbi mängitud vastase diversioonigruppidega võitlemist tagaalas ja ühendusteede lahti hoidmist.

Kas õppused Decisive Lancer ja Kevadtorm on omavahel seotud maakaitse ja tsiviilametkondade kaasamise poolest?

Muidugi, sest mõlema eesmärk on harjutada sõjaaja tegevusi. Decisive Lancer on staabiharjutus ja Kevadtorm toimub suures osas pärismaastikul reaalsete üksustega.

Kohtumisel ajakirjanikega mainisite, et tänavuse Kevadtormi osalejate arv on optimaalne (Kevadtormil osalesid 15 riigi kaitseväelased, nende hulgas Eestis teenivad NATO lahingugrupi ja õppuste ajaks siia saabunud liitlased ja partnerid ehk kokku üle 14 000 inimese). Kas ja kui suureks saab õppusel osalejate arvu viia? Mis oleks efektiivne?

Suurus ei ole omaette eesmärk olnud. Peamine eesmärk on olnud see, et suudame pakkuda ajateenistust läbivatele tulevastele reservväelastele väljaõppetsüklit lõpetades keskkonda, kus nad saavad õpitut näidata ja kinnistada. Samamoodi pakkuda maakaitse ja brigaadi tasemel harjutust.

Kas arv on optimaalne, oleneb sellest, kuidas suudame tegevustega kogu osalevat koosseisu katta ja juhtida. Ei ole mõtet üksusi kokku kutsuda, kui me ei ole võimelised maastikul näiteks vastast ette mängida ja tegevusi tagada. Osalejate arv võiks ka suurem olla, aga peame olema kindlad, et saame keskenduda väljaõppe eesmärkidele ja üksustele, mistõttu ei saa arvu praeguse seisuga väga palju suurendada. Oluline on see, et säilivad väljaõppe eesmärgid ja õppus on kaetud vajalike tegevustega.

Liitlaste osalemine on oluline, aga kas meil on avatud uksed kõigile?

Kas me valime, kes saab ja kes ei saa osaleda?

Meie harjutame oma sõjaaja tegevust just nende liitlaste ja nende üksustega, kes siia reaalselt sõtta tuleks. Õppus on liitlaste hulgas populaar-

Ebaõnnestumisi ei pea kartma, vastupidi, nendest tuleb õppida ja aru saada, mida valesti tegime, siis saame reaalolukorras märksa paremini hakkama.

ne – sellist keskkonda paljud riigid pakkuda ei suuda ja seega eelistame esiteks neid üksuseid, kes meie kaitseplaaniga seotud on, ja teiseks neid, kes võib-olla ise konflikti korral kohale ei tuleks, aga pakuvad meile selliseid vahendeid ja võimeid, mis Eestil puudu on.

Näiteks helikopteriüksus, HIMARS-id või kaudtule toetusüksused, millega saame juba praegu harjutada olenemata sellest, kas sõja korral konkreetne üksus siia tuleb või mitte. Need võimed võime saada mujalt või muul moel, aga nende lõimimist diviisi lahinguplaani saame harjutada juba nüüd.

Muul juhul ei ole meil mõtet kutsuda õppusele üksusi, mis sõja korral meile appi ei tule ja kellel pole kavas meiega koos sõtta minna. Peame nendele ära ütlema, sest mõistliku suuruse piirang tuleb ette ja meil ei ole otstarbekas oma ressursse sellele kulutada. Teiste üksuste kaasamiseks on muud õppused, millega harjutatakse ju samuti kas siis NATO idatiiva kaitsmist või kiirsiirmist. Nad lihtsalt ei mahu diviisi juhitud Kevadtormi «mütsi» alla.

Osalejate arv võiks ka suurem

olla, aga peame olema kindlad, et saame keskenduda väljaõppe eesmärkidele ja üksustele, mistõttu ei saa arvu praeguse seisuga väga palju suurendada.

Saan aru meie huvist liitlastega koosharjutamise vastu. Üks asi on, et meil puuduvad võimed, teine on see, et liitlased harjutaksid meiega koos meie maastikul. Kas on veel midagi?

Võimelüngad on kindlasti üks meid huvitav teema, aga neid on veel. Sellel aastal osales õppusel 2. brigaadi koosseisus Taani pataljon, mis andis brigaadile täisvõimsuses manööverpataljoni.

Tahame harjutada nendega, kes reaalolukorras meiega koos võitleksid. Kindlasti on kasulik, et liitlasüksused, kes siin harjutavad, õpivad tundma meie maastikku, aga ka meie inimesi, sõdureid ja kuidas me sõdime. Nad saavad aru, et oleme erinevad, näiteks on meil maakaitse. Lühidalt öeldes, meid tullakse tundma õppima ja aru saama, kuidas meie sõdime.

Mis on eduka õppuse valem? Olete öelnud, et kitsaskohti ongi vaja välja tuua. Õppus õnnestub siis, kui üksused «põllul» õpivad oma vigadest. Alati on parem teiste vigadest õppida, aga paljud probleemid ei tule välja kaardiõppustel või igapäevast väljaõpet tehes. Mitmed kitsaskohad tulevad välja ainult õppusel, kus on reaalne tegevus füüsiliselt olemasoleva vastasega.

Lihtne on teha manöövrit kaardil, aga kui seda teha päris üksustega õppusel, tulevad mängu mingid elulised faktorid. Sõiduk jääb kinni, üksus orienteerub maastikul valesti, ebakorrektne pilt vastasest – neid takistusi peab arvestama ja alles siis saame tõetruu ja täieliku ülevaate võimetest ja oskustest.

Päris lahingus tegevused ei laabu iseenesest, tuleb enne palju harjutada. Ebaõnnestumisi ei pea kartma, vastupidi, nendest tuleb õppida ja aru saada, mida valesti tegime, siis saame reaalolukorras märksa paremini hakkama.

Õppusel teenisid nii üksustes kui diviisi staabis reservväelased. Kuidas teie hinnangul reservväelased just diviisi staabis hakkama said?

Reservväelased saavad sama hästi hakkama diviisi staabis kui kõik teised – kõik on uus ja õppida on palju.

Oleme alati püüdnud luua sellise töökeskkonna, et kõik tunneksid ennast võrdselt. Usun, et kui te staabis ringi vaatate, siis te ei erista reservväelasi tegevväelastest ei välimuse ega ka oskuste poolest.

Praegu õpime kõik koos, kuidas diviisi staabis tegutseda. Peale selle on kõik diviisi staabi reservväelased valitud teadlikult nende eelnevate oskuste ning kogemuste põhjal ja on oma ala spetsialistid. Oleme nendega juba koos harjutanud üle aasta ja siiani võib ainult kiidusõnu öelda.

Olete olnud kahel missioonil. Saan aru, et seda aega ja neid kohti ei saa meiega otseselt võrrelda, aga kas on midagi, mis on sarnane või mida sealt peaksime õppima?

Need välisoperatsioonid ei ole võrreldavad konventsionaalse sõjategevusega. Kui peaksin mingid sealsed kogemused esile tooma, siis peamine tõdemus on see, et kui väljaõpe on hea, siis ei ole suurt vahet, mis ülesanne või olukord on, sõdur saab hakkama.

Kui väljaõpe ei ole hea, sõduril pole kindlust, ülemad kahtlevad oma juhistes, siis ei ole suurt vahet, kas käimas on rahuvalveoperatsioon või konventsionaalne sõda, tekib palju probleeme nii sõduril kui üksusel. Samuti tuleb olla valmis olukorra kiireks muutuseks ja initsiatiivi haaramiseks, kui selleks tekib võimalus. Need on asjad, mida mina olen missioonidelt endaga kaasa saanud. Abiks on ka huumorimeel.

Kevadtorm 2024 on juba 19., kuid kui mitmel olet teie osalenud? Osalesin esimesel ja hiljem ei ole osalenud umbes viiel või kuuel Kevadtormil või Siilil, kuna olin kas õppimas või välislähetuses.

Kevadtormi ajaloojoonel jätkan. Kuidas kirjeldate tunnetuslikult, mis erinevused on osaleda Kevadtormil õppuse juhina (EXDIR) ja Kalevi pataljoni ülemana?

Kalevi pataljoni ülemana oli palju lahedam Kevadtormil olla. Olin koos oma üksusega, juhtisin reaalselt oma pataljoni, lahendasin erinevaid lahinguolukordi, sain kiirelt aru, kui midagi valesti läks, ja hiljem rõõ -

mustasin kordaminekute üle. Kõik oli palju vahetum ja mõnes mõttes pingevabam.

EXDIR-ina on muresid palju rohkem, sest pead mõtlema, kuidas kõik õppivad üksused oma eesmärgid täidetud saaks. Peale selle on kogu muu õppusega kaasnev, alates õnnetusjuhtumitest ja lõpetades CIMIC intsidentidega. Samas annab see hea kogemuse, millelaadset mujalt ei saa.

Kevadtormi staap paiknes

Jõulumäel. Kas see oli teadlik valik? Osaliselt juhus, osaliselt teadlik valik. Me tahamegi kasutada tsiviiltaristut, sest samuti teeksime ka sõja korral. Jõulumäe juhtkond oli lahkelt valmis meile keskust pakkuma. Meile sobis infrastruktuur väga hästi, saime staabi üles seada enda vajaduste järgi ja kõik vajalikud ühendused olid olemas.

See ei ole tavapärane, et Jõulumäe-sugune spordikeskus võimaldab meile oma taristut kasutada kolmeks ja pooleks nädalaks, pannes kogu keskuse meie jaoks kinni. Suur tänu selle eest! See on väga hea kogemus.

Kui palju selline õppus võiks kohalikku äri elavdada?

Arvan, et see aitab päris palju kaasa. 14 000 inimest on küll üksustes toidul, aga vahel ostavad ikka mõnest poest hamburgeri, limonaadi või kartulikrõpse ja kommi. Siingi on kohvik ja iga päev inimesed käivad ja ostavad midagi, toetades seeläbi kohalikku äritegevust.

Kas kohalike elanike toetus õppusele on olemas? Jah, on küll. Saime kohalike omavalitsuste esindajatega enne õppust kokku ja rääkisime otse ja ausalt, et nähtavasti võib juhtuda asju, mis ei peaks juhtuma, aga kaitsevägi likvideerib kõik kahjustused. Nii on õppustel ikka olnud ja nii on ka selle aasta Kevadtormil.

Ilm oli soodne ja ega me väga palju kahjustusi ei teinud. Vaatame need üle ja parandame kahjustused, mis kogemata on juhtunud. Kaitsevägi taastab ja peale selle tehakse igal aastal CIMIC projekte, kus valitud kohta ehitatakse näiteks sild või parandatakse tee, mis vastavas asulas või asukohas vajalik on.

Kevadtormi raames pandi Hiiumaal Jõerannas paika

Steadfast Defender: kaitsevarustuses Bundeswehri sõdurid osalesid Leedus kohalikul õppusel Quadriga 2024. Foto: Kay Nietfeld / DPA / Scanpix

Steadfast Defender ja Kevadtorm 2024

2024. aastal toimub õppus Steadfast Defender 2024, mis on suurim NATO õppus aastakümnete jooksul. Seal osaleb poole aasta jooksul, alates jaanuarist kuni juulini 2024 ligi 90 000 osalejat kõigist 32 liikmesriigist. Õppuse laiemaks raamistikuks on kinnitatud NATO regionaalsed kaitseplaanid. Kevadtorm 2024 on üks Steadfast Defenderi osaõppustest.

Steadfast Defender 2024 hindab ühelt poolt NATO võimet siirda kiirelt vägesid Põhja-Ameerikast Euroopa kaitsele.

Teisalt harjutatakse vägede siirmist Euroopa sees läänest itta NATO Euroopa vägede peakorteri (SHAPE) koordineerimisel ja NATO ühendväejuhatuse staabi Brunssumis ning vastava taseme taktikaliste ning rahvuslike staapide juhtimisel.

Õppus näitab NATO võimet planeerida, ellu viia ja toetada keerulisi mitmedomeenioperatsioone mitme kuu vältel tuhandete kilomeetrite kaugusel kõikvõimalikes tingimustes.

Kevadtorm on takti-

kalise taseme õppus, kus osalevad nii mitmed kaitseväe üksused, Eestis teenivad NATO lahingugrupi kui ka õppuste ajaks Eestisse lähetatud liitlasüksused.

Kevadtormiga samal ajal toimus Euroopas Steadfast Defenderi raamistikku kuuluv õppus Swift Response, mis on vägede siirmisõppus. Kevadtormi tõttu saabus Swift Response ajal Eestisse Ühendkuningriigi üksuste õhudessantüksus (16. õhudessantbrigaad), mis jätkas tegevust ka Kevadtormil.

6.–17. maini toimunud kaitseväe aasta suurimal õppusel Kevadtorm osales ligi 14 000 ajateenijat, reservväelast, tegevväelast, kaitseliitlast ja liitlasriikide sõdurit.

Õppuse eesmärk oli harjutada diviisi ja liitlaste koostöös kaitsvate operatsioonide elluviimist konventsionaalse sõja oludes, kaasates ka teised väeliigid ning -juhatused. Selle aasta Kevadtormi peamised õppivad üksused olid 2. jalaväebrigaad ning Lääne maakaitseringkond.

Kevadtormi planeeris ja juhtis Eesti diviis. Õppusel harjutati kaitseväe ja sellel osalevate liitlasüksustega Eesti kaitsetegevust. Kevadtorm oli lõpueksam 2023. aastal teenistust alustanud ajateenijatele ning nende üksustele.

Tänavu harjutati Kevadtormil esimest korda koos päästeameti ja häirekeskusega elanikkonnale ohuteavituse edastamist, mis toetus Ukraina kogemusele. Päästeametiga harjutati ka inimeste evakueerimist ohutsoonist, mille läheduses toimusid Kevadtormi õppelahingud. Saarde vallas Metsaääre-Tõitoja teele paigaldati 14.–15. mail ligi kuus kilomeetrit uut teekatet. 14. mail renoveeriti Häädemeestel kalmistu sild ja vahetati Side tänaval välja amortiseerunud paneel ning rajati truubiga ülekäik. Põhja-Pärnumaal Tootsis siluti vana raudteetamm, et seda oleks jalgsi mugavam ületada. Hiiumaal Jõeranna külas taastasid 10.–14. maini kaitseväelased vana silla ja puhastasid võsastunud raja, mis ühendab küla kahte osa.

paika uus sild. Foto: Asso Puidet / kaitseliit

2. jalaväebrigaad –hinnatav üksus õppusel Kevadtorm

Kevadtorm on Eesti reservarmee väljaõppetsükli osa, millega kaasneb koostöö liitlasüksustega. Tänavu juba 19. korda toimunud õppusel Kevadtorm osales diviisi

2. jalaväebrigaadi koosseisus ligi 3300 võitlejat, nende hulgas u 700 reservväelast.

Hannes Parmo nooremleitnant

2. jalaväebrigaadi teabeohvitser

Õppuse raames kuulusid

2. jalaväebrigaadi koosseisu järgmised üksused: 2. Kuperjanovi jalaväepataljon; XIII jalaväepataljon (Taani), kelle alluvusse anti ka Võrus paiknev Ameerika jalaväekompanii; NATO lahingugrupp Lätist, mida juhtis küll Kanada, kuid kuhu peale tema kuulusid ka Poola, Hispaania, Itaalia, Slovakkia ja Tšehhi üksused; 25. suurtükiväepataljon; 26. õhutõrjepataljon; 27. pioneeripataljon; 62. lahinguteeninduspataljon; tankitõrjekompanii; luurekompanii; staabi- ja sidekompanii. Samuti õhutulejuhid, kes võimaldasid kasutada nii lennukite kui lahingukopterite tuletoetust.

Kevadtorm 2024 algas tavapäraselt reservüksuste formeerimise ning täiendõppega. Erialaste teadmiste ja oskuste värskendamine on iga õppekogunemise tähtis osa. Kevadtormil on sel aga veelgi suurem roll, sest õppuse aktiivses faasis pannakse värskendatud oskused maastikul ka päriselt proovi-

Metsamõisa lahing: 2. Kuperjanovi jalaväepataljoni võitlejad ootavad õppusel täpsemaid juhtnööre. Foto: kaitsevägi

le. Samuti sai iga allüksus võimaluse enda sisest koostööd harjutada – eriti oluline oli see neile üksustele, millest osa moodustasid ajateenijad ning osa reservväelased.

Kevadtormi esimesed päevad olid seega väärtuslik ettevalmistus n-ö lahingufaasiks, sest nii üksiksõdurid kui kõikide tasemete ülemad said parema ettekujutuse oma üksuse lahinguvalmidusest. Õppuse aktiivses faasis, kui toimus taktikaline tegevus, oli 2. jalaväebrigaadi ülesanne pidada kaitselahinguid ja luua tingi-

mused liitlasüksuse suuremahuliseks vasturünnakuks.

2. jalaväebrigaad oli sel Kevadtormil peamine väljaõpetatav üksus, mis tähendas, et nii taktikalist tegevust kui kõiki protseduure jälgisid ka hindajad. Sedasi saab üksuste ettevalmistusest võimalikult reaalse pildi ning tuvastada parandamist vajavad valdkonnad. Üldjoontes said kõik eesmärgid edukalt täidetud ja samas pakkus õppus nii staapidele kui ülematele piisavalt raskeid ülesandeid ja pingelisi olukordi, mida tuli lahendada. Nii

mõnedki ülesanded olid ajendatud Vene agressioonisõjast Ukrainas ning loodame, et nende õpikogemuste arvesse võtmine aitab meil olla võimalikuks konfliktiks paremini valmis.

Liitlaste toetus

Kuivõrd Kevadtorm on väiksem õppus kui Siil, siis kogu brigaadi üksuseid ei mobiliseeritud, mistõttu oli võimalik brigaadile lisada kaks liitlaste pataljoni. Liitlaste kaasamine pakub suurepärase võimaluse harjutada, kuidas ühildada meie juhtimistasandid, taga-

Diviisi 25. liikursuurtükipataljoni K9-d on Kevadtormil positsioonid sisse võtnud. Foto: Hannes Parmo / kaitsevägi

da juhtimine ning veenduda, et saame üksteisest ühtemoodi aru.

Samuti saame liitlastele näidata, et reservteenistuse kontseptsioon tõesti töötab. Ainult elukutselistega tegelenutele on alati üllatuseks, kui head kvaliteeti (ja kui palju inimvara) on võimalik ajateenistuse ja reservteenistusega saavutada.

Nagu eelnevatel aastatel kuulusid õppuse raames 2. jalaväebrigaadi koosseisu ka seekord mitmed liitlasüksused.

Taanlaste XIII jalaväepataljon soovis Kevadtormil osaleda, sest jäi eelmise

aasta õppusel pakutud harjutamiskeskkonnaga väga rahule. 2. jalaväebrigaadile lisas see ühe täiendava manööverüksuse, mis muutis kogu brigaadi juhtimise reaalsemaks.

NATO lahingugrupi lisandumine 2. jalaväebrigaadi alluvusse oli oluline mitmel põhjusel. Esiteks andis tankide ja jalaväe lahingumasinatega allüksus lahinguplaanidele palju rohkem agressiivsust ja paindlikkust.

Oli võimalik viivitada vastase soomusüksuseid, sooritada avatud maastikul edukalt vasturünnakuid ning

kiirelt reageerida ka vastase läbimurretele, suutes samal ajal kergejalaväega läbimurded riivistada. Teisalt sundis soomusüksuse olemasolu vastase ettevaatlikkusele. Nad pidid arvestama meie vastukäikudega ning see muutis vastase aeglasemaks.

Kevadtormi õpituvastused Kevadtorm on tavapärane kaitseväe väljaõppetsükli osa, mis annab ettekujutuse tasemest, kuhu on väljaõppeperioodi lõpuks jõutud. Samuti saab õppusel aimu, millist taset on

Hetk 2. Kuperjanovi jalaväepataljoni lahingutegevusest õppusel.

reservväelased suutnud õppekogunemistega hoida. Seekordset Kevadtormi võib pidada 2. jalaväebrigaadile õnnestunuks: õppusele tulnud reservväelased olid motiveeritud, üksused täitsid neile määratud ülesanded edukalt ning näitasid seejuures head koostalitlusvõimet.

Eraldi tasub esile tuua kaks olulist aspekti, mis said õppusel läbi harjutatud ja kinnituse:

1. Kasutatavad droonitõrjevahendid on efektiivsed ja vajalikud. Sellele valdkonnale peab hakkama edaspidi

Foto: kaitsevägi

üha enam tähelepanu pöörama, et suurendada üksuste turvalisust.

2. Õppuse viimases etapis liitlaste lahingugrupile liidetud 2. Kuperjanovi jalaväepataljoni mehhaniseeritud jalaväekompanii täitis oma ülesande eeskujulikult ning kompanii ajateenijad said väärt kogemuse, kuidas soomusüksuse koosseisus võidelda ja manööverdada. Järgmisel korral kasutab sama kompanii ilmselt juba uhiuusi Türgist hangitavaid ratassoomukeid, mis peaksid 2. jalaväebrigaadi jõudma järgmisel aastal.

Kommentaar

Indrek Sarap kolonelleitnant, 2. Kuperjanovi jalaväepataljoni ülem

Selleaastane suurõppus Kevadtorm oli 2. Kuperjanovi jalaväepataljonile tavapärasest keerulisem, sest peale väljaõppetsüklit lõpetavate pataljoni allüksuste kokkuharjutamise toimus ka üleminek kergejalaväepataljonist mehhaniseeritud struktuurile.

Seetõttu osales 2. Kuperjanovi jalaväepataljon õppusel ajateenijatest koosnevate jalaväekompanii ja pataljoni erialarühmadega. Neile lisandusid reservväelastega mehitatud kolm täiendavat jalaväekompaniid, millel ei olnud küll soomukeid, kuid oli enamik ettenähtud varustusest, sealhulgas raskekuulipildujad, tankitõrjeraketid, droonid ja öövaatlusseadmed. Õppuse ettevalmistused algasid juba selle aasta alguses, kui jaanuaris ja veebruaris koostati pataljoni ja kompaniide tegevusplaanid. Seejärel harjutati need õppusel Severe Storm 2024 läbi ning aprillis toimunud õppekogunemisel koostasid ka reservkompaniide rühmaülemad rühmataseme plaanid.

