Sõdur 5/21

EESTI SÕJANDUSAJAKIRI AASTAST 1919

NR 5 (121) 2021

Eesti jalaväelaste kogemus Afganistanist lk 6-11

Intervjuu Soome kaitseväe juhatajaga

lk 28–35

«Võitle või põgene» ehk kuidas käitub sõdur tule all

lk 12–19

Vene lennukite piiririkkumised enne 1940. aastat lk 48–59

sisukord

Sisukord

6

4 Eesti ja välisuudised 6 Eesti jalaväeüksuste Afganistani konflikti kogemus 12 „Võitle või põgene” - sõduri käitumine äärmuslikes olukordades 20 Kuidas vaktsiiniga riiki kaitsta 22 Kaudtule õppekava kaitseväe akadeemias 28 Intervjuu Soome kaitseväe juhatajaga 36 Eesti sõduri kiri Bagdadist Foto: Scanpix

42 Võitlustahe - haigutav lünk sõjalises doktriinis 48 NSV Liidu õhusõidukite piiririkkumised ja maandumised Eestis 1923-1939 60 Juminda miinilahing 1941 66 Raamatututvustus

20

48 Ajakiri Sõdur on tellitav ExpressPosti tellimiskeskkonnas https://tellimine.ee/est/sodur.

28

Väljaandja Küberväejuhatuse strateegilise kommunikatsiooni keskus Toimetus Filtri tee 12, 10132 Tallinn sodur@mil.ee Peatoimetaja Heiki Suurkask heiki.suurkask@mil.ee / 717 2416 Toimetaja n-ltn Raiko Jäärats Keeletoimetaja Diina Kazakova Kujundaja lvo Sokka Trükitud Spin Press trükikojas Kaanefoto major Arvo Jõesalu ISSN 1406-3379

Samuti saab ajakirja tellida Omniva postkontoris, postipunktis või kirjakandja vahendusel.

TELLIMISHIND: 12 KUUD 16,30 EUROT, 6 KUUD 8,15 EUROT.

SÕDUR november 2021 3

Uudised

DECIS IV

NATO kirdekorpuse ülema asetäitja väisas õppust O E

N CE R LA

2021

ktoobris külastas Eestit NATO kirdekorpuse ülema asetäitja kindralmajor Ulrich Hellebjerg, kes tutvus ka Tallinnas õppuse Decisive Lancer 2021 käiguga. „See õppus on heaks aluseks Eesti kaitseväe juba muljet avaldava taktikalise võime häälestamiseks.

Eesti kaitsevägi on ja jääb oluliseks kirdekorpusse panustajaks ja usaldusväärseks liitlaseks,“ ütles kindralmajor Hellebjerg.

Kirdekorpuse ülema asetäitja külastas õppuse Decisive Lancer 2021 juhtstaapi ja kaitseväe põhijuhtimispunkti, kus sai ülevaate õppuse käi-

gust. Lisaks külastas ta kaitseliidu Põhja maakaitseringkonna staapi, kus tutvus selle tegevusega õppusel.

NATO kirdekorpus on Taani, Poola ja Saksamaa eestvedamisel 1999. aastal loodud NATO üksus, mis on valmis täitma Põhja-Atlandi lepingu artikkel 5-st tulenevaid kollektiivkaitse ülesandeid Balti riikides ja Poolas. Kirdekorpuse staap asub Poolas Szczecinis.

Kindralmajorid Flemming Mathiasen (vasakul) ja Ulrich Hellebjerg

Foto: kaitsevägi

Ühise laua taga: mereväekapten (vasakult) Kaspars Zelčs, kommodoor Jüri Saska, mereväekapten Giedrius Premeneckas Foto: kaitsevägi

Balti riikide merevägede ülemad kohtusid Saaremaal 1. oktoobril lõppes kolme Balti riigi mereväe ülemate korraline töökohtumine (BNC ehk Baltic Naval Committee) Kuressaares, mille käigus arutati ühise koostöö hetkeseisu ja edasisi plaane. BNC kohtumised toimuvad kaks korda aastas ja korraldajariik vahetub iga kord.

4 november 2021 SÕDUR

Kohtumise eesmärk oli anda merevägede ülematele ülevaade käimasolevatest projektidest ning tulevikuplaanidest.

Samuti keskenduti spetsiifilisemalt tulevikuprojektidega tegelevate töögruppide edusammudele. Need on Balti riikide merevägede ühised töögrupid, mis arendavad näiteks mereseire ja mere­

olukorrateadlikkusega seotud võimeid ning kolmepoolset koostööd ja ühiseid meresõjalise võimearenduse kavatsusi. „Oluline on, et meie kaitseplaanid oleksid omavahel sünkroniseeritud – võtmesõnadeks on regionaalne koostöö ning võimekus,” ütles Eesti mereväe ülem kommodoor Jüri Saska.

Uudised Kindralleitnant Martin Herem (vasakul), kolonel Andres Hairk ja kolonelleitnant René Innos Foto: kaitsevägi

Küberväejuhatus sai uue ülema

Kaitsevägi harjutas Rootsis hübriidohtude tõrjumist

E

esti kaitseväelased ja tsiviileksperdid harjutasid septembris Ühendkuningriigi juhitava ühendekspeditsiooniväe (Joint Expeditionary Force – JEF) staabiõppusel Joint Protector hübriidohtude tõrjumist.

Rootsis korraldatud õppusel osales üle 600 kaitseväelase ja tsiviileksperdi Balti riikidest, Põhjamaadest, Hollandist ja Ühendkuningriigist. Õppuse stsenaariumi kohaselt pidid osalejad tõrjuma nii energiataristu vastaseid kui ka inforuumi ja majanduslike elemente sisaldavaid hübriidrünnakuid, samuti lahendama illegaalse immigratsiooni ja konventsionaalsete sõjaliste ohtudega seotud olukordi. „Hübriidrünnakud on tänapäeval reaalsus, mida vaenulikud riigid pidevalt korraldavad, nagu näitab Valgevenest tulenev migratsioonisurve Leedu, Läti ja Poola piiridele,” ütles õppust külastanud kaitseväe juhataja asetäitja kindralmajor Veiko-Vello Palm.

13. septembril andis küberväejuhatuse ülem kolonel Andres Hairk Tallinnas kaitseväe Filtri tee linnakus peetud tseremoonial üksuse juhtimise pidulikult üle kolonelleitnant René Innosele. „Kolonel Hairk on pidanud juhtima väejuhatust ja arendama infosüsteeme olukorras, kus kogu maailmas areneb see valdkond meeletu kiirusega. Minna reservi siis, kui maailmas ollakse kolmandal ja Eestis esimesel kohal, on päris hea,” ütles kaitseväe juhataja kindralleitnant Martin Herem.

Küberväejuhatuse ülema kohuseid asus täitma kolonelleitnant René Innos, kes alustas ajateenistust 1997. aastal Kuperjanovi üksikjala­väepataljonis. Kolonelleitnant Innos teenis 2005. aastast üksik-sidepataljonis, oli 2009-2011 staabi- ja sidepataljoni staabiülem ja 2013-2018 pataljoniülem.

Aastatel 2018-2021 teenis kolonelleitnant Innos staabi­ohvitserina Eesti alalises esinduses NATO-s.

Kolonelleitnant Innos on käinud ka välisoperatsioonidel Kosovos ja Afganistanis.

SÕDUR november 2021 5

Fookus

Sel aastal lõpetas NATO oma pea 20-aastase osaluse Afganistani konfliktis, mille lahendamisele ka Eesti kaitsevägi aktiivselt kaasa aitas. Seal sai oma tuleristsed mitu tuhat kaitseväelast, seda üheksa hukkunu ja paljude vigastatute hinnaga.

Eesti jalaväeüksuste

Afganistani konflikti kogemus 9. mail 2014 toimunud pidulikul lõpurivistusel langetati Afganistanis, Camp Bastioni sõjaväebaasis Eesti lipp. Eesti jalaväekompanii ESTCOY-17 tuli siis koju Foto: kaitsevägi

6 november 2021 SÕDUR

Fookus Autor: Mattias Puusepp major, KVA õppeosakonna taktika õppetooli lektor

O

n paras aeg tagasi vaadata ja hinnata, mida me sellest konfliktist õppinud oleme.

Tahtmata vähendada teiste relvaliikide olulisust ning tunnustades neid nende olulise panuse eest sellel operatsioonil, jääb autor ennekõike oma liistude juurde ja vaatleb omandatud kogemusi peamiselt jalaväelase vaatenurgast, seda nii operatsioonil osalenuna kui hiljem osalejate väljaõpetajana.

NATO tegutsemise Afganistanis saab jagada kaheks perioodiks: 2001–2014 ja 2015–2021. Esimesel perioodil tegutses International Security Assistance Force (ee rahvusvahelised jugeolekuabijõud, ISAF), mida Eesti hakkas toetama 2003. a demineerimismeeskonnaga riigi kesk- ja põhjaosas.

Aasta hiljem lisandusid staabiohvitserid ja õhuväe kaubakäitlusmeeskond Kabulis ning alates 2006. a jala­väeüksus riigi lõunaosas.

Aastail 2015–2021 tegutsenud Resolute Support (ee resoluutne toetus) väljaõppe- ja nõustamismissiooni korral oli Eesti kaitsevägi (EKV) abiks oma demineerijate, julgestusrühma, meedikute, sõjaväepolitseinike ja staabiohvitseridega.

Kui jätta kõrvale aastail 1996–97 ühe korra Liibanonis käinud rahuvalvekompanii ning teiste Balti riikidega vaheldumisi Balkanile roteeritud kompanii, oli jalaväekompanii kaasamine ISAF koosseisus kaitseväele omaette katsumus. Pidime tagama mehitamise jätkusuutlikkuse, oma varustuse ja transpordivahendid ning seda logistiliselt üleval hoidma.

Samas võimaldas suurema üksuse operatsioonile lähetamine kaitseväel omandada selliseid kogemusi, mida rühmaga ei oleks olnud võimalik saada. Peamised valdkonnad, milles saime väärtuslikke kogemusi ja mida artiklis pikemalt käsitlen, on väljaõpe, taktika, varustus, koostegevusvõime, tagamine, juhtimine.

Tõhus väljaõpe on üksuse edu alus.

Kindral George S. Patton on öelnud, et iga väljaõppel valatud higitilk sääs-

tab hiljem liitri verd. Üksuste väljaõpe Afganistani minekuks kulges esialgu üle kivide ja kändude, paljuski nii nagu Iraagi väljaõpe, mida Sõduri numbrites 05/20 ja 06/20 on kirjeldanud Alan Christopher Sheppard.

Põhiprobleemid olid vähesed teadmised operatsioonipiirkonna oludest ning täidetavatest ülesannetest. Seda puudujääki leevendati peamiselt heade jalaväe baasoskuste ning laskeoskuse omandamisele keskendudes.

Hiljem rakendati eelnevate üksuste praktilisi kogemusi juba järgnevate üksuste õpetamisel, kaasates missioonilt naasnud kaitseväelasi, et teha võimalikult realistlik väljaõpe.

Nii hakatigi esialgu õpikogemusi korjama ja rakendama. Nüüd on loodud EKV õpikogemuste kogumise süsteem. Lisaks jalaväeoskustele muutus väekaitse seisukohast väga oluliseks ka hea pioneerioskuste tase, ennekõike just isetehtud lõhkeseadmete vastase tegevuse poolest.

Iga operatsioonil osaleja pidi omandama elementaarsel tasemel metalliotsija käsitsemise ning maamärkide lugemise oskuse. Elupääst-

SÕDUR november 2021 7

Fookus

vate meditsiinioskuste omandamine igal tasemel ning nende järjepidev harjutamine, sh õppustel, sai oluliseks osaks väljaõppest.

Scoutspataljoni ja meditsiiniväljaõppe keskuse koostöös sündis rahvusvahelise sõjalise operatsiooni eelne meditsiinikursus, mis on nüüdseks kohustuslik osa operatsioonieelsest väljaõppest. Eespool kirjeldatu rakendamisel toimus kvaliteedihüpe üldises väljaõppe planeerimises ja korraldamises.

Eraldi tahan esile tuua ESTCOY‑de harjutused ja õppused, kus üldise stsenaariumi järgi loodi üksustele võimalikult Afganistani operatsioonialaga sarnased olud ning lõimiti toetavad relvaliigid. Kokkuvõtvalt võib öelda, et kaitseväe jaoks oli kõige olulisem koguda kokku õpikogemused ja rakendada need väljaõppesse ning luua realistlik õpikeskkond (train as you fight). Tähtsal kohal olid ka jalaväe baasoskused kombineerituna heade laskeoskustega ning pioneeri- ja meditsiinitegevus.

Afganistani keskkond erineb suuresti Eesti omast, aga sellegipoolest sai meie kaitsevägi ennast organisatsioonina seal taktika vallas harida.

Individuaal- ning üksusevarustus, mida kaitseväelased tänasel päeval kasutavad, on suuremal või vähemal määral seotud EKV kogemustega operatsioonidelt. Nii isikukaitsevahendite, relvastuse, vaatlusseadmete kui ka meditsiinikomplektide arengut on mõjutanud operatsioonidel tehtud tähelepanekud ja reaalsed vajadused.

Iga kaitseväelane, kes vaatab läbi R-20 punatäppsihiku, mõõdab laserkaugusmõõtjaga tankitõrjurile sihtmärki või kasutab väljaõppes žgutti kaasvõitleja elu päästmiseks, – rääkimata elementaarsetest asjadest, nagu kaitseprillid või kuulivest –, tõenäoliselt ei teadvusta, kuidas neist asjadest on saanud n-ö laiatarbekaubad.

Et selleni jõuda, on tegelikult kulunud aastaid, ja nii Afganistani kui Iraagi operatsioonid on siinkohal olnud peamiseks tõukavaks jõuks. Võib

8 november 2021 SÕDUR

Jalaväekompanii ESTCOY-17 «kontrollib» ümbrust 2014. aastal.

vaid spekuleerida, millist varustust oleksime praegu kasutanud ilma operatsioonil saadud kogemuseta.

Afganistani keskkond erineb suuresti Eesti omast, aga sellegipoolest sai meie kaitsevägi ennast organisatsioonina seal taktika vallas harida.

Mittekonventsionaalne sõjategevus ei tähenda, et taktikalised põhi-

tõed enam ei kehtiks. Kõige madalamal tasandil – jagu ja rühm – on tegevus ikka veel peamiselt konventsionaalne. Seega on välja kujunenud terve põlvkond kaitseväelasi, kes on omal nahal saanud proovida võidelda vastase tule all alusfunktsioonide (leia–seo–löö–edunda) ning selliste põhimõtete nagu agressiivsus, ülla-

Fookus Foto: Hannes Võrno

tus, initsiatiiv ja 360° julgestus järgi.

Praegu saavad nad neid rakendada oma alluvate õpetamisel ning lahinguplaanide tegemisel.

Palju sellest, mida väikeüksuste taktika vallas katsetati ja arendati, on leidnud tee väljaõppedokumentidesse ja kinnistunud lihasmällu. Üks asjaolu, millele tasub taktika puhul tähe-

lepanu pöörata, on tegevus hoonestatud alal – see oli väheste eranditega Eesti üksuste tegevusalal Afganistanis valdav.

Julgen väita, et terve põlvkond ohvitsere ja allohvitsere on avardanud oma mõttemaailma ning oskab paremini analüüsida, planeerida ja tegutseda hoonestatud alal.

Operatsioonil osalemine mitmeriigijõudude koosseisus arendas oluliselt meie üksuste koostegevusvõimet nii teiste rahvuste, väe- kui relvaliikidega. Briti läviohvitser ja sidemeeskond moodustasid jalaväekompanii orgaanilise osa. Sageli allutati neile demineerimis- või isetehtud lõhkeseadmete demineerimise meeskonnad

SÕDUR november 2021 9

Fookus

Eesti kaitseväelased Afganistanis 2013. aastal

või isegi Afganistani relvajõudude üksused.

Pidev koostöö, koordineerimine ja rakendamine toimus kaudtuleüksuste ja erinevate õhuvahenditega, mida Eestis õppides sai vaid teoorias käsitleda. Tegevus sellises keskkonnas sundis ennekõike kompaniiülemaid

10 november 2021 SÕDUR

ja nende abisid õppima ja ennast arendama, et kõiki neid vahendeid eesmärgipäraselt rakendada ja võimalikult hästi oma plaanidesse lõimida.

Kvalitatiivne hüpe toimus, kui operatsioonile saadeti peale jalaväelaste ka miinipildurid ja tuletoetusmeeskond, sh õhutulejuht, ning Eesti

Foto: Aivo Vahemets

ohvitseridel avanes vahetu võimalus ise koalitsiooni vahendeid juhtida.

Selle tulemusel räägime liitlastega ühte keelt ja saame asjadest ühtemoodi aru; meie jalaväelased sooritavad Kevadtormil ja teistel õppustel liitlaste kopteritega dessante; pataljonide ja brigaadide tuletoetusohvitserid lõi-

Fookus mivad liitlaste õhuvahendeid meie lahinguplaanidesse ja kontrollivad neid plaanide elluviimise käigus.

Kõige tähtsam on, et meie taktikalised ülemad oskavad kontseptuaalselt ühendrelvaliigi lahinguid koos lähiõhutoetusega kavandada ning juhtida. Otseloomulikult on siin oma osa ka välisriikide õppeasutustes omandatud teadmistel, aga see sünergia on tekkinud kahepoolselt: madalamal tasemel omandatud oskused kombineerituna kõrgemal tasemel saadud haridusega.

Lisaks omandatud kogemustele näitasid meie kaitseväelased end Afganistanis vaprate ja teotahteliste sõdalastena, kes on võrdväärsed partnerid kõikidele liitlastele. Seal saadud hea nimi ja liitlaste usaldus kaitseväe ja Eesti vastu laiemalt on kahtlemata aidanud hoida ja tugevdada liitlassuhteid, mille kõnekaks näiteks on Ühendkuningriigi juhitud NATO eFP lahingugrupi Eestis paiknemine.

Eespool kirjeldatud tegevust on alati toetanud EKV logistikasüsteem, mis kahtlemata on saadud kogemuste najal arenenud. Üksuste ja varustuse strateegiline transportimine liitlaste toel on avardanud silmaringi ning loonud kogemusbaasi ja ühtlustatud tegevuseeskirjad, mida järgides on ka järgnevatel operatsioonidel osalemine kulgenud hõlpsamalt.

Heaks näiteks omandatud kogemuse rakendamisest on kogu Scouts­ pataljoni siirmine koos tehnikaga 2015. a Hispaaniasse NATO kiirreageerimisjõudude õppusele Trident Juncture. Taktikaliselt tasandilt saab esile tõsta kompanii toetuse ja hoolduse õpikogemused, mis on mõjutanud üksuste varustus- ja remondikomplektide koostamist ning hooldusrutiinide olulisust kõikidel tasemetel.

Viimase elemendina, mis kõik eelnevad kokku seob, toon esile juhtimisfunktsiooni. Üksuse juhtimine ebamäärases ja ohtlikus keskkonnas, nagu Afganistan, pika aja vältel loob kiiresti selguse olulise ja ebaolulisuse vahel ning võimaldab enda teadmisi ja oskusi proovile panna. Tavaväljaõppe käigus ei suuda me paraku sama olukorda niivõrd tõetruult esitada. Ülema vastutus oma üksuse eest saab sellises keskkonnas reaalsema

mõõtme ning sunnib oma lahingu­ plaane ning otsuseid hindama teises valguses. Üks oluline Afganistanis omandatud kogemus on kindlasti see, kuidas ülem suudab üksuse distsipliini ja vaimu lahinguolukorras hoida ja säilitada. Just juhtimiskogemused on need väärtuslikud kogemused, mille oleme operatsioonilt saanud.

Kaitseväes on terve põlvkond ohvitsere ja allohvitsere, kes on Afganistanis „püssirohtu nuusutanud”, ning nüüdseks on neist kas pataljoni ülemad ja veeblid saanud või on nad veelgi kõrgemale jõudnud. Just nemad saavad kõige paremini rakendada omandatud kogemusi üksuste

võitlusvõimet luues, EKV taktikalisi lahendusi kujundades ning sõjalist haridust andes.

See lühike ülevaade püüdis väga põgusalt edasi anda EKV Afganistani operatsioonilt omandatud kogemuste tuuma. Artikli iga alateema vääriks kahtlemata pikemat ja põhjalikumat kirjeldust just eri relvaliikide perspektiividest, ning kuidas Afganistani operatsioonil osalemine on nende arengut kujundanud.

Seega kutsun üles pioneere, suurtükiväelasi, õhuväelasi, logistikuid ja meedikuid jagama ajakirja Sõdur lugejatega infot oma relva- ja väeliigi arengusuundadest Afganistani kogemustest lähtudes.

AITA JÄÄDVUSTADA MÄLESTUST! Kindralleitnant Johannes Kert Eesti Reservohvitseride Kogu koos kindrali perekonnaga kavatseb Kaitseministeeriumi, Kaitseväe, Kaitseliidu ja Võru linna toetusel püstitada Võru linna kindrali büsti. Planeeritud avamine toimub 2022. a suvel, kui möödub 30 aastat kindral Kerdi määramisest Kuperjanovi pataljoni ülemaks.

Anna oma panus!

Eesti Reservohvitseride Kogu Konto: EE782200221050595593 Märksõna: kindral Kert

SÕDUR november 2021 11

Fookus

„Võitle või põgene”

Autor: Allar Eesmaa major, 1. jalaväebrigaadi staabiohvitser

K

uidas sõdur reageerib, kui tema pihta lastakse? Kas ta tegutseb efektiivselt ja nii, nagu teda õpetati, või tardub? Selle artikli põhieesmärk on selgitada inimese käitumist eluohtlikes oludes, mil organismis käivitub automaatselt „võitle või põgene” reaktsioon (ingl fight or flight response). „Võitle või põgene” on organismi normaalne reaktsioon tavatus/ekst-

12 november 2021 SÕDUR

reemses olukorras, mida isik ei saa kontrollida ega välja lülitada. Stressi ei tekita sõduris mitte situatsioonid ise, vaid see, kuidas ta neid tõlgendab ja hindab.

Selle artikli kaugem eesmärk on tõsta sõdurite olukorrateadlikkust organismi reaktsioonidest, et paremini toime tulla stressiga võitlemisel ning vältida kroonilisest stressist tuleneva huvi kadumist nii töö kui elu vastu.

Tähtis on see, kuidas läbielamistega toime tullakse.

Eesti sõdurid teenivad missioonidel alates 1995. aastast. Rotatsiooni kes-

tus on mõnest kuust aastani. Sõdurid ei ole kogu aeg ohus, aga võib ette tulla traumeerivaid olukordi nii missioonil kui Eestis.

Varem Afganistanis missioonil osalenud 11 Eesti kaitseväelast jagasid oma läbielatud kogemusi tulevahetustest uuringu tarbeks, mis tehti rahvusvahelisel sõjalisel operatsioonil Barkhane 2020. aastal. Uuriti nende käitumist kolmel erineval etapil: enne tulekontakti, selle ajal ning pärast seda. Austades nende isikute privaatsust, nimetatakse neid sõduriteks A-K.

Fookus

–

sõduri käitumine äärmuslikes olukordades

Fotod: Shutterstock

„Olime patrullis. Käisid lasud meie pihta. Kontakt! Pilt kadus. Mõni sekund hiljem avastasin end kraavist.

Olin lamades laskeasendis, relv suunatud vastase poole. Kuidas ma siia sattusin? Ja oligi juba kontakt läbi. See oli mu esimene.” (sõdur D) Psühholoogiline mõju organismile on kolm korda suurem kui füüsiline.

Juba teise maailmasõja sõdurite uurimisel on leitud, et alates ühe kuu möödumisest lahingutegevuse algusest tekib kurnatus, ning üle 60 ööpäeva pidevalt ohus elamise tagajärjel ilmnevad 98% isikkoosseisust psüh-

hiaatrilised vigastused (ingl psychiatric casulties).

Enne rahvusvahelisele sõjalisele operatsioonile siirdumist õpetatakse psühholoogilise ettevalmistuse tundides teadmisi stressist, vastupidavusest ja toimetulekuviisidest, mis aitavad paremini reageerida harjumatutes olukordades. Õppes keskendutakse stressi olemusele ja stressiga toimetulekule, elukorraldusele kodustega ning kohanemisele, aga ei selgitata organismi reaktsioone ohuolukorrale (ingl fight or flight response).

Stress on igasugune muutus/sündmus, mis häirib, ohustab homöostaasi ehk kehasisest tasakaalu. Kõrgenenud stressitaseme põhjustajaks võivad olla sündmused, mis tekitavad ohtlikkust, kurbust, teadmatust, määramatust, ebaselgust.

Kuidas organism käitub?

Eluohtlikus olukorras käitub inim­ organism väga süsteemselt. Aju osa nimega mandeltuum (ingl amygdala) fikseerib ohu suuruse, tuginedes mälestustele, emotsioonidele ja olemasolevale kogemusele, ning annab signaali hüpo-

SÕDUR november 2021 13

Fookus

Ohu korral hakkab SNS suurtes kogustes energiat kulutama, „lülitades välja” ebavajalikud organid (seedimine, vedelikutarbimise vajadus jne). Ohu möödumisel „lülitub” PNS tagasi tööle, mis hakkab organismi rahulolekusse viima. See võib olla ka põhjus, miks sõdurid pärast ärevat olukorda end väga väsinuna tunnevad.

Sestap peavad ülemad andma sõdurile ohuolukorra järel rahulikuma tegevuse, et luua sujuvam üleminek SNS-ist PNS-i.

Kui ohuolukord on olnud vahetu ja lühiajaline, siis võib juhtuda, et adrenaliini vallandumisel tekkinud energiat on organismis veel liialt palju, mistõttu võib olla keeruline magama jääda. Seetõttu on vaja üleliigne energia ära kulutada. Näiteks teha trenni nii kaua, kuni füüsiliselt enam ei jõua. Kindlasti ei soovitata alkoholi tarvitamist.

Organismis automaatselt esineda võivaid sümptomeid kõrvutati intervjueeritavate tulemustega.

Need kirjeldavad sõdurite A-K stressiilmingute esinemise sagedust protsentides. Tavaliselt esineb ühel isikul eluohtlikus olukorras umbes kaks sümptomit. Tuleb rõhutada, et kõik

14 november 2021 SÕDUR

Enne kontakti

protsent küsitletud sõduritest

Kõhulahtisus (n-ö eksami ärevus)

9%

Kahvatu väljanägemine

9%

Kätevärin Pupillid liialt suured (hirm)

36% 9%

Tahtmatu urineerimine / 0% soole tühjenemine Kõhulahtisus

9%

Tunnelnägemine

45%

Nägemise kaotus (kaugele) Nägemise kaotus (lähemale)

18% 9%

Kuulmise „kadumine”

55%

Kuulmise „intensiivistumine”

Kontakti ajal

Inimlik mõõde jääb sõjategevuses alati ülioluliseks. Iga sõdur ja ülem võiks teada organismi toimimist eluohtlikus olukorras.

Stressiilmingud, mis võivad esineda lahinguolukorras

18%

Automaatne tegevus ehk drill

55%

Kõrgenenud visuaalne selgus

36%

Aeg aeglustub

27%

Kõik toimub ülikiiresti

18%

Ajutine tardumine

45%

Ajutine mälukaotus sündmustel

18%

Ajutine mälukaotus tegevustel Mõtetega eemalolek

45% 9%

Hirmsate mõtete mõtlemine 0% Varem juhtunud situatsioonide peale mõtlemine

9%

Suukuivus

36%

Rampväsimus

45%

Peapööritus 0%

Pärast kontakti

talamusele, mis aktiveerib automaatse närvisüsteemi (edaspidi ANS).

ANS (ingl Autonomic Nerveous Sys­ tem) „käsutab” peamiselt siseelundeid: seede-, hingamis-, eritus-, vereringe- ja suguelundeid. Nendes toimub iseregulatsioon organismi vajaduste ja elundite võimete kohaselt.

ANS jaguneb sümpaatiliseks (ingl Symphatetic Nervous system, SNS) ja parasümpaatiliseks närvisüsteemiks (ingl Parasympathetic Nervous System, PNS). SNS on seotud aktiivsemate impulssidega (nt emotsionaalsed seisundid, viha, rõõm, aga ka füüsiline treening, valu jne). PNS on seotud näiteks urineerimise, seedimise, suus süljetootmisega. Lihtsustatult öeldes tegeleb SNS energia tarbimisega, PNS seevastu energia tootmisega.

Oksendamine

9%

Kahvatu nägu

9%

Tunne „jumal tänatud, et see ei olnud mina” ja süütunne, et nii mõtled Värisemine (nt kätevärin)

36% 18%

Enda süüdistamine (äkki oleks saanud teha paremini) Õhtul ei jää magama (st adrenaliini liiga palju) Elad sama sündmust uuesti läbi

27% 18% 36%

Fookus tabelis kirjas olevad sümptomid on täiesti tavaline organismi vastus kõrge stressitasemega situatsioonides. Pole vaja piinlikkust tunda. Inimesed on loodud selliselt reageerima.

Sümptomeid mõjutab ka inimese vererõhk: on suur vahe, kas pulss tõuseb füüsilisest pingutusest või hirmust. Hirmu tundes kitsenevad kapillaarid naha lähedal, laiendades sügavamaid veresooni (tekib vasokonstriktsioon).

Kõik sümptomid on organismi vastus kõrge stressitasemega situatsioonides. Pole vaja piinlikkust tunda. Inimene on loodud selliselt reageerima.

Inimlik mõõde jääb sõjategevuses alati ülioluliseks. Iga sõdur ja ülem võiks teada organismi toimimist eluohtlikus olukorras ning kuidas käituda psühholoogilisest stressist tingitud probleemide esinemisel. On tõestatud, et vanemate olijate kogemuste jagamine ning omavaheline suhtlemine, et mis nendega on toimunud ja kuidas nad reageerisid, mõjub stressi alandavalt.

Valmis võitlema lõpuni

Sõduri efektiivsuse kasvule ja enesekindluse tõstmisele või säilitamisele aitab kaasa reaalne väljaõpe, mis vähendab tunduvalt stressi või parandab stressiga toimetuleku oskusi.

Näiteks simunition-laskemoona kasutamisel (värvikuulid, mis on lähidistantsilt sama ballistikaga kui tulirelvade laskemoon) tuntakse hirmu pihtasaamise ees. See aga aitab kõrge stressitasemega sõduritel tõhusamalt tegutseda, vähendades reaalses situatsioonis hirmu vigastada saamise ees.

On tõestatud, et simunition-laskmiste väljaõppe läbinud inimeste tabamusprotsent on üle 90. Välja­õpe peab sisaldama ettevalmistust pihtasaamiseks ja pihtasaamise võimalust.

Sõduri mõistus peab olema programmeeritud võitlema lõpuni. Õppustel kellegi surnuks määramine ei õpeta kedagi, see õpetab allaandmist.

Pihtasaamise korral tuleb õpetada sõduritele, et esimene eesmärk on teist

SÕDUR november 2021 15

Fookus

Inimese organism on loodud eluohtlikus olukorras ellu jääma. Automaatselt esinev reaktsioon sõltub sõduri kogemusest ja treenituse astmest. Olgu selleks ajutine mälukaotus, tunnelnägemine, kätevärin, mõtetega eemalolek, kontakti automaatne drill vms.

Tuginedes veteranide isiklikele ja paeluvatele kogemustele, saab väita, et esmakordsetes äärmuslikes situatsioonides esineb kõikidel siiski automaatne reaktsioon, mida ei saa teadlikult kontrollida. Aga mida rohkem kogemusi, seda suurema tõenäosusega reageeritakse ohule efektiivsemalt.

Seega taandub kõik ettevalmistusele.

korda mitte pihta saada. Tuleb sõduritele õpetada elutahet. Kõrgema moraaliga isik saab eluohtlikus olukorras paremini hakkama.

Harjumine argieluga

Mida öelda sõdurile, kes naaseb baasi kokkupuute järel? Soovitav on vältida selliseid lauseid nagu „Paras talle! (vaenlasele)”, „Normaalselt lasid!” vms. Soovitav on öelda „Ma olen õnnelik, et sinuga on kõik hästi”, kuna kokkupuute korral võis saada haavata keegi omadest ning sõdur tunneb süümepiinu.

16 november 2021 SÕDUR

1.

2.

3.

Tuleb teadvustada organismi võimalikku käitumist eluohtlikus situatsioonis, mis on selle artikli üks eesmärk.

Efektiivsemaks reageerimiseks on ülematel vaja korraldada võimalikult reaalne välja­õpe rohkete kordustega.

Peab tagama üksuse hea füüsilise vastupidavuse, hoides pulssi parimas võitlusvahemikus. Lisaks võimaldada piisavalt uneaega ning tekitada tugev esprit de corps .

Inimese organism on programmeeritud ellu jääma ning missioonil olles õpib sõdur tegutsema ohu järgi. Eestisse tagasi tulles läheb aega mõni kuu, et ümber harjuda teistsuguse keskkonnaga. See on normaalne protsess, millest peavad aru saama nii sõdurid kui ka nende lähedased. „Missioon sai läbi. Eestis autoga sõites nägin küljeaknast viivuks tänaval kõndival isikul automaati AK‑47, vaatasin veelkord uuesti. See oli u 10-aastane laps mänguautomaadiga.

Minu esimene mõte oli, aga kus mu relv on?” (sõdur G)

lööki minutis

200 190 180 170 160 150 140 130 120 110

Üle 175 löögi: Ebaloogilised tegevused.

Külmatunnetus.

Alluv käitumine.

Oksendamine.

Iseeneslik urineerimine.

Kogu motoorika parimal tasemel (jooksmine, roomamine).

145-175 lööki: Kognitiivne otsustamine halveneb.

Veresooned kitsenevad.

Tekib tunnelnägemine.

Oht tundub lähemal, kui tegelikult on.

Nägemise kaotus lähemale/kaugemale, kuulmise kadumine.

115-145 lööki: Parim võitlemisvahemik.

Komplekssed motoorsed oskused vähenevad.

Hea visuaalne reaktsioon.

Hea kognitiivne reaktsiooniaeg.

90-115 lööki: Väga head motoorsed oskused.

100 „Olin Eestis, just algas ilutulestik, esimeste paukude peale võtsin põlvele. Bussiga sõites panin tähele, et käsi käis tahtmatult kõrvale, nagu otsiks midagi. Mõtlesin, et mida ma teen?

Kontrollisin, kas mu relv on olemas.” (sõdur F) Pärast missiooni toimub vestlus KV psühholoogidega (n-ö debriifing).

Jutuajamine on vabatahtlik ning toimub reeglina grupis.

Ausalt rääkimine missioonikogemusest ja tekkinud tunnetest loob aluse stressiga toimetulekuks. Samuti pakuvad relvavennad üksteisele tuge,

et vältida olukorda, kus abivajaja on üksi oma mõtetega.

Kahjuks arvatakse, et grupivestlus ei toimi, kuna sõdurid „alfa­isase” mentaliteedi tõttu ei räägi päris probleemidest.

Individuaalne vestlus psühholoogiga samuti ei pruugi anda tulemust.

Siiski on tõestatud, et üksuse tugev esprit de corps on kõige parem ravim stressiga toimetulekuks.

Lisaks toetab stressiga toimetulekut MTÜ Eesti kaitseväe veteranid eestvedamisel algatatud tänuväärne programm „Sõbra käsi”.

90 80 70

Alla 90 löögi: Normaalne südamelöökide sagedus puhkeajal.

Organism ei ole valmis kontaktiks.

60 SÕDUR november 2021 17

Fookus

Südamelöökide arvu tõusul organismis tekkivad sümptomid

Fookus

Järgnevalt tuuakse mõned näited Eesti sõdurite eluohtlikest olukordadest. Autor on ülimalt tänulik sõduritele (A-K) ausa ja avameelse vestluse eest. Kõik sõdurid olid teadlikud, et nende lugusid võib avaldada ning kasutada õppematerjalides. Autor on veendunud, et sõdurid rääkisid peamiselt lootuses, et see võib aidata nooremaid kolleege.

Seda kõike võib tule alla jäädes TUNNELNÄGEMINE

Pulsi tõustes on tõenäosus 80%, et tekib tunnelnägemine, mistõttu peaks iga ülem aru saama, et nad peavad harjutama lahinguvälja kontrollimist ning vajaduse korral olema sõdurist eespool või kontaktis, et ülemaid oleks näha ja kuulda lahingus. „Olime majade vahel, järsku alustas vastane igast küljest tuletegevust. Alustasin laskmist vastase suunas. Ei teadnud, kus on teised, nad „kadusid” ära.” (sõdur C) „Kindlustasime hoonet. Olin aias sees, vastase kuuli­ pilduja lasi üle peade. Läksin kükakil hoonesse, uksel vaatasin ringi: sidemees tegi suitsu, kiiver maas, teised liikusid püsti ning vanad olijad muigasid. Lasud olid päris mööda läinud. Olin üllatunud, et selles kontaktis valitses tunne, et ei tea, mida teha.” (sõdur K)

UNETUS

Unetusest (ei jää magama jne) võitu saamiseks on erinevaid mooduseid: kirjutada üles ülesanded, mida kardad, et meelest lähevad; mitte tarbida kofeiini (šokolaadi, kohvi, teed) u neli tundi enne magamaminekut; lõdvestada keha, hingates rahulikult sisse ja välja.

Kohvi tarbimine on hea, kuid ainult siis, kui tal on mõju: kui kohv segab uinumist, siis tuleb selle tarbimist vähendada. „Pärast kontakti tekkis jõuetus, väsimus ja peavalu, aga magama ei jäänud.” (sõdur C) „Olime patrullis, vastane avas tule meie pihta, viskasin pikali, nii madalale, kui saab. Mõned sekundid ei teadnud, mida teha, siis tuli drill meelde. Õhtul aga und ei tulnud hoolimata väsimusest.” (sõdur H)

HIRM

tahtnud lasta, kartsin, et omad saavad pihta.

Esimesed 50 meetrit olid elu kõige kiiremad sammud varjesse.

Sõduri efektiivsus ei tõuse stressirohkes keskkonnas, vaid langeb tema treenituse tasemele. Kõrgendatud emotsionaalses seisundis oleva isiku tegutsemisvõime on madal, samas need, kes hoiavad emotsioone kontrolli all, tegutsevad tõhusamalt.

18 november 2021 SÕDUR

AUTOPILOOT

Lasketehnika arendamisel (autopiloodi väljaarendamiseks) on oluline, et sõdurid harjutavad võimalikult realistlikus ja dünaamiliste taktikaliste olukordadega laske­ rajal, mis paneb sõduri kiirelt otsustama sihtmärgi ohtlikkuse üle. Tuleb arendada ilmuvate realistlike sihtmärkide süsteeme. „Saime kontakti u 400 meetri kauguselt, aju lülitus välja ja drill võttis üle. Pärast sain teada, et lasin valangutega. Tundus, et aega kulus kaks Saime korda rohkem, kui kontakt kestis. Pärast esmaakontakti, bi andmist ja haavatu evakueerimist kartsin, et äkki jäi mõni koht vajaka, tundsin süütunnet, huupi ei et kas tegin kõik õigesti.” (sõdur B)

Sõdur mõtleb lahingu eel sageli ühele asjale – hirmule. Hirm hakkamasaamise ees: kas ma suudan teha oma tööd? Teiseks, hirm haavata- või surmasaamise ees. „Saime kontakti, huupi ei tahtnud lasta, kartsin, et omad saavad pihta. Esimesed 50 meetrit olid elu kõige kiiremad sammud varjesse.” (sõdur A)

EFEKTIIVSUS

„Pärast kontakti pidin andma vastasele esmaabi, tegemist oli esimese tõsisema kannatanuga. Pulss oli üleval ja ei tulnud korralikult välja, „rapsisin” kõvasti.” (sõdur B) „Lasti selja tagant, instinktiivselt keerasin ümber, kohene lask ning alles seejärel sain aru, et lasti minu pihta. Vastase tankitõrjegranaat lendas otse peale. Väga selgelt nägin TT-granaadi lendu. Oleks käe välja sirutanud, oleks kätte saanud.” (sõdur G)

VÄSIMUS

Vähe magada saanud sõdur väsib kiiremini ning väsimust peetakse üheks olulisimaks teguriks, mis soodustab lahingustressi tekkimist. Kolme nädala jooksul ainult neli tundi ööpäevas magatud kaudtuleüksuse täpsus on kõigest 15%.

Lahingustressi kõige sobivamaks ravimiks on turvatunde loomine, andes sõdurile piisavalt süüa ja juua ning lastes magada lahingule järgneva 72 tunni jooksul.

Unepuuduse all kannatavad sõdurid võivad kontakti sattumisel magama jääda. Väsimusest tingitud eksimusi saab vältida väljaõppe kvaliteedi tõstmisega (drillid). Väljaõppe korraldamine tugeva stressi tingimustes vajab lisauuringuid. „Täiesti väljapuhkamata sattusime varitsusse. Jaoülem käskis tankitõrjuja abil mõõta kaugust. Tal käed värisesid, ta ei suutnud. Karjusin, et viska kaugusmõõtja siia. Ka mina ei suutnud, minul ka käed värisesid. Pärast kontakti liikusime soomukisse, kõik jäid magama.” (sõdur F)

AUTOMAATSUS

Traumeerivas olukorras, kui käivitub automaatne närvi­ süsteem, võivad tekkida mälulüngad. Kuna sõdur ei mäleta detailselt juhtunut, siis võib tekkida süütunne ole-

Fookus

ette tulla

nemata õigest või valest tegutsemisest. Sestap on vajalik kaasvõitlejate tagasiside sõduri käitumisele. „Olin kuulipildujaga soomuki tornis. Rühmaülem karjus, et lase. Vajutasin päästikule, tõrge. See ajas vihaseks ja süüdistasin ennast, et minu relv, minu tõrge.” (sõdur J) „Kontakti ajal enne laskma hakkamist tardusin ja mõtlesin, et kas sihik on mul ikka paigas.” (sõdur I)

KÕHKLUS

„Sõitsime soomukiga IED-le, mäletan maapinna tükkide aeglast kerkimist, komandör käis peaga luugist välja, toibumiseks läks aega. Järgmised truubiületamised olid kõhedad.” (sõdur E) „Rampväsinuna pärast kaheksat tundi patrulli tuli kontakt, pidi tegutsema, kutsuti soomuk lähemale. Soomuk sõitis IED-le, terve jagu vandus. Oleks veel mõnisada meetrit jala mindud, poleks seda juhtunud.” (sõdur E)

IED plahvatas osaliselt, jalg läks 180 kraadi teistpidi, hakkasin ise sirgeks keerama, meedik astus ligi ja pani molli.

Kui on vaja (vaenlase pihta) lasta, siis tuleb otsus teha enne kontakti. Vältimaks tardumist on vaja iga situatsioon koos tegevusega läbi mõelda. Kui otsust ei tehta, siis kõhklemine päris situatsioonis võib olla elu või surma küsimus.

Kuigi ülema vastutus ja roll missioonipiirkonnas on äärmiselt oluline, ei tohi unustada, et sõdurid saavad ainult ise ennast aidata. Ülemad saavad anda käsu tulistada, aga lõpliku otsuse päästikule vajutada teeb sõdur. Tuleb arvestada, et mida lähemalt teine inimene surmatakse, seda suurem on selle tegevuse mõju laskja psüühikale. „Olen näinud, kuidas mu jaos osad mehed viskasid pikali, aga vastutuld ei avanud.” (sõdur B) „Olin õnnelik, et jäin ellu. Tean mehi, kes on vahetanud n-ö kohad, et täna lähen mina ees, ja siis saab paugu kirja ning aastaid hiljem on pääsenul ikka süümepiinad. Abitu olek, kui haavatu maas lamab ja ise juures oled ja ootad kopterit. Pärast kontakti mõtled, et mida oleks saanud teha paremini? Mida saanuks veel teha?” (sõdur C)

SÜÜTUNNE

See on täiesti normaalne, kui sõduril tekib süütunne, et ta rõõmustab selle üle, et lahingus terveks ja ellu jäi, samas kui relvavend haavata sai.

Elusolemise üle rõõmu tundmine ei välista kurbust, mida tuntakse haavata või surma saanud relvavenna pärast. „IED plahvatas osaliselt, jalg läks 180 kraadi teistpidi, hakkasin ise sirgeks keerama, meedik astus ligi ja pani molli.” (sõdur D)

KUNI PILT ON EES

Positiivse näitena peavadki sõdurid võitlema nii kaua, kuni „kaob pilt eest ära”. On uskumatuid lugusid, kuidas politseinik jätkas pärast südamesse saadud kuulitabamust võitlemist ja jäi ellu. „Ülemana muretsesin enda alluvate pärast.

Pointman’i (jao formatsiooni kõige esimene sõdur – autori märkus) ees lendas pioneer õhku (ta kaotas mõlemad jalad) ning pointman kartis minna esimesena. Väljaõppes sai tema kogu aeg haavata (esimene mees) ning see mõjutas vist tema vaimu juba.” (sõdur G).

SÕDUR november 2021 19

COVID

Kuidas vaktsiiniga riiki Autor: Targo Lusti kolonelleitnant, kaitseväe peaarst

K

oroonaviirus on meid heidutanud varsti pea kaks aastat.

Esimese laine ajal olid arvud küll väga väikesed, aga ka meie teadmised uuest haigusest olid vähesed. Ühte me teadsime – konkreetset ravi ei ole ja suremus on kõrge. Ühiskond oli šokis, esimeste koroonahaigete saabudes kuulutati kiiresti välja eriolukord ja asuti kaitsvale positsioonile. Peaaegu kõik võtsid olukorda tõsiselt, kasutati meetmeid viiruse tõrjumiseks ja nakatumisteede katkestamiseks. Paari kuuga olukord stabiliseerus.

Eelmisel sügisel saabus mitme ebasoodsa asjaolu kokkulangemisel teine laine. Rahvas oli esialgsest šokist üle saanud, paljudest meetmetest oldi tüdinud või loobuti sootuks, reisipiirangud peaaegu puudusid. Kuna reisijad ja aktiivselt ringi liikujad olid enamasti noored terved inimesed, siis nende kaudu sai viirus levida nagu tuli tuha all.

Väheste sümptomitega või vaid kandlusega isikud ei osanud aimatagi, milliste nakkusallikatena nad ringi käivad. Sama muster toimis globaalselt. Nii USA nakkushaiguste kontrolli keskus kui vastav Euroopa keskus näitasid oma koondtabelites väga veenvaid nakatumiste tõuse. Haigus levis nagu laviin.

Kuna esialgu haaras levik vaid nooremaid ja elujõulisemaid, siis ei märgatud paari kuu jooksul olulist koormuse tõusu tervishoiusüsteemile ega riskirühmade suremusele. Arvud aga kasvasid ja peagi avastasime end olukorrast, kus tervishoid ei suutnud enam vajalikus mahus teenuseid osutada. Peale diplomeeritud meedikute kaasati taas õe- ja arstiõppes olevad tudengid ning vabatahtlikud appi nii raviasutustesse kui testimistele. Ravi

20 november 2021 SÕDUR

Nakatunud ja isolatsioonis olijad kaitseväes 1201 1200 isolatsioonis olijad

269

oktoober 2020

nakatunud

oktoober 2021

endiselt ei olnud, kuid räägiti kohe turule jõudvatest vaktsiinidest. Aasta­ vahetusel sai vaktsiiniunistus teoks.

2021. aasta alguses algas paaniline võidujooks lisakaitsele. See võidujooks oli nii tarbijate kui tootjate vahel. Kaitseväe meedikud olid õnneks esimeste

väljavalitute seas, kes vaktsiini kaitse peale said. Meedik on oma töö iseloomu poolest suuremasse ohtu seatud nakkuskeskkonnas viibimise tõttu.

Järgnes kaitseväe igapäeva olulisim toetustegevus missioonisõduritele, ja alles maikuust muutus vaktsiin nii riigis kui kaitseväes vabamalt kättesaadavaks kõigile.

Just vaktsiinide kättesaadavus kõigile, adekvaatne teavitus ja teise laine õpikogemused olid need, mille toel vaktsineerimine suve alguses hoo sisse sai.

Kui kaitseväes saavutasime väga kiiresti üle 80-protsendilise vaktsineerituse taseme, siis riigis jäi see veidi toppama. Augustiks oli vaktsiiniga hõlmatuse täiskasvanute seas kärisenud kaitseväe kasuks ligi 25% ja oktoobri keskpaigaks 30%.

Kaitseväe meedikute toel vaktsineerisime lihtsustatud korras ära kõikide kaitseministeeriumi valitsemisala asutuste teenistujad. Ka juulikuus ajateenistusse saabunud noori tuleb aktiivsuse ja mõistlike otsuste eest kiita. Neile oli vaktsiin olnud kättesaadav vaid pelgalt kuu aega, kuid juulis aega teenima tulnutest oli vaktsineeritud üle 40% ja ajateenistuse alguses tõusis vaktsineerituse protsent ajateenijate seas 95 peale.

Sõdur teab, et suurim kaitse saavutatakse mitte ühte relvasüsteemi või väeliiki kasutades, vaid ühendoperatsioonide või -heidutuse kaudu. Kaitsevägi on järjepidevalt kasutanud koroonatestimisi väeosades, suunanud haigustunnustega isikuid isolatsiooni, taganud kaitsevahendite ja desinfektsiooni­ vahendite olemasolu, võimaldanud vaktsiinide kättesaadavuse isikkoosseisule ja hoidnud isikute teadlikkust.

Viirus on muutunud väga agressiivseks ja levik on ülikiire. Vaktsiin ei anna sajaprotsendilist kaitset nakatumise vastu, kuid kaitseb raske haigestumise eest. Eesti haiglate statistika näitab, et haiglasse jõuab koroona tõttu neli korda vähem vaktsineeritud isikuid, kuigi neid on kaks korda rohkem vaktsineerimata inimestest.

Seega vaktsiini saanud isikul on kaheksa korda väiksem tõenäosus haig-

COVID

kaitsta lasse sattuda. Intensiivravi vajab vaktsineeritutest aga mõni üksik. Näeme mitmekordset vahet nakatumiste vahel ka kaitseväe ja riigi statistikat võrreldes.

Just need käärid, mis alates augustist on tekkinud kaitseväe isikkoosseisu ja riigi ülejäänud täiskasvanud inimeste vaktsineerituse taseme vahele, on andnud kaitseväele tohutu eelise kolmandas laines.

Vaktsineerimiskuuri lõpetanud isikkoosseis ei pea lähikontakti korral isolatsiooni jääma, ajateenijate puhul ei pea vaktsineeritud isikuid nii sageli kontrollima kui vaktsineerimata isikuid. Kõik see tähendab aga piirangute langetamist teenistuse korraldamisel, rahalist kokkuhoidu tervishoiuteenustelt ning riigikaitsevalmiduse kõrget taset. Riigi kaitseks on oluline kaitsta igat sõdurit, sest haigevoodis olevast sõdurist on lahingus vähe abi.

Kokkuvõtvalt on vaktsiini kättesaadavus ja vaktsineeritus vähendanud nakatumiste arvu, kuid rohkem paistab see silma kõrgema hõlmatusega kaitseväes.

Mida kõrgem on vaktsineerituse protsent, seda vähem mõjutab viirus tegevust või sellest eemalejäämisi.

SÕDUR november 2021 21

Väljaõpe

Viimaste aastate üks suurimaid hankeid kaitseväes liikursuurtükkide ost Lõuna-Koreast - on pannud värsked tuuled puhuma suurtükiväes ja nendest „tuuleiilidest” ei ole puutumata jäänud ka kaitseväe akadeemia.

22 november 2021 SÕDUR

Väljaõpe

Kaudtule õppekava kaitseväe akadeemias

SÕDUR november 2021 23

Väljaõpe

Autor: Rauno Viitmann major, suurtükiväepataljoni väljaõppe ülem, kaudtule õppekava koostaja

K

adettidele, kes asusid õppima sellel sügisel, avati esimest korda uue maaväe õppekava alusel kaudtule spetsialiseerumismoodul. Selle mooduli põhjal hakkavad kadetid õppima 2023. aasta sügisel ning lõpetavad kooli 2024. aasta suvel.

Tegemist ei ole vaid kosmeetilise nimemuutusega olemasolevas suurtükiväe erialamoodulis. Lisaks tulevastele suurtükiväelastele toob uus maaväe õppekava muudatusi ka teistes erialades. Selle artikli eesmärk on tutvustada neid põhjuseid ja seoseid, miks selline muutus on vajalik, ning aidata seeläbi värsketel kadettidel tulevast eriala valida.

Ühine keel

Tõuke suurtükiväe eriala spetsialiseerumismooduli ülevaatamiseks andsid peamiselt kolm komponenti. Esiteks liikursuurtükkide kasutuselevõtmine kaitseväes, sest K9 kasutuselevõtt mõjutab ohvitseridele õpetatavaid ainemahtusid.

Õppekava koostamist on mõjutanud suurenev digitaliseerimine ja side- ning IT-oskuste omandamise vajadus ka kaudtule asjatundjate seas.

Teiseks samaaegne vajadus uuendada kõiki erialakoolide õppekavasid, sealhulgas olemasolevat suurtükiväe eriala spetsialiseerumismoodulit. Kolmandaks minu enda varasem teenistuskogemus nii 81 mm kui ka 120 mm miinipilduja allüksuseülemana, tulejuhtimise instruktorina, pataljoni tuletoetusohvitserina ja suurtükiväepataljoni väljaõppe ülemana.

Peale kolme mainitud komponendi on uue õppekava koostamist mõjutanud ka mitu teist asjaolu. Esiteks vajadus üle vaadata jalaväe eriala spetsialiseerumismoodul ehk miinipilduja materiaaltehniline õpe ning kõik sellega kaasnev. Teiseks suurenev digitaliseerimine ja side- ning IT-oskuste

24 november 2021 SÕDUR

Väljaõpe omandamise vajadus ka kaudtule asjatundjate seas.

Niisamuti on oluline, et miinipildurid ja suurtükiväelased räägiksid „ühte keelt”. Tähtis on õpetada ühtsetel alustel tulejuhtimise ja tuletoetuse teadmisi planeerimise kohta. Samuti tuleb lahti mõtestada ohvitseri erialased oskused, mis puudutavad kaudtule valdkonda üldisemalt.

Vähem oluline pole ka suurema pildi arvessevõtmine. See puudutab eeskätt kaudtulevõime edasist arendust.

Juba praegu tasub mõelda, kuidas seda uude õppekavasse sobitada.

Kaudtule spetsialistid

Suurtükiväepataljoni väljaõppe ülemana heites pilgu ohvitseride erialakursuse õppekavale olen tabanud end korduvalt mõttelt, kuidas võiks kombineerida miinipilduja, tulejuhtimise ja -toetuse ning suurtükiväe erialad nii, et kõike seda oleks õpetatud ühel kursusel. Vajadus uuendada õppekava andis tõuke varasemad arutelud suurtükiväe ohvitseri olemuse ja õpitulemuste üle kujundada uudsel moel.

Tulevikus peavad kaudtule eriala lõpetanud ohvitserid hakkama saama miinipildujate, liikursuurtükkide ning vajaduse korral ka mitmikraketiheitjatega.

Peale minu andsid oma osa õppekava koostamisse õhinapõhiselt ka kapten Tanel Tatsi, kapten Kaspar Põder ja leitnant Rainer Järvela. Selle koostöö tulemusel valmis uus õppekava, mis lõimib omavahel miinipildurid, suurtükiväelased ja tuletoetuse täideviimise ning planeerimise spetsialistid.

Esimene suur ja põhimõtteline muutus algabki õppekava nimetusest.

Enam ei räägita suurtükiväelastest, vaid kaudtule spetsialistidest. See tähendab, et tulevikus peavad kaudtule eriala lõpetanud ohvitserid hakkama saama miinipildujate, liikursuurtükkide ning vajaduse korral ka mitmikraketiheitjatega. Nendel peavad olema tuletoetuse juhtimis- ja planeerimisoskused ning oskus koordineerida õhutoetust maaväeüksuste jaoks.

SÕDUR november 2021 25

Väljaõpe

Esmapilgul tundub see ületamatu ülesandena, sest kolmeliitrisesse purki nelja liitrit vett ju ei vala. Õppekava koostajate, nõuandjate ja kriitikute seas oli siiski piisaval hulgal erineva teenistustaustaga tegevväelasi. See eeldab, et valminud dokumendis on arvestatud eripärasid, mida on vaja teenistuseks Kuperjanovi miinipilduri, Scoutspataljoni tulejuhi või liikursuurtükipatarei juhtrühma ülemana.

Selle jaoks võetigi nii jalaväe kui suurtükiväe eriala lahti algosadeks justkui Lego klotsid. Taktikaõppetooli ülema kolonelleitnant Tarmo Kundla juhiste järgi sõnastati vajadused, millest tulevane ohvitser peab olema teadlik. Teisisõnu, mida ta peaks oskama, teenides kaudtule üksustes rühmaülemana, sõjaaja patareiülemana ning eriala asjatundjana sõjaaja jala­väepataljoni suuruses üksuses.

Ühtsed baasteadmised

Põhimõttelise muutuse käivitas ka see, et FH70 ja D-30 haubitsad arvatakse lähitulevikus kaitseväe üksuste struktuuridest välja ning nende ase-

26 november 2021 SÕDUR

mele tuleb liikursuurtükk K9 „Kõu”.

Selle tulemusena vabanes piisav arv ainepunkte, et lisada õppekavasse miinipilduja õpe ning üle vaadata teised erialamoodulid. Teisisõnu tähendab see, et kaudtule õppekavas osalevad kadetid saavad süvaõpet miinipilduja materiaaltehnilise osa ning tulejuhtimise ja -toetuse planeerimise kohta.

Liikursuurtüki õppes tutvutakse K9 peamiste parameetrite ja võimetega. Suurtüki väljaõppes keskendutakse tulepatarei taktikalisele juhtimisele, luurele ning ettevalmistusele. Seega õpetatakse tulevasi ohvitsere allüksust juhtima. Relvasüsteemide materiaaltehnilisest osast ning võimetest ja piirangutest räägitakse vähem, kui seda tehti olemasolevas suurtüki eriala spetsialiseerumismoodulis.

Erandiks on miinipildujad, kuna üldise arusaama loomiseks kogu kaudtule kontseptsioonist on miinipildujate põhjalik õpetamine aja- ja kuluefektiivseim lahendus. Oskus miinipildujatega ümber käia aitab toime tulla pataljoni tasemel tuletoetus-

ohvitseri ülesannetega. Sama kehtib tulejuhtimise tehnilise õppe kohta.

Tulevikus on siin oma osa ka personalipoliitikal. Suurtükiväe inspektoril on sedasi suurem valikuvõimalus, keda saata õppejõuks kaitseväe akadeemiasse või määrata brigaadi tuletoetusohvitseriks. Samuti tähendab niisuguse õppekava rakendumine seda, et „suurtükiväelased” ei resideeru enam vaid suurtükiväepataljonis, ning inimesi saab roteerida Võru, Tapa ja Jõhvi vahel. Kaudtule baasteadmised saavad sel viisil kõigil omandatud ühtsetel alustel.

Materiaaltehniline õpe

Personali ja väljaõppe kontseptsiooni kohaselt peaks värske nooremleitnant alustama Tapal liikursuurtüki tulepatareis abikoolitajana. Tal on vaja läbida esimesel teenistussügisel spetsiaalselt tegevväelaste jaoks kohandatud mahus sama K9 baaskursus, mille läbivad ajateenijad. Sellega saabki saavutada efekti, et kolmeliitrisse purki ei pea valama nelja liitrit vett. Värskele ohvitserile tutvustatakse küllalt detailselt K9-t esimesel teenistusaastal.

Väljaõpe Sama kontseptsiooni järgi saab tuleval ajal (kui vaja) välja õpetada tulevasi „suurtükiväelasi” tehniliselt keerukaid ja kompleksseid süsteeme kasutama. Näiteks Scoutspataljoni liikurmiinipildujate, kaudtule radarite või mitmikraketiheitjate üksustele, ilma et peaks õppekava muutma.

Taktika, luure ja ettevalmistus ning sidesüsteemid on neil ühtsed, juurde peab õppima vaid spetsiaalse relvasüsteemi võimalusi ning piiranguid. Selline täiendav erialane eneseharimine on sisse kirjutatud õppekava õpitulemustesse ning peab olema tulevikus loomulik osa kaudtule ohvitseri hoiakutes.

Uus algus

Lisaks eespool kirjeldatule pean isiklikult oluliseks kahte teemat. Esiteks peaksid kõik õppima tulepositsiooni ettevalmistust, luuret ja mõõdistust ühtsetel alustel olenemata tulevasest teenistuskohast. Kui siia lisada ka digitaalse tuletoetusprogrammi Tooru kasutamise koos kõigi selle võimalustega, siis saab tulevikus rääkida ühtsest „suurtükiväest”.

Teine oluline asi on pataljoni tuletoetusohvitseri väljaõpe, mis annab esmase arusaama staabitööst oma ametikohal ning lisaks õhutoetuse koordinatsiooni eripäradest, nõuetest ja piirangutest. Sedasi õpivad kõik eriala valinud ohvitserid selgeks need põhimõtted, mida on vaja järgida droone lennutades või tehes koostööd taktikalise õhutoetuse meeskonnaga (ingl TACP – Tactical Air Control Party).

Kirsiks tordil on aga asjaolu, et selline õppekavade ümberstruktureerimine aitab jalaväe erialal vabaneda piisaval hulgal ainepunktidest, et viimast samuti restruktureerida. See võimaldab õpetada suuremas mahus tankitõrje ja luure õppeaineid, mis omakorda tähendab, et 2024. aastal maaväe erialamooduli läbinud õppurid saavad tunduvalt põhjalikuma ettevalmistuse kui nende eelkäijad mõlemas valdkonnas. Ühisosaks jalaväe ja kaudtule erialadel jääb tulevikus 81 mm miinipilduja õpe, mis läbitakse koos samadel alustel. Sellise dubleerimise põhjustas asjaolu, et jalaväekompaniis peavad ja-

laväelased oskama kasutada kõiki relvi, mis kompaniis kasutusel on. Teisalt annab selline ühisosa kindlustunde, et erialad ei kaugene üksteisest liialt.

Kaudtule eriala lõpetanud peavad arvestama võimalusega, et esimene teenistuskoht on miinipilduja rühmaülemana Kuperjanovi jalaväepataljonis.

Niisugune erialade muutmine annab võimaluse jalaväe eriala arvelt suurendada kaudtule erialal osalevate kadettide arvu, kuid millises mahus täpsemalt, on praegu veel vara ennustada.

Nii nagu iga uue algatuse puhul on kindlasti pooldajaid ja vastaseid. Siiski annab esialgne tagasiside lootust, et tulevikus samadel alustel kaudtule valdkonna õpetamine kaalub üles kolimised Tapa ja Võru vahel kursuse käigus ning kõik muud ebamugavused, mis võivad ette tulla suurtükiväelastel ja miinipilduritel, kes siiamaani on seda valdkonda õpetanud.

Kindlasti on see aga ainuõige viis, kuidas saavutada soovitud erialapõhine ühtekuuluvus ja ühtsustunne tuleviku Eesti kaitseväes ning tagada tõhusam toetus manööverüksustele.

SÕDUR november 2021 27

Soome

Soome kaitseväe juhat ma ei raiska aega unistamiseks Autor: Raiko Jäärats nooremleitnant, ajakirja Sõdur toimetaja

K

indral Timo Kivinen alustas oma sõjaväekarjääri 1979. aastal ja pärast mitmekülgset teenistust määrati ta 2019. aastal Soome kaitseväe juhataks. Selles 12. oktoobril Helsingis Sõdurile antud intervjuus arutab ta erinevaid oma ülesannetega seotud teemasid.

Kuidas on Soome kaitsevägi COVIDpandeemiaga seni hakkama saanud?

Ma ei pruugi olla kõige õigem inimene sellele küsimusele vastamiseks, sest vastuse peaksime saama eelkõige teaduslikest analüüsidest. Sellegipoolest arvan, et oleme üpris hästi hakkama saanud. Me reageerisime sellele üsna vara – palju varem, kui teised riigid.

Hakkasime olukorda jälgima jaanuaris 2020. Neil päevil alustasime planeerimisega, et mida tuleks teha, kui see viirus Soomet tabab. Märtsis muutsime väga kiiresti oma argirutiini.

Jagasime ajateenijad ja nende instruktorid kolme erinevasse gruppi – ja selles rütmis oleme me siiani. Need grupid roteeruvad kahe nädala kaupa. Üks grupp on kaks nädalat garnisonis, teine samal ajal metsas või lahinglaskmistel ning kolmas väljaloal.

Need kolm gruppi ei puutu üksteisega kokku ja on omakorda jagatud veel väiksemateks gruppideks. Meie garnisonides ei ole kordagi olnud massilist koroonasse haigestumist ja see-

28 november 2021 SÕDUR

Meie garnisonides ei ole kordagi olnud massilist koroonasse haigestumist ja seetõttu julgen väita, et oleme küllaltki hästi hakkama saanud. tõttu julgen väita, et oleme küllaltki hästi hakkama saanud.

Meil on õnnestunud ka reservistide väljaõpet värskendada. Eelmisel aastal läbis väljaõppe 15 000 reservisti, mis ei ole halb näitaja praeguses olukorras.

Sellel aastal peaksime sama tulemuse saavutama.

Samuti oleme hajutanud juhtimise funktsioone. Osa meie juhtkonnast liikus teise asukohta – nii nagu see sõjalises kriisis toimuks. Me oleme võimaldanud ka kaugtööd, kuigi see võimalus oli meil olemas juba enne kriisi.

Praegu on meil kogu kaitseväes ligi 55 aktiivset koroonajuhtumit.

Kas ajateenijad on rahul sellise teenistuskorraldusega?

Me oleme sellises rütmis olnud juba aasta ja kaheksa kuud. Meil on kogemusi kolmest ajateenijate kutsest.

Ajateenijatelt saadud tagasiside põhjal oleme teenistuskorralduses ka üksjagu muudatusi teinud. Nad saavad aru, et nii tuleb teha, sest muidu ei suudaks

me oma põhiülesannet täita. Ma ütleks, et nii meie ajateenijad kui tegevväelased on käitunud väga vastutustundlikult ja ma olen neile selle eest ülitänulik.

Kui raha poleks takistuseks, siis milliseid relvasüsteeme on teie meelest Soome kaitseväele vaja, et täita oma põhiülesannet?

Ma ei raiska oma aega unistamiseks.

Aga kui tõsiselt rääkida, siis Soome on geograafiliselt suur riik võrreldes meie rahvaarvuga. Me oleme Euroopa Liidu liige ja ei kuulu NATOsse ning meil on suur naaber. Meil on vaja kaitsesüsteemi, kus oleks tänapäevased vahendid ja suur reserv­vägi, mis oleks konventsionaalsemalt relvastatud.

Kui mul oleks rohkem raha, siis kasutaksin seda küber- ja ISR-võime (luure, seire ja rekke) arendamiseks.

Samuti oleme viimasel viiel aastal paigutanud palju raha valmisolekuvõimesse: hooldusesse ja varustusse. Meie mobilisatsioonivarude reserv on kallis, eriti laskemoon ja varuosad. Keeruline on eelarvet alati tasakaalus hoida.

Soome kaitsevägi ostab uusi hävitajaid ja korvette ning tõstab oma külmas kliimas tegutsemise võimet. Mis on kaitseväe juhataja jaoks suurim proovikivi uute võimete loomisel?

Lapimaa on olnud alati Soome osa. See tähendab, et külmas kliimas võitlemise oskust pole me kunagi kaotanud.

Soome

ataja:

SÕDUR november 2021 29

Soome

Tänapäeval areneb tehnoloogia meeletu kiirusega ja selle töös hoidmise kulude tasakaalu leidmine on keeruline ülesanne. Tehnoloogia on küll alati arenenud, aga tundub, et mitte nii kiiresti kui praegu. See tähendab, et peame silmapiirist kaugemale vaatama.

Näiteks Eesti on ostnud uued laeva­vastased juhitavad raketid, mille abil arendab nüüd uudset rannakaitse­ võimet. Siinkohal tuleb aru saada, millised on rakettide elutsükli kulud.

Tasakaalus peab hoidma nii hoolduskulusid kui töös hoidmise kulusid.

Samuti on vaja arvestada tehnoloogia kiiret arengut.

Soome allkirjastas eelmisel aastal kaitsekoostööleppe Rootsi ja Norraga. Milline on see koostöö olnud viimastel aastatel?

Esiteks on meil kehtiv Põhjamaade kaitsekoostöölepe (NORDEFCO) Rootsi, Norra, Taani ja Islandiga.

Rootsi ja Norraga sõlmitud lepe on selle koostööleppe vihmavarju all. Sarnase kaitsekoostööleppe sõlmisid omavahel ka Rootsi, Norra ja Taani. Geograafiat silmas pidades on see arusaadav.

Kui vaadata kaarti, siis on mõistetav, miks Soome, Rootsi ja Norra sõlmisid ühe leppe ning Rootsi, Norra ja Taani teise. Need riigid peavad mõnes küsimuses tihedat koostööd tegema. Kui lepete sisusse süveneda, siis need tagavad julgeoleku meile kõigile, kaasa arvatud Balti riikidele.

Koostöö Rootsi ja samuti Norraga on meie jaoks väga oluline, sest üldine julgeoleku olukord on muutunud ebastabiilsemaks kui enne. Rootsiga oleme tihedat koostööd teinud juba viimased kuus aastat. Nüüd me süvendame seda ka Norraga. Selle koostöö peamine eesmärk on Põhja-Euroopa ja Läänemere regiooni julgeoleku tõstmine.

Mitmel põhjusel on Rootsi meie lähim partner. Me oleme mõlemad Euroopa Liidu liikmed ja ei kuulu NATOsse, ning meil on pikk ühine ajalugu.

Olete te rahul praeguse kaitsekoostööga Eesti kaitseväega?

Meil on Eesti kaitseväega tihe koostöö. Vaid paar nädalat tagasi kohtusin kindralleitnant Martin Heremiga siin Soomes ja meil oli koosolek. Suhtleme

30 november 2021 SÕDUR

Soome mereväe Jurmo-klassi maabumisalus 2019. aasta suurimal kordusõppusel. Jurmo-klassi alu

Koostöö Rootsi ja samuti Norraga on meie jaoks väga oluline, sest üldine julgeoleku olukord on muutunud ebastabiilsemaks kui enne.

teineteisega iga nädal. Vahetame infot, millal iganes see vajalik on.

Koos osaleme ka erinevatel harjutustel ja arutame ühiseid teemasid, mis meile mõlemale huvi pakkuvad.

Samuti vahetame infot, kui üks meist soovib rohkem teada teise tegemiste kohta.

Näiteks meie merevägi arutab praegu Eesti kaitseväega rannakaitse teemat. Ka meie arendame uut rannakaitse kontseptsiooni. Oleme val-

Soome aga nende puhul on positiivne, et nad on harjunud tagasisidet andma. Ka meie nooremad tegevväelased on minu põlvkonnast erinevad. Nad on võimelised ajateenijatega suhtlema nende endi keeles ja ka mõtlema nagu nemad.

Teatud mõttes ei saakski ajateenistust üldse lubada, kui ei suudetaks muuta ajateenijate väljaõppe meetodeid, lähtudes muutuvast ühiskonnast ja noorte maailmavaatest. Oleme palju pingutanud selles valdkonnas viimastel aastatel. Meil on programm „Väljaõpe 2020“ (Koulutus 2020), millega uuendame oma ajateenijate ja reservväelaste väljaõpet. See programm on veel alles algfaasis. Üldistatult rääkides olen meie noortega väga rahul. Nende füüsiline vorm on muidugi väga erinev sellest, mis noortel kunagi oli, aga seda on lihtsam parandada kui vaimseid võimeid. Nad on väga motiveeritud ja olen uhke nende üle.

Eesti on palju õppinud Soomelt, eriti kõike, mis puudutab tugeva reservväe loomist. Millised oleks teie õpikogemused viimastest aastatest, millega Eesti kaitsevägi võiks arvestada?

uste peamine ülesanne on rannikujäägrite (rannikkojääkärit) transport ja maandamine Foto: Jussi Phjavirta (Soome kaitsevägi)

mis jagama oma teadmisi selles valdkonnas. Selline koostöövorm on väga praktiline.

Osaleme koos ka erinevates rahvusvahelistes koostööraamistikes. Nagu näiteks Ühendkuningriigi ühend­ ekspeditsiooniväes ja Euroopa interventsiooni initsiatiivis.

Millised on olnud suurimad proovikivid ajateenijate väljaõpetamisel viimastel

aastatel? Kas tänapäeva noorus on teistsugune, kui varem oli?

Tänapäeva noored on teistsugused, kui mina nende vanuses olin. Kuid ma arvan, et selles pole midagi halba. Üldine koolisüsteem, vähemalt meil Soomes, õpetab välja võimekaid ja õpihimulisi noori inimesi. Me ei suudaks ajateenistust korraldada ilma toimiva üldharidussüsteemita. Oma vaatenurgast olen sellega väga rahul.

Nad erinevad minu põlvkonnast,

Ma ei pruugi olla õige inimene vastama, kuidas Eesti kaitseväge tuleks arendada. Alati tundub, et väljastpoolt vaadates paneb mingisuguseid asju tähele, kuid tegelikult ei näe tervikpilti. Eesti kaitseväe juhtkond on väga võimekas.

Millal iganes ma Martiniga ka ei kohtuks, vahetame alati infot teemadel, mis meid parasjagu huvitavad.

Võime tulla järeldusele, et kui ta on mõnest teemast huvitatud, siis laseb oma inimestel sellel teemal arutelusid avaldada ning vastupidi.

Praegu arendame näiteks oma piirkondliku kaitse kontseptsiooni ja ma sooviksin väga teada, kuidas Eesti kaitseliit on liigendatud teie manööverüksustega. Suhtlus on alati kahesuunaline. Eesti kaitsevägi on teinud tähelepanuväärset tööd viimasel 30 aastal, luues toimiva kaitseväe. Väikestel riikidel võtab see aega. On väga lihtne midagi lõpetada, aga rajamine võtab palju aega.

Soomel on väga suur reservvägi.

Kuidas te tagate selle, et

SÕDUR november 2021 31

Soome

Soome kaitseväe juhataja kindral Timo Kivinen vestlemas ajateenijatega

reservväelased on varustatud, väljaõpetatud ja motiveeritud?

Kui Soome kaitsevägi täielikult mobiliseerida koos piirivalvega, siis oleks kokku 280 000 võitlejat – see on väga suur arv. Meie olulisim ülesanne on reservväelaste värskendusõpe.

Lisaks ametlikule reservväelaste väljaõppele osalevad nad ka vaba-

32 november 2021 SÕDUR

tahtlikus väljaõppes. Vabatahtlikus väljaõppes osalejaid on umbes sama palju kui ametlikus väljaõppes osalejaid. Vabatahtliku väljaõppega tegeleb Soome riigikaitse väljaõppe ühendus (Maanpuolustuskoulutusyhdistys).

Me arendame ka digitaalse suhtluse võimet reservväelastega. See tähendab, et nad peavad ennast veebis

Kui Soome kaitsevägi täielikult koos piirivalvega mobiliseerida, siis oleks kokku 280 000 võitlejat.

Soome ühiskond jõuab järeldusele, et ka naised peaksid ajateenistuse läbima, siis loomulikult me kohaneksime sellega.

Ainukene asi, mida mina olen öelnud, on see, et me peame meeles pidama, et ajateenistuse eesmärk on Soome sõjaline kaitse. Kui seda eesmärki miski ohustaks, siis sellega ma kaasa ei läheks. Sellest saavad aru ka meie poliitikud.

See on väga oluline ühiskondlik küsimus. Kui me jõuaks otsusele, et kaasame ka naised oma ajateenistusse, siis tuleks teha süsteemis mõned muudatused. See reservväelaste arv, mida me sellisel juhul oma reservi vajame, ei ole nii suur, et peaksime kaasama kogu vanusegrupi.

Praegusel ajal teeme väljaõpet peaaegu kõigile tervetele sama vanusegrupi meestele. Kui kaasata ka naised, siis peaks toimuma mingi valik. See on samuti üks asjaolu, millega ühiskonnal tuleb selles arutelus arvestada, enne kui parlament lõpliku otsuse teeks.

Naised saavad praegu ajateenistusse astuda vabatahtlikult. Igal aastal osaleb ajateenistuses umbes 900 naist.

Eelmisel aastal oli umbes 800–900 ja see arv tõuseb. See aasta võib see olla juba 1000.

Millist nõu te annaksite inimesele, kes kaalub karjääri kaitseväes?

Esiteks, me teenime oma riiki. Kui sa soovid sõjaväelase karjääri teha, siis peab aru saama, et oma huvid tuleb ühistest huvidest tahapoole lükata. Sõjaväekarjäär pakub väga erinevaid võimalusi ja see oleneb inimesest endast, mida ta saavutada võib. See sõltub nii oskustest kui tahtest ennast arendada.

Samuti on vajalik kannatlikkus.

Kuidas saada kindraliks?

Foto: Panu Niemi (Soome kaitsevägi)

identifitseerima, nii nagu online-panganduses, ja seejärel on neil ligipääs vajalikule informatsioonile. Tulevikus me ei saada enam paberil kutseid.

Praegu hoiavad reservistid piirkondlike staapidega ühendust e-posti kaudu. See on juba midagi, aga lähiaastatel peaks see edasi arenema. Me soovime tulevikus ka mobilisatsiooni-

kutseid saata digitaalselt. Noored ei ole enam paberiga harjunud.

Kas Soome kaitsevägi oleks valmis naiste kohustuslikuks ajateenistuseks juhul, kui Soome parlament nii otsustaks?

Ajateenistust tuleks alati korraldada nii, et ühiskond seda toetaks. Kui

Ma ütlen oma enda inimestele, et nad peavad keskenduma sellele ametikohale, kus nad parasjagu teenivad. Vaid sellesse ametikohta tuleb panna kõik oma teadmised ja oskused. See garanteerib, et tulemus on parim nii inimesele endale kui ka süsteemile. Kaugemas perspektiivis paneb süsteem tähele neid inimesi, kes on võimekad erinevatel ametikohtadel. Samuti on väga oluline enda arendamine. Tuleks osa võtta kõigist kursustest, mida pakutakse, ja arendada ennast ka iseseisvalt.

SÕDUR november 2021 33

Kaitseliit

Üle pika aja läks välisoperatsioonile üksus, mis koosneb üksnes kaitseliitlastest.

Viimati käis sarnane üksus Bosnia ja Hertsegoviinas pea viisteist aastat tagasi. Seekord on väekaitserühm Bagdadis Iraagis, kus olukord on mõnevõrra tulisem.

Autor: Raiko Jäärats nooremleitnant, Sõduri toimetaja

Kaitseliidu eripära on vabatahtlikkus,” ütleb ESTGUARD-4 rühmaülem leitnant Sven Luik. „Kaitseliitlane peab aastas maksma 12 eurot. Ta on organisatsioonis armastusest kodumaa vastu ja osaleb õppusel omast vabast ajast, põhitöö kõrvalt. See tähendab, et kaitseliitlane on eos juba motiveeritud võitleja.”

Ta lisab, et see paistab silma ka missioonieelses väljaõppes. Tema töö on

34 november 2021 SÕDUR

Üks katab, teine liigub –

olnud väga lihtne, sest kõik tahavad seda tööd teha. Motivatsiooniprobleeme ei ole õigupoolest olnudki. Rühmas on nii endiseid kaitseväe tegevteenistujaid, aga ka neid, kelle kogemus on piirdunud ainult ajateenistuse ja vabatahtlikult kaitseliidu väljaõppes osalemisega nädalavahetustel.

Vabatahtlikud

Seersant Markus Toompere, laskur-parameedik, on kaitseliidus alates 2011. aastast. Aasta varem käis ta viis aastat pärast ajateenistust esimesel reservõppekogunemisel ning avastas, et oskused on veidi rooste läinud. Et seda ei juhtuks, liitus ta kaitseliiduga.

Tsiviilelus oli ta enne missioonile kandideerimist Tartu kunstnike liidu esimees ja samas valdkonnas plaanib ta jätkata ka hiljem. Kandideerimisel mängis tema jaoks olulist rolli võimalus ühele etapile joon alla tõmmata ja korraks rutiinist välja tulla. „Kunsti- ja militaarvaldkond on rohkem lähedalt seotud kui ükskõik mis muu,” vastab Toompere küsimusele, et kuidas need kaks asja kokku käivad. „Mida muud me ikka kaitseme, kui kultuuri. Kui pole iseseisvat riiki, siis pole ka kultuuritegelastel midagi teha.”

Vanemseersant Janek Hiiemäe, jaoülema abi, liitus kaitseliiduga pärast

Kaitseliit

kaitseliitlased väekaitserühmaga Iraagis ESTGUARD-4 konvoi Iraagi sõjaväebaasis Bagdadi lähedal 5. oktoobril Fotod: erakogu

ajateenistust 2001. aastal. Kohal käib ta tavaliselt kord kuus, kuid viimasel ajal segab seda veidi riigiametniku töö. Viimased 19 aastat on ta töötanud päästeametis ja viimased aastad ka erakorralises meditsiinis. Kaitseliit on tema jaoks hobi, millega käib kaasas ka hea seltskonnaga suhtlemine. „Ma käisin kaitseliiduga ka Bosnia ja Hertsegoviinas 2006. aastal,” räägib Hiiemäe. „Sellest jäi hea mälestus ja kui info tuli, et on uuesti võimalik minna, siis haarasin kohe sellest kinni.”

Vanemseersant Arvi Roosi, laskur-parameedik, on kaitseliidus 1999. aastast. Tsiviilelus tegeleb ta müügi

ja konsultatsiooniga. Tema jaoks on kaitseliit hea vaheldus. „Kui jõuab nädalas kaks korda trenni teha, siis jõuab ka korra nädalas kaitseliiduga tegeleda,” ütleb Roosi. „Tsiviilelu missioonile minekut ei takistanud.”

Väljaõpe

Rühmaülem leitnant Luik räägib, et nädalate poolest oli Iraaki minekule eelnenud väljaõpe sama pikk kui kaitseväe tegevväelastel. Pikemaks tegi selle ainult see, et päevad olid pikemad.

Esimesel kuul harjutati jalaväetaktikat jao koosseisus, sest kohapeal tegutsevad jaod tavaliselt iseseisvalt.

Selle eesmärk oli ka üksuse ühtlustamine, sest võitlejad olid väga erineva taustaga. Samas on erinev taust pigem tugevuseks osutunud. „Vestlusel oli ka üheks küsimuseks, kas oldaks valmis 14-tunniseid tööpäevi tegema, millele kõik jaatavalt vastasid,” räägib Roosi. „Instruktorid olid meie suhtes positiivselt üllatunud.

Me osalesime väljaõppes, mitte et me pidime seda tegema, vaid et me tahtsime seda teha.”

ESTGUARD-4 täidab Iraagis peamiselt isikukaitse ülesandeid. Harilikult võetakse nõunikud baasist peale ja nad viiakse Bagdadi erinevatesse ametiasutustesse või sõjaväebaasides-

SÕDUR november 2021 35

Kaitseliit 36 november 2021 SÕDUR

Kaitseliit se. Neid turvatakse sõidu ajal ja julgestatakse koosolekute ajal ning tuuakse siis baasi tagasi.

Roosi räägib, et inimesed, keda julgestatakse, on väga erinevad. Mõni kuulab juhiseid tähelepanelikult, mõni teab ise paremini – see teeb töö tavaliselt raskeks. Võib ka tähele panna tendentsi, et mida kõrgem on julgestatava auaste, seda rohkem järgitakse enda kehtestatud reegleid.

Bagdad anno 2021

„Olukord linnas ei ole praegu eriti ohtlik: viimasel neljal kuul on ohtu järjest väiksemaks hinnatud,” ütleb Luik. „Minu hinnangul on hetkel kõige tõenäolisem oht liiklusõnnetus, kuid kindlasti ei saa väita, et muid ohte ei ole. Valimiste tõttu

ESTGUARD-4 kaitseliitlased vaatamas ülelendavat helikopterit 18. juunil.

Iraagi NATO missioonil (NMI), mille peamine eesmärk on teha väljaõpet ja nõustada, osaleb ligi 4000 inimest

on palju demonstratsioone, mille keskele jääda on ohtlik.”

Luik selgitab, et eelnevatel aastatel on korduvalt kogunenud kümneid tuhandeid inimesi. On olnud palju põrkumisi Iraagi julgeolekujõudude ja demonstrantide vahel, mis on veriseks muutunud.

Rühma vastu IED rünnakuid seni toimunud ei ole. Küll aga on need koalitsioonivägede vastu olnud periooditi iganädalased ja vahel igapäevased.

Enamasti ei ole need väekaitse konvoide vastu suunatud. Kuigi üldine ohutase on praegu baasis suhteliselt madal, siis on see ka kõrge olnud, ja võib iga hetk muutuda. Ohutase on piirkonniti väga erinev.

Da’ish ei ole küll enam olemas riikliku moodustisena, aga ta on endiselt olemas ja tal on ühiskonnas mingisugune toetus. Relvastatud konflikt püsib Iraagis ikka veel. Küsimuse peale, mida on Iraagis võrreldes Afganistaniga õigesti tehtud, jääb leitnant Luik pikalt mõttesse. „Raske öelda, aga mulle tundub, et praegune Iraagi valitsus on proovinud leida palju konsensust, et võimul püsida” vastab Luik. „Kaks aastat tagasi olid siin suured meeleavaldused, kus palju inimesi sai surma, misjärel on proovitud kompromisse teha.”

Rühm puutub palju kokku ka kohalike jõustruktuuridega. Enamikku sihtkohti – Iraagi ametiasutusi, kaitsejõudude territooriume – valvavad kohalikud julgeolekujõud. Samuti puututakse nendega kokku linnas olevates kontrollpunktides. „Võrreldes väljaõppes kirjeldatud Iraagiga on see elu siin tunduvalt mitmekesisem,” räägib Roosi. „Aga see on ikka nii, et riigist saab õige ülevaate ainult kohapeal olles. Kõik on Euroopast väga erinev.”

Jalaväelased eelkõige

Rühm kuulub mitmeriigi kompanii koosseisu, kus on lisaks rühm taanlasi ja rühm poolakaid. Peale selle on väekaitsegrupis veel teine kompanii, mille moodustavad hispaanlased. Kõik teised rühmad koosnevad tegevväelastest.

Leitnant Luige sõnul on nii kompaniikui grupiülema hinnangul vabatahtlikud kaitseliitlased hästi hakkama saanud – tagasiside on alati väga positiivne olnud, ka nõunike oma.

„Eestlasena võib siin sirge seljaga käia,” ütleb Hiiemäe. „Näitame ka palju initsiatiivi vaba aja sisustamiseks.” „Missilugusid” meestel eriti rääkida ei ole, sest väekaitsetöös nad proovivad teha nii, et midagi naljakat ega huvitavat kunagi ei juhtuks. Nad soovivad, et nende töö oleks nii igav, turvaline ja tähelepandamatu kui võimalik. Meeldejäävamad hetked on hoopis vaba aja sisustamisest.

Da’ish ei ole küll enam olemas riikliku moodustisena, aga ta on endiselt olemas ja tal on ühiskonnas mingisugune toetus.

Relvastatud konflikt püsib Iraagis ikka veel. „See hetk, kui vaatad sumedal suveõhtul endise Baathi partei peakorteri kõrval katusel televiisorist „Mehed ei nuta” ja sööd pitsat ning jood külma alkoholivaba õlut,” räägib Toompere. „Või kui iseseisvuse taastamise päeval õnnestus meil saada sealiha ja tegime äädikamarinaadis šašlõkki ning kuulasime Eesti muusikat. Need on sellised ilukirjanduslikud hetked, mis meelde jäävad.”

Kuigi sellistel hetkedel võib korraks ära unustada, et teenitakse ohtlikul välisoperatsioonil, ent meestel on see tegelikult pidevalt meeles. Endiselt liigub seal ringi palju pahalasi. Küsimusele, et mis rühmaülem leitnant Luik operatsioonilt kaasa võtab edasisse teenistusse, vastab ta, et eduka hakkamasaamise aluseks ükskõik millisel sõjaväelisel operatsioonil on ikkagi hea jalaväelase väljaõpe. „Kui tuli-ja-liikumine pole paigas, siis sul pole midagi paigas,” ütleb Luik. „See on oluline igasuguseks „juhul kui” olukorraks – üks katab, teine liigub.

Kui see on selge, siis ülejäänud tuleb lihtsalt.”

Toompere arvab, et kogu see kogemus on olnud hindamatu. Nädalavahetusel metsas võib ju enda arust kõva sõdur olla, aga reaalse tagasiside väljaõppele saab ikkagi ainult sõjalisel operatsioonil käies. Ta soovitab kõigil kaitseliitlastel võimaluse korral missioonile kandideerida.

SÕDUR november 2021 37

Kaitseliit

t s i d a d g a B i r i K See võib midagi sulle olla,“ ütles mulle kaitseliidu Saaremaa maleva pealik kolonelleitnant Gunnar Havi eelmise aasta jaanipäeval selle missiooni kohta. Naeratasin ja ütlesin, et ei, aitäh, mingit baasi­valvet ma küll tegema ei lähe.

Mõne aja pärast tuli üks sõber ja moosis mind ära. Sain teada, et see missioon ikka päris baasivalve ei ole. Vaatasin asjale nii, et ega kaitseliidu ülema minevik pole ka just päris „baasivalve“ olnud ja ilmselt on see ikka siis midagi enamat. Panin ennast kirja, aga polnud päris kindel, kas soovin minna. Soovijaid oli palju ja katsed olid ägedad. Ma ei teadnud sealt peaaegu kedagi.

Mõni päev enne katseid olin põdrajahil ja põdrad panid kellegi juurest plehku ja ma pidin neile kiiresti vastu jooksma mööda teed.

Spurtisin oma 400 meetrit ja siis oli hing paelaga kaelas – ei jõudnud enam. Mõtlesin, et seda kehaliste võimete testi ma küll niimoodi ära ei tee. Aga üllatuseks olin isegi üle keskmise. Ilmselt vana rasva pealt.

I

nimesi oli katsetel seinast seina. Oli ka neid, kes ei saanud üldse oma ülesannetega hakkama, tavaolukorras oleksin neid seal aidanud, aga olin vait. Korrutasin endale, et tee oma asja. See aitas rühma vaid parimad valida. Ega ma polnud kindel, kas isegi saan.

Tahtsin teada, kas olen veel „turul tahetav“.

Katsetel oli vestlus; testiti inglise keelt, laskmist, relva käsitsemist jne. Oli huvitav. Kui sain teada, et olen rühma valitud, siis esimene mõte oli, et pagan küll, peabki minema. Saarlasi sai rühma viis, kõik teised olid missioonil esimest korda.

Väljaõpe oli alguses väga harjumatu. Me elasime Tallinnas Harju maleva territooriumil ja sealt liikusime erinevatele väljaõppealadele. Esimesel kuul ühtlustasime sõduri baasteadmisi. Oli hea näha legendaarseid instruktoreid Sheppardit ja Ambrost. Mehed on vanaks jäänud, säde silmis, aga pole enam see särts, mis

38 november 2021 SÕDUR

20 aastat tagasi. Müts maha meeste ees, et nad üldse vaevusid kodust välja tulema.

Väljaõpe oli igati tasemel.

Võiks öelda, et isegi palju huvitavam kui eelnevad missioonieelsed õpped. Üleelamiskursuse vangistus oli minu jaoks uus asi. Me rändasime palju mööda Eestit ringi, nädal Haapsalus, siis nädal Võrus, nädal Rutjal jne. Kõigil siinseal mingid tuttavad.

Meeletu sebimine käis, et saaks väljaõpet või oma heaolu eri kohtades veelgi paremaks muuta. Kanged mehed hankisid saunu ja ööbimisi veidi paremates kohtades kui telkides. See on kaitseliidu eripära, et igal pool on käsi küünarnukini sees.

Väljaõppes tehti kõike, mida teevad ka teised väljaminevad üksused: meditsiin, helikopterite juhendamine, linnalahingud jne. Meie missiooni iseloomu arvestades harjutasime ka autodega teise auto peatamisi. Selleks muretseti vanad autod, mis olid romulasse määratud – võtsime viimast ka sealt.

Enne kui arugi sain, olin juba Iraagis. Vahel mõtlen ise ka, et miks ma jälle siin olen. Parem oleks ju kodus tasuvamat tööd teha. Oleks kena Eestimaa suve nautida, mesilas värsket mett noolida, suvel lesta püüda. Tahaks väga näha, kuidas noorim poeg esimesse klassi läheb – sündis ta ju siis, kui Afganistanis olin. Sügisel hirve- ja põdrajaht, parim aeg meriforelli püügiks. Kõik säärased ohverdused.

A

ga midagi oleks hinge kriipima jäänud.

Ma ei oska seda kirjeldada. Võib-olla oma hingerahu pärast olen siin tagasi. Saan mingi peatüki oma elus ära lõpetada. Olen rahul sellega, et ma tulin, seades tagaplaanile oma ettevõtte ja eraelu. Eks see annab veel pikka aega tunda.

Kunagi lubasin endale, et siia põrgusse tagasi ei

Kaitseliit P eamine pro bleem B a gd adis o n kohalik liikluskult u u r või selle p u ud u mine Fo tod : erako

gu

Proovim e küll äratad a nii vähe tähelepanu kui e võim alik , ag a olem s se siiski liiklu ärat untavad

tule enam mitte iialgi. Olin õnnelik – võiks öelda isegi, et imestasin –, kui pääsesin terve nahaga.

2004. aastal kaotasin siin oma kõrval relvavenna. Pommiplahvatused, granaadid, RPG-d jne, millest olen napilt pääsenud ilma kriimudeta.

O

len siin sadu maju läbi otsinud ja täitsa ulmelisi asju teinud. Tollal olime kui vihased jahiterjerid, keda keti otsast lasti Bagdadi eeslinna Abu Ghraibi. Praegu sõidad autoga seal kandis ringi ja tõlk räägib, kui karm koht see kunagi oli, kuulad suu lahti ja teed ikka imestunud näo pähe, et kas tõesti või, uskumatu.

Võrreldes Afganistani missiooniga oli 2003–2004 Iraagi missioon minu jaoks märksa hullem. Võib-olla selle pärast, et olin liiga noor, kõigest 21-aastane. Helmandis oli vastasmeeskond pidevalt meie ümber tiirlemas, plaksus üsna tihti. Eks nad ka õngitsesid. Oli ainult üksainus operatsioon poole aasta peale, kus mitte keegi tervest kompaniist pole ühtegi pauku teinud.

Afganistan oli kuidagi mõistetavam ja minu jaoks ilmselgelt kõige põnevam missioon. Eks jahipidamine ole ka lihtsam, kui sa pidevalt saaki näed.

Iraagis oli „Ali Babasid“ raskem leida ja linna vahel jalutades oli vahel endal selline saaklooma tunne.

Nüüd siin kaitseliiduga missioonil olles suurt erinevust eelmiste missioonidega ei ole. Muidugi iga missioon on oma nägu. Küllap kellegi jaoks oleme justkui tänavalt korjatud inimesed, aga meie jaoks just see teeb selle väga eriliseks. Siin on väga paljude tsiviilerialade spetsialiste ja ettevõtjaid.

Paljud on käinud ka varem missioonidel. Ka rühma keskmine vanus on tavapärasest veidi kõrgem.

On hea tunda, kui sinu ümber on kogenud inimesed, täis elutarkust, peent huumorit ja mida kõike veel. Üllatusi jagub pea igasse päeva. Näiteks kõikse vanem mees lükkab jõusaalis jalapressiga suuri raskusi.

E

lamistingimused on väga head. Baasis on kõik eluks vajalik olemas. Kodustega saab interneti vahendusel suhelda. Ma pole kunagi varem eriline jõusaali hunt olnud, aga nüüd võtan sellest viimast ja ootan huviga järgmist kehaliste võimete testi. Sportimisvõimalused on väga head, aega sisustame ka käsivõitluse ja maadlusega.

SÕDUR november 2021 39

Kaitseliit

Kui päevane tempera tuur alla 40 kraadi lang es, hak kasid kanged eesti mehed sauna ehitama

Taani m arss, mid a Taani kontingent ig al om a mis sioonil korral dab, oli mõnus vaheld us . See toim us 17. ju uli varahom mikul ja minu jaoks oli se e kolm as kord seal osaled a

Esimesel Iraagi missioonil oli enam äragi. On uued kahekordsed Tanel Mänd minu jaoülemaks hiidlane, nüüd majad, kus suurte klaaside taga Kaitseliiduga seotud on hiidlane rühmaülemaks. Ma müüakse nüüd näiteks uhkeid alates 1995. aastast olen alati rääkinud, et hiidlastel pulmakleite. Pole sel ajal kuskil 2002-2003 Kosovo ESTPATROL-7 on üks asi parem – naabrid. Selterveid klaasseinu olnud. Kunagi 2003-2004 Iraak ESTPLA-8 line aasimine käib siin pidevalt. sõitsime siin veoautoga IED otsa 2006 Kosovo BALTSQN-13 Rühm on väga hea. Väga palju – jäime kõik terveks, peale auto.

2013-2014 Afganistan ESTCOY-17 uusi häid tutvusi on tekkinud.

Vaid üksikud tuttavad kuuli­ 2021 Iraak ESTGUARD-4 Iraagis oleks justkui palju augud mõnes seinas meenutamuutunud, aga samas nagu mitvad nüüd seda sündmust. te midagi. Esimese asjana märkasin, et enam pole „Palmialleele“ on näiteks kerkinud uus elamu­ koalitsioonisõdureid tänavatel. On palju kohaliku kvartal, mis on alles ehitusjärgus. Abu Ghraisõjaväe esindajaid ja politseiüksusi. Teeääred on bi turule pole ma veel jõudnud. See oleks endiselt prügimäed ja ka hulkuvad koerad on alles. minu jaoks selle missiooni tippsündmus.

Käsi on endiselt taskus rusikas. Sinna jäid Andamas käib Bagdadis suur ehitus. On isegi res Nuiamäe ja Arre Illenzeer. Hea meelega sõitäitsa uued linnaosad, kus korteri ruutmeetdaks neist kohtadest läbi ja paneks küünla, aga ri hind on võrreldav Tallinna omaga. Kerkib me ei ole siin turistid, meil on oma ülesanded. uusi kõrghooneid ja vähemalt kesklinnas pole elul siin väga viga. Äärelinnadesse jõudes ilmuvad jälle prügilad. Prügi pannakse endiselt põlema, vastik plastlesanded on natuke teistsugused kui massi ja solgi ving paneb mõtlema, et mis rohepööret 18 aastat tagasi. Oleme justkui turva­ me seal Eestis teeme! Kui natuke oma mätta otsast mehed või siis ihukaitsjad, kuidas kaugemale vaadata, siis meil on kõik ikka väga hästi. keegi nimetab. See väljend on võib-olla veidi nalOlen paar korda sattunud ka Abu Ghraibi, Estjakas, aga töö konti ei murra. Võtame inimese pla-8 vastutusalasse, kus 18 aastat tagasi peamiselt peale punktist A ja viime punkti B ning kogu seloldi. On palju ehitatud. „Pommialleed“ ei tunne le aja jooksul vastutame tema turvalisuse eest.

S

40 november 2021 SÕDUR

Ü

Kaitseliit e Minu esim en s vo so mis sioon Ko … a n se 20-aasta

… ja viim ane 18 aa stat hiljem Iraagis

Tegelikult on see väga huvitav. Paljud on ka oma lõuad karvaseks lasknud kasvada. Peensusteni ei hakka laskuma. Ka see on palju muutunud, kuidas siin tegutsema peab. Kui kunagi sai liikluses hoiatuslaske teha, siis nüüd halvimal juhul näitad ainult rusikat ja annad signaali nagu vedurijuht.

B

agdadi on tekkinud isegi üks ristmik, kus on selline valgusfoor nagu Euroopas. Ülejäänud foorid on siin pigem moepärast.

Kellel südametunnistus olemas, see jääb selle taha passima ka. Koju tulles Eestis autoga sõitma hakates kardan trahvi saada, kui samade harjumuste kohaselt edasi liiklen. Eesti liikluspolitseinik saaks Bagdadis kiiresti närvivapustuse ja otsiks endale uue ameti.

Ilmaga on meil veidi kehvasti, kohalikud rääkisid, et nad ei mäleta nii kuuma suve. Nutikad seadmed

näitasid parematel päevadel veidi üle 50 kraadi sooja.

Nelja kuu jooksul olen näinud kolmel korral taevas pilvi, kui neid saab üldse pilvedeks nimetada.

Mis veel on muutunud? Relvastus ja varustus. Praegu on ikka palju parem kui ESTPLA-8 ajal. Relvadel on kõikvõimalikud tuled ja viled olemas. Meenub aeg, kui ostsin toona poest Maglite taskulambi ja panin selle relva külge, kasutades Browningu lindi juppe. Öistel läbiotsimise operatsioonidel ei osanud paremat tahtagi. Autodes on nüüd isegi konditsioneerid, ilma milleta oleks tunni ajaga vaat et loll valmis.

Rohkem nagu ei oskagi praegu midagi öelda.

Hoiame lippu kõrgel igatahes.

Tanel Mänd

kapral, kaitseliidu Saaremaa malev, ESTGUARD-4

SÕDUR november 2021 41

Kaitsetahe

Võitlustahe ‒ haigutav lünk sõjalises doktriinis Autor: Valjo Tooming major, kaitseliidu Rapla maleva pealik

T

unamullu septembris esines Tartus Balti kaitsekolledžis militaarajaloo konverentsil ettekandega „Small but Capable? Quality Against Mass in Military History” maailmakuulsate strateegiateemaliste raamatute autor prof Martin van Creveld.

Tema sõnum Eestile oli: „Ärge ostke allveelaevu, tanke, liikursuurtükke ega jalaväe lahingumasinaid. Te ei suuda nagunii oma naaberriigiga võistelda! Teil on ainult kaks võimalust: muretseda tuumarelv või soodustada asümmeetrilist sõjapidamist. Kuna tuumarelvaga läheb keeruliseks, siis ma seda ei soovitaks.”

Asümmeetriline sõjapidamine eeldab igalt võitlejalt kindlameelsust, surmahirmu ületamist, otsustavust ja kindlat tahet. Tahet astuda väikese Taavetina Koljatile vastu; tahet võidelda ja vastu pidada. Oma alljärgnevas artiklis refereerin teadusorganisatsiooni RAND uurimustööd „Võitlustahe.

Naasmine sõjapidamise inimesest lähtuvatele põhialustele” (Will to Fight.

Returning to the Human Fundamentals of War).

Laiapindne riigikaitse ja Eesti kodanike üsna suur kaitsetahe annavad vajaduse korral aluse ka suure võitlustahte kujunemiseks. Loodan, et pärast artiklit tekivad lugejatelgi mõned mõtted, kuidas Eesti sõduri võitlustahet veelgi suuremaks muuta ja seda niisugusena pikemat aega hoida.

42 november 2021 SÕDUR

Üksuse ja riikliku võitlustahte mudelid

• aitavad selgitada, miks üksus või rahvas tahab võidelda või kuidas nad võitlevad; • aitavad teha kindlaks väeüksuse nõrgad ja tugevad kohad, mida saab varjata või ära kasutada; • aitavad parandada sõjalist väljaõpet ja haridust, et aidata kaasa riskide maandamisele ja parandada sõjategevust.

2018. aastal tegi RAND USA sõjaväes uuringu, mille tulemusena selgus ammu tuntud tõsiasi: võitlustahe või tahe võidelda on kõige tähtsam tegur sõjapidamisel. Võitlustahet defineeritakse selles artiklis kui selget otsust võidelda, jätkata võitlust ja võita, sest ka maailma parim tehnoloogia on kasutu ilma jõuta, kes seda käitleks, ja kui õnnetused juhtuvad ning inimesed langevad, suudaks ja tahaks sellega edasi käidelda. Seega, võitlustahe esindab sõjapidamise jooksul juba aegade algusest sõja põhiolemust.

Väga väheste eranditega otsustavad kõik sõjad ja peaaegu kõik lahingud inimese tahte küsimused: iga lahingu edu võti on vastase võitlustahte murdmine, säilitades samal ajal enda võitlustahet. Aga kui keskendutakse ainult tehnoloogiale, ignoreeritakse sõja olemuslikku olemust? Et olla edukas, peame paremini aru saama inimese võitlustahtest.

Võitlustahte integreerimine sõjalise hariduse, väljaõppe, planeerimise, hindamise, rahvusvahelise tegevuse

ja operatsioonidega on silmatorkavalt vähene. Enamasti ollakse harjunud iseloomustama sõda ja sõjategevust ainult tehnoloogia ja füüsiliste mõjude kaudu.

Lüngad sõjalises doktriinis

2016. aastal tuvastas USA ühend­staap haigutava lünga liitlaste ja vastase võitlustahte mõistmisel. Võitlustahe on sõjas kõige olulisem tegur või vähemalt väga oluline tegur, millest rutiinselt mööda vaadatakse või millest valesti aru saadakse. Võitlustahte eiramine võib põhjustada taktikalise või isegi strateegilise kaotuse. Suuremamahulise konflikti korral kannavad lääne sõjaväelased määrustikesse ja doktriinidesse aeglaselt sisse mõned võitlustahte aspektid, samas kui mõnda neist ignoreeritakse täielikult.

Sõdade kõige valusamad õpikogemused hääbuvad järk-järgult, kui sõjakogemusega tegevväelased pensionile lähevad (nt Vietnami konfliktiks oli suur osa II maailmasõja kogemusega sõjaväelasi juba erus). Puhkeb uus sõda, mille käigus rängad õpikogemused omandatakse lühidalt ja ainult osaliselt uuesti, misjärel unustatakse need taas aegamööda.

USA luure keskagentuuri analüüsid võitlustahte kohta (nii USAs kui Vietnamis) aastatel 1954–1974 olid sageli täpsed, kuid poliitikakujundajad ignoreerisid neid. USA ei suutnud rikkuda Põhja-Vietnami võitlustahet, kaotas oma poliitilise võitlustahte ja taandus Vietnamist, kaotades ligi 60 000 ameeriklast langenutena.

Ka araablaste võitlustahte ebaõn-

Kaitsetahe SÕDUR november 2021 43

Kaitsetahe

Konflikt ja toimumisaeg

Ekslik eeldus

Tegelikult

Tagajärg

Esimene maailmasõda (1914-1918)

Prantsusmaa murdub Verdunis sakslaste tule all

Prantsusmaa vastupanu murda ei suudetud

Saksamaa revolutsioon tõi kaasa sealse riigikorra murdumise

Eesti vabadussõda (1918-1920) „Kodanlaste võim” Eestis murdub kohe

Eesti kaitses oma iseseisvust kõigi võimalike vahenditega

Tartu rahuga oli Nõukogude Venemaa sunnitud tunnustama Eesti iseseisvust

Talvesõda (1939-1940)

Soome töörahvas tervitab Punaarmeed vabastajatena

Soome „sisu” ja võime vaenlasele vastu panna üllatas kogu maailma

Soome säilitas iseseisvuse, kuigi territoriaalkaotuste hinnaga

Teine maailmasõda (1939-1945)

Saksa plaan Barbarossa purustab NSV Liidu

Punaarmee tõrjuti Moskva alla, kuid ta jätkas sõdimist

Liitlased purustasid Natsi-Saksamaa 1945

Esimene Indohiina sõda (1946-1954)

Viet Minh ei suuda edasi võidelda ja ta alistub

Viet Minh mobiliseeris kümneid tuhandeid elanikke, et prantslasi ümber piirata

Viet Minh tõrjus prantslased Indohiinast 1954. aastal

Korea sõda (1950-1953)

USA vabastab lisaks LõunaKoreale ka Põhja-Korea

Põhja-Korea ja Hiina ühisjõud jätkasid pealetungi

Patiseis Põhja- ja LõunaKorea vahel kestab siiani

India-Pakistani sõda (1965)

India sõdurid taanduvad ja algavad läbirääkimised Kashmiri üle

India laiendas sõjategevust Pakistani vastu

Rahvusvaheline sekkumine sundis taastama sõjaeelse olukorra

Vietnami sõda (1965-1975)

Põhja-Vietnami punaste režiim murdub peagi

Põhja-Vietnam jäi püsima ja alustas pealetungi Lõuna-Vietnamile

USA sai strateegilise tagasilöögi ja oli sunnitud Vietnamist lahkuma 1975. a

Esimene Tšetšeenia sõda (1994-1996)

Vene väed vallutavad Groznõi ja sõda on võidetud

Tšetšeenia võitlejad jätkasid sõdimist

Kuni 1999. aastani patiseis Vene Föderatsiooni ja Tšetšeenia vahel

Afganistani konflikt (2001-)

Taliban purustatakse kiiresti

Taliban jätkas võitlust Afganistani valitsuse ja USA vastu

USA väed on senini Afganistanis

Islamiriigi pealetung (2011-2014)

Iraagi armee on valmis sõdima

Islamiriik purustas Iraagi armee ja laiendas sõda Süüriasse

Iraak sai lüüa, USA väed senini Iraagis ja Süürias

Jeemeni kodusõda (2014-)

Jeemeni valitsus suudab purustada mässuliste jõud

Huti mässulised kontrollivad enamikku endist Põhja-Jeemeni

Jeemeni valitsusväed pole saanud võitu isegi Saudi Araabia aktiivsel toel

nestunud hindamine Iisraelis, mis viis 1973. aasta Yom Kippuri sõjani, tõi kaasa strateegilise üllatuse, viies peaaegu Iisraeli lüüasaamiseni ning surus ka USA ja Nõukogude Liidu sõja äärele. Või 2011. aastal Iraagi armee võimalike haavatavuste mõistmatus aitas kaasa Iraagi kaotusele Islamiriigile kolm aastat hiljem.

Kuidas analüüsida võitlustahet?

Mistahes tasemel võitlustahte mõistmine on raske ja keeruline. Miks üks sõdur tahab sõdida, teine mitte, miks üks väeosa sõdib edukalt, teine mitte, miks mõne riigi sõjavägi, riigi juht või terve rahvas tahab sõdida ja teised ei taha ja ei soovi? Kuipalju peab võitlustahet arvestama võrreldes sõjatehnika hulga

44 november 2021 SÕDUR

ja kvaliteediga või taktika ja strateegia rakendamisega?

Esimese sammuna võitlustahte mõistmiseks tegi RAND-i meeskond kirjanduse ülevaate üle 200 avaldatud teosest, vaatas läbi USA ja tema liitlaste sõjalise doktriini, tegi 68 ekspertintervjuud ja analüüsis ajaloolisi juhtumeid, sõjamänge ja simulatsioone.

Meeskonna uuringus tehti nende puuduste esitamise alustamiseks mitu sammu.

1. samm

Defineeriti võitlustahte üldine määratlus. Leiti, et pole olemas üldtunnustatud USA või tema liitlaste definitsiooni, selgitust ega võitlustahte mudelit. See tähendab, et USA sõja­

väel ja tema liitlastel pole keskset tugipunkti, et mõista, mis on ühisdoktriini kohaselt sõjategevuse kõige olulisem tegur.

Definitsioon ei pruugi probleeme lahendada, kuid on mõistmise jaoks kasulik ja vajalik lähtepunkt. RAND defineeris nii sõjalise kui ka riikliku (rahvusliku) võitlustahte.

Sõdurid ja neist moodustatud üksused peavad võitlema ja tegutsema surmahirmus – nende võitlemisest või tegutsemisest sõltub nende ellu­ jäämine. Eri olukordades peavad sõdurid otsustama, kas nad peavad võitlema või jooksma, võitlema agressiivselt või passiivselt, täitma korraldusi või rikkuma neid, jooksma või alistuma. Selliseid kriitilisi otsuseid

h

lek

e lite Kva

ide he ks el e m a Me t te Kä

ksu ik sots riikl se ühis iaaln ik kond e lik

Id e n

t it e

Kaitsetahe Kamraadlus Oo t u s e d Kon troll v e en d i s t m in e Sid usu sun sipliin d s üle s u s To an s et us v o t si d ed ho ertik aalne r is a a o n l ja õig taa e l a pi is a e g s us vu s

jätkusuutlikkus

nts piisav us Komp ete d o sk u s e s oha s u a sja k t

õime emisv s kohan arid u

o mis ine vor loogil sm hho mi d psü opti iaalsesed s u sot osk

org ani sat s i ioon ü sikl i

Ju

et

ne mi i t h Kom

järjekindlus efektiivsus

e

m

pe jaõ väl used osk imine toim nts

li Ter vik

Tahtmine võidelda

Toetus

pet

loo

us nts e t pe kom

is e

k kus

s usald u on korruptsio

Kamraadlus veenmine distsip liin sund us Väl j aõ pe võim To asja ekus etu k p s i isa ohasus J uh v p üs us tim õig ivus in e pii eae s ise avu gsus ko loo s mp m ete nts us Kontroll

et

in e

Stra te egia

efektiivs us

s elg us

s

õig e a

egsu

av u piis

s

loo kom m pet ent sus

is e

s

J uh

To et u

s

tim

Te r

us

ald

us

us vs tii ek u s ef o h a s k

asu

usald us korruptsioon

koh lsus naa tsio funk

us

5 analüüsi taset

in t ri

n oo tsi p rru ko

iilTsiv itaarmil ted s uh

vi

k Do

kl ik

ku

s

it e

Ter viklik k

iline etn e olin o l a ja ne gili o olo id e

nt Id e

https://www.rand.org/ pubs/research_briefs/

3 faktorite kategooriat motivatsioon võimed kultuur

29 peamist faktorit „mõjutajad”

61 alamfaktorit 3 kestvuse taset madal keskmine kõrge

tehakse iga päev rindel või isegi rindejoonest kaugemal.

Sõjalise üksuse ja organisatsiooni võitlustahe on määratletud järgmiselt: tahtmine ja otsus võidelda, tegutseda või jääda kestma nii nagu vaja (the disposition and decision to fig­ ht, act, or persevere as needed).

Sõjalise võitlustahte defineerimise eesmärk on parandada arusaama võitlusest. Ehkki me ei suuda ennustada inimeste käitumist ega otsuseid, saame oma käitumist hinnates ja analüüsides oluliselt parandada võitlustahte mõistmist, mis võimaldab hinnata väeosa üldist tõhusust ja prognoosida käitumist.

Sõjad lõpevad harva lihtsalt sellepärast, et üks sõjavägi hävitab teise

täielikult, sest tegelikkuses määravad valitsusjuhid, kuidas ja millal sõjad lõpevad, ning neil võib konflikti ajal olla mitu korda vaja otsustada, kas nende riik peaks jätkama riskide võtmist ja ohvrite kannatamist või on aeg lõpetada võitlus.

Käegakatsutavad tegurid, nagu relvade ja vägede järelejäänud arv, on ilmselgelt osa otsuste arvestusest, kuid sageli määravad vähem mõistetavad poliitilised ja majanduslikud muutujad lõpuks selle, mida võib nimetada riiklikuks võitlustahteks.

Rahvuslik/riiklik võitlustahe on selles uuringus määratletud järgmiselt: riigi valitsuse otsusekindlus korraldada püsivaid sõjalisi ja muid operatsioone mingil eesmärgil isegi

SÕDUR november 2021 45

Kaitsetahe

siis, kui eduootus väheneb või vajadus oluliste poliitiliste, majanduslike ja sõjaliste ohvrite järele suureneb (the determination of a national gover­ nment to conduct sustained military and other operations for some ob­ jective, even when the expec­ tation of success decreases or the need for significant political, economic, and military sacrifices increases).

Ehkki rahvusliku tahte seisukohalt oluliste osalejate ring hõlmab kodanikke, sõjaväejuhte, meediat ja välisametnikke, keskenduti valitsustele ning arvestati nende ja teiste osalejate koosmõjuga. Lõppkokkuvõttes langetavad sõjaga seotud otsuseid ikkagi valitsused. Nende tahe kajastub poliitilistes otsustes, mille nad konflikti ajal võitluse jätkamiseks või lõpetamiseks teevad.

Võitlustahte mudelid on aluseks, et anda sõjaväe- ja tsiviiljuhtidele, planeerijatele, nõustajatele ja luure­ analüütikutele ühine lähtepunkt sõjalise ja riikliku tahte sügavamaks mõistmiseks.

2. samm

Võitlustahte modelleerimine. RAND-i väljatöötatud mudel rahvuse/riigi võitlustahte teguritest on universaalne.

Kõiki 15 muutujat saab rakendada paljude ajalooliste ja tulevaste konfliktistsenaariumide jaoks. Mõni muutuja on asjakohasem kui teine konkreetsest stsenaariumist olenevalt. Muutujate kohandamine olukorra järgi võib varieeruda, kuid see mudel on kasulik lähtepunkt aruteluks. Samuti võib mudel aidata ohuhinnangut andvate analüütikute vahel alustada hädavajalikku dialoogi ning teha situatsiooniplaane, sõjamänge ja muid konflikti hindamist nõudvaid jõupingutusi.

Peamised järeldused

Sõda on inimlik ettevõtmine – kohtle seda sellisena. Praegu käsitleb USA armee sõda peamiselt kahe vastand-

46 november 2021 SÕDUR

Raskuskeskmed, mida saab konfliktis mõjutada

Rahvuslik tahe võidelda

Muutujate kategooriad Faktorid Kontekst Mehhanism Poliitilised Majanduslikud Sõjalised

liku varustuse võistlusena. Sõda on põhimõtteliselt inimlik ettevõtmine, mistõttu peaksid inimesed olema sõja keskmes.

Soovitused

• Töötage välja ja võtke vastu universaalne võitlustahte määratlus ja mudel.

• Muutke ja kasutage mudelit teiste üksuste ja liitlaste tegevuse hindamisel ja vastaste analüüsimisel.

• Integreerige võitlustahe doktriini ja määrustikesse, lahingutõhususe tervikhinnangutesse, lahingumängudesse ja õppustesse.

Võitlustahte mõistmine on raske, kuid võimalik. Puudub arvutus või valem, mis selgitaks võitlustahet, aga on piisavalt tõendeid selle kohta, et suudame oluliselt parandada oma arusaama võitlustahtest.

Sõjasimulatsioonideks on vaja inimese käitumist.

Igasugune jõud-jõu-vastu lahingusimulatsioon peaks esindama sõdureid kui inimesi, mitte Rambo-sarnaseid ülisõdureid. See on praegu USA ja kõikide tema liitlaste la hing u simu latsioonide ning ka õppuste peamine viga.

Edukas sõjaline taktika keskendub inimese tahtele. Lahing lõpeb peaaegu alati siis, kui üks pool lõpetab. Isegi täielik hävitamine viitab alistatud vaenlase erakordsele tahtele.

Võitlustahe loeb võitluses alati. Taktikalisel tasemel võitmine sõltub alati võitlustahtest.

Ennustada on raske

Millised on poliitilised, majanduslikud ja sõjalised muutujad, mis võivad tugevdada või nõrgendada riiklikku võitlustahet, ja missugused on kõige olulisemad? Võitlustahe on keeruline, dünaamiline ja seda on raske ennustada. Riiklikul tasandil tähendab see, et juhid peavad keskenduma muutujate mõistmisele, mis mõjutavad sõjaajal nende ning nende liitlaste ja vastaste otsustamist, jäädes samas tundlikuks ka sõja kohutavate kulude suhtes.

Võitlustahet on seni halvasti analüüsitud ja see on sõja kõige vähem mõistetud aspekt. Põhjalik ja range analüüs puudub. Kontekst ja taust on olulised.

Näiteks täielikult totalitaarsed või demokraatlikud valitsused näitavad sageli kõige tugevamat võitlustahet. Samuti võib rahvuslikul identiteedil, isamaalisusel olla tugev mõju, kuid sellega saab ka manipuleerida.

Tugev võitlustahe parandab võiduvõimalusi. Tegurite tugevused võivad konflikti ajal olla erinevad. Analüütikud peaksid hindama tegureid al-

Kaitsetahe Valga kaitsmise õppus Siilil 2018. aastal

liansi tasandil (nt I, II maailmasõda). Majanduslike muutujate mõju riiklikule tahtele sõltub liitudest ja kaasatusest.

Toetavad liidud ja oskuslik kaasamine võivad ületada vastase majandusliku surve. Tõhus kaasamine ja selgete strateegiliste sõnumite (strateegiline kommunikatsioon) kasutamine suurendab võiduvõimalusi.

Valemi võimed + kaotuste põhjustamine + võitlustahe = võit (Capa­ bilities + casualty infliction + will to

Foto: vbl Ardi Hallismaa

fight = victory) mõte on selles, et kui võitlustahe ühtlustub, võivad võimed ja teatud kindla piirini tekitatud kaotused määrata sõja tulemuse. Ohvrid võivad nõrgendada või vastupidi ka tugevdada vastase rahvuslikku/riiklikku tahet võidelda.

Kuidas edasi?

Võitlustahtel on sõjas üldine tähtsus.

See on hädavajalik tõhusate sõjaliste meeskondade rajamiseks, tõhusate taktikate ja strateegiate väljatööta-

miseks, tõhusate sõjaliste operatsioonide kavandamiseks, liitlaste hindamiseks ja kaasamiseks, vastaste analüüsimiseks, riski vähendamiseks ja edukate sõjaliste operatsioonide korraldamiseks.

Kõige olulisem on see operatsioonide planeerimisel, kuid sama oluline on võitlustahte arvestamine igapäevases kaitseväerutiinis ja isegi riikliku poliitika kujundamisel. Inimese tahe võidelda, tegutseda ja raskustest läbi sõita on sõjas keskne tegur.

SÕDUR november 2021 47

Ajalugu

Vaindloo saare lähistel toimuvad Vene lennukite piiririkkumised on tänapäeval nii sagedased, et ületavad vaevu uudiskünnise. Ka enne teist maailmasõda rikkusid NSV Liidu õhusõidukid aeg-ajalt Eesti riigipiiri. Ehk küll mitte nii tihti, kuid sündmused olid palju eripalgelisemad. Mitmel korral lennukid isegi maandusid Eestis ja ajakirjanikel jätkus juttu mitmesse lehte.

NSV Liidu õhusõiduk piiririkkumised ja maandumised Eestis 1923-1939

48 november 2021 SÕDUR

Ajalugu Hädamaandumise teinud Derulufti Junkers. Deutsch-Russische Luftverkehrs A.G. ehk Deruluft oli Nõukogude-Saksa ühislennufirma, mis alustas Tallinna kaudu kulgevat lennuliini Leningradi ja Berliini vahel 1928. See lennuliin lõpetati 1937. aastal

Fotod: muis.ee , autori kogu

ukite

SÕDUR november 2021 49

Ajalugu

Autor: Toomas Türk, lennundusajaloolane

E

simene piiririkkumine leidis aset 1923. aasta septembris, mil Nõukogude lennuk ületas Terbinka küla kohal piiri, lendas Narvani, pööras seal ringi ning suundus Komarovka kohalt NSV Liitu tagasi, viibides Eesti õhuruumis kokku umbes 15 minutit.

Esimesena maandus Eestis aga järgmisel aastal hoopis üks õhust kergem lennuaparaat. 24. juulil 1924 õhtul kella 22 ja 23 vahel nähti Eesti–NSV Liidu piiri lähedal Kirjuša küla kohal õhupalli, mis liikus Eesti poole. Pall maandus Vaivara kihelkonna Mustjõe küla juures samanimelises vallas. Pallist lasti gaas välja ning see jäeti kohale, õhusõitja viidi Narva. Narvas toimunud ülekuulamisel seletas viimane, et on Leningradi kõrgema õhusõidukooli õpilane Jaroševitš, kes sooritas pallil proovilendu.

Piiri ületanud lennukeid tulistas ka Nõukogude piirivalve. Oli ju loata NSV Liidu territooriumilt lahkumine vaat et raskemgi kuritegu kui loata sisenemine.

Startis Luuga linnas ja pidi lendama Narva–Oudova raudteeliinini, kuid udu tõttu kaotas orientatsiooni ja udu hajudes leidis ennast juba Eesti kohalt. Avas seepeale gaasiklapi ning maandus. Lenduril oli kaasas nagaan ja maakaardid. Narvast saadeti Jaroševitš Tallinna, kus korraldati põhjalik uurimine tema Eestisse sattumise asjaoludest ning ega ta äkki spioneerimisega tegelenud.

Kõrgem õhusõidukool asus Leningradi külje all Volkovo küla lähistel (tänapäeval Peterburi linnaosa), kust sai alguse keiserliku Venemaa õhusõidu ajalugu. 1885–1910 tegutses seal õhusõidu õppepark (vn Учебный воздухоплавательный парк), 1910–1917 ohvitseride õhusõidukool (vn Офицерская воздухоплавательная школа). Bolševike riigipöörde järel nimetati kool Petrogradi nõukogude õhusõidu kursusteks (vn Петроград-

50 november 2021 SÕDUR

Fokker D.VII Eesti valvemeeskonnaga 1926. aastal ские советские воздухоплавательные курсы) ja 1920. aastal kõrgemaks

õhusõidukooliks. Õhusõitjate ehk õhust kergemate aparaatide (aerostaatide, õhupallide, õhulaevade) piloote õpetati seal kuni 1926. aastani, mil lõpuks otsustati kool sulgeda. Eestisse sattunud kooli kursant Jaroševitš vabastati pärast uurimise lõppu ning saadeti koos palliga 29. juulil raudteel NSV Liitu tagasi.

Lennukid

Enamik piiririkkumisi leidis aset piirivalve Narva rajoonis. Maalennukid sisenesid Eesti õhuruumi raudtee suunas ja ekslesid siis eri suundades enne

lahkumist või maandumist Eestis.

Vesilennukid aga merelt Narva-Jõesuu kandis ning lahkusid samuti kas tagasi merele või NSV Liidu suunas. Vaid kahel korral leidis piiririkkumine aset Petseri rajoonis.

9. septembril 1931 tegi tundmatu lennuk Pihkva järve lõunatipu lähistel mitu tiiru, mis osaliselt ulatusid Eesti territooriumi kohale. Esimest korda sisenes ta Eesti õhuruumi kella 8.30 paiku Saputje ja Kivinurme kordonite vahelisel lõigul. Kui lennuk oli juba üle 400 m Eesti territooriumi kohal, avasid piirivalvurid selle pihta püssitule.

Ilmselt lendur isegi ei märganud, et

Ajalugu

Kompass oli rikkis

teda tulistati. Ta lahkus kaarega Pihkva järve kohale ning sisenes seejärel taas Eesti õhuruumi, kus teda uuesti tulistati. Sellest hoolimata sooritas ta ka teise kaare üle Eesti ning alles kolmas jäi poolikuks. Nähtavasti suutis lendur lõpuks oma asukoha määrata ning lahkus NSV Liidu suunas.

Teine kord lendas Petseri piirivalve lõigus lennuk Eesti kohale 17. mail 1933. See liikus Riia–Pihkva kivitee suunas, lendas Laura alevikuni ning siis keeras uuesti idapoole ja lendas üle piiri tagasi.

Narva rajoonis toimunud piiririkkumistest võiks ilmselt koostada paari­ kümnerealise tabeli, kuid üldistades

võib öelda, et piiririkkumised leidsid aset suvisel õppuste perioodil ning olid ilmselgelt põhjustatud lendurite orienteerumisvigadest. Tavaline oli ka see, et piirivalve avas piiri rikkunud lennuki pihta püssitule, kui võimalik, siis tulistati ka kuulipildujast. Siiski ei ole kindlaid andmeid, et ükski lennuk oleks püssitulega alla toodud.

12. augustil 1930 kella 15.10 paiku ilmus Narva-Jõesuu lähistel Eesti piirile neli vesilennukit, mis lendasid Vanaküla kordoni kohalt piirijoont mööda lõuna poole. Kallivere küla kohal pööras kolm neist tagasi Venemaa poole, kuid üks pööras Kallivere küla poole ning sisenes Eesti õhuruumi, lennates

22. septembril 1926 hommikul lendas ühemootoriline lennuk raudteega paralleelselt üle Eesti-NSV Liidu piiri.

Lendas Narvani, seejärel Peipsi järve poole, maandudes kella 9.20 paiku Skarjätina küla juures põllul. Maandumisel sattus üks lennuki ratas kraavi ning lennuk kapoteerus.

Põllul töötanud inimesed aitasid lenduri kabiinist välja ja alles nende käest sai ta teada, et on sattunud Eesti Vabariiki.

Lendur läks koos põllul töötanud vallasekretäriga vallamajja, kus alarmeeriti piirivalve. Neljakümne minuti pärast oli kohal piirivalveohvitser koos kahe sõduriga, kes lennuki oma valve alla võtsid. Kella 17 paiku jõudis Narvast kohale mootorpaat, millega tulid sõjaväelased, kes omakorda valve üle võtsid. Sama paadiga viidi lendur Narva. Ülekuulamisel teatas lendur, et on 1. hävituslennuväe eskadrilli nooremlendur Vassili Ustjantsev.

Ta oli saanud eelmisel õhtul kirjaliku korralduse lennata oma lennukiga Dno rajoonis toimunud õppuste piirkonda (marsruut Trotsk-Luuga-Dno). Startis Fokker D.VII lennukil hommikul kell 7.1 5 Trotski (varem ja praegu Gattšina) lennuväljalt ning võttis kohe alul vale kursi: lendas Luuga raudtee asemel Jamburgi suunas.

Kuna aga lennuki kompass oli rikkis, siis ta ei saanud oma eksitusest aru.

Algul lendas üle ühe linna (Jamburg) ning jõudis siis teise kohale (Narva). Arvas, et on nüüd Luuga kohal, ning hakkas otsima raudteeharu, mis sealt keeraks Dno suunas.

Lendas piki raudteed kaks korda edasitagasi, kuid ei suutnud pöörangut leida. Siis hakkas otsima võimalust maandumiseks, et oma asukoht kaardil ära määrata.

Ustjantsev ütles, et oli lõpetanud lenduri kursuse 9. juulil 1926 KeskVenemaal asunud lennukoolis ning Leningradi sõjaväeringkonda üle toodud alles 26. juulil samal aastal. Borissoglebski lennukooli lõpetajate kodulehel (sel ajal 2. sõjaväelendurite kool, vn 2-я военная школа лётчиков) on Vassili Ustjantsev 1925. aasta septembris lõpetanud 14. ja 15. lennu nimekirjas.

24. septembril toodi lennuk reisilaeval Võitleja Narva ning viidi Hermanni kindlusse. Selle ülevaatuseks, lahtivõtmiseks ning Narva toimetamiseks oli Tallinnast kohale tulnud lennuväe meeskond major Johan Karl Fischeri juhtimisel. Lennuk ja lendur saadeti rongiga NSV Liitu 29. septembril 1926.

SÕDUR november 2021 51

Ajalugu

Rossoni jõesuus 1934. aastal maandunud KR-1

üle küla ja sealt edasi u 4 km kaugusele piirist. Lennuki pihta avas kuulipildujast tule Fjodorovka kordoni piirivalvepost ning piirivalvurid kinnitasid, et tabasid: lennuk hakkas kõikuma ning kaotas kõrgust. See planeeris Eesti territooriumilt Venemaa poole ning olevat umbes 3 km piirist Vene poolel Kulla küla juures alla kukkunud.

Järgnevail päevil ajakirjanduses avaldatud „täiesti usaldusväärsete teadete” järgi olevat lennuk kukkunud alla Keikino küla taha sohu, umbes 5 km piirist. Lennuki tiivad olevat murdunud, kuid kere enam-vähem terve. Lendur olevat surnud. Hiljem korrigeeriti seda avaldust ning väideti, et lennuk oli alla kukkunud, aga lenduri saatus oli tead-

52 november 2021 SÕDUR

mata. Eesti protesti peale sama aasta septembris esitatud vabanduses tunnistas Vene pool juhtunut ning öeldi, et lendurit on karistatud. Lennuki ja lenduri tegeliku saatuse kohta kahjuks andmed puuduvad.

Piiri ületanud lennukeid tulistas ka Nõukogude piirivalve. Oli ju loata NSV Liidu territooriumilt lahkumine vaat et raskemgi kuritegu kui loata sisenemine.

Omapärane juhtum leidis aset 5. veebruaril 1936. Kell 13.08 lendas kolm NSV Liidu ilmselt R-5 tüüpi lennukit suhteliselt madalalt, umbes 300–400 meetri kõrgusel Narva raudtee kordoni kohalt üle piiri. Jõudes Narvani, lennati üle Kreenholmi

Kulgu sadama kohale ning sealt jätkati piki Narva jõge Peipsi poole. Vasknarva kohal laskusid lennukid koguni vaid 50 m kõrgusele.

Lennates Peipsi kohale, käidi korraks ka NSV Liidu õhuruumis, kuid pöörduti siis tagasi ning lennati mitmel korral Vasknarvast Permiskülani ja tagasi. Selle tiirutamise ajal avas piirivalve lennukite pihta püssidest ning kuulipildujatest tule, mis aga ei tabanud sihtmärki. Samal ajal tulistas lennukeid ka Nõukogude piirivalve.

Peipsi järve kandis tiirutasid lennukid piiri segakomisjoni kohal, kes seal parasjagu selgitas eelmisel päeval Venemaale viidud 17 Iisaku kaluri kinnipidamise asjaolusid. Arreteeri-

Ajalugu

Vesilennukid udus

mine toimus Eesti territooriumil, kuid Nõukogude pool väitis, et kalurid asusid nende pool piiri.

Komisjon asus lennukite ülelennu ajal samuti Eesti poolel ning neid tulistasid kõik komisjoni liikmed. Vene piirivalvurid küll püstoleist, mille tuli lennukiteni ilmselt ei ulatunud. Lennukid tõusid 700–800 m kõrgusele ning lendasid taas Narvani, kust pöörasid Venemaa poole ning lahkusid Eesti õhuruumist kell 14.11. Ka Narva juures tulistati lennukeid, väites, et üks lennuk sai justkui pihta.

Tol korral lõhkas Nõukogude piirivalve lennukite esimesel piirist ülelennul suitsupommi, mis oleks pidanud neile ilmselt andma märku tagasipöör-

dumiseks. Samasugust signaliseerimist märkas Eesti piirivalve ka mõne teise rikkumise korral. Esimest korda 3. augusti 1934 südapäeval Komarovka lähistel piiri ületanud lennuki puhul. Ilmselt ei olnud tegu eriti efektiivse märguandega, sest ei 1934. ega 1936. aastal ei pöördunud piiri ületanud lennukid selle peale tagasi.

Küllap jäi lendureil enamasti märkamata ka nende pihta avatud püssituli. Lennuki mootorimüra summutas kaugel kõlanud lasud ja kui kuul just lendurit ennast või lennukit tema lähimas ümbruses ei tabanud, siis polnud ka visuaalselt võimalik midagi märgata.

30. juulil 1931 tulistati ka Tallinnast Riiga lennanud Derulufti reisi-

3. oktoobril 1934 nähti NarvaJõesuus mere kohal kahte NSV Liidu vesilennukit. Neist üks (taktikaline nr 9) pöördus mere poole ning eemaldus, teine aga (taktikaline nr 10) maandus Narva jõe suudmes ning pööras selle harujõkke Rossonisse, kus peatus. Lennuki piloodiks oli Mihhail Krainev (28 a vana) ja vaatleja Krimmi tatarlane Mustafa Edige (27 a). Lendurite selgituste kohaselt olid nad startinud koos teise vesilennukiga treeninglennule, kuid kaotasid üksteist udus.

Meeskond arvas, et nad maanduvad Luuga jõe suudmes ning olid väga üllatunud, et olid sattunud Eestisse.

Lennuk oli biplaan KR-1 (vn КР-1, корабельный разведчик — 1), mis oli relvastatud kolme kuulipildujaga. Üks oli piloodi istmes ettepoole tulistav Maxim (ilmselt siiski Vickersi koopia PV-1), teine aga spetsiaalne 1933. a konstrueeritud kaheraudne topeltkuulipilduja (paaris Degtjarov DA). Kuulipildujate jaoks oli kaasas laskemoon ning vaatlejal olid kaardid, raamatud ja mõõtmisabinõud asukoha määramiseks. Lennukil oli ka šokolaadi ja muu vajalik hädamaandumise puhuks. Ööl vastu 4. oktoobrit oli merel tugev torm ning Rossoni jões hakkas vesi tagurpidi liikuma, mis rebis lennuki ankrust lahti ning viis seda ülesvoolu. Lennuk saadi kätte alles 400 m kõrgemal, veidi varem, kui see oleks ise NSV Liitu tagasi pöördunud, ning toodi tervelt tagasi. Lendurid vabastati reedel, 5. oktoobril, ja laupäeval lubati neil NSV Liitu tagasi lennata. Eesti ajakirjanduse andmeil olevat teine kaasa lennanud lennuk taktikaline nr 9 - jäänudki kadunuks.

SÕDUR november 2021 53

Ajalugu

lennukit kusagil teekonnal vintpüssist. Tallinnas toimunud ülevaatuse ajal oli lennuk terve, Riias avastati tiivas kuuliauk. Kes, kus ja mispärast lennukit tulistas, jäigi selgusetuks. Ei reisijad ega lennuki meeskond polnud midagi märganud.

Poliitilised põgenikud

Nõukogude piirivalve ei kahtlustanud ilmaasjata piiririkkujaid võimalikus kuritahtlikus NSV Liidust lahkumises. Kodusõja ajal oli selline poolte vahetamine üsna tavaline.

Eestlastest näiteks Gustav Matvei otsustas Punaarmeest lahkuda len-

54 november 2021 SÕDUR

nukiga. Startinud Severnaja Dvinaa ääres asunud punaste lennusadamast luurelennule, maandus ta 19. augustil 1919 koos Põhja lennuväedivisjoni ülema S. Znamenskiga hoopis Arhangelskis Briti ekspeditsioonikorpuse juures.

Pärast kodusõja lõppu jäi selliseid lennukitel põgenemisi harvemaks, kuid aeg-ajalt juhtus siiski. 1927. a veebruaris põgenes Poola Valgevene sõjaväeringkonnas baseerunud lennusalga komandör K. Klim. 1932. aastal olevat kümnepäevase vahega põgenenud Poola kaks NSV Liidu sõjalennukit, mõlema pardal nii lendur

kui vaatleja. Üks vaatlejaist avaldas soovi NSV Liitu tagasi pöörduda, väites, et ei teadnud Poola põgenemise plaanist. Ülejäänud kolm küsisid Poolast poliitilist varjupaika.

1. oktoobril 1933 maandus Latgale maakonnas Jaun-Latgale küla juures (tänapäeval Põtalovo Pihkva oblastis Venemaal) liinil Leningrad–Moskva posti vedanud lennuk, mille piloot Vladimir (teisal on tema eesnimeks antud Georgi) Kravets palus poliitilist varjupaika. Kaasa lennanud motoristi oli ta NSV Liitu maha jätnud.

Teeseldes, et on eksinud, maandus ta mingi küla lähistel ning saatis moto-

Ajalugu Vaivara lähistel maandunud Nõukogude Vene sõjalennuk Polikarpov R-1, pildistatud Narva kindluse juures 1930. aastal, Rootsi turistid poseerimas lennuki ees

risti asukohta uurima, ise aga startis uuesti ja võttis kursi Lätti.

1938. aastal jõudsid esimesed poliitpõgenikud ka Eestisse. Pühapäeval, 15. veebruaril 1938 kella 18 paiku lendas üle piiri Eestisse ning maandus Veriora vallas Pääsna küla Valdsoni talu põllul NSV Liidu õppelennuk U-2 registritunnusega SSSR P19 (СССР-П19). Lennukil olid vanemleitnant Vladimir Uniševski (sünd 1914) ja nooremleitnant Nikolai Gurjev (sünd 1918), ning see kuulus Luuga aeroklubile, kus Uniševski oli olnud OSOAVIAHIMi osakonna juhataja ning Gurjev aeroklubi ja purilennukooli juhataja, mõlemad olid samas ka instruktorid.

Mõlemad teatasid soovist saada poliitilise põgeniku staatust, väites, et käimasoleva puhastuse käigus nende vanemad arreteeriti. Starditi justkui ülelennuks ühele teisele lõunapoolsele lennuväljale, kuid peagi pärast starti võeti kurss Eestile.

Järgiti raudteeliini, plaan oli lennata Tartuni, kuid bensiini lõppemise tõttu tehti hädamaandumine Veriora lähistel silma jäänud tasasel platsil. Lendurid ööbisid Veriora arestimajas, järgmisel päeval saabusid kohale Eesti lennuväe esindajad Voldemar Postiga eesotsas, kes vaatasid üle maandumiskoha ja lennuki ning tegid ka kohapeal pilte.

Päevase rongiga viidi venelased Tartu, kus politsei neid üle kuulas. Hiljem toimetati lendurid Tallinna. Lennuk võeti kohapeal lahti ja toodi raudteel Tallinna. Seejärel anti Nõukogude poolele üle 11. märtsi 1938. a hommikul Narva–Kingissepa raudteeliinil Komarovka lähistel. Üleandmine kestis üle kolme tunni, kuna Vene pool tegi lennukile põhjaliku ülevaatuse, aga pretensioone ei esitatud.

Gurjevi edasisest saatusest ei ole kahjuks midagi teada. Vladimir Uniševski asus elama Saksamaale. Avaldas seal sama aasta novembris raamatu „Wett­lauf mit der GPU” (Võidujooks GPU‑ga), milles kirjeldas oma elu NSV Liidus ja põgenemist sealt. Kui 1943. aasta lõpus loodi vene lendureist koosnenud Luftwaffe 1. idasalk (sks Ost­ staffel der Luftwaffe), siis asus Uniševski seal teenima. Hukkus 28. juunil 1944 lennuõnnetuses, olles sel ajal kapten ning salga staabiülem.

Aparaadid puu otsas Peale mehitatud õhupallide sattus Eestisse ka hoopis omamoodi seadmeid.

14. jaanuaril 1933 märkasid Petserimaa Rootovo valla Bogomolovo küla elanikud hommikuses udus õhupallide rida, mis liikus aeglaselt küla poole. Küla kohale jõudes jäi pallide all nööri küljes rippunud aparaat kase latva kinni. Pärast mõningast eemalt vaatlemist ronis üks külameestest puu otsa ning luges aparaadil olnud venekeelset kirja, kus teatati, et tegemist on Pavlovski observatooriumi seadmega, aparaati kästi hoida soojas ja kuivas kohas ning selle leidmisest ametivõimudele teada anda.

Palle oli esialgu olnud 12, neist viis olid katki läinud ja seitse terved. Umbes meetrise läbimõõduga õhukesest kummist pallid olid ühendatud 15-20 m nööriga, mille lõpus, viimase palli kohal rippus umbes 5 m nööri otsas aparatuur.

Aparaat ise oli alumiiniumpõhjaga tselluloidist kastike, mis oli 40 cm pikk, 12 cm lai ja 20 cm kõrge. Kast oli jagatud vaheseinaga pooleks ning sellest esimene pool omakorda veel pooleks. Ühes otsmises veerandis oli ühelambiline raadiosaatja. Antennitraat kinnitus palle ja aparaati ühendanud nööri külge ning läks esimese pallini välja. Teises veerandis olid villa sisse pakitud patareid raadiosaatja toiteks. Kasti teises pooles oli registraator mitme tiiviku ja kontaktiga, mis toimisid omamoodi morseseadeldisena, andes raadioaparaadile tiivikute tiirlemise kiiruse põhjal impulss-signaale. Samuti oli selles kambris plekist poolring, mis temperatuuri muutuse mõjul tõmbus kokku või pikenes. See muutus kandus üle kangile, mis andis vastava signaali raadiosaatjale.

Aparaat mõõtis tuule kiirust, temperatuuri ja õhurõhu muutust, mis edastati raadio teel Pavlovski observatooriumisse. Puudub informatsioon, kas ka see aparaat tagastati.

Sama aasta septembris leiti Räpina lähistel asunud Rahumäe asunduses analoogne palliketi otsas rippunud ilmastiku uurimise aparaat. Mõned päevad hiljem leiti samasugune aparaat Mäetaguse vallast Jõetaguse külast.

Seekord oli reas vaid seitse õhupalli ning kirjade järgi olevat see õhku lastud Slutski linnast (Pavlovsk kandis revolutsionäär Vera Slutski järgi vahepeal ka seda nime).

SÕDUR november 2021 55

Ajalugu

Revolvrid taskus Hiiumaale 23. veebruari 1933. a hommikul nähti Karksi-Nuiast üle lendamas õhupalli korviga selle all. Pall oli nähtav neli-viis minutit, lendas 800 kuni 1000 m kõrgusel idast läände.

Samal päeval kell 11.30 maandus see Hiiumaal Suuremõisa vallas Tuhala soos, umbes 20 km Kärdlast. Pallil oli kaks NSV Liidu kodanikku Pavel Fedosejenko ja Konstantin Godunov.

Mehed olid oma seletuste järgi insenerid õhusõidu alal, kes võtsid selle sõidu ette oma konstrueeritud õhupalli võimete katsetamiseks.

Nad ei kandnud sõjaväevormi: seljas lambanahksed kasukad ning jalas vildid, kuid peas olid punaväe traditsioonilised budjonnovka mütsid.

Mõlemal oli revolver, erisuguseid kaarte ja 300 tšervoonetsit raha. Õhupalli korvis oli mitmesuguseid teaduslikke aparaate õhurõhu jms määramiseks.

Mehed peeti kinni ja viidi koos palliga Kärdlasse. Järgmisel päeval toodi nad autoga üle jää Haapsallu ja sealt saadeti rongil Tallinna, kus nad poliitilises politseis üle kuulati. Nende selgituste järgi olid nad startinud Moskva lähistelt 21. veebruaril kell 16.30 ning olid sellest ajast kuni Hiiumaal maandumiseni õhus. Lend oli toimunud suhteliselt madalal, korra tõusti 3500 m kõrgusele, kuid enamasti oldi umbes 1 km kõrgusel.

Neil oli plaanis lennata Moskvast idapoole ning alul liikuski pall sinna, kuid peagi tuule suund muutus ja hakati liikuma läände. Ööl vastu 23. veebruari puhkes torm, mis kandis neid kiiresti edasi. Kui keskpäeva paiku nähti ees lahtist vett, siis otsustati kohe maanduda, mis leidiski aset Hiiumaal. Õhupall ja mehed lahkusid juba 26. veebruaril rongiga Venemaale.

Kahjuks pole teada, kelle konstrueeritud ja mis marki õhupalliga oli tegemist, kuid mehed olid NSV Liidu õhusõiduasjanduse tipust. Pavel Fedosejenko oli sõdinud aero­ staatidel juba esimese maailmasõja ajal. Kodusõjas oli ta punaste 9. õhusõidu salga ülem ning lõuna-

56 november 2021 SÕDUR

Piltidel on varasem, 1924. aastal Eestis maandunud õhupall ja -pallur

Fotod: Filmiarhiiv

rindel Perekopi ründamise ajal üles näidatud vapruse eest autasustati teda Punalipu ordeniga, mida kandis ka teda Eestisse toonud lennul.

1932. a lõpetas ta Moskvas N. Žukovski nimelise õhujõudude inseneriakadeemia õhulaevaehituse inseneri diplomiga. Ta hukkus Nõukogude stratostaadi OSOAVIAHIM-1 komandörina 30. jaanuaril 1934 ette võetud kõrguslennu maailmarekordi katsel.

Konstantin Godunov oli samuti juba maailmasõja ajast õhusõidu üksustes, 1918. aastast aga Punaar-

mees. Lõpetas Žukovski akadeemia 1925. aastal ning määrati seejärel teenistusse Leningradi kõrgemasse õhusõidukooli. 1932.–33. aastal osales stratostaadi SSSR-1 ehitamises, olles palli kesta konstruktoriks.

30. septembril 1933 tõusis sellel (komandör oli eestlane Ernst Birn­ baum ja teine kaasalendaja Grigori Prokofjev) 19 km kõrgusele. Nende püstitatud maailmarekord jäi kehtima 25 aastaks, kuna OSOAVIAHIM-1 jõudmine 22 000 m kõrgusele jäi meeskonna hukkumise tõttu kinnitamata.

Ajalugu

EESTI SÕJANDUSAJAKIRI AASTAST 1919

1930. a Eestis maandunud R-1

Foto: Filmiarhiiv

Pidasid Narvat Novgorodiks 10. juulil 1930 lendas kella 10.15 paiku Komarovka juures üle piiri NSV Liidu luurelennuk. Lennuk lendas madalal: piirist ülelennul oli 50 m, Narva linna kohale jõudes vaid 35 m kõrgusel. Lennuk tiirutas madalal linna kohal, ka kasarmute rajoonis.

Järjekordsel ülelennul linna lähedal asunud lasketiirust tulistati seda kuulipildujast (u 50 lasku), kuid see ei avaldanud mingit mõju. Seejärel jätkati lendu lääne poole ning maanduti umbes 15 km Narvast Tallinna pool Laagna asunduses Kuuse ja Mesitalu vahelisel heinamaal.

Lennukis oli kaks lendurit, kes peeti kinni ja saadeti Narva. Ülekuulamisel selgus, et piiririkkujad olid lendur Theodor Kunze (rahvuselt sakslane, vn Теодор Кунце) ja vaatleja Pavel Gussev (venelane). Lennuk oli startinud hommikul kella seitsme paiku Krasnogvardeiski (see sama Gattšina, mis nimetati Trotski võimult kõrvaldamise järel uuesti ringi) lennuväljalt, oli pidanud lendama lõunapoole (marsruut KrasnogvardeiskLisino-Bologoje-Pihkva ja tagasi), kuid sattusid tihedasse uttu ning kaotasid orientatsiooni.

Narvat olid nad pidanud No­vgo­ rodiks. Orienteerumise taastamiseks võtsidki ette maandumise. Lendurid kuulusid 56. lennueskadrilli. Kunze oli sama aasta märtsis lõpetanud Borissoglebskis asunud lennukooli, Gussev sama aasta mais komandeeritud jalaväest lennuväkke ning vaatleja eksam oli veel sooritamata. Teisal kirjutati, et ta oli ühe jalaväepolgu rühmaülem, kes oli lennuväkke

komandeeritud vaid lendurvaatleja ametiga tutvuma.

Luurelennukiks oli R-1, tehase nr 3502, sabal taktikaline nr 6, sõjaväekontrolli vastu võetud 17. septembril 1928. Lennuk oli relvastatud ühe kuulipildujaga, kuid see ei olnud laetud ning lennukil ei olnud ka padruneid ega linte. Sel võeti tiivad küljest ja toimetati sama päeva õhtuks Narva. Taheti samuti paigutada Hermanni kindlusse, kuid tänu suurematele mõõtmetele ei mahtunud lennuk väravast sisse.

Kuigi lennuki ülevaatusel selgus, et sel olid kompassid nii lenduri kui vaatleja istmes ning mõlemad töökorras, jäädi siiski rahule seletusega, et Eestisse satuti orienteerumisvea tõttu. 16. juulil lendurid vabastati, nad liikusid terve päeva Eesti ohvitseri saatel linna peal.

Käisid ka oma lennukit vaatamas, kuid tulid ööbima ikkagi Narva garnisoni peavahti, selle asemel et hotelli minna või erakorterit otsida.

Linnas liikudes olid lendurid imestanud kahe asjaolu üle.

Esiteks, et eraisikud võisid kanda fotoaparaate ning pildistada kõike, mida soovivad, ka nende lennukit Hermanni kindluse müüri juures (NSV Liidus pidi fotoaparaadi omanikul olema luba nii aparaadile kui ka objekti pildistamiseks). Teiseks, et suhkur oli poes vabamüügil.

Lennuk ja lendurid anti Vene võimudele üle 17. juulil kella 11 ajal raudteevagunil. Mõlemad lendurid olevat piiriületusel kohe arreteeritud, kuigi seekord ilmselt pääseti kergelt.

Head lugejad!

Palume teilt tagasisidet: 1. Kas ajakiri Sõdur vastab teie ootustele?

2. Kas te tahaks rohkem Sõdurist lugeda: - arengutest kaitseväe doktriinis?

- uuest tehnikast ja relvastusest?

- erinevate väeosade tutvustusi?

- sõjalistest arengutest maailmas?

- sõjateaduse arengutest?

- põnevaid lugusid sõjaajaloost?

Kirjutage meile sodur@mil.ee Kaastööd ja kasulikud ettepanekud ajakirjale on oodatud.

Loosime välja ka auhindu!

SÕDUR november 2021 57

Ajalugu

Luureandmed koju kätte

N

õukogude piirivalve ainuke mure lennukite Eestisse lendamisel ei olnud võimalik kodumaa reetmine. Probleem oli ka, et lennuki maandumisel saavad eestlased infot nii lennuki kui lendurite kohta.

NSV Liit oli suletud riik ja igasugune sõjaline ning tehniline info oli seitsme luku taga.

Eestlased kasutasid loomulikult selle võimaluse ära, kui luureinfo koju kätte toodi. Lendureilt küsiti lisaks piiririkkumisega seotuga ka infot nende üksuse ja haridustee kohta. Lennukid vaadati põhjalikult üle ning koostati protokollid. Kui lennuk tuli veel transportimiseks koost lahti võtta, siis oli võimalus tutvuda lähemalt ka konstruktsiooniga.

Kõik see info jõudis kaitseväe staabi II osakonda.

1926. aastal Skarjätina küla juures maandunud Fokker D.VII oli maailmasõja viimasel aastal sakslaste üks parimaid hävituslennukeid. NSV Liit ostis kahekümnendail aastail Fokkerilt 50 seda tüüpi lennukit ning Nõukogude Venemaa äri Fokkeriga ei olnud Eestis mingi saladus. Eestisse sattunud lennuk leiti olevat halvas seisukorras. Lennuk oli relvastamata ning kesiselt hooldatud. Erilist imestust avaldati muidugi selle üle, et lendur saadeti orienteerumislennule rikkis kompassiga.

1930. aastal maandunud R-1 oli tegelikult ka maailmasõja aegne konstruktsioon. Tegemist oli Nõukogude Venemaal kopeeritud de Havilland DH-9A luure- ja kerge pommituslennukiga. Mootoriks oli ameerika Liberty NSV Liidus toodetud koopia M-5.

Kirja pandi nii mootori, propelleri, rattakummide kui ka sihiku valmistanud tehaste numbrid ja asukohad (linnad).

Esile tõsteti, et kuigi lennuk oli ehitatud kaks aastat tagasi, oli see väga heas korras. Kahtlustati isegi, et see on vahepeal laos seisnud, kuna värvkate polnud uus, kuid väga hästi säilinud.

Kõik lennuki seadmed, osad ja relvad olid toodetud Venemaal. Ka pommi­sihik oli venemaine ning konstruktsioonilt inglise Vimper ja prantsuse STAé sihikute kombinatsioon. Igal osal ja seadmel olid peal kontrollimise märgid, kuid neis ei olnud näidatud kont-

58 november 2021 SÕDUR

rollimise kuupäevi. Veel märgiti ära, et lendureil ei olnud langevarje, lennukil raadiojaama ega valgustusseadmeid öisteks lendudeks.

1934. aastal Narva-Jõesuus maandunud KR-1 vesilennuk erilist tähelepanu ei pälvinud, kuigi tegelikult oli tegemist vägagi huvipakkuva lennukiga. Nimelt Ernst Heinkeli konstrueeritud ja ehitatud mereluurelennukiga HD-55, mis oli kohandatud katapuldistardiks. NSV Liit tellis Heinkelilt 1929. aastal kaks 20-meetrist K-3 tüüpi pneumaatilist katapulti ning kuus neilt kasutatavat lennukit.

Hiljem otsustati millegipärast suurendada lennukite tellimust kahekümneni ning katapultide oma vähendati ühele. Katapult läks Musta mere laevastikule ning see paigaldati lahingulaevale Parižskaja Kommuuna. Lennukid jagati Baltimere ja Mustamere laevastike vahel, 12 jäid Balti merele ning kaheksa Mustale merele. Baltimere laevastikule jäänud lennukid olid formaalselt lahingulaeva Marat varustuses. Tegelikult kuulusid 51. luurelennuväe salka, mis asus Oranienbaumis, ning neid kasutati tavaliste mereluurelennukitena. Nähtavasti eestlased ei saanudki teada, et tegemist oli katapultidelt kasutada mõeldud lennukiga.

Konstruktsiooni poolest oli tegu vanamoelise lennukiga. Valdavalt puitkonstruktsiooniga biplaan, tiib ja stabilisaator riidekattega. Välimuselt sarnane maailmasõja aegsete lennupaatidega, vaid jõuallikas oli võimsam Siemens Sh.20 mootor (Saksamaal litsentsi alusel ehitatud Bristol Jupiter VI koopia). Ainsana pälvis Eesti sõjaväelaste tähelepanu vaatleja istmes olnud paaris DA kuulipilduja. Sellist ei olnud varem Vene lennukitel nähtud. Ka Eesti lennuväes olid kasutusel sarnased paaris Lewis kuulipildujad.

Veel 1940. aasta alguses edastati õhuvaatlusringkondadele trükis NSV Liidu lennukite siluettidega, kus oli ainult kaks vesilennuki tüüpi: KR-1 ja MBR-2. Neist esimene (KR-1) oli oma viimased lennud Läänemerel sooritanud 1938. aastal. Neid asendanud katapuldistardiga luurelennuki KOR-1 siluetti sel trükisel ei olnud.

Luureinfot jagasid ka naabrid. Kui Eestis maandusid pigem igavamad lennukid, siis lätlastel vedas rohkem. Samas 1930. aastal koostatud NSV Liidu lennuväe ülevaates, mille täiendavate teadete lisas on toodud Eestis maandunud R-1 lennuki ülevaatusel ja lendurite küsitlemisel saadud info, on ka teave 22. juunil 1930 Lätis maandunud 46. merelennuväe salga hävituslennuki I-4 kohta. Selle pooleteisetiivalise, täismetallist konstruktsiooniga hävituslennuki tootmine oli alanud alles eelmisel aastal. Lätti sattunud lennuk oli valminud 1929. aastal Moskva lennukitehases nr 22.

NSV Liidu ajaloolased väidavad, et esimesest prototüübist alates kasutati selle lennuki ehitamiseks M-22 mootoreid, kuid Lätis maandunud lennukil oli peal Gnome-Rhône 9Ad, valmistatud Pariisis. NSV Liit ostis Gnome-Rhône’ilt koos Bristol Jupiter VI mootori meetermõõdustikus koopia (mis sai nimetuse M-22) tootmise litsentsiga ka väikese koguse Prantsusmaal toodetud mootoreid. Näib, et vähemasti osa neist jõudis ka esimestele I-4 seerialennukitele.

1933. aasta märtsis maandus Lätis Daugavpilsi lähedal kaks NSV Liidu R-5 luurelennukit. Ka nende lennukite ülevaatamisel saadud andmeid jagasid lätlased naabritega. R-5 oli seeriatootmisse jõudnud 1930. aastal ning oli sel ajal üks suuremal arvul toodetud NSV Liidu lennukeid, mida ka eksporditi.

Seekord pälvis erilist tähelepanu lennuki öölennu varustus. Kuid muljet avaldav oli ka nende tegevusraadius.

Lennukid startisid Moskvast, et lennata Smolenskisse. Tiheda udu tõttu lennati sihtkohast mööda ja siseneti Läti õhuruumi, kus ekseldi veel ringi, enne kui kütusepuudusel Daugavpilsi lähistel maanduti.

Piiririkkumised kordusid igal suvel ning aja jooksul ei pööratud neile ka enam suuremat tähelepanu. Pealegi pärast 1934. aastat ükski sõjalennuk Eestis enam ei maandunud. Läks veel viis aastat, kuni piiririkkumised ja hädamaandumised muutusid väga sagedaseks, siis aga neist ajakirjanduses enam ei räägitud.

Tule sõjamuuseumisse! www.esm.ee

Peamaja K-P 11-18 Mõisa tee 1, Viimsi

Sõjatehnika angaar R-P 11-18 Vehema tee 1a, Viimsi (300 m peamajast)

Ajalugu

Tallinna evakueerimisel 1941 hukkunud laevad

12 4

3

5

10 2338

1 725

150 6

7

2

1561 11

157

1530 183

137 14

300 9

?

13

151

72

42

M I I N I VÄ L J A D Mohni

Juminda neem

Prangli Aksi

Purekkari neem

Loksa

Aegna Rammu

Võsu

Koipse

Viimsi poolsaar

Pedassaar

Selle aasta 28.-30. augustil möödus 80 aastat Juminda miinilahingust, mis toimus siinsamas Soome lahel ja oli suurima inimohvrite arvuga merelahing ll maailmasõjas.

Juminda miinilahingut meenutades 60 november 2021 SÕDUR

15

900

8

3831

18

Suursaar

1760

17

15

300

SOOME L AHT Suur Tütarsaar Väike T ütarsaar

Vaindloo

Kunda

Autor: Mati Õun sõjaajaloolane

E

esti NSV aegadel meil Juminda miinilahingust ei kirjutatud, küll aga kirjutasid sellest nõukogudeaegsed nomenklatuursed venekeelsed ajaloolased ja neile kuulekalt sekundeerivad finlandiseerunud Soome meresõjaajaloolased. Kui neid lugusid kahe sõnaga iseloomustada, siis on nendeks asjatundmatus ja vale.

Aga nagu ütleb eesti kõnekäänd, et „kus viga näed laita, seal tule ja aita”.

Ning nii hakkaski siinkirjutaja pere­ stroika ja avalikustamise aegadest, mil ridamisi ilmus tõepäraseid artikleid 1941. aasta meresõjasündmuste kohta vene autoreilt, tõde Juminda miinila-

Olulisimad vrakid 1. aurik Ella 2. Läti jäämurdja Krišjānis Valdemārs 3. Läti aurik Everita 4. hävitaja Artjom 5. hävitaja Kalinin hukkunute 6. hävitaja Volodarski arv 7. aurik Alev 8. allveelaev Štš-301 9. allveelaev S-5 10. reisilaev Vironia 11. transpordilaev Ergonautis 12. transpordilaev Naissaar 13. hävitaja Skorõi 14. hävitaja Jakov Sverdlov 15. transpordilaev Balhaš 16. aurik Järvamaa 17. transpordilaev Lake Lucerne 18. transpordilaev Kalpaks

hingu kohta koguma ning süsteemi viima. Selle töö esimesed kokkuvõtted ilmutasin ma 1996. aastal raamatus „Võitlused Läänemerel, suvi 1941”; seejärel juba tublisti täiendatud andmeil 2006. aastal raamatus „Juminda miinilahing 1941 – maailmasündmus meie koduvetes” ja lõpuks koos Hanno Ojaloga 2018. aastal ilmutatud raamatus „Juminda miinilahing 1941.

Kadalipp Soome lahel”.

Vahepeal, 2012. aastal ilmus lõpuks ka vene keeles soliidne uurimus Moskvas elavalt kontradmiral Radi Zubkovilt „Tallinski prorõv Krasno­ znamjonnovo Baltiiskovo flota (avgust – sentjabr 1941 g.)”. Meie keeles kõlab see pealkiri: „Punalipulise Balti laevastiku väljamurre Tallinnast (august–september 1941)”. Olen lugu-

peetud admiraliga selle raamatu jaoks materjali kogumise ajal (ta tegi seda 12 aastat) olnud telefoniühenduses ja üht-teist sai meil omavahel selgemaks vaieldud.

Kirovi juhtimisel

1941. aasta augusti lõpupäevadel oli Tallinna sadamasse ja reidile kogunenud üle 150 Nõukogude lipu all oleva sõjalaeva ning kolmveerand­ sada transpordi- ja abilaeva. Sõjalaevadest oli suurim raskeristleja Kirov oma 11 500-tonnise veeväljasurve ja 191-meetrise pikkusega ning 23 suurtükiga, millest üheksa olid 180-millimeetrised.

Hävitajaid ja nende juhtlaevu ehk liidreid oli siin 12. Needki olid parassuured laevad, pikkusega 102–127,5 m,

SÕDUR november 2021 61

Ajalugu

16

Ajalugu

veeväljasurvega kuni 2693 t ja nelja-viie peakaliibri kahuriga 102 või 130 mm.

Allveelaevu oli selles seltskonnas kuni 13, nende hulgas ka endised Eesti merejõudude allveelaevad Kalev ja Lembit.

Suurtükipaate oli siin kolm ja vahilaevu eri andmeil 9–13. Viimaste hulgas oli endine Eesti merejõudude torpeedopaat Sulev, mis nüüd oli saanud nimeks Ametist. Ärasõidukäsku ootasid 78 mitmesuguse kaatri meeskonda, neli teadmata otstarbega väikest sõjalaeva ja kümned miinitraalerid, nende hulgas endine eestlaste laev Vaindlo ja lätlaste Viesturs.

Kogu seda laevaväge käsutas punalipulise Balti laevastiku juhataja viitseadmiral Vladimir Tributs (pildil), kes oli määratud ka Tallinna lähistel sakslastega lahingut pidavate Punaarmee väeosade üldjuhiks. Aga see viimane amet laevastikujuhile ei istunud, selles osutus ta saamatuks, kuigi tal vägesid oli arvuliselt ja ka suurtüki­ relvastuselt rohkem kui pealetungivaid sakslasi.

Kõiki endisi Eesti laevu oli äraminejate hulgas 23, Tallinnast lahkus aga üleüldse eri andmeil 224–232 laeva.

Wehrmacht oli 1941. aastal veel maailma löögivõimsam armee ja 26. augusti lõunal jõudsid Saksa 61. jalaväediviisi 151. rügemendi mehed Lasnamäele, kus vallutasid Dvigateli tehase ja lennuvälja. Sama päeva õhtul sai admiral Tributs käsu 27. augustil lahingutegevus lõpetada ja Tallinnas olevad väed vedada meritsi Leningradi, sõjalaevadel aga sõita Kroonlinna.

Maismaaühendust siin olnud punaväel oma Venemaale taganenud pea­ jõududega ei olnud.

Eks nüüd hakkas pihta väeosade lahtitõmbamine rindelt linna ümber ja Lasnamäel ning nende laevadele paigutamine. Tributs ise koos oma kõrgemate staabimeestega asus ristlejale Kirov, aga kavalpeadest staabi­

62 november 2021 SÕDUR

Lätlaste jäämurdja Krišjānis Valdemārs uppus

ohvitsere, poliittöötajaid ja julgeolekumehi, kes lahinguis oma eludega riskima ei kippunud, jagus koos oma pereliikmetega kahele Eestist saagiks saadud laevale: mõnusate kajutitega vahilaevale Pikker, mis nüüd oli sidelaevaks kuulutatud, aga ka reisilaevale Vironia.

Tänapäeva mõistes väikesele (2026 brt) Vironiale pidi evakuatsiooniplaani kohaselt asuma 700 inimest, tegelikult kogunes neid „äravalituid” sinna 2537.

Kõiki endisi Eesti laevu oli äraminejate hulgas 23, Tallinnast lahkus aga üleüldse eri andmeil 224–232 laeva.

Nende pardail oli koos eespool nimetatud ülemusmeeste ja nende pereliikmetega ümmarguselt 47 500 inimest, sealhulgas 5000 lahinguis haavatut ja 13 000 tsivilisti ning Põhja-Eestist mobiliseeritut, keda mundreisse veel ei oldud pandud.

Suures lahkumissegaduses jäi Tallinna mitmesugustel asjaoludel maha kuni 35 laeva ning „unustati” ära viimata üle 12 000 punaväelase. Initsiatiivikad laevajuhtkonnad ajasid siin madalikele kolme-neljamastilised purjekad Jaen Teär, Mihkel ja Pärnumaa, millistelt pääsesid 484 Venemaale saata üritatud vangi ning 1100 Eestist mobiliseeritut.

28. august 1941

Tallinnast ida poole liikuma hakanud laevaväge oli aga Soome lahe keskosas Ihasalu neeme ja Pedassaare meridiaanide vahel ootamas 1612 meremiini, mille olid Soome ja Saksa laevad sinna veesanud. Ning kell 11.18 Tallinna lahelt liikuma hakanud 1. konvoi sellesse miinivälja jõudes oli Eesti aurik Ella esimene laev, mis kell 17.05 miinile sõitis. Laev kadus kahe-nelja minutiga veepinnalt

Ajalugu Raskeristleja Kirov oli admiral Tributsi lipulaevaks Tallinnast lahkumisel ja pääses miiniväljadelt läbi

2338 hukkunuga Vironia on suurima inimohvrite arvuga Eesti laev läbi aegade

Foto: Eesti Rahva Muuseum / muis.ee

jõudnud aurik Järvamaa. See sõitis samuti miinile ja uppus kiirelt; laeval olnud 956 inimesest pääses vaid 56.

28. augusti õhtul jõudsid miinidel uppuda veel hävitaja Jakov Sverdlov, vahilaevad Sneg ja Tsiklon ning Eesti aurik Alev. Eespool mainitud Vironia oli aga pommitamisel viga saanud ja seda pukseeris päästelaev Saturn, kuni ise kell 20.45 miinile sõitis ja uppus.

Ilma puksiirita jäänud Vironia sõitis inertsist edasi ja sattus omakorda miinile. Laeval olnud üle kahe ja poole tuhandest inimesest pääses vaid 199.

Oma 2338 hukkunuga on Vironia suurima inimohvrite arvuga Eesti laev läbi aegade.

Laevade pardail oli ümmarguselt 47 500 inimest, sealhulgas 5000 lahinguis haavatut ja 13 000 tsivilisti ning PõhjaEestist mobiliseeritut.

Hävitaja Kalinin uppus

Hävitaja Jakov Sverdlov uppus

Fotod: Wikipedia, reprod

ja laeval olnud 905 inimesest päästeti vaid 49.

Paistab, et miinide hirmus ei tahtnud ükski kapten ega komandör oma laeva Ella hukkumispaiga lähedale viia ja nood 49 õnnesärgis sündinut korjas veest välja viis tundi Ellast hiljem Tallinna lahelt väljunud päästelaev Neptun.

Vee temperatuur sellel päeval oli keset Soome lahte 130 soe, seega väga mõnus see viietunnine ligunemine ei olnud, kui ka mõnest veepinnal ujuvast puitesemest sai kinni hoida.

Kell 17.30 lendas laevade kohale esimene grupp Eesti ranniku poolt tulnud Saksa pommilennukeid. Pommid esialgu laevu ei tabanud, kuid endine lätlaste jäämurdja Krišjanis Valdemars sõitis pommitamise all manööverdades traalitud faarvaaterist välja, sattus miinile ja uppus. Laeval olnud 168 inimesest hukkus 137.

Nii need asjad hakkasid minema.

Pärast kella 19 uppus esimene sõjalaev. See oli ristleja Kirov järel sõitnud Vene allveelaev S-5, mis sõitis miinile.

Allveelaeva vöör tõusis küünlana püsti ja selles asendis kaduski ta veepinnalt.

Allveelaeva 45 meeskonnaliikmest läks eri andmeil koos oma laevaga põhja kas 30 või 42 meest.

Muide, ristleja Kirov miinikaitse oli korraldatud isemoodi: ees sõitsid muidugi miinitraalerid traalidega, nende järel meie jäämurdja Suur Tõll ja selle järel Kirov. Arvestus oli lihtne: kui traalimisest hoolimata Kirovi teele mõni miin jäänuks, siis sõitnuks sellele Suur Tõll, mitte ristleja. Ometigi on see jäämurdja ja allveelaev Lembit ainukesed, mis Juminda miinilahingust osavõtnud laevadest tänapäeval alles on. Neid mõlemaid saab näha meie meremuuseumis Lennusadamas. Kell 20 uppus neljas laev, Suursaare lähistele

Kuulnud suurtest kaotustest miinidel ja arvates, et päevavalgel saab vähemalt hoiduda veepinnale kerkinud miinide eest, andis admiral Tributs oma allesjäänud laevaväele kell 21.45 raadio teel käsu jääda ööseks ankruile. Selle käsu lõpuosa kõlas aga nii, et ankrupaigaks on mereala Vaindloo saarest põhja pool ja see osutus traagiliseks veaks.

Suurel osal laevadest tuli sinna alles jõuda ja sellel teekonnal uppusid turbiinaurik Luga, Läti aurik Everita koos 1561 inimesega ning veel paarkümmend laeva, nende hulgas kolm hävitajat, neli miinitraalerit ja allveelaev Štš-301. Osa laevajuhte aga ei hakanud sinna sõitma, vaid jäid ankruile, kus juhtusid olema.

Järgmine hommik

29. augustil tõuseb päike siinmail Eesti aja järgi kümmekond minutit pärast kella kuut. Kuid juba poolteist tundi varem, kell 4.40, laskis admiral Tributs ristlejal Kirov ja selle saatelaevadel ankrud hiivata ja Kroonlinna poole teele asuda. Nagu öeldud, miine Kirovil ei kardetud, küll aga Saksa lennukeid, mis valgel ajal oma surmalende jätkaksid; Suursaarest ida pool aga oli taevas Nõukogude hävituslennukite valduses.

SÕDUR november 2021 63

Ajalugu

Tasapisi tõstsid oma ankrud hommikuhämaruses teisedki allesolevad laevad ja jätkasid traalerite järel oma teekonda itta. Ligi 15 aastat tagasi joonestasin ma tolleks ajaks avaldatud andmete põhjal Soome lahe miiniväljade plaani 1941. aasta augusti lõpu seisuga. Sealt selgus, et Vaindloo meridiaanist ida pool olid vaid mõned väikesed soomlaste pandud miiniread ja punalaevastiklaste endi pandud miinitõkked, mis loodetavasti olid nende merekaartidel olemas.

Nii läkski, et 29. augustil hukkus miinil vaid üks suur transpordilaev Balhaš; teised sellepäevased mereohvrid tulid kõik lennukipommidest.

Aga Balhaši hukk oli tookordse merekatastroofi ohvriterikkaim – Balhaši pardal oli lõviosa Paldiski garnisonist ja koos meeskonnaga oli seal üüratu arv rahvast – 3948 inimest. Ning nüüd läks neist 3831 koos oma laevaga 260 idapikkusel Lobineeme meridiaanil põhja.

Kokkuvõtteks Mälestuskivi Juminda esisel meres hukkunuile…

… ja rannas hukkunute ühishaud

64 november 2021 SÕDUR

Foto: Toomas Huik

Foto: Ilme Parik / Vikipeedia

Hanno Ojalo ja siinkirjutaja uuringud näitasid, et teekonnal Tallinnast Kroonlinna hukkus tollal 24 sõjalaeva, nende hulgas ka Eesti mootorpurjekas Hiiusaar, mille punalaevastiklased olid relvastanud 45 mm kahurite ja kuulipildujatega allveelaevalõksuks ehk inglisepäraselt Q-laevaks.

Rahuaegseist tsiviillaevadest ja sõjalaevastiku abilaevadest läks põhja või jäädavalt madalikule 20 transpordi- ehk kaubalaeva, reisilaev Vironia ja 19 muud, kokku 40 laeva. Ühtekokku hukkus 64 laeva. On vähem tuntud lugu, et ööl vastu 29. augustit sõitis kaks meie puksiiri – Paldiski ja J-18 – koos 66 mehega Soome.

Eelnimetatud admiral Zubkovi ja siinsete meresõjaajaloolaste arvutustel on Juminda merelahingus kaotanud oma elu ligi 15 000 inimest. Tõsiselt võetavat täpsemat arvu sõjast säilinud andmed ei võimalda. Nõukogude Liidu ja selle mõju all olnud Soome aegadel võltsiti neid arve tublisti vähendamise suunas; sõjaaegne Saksa propaganda aga tuli välja superblufiga, et tolles miinilahingus hukkus kogu Tallinnast väljunud Nõukogude laevastik. Seda valet levitas ka siinne ajaleht Meie Maa oma 1943. aasta 25. novembri numbris; võibolla teistelgi aegadel.

Raamatud

Kolme krooni kuningriigi relvajõudude toetus Autor: Heiki Suurkask peatoimetaja

R

ootsi NATO-sse ei kuulu, kuid Eesti kaitseväe jaoks on ta olnud ikkagi asendamatu koostööpartner. Äsja ilmus Rootsi sõjaajaloolise raamatukogu väljaandel ka inglise keeles brigaadikindral Jan-Gunnar Isbergi, kolonelleitnant Jakob Friski ja kolonelleitnant Mikael Nordmarki koostatud raamat Rootsi relvajõudude toetusest Balti riikidele 1996–2006 „The Swedish Armed Forces’ Support for the Baltic states 1996–2006”.

Viimased kaks autorit olid nüüd ka Tallinnas kohal raamatut eestlastele tutvustamas.

Taustaks on olnud see, et juba sadu Rootsi ohvitsere on ühes või teises funktsioonis Balti riikides kohapeal teeninud, eriti ajavahemikus 2000–2004, kuid ka varem ja hiljem. Nad on Eesti kaitseväelaste väljaõppele kaasa aidanud ja Rootsi riik on toimetanud kolmele Balti riigile arvukalt varustus- ja relvaabi. Balti riikidele on nõu antud ka kõige kõrgemalt tasemelt lähtudes, kuid loomulikult ennekõike Rootsi ja Balti kaitsevägede, nagu ka vabatahtlike organisatsioonide vahelise igapäevase koostööna.

66 november 2021 SÕDUR

Tagamaaks oli Rootsi parlamendi kaitseakt 2000. aastast, mille alusel vähendati Rootsi armeed 70–90 protsenti ja laevastikku vähemalt 50 protsenti, sellega jäi kolme krooni kuningriigil kõvasti üle ladudes seisnud isegi kõige uuemat varustust.

Võis ka juhtuda, et Balti riikidele üleantu oli paremal tasemel, kui Root-

si relvajõududes endiselt kasutusel olnud veidi vanem varustus.

Rootsi riik oli üks esimesi, kes 1991. aastal Balti riikide taasiseseisvumist tunnustas, kuid tõsisem sõjaline koostöö tugines Rootsi riigi­ päeva 1995. aasta otsusele edendada julgeolekut Läänemere regioonis.

Balti pataljoniga oli koostöö alanud küll juba 1994. aastal rahvusvahelisel tasemel, mida aitasid tõhustada lisaks Põhjamaadele ka Suurbritannia ja teised mõjukamad NATO liikmed. Ka Rootsi hakkas 1994. aastal Balti riikide, eriti Läti ja Leedu merevalve süsteeme toetama.

Balti riikide ühine laevastik Baltron sai aluse Rootsi toel 1998. aastast, nagu ka algas Rootsi õhutõrje koostöö Läti ja Leeduga 1998. aastal. Edasisi näiteid on raamatus juba ridamisi.

Kõige tihedam koostöö Rootsi riigi ning Eesti, Läti ja Leedu vahel jääb aga aastaisse 2000–2004, alates põhimõttelistest otsustest Rootsi enda relvajõudude vähendamiseks ja selle varustuse kinkimiseks meile, kuni Balti riikide astumiseni NATO-sse.

Aga koostöö Rootsiga pole kuskile kadunud.