Nr 1, 2013 by Sõdur

e e s t i

S õ j a n d u s a j a k i r i

Märgid õigesti rinda! Nr 1 (70), märts 2013

Ametnik, töötaja, kaitseväelane – juristi kommentaar

Teenetemärkide lindilõigete kandmise kord

Märts 2013

Sisukord 2 Eesti uudised 4 Välisuudised 6 Eesti riik on loodud rahva ja vabaduse kaitseks

Kosovo konflikt

Kaitseväe juhataja kindralmajor Riho Terrase kõne Eesti Vabariigi 95. aastapäeva paraadil 24. veebruaril 2013.

8 Kaitseväe reform teeb meid tugevamaks Kaitseväe juhataja kindralmajor Riho Terras vastab Sõduri küsimustele 24. jaanuaril vabariigi valitsuses vastu võetud Eesti riigikaitse arengukava aastateks 2013–2022 kohta.

14 Ametnik, töötaja, kaitseväelane Kaitseväe Peastaabi üldosakonna juhataja Maire Kurvits tutvustab 1. aprillil kehtima hakkavat uut avaliku teenistuse seadust ning selgitab, milline on selle mõju Kaitseväes teenistuses ja tööl olevatele inimestele.

20 Uus kaitseväeteenistuse seadus tänapäevastab Kaitseväe distsiplinaarõigust 1. aprillil hakkavad Kaitseväes kehtima uue kaitseväeteenistuse seaduse 10. peatükis «Distsiplinaarvõim» sätestatud põhimõtted.

24 16 värsket Ameerika kindralit tutvus Eesti riigikaitsega Esimese kindraliauastme saanud USA kõrgemad sõjaväelased külastasid oma Euroopa riikide riigikaitsega tutvumise visiidi käigus ka Eestit.

26 Õhuvägi sai vestu ehk paraadkülmrelva

27 Teenetemärkide järjestamisest tavavormi kuuel Oma tänavuse esimese käskkirjaga tõi Kaitseväe juhataja selgust Kaitseväe ja Kaitseliidu tavavormi kuuel kantavate teenetemärkide lindilõigete järjestamisse ja kandmisesse.

Eesti kaitseväelastel on kogunenud hulgaliselt mässutõrjeoperatsioonides osalemise kogemusi ja on paras aeg asuda neid võrdlema teiste riikide sõjaväelaste arusaamadega. Kõigepealt jagame Ameerika Ühendriikide mässutõrje ja terrorismivastase võitluse valdkonna arvamusliidri soovitusi.

41 Avaliku arvamuse kujundamine: võti rahva südamesse ja hinge Kogenud luuretöötaja ja teaduste doktor Dave Slogett kirjeldab avaliku arvamuse kujundamist riikides, mis võivad saada järgmiste stabiliseerimisoperatsioonide asukohaks.

44 Vastuoluline Kosovo sõda Balkani viimane jäänuk-Jugoslaavia konflikt – Kosovo riigi tekkimine – avas omamoodi uue ajastu multinatsionaalsete konfliktide ajaloos. Selle protsessi lõpp ja mõjud selguvad alles tulevikus.

55 1930. aastate lõpu Eesti Kaitseväest mereväelase vaatenurgast Eesti võime ja valmisolek Teise maailmasõja eel oma iseseisvust teos kaitsta pakub jätkuvalt väitlusainet.

60 Üht-teist Suurtükiväepataljoni ajaloost 95. sünnipäeva puhul Aasta algul 95. aastapäeva tähistanud Suurtükiväepataljonil on seljataga huvitav ja keeruline ajalugu.

Väljaandja Kaitseväe Peastaap Toimetus Juhkentali 58, 15007 Tallinn Tegevtoimetaja major Ivar Jõesaar (e-mail: ivar.joesaar@mil.ee) Makett ja küljendus Siim Saidla (www.saidla.ee) Trükitud ASi Kroonpress trükikojas Esikaanefoto Kaitsevägi

Sõdur NR 1 (70) märts 2013

Eesti Reservohvitseride Kogu Vendlusfondi eestvedamisel täideti tühimik, mis jäi Teise maailmasõja eel täitmata Kaitseväe kolme väeliigi ohvitseride paraadvormikomplektide lõplikul väljaarendamisel.

34 David Kilculleni «28 soovitust» – utoopia või tõelisus?

Eesti uudised

Eestlased võitsid Camp Bastioni rammumehe võistluse Jalaväekompanii Estcoy-15 kaitseväelased võitsid Camp Bastionis peetud rammumehe võistlused. «Eks me sinna võitma läinud ja nüüd on see tehtud. Läksime võistlema hea positiivse emotsiooniga, kõik mehed andsid endast 100 protsenti ja toetasid üksteist,» ütles eestlaste võistkonna kapten, Estcoy-15 kompaniiülema abi kapten Argo Sibul.

ammumehe võistlus koosnes kuuest aja peale sooritatavast alast ja lõppvõistlusest. Iga võistkonnaliige esindas meeskonda ühel alal. Eestlastel õnnestus võita esikoht neljal alal kuuest ja edestada konkurente ka kahe parima meeskonna vahel peetud kombineeritud lõppvõistlusel. Rammukatsumisel osales kuus kuueliikmelist võistkonda: üks eestlaste ja viis brittide meeskonda. Eestlaste võistkonda kuulusid kapten Argo Sibul, nooremveeblid Hanori Perlov ja Ruslan Pavljutšok ning seersandid Andrei Barinov, Robert Parker ja Andres Oja. «Kahju, et võistlusel ei osalenud ühtegi Ameerika Ühendriikide kaitseväelaste võistkonda. Ameeriklaste baasis ringi käies näeb seal väga palju suuri

mehi,» ütles kapten Sibul. «Aga üks asi on jõusaalis kangi tõsta, teine asi on julgus võistlusele tulla.» Võitjameeskonnale panid korraldajad välja 200 dollari suuruse auhinna, mis kogunes osalemistasudest. Eestlased plaanivad annetada auhinnaraha Eesti Vigastatud Sõjameeste Ühingule.

Aastapäevaparaadil näidati uut õhuväe 3D radarit

Sõdur NR 1 (70) märts 2013

24. veebruaril Vabaduse väljakul peetud Eesti Vabariigi 95. aastapäeva paraadil sai muu hulgas näha Balti riikide moodsaimat keskmaa õhuseireradarit Ground Master 430, mis võimaldab õhuobjektide avastamist kuni 470 kilomeetri kauguselt ja 30 kilomeetri kõrguselt. Vaatamiseks olid väljas ka 155 ja 122 mm haubitsad, õhutõrjeraketikompleksid Mistral, õhutõrjekahurid ZU-23-2, tankitõrjeraketikompleksid Milan ja Mapats, 120 ja 81 mm miinipildujad, 90 mm tankitõrjekahurid, soomukid Sisu XA-180 ja XA-188 ning mitmesugused lahin-

guteenindustoetuse sõidukid. Kaitseliit tutvustas näitusel käsitulirelvi. Paraadil osales ligi 1100 kaitseväelast, kaitseliitlast ja Sisekaitseakadeemia kadetti ning esindatud olid kõik Kaitse-

väe väeliigid, Kaitseväe Ühendatud Õppeasutused, Staabi- ja Sidepataljon, Vahipataljon, Kuperjanovi jalaväepataljon, Viru jalaväepataljon, Scoutspataljon, Suurtükiväepataljon, Õhutõrjepataljon, Õhuseiredivisjon, logistikapataljon, mereväe üksus, Kaitseliidu Tallinna ja Harju malev, Sisekaitseakadeemia, Kaitseväe orkester ning Politsei- ja Piirivalveameti orkester. Paraadist sooritasid ülelennu Eesti õhuväe lennuvahendid koos Politsei- ja Piirivalveameti helikopteriga ning Balti õhuruumi turvavad Taani õhuväe hävitajad F-16.

Võrumaal valmis Baltimaade moodsaim lasketiir Kaitseminister Urmas Reinsalu ja Kuperjanovi jalaväepataljoni ülem kolonelleitnant Maidu Allikas avasid 6. veebruaril Võrumaal Tsiatsungõlmaa uue 300-meetrine lasketiiru, mis parandab oluliselt ajateenijate väljaõpet. Esmakordselt on lasketiirus kasutusel elektrooniline sihtmärgisüsteem, tänu millele saavad laskjad lasketulemusi kontrollida laskekohalt lahkumata. Ka vähendab tiiru uudne poolkinnine konstruktsioon tunduvalt müra ümbruskonnas ja tagab senisest suurema ohutuse. Kui varem piiras lasketiiru 2,5-kilomeetrine ohutusala märkimisväärselt inimeste liikumist, siis nüüd on ohutusala vaid 200 meetrit.

Läänemere piirkonnas tuleb NATO suurõppus Tänavu sügisel viib NATO Läänemere piirkonnas läbi viimase kümne aasta suurima kollektiivkaitseõppuse. Lätis, Leedus ja Poolas korraldataval õppusel Steadfast Jazz 2013 harjutavad NATO reageerimisjõud tegutsemist kollektiivkaitse rakendumise korral. Tegu on suurima NATO kollektiivkaitseõppusega pärast Balti riikide alliansiga liitumist.

Järjekordne laevakaitsemeeskond siirdus operatsioonile

Afganistani julgeolekujõud võtsid üle eestlaste vastutusala Afganistanis teeniv Eesti jalaväekompanii Estcoy-15 andis 12. veebruaril Afganistani julgeolekujõududele üle oma senise vastutusala ja lahkus patrullbaasist Pimon. Kompanii baseerub nüüdsest Camp Bastioni sõjaväebaasis ja tegutseb lahingugrupi manööverüksusena kogu Helmandi provintsis, mis tähendab tegutsemispiirkonna laienemist ja senisest mitmekesisemate ülesannete täitmist. «Tegutseme eelkõige seal, kus olukord on kõige kriitilisem, või täidame mõnd luureandmetele tuginevat operatsiooni,» ütles Estcoy-15 kompaniiülem major Tõnis Metjer, «ka on Estcoy-15 valmis toetama brigaadi teisi üksusi suurematel operatsioonidel, kus on vaja lisajõude.» Metjer kinnitas, et Estcoy viimase kolme kuu tegevus patrullbaasis Pimon on muutnud olukorra piirkonnas sedavõrd stabiilsemaks, et Afganistani julgeolekujõud suudavad seal iseseisvalt korda hoida. «Piirkonnas on tugev ja karismaatiline politseiülem, kes pingutab tõsiselt, et oma üksuste distsipliini hoida ja nende edu tagada,» tõi major Metjer esile Afganistani rahvusliku politsei võimekuse. «Selle tõestuseks on viimase paari nädala jooksul Afganistani politseinike eestvedamisel läbi viidud kaks suuremat operatsiooni mässuliste tagalana kasutatavas ohtlikus kõrbepiirkonnas, kuhu politseinikud varem iseseisvalt ei kippunud. Politseijõud on koos meiega opereerides julgust

kogunud ja saavad nüüd iseseisvalt oma ülesannetega hakkama,» lisas ta. Jalaväekompanii Estcoy-15 alustas teenistust Afganistanis eelmise aasta novembris, baseerudes kuni eilseni patrullbaasis Pimon. Kompanii jätkab teenistust Camp Bastionis mai lõpuni.

Kaitseväe juhataja kohtus vigastatud veteranidega Kaitseväe juhataja kindralmajor Riho Terras kohtus 23. veebruaril spordiklubis Arigato peetud vastuvõtul sõjalistel operatsioonidel haavata ja teenistuses viga saanud veteranidega. Kaitseväe juhataja ütles, et Eesti riigil on vigastatud kaitseväelaste ees auvõlg, mida on otsast tasuma hakatud. Kaitseväe juhataja vastuvõtt vigastatud kaitseväelastele oli kulminatsiooniks päevale, mille jooksul vigastatud veteranid tutvusid kelguhoki ja ratastooli-

tennise kaudu invaspordivõimalustega. Enne vastuvõttu elati kaasa Eesti ja Suur britannia kelguhoki rahvuskoondiste mängule. Eesti rahvuskoondise koosseisu kuulub ka Afganistanis teeninud veteran nooremveebel Rasmus Penno. Kaitseväes on teenistusülesannete täitmisel saanud viga 275 kaitseväelast, neist 18 operatsioonil Iraagi Vabadus ja 159 Afganistanis rahvusvaheliste julgeolekuabijõudude koosseisus. Püsivalt raske vigastuse on saanud 36 kaitseväelast.

Sõdur NR 1 (70) märts 2013

Mereväe ülem mereväekapten Sten Sepper läkitas 1. veebruari pärastlõunal Mereväebaasis korraldatud tseremoonial järgmise laevakaitsemeeskonna Euroopa Liidu piraatlusvastasele operatsioonile Atalanta. «Laevakaitsemeeskond on arvult väike, kuid selle panust on võimatu üle hinnata, oma teenistusega kindlustavad laevakaitsjad, et hädasolijatele mõeldud saadetised jõuaksid turvaliselt sadamatesse,» ütles mereväekapten Sepper. Mereväe ülem kutsus meeskonnaliikmeid olema tähelepanelikud ja valvsad ning mitte laskma merel tekkival rutiinil võimust võtta. Laevakaitsemeeskond hakkab teenima Prantsuse fregatil Le Courbet. Teenistus kestab mai teise pooleni. Kõik meeskonnaliikmed on varasema lavakaitsemeeskonna kogemusega. Operatsioonil osaleb korraga viis kuni kümme sõjalaeva koos patrull- ja luurelennukitega. Nende ülesandeks on humanitaarabilaevade kaitse ja eskort. Atalanta operatsioonipiirkond on enam kui kahe miljoni ruutmiili (nelja miljoni ruutkilomeetri) suurune ala, mis ulatub Punase mere lõunaosast Adeni lahe ja India ookeani lääneosani. Atalanta tegutsemisajal pole selles piirkonnas rünnatud ühtegi humanitaarabilaeva.

Maailm 1

USA armee muudetakse sooneutraalseks

USA kaitseministeerium teatas 24. jaanuaril, et on tühistamas naisvõitlejate otseses lahingutegevuses osalemise keeldu, kuid täpsemaid detaile veel aru tatakse. Ühendriikide kaitsesekretäri Leon Panetta sõnul töötatakse selle kallal, et tühistada armeeteenistuses kõik sool põhinevad takistused. Naisvõitlejad peavad seega enne lahingutegevusse määramist vastama meestega samadele vaimsetele ja füüsilistele standarditele. USA relvajõududes teenib praegu 202 000 naist, mis moodustab 15% kogu

Vene turg taas sulgumas

Venemaa kaitseministeerium teatas, et kavatseb tühistada plaani Itaalia päritolu soomukite soetamiseks. Sellega lõppes lühiajaline Vene turu avanemine välismaisele kaitsetoodangule. Lisaks kavatseb Venemaa külmutada Prantsuse Mistrali klassi amfiiblaevade soetamise lepingu.

Filipiinid tahavad viia LõunaHiina mere piiritüli arbitraaži

Filipiinide välisminister Albert del Rosario teatas, et on kutsunud Hiina rahvusvahelisele arbitraažipaneelile Lõuna-Hiina mere territoriaalsete vaidluste lahendamiseks. Lõuna-Hiina mere territoriaalvete üle vaidlevad lisaks Hiinale ja Filipiinidele ka Vietnam, Malaisia, Taiwan ja Brunei. Hiina on varem tahtnud küsimuse lahendada ka-

on USA marionett ning Korea poolsaare muutmine tuumavabaks on võimatu. Korea Rahvademokraatliku Vabariigi avaldused olid tehtud ÜRO Julgeolekunõukogu 22. jaanuari resolutsiooni nr 2087 ajel, milles tuletati Põhja-Koreale meelde kuut eelmist tuumarelvadevastast resolutsiooni. Lisaks rakendati sanktsioonid Põhja-Korea kosmoseagentuurile ja organisatsioonidele, mida süüdistatakse ballistiliste rakettide loomisele kaasaaitamises. Resolutsioon võeti vastu ühehäälselt, mis tähendab, et seda toetas isegi Hiina.

Mali interventsiooni saadab edu

Prantsuse ja Mali väed on edukalt üle võtmas islamistide territooriume. Lisaks on Nigeri ja Tšaadi väed avamas Mali idapiiril uut rinnet. Prantsusmaa paigutas rindeliinil asuvatesse linnadesse lisajõude, et vastu seista terroristide võimalikele rünnakutele ja anda Aafrika üksustele aega Bamakos positsioone kindlustada. Islamistidevastases koalitsioonis osaleb 1750 Aafrika riikidest pärit võitlejat, kellest paljud paiknevad hetkel Mali naaberriigis Nigeris. Malis on praegu 2400 Prantsuse sõdurit ja separatistele tehakse eelkõige õhurünnakuid.

hepoolsetel läbirääkimistel ning Filipiinide soov viia vaidlus rahvusvahelisse arbitraaži võib saada Hiina ja selle liitlaste tugeva kriitika osaliseks Kagu-Aasia Maade Assotsiatsioonis (ASEAN).

Põhja-Korea pommiähvardus

Põhja-Korea vastas ÜRO Julgeolekunõukogu survele ähvardusega viia läbi kolmas tuumakatsetus. Lisaks kinnitas Põhja-Korea, et nende satelliidiprogramm on otseselt soetud USA vastu suunatud ballistiliste rakettide väljaarendamisega. P’yŏngyangi sõnul tuleb arved USAga klaarida jõu, mitte sõnade abil. 23. jaanuaril teatas Korea Rahvademokraatliku Vabariigi välisministeerium, et ÜRO Julgeolekunõukogu

Prantsuse sõdur Põhja-Mali kõrbes

AP/Scanpix, Scanpix

Sõdur NR 1 (70) märts 2013

isikkoosseisust. Kuigi naistel ei ole seni lubatud osaleda otseses lahingutegevuses, on nad viimase kümnendi jooksul täitnud lahinguväljal muid ülesandeid. Iraagi ja Afganistani sõdades on hukkunud 152 USA naisvõitlejat. Naised kavatsetakse täielikult üksustesse integreerida 2016. aasta 1. jaanuariks. Privaatsusküsimused ei ole USA staabiülemate ühendkomitee juhataja kindral Martin Dempsey sõnul probleemiks, sest need lahendati juba 1991. aasta Lahesõjas osalenud allveelaevade isikkoosseisus.

Kokkuvõtted ajakirjast Jane’s Defence Weekly (jaanuar-veebruar 2013)

8 7

miljardit dollarit kavatseb Venemaa investeerida järgmise 20 aasta jooksul oma merelaevastikku. Osa sellest rahast kavatsetakse kasutada Musta mere laevaehitus- ja remondikeskuste väljaarendamiseks.

Rootsi tahab tugevdada Põhjamaade koostööd

Rootsi välisminister Carl Bildt ja kaitseminister Karin Enström väitsid ajalehes Dagens Nyheter, et kasvamas on vajadus suurendada Põhjamaade kaitse-, julgeoleku- ja välispoliitika valdkonna koostööd. Nad leidsid, et ühise tegutsemise nurgakiviks peaks olema kaitsevarade ja -võimekuste ühine omamine. Selle asemel, et rõhutada rahvusvahelist koostööd, tõstsid Bildt ja Enström esile piirkonna kasvava strateegilise olulisuse, tuues näiteks, et 15% kogu maailma kaubandusest läbib Läänemerd ja seega kasvab ka vajadus seda kaitsta. NATOsse mittekuuluvad Rootsi ja Soome on viimastel aastatel üha enam võtnud osa NATO õppustest. Bildti ja Enströmi artikkel järgnes Karin Enströmi 9. jaanuaril tehtud avaldusele, et sõja korral suudaks Rootsi end kaitsta vaid ühe nädala. Tema toonane tähelepanek sattus tugeva kriitika alla. NATO peasekretär Anders Fogh Rasmussen aga rõhutas, et ei ole võimalik olla väljaspool NATOt ja ikkagi nõuda seda, mida NATO-l on pakkuda. Ta tuletas ka meelde, et NATO 5. artikli kohustused kehtivad vaid NATO liikmesriikide, mitte organisatsiooni partnerite suhtes.

Bangladesh võttis võlgu

Bangladeshi Rahvavabariigi valitsus laenas Venemaalt miljard dollarit, et osta neilt kaitsevarustust. Nimelt kavatseb Venemaa müüa Bangladeshile enda antud laenu vastu soomukeid, jalaväerelvi, õhutõrjesüsteeme ja tarnspordihelikoptereid.

India ja Pakistan taas Kashmiri pärast tülis

USA lükkas ümber jutud keemiarelvade kasutamisest Süüria poolt

USA kummutas kuulujutud, nagu kasutaksid Süüria presidendile Bāshar al-Asadile ustavad väed vaenlaste vastu keemiarelvi. Siiski väitis USA Riikliku Julgeolekunõukogu pressiesindaja, et kui al-Asadi režiim teeb traagilise vea ja kasutab keemiarelvi või ei suuda tagada nende kindlas kohas hoiustamist, on režiim vastutav. Kuulujutud keemiarelva kasutamisest ilmnesid möödunud aasta 23. detsembril, kui Süüria tank oli väidetavalt tulistanud mässuliste suunas kollast värvi gaasimürske.

Hispaania asutab küberkaitsekeskuse

Hispaania kaitseminister Pedro Morenés teatas 6. jaanuaril, et riik kavatseb rajada küberkaitsekeskuse, seismaks vastu uuest julgeolekukeskkonnast tulenevatele ohtudele. Keskus hakkab tööle 2013. aasta lõpul ja selle eeskujuks on võetud 2009. aastal asutatud USA küberkaitsekeskus.

ÜRO missioonidele saadetakse droonid

ÜRO Julgeolekunõukogu alalised liikmed olid nõus ettepanekuga anda rahuvalvajate kasutusse mehitamata õhusõidukid (UAVd). Droone hakatakse kasutama Kongo Demokraatlikus Vabariigis.

Ukrainas kaob kohustuslik kaitseväeteenistus

Ukraina uus kaitseminister Pavlo Lebedev teatas, et tänavu lõpeb riigis kohustuslik ajateenistus ja minnakse üle elukutselisele armeele. Lisaks vaadatakse üle ka armee struktuur ja juhtimine.

59,8%

hääletanuist pooldas Austrias 20. jaanuaril peetud referendumil kohustusliku kaitseväeteenistuse säilitamist. Seega kukkus läbi kaitseminister Norbert Darabose kava muuta Austria Bundesheer elukutseliseks. Referendumil osales pisut üle 50% valimisealistest kodanikest. Analüütikute sõnul võib valitsus hakata välja mõtlema teisi plaane Bundesheeri reformimiseks. Seda võib aga pärssida tõsiasi, et Austria kaitsekulutused on kõigest 0,6% sisemaisest kogutoodangust.

1971.

aastal esmakordselt teenistusse asunud Ukraina ainus allveelaev Zaporozija on pärast kolmeaastast remonti taas valmis riiki teenima. Zaporozijat on eelmisel kümnendil parandatud lausa kahel korral: esmalt läbis see kolmeaastase kapitaalremondi 2000. aastal ja teist korda alustati remonditöid 2009. aastal.

5300

teenistuja võrra kavatseb Suurbritannia kaitseministeerium vähendada Briti armee isikkoosseisu. Briti 102 000 inimese suuruse armee isikkoosseisu kavatsetakse 2015. aastaks vähendada 82 000ni. Algse kava järgi pidi see juhtuma alles 2020. aastal. Armee vähendamise põhjuseks on kaitse-eelarve defitsiit.

Saabi JAS 39 Gripen E tüüpi hävitaja soetus on kavas Rootsil. Esimene lennuk peaks Rootsile üle antama 2018. aastal. Selle täpset hinda ei ole veel avaldatud, kuid Šveitsile, kes ostis 22 samasugust lennukit, läks tehing maksma 3,357 miljardit dollarit.

Sõdur NR 1 (70) märts 2013

India armee ülem lubas Pakistanile kätte maksta kahe India sõduri hukkumise eest Kashmiri piiril aset leidnud tulistamisel. Kindral Bikram Singhi sõnul tuleb igale provokatsioonile vastata jõuga ja Indial on õigus Pakistanile kätte maksta enda määratud ajal ja kohas. Ekspertide sõnul sarnanevad hiljutised sündmused Kashmiris 1999. aasta Kargili konfliktile, mille käigus okupeerisid Pakistani juhitud väed osaliselt Kargili

kõrgustiku. Kuigi meedia ja rahvusvahelised vaatlejad peavad võimalikuks konflikti eskaleerumist, on mitmeid põhjusi, miks võib arvata, et India ei kavatse sõjaliselt kätte maksta, sest 26. jaanuaril, vabariigipäeval peetav Pakistani-vastane retoorika on Indias juba tavapäraseks saanud.

Sõnavõtt

Eesti riik on loodud rahva ja vabaduse kaitseks Kaitseväe juhataja kindralmajor Riho Terrase kõne Eesti Vabariigi 95. aastapäeval.

esti Vabariigi aastapäev on aeg, mil tuleb mõelda vabadusele ja iseseisvusele. Mida see meile tähendab ja kui kallist hinda oleme nõus selle vabaduse eest

Sõdur NR 1 (70) märts 2013

maksma? Täna näib kõik see, mis veerandsada aastat tagasi oli uudne ja ärevusttekitav, justkui iseenesestmõistetav. Terve põlvkond on üles kasvanud vabas Eestis – nad on vabad oma valikutes ja eneseteostuses. Vabadusel on palju erinevaid palgeid ja need kõik on ühtviisi tähtsad. Meil on võimalus vabalt ja takistamata arutleda oma rahva ajaloo ja tänapäeva üle. Kuid on oluline mõista, et see arutelu ei vabasta meid mälust ja minevikust. Vabadusel on suurem tähendus nende jaoks, kes on pidanud selle nimel ohvreid tooma. Täna Vabaduse väljakul koos olles mäletame neid, kes meie riigile aluse panid, ning neid, kes seda, relv käes, kaitsesid. Kuigi meie seas pole enam mehi ja naisi, kes Vabadussõjas oma noore riigi eest rindele läksid, on meil mälestused, mida tuleb elus hoida ja põlvest põlve edasi kanda. Täna Vabaduse väljakul koos olles kinnitame, et ka tulevikus on alles teadmine, et Vabadussõda polnud pelgalt Esimese maailmasõja järgne pinnavirvendus kusagil Euroopa äärealadel, vaid see oli päris sõda. See oli katsumus, mis päädis võiduga ja Eesti riigi õigusega iseseisvusele. Selle tunnistajateks olid sõbrad ja liitlased – britid, soomlased, rootslased, taanlased, prantslased ja ameeriklased –, kes osutasid olulist abi ja seisid relvavendadena meie kõrval. Eesti Kaitsevägi oli Vabadussõjas võideldes ja on täna Eesti riiki kaitstes rahvavägi. See tähendab, et rahvas osaleb oma riigi kaitses ja Kaitsevägi on oma rahvale lähedal. Eesti Kaitseväe ja Kaitseliidu peamine ülesanne on kaitsta Eesti riiki koos meie liitlastega. Meie sõjalise riigikaitse alustaladeks on ajateenistusele tuginev reservvägi, kõrgel tasemel väljaõpetatud ja kogemustega elukutselised kaitseväelased

Riho Terras kindralmajor, Kaitseväe juhataja

ning omal vabal tahtel riigikaitsesse panustavad kaitseliitlased. Kaitseliit on Eesti rahva vaba kaitsetahte väljendus ja meie iseolemise kindel tagatis. Vabu kodanikke, kes on ühinenud oma kodu ja rahva kaitseks, ei tule ajaloost tikutulega otsida. Üheks kõnekaks näiteks on Tallinna linnakodanike julge vastuhakk Moskva tsaaririigi sõjasalkadele Liivi sõja päevil 11. septembril 1560. «Lahing Jeruusalemma mäe taga» peeti siit paari kilomeetri kaugusel, paigas, kus täna asub Tallinna Ühisgümnaasium. Õlg õla kõrval kaitsesid linna aadlikud, raehärrad, kaupmehed, lihtsad linnakodanikud ja Mustpeade vennaskonna liikmed. Täna meenutab seda lahingut Tallinna kõige vanem mälestusmärk Marta tänaval. See on mälestusrist kaupmees Blasius Hochgrevele, kes linna kaitstes teiste seas oma elu andis. See peatükk Tallinna ajaloost sobib iseloomustama ka tänast Kaitseliitu, kuhu oma oskused ja jõu on koondanud paljude ametite ja erialade esindajad. Neid ühte liitvaks ideeks on oma kodu ja riigi kaitse. Lähitulevik toob Kaitseliidule suurema vastutuse ja kohustuse maakaitseülesande täitmisel. See on oluline samm Kaitseliidu muutmisel veelgi tõhusamaks jõuks meie riigikaitses. Eesti maakaitseülesanne tähendab Kaitseliidu jaoks veelgi paremini toimivat väljaõpet ja vajadust kaasata oma ridadesse rohkem toimekaid inimesi. See on ühtlasi ka kindel tunnistus usaldusest. Eesti riik usaldab oma inimesi ja nende vaba tahet. Kaitseliidu malevad ja malevkonnad on juba täna arvestatavaks jõuks ja koostööpartneriteks meie maakondadele, linnadele ja valdadele. On oluline, et Kaitseliidu arendamise juures peetaks silmas admiral Pitka nõuannet, mille kohaselt tuleb alles hoida «tõsise vaimu ja algatuse jõud», sest isamaaline vaimsus ja omaalgatus on ol-

nud määravateks väärtusteks läbi kogu Kaitseliidu ajaloo. Eesti riigikaitse üks põhialustest on reservarmee ning ajateenistus, mis seda kestlikult ülal hoiab. Ajateenistus on auasi. Eesti riigi kaitseks on üha enam noori mehi ja naisi vabal tahtel valmis astuma ajateenistusse. See teeb siirast rõõmu. Eesti riigi ja Kaitseväe ülesanne on teha kõik selleks, et ajateenistuses oleksid loodud parimad võimalused ja tingimused sõjaliseks väljaõppeks. Samuti anname endast parima, et ajateenijate elamistingimused vastaksid nüüdisaja nõuetele. On hea meel, et suurem osa lapsevanematest saadab oma poegi ja tütreid Eesti riiki teenima kindlas teadmises, et ajateenistuses omandatud teadmised, oskused ja meelsus jäävad püsima kogu eluks. Peatselt oma poega ajateenistusse saatva isana loodan südamest, et ta võtab sellest kogemusest oma ellu kaasa parima. Ajateenistuses saadud väljaõpe ja oskused panevad aluse tugevale reservväele. Nii on ka teenistus reservis riigikaitse ja kaitseväeteenistuse loomulik osa. Täna on just reservõppused see koht, kus on võimalik anda panus oma riigi ja rahva kaitseks. Ka tööandjad, kolleegid ja lähedased saavad anda oma osa kaitsevõime kindlustamisse – toetada ja suhtuda mõistvalt reservväelasest kolleegi või pereliikme osalemisse õppekogunemistel. Eesti kaitseväelased on pälvinud tunnustust kõikjal, kus neil on tulnud teenida. Eesti kaitseväelane on hea ja usaldusväärne sõdur ja relvavend. Meie üksused on koos liitlastega osalenud sõjalisel missioonil Afganistanis juba kümme aastat. Mulle on korduvalt kinnitatud meie ohvitseride ja allohvitseride kõrget võitlejamoraali ja maailmatasemel oskusi. Elukutselise kaitseväelase amet peab olema au sees. Seda peab tunnustama ja esile tõstma. On oluline, et meie kaitseväe ridadest ei lahkuks parimas eas ja suurte kogemustega ohvitserid ja allohvitserid. Riigi ülesanne on nende meeste ja naiste panust väärtustada.

Kaitseväe juhataja kindralmajor Riho Terras Eesti Vabariigi 95. aastapäeval Tallinnas Vabaduse väljakul kõnet pidamas kaitsevägi

nistuses andnud kalleima – elu. Üle 130 mehe ja naise on saanud haavata. Nemad on meie veteranid. Nende panuse väärtustamine on meie kõikide auvõlg. Meie veteranid ning nende perekonnad vajavad kindlamat tuge ja laiemat tähelepanu kogu ühiskonna poolt. Kahe kuu pärast, täpsemalt jüripäeval, on kõik oodatud siinsamas Vabaduse väljakul tähistama esmakordselt veteranipäeva. Me ei unusta ka neid Eesti kodanikke, kes on jätnud 20. sajandi sõdades oma elu ja tervise. Eesti jaoks on oluline tugev ja hästi toimiv liitlassuhe. Lisaks kogemustele ja

koostööle, mida oleme ammutanud sõjakolletes, on üha tähtsam üheskoos õppustel viimistleda teadmisi ja oskusi, mis on vajalikud kollektiivse kaitse tagamiseks. On selge, et Eesti riigi kaitsmine peab tuginema läbimõeldud otsustele, mis esmase kaitsevõime ja NATO liitlaste panuse koosmõjul tagavad meie riigi ja rahva julgeoleku. Peame ikka ja jälle endale meelde tuletama, et meie rahva iseseisvus ja vabadus ei ole kunagi olnud ega saa kunagi olema iseenesestmõistetavad. Meie rahva ja vabaduse kaitseks on loodud Eesti riik. Elagu Eesti Vabariik!

Sõdur NR 1 (70) märts 2013

Meie osalemine missioonidel erinevates sõjakolletes teenib ülimat eesmärki, milleks on Eesti riigi ja rahva julgeolek. Läbi oma rahvusvaheliste kohustuste täitmise oleme muutunud arvestatavaks partneriks NATOs ja Euroopa Liidus. Meie sõnaga arvestatakse. Meile võib kindel olla. Iseseisva riigina oleme osalenud julgeoleku loomisel ja tagamisel erinevates kriisikolletes raja taga peaaegu kakskümmend aastat. Meie keskel on ligi kaks ja pool tuhat inimest, kes on oma riiki teeninud kodust kaugel. Nende seas on meie kaasvõitlejad, kes on tee-

Intervjuu

Kaitseväe reform teeb meid tugevamaks Ajakirja Sõdur küsimustele vastab Kaitseväe juhataja kindralmajor Riho Terras.

abariigi valitsus kinnitas 24. jaanuaril riigikaitse arengukava aastateks 2013–2022. Uue arengukavaga suureneb Kaitseväe kiirreageerimisstruktuur 21 000 inimeseni, kelle varustamine ja reageerimiskiiruse tagamine on prioriteediks. Maaväes arendatakse välja kaks täielikult mehitatud, relvastatud ja varustatud kiirreageerimisvõimega jalaväebrigaadi. Seejuures varustatakse 1. Jalaväebrigaad jalaväe lahingumasinate, soomustransportööride ja iseliikuvate suurtükkidega. Uue arengukavaga arendatakse kogu Kaitseväe tankitõrjevõimet ja relvastusse võetakse kolmanda põlvkonna tankitõrjeraketikompleksid. Territoriaalkaitses võtab keskse rolli Kaitseliit, mille koosseis kasvab kümne aastaga tänaselt 22 250-lt liikmelt 30 000ni. Uue arengukavaga muudetakse Kaitseväe juhtimisstruktuur efektiivsemaks, selleks liidetakse Maaväe Staap Kaitseväe Peastaabiga ning õhuväes ja mereväes jääb kummaski alles vaid üks väeliigi staap. Kõikidele ajateenijatele luuakse 2014. aasta lõpuks tänapäevased olmetingimused, selleks rajatakse uued kasarmud Tapale, Jõhvi, Võrru ja Ämarisse. Lisaks arendatakse välja Kaitseväe Keskpolügoon, piirkondlikud harjutusväljad ja Kaitseliidu lasketiirud. Kaitseväe tegevväelaste arv suureneb kümne aasta jooksul tänaselt 3100-lt 3600ni, ka taastatakse Kaitseväes 2013. aasta jooksul majanduslanguse-eelne palgatase.

Ivar Jõesaar Major

mõnest ühele või teisele poole kõikumisest hoolimata kinni hoidnud. NATOga liitumise eelsele survele, et rohkem kollektiivkaitset ja vähem iseseisvat kaitset, suutsime vastu seista ja meil on täna samamoodi ajateenistusel põhinev reservarmee, nagu see oli 1990ndate algul. Oleme lähtunud totaalkaitse ja territoriaalkaitse põhimõtetest ja nendes põhimõtetes ei muuda uus Kaitseväe kümne aasta arengukava mitte midagi. Tegu pole riigikaitsereformi, vaid Kaitseväe reformiga, mille peamine põhjus on soov viia meie ambitsioonid ressurssidega tasakaalu. Siinkohal tasub meenutada, et meil on palju räägitud NATO lepingu 5. artiklist, mis kirjeldab kollektiivkaitse rakendumist. Kuid vähemalt sama oluline on ka NATO lepingu 3. artikkel, mis sõnastab väga täpselt, et iga riik peab ennast ise kaitsma ja siis toimib ka alliansi toetus. Sellest põhi-

Sõdur NR 1 (70) märts 2013

Sama oluline on ka NATO lepingu 3. artikkel, mis sõnastab väga täpselt, et iga Eesti on pidanud oma Kaitseväge kaks riik peab ennast ise kaitsma korda sisuliselt nullist üles ehitama. ja siis toimib ka alliansi Esimene kord tegime seda Esimese maailmasõja ja Vabadussõja kogemustoetus. Sellest põhimõttest tega, teine kord suuresti ise õppides, lähtudes on nii NATO silme ees NATO. Millises seisus on Eesti riigikaitse nüüd, kui on vastu koostöö kui ka iseseisva võetud uus riigikaitse arengukava? Eesti Kaitseväe areng on kulge- kaitsevõime arendamine nud sujuvalt ja neist põhimõtteist, mis meile ühevõrra olulised. 15–20 aastat tagasi sõnastati, oleme

mõttest lähtudes on nii NATO koostöö kui ka iseseisva kaitsevõime arendamine meile ühevõrra olulised. Ja sellele on ka uues arengukavas rõhku pandud. Kui eelmist arengukava kavandades ohte analüüsiti ja eesmärke sõnastati, oli kogu maailma majandus tõusuteel. Kui palju saame täna võtta aluseks toona tehtud kavu, ka nende tähtaegu ajatades või täitmisgraafikuid muutes? Eelmise kümne aasta arengukava koostamise ajal olid majanduskasv ja üldine eufooria väga suured ning see tekitas tunde, et võime oma areneva riigikaitse heaks teha ära palju rohkem. Oluline on ka märkida, et eelmise arengukava koostamise ajal puudusid meil teadmine ja oskus hinnata, kui palju need võimed, mida me endale soetada soovime, meile hiljem igapäevaselt maksma lähevad. Näiteks kui palju maksab ühe motoriseeritud jalaväepataljoni reservis hoidmine ühe aasta jooksul, isegi kui me ei arvesta hangete kulusid, vaid ainult personali-, reservõppekogunemiste ja ajateenijate väljaõpetamise kulu. Kui me kõik sellised kulud kokku liidame, saame teada, kui palju maksab see armee, mida saame rahuajal igapäevaselt ülal pidada ja reservis hoida. Lisaks tuleb arvestada ka sundkoormisi ja muid lepinguid, et seda väge vajadusel rakendada. Aga ka hästi varustatud ja väljaõpetatud reservüksusi ei suudaks me käivitada kiirreageerimiseks vajaliku kiirusega. Seega oleme suunanud oma uue arengukava teraviku moodsa aja ohtudele kiire reageerimise väljaarendamiseks. Suurendame kiirreageerimisüksusi 17 000 võitlejalt 21 000ni ja keskendume nende täismahus relvastamisele, varustamisele ja väljaõpetamisele vastavalt meie enda poolt juba aastaid tagasi kehtestatud põhimõtetele. Väikese kaitse-eelarvega riikide ees on alati probleem, et turg on täis «hea» hinnaga moodsat relvastust ja ka näiliselt odavamat n-ö teise ringi relvastust, mille ülalpidamine võib aga osutuda pikemas perspektiivis hoopis kulukamaks. Kuidas langetada õigeid otsuseid, et teha mõistlikke hankeid? Tuleb leida optimaalne tasakaal. Kindlasti ei tohi panna rõhku sellele, et hankida ultramoodsat ja ülikallist tehnikat, sest sel juhul paneksime kogu raha ühe asja peale. Tuleb hankida nii, et see täidaks meie enda püstitatud ülesande, andes meile selle võime, mida vajame.

Kaitseväe juhataja kindralmajor Riho Terras

Eestil on kogemusi naabritega ühishangete tegemises suurte asjade

soetamiseks. Kui palju oleks võimalik sellist koostööd heade naabritega jätkata, et soetada ühiselt varustust ja relvastust? Mitme riigiga üheaegselt on raske leida ühiseid lähtepunkte, määratleda ühiselt vajadusi ja üksikasjades kokku leppida. Seda näitas ka Põhjala riikide ühine kopterihange, mille lõppedes nägid kõik kopterid erinevad välja ja tahavad saada erinevat logistikat. Aga kahe riigi vahel, nagu me Soomega radareid hankisime, on koostöö mõistlik. Ka selle arengukava raames tahame keskenduda juba kasutatud, kuid veel hea ja moodsa relvastuse hangetele nii, et riik ostab riigilt. Oleme sõlminud Rootsi, Saksamaa ja Soomega

koostöökokkulepped, mille raames võime ka ühishankeid teha. Koordinatsioonisüsteem on paigas, nüüd on vaja leida ühiseid projekte. Totaalkaitsest rääkides on välja öeldud, et ka teistel ministeeriumidel on sõja või kriisi puhul täita oma haldusalas teatud kohustused ja ülesanded. Kas uues arengukavas on need kohustused konkreetseteks saanud? Sellega me nii hästi hakkama ei saanud, nagu algul optimistlikult plaanisime. Riigikaitse arengukava koostamine on käinud Kaitseministeeriumi juhtimisel ja koostöö teiste ministeeriumidega on olnud keeruline. Me pole alati leidnud

Sõdur NR 1 (70) märts 2013

Iga hange peab olema mitte ainult lepingu sõlmimisel mõistliku hinnaga, vaid see hind peab katma ka kogu hangitu elutsükli hankimisest utiliseerimiseni. See kõik peab olema arvatud hinna sisse. Oleme seda eelnevail aastail väga algeliselt teinud. Sellel on omad ratsionaalsed põhjused. Näiteks enne kaitseväekorralduse seaduse kehtima hakkamist polnud Kaitsevägi üks asutuski. Alles 2009. aastast alates saame välja arvutada, mis meil ühe pataljoni ülalpidamine maksab. Enne seda meil objektiivselt võrreldavat infot lihtsalt polnud.

virumaa teataja / scanpix

Intervjuu ühist keelt kas või planeerimistsüklitest arusaamisel. Teistes struktuurides pole võimepõhine planeerimine kuigi levinud ega tehta ka kümne aasta plaane. Jõudsime küll ühistele arusaamadele, milliseid võimeid üks või teine struktuur peaks rahuajal arendama ja sõja korral omama. Aga kuidas neid välja arendada, selleni me seekord ei jõudnud. Seetõttu saime aasta lõpuni ajapikendust, et laiapõhjalise riigikaitse asjus kokku leppida. Peame oma reaalseid ressursse arvestades tegema maksimaalse, et välja arendada kiirreageerimisvõime, millega saame vajadusel lühikese aja jooksul vastata maailmas tärganud uutele ohtudele. Aga teisalt peame valmis olema oma riiki kaitsma, kui peaks puhkema laiaulatuslik konflikt. Ja me peame seda tegema olemasoleva eelarve piires, sest kaitsta tuleb Eesti riiki igal juhul – meil pole alternatiivi. Kord oleme juba mittekaitsmist proovinud. Aastad 1939–1940 aga tõestasid, et kui riiki mitte kaitsta, on selle mõju riigile hullem kui see, et riiki kaitsta ja selle eest verd valada. Ja seetõttu on võimalus Eestit mitte kaitsta ära langenud. Samas pole ju Eesti julgeolek olnud kunagi ajaloos paremini kaitstud kui nüüd, sest me oleme maailma tugevaima sõjalise organisatsiooni liige. Selle liitlassuhte hoidmine on olnud aastate jooksul väga raske, aga meie elukutselised kaitseväelased on oma vere hinnaga rahvusvahelistel operatsioonidel võitnud liitlaste usalduse Eesti vastu. Seetõttu võtavad ka NATO partnerid meie riigikaitset väga tõsiselt.

Sõdur NR 1 (70) märts 2013

Üha sagedamini korraldame Eestis koos NATO partneritega ühisõppusi. Millal võiks mõne meie partneri tankiüksus osaleda näiteks Kevadtormil, et meie ajateenijad ja reservväelased näeksid ja kogeksid, kuidas on tegelikult koos tankidega maastikul olla? Rahvusvaheline osalejaskond Kevadtormil on mõistlik mõte ja meie strateegiliste partnerite küllakutsumine on otstarbekas. Läti ja Leedu on juba osalenud, läinud aastal oli kohal ka Belgia üksus. NATO Kirdekorpuse ülem käis õppusel kohal ja leppisime kokku, et edaspidi tuleb ka Kirdekorpus. Me ei tohiks tulevikus ka tanke välistada, kuigi praegu arvan, et võib-olla on helikopterite osalemine reaalsem. Mõistan, miks oleks vaja näidata meie ajateenijatele tankide tegutsemist. Olen ise selle relvasüsteemi suur pooldaja, kuid praeguse arengukava raames oleme otsustanud, et nelja

Aastad 1939–1940 aga tõestasid, et kui riiki mitte kaitsta, on selle mõju riigile hullem kui see, et riiki kaitsta ja selle eest verd valada. aasta pärast on võimalik taas rääkida ühe kalli ning inim- ja raharessursimahuka võime, kas keskmaa õhutõrje või raskesoomusvõime, loomise teemal. Kui palju on NATOst saadud planeerimiskogemused aluseks neile arvutustele, mis uues arengukavas on tehtud? Ega võimepõhine planeerimine ole ka vanades, nn täiskasvanud NATO riikides standardiks olnud. Tavaline on olnud platvormipõhine planeerimine. Täna oleme esirinnas, et planeerime oma võimeid tervikuna. Kui me teeme seda mõistlikult ja kui majandus püsib sellisena, nagu Rahandusministeeriumi prognoosid ütlevad, ei pane me mööda. Kui majandus teeb midagi sellist, nagu me kogesime aastatel 2008–2009, oleme teinud plaani, mida on raske täita. Loodan, et see pole nii. Mida turvalisem on keskkond, seda paremini toimib majandus. Selle hea lainega tuleb häid võimeid luua. Euroopas on sõda eemale hoitud, keegi ei kahtle NATO tugevuses ning see on andnud vanadele riikidele ja ka NATO Põhjamaade partnerriikidele põhjust oma kaitsekulutusi kokku tõmmata? Usk NATO tugevusse on kahtlemata tekitanud turvalisuse illusioone. Aga esimesed head märgid tulevad vanadelt NATO riikidelt Euroopas. Üle väga pika aja ei vähendanud Holland sel aastal kaitsekulutusi, vaid jättis need eelmise aasta tasemele. See on märk, et kusagil on hakanud kellukesed helisema. Peame Euroopas veel ja veel rääkima, et turvalisus ei ole kõigile iseenesest tagatud ja et täna leidub suuremaid ohtusid kui need, mis olid kümme aastat tagasi. Aga Ameerika Ühendriigid, Ühendkuning-

Täna tuleb NATO enda kaitsmisega toime ja Eesti väike osakene selle 3. artikli täitmisel on väga oluline.

riik, Prantsusmaa ja Saksamaa on jätkuvalt sõjaliselt väga tugevad ning pole karta, et nende võime kahaneb ja NATOsse kuuluvad Euroopa riigid ei suuda ennast kaitsta. Teine asi on see, kui palju nad suudavad ekspeditsioonidega maailma mõjutada. Ja see on suure poliitika küsimus. Täna tuleb NATO enda kaitsmisega toime ja Eesti väike osakene selle 3. artikli täitmisel on väga oluline. Geopoliitiliselt paikneb Eesti keerukas kohas. Meil on väga pikk merepiir, mille tarvis on meil viis väikest laevastikku. Kas on olnud jutuks ka mereväe, merepiirivalve, Veeteede Ameti, tolli ja mereseire laevastike ühendamine? Arengukava ettevalmistavate läbirääkimiste käigus tegelesime sõjaliste võimetega. Merevägi on arendanud aastate jooksul välja NATOs väga unikaalse nišivõime ja on selles väga heal tasemel. Seetõttu otsustasime, et miinitõrjevõimet tuleb alal hoida meie kolme Sandowni klassi laevaga ja selleks on arengukavas ette nähtud laevade moderniseerimine. Küsimuses loetletud laevastike ühendamiseks on vaja Eesti poliitikute kokkulepet ja sügavat veendumust selle vajalikkuses, sest selline liitmisprotsess pole odav. Teema pole laualt maas ja ühendamine oleks ratsionaalne, aga Kaitsevägi pole siin vedajaks. Kaitsevägi on võimeline koostööks kõigi teiste ametitega, kes mere peal toimetavad, ja me kasutame kõiki koostöövorme. Võime valada ilusat betooni ja osta võimekat sõjarauda, ent inimressurss on ikkagi esmane. Aga kuidas öelda meie inimestele, kes on vapralt majanduslanguse ligi veerandise palgakärpe välja kannatanud, et neist hoolitakse? Kuidas me oma väljaõpetatud inimestesse usaldust süstime? Usalduse tekkimine pole ühe-kahe aasta küsimus. Kaitsevägi on viimastel aastatel pannud palju rõhku igasugu dokumentide koostamisele, hangetele ja muule sellesarnasele. See on olnud väga õige ja vajalik, aga juba täna tuleb panustada ka toimivale personalistrateegiale. Paberil olev personalistrateegia ei toimi iseenesest. Meie erinevate astmete juhid peavad teadvustama endale, et just nemad peavadki inimestega toimetama: nad ära kuulama, nendega asjad läbi arutama, neid õpetama ja loomulikult ka väärilist palka maksma. Peame leidma ühised väärtused, mille nimel organisatsioonis toimetame, ja nende järgi käituma. Selliste väärtuste sõnastamine ei ole lihtne

ja nende endale teadvustamine pole lihtne. Olen käinud aasta jooksul erinevates väeosades ja kuulanud ettepanekuid, millised võiksid olla need ühised väärtused, milles saame kokku leppida, et nende pinnal edasi minna. Ei tasu loota, et keegi käsu korras ütleb, et nüüd olge inimsõbralikud ja arvestavad. Meie, iga juht alates rühmaülemast, iga kompaniiülem, iga pataljoniülem peab endale teadvustama, et ta peab oma käitumises lähtuma mingitest väärtustest. Kõige parem oleks, kui suudaksime nendes väärtustes ühiselt kokku leppida. Sellele panen järgnevatel aastatel olulist rõhku. Ka palk pole vähemoluline. Viimase aasta jooksul oleme viinud palgataseme järk-järgult tagasi majanduslanguse-eelsele tasemele. Üle pika aja saime võtta Kõrgemasse Sõjakooli piisava arvu kadette ja üle hulga aja olime aasta lõpul koosseisudes 55 inimesega plussis. Aasta varem oli meie miinus ligi 200 inimest. Oleme suutnud peatada lahkumistrendi ja uus arengukava on andnud selge sõnumi, et inimesed on tähtsad. Arvestades, kui palju Eestis palkade nimel võideldakse, on valitsus aru saanud, et väljaõpetatud kaitseväelased on olulised ja neisse tuleb panustada. See, et Kaitseväe personalikulusid suurendati 18,7%, mis alates aprillikuust kajastub iga Kaitseväes teeniva inimese palgas, näitab, et kaitseväelasi peetakse oluliseks.

PROFESSIONAALSUS VAPRUS USTAVUS AUSUS KOOSTÖÖ Kaitseväe ja Kaitseliidu põhiülesanne on kaitsta Eesti riiki sõjaliste vahenditega koostöös liitlastega.

et ei saa iga kord ülemalt küsida, mida teha. Peame suutma teha seda sõjaväele omaselt: anname ülesande, anname vahendid, aga otsustamise jätame alluvale. Ja peame lubama alluval ka vigu teha ja mitte karistama teda selle eest, kui ta midagi valesti teeb. Karistame siis, kui ta midagi tegemata jätab. Aga see vahetegemine on mõnikord väga keeruline. Uus kaitseväeteenistuse seadus sätestab ka naiste vabatahtlikult ajateenistusse tuleku korra. Kui suureks kujuneb naiste osa Kaitseväes? Me pole endale võtnud mingit selget eesmärki. Naiste osa Kaitseväes kujuneb selliseks, nagu ühiskond seda suunab. Arvatavasti saab see olema väiksem kui Põhjamaades, sest oleme maskuliinne ühiskond. Meie parlamendis, poliitikas, majanduses pole kuigi palju naisi. Võibolla tuleb naisi 10–15% kogu Kaitseväe kaadrikaitseväelastest, kuid ka see on hea tulemus. Kaitseliit on kaua oodanud oma sõjaaja ülesannet. Kaitseliidule püstitatud maakaitseülesanne eeldab, et rotatsiooni korras Kaitseliidus teenimine oleks tegevväelase karjääri loomulik osa, et ühtlustada väljaõpet ja anda edasi kogemusi. Kuidas seda aga korraldada, kui väeosades kestab teenistus kella viieni reede õhtul, Kaitseliidus aga siis väljaõpe alles algab? Ega see rotatsioon lihtne ole, aastaid pole seda tehtud. Kuigi mina ise ja mõnedki ohvitserid veel on ka Kaitseliidus teeninud. See peab muutuma teenistus-

Peame lubama alluval ka vigu teha ja mitte karistama teda selle eest, kui ta midagi valesti teeb. Karistame siis, kui ta midagi tegemata jätab. Aga see vahetegemine on mõnikord väga keeruline.

käigu normaalseks osaks, nagu on seda Kõrgemas Sõjakoolis õpetamas käimine ja mitte sinna pikalt pidama jäämine. Nii peab saama teenistuskäigu normaalseks osaks ka teenistus Kaitseliidus. Üks esimesi samme, mida koos brigaadikindral Meelis Kiiliga teeme, ongi see, et see muutuks normaalseks rutiiniks. See nõuab eraldi karjäärisüsteemi väljatöötamist. Samuti on meil vaja välja töötada ning rakenduskavas väga selgelt sõnastada ja eesmärgistada reservohvitseride ja reservallohvitseride karjäärisüsteem. Peab olema selge, kuidas see käib Kaitseliidus olevatel reservväelastel ja kuidas see käib teistel reservväelastel. Kaitseliit (nagu ka Kõrgem Sõjakool) ei tohi olla teatud inimeste n-ö ärasaatmise koht. See on üks põhjusi, miks oleme kokku tõmmanud ka lõpuni mehitamata juhtimisstruktuure. Et poleks krooniliselt täitmata ametikohti. Iga hea inimene peaks leidma koha, kus ta saab hakkama. Kasvame järgnevate aastate jooksul umbes 500 inimese võrra ning Kaitseliit peab kasvama koos Kaitseväega. Ja Kaitseliidu kaadriohvitserid peavad olema normaalses rotatsioonis koos Kaitseväega. Ei saa olla elitaarset ja veel elitaarsemat Kaitseväge. Seda pole kerge saavutada, sest Kaitseliit paikneb üle riigi ja nendel tegevteenistujatel, kes teenivad sellistes maakondades, kus Kaitseväe üksusi pole, on mugav Kaitseliitu pidama jääda. Täna, muide, oleme juba täheldanud nii veeblite kui ka ohvitseride rotatsiooni, mis on tekkinud n-ö omal initsiatiivil. Ka Kaitseliidu malevapealike seas on juba üsna palju neid, kes on saanud oma esimese koolituse Kaitseväes. Ja malevapealikudki peaksid endale selgeks tegema, et see pole eluaegne ametikoht. Muidugi peaks rotatsioon Kaitseliidus kestma kauem, võtab ju oma üksuse vabatahtlike tundmaõppimine kauem aega, sest nad pole sul kogu aeg käepärast. Mida toovad endaga kaasa kavandatud struktuurimuutused maaväes? Kui räägime 1. Jalaväebrigaadist, siis see on Scoutpataljon, Kalevi pataljon ja Vahipataljon, mis liiguvad soomustatult kas ratastel või roomikutel ringi kõikjal Eestis. Kui räägime 2. Jalaväebrigaadist, siis see on Lõuna Kaitseringkonna baasil moodustatud mobiilne ja liikuv üksus, mis on relvastatud ja varustatud umbes nii, nagu seda on praegu meie esimene brigaad. Kui 1. Jalaväebrigaad saab liikursuurtükid, lähevad praegused 155 mm haubitsad 2. Jalaväebrigaadile ja 122 mm haubitsad saavad endale re-

Sõdur NR 1 (70) märts 2013

Mida peaks tegema, et meie ohvitserid ja allohvitserid väeosades oleksid huvitatud soovitama tublimatele ajateenijatele tulla täiendama tegevväelaste ridu? Võime ju tahta, et nad seda teeksid, kuid kui kaitseväelasel on igapäevased olmeprobleemid või kui ta ei saa rahapuudusel naisega õhtul kinno minna, siis ei saa eeldada, et talle läheksid korda kõrgemad huvid. Siit näemegi, kui tähtis ja oluline on väärtustada inimest. Sorav virin ei vii edasi. Ülemate esmane asi on parandada ennast, leida oma töös ja teenistuses positiivset. Siis on alluvate meelestus positiivne ja leiame ka juurdekasvu. Teeme omalt poolt kõik, et inimest kõikidel tasanditel väärtustataks. Aga see on bürokraatlikus süsteemis uskumatult raske. Ma olen sellega võidelnud, iseendaga sealhulgas. Paraku on ühe sisseharjunud organisatsioonikultuuri ümberkujundamine keeruline, bürokraatlikult asju ajada on palju lihtsam, vastutus on paberil. Peame edasi pingutama ja muutma sisekommunikatsiooni normaalseks tegevuseks. Lõpuks peab jõudma kohale,

Kaitseväe väärtused

Intervjuu servüksused ehk põhivalmiduse täiendreservüksused. Nende üksuste loomine ja neile tehtavad reservõppekogunemised jätkuvad samamoodi nagu seni, aga sinna lihtsalt ei panda täiendavat ressurssi enne, kui kiirreageerimisüksused on mehitatud ja varustatud. Kõigile relvadele, mis meil kasutada, ostetakse vajalik varu laskemoona. Sellisesse olukorda, nagu meil oli 105 mm haubitsatega, kus moona hoidmine on kallis, lasta seda enam ei saa ja hävitamine on ka kallis, ei tahaks enam sattuda. Iga meie arendatav võime peab olema elutsükliga mõõdetud ja tal peab kogu aeg olema kasutamiskõlbliku laskemoona varu, sest keegi ei anna meile 0-päeval enam sõjapidamiseks laskemoona. Kiirreageerimisvõime loomisele aitame kaasa sellega, et kõik üksused, ka Kaitseliit, peavad saama kätte kõikidele oma lahingukompaniidele ja sisekaitsekompaniidele ette nähtud relvad, lahingumoonavaru, piisava koguse harjutusmoona ja kogu muu varustuse.

Sõdur NR 1 (70) märts 2013

Mis saab kaitseringkondadest? Võtame näiteks Kirde Kaitseringkonna, millel on praegu nii territoriaalne kui ka brigaadiülesanne ja kus on nõrk jalaväebrigaad, mis on seotud territooriumiga. Aga ta toodab palju üksusi just 1. Jalaväebrigaadile: suurtükiväge, õhutõrjet ja pioneere. Need juba ongi brigaadi üksused ja need inimesed on seal kirjas. Samas on meil jalaväebrigaad, mis asub Paldiskis ja mis on alamehitatud. Nüüd liidame selle tugevaks brigaadiks, aga mitte enam territooriumiga seotud brigaadiks, vaid mobiilseks lahinguüksuseks, mida saab kasutada kogu Eesti territooriumil. Lõuna Kaitseringkond on täna nõrk väheste üksuste ja vähese tuletoetusega ning varustamata-relvastamata ja territooriumiga seotud. Teeme liikuva mobiilse brigaadi ka Lõuna Kaitseringkonna baasil. Toodame sinna ka tuletoetusüksused, logistika ja pioneerid ning relvastame ja varustame selle ka. Edasi on meil territoriaalkaitse, mida teeme täna ilma väljaõppepädevuseta, sest kaitseringkonna ülem saab täna Kaitseliidu malevatega ainult koostööd teha, mitte neid käskida. Territoriaalkaitse ülesande anname Kaitseliidu Peastaabile, mis juhib kõiki Kaitseliidu sõjalisi üksusi viie ringkonnataolise struktuuri kaudu. Kaitseringkonnad juhivad kohapeal sõda, nad mobiliseerivad ainult oma üksusi, mitte kõiki reservväelasi. Ning toetusväejuhatus, mis tekib Lääne Kaitseringkonna ja Kaitseväe Logistikakeskuse baasil, mobiliseerib selle osa

Kaitseliidu kaadriohvitserid peavad olema normaalses rotatsioonis koos Kaitseväega. Ei saa olla elitaarset ja veel elitaarsemat Kaitseväge. reservist, mis jääb brigaadidest ja Kaitseliidust ehk kiireageerimisüksustest välja. Põhja Kaitseringkonna ülesanded lähevad samuti Kaitseliidule ja seal teenivad ohvitserid lähevad teenima nendesse staapidesse, mis on alamehitatud. Kaitseliit hakkab tegelema puhtalt territoriaalkaitseüksuste väljaõpetamisega ja tänase päeva seisuga on neil selleks 5500 inimest. Need kaitseliitlased on ju juba formeerunud. Kaitseliidule tervikuna jääb alles formeerimiskeskuste ülesanne selles mahus, mis on vajalik brigaadide ja toetusväejuhatuse üksuste formeerimiseks. Kellelt on meil arengukava rakendusdokumente koostades toetusväejuhatuse loomisel kogemusi üle võtta? Selliseid struktuure on ka meie partneritel. Aga Euroopas pole enam palju mobilisatsioonipõhiseid armeesid, seetõttu on raske võrrelda. Toetusväejuhatus peab hakkama tegelema ressursside, nii inimeste kui ka vahendite, haldamise ja arvestamisega. See on väga suur keeruline kogum ja kas see meil ka õnnestub, me veel ei tea. Toetusväejuhatuse loomine on Kaitseväe Peastaabi analüüsi põhjal tehtud ettepanek ja see on alles vaja täita sisuga. Arengukava rakendusplaani koostamine alles käib. Täna võin öelda, et tegemist pole riigikaitsereformi, tegu on Kaitseväe reformiga. Kogu see töö, mida on seni tehtud, jääb alles. Kõik üksused, mida oleme seni tootnud, jäävad alles. Aga me keskendume sellele, et teeme need üksused lõplikult valmis. Üksus on valmis siis, kui ta on relvastatud, varustatud ja välja õpetatud ning tema varustust ei anta välja järgmisele üksusele, et see saaks õppusel ära käia. Valmis üksusele on olemas ka mõistlik kogus laskemoona ja muid varusid kõikide üksuse eluks vajalike toimingute tarvis. Alles siis, kui oleme need kiirreageerimisvõime loomiseks esmavajalikud asjad kätte saanud, hakkame panustama täiendavatele võimetele. Kui saame soetada midagi odavamalt, siis soetame rohkem. Meie kümne aasta arengukava on paindlik.

Struktuuriettepanek

Välisteenistus

Kaitseliidu ülem

Kaitseliidu Peastaap

Neli maakaitseringkonda

Tallinna erikaitsepiirkond

Kaitseliidu Kool

Kaitseliidu küberkaitse üksus

15 Kaitseliidu malevat

Märkus: Struktuuriettepanek võib arengukava rakenduskava väljatöötamise käigus muutuda.

Kaitseväe juhataja Kaitseväe juhataja asetäitja

Kaitseväe juhataja esindaja

Kaitseväe Peastaabi ülem

Kaitseväe Peastaap

Sõjaväepolitsei

Kaitseväe Ühendatud Õppeasutused

Toetuseväejuhatus

1. Jalaväebrigaad

Luurekeskus

2. Jalaväebrigaad

Erioperatsioonid Staap

Staap

Remondipataljon

Scoutspataljon

Kuperjanovi jalaväepataljon

Transpordipataljon

Staabikompanii

Side- ja Staabipataljon

Viru jalaväepataljon Liikumis- ja veokeskus

Kalevi jalaväepataljon

Vahipataljon

Merevägi

Õhuvägi

Pioneeripataljon

Staap

Kaks formeerimiskeskust

Õhutõrjepataljon

Kaitseväe orkester

Suurtükiväepataljon

Toetusteenuste keskus

Tagalapataljon

Sõdur NR 1 (70) märts 2013

Põhivalmidus- ja täiendreserv

Seadus

Ametnik, töötaja, kaitseväelane Ametnik, töötaja ja kaitseväelane – need on kolm põhigruppi, kes on Kaitseväes teenistuses ja tööl alates käesoleva aasta 1. aprillist. Kui seni oleme rääkinud teenistuses olemisest, siis kevadest lisandub koos uue avaliku teenistuse seaduse rakendumisega ka töötamise laiem mõiste.

isaks kaitseväelastele kohalduvale kaitseväeteenistuse seadusele (KVTS) ja ametnikele rakendatavale avaliku teenistuse seadusele (ATS) hakkab töötajate töösuhteid reguleerima töölepingu seadus (TLS). Olgugi, et täidame ühist eesmärki, on põhigruppide töö ja teenistus juba täna korraldatud erinevate õigusaktide alusel ning mõneti ka erinevatest põhimõtetest lähtudes. Kaitseväe koosseisus on avalikus teenistuses üle tuhande ametniku, kes täidavad erinevaid ülesandeid ja ametikohti ning kelle tööelu vormilises küljes seisavad kevadel ees olulised muudatused. Ilmselt on paljudele põhiküsimuseks nende õigused ja kohustused, töösuhte jätkumine ametniku või töötajana, teenistusalaste tagatiste säilimine ja teenistussuhte ümbervormistamist puudutav. Kui kaitseväelaste osas lakkab tegevteenistuse leping olemast ja teenistussuhe viiakse vaid käskkirjalisele alusele, mis ei nõua igalt kaitseväelaselt personaalse nõusoleku küsimist, siis vastupidiselt sellele muudetakse suure osa ametnike teenistussuhe töösuhteks koos töölepingu sõlmimisega, mis eeldab, et organisatsioon teeb konkreetse ettepaneku. Seega on taas kord leidnud kinnitust rahvatarkus, et loodus tühja kohta ei salli.

Millised toimingud on juba tehtud?

Sõdur NR 1 (70) märts 2013

Kaitseväe koosseis on üle vaadatud ja tulenevalt uue ATSi nõuetest määratletud, kes senistest ametnikest jätkab ametniku, kes töötajana. Selle jaotuse tegemiseks on Justiitsministeerium ja Rahandusministeerium töötanud välja rakenduspõhimõtted, mis tuginevad uue ATSi 7. paragrahvile. Ametnikuna teenimise eelduseks on töötamine avalikku võimu teostaval ametikohal (ametiasutuse juhtimine, riikliku või teenistusliku järelevalve teostamine, siseaudit, riigi sõjaline kaits-

Maire Kurvits kaitseväe peastaabi üldosakonna juhataja

mine ja valmistumine selleks, süütegude menetlemine). Töötajad ei teosta avalikku võimu ja teevad igapäevaselt avaliku võimu teostamist toetavat tööd (raamatupidamine, personalitöö, asjaajamistöö, õigusteenindus, hankespetsialistid, haldustöötajad, infotehnoloogiaalane tegevus, riigisaladuse haldusteenistus ja registrid, muud toetavad tööd).

Mis on soodustingimustel sõlmitud tööleping? Suur osa Kaitseväe tsiviilteenistujatest jätkab 2013. aasta aprillist soodustingimustega töölepingu alusel ja vaid vähesed ametikohad on käsitletavad jätkuvalt ametniku ametikohana. Ühe näitena võib tuua kaitseringkonna juristi, kes viib läbi väärteomenetlusi reservõppekogunemisele mitteilmunud reservväelaste osas, otsustades muu hulgas karistuse üle. Seevastu teised Kaitseväe juristid töötavad edasi töölepingu alusel, sest nende roll ei ole otseselt avaliku võimu teostamine, vaid õigusteenindus. Tekstist vilksatas läbi mõiste «soodustingimustel tööleping». Tegu on töölepingu seaduse alusel sõlmitava töölepinguga, kus on kirjeldatud tänaste ametnike õigused, kohustused ja ülesanded. Töölepingu sõlmimine ei halvenda isiku õigusi võrreldes tänase teenistussuhtega; erisused tekivad Kaitseväes tööd jätkavate juba teenistuses olevate ja alles asutusse tööle asuvate isikute õigustes. Tänaseks on näidistöölepingu üldpõhimõtted paika pandud ja lepingu vorm lõppviimistlusel.

Kui uue ATSi jõustumise järel muutub ametniku ametikoht töötaja töökohaks, teavitatakse isikut sellest kirjalikult ja töölepingu sõlmimise õigust omav isik teeb kirjaliku ettepaneku sõlmida soodustingimustel tööleping (täpsemalt allpool). Kui teenistuja ei ole nõus jätkama töötajana, vabastatakse ta teenistusest, makstes talle hüvitist ühe kuu keskmise palga ulatuses. Kui isik on andnud nõusoleku soodustingimustel töölepingu sõlmimiseks, vormistatakse see hiljemalt märtsi lõpuks ja kõik juriidilised protseduurid peavad olema lõpetatud seaduse jõustumise päevaks. Soodustingimustel sõlmitud töölepingus säilitatakse isikule: senine töötasu, kui uus töötasu oleks senisest madalam; 35-kalendripäevane põhipuhkus; avalikus teenistuses töötamise aeg riikliku vanaduspensioni suurendamiseks arvestatakse staaži hulka seaduse alusel. Lisaks nimetatule sätestatakse töölepingus kõik olulised tööga seotud küsimused, nagu ametinimetus, tööülesannete kirjeldus, töö eest makstav tasu, muud hüved, kui neis on kokku lepitud. Kokkuvõtlikult kajastuvad töölepingus kõik need tingimused ja andmed, mis täna on määratletud teenistusse võtmise käskkirjas. Töö sisulist külge reguleeritakse jätkuvalt ameti- ja tööjuhendiga. 35-päevane puhkus ja riikliku vanaduspensioni suurendamise arvestus teenistusstaaži alusel säilib ka siis, kui ametnik või töötaja asub tööle teisele ametikohale samas või teises asutuses ja uuele ametikohale asumise vahe ei ole üle 90 kalendripäeva arvates vabastamisest. Seega on personalitöötajate lisakohustuseks jälgida organisatsiooni sisenejate puhul ka seda, kas isik on eelnevalt olnud ametnik. Vaatamata sellele, et põhitingimused ei tohi seaduse jõustumisel halveneda, on seadusandja kehtestanud rea sätteid, mis rakenduvad teatud aja möödumisel

Uus avaliku teenistuse seadus ja kaitseväeteenistuse seadus muudavad kõigi Kaitseväes töötavate ja teenivate inimeste kaitsevägi töösuhtekorralduse tänapäevasemaks

seaduse jõustumisest ja mis kehtivad nii ametnikuna jätkavate kui ka töölepingule üleminevate isikute suhtes: teenistusstaaži eest ettenähtud lisapuhkusepäevad aeguvad nelja aasta möödumisel seaduse jõustumisest, täiendavaid lisapuhkepäevi enam ei arvestata; riikliku vanaduspensioni suurendamise arvestus teenistusstaaži alusel vältab seaduse jõustumisest viis aastat ja fikseerub seejärel (ATS § 113 lg 7).

kas nelja aasta jooksul arvates käesoleva seaduse jõustumisest konkursi korras valitud isiku ametikohale asumise või temaga töölepingu sõlmimise tõttu või hiljemalt nelja aasta möödumisel käesoleva seaduse jõustumisest. Seega on organisatsioonil õigus jätkata ametikohale mittevastava teenistuja/töötajaga soodustingimustel töösuhet, kuid seda kuni neljaks aastaks. Kui antud tähtaja möödumisel ei ole isik omandanud ametikohale kehtestatud haridustaset vm nõudeid, kuulub ta vastava sätte alusel vabastamisele; 5) koosseisuväline teenistuja, kelle teenistusülesannete täitmiseks nähakse ametiasutuse koosseisus ette tähtajaline ameti- või töökoht, jätkab ametiasutuses soodustingimustega teenistust määratud ajani või sõlmitakse temaga soodustingimustega tööleping tähtaja saabumiseni. Ajutiselt äraoleva ametniku asendamise puhul on oluline ka asendatava ametniku teavitamine eelseisvatest muudatustest. Juhul, kui asendatav ametnik ei nõustu sõlmima soodustingimustega töölepingut ja vabastatakse seetõttu teenistusest, sõlmitakse tema asendajaga soodustingimustega tööleping. Üldreeglina on töö ja teenistus riigiametis püsiva iseloomuga ning tähtajalisi töö-

Sõdur NR 1 (70) märts 2013

Tööleping sõlmitakse tähtajatuna, kui ametnik on täna teenistuses määramata tähtajaga. Kui tegu on tähtajalise teenistussuhtega, on ka leping tähtajaline. Nii kaitseväelaste kui ka ametnike ja töötajate osas kaob täna laialt kasutusel olev määratlus «kohusetäitja«. Selle osas sätestab ATSi § 112 regulatsiooni erinevatel alustel määratud ajaks teenistusse võetud isikute ülemineku tarbeks. Siin on oluline eristada kohusetäitjana ametikohale määratud ja ajutiselt äraolevat ametnikku asendama määratud inimest. Seega: 1) ajutiselt äraoleva ametniku asendaja jätkab soodustingimustel teenistussuhet tähtaja saabumiseni. Tähtajaks on tavaliselt lapsehoolduspuhkuselt naasva või muul alusel teenistussuhte peatanud teenistuja/töötaja tööletu-

lek. Lapsehoolduspuhkusel olija peab oma tööleasumisest teatama ette kaks nädalat, mis on ühtlasi ka asendajale eelhoiatusajaks; 2) ajutiselt äraoleva ametniku asendajaga, kelle teenistussuhe muutub töösuhteks, sõlmitakse soodustingimustega tööleping tähtaja saabumiseni samadel põhimõtetel, mis on kirjas punktis 1; 3) konkursi korras ametisse nimetatava ametniku kohusetäitja jätkab teenistussuhet soodustingimustel või sõlmitakse temaga soodustingimustega tööleping, kui isik kohusetäitjana vastab tänase ATSi järgi ametikohale esitatavatele nõuetele. Siia kuuluvad täna kõrgema ametniku ametikohal teenivad isikud, kes on vastavad ametikoha nõuetele (haridus, väljaõpe jms), kuid kelle teenistusse võtmise osas ei ole kohaldatud tänases ATSis kehtivat konkursinõuet. Isik jätkab teenistus- või töösuhet määramata tähtajaga; 4) kui konkursi korras ametisse nimetatava ametniku kohusetäitja ei vasta tänases ATSis kehtestatud nõuetele (näiteks puudub dokumendiga tõendatav kõrgharidus), jätkab ta teenistussuhet soodustingimustel määratud ajani või sõlmitakse temaga soodustingimustega tähtajaline tööleping. Ta vabastatakse teenistusest

Seadus ja teenistussuhteid vormistatakse vaid erijuhtudel (näiteks lapsehoolduspuhkusel olija asendamine jms). Seaduse üheks rakenduskohaks on ka majanduslike huvide deklaratsioonide esitamisega seonduv. Küsimust korraldavad 1. aprillist jõustuva uue korruptsioonivastase seaduse sätted, mille kohaselt toimub majanduslike huvide deklareerimine järgmiselt. 2013. aastal kohaldatakse ametiisikute majanduslike huvide deklareerimisele enne uue seaduse jõustumist kehtinud korruptsioonivastase seaduse (Riigi Teataja I 1999, 16, 276) paragrahvides 7–15, 16 ja 18 sätestatut, seega toimub 2013. aastal majanduslike huvide deklareerimine samadel alustel, kui seda tehti näiteks aastal 2012. Kõik, kes olid enne uue ATSi jõustumist ametnikud, on kohustatud esitama ka deklaratsiooni. Ametnikud jätkavad deklareerimist korruptsioonivastases seaduses toodud alustel; töötajatel seda kohustust enam ei ole, sest deklareerimise mõte on otseselt seotud ametiisiku positsiooniga. Enne 2014. aasta 1. jaanuari ametikohalt lahkunud ametiisik, kellel on enne uue korruptsioonivastase seaduse jõustumist kohustus esitada deklaratsioon pärast ametikohalt lahkumist, ei pea pärast ametikohalt lahkumist esitama rohkem kui ühe deklaratsiooni. Kui teenistuja jätkab ametnikuna, ei muutu tema tööelu formaalses osas midagi. Ametnikud jätkavad uue ATSi regulatsiooni alusel ja neile kehtivad samad põhimõtted, mida rakendatakse

Palgakorraldus muutub oluliselt ja seda kõikide Kaitseväes leiba teenivate inimeste osas. soodustingimustel töölepingutes. Seda ka pensioniarvestuse ja teenistusstaaži eest ettenähtud lisapuhkepäevade osas. Vajadusel vaadatakse üle nii töötajate kui ka ametnike ametijuhendid ja tehakse sinna asjakohased muudatused (muu hulgas ametijuhendi vormistamine tööjuhendiks). Ametnik võetakse endiselt teenistusse ametikohale nimetamisega, teenistussuhe on reeglina tähtajatu, v.a seaduses toodud erisused. Palgakorraldus muutub oluliselt ja seda kõikide Kaitseväes leiba teenivate inimeste osas. Tänase mitmetahulise palgasüsteemi asemel hakkab ametnike ja kaitseväelaste töötasu koosnema kahest elemendist, milleks on põhipalk ja muutuvpalk. Säilivad lisatasud öötöö, ületunnitöö, valveaja ja puuduva ametniku asendamise eest. Muutuvpalk on palga ebaregulaarne osa, mida võib maksta tulemuspalgana, lisatasuna täiendavate tööülesannete täitmise eest või preemiana erakordsete teenistusalaste saavutuste eest. Muutuvpalka võib kalendriaasta jooksul ametniku põhipalgale juurde maksta kuni 20% ametniku aastasest põhipalgast.

Vahekokkuvõtteks: täna teenistuses olevate ametnike funktsioone ja ülesandeid hinnatakse uue ATSi tähenduses ja kehtestatakse ametikohtade jaotus, millest sõltub isiku töötamine ATSi või TLSi alusel; kehtestatakse uus palgakorraldus ja palgajuhend; teenistuses olevate ametnike töö- ja teenistustingimused ei tohi seaduse jõustumisel, sõltumata nende uuest õiguslikust seisundist, halveneda ning seetõttu rakendub soodustingimustel tööleping või teenistussuhe; lisapuhkusepäevad aeguvad nelja aasta möödumisel seaduse jõustumisest, täiendavaid lisapuhkepäevi enam ei arvestata; 35-päevane puhkus ja pensionistaaži arvestus säilib ka siis, kui teenistuja või töötaja asub tööle teisele ametikohale samas või teises asutuses ning uuele ametikohale asumise vahe ei ole üle 90 kalendripäeva arvates vabastamisest. Kindlasti on lugejate seas ka neid, kes on mõelnud karjäärimuutusele ning võrdlevad ametniku, kaitseväelase ja töötaja õigusi ja kohustusi ning karjääriskaalat. Alltoodud tabelisse on koondatud Kaitseväe teenistujate kolme grupi ühisosad ja erisused, mis on ehk abiks keeruliste otsuste tegemisel ja parema ülevaate saamiseks eelseisvatest reformidest. Olgu öeldud, et see kaitseväelaste teenistuse analüüs lähtub täna teenistuses olijate, mitte uute tulijate positsioonist.

Erinevate töösuhtevormide võrdlus

Sõdur NR 1 (70) märts 2013

Ametnik

Töötaja

Tegevväelane

Teenistusse või tööle asumine

Teenistus vormistatakse käskkirjaga. Vajalikud dokumendid: allkirjastatud taotlus kinnitusega, et ei esine asjaolusid, mis välistavad ametnikuna töötamise, CV, isikut tõendav dokument, diplom. Antakse ametivanne.

Seadus ei nõua nt diplomi esitamist. Tööandja võib nõuda töötajalt kinnitust TLSi § 5 nimetatud andmete esitamise kohta. Ametivannet ei anta.

Teenistus vormistatakse käskkirjaga. Vajalikud dokumendid: allkirjastatud taotlus kinnitusega, et isik vastab seaduses sätestatud nõuetele, CV, isikut tõendav dokument, tunnistus või diplom, muud seadusega nõutavad dokumendid. Antakse kaitseväelase tõotus.

Kvalifikatsiooninõuded

On kehtestatud hariduse, keeleoskuse, kogemuse miinimumnõuded. Peab olema Eesti Vabariigi kodanik. Karistatuse puhul piirangud. Lisanduvad asutuse kehtestatud nõuded.

Miinimumnõudeid seaduses kehtestatud ei ole. Lisanduvad asutuse kehtestatud nõuded.

On kehtestatud hariduse, keeleoskuse, kogemuse miinimumnõuded. Peab olema Eesti Vabariigi kodanik. Karistatuse puhul piirangud. Lisanduvad asutuse kehtestatud nõuded.

Töötaja

Tegevväelane

Puhkus

Põhipuhkus 35 kalendripäeva.

Põhipuhkuse miinimum 28 kalendripäeva, tööl jätkajal 35 kalendripäeva.

Põhipuhkus 35 kalendripäeva.

Piirangud

Tegevuspiirangud: keeld kõrvaltegevuseks, kui see takistab teenistus ülesannete täitmist. Ametkondliku teabe avalikustamise eest näeb ette vastutuse avaliku teabe seaduse § 541 (rahatrahv) järgi – kehtib kõigi, mitte ainult ametnike osas.

Võimalik seada ainult konkurentsipiirang (TLS § 23, 24), kui see on vajalik, et kaitsta tööandja erilist majanduslikku huvi, mille saladuses hoidmiseks on tööandjal õigustatud huvi, ning kohustus hoida ärisaladust (TLS § 22). Tööleping ei võimalda piirata töötaja tegevusvabadust ehk muud tegevust ega teiste töölepingute sõlmimist.

Teenistusalased piirangud: tasu eest võib töötada väljaspool teenistus ülesannete täitmist haridusasutuses teaduslikul ja pedagoogilisel tööl, tervishoiu- ja teadustööl, treenerina spordiseaduse tähenduses, füüsilisest isikust ettevõtjana ning arstliku komisjoni koosseisus struktuuriüksuse ülema või tema otsese ülema kirjalikul loal, kui töötamine ei takista teenistusülesannete täitmist, kõrvaltegevus ei too kaasa ametikohustuse täitmata jätmist, ei takista avaliku võimu ülesannete täitmist üldiselt ega kahjusta avaliku võimu mainet. Tegevväelane võib väljaspool teenistusülesannete täitmist osaleda mittetulundusühingu (MTÜ) tegevuses ja saada selle eest tasu, kui tasustamine on ette nähtud põhikirjas. Käesolevas lõikes nimetatud MTÜ ei või olla erakond erakonnaseaduse tähenduses.

Asendamine ja ületunnitöö

Asendustasu § 57: (vabastamata või vabastades oma ülesannetest) proportsionaalselt asendatava põhipalgani, kui see on kõrgem. § 39: ületunnitöö hüvitamine sarnane TLSiga ehk reeglina vaba aeg või 1,5-kordne töötasu. Asendamise saab kirjutada ametijuhendisse ja sellisel juhul seda tasustama ei pea.

Ületunnitöö hüvitamine vaba ajaga või 1,5-kordne töötasu. Töötaja puhul tuleb asendamine alati kompenseerida, kui töölepingus pole sätestatud teisiti.

Asendustasu § 122: makstakse lisatasu, kui asendamine ei tulene ametijuhendist või tingib olulise töökoormuse suurenemise. Lisatasu tuleneb asendatava põhipalgast ja on proportsionaalne täidetavate ülesannete mahuga. Ületunnitöö tasustamine sama ATSiga. Põhireegliks on tasustamine vaba ajaga. Eristustena tuleb arvestada kaitseväeteenistuse seaduse (KVTS) § 104 sätestatut.

Lubatud lisatasud

Muutuvpalga maksmise võimalus, ülempiiriks 20% põhipalgast aastas.

Võimalus maksta majandustulemustest lähtuvalt tulemustasu pärast majandusaasta aruande kinnitamist. Tasu ülempiir seaduses puudub.

Muutuvpalga maksmise võimalus, ülempiiriks 20% põhipalgast aastas (regulatsioon tuleneb ATSist).

Lisatasude piirangud

Keeld maksta ATSis mittenimetatud tasusid (nt matusetoetus).

Matusetoetuse jm sellesarnaste tasude maksmine ei ole keelatud.

Keeld maksta KVTSis mittenimetatud tasusid.

Töölähetuse kestus

Töölähetuse kestuse piirang puudub.

Töölähetus kuni 30 järjestikust kalendripäeva, kui pooled ei lepi kokku pikemas tähtajas.

Riigisisese lähetuse korral ajutise ülesande täitmisel on kestus kuni 30 päeva; teenistusülesannete täitmisel teises struktuuriüksuses ja koolituse puhul tähtaeg puudub.

Sõdur NR 1 (70) märts 2013

Ametnik

Seadus

Sõdur NR 1 (70) märts 2013

Ametnik

Töötaja

Tegevväelane

Päevaraha välislähetusel

Välislähetuse päevaraha ja maksuvaba piirmäär 32 eurot.

Päevaraha alammäär 22,37 eurot, maksuvaba kuni 32 eurot.

Välislähetuse päevaraha ja maksuvaba piirmäär 32 eurot.

Majutus siselähetusel

Siselähetusel päevaraha ei ole, majutuse maksumuse alammäär.

Siselähetusel päevaraha ei ole, majutuse maksumuse määra ei ole.

Siselähetusel päevaraha ei ole, majutuse maksumuse alammäär.

Streigiõigus

Streigikeeld.

Streigikeeldu ei ole.

Streigikeeld.

Koolitusest tulenev siduvusaeg

Ressursimahukas koolitus: leping võib olla juhul, kui koolitus on pikem kui 90 kalendripäeva aastas või kulud ületavad vähemalt viiekordse töötasu alammäära. Leping peab olema, kui kulud ületavad 100-kordse töötasu alammäära. Siduvusaeg mitte üle 3 aasta.

Leping juhul, kui tööandja teeb töötaja koolitamiseks lisakulutusi võrreldes töötaja koolitamiseks tehtud mõistlike kuludega ja töötaja töötab nende kulude hüvitamiseks tööandja juures kokkulepitud aja (siduvusaeg) jooksul, siduvusaeg mitte üle 3 aasta.

Ressursimahukas koolitus on pikem kui 90 kalendripäeva aastas või kulud ületavad vähemalt viiekordse töötasu alammäära. Eraldiseisvat lepingut ei sõlmita; kohustused vormistatakse käskkirjaga.

Töö- või teenistussuhte pikkus

Tippjuhtidel (sh asekantslerid) tähtajaline teenistussuhe 5 aastat.

Ei reguleeri juhtide lepingute pikkust, sh hallatavate asutuste direktorid jäävad tähtajatu töölepinguga.

Teenistussuhe Kaitseväe juhataja ametikohal on tähtajaline.

Varaline vastutus

Varaline vastutus: sissenõutav kuni 6 kuu palk, kahju hüvitamise ettepanek esitatakse 3 kuu jooksul.

Varaline vastutus: kui on sõlmitud vastav kirjalik kokkulepe ja selle eest on makstud tasu. Töötajal võimalik mittesüüline varaline vastutus, ametnikul mitte.

Tegevväelase varalisele vastutusele ja kahju hüvitamisele kohaldatakse avaliku teenistuse seaduses sätestatut.

Konkursi korraldamise kohustus

Kohustus korraldada alati avalik või sisekonkurss (ametnikud). Selle luhtumisel võimalik värvata konkursita. Luhtumiseks loetakse ka juhtu, kui juht ei nimeta edukat kandidaati ametisse.

Avalik konkurss töökoha täitmiseks ei ole kohustuslik.

Avalik konkurss ametikoha täitmiseks ei ole kohustuslik, kui isik asub teenistuskohale Kaitseväest.

Konkursi tähtaeg

Konkurss tuleb läbi viia ja valik teha 120 kalendripäeva jooksul.

Konkursile ja tähtajale ei ole erinõudeid ega piiranguid sätestatud.

Konkursi läbiviimisele kohaldatakse ATSi nõudeid.

Ametijuhend

Ametijuhend peab olema kinnitatud ja seda peab olema tutvustatud teenistusse asujale enne teenistusse asumist.

Ametijuhendi kehtestamise kohustust otseselt ei ole. TLS § 5: tööülesannete kirjeldus on töölepingu kohustuslik osa, samuti teavitamine.

Ametijuhend peab olema kinnitatud ja seda peab olema tutvustatud teenistusse asujale enne teenistusse asumist.

Lühendatud tööpäevad

Uusaastale, Eesti Vabariigi aastapäevale, võidupühale ja jõululaupäevale vahetult eelnevat tööpäeva lühendab tööandja kolme tunni võrra.

Uusaastale, Eesti Vabariigi aastapäevale, võidupühale ja jõululaupäevale eelnevat tööpäeva lühendab tööandja kolme tunni võrra.

Uusaastale, Eesti Vabariigi aastapäevale, võidupühale ja jõululaupäevale vahetult eelnevat tööpäeva lühendab tööandja kolme tunni võrra.

Katseaeg

Katseaja ebarahuldav tulemus: tuleb anda võimalus katseajavestluseks, vormistatakse kirjalikult ja ametnikule antakse võimalus arvamuse andmiseks. Vabastamisest teatamine 15 päeva ette, teatamine ka viimasel katseaja päeval.

Katseaja vestluse nõuet ei ole. Etteteatamine 15 päeva ette.

Katseaega ei kohaldata.

Asendus- ja alluvuskord

Asenduste küsimus: ametnik võib asendada töötajat, kuid mitte vastupidi.

Kui struktuuriüksuse koosseisus on kas või üks tegevväelase või ametniku ametikoht, peab selle juht olema kas kaitseväelane või ametnik.

Töötaja

Tegevväelane

Vastutus ja karistused

Ametnikel on suuremad kohustused ja nende mittejärgimise eest distsiplinaarvastutus. Karistuse liigid: noomitus, palga vähendamine, teenistusest vabastamine.

Töötajate puhul hoiatused töökohustuste rikkumise eest. Hoiatusele võib järgneda lepingu ülesütlemine. TLS § 88.

Distsiplinaarvastutusega seotu tuleneb KVTSist.

Arenguvestlus

Kohustus viia läbi arenguvestlus vähemalt üks kord aastas.

TLS arenguvestlust ei sätesta.

Kohustus viia läbi arenguvestlus vähemalt üks kord aastas.

Üleviimine

Võimalus ametnikku ajutiselt teise asutusse üle viia.

TLS ei sätesta (sisuliselt töölepingu muutmise kaudu võimalik, aga reguleerimata).

Rotatsioon.

Tööaeg

Ametniku tööaeg on 40 tundi nädalas. Kokkuleppel võimalik osaline tööaeg.

Poolte kokkulepe. TLS § 43, eeldatakse 40-tunnist töönädalat.

ATSi tööaega, töö tegemise aja piirangut, tööaja korraldust, ööajal tehtavat tööd ja ületunnitööd reguleerivaid sätteid ei kohaldata tegevväelasele: 1) päästesündmuse lahendamisel või eriolukorra töödel osalemise ajal; 2) erakorralise seisukorra ajal; 3) hädaolukorra seaduses sätestatud ülesande täitmise ajal; 4) kelle struktuuriüksuse ülem on määranud rahuaja ametikoha asukohas asutuse vara valvama ja sisekorrast kinnipidamist tagama; 5) sõjaväelisel väljaõppel osalemise ajal.

Tööõnnetushüvitised

Hüvitis ametniku hukkumise või töövõime kaotuse korral lisaks riiklikule tööõnnetusega kaasnevale kaitsele.

Seadusega ainult üldine kaitse. Tööandja võib alati teha rohkem ning maksa ka hüvitist. Lähedasi isikuid hüvitise saajaks määrata ei saa.

Hüvitis kaitseväelase ja asendusteenistuja hukkumise või töövõimetuse korral; toetus rahvusvahelisel sõjalisel operatsioonil teenistusülesannete täitmise tõttu tervisekahjustuse saanud tegevväelasele.

Palgateave

Palk avalik.

Avalikustatakse vaid töötajatest poliitiliste nõunike palk.

Palk avalik.

Koondamine

Koondamisest etteteatamise tähtaeg sõltub staažist. Teenistusest vabastamisel ja sellest teatamisel on erinevad tähtajad. Koondamise tõttu teenistusest vabastamisest teatatakse ametnikule kirjalikult ette, kui tema teenistusstaaž on kestnud: 1) alla ühe aasta – vähemalt 15 kalendripäeva; 2) 1–5 aastat – vähemalt 30 kalendripäeva; 3) 5–10 aastat – vähemalt 60 kalendripäeva; 4) 10 ja enam aastat – vähemalt 90 kalendripäeva. Hüvitis koondamise tõttu teenistusest vabastamise korral 1 kuu tasu.

Kõigile üks etteteatamistähtaeg. Järgida «mõistlikku aega». Hüvitis 1 kuu tasu.

Etteteatamine 30 päeva. Hüvitis tegevteenistusstaaži järgi järgmiselt: 1) kuni 3 aastat – kahe kuu põhipalk; 2) 3–5 viis aastat – kolme kuu põhipalk; 3) 5–10 aastat – viie kuu põhipalk; 4) 10 ja rohkem aastat – kümne kuu põhipalk.

Sõdur NR 1 (70) märts 2013

Ametnik

Seadus

Uus kaitseväeteenistuse seadus tänapäevastab Kaitseväe distsiplinaarõigust Uue kaitseväeteenistuse seaduse kehtima hakkamisel 1. aprillil 2013 kaotavad kehtivuse Kaitseväe distsiplinaarseadus ja vabariigi valitsuse kehtestatud Kaitseväe distsiplinaarmäärustik. Kaitseväe distsiplinaarõiguse põhimõtted sätestatakse uue kaitseväeteenistuse seaduse 10. peatükis «Distsiplinaarvõim» ja Kaitseväe distsiplinaarmäärustikku hakkab asendama Kaitseväe juhataja kehtestatav õigusakt.

Sõdur NR 1 (70) märts 2013

aitseväe distsiplinaarseaduse kaotamine ja distsiplinaarvõimu sätete toomine kaitseväeteenistuse seadusesse on kooskõlas Eestis kujunenud praktikaga, et kõiki ametnike teenistust puudutavaid sätteid kajastatakse ühes seaduses. Nii on see näiteks politsei- ja piirivalve seaduses, avaliku teenistuse seaduses, vangistusseaduses jne. Käesoleva artikli eesmärgiks on anda ülevaade muudatustest Kaitseväe distsiplinaarõiguses ja selgitada, miks selline muudatus tehti. Seaduse distsiplinaarvõimu peatüki koostasid suures osas Kaitseministeeriumi ametnikud, kuid selles töös osalesid ka kaitseväe-

Rain Leisi kapten Sõjaväepolitsei planeerimisosakonna ülem

lased, teiste hulgas käesoleva kirjutise autor. Kuni 31. märtsini 2013 kehtiva Kaitseväe distsiplinaarsüsteemi juured ulatuvad Vene tsaaririiki. Kuni 1. jaanuarini 1998 kehtis Kaitseväes vabariigi valitsuses 2. aprillil 1930 kinnitatud Kaitseväe distsiplinaarkaristuste seadlus, mis põhines Vene tsaaririigis kehtinud seadustel. Näiteks kartseriaresti puudutavad sätted olid üle võetud keiser Aleksander II ajal kehtestatud Vene sõjaväe nuhtlusseadustikust.

1. jaanuaril 1998 kehtima hakanud Kaitseväe distsiplinaarseadus tugines Kaitseväe distsiplinaarkaristuste seadlusele, jättes välja põhiseaduse ja inimõigustega vastuolus olevad ning lootusetult iganenud sätted, kuid säilitades selle põhimõtted. Muutused meie ühiskonnas on olnud mastaapsed, enamik kaitseväelastest on üles kasvanud ning omandanud tõekspidamised ja väärtushinnangud vabas demokraatlikus õigusriigis. Seega oli viimane aeg üle vaadata vähemalt 80 aastat vanad põhimõtted. Ka püütakse uue seadusega lihtsustada distsiplinaarmenetlust. Kõige olulisem muudatus puudutab distsiplinaarkaristusi ja nende määra-

Uues kaitseväeteenistuse seaduses sätestatud distsiplinaarvõim käsitleb kõiki kaitseväelasi võrdselt, auastmest ja positsioonist kaitsevägi sõltumata

ei ole otstarbekas teda autojuhi ametikohale viia. Uus kaitseväeteenistuse seadus võimaldab viia kaitseväelase madalamale ametikohale ja alandada auastet, kui kaitseväelase teenistusülesannete tegelik täitmine ei vasta tema ametikohale esitatavatele nõuetele.

Muutuvad distsiplinaarkaristused Lisatoimkond muutub distsiplinaartoimkonnaks. Tegemist on ajateenijatele määratava distsiplinaarkaristusega. Lisatoimkonnaga karistatud ajateenijad täitsid toimkonna tavalisi ülesandeid,

Distsiplinaartoimkonna arvestust peetakse tundides ja karistuse maksimaalne kogupikkus on 48 tundi, kusjuures ööpäevas võib ajateenijat rakendada 1–8 tunniks.

sealhulgas valve- ja järelevalveülesandeid. Distsiplinaartoimkond on ajateenija rakendamine teenistuslikult vajalike tööde tegemiseks väljaõppest vabal ajal, kusjuures tehtavate tööde hulka ei kuulu valve- ega järelevalveülesannete täitmine. Distsiplinaartoimkonna arvestust peetakse tundides ja karistuse maksimaalne kogupikkus on 48 tundi, kusjuures ööpäevas võib ajateenijat rakendada 1–8 tunniks. Seadus näeb ette, et karistatud ajateenijale peab võimaldama vähemalt 6 tundi järjestikust puhkeaega. Distsiplinaartoimkonnas tehakse töid tavapärase metoodikaga ja keelatud on anda töid, mis nõuavad eriväljaõpet või alandavad inimväärikust. Näiteks tuleb meeles pidada, et ka distsiplinaartoimkonnas pühitakse põrandat põrandaharja, mitte ükskõik mille muu, nt mõne ajateenija isikliku esemega. Distsiplinaartoimkonnaga võib karistada ka ajateenijatest jaoülemaid. Distsiplinaararesti maksimaalne

Sõdur NR 1 (70) märts 2013

mist. Kehtivuse kaotavad allpool loetletud distsiplinaarkaristused. Vali noomitus. Karistus kaotab kehtivuse, sest puudub sisuline ja kvalitatiivne vahe kahe kõige leebema distsiplinaarkaristuse – noomituse ja valju noomituse – vahel. Kasarmuarest (laevaarest). Karistuse puhul on tegemist varjatud vabaduse võtmisega kuni 30 päevaks, sest seadus võimaldab karistatavale seada üsna suuri piiranguid. See tõstatas küsimuse karistuse kooskõlast põhiseadusega. Seetõttu peeti otstarbekaks karistus kaotada. Ametikohale mittevastavuse hoiatus, madalamale ametikohale viimine, auastme alandamine. Seaduse koostamisel jõuti järeldusele, et ametikoht ja auaste kajastavad kaitseväelase ametialast pädevust, mis ei muutu pärast kaitseväelase poolt distsiplinaarsüüteo toime panemist. Nii säilitab demineerija oma ametialase pädevuse ka pärast distsiplinaarsüüteo toimepanemist ja üksi distsiplinaarsüüteo toimepanemise tõttu

Seadus

Sõdur NR 1 (70) märts 2013

pikkus kasvab 10 päevalt 14 päevale. Taastatud on ka varem kehtinud säte, mille kohaselt ei arvata distsiplinaar arestis viibitud aega ajateenistuse hulka, sest ajateenistuse kestus peatub distsiplinaararesti kandmise ajaks ning ajateenijale ei maksta distsiplinaararestis viibitud aja eest toetust. Samuti ei maksta distsiplinaararestiga karistatud tegevväelasele arestis viibitud aja eest palka. Teenistusmärgi kandmise keelamine ja teenistusmärgi kandmise õiguse äravõtmine muutuvad Kaitseväe teenetemärgi äravõtmiseks. Kaitseväe teenetemärgi all peetakse silmas kaitseväelasele Kaitseväe poolt antud teenetemärke. Teenetemärgi võib ära võtta kaitseväelaselt, kes on toime pannud asutust diskrediteeriva või üldtunnustatud kõlblusnormidega vastuolus oleva teo. Nii näiteks võib teenetemärgi ära võtta tegevväelaselt, kes on viibinud Kaitseväe vormis tugevas alkoholijoobes avalikus kohas. Teenetemärgi äravõtmise õigus on ülemal, kellel on õigusakti alusel teenetemärgi andmise õigus. Ametipalga vähendamine muutub põhipalga vähendamiseks. Põhipalga vähendamisel vähendatakse samaväärselt ka tegevväelasele makstavat muutuvpalka. Vähendamise ülemmäära on alandatud 50%-lt 30%-le. Uus on seadusesse sisse toodud distsiplinaarkaristusena tegevteenistusest vabastamine. Ka artikli kirjutamise ajal kehtiv kaitseväeteenistuse seadus võimaldab kaadrikaitseväelast distsiplinaarsüüteo toimepanemise tõttu teenistusest vabastada, kuid tegemist ei ole karistusega, mis omakorda võib tekitada õiguslikke probleeme. Uus seadus korrastab kõnealust regulatsiooni. Tegevväelase võib vabastada tegevteenistusest, kui distsiplinaarsüütegu on toime pandud tahtlikult, raske hooletuse tõttu või kui tegevväelasel ei ole teo iseloomu tõttu mõeldav jätkata tegevteenistuses. Tegevteenistusest võib vabastada nii varem distsiplinaarkorras karistamata kaitseväelase, kes on toime pannud raske distsiplinaarsüüteo, kui ka korduvalt distsiplinaarkorras karistatud kaitseväelase, kes ei ole eelnevatest distsiplinaarkaristusest õppust võtnud. Uue kaitseväeteenistuse seaduse kohaselt on ajateenijale määratavad distsiplinaarkaristused: noomitus; distsiplinaartoimkond; distsiplinaararest; Kaitseväe teenetemärgi äravõtmine.

lasele määratavad distsiplinaarkaristused on: noomitus; distsiplinaararest; Kaitseväe teenetemärgi äravõtmine. Tegevväelasele määratavad distsiplinaarkaristused on: noomitus; distsiplinaararest; rahatrahv; põhipalga vähendamine; Kaitseväe teenetemärgi äravõtmine; distsiplinaarkaristusena tegevteenistusest vabastamine. Laiendatud on distsiplinaarsüüteo mõistet, säilitades praegu kehtivad põhimõtted. Uue kaitseväeteenistuse seadusega on täpsustatud, et kaitseväelase distsiplinaarsüüteoks on kaitseväelase poolt toime pandud vääritu tegu, mis on vastuolus üldtunnustatud kõlblusnormidega või diskrediteerib kaitseväelast või asutust olenemata sellest, kas kaitseväelane pani teo toime teenistus ülesandeid täites või mitte. Uute elementidena on distsiplinaarsüüteo mõistele lisatud: asutusele varalise kahju süüline tekitamine või selle tekkimise ohu süüline loomine; teenistusalaste piirangute rikkumine kaitseväelase poolt.

Distsiplinaarkaristuse määramine Muudatused distsiplinaarkaristuste määramisel on kõige suuremad. Ajateenijatest ja reservväelastest ülemad kaotavad õiguse määrata distsiplinaarkaristusi. Ajateenistuse ja reservõppekogunemise eesmärk on ainult väljaõppe andmine. Üks õpilane ei saa teist õpilast karistada, karistamine on ikkagi üksnes õpetaja õigus. Küll aga võib ajateenijate ja reservväelaste väljaõpe sisaldada distsiplinaarmenetluse läbiviimist. Distsiplinaarkaristusi võib määrata ainult tegevväelasest ülem. Ülema asetäitjal ja abil distsiplinaarvõimu ei ole. Kaitseväe korralduse seaduse § 26 lõike 1 kohaselt on ülemaks kaitseväelane, kes juhib talle teenistuslikult allutatud kaitseväelaste tegevust. Sellest tulenevalt saab distsiplinaarkaristusi määrata iga tegevväelane, kellel on alluvaid, sõl-

Ajateenijatest ja reservväelastest ülemad kaotavad õiguse määrata distsiplinaarkaristusi. Õppekogunemisel viibivale reservväe-

tumata tegevväelase ametinimetusest. Tegevväelase alluvad on määratud tema ametijuhendis, samuti on ametijuhendiga määratud tegevväelase teenistusülesanded. Seega võib karistusi määrata ka näiteks pataljoniveebel, kellel on ametijuhendiga määratud alluvad. Distsiplinaarkaristuse määramise õigusega ülemad jagunevad kaheks: ülemad, kellel ei ole käskkirja väljaan dmise õigust; ülemad, kellel on käskkirja väljaandmise õigus. Seadus sätestab, et rahatrahvi võib määrata rahuaja ametikoha asutuse juht ning tema poolt eelarvevahendeid käsutama volitatud struktuuriüksuse ja väeliigi ülem. Põhipalga vähendamise võib määrata ülem, kelle pädevuses on tegevväelase palga määramine. Karistused, mida võib määrata ilma käskkirjata, on noomitus ja distsiplinaartoimkond. Kaovad piirangud karistuste määramisel. Ülem võib määrata distsiplinaarkaristusi kõikidele alluvatele kogu karistusmäära ulatuses. Kaovad auastmelised piirangud karistuste määramisel. Sellest tulenevalt võib tegevväelasest reamehele ja kindralile määrata samu distsiplinaarkaristusi ja teoreetiliselt on võimalik karistada koguni brigaadikindralit 14-päevase distsiplinaararestiga. Miks selline muudatus? Eesti Vabariigi põhiseaduse § 12 sätestab, et kõik on seaduse ees võrdsed. Kedagi ei tohi diskrimineerida rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste ega muude veendumuste, varalise ja sotsiaalse seisundi ega muude asjaolude tõttu. Karistusi saab määrata ainult haldusaktiga. Suuliselt karistusi uue kait-

Sõjaväepolitsei harjutab muu hulgas ka rikkumise toime pannud kaitseväeKaitsevägi lase kinnipidamist

siplinaarkinnipidamist kohaldama määrata), kusjuures kaitseringkonna ülema määratud kaitseväelane võib kohaldada distsiplinaarkinnipidamist ka kaitseväelase suhtes, kes viibib väljaspool oma kaitseringkonna territooriumi; sõjaväelise auastmega asutuse juht, näiteks Kaitseliidu allüksuse tegevväelasest pealik; laevakomandör Kaitseväe laeval; rahvusvahelise sõjalise operatsiooni piirkonnas Kaitseväe juhataja määratud kaitseväelane.

Ergutused seväeteenistuse seaduse jõustumisel enam määrata ei saa. Üheks haldusaktiks on ülema käskkiri. Ülematele, kellel ei ole käskkirja väljaandmise õigust, oleme välja töötamas karistuse määramise hõlbustamiseks ühtseid põhimõtteid. Karistuse määramine toimub demokraatliku õigusriigi põhimõtete kohaselt ja selle protsessi käigus ülem: selgitab kaitseväelasele tema distsiplinaarsüüteo olemust; annab kaitseväelasele võimaluse selgitada oma käitumist; hindab kaitseväelase süüd; otsustab kaitseväelase karistuse määramise.

Distsiplinaarmenetlus

Distsiplinaarkinnipidamine Uues kaitseväeteenistuse seaduses laiendatakse ametiisikute hulka, kes võivad kohaldada distsiplinaarkinnipidamist. Alates 1. aprillist 2013 võivad distsiplinaarkinnipidamise määrata: kaitseväe struktuuriüksuse ülem; väeliigi ülem; sõjaväepolitsei ülesandeid täitev kaitseväelane; kaitseringkonna ülema määratud kaitseväelane (seadus ei sea piiranguid kaitseringkondade ülematele, keda oma kaitseringkonnas dist-

Olulise uuendusena sätestab seadus, et kaitseväelasele, kelle on kehtiv distsiplinaarkaristus, saab, sõltumata toime pandud distsiplinaarsüüteo iseloomust, esimese ergutusena kohaldada distsiplinaarkaristuse ennetähtaegset kustutamist. Nimetatud piirang ei laiene väljapoole Kaitseväge, näiteks saab vabariigi president anda kehtivat distsiplinaarkaristust omavale kaitseväelase riikliku teenetemärgi lahingus üles näidatud vapruse eest. Alates 1. aprillist 2013 ei saa kaitseväelasele enam kohaldada järgmisi ergutusi: tänukirja andmine – ergutusena säilib tänu avaldamine, mida võib kohaldada ka vastavalt kujundatud dokumendi andmisena; lisapuhkuse andmine. Teenistusmärgi andmine asendatakse Kaitseväe teenetemärgi andmisega, sest vastavalt kaitseministri 17. detsembri 2009 määrusele nr 37 võivad Kaitseväe struktuuriüksustel ja allüksustel olla oma teenetemärgid. Uuest kaitseväeteenistuse seadusest on välja jäetud: distsiplinaarkaristuste kustutamine; sõjaaega puudutavad distsiplinaarsätted.

Distsipliin peaks paranema Uus distsiplinaarõigus peaks vähendama distsiplinaarkaristuste kergekäelist määramist ja lihtsustama distsiplinaarkaristuse määramise korda. Võttes arvesse, et ka lähitulevikus määratakse tõenäoliselt kõige rohkem distsiplinaarkaristusi ajateenijatele, peaksid muudatused tugevdama ajateenijatest koosnevate üksuste distsipliini.

Sõdur NR 1 (70) märts 2013

Distsiplinaarmenetlus jaguneb kaheks: lihtmenetlus ja distsiplinaarjuurdlus. Distsiplinaarjuurdlus hakkab asendama praegust teenistuslikku juurdlust. Distsiplinaarmenetluse võib algatada distsiplinaarsüüteo toime pannud kaitseväelase ülem. Uuendusena võib distsiplinaarmenetluse algatada distsiplinaarsüüteo toimepanemiskoha järgne ülem. Õigus distsiplinaarmenetlust läbi viia on distsiplinaarmenetluse algatanud ülemal ja tema volitatud isikul. Seega võib distsiplinaarmenetlust (distsiplinaarjuurdlust) läbi viia ka tsiviiliisikust jurist või töötaja. Seadus sätestab, et kaitseväelasele, kelle suhtes distsiplinaarmenetlus algatati, peab andma võimaluse esitada kirjalik seletus distsiplinaarsüüteo kohta viie tööpäeva jooksul. Samuti on distsiplinaarsüüteos kahtlustataval õigus mitte anda seletust enda, oma vanavanema, vanema, venna, õe, lapse, lapselapse, abikaasa või elukaaslase või abikaasa või

elukaaslase vanema, venna, õe või lapse teo kohta. Enne distsiplinaarkaristuse määramist tuleb hinnata kaitseväelase süüd, sest kaitseväelane vastutab distsiplinaarsüüteo eest üksnes süü olemasolu korral. Uus on seaduses süü vormide sätestamine. Süü vormideks on tahtlus, hooletus ja raske hooletus. Kõrgemal ülemal on õigus võtta oma menetlusse iga alluva ülema poolt läbiviidav distsiplinaarmenetlus. Seadus ei sätesta aga vastupidist. Samas ei ole kõrgemal ülemal õigust piirata temale alluva ülema distsiplinaarvõimu. Uues kaitseväeteenistuse seaduses puudub nõue, et distsiplinaarkaristuse peab määrama. Kuid õigusriigile on kohane, et iga menetlus peab lõppema otsusega, milleks võib olla ka ülema otsus distsiplinaarkaristust mitte määrata. Et kaotatakse karistuse määramise astmelisus, saab distsiplinaarmenetluse materjale saata kõrgemale ülemale otsustamiseks ainult juhul, kui alluval ülemal ei ole pädevust määrata distsiplinaarsüüteo asjaoludele vastavat distsiplinaarkaristust.

Koostöö

16 värsket Ameerika kindralit tutvus Eesti riigikaitsega Veebruaris külastas 16 äsja oma esimese kindraliauastme saanud USA kõrgemat ohvitseri riikliku õppeprogrammi raames Eestit. Õppereisi eesmärk oli tutvustada neile liitlasriikide julgeolekukeskkonda ja anda ülevaade julgeolekupoliitika kujundamisest.

aitseväe juhataja kindralmajor Riho Terras tutvustas Ameerika kindralitele Eesti julgeolekupoliitika põhimõtteid, riigikaitsesüsteemi ja kümne aasta riigikaitse arengukava. Ka kohtusid Ühendriikide kõrgemad ohvitserid Eesti Vabariigi presidendi Toomas Hendrik Ilvese, peaminister Andrus Ansipi ja kaitseminister Urmas Reinsaluga ning said ülevaate küberkaitsest Eestis. Delegatsiooni juhtis erukindral Mi chael Carns, kes enne erruminekut teenis Ühendriikide õhujõudude staabiülema asetäitjana. Erukindral Carns on lõpetanud Harvardi ülikooli ärijuhtimise alal, kuulub mitmete ettevõtete nõukogusse ja on tegev mõttekodades. Oma pika karjääri jooksul on ta jõudnud teenida ka NATO Euroopa vägede kõrgemas peakorteris (SHAPE).

Sõdur NR 1 (70) märts 2013

Kindral Carns, kui palju erines Eestis nähtu ja kogetu sellest, mida teadsite visiidiks valmistudes? Valmistame oma visiidid alati põhjalikult ette, kuid reaalsus ja tõde avavad ennast ikkagi inimestega kohtudes ning nendega vesteldes. On asju, mis on justkui nähtamatud, seetõttu ei näe materjale läbi töötades kõike, olgu ettevalmistused kui tahes põhjalikud. Eestlaste puhul torkas eriti silma teie tugev rahvuslik identiteet, enesemääramine, arusaam, et oma riigi kaitsmiseks tuleb ise tööd teha, aga samas ka mõistmine, et oma 1,3-miljonilise elanikkonna tõttu vajate liitlasi. Millise mulje jättis teile uus riigikaitse arengukava? Saadud info põhjal võin öelda, et uus riigikaitse arengukava on väga hästi

Roland Murof veebel

tasakaalustatud dokument, millega panustatakse piisavalt riigi esmasesse kaitsevõimesse, arvestades samas NATO lepingu 5. artiklist tulenevate kohustustega teie liitlastele, aga ka teile endile. Rääkides riigikaitsest laiemalt, imetlen teie selget seisukohta, mille alusel püüate hoida oma riigikaitsesüsteemi sõltumatu ja iseseisvana, kaasates samas liitlasi. Kas näete riikide suuruse ja kaitsevalmiduse vahel mingit seost? Arvan, et riikide kaitsevalmidus on seotud pigem ajaloolise kogemuse kui suurusega. Hea näide on Poola. Poolakad on sama otsustavad oma iseseisvuse suhtes nagu teiegi. Usun, et see tuleneb nende ajaloolisest kogemusest. Olete ise teeninud Euroopas ja külastate praegu Euroopat koos oma esimese kindrali auastme saanud kõrgemate ohvitseridega. Milline karjäär neid ees ootab? Minu enda Euroopas teenimise aeg jääb külma sõja perioodi, mis muudab need külastused alati väga huvitavaks, sest Euroopa on kõvasti muutunud. Kuni kindrali auastmeni on iga ohvitseri tähelepanu suunatud käsuahelas allapoole. Selle kursusega püüame neis luua mõistmist, millega tegelevad riigi teised ametkonnad, kuidas sünnivad otsused,

Riikide kaitsevalmidus on seotud pigem ajaloolise kogemuse kui suurusega.

aga ka seda, kuidas toimivad teised riigid, millised on nende huvid ja nendega arvestamine, mida mõtleb välisministeerium sellest, mida relvajõud teevad, kuidas suhtub justiitsministeerium meie otsustesse, mida arvavad meist meie liitlased. Kõige sellega tuleb arvestada ja ainult nii võivad kindralitest saada julgeolekueksperdid. Nii et küsimus, kuidas pataljon oleks korralikult varustatud ja võitlusvalmis, polegi keeruline? (Naerab.) Ei. Nad arvasid, et see on keeruline, aga nüüd tuleb välja, et tegelikult on see lihtne. Hetkel, kui oled enda meelest terve maailma endale selgeks teinud, selgub, et kõik on palju keerulisem. Paljud meie ohvitserid on keskendunud liialt ühele kindlale valdkonnale, kõrgema ohvitseri silmaring peab olema aga väga lai.

USA vastsed brigaadikindralid kohtusid Okupatsioonide Muuseumis Eesti Kaitseväe juhataja, siis veel samuti brigaadikindral Riho kaitsevägi Terrasega

te mõtlete homme. Tulevikule mõeldes võib sellel olla väga suur tähtsus. Kui tõenäoline on, et mõnest teiega koos Eestit külastanud kindralist võib kunagi saada näiteks NATO Euroopa vägede kõrgem ülemjuhataja (SACEUR)? Jagasime õppurid kolme gruppi: üks neist külastab Vaikse ookeani riike, üks Lõuna-Ameerikat ja üks Euroopat. Paljud neist ei naase nendesse regioonidesse kunagi. Samas peame arvestama, et neljatärnikindraliks saamise filter on väga tihe, nt kahest brigaadikindralist ainult üks saab kindralmajoriks, neljast kindralmajorist üks kindralleitnandiks. Ühest seitsme kuni kümne kindralleitnandi hulgast saab ehk kunagi kindral. Seega on neil praegu põhjust olla õnnelik brigaadikindrali staatuse üle.

Sõduri küsimustele vastas USA dele gatsiooni juht erukindral Michael Carns

Sõdur NR 1 (70) märts 2013

Viibisite enne Eestisse saabumist ühe päeva Saksamaal. Mille poolest erinevad teie väljasõidud suur- ja väikeriikidesse? Me ei kohtu Saksamaal liidukantsler Angela Merkeliga, meil lihtsalt ei avane sellist võimalust. Suurriigid ei saa võimaldada juhtidele sellist juurdepääsu, see on väikeriikide tugevus. Mida väiksemat riiki me külastame, seda kõrgemal tasemel meid vastu võetakse. Hindame kõrgelt meile võimaldatud juurdepääsu, võimalust esitada kriitilisi küsimusi ja pidada avatud dialoogi teie riigi liidritega. Kui meile öeldakse, et kehtivad Chatham House’i reeglid [lahtiseletatult: räägitule ei tohi viidata, kõnelejale nimeliselt osundades], siis juhindume neist. Oluline on, et tekiks dialoog, sest tänapäeva mõistmine on lihtne, aga ainult dialoogis saame me mõista, kuidas

Traditsioonid

Õhuvägi sai vestu ehk paraadkülmrelva Eesti Kaitseväes oli enne Teist maailmasõda kasutusel kaks paraadkülmrelva: maaväeohvitseri mõõk ja mereväeohvitseri mõõk. Õhuväe paraadkülmrelv jäi siis paraku vaid kavandiks.

õtted õhuväe ohvitserile oma paraadkülmrelva ehk vestu hankimiseks võtsid Õhuväe Staabis konkreetsema kuju 2010. aasta lõpul. Initsiatiivgruppi kuulusid tollane õhuväe ülem brigaadikindral Valeri Saar, major Hillar Kaeval ja vanemveebel Raigo Aru. Vestu kavandi kujundamisel lähtuti ennesõjaaegse Kaitseväe vormiriietuse kirjelduses avaldatud tera ühe poole, käepideme ja tupe eskiisist. Vananenud graafika täiendamiseks paluti graafik Arno Mägeril kujundada ka tera teine pool ning vastavalt Õhuväe Staabi taotlusele paigutati sinna õhuväe sümboli Põhjakotka ja Vabadussõjas 1919. aastal sõjasaagiks saadud lennuki Sopwith 1½ Strutter kujutis. Veebruaris 2011 tutvustati kavandit Saksamaa tehasele WKC, kust tellitakse ka Eesti maa- ja mereväeohvitseride mõõku. Pärast kavandite läbivaatamist palus tehas saata endale esmase tootenäi-

Heino Piirsalu SA Reservohvitseride Kogu Vendlusfond juhataja

dise tera ornamentide teostuse lähemaks tundmaõppimiseks. Et sellist prototüüpi tootmise alustamiseks ei olnud, valmistas OÜ Miniplasti tera ja tupe näidiseksemplari. Näidis valmis AS Tallinna Lennujaama, AS Empoweri, AS Telegrupi ja AS Lennuliiklusteeninduse kaasabil. Märtsis 2011 saadeti Arno Mägeri kujunduse alusel valmistatud näidis Saksamaale. Vestu tootmiskõlblikuks saamine võttis tehases ootamatult pika aja. Valmistati uued rakised ja muud seeriatootmiseks vajalikku. Esimene vestu tehasenäidis valmis alles novembris 2011. Jätkus veel töö tupe kallal ja vestu

täiskomplekt koos tupega valmis lõplikult 2012. aasta mais. Eestisse saadetud esimene näidis vajas täiustamist. Tehases kasutatav tehnoloogia ei suutnud järgida kõiges kavandi mustri detailsust, mistõttu pidid Miniplasti meistrid tegema tera joonisesse vajalikud täpsustused. Juulis 2012 käis Reservohvitseride Kogu Vendlusfondi esindaja Heino Piirsalu Saksamaal tehases viimaseid üksikasju kooskõlastamas ja lõpuks oktoobris 2012 läks teele tellimus 70 vestule. 20 vestut saabus Eestisse 2012. aasta lõpul ja 50 jaanuaris 2013. Vestud on valmistatud roostevabast terasest, käepide on, sarnaselt maa- ja mereväeohvitseride mõõkadega, kullatud. Vestud on nummerdatud sama süsteemi alusel mis mõõgadki, st neljakohaline number näitab seda, et relva omanik on ohvitser, täht K numbri ees aga seda, et relva omanik on kollektsionäär. Vestu nr 0000 on etalon, mis on hoiul Eesti Reservohvitseride Kogus, nr 0001 on õhuväe ülema institutsionaalne terarelv. Vestud nr 0011 ja 0012 anti välja nooremleitnant Karl Kalamehele ja nooremleitnant Kaarel Piirisalule – Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste Kõrgema Sõjakooli õhuväe õppesuuna 2012. aasta parimatele lõpetajatele.

Sõdur NR 1 (70) märts 2013

Kuidas saab vestuomanikuks? Vestusid saab osta SA Reservohvitseride Kogu Vendlusfondi kaudu, kontakti saab telefonil 502 6797 ja meilitsi aadressil heino@nordarm.com. Vestu hind ohvitseridele on 435 eurot ja kollektsionääridele 565 eurot.

Traditsioonid

Arvukate teenetemärkide omanik saab pidulikul puhul kõiki oma lindiga märke kanda, rivistades need ühele kinnitusliistule nii, et eespool oleva märgi muareelint katab osaliselt järgmise

Teenetemärkide järjestamisest tavavormi kuuel Käesoleva aasta esimesel tööpäeval lisas Kaitseväe juhataja oma käskkirjaga nr 1 eeskirjale «Kaitseväelase ja Kaitseliidu tegevliikme vormiriietuse ja eraldusmärkide1 kandmise kord» lisa nr 6, millega sätestatakse lindiga aumärkide kandmise hierarhia ja koos sellega ka nende põhimõtteline järjestus kaitseväe vormikuuele kinnitamisel. Kalev Konso kaptenmajor reservis Kaitseväe sümboolikanõukogu esimehe asetäitja

muutumas juba oluliseks. See on andnud piisavalt võimalusi sooritada silmapaistvaid tegusid, teenistuslikult roteeruda, osaleda koostööprojektides,

1 Käesolevas artiklis (nagu ka Kaitseväe juhataja käskkirjas) kasutatakse sõna «aumärk» ühise nimetajana kõikide rinnas kantavate teenetemärkide, -ristide ja -medalite ning teenistus- ja mälestusmedalite kohta.

Teenetemärkidest ja nende kandmisest Meie tegevväelased liiguvad tihti rahvusvahelistes ringkondades (nt vastuvõtud ja koostööprojektid nii kodu- kui ka välismaal), kus tuleb vormi kandes esindada oma riiki või kaitsestruktuure vastavalt etiketile. Seejuures on tähtis, et välimuses ei esineks mainet rikkuvaid lapsusi. Eraldus- ja aumärkide kandmine on vormi väljanägemise ning isiku visuaalselt asjakohase markeerimise või tema teenistuslike saavutuste näitamise oluliseks osaks.

Sõdur NR 1 (70) märts 2013

ellise täienduse vajaduse tingisid mitmed asjaolud. Esiteks on meie riigi ning koos sellega ka Kaitseväe ja Kaitseliidu vanus iseseisvuse taaskehtestamise järel juba nii pikk, et 1990ndatel teenistust alustanud kaitseväelaste, kaitseliitlaste ning eru- ja reservväelaste teenistusstaaž on inimese tööikka suhestuvalt

osutada olulisi teeneid või täita lihtsalt visa järjekindluse ja korrektsusega oma teenistusülesandeid. Samuti on paljudel kaitseväelastel olnud (ja on ka praegu) mahti osaleda Kaitseliidu tegevuses. Teiseks on kaitseväelased väga erinevatel põhjustel ergutusi saanud ka väljastpoolt kaitsestruktuure, eelkõige Politsei- ja Piirivalveametilt ning Päästeametilt, aga ka militaarsetelt vabaühendustelt. Kolmandaks on rahvusvahelistel missioonidel osalenud Eesti kaitseväelased pälvinud aumärke meie partnerriikidelt ja rahvusvahelistelt organisatsioonidelt. Seoses ülalnimetatuga on tublidel inimestel hakanud väärikalt metallis ja muareelintides väljendatud ergutusi kogunema juba sedavõrd palju, et kogu teema vajab arusaadavamat lahtiseletamist ja korrastamist.

Traditsioonid Eesti iseseisvuse ajal pole kehtestatud ühtegi ametlikku regulatsiooni, kus oleks piisavalt lahti seletatud või konkreetselt ära näidatud teeneteja teenistusmärkide kandmise traditsioonilised alusmõtted. Lühiülevaateid trükiväljaannetes leidub väga harva (neid oli vähe ka sõjaeelsel ajal). Eri aegadel koostatud vormikandmise eeskirjades sätestatust pole üheselt mõistetava arusaama tekkimiseks piisanud. Seetõttu alustasid taastatud Kaitseväe kahekümnendal aastal mõned Kaitseväe sümboolikanõukogu2 liikmed artikli alguses mainitud käskkirja lisa koostamiseks informatsiooni kogumist, et kanda senini ainult traditsioonil põhinevad teadmised kõigile arusaadavasse vormi. Oleks ilmselt palju nõuda, et tunnustuse saanud kaitseväelased ise selgitaksid välja neile antud aumärkide olemuse, ajaloolise tagapõhja ning kandmise järjestuse ja gradatsiooni. Mitmete teenetemärkide statuutides on mainitud nende asukohta aumärkide rivis, kuid väga üldsõnaliselt: «[…] kantakse riiklike teenetemärkide järel ja kõigi teiste teenetemärkide ees». Sellise määratluse puhul jääb ebaselgeks paljude märkide omavaheline suhe, eriti nende puhul, mis tegelikult ei ole kuidagi võrdsustatavad (ega isegi võrreldavad). Eelmainitud eraldusmärkide kandmise korra lisa nr 6 koostamisel võeti aluseks aumärkide statuudid (sh ajaloolised), põhikirjad ning märkide kirjeldused ja kandmise korrad, samuti asjakohased valitsuse ja kaitseministri määrused. Nimetatud dokumentide sisu võrdluste ja traditsioonide arvesse võtmise tulemusel valmiski kõnealune aumärkide hierarhia. Siinkohal tuleb rõhutada, et alati pole ka aumärgi ametlik nimetamine teenetemärgiks andnud märgile sellist kaalu, et asetada see teenetemärkide hulka. Mitme märgi statuutide põhjalikumal eritelul on selgunud, et tegu on olnud hoopis teenistus- või mälestusmedaliga.

Aumärkide hierarhiast

Sõdur NR 1 (70) märts 2013

Aumärkide andmise otsustavad erinevate võimu- ja juhtimistasandite ülemad või nende moodustatud nõukojad. Seega on märkide hierarhia aluseks suuresti just juriidiline võimuhierarhia. Määravaks on siinjuures esmalt aumärgi asutaja või kehtestaja ning seejärel väljaandja või annetaja positsioon. Säravaimaks erandiks on Kaitseliidu Valgerist, kuid sellest pikemalt allpool. Teiseks põhiliseks teguriks, mis on olnud aluseks lintidega aumärkide järjes-

Kaitseväelase ja Kaitseliidu tegevliikme vormikuuel kantavate teenetemärkide, -ristide ja -medalite ning teenistus- ja mälestusmedalite järjestamine Kaitseväelase ja Kaitseliidu tegevliikme vormiriietuse ja eraldusmärkide kandmise korra lisa nr 6, kinnitatud Kaitseväe juhataja 2. jaanuari 2013 käskkirjaga nr 1. 1. Lindiga teenetemärke, -riste, ja -medaleid ning teenistus- ja mälestusmedaleid (koos aumärgid) kantakse alljärgnevas järjekorras: 1) Eesti riiklikud teenetemärgid – kantakse vastavalt teenetemärkide seadusele, kooskõlas teenetemärkide kandmise hea tavaga ja kõigist teistest teenetemärkidest eespool; 2) Kaitseliidu Valgerist – kantakse vastavalt teenetemärgi klassidele; 3) välisriikide riiklikud teenetemärgid, -ristid ja -medalid – kantakse vastavalt klassidele ning riikide prantsuskeelsete nimetuste tähestikulises järjekorras. Lahingulisi aumärke kantakse eespool; 4) Kaitseministeeriumi teeneteristid – kantakse vastavalt teeneteristi klassidele; 5) teiste ministeeriumide lindiga aumärgid – kantakse vastavalt aumärgi klassile ja statuudile ning saamise ajalises järjekorras; 6) Kaitseväe ja Kaitseliidu lindiga aumärgid (v.a Kaitseliidu Valgerist) – kantakse vastavalt järgnevale tabelile: 1.

Kaitseväe teenetemärk lahinguliste teenete eest (mõõkadega)

Kaitseväe teenetemärk kaitsealaste teenete eest

Kaitseväe teeneterist riigikaitseliste teenete eest (endine Kaitseväe eriteenete rist)

Kaitseväe teeneterist eeskujuliku teenistuse eest (endine Kaitseväe eeskujuliku teenistuse rist)

5.*

Mereväe teenetemärk Mereväe Rist

Mereväe teenetemärgi Usk ja Tahe I klassi märk Kuldankur

Mereväe teenetemärgi Usk ja Tahe II klassi märk Hõbeankur

Maaväe teenetemärgi Hõberist (II liik)

Mereväe teenetemärgi Usk ja Tahe III klassi märk Raudankur

10.

Kaitseliidu teenetemärk (väljaandmine on lõpetatud)

11.

Kaitseväe Peastaabi teeneterist

Õhuväe teeneteristi I klass

Maaväe teenetemärgi Ohvitseri Kuldrist (I liik)

Õhuväe teeneteristi II klass

Maaväe teenetemärgi Ohvitseri Hõberist (II liik)

Õhuväe teeneteristi III klass

tamisel, on nende jagunemine kolme suuremasse gruppi (alanevas järjekorras): teenetemärgid, teenistusmedalid ja mälestusmedalid. Erinevate tasemete teenetemärke (sh teeneteriste) leidub hulgaliselt ja nendest saab hea ülevaate käesoleva artikli lisamaterjalidest. Aumärgi staatus ei sõltu selle kujust. Levinud on ekslik arvamus, et teeneteristid iseenesest on kraad kangemad kui muud teenetemärgid. Samuti ei tähenda aumärgi ümmargune kuju, et

Maaväe teenetemärgi Pronksrist (III liik)

see kuulub automaatselt teenistus- või mälestusmedalite hulka. Teenetemedaleid võiks nimetuse järgi liigitada teenetemärkide alla, kuid praegu kaitsestruktuurides ainsate teenetemedalitena kirjas olevate Kaitseliidu teenetemedalite staatust reguleerivat määrust analüüsides osutuvad need hoopis teenistusmedaliteks. Kaitseväevälistes struktuurides leidub teenetemedaleid selle nimetuse all aga külluses. Teenistusmedalite hulk kaitsestruk-

2 Moodustatud Kaitseväe juhataja 28. jaanuari 2005 käskkirjaga nr 19.

12.

Rahvusvahelistes sõjalistes operatsioonides osalenu medal (teenistusmedal) (endine Rahuvalvaja medal)

13.

Kaitseliidu teenetemedali I klass (teenistusmedal)

14.

Kaitseliidu teenetemedali II klass (teenistusmedal)

15.

Kaitseliidu teenetemedali III klass (teenistusmedal)

16.

Kaitseliidu teenetemedali eriklass (teenistusmedal)

17.

Mereväe NATO kontingendi medal (teenistusmedal)

18.

Vabadusvõitleja mälestusmedal (väljaandmine on lõpetatud)

19.

Mälestusmedal «10 aastat taastatud kaitseväge» (väljaandmine on lõpetatud)

20.

Relvastatud Vastupanu teeneterist (sisuliselt mälestusrist)

21.

Võidutule kandja medal (Kaitseliidu ülema poolt antav mälestusmedal)

* Märkus tabeli 5.–9. rea kohta: võrdsete aumärkide korral kantakse eespool selle väeliigi aumärki, mille koosseisus teenitakse. Teisi võrdseid aumärke kantakse saamise ajalises järjekorras, st hiljem saadud aumärki kantakse tagapool. 7) Teabeameti teenetemedalid – kantakse vastavalt medali klassile; 8) teiste riigiasutuste aumärgid lindiga – kantakse vastavalt aumärgi klassile ja statuudile ning saamise ajalises järjekorras; 9) Kaitseliidu eriorganisatsioonide aumärgid lindiga – kantakse vastavalt aumärgi klassile ja statuudile ning saamise ajalises järjekorras; 10) Kaitseväe struktuuriüksuste (Lahingukool, Suurtükiväepataljon, Rahuoperatsioonide Keskus; Lennubaas) teenetemärgid lindiga – kantakse saamise ajalises järjekorras. Rahuoperatsioonide Keskuse ja Lennubaasi teenetemärgi vanema variandi väljaandmine on lõpetatud; 11) Kaitseliidu Kooli teeneteristid ja -medal – kantakse vastavalt statuudile; 12) rahvusvaheliste organisatsioonide (NATO, ÜRO jne) aumärgid lindiga – kantakse vastavalt aumärgi klassile ning saamise ajalises järjekorras. Lahingulisi aumärke kantakse eespool; 13) Eesti riigikaitseliste vabaühenduste aumärgid lindiga – kantakse vastavalt aumärgi klassile ning saamise ajalises järjekorras; 14) välisriikide ametkondlikud aumärgid lindiga – kantakse vastavalt aumärgi klassile ning saamise ajalises järjekorras. Lahingulisi aumärke kantakse eespool; 15) välisriikide riigikaitseliste organisatsioonide lindiga aumärgid – kantakse vastavalt aumärgi klassile ning saamise ajalises järjekorras. Lahingulisi aumärke kantakse eespool; 16) välisriikide riigikaitseliste vabaühenduste aumärgid lindiga – kantakse saamise ajalises järjekorras. 2. Muude (usuorganisatsioonid, kohalikud omavalitsused jne) lindiga aumärkide kandmine vormikuuel on lubatud Kaitseväe juhataja loal. Vastavaid aumärke kantakse riigikaitseliste vabaühenduste aumärkide järel ning saamise ajalises järjekorras.

on mõeldud sündmustes osalenud isikute täiendavaks ergutamiseks.

Riiklikud teenetemärgid Kõrgeimateks teenetemärkideks on riiklikud teenetemärgid, mida annab välja vabariigi president. Riiklike teenetemärkide kandmist on mainitud teenetemärkide seaduses, kuid väga napisõnaliselt:

3 Lindiga teenetemärgid on Kaitseministeeriumil ja Siseministeeriumil ning lindita teenetemärgid Välisministeeriumil ja Põllumajandusministeeriumil. Justiitsministri poolt välja antavad Kodanikujulguse aumärk ja Vanglaametniku teeneterist ei ole ministeeriumi teenetemärgid.

«[…] kantakse kooskõlas teenetemärkide kandmise hea tavaga.» Natuke rohkem infot riiklike teenetemärkide kandmise kohta sisaldab Riigikantselei 2001. aastal ilmunud brošüür «Meelespea teenetemärkide kavaleridele», kuid see toob välja ainult mõningad soovitused ega ole otseselt õigusnormiks. Kindlasti peavad end selle teemaga kurssi viima Kotkaristi kavalerid, sest nimetatud teenetemärgi osas on kehtestatud mitu erisust. Eelkõige väärib mainimist, et Kotkaristi teenetemärki mõõkadega kantakse alati teistest sama klassi riiklikest teenetemärkidest eespool. Samuti on kavaleril lubatud kanda kõiki talle antud mõõkadega Kotkariste ning Kotkaristi metallriste (Kuldrist, Hõberist, Raudrist).

Ametkondlikud teenetemärgid Riiklikele teenetemärkidele järgnevad ametkondlikud. Loogilise jätkuna tuleks nende hulgas järgmisena vabariigi valitsus, kuid sellel pole omi ehk peaministri poolt väljaantavaid teenetemärke. Nimetatud rolli täitvateks võib lugeda ministeeriumide teenetemärke, kuid neid on vähe.3 Kaitsestruktuurides teenivatele isikutele on tähtsaim Kaitseministeeriumi teeneterist oma klassidega, sest nii Kaitsevägi kui ka Kaitseliit kuuluvad just selle ministeeriumi valitsemisalasse.

Kaitseliidu Valgerist Kuid mis on selleks erandlikkuse aluseks, et Kaitseliidu Valgerist asub Kaitseväe juhataja poolt kehtestatud vormil kantavate aumärkide hierarhias kõrgemal positsioonil kui Kaitseministeeriumi teeneterist? Kaitseliit on üldrahvalik riigikaitseline organisatsioon, olles seejuures üheks suurimaks, vanimaks ja kuulsusrikkaimaks ühenduseks. Kaitseliit on olnud Kaitseväele vanemaks vennaks nii 1918. aastal kui ka aastatel 1990–1992 ning teda on loodud või taastatud alati ka enne Kaitseministeeriumi. Teatavasti oli algne vabariigi valitsuse 17. veebruari 1928 otsusega meie iseseisvuse 10. aastapäevaks asutatud

Sõdur NR 1 (70) märts 2013

tuurides on väike (rahvusvahelistes sõjalistes operatsioonides osalenu medal ja mereväe NATO kontingendi medal), kuid see-eest lintideta teenistusmärke (rinnamärke) leidub rohkesti. Mälestusmedaleid on kaitsestruktuurides samuti suhteliselt vähe, kuid vabaühenduste osas on nende hulk veel välja selgitamata. Selliste medalite tähendus on pigem olla unustamatuse kinnitus ning need

Aumärgi staatus ei sõltu selle kujust. Levinud on ekslik arvamus, et teeneteristid iseenesest on kraad kangemad kui muud teenetemärgid.

Lindilõigete kandmisel vormikuue tasku kohal tagab korrektse väljanägemise nende asetamine lindilõigete siinidele. Pildil AS Miniplastis valmistatud siinid seitsme lindilõike kandmiseks

Kotkarist Kaitseliidu teenetemärk, mis muudeti hiljem riiklikuks. Seejärel, 19. juunil 1929 asutatud Kaitseliidu Valgerist on täna vanim mitteriiklik teenetemärk, mille väljaandjaks on kogu rahvast hõlmava organisatsiooni juht. Valgeristile lisab kaalukust ilmselt ka fakt, et see on kinnitatud valitsuse määrusega, samas kui Kaitseministeeriumi ja Kaitseväe teenetemärgid on kinnitatud kaitseministri määrustega. Täpsustuseks lisan, et praegune Eesti Punase Risti teenetemärk on loodud varem kui Kaitseliidu Valgerist ning oli algselt mitteriikliku Eesti Punase Risti Seltsi teeneterist.4

Oluline teada

Sõdur NR 1 (70) märts 2013

Aumärkide kandmisel on oluline silmas pidada järgmist: mitmeklassiliste teenetemärkide (Kaitseliidu Valgerist, maaväe ja õhuväe teeneteristid) puhul kantakse reeglina ainult üht vastava teenetemärgi klassimärki või selle lindilõiget (alati kõrgeimat); eranditena võib mitmeklassilise mereväe teenetemärgi ja Kaitseliidu teenetemedalite puhul kanda kõiki märke ja medaleid (või nende lindilõikeid) korraga, sest märkide staatust kinnitavad määrused lubavad seda; lahingulisi ning vapruse eest saadud aumärke kantakse samaväärsete mär-

Lubatud on kanda ka endiste riikide aumärke, kuid vältida tuleb end kompromiteerinud ideoloogiate sümbolite kandmist. kide grupis alati teistest aumärkidest eespool; Kaitseliidu teenetemärk (1992–1994) on ainus lindita aumärk, mis omab lindilõiget ning mille puhul märgi kandmisel ei kanta lindilõiget ja vastupidi; lubatud on kanda ka endiste riikide aumärke, kuid vältida tuleb end kompromiteerinud ideoloogiate sümbolite kandmist. Kui lindiga aumärke koguneb juba nii palju, et täislaiuses kõrvuti asetsedes ei mahu need vormikuue vasema rinnatasku kohale ühte ritta ära, on lubatud eespool olev (parempoolsem) teenetemärk asetada järgmise märgi lindile selliselt, et lint katab ühe kolmandiku laiuses järgneva märgi linti. Märkide lisandumisel on

kattuvust lubatud suurendada kuni pooleni lindi laiuse ulatuses. Siinkohal on tähtis rõhutada, et kõik lintide kattumised olgu ühesugused – kas kolmandiku või kuni poole lindi ulatuses. Üldine soovitus on, et lindiga aumärke kantaks maksimaalselt ühes reas (8–10 märki). Kui nende rohkuse korral tekib vajadus märkide kinnitamiseks kahte ritta, tehakse read ühepikkusteks või märkide arvult lühem rida asetatakse allapoole. Näiteks 11 märgi puhul asetatakse kuus märki ülemisele ja viis alumisele reale. Ülemise rea märgid võivad katta alumise rea märkide linte, kuid alumise rea märgiosad peavad olema kindlasti tervenisti näha. Kõige parempoolsema teenetemärgi lindiosa võib asetseda krae all, kuid vähemalt kolmandik selle laiusest peab siiski näha jääma. Sellist kinnitamist-paigutamist tuleks kindlasti lasta teha professionaalil5, kes tunneb tehnilisi üksikasju. Siis saab väljanägemine korrektsem ja ametlikum, sest oma käega jupitatud lainelised read torkavad inetult silma. Aumärgi lingilõigete6 puhul ei ole selline katmine lubatud, sest lindilõikeid

4 Muudeti riiklikuks teenetemärgiks 7. oktoobril 1936. 5 Eestis on selles valdkonnas kõige laialdasem kogemus OÜ-l Miniplast (Tallinn, Türi 6; www.miniplast.ee). 6 Lindilõige on vastava aumärgi lindiga kaetud 10 mm kõrgune ja 35 mm laiune alus, mis antakse aumärgi saajale (kavalerile) koos aumärgiga. Aumärgi lindi standardlaius on 35 mm. Eranditeks on siin Kaitseministeeriumi I klassi teeneterist ja Kaitseliidu I klassi Valgerist, mille lintide laiused on 40 mm ning Vabadusvõitleja mälestusmedal ja Erna Seltsi teenetemedalid, mille lintide laiused on 30 mm.

Kuidas kanda: kõrvuti tohib olla kuni nelja lindlõiget Kuni 4 lindilõiget: ühes reas

5–8 lindilõiget: kahes reas

Riiklike teenetemärkide lindilõiked Riigivapi teenetemärk

I klass

II klass

III klass

IV klass

V klass

III klass

IV klass

V klass

III klass

IV klass

V klass

Maarjamaa Risti teenetemärk

I klass

II klass

Valgetähe teenetemärk 9–12 lindilõiget: kolmes reas

I klass

II klass

Kotkaristi teenetemärk

I klass

II klass

III klass

IV klass

V klass

Kuldrist

Hõberist

Raudrist

Eesti Punase Risti teenetemärk Üle 12 lindilõike: analoogilises järjestuses eeltooduga I klass

saab asetada aumärkide järjestust arvestades mitmesse ritta (kuni neljakaupa). Lindilõikeid kantakse üldjuhul ainult tavavormi kuuel, kui vormikandmise eeskirjad ei sätesta teisi võimalusi. Lindilõikeid kantakse tähtsuse järjekorras ülevalt alla ja kandja poolt vaadates paremalt vasakule (rinna keskjoonest väljapoole).

Mõningaid erandeid

7 Arukale piisab! (ladina keeles).

III klass

tatavale rinda. Sellisel juhul kantakse äsjasaadud aumärki kuni tseremoonia lõpuni. Aumärgi saanud isik võib aumärkide ja nende lindilõigete kandmisel omal otsusel teha järgmist: uut aumärki mitte kanda kuni täpse informatsiooni saamiseni aumärgi kandmise korra kohta; hierarhias madalamate aumärkide omavahelise võrdsuse korral tõsta ettepoole (omas märkide grupis) selle väljaandja aumärk, kelle üritusel osaletakse; välisriigi esindaja poolt korraldatud või välisriigis korraldatavale üritusele minnes panna selle riigi aumärgi ettepoole teiste välisriikide aumärkidest (vastavas märkide grupis), sest niisugune on etiketikohane austusavaldus.

IV klass

V klass

Ajalugu ei saa kunagi valmis ja jätkub ka uute aumärkide väljateenimine. Käesolevas kirjutises on käsitletud aumärkide kandmise põhitõdesid eesmärgiga anda näpunäiteid vähemalt Eesti kaitsestruktuurides enim välja antud ergutustega ümberkäimiseks. Loodame tulevikus käsitleda ka Siseministeeriumi valitsemisala endiste ja praeguste ametite aumärke, sest just selles valdkonnas on neid rohkesti. Välisriikide ja rahvusvaheliste organisatsioonide aumärkide puhul tuleb jätkuvalt uurida nende statuute, et anda adekvaatne hinnang nende järjestamiseks ja nõustada vastava aumärgi kavaleri. Lõpetuseks tungiv soovitus: kui tahate ennast dekoreeritud vormikuues teenistuslikult eksponeerida, siis tehke seda maitsekalt ja korrektselt! Sapienti sat!7

Sõdur NR 1 (70) märts 2013

Mereväe vormikuue lõikest sõltuvalt on sobilikum kanda ühes reas kuni kolme lõiget, sest lindilõikeid ei panda krae alla isegi mitte osaliselt. Lindiga täispikkuses aumärke ja lindilõikeid samaaegselt ei kanta. Ainukese erandina on segamini kandmine lubatud siis, kui üritusel lindilõikeid kandvat isikut autasustatakse uue aumärgiga ning see kinnitatakse autasus-

II klass

Traditsioonid

Sõdur NR 1 (70) märts 2013

Kaitseliidu Valgeristi I klass

Kaitseliidu Valgeristi II klass

Kaitseliidu Valgeristi III klass

Kaitseministeeriumi teeneteristi I klass

Kaitseväe teenetemärk lahinguliste teenete eest

Kaitseväe teenetemärk kaitsealaste teenete eest

Kaitseväe teeneterist riigikaitseliste teenete eest

Kaitseväe teeneterist eeskujuliku teenistuse eest

Mereväe teenetemärgi Usk ja Tahe II klassi märk Hõbeankur

Õhuväe teeneteristi II klass

Maaväe teenetemärgi Ohvitseri Hõberist (II liik)

Maaväe teenetemärgi Hõberist (II liik)

Kaitseväe Peastaabi teeneterist

Rahvusvahelistes sõjalistes operatsioonides osalenu medal

Kaitseliidu teenetemedali I klass

Kaitseliidu teenetemedali II klass

Mälestusmedal «10 aastat taastatud kaitseväge»

Relvastatud vastupanu I–III klassi teeneteristid

Võidutule kandja medal

Teabeameti teenetemedali I klass

Piirivalve I–III klassi teeneterist

Piirivalve teeneterist 20-aastase teenistuse eest piirivalves

Piirivalve teeneterist 15-aastase teenistuse eest piirivalvest

Piirivalve teeneterist 10-aastase teenistuse eest piirivalves

Naiskodukaitse Liiliaristi V klass

Kodutütarde tunnustusrist (kuld)

Kodutütarde tunnustusrist (hõbe)

Kodutütarde tunnustusrist

Noorte Kotkaste teenetemedali I klass

Noorte Kotkaste teenetemedali II klass

Noorte Kotkaste teenetemedali III klass

Noorte Kotkaste eriteeneterist

Suurtükiväepataljoni teenetemärk

Kaitseliidu Kooli teeneterist

Kaitseliidu Kooli eriteeneterist

Kaitseliidu Kooli teenetemedal

Eesti Reservohvitseride Kogu Kuldrist

Eesti Reservohvitseride Kogu Hõberist

Eesti Reservohvitseride Kogu Raudrist

Põrgupõhja Risti Seltsi teeneteja mälestusrist

Siseministeeriumi kuldteenetemärk

Siseministeeriumi hõbeteenetemärk

Mereväe teenetemärk Mereväe Rist

Mereväe teenetemärgi Usk ja Tahe I klassi märk Kuldankur

Õhuväe teeneteristi I klass

Maaväe teenetemärgi Ohvitseri Kuldrist (I liik)

Mereväe teenetemärgi Usk ja Tahe III klassi märk Raudankur

Õhuväe teeneteristi III klass

Maaväe teenetemärgi Pronksrist (III liik)

Kaitseliidu teenetemärk

Kaitseliidu teenetemedali III klass

Kaitseliidu teenetemedali eriklass

Mereväe NATO kontingendi medal

Vabadusvõitleja mälestusmedal

Teabeameti teenetemedali II klass

«10 aastat taastatud piirivalvet» I liik

«10 aastat taastatud piirivalvet» II liik

Naiskodukaitse Liiliaristi I klass

Naiskodukaitse Liiliaristi II klass

Naiskodukaitse Liiliaristi III klass

Naiskodukaitse Liiliaristi IV klass

Noorte Kotkaste Concordia märk

Noorte Kotkaste Rahvaste Sõpruse medal

Noorte Kotkaste Lembitu rist

Noorte Kotkaste Ustava Sõpruse märk

Lahingukooli teenetemärk

Rahuoperatsioonide Keskuse teenetemärk

Lennubaasi teenetemärk

Admiral Johan Pitka Relvavendade Ühenduse teenetemärk

Eesti Eruohvitseride Kogu teenetemärgi I klass

Eesti Eruohvitseride Kogu teenetemärgi II klass

Eesti Eruohvitseride Kogu teenetemärgi III klass

Erna Seltsi I klassi teenetemedal

Erna Seltsi II klassi teenetemedal

Erna Seltsi III klassi teenetemedal

Erna Seltsi teenetemedal

Sõdur NR 1 (70) märts 2013

Kaitseministeeriumi teeneteristi II ja III klass

Teiste kogemus

David Kilculleni «28 soovitust»1 – utoopia või tõelisus?

alluvaid? Kuidas mässutõrje tegelikult toimib? Sellele ei ole universaalseid vastuseid ja mässulised on ühed kõige keerulisemad vastased, keda sa üldse võid kohata. Et neile vastu saada, pead kasutama iga oma tarkuseraasu. Kuid ära heitu: sa ei ole esimene, kes nii tunneb. On olemas taktikalised põhialused, mida sa saad edukalt kasutada, et siduda teooria sulle juba tuttavate võtete ja toimingutega.

Austraalia päritolu reservkolonelleitnant David Kilcullen on legend juba eluajal. Tänu reaalsetest mässutõrjeoperatsioonidest saadud kogemustele on ta aastaid olnud üks Ühendriikide selle valdkonna arvamusliidreid (vaata ka autori tutvustust artikli lõpus). Avaldatav vabatõlge on eelkõige kaasamõtlemiseks meie missiooniüksuste ülematele ja sõduritele. Paljut me juba teame, kuid teadmisel ja rakendamisel on vahe. Võib-olla on kompaktselt ja lihtsalt kirja pandud soovitused rohkem väärt kui üksikud eraldi avaldatud põhitõed? Siiski tekivad küsimused. Kas selline lähenemine on realistlik, kas see saab tuua edu ka Afganistani lõunaosas? Kas oleme valmis ja valmistunud selliseid lähenemisi rakendama? Kas läheneme ka väljaõppes samal viisil? Sellega seoses kutsub artikli tõlkija reservkapten Rene Toomse üles ajakirja Sõdur veergudel arvamusi ja missioonikogemusi jagama, et ka homsed ja ülehomsed välisoperatsioonide sõdurid saaksid nõuandeid. Alljärgnev soovitustekogum on muu hulgas Ühendriikide sõjakoolide kohustusliku kirjanduse loetelus.

Mida tähendab mässutõrje?

ee kirjutis kajastab autori isiklikke hinnanguid ega vahenda ühegi USA ega muu riigi ministeeriumi ega valitsusasutuse seisukohti.

Sissejuhatus

Sõdur NR 1 (70) märts 2013

Sinu kompanii on just saanud eelkäsu lähetuseks mässutõrjeoperatsioonile Iraaki või Afganistani. Sa oled lugenud David Galulat, T. E. Lawrence᾿it ja Robert Thompsonit. Sa oled selgeks õppinud mässuvastaste meetmete juhendi FM 3-242 ja saad nüüd aru mässutõrjeoperatsioonide ajaloost, filosoofiast ja teooriast. Sa oled vaadanud filme «Allatulistatud Black Hawk» («Black Hawk Down») ja «Võitlus Alžeeria pärast» («The Battle of Algiers») ning tead, et eelseisev missioon saab olema sinu kõige raskem katsumus.

Kui sa ei ole veel õppinud mässutõrje teooriat, siis siin on see kirjas lihtsustatult: see on võistlus mässulistega õiguse ja suutlikkuse nimel võita kohaliku elanikkonna südamed, meeled ja nõusolek. Sind on saadetud põhjusel, et mässulised on suutnud lüüa igaüht, kes on olnud nõrgem kui sina. Sul on rohkem lahingujõudu, kui sa pead kasutama enamikus olukordades. Mõtlematu tulejõu kasutamine tekitab vaenu, kodutuid inimesi ja sotsiaalseid probleeme, mis omakorda toidavad ja tugevdavad mässuliste populaarsust. Kõige tulusamad aktsioonid on sageli kohaliku poliitika toetamine, tsiviilabi ja «hea võmmi» käitumisstiil. Et sinu pool saaks võita, ei pea sa kohalikele inimestele meeldima, kuid nad peavad sind austama ja tunnistama, et sinu tegevus on neile kasulik. Nad peavad uskuma sinu ausameelsust ja võimet tagada lubatut, eriti selles osas, mis puudutab nende julgeolekut. Sellel lahinguväljal on ettekujutused ja kuulujutud mõjusamad kui faktid ja võimsamad kui sada tanki. Järgnevad kollektiivsel kogemusel põhinevad tähelepanekud on valitud nende hulgast, mis on omandatud mässutõrjeoperatsioonidel enne sind. Need on kirja pandud käskivas vormis, kuid seda vaid selguse pärast. Sellele vaatamata kasuta neid nõuandeid arukalt ja kahtlevalt.

Ettevalmistused

David Kilcullen reservkolonelleitnant

Kuid mida tähendab see teooria kompanii tasandil? Kuidas need printsiibid rakenduvad ka öösel, kui su GPS tõrgub, meedia kritiseerib sind, kohalikud kaeblevad keeles, millest sa aru ei saa, ja nähtamatu vaenlane tapab sinu

Enne missiooni on aega vähe, aga sul ei ole kunagi rohkem aega mõtlemiseks kui praegu. Just nüüd on sul võimalus valmistada ette ennast ja oma alluvaid.

Tunne oma operatsiooniala. Tunne inimesi, topograafiat, majandust, ajalugu, religiooni ja kultuuri. Tea iga küla, teed, põldu, elanikkonnagruppi, hõimupea-

1 Originaalteksti vt http://smallwarsjournal.com/documents/28articles.pdf. 2 Counterinsurgency. Manual FM 3-24. US Headquarters Department of the Army, 2006, URL (kasutatud jaanuaris 2013) www.fas.org/irp/doddir/army/fm3-24.pdf.

likuid ja igikestvaid probleeme. Sinu ülesanne on saada selle ala eksperdiks. Kui sa ei tea veel täpselt, kus sa hakkad opereerima, õpi tundma kogu piirkonda. Loe kaarti nagu raamatut: õpi igal õhtul enne magamaminekut ja meenuta õpitut hommikul seni, kuni tunnetad seda maastikku intuitiivselt. Loo oma mõtetes ettekujutus vastutusalast – sellest saab aluspõhi, millele sa sobitad kogu ülejäänud info, mis sa saad. Õpi oma eelkäijatelt nende ettekannete põhjal; veelgi parem, saa nendega kokku ja küsitle neid. Ideaalses olukorras annaksid sulle ülevaate luureohvitserid ja eksperdid. Ent ideaalset olukorda tuleb harva ette. Ja isegi kui ka selline võimalus tekib, ei asenda see sinu enda meisterlikkust. Saa aru probleemide üldistest põhjustest. Jaga oma teadmisi operatsioonialast rühmaülemate ja -vanematega: lase igaühel ette valmistada mingi kindel valdkond või probleemipüstitus ja koolitage üksteist.

Määratle probleem. Kui sa juba tunned ala ja seal elavaid inimesi, saad sa hakata probleemi määratlema. Kes on mässulised? Mis neid motiveerib? Mida kohalikud juhid tahavad? Mässutõrje on põhimõtteliselt võistlus paljude gruppide vahel, igaüks neist tahab kaasata elanikkonda toetama just oma eesmärke. Mässutõrje on alati rohkem kui kahepoolne. Seega pead sa aru saama, mis motiveerib inimesi ja kuidas neid kaasata. Sa pead teadma, miks ja kuidas mässajad toetajaid leiavad. See kõik tähendab, et sa pead oma vastast tõepoolest tundma. Vaenlane on leidlik, kohanev ja tõenäoliselt kasvas ta üles just selles piirkonnas, kus sina tegutsed. Kohalikud tunnevad teda ajast, mil ta oli alles poisike. Kui kaua sina teda tunned? Sinu halvim vastane ei ole Hollywoodi filmidest tuttav psühhopaadist terrorist, vaid karismaa-

Korralda luuret. Mässutõrjeoperatsioonides on vastase tapmine kerge. Samas on tema leidmine sageli peaaegu võimatu. Luure ja operatsioonid peavad teineteist täiendama. Sinu operatsioonid on luure juhtida, kuid luureandmeid saad sa enamasti oma operatsioonidelt, mitte sellest «produktist», mis valmistatakse ette ja antakse sulle kõrgemast staabist. Sa pead oma luuresüsteemi ise korraldama. Sul on vaja kompanii luuresektsiooni, sh analüütikuid. Sul võib isegi vaja minna rühma luure- (S2) ning operatsioonide sektsiooni (S3), samuti vajad sa oma luuremeeskonda. Sul ei ole piisavalt tõlke, seega kaalutle hoolikalt, kus sa olemasolevaid kasutad. Sest tõlgid on olulised lahingu võitmise vahendid. Kuid nagu iga piiratud ressursi puhul, pead sa panema tähtsuse järjekorda nende kasutamise vajadused ja koostama ka varuplaani juhuks, kui sa nad kaotad. Sageli on kõige kasulikum õpetada oma meeskonnale missioonieelse väljaõppe ajal elementaarsel tasemel kohalikku keelt. Pane kõige targemad sõdurid luuresektsiooni ja luurejakku. Sul saab olema küll üks jalaväejagu vähem, kuid luurejagu tasub ennast ära ja aitab säästa elusid.

Korralda erinevate jõudude koostööd. Mässutõrjeoperatsioonides sõltub peaaegu kõik erinevate jõudude koostööst. Kõik on tähtis: tsiviil-militaarkoostöö infovahetusest kuni prahi koristamiseni. See kõik kaasab su kompanii koostööle tsiviilisikute ja kohalike partneritega, keda sa ei saa kontrollida, kuid kelle edu on sulle väga oluline. Õpeta oma kompaniile koostööoskusi. Hangi informatsiooni operatsioonialal tegutsevate abiorganisatsioonide, kohaliku politsei

ja ka tuletõrjemeeskondade kohta. Samas saa aru, et tsiviilisikutele mõjuvad relvad, kuulivestid ja kiivrid heidutavalt. Õpi, kuidas neid mitte hirmutada. Küsi nendelt, kes sellelt maalt ja sellest kultuurist tulevad, kuidas nad suhtuvad sinu ideedesse. Vaata olukorda sõjaväest mitte midagi teadva tsiviilisiku silmadega. Mida sa tunneksid, kui keegi tuleks sinu ema majja sellisena? Kõige tähtsam on mõista, et sinu operatsioonid tagavad vaid ajutise hingamisruumi ja stabiilsuse, kuid sõja võidavad tegelikult tsiviilstruktuurid.

Liigu kergelt ja tugevda tagalatoetust. Sa oled kuulivesti, toiduvaru, lisalaskemoona, sidevahendite ja tuhande muu asja kaasaskandmise tõttu raske ja kohmakas. Vaenlasel on vaid automaat või granaadiheitja (RPG), araabia rätik ehk kõrbesall (shemagh) ja – kui tal on vedanud – veepudel. Seni, kuni sa kindlakäeliselt ei vähenda oma varustust ega muutu kiiremaks ja mobiilsemaks, saab vaenlane pidevalt jooksu või manööverdab sind üle. Ent kui vähendad varustust, korralda, et saaksid alati vajadusel kiiresti täiendust – tuletoetust vms. Enamik rünnakuid Iraagis tehti tagalatoetusüksuste vastu. Kindlusta, et su tagala oleks tugevdatud, sest vastastel on sidevahendid ja nemadki on lahinguoperatsioonideks välja õpetatud. Nad peavad võib-olla võitlema rohkemgi kui sinu lahingujaod.

Otsi endale poliit- või kultuurinõunik. Üksuses, mis on kohandatud mässutõrjeoperatsioonideks, võid sa saada kompanii tasandil poliit- või kultuurinõuniku (diplomaadi või eriväljaõppega sõjaväelase) – sellise, kes räägib kohalikku keelt ja orienteerub keerulises kohalikus poliitikas. Tuleme aga maa peale tagasi ja tõdeme, et tegelikkuses saavad sellise eksperdi vaid kõrgemad staabid, seega pead sa improviseerima. Leia see poliit- või kultuurinõunik oma alluvate seast. Ta võib olla ohvitser, aga ka sõdur (vt ka 8. soovitust). Kuid kindlasti peab ta olema keegi, kes tunnetab inimesi ja keskkonda. Ära püüa olla ise enda kultuurinõunik. Sa pead küll täielikult kultuurist ja poliitikast aru saama, kuid see on hoopis teine ülesanne. Samuti ära anna seda ülesannet kellelegi oma luurajatest. Nende ülesanne on keskkonnast aru saada, poliit- (või kultuuri)nõuniku ülesanne aga aidata seda keskkonda kujundada.

Sõdur NR 1 (70) märts 2013

Kes on mässulised? Mis neid motiveerib? Mida kohalikud juhid tahavad? Mässutõrje on põhimõtteliselt võistlus paljude gruppide vahel, igaüks neist tahab kaasata elanikkonda toetama just oma eesmärke. Mässutõrje on alati rohkem kui kahepoolne.

tiline «järgne mulle»-tüüpi võitleja, kes võiks olla sinu parim rühmaülem. Tema pooldajad ei ole eksiteel ega naiivsed, paljuski põhjustavad tema edu valitsuse halb tegutsemine ja rahvast võõrandunud julgeolekujõud. Tegele selle probleemiga koos oma rühma- ja jaoülematega. Arutage oma ideed läbi, uurige probleemi, saage aru, millega on tegu, ja jõudke üksmeelele. Kui see ei tundu olevat sõjaväeline asi, jätke see kõrvale. Kui sa oled siiski operatsioonialal, muutub olukord liiga kiiresti, et anda põhjalikke käske. Kapralid ja reamehed peavad tegema strateegilise mõjuga hetkeotsuseid. Ainuke tee nende aitamiseks on olla nendega vastastikku mõistev ja usaldada neid nende otsustes.

Teiste kogemus

Treeni oma jaoülemaid ja usalda neid seejärel. Mässutõrjeoperatsioonid on jao- ja rühmaülemate, tihti ka reameeste sõjad. Lahinguid on võidetud ja ka kaotatud vaid hetkega: kes iganes suudab tuua lahingujõu mängu sekunditega, kontrollib võitlust. Sa pead õpetama oma jaoülemaid käituma arukalt ja iseseisvalt ilma käskimiseta. Kui jaoülemad on kompetentsed, võivad kompanii ja rühmade juhtkonnad olla keskpärased. Vastupidine variant ei toimi. Väljaõpe peaks keskenduma baasoskustele: laskeoskused, patrullimine, julgestus liikumisel ja peatustes, baasdrillid. Kui sa kahtled, kuluta vähem aega kompanii ja rühmade treenimisele ning keskendu rohkem jagudele. Vaheta halastamatult välja ülemad, kes ei tule toime. Kui aga inimesed on välja õpetatud ja teil on ühesugune arusaam, siis pead neid usaldama. Sellest on räägitud küll ja küll, kuid tegelikult usaldavad vähesed kompanii- ja ka rühmaülemad oma alluvaid. Mässutõrjeoperatsioonides ei ole sul aga teistsugust valikut.

Auaste ei loe midagi, kõige olulisem on anne. Mitte igaüks ei tule mässutõrjeoperatsioonil hästi toime. Paljud inimesed ei saa aru selle kontseptsioonist ja paljud, kes küll saavad aru, ei suuda seda rakendada. See on raske ja vaid üksikud tavajõudude võitlejad suudavad saada selle ala meistriks. Igaüks võib ära õppida põhialused, kuid vähesed saavad neist tegelikult aru. Õpi, kuidas tunda ära neid inimesi, ja pane nad positsioonidele, kus nad saavad ka tegelikult mõjutada. Auaste loeb palju vähem kui anne – vaid mõned head mehed targa nooremallohvitseri juhtimise all võivad olla mässutõrjeoperatsioonis edukad, kuid sajad hästirelvastatud sõdurid keskpärase ohvitseri juhtimise all võivad läbi kukkuda.

Sõdur NR 1 (70) märts 2013

Koosta mänguplaan. Viimane ettevalmistus on teha mänguplaan: kujutuluspilt, kuidas sa näed operatsiooni kulgemist. Sul on kiusatus teha see juba varakult, kuid oota: lase oma teadmisel kasvada, siis saad ka parema ettekujutuse, mida on vaja teha ja mis sind piirab. Nagu iga plaan, nii muutub ka see, kui oled missioonipaika kohale jõudnud. Tõenäoliselt vajab see tõsist kohendamist, kui vahepeal on operatsioonialal leidnud aset mõni suurem muudatus. Kuid igal juhul on sul vaja plaani ja planeeri-

misprotsess ise annab sulle üldettekujutuse, mida on vaja saavutada, isegi kui meetodid muutuvad. Seda nimetatakse mõnikord ka operatsiooni kavandamiseks. Üks võimalik lähenemine sinu operatsiooni põhietappide kujundamisele võiks olla (näiteks): loo operatsioonialal ülekaal, ehita üles kohalikud suhtevõrgustikud, vähenda vaenlase mõjuvõimu. Jälgi hoolega, et sa saaksid sujuvalt ühest etapist teise üle minna mõlemat pidi – nii edasi kui ka tagasi (kui tekivad tõrked). Nagu mässulised suudavad kohaneda sinu tegevusega, peab ka sinul olema piisavalt lihtne plaan, kuidas jääda edukaks, vaatamata võimalikele tagasilöökidele. See plaan on juba varem ühiselt määratletud probleemi lahendus. Plaan peab olema lihtne ja kõigile su alluvatele teada.

Kriitiline hetk Sa oled missioonialal, lõpetanud ülevõtmise ja end sisse seadnud. Kui sul on vedanud, oled läbinud ka piirkondliku mässutõrjekursuse. Nüüd sul on aeg minna oma operatsioonialale. See on kriitiline hetk. Nüüd tehtud vead jäävad sind saatma missiooni lõpuni, samas edu lisab värvi su võidule. Sa vaatad tagasi oma esimestele tegudele ja oled rahulolematu oma kohmakuse pärast. Olgu peale, kuid sa pead tegutsema.

Ole kohal. Mässutõrje esimene reegel on kohaloleku kohustus. Peaaegu kunagi ei suuda sa olla vastasest kiirem. Kui sa pole kohal sel ajal, kui intsident juhtub, ei saa sa tavaliselt suurt midagi selle vastu ette võtta. Seega peaks sinu esimene käsk olema kohaloleku tagamine. Kui sa ei suuda seda tagada kogu vastutusalal, siis taga seal, kus iganes saad. See tähendab vastutusalal elamist ja rohkem kohalike inimeste läheduses viibimist, kui see on võimalik vastutusala patrullimisel eraldi paiknevast julgestatud baasist. Jalgsi liikumine, külades ööbimine, öised patrullid – kõik need tunduvad ohtlikumad, kui nad tegelikult on. Just selline lähenemine loob sideme kohalike elanikega, kes näevad, et sa oled samuti inimene, et nad saavad sind usaldada ja teha sinuga tehinguid. Nii ei pea nad sind tulnukaks, kes on maandunud soomustatud kastis. Sõites ringi soomustatud konvois ja tehes lühikesi reide nagu turistid põrgust, kaotad sa olukorratunnetuse ja muutud märklauaks ning kokkuvõttes on see veelgi ohtlikum.

Väldi reflektoorset tegutsemist esmamulje põhjal. Ära tegutse kiirustades, kogu kõigepealt fakte. Vägivald, mida sa näed, võib olla osa mässajate strateegiast, see võib olla erinevate huvigruppide võitlus või ka inimeste isiklik kättemaksuakt. Samas võib see olla ka tavaline igapäevaelu – Kandahāris ei tähenda igapäevaelu sama mis Kansases. Seega on sul vaja aega, et õppida, milline on kohalik tavaline igapäevaelu. Vastase ülem tahab sind samal ajal häälestada kohalike elanike vastu või lihtsalt vigu tegema. Kui sa just ei juhtu sel ajal kohal olema, kui midagi juhtub, siis on sul tavaliselt vaid küsitavad tunnistused ja sa võid kohalikust kontekstist või tõlgendusest pisut valesti aru saada. Killustatus ja tükeldatus lahinguväljal, eriti asustatud aladel tähendab, et esialgsed muljed on sageli eksitavad. Loomulikult ei saa sa vältida hinnangute andmist. Kuid alati, kui võimalik, kontrolli oma kahtlused üle vanemate olijate või usaldusväärsete kohalikega suheldes. Kui iganes võimalik, jäta üks või kaks eelnevalt vastutusalal tegutsenud üksuse ohvitseri vähemalt mõneks ajaks oma üksuse juurde. Püüa hinnanguid andes vältida kiirustamist.

Hakka üleandmiseks valmistuma juba esimesel päeval. Usu või mitte, kuid sa ei suuda lahendada olukorda oma missiooni jooksul. Sinu missioon lõpeb ja sulle järgnevad ülemad vajavad sinu kogutud teadmisi. Alusta iga rühma, iga spetsialiseerunud jao üleandmisdokumentatsiooni koostamist kohe alguses. Ideaalolukorras oled sa juba saanud sellise paketi oma eelkäijatelt, kuid kui mitte, siis pead sa ise sellega algust tegema. Need kaustad peaksid sisaldama läbitud õppetunde, üksikasju kohaliku elanikkonna kohta, patrullide ettekandeid, uuendatud kaar te, fotosid – kõike, mis aitab ülevõtval ülemal olla parem kohe alguses. Elektroonilised andmebaasid on head, kuid hoia alati alles ka kõige tähtsamate andmete paberkandjal varukoopiad. See on igav ja tüütu, kuid väga oluline. Ajapikku lood sa ühise mälupanga, mis hoiab su alluvaid elus.

Loo usaldusväärsed suhtevõrgustikud. Niipea, kui oled end vastutusalas sisse seadnud, on sul ülesanne luua usaldusväärsed suhtevõrgustikud. See on kahest kom-

Selles varajases etapis on eesmärk märgistada oma domineerimine vastutusalal. Tee seda, püüdes võimalikult ruttu saavutada mõni võit. ponendist koosneva meelte ja südamete võitmise tegelik tähendus. «Südamed» tähendab inimeste veenmist, et nad saavad sinu edu korral rohkem kasu. «Meeled» tähendab nende veenmist selles, et sa suudad neid kaitsta ja sinu vastu ei ole vaja võidelda. Samas ei tähenda kumbki kontseptsioon seda, et sa peaksid kohalikele meeldima. Maksab kaalutletud omakasu, mitte emotsioon. Ajapikku, kui sa suudad luua usaldusväärsed võrgustikud, hakkavad need kohalikus keskkonnas kasvama nagu juurestikud, asendades vaenlase võrgustikud. See omakorda toob vastase välja sinuga võitlema ja võimaldab sul haarata initsiatiiv. Sellistesse võrgustikesse kuuluvad kohalikud liitlased, kogukonnajuhid, kohalikud julgeolekujõud, valitsusvälised abiorganisatsioonid ning teised sõbralikud ja ka neutraalsed tegutsejad, kaasa arvatud meedia. Korralda külade ja kogukondade vaatlusi, et saada aru kogukondade vajadustest ja puudustest. Seejärel korralda kokkusaamisi, arutle eelloetletud teemadel, tekita ühishuvi ja kaasa kohalik toetus. See on sinu tegelik põhipingutus, kõik muu on teisejärguline. Kõik toimingud, mis aitavad luua usaldusväärseid võrgustikke, teenivad sinu huve, ent tegevused, mis kahjustavad usaldust või lagundavad su võrgustikke (sh isegi ülioluliste sihtmärkide hävitamine), aitavad vaenlast.

Saavuta kiiresti mõni võit. Selles varajases etapis on eesmärk märgistada oma domineerimine vastutusalal. Tee seda, püüdes võimalikult ruttu saavutada mõni võit. See ei pea tähendama lahingulist võitu vaenlase üle – sellise võidu saamine võib osutuda liiga agressiivseks ja tuua rohkem kahju kui kasu, eriti seetõttu, et sa ei tunne veel oma vastutusala. Ka sõltub lahingulise võidu võimalus sellest, kas vaenlane on piisavalt rumal ja jätab sulle mõne selge sihtmärgi. See on mässutõrjeoperatsioonides harv juhus. Pigem võid sa saavutada võidu nii, et lahendad mõne pikaaegse probleemi, millega su eelkäijad toime ei tulnud, või suudad veenda koostööle oma üksustega varem vastalised olnud kohalikud võtmeisikud. Kui saavutad kas või väikese võidu, annab see värvi sinu hilisematele tegudele ja aitab haarata initsiatiivi, mille sa tõenäoliselt kaotasid eelkäijalt vastutusala ülevõtmisel tekkinud paratamatu pausi tõttu.

Rakenda heidutuspatrulle. Kasuta patrullimeetodid, mis heidutavad vaenlast sind ründamast. Sageli näib meie patrullimismeetod olevat kujundatud provotseerivana, mitte vaenlase rünnakuid tõrjuvana. See aga toimib eesmärgile vastupidiselt: viib ründeretkede, päevaste lühikeste patrullide, ja mis veel hullem, punkrimentaliteedini. Meie patrullide lähenemine on justkui mõeldud vaenlase rünnaku esilekutsumiseks ja seejärel mahasurumiseks. See pole produktiivne ja viibki ründeretkede, ühe päeva kaupa mõtlemise või halvemal juhul koguni eelnimetatud punkrimentaliteedini. Selle asemel tuleks rakenda heidutuspatrulle. Selleks on palju meetodeid, sh multipatrullimine, mis tähendab, et sa ujutad ala üle paljude väikeste, koostööd tegevate patrullidega. Iga patrull üksi on liiga väike,

et olla piisavalt väärtuslik sihtmärk, ja mässajad ei tea kunagi, kus teised patrullid asuvad, mis teeb rünnaku üksiku patrulli vastu väga riskantseks. Teine meetod on nn roheline-sinine patrullimine, kus päevane humanitaarpatrull läheb üle öiseks varjatud patrulliks, et jahtida spetsiifilisi sihtmärke. Jällegi on eesmärgiks rikkuda vastase tasakaalu, samas annab pidev ja ettearvamatu tegutsemine kohalikule elanikkonnale kindlustunde, sest aja möödudes loovad sellised heidutuspatrullid turvalisema keskkonna. Aruka tegutsemise rusikareegel: üks kuni kaks kolmandikku su üksusest peaks olema patrullis pidevalt, nii päeval kui ka öösel.

Ole valmis tagasilöökideks. Tagasilöögid on mässutõrjeoperatsioonides, nagu igas sõjas, tavalised. Sa teed vigu, kaotad inimesi ja aeg-ajalt tapad või võtad kinni valed inimesed. Sul võib ebaõnnestuda suhtevõrgustiku loomine või laiendamine. Kui midagi sellist juhtub, ära heida meelt. Lihtsalt mine tagasi oma mänguplaani eelmisse etappi ja taasta tasakaal. Normaalne on ka see, et kompanii tasandi mässutõrjeoperatsioonides tegutsevad mõned rühmad hästi ja teised kehvasti. See ei ole veel kindel ebaõnnestumise märk. Anna alluvatele ülematele vabadus enda arusaamade kohalikesse oludesse sobitamiseks. See loob paindlikkuse, mis aitab tagasilööke paremini taluda.

Pea silmas üleilmset auditooriumi. Üks suurimaid meie esiisade ja tänapäeva mässutõrje erinevusi on üleilmse meedia kõikjal kohalolek. Enamikul Iraagi majadest on üks või mitu satelliiditaldrikut. Ajaveebi pidajad, ajalehed, raadio- ja telereporterid jälgivad ning kommenteerivad iga su liigutust. Kui mässajad varitsevad su patrulli või panevad plahvatama autopommi, ei tee nad seda selleks, et hävitada veel üks sinu sõiduk, vaid sellepärast, et nad tahavad, et õhtustes uudistes näidataks mõjusaid kaadrid põlevatest masinatest ja surnud inimestest. Ole teadlik sellest «stsenaristist vaenlasest», kes mängib üleilmsele publikule ja püüab sind võita avaliku arvamuse võitlusväljal. Sa saad sellele vastu, õpetades oma alluvaid pidevalt seda üleilmset auditooriumi silmas pidama. Alati eelda, et kõik, mida sa iganes ütled või teed, avaldatakse. Ole meedia sõber, võida

Sõdur NR 1 (70) märts 2013

Alusta liigse pingutuseta. Kui sulle on õpetatud manööversõjapidamist, oled sa kursis «pindade ja pragude» (ingl k surfaces and gaps, saksa k Flächen- und Lückentaktik), st tugevuste ja nõrkuste teooriaga. See kehtib ka mässutõrjeoperatsioonides. Ära püüagi kohe kõige kõvemat pähklit purustada, ära mine kohe mässajate kõige tugevamalt kindlustatud paika, ära püüa provotseerida otsustavat lahingut ja ära suuna ka oma põhipingutust küladesse, mis toetavad mässajaid. Alusta ohutumatel aladel ja laienda oma mõju tasapisi neist väljapoole. Tee seda kohalike, st sinu oma võrgustike abil. Mine

kaasa, mitte vastuollu kohalike mudelitega: esiteks võida osa külade poolehoid, siis vaata, kellega nad kauplevad, kellega abiellutakse, kellega tehakse äri. Nüüd võida ka need inimesed enda poole. Üsna varsti tulevad mässajad ennast kehtestama ja sind välja tõrjuma, kuid nüüd toetavad sind kohalikud liitlased, kaasatud elanikkond ja usaldusväärsed suhtevõrgustikud. Ent kui ignoreerid seda soovitust, ei nuta keegi sinu ebaõnnestumise pärast.

Teiste kogemus press enda poole. Aita neil kokku saada lugu ja edasta neile informatsiooni. Head suhted ajakirjanike, eriti kohalikega suurendavad su teadmisi kohalike olude kohta märgatavalt ja aitavad ka sinu sõnumil ülemaailmse auditooriumini levida.

Kaasa naisi, kuid hoia lastest eemale. Enamik mässulisi võitlejaid on mehed, ent traditsioonilistes kultuurides on naised väga mõjuvõimsad sotsiaalsete võrgustike loomisel, mida mässajad kasutavad toetuseks. Kaasates neutraalseid või sõbralikult meelestatud naisi sotsiaalsete ja majanduslike sihtprogrammide kaudu, rajame oma huvidele tuginevad võrgustikud, mis lõpuks vähendavad mässajate mõju. Et teha seda edukalt, on sul vaja omi naismässutõrjujaid, samuti teiste organisatsioonide töötajaid. Võida kohalikud naised enda poole ja sa võidad terved perekonnad. Olles võitnud perekonna, oled astunud pika sammu kohaliku elanikkonna kaasamise suunas. Samas laste suhtes käitu vastupidiselt ja keela oma alluvatel nendega lähedased suhted. Su sõdurid igatsevad koju, nad võivad lastega suheldes kaotada valvsuse. Kuid lapsed on terava silmaga, nende empaatiatunne pole veel välja kujunenud ja nad on vanemate õhutusel valmis sooritama koguni metsikusi. Mässajad on valvel: nad panevad tähele sinu sõduri ja kohaliku lapse süvenevat sõprust ja kas teevad lapsele karistuseks liiga või kasutavad teda kuidagi sinu vastu. Samamoodi lõpeta harjumus puistata lastele kompvekke või kingitusi. See meelitab nad sinu sõidukite ümber, tekitab rahvamassi, mida vaenlane saab ära kasutada, ja viib selleni, et lapsed jäävad rataste alla. Tee süda külmaks ja hoia lastest eemale.

Sõdur NR 1 (70) märts 2013

Võida kohalikud naised enda poole ja sa võidad terved perekonnad. Olles võitnud perekonna, oled astunud pika sammu kohaliku elanikkonna kaasamise suunas. Samas laste suhtes käitu vastupidiselt ja keela oma alluvatel nendega lähedased suhted.

Hinda olukorda regu laarselt. Tõenäoliselt sa juba tead, et laipade lugemine ei ütle suurt midagi, sest sa ei tea, kui palju oli mässajaid alguses, kui palju neid tuli sinu vastutusalale mujalt, kui paljud toetajad hakkas võitlejateks ja kui palju uusi võitlejaid on konflikt juurde tootnud. Siiski pead sa looma mõõdusüsteemi juba varakult ja täiendama seda missiooni käigus. See süsteem peaks võimaldama mõõta sotsiaal-, teabe- ja majandusprobleeme. Kasuta mõõdikuid arukalt, et need annaksid sinu edust üldise ülevaate. Ära tee seda mehaaniliselt valgusfoori kombel. Tüüpilised mõõdikud mässutõrjeoperatsioonides on: suhe meie jõudude algatatud kontaktide ja mässajate algatatud kontaktide vahel, sõbralike kohalike juhtide pikaaegne püsimine autoriteetsetel kohtadel, vihjete kvaliteet mässajate tegevuse kohta kohalikelt elanikelt, majandusaktiivsus turgudel ja poodides. Need ei tähenda hetkes suurt midagi, kuid aja möödudes on nad sinu vastutusalal saavutatud edu usaldusväärsed indikaatorid.

Lõputu küünlapäev3 Nüüd oled sa oma stabiilses etapis. Sa oled ennast vastutusalal kehtestanud ja su alluvad hakkavad sattuma lõputu küünlapäeva meeleollu umbes selles missioonietapis. Tavaliselt võtab see, mil üksus muutub vastutusalal efektiivseks, aega ühe kolmandiku missiooni kestusest, kui mitte rohkem. Lõpupoole jällegi märkad, et kohtad alluvate huvi puudumisest põhjustatud ühepäevaliblika mentaliteeti. Seega on missiooni keskosa kõige produktiivsem, kuid vaatamata sellele nõuab alluvate elu säästmine ja kohaliku elanikkonna enda poole võitmine tohutuid juhtimisoskusi.

Kasuta «üldtuntud narratiivi». Et mässutõrje on võistlus kohalike inimeste kaasamise nimel, tasub teada, kuidas seda saavutada. Enamikus ühiskondades on olemas arvamusliidrid: kohalikud juhid, usutegelased, meediakangelased jt, kes loovad trende, mis mõjutavad inimeste arvamusi. See mõjutamine, k.a mässajatepoolne kuritahtlik mõjutamine, võtab tihti «üldtuntud narratiivi» vormi: see on lihtne, ühendav, kergelt väljendatav jutustus või selgitus, mis korrastab inimeste ko-

Missiooni keskosa on kõige produktiivsem, kuid vaatamata sellele nõuab alluvate elu säästmine ja kohaliku elanikkonna enda poole võitmine tohutuid juhtimisoskusi. gemusi ja loob sündmustest arusaamise raamistiku. Rahvus- ja etnilis-ajaloolised müüdid ning sektantlikud tõekspidamised on täis selliseid narratiive. Iraagi mässajatel on omad narratiivid, nagu ka Al Qaedal ja Talibanil. Et vähendada nende mõju, pead sa kasutama alternatiivset narratiivi, või parem veel, sulandama oma sõnumi kohalikele juba tuttavasse narratiivi, milles mässajatel pole rolli. Tavaliselt on narratiiv välja töötatud kõrgemas staabis, kuid ainult sina tead, kuidas sobitada see sinu vastutusala kohalikku narratiivi ja teha sellest mõjutusvahend. Näiteks võid sa kasutada rahvusnarratiivi, et näidata välisvõitlejaid oma vastutusalal millegi ebaolulisena, või rahvuslikku vabanemise sõnumit, et kahjustada endise, rahvast terroriseerinud režiimi mõju. Kompanii tasandil teed sa seda väikeste sammude kaupa, saades tuttavaks kohalike arvamusliidritega, võites nende usalduse, õppides, mis neid motiveerib, ja lõpuks paigutad selle kõik mõnda üldtuntud narratiivi, mis rõhutab sinu lõpliku võidu vältimatust ja õigsust. See on kunst, mitte teadus.

Kohalikud jõud peegeldagu vaenlast, mitte meid. Selles etapis hakkad sa tegema koostööd kohalike jõududega, neid välja õpetama ja toetama, et luua kohalik kaitsevõime. Loomulik tendents on püüe luua kohalikke jõudusid meie omade eeskujul eesmärgiga anda lõpuks oma roll neile üle. See on viga. Selle asemel peaksid kohalikud jõud peegeldama vaenlase võimekusi ja püüdma asetuda mässajate asemele. See ei tähenda, et nad peaksid olema irregulaarsed selles mõttes, et käituvad brutaalselt ega arvesta kõlbelisi norme. Pigem peaksid nad liikuma, end varustuma ja organiseeruma nagu mässajad, kuid samas peaks neile olema kättesaadav sinu toetus ja nad peak-

3 Ingl k Groundhog Day. Tänapäeva Ühendriikide kultuuris tähistab see fraas teatud fenomeni kordumist taas ja taas. Lihtsustatult võiks seda tõlgendada rutiini tekkimisena.

sid tegutsema oma kogukonna tugeva kontrolli alla. Kaasatud elanikkonna ja usaldusväärsete võrgustike koostöös on kohalikel jõududel võimalik sinu juhendamise all vaenlane keskkonnast välja tõrjuda. Kompanii tasandil on kohalike abijõudude (politsei ja sõjavägi) koondamine, väljaõpetamine ja rakendamine seaduslikult lubatud. Selleks on loomulikult vaja kõrgema staabi luba, kuid kui see on saadud, siis peaksid sa asutama kompanii väljaõppeosise. Rühmad peaksid välja õpetama mõne kohaliku jao, et kasutada seda partnerrühma tuumikuna, ja kompanii juhtkond peab välja õpetama kohalikest koosneva juhtkonna. See omakorda toob kaasa teiste usaldusväärsete võrgustike kasvu ja tähendab, et sa võidad juurde kohalikke liitlasi, kes on valmis enda kaitseks ise relvad haarama.

Väike on ilus. Teine loomulik kalduvus on püüe teha tohutuid massiprogramme. Meil on komme kopeerida ideid, mis olid edukad ühes piirkonnas, ka teise piirkonda, nii nagu me püüame väikseid edukaid programme korrata suurtena. See on taas viga: sageli õnnestuvad programmid just sellepärast, et seda soodustavad spetsiifilised kohalikud olud, millest meil aimugi pole, või pole meie tegevus oma väiksuse tõttu jäänud vaenlase radari vaatevälja ja see võimaldas sellel takistusteta laabuda. Kompanii tasandil toimivad siiski programmid, mis on õnnestunud ühel ala, ka teisel alal (sest kompanii vastutusala on suhteliselt väike), kuid väikese ulatusega projektid lähevad harva sujuvalt üle suurteks programmideks. Hoia programmid väikesena, see teeb need odavaks, jätkusuutlikuks, vähem silmatorkavaks, ja mis peamine, läbikukkumise korral lihtsamalt hüvitatavaks. Sa võid alati algatada uusi programme, mis on samuti väikesed, odavad ja kohalikese oludesse sobituvad, nii nagu olukord lubab.

Võitle vaenlase strateegia, mitte tema jõududega. Kui kõik on hästi sujunud, asuvad mässajad selles etapis pealetungile. Just pealetungile, sest sa oled loonud nendele niivõrd ohtliku olukorra, ähvardades neid oma vastutusalalt välja tõrjuda, et nad peavad mängu tagasi pääsemiseks sind ja kohalikku elanikkonda ründama. Selles mõttes on see normaalne, et isegi kõige edukamate operatsioonide lõppetapis aktiviseeruvad mässulised pealetungiks. See ei tähenda, et sa oled midagi valesti teinud (kuigi võib-olla ka oled – see sõltub sellest, kui hästi sa oled suutnud kohalikud inimesed kaasata). Sellisel

Sa oled loonud nendele niivõrd ohtliku olukorra, et nad peavad mängu tagasi pääsemiseks sind ja kohalikku elanikkonda ründama.

juhul tekib tavaliselt soov jõuliselt vastu rünnata ja püüda hävitada vaenlase jõud avatud lahingus. See on harva hea lahendus kompanii tasandil, sest provotseeritud suur lahing annab tavaliselt eelise vastasele, sest vähendab kohalike elanike usku meisse. (Nemad ju kannatavad!). Selle asemel ründa vaenlase strateegiat: kui ta üritab tagasi saada teatud osa kogukonna toetusest, koopteeri see kogukond tema vastu. Kui ta püüab õhutada sektidevahelist vaenu, mine üle «rahu jõustamise režiimile». Need võimalused on lõputud, kuid printsiip on sama: keskendu võitlusele vaenlase strateegia, mitte tema jõududega.

Loo enda lahendus: ründa vaenlast vaid siis, kui ta jääb ette. Ära lase vaenlasel ennast kõrvale juhtida ega sundida tegema reaktiivseid liigutusi soovist hävitada või vangistada mässajaid. Sinu eesmärk peaks olema rakendada oma lahendusi, seda mänguplaani, mille sa koostasid operatsiooni varases etapis ja mida oled ajapikku kohendanud koostöös kohalike partneritega. Sinu lähenemine peab keskenduma keskkonnale (põhineb terves piirkonnas domineerimisel ja lahenduste leidmisel sealsetele süsteemsetele probleemidele), mitte vaenlasele. See tähendab, et sa pead, iseäranis operatsiooni hilisemas etapis, õppima ka vaenlasega läbi rääkima. Sind toetavad kogukonnaliikmed tunnevad ka vaenlase juhte, nad on sageli koos üles kasvanud selles väikeses piirkonnas, mis nüüd on sinu kompanii vastutusala, ja mõnikord leiad sobilikud läbirääkimispartnerid oma operatsiooni edu korral. Siiski on sul vaja väga lähedast koostööd partneritega, et välja valida just «õiged» vaenlased. See aitab sul nõrgestada mässajaid ilma, et sa tõukaksid endast eemale need potentsiaalsed kohalikud liitlased, kelle sugulased või sõbrad on mässajate ridades. Selles etapis on nende ületulek parem kui allaandmine, allaandmine on parem kui vangistamine, vangistamine on parem kui hävitamine.

Missiooni lõpp läheneb Aega on vähe ja missioon läheneb lõpule. Nüüd on peamine probleem hoida oma alluvad keskendununa, et nende valvsus ei väheneks, ja samas jätkata kõiki neid mitmekesiseid programme, projekte ja operatsioone, mida sa oled alustanud. Selles lõppetapis kehtivad kõik eelloetletud punktid, kuid lisandub üks oluline soovitus.

Sõdur NR 1 (70) märts 2013

Tee relvastatud tsiviil-militaarkoostööd. Mässutõrje on relvastatud sotsiaaltöö; see on püüe lahendada kohalikke sotsiaalseid ja poliitilisi probleeme samal ajal, kui sinu pihta lastakse. See teeb tsiviil-militaarkoostöö mässutõrje keskseks tegevuseks, mitte kaasnevaks nähtuseks. Seega sa korraldad kohaliku keskkonna nii ümber, et tõrjud vaenlase sealt välja. Sinu kompanii vastutusalal peaks tsiviilmilitaarkoostöö keskenduma eelkõige põhivajadustele ja alles seejärel Maslow᾿ inimvajaduste hierarhia kohaselt järjestatult muudele vajadustele. Regulaarsed, seega pidevalt uuenevaid andmeid andvad küla ja ümbruskonna vaatlused on asendamatud vahendid kohaliku elanikkonna vajaduste mõistmiseks ja meie edu jälgimiseks ajas. Siin on sul vaja lähedast koostööd teiste, nii rahvuslike, rahvusvaheliste kui ka kohalike organisatsioonidega. Samas ei suuda sa oma partnereid kontrollida, sest näiteks paljud valitsusvälised organisatsioonid ei taha olla sinuga lähedalt seotud, sest nendel on vaja näida neutraalsena. Selle asemel peaksite probleemi üheselt määratlema ja saavutama konsensuse, mis aitab jõuda isesünkroniseerimiseni. Sinu ülesanne on tagada kaitse, teha selgeks vajadused, soodustada tsiviil-militaarkoostööd ja kasutada ära sotsiaalsete olude paranemist, et luua suhtevõrgustikke ja kaasata kohalikud inimesed. Siiski ei ole mässutõrjeoperatsioonides sellist asja, nagu erapooletu humanitaarabi või tsiviil-militaarsuhted. Iga kord, kui sa kedagi aitad, teed sa liiga kellelegi teisele, ja mitte viimases

järjekorras mässajatele. Seega on tsiviilja humanitaarabi tagavad inimesed kellegi sihtmärgiks. Nende kaitsmine ei ole jällegi lihtsalt lähikaitse tagamine, vaid ka ohutuma keskkonna loomine tervel operatsioonialal, kaasates abi saavaid kogukondi ja nende juhte. Nii aitavad nad sul aidata neid endid.

Teiste kogemus

Hoia oma lahkumisplaan saladuses. Kiusatus rääkida kodust on missiooni lõpu eel peaaegu vältimatu. Kohalikele on nagunii teada sinu paratamatu lahkumine – ära unusta, et nad on näinud üksusi tulemas ja minemas. Kuid sa pead hoidma oma rotatsiooni detailid saladuses, muidu kasutab vaenlane seda kui võimalust, et võita tagasi kaotatud edu, tekitades kohalikes hirmutaktikate abil taas veendumuse, et nad ei ole kaitstud, niipea kui sina lahkud, või veendes neid, et sind välja vahetavas üksuses on rõhujad ja ebakompetentsed inimesed. Hoia lahkumise üksikasjad saladuses oma staabi rangelt kontrollitud sektsiooni piires ja suru alla kiusatus jätta hüvasti kohalike liitlastega – neile võid sa hiljem kodust postkaardi saata.

Neli «juhul, kui…»-olukorda

Sõdur NR 1 (70) märts 2013

Eelmised punktid kirjeldasid seda, mis peaks toimuma, kuid me kõik teame, et asjadel on kalduvus minna teisiti. Siin kirjeldan mõtisklemiseks mõningaid «juhul, kui…»-olukordi. Mida teha juhul, kui sind viiakse üle teise piirkonda? Sa oled valmistanud ennast ette Ar-Ramādīs teenimiseks ning õppinud Al-Dulaimi hõimu struktuuri ja sunniitide uskumusi. Nüüd lähed sa An-Najafi, kus sind ümbritsevad AlHassani ja Unizzah᾿ hõim ning šiiitide kogukonnad. Siiski pole su õppimine olnud kasutu. Tudeerides oma esialgselt kavandatud vastutusala, omandasid sa hulga oskusi, mida saad ka nüüd rakendada: kuidas uurida operatsiooniala, kuidas määrata, mis on oluline kohalikes sotsiaalsetes struktuurides jne. Tee sedasama uuesti, kusjuures seekord on protsess kergem ja kiirem, sest sul on juba olemas mõtteline struktuur ja sa saad keskenduda eripäradele. Sama kehtib ka siis, kui sa vahetad sageli kohta pataljoni või brigaadi vastutusala piires. Mida teha juhul, kui kõrgem staap ei taipa midagi mässutõrjest? Kõrgem staap ütleb, et sinu ülesanne on «hävitada terroriste» või surub peale kiireid soomuspatrulle ja pealaagris paiknemise põhimõtet. Nad ei paista aru saavat mässutõrje alustõdedest. See pole tavatu, sest tavaliselt on kompanii tasandi ohvitseridel rohkem lahingukogemust kui vanemohvitseridel. Sellisel juhul tee seda, mida sa teha saad. Ära tekita endas ootusi teha midagi, mida kõrgem staap sul teha ei luba. Järgi vanasõna: eelkõige ära tee kahju. Aja möödudes leiad võimalusi, kuidas teha ikkagi seda, mis sa pead tegema. Samas ära kunagi valeta

See siin on siiski hõimutarkus, pärimus, mida need, kes olid siin enne sind, on õppinud. Nagu iga pärimus, vajab ka see tõlgendamist ja sisaldab näiliselt vastuolulisi nõuandeid. oma kõrgemale staabile oma asukoha või tegevuste kohta, sest nende kasutada õhutulevahendid. Mida teha juhul, kui sul ei ole vahendeid? Sinu vastutusala on vähetähtis, sul ei ole tõlke, abiorganisatsioonidel ei ole raha sinu vastutusala projektide toetamiseks ja kogu sinu tegevuse rahastamist peetakse teisejärguliseks. Saad siiski üht-teist tehtud, kuid sul pole toetuda kellelegi peale iseenda ning sa pead jälgima, et projektid oleksid väikesed ja jätkusuutlikud, ning panema halastamatult paika nende tähtsuse järjekorra. Kohalikud kogukonnajuhid on siin sinu parimad partnerid, nad teavad sinust paremini, mis on oluline. Ole nendega aus, aruta kavandatavaid projekte ja võimalusi, lase neil otsustada, mis on esmatähtis. Sageli leiavad nad sulle tõlgid, ehitusmaterjalid ja asjatundjad ning ootavad sinult vaid tuge ja kaitset oma projektide elluviimiseks. Samas aitavad läbirääkimised ja konsultatsioonid saada nende toetust ja tugevdada sotsiaalset sidusust. Kui sead endale saavutatavad eesmärgid, oled olukorrast üle. Mida teha juhul, kui kogu olukord muutub? See on sinu hirmsaim õudusunenägu: sinu vastutusalal on kõik läinud hästi, kuid nüüd on kogu riigis olukord muutunud ja see nullib kõik sinu senised pingutused. Olgu see Al-Fallūjah᾿ lahing, Al-Askariya (Sāmarrā Kuldse mošee) purukspommitamine või AlSadri juhitud ülestõus. Mida sa peaksid tegema? Sellisel puhul on abi sellest, kui sinu mänguplaan on paindlik ja kohandatav. Nagu mässajadki võtavad madalama profiili, kui asjad lähevad halvasti, on nüüd sinul aeg sammuke tagasi astuda, ennast tugevdada, taastada oma tasakaal ja valmistuda võimaluse tekkides uuesti oma mõju laiendama. Kuid vaata ka 28. soovitust: kui sa loovutad initsiatiivi, siis pead sa selle taastama nii ruttu kui võimalik, sest muidu sa lõpuks kaotad.

Kokkuvõtteks See siin on siiski hõimutarkus, pärimus, mida need, kes olid siin enne sind, on õppinud. Nagu iga pärimus, vajab ka

see tõlgendamist ja sisaldab näiliselt vastuolulisi nõuandeid. Ajapikku, kui sa raugematult vaimselt pingutad, et õppida tundma oma vastutusala, saad sa ka selgeks, kuidas neid ideid rakendada omaenda moodi, ja salvestad tarkused, mis tulenevad su enda vaatlustest ja kogemustest. Niisiis on jäänud veel vaid üks punkt ja kui sa ei mäleta ka eelmistest midagi, siis pea meeles järgnevat.

Mida sa iganes teed, hoia initsiatiivi. Mässutõrjes tähendab initsiatiiv kõike. Kui vaenlane reageerib sinu tegevustele, kontrollid sina keskkonda. Kui sa suudad kaasata kohaliku elanikkonna, sa ka võidad. Kui sina reageerid vaenlase tegevusele, isegi siis, kui sa hävitad või vangistad neid hulgaliselt, kontrollib tema keskkonda ja sina lõpuks kaotad. Mässutõrjes algatab enamiku rünnakuid vaenlane, ta tabab sind ootamatult ja eemaldub enne, kui sa jõuad reageerida. Ära lase end tirida üksnes nendele vastamisse, vaid keskendu kohalikule elanikkonnale, loo oma lahendus, edenda oma mänguplaani ja võitle vaenlasega vaid siis, kui ta jääb sinu teele ette. Nii saad haarata initsiatiivi ja hoida seda. Washingtonis (Columbia ringkond) 29. märtsil 2006. Kirjutatud Bagdadis, Tajis ja Al-Kuwaytis tehtud välimärkmete põhjal.

Autorist Mässutõrje ja terrorismivastase võitluse teoreetik, PhD David Kilcullen (1967) teenis 22 aastat Austraalia armees (lõpetas teenistuse 2004. aastal kolonelleitnandina). Ta on juhtinud jalaväekompaniid mässutõrjeoperatsioonides Ida-Timoris ja teeninud rahutagamisoperatsioonidel Küprosel ja Bougainville’is (Põhja-Saalomoni saared), olnud Indoneesia eriüksuste sõjaline nõunik ning välja õpetanud ja juhtinud Timori sisse, töötanud mitmete Lähis-Ida riikide mässutõrjeüksuste ja paramilitaarsete politsei- ja sõjaväeüksustega. 2007. aastal teenis ta mässutõrjenõunikuna Iraagis kindral David Petraeuse staabis ja oli 2008. aastal Ühendriikide välisministri erinõunik. Ta on kahe mässutõrjeteemalise raamatu autor ja kirjutanud ka hulga seda valdkonda käsitlevaid artikleid. Tema kirjutistest saab ülevaate internetist (http://smallwarsjournal. com/blog/authors/dave-kilcullen/).

Ülevaade

Afgaanid karjumas Ameerika Ühendriikide vastaseid loosungeid meeleavaldusel Mehterlamis, mis asub Kabulist itta Foto: AP/Scanpix jäävas Laghmani provintsis

Avaliku arvamuse kujundamine: võti rahva südamesse ja hinge Dave Sloggett on töötanud luure valdkonnas ligi nelikümmend aastat (külmast sõjast kuni hiljutiste konfliktideni). Ta on operatsioonipiirkondade sage külaline ja kirjutab praegusel ajal peamiselt mässutõrje teemadel. Tema allpool avaldatav kirjutis keskendub avaliku arvamuse kujundamisele riikides, mis on või mis võivad saada stabiliseerimisoperatsioonide tulipunktiks.

PhD Dave Sloggett taustsüsteemis, milles meedia kujundab avalikku arvamust: Vietnami sõja faktor, st sõda USA elanike elutubades, mängib nüüdseks veelgi suuremat rolli. Praeguses globaliseerunud maailmas

kõikjale leviva meedia luubi all ei saa tegutseda omavoliliselt. Kasutada tuleb proportsionaalselt nii kõva kui ka pehmet jõudu. Loomulikult erinevad suhtumised sellesse, mis on proportsionaalne. 2001. aasta 11. septembri sündmuste ajal tundsid paljud ameeriklased, et president Bush on hoomanud kõikjal USAs valitsenud meeleolusid. Plakatid «Tabada elusalt või surnult» väljendasid paljude suhtumist ja vaateid rünnakute barbaarsusele. Aeg pehmendab sellised äärmuslikud vaated ja tasakaalutunnetus taastub, tuhmistub mure selle pärast, kui kiirelt saab korraldada mässu-

Sõdur NR 1 (70) märts 2013

ee, et sõjaväejuhid soovivad mõista oma vastaste tugevusi, on enesestmõistetav. Sun Tzu on üks paljudest autoritest, keda moodsa sõjapidamise dünaamikat muuta proovides sageli tsiteeritakse. Tema «Sõjakunst» on enimosundatud ja -tõlgendatud ajaloo-, eriti sõjaajaloo käsitlusi. Terveid lõike Sun Tzu teosest on seostatud praeguste konfliktidega. Tema teadmised on tõepoolest ajaproovile vastu pidanud ja figureerivad mitmes mässutõrje (COIN) doktriinis. Tänapäeva vastasseisud ja konfliktid leiavad aset varasemast üpris erinevas

Ülevaade

Sõdur NR 1 (70) märts 2013

tõrjeoperatsioone väleda vastase vastu, kes suudab end kiirelt peita ja järsku uue katkuna rünnata. Kui kirstud hakkavad koju jõudma, muutuvad ka inimeste mured ja suhtumine. Avalikkuse seisukohad hakkavad muutuma ja seetõttu on sõjapidamine üha keerukam. Selle tulemusena teiseneb ka poliitika, esile kerkivad uued seisukohad ja muutub suhtumine jõu kasutamisse. President Obama on pärast kindral McChrystalilt saadud ülevaadet (USA president Barack Obama vabastas Afganistanis USA vägesid juhtinud kindral Stanley McChrystali ametist 23. juunil 2010, tema asemele sai Iraagi operatsioonil läbimurde toonud kindral David Petraeus − toim) ja uute vägede kohalesaatmist nihutamas USA tegevust Afganistanis pehme jõu kasutamise poole. Hoolimata lisavägedest, mis on iga mässutõrjeoperatsioonil hädavajalikud, tekitab vaenlase oskus sulanduda ning peita end pere ja sõprade sekka tänapäeva mässutõrjeoperatsioonidel lisaprobleeme. Ühiskondlik korraldus on Afganistanis keeruline ja seda on vaja mõista süvitsi, kui juba kord on heaks kiidetud uus lähenemine – poliitiliste arengute ja lepituse taotlus. Selle poolest ei ole Afganistan unikaal ne. Paljud sama laadi julgeolekuriskid seisavad sõjajõudude ees tulevikus ning ka need vajavad nüansirohket pehme ja kõva jõu proportsionaalset kasutust. Mässutõrje eripära seisneb selles, et seal saavutab üks pool harva selge võidu, sest üksnes kineetilise jõu kasutamine toob harva edu. Vaja on leida tasakaalustatud lähenemine jõu kasutamisele. Sobiva tasakaalu kehtestamine on sõjalistele juhtidele aina keerukam ülesanne ja edu saavutamiseks on neil vaja arendada vilumust sõjakunstis. Läbikukkumise äärel olevatel ja läbikukkunud riikidel üle kogu maailma on oht kujuneda terroristlikele rühmitustele turvalisteks piirkondadeks. Terroristid on nobedad ära kasutama ühiskondi, kus ei suudeta oma rahvast varustada isegi esmavajalikuga. Terroristlikud rühmitused on kogu maailmas kohanenud kohaliku rahva toetuse kindlustamisega: nad rajavad koole ja haiglaid, pakuvad õigusemõistmist ja vaestele sotsiaalteenuseid, rõhutades sellega keskvalitsuse võimetust. Ka Taliban lõikab kasu, elades rahva seas, omades klanni- ja hõimusidemeid, osates vältida ilmselgeid möödalaskmisi kohaliku elanikkonna silmis, sest ta tunneb nende tavasid, traditsioone ja usukombeid. Mässulised oskavad võita selliste inimeste meeli ja südameid, kel-

Kui kirstud hakkavad koju jõudma, muutuvad ka inimeste mured ja suhtumine. Avalikkuse seisukohad hakkavad muutuma ja seetõttu on sõjapidamine üha keerukam. lele ellujäämine on igapäevane mure, ning saavad toetust sellele, mida nad rajavad läbikukkunud riigi võimuvaakumit ära kasutades. Kindral Sir Rupert Smith kasutab oma uurimuses «Jõu kasulikkus: sõjakunst moodsas maailmas» selle kohta väljendit «sõda inimeste seas». Iraagi operatsioonide algusajal 2003. ja 2004. aastal hakkasid paljud kommentaatorid hindama Briti mässutõrje kogemust Malaisias. Väljend «süda ja hing» tõusis kiirelt esiplaanile kui peamine probleem: tuleb võita rahvas oma poolele, kaotada toetus mässulistele, nii et nad närbuvad ja surevad. Kui hinnata süvitsi seda, kuidas Malaisia operatsioon tegelikult ellu viidi, paljastuvad aga tõsised raskused, sest tänapäeva mässutõrjeoperatsioonid korraldatakse meedia silme all.

Võtmeküsimus on kohalikud Britid viisid suure osa elanikkonnast mässuliste juurest eemale, tekitades sellega nende vahele eraldusruumi, ning rajasid laagrid, kus elanikkonda sai ohjes hoida ja kontrollida. Mässuliste rühmitused Malaisias, kes olid alati toetunud kohalikule elanikkonnale, närbusid ja kaotasid sisetülide käigus oma mõju. Kui selle võtte tulemused ilmnesid ja operatsioon pöördus brittide kasuks, hakkasid mässumeelsete hulgast lahkuma need, kes olid ideoloogiliselt vähem pühendunud. Ajastus oli seejuures esmatähtis, et üleminek saaks kulgeda edukalt. Kuigi see lähenemine kandis häid vilju Malaisias, arenesid suuremad operatsioonid Kenyas ja Omaanis pisut teisiti. Mässutõrje puhul ei ole üht kindlat ega sobivat lahendust kõigiks juhtudeks. Näiteks on tavapäraseid mässutõrjemeetodeid raske rakendada stabiilsuse toomiseks riikidesse, milles on hulk ühiskondlikke probleeme, nagu etnilised vastasseisud ja relvakonfliktid. Tulevikus esile kerkida võivate raskuste lähtekohti nägime Balkani konfliktides, kus geograafiliselt eraldatud etnilised kogukonnad vajasid kaitset kohalike etnilis-

te enamusrühmade eest. Elanikkonna turvatunde tagamine on laiaulatuslikke eesmärke silmas pidava operatsiooni korral põhiküsimus. Kõikide hiljutiste NATO operatsioonide puhul on esile kerkinud üks peaprobleem: suhtumine kohalikku elanikkonda. Tähtis on, et kohalikud saaksid aru ümberringi toimuvast. Iga püüe lepitada inimesi, kelle ideoloogia põhineb religioonil, võib põrkuda sellele, et need inimesed ei suuda olukorda mõista. Sellistes situatsioonides juhib mõistust süda ja fanaatilised usutõlgendused kummutavad kaalutletud väiteid. Säärases olukorras on tähtis ära tunda ühiskonnakorralduse aluseid, nagu hõimu- ja klannisuhted, tavad, usutunnistus ja traditsioonid, mis kujundavad kohaliku elanikkonna reaktsiooni mässutõrjeoperatsioonidele. Ühtlasi mängib rolli ka kriminaalsus, mis on üheks mõjuriks kohaliku elanikkonna suhtumisel sõjalisse jõudu. Afganistanis on oluline faktor suhtumises mässutõrjeoperatsioonidesse narkootikumide tootmine, sest see on paljude kohalike elatusvahend, mida kardetakse kaotada. Psühholoogias tuntakse nähtust, mis avaldub elanikkonna suhtumise muutuses en masse. Kui elanikud on liikunud juba teise psühholoogilise aspekti, kog nitiivse dissonantsi poole, mille puhul on läbitud enese kohandamine uute hoiakutega, hakatakse vastu seisma vanade seisukohtade juurde naasmisele. 20. sajandi algul esile kerkinud sotsiaalteaduslikud kohandumisuuringud on seni lapsekingades. Mõned nendega kaasnevad teadmised, nagu sotsiaalse domineerimise teooria, pakuvad selgitusi ajaloolise vimma kohta, mis võib olla ühiskonnakorralduse aluseks ja elutähtsaks teejuhiks kohandumisprotsessis. Sõjaväelistel juhtidel on probleem, kuidas rakendada jõudu nii, et luua võimalused ühiskonna hoiakute laiamõõtmeliseks muutuseks, võttes seejuures arvesse nii tugevat kui ka pehmet jõudu. Kindral McChrystal mõistis neid küsimusi väga selgesti. Tema lähenemine Afganistani missioonile peegeldas soovi saada üha paremini aru suhtumiste, uskumuste, väärtuste ja tavade mosaiigist, mis kujundab ühiskonda sellistes paikades nagu Afganistan ja Somaalia, et seejärel osata tegutseda vastavalt spetsiifilistele kohalikele oludele. Poliitilised juhid kujutavad miskipärast alati ette, et lahendused on nende käes ja neid saab kehtestada ülalt alla. Demokraatiamudeli suureks nõrkuseks on usk sellesse, et kui on valitud poliitilised

keskmesse. Sellest tuleneb ka nende jõud, kui nad pakuvad värbamisel kirjaoskamatutele manipuleeritavatele noormeestele vastutasuks paradiisi. Paradoksaalselt, nagu näitavad ka Al Anbāri sündmused, võib see tugevus osutuda hoopis nende nõrkuseks. Suutmata oma ideoloogiat rahva ootustega kohandada ja klammerdudes jäigalt oma reeglite külge, tõrjusid mässulised Al Anbāri elanikkonna endast eemale, aidates sellega kaasa Ärkamise nõukogu loomisele. Al Qaeda tütarorganisatsioon Jeemenis ja Araabia poolsaarel tegutsev haru AQAP on kutsunud mässulisi üles õppima Al Anbāris tehtud vigadest ja käituma edaspidi oma ideoloogia kehtestamisel paindlikumalt. Võib väita, et Al Qaeda on õppimisvõimeline organisatsioon ja seda väljendab ka AQAP sõnavõttude näide. Selle organisatsiooni võime kohaneda ja end ümber seadistada on olnud nähtav mitmel puhul, kui Al Qaeda on esile kerkinud ja siis teistsuguse kuju võtnud. Selle viimaseks vormiks on lääneriikide ärikoolides õpetatav «võim äärele».

Võim äärele See suund näeb ette ärijuhtide vastutuse delegeerimist väljapoole ja keskse juhtimise vähendamist. Al Qaeda kasutab seda mudelit interneti toel, luues kogu maailmas leviva võrgustikku, mille osiste kaudu kutsutakse nii üksikisikuid kui ka rühmi terroriaktides osalema. Asjaosaliseks saamine on tehtud väga lihtsaks, sest suur osa vajalikest juhenditest on kättesaadav internetist. Peale selle pakutakse lihtsat võimalust kaasa lüüa terroristlikus tegevuses, täites esialgu neutraalsemaid ülesandeid, näiteks hankides raha. Et kogu maailmas on oma hädade tõttu millegi või kellegi vastu vimma kandvaid kogukondi, ei ole raske siduda neid inimesi üha kergemini terroristliku tegevusega. 2010. aasta jaanuaris peetud Afganistani-teemaline konverents keskendus

Võib väita, et Al Qaeda on õppimisvõimeline organisatsioon. Selle organisatsiooni võime kohaneda ja end ümber seadistada on olnud nähtav mitmel puhul, kui Al Qaeda on esile kerkinud ja siis teistsuguse kuju võtnud.

sellele, kuidas vabastada inimesed sidemetest mässulistega, et lõpeks terroristlike eesmärkidega rühmituste toetamine tavaelanike seas. Üheks arutelude põhielemendiks oli Londoni ettepanek pakkuda Talibanile rahalist stiimulit relvade mahapanemiseks ja rahuprotsessile kaasaaitamiseks. Talibani juhtide nimesid tõmmatakse järjest maha ÜRO n-ö mustast raamatust, et saada neid läbirääkimislaua taha. Küsimus seisneb selles, kas see lahendus üldse võiks töötada, sest Taliban usub, et ülevõim on nende, mitte rahvusvaheliste julgeolekuabijõudude Afganistanis (ISAF) käes. Väljavaated on olulised ning Talibanis leidub palju neid, kes usuvad, et just nemad on juhtival positsioonil. Kui nad näevad NATO juhte pakkumas Talibani võitlejatele raha, on see selgeks märgiks, et NATO positsioon on hetkel nõrk. Paljud tähtsad Talibani juhid usuvad, et neil on võit käeulatuses. Need kõrgest poliitilisest retoorikast juhitud plaanid ei loo eeldusi NATO seisukohalt edukaks tulemuseks. Talibani äraostmine ei pane alust pikaajalisele lahendusele, sest olukord ei korrastu. Enne raha pakkumist tuleb tõsiselt nõrgendada Talibani positsioone, et marginaliseeruks nende mõju kohalikule elanikkonnale piirkondades, kus nad varjuvad. Tähtis on algatus kohalike elanike elukorralduse parandamiseks. Kuid see on vaid väike osa laiaulatuslikust tegevusest, mis ees ootab. Seetõttu on lühiajaliselt vaja säilitada militaaroperatsioonide impulss. Tugeva jõu kehtestamise abil tuleb luua tingimused pehme jõu elementide rakendamiseks siis, kui aeg on selleks küps. NATO-l ja selle sõjajõududel on vaja vaenlast endiselt survestada, et luua olukord, kus Talibani mõju hakkab kohalikes kogukondades marginaliseeruma. Selleks, et pehmet ja tugevat jõudu tasakaalustatult rakendada, on vaja lisada sõjalistesse operatsioonidesse uut indu. Üksnes juhul, kui selline alus on loodud, hakkab varem valmis kujundatud lepitusalgatus mõju avaldama. Afganistanis ega kindlasti ka tulevikuoperatsioonides pole kiiret hõbekuuli, mis konflikti lõpetab. Mässutõrje on tulevikuoperatsioonide žanr, see on pikk mäng, milles väejuhid peavad kohanema ja leidma uusi sõjakunsti rakendamise viise, millega on lootust saavutada edu. Innukus ja kiirus aga jäävad eduka mässtutõrjeoperatsiooni põhialuseks. Tõlkinud Mattias Jõesaar

Sõdur NR 1 (70) märts 2013

juhid ja kohalik valitsus on paigas, sujub kõik järgnev iseendast. Nii Afganistanis kui ka tulevastes etniliselt ja ühiskondlikult keeruka taustaga konfliktipiirkondades tuleb hakata otsima lahendusi maast madalalt. Afganistanis on see keerukas, kuid lahenduseks on julgustada arenguid kohalikul tasandil, rajades lähisuhted külakogukondade ja nende juhtidega, et algatada lähenemist altpoolt. Ajastamine on äärmiselt oluline ja seetõttu tuleb kiiresti tegutseda, võõrandamaks kohalikku elanikkonda mässulistest, et nood ei suudaks kujundada raamistikku, mille piires kohalik elanikkond nende meelest peaks tegutsema. Üheks kohalike ja mässuliste suhete marginaliseerimise võimaluseks on lõigata profiiti olukordadest, kus vastased astuvad üle nn punase joone ja ärritavad sellega elanikkonda. Hoolimata Talibani viimastest jõupingutustest kehtestada Mao Zedongi ideedel põhinevad reeglid, kuidas võitlejad peaksid suhtuma kohalikku elanikkonda, võivad sündmused tekitada pingeid just mässuliste ja nende loomupärase «tarbijaskonna» ehk elanikkonna vahel. Taliban on selgelt mures, et hoolimata hõimu- ja klannisuhetest võivad nende teguviisid võõrandada neist kohalikud. Seal, kus Taliban korraldab hukkamisi ja heidutab inimesi, on alati mingi võimalus võtta kiiresti ette midagi sellist, mille abil saab elanikonna järsult Talibanist võõrandada. Sündmused Al Anbāri provintsis Iraagis on heaks näiteks, kuidas elanikkond võib kiirelt pooli vahetada. Kui kohalikud taipasid mässuliste tõlgendatud šariaadiseaduste tegelikku sisu, võtsid nad kiirelt regioonis võimu üle. Tänu valitud uuele poliitikale said paljud elanikud võtta osa otsustusprotsessist ja sellega koos heideti kõrvale ekstremistlik sunniidi fundamentalism. Sellel oli suur mõju ühiskonnakorraldusele. Need, kes osalesid Al Anbāri Ärkamise nõukogudes, olid julged inimesed. Nad tundsid vajadust vastu seista sellele, mida nägid toimumas, kuid paljud pidid maksma oma vaadete eest kallist hinda. Kuigi Al Qaeda ja selle järgijate mõju on Iraagis nõrgenenud, ei ole nad veel täielikult hävitatud. Hiljutised vägivallatsemised Bagdadis (ehkki viimasel ajal varasemast harvemad) näitavad Iraagi valitsuse jätkuvaid probleeme, sest kohandumisprotsessid võtavad aega, enne kui mässulised elanike silmis täiesti tähtsusetuks muutuvad. Sellised organisatsioonid nagu Al Qaeda seavad ideoloogia oma raskus-

Konflikt

Vastuoluline Kosovo sõda Keeruliste ajaloosündmuste tõttu võivad mitmed Balkani rahvad pidada teatud territooriumi õigustatult enda omaks. Selle ehedaks näiteks on Kosovo, mis on kuulunud mitme Balkani piirkonna suurvõimu alla. Seetõttu on selle tänaseks iseseisvunud riigi rahvastik olnud kogu ajaloo vältel väga heterogeenne. Domineerivad Kosovos serblased ja albaanlased, mõlemad nad on olnud nii enamus- kui ka vähemusrahvaks.

änaseks on rõhuv enamik (92%) Kosovo elanikest etnilised albaanlased ja see osalise tunnustusega riik on Euroopas üheks probleemseimaks, sest isegi kõik Euroopa Liidu liikmesriigid ei ole ühel nõul tema iseseisvuse tunnustamisel. Lisaks sellele peeti alles kümme aastat tagasi Kosovo sõda separatistlikuks konfliktiks ja rahvusvaheline kogukond oli veendunud, et Kosovo ei vääri sellist iseseisvust, mis oleks võrreldav teiste endise Jugoslaavia vabariikidega (KerLindsay 2009: 141).

Konflikti eellugu

Sõdur NR 1 (70) märts 2013

Kuigi nii serblased kui ka albaanlased, toetudes pikale ajaloolisele kuuluvusele, peavad Kosovo territooriumi enda omaks, võib 20. sajandi lõpu konflikti algeks pidada 1912. aastal alanud Esimest Balkani sõda. Pärast Osmanite impeeriumi sõjalist kaotust jagati Kosovo – vaatamata kohalike albaanlaste pahameelele – iseseisvunud Serbias ja Montenegros sündinud kuningriikide vahel ning sattus selle kaudu 1918. aastal Serblaste, Horvaatide ja Sloveenide Kuningriigi koosseisu, mis alates 1929. aastast hakkas kandma Jugoslaavia Kuningriigi nime. Pärast Teist maailmasõda loodi Jugoslaavia Föderatiivne Rahvavabariik, milles kõnealune territoorium paigutati Kosovo ja Metohija autonoomse piirkonna (lühidalt Kosmet) nime all Serbia koosseisu. Sellest ajast pärinevad ka Kosovo tänased piirid. Ehkki autonoomia tähendas piirkonnale selgesõnalist eristaatust, ei olnud albaanlased sellega rahul ja nõudsid Kosovo nimetamist seitsmendaks Jugoslaavia liiduvabariigiks Bosnia ja Hertsegoviina, Horvaatia, Makedoo-

Mattias Jõesaar Tartu Ülikooli rahvusvaheliste suhete magistrant

nia, Montenegro, Serbia ning Sloveenia kõrval. Muutus, mis oleks eraldanud Kosovo Serbiast, kuid mitte Jugoslaaviast, ei meeldinud aga Jugoslaavia riigijuhile marssal Josip Broz Titole ega ka sotsialistlikule valitsusele. Jugoslaavia Föderatiivse Rahvavabariigi ametlik poliitika tunnistas sealsete rahvustena vaid lõunaslaavlasi ja seetõttu oli üksnes neil õigus oma liiduvabariikidele. Seetõttu ei antud nendele rahvastele, kel oli väljaspool Jugoslaaviat oma rahvusriik või kes kuulusid riigiülestesse kodumaata rahvusgruppidesse, lõunaslaavi rahvastega samasugust staatust. Et albaanlastel oli olemas oma rahvusriik, sattusid nad ametlikult kohalike itaallaste, slovakkide ja ungarlastega sarnasesse seisu. Kodumaata rahvaste grupp koosnes toona russiinidest, juutidest ja mustlastest (Ker-Lindsay 2009: 142). Albaanlaste allutatud staatust kinnitati taas 1963. aastal, kuid sellele vaatamata hakkas nende seisund Jugoslaavias rahvuslikul, poliitilisel, majanduslikul ja kultuurilisel tasandil paranema. Arengu peamiseks sümboliks sai Priština ülikooli rajamine, kus õppetöö käis nii serbohorvaadi kui ka albaania keeles. See aga ei toonud kaasa albaanlaste leppimist olukorraga, vaid viis meeleaval-

dusteni, millel nõuti taas Kosovo kuulutamist liiduvabariigiks. Kuigi Kosovo albaanlaste nõudmistele järele ei antud, edutati piirkonna staatus 1974. aastal autonoomsest regioonist autonoomseks provintsiks. Sama staatus oli 1946. aastast PõhjaSerbias asuval Vojvodinal. Uus staatus tähendas, et nüüdsest võis Kosovol olla oma põhiseadus, assamblee ja koht föderaalnõukogus. Seega olid Kosovol peaaegu samad õigused Jugoslaavia liiduvabariikidega. Peamine erinevus seisnes selles, et liiduvabariikidele oli antud teoreetiline õigus föderaalriigist eralduda. Nõudmised ja surve liiduvabariigi staatuse saavutamiseks kasvasid ning tipnesid 1981. aasta tudengimässudega. Sel perioodil hakkasid Kosovost lahkuma etnilised serblased, sest rahulolematuse käigus kasvas seal ka serblastevastasus. Selle tagajärjel muutus Kosovo küsimus Serbias äärmiselt politiseerituks. 1985. aastal esitas grupp Serbia intellektuaale märgukirja, milles muu hulgas väideti, et serblaste vähemus Kosovos seisab genotsiidiohu ees ja Serbia peaks taastama oma ülemvõimu Kosovo provintsi üle. Kosovo probleemi kasutas ära kommunistliku partei ametnik Slobodan Milošević karjääriredelil kõrgemale pürgimiseks. 1989. aastal, kui Milošević sai Serbia presidendiks, võttis ta Kosovolt autonoomia ja piirkonda hakati juhtima otse Belgradist (Ker-Lindsay 2009: 143).

Konflikti alged Kosovo konflikti esilekerkimise algas põhiliselt 1980. aasta sündmustest ja poliitilistest protsessidest ning selles võib enamjaolt süüdistada Serbia poliitilist eliiti. Nimelt loodi selline siseriiklik poliitiline kontekst, milles etniline kuuluvus oli ainus oluline poliitiline identiteet. Sellise strateegia abil on võimalik eliidi isiklikke huve esitleda üldrahvusliku huvina, mida ohustab mingi teine etniline grupp. Nii on võimalik tõrjuda siseriiklikult teisi tegutsejaid, kes ohustavad eliidi võimu. Võimul oleva eliidi status quo ohustamine tähendab sellises kontekstis terve rahva identiteedi ohustamist. Serbia juhtkond hakkas alates 1987. aastast ise selliseid ohte tekitama, selle asemel, et olemasolevatele ohtude-

Kreekast pärit KFORi sõdurid julgestavad 29. septembril 2011 suletud Serbia ja Kosovo vahelise Jarinje piiripunkti juures helikopteri õhkutõusmist. Serblased kindlustasid Põhja-Kosovos Ibari jõega serblastest ja albaanlastest elanikkonna vahel poolitatud linnas Mitrovicës barrikaadid ja kaks päeva pärast 20 inimese vigastustega lõppenud kokkupõrkeid olid REUTERS/Scanpix NATO rahuvalvajad taas tegevuses

Sõdur NR 1 (70) märts 2013

Kaks meest istuvad 6. augustil 2011 Mitrovicë linna ja teetõkke lähedal asuvas Rudare külas ühe maja rõdul Kosovo Serbiale kuulumist rõhutava loosungiga. Kosovo ja Serbia teatasid päev varem, et nad on jõudnud ajutisele kokkuleppele pingete maandamiseks Kosovo põhjaosas ning lubavad NATO-l taas kaht piiripunkti valvata. Siiski ei soostunud etnilised serblased nõustuma kokkuleppe põhiosaks oleva blokaadi lõpetamisega peamistel teedel. Vaidlusealune küsimus tähenREUTERS/Scanpix das sisuliselt seda, kes kontrollib piirkonda

Konflikt le vastu seista. Nad provotseerisid eesmärgipäraselt etnilist konflikti, seda eriti sellistes Jugoslaavia piirkondades, kus etniliste gruppide suhted on ajalooliselt olnud head. Albaanlaste (jt Jugoslaavia rahvaste) demoniseerimise abil taheti säilitada võim juba igast otsast rebenevas riigis (Gagnon 1994–1995: 132). Jugoslaavia lagunemine muutis ka debatti Kosovo tuleviku üle. Kosovo albaanlased keskendusid nüüd Sloveenia ja Horvaatia eeskujul iseseisvuse väljakuulutamisele. Peeti iseseisvusreferendum, mille tulemusena valiti 1992. aasta mais Kosovo mitteametlikuks presidendiks Ibrahim Rugova, kes pooldas selgelt vägivallatut vastupanu Serbia ülemvõimule. Keerulisel Jugoslaavia lagunemise perioodil tekkisid kartused, et Bosnias peetav sõda võib kanduda ka Kosovosse, mistõttu hoiatasid Ameerika Ühendriigid Miloševići, et igasugune serblaste sõjategevus Kosovos tähendab koheseid õhurünnakuid. Samas ei soostunud rahvusvaheline kogukond Kosovo iseseisvust tunnustama. Euroopa Liidu loodud Badinteri rahuvahenduskomisjon, mis tegeles Jugoslaavia lagunemisega seotud juriidiliste küsimustega, leidis 1992. aastal, et Jugoslaaviast võivad seaduslikult eralduda kuus endist liiduvabariiki, mille hulka Kosovo ei kuulunud. Vaatamata sellele, et Jugoslaavia koosseisus oli Kosovo võrdlemisi eraldi üksus, millel olid peaaegu kõiki liiduvabariigile omased tunnused, ei saavutanud selle piirkonna iseseisvumiskatsed rahvusvahelist tunnustust. Ka Bosnia sõja järel peetud Daytoni rahukõneluste käigus ei soovinud rahvusvaheline kogukond Kosovo iseseisvuse teemat puudutada, ehkki kõneluste käigus oleks olnud selleks sobiv võimalus. Vajadus hoida Miloševići rahukõneluste juures kaalus üles Kosovo küsimuse (Ker-Lindsay 2009: 143–144).

Rambouillet’ rahulepituse läbikukkumine

Sõdur NR 1 (70) märts 2013

Otsus Kosovo küsimus puutumata jätta kahjustas tugevalt Rugova võimu. Paljud hakkasid arvama, et passiivse vastupanu asemel tuleks oma iseseisvuse nimel võidelda. Kosovo Vabastusarmee (KVA) korraldas 1996. aasta veebruaris esimese rünnaku Serbia politseipatrullile. Järgnenud paari aasta jooksul tõhustas KVA rünnakuoperatsioonide läbiviimist ja 1998. aasta alguseks olid nad muutunud oma rünnakutes väga julgeks. Lisaks sellele hakkas KVA kontrollima provintsi teatud piirkondi. Samas pooldas maailma avalik arvamus

Serbiat. Robert Gelbard, toonane USA Balkani erisaadik, nimetas oma Prištinas peetud kõnes Kosovo Vabastusarmeed terroristlikuks organisatsiooniks. See andis aga serblastele rohelise tule rünnata KVA tugipunkte ja tihti lõppesid need rünnakud tsiviilohvritega. Märtsi alguses kogunes Suurbritannia, Prantsusmaa, Saksamaa, Itaalia, Venemaa ja USA loodud poliitiline organ kontaktgrupp, mis nõudis ametlikke Belgradi ja Kosovo albaanlaste esindajate läbirääkimisi. Veidi hiljem esitas ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni nr 1160, milles mõisteti hukka serblaste liigne jõu kasutamine tsiviilelanikke vastu ja KVA terroriaktid. Resolutsioonis tehti selgeks, et läbirääkimiste eesmärgiks peab olema autonoomia ja isevalitsemise küsimuse lahendamine Kosovo piirkonnas (KerLindsay 2009: 144). Kahe poole rahuprotsessi algatajaks oli Washington. Samal ajal hakkas Venemaa kartma, et NATO sekkub jõuga, kui võitlus Kosovos ei lõpe, ning otsustas

survestada Miloševići, kes lõpuks lubas Serbia väed provintsist tagasi tõmmata ja nõustus 50-liikmelise Kosovo diplomaatilise vaatlusmissiooni sisseviimisega. Siiski ei kestnud vaherahu kaua. Augustis algatas KVA rea rünnakuid, millele järgnes serblaste vasturünnak. Septembris suurenes vägivallapuhangute hulk veelgi. Seetõttu esitas ÜRO Julgeolekunõukogu järgmise resolutsiooni, milles mõisteti taas kord hukka Belgradi liigne ja valimatu jõud ning tehti ettepanek vaatlusmissiooni loomiseks provintsis vaherahu tagamise eesmärgil. Samuti korrati juba varemöeldut, nõudes lahendust, tuginedes seejuures piirkonna autonoomiale. Toonane USA riigisekretär Madeleine Albright ütles: «Oleme teinud selgeks nii Miloševićile kui ka Kosovo albaanlastele, et me ei toeta Kosovo iseseisvust ja tahame saada Serbiat Kosovost välja, mitte Kosovot Serbiast välja» (Ker-Lindsay 2009: 144–145). Lääne otsused pahandasid KVAd ja kannustasid seda rünnakuid jätkata.

Kosovo serblaste ja NATO rahuvalvemissiooni egiidi all teenivate Saksa sõdurite kokkupõrge 28. novembril 2011, kui NATO väed üritasid eemaldada Kosovos Jagnjenicë küla lähedal asuvat teetõket. Kaks NATO sõdurit said kokkupõrkes kuulihaavu, millele vastati kummikuulide ja veekahuriga. Kosovo pingelises põhjaosas teetõketena kasutatud veoautod ja bussid eemaldati rasketehnika abil. Kosovo võimud otsustasid laiendada oma volitusi ka de facto serblastele kuuluvatele aladele ja NATO väed üritasid pärast kuid kestnud pingeid teetõkkeid AP/Scanpix eemaldada

pärast tuleb korraldada konverents, kus seataks paika «otsustusmehhanism Kosovo olukorra lõpplahenduse loomiseks, võttes arvesse rahva tahet, oluliste võimude arvamust, osapoolte jõupingutusi kokkuleppetingimuste täitmisel ja Helsingi lõppakti tingimuste rakendamisel ning võetaks ette laiaulatuslik kokkuleppetingimuste rakendamise hindamine ja arvestataks kõikide osapoolte esitatud ettepanekuid lisameetmeteks» (Ker-Lindsay 2009: 145–146). Rambouillet’s peetud läbirääkimiste tulemusi hakati kutsuma Kosovo rahu ja isevalitsuse vahekokkuleppeks (Webber 2009: 450). Kui Kosovo albaanlaste delegatsioon oli vastumeelselt ettepanekuga nõus, siis Milošević otsustas lõpuks selle tagasi lükata. Kuigi ta nõustus plaani peamise osaga, sest see kinnitas Jugoslaavia suveräänset õigust Kosovole, oli ta vastu lepingu lisadele, mis annaksid NATO vägedele ligipääsu kogu Jugoslaaviale (Ker-Lindsay 2009: 146). Rahuläbirääkimiste ajal (veebruar-

Operatsioonist Allied Force KFORini 1999. aasta 24. märtsil ehk mõned päevad pärast viimast tulutut katset jõuda kokkuleppele alustas NATO operatsiooni Allied Force (OAF), mis tähendas Serbia strateegiliste sihtmärkide, sh sildade ja naftatöötlustehaste ning Kosovos paiknevate serblaste vägede pommitamist (Ker-Lindsay 2009: 146). USA presidendi Bill Clitoni sõnul oli selle eesmärgiks näidata «NATO tõsidust». Et Serbiat oma nõudmistele allutada, korraldati ühtekokku 38 004 väljalendu (nende hulgas 10 484 rünnakuga lõppenud lahingulendu) ning lendudel heideti alla 28 236 lõhkepaketti. Lisaks kasutati rünnakul merelt 218 Ühendkuningriigi ja USA Tomahawki tüüpi tiibraketti. Sõjakäik laienes järk-järgult. Kui algselt oli OAFiga seotud 344 liitlaste õhusõidukit, siis juuni alguseks oli nende hulk kasvanud 1031ni. Ründelende korraldati esimesel nädalal 30–50 korda

Sõdur NR 1 (70) märts 2013

Kosovo Vabastusarmee lootis, et nende rünnakutele vastab jõuliselt Serbia ja lõpptulemusena asub Lääne üldsus Kosovo albaanlaste poolele. Milošević, lootes ekslikult, et NATO ei sekku ja vajadusel hoiab Venemaa neid tagasi, jätkas mässulistevastaseid operatsioone. 1999. aasta jaanuaris, kui Racaki alevikust leiti 45 albaanlase surnukeha, katkes viimaks Lääne kannatus. Kokku sai kontaktgrupp ja kõigi osapoolte esindajatele edastati kutse rahukonverentsile Pariisi lähedal Rambouillet’ linnas paiknevas lossis. Rahukonverentsil üritati matkida Bosnia sõjale järgnenud sunniviisilist diplomaatiat, mis tähendas, et kõigile osapooltele anti kaks nädalat aega rahuplaaniga nõustuda või vastasel korral seista silmitsi tagajärgedega (KerLindsay 2009: 145). Hoolimata karmist hoiatusest osutusid esialgsed läbirääkimised tulutuks. Seetõttu avaldasid rahvusvahelised rahuvahendajad lõplikud ettepanekud, mis muu hulgas sätestasid, et kolme aasta

märts 1999) laiendasid Serbia väed oma sõjategevust Kosovos, mille tulemusena oli kodust sunnitud põgenema üle 200 000 inimese. Ka pärast tulemusteta Rambouillet’ läbirääkimisi jätkus sõjategevus ja sellel oli kaks peamist eesmärki: massiline albaanlaste väljaajamine Kosovost ja piisavalt laiaulatuslike sõjajõudude paigutamine piirkonda, et heidutada NATO maavägede sissetungi Kosovosse. Nii Washington, London kui ka teised NATO riikide pealinnad süüdistasid täismõõtmelise kodusõja vallandumises täielikult Miloševići. 21. märtsil saabus Belgradi mõjukas diplomaat, USA Balkani erisaadik Richard Holbrooke ja esitas Miloševićile ultimaatumi: Serbia peab lõpetama sõjategevuse ja nõustuma vahekokkuleppega, vastasel juhul lubas NATO võtta tarvitusele vajalikud meetmed (Webber 2009: 450).

Konflikt

Sõdur NR 1 (70) märts 2013

päevas, kuu aja pärast 100 korda päevas ja mai lõpul juba 300 korda päevas. Ka laienes aja jooksul sihtmärkide ulatus. OAFi sihtmärke määratleti kolmes faasis. Esimese kuu jooksul rakendati esimest ja teist faasi, mis seisnesid vastase õhutõrjesüsteemide neutraliseerimises ja Kosovo territooriumil paiknevate serblaste vägede ründamises. Ehkki ametlikku volitust kolmandaks faasiks (mis tähendas vaenlase tsiviiltaristu ründamist) ei olnud, alustati sellega juba 1999. aasta märtsi lõpul. Järgneva kahe kuu jooksul suurenes tähelepanu just nendele sihtmärkidele, seda eriti pärast NATO 50.  astapäeva puhul peetud tippkohtumist, kus võeti vastu õhusõja intensiivistamise otsus (Webber 2009: 450–451). OAF varjutas kõik eelnevad NATO suuremad sekkumised Balkanil. See oli üks kõige intensiivsemaid ja püsivamaid sõjalisi operatsioone, mis on Euroopas pärast Teist maailmasõda läbi viidud, ja pikim USA lahinguoperatsioon pärast Vietnami sõda. See oli ka NATO esimene püsiv sõjaline tegevus suveräänse riigi vastu, esimene suurem sõjaline konflikt, kus võitjapool ei kaotanud lahingus mitte ühtegi inimelu ja esmakordselt oli vaenlase juht sunnitud õhurünnakute tõttu alistuma ilma igasuguse maaväe sekkumiseta (Webber 2009: 451). Ehkki NATO omas vastase suhtes mäekõrgust ülekaalu, oli OAFi otsene mõju Serbia maavägedele võrdlemisi tagasihoidlik. Kahjustused, mida suudeti teha strateegilistele ja tsiviiltaristu sihtmärkidele, olid palju ulatuslikumad. NATO halvas Serbia elektritoodangu ja naftatöötluse, kahjustas tugevasti relvatööstust, sõjaväe kütusereserve ja riikliku väejuhatuse juhtimiskeskuse sidevõimet. Lisaks purustati 59 silda, üheksa peamist teeühendust ja seitse lennujaama. Tsiviilelanikke hukkus Human Rights Watch’i andmetel hinnanguliselt 500 (nendele lisandub 800 vigastatut), Serbia armee kaotas 576 (Serbia ametlik hinnang) kuni 5000 (NATO ametlik hinnang) võitlejat (Webber 2009: 451). Võitluse puhkemine tõi kaasa tohutu humanitaarkriisi. Kui NATO alustas õhurünnakuid, andis Milošević käsu operatsioonide võimendamiseks Kosovo albaanlaste vastu. ÜRO Endise Jugoslaavia Rahvusvahelise Kriminaaltribunali (ICTY) andmed osutavad 4400-le dokumenteeritud Kosovo albaanlasest tsiviilohvrile, kes mõrvati märtsi lõpust kuni juuni keskpaigani 1999 (teatud hinnangutel oli hukkunuid 10 356). Tsiviilelanike kohta Kosovos on andmeid kogunud rida valitsusväli-

seid ja inimõigusorganisatsioone, mille hinnangul põgenes 1999. aasta esimesel poolel piirkonnast 893 000 inimest, neile lisandub 590 000 riigisiseselt ümberasustatut. Kodust põgenes 90% Kosovo albaanlastest elanikest, mis on suurimaks põgenike hulgaks Euroopas pärast Teist maailmasõda. Umbes 478 000 põgenikku leidis varjupaiga Albaanias. 1999. aastal koostatud USA valitsuse raporti järgi panid toonase Jugoslaavia väed kõige laiaulatuslikuma sõjategevuse ajal (ajavahemikus 24. märtsist kuni 4. juunini 1999) toime hulga rahvusvahelise humanitaarõiguse rikkumisi. Nende hulka kuuluvad etniliste albaania päritolu tsiviilelanike ümberasustamine, Kosovo elanike kodude ja äride rüüstamine, kodude põletamine, albaanlastest sõjapõgenike rakendamine inimkilbina, «eskortimaks» Serbia vägede militaarkonvoisid, sõjaväeealiste (14–59-aastaste) meeste eraldamine ülejäänud sõjapõgenikest ja vangistamine, hukkamised, massihaudade üleskaevamised ja laipade ümbermatmised üksikhaudadesse, vägistamised (The Ethnic Cleansing in Kosovo, 1999). Et kriisi lahendada, saatis NATO aprilli keskel operatsiooni Allied Harbour egiidi all piirkonda 8000 sõdurit (tuntud AFORi nime all). See oli NATO ajaloo esimene täielikult humanitaarsetel kaalutlustel ette võetud operatsioon (Webber 2009: 451–452). Võitluste käigus (9. mail) kohtusid Saksamaal G8 juhid, kes esitasid seitsmepunktilise juhtnööride kogumi Kosovo küsimuse lahendamiseks. Tähelepanuväärselt toetas ka see ettepanek teatud sorti autonoomiat, märkides, et vägivallapuhangud viivad «poliitilise protsessini ajutise poliitilise raamistiku kokkuleppe loomiseks, mis pakub Kosovole märkimisväärse isevalitsuse, võttes täiel määral arvesse Rambouillet’ kokkuleppeid ja Jugoslaavia Föderaalvabariigi ning teiste piirkonna riikide suveräänsuse ja territoriaalse terviklikkuse põhimõtted» (KerLindsay 2009: 146). Moskvale, mis seni oli jäänud kõrvaltvaataja rolli, andis olukord vajaliku poliitilise katte aidata õhurünnakud lõpetada. Juuni algul esitasid Belgradi Venemaa saadik Viktor Tšernomõrdin ja Euroopa Liitu esindav Soome president Martti Ahtisaari Miloševićile lõplikud rahupõhimõtted. Miloševićil polnud seetõttu enam valikut ja 3. juunil 1999 pidi ta rahvusvahelise üldsuse nõuetega leppima, sest talle anti selgelt teada, et tingimuste üle pole võimalik kaubelda, pealegi oli ka Venemaa nende tingimustega lõpuks päri. Järgmisel päeval rati-

fitseeriti otsus Jugoslaavia parlamendis. Kuus päeva hiljem sõlmiti uus leping, mille kohaselt toodi Kosovost välja kõik Jugoslaavia väed ja piirkonda hakkasid turvama NATO kontrolli all olevad ÜRO julgeolekuväed KFORi nime all (Ker-Lindsay 2009: 146).

Kosovo rahvusvahelise administratsiooni juhtimise all 10. juunil 1999 võttis ÜRO julgeolekunõukogu vastu resolutsiooni 1244, millega pandi Kosovo rahvusvahelise kontrolli alla. Kuid isegi selles olukorras jäi soovitud lahenduseks piirkonna autonoomne staatus. Resolutsiooni 10. paragrahvi kohaselt oli rahvusvahelise üleminekuadministratsiooni ülesanneteks luua vastavad tingimused Kosovo rahva laiaulatuslikuks autonoomiaks Jugoslaavia Föderaalses Vabariigis ning tagada rahu ja normaalsed elamistingimused kõigile Kosovo elanikele. 11. paragrahvi kohaselt pidi see justkui looma eeltingimused «lõpplahendiks». Ehkki selle lõpplahendi olemus ja tähtaeg jäid välja selgitamata, uskusid paljud, et see tähendab lõpuks Kosovo iseseisvuse väljakuulutamist. Isegi pärast NATO OAFi missiooni ja laiaulatuslikke kättemaksurünnakuid Kosovo albaanlaste poolt kohalike serblaste vastu uskus ÜRO administratsioon, et endiselt on võimalik saavutada ühel või teisel viisil teatud autonoomia, kui provintsi ärev olukord ükskord rahuneb. Siiski ei soovinud Kosovo albaanlased oma iseseisvusplaanist enam taganeda. Nad uskusid, et periood rahvusvahelise protektoraadina on justkui hilisema iseseisvuse sissejuhatus (Ker-Lindsay 2009: 147). Ka mitmed USA valitsuse liikmed uskusid, et Kosovo omariiklus on tulekul, kuid olukord muutus 2000. aasta oktoobris, mil Milošević tagandati demokraatlike opositsiooniparteide ühistel jõupingutustel ametist. Samal ajal rõhutasid rahvusvahelise administratsiooni ametnikud, et 2001. aasta mais avaldatava põhiseadusraamistiku kohaselt ei anta piirkonnale midagi, mis võtaks Belgradilt ära suveräänse õiguse Kosovole. Toonase

Ka Euroopas ei soovitud Kosovo «lõpliku staatusega» tegelda, kartes Serbia demokraatliku ülemineku peatumist. Kosovo iseseisvus ei olnud enam Lääneriikide välispoliitikas päevakorral.

ei saa kesta ja seetõttu tuli 2003. aasta novembris kontaktgrupp välja teatega, et piirkonnale määratud standardid vaadatakse üle 2005. aasta keskel ja kui piirkond on läbi teinud piisava progressi ettenähtud standardite rakendamisel, algatatakse Kosovo lõppstaatuse otsustusprotsess (Ker-Lindsay 2009: 149).

Rahutused ja umbusaldus ÜRO vastu Hoolimata rahvusvahelise administratsiooni initsiatiivist muutus olukord Kosovos taas ärevaks. Vähem kui kuus kuud pärast lõpliku otsustusprotsessi aasta väljakuulutamist puhkesid Kosovos taas rahutused. Nimelt uppus 16. märtsil 2004 kolm albaanlasest poissi Ibari jõkke. Vaatamata tõendite puudumisele teatas kohalik meedia, et poisse ajasid taga Kosovo serblaste koerad, mistõttu nad olid sunnitud põgenema jõkke. Õnnetus juhtus väga halval ajal, sest samal päeval korraldati mitmel pool Kosovos meeleavaldusi, kuna mitmetele KVA juhtfiguuridele oli esitatud süüdistus 1999. aastal toime pandud sõjakuritegudes. Kolme poisi hukkumine aga suurendas viha ÜRO vastu ja lisaks oli see nüüd suunatud ka kohalike serblaste vastu. Vägivallalaine levis üle kogu provintsi, hoolimata KFORi jõupingutustest seda ohjeldada. Kohalike albaanlaste liidrid õhutasid vägivalda veelgi ja isegi Rugova, kes oli tuntud kui passiivse vastupanu eestvedaja, keeldus vägivallatsemist hukka mõistmast (KerLindsay 2009: 150). Rahutuste mõju oli tohutu. 19. märtsiks, mil mässamine suudeti ohjeldada, olid peaaegu 51 000 inimest võtnud osa vähemalt 33 intsidendist üle kogu provintsi. Sündmuste tulemusena sai surma 19 inimest, nendest 8 serblast ja 11 albaanlast, ning vigastatuid oli üle tuhande. Üle 550 majapidamise oli maha põletatud, lisaks veel 27 kloostrit ja kirikut. Sündmuste tõttu asustati ümber umbes 4100 inimest, kellest enamik olid küll serblased, kuid nende hulgas oli ka teisi vähemusrahvusi, kaasa arvatud mustlased. Rahutustel oli tohutult halb mõju kogukondade suhetele ja omavahelisele usaldusele, mis oli sõjajärgsetel aastatel vähesel määral tekkida jõudnud. Nende tõttu katkestati Priština ja Belgradi kontaktid ning lõpetati Kosovo provintsi isevalitsuse institutsioonide ja Serbia valitsuse tehnilised läbirääkimised (Ker-Lindsay 2009: 150). Lisaks kõigele muule kahjustasid rahutused rahvusvahelist administratsiooni ja KFORi. Rahutused näitasid,

kui vähe on suutnud rahvusvaheline kogukond ära teha kahe rahvusgrupi, serblaste ja albaanlaste, lepitamisel. Need sündmused avaldasid sügavat negatiivset mõju ka kahe rahvusvahelise institutsiooni ja kahe kogukonna suhetele. Kosovo serblased ja teised rahvusvähemused olid kaotanud usalduse ÜRO vägede vastu, kes ei suutnud neid piisaval määral kaitsta. Võrreldes Kosovo politseiteenistusega, mis sündmuste keskmes järjekindlat tegutses, tundus rahuvalvajate tegevus kaootiline, sest nad ei suutnud ennetada kokkupõrkeid ja põgenesid vägivallapuhangute eest. Mõned kuud hiljem avaldatud Human Rights Watch’i raporti kohaselt kaotas rahvusvaheline kogukond märtsirahutuste tõttu märkimisväärsel määral usaldust, sest selle tulemusena kadus albaania ekstremistide arusaam rahvusvaheliste vägede võitmatusest. Hakati mõistma, et rahvusvahelise kogukonna tahtmisele on võimalik efektiivselt vastu seista. Olukorda halvendas ka asjaolu, et paljude mässudes osalenute üle ei mõistetudki kohut ja nendele, kelle üle kohut mõisteti, määrati liiga leebed karistused (Ker-Lindsay 2009: 150–151).

Sammuke Kosovo iseseisvuse suunas Arusaam, et rahvusvaheline kogukond on võimetu Kosovo sisevõitlust peatama, muutis ka lõppstaatuse debatti. Jõuti arusaamale, et Kosovo tuleviku küsimust ei ole võimalik enam edasi lükata ja otsus selle kohta tuleks teha pigem varem kui hiljem. Siiski ei olnud sellega veel välja selgitatud, et omariiklusest saab Kosovos lõpplahend. Samas oli aga piirkonnasisene vägivald viinud selle sammu võrra iseseisvusele lähemale (Ker-Lindsay 2009: 151). Mõned kuud hiljem koostas Norra diplomaat Kai Eide ÜRO peasekretärile poliitilise hinnangu Kosovo olukorra kohta. Hinnangus toodi välja Kosovo elanikkonna üha kasvav rahulolematus, mis oli suuresti tingitud ka 60–70%lisest tööpuudusest. Eide rõhutas, et Kosovo tulevikustaatust tuleks vaadelda pikemas perspektiivis, mistõttu – vaatamata asjaolule, et ÜRO oli kaks nädalat pärast rahutusi avaldanud 117-leheküljelise standardite rakendamise plaani – asendati plaan «Standardid enne staatust» «Prioriteetidel põhinevate standardite» plaaniga. See tähendas, et lõppstaatuse küsimuse arutamise eeltingimuseks olevate üleüldiste edusammude standardite täitmise asemel, mis tundusid paljudele ebarealistlikud ja saavutamatud eesmär-

Sõdur NR 1 (70) märts 2013

ÜRO peasekretäri eriesindaja ja Kosovo rahvusvahelise administratsiooni pealiku Hans Hækkerupi sõnul «jääb Kosovo ametlikult Jugoslaavia Föderaalse Vabariigi lahutamatuks osaks, nagu on kinnitatud resolutsioonis 1244». See väide sai veelgi kinnitust siis, kui Hækkerup sõlmis uue mõõduka Serbia peaministri asetäitja Nebojša Čovićiga koostöölepingu, mille kohaselt kaasati Kosovo küsimuse arutellu ametlikult ka Belgrad ja kinnitati, et Kosovo rahvusvaheline administratsioon ei hakka tegelema Kosovo «lõpliku staatuse» küsimuste lahendamisega. Dokument vihastas oodatult Kosovo albaanlaste juhtkonda (Ker-Lindsay 2009: 148). Olukorda muutis ka 2001. aasta 11. septembri terrorirünnak USAs, mille tulemusena keskendus USA oma välispoliitikas Lähis-Idale, jättes Kosovo küsimuse tagaplaanile. Ka Euroopas ei soovitud Kosovo «lõpliku staatusega» tegelda, kartes Serbia demokraatliku ülemineku peatumist. Kosovo iseseisvus ei olnud enam Lääneriikide välispoliitikas päevakorral. Seda arvamust tugevdas Kosovo Assamblee resolutsioon kuulutada õigustühiseks vastuoluline piirileping Jugoslaavia ja Makedoonia vahel, seda vaatamata Euroopa Liidu ja ÜRO vastuseisule. Uus ÜRO peasekretäri eriesindaja Michael Steiner, kes oli küll tuntud NATO 1999. aasta sekkumise ja Kosovo tingimusliku iseseisvuse pooldaja, tühistas Kosovo Assamblee resolutsiooni ja keelas Kosovo albaanlaste ametnikel osa võtta mitmetest rahvusvahelistest istungitest (Ker-Lindsay 2009: 148–149). See intsident mitte üksnes ei tekitanud lõhet ÜRO ja Kosovo albaanlaste esindajate vahel, vaid survestas rahvusvahelist administratsiooni otsustama Kosovo tulevase staatuse üle. ÜRO peasekretäri eriesindaja Michael Steiner avaldas vastukaaluks survele programmi, mis hakkas kandma nime «Standardid enne staatust». Selle skeemi alusel tuli enne staatuse kindlaksmääramist arendada piirkonna toimimist, näiteks rajades demokraatlikud institutsioonid ja luues õigusriigile kohased õigusnormid. Ehkki plaan võeti rahvusvahelistes ringkondades hästi vastu, ei nõrgestanud see Kosovo albaanlaste juhtkonna survet rahvusvahelisele administratsioonile teha lõplik otsus piirkonna staatuse osas. Prištinas käisid sel ajal juba jutud referendumi väljakuulutamisest ühepoolseks iseseisvumiseks. Rahvusvaheline administratsioon oli aru saanud, et määramata aja pikkune viivitus

Konflikt

Sõdur NR 1 (70) märts 2013

gid, keskenduti Kosovo kiireloomulisemate vajaduste rahuldamisele, mille hulka kuulusid ka valdkonnad, mis olid otseselt seotud tulevase staatuse määramise protsessiga. Lisaks märkis Eide, et ÜRO juhtimise all olev rahvusvaheline administratsioon ei ole enam sobiv Kosovo siseküsimustega tegelemiseks ja vajalikud otsustusmehhanismid tuleks üle anda Prištinale. Selle üheks põhjuseks oli eeldus, et mis tahes otsus Kosovo kohta tulevikus tehakse, soovitakse ilmselt üht- või teistpidi näha ikkagi Prištinat provintsi juhtimas (Ker-Lindsay 2009: 151). Nüüdseks oli hakanud selguma, et ideed autonoomia osas hakkasid hääbuma. Kosovo albaanlased ei olnud valmis nõustuma millegi vähema kui omariiklusega. Kui Belgrad 2004. aasta keskel pakkus Kosovole ulatuslikku autonoomiat, mille tingimusi võiks kirjeldada põhimõttega «rohkem kui autonoomia, vähem kui iseseisvus», keeldusid Kosovo albaanlased sellest, väites, et «kui Kosovole anti 1974. aastal Jugoslaavia põhiseaduse järgi autonoomia, siis hiljem võeti see ära. Et selline olukord mitte kunagi enam ei juhtuks, on Kosovole ainus lahendus iseseisvus» (Ker-Lindsay 2009: 151–152). Konfliktioht Kosovos säilis ja see tegi ÜRO organitele muret. Veelgi enam kardeti, et võimaliku vägivalla sihtmärgiks võivad saada ÜRO rahvusvaheline administratsioon ja KFOR. Nimelt olid paljud Kosovo albaanlased hakanud uskuma, et serblaste asemel on nende maal okupantideks hoopiski rahvusvahelised jõud, mille kohalolek on teatav koloniaalokupatsiooni vorm. Selliseid vaateid esindasid ka mitmed iseseisvust pooldavad protestiliikumised, nagu näiteks Vetëvendosje (Enesemääramine). Alates 2004. aastast levis Kosovos laialdaselt avalik arvamus, et rahvusvaheline administratsioon ei aita kaasa iseseisvuse väljakuulutamisele, vaid pigem takistab seda. Selline avalik arvamus saavutas tipp-punkti 2005. aasta märtsis, mil kohaliku peaministri kohalt oli sunnitud tagasi astuma Ramush Haradinaj, keda Rahvusvaheline Kriminaal tribunal süüdistas sõjakuritegudes. See tõi kaasa mitmeid ÜRO rahvusvahelise

Ka Venemaa administratsioon pidi lõppkokkuvõttes nentima, et tekkinud olukorras on Kosovo iseseisvus tõesti ainus lahendus.

administratsiooni vastu suunatud pommiplahvatusi. Samal ajal hakkas kannatus katkema ka Washingtonis. Iraagi ja Afganistani sõdade tõttu oli Kosovo küsimus antud viimaste aastate jooksul suuresti Euroopa Liidu lahendada, kuid 2005. aastal hakati taas tundma rahulolematust Kosovo suhtes. Probleem seisnes Euroopa Liidu selge kohaloleku puudumises, mistõttu seda peeti ÜRO administratsiooni asenduseks. Ent selleks ajaks oli Kosovo autonoomia välistatud ja ainsaks Kosovo tulevikuteeks jäi iseseisvuse väljakuulutamine (KerLindsay 2009: 152).

Kosovo iseseisvuse koidikul Seetõttu ei tulnud 23. mail üllatusena, et toonane ÜRO peasekretär Kofi Annan otsustas määrata piirkonda erisaadiku täieliku ülevaateraporti koostamiseks varem esitatud standardite elluviimise edusammudest. Pärast ÜRO Julgeolekunõukogult saadud kinnitust erisaadiku saatmiseks pöördus Annan taas Kai Eide poole, et too seda ülesannet täidaks. Paljud uskusid, et ülevaate tulemused on juba enne ülevaatamist ette teada, kuigi Annan eitas seda. Mitmed

vaatlejad arvasid, et ametlikud kõnelused Kosovo lõppstaatuse teemal peaksid algama peagi, sest negatiivset hinnangut andev raport kutsuks kindlasti esile järjekordse vägivallapuhangu, mistõttu ei peetud sellise hinnangu esitamist ülevaateraportis tõenäoliseks. 4. oktoobril esitas Eide oma raporti peasekretärile. Kuigi standardite elluviimine oli olnud «ebaühtlane», soovitas Eide siiski staatusekõnelustega alustada ja lisas, et Euroopa Liidul oleks aeg juhtimine Kosovo küsimuses täielikult üle võtta. Annan võttis raporti vastu suurima heameelega ja kui ta selle Julgeolekunõukogu presidendile esitas, lisas ta täieliku omapoolse kinnituse staatusekõneluste algatamise tähtsuse kohta. Belgrad oli sündmuste käigust üllatunud ja selles pettunud, kuid London ja Washington jäid kindlale seisukohale, et olukord ei saa enam jätkuda ning on vaja otsustada Kosovo tulevik (KerLindsay 2009: 153). Nüüdseks oli Kosovo omariiklus otsustatud. Toonase Sloveenia presidendi Janez Drnovšeki sõnul olid kogu selle aja olnud Kosovo tulevases iseseisvuses üsna kindlad nii rahvusvaheline kogu-

Kosovo albaanlased kogunesid 16. veebruaril 2013 selleks, et maalida Kosovo iseseisvust tunnustanud riikide lipud pealinnas Prištinas asuvale taassünnimonumendile «Newborn», mis märgib Kosovo eraldumist SerAp/scanpix biast

kond kui tegelikult ka Serbia poliitikud. Samal meelel olid ka mitmed lääneriikide esindajad, kes pidasid Kosovo iseseisvust nii «protsessi ilmseks tulemuseks» kui ka «peaaegu paratamatuseks». Ka Venemaa administratsioon pidi lõppkokkuvõttes nentima, et tekkinud olukorras on Kosovo iseseisvus tõesti ainus lahendus. Viimseid staatusekõnelusi hakkas korraldama Martti Ahtisaari ja selleks ajaks oli kõigile selge, et staatusekõnelustel ei arutata autonoomiat kui Kosovo üht lahendust, vaid tegemist oli valmistumisega täielikuks iseseisvumiseks (Ker-Lindsay 2009: 153).

Vastuolud suhtumises Kosovo sündmustesse

Sõdur NR 1 (70) märts 2013

NATO OAFi algatamisega kaasnes ka suurriikide liidrite retoorika. USA toonane president Bill Clinton väitis, et operatsioon Allied Force on vastuseis «etnilisele ja usulisele vihkamisele». Suurbritannia peaministri Tony Blairi sõnul oli operatsioon uue rahvusvaheliste suhete lähenemise esimeseks katsumuseks ja esimeseks juhtumiks ehk uus rahvusvahelise kogukonna doktriin. Prantsusmaa

peaminister Lionel Jospin aga ütles, et OAF on «võitlus Euroopa tsivilisatsiooni eest». Saksamaa välisminister Joshka Fischer võrdles Miloševićile vastu hakkamist võitlusega Hitleri ja Mussolini vastu (Webber 2009: 452–453). Kui OAF läbi sai ja Milošević alistus, nimetas Clinton seda «võiduks turvalisemale maailmale, meie demokraatlikele väärtustele ja tugevamale Ameerikale». Tema hinnangul lõpetas vahelesekkumine etnilisest vihast tulenevad vägivallapuhangud ja ennetas laialdasemat sõjategevust kogu Balkanil. Oma kõnes parlamendi alamkoja ees nimetas toonane Suurbritannia välissekretär Robin Cook OAFi triumfi ajalooliseks hetkeks, mis tugevdas NATOt, lõpetas etnilise puhastuse, tõi võidu inimõigustele ja andis võimaluse «sulgeda Balkani ajaloo verega kirjutatud peatükk». Tolleaegse NATO peasekretäri Javier Solana sõnul oleks jõuline mittesekkumine (kui diplomaatia muutus kasutuks) kahjustanud Atlandi kogukonna väärtuste süsteemi, Lääne institutsioonide tõsiseltvõetavust ja transatlantilisi suhteid. USA riigisekretär Madeleine Albright läks veelgi kaugemale, väites, et Kosovos tegutsemine

oli «kõige tähtsam asi, mida oleme maailma heaks teinud» (Webber 2009: 453). Siiski ei möödunud NATO sekkumine vastuoludeta. Alliansi liikmete arvamus õhurünnakute osas ei ühtinud. Konsensus saavutati küll õhurünnaku osas põhimõtteliselt, kuid jäädi eri meelt sihtmärkide ja võimaliku maismaasekkumise küsimuses. Vastuolud levisid ka riikide sisepoliitikasse. Saksamaa, Itaalia ja Tšehhi olid neis küsimustes eri meelt ning Tšehhi, Kreeka, Hispaania ja Portugali ühiskonna avalik arvamus pöördus lausa OAFi vastu. Liidust väljaspool oldi operatsiooni osas veelgi negatiivsemalt meelestatud. Venemaa Balkani erisaadik Viktor Tšernomõrdin väitis, et õhurünnakud olid vastuolus rahvusvahelise seaduse, Helsingi kokkulepete ja Teise maailmasõja järgselt loodud maailmakorra põhimõtetega. Ka Hiina esitas OAFi legitiimsusele samalaadseid vastuväited, kuid neil oligi põhjust kaebusteks, sest Hiina saatkonda Belgradis pommitati (nähtavasti kogemata) mai alguses. Kuigi ÜRO Julgeolekunõukogus oli opositsioon operatsioonile vähene, oli see üsna lai väljaspool. Ladina-Ameerika riikidest koosnev Rio grupp, mitteühinenud rahvaste liikumine (Non-Aligned Movement; NAM) ja G77 mõistsid NATO hukka ÜRO autoriteedi õõnestamise pärast (Webber 2009: 453–454). Vastumeelsuse peamised põhjused tulenesid OAFi rakendamisest Balkani reaalsetes oludes. 1998.–1999. aasta Kosovo kriis võis väga kergesti muutuda üha süveneva ebastabiilsuse allikaks Balkanil, nagu oli piirkonnas kogetud juba varasematel aastatel. Kriis võis laieneda Makedooniasse ja Albaaniasse ning isegi Bosniasse, mis omakorda võis kahjustada niigi habrast Daytoni rahukokkulepet. Miloševići sõnul on Kosovo alati olnud Jugoslaavia ja Serbia identiteedi väga tähtis osa. 1990. aastate lõpuks, kui serblaste soovid Bosnia ümberjagamisel olid purunenud ja Serbia hegemoonia endises Jugoslaavias murtud, seisis Milošević suure sisepoliitilise kriisi ees, mis ähvardas talt riigis võimu võtta. Seega seisid Kosovos vastamisi Serbia väed, kelle eesmärgiks oli Kosovot iga hinna eest oma riigis hoi-

Konflikt da, ja Lääne väed, kellele olid meenumas varem Balkanil saadud traumad ja piinlikkushetked. Lisaks polnud NATO väljavaated kuigi kindlad, sest võrreldes Bosnia serblaste vägedega, kellega 1990. aastate keskel võideldi, olid Serbia (Jugoslaavia) väed palju paremini relvastatud ja varustatud. Pärast OAFi algust olid The Economisti juhtkirjas järgmised laused: «Lääs on komistanud ühe kõige suurema julgustüki otsa pärast Teist maailmasõda. Ta võib tõusta ja hiljem seista uhkena, olles võtnud otsustava võidu. Samas võib ta ka koos oma sõjaklubi NATOga kukkuda, olles nõrgem kui kunagi varem oma 50-aastase elu jooksul, ja sel juhul Balkan leegitseb» (Stumbling into War, 1999; Webber 2009: 454). Pärast missiooni lõppu said ametnikud väita, et OAF näitas kompleksse ja etteaimamatu julgeolekuülesandega silmitsi seistes NATO paindlikkust ja ülekaalukat sõjalist võimet. USA, Suur britannia ja Prantsusmaa ametlikud raportid aga hindasid NATO püüdluste mõju erinevalt. Kui üldine järeldus täheldas, et NATO saavutas võidu, sest Milošević oli sunnitud kapituleeruma, siis näiteks Briti parlamendi alamkoja kaitsekomisjon jõudis järeldusele, et Miloševići lüüasaamine ei näita otseselt sõjakäigu edu (Webber 2009: 454).

NATO õigustused ja kriitika

Sõdur NR 1 (70) märts 2013

NATO tegevuse tulemusel muutus Kosovo olukord samuti kompleksseks. OAF võis küll tagasi lüüa serblased, kuid tegutsemise tõttu võeti endale vahelesekkuva jõuna kohustus tegelda tagajärgedega. Sõjakäigu lõppedes oli Kosovo korralike valitsusinstitutsioonide, õigusriigi, avalike teenuste struktuuri ja toimiva majanduseta provints. Lisaks oli piirkond jätkuvalt põgenikega seotud probleemide (koju pöördusid tagasi sajad tuhanded Kosovo albaanlased ja piirkonnast põgenesid kümned tuhanded serblased), etnilise vägivalla (tolleks ajaks suunatud enamasti serblaste ja mustlaste vastu) ning üha kasvava kuritegevusega paigaks. Kosovo poliitiline staatus tekitas ka probleeme, mis tulenesid juba eelnevalt mainitud dilemmast autonoomia ja omariikluse vahel. NATO tegevuse järel oli tekkimas kaks ohtlikku pretsedenti: esiteks tekitati võimalus, millest tulenevalt oli rahvuslikul vähemusel, kelle inimõigusi rikuti, õigus riigist eralduda, teiseks kaotasid riigid, mis olid inimõiguste rikkumisi korda saatnud, suveräänse õiguse selliste rahvusvähemuste üle. Neid põhimõtteid ei

toetanud rahvusvaheline õigus ega tunnustanud isegi kõik konflikti sekkunud riigid ning need olid täiesti vastuvõetamatud Venemaale, Hiinale ja paljudele teistele riikidele (Webber 2009: 455). Nimetatud vastuolusid võimendas ka tõsiasi, et isegi OAFi kaitsjad olid sunnitud tõdema, et OAFi algatamisel puudus vettpidav legaalne alus. Sellegipoolest õigustas näiteks Briti kaitsesekretär George Robertson parlamendi alamkoja ees NATO samme sellega, et «jõudu võib kasutada ekstreemsetes oludes, vältimaks humanitaarkatastroofi». Sama liini jätkasid teiste seas ka Blair, Solana ja Fischer, pannes sellega aluse NATO tegutsemise õigustamisele inimõiguste kaitsmise egiidi all (Webber 2009: 455). NATO kriitikuid aga selliseid avaldused ei rahuldanud ning arvati, et NATO, esitades Serbiale vastuvõetamatuid nõudmisi Rambouillet’s ja Pariisis, provotseeris sõja puhkemist. Kriitikute meelest tulenes vahelesekkumine pigem Lääne strateegilistest ja majanduslikest huvidest kui väärtushinnangutest. Lisaks nähti vigu ka NATO humanitaarkaalutlustes. Nimelt kasutati tsiviiltaristu sihtmärkide vastu kobarpomme ja vaesestatud uraanist südamikuga mürske, mis andis alust süüdistada NATOt sõjapidamiseeskirjade rikkumises. Aasta pärast OAFi jõudis aga Rahvusvaheline Kriminaaltribunal järeldusele, et pole mingit alust algatada uurimist NATO õhusõjategevuse osas. Ometi seati kahtluse alla NATO moraal sed eesmärgid, sest NATO sõjategevus oli oma loomult liialt ettevaatlik. Muretsedes omaenda vägede pärast, sooritati õhurünnakuid suurelt kõrguselt, mis vähendas rünnakute täpsust ja mistõttu tabati mitmel korral ekslikult valesid sihtmärke (nende hulgas pommitati ka põgenikekonvoisid). Kartuses oma vägesid kaotada, ei asutud võitlusse maapinnal, mis oli ühest küljest moraalselt õigustamatu (Michael Walzeri kuulus lause «Sa ei tohi tappa, kui pole sa valmis surema»), teisest küljest kahjulik, sest, vastupidiselt NATO seatud sõjaeesmärkidele, tõhustas Serbia vastusena õhurünnakutele etnilist puhastust Kosovos. Järk-järguline väekontingendi suurendamine naaberriikides (Albaanias ja Makedoonias) oleks ehk Serbiat heidutanud või vähemalt aeglustanud tema tegevust. Sellise väe sekkumine konflikti oleks võinud Serbiast juhitud etnilise puhastuse ära hoida, mille tulemusena oleks kriitikute meelest olnud vähem põgenikke ja vähem hukkunuid (Webber 2009: 455–456).

Pärast kümne aasta möödumist Kosovo konfiktist on taas esitatud argumente «Kosovo hea sõja» vastu. Arizona Ülikooli politoloogiaprofessor David N. Gibbs (2009) paljastas kolm põhilist «Kosovo hea sõja» müüti.

Kes nurjas kokkuleppe? Esimeseks müüdiks on Gibbsi sõnul väide, et «NATO alustas pommitamist alles pärast viimseid tulutuid püüdlusi lahendada konflikt diplomaatia abil. Sõda puhkes seetõttu, et Milošević püüdis iga hinna eest seista vastu diplomaatilisele lahendile». Gibbsi sõnul oli Milošević tegelikult valmis diplomaatiliseks lahendiks, nagu on allikate põhjal võimalik järeldada. Nimelt sõlmis Milošević 1998. aasta oktoobris mitmeid rahvusvahelisi kokkuleppeid, mille alusel olid serblased sunnitud enamiku vägedest Kosovost välja viima ja sõlmima vaherahu. Samuti oli Milošević nõus rahvusvaheliselt organiseeritud Kosovo kontrollimissiooni rakendamisega piirkonnas, mis teostaks järelevalvet Serbia vägede tagasitõmbumise toimumise kohta. Neid lepinguid vahendas USA diplomaat Richard Holbrooke (Gibbs 2009). Holbrooke’i kokkuleppe rakendamine aga lõpuks nurjus, sest serblaste ja albaanlaste vägede võitlus jätkus ning laienes 1998. aasta lõpuks. Tol ajal usuti, et kokkuleppest taganesid serblased. Nüüd on aga Gibbsi sõnul teada, et serblased rakendasid Holbrooke’i kokkuleppe oma tegevuskavasse, kuid lepingu täitmine nurjus albaanlaste tegevuse tõttu. Kokkuleppe nurjumise algatasid Kosovo Vabastusarmee sissid, kes kasutasid serblaste ohjeldatust ära uue rünnaku algatamiseks. Väidet kinnitab ka NATO-lt ja Holbrooke’i kokkuleppe rakendamise kontrollimise eest vastutava Kosovo kontrollimissiooni direktorilt saadud informatsioon (Gibbs 2009). 1999. aasta veebruaris ja märtsis peetud Rambouillet’ ja Pariisi rahukonverentsidel arutati serblastepoolse rõhumise lõpetamist, Kosovo regionaalse autonoomia taastamist ja rahvusvaheliste relvastatud rahuvalvejõudude rakendamist piirkonnas. Kosovo iseseisvust tol korral ei arutatud. Lõpuks aga kukkusid Rambouillet’ kõnelused läbi ja see viis otseselt NATO pommitamisaktsioonideni. Sel ajal levis arvamus, et serblased ei olnud nõus läbirääkimisi pidama ja soovisid kasutada albaanlaste vastu pigem sõjalist jõudu. Protokolli lähemalt uurides on aga Gibbsi sõnul alust väita, et serblased jäid läbirääkimistel avatuks ja nad võtsid jõu kasutusele al-

les siis, kui rahukokkulepped osutusid saavutamatuks (Gibbs 2009). Enamik Rambouillet’ konverentsist osavõtnutest möönsid, et Serbia delegatsioon nõustus tegelikult peaaegu kõikide poliitiliste nõudmistega, mida olid esitanud USA ja Euroopa vahendajad. Isegi Madeleine Albright, kes oli tavaliselt hüperkriitiline serblaste delegatsiooni suhtes, tunnistas, et serblaste delegatsioon oli nõustunud enamiku poliitilise kokkuleppe ettepanekutega. Kuigi Milošević isiklikult oli nõus rahvusvaheliste vägede saabumisega Kosovosse lepingutingimuste täitmist üle vaatama, soovis ta, et kontrolli viiks läbi kas ÜRO või OSCE, mitte NATO, nagu oli nõudnud USA (Gibbs 2009). Gibbsi sõnul võib tänaseks saadava informatsiooni põhjal väita, et Kosovo konflikti oleks olnud võimalik lahendada Rambouillet’s. Põhjus, miks läbirääkimised läbi kukkusid, seisneb selles, et rahukõneluste protsessi hilises faasis esitasid Lääne vahendajad lõplikule kokkuleppele lisapunkti, mille kohaselt määratakse piirkonda NATO rahuvalvekaader, kel oleks vaba ligipääs tervele Jugoslaavia Föderaalvabariigi territooriumile. Selle lisapunkti lepingusse esitamise tõttu kadus serblaste delegatsiooni usaldus rahuläbirääkimistesse ja kõnelused kukkusid läbi (Gibbs 2009). Lisapunkti kahtlast sõnastust märkas esmalt NATO pommitamiste ajal – 1999. aastal – Briti ajakirjanik John Pilger. Toona tekkinud küsimustele vastasid USA kõrged ametnikud, et tegemist on ohutu lisadetailiga ja eitasid püüdlusi läbirääkimisi saboteerida (Gibbs 2009). Pärast sõda kinnitas Briti parlamendi

istungil John Gilbert, kelle ülesandeks oli sündmuste ajal Briti kaitseministeeriumi teenistuses luureinformatsiooni koguda, et konverentsil otsisid mitmed läbirääkimiste võtmefiguurid võimalust konverentsi saboteerida. Tema sõnul sooviti Serbia vastu midagi ette võtta ja seetõttu loodeti kallutada läbirääkimised sõja kasuks. Mis aga puutus rahulepingu tingimustesse, siis Gilberti sõnul olid need meelega koostatud Miloševićile vastuvõetamatutena (Gibbs 2009).

Vägivallast ja ohvritest Teiseks müüdiks peab Gibbs väidet, et «Kosovo konflikt oli kergesti mõistetav juhtum, milles serblased olid rõhujad ja albaanlased ohvrid». Nimelt iseloomustati 1999. aasta konflikti laialdaselt kui Teise maailmasõja väiksemat mudelit, milles serblased olid asetatud natside ja albaanlased juutide rolli. Gibbsi sõnul tuleb tõdeda, et serblased tõepoolest kasutasid albaanlase vastu laialdaselt vägivalda ja Miloševićil lasub selles osas ka vastutus. Probleem seisneb aga selles, et sõjaajal ei olnud USA poolt toetatud albaania poliitilised grupid serblastest eriti paremad. Ehkki konflikti algfaasides oli ka mitmeid korralikult käituvaid ja vägivallavastaseid grupeeringuid, toetas USA siiski otseselt kõige enam Kosovo Vabastusarmeed, mis hiljem moodustas ka iseseisva Kosovo valitsuse. KVA pani aga toime hulga rassistlikke vägivallaakte, mis ei erinenud sugugi Miloševići vägede tegudest. KVA peamiseks sõjaliseks strateegiaks olid terroriaktid serblastest tsiviilelanike vastu. KVA strateegia terroristlik olemus oli teada ka Lääne ametnikele. (Gibbs 2009).

Kosovo Vabariik

Allikas: Wikipeedia

Sõdur NR 1 (70) märts 2013

Pealinn: Priština Pindala: 10 887 km² Ametlikud keeled: albaania, serbia Rahvaarv: 1 733 872 (2011) Rahvastiku tihedus: 220 inimest/km² Riigikord: parlamentaarne vabariik President: Atifete Jahjaga Peaminister: Hashim Thaçi Iseseisvus: 17. veebruaril 2008 Rahaühik: Euro (€)

Ajakirjanik Stacy Sullivani intervjuudest mitmete KVA juhtfiguuridega selgub, et KVA liikmed ründasid serblaste asundusi, lasid alla tsiviillennuki, paigaldasid autopommi, mis vigastas ülikooli rektorit, ning võtsid hiljem nende tegude eest ka vastutuse. Terroriaktide eesmärgiks oli provotseerida serblaste kättemaksu, mis aitaks kaasa vägivallapuhangute tsüklile. Isegi Albright, kes keskendus oma memuaarides enamasti serblaste metsikustele, mainis, et KVA kavatsuseks oli provotseerida massilist serblaste vasturünnakut, mille tagajärjel oleks rahvusvaheline sekkumine vältimatu. Strateegia, mis tähendas serblaste kannustamist albaanlasi ründama, töötas hästi 1998. ja 1999. aastal ning tipnes NATO sekkumise ja KVA võiduga (Gibbs 2009). Seni on eeldatud, et kogu konflikti vältel olid serblased peamised vägivallaaktide toimepanijad, kuid tegelikkuses olid teatud perioodid, mil peamised vägivallatsejad olid just albaanlased. Seda teatas pärast sõda Briti parlamendi istungil ka toonane Briti kaitsesekretär George Robertson, et kuni 1999. aasta jaanuarini oli KVA süüdi rohkemates surmades kui Jugoslaavia võimud (Gibbs 2009). Sõja hilisemates faasides olid serblased tõepoolest peamised vägivallaaktide toimepanijad. Alates 1999. aasta jaanuarist kasvas serblaste algatatud rünnakute arv, mis päädisid näiteks albaanlaste külas Racakis toime pandud tapatalgutega. Alates NATO pommitamisest kasvas rünnakute arv veelgi. Siiski teatas lord Robertson, et algselt olid just albaanlased süüdi kõige jubedamas vägivallatsemises (Gibbs 2009). Üldises plaanis panid serblased konflikti käigus toime rohkem etnilist puhastustööd ja vägivallaakte, kuid süüst ei olnud puhtad ka albaanlased, mistõttu ei ole müüt «Serbia rõhumisest ja albaanlastest ohvritest» õigustatud. Etnilistest serblastest armeed panid 1990ndatel toime mitmeid jubedaid kuritegusid, nende hulgas ka 1995. aasta Srebrenica tapatalgud, kuid see ei õigusta KVA kuritegusid ega USA kaasolsalust, mis põhines KVA toetamisel (Gibbs 2009). Kui sõda 1999. aastal lõppes, algas omakorda Rahvusvahelise Kriminaal tribunali töö, uurimaks sõja käigus mõlema poole toime pandud kuritegusid. Endine tribunali peaprokurör, Šveitsist pärit jurist Carla Del Ponte avaldas oma memuaarides raskused ja probleemid, mis tulenesid KVA sõjakuritegude uurimisest. Del Ponte sõnul oli korduvaid

Konflikt rünnakuid nende vastu, kes tegid rahvusvaheliste uurijatega koostööd KVA kuritegude väljaselgitamiseks. Lisaks üritati mõjutada ka Del Pontet ennast, oma memuaarides kirjutab ta, et «isegi mõned Šveitsi kaasmaalased hoiatasid mind teatud albaanlastega seotud küsimuste lahkamise eest oma memuaarides, mistõttu teen ma seda äärmise ettevaatlikkusega» (Gibbs 2009). Lisaks eelmainitule oli KVA-l mitmeid teisi halbu omadusi, näiteks sidemed Al Qaeda (mille liikmed olid kohal ka Kosovos) ja rahvusvahelise narkootikumide vahendamise võrgustikuga (Gibbs 2009).

NATO õhurünnakute mõju Gibbsi kolmandaks müüdiks on väide, et «NATO õhurünnakud hoidsid ära suuremad serblastepoolsed tapatalgud ja seetõttu oli sel positiivne efekt inimõiguste olukorrale Kosovos». Tegelikkuses suurendasid õhurünnakuid serblaste vägivallatsemiste ulatust. Kuni NATO pommitamisteni oli üldine ohvrite arv (sisaldab albaanlasi ja serblasi, nii tsiviilelanikke kui ka sõdureid) umbes 2000. Mõrvatud albaanlastest tsiviilelanike arvu kohta arvestamist väärt hinnangud puuduvad, kuid üldkokkuvõttes oli neid sadu. Alates pommitamistest aga suurenes see arv väga kiiresti. Serblastel polnud võimalik end NATO rünnakute eest kaitsta, mistõttu nad elasid oma viha välja kaitsetute albaanlaste peal (Gibbs 2009). Kui pommitamistega pihta hakati, laienes ka serblaste vägivallalaine: NATO õhusõjakäigu ajal tapsid Serbia julgeolekuväed hinnanguliselt 10 000 inimest. Sõja lõppedes oli umbed 90% Kosovo albaanlastest ümber paigutatud. Peamine moraalne vastutus lasub Serbia vägedel ja Miloševićil, kes vastavad käsud andis. Siiski peab Gibbsi sõnul teatud vastutust kandma ka NATO, kes oli loonud tingimused metsikuste elluviimiseks (Gibbs 2009).

Kas Kosovo lõi pretsedendi?

Sõdur NR 1 (70) märts 2013

Vastuolusid tekitab ka Kosovo tänane staatus osaliselt tunnustatud riigina. Kosovo iseseisvust tunnustab 98 riiki ÜRO 193 liikmesriigist (50,8%), 22 riiki Euroopa Liidu 27 liikmesriigist (81%) ja 24 riiki NATO 28 liikmesriigist. Üks NATO ja Euroopa Liidu liikmesriik, mis Kosovo iseseisvust ei tunnusta, on Slovakkia. Kui Tšehhi president Václav Klaus külastas 2008. aasta märtsis Bratislavat, jõudis ta oma Slovakkia kolleegi Ivan Gašparovičiga ühisele arusaamisele, et Kosovo ühepoolne iseseisvumine

tekitab ohtliku pretsedendi, millel võivad olla ettenägematud tagajärjed. Gaš parovič lisas, et kuna Kosovo juhtum taasavab vaidlused rahvusvähemuste õiguste ja riigipiiride üle, ei tee Slovakkia Kosovo iseseisvuse tunnustamise otsust kiirustades (BETA 2008). Ehkki Lääneriikide sõnul on Kosovo juhtum ainulaadne, võivad mitmed pidada seda siiski ohtlikuks pretsedendiks. Oxfordi Ülikooli Euroopa õpingute professori ja kirjaniku Timothy Garton Ashi sõnul on Kosovo juhtum pretsedent neile, kes soovivad seda näha pretsedendina. Oma 2008. aasta veebruaris kirjutatud artiklis ütleb Ash, et Venemaa toetusega Lõuna-Osseetia ja Transnistria juhid on mõtisklemas selle üle, et saavutada sarnane olukord USA toetatud Kosovoga. Ka Baskimaa ja Kataloonia separatistid on võtnud Kosovo pretsedendi teadmiseks ning see on teinud Hispaaniast Kosovo iseseisvusdeklaratsiooni vastase. Kosovo iseseisvumine oli 69-liikmelise Esindamata Rahvaste Organisatsiooni kodulehel kõige tähtsam uudis. Kosovo iseseisvusdeklaratsiooni kohaselt on «Kosovo juhtum ainulaadne» ning kinnitatakse, et Kosovo iseseisvumise puhul pole tegemist pretsedendiga. Siiski on ka kõigi ülejäänud 68 Esindamata Rahvaste Organisatsiooni juhtumit ainulaadsed, mistõttu pole mõtet teeselda, et see pole pretsedent. «Kosovo on unikaalne juhtum ja Kosovoid tuleb veel» (Ash 2008). Pool aastat pärast Timothy Garton Ashi artiklit tunnustasid esimesed riigid Lõuna-Osseetia ja Abhaasia iseseisvust.

Kokkuvõte Kosovo konflikti võib vaadelda kahes etapis. Esimene neist oli Kosovo albaanlaste ja serblaste võitlus ning teine NATO operatsiooni Allied Force aeg ja sel perioodil tehtud Serbia sõjakäik Kosovosse. Ehkki OAF oli üks kõige intensiivsemaid ja püsivamaid sõjalisi operatsioone, mis on Euroopas pärast Teist maailmasõda läbi viidud, pikim USA lahinguoperatsioon pärast Vietnami sõda, NATO esimene püsiv sõjaline tegevus suveräänse riigi vastu, esimene suurem sõjaline konflikt, kus võitja ei kaotanud lahingus mitte ühtegi inimelu, ning esmakordselt oli vaenlase juht sunnitud õhurünnakute tõttu alistuma ilma igasuguse maaväe sekkumiseta, tekitas see rahvusvahelistes suhetes mitmeid vastuolusid, mis olid tingitud selle operatsiooni haprast legaalsest alusest. Kosovost on saanud osalise tunnustusega iseseisev riik, mille riigi iseseisvumine võib kannustada teisi separatist-

likke piirkondi ühepoolselt iseseisvust välja kuulutama ning teisi riike seda tunnustama. Ehkki Kosovo sõjaline konflikt on lõppenud, võib sellega kaasnev keerukas diplomaatia kanduda pretsedendina teistesse piirkondadesse. Kirjandus Ash, Timothy Garton 2008. The Kosovo Precedent. – Los Angeles Times, 21.02. URL (kasutatud veebruaris 2013) http://www.latimes.com/news/ la-oe-ash21feb21,0,2808437.story. BETA 2008. Czech, Slovak Presidents: Kosovo Sets Precedent. – B92, Politics, 11.03. URL (kasutatud veebruaris 2013) http://www.b92. net/eng/news/politics-article.php? yyyy=2008&mm=03&dd=11&nav_ id=48353. Gagnon, Valere P. Jr. 1994–1995. Ethnic Nationalism and International Conflict: The Case of Serbia. – International Security 19: 3 (Winter), pp. 130–166. URL (kasutatud veebruaris 2013) http://www.columbia.edu/itc/ sipa/S6800/courseworks/EthnicNationalism.pdf. Gibbs, David N. 2009. Was Kosovo the Good War? – Tikkun Magazine 24: 4 (July/August). URL (kasutatud veebruaris 2013) http://www.tikkun. org/article.php/jul_09_gibbs. Ker-Lindsey, James 2009. From Autonomy to Independence: The Evolution of International Thinking on Kosovo, 1998–2005. – Journal of Balkan and Near Eastern Studies 11: 2, pp. 141–156. URL (kasutatud veebruaris 2013) http://www.tandfonline.com/doi/ full/10.1080/19448950902920780. Stumbling into War, 1999. – The Economist, 25.03. URL (kasutatud veebruaris 2013) http://www.economist.com/node/320123. The Ethnic Cleansing in Kosovo, 1999. – Fact Sheet based on information from U.S. Government sources [USA valitsuse informatsiooniallikatel põhinev teabeleht], 04.06). URL (kasutatud veebruaris 2013) www.state. gov/www/regions/eur/rpt_990604_ ksvo_ethnic.html. Webber, Mark 2009. The Kosovo War: A Recapitulation. – International Affairs 85: 3, pp. 447–459 URL (kasutatud veebruaris 2013) http:// www..chathamhouse.org/sites/default/files/public/International%20 Affairs/2009/85_3webber.pdf.

Analüüs

1930ndate lõpu Eesti Kaitseväest mereväelase vaatenurgast Käesolev artikkel on mõeldud vastulauseks kolonelleitnant Boris Püssa eelmises Sõduri numbris (detsember 2012) ilmunud kirjutisele «Kaitseväe nõrkused 1930. aastate lõpul». Vaidlustamata autori põhiväidet – Kaitsevägi oli 1939. aastal sõjaks halvasti ette valmistatud – tahan ometi kummutada mõned meresõjanduse mittetundmisest ja kahjuks ka ühendoperatsioonide merelise komponendi olemuse mittemõistmisest tingitud väärarvamused.

olonelleitnant Boris Püssa heidab 1930. aastate Eesti juhtidele ette, et liiga palju ressursse kulutati laevastiku ülalpidamiseks, eelkõige allveelaevade hankimiseks ja seetõttu jäid ressursid õhuväe arendamiseks ja maaväe saaterelvadega varustamiseks napiks. Kuid Eesti oli siis ja on ka praegu mereäärne riik, Eestit piirab meri kahest küljest ning ka Eesti majandust ja geostrateegilist olukorda mõjutab tema asukoht Läänemere ääres. Eesti merepiir on praegu 767 km, maapiir koos Peipsi-Pihkva järvega 681,6 km. Rannajoone pikkus, mis on dessanditõrje seisukohalt isegi olulisem, 3793 km, sellest 255 km on saarte rannajoon (TEA entsüklopeedia 6: 10). 1939. aastal oli Eesti maapiir küll pisut pikem, kuid suurusjärk jääb samaks. Meredessantide tõhusust kogeti juba Vabadussõjas (Urb 2012: 36–39). Ka Balti laevastiku 1939. aasta operatiivplaan nägi lisaks Eesti laevastiku, merekindluste ja sadamarajatiste hävitamisele ning Eesti mere poolt blokeerimisele ette Narva kaudu Eestisse tungiva 11. laskurdiviisi tiiva toetamist merelt ja

Taavi Urb kaptenmajor Kõrgema Sõjakooli mereväe põhikursuse ülem Tartu Ülikooli Eesti ajaloo magistrant

kolme pataljoni suuruse dessandi maan damist Narva ja Kunda vahel. Edaspidi tuli olla valmis toetama dessantoperatsioone ja hõivama Tallinna kindlustatud piirkonda (Petrov 2008: 83–84). Ilma tõhusa rannikukaitseta poleks Kaitsevägi pidanud muretsema mitte ainult ida- ja/või lõunarinde pärast, vaid ka põhja- ja kindlasti ka läänerinde pärast. Eesti oleks olnud sisuliselt igast küljest ümber piiratud. Nii pikka rindejoont

poleks suutnud hoida ka kordades suurem maavägi. Sageli unustatud, aga mitte vähem oluline kui rannikukaitse, on mereteede enda tarbeks vabana hoidmine. Tänapäeval käib 60% Eesti kaubandusest sadamate kaudu. 1939. aastal võis see osa olla isegi suurem, sest maanteedel rekkasid veel ei sõitnud ja lennukitega veeti peamiselt posti. Muidugi oli tolleaegse Eesti majanduslik iseseisvus suurem – vähemalt toit kasvatati kohapeal. Aga Euroopast veeti sisse tööstuskaupu ja mootorikütust. Ka võimalik sõjaline abi oleks Eestini jõudnud ainult meritsi. Mereteede vabana hoidmine oli Eestile eluliselt vajalik.

Imerelv allveelaev Kolonelleitnant Püssa leiab, et allveelaevade ost oli kallis ja kasutu, hoopis tõhusama merekaitse oleks saanud korraldada merekindluste ja 75 mm kahuritega relvastatud tsiviillaevade

Vasakpoolsel pildil allveelaevade Lembit ja Kalev vettelaskmine Inglismaal. Parempoolsel pildil samad laevad õppuse ajal Loksal

Analüüs

Sõdur NR 1 (70) märts 2013

abil. 1939. aastal oli mereväe ladudes üks 152 mm kahur (millele puudus laskemoon), kaks 102 mm kahurit, 12  vananenud 75 mm kahurit, neli 47 mm kahurit ja neli 40 mm kahurit, millega kavatseti sõja korral relvastada riigile kuuluvad pukserid ja jäälõhkujad. Arvestades, et Balti laevastik koosnes sel ajal kahest lahingulaevast (mõlema põhirelvastuse moodustasid kaksteist 305 mm suurtükki), ühest ristlejast üheksa 180 mm ja kuue 100 mm suurtükiga, kahest liidrist (mõlemad viie 130 mm suurtükiga), 11 hävitajast (igaühel neli 102 mm suurtükki), 13 vahilaevast ja hulgast väiksematest alustest, poleks ka suurema hulga kahuritega varustatud (eeldusel, et kahurite alla oleks ka laevu jagunud!) tsiviillaevad nende vastu mingit heidutust loonud (Petrov 2008: 13, 51). Lisaks sellele oleks pidanud sellise moskiitolaevastiku enne ohu korral kasutamist relvastama, mehitama ja välja õpetama. Mis puutub merekindlustesse (Tallinna merekindlused on eksitav nimetus, merejõududele allunud merekindlused koosnesid Aegna, Naissaare ja Suurupi komandantuurist), siis 1939. aastal olid kasutamiskõlbmatud üks nende 130 mm ja kaks 76 mm suurtükki. Arvestades, et merekindlustes oli, õhutõrjekahureid arvestamata, kokku neli 305 mm, neli 234 mm, üheksateist 152 mm, neli 130  m ja üheksa 120 mm kaurit ning kaksteist 76 mm dessanditõrjekaurit (Petrov 2008: 55–56), ei saa seda hulka küll määravaks pidada. Kummastav on väide, et «kõik [merekindluste] suurtükid ei olnud moderniseeritud». Moderniseerimine ei ole ühekordne akt, vaid pikaajaline protsess. Merekindluste moderniseerimisega tegeldi kogu iseseisvusaja: suurendati suurtükkide laskenurka, mitmed pooltornid asendati täistornidega, paigaldati uuemaid sihtimisseadmeid, täiustati laskemoona ja maskeeriti suurtükipositsioone. Loomulikult polnud kõik projektid 1939. aastaks lõpetatud. Pole ka kindel, et allveelaevade asendamine rannakaitsesuurtükiväega oleks tulnud lõppkokkuvõttes odavam. 1938. aastal hinnati olemasolevale betoonehitisele uue 305 mm suurtükkide teraskupli ehitamise maksumuseks 1,5 miljonit krooni. Üks lahinglask 305 mm suurtükist (lahingumürsk koos laenguga) maksis 3000 krooni (Õun 2001). Teise maailmasõja eel ei peetud allveelaeva mitte ülikalliks ja -keeruliseks maailmalõpurelvaks, vaid väiksemale ja vaesemale laevastikule jõu- ja taskukohaseks võimaluseks avaldada reaalset vastupanu lahingulaevade ja ristlejatega relvastatud

Boris Püssa artikkel Sõduri eelmises numbris (1/2012)

tugevamale vastasele, tänapäeva terminoloogiat kasutades: vahendiks asümmeetriliseks sõjapidamiseks merel. Saksa allveelaevade edu mõlemas maailmasõjas näitab eredalt selle arvamuse õigsust. Väide, et kaks Eesti allveelaeva oleksid poolesaja Nõukogude allveelaeva seas lahustunud, on spekulatsioon. Enne külma sõja aegsete strateegiliste tuumaallveelaevade (SSBN) hävitamiseks mõeldud hunter-killer’ite loomist ei nähtud allveelaevas relva teiste allveelaevade vastu. Teise maailmasõja jooksul uputati ainult üks allveelaev vee all teise allveelaeva poolt (Piekalkiewicz 1998: 1023). Argument, et Lembit «mängis [...] uute peremeeste käes eriti kurikuulsat rolli tsiviilpõgenikke ja haavatuid transportivate aluste uputamisel», on pehmelt öeldes demagoogiline. Kahjuks ei viita autor allikale, kust tema väited pärinevad. Punaarmee kasutas kogu seda osa Eesti Kaitseväe relvastusest, mida ei õnnestunud vargsi kõrvale toimetada. Valdavalt läks see 22. territoriaallaskurkorpusele. Vene sõdurid võõrapärastest ja keerulistest Eesti relvadest väidetavalt suurt rõõmu ei tundnud (Nõmm 2007: 29, 34). Osa relvi leidis tee ka hävituspataljonide arsenali ja nendega sooritati tõepoolest (sõja)kuritegusid. 1990. aasta Eesti entsüklopeedia nimetab Lembitu saagiks kümmet uputatud sõja- ja kümmet transpordilaeva (enamik neist uppus Lembitu veesatud miinidel) ning üht rammitud allveelaeva (EE 1990: 480), kuid on esitatud ka teistsuguseid arve. Tõenäoliselt on punapropaganda Lembitu «skoori» oluliselt suurendanud (Kokk 2006: 145; Õun 1999: 152), kuid

ühelgi juhul ei tule välja «sõjakuritegude rekordi» mõõtu. Tuleb arvestada, et kaht Eesti allveelaeva ei plaanitud tegutsema üksi, vaid koostöös Eesti ja Soome laevastiku ning merekindlustega. Kahele Eesti allveelaevale oleksid lisandunud viis Soome allveelaeva, rannakaitsesuurtükid Soome lahe mõlemal kaldal, kaks Soome rannakaitsesoomuslaeva, Eesti ja Soome väiksemad pealveelaevad ning meremiinid. Üheskoos oleksid need jõud loonud Balti laevastikule läbimurdmatu kaitsesüsteemi Tallinna-Porkkala joonel. Sellest joonest lääne pool oleks saanud kasutada laevateid ja ida pool oleks mõlema poole allveelaevad tõhusalt tõkestanud vaenlase mereoperatsioone. Kalev ja Lembit olid mõlemad projekteeritud eelkõige miiniveeskamist silmas pidades. Nad oleksid saanud rajada ja täiendada miinivälju merealal, mida vaenlase jõud kontrollivad vee peal ja õhus (Leskinen 2000). Lisatulemusena oleks nii loodud barjäär lõiganud läbi Nõukogude Liidu ühe olulise läänepoolse kaubatee. Kuigi 1939. aastal ei olnud Nõukogude Liidu kaubandussidemed Euroopaga nii tihedad

Mõlema riigi merejõud võtsid koostööd tõsiselt: tehti luurealast koostööd, korraldati ühisõppusi, veeti ülisalajased merealused kaablid omavaheliseks sidepidamiseks.

suudetud leida endale liitlasi. Ka kaks korda suurem kogus saaterelvastust ja kümmekond (paarkümmend?) sõjalennukit poleks vähendanud Nõukogude Liidu otsustavust oma plaanide teostamisel ega taganuks üksi sõdiva Eesti võitu. Tuleb lihtsalt tunnistada Nõukogude Liidu edukust Balti riikide välispoliitilisel isoleerimisel ja nende isekeskis tülli ajamisel ning Eesti võimetust sellele vastu seista. Loodetavasti on meie tänased ja homsed juhid selles osas targemad. Kirjandus

Eesti allveelaevad Sõjasadamas

Mis läks valesti? 19. septembril 1939 viidi merejõud kõrgendatud valmisolekusse. Kõigi merejõudude laevade pardale võeti toit, vesi, laskemoon ja miinid. Õppetorpeedod asendati lahingutorpeedodega. Laevadel alustati sõjapäevaraamatute pida-

mist ja laevad olid valmis väljasõiduks. Merekindluste ajateenijate reservi arvamine ja merekindlustesse reservõppustele kutsutute koju lubamine lükati edasi (Naber 2004: 126–127). Käsku väljasõiduks aga ei tulnud, sest Eesti nõustus Nõukogude Liidu ultimaatumiga. Nagu näidatud, oli tõhus merekaitse Eestile hädavajalik ja allveelaevad kaitsesüsteemi osana adekvaatne lahendus. Pole ka õige, et allveelaevade ost raiskas ära muu relvastuse soetamiseks hädavajaliku raha. 1939. aasta 1. septembri seisuga ootas täitmist sõjalisi välistellimusi enam kui 20 miljoni krooni eest, allveelaevad läksid aga maksma 6 611 059 krooni, sellest 2 314 000 saadi amortiseerunud hävitajate Lennuk ja Wambola müügist (Nõmm 2004: 229–230, 261). Puudu ei jäänud mitte raha, vaid aega. Eesti sõjalise nõrkuse põhjuseks polnud mitte valede prioriteetide seadmine, vaid taluperemehelik suhtumine riigikaitsesse: kaitsekulutused püüti hoida suhteliselt väikesed, varustust hangiti vähehaaval ja selle valmistamiseks üritati maksimaalselt rakendada omamaist tööstust. Nii õnnestuski kulusid kokku hoida, kuid tarned võtsid rohkem aega. Lõpuks on see vaid akadeemiliselt huvitav arutelu ja ei midagi enamat. Eesti alistus Nõukogude Liidu diktaadile mitte sõjalise nõrkuse tõttu, vaid sellepärast, et oli jõutud välispoliitilisse ummikusse ega

Sõdur NR 1 (70) märts 2013

kui tänapäeva Venemaa omad, importis suureks sõjaks valmistuv Nõukogude Liit oma liitlaselt Saksamaalt masinaid ja tehnikat. Vastu saadeti toiduaineid ja toorainet. Soome lahe sulgemine poleks küll Nõukogude Liitu lukku panud, kuid tülikas pind talla all oleks see olnud kindlasti. Mõlema riigi merejõud võtsid koostööd tõsiselt: tehti luurealast koostööd, korraldati staabi- ja allveelaevade ühisõppusi, veeti ülisalajased merealused kaablid omavaheliseks sidepidamiseks ja harjutati rannakaitsepatareide tule juhtimist lahe vastaskaldalt. Siiski ei jõutud kunagi riikidevahelise avaliku kaitsealase kokkuleppeni. Kõigist neist ettevalmistustest oli Soomel pisut kasu Talve- ja Jätkusõjas. Talvesõja ajal jõudis merealuse kaabli kaudu Soome luureinfo, eelkõige Nõukogude lennuväe tegevuse kohta. Jätkusõja ajal näitas «Soome lahe sulg» oma vastupidavust, ehkki siis polnud lõunarannikul enam rannakaitsesuurtükke, ja tagas Soomele ohutu mereühenduse Saksamaaga (Leskinen 2000: 303–309).

EE 1990 = Eesti entsüklopeedia 5. Tallinn: Valgus. Kokk, Ragnar 2006. Eesti Merejõudude allveelaevad ja allveelaevnikud. Tartu: Kaitseväe Ühendatud Õppeasutused & Elmatar. Leskinen, Jari 2000. Vendade riigisaladus: Soome ja Eesti salajane sõjaline koostöö Nõukogude Liidu võimaliku rünnaku vastu aastatel 1918–1940. Tallinn: Sinisukk. Naber, Reet. 2004. Eesti merejõudude juhatajad 1918–1940: lühielulood. Tartu: Kaitseväe Ühendatud Õppeasutused & Elmatar. Nõmm, Toe 2004. Eesti sõjaväe varustus, sõjatööstus ja relvastuspoliitika. In: Tarvel, Enn & Tannberg, Tõnu (toim). Sõja ja rahu vahel I: Eesti julgeolekupoliitika 1940. aastani. Tallinn: S-Keskus. Nõmm, Toe 2007. 22. territoriaalne laskurkorpus sõjas 1941. In: Ojalo, Hanno (koost). Korpusepoisid: Eesti sõjamehed 22. eesti territoriaalkorpuses ja 8. eesti laskurkorpuses Teises maailmasõjas aastatel 1940–45. Tallinn: Eesti Akadeemilise Sõjaajaloo Selts & Sentinel, lk 23–52. Petrov, Pavel 2008. Punalipuline Balti laevastik ja Eesti 1939–1941. Tallinn: Tänapäev. Piekalkiewicz, Janusz 1998. Der Zweite Weltkrieg. Augsburg: Weltbild Verlag GmbH. TEA entsüklopeedia, 6. kd. Tallinn: TEA Kirjastus 2011. Urb, Taavi 2012. Meredessandid Eesti vetes 20. sajandil. Kaitse Kodu! 5, lk 36–39. Õun, Mati 1999. Sõjalaevad läbi aegade. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus. Õun, Mati 2001. Eesti merekindlused ja nende suurtükid 1918–1940. Tallinn: Tammiskilp.

Personaalia

1. Jalaväebrigaadi ülem alates 1. augustist 2012

Mereväe Staabi ülem Alates 1. augustist 2012

Kirde Kaitseringkonna ülem alates 1. augustist 2012

Sündinud 27. mail 1974

Sündinud 20.august 1974

Sündinud 14. oktoobril 1974

Haridus Soome Riigikaitsekõrgkool USA Rahvuskaardi väljaõppe planeerimise kursus Netherlands Defence College

Haridus Marinens Officershögskola, mereväeohvitseri põhikursus BE/NL Mine Warfere School EGUERMIN, miinitõrje staabiohvitseri kursus Military Academy Karlberg, Naval Tactics programme USA Naval War College, vanemstaabiohvitseri kursus Salve Regina University, rahvusvahelised suhted Tallinna Tehnikakõrgkool, transport ja logistika

Haridus Eesti Riigikaitse Akadeemia Balti Kaitsekolledž Tartu Ülikool (sotsioloogiamagister)

kolonelleitnant Aron Kalmus

Varasem teenistus 2009–2012 Maaväe Staabi väljaõppeosakonna ülem 2007–2008 Maaväe Staabi väljaõppeosakonna vanemstaabiohvitser, jalaväeinspektor, osakonnaülem 2006–2007 Rahuoperatsioonide Keskuse välisohvitseride grupi MNC-I C-2 vanemstaabiohvitser 2005–2006 Maaväe Staabi väljaõppeosakonna vanemstaabiohvitser 2003–2005 Jalaväeinspektsiooni vanemstaabiohvitser 2001 Üksik-Sidepataljoni operatiivja väljaõppesektsiooni operatiivohvitser 2000–2001 Kaitseliidu Peastaabi väljaõppeosakonna planeerimis- ja väljaõppejaoskonna staabiohvitser 1997–1999 Üksik-Vahipataljon 1997–1997 Päästeamet 1996–1997 Kalevi üksik-jalaväepataljoni rühmaülem

kaptenleitnant Jüri Saska

Varasem teenistus 2011–2012 Mereväe Staabi operatiivja planeerimisosakonna ülem 2008–2011 Mereväebaasi ülem 2007–2008 Mereväe Staabi operatiivja planeerimisosakond, operatiivjaoskonna ülem 2006–2007 Mereväe Staabi tagalaosakond 2005–2006 EML Admiral Pitka komandör 2002–2005 miinijahtija Sulev komandör 2001–2002 Miinilaevade Divisjoni staap 2001 EML Suurop komandör 1998–2000 EML Sulev 1995–1997 teenistus mereväes

Autasud

Sõdur NR 1 (70) märts 2013

Kaitseväe teenetemärk kaitsealaste teenete eest Kaitseväe eeskujuliku teenistuse rist Mälestusmedal «10 aastat taastatud kaitseväge» Rahvusvahelistes sõjalistes operatsioonides osalenu medal Maaväe Ohvitseri Kuldrist Maaväe Staabi rinnamärk Üksik-Vahipataljoni teenetemärk

Autasud Kaitseliidu Valgeristi III klass Kaitseväe teenetemärk kaitsealaste teenete eest Mälestusmedal «10 aastat taastatud kaitseväge» Mereväe NATO kontingendi medal Mereväe teenetemärgi Usk ja Tahe III klass Raudankur Mereväe teenetemärgi Usk ja Tahe II klass Hõbeankur Miinilaevade Divisjoni teenetemärk Mereväebaasi teenetemärk

kolonelleitnant Enno Mõts

Varasem teenistus 2005–2012 Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste taktika õppetool 2001–2005 Suurtükiväegrupp, grupiülema astetäitja, staabiülem, ülem 2000–2001 Balti Luurekordoni (BALTSQN-3) Eesti kontingendi vanem 1999–2000 Suurtükiväegrupp, staabi- ja teeninduspatarei ülem, staabiülem 1996–1999 Kuperjanovi üksik-jalaväepataljon, rühmaülem, personaliohvitser Autasud Kaitseliidu teenetemärk Kaitseliidu teenetemedali eriklass Kaitseväe teeneterist eeskujuliku teenistuse eest Kaitseväe eriteenete rist Kaitseväe teeneterist riigikaitseliste teenete eest Mälestusmedal «10 aastat taastatud kaitseväge» Rahvusvahelistes sõjalistes operatsioonides osalenu medal Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste rinnamärk Suurtükiväegrupi teenetemärk

Lennubaasi ülem alates 1. augustist 2012

Õhuväe Staabi ülem alates 16. augustist 2012

Õhuseiredivisjoni ülem alates 1. augustist 2012

Sündinud 27. juunil 1975

Sündinud 24. septembril 1975

Sündinud 17. mai 1978

Haridus Eesti Riigikaitse Akadeemia Air University (USA) NATO Õhuoperatsioonide Analüüsi- ja Imitatsioonikeskus (CASPOA CoE)

Haridus Eesti Riigikaitse Akadeemia, bakalaureus Air Command and Staff College, Ameerika Ühendriigid, magister

Haridus Akadeemia Nord õigusteaduskond NATO Õhuoperatsioonide Analüüsi- ja Imitatsioonikeskus (CASPOA CoE) Kindral Jonas Žemaitise Leedu Sõjaväeakadeemia

kolonelleitnant Rauno Sirk

Varasem teenistus 2009–2012 Sõjalise esindaja asetäitja SHAPE juures 2007–2009 Õhuväe Staabi ülem 2005–2007 Õhuväe Staabi operatiivja planeerimisosakond ülem, staabiülema asetäitja 2004–2005 Õhuväe Staabi operatiivja planeerimisosakonna õhuväe juhtimisjaoskonna vanemstaabiohvitser, hiljem ülem 2001–2004 Kaitsejõudude Peastaabi analüüsi- ja planeerimisosakonna vanemstaabiohvitser 2000–2001 Kaitsejõudude Peastaabi analüüsi- ja planeerimisosakonna staabiohvitser 1999–2000 Õhuväe Staabi operatiivosakonna julgeolekuohvitser 1998–1999 Õhuseiredivisjoni operatiivja väljaõppejaoskonna operatiivohvitser 1997–1998 Tartu üksik-jalaväepataljoni staabi- ja tagalakompanii side- ja juhtimisrühma ülem

Varasem teenistus 2012 Õhuväe Staap, operatiiv-, planeerimis- ja väljaõppeosakonna ülem, õhuväe ülema asetäitja operatiivalal 2010 NATO õhuväekomponendi Ramsteini väejuhatus (Saksamaa Liitvabariik), planeerimisjaoskonna ülem 2008 NATO õhuväekomponendi Ramsteini väejuhatus (Saksamaa Liitvabariik), planeerimisjaoskonna vanemstaabiohvitser 2007 Õhuväe Staabi operatiivja planeerimisosakond, jaoskonnaülem, osakonnaülem, staabiülema asetäitja 2005 Lennubaas, Õhuväe väljaõppe- ja treeningukeskuse ülem 2003 Õhuväe Staabi operatiiv-, planeerimis- ja väljaõppeosakond, vanemstaabiohvitser 2001 Karmėlava regionaalne õhuseire koordineerimiskeskus (Leedu Vabariik), ülema abi väljaõppe alal 1999 Õhuseiredivisjon, õhusuveräänsuskeskuse ülem 1998 Õhuseiredivisjon, radariposti valveinsener Autasud Kotkaristi Hõberist Kaitseministeeriumi hõberinnamärk Kaitseväe teeneterist riigikaitseliste teenete eest Mälestusmedal «10 aastat taastatud kaitseväge» NATO medal (Bosnia, Stabilization Force) NATO medal (Liibüa, Operation Unified Protector)

major hardi Lämmergas

Varasem teenistus 2012 Õhuseiredivisjoni õhuoperatsioonide juhtimiskeskuse ülem 2010–2012 Õhuoperatsioonide juhtimiskeskuse operatsioonidesektsiooni ülem 2008–2010 Karmėlava juhtimis- ja teatamiskeskus (Leedu Vabariik), lahinguvalvemeeskonna ülem 2004–2008 Õhuoperatsioonide juhtimiskeskuse jäljetootmisohvitser 2001–2004 Õhuoperatsioonide juhtimiskeskuse jäljetootmisohvitseri abi 2001 Õhuoperatsioonide juhtimiskeskuse identifitseerimisohvitser Autasud Piirivalve rinnamärk Mõõk ja Ilves Kaitseväe teeneterist eeskujuliku teenistuse eest Õhuseiredivisjoni teenetemärk

Sõdur NR 1 (70) märts 2013

Autasud Kaitseväe eeskujuliku teenistuse rist Mälestusmedal «10 aastat taastatud kaitseväge» Kotkaristi IV klassi teenetemärk Õhuväe teeneteristi I klass

kolonelleitnant Riivo Valge

Ajalugu

Üht-teist Suurtükiväepataljoni ajaloost 95. sünnipäeva puhul Kirde Kaitseringkonna Suurtükiväepataljon tähistas 16. jaanuaril 2013 oma 95. sünnipäeva ning sel puhul on paslik kirjutada Eesti suurtükiväe loomisest ja pataljoni ajaloost. Pataljoni taasloomisest möödub tänavu 20. märtsil kõigest 15 aastat, kuid tema eelkäija asutati juba 1917. aasta lõpul rahvusüksuste moodustamise ajal.

uurtükiväelasi kogunes rahvusüksustesse juba nende loomise algfaasis: esimene suurtükiväelane arvati 1. Eesti jalaväepolku juba 1. mail 1917. Suurtükiväelased koondati juunis kaevikusuurtükkide komandosse, mille suurus oli paarsada meest (Rubach 1938: 17). 19. detsembril 1917 Soomes koondunud 98 suurtükiväelast alamlipnik Silla juhtimisel jõudsid Haapsallu 1. Eesti jalaväepolgu juurde 24. detsembril 1917. 1. Eesti jalaväediviisi ülema käskkirjaga nr 251 moodustati 26. detsembril 1917 polgu juurde suurtükiväelaste komando, kuhu koguti kokku rahvusüksustesse kuuluvad suurtükiväelased ja mille ülemaks määrati alamlipnik Jo(o)sep Sild. Komando loomist võib pidada Eesti suurtükiväe sünnipäevaks. Komando võttis alates 28. detsembrist kahe nädala jooksul Vene 45. suurtükiväebrigaadilt üle kolm patareid koos suurtükkide, varustuse ja hobustega ning 44. brigaadilt laskemoona (Leets 1927: 1286–1288). Neilt saadi kokku 24 kolmetollist Vene 1902. aasta kahurit (Rubach 1938:18).

1. suurtükiväebrigaad

Sõdur NR 1 (70) märts 2013

1. suurtükiväebrigaadi moodustamise juriidiliseks aluseks oli diviisiülema 16. jaanuari 1918 käskkiri nr 18, millega kästi formeerida Haapsalus kuue patareiga kergesuurtükiväebrigaad (Lokk 2008: 150). Samal päeval määras Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee oma ettekirjutusega nr 62 vastmoodustatud 1. Eesti suurtükiväebrigaadi ülemaks polkovnik Andres Larka (Leets 1927: 1288). Brigaadi formeeriti viis patareid, millest kolm asusid Haapsalus ja selle läheduses, üks Keilas ja üks Tartus (Rubach

Feliks Roodvee kapten

1938: 18). Eesti enamlik valitsus püüdis rahvusväeosade formeerimist takistada ja seetõttu oli allüksuste korrapärane varustamine raskendatud. Muu hulgas tehti suurtükiväebrigaadile ka ettepanek minna üle enamlaste poolele, kuid agitatsioon suurtükiväelaste seas ebaõnnestus. Veebruari alguses oli brigaadi koosseisus 26 suurtükki, 21 ohvitseri, 801 sõdurit ja umbes 450 hobust (Leets 1933: 23–24). 21. veebruaril 1918 Haapsallu jõudnud Saksa väed sundisid suurtükiväe brigaadi laiali minema, kuid juba 26. veebruaril lubati üksusel uuesti koonduda. Brigaadiülemaks määrati staabikapten Karl Tiitso, kelle alluvuses teenis märtsi keskpaigas kuude patareisse jaotatuna 36 ohvitseri ja ametnikku ning 707 sõdurit. Sakslased olid ära võtnud nii suurtükid kui ka hobuseid, mida ei õnnestunudki tagasi saada selleks ajaks, kui brigaad 5. aprillil 1918 demobiliseeriti (Rubach 1938:18).

1. suurtükiväepolk Endise 1. Eesti suurtükiväebrigaadi 2. patarei ülem kapten Hugo Kauler hakkas koondama suurtükiväeohvitsere Tallinnas 15. novembril 1918 (Rubach 1938: 18). Tolleaegne sõjaminister kindral Andres Larka määras 21. novembril kapten Kauleri 1. suurtükiväepolgu ülemaks ja käskis alustada polgu formeerimist. Formeerimine osutus keeruliseks, sest puudusid suurtükid, hobused ja muu varustus. Suurtükke püüti tulu-

tult üle võtta sakslastelt, kes toimetasid relvastust ja varustust Saksamaale ning muutsid mahajäetud suurtükid kasutamiskõlbmatuks. Polguülem saatis novembri lõpul, vahetult enne Vabadussõja algust mõned ohvitserid Narva sakslastelt suurtükke üle võtma, kuid see ei õnnestunud. Narvas viibides sattusid suurtükiväepolgu ohvitserid kohe sõja alguses, 28. novembril 1918 jalaväelastena lahingusse, osaledes eestlaste ja sakslaste ühises vasturünnakus 2. Viljandi kommunistliku kütipolgu vastu. Esimese Vabadussõja haavatu oli leitnant Georg Leets (viimane suurtükiväeinspektor enne Eesti Kaitseväe liitmist Punaarmeega 1940. aastal). 9. detsembril 1918 õnnestus siiski osta sakslastelt Rakveres kaks 77 mm 1916. aasta kahurit koos 168 lasukomplekti ja varustusega (Leets 1933: 26–27). Suurtükkide puudumise esmaseks tõsiseltvõetavaks leevenduseks olid detsembri alguses Soomelt vahetuskaubana saadud kakskümmend 3,425-tollist Vene 1895. aasta ja neli kolmetollist Vene 1900. aasta kahurit koos hulgalise laskemoonaga (Rubach 1938: 19). Hästiorganiseeritud töö tulemusena kuulus suurtükiväepolgu koosseisu 1. jaanuaril 1919 kolm divisjoni, igas kaks patareid. Divisjonide ja patareide ülemad olid: 1. divisjon: ülem kapten Herbert Brede, 1. patarei ülem leitnant Oskar Palu, 2. patarei ülem staabikapten Jaan Tõnisson;1 2. divisjon: 3. patarei ülem divisjoniülema ülesannetes staabikapten Heinrich Laretei, 4. patarei ülem leitnant Herman Maim; 3. divisjon: 5. patarei ülem divisjoniülema ülesannetes kapten Johannes Roska (Orasmaa), 6. patarei ülem leitnant Richard Lessel (Leets 1933: 31). 1. suurtükiväepolgu moodustamise efektiivsust iseloomustab hästi 3. patarei lahinguülesannete täitmisele asumine vahetult pärast rindel formeerimist. Staabikapten Laretei moodustas 9. detsembril 1918 saadud käsu alusel pata-

1 Siinkohal on jutt kapten Jaan Tõnissonist (24.10.1889–08.06.1927), mitte tema riigitegelasest nimekaimust.

Eesti suurtükiväe esimesed suurtükid ja suurtükieelikud Haapsalu lossivaremetes 1917. aastal

Patarei nr 2 Vabadussõjas 1919. aastal

1. Suurtükiväegrupi Ohvitseride Kogu

Hilisema 1. suurtükiväegrupi patareide formeerimise ja lahinguülesannete täitmisele asumise aeg Patarei Formeerimine Formeerimiskoht Eesliinile Tule avamine Algus Lõpp jõudmine 1. patarei

29. nov 1918

25. dets 1918

Tallinn

26. dets 1918

28. dets 1918

2. patarei

12. dets 1918

13. dets 1918

Tallinn

13. dets 1918

14. dets 1918

3. patarei

9. dets 1918

11. dets 1918

rinne

11. dets 1918

12. dets 1918

4. patarei2

18. dets 1918

25. dets 1918

Tallinn

27. dets 1918

4. dets 1919

Selle suurtükiväepolgu koosseisus oli Vabadussõja ajal kokku 18 patareid. Mitmed neist olid aluseks 2. ja 3.  suurtükiväepolgu moodustamisel. Sõja jooksul olid polgu koosseisus hilisema 1. suurtükiväegrupi 1., 2., 3. ja 4. patarei, mis osalesid lahingutegevuses kõikidel rinnetel: Viru rindel 1.–4. patarei; Viljandimaal, Valgamaal ja Võrumaal 4. patarei; Lätis venelaste vastu 4. patarei;

2 1. suurtükiväegrupi 4. patarei eelkäijaks oli Vabadussõja alguses 1. suurtükiväepolgus formeeritud 5. patarei, mis sõja jooksul nimetati ümber väljapatareiks nr 17. Järgnevas tekstis mõeldakse 4. patarei all algset 5. patareid.

Landeswehri vastu Võnnu ja Riia all 1. patarei (Leets 1933: 32). Vabadussõjas õnnestus korduvalt peatada Punaarmee läbimurded suurtükitulega. Näiteks tekkis 23. novembril 1919 Dubrovka küla juures kaitsesse tühimik, sest 9. jalaväerügemendi I pataljon taandus korratult pärast vastase tugevat suurtükituld ja kahe polgu pealetungi algust. Tekkis oht, et vastase edasitungiv jalavägi hävitab viiest patareist koosneva 1. suurtükiväepolgu rühmituse. Kapten Kauler sai kaitselõigu ülemalt juhise päästa suurtükid, kuid osal patareidest puudusid positsiooni vahetami-

Sõdur NR 1 (70) märts 2013

rei, kasutades 1. suurtükiväepolgu ja 4. jalaväepolgu isikkoosseisu. Hobused saadi 5. jalaväepolgult, I rühm relvastati kahuritega, mis osteti sakslastelt Rakveres, II rühmale saadeti 3,425-tollised suurtükid Tallinnast. Juba kolm päeva pärast formeerimise algust (12. detsembril 1918) tulistas I rühm Raudna külast Rannut ning II rühm Vaekülast Ulvi ja Põlula mõisa. 3. patarei oli esimene Eesti välisuurtükipatarei, mis avas Vabadussõjas tule (Leets 1933: 28).

Allikas: Leets 1933: 32

Ajalugu seks vajalikud hobused ning polguülem otsustas jääda paigale ja avada kõikide patareide koondtuli Dubrovka pihta. Patareid lasid maksimaalse kiirusega, sh 3. patarei 21 minuti jooksul 627 mürsku, mis on umbes 150 mürsku relva kohta. Tänu massiivsele suurtükitulele õnnestus jalaväel hõivata varem kaotatud positsioonid ilma võitluseta (Kauler 1933: 35–38). Teenete eest Vabadussõjas autasustati rahvusüksustes ja 1. suurtükiväepolgus teeninuid järgnevalt: 53 võitlejat said Vabaduseristi, 61-le anti tasuta maad ja 52-l võimaldati omandada tasuta kõrgharidus (Leets 1933: 33).

Hilisema 1. suurtükiväegrupi patareide laskemoonakulu Vabadussõjas Patarei

Mürsu tüüp Kokku

Šrapnell Kildmürsk

1. patarei

3923

14 199

18 122

2. patarei

769

13 563

14 474

3. patarei

2679

7887

4. patarei

5179

3675

8854

Kokku

12 550

39 324

52 086

1. suurtükiväepolk pärast Vabadussõda 1920. aasta märtsis algas demobilisatsioon ja polgu koosseisu jäid 1., 2., 3. ja 4. patarei, rahuajal formeeritud õppekomando ja 1. kindluse suurtükiväegrupp. Allüksused paigutati Virumaa mõisatesse, kus nende põhiülesandeks oli väljaõpe läbiviimine. Polgu staap (Udriku mõis) ja õppekomando (Neeruti mõis) kolisid 1921. aasta sügisel Narva, kus juba paiknesid 1. patarei ja 1. kindluse suurtükiväegrupp. Üksuste koondamine muutis polgu juhtimise oluliselt lihtsamaks (Rubach 1933: 38–39). 1. suurtükiväepolgu nime muudeti mitmel korral: 1. juunil 1920 sai selle nimeks 1. välja suurtükiväe divisjon, 1. jaanuaril 1921 uuesti 1. suurtükiväepolk (Leets 1933: 32) ja 24. novembril 1922 nimetati see ümber 1. suurtükiväerügemendiks (Rubach 1933: 40). Esimene suurtükiväe laskelaager lasketehnika ja püsitoimingute parendamiseks korraldati 1921. aasta suvel Jägalas (Rubach 1933: 39). 1922. aastal osaleti diviisi esimestel kahepoolsetel manöövritel, kus polgu patareid olid jaotatud kahe vastaspoole vahel (Treufeldt 1927: 1318).

1. suurtükiväegrupp

Sõdur NR 1 (70) märts 2013

Suur struktuuri ja nime muutus sai teoks 1. aprillil 1924, kui senise rügemendi asemele moodustati 1. diviisi suurtükivägi, kuhu kuulusid 1. ja 2. suurtükiväegrupp, ning kaotati iseseisvate patareide põhimõttel tegutsemine. 1924. aasta sügiseks koondati kõik grupi patareid Narva, 2. suurtükiväegrupp paiknes aga Rakveres. 1. diviisi suurtükiväe ülemaks määrati major Georg Leets ja 1. suurtükiväegrupi ülemaks major Erich Toffer. Tallinna Naisühing kinkis 1. diviisi suurtükiväele 28. oktoobril 1928 lipu, mille üle-

Fakte Suurtükipataljoni tänapäevast Tapa ja Narva linnavalitsus annetasid Suurtükiväegrupile 20. märtsil 2001 väeosa lipu, mille aluseks on kunagine 1. diviisi suurtükiväe lipp. Suurtükiväegrupp relvastati ajavahemikus 2003–2004 Saksamaalt ostetud 155 mm haubitsatega FH-70, mis suurendas oluliselt väeosa tulejõudu. Esimest korda osales Suurtükiväegrupp Kevadtormil 2007. aastal. Alates 2009. aastast on väeosa nimetus Suurtükiväepataljon. Suurtükiväepataljonil on välja kujunenud kindlad traditsioonid, sh pataljoni aastapäeva, taasloomise ja suurtükiväelaste kaitsepühaku Püha Barbara päeva tähistamine. Praegune pataljoniülem on kolonelleitnant Kaarel Mäesalu.

andmise tseremooniale järgnes lipupidu Narvas (Rubach 1933: 39–40). Põhirõhk oli 1. suurtükiväegrupis väljaõppel, mille head taset näitas 3. patarei mitmekordne võitjaks tulemine suurtükiväe laskevõistlustel. Lisaks Jägalale saadi harjutusalaks Kurtna õppeväli, mis pakkus häid võimalusi jalaväega koostöö harjutamiseks (Rubach 1933: 39–40). 1938. aasta õppuste kokkuvõtte põhjal hinnati patareide tegevust efektiivseks: positsioone vahetati kiiresti, side töötas peaaegu alati, valitud olid varupositsioonid ja korraldatud oli positsioonide kaitse. Samas oli probleemiks jalaväe ja suurtükiväe koostöö, eelkõige ülemate ja tulejuhtimise puhul (ERA.511.1.531, l. 113–114). Tulejuhtimisel kasutati ka lennukeid, kuid nende rakendamine alati siiski ei õnnestunud (ERA.598.1.334, l. 536).

Gaasmürsk Süütemürsk

142

10 636

Pärast grupi koondamist Narva arenesid väeosa traditsioonid ning ohvitseride ja üleajateenijate kogude tegevus. Aktiivselt tegeldi spordiga, mida ilmestab ka grupi jalgpallimeeskonna esikoht 1931. aasta Kaitseväe võistlustel. Grupi juurde loodi 6. veebruaril 1928 ohvitseride kogu, mis aitas vääriliselt sisustada ohvitseride vaba aega. Külastati Vabadussõja-aegseid lahingupaiku, igal kevadel viidi läbi ratsavõistlusi ja igal suvel laskevõistlusi. Kogul oli kasiino, mis liideti 1931. aastal kulude kokkuhoiuks 1. jalaväerügemendi omaga. Lisaks oli ohvitseride kogul oma laenu-hoiukassa, mille toimimist hindasid liikmed kõrgelt. 21. maist 1933 kuulus kogusse ka reservohvitseride sektsioon, mis aitas pidada sidet endiste ohvitseridega (Rubach 1933: 39–40; Ilves 1938: 24–25). Lisaks ohvitseride kogule toimis grupi juures aktiivselt üleajateenijate kogu, mis loodi 1. juunil 1925. Kogul olid omad ruumid, tegutsesid nt kirjandus-, spordi- ja lauluring. Korraldati koosviibimisi ja hoiti ühendust reservväelastega (Rubach 1933: 42). 1. suurtükiväegrupi koosseisu kuulusid 1939. aasta septembris staap, spetsialistide komando, 1., 2. ja 3. patarei (kergekahuripatareid, igas neli 76 mm Vene kahurit, mudel 1902), 4. patarei (raskehaubitsapatarei, kaks 150 mm Saksa raskehaubitsat) (Salo 2005: 159; Tarvel & Tannberg 2004: 444). 17. juunil 1940 sundis Punaarmee Eesti väeosasid jätma maha alalised paiknemiskohad ja asuma mujale (nt koolihoonetesse), tegemaks ruumi Punaarmee väeosadele (Pajur 2010a: 233). Eesti väeosad saadeti laiali Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu 19. septembri 1940 otsusega, millega kuulutati kõikide Kaitseväe väeosade ja asutuste koosseisud kehtetuks (Pajur 2010b: 268).

Kapten Hugo Kauler

1. suurtükiväegrupi eksisteerimise lõpuks võib pidada grupi likvideerija kapten Paul Verevi likvideerimise lõpparuande esitamist 19. detsembril 1940. Relvastus ja varustus oli üle antud Punaarmee koosseisu moodustatud üksustele, muu vara jaotatud erinevate institutsioonide vahel, nt lipp anti üle Eesti NSV Rahvahariduskomissariaadi alla kuulunud Sõjamuuseumile (ERA.2362.1.68). Eestile kuulunud suurtükkidega relvastati 1940. aasta sügisel Punaarmee 22. (Eesti) territoriaalne laskurkorpus, mis sai 1941. aastal Porhovi lahingus kindral Mansteini juhitud Wehrmachti 56. korpuse osadelt hävitavalt lüüa ja kaotas suure osa oma suurtükkidest. Tõenäoliselt polnud 1941. aasta septembri lõpuks Eesti suurtükke enam kasutuses (Nõmm 2004: 195–196).

Taasloodud Suurtükiväegrupp

Arhiiviallikad ERA.511.1.531 = Eesti Riigiarhiiv > Suurtükiväe Inspektuur > 2. Kirjavahetus väljaõppe alal, õpetuste kavad, inspekteerimisaktid > Kirjavahetus koostöö küsimustes jalaväe ja suurtükiväe vahel 23.01.1940–12.03.1940. ERA.598.1.334 = Eesti Riigiarhiiv > 1. Suurtükiväegrupp > Rivijaoskond > 7. Salajased materjalid > Kirjavahetus sõjaväe keskasutustega kaadri täiendusõppuste, manöövrite ja taktikaliste harjutuste korraldamise kohta; kokkuvõtted suurtükiväe tegevusest lahingõppustel ja arvamusi õppustel selgunud puuduste kohta 30.03.1938–22.03.1939. ERA.2362.1.68 = Eesti Riigiarhiiv > Sõjaministeeriumi ja sõjaväe väeosade ja asutiste likvideerimise peakomisjon > 2. Väeosade ja asutuste likvideerimistoimikud > 2.9 Suurtükivägi > 1. suurtükiväegrupi likvideerimise lõpparuanne 19.12.1940.

Kirjandus Ilves, Aleksander 1938. Jooni 1. Suurtükiväegrupi Ohvitseridekogu tegevusest. – Sõdur 1–2, lk 24–25. Kauler, Hugo 1933. I diviisi suurtükivägi Narva lahingutes Jamburi maantee raioonis 23. novembril 1919: Isiklikke mälestusi. – Sõdur 1–2, lk 35–38. Leets, Georg 1927. l-ne Eesti suurtükiväe brigaad 13.XII.1917.–5.IV.1918. – Sõdur 51–52, lk 1285–1298. Leets, Georg 1933. 1-sest Eesti suurtükiväebrigaadist I diviisi suurtükiväeni. – Sõdur, 1–2, lk 22–33.

Kapten Joosep Sild

Lokk, Vitali 2008. Eesti rahvusväeosad 1917–1918: Formeerimine ja struktuur. Tallinn: Argo. Nõmm, Toe 2005. Eesti suurtükivägi 1918–1940. Relvastus ja ülesehitus. In: Lõhmus, Leho (koost). Laidoneri muuseumi aastaraamat 2004. Viimsi: Laidoneri Muuseum, lk 39–205. Pajur, Ago 2010a. Eesti kaitseväe lammutamine. In: Tarvel, Enn & Maripuu, Meelis (toim). Sõja ja rahu vahel II: Esimene punane aasta. Tallinn: S-Keskus, lk 233–261. Pajur, Ago 2010b. Kaitseväe reorganiseerimine Punaarmee laskurkorpuseks. In: Tarvel, Enn & Maripuu, Meelis (toim). Sõja ja rahu vahel II: Esimene punane aasta. Tallinn: S-Keskus, lk 262–320. Rubach, Richard 1933. Jooni 1-se suurtükiväepolgu – 1-se suurtükiväegrupi elust ajajärgul 1920.–1932. – Sõdur 1–2, lk 38–41. Rubach, Richard 1938. 1. Suurtükiväegrupi 20 aastat. – Sõdur 1–2, lk 17–23. Salo, Urmas 2005. Eesti kaitseväe valmisolek sõjaks ja vastupanuvõimalused 1939. aastal. Magistritöö. Tartu: Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonna lähiajaloo õppetool. Tarvel, Enn & Tannberg, Tõnu (toim) 2004. Sõja ja rahu vahel I: Eesti julgeolekupoliitika 1940. aastani. Tallinn: S-Keskus. Treufeldt, Otto 1927. 1-ne suurtükiväe polk 21.XI.1918.–15.III.1924. – Sõdur 51–52, lk 1298–1318.

Sõdur NR 1 (70) märts 2013

Eesti Vabariigi valitsuse 13. märtsi 1998 määrusega taasloodi 20. märtsil 1998 Tapal Suurtükiväegrupp, mille ülemaks määrati leitnant Rein Luhaväli. Samal aastal võeti teenistusse ka esimesed ajateenijad. Sarnaselt 1918. aastaga mängis Soome olulist rolli Eesti suurtükiväe loomisel, kinkides 105 mm haubitsad H61-37 ja erialavarustust. Lisaks relvaabile õpetati välja esimesed suurtükiväeohvitserid ja -allohvitserid ning viidi Soomes ajavahemikus 1999–2002 läbi grupi kaudtulelaskmisi, sest Eestis puudus selleks sobiv laskeala. Ohvitseride õpet korraldati Soomes kuni 2006. aastani, pärast seda hakkas väeosa ise ohvitseridele erialaharidust anda.

Polkovnik Andres Larka

Kaitseväe Ühendatud Õppeasutused korraldavad konverentsi

«Kümme aastat operatsioonist Iraagi Vabadus» Tänavu märtsis möödub kümme aastat sõjalise operatsiooni Iraagi Vabadus algusest. Sel puhul korraldavad Kaitseväe Ühendatud Õppeasutused (KVÜÕA) 22. märtsil Tartus Riia 12 Kõrgema Sõjakooli aulas konverentsi, kus käsitletakse operatsiooni sõjalisi, poliitilisi ja õiguslikke aspekte ning analüüsitakse operatsiooni kogemusi kaitseväelisest, poliitilisest ja akadeemilisest perspektiivist. Eelregistreerimine KVÜÕA kodulehel 10.15

Konverentsi avamine

I paneel 10.30–12.00 10.30 Iraagi operatsiooni välispoliitilised aspektid Harri Tiido (Eesti alaline esindaja Euroopa Liidu juures) 11.00 Iraagi operatsiooni sõjalised aspektid kolonel Martin Herem (KVÜÕA ülema asetäitja) 11.30 Iraagi operatsioon ja sissetungi otsustusprotsessi õiguslikud aspektid Rene Värk (KVÜÕA riigi- ja rahvusvahelise õiguse dotsent) 12.00 Lõuna II paneel 13.00–14.30 13.00 Iraak ja tema rahvusvaheline seisund aastal 2003 Holger Mölder (KVÜÕA julgeolekupoliitika ja strateegia õppesuuna dotsent) 13.30 Iraagi operatsioon ja õhusõja doktriinid kapten Mika Raudvassar (KVÜÕA sõjaajaloo lektor) 14.00 Iraagi arheoloogiliste muististe ja Iraagi muuseumi rüüstamine 2003. aastal Vladimir Sazonov (Kaitseväe keelekeskuse juhataja, dotsent) 14.30 Kohvipaus III paneel 14.50–16.20 14.50 Iraak ja inimõigused Mart Nutt (ajaloolane ja Riigikogu liige) 15.20 Etnilis-usuliste vähemuste olukorrast Iraagis Andres Saumets (KVÜÕA ühiskonnateaduste dotsent) 14.40 Iraagi siseriiklik dünaamika ja föderalismi perspektiivid kapten Karl Salum (KVÜÕA rakendusuuringute keskuse teadur) 16.20 Kohvipaus 16.40

Paneeldiskussioon «Iraagi operatsiooni õppetunnid – Iraak ja olukord regioonis 10 aastat hiljem»

17.20

Lõpetamine

Kuni märtsi lõpuni PHILIP M. TAYLOR

Mõtterelv

-20 %

Propaganda ajalugu vanaajast tänapäevani 384 lk, kk Käesolev raamat käsitleb propaganda vahendeid. Mitte seda, kas toode (nagu sõda või religioon) on vajalik või mitte, kas see on õige või vale, õiglane või ebaõiglane. Uuritakse vaid vahendeid, mille abil toodet – edukalt või edutult – turustatakse. Raamat annab lugejale teadmisi, kuidas propaganda on arenenud, kuidas seda ära tunda ja milliseid eesmärke võib see eneses peita.

ROBERT R. LEONHARD

Manööversõja kunst

Manööversõja teooria ja maa-õhk lahingud 640 lk, kk Raamat annab huvitava ülevaate manöövri arengu kohta sõjapidamises, esitades sealjuures põhjaliku analüüsi meetoditest ja vahenditest vaenlase löömiseks. Üllatuslikult toob autor näiteid ka Alakesander Suvorovi ja Jan Žižka võidukäikudest ning julgeb teha etteheiteid edukaks tituleeritud operatsioonile „Õiglane põhjus“.

GEOFFREY TILL

Merevõim

Teejuht 21. sajandisse 640 lk, kk Geoffrey Tilli tunnustatud teos “Merevõim. Teejuht 21. sajandisse” on mõeldud laiale lugejaskonnale – tegev meremeestele, akadeemilistele uurijatele, merenduse õppuritele ja kõikidele, kellele pakub huvi merevõimu muutuv ja otsustav roll 21. sajandil. Raamatu koostamisel on kasutatud laia ringi eriala spetsialistide abi ja nõuandeid.

Tellides: www.healugu.ee, telefonil 680 4443 või myyk@healugu.ee

Lahenda ülesanne: valged alustavad ja võidavad!

Elus on võidukad need, kes oskavad ka raskes seisus käike ette näha. Kõrgem Sõjakool valmistab sind ette nii lahinguks kui ka eluks. Tee oma võidukäik tule Kõrgemasse Sõjakooli! Dokumentide vastuvõtt 25.06 - 07.07 Sinu küsimused on oodatud: sojakool@mil.ee või 717 6131