Sõdur 6/22

SULLE

Õppusel Joint Protector harjutati vägede

siirmist

Eesti kaitseväelased harjutasid oktoobri lõpust novembri keskpaigani Taanis Nymindegabi sõjaväelinnakus õppusel Joint Protector 2022 Suurbritannia juhitava ühendekspeditsiooniväe üksuste siirmist Balti riikidesse ning tegevust hübriidohtude ennetamisel ja tõrjumisel.

Eesti kaitseväelaste juhtimisel määratles rahvusvaheline meeskond, millised on Eesti võimelüngad, ning harjutati läbi, kuidas tsiviiltaristu, sadamad ja lennuväljad suudavad abi vastu võtta. Samuti töötasid kümne riigi kaitseväelased ja tsiviileksperdid läbi tegevusplaane energiajulgeolekut ja varustuskindlust puudutavate olukordade ennetamiseks.

Venemaa taganes

Hersonist

Hersoni lahing algas juba 24. veebruaril 2022 ja kuigi Venemaa soomuskolonn õnnestus Antonivskõi sillal esialgu seisma panna, pääsesid nad üle Novo Kahhovka tammil olevast sillast ja 2. märtsil ei jäänud linnal muud üle, kui alistuda. Ligi 45 protsenti Hersoni elanikest jõudis sõja eest põgeneda, linnas puhkesid kohe ka meeleavaldused okupatsiooni vastu, mis maha suruti. Hersonis jätkus partisanisõda okupantide vastu. Mõkolajivi all peatati venelased 11. märtsiks, ka Krõvõi Rihi suunal takerdus nende edenemine märtsis. 29. augustil algas Ukraina vägede vastupealetung, millele venelased enam vastu panna ei suutnud. 9. novembril teatas Venemaa linnast taganemisest ja 11. novembril vabastasid Ukraina väed Hersoni.

Riigikaitse juhtide

Saku Suurhallis toimus 14. novembril riigikaitse juhtide konverents «Kuidas me võidame järgmise sõja?». Esimest korda kogunesid ühte ruumi kõik riigikaitse juhid: presidendist kuni sõjaaja struktuuri reservohvitserideni, et arutada Eesti sõjalise kaitsega soetud olulisi küsimusi.

Lisaks erinevatele ettekannetele ja arutluspaneelidele said kõik osavõtjad esitada esinejatele küsimusi. Päeva juhtisid ja arutelusid modereerisid ajakirjanik Andres Kuusk ja 1. jalaväebrigaadi suurtükiväepataljoni staabiohvitser kapten Tanel Talts.

«Kõik üksuste ülemad peavad iga päev enda käest küsima, kuidas väge võimalikult tõhusalt suurendada ning kuidas see võimalikult kiiresti sõtta saada,» ütles kaitseministeeriumi kantsler Kusti Salm avakõnes. «Need on kaks kõige tähtsamat küsimust, mis aitavad meil sõda võita.»

Kuperjanovi jalaväepataljoni ülema 26 aastat vana kell sai täistabamuse

Juba kahekümne kaheksandat korda Võrumaal Tsiatsungõlmaal toimunud Kuperjanovi jalaväepataljoni ülema käekella laskmise võistluse võitis teises voorus märki tabanud nooremleitnant Mihkel Raudsepp (pildil). Sel aastal sihtisid kuusteist võistlejat Kuperjanovi jalaväepataljoni ülema kolonelleitnant Jaan Kesseli 1996. aastal ostetud kella, mida pataljoniülem kandis iga päev.

Täpse lasu tegi võistlusel esimest korda osalenud nooremleitnant Mihkel Raudsepp. «Tunne on hea! Tulin võistlusele täiesti kogemata ning ilma harjutamata – täpne lask oli õnnelik juhus,» ütles ta võistluse järel.

Võistluse juhendi järgi peavad osalejad tabama kella saja meetri kauguselt ning traditsiooniliselt on laskevõistluse võitjale auhinnaks käekell, mis oma headuse ning hinnaklassi poolest on parem, kui see, mida tulistati.

Kaitseväe juhataja asetäitja kindralmajor Veiko­Vello ja välisluureameti juht kolonel (reservis) Kaupo Rosin

konverents

Kaitseminister Nursipalu harjutusvälja laiendamisest

Kaitseminister Hanno Pevkur (pildil) tutvustas 21. novembril Võrumaal Tsooru rahvamajas Antsla, Rõuge ja Võru valla volikogudele ja kohalikele elanikele Nursipalu harjutusvälja laiendamise plaane.

«Venemaa kallaletung Ukrainale, NATO otsus tugevdada oma idatiiva kaitset ja Eesti kaitsevõime suurendamine on tinginud vajaduse harjutusvõimaluste laiendamiseks ja täiendavate liitlaste vastuvõtuks. Saame kohalike inimeste murest väga hästi aru ning mõistame kaasnevaid emotsioone suurepäraselt, ent peame ka mõistma, et Nursipalu harjutusvälja laiendamine on väga vajalik kogu Eesti julgeoleku tugevdamiseks,» ütles Pevkur.

2. jalaväebrigaadi ülem kolonel Mati Tikerpuu ütles, et kaitseväe võimearenduste tõttu ei ole kaitseväe praegused väljaõppevõimalused enam piisavad.

Kaitseminister selgitas, et laiendamist plaanides töötas kaitseministeeriumi valitsemisala selle nimel, et võimalikult palju leevendada mõju kohalikele elanikele ja keskkonnale. «Kahtlemata on see väga keeruline projekt. Teeme kõik selleks, et inimestele nende kodud alles jääks. Laiendamine toimub eelkõige riigimaade arvelt, ent päris erakinnistuid kaasamata pole seda võimalik kahjuks teha,» sõnas Pevkur.

Harjutusvälja laiendust hakatakse arendama järk­järgult ja ühtaegu maade omandamisega. Esmalt kolitakse Tsiatsungõlmaale harjutusvälja teeninduskeskus, projekteeritakse ja ehitatakse Sõmerpalu­Nursi riigimaanteele alternatiivne trass ning kaardistatakse keskkonna­ ja sotsiaalmajanduslikud mõjud. Samuti koostatakse leevendusmeetmed ja müramodelleerimine.

Kaitseväe aasta ohvitser ja allohvitser

Kaitseväe 104. aastapäevale pühendatud vastuvõtul kuulutati välja aasta ohvitser ja allohvitser. Aasta ohvitseriks valiti kolonel Margo Grosberg (pildil ülal) ning aasta allohvitseriks veebel Renee Aluste.

Aasta ohvitseriks valitud kaitseväe luurekeskuse ülem kolonel Margo Grosberg on kaitseväes mitmesugustel ametikohtadel teenistuses olnud üle 30 aasta. Teda on muu hulgas autasustatud Kotkaristi IV klassi teenetemärgiga, kaitseväe peastaabi teeneteristiga ning kaitseministeeriumi kuldrinnamärgiga.

Aasta allohvitser veebel Renee Aluste teenib kaitseliidu Harju malevas instruktorina. Ta alustas teenistust kaitseväes 2009. aastal ning teenib kaitseliidus 2017. aastast. Teda on autasustatud kaitseväe pikaajalise teenistuse medaliga ning ta on osalenud kahel välisoperatsioonil. Sel aastal läbis ta USA Rangeri kursuse, mis on üks raskeim ja kompetentseim jalaväe kursus.

Ohvitseri ergutuspreemiad pälvisid lisaks major Tõnis Pärn ja major Erki Kala. Allohvitseri ergutuspreemia said veebel Ragnar Looris ja veebel Eduard Värä.

Tallinnas kohtusid Eesti ja Soome mereväe ülemad

Soome mereväe ülem kontradmiral Jori Harju kohtus Miinisadama linnakus Eesti mereväe ülema kommodoor Jüri Saskaga, et arutada käimasolevaid koostööprojekte ning seada raamid ühistegevusele tulevikus.

Soome merevägi on NATO üksustega, sealhulgas Eesti mereväega, teinud koostööd eelkõige rahvusvahelistel Läänemere õppustel. Samuti annab Soome nii nagu Eesti oma panuse Läänemere­äärsete riikide mereseire koostöösse SUCBAS (Surveillance Cooperation Baltic Sea) projekti raames.

Vello Palm (vasakul), riigikaitsekomisjoni aseesimees kolonelleitnant (reservis) Leo Kunnas Rosin Saku Suurhalli laval 14. novembril arutelul, mida modereerib Andres Kuusk. Foto: kaitsevägi

Kaitseväe juhataja:

kõik algab tahtest oma riiki kaitsta

Raiko Jäärats nooremleitnant, toimetaja Kaua see intervjuu aega võib võtta?» küsis kaitseväe juhataja kindralleitnant Martin Herem, kui sisenesin tema kabinetti ühel sombusel novembrikuu päeval. Vastasin, et poole tunniga peaks hakkama saama. «Te vist ei ole mind enne intervjueerinud,» arvas kindral muheledes.

Fotod: vbl Ardi Hallismaa

Milline on meie võidu strateegia? Kui vaadata Ukraina sündmusi, siis tuhande tanki põlema panemisest ei pruugi piisata.

Siis tuleb põletada 2000 tanki! Meie strateegia seisneb selles, et agressor tuleb hävitada või tagasi tõrjuda. Ma arvan, et sellise vastasega peab olema suurem hävitamisjõud. Koos liitlastega on see meil olemas. Me peame olema valmis vastast lööma esimesest lahingust alates.

Ükskõik kui palju me manööverdame Eestimaa pinnal, ükskõik kui sügavale vastane võib jõuda, peab meil eelkõige olema hävitav jõud. See jõud ei pea olema rumal, aga meil ei maksa ka üle mõelda, et vajame mingit imerelva või «hõbekuuli». Mida rohkem me vastast hävitada suudame, seda parem.

Milline peaks välja nägema kaitsevägi, et seda strateegiat vajaduse korral rakendada?

Kaitsevägi näeb väga paljuski juba sedamoodi välja ja liigub selles suunas edasi. Esiteks peab kaitsevägi olema kiire. See tähendab, et peame olema kiire valmidusega ja üksused vajaduse korral ruttu kokku saama. Seda oleme lisaõppekogunemistel harjutanud.

Peale selle, et need üksused kiiresti formeeritakse, peab neil olema kõik lahinguks vajaminev. Eeskätt laskemoon, sõidukid, sidevahendid, relvad ja kõik muu selline, mis peab olema hooldatud ja piisavate varudega. See on kõige tähtsam.

Kui me räägime oma liitlastest, siis nende siiatulek peab olema väga kiire ja nende üksused peavad olema piisavalt tugevad. Seda saab teha ainult ühel moel: selleks ülesandeks ettenähtud väed peavad olema ära määratud. Nad on komplekteeritud ja harjutanud nii siia tulemist kui ka siin sõdimist. Sinnapoole me liigume samuti.

Näiteks novembris kirjutasid Eesti ja Briti kaitseminister alla otsusele, millega Ühendkuningriik toetab meie diviisi brigaadisuuruse üksusega ja lisaks teiste diviisitasandi võimetega. Me ei täpsusta seda kõike praegu, aga Eestis on juba mitmikraketiheitjad ja lühimaa­õhutõrjevahendid. Järgmise aasta esimesel poolel tulevad siia transpordi­ ja ründehelikopterid.

Minu hinnangul võime arvestada, et Eesti diviisil, kus on Briti brigaad, on olemas vajalikud tulevõimed. Kevadtormil saame tõenäoliselt esimesi osi sellest juba näha. See kõik saab suurema kinnituse NATO planeerimise käigus. Töö selle nimel käib pidevalt. Tulin hiljuti just Brunssumist NATO ühendvägede juhatusest, kus neist plaanidest ja nende plaanide arengust räägiti.

Kas see kõik on seotud sellega, miks meil on vaja luua diviisi staap? Meil oli vaja Eestis sellist NATO­s arusaadavat ja NATO väestruktuuri kuuluvat juhtimiselementi, mis juhiks Eestis olevaid üksuseid ja siia tugevdamiseks saadetud üksuseid. Et planeerida ja juhtida nende üksuste siinset tegevust ja korraldada neile harjutusi – seda kõike NATO raamistikus. Me otsusta­

Me näeme Ukraina sõja taustal, et

kui meil peaks tekkima sõjaoht, siis on väga palju vabatahtlikke, kes tahaksid liituda. Mingil põhjusel nad ei ole veel kaitseliiduga liitunud.

sime, et parim juhtimiselement selleks on meie enda loodud diviisi staap.

Sellega rajame uue diviisi, kuhu kuuluvad kaitseväe mõlemad jalaväebrigaadid. Sinna hakkavad kuuluma ka ümberkorraldatud üksused meie praegustest tule­, tagala­ ja luurevõimega üksustest. Diviis on see, kes viib läbi otsustavaid operatsioone. Kõik teised kaitseväeüksused viivad läbi kas kujundavaid või tagavaid operatsioone, et toetada diviisi ülesandeid.

Kas diviisi staap hakkab olema rahvusvaheline ja kas see puudutab kuidagi ka reservväelasi?

Me ei oota praegu ära teisi riike. Oleme saanud Madridi tippkohtumise otsusega juhise, et see staap on mõistlik luua. Me teeme selle praegu, keskendudes peamiselt oma inimvarale. Oma lähimatele liitlastele oleme sellest teada andnud. Britid, prantslased ja ameeriklased on sellest teadlikud, aga me ei kiirusta neid takka. Me teeme enda sammud ära, aga loomulikult ootame ka nende tuge. Diviisi staap ja diviis ise on kindlasti rahvusvaheline, aga väga suure Eesti kaaluga.

Päris kindlasti määratakse diviisi staapi ka kümneid reservväelasi, täpselt nii, nagu nad praegu NATO Põhjadiviisi staabis teenivad. Suure tõenäosusega need samad reservväelased vahetavad lähiajal oma ametikohta ja saavad Eesti diviisi staabi liikmeks. Diviis tervikuna koosnebki 80% ulatuses neist

samadest reservväelastest, kes meil on brigaadides ja teistes üksustes.

Kuidas hakkab toimuma maakaitseüksuste koostöö diviisiga ja mismoodi hakkab üldse reservteenistus maakaitses välja nägema?

Maakaitse viib läbi peamiselt kujundavaid ja tagavaid operatsioone ehk diviisi plaani järgi suunab, kulutab ja aeglustab vastast. Teatud määral tegutseb maakaitse ka koondatult. Seda kõike selleks, et diviis saaks oma üksustega pidada otsustavaid lahinguid, mille eesmärk on agressori hävitamine.

Nendes alades, kus aktiivset lahingutegevust ei ole, on maakaitse ülesanne tagavatel operatsioonidel. See tähendab peamiselt väekaitset nii kaitseväe, liitlaste kui mingil määral ka tsiviilstruktuuridele. Siiani on maakaitset peamiselt ette valmistatud kaitseliidus ning selle ülesanded on ennekõike hajutatud lahingutegevus ja tagalaalade julgestamine. See jääb samaks, aga muutub isikkoosseisu komplekteerimine reservväelastega.

Me näeme Ukraina sõja taustal, et kui meil peaks tekkima sõjaoht, siis on väga palju vabatahtlikke, kes tahaksid liituda. Mingil põhjusel nad ei ole veel kaitseliiduga liitunud. Seetõttu määrame praegu üldreservist suurusjärgus 10 000 reservväelast maakaitsesse –praegusesse kaitseliidu põhjal ettevalmistatud struktuuri.

Nad saavad samasuguse varustuse ja relvastuse, nagu on kergejalaväel, ja tegutsevad rühmade kaupa malevate alluvuses. Nende väljaõpe toimub esimeses järgus 2023. aasta teisel poolel viis–kümme päeva olenevalt ametikohast. Igal järgneval aastal käib neljandik neist umbes viiepäevasel õppekogunemisel. Nad on samasugused reservväelased nagu kõik teised reservväelased brigaadides ja pataljonides.

Kas uute, sh päris keeruliste relvasüsteemide hanked mõjutavad kuidagi reservväelasi või siis üldisemalt meie kaitseväeteenistuse korraldust?

Päris kindlasti. Me arendame tulevõimet nii merel kui maal ja neid relvasüsteeme hakkavad mehitama ka reservväelased, kes õpivad seda ajatee­

nistuses. Õpetame tulevasi reservväelasi laevatõrjerakette kasutama juba 2024. aasta esimesel poolel. Niisamuti mitmikraketiheitjaid. Me oleme juba välja õpetanud ajateenijaid K9 liikursuurtükkide jaoks ja nende väljaõpetamine jätkub. Samamoodi varitseva õhuründemoona käitlemiseks valmistame ette reservväelasi ajateenistuse jooksul.

Lühimaa­õhutõrje Pioruni kasutava isikkoosseisu õpetame välja reservväelastest. Peamiselt neist, kes on juba varem õppinud kasutama Mistrali süsteemi. Need õpetame välja 2023. aastal ja võtame nad üldreservist ehk nende hulgast, kes on olnud ajateenistuses üle viie aasta tagasi. Keskmaa­õhutõrjevõime peaksime saavutama 2025. aastaks. Ka seal õpetame isikkoosseisu ajateenistuse kaudu.

Kõik need võimed tähendavad, et ohu korral peame need üksused formeerima. Minu arvates peaksime suutma aasta ringi neid süsteeme tea­

ei ole mitte midagi valesti teinud, aga iseasi, kas oleme teinud asju piisava kiiruse või mahuga. Samas maht oleneb rahast ehk me teeme nii palju, kui suudame.

tud mahus lahinguvalmiduses hoida. See tähendab, et pärast viie–kuuekuulist väljaõpet määrame allüksuse n­ö lahinguvalmidusse, kus väljaõpe küll jätkub, kuid oma plaanides arvestame nende kui sõjalise võimega. Et sellist võimet hoida aasta läbi, peaksime kutsuma ajateenijad ajateenistusse 12 kuuks ning kaks korda aastas: jaanuaris ja juulis.

See ei ole veel otsustatud ning on vaid üks võimalus. Selle alternatiiv on

mehitada need süsteemid alaliselt tegevväelastega. Kuna aga kogu võime mehitamiseks pole meil piisavalt ressurssi, siis peame niikuinii selleks reservväelasi välja õpetama ajateenistuse jooksul. Tundub otstarbekas, et me nende samade reservväelastega hoiame üleval lahinguvalmidust.

Seda otsust ei tehta veel nii pea. Kui neid võimeid meil ei ole ja me pole alustanud nende väljaõppega, siis ei saa veel 12­kuulisest ajateenistusest rääkida. Kõige varem võiks see alata 2024. aastal, kui alustame esimese laevatõrjeüksuse väljaõppega. Päris kindlasti üritame oma tulejõudu veelgi suurendada ja lähikuudel võib veel uudiseid tulla.

Milline on teie arvates kõige olulisem õpituvastus Eesti kaitseväe jaoks Ukraina sõjast?

Esiteks, et see tont ei ole 20 meetri suurune. Teiseks, arendus, mis on tehtud nii relvasüsteemide hankimi­

Me

sel kui ka kaitsevalmiduse tõstmise ja kiiruse suurendamisel, on olnud õige. Me ei ole mitte midagi valesti teinud, aga iseasi, kas oleme teinud asju piisava kiiruse või mahuga. Samas maht oleneb rahast ehk me teeme nii palju, kui suudame.

Üks õpituvastus on veel ka see, et kui kindralitele heidetakse ette, et nad valmistuvad «eelmiseks sõjaks», siis juhul, kui Ukraina kindralid oleksid ette valmistanud «eelmiseks sõjaks», oleks nende tulemused olnud veel paremad. Meile on räägitud, kuidas «järgmine sõda» tuleb küber­ ja inforuumis, kuidas raketi­ ja õhulöögid pühivad kõik maa pealt minema – seda ei ole tegelikult toimunud.

Sõja eskaleerudes oleme näinud ka erinevate relvasüsteemide pjedestaalile tõstmist. Mingil ajal oli selleks Javelin, siis Bayraktar, seejärel HIMARS ja nende taustal on olnud vapper ukraina sõdur. «Hõbekuuli» ei ole olemas. Need vahendid peavad

See, kuidas sõjapidamine praegu Ukrainas käib, vastab meie nägemusele, kuidas me seda enne ette kujutasime. Relvasüsteemid ise ei ole palju edasi arenenud, nad lasevad küll täpsemalt ja kaugemale, aga nende põhimõte on sama.

olema omavahel kombineeritud – ainult ühe relvasüsteemiga ei tee mitte midagi.

Kui meil praegu räägitakse sellest, et õhutõrje on hirmus tähtis, siis loomulikult nii see ka on. Aga me peame arvestama, et mõned õhu kaudu ko ­

hale jõudvad löögid on vältimatud –ükskõik kas Ukraina­ või Eesti­suurusel territooriumil. Mingid löögid tulevad sisse, aga see ei tähenda, et sind kohe minema pühitakse.

See, kuidas sõjapidamine praegu Ukrainas käib, vastab meie nägemusele, kuidas me seda enne ette kujutasime. Relvasüsteemid ise ei ole palju edasi arenenud, nad lasevad küll täpsemalt ja kaugemale, aga nende põhimõte on sama. Võrreldes Venemaa vägedega on Ukrainas väga hea olukorrateadlikkus. See tähendab erinevaid sensoreid, head ja kiiret sidet ning hea väljaõppega juhtimispunkte.

Ukrainlased suudavad olukorrapilti kõige madalamalt tasemelt kõige kõrgemale edastada, seda analüüsida, panna kokku suur pilt ja see tagasi alla saata. Nad teavad, kus on oma või vastase väed, kus on olulised sihtmärgid ja kust on oodata rünnakuid. Seetõttu on väga tähtis sidevõime, mida nad saavad kasutada üle satelliidi.

Kas te olete rahul praeguse ajateenijate väljaõppe korraldusega? Kas saaks midagi paremini või teistmoodi teha? Kindlasti saaks asju paremaks teha, aga üldiselt võiks ajateenijate väljaõpet nimetada heaks. Eriti, mis puudutab oskuste ja teadmiste edasiandmist – me teeme seda hästi. Me oleme mõõtnud reservväelaste individuaalsete oskuste ja teadmiste unustamiskõverat ja jõudnud järeldusele, et kümne aasta jooksul unustavad nad alla kümne protsendi ajateenistuse jooksul õpitust.

Me ei ole veel mõõtnud kollektiivset teadmist ehk üksuste väljaõppe taset, aga meil on kavas ka seda teha. Meil tuleb kindlasti parandada reserv väelaste hoiakuid, aga see puudutab kogu ühiskonda ja kaitsevägi üksi ei saa seda teha.

See tähendab, kui valmis on meie reservväelased ohu korral välja tulema, õppustel osalema ning kas nad on valmis tegutsema neile määratud ülesannetes. Selle parandamise kallal tahan rohkem vaeva näha kui selle kallal, kuidas me inimestele asju õpetame.

Kas kaitsevägi oleks valmis naiste kohustuslikuks ajateenistuseks? Minu arvates ei ole selleks riik praegu valmis. Eestis on kohustuslik ajateenistus ja meile tuleb varsti iga aasta juba 4000 ajateenijat. Tõenäoliselt oleks naiste tervislik seisukord sama hea ja meile tuleks veel 4000 ajateenijat juurde, mis teeks kokku 8000 ajateenijat.

Väljaõppeüksuste põhimõtte järgi ei ole neid kusagile majutada ega ole võimalik ka välja õpetada – seetõttu ei ole me praegu selleks valmis.

Küll aga võtame vastu kõik naised, kes tahavad ajateenistusse tulla vabatahtlikult. Neid ei tule nii pea veel sadades.

Millised kolm soovitust annaksite järgmisele kaitseväe juhatajale? Annaksin pigem kaks üldisemat soovitust. Esiteks tuleb arendada seda, mis Eesti riiki kõige rohkem kaitseb ja agressorit hävitab, mitte seda, mis kellelegi meeldib. Teiseks peab tegema kõik, mis võimalik, et see oleks eelkõige sinu alluvatele arusaadav

ning alles seejärel poliitikutele – see on üpris keeruline. Mõnikord peavad poliitikud omavahelist võitlust ja võivad võtta nii kaitseväe juhataja kui ka kogu kaitseväe sihtmärgiks, et mõne teise poliitiku positsiooni kahjustada.

Meil on liikvel päris palju pooltõdesid ja väärarusaamu sõjapidamisest, mida tihti esindavad diletandid, ka selle sõna positiivses mõttes. Nad on sageli väga huvitatud sõjapidamisest ja sellest valdkonnast, aga teadmiste puudumise tõttu tehakse järeldusi ja ettepanekuid üksikjuhtude, kuulu­ ja rahvajuttude põhjal. Sõjapidamises ei pruugi need järeldused aga õiged olla.

Kaitseväe juhataja peab kuulama oma staapi ja otsustama, mis on Eesti kaitseks kõige otstarbekam teha, ja proovida seda oma inimestele selgitada.

Mis on kõige olulisem sõnum, mille te soovite edastada reservväelastele? Tahe riiki kaitsta lahendab ära väga palju probleeme. Ma ei räägi siin

Eesti kodanik peaks aru saama, et kui talle ei ole antud konkreetset rolli relvastatud riigikaitses, siis tema roll on jätkata kodanikuna, kuni talle öeldakse, et tuleb tegutseda teistmoodi. Mobilisatsiooni korral ei saa kõik korraga rindele joosta, vaid riik peab edasi funktsioneerima.

mitte kangelaslikust tahtest, vaid iga kodaniku tahtest riigikaitses kaasa lüüa. Kui see on olemas, siis läheb väga lihtsalt reservväelaste teavitamine ükskõik kas õppuste või ohu kor­

ral. Lihtsamaks muutub ka üksuste formeerimine ning on kergem lahinguid juhtida ja neid võita. Inimestel peab olema tahe oma riiki kaitsta ja täita oma rolli selles. Kui see tahe on olemas, siis me võime väga palju saavutada.

Eesti kodanik peaks aru saama, et kui talle ei ole antud konkreetset rolli relvastatud riigikaitses, siis tema roll on jätkata kodanikuna, kuni talle öeldakse, et tuleb tegutseda teistmoodi. Mobilisatsiooni korral ei saa kõik korraga rindele joosta, vaid riik peab edasi funktsioneerima. Puusepad peavad oma tööd edasi tegema, õpetajad peavad õpetama ja pangaametnikud tegema oma tööd kuni viimase hetkeni.

Mobilisatsioonile ei pruugi kohe sõda järgneda, vaid kriisiperiood võib väga pikaks kujuneda. Meid võidakse ähvardada, mis kutsub esile meie kaitsevalmiduse kõrgendamise. Meie riiki saab nii majanduslikult kui moraalselt pankrotti ajada, kui kõik inimesed iga ohu korral «rindele» jookseksid.

Venemaa režiimi eksimustel Ukraina sõjas on olnud katastroofiline mõju, mille tulemusel on hukkunud kümneid tuhandeid inimesi. Samas ei tohi mitte mingil juhul alahinnata Venemaa võimet tulevikus oma vigadest õppida.

Oleme nii riiklikul kui isiklikul tasandil püüdnud Ukrainale olla toeks, seda juba aastast 2014. Mulle tundub, et paljudel Eesti kaitseväelastel on tekkinud isiklik tutvus mõne ukrainlasega või kogu­

ni Ukraina sõjaväelasega. Ka mul on tekkinud ukrainlastest sõbrad. Jagan teiega mõningaid mõtteid, mis mul ukrainlastest sõpradega vestluste käigus on esile kerkinud ning millesse mul endal ka usku on.

Pealtnäha võib tunduda, et Venemaa on konfliktis Ukrainaga, tegelikkuses on Venemaa režiimi silmis käimas «suur mäng», milles Venemaa

vastandub USA juhitud kollektiivsele läänele. Me kipume unustama asjaolu, et 24. veebruari pommitamistele eelnes Putini ultimatiivne pöördumine USA ja Kesk­Euroopa «vanade» NATO liikmete poole.

Pöördumise vorm oli hoiatav ning selle sisus oli nõue liigutada allianss tagasi 1997. aasta piiridesse. Sisuline nõue oli jagada lääne ja Venemaa vahe­

Janek Kesselmann kolonelleitnant

Ukraina sõjas

lised mõjusfäärid: säärane mõjusfääride jagamise vajadus peegeldab Venemaa režiimi nõukogudeaegset arusaama geopoliitikast.

Esimene eksimus –despootia ja nepotism Enne kui arutleda Venemaa sõja üle Ukrainas, peab põgusalt raamistama, millega Vene režiimi puhul tegu on.

Venemaa on autokraatlik riik, milles otsuseid võtab vastu pisike kildkond inimesi. Otsuste vastuvõtmise ring on koondunud Venemaa presidendi Vladimir Putini ümber.

Väike otsustajate ring kombinatsioonis kleptokraatia ja onupojapoliitikaga on peamine ja kõige määravam eksimus, mida Vene riik on teinud. Oma sõprade eelistamine profes­

sionaalidele ei ole üheski süsteemis jätkusuutlik.

Vladimir Putinist on kirjutatud palju. Lühidalt kokku võttes saab öelda, et tegemist on keskmise KGB ohvitseriga, kes kasvas üles rasketes tingimustes sõjajärgses Leningradis ning kelle isiklik edu saabus keerulistel 1990ndail, mil temast sai Peterburi linnapea Anatoli Sobtšaki välissuhete nõunik.

Ukraina laps emaga 14. novembril Borodjanka linnas varemete taustal, kuhu Banksy on joonistanud grafiti.

Foto: Sergei Tšuzavkov / ZUMA Press / Scanpix

Need, kes 1990ndaid Eestis mäletavad, teavad metalliveost Venemaalt Euroopasse Eesti kaudu. Tegu oli suure rahavooga, mille ümber organiseerus kuritegevus. Peterburi linnapea välissuhtluse nõunikuna oli Putin paljude rahavoogude liikumise taga ja väga suure tõenäosusega ka ise korruptant. Paljud inimesed, kes Putinit sellel perioodil ümbritsesid, on endiselt Putini lähedal – vaadake Venemaa julgeolekunõukogu koosseisu ja veenduge ise.

Vene režiim teeb strateegilisi eksimusi, kuna otsustajateni jõudev olukorrahinnang ei pruugi olla tõene ja vastaspoolt ei mõisteta.

Ka läänel lasub kaudne süü selles, mida Vene režiim on viimase 15 aasta jooksul korda saatnud. Kõiges selles, mis Vene režiim teeb, on oma loogika: režiimi silmis on läänemaailm geopoliitilises «suures mängus» järjest kaotanud ja seeläbi oma nõrkust demonstreerinud.

Venemaa režiimi nõukogulikust geopoliitilisest vaatest lähtuvalt on lääs kaotanud nii Iraagis, Afganistanis, Gruusias, Süürias kui ka Ukrainas. Kollektiivne Putin ei suuda aru saada, et lääs ei mõtesta geopoliitikat enam külma sõja strateegia valguses.

Õnneks on Ukraina sõda avanud lääne inimeste silmad Venemaa suhtes. Demokraatlikes riikides on üldiselt praguseks tekkinud arusaam, et Venemaa ei ole «juhitav demokraatia», vaid pesuehtne autokraatia. Venemaa juhtkond ei pruugi veel aru saada, kui pöördumatu see kuvand on, sest lääne ühiskonda lihtsalt ei mõisteta.

Kokkuvõttes on Putin kui Vene režiimi sümbol loonud enda ümber kaasanoogutajate seltskonna, selmet ümbritseda ennast asjatundjatega. Tema ümber on isikud, kes pea kõiges sõltuvad temast. Geopoliitikat teeb Putin samadel printsiipidel, mida viljeles ka Nõukogude Liit.

Eelneva põhjal võib öelda, et Vene režiim teeb strateegilisi eksimusi, kuna otsustajateni jõudev olukorrahinnang

tehase kaitsjad

Vene armee üksuste suurus

Üksus

Sõdurite arv Allüksused diviis 8000–24 000 6–13 polku ja pataljoni brigaad 2000–8000 2–5 polku või pataljoni polk (rügement) 900–2000 2–3 pataljoni pataljoni taktikaline grupp 600–800 4–9 roodu pataljon 200–600 3–5 roodu rood 40–150 3–4 rühma rühm 9–45 2–4 jagu jagu 3–13

Üksuste suurused tegelikkuses võivad olla oluliselt väiksemad ja üksuse nimi ei pruugi alati edasi anda selle suurust. Polgu, brigaadi ja diviisi peamine erinevus seisneb toetusüksuste suuruses.

Ukraina võitleja Mõhhailo Dianov katkise käeluuga Mariupolis 10. mail. Azovstali

pidasid ümberpiiratuna vastu pea kolm kuud, kuni olid lõpuks sunnitud alla andma. Foto: Dmõtro Kozatski / AP / Scanpix

Põhimõtteliselt seisnes kogu Venemaa plaan selles, et tõsta Vene lipp Ukraina presidendi administratiivhoonele hiljemalt sõja kolmandal päeval. Me saime aru, et kui me sellega vähegi viivitame ja oma relvajõud lahingusse paiskame, siis kogu see plaan kukub kokku kohe alguses. Nii ka läks.

kindralmajor Kõrõlo Budanov Ukraina kaitseministeeriumi luure peavalitsuse ülem intervjuus uudistekanalile TSN 1. oktoobril

Ukraina lipp presidendi administratiivhoonel.

ei pruugi olla tõene ja vastaspoolt (milleks on lääs) ei mõisteta. Putin on loonud oma personalipoliitikaga võimalused teha strateegilisi vigu.

Teine eksimus –valed strateegilised eeldused Võttes militaarstrateegilise vea ühe lausega kokku, siis kõlaks see umbes nii: Vene režiimi soovitud lõpptulemus, kasutatavad vahendid ja tegutsemisviis ei olnud omavahel kooskõlas. Sõjaväelaste keeles: puudus korrelatsioon soovitud lõppseisu ja valitud tegevusvariandi vahel.

Kuna lääne hirmutamine ei õnnestunud, Baltikumi desarmeerimist ei

Foto: Shutterstock

toimunud, otsustas režiim alustada kineetilise tegevusega Ukraina vastu. Väga tõenäoliselt oli Putini plaan sundida välksõjaga pärast esimest lööki Ukraina juhtkond kapituleeruma. Ressursse ja vägede dispositsiooni uurides võib järeldada, et Vene režiimi tahe oli saavutada soovitud tulemus nädalase operatsiooniga.

Pealöögisuund oli Valgevene–Kiievi suund, ülejäänud suundade tegevus oli strateegilises mõttes Ukraina ressursse siduv. Just pealöök Kiievi suunal pidi tekitama olukorra, kus ukrainlased murduvad ja alistuvad.

Nende eelduste tõttu oli Venemaa alustanud oma väeosade paigutamist

Ukraina piiri äärde juba 2021. aasta kevadest. Alguses piirdus see peamiselt vahendite eelpositsioneerimisega, aga pärast õppust Zapad 2021 hakkas tekkima väevõimepakett, mis võimaldanuks piiratud sissetungi Ukrainasse.

Üks minu tuttavatest elas koos oma pere ja vanematega Butšas. See on kena ja hästi arenenud infrastruktuuriga Kiievi eeslinn. On koolid ja lasteaiad. Selles piirkonnas elab Ukraina keskklass, kes enamjaolt töötab pealinnas.

Eesmärk oli viia Ukraina riik sellisesse kriisi, kus ukraina rahvas vastandub kehtivale võimule sel määral, et ei osuta Vene vägedele organiseeritud vastupanu.

Ta jõudis enne Vene vägede saabumist linnast lahkuda, kuid ema ja isa jäid linna – õnneks jäid nad ellu. Vene üksused marssisid sisse ning muuhulgas hakkasid maju läbi otsima. Eesmärk oli leida endisi ja teenistuses olevaid sõjaväelasi ning hoones olevaid relvi.

Läbiotsijad tegutsesid süsteemselt. Neil oli informatsioon, millistesse majadesse vaadata, ning sellist teavet avalikust veebist ei leia, küll aga on kohalikel omavalitsustel andmebaasid sõjaveteranide ja nende perede kohta. Ka relvalubadega inimeste kohta on mitteavalikke andmebaase. Järelikult oli Vene vägedel kohalike elanike seas toetajaid või nad sundisid kohalikke ametnikke soovitud andmeid avaldama.

Vene režiim on aastaid üritanud hoida oma välis­ ja sõjaväeluure (FSB ja GRU) kohalolu kõikides Ukraina riiklikes asutustes. Spioonivõrgustike loomise ja haldamisega tegeleb muuhulgas FSB viies teenistus, mida võib tõenäoliselt pidada peamiseks läbikukkujaks olukorrateadlikkuse loomisel enne sõja käivitamist. On selge, et Vene režiimi eesmärk oli viia Ukraina riik sellisesse kriisi, kus ukraina rahvas vastandub kehtivale võimule sel määral, et ei osuta Vene vägedele organiseeritud vastupanu.

Plaani kohaselt pidi Ukraina president murduma ja paluma läbirääkimisi. Ilmselt oleks Venemaad rahuldanud võimuvahetus Ukrainas ning nähtavasti arvas Venemaa režiim, et lääs lepib pärast kiiret sõjalist sissetungi uue reaalsusega.

Kui Ukraina president oleks andnud järele, siis oleks selline lühike, väga jõuline tõuge saavutanud eesmärgi ja pole ka välistatud, et mingi osa Euroopa riikidest oleks uue paradigmaga leppinud. Vene režiimi arvamus sellest, milline on Ukraina ühiskonna kaitsetahe, oli väär. Iroonilisel kombel on Venemaa Ukraina­vastane tegevus alates 2014. aastast vaid tugevdanud Ukraina rahvustunnet ja kaitsetahet. See on asjaolu, millega Putini strateegid oma plaanides ei osanud arvestada.

Kolmas eksimus –võimetus reorganiseerida Pärast läbikukkunud välksõda pidi Venemaa režiim muutma strateegiat. Loogiline oleks olnud väed reorganiseerida, juhtimisstruktuur kohandada pikaaegsele tegevusele – Venemaa relvajõud on minevikus korduvalt näidanud, et nad suudavad seda vajaduse korral väga edukalt teha.

Vene režiimi arvamus sellest, milline on Ukraina ühiskonna kaitsetahe, oli väär.

Esimeses Tšetšeenia sõjas saadi juba kolme päevaga aru, et operatsioon on valesti käivitatud. Selle tulemusel toimus juhtkonna vahetus, vanadelt määrustikelt pühiti tolm ja alustati tegevust doktriini järgi. Kõik see aitas ära hoida suurema katastroofi Venemaa relvajõududele. Pärast esimest sõda toimus lisareorganiseerimine ja soovitud tulemus saavutati teise Tšetšeenia sõjaga.

Märtsis oleks pidanud juhtuma sama asi Ukrainas, aga seda ei juhtunud. Tõenäoliselt seetõttu, et arusaamine sellisest kolossaalsest eksimusest jõudis Venemaa juhtkonna otsustustasandile alles aprillis. Ilmselt ei olnud juhtkond väga täpselt teadlik sellest, mis lahinguväljal tegelikult toimus: läbikukkumist varjati nii kaua kui vähegi võimalik.

Venemaa tõmbas küll aprillis oma

Ukraina suurtükiväe ohvitser vaatamas seda, mis kolmest vene soomukist järele jäi Siverskõi Donetsi jõe kaldal 10. oktoobril. Kaks päeva varem hävitas tema üksus need soomukid jõe järgi nime saanud lahingus Harkivi pealetungil.

Fotod: Scanpix

väed Kiievi ümbrusest välja ja suunas need Ida­Ukrainasse, aga juhtimise tõhustamist ja juhtkonna vahetust ei toimunud. Jätkus see, et iga armee sõdis oma operatiivsuunal iseenda sõda. Polnud näha operatiivtasandi planeerimise tulemust, millega oleks pidanud looma eeldused väeliikide vaheliseks ja operatiivsuundade vaheliseks koostööks.

Väga olulise faktorina peab mainima, et esimese ebaeduga kulutas Venemaa oma kõige lahinguvõimelisemaid

üksusi. Raskesti korvatavad kaotused on sõja algusest saadik tekkinud haritud ohvitserkonna hulgas – iseäranis nende seas, kes väljaõppelt ja ametikoha põhiselt on võimelised ellu viima ühendrelvaliigi ja ­väeliigi operatsioone. Hinnanguliselt oli aprilli alguseks hukkunud juba üle tuhande ohvitseri, sealhulgas mitu kindralit. Selliste inimeste väljaõpetamine võtab aega aastakümneid.

Need üksused, kes suunati uutesse piirkondadesse, ei saanud mõistlikku

Kindral Sergei Surovkin raporteerimas Venemaa vägede katastroofilisest olukorrast Dnepri jõe paremkaldal 9. novembril Moskvas. Raporti järel käskis kaitseminister Sergei Šoigu väed viia vasakkaldale. Foto: EPA / Scanpix

aega reorganiseerimiseks ja relvajõudude täiendamiseks. Uutel suundadel on Ukraina väed suutnud Vene üksusi pidevalt surve all hoida. Selle tulemusel on Ukraina nüüd Harkivi oblasti tagasi vallutanud ja võimalik on ka Luhansk i oblasti osaline kaotamine. Donetski oblastit pole Venemaa kunagi täielikult kontrollinud.

Kõigi nende kaotuste valguses tuli paaniline otsus kuulutada välja osaline mobilisatsioon. See on järjekordne Venemaa juhtkonna suur valearvestus.

Kuni mobilisatsiooni väljakuulutamiseni on Vene režiim oma elanikele müünud mõtet, et käimas pole mitte sõda, vaid erioperatsioon. Et selle operatsiooni eesmärk on denatsifitseerida Ukraina, mille saavutamiseks on vaja hõivata «põlised Venemaa alad» ja et kõik, isegi väljatõmbamised ning maa loovutamised, on toimunud «plaani järgi».

Mobilisatsiooni väljakuulutamine saatis tugeva sõnumi, et miski ei lähe «plaani järgi». Sõda on jõudnud nüüd

iga venemaalaseni. Kuigi mobilisatsioon on praegu veel osaline, siis iga venelane on hirmul selle ees, millal see tema pereni jõuab.

Ehkki Putin on novembris välja öelnud, et osaline mobilisatsioon on läbi saanud, keeldub ta välja andmast vastavasisulist määrust – seega pole tegelikult mobilisatsioon läbi ning iga hetk võib Vene võim reservväelasi teenistusse kutsuda.

Kõige selle taustal on väga raske näha, kuidas Venemaa võib sõja võita.

Tabamuse saanud kortermaja Kiievis 26. veebruaril. Foto: Genja Savilov / AFP / Scanpix

Tosinkond Venemaa soomuki jäänuseid Siverskõi Donetsi jõe ääres pärast seda, kui Ukraina suurtükivägi pontoonsillad õhku lasi.

Ukraina sõdur tutvumas Mõkolajivi lahingutandriga 29. märtsil. Kaks nädalat varem hävitati 40 tunni jooksul kuus vastase tanki ja 58 sõdurit, lisaks alistus 17 sõdurit. Foto: SIPA / Scanpix

Ukraina abi osakaal SKTst (%)

Eesti Läti

Poola Leedu Tšehhi Slovakkia Norra USA

Suurbritannia Bulgaaria Austria Kanada Portugal Küpros Saksamaa Sloveenia Taani Horvaatia Rootsi Kreeka

abi sõjapõgenikele otsene abi

1,41 1,20 1,20 0,78 0,69 0,47 0,40 0,25 0,25 0,24 0,19 0,18 0,18 0,18 0,16 0,15 0,14 0,14 0,12 0,10

Allikas: «The Ukraine Support Tracker» Kiel WP 18.11.2022

Pigem on see kujunenud kurnamissõjaks ja mitte Venemaa ja Ukraina vahel, vaid Venemaa ja lääne vahel. Kui lääne abi Ukrainale samamoodi jätkub, siis Venemaal pole isegi lootust võiduks.

Neljas eksimus –pataljoni taktikalised grupid Ukraina sõja kestel on Venemaa näidanud üles võimetust rakendada omaenda lahingumäärustikke. Selle peamine põhjus on tegutsemine väikeste üksustega. Täpsemalt pataljoni taktikaliste gruppide ja koguni roodu taktikaliste gruppidega. Määrustiku kohaselt on tegemist sihtüksustega –need moodustatakse kindlate eesmärkide saavutamiseks.

Pataljoni­ ja roodusuurused sihtüksused luuakse selleks, et anda nende üksuste ülematele rohkem võimalusi improviseerimiseks. Neil on tihtipeale tugevam kaudtulevõime, luurevõime ja muu võime, mis neil oma ülesande

raamistikus vajalik on. Kõrgema taseme ülem jagab oma ressurssi sihtüksuse ülemaga selleks, et anda talle rohkem autonoomsust.

Konventsionaalses konfliktis võib neid sihtüksusi sagedamini kohata üksuste teises ešelonis ehk militaarkeeles on need moodustatud selleks, et täita lahingu alusfunktsiooni «edunda» nii tõhusalt kui võimalik.

Kogu brigaadi või diviisi jupitamine pataljoni ja roodu sihtüksusteks ulatusliku konflikti tingimustes on ressursi raiskamine. Nimelt on brigaadi ja diviisi tasandi staapidel väga keeruline sellise ressursijaotusega operatiivtaseme efekti saavutada. Arusaam sellest asjaolust on ilmselt alles nüüd (2022. a novembris) jõudnud Venemaa juhtkonnani.

Üleminek autonoomsematele väiksematele üksustele algas Venemaa kaitseminister Anatoli Serdjukovi reformidega 2007. aastal. Venemaa kopeeris

paljuski lääneriike, kes kohandasid oma relvajõudusid pigem lokaalseteks stabiliseerimisoperatsioonideks. Nii lääs kui Venemaa kujundasid oma relvajõudusid võitlema asümmeetriliselt nõrga vastase vastu.

Ukraina relvajõud (ja ka Eesti kaitsevägi) said õnneks väga kiiresti aru, et selline toimimine on vale ja tuleb teha ettevalmistusi konventsionaalseks konfliktiks. Paradoksaalselt põhjustas sellist arusaama just Venemaa tegevus Ukrainas 2014. aastal. Kuna Venemaa jaoks oli väikeüksustega tegutsemine eelnevates konfliktides (Gruusia, Süüria) suhteliselt edukas, siis ei olnud ta sellist õpikogemust valmis rakendama.

Kõrgem juhtimistasand annab planeerimisele paindlikkuse. Tundub, et pataljonitasemest kõrgemat juhtimistasandit ei oska Venemaa enam kasutada.

Enne sõda oli Venemaal väga vähesel määral brigaadi­ või diviisitaseme harjutusi. Pigem oli brigaadide juhtimista­

Ukraina kaitseväelased Hersoni kesklinnas 16. novembril. Võtmelinna

sandi ülesanne korraldada pataljonide väljaõpet ja suur osa diviisidest olid kahepolgulised. Alles vahetult enne sõda hakati looma diviisidesse kolmandaid polke. Kahepolgulise diviisi puhul on sõdimiseks vaja olemasolevaid üksusi reorganiseerida, muidu ei ole üksusel paindlikkust.

Viies eksimus –panus darvinismi printsiibile Seda printsiipi kirjeldades viitan oma esimesele vastase õpetajale – kolonelleitnant Artur Lillenurmele. Darvinism nõukogude sõjalises mõtlemises on faktor, mille olemasolu on aastate pikkuse vastase vaatlusega kinnitust leidnud.

Venemaa pataljonid tegutsevad drillide põhiselt. Vene pataljoniülem ei saa oma ülema käsust soovitud lõppseisu ning lahinguväljal efekti, vaid saab käsu hõivata mingi joon, seejärel joon sügavuses ning siis juba olla valmis

jätkuülesanneteks. Teisisõnu ei juhi brigaadi ülem pataljoni ülesandekeskselt, vaid käsupõhiselt.

Selline sõjapidamise filosoofia ei ole halb, see võimaldab vähese ajaga drillida iga sõjakooli lõpetaja tasemele, kus ta on teoreetiliselt võimeline pärast kooli lõpetamist juhtima pataljoni. Sellise põhimõtte pahupool seisneb selles, et pataljoniülemalt ei saa eeldada paindlikku mõtlemist ja kohanemisvõimet. Piisab sellest, kui piinliku täpsusega saavad täidetud ülaltpoolt saabunud käsud – ei mingit isemõtlemist.

Lihtsa taktikalise ülesande korral, milleks on drillid, ei vaja Vene pataljon suurt staapi ning otsused on ülemakesksed ja kiired. Darvinismi printsiip rakendub siis, kui pataljoniülem kaotab lahingu, misjärel kaotab ta elu või õiguse pataljoni juhtida ning oma ülesande edukalt täitnud pataljoniülemad on eeldatavasti juhtidena ka pädevad. Seetõttu, kui oled hea esime­

se lahingu järel, jääd ellu, kui ei ole hea, siis hävid koos pataljoniga.

Selline darvinismi printsiip on Venemaa sõjalisse mõtlemisse tugevalt sisse kodeeritud – arvamus, et ellu jäävad parimad. Et see efektiivselt toimiks, on vaja ka toimivat operatiivtasandit: sõjakunsti peab keegi tegema selleks, et drillipõhiste pataljonide tegevus oleks juhitud ja mõtestatud.

Ukraina vastase sõja algfaas ei võimaldanud darvinismi printsiibil filtreerida välja Vene pataljoniülemate hulgast neid inimesi, kes on parimad, sest puuduliku sõjakunsti tõttu hukkusid ja kukkusid läbi nii targad kui rumalad. Praegu näibki tõenäolisena, et Venemaa režiim vajab reorganiseerimiseks lahingutegevuse külmutamist.

Kindlasti on sõdimine kõige parem sõjaline väljaõpe ja loob tingimused ning võimalused selleks, et tulevikus paremini sõdida. Just seetõttu ei tohi

Ukraina maakaitse sõdur 28. veebruaril Kiievi kesklinnas plakati taustal, mis Vene sõduri ühte kohta saadab. Foto: Sergei Supinski / AFP / Scanpix

Võtmelinna vallutasid Ukraina väed 11. novembril. Foto: Oleg Petrasjuk / EPA / Scanpix

Venemaa relvajõudusid mitte mingil juhul alahinnata. Kui lahinguväljal toimuv võimaldab Vene relvajõududel reorganiseerida, pole välistatud, et järgmisel aastal sõdib Venemaa paremini.

Ukraina seisukohalt on risk, kui uus sõjas ellu jäänud ja karastunud ohvitserkond pääseks Venemaa sõjaväge juhtima ja oleks režiimi suhtes lojaalselt meelestatud. Mingil tasandil saavad tõenäoliselt ka Vene ohvitserid aru, et

Kui mäletate mu väljaütlemisi kuskil mai lõpus, kui ma rääkisin tegude algoritmist. Ütlesin siis otse, et juuni ei tule kahjuks meile hea – me kaotame pisut. Juulis tuleb sisuliselt paigalseis ja augustis alustame territooriumi tagasivõtmist viisil, mis on kõigile üheselt arusaadav. Talvel sõda suures osas vaibub ja pärast talve saabub konflikti lõpp, mille esimene etapp on 1991. aasta halduspiiride taastamine. Ma ei karda ennustusi teha.

kindralmajor Kõrõlo Budanov Ukraina kaitseministeeriumi luure peavalitsuse ülem intervjuus uudistekanalile TSN 1. oktoobril

kogu Ukraina kampaania on üks suur sõjakuritegu. Seni pole veel kahjuks selle sõja kuritegelikkus jõudnud kandvalt vene inimese teadvusse.

Võimalik kuues eksimus –Valgevene kaart

Sõja käigus on mitmel korral oluliseks kerkinud Valgevene küsimus ja räägitud on Venemaa plaanist avada taas Valgevene–Ukraina operat­

sioonisuund, et siduda veelgi enam Ukraina relvajõude ja lõigata ära maismaakoridor, mille kaudu saabub lääne abi Ukrainale.

Valgevene sõjavägi on reservarmee, mille professionaalne kontingent on suhteliselt väike. Sõjategevusega liitumiseks peaks riik korraldama mobilisatsiooni ja relvastama reservväelased, kellest üsna suur osa ei toeta Lukašenkat ega ka ideed sõdida Uk­

Ukraina maakaitseüksus manööverdamas ZU­23­

Ukraina sõdur Bahmuti lähedal Donetski oblastis

Show must go on ehk Punaarmee mundris Vene sõdurid marssimas Moskvas Punasel väljakul Venemaa rahvusliku ühtsuse päeval, 5. novembril. Samal ajal hukkus päevas tuhandeid Vene sõdureid, millest elanikkond teadlik ei ole.

Fotod: Sergei Ilnitski / EPA / Scanpix

raina vastu. Juba praegu sõdib Ukraina poolel rohkem kui polgusuurune Valgevene üksus.

Ühiskonnana on Valgevene Ukrainaga väga läbi põimunud: mõlema riigi rahval on tihedad omavahelised suhted. Ukraina vastu sõdima hakata on keskmisele Valgevene inimesele vastuvõetamatu. Lukašenka on sellest teadlik.

Kui moodustada selle operatsioo ­

nisuuna jaoks uus väekontingent, siis peaks sinna paigutama ka Venemaa üksuseid.

Praegu ongi näha ühelt poolt Valgevene relvastuse liikumist Venemaa poole ning Vene mobiliseeritute liikumist Valgevenesse. On võimalik, et järgnevate kuude jooksul tekib Valgevene territooriumile taas Venemaa formeeritud sõjaline võime, mis olenemata sellest, kas Vene riik rün­

dab, seob siiski Ukraina sõjalisi võimeid Kiievi suunda.

Juhul, kui Vene režiim survestab Lukašenkat mobiliseerima valgevenelasi, moodustub sellest Valgevene režiimile suur risk: valgevenelased võivad pöörata mobilisatsiooni käigus saadud relvad Lukašenka kuritegeliku režiimi vastu.

Putini viimane eksimus

Hoolimata Ukraina suurest edust praegu, tuleb peagi talv, mis raskendab ründeoperatsioonide korraldamist. See tekitab olukorra, kus Ukraina on sunnitud peatuma. Loodetavasti nad hõivavad enne seda soodsad alad, mis annaks võimaluse alustada järgmise aasta tegevusi sobilikelt positsioonidelt.

Venemaa üritab seda tõkestada. Selleks on nad juba suunanud mobiliseerituid rindele. Õigupoolest on ettevalmistuseta inimeste rindele saatmine võrdne nende tapmisega. Venemaa demograafia ei toeta sellise taktika rakendamist.

Juba on kuuldud ka tuumaretoorikat, mis on suunatud just läänele, et see ei osutaks enam abi Ukrainale. Tuumapommiga ähvardamine ainult suurendab abi Ukrainale ning sellest võib kujuneda Putini viimane eksimus.

Me näeme, et läänele vastandunud Vene režiim teeb vigu, mistõttu ei suuda ellu viia ka oma geopoliitilisi ambitsioone – on täiesti võimalik, et Venemaa kaotab sõja Ukrainas. Oluline on muidugi mainida, et võidu ja kaotuse defineerimine on väga subjektiivne –aga las see jääb. On võimalik, et Venemaa ei saa Ukrainas seda, mida algul soovis ning ka NATO ei anna järele Vene režiimi tahtele.

Kahjuks surevad sõjas inimesed. Putini eksimustel on juba praegu katastroofiline mõju. Ma ei saa iseendalt küsimata jätta seda, kui lääs oleks uskunud Baltikumi ja Poola aastatepikkust väidet, et Vene režiim on kuritegelik ja agressiivne, ning kui Kesk­Euroopa riigid oleks enda välispoliitikat rajanud lähtepunktist, et Venemaa on imperialistlik ja ohtlik naaber, kas siis oleks sõda Ukrainas toimunud? Vaid tõhus kaitse mõjub heidutavalt, arvud on Vene strateegidele tähtsamad kui sõnad.

2 õhutõrjekahuriga Harkivi oblastis 11. novembril. Fotod: Sergei Kozlov / SIPA / Scanpix

27. oktoobril kandmas miinipildujamoona, kuhu on kirjutatud sõnum Vene sõjaväele.

Foto: Efrem Lukatski / AP / Scanpix

Peagi saavad paljud reservväelased teatise, et nad on arvatud maakaitse koosseisu sõja korral. Sündmused Ukrainas on tõestanud, et sõja ajal on neil väga oluline roll täita.

valmistada ette riigi sõjalist kaitsevõimet ja suurendada ning tagada elanike turvalisust. Sõja korral on kaitseliidu võitlevad allüksused kaitseväe koosseisus maakaitsena, et oleks tagatud ühtne juhtimine.

Rene

Toomse PhD, major, kaitseliidu kooli pealik

Siiani on maakaitse olnud peamiselt mehitatud kaitseliitlastega, kellest on ametikohtadele määratud ligikaudu 9500 võitlejat. Suvel 2022 otsustati maakaitset suurendada kuni 20 000 võitlejani. Seda ei saa enam teha ainult kaitseliidu liikmete abil, mistõttu tuleb kaasata varasemate aastakäikude reservväelasi.

Maakaitse idee on oma kogukonna kaitsmine ehk võimalikult kohaliku iseloomuga julgestus­ ja kaitsetegevus, mitte vallutuslik võitlusviis. Ajalooliselt on maakaitse olnud kas isetekkeline või riigikorra ellu kutsutud ja selle juured ulatuvad juba aastatuhandete taha. Ka kaitseliit formeerus esialgu isetekkelisena oma kogukondade kaitseks I maailmasõja lõpupäevil, sest rahvas enam ei talunud lagunevalt rindelt deserteeruvate vene sõdurite vargusi ja vägivalda.

Lihtsalt öeldes võtsid külamehed relvad kätte ja asusid oma küla nende kaabakate eest kaitsma. Olemuselt oli see just seesama, mida me suuresti praegusel ajal mõistame maakaitse all: kaitse oma kogukonda, oma maad. 11. novembril 1918 asutati just eelnevale kogemusele toetudes Eesti Kaitse Liit, kuhu alanud vabadussõja tõttu pidid peagi hakkama kuuluma kõik meessoost kodanikud kohustuslikus korras.

Tänapäeva

kaitseliit

Nüüd on kaitseliit kaitseministeeriumi valitsemisalas tegutsev vabatahtlik, sõjaväeliselt korraldatud, relvi valdav ja sõjaväeliste harjutustega tegelev riigikaitseorganisatsioon. Kaitseliit ei ole kaitseväe osa, vaid iseseisev avalik­õiguslik juriidiline isik.

Kaitseliidu peamised ülesanded on tugevdada Eesti kodanike kaitsetahet,

Kaitseliit on keerukam kui kaitsevägi, sest peale võitlevate üksuste on suur osa ka toetavatel ja tagavatel võrgustikel. Võrgustike ülesanne on maakaitsjaid varustada informatsiooniga, toetada logistikaga, sh meditsiini ja evakuatsiooniga, korraldada vägivallatut võitlust vastase vastu ja tegeleda reservväelaste formeerimisega.

Kui maakaitsesse kuuluvad kaitseliitlased liiguvad sõja korral formaalselt kaitseväe alluvusse, siis see võrgustike osa jääb neid toetama kaitseliidu alluvuses. Lisaks maakaitse ja vajaduse korral ka ülejäänud kaitseväe toetamisele peab kaitseliit igal ajal pakkuma tuge nii kohalikele omavalitsustele, päästeteenistusele ja politseile, et hoolitseda kohalike elanike ellujäämise eest.

Seega ei saa panna võrdusmärki kaitseliidu ja maakaitse vahele: kaitseliit on tunduvalt suurem ja mitmekesisem kui maakaitse.

Reservväelased maakaitses

Võitlev maakaitse osa jaguneb omakorda eri allüksusteks, mis võitlevad kõige rohkem kompaniisuuruste üksustena. Erandina moodustab pataljoni vaid Tallinna kaitseks loodud üksus.

Maakaitseüksuste põhipingutus tuleb teha hajutatud lahingutegevuses ja tagalaalade julgestuses. Sõjas tuleb ette olukordi, kus maakaitseüksused peavad pidama ka klassikalisi kaitseja pealetungilahinguid, kuid pigem harva ja hädavajaduse korral.

Kui kaitseväe peamine pingutus on astuda lahingutesse vastase peajõududega konventsionaalselt, siis maakaitsel, mis on kergemalt relvastatud ja kaitstud, peab vastast kulutama kus iganes võimalik. Eesmärk on takistada tal rahulikult keskenduda kaitseväeüksusest läbimurdmisele ja tuua võitluse valu ka tema seljataha ja külgedele, sealhulgas rünnates pidevalt vastase toetusrelvastust ja tagalat. Maakaitseüksused jäävad oma ettevalmistatud võitlusaladele olenemata sellest, kuidas vastane liigub.

See osa maakaitsest, kelle alas vastase manööverüksusi veel ei ole, täidab julgestusülesandeid, mis hõlmavad nii kaitseväe kui liitlaste liikumise ja varustuspunktide valvet. Vajaduse korral toetavad maakaitsjad politseid korra tagamisel, päästeteenistust inimeste päästmisel ja kohalikku omavalitsust näiteks evakueeritavate elanike julgestamisel.

Oluline osa tagalaalas on vastase luurajate ja diversantide tõrjumine ning püüdmine. Selleks tuleb julgestada olulised ehitised ja seada üles liikluse kontrollpunktid.

Kaitseliitlastest maakaitsjad õpivad läbi aastate tegutsema kõigis ülalmainitud tegevustes. Vaieldamatult on haju­

tatud lahingutegevus vastase ümber ja selja taga kõige keerukam, riskantsem ja energiat kulutavam. Sinna on suunatud just kaitseliitlastest maakaitsjate põhiline jõupingutus, sest vastase plaanid tuleb rikkuda nii varakult kui võimalik.

Reservväelastest määratud maakaitsjad saavad aga esialgu peamise õppe ja ülesanded just julgestusülesannetes ning kaitsvas tegevuses, et katta see oluline osa meie oma tagalas. Nii saavad kaitseliidul põhinevad maakaitseüksused rohkem keskenduda hajutatud lahingutegevusele.

Samamoodi toimib see praegu ka Ukrainas ja võrdlemisi edukalt. Põhjalikuma koolitusega territoriaalkait­

se tegutseb ümber vastase ja uuemad võitlejad, kelle väljaõpe ei ole olnud nii põhjalik, tagavad julgestust ning korda linnades ja külades tagalaalades. Igaühel on oma rollid, mis annab võimaluse kasutada kogu väge kõige mõistlikumalt.

Õppekogunemised

Suure tõenäosusega kutsutakse 2023. aasta teiseks pooleks õppekogunemistele ligi 10 000 värskelt määratud reservväelast. Neist moodustatakse rühmad võimalikult kodulähedaste kaitseliidu malevate juurde, kes juhivad väljaõppe korraldamist oma piirkonnas.

Plaanis on teha õpet kolme moodulina: viiepäevane juhtimisõppe värs­

Jõgeva maleva kaitseliitlased õppusel Siil 2022 22. mail.

Foto: Merlin Naudre / kaitseliit

kendus rühma­ ja jaoülematele; kahepäevane relvastuse ja uue varustuse õpe kõigile ehk ka reakoosseisule ning viimaks viiepäevane koostööõpe kõigile. Koostööõpe keskendub objektide julgestamisele, kontrollpunktides tegutsemisele ja tugipunkti kaitsetegevusele. Oluline on saavutada sidusus ja ühtne arusaam kogu maakaitses.

Õppekogunemised tulevad väga intensiivsed ja on tungivalt soovitatav, et kutsutavad reservväelased loeksid enne läbi ka õppematerjalid, mida kaitseliit kasutab väljaõppes. Need on avalikult kättesaadavad «Maakaitse käsiraamatus» näiteks opiq.ee keskkonnas.

Taskuformaadis paberil on sama materjal «Patrullija taskuraamatus», mille edasimüüjad leiab hõlpsalt internetist. Eelolevaks õppekogunemiseks on soovitatav keskenduda just peatükkidele 6.9. Julgestamine ja 6.10. Kontroll­läbilaskepunktid. Eri tasandite ülematel tasub oma teadmisi värskendada, tutvudes osaga 2. Juhtimine ja planeerimine. Maakaitse põhjalikum toimimine ehk selle doktriin on kirjas peatükis 1.2. Kaitseliit territoriaalkaitses.

Võitlejad, kes aga tunnevad, et neil tekib suurem huvi omandada oskusi ka hajutatud lahingutegevuses, on alati teretulnud liituma kaitseliidu vennaskonnaga. Kasutage võimalust ja uurige rohkem kaitseliidu inimeste ja instruktorite käest, kes teiega suhtlevad enne õppekogunemist või hiljem teie väljaõpet korraldavad.

Kaitseliitlane Tartu maleva laskepäeval 10. septembril. Foto: Asso Puidet / kaitseliit

Praeguses julgeolekuolukorras on reservväelaste olulisus kõikjal maailmas tõusuteel – kõik relvajõud vajavad lisajõudu. Samas on viisid, kuidas reservväelasi kaasata ja mõistlikult kasutada, üsna erinevad.

EROK 25 –

ühiskonna teenäitajast rahvusvaheliseks tegijaks

Ingrid Mühling kaptenmajor (reservis) EROK-i vanematekogu liige

Paljudes riikides kasutatakse reservväelasi, sh reservohvitsere, tänaseni toetavatel administratiivsetel ametikohtadel, mis ei ole alati motiveeriv ning pettumus reservteenistuses ja reservohvitseris võib olla vastastikune. Reservohvitseride pidev harimine ja kaasamine õppustele on töömahukas ning nõuab mõlemalt poolelt arvestatavat panustamist. Mitmesugustel kursustel osalemiseks tuleb reservväelastel üsna suurel määral ohverdada oma isiklikku (töö) aega. Ka kaitsevägi peab arvestama reservväelaste ajaliste ja muude vaja­

Eesti tiim rahvusvahelisel reservohvitseride võistlusel 4. augustil 2022. Foto: Ingrid Mühling

dustega. Üks eesmärk lähiaastateks peakski olema optimaalse lahenduse leidmine reservohvitseride koolitamiseks pataljoni ja brigaadi staabiohvitseri kursustel nii, et viimastel oleks võimalik ka oma igapäevast leiba teenida ja pereelu elada.

Veerandsada aastat

Eesti reservohvitseride kogu (EROK) tähistas sel suvel veerandsajandat sünnipäeva. Selle aja jooksul ühiskonnas erinevaid rolle täitnud organisatsioon on praeguseks kasvanud tulihingelisest reservteenistuse eest seisjast rahvusvahelise reservohvitseride organisatsiooni CIOR (Interallied Confederation of Reserve Officers) eesistujaks.

Järgmise kahe aasta jooksul on meil täita keerukas ülesanne juhtida

Reservohvitserid EROK XXII rahvusvahelisel laskevõistlusel 4. septembril 2021. Foto: rms Kevin Orujärv

mitmepalgelist eri huvisid koondavat organisatsiooni ning viia Eestile olulised julgeolekuteemad rahvusvahelise reservväelaste kogukonnani. Kui Eesti ja Soome taolistes riikides panustavad teenistusse reservväelastest kodanikud, siis paljudes maades on tegemist eeskätt sõjaväepensionäride organisatsioonidega, samuti tuleb arvestada eri riikide nn hübriidvormides reservteenistuse korraldusega.

CIOR­i eesistujana teeb EROK sama tööd lisaks Eestile ka rahvusvahelisel tasandil. NATO­l on olemas oma reservväelastega tegelevad struktuurid. Kuigi tõenäoliselt on National Reserve Forces Committee (NRFC) üks kõige paremini hoitud NATO saladusi, millest ka allianssi süvitsi tundvad isikud kunagi kuulnud pole.

EROK on oma eesistumise üheks ülesandeks võtnud NRFC ja CIOR­i lähendamise ning reservide laiema kaasamise teadvustamise NATO­s. Paljud reservväelasi puudutavad teemad – väljaõppe korraldamine, suhted tööandjatega – on kõigile reservvägesid omavatele riikidele ühised.

Lisandväärtuse loomine Järelkasv ja noorte reservohvitseride arendamine ning kaasamine on teine oluline teema. EROK peab arvestama, et pole ainuke reservväelasi ühendav tegija ning militaarhuvilised leiavad tee reservteenistusse eeskätt oma väeosa või kaitseliidu kaudu.

Meie eesmärgid on kaitseliidu omadest erinevad ning pakume reservväelastele muud väärtust kui kaitseliit. EROK on reservohvitseride ja allohvitseride võrgustiku looja, info vahendaja kaitseväe ja reservohvitseride vahel ning hariva tegevuse korraldaja.

EROK­i vahendusel on tee tegevteenistusse ja kursustele leidnud paljud reservohvitserid. Kogu Ukraina konflikti vältel on EROK pakkunud oma liikmeskonnale väga aja­ ja asjakohaseid sissevaateid Ukraina arengusuundadesse ning kaitseväe lähiaastate plaanidesse.

Ülevaated, mida tutvustavad nii kaitseväe juhtkond kui ka lahingukogemusega ohvitserid, on sisukad ja uudsed ka peastaabis töötavatele reserv väelastele. EROK­i seminaride sisukuse tase on viimastel aastatel tõusnud kordades.

Veel üks oluline suund on regulaarsed laskevõistlused ja ­harjutused ning võimalus osaleda rahvusvahelistel militaarspordi võistlustel. Laskmisvõimalusi pole huvilistele kunagi liiga palju ja EROK on üks neid kohti, kus saab mõõtu võtta ja arendada nii oma püstoli ja automaadi kasutamise oskust kui ka proovida uut relvastust. Militaarspordi vallas tõi Eesti naiskond suviselt sõjaliselt mitmevõistluselt Ateenas koju hõbemedali, ka meeskonnad esindasid Eestit väärikalt. Oma sportlike võimete proovilepanek kaitseväe võistkonnas on kindlasti väljakutse igale spordisõbrale.

EROK pakub oma liikmetele ka laia rahvusvahelist võrgustikku. CIOR­i noorte reservohvitseride seminarid on

harivad ettevõtmised, kus hiljuti ajateenistuses reservohvitseriks saanud noored saavad koos eakaaslastega mujalt maailmast osa praegu aktuaalsetest sõjalistest ja poliitilistest teemadest ning arendada oma juhtimisoskust mitmekultuurilises keskkonnas.

EROK­i uks on uutele tulijatele ja uudsetele mõtetele avatud. Reservohvitserid – nii hiljuti pagunid saanud kui ka tegevteenistusest lahkunud reservväelased – on teretulnud oma teadmisi ja kogemusi EROK­is jagama. Samuti ootab lisa EROK­i allohvitseride sektsioon. EROK­iga võivad liituda toetajaliikmena kõik riigikaitsehuvilised, kes soovivad riigikaitse arendamisele kaasa aidata.

Liitu Eesti reservohvitseride VÄÄRIKA VENNASKONNAGA

Säilita oma pädevus

Pane ennast proovile laskeharjutustel ja -võistlustel kasutades kõiki Kaitseväes kasutuses olevaid käsitulirelvasid.

Loo sidemeid liitlastega

Hoiame sõprust

Kohtu taas oma teenistuskaaslastega erinevatel EROKi seminaridel, kursustel ja ühisüritustel. Hoiame vanu mälestusi ning loome uusi. www.erok.ee/liitumine

Olla väärikas juht, kui isamaa vajab

Osale rahvusvahelistel reservohvitseride poolt korraldatavatel kursustel, konverentsidel ja seminaridel nii Eestis kui välismaal saamaks uusi teadmisi, oskusi ja tutvusi.

2020. aastal pakuti suurtükiväepataljonis reservväelastele esimest korda võimalust minna militaarvahetusprogrammi MREP (Military Reservist Exchange Program) raames Ameerika Ühendriikidesse. Loomulikult panin ka enda nime kübarasse ning osutusin valituks.

Reservväelasena Ühendriikides väljaõppel

Sander Hage nooremleitnant (reservis) 1. jalaväebrigaadi suurtükiväepataljoni reservohvitser

Koroonaviiruse tõttu lükkus programm küll kaks aastat edasi, kuid 2022. aasta juunis lendasin kohale ning veetsin seal kaks nädalat väljaõppel. Mind liidendati USA maaväe Missouri osariigi rahvuskaardi 1­129. suurtükiväepataljoniga. Iga aasta juunis toimub neil suur õppus, milleks liigutakse enamasti mõnda teise osariiki. See aasta liiguti

selle jaoks Minnesota osariiki Camp Ripley baasi ning mina liitusin nendega juba seal.

Varustus tuli endal täies mahus kaasa võtta ning kodus juurdlesin pikalt, kas on ikka vaja kaks paari saapaid, sapöörilabidat, žgutti ja muud. Tegin oma valikud, et ei oleks asju liiga palju ning läksin ühe suure militaarkoti ning patrullkotiga.

Kohapeal vaadati mind kui segast ida­eurooplast, kes ei võtnudki midagi kaasa. Sakslastel oli kõigil neli­viis kotti ning kohalikud võtsid metsalaagrisse juba kaks korda rohkem asju kaasa. Sain aga enda varustusega väga

edukalt hakkama (sapöörilabidas tuli kaasa).

Kohale jõudes veetsin ühe päeva Minneapolises, et ajavahega kohaneda, ning juba järgmisel päeval olin hotelli fuajees kell 8 vormis ja valmis. USA vastaspool tuli mulle järele, võtsime lähedal asuvast hotellist peale veel Saksamaalt tulnud kolm sama programmi sõdurit ja asusime teele.

Tee peale jäi ka üks Walmart, kus oli plaanis teha peatus, et õppusele asju kaasa osta. Poeskäigu kõige meeldejäävam osa oli aga see, et enamik ameeriklasi ütleb sulle möödaminnes naeratades «Thank you for your service » nagu

Missouri osariigi rahvuskaardi 1­129. suurtükiväepataljoni võitlejad õppusel Minnesotas 12. juunil. Foto: erakogu

filmides. Olles ikkagi eestlane, tuleb veidi imelik tunne, aga siiski tänad viisakusest. Seejärel liikusime juba Camp Ripley baasi.

Baasi jõudes panime asjad kasarmusse ning meid viidi kohe M4 laskeeksamit sooritama. Tegin kohapeal ka ameeriklastele nalja, et ma maandusin vähem kui 24 t tagasi ja juba on mul automaat käes. Saime uhiuue M4 kätte, misjärel tehti meile kiire väljaõpe ja läksime relvasid sisse laskma, kust edasi juba otse tiiru.

Eksam oli väga huvitav. Tuli teha kolm salvevahetust ja samaaegset positsioonivahetust, samal ajal jälgides sihtmärke 50–300 meetri kaugusel, mis ise püsti hüppavad ning kolme­nelja sekundi pärast tagasi alla lähevad, kui neile enne pihta ei saa. Kokkuvõttes läks hästi, arvestades, et harjutada ei saanud: 20 tabamust 40­st, mis oli MREP­i sõdurite seas kõige parem tulemus. Eksami läbimiseks tuli aga saada 24 tabamust.

Sama päeva õhtul liikusin metsa enda üksuse juurde ning mind paigutati tulejuhtimismeeskonda. Seda sel põhjusel, et USA­st külastas meie maikuu Siili sellesama üksuse seersant. Paiknesime sihtmärkide ala tulejuhti­

mispositsioonil ning kuna tegu oli kuus päeva kestva laskmisharjutusega, siis ei olnud see osa taktikaline.

Päevasel ajal liikusin erinevate üksuste juurde, kus sain tutvuda ja vaadata, kuidas nende suurtükiüksused toimetavad ja mismoodi need on üles ehitatud. Sain ka M777 haubitsast lasta ning nende meeskonnatööd jälgida. Tuleb tunnistada, et see on meie omaga väga sarnane relvasüsteem ning suures osas kattuvad ka meie standardprotseduurid.

Umbes pooled päevad veetsin tulejuhtimispositsioonil, kus sain selgeks nende arvutisüsteemid, tule tellimise, sideprotseduurid ning lõpuks võtsingi klapid peas ise tuleülesandeid vastu ja jagasin korrektiive. Kõik ööd veetsin tulejuhtide juures, kus saime ka öösiti väga palju lasta. Nii pidevat valgust kui infrapunamürske.

Kokku lasime kuue päeva jooksul pataljoni peale üle 1000 mürsu, seega oli tegu väga aktiivse õppusega. Viimased kaks päeva toimus taktikaline osa, et sõdurid saaksid ka baasoskusi meelde tuletada. Tehti läbi massikannatanutega harjutusi, öiseid rünnakuid laagrile ja palju muud.

Suhtlesin kohapeal väga paljude sõ­

duritega, kellele sain seletada, kui väike siis päriselt Eesti ikkagi on (neli korda väiksem kui Missouri osariik), mis keelt me Eestis räägime, kuidas meil seis oma naabriga on ja palju muud. Samuti oli nende jaoks väga üllatav, et meie Kevadtormil teevad kõik üksused omavahel koostööd ning see toimub linnades, metsades ning ka eramaal.

Nemad harjutavad alati erinevates baasides ning enamasti ei ole ka eriti palju üksustevahelist koostööd, sest harjutatakse eraldi. Seda erinevust Eesti ja USA vahel nähti väga suure väärtusena, sest koostöö annab militaarses mõttes väga palju kogemust juurde ning võimaldab olukordasid tõetruult läbi mängida.

Õppuse lõpus tutvusime baasi endaga, käisime ülematega kohtumas ning külastasime baasis asuvat PX­poodi, kus sai Subways söömas käia ning palju militaarvarustust endale soetada. Viimase päeva õhtul toimus suur ühine õhtusöök ja parima meeskonna ja parima relva (Top Gun) autasustamine.

Kokkuvõttes oli see uskumatult äge kogemus, mis jääb meelde terveks eluks. Suur tänu kaitseministeeriumile ning suurtükiväepataljonile, et selline võimalus mulle anti.

USA rahvuskaart –alati valmis, alati kohal!

National Guard ehk rahvuskaart on oma nime saanud Prantsusmaa rahvusliku kaardiväe Garde nationale järgi. Nimetades end rahvuskaardiks, avaldasid sellega 19. sajandi alguses mõned New Yorgi osariigi relvastatud enesekaitseüksused austust markii de La Fayette’ile, kes osales kindralina USA iseseisvussõjas ja juhtis Prantsuse revolutsiooni ajal vastloodud rahvuslikku kaardiväge. 20. sajandi alguses hakati selle nimega tähistama kõiki osariikide relvajõude. Ameerika inglise keeles tähendab national pigem üleriigilist kui rahvuslikku.

USA relvajõudude peamine reserv on rahvuskaart (National Guard). Selle toimimispõhimõte on Eesti mõistes segu meie kaitseväe reservteenistusest ja vabatahtlikust kaitseliidust.

Raiko Jäärats nooremleitnant, toimetaja

Rahvuskaart ei ole eraldi väeliik, vaid USA osariikide oma relvajõud, mis koosnevad vabatahtlikest ja mida on võimalik sõja korral teenistusse kutsuda vastava väeliigi koosseisus. Rahuajal kasutatakse rahvuskaarti osariigi piires peamiselt mitmesuguste kriiside ohjeldamisel.

Peale rahvuskaardi on viiel väeliigil kuuest ka oma reserv: maaväel, õhuväel, mereväel, merejalaväel ja rannavalvel. Nendesse reservidesse kuuluvad enamasti hiljuti tegevteenistuse lõpetanud võitlejad. Väeliigi reservi eelis seisneb selles, et reserviste on föderaaltasandil lihtsam teenistusse kutsuda ja vajaduse korral operatsioonidele saata.

Vanem kui riik

Rahvuskaart on jagatud kaheks: maaväe ja õhuväe rahvuskaardiks. Loomisel on ka kosmoseväe rahvuskaart. Rahvuskaart on vanim relvastatud organisatsioon USA­s. Aastal 1636 ühinesid enesekaitseks relvastatud üksused Briti ülemvõimu all olevas Massachusettsi koloonias üheks organisatsiooniks. Rahvuskaardiks hakati niisuguseid osariikide üksuseid nimetama alles 1903. aastal.

Oma rahvuskaardi üksus on kõigil osariikidel, kolmel ülemere territooriumil (Guam, USA Neitsisaared, Puerto Rico) ja isegi Washingtoni ringkonnal. Üldiselt allub see osariigi või territooriumi kubernerile, välja arvatud Washingtoni ringkonna rahvuskaart, mis allub otse presidendile.

Igal osariigi rahvuskaardil on ka üks või mitu sõprusriiki USA partnerite ja liitlaste seast. Marylandi osariigi rahvuskaardil on näiteks Eesti ning Bosnia ja Hertsegoviina; Mississippi osariigi rahvuskaardil Läti ning Libeeria.

side ohjeldamisel. Regulaarvägedel on tulenevalt USA seadustest väga suured piirangud riigisisesel tegutsemisel.

Näiteks 2005. aastal põhjustas orkaan Katrina väga suuri kahjustusi USA kaguosariikides, eriti Louisianas, ja sinna saadeti appi rahvuskaartlased kõigist osariikidest. Presidendi otsusega määrati appi ka regulaarvägede üksused. Tihti patrullisid need rahvuskaardi üksustega koos, vaid selle erinevusega, et regulaarüksustel pidi laetud salv seljakotis olema. Rahvuskaartlastel võis aga laetud salv relva all olla.

On kolm põhilist moodust rahvuskaardi üksuste teenistusse kutsumisel. Osariigi piires on igal kuberneril väga suured volitused vajadust mööda üksuseid «aktiveerida» eri kriiside ohjamisel. Üleriigiliste kriiside korral saab föderaalvalitsus saata osariikide rahvuskaarte ka teistesse osariikidesse appi. Sellisel juhul jäävad need ikkagi sihtkoha osariigi kuberneri alluvusse.

Kolmandaks on föderaalvalitsusel võimalus anda mõned üksused presidendi alluvusse, milliseid saab kasutada erinevatel sõjalistel operatsioonidel. Seda ei tehta kuigi tihti, aga Iraagi ja Afganistani operatsioonidel oli päris tavaline, et sinna saadeti ka rahvuskaardi üksused. USA­vastase sõja korral läheksid rahvuskaardi üksused automaatselt vastava väeliigi koosseisu.

Teenistusse astumine

Rahvuskaart koosneb vabatahtlikest. Sõnal vabatahtlik on selles kontekstis natukene teine tähendus. Ühendriikides peetakse vabatahtlikeks kõiki, kes relvajõududega lepingu sõlmivad. Kedagi ei sunnita selleks: erinevad lepingud kohustavad erinevateks asjadeks. Rahvuskaardi liikmeid võib lihtsalt veidi rohkem vabatahtlikeks pidada.

Kpr Breyana Semans Michigani osariigi rahvuskaardi 46. sõjaväepolitsei kompaniist kindlustamas ala kapitooliumi lähedal Washingtonis 1. märtsil 2021. Foto: vbl R.J. Lannom Jr. / USA maaväe rahvuskaart

Ajalooliselt on rahvuskaardi keskne roll olnud oma osariigi maakaitse. See on siiani mitme osariigi rahvuskaardi põhiülesanne. Erinevalt regulaarvägedest aga saab rahvuskaardi üksuseid kasutada rahuajal mitmesuguste krii­

Kuigi ka rahvuskaardil on väike tegevväelaste osa, nagu meie kaitseliidul, siis suurem hulk liikmetest on tsivilistid, kes on kohustatud käima teenistuses ühel nädalavahetusel kuus ja ühel kahenädalasel õppusel aastas. Olenevalt erialast ja üksusest ka tihedamini. Samuti siis, kui terve üksus teenistusse kutsutakse.

Teenistusse astumist ja lepingu pikendamist premeeritakse mitmesuguste boonustega: ühekordsed rahalised preemiad, õppelaenude osaline tagasimaksmine, soodne ravikindlustus ja palju muud. Just väga soodne ravi­ ja elukindlustus, mis laieneb ka perele, on üks põhjus, miks paljud rahvuskaardiga liituvad. Ravikindlustus rahvuskaartlasele võib olla tavapärasest ligi kümme korda odavam. Enamik USA veteranide soodustusi kehtib ka rahvuskaardi veteranidele, kui neil koguneb piisavalt teenistuses oldud päevi. Iga teenistuses veedetud päeva eest saavad nad tegevväelastega võrdväärset tasu. Rahvuskaardiga on võimalik liituda ka keskkoolis olles. Sellisel juhul läbitakse baaskursus tavaliselt suvevaheajal enne viimast klassi ja teenistus algab pärast kooli lõpetamist.

Kõige lühem lepingu kestus on kolm aastat. Kolmeaastane teenistus tähendab üldjuhul baasväljaõpet, eriala väljaõpet, ühte täiendõppe nädalavahetust kuus ja ühte pikemat õppust, mis tavaliselt on suviti. Seejärel

USA relvajõudude väeliigid

määratakse reakoosseis ja allohvitserid nn mitteaktiivsesse reservi (Inactive Guard Reserve), kus neil on kohustus viie aasta jooksul iga aasta neli tundi teenistuses olla. Peamiselt selleks, et uuendada oma isikuandmeid.

Sellest reservist on võimalik inime si ja üksusi vajaduse korral teenistusse kutsuda, kuid põhiliselt on see mõel dud sõjaajaks. Kui need viis aastat täis saavad ja inimene ei soovi lepingut pi kendada, loetakse ta automaatselt re servist välja ning sellega lõpevad tema kohustused rahvuskaardi ees.

Teine suur põhjus, mis rahvuskaar ti meelitab, on boonused ja soodustu sed ülikoolis käimise ajal. Enamikus osariikides saab riiklikes ülikoolides

Georgia osariigi rahvuskaartlased 178. sõjaväepolitsei kompaniist saamas kätte varustust pärast saabumist õppusele Agile Spirit Tbilisis, Gruusias 24. juulil 2019.

Foto: vbl R.J. Lannom Jr. / USA maaväe rahvuskaart

ametikohale, mis talle kõige paremini sobib. Teenistusse astumisel tuleb kõigepealt läbida kümnenädalane kohustuslik baaskursus. Selle jooksul ei erine nende teenistus oluliselt tegevväelase teenistusest ning sõdu­

kellel juba tsiviilpiloodi paberid taskus on. Väga tihti ongi rahvuskaardi hävitajate piloodid tsiviilelus reisilennukite piloodid.

Väga põhjaliku eriala väljaõppe tulemusel moodustatakse üksused, mis on igati võrreldavad väeliigi regulaarüksustega. Ka liikumine rahvuskaardist regulaarväkke ja vastupidi on ühe lepingu lõppemisel üpris tavapärane. Ühesugune väljaõppe standard loob selleks head eeldused.

Rahvuskaartlasi võib nende nõusolekul ka individuaalselt sõjalistele operatsioonidele regulaarvägede koosseisus saata. Haruldaste erialade spetsialistid on väga hinnatud regulaarvägedes. Tervete rahvuskaardi üksuste kasutamine sõjalistel operatsioonidel ei ole siiski harjumuspärane, aga viimasel paarikümnel aastal, kui on käinud sõda terrorismi vastu, on seda võimalust päris palju kasutatud.

Üpris suur osa valib regulaarvägede asemel teenistuse rahvuskaardis, sest üldjuhul tähendab see teenistuskohta kodu lähedal. Ei pea

ka muretsema, et teenistus hakkab segama põhitööd või õpinguid, sest mitmesugused seadused kohustavad tööandjaid toetama rahvuskaartlase teenistust. Peale selle on sõjaväevormis riigi teenimine USA­ s äärmiselt prestiižne.

Rahvuskaart ja Eesti USA rahvuskaart, peamiselt Marylandi osariigi rahvuskaart, on igati kaasa aidanud Eesti kaitseväe ja kaitseliidu arendamisele. Marylandi rahvuskaardi õhuvägi käib siiani pea iga aasta Eestis õppusel. Päris tihedad on inimeste ristkoolitused ning aja jooksul on tekkinud palju lähedasi omavahelisi suhteid.

Kuid kas kaitseväel ja kaitseliidul oleks midagi õppida ka USA reservteenistusest? Päris kindlasti. Ühesugused lahendused ei pruugi Eesti oludes samu tulemusi anda, aga kindlasti tasuks mõelda selliste boonuste peale, mis motiveeriks reservväelasi ja vabatahtlikke rohkem panustama teenistusse. Ka samasugune väljaõppe standard muudaks Eesti riigikaitse paindlikumaks –iseasi, kuidas seda saavutada.

Oregoni osariigi rahvuskaardi soomustatud sõiduk läbimas üleujutatud tänavat New Orleansis pärast orkaan Katrina laastamistööd 2005. aasta augustis. Foto: Oregoni rahvuskaart

Enamik Eesti elanikest toetab vajadust kaitsta riiki välisvaenlase kallaletungi korral ning väljendab ka isiklikku valmisolekut selleks, kuid kahjuks ei tea paljud, kuidas riiki kaitsta. Keskmisest paremini on informeeritud ajateenistuse läbinud.

Riigikaitse vs. enda roll riigikaitses

Juhan Kivirähk analüütik, strateegilise jätkusuutlikkuse kompetentsikeskus Tartu ülikool

Uuringuga «Avalik arvamus ja riigikaitse» tehti algust 2000. aastal. Tegemist on monitooringuga, milles jälgitakse erinevate riigikaitseteemaliste arvamuste muutumist. Kokku on kahekümne kolme aasta jooksul korraldatud 49 üle­eestilist arvamusküsitlust, millele on vastanud üle 50 000 Eesti elaniku.

Küsitlustega alustamiseks oli kaalukas põhjus: Eesti riigil seisis ees liitumine nii Euroopa Liidu kui NATOga ning loomulikult oli vaja teada, mil määral elanikkond seda toetab.

Küsimust Eesti võimaliku NATOga liitumise kohta oli esitatud juba varem. Näiteks 1994. aastal Emori korralda­

tud küsitluses toetas Eesti liitumist NATOga 54 protsenti kogu täisealisest elanikkonnast ja koguni 65 protsenti eestlastest, liitumise vastu oli 15 protsenti elanikkonnast (8% eestlastest).

Pea kolmandik küsitletutest ei osanud oma seisukohta öelda, sest küllap tunduski tollal selline küsimuseasetus suurele osale vastajatest veel ebareaalsena.

Toetus NATOle

Umbes samas seisus oli avalik arvamus NATOga liitumisest ka esimestes sajandi alguse küsitlustes. Jaanuaris 2000 oli NATOga liitumise toetajaid 45 protsenti (eestlastest 56 protsenti). Elanikkonna toetuse tagamiseks oli vajalik selgitustöö ning seda tehtigi ühtaegu nii NATO kui Euroopa Liiduga liitumise nimel.

Toetus hakkaski kiiresti kasvama ja jõudis liitumise eel 70 protsendi tasemele ning pärast liitumist kõrgema­

Küberväejuhatuse strateegilise kommunikatsiooni keskuse staabiohvitser leitnant Riho Pihelpuu saabumas õppusele Siil 2022 Tallinnas 15. mail. Tsiviilelus on Pihelpuu eduka IT­ettevõtte ADM Interactive juht.

Foto: kaitsevägi

Mis tagaks

Eesti riigile suurima julgeoleku?

legi. Viimases küsitluses 2022 kevadel pooldas NATO liikmeks olekut juba 80 protsenti elanikkonnast. Eestlaste toetus NATOle on aga muutunud pea üksmeelseks – 94 protsenti.

Venekeelse elanikkonna suhtumine on olnud märksa volatiilsem, sõltudes oluliselt Eestis ja maailmas toimuvatest sündmustest ning Venemaa meediakanalite mõjutustest, mille kaudu need sündmused suure osa mitte­eestlasteni jõuavad.

Arusaam julgeolekust Kuid uuring ei piirdunud vaid selle väljaselgitamisega, kui suur on Eesti inimeste toetus NATOga liitumisele / NATO liikmeks olekule. Algusest peale seati eesmärgiks elanikkonna seisukohti riigikaitse suhtes märksa ulatuslikumalt tundma õppida: milline on avalikkuse arusaam Eesti riigi, sealhulgas riigikaitse, ülesehitusest ja toimimisest; mida peetakse peamisteks riskideks riigi turvalisusele; milles (lisaks NATOsse kuulumisele) nähakse abinõusid neile riskidele vastamiseks ning mis veelgi olulisem –millisena näevad Eesti inimesed iseenda rolli riigis ja riigikaitses. See andis põhjuse uuringu jätkamiseks ka pärast NATOga liitumist 2004. aastal ning see on kestnud praeguseni.

Kas Te olete piisavalt informeeritud sellest, mida Teie saaksite teha Eesti kaitseks juhul, kui Eestit ähvardaks välisvaenlase kallaletung?

Kõigist uuringuperioodi jooksul kogutud andmetest pole piiratud mahuga artiklis loomulikult võimalik ülevaadet anda. Keskendume alljärgnevas sellele, milline on Eesti inimes­

te arusaam meie riigi julgeoleku tagamise peamistest teguritest.

Eespool nägime, et toetus NATOga liitumisele polnud küsitluse algusaastatel veel ülemäära suur.

Ka vastustes küsimusele «Mis alljärgnevast tagaks Teie arvates Eesti riigile suurima julgeoleku?», millele vastamiseks tuli etteantud nimekirjast valida kolm olulisemat tegurit, ei

kujunenud NATO liikmeks saamine peamiseks.

Kõige enam toetust sai hoopis «koostöö ja heanaaberlikud suhted Venemaaga». Tõsi, eestlaste vastus­

tes said NATO liikmeks saamine ja head suhted Venemaaga võrdselt toetust (vastavalt 44% ja 46%), venekeelsetest vastajatest nägid NATOt julgeolekugarantiina vähesed (14%),

Venemaad pidas julgeolekugarantiiks 56 protsenti.

Alles pärast tegelikku NATO liikmeks saamist tõusis NATO liikmeks olek julgeolekugarantiide seas selgelt esikohale, ehkki venekeelsed vastajad jäid endiselt enim väärtustama häid suhteid Venemaaga. Kuna samal aastal sai Eestist ka Euroopa Liidu täieõiguslik liige, tõusis 2004. aastal kolme olulisema julgeolekugarantii sekka ka Euroopa Liidu liikmeks olek.

Julgeolekugarantiid

Järgnesid Balti riikide kaitsekoostöö ja Eesti iseseisev kaitsevõime. Kui eestlaste jaoks oli toona peamiseks Eesti julgeoleku garantiiks kuulumine NATOsse (65%), siis mitte­eestlased pidasid selleks endiselt häid suhteid Venemaaga (60%).

Olgu märgitud, et veel 2004. aastal ei peetud Venemaad Eesti avalikus arvamuses eriti suureks ohuks. Pärast 2001. aasta septembri terrorirünnakut New Yorgis kujutas 68 protsenti küsitletute meelest maailma julgeolekule kindlasti ohtu rahvusvaheline terrorism ning 59 protsendi arvates organiseeritud kuritegevus.

2022. aasta küsitluse tulemused on mõjutatud juba Venemaa poolt Ukraina vastu valla päästetud sõja kontekstist ning NATO liikmeks olek on veelgi enam domineerima pääsenud.

Venemaa arengut ebademokraatlikus suunas pidas maailma julgeolekut kindlasti ohustavaks vaid 33 protsenti, millega see osutus küsimustikus loetletutest kõige vähem oluliseks teguriks.

Kümme aastat hiljem, aastal 2014, olid hinnangud muutunud. NATO liikmeks olek oli endiselt selgelt enim tähtsustatud julgeolekugarantii (63%, eestlastest 78%), kuid teisele kohale oli tõusnud Eesti iseseisev kaitsevõime. Vene suhete olulisus oli languses, seda pidasid endiselt olulisemaks venekeelsed vastajad (61%).

Ka maailma julgeolekut ohustavate tegurite hinnangud olid selleks ajaks muutunud: Ukrainat rünnanud Venemaa püüdlusi enda mõjuvõimu laien­

dada peeti võrdselt ohtlikuks Islamiriigi tegevusega (vastavalt 44% ja 43%), terrorivõrgustike tegevus oli 41 protsendiga ohtlikkuselt kolmandal kohal.

Kõige paremasse vastavusse Eesti riigikaitse aluspõhimõtetega jõudis avalik arvamus 2018. aastal. Küsitlustulemustes näeme, et kolmeks peamiseks julgeolekutagatiseks pidasid Eesti inimesed NATO liikmeks olekut, elanikkonna kaitsetahet ja riigi iseseisvat kaitsevõimet. Venekeelsete vastajate jaoks olid küll endiselt esikohal head suhted Venemaaga, kuid seda vaid 41 protsendi jaoks.

Ka 2018. aastal pidas avalik arvamus peamiseks ohuks maailma turvalisusele terrorivõrgustike tegevust (50%), Venemaa ohtu märkis võrreldes 2014. aastaga juba vähem vastajaid (37%).

Seevastu viimase, 2022. aasta küsitluse tulemused on mõjutatud juba Venemaa poolt Ukraina vastu valla päästetud sõja kontekstist ning NATO liikmeks olek on veelgi enam

domineerima pääsenud, samas kui häid suhteid Venemaaga peavad võimalikuks veel vaid vähesed vastajad (6% eesti­ ja 30% venekeelsetest).

Roll riigikaitses

On märkimisväärne, et NATO liikmesus on selles küsitluses ka venekeelsete vastajate jaoks olulisem suhetest Venemaaga (vastavalt 44% ja 30%).

Kriisiolukorras on taas rohkem tähtsustunud Euroopa Liidu roll, millega võrdselt olulised on meie riigikaitse ülejäänud põhitegurid: rahva kaitsetahe ja iseseisev kaitsevõime.

Olgu veel märgitud, et lisaks NATO liikmesusele sisaldus küsitluses välja pakutud valikutes ka liitlasvägede paiknemine Eestis, mida tõi esile 31 protsenti küsitletutest. Seega nähakse NATO rolli Eesti julgeoleku tagajana veelgi olulisemana.

Maailmas rahu ja turvalisust kindlasti ohustavate teguritena nimetas viimases küsitluses 75 protsenti vas­

Värskelt õppusel Siil 2022 formeeritud küberväejuhatuse strateegilise kommunikatsiooni keskuse

tajatest sõda Ukrainas, 71 protsenti väärinfot ja valeuudiste levikut ja 69 protsenti Venemaa katseid taastada oma mõjujõudu naaberriikides.

Ka Eesti suhtes on ohutunne kasvanud. Kui ulatuslikku sõjalist rünnakut Eesti vastu on rahulikel aegadel pidanud väga või küllaltki tõenäoliseks vaid 10–15 protsenti küsitletutest, siis kriisihetkedel on see tõusnud ka üle 30 protsendi. Augustis 2008, kui Venemaa tungis kallale Gruusiale, oli selliste vastajate osakaal 26 protsenti, 2015. a märtsis, kui Venemaa oli annekteerinud Krimmi ja okupeerinud osa Donbassist – 36 protsenti. 2022. aasta sõjakevadel oli selliselt vastajate osakaal tõusnud juba 39 protsendini.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et Eesti elanikkonna enamik mõistab meie riigikaitse eesmärke ja põhialuseid: iseseisvat kaitsevõimet, NATO kollektiivkaitset ja elanikkonna kaitsetahet. Valdav osa Eesti elanikkonnast usaldab riiki ja selle institutsioone. Ning

mis peamine – enamik toetab ka vajadust riiki välisvaenlase kallaletungi korral kaitsta ning väljendab isiklikku valmisolekut sellesse panustada.

Kahjuks jäävad informeeritus ja teadmised sellest, kuidas iga üksikisik saaks riigikaitsesse panustada, pigem napiks: vaid 30 protsenti elanikkonnast peab ennast informeerituks sellest, mida ühiskonda tabava tõsisema (sõjalise) kriisi korral ette võtta. Oma funktsiooni tajuvad paremini need, kes on läbinud ajateenistuse, kuid kogu ühiskonna kaasamise eeldused on vähese informeerituse tõttu veel kehvapoolsed.

Ehkki laiapindsest riigikaitsest on räägitud juba kümme aastat, pole suuri edusamme selle kontseptsiooni elluviimisel seni märgata. See on tööpõld, mida on Eesti riigikaitse arendamiseks eelseisvatel aastatel vaja senisest märksa rohkem toetada. Kasvavad investeeringud moodsasse relvastusse ja tsiviiltaristusse eeldavad ka teadlikke kodanikke.

Tervikjulgeolek

Soome mõistes

Teija Sederholm õppejõud, juhtimise ja militaarpedagoogika osakond Soome kaitseväe kõrgkool

Tervikjulgeolek (sm kokonaisturvallisuus) on Soome valmisoleku koostegevusmudel, kus ühiskonna elutähtsate funktsioonide eest hoolitsetakse ametnike, majanduse, organisatsioonide ja üksikisikute koostööl. Tervikjulgeoleku üldised põhimõtted on kirjas ühiskonna julgeolekustrateegias.

Soomes on mõistetud organisatsioonide ja kodanike tähtsust kriisiolukordadeks valmistudes. Kesksed tegutsejad on mitmesugused riigikaitsega seotud ühendused ja ka vabatahtliku päästeteenistuse ühendused, kellel on märgatav roll tõrke­ ja kriisiolukordadeks valmistudes, hoides üleval näiteks valmisolekutegevuseks vajalikke erioskusi ja häireregistrit.

Organisatsioonid on keskses rollis ka kodanike väljaõpetamisel, jagades kümnetele tuhandetele inimestele aastas valmisolekuks vajalikke oskuseid.

Populaarsed on olnud näiteks argielu turvalisuse koolitused, kus õpetatakse, kuidas ilma riigivõimuasutuste abita 72 tundi toime tulla, ning kõikidele kodanikele ettenähtud küberjulgeoleku internetikoolitus.

Üks organisatsioonide ülesanne on koordineerida nendesse ühinemata kodanike ehk nn neljanda sektori abistamisvalmidust.

Aktiivsed kodanikud on märkimisväärne osa kriisidele vastupidavast ühiskonnast. Nad on üha tähtsamad julgeolekutegurid oma valikutes ja otsustes, pere ja lähikogukondade liikmetena. Kodanike teadmised, oskused ja turvalisust tugevdav hoiak moodustavadki põhja ühiskonna vastupidamisvõimele.

Lähemalt saab lugeda leheküljel: turvallisuuskomitea.fi

keskuse reservväelased oma esimesel värskenduskoolitusel Harjumaal 15. mail.

Foto: vbl Ardi Hallismaa

Reservväelaste kriitiline hoiak ja tagasiside õppekogunemistele ei pruugi tähendada väiksemat kaitsetahet. Kriitilisus võib näidata vajadust infovahetuse tõhustamise ja õppuse eesmärkide selgema sõnastuse järele.

Reservväelaste vaade ja õppekogunemistele

23. jalaväepataljoni võitleja lisaõppekogunemisel Okas 16. oktoobril 2019. Foto: v-srs Siim Verner Teder

riigikaitsele

Eleri Lillemäe kaitseväe akadeemia uuringute koordinaator-analüütik Kairi Kasearu Tartu ülikooli empiirilise sotsioloogia professor

Eesti riigikaitse põhineb reservväel, mistõttu tehnilise võime kõrval on kesksel kohal inimene. Reservväe võimet arendatakse ja hoitakse algul ajateenistuses ja edaspidi õppekogunemistel.

Ajateenistuse ja õppekogunemiste paremaks planeerimiseks on alates 2016. aastast korraldatud kompleksuuringut, esmalt ajateenijate seas, kuid alates 2018. aastast on Tartu ülikooli ja kaitseväe akadeemia ühine inimvara uurimisrühm küsitlenud reservväelasi kevadiste reservõppekogunemiste käigus. Esimene selline õppus oli Siil aastal 2018, millele järgnes Kevadtorm aastal 2019.

Järgneval kahel aastal osutus nii õppuste kui ka küsitluste jaoks piiravaks teguriks koroonaviiruse levik. Selle taandudes alustas uurimisrühm 2021. aastal küsitluse korraldust lisaks kevadistele suurõppustele ka sügisestel lisaõppekogunemistel.

Uuringuteemad katavad reservväelaste tervise ja füüsiliste võimete näitajaid, hoiakuid, motivatsiooni, kogemusi ning tagasisidet õppustele. Uuringutulemused annavad teavet kaitseministeeriumi valitsemisala erinevatele üksustele teaduspõhiste juhtimisotsuste langetamiseks.

Mitme aasta jooksul kogutud andmed võimaldavad vaadelda ajas toimunud muutusi ja seda nii reservväelaste hoiakute kui ka õppuste tagasiside põhjal. Järgnevalt heidame pilgu viimatisele suurõppusele Siil 2022 ja võrdleme saadud tulemusi varasemate õppekogunemistega.

Tööandjate ja pereliikmete toetus Meie varasemad uuringud on näidanud, et reservväelaste valmidust osaleda õppekogunemistel mõjutab see, kuidas tajutakse ümbritsevate inimeste suhtumist õppekogunemisel osalemisesse. Kui ühiskond, perekond ja töökoht on õppekogunemisel osalemise suhtes positiivselt meelestatud ja toetavad seda, soodustab see reservväelase valmidust osaleda ka järgmisel õppekogunemisel.

Võrreldes reservväelaste hinnanguid ümbritsevate inimeste toetusega õppekogunemisel osalemise suhtes 2018. aasta ja 2022. aasta Siili õppuse puhul, jääb eelkõige silma, et kui sõprade, kooli, töö­ ja õpingukaaslaste toetus on püsivalt olnud küllaltki suur, siis järjest enam tajutakse nii tööandjate kui ka pereliikmete toetust.

Kui 2018. aastal tundis 66% reservväelastest, et nende tööandja suhtus Siilile tulekusse hästi, siis viimatisel Siili õppusel nimetas tööandja suhtumise positiivseks kolmveerand uuringus osalejatest. Pereliikmete toetuse tajumine suurenes samas ajaraamis veelgi enam.

Tulemuste tõlgendamisel tuleb arvestada õppust ümbritseva sotsiaalse ja

geopoliitilise kontekstiga: kuna õppus toimus vaid mõni kuu pärast Ukraina sõja algust, oli üleüldine ühiskondlik foon riigikaitse suhtes tugevalt toetav. Ühelt poolt võib seda tõlgendada kui tööandjate ja pere toetuse objektiivset kasvu tulenevalt õppekogunemiste ühiskondlikul tasandil mõtestamisest ja väärtustamisest, teisalt võib see väljendada ka reservväelaste eneseidentiteedi tugevnemist ja sellest tulenevat ühiskondliku toetuse tajumist.

Ootus individuaalseks arenguks

Õppustele seatud ootuste puhul on reservväelaste seas näha märgatavat julgeolekukeskkonnas toimunud muutuste mõju. 2021. aasta sügisese küsitlusega lisaõppekogunemisel Okas 2021 võrreldes on Siili 2022. aasta küsitluse tulemustes kasvanud õppekogunemise erinevaid eesmärke väga oluliseks hindavate reservväelaste osakaal.

Eriti olulisena tuleb 2022. aasta Siilil osalenute puhul esile ootus ja tajutud vajadus enda sõjaliste oskuste värskendamiseks. Seega võib öelda,

et arusaam õppekogunemiste vajadusest on paranenud ja neid peetakse üha olulisemaks. Sellele viitavad ka vabades vastustes esitatud reservväelaste sisukad ettepanekud ja tagasiside õppekogunemisele.

Mitmed ettepanekud rõhutavad vajadust muuta formeerimine süstematiseeritumaks, jagada rohkem selgitusi nii õppuse korralduse kui tegevuste eesmärkide kohta ning tagada parem olmeline korraldus. Eelkõige ootavad aga õppusel osalejad, et neil on õppekogunemise jooksul võimalik värskendada oma teadmisi ja oskusi ning nende riigikaitsesse panustatud aega kasutatakse efektiivselt. Nii 2018. kui ka 2022. aasta Siili õppusel oldi kõige vähem rahul just aja efektiivse kasutuse ja õppekogunemisel viibitud aja eest makstava toetusega.

Kõige enam oldi aga rahul oma üksuse ühtekuuluvustunde ja sidususega ning ülemate suhtumisega õppekogunemisel osalejatesse. Nendes aspektides hindas õppekogunemist väga või pigem heaks 85% vastajatest. Ühtlasi on 2018. aasta Siiliga võrreldes toimunud just nendes kahes õppekogunemise ta­

hus kõige suurem hüpe rahulolus (eelmisel Siili õppusel andis väga hea või hea hinnangu vastavalt 77% ja 71%).

Samuti oldi sel aastal rahul ülemate teadmiste ja oskuste tasemega (78%), üksuse sõjaliste oskuste ja koostöövõimega (77%) ning õppekogunemise emotsionaalse õhustikuga (75%). Sidusus oma rühma ja teenistuskaaslastega on sealjuures reservväelaste hinnangul ka peamiseks õppekogunemisel osalemist soodustavaks teguriks.

Suurenenud otsustuskindlus

Muutunud julgeolekuolukord peegeldub ootuspäraselt reservväelaste riigikaitselistes hoiakutes. Kui eelnevatel aastatel (2018 ja 2019 suurõppused, 2021 lisaõppekogunemine) kinnitas oma usku Eesti kaitstavusse ligi 60% vastajatest, siis 2022. aasta õppustel osalejatest ligi kolmveerand.

Samuti on suurenenud isiklik panustamisvalmidus. Kui võrrelda 2021. aasta sügisel ja 2022. aasta kevadel korraldatud küsitluse tulemusi, on mõlemal puhul sarnane osakaal vasta­

23. jalaväepataljoni võitlejad varustust proovimas lisaõppekogunemisel 16. oktoobril 2019. Foto: v-srs Siim Verner Teder

Toetab riigikaitset, kuid kriitiline RÕKi suhtes

19% 9%

Reservväelaste riigikaitselised hoiakud (%) 40% 16% 16%

jatest valmis osalema kaitsetegevuses relvastatud vastupanu osutades, mis justkui ei viita individuaalse panustamisvalmiduse tõusule, mida näeme alles sügisesel lisaõppekogunemisel. Kui vaadata tulemusi aga detailsemalt, näeme hoiakute kristalliseerumist ajas.

Pärast Ukraina sõja algust on olnud tõusuteel nende vastajate osakaal, kes oleks kindlasti valmis osutama relvastatud vastupanu võõrriigi kallaletungi korral ja samas vähenenud nende hulk, kes ei ole oma seisukohas kindlad olnud.

Need tendentsid viitavad sellele, et suurenenud ohutaju ja muutunud julgeolekutingimused on suunanud reservväelasi oma käitumisviisi võõrriigi agressiooni korral läbi mõtlema ja hoiakutes väljendub suurem otsustavus.

Riigikaitseline identiteet

Reservväelaste suhtumist riigikaitsesse saab kirjeldada riigikaitselise identiteedi mõõdiku kaudu, mis on loodud küsitluses sisalduva nelja väitepaari abil. Väitepaarid mõõdavad arusaama sellest, kuivõrd nähakse oma pikemaajalist rolli riigikaitses, reservõppekogunemisi kui riigi kaitsevõime tugevdajat, toetust reservarmeel põhinevale riigikaitsemudelile ja valmisolekut Eesti kaitsetegevuses osaleda. Väitepaaridele antud vastuste põh­

Toetab riigikaitset, kuid enda rolli ei näe

Nõrk riigikaitseline identiteet Kuidas Teile tundub, kas võõrriigi relvastatud kallaletungi korral oleks võimalik Eestit kaitsta? (jah, kindlasti + tõenäoliselt jah)

jal jagunevad reservväelased viite gruppi (tehtud klasteranalüüs). Kõige suurema grupi (40% kõigist küsitletutest) moodustavad tugeva riigikaitselise identiteediga reservväelased, ligemale üks viiendik on neid, kes toetavad riigikaitset, kuid ei näe enda jaoks riigikaitses pikemaajalist rolli. 16% on keskmise riigikaitselise identiteediga ning sama suur hulk on nõrga riigikaitselise identiteediga reservväelasi. Kõige vähem – 9% on neid, kes muidu suhtuvad riigikaitsesse positiivselt, kuid on reservõppekogunemise suhtes kriitilisemad.

Riigikaitselisel identiteedil on selge seos kaitsetahtega. Tugeva riigikaitselise identiteediga reservväelased on vankumatult veendunud, et Eestit on võimalik kaitsta ning ise on nad selleks valmis osalema relvastatud vastupanus.

Võttes teise äärmuse ehk nõrga riigikaitselise identiteediga reservväelased, siis usub nendest 43% Eesti kaitsmise võimalikkusesse ning kolmandik on valmis ise relvastatud vastupanus osalema. Õppekogunemise suhtes kriitilistest reservväelastest on valmis ise riigikaitsesse panustama ligemale kolm neljandikku, samasse suurusjärku jääb kaitsetegevuses osalejate osakaal keskmise riigikaitselise ja enda väiksemat riigikaitselist rolli nägevate reservväelaste rühmades.

Erineva riigikaitselise identiteediga rühmade kaupa tuleb esile, et tugeva

Tugev riigikaitseline identiteet

Keskmine riigikaitseline identiteet

Kui Eestile tungitaks kallale, kas olete valmis reservväelasena oma võimete ja oskuste kohaselt osalema kaitsetegevuses relvastatud vastupanu osutades? (jah, kindlasti + tõenäoliselt jah)

riigikaitselise identiteediga reservväelaste jaoks on õppekogunemise eesmärgid selgelt seotud sõjalise ettevalmistusega. Kui üldiselt tuli õppusele hea meelega veerand vastajatest ja kohusetundest 2/5, siis tugev riigikaitseline identiteet on selgelt seotud positiivse meelestusega reservõppekogunemisel osalemiseks – 48% tuli Siilile hea meelega, 46% kohuse täitmise valmidusest.

Arusaam riigikaitsest ja enda rolli mõtestamine loob aluse valmiduseks osaleda konkreetsel õppusel, samas õppuse suhtes kriitilisem meelestatus ei pruugi alati tähendada väiksemat kaitsetahet. Seega õppuse korraldamise vaates on oluline pöörata tähelepanu nii õppuse tehnilis­logistilisele küljele kui ka selgelt sõnastatud eesmärkidele ja reservväelaste ootuste juhtimisele.

Mõtlemiskoht nii planeerimise kui ka reservväelaste vaates on see, et kuigi kaitsetahe on individuaalse kaitsevalmiduse alustala, siis ilma korraliku väljaõppeta ja oskusteta on reaalses lahinguolukorras keeruline oma kaitsetahet realiseerida.

Lõpetuseks soovime riigikaitselise inimvara uurimisrühma nimel tänada kõiki reservväelasi, kes on küsitlustele vastanud ja andnud seeläbi olulise panuse teaduspõhiste otsuste tegemiseks järgmiste õppekogunemiste korraldamisel. Teie tagasiside ja ettepanekud on oodatud ka järgmistel õppekogunemistel!

oskuste Üksikvõitleja

Alan Christopher Sheppard

Liitusin Briti kuningliku merejalaväega, sest nende demomeeskond külastas meie kooli ja avaldas mulle muljet oma käsivõitluse demonstratsiooniga. Need olid suured mehed kõige uuemas laigulises vormis, kes loopisid üksteist võimlamattidel. Mõtlesin, et see sobib mulle. Just nagu filmis.

Kuigi harjutasime käsivõitlust väljaõppe viimasel etapil, oli see väga erinev igapäevasest rõhuvast «baasoskuste õppest». Kui päris aus olla, siis mul polnud õrna aimugi, millesse ma ennast mässida lasin ja mida see töö sisaldas. Ma olin tsivilist ja teismeline, kes oli lihtsalt liiga palju sõjakoomikseid lugenud.

Kujutasin ette, et saan endale kena laigulise vormi ja väärika Commando tiitli. Arvasin, et saan sel glamuursel töökohal laia lehte mängida. Et see kõik on käkitegu.

Vastutus igal tasandil

Briti maaväe võitleja 2 RIFLES lahingugrupist õppusel Okas 2022 Ida­Virumaal 28. detsembril.

Foto: kaitsevägi

Väljaõpe oli kurnav. Julgeoleku kaalutlustel ei lubatud meil vormi väljaspool väeosa kanda. Kõik illusioonid, mis mul tsivilistina olid, purunesid karmi reaalsuse tõttu. Vormi kandmine oli tegelikult õudusunenägu, sest selle korrektsust kontrolliti tihti ja väga põhjalikult.

Välivormi hooldamine nõudis suurt pingutust, sest seda pidi tegema nn

olulisus Üksikvõitleja

vabast ajast. Tagasi vaadates ei olnud ki meil tegelikult vaba aega. Voodisse jõudes jäin otsekohe magama ja ärgates hakkas sama rutiin jälle pihta.

See ei puudutanud ainult välivormi ja varustuse hooldust. See oli üks palju dest asjadest, mille eesmärk oli õppida tähelepanu pöörama kõige pisematele detailidele ning hoida sind hõivatuna stressirohkes keskkonnas. Sama oskus, aga veidi teistlaadi asjadele tähelepanu pööramine, võib sõjas päästa su elu.

Kohe esimese päeva esimesest mi nutist alates käis kõik selle ümber, et üksikvõitleja oskused oleks kõige kõr gemal tasemel. Neid oskuseid kont rolliti põhjalikult, enne kui suundusi me jao­, rühma­ jakompanii taseme väljaõppele. Hiljem avastasin, et see üksikvõitleja oskuste kontrol limine ei lõppenud kunagi.

Kord aastas külastas Com mando üksuseid kuningliku merejalaväe ülem, et inspek teerida üksuseid. Ta oli meie jaoks kõige «suurem säga», kes pidi raporteerima oma ülematele, et tema väeliik on võimeline ülesandeid täitma. Iga tasand vastutab väljaõppe eest!

Ta lasi osal võitlejatel teha laskeharjutusi ja füü silist testi, mida kontrollisid vastavad inimesed tema mees konnast. Seda selleks, et ilusad tulemused paberil vastaksid ka te gelikkusele. Seejärel valis ta välja ühe

Briti kuningliku merejalaväe 40. Commando pataljoni A­kompanii võimlemas lennukikandja HMS Hermes pardal, mis suundus Falklandi saartele, 7. aprillil 1982.

Foto: Scanpix

Briti kuningliku merejalaväe 45. Commando pataljoni võitleja õppusel USA­s 26. jaanuaril 2019.

Foto: kpr Rachel K. Young / USA merejalavägi

kompanii, kes tema valitud vormis pidi tegema rividrilli. See võis olla nii paraadvorm kui täislahinguvarustus.

Ta kontrollis teadmiste taset, välivormi korrasolekut, varustuse sobivust ning selle paigutust ja pakkimist. Et kõik oleks nii, nagu üksuse püsitoimingute raamatus on kirjas. Ma vihkasin neid inspektsioone.

Detailid on tähtsad Mulle tundus see kõik pigem igav ja küllaltki mõttetu, sest need testid ja ülevaatused puudutasid vaid põhioskuseid. See isegi solvas mind, sest olin ju seda kõike juba tõestanud baaskursusel.

Kuid ühel aastal ütles ülevaatust tegev kindral midagi, mis seda kõike selgitas. Mida vanemaks ja targemaks ma sain ning mida rohkem väljaõpet ise korraldasin, seda enam hakkasin selle peale mõtlema.

«Kui sõduritel puuduvad korrektsed põhioskused, siis ma tean, et kõik muu on veel halvemas seisus,» ütles kindral ülevaatust tehes. «Kui põhioskuste kohta kehtib kõrge standard, siis olen kindel, et ka kõik muu on hästi.»

Kõik algab detailidele tähelepanu pööramisest ja põhioskustest, misjärel areneb sealt edasi jao­, rühma­, kompanii­ ja pataljonitasemele.

Kui kindral oleks avastanud, et põhioskused on omandatud kehval tase­

mel, siis oleks ta kogu üksuse ette võtnud: iga jao, rühma ja kompanii. Sellele oleks kohe järgnenud kõigi tasandite ülemate vahetus ja neil ülematel poleks olnud enam karjäärivõimalust.

Kindral käis rääkimas ka nii üksikvõitlejate kui juhtkonnaga – ei tasu alahinnata otsest suhtlust. Ta oli valmis ka ebamugavateks olukordadeks, sest see andis üksustele otsesuhtluse võimaluse kõige kõrgema juhtkonnaga, et rääkida probleemidest.

Üks vanemohvitser ütles mulle kunagi, et kui kindral tõde tahtis teada saada ja tundis, et tema eest varjatakse midagi või et midagi pole päris korras, siis ta pöördus kõige madalama auastmega kõrvalseisja poole, et küsida tema avamust üksuse kohta.

Tõde oli tema jaoks kõige olulisem, sest kui kuskil olidki puudujäägid, oleks ta saanud need kõrvaldada või vähemalt tuvastada. Kui ta seda ei suudaks, ilmneks need samad probleemid välja sõjaajal.

Korra nägin ka ise, kuidas verinoor merejalaväelane võttis julguse kokku ja rääkis ühele juhtkonna vanemohvitserile tõtt. Too oli selle eest väga tänulik. Pole midagi hirmsamat, kui nooremaid sõjaväelasi karistatakse selle eest, et nad osutavad ülemate tähelepanu murekohtadele.

Sellise suhtumise muutmiseks on ruumi ka Eesti kaitseväes. See juba tasapisi muutub, aga sellest nõukogude koormast, kus detailid olid tähtsad vaid paberil, on raske vabaneda.

Põhioskuste olulisus

Union Jack tõusmas taas valitsushoone masti tippu Port Stanleys, Falklandi saartel, pärast Argentiina relvajõudude alistumist, 17. juunil 1982.

Foto: Scanpix

Kui saan kokku teiste sõjaväelaste või üksustega, siis tekib mul väga kiire ülevaade nende oskustest, kui näen, mis seisus on võitlejate saapad. Selgust toob ka välivormi väljanägemine ja mismoodi see selga sobib.

Küberväejuhatuse ajateenijad väljaõppel Nursipalus 11. märtsil 2021.

Foto: kaitsevägi

Kui sõdurid on justkui «keskelt kokkuseotud kartulikotid», siis aiman, et nende oskused on samasugused. Võite seda ka ise näha, kui vaatate Youtube’ist mõnda videot ühe mitte eriti kaugel oleva riigi sõtta minevatest sõduritest ja nende juhtidest. Aga enne esimese kivi viskamist tuleb peeglisse vaadata.

Ma olen ka täheldanud – ja see valmistab mulle palju nalja –, et kehva väljaõppega sõjaväed ei taha midagi kuulda põhioskuste õppest. Nad keskenduvad snaipritele, «veealustele noavõitlejatele» ja on lummatud võitlusest hoonestatud alal. Paradoksaalselt vajaksid aga need väljaõpped just ideaalilähedaste põhioskustega võitlejaid, kuid põhioskuste õppega tegelevad nende jaoks vaid «amatöörid».

Minu kogemuse põhjal võib öelda, et kohe kui päris kuulid ja pommid hakkavad lendama ning pead elama ulguva tuule, vihma, lume või kõrvetava päikesega, tänad jumalat, et oled põhioskused omandanud. Siis oled valmis oma oskusi igal vabal hetkel lihvima, sest sinu ellujäämine oleneb neist.

Ma vihkasin kaevikute ja laskepesade kaevamist harjutuste ajal. Kui ma aga sõjas teadsin, et ründelennukid viskavad kohe pomme, siis kaevasin nii, et maa oli must. Mulle ei läinud korda ei põlvist saati vesi kaeviku põhjas ega kleepuv muda, sest olin neiks raskusteks valmistunud. Ma teadsin ka, kuidas ennast ja oma relva töökorras hoida. Põhioskusteta kaotad juba enne sõja algust.

«Sõjaaja sõdurid»

Kuigi ma kirjutan seda artiklit just reservväelastele, siis tegelikult on see suunatud kõigile, keda see puudutada võib. Lugeja võib mõelda, et see kõik ei käi tema kohta, sest kaitseväeteenistus on midagi kauget ja abstraktset, mil pole temaga mingit seost. Kuid ajalool on kalduvus korduda. Eesti kaitseväe reservväelane on «sõjaaja sõdur», sest just sõja korral kutsutakse teid teenistusse.

Tegevväelastel soovitan mõelda enne reservväelaste väljakutsumist selle peale, et nad oleksid hästi väljaõpetatud ja varustatud ning standardid korrapäraselt mää­

Kuperjanovi jalaväepataljoni võitleja demonstreerimas laskepositsiooni rajamise oskust sõduri baaskursuse lõpurännakul 16. märtsil 2021. Foto: n-ltn Mari-Liis Päären

ratletud. Niisugune süsteem alles tuleb luua. See on midagi enamat, kui lihtsalt inimeste ja varustuse viimine ühest asukohast teise, sest muidu on tegu kahurilihaga.

Selle artikli eesmärk on esitada eri vormis ja auastmes oma riigi eest võitlevale lugejale mõned tähelepanekud üksikvõitleja oskuste ja põhioskuste olulisuse kohta. Eeskätt oskuste meeldetuletamiseks ja et nendest oleks kasu enne teenistusse kutsumist.

Kui üksikvõitleja oskused on puudulikud, siis tuleb nõuda nende õpetamist. Tuleb meeles pidada 7,62 mm seadust: kõik mehed on võrdsed. Ilm, kuulid ja pommid on väga suured sotsiaalse võrdsuse pooldajad.

Väljaõpet tuleb teha nii, nagu oleks päris sõda. Kõik kulutused varustusele ja hoonetele on tehtud ilmaasjata, kui õpet ei korraldata võimalikult realistlikult. Iga sõdur peab ise käituma väljaõppe ülesandeid täites justkui ta elu oleks ohus ja vastane tulistaks.

Õige hoiak

Näiteks auto kastist jalastumine ei ole kaugeltki nii lihtne, kui see tundub. Kastist tuleb ühe kaupa välja tulla, jättes üksteise vahele ruumi ja teha ringkaitse ümber auto. Seejärel tõstavad selleks määratud inimesed kogu varustuse kahes reas kastist välja.

Õige hoiak algab sellest, kui sa usud, et suudad iga ilmaga võidelda ja ellu jääda, sõltudes ainult sellest, mis sa ise kaasas kannad.

Kindlaksmääratud korra järgi võtavad jaoliikmed ühe kaupa oma varustuse, misjärel liigutakse formatsioonis edasi. Selline lihtne asi vajab palju harjutamist ja alles siis tuleb see välja loomulikult ja pingutuseta.

Tihti näeb harjutustel sõdureid autost jalastumas, nagu nad oleksid suvelaagris, kus kogunetakse kampadesse suitsetama ning ümbritsevast ei tehta väljagi. Selline algus seab väljaõppepäevale vale hoiaku.

Sageli minnakse metsa väljaõppele ja esimese asjana lüüakse mugav laager üles. Pannakse suured ahjuga telgid üles ja valmistatakse ette väliköök. Proovitakse seda kõike ka moondamisvõrkudega varjata, aga mitte eriti hästi.

Inimesed jalutavad ringi, sest neil on igav ja nad tahavad rääkida sõpradega. Pannakse paika valvepostid, teadmata midagi oma ja vastase üksuste suundadest – need on lihtsalt olemas. Minu jaoks on see kõik metsalaager, mitte taktikaline ala.

Ainuke koht, kus see võib õigustatud olla, on sügaval tagalas «turvalisel alal», aga isegi siis tuleb määrata üksus, kes peaks vastutama turvalisuse eest, ja paigutada see välist perimeetrit kaitsma. Need, kes perimeetri sisse jäävad, peavad aru saama, milline on tegevuskava vastase rünnaku korral. Selline tegevus ei ole õigustatud rindejoone lähedal. See võib muidugi nii olla, aga siis saavad kõik surma. Manööverüksuste staabid ja nende väekaitseüksused on tavaliselt rindeüksustest tagapool, mis loob võltsi turvatunde ja arvamuse, et ebamugavat taktikalist elukorraldust on võimalik vältida.

Ma hoian tavaliselt staabiüksustest eemale. Mil iganes väljas olles peab arvestama, et vastane võib sind jälgida ja sinu pihta tulistada. Hoia vahesid, otsi varjekohti ja ole tähelepanelik! Vaid siis, kui oled turvalises tagalas, võid ennast vabaks lasta.

Laskur ennekõike

Parem eelda ja harjuta alati nii, et kõik mis sul on, kanna endaga kaasas. Selja kotis peab olema kõik vajalik, et iga ilmaga ellu jääda. Sinu ainuke liikumisvahend on su jalad. Eesel, kes kogu su varustust ja laskemoona kannab, oled sina ise.

See on tõsi, et sind varustatakse iga kolme­nelja päeva tagant. Aga ei tohi sõltuda tagalatoetusest, sest selle asukoht peaks olema väga kaugel kõigist eesmistest positsioonidest.

Eesliini sõduritele räägitu kehtib tegelikult kõigile. Eesti kaitseväe moto peaks olema «iga sõdur on en­

Scoutspataljoni võitleja õppusel Okas 2022 Sirgala polügoonil 26. septembril. Foto: kaitsevägi

nekõike laskur». See on iga kaitseväelase enese teha, et ta jääks ellu, kui tal on kaasas vaid see, mida ta kanda suudab. Sinna hulka kuulub ka suures koguses ebameeldivat väljaõpet ja kohandumine keskkonnaga.

Mil iganes väljas olles peab arvestama, et vastane võib sind jälgida ja sinu pihta tulistada. Hoia vahesid, otsi varjekohti ja ole tähelepanelik!

Õige hoiak algab sellest, kui sa usud, et suudad iga ilmaga võidelda ja ellu jääda, sõltudes ainult sellest, mis sa ise kaasas kannad. Sinu saapad ja keha on su auto ja füüsiline vorm on selle auto mootor. Sinu aju on selle auto turbo boost . Sa oled võimeline läbima ükskõik millist maastikku mistahes ilmaga.

Ühe mehe sõjavägi Järgmistel lehekülgedel panen kirja mõned soovitused, lähtudes eesliini sõduri taktikalisest seisukohast. See on sõdur, kellel on olemas vaid see, mida ta endaga kaasas kannab. Esitan oma nägemuse sellest, kuidas üks sõdur mõtlema peaks: ta sõltub ainult iseendast, oma väljaõppest ja varustusest.

Sõjaajal ma ei tahaks olla kusagil telgi lähedal, kus suur hulk inimesi ninapidi koos on. Eriti kui nende üksikvõitleja oskused pole kiita, mistõttu nad äratavad tähelepanu ja tõmbavad hävingut enda poole.

Ma tahaks olla hoopis tugev ja iseendast sõltuv, et ei veaks oma jagu, rühma ja kompaniid alt. Jääksin ellu ka siis, kui ei saaks väliköögist sooja toitu ja magada tule ääres soojas telgis voodis.

John Wayne ütles, et «sõda on põrgu». Ta oli kõigest filmistaar, aga vähemalt selles oli tal õigus. Kui oled hästi väljaõpetatud ja valmis kõigeks, saab seda põrgutunnet vähendada. See teeb vastase elu väga raskeks ja meie riik püsib iseseisvana.

Ma proovin lühidalt kokku võtta olulisimad üksikvõitleja oskused, mis aitavad ellu jääda ja võidelda.

Sheppard soovitab:

Riietus

▶

Ei tasu liiga palju riideid selga panna. Tihti näen, kuidas juba veidi külmema ilmaga pannakse kõik soojad riided kohe selga.

▶ Kui hakkab vihma sadama, siis pannakse vihmaülikond selga ja kantaksegi seda kogu aeg. Õpi riietuma ilmastiku järgi. Võta vihmaülikond seljast ära, kui sadu lakkab.

▶ Vaata, et su kiiver oleks korrektselt kinnitatud ja ole ettevaatlik mütsidega, mis takistavad kuulmist, eriti patrullis või valvepostil olles. Tihti kuuled vastast enne, kui teda näed.

▶ Minu soovitus on alati kaasas kanda voodrita talvejopet, mis annaks sooja ka siis, kui see märg on. See võib olla nii seljakotis kui patrullkotis ja selle saab alati selga panna, kui külm hakkab. Ilma selleta ei soovita ma kuhugi minna.

▶

Väga oluline on ka korralik telkmantel, mis tänapäeval on nii väike, et selle saab kasvõi pükste küljetaskusse panna. Isegi kui sa oma varustuse peaksid kaotama, pead alati hakkama saama sellega, mis sul kaasas on. Telkmantel kaitseb vajaduse korral hästi vihma ja tuule eest. Kui sul on kaasas ka midagi, mida saab jaki alla panna, siis on võimalik isegi telkmantlist endale magamiskott teha. Nii on kodu sinuga alati kaasas.

▶ Minu eelistus on kanda sobivaid saapaid, kergeid pükse ja frentši, mis istub vabalt seljas, nii et selle all on ruumi teistele riietele.

Hoolda jalgu!

▶ Hoolda iga päev oma saapaid, sest nii peavad need kauem vastu ja püsivad veekindlana. Sellegipoolest saavad su jalad ikkagi märjaks. Aga kui need jäävadki märjaks, siis saad sa kaeviku jala ja muutud võitlusvõimetuks. Korra päevas tuleb saapad ja sokid jalast võtta ja kuivatada neid värske õhu käes ning märjad sokid asendada kuivadega.

▶ Sõjalistel operatsioonidel ei pruugi olla lõppkuupäeva, mille järgi hinnata, kas sokke on vaja vahetada. Võib juhtuda, et kõik kuivad sokid saavad otsa ja siis ei jää muud üle, kui leida koht, kus sokke pesta ja kuivatada. Üks paar kuivi sokke peab alati jääma hädaolukorraks.

▶ Täpselt nii juhtus minuga ka Falklandi sõjas. See toimus väga niiskes ja külmas vaenulikus keskkonnas, kus lisaks visati sinu pihta pomme. Kord päevas võtsin alati saapad jalast ja kallasin neist vee välja. Kuivatasin jalad väikese rätikuga ja lasin neil õhu käes olla.

▶ Lõpuks masseerisin oma jalgu ja asendasin sokid teiste niisketega (üks püha paar kuivasid sokke jäi alati hädaolukorraks). See on muidugi halvim võimalik olukord. Parema meelega oleksin olnud kodus, jalad lõõmava kaminatule ees.

▶

Eesti kaitseväe vorm on ideaalne. Selle all kantakse pikka pesu või T­särki ja peale pannakse lisajope olenevalt aastaajast ja vaid siis, kui ei liiguta. ▶

Vihmaülikond mulle ei meeldi, sest minu kogemusel saad sa nagunii märjaks ja ilma selleta kuivad paremini ära. Peab harjutama ka seda, mismoodi märjaks saada ja kuidas siis talitada. ▶

Tuleb mõelda nii, et sul ei ole võimalust hiljem sooja telki minna ja tule ääres ennast ära kuivatada. Kui sadu tõesti väga tugevaks läheb, siis kasuta vihmaülikonda.

▶ Samuti tasub olenevalt aastaajast taskus hoida ühte lisamütsi ja kindapaari.

Varustus

▶ Sinu isiklik varustus, kaasa arvatud rakmed, peab olema paigutatud nii, et sellega saaks joosta. Et see ei hõõruks ega tekitaks vigastusi.

▶ Sellega peab olema võimalik ka roomata, nii et sa varustust ära ei kaota. See aga selgub alles joostes ja roomates.

▶ Kui miski ei klapi, siis kohenda seda. Paki oma varustus nii, et see ei koliseks.

▶ Seljakotis kanna ainult vajalikke asju või asju, mida on kästud seal kanda.

▶ Pane enamik asju suurde veekindlasse kotti ja nii palju kui võimalik veel väiksematesse veekindlatesse kottidesse.

▶ Näiteks on ülioluline, et vahetussokid jääksid alati kuivaks.

Füüsiline vorm

▶ Hea füüsiline vorm on sõduri mootor, ilma milleta on tal kohe halvem võimalus tegutseda ja ellu jääda.

▶ Reservväelasena on sinu kohus hoida oma füüsilist vormi heana.

Välioskused

▶ Sinu telkmantel on sinu kodu, nii et tee kõik selleks, et seda oleks vajaduse korral võimalik kerge vaevaga kiiresti üles panna.

▶ Venivad koormakummid on paremad kui nöör ja metallist telgivaiad on okstest paremad. Kokkupandavad telgipostid võimaldavad telgi üles panna igas asukohas. Ma soovitan need võimaluse korral soetada.

▶ Alati kanna endaga ka kokkupandavat labidat kaasas. Kui peatud kauemaks kui kümneks minutiks, siis kaeva endale kohe väike varjekaevik (shell scrape). Ära tee liiga suurt kaevikut, peaasi, et mahuksid täielikult sisse lamama ja et see oleks igast küljest kaitstud.

▶ Kui sa pole kaitsepositsioonil, aga jääd sinna pikemaks ajaks, siis kaeva see sügavamaks, nii et mahud sinna rinnuni sisse (spider hole). See peab olema nii suur, et ainult otsetabamus põhjustaks ebameeldivusi.

▶ Alati hoia ka taktikalist vahet teistest ja väldi kogunemist. Peatudes leia endale alati varjatud positsioon koos laskealaga.

▶ Tuleta meelde käemärgid ja ära karju. Kui pead sõnumi kellelegi edastama, siis mine tema juurde ja räägi vaikselt.

▶ Süüa tee ainult valgel ajal ja öösel väldi igasugust valguse kasutamist.

▶ Oma varustust tuleb tunda ka kompamise järgi pimedas – seda oskust tuleb harjutada ja just sellepärast tuleb oma varustus nii targasti ära pakkida kui võimalik. Vajaminevad asjad pane peale jne.

▶ Öösel on sind enne kuulda kui näha ja päeval vastupidi, enne näha ja siis kuulda.

Foto: vbl Ardi Hallismaa

Tõmba rakmed ja talvejope üles. Eemalda talve kamuflaažpüksid. Kisu talvepüksid, soe pesu ja aluspüksid alla. Kükita, sihi ja looda, et sa ei lase pükste peale. Pane kõik kihid tagasi selga ja ära unusta oma kindaid.

Fotod: Kirster Sorbo

«Nii, kaks minutit pissipausi,» ütleb jaoülem. Jao naissoost liikmetele on see võimatu ülesanne.

Nagu lumme

Andrea Vasholmen Mostue Soldatnytt ajakirjanik

Sa oled metsas. Väljas on 20 kraadi külma. Et vältida soojuskadu, kannad kihilist riietust. Ja siis on vaja minna. Poistel piisab, kui kõigest püksilukk lahti teha. Tüdrukutel käivad asjad natukene teisiti.

Eemaldama peab üks, kaks, kolm, neli, viis, kuus kihti riideid. Kui su talvepükstel on traksid, siis pead ka rakmed ja talvejope ära võtma. Kõik see võtab aega.

Kapral Lone Lykke Andreassen Norra mereväe helikopteridivisjonist teab sõdureid, kes proovivad metsas olles võimalikult vähe tualetis käia,

sest see on keeruline ja ebamugav. Kuigi tegelikult peaksid nad käima palju tihedamini.

«Metsas olles oled sa tegelikult väga aktiivne ja peaksid jooma palju vett,» räägib Andreassen. «Seda selleks, et sul soe oleks ja ei tekiks dehüdratsiooni. Vett tuleb juua palju tihedamini, kui tavalisel päeval ruumis sees olles.»

Tagasihoidmine

Kohtun temaga väliõppusel Bardufossis, Põhja­Norras. Õues on miinus 22 kraadi. Paljud õppusel osalevad sõdurid magavad väljas ja peavad õues sellise külmaga keha kergendama esimest korda.

Andreassen ütleb, et naissoost sõduritel käib see palju keerulisemalt,

kusta!

Nimekiri asjadest, mis tuleb teha enne välistingimustes pissil käimist

• Hoia tualettpaber naha lähedal ja leia sobiv koht. Lone Lykke Andreassen eelistab kohti, kus puud on lähedal, sest sinna saab kindad riputada. Nii ei pea neid maha panema, kus lumi nende sisse võib minna.

• Tõmba rakmed ja talvejope üles.

• Eemalda kõik riidekihid: talvine kamuflaaž, talvepüksid, soe pesu ja aluspesu.

• Kükita, sihi ja looda, et sa oma pükste peale ei lase.

kui vaid paar püksilukku lahti teha. Enese kergendamiseks tuleb alakeha täiesti paljaks võtta.

«Kõigi riidekihtide eemaldamine nõuab liiga palju pingutust,» räägib ta.

Ühel ööl ärkas ta üles ning tal tekkis vajadus tualetti minna.

«Lamasin pikalt maas ja lootsin, et ei pea minema,» ütleb Andreassen. «Selga tuleb ju panna kõik riided, et seejärel õue minna ja jälle kõik riided ära võtta, pissida, panna uuesti riided selga, telki tagasi tulla ja siis taas riided seljast võtta.»

Päris tihti valivad sõdurid nn ülelaskmise variandi ehk pigem hoiavad end tagasi ja ei lähe tualetti.

«See põhjustab lisaks ebamugavusele ka suurt soojakadu,» räägib ta.

Mõned hakkavad metsas ka vähem vett jooma.

«Vähem joomine tähendab, et sul on külmem ja sa oled rohkem väsinud ning kõik on palju raskem, ka uinumine,» ütleb Andreassen, rõhutades mitmesuguseid negatiivseid vähem vee joomise tagajärgi. «Ja ikkagi hoiavad paljud ennast tagasi selle pissil käimise tüli pärast.»

Traksideta

Kontakteerusin Instagrami Norra kontoga «Naised kaitseväes» ja küsisin selle 38 000 jälgijalt, mis on parimad nõuanded naistele metsas pissimisel.

Kui väljas on üle 20 kraadi külma, siis peab riietus olema kihiline, et poleks soojakadu. Riietuskihtide

Sain 128 erinevat vastust, aga oli üks, mis kordus: metsas ole traksideta.

Jälgijad kirjutasid, et talvepükste traksid teevad metsas pissimise palju ebamugavamaks. Kui naissoost sõdur peab metsas traksidega pissima, siis peab ta eemaldama rakmed ja jope ehk siis midagi, mida mehed ei pea tegema.

«Ma arvestan alati vähemalt viie minutiga, et oleks aega leida ka sobiv koht,» vastab Andreassen küsimusele,

et kaua see aega võtab. «Loomulikult tuleb riided korralikult tagasi selga panna, et ei tekiks vahesid eri riietuskihtide vahel. Samuti võib see rohkem aega võtta, kui pead järjekorras seisma.»

Vähemalt viis minutit Andreassen räägib, et väga tihti antakse selleks ülesandeks ainult kaks minutit. «Mehed, ja eriti kui nad jaoülemad on, ei ole teadlikud, kui kaua see

Riietuskihtide

tegelikult aega võtab,» ütleb ta. «Viis minutit võtab see siis, kui sa oled rutiini selgeks õppinud.»

Ta räägib, et kui väljas on külm, siis see võib ka kauem aega võtta ja on väga oluline kaaslastele rääkida sellest probleemist, et pissipausid oleksid pikemad.

«Kui seletada, miks see rohkem aega võtab ja miks paus pikem peaks olema, siis enamik inimesi saab sellest aru,» ütleb Andreassen. «See on mind

aidanud, tuleb rääkida ja seletada olukorda.»

Kui sa oled naine ja oled metsas, siis sul kulub pissil käimiseks umbes sama palju aega, kui sul selle loo lugemiseks kulub.

Lugu ilmus Norra kaitseväe ajakirjas Soldatnytt ja võitis Euroopa Militaarpressi Assotsiatsiooni (EMPA) 2022. aasta parima artikli tiitli.

Pissimise nõuanded

1. LEIA PUU

Puu najale saad riputada kindad ja muu varustuse või siis kasuta puud toena ajal, kui pissid. Kui kavatsed puust kinni hoida, siis vaata, et see oleks suurem. Puu pakub ka varjet.

2. ÄRA KASUTA TRAKSE

Et poleks vaja lisariideid eemaldada, ära kasuta trakse. See eeldab, et talvepüksid istuvad täpselt jalga, et vältida nende allalibisemist. Miinuseks on see, et pead talvepükstega kasutama hoopis vööd, mille tulemusel võib soojuskadu veidi suurem olla.

3.

PISSIMISE LEHTER

Naistel on võimalik pissida ka riietuskihte eemaldamata, aga selleks tuleks osta endale pissimise lehter. Siis pead avama vaid püksiluku(d), nagu poisid seda teevad, ja pissida on võimalik isegi püsti seistes. Seda tasub enne harjutada, et metsas õnnetusi ei juhtuks.

4.

TUALETTPABER JA NIISKED SALVRÄTIKUD

Alati kanna enda taskus veekindlas kotis tualettpaberit. Kunagi ei tea, kui õnn võib alt vedada ja veidi mööda võid lasta. Samuti tasub kaasa võtta ka väike pakk niiskeid salvrätikuid. Nendega saab puhastada privaatset piirkonda, mis tagab parema hügieeni. Talvel tuleb seda pakki hoida nii lähedal kehale, kui see vähegi võimalik on, muidu see lihtsalt külmub ära.

eemaldamisel tuleb pärast sama palju kihte tagasi selga panna.

Lugu sellest, kuidas üks tšehhi rügement kukutas Austria-Ungari impeeriumi.

«Nii nad tapsidki meie Ferdinandi»

Kaur Lillipuu ajaloomagister nooremleitnant (reservis)

Austria­Ungari keisririigis puhkes 1915. aasta kevadel skandaal, millest kujunes tõenäoliselt levinuim müüt kollektiivsest reetmisest I maailmasõjas. Keiser Franz Joseph I otsusel kustutati lahinguväljal häbisse langenud 28. jalaväerügement, mis koosnes 98% tšehhidest, keiserlike väeosade nimistust.

Järgnevatel kuudel lõpetas eksisteerimise veel kolm tšehhide rahvusväeosa, millistest eesti lugejale väärib nimetamist 91. jalaväerügement, kus teenis toona veel maailmale tund matu kirjanik Jaroslav Hašek (pildil). Tšehhidele osaks langenud kehva sõjamehekuulsuse tõttu hakkasid austria­ungari sõdurid tšehhi relvavendi rindel põlgilkult üles tõstetud kätega tervitama ning pani austria kirjaniku Karl Krausi kirjutama ridu: «Kui sõdur ei saa oma ülesannetega hakkama – on ta kahtlemata tšehh».

Tšehhid

impeeriumis

Jaroslav Hašeki romaan «Vahva sõduri Švejki juhtumised maailmasõjapäevil» kirjeldab tšehhi sõduri sõjateed aastatel 1914–1916. Kuna keisririigi otsene

kritiseerimine oli tsensuuri tõttu keelatud, peitis Hašek Austria­Ungari impeeriumi ühiskonnakriitika tsensorite pilgu eest truualamlikkuse sildi alla. Keisririigi agarad tsensorid on olnud mitmes Hašeki teoses pilke all. Näiteks keelati Hašekil oma jutustuses kasutada väljendit «mõtisklema», sest mõtiskleda võis ka riigireetmise üle.

Tšehhidele oli Austria­Ungari keisririigis viltu vaadatud pikemat aega. Rahvusliku ärkamise tõttu taotlesid nad impeeriumi koosseisus laiemaid autonoomseid õiguseid, nagu need olid ungarlastel. Kuna riigivõimu silmis olid «50% tšehhidest poliitiliselt kahtlased, kes rüvetavad rahvuse au», nagu seda kirjeldab Jaroslav Hašek, jäid nende taotlused rahuldamata ajal, mil «madjari reod» vabalt ringi jooksid. Hašeki kirjeldusel kujunes Austria­Ungari impeeriumist armukestega täidetud maja, kus ükski armuke ei sallinud enese kõrval teist. Tšehhide katse järel keisrile meeltmööda olla ruttasid ungarlased tšehhe Austria avalikus vägistamises süüdistama. Võõrrahvaste vägistamine oli Hašeki arvates muidugi parim meede degeneratsioonivastases võitluses.

Tšehhide olukorda impeeriumis tõotas parandada ertshertsog Franz Ferdinandi kavandatud riigireform, mis pidi Austria­Ungari kaksikmonarhiast tegema Austria­UngariTšehhi­Horvaadi nelikmonarhia. Reform jäi aga Franz Ferdinandi mõrvamise tõttu teostamata ning süvendas tšehhide rahvuslikku tagakiusamist. Seega on Franz Ferdinandi tapmisel Jaroslav Hašeki romaanis tugev motiiv, mis oma avalausega «Nii nad tapsidki meie Ferdinandi» markeerib tšehhide pöördumatut irdumist Austria­Ungari impeeriumi rahvaste perest.

«Sinu riik tulgu»

Austerlased tunnetasid, et «iga nõrk riik on määratud hukkumisele» ning soovisid seetõttu, et kõik rahvad täidaks oma kohust ja näitaks üles riigitruudust, sest «jumal (see on keiser) soovib, et kõik rahvad elaks rahus». Paraku ei suutnud raugastunud keiser, kelle hüüdnimi Tšehhi aladel oli Prochazka (täikrae, päevavaras), enam impeeriumi õmblusi koos hoida. Hašeki kirjeldusel kartis Austria impeeriumi rahvaid ning «röögib hirmust teda ümbritseva seltskonna ees». Et takistada impeeriumi rahvaste isemõtlemise levikut, proovis keiser muuta «Tšehhi parkettpõrandaga salongiks, kus kõik käiks frakkides, andudes selle varjus kõlvatustele».

Ertshertsog Franz Ferdinandi (1863–1914) atentaat

1914. aasta suvel külastas Austria­Ungari troonipärija ertshertsog Franz Ferdinand Bosnia ja Hertsegoviina provintsi pealinna Sarajevot. Tema atentaati plaanis selle visiidi ajal üksteise teadmata mitu Serbia rahvuslaste gruppi. 28. juuni hommikul liikus kuuest autost koosnev kolonn Sarajevos linna raekoja poole. Marsruudil oli kuus granaatidega varustatud serblast, kellest vaid ühel õnnestus tegutseda. Kell 10.10 visati granaat ertshertsogi auto poole, kuid see põrkas edasi ja plahvatas järgmise auto all, vigastades ligi 20 inimest. Jõudes raekotta, oli ertshertsog silmanähtavalt ärritunud.

«Härra linnapea, ma tulin siia visiidile ja mind tervitatakse pommidega,» ütles ta. «See on ennekuulmatu.»

Raekoja külaskäigu järel otsustati ametlik programm lõpetada ja külastada rünnakus viga saanud inimesi haiglas, milleks valiti tuleku marsruut, et vältida kesklinna.

Autojuhte keegi marsruudi muutusest ei informeerinud ja nad keerasid valest kohast ära. Kui autojuht ümber hakkas pöörama, siis suretas ta auto kogemata välja täpselt kohviku ees, kus istus Gavrilo Princip, üks atentaadi planeerijatest. Ta astus kohvikust välja ja lasi püstoliga maha nii ertshertsogi kui tema kaasa Sophie.

Kuna austerlased olid mures, et tšehhid ei õigustanud usaldust endi vastu, ning süüdistasid nende loidust riigi huvide täitmisel impeeriumi kehvas käekäigus, oli Švejki tegelaskuju seega tšehhide nägemus eeskujulikust alamast, kes peaks keisri ootustele vastama. «Isegi Sokrates ei joonud mürgikarikast sellise rahuga nagu Švejk,» kirjeldab Hašek tšehhide piiritu armastusavalduse kurba lõpptulemit. Ka kõige naiivsematele austerlastele, kes lootsid tšehhi rahva võimele areneda kord tublideks keisri alamateks, teatatakse romaanis, et «neist deemonitest ei suuda sõdureid teha isegi mitte Radetzky (Austria­Ungari impeeriumis kuulsaim tšehhi päritolu marssal)».

Huvitav on siiski vaadata, et too keisrile üdini ustav tšehh nimega Švejk katkestab end issameie palvet lugedes sõnadel «sinu riik tulgu». Kas ei soovinud ka kõige truualamlikum tšehh kinnitada Austria võimu aegumatust või peatas ta end Tšehhi omariikluse mõtteilt? Hašek ei lase lugejal selle probleemi üle kaua vaagida, sest «sõduri eest mõtleb ülemus», tuletasid austerlased tšehhidele meelde nende rahva rolli keisririigi koosseisus.

Austria-Ungari sõjavägi

Austria­Ungari keisririigile kujunes I maailmasõja kogemus katastroofiliseks, ehkki tal oli piisavalt hea majanduslik ja tööstuslik potentsiaal sõjaväe vajaduste tagamiseks. Sõjaväge halvasid impeeriumi ülereguleeritud bürokraatia, korruptsioon, ebakompetentsed ohvitserid ja sõjaväe rivaliteet parlamendiga. Austria­Ungari sõjavägi allus küll otse keisrile, kuid kaitse­eelarve määras parlament. Kuna sõjaväe juhtkond oli parlamendiga pidevalt eriarvamustel, anti neile vähem raha, mis ei katnud sõjaväe vajadusi. 1867. aastal kehtestati Austria­Ungari impeeriumis Preisimaa eeskujul üldine sõjaväekohustus. Kuna moodsad relvakonfliktid nõudsid lahinguväljale rohkem sõdureid, sai 19. sajandi teisel poolel paljude Euroopa sõjavägede deviisiks «Relvastatud rahvas» (sks Volk in Waffen). Sõjaväeteenistuse läbimisest sai oluline osa meheks saamise siirderiitusest ning identiteedi loomisest.

Austria­Ungari sõjaväeteenistus pidi näitama vähemusrahvustele impeeriumi hiilgust ning kasvatama

Sugulased sõtta mobiliseeritutega hüvasti jätmas Prahas 1914. aasta juulis. Kuigi Austria­Ungari peastaap kartis, et mobilisatsioon kukub Tšehhi aladel läbi, siis tegelikult toimus see vahejuhtumiteta.

Foto: Mary Evans Picture Library / Scanpix

neist tublid keisri alamad. Jaroslav Hašeki arvates tahtis keiser oma alamates näha «spitsi, kes ei hammusta ja oleks alandlikult tänulik kõige eest». Sellegipoolest täitis kohustuslik ajateenistus oma eesmärke. 1880. aastatel moderniseeriti enamiku väeosade kasarmud, mis avaldasid muljet agraarpiirkondadest pärit sõduritele, kes polnud näiteks varem näinud mitmekordseid kivihooneid ega kraanist jooksvat vett. Samuti pakkus sõjaväeteenistus reisimisvõimalusi ja sotsiaalseid tagatisi. Seetõttu oli Austria­Ungaris I maailmasõja eel levinud ütlus «Kui Franz Joseph I hüppab sadulasse, siis impeeriumi rahvad järgnevad talle».

Simulantenbande

Arvatakse, et mitmerahvuselise Austria­Ungari sõjaväe efektiivsusele sai I maailmasõjas saatuslikuks keeleküsimus. Ehkki keisririigis oli sõjanduskeeleks saksa keel, võisid allüksused ametikeelena kasutada ka oma emakeelt. Ohvitseridelt eeldas see vähemalt nelja võõrkeele tundmist, sest armees teenisid austerlaste ja ungarlaste kõrval ka tšehhid, poolakad, ukrainlased, rumeenlased, slovakid, sloveenid, itaallased, horvaadid ja serblased.

Sõdurite saksa keele oskus piirdus umbes 80 enim levinud käskluse ja termini tundmisega. Tšehhid kui Austria­Ungari impeeriumi suuruselt kolmas rahvusgrupp moodustasid 13% impeeriumi sõjaväe rahuaegsest koosseisust. Impeeriumi 449 rügemendi seas oli tšehhidel rahvuslik enamus 58 allüksuses, kuid ainult kuues rügemendis moodustasid tšehhid üle 90% isikkoosseisust, mistõttu olid need täielikult tšehhikeelsed. Üllataval kombel ei olnud Austria­Ungari relvajõududes rahvuskonflikte ning sõjavägi jäi rahvusküsimustes ükskõikseks, kuni sõdurid väljendasid riigitruudust.

Austria­Ungari sõjaväes oli ohvitseride ja allohvitseride puudulike pedagoogiliste oskuste tõttu sõdurite levinuimaks kasvatusmeetodiks füüsiline vägivald, mis ajendas sõdureid deserteeruma ning kutsealuseid sõjaväeteenistusest kõrvale hoidma. Selleks oli kaks võimalust: põgenemine välismaale või enesevigastamine, millega kaasnesid ka enesetapud. Aust­

28. jalaväerügemendi vankrirühm 1914. või 1915. aastal. Eesmisel parempoolsel sõduril on eraviisil ostetud müts.

Foto: Bernard Panuš / Praha sõjaajaloo instituut

ria­Ungari sõjavägi ületas enesetapujuhtumite poolest teisi Euroopa riike mitu korda.

Kuna vähemusrahvustesse suhtuti Austria­Ungari keisririigis niigi umbusklikult, pani see sõjaväearstid agaralt väidetavate invaliidide seast simulante välja sõeluma. Jaroslav Hašeki romaanis teeb kogenud sõjaväearst seda klistiiri abil edukalt pannes ta tõdema, et «Das ganze tschechische Volk ist eine Simulantenbande !» Austria­Ungari impeeriumis oli tavaline, et enesevigastused ei vabastanud rivikõlblikkusest.

28. jalaväerügement

Austria­Ungari keisririik asus 1914. aasta suvel pealetungile Galiitsia rindel. Sõjaväe ülemjuhataja Franz Conrad von Hötzendorf uskus, et Vene väed purustatakse paari nädalaga, kuid ta oli vastast alahinnanud. Austerlased kandsid idarindel kolossaalseid kaotusi ning taandusid septembris Ungari Karpaatidesse.

Esimene sõjasuvi idarindel mõjus ühtmoodi laastavalt nii Austria­Ungari vägede moraalile kui ka operatiivsele võimele. 1915. aasta jaa­

Austria-Ungari etnilised grupid

1910. aastal

sakslased ungarlased tšehhid slovakid poolakad ukrainlased sloveenid horvaadid, serblased rumeenlased itaallased

nuariks oli 1,2 miljonist idarindele saadetutest hukkunute, haavatute ja deserteerunutena kaotatud 990 000 meest.

28. jalaväerügement võitles rindel alates sõja algusest ning sai üles näidatud vahvuse eest korduvalt keiserliku kiituse osaliseks. Rasketel lahingutel oli siiski oma mõju ning 1914. aasta jõuludeks oli rügemendi esialgsest

TIROOL

ITAALIA

SAKSAMAA

Cheb Salzburg

Innsbruck

Trento

Trieste

3000 mehest elus 15 ohvitseri ja 193 sõdurit. Kuna Austria­Ungari väejuhatus plaanis 1915. aasta märtsis alustada uut vastupealetungi, et vabastada Przemyśli garnison piiramisrõngast 80 km kaugusel rindejoonest, ei tõmmatud üksust tagalasse kosuma. 1915. aasta talvel täiendati rügementi mobiliseeritutega, kes olid saanud viis–kaheksa nädalat väljaõpet, kuid

nende oskused osutusid rindeolukorras puudulikuks.

Olukord Karpaatides oli Austria­Ungari vägede pealetungiks 1915. aasta märtsis äärmiselt ebasoodne: vastamisi seisti arvuliselt ülekaaluka vastasega ning lisaks valitses ränk pakane, nii et temperatuur langes alla 20 külmakraadi. Sellegipoolest asuti pealetungile, mis takerdus 27. märt­

Austria­Ungari sõdur kaitsekilpi demonstreerimas Galiitsia rindel I maailmasõja ajal, ilmselt 1915. aasta alguses.

sil ning üksustel tuli kaevuda avatud maastikul.

Pealetung lõpetati alles kolm päeva hiljem, allüksuste ülemate protestide järel, kuid vägedel taanduda ei lubatud. Olukord madalates kaitsekraavides oli äärmiselt raske. Alamehitatud üksustel tuli lamada ilma korraliku talveriietuseta külmunud pinnasel ning tagalast saabunud toit jõudis rindele läbikülmununa, mida üles soojendada ei olnud võimalik.

3. aprilli varahommikul murdis venelaste 195. jalaväepolk tšehhi rügemendi vasakust tiivast läbi ning piiras ta sisse, mille tagajärjel üksus ülekaalukale vastasele alistus. Tšehhide alistumine sundis kogu Austria rindelõigu taanduma, mistõttu III armee ülem kindral Svetozar Boroevic von Bojna raporteeris peastaapi, et tšehhid olid täies koosseisus vastase poole üle jooksnud. Tõenäoliselt üritas ta juhtida tähelepanu kõrvale enda ebakompetentsetelt otsustelt.

Tšehhide reetmisest

Tšehhide lojaalsus keisrile oli küsimuse all juba enne I maailmasõja puhkemist. Bosnia annekteerimise järel 1908. aastal puhkenud üleriigilistel meeleavaldustel osalesid ka radikaalselt meelestatud tšehhi sõdurid, mistõttu kardeti, et tšehhid keelduvad võitlemast teiste slaavi rahvaste vastu. Ehkki Austria­Ungari sõjaväe peastaap arvestas võimalusega, et mobilisatsioon kukub Tšehhi aladel läbi ja kahtlemata lootsid seda ka osad saksameelsed poliitilised jõud, ei esinenud tšehhide sõtta minekul 1914. aastal suuremaid vahejuhtumeid.

Kuulduste põhjal, et 28. jalaväerügement oli rindelt deserteerunud, said sõjaeelsed eelarvamused taas kõlapinda. Üksuse kustutamise järel keiserlike väeosade nimistust võeti kõik tšehhi sõdurid tugeva järelevalve alla ning Tšehhi aladel kehtestati sõjaväediktatuur. Deserteerumise üksikasjade väljaselgitamiseks alustati põhjalik juurdlus, kuid kuna reetmist ei suudetud tõendada, otsustati rügemendile 1915. aasta detsembris armu anda. Tribunali otsust ei avalikustatud, sest Austria­Ungari peastaap kartis, et see kutsub esile rahva meelehärmi.

Kuigi enamik tšehhe olid endiselt keisririigile lojaalsed, teati neid nüüd­

Marssal Franz Conrad von Hötzendorf (1852–1925)

▶ Austria­Ungari peastaabi ülem (1906–1917)

▶ pidas vajalikuks ennetavat sõda Serbiaga juba 1906. aastal

▶ sõja pooldaja 1914. a «juulikriisi» ajal, mis viis maailmasõjani

▶ peetakse nii «parimaks strateegiks», kelle geniaalsust takistas nõrk sõjavägi, kui ka «kõige ebakompetentsemaks väejuhiks üldse»

▶ planeerimisel pidas oluliseks agressiivsust, hea väljaõppega jalaväge ja rünnakuid ▶ alahindas suurtükiväe osatähtsust ja tihti ka vastase tugevust

▶ kukkus läbi 1914. a Serbia kampaanias ja kaotas 273 000 meest

▶ kuigi oli 1914. a idarindel alguses edukas, kaotas Venemaale Galiitsia lahingu ja 400 000 meest

▶ kukkus läbi Venemaa 1916. a Brusilovi läbimurde ajal ja kaotas 600 000 meest

Austria­Ungari sõdurid valmistumas tulistama madalas aastal.

28. jalaväerügemendi sõdurid täisvarustuses enne rindele minekut 1914. aastal.

Foto: Zdeněk Špitálník / Praha sõjaajaloo instituut

Austria­Ungari sõdurid tirimas katki läinud sõidukit mööda mudast teed I maailmasõjas.

Foto: Mary Evans Picture Library / Scanpix

▶ Horvaatia päritolu AustriaUngari väejuht ▶ 6. armeekorpuse ülem 1914 ▶ 3. armee ülem (1914–1915) idarindel ▶ 5. armee ülem (1915–1917) lõunarindel

▶ lõunarinde armeegrupi ülem (1917–1918)

▶ suurte kaotustega peatas Venemaa pealetungi idarindel

▶ ainus lõuna­slaavi päritolu marssal, kelle tiitel pole aunimetus

sest kui reetureid ja peamisi süüdlasi Austria­Ungari kehvas sõjaedus. Fakt, et 28. jalaväerügemendi alistumist ei põhjustanud ebalojaalsus, vaid Austria­Ungari sõjaväelise juhtkonna valearvestused ja kõrgemate ohvitseride ebakompetentne juhtimine, jäid laiemale üldsusele tähelepanuta.

Tšehhide ebalojaalsus jäi kriipima Austria rahvusajaloo narratiivi ning sõjajärgsetel aastatel oli Austrias laialdane arvamus, et tšehhidel lasub kaudne süü Keskriikide sõjalises kaotuses I maailmasõjas. Vastava müüdi võtsid üle ka Austria­Ungari keisririigist 1918. aastal eraldunud rahvusriigid, nende seas ka Tšehhoslovakkia.

Tšehhi poliitikud nägid võimalust ära kasutada lugusid sellest, kuidas tšehhid ei tahtnud keisri nimel surra ja olid agarad vastase poolele üle jooksma. Pisendades tšehhide rolli Austria­Ungari keisririigi sõjamasinas, võitsid nad Antanti riikide poolehoiu Tšehhoslovakkia iseseisvuspüüdluste taotlemisel.

Müüt tšehhi sõdurite riigitruudusetusest elas ajalookirjutuses läbi 20. sajandi ning veel 1990. aastatel võis leida kirjutisi sellest, kuidas tšehhid orkestri saatel üle rindejoone läksid.

Kollektiivne mälu

Keiser Franz Joseph I otsuse kustutada 28. jalaväerügement keiserlike väeosade nimistust tingis Austria­Ungari impeeriumis levinud paranoilisus slaavi rahvaste lojaalsuse suhtes. Tšehhi sõdurite massiline ülejooksmine vastase poolele lükati juba sõja ajal ümber, kuid jäi müüdina püsima rahva kollektiivses mälus ning seda kasutasid osavalt iseseisvuse püüdlustel ära ka Tšehhoslovakkia poliitikud.

Tšehhi sõdurite süüdistamisega riigireetmises püüdis armee juhtkond hajutada tähelepanu Austria­Ungari sõjaväe olulisematelt probleemidelt, milles olid nii logistilised valearvustused kui ka sõjaliselt ebapädevad otsused. Ehkki tšehhi sõdurite seas esines deserteerumist, oli see teiste austria­ungari rahvaste kõrval kunstlikult ülepaisutatud. Enamik tšehhi sõdureid võitles rindel keisri eest vapralt ning täitsid neile seatud ülesandeid, saades sedasi korduvalt tunnustuse osaliseks.

Marssal Svetozar Boroević von Bojna (1856–1920)

madalas kaevikus Galiitsia rindel 1914. või 1915. Foto: Mary Evans Picture Library / Scanpix

Poliitilised ja kultuurilised piirid

Kuigi «Tsivilisatsioonide kokkupõrge» ilmus juba 26 aastat tagasi ja mitu akadeemikut on paljud seal esitatud väited korduvalt ümber lükanud, jääb see endiselt suure osa poliitika kujundajate, eriti terroristlike ühenduste juhtide, lemmikteoseks. Seda raamatut armastab pidevalt tsiteerida ka Vladimir Putin, kes ekslikult Venemaad tsivilisatsiooniks peab.

Huntington kirjeldab oma teoses külma sõja järgset maailma, kus jõuvahekorrad on kiirelt muutumas. Ta leiab, et endised ideoloogilised blokid on asendunud kultuurilise joondumisega, mis viib paratamatult «tsivilisatsioonide kokkupõrkeni». Kui need pii­

«Tsivilisatsioonide kokkupõrge ja maailmakorra ümberkujunemine». Samuel Huntington. Fontese Kirjastus, 1999.

rid on valesti kujunenud, siis on seal puhkevad konfliktid igapäevareaalsus, mille eskaleerumise ohjeldamine on läänemaailma liidritele üks tõsisemaid katsumusi.

«Moderniseerimisest tagant tõugatuna on käimas globaalse poliitika

ümberkujunemine kultuurilisi mõjujooni pidi. Sarnase kultuuriga rahvad ja riigid koonduvad. Erineva kultuuriga rahvad ja riigid eemalduvad üksteisest. Ideoloogia ja üliriikide vahekorra alusel defineeritud joondumised annavad teed kultuuri ja tsivilisatsiooni alusel toimuvatele joondumistele. Poliitilisi piire tõmmatakse üha suuremal määral ümber nii, et nad ühtiksid kultuurilistega: etniliste, religioossete ja tsivilisatsioonide veelahet määravate piiridega. Kultuurilised ühtekuuluvused asendavad külma sõja aegseid blokke ning «valed» piirid tsivilisatsioonide vahel kujunevad globaalses poliitikas keskseteks konfliktijoonteks.» (tsitaat raamatust)

Kohustuslik lugemine juhtidele

Raamatu «Ülim vastutus» (Extreme Ownership: How U.S. Navy SEALs Lead and Win) autorid on endised USA mereväe eriüksuse SEAL ohvitserid, kes teenisid koos Iraagis. Oma teoses tutvustavad nad kaasahaarava jutustuse vormis erinevaid tänapäeva juhtimisvõtteid, mis kõige karmimates tingimustes järele on proovitud. Raamat aitab mõista, kuidas «päris» juhtimine käib. See võiks olla kohustuslik lugemine mitte ainult kaitseväelastele, vaid kõigile juhtidele.

«Parimad juhid ei vastuta üksnes oma töö eest. Nad võtavad ülima vas­

«Ülim vastutus». Jocko Willink ja Leif Babin. Äripäev, 2019.

tutuse kõigi asjade eest, mis neid ülesande täitmisel mõjutavad. See tuumikpõhimõte võimaldab SEALi ülematel oma meeskondasid erakordsetes olukordades heade tulemusteni viia ja või­

tu saavutada. Aga ülim vastutus ei ole põhimõte, mille rakendamine piirdub ainult lahinguolukorraga. See arusaam on iga tulemusliku ja võiduka meeskonna esimene tunnus – igas sõjaväeüksuses, organisatsioonis, spordimeeskonnas või ükskõik millise ärivaldkonna ettevõttes.» (tsitaat raamatust)

Raamat veenab lugejat, et tal peab olema usk oma ülesande täitmisse ja visadus, et seda saavutada. Head juhid ei püüa süüd kellegi teise kaela veeretada ega end välja vabandada. Vastupidi – kõik pannakse mängu selle nimel, et töö saaks tehtud.

Plakat Putini tsitaadiga «Meile ei jäetud võimalust teisiti teha» Peterburis 25. veebruaril 2022. See tsitaat on võetud tema päev varem esitatud sõda õigustavast kõnest ja kantud Huntingtoni ideest, et «tsivilisatsioonide kokkupõrge» on vältimatu.

Foto: Sergei Mihhailitšenko / AFP / Scanpix

TULEVIK

EESTILE JA SULLE

OMANDA TUGEV JUHIHARIDUS. ÕPI MAAVÄEOHVITSERIKS. OHVITSER.EE