Oktoober 2010

1939.−1940. aasta Soome-Nõukogude Talvesõja põhjused ja ennetava julgeoleku peamised elemendid S Õ J A N D U S A J A K I R I NR 4 (68)

O KTO O B E R 2 0 1 0

USA merejalaväelased maabusid koos kaitseliitlastega Hara lahe rannikul

SISUKORD

NR 4 (68)

O KTO O B E R 2 0 1 0

Kõikide sõda kõikide vastu Bosnias ja Hertsegoviinas I

6

Jugoslaavia lagunemisele järgnenud kõige keerukama ja verisema sõjalise konflikti ülevaade. Koostaja Mattias Jõesaar.

Vaid sisemiselt demokraatlik ja avatud väikeriik on edukas

16

Vabariigi presidendi Toomas Hendrik Ilvese kõne võidupüha paraadil Viljandis 23. juunil 2010.

Strateegiline kommunikatsioon rahvusvaheliste julgeolekuabijõudude Afganistanis (ISAF) tegevuses

18

6

Ülevaade strateegilise kommunikatsiooni erinevate osiste arendust NATO missioonidel viimastel aastatel. Autor kolonel Arthur Tulak.

USA merejalaväelased maabusid koos kaitseliitlastega Hara lahe rannikul 23 Ülevaade olulisimatest dessantoperatsioonidest Eesti rannikul ja mujal maailmas. Autor vanemleitnant Ingrid Mühling.

Rakendusuuringute keskuse tegevusel on rahvusvaheline haare 26 Ülevaade Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste rakendusuuringute keskuse tööst rahvusvahelises riigikaitsesüsteemide planeerimise ja rakendamise ekspertgrupis. Autor Eneken Laasme.

US ARMY RANGER SCHOOL − kas oled väljakutseks valmis?

30

USA maaväe eliitsõdurite koolitus reindžerikursuse läbinu pilgu läbi. Autor nooremleitnant Raido Saremat.

Meist sõltub! Kaitseväe logistikakeskus aastal 2009. II osa

38

30

Jätkub kaitseväe logistikakeskuse möödunud aasta tegevuse kokkuvõte. Autor leitnant Marek Miil.

Ajateenijate põhiõiguste ja -vabaduste piiramine ning asendusteenistuse uus kestus

43

Jõustus kaitseväeteenistuse seaduse muudatus, mis sätestab ajateenijate põhiõiguste ja -vabaduste piiramise ning lühendab asendusteenistuse kestust. Autor Aivar Engel.

Tänapäevane merepiraatlus

48

Kuidas mõjutab tänapäevane merepiraatlus elu Eestis? Autor kaptenleitnant Peeter Ivask.

“Piinakamber” ehk sõda sõduri pilgu läbi

53

Tänavu parima filmi Oskari saanud sõjafilm “The Hurt Locker” on sõja kujutamise vaatenurgast tähelepanuväärne linateos. Autor Ilmar Raag.

48

1939.−1940. aasta Soome-Nõukogude Talvesõja põhjused ja ennetava julgeoleku peamised elemendid 58 Katse vastata küsimusele, miks ikkagi ründas Stalin Soomet. Autor Osmo Apunen.

N R 4 ( 6 8 ) O KTO O B E R 2 0 1 0

Sõdur

1

TOIMETUSE VEERG Kindel märk Meie NATO liitlased andsid sel aastal kindla ja selge märgi, näidates jõuliselt maailma kõige võimsama poliitilise ja sõjalise liidu kohalolekut Eestis, Lätis, Leedus ja Poolas, kinnitamaks, et Põhja-Atlandi lepingu 5. artikkel kehtib ühtemoodi kogu NATO territooriumil.

8. august 2008 oli paljudele meie liitlastele silmade avanemise päev. Ma ei pea silmas olümpiamängude avatseremooniat Pekingis, vaid sõda Gruusias, mis hiinlaste meelehärmiks tõmbas maailma tähelepanu aastaid ettevalmistatud ja idamaise suurejoonelisusega kõiki varasemaid suveolümpiamänge varjutama pidanud spordi- ja rahupeolt. Suurõppustekompleks “Zapad 2009” ja “Ladoga 2009” jätsid aasta hiljem õhku uusi vastuseta küsimusi ja kõhklusi.

NATO kaitsekavasid on aastatega staapides ja õppustel üha detailsemaks lihvitud. 2004. aastal, kohe pärast Eesti saamist NATO täisliikmeks, alustas Belgia õhuturvet Eesti õhuruumis. Tänaseks on NATO õhuturve ja NATO õhuväeõppused saanud siin rutiiniks.

Lätis Adaži polügoonil lõppes Ameerika Ühendriikide, Läti, Leedu ja Eesti maa- ja õhuvägede ühisõppus “Sabre Strike” (“Saablilöök”), mille eesmärgiks oli valmistada kaitseväelased ette välisoperatsioonideks Afganistanis ning arendada liitlasvägede maa- ja õhuväe koostööd.

Eesti, Läti ja Leedu harjutasid tänavu teist aastat järjest õppusel “Baltic Host” liitlasvägede vastuvõtmist. Liitlasvägede vastuvõtuharjutus on oluline osa alliansi plaanidest Eesti, Läti ja Leedu kaitsmisel. Mullune “Baltic Host” Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste

Eesti sõjandusajakiri Sõdur

matkekeskuses oli NATO-le nii erakordne ja edukas, et seal kõneldakse tõsiselt võimalusest kaasata õppusele teisigi asjast huvitatud liikmesriike. Liitlasvägede vastuvõtmine ei ole pelgalt kaitseväe mure, liitlaste vastuvõtmisel on oma ülesanded kogu riigil – nii ava- kui ka ärisektoril. Liitlasvägede ja rahvusvahelise abi vastuvõtu harjutamine lubab vajadusel olla valmis võtma vastu abi ka mittesõjaliste kriiside korral, kasutades selleks kogu ühiskonna ressursse.

Juunis harjutasid Ameerika Ühendriikide merejalaväelased koos Scoutspataloniga sõdimist Põhja-Eestis metsasel maastikul. Merejalaväelased, Eesti sõdurite relvavennad Iraagis ja Afganistanis, viisid läbi maabumisoperatsiooni meie põhjarannikul. Läänemere piirkonna suurimal mereväeõppusel “Baltops 2010” harjutasid kõik väeliigid rahvusvahelist koostööd.

Rahvusvahelised õppused andsid kindla märgi, et Eesti riik ja rahvas on kaitstud, sest meie riigikaitse kilbiks on iseseisev kaitsevõime ja mõõgaks kollektiivkaitse NATO raames.

• Kaitsejõudude peastaabi teavitusosakonna ülem kolonelleitnant Peeter Tali

Esikaanefoto: Ülo Isberg Toimetus: Juhkentali 58, 15007 Tallinn Vastutav toimetaja: kolonelleitnant Peeter Tali e-mail: peeter.tali@mil.ee Küljendus: Matis Karu Trükitud ASi Printall trükikojas

Väljaandja Kaitsejõudude Peastaap 6 numbrit aastas

2

Sõdur

N R 4 ( 6 8 ) O KTO O B E R 2 0 1 0

EESTI President Ilves kohtus Lõuna-Afganistanis teenivate Eesti kaitseväelastega Afganistanis töövisiidil viibinud president Toomas Hendrik Ilves külastas 6. oktoobril Helmandi provintsis asuvat Wahidi patrullbaasi, kus teenib Eesti jalaväekompanii Estcoy-10, ning NATO juhitavate rahvusvaheliste julgeolekuabijõudude Afganistanis (ISAF) selle piirkonna suurimat baasi Camp Bastionit, kus teenib meie logistiline toetusüksus.

Eesti riigipea sõnul oli tema Afganistani-visiidi peamisi eesmärke tutvuda Eesti kaitseväelaste teenistusega. “Te olete meie parimad sõdurid,” kinnitas riigipea kohtumisel Wahidi patrullbaasis. “Te teenite piirkonnas, mis on erilise tähendusega kogu Afganistanile. Mässuliste ideoloogiline baas ja valdav osa narkokaubandusest lähtub Lõuna-Afganistanist, mistõttu on tähtis selle piirkonna saamine Kabuli keskvõimu ja ISAFi kontrolli alla,” lausus president Ilves. “Võime öelda, et lahingutegevus on võrreldes mullusega küll intensiivistunud, kuid mõistame: see on oodatud vastus Afganistani armee ja rahvusvaheliste julgeolekuabijõudude järjest laiahaardelisemale ja jõulisemale tegevusele.”

Eesti riigipea sõnul kinnitasid talle Kabulis mitmed Afganistani juhid, ISAFi kõrgemad ohvitserid ja rahvusvaheliste operatsioonide esindajad, et näha on märke Talibani väsimisest. President Ilves rõhutas, et riik peab andma meie kaitseväelastele Afganistanis parima ja nüüdisaegseima varustuse ning tugevad sotsiaalsed tagatised nii sõduritele kui ka nende lähedastele. “Esiteks on selge, et teenistus Afganistanis vajab teistsugust varustust ja relvastust kui teenistus Eestis. Lähikuudel peaksid Helmandis teenivad sõdurid saama meie liitlaste toel parema, nende turvalisust suurendava varustuse,” sõnas riigipea.

Lashkar Gah’s andis president Ilvesele ülevaate NATO sihtjõudude Helmandis ülem brigaadikindral Richard Felton.

Kaitseminister tõstis esile Põhja kaitseringkonna reservpataljoni juhtkonda Kaitseminister Jaak Aaviksoo tutvus 14. septembril kaitseväe keskpolügoonil kaitseväe tänavuse suurima reservüksuse õppekogunemisega “Põhjanael 01”.

2008. aastal alanud ja nüüd juba kolmandat korda järjepidevalt korraldatav reservpataljoni õppekogunemine on Aaviksoo sõnul selge kinnitus, et reservväel põhinev Eesti riigikaitse mudel töötab ka tegelikkuses. “Õppekogunemisest osavõtt ja eriti vabatahtlike reservohvitseride tegevus reservpataljoni juhtkonnas näitab ilmekalt, et kaitsetahte puudumise taha ei jää Eesti sõjaline kaitse küll pidama.”

Põhja kaitseringkonna ülem kolonelleitnant Rene Brus andis kaitseministrile ülevaate õppuse “Põhjanael” käigust.

Kaitseminister jälgis pioneeride mineerimisharjutust ja vestles reservväelastega.

N R 4 ( 6 8 ) O KTO O B E R 2 0 1 0

Miinijahtija Ugandi leidis augustis Saaremaa lähistel läbi viidud operatsiooni käigus Vabadussõjas hukkunud Briti sõjalaevade HMS (Her Majesty’s Ship) Cassandra, HMS Myrtle ja HMS Gentiani vrakid. Vrakid asuvad 60–100 meetri sügavuses ja kuuluvad vastavalt rahvusvahelistele tavadele Ühendkuningriigile. Laevade otsimise operatsioon viidi läbi koostöös Eesti Meremuuseumiga. Otsimise aluseks olid tollase Briti admirali Alexander-Sinclairi antud viimased koordinaadid, mis osutusid üllatavalt täpseks.

Kaitseväe allohvitsere koolitav Võru Lahingukool liitus 1. augustist Kaitseväe Ühendatud Õppeasutustega. Liitmise eesmärk on õppetöö kvaliteedi parandamine ning olemasolevate vahendite ja võimaluste otstarbekam ja paindlikum kasutamine. Lahingukool jätkab tegutsemist Võrus Meegomäel, ka jäävad alles lahingukooli ja Kõrgema Sõjakooli ajaloolised lipud.

Kirde kaitseringkonnas lõppes 18. augustil pioneeripataljoni reservõppekogunemine. Õppuse eesmärgiks oli meelde tuletada ajateenistuses omandatu ja harjutada reservväelaste tegutsemist oma üksuse koosseisus.

Reservväelased parandasid polügoonil ligi kolm kilomeetrit teid, ehitasid silla, tõkkeid ja truubi.

8. septembril külastas Tallinna Ameerika Ühendriikide mereväe küberväejuhatuse ülem viitseadmiral Barry McCullough.

Kõrge külaline käis NATO Kooperatiivses Küberkaitsekeskuses, Riigi Infosüsteemide Arenduskeskuses ja Skype Eesti kontoris ning kohtus kaitseministeeriumi kantsleri Riho Terrasega.

Saksamaal lõppes 16. septembril USA Euroopa väejuhatuse korraldatud sideõppus “Combined Endeavor”, mille käigus testisid 40 riigi sideväelased side- ja infosüsteemide ühildumist teiste riikide süsteemidega. Maailma suurimal selletaolisel õppusel osales 1400 sidespetsialisti, nende seas 14 Eesti kaitseväelast.

Soome kaitseväe juhataja kindral Ari Tapani Puheloinen alustas 27. septembril Eesti kaitseväe juhataja kindralleitnant Ants Laaneotsa kutsel kolmepäevast ametlikku töövisiiti Eestisse.

Sõdur

3

MAAILM aUkraina ja Venemaa sõlmisid kokkuleppe, mille kohaselt jääb Venemaa Musta mere laevastik Ukraina linna Sevastopoli sadamasse 2042. aastani. Algselt oleks pidanud rendileping lõppema 2017. aastal. Ukraina parlament ratifitseeris lepingu 27. aprillil ja vastutasuks alandas Venemaa Ukrainale müüdava gaasi hinda 30% võrra.

Iisraeli kaitsevägi kavatseb hoolimata 31. mai üheksa hukkunuga lõppenud intsidendist jätkata mereblokaadi Gaza sektorile, kasutades selleks oma mereväe eriüksusi. Paar päeva pärast intsidenti ütles Iisraeli kaitseminister, et juhtunust võetakse õppust järgnevate operatsioonide tarbeks. Iisrael kahtlustab, et humanitaarabilaevadega tuuakse Gazasse ümbrikutesse peidetud sularaha.

Venemaa on näidanud üles huvi Iveco mitmeotstarbeliste kergesoomussõidukite vastu. Vene meedia hinnangul kavatseb riik hankida 1000 Itaalia soomussõidukit, mis pakuvad võimaliku miiniplahvatuse korral võrreldes seni kasutusel olevate kergesoomukitega GAZ-2330 Tiger rohkem kaitset. Ka peavad läbirääkimisi Ižmaš ja Itaalia väikerelvade tootja Beretta Venemaale ühisettevõtte rajamiseks, mille toodanguks saaksid politsei- ja eriteenistusrelvad.

Serbia sõlmis 31. mail Portugaliga sõjalise kokkuleppe eesmärgiga parandada relvajõudude kvaliteeti ja taastada oma rahvusvaheline seisund. Kokkulepe on Serbiale tähtis, sest see on sõlmitud NATO riigiga ja aitab tõsta Serbia sõjaväelaste väljaõppe taset. Serbia ja Portugal leppisid kokku sõjameditsiinialases koostöös, väljaõppe- ja kaitsepoliitiliste kogemuste vahetamises ning ühiste strateegiliste uuringute tegemises. Viimaste aastate jooksul on Serbia sõlminud mitmeid sõjandusalaseid kokkuleppeid nii NATO kui ka eraldi alianssi liikmesriikidega, nt Hispaania ja USAga. Siiski kavatseb Serbia valida Austria ja Rootsi tee, seades eesmärgiks Euroopa Liidu liikmesuse, kuid välistades NATOsse astumise. Serbia kaitseministri Dragan Sutanovici sõnul tahetakse teha NATOga koostööd näiteks ÜRO egiidi all korraldatavatel ühisoperatsioonidel.

4

Sõdur

Gruusia ametnikud on pahased ohtliku embargo peale Juuni keskel Pariisis Eurosatory rahvusvahelist kaitsetööstusmessi külastanud Gruusia ametnikud väljendasid oma pahameelt selle üle, et nende riigile ei taheta müüa riigikaitsevarustust. Samal messil osalenud USA ja Iisraeli esindajad kinnitasid, et kaitserelvastuse ja muu varustuse müük Gruusiale on raskendatud USA valitsuse poliitika ja Venemaa surve tõttu ning selle põhjuseks on 2008. aasta augustisõda. Gruusia esindajate sõnul on separatistlikesse Lõuna-Osseetiasse ja Abhaasiasse paigutatud rohkem Vene vägesid, kui oleks vaja vaid nende kaitsmiseks. Nimelt on Abhaasias ja Lõuna-Osseetias mitusada Vene lahingutanki T-90, mis on vajalikud üksnes järjekordseks invasiooniks valmistumisel. Gruusia sooviks muretseda radareid, et jälgida Vene vägede liikumist Lõuna-Osseetias, sest näiteks Gori läheduse tõttu Lõuna-Osseetia piirile ei oleks Gruusia vägedel piisavalt aega valmistuda võimaliku rünnaku korral selle linna kaitsmiseks. Ka vajavad grusiinid tankitõrjerelvi, sest võimalik konflikt oleks nendele kaitsesõda, ja veel tahab Gruusia muretseda tänapäevaseid raadiosaatjaid juhuks, kui midagi peaks juhtuma muude sidevõimalustega. Ükski nimetatud toode ei ole Gruusiale kättesaadav ja grusiinid ei saa aru USA valitsuse eesmärkidest, sest radarid ja raadiosaatjad ei ole ründerelvad. Seetõttu ei saa Gruusia välja vahetada isegi neid radareid, mis sõja käigus kaotati. Iisraeli väitel ei soostu nad Gruusiale militaarkaupa müüma mitte mitteametliku USA blokaadi, vaid kartuse pärast halvendada suhteid Venemaaga. Gruusia luureteenistuse juhi Gela Bežuašvili sõnul tegeleb tema ametkond 80% ajast võimaliku Vene ohuga riigile, lisades, et iga kuu arreteeritakse vähemalt kaks tähtsat või vähemtähtsamat Gruusia valitsusametnikku, kes on Venemaa poolt ära ostetud eesmärgiga panna nad töötama oma kodumaa vastu.

Birmast põgenenud majori sõnul on riigil tuumaambitsioonid Kuigi kuulujutud Birma huvist tuumarelvade vastu pärinevad juba aastast 2001, mil riik üritas soetada Venemaalt tuumareaktori, ei ole senini olnud kindlat alust arvata, et ametlikult Myanmari Liidu nime kandev riik kavandab tuumarelva valmistamist. Veebruaris Birmast Taisse põgenenud armeeohvitser tõi endaga kaasa hulganisti fotosid ja dokumente, mille alusel on võimalik väita, et riik tegeleb tuumaprogrammiga. Major oli õppinud aastaid Moskvas N. E. Baumanni Instituudis raketitehnoloogiat, enne kui ta Birmasse naasis, et seal prototüüpe arendada. Tehased, kus mees töötas, on aastaid tekitanud lääneriikide luures kahtlusi. Major andis ka peamise tuumaobjekti, tuumapataljonina tuntud, ametlikult Thabeikkyini 1. teadus- ja tehnoloogiarügemendi nime kandva üksuse täpsed koordinaadid. Birma ohvitseri sõnul tegeleb tuumapataljon tuumauuringutega eesmärgiga ehitada tuumareaktor ja uraani rikastamise tehas tuumapommi väljaarendamiseks. Kavatsus valmistada tuumapomm või isegi ehitada tuumareaktor rahuotstarbeliseks kasutuseks on vastuolus Birma poolt sõlmitud rahvusvaheliste lepingutega ja kui kahtlused selle osas osutuvad tõeseks, on riigil vaja teha väga palju selgitustööd.

N R 4 ( 6 8 ) O KTO O B E R 2 0 1 0

MAAILM Ukraina tõmbus NATO-suunalt tagasi, kuid Soome astus sammukese lähemale Mai lõpul teatas Ukraina uus valitsus, et riik võib teha küll NATOga koostööd, kuid välistatud on Ukraina liitumine alliansiga. Alates veebruarist on Ukraina uus president Viktor Janukovõtš tüürinud riiki üha lähemale Venemaale. Lisaks on Krimmi elanikud protestinud NATO suvise mereväeõppuse “Meretuul 2010” vastu, millest võtsid teiste seas osa ka Gruusia, Moldova, Türgi ja USA ning milleks kasutati Odessa ja Nikolajevi sadamaid.

Soome peaminister Matti Vanhanen on aga NATO Euroopa vägede kõrgemale ülemjuhatajale teada andnud, et NATO eesmärgid sobivad kokku Soome välis- ja julgeolekupoliitikaga. Soome osaleb NATO rahutagamismissioonil Kosovos ja julgeolekuabijõududes Afganistanis ning aastast 1994 rahupartnerlusprogrammis. Soome kaitseväe juhataja kindral Ari Puheloinen toonitas, et Soome kavatseb säilitada ka võimalikul NATOga liitumisel kohustusliku sõjaväeteenistuse, kuid 350 000-liikmelist reservväge võidakse vähendada.

ISAFi ülem kindral McChrystal vahetati välja kindral Petraeuse vastu USA president Barack Obama vabastas 23. juunil USA ja NATO Afganistani vägede ülemjuhataja kindral Stanley McChrystali teenistuskohustusest, kirjutades alla tema lahkumispalvele. Tagasiastumise põhjusteks olid kuuletumisprobleemid, sest kindral McChrystal ja tema meeskond olid kritiseerinud ajakirjas Rolling Stone president Obamat, asepresident Joe Bidenit ja teisi USA administratsiooni kõrgeid ametnikke.

USA sõjaväeõiguse koodeksis on määratud karistused igale ohvitserile, kes kasutab halvustavaid sõnu presidendi või mõne teise kõrgema valitsusametniku kohta. President Obama sõnul ei vastanud kindral McChrystali käitumine ülemjuhatajale kehtestatud nõuetele. Ta lisas, et personalivahetus Afganistani vägede ülemjuhatuses ei tähenda muutust USA Afganistani-poliitikas. Kindral McChrystali väljavahetamine tähendab kolmandat Afganistani väejuhatuse vahetust viimase kolme aasta jooksul. Uus ISAFi ülem kindral David Petraeus on varem juhtinud koalitsioonivägesid Iraagis ning aidanud kaasa praeguse Afganistani strateegia koostamisele. 21. juunil astus eriarvamuste tõttu tagasi ka Ühendkuningriigi erisaadik Afganistanis ja Pakistanis Sir Sherard Cowper-Coles.

N R 4 ( 6 8 ) O KTO O B E R 2 0 1 0

Soome õhuvägi tellis kolmanda transpordilennuki Airbus Military C-295, et vahetada välja 1982. aastast kasutuses olnud lennukid Fokker F27100. Uus õhuk peaks kohale saabuma 2013. aastal ning 2015. aastal loodetakse kõik senised F27-tüüpi lennukid pensionile saata.

Iisraeli kaitsetööstus loodab rekordilisele müügiaastale. Kavas on ületada aasta lõpuks 8 miljardi USA dollari piir. Iisrael oli 2009. aastal kaitsetööstuse müügilepingute osas USA, Venemaa ja Prantsusmaa järel neljandal kohal, teenides 7,5 miljardit USA dollarit. Iisraeli kindrali Udi Shani sõnul on riigi eesmärgiks müüa aastas 7–10 miljardi dollari väärtuses kaitsetööstuse toodangut. Ta lisas, et tegemist on Iisraeli Riigile kõige tulusama tööstusharuga. Seda iseloomustab ka näiteks tuttuue Merkava Mk 4 lahingutanki esmaesitlus Pariisis Eurosatory rahvusvahelise kaitsetööstusmessi avapäeval.

Kreeka vähendab eelarvekärbete tõttu väekontingenti rahutagamismissioonil Kosovos (KFOR) 650-lt 50-le.

KFORi vägede vähendamisega alustatakse käesoleva aasta novembris ja see viiakse lõpule 2011. aasta alguseks. Kreeka kohutava majandusseisu tõttu otsitakse võimalusi raha säästmiseks ja Kosovo väekontingendi vähendamine võimaldab riigil säästa 22 miljonit eurot.

Iraani tuumaprogrammi vastu suunatud ÜRO embargoresolutsioon on tekitanud tuliseid vaidlusi, sest see ei laiene Venemaa ja Iraani ostu-müügilepingule. Nimelt sõlmisid Venemaa ja Iraan 2005. aastal 800 miljoni dollari väärtusesse ulatuva lepingu, mille kohaselt Iraan ostab Venemaalt õhutõrjesüsteeme S-300PMU1. Et leping sõlmiti viis aastat tagasi, ei laiene sellele paljude pahameeleks relvaembargo.

Iisrael saatis 23. juunil edukalt orbiidile Ofek-9 luuresatelliidi, mis tegutseb 300–600 km kõrgusel maapinnast ja suudab 90 minutiga Maa orbiidile ringi peale teha. Uus satelliit annab Iisraelile võime teostada luureoperatsioone senisest edukamalt, sest Ofek-9 on varustatud paremate tehnoloogiliste lahendustega kui satelliidid Ofek-5 ja Ofek-7.

Sõdur

5

KONFLIKT Alandatud naised sõjakoledustes.

Allikas: http://trendsupdates.com/wp-content/uploads/2009/05/rape-during-the-bosnian-war.jpg

Kõikide sõda kõikide vastu Bosnias ja Hertsegoviinas I Kõige keerukam ja verisem endise Jugoslaavia lagunemisele järgnenud konfliktidest puhkes eri religioonide ja rahvuskogukondade asualade tõttu lapitekina kirjus Bosnias ja Hertsegoviinas. Aastasadu rohkem või vähem vaka all hoitud pinged pääsesid korraga kammitsaist ning kõik pooled soovisid ajaloo käigu korraga ja lõplikult, sageli vahendeid valimata endale soodsas suunas keerata. Bosnias ja Hertsegoviinas aastatel 1990−1995 aset leidnud sündmustest teeb kokkuvõtte Mattias Jõesaar.

Bosnia ja Hertsegoviina kolmnurkne kuju võiks sümboliseerida kolme rahvast, kes selles riigis elavad: serblasi, horvaate ja bosniakid (moslemeid). 1991. aastal moodustasid 44% siinsest elanikkonnast moslemid, 31% serblased, 17% horvaadid ja 5% teised rahvad (kellest suurem osa pidas end lihtsalt jugoslaavlasteks, nagu endine suur juht ja õpetaja Josip Broz Titogi).1 Seetõttu on Bosnias ja Hertsegoviinas kodakondsuse kõrval väga tähtsaks määratlusaluseks rahvuslik identiteet, mis neid sarnase keelega elanikerühmi eristab. Traditsioonilise rahvustunnuse, keele asemel on Bosnias ja Hertsegoviinas rahvuse määrajaks hoopis usk.

Jugoslaavia 1968. aasta põhiseaduse järgi oli bosniakkide rahvuseks moslem ja alles 1993. aastal hakkas see islami usku lõunaslaavi rahvas end taas ametlikult bosniakkideks nimetama. 1980. aastate lõpul ja 1990. aastate 1

6

Nation, Robert Craig 2003. War in the Balkans, 1991–2002, lk 149, http://www.strategicstudiesinstitute.army.mil/pubs/display. cfm?pubID=123.

Sõdur

N R 4 ( 6 8 ) O KTO O B E R 2 0 1 0

KONFLIKT alguses sotsialistlikus Euroopas alanud rahvuslike (taas)ärkamiste käigus sai rahvusest pärast poolesajandilist tabuperioodi tähtsaim ühendav tunnus. Jugoslaavia liitriigi etniliselt kõige heterogeensemas liiduvabariigis Bosnias ja Hertsegoviinas muutus olukord seetõttu äärmiselt keeruliseks. Valuliku lagunemisprotsessi käigus sai sellest vihkamise tallermaa, kus koos ja omavahel sõdisid serblased, bosniakid ja horvaadid, kes kõik arvasid, et just neile kuulub õigus sellele maale. Bosniat ja Hertsegoviinat võib selle etnilise koosseisu ja probleemidega pidada lausa endise Jugoslaavia väiksemaks mudeliks, mis samal ajal terve liitriigiga oli 1990. aastatel kildudeks purunemas.

1990. aastate alguses sot-

Ajj a A all u g u j a t e e s õ õjj a an ni

sialistlikus Euroopas alanud rahvuslike (taas)ärkamiste käigus sai rahvusest pärast poolesajandilist tabuperioodi tähtsaim ühendav tunnus.

Keskajast alates oli Bosnia ja Hertsegoviina olnud võõrvõimu all. Ajalooliselt koosneb riik kahest regioonist, suuremast Bosniast ja väiksemast Hertsegoviinast, millest viimane asub kolmnurkse riigi lõunatipus. Tänasel päeval nendel ajaloolistel piirkondadel administratiivset tähtsust ei ole, sest riik on jagatud Bosnia ja Hertsegoviina Föderatsiooni ning Serblaste Vabariigi (Republika Srpska) vahel. Sageli kutsutaksegi riiki lühendatult Bosniaks. Sajandeid kuuluti Osmanite impeeriumi koosseisu ning sel ajal pöörati suur osa rahvast islami usku. Esimese maailmasõja eel oldi aga koos horvaatidega Austria-Ungari keisri võimu all. Esimene võimalus iseseisvuda saabus 1918. aastal, mil Sarajevos tuli kokku rahvusnõukogu, mis aga otsustas liituda loodava Jugoslaavia riigiga. Sellegipoolest säilitas Bosnia ja Hertsegoviina oma ajaloolised piirid ka selle uue riigi koosseisus.2 Bosnia liitumine Jugoslaaviaga oli vältimatu, sest Sloveenia ja Horvaatia olid juba nõustunud liituma Serbia ja Montenegroga.

Suurema osa oma ajaloost on Bosnia ja Hertsegoviina olnud sügavalt segmenteerunud, sest serblased, horvaadid ja moslemid on moodustanud selgesti eristuvad kogukonnad. Tasakaal konflikti ja koostöö vahel on alati sõltunud suuresti välistest faktoritest. Kui välised faktorid tagasid stabiilse poliitilise keskkonna, tegid Bosnia ühiskonna rahvusrühmad koostööd. Kui välised faktorid toitsid ebakindlust, tekkis rühmade vahel hõõrumist ja konflikte, mis tihtilugu lõppesid metsikuste ja julmustega.3 Bosnia suurim eripära on ühiskonna areng. Kui Euroopas hakkasid 19. ja 20. sajandil konsolideeruma rahvusriigid, tuues kaasa rahvaste ümberpaigutamist ja suuri piirimuutusi, siis Bosnias selliseid protsesse ei tekkinud.

19. sajandi jooksul liikus regioon ühe mitmerahvuselise impeeriumi haardest teise, säilitades paljud Osmanite impeeriumi sotsiaalsed ja majanduslikud tunnused, mille elimineerisid täielikult alles kommunistid 1945. aastal. Teise maailmasõja järgse Bosnia ja Hertsegoviina saatuse otsustas kohaliku elanikkonna arvamust arvestamata väike rühm Tito ümber koondunud inimesi, kes säilitasid riigipiirid ning andsid Bosniale ja Hertsegoviinale Jugoslaavia liiduvabariigi staatuse.4

19. sajandi jooksul liikus regioon ühe mitmerahvuselise impeeriumi haardest teise, säilitades paljud Osmanite impeeriumi sotsiaalsed ja majanduslikud tunnused, mille elimineerisid kommunistid täielikult alles 1945. aastal.

Kuigi Bosnia oli olnud regiooni tasakaalustavaks piirkonnaks 19. sajandil, ei tundunud Teise maailmasõja lõppedes Bosnia ja Hertsegoviina säilitamine endisel kujul enam kõige praktilisema ideena, sest see ala oli sõja ajal olnud etnilise vägivalla epitsentriks.5 Sõja ajal okupeeritud Jugoslaavias võib eristada kaht vastanduvat poolt ja kaht ideoloogiat, mille vahel bosniakkidel tuli valida: horvaatide Ustaše fašistliku režiimi Suur-Horvaatia ning serbia vastupanuvõitlejate Suur-Serbia idee. Seetõttu võitles islami usku bosniakke nii serblaste kui ka horvaatide poolel. Kumbki pool ei näinud Bosniat ja Hertsegoviinat tulevikus sellistes piirides, nagu see seni oli olnud.

Nii serblased kui ka horvaadid tahtsid näha oma kaasmaalasi elamas omas riigis. Bosnia ümberjaotamise idee suurimaks takistuseks oli rahvaste paiknemise ebaühtlus ja segaasustus. Nimelt ei elanud sugugi kõik horvaadid Horvaatia piiri ääres ega serblased Serbia piiri ääres. Peale selle olid mitmes piirkonnas kolm rahvast segunenud, mistõttu igasugune territooriumide jaotamine oleks tekitanud suuri probleeme. Bosnia jagamise mõtteid olid mõlgutanud ka Austria-Ungari riigimehed Esimese maailmasõja eel, kuid see ei saanud teoks, sest sõda lõppes nendele kaotusega.6

2

Burg, Steven L. & Shoup, Paul S. 1999. The War in Bosnia-Herzegovina: Ethnic Conflict and International Intervention. Armonk, NY: M. E. Sharpe, lk 18.

3

Ibid., lk 16.

4

Ibid., lk 20.

5

Ibid., lk 18.

6

Ibid., lk 36.

N R 4 ( 6 8 ) O KTO O B E R 2 0 1 0

Sõdur

7

KONFLIKT Nagu mõnel pool mujal pärast Teist maailmasõda sotsialismileeri langenud riikides, jäid ka Bosnias ja Hertsegoviinas rahvusküsimused ametlikult mahavaikitud tabuteemaks, mis aga sotsialistliku režiimi kokkuvarisedes taas päevakorda tõusid ja mida tuli taas kord lahendama hakata. 1970. aastatel hakkas pead tõstma moslemite eneseteadvus, mis väljendus islamiorganisatsioonide tegevuse aktiviseerumises.

Aegade jooksul tihtilugu kiusu ohvriks langenud moslemite võitlust poliitilise ja sotsiaalse võrdsuse nimel hakkas ametlik Belgrad pärssima islami fundamentalismi vastase võitluse nime all, mille käigus peeti 1983. aastal kohut mitme moslemi intelligentsi hulka kuuluva inimese üle. 1980. aastate lõpus algas Bosnias poliitiline võitlus rahvuslikul pinnal, seades ohtu liiduvabariigi senise ühtsuse. 1990. aasta valimistel võidutsesid horvaatide alad rahvuslikult meelestatud parteid, sest seni võimul teiste rahvastega olnud kommunistid ei suutnud pakkuda nooreasustatud alad male põlvkonnale muutuvas keskkonnas poliitilist doktriini, mis oleks sobinud poliitiliselt mitmeHorvaatide soovitud Herceg-Bosna Vabariigi piirid. rahvuslikule ühiskonnale. Ühtlasi takistas Bosnia Allikas: http://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/1/18/Hvo_controlled.png konservatiivne ja piirav poliitiline olukord alternatiivsete demokraatlike jõudude esilekerkimist, kes oleksid suutnud ehitada päästvaid sildu eralduvate moslemite, horvaatide ja serblaste kogukondade vahele.7 Slobodan Miloševići algatatud rahvusliku liikumise ideed Serbias kandusid üle piiride ka Bosniasse ja Horvaatiasse, süvendades lõhet eri kogukondade vahel. Aastatel 1987−1991 leidsid Jugoslaavias aset suured muutused, lõppes üheparteivõim ning avalik arvamus polariseerus rahvuslikus raamistikus, mis tõi omakorda kaasa Sloveenia ja Horvaatia eraldumise. Titolikule lojaalsusele üles ehitatud mitmerahvuseline Bosnia hakkas selliste välismõjude toimel rahvuslikke piire pidi poliitiliselt rebenema. Bosnia Kommunistlik Partei ei saanud lihtsalt vastavalt olukorrale “värvi vahetada”, nagu seda oli teinud Miloševići juhitud kommunistlik partei Serbias, sest Bosnias oli võimupartei liikmeskond mitmerahvuseline. Kuigi serblaste esindatus oli teistest suurem (42,8% liikmeskonnast), olid moslemid (35%) ja horvaadid (11,9%) üheskoos ülekaalus. Mitmerahvuseline Bosnia Kommunistlik Partei vastandas end siiski rahvuslusele.8 Paljud serblastest parteiliikmed läksid üle rahvuslikku Serbia Demokraatlikusse Parteisse (SDS), millega Milošević liidu lõi. Serblaste ja horvaatide rahvusluse esilekerkimine tähendas Bosnia moslemitele Teise maailmasõja aegse olukorra naasmist: kas liituda riigi säilitamiseks serblaste või horvaatidega või lasta maa jagada kahe võimsa naabri vahel. Erinevalt varasemast oli Bosnial ja Hertsegoviinal nüüd ka kolmas valik: kuulutada Sloveenia ja Horvaatia eeskujul välja iseseisvus. 1980. aastate lõppu ja 1990. aastate algust iseloomustasid horvaatide ja serblaste rahvuslikult meelestatud massimeeleavaldused, mistõttu Bosnia parlament keelas 1990. aasta märtsis rahvuslikul pinnal loodud poliitilised organisatsioonid. Keeld hiljem küll tühistati, kuid see oli selgeks märgiks, et Bosnia poliitiline eliit tunnetas ohtu.9 1990. aasta detsembrist 1992. aasta aprillini kõikus Bosnia ja Hertsegoviina saatus tasakaalu ja tasakaalutuse vahel. Riigi ajaloo esimesed demokraatlikud valimised olid loonud sügavalt lõhestatud poliitilise süsteemi. Samal ajal, kui riik oli sisemiselt poliitiliselt polariseeritud, muutusid välised faktorid kaootiliseks. Paljud Bosnia horvaadid ja serblased astusid omade poolel sõtta, kui 1991. aasta suvel algas võitlus Horvaatias. Horvaadid hakkasid moslemeid välja õpetama sõjaks Bosnias. Jugoslaavia rahvaarmee (JRA) õpetas välja ja relvastas omakorda serblastest reservväelasi üle terve Bosnia. Sügisel saatis JRA Montenegro reservväelased Hertsegoviinasse mässu ärgitama.

Mujal Bosnias oli olukord veel vaikne, samas kui mitmed märgid näitasid kolme vaenupoole kasvavat viha. Bosnia meedia propageeris Bosnia traditsioonilist rahvuslikku tolerantsi, mille abil sõda ära hoida. President Alija Izetbegović kinnitas, et sõda Bosniasse ei jõua. Sõjale eelnenud õhtupoolikul väitis ta, et konfliktid on fabritseeritud ja neid

8

7

Burg & Shoup, op. cit., lk 44.

8

Ibid., lk 45.

9

Ibid.

Sõdur

N R 4 ( 6 8 ) O KTO O B E R 2 0 1 0

KONFLIKT saab ära hoida.10 Võimalused sõja vältimiseks samas üha kahanesid, eeskätt kahel põhjusel. Esiteks asendati iganenud titolikule süsteemile lojaalseks jäänud poliitiline kaader kõikjal rahvuslikele parteidele lojaalsete inimestega, teiseks, nagu juba mainitud, hakkas Bosnia sisekliimat suuresti mõjutav väline olukord halvama stabiilse ühiskonna jätkusuutlikkust. Ebastabiilsust külvavad välised tegurid juhtisid Bosnia etnilise Bosnia meedia propageeris vägivalla ja sotsiaalsete konfliktideni, mis olid varemgi ajaloost tuntud.

Bosnia traditsioonilist Rahvuslik revolutsioon kogus hoogu ja eriarvamused Bosnia rahvaste vahel tekitasid pingeid. Suurimad olid horvaatide ja serblaste erimeelsused, kes ise Horvaatias vuslikku tolerantsi, mille sõda pidasid, samas kui Bosnia moslemid üritasid läbirääkimiste abil nende kahe sõda ära hoida. poole vahel laveerida. 1991. aasta sügisel oli Bosnia ja Hertsegoviina lagunemise äärel, kui serblased hakkasid looma Bosnia territooriumil Serbia autonoomseid oblasteid (SAO). Sellele vastasid horvaadid novembris kahe autonoomse oblasti loomisega. Bosnia rahvad hakkasid riigi tuleviku küsimuses referendumeid korraldama ning usaldamatus Bosnia moslemite ja serblaste vahel süvenes. Samal ajal otsustasid horvaadid riigi läänepiiril luua de facto autonoomse riigi, mis oleks tihedalt seotud naaberriigi Horvaatiaga.11

rahabil

Kõikide nende sündmuste ajal jätkus tohutu relvade sissevool riiki. JRA varustas Bosnia serblasi, horvaatide paramilitaarne rühmitus Horvaatia Kaitsevägi relvastas oma liikmeid riigi lõunaosas Hertsegoviinas ja Bosnia moslemid lõid oma Roheliste Barettide rühmituse, kuhu kuulus konflikti alguses 35 000–40 000 liiget. Veelgi suuremat hulka võitlejaid koondas moslemite Patriootlik Liiga, mille liikmeskonda kuulus 1992. aasta veebruaris 120 000 inimest ja mille eesmärgiks oli koostada Bosnia kaitseplaan. Lääne-Hertsegoviinast Horvaatiasse sõdima läinud horvaadi päritolu kohalikud naasid koju, et võidelda oma kodukoha ja rahvuse nimel.12 9. jaanuaril 1992 kuulutas Bosnia serblaste ala end iseseisvaks Serblaste Vabariigiks, mida tunnustas kohe Horvaatias välja kuulutatud Serbia Krajina Vabariik.13 1. märtsil kuulutas Bosnia ja Hertsegoviina 29. veebruari referendumi alusel välja sõltumatuse Jugoslaaviast. Ametlikel andmetel pooldas iseseisvust 62,68% elanikest, mis on peaaegu võrdne horvaatide ja moslemite (bosniakkide) osaga Bosnia ühiskonnas.14 Seega oli 1992. aastaks Bosnias välja kuulutatud kolm riiki: iseseisev Serblaste Bosnia ja Hertsegoviina Vabariik (hiljem Serblaste Vabariik), Horvaatia Herceg-Bosna Vabariik, mis soovis Bosnia ja Hertsegoviina territooriumil poliitilist, kultuurilist, territoriaalset ja majanduslikku autonoomiat, ning ühtne Bosnia ja Hertsegoviina Vabariik. Nende vasttekkinud riikide territooriumid kattusid suurel määral ja seetõttu tundus sõda olevat vältimatu.

Sõ õd da Pärast Bosnia ja Hertsegoviina iseseisvumist lahkusid JRA väed ametlikult selle riigi territooriumilt, kuid tegelikkuses liitus suur osa võitlejatest Serblaste Vabariigi armeega. Seetõttu olid serblased sõjalise jõu poolest teistest peajagu üle. Konfliktist oli kujunemas tõeline rahvusvaheliste mõõtmetega usu- ja ideoloogiasõda, sest serblasi toetasid õigeusklikud kreeklastest ja venelastest vabatahtlikud, horvaate väidetavalt Saksa ja Austria neonatsid ning Bosnia moslemeid abistas Iraani revolutsiooniline kaardivägi. Serblastel oli Bosnias 100 000-liikmeline armee, mille relvastusse kuulus 500 tanki, 400 raskesuurtükki, 48 raketiheitjat, 350 120 mm miinipildujat, 150 soomukit, 120 hävitajat-pommitajat ja 80 helikopterit. Sellele lisandusid veel paramilitaarsed üksused. Kehvasti varustatud moslemid pidid piirduma kaitsetaktikaga.

Nende vasttekkinud riikide territooriumid kattusid suurel määral ja seetõttu tundus sõda olevat vältimatu.

Sõja esimestel kuudel hõivasid serblased suuri maa-alasid, kuni lõpuks muutus tuhande kilomeetri pikkune rindejoon neilegi liiga suureks suutäieks. Vallutatud maa-aladel hakati ellu viima etnilist puhastust, mis ei olnud sõja tagajärg, vaid selle eesmärk. Peale etnilise puhastuse käis ka kultuuriline puhastus.

1992. aasta lõpuks oli hävitatud või kahjustatud 70% arhitektuurimälestistest, nende seas 300 mošeed, 150 õigeusu ja 50 katoliku kirikut. 25.−26. augusti öösel pommitati Bosnia rahvusraamatukogu, kus hävis tuhandeid asendamatuid ajaloolisi ürikuid. Enamasti oli kultuuriväärtuste hävitamine moslemivastase alatooniga, “ajalooliseks kättemaksuks osmanite pärandile”.15 Esmalt oli Bosnia serblaste 10 Burg & Shoup, op. cit., lk 62.

11 Ibid., lk 74.

12 Ibid.

13 Ibid., lk 97.

14 Ibid., lk 117.

15 Nation, op. cit., lk 158−159.

N R 4 ( 6 8 ) O KTO O B E R 2 0 1 0

Sõdur

9

KONFLIKT

serblaste alad teiste rahvastega asustatud alad Algne Bosnia Serblaste Vabariigi piiriplaan.

eesmärgiks saavutada kontroll Lääne-Bosnias asuva Bosanska Krajina ja Ida-Bosniaga piirneva ala üle, et luua ühendus Serbiaga. Tulevikus loodeti Bosnia Serblaste Vabariik liita Serbiaga ning horvaatide ja moslemite alade eralduspiiriks oleksid saanud Una, Sava ja Neretva jõgi. Et seda eesmärki saavutada, tuli kontrolli alla saada Serbiaga piirnevad alad, mille elanikkond koosnes nii moslemitest kui ka serblastest. Aprilli esimestel nädalatel ründasid paramilitaarväed JRA üksuste kaasabil Zvorniku, Višegradi, Bratunaci, Srebrenica ja Foča haldusüksusi, hävitades Bosnia puuduliku vastupanu ning mõrvates, terroriseerides ja välja saates moslemi elanikkonda. Teistele Drina oru linnadele, sealhulgas Goraždele ja Žepale, korraldati blokaad. Serbia piirist 15 kilomeetri kaugusel asuva väikese Bijeljina linna langemisega algas aga veresaunade hooaeg.16 Mõned linnad langesid paari päeva, mõned mitme nädalaga. Serblastel õnnestus avada ka koridor Zvorniku ja serblaste kontrolli all olevate Sarajevo ümbruse alade vahel.

1992. aasta mais ja juunis löödi serblased, kelle rindejoon oli liiga pikaks veninud, Srebrenicast välja. Juulis õnnestus neil kaotatud alad tagasi vallutada, kuid Srebrenica-Žepa ja Višegrad-GoraždeFoča aladel suutis Bosnia ja Hertsegoviina armee kohalikud enklaavid enda valduses hoida. Hoolimata sõjalisest edust hakkasid serblaste vägedele muret tekitama isikkoosseisu puudus ja vähene tahe rünnata hästikaitstud linnaalasid.17 Allikas: http://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/4/43/Bsa_controlled.png

Samal ajal rünnakutega Ida-Bosnias haarasid serblased samasuguseid meetmeid kasutades kontrolli Bosanska Krajina üle, mis piirnes serblaste aladega Horvaatias ning kus serblaste kõrval elas arvestatav hulk horvaate ja moslemeid. 3. aprillil võeti üle piirkondlik keskus Banja Luka, mis tühjendati horvaatidest ja moslemitest ning muudeti Lääne-Bosnia serblaste alade poliitiliseks keskuseks. 1992. aasta maist juulini korraldas serblaste armee VRS (Vojska Republike Srpske) Lääne-Bosnia Prijedori, Sanski Mosti ja Ključi aladel sõja ühed kõige jubedamad metsikused, puhastades süstemaatiliselt 1992. aasta lõpuks oli hävialasid horvaadi ja moslemi vähemustest.18

tatud või kahjustatud 70% ar-

1992. aasta mais ja juunis üritas VRS liikuda Loode-Bosnia kaugeimasse hitektuurimälestistest, nende punkti, Bihaći regiooni (tuntud ka kui Bihaći tasku või Cazinska Krajina), kus valdava osa elanikkonnast moodustasid moslemid ning mida muust seas 300 mošeed, 150 õigeusu Bosniast eraldasid Una jõgi ning Bosnia ja Horvaatia piir. Serblased võtsid ja 50 katoliku kirikut. üle Una jõe äärsed Bosanksa Krupa ja Bosanski Novi (Novi Gradi) ning sisenesid Grabezi platoole Bihaći linna idaosas, kus nad põrkusid koordineeritud vastupanule. Detsembriks oli Bihaći piirkond kahanenud väikeseks kolmnurkseks alaks, mida ümbritsesid kõikjalt serblaste väed, kuid mida kaitses efektiivselt kümme tuhat võitlejat, kellest enamiku moodustasid moslemid, kuid nende kõrval oli ka pataljonisuurune Zagrebi käskudele alluv Bosnia horvaatide vägi.19 Ida-Bosniat ja Bosanska Krajinat ühendas strateegiliselt väga oluline Posavina piirkond, kus alates märtsist olid omavahel võitlema asunud horvaadid ja serblased. Serblased üritasid vanu meetodeid kasutades piirkonda mitteserblastest puhastada, kuid lõuna poolt tulnud võimas horvaatide armee lõikas serblaste kontrollitud Bosnia alad sootuks pooleks. Sündmustele järgnes sõja suurimaid lahinguid, mille lõppedes horvaadid taganesid ja serblased said detsembriks enda valdusesse maakoridori, mis ühendas kõiki Bosnia serblaste alasid.20 16 Nation, op cit., lk 160.

17 Ibid., lk 161.

18 Ibid.

19 Ibid.

20 Ibid., lk 162.

10

Sõdur

N R 4 ( 6 8 ) O KTO O B E R 2 0 1 0

KONFLIKT Serblastele oli koridori taasavamine suureks eduks, kuid nende positsioon jäi siiski haavatavaks, sest nad ei suutnud koridorist vastavalt lõuna ja põhja pool asuvaid Gradačaci ja Orašje linna hõivata. Kuigi see piirkond jäi kogu sõja kestel lahingute tallermaaks, ei olnud serblastel brutaalse etnilise puhastuse tõttu hiljem nendele aladele mingit seaduslikku õigust.21

Ehkki Bosnia pealinn oli ümber piiratud, oli see veel president Izetbegovići valitsuse käes.

2. mail nurjus serblaste katse hõivata Kesk-Sarajevo moslemite alad ning nad olid sunnitud taganema ja kindlustama oma positsioonid pealinna põhja- ning idaküljel. Ehkki Bosnia pealinn oli ümber piiratud, oli see veel president Izetbegovići valitsuse käes.22

Samal ajal, 2.−3. mail toimus keerulises sõjas üks kummaline sündmus.

Nimelt võtsid JRA võitlejad pantvangi Lissabonist Bosnia ja Hertsegoviina teemaliselt konverentsilt naasnud Bosnia presidendi Izetbegovići. Keerukate läbirääkimiste tulemusena ta vabastati ja vastutasuks lubati lõpetada Bosnia vägede blokaad Lukavica kasarmute peakorterile Sarajevo kesklinnas. Izetbegović vabastati, kuid Serbia vägede lahkumise käigus Lukavicast avasid moslemi maakaitseväed tule, tappes sellega hulga ohvitsere, sõdureid ja kõrvalisi tsiviilelanikke. Serblastepoolne diplomaatiliste standardite rikkumine ja moslemite hetkeline relvarahu rikkumine tõid hiljem kaasa ulatusliku vägivalla. Jätkus aprillis alanud Sarajevo piiramine, mille käigus pommitati linna iga päev ümberkaudsetelt mägedelt.23 Samal ajal, kui moslemid üritasid Kesk-Bosnias vastu pidada, säilitasid horvaadid oma positsioonid põhjas ja surusid serblasi Lääne-Bosniast välja. 1992. aasta mais sõlmisid Bosnia president Izetbegović ja Horvaatia president Tudjman sõjalise koostöö kokkuleppe, et kindlustada Bosnia ja Horvaatia vägede positsioone Kesk-Bosnias.

15. juunil sisenesid horvaadid Mostari linna, hävitades linna õigeusu katedraali ja 17 mošeed. Oktoobris sai Mostarist autonoomse Horvaatia Herceg-Bosna kantoni pealinn.

Bosnia-Horvaatia sõjaline kokkulepe ei toonud aga sõja käiku pööret. Serblaste vasturünnaku tulemusena jäi vaid Bihaći tasku Põhja-Bosnias serblaste kontrolli alt välja.24

1992. aasta lõpuks oli Bosnia konflikti esimene etapp tipnenud serblaste eduga, kes domineerisid 70 protsendil riigi territooriumist. Sidumatult moslemitega koos tegutsevad horvaatide väed kontrollisid Lääne-Hertsegoviina alasid ning Izetbegovići võimu all olid vaid väikesed alad riigi keskosas, sealhulgas pealinn Sarajevo, ning mõned üksikud enklaavid Ida-Bosnias.

Samal ajal, kui moslemid Serblaste territoriaalsed võidud tekitasid illusiooni nende edust, kuid tegelikkuüritasid Kesk-Bosnias vastu ses olid kõik pooled täitnud miinimumeesmärgid. Serblased olid loonud Bosnia pidada, säilitasid horvaadid Serblaste Vabariigi ning rajanud ühenduse serblaste kontrollitud alade vahel Belgradist Kninini, kuid nad ei olnud suutnud murda vastupanu ega seega sõda oma positsioonid põhjas ja lõpetada. Horvaadid olid rajanud oma autonoomse piirkonna Hertsegoviinas, surusid serblasi Lääne-Boskuid nende sõjaline positsioon oli nõrk ning koostöö moslemitega kokkuvariniast välja. semise äärel. Hoolimata järjestikustest kaotustest oli moslemite valduses riigi pealinn ning nad olid üles ehitamas võimekamat armeed, mis oli juba tõestanud oma suutlikkust kaitsta peamisi Bosnia alasid riigi keskosas. Selline riigi jaotus jäi peaaegu samaks kuni 1995. aastani, mil rahvusvahelise sekkumise tulemusena loodi tasakaalustatum strateegiline jõudude vahekord.25 1993. aastal oli serblaste sihiks laiendada Posavina koridori ja kindlustada Drina oru alasid. Mõlemal puhul saatis neid vaid piiratud edu. Augustiks suudeti Brčko piirkonnas moslemite ja horvaatide vastupanu vaid sedavõrd maha suruda, et serblaste alad laienesid viie kilomeetri võtta. Drina orus oli järgnevate võitluste algatajaks moslemite väejuht, 25-aastane endine Miloševići turvamees Naser Orić, kes oma vägedega Srebrenica enklaavis külasid põletas ja tsiviilisikuid tappis. Serblased vastasid sellele ähvardustega Srebrenica üle võtta, jõudes 15. aprilliks mõne kilomeetri kaugusele kesklinnast. Rahvusvahelise surve tõttu jäi küll rünnak sooritamata, kuid siiski oli selgelt demonstreeritud serblaste lähenemist Ida-Bosnia moslemite enklaavidele. Mais läheneti Žepa enklaavile ja juulis lõigati läbi Goraždesse suunduvad varustusteed. Järgmisena hakati ründama Sarajevo ümbruse Igmani ja Bjelašnica mägialasid, mistõttu sattusid ohtu ka pealinna suunduvad varustusteed. Mõne päeva pärast anti rahvusvahe21 Nation, op. cit., lk 162.

22 Ibid.

23 Ibid., lk 163.

24 Ibid., lk 164.

25 Ibid., lk 165.

N R 4 ( 6 8 ) O KTO O B E R 2 0 1 0

Sõdur

11

KONFLIKT lise surve tõttu linna olulised tugipunktid ÜRO kaitsejõududele (UNPROFOR) üle. Venima hakanud sõjaliste operatsioonide tõttu väljendasid Bosnia serblaste väed 1993. aasta 10. septembril oma rahulolematust, hakates Banja Lukas mässama ning nõudma paremaid tingimusi ja tõhusamat sõjalist tegutsemist.26 1993. aasta kõige tähtsamaks strateegiliseks arenguks oli horvaatide-moslemite liidu kokkuvarisemine ja uute võitlusalade esilekerkimine Kesk-Bosnias. Hõõrumine horvaatide ja moslemite vägede vahel oli tegelikkuses kestnud alates konflikti algusest. Juba 1992. aasta sügisel tekkis vastuolu JRA kasarmutest saadud relvade jaotamisel ning relvastatud Massihaud Srebrenicas. kokkupõrked leidsid aset Novi Travnikus, Prozoris ja Vitežis.

Allikas: http://i.dailymail.co.uk/i/pix/2008/07/22/article-103712002084D8F00000578-658_468x314.jpg Kesk-Bosnia tervikuna oli etniliselt segunenud ala, kus üks rahvusrühm ületas harva arvuliselt teisi. Linnades tegutsesid horvaadi ja moslemi väed üheskoos, kuid nõrga liidu tõttu tekkis vaidlusi käsuliini küsimustes. Radikaalsem osa horvaatide rahvuslikust liikumisest ei teinud saladust oma soovist liita võimalikult suur osa Bosniast ja Hertsegoviinast Horvaatiaga. 1993. aasta jaanuari lõpul oli Bosnia presiidiumi horvaadist liige Mile Akmadžić kuulutanud Bosnia ja Hertsegoviina “kliiniliselt surnuks”. Varem samal kuul oli puhkenud horvaatide ja moslemite omavaheline võitlus moslemi enamusega Gornji Vakufi linna pärast eesmärgiga saada linn ÜRO ja Euroopa Liidu rahuläbirääkimiste käigus horvaatide kontrolli all olevasse piirkonda. Aprillist sai horvaatide-moslemite konfliktist sõda sõjas, kui tulistamisintsidentide järel Zenicas otsustasid horvaadid alustada rünnakut Kesk-Bosnia tähtsaimate moslemite valduses olnud territooriumide ja koridoride hõivamiseks. Üheks operatsiooni eesmärgiks oli terroriseerida kohalikke moslemitest elanikke.27 16. aprillil panid horvaadid toime tahtliku veresauna moslemite külas Ahmićis, põletades lõpuks küla maha ja lastes õhku kohaliku minareti. Ääretu julmuse tõttu kutsuti seda hiljem “Bosnia konflikti Guernicaks” ning see tegu pühitses sisse järjekordse suuremahulise etnilise puhastustöö. Bosnia horvaatide ja Horvaatia sõdurite ühisjõul üritati üle võtta Lašva oru koridor, kuid alavarustatud Bosnia valitsusväed osutasid vaprat vastupanu. Juunis korraldasid moslemid omakorda rünnaku Kakanj, Bugonjo ja Pozori vastu. Meeleheitel horvaatide vastupanu lõppes pimeda kättemaksuga, mis tipnes järjekordse veretööga Stupni Do moslemi külas 1993. aasta oktoobris.28 1993. aasta mai ja 1994. aasta jaanuari vahel piirasid horvaadid moslemite kontrolli all olnud Mostari linna, samas kui serblased jätkasid Sarajevo piiramist. Ida-Mostar pidas vastu, ja nagu serblased, ei julgenud ka horvaadid lõplikku rünnakut korraldada. Sõja selle etapi ajal tegutsesid serblased ja horvaadid kohati vaikimisi liitlastena, kuid samas teistel rinnetel sõdisid 16. aprillil panid horvaadid omavahel edasi. Aja jooksul hakkas horvaatide-moslemite sõda kalduma toime tahtliku veresauna mosmoslemite kasuks, kui serblaste kätte langenud aladelt pärit kõrgelt motilemite külas Ahmićis, põletaveeritud põgenikest moodustatud üksusi kasutati korduvalt rünnakute eesotsas. Septembriks oli horvaatide rünnak tõrjutud ja Bosnia valitsusväed des lõpuks küla maha ja lastes suutsid taas saavutada kontrolli enamiku tähtsamate Kesk-Bosnia alade õhku kohaliku minareti. üle. Novembris, tõsi küll, suutsid horvaadid vasturünnaku abil väikese osa aladest tagasi vallutada. 1994. aasta veebruaris sõlmiti nende kahe poole vaherahu. Kõige suuremaks võitjaks horvaatide-moslemite konfliktis olid Bosnia serblased, kes vastaste omavahelise võitluse ajal suutsid kindlustada enda kätte haaratud alasid. Siiski ei olnud see eelis piisavalt suur, et moslemid täielikult maha suruda ja sõda võita.29 Moslemite pool hakkas lõhenema, kui president Izetbegović lükkas tagasi paljudele vastuvõetava rahuleppe. Endine presidendikandidaat Fikret Abdić kuulutas 27. septembril 1993 Bihaći taskus välja autonoomse Lääne-Bosnia kantoni. Abdić oli kohalike seas väga populaarne mees, peale selle olid tal sidemed nii Belgradi kui ka Zagrebiga. Ärimehena muretses ta sõja tõttu oma kaubandussidemete pärast. Ta suutis veenda piirkonnas paiknevaid valitsusvägesid endaga liituma ja värbas Velika Kladušast kahe brigaadi jao ülejooksikuid. Lõpuks oli tema eraarmee suuruseks viis tuhat võitlejat, kes suutsid seista vastu Bosnia valitsusvägede rünnakutele.

26 Nation, op. cit., lk 166.

27 Ibid., lk 166−167.

28 Ibid., 167.

29 Ibid., lk 168.

12

Sõdur

N R 4 ( 6 8 ) O KTO O B E R 2 0 1 0

KONFLIKT Samal ajal pidas ta nii Tudjmani kui ka Miloševićiga relvarahukõnelusi. 1994. aasta aprillis õnnestus bosniakkide 5. korpusel kindral Atif Dudakovići juhtimisel haarata enda kätte enamik Bihaći tasku aladest ning Abdić oli sunnitud taanduma oma Velika Kladuša tugipunkti. 1994. aasta esimestel kuudel oli Cazinska Krajinas viis sõdivat poolt: Abdići eraarmee, Dudakovići valitsusvägede 5. korpus, horvaatide vägi, VRS ja Horvaatias loodud Serbia Krajina väed, kellest viimased tegutsesid tihedalt koos VRSiga. Moslemite omavaheline sõdimine ning horvaatide, serblaste ja moslemite vägede vahetuvad koostöösidemed külvasid tõelist segadust ja tõid kaasa võitluse kohapealse kontrolli saavutamiseks. Sel sõjal ei tundunud lõppu tulevat.30

Rah Ra hvusva ah heline sek kku kumine Bosnia ja Hertsegoviina iseseisvumise ja konflikti esilekerkimisega kaasnes ka rahvusvaheline mure selle riigi tuleviku pärast. Algselt nähti Bosniat ja Hertsegoviinat kui unitaarset riiki, mis koosneb kolmest allüksusest, mida määrab etniline kuuluvus ja territoriaalne terviklikkus – üks kolmest osast koosnev Bosnia (Bosna cela iz tri dela).

Kolm ja pool aastat hiljem, kui sõda oli riigist järele jätnud hunniku varemeid, Sõjalise sekkumise asemel läheneti rahukõnelustele sama põhimõttega. 1992. aasta kevadel oli riigi kantoniseerimise idee veel liiga enneaegne. President Izetbegović seisis igasuguse tehti hulk üsna mannetuid žesterritoriaalse jaotamise ja föderaliseerimise vastu.31

te: Jugoslaavia kohta avaldati

Vägivallapuhangute algus 1992. aasta kevadel oli vaatlejatele üllatav ja tõi kaa1993. aasta lõpuks ei rohkem sa rutakad püüded võitlus kontrolli alla saada. Neid püüdlusi nõrgestas arusaam konflikti olemusest, mis tähendas peaaegu kogu vastutuse serblaste kaela ajaega vähem kui 54 ÜRO resolutmist. Serblased olid arvukates ametlikes teadaannetes juba ette süüdi mõistetud. siooni.

See tõlgendus ei olnud küll iseenesest vale, Serbia pool oli süüdi paljudes konflikti arengutes, kuid ajapikku hakkas domineerima arusaam serblaste eranditust süüst kõikides Jugoslaavia probleemides ja sellel olid õnnetud kõrvalmõjud. Sõda seletati Suur-Serbia imperialistlike taotlustega, jättes seejuures tagaplaanile teiste konfliktiosaliste kavatsused ja teod.32 Kasvav rahulolematus serblastega ei olnud aga küllalt tugev, et rahvusvaheline kogukond oleks nõustunud otsustavalt sõtta sekkuma. Seda pärssis ka NATO hinnang, mille kohaselt oleks pidanud piirkonda saatma 460 000-mehelise väe, millest 200 000 oleksid moodustanud ameeriklased. Ameerika Ühendriikide toonane president George Bush ja tema Euroopa liitlased ei leidnud, et nende huvid piirkonnas oleksid piisavalt suured, et õigustada nõnda suuremahulist sõjalist sekkumist.33 13. mail avaldati ÜRO raport, mille kohaselt oli hädasti vaja saata kriisipiirkonda humanitaarabi, ühtlasi hinnati olukorda “traagiliseks, vägivaldseks, ohtlikuks ja segaseks” ja seetõttu ÜRO rahuoperatsioonile sobimatuks. Sõjalise sekkumise asemel tehti hulk üsna mannetuid žeste: Jugoslaavia kohta avaldati 1993. aasta lõpuks ei rohkem ega vähem kui 54 ÜRO resolutsiooni, kehtestati embargosid ja sanktsioone, saadeti rahuvalvajaid sinna, kus polnud rahu, mida valvata, lahingukäras olevat Sarajevot külastasid kuulsused, tehti tühiseid ähvardusi ja peeti lõputuid kõnelusi, mis ei muutnud konflikti kulgu, vaid kütsid viha üha enam üles. Isegi kui oleks alustatud suuremahulist sõjalist operatsiooni, ei oleks olnud kindel, et see toonuks kaasa konflikti lõppemise. Belgradi soov luua Suur-Serbiat oli vaid probleemi üks osa, mitte probleem ise. Zagrebi mõju Bosnias toimuvale võis pidada peaaegu samaväärseks Belgradi osaga konfliktis.34 1992. aasta varasuvel laiendati UNPROFORi mandaati Bosniasse ja Hertsegoviinasse. Algselt oli selle ÜRO missiooni eesmärgiks humanitaarabi pakkumine kohalikele elanikele, kuid hiljem laiendati seda Sarajevo lennujaama kaitsmiseks, konvoide valvamiseks, relvarahude järelevalveks, demilitariseeritud tsoonide jälgimiseks ja kohalike vägivallaaktide ärahoidmiseks. 1992. aasta juulis jõustus relvaembargo ning NATO ja Euroopa Liidu ühisel jõul hakati seeläbi kontrollima laevaliiklust Doonau jõel ja Aadria mere kaldal, novembris anti kontrollijatele õigus ka laevu peatada ja läbi otsida. 1992. aasta oktoobris võttis ÜRO julgeolekunõukogu vastu otsuse kehtestada Bosnia ja Hertsegoviina õhuruumis lennukeelutsoon ja 1993. aasta märtsis anti NATO-le õigus alla tulistada lennukid, mis keeldu rikuvad. Peale selle kiitis ÜRO heaks kolmanda UNPROFORi posti loomise Makedoonias, et ennetada võimalikku rünnakut Serbiast.35 30 Nation, op. cit., lk 168.

31 Ibid., lk 169.

32 Ibid., lk 170.

33 Ibid., lk 171.

34 Ibid., lk 171−172.

35 Ibid., lk 172−173.

N R 4 ( 6 8 ) O KTO O B E R 2 0 1 0

Sõdur

13

KONFLIKT Ehkki need algatused süvendasid rahvusvahelise kogukonna osalust, ei suudetud pakkuda tõhusaid vahendeid konfliktikeskkonna ümberkujundamiseks. Piiratud mandaadid, üksmeele puudumine prioriteetide asjus ja soovimatus riskida nõrgendasid missiooni. Kui UNPROFORi ülemjuhataja kindral Philippe Morillon külastas 1993. aasta 11. märtsil moslemite Srebrenica enklaavi, pidasid kohalikud elanikud ta lühikeseks ajaks kinni, nõudes ÜRO kaitset. Morilloni isikliku algatuse tulemuse1992. aasta aprillist 1994. na sai linnast ÜRO “turvaala”. Juunis said ÜRO heakskiidul sama staatuse veel aasta maini sõlmiti sõdivate Sarajevo, Goražde, Tuzla, Žepa ja Bihać. Kahjuks oli aga termin “turvaala” pelpoolte vahel 77 relvarahukok- galt eufemism, mida kasutati ümberpiiratud ja kaitsetute enklaavide kohta, mis olid pilgeni põgenikke täis ja koondasid ühtekokku 1,2 miljonit inimest. Otseselt kulepet, mida kõiki üsna lühi- sülitasid “turvaala” kontseptsioonile moslemid, kes kasutasid neid varjupaikakese aja möödudes rikuti. dena pärast rünnakuid serblaste aladele. UNPROFOR oli sellega võtnud endale inimeste kaitsmise kohustuse, mida ta aga ei suutnud täita.36 Rahvusvahelise kogukonna meetmetel oli tegelikule olukorrale vähe mõju. Relvad, bensiin ja määrdeõlid sattusid hoolimata embargost endiselt võitlejate kätte. Vaenupooled kauplesid omavahel vajaliku varustuse saamiseks, eriti just enklaavide piirkonnas. UNPROFOR oli hädas: käsuastmed olid liialt ära jaotatud, puudusid luureteenistus ja sidevahendid ning nende tegevust rahu saavutamiseks ja tagamiseks pärssisid piiravad reeglid. 1992. aasta aprillist 1994. aasta maini sõlmiti sõdivate poolte vahel 77 relvarahukokkulepet, mida kõiki üsna lühikese aja möödudes rikuti. Sanktsioonid kahjustasid küll kõvasti Serbia majandust, kuid see omakorda suurendas Miloševići populaarsust, sest Jugoslaavia hädades sai nüüd süüdistada välisriike. Turvaalade kontseptsioon oli pelgalt solidaarsusžest rünnakute all elavale moslemi kogukonnale, kuid UNPROFOR ja sellesse panustavad riigid ei olnud valmis oma lubadusi täide viima. Kõigest 7000 rahuvalvajat lubatud 34 000st saadeti turvaalade piirkondadesse rahu tagama.37

Rah Ra hvusva ah h e l i s e d p i n g u t u sse ed ra ah hu sa aav avuta am misek kss 1992. aasta augustis tuli Londonis kokku endise Jugoslaavia teemaline rahvusvaheline konverents, mida toetasid Euroopa Liit, ÜRO, Euroopa julgeoleku- ja koostöökonverents38 ning islami konverentsi organisatsioon ja seal osales üle 30 delegaadi eri riikidest. Konverents kiitis heaks kaksteist printsiipi, millest rahuoperatsioonidel juhinduda, ning loodi alaline komitee, mida üheskoos juhtisid Euroopa Liidu esindaja Lord David Owen ja ÜRO esindaja Cyrus Vance. Tööle hakkas suur bürokraatiaaparaat, mis keskendus täielikult rahu loomisele.39 Esimeseks algatuseks saigi nn Vance’i-Oweni rahuplaan, mis avalikustati 3. jaanuaril 1993 Genfi kohtumisel, kus Bosniat esindasid serblaste poolelt Radovan Karadžić, horvaatide poolelt Mate Boban ja moslemitest Alija Izetbegović. Presidendid Dobrica Čosić ja Franjo Tudjman esindasid vastavalt Jugoslaavia Föderaalset Vabariiki ja Horvaatiat. Üldistatuna oli Vance’i-Oweni plaani sisuks säilitada Bosnia unitaarse riigina piiratud mööndustega, mis põhinevad etnilisel jaotusel. Plaani kohaselt oleks Bosnia ja Hertsegoviina jaotatud kümneks kantoniks: kolm serblaste, kolm moslemite, kaks horvaatide, üks horvaadi-moslemi segakanton ja Sarajevo “segalinn”. Igal kantonil oleks olnud domineeriva kogukonna esindajast kuberner ja kaks vähemuskogukondi esindavat asekuberneri. Kantonitele oleks antud tugev kohalik autonoomia ja keskvalitsus kavatseti meelega nõrgaks jätta. Etnilistel rühmadel paluti oma koduprovintsis sõjategevus lõpetada ja alustada rahvusvahelise politsei järelevalve all demilitariseerimist.

Plaanil oli hulk võlusid. Esiteks oli see suunatud serblaste agressiooni vastu, vähendades nende alasid 43%-ni riigi territooriumist ning takistades konsolideerunud Bosnia serblaste alal siduda end külgneva Jugoslaaviaga. Bosnia ja Hertsegoviina jäi unitaarriigiks ja leidis aset vähemalt mingisugunegi etnilise puhastuse tagajärgede leevendamine.

Tudjman ja Milošević olid plaaniga päri. Plaan oli helde horvaatide kogukonnale ja serblaste juht (kes ilmselt oli juba ette kindel, et plaani ei viida iialgi täide) oli nõus ohverdama maksimaalsed nõudmised selle nimel, et lõpetataks rahvusvahelised sanktsioonid.40 Siiski ei olnud Vance’i-Oweni plaan vastuvõetav kõikidele konfliktiosalistele. Bosnia serblased seisid lepingutele vastu ning Izetbegović oli küll nõus ettepanekuid arvesse võtma, kuid siiski oli märgatav tema rahulolematus. Kõige tähtsamaks faktoriks oli aga Ameerika Ühendriikide vastuseis, sest nad leidsid, et plaan premeerib serblaste agressiooni. Clintoni administratsioon pakkus välja alternatiivse plaani, mis seisnes embargo peatamises moslemi vägedele (mis tähendaks ka koostööd Horvaatiaga relvade kohaletoimetamise eesmärgil), et nad suudaksid 36 Nation, op. cit., lk 173.

37 Ibid., lk 173−174.

38 Euroopa julgeoleku- ja koostööorganisatsioon (OSCE) kandis sellist nime 1995. aastani.

39 Nation, op. cit., lk 174.

40 Ibid., lk 174−175.

14

Sõdur

N R 4 ( 6 8 ) O KTO O B E R 2 0 1 0

KONFLIKT moodustada efektiivsema kaitse, ning valitud õhurünnakute sooritamises NATO egiidi all, karistamaks serblasi vägivallaaktide eest. Oma memuaarides kirjeldab David Owen ameeriklaste plaani kui “ennekuulmatut” ja “õudusunenägu”, sest see kava seisnes koostatud rahuplaanide saboteerimises ühe poole toetamise eesmärgil. Igatahes tekitasid kaks erisugust plaani transatlantilist hõõrumist, kui ameeriklased soovisid ühele konfliktiosalisele embargo lõpetamist, kuid ei tahtnud saata piirkonda oma rahuvalvajaid.41 Vance’i-Oweni plaani toetasid täies mahus vaid horvaadid, bosniakid ei olnud selle suhtes kuigi entusiastlikud ja Bosnia serblased otsustasid plaani maha hääletada. Bosnia serblaste eitav vastus Vance’i-Oweni plaanile päädis Vance’i tagasiastumisega ning ÜRO esindajaks sai norralane Thorvald Stoltenberg. 1993. aasta augustis tuldi välja uue, Oweni-Stoltenbergi plaaniga, millest jäeti välja unitaarse Bosnia ideaal, jagades riigi kolmest osast koosnevaks konföderatsiooniks, millest 51% kuuluks Bosnia serblastele, 30% moslemitele ja 16% horvaatidele. Ülejäänud 3% moodustaksid Mostari ja Sarajevo omavalitsused, mis jääksid rahvusvahelise kontrolli alla. Plaani alged pärinevad Zagrebi ja Belgradi ettepanekutest teha Bosniast kolme vabariigi liit, kus igale allüksusele tagatakse enesemääramisõigus. Algselt seisid selle vastu moslemid, kes soovisid väljapääsu Aadria merele, millega hiljem nõustusid horvaadid, ja koridori Goraže enklaavi, mida lubasid neile serblased.

20. septembril 1993 leppisid Montenegro, Horvaatia, Serbia ja kolme Bosnia konfliktiosalise esindajad Aadria merel seilava HMS Invincible’i pardal kokku ettepaneku põhimõtetes, kuid tingimusel, et rahvahääletused enesemääramise küsimuses korraldatakse kahe aasta pärast. Hiljem, kui esindajad tagasi mandrile viidi, otsustas Izetbegović plaanile vastu olla, sest Bosnia parlament oli arvanud plaani loogika ebaõnnestunuks.42 1993. aasta novembris oldi Euroopas mures Bosnia humanitaarolukorra pärast, mistõttu algatati Saksamaa ja Prantsusmaa eestvõttel Euroopa Liidu tegevusplaan, taaselustamaks Oweni-Stoltenbergi lähenemist probleemile.

Selleks hakati moslemitele survet avaldama, et nad rahuleppega nõustuksid, ja pakkuma Jugoslaaviale võimalust vähendada sanktsioonide ulatust, kui nad oleksid nõus territooriumide jagamisel paindlikumad olema. Samal ajal peeti Norras salajasi kõnelusi serbia vähemuste alade olukorra üle Horvaatias, mida sooviti kasutada osana tehingust serblastega, kuid need läbirääkimised lõppesid kohe, kui Tudjman tegi avalduse, et serblased võivad saada vaid kohaliku kultuurautonoomia. Detsembriks oli Euroopa Liidu algatus läbi kukkunud.43 1992.−1993. aasta rahvusvaheliselt vahendatud rahuläbirääkimised nurjusid. Kõige tähtsamaks faktoriks seejuures oli asjaolu, et Bosnia kolm konfliktiosalist jätkasid kogu läbirääkimiste aja endiselt võitlust. Horvaadid olid küll nõus rahuleppele alla kirjutama, kuid ei soovinud teha mööndusi, mis rahuldaksid nende rivaale. Serblased põlgasid välist survet ja klammerdusid oma seni võidetud maatükkide külge. Izetbegovići juhitud moslemid olid rahuläbirääkimistega nõus seni, kuni nendele kehvalt alanud sõda võttis õnnelikuma pöörde. Peale selle soovisid horvaadid ja serblased oma inimestega asustatud Bosnia alade sidumist kodumaaga, samas kui moslemid soovisid unitaarriiki tugeva keskvalitsusega. Kõik konfliktiosalised olid valmis võitlema oma plaanide nimel ja rahvusvaheline kogukond ei olnud valmis otsustavateks sammudeks, tagamaks rahu. Kriisipiirkonda saadetud UNPROFORi vägede arv ei olnud piisav, et suuta midagi ära teha. Rahvusvaheline relvaembargo konfliktitsoonile ei olnud tõhus.

Sanktsioonid Serbia ja Montenegro vastu kahjustasid majandust ja surusid seega paljud inimesed vaesusesse, kuid ei mõjutanud võimuladviku heaolu. Ehkki neil oli teatud mõju Miloševićile nõustumisele rahulepinguga, oli too teinud omad kalkulatsioonid, sest sõda oli täitnud oma ülesande kindlustada tema võim piirkonnas. Üheks rahvusvahelise sekkumise ebaedu põhjuseks oli ka USA vastuseis ÜRO ja Euroopa pakutud plaanidele. Humanitaarabi aitas küll sõjakoldes täbarasse olukorda sattunud tsiviilelanikke, kuid üsna suur osa ametlikust abist nihverdati kriminaalse taustaga rühmitustele, kes olid seotud sõdivate pooltega, ja nõnda ei jõudnudki see toetus tõeliste abivajajateni. Kõike efektiivsemaid abiprogramme pakkusid valitsusvälised organisatsioonid, kes ametlikke kanaleid vältides toimetasid abi otse abivajajateni.44

CONFLICT

Bellum Omnium Contra Omnes (the War of All Against All) in Bosnia-Herzegovina I The bloodiest and most complicated conflict following the dissolution of Yugoslavia broke out in multi-ethnic and multi-religious Bosnia-Herzegovina. Historic tensions between the local communities escalated into war, as all factions by all means tried to turn the course of history on a suitable track. An overview of the events in BosniaHerzegovina during the 1990s until the NATO intervention.

41 Nation, op. cit., lk 175.

42 Ibid., lk 176−177.

43 Ibid., lk 177.

44 Ibid., lk 179.

N R 4 ( 6 8 ) O KTO O B E R 2 0 1 0

Sõdur

15

SÕNAVÕTT

Vaid sisemiselt demokraatlik ja avatud väikeriik on edukas Vabariigi presidendi Toomas Hendrik Ilvese kõne võidupüha paraadil Viljandis 23. juunil 2010.

Lugupeetud kaitseliitlased ja kaitseväelased, hea Eesti rahvas! Eesti riik sündis oma aja ära elanud impeeriumide kokkuvarisemise taustal. See avas paljudele rahvastele võimaluse ennast määratleda ning luua oma riik. Kuid ainuüksi oma riigi loomise võimalusest poleks piisanud. Ennekõike pidime ise endas ära tundma soovi riigi rajamiseks, tundma tahet oma asju ise otsustada. Eesti mõte pidi olema küps, et õigel hetkel tegudeks saada. Eesti vaim pidi olema valmis, et oma eesmärkide eest seista ja vajadusel neid kaitsta. Nagu teame, pidid meie esiisad ja -emad iseolemise õigust relva ja oma elu hinnaga kaitsma.

Võit Vabadussõjas oli rahva vaimu võit ebakindluse ja hirmu üle. Liikusime mööda tundmatut teed, kuid siht oli meil selge. Vabadussõtta läinud Eesti rahvaväes ei olnud oluline sotsiaalne päritolu, varanduslik seis, haridus ega rahvus.

Esimesena Eestit kaitsma asunud vabatahtlikele olid tähtsad ideed ja eesmärk, truudus oma põhimõtetele. Eesti rahvaväes võitlesid õlg õla kõrval eestlastega sakslased ja venelased, soomlased ja lätlased, juudid ja teised siinsed rahvad. Sõdisid aadlikud ja talupojad, kaupmehed ja üliõpilased.

Nad kõik võitlesid demokraatia ja Eesti Vabariigi eest. Eesti oli Vabadussõjas ja on ka tänapäeval meie kõigi ühine asi.

Head sõbrad! Nii nagu Vabadussõja-aegses Eesti rahvaväes, pole ka tänases Eesti kaitseväes oluline ajateenija ega ohvitseri sotsiaalne päritolu ega rahvus. Meie kaitseväes teenib eestlaste kõrval palju venelastest, ukrainlastest ja teistest rahvustest Eesti kodanikke.

Eesti kaitseväest kui heast lõimumiskeskkonnast on varemgi räägitud ja ma usun, et põhjusega. Kuidas muidu olekski Võrumaalt pärit eestlasest ja Narvast pärit venelasest noormehel võimalik teineteisega kohtuda?

Aga kaitsevägi ei lõimi Eesti ühiskonnas mitte ainult eestlasi ja venelasi. Küsimus pole ju vaid selles, kas Võrumaa ja Narva poiss elu jooksul teineteisega kokku puutuvad. Küsimus on ju ka selles, kuidas ja millal ristuvad näiteks Läänemaa kaluri ja Tartu professori poja teed. Jah, võib-olla ülikoolis on see võimalik, aga mujal üsna ebatõenäoline. Ja see on probleem, sest Eesti on liiga väike selleks, et lubada endale eri ühiskonnakihte, kelle vahel sisulist suhtlemist ja dialoogi pole ning kes üksteisega haruharva, kui üldse, kokku puutuvad. Väikeriigi tugevus ja võlu seisnebki selles, et eraelus tunneb minister töömeest ja kirjanik talunikku ning neil on teemasid, mida omavahel arutada. Väikeriik on edukas vaid siis, kui ta on sisemiselt demokraatlik ja avatud.

Me saame hakkama üksnes siis, kui eliit on eliit vaid vaimses mõttes, aga mitte selles tähenduses, et keegi eraldab end kunstlikult ülejäänud ühiskonnast ja suhtub teistesse inimestesse alavääristavalt. Kui mõni end eliidi hulka ar-

16

Sõdur

N R 4 ( 6 8 ) O KTO O B E R 2 0 1 0

SÕNAVÕTT vav noormees annab kogu rahvale teada, et temale on ajateenistus vaid ajaraiskamine, siis sõltumata sellest, kas ütlejaks on poliitik, poppstaar või sportlane, vaimses mõttes ta ühiskonna eliiti kindlasti ei kuulu.

Head kaasmaalased! Kaks päeva tagasi möödus seitsekümmend aastat sellest masendavast päevast, mil Eesti valitsus andis okupatsioonijõududele alla ning me kaotasime oma iseseisvuse, õiguse ise otsustada oma saatuse üle.

Sestsaadik oleme palju kuulnud või ka ise ütelnud, et oleksime ikka pidanud vastu hakkama. Selle üle on vaieldud seitsekümmend aastat. See riigi kaotuse haav ei parane, see eristab ja lõEsimesena Eestit kaitsma asu- hestab ning annab ainest meie ajaloo müstilisteks tõlgendusteks ega lase nud vabatahtlikele olid täht- alati rahulikult homseid sihte seada.

Seitsekümmend aastat tagasi oli igal noormehel kohustus teenida Eesti sõjaväes. Siis oli meil reservarmee, kes oleks vajaduse ja poliitilise tahte olemasolu korral saanud vastu hakata. Ka praegune Eesti kaitsevägi rajaneb reservarmeel. Ajateenistuse põhiline eesmärk on anda igale tervele kodanikule nüüdisaegne sõjaline väljaõpe, et raskel hetkel oleks meil korraliku sõjalise ettevalmistusega mehi ja naisi, kes suudaksid oma riiki kaitsta. Selle eesmärgi saavutamiseks ajateenistusest ei piisa. See eeldab ka reservõppuste korraldamist ning laiemalt võttes laitmatut mobilisatsioonisüsteemi, inimesi ja relvastust.

sad ideed ja eesmärk, truudus oma põhimõtetele.

Reservõppekogunemiste süsteem on viimastel aastatel jalad alla saanud. Selle üle on mul siiralt hea meel. Neile, kes mingil põhjusel ei saa või ei taha kaitseväeteenistust läbida, pakub Eesti sugugi mitte vähem olulise alternatiivteenistuse võimalust. Seegi aitab riiki seesmiselt tugevdada. Ajateenistus kaitseväes koos toimiva alternatiivteenistusega on üheselt selge märk, millega meie noor kaaskodanik meile kõigile tõestab, et Eesti käekäik ei ole talle ükskõik.

Kui aga kaitseväeteenistust või siis alternatiivteenistust nähakse ajaraiskamisena, asjana, mida keegi teine peaks tegema, siis, ma kardan, pole ka mingit mõtet küsida, kas me oleksime pidanud vastu hakkama. Kui me pole valmis oma riigi eest seisma, miks peaksime ootama, et riik seisaks meie eest, olgu Euroopa Liidu piirides vabu eneseteostusvõimalusi tagades või NATO liikmena ühtset turvasüsteemi jagades.

Kaitseväelased ja kaitseliitlased, head sõbrad! Eesti Kaitseliit sündis siinsamas Viljandimaal, kui aduti, et Lätis Esimese maailmasõja rindelt lahkunud tsaariarmee sõdalaste jõugud hakkasid ohustama Eesti kodude turvalisust. Sellest sündis Sakala malev ja koos sellega idee, mis tõestab oma elujõudu ka ligi sada aastat hiljem.

Eesti Kaitseliit sündis siinsamas Viljandimaal, kui aduti, et Lätis Esimese maailmasõja rindelt lahkunud tsaariarmee sõdalaste jõugud hakkasid ohustama Eesti kodude turvalisust.

Tänapäeva mõistes väljendab Kaitseliit vabatahtliku algatusena meie kodanikuühiskonna kaitsetahet. Tema roll on püsinud muutumatuna. Võimalikku agressorit ei heiduta meie rahvaarv ega absoluutarvudes väike armee. Heidutab hoopis arusaam, et rahvas on valmis oma riiki kaitsma ning oskab seda vajaduse korral ka teha. Et rahvas hakkab vajadusel vastu.

Ma tunnen uhkust, kui vaatan täna siia üles rivistatud kaitseliitlasi. Täpselt samasugust uhkust tundsin nädalapäevad tagasi, kui kuulsin USA merejalaväe ohvitseri tunnustamas Eesti sõjaväelaste professionaalsust NATO ühisoperatsioonil BALTOPS. Need kiita saanud sõjaväelased olid just kaitseliitlased.

Kallid kaaskodanikud! Täna, võidupühal, mõtleme Eesti riigi relvastatud kaitsele. Tõsi, meie riiki kaitseb NATO, aga NATO teeb seda efektiivselt vaid juhul, kui me oleme ise valmis oma riiki kaitsma. Kaitsma ajateenistuses ja reservis, alternatiivteenistuses ja Kaitseliidus. Koos sellega kaitseme iseseisva demokraatliku riigi õigusi, võimalusi ja vabadusi. Kaitskem neid väärtusi. Ja mäletagem seejuures oma esiisasid ja -emasid, Vabadussõja võitjaid, kellele võlgneme tänu oma iseolemise eest. Kutsun kõiki üles viima täna lilli lähima Vabadussõja monumendi juurde oma kodukandis. Saagu sellest ilus traditsioon, meie ühine tänuavaldus.

Kaunist võidupüha!

S P E E C H

Only an Internally Democratic and Open Small State Can Be Successful The President of the Republic of Estonia emphasised in his Victory Day speech on the June 23rd in Viljandi, that the Republic of Estonia was born from the Russian Empire only because the nation’s idea of establishing their own state was mature. The following victory in the War of Independence was the victory of the nation’s spirit over incertainty and fear. Estonia had a well-prepared reserve army seventy years ago, which under the circumstances of need and political will could have been able to stand against those who took away our independence. Today, on Victory Day we are thinking about the armed defence of Estonia. NATO will do it effectively only if we are ready to defend our country, to defend during the military service and in reserve, alternative service and in the Defence League.

N R 4 ( 6 8 ) O KTO O B E R 2 0 1 0

Sõdur

17

ANALÜÜS

Strateegiline kommunikatsioon rahvusvaheliste julgeolekuabijõudude Afganistanis (ISAF) tegevuses Ameerika Ühendriikide kolonel Arthur Tulak, Saksa-Hollandi korpuse operatiivosakonna ülem Ajakirjast The Three Swords 17/2010 (lk 27–31) tõlkinud Mattias Jõesaar

Kuigi strateegiline kommunikatsioon (StratCom) ei ole NATOs uus mõiste, on seda viimase pooleteise aastaga nii teoorias kui ka praktikas märkimisväärselt arendatud. Vastselt tähtsustatud staatuse saanud strateegilist kommunikatsiooni kasutatakse NATOs ulatuslikult, sest NATO operatsioonide väejuhatus (Allied Command Operations, ACO) on mitmes piirkonnas läbi viimas suuri operatsioone, mis on olulised liitlasriikide julgeolekule ja mille puhul on nõutav strateegilise kommunikatsiooni hästi koordineeritud ja agressiivne rakendamine. Ameerika Ühendriikide relvajõud määratlesid strateegilist kommunikatsiooni 2004. aasta septembris kui organiseeritud tegevust kõigi infoväljaga seotud tegevuste koordineerimiseks.1 Uue kontseptsiooni alusel hakkasid meeskonnad tegutsema juba kaks kuud hiljem, operatsiooni “Ühine abi“ (Operation Unified Assistance) toetuseks. Tegemist oli USA Vaikse ookeani väejuhatuse (United States Pacific Command, US PACOM) juhitud kriisileevendus- ja humanitaarabioperatsiooniga pärast India ookeani tsunamikatastroofi 2004. aasta detsembris. Järgnevalt sätestasid Ameerika Ühendriigid strateegiline kommunikatsiooni ühenddoktriinis JP 3-13 “Infooperatsioonid“,2 mille kohaselt on strateegilise kommunikatsiooni staabiorganisatsioon loodud USA väejuhatuste ja nendele alluvatesse osaväejuhatuste peakorteritesse.

NATO strateegilise kommunikatsiooni esimene juht Mark Laity.

Strateegilise kommunikatsiooni poliitika ja operatsioonide valdkonna täpsem määratlemine NATO poliitikas ja operatsioonijuhtimises annab NATO Euroopa vägede kõrgemale ülemjuhatajale (Supreme Allied Commander, Europe; SACEUR) kindlust oma eesmärkide täitmisel, et parandada NATO operatsioonide väejuhatuse strateegilise kommunikatsiooni võimekust nii rahuajal kui ka välismissioonidel, eelkõige NATO rahutagamismissioonil Kosovos (KFOR) ja rahvusvaheliste julgeolekuabijõudude Afganistanis (ISAF) koosseisus.

Strateegilise kommunikatsiooni väljaarendamise NATOs tingis reaalsete operatsioonide käigus tekkinud vajadus seista vastu vastastele, kes üritavad inforuumis pidevalt võidelda NATO poliitiliste eesmärkidega. Ehkki strateegiline kommunikatsioon sõnastati NATOs alles hiljuti, on StratComi kogukond arendanud välja vastavad taktikad, tehnikad ja protseduurid (TTP), toetudes kõnealuse valdkonna planeerimisele, rakendamisele ja hindamisele Balkani operatsioonides ja Afganistanis.

Operatsioonide juhtivate ülemate kommunikatsioonialaste jõupingutuste ühtlustamiseks, andis NATO operatsioonide väejuhatus 15. septembril 2008 välja direktiivi 95-2. Direktiiv, mida täiendati 2009. aasta 19. novembril, sätestas nii rahuaja kui ka missioonide peakorterite strateegilise kommunikatsiooni ning nendega integreeritud ja sünkroniseeritud teavitustöö (Public Affairs, PA), infooperatsioonide (InfoOps) ja avaliku diplomaatia sõjalise toetuse (MSPD) üksuste protseduurid ja lahingurütmi sammud ning sisuliselt ka planeerimise, koordineerimise, soorituste ja hindamise ümberkorraldused. Direktiiv kohustas kõiki NATO operatsioonide väejuhatusega seotud peakortereid

18

1

Office of the Under Secretary of Defense for Acquisition, Technology, and Logistics. Report of the Defense Science Board Task Force on Strategic Communication. September 2004.

2

Joint Publication 3-13, Information Operations. 13. veebruar 2006, lk 1–10.

Sõdur

N R 4 ( 6 8 ) O KTO O B E R 2 0 1 0

ANALÜÜS moodustama ülesandepõhised või alalised meeskonnad toetamaks NATO Euroopa vägede kõrgema peakorteri (Supreme Headquarters Allied Powers, Europe; SHAPE) strateegilise kommunikatsiooni valdkonna tegevust.

Direktiiv kehtestas ka selgelt vastutava ametkonna loomise NATO Euroopa vägede kõrgema peakorteri koosseisu, mille ülesandeks on koordineerida NATO operatsioonide väejuhatuse strateegilise kommunikatsiooni alaseid püüdlusi. Strateegilise kommunikatsiooni esimeseks juhiks määrati Mark Laity, kelle vastutusalas on strateegilise kommunikatsiooni koordineerimine alates NATO Euroopa vägede kõrgemast ülemjuhatajast (SACEUR) kuni kõikide NATO operatsioonide vähejuhatusele alluvate Stateegilise kommunikatpeakorteriteni.

siooni väljaarendamise NATOs

NATO operatsioonide väejuhatuse loodud uus strateegiline kommunikatsioon tingis reaalsete operatsioopakub alluvatele peakorteritele võimalust end paindlikult võimete ja struktuuri kohaselt ümber korraldada ning oma ülesanded üle vaadata, tõrjudes sellenide käigus tekkinud vajadus ga kõrvale varasema üks-suurus-kõigile-lahenduse. Asutati töögrupid, millest seista vastu vastastele, kes moodustus strateegilise kommunikatsiooni kogukond, et saavutada soovitud üritavad inforuumis pidevalt kooskõlastustase. NATO strateegilise kommunikatsiooni kogukonna sünnis olid tooniandvaks kaks Ameerika Ühendriikide väejuhatust, mis on seotud operatvõidelda NATO poliitiliste eessioonidega Balkanil ja Afganistanis, nimelt USA Euroopa väejuhatus (United Stamärkidega. tes European Command, US EUCOM) ja USA vägede keskjuhatus (United States Central Command, US CENTCOM). Neil mõlemal on hästitöötavad strateegilise kommunikatsiooni üksused, mis väga kiiresti suutsid integreeruda ühistegevusse. US EUCOM osaleb ISAFi strateegilise kommunikatsiooni alases tegevuses ja US CENTCOM koordineerib oma tegevust ISAFiga Ameerika Ühendriikide vägede Afganistanis (Initial United States Forces – Afghanistan, USFOR-A) peakorteri kaudu.

NATO Euroopa vägede kõrgema ülemjuhataja kavatsus rakendada strateegilist kommunikatsiooni NATO operatsioonide väejuhatuse tegevusse eeldab sobivate struktuuride loomist, mis suudaksid tegutseda innovaatilises koostöös. Ühendvägede Brunssumi juhatuse (Joint Force Command Brunssum, JFCBS) ülem on lisaks arendanud edasi oma eesmärki rõhuda strateegilise kommunikatsiooni puhul eri juhtimistasemete koostööle, mis ületaks juhtimise ja käsutamise jäigad piirid ning murraks lahti traditsioonilistest harjumuspärastest sidekanalitest.3 Strateegilise kommunikatsiooni koordineerimisele lisab kiirust koordinatsioonitasemete ühtlustamine, mis tagab, et kõik tasemed reageerivad kriisiolukorras kooskõlastatult ja suudavad ka ise initsiatiivi haarata. Kui kiirus on oluline, siis informatsiooni täpsus on suisa ülim ning seetõttu tuleb rõhutada faktide kontrollimise tähtsust, mis aga võtab aega ja võib seetõttu aeglustada tegutsemist. Säilitades avatud suhtlemise nii vertikaalselt kui ka horisontaalselt, võib faktide tuvastamise protsess lühendada reageerimiseks jäävat aega. Kui tekib vajadus initsiatiiv haarata, saab strateegilise kommunikatsiooni kogukond tervikuna töötada kiiresti välja ühise lähenemise, toimetades eri tasemete ülesannetega paralleelselt.

Strateegilise kommunikatsiooni koordineerimisele lisab kiirust koordinatsioonitasemete ühtlustamine, mis tagab, et kõik tasemed reageerivad kriisiolukorras kooskõlastatult ja suudavad ka ise initsiatiivi haarata.

NATO operatsioonide väejuhatuse direktiivi 95-2 avaldamine oli oluline tähis NATO strateegilise kommunikatsiooni arengus, mis tipnes suurte muudatustega NATO operatsioonide väejuhatuse peakorteris. See puudutas efektiivsemate operatsioonistrateegiate väljatöötamist, isikkoosseise, staabiprotseduure ja lahingurütmi, et tõhusamalt koordineerida käimasolevate NATO Euroopa vägede kõrgema ülemjuhataja juhitavate lahingu- ja rahuoperatsioonide toetamist sõjalise teavitustegevusega. Tegevusvajadused Afganistanis ja Balkanil on muutnud tavapärast toimingute järjekorda: esmalt kujundatakse poliitika, siis määratakse kindlaks doktriin ning lõpuks arendatakse välja taktika, tehnika ja protseduurid poliitika ja doktriini rakendamiseks.

NATO strateegilise kommunikatsiooni poliitikat (PO (2009) 0141) ei avaldatud enne kui 2009. aasta 29. septembril, seega tehti see avalikuks veidi enam kui aasta pärast NATO operatsioonide väejuhatuse direktiivi 95-2 (ACO DIR 95-2) esimese versiooni avaldamist 15. septembril 2008. Oluline on, et selles sisaldusid NATO strateegilise kommunikatsiooni definitsioon ja peamised operatsioonipõhimõtted ning määratleti erinevate NATO peakorterite rollid, võimupiirid ja suhted strateegilise kommunikatsiooni koordineerimiseks, rakendamiseks, juhtimiseks ja hindamiseks.

3

Vt COM JFCBS, JFCB OPLAN 30302, Rev. 4. 9. aprill 2009. Conficendial Rel. ISAF, lisa UU.

N R 4 ( 6 8 ) O KTO O B E R 2 0 1 0

Sõdur

19

ANALÜÜS Ühendvägede Brunssumi juhatuse ülemale oli strateegilise kommunikatsiooni ISAFil rakendamise põhiküsimuseks kooskõla NATO poliitika ja protseduuridega. Major Chris Sargenti tõi ajakirja The Three Swords 2009. aasta oktoobrinumbris avaldatud artiklis esile ISAFi peakorteris pärast strateegilise kommunikatsiooni direktoraadi asutamist (2009. aasta jaanuaris) tehtud organisatsioonilised, lahingurütmi ja staabiprotseduuride muudatused. See reorganiseerimine tähendas NATO operatsioonide väejuhatuse direktiivi 95-2 rakendamist ISAFis ja väljendus isikkoosseisu struktuuri muutmises, mis võimaldas strateegilise kommunikatsiooni peamiste osiste (PA, InfoOps, MSPD) koordineerimist. Uus ISAFi strateegilise kommunikatsiooni direktoraat Operatiivtasandi peakorterid, järgis koostöömeetoditelt NATO Euroopa vägede kõrgema peakorteri (SHAPE) nagu KFOR ja ISAFi ühendväe- algatatut, rajades seega täieliku partnerlussuhte USFOR-A peakorteriga, mis on CENTCOMi peakorteri lahingutegevust juhtivaks allüksuseks Kabulis. Tulemujuhatus (ISAF Joint Command), seks moodustus ISAFi ja USFOR-A ühendatud strateegilise kommunikatsiooni ditegutsevad tavaprotseduuride rektoraat, mida hakkas juhtima Ameerika Ühendriikide maaväe brigaadikindral järgi ning toetavad strateegi- Michael Ryan, kes on varem töötanud operatsiooni “Kestev vabadus” (Enduring Freedom, EOF) ja ISAFi mandaadi all, andes aru nii rahvusvaheliste julgeolekulist kommunikatsiooni lahin- abijõudude Afganistanis ülemale (COM ISAF) kui ka USA vägede Afganistanis gurütmi ja plaanidega, mis on ülemale (CDR USFOR-A). Uus struktuur määratleb teabeohvitseri erilise seisundi väejuhataja teavitustöö nõunikuna ning NATO poliitika piirangud teabeohvitsekoostatud strateegiliste tase- ride kasutamisel infooperatsioonide ohvitseridena ja vastupidi.4 ISAFi strateegilise kommunikatsiooni direktoraadi loomise juures määratles COM ISAF ka mete peakorterites. otseteavituse operatsioonide mitmeriigi-ühendsihtjõudude (Combinated Joint Psychological Operations Task Force, CJPOTF) eraldi juhtimise, tuues välja vajaduse, et nende tegutsemist peaks koordineerima strateegilise kommunikatsiooni juht.

Ameerika Ühendriikide mereväe kontradmirali Gregory Smithi juhtimise all on jätkunud ISAFi ja USFOR-A ühendatud strateegilise kommunikatsiooni püüdlused parandada oma tegevuse võimekust ja mõju, seda vaatamata ISAFi ühendväejuhatuse (ISAF Joint Command, IJC) peakorteri ning koos sellega infooperatsioonide, otseteavituse (PSYOPS) ja teavitustöö ohvitseride rahastamise raskustele. Strateegilise kommunikatsiooni ühendatud struktuuri tulemusena oli ISAFil esimest Strateegilise kommunikatkorda alates 2003. aastast ühine eesmärkide kogum, mis puudutas strasiooni hindamisettekannet teegilist kommunikatsiooni, infooperatsioone, otseteavitust ja teavitustööd operatsiooni “Kestev vabadus“ ja ISAFi mandaatide all, ületamaks lõhesid (ASSESSREP) kasutatakse tuleja täiustades jätkuvalt koostööd strateegilise kommunikatsiooni kogukonnas. vase tegevuse planeerimisel, ISAFi strateegilise kommunikatsiooni (infooperatsioonide, otseteavituse ja et tagada selle suurem mõju. teavitustöö) käsud, osakäsud ja käskude lisad on nüüd kooskõlas CENTCOMi ja USFOR-A käskude ja osakäskude vastavate lisadega. Uute võimekuste alla kuuluvad ka atmosfääriprogramm Afganistanis (Atmospherics Program Afghanistan, APA) ja traditsioonilise kommunikatsiooni programm (Traditional Communications, TradCom). APA lisab mitteluurelise teabekogumise ning TradCom tegeleb valitsuse ja traditsiooniliste kogukondlike struktuuride vahelise suhtlusega.

N ATO s t r a att e e g i l i s e k kom ommunik kat atsio oon oni definitsio oon on NATO strateegilise kommunikatsiooni definitsioon rõhutab, et strateegilise kommunikatsiooni protsess algab strateegilisel tasandil, s.t NATO peakorteris, kus liikmesriigid koordineerivad poliitilisi eesmärke, mida strateegiline kommunikatsioon toetab. Strateegilise kommunikatsiooni ülimaks eesmärgiks on kindlustada, et välisele auditooriumile suunatud kommunikatsioon oleks ülemjuhataja otsejuhtimisel võimendava mõjuga. Strateegilise kommunikatsiooni staabistruktuurid on vajalikud vaid strateegilise taseme peakorterites ning nendeks on neljatärnipeakorterid ehk NATO Euroopa vägede kõrgem peakorter (SHAPE), ühendvägede Napoli juhatus (JFC Naples), ühendvägede Brunssumi juhatus (JFC Brunssum) ja ISAF. Operatiivtasandi peakorterid, nagu KFOR ja ISAFi ühendväejuhatus (ISAF Joint Command), tegutsevad tavaprotseduuride järgi ning toetavad strateegilist kommunikatsiooni lahingurütmi ja plaanidega, mis on koostatud strateegiliste tasemete peakorterites. ISAFi ühendväejuhatuse tasemel ei saavutata strateegilise kommunikatsiooni koordinatsiooni mitte vastava staabiosise, vaid pigem ISAFi strateegilise kommunikatsiooni töögrupi (StratCom Working Group, SCWG) lahingurütmi kaudu. Operatiiv- ja taktikalisel tasandil peavad infooperatsioonide, 4

20

Neid piiranguid määratleb nii MC 422-3 kui ka MC 457-1.

Sõdur

N R 4 ( 6 8 ) O KTO O B E R 2 0 1 0

ANALÜÜS teavitustöö ja otseteavituse staabiohvitserid tegema kindlaks, kas operatsiooni raamidesse kuuluvad infosfääri mõjutavad tegevused toetavad strateegilise kommunikatsiooni eesmärke, mis on avaldatud kõrgema peakorteri tegevusplaani (HQ OPLAN) lisas UU. Infooperatsioonide, teavitustöö ja otseteavituse eesmärgid on kirjas vastavates lisades O, X ja L ning need on välja toodud ka väejuhatuse strateegilise kommunikatsiooni eesmärkide toetusena lisas UU.

Iga strateegilise kommunikatsiooni koordineerimisjuhendi aluseks on ettevalmistatavad operatsioonid, eeldatav vaenlaste tegutsemine ja viimane olukorrahinnang.

Operatiivtasandi ISAFi ühendväejuhatuse peakorteri teabeohvitser (PAO), infooperatsioonide juht ja otseteavituse mitmeriigi-ühendsihtjõudude (CJPOTF) ülem teevad koostööd, et ühtlustada oma tegevust ja tagada, et see täidaks ISAFi strateegilise kommunikatsiooni eesmärke. Iga valdkonna kohta koostatud hindamisettekanded saadetakse ISAFi strateegilise kommunikatsiooni hindamise osakonda, et juhtida edasist planeerimist.

ISAFi strateegilise kommunikatsiooni hindamise osakond koostab iga nädal hindamisettekandeid, mis toetavad planeerimist kõikidel tegevustasanditel. Hinnangud integreeritakse ka ISAFi kampaaniate hindamise protsessi (ISAF Campaign Assessment), et mõõta infoalase tegevuse mõju.

Strateegilise kommunikatsiooni hindamisettekannet (assessment report, ASSESSREP) kasutatakse tulevase tegevuse planeerimisel, et tagada selle suurem mõju.

Et varustada ISAFi ühendväejuhatusele alluvaid väejuhatusi, NATO väljaõppemissiooni Afganistanis (NTM-A), ISAFi erivägesid (Special Operatsions Forces, SOF) ja piirkondlikke väejuhatusi täiendatud suuniste ja nõuannetega (Direction and Guidance, D&G), avaldab ISAFi kommunikatsioonidirektoraadi infooperatsioonide ja planeerimise osakond iga kuue nädala tagant strateegilise kommunikatsiooni koordineerimise juhised. Juhend avaldatakse osakäsuna (fragmentary order, FRAGO), kuid samas teeb see vajaliku probleemianalüüsi, mida alluvad üksused ise teha ei suuda. Sellised koordineerimisinstruktsioonid tagavad, et ISAFi ühendväejuhatuse ja piirkondlike väejuhatuste sõjaline tegevus infosfääris on seotud väejuhtide strateegilise kommunikatsiooni prioriteetidega ettevalmistatavates operatsioonides. Iga strateegilise kommunikatsiooni koordineerimise juhendi aluseks on ettevalmistatavad operatsioonid, eeldatav vastase tegutsemine ja viimane olukorrahinnang.

Tulevikku vaadates toonitab NATO operatsioonide väejuhatuse direktiiv 95-2 jätkuvat võimekuse ja ressursside arendamist efektiivse strateegilise kommunikatsiooni planeerimiseks, koordineerimiseks, elluviimiseks ja hindamiseks: “NATO Euroopa vägede kõrgem NATO peaks koordineerima ülemjuhataja ootab jätkuvat, et eelkõige lahendataks ressursside, varustuse ja oma Oberammergau kooli teväljaõppega kaasnevad probleemid, mida kogetakse praegu kogu strateegilise 5 kommunikatsiooni valdkonna tegevuses taktikalisest strateegilise tasemeni.“ gevust, et staabiohvitserid, Peamiselt vajavad tähelepanu infooperatsioonid, otseteavitus ja teavitustöö. Et keda liikmeriigid määravad saavutada edu, tuleb lahendada allpool välja toodud ülesanded.

strateegilise kommunikatsiooNATO sõjalise struktuuri erinevad peakorterid ei ole piisavalt hästi mehitatud sellise väljaõppega staabiohvitseridega, kes suudaksid lahendada strateegilise ni ülesandeid täitma, oleksid kommunikatsiooni võtmeküsimusi. NATO missioonide peakorteris on persoselleks varem välja õpetatud. nalile tehtavad investeeringud viidud absoluutse miinimumini. ISAFis on ISAFi ja USFOR-A koostöös alarahastamisest üle saadud, kuid sama ei saa kahjuks öelda KFORi kohta. Alarahastamine jätkub enamikus NATO relvajõudude struktuuride peakorterites ja enamasti on nõrgimaks lüliks infooperatsioonide isikkoosseis. On tavaline, et NATO relvajõudude struktuuride peakorterites ei ole infooperatsioonide isikkoosseis adekvaatselt ja nõutavalt rahastatud ei rahuaja ega kriisiolukorra puhuks ning nad vajavad sihtrahastust õppuste või sõjaliste missioonide läbiviimiseks.

Selles valdkonnas on peamine puudujääk kvalifitseeritud isikkoosseisu vähesus. Nende väljaõpetamise eest vastutavad enamasti NATO liikmesriigid. Väljaõppevõimalused on olemas nii riiklikes kui ka NATO väljaõppekeskustes.

NATO kool Oberammergaus (NATO School at Oberammergau, NSO) korraldab aastas kolm infooperatsioonide kursust, kolm lühemat infooperatsioonide kursust koloneli tasemel ohvitseridele, kaks PSYOPSi (otseteavituse) kursust ja kolm kursust teabeohvitseridele. Need kursused töötavad tavaliselt täisvõimsusel, kuid sellele vaatamata on mitmete NATO peakorterite probleemiks alamehitatud või ebapiisavalt välja õpetatud infooperatsioonide, otseteavitus- ja teavitusosakonnad või -teenistused. Enamasti on see nii NATO missioonide peakorterites (ISAF, IJC, viis piirkondlikku väejuhatust ja KFOR), kus puudulik väljaõpe mõjub märkimisväärselt negatiivselt missioo5

NATO operatsioonide väejuhatuse 19. novembri 2009 direktiiv nr 95-2, lk 11. ACO Strategic Communications, Supreme Headquarters, Allied Powers Europe.

N R 4 ( 6 8 ) O KTO O B E R 2 0 1 0

Sõdur

21

ANALÜÜS Definitsioon NATO strateegilise kommunikatsiooni (Strategic Communications) definitsioon: NATO koordineeritud kommunikatsioonitegevus ja -võimekus hõlmab avalikku diplomaatiat, teavitustööd, sh militaarset teavitustööd, infooperatsioone ja otseteavitust NATO eesmärkide saavutamiseks vajaliku alliansi poliitika, tegevuse ja operatsioonide toetamiseks.

nide läbiviimisele. NATO peaks koordineerima oma Oberammergau kooli tegevust nii, et staabiohvitserid, keda liikmeriigid määravad strateegilise kommunikatsiooni ülesandeid täitma, oleksid selleks varem välja õpetatud.

Lisaks NATO Oberammergau kooli kursuste paremale kasutamisele operatsioonide toetuseks peaks NATO operatsioonide väejuhatus vajadusel julgustama ja abistama ISAFi vägedes osalevaid riike (ISAF Troop Contributing Nations, TCNs) saatma oma infooperatsioonide, otseteavituse ja teavitustöö staabiohvitsere Ühendsõjakeskuse (Joint Warfare Centre, JWC) ISAFi/IJC missioonile eelnevatele õppustele (Mission Rehearsal Exercises, MRE/MRX), mitte jääma lootma, et reaalse töö tegemise käigus saab ka ameti selgeks. Kui on olemas nii riiklikud kui ka NATO väljaõppekursused, ei tohiks vähene siirmiseelne väljaõpe olla enam vabandatav.6 ISAFi vägedes osalevad riigid peaksid piirkondliku väejuhatuse peakorteri moodustamisel täiel määral rahastama strateegilise kommunikatsiooni personali, nagu on kirjas mitmeriigiühendvajatuste märgukirjas (Combined Joint Statement of Requirements, CJSOR), ning täitma sealsed strateegilise kommunikatsiooniga tegeleva isikkoosseisu ametikohad väljaõpetatud ja kvalifitseeritud kaadriga.

NATO strateegilise kommunikatsiooni poliitika, nr 0141 (29. september 2009)

Lõpuks peaksid liikmesriigid tegema paremat tööd strateegilise kommunikatsiooni valdkonda määratud personali juhtimisel, jälgimisel ja väljaõpetamisel ning operatsioonidele kaasamisel (seda eriti just infooperatsioonide valdkonnas, millele on vaid mõni üksik NATO riik määranud oskustunnuse või lisaeriala koodi). Enamasti ei ole NATO sõjalise struktuuri peakorterites teenistuses olnud staabiohvitserid küsinud või ei ole neile antud võimalust taaspanustada oma kogemusi koduriigi sõjaväe strateegilise kommunikatsiooni doktriini ja väljaõppe arendamisse.

Kogemustepagasi saamine ja rakendamine peaks olema nii NATO kui ka liikmesriikide sõjavägede püüdlus. NATO arenduse väejuhatus (Allied Command Transformation, ACT) ja NATO operatsioonide väejuhatus peaksid tegema koostööd, et luua tõhus süsteem, kuidas Kogemustepagasi saamine ja seda kogemust koondada ja rakendada doktriini arendamiseks ning väljaõppe rakendamine peaks olema nii täiustamiseks NATO koolis.

NATO kui ka liikmesriikide sõjavägede püüdlus.

Viimase enam kui pooleteise aasta jooksul on olnud märgata strateegilise kommunikatsiooni tõhususe pidevat paranemist, mis on võimaldanud NATO Euroopa vägede kõrgemal ülemjuhatajal investeerida sellesse üliolulisse valdkonda, et toetada käimasolevaid operatsioone Balkanil ja Afganistanis. Selle edu säilitamiseks on vaja veelgi enam vaeva näha ka NATO arenduse väejuhatuse ja NATO operatsioonide väejuhatuse koostöö kujundamiseks eesmärgiga lisada doktriini väljaõppevõimaluste täiustamine ja käimasolevatest operatsioonidest saadud kogemuste rakendamine. Lisaks peavad NATO riigid täitma strateegilise kommunikatsiooni valdkonna ametikohad väljaõpetatud ohvitseridega, tagama strateegilise kommunikatsiooni üksuste piisava mehitamise ja rakendama varem nendel ametikohtadel tegutsenud staabiohvitseride kogemusi uute koolitamisel.

A N A L Y S I S

Strategic Communications in ISAF in Afghanistan Although strategic communication (StratCom) is not a new term, it has been developed remarkably both in theory and practice during the past one and a half year. The reason for that is NATOs need to resist the enemy, who is constantly trying to compete with NATOs policies in the information space. NATO Operations Command issued ACO Directive 95-2 on September 15th 2008 (improved on November 19th 2009) to harmonize the communication efforts of the commanders currently acting in operations. The instruction establishes procedures, battle rhythm, planning, coordinating, performance and evaluation rearrangements in both peacetime and missions of StratCom and in the integrated and synchronized areas of PA, InfoOps and military support to public diplomacy (MSPD).

6

22

See on vaid väike osa riikide poolt rahastatavatest infooperatsioonide kursustest. Oma infooperatsioonide kursusi korraldavad järgmised NATO liikmesriigid: 1) Ühendkuningriik: National Info Ops Course (NIOC) Shrivenhamis Ühendkuningriigi Kaitseakadeemia juures; 2) Kanada: Peace Support Training Center Info Ops Course Kanada kaitsejõudude baasis Kingstonis; 3) Saksamaa: NATO Info Ops Course Mayeni Operatiivinfo Keskuse juures; 4) Ühendriigid: Joint Info Ops Planners Course Virginias Norfolki Ühendvägede Staabikolledži juures.

Sõdur

N R 4 ( 6 8 ) O KTO O B E R 2 0 1 0

ÜLEVAADE

USA merejalaväelased maabusid koos kaitseliitlastega Hara lahe rannikul Põhjarannikul Loksa külje all Hara lahe ääres võisid huvilised 15. juunil jälgida, kuidas USA merejalaväelased ja meie kaitseliitlased sooritasid õppedessandi Ühendriikide mereväelaevalt Gunston Hall. Siiski ei olnud Loksa rannas korraldatu kaugeltki esimene maabumisoperatsioon selles piirkonnas. Vanemleitnant Ingrid Mühling tutvustab Eesti põhjarannikul koostöös USA merejalaväelastega korraldatud meredessantõppuse tagamaid.

Eesti oma sõjaväe meredessantide ajalugu põhjarannikul algas 23. detsembril 1918, mil tulevane admiral Johan Pitka korraldas alles loodava Eesti mereväe esimese ja sealjuures eduka dessantoperatsiooni Kundas. See oli samas ka esimene ühisoperatsioon Briti laevastikuga. Dessant tuli Kunda sadamas maale äsja vastaselt üle võtud laevadelt Laene ja Lood. Briti hävitajatelt ja suurtükipaadilt Lembit antud tuletoetuse abil löödi vastane taganema ning võeti kokku “kaheksa sõjavangi, seitse telefoniaparaati, neli vintpüssi, üks revolver ja olulisi dokumente”.1 Vabadussõja ajal ja vahetult pärast sõja lõppu ei osatud 40 kilomeetrit tagapool rindejoont tehtud Eesti esimese dessantoperatsiooni mõju kohe hinnata. Tegelikult mõjus dessant aga hävitava üllatusena, mis vallandas vastase väejuhatuses paanika. Punaarmee väejuhatus otsustas kindlustada oma parema rindetiiva seljatagust mererannikul, paigutades väeosi Kundasse, Loksale ja mujale. Need väeosad võeti Tallinna peale tungivalt rindelt ja see vähendas survet pealinnale.

Meredessandi edukusest innustatud tulevane admiral Pitka korraldas aga Kunda dessandi järel Hara lahel hulga väiksemaid maabumisoperatsioone, sealhulgas Loksa sadamasse ja randa – samasse paika, kus Ameerika merejalaväelased nüüd, 92 aastat hiljem koos kaitseliitlastega maale tulid.

Toonaste dessantoperatsioonide eesmärgiks oli saata mere poolt lisajõude maarindel tegutsevale 4. jalaväepolgule. Esimest korda tulid eestlased Hara lahelt maale 25. detsembril. Et aga 4. jalaväepolguga kontakti ei saadud, läksid dessandis osalejad tagasi Tallinna. 1919. aasta 8. jaanuaril tulid 120 eestlast ja 200 Soome vabatahtlikku uuesti Loksa juures maale. Loksa taga Valgejõe orus peeti lahing, mille käigus eestlased-soomlased oma vastaseid järjest enam lõuna poole surusid ja jõudsid lõpuks seitsme kilomeetri kaugusel asuvasse Kolga külla.

1

Õun, Mati & Walter, Hannes & Sammalsoo, Peedu 2003. Võitlused Läänemerel 1918−1919. Tallinn: Olion, lk 39.

N R 4 ( 6 8 ) O KTO O B E R 2 0 1 0

Sõdur

23

ÜLEVAADE Vähem kui kuu aega hiljem, 17. jaanuaril algas Eesti laevastiku suurim dessantoperatsioon Vabadussõjas, mis läks ajalukku Utria (Udria) dessandina. Sellest võttis osa 400 eestlast ja 600 soomlast I Soome vabatahtlike salgast.

Laevu osales Utria dessandis kokku üheksa. Maandatav dessant pidi toetama Narva poole liikuvat maarinnet. Juba eelmisel õhtul olid dessandimehed hõivanud rannast umbes kilomeetri kaugusel asuva Utria (Udria) küla. 18. jaanuaril tungisid soomlased ja Eesti dessantpataljon edasi Narva-Jõesuu ja Narva poole. Samal ajal saabus reidile ka Pitka laevadega Lennuk ja Lembitu. Viimane Kuigi Eestis korraldatud dessõitis sisse Narva-Jõesuusse ning “laeval olnud orkester mängis Eesti-Soome santoperatsioonid olid edu- ühishümni ja alevirahvas jooksis kokku seninägemata ilmailmet – Eesti sõjalae2 kad, ei saa sama öelda kau- va – uudistama”. 19. jaanuaril oli Narva eestlaste ja soomlaste käes.

Kuigi Eestis korraldatud dessantoperatsioonid olid edukad, ei saa sama öelda kaugeltki kõigi meredessantide kohta. Näiteks võib tuua Esimese maailmasõja aegsed brittide osalusel ette võetud ulatuslikud maabumisoperatsioonid Vahemere idaosas. 1915. ja 1916. aastal suurejooneliselt ette võetud Briti ja Prantsuse laevade ning hiljem lisandunud Austraalia ja Uus-Meremaa üksuste püüdlused murda Vahemerest läbi Dardanellide Mustale merele lõppesid kõigile osalistele suurte kaotustega ning eesmärki sel korral ei saavutatudki.

Põhjusi oli palju, kuid peamiselt peeti selleks üksuste, eelkõige maa- ja merejõudude tegevuse puudulikku koordineerimist. Gallipolis saadud valusaid õppetunde kasutasid britid edaspidi nii Teise maailma sõja ajal Normandia kui isegi 1982. aasta Falklandi dessanti kavandades.3

geltki kõigi meredessantide kohta.

Kuigi pärast Gallipoli lahingut leidus neid, kes arvasid jõudude toimetamise meritsi olevat tehnoloogia arengu tõttu oma aja ära elanud, ei ole kahtlust, et Teise maailmasõja Normandia ja Iwo Jima dessantoperatsioonid olid edukate amfiiboperatsioonide parimateks näideteks.

US U SA mereja all a av vä äe ela ass e d H Har ara la ah hes Ameerika Ühendriikide amfiiboperatsioonide doktriini kohaselt on operatsioonide eesmärgiks merelt laevadel või muudel veesõidukitel amfiibjõudude kaldale saatmine, et need saaksid täita neile pandud ülesanded. Amfiiboperatsioonide hulka kuuluvad rünnakud, taganemised, demonstratsioonid ja ründeretked (raid).4 Dessantoperatsioonide juures on eelkõige oluline maa- ja mereväe, samuti õhuväeüksuste väga hästi koordineeritud koostöö. Juba 1905. aastal mainis Briti kindral Sir Charles Callwell: “Sõdurid ja madrused teavad teineteise ülesannetest vähe, ei suuda kriisiolukorras tihti teineteise oskusi ega võimeid hinnata.” Sõjapidamine maal ja merel erineb suuresti, dessantoperatsioonide korraldamine nõuab sügavamaid ekspertteadmisi kui pelgalt maa- ja mereväeoskuste kokkuliitmine. Ühendriikide doktriin näeb ette moodustada ühendsihtjõud (Joint Task Force), mida juhib ühendvägede juhataja (Joint Force Commander), kellel omakorda on õigus moodustada alluvaid jõude ja üksusi.

Tõhusalt toimiv organisatsioon peab tagama jõupingutuste ühtsuse, operatsioonide keskse planeerimise ja selle, et alluvad üksused viiksid kavandatu ellu iseseisvalt.5 Hara lahe tänavuse näidisdessandi puhul allus Eesti osis nimega CTF 166 BALTOPS 2010 ühendvägede juhatajale, kelleks oli Ühendkuningriigi kontradmiral Ian Corder.

Dessantoperatsioonile eelnenud ja operatsiooniaegne staabitöö, maa- ja mereosise, sidevõimekuste jms ühendamine, aga ka koordineerimine kõrgema ja alluvate staapidega oli kogemus, mis ei paistnud välja nii palju kui Hara lahes maabunud üksused ja seninägematud amfiibsõidukid, kuid andis meile samuti väga olulise kogemuse. Õppusi, mille puhul eri väeliikide ohvitserid saavad koos kavandada ja ellu viia ühist operatsiooni, ei ole just palju.

Tõhusalt toimiv organisatsioon peab tagama jõupingutuste ühtsuse, operatsioonide keskse planeerimise ja selle, et alluvad üksused viiksid kavandatu ellu iseseisvalt.

Tulles tagasi amfiiboperatsioonide jaotuse juurde, peab märkima, et tänapäeval on amfiibjõudude ülesanded palju laiemad kui Teise maailmasõja ajal või ka külma sõja aegsetes konfliktides. Eestis merejalaväelaste maale saatmise platvormina kasutatud USS Gunston Hall’i (LSD 44) viimane oluline operatsioon oli Haiti maavärinaohvrite abistamine, kus laeva ülesandeks oli toimetada maavärinaohvritele toitu, vett ja arstiabi.

2

24

Õun & Walter & Sammalsoo, op. cit., lk 58.

3

Gray, C. S. Military History Companion, http://www.answers.com/topic/amphibious-operation-military.

4

Joint Publication 3-02, Joint Doctrine for Amphibious Operations, 19. september 2001, p I-I.

5

Ibid., p II-I.

Sõdur

N R 4 ( 6 8 ) O KTO O B E R 2 0 1 0

ÜLEVAADE Err i l i i k E kii m e r e d e s s a an nto op pera att s i o oon onid Rünnakuoperatsioonide puhul eristatakse kaht tüüpi rünnakut: kiiret sissetungi ja sihtmärgi ajutist hõivamist, millele järgneb planeeritud tagasitõmbumine, ning rünnakut, mis hõlmab maabuvate jõudude saatmist vaenulikule rannikule. Samuti eristatakse taganemisoperatsioone, mille eesmärgiks on viia oma jõud vaenulikult pinnalt ära. Ühendriikide doktriini kohaselt kasutatakse dessantoperatsioone ühisoperatsiooni osana järgmiselt: -

kiire üllatusrünnak ja samal ajal korraldatavad toetavad operatsioonid, ründamaks otse vastase tähtsamaid positsioone;

-

kampaania või operatsiooni esmase faasi elluviimine, mille eesmärgiks on luua alus järgnevatele operatsioonidele;

-

toetav operatsioon eesmärgiga takistada vastast teatud piirkonda või rajatisi kasutamast või suunata vastase jõud ja tähelepanu mujale, et toetada teisi operatsiooni osi;

-

mittesõjaliste operatsioonide toetamine, et lahendada konflikte, toetada rahu ja stabiilsust ning tsiviilvõimekust siseriiklike kriiside lahendamisel.6

Eraldi roll on näidisoperatsioonidel, mille eesmärgiks on vastase eksitamine oma Merelt tuleva rünnaku ootujõudu demonstreerides eesmärgiga sundida teda astuma endale ebasoodsaid ses ja teadmatuses olles saasamme. Viimaste hulgast on vast tuntuim I Lahesõda 1990. aastal, mille esimese tis Iraak kümme diviisi, kokku kuu jooksul kogunes Omaani lahte üle 20 dessantlaeva 8000 merejalaväelase ja 10 000 mereväelasega. Päevast päeva korraldatud intensiivne väljaõpe vee80 000 meest, Kuveidi ranninis vastast peatselt merelt saabuva invasiooni tõenäosuses. Kindral Schwarzkopf kut kaitsma. lubas meedial kajastada merejalaväelaste väljaõpet Iraagi ranniku lähedal, mis võimendas eksitusoperatsiooni mõju veelgi. Hetkel, mil maavägi sõjategevust alustas, oli selge, et merejalaväelased saavad oma sõdurioskuste näitamisega oodata. Merelt tuleva rünnaku ootuses ja teadmatuses olles saatis Iraak kümme diviisi, kokku 80 000 meest, Kuveidi rannikut kaitsma. Operatsioon hoidis suure arvu Iraagi võitlejaid peamisest lahinguväljast eemal ja võimaldas läheneda Iraagile lääne suunalt.

2003. aasta Iraagi invasiooni käigus olid dessantoperatsioonid samuti olulised: Iraagi ainukese sadama Umm Quasri hõivasid Briti merejalaväelaste juhtimisel USA mariinid ja Poola eriüksuslased. Al Faw’ poolsaarel asuv Umm Quasr võimaldas riiki tuua humanitaarabi, samuti oli tähtis vältida võimalikke taganevate Iraagi vägede sabotaažiakte, näiteks suuremahulist õlileket, mille korraldamiseks pole palju vaja, kuid mille tagajärjed mõjutaksid piirkonda veel aastaid.

Umm Quasri lähistel asuvaid naftaplatvorme valvavad praeguseni liitlaste sõjalaevad, et vältida sabotaaži ja rünnakuid ühele riigi olulisimatest tuluallikatest.

Arvestades, et üheksa kümnendikku Euroopa Liidu kaubavedudest käib meritsi ning ka Eestisse tulevatest kaupadest suur osa saabub mereteed pidi, ei saa sadamate ega mereteede kaitset alahinnata. 82 aastat pärast Kunda dessanti põhjarannikul korraldatud näidismaabumine oli ühelt poolt suuremõõtmeline koostööõppus Ameerika Ühendriikide merejalaväelastega, teisalt saime ise harjutada väeliikide ja rahvusvaheliste üksuste koostööd ühe õppuse raames, mis on oluline kogemus eelkõige operatsiooni juhtidele ja staapidele, aga ka kõigile osalejatele.

Sõjamasinate maabumine kaunil liivarannal tekitab vaatajates küsimuse dessantoperatsioonide keskkonnamõjust.

Nii Eestisse saabunud amfiibsõidukid kui ka kogu maailmas selleks otstarbeks ehitatud masinad peavad arvestama keskkonnatingimustega rohkem, kui arvata oskame. Teades, et tänapäeval korraldatakse arvestatav osa maabumisoperatsioonidest tsiviileesmärgil, on keskkonnanõuete järgimine osa operatsioonist. Pärast maabumisoperatsiooni lõppu võeti kaitseväe logistikute eestvedamisel ette Loksa ranna “haljastusoperatsioon”, mille tulemusena laiendati liivaranda ja tehti korda jalgpalliväljak. Korrastustööd planeeriti õppusteks valmistumise käigus koos Loksa linnavalitsusega.

O V E R V I E W

US Marines and the Members of the Estonian Defence League Disembarked in the Gulf of Hara Everybody could see how the US marines and our members of the Defence League carried out a landing from the US Navy vessel Gunston Hall to the North coast of Estonia near Loksa. This was not the first landing in the history of Loksa beach area. During the Estonian War of Independence 92 years ago admiral Johan Pitka with the help of the British Navy landed Finnish volunteers and Estonian marines to break the resistance of the Red Army in Northern Estonia. Even today the protection of ports and sea routes should not be undervalued as 9/10 of the European Union trade and considerable amount of Estonian trade is conducted by sea.

6

Joint Publication 3-02, Joint Doctrine for Amphibious Operations, 19. september 2001, p I-II.

N R 4 ( 6 8 ) O KTO O B E R 2 0 1 0

Sõdur

25

ÜLEVAADE

Rakendusuuringute keskuse tegevusel on rahvusvaheline haare Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste rakendusuuringute keskus osaleb juba kümnendat aastat rahvusvahelises riigikaitsesüsteemide planeerimise ja rakendamise ekspertgrupis, mis kujundab kaitsepoliitikat, tegeleb kaitseplaneerimismeetodite ja operatsioonide kavandamisega ning töötab välja juhtimisstruktuuri ja -funktsioone. Eneken Laasme võtab rakendusuuringute keskuse kümneaastase tegevuse kokku.

Koos Ko ostö öö ö a all g u s Rahvusvaheline koostöö sai alguse juba enne, kui Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste (KVÜÕA) rakendusuuringute keskus (RUK) formaalselt loodi. Alguseks võib pidada aastat 2000, kui tolleaegne kaitseminister Jüri Luik alustas mahuka kaitsereformide pakmega. Nende reformide välisnõustajaks oli Ameerika Ühendriikide mereväe kraadiõppekooli (US Naval Postgraduate School) tsiviil-militaarsuhete keskus (Center for Civil-Military Relations, CCMR).

Eestis kaks aastat kestnud tööperioodi siinne projektijuht oli praegune RUK juhataja Jaan Murumets. See koostööprojekt lõppes 2002. aasta detsembris enam kui 300-leheküljelise kaitseplaneerimise käsiraamatu üleandmisega kaitseminister Sven Mikserile.

Esimene koostööprojekt, mille juures Eesti riigikaitseline oskusteave kaasati CCMRi rahvusvahelise ekspertgrupi tegevusse, sai teoks 2003. aasta mais Bulgaarias. Teine välisprojekt tehti 2003. aasta septembri lõpul teoks Gruusias.

Ukr U k r ai aina edulugu Esimene mahukas KVÜÕA osalusel läbi viidud projekt algatati Ukraina kaitsereformide nõustamiseks 2004. jaanuaris, toona küll veel KVÜÕA strateegia õppetooli ja CCMRi koostööna. Projekt kestab senini, sest Ukraina on väga suur ja probleemiderohke maa. Esimesed neli tööaastat (2004−2007) keskendus intensiivsem töö sealse kaitsepoliitika kujundamisele, kaitseplaneerimise meetoditele ja operatsioonide planeerimisele.

Praeguseks on töö Ukrainaga nihkunud rohkem tehnilisele-taktikalisele tasandile Esimene koostööprojekt, mil- ja sellega tegelevad peamiselt eksperdid teistest NATO riikidest.

le juures Eesti riigikaitseline oskusteave kaasati CCMRi rahvusvahelise ekspertgrupi tegevusse, sai teoks 2003. aasta mais Bulgaarias.

“Märtsi keskel oli küll kaitseplaneerimise ekspertmeeskond Ukraina mereväe juures Sevastopolis, sest Ukraina kaitseväe reformid on jõudnud etappi, mil hakatakse praktiliselt rakendama nüüdisaegseid ja NATOga ühilduvaid riigikaitse ja operatsioonide planeerimise meetodeid. Kiievi poliitilis-strateegiliselt kaitseministeeriumi tasandilt on jõutud nüüd ka väeliikide praktilisele tasandile,” sõnab Murumets. Õppeasutused praegu selles projektis enam pidevalt ei osale, sest teemad on läinud väljapoole seda oskusteavet, mida õppeasutustel oleks pakkuda.

Ukraina projekti on küll tabanud teatud poliitilised tagasilöögid, aga võib öelda, et see on üks edulugudest, milles on selgelt näha nihet. Tegemist on väga suure riigiga, äärmiselt suure riigikaitsesüsteemiga, millel olid ka väga tõsised probleemid. Kõike seda arvestades on edasiminek olnud märkimisväärne. “Vaadates nüüdisaegsete meetodite rakendamist kõigi väeliikide tasandil, on põhjust mõõdukaks rahuloluks,” kinnitab Murumets.

Ukraina kontekstis vääriks märkimist ka üks väga oluline projekt, milles RUK samuti osales. 2006. aastal alustati Ukraina juhtumisstruktuuri reformi, mille käigus aitas RUK kaasa operatiivväejuhatuse loomisele. Ukraina läks Varssavi pakti ajast pärandiks saadud juhtimisstruktuurilt ja juhtimisfunktsioonide jaotuselt üle moodsale läänelikule struktuurile, mille põhikomponendiks on operatiivstaap kui eraldiseisev juhtimislüli. RUK osales projekti planee-

26

Sõdur

N R 4 ( 6 8 ) O KTO O B E R 2 0 1 0

ÜLEVAADE rimisetapis, mille käigus tuli läbi töötada ja ette valmistada juhtimislahendid uue peakorteri sobitamiseks üldisesse käsuliini, tema täpsemate funktsioonide selgitamiseks, samuti lahendused selle kohta, kuidas otsustusprotsessid peaksid kulgema, milline informatsioon kellelt kellele ja kuidas liigub.

2007. aastal mindi kontseptuaalselt tasandilt juba üle tehnilistele lahendustele, selle järel hakkasid näiteks side- ja andmetöötlusspetsialistid võtma teemasid üle, et tulla välja tehniliste lahendustega. “Ukraina operatiivstaap on praeguseks tegutsemisvõimeline,” lisab Murumets. “See on üks asi, mille kohta võime rahuloluga öelda, et oleme selles osalenud ja sinna oma panuse andnud.”

Muutuste ma aa a Mo oll d o ov va

Ukraina läks Varssavi pakti ajast pärandiks saadud juhtimisstruktuurilt ja juhtimisfunktsioonide jaotuselt üle moodsale läänelikule struktuurile, mille põhikomponendiks on operatiivstaap kui eraldiseisev juhtimislüli.

Riikide lõikes suurim ja pikaajalisim projekt algas 2005. aastal Moldovaga.

Aastatel 2005−2006 käis väga intensiivne töö, et aidata Moldoval oma riigikaitsesüsteemi nii struktuuriliselt kui ka analüütiliselt korrastada. Ülesandeks oli välja selgitada, milliseid protseduure tuleks rakendada selleks, et toetada demokraatliku tsiviilkontrolli põhimõtete järgimist riigikaitse planeerimisel ja rakendamisel. Ka sooviti analüüsida, millised oleksid need nüüdisaegsed meetodid ja protseduurid ning soovituslikud dokumendid ja dokumendiformaadid, mida kaitseplaneerimises kasutada.

Kuigi Moldova puhul jäi intensiivsem töö aastatesse 2005−2006, osaleb RUK ka praegu Moldova abistamises, ehkki väiksemas mahus ja kitsamates valdkondades. Nii näiteks töötati tänavu koos Moldova valitsusega välja ohuhinnangu koostamise metoodika. Esimene selleteemaline töötuba korraldati küll juba 2008. aasta sügisel, aga kuna vahepeal vahetus valitsus, see protsess peatus. Uus valitsus on selle teema juurde naasnud ning nüüd tõsiselt ette võtmas oma kaitse- ja julgeolekusektori reformimist. RUK toetus Moldova kaitseväe reformidele jätkub.

Praegu käib töö Moldova rahvusliku julgeoleku kontseptsiooni ja strateegia ning riigikaitsestrateegia dokumentide koostamisel. Selle käigus analüüsitakse, mida sellised dokumendid peaksid sisaldama, kuidas need võiksid olla vormistatud, milline peaks olema selliste dokumentide lugejaskond, kuivõrd need oleksid poliitiöosed dokumendid, kuivõrd kommunikatsioon laiemale üldsusele. Päevakorral on poliitilis-strateegiline tasand. RUK panustab sellesse töösse nii üksikute kitsamaid valdkondi käsitlevate töötubadega kui ka teatud dokumentide eelnõusid Eestist lahkumata kommenteerides ja soovitusi andes.

IIn ntensiivseim pro ojj e k ktt s a aab ab teo oks ks Bulga aar aria ass Praegune suurim ja ulatuslikem RUK osalusel teostatav projekt on toetus Bulgaaria kaitsereformide elluviimisele.

Projekt sai alguse 2008. aasta suvel olukorra ettekande koostamisest, millele järgnes sari töötubasid. “Neis töötubades on küll teatav hariduslik komponent olemas, aga põhiliselt keskendume praktiliste probleemide lahendamisele NATO ja NATO liikmesriikide parimat kogemust ära kasutades ja seda kogemust koos vastuvõtjariigiga nende seadusandlusele, traditsioonidele ja protseduuridele kohandades,” selgitab Murumets.

Siin on kümmekond peateemat, mida paratamatult tuleb käsitleda selleks, et piiratud ressurssidega väikeriik saaks võimalikult tõhusalt oma riigi kaitseressursse rakendada nii omaenda julgeoleku tagamiseks kui ka NATO või laiemas regionaalses julgeolekupoliitilises kontekstis.

2008. aasta sügisest alates on korraldatud sari töötubasid, mis on käsitlenud poliitilis-strateegilise ja sõjalis-strateegilise tasandi teemasid kaitsepoliitika ja operatsioonide planeerimise seose loomise ja täpsustamise seisukohast. Kõneks on olnud see, millised dokumendid oleksid vajalikud, milline peaks olema see oluline informatsioon, mida kaitseplaneerijad peaksid poliitiliselt juhtimistasandilt saama, kuidas seda informatsiooni interpreteerida sõjaliste operatsioonide keelde, millised peaksid olema need väestruktuurid, mis selliseid sõjalisi operatsioone võimaldaksid korraldada, ja kindlasti väga olulise komponendina ka see, kuidas ressursside planeerimine ja haldamine peaks olema seotud valitsuse poliitika ja kavandatavate sõjaliste operatsioonidega.

Siin on kümmekond peateemat, mida paratamatult tuleb käsitleda selleks, et piiratud ressurssidega väikeriik saaks võimalikult tõhusalt oma riigi kaitseressursse rakendada nii omaenda julgeoleku tagamiseks kui ka NATO või laiemas regionaalses julgeolekupoliitilises kontekstis. Bulgaaria on praegu RUK prioriteet. 2008. aasta suvel alanud projekt kestab seni, kuni Bulgaaria valitsus sellist tuge ja nõu vajab.

N R 4 ( 6 8 ) O KTO O B E R 2 0 1 0

Sõdur

27

ÜLEVAADE “Et maailmamajanduses on toimunud mitmesugused ebameeldivad protsessid, oleme väga suurel määral asunud toetama Bulgaaria väestruktuuri ümberkujundamist, mida kaitseminister alustas tänavu märtsis. 2010. aastaks vähenes Bulgaaria riigikaitse eelarve 43 protsenti,” selgitab Murumets. “On täiesti selge, et vana väestruktuuri endises mahus ja endisel kujul uue kaitse-eelarvega ülal pidada ei ole võimalik. Praegu töötame rahvusvahelise meeskonnaga, et aidata meie NATO liitlasel leida kontseptuaalsed, aga sealt Seda metoodikat, mille väl- edasi ka struktuurilised lahendused, kuidas saadaoleva ressursi piires tagada võimalikult tõhus riigikaitse, täita rahvusvahelisi kohustusi, sealhulgas ka liitlasjatöötamises RUK osales, ra- kohustusi NATO ees.”

kendati ja arendati selle kaheaastase kogemuse najal praktilistelt edasi kõigis rahupartnerlusriikides.

Murumetsa sõnul on see suureks väljakutseks, sest programm ei olnud algselt kavandatud praktiliste ülesannete lahendamiseks niivõrd tihedas ajaraamis ja sellise intensiivsusega. RUK ja selle koostööpartnerid on kohandanud oma töötubade-töögruppide süsteemi selleks, et võimalikult tõhusamalt Bulgaaria valitsust toetada. “Loomulikult on siin peale teadus- ja arenduskülje ka väga palju administreerimise poolt: kuidas aidata suurt struktuurireformi ja märkimisväärset vähendamist üle elavat Bulgaaria kaitseministeeriumi ja Bulgaaria kaitseväe peastaapi ning kuidas olukorras, kus nende personal on vähenenud kolmandiku võrra, korraldada ja hallata väga lühikeses ajaraamis niivõrd sügavat analüütilist tööd nõudvat protsessi, nagu meil praegu käsil on. See on mitmes mõttes huvitav, aga ka väga nõudlik teema. Alates 2003. aastast ei ole meil nii intensiivselt ühtegi teemat laual olnud kui praegu.”

Te i s e d p r o ojj e k ktt i d Väga suur töö ning väga oluline ja huvitav kogemus nii õppeasutustele kui ka kogu Eesti riigile saadi aastatel 2007−2008. Selleks ajaks juba formaalselt loodud RUK osales Ameerika Ühendriikide kaitseministeeriumile tosina rahupartnerlusprogrammiga (PfP) liitunud riigi riigikaitsesüsteemide seisundi olukorra ettekannete koostamisel.

Seda metoodikat, mille väljatöötamises RUK osales, rakendati ja arendati selle kaheaastase kogemuse najal praktilistelt edasi kõigis rahupartnerlusKuigi nende aastate jooksul riikides.

Aastatel 2007−2008 oli RUK tihedalt seotud ka Montenegro riigikaitsesüsteemi ülesehitamisega. Endisest Jugoslaaviast oli tolleks ajaks jäänud järele Serbia ja Montenegro liitriik, mis rahumeelselt lahku läks. 2007. aastal tekkis iseseisev Montenegro vabariik. Uue iseseisva riigi tarvis oli vaja üles ehitada riigikaitsesüsteem mh ka institutsioonide tasandil: mis on kaitseministeerium, millised peaksid olema selle struktuur ja funktsioonid, milline peaks olema kaitseväe struktuur, juhtimine, ülesanded, tegevusmeetodid.

Kuivõrd riigikaitse oli senini olnud föderaalfunktsioon, tuli uues riigis alustada tühjalt lehelt ja selleks oli Eesti kogemus, kes samuti oli alustanud tühjalt lehelt, väga oluline.

“Poliitilis-strateegiliste juhisdokumentide puhul on RUK olnud kaasatud hulga rahvuslike julgeoleku- ja sõjaliste strateegiate väljatöötamisel mitmes riigis, sh mõnedes endistes NSVLi vabariikides,” lausub Murumets.

on ette tulnud hulk probleeme, millel võivad olla teatud rahvuslikud värvingud, on n-ö põhiprobleemide hulk tegelikult üsna piiratud ja neid saab lahendada teatud protsesside algatamise ning teatud protseduuride või tegevuste institutsionaliseerimisega.

Aserbaidžaaniga tehti üsna ulatuslikku ning mahukat poliitilis-strateegilise ja sõjalis-strateegilise tasandi koostööd aastatel 2006−2007. Praeguseks on fookus nihkunud tehnilisele tasandile, kus oma oskusteabega on kaasatud teistegi NATO riikide eksperdid. Valdkonnaks, kus RUK on rahvusvahelist koostööd arendanud ja USA koordineerimisel oma panuse andnud, on planeerimis- ja ressursihaldussüsteemide ümberkujundus.

Akadeemilisest aspektist tasub mainida koostööd Slovakkiaga, milles RUK 2007. ja 2009. aastal osales riigikaitseülikoolis kõrgema juhtkonna riigikaitsekursuse loenguid ja seminare korraldades. Üksikuid nädalasi seminare ja töötubasid on korraldatud ka praegustes NATO riikides, näiteks Poolas 2007. aasta kevadel.

Riike, kellega RUK on teinud koostööd ja korraldanud töötube ja seminare, on palju: Albaania, Armeenia, Aserbaidžaan, Bosnia, Bulgaaria, Horvaatia, Gruusia, endine Jugoslaavia Makedoonia vabariik, Montenegro, Moldova, Poola, Rumeenia, Serbia, Slovakkia, Ukraina.

2005. aastal paluti RUK kaitseplaneerimise oskusteavet ka ühes CCMRi programmis Mehhikos. Seal oli teemaks see, kuidas Mehhiko maaväge ajakohastada ja millised on selleks vajalikud meetodid ja analüütiline raamistik.

28

Sõdur

N R 4 ( 6 8 ) O KTO O B E R 2 0 1 0

ÜLEVAADE “See oli huvitav, sest kui siiani on põhiliselt keskendutud ikkagi endisele NSVLile, Varssavi pakti riikidele, ükskõik siis, kas nad on juba NATOs või NATO liikmekandidaadid, siis Mehhiko temaatika täiesti teises kontekstis andis kindlustunnet, et need meetodid, mida me rakendame, ei ole regioonispetsiifilised, vaid on kasutatavad üsna kaugel asuvates ja näiliselt täiesti teistsuguste probleemidega kokku puutuvates riikides, s.t need on universaalsed meetodid,” sõnab Murumets. “Kui jätame lipud ja geograafia kõrvale, taandub küsimus ikkagi sellele, kuidas sõjalist riigikaitset niimoodi struktureerida ja tööle panna, et see ühelt poolt viiks ellu valitsuse poliitikat ja teiselt poolt mahuksid need tegevused saadaoleva ressursi raamidesse. Kuigi nende aastate jooksul on ette tulnud hulk probleeme, millel võivad olla teatud rahvuslikud värvingud, on n-ö põhiprobleemide hulk tegelikult üsna piiratud ja neid saab lahendada teatud protsesside algataminse ning teatud protseduuride või tegevuste institutsionaliseerimisega.”

Rake Ra kendusuuringute k ke e ssku kus – vä äh h e sse eid ma aai ailma ass Et varem ei ole olnud selliseid julgeolekupoliitilisi ülesandeid ega ka niivõrd ulatuslikku ressursipuudust kui tänapäeva maailmas, ei ole paljudel riikidel olnud ka vajadust hakata mõtlema sellistele küsimustele, millega RUK tegeleb. “Ega neid inimesi ja organisatsioone maailmas väga palju ole, kes oleksid üldse selle temaatikaga poliitilis-strateegilisel ja sõjalis-strateegilisel tasandil Õigel ajal õiges kohas õigeid tegelnud. RUK on maailmas väheseid kohti, kus selline oskusteave on olemas,” sõnab Murumets. protsesse kujundades on see “Selleks, et neid protsesse ellu viia, on meil väga hea rahvusvaheline meeskond, kaudselt toeks Eesti julgeolekus on esindatud peale USA ka Norra, Hollandi, Kanada ja Suurbritannia eksku tugevdamisele. perdid,” jätkab Murumets. “Töö käigus omandatud kogemus on selline, mis ühel hetkel hakkab ka Eestile praktiliselt vajalikuks osutuma. Juba praegu on selline koostöö Eesti julgeoleku- ja kaitsepoliitika suundumuste ja kaitsejõudude arenguga seotud ning kindlasti on ka Eesti kui NATO liikmesriigi huvi ja soov, et kõik meie liitlased oleksid võimalikult tublid ja tõhusad. Õigel ajal õiges kohas õigeid protsesse kujundades on see kaudselt toeks Eesti julgeoleku tugevdamisele.”

RUK-l on palju tegemist ja alati saadakse huvitavaid kogemusi. “Isegi kui sama probleem tekib mõnes teises riigis, ei saa seal olla samad lahendused,” selgitab Murumets. “See hoiab mõtte värske, sest ei saa võtta riiulilt ühtegi valmis lahendust ja öelda, et siin on kaks tuhat lehekülge, tõlkige see ära ja teie probleemid on lahendanud. Sellisel viisil need asjad tegelikus elus ei käi.”

Tu l e v i k ku usuund k ka a E Eu uro oop opa ass t v ä äll j a ap po ool ole Edasised projektid olenevad sellest, kuidas maailm areneb ja muutub. On olnud mitmesuguseid mõtteid ja ettepanekuid riikide kohta, kellel on küll täiesti isesugune ajalugu, aga sellest hoolimata üsna sarnased probleemid.

Kuna CCMRi meeskond on väheseid selliseid võrgustikke, kes valdab sõjalis-poliitilise ja sõjalis-strateegilise tasandi teemasid, ei ole välistatud, et RUK abi vajatakse näiteks Kagu-Aasias või Lõuna-Ameerikas.

“Nagu ikka, protsess on alati alguses poliitiline ja siis muutub tehniliseks,” arutleb Murumets. “See, kuidas neid poliitilisi probleeme lahendatakse, on juba riikide, valitsuste ja diplomaatide otsustada. Kui need otsused, valikud ja kokkulepped on saavutatud, on käes ka aeg anda tehnilist abi ja jagada oskusteavet.”

A N A L Y S I S

Ta lisab: “Väga ulatuslikult me siiski väljapoole Euroopat minna ei plaani, aga kunagi ei tea ette, mis juhtuma hakkab. Ka NATO riikides on üsna sarnaseid probleeme, oleneb vaid, kes, millal ja mis ulatuses julgeb tunnistada, et neil on probleeme, mille lahendamiseks ei pruugi alati piisata oma jõududest. Variante on mitmesuguseid. Väga suur tööpõld on Balkanil, sh NATO uusliikmete juures endises Jugoslaavias.”

The International Dimension of the Application Research Centre For the tenth year the Application Research Centre of the Estonian National Defence College is taking part in the international state defence systems planning and application expert group, which shapes the defence politics, designs the defence planning methods and develops the command structures and functions. During these ten years the expert group has given advice, helped and participated in the reform process of the state defence structures in Ukraine, Moldova, Bulgaria, many Balkan states and Mexico.

N R 4 ( 6 8 ) O KTO O B E R 2 0 1 0

Sõdur

29

ÜLEVAADE

US ARMY RANGER SCHOOL − kas oled väljakutseks valmis?

Avame ukse ranger ’i maailma Raido Saremat, nooremleitnant, rühmaülem-instruktor Kindlasti on paljud Eesti kaitseväelased ja ka tsiviilisikud kuulnud sellist sõna nagu ranger − reindžer. Tõsi, esimese asjana tuleb kindlasti meelde “Walker, the Texas Ranger” alias Chuck Norris. Ameerika maaväe reindžerite kool (US Army Ranger School) pole aga eelmainitud tegelasega kuidagi seotud.

(Võõrsõnade leksikonis (Valgus, 2006) esineb “reindžer” kolmes tähenduses: 1) USA relvajõudude diversiooni- ja luureülesannetega eriallüksuse võitleja; 2) ratsapolitseinik Texases 1823−1935; 3) kergetulirelvaga rahvuspargivalvur USAs. “Valimik sõjandustermineid” nimetab reindžeriteks USA eriotstarbelisse väeosasse kuuluvaid sõjaväelasi, kelle ülesanne on teha tagalas luuret ja panna seal toime diversiooniakte. − Toim.)

Mis ja kes on siis ranger’id? Olles ise värskelt läbinud eelmainitud kursuse, püüan anda ülevaate, mida tähendab see sõna ning tükike kuldset ja musta kirjaga “RANGER”.

Ke s o on n rra an ng ge err? ?

Sõna ranger on pärit 13. sajandi Inglismaalt, kus liikusid ringi nn politseisalgad ja hoidsid korda. Hiljem, 17. sajandil, kui kolonistid Ameerikas indiaanlastega sõdisid, moodustati kolonistidest ranger’ite salku, kes pidid samuti korda hoidma. Need olid väga vägivaldsed, hästi organiseeritud ja kuulsusrikkad üksused. Osaliselt kasutati ranger’ite üksusi ka Teises maailmasõjas. Tänapäevases mõttes ranger’ite üksused moodustati pärast Vietnami sõda.

Ohvitserid, kes tahavad olla lahinguüksuste ülemad ja kunagi ka koloneli auastmeni jõuda, peaksid samuti olema läbinud Ranger Schooli.

Ameerika Ühendriikide erivägde juhatuse (SOCOM) alluvuses on peale muude eriüksuste 75. ranger’i-rügement. See on eriüksus, kes on valmis 18 tunniga liikuma ükskõik kuhu maailmas. Ta teeb koostööd paljude eriüksustega ja täidab vajadusel ka jalaväe ülesandeid. 75. rügement koosneb kuuest pataljonist. 1., 2. ja 3. pataljon on sõdivad allüksused, kes käivad ülesandeid täitmas kõikjal maailmas, ning 4., 5. ja 6. on väljaõppepataljonid, mis treenivad ja õpetavad välja uusi ranger’eid.

Ranger School on 61-päevane vabatahtlik kursus. See on raskendatud tingimustes ja suure stressifaktoriga eriväe-juhtimiskursus, mis keskendub väikeüksuse taktikale ja agressiivsetele operatsioonidele. Kursust korraldavad 4., 5. ja 6. ranger’i-pataljon. Kursuse lõpus saadakse oma vasakule õlale nn ranger tab. Ranger’i-kursust on korraldatud juba 1950. aastatest saadik. Enamik 75. ranger’i-rügemendi isikkooseisust on selle läbinud. Kõik 75. ranger’i-rügemendi juhtivatel ametkohtadel teenijaid alates meeskonnaülemast peavad olema selle kursuse lõpetanud. Reakoosseisul on aega kaks aastat, et see kool läbida, vastasel juhul ei saa nad enam ranger’i-rügemendis teenistust jätkata. Ülejäänud ohvitserid, kes tahavad juhtida lahinguüksusi ja kunagi ka koloneli auastmeni jõuda, peaksid samuti olema läbinud Ranger Schooli. See on justkui kvaliteedimärk, et inimene suudab tingimustest olenemata täita talle määratud ülesande. Kokku on ranger’i-märgi omanikke ehk nn tabbed-võitlejaid Ühendriikide armees alla ühe protsendi isikkooseisust. Naisi ranger’i-kursusele ei lubata. Ameerikas on see kursus ülimalt prestiižne ning kõik selle läbinud on väga austatud nii ülemate kui ka alluvate silmis. Alates kooli loomisest on selle kursuse käigus hukkunud 27 inimest, neist viimased kolm 1995. aastal. Esimene eestlane läbis selle kooli 1999. aastal.

30

Sõdur

N R 4 ( 6 8 ) O KTO O B E R 2 0 1 0

ÜLEVAADE Pre Pr e - r a ng n g er e r’’ i - k ku ursus Pre-ranger’i-kursus on Rahvuskaardile (meie mõistes Kaitseliit) korraldatav võitlejate väljaõppekeskuse (Warrior Training Centre) kursus. Kõik ranger’i-kursusele minna soovivad Rahvuskaardi liikmed peavad olema läbinud preranger’i-kursuse. Selle kursuse eesmärk on anda ülevaade ja esmane kogemus ranger’i-kursusest. Pre-ranger ‘ikursus kestab 14 päeva, millest esimene nädal matkib Ranger Schooli väljaõppe Kõik ranger’i-kursusele minesimest etappi ja sisseastumiskatseid. Teise nädala eesmärk on õpetada korraldama patrulle ning täitma luure- ja varitsusülesandeid ranger’ite standardite na soovivad Rahvuskaardi kohaselt ning anda vastav kogemus. Ka annab kursus ettekujutuse, millised on liikmed peavad olema läbinud füüsiliste katsete standardid ja mis üldse ees ootab.

pre-ranger’i-kursuse.

Olles selle kursuse läbinud, võin öelda, et tegelikult on pre-ranger’i-kursus raskem kui Ranger School, eriti just instruktorite käitumise tõttu, kes näeva pre-ranger’ikursuse ajal palju vaeva inimeste stressi ajamisega. Mõnitamine, füüsilised karistused ja grupiviisiline karistamine on sel kursusel igapäevane. See kõik aga tugevdab meeskonnavaimu ja paneb proovile osalejate stressitaluvuse.

Ent kursuse ajal on uneaega veidi rohkem kui tõelisel ranger’i-kursusel ja süüa saab kolm korda päevas, et inimesi enne ranger-kursuse algust mitte liialt ära kurnata. Kõik välismaalased peavad läbima pre-ranger’i-kursuse, kuid see kursus otseselt ranger’i-kursusel osalemist ei mõjuta. See on pigem kontrolliks, kas inimene vastab vaimselt ja füüsiliselt standarditele. Pre-Ranger’i-kursus annab väga selge ja hea ülevaate sellest, mis ees ootab. Välismaalasena võõras armees teenides on kindlasti sellist kogemust vaja, et saada selgeks või selgemaks kõikvõimalikud terminid, protseduurid ja standardid.

Ra n ng ge err S c h hool ool Olgu kohe öeldud, et 70% ranger’i-kursuse läbimisest sõltub puhtalt õnnest, millest pool langeb selle arvele, et sa ei saa vigastada, ja teine pool oleneb instruktorite subjektiivsusest. Ülejäänud 30% on puhtalt enda peas kinni.

Ranger School algab Camp Rogeris, mis asub ühes USA suurimas sõjaväebaasis Fort Benningis. Baas meenutab pigem linna kui sõjaväebaasi ja seal teenib ligi 30 000 inimest. Esimesed kolm ööpäeva on katsed. Katsete läbijad jätkavad kursust Camp Darbys, mis asub umbes 25 kilomeetri kaugusel Camp Rogerist. Seal möödub kolm nädalat ehk esimene etapp. Teine etapp, jällegi kolm nädalat, viiakse läbi viietunnise bussisõidu kaugusel põhja pool mägedes Camp Merrilis ja viimane, kolmas etapp Florida osariigis Camp Rudderis, kus viibitakse kaks nädalat.

Sellele järgneb lõpetamisnädal jällegi Camp Rogeris.

Kursuslastest moodustatakse koolis kolm kompaniid − A, B ja C −, mille koosseis võib küündida 30st 200 inimeseni.

Kompaniid on üksteisest suhteliselt erinevad, sest osa kompaniisid lubab rohkem uneaega ja paneb vähem rõhku kätekõverduste tegemisele ja mudas roomamisele. Kõige lihtsamaks peetakse C-kompaniid (rohkem uneaega) ja kõige raskemaks B-kompaniid (kõige vähem uneaega). Just B-kompaniis õnnestus minul kursus läbida.

Karmide standardite järgimiseks tegutsevad koolis reindžerite instruktorid (Ranger Instructor, RI), kes hindavad õpilasi. Kõik RId on ise selle kursuse läbinud ning nad on enamjaolt lahingukogemustega ja hästi välja õpetatud. 80% neist on allohvitserid. Ohutuse tagamiseks on RId alati puhanud ja töötavad 24-tunniste vahetuste kaupa. Õpilasi ei jäeta kunagi järelevalveta. Instruktoritele meeldib tihti õpilaste arvel “lõbutseda”: lasta kedagi toenglamangus oodata, panna täitma ajanorme, mida reaalselt ei saagi täita, sõimata, lasta teha kägarkõndi, lõuatõmbeid, tundidepikkusi kätekõverdusi, kõhulihaste 70% ranger’i-kursuse läbi- ja roomamisharjutusi ning kasutada kõikvõimalikke muid füüsilisi karistusi, misest sõltub puhtalt õnnest, millest võiks kirjutada eraldi artikli.

millest pool langeb selle arvele, et sa ei saa vigastada, ja teine pool oleneb instruktorite subjektiivsusest.

Kõikidel etappidel hinnatakse kursuslasi patrullimise käigus, kui nad on juhtivatel ametikohtadel. Esimeses etapis on hinnatavad ametikohad jaoülem, A-meeskonna ülem ja B-meeskonna ülem. Esimene etapp keskendub peamiselt jaotaktikale, kuid tehakse ka rühmapatrulle. Ülejäänud kaks etappi keskenduvad ainult rühma tasemele ning seal on hinnatavateks ametikohtadeks kolm jalaväe jaoülemat, relvajao ülem, rühmaülem ja rühmavanem. Peale nende määratakse meedik, sidemees ja tulejuht. Ülejäänud ametikohtade täitjad, nagu kuulipildur (M-249 SAW või M240B), granaadiheitur (M-203), laskur (M-4) ja orienteeruja ehk pointman, saavad kursuslased ise määrata.

Järgmisesse etappi pääsemiseks on vaja saada vähemalt ühel patrullil go, st arvestatud. Kui saadakse no-go ehk mittearvestatud, on igas etapis võimalus veel üheks hindeliseks patrulliks. Lisaks hinnetele no-go ja go tehakse

N R 4 ( 6 8 ) O KTO O B E R 2 0 1 0

Sõdur

31

ÜLEVAADE

Foto 1. Vee- ja kõrgusetaluvuse katse (Combat Water Survival Assessment). Esiplaanil on 10 m kõrgune telefonipost ning vasakul üks ranger’i-kandidaat köielt vette kukkumas. Vee kohal kõndides ei tohi välja näidata hirmu ega kõndida kuidagi ebaloomulikult.

kursuslaste kohta ka negatiivseid ja positiivseid valikettekandeid (spot report), mida nimetatakse vastavalt siis major/minor plus (suur/väike pluss) ja major/minor minus (suur/väike miinus). Kui kursuslane saab ühes etapis kolm suurt miinust, ei lubata teda järgmisesse etappi. Miinuseid võib saada näiteks valel ajal magamise, relva kehva hooldamise või hilinemiste eest. Plusse saab motiveeritud tegutsemise, teatud normide väga hästi täitmise või mõne muu positiivselt silma jäänud teo eest. Mina sain näiteks ühe suure plussi, sest leidsin orienteerumisel üles kõik viis punkti – seda suutis umbes viiendik katsetel osalenutest.

Allikas: internet

Eelmainitud tingimuste kõrval tuleb etapi läbimiseks saada ka kaaslaste hinnangust piisavalt punkte. Iga etapi lõpul panevad kõik jaoliikmed üksteist pingeritta ehk selgitatakse välja, kes on jaos kõige parem ja kes kõige halvem. Kui vähemalt kaks või kolm jaokaaslast arvavad, et just sina oled kõige nõrgem, siis tõenäoliselt jääd kas etappi kordama või pääsed küll järgmisesse etappi, aga sind tõstetakse ümber teise rühma. Koolist langeb välja, kui sinu kohta tehakse erakorraline vaatlusettekanne (special observation report, SOR). See tähendab, et õpilane tegi midagi rangelt keelatut. Näiteks võttis salaja kaasa mobiiltelefoni, varastas toitu vms.

See, kes igas etapis täidab eelmainitud tingimused ega saa SORi, läbib kooli edukalt. Kes mõnes etapis läbi kukub, läheb pataljoniülema jutule ja tavaliselt ta kas jääb etappi kordama (recycled) või saab võimaluse alustada kooli otsast peale (day one recycle). SORi saanul peab kooli tagasitulekuks olema vähemalt koloneli auastmes ohvitseri soovituskiri.

Kursusele minnes peab igaühel olema kaasas kogu vajalik varustus (packing list), ja kõik, mida nimekirjas pole, on keelatud.

Kursusele minnes peab igaühel olema kaasas kogu vajalik varustus (packing list) ja kõik, mida nimekirjas pole, on keelatud. Näiteks on keelatud igasugune elektroonika, nagu mobiiltelefonid, fotokaamerad, pleierid vms, aga ka Gore-Texsokid, osa saapaid või muid asju, mis pole armee väljastatud. On erandeid ja packing list erineb vähesel määral ka etapiti. Näiteks minu kompaniis ei tohtinud esimeses etapis kasutada GPS-seadmeid, kuid edaspidi olid need lubatud, rühma peale viis tükki. Kui kursuslasel puudub kogu vajalik varustus, võidakse ta kursuselt välja visata. Varustuse kontrolle on väga palju. Need sarnanevad läbiotsimistega ja on ootamatud. Kontrollides ollakse väga täpsed ja näiteks minu sealoleku ajal visati üks inimene kursuselt välja, sest tal oli lubatust rohkem nätsu.

Närimiskummi on ainuke n-ö lubatud toiduaine peale kursusel antava toidumoona.

Ess i m e n e e t a E ap pp: C Cam a m p Ro Rog g e r, G e o orr g i a o oss a arr i i k Kursus algas paberite sisseandmise ja järgmisel varahommikul umbes kella nelja ajal füüsiliste katsetega. Seal tuli teha 49 kätekõverdust, 59 kõhulihaseharjutust, joosta künklikul maastikul viis miili alla 40 minuti ja teha 6 lõuatõmmet. Olgu siinkohal öeldud, et harjutuste sooritusnormid ja standardid on väga karmid ning täpsed ega ole päris samad Eesti kaitseväe omadega. Näiteks, selleks et jaksata teha USA normide järgi 49 kätekõverdust, tuleks meie kaitseväe testis kindlasti teha maksimumsooritus. Instruktorid jälgivad igaühte eraldi ning on tihti karmid ja ka ebaõiglased. Pärast füüsilist testi ootas ees vee- ja kõrgusetaluvuse katse (Combat Water Survival Assessment, CWSA; vt foto 1).

Veetemperatuur oli sellel hommikul vaid kaheksa kraadi. Alguses tuli 10 m kõrgusel kõndida mööda 25−30 cm laiust telefoniposti, mis oli pealt siledaks lõigatud. Posti keskel oli n-ö trepp, millel tuli astuda u 40 cm kõrgustel 32

Sõdur

N R 4 ( 6 8 ) O KTO O B E R 2 0 1 0

ÜLEVAADE astmetel üles ja alla. Kokku tuli kõndida 15−20 m ja siis minna edasi köiele. Pea alaspidi, tuli köie alt ronida ranger’imärgini ja siis end vette kukutada. Pärast väljaujumist tuli võtta rullik koos käepidemega ja ronida u 25 m kõrgusele platvormile, kust tuli mööda trossi alla laskuda. Kiirusega 55 km/h liikudes tuli määratud ajal, kui instruktor andis märku, lasta rullikust lahti ja end vette kukutada. Viimaseks osaks oli hüpata vette koos relva ja varustusega, siis rakmed ja relv ära võtta ning ujuda 15 m. Loomulikult ei kasutatud ühelgi harjutusel mingisugust Foto 2. Pre-ranger’i-kursuse vee- ja kõrgusetaluvuse katse (Combat Water Survival Assessment). julgestusköit ega karabiini.

Allikas: internet Pre-ranger’i-kursuse vee- ja kõrgusetaluvuse katse oli sarnane, kuid 15 m ujumise järel tuli kõndida 3 m kõrgusel hüppelaual seotud silmadega, relv sirgetel kätel ees, hüpata vette ning siis koos varustuse ja relvaga välja ujuda (foto 2).

Järgmisel hommikul oli orienteerumine, kus nelja tunni jooksul tuli leida viiest punktist neli. Kaks tundi tuli orienteeruda pimedas ja kaks valgel ajal. Väga lihtne oli, kuid paljud kukkusid siiski läbi. Järgmisena meenub paarisjooks (buddy run), kus tuli relva ja vormiga joosta kolm miili vähem kui 30 minutiga. Harjutust tehakse maastikul kogu kompanii koosseisus. Eriline on veel see, et sa ei tohi oma lahingupaarilisest ehk ranger buddy’st olla kaugemal kui üks meeter. Paarid määrati nimekirja alusel juhuslikult. Seega oli inimesi, kes pidid kogu jooksu ajal lahingupaarilist järele ootama, sest tasemevahe oli suur. Minul paarilisega vedas ja me jooksime kogu kompanii kõige esimese paarina. Kohe pärast jooksu tuli läbida Malvesti takistusriba (Malvesti field; foto 3), mis koosneb roomamisest, seintest üle ronimisest, lõuatõmmetest, ahviraudteest ja siis pikalt mööda jääkülma “ussikäiku” (wormpit) roomamisest, kusjuures pead tuli hoida vee all.

Järgmise päeva hinnatav ala ala kandis nime “Reindžeri panus” (Ranger Stakes) ja selle käigus tuli osata relvi lahti võtta ja kokku panna ning kõrvaldada tõrkeid jms.

Samamoodi kontrolliti sidepidamise ja miinide paigaldamise oskust.

Vahepeal, kuna kuulusin B-kompaniisse, harjutasime ka käsitsivõitlust relvaga ja ilma. Käsitsivõitlus oli kunagi kavas kõikides kompaniides, kuid liigsete vigastuste tõttu keelati see ära. Meie kompanii oli üle mitme aasta taas esimene, kellel olid käsitsivõitluse tunnid.

Pilt 3. Malvesti field. Esiplaanil legendaarne ussikäik (wormpit).

Viimaseks katseks oli jalgsirännak Camp Darbysse.

Varustust polnud väga palju (u 35 kg). Rännaku

Allikas: internet

N R 4 ( 6 8 ) O KTO O B E R 2 0 1 0

Sõdur

33

ÜLEVAADE pikkuseks oli 16 miili ja lõpuosa läks ainult ülesmäge. Tempo aeti väga kiireks ja kes ei suutnud enda ees mineva mehega kuni meetripikkust vahet hoida, pidi katkestama.

Darbys hakkasid patrullitunnid ja muidugi takistusribade ema − “Darby Queen” −, mis oli u pooleteise kilomeetri pikkune ja koosnes 26 takistusest nii kõrgel õhus kui ka maa peal (fotod 4 ja 5).

Vahepeal tegime natuke ka lõhkamist ja instruktori juhitud patrulle.

Iga päev algas käsu Foto 5. “Darby Queeni” takistusriba läbimine: andmise ja ülesande pilvelõhkuja (the skyscraper), mille iga järgmine täitmise planeerimiseplatvorm on veidi laiem kui eelmine. Seda elementi Foto 4. “Darby Queen”: the tough one ehk taga. Seejärel viidi missooritatakse kahekesi. Tuleb ronida eri külgesid kistus tuleb ületada köie ja redeli abil ronides pidi üles ja alla. ning seejärel köiega laskudes. sioon täide, kusjuures Allikas: internet Allikas: internet vahepeal vahetati hinnatavatel positsioonidel olevat juhtkonda. Pärast ülesande täitmist kestis taktikaline olukord ka tagasiliikumisel. Paljud ülesanded viisime aga täide hoopis patrull-laagrist välja liikumisega ning maastikul käsu koostamise ja andmisega.

Pre-ranger’i-kursus oli mind üsna hästi hästi ette valmistanud ja patrullide protseduurid olid selged. Kogu kursuse vältel oli objektidel väga hästi organiseeritud ja ettevalmistatud vastutegevus. Kogu n-ö sõja stsenaarium oli eri etappides omavahel seotud ja huvitavalt läbi mõeldud. Ülesannete täitmiseks vajalik luureinfo tuli tihti teistelt patrullidelt ja seega mõjutasid ka meie täidetud ülesannete tulemused otseselt teisi.

Foto 6. Üksus noolepeas patrullimas.

Minu kompanii esimese hindelise patrulli juures määrati mind kohe jaoülemaks, hoolimata sellest, et olin võõramaalane. Jakku kuulus 16 meest (3 kaptenit, 7 leitnanti, 4 allohvitseri ja 2 sõdurit). Polnud lihtne sellist gruppi juhtida, ja veel võõrkeeles. Nagu hiljem selgus, sain selle patrulli go (arvestatud). Pärast paljusid patrulle sain oma teise go, olles luureülesandel Ameeskonna ülem. Järgnes langevarjuhüpete päev, mille nurjas halb ilm − päev möödus lihtsalt lennuväljal oodates. Algasid rühmapatrullid. Sain olla harjutuspatrulli rühmavanem.

Et aga olin juba kaks go’d saanud, mind selles etapis enam ei hinnatud.

Seda, kas pälvisid patrulli eest go või no-go, sai teada alles etapi lõpul, et hoida kõikide rühmaliikmete motivatsioon kõrgel.

Allikas: internet

34

Sõdur

N R 4 ( 6 8 ) O KTO O B E R 2 0 1 0

ÜLEVAADE Esimese etapi ajal sai magada keskmiselt kaks tundi ööpäevas. Süüa anti kaks korda päevas ja selleks oli USA sõjaväelaste kuivpajuk (Meal, Ready-to-Eat, MRE), seega 2200 Kcal 24 tunni jooksul. Esimest etappi alustas kogu pataljonis 393 inimest, minu kompaniis 128, mägedesse läks edasi minu kompaniist 33 ja kogu pataljoni peale 163 kursuslast. Kusjuures Darbys täienesid meie väed 27 mehe võrra, kes olid selles etapis varem läbi kukkunud.

Karmid numbrid.

Te i n e e t a ap pp: mä äe ed, Geo orr g i a o oss a arr i i k Mägedes ootas meid u 40 läbikukkunut, kes lisandusid meie üksusesse. Eelmisel kursusel oli puhkenud düsenteeria ja 70 meest langes rivist välja. Neist pooled võeti uuele katsele.

Algus oli mägedes väga rahulik. Magada sai umbes neli tundi ööpäevas ja instruktorid olid palju leebemad. Alguses õppisime sõlmi, laskumist, sildasid, ülekandeid jms. Näiteks laskusime 10 m kõrgusest tornist isetehtud rakmetega, vormis ja siis täisvarustuses, seljakoti ja relvaga. Seejärel laskusime samamoodi varustusega ja ilma 25 m kõrguselt kaljult, mis oli väga märg. Sai kogeda kukkumist täisvarustuses ja uuesti jalule tõusmist. Seejärel jälle kümnemeetrine torn ja laskumine kannatanuga, seejärel kalju ja laskumine kanderaamil oleva kannatanuga. Vahepeal mitmesugused köissillad ja erinevad jõuülekandesüsteemid, et ka raskemaid koormaid mäest üles tõmmata. Õppisime veel siledast seinast ülesronimist, kasutades köisi ja mitmesuguseid sõlmi.

Seejärel hakkasid rühma taseme patrullid raskel, aga väga ilusal maastikul. Kehva ilma tõttu meid suurele mäele (Mount Yonah) kaljuronimist tegema ei lubatud − mägi oli jääs. Patrullitav ala nägi välja nagu Lõuna-Eesti, aga kõik pinnavormid olid 30 korda suuremad.

Tavaliselt alustasime 600 m kõrguselt ja käisime iga päev, vahel ka mitu korda päevas 1300−1500 m kõrgusel. Öeldakse, et mägedes ei ahista sind instruktorid, vaid sina ise ja maastik. Nii oligi. MRE sool oli hea sõber, sest suurest vedeliku- ja soolakaost tekkisid krambid ja nende vältimiseks tuli alati MREst kogu sool ära süüa või joogiveele lisada. Süüa sai endiselt vaid kaks korda päevas. Uneaega jäi umbes tund. Tuli täita ka esimesi missioone helikopteritega Black Hawk. Meditsiiniteenistus oli väga kõrgel tasemel. Vajadusel lendas kohe kopter välja. Seda läks paar korda tõesti vaja.

Foto 7. Ranger’id jõge läbimas.

Allikas: internet

Sain oma go rühmavanemana varitsuses. Tuli hästi välja ja seetõttu mind rohkem mägedes ei hinnatud. Igal ööl läksime patrull-laagrisse.

Väsimus ja seljavalu andsid tunda. Järskudel mägedel tuli ette palju kukkumisi, ja kui olid kuulipildujajaos, siis tassisid kas 14-kilost relva, 17-kilost kuulipilduri abi varustust või 600−1200 padrunit kaliibriga 7,62. Paras koorem igal juhul. Ilmad olid väga muutlikud: algul sadas lund ja lõpus oli 30 kraadi sooja. Igaühel oli seljakotis üheksa liitrit vett. Oli päevi, kui sellest tuli puudu. Veevarusid täiendasime mägijõgedest, kasutades puhastamiseks jooditablette. Ülesanded läksid aga võrreldes Darbyga põnevamaks. Peale selle sai harjutada oma tegevuse püsitoiminguid (standard operating procedure, SOP). Näiteks harjutasime teede ületamist, tegevust varitsusse sattumisel või patrull-laagri hõivamisel. Darby etapil tuli kõiki protseduure alati eraldi käsku andes täpselt kirjeldada, kuid oma SOP-le viidata ei tohtinud. Meie rühma kiideti väga ja öeldi, et oleme viimase üheksa aasta parim rühm. Mägedest pääses üheksa kümnendikku meie rühmast edasi. Teistes rühmades oli edasipääsejaid 70−80 protsenti. Täpsemat statistikat pole.

Koll m a Ko ass e t a ap pp: so ood od, Flo orr i d a o oss a arr i i k Soe, niiske, mõnus. Instruktorid olid varasematega võrreldes veidi leebusid ning ülesanded läksid palju keerulisemaks ja põnevamaks. Söök oli väga, väga maitsev (nii palju, kui meil sööklasse asja oli). Kohe alguses tehti meile koolitus, kuidas eristada mürgiseid madusid ohututest, kuidas läbida jõge (foto 7), koormata paati jms. Instruktorid enam meie tegevusse väga ei sekkunud.

Kahjuks muudeti meie rühma nii, et meie esialgsele 28-le lisati 14 läbikukkunut. Meie kui parima rühma kuulsus tuhmus päevapealt. Loodus oli väga ilus ning mööda jõge sõites kilpkonni ja madusid vaadates tekkis tunne, et

N R 4 ( 6 8 ) O KTO O B E R 2 0 1 0

Sõdur

35

ÜLEVAADE

Foto 8. Helikopter Black Hawk maandumas.

Allikas: internet

oled kuskil loodussaates, mitte džunglis reaalselt mürkmadude keskel. Ülesanded olid keerulised ja seadsid meid uute põnevate olukordade ette. Sooritasime hulga õhurünnakuid kopteritelt, mille käigus maandusime umbes poole kilomeetri kaugusele objektist ning ründasime ja hõivasime objekti kiiresti (foto 8). Aega nappis kogu aeg.

Magasime umbes 15−20 minutit ööpäevas, ja siis, kui oli jõe läbimine või kopterioperatsioon, tehti lihtsalt “tund aega administratiivset und”, sest tegu oli kõrgendatud riskiastmega operatsioonidega.

Viimased kolm sellel kursusel hukkunut said otsa just Floridas, kui nad soos liikudes grupist udu tõttu eraldusid, ära eksisid ja lõpuks alajahtumisesse surid. Olime pikast magamatusest ja kurnatusest muutunud juba iseendale ohtlikuks. Inimesed ei suutnud enam isegi püsti seista ja paljude tegevuste vahel on mäluaugud.

Foto 9. Lõpetamine. Vasakult: Ungari, Eesti, Albaania ja Liibanon.

Allikas: erakogu

36

Sõdur

Huvitavamad ülesanded olid need, kus kõigepealt kuue kopteri kaupa kolmes järgus ehk siis kokku 18 kopteritäit inimesi hõivasid maandumistsooniks olnud lagendikku ümbritsenud metsapiiri. Seejärel moodustati ringkaitse ja siis hüppas julgestatud alasse kolmes laines ülejäänud pataljon oma langevarjudega.

Patrullid olid pikad ja ilm karm, ligi 40 kraadi sooja kella 10st hommikul kuni kella 6ni õhtul. Kohati jõin 12 liitrit 10 tunni jooksul. Kott oli raskem kui eelmiste etappide ajal, sest kogu viie päeva toit tuli seljas tassida. Skorpione ei näinud, küll aga palju madusid ja kilpkonni. Ühel ülesandel olin jaoülem ja sain no-go, sest esimestel päevadel said kõik millegipärast no-go’d. Nii vähemalt tundus. Oma go teenisin rühmaülemana, kui planeerisin kursuse kõige põnevamat ülesannet, retke Santa Rosa saare-

N R 4 ( 6 8 ) O KTO O B E R 2 0 1 0

ÜLEVAADE le. Plaan oli lihtne: A-kompanii kaks rühma aerutavad paar kilomeetrit üle Mehhiko lahe ja panevad lähenemisteedele varitsused, C-kompanii 1. ja 2. rühm teevad sama ja meie B-kompanii üksainuke rühm maandub kahe Chinhookiga objekti lähedal ning teeb tormijooksu objektile, vangistab või tapab vastase juhi, kes oli meie ülioluline sihtmärk (high value target, HVT). Kahjuks jäi operatsioon äikese tõttu ära, aga oma go sain kätte.

Veel teavet kursuse kohta: https://www.benning.army.mil/rtb/ http://en.wikipedia.org/wiki/Ranger_School http://www.youtube.com/watch?v=xzg3_ LC3bGU

Ra n ng ge ers r s llea e a d tthe h e wa w a y! y!

Lõpetamine oli kahetunnine tseremoonia, millest pool oli eri taktikate ja oskuste demonstratsioon. Selle raames tutvustati nii käsitsivõitlust kui ka jaovarustust, aga ka kopteritelt köitega laskumist, vettehüppeid jms. Eesmärk oli tutvustada kõike, mida ka meie kursusel õppisime, kuid tegelikkuses näidati seal palju enamat. Kogu demo oli väga põhjalikult ette valmistatud ja hästi täide viidud. Teises pooles peeti mõned kõned ja oligi aeg kinnitada traditsioonikohaselt nööpnõelaga oma vasakule õlale mustakuldsekirju ranger tab. Minuga koos lõpetas ligi 530 kursusel osalenust 170 ameeriklast ja peale minu veel kolm välismaalast (fotod 9 ja 10).

Kursus oli väga kasulik ja intensiivne ning õigustas igati oma mainet. Seal õpetati paljusid asju, mida ka Eestis võiks ja saaks rakendada. Eriti sobilik on see just kuni rühma tasemel luure- ja võib-olla ka jalaväeüksuste taktika seisukohalt. Sain täiendada oma teadmisi patrullimise kohta eri tingimustes – see tuleb kasuks mu töös luurekompanii rühmaülemana. Sain palju uut teavet USA väikeüksuse taktika ja drillide ning rünnakute, reidide ja varitsuste kohta. Et nende kaitsevägi on vanem, on hea võtta nende kogemustest teadmisi üle meie kaitseväkke.

Kindlasti on oluline osa sellel kursusel omandatust puhtalt vaimne areng, inimvõimete piiride avastamine ja ületamine ning enda tundma õppimine.

Olles läbinud kolm Erna retke, võin öelda, et Ranger School on osaliselt nagu Erna retk, aga kestab kaks kuud.

Foto 10. Välismaalased vasakult): Eesti, Albaania, Liibanon. Kogu kursuse ajal kasutasime ainult USA vormi ja varustust, mis osteti kohapealt.

Allikas: erakogu

2010. aasta juuni seisuga olen viies eestlane, kes on selle kursuse lõpetanud, ning üks neist, kel on õigus kanda ranger tab’i. Sealt kursuselt saadud väike must-kuldne märk on vaid riidetükk, kuid see riidetükk tähendab ja räägib selle kandja kohta mõndagi.

O V E R V I E W

Rangers lead the way!

US Army Ranger School – Are You Up for the Challenge?

We Open the Door to the Ranger’s World Many Estonian soldiers and also civilians have heard the word ‘ranger’. However, there are not many of those in Estonia, who know the training system of elite soldiers in details or who have undergone this program. Second lieutenant Raivo Saremat, the platoon commander and instructor of the Kuperjanov Battalion has successfully gone through this 61-day training program and now shares his experience with the ‘Sõdur’ readers.

N R 4 ( 6 8 ) O KTO O B E R 2 0 1 0

Sõdur

37

ÜLEVAADE

Meist sõltub!

Kaitseväe logistikakeskus aastal 2009. II osa Tänapäeval ei ole enam võimalik korrata Vabadussõja imet ning isegi kõige isamaalisemat ja kaitsetahtelisemat võitlejat ei saa saata sõtta, andes talle vintpüssi, kümme padrunit ja poolteist meetrit nööri püssirihmaks, lohutusega, et kõik muu varustus on vastase käes, tuleb vaid lahingus tublisti soomust teha. Kaitseväe logistikakeskus on teinud jõulisi edusamme, et Eesti kaitseväe taastamisaja sisuliselt Vabadussõja alguse mõõtu tagalast ehitada välja moodne, NATO liikmesriigi sõjaväele kohane logistikateenistus. Leitnant Marek Miil võtab järgnevalt kokku, kuhu on kaitseväe logistikakeskus jõudnud oma arengus 2009. aasta lõpu seisuga.

Uu U us struk ktt u u r Kahtlemata oli 2009. aastal kogu kaitseväe logistikakeskust mõjutanud sündmuseks valmistumine struktuurimuudatuseks. Kuigi kaitseväe juhataja kinnitas 30. detsembril 2009 oma käskkirjaga number 1042P kaitseväe logistikakeskuse uue struktuuri, mis hakkas kehtima alles 2010. aasta 1. jaanuarist, alustati ettevalmistustega juba läinud aasta keskel.

Sõjaväelogistikud leidsid, et kaitseväe logistikakeskuses saavad teenida inimesed, kes on tugevad professionaalid, innovatiivsed ja suudavad teha meeskonnatööd.

Struktuurimuudatuse eesmärgiks oli viia kaitseväe logistikakeskuse rahuaegne struktuur võimalikult ligilähedaseks tema sõjaaja struktuurile. Ka sooviti vähendada keskuse ülema vahetus alluvuses olevate struktuuriüksuste arvu.

2009. aastal koosnes kaitseväe logistikakeskus kümnest struktuuriüksusest (staap, materjaliteenistus, hangete teenistus, logistikapataljon, tervisekeskus, remondi- ja hooldusteenistus, ladude teenistus, haldusteenistus, raamatupidamiskeskus ning liikumise ja vedude teenistus) (vt joonis 1).

Alates 2010. aastast koosneb struktuur üksnes seitsmest allüksusest (vt joonis 2).

Nimelt liideti remondi- ja hooldusteenistus ning ladude teenistus materjaliteenistusega. Samuti reorganiseeriti liikumise ja vedude teenistus: selle planeeriv osa viidi kaitseväe logistikakeskuse staaNeist neljast väärtusest bi koosseisu ja vedusid korraldav osa logistikapataljoni koosseisu. Seega moodustavad kaitseväe logistikakeskuse uue struktuuri staap, materjalitee– professionaalsus, tugevus, nistus, hangete teenistus, logistikapataljon, tervisekeskus, haldusteenistus innovatsioon ja meeskond – ja raamatupidamiskeskus.

Kui vana juhtimisstruktuuri järgi allusid kaitseväe logistikakeskuse ülemale kõik kümme struktuuriüksust, siis alates 2010. aastast alluvad talle vahetult vaid staap, haldusteenistus, materjaliteenistus ja logistikapataljon. Samas viidi struktuurimuudatuse tulemusena staabiülema alluvusse raamatupidamiskeskus, hangete teenistus ja tervisekeskus.

kantuna jätkab kaitseväe logistikakeskus oma ülesannete täitmist.

Kokku Ko kkuvõ õtt t e k kss Kaitseväe logistikakeskus suudab täita talle pandud ülesandeid täpselt sedavõrd hästi, kuivõrd hea väljaõppega ning kui tublid ja pühendunud on selles organisatsioonis teenivad sõjaväelogistikud. Kõige aluseks on ikkagi ini-

38

Sõdur

N R 4 ( 6 8 ) O KTO O B E R 2 0 1 0

ÜLEVAADE ÜLEM STAAP

ADMINISTRATSIOON

MATERJALITEENISTUS

HANGETE TEENISTUS

Kaitseväe kasutuses olevate varade ja mobilisatsioonivarude käitluse juhtimine.

Kaitseväe hangete korraldamine.

TERVISEKESKUS

REMONDI- JA HOOLDUSTEENISTUS

Kaitseväe meditsiinilise väljaõppe ja teenindamise korraldamine, apteegiteenuse osutamine ning taastusravi ja rehabilitatsiooni korraldamine, koordineerimine.

LIIKUMISE JA VEDUDE TEENISTUS Kaitseväe vedude planeerimine ja korraldamine.

Kaitseväe tehnika, relvastuse ja muu varustuse remont, testimine, arendamine ja moderniseerimine.

LOGISTIKAPATALJON Kaitseväe logistilise väljaõppe ja teenindamise korraldamine, logistiliste ülesannetega reservüksuste väljaõpetamine.

LADUDE TEENISTUS

HALDUSTEENISTUS

Kaitseväe ladude tegevuse planeerimine, koordineerimine ja kontroll ning kaitseväe varade nõuetekohane ladustamine ja väljastamine.

Kaitseväe infrastruktuuri arendamine, haldamine, hooldamine ja remontimine ning kaitseväe toitlustusala arendamine, koordineerimine ja kontrollimine.

RAAMATUPIDAMISKESKUS Kaitseväe raamatupidamise korraldamine.

Joonis 1. Kaitseväe logistikakeskuse struktuur aastal 2009.

ÜLEM STAABIÜLEM STAAP HALDUSTEENISTUS

JURIIDILINE SEKTSIOON

MATERJALITEENISTUS

HANGETE TEENISTUS

LOGISTIKAPATALJON

TERVISEKESKUS RAAMATUPIDAMISKESKUS Joonis 2. Kaitseväe logistikakeskuse struktuur aastal 2010.

N R 4 ( 6 8 ) O KTO O B E R 2 0 1 0

Sõdur

39

ÜLEVAADE Väärtused, millest juhindutakse kaitseväe logistikakeskuses Professionaalsus Tugevus Innovatsioon Meeskond Kaitseväe logistikakeskuse teenistujad valisid 2009. aasta lõpul enda hulgast esimest korda teenistujad, kes nende arvates olid ülalnimetatud nelja väärtuse kandjad. Aasta teenistuja tiitel anti major Aivar Tuvikule materjaliteenistusest, major Veera Bušinale tervisekeskusest, kapten Toomas Undile logistikakeskuse staabist, seersant Juri Jefimovile logistikapataljonist, Taavi Poolakule haldusteenistusest, Merle Bommile ladude teenistusest, Kadri Liivile remondi- ja hooldusteenistusest ning Kaia-Liisa Kadaile hangete teenistusest.

mene ning tema mõttelaad. Just seda silmas pidades sõnastas kaitseväe logistikakeskus 2009. aasta lõpul oma organisatsiooni väärtused.

Sõjaväelogistikud leidsid, et kaitseväe logistikakeskuses saavad teenida inimesed, kes on tugevad professionaalid, innovatiivsed ja suudavad teha meeskonnatööd.

Professionaalsust iseloomustab sõjaväelogistikute hinnangul oma teadmiste ja oskuste pidev iseseisev täiendamine, läbimõeldud tegutsemine ja oskus viia alustatud asjad ka lõpule.

Professionaalsus oleks mõttetu, kui puudub julgus ja valmisolek tegutseda ning oskus säilitada igas olukorras rahu ja selget mõtlemist. Selline sõjaväelogistikutelt oodatav hoiak ja käitumine on võimalik kokku võtta sõnaga “tugevus”.

Arvestades, et sõjaväelogistikud peavad hakkama saama eri olukordades ja kõikvõimalike ootamatustega, oodatakse neilt innovatiivsust ehk ikka ja alati võimet pakkuda lahendusi esilekerkinud probleemidele. Seejuures eeldatakse, et lahendused võivad tulla nii sõjaväelogistikust ohvitserilt, allohvitserilt, sõdurilt, teenistujalt kui ka tööliselt – ükskõik kellelt kaitseväe logistikakeskuses.

Kuid kõik need eelloetletud head ja üllad omadused kaotavad tähtsuse, kui puudub ühtne meeskond, sest sõjaväelogistika saab toimida vaid siis, kui tegutsetakse ühtse meeskonnana. Piltlikult öeldes on tegemist ketiga, kus

Kaitseväe logistikakeskuse tähtpäevad 24. veebruaril tähistatakse kaitseväe logistikakeskuses piduliku rivistusega Eesti Vabariigi aastapäeva.

9. aprill on kaitseväe logistikakeskuse logistikapataljoni loomise aastapäev. Sellel päeval formeeriti 1919. aastal alamkapten Albert Ojassoni juhtimisel soomusautode kolonn. Tähtpäeva tähistatakse logistikapataljonis piduliku rivistuse ja avatud uste päevaga.

22. mai on kaitseväe logistikakeskuse taasasutamise aastapäev. Sellel päeval mainiti 2002. aastal esimest korda kaitseväe logistikakeskust vabariigi valitsuse määruses kui kaitseväe juhataja vahetus alluvuses olevat ja Tallinnas paiknevat struktuuriüksust.

21. november on kaitseväe logistikakeskuse ja kaitseväe logistikakeskuse tervisekeskuse loomise aastapäev. Peastaabi ülema 1918. aasta päevakäsuga nr 2 määrati kolonel Rudolf Reiman varustusvalitsuse ja dr Mihkel Ostrov arstivalitsuse ülemaks.

40

Sõdur

N R 4 ( 6 8 ) O KTO O B E R 2 0 1 0

ÜLEVAADE Kaitseväe logistikakeskuse ülem kolonel German Kesa aastast 2009: Läinud aastal olid kaitseväe logistikakeskuse suurimaks ