Sõdur 05/19

EESTI SÕJANDUSAJAKIRI AASTAST 1919

CV90

NR 5 (109) 2019

tootmisse läheb juba viies põlvkond lk 30

Relvastuskontroll loob usaldust DARPA – murranguliste tehnoloogiate agentuur

lk 22

lk 8

Sisukord

sisukord 4 Eesti uudised 6 Välisuudised

8

FOOKUSES RELVASTUS­ KONTROLL ‒ ME TAHAME TEADA, MIS NAABRITEL OLEMAS 14 Ülesandekesksusest juhtimises

30

18 Siim Toomik: Veel mõni sõna rahast ja riigikaitsest

22

DARPA TEHNOLOOGIAD, MIS ON MURDNUD MAAILMA 30 CV90 ‒ tootja tegeleb juba järgmise põlvkonnaga 38 Süüria sõjatandril vaatame pigem venelaste samme

42

KÜBERAJATEENISTUS JA KOLT ‒ MIS NEED ON

48 Vabadussõja relvad vintpüssidest tankideni 54 Kas laevad või lennukid? Vaidlus ajakirjas Sõdur 1934. aastal

44 Major Teppo artikkel sõjamängudest

60

48

EESTI MERESEIRE KÄEKÄIK AASTAIL 1918‒1940 66 Uued raamatud

Väljaandja Küberväejuhatuse strateegilise kommunikatsiooni keskus Toimetus Filtri tee 12, 10132 Tallinn sodur@mil.ee Peatoimetaja Heiki Suurkask heiki.suurkask@mil.ee / 717 2416 Toimetaja kpr Raiko Jäärats Keeletoimetaja Diina Kazakova Kujundaja lvo Sokka Trükitud Ofset OÜ trükikojas Kaanefoto Ardi Hallismaa

SÕDUR november 2019 3

Uudised

Valitsus kutsus reservväelased lisaõppekogunemisele Okas 2019 Valitsus otsustas 15. oktoobri telefoniistungil kutsuda lisaõppekogunemisele Okas 2019 61. tagalapataljoni koosseisu arvatud 823 reservväelast. Päev hiljem otsustas valitsus kutsuda lisaõppekogunemisele veel 1467 reservväelast 23. jalaväepataljonist. Nad olid kohustatud ilmuma viivitamatult kogunemiskohta, mis oli märgitud kutses.

Lisaõppekogunemine oli harjutava iseloomuga, sest vahetu julgeolekuoht Eestile puudus. Lisaõppekogunemise Okas 2019 eesmärk oli valmiduskontroll, mille käi-

gus kontrolliti riigi­kaitse käsuahela toimimist valitsuse otsuste langetamisest kuni kiirreageerimisstruktuuri reservväelaste kogunemiseni.

61. tagalapataljon on kriitilise tähtsusega riigikaitsesüsteemi toimimisel - just need reservväelased tagavad, et 23. kergjalaväepataljon ning teised üksused oleks kiirelt valmis võitlema. Proovile pandi ka kaitseväekohustuslaste register www.kaitsevaeteenistus.ee, mille serveri töökindlust tuli tõsta.

Rakveres poksisid liitlassõdurid 10. oktoobri õhtul peeti Rakvere spordikes­ kuses amatöörpoksi võistlus, millest võtsid osa kaitseväelased Eestis, Lätis ja Poolas paiknevatest liitlaste lahingugruppidest. Ühtekokku võtsid üksteiselt üheteist­ kümnes matšis mõõtu 18 poksijat Ühend­ kuningriigist, kolm võitlejat Ameerika Ühendriikidest ja üks kanadalane. Poksi­ ringi astusid nii ohvitserid, allohvitserid kui ka sõdurid. „Esmakordne liitlaste lahingugruppi­ de vaheline poksivõistlus läks korda,” üt­ les võistluse korraldaja ja üks osalejatest

kapten Jamie Reynolds Eestis paiknevast liitlaste lahingugrupist ja lisas, et võist­ lus andis eri riikides paiknevatele liitlaste lahingugruppide sõduritele võimaluse näidata oma oskusi, julgust ja võitlusvai­ mu. „Loomulikult oli see poksivõistlus ka näiteks sellest, mida koos ühtemoodi mõtlevatel liitlastel on võimalik korda saa­ ta,” ütles kapten Reynolds. Tapal paikne­ vas lahingugrupis teenib kokku üle 1000 kaitseväelase. Lahingu­grupi moodustavad Ühendkuningriigi kuninga husaaride rüge­ment ning Prantsusmaa sõdurid.

EESTISSE SAABUS NATO 1. ALALINE MIINITÕRJEGRUPP 11. oktoobril saabus Eestisse kuuest sõjalaevast koosnev NATO 1. alaline miinitõrjegrupp, mis peatus nädalavahetusel Tallinna sadamates ja alustas 14. oktoobril koos Eesti mereväega ligi kaks nädalat kestvat miinitõrjeoperatsiooni Eesti vetes.

NATO 1. alalisse miinitõrjegruppi kuulusid staabilaev HDMS Thetis, miinijahtijad FGS Weilheim, LVNS Talivaldis, miinitraalerid HNOMS Rauma, HMS Cattistock ja HNLMS Urk. Grupiga ühines ka miinijahtija BNS Narcis. Ühena neljast NATO merelise väejuhatuse alluvuses olevast laevade grupist on NATO 1. alaline miinitõrjegrupp valmidusüksus, mis pakub miinitõrjealast kompetentsi ning keda allianss võib lühikese etteteatamisajaga saata eri maailma paikadesse.

Eesti merevägi on osalenud NATO miinitõrjegrupis üle kümne aasta, panustades iga poolaasta vältel üksuse koosseisu ühe sõja­ laevaga. NATO 1. alalist miinitõrjegruppi (SNMCMG1) juhtis alates 2016. aasta juunist kuni 2017. aasta juunini esimest korda ajaloos Eesti mereväeohvitser - kaptenleitnant Johan-Elias Seljamaa.

4 november 2019 SÕDUR

Toetus Uudised

Kaitsejõudude hokiklubi pidas Rootsis kaks sõprusmängu Eesti kaitsejõudude hokiklubi külastas septembri viimasel nädalal Rootsi kuningriiki ja pidas seal kaks sõprusmängu Rootsi kaitseväelastega. Hanvedensi jäähallis toimunud sõprusmängud olid tasavägised ja väravaterohked, kuid lõppesid mõlemal korral rootslaste võiduga - reedel seisuga 4:2 ja laupäeval seisuga 8:5.

Rootsi kaitseväe meeskond oli komplekteeritud peamiselt amfiibrügemendi kaitseväelastest. Eesti kaitsejõudude hokiklubi koosseisus mängisid kaitseväelased ja kaitseliitlased eri üksustest.

Peale hokimängude said Eesti kaitseväelased tutvuda rügemendi kodubaasiga, külastada Rootsi meistriliiga mängu ning Eesti suursaatkonda Stockholmis, kus võistkonda võõrustas Eesti kaitseatašee kolonel Kalev Koidumäe.

2014. aastal asutatud kaitsejõudude hokiklubi on kaitseväelasi ja kaitse­ liitlasi ühendav jäähokivõistkond, kus mängivad ajateenijad, tegevteenistujad ja kaitseliitlased reamehest kindralini. Alates 2015.-2016. aasta hooajast osaleb klubi ka harrastajate hokiliiga mängudel.

Demineerijad leidsid Lätis toimunud õppusel üle 800 lõhkekeha Septembri lõpus toimus Lätis kümne­päevane rahvusvaheline demineerijate õppus Detonaator 2019, kus osalenud kuus Eesti kaitseväelast leidsid endise lahin­ gumoonalao aladelt kokku 864 eri lõhkekeha. Sel aastal osales õppusel kokku üle 70 kaitseväelase Lätist, Taanist, Eestist, Leedust, Saksa­ maalt, Belgiast, Rootsist, Albaa­ niast ning Portugalist. Õppuse eesmärk oli puhasta­ da Cekules asuva endise lahingu­ moona­ lao territooriumi pealmist kihti seal leiduvatest lõhkekehadest ning harjutada koostegutsemist teiste riikide demineerijatega. Õp­ pusel osalenud Eesti meeskonna ülem veebel Toomas Künnapuu sõ­ nul oli harjutus väga hea võimalus demineerijatel enda oskusi kinnis­ tada ning arendada. Õppus toimus Lätis endisel

lahingumoonalao territooriumil Cekules, mis oli kasutusel aastatel 1920–1995. Esialgu Läti kaitseväe jaoks ehitatud lao territooriumi on peale lätlaste kasutanud nii Saksa­ maa kui ka Nõukogude Liit. Ladu­ de territooriumi puhastamine algas 1994. aastal, igal aastal leitakse ning neutraliseeritakse Cekules üle 1000 ühiku ohtlikku lahingumoona.

Prominendid testisid koos kaitseväelastega oma füüsilisi võimeid

Tallinna spordihallis Spordinädala jooksul toimunud kaitseväe spordihommikul panid 25. septembril end koos tegevväelaste ja kaitseväe juhataja kindralmajor Martin Heremiga proovile kaitseväe üldfüüsilises testis kultuuri­ minister Tõnis Lukas, EOK president Urmas Sõõrumaa, asepresident Tõnu Tõniste ja täitevkomitee liige Mihhail Kõlvart, mitu tuntud Eesti tippsportlast ning kaitseväe spordirühma liikmed.

Spordinädala liikumishommiku osalejaid ootas ees üldfüüsiline test, millega hinnatakse kaitseväes tegevväelaste kehalist võimekust.

Test koosneb kolmest osast: kätekõverdused toenglamangus kahe minuti jooksul, kõhu­ lihasteharjutused kahe minuti jooksul ning aja peale 3200 m jooks. Iga osa eest on võimalik saada maksimaalselt 100 punkti, kokku seega 300 punkti, testi läbimiseks tuleb koguda igalt alalt vähemalt 60 punkti.

Testi sooritasid maksimaalse 300 punkti peale viis osalejat: Jüri Jaanson, Urmas Sõõrumaa ning kaitseväe spordirühma liikmed sõudja Tõnu Endrekson, laskesuusataja Tuuli Tomingas ja maadleja Helary Mägisalu.

Ka väikseim skoor oli tugev 256 punkti.

SÕDUR november 2019 5

Fotod: Scanpix

Uudised

USA viis väed Süüria piirialadelt välja Türgi alustas operatsiooni Rahuallikas kurdide kontrollitud aladel Kirde-Süürias 9. oktoobril eesmärgiga luua piirialale „turvatsoon”, kuhu oleks võimalik naasta sõjapõgenikel. Türgi sekkumise

tegi võimalikuks USA vägede lahkumine piirialadelt. President Donald Trumpi otsus on pälvinud kodumaal palju kriitikat nii vabariiklaste kui ka demokraatide leeris. Samal ajal alustasid ka Venemaa

toetatavad Süüria valitsusväed võtmepositsioonide hõivamist seni kurdide kontrollitud aladel. Konfliktis on juba hukkunud kümneid tsiviilisikuid. Loe edasisi arenguid leheküljelt 38.

Poisk 2019 Valgevenes toimus 14.-19. oktoobril Kollektiivse Julgeoleku Lepingu Organisatsiooni riikide luure­üksuste ühisharjutus Poisk 2019. Õppusest võttis osa 2000 sõdurit ja 250 ühikut tehnikat Vene Föderatsioonist, Valgevenest, Armeeniast, Kasahstanist, Kõrgõzstanist ja Tadžikistanist.

Poisk 2019 on üks neljast õppusest sarjast Bojevoje bratstvo 2019, mille käigus toimus oktoobrikuu jooksul kokku neli harjutust Vene Föderatsioonis, Valgevenes ja Tadžikistanis, kus osales üle 10 000 sõduri.

Hiina õhuväe uus helikopter Hiina rahvavabastusarmee õhuvägi võttis teenistusse Z-20 helikopterid, mida demonstreeriti avalikkusele esimest korda riigi 70. aastapäeva paraadil Pekingis 1. oktoobril.

Z-20 on esimene Hiinas välja­ töötatud ja toodetud mitmeotstarbeline lahinguhelikopter, mis tegi oma esmalennu aastal 2013. Tulevikus võtavad peale õhuväe selle kasutusele ka maavägi ja merevägi.

6 november 2019 SÕDUR

Välimuselt on õhusõiduk väga sarnane Ameerika Ühendriikide Sikorsky UH-60 Black Hawk helikopteriga.

Hiina on kasutanud demilitariseeritud versioone UH-60 helikopteritest alates 1990ndatest. Väidetavalt said Hiina insenerid Pakistani valitsuse loal tutvuda ka UH-60 militaarversiooni vrakiga, mille USA eriväed olid sunnitud maha jätma Osama bin Ladeni tapmise ope­ ratsioonil 2011. aastal.

Toetus Uudised USA armee tellib Raytheon Companylt uued järgmise põlvkonna 360-kraadise võimega õhu- ja raketikaitse radarid.

LTAMDS aktiivradarid (Lower Tier Air and Missile Defense Sensor - madalama taseme õhu- ja raketikaitse sensor) vahetavad välja senised Patriot radarid ning

need integreeritakse USA armee õhu- ja raketikaitse võrgustikku. Moderniseerimisprogrammiga soovitakse lõpule jõuda juba 2022. aastal.

USA valitsuse heakskiidul võivad need uued radarid muutuda kättesaadavaks ka rahvusvahelistele klientidele.

Foto: Poola kaitseministeerium

USA raketikaitseradar Raytheonilt

Poola miinijahtijad

Foto: Raytheon Company

Poola merevägi sai enda kätte juba teise Kormoran II-klassi miinijahtija nimega Albatros (602). Alus veesati Remontowa Shipbuilding tehases Gdanskis 10. oktoobril.

Esimese miinijahtija Kormorani (601) sai Poola merevägi kätte juba 2015. aastal ja teise aluse veeskamisel toimus ka kiilu panemise tseremoonia kolmandale alusele nimega Mewa. Mittemagnetilise teraskerega 65-tonnise veeväljalaskesurvega laeva maksimumkiirus on 15 sõlme. Pikkus on 58,5 m ja meeskond on 45-liikmeline.

Poola hakkab laevu kasutama nii oma majandusvete miinidest puhastamisel kui ka NATO miini­tõrjegruppides Põhja- ja Läänemerel.

PARIM TANKIMEESKOND PRANTSUSMAALT Lätis 7.-13. oktoobrini toimunud Iron Spear tankide täpsuslaskmise võistluse võitis Eestis paikneva NATO eelpaigutatud lahingugrupi prantslaste meeskond AMX-56 Leclerc tankiga.

Kokku osales võistlusel 44 tanki kaheksast riigist: Ameerika Ühendriikidest, Hispaaniast, Itaaliast, Norrast, Poolast, Prantsusmaalt, Saksamaalt ja Suurbritanniast.

Teiseks tuli Norra võistkond tankil Leopard 2A4 ja kolmandaks USA võistkond tankil M1A2 Abrams.

Foto: kapral Djalma Vuong-De Ramos (Kanada relvajõud)

SÕDUR november 2019 7

Fookus fookus

Fotod: n-ltn Marina Loštšina, kaitsevägi

Relvastuskontroll – me tahame teada, mis naabritel olemas 8 november 2019 SÕDUR

fookus Fookus ß

Autor: Heiki Suurkask, ajakirja Sõdur peatoimetaja

A

jakirja Sõdur küsimustele vastas kaitseväe peastaabi vanemstaabiohvitser kolonelleitnant Peeter Kõiv (pildil).

Kui tähtis on relvastuskontroll ja mil­ liseid vahendeid tänapäeval relvas­ tuskontrollis peamiselt kasutatakse?

Relvastuskontrolli reguleerib Euroopa julgeoleku- ja koostööorganisatsiooni (OSCE) Viini dokument vastastikuse usaldusväärsuse ja julgeoleku tõstmiseks. OSCE-sse kuulub

57 osalisriiki, sh NATO liikmesriigid ehk liitlased.

Relvastuskontrolli eesmärk on reguleerida riikide käitumist, stabiliseerida globaalset ja regionaalset julgeoleku­keskkonda, vähendada juhusliku sõja puhkemise riski ning pöörata tähelepanu eri relvaliikide

Relvastuskontrolli inspektorid Tapa linnakus 2017. a

kasutamisest tingitud võimalikele humanitaarmõjudele. Relvastuskontrolli tegevus seisneb sõjalise informatsiooni vahetuses osalisriikidega, vastastikuste kontrollvisiitide (inspektsioonid ja hindamised) korraldamises ja vastuvõtmises, väeosade külastustes ning õppuste vaatlemises.

Julgeoleku tagamise seisukohalt oli NATO-ga liitumine Eesti Vabariigile ainumõeldav suund. Kuulumine Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni, Euroopa Liitu ning Euroopa julgeoleku- ja koostööorganisatsiooni (OSCE) on rahu ja stabiilsuse tagamise lisaväärtus. Eesti on ühinenud mitme rahvusvahelise relvastuskontrolli lepinguga, üheks neist on OSCE Viini dokument 2011, mis reguleerib kontrollvisiitide korraldamist OSCE riikide, sealhulgas Vene Föderatsiooni sõjaväeosadesse, ning teiste OSCE riikide kontrollvisiitide vastuvõtmist Eestis. Ühelt poolt annab see näiteks meie idanaabrile võimaluse meid külastada, et veenduda meie avatuses ja läbipaistvuses. Teisalt saame edastada sõnumeid NATO ühtsusest ning liitlaste kohalolek on loonud selleks sobiva fooni. 2011. a Viini dokumendi järgi võib külastada OSCE osalisriikide õppuseid, selle raames on Eestit ka mitu korda inspekteeritud. Õppuse Siil 2018 ajal kutsusime kohale vaatlejad, kuna õppus ületas 2011. a Viini dokumendis etteantud 13 000 osaleja lävendi. Kohale tulid vaatlejad viieteistkümnest riigist, sh Venemaalt ja Valgevenest.

2005. aastal ühines Eesti avatud taeva leppega, mis lubab sellega liitunud riikidel korraldada vastastikuseid vaatluslende teiste riikide territooriumil eesmärgiga suurendada mõlemapoolset usaldust, lihtsustada kontrolli

SÕDUR november 2019 9

Fookus

olemasolevate relvastuskontrollilepete täitmise üle, tõsta riikide võimet, et avastada varakult tekkivaid kriisikoldeid (millele viitab nt vägede ja sõjatehnika keskendumine mingile kindlale alale).

Kas rahvusvahelised kokkulepped on praegu piisavad relvastuskontrolli õn­ nestumiseks? Kas on midagi, mis va­ jaks täpsustamist või ümbertegemist?

1999. aastast saadik, kui relvastuskontrolli aluseks olev Viini dokument vastu võeti, on seda jooksvalt moderniseeritud. 2011. aastal lepiti kokku praegu kehtivas versioonis, samuti otsustati dokumenti perioodiliselt, iga viie aasta järel üle vaadata.

Selline ettevaatamine on igati tervitatav, kuna relvastuse areng on järjepidev ning dokumendi kaasajastamine vajalik.

Relvastuskontrolli tehakse võimalikust ohust lähtudes ning meie huvid kattuvad liitlaste huvidega.

Milliste riikide relvastus mei­ le ennekõike huvi pakub ja mis riigid kõige rohkem meie vas­ tu huvi tunnevad? Kas me liit­ laste relvastust ei kontrolli?

Relvastuskontrolli tehakse võimalikust ohust lähtudes ning seetõttu kattuvad meie huvid enamiku liitlasriikide huvidega. Seetõttu keskendume Vene Föderatsiooni üksuste relvastusele. Samuti on huviorbiidis riigid,

10 november 2019 SÕDUR

Sanitaartingimuste ülevaatus ß

Läbi aastate on uuendusettepanekuid korduvalt tehtud ja arutatud.

Iga sellise muudatuse taga on soov suurendada läbipaistvust ja avatust.

Ettepanekuid on tehtud hindamiste ja inspektsioonide arvu suurendamiseks, lävendite alandamiseks jne.

Paraku on poliitiline olukord selle aja jooksul keerulisemaks muutunud ning uuendusi pole olnud võimalik teha. Kui paljud OSCE osalisriikidest toetavad muudatuste sisseviimist, siis näiteks Venemaa on seisukohal, et kehtiv redaktsioon töötab ning pole tarvis midagi muuta.

mille territooriumil asuvad Vene Föderatsiooni üksused.

Eesmärk on juhtida ise selliseid visiite nendesse riikidesse, kuid võimaluse korral osaleme ka külalisinspektorina teiste riikide relvastuskontrollimeeskondade koosseisus.

Sellel aastal juhtis Eesti relvastuskontrolli meeskond hindamisvisiiti Lugas asuvasse suurtükibrigaadi, meie meeskonda kaasusid ka esindajad Leedust ja Prantsusmaalt.

Valgevene pakkus võimalust käia vaatlemas 120. mehhaniseeritud brigaadi õppust. Eelnimetatud õppuse puhul puudus Valgevenel kohustus

kutsuda vaatlejaid, kuna osalejate arv ja tehnika ei ületanud Viini dokumendi lävendeid. Sellised visiidid aitavad luua terviklikumat pilti meile huvi pakkuvate riikide relvajõududest. Alliansi-sisene kokkulepe, vastastikune usaldus ja toimiv koostöö ei eelda teineteise inspekteerimist ega hindamist.

Kuna inspektsioonide ja hindamiste arv ehk kvoodid on reguleeritud, siis saaks NATO avatus ja läbipaistvus teiste osalisriikide tugeva kriitika osaliseks, kui toimuks alliansi-sisene kvootide hävitamine.

Küll aga osaletakse üksteise õppuste

Fookus Inspekteerimised ja hindamised ei ole just viisakusvisiidid. Aga kui palju nendega tegelikult midagi tähelepanuväärset avastatakse?

Hindamis- ja inspektsioonitegevuse alus on igal aastal esitatav sõjaline

informatsioon riigi relvastuse isikkoosseisu kohta. Kontrolli eesmärk on tuvastada andmete vastavust ja veenduda, et kontrollitaval alal ei toimu sõjalisi tegevusi, mis eeldavad osalisriikide eelnevat teavitamist.

Dokumendis ei ole peamiste relvasüsteemide loendamist.

Küll on kontrollival õigus relvi näha. Kontrollitaval on kohustus esitada teave isikkoosseisu ja tehnika arvulisest muutusest.

2011. a Viini dokumendi üks oluline eesmärk on hinnata juba varem nimetatud avatust ja läbipaistvust.

Mida rohkem saab ringi vaadata ja

… ja vestlusringis ß

ßß

vaatlemistel, õhuväebaaside, väeosade ning formatsioonide külastustel.

Esiteks on tegemist omapoolse toetuse avaldamisega õppust korraldavale riigile; teiseks, kõik OSCE osalisriigid kohustuvad selliseid üritusi korraldama ja osalemine teiste organiseeritud üritustel pakub võimalusi omandada ja vahetada kogemusi.

VF-i inspektorid söömas…

mida detailsemalt vastatakse küsimustele, seda lihtsam on kontrolli teha. Kõrgelt on hinnatud täiendava informatsiooni andmine, mida väeosa ülem peab oluliseks edastada.

Seetõttu saab igast visiidist teha tähelepanekuid – sõdurite väljanägemise, kasarmu tingimuste, toitlustamise, relvastuse ja tehnika seisukorra kohta.

Sellest kõigest saab omakorda teha järeldusi üksuse prioriteetsusest, isikkoosseisu moraalist jne.

Kuidas tavaliselt toimub relvas­ tuskontrolli inspekteerimine ja

SÕDUR november 2019 11

Fookus

hindamine ehk kas oleks võimalik kirjeldada tavapärasemaid prot­ seduure? Mitu korda aastas võtab Eesti relvastuskontrolli visiite ette?

Hindamine tehakse brigaadi põhiselt ning selle kestus on kaksteist tundi.

Selle aja jooksul tutvustab kontrollitava üksuse ülem inspektoritele oma brigaadi. Antakse ülevaade üksuse alluvusest, väljaõppealadest, esitatakse andmed igal aastal deklareeritud sõjalise informatsiooni kohaselt. Info sisaldab teavet rahuaja isikkoosseisu ja relvastuse kohta.

Edasine tegevus toimub brigaadiülema ettevalmistatud programmi põhjal ehk siis tutvutakse brigaadi infrastruktuuriga ja näidatakse ette deklareeritud relvasüsteemid. Kui brigaadi kõik allüksused ei asu ühel territooriumil, siis külastatakse ka neid. Samas on kaksteist tundi väga lühike aeg ning kõikjale ei pruugita jõuda. Selliseid visiite peab iga riik vastu võtma vähemalt korra aastas.

Inspekteerimine keskendub umbes 18 000 km² suurusele maa-alale ning põhimõtteliselt külastatakse kõiki brigaadisuuruseid üksusi ja väljaõppealasid. Inspektsioon vältab 48 tundi. Selle aja jooksul sõidetakse territooriumil ringi ning lennatakse selle kohal, et veenduda, kas määratletud alal ei toimu 2011. a Viini dokumendi kohaselt deklareerimisele kuuluvaid sõjalisi tegevusi. Niisuguseid inspektsioone peab iga osalisriik võtma vastu kolm korda aastas.

Eesti relvastuskontroll juhib igal aastal vähemalt ühte inspektsiooni ja hindamist ning osaleb paaril-kolmel visiidil külalisinspektorina. Sellel aastal on Eesti relvastuskontrolli inspektorid käinud inspekteerimas peale Vene Föderatsiooni veel Ukrainas, Armeenias ja Moldovas. Vastu on võetud inspektoreid Ukrainast ja Valgevenest.

12 november 2019 SÕDUR

2011. aasta Viini dokument ko­ hustab osalisriike edastama igal aastal andmeid oma relvajõudude kohta, et läbipaistvust ja usal­ dust süvendada. Kas see infor­ matsioon on alati adekvaatne?

Viini dokumendi eesmärk on vastastikuse usalduse tõstmine ja julgeoleku tõhustamine. Esitatavate relvajõudude usaldusväärsuse kontrolliks on loodud inspektsioonide ja hindamiste protseduur.

Samas seab dokument ka piirangud kvootidele, ent võimaldab kontrolli teha lühiajalise etteteatamisega.

Sa ei tea kunagi, kuhu välk sisse lööb.

Pettuse tuvastamine ei mõju riigi mainele positiivselt, seda ei unustata kuigi kergelt ning toodaks välja igal järgneval kohtumisel.

Kuna iga-aastane sõjaline informatsioon järgmise aasta kohta esitatakse aasta lõpus, siis võib tekkida küsitavusi aasta jooksul loodavast üksusest või kasutusele võetavast tehnikast. Keeruline on anda hinnanguid ka kriisipiirkondade kohta nagu näiteks Ukraina idaosa või Krimmi poolsaar. Venemaa eitab oma osalust Donetski ja Luganski piirkondades ning peab Krimmi oma riigi territooriumiks.

Soov süvendada usaldust ja läbi­ paistvust ei anna õigust uskuda teist poolt pimesi. Relvastuskontrolli ülesanne on kas kinnitada või ümber lükata informatsiooni adekvaatsus.

Alati ei ole see nii kerge, sest 2011. a Viini dokument loob küll võimalused, kuid seab piirid. Siinkohal on oluline info­vahetus liitlaste ja partneritega, et luua võimalikult adekvaatne ülevaade olukorrast.

Kas õppuste jälgimine võimaldab teha tegelikke järeldusi ühe riigi sõjali­ se võimekuse või taotluste kohta?

See on kaksipidine asi. Üks asi on näha riigi relvajõude kohapeal ning teha järeldusi, kas tegemist on pelgalt jõudemonstratsiooniga.

Pigem võiks öelda, et kahtlusi tekitavad riigid, kes korraldavad õppusi lävendi lähedal, kuid ei kutsu vaatlejaid neid jälgima. Isegi vabatahtlikult mitte. Pean silmas Venemaad,

ß

Inspektsioon keskendub 18 000 km2 suurusele alale ja külastatakse kõiki brigaadisuuruseid üksusi.

Valgevene inspektoritega oli kaasas ka külalisinspektor Venemaalt.

kes korraldab õppusi nagu Zapad (ee Lääs) või Štšit Sojuza (Щит Союза, ee Liidu Kilp) ning mitte kunagi ei osale sellel 13 000 inimest.

Millised on Eesti võimalused avatud taeva lepingu järgi vaat­ luslende korraldada? Kui tih­ ti meid vaatlemas käiakse?

Kõige suurem väljakutse avatud taeva lennu korraldamisel on meie rahaliste vahendite olemasolu. Lendamine on kulukas ning sertifitseeritud fotovarustusega lennuki rent pole odav.

Sellised lennukid on vaid vähestel riikidel, nende rentimine vajab ka koordineerimist. Samuti napib meil vastava ettevalmistusega tehnilist personali, mistõttu tuleb korraldada lend mõne teise riigiga kahasse. Sel aastal tegime seda koostöös Ühendkuningriigiga.

Fookus paistvuse ja usalduse loomi­ ne relvastuskontrolli kaudu?

Koostöö kohta võib öelda, et see toimis nende kahe riigi vahel enne 2014. aastat, kui Krimmi poolsaarele saabusid eri kolmandate riikide inspektsioonid, et kontrollida Vene relvajõudude üksusi Ukraina territooriumil. Kuid tegemist oli keerulise koostööga ning ukrainlaste sõnul ei käitutud nendega täiesti ausalt. See seisnes ukrainlaste võimaluses pääseda Vene Föderatsiooni väeosade territooriumile; probleemid olid ka avatud taeva puhul.

Ukrainlaste sõnul on 2014. aasta sündmused muutnud kahe riigi vahelisi suhteid täielikult. Ukraina relvastuskontroll olevat pakkunud enne 2014. aastat Venemaale allkirjastamiseks mitu koostöövormi. Venemaa lükkas neid eri ettekäänetel edasi. Hilisemad analüüsid viitasid ukrainlaste sõnul sellele, et valmistuti agressiooniks ning ei soovitud oma tegevuse varjamiseks võimalikke koostöövorme ellu viia.

Kahtlemata õpime relvastuskont­ rolli kaudu oma naabreid tundma.

Kas see on sundinud meid kuidagi ka oma ohuhinnanguid muutma?

Ka šveitslased ja austerlased on meie kaitseväest tõsiselt huvitatud

Eespool nimetatud põhjustel ei tee me selliseid lende kuigi tihti. Praegu oleme seda teinud kord kahe aasta jooksul, kuid ma leian, et seda on vähe.

Vene Föderatsioon lendab meie kohal igal aastal, seega peame leidma vahendeid ja partnereid, et ka ise igal aastal idanaabri kohal lennata.

Kui läbipaistev ja usaldusväär­ ne on näiteks Venemaa suh­ tumine relvastuskontrolli?

NATO Varssavi tippkohtumine, mis tõi Eestisse liitlased, on venelaste huvi meie vastu kasvatanud. Kolm kohustuslikku inspektsiooni ja üks hindamiskvoot aastas annavad idanaabritele piisavalt võimalusi Eestit külastada.

Nende visiidid langevad reeglina liitlaste rotatsiooniperioodidele ning

kohtumistel tõstatatud küsimused on väga ühemõtteliselt suunatud liitlaste kohalolule.

Vene Föderatsiooni üksust külastades mõistad, et nad täidavad 2011. a Viini dokumendi nõudmisi punktilise täpsusega, selliselt, et neile ei saaks teha etteheiteid läbipaistvuse kohta.

Samas ei pingutata kahtluste hajutamise nimel.

Kuigi visiit võib toimuda sõbralikus või vastastikuse lugupidamise atmosfääris, siis usaldusväärsusest rääkida on vara. Venemaa on relvastuskontrolliga tegelenud pikka aega ning nende personali väga tihti ei roteerita. Aastate jooksul ja pideva praktika kaudu omandatakse kõrge professionaalsus.

Kas Ukraina ja Venemaa vahel on tänapäeval üldse võimalik läbi­

Naabritega kohtudes saame selgust nende seisukohtadest ja poliitilistest vaadetest. Üks asi on suhelda inimesega kultuurist ja hoopis midagi muud on rääkida riiklikest seisukohtadest.

Võib kogeda väga vastandlikke mõtteid. Sellistel puhkudel tuleb jääda reserveerituks.

2011. a Viini dokumendi ja avatud taeva raames tehtud visiitidel omandatud informatsiooni analüüsitakse ja võetakse arvesse edaspidises relvastuskontrolli tegevuses vastava riigi kohta.

Relvastuskontrolli esmane funktsioon on veenduda rahvusvahelise leppe täitmises. Täiendav informatsioon pakub lisaväärtust, et mõista üldisi tendentse.

Relvastuskontrolli üks funktsioone on konflikti ennetamine, ent järeldusi ei saa teha üksiku visiidi põhjal. Ohuhinnangu koostamine, riske analüüsides, on vastava valdkonna spetsialistide ülesanne. Riigikaitsesse ja julgeolekusse panustamine on meie kõigi ülesanne ning seetõttu on relvastuskontrolli materjalid nende käsutuses.

SÕDUR november 2019 13

Juhtimine fookus

Kaitseväe missioon on Eesti sõjaline kaitsmine. Sellest ülesandest lähtub kogu organisatsiooni tegevus ja seda tuleb täita võimalikult hästi ning efektiivselt.

14 november 2019 SÕDUR

fookus Juhtimine

Ülesandekesksusest juhtimises Autor: kapral Raiko Jäärats, ajakirja Sõdur toimetaja

L

2. jalaväebrigaadi ülem kolonel Tarmo Metsa

ß

ääneriikide relvajõududes käib vilgas debatt ülesandekeskse juhtimise rakendamise üle.

Kontekst, milles see toimub, on kar­ dinaalselt erinev selle väljakujunemi­ se ajaloolisest taustast. Sellegipoolest tundub levinud seisukoht olevat, et praegune olukord pigem välistab üles­ andekesksuse esiletõusu sisu mõttes üldse1.

Fenomenid nagu mikrojuhtimine, riskikartus, vigade nulltolerants, aga ka poliitilised piirangud või tehno­ loogilised kinnisideed ei anna palju lootust ülesandekeskse juhtimise esile­ kerkimiseks ning ainult varasemate mudelite kopeerimine ei tööta. Mida oleks Eesti ja reservväe kontekstis siin­ kohal kõrva taha panna?

Aastaid on kaitseväe eri tasanditel räägitud ülesandekeskse juhtimise olulisusest. Ometi on selle juurutami­ ne läinud väga vaevaliselt. Üheks põh­ juseks võib olla ebamäärasus, mis selle terminiga seostub. Ülesandekeskne juhtimine, mission command (ingl), Führen mit Auftrag (sks), принцип директивного управления (vene) – igas keeles on sellel isesugune varjund, mis annab termini sisu erinevalt edasi. Kaitse­ väe peastaabiülem brigaadikindral Veiko-­Vello Palm on pakkunud, et see võiks olla eesti keeles hoopis sihista­ tud juhtimine või sihile orienteeritud juhtimine.

Selliselt defineerimine annaks pa­ remini edasi seda, et kõik juhtimis­ tasandid või inimesed grupis tegutse­ vad ühise eesmärgi nimel. Hoolimata

sellest, kas ülem suudab detailselt selle protsessi jooksul sekkuda ja kontrolli­ da, kas me teeme õigeid asju. „Kui me defineerime ülesandekesk­ se juhtimise väga kitsalt, siis oleme juba valel teel,” ütleb 2. jalaväebrigaadi ülem kolonel Tarmo Metsa. „Võima­ lik, et oleme väga kaugel sellest, mis selle all esialgu silmas peeti. Rääkima peaks hoopis organisatsiooni või juh­ timiskultuurist. Kui me oleme otsus­ tanud, et ülesandekeskne juhtimine on osa meie organisatsiooni kultuurist – siis peaksime ka kogu aeg vastavalt käituma.”

Ühtne meeskond

Kolonel Metsa selgitab, et ülesande­ keskne juhtimine on tegelikult väga ülemakeskne juhtimine, olgugi et see nimi võib olla petlik. Kesksel kohal

on ülema tahe ehk kavatsus. Seetõttu valib alluv meetodi, kuidas seda tahet võimalikult efektiivselt täita.

Selline juhtimise stiil eeldab väga suurt usaldust ülemate ja alluvate va­ hel. Kaitseväes algab usalduse tekita­ mine ajateenistusest. On väga oluline, et kogu meeskond saaks asjadest ühte­ moodi aru. „Kaitseväelased peaksid olema ees­ rindlikud meeskondade loomises ja seda mitte ainult oma käsu ulatuses,” arvab Metsa. „Me peaksime eeskujuli­ kult suutma siduda inimesed tiimiks ja panna nad ühise eesmärgi nimel te­ gutsema. Iga päev piiritleb meid see, et tihti ei näe me suurt pilti.”

Ajateenijate väljaõpetamine üles­ andekeskse juhtimise põhimõtete järgi on raskendatud, sest teenistust alustades puuduvad neil igasugused teadmised militaarvaldkonnast. Võiks ju arvata, et äkki oleks mõistlik anda neile kõigepealt baasteadmised ja alles seejärel hakata rääkima iseseisvalt ot­ suste vastuvõtmisest.

Osaliselt on see vältimatu, aga 1. jalaväebrigaadi suurtükiväepataljo­ ni kompaniiveebli vanemveebel Kalle Loikoneni arvates jääb drillimise va­ hel ajateenijatele palju muud tegevust.

Ta selgitab, et ülesandekeskset juhti­ mist oleks võimalik rakendada ajatee­ nijate puhul, andes neile jõukohaseid mittesõjalisi ülesandeid. „Jõukohased ülesanded eeldavad, et ülem tunneb väga hästi oma alluvaid,” selgitab Loikonen. „Ajateenijatel ei 1 Artikli probleemiasetus põhineb Balti kaitsekolledžis kolonel Tarmo Metsa kirjutatud uurimusel „Can Mission Command be embedded in the Estonian Defence Forces“ (Kas ülesandekeskset juhtimist on võimalik rakendada Eesti kaitseväes?).

SÕDUR november 2019 15

Juhtimine

pruugi olla teadmisi militaarvald­ konnast, aga kaitseväes ei ole ainult militaarülesanded.”

Ühine arusaam

Eesti kaitseväes on strateegiliselt mää­ ratletud ühe väe kontseptsioon. Kolo­ nel Metsa seletab, et organisatsiooni­ kultuuri ja ülesandekeskset juhtimist allohvitseridele küll tutvustatakse, aga see ei lähe sellisele tasandile, et nad teaksid, mida nad homme võr­ reldes tänasega teisiti peaksid tegema.

Sama lugu on ka ohvitseride õppes, kus see piirdub põhimõtete tasandi tutvustamisega. „Võib-olla tuleks nooremallohvit­ seride erialakursusel rääkida ajatee­ nijatele rohkem juhtimisest,” leiab 2. jalaväebrigaadi Kuperjanovi jala­ väepataljoni kompaniiülema abi noo­ remleitnant Siim Vahkel. „Praegu on seal liiga suur rõhk meeskonna kok­ kuharjutamisel, mis reaalselt koos töötama ei hakka. Valdavalt saadakse ülema kogemus ajateenistuse jooksul alles allüksuse kursusel.”

Kui tegevväelastel on võimalus iga päev tegeleda enda harimise ja täien­ damisega militaarvaldkonnas, siis re­ servväelased saavad seda teha ainult ajateenistuses ja reservõppekogune­ mistel. Me peame mõtlema, mida suu­ dame oma juhtimistasandil rahuajal muuta, et see toetaks meie eesmärkide saavutamist.

Ligi 40% ajateenijatest on ülikooli lõpetanud, ajateenistuses ülikooli vahepeal või lähevad ülikooli pärast ajateenistust.

Need inimesed on võimelised iseseisvalt mõtlema. „Keskmisest ajateenijast, kes lõpe­ tab aspirantuuri, saab (jalaväe) rühma­ ülem reservüksuses,” ütleb Metsa. „See on meeletu vastutus. Paradoks seisneb selles, et tema ettevalmistus ja vastutus ei ole proportsioonis tegev­ väelase omaga.”

Tegevväelastel tuleb näidata ajatee­ nijatele eeskuju. Ei ole mingisugust mõtet nõuda neilt standarditele allu­ mist, millele ise ei alluta. Ligi 40%

16 november 2019 SÕDUR

ajateenijatest on ülikooli lõpetanud, ajateenistuses ülikooli vahepeal või lähevad ülikooli pärast ajateenistust.

Need inimesed on võimelised iseseis­ valt mõtlema. „Mis piirini me sekkume detailides­ se, millesse me sõja- või kriisiolukorras ei sekku?” küsib kolonel Metsa. „Alati on lihtne öelda, et „ära tee nii, tee nii nagu mina ütlen”. Väga paljud tegev­ väelased ei mõtle iga päev selle peale, milline on meie riigikaitsekorraldus, kuidas me oma reservväge kavatseme kasutada, kuidas eeldame, et inime­ sed lahinguväljal tegutsevad ja milline peaks olema sellele eelnev väljaõpe.

Keskendutakse 8- või 11-kuulisele tee­ nistusajale, mis on lühinägelik.”

Kui me võtame reservväelastelt aja­ teenistuse jooksul vabaduse iseseisvalt mõelda, siis ei saaks ka eeldada, et nad pärast ajateenistust on selleks võimeli­ sed. Ometi nad on.

Ülema kavatsus

Saades käsu, peaks alluval olema tea­ da ülema kavatsus. Kui olud, milles käsk anti, muutuvad, siis selle kavat­ suse piires langetab alluv otsuse oma parema äranägemise järgi. Olgugi, et

kaitseväe sisemäärustikus on kirjas, et käsk „peab sisaldama nõutava tegevu­ se eesmärki”, minnakse igapäeva tege­ vustes tihti kergema vastupanu teed ja see unustatakse anda. „Ülem ei ütle lihtsalt, et mine tee seda, vaid peab ka ütlema, miks seda on vaja teha,” seletab Metsa. „See „miks” transformeerub reeglina kavatsuseks, mis pakub alluvale tegutsemisvaba­ dust. Ülem on kohustatud ka kontrol­ lima, kas käsust saadi õigesti aru.” „See võtab alguses palju aega, aga selle selgitamise käigus õpivad inime­ sed üksteist tundma,” jätkab kolonel Metsa. „Kui seda piisavalt teha, siis võib-olla mingi aja pärast ei ole seda enam vaja teha, sest inimesed usalda­ vad üksteist ja saavutavad ühtse aru­ saama. See kõik nõuab pingutust.”

Initsiatiiv

Norra kaitsejõud hakkasid üles­ andekeskset juhtimist juurutama 1986. aastal, pärast rutiinse õppuse käigus toimunud õnnetust. Rühm jäi laviini alla ja hukkus 16 sõdurit. Rüh­ ma ülesanne oli patrullida lumistes oludes Snota mäejalamil, kui ilmas­ tikuolud järsult halvenesid. Rühma­

Juhtimine rühmaliikmetele, kompanii ülesanne kõigile jaoülematele, pataljoni ülesan­ ne kõigile rühmaülematele jne. Õigesti antud ülesandekeskne käsk on edu alus. „Isegi kui me brigaadi tasandil proovime nutikust näidata ja kaudse lähenemisega vastast mõjutada, siis mingisuguse rühma või kompanii ta­ sandil tähendab see siiski otsekokku­ põrget,” ütleb kolonel Metsa. „Ja selle üksuse ülem peab raskuse enda peale võtma, et ülejäänud üksused saaksid eelist saavutada.”

Selle üksuse ülem saaks õige ot­ suse vastu võtta ainult juhul, kui ta oleks brigaadiülema kavatsusest õi­ gesti aru saanud. Samas tähendab see ka vastupidist, iga ülem peab oskama strateegiliselt mõelda vähemalt kaks juhtimistasandit kõrgemal tasemel.

See kõik seab kaitseväelastele kõrge­ mad nõuded väljapoole oma kitsast vastutusvaldkonda.

Kaalutletud risk

Kuperjanovi jalaväepataljoni tulevased jaoülemad nooremallohvitseri baaskursusel. ß

ülem küsis staabist luba harjutusalalt lahkuda, kuid ei saanud vastust.

Selles olukorras ei oleks staap talle ilmselt nõu saanud anda, sest kõige täp­ sem ülevaade oludest oli rühmaülemal endal. Initsiatiivi kasutamata jätmine ning otsustusjulguse puudumine mak­ sis tema sõduritele elu ja seda rahuajal. „Ülesandekeskne juhtimine on manööversõja lahutamatu osa, kuigi siin on ka eriarvamusi teoreetikute hulgas,” ütleb Metsa. „Initsiatiivi ka­ sutamine ja otsustusvabadus on selle nõue, mitte privileeg. Võtmeküsimus on viia infovoog kokku õige juhtimis­ tasandiga. Niisama delegeerimine või otsusvabaduse pakkumine pole ees­ märk omaette.”

Ülesande käsud

Ülesannete käsud peavad olema või­ malikult lihtsad ning nende kavatsus peab olema mõistetav vähemalt kaks juhtimistaset allapoole. See tähendab, et rühma ülesanne on mõistetav kõigile

Igasugune initsiatiivi näitamine üles­ ande täitmisel on riskantne. Alati on võimalus, et madalama taseme ülem võtab vastu vale otsuse ja ülesanne jääb selle tõttu täitmata või saab täide­ tud halvasti. Ülesandekeskne juhtimi­ ne tähendab valikute, reeglina halbade või veel halvemate valikute – kaalutle­ tud riskide võtmist. „Lahinguväljal, aga ka igapäevatee­ nistuses ei ole ideaalmaailma,” ütleb kolonel Metsa. „Kõike pole võimalik saada ja ressursid on piiratud. Mida varem kaitseväelane selle endale tead­ vustab, seda lihtsam on tal teenistus.

Loomulikult tuleb võimalikud riskid hallata, et paindlikkus säiliks, kuid siin on piir ees – iga võimaliku sünd­ muse eest pole võimalik end kaitsta.

Riskide võtmine on piiratud tegevus.

Oluline osa on siin hilisemal kommu­ nikatsioonil, et üksuses mõistetaks, milles risk seisneb, mis on tõenäosus ja milline on selle kaal.”

Kaitseväe põhiväärtused on nii asja­tundlikkus kui ka vaprus. Neisse mõlemasse tuleb investeerida, et oleks üldse võimalik rääkida ülesandekesk­ sest juhtimisest. „Oluline on eksimuste tolereerimi­ ne. Kui kaugele võib sellega minna?” küsib Metsa. „Millal me ülemate­ na tunneme ära initsiatiivist tehtud pisi­vead versus teadmatuse, hooletu­

se või laiskusega väljavabandamise?

Brigaadikindral Palm oma eelmises ülesandes, 1. jalaväebrigaadi ülema­ na tunnistas, et loomulikult oli selli­ sele lähenemisele ka vastulööke. Osa inimesi arvas, et ei tule enam üldse midagi kõrgema ülemaga koordinee­ rida, aga… kokkuvõtteks oli olukord parem kui enne. Teenistusküsimused tuleb lahendada oma tasemel.”

Kokkuvõtteks

Ülesandekeskne juhtimine võeti ku­ nagi Preisi sõjaväes kasutusele, et muu­ ta sõjapidamine efektiivseks. Piiratud ressurssidega riik oli ümbritsetud suu­ rematest vaenulikest naabritest. Oli olemas oht riiklusele ja otsustav osa sõjast pidi olema kiire ning agressiiv­ ne. Küsimus oli selles, kuidas sõjavägi kiiremini tegutsema panna. Sealt tek­ kis vajadus alluvate juhtide mõjuvõi­ mu suurendada ning juhtimiskultuuri kardinaalselt muuta.

Kõike pole võimalik saada ja ressursid on piiratud. Mida varem kaitseväelane selle endale teadvustab, seda lihtsam on tal teenistus. „Kui keegi peaks nüüd mõtlema, et tema ei pea ülesandekesksest juhti­ misest lähtuma, siis võiks talle öelda, et esiteks ei ole see tema otsustada.

Teiseks ei ole ta kaitseväe ülesanne­ test aru saanud ja kolmandaks, tagasi­ käiku või vahepealset valikut lihtsalt ei ole,” ütleb kolonel Metsa. „Sellega tuleb kaasa minna ja seda ülematena soodustada, kaitseväelane peab koha­ nema selle keskkonnaga.”

Kaitseväe missioon on Eesti sõjali­ ne kaitsmine. Selle ülesande täitmise juures on kesksel kohal tugev, kiire ja otsustav reservvägi, kus otsusepädevus on viidud samale tasandile infovoo koondumisega. Ajateenistus ei ole sel­ les suures pildis midagi eraldiseisvat, vaid see on eelduste loomine Eesti omariikluse kaitsmiseks. „Ülesandekeskse juhtimise olemus ei ole see, et inimesed ennast hästi tun­ neksid, vaid see, et kaitsevägi edukam oleks,” ütleb Metsa lõpetuseks.

SÕDUR november 2019 17

Seisukoht fookus

Veel mõni sõna

rahast ja riigikaitsest

Autor: Siim Toomik, staabiveebel, kaitseväe peastaap

18 november 2019 SÕDUR

M

itu teemat riigikaitse vallas on viimastel aegadel palju kära tekitanud.

Kiremöllu käigus on antud soovitusi suurendada mittekonventsionaalsete üksuste hulka1, räägitud merepimedusest2, arutletud kaudtulesüsteemide üle (155 mm haubits3 ja raketiheitjad4) ning sõjandushuviliste suhtlusportaalis militaar.net on arutletud 3. brigaadi5 teemadel.

Kõik eelmainitud on kahtlemata väärt asjad ning nende olemasolu korral saaks vaenlasele pal-

ju kurja teha. Nõudlikul häälel on mõista antud, et vajadused on pakilised ning kõik eelnimetatud asjad vajaksid kiiret tegemist. Pealegi teame varasematest aruteludest, et lisaks eelnimetatule on kaitseväe võimelüngad keskmaa õhutõrje, tankipataljon, rannakaitse, miiniveeskamine ja räägitud on paljust muustki. Järgnevalt proovin põhjalikumalt arutleda, et missuguse kännu taga riigikaitsevanker kinni on. Väiksematest ja sujuvat sõitu takistavatest juurikatest tuleb ehk juttu mõnel järgmisel korral.

Seisukoht juhul on neist palju abi ning ilma abita oleks Eesti riigikaitse märksa kehvemas seisus. Niisiis, jätame ajutise iseloomuga asjad kõrvale ja vaatame ikka seda sama vana kahe protsendi riigikaitsekulutuste teemat ja uurime, kuhu mutiauku raha kaob ning missugusest august lõpuks mutid6 sõjaliste võimetega välja tulevad. Saame teada, et mitu pataljoni oleks arvestuse põhine eelduslik tulemus.

Alustuseks kordan üle ühe targa inimese olulise mõtte: „Riigikaitse sõltub ressurssidest ja oskusest neid kasutada”. Teisisõnu, mida rohkem vahendeid, seda rohkem sõjalisi võimeid ja mida targemad valikud, seda parem tulemus. Vähemat hulka vahendeid on võimalik kompenseerida paremate otsustega, kuid siin on mõistagi piir ees. Ka maailma parimad otsused ei suuda lõplikult korvata puuduvaid ressursse.

R korda O võrdub T

Fotod: n-srs Aksel Puusepp, kaitsevägi

Tankitõrjesüsteemi Javelin laskmised augustis 2018 ß

Riigikaitse eelarve on 2019. aastal 585 miljonit. Sellele lisatakse 29 miljonit välisvahendeid, samuti üle paarikümne miljoni 2018. aastal kasutamata jäänud raha ning teiste riikide, peamiselt USA, rahaline abi. See, mida nüüd järgnevalt sügavamalt lahkame, on 585 miljonit. Muud ajutisema iseloomuga rahaeraldised nagu välisvahendid, USA abi ja eelmise aasta ülekandunud vahendid jätame kõrvale.

Ajutise iseloomuga rahaeraldistele pikaajalist riigikaitset rajada on keeruline, kuigi igal

Pannes eelneva jutu matemaatika keelde oleks lihtsustatud valem järgmine: R (ressurss, raha, inimesed, tehnika vms) korda O (otsus, valik vms) = T (tulemus). Heade otsuste korral on võimalik ressursist saadavat tulemust võimendada, kehvade valikute puhul oleks tulemus sellevõrra madalam. Juhul, kui emb-kumb, kas ressursid või tehtud valikud, on null, oleks tulemus riigikaitse puhul samuti ümmargune null, sõltumata sellest, kui suur on korrutise teine pool. Järelikult suures plaanis on riigikaitse tulemusega rahulolematuse korral alati põhjust esitada kõigepealt kaks küsimust: 1. Kas ressursse oli piisavalt?

2. Kas tehtud valikud olid head?

Valikute optimaalsuse hindamine on keeruline. Jah, kaitsevägi teeb ohuhinnanguid, mille põhjal toimub planeerimine ja on arusaamine tõenäolisest tulevikust. Aga kui nüüd lõpuni aus olla, siis pole meist kellelgi mitte mingit teadmist isegi sellest, mis homme toimub. Tulevik on tõenäosus ja planeerimine kipub enamasti põhinema eeldusel, et tulevik sarnaneb olulistes osades minevikuga ning senised ajaloo mustrid arvatavasti korduvad. Seega saab minevikku vaadates ennustada tulevikku.

See ei ole Eesti eripära. Ebakõla arvatava ning tegeliku tuleviku vahel jääb alati. Seetõttu otsuste hindamise osa sügavama lahkamise 1 www.err.ee/930627/usa-mottekoda-balti-riigid-voikstosta-mittekonventsionaalse-sojapidamise-voimekust 2 www.postimees.ee/6570311/baltimaadpeavad-ravima-merepimedust 3 forte.delfi.ee/news/militaaria/m777-voimsatulejouga-ulikerge-haubits?id=84711943 4 forte.delfi.ee/news/militaaria/kas-eestikaitsevaele-on-vaja-raketiheitjaid?id=84630303 5 militaar.net/phpBB2/viewtopic.php?f=70&t=41550&start=975 6 ekspress.delfi.ee/kuum/eesti-kaitsevae-juhatajaon-meister-muttide-puudmise-peale?id=85501699

SÕDUR november 2019 19

Seisukoht

jätaks praegu kõrvale ja nendin, et hindamine on tehtav alati vaid tagantjärele tarkusena.

Teksti lõpus annan ühe väikese mõttetera, et mille põhjal hinnata kaitseväe tehtud valikute tulemuslikkust. Seniks süveneme RxO=T valemi esimesse – ressursi – poolde.

Riigikaitse 540 miljonit jaguneb: Tööjõukulud Hanked

30%

36%

4% 5%

Toetused

Taristu

Kuigi kaitseeelarve kasvab ja raha tuleb muuhulgas hangeteks juurde, on tulevikuski endiselt 2019. aasta püsihindades meil põhihangeteks kasutada 130 miljonit.

7 www.riigiteataja.ee/ akt/128122018045

20 november 2019 SÕDUR

25% Majandus- ja tegevuskulud

Nagu juba öeldud, anti 2019. aastal riigikaitseks 585 miljonit7. Ka selles summas oli kaks väiksemat osa – kulud liitlastele (15 mln) ja kaitseinvesteeringute programm (30 miljonit) –, mille ma jätan praegu kõrvale ning vaatlen ainult kahe protsendi kriteeriumist lähtuvat summat ehk 540 miljonit.

540 miljonit jaguneb viieks suuremaks alajaotuseks: • tööjõukulud • toetused • majandus- ja tegevuskulud • taristu ja muud investeeringud • hanked Tööjõukulude osakaal meie kaitse-eelarves on olnud ja lähimas tulevikus on umbes 30% ja toetustele läheb umbkaudu 4%. Taristu osakaal on aasta-aastalt langenud ja edaspidi jääb 5% juurde. Majandus- ja muudeks tegevuskuludeks läheb veerand (25%) kaitse-eelarvest. Hangeteks jääb järgi 36%, mis rahalises väärtuses tähendab 200 miljonit aastas. Ääremärkusena mainin, et siin ja edaspidi lihtsuse huvides on summad ümardatud.

200 miljonit hangete raha jaguneb veel omakorda kaheks suuremaks blokiks, suurusjärk 70 miljonit läheb olemasoleva varustuse hooldamiseks, remontimiseks, varuosadeks, väljaõppe tagamiseks jne. Teine osa hangete rahast kulub põhivarustuse ostmiseks ehk siis 130 miljonit on see summa, mille eest tuleb soetada kõik sõjaliste võimete loomiseks vajalik relvastus, varustus, laskemoon, side- ja IT-süsteemid, transport jne. Esmapilgul võib-

olla tundub 130 miljonit suur summa, eriti arvestades, et meil tuleb ju iga aasta 130 miljonit juurde ja samuti kasvab Eesti majanduse edenedes ilmselt kaitse-eelarvegi. Kuid see kõik on omal kombel petlik.

Alustame kaitse-eelarve kasvust. Kui eelarve kasvab, ei lähe kogu juurde tulev raha mitte ainult hangetesse, vaid ka teistesse tarvilikesse kohtadesse. Osa rahast läheb tööjõukuludesse palgakasvuks, teine osa majandustegevusse hinnatõusu kompenseerimiseks, kolmas osa taristusse ehitushindade kasvuks. Samuti, mida rohkem relvasüsteeme osta, seda rohkem kulub sellele osale, mis on seotud süsteemide remontimise, hooldamisega vms.

Peale tööjõukulude kasvu toimub igal aastal põhivarustuse hindade tavapärane paariprotsendiline kallinemine. Harvad pole juhud, kus mitme aasta lepingutesse kirjutatakse sisse iga aasta automaatselt toimuvad hinnatõusud.

Kaitseotstarbeliste hangete nii nagu muudegi lepingute puhul on tegemist küllaltki tavapärase praktikaga. Eraldi teema on veel põhivarustuse järgmise põlvkonna hüppeline kallinemine.

Odavalt enam ei saa

Kaks näidet hüppelise kallinemise illustreerimiseks. Javelini eelmine põlvkond maksis alla 100 000 euro, uuem laskemoon juba üle 200 000. Sama ka näiteks Mistrali laskemoonaga. Eelmine põlvkond oli umbes 150 000 eurot, uuem maksis turule tulemise ajal juba kaugelt üle 300 000. Sama tendentsi võib täheldada muu varustuse või laskemoona puhul. Tõsi, seda enamasti küll pisut väiksemas ulatuses.

Seega, kuigi kaitse-eelarve kasvab ja raha tuleb muuhulgas hangeteks juurde, on tulevikuski endiselt 2019. aasta püsihindades meil põhihangeteks kasutada 130 miljonit. Loomulikult jooksva aasta hindades 2020. aastal on meil rohkem, kuid sellevõrra on hinnadki kõrgemad ja kokkuvõttes me opereerime püsi­ hindades ikka selle sama suurusjärguga ehk 130 miljoniga põhihangeteks või summaga, mis annab välja kaks protsenti riigikaitseks.

Vaatamata sellele, et 130 miljonit maailma mastaabis relvaturul väga suur summa ei ole, saaksime eri aastate eelarveid omavahel kokku liites juba märksa suurema tulemuse. Esimesel aastal 130 miljonit, teisel aastal järgmised 130, kolmandal 130 ja nii edasi, kuni igaviku lõpuni välja. Kuid paraku igaviku lõpp saabub selles jadas umbes 20-25 aasta järel. „Miks nii?”, võiks nüüd küsida. Põhjus peitub varustuse aegumises.

Asjad, mida me soetasime esimesel aastal, vajavad ühel hetkel uuendamist või väljavahetamist. Igavesti nad ei kesta. Nii et kui võtta

Seisukoht Kuidas see võimalik on?

Kaitsevägi tutvub liikursuurtükiga K9

Õhutõrjesüsteem Mistral Kevadtormil ß

Niisiis, kuidas on võimalik Eestil arendada suuremat kaitseväge kui 12 kergjalaväepataljoni, mis oleks meie ressursipõhine arvestuslik tulemus?

Siinkohal tuleb mängu RxO=T valemi teine pool ehk otsused. Kordame uuesti üle: „Riigi­kaitse sõltub ressurssidest ja oskusest neid kasutada”. Vaadates meie ressursse (2% SKPst) ja võttes teoreetilise tulemuse oleks õpiku järgi tehtud otsuste tulemuseks olnud kaitsevägi 12 kergjalaväepataljoni suurune.

Ometigi nii see pole. Me teame, et meil on planeeritud kaks brigaadi, maakaitse lahingu­ grupid, mere- ja õhuvägi, logistika ja luurekeskus, erioperatsioonid ning küberväejuhatus ja sõjaväepolitsei.

Kas ja kuidas kaitsevägi on suutnud kasutada olevatest ressurssidest välja pigistada suurema kaitseväe, kui sinna õpiku järgi arvutades mahub? See on oluline küsimus ja siinkohal on põhjust süvitsi vaadata meie algse valemi seda osa, mida tähistasime terminiga „otsused”.

Kuna praegune tulemus on olnud suurem kui

teoreetiline 12 pataljoni, siis kas kaitseväe otsused ja tehtud valikud on olnud selle võrra paremad? Selle teema üle tasub pikemalt juurelda eraldi artiklis. Eeldatavasti võime arvata, et kuna tulemus on olnud suurem, siis võiks arvata, et tehtud valikud ja otsused on olnud üle keskmise head.

Mõtiskleda tasub ka teemal, et kas ja mil määral valikute abil oleks veel ruumi teha suuremat kaitseväge. Kas selline võimalus üldse enam eksisteerib ja mis tingimuste täitmise korral saaks praegusse ressursi raami mahutada rohkem üksusi? Kas ja mis tingimustel oleks võimalik teha jalaväepataljon, mis maksaks 100 miljonit ning mida mahuks 3 miljardi sisse 30 tükki ja kas, kui palju ning mis osas oleks taoline üksus kehvem kui 250 miljonit maksev pataljon?

Lõpetuseks teksti alguse juurde tagasi tulles nendin, et kõik mis puudutab häid soovitusi teha täiendavaid võimeid, olgu need siis ükskõik mis, kas sissijaod, uus brigaad, tankid, keskmaa, laevad või mõni muu vajalik asi – kõiki neid tuleb endiselt vaadata valemi RxO=T raames. Kui raha juurde ei tule, jääb üle kaks valikut. Jätta midagi senist tegemata või teha midagi senisest odavamal moel ehk valikutega kompenseerida ressursi puudujääki.

ßß

kogu varustuse kõigi elementide elutsükli keskmine kasutusjuhendijärgne uuendamise sagedus, tuleks tulemuseks umbkaudu 20-25 aastat. Mõned asjad kestavad küll rohkem, mõned seevastu vähem, kuid 20-25 aastat on enam-vähem keskmine.

Eelnevast selgus, et meil on aastas kasutada 130 miljonit hangeteks ja keskmiselt 22,5 aasta hanke raha, seda siis enne, kui uus varustuse väljavahetamise tsükkel peale hakkab. Korrutame nüüd 130 miljonit 22,5 aastaga ning saame tulemuseks ümardatult 3 miljardit.

3 miljardi eest saame teha erinevaid sõjalisi võimeid. Rohkem ei saa. 3 miljardi sisse mahub täpselt nii palju, kui sinna mahub. Soovides teha näiteks kantavate lühimaaõhutõrjerakettidega varustatud täiendavaid sissijagusid 50 miljoni eest, peab summa mahtuma 3 miljardi sisse. Kui ei mahu, siis jääb tegemata, sõltumata sellest, et oleks vaja. Või kui nüüd tõesti on väga vaja, siis tuleb jätta midagi muud sama summa väärtuses tegemata ehk tegemist on nullsumma mänguga. Ühe võit on teise kaotus. Piiratud eelarve korral ressursi ühte kohta lisamine vähendab samas hulgas ressurssi teises kohas.

Järgneva näitena toon, et ühe kergjalaväepataljoni relvastus, transport, varustus ja laske­moon uuena, otse tehasest ostes, maksab suurusjärgus 250 miljonit. Järelikult puhtalt arvutuslikult oleks 2% riigikaitsekulude puhul tulemuseks 12 kergjalaväepataljoni suurune kaitsevägi ehk siis kolm miljardit hangeteks kasutada olevat raha jagatuna 250 miljoniga.

SÕDUR november 2019 21

Liitlased fookus

Lühend DARPA tähistab tänases maailmas juhtivat sõjandusalasele teadus- ja arendustööle keskendunud agentuuri Ameerika Ühendriikides, millel puudub isegi kinnistunud eestikeelne nimi. Samas on DARPA-s välja töötatud või alus pandud praegu laialt kasutatavatele asjadele, nagu internet, GPS, laserrelvad, stealth-tehnoloogia, isesõitvad sõidukid ja droonid, sidelahendused ja mitmesugused materjalid.

DARPA tehnoloogiad, mis on murdnud maailma Autor: Heiki Suurkask, ajakirja Sõdur peatoimetaja

22 november 2019 SÕDUR

K

ui Nõukogude Liit 1957. aastal oma esimese tehiskaaslase Sputnik orbiidi­ le saatis, tekkis ameeriklastel vajadus mahajäämusest lahti saada. President Dwight D. Eisenhoweri korraldusel alustas 1958. aasta veebruaris tegevust edasijõudnud uurimispro­ jektide agentuur (Advanced Research Projects Agency, ARPA) ja viis kuud hiljem riiklik aeronautika ja kosmoseadministratsioon (Na­ tional Aeronautics and Space Administration, NASA). Aastail 1972–1993 ja uuesti alates 1996 kannab ARPA täpsustatud nime, kaitse­

valdkonna edasijõudnud uurimisprojektide agentuur (Defense Advanced Research Pro­ jects Agency, DARPA).

Alguses tegeles ARPA ka kosmoseprojek­ tidega, kuid need viidi 1960. aastaks NASA alla. Edasi kestnud sõjandusalane teadus- ja arendustegevus on aga andnud aastakümnete­ ga terve hulga tehnoloogilisi läbimurdeid, mis pole jäänud saladuskatte alla.

DARPA-s töötab vaid ligi 220 inimest, aga agentuur suudab koordineerida kogu riigi kaitse­alast teadus- ja leiutustegevust, alludes

Liitlased Fotod: Scanpix, DARPA

et USA-s sõjandusalast teadustööd tugeva ve­ durina tõmbav DARPA töötab 3,5 miljardi dollari suuruse eelarvega ja teeb tihedat koos­ tööd teadusasutustega kogu USA-s ja agentuu­ ril on partnereid üle maailma.

DARPA kodulehel üles loetud teaduspro­ jektide nimekirjas on ligemale 230 projekti, milleks on valitsuselt raha saadud. Suurimate projektide eelarve ulatub enam kui saja miljoni

RoboSimian on väljunud autost, olles sellega DARPA võistlusel takistusraja läbinud ß

otse Pentagonile ja selle eelarvele. DARPA-l pole oma laboratooriume, kuid agentuur on otsustajaks raha suunamisel õigesse kohta.

Omad uurimiskeskused ja laboratooriumid on kodumaa julgeolekul, luurel, mereväel ja mere­ jalaväel, õhuväel, armeel, insenerikorpusel, jätkuvalt tegutsevad ka nn rahvuslaboratooriu­ mid Los Alamoses, Livermore’is, Berkeleys jne.

Täpset arvu, kui palju 2020. aastaks taotle­ tud 750 miljardi dollari suurusest USA kaitse-­ eelarvest innovatsioonile pannakse, on isegi raske välja tuua. Küll võime arvestada sellega,

SÕDUR november 2019 23

Liitlased

Robot CHIMP peab end püsti ajama, olles komistanud DARPA robootikavõistlusel ß

dollarini. Nimekiri muutub kogu aeg sel põh­ jusel, et projektide tõhusus on pideva kontrolli all ja need, mis tulemusi ei anna, lõpetatakse peagi.

DARPA rahastusega programmides võib ka ulmeline idee muutuda käega katsutavaks reaalsuseks, mõnikord isegi aastakümneid enne kui asi mujal aktuaalseks muutub. Näi­ teks 28 aastat enne Google Street View turule­ tulekut (2007. a) tegid Massachusettsi tehno­ loogiainstituudi (MIT) tudengid 1979. aastal DARPA rahastatud kaameratega autot kasuta­ des virtuaalse videomaketi Aspeni linnast Co­ lorados. Soovi korral võib selle leida YouTube keskkonnast Aspen Interactive Movie Map nime alt.

ARPANET

Oli 29. oktoober 1969. Sel päeval, tänaseks ligi 50 aastat tagasi panid California ülikool Los Angeleses (UCLA), Stanfordi uurimisins­ tituut (SRI), California ülikool Santa Barba­ ras ja Utah’ ülikool aluse omavahelisele a r v ut iü hendu sele, mis sai seda välja töö­ tanud edasijõudnud uu ri m isprojek t ide agentuuri järgi omale nime ARPANET. Esimene sõnum, mis selle võrgu kaudu edastati oli LO!, lü­ hend sõnast login.

24 november 2019 SÕDUR

Kaitseotstarbelisest teadusprojektist sai al­ guse miski, ilma milleta tänast maailma ettegi ei kujutaks. Paketivahetusest ja internetipro­ tokollistikust ehk TCP/IP-st sai vundament, millele toetudes oli võimalik välja kujuneda juba üleilmsel internetil. Alates internetipro­ tokollistiku standardiseerimisest 1982. aastal, interneti teenuste pakkujate (ISP) tulekust 1989. aastal ja ka sellest kui Tim Berners-Lee samal aastal leiutas veebisaitide World Wide Web (www) süsteemi, on nähtud järjekindlat interneti võidukäiku.

Arengut, mida internet eriti 20. sajandi lõ­ pus ja 21. sajandi alguses läbi on teinud, on võimatu alahinnata. Nüüdseks arvestatakse, et 7,7 miljardist inimesest planeedil Maa kasutab internetti juba 59% ja selle võidukäiku pole miski peatamas.

GPS

Veel üks suur tehnoloogiarevolutsioon, mis lähtus Pentagonile alluvast edasijõudnud uuri­ misprojektide agentuurist, oli globaalne posit­ sioneerimissüsteem (GPS).

Kui venelaste Sputnik 1957. aastal üles läks, kulus näiteks Johns Hopkinsi ülikooli rakendusliku füüsika laboril vaid mõni tund arvutusteks, et aru saada, kui lihtne on sel­ le satelliidi asukohta selgeks teha. Esimene ARPA väljatöötatud positsioneerimissüsteem kandis nime Transit (alias NAVSAT ehk laevastiku navigeerimissatelliitide süsteem NNSS), mille võttis kasutusele USA merevä­ gi aastal 1959.

Liitlased DARPA on lasknud vette allveelaevade vastase robotlaeva Sea Hunter ß 21. sajandi hävitaja programmi tulemusena lasti merele ka USS Zumwalt ß

Veelgi tõhusama globaalse positsioneerimis­ süsteemi (GPS) lõid USA õhujõud 1978. aastal, mille tõttu jõudis raadionavigatsioon juba järg­ misele tasemele. Sõjalise otstarbega sündinud positsioneerimissüsteem on laialt kasutusel ka tsiviilvõrgustikes üle maailma, võimaldades kellegi või millegi asukohta määrata juba alla meetrise täpsusega. Ja süsteemi tõhustamisega tegeletakse edasi, mullu sai orbiidile esimene GPS III põlvkonna satelliit.

tud kuumuse hajutamist, ja veel hulganisti muid võimalusi.

Esimene radarikiirtele peaaegu varjatud prototüüp Lockheedi Have Blue tegi lennu aastal 1977, tegelike tulemusteni jõuti USA õhuväe kasutusse võetud varghävitajaga Lock­ heed F-117A Nighthawk aastast 1983. Oma­ korda Northropi ehitatud TACIT Blue proto­ tüübi (1982) tehnoloogiast tuli aga lõpuks välja pommitaja B-2 Spirit aastal 1989.

F-117A kannatas aerodünaamiliste prob­ leemide käes ja kadus kasutusest 2008. aas­ tal. Varghävitajaist on praegu kasutusel F-22 Raptor ja F-35 Lightning II, uuemal ajal on stealth-tehnoloogiat suutnud järele teha ka ve­ nelased (Suhhoi Su-57) ja hiinlased (Cheng­ du J-20). Stealth-tehnoloogia on kasutusele

Stealth

1970. aastatel asus DARPA uurima USA sõja­lennukite haavatavust, kuna vastased olid arendamas uusi õhutõrjerakettide süsteeme.

Maa-õhk rakettide oht sundis arendama süs­ teeme, millega lennukeid radarite eest varja­ ta. Kasutati lennuki kuju muutmist, radarite raadiolaineid neelavaid materjale, infrapuna kaitse­k ihti, heitgaaside jahutamist, paranda­

SÕDUR november 2019 25

Liitlased

Kohanemisvõimelise järgmise põlvkonna maismaasõiduki kavand teenis miljon dollarit, kuigi jäi veel ehitamata ß

võtnud ka vähemalt USA, Prantsuse, Hiina, Taiwani, Norra, Rootsi, Soome ja Türgi sõja­ laevade ehitajad.

USS Zumwalt on koostöös DARPA ja mere­ väega valminud juhitavate rakettidega varus­tatud hävitaja, mille radarile nähtav osa on suuruselt kalapaadi mõõtu, seega sõjalaeva­ na vastasele raskesti tuvastatav.

DARPA töötab koostöös USA mere- ja õhu­ väega juba kuuenda põlvkonna hävituslennu­ kite projekti kallal, koodnimega Next Gene­ ration Air Dominance (ee järgmise põlvkonna õhus domineerimine), kuigi DARPA avalikult välja kuulutatud projektide nimekirjast seda praegu ei leia. Pentagon teatab, et järgmise põlvkonna hävitaja saab luua ka seniste lennu­ kite parandamise abil, kuigi uue hävitaja välja­ töötamine ei ole just odav.

Merel tegeleb DARPA peamiselt mehita­ mata robotlaevade valmistamisega, näiteks Anti-Submarine Warfare Continuous Trail Unmanned Vessel (allveelaevavastase sõjapida­ mise mehitamata aluse järjepidev katsetamine, ACTUV) programmi käigus. 2016. aastal lasti vette alus nimega Sea Hunter.

DARPA Challenge

DARPA on selgelt panustanud ka suuremale nähtavusele meedias. DARPA esimene rahvus­ vaheline nn suure väljakutse (DARPA Grand Challenge) võistlus peeti maha aastal 2004,

26 november 2019 SÕDUR

kuid ükski Mojave kõrbes sõitma pandud ro­ botsõiduk ei suutnud võistlust lõpetada. Aasta hiljem korraldatud kordusvõistlus tõi võidu ja kaks miljonit dollarit Stanfordi ülikooli robot­ autole Stanley. 2007. aastal peeti jälle robot­ sõidukite võistlus Urban Challenge, mille või­ tis Carnegie Melloni ülikooli ümber ehitatud auto Chevy Tahoe.

2013. aasta FANG Challenge, kohanemis­ võimeliste järgmise põlvkonna maismaasõidu­ kite loomiseks, mille võitja sai miljon dollarit, ei viinud aga veel nende sõidukite kavandite tegeliku täitmiseni.

DARPA Robotics Challenge (robootika väljakutse) oli võistlus, mis peeti maha aas­ tail 2012–2015, lõppes Team KAIST-i (Lõu­ na-Korea edasijõudnud teaduse ja tehnoloogia instituut) võiduga. Nende robot DRC-Hubo näitas võimet muutuda kõndivast robotist nel­ jal rattal sõitvaks robotiks, kasutades põlvede külge kinnitatud rattaid. Tapjarobotite tule­ kut see võistlus igatahes ei kuulutanud, kuna robotid olid liiga kohmakad. Teisele kohale tulnud Florida IHMC instituudi robot „Jook­ sev Mees” Atlas komistas nimelt pärast kõigi

Liitlased

Eesmärk on luua tehisintellekt, mille treenimiseks kuluks vähem aega ja energiat.

ß

kaheksa ülesande edukat täitmist, üritades pa­ rajasti publikule lehvitada.

Venemaa riiklik kosmosefirma Roskosmos sai sellest võistlusest innustust oma kõndiva roboti Fedor väljatöötamiseks, mis tänavu ka rahvusvahelises kosmosejaamas käis. Enne seda aga demonstreeris võimet tulirelvaga lasta.

DARPA Launch Challenge (stardi väljakut­ se) kavandab aastasse 2020 kahte kosmoselen­ du, millega saab kiiresti ja odavalt viia Maa orbiidile väiksemaid laadungeid, avades uusi võimalusi väikeettevõtetele. Selles võistluses jäi tänavu kevadel sõelale kolm ettevõtet: Vector Launch, VOX Space ja kolmas, kelle nimi jäi saladusse. Auhinnaks on kaks miljonit dollarit.

DARPA Subterranean Challenge (maa-alu­ ne väljakutse) otsib 2021. aastaks parimat lahendust maa-aluste rajatiste ja koobaste uurimiseks.

tamine, RAM) püüab välja töötada vahendeid traumaatilise ajukahjustuse ravimiseks, mille käes alates 2001. aastast kannatab juba enam kui 270 000 sõjaväelast.

Biostasis programm aga püüab parandada võimalusi inimese ellujäämiseks pärast trau­ meerivat vigastust või akuutset infektsiooni, vigastusjärgse esimese nn „kuldse tunni” ajal, aeglustades bioloogilisi süsteeme selle ajani, kui tegelik meditsiiniline abi kohale jõuab. Varem, ühe teise programmi käigus on räägitud näi­ teks materjalidest, mis sulgeks kuulihaava, et sõdur lahinguväljal verest tühjaks ei jookseks.

Tehisintellekt ehk artificial intelligence (AI) on suure huvi objekt DARPA-s, millega tege­ leb mitu projekti. Näiteks projekt μBRAIN uurib putukate närvisüsteemi, et selle põhjal välja töötada arvutimudeleid riistvara väikes­ tes biosüsteemides kasutamiseks. Eesmärk on saavutada tehisintellekti loomine, mille treeni­ miseks kuluks vähem aega ja energiat.

2003. aastal alanud Iraagi sõjas võisid USA sõdurid kasutada DARPA abil välja töötatud kaasaskantavat tõlkeaparaati, mille tõlke täp­ sus polnud küll eriti hea, aga ajal, mil kõik tõlkeprogrammid on järjest paranenud, on ka need leidnud kindla koha ja mitte ainult sõjanduses.

Häälsuhtlusprogramm SIRI on mobiil­ telefonide võidukäigu ajal muutunud palju­ dele asendamatuks kaaslaseks. Esialgu töötas DARPA seda välja sõdurite jaoks programmiga Personalized Assistant that Learns (isikustatud abiline, kes õpib).

Materjaliteaduses on DARPA olnud juba

Aktiivse mälu taastamine on DARPA huviobjektiks

Muid DARPA projekte

Neurotehnoloogia alal otsitakse mitteinvasiiv­ seid võimalusi eri terviseprobleemidele, sh ka posttraumaatilise stressi tõrjumiseks. Projekt Restoring Active Memory (aktiivse mälu taas­

SÕDUR november 2019 27

Liitlased

Materjaliteadus tegeleb lennuvahendite kuumusekindluse parandamisega ß OpFires süsteem peab võimaldama Venemaa raketikilbist läbi murda ß Õhu püünisvõrk võtab lennust maha vaenulikud droonid ß 28 november 2019 SÕDUR

pikemat aega teerajajaks. Materials Architectu­ res and Characterization for Hypersonics (ma­ terjalide arhitektuur ja tunnusjooned enam kui viiekordse helikiiruse korral, MACH) programm, mis mullu välja hõigati, otsib tõ­ husamaid materjale enam kui viiekordse heli­ kiirusega lendavate õhusõidukite pealispinna kaitseks liigse kuumuse eest.

Näiteks hävitajate F-15 ja F-16 parandatud lennuomadused on saavutatud DARPA toel tegutsenud materjaliteadlaste saavutuste najal.

Küberturvalisus on olnud huviobjektiks läbi aegade. Projekt Resilient Anonymous Communication for Everyone (RACE) näiteks otsib võimalusi sidepidamise salajasuse suuren­ damiseks. Projekti Novel Tools for Analyzing Privacy Leakages (uued tööriistad privaatsus­ lekete analüüsiks, NAPLES) kaasati 2015. aas­ tal ka Eesti ettevõte Cybernetica koos Tartu ülikooliga.

Operational Fires (OpFires) programm töötab koostöös DARPA ja USA armeega välja maapinnalt startivaid süsteeme, mis võimaldaks enam kui viiekordse helikii­ rusega lennuvahenditega läbistada vastase õhutõrjesüsteeme.

DARPA projekt Robotic Servicing of Geosynchronous Satellites (RSGS) uurib või­ malusi välja töötada teenindusroboteid, mis suudaks käia parandamas ka Maast 36 000 kilomeetri kõrgusel geosünkroonsel orbiidil tiirlevaid satelliite.

Tehiskaaslaste väljatöötamises on DARPA osalenud algusest peale. Nüüd on järjest roh­ kem keskendutud mikrosatelliitide projektide­ le, kuna tehnoloogia on võimaldanud minna järjest enam sügavuti, eriti komponentide suu­ ruse vähenedes.

Samuti on käimas nn Thz (Terahertz) elektroonika programm, mille käigus suutis Northrop Grumman juba 2014. aastal viia transistorite töösagedusala üle 1,0 terahertsi.

THz tehnoloogia võimaldab näiteks kõrge­ mal sagedusalal palju rohkem informatsiooni edastada, et avada uusi võimalusi turvaliseks kommunikatsiooniks või näiteks lõhkeainete avastamiseks.

Kuna tänapäeval on peagi kogu õhk põri­ sevaid droone täis, on DARPA asunud Projekt Aerial Dragnet-iga (ee õhu püünisvõrk) otsi­ ma lahendusi, kuidas eelkõige sõjaväe objekte kõikide droonide eest kaitsta. Tulevikus võib selline kaitsekilp sobida ka linnade või üks­ puha milliste tsiviilobjektide kaitseks tüütute külaliste eest.

Relvastus fookus

Kaitseväe jalaväe lahingumasin CV90 on paljude riikide relvajõududes kasutuses olnud juba 26 aastat. Relvasüsteemi on kogu selle perioodi vältel pidevalt arendatud ja praegu on tootmiseks valmis soomuki viies põlvkond tähisega MklV.

CV90 Autor: kapral Raiko Jäärats, ajakirja Sõdur toimetaja

30 november 2019 SÕDUR

Relvastus SĂ•DUR november 2019 31

Relvastus

K

ui CV90 esialgu välja arendati, oli see mõeldud kasutamiseks viies eri modifikatsioonis. Rootsi kaitsejõududele tarniti esimesed soomukid 1992. aastal. Praegu kasutavad CV90 jalaväe lahingumasinaid Rootsi, Norra, Soome, Šveitsi, Hollandi, Taani ja Eesti relvajõud ning sellest on olemas 17 eri versiooni. CV90 kasutuselevõtmist kaaluvad praegu veel Ameerika Ühendriigid, Tšehhi, Horvaatia, Ungari, Slovakkia ja Leedu.

CV90 alusplatvormist on olemas viis põlvkonda – algsest Mk0-st kuni hiljuti välja arendatud MkIV-ni. Iga uue põlvkonnaga on kaasnenud oluline edasiminek veermiku, kere ja üldises elektroonilises ehituses, et see annaks kasutajatele lahinguväljal eelise. BAE Systemsi lahingumasinate direktor Dan Lindelli sõnul on CV90-ga seotud uurimistöösse ja arendusse investeeritud rohkem kui 4,5 miljonit töötundi.

Viies põlvkond

32 november 2019 SÕDUR

Jalaväe lahingumasin CV90 MklV ß

Eesti kaitseväes kasutatavad soomukid CV9035EE on neljanda põlvkonna soomukid MkIII kerega. Tootmiseks valmis oleva viienda põlvkonna ehk MkIV uuendused on peamiselt seotud parandatud jõuallikaga. Uus Scania DP kuni 1000-hobujõuline diiselmootor on oluliselt suurema jõudlusega kui senine Scania DO diiselmootor 810 hobujõuga.

Koostöös Scaniaga on soomukitel ka uus X-300 Heavy Duty automaatne käigukast. See peaks parandama nii CV90 jõudlust kui ka vastupidavust. „Uus mootor ja käigukast on senisest kaks tonni suurema kandevõimega,” ütles Lindell. „Seda saavad CV90 MkIV tulevased kliendid ära kasutada, tugevdades soomust või lisades relvastust.”

Uue põlvkonna soomukitel on ka juhitavad tankitõrjeraketid. Nii komandör kui ka sihtur võib vaenlasega lahingusse asuda, kasutades nii pearelva kui ka juhitavaid tankitõrjerakette. „Meie peamine ülesanne on pakkuda oma klientidele parimat soomustatud jalaväe lahingumasinat taskukohase hinnaga,” ütles Lindell.

Kuna klientide vajadused on väga erinevad, siis viiendal põlvkonnal on palju võimalusi soomuki modifikatsioonideks. Näiteks saab tellida kummiroomikutega soomuki.

Kummiroomikud on juba ka Norra kaitseväe soomukitel CV90 MkIIIb. Need vähendavad oluliselt soomuki müra ja vibratsiooni, parandades ergonoomikat. Väheneb ka soomuki kaal, kuid taktikalises olukorras ei saa masina meeskond nende vahetamisega iseseisvalt hakkama.

iFighting

iFighting on arendus- ja lõimimiskontseptsioon, mis võimendab soomukimeeskonna lahingutõhusust ja vastupidavust. Sellega on varustatud kõik viienda põlvkonna CV90 soomukid.

Relvastus Foto: BAE Systems

Täiustatud elektroonikaga loob iFighting mõjusama süsteemi, vähendades info hulka, mida sõdurid ise peavad läbi töötama. See võimaldab teha murdosasekundi jooksul otsuseid ja tõstab teadlikkust keerulisest lahingukeskkonnast. Kontseptsiooni eesmärk on nii kogenematu meeskonna töö parandamine kui ka kogenud meeskonna töö võimaldamine. „Iga uue tehnoloogiaga kaasneb tavaliselt uute kuvarite ja paneelide lisamine, mis võib mõjuda soomukimeeskonnale häirivalt niigi keerulises lahinguolukorras,” ütles BAE Systemsi asepresident Tommy Gustafsson-Rask. „Võtmeküsimus oli leida moodus, kuidas pa-

randada olukorrateadlikkust ja lahinguefektiivsust, samal ajal suurendamata meeskonna tunnetuslikku töökoormust – usume, et iFighting pakub seda. iFighting pole toode ega süsteem, vaid alussüsteemide integreerija tuleviku soomusmasinale.”

CV90 MkIV on ka neljanda põlvkonna elektroonilise arhitektuuriga, mis on ühilduv NATO standardse sõiduki arhitektuuriga (NATO-standard Generic Vehicle Architecture – NGVA). See aitab meeskonnal toime tulla suure hulga reaalaja infoga ja toetab AI ning masinõppe algoritme täiendavate autonoomsete funktsioonidega.

SÕDUR november 2019 33

Relvastus

CV90 MklV

CV90120 CV9030/CV9035 Kuni 40 tonni

Kaal

3 + 2

Meeskond Pikkus (koos kahuriga)

6,6 m (8,3 m)

Aktiivkaitse (parem)

Kuni 37 tonni 3+8 6,6 m (7,27 m)

Laius

3,3 m

Kõrgus (panoraamsihikuga)

2,4 m (2,8 m)

Kiirus

Kuni 80 km/h

Juhitava tankitõrjeraketi moodul Granaadiheitja moodul

Pearelva kaliiber 120 mm

30/40 mm, 35/50 mm Kalde vahemik -8°/+22° Võimalik lisarelvastus

-10°/+45° / -8°/+35°

7,62-12,7 mm kuulipildujad 40 mm automaatne granaadiheitja Juhitavad tankitõrjeraketid

Tarvikute kasti moodul

120 mm sileraudne tankikahur

30/40 mm automaatkahur 35 mm automaatkahur

1280 17 70 000 soomukit on seni müüdud

eri versiooni on kasutuses

päeva lahingukogemust

Distantsjuhitav relvasüsteem

3 4,5 Teleskoopmast Torni varustuskonteiner

Relvastus

0

Elektrooptilised sihikud

miljonit kilomeetrit on sõidetud CV90 soomukitega

miljonit tundi on investeeritud arendusse ja uurimisse

7

riiki on praegu CV90 kasutajate klubis

Aktiivkaitse (vasak) 12,7 mm raskekuulipilduja moodul

Tarvikute kasti moodul 7,62 mm kuulipilduja moodul

Kõrgenergia relva moodul Aktiivvedrustus

Scania DP kuni 1000 hj mootor

Elektrooniline arhitektuur CV90 MkIV kere

Relvastus

Liikurmiinipildujast on konventsionaalse sõjapidamise teoreetikud unistanud pikka aega. Kui seni pole relvainseneridel midagi revolutsioonilist ette näidata olnud, siis nüüd on see muutunud.

Mjölner ˝

Thori vasar

Autor: kapral Raiko Jäärats, ajakirja Sõdur toimetaja

E

ri katsetusi selles vallas on tehtud sama kaua, kui on arendatud soomustatud sõjaväemasinaid. Enamik lahendustest sisaldab väljas asuvat miinipildujat või miinipilduja paigutamist avatud katusega lahingujao ruumi. On toodetud ka liikurmiinipildujaid, kus meeskond on soomusega kaitstud, kuid neil puudub miinipildujasüsteemi tegutsemislihtsus ja -kiirus.

Tõeliselt uuenduslikuks lahenduseks võib pidada 2007. aastal kasutusele võetud Soome Patria ja Rootsi Hägglundsi ühisprojektina välja­töötatud AMOS (Advanced Mortar System) soomustatud miinipildujatorni. See on tagantlaetav kaheraudne miinipildujasüsteem,

36 november 2019 SÕDUR

millega on näiteks võimalik välja lasta 6 miini, nii et need tabavad sihtmärki ühekorraga.

2009. aastal loobus Rootsi kaitsevägi eelarvekärpe tõttu selles projektis osalemast, kuid vajadus sarnaste võimete järele ei kadunud kuhugi. AMOS-t peeti liiga kalliks ja keeruliseks.

Hägg­lundsi tehasel paluti välja töötada soodsam variant soomustatud miinipildujatornist.

Esimesed Mjölnerid CV90 Mk0 keredele paigaldatuna tarniti Rootsi kaitsejõududele septembris 2019. Leping näeb ette kokku 40 süsteemi ostmist, võimalusega tulevikus kogust veelgi suurendada. Mjölneril ei ole kõiki AMOS-e võimeid, aga ta on tunduvalt odavam, sest meeskonna tegevused on manuaalsed. Sa-

Relvastus mas on Hägglundsi tehasel võime vajadusel manuaalsed tegevused asendada automaatsetega, kuid see tõstaks süsteemi kogumaksumust.

Mjölneri torni on võimalik paigaldada eri lahingumasinate keredele. Kahe 120 mm miinipildujaga varustatud süsteemi saab paigaldada nii ratas- kui ka roomiksõidukitele ning see parandab oluliselt ükskõik millise üksuse tulevõimet.

Miinipildujate eestlaadimise süsteem on küllaltki robustne. Laadijast meeskonnaliikmed lükkavad miinid mehaaniliselt miinipildujatoruga paralleelsest kanalist ülesse, kus need kukuvad sileraudsesse torusse. Kogu relva­süsteemi laadimine ja käsitsemine toimub soomuskaitse all. Torni on võimalik keerata pluss/miinus 30 kraadi asimuudi suhtes. Laskmise tõusunurk on vahemikus 45-83 kraadi, mis võimaldab lasta väga erinevatele distantsidele. „Kui tavaliselt küsivad miinipildujasüsteemide tellijad, kui kaugele saab sellega lasta, siis Mjölneri puhul on olnud küsimuseks, kui lähedale saab lasta,” ütles BAE Systemsi lahingu­ masinate direktor Dan Lindell. „Mjölneriga on võimalik lasta nii lähedale nagu 300 meetrit – see loob täiesti uue arusaama lahingupidamise võimalustest.”

Mjölneri soomukid saavad lahinguväljal liikuda tankide ja jalaväe lahingumasinate vahetus läheduses. Manööverüksuste ülematele loob see täiesti uued võimalused kaudtule kasutamiseks.

Positsiooni võtmisest laskmiseni kulub kuni kaks minutit ja positsioonilt eemaldumiseks kuni minut. Kuid olenevalt tulejuhtimissüsteemist ja meeskonna väljaõppest, on seda võimalik teha palju kiiremini. Esimesed neli miini on võimalik välja lasta kaheksa sekundi jooksul. Kasutatakse standardset miinipilduja laskemoona. „Meieni on jõudnud tagasiside, et Rootsi relvajõud on Mjölneriga väga rahul,” ütles Lindell. „Juba kuu aega on neid väljaõppes kasutatud.”

Senised katsetused on näidanud, et erinevalt tavalisest miinipildujasüsteemist, on Mjölneriga võimalik sihtmärki tabada juba esimese lasuga.

Mjölneri võimed • 2 sileraudset eestlaetavat 120 mm miinipildujat • Maksimaalne laskekiirus 16 lasku minutis • Jätkusuutlik laskekiirus 6 lasku minutis • Esimesed 4 lasku alla 8 sekundi • Manuaalne laadimissüsteem • Võimalik lasta kõiki standardseid 120 mm miine • Väga lihtne ja robustne • 3ne meeskond + juht • CV90 manööverdamisvõime • Torni kinnituse väline diameeter 2235 mm • Torni kaal 6-8,1 tonni (oleneb soomusest) • Laskevalmis alla 2 minuti • Eemaldumiseks kulub alla 1 minuti • Laskeulatus standardse moonaga 0,3-9 km • Laskeulatus erimoonaga kuni 13 km • Laskemoona kogus torni laskemoonakonteineris kuni 56 • Laskemoona kogus keres kuni 48

SÕDUR november 2019 37

Konflikt

Süüria sõjatandril vaatame pigem venelaste samme

M

eedia tähelepanu on reeglina valikuline. Sellest, et Türgi väed alustasid 9. oktoobril 2019 nn turvaala loomist seni Süüria kurdide käes olnud aladele, puhkes furoor meediakanalites üle maailma. Seda, et Vene õhuväed ja Süüria valitsusväed pommitavad endiselt Idlibi provintsis olevate ülestõusnute positsioone, ei ole enamasti tähelegi pandud. Kuid venelaste ja nende toel tegutsevate Süüria valitsusvägede sõjamasin veereb järje­kindlalt edasi ja järjest lähemale türklaste positsioonidele Süürias.

Autor: Heiki Suurkask, ajakirja Sõdur peatoimetaja

Türgi ja Vene väed Süürias Samal ajal, kui Türgi väed asusid looma sõjapõgenike jaoks turvaala kurdide käes olnud aladel, hõivasid Vene üksused koos Süüria valitsusvägedega Manbij linna.

Türgi väed on sisenenud kahes kohas kurdide aladele

Idlibi provints

Manbij Vene ja Süüria väed on sisenenud Manbij linna

Hmeimim

(Vene õhuväebaas)

T ÜRGI

Eufrati jõgi

Raqqa

IRA AK

VA H E M E RI

SÜÜRIA LIIBANON

© GRAPHIC NEWS

Vene sõdurid Hõredalt asustatud alad

100 km

Damaskus Al-Tanf

Golani kõrgendikud

(USA baas)

(Iisraeli okupeeritud)

IISRAEL

JORDA ANIA

Süüria valitsusväed koos Vene üksustega Opositsioonijõud

USA toetatud kurdid ja nende liitlased

Türgi väed ja nende liitlased

Vene õhuväe õhulöögid Idlibi provintsis

38 november 2019 SÕDUR

Türgi väed on olnud Süürias sees juba kolm aastat, aga ikka tuleb nende tegevus seal paljudele üllatusena. Kui heita pilk kaardile, on selge, et palju otsustavamat tähtsust omabki see, mida teevad edaspidi venelased ja president Bashar Al-Assadi toetavad Süüria valitsusväed, kui see, mida teevad türklased.

Samas on türklaste tegevus palju loogilisem, kui esmapilgul arvatagi võiks. Jõud, keda Türgi Süürias toetanud (põhiliselt Vaba Süüria Armee, koos nende loodud valitsusega), on kaevunud positsioonidele Idlibi ja Aleppo provintsides. See, et nad pole võimelised sõjaliselt Assadit võimult kukutama, sai lõplikult selgeks siis, kui Venemaa 2015. aastast suuremad väeüksused Süüriasse sisse viis. Viimase kahe aastaga on Assadit toetavad Vene ja Süüria väed likvideerinud kõik ülestõusukolded Lõuna- ja Kesk-Süürias (Homsi, Damaskuse ja Daraa ümbruses).

Türgis on aga enam kui kolm miljonit sõja­ põgenikku, kelle tagasitee Süüriasse on võimalik vaid siis, kui seal diktaatorliku võimu asemel mingisugunegi mitme poole kokkulepe toimib. Türgi vajab diplomaatilist lahendust. Kasvõi Venemaa abil. Astana rahuprotsess on olnud käimas juba 2016. aastast, see sisaldab ka turvaalade loomist ja Türgi-Vene ühispatrulle.

Islamiriigi võitlejad

Aasta tagasi andis Venemaa kaitseministeerium teada, et Süüria sõjast on läbi käinud koguni 63 000 Venemaa sõjaväelast, seega on juba ammu selge, et kõigi Assadi toetajate kohta terminit „Süüria valitsusväed” kasutada ei saa. Alati tuleb lisaks mainida ka Vene vägesid, sageli juhivadki „valitsusvägede” sõjalisi aktsioone pigem Vene ohvitserid. Katsetatud on Venemaa kõige uuemat relvastust, rasketehnikat on Venemaa viinud sinna palju rohkem kui türklased või ameeriklased.

Süürias on sees ka USA eriüksused, keda võis oktoobris näha kiirkorras lahkumas mitmest sõjaväebaasist kurdide valduses olevatel aladel ja suundumas Iraaki. Nad on aidanud

Toetus Konflikt nende leppel loodud nn turvaalad Süürias. Samuti tõsiasi, et rünnakuga kurdide vastu satuks venelased otseselt konfliktiohtu USA-ga.

Ameeriklastel on NATO raames olnud tihe koostöö türklastega juba aastakümneid.

Kurdidega, ennekõike Iraagis, kujunes USA-l liidusuhe hiljemalt lahesõja ajal 1991. aastal, Süüria kurdidega asus USA koostööd tegema selleks, et islamiriik puruks lüüa. Washingtoni peamised jõupingutused on nüüd suunatudki sellele, et omade „poiste” omavahelist kaklust vaos hoida. Suurema sõjajõuga Süüria kodusõtta sekkuda pole ameeriklased tõsiselt isegi kaalunud.

Islamiriik kadus

Kaks aastat tagasi, 17. oktoobril 2017 teatasid Süüria Demokraatlikud Jõud (SDF, valdavalt kurdidest koosnev rühmitus), et on löönud islamiriigi üksused välja selle pealinnast Raqqast, järgnevalt kinnistus SDF-i kontrolli alla praktiliselt kogu Süüria kirdeosa Eufratist üleval.

Pärast Raqqa langemist on islamiriik (vähemalt selle Süüria ja Iraagi haru ISIS) kaardilt kadunud, ligemale 10 000 islamiriigi võitlejat on vangilaagrites, paljud just Türgi piiri äärsetel aladel. „Kaliif Ibrahim” ehk islamiriigi liider Abu Bakr al-Baghdadi hukkus USA rünnakus 26. oktoobril.

Türgi rasketehnika sisenemas Süüriasse

ß

tugevdada ka Iraagi-Süüria piiri. Süürias on sees Iisraeli relvajõud, kui arvestada juba 1967. aastast nende okupatsiooni all olevaid Golani kõrgendikke. Ja eriti Iisrael on rõhutanud, et Süürias on Iraani üksused, kuigi tavaliselt ei tehta seejuures vahet iraanlaste või nende toetatud Liibanoni rühmituse Hizbullah’ võitlejate vahel.

Süüria valitsusvastased rühmitused on saanud materiaalset tuge mitmelt riigilt regioonis (näiteks Saudi Araabialt). Aga kuigi sõjakaartidelt pole päriselt kadunud islamiriiki (või selle kohalikku haru ISIS-t) tähistav värv (enamasti kõrbealadel), võib vähemalt selle jõu praegu suurest mängust välja võtta.

Probleemiks on veel see, et enamikku Idlibi provintsist kontrollib rühmitus Hay’at Tahrir alSham (endine Nusra rinne, omaette valitsusega, mis baseerub Idlibis), mis varasemas järgus kuulutanud lojaalsust terrorivõrgustikule al-Qaida.

Just hirm, et relvaabi Vaba Süüria Armeele võiks al-Qaida kätte langeda, nurjas 2011. aastal suurema USA sekkumise. Türgi ei saa aga lubada Idlibi langemist, sest see jätaks Türgi enda üksused Süürias tugevama löögi alla.

Peamine argument, mis hoidnud Süüria valitsusvägesid koos venelastega riigi põhjaosa kontrollivate ülestõusnute vastu lõplikku pealetungi alustamast, on kolme suurriigi – Türgi, Venemaa ja Iraani omavaheline koostöö ning

Washingtoni peamised jõupingutused on nüüd suunatudki sellele, et omade „poiste” omavahelist kaklust vaos hoida.

SÕDUR november 2019 39

Konflikt

fotod: Scanpix

ß

USA viis osa üksusi Süüria baasidest ära

Türgis on kurdidest relvastatud võitlejaid ligi 30 000, Süürias ligi 100 000, Iraanis 3000. Iraagis on kurdide relvajõududes mõnedel andmetel isegi veerand miljonit võitlejat.

40 november 2019 SÕDUR

Pole näha, et islamiriik oleks võimeline tagasi tulema arvestatava jõuna Süürias. See aga on andnud Süüria valitsusvägedele, koos Venemaalt toodud abivägede ja relvastusega kaks aastat vaba aega oma jõude koondada ja suuremaks pealetungiks valmistuda. Araabia kevade „häll” Süürias, Daraa langes valitsusvägede kätte juunis 2018. Suur osa linnast on varemetes.

Kurdide võitlus Assadi vastu pole olnud nii kompromissitu, kui teistel Süüria opositsiooni­ jõududel Idlibi, Aleppo, Homsi või Daraa provintsides. Kokkuleppeks Assadiga on mõningane valmidus olemas. Aga kurdid eeldavad siiski, et lõpptulemusel peab neil olema oma eristaatusega rahvuslik territoorium Rojava. Ja kaugem eesmärk on nelja Kurdistani (Iraani, Iraagi, Süüria ja Türgi aladel) ühendamine ühiseks iseseisvaks riigiks, mida ükski neist riikidest taluda ei suuda.

Türgi väed on olnud Süürias sees juba augustist 2016. Operatsiooniga Eufrati Kilp (2016–2017) hõivas Türgi armee territooriumi, millega löödi kurdide kontrollitavad alad kaheks. Operatsiooniga Oliivioks (jaanuar-märts 2018) vallutas Türgi aga kurdide läänepoolse enklaavi – Afrini piirkonna, kus jätkub sporaadiline tulevahetus siiani. Enne kui Türgi alustas tänavust uut sõjakäiku Süüria kurdide vastu, kontrollisid Türgi üksused

juba ligemale 3460 km2 ala Süürias. Türgi kontrollitavatel aladel tegutseb ka revolutsiooniliste ja opositsioonijõudude rahvusliku koalitsiooni loodud Süüria ajutine valitsus.

Türgi operatsioon

Nüüd, 9. oktoobril 2019 algas Türgi armee­ operatsioon Rahuallikas, millega Ankara tõotas luua 30 km demilitariseeritud tsooni Türgi piiri äärde Süürias, ja kurdid on sunnitud koonduma uue vaenlase vastu selja tagant. Kurdid kontrollivad palju oma asualadest märksa laiemaid alasid, ja olukorras kus Türgi väed nende kodukohtades puhastustööd teevad, ei pruugi Eufrati jõe joonel püsimine olla enam võimalik.

Manbij linnast sai juba 2018. aastal puhver­ala kurdide ja türklaste vahel, nüüd kasutasid vene­ lased ja Süüria valitsusväed võimalust, et linn enda kontrolli alla võtta. Kas sellega tegelikult kaasnes ka kurdide ja Assadi omavaheline kokkulepe, nagu meedias väidetud, on siiski mõnevõrra küsitav.

Kurdidel on liitlassuhted üle piiri Iraagis suurt territooriumi kontrollivate rahvuskaaslaste armeega Peshmerga, kuigi ideoloogiliselt on Süüria kurdide pilgud olnud suunatud hoopis Türki, vangis istuva Abdullah Öcalani rajatud ja omal ajal ka Moskvast varjatud tuge saanud Kurdistani Töölispartei (PKK) poole. Türgi on olnud omas riigis järjekindlas

Konflikt sõjas PKK-ga 1984. aastast peale, süüdistades PKK-d terrorismis. Selles sõjas on hukkunud üle 50 000 inimese, enamik küll Türgi relvajõudude käe läbi.

Täna on tegutsemas ka Kurdistani Kogukondade Liit (KCK), mis ühendab nii Türgi, Süüria, Iraagi kui ka Iraani kurdide relvarühmitusi, kelle eesmärk on juba enam kui sajandi olnud ühise iseseisva ühendatud Kurdistani loomine. On arvestatud, et Türgis on kurdidest relvastatud võitlejaid ligi 30 000, Süürias ligi 100 000, Iraanis 3000. Iraagis on kurdide relvajõududes mõnedel andmetel isegi veerand miljonit võitlejat. Paraku Iraagi kurdide juhtivad jõud nagu Kurdistani Demokraatlik Partei (PDK) ja Kurdistani Patriootlik Liit (PUK) KCK tegevuses ei osale.

Põhja-Süürias on põhiline osa Idlibi kubermangust praegu jõudude kontrolli all, mis varem olnud liidus terrorivõrgustikuga al-Qaida.

Kunagist Nusra rinnet on mitu korda ümber formeeritud, aga tegemist on endiselt tugeva jõuga. Nusra rinde mantlipärijal Hay’at Tahrir al-Sham’il (regiooni, mis ajalooliselt hõlmanud Süüriast suurematki piirkonda – ash-Shami vabastamise organisatsioon) on ligi 20 000 võitlejat, nendega liitunud jõud on loonud veel kolmanda valitsuse Süürias, nn Süüria päästmise valitsuse Idlibis.

Rahu ei tule

Kurdid evakueerivad haavatut

Vene lipp lehvib Manbijs ß

igasugustest kokkulepetest. Rahulepet olukorras, kus despootliku valitsemisega harjunud diktaator isegi ei näe vajadust opositsioonile ligipääsu võimule anda, oleks ennatlik loota.

Kõige keerulisemas olukorras on praegu USA president Donald Trump. Riigi soovimatus oma jalga tõsisemalt Süürias maha panna on pahandanud ameeriklaste kohalikke liitlasi Süürias, toonud kaasa sõnasõja Türgiga, ja andnud Venemaale võimaluse taastada oma külma sõja aegseid positsioone Lähis-Idas. Ja kui Vene­maa relvajõud juba kuskil jala maha panevad, on neid välja saada väga raske.

ßß

Juhul, kui Süüria valitsusväed Venemaa sõdurite ja relvade toel lõpuks uut pealetungi alustavad ja võimaluse korral ka kolm rivaalitsevat jõudu üksteise vastu mängides nurka ajavad, võib kergesti tekkida olukord, et paguluses olevad sõjapõgenikud ei saagi kunagi koju tagasi. Rahukokkuleppe saavutamine Süürias pole olnud võimalik isegi Venemaa, Türgi ja Iraani liidrite kolmepoolsel jõul, küll on võimalik nende kolme riigi vahendatud kokkulepe väiksemates tüliküsimustes.

Kui Türgi teatab, et on „vabastanud terroristidest” (Türgi loeb kurdide rühmitusi terroristlikeks) umbes 10 000 km2 ala ja kavatseb sinna asustada ligemale 3 mln Süüria sõja põgenikku, on see kahtlemata ennetav samm.

Jätta põgenikke lõputuks koormaks oma majandusele (nagu on juba 1948. aastast alates olnud palestiinlased Jordaanias, Liibanonis ja mujal) ei taha ükski Türgi liider.

Samas on ka selge, et Assadil pole mingit kavatsust kurdide regiooni Rojavat autonoomsena, ammugi mitte iseseisvana tunnistada.

Kurdid on juba mitu aastat olnud kahvlis, ameeriklased tahaks nende aladelt välja tõmbuda, samas pole kurdidel Assadi võidu puhul mingit garantiid, et repressioonid neile kaela ei lange. Seda kõike peab arvestama, rääkides

SÕDUR novemberi 2019 41

Side

Mida kujutab endast küberajateenistus, seda kirjeldas ajakirjale Sõdur küberväejuhatuse info- ja kommunikatsiooni­tehnoloogia keskuse (IKTKe) IKT arhitektuuri- ja arendussektsiooni projektijuht kapten Tarmo Aia. Küberajateenistuse all on ka kasutajatugi, küber- ja infooperatsioonide teenistus, strateegiline kommunikatsioon, analüütikud, kuid selles artiklis keskendume arendajatele.

Küberajateenistus

mis see on?

Autor: kapten Tarmo Aia, IKTKe projektijuht

A

astal 2014 algas ametlikult projekt, mida tagantjärele võib nimetada „küberajateenistus”.

Kaitseväe infosüsteemide kaasajastamise ja arengu tõttu oli tekkinud vajadus lisada teenindava personali hulka IT-tehnikuid ja tugipersonali.

Süsteemide tähtsuse tõttu ei saanud neid ametikohti mehitamata jätta. Samas kaitseväe spetsiifikat arvestades on rahuajal suurõppustel vajadus suurem, vahepealsetel aegadel väiksem ja sellises koguses personali tsiviilsektorist palkamine oleks osutunud ebamõistlikuks. Kuna kaitseväge on alati julgustatud kasutama rohkem tsiviilsektori ressursse – ehk olema laiapindne – tekkiski idee kasutada juba tsiviilsektoris omale IT-teadmised omandanud ajateenijaid. Projekt oli edukas ning ajateenijad täitsid lahingu­ülesandeid hästi.

42 november 2019 SÕDUR

Kohe esimesel aastal selgus ka, et algne idee – kasutada ajateenijaid IT tugipersonalina oli küll väga hea, kuid selgelt eristus, et leidus ka väga andekaid ajateenijaid, kelle IT-oskused olid kõrgelt hinnatud ka erasektoris, eeskätt programmeerimise ja arendusvaldkonnas. Need andekad noormehed täitsid küll oma kohuseid hästi, kuid nende kasulikkuse tegelikuks ärakasutamiseks oli vaja neile pakkuda tõsisemaid ülesandeid.

Siinkohal on paslik meenutada konkreetset sõdurit, kellest see kõik algas – nimelt kapral Tõnis Pooli (nüüd reservis) – kes julges välja pakkuda, et ta võib kaitseväe jaoks ka midagi muud teha kui lihtsalt arvuteid hooldada ja paigaldada. Edasine on nagu öeldakse juba ajalugu: Tõnisele järgnes plejaad andekaid ja motiveerituid arendajaid, kes kõik on andnud oma panuse kaitse­ väe infosüsteemide arendusse.

Praeguseks on tänu neile kaitseväel tekkinud juba rohkem kui jalaväe­ rühma suurune küberinseneridest koosnev reservüksus, mis suudab lahendada

keerukaid IT-probleeme, arendada ja disainida riist- ning tarkvara, kaitsta süsteeme küberrünnakute eest – seda kõike vajadusel ka otse lahinguväljal.

Kogemuse saamiseks osalevad arendajad iga-aastastel suurõppustel Kevadtorm, kus nad näevad, kuidas nende abiga valminud tarkvara kasutatakse, vajadusel parandavad esinevaid puudujääke. Õppus annab hea võimaluse viibida sõjaaegse keskkonnaga sarnases olukorras.

Kübersõdurite panus ei lõppe ajateenistusega – praeguseks oleme tagasi kutsunud reserv­õppekogunemisele mitu küberinseneri, ka Tõnise. Heameel on tõdeda, et seni on ka kõik kutsutud kohale tulnud.

On väga positiivne näha reservistide silmis rõõmu, et asjad mille arengule nad kaasa aitasid, on vahepeal edasi arenenud ning eriti heameel, et nad on vahepeal tsiviilis viibides omandanud uusi teadmisi, mida nad reservõppekogunemise käigus annavad edasi, muutes kaitseväe arendatavaid kübertooteid veelgi paremaks.

Side ß

Kübersõdurid Kevadtormil tööhoos

KOLT - hea näide küberajateenijate panusest

Foto: Rauno Volmar

Küberajateenistusest on saanud omamoodi kübersõjanduse visiit­kaart, kuna sinna värvatakse parimaist parimaid. Kübersõdurid peavad suutma nii ennast kui ka oma kaaslasi kaitsta ka füüsiliste relvadega, sestap saavad nad täiesti tavalise laskuri baaskursuse ajateenistuse alguses. Sellele lisanduvad teenistuse käigus oskused tegutseda jalaväejao koosseisus: eri lahingu­ liikide ja taktikate harjutused ning laskmised.

Küberajateenijad valitakse peamiselt küberväejuhatusse suunatud ajateenijate isikkoosseisust (peale küberajateenijate on KüVJ ka palju „traditsioonilisemaid” erialasid – side, staabikaitse, meediasõdurid). Valimiseks kasutatakse muuhulgas KüVJ oma häkatoni K48.

Praeguseks on välja kujunenud kaks häkatoni: v1 – avalik üritus märtsis, mille kaudu julgustatakse noori valima küberajateenistus ja v2 – sisemine üritus juulis, mille käigus selgitatakse parimad kandidaadid küberinseneride ametikohtadele.

Koostöös kaitseressursside ametiga on plaanis muuta ajateenijatele valiku­ protsess nähtavaks juba enne ajateenistuse algust: nii peaks tulevikus nende teekond kaitseväes olema selge juba enne kutsumist. Omaette väljakutseks on küll iga-aastase meeskonna moodustamine, kuna ajateenijaid võetakse teenistusse jaanuari-, juuli- ja oktoobri­ kutsega. Jaanuaris võib olla raskem kohti täita, kuid need, kes juuli- või oktoobrikutsega küberajateenistusse ei mahu, võivad alati avaldada ka soovi jaanuaris tulla.

Kaitseväel on tekkinud tuntud IT-ettevõtetest koostööpartnerid, kes suunavad oma noori töötajaid, kes pole veel ajateenistust läbinud, teenima küberinseneridena üksusse, sest nad teavad, et noorte oskused ei lähe ajateenistuses „rooste”. Sageli makstakse neile ka teenistuse ajal tööandjate lisastipendiumi ning soodustatakse reservõppekogunemisel käimist. Võib olla kindel, et ka sõjaajal on kaitseväe IT-süsteemid üleval ja töötavad ootuspäraselt.

KOLT on kaitseväe olukorra- ja lahinguteadlikkust koguv ning edastamist võimaldav süsteem, mille eesmärk on sõjaväelistele juhtidele adekvaatse ja õigeaegse informatsiooni kättesaadavaks tegemisega võtta vastu paremaid ja teadlikumaid otsuseid.

KOLTi on arendatud mitu aastat, ning selle käigus on süsteem läbinud mitmesuguseid teste, millest suurim oli nn live-test Kevadtorm 2019.

KOLTi on arendatud, kasutades küberinseneride täit potentsiaali, mille tagajärjel on kaitseväe käsutuses modernne ning efektiivne süsteem, mis võimal ates sidekanalites - taktikalisest raadiost kuni satelliittelefonini.

KOLT võimaldab infot visualiseerida, sidudes kaardiandmed ja sündmuste tingmärgid omavahel tervikuks, ning lihtsalt vahetada tekstuaalset informatsiooni kaasaegse Instant Messaging ehk Chat liidese kaudu (privaat- ja grupisõnumid).

KOLT on tehtud sõduritelt sõduritele, kasutades parimaid tarkvaraarenduspraktikaid ning arvestades kaitseväe tegelikke vajadusi sellisele programmile.

SÕDUR november 2019 43

Sõjamängud fookus

Sõjamängud on väga hea võimalus luua ülematele kuluefektiivselt reaalsuse lähedane otsustuskeskkond, mille käigus saab harjutada plaanide elluviimist.

Sõjamängud kaardil ja arvutis Autor: major Lauri Teppo, 1. jalaväebrigaadi staabiohvitser

S

õjamäng (ingl wargame) kui väljaõppemeetod, milles lõpptulemus ei ole ette määratud ning sõltub ülemate otsustest, annab võimaluse väga kaasahaaraval moel õpetada taktikat ja parandada otsuste kvaliteeti. Järgnevalt annan ülevaate mõnest sõjamängu tüübist ja selle olulisemast komponendist ning jagan oma kogemusi Eestis korraldatud sõjamängude vallas.

Sõjamängude ajalugu

Kompanii tasandi mänguks on vaja detailseid maastiku elemente, samas brigaadi tasandi mängulaual peab tegema üldistusi.

44 november 2019 SÕDUR

Sõjamängu ajalugu on ilmselt sama pikk kui sõjategevusel endal – eri male analoogidest kuni arvutisimulatsioonideni. Nüüdisaegse operatsioonilis-taktikalise sõjamängu kujunemisse on suure panuse andnud 19. sajandil Preisi ohvitserid: isa George Leopold ja tema poeg Georg Heinrich Rudolf Johann von Reisswitz ning ka hilisem sõjaminister Julius von Verdy du Vernois.

Von Reisswitzid lõid reeglipõhise sõjamängu (ingl rigid wargame), kus on rohkem mõju reeglitel ning vähem vahekohtunikul, kuid see ei osutunud keerukuse tõttu populaarseks.

Du Vernois disainis vaba sõjamängu (ingl free wargame), kus suurem roll oli vahekohtunikel, kes otsustasid enamiku tulemuste üle ja selline mängutüüp oli menukam.

Alates 1870 toimus sõjamängu kui väljaõppemeetodi ja hiljem ka uurimismeetodi areng, mida iseloomustab Helmuth von Moltke vanema (Preisimaa kindralstaabi ülem 1871–1888) kuulus lause „See ei ole mäng, vaid väljaõpe

sõtta minekuks!”. Sellest ajast on sõjamäng olnud au sees mitmes riigis. Näiteks on strateegilised mängud osa väljaõppest USA Naval War College’is või viimasel ajal esile kerkinud koolkonnas Londoni Kings College’is.

Seminari tüüpi mängud

Sõjamäng on Peter P. Perla sõnul „sõjategevuse simulatsioon, mille tulemus sõltub poolte otsustest”. Briti sõjamängude eksperdi Tom Mouati arvamusel võib need jagada kaheks.

Esiteks seminari tüüpi mängudeks, mis sobivad pigem mittelahinguliste protsessidega tutvumiseks.

Need mängud vajavad vähemalt kahte konflikti ja/või probleemi liini ning üle kolme mängija, kellel on eri eesmärgid ning piirangud. Kes sooviks mängida korrumpeerunud politseipealikku, kelle eesmärk on kasvatada mõjuvõimu, või hoopis veterani, kes tahab

Sõjamängud Operatsioonilis-taktikalised mängud

Teise tüübina saab välja tuua operatsioonilis-taktikalised mängud. Need sisaldavad endas Philip Sabini liigituse kohaselt geograafilist keskkonda, üksusi koos oma võime-

tega ja stsenaariumit ehk otsustuskeskkonda.

Geograafilise keskkonna juures on olulisim ja keerukaim detailsuse määramine mängu fookuse järgi. Kompanii tasandi mänguks on vaja detailseid maastiku elemente, samas brigaadi tasandi mängulaual peab tegema üldistusi.

Keskkonna puhul saab mängulauda disainida mängu fookuse järgi, lisades spetsiifilisi elemente nagu infrastruktuur või toiduainevarude hulk. Oluline on meeles pidada mängu eesmärki, sest iga lisatud element kipub kahandama mängitavust. Üksuste võimed ehk liikuvus, kaitstus ja tulejõud peaksid olema määratletud üksteise suhtes ja mõjutatud maastiku poolt. Mängu disainides ei saa nende väärtusi määrata vaakumis, vaid alati kõrvutades teiste mängus kasutatavate üksuste võimetega. Vastasel korral avastavad mängijad peagi ebakõlad ning mängurõõm ja väljaõppeväärtus kahanevad.

Sõjamängudel on kindel koht juhtide väljaõppes kaitseväe akadeemias ß

saada uueks linnapeaks, kui piiranguna ei tohi kasutada ebaausaid võtteid?

Mäng toimub voorudena, kus mängijad kirjeldavad, mida nad tahavad saavutada ning miks see peaks õnnestuma. Mängujuht otsustab, kas ja mil määral see õnnestub, kasutades vajadusel täringut, et lisada õnnefaktorit. Saab juurde panna eri elemente: salajased läbirääkimiste voorud, majanduslikud tagasilöögid, ennustamatud sündmused (näiteks tankeriõnnetused). Seda tüüpi mängu olen kasutanud riigikaitseõpetuse tundides, et tutvustada riigikaitse laia käsitlust, ning see on osutunud uskumatult kaasahaaravaks ja õpetlikuks.

SÕDUR november 2019 45

Sõjamängud

Siia valdkonda kuuluvad ka mitmesugused kordistajad – näiteks välikindlustuste mõju või kaudtule mahasuruv efekt.

Maastik määrab



 

 



Kaardil mängides on välja kujunenud operatsiooni­ ala jaotamine heksagonideks.

Heksagon ehk kuuskülgne kujund võimaldab üksustel liikuda igas suunas, kuid tunduvalt piirates võimalusi ehk pakkumata võimalust üle mõelda ega liigselt detailidesse laskuda näiteks kompanii ekvivalentide liigutamisel.

46 november 2019 SÕDUR

Mängud arvutis

Kas mängida kaardil või arvutis? Arvuti abil mängitavatel mängudel on mitu eelist. Üksuste parameetrid on kergesti muudetavad, arvuti on võrdselt ebaõiglane kõigi mängijate suhtes, arvutisüsteem suudab hallata korraga mitut eri tulevahetust, arvuti võib vähese vaevaga simuleerida osalist või täielikku sõjaudu ja peamine, et arvutisüsteem saab vähendada osalejate hulka.

Et aga arvutisüsteemi (näiteks Joint Conflict and Tactical Simulation ehk JCATS) abil peetud sõjamäng oleks edukas, vajavad maastiku ja üksuste omadused vähemalt kontrollimist kui mitte põhjalikumat paikaseadmist. Oma magistritööd tehes kulus mul nädal üksuste kaitstus-liikuvus-tulejõud seadistamiseks.

Arvutisüsteemis toimuva sõjamängu peamine puudujääk on see, et reeglid pole nähta-

2. jalaväebrigaadi reservohvitserid ja -allohvitserid ß

Heksagon

Maastiku tüübid avaldavad eri mõju üksustele.

Linnas kasvab kergejalaväe kaitstus või soisel teedeta maastikul kahaneb ratassoomukitel üksuse liikuvus nullini. Varem määratletud maastiku mõjud võimaldavad välistada vaidlusi stiilis „aga ma sõidan läbi kraavi”. Küll aga peaks sisse jätma ka juhusefaktori, mis kulmineerub täringuviskega.

Näiteks tankiüksusel võib olla väike võimalus ületada jõgi käigult ilma pioneerialase ettevalmistuseta ehk teisisõnu see õnnestub, kui visata täringuga kuus silma. Sellised elemendid sunnivad mängureid riske kaaluma ja neid võtma või neist hoopis loobuma. Samuti võimaldab see ettevaatlikel juhtidel tegutseda madala riskiga, mis omakorda annab šansi vastase jaoks tegutseda kiiremini.

Stsenaariumi kujundamisel on eelduseks piisav konflikt poolte käskude vahel. Konflikti ulatus peaks olema vastavuses mängu eesmärgiga. Kui eesmärk on otsida optimaalset üksuse struktuuri väeloome tarbeks, peaks konflikti olemus lähtuma reaalsetest oludest. Kui siht on treenida kummagi poole ülemaid otsustama lahingu käigus, peaksid ülesanded, üksuste suurus ja kompositsioon olema tasavägised, et pakkuda pinget. Samas tuleb arvestada ründaja-kaitsja suhtega, mis alati ei pea olema 1:3.

Kasutades maastikumudelil mängitavat sõjamängu reservohvitseride õppepäeval, tekitasin konflikti ajas ja ruumis – ründav pool pidi vallutama võtmemaastiku kuue vooruga, kaitsva poole ülem pidi seda takistama vähemalt kümme vooru.

vad. Näiteks pole reeglina arusaadav algoritm, mille abil arvutatakse tankikahuri tabamise tõenäosust liikuva sihtmärgi pihta. See asjaolu võib tekitada osalejates tunde, et „tume salajane jõud” suunab toimuvat. Samuti on segav asjaolu, et igat arvutiprogrammi tuleb õppida ja mingil määral on tulemused mõjutatud osalejate programmi kasutamise oskusest.

Mängud kaardil

Kaardil mängimisel on mitu eelist. Seal on kõik selgesti nähtav, reeglid on lihtsad ja loetavad, kaardil on võimalik kerge vaevaga taastada olukordi ja nuppe liigutada. Pealegi ei ole kaardi ja nuppude kasutamisel vaja arvutiparki. Kaardil mängitava mängu suurim eelis on inimeste vaheline suhtlus laua ümber, kus saab vahetut ja mõnusat arutelu pidada.

Kaardil mängitavate mängude peamisteks puudusteks on kaks asjaolu. Esiteks on nende tarbeks vaja rohkem vahekohtunikke ja mängujuhte, mis suurendab organiseerimise mahtu. Teiseks asjaolu, et sõjaudu on keerukam kuvada, mistõttu on ruumis raskem üllatust luua.

Vaba sõjamäng

Operatsioonilis-taktikalise sõjamängu võib toimemehhanismi järgi jagada kas vabaks või reeglitega sõjamänguks. Vaba sõjamängu kandev idee on, et kummagi poole ülem peab kirjeldama võimalikult täpselt oma tegevust män-

Sõjamängud suunata mängu käikude kaupa. Kuna seda tüüpi mängus on relvade mõjud jms ette prognoositavamad, siis ei pea ülemad oma tegevust üleliia detailselt kirjeldama.

Liikumiskaugused, tuleulatused jms on hõlpsasti tuvastatavad ja ei vaja otseselt mängujuhi otsust. Seda tüüpi mängu kasutasin oma magistritöös üksuste parameetrite määramiseks brigaadi ja kõrgemal tasandil ning mäng osutus põnevaks, kuid mitme reegli ja tabeli tõttu kehvemini mängitavaks kui vaba sõjamäng.

Kokkuvõtteks

täiendõppeöpäeval taktikalisel otsustusmängul

gu käigu jooksul. Käik peaks olema piiritletud ajaliselt lähtuvalt mängu fookusest.

Rühm-kompanii tasandil saaks see olla umbes 30 minutit, diviisi tasandil umbes päev. Ülema(te) kirjelduse järel hindab mängujuht tulekontaktide tulemusi ning teeb oma otsuse, kasutades vajadusel jällegi täringut.

Näide: ründaja on liigutanud paika kaks lahingumasinat kattepositsioonile, tellinud kaitsja vastu kaudtule ning ründab kahe rühma ja kahe tankiga ahelikus jao kindlustatud positsiooni. Täringuvise numbriga üks toob kaasa ebaedu, kaks ja kolm annavad tulemi, kus ründaja eesmine jagu murrab kaitsja positsiooni sisse ja ülejäänud numbrid annavad absoluutse edu.

Vaba sõjamängu pidamiseks peab mängujuhil olema initsiatiivi ja kogemust, samuti elav fantaasia ning hea eesmärkide mõistmine, et pakkuda mõlemale poolele võimalust õppida.

Seda tüüpi mängu on autor kasutanud aspirantide ja reservohvitseride õpetamisel, kus üks pool käsutas mehhaniseeritud roodu ja teine jalaväerühma. Tagasiside oli ülimalt positiivne ning kahetunnine mäng suunas osalejaid mõtlema taktikale rohkem kui mitmetunnised loengud.

Reeglitega sõjamäng

Reeglitega sõjamängu juures on enamik koefitsiente, mõjusid jne kirjalikul kujul mõlemal mängijal olemas ning mängujuhi ülesanne on

Sõjamäng kui uurimismeetod sobib rohkem probleemi, protsesside ja neid mõjutavate tegurite mõistmiseks, aga ka dünaamiliste ning komplekssete nähtuste uurimiseks ja detailsete lahenduste määramiseks. Sõjamängu käigus kogutavad andmed on pigem kvalitatiivsed – intervjuud, vaatlus, osalejate toodetud dokumentide analüüs jne. Teoreetiliselt võib ka piisava hulga sarnase stsenaariumiga mängude korraldamisel saavutada statistilise mõõte, aga see eeldab aja ja mängijate olemasolu.

Sõjamängu suurim puudujääk väljaõppe korraldamisel on asjaolu, et keerukas kui mitte võimatu on täita kindlat väljaõppe eesmärki.

Näiteks ei ole üldse selge, kas sõjamängu käigus saab harjutada tiibamist, sest olukord ei pruugi selliseks kujuneda. Samas asjaolus peitub ka sõjamängu suurim väärtus – vaenlase ülemal on alati võimalus teha vastukäik.

Sõjamängu juures eksisteerib ka oht luua olukord, kus tekib hirm eksida või kujuneb tunne, et mõned otsused on naeruväärsed.

Seda on tarvis vältida – tuleb kujundada safe to fail keskkond, kus asjaolu, et päris sõdureid pole, julgustaks ülemaid võtma riske ning proovima uusi kontseptsioone. Olukordade keerukuse suunamine on mängujuhi jaoks raskemaid ülesandeid. Väljaõppes peaks jaguma mängivatele ülematele nii võite kui ka kaotusi. Ei tohiks kujuneda situatsiooni, kus tekkib kaotuste jada ja ühes sellega moraalilangus.

Sõjamäng võimaldab ülematel otsustada ajalise surve all ja kohe tunnetada mõju, mis avaldub vastase ülemale. Ehk siis, sõjamängus kontrollitakse ülema otsuseid lahinguga. See sunnib võtma riske, olema leidlik, püüdlema üllatuse poole, otsustama ebapiisava info keskkonnas jne. Seda kõike mõjutab mängu disain, mis muudab ettevalmistused keerukamaks ja tulemuse ettemääramatumaks kui kontrollitud vastast kasutava harjutuse puhul.

Samas muutuvad harjutused ülematele huvitavamaks ja lahendused leidlikumaks ning mis peamine – paraneb ülemate otsuste kiirus ning kvaliteet.

Sõjamäng võimaldab ülematel otsustada ajalise surve all ja kohe tunnetada mõju, mis avaldub vastase ülemale.

Ehk siis, sõjamängus kontrollitakse ülema otsuseid lahinguga.

Kasutatud kirjandus: Ed McGrady ja Peter Perla. Wargaming and analysis. Presentation for MORS special meeting.

Alexandria, 2007.

Tom Mouat. Wargaming.

Esitlus Wargaming Conference Connections 2018 raames. Lk 41. London.

Peter Perla. The Art of Wargaming: A guide for professionals and hobbyists. Annapolis: United States Naval Institute, 1990.

Martin Van Creveld.

Sõjamängud.

Gladiaatoritest gigabaitideni. Tallinn, 2015.

Milan Vego. Naval War College Review, Autumn 2012, Vol 65, No 4, PP 109- 147.

Philip Sabin. Simulating War: Studying Conflict Through Simulation Games. Continuum, 2012.

SÕDUR november 2019 47

Ajalugu fookus

Vabadussõja relvad ˝ vintpüssidest tankideni Autor: Mati Õun, ajaloolane

S

ada aastat tagasi oli iga sõjaväe põhirelvaks vintpüss, nii ka meil. Ja ei ole imestada, et Eesti sõjavägi vabadussõja alul taganes peaaegu Tallinnani välja, kuna Punaarmee pealetungist alates leiti Tallinnas Peeter Suure merekindluse relvaladudest vaid 2681 laskekorras vintpüssi.

Tallinnas oli sigatsenud Saksa oku-

48 november 2019 SÕDUR

patsioonivägi, kes lahkudes viskas sadamas merre üle 30 000 püssiluku – püsse endid oli sellises koguses raske tassida. Merre loobituist ümmarguselt 11 000 püssilukku õnnestus meie tuukritel veest välja tuua, mis tõstis tarvituskõlblike püsside arvu 13 809-le – see oli juba tublisti parem. Ja vabadussõja teisel päeval, 29. novembril 1918 jõudis meritsi Tallinna esimene relvasaadetis Soomest, 2037 Jaapani Arisaka vintpüssi ja kolm kuulipildujat koos padrunitega, 5. detsembril veel 3000 Jaapani püssi ja

kaks kuulipildujat koos 823 720 padruniga; samuti 20 240 käsigranaati.

Saabunud käsigranaadid ja vintpüssi- ning kuulipildujapadrunid olid lootustandvad, kohale saabunud vintpüssid aga mitte – nad olid ilma tääkide ja kanderihmadeta, roostetanud ning pooltel püssidel puudusid puhastusvardad. On selge, et sellist „relvaabi” ei saanud esialgu sõjaväele anda, püssid pidid kõigepealt meie relvameistrite käest läbi käima, mis võttis omajagu aega.

Eks selline relvaabi näitas aasta

Ajalugu fookus Kaks Inglise 152 mm Vickersi haubitsat

Fotod: Vikipeedia, Muis.ee, erakogu

ß

varem ennast iseseisvaks kuulutanud Soome poolt suure venna suhtumist oma tobukesest väikevenda, aga tääkide puudumisest siiapoole Soome lahte jõudnud püssidel võib aru saada.

Arisaka vintpüssi tääk oli üpriski pikk ja laia teraga pussnuga, ehk soomlastele puukko, millega andis leiba ja liha lõigata ning tolleaegsetele meestele meelepäraseid puutöid teha. Püssi­ rihmagi oleks saanud tollastes majapidamistes kasutada; puhastusvardad – neid vist eriti vaja ei läinud, aga neid võeti nii igaks juhuks.

12. detsembril koos Briti kergeristlejate eskaadriga Tallinna saabunud miiniveeskajal Princess Margaret oli lastiks 5000 Vene vintpüssi ja 148 Briti Lewise ning Taani Madseni firmade kergekuulipildujat koos 7 mln padruniga. Meil endil oli vabadussõja alates üle 30 mln padruni, seega laskemoona­puudust esialgu ei olnud.

Briti relvaabi jätkus 1919. aasta esimesel poolelgi ja selle aastanumbri sees saanud meie sõjavägi Suurbri-

ß

Padruneid jätkus

Ka Kalevlaste maleva põhirelvaks oli vintpüss

tannialt 44 618 Vene vintpüssi koos 65 mln padruniga. Imelik küll, kuid tavaliselt meie vastaseks peetud ja Lätis laiutanud sakslased andsid 1919. aasta veebruaris ja aprillis Eestile 1900 Vene vintpüssi. Need olid mõeldud siinseist sakslastest formeeritud Balti pataljonile, kuid on selge, et pataljoni jagu mehi sellist hulka püsse ei tarvitanud, küllap neid üle tuhande üle jäi.

Sõjasaagiks saanud Eesti sõjavägi

vabadussõjas kuni 13 400 vintpüssi ja nii neid püsse koguneski, et ka meie relva­ vendadele ingerlastele, soomlastele, rootslastele ja taanlastele oli anda (vabatahtlikud tulid ju ilma relvadeta), samuti Eestis organiseerunud lätlastele ja Vene valgetele. Meie oma sõjaväele on vabadussõja jooksul välja antud ligi­kaudu 78 000 vintpüssi, sõja lõpul aga korjati interneeritud Loodearmeelt ära 52 037 vintpüssi ja saadi inglastelt

SÕDUR november 2019 49

Ajalugu fookus

13 022 püssi Briti Venemaa missiooni ladudest, kuna suur Inglismaa ei hakanud neid enam tagasi vedama.

Kõike kokku, koos siin nimetamata allikaist saadutega, kogunes meile 1920. aasta suveks 176 000 vintpüssi ja 2700 kuulipildujat. Seda oli kaugelt rohkem kui meie sõjaväe relvastamiseks uue üldmobilisatsiooni puhul vaja oleks olnud.

Suurtükid

Ka Eestis olnud suurtükkide puhul tegi 1918. aastal meid okupeerinud Saksa sõjavägi siin põhjaliku rüüstetöö – välja veeti 748 suurtükki kaliibritega 37–305 mm, jättes eestlastele koos laskekõlbmatuks muudetud rannakaitsekahuritega 292 „toru”.

Suurtükkidele oli ka 5. detsembril saabunud esimene Soome abi kehvakene – kirjade järgi kakskümmend 87 mm Vene kahurit, millistest aga 16 vajasid remonti.

Sakslastest maha jäetud välisuurtükidki olid enamjaolt kasutuskõlbmatuks tehtud – rauad lõhki lastud, lukud metsa või merre visatud jne.

Neist ligi 300 suurtükist osutus taastamatuks üle saja, vabadussõja alul aga tunnistati tarvituskõlblikuks vaid 85 suurtükki – kaheksa 57 mm, kaks 76 mm, kaks 87 mm ja seitsekümmend kolm 107 ning 152 mm suurtükki. Ja neistki 85-st olid kohe tarvitatavad vaid mõned.

Sakslastelt saadi eri andmeil 400 kuni 500 miini- ja pommipildujat, kuid need olid väikese laskekaugusega kaevikusõja relvad, mida meil alanud manööversõjas ei saanud kasutada.

18. detsembril jõudis Soomest Tallinna neli 76 mm Vene välikahurit ja 7. jaanuariks 1919, mil meie vägede vastupealetung oli alanud, oli Eesti sõjaväel 31 laskekorras suurtükki, neist 22 välipatareides, viis soomusrongidel ja neli 107 mm kahurit Naissaare kirde­rannal. Samal päeval langes Aegviidu jaamas eestlaste kätte kaks 76 mm Vene välikahurit ja seejärel hakkas selliseid trofeesid tulema ridamisi, sõja jooksul eri andmeil 73–87 suurtükki kaliibritega 37–152 mm. Ju neid siis punaväel lahedalt käes oli, et jätkus meilegi jätmiseks.

Praktiliselt sama palju, kokku 86 suurtükki kaliibritega 57–152 mm,

50 november 2019 SÕDUR

saadi 1918. aasta detsembrist kuni 1920. aasta jaanuarini Suur­britanniast; kaheksa 77 mm kahurit 1919. aasta 2. oktoobril aga koos 24 000 lasuga Saksamaalt. Küllap sinna vahetuskaubaks mingit toidu­ kraami läkitati.

1919. aasta jooksul omandasid reaalse tulejõu ka meie rannapatareid Aegnal ja Naissaarel. Naissaare 107 mm patareist oli meil juttu, seal olid tegeli-

kult välikahurid. 1919. aasta jaanuaris lisandus saare kirderannale ka nelja 152 mm Vene välikahuriga patarei.

Suurim edu saatis rannapatareide taastajaid aga Aegna saarel, kus raske­ suurtükkide spetsialisti Jaak Feldmanni juhatusel saadi 1919. aasta 4. juulil laskekorda kahe 305 mm kahuriga soomustorn. See ei takistanud 7 aastat hiljem, 1926. aasta 1. mai Päevalehel teatamast: „1. maiks 1919 oli

Ajalugu fookus rude” kogus järjest suurenes nii meie oma meistrimeeste remondituina, sõjasaagina kui ka Inglise, Saksa ja Soome saadetistena. Hoopis hullem oli aga meie suurtükiväge ängistav laskemoona puudus.

Tulevane maailmamees, tollal Suur­britannia sõjaministri ametit pidanud Winston Churchill olla käskinud kõik, mis oli mõeldud eestlastele, ära anda Nikolai Judenitši vägedele.

75 mm USA-Briti kahur, u 1919. a ß

saar lahinguvalmis, see päev sai Aegna merekindluse aastapäevaks.” Võib-olla aastapäevaks saigi, aga lahinguvalmis ei olnud 1. mail 1919 Aegnal veel ükski suurtükk – kaks 152 mm Canet-kahurit ja kolm 130 mm Vickersi merekahurit seati seal üles 1919. aasta teisel poolel.

Kui nüüd see vabadussõja suurtüki­ lugu lühidalt kokku võtta, siis Eesti sõjaväe käsutuses olnud „raskete to-

SÕDUR november 2019 51

Ajalugu

Soomusrong nr 2 Valga jaamas ß

Nagu teada, läksid Vene valgetele ka esimesed siia jõudnud tankid – Inglise rasketankid Mark V ja Prantsuse kergetankid FT 17.

Teadagi oli see tähtsate läänlaste vale panus, aga äratundmine võttis Londonis ja Pariisis tublisti aega.

Veel novembrikuu keskpaiku, kui meie relvajõud alustasid Venemaal lüüa saanud ja Eestisse taganenud Loodearmee desarmeerimist, algas Entente´i surve Eestile, et Loodearmeed tuleb hoopiski igakülgselt toetada ja taas üles ehitada.

Eesti riik, keda lääne suurriigid ei olnud juriidiliselt tunnustanud, oli Läänest vaadates vaid Venemaa mässuline provints, ei midagi enamat.

Aga too mässuline provints ajas siis oma rida, ilma Pariisile ja Londonile vaatamata ja ühtekokku saadi 1919. aasta lõpul ning 1920. aasta alul Vene valgetelt üle võetud 98 suurtükki koos ligi 51 000 lasuga.

Eesti kaotas vabadussõjas 19 suur-

52 november 2019 SÕDUR

tükki; neist otseselt punaste kätte kaks 76 mm kahurit, mis olid kitsa­ rööpmelisel soomusrongil nr 4. See soomusrong sattus 6. aprillil 1919 Põhja-Lätis Ape jaama juures puna­ lätlaste kätte, kuid mitte kauaks – maikuu lõpul ei olnud tal meie vägede eest Valga–Aluksne (tollal Marienburg) raudteel enam kuhugi taganeda ja punased lasksid ta Stāmeriena jaama juures kõrgelt raudteetammilt alla.

Aga see selleks. Meie suurtükikaotuste levinuimaks põhjuseks oli vigaste sütikutega mürskude plahvatamine lasu hetkel rauas. Ühe erandina aga 15. novembril 1919 Narva rindel, kus üks suurtükk vajus läbi järvejää ja põhjamudasse ta jäigi.

Vabadussõja vaherahu tuleku ajal oli meie sõjaväes kasutusel ja ladudes reservis 185 suurtükki kaliibriga 57–305 mm. Viimased olid muidugi kaks Aegnal asuvat rannakaitsekahurit; kaks järgmist sellist kahurit saadi

seal korda 1920. aasta kevadel. Väljaspool rannapatareisid olnud Eesti suurtükiväe suurimaks kaliibriks oli 229 mm, milliseid oli kaks 1877. aasta mortiiri.

Vabadussõja jooksul tegi meie suurtükivägi ligi 344 000 lasku, mis teeb keskeltläbi 860 lasku päevas.

Liialt palju seda ei ole; nagu öeldud, takistas meie suurtükkide tõhusat tegevust laskemoona vähesus.

Soomusrongid

Eesti sõjaväe hiilgerelvad vabadussõjas olid soomusrongid. Meist üle kolme korra suurema rahvaarvuga Soomel oli nende vabadus- või kodusõjas kaks soomusrongi ja meist poolteist korda arvukamatel lätlastel 1920. aasta 1. veebruari seisuga viis soomusrongi, meil aga samal ajal 11 – kuus laiarööp­ melist ja viis kitsarööpmelist.

Kusjuures meie ohvitseridest ei olnud äsja lõppenud I maailmasõjas keegi teeninud soomusrongidel; kõik,

Ajalugu Mark V tank Tallinnas Pärnu maanteel ß

mis siin sellel alal tehti, oli improviseering iseenese tarkusest. Eks punase poole soomusronge oli muidugi rindel ka.

Meie soomusrongid ei olnud tavaliselt alalise vagunikoosseisuga, kuid nende komplekteerimisel täideti mõningaid üldpõhimõtteid: vedur asus tavaliselt rongi keskel, et ta eest- või takkapoolt tuleva suurtükitule alla ei satuks; rongi ees- ja tagaotsas oli üks-kaks platvormvagunit, et raudteemiinile sõites mõni lahinguvagun viga ei saaks, vaid mõni neist platvormvaguneist, millist andis teise samasuguse vastu välja vahetada.

Mõnel platvormvagunil asusid tavaliselt lahtised raudteerööpmed ja tööriistad rööpmete vahetamiseks, sest soomusrongide vastase tegevuse üks põhimõtteid oli rööpmete raudteelt lahtivõtmine ja minematassimine.

Platvormvaguneile järgnes mõlemas rongi otsas suurtükivagun, millel laiarööpmelisel soomusrongil oli üks-kaks kahurit kaliibritega 57–120 mm, või haubits kaliibriga 122 mm; kitsarööpmelisel soomusrongil (selle rööbaste vahe oli 750 mm) aga 57–76 mm kahur.

Peale suurtükivagunite oli soomusrongi koosseisus paar kuulipildujavagunit, milliste mõlemal küljel ja nurkades olid luukidega suletavad laskeavad 4–8 raskekuulipilduja paigutamiseks.

Ja siis kindlasti ka dessantvagunid, millistes olid eluruumid dessandi­ meestele. Dessantvaguni külgedel olid laskeavad, millistest sai välja lasta vintpüssidest.

Talveajal olid dessantvaguneis, aga ka kuulipildujavaguneis ja suurtükivagunite meeskonnaruumides väikesed raudahjud, mis seal sooja andsid.

1919. aasta märtsis-aprillis pandi meil platvormvaguneile kolm mere­ kahurit pöörlevail alustel. Neist esimene oli suurtükipaadilt Lembit pärit 120 mm kahur, mis kandis ka raudteekahuriks tehtuna sama nime, kaks järgmist olid 130-millimeetrised ja kandsid nimesid Kalewipoeg ning Rasputin. Neil suurtükivaguneil meeskonna eluruume ei olnud, olid vaid mürsukastid laskemoonaga.

Olgu veel öeldud, et esimeste lihtsate improviseeringute järel tehti meie soomusrongid vast kohapeal väljatöö-

tatud kihilise soomusega. Selle väliskihiks oli 6,4 mm lehtteras, seejärel tolline laud ja kümmekond sentimeetrit linatakku, ning 3,2 mm lehtraud või -teras ja sisekihina veelkord tolline laud.

Viimasesse andis naelu lüüa, milliste otsa mütse ja riideid ning petrooleumilaternaid riputada.

Selline kihiline soomus olevat üsna kindlalt kinni pidanud püssi- ja kuuli­pildujakuulid ning mürsukillud; mürskude otsetabamuste eest see kaitset ei pakkunud, aga neid tuli vastase kehva matemaatikaoskusega suur­ tükimeeste tõttu harva ette.

Talvel pidas selline vagunisein muidugi hästi sooja, kui just uksed või kuulipildujate laskeavad lahti ei olnud; dessantvagunite püssi-laske­ avasid andis väikeste soomusluukidega sulgeda.

Tankid

Eespool oli juttu, et Eesti-nimelisele Venemaa mässulisele provintsile maailmasõjas ilmunud imemasinaid tanke 1919. aasta keskpaiku ei antud, küll aga Venemaa pärisperemeesteks arvatud Vene valgekaartlastele. Kui Vene Loodearmee üritus Petrogradi (praegu jälle Peterburi) vallutamiseks 1919. aasta novembris läbi kukkus,

jõuti Tsarskoje Selo juures rindel olnud neli Inglise rasketanki Mark V ja kaks Prantsuse kergetanki Renault FT 17 raudteed mööda Tallinna ja Paldiskisse vedada – hästi kaugele neist koledaist bolševikest.

Siin oli selge, et lääne poolt vaadatuina kindlameelsed Vene valged neid enam ei tarvita ja meie sõjavägede ülemjuhataja Johan Laidoner küsis Entente’i sõjaliselt missioonilt luba need tankid üle võtta. Luba saadigi neljale rasketankile Mark V; selgus, et kergetankid FT 17 on tegelikult Soome omad ja Prantsuse sõjaväe esinduse ülem kindral Ernest Emmanuel Etievant on need sealt laenanud, lubades nad pärast sõja lõppu heas korras tagastada. Eestigi sai need tankid laenuks – oma tankistide väljaõppeks.

Nüüd formeeriti novembri lõpu­ nädalal Paldiskis tankide klass, mille ülemaks määrati kapten Hans Vanaveski.

Tankide klass oli iseseisva väeosa õigustes, alalise koosseisuga 131 meest ja 70 kursandiga. 6. jaanuaril 1920 kandis kapten Vanaveski tagavaraväe ülemale ette, et ta kursandid suudavad tankidega iseseisvalt ümber käia, aga on selge, et vabadussõja lahinguisse neil enam ei tulnud minna.

SÕDUR november 2019 53

Ajalugu fookus

Ă&#x;

Seda tegid lennukid laevadega Pearl Harboris 1941. a

54 november 2019 SĂ•DUR

Ajalugu

Kas laevad või lennukid?

Major Voldemar Posti ja vanemleitnant Johannes Sandbanki vaidlus ajakirjas Sõdur 1934. aastal.

Autor: Taavi Urb, kaptenmajor, mereväe lektor

A

jakiri Sõdur oli 1920ndatel ja 1930ndatel aastatel Eestis oluline foorum sõjalise mõtte aruteluks, kus aktsepteeriti ka kriitilisi mõtteavaldusi ja tuliseid vaidlusi. Üheks pikemaks vaidluseks Sõduri veergudel oli 1934. aastal major Voldemar Posti ja vanemleitnant Johannes Sandbanki vahel toimunud mõttevahetus lennukite rollist meresõjas.

Huvitaval kombel ei ole mõned tolleaegsed mõttearendused oma aktuaalsust ka tänaseks päriselt minetanud.

Osalised

Voldemar Posti teenistus Eesti kaitseväes algas lipnikuna lennuroodus pärast Venemaalt opteerumist 1920. aastal. 1934. aastal oli ta diplomeeritud insener ja teenis majori auastmes õhukaitse juhatuses. Kuigi Voldemar Postil olid nii Poola, Eesti, Suurbritannia kui ka Prantsusmaa lenduri kutsemärgid (lisaks veel Läti lennuväe märk ja Soome Valge roosi ordeni II klass), jätkas ta oma edasist teenistust insenerina ja tõusis 1940. aastal õhukaitse staabi tehnikaosakonna ülemaks kolonelleitnandi auastmes.1 Enne käsitletavat vaidlust oli tema sulest Sõduris ilmunud vähemalt kolm artiklit: „Rootsi meriväe lendurid Eestit külastamas”2, „Šveitsi lennuväe organisatsioon ja väljaõppe põhijooned”3 ning „Lennukite ehitamisest kodumaal”4. 1935. aastal järgnes „Märkmeid 1934. a. nov. Pariisis korraldatud rahvusvahelise lennuasjanduse näituse puhul”5.

Johannes Sandbank (alates 1935. aastast Santpank) osales merejõudude koosseisus vabadussõjas (VRIII/3). 1921. aastal lõpetas ta esimese mereväeohvitseride lennu ja ülendati nooremleitnandiks. 1934. aastal oli ta merejõudude baasi suurtükiohvitser, aga täitis ka muid ülesandeid ja pidas loenguid kõrgemas sõjakoolis. 1939. aastal tõusis ta merejõudude juhatajaks kaptenmajori auastmes.6 Johannes Sandbank oli üks viljakamaid mereväelasest autoreid nii ajakirjas Sõdur kui ka 1933. aastal ilmuma hakanud ajakirjas Merendus.7 Tema esimene oma nime all avaldatud artikkel ajakirjas Sõdur on ilmunud „Meie ranna kaitseabinõude valikust” 1929. aastast8, aga päris esimene artikkel võis olla juba 1926. aastal ilmunud „N.-Vene Baltimere laevastiku võimalik koosseis 1926. a. navigatsioonis”9. 1934. aastaks oli ta mõlemas ajakirjas analüüsinud nii Eesti mereväe ülesandeid kui ka nende täitmiseks vajalikke vahendeid.10

Vaidlus

Ajakirja Sõdur 1934. aasta õhuväele ja õhukaitsele pühendatud numbris 35/35 ilmus major Voldemar Posti artikkel „Lennuk ranna- ja merekaitse relvana”. Selles küllalt pikas, 11-leheküljelises seitsme joonise ja ühe tabeliga artiklis väitis ta, et Eesti ajakirjanduses on seni merekaitse küsimustele lähenetud ühekülgselt.

Ta tutvustas lennukitega laevade ründamise meetodeid ja jõudis eelkõige 1933. aastal Suur­ britannias peetud õhuväe ja mereväe ühisõppuse kogemustele tuginedes järeldusele, et parimad vahendid Eesti merekaitseks on meremiinid, merekindlused ja torpeedopommituslennukid.

Lennukid oleks laevadega võrreldes eelista-

1 Eesti ohvitserid 1918-1940 - Eesti Sõjamuuseumi koduleht 14.03.2019 2 Post, Voldemar. Rootsi meriväe lendurid Eestit külastamas - Sõdur 14 1925 3 Post, Voldemar. Šveitsi lennuväe organisatsioon ja väljaõppe põhijooned - Sõdur 40 1927 4 Post, Voldemar. Lennukite ehitamisest kodumaal - Sõdur 35/36 1934 5 Post, Voldemar.

Märkmeid 1934. a. nov.

Pariisis korraldatud rahvusvahelise lennuasjanduse näituse puhul - Sõdur 5-6 1935 6 Naber, Reet. Eesti Merejõudude juhatajad 1918-1940. Kaitseväe Ühendatud Õppeasutused ja Kirjastus ELMATAR 2004: 119-126 7 Laanetu, Liivo. Eesti meresõja mõtte kullafond - Uurimusi Eesti merelisest riigikaitsest.

ENDC Occasional Papers 3 2015: 54 8 Sandbank, Johannes.

Meie ranna kaitseabinõude valikust - Sõdur 45/46 1929 9 „S“. N.-Vene Baltimere laevastiku võimalik koosseis 1926. a. navigatsioonis Sõdur 14/15 1926 10 Sandbank, Johannes.

Meie merejõudude sünnist, arengust ja ülesannetest - Sõdur 50/51/52 1933; Sandbank, Johannes. Destroierite kasutamine meil - Sõdur 42 1933; Sandbank, Johannes. Arutlusi „MTP“-de kasutamisest Eesti oludes - Merendus 2 1933; Sandbank, Johannes. Eesti allveelaev - Merendus 4 1933; Sandbank, Johannes.

Meie merejõudude sünnist, arengust ja ülesannetest - Merendus 6 1933

SÕDUR november 2019 55

Ajalugu

ß

Eesti õhuväe aastapäev 1932. a

1934. aastal ei suutnud õhujõud ebasoodsa ilma tõttu sageli õppustel osaleda ja oma ülesandeid täita.

56 november 2019 SÕDUR

tumad, sest nad on odavamad, kiiremad, suudavad vastase kaugemalt avastada ja teda mitmest küljest korraga rünnata. Samuti oleks ühe või isegi mitme lennuki kaotust kergem taluda kui torpeedopaadi või allveelaeva kaotust. Kokkuvõttes soovitas ta luua 1‒2 torpeedopommitajate divisjoni 20‒40 lennukiga. Lennukid oleks tulnud ehitada litsentsi põhjal Eestis. Major Post uskus, et esimene divisjon võiks olla lahinguvalmis nelja aasta pärast.11 Tundub, et Johannes Sandbank võttis artiklit rünnakuna merejõudude ja selle arenguplaanide vastu. Tema vormilt viisakas, kuid sisult kriitiline vastulause „Vastuseks major V. Posti kirjutisele „Lennuk ranna- ja merekaitse relvana”” ilmus Sõduri numbris 39/40. Sandbank leidis, et major Post on 1933. aastal Šotimaa rannikul peetud õppuse olemust ja tulemusi täiesti valesti mõistnud. Kuna õppus oli algusest peale planeeritud ühepoolsena ja laevade tegutsemisele olid seatud suured piirangud, ei saa selle alusel hinnata lennukite efektiivsust laevade vastu.

Võrdlusena tõi ta välja kolm suurt 1934. aastal Suurbritannias ja Prantsusmaal korraldatud õhuväe ja mereväe ühisõppust, kus õhuvägi (peamiselt halva ilma tõttu) täielikult ebaõnnestus. Lisaks heitis ta major Postile ette, et too ülehindab lennukipommide lõhkeaine kogust

ja soomusläbistavust, aga alahindab pikeerivate pommitajate hinda (120 000 krooni) ega arvesta nende kiire kulumisega. Kõige olulisem etteheide oli, et major Post ei arvesta lennukite võimetusega pikka aega õhus viibida ning öösel ja halva ilma korral efektiivselt tegutseda. Kõike seda arvesse võttes ei ole lennukid laevadega võrreldes ei odavamad ega efektiivsemad ega tule seetõttu sõjalaevade alternatiivina arvesse 12.

Major Posti viisakas, kuid kohati demagoogiline vastus „Märkusi van.-leitnant J. Sandbanki vastuse kohta kirjutisele „Lennuk ranna- ja merekaitse relvana”” ilmus Sõduri 43. numbris. Selles tõstis ta veelkord esile lennukite suure kiiruse tähtsuse, eelkõige Läänemere kitsastes oludes ja Eestis propageeritud aktiivse kaitse tingimustes.

Allveelaevade pikaaegset tegevusetut passimist ja vastase ootamist nimetas ta aktiivse kaitse ideega vastuolus olevaks. Samuti tõstis ta veelkord esile lennukite ja laevade hinnavahe – major Posti väitel saaks ühe allveelaeva hinna eest osta 30 lennukit ja need oleks kokkuvõttes kindlasti tõhusamad kui üks allveelaev.

Samuti vaidlustas ta Suur­ britannia

Ajalugu Fo tod :

USA m 1933. aasta õhu- ja mereerevä gi, rah v usar väeõppuse ametlikud teadaanded ja hiiv, K ä sm u leidis, et Sandbank ülehindab ilmast tingitud m uus e um , piiranguid lennukite kasutamisele. Lõppude toonis ja koerako g ud lõpuks piirab ilm ju ka laevade kasutamist, hati irooniline vassest neid takistavad samuti nii pimedus kui tus järgnes Sõduri 46/47 numbris ka udu ja lisaks veel jää. Lennukeid ei takista pealkirja all „Täiendav vastus major V. Posti jää üldse, udu takistab neid vähem kui laevu kirjutisele “Lennuk ranna- ja merekaitse relva(sest õhk on vertikaalselt rohkem läbipaistev na“ ja minu vastuse peale toodud märkustele””. kui horisontaalselt) ja pimeda ajal saab lennuk Muuhulgas küsis ta retooriliselt, miks teikasutada valgustuspomme. sed riigid oma laevastikke suurendavad, mitte Lõpuks vaidlustas ta vanemleitnant Sand- lennukite vastu ei vaheta ning tõstatas uuesti banki väited soomustläbistavate lennuki- mõned varem vastamata jäänud küsimused. pommide lõhkeainesisalduse kohta: kuna Samuti väitis ta, et ei ole oma artiklites tugisoomustläbistava mürsu kesta paksuse tingib nenud välisriikide õppuste ametlikele teadaanpüssirohugaaside rõhk suurtükitorus, saab netele, vaid tuletanud neist ühe ümberlükkalennukipommi teha õhema kestaga ja selles si- matu fakti – 1934. aastal ei suutnud õhujõud salduva lõhkeaine kogus saab olla suurem kui ebasoodsa ilma tõttu sageli õppustel osaleda ja sama raskes suurtükimürsus.13 oma ülesandeid täita.

Vanemleitnant Sandbanki juba teravamas Ilmselt olulisimaks vastuargumendiks Vol-

11 Post, Voldemar.

Lennuk ranna- ja merekaitse relvana Sõdur 35/36 1934 12 Sandbank, Johannes.

Vastuseks major V. Posti kirjutisele „Lennuk ranna- ja merekaitse relvana“ - Sõdur 39/40 1934 13 Post, Voldemar.

Märkusi van.-leitnant J. Sandbank’i vastuse kohta kirjutisele „Lennuk ranna- ja merekaitse relvana“ - Sõdur 43 1934

SÕDUR november 2019 57

Ajalugu

Lennukimeistrid Otto Org, Voldemar Post ja Rein Tooma Eesti lennuki PTO ees ß

Allveelaevadel oli oluline roll Eesti ja Soome vahelises salajases sõjalises koostöös.

58 november 2019 SÕDUR

demar Postile oli, et allveelaevade „passiivne” tegutsemine ei vastandu aktiivsele kaitsele, sest nii kogutakse aktiivseks tegutsemiseks vajalikku luureinfot. Allveelaevad suudavad hüdrofonide abil vastase leida ja teda rünnata ka täielikus pimeduses ja olematu nähtavuse juures kindlasti paremini kui valgusmürske kasutavad lennukid.

Samuti ei suuda lennukid täita mitmeid muid laevade ülesandeid nagu vastase allveelaevade avastamine või miinide ja allveelaevavastaste võrkude veeskamine. Lisaks selgitas ta jooniste ja valemi abil, et major Posti arusaamad soomustläbistava mürsu ehitusest ja torpeedo hüdrodünaamikast on ekslikud. Lõpuks jõudis ta siiski veidi lepitavamale seisukohale, et kuigi lennukid ei saa laevu asendada, võiks need olla laevadele kasulikuks täienduseks.14 Samas Sõduri numbris sekkus vaidlusse K. P. (tõenäoliselt vanemleitnant Kurt Prees) artikliga „Torpeedo-pommituslennukid, rannakindlused või allveelaevad?”. Üllatavalt tasa­ kaalukas ja ettenägelikus artiklis leidis ta, et major Post ülehindab torpeedopommitajate võimeid, sest ilm, paremad õhutõrjerelvad ja hävitajad raskendavad oluliselt nende tegevust.

Allveelaevad (ja merekindlused) demonstreerisid esimeses maailmasõjas oma tõhusust ja nende kasutamine on igati kooskõlas Eesti sõjalise doktriiniga, sest need suudavad tegutseda edukalt ka ülekaaluka vastase vastu.

Sellegipoolest tuleb vastase õhuväe tegevust ja oma õhukaitset tõsiselt võtta. Lõpuks visandas ta lühidalt merekindluste, lennuväe, allveelaevade ja torpeedokaatrite ülesanded

Eesti merekaitses. Lennukite roll oleks selles mudelis luure, rannakaitse suurtükiväe tule juhtimine ja rannakaitsepatareide kaitsmine vastase õhurünnakute eest.15

Kontekst

Õhust raskemaid õhusõidukeid kasutati sõjas esimest korda 1912. aastal. Esimese maailmasõja ajal tegid lennukid läbi väga kiire arengu, põhimõtteliselt loodi kõik tänapäevased lennukitüübid. Sellegipoolest oli õhuväe roll teiste väeliikidega võrreldes väike.

1921. aastal ilmus kindral Julio Douhet raamat „Õhu valitsemine” („Il dominio dell’aria”), kus ta väitis, et õhuväe kiire areng muudab selle kõige olulisemaks väeliigiks ja edaspidi otsustab sõdade tulemuse strateegiline pommitamine.

Raamatul oli suur mõju. Õhuväe entusiastid kogu maailmas kasutasid seda oma väeliigile iseseisvuse välja võitlemiseks ja selle arendamiseks. Muidugi tekitas selline entusiasm ja teki enda peale sikutamine konservatiivsemates maa- ja mereväelastes vastuseisu.

1933. aastal müüdi Peruule Eesti vananenud hävitajad Lennuk ja Vambola. Müük ja sellega kaasnenud skandaal tõstsid merejõud ajakirjanduse huviorbiiti. Samas sundis see oluliselt vähenenud võitlusvõimega merejõudude arendamise ka sisuliselt aktiivselt päevakorda võtma ja müügist tekkisid mõned rahalised vahendid. Õhujõudude kasutamine merekaitses ei olnud 1934. aastal uus teema. Seda oli käsitletud ajakirjades Sõdur16 ja Merendus17.

Kontr­ admiral Hermann Salza käsitles oma

Ajalugu sõjakoolis ja kõrgemas sõjakoolis peetud loengutes õhujõudude rolli meresõjas ettevaatlikult optimistlikus võtmes18. 1932.–1939. aastal oli lennuväe alluvuses üksik merelennusalk 19.

Sarnaseid vaidlusi peeti ka mujal maailmas. 1920ndatel ja 1930ndatel aastatel tülitsesid Ameerika Ühendriikide maa- ja merevägi (õhuvägi eraldi väeliigina loodi alles pärast teist maailmasõda) selle üle, kelle ülesanne peaks olema rannikukaitse. Suure majanduskriisi tingimustes oli see maaväele argumendiks pommitajate ja mereväele lennukikandjate omamiseks20.

Nõukogude Liidus vaidlesid samadel teemadel meresõja uue ja vana koolkonna esindajad. Sealses meresõjanduslikus ajakirjas Morskoi Sbornik kasutatud argumendid olid küllalt sarnased Sõduris olevatega. Konstantin Veigelin väitis, et ühe lahingulaeva hinna eest saaks hankida 20 000 lennukit ja ühe lennuki mõju on proportsionaalselt väga suur. Professor G. N. Pell väitis hoopis, et lennukid on laevadest kallimad, sest ühe lahingulaeva uputamiseks on arvestuslikult vaja 100 pommirünnakut, aga lahingulaeva eluiga on 20 aastat lennuki kolme aasta vastu. Pealegi vajab üks lahingulaev vähem kütust, personali ja väiksemat baasi kui 100 lennukit21.

Tagantjärele tarkus

Mõneti oli eespool kajastatud arutelu Eestis pärast kaklust rusikatega vehkimine, sest juba 1933. aastal oli riigikaitse nõukogu otsustanud hankida kaks allveelaeva ja kolm torpeedokaatrit ning riigikogu oli võtnud vastu allveelaevade ehitamiseks vajaliku seaduse. Allveelaevadel oli oluline roll ka Eesti ja Soome vahelises salajases sõjalises koostöös22.

Vanemleitnant Sandbank oli sellest koostööst teadlik, aga major Post mitte. Lennuväelaste pahameel on mõistetav, sest Eesti lennu­ vägi jäi kiduma ja muutus pärast vananenud lennukite müüki 1936. aastal marginaalseks väeliigiks.

Lennuväel lihtsalt ei olnud õnne, sest Eesti moderniseeris oma lennuväe 1932.–1933. aastaks, aga 1930ndate aastate keskel toimus lennunduses ülikiire areng ja Eesti sõjalennukite park muutus kiiresti vananenuks. 1939. aasta alguseks oli ette valmistatud moodsate hävitajate hange Suurbritanniast, kuid see jäi ellu viimata 23.

Mu hinnang võib olla erapoolik, aga õigus näib jäävat pigem Sandbankile. Teises maailmasõjas mängisid õhujõud merel olulist rolli.

Eelkõige väärivad äramärkimist Suurbritannia merelennuväe rünnak Taranto mereväebaasile ja Saksa lahingulaeva Bismarck uputamine 1940. aastal, lahingud Kreeta pärast ja Jaapani

ß

rünnak Pearl Harborile 1941. aastal ning järgnenud lahingud Vaiksel ookeanil.

Sellegipoolest polnud lennukite tehniline areng nii kiire kui õhuvõimu entusiastid lootsid. Halb ilm piiras lennukite tegevust sageli ning manööverdava ja vastu tulistava laeva tabamine pommide või torpeedodega osutus üsna ohtlikuks ja keeruliseks ülesandeks.

Ka allveelaevad õigustasid oma rolli igati.

Kuigi õhujõud on tänapäevaks veelgi edasi arenenud, ei ole olukord kvalitatiivselt muutunud. Õhuvõimu iseloomustavad kiirus, tegutsemisulatus ja paindlikkus. Teoreetiliselt võib üks lennuk täita ülesannet Läänemere ühes otsas ja ainult mõne tunni pärast hoopis teistsugust ülesannet Läänemere teises otsas.

Kuid lennukid ei saa pikka aega operatsioonipiirkonnas lennata, vaid peavad peatselt baasi tagasi pöörduma.

Sõjalaevad on lennukitega võrreldes vastupidavamad. Need suudavad pikka aega operatsioonipiirkonnas tegutseda ja täita erinevaid ülesandeid, näiteks kohalolu demonstreerida, teisi laevu peatada ja läbi otsida, või miine veesata ja tõrjuda. Moodsad lennukid on varasematega võrreldes ilmast vähem sõltuvad, kuid ilm mõjutab neid endiselt. Samas hakkab ära kaduma hinnaargument: kõige moodsamate lennukite hind on võrreldav väiksemate sõjalaevade hinnaga. Seega on lennuvahendid ka tänapäeval meresõjas laevadele tõhusaks täienduseks ja suudavad neist kohati isegi rohkem, kuid ei suuda laevu asendada.

Johannes Sandbank (1901-1954)

14 Sandbank, Johannes.

Täiendav vastus major V. Posti kirjutisele “Lennuk ranna- ja merekaitse relvana“ ja minu vastuse peale toodud märkustele - Sõdur 46/47 1934 15 K. P. Torpeedo-pommituslennukid, rannakindlused või allveelaevad?

- Sõdur 46/47 1934 16 Miido, Eustaatious. Mis võib meie rannakaitse loota torpeedolt ja pommilt - Sõdur 50-52 1929; Randlane. Lennuvägi meie rannakaitses. Sõdur 19/20 1929. -k-. Lennuvägi meresõjas. Sõdur 44/45/46 1931; D. B-en [Buxhoeveden, Dietrich].

Artikli „Gaasisõda merel“ puhul - Sõdur - 1932 17 Grenz, Valentin. Kas mere- või õhujõud?

- Merendus 6 1933 18 Urb, Taavi. Admiral Salza meresõjanduslikud vaated - Sõdur 5 2013: 65 19 Nõmm, Toe. Eesti sõjaväe varustus, sõjatööstus ja relvastuspoliitika - Sõja ja rahu vahel I. Eesti julgeolekupoliitika 1940. aastani. Toimetaja Tõnu Tannberg. MTÜ S-Keskus 2004: 230 20 Huges, Thomas Alexander. Over Lord. General Pete Quesada and the Triumph of Tactical Air Power in World War II. New York. The Free Press 1995: 64-66 21 Åselius, Gunnar. The Rise and Fall of the Soviet navy in the Baltic, 1921-1941. Frank Cass. London,New York 2005: 77-78 22 Oll, Arto. Kalev ja Lembit. Eesti allveelaevade lugu. Tallinna Raamatutrükikoda.

Tallinn 2017: 50-51 23 Nõmm, Toe. Eesti sõjaväe varustus, sõjatööstus ja relvastuspoliitika - Sõja ja rahu vahel I. Eesti julgeolekupoliitika 1940. aastani. Toimetaja Tõnu Tannberg. MTÜ S-Keskus 2004: 231-233

SÕDUR november 2019 59

Ajalugu fookus

Eesti mereseire ˝ ˝ aastail 1918-1940 käekäik

Autor: Peedu Sammalsoo, ajaloolane

J

uba esimese maailmasõja ajal ha­ kati kasutama algelisemaid raa­ dioluure seadmeid. Informatsiooni edasiandmiseks kasutati telefoni ja telegraafi sideliine. Merealadel tegeles sellega mitu Vene impeeriumi riiklik­ ku institutsiooni. Põhiline neist oli mere(väe)ministeerium ja temale allu­

60 november 2019 SÕDUR

vates laevastikes side ja vaatluse teenis­ tus (Служба Наблюдения и Связи).

Kasutusel oli ka selle teenistuse ni­ metuse lühem variant – sideteenistus (Служба связи).

Merealade visuaalse vaatlusega te­ geles ka piirivalve, mis allus finants­ (rahandus)ministeeriumile. Vaatlus­ tega hüdrometeoroloogiliste andmete kogumiseks tegelesid ka mere(väe)- ja kaubandus-tööstusministeeriumid (esimeses hüdrograafia peavalitsus

ja teises kaubasadamate osakonna hüdrometeoroloogiateenistus).

1918. aastal jäi Eestis kasutusele endine Vene impeeriumi seadusand­ lus, kuigi kohe alustati selles meie oludele vastavate paranduste tege­ mist. Uue riigiaparaadi rajamisel alustati põhijoontes organiseerima meie riiklike institutsioone, lähtudes nendest seadustest ja matkides admi­ nistratiivset korraldust, mis kaugelt­ ki ei vastanud meie oludele. Kuid oli

fookus Ajalugu 100 aastat tagasi, kui algas Eesti Vabariigi ülesehitamine ja riigikaitse korraldamine, olid Eesti riigikaitse korraldajatel sellealane ettevalmistus ja praktilise tegevuse kogemused endisest Vene impeeriumist.

Osmussaare tuletorn 1927. aastal

korras korda sideühendus nimetatud saartega.

Detsembri keskel toimus Aegnal anekdootlik juhtum, kui ühel päeval hakkas telefon helisema ja kena naiste­ rahvahääl esitas küsimuse, et mis Tal­ linnas ka uudist on. Selgus, et helistaja oli Helsingi telefonikeskjaama „telefo­ nipreili” ja ühenduse Tallinnaga võttis ta igavusest ja uudishimust. Nii avas­ tati täiesti juhuslikult, et kaabliühen­ dus välismaailmaga on olemas.

Tänu Loosbergi energilisele tege­ vusele oli 1919. a jaanuari lõpuks töö­ korras juba kolm meid Soomega ühen­ davat veealust sideliini. Mis puudutab visuaalse sideteenistuse korraldamist, siis see sai alguse ajal, kui Treilman­ ni korralduse kohaselt alustas 1918. a novembris tegevust Tallinna Vanasa­ dama vahitornis signaaljaam. Esime­ sed signalistid olid lootsid Leonhard ja Karl Bergid ning signaaljaama üle­ maks määratud kaugsõidukapten Au­ gust Allemov / Allemow.

Mereväe valitsus

Fotod: Vikipeedia, Muis.ee, erakogud

ka suuremaid erandeid. Üks neist oli riigikaitse korraldamise seisukohast kaitseliit.

11. novembril 1918 asus avalikult tegutsema Eesti kaitseliit ja päevakä­ suga nr 1 määrati kaitseliidu Tallinna sadama komandandiks kaugsõidukap­ ten Oskar Treilmann (Toomara). Si­ suliselt temast kujuneski meie esimene riikliku mereasjanduse korraldaja, kes kaks päeva hiljem võttis sakslastelt üle Tallinna sadama komandantuuri ja

veidi hiljem määras ametikohtadele kõikide meie sadamate komandandid.

Tallinnas sakslastelt sideteenistuse, sealhulgas sadama telefonikeskjaama ülevõtmisel avastati, et ühendust ei ole isegi Naissaare ja Aegnaga. Kaug­ sõidukapten Johannes Loosbergi (aastatel 1905–1918 Vene Läänemere laevastiku vabapalgaline komandör hüdrograafia- ja sideteenistuse lae­ vadel) juhtimisel, kes oli määratud seda ala korraldama, seati kiiremas

21. novembril 1918 alustas tegevust Eesti sõjavägede peastaap, mille koos­ seisus oli meie merejõudude organi­ seerimiseks mereväe valitsus. Valitsuse ülemaks määrati 2. järgu kapten Ru­ dolf Schiller. 28. novembril 1918 tema koostatud merejõudude organisatsioo­ ni kavas oli ette nähtud vahilaevadest ja mootorpaatidest koosnev rannaval­ ve laevastik.

Samuti oli selle valitsuse rea(ri­ vi)jaoskonnas ette nähtud „ohvitser, kelle alla käiks kõik ranna piiriva­ hid ja ranna valvsuse värk (служба связи)”. 10. detsembri 1918. aasta päevakäsuga avaldati mereväe valitsu­ se koosseis, kus reaosakonnas oli pii­ rikaitse ja ühenduse (side)teenistuse ohvitseri ametikoht. Järgmise 12. det­ sembri 1918 päevakäsuga määrati arvates 1. detsembrist sellele ametikohale mere­ väelipnik Ferdinand Einlon. Täpselt kuu aega hiljem sai temast meremiinide traalimistööde juhataja abi.

Sõjavägede ülemjuhataja päeva­ käsuga 1. jaanuarist 1919 anti kor­ raldus sõjavägede peastaabi mereväe valitsus reorganiseerida iseseisvaks mereväe koosseisu ja tehnilise varus­ tuse valitsuseks alluvusega sõjaväge­ de ülemjuhatajale. Uue valitsuse üle­ maks määrati jällegi 2. järgu kapten

SÕDUR november 2019 61

Ajalugu

Kaablid ja laevad

Alustati merejõudude juhataja staa­ bi, merejõudude tehnika ja varustuse ameti, sadamate valitsuse, lootside, tuletornide ja meremärkide valitsuse, veeteede ja sadamate süvendamise ja parandamise ameti ning rannaval­ ve, side- ja päästejaamade valitsuse organiseerimist.

Viimase alla käisid „kõik side päralt olevad merealased telefoni ja telegraafi kaablid ja rannaäärsed traadid, tarbe­

62 november 2019 SÕDUR

Tallinna vanasadam omal ajal

ß

Kuna käimas oli vabadussõda, tuli lõpetada tegelikust olukorrast tulenev ajale sobimatu eksperimenteerimine.

Korraldusi, tihti vasturääkivaidki, sadas kui sarvest. Selle segaduse lõpe­ tamiseks määras Ajutine Valitsus oma 17. jaanuari 1919. a otsusega riikliku mereasjanduse korraldamise sõjaväge­ de ülemjuhataja alluvusse. 27. jaanua­ ril ilmus Laidoneri päevakäsk nr 39, mis pani nende ülesannete täitmise merejõudude juhataja Johan Pitka peale.

Aegna merekindlus ß

Kuna käimas oli vabadussõda, tuli lõpetada tegelikust olukorrast tulenev ajale sobimatu eksperimenteerimine.

Naissaare patarei 1917. a ß

Schiller. Kuid juba 15. jaanuaril 1919 Johan Laidoneri päevakäsuga määrati uueks valitsuse ülemaks mereväe inse­ ner-mehaanik vanemleitnant Gerhard Lukk ja Schiller sama valitsuse mere­ sideteenistuse ülemaks. Koostati uue valitsuse koosseisud, millised 24. jaa­ nuaril 1919 kinnitas Laidoner.

Selle kava kohaselt nähti ette me­ residepostide formeerimine järgmis­ tes kohtades: Narva-Jõesuu, Kunda, Mohni, Keri, Naissaar, Pakri, Os­ mussaar, Ristna, Vilsandi, Sõrve, Haapsalu, Pärnu ja Heinaste. Samuti siseveekogudel: Tartus ja veel kolm posti Peipsi rannikul. Postide koossei­ sud pidid olema erinevad – keskmiselt igas postis kolm signalisti ja kolm te­ lefonisti. Kuid kõik need reorganisee­ rimised, ametikohtadele määramised ja igasuguste koosseisude ning tege­ vuskavade koostamised jäidki ainult paberile.

kohased laevad ja muud vee sõiduriis­ tad ning rannavalvevägi ja päästejaa­ mad pääste abinõudega”. 6. veebruaril viimati mainitud valitsusele lisandus veel meteoroloogiajaam, mis mõni kuu hiljem formeeriti ümber iseseis­ vaks mereobservatooriumiks otseallu­ vusega merejõudude juhatajale.

1919. aasta veebruaris kujunes lõp­ likult välja merejõudude rannaval­ ve, side- ja päästejaamade valitsuse struktuur ja selle tegevus. Nimetuste põhjal formeeriti kolm osakonda ja lisaks rannavalvelaevastik ning me­ teoroloogiajaam. Valitsuse ülemaks määrati mereväeleitnant Johannes Herm. 18. veebruaril 1919 võeti ka­ sutusele ka käisemärk: ümmargune rohelist värvi, millel olid punast värvi ristatud püss ja aer ning neid horison­ taalselt läbiv murdekujuline nool.

Organisatsiooniliselt kujunes tee­ nistuse korraldamise põhilüliks ran­ navalverajoon, mis riviliselt võrdsus­ tati üksiku kompaniiga. 1919. aasta sügiseks oli mererannas 14 ja Peipsi-­ Pihkva rannas 6 rajooni. Kõik rajoo­ ni piirkonnas olevad rannavalve- ja sidepostid ning lootside, tuletornide ja meremärkide valitsuse allüksused allusid rajooni ülemale. Viimased küll ainult operatiivselt.

Samuti oli rajoonide ülemate kä­ sutuses alati teatud arv rannavalve ujuvvahendeid. Kõikidelt postidelt ja alustelt, tuletornidelt ja tulelaevadelt ning lootsijaamadelt saabuv informat­ sioon laevaliikluse ja üldise olukorra kohta vastavas piirkonnas läks rajooni ülemalt edasi sidevõrgu kaudu side­ osakonna keskjaama Tallinnas. Teabe sisu ja vajaduse kohaselt jõudis teade

Ajalugu Sideosakond jäi merejõudude koos­ seisu, nimetati meresideks ja koos oma sidepostide võrguga ja selle käsutuses olnud laevadega allutati merejõude staabi ülemale. Väljakujunenud tege­ vuses muudatusi ei tulnud. Praktiliselt oli vabadussõja ajal mereside korralda­ da kogu Eesti merepiiri ja Peipsi-äärne telefonivõrk. Väljaehitatud telefoni­ võrk anti hiljem osaliselt üle postiva­ litsusele. Merejõududesse jäänud osa kaasajastati ja selle kasutamist jätkati ning alustati uue merekindluste side­ võrgu väljaehitamisega. Viimane kes­ tis aastaid.

Joonis 1. Merejõudude rannavalve, side- ja päästejaamad 1919

Narvajõesuu

Loksa Tallinn

Salmistu

Käsmu Kunda

Purtse

Osakond pidi täitma nii sideteenistuse kui ka rannavalve kohustusi ja selleks tuli peale sidepostide välja panna veel rannavalve postid.

Paldiski Vasknarva

Hiiumaa

Mustvee

Haapsalu

Kihelkonna

Kallaste

Virtsu Pärnu

Peipsi Mehikoorma

Kuressaare

Võõpsu meresidepostid

merejõudude staabi kaudu lõpuks mere­jõudude juhatajani.

Esialgne sideosakonna ülesanne oli kõigi merejõudude üksuste ja asutuste vahelise sideühenduse loomine ja selle arendamine. Raadiosidevahendeid oli väga piiratud koguses ja neid ei jätku­ nud isegi kõigile merejõudude laevade­ le. Seda enam, et raadioside korralda­ mine vabadussõja ajal ei kuulunudki valitsuse sideosakonna alla, vaid selle­ ga tegeles laevastiku vanemraadiooh­ vitser. Vanad merekaablid saarte ja merekindluste vahel said väljaotsitud ja osaliselt ümber paigutatud. Samuti tegeleti Eesti ja Soome vaheliste mere­ kaablite kordaseadmisega.

Visuaalse vaatlusteenistuse kor­ raldamine sai alguse 17. aprillil 1919, kui mereväeleitnant August Gustav­ son määrati signaliste välja õpeta­

ma ja meresideposte organiseerima.

Mais alustasidki tegevust sidepostid Vaindlool, Mohnis, Jumindal, Keril, Aegnal, Naissaarel, Suurupis, Paldis­ kis (Pakril), Osmussaarel, Vormsis, Tahkunas, Ristnas, Vilsandis, Sõrus, Kuressaares, Virtsus, Kuivastus, Kih­ nus ja Pärnus. Kokkuleppel Soome võimudega avati sidepost Suursaarel.

Piirivalve valitsus

Kuid 1919. aasta detsembris ranna­ valve, side- ja päästejaamade valitsuse aeg oli jõudnud lõpule, kuna sel ajal alustati sõjavägede ringkonnajuhatu­ ses piirivalve valitsuse formeerimist.

23. detsembrit loeti selle uue valitsuse tegevuse ametlikuks alguseks ja tema koosseisu olid määratud ka merejõu­ dude rannavalve ja päästejaamade osa­ konnad oma laevastikega (vt joonis 1).

Järjekordsed reorganiseerimised algasid 1922. aastal. 15. aprillil 1922 rannavalve ujuvate abinõude osakond liideti mereside osakonnaga ja üksuse uueks nimeks sai side ja rannavalve ujuvate abinõude osakond. 16. juuni 1922. a sõjaministri päevakäsuga lik­ videeriti rannavalve osakond, mis oli taas formeeritud 1921. aasta jaanua­ ris ning rannavalve ülesanded Toilast Tõstamaani pandi meresidele.

Uuesti kuulusid organiseerimisele neli meresiderajooni: Kunda, Loksa, Tallinn ja Haapsalu. 14. juuli 1922. a merejõudude juhataja päevakäsuga pidi osakond täitma nii sideteenis­ tuse kui ka rannavalve kohustusi ja selleks tuli peale sidepostide välja panna veel rannavalve postid. Juu­ likuus nende ülesannete täitmiseks saadeti 10. jala­väepolgust merejõudu­ desse kaks kompaniid. Ühtlasi asuti formeerima veel üht meresiderajooni Kuressaarde. Merekindlustele pandi rannavalve kohustuste täitmine Aeg­ nal, Naissaarel ja Suurupis.

20. septembril 1922 otsustas vaba­ riigi valitsus taas organiseerida piirival­ ve valitsuse, seekord siseministeeriumi alluvuses. Uue valitsuse organiseeri­ mine algas sama aasta novembris, ning 25. märtsil 1923 merejõudude side ja rannavalve ujuvate abinõude osakond

SÕDUR november 2019 63

Ajalugu

andis rannavalve kohustused lõplikult üle uuele piirivalvele, kuid merejõudu­ de abilaevastik jäi endiselt osakonna alluvusse. 1923. aastal oli meresides neli mereside rajooni: Kunda, Loksa, Tallinn ja Haapsalu ning 17 sideposti.

Sidepostides tehti ka ilma- ja jääolu­ de vaatlusi, mis saadeti mereasjanduse peavalitsusele ja Tartu meteoroloogia observatooriumi.

1927. aastal formeeriti merejõudu­ des kaks uut üksust – merejõudude baas ja sõjasadam. Selle tulemusena vabastati meresideteenistus abilaevas­ tiku ja reservis olevate ujuvvahendite hooldamisest ning merejõudude ujuv­ vahendite remonditöökoja juhatami­ sest. Mereside uue koosseisu kinnitas vabariigi valitsus 16. veebruaril 1927.

Muudetud struktuuri järgi oli meresi­ des ainult kolm rajooni: Kunda (Nar­ va-Jõesuust Lobineemeni), Tallinna (Lobineemest Põõsaspeani), Haapsalu (Põõsaspealt Tõstamaani ning Hiiu­ maa ja Saaremaa) ja 18 signaalposti.

Meresidele anti üle osa tuletorne ja udusireene, sidepostid paiknesid tuletornide juures.

1930. aastal tegi teedeministeeriu­ mi veeteede valitsus ettepaneku anda meresidele üle osa tuletorne ja udu­ sireene, kuna suurem osa sideposte paiknes tuletornide juures. Igas mere­ sidepostis teenis keskmiselt neli meest: postiülem (üleajateenija allohvitser) ja kolm ajateenijat-signalisti. Üleandmi­ se ettepaneku põhjuseks oli majandus­ liku kokkuhoiu saavutamine.

Vabariigi valitsuse 1. novembri 1930 otsusega anti meresidele üle 14 tuletorni (Narva-Jõesuu, Vaindloo, Mohni, Keri, Naissaare, Suurupi,

Pakri, Osmussaare, Ristna, Vilsandi, Sõrve, Viirelaiu, Vormsi ja Ruhnu) ning kuue nende juures oleva udusi­ reeni teenindamine, kusjuures nende tehniline hooldamine jäi endiselt vee­ teede valitsusele. Tulemusena säilisid sideposti meeskonnad, mida suuren­ dati ainult motoristide ületoomisega veeteede valitsusest meresidesse. Li­ saks määrati postiülema ametikohale reservis olevaid ohvitsere ja sõjaväe­ ametnikke, kes seni teenisid tuletorni­ de ülevaatajatena.

Lisandus õhuvaatlus

1932. aastal toimus veel üks muu­ datus. Kunda ja Haapsalu mereside­ rajoonide ülemad hakkasid täitma veeteede valitsuse Narva ja Haapsalu sadamate kaptenite kohuseid. Ametli­ kult olid nad lähetatud veeteede valit­ susse. Samal aastal sidepostide mees­

Andmed mereside tegevusest Tegevus (avastatud, jälgitud, teatatud) Eesti sõjalaevade ja lennukite liikumist Välisriikide sõjalaevade ja lennukite liikumist Laevadega vahetati semafor- ja morsegramme Laevaõnnetusi pandi tähele ja teatati

64 november 2019 SÕDUR

1930 1346 440 564 17

1939 - 1.04.1940 1892 7511 1478 16

kondadele lisandus veel õhuvaatluse teenistus. Ametlikult olid 12 sideposti ka õhuvaatluspostid.

1933. aastal algas aktiivne mere­ kaitseliidu organiseerimine. Ühe osana sellest oli ka meresideteenistuse korral­ damine. 1935. aastaks oli koostatud merekaitseliidu sideteenistuse struk­ tuur, mille kiitis heaks ülemjuhata­ ja kindral J. Laidoner. Nähti ette, et merekaitseliidus organiseeritakse kolm meresiderajooni (Narva-Jõesuu, Pärnu ja Saaremaa) ning 19 sideposti, millised sõjaolukorras täiendavad mere­jõudude sideteenistust.

Merekaitseliidu sidepostid organi­ seeriti mererannikul järgmistes koh­ tades: Narva-Jõesuu rajoonis – Toila; Kunda rajoonis – Aseri, Letipea ja Vainupea; Tallinna rajoonis – Lobi­ neeme, Juminda, Ihasalu, Prangli ja Lohusalu; Haapsalu rajoonis – Ramsi, Tahkuna ja Sõru; Saaremaa rajoonis – Ninase, Abruka ja Kübassaare ning Pärnu rajoonis – Sõmeri, Kihnu, Pär­ nu ja Häädemeeste.

Võeti käsile ka Peipsi ja Pihkva järve rannik, kus puudusid merejõu­ dude sidepostid. Tegelikult otsustati sisevete malevkonnas organiseerida eriülesannetega salgad: side, luure, lootsimine, dessanditõrje, õhkamis­

Ajalugu Joonis 2. Mereside ja merekaitseliidu rajoonid

Tallinn

NarvaJõesuu

Kunda

Vasknarva Rannapungerja Mustvee

Haapsalu

Nina-Varnja Praaga

Saaremaa Pärnu mereside rajoon

Piirissaar

Mehikoorma Võõpsu Värska Krupp

merekaitseliidu rajoon eripostid

ß

tööd jne. Erilist tähelepanu pöörati nende salkade väljaõppele tegevuseks talvel, kui järved olid kaetud jääga ja salgad pidid avaldama esimese vastu­ panu üle järvede tulevale vaenlasele.

Salkade organiseerimise kohtadeks olid: Vasknarva, Rannapungerja, Mustvee, Nina-Varnja, Praaga, Piiris­ saar, Mehikoorma, Võõpsu, Värska ja Kruppi.

25. mail 1939 kaitseliidu peastaabi ülem kolonel Jaan Maide ja kaitseliidu mereüksuste jaoskonna pealik kapten­ major Jaan Klaar teatasid merejõudu­ de staapi, et kaitseliidu mereüksused on organiseeritud meie mererannikul ja Peipsi, Lämmi- ning Pihkva järve rannikul. Vastavad parandused viidi sisse kaitsekavadesse (vt joonis 2).

1939. aasta septembris alanud tei­ se maailmasõja olude tõttu kehtestati 25. septembril 1939 Eesti merejõudu­ des rahuaegne tundesignaalide kasuta­ mise kord sõjaliste jõudude äratundmi­ seks. Tundesignaalid koosnesid kahest morsemärgist – väljakutsest ja vastu­ sest. Signaalid olid kahes tabelis ja eri­ nevad igal kalendri kuupäeval. Tabelis nr 1 olid tundesignaalid kasutamiseks ainult laevade omavaheliseks äratund­ miseks ja tabelis nr 2 kasutamiseks kalda­asutuste ja laevade vahel.

Briti sõjalaev eskortimas hävitajat Avtroil 27. detsembril 1918

Peagi olukord muutus ja juba alates 14. oktoobrist 1939 kaotasid kehtivuse tundesignaalid nr 1 ja jäid kehtima ta­ belis nr 2 olevad ühiseks kasutamiseks NSV Liidu Balti laevastikuga. Baasi­ de lepingu järgi anti Balti laevastiku­ le õigus asutada oma meresidepostid Pakris, Tahkunas, Kärdlas, Kõpus, Ninasel, Undvas, Vilsandil, Sõrves, Kuressaares ja Rohukülas. Oli soovi­ tud ka Osmussaart, kuid seda lepin­ gus kirjas ei olnud.

1940. aasta juunis okupeeris NSV Liit Eesti, mille tõttu algas septemb­ ris Eesti relvajõudude likvideerimine.

Kuid erandiks olid siin merejõud ja esimesena likvideeriti mereside. Peab täheldama, et alguses toimus üleand­ mine juriidiliselt korrektselt.

Oli moodustatud vastav segakomis­ jon, kus Eesti-poolsed esindajad olid veeteede talituse navigatsiooniinspek­ tor kaugsõidukapten Felix Saarnak ja merejõudude mereside osakonna ülem kaptenmajor Mihkel Piigert. Alates juulist üle antud sidepostide meeskon­ nad koondati üleandmise kuupäevast merejõudude baasi juurde ülekoosseisu­ listena. Sellel ajal teenis meresides kolm ohvitseri, kaks riigiametnikku, kuus riigiteenijat, 25 kaadri­ allohvitseri ja 105 ajateenijat.

Eesti merejõudude mereside üleandmine NSV Liidu Baltimere laevastikule Pakri sidepost 8.07.1940 Suurupi sidepost 11.07.1940 Naissaare sidepost 12.07.1940 Osmussaare sidepost 17.07.1940 Ristna sidepost 22.07.1940 Sõrve sidepost 25.07.1940 Juminda sidepost 30.07.1940 Keri sidepost 31.07.1940 Mereside telefonikeskjaam 17.09.1940 Mereside töökoda 17.09.1940 Mereside tehniline ladu 18.09.1940 Mereside dokumentatsioon 25.09.1940 Merejõudude staabi raadiojaam 27.09.1940 Mereside meeskonnaruumid 27.09.1940 Ruhnu sidepost 1.10.1940 Toolse sidepost 1.10.1940 Narva-Jõesuu sidepost 2.10.1940 Vormsi sidepost 3.10.1940 Viirelaiu sidepost 5.10.1940 Vilsandi sidepost 10.11.1940 Põõsaspea sidepost 11.11.1940 Haapsalu sidepost 25.11.1940 Vaindloo sidepost 1940 nov.

Mohni sidepost 1940 nov.

SÕDUR november 2019 65

Tutvustus Ojalo, Hanno.

Porkuni vennatapulahing 1944: üks Virumaa lugu Ammukaar, 2019

Plohhi, Sergi.

Tšornobõl: tuumakatastroofi ajalugu Postimees Kirjastus, 2019

Lapin, Vladimir.

Soomuslaev Russalka: laev, meeskond, navigatsioon, tragöödia, mälestussammas Nornberg & Co., 2019

Liias, Taavi.

Talibani pojad Hea Lugu, 2019

Andrew Radin et al.

The future of the Russian military: Russia’s ground combat capabilities and implications for U.S.Russia competition Rand Corporation, 2019

Porkuni lahing 21. septembril 1944 oli üks selliseid haruldasi lahinguid, kus mõlemal poolel võitlesid eestla­ sed. Ühed Saksa vormis ja teised Punaarmee vormis. Tulemuseks oli mitusada langenut ja vimm, mis on kestnud aastakümneid. Seda põhjusel, et võitjad käi­ tusid nii, nagu oleksid nemad valgusjõudude esindajad ja kaotajad pimedusjüngrid.

Raamat püüab korvata seda pikka vaikimist ja mälesta­ da neid ohvreid. Kuid veel olulisem on kirja panna väga paljude inimeste ennastsalgav ja isegi ohtlik tegevus selle nimel, et hoolitse­ da lahingus langenute mälestuse jäädvustami­ se eest. Need inime­ sed, mehed ja naised, hoidsid alal mälestust lahingupaigast, lange­ nute matmiskohtadest ja lugu tegelikest sünd­ mustest, mitte Nõuko­ gude okupatsiooni ajal kirjapandud ja üha kor­ rutatud tõe varjamisest.

1986. aasta 26. aprill on läinud ajalukku päeva­ na, mil toimus plahvatus Tšornobõli tuumajaa­ mas. Sergi Plohhi jutus­ tab arhiividokumentidele ja intervjuudele toetudes loo Euroopa raskeimast tuumakatastroofist, mis jättis oma jälje sadade tuhandete inimeste, teiste hulgas ka eestlaste ellu.

Põnevikuna kirju­ tatud raamat viib meid kevadiselt muretusse Ukrainasse, reaktori juhtimisruumi, hül­ jatud küladesse ning võimulolijate kabinet­ tidesse. Aga ennekõike on see tuletõrjujate, teadlaste, inseneride, tööliste, militsionääride ja sõjaväelaste lugu, kes pidid oma tervise hinnaga toime tulema pealtnäha võimatuga: hoidma ära tuumapõr­ gu, mille kõige hullemad tagajärjed oleksid hävitanud elu kauge­ malgi kui Euroopas.

Raamat võitis 2018. aastal Ühend­ kuningriigi mainekaima aimeraamatute auhinna, Baillie Giffordi preemia.

See raamat räägib katastroofist, mis juhtus 126 aastat tagasi.

1893. aasta 7. (19. ukj) septembri hommikul suundus Tallinnast Helsingisse rannakaitse soomuslaev Russalka ja kadus. Otsingud ei andnud selgust, mereõnnetuse asjaolud jäid välja selgitamata.

Alles 2003. aastal leidis Eesti Meremuuseumi allveearheoloogi Vello Mässi juhitud ekspedit­ sioon uppunud laeva. „Tänavuse aasta sügisest saab kõigile laevadele, nii Tallinna suunduvatele kui ka Tallinna reidilt lah­ kuvatele, nähtavaks Kadrioru lähedal ran­ nas praegu püstitatav mälestusmärk meie 177 mehisele meremehele, kes hukkusid teadmata kuidas ja miks 7. septembril 1893. aastal,” kirjutas Revelskije Izvestija 1902. aasta algul.

“Tegemist on isiklikul kogemusel põhineva sõ­ jaromaaniga, mida pole eesti kirjanduses olnud pikemat aega. Lugu jutus­ tatakse kahest vaate­ punktist, üks neist on Eesti kaitseväe kapteni ja teine Talibani sõjakoman­ döri oma,” kommenteerib Eesti Kirjanike Liidu esimees Tiit Aleksejev.

Raamatu autor Taavi Liias teenis 2009. aastal luureohvitserina Kosovos ja 2012-2013 Afganista­ nis. Kahe välismissiooni vahele jäid religiooniantropoloogia õpingud Tartu ülikoolis. 2016-2019 oli Liias kaitseliidu Tartu maleva väljaõppe- ja operatiivsektsiooni ülem.

Kolm aastat taga­ si nägi Liias Tartus jalaproteesiga meest ja talle meenus ettekanne, mis hoiatas puujalaga Talibani komandöri Juma Guli eest. Eelmine Eesti kompanii oli meest haavanud ja ta oli nüüd püha viha täis. Sealt sai romaani idee alguse. „Talibani pojad” võitis tänavu Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistlu­ sel kolmanda koha.

Venemaa ja USA huvid põrkuvad mitmes vald­ konnas. Alates 2008. aastast on Venemaa sõjalisi jõude parandatud oluliselt, võimaldades riigil omi eesmärke taotleda järjest agressiivse­ malt, näiteks Krimmis, Ida-Ukrainas ja Süürias.

Teadlased analüüsivad neid faktoreid, mis toes­ tavad Venemaa sõjalist jõudu, seejärel kesken­ duvad spetsiifilistele maismaal sõjapidamise valdkondadele, nagu manööverüksused, kaudne tuli, kaug­ maalöögid ja C4ISR. Raport esitab ka mitmeid soovitusi USA armeele, näiteks kuidas oleks parem vastata Venemaa sõjalisele domineerimisele lähi­ välismaal, ja kuidas valmistuda võimalikuks sõjaliseks konfliktiks Venemaa või selle liit­ lastega Lähis-Idas. Uuri­ jad igatahes ei näe ette, et Venemaa alustaks konflikti läänega, kuid USA armee peaks olema valmis vastama Vene­ maa võimearendusele.

SÕDUR november 2019 66

Leitnant August Schiller (Siller), 1926 4

K-P | 11-18 MÕISA TEE 1, VIIMSI SÕDUR NR 2 (89) 2016

(+372) 621 7410 | www.esm.ee |