Kindralfeldmarssal Helmuth Moltke vanem on 19. sajandil öelnud, et ükski plaan ei ela üle kohtumist/kontakti vastasega ning kuperjanovlased said sellele teesile kinnitust ka tänavusel õppusel – planeeritud ja ettevalmistatud kaitsva tegevuse asemel sooritas pataljon kokku kolm rünnakut.

Rääkides mitme pataljoni kaitseväelasega selgus, et tänavust Kevadtormi iseloomustatakse kui väga huvitavat, intensiivset ja katsumusrohket õppust, kus asjad ei läinud küll plaani järgi, kuid mis pakkus kuperjanovlastele suurepärase võimaluse kohaneda ning näidata võitlustahet ja suurepärast meeskonnatööd.

Õppuse tulemusena on meil tekkinud hea arusaam riigikaitse arengukavas ettenähtud mehhaniseeritud pataljoni tugevustest ja nõrkustest. Samuti kogunes arvukalt näpunäiteid vähem kui kahe kuu pärast väljaõppetsüklit alustavale 3. Kuperjanovi jalaväepataljonile.

1. Jalaväebrigaadi lahingutegevus Kevadtormil. Foto: Ott Aro / kaitsevägi

Diviisi 1. ja 2. jalaväebrigaadi kui hinnatava üksuse rollid vahetuvad üle aasta. Kui eelmisel aastal hinnati 1., siis nüüd 2. jalaväebrigaadi.

1. jalaväebrigaadi vastutegevusest Kevadtormil

Ott Aro kapten, 1. jalaväebrigaadi teabeohvitser

Hinnatava (sinise) üksuse puhul antakse hinnang tema lahinguplaanide toimimisele ja valmisolekule lahinguväljal tegutseda. Vastutegevuse (punase) roll on piiratum, sest ta peab oma taktikas tegema mööndusi siniste kasuks ja andma neile võimalusi näha oma plaanide tugevusi ja nõrkusi.

Pole just tavapärane, et brigaadiülem enne Kevadtormi vahetub, kuid 1. jalaväebrigaadiga nii juhtus, kui praegune brigaadikindral Andrus Merilo liikus kaitseväe juhataja asetäitja positsioonile ja 29. aprillil asus kolonel Tarmo Kundla brigaadiülema ametikohale.

Tegemist on pika staažiga kogenud kaitseväelasega, kes on Kevadtormidel osalenud alates 2004. aastast ja seda mitmel ametikohal: alates kompaniija pataljoniülemast kuni mängukeskuses mängujuhi ning nüüd brigaadiülemani välja. Rääkides igakevadisest õppusest, siis see on temale üha mastaapsemaks muutunud: rohkem on tehnikat, osalevat isikkoosseisu ja liitlasüksusi, kuigi oma olemuselt on õppus jäänud samaks.

«Pataljoniülemana olen olnud nii hinnatava kui vastase poolel. Brigaadiülemana ainult viimases rollis. Pataljoniülemana täidad nii või teisiti sulle brigaadi poolt püstitatud ülesandeid olenemata sellest, kummal poolel võitled. Brigaadiülemana on tegutsemine piiratum, sest palju sõltub mängukeskuse plaanidest ehk taktikalises mõttes on tegutsemisvabadust vähem,» ütles brigaadiülem kolonel Tarmo Kundla.

Punaste poolel

«Kui oled hinnatav, siis sinu lahinguplaan pannakse proovile ja hinnatakse seda ning selles üritatakse leida kitsaskohti, et üksus saaks nendele reageerida. Vastasena tegutsedes on tegemist rohkem sõjaga, kus pataljon võitleb pataljoni vastu, sest mänguformaat ja vajadus näeb nii ette. Brigaadi tasemel koondtegevust on vähe ja seda piirataksegi. Sellel aastal sai kaks korda teha brigaadi tasemel manöövrit ja mõlemal korral ainult kahe pataljoniga,» jätkas ta.

«Sinisel poolel olles oleksime oma manöövreid teinud natukene teistmoodi. Pidime tegema mängu huvides taktikalisi järeleandmisi ehk tekitasime sinistele olukordi, mis oleks võimaldanud nn punaste brigaadi purustada.

Võimalused olid neil olemas ja neid oleks saanud ära kasutada. See oligi eesmärk ja meie ülesanne oli luua neid tingimusi vastasmängijale. Lahinguplaani muutmine eeldab olukorrateadlikkust ja selle mõistmist ning võimaluste ärakasutamist.

Situatsioonid tekivad kas tahtlikult või vähem tahtlikult ja nüüd on ülemate otsustada, kas nad võtavad need võimalused vastu,» selgitas kolonel Tarmo Kundla, rääkides brigaadiülema rollist tänavusel Kevadtormil ja erinevustest pataljoni- ja brigaadiülema positsiooni vahel.

1. jalaväebrigaadil oli Kevadtormil mitu olulist võimet kärbitud, nagu õhutõrje, pioneerid ja lahinguteenindus ning kaudtuletoetus oli virtuaalne. Olemas oli kolm manööverpataljoni: Scoutspataljon, Viru jalaväepataljon ja liitlaste NATO FLF (Forward Land Forces) pataljon.

Viimane lõimiti 1. jalaväebrigaadi koosseisu alla ühe kuu enne Kevadtor-

mi algust õppuste sarjaga Ymir/Bold Bugle. Peale selle anti õppuse ajaks juurde mitmesuguseid liitlasüksusi. Milliseid katsumusi valmistas koostöö liitlastega ja kuidas said hakkama Kevadtormil osalenud Viru jalaväepataljon ja Scoutspataljon?

«Suudame liitlasi oma süsteemi lõimida üsna kiiresti. Juba Scoutspataljoni pataljoniülemana sain hea kogemuse liitlaste lahingugruppidega koostegutsemises. See kogemus aitas nendega ühist keelt saavutada, sest teadsin, mida neilt oodata.

Iseloomustades brigaadi üksusi, siis näiteks Scoutspataljon polnud Kevadtormil esindatud oma täies koosseisus. Seetõttu pidid nad mõnes mõttes üle oma varju hüppama, sest neid kästakse nagu pataljoni, kuid lahingujõud on tunduvalt väiksem. Nendel tuli õppusel piiratud jõududega neile püstita-

tud ülesanded välja mängida,» märkis Kundla.

Päeva lõpuks taandub kõik ülemate juhtimisele ja mõtteviisile ning kui edukalt nad suudavad oma tugevusi ja vastase nõrkusi ära kasutada. Viru jalaväepataljoni üksused on hästi ettevalmistatud ja nad toimetasid edukalt. Olen nendega väga rahul, sest nad võitlesid võrdsetena Scoutspataljoni ja liitlasüksuste kõrval ja mitte mingit vahet nende vahel teha ei saanud, et ühed on ajateenijad ja teised elukutselised sõdurid.

Kevadtormi puhul tuleb alati arvestada ka seda, et õppus ei toimu mitte polügoonil, vaid eramaadel ja see seab nii tehnika kasutamisele kui ka manöövrite sooritamisele piiranguid.

Õppuse ajal oleksid soomukijuhid hea meelega andnud gaasi, et üle värs-

Silm on sirkel, nina vinkel, sihik täpselt paigas.

kelt küntud põllu sõita, kuid see ei ole siiski mõeldav. «Mingeid elemente on lihtsam läbi mängida TEWT (Tactical Exercise Without Troops – taktikaline harjutus ilma üksusteta) formaadis, kus maastikul on ainult ülemad ja juhtimispunktid. Kui õppusel näeme teedel seisvaid soomuskolonne, siis nad ei ole seal mitte mugavusest, vaid seetõttu, et nad ei saa piirangute pärast teha seda, mida nad peavad tegema.

Vahekohus ja selle roll

Sellised olukorrad lahendatakse vahekohtu abil, kus soomusüksus kirjeldab, mida ja kuidas ta teeb ning demonstreerib seda ka maastikul. See annab võimaluse manöövreid eramaadel läbi mängida. Mida raskem üksus, seda rohkem piiranguid ja sageli näemegi soomuskolonne mitte tegevuses, vaid lihtsalt ootamas,» lisas brigaadiülem, rääkides piirangutest õppusel.

Hinnates 1. jalaväebrigaadi sooritust õppusel Kevadtorm ja tuvastatud õpikohti, ütles ta järgmist: «Kolm pataljoni, mis brigaadi koosseisus osalesid, suudavad pataljonidena sõdida. Kahel korral sooritatud brigaadimanöövrid olid head õpikohad nii mulle endale kui ka staabile.

Oma rolli mängisime me brigaadina välja, sest õpikohad ja võimalused sinisele poolele said loodud. Ise olen brigaadi sooritusega väga rahul.

Olukorrateadlikkuse hoidmine, mõistmine, kõikide luurevahendite kasutamine, infovahetus ja muu selle juurde käiv – sellega oli meil kõik korras, sest enamiku ajast oli meil maastikul toimuvast pilt ees.

On ka asju, mida parandada. Suure sammu edasi peame lahinguruumi korraldamises, kontrollimises ja sellega kaasnevates tegevustes tegema. Samuti tuleb lahingujuhtimise protsessid ehk KOLTi kasutamise efektiivsemaks muuta. Kogu manööver, mille välja mängisime, andis mõtteid ja vajadusi brigaadi tasemel väljaõppe sisustamiseks – just brigaadi staabi ja pataljonide staapide omavahelises suhtluses. On asju, mida on vaja kaardi- ja juhtimispunkti õppuste formaadis läbi rääkida ja harjutada,» ütles lõpetuseks kolonel Tarmo Kundla.

Võitleja ja tema soomuk.
Foto: Ott Aro / kaitsevägi

Ukraina droonisõda on mitmekülgne.

Kasutatakse eri tüüpi süsteeme: alates nano ja mikro mehitamata õhusõidukitest (ingl unmanned aircraft systems ehk UAS) kuni ümberehitatud väikeste lennukiteni.

Erinevalt Venemaast pole ukrainlastel kõrgtehnoloogilisi kaugmaa ballistilisi ning tiibrakette, et rünnata sihtmärke mitmete sadade või isegi tuhandete kilomeetrite kaugusel.

Tegelikult pole neid rakette piisavalt ka venelastel endil, mistõttu nad on juba aastaid kasutanud Iraani päritolu kamikaze -droone Shahed-131 ja Shahed-136.

Droonisõda

Üpris odavad (võrreldes klassikaliste tiibrakettidega) kaugmaa-ründedroonid või nagu neid aeg-ajalt nimetatakse «üheotsa ründedroonid» (one-way attack drone) on muutunud juba selle sõja üheks tüüpiliseks eripäraks ning uudised Venemaa järjekordsest Shahedide rünnakust Ukraina vastu või teisalt Ukraina droonirünnakust Vene naftatehase pihta ei üllata enam kedagi.

Samas on peaaegu kadunud uudised sõja alguses väga kuulsaks saanud ukrainlaste kaugmaa taktikaliste ründedroonide Bayraktar TB2 kasutamisest. Ei ole enam näha ka seda, et venelased kasutaksid sõja alguses reklaamitud analoogi ehk ründedrooni Orion. Suurem osa luuredroonidest, mis tegutsevad rindejoone läheduses või vastase üksuste lähitagalas, on

Ukrainas ehk Bayraktari tähetund ja selle lõpp

nüüd üldjuhul väiksemad platvormid, nagu venelaste Orlan-10 ja 30 või ukrainlaste Shark ja muud sarnased süsteemid.

Rindejoonel on kasutusel ka mitmesuguseid kopter- ja lennukitüüpi kamikaze -droone, kuid enamasti on need küllaltki väikesed õhusõidukid ja need ei lenda nii kaugele kui kaugmaa-ründedroonid (UCAV), nagu eelmainitud Bayraktar, Orion või sar-

nased lääne riikide ja Iisraeli päritolu mehitamata õhusõidukid.

Seega on kujunenud justkui paradoksaalne olukord, kus ühelt poolt toimuvad ukrainlaste rünnakud ümberehitatud väikelennukitega mitmesuguste objektide pihta sadade kilomeetrite kaugusel rindejoonest ning samal ajal on raskusi avastada ja rünnata vastase objekte mitmekümne kilomeetri kaugusel, aktiivsete lahingute piirkonnas.

Foto: Shutterstock

Samas on sellise olukorra põhjuseks lihtsasti seletatavad asjaolud, mis on läbi aegade mõjutanud sõjategevuse kulgu: iga rünnaku vastu võidakse leida vastumeede, kuid vahel on raske need ruumis ja ajas kokku viia.

Lõppude lõpuks oleneb kõik ressursside olemasolust ja nende kättesaadavusest, et reageerida ilmnevatele ohtudele ja tõrjuda neid.

Selles artiklis antakse ülevaade kaugmaa-droonide kasutamisest Vene-Ukraina sõjas ning üritatakse tuua põhjused, mis soodustavad või piiravad nende efektiivsust rünnata vastase objekte nii rindejoone läheduses kui ka sügavas vastase tagalas.

Bayraktaride allakäik

Türgi päritolu droonid Bayraktar TB2 said kuulsaks mõned aastad tagasi Liibüas, Süürias ja hiljem ka Mägi-Karabahhis toimunud sündmuste tõttu, kus nende edukas kasutamine mängis suurt rolli türklaste ja aserite sõjaliste eesmärkide saavutamisel.

Uue ajastu droonid suudavad iseseisvalt neutraliseerida vastase õhutõrjet ning luua tingimusi maismaaoperatsioonide korraldamiseks.

Bayraktarid luurasid tõhusalt vastase sihtmärke ning hävitasid neid täppisrünnakutega mitmekümne kilomeetri kaugusel rindejoonest. Sealhulgas ka lühimaa-õhutõrjesüsteeme, nagu vanemad armeenlaste 9K33

Osa-AKM ja ka kõige uuemad venelaste Pantsir-S.

See on üsna hea näide, kuidas uue ajastu droonid suudavad küllaltki iseseisvalt neutraliseerida vastase õhutõrjet ning luua tingimusi maismaaoperatsioonide korraldamiseks. Vähemalt tollal võis see nii tunduda ja sajad videoklipid Youtube’is, mida türgi ja aseri infosõdalased siis postitasid, kinnitasid seda arvamust veelgi.

Ilmselt selle kuulsuse laineharjal otsustasid Bayraktare soetada ka mõned teised riigid, sealhulgas Poola ja Ukraina. Kuid lisaks TB2 headele tehnilistele omadustele olid nende edukusel ka teised põhjused, millest tol ajal räägiti vähem. Juba siis oli alust arvata, et neil võiks olla suur osa kogu droonide õhusõja õnnestumisel.

Peamised asjaolud, mis aitasid Bayraktaridel edukalt tegutseda, olid siiski tingitud vastaste nõrkustest. Nimelt ei Liibüas ega Mägi-Karabahhis ei olnud nii palju keskmaa- ja kaugmaa-õhutõrjesüsteeme, et türgi droone piisavalt suurelt distantsilt

mõjutada. Armeenlaste kasutatud vähesed S-300-d hävitati kas ballistiliste rakettide või varitseva õhuründemoonaga, misjärel hakkasid aserite Bayraktarid jahtima allesjäänud lühimaa-õhutõrjesüsteeme.

Armeenlaste vanad SA-8 lihtsalt ei suutnud lasta nii kõrgele, et türgi droone hävitada. Samas olid TB2 enda relvasüsteemid, nagu laserjuhitavad pommid MAM-L, võimelised hävitama maasihtmärke kõrgustelt üle 6 km ja see sai armeenlastele saatuslikuks. Mitmeil kinnitamata andmeil oli armeenlaste õhutõrje mahasurumisel oma osa ka aserite elektroonilisel võitlusel (EV).

Liibüas olid vastasel juba moodsa-

mad süsteemid, nagu SA-22 Pantsir, mille laskeulatus oli piisav, et tabada Bayraktari enne, kui ta oma pommide kasutamiseks üpris lähedale jõuaks. Tõsi, türklastel oli Liibüas ka teine trump taskus – tõhus EV võime merelt, mida tagasid Türgi laevastiku fregatid. Kuna suurem osa lahingutest toimus rannikuäärsel alal, oli selline elektrooniline mõju merelt küllaltki efektiivne, et häirida vene päritolu moodsamate õhutõrjesüsteemide tööd.

Türklastel õnnestus seal hävitada enamiku vastase Pantsireid, kuid nad pidid selle eest üsna kõrget hinda maksma: poole aasta jooksul kaotati 16 drooni TB2. Sellest hoolimata said türgi droonid pärast õhutõrje mahasu-

rumist peaaegu karistamatult rünnata vastase maasihtmärke ja see määras kogu operatsiooni saatust.

Türgi droonide edukas kasutamine nõrgema vastase vastu jättis mulje, et sellised kaugmaa-ründedroonid täppisrelvadega võivad olla uue põlvkonna sõja mängumuutjaks. Ilmselt põhjendab see asjaolu ka Ukraina otsust soetada enda relvajõududele Bayraktare. 2022. a alguseks said ukrainlased neid umbes 20 tk ja sama suur lisapartii oli juba tellitud. Peale Ukraina otsustas TB2 soetada ka Poola – kokku plaaniti osta neli süsteemi ehk 24 drooni.

Ootused uutele ründedroonidele olid suured ning nende kasutamise es-

Vene õhutõrjesüsteemist SA-22 Pantsir S on saanud Bayraktari droonidele tõsine vastane. Fotod: Shutterstock

mased kogemused sissetunginud Vene vägede vastu olid muljet avaldavad. Otserünnaku esimestel nädalatel tegid ukrainlased nii luurelende kui suutsid hävitada ka päris palju vastase tehnikat, kaasa arvatud mõned õhutõrjesüsteemid SA-15 ja SA-11.

Bayraktare kasutati ka Zmijinõi saare (Ussisaare) vabastamisel, kus nad samuti suutsid hävitada või vigastada vastase õhutõrjesüsteeme SA-15. Kõrvaltvaatajatele võis tunduda, et nüüd korduvad Mägi-Karabahhi ja Liibüa sündmused ja TB2 on samuti efektiivne ka venelaste vastu.

Kuid hiljem hakkas olukord muutuma ja järjest rohkem levisid avalikus meedias kaadrid allatulistatud

Bayraktaride jäänustega ja aina vähem oli võimalik näha TB2 edukate rünnakute videoid Youtube’is.

Internetiportaali oryxspioenkop. com andmete järgi oli 2023. a juuli seisuga tõestatud 27 Bayraktari hävinemist, s.o vähemalt pool ukrainlastele tarnitud türgi droonidest. Neist vähemalt 23 olid hävitatud õhus (üks neist sõbraliku tulega). Nendest 22-st peaaegu pool oli hävitatud ajavahemikus 17. märtsist kuni 20. maini 2022.

Ootused uutele ründedroonidele olid suured ning nende kasutamise esmased kogemused sissetunginud Vene vägede vastu olid muljet avaldavad.

Viimane teade allatulistatud TB2 kohta pärineb 2023. aasta suvest. Jääb ainult arvata, et paljud allatulistatud Bayraktarid lihtsalt ei jäänud kaamerate ette või kukkusid merre. Avalike andmete järgi on raske öelda, mis täpsemalt põhjustas nende hävinemise: kas venelaste õhutõrjetuli, EV vahendid või tehnilised rikked.

Kuid fakt on see, et suur osa teadolevatest ukrainlaste Bayraktaridest oli sõja esimese kolme-nelja kuu jooksul hävitatud. Alates 2023. aasta algusest oli informatsioon ukrainlaste TB2 kasutamisest avalikus meedias hajus ning ilmselt neid kasutati pigem õhuluureks distantsilt ning kohtades, kus vastase oht oli väiksem.

Mis juhtus?

Nagu juba ammu teada, on iga rünnak efektiivne täpselt nii palju, kuivõrd on vastane võimeline sellele vastu panema. Bayraktaride esimene edu oli tingitud vastase nõrkustest. Sõja esimestel nädalatel olid Vene väed välja veninud suurel maa-alal piki rünnakusuundi. See tähendab, et neil oli hõredalt kaitstud õhutõrje ja EV vahendid ning ka tõsiseid raskusi enda tegevuse juhtimise ja koordineerimisega.

Suure tõenäosusega ei olnud veel loodud piisavalt tõhusaid õhuolukorra kontrolli ja eelhoiatuse meetmeid, mis ühendaksid õhutõrjevahendid ühtsesse infosüsteemi. Ukrainlased kasuta-

sid oskuslikult vastase nõrkusi ära ja peale selle ka suur lahingutander soodustas oma maal nende ründedroonide tegevust. Vastasel lihtsalt ei olnud nii palju õhutõrjet ja EV vahendeid, et saaks ennast igal pool kaitsta ning puudus ka ühtne arusaam ja ülevaade õhuolukorrast.

Aga 2022. a suveks olukord muutus. Lahingutander oli muutunud väiksemaks ning venelased suutsid luua parema õhutõrje vihmavarju rindel olevate üksuste ning lähitagalas olevate oluliste objektide kohale. Ukrainlaste katsed jätkata samamoodi nagu sõja esimestel nädalatel ja lennata vastase territooriumi kohal kaua ja kõrgel, hakkasid neile rohkem kaotusi tekitama.

Hoolimata võrdlemisi väiksest radari ristlõikest (võrreldes hävitaja või

helikopteriga) osutus TB2, mis lendab aeglaselt kõrgel ühe ja sama ala kohal mitu tundi, kättesaadavaks sihtmärgiks venelaste SA-22 Pantsirile (mis oli muidugi juba Liibüa konflikti ajal selge) ja SA-15 Torile, kuna nad on võimelised laskma õhusihtmärke ka optilise sihtimiskanali abil.

Võimalik, et neid lasti alla ka SA-11 Bukidega. Vastase EV mõju Bayraktaridele on avalike allikate järgi raske määrata, kuid vähemalt Zmijinõi saare ründamisel oli märgatud elektrooniliste segajate vastumõju, mis häiris drooni juhtimissagedusi ja videopildi edastamist.

GNSS ehk satelliitnavigatsioonisüsteemi häirimine oli tavaliseks nähtuseks. Pole võimalik määrata ka ukrainlaste EV mõju venelaste õhu-

tõrjesüsteemide häirimisele, kuid arvestades lahingutandri geomeetriat ning ukrainlaste võimeid, ei olnud see mõju tõenäoliselt nii tugev kui Liibüa rannikul Türgi võimsa laevastiku segajate puhul.

Peamised asjaolud, mis määrasid ukrainlaste Bayraktaride tegevuse efektiivsust vastase rindejoonel ja lähitagalas, olid seotud eeskätt venelaste võimalustega neid õhuseirevahenditega avastada, EV-ga maha suruda ja lõpuks õhutõrjetulega hävitada.

Kuni need võimalused puudusid, said Bayraktarid edukalt tegutseda. Pärast seda, kui vastane suutis oma õhuseire- ja õhutõrjesüsteemi üles ehitada, lõppes ka Bayraktaride edulugu. See ei tähenda aga, et Bayraktarid ei saa enam lennata ja tuua väärtuslikku

Ukraina droonirünnaku tagajärg – Sevastoopolis maha põlenud naftabaas.
Foto: Scanpix

luureinfot, kuid nende reaalne mõju vastase ründamisel või kaugel olevate sihtmärkide luuramisel aktiivsete lahingute piirkonnas on palju väiksem, kui see oli näiteks Mägi-Karabahhis või isegi Liibüas.

Jaht naftatehastele

Viimase aasta jooksul on Ukraina droonid rünnanud ridamisi naftatehaseid ja muid olulisi sõjalisi ja tootmisobjekte Venemaal isegi üle 1000 km kaugusel Ukraina piirist. 2023. aasta suvest alates rünnatakse ka objekte Moskvas ja Peterburis. Siinkohal peab märkima vana tõde õhutõrje kohta: seda ei ole kunagi piisavalt palju, et kaitsta sellega kõiki võimalikke objekte, eriti nii suurel maa-alal nagu VF-i lääneosa. Õhutõr-

je on kallis relvaliik ja selle süsteemide hulk on piiratud. Sellepärast kaetakse õhutõrjega enamasti ainult kõige olulisemad objektid, millel on sõjaline, poliitiline ja majanduslik tähtsus.

Juba 2023. aastal on avalikes allikates olnud informatsiooni, et venelased olid sunnitud liigutama osa enda õhuseire- ja õhutõrjeüksustest Venemaa eri kohtadest Ukraina rindele lahingutandri katmiseks ja kaotuste asendamiseks. Ilmselgelt jäi osa Venemaa territooriumist kas ilma õhutõrje katteta või see jäi märgatavalt nõrgaks ning kannatas isegi oluliste keskuste kaitse.

Pole ka imestada, et ukrainlased nägid võimalust säärast olukorda ära kasutada. Kuna neil ei olnud võimalust rünnata objekte Venemaa sügavuses ballistiliste või tiibrakettidega,

leiti alternatiivne võimalus – kasutada kamikaze -droone.

Mitmed Ukraina ettevõtted ja organisatsioonid asusid tootma «üheotsadroone» juba 2022. aastal. Praeguseks on toodetud terve hulk droone, nagu UJ-22, AQ-4002, «Ljutõi», A-22 ja Skyranger Nynja. Kahe viimase puhul on tegemist ümberehitatud väikelennukiga, mis suudab kanda kuni 100 kg lõhkelaengut tuhande kilomeetri kaugusele (väiksema lõhkelaenguga ja lisakütusega rohkemgi).

Kuna ukrainlastel ei olnud võimalust rünnata objekte Venemaa sügavuses ballistiliste või tiibrakettidega, leiti alternatiivne võimalus – kasutada kamikaze-droone.

See on sarnane lahendus aserite ümberehitatud An-2-ga, kuigi viimaseid kasutati veidi teistel eesmärkidel armeenlaste õhutõrje vastu. Nende droonide juhtimine sadade kilomeetrite kaugusel välistab klassikalise kaugjuhtimise raadio abil, kus droon on pidevalt ühenduses maapealse enda üksuste positsioonide taga asuva juhtimisjaamaga. Ilmselt kasutatakse juhtimiseks lennumarsruudil satelliitnavigatsiooni, et hoida õhusõidukit toimuvaga kursis. Samas ei pruugi selline viis tagada väiksemate sihtmärkide tabamist, eriti juhul, kui vastane segab GPS-i. Ei saa välistada, et tegelik juhtimine toimub viimastel lennukilomeetritel distantsilt, kasutades selleks muid lahendusi.

Näiteks oli mõnedel hiljuti allatulistatud Vene Shahedidel avastatud 4G modemeid koos Ukraina SIM-kaartide ja pardakaameratega. See võiks tähendada, et neid juhitakse sihtmärgile mobiilsidet kasutades. Sel juhul ei ole võimalik operaatori asukohta ette arvata ja võidelda selliste droonide vastu on väga raske.

Kui droonil on raadiovastuvõtja, on seda samuti võimalik juhtida sihtmärgile, olles selle lähedal, kuid see juba eeldaks eriüksuste kaasamist. Kaameraid on märgatud ka Venemaa sügavuses alla kukkunud Nynjal. Need mehitamata õhusõidukid on küllaltki suured ja mõnesid neist saab

UJ-22.
Foto: UKRJET
Ukraina kamikaze-droone on ehitatud nendest: A-22. Foto: Leighnor Aircraft
AQ 400 Scythe. Foto: Terminal Autonomy Skyranger Nynja. Foto: Shutterstock

võrrelda Bayraktariga. Järelikult võib tekkida küsimus: kuidas nad suutsid

Vene õhutõrjest läbi murda? Kõige lihtsam vastus oleks, et nad ei pidanudki seda tegema, sest vastase õhutõrjet lihtsalt ei olnud või seda oli nii vähe, et tagada pidevat seire ja õhutõrje katet.

Arvatavasti võivad ukrainlased venelaste õhuseire ja õhutõrje paigutusest teadlikud olla ning valivad enda droonide marsruute selliselt, et vältida nende avastamist. Kasutades «auke»

Vene õhutõrjes riigi piiri lähedal, olid nad võimelised sisse imbuma Vene tagaala õhuruumi, kus toimub tsiviilõhuliiklus ning kus neid on raske eristada teistest väikelennukitest.

Õhutõrjega kaetakse enamasti ainult kõige olulisemad objektid, millel on sõjaline, poliitiline ja majanduslik tähtsus.

Teine oluline asjaolu on lennukõrgus. Madalalt lendavaid droone on radaritega raske avastada. Kuigi vaatlejail on neid lihtsam tuvastada maa pealt, ei ole ilmselt venelastel veel efektiivset õhuolukorra eelhoiatussüsteemi, kus informatsioon märgatud droonidest jõuaks kiiresti õhukaitseüksusteni (nagu seda on tehtud Ukrainas).

Osa ukrainlaste rünnakutest olid venelastele küllaltki valusad ja reaalselt saadud kahju oli suur. Kannatada sai ka maine. Rünnati isegi Peterburi kesklinna.

Meie piiride lähedusest võib tuua ka Ust-Luga sadama naftahoidlat tabanud droonirünnaku 21. jaanuaril 2024. Viimase rünnaku puhul pidid Ukraina droonid läbima üle 800 km ja kuigi väidetavalt oli neid märgatud oma teekonnal, ei suutnud venelased rünnakut peatada. Pärast rünnakut ilmus info, et venelased tugevdavad Loode-Venemaa piirkonna õhutõrjet ja see on jällegi kasulik ukrainlastele, sest see tähendaks õhutõrjeüksuste äravõtmist rindeüksuste ja lahingutandri kaitsest.

Loomulikult ei jõua kõik ukrainlaste droonid sihtmärkideni. Venelased on tasapisi õppinud neid avastama ja hävitama, kaasa arvatud EV vahendite abil. Sellest hoolimata oli Reutersi andmete järgi tänavu märtsiks umbes

14% Vene naftatootmisest halvatud ning rünnakud jätkuvad.

Õhutõrje ei saa olla igal pool, et kõiki rünnakuid takistada või ära hoida, mistõttu peab selgeks tegema, mis on õhutõrje kasutamisel esmatähtis. Tuleb otsustada, mida on vaja kõige rohkem kaitsta ja mille arvelt seda tehakse. Ilmselgelt jätkuvad sellised droonirünnakud Venemaale ja nende efektiivseks tõrjumiseks igal pool venelastel jõude pole.

Mis meil sellest?

Kaugmaa-droonide kasutamine Ukrainas näitas selgelt, et uued ohud võivad väga kiiresti esile kerkida ning vanad lahendused ei pruugi enam sobida neile reageerimiseks. Üks õpikogemus (tegelikult vana ununenud tõde) seisneb

selles, et suurte mehitamata luureõhuvahendite kasutamine alal, kuhu on koondatud suur hulk vastase õhutõrjeüksusi, võib olla keeruline.

Teisisõnu ei pruugi vastase õhutõrje «mullis» tegutsemine sellistel suurtel droonidel, nagu Bayraktar vms, olla jätkusuutlik lahendus, et vastast luurata ning kohe õhust ka rünnata. Tegelikult isegi väiksemad droonid võivad langeda vastase õhutõrje ja EV ohvriks, kuid nende suhteliselt odav hind ja suur arv aitavad lihtsamalt kaotusi korvata.

Küsimus on eelkõige olemasolevate ressursside kasutamises. Kui on valida, kas soetada vaid mõned väga võimekad droonid või pigem suuremal hulgal väiksemaid ja odavamaid, kuid vähem võimekaid, siis tuleks ilmselgelt arvestada Ukraina sõja kogemustega.

Ukraina droonitõrjeüksus.

Selle kogemuse najal võib kindlalt öelda, et suured UAV-d rindejoonel kaua vastu ei pea. Järgmine faktor on seotud ajaga. Mida kauem viibida vastase õhutõrje mullis või selle läheduses, seda suurem on tõenäosus langeda õhutõrje ohvriks. Siinkohal tuleb märkida, et kui me räägime vastase oluliste sihtmärkide otsimisest ja neile kaudtule juhtimisest, peab vähendama ajalist vahet sihtmärgi avastamisest kuni selle rünnakuni.

Sellist olukorda aitab parandada varitsev õhuründemoon (ingl loitering ), mis suudab ise sihtmärgi avastada ja kohe rünnata. Kuna üldiselt on tegemist väiksema lennuvahendiga, mis ei viibi sihtmärgi alal liiga kaua, on tal mõnevõrra väiksem tõenäosus saada õhutõrje ohvriks kui

luuredroonil, mis on suurem või peab piirkonnas kauem olema.

Teine õpikogemus on seotud kamikaze -droonidega, kusjuures peame silmas nii droonikaitset kui droonirünnakuid. Viimase puhul sobivad odavad ja suurele kaugusele lendavad, kuid mitte eriti täpsed droonid siiski rohkem suurte staatiliste objektide ründamiseks.

Pealegi on nad küllaltki haavatavad juhul, kui vastase objektid on siiski õhutõrjega kaetud. Tähelepanuväärsed õpikogemused on seotud droonikaitsega. Sadade ja tuhandete Shahedide rünnakud Ukrainale ja mitte nii arvukad, kuid siiski efektiivsed vasturünnakud ukrainlaste droonidega näitavad uue kaugmaa-ründevahendite arengusuunda.

Enamasti seisneb see üpris odavate ja lihtsate üheotsadroonide kasutamises, kus õhutõrjet välditakse või «ujutatakse» üle. Kallite õhutõrjesüsteemide kasutamine selliste droonide vastu ei ole kuluefektiivne ning võib kiiresti tühjendada õhutõrjerakettide varud.

Otstarbekam lahendus on mürskõhutõrje või kuulipildujate kasutamine, kuid neil on oma piirangud maksimaalse laskeulatuse tõttu. Eriti puudutab see droonide lennukõrgust, kus väikekaliibrilised õhutõrjekahurid lihtsalt ei ulatu neid laskma kõrgustel üle kolme kilomeetri. Sellisel kõrgusel lennates on droonid küll radaritega paremini avastatavad ning neid on võimalik tabada lühimaa- ja keskmaa-õhutõrjesüsteemidega, kuid nagu see oli juba üleval mainitud, on see liiga kulukas tegevus.

Peale radarite töötab Ukraina näitel hästi ka kohalik õhuvaatlusvõrgustik, kus sensoriks on iga riigikodanik.

Vastaspoole õhutõrjerakettide varude vähendamine suhteliselt odavate droonidega oleks juba eesmärk omaette. Ukrainas on täheldatud, et Shahedide lennukõrgus marsruudil on muutunud palju suuremaks, et neutraliseerida ukrainlaste droonivastaseid mobiilseid gruppe, kelle relvastuses on peamiselt kuulipildujad ja ülilühimaa-õhutõrjeraketid. Teisisõnu on neid raskem tõrjuda, enne kui nad rünnakut alustavad. Mis oleks kõige parem kaitse selliste üheotsadroonide vastu, kui klassikalised õhutõrjevahendid on liiga kallid või ei ole efektiivsed? Kindlasti aitab droonide võimalike sihtmärkide kaitsmine mürskõhutõrjega, kui nad laskuvad rünnakuks madalamale. Lisaks automatiseeritud õhutõrjerelvasüsteemidele peab looma ka vajaliku õhuolukorrateadlikkuse, et tuvastada nende droonide lende meie õhuruumis.

Peale tavaliste radarite töötab Ukraina näitel hästi ka kohalik õhuvaatlusvõrgustik, kus sensoriks võib olla iga riigikodanik, kes nähes kahtlast põrisevat õhusõidukit enda pea kohal, teeks sellest pildi ning saadaks oma nutiseadmes oleva vastava äpi abil õhutõrjele teadmiseks.

Foto: Shutterstock

Sõda Ukrainas on kurnamissõja faasis, kuid Venemaa püüab veel maad juurde vallutada. Selleks kasutab ta lisaks kahuriliha suurele hulgale soomustehnikat, tanke. Suvise lahingutegevuse hakul tasub uurida Venemaa ja Ukraina tankivägede olukorda.

Tanki T-72B vrakk. Foto: Shutterstock

Tankid

Vene-Ukraina sõjas

Briti rahvusvahelise strateegiliste uuringute instituudi ehk IISS aastaraamatu Military Balance andmeil oli Ukrainal 2024. a algul maavägedes ja merejalaväes 937 tanki ehk kümme rohkem kui sõja eel. Sealhulgas on ka 80 Saksa Leopardi, kuid millegipärast on britid unustanud arvestada oma Challengere ja USA Abramseid.

Kokku sai Ukraina 2023. a seitsmelt Euroopa riigilt 81 Leopardi tanki, Suurbritannialt 14 Challenger 2 ja USA-lt 31 M1A1 Abramsit. Samuti saadi ka pioneeritanke, remondi-eva ku atsioonitanke ja demi neerimistanke.

Ukraina tankid

Moodsaid lääne lahingutanke jätkus Ukrainal vaid üksikute uute brigaadide relvastusse, ülejäänud said Ida-Euroopast tarnitud T-72-d või sõjatrofeed. Lääne tanke sai vaid üks tankibrigaad – 4. tankibrigaad Poolast 14 Leopardi 2A4.

Kõige rohkem lääne tehnikat sai ründepolgu põhjal loodud 47. mehhaniseeritud brigaad Magura, millel seni olid relvastuses tankid T-64 ja 28 M-55S. 2023. a kevadel saadi juurde 21 lahingutanki Leopard 2 ja 99 lahingumasinat Bradley. Brigaad vabastas 23. augustil Robotõne, kuid kaotas tanke Leopard 2 ja lahingumasinaid. Oktoobri keskel saadeti brigaad appi Avdijivkat kaitsma. 24.–25. oktoobri lahingutes hävis viis tanki Leopard 2A4. Detsembri lõpus hävitas brigaad Stepove juures 21 Vene tanki ja 14 lahingusoomukit.

Brigaad sai sügisel lisaks 31 USA lahingutanki M1A1 SA Abrams, mis jõudsid Ukrainasse septembri lõpus. Tankid astusid lahingusse veebruaris Avdijivkast läänes ning 26. veebruaril kaotati esimene Abrams. Purunenud roomikuga tanki rünnati kahe FPS drooniga ja tabati torni tagaosas asuvat laskemoonahoidlat.

Lääne tankid Ukrainas ja nende kaotused

Mudel Saadud Kaotused

Vene tankikaotused seisuga 26. mai 2024

Mudel Kokku Tänavu T-54 ja T-55 9 7

T-62 139 44 T-64 94 7

T-72 1467 146

T-80 856 117 T-90 140 46

Tundmatud 358 75 Kokku 3066 442

Allikas: Oryx

Praeguseks on kaotatud kokku kaheksa Abramsit, sh kolm hävitatud ja viis vigastatud, millest neli jäid lahinguväljale. Märtsi algul tabati kahte Abramsit tankitõrjerakettidega Kornet ja seejärel ühte ka drooniga, kuid meeskonnad pääsesid. Tankitõrjerakett

9M133 Kornet läbistab reaktiivsoomusega kaetud kuni 1000 mm soomuse. Vene propagandistid on püüdnud Abramsite hävitamist näidata suure võiduna, ehkki tegemist on tanki vana mudeliga. USA andis Ukrainale tankid 1986. a eksportmudeli soomuskaitsega, ilma vaesustatud uraanist kaitsekihita. Tankide suur kaal nõuab ettevaatust liikumisel ja muudab vigastatud sõiduki evakueerimise lahinguväljalt väga keeruliseks. Peale lahingutankide sai Ukraina ka kaheksa sapööritanki ja tehnilise abi sõidukeid.

Tankide suur kaal nõuab ettevaatust liikumisel ja muudab vigastatud sõiduki evakueerimise lahinguväljalt väga keeruliseks.

Samuti uus üksus, 33. mehhaniseeritud brigaad sai oma tankipataljoni 32 Saksa Leopardi 2, neist 14 pikaraudset 2A6 ja ülejäänud 2A4-d. Samas pole mehhaniseeritud jalaväepataljonides koostööks tankidega roomiksoomukeid, on vaid 90 USA tugevdatud miinivastase kaitsega soomukit ehk MRAP-i MaxxPro, mis sobivad patrullimiseks.

Ukraina kaitseministeeriumi andmeil on Venemaa kaotusteks 7600 tanki, kuid Oryxi andmeil on kinnitatud kaotused vaid 3050 tanki.

21. mehhaniseeritud brigaadi tankipataljonis on tankid Leopard 2A6 ja Rootsi Strv 122 ehk Leopard 2A5. Brigaad formeeriti 2023. a jaanuaris ja see on võidelnud Robotõne, Ternõ ja Sõnkivka juures Kupjanski rajoonis. Satelliidipiltide järgi kaotasid Vene väed Ternõ piirkonnas alates 10. detsembrist kuni 10. aprillini kokku 102–107 soomukit. Ukraina tankistide hinnangul on Rootsi tank töökindlam, kuid selle kahur on lühema rauaga ja nõrgem. Üks Strv 122 hävitati oktoobris, aga lahinguväljale on jäetud ka viis vigastatut. Briti tankid Challenger 2 sai mais 2023 oma tankiroodu relvastusse kaks

Tankivrakk Harkivi lähedasel põllul.

Foto: Sergey Kozlov / EPA / Scanpix

kuud varem loodud uus 82. õhuründebrigaad. Peale selle sai brigaad ka 40 jalaväe lahingumasinat Marder 1A3 ja 90 soomusveokit Stryker. Brigaad osales 2023. a pealetungil Velõka Novosilka ja Robotõne juures. Juunis jõudsid Challengerid rindele ja teada on vaid ühe hävitamine, 4. septembril Robotõne lähedal. Kaks tanki said vigastusi, kuid neid remonditi.

Video järgi on tanki korpuse külgedele pandud võred. Ukrainlased on kiitnud tanki kahurit ja kaitset, aga pole rahul nõrga mootoriga. Pehmel maastikul on tulnud pukseerida kinni jäänud 71 t kaaluvaid tanke. Märtsis oli vaid seitse tanki lahingukorras tagavaraosade puudusel.

Kokku on Ukraina kaotanud Oryxi andmeil sõjas 26. maiks 829 tanki, neist ligi sada tänavu. Kaotused on seotud nii Ukraina teostatud vasturünnakutega kui ka Vene vägede poolt aktiivselt ründedroonide

Ülal Vene T-90M oma raami kõrval. All Vene T-62M pealisehitisega.

kasutamisega. Erinevalt Vene vägedest ei kasuta Ukraina tankistid harilikult tankitornide peale pandud kaitsekonstruktsioone.

2024. aasta maiks sai Ukraina juurde 20 Leopardi 1A5, suvel ja sügisel peaks Ukraina saama veel kuni 34 Leopardi 2A4 ja 105 Leopardi 1A5. Kõigest sellest on uueks pealetungiks vähe, Ukraina vajab rohkem moodsaid tanke.

Venemaa tankid

Venemaa relvajõududes oli Briti Military Balance hinnangul 2024. a algul kokku u 2000 tanki ehk ligi 1400 võrra vähem kui täiemahulise sõja eel. Hoiubaasides on arvestatud u 4000 tanki, aga enne sõda oli seal u 7000 tanki. Seega on Venemaa arvestuslik tankide arv vähenenud 4400 võrra.

Ukraina kaitseministeeriumi andmeil on Venemaa sõjakaotusteks 7670 tanki, kuid Oryxi andmeil on kinnita-

tud kaotused vaid 3066 tanki. Samamoodi jätkates saavad Venemaal tankid otsa. Osa hoiubaasides seisnud tanke on kannibaliseeritud, st tagavaraosadeks muudetud, et teisi remontida.

Enamik Vene tanke on saanud sõja ajal torni peale kinnitatud raami, millele kinnitatakse kaitseks droonide või kumulatiivlaengute eest mitmesugused kattematerjalid, nt metallvõred, vinkelrauad, reaktiivsoomuse plaadid, aga ka kaitse- ja maskeerimisvõrgud või soojuskiirgust neelavad katted. Tavaliselt on kaetud torni esi- ja keskosa kolmnurkse, ümara ehk poolkaarse kattega, kuigi mõnedel tankidel on mingi konstruktsiooniga kaetud ka torni tagaosa.

Osal tankidel on kaitseraam piklik, ristküliku ehk ovaalkujuline. Tankikorpuste kaitse tugevdamiseks on külgedel ja tagaosas lisaks reaktiivsoomuse paneelidele ka võred. Võivad olla lisaplaadid ka korpuse tagaosas moo-

tori-käigukasti plokil. Tankidele on väeosade töökodades või rindel lisatud mitmesuguseid kaitsekonstruktsioone.

Vanemate tankimudelite, eelkõige T-62 kaitset on tugevdatud radikaalsemalt erisuguste lisanditega. Lahinguväljadel on näha ka T-62M, mille torn on täielikult nelinurkse terasplaatidest pealisehituse sees, ainult toru on ees. Need meenutavad teise maailmasõja aegseid Saksa liikursuurtükke ja eks need täidavadki liikursuurtükkide ülesandeid.

Enne sõda oli Vene tankivägede põhimudeliks moderniseeritud T-72B3 ja sõja ajal loodi tugevdatud kaitsega 2022. a mudel. Enamik T-72B3 leidis oma lõpu Ukraina lahinguväljadel esimestel sõja-aastatel, kuid 600 tanki, eelkõige 2022. a mudelid on sõjas ka 2024. aastal.

Hädaga on venelased võtnud laialdaselt kasutusele hoiubaasides seisnud Nõukogude aja lõpu mudelid, eel-

Vigastatud ukrainlaste Strv 122 ehk Leopard 2A5.
Ülal Vene T-90M, keskel ja all ukrainlaste Leopard 2A4.
Ülal Ukraina T-64BV ja all Vene T-80BV 2022. a mudel.

kõige 1984. aastal relvastusse võetud T-72B ning loodud on tugevdatud kaitsega 2022. a mudel. Nendel on tugevdatud torni esiosa lae ja esikaare reaktiivsoomust ning lisatud reaktiivsoomuse konteinerid ka torni tagakaarele. Ka korpuse esiosal võib olla tugevam reaktiivsoomus ja küljed kaetud lisaplaatidega.

Üsna palju kasutatakse ka gaasiturbiinmootoriga tanke T-80, nende moderniseerimise või remondiga tegeldakse Omskis. Ukrainas lahinguväljadel on näha palju Nõukogude aja lõpu tanke T-80BV ja selle 2022. a mudeleid või ka moodsamaid T-80BVM, samu-

ti selle 2022. a mudeleid. Viimased on T-90M-ga sarnased, kuid torni lae kaitse on siiski nõrgem.

Vene soomustehnika surmaväljadel Ukrainas võib näha üsna palju T-72 ja T-80 mudeleid, millel on torn pealt ära lennanud. Seega pole Vene konstruktorid suutnud lahendada probleemi ohtliku laskemoonakonveieriga. Siiski tuleb arvestada, et lahinguväljale maha jäetud tanke rünnatakse ka hiljem, et nad lõplikult hävitada.

Vene andekate konstruktorite uusarendus on heinaküün-tank, vene keeles tank-sarai, mida venelased nimetavad ka kilpkonn-tankiks ehk

tank-tšerepahaks. Tanki peale on pandud heinaküüni sarnane terasplekist kast, millest ulatub välja vaid toru. Selline konstruktsioon peaks kaitsma droonide eest, kuid ukrainlastel on siiski õnnestunud otsast lennutada droonid katte alla ning monstrumit vigastada.

Selline «heinaküün» liigub päris kiiresti ja esimesel õnnestus ukrainlaste tule alla sattudes põgeneda. Märtsi lõpus – aprilli algul lahinguväljale ilmunud Vene imetankid pole siiski toonud pööret sõjas.

Vene parima tankina reklaamitakse T-90M Prorõvi, mida valmistab Uralvagonzavod ehk Uurali vagunitehas. Ehkki nende vastupidavus droonirünnakutele on parem, ei ole nad läbimurret (vn prorõvi) rindele toonud. Viimastes 2024. a lahingutes on neid hävitatud või vigastatud 37 tükki. 12. jaanuari videost nähtub, kuidas 47. brigaadi jalaväe lahingumasin Bradley vigastas kahevõitluses tanki T-90M.

Venemaa tankikaotused

Selle aasta 26. maiks on venelased Oryxi andmeil kaotanud 3066 tanki, neist 2057 hävitatuna, 155 vigastatuna, 337 mahajäetuna ja 517 hõivatuna. Aasta vältel alates Ukraina vastupealetungi algusest juunist kuni praeguseni on Venemaa kaotanud veidi üle 1000 tanki, neist üle 800 hävitatuna. Ka 2024. a kaotatud 442 tankist enamik ehk 296 on hävitatud ning 127 vigastatult lahinguväljale jäetud.

Info kaotuste kohta on esitatud Oryxi info põhjal, sh hävitatud, vigastatud, mahajäetud ja vastaspoole hõivatud relvad.

Kokkuvõttes on Venemaa tankikaotused Ukraina omadest neli korda suuremad, mis on ka täiesti loomulik. Vene väed on pidevalt püüdnud peale tungida. Tegelikud kaotused on Oryxi arvudest kindlasti suuremad.

Venemaa on suurte soomustehnika kaotuste pärast sunnitud kasutusele võtma hoiubaasides ladustatud vana soomustehnika. IISS hinnangul vedasid venelased 2023. a hoiubaasidest reaktiveerimiseks ära 1180 tanki ja 2470 jalaväe lahingumasinat. Ukraina vaatleja Konstantin Mašovetsi info järgi suudab Venemaa sõjatööstus aastas toota 250–300 uut või moderniseeritud tanki ning sama palju neid ka remontida.

Ülal ja paremal Vene tankid T-90M ešelonis ja tootmisliinil Uralvagonzavodis 2023. Vasakul Vene T-80B lisakaitsega lahinguväljal.
Vene moodsaima heinaküün-tanki näidised.
Fotod: Infoportaal Oryx, Ukraina relvajõud, Vene TV

Tankide T-90M tootmismaht on ülepaisutatud. Ukraina andmeil toodeti neid 2021. a 80 ja 2022. a 60. Väidetavasti ka 2023. a tootmismaht ei kasvanud, ehkki Vene propaganda räägib sadadest tankidest. 2023. a märtsi info järgi toodetakse kuus kuni 20 tanki. Samal ajal Uralvagonzavod moderniseerib tanke T-72 ja ilmselt saadakse suuremad tootmisnäitajad nende arvelt.

Vene soomusrünnakud

Kuna Ukraina kaitsjad avastavad droonidega kaugelt Vene vägede soomustehnika koondamised alates kompaniitasemest, u kümnest soomukist on Vene sõdurid tihti sunnitud ründama jalaväelastena 10–20-mehelistes

gruppides ning soomustehnika toetab neid kaugemalt. Oma mobiilsuse suurendamiseks lahinguväljal on ründajad kasutanud väiksemaid kergeid liikumisvahendeid, sh mootorrattaid ja ATV-sid. Tankid on praeguses positsioonisõjas muutunud vaid jalaväe toetajaks.

Tavalised Vene mehhaniseeritud rünnakud on kompaniisuurused. Hoolimata varasematest suurtest kaotustest korraldab Vene väejuhatus aeg-ajalt siiski tankirünnakuid kolonnidena, pataljoni lahingugruppidega.

Vene tankikaotused suurenesid alates pealetungi algusest Avdijivka suunal 16. oktoobrist 2023. 20. oktoobri andmeil kaotasid nad nelja lahingupäevaga kontrollitud andmetel 68 soomu-

kit, sh kaheksa tanki. 16. detsembril arvestasid Ukraina analüütikud ja USA luure, et venelased on kaotanud juba 210–220 soomukit. Suuri kaotusi kandis Avdijivka vallutamise operatsioonis 90. tankidiviis, kokku kaotati u 250 tanki ja lahingusoomukit.

30. märtsil toimus pataljoni mehhaniseeritud rünnak Tonenke lähedal Avdijivkast edelas. Selles osalesid 90. tankidiviisi 6. tankipolgu allüksused 36 tanki ja 12 jalaväe lahingumasinaga. Ukrainlased hävitasid Tonenkest loodesse viival teel ja selle lähedal 12 Vene tanki ja kaheksa lahingumasinat. Ukraina droonide segamiseks oli esimesele tankile pandud peale mitu häiretekitajat, kuid see sõiduk peatati ja võeti sõjasaagiks.

Niinimetatud draakonihambad ehk tankitõkked Ukrainas.
Foto: Thomas Peter / Reuters / Scanpix

Kui maal on Venemaa initsiatiivi haaranud, siis meresõjas on Ukraina olnud üllatavalt edukas. Vene Musta mere laevastik on sadamatesse surutud.

Vene merevägi ei valda enam Musta merd

ehk Musta mere lahingute vahekokkuvõte III

Taavi Urb kaptenleitnant MARCOM N7 staabiohvitser

Ukrainlased on korraldanud

Vene Musta mere laevastiku pihta üle 30 droonirünnaku ja saavutanud suurt edu. 2023. aasta septembris jõudsid droonirünnakud uude faasi: Vene laevu hakati ründama ka avamerel ja senisest suuremate drooniparvedega.

Näiteks ööl vastu 14. septembrit 2023 sai Musta mere edelaosas vigastada nn Süüria ekspressi (kaubalaevad, millega veetakse Venemaalt Süüriasse sõjavarustust) laevu kaitsnud

patrull-laev Sergei Kotov. 1. veebruaril 2024 rünnati merega ühendatud Donuzlavi järvel üheksa meredrooniga patrull-laeva Ivanovets. Vähemalt kuus drooni jõudsid sihtmärgini ja laev uppus.

11. oktoobril 2023 vigastas Ukraina meredroon Sevastopoli lahe välisreidil patrull-laeva Pavel Deržavin. 14. veebruaril ründas mitu Ukraina meredrooni Jalta lähedal kaht sõjavarustust vedanud Vene dessantlaeva. Üks neist pääses, aga Tsezar Kunikov uppus. Juhtum on kurioosne, sest 14. veebruar on Nõukogude Liidu kangelase major Tsezar Kunikovi, kelle järgi laev nime sai, surma-aastapäev. Viimane hoop tuli 5. märtsil 2024, kui

vahepeal remonditud Sergei Kotov uputati.

Jätkunud on ka Ukraina õhurünnakud sadamates olevatele Vene laevadele. 4. novembril 2023 sai Kertši sadamas vigastada veel teenistusse võtmata patrull-laev Askold. 26. detsembril 2023 hävis Fedossia sadamas raketirünnakus dessantlaev Novotšerkassk.

24. märtsil 2024 said Sevastopolis vigastada remondis olevad dessantlaevad Jamal ja Azov ning luurelaev Ivan Hurs. 26. märtsil võidi vigastada samuti remondis olevat dessantlaeva Konstantin Olšanski. 21. aprillil 2024 sai Sevastopoli sadamas raketitabamuse 112 aasta vanune allveelaevade päästelaev Kommuna. Võimalik, et

ukrainlased jahtisid midagi muud, aga allatulistatud raketi rusud tabasid Kommunat.

Näib, et ukrainlaste sihtmärgivalik on küllalt oportunistlik: rünnatakse neid laevu, mis on käeulatuses hoolimata sellest, kui suur on nende sõjaline tähtsus praegusel ajal, kas nad on tehniliselt korras või isegi teenistusse arvatud. Teisisõnu on sihtmärgiks laevad, mis on merel või Sevastopoli sadamas.

Kuna Krimmi poolsaarel rünnatakse ka teisi sihtmärke (muuhulgas tabati 22. septembril 2023 Musta mere laevastiku staapi ja 24. märtsil 2024 mereväe sidekeskust) ja selleks tuleb Vene õhutõrje maha suruda või

üle koormata, on seda sadamat teistest kergem rünnata.

Selline kurnamistaktika on osutunud siiski edukaks. Meredrooni- ja õhurünnakute koosmõjul on uputatud või vigastatud veerand sõjaeelse Vene Musta mere laevastiku laevadest. Rivist väljas olevate laevade koguhulk on ilmselt veelgi suurem. Musta mere laevastiku operatsioonitempo oli sõja alguses väga kiire. See tähendab, et laevade mehhanismid kulusid kiiresti, aga hooldusi lükati edasi ja nüüd on dokid ülekoormatud, sest peavad toime tulema nii korralise hoolduse kui lahingus vigastada saanud laevade remondiga.

Mõju Musta mere laevastiku operatsioonidele on silmanähtav: selle

pealveelaevad pole pärast 5. märtsi sadamatest lahkunudki. Paaril korral on merele läinud allveelaevad, mis 8. ja 28. aprillil pea aastase pausi järel ligi üheksa Kalibri raketti välja lasid. Paremad laevad evakueeriti 2023. aasta oktoobris Sevastopolist turvalisematesse Feodossia ja Novorossiiski sadamatesse. Väekaitsemeetmeid Vene sõjasadamates on oluliselt tugevdatud ja Ukraina meredroonid pole neisse viimastel kuudel enam sisse pääsenud. (Viimane edukas rünnak oli 10. novembril 2023 Tšornomorski sadamas, kus vigastati kaht dessantkaatrit.) Teenistusse võtmiseks valmistuvad patrull-laevad Amur ja Tutša viidi merekatsetusteks siseveeteid pidi Aaso-

Vaade Sevastopoli ajaloolisele sõjasadamale Lõunalahe ääres. Esiplaanil Apollonovka kai ja Korabelnaja laht, keskel laevaremonditehas, taamal Lõunalahe ääres Musta mere laevastiku muuseum ja ajalooline Sevastopoli kesklinn. Foto: Shutterstock

vi merelt Kaspia merele. Pole ime, et selliste tagasilöökide tõttu kaotasid oma koha nii Vene mereväe kui Musta mere laevastiku ülemad.

Rahvusvaheline viljaveokokkulepe lõppes 18. juulil 2023 ja 11. augustil kuulutas Ukraina välja ühepoolse humanitaarkoridori, mille kaudu 47 Odessa, Južnõi ja Tšernomorski sadamasse lõksu jäänud laeva saaks lahkuda. 2023. aasta novembris teatas Ukraina, et tagab lisakindlustuse Ukraina sadamatesse sõitvatele laevadele.

Ukrainlaste sihtmärgivalik on küllalt oportunistlik: rünnatakse neid laevu, mis on käeulatuses hoolimata sellest, kui suur on nende sõjaline tähtsus või kas nad on tehniliselt korras.

See skeem on osutunud edukaks: 24. aprilliks 2024 on humanitaarkoridori läbinud 1300 laeva 36 miljoni tonni kaubaga. Koridori läbib praegu keskmiselt 15 laeva päevas, mis on umbes pool sõjaeelsest mahust ja mitu korda enam viljaveokokkuleppe ajaga võrreldes. Venemaa pole teinud tõsiseid katseid laevaliiklust takistada, kuid on pommitanud Ukraina sadamaid, mille käigus on vähemalt üks kaubalaev vigastada saanud.

Kuigi tehniliselt suudaks nii Venemaa kui Ukraina takistada kaubalaevade jõudmist vastase sadamatesse, seda ei tehta. Küllap leiab kumbki pool, et sellest tulenev kahju oleks suurem kui kasu.

Suurimaks ohuks kaubalaevadele on triivmiinid. Humanitaarkoridori väljakuulutamisest alates on miiniplahvatustes viga saanud kolm kaubalaeva ja üks kalalaev, aga ükski pole uppunud. Bulgaaria, Rumeenia ja Türgi vetes on hävitatud 15 triivmiini, Ukraina vetes vähemalt 30. Musta mere äärsed riigid jätkavad miinitõrjeoperatsiooni. Vähemasti osa triivmiinidest pärineb juba

Projekt 775 tüüpi dessantlaevadest: Minsk – pihtas 13. septembril 2023, Novotšerkassk – põhjas 26. detsembril 2023, Tsezar Kunikov – põhjas 14. veebruaril 2024, Konstantin Olšanski – pihtas 26. märtsil 2024. Fotod: Wikimedia

Raketiristleja Moskva. Põhjas 14. aprill 2022. Foto: AFP / Scanpix
Korvett Ivanovets. Põhjas 1. veebruaril 2024. Foto: Wikimedia
Maailma vanimaid teenistuses sõjalaevu, 1915. a valminud päästelaev Kommuna – pihtas 21. aprillil 2024. Foto: Wikimedia

sõja algul Odessa kaitseks veesatud miiniväljadelt, aga osa võib olla ka venelaste veesatud.

2023. aasta oktoobris süüdistas Ukraina Venemaad lennukitelt humanitaarkoridori vette miinide veeskamises, kuid see peatas liikluse koridoris ainult üheks päevaks.

Kaubavedu Vene Musta mere sadamatesse toimub samuti takistamatult, aga teine lugu on «Süüria ekspressiga». Pärast Ukraina meredroonide rünnakuid 2023. aasta septembris tugevdati oluliselt «Süüria ekspressi» eskorti ja see ei sõitnud enam otse üle Musta mere, vaid mere lõunaosa kaudu ringiga. 2024. aasta märtsis muutsid tagasiteel olevad «Süüria ekspressi» laevad kurssi ja suundusid Musta mere asemel Läänemerele. Nüüd toimubki

Süüriasse ja Liibüasse sõjavarustuse vedu Peterburi ja Baltiiski sadamate kaudu. Nähtavasti pole vaja lisada, et see muudab veod palju aeglasemaks, keerulisemaks ja kallimaks.

Kuigi tehniliselt suudaks nii Venemaa kui Ukraina takistada kaubalaevade jõudmist vastase sadamatesse, seda ei tehta. Küllap leiab kumbki pool, et sellest tulenev kahju – vastase vasturünnakud oma merekaubandusele ja rahvusvaheline pahameel –oleks suurem kui kasu. Kuna kumbki pool ei valda merd, ei saa nad teostada tõkestusoperatsioone, kus kaubalaevad kinni peetakse ja mujale suunatakse, aga kaubalaevade ründamist ja uputamist tahetakse vältida. Selline vaoshoitus tõendab, et praegune Vene-Ukraina sõda ei ole (veel?) jõudnud

clausewitzliku ideaalse või absoluutse sõja tasemeni.

Ukraina on saavutanud meresõjas suurt edu. Vene Musta mere laevastik ei valda enam merd. Samas puuduvad Ukraina mereväel vahendid, et ise Musta merd vallata.

Paradoksaalsel moel toimub kaubanduslik meresõit nii Ukraina kui Venemaa sadamatesse peaaegu takistamatult, sest kumbki pool arvab, et kaubalaevade ründamine tooks talle rohkem kahju kui kasu, aga leebemaid meetodeid selle tõkestamiseks ei suudeta kasutada. Selline olukord võib muutuda, kui kummagi poole olukord kujuneb meeleheitlikuks või kumbki hakkab uskuma, et suudab sõja võita enne, kui ebameeldivad tagajärjed talle endale saatuslikuks saavad.

Jaanuarikuine suplus Sevastopoli sadamas 2020. aastal.
Foto: Alexey Pavlishak / Reuters / Scanpix

Eesti rannikukaitse on alles käivitamise faasis, kuna rannikukaitsedivisjon loodi vähem kui kolm aastat tagasi, 1. septembril 2021. Samas teame, et Eesti rannikualade kaitse merelt lähtuva ründe eest on pikaajaliste traditsioonidega.

eluline vajadus mereäärses riigis Rannikukaitse

Heiki Suurkask peatoimetaja

Juba enne esimest maailmasõda rajati Eestimaa rannikule terve merekindluste kaitseahelik rannakaitsesuurtükkidest, millest osa kasutati okupantide tulekuni 1940. aastal ja kauemgi. 2024. aastast on

Eesti rannikukaitse käsutuses aga laevatõrjeraketid, millega saab vaenlast mõjutada isegi sealt, kust ta ohtu ei oska oodata.

Rahuajal on rannikukaitse ülesanded sarnased teiste kaitseväe üksustega: teha väljaõpet ja hoida ülal lahinguvalmidust. Erisusena peab üksus (esmase tegevusvõime saavutamisel) ka rahuajal osalises alalises valmiduses

olema. Seetõttu on ajateenistuse tsükkel kujundatud nii, et teenistuse ühes osas täidetakse alalise valmidusega seotud ülesandeid.

Üksuse sõjaaegne ülesanne on toetada mereväe operatsioone, tõrjudes kõiksuguseid merelt maale suunatud rünnakuid, julgestades oma miinivälju või piirates vastase tegevusvabadust. Rannikukaitsedivisjoni ülesannete

Tormine meri ja Suurupi rannik. Foto: Eero Vabamägi / Postimees / Scanpix

hulka kuulub ka merelise olukorrateadlikkuse loomise toetamine, kuna divisjoni koosseisus on mereseirega tegelev allüksus.

Kuna üksus on veel väga uus, siis kulub veel mõni aasta selleni, kuni see suudab tegutseda võimekirjelduses ettenähtud mahus. Kehtiva riigikaitse arengukava kohaselt tuleb aastaks 2031 saavutada varustustabeli järgse

mehitatuse, varustatuse ja võimekirjelduses loetletud ülesannete täitmise suutlikkus, kuigi kavas on selle eesmärgini jõuda juba märksa varem.

Ehkki tegemist on mereväe üksusega, kannavad selles teenivad mereväelased oma igapäevases teenistuses laigulist välivormi. Rannikukaitsedivisjoni ülem kolonelleitnant Ivo Hakman selles probleemi ei näe.

«Kuna meie tegevuskeskkond on maa peal, siis me paistaks liialt silma, kui sinistes või mustades vormides ja valgetes särkides metsa vahel ringi kõnniksime. Vorm valitakse siiski tegevuskeskkonnast lähtudes, aga üksuse kuuluvust näitab see, kus selle üksuse mõju avaldub – meie puhul merel,» kinnitab Hakman. Samas on ka asju, mis näitavad kuuluvust oma väeliiki:

kasutusel on must barett, ajateenijad kannavad väljaloale minnes madrusevormi ning üksuses on mereväe auastmed.

Ajateenijad

Kõik viimase pooleteise aasta jooksul mereväkke saabunud ajateenijad on oma teenistust alustanud kõigepealt rannikukaitsedivisjonis, kes korraldab mereväes sõduri baaskursust (SBK). Alles seejärel toimub spetsialiseerumine. Osa ajateenijaid jätkab teenistust miinisõjadivisjonis või patrull-laevade divisjonis ning läheb merele, teised aga jäävad maale teenima seiregrupis, toetama mereväe logistikat lahinguteeninduse divisjonis või jätkavad teenistust rannikukaitsedivisjonis.

Kuna mereväe tegevuse suunitlus on üsna unikaalne, on paratamatult ka ajateenijate väljaõpe välja töötatud veidi teisiti võrreldes teiste kaitseväe üksustega, arvestades väeliigi ja eriala spetsiifikat. Ajateenistuse kestus

mereväes on kõigis üksustes 11 kuud, teenistusse kutsutakse kaks korda aastas: jaanuaris ja juulis. Eelmisel aastal läbis sõduri baaskursuse rannikukaitsedivisjonis veidi alla 250 ajateenija, tulevikus suureneb see arv pea 300-ni.

Laevatõrjeraketid Blue Spear 5G SSM, mida rannikukaitsedivisjon on alates veebruarist kasutanud, on suuresti parandanud meie kaitsevõimet merel. Rannikukaitsedivisjoni raketipatareis ei ole veel ajateenijaid välja õpetatud, aga sellega alustame juba tänavu. Arvestades divisjoni tegevväelaste arvu, on ajateenijate baasväljaõppe korraldamine üksusele üsna suur koormus, sest samal ajal tuleb arendada ka värsket raketisüsteemi ning tulevikus hoida lahinguvalmidust ülal.

«Sellega on toime tuldud, kuigi see ei ole kerge olnud. Võib öelda, et maandusime joostes,» ütles divisjoni ülem. «2021. aasta sügisel alustasime kahe tegevväelasega, lisaks oli kaks väekaitsekaatrimeeskonda. Juba 2022. a jaa-

Mereväe väekaitsekompanii ajateenijate väikepaadi harjutus 2023. aastal.

Foto: Aleksander Espenberg / merevägi

nuaris korraldati esimene SBK – esialgu küll toona mereväebaasis paiknenud vahipataljoni juhtimisel, kuid juba sama aasta suvel iseseisvalt.»

Praegu teenib rannikukaitsedivisjonis ligi 30 tegevväelast. «Võib öelda, et oleme paras mustlaslaager, sest meil on neid, kes on varem teeninud nii mereväes, maaväes kui õhuväes, kaitseliidus ja piirivalves. Ka erialane taust on kirju: on nii laevamehaanikuid ja -motoriste, suurtükiväelasi, sidemehi, luurajaid, logistikuid kui ka soomusjalaväelasi,» sõnas divisjoni ülem Ivo Hakman.

«Üle poole meestest on Scoutspataljoni taustaga ja enamik on osalenud missioonil Afganistanis, Malis, Liibanonis, Kosovos, Atalanta laevakaitsemeeskonnas või NATO miinitõrjegrupis. Rikkalik kogemuste pagas on suureks abiks uue väeüksuse ja relvasüsteemi arendamisel. See on vaieldamatult parima sisekliima ja tugevaima ühtekuuluvustundega meeskond, kellega olen saanud 23-aastase

karjääri jooksul koos teenida,» rääkis divisjoniülem.

Rahul võib olla ka sellega, et 2023. a jaanuaris reservi läinud divisjoni ajateenijatest otsustas ligi 25% jätkata tegevteenistuses, neist kuus rannikukaitsedivisjonis instruktoritena.

Tulevikuvaade

«Rannikukaitse arendamisel on meie ressursid piiratud, napib nii inimesi kui raha, aga tuleb arvestada sellega, et me pole ainus Eestis arendatav uus võime. Alati võib vaielda, kas see on piisav, mis meil on. Aga ka olemasolev on juba palju rohkem, kui meil oli paar aastat tagasi. Kindlasti saaks midagi juurde või paremaks teha. Võime mõelda ka sadamakaitsega tegelevate üksuste peale ning teiste relvasüsteemide integreerimisele rannikukaitsesse,» arutles Hakman.

Rannikukaitsedivisjoni vaatest on esmatähtis parandada ja suurendada olukorrateadlikkuse ja sihtmärgista-

mise võimet, et saada oma relvasüsteemide tule suunamiseks piisavat ja ajakohast informatsiooni. Olukorrateadlikkusega merel ei saa praegu veel rahul olla, sensorivõrgustikku tuleks arendada ja muuta see mitmekülgsemaks, mobiilsemaks ja miks mitte ka lendavamaks.

Kui meenutada aastaid tagasi toimunud kaaperdamisdraamat Läänemerel (2009. aastal kaubalaeva Arctic Sea pardal), siis selliste ohtudega tegelemine jääb pigem eriüksuste kui rannikukaitse valdkonda. Võimalikke provokatsioone merel ette näha (nagu oli 1939. aastal näiteks laeva Metallist uputamine) on pigem osa edukast luuretegevusest, rannikukaitse saaks olla selliste ohtude puhul parimal juhul vaid reageeriv, mitte ettenägev üksus. Hakman ei näe lähitulevikus sellise võime teket rannikukaitse koosseisus.

Ajateenijate põhjal pardumis- ja terrorismitõrjeüksust välja õpetada ei pea ta realistlikuks.

Olukorrateadlikkusega merel ei saa praegu veel rahul olla, sensorivõrgustikku tuleks arendada ja muuta see mitmekülgsemaks, mobiilsemaks ja miks mitte ka lendavamaks.

Kui nüüd meenutada teise maailmasõja aegset Läänemere mineerimist soomlaste poolt ja arutada, mis kohal on miinid praegu Eesti rannikukaitses, siis osutab Hakman eelkõige miinisõjadivisjoni poole, kus on selle ala eksperdid. Samas nendib, et rannikukaitse ülesanne sõja korral on ka miiniväljade katmine, et takistada nende demineerimist ja nendest läbipääsude rajamist.

Rannikukaitse aspektist vaadates võiks kaugemas perspektiivis mõelda aga rannikumiinidele. Näiteks saab tuua rootslaste kerge rannikumiini BGM-100 Rockan, millega saab kitsamaid väilasid või sadamaakvatooriume sulgeda või analoogse võimega Mantat. Eesti pole nendele veel rõhku pannud, aga oma iva võib sellise võime arendamises olla.

Kui võrrelda Eesti rannikukaitset näiteks ajaga enne 1940. aastat, mil

Rannikukaitsedivisjoni ajateenijate kuulipilduja väljaõpe Miinisadamas.

Eesti rannikul oli ridamisi rannikukaitsesuurtükke (Suurupis jm), siis statsionaarsete kahurite järele praegu vajadust ei ole. Statsionaarne sihtmärk on kergemini tabatav ja ka selle mõju avaldub ainult tema vahetus ümbruses. Samas tuleb nentida, et soomlased oma rannikukaitse suurtükisüsteemidest loobunud ei ole.

Hakman kinnitab, et ta näeb suurtükkides endiselt potentsiaali ka rannikukaitses. Suurtükkidega saab teha asju, mida ei saa teha rakettidega. Näiteks meredessandi korral, kui vastase saabas on juba maad puudutanud, ei saa enam rakettidega midagi teha, suurtükkidega saab aga jätkata vastase mõjutamist. Praegu pole ka ühelgi armeel arvestatavat suurtükimürskude allatulistamise võimet, samas kui aeglasemalt liikuvaid rakette on võimalik elektrooniliselt maha suruda või alla lasta. Kolmas asjaolu on see, et kuigi rakett on väga tõhus, on ta endiselt üsna kallis relv.

Suurtükiga saab ka hoiatustuld anda, mida rakettrelvaga teha ei saa. Kuluefektiivsus on selgelt suurtükkide poole kaldu, samas on ka neil omi piiranguid. Nende kasutamiseks on vaja väga head tulekontrollisüsteemi, mis võimaldaks lasta liikuvaid sihtmärke, ja rakettidega võrreldes oluliselt täpsemat sihtmärgi paigaldusvõimet ehk väljaarendatud tulejuhtimis- ja vaatlusvõrgustikku.

Soome eeskuju

Olles ise lõpetanud Soomes meresõjakooli rannikusuurtükiväe erialal, peab Hakman kinnitama, et soomlaste rannikukaitsesüsteem on ainulaadne maailmas. «Soomlastelt on meil palju õppida ja me oleme seda ka teinud. Väikeriigina kitsastes Läänemere tingimustes, kelle esmaülesanne on kaitse merelt lähtuva rünnaku eest, mitte suurte laevastiku lahingugruppide operatsioonid, on meil palju õppida sellest, kuidas soomlaste juhtimis- ja

eriti tuletegevuse juhtimissüsteem on üles ehitatud,» tõdes Hakman. «Samuti on tähtis teada, kuidas on korraldatud rannikukaitse tuleüksuste koostöö merel olevate, olukorrateadlikkust tagavate ja maapeal tegutsevate üksustega. Selles osas võiksime neilt palju malli võtta.»

Tasub märkida ka seda, et kui me valisime oma hangitavat laevatõrjeraketisüsteemi, siis Soome oli sarnase süsteemi juba vahetult enne meid hankinud ja see oli meile selgeks eeskujuks ning avab uusi huvitavaid võimalusi koostööks. Laevatõrjerakettide hankimise üks eesmärk rahuajal on ka heidutus ja nagu Hakman kinnitab, siis võimalikul vastasel põhjust heituda on, eriti valusate Ukraina kogemuste põhjal.

Venemaa rannikukaitsesüsteemidest Eesti eeskuju võtta ei saa, kuna meil ei ole ei võimalusi ega ka tahet rakendada massiarmee mudelit. Pealegi leiab palju paremaid eeskujusid hõimuveljede ja liitlaste hulgast.

Rääkides sellest, kas võimaliku sõja korral oleks Läänemeri õigupoolest NATO sisemeri, kus Venemaa Balti laevastikul enam tegevusruumi ei oleks, nentis Hakman, et olukord on tunduvalt selles suunas nihkunud, kuid päriselt seda väita ta veel ei taha. Töö selles suunas aga kindlasti käib.

NATO suunal on Eesti rannikukaitsel kaks peamist koostöö- ja tegevussuunda. Esiteks poolakad, kes on juba mitmeid aastaid käinud meil koostegevust harjutamas ja tulevad veelgi. Teine tegevussuund on avanenud Soome liitumisel NATO-ga. Kindlasti on huvi teha koostööd ka teiste Läänemere riikidega, aga arvestades ajavaru ja võimalustega eelistab Hakman ronida sellest trepist üks aste korraga.

Ka väekaitse on osa rannikukaitsest, sest see on suunatud meie põhirelvasüsteemi julgeoleku tagamiseks. Algul oli kavas väekaitsekompaniile lisaks luua ka sadamakaitsekompanii, mis oleks tegelenud mereväele oluliste objektide ja sadamate kaitsega. Esialgu on see osa veel arengukavadest välja jäänud, aga edaspidi ehk jõutakse ka selle võime loomiseni. Praegu tuleb need võimelüngad täita muude vahenditega.

Ukraina sõja kogemus

Ukraina sõda pakub huvitavaid õpikogemusi. Seal toimuv on hea kinnitus, et me oleme õigesti valinud oma pikamaa-tõrjevahendiks hajutatult maa peal tegutsevad platvormid. Tundub, et neid on oluliselt keerulisem üles leida ja hävitada kui mere peal paiknevaid relvasüsteeme. Ukrainlased arendavad oma laevatõrjerakette, kuid nad on teinud suuri samme ka mehitamata platvormide kasutamisel. See võime meil seni veel puudub. «Kuna maa peal olev raketisüsteem on saavutanud ka kuulsusrikkaid võite, näiteks Musta mere laevastiku lipulaeva Moskva uputamine, siis võime järeldada, et oleme õigel teel,» kinnitas kolonelleitnant Hakman Sõduri küsimustele vastates. Ka rannikukaitserelvade efekt vastase tegevusvabaduse piiramiseks on olnud silmaga nähtav. Musta mere lääneosas on vastase aktiivsus tugevalt kokku kuivanud võrreldes sellega, mida me nägime 2022. aastal sõja alguses.

Kevadtorm 2024

Suurõppus Kevadtorm 2024 oli rannikukaitsedivisjonile esimene reaalne võimalus panna proovile oma tegutsemiskontseptsioon. Kümne õppusepäeva käigus harjutati rühmitumist eri maastikel, ümberpaiknemist, allüksustevahelist koostööd raketipatarei ja väekaitsekompanii vahel, lahinguvarude täiendamist lahingutoetuse divisjoni toel, õpiti tundma uue relvasüsteemi eripärasid, lihviti varasemaid drille ja leiutati uusi. Õppusel sai harjutada ka koostööd teiste üksustega nii oma riigis, tegutsedes uue lähimaa-õhutõrjeüksuse ja maakaitseüksuste toetusel, kui ka rahvusvaheliselt Poola raketiüksusega tuld koondades ja tuletegevust koordineerides. Kuna õppusel olid väljas ka divisjoni seirerühma kaitseliitlastega mehitatud radarijaod, võib möödunud Kevadtormi lugeda esimeseks korraks, kui ühele õppusele olid kaasatud kõik värske divisjoni allüksused.

«Tulemusi võib pidada julgustavaks. Kõige tähtsam oli see, et saime kinnituse, et meie loodud kontseptsioon töötab ja liigume õiges suunas ning esmase tegevusvõime saavutamiseni ei ole üldse palju minna,» kommenteeris divisjoni ülem õppuste järel. «Kindlasti kogunes ka palju uusi mõtteid, kuidas meie tegevust kiiremaks ja efektiivsemaks muuta ning mida järgmistel kordadel paremini teha. Nüüd on kõige tähtsam kogutud õpituvastused kirja panna, kuni need värskelt meeles on, ja neid järgmises väljaõppetsüklis rakendama hakata.»

Foto: Aleksander Espenberg / merevägi

Kuidas on kaitseministeeriumi valitsemisala haldussuutlikkus jõudnud sammu pidada kasvanud mahtudega ning mismoodi on edenenud tegevuste sünkroonimine rahaliselt mõõdetuna.

ja haldussuutlikkusest Rahast, relvadest

Siim Toomik staabiveebel, kaitseliidu peastaabi vanemstaabiallohvitser

Igaüks teab enda isiklikust kogemusest, et kolm eurot ja viiskümmend senti ära kulutada ei ole keeruline – üks kohv ja kulunud ta ongi –, siis kaugelt üle miljardi euro ärakasutamine ei kulge sugugi sama kiirelt.

Kriitilisi märkusi:

1) kaitsevaldkonna haldussuutlikkus eelarve kasutamiseks on kasvanud aeglasemalt, kui raha lisandunud riigikaitseks;

2) tarnete ja maksete põhiosa koondub aasta viimasele kuule. Riigikaitse tarnete, varustamise ja seeläbi väeloome arendust saab kiirendada juhul, kui suuta põhiosa tarnetest liigutada detsembri asemel kohe eelarveaasta algusse;

3) tuleb olla valmis selleks, et sõja korral peab tegutsema 16 korda suuremate mahtude ja 75 korda kiirema tempoga, et kõik üksused oleksid varustatud.

Uurime välja, kas omavahel on sünkroonis vajadused (riigikaitse arengukava sihid), võimalused (jooksvaks aastaks eraldatud eelarve) ja süsteemisisene läbilaskevõime ehk haldussuutlikkus (inimeste võimete ja oskuste ning ajakasutus, järgides seatud piiranguid, et muuta vajadused võimaluste abil tulemuseks). Analüüs vaatleb süsteemisisest läbilaskevõimet Kaitseministeeriumi

Kasutada olnud eelarve Kasutatud eelarve

Lükkus järgmisse aastasse

puhtalt rahalisest küljest ning ei keskendu arutlemisele vajaduste ja võimaluste piisavuse või mõistlikkuse üle ehk uurime ülal kirjeldatud kolmandat kategooriat. Alusandmetena kasutame rahandusministeeriumi koostatud riigieelarve täitmise aruandlust.

Tänapäeva pingestunud julgeolekuolukorras elades ilmselt soovime, et riigikaitset oleks veelgi rohkem. Riigikaitse seisukohast on suurem sõjavägi alati parem kui väike ning väe loomiseks eraldatud raha kasutamist tuleb hinnata just selle pilguga, kas kogu kasutada olevat summat on võimalik ruttu ning täies mahus kulutada relvade ja moona ostuks, ladude ja kasarmute ehitamiseks ning inimeste väljaõppeks. Rahul ei tohiks olla olukorraga, kui eraldatud raha on pangakontol ja ootab oma kasutusaega ning varustuse tarnimine, betooni valamine või inimmuskli treenimine lükkub vähese haldussuutlikkuse pärast edasi.

Riigikaitsele iga aasta eraldatud eelarve on viimase kümne aasta jooksul kasvanud ligi neli korda. 2014. aastal oli see 386 miljonit eurot ja tänavu koos eelmisest aastast üle kandunud rahaga juba 1,5 miljardit. Eelarve kasv on olnud eriti kiire viimase kahe aastaga. Kiirenenud tempoga sammu pidada on osutunud raskeks.

Jooksval aastal maksmata jäänud summad kanduvad küll üle järgmisse eelarveaastasse, kuid samas näitavad nõrka haldussuutlikkust ja viivitust riigikaitses, mõõdetuna miljonites eurodes.

Rahulikus igapäevaelus ehk polegi suurt vahet, kas relvasaadetis tuleb 2023. aasta jaanuaris või jõuab kohale 2024. aasta juunis, kuid lõpuks peab kaitsevägi olema valmis sõdimiseks igal ajahetkel. Selles olukorras ei piisa sõduril kaevikus, kui padrunid on otsas, teadmisest, et järgmine tarne tuleb alles aasta pärast. Sõdurile eesliinil ei ole sellest kasu isegi siis, kui tundub, et põhjust muretsemiseks pole ja raamatupidamise poolest on kõik hästi ning kogu edasikandunud 215 miljonist ei lähe midagi kaotsi, küll tarne ükskord ikka kohale jõuab.

Näeme, et eelarve kasutus jaanuarist oktoobrini on kuus keskmiselt 6%, novembris tõuseb see 9%-le ja detsembris kulmineerub 20%-ga.

Kaitsevaldkonna kasutada olnud ja aasta jooksul välja maksmata ning edasikandunud vahendite osakaal

Aastaks kasutada olnud eelarvest keskmine väljamakstud summa kuude kaupa

Eeldatav kuine teoreetiline keskmine peaks olema u 8%.

Kaitsevõime seisukohalt oleks loomulikult parim, et enamik relvadest ja varustusest tarnitakse kohe, kui raha on eraldatud, st jaanuaris, mitte aasta lõpus. Süsteemisisesele töökorraldusele ja läbilaskevõimele mõistetavalt ei mõju sarnased järsud kõikumised hästi. On keeruline korraldada ja optimeerida tegevusi, kui 92% ajast töötab riigikaitsemehhanism tasemel kuus ühikut ja aastas ühel kuul kasvab süsteemi koormus 3,3 korda 20 ühiku peale.

Sõjaaja puhuks on tugevusvaru kaitseväe üksustesse sisse ehitatud, kuid rahulikumal ajal sarnast tugevusvaru enamasti pole. Kasvanud

koormus hajutatakse tegelikkuses pikema aja peale, osa tegevusi lükatakse edasi ja nii ei ole imekspandav, et saabunud kaup seisab laoplatsil ja ootab kedagi, kes sellega midagi teeks, arvele võtaks või välja saadaks.

Laia pintsliga tõmmates jagunevad riigikaitsekulud neljaks: personalile kuluv, igapäevane majandustegevus, betooniga seotud ehitustegevus ja hoonete korrashoid ning hanked varustuse, relvastuse, laskemoona jms soetamiseks ning hooldamiseks. Neist kahe esimese – personali- ja majanduskulude – kasutamisega enamasti suuremaid muresid pole.

Palk makstakse iga kuu välja, majanduskulud liiguvad samuti vaikselt

oma planeeritud tempos. Seevastu pikemat ettevalmistust nõudvad taristu- ja hankeprojektid kipuvad venima ja põhiprobleem järgmisse aastasse lükkuvate summadega on just neis valdkondades. Peamiselt kandub taristu- ja hankeprojektideks ettenähtud rahast kahesaja miljoni euro jagu järgmisse aastasse.

Oluline on kogu kaitseväe tsiviilpersonali eneseteadvustamine, nii nagu kaitseväelastel seni on olnud, et igasugune isiklik elu sõjaajal läheb pausile.

Rahuaegne hanketegevus, üksuste varustamine ja varude loomine hoolimata eespool kirjeldatud haldussuutlikkuse probleemidest on suures pildis siiski praegu mõningate mööndustega rahuldavalt sisse töötatud ja toimiv süsteem. Samas peab kogu riigikaitsesektor olema valmis tegutsema kriisi- ja sõjaolukorras, kus praegune tempo läheb ligi kahe suurusjärgu võrra kiiremaks.

Kui praeguses rahuaegses õigusruumis toimetades kulub ühe lahingupäeva varude loomiseks (ettevalmistus, hanke korraldamine, tootmine, tarnimine, laialivedu, ladustamine) keskmiselt poolteist kuni kaks aastat, siis sõjaajal tuleb kõik samad tegevused ära teha mõne päeva või nädalaga. Saavutades taseme, kui nt laskemoona juurdevool peab olema vähemalt võrdne või soovitavalt pisut suurem kulutatud kogusest.

Selleks et vajalikku kiirust saavutada ja mitte jätta sõdurit kaevikus olukorda, kus järel on vaid viimane pidemetäis padruneid, saab ettevaatavalt üht-teist siiski teha. Loetlen vaid mõned tegevused. Esiteks tuleb korrastada ja kohandada ülikiireks hanketegevuseks vajalik õigusruum. Teiseks peab tegevused õppustel läbi harjutama. Kolmandaks tuleb sõlmida eellepingud, mida vajaduse korral saaks kohe rakendada.

Mida veel on vaja, saavad öelda juba valdkonna spetsialistid. Üks on selge, et tegevusi tuleb kavandada nii,

Kaitse-eelarve kasutamine jagatuna aasta jooksul kasutada olnud töötundidega perioodil 2014–2023

et materjalide, relvasüsteemide, varuosade, varude ja laskemoona juurdevool oleks sama suur kui lahinguväljal hävinud on. Eelmise päeva kulu peab

ideaalis olema järgmiseks hommikuks taastatud.

Kui ennetavat ettevalmistust tehtud ei ole ja seda sõja korral rakenda-

da ei suudeta, leiame end ühel hetkel sama ebameeldivas olukorras, kus Ukraina üksused käimasoleva sõja jooksul ennast mitmeid kordi avastanud on. Laskemoona napib, varude hulk kahaneb ja lahinguväljal tuleb üha rohkem keskenduda käepärasele kaitsetegevusele, piirates laskemoona kulu ühe tuleülesande kohta mõne üksiku mürsuni, kuni selleni, et vähem oluliste sihtmärkide hävitamine tuleb jätta tegemata.

2007. aasta aprillis pronksiöö sündmuste ajal suudeti kaitsevaldkonna hanketegevus rakendada kiirkäigule ja tavapärase kuid ning aastaid kestva protsessi asemel jõuti tegevused kuni tarneni ära teha päevade või nädala-kahega. Tõsi küll, kogused ei olnud suured ja vajadused olid kitsas segmendis. Kuid põhimõtteliselt oli seda võimalik teha. Küsimus on, et kui va-

Viis järeldust

• lõppenud aasta haldussuutlikkus oli 17% madalam, kui peaks olema

• põhiosa tarnetest toimub detsembris ehk 11 kuud hiljem, kui võiks ja saaks toimuda

• sõjaajast lähtudes tuleb läbi harjutada olukord, kus töövoog kasvab rahaliselt rahuaegse tegevusega võrreldes vähemalt 16 korda suuremaks

• kogu hanketegevus kuni tarneni peab toimuma sõjaajal senise keskmise 1,5 aasta asemel mõne päeva ja nädalaga ning ettereageerivalt

• kogu laigulist vormi kandva militaarstruktuuri tegutsemist tagava tsiviilstruktuuri tööpäevad muutuvad 8/5 rütmilt 24/7 rütmile, mis vajab harjutamist

rustuse ja materjalide voog, mida sõja korral vajame ärakulutatud taastamiseks, kasvab praeguse rahuaegse mahu pealt 43 700 inimese suuruse kaitseväe varustamise tasemele, siis kas meil on selleks vajalik valmidus olemas? Et vajaduste mahtu paremini mõista, võtame appi arvud.

Kui arvestada 43 700 võitleja suuruse kaitseväe ühe lahingupäeva eeldatav kogukulu kokku, siis on selleks suurusjärguks 200 miljonit. Sellest umbes kolmveerand on laskemoon ja ülejäänud moodustab hävinenud varustuse taastamine, purunenu remontimine, asjade igapäevane hooldus, kütus, toit, palgakulu jne. Iga 24-tunnise lahingupäeva ühe tunni vajadus on keskmiselt 8,3 miljonit. Kui seda võrrelda 2023. aasta süsteemisisese võimega rahuajal, siis sõjaaegne vajadus on vähemalt 16 korda suurem.

Pikemat ettevalmistust nõudvad taristu- ja hankeprojektid kipuvad venima ja põhiprobleem järgmisse aastasse lükkuvate summadega on just neis valdkondades.

Kui aastal 2023 kulus riigikaitsevaldkonnas igas töötunnis 0,5 mln, siis sõjaajal kasvab vajadus ööpäevas iga tunni kohta keskmiselt 8,3 mln peale. Samuti tuleb arvestada, et rahuaegne kaheksatunnine ja viiepäevane töönädal kujuneb sõjaajal kogu kaitseministeeriumi valitsemisala hankimise ja varustamisega tegelevale tsiviilpersonalile katkematuks ööpäevaringseks töörütmiks. See on omakorda veel kolmekordne intensiivsuse kasv lisaks. Mahtude ja selleks vajaliku tõhusama töörütmi muutus on hüppeline. Oluline on kogu kaitseväe tsiviilpersonali eneseteadvustamine, nii nagu kaitseväelastel seni on olnud, et igasugune isiklik elu sõjaajal läheb pausile ning jääb ainult katkematu tegevus. Tuleb vaid loota, et vajalikud ettevalmistused ülal kirjeldatud muutusteks nii mõtteviisi kui toimunud harjutuste poolest on juba tehtud või vähemalt ettevalmistamisel ja kiire käiguvahetus ei tule ootamatult.

Foto: Shutterstock

Arlingtoni sõjaväekalmistule

maetud eesti sõjaväelased

Ameerika Ühendriikide pealinna Washingtoni külje all Virginias paikneb Arlingtoni sõjaväekalmistu, kuhu on maetud USA sõjaväelasi alates 1864. aastast ja kus on oma viimase puhkepaiga leidnud ka kaks presidenti: John F. Kennedy ja William Howard Taft.

Kokku on sellele kalmistule maetud ligi 400 000 inimest ja nende hulgas on ka vähemalt kaheksa eestlast. Neist kahtlemata tuntuim on taasiseseisvunud Eesti Vabariigi esimene kaitseväe juhataja, kindral Aleksander Einseln, kes teenis USA armees kolonelina.

Kindral Lee mõis

Ranno Sõnum

sõjaajaloolane, Eesti sõjamuuseum - kindral Laidoneri muuseum

Enne Arlingtoni sõjaväekalmistu loomist asus seal Arlingtoni mõis, mille rajas esimese USA presidendi George Washingtoni kasupoja poeg George

Washington Parke Custis. Ta pärandas selle mõisa oma tütrele Mary Custisele, kes 1831. aastal abiellus leitnandi (tulevase kindrali) Robert Edward Leega ning Arlingtoni mõis sai nende elupaigaks.

Ameerika kodusõja puhkedes liitus kindral Lee konföderatsiooni vägedega ja lahkus Arlingtonist. 1861. aasta mais hõivasid Ameerika Ühendriikide väed Arlingtoni mõisa kui strateegiliselt olulise punkti ja langenute arvu kasvu tõttu andis USA armee kindralkortermeister, brigaadikindral Mont-

gomery C. Meigs korralduse hakata matma langenuid Arlingtoni mõisa maa-alale.

Esimene matus toimus kalmistul 13. mail 1864, kui sinna maeti reamees William Christman, kuigi ametlikult loodi sõjaväekalmistu alles sama aasta 15. juunil. Seejärel muutus Arlingtoni kalmistu peamiseks sõjaväekalmistuks, kuhu sõjaväelasi ja nende pereliikmeid matma hakati, mistõttu rajati 1873. aastal amfiteater, mis on mõeldud kalmistul ametlike mälestustseremooniate korraldami-

seks (2014. aastal nimetati see ümber James Tanneri amfiteatriks).

Uue amfiteatri memoriaali rajamisega tehti algust 1915. aastal. See valmis 1919. aastal ning selle osaks sai ka 1921. aastal Ameerika Ühendriikide tundmatu sõduri haud.

Esimeses maailmasõjas langenud Ameerika Ühendriikide tundmatu sõdur maeti 11. novembril 1921 ja tema hauakoht on kujunenud keskseks langenute mälestuspaigaks. 1958. aastal maeti sinna veel teises maailmasõjas ja Korea sõjas langenud tundmatud

sõdurid ning 1984. aastal maeti sinna ka Vietnami sõjas langenud tundmatu sõdur.

Hiljem tuvastati viimatine tundmatu sõdur, kelleks osutus USA õhujõudude leitnant Michael J. Blassie. Seetõttu pühendati tundmatu sõduri memoriaalil Vietnami sõja tundmatu sõduri krüpt lõpuks kõigi selles sõjas kadunuks jäänud USA sõjaväelaste mälestuseks.

Ühtlasi tasub ära mainida, et Arlingtoni kalmistu kõrval, Arlington Ridge pargis asub veel teinegi oluline monument, nimelt 1954. aastal avatud USA merejalaväe sõjamemoriaal, mis on tuntud ka kui Iwo Jima monument. Kuna sel on kujutatud kuulsat fotot 1945. aastast, kui Ameerika merejalaväelased heiskavad Iwo Jima lahingu ajal Suribachi mäele USA lippu.

Jaak Kuri

Teadaolevalt esimene eestlane, kes Arlingtoni kalmistule maeti, oli reamees Jaak Kuri. Ta langes USA 25. jalaväediviisi 27. jalaväerügemendi koosseisus Vietnamis 29. aprillil 1967.

Jaak Kuri sündis 30. oktoobril 1942 Tallinnas ja põgenes 1944. aasta septembris koos ema ja vanaemaga Saksamaale, kust pärast teise maailmasõja lõppu mindi Ameerika Ühendriikidesse. Seejärel asus ta koos ema Salme Kuriga elama Washingtoni ja oli aktiivne skaut ning astus ka Washingtoni Eesti võitlejate ühingu noortegrupi liikmeks.

Keskhariduse omandas ta Harvardi sõjaväeakadeemias, misjärel läks George Washingtoni ülikooli psühholoogiat õppima. Ühendriikide relvajõududesse astus Kuri 1966. aasta augustis. Ta saadeti USA 25. jalaväediviisi 27. jalaväerügemendi koosseisus Vietnami sõtta, kus ta viibis 17. veebruarist kuni 29. aprillini 1967, mil ta tõenäoliselt Ban Lói piirkonnas langes.

Hiljem annetati Kurile postuumselt USA Pronkstäht (Bronze Star Medal ) ja Purpursüdame medal (Purple Heart) silmapaistva teenistuse eest Vietnamis. Samuti on Jaak Kuri nimi jäädvustatud ka Washingtonis asuvas Vietnami sõja memoriaalil, kuid ameerikapäraselt Jack Kurina.

Harry Isak

Arlingtoni kalmistul on viimase puhkepaiga leidnud veel veebel (Sergeant First Class) Harry Isak. Ta sündis 14. jaanuaril 1930. aastal Valgas ja 1944. aastal teenis ta 14-aastasena Saksa lennuväe abiteenistuses. Astus 1955. aastal USA armeesse ja osales nii Korea kui Vietnami sõjas. Pälvis kaks Pronkstähte ja oli ka Lakewoodi Eesti võitlejate ühingu liige ning suri 29. detsembril 1985.

Jüri Raus

22. juulil 1988 maeti sellele kalmistule eestlasest USA armee kolonelleitnant Jüri Raus, kes sündis 4. jaanuaril 1927 Tartus. 1944. aastal võeti ta Sak-

sa sõjaväkke. Ta teenis Saksa lennuväe õhuvaatlusüksuse 4. kompanii koosseisus Naissaarel. Lõpuks viis sõjatee ta Königsbergi alla, kus teenis Saksa 5. tankidiviisile allunud üksuses ja sõja lõpus sattus ta lääneliitlaste kätte sõjavangi, kus oli kuni 1946. aastani. Pärast vabanemist lõpetas Raus Geislingeni Eesti gümnaasiumi ja suundus edasi Ameerika Ühendriikidesse, kus lõpetas Connecticuti ülikooli insenerina. Edasi astus ta USA armee teenistusse ja osales nii Korea kui Vietnami sõjas.

Tema teenistus kulges pikalt USA insenerohvitserina Prantsusmaal ja lõpuks ka luuretöötajana. Sõjaväeteenistuse lõpetas Raus kolonelleitnandina, misjärel töötas liiklusinsenerina. Ta oli aktiivselt tegev ka väliseesti organisatsioonides, nimelt oli Eesti vabadusvõitlejate liidu esimees ja kuulus Eesti rahvuskomiteesse Ühendriikides.

Laiema avalikkuse tähelepanu alla sattus Jüri Raus enne 1984. aastal toimunud üleilmseid eestlaste päevi (ESTO-t), kui ta oli tööülesande tõttu Nevadas. Ta nägi ühe kasiino treppidel nutvat teismelist tütarlast, kes süüa palus. Raus viis ta lähedal asuvasse kohvikusse sööma ja seejärel kasiino ette tagasi. Hiljem ta arreteeriti ning teda süüdistati väidetavas tüdruku röövimises ja seksuaalses ahistamises. Kohtuekspertiis seda ei kinnitanud, kuid ikkagi mõisteti Jüri Rausi 20 aastaks vangi.

Marylandi ülikooli professor Tõnu

Parming moodustas tema kaitseks «Jüri Rausi vabastamiskomitee», kuhu kuulusid aeronautikainsener Jyri Kork, kolonel Ylo Anson, diplomaat Imre Lipping jpt. Komitee esitas Rausiga seotud palvekirju nii Nevada kubernerile kui ka teistele ametiasutustele. Tema olukorra leevendamisel aitasid kaasa ka endiste kolleegide ja teenistuskaaslaste kirjad. Lõpuks 1988. aasta jaanuaris tühistas Nevada kõrgeim apellatsioonikohus Jüri Rausi vanglakaristuse ja ta vabastati, kuid peatselt pidi ta haiglaravile minema, sest tal avastati vähk. Ta suri 19. juulil 1988.

Are Sildam

6. jaanuaril 1992 maeti Arlingtoni kalmistule major Are Sildam, kes sündis 26. detsembril 1931 Tartus ratsarügemendi ohvitseri kapten Johannes Sildami pojana.

1944. aasta sügisel põgenes koos emaga Saksamaale, kus lõpetas Oldenburgi Eesti gümnaasiumi ning lõpuks siirduti edasi Ameerika Ühendriikidesse. Seal liitus Are Sildam USA armeega ja osales Korea sõjas, kus tõusis vanemseersandi auastmesse. Edasine teenistus viis Sildami lõpuks 82. õhudessantdiviisi koosseisu, kust ta saadeti õppima jalaväe ohvitseride kooli Fort Bennings Georgias. Lisaks sai ta sõjalise kõrghariduse Ühendriikide maaväe juhtimise ja peastaabi kolledžis (United States Army Command and General Staff College).

Vietnami sõjas osales Sildam mitme eriväeosa koosseisus ja oli ka Vietnami jalaväepataljoni ülema nõuandja ning USA jalaväepataljoni ülema abi. Oma 22-aastase teenistuse USA relvajõududes lõpetas ta majorina ja teenistuse jooksul autasustati teda mitme teenetemärgiga, mille hulgas oli ka kaks Pronkstähte. Are Sildam oli aktiivne Lakewoodi Eesti ohvitseride kogu liige ja ta suri täpselt oma 60. sünnipäeval 26. detsembril 1991.

Vallo Truumees

Tulles 21. sajandisse, maeti 18. septembril 2009 Arlingtoni kalmistule kolonelleitnant Vallo Truumees. Ta sündis 6. aprillil 1938 Kuressaares ja põgenes koos vanematega 1944. aasta sügisel Saksamaale, kust 1951. aastal mindi Ameerika Ühendriikidesse. Pärast keskkooli lõpetamist astus Truumees USA armeesse ja lõpetas Citadeli sõjaväekolledži Lõuna-Californias.

Pärast selle õppeasutuse lõpetamist määrati ta soomusväkke ja teenis Saksamaal tankirühma ülemana ning staabiohvitserina. Ühtlasi osales ta Vietnami sõjas ja omandas veel Bostoni ülikooli rahvusvaheliste suhete magistrikraadi.

Eeskujuliku ohvitserina saadeti Vallo Truumees lõpuks õppima ka maaväe juhtimise ja peastaabi kolledžisse, kus ta omandas sõjalise kõrghariduse. Edasine teenistus viis ta juba Pentagoni, kus ta sai omale hüüdnimeks «äge eestlane», kuna olevat alati

Jaak Kuri matuseid Arlingtoni kalmistule kajastas 25. mail 1967 ajaleht Vaba Eesti Sõna järgmiselt: «Vaikselt langeb üksikuid vihmapiisku: neid pärlendab Pennsylvania avenüü puulehtedel, neid koguneb auto tuuleklaasile. Taevas USA pealinna kohal on hall ja sombune, nagu tahaks looduski leinata noort lahingus langenud kangelast, kelle teekond lõppes vinges Vietnami sõjatuules ja kelle maine keha on jõudmas viimsele puhkepaigale Arlingtoni kangelaskalmistul. Piserdav vihm on lakanud ja kahvatuid päikesekiiri tungib läbi hõreneva pilvekatte.

Poolesaja sõidukiline matuserong on peatunud kalmistu põlispuude all. 12 sõdurikätt tõstab puusärki, auvalve kannad klõpsatavad kokku ja käed lendavad mütside äärde. Sõjaväe välihallis õpetaja ütleb leina-, lohutuse- ja kristlusele iseloomustavaid lootusesõnu.

Leinaja ema painutatuna mureja leinakoorma alla, kuid mitte murdununa, istub koos omastega kirstu kõrval. Auvalve kirstu ümber seisab tikksirgelt ja lippu hoidvad käed on kindlad ja liikumatud. Taamal seisab spaleerina sõduriteekonna kaaslasi ja kaasvõitlejaid Washingtoni võitlejate ühingust.

Saatjate sajapealine kogu seisab poolkaares halli puusärgi ümber. Viimne palvus, viimne õnnistamine, kolm kogupauku viimase, tervitusena ja auavaldusena. Aeglaselt hakkavad lahkuma omaksed, sõbrad ja kaaslased, jättes Jaak Kuri maise keha puhkama kalmistu mulda, kus juba sadu tuhandeid lahinguvendi on ees. Hellad tunded ja unustamatud mälestused aga jäävad kalmistult lahkujatega sellest siirast ja kohusetundelisest noormehest.»

Vaba Eesti Sõna 25. mail 1967

julgelt ja kindlalt oma seisukohale jäänud. Viimaks viis Truumehe teenistus USA staabiülemate komiteesse, kust ta läks erru 1983. aastal. Vallo Truumees suri 18. mail 2009.

Jaak Hansman

Viis aastat hiljem, 30. jaanuaril 2014 maeti Arlingtoni veel üks eestlasest kolonelleitnant Jaak Hansman, kes sündis 16. veebruaril 1935 Haapsalus. 1944. aasta sügisel põgenes ta koos perekonnaga Rootsi, kust 1951. aastal mindi edasi Kanadasse. Ta lõpetas Michigani ülikooli ehitusinsenerina ja astus pärast ülikooli lõppu 1965. aastal USA armeesse ning ta saadeti Vietnami sõtta. Seal sai ta kaks korda haavata ja teda autasustati kahe Purpursüdame medaliga.

Pärast esimest Vietnamis käiku saadeti ta õppima ohvitserikursustele, mille lõpetades saadeti ta uuesti Vietnami tagasi. 1970. aastal asus Hansman õppima Missouri ülikooli, mille lõpetas tsiviilinseneri magistrikraadiga. Sealt edasi järgnes teenistus mitmel pool USAs ja Saksamaal. Kokku teenis Hansman USA armees 24 aastat ja pärast teenistusest lahkumist töötas ta veel 12 aastat Ameerika mehaanikaettevõtjate liidus. Jaak Hansman suri 17. oktoobril 2013.

Aado Kommendant 8. augustil 2012 maeti Arlingtoni ümber ka Vietnami sõjas hukkunud major Aado Kommendant. Ta sün-

dis 9. augustil 1941 Paides ja põgenes koos perekonnaga 1944. aasta sügisel Saksamaale ning sealt asuti 1950. aasta märtsis elama USA New Jersey osariiki, Lakewoodi. Kommendant lõpetas 1960. aastal Lakewoodi keskkooli, misjärel asus Miami ülikooli ärijuhtimist õppima. Ülikooli lõpetas ta 1964. aastal ja astus samal aastal USA õhujõudude teenistusse, et pärast viieaastase teenistuse lõppu saada reisilennuki piloodiks. 1966. aastal saadeti ta Vietnami sõtta, kus teenis 557. taktikalises hävituslennukite eskadrillis.

Sama aasta 8. augustil tulistati alla Song Be provintsis hävitus-pommilennuk F-4C Phantom, mille pardal oli lennuki komandör kolonelleitnant Charles M. Walling ja relvasüsteemide operaator Aado Kommendant. Allatulistatud lennukit hakati otsima kohe õnnetusele järgnenud päevadel, kuid otsingud ei andnud tulemust. Uuesti alustati otsingutega 1992. aastal. 2010. aastal leiti mõlema mehe säilmed ning tuvastati DNA testi abil 2012. aastal.

Aleksander Einseln 2018. aasta aprillis maeti Arlingtoni kalmistule veel taasiseseisvunud Eesti esimese kaitseväe juhataja kindral Aleksander Einselni tuhastatud põrm. Ta sündis 25. oktoobril 1931 Tallinnas. 1944. aasta septembris põgenes koos emaga Saksamaale, kust siirdus 1949. aastal USAsse.

1950. aastal astus Aleksander Einseln USA armeesse ja osales Korea sõjas 187. langevarjurite rügemendi koosseisus. Pärast Korea sõja lõppu jätkas ta teenistust ja osales kahel korral ka Vietnami sõjas (1964–1965, 1971–1972). Viimasel korral teenis Einseln Vietnamis nõuandva ohvitserina Vietnami armee 1. diviisi juures. Edasi teenis ta kaks aastat Pentagonis ja seejärel ka USA staabiülemate komitee juures.

Einseln läks USA armeest kolonelina erru 1985. aastal ja 1993. aasta mais asus ta Eesti kaitseväe juhataja ametikohale, kus oli kuni 1995. aastani, mil ta kindralina erru läks. Hiljem osales Einseln ka poliitikas. Ta suri 16. märtsil 2017.

sõjamuuseumisse!

K-P 11-18

R-P 11-18

Peamaja
Mõisa tee 1, Viimsi
Sõjatehnika angaar
Vehema tee 1a, Viimsi (300 m peamajast)

Läbi raskete sõdade jõudis Iisrael 1979. aastal murrangulise rahulepinguni Egiptusega – oma kõige suurema ja ohtlikuma vastasega. Kuid enne seda tuleb siiski rääkida kahest suurest sõjast 1967. ja 1973. aastal.

Iisraeli-vastase

aastail 1967–1979

Hanno Ojalo sõjaajaloolane

Kuuepäevane sõda 1967

Järjekordse sõja Iisraeli vastu 1967. a provotseerisid araabia riigid, kelle ajakirjanduses lubati suurejooneliselt kõik juudid merre peksta. Mõned mõõdukamad araablased arvasid, et ellujäänud juudid peavad lahkuma ja asuma tagasi nendesse Euroopa ja Ameerika riikidesse, kustkohast nad Iisraeli tulnud on.

Iisraelis elas sel ajal veidi alla kolme miljoni elaniku, Egiptuse rahvaarv oli 30 miljonit inimest, Süürias kuus ja Jordaanias 1,5 miljonit. Seega oli Iisrael inimeste arvu poolest oma vaenlastest üle kümne korra väiksem. Iisraeli territoorium oli põhjast lõunasse kitsuke – keskmiselt kõigest 50 km laiune, kui jätta arvestamata suures osas asustamata Negevi kõrb. Riigi ametlik pealinn (tollal Jeruusalemma lääneosa) asus tegelikult otse piiril Jordaaniaga.

1957. aastal oli Iisrael olnud sunnitud taanduma Siinai poolsaarelt tagatisega, et Tirani väin jääb riigi laevaliiklusele avatuks ja Egiptuse-Iisraeli piiril paiknevad ÜRO rahuvalveväed. Mingeid kokkuleppeid ega läbirääkimisi aga riikide vahel ei toimunud

Iisraeli kahuripaat Tirani väinas Sharm El Sheikhi lähistel 1967. a sõjas.

Foto: Yakov Agor / Iisraeli valitsuse pressiteenistus

1967. a sõjas osalenud

Iisrael Egiptus, Süüria, Jordaania Elavjõud 264 000 547 000 Tankid 800 2504 Lennukid 300 957

ning palestiina terroristid jätkasid reide Iisraeli territooriumil ja tulevahetust piiridel. 1967. aasta juuniks olid pinged muutunud ohtlikult suureks. Iisrael kordas avalikult oma 1956. aasta järgset seisukohta, et Tirani väina sulgemine tema riigi laevadele võrduks sõjakuulutusena. 1967. aasta mai lõpus teatas Egiptuse president Gamal Abdel Nasser, et Tirani väin suletakse Iisraeli laevadele ja andis korraldu-

sõjategevuse laine

se, et ÜRO väed lahkuksid piiridelt. Egiptus ja Süüria mobiliseerisid seejärel oma sõjaväed ning koondasid need Iisraeli piiridele. Sedasama tegi nüüd ka Iisrael.

Riigi väikse territooriumi ja võimatuse tõttu hoida lõpmatuseni ooteseisundis riigi kaitseks mobiliseeritud sõjaväge alustas Iisrael 5. juunil 1967 ennetava löögiga sõda. See algas ulatuslike õhurünnakutega Egiptuse len-

nuväljade vastu. Rünnakus osales 188 Iisraeli lennukit. Egiptuse õhukaitse oli puudulik. Enamik Iisraeli sõjalennukitest lendas madalalt üle Vahemere, et vältida endi tuvastamist radarite abil.

Kuuepäevane sõda peeti 5.–10. juunini 1967. Iisraeli sõjaväge juhtisid võidukas sõjas sõjaminister Moshe Dayan ja peastaabi ülem kindral Yitzhak Rabin (hilisem peaminister).

Üllatusrünnakus hävitati peaaegu kogu Egiptuse lennuvägi juba maa peal (kokku hävis üle 300 lennuki ja hukkus umbes 100 pilooti), andes Iisraeli lennukitele edaspidi õhus täieliku ülekaalu. Samal ajal alustasid iisraellased maavägede operatsiooni Egiptusele kuulunud Gaza sektorisse ja Siinai poolsaarele, mis tabas egiptlasi sama ootamatult. Nasser kutsus seejärel Süüriat ja Jordaaniat üles alustama

Kurnamissõda

1967–1970

Niisuguse nimetuse on saanud kuuepäevasele sõjale järgnenud periood aastatel 1967–1970. Selles osales ühel poolel Iisrael ning teisel poolel Egiptus, Jordaania, Palestiina Vabastusorganisatsioon ja nende liitlased. Peamiselt toimus piiratud sõjategevus: õhurünnakud, vastastikune suurtükituli ja väikesemahulised diversioonigruppide sissetungid vastase territooriumile.

Märtsis 1969 kuulutas Nasser välja ametliku kurnamissõja, mida iseloomustasid eelnevate tegevuste intensiivistamine, kuid olulisi tulemusi ei saavutatud. Sõjategevus kestis 7. augustini 1970 ning lõppes uue vaherahuga, piirid ei olnud kolme aasta jooksul muutunud. Ka pärast kurnamissõda ei toimunud tõsiseid rahuläbirääkimisi. Iisrael kaotas kurnamissõjas eri andmetel 700–1400 sõjaväelast surmasaanutena, hukkus ka 227 eraisikut. Vastaspoolel oli hukkunuid ja langenuid rohkem: Egiptusel 3000–10 000 sõjaväelast ja eraisikut, Süürial 500 ja Jordaanial 300 meest.

Iisraeli luureüksus Shaked Siinai poolsaarel.

rünnakuid Iisraelile, kuid nende edu oli lühiajaline.

Jordaania oli oma väed andnud Egiptuse juhtimise alla, nad avasid tule Lääne-Jeruusalemma ja Iisraeli kibbutzite vastu, kuid 5.–7. juunil hõivas Iisrael kogu Jordani Läänekalda, sh idapoolse Jeruusalemma.

Egiptusele kuuluva Siinai hõivamine toimus Iisraeli maaväe pealetungiga 7. ja 8. juunil. Iisraeli väed jälitasid lääne poole pagevaid egiptlasi, tekitades neile raskeid kaotusi, ning vallutasid Siinai poolsaare kuni Suessi kanalini.

Süüria oli neli esimest päeva suhteliselt passiivne, kuid sõtta liitudes kandis kaotusi ja 10. juuniks oli Iisrael hõivanud ka Golani kõrgendikud.

Iisraeli sõjaline edu oli tingitud üllatusrünnaku mõjust, uuenduslikust ja hästi elluviidud lahingukavast ning araabia maade sõjajõudude kehvast

kvaliteedist ja juhtimisest. Araabia maad kandsid võrreldes Iisraeliga tunduvalt suuremaid kaotusi: araabia riikide poolel hukkus ligi 20 000 meest, Iisraeli poolel veidi alla 1000. Iisraeli kontrolli all olevate maa-alade pindala kolmekordistus.

11. juunil 1967 allkirjastati ÜRO vahendusel relvarahu. Sõja järel põgenes Läänekaldalt Jordaaniasse umbes 300 000 palestiinlast ja Golani kõrgendikelt ligi 100 000 süürlast.

Kogu araabiamaailmas saadeti tuhandete kaupa välja seal veel elanud juute, kes pagesid Euroopasse või Iisraeli. Terve hulk maailma riike (sealhulgas NSV Liit koos idabloki riikidega) katkestas diplomaatilised suhted Iisraeliga. Suessi kanal suleti laevaliikluseks pikaks ajaks, mis häiris rahvusvahelist kaubandust.

Kuigi Iisrael tegi ettepanekuid läbirääkimisteks ja kokkulepete sõl-

mimiseks, jäid need vastuseta. Samal aastal toimunud Araabia Liiga tippkohtumisel lepiti kokku kolmes põhimõttes, mis lühidalt oli kolm eid: keelduda rahulepingust Iisraeliga, tema tunnustamisest ja läbirääkimistest temaga.

Egiptuse president Nasser uskus, et Iisraeli saab vaid sõjalise jõuga sundida Siinai poolsaarelt lahkuma ning varsti algasid Suessi kanali ääres taas relvakokkupõrked. Iisrael kulutas 1971. aastal 500 miljonit dollarit, et kindlustada oma positsioone Suessi kanali juures.

150 km pikkuse kaitseliini nimeks sai Bar Levi liin Iisraeli kindrali Haim Bar Levi järgi.

Siinai püsis Iisraeli kontrolli all 1979. aastani, Golanilt pole taandutud praeguseni. Läänekaldast ja Gaza sektorist sai 1993. a palestiinlaste omavalitsusala.

Yassir Arafat ja palestiinlaste

Aastal 1964. moodustati Kairos erisugustest Palestiina araablaste relvarühmitustest katusorganisatsioon Palestiina Vabastusorganisatsioon (Munazzamat at-Tahrīr al-Filastīniyyah, ingliskeelse lühendiga PLO), mille juhiks sai Yassir Arafat. Peab ütlema, et need keeruliste nimetustega rühmitused kisklesid aktiivselt ka omavahel. Esialgu ründasid terroristid Iisraeli Gaza sektorist ja Jordaania territooriumilt (Läänekaldalt). Pärast 1967. aasta sõda püüdsid palestiinlased pidada sõda okupeeritud aladel, kuid Iisraeli sõjavägi surus need katsed ruttu maha ning terroristid pagesid üle Jordani jõe Jordaania territooriumile.

Sealt algasid taas rünnakud Iisraeli territooriumile, palestiina põgenikelaagritest värvati üha uusi terroriste.

Üsna ruttu muutus

PLO Jordaania kuningriigis tõsiseks jõuks ja Arafat asus avalikult ignoreerima Jordaania riigivõimu.

Algasid kokkupõrked Jordaania armee ja politseiga. Konflikt süvenes siis, kui palestiina terroristid kaaperdasid mitu reisilennukit ning

maandusid nendega Jordaania territooriumil. Septembris 1970 andis Jordaania armee terroristidele ootamatu löögi ja tõrjus nad nädalaid kestnud võitluste tulemusena Süüriasse ja Liibanoni. PLO kandis võitlustes suuri kaotusi.

Sellest ajast peale moodustas PLO oma terroristliku infrastruktuuri Liibanoni lõunaosas ja alustas rünnakuid Iisraeli vastu sealt. Samuti ignoreerisid palestiinlased Liibanoni riigivõimu, sekkusid Liibanoni poliitikasse ja osalesid aktiivselt sealses kodusõjas alates 1975. aastast.

Kokku hukkus Iisraeli poolel aastail 1967–1981 terroristide rünnakute tõttu 300–400 inimest (kellest 80–90% olid eraisikud). Palestiinlaste seast sai üle 2000 fedaiini (võitleja) surma ja tuhanded neist vangistati. Lõplikult suutis Iisrael palestiinlaste terrorirünnakud Liibanoni territooriumilt peatada alles suurema sissetungiga sinna 1982. aastal. Mõned näited palestiina terroristide kõige julmematest terrorirünnakutest Iisraeli vastu pärast 1973. aasta sõda.

terror

Maaloti terrorirünnak 14.–15.mail 1974. Kolm Liibanonist üle piiri tulnud Palestiina Vabastamise Demokraatliku Rinde (DFLP) terroristi (kes kandsid Iisraeli armee vormi) võtsid Maaloti asulas asuvas koolis pantvangi 115 iisraellast, neist 105 olid kooliõpilased. Iisraeli sõjavägi vabastas pantvangid lahinguga ja lugu lõppes kolme terroristi ja 31 pantvangi surmaga, haavata sai veel 70 pantvangi.

Rannikumaantee terrorirünnak 11. märtsil 1978. Mainitud rannikumaantee paiknes Haifa ja Tel Avivi vahel. Kahe RIB kummipaadiga Liibanoni rannikult teele asunud 13 FATAHi grupeeringu terroristi maabusid 11. märtsil Iisraeli rannikul Tel Avivi piirkonnas. Otsekohe asusid nad tapma ettejuhtunud inimesi, maanteele jõudes tulistasid autosid, kuid lõpuks kaaperdasid nad liinibussi ja võtsid mitukümmend pantvangi. Seejärel sõideti Haifa poole, kuid Iisraeli politsei suutis terroristid peatada teetõkete abil ja puhkenud lahingus sai surma 11 terroristi, kaks võeti vangi. Surma sai 38 ja haavata 71 Iisraeli eraisikut.

Foto: Rafi Rogel / Wikimedia
Yassir Arafat oma kabinetis 1978. aastal. Foto: AKG images / Scanpix

Yom Kippuri sõda 1973

See sõda on tuntud ka kui Jom Kippuri sõda, Ramadaani sõda, oktoobrisõda, neljas Araabia-Iisraeli sõda, 1973. aasta Araabia-Iisraeli sõda, mis oli järjekordne kokkupõrge Iisraeli ja suure araabia riikide koalitsiooni vahel, milles juhtriigid olid Egiptus ja Süüria. Sõda kestis 6. oktoobrist kuni 25. oktoobrini 1973.

Egiptus ja Süüria soovisid mõlemad kaotatud alasid tagasi vallutada. Kui Sadat lootis saavutada lahenduse diplomaatiliselt, siis Süüria president Hafiz al-Assad oli sõjalise lahenduse pooldaja. Pärast kuuepäevast sõda oli Süüria pannud tohutul hulgal raha sõjaväe arendamisse, et muuta Süüria armee regiooni tugevaimaks. Assadi arvates pidid läbirääkimised algama alles pärast Golani kõrgendike vallutamist.

1973. aastal toimusid mitu korda Iisraeli piiri lähedal suuremahulised sõjalised õppused, mis tegid Iisraeli ärevaks. Iisraeli juhtkond uskus, et kui rünnak toimub, siis suudab nende lennuvägi selle tõrjuda. Peaaegu aasta enne sõda, 24. oktoobril 1972, teatas Sadat oma väejuhatusele, et tal on plaan sõtta minna ka ilma Nõukogude Liidu toetuseta. Planeerimine oli alanud 1971 ja see toimus täielikus saladuses, mida suudeti ka kuni sõja alguseni hoida. Plaani koodnimi oli operatsioon Badr. Iisraeli sõjaväeluure (lühendatult Aman) ülesanne oli anda ohuhinnang. Nende analüüs põhines kahel eeldusel. Esiteks läheb Süüria sõtta ainult siis, kui seda teeb ka Egiptus. Teiseks eeldas Aman, et Egiptus ei ründa enne, kui ta on NSV Liidult kätte saanud MiG-21 hävituslennukid ja Scud raketid. Kuna lennukid polnud veel Egiptusse saabunud ja Egiptuse armee polnud nende arvates veel täielikult Scud rakette kasutama õppinud, ei pidanud Aman sõda peatselt toimuvaks.

Iisraeli sõdur ja verstapost Egiptuse linna al-Ismailiyah’ suunal.

Foto: Naor Amr / Wikimedia

Allalastud Iisraeli Mirage hävitaja. Foto: Egiptuse armee / Wikimedia

Hüljatud Süüria T-62 tankid Golani rindel.

Foto: Danny Goldschmidt / Wikimedia

1973. a sõjas osalenud

Iisrael Egiptus, Süüria, liitlased

Elavjõud 415 000 1 120 000 Suurtükid 945 1720

Tankid 1700 3630 Lennukid 560 1011

Aman oli liiga enesekindel, mistõttu jäeti mitmed ohumärgid tähelepanuta. 1973. aasta keskpaigaks oli Aman siiski teadlik vastaste sõjaplaanidest. Amani info kohaselt pidid Egiptuse 2. ja 3. armee ületama Suessi kanali ja rajama kindlustatud positsioonid 10 km kaugusel. Siiski ei uskunud Iisraeli luure, et Egiptus ja Süüria söandavad tõepoolest sõda alustada.

Egiptus tegi kõik, et seda väärarvamust süvendada. Nii Iisrael kui

Egiptuse MiG-17 rusud Iisraeli baasi väravas. Foto: IDF / Wikimedia

USA arvasid, et Nõukogude sõjaliste nõustajate väljasaatmine oli tunduvalt vähendanud Egiptuse armee võitlusvõimet. Egiptus teeskles, et sõjaliste rajatiste mehitamiseks on vähe sõdureid ja et neil on tõsine varuosade puudus. Sadat oli juba nii kaua Iisraeli ähvardanud, et tema hoiatusi ei võetud enam tõsiselt.

Nädalatel enne rünnakut korraldas Egiptus piiri lähedal uued õppused, mille varjus toimetati piirkonda rünnakuks vajalikud sõdurid. Ka Süüria

korraldas õppuseid. Seda arengut pidas Aman häirivaks, aga mitte ohtlikuks, sest nad ei uskunud rünnakusse enne Egiptuse relvastuse saabumist. Siiski tugevdas Iisrael väeosi Golani kõrgendikel. 27. ja 30. septembril mobiliseeris Egiptus osa oma reservväelastest, et saata nad piiri lähedale õppustele. Turvatunde tekitamiseks demobiliseeriti Iisraelis 20 000 sõdurit 4. oktoobril. Sõjakoolide kadetid pidid jätkama õpingutega 9. oktoobril.

Rünnakuks valiti juutide usupüha

Sõda algas koalitsiooni üllatusrünnakuga Iisraelile Yom Kippuri päeval, mis on tähtis juudi usupüha. Egiptuse ja Süüria väed ületasid 1967. aasta vaherahuga seatud piirid Siinai poolsaarel ja Golani kõrgendikel. Sõja käigus asusid nii USA kui Nõukogude Liit varustama sõjatehnikaga oma liitlasi ning see tekitas pingeid kahe tuumariigi vahel.

Rünnakupäevaks valiti 6. oktoober seepärast, et Yom Kippuri pühal seiskub elu Iisraelis. Juudid ei tohi sel päeval tööd teha ja paljud sõdurid olid kodus perede juures. Samas võis selle päeva valimine rünnakuks aidata Iisraelil mobiliseerida, sest kõik olid kodus ja tühjad teed tegid vägede transportimise lihtsamaks.

Päevadel enne sõda sai Iisraeli luure mitmest allikast andmeid, et rünnak saabub peatselt. Transpordilennukid tõid relvi Kairosse ja Damaskusse ning luurefotod näitasid, et piiri lähedal on sõjatehnikat tavapäratult palju. Mossadi juht Zvi Zamir sai 5. oktoobri hommikul kell 2.30 oma agentidelt teate, et sõda tuleb ja Egiptuse-Süüria ühendrünnak toimub 6. oktoobri päikeseloojangul. Nüüd hakkas Iisraeli väejuhatus lõpuks tegutsema ja mõned tunnid enne rünnakut algatati osaline mobilisatsioon (hiljem üldmobilisatsioon).

Sõda algas Egiptusele edukalt. Egiptuse väed ületasid kolme päevaga Suessi kanali (nagu plaan ette nägi), kindlustasid end ning jäid vasturünnakut ootama. Süüria armee kooskõlastas Egiptusega oma pealetungi Golani kõrgendikele. Samamoodi nagu Egiptus saavutas ka Süüria algul edu Iisraeli vähemuses vägede vastu, kuid nädala aja jooksul suutis Iisraeli armee

Külma sõja vari

Ameerika Ühendriikide ja NSV Liidu poliitikal oli nii 1967. a kuuepäevase kui ka järgnenud 1973. a Yom Kippuri sõja tulemustele suur mõju. Nõukogude Liidu poliitika oli osaliselt põhjustanud Egiptuse sõjalise nõrkuse eelmise sõja ajal, kuna Egiptus sai neilt õhutõrjerakette ainult pärast pikka palumist.

Nasseri kaotus 1967. aasta sõjas tekitas pingeid Nõukogude Liidu ja Egiptuse vahel. Enne seda oli NSV Liit andnud Egiptusele moodsat relvastust, et katsetada neid USA relvade vastu, mida kasutas Iisraeli armee.

Egiptuse president Nasser suri septembris 1970 ja tema järeltulijaks sai Anwar Sadat. 1971. aastal pakkus Sadat, et kui Iisrael tõmbab oma väed välja Siinaist, Gaza sektorist ning kõigist teistest piirkondadest, mida oli okupeerinud alates 5. juunist 1967, siis võivad läbirääkimised (Iisraeli tunnustamiseks –toim) alata. Iisrael vastas, et nende väed jäävad kohale. Kuuepäevane sõda oli Egiptust tugevalt häbistanud ja lisaks oli Egiptuse majandus kriisis.

Nõukogude Liit ei uskunud, et Egiptus võiks sõja võita. Nad arvasid, et rünnak üle Suessi kanali lõppeb suurte kaotustega. Egiptuse president Nasser oli väitnud, et kui Nõukogude Liit ei anna neile piisavalt vajalikku moodsat relvastust, siis Egiptuse järgmine juht hakkab abi paluma ameeriklastelt. President Sadatile oli sõda ainus võimalus, kuidas suurendada rahva toetust valitsusele ja järgnevatele majandusreformidele.

Kui Egiptuse ettevalmistused Suessi kanali ületamiseks hakkasid lekkima, pidas Egiptus aga hädavajalikuks saata riigist välja Nõukogude sõjalised nõustajad. Juulis 1972 lahkus Egiptusest umbes 20 000 nõustajat ja Egiptus proovis parandada suhteid USAga. Süüria jäi siiski Nõukogude Liidu kindlaks liitlaseks.

Alates 1972. aasta lõpust hakkas Egiptus oma vägesid tugevdama, saades siiski Nõukogude Liidult hävituslennukeid MiG-21, SA-2, SA-3, SA-6 ja SA-7 õhutõrjerakette, T-55 ja T-62 tanke, RPG-7 tankitõrjerelvi ja 9M14 Maljutka (NATO AT-3 Sagger) juhitavaid tankitõrjerakette.

end koguda ja asuda vasturünnakule, mille tulemusena tõrjus Iisrael Süüria väed oma territooriumilt ning hakkas Damaskust ohustama.

Oma liitlasele appi tulles asus Egiptus taas Iisraeli vastu pealetungile, kuid sai hävitavalt lüüa. Iisraeli armee kasutas ära nõrkust Egiptuse kaitseliinides ning ületas Suessi kanali selle lõunaosas, tungis raske võitluse tulemusena läände ja lõunasse, et piirata ümber kanalit kaitsvad Egiptuse väed. Sõjategevus käis ka merel ning sealgi oli Iisraeli sõjalaevastik Egiptuse ja Süüria omast üle, tekitades mõlema riigi sõjalaevastikele suuri kaotusi. 22. oktoobril kehtestati ÜRO abil vaherahu, kuid see lõppes kiiresti, sest kumbki pool süüdistas teist vaherahutingimuste rikkumises. 24. oktoobriks olid Iisraeli väed ümber piiranud Egiptuse 3. armee, mis parandas tugevalt Iisraeli positsiooni. 25. oktoobril 1973 kehtestati sõja lõpetamiseks teine vaherahu. Sõjategevuse lõpuks olid Iisraeli väed edukate pealetungidega jõudnud 40 km kaugusele Damaskusest ning 101 km kaugusele Kairost.

Iisrael loobub ennetavast rünnakust Iisraeli strateegia põhines eeldusel, et sõjaohu korral teevad õhujõud ennetava rünnaku. Arvati, et Iisraeli luure suudab anda hoiatuse vähemalt 48 tundi enne rünnaku algust. Saades teada sõjaohust, tegi Iisraeli peaminister Golda Meir vastuolulise otsuse mitte teha (erinevalt 1967. aastast) ennetavat rünnakut.

Golda Meir, sõjaminister Moshe Dayan ja peastaabi ülem kindral David Elazar kohtusid Yom Kippuri päeva hommikul kell 8 ehk kuus tundi enne sõja algust. Dayan väitis, et sõja toimumine pole kindel. Kindral Elazar soovis ennetavat rünnakut Süüria lennuväljadele keskpäeval, Süüria rakettide vastu kell 15 ja Süüria maavägede vastu kell 17. Meir otsustas, et ennetavat rünnakut ei tule, sest teised riigid oleks neid sel juhul süüdistanud sõja alustamises ja Iisrael ei saa mingit abi – ning tal oli õigus. Rahvusvahelise toetuse nimel oli ta sunnitud ohustama oma riigi püsimajäämist. Golda Meir kohtus hiljem USA suursaadikuga, kuid USA diplomaatia ei suutnud sõja ärahoid-

Sõjategevus Siinai poolsaarel ja Golani kõrgendikul

BeirutLIIBANON

Iisraeli riik 1949

Iisraeli 1967. a sõjas okupeeritud alad: Siinai, Läänekallas, Golani kõrgendikud

Iisraeli Centurion tank Siinai rindel.
Foto: IDF / Wikimedia
SIINAI POOLSAAR
PUNANE MERI
SUESSI KANAL
Surnumeri
SAUDI ARAABIA
LÄÄNEKALLAS
VAHEMERI
JORDAANIA
Amman
Eilat
SÜÜRIA
Golani kõrgendikud
Damaskus
Port Said
Kairo
Niilus Suez
EGIPTUS
Jeruusalemm
IISRAEL
Tel Aviv Gaza
Tirani väin

Iisraeli kindral Uzi Narkiss, kaitseminister Moshe Dayan ja Iisraeli kaitsejõudude staabiülem Yitzhak Rabin Jeruusalemmas 1967. aasta sõjas. Foto: Ilan Bruner / Wikimedia

miseks midagi teha. USA välisministri Henry Kissingeri kinnitusel ei oleks Iisrael järjekordse ennetava rünnaku korral abi saanud.

Arutlusel oli kaks kaitseplaani. David Elazari ettepaneku kohaselt mobiliseeriks Iisrael õhujõud ja neli soomusdiviisi, kokku 100 000 –120 000 sõdurit. Moshe Dayan pooldas õhujõudude ja kahe soomusdiviisi mobilisatsiooni – kokku 70 000 sõdurit. Meir valis Elazari ettepaneku. Dayan ja Elazar juhtisidki Iisraeli sõjaväge selles sõjas.

Sõjategevus

Siinai poolsaarel

Siinai poolsaar oli Yom Kippuri sõja kõige tähtsam rinne, kus kanti ka suurimaid kaotusi elavjõus ja tehnikas. Egiptusel oli kanali ületuseks valmis viis diviisi, millesse kuulus kokku 100 000 sõdurit, 1350 tanki ja 2000 suurtükki.

Nende vastas seisis eesliinil 450 Jeruusalemma brigaadi sõdurit, kelle kaitsta oli 16 kindlustatud punkti kogu kanali ulatuses. Siinai poolsaarel oli kokku vaid üks Iisraeli diviis (8000 meest) ja 360 Iisraeli tanki, mis olid jagatud kolme soomusbrigaadi ja ainult üks neist oli rünnaku alguses kanali lähedal. Egiptuse väed suutsid edukalt rajada üle 350 m laiuse kanali mitu silda ning moodustasid 6. oktoobril idakaldale mitu sillapead.

Iisrael tõi rindepiirkonda kiiruga lisajõude ja 6.–8. oktoobrini üritasid Iisraeli soomusjõud pealetungi takistada, aga need rünnakud ei saanud piisavat õhutoetust ja need löödi tagasi Egiptuse tõhusate tankitõrjerelvade abil.

Kuigi Iisraeli suurim tugevus olid ta õhujõud, ei saanud ta neid efektiivselt sõja alguses kasutada. Kuuepäevase sõja käigus olid Iisraeli lennukid õhutõrjeta jäänud araabia riikide vägesid halastamatult purustanud. Egiptus ja ka Süüria olid nüüd tugevalt kindlustanud oma piire õhk-maa-tüüpi rakettidega, mille nad said Nõukogude Liidult. Iisraeli õhujõud ei suutnud piisavalt kiiresti vastaste õhutõrjepatareisid hävitada.

9. oktoobril otsustasid Iisraeli kaitsejõud keskenduda oma jõudude ümbergrupeerimisele, kuna Egiptuse armee jäi strateegilisse kaitsesse. Iisra-

ellased otsustasid minna vasturünnakule, kui Egiptuse tankid üritasid lahkuda neid kaitsvate õhutõrjerakettide raadiusest. Tegelikkuses ei jõudnudki Egiptuse väed Suessi kanalist kaugemale kui 15–20 km, mistõttu jäi Iisraeli piirini veel ligi 200 km.

Vastulöök koodnimega operatsioon Gazelle anti 15. oktoobril. Iisraeli väed, mille eesotsas oli kindral Ariel Sharoni juhitud diviis, murdsid Egiptuse kaitsest läbi Tasa koridori juures. 15.–18. oktoobrini peeti suuremaid tankilahinguid, milles osalesid Egiptuse poolt 232 ja Iisraeli poolt 440 tanki ning iisraellased saavutasid suure võidu. Seejärel ületasid iisraellased Suessi kanali Suurest Mõrujärvest põhja pool, kus Iisraeli väed rajasid kiiresti neli pontoonsilda.

Pärast pingelisi lahinguid peatus Iisraeli edasitung Kairo suunal, samal ajal kui Iisraeli väed liikusid edasi kanali kaldal lõuna poole ja jõudsid

Port Suezini välja. 24. oktoobriks, kui hakkas kehtima relvarahu, olid iisraellased vallutanud suure hulga maad Suessi kanali läänekaldal ja osa Egiptuse väeosi seal sisse piiranud. Iisraeli väed olid jõudnud kanalist ligikaudu 30–40 km lääne poole ja Kaironi jäi neil minna veel alla 100 km. Seega olid Egiptuse väed sattunud üpris keerulisse olukorda.

Sõjategevus Golani kõrgendikel

Süüria ründas Iisraeli Golani kõrgendike positsioone viie diviisi ja 188 suurtükipatareiga. Sõda algas õhurünnakuga, milles osales 100 lennukit, ja suurtükitulelöögiga, mis kestis 50 minutit. Süüria pioneeribrigaadid olid lahingu eesliinil, kuid kandsid raskeid kaotusi. Lahingu esimeses faasis oli Iisraelil välja panna 3000 sõdurit, 180 tanki ja 60 suurtükki. Süüria ründas neid kolme jalaväediviisiga, milles oli kokku 28 000 sõdurit, 800 tanki ja 600 suurtükki. Peale selle saatis

Süüria alates lahingu teisest päevast sõdima kaks soomusdiviisi. Kõik piirkonnas olevad Iisraeli tankid osalesid esialgses rünnakus. Süüria eriväelased vallutasid tähtsaima Iisraeli kindluse Hermoni mäel, milles oli mitmesugust jälgimistehnikat. Süüria varitsus suutis peatada vasturünnakut üritavad Iisraeli väed.

Golani rinne oli Iisraeli väejuhatusele esmatähtis, kuna kõrgendike vallutamisega oleksid süürlased ohustanud tähtsaid Iisraeli linnu. Samas oli Siinai Iisraeli tuumikalast kaugel. Reservväed saadeti ilma ettevalmistuseta Golanit kaitsma, sest olukord oli kriitiline. Süüria oli arvestanud, et Iisraeli reservvägede eesliinile jõudmine võtab aega vähemalt 24 tundi, kuid tegelikult hakkasid esimesed üksused lahingusse saabuma 15 tundi pärast sõja algust.

Sõja esimeste päevade jooksul kandis Iisrael raskeid kaotusi ja Süüria

tankid tungisid jõudsalt edasi. Siiski ei suutnud Süüria väed lõplikult Iisraeli kaitsjaid hävitada, kuigi neil oli suur arvuline ülekaal. Olukord hakkas muutuma 8. oktoobril, kui Iisraeli reservvägede rünnakute tulemusena liikus rindejoon sõjaeelse piiri poole tagasi. 10. oktoobriks olid Süüria väed juba Golani kõrgendikelt tagasi tõrjutud.

Iisraeli pealetung oli edukas, sest nad jõudsid kõigest 40 km kaugusele Damaskusest (pool vahemaast Golani kõrgendike ja Damaskuse vahel).

Purustatud Iisraeli M60 Patton tank. Foto: repro / Wikimedia
Lahinguväljale jäänud Iisraeli ja Egiptuse
Egiptuse väed rajamas pontoonsilda üle Suessi kanali 7. oktoobril 1973.

Foto: repro / Wikimedia

tankid.

Foto: Israel Press and Photo Agency / Wikimedia

Iraak ja Jordaania saatsid nüüd Süüriale appi ekspeditsioonikorpused, kes suutsid iisraellaste pealetungi peatada. Iraagi väe suurus oli 30 000 sõdurit, 250–300 tanki ja 700 soomukit. Siiski ei suutnud uued abiväed iisraellasi Süüriast taganema sundida.

23. oktoobril pidi algama võimas Süüria vasturünnak, kuid päev varem oli ÜRO kehtestanud relvarahu. Egiptus ja Iisrael liitusid sellega ning see mõjutas ka Süüriat sama tegema. Iisrael okupeeris siiski alasid Süüria sees ja Süüria korraldas järgnevatel kuudel

mitu rünnakut, et Iisraeli ärevuses hoida.

Iisraeli väed kaotasid sõjas 2500–3000 sõdurit langenutena, 540 tanki ja 120 lennukit. Egiptuse ja Süüria kaotused olid vastavalt 9000–20 000 sõdurit, 1274 tanki ja 450 lennukit.

Kevadel 1974 üritasid süürlased Hermoni mäge tagasi võtta, kuid Iisrael hoidis oma positsioone. Vaherahukokkulepe mais 1974 lõpetas pideva sõjaolukorra. Pärast seda toimus vangide vahetus (293 Iisraeli sõdurit 8372 Egiptuse ja 392 Süüria sõduri vastu) ja vaherahujoonele asusid taas ÜRO rahuvalvejõud.

Regiooni rahunemine selle sõja tulemusel

Esimest korda pärast 1948. a Araabia-Iisraeli sõja lõppu toimusid Araabia ja Iisraeli juhtide vahel avalikud läbirääkimised. Sõda võis aidata kaasa ka regiooni rahunemisele, sest nii Iisrael kui Egiptus kahtlesid, kas nad on üldse suutelised teineteist võitma.

Sõda oli šokk iisraellastele. Nad olid elanud arvamuses, et nende sõjavägi suudab neid raskusteta kaitsta. Siiski näitasid sõja alguses kantud rasked kaotused, et Iisraelil on probleemseid kohti. Mitmed kindralid ja tähtsad ametnikud, sealhulgas peastaabi ülem, sõjalise luure juht ja asejuht, vallandati. Tagasi astus ka Golda Meiri valitsus.

Yom Kippuri sõjaga on seotud ka araabia riikide katse Iisraeli toetavaid lääneriike naftaembargoga põlvili suruda. 19. oktoobril kiitis USA president Richard Nixon heaks abipaketi, millega sai Iisrael relvi ja varustust 2,2 miljardi dollari väärtuses.

Saudi Araabia kuulutas seepeale USA vastu välja naftaembargo, millega hiljem liitusid ka teised naftat eksportivad riigid. Vastusena sellele, et USA abistas Iisraeli, otsustasid OPECi araabia riikidest liikmed eesotsas Saudi Araabiaga 17. oktoobril vähendada naftatoodangut 5%.

Naftaembargot laiendati ka Euroopa riikidele, mis põhjustas 1973. aasta energiakriisi. Naftahindade hinnaralli jätkus vähemalt aastani 1979, põhjustades bensiinijaamade tühjenemise läänes ja pani ka lääneriigid, sh näiteks Norra, jõuliselt oma naftat otsima.

Anwar Sadat, Jimmy Carter ja Menachem Begin 1979. aastal Camp Davidis.

Foto: Picture Alliance / Scanpix

Camp Davidi rahu 1979

Yom Kippuri sõda muutis Lähis-Ida jõudude tasakaalu ja see viis 26. märtsil 1979. aastal Camp Davidi rahulepingu sõlmimiseni Iisraeli ja Egiptuse vahel. Algatus tuli Egiptuse presidendilt Anwar Sadatilt (kes oli loobunud NSV Liidu orientatsioonist ja asunud USAga sõprussuhteid arendama). Sadat külastas 1977. aastal ootamatult Jeruusalemma ja tegi Iisraeli peaministrile Menachem Beginile rahuettepaneku. Rahuläbirääkimisi vahendas 1978. aastal USA president Jimmy Carter ja see allkirjastati 1979. aastal USAs Carteri Camp Davidi residentsis. See oli esimene rahuleping, mis oli sõlmitud Iisraeli ja ühe araabia riigi vahel.

Egiptus tunnistas Iisraeli riigi iseseisvust ja sai tagasi Siinai poolsaare. Lisaks Iisraeli taganemisele Siinai poolsaarelt kauples Sadat palestiinlastele välja ka autonoomia võimaldamise Gaza sektoris ja Läänekaldal, mis vajas küll omakorda jõustamiseks veel 1993. aasta Oslo kokkuleppeid.

Iisrael viis oma väed ja eraisikud Siinai poolsaarelt välja etappide kaupa, lõplikult 1982. aastaks. Suessi kanal oli rahvusvaheliseks laevaliikluseks taasavatud juba 1975. aastal. Lepingule alla kirjutanud Egiptuse presidendi Anwar Sadati mõrvasid islamistid 1981. aastal, kuna rahu Iisraeliga oli mõnedele fundamentalistlikele muslimitele lubamatu. See rahuleping on siiski vastu pidanud tänapäevani.

Martin Malia

Revolutsioonid kui

ajaloo lokomotiivid: tänase maailma

loomine

Postimees

Kirjastus, 2024

Meisterlik raamat vaatleb lääne revolutsioonide lainet ja selle kommunistlikku kulminatsiooni 20. sajandil. Võrdleva ajaloo laiahaardeline ja sügav käsitlus pakub sotsialismi kujunemise uut tõlgendust, tuues välja Vene revolutsiooni, nõukogude režiimi esiletõusu ja Nõukogude Liidu lõpliku kokkuvarisemise tähenduse. Martin Malia uurib 15. ja 16. sajandi Euroopa ususõdasid, Inglismaa, Ameerika ja Prantsusmaa revolutsioone ning plahvatuslikke sündmusi 20. sajandi Venemaal. Ta järeldab, et 20. sajandi revolutsioonide juured on sügaval Euroopa ajaloos, revolutsiooniline mõtlemine ja tegevus radikaliseerusid ühest suurest revolutsioonist teise. Malia pakub omanäolise vaate revolutsiooni fenomenile ja annab huvitava hinnangu selle jõule kui ajalugu edasiviivale väele.

Sofi Oksanen

Samasse jõkke: Putini sõda naiste vastu Varrak, 2024

«Seksuaalvägivald ei ole ainult naiste asi, see on kogu maailma asi.» Venemaa pommitab Ukrainas sünnitushaiglaid, kasutab seksuaalvägivalda sõjarelvana, häbistab ja ähvardab ohvreid sotsiaalmeedias. Vene sõdurid piinavad ja vägistavad valimatult. Esimesed pealkirjad Venemaa sõjakuritegudest Ukrainas jahmatasid kogu maailma. Läänest vaadatuna jõhker, mõistuse ja südamega käsitamatu vägivald on Kremlile kainelt kaalutletud tegevus, põliste valitsemistavade ainuloomulik jätk. Venemaa on Ukrainas kasutusele võtnud oma igivana vallutuste käsiraamatu, mille põhjal tegutses Krimmis juba Katariina II ja mille laiendatud versiooni rakendas Nõukogude Liidus Stalin. See sügavalt mõjuv essee käsitleb agressioonisõda Ukrainas Venemaa imperialismi ja mineviku valguses ning lahkab põhjuseid, miks Moskva huvi on vaigistada just naised, nii oma riigis kui mujal.

Shaun Pinner ja Matt Allen

Elada. Võidelda. Ellu

jääda: ühe sõduri erakordne lugu

sõjast Venemaa vastu

Helios kirjastus, 2024

See on lugu ühe mehe võitlusest, et kaitsta riiki, kuhu ta ei sündinud, vaid millesse ta armus. Endine Briti armee sõdur Shaun Pinner jutustab erakordse loo Ukraina sõjast. Watfordist pärit Shaun Pinner teenis üheksa aastat Briti armees ning võitles lühemat aega operatsioonidel Bosnias ja Põhja-Iirimaal. Ta liitus Ukraina sõjaväega 2018. aastal, ajal kui riik oli pärast Krimmi annekteerimist oma relvajõude üles ehitamas. Kui Venemaa 2022. aasta veebruaris täiemahulist sõda alustas, oli Pinner Ukraina 36. merejalaväebrigaadi 1. pataljoni koosseisus, kaitsmas Mariupoli linna. Pärast Mariupoli sissepiiramist langes ta kuueks kuuks sõjavangi. 2022. aasta septembris õnnestus tal siiski painavast vangistusest vabaneda ning president Zelenskõi autasustas Shaun Pinnerit kolmanda järgu Vapruse ordeniga.

Reigo Rosenthal ja Andrus Kütt Veebruar 1944: võitlused

Narva rindel Argo, 2024

See raamat on mõlema poole osalt seni kasutamata arhiiviallikatel põhinev uurimus sõjategevusest 1944. aasta veebruaris Kirde-Eestis – Narva rindel, kus Punaarmee pealetung mitmeks järgnenud kuuks peatati. Tol aastal toimusid Eesti pinnal mastaapseimad ja veriseimad lahingud, mis siin kunagi on maha peetud. Mõlema vaenupoole, Nõukogude Liidu ja Saksamaa strateegilistes plaanides oli Eesti territooriumi valdamine olulisel kohal, Hitler sidus seda kaudselt lausa sõja lõpptulemusega. Eesliinil ja selle taga võttis võitlustest osa sadu tuhandeid mehi tuhandete suurtükkide ning sadade soomusmasinate ja lennukitega. Hukkusid kümned tuhanded, sajad tuhanded said vigastada. Hulk asulaid jäi sõjatules varemeisse, Narva linn hävitati pea täielikult. Teos sisaldab arvukalt lisasid ja 64 lk lahinguskeeme.

Andres Adamson. 1242 Peipsi peal: lahing ja müüt Argo, 2024

1242. aasta 5. aprillil Peipsi järve idakaldal maha peetud jäälahing on väheseid ajaloosündmusi, mida teavad Eestis ja meie idanaabri Venemaa pool peaaegu kõik. Iseasi, mida nad täpselt teavad või arvavad teadvat. Et jäälahing on tihedalt seotud hilisema Moskva suurvürsti ja tsaaridünastia esiisa ja õigeusu pühaku Aleksander Nevski isikuga, on teema juba sajandeid olnud teravalt ideologiseeritud, kangelasmüüti pakendatud. Sellest lahingust suurvenelaste rahvustunde upitamiseks loodud müüt ei haaku samas kuigi hästi allikaist teadaoleva ega üldise ajalootaustaga. Ometi on jäälahing tänuväärne teema, et jutustada mitte ainult sellest ammusest kokkupõrkest, vaid üldse tollasest ajast, oludest ja inimestest. Jäälahingus peegeldub see kauge ajastu nagu veetilgas.

K INDEL TULEVIK EESTILE

JA SULLE

Turn static files into dynamic content formats.

Create a flipbook
Issuu converts static files into: digital portfolios, online yearbooks, online catalogs, digital photo albums and more. Sign up and create your flipbook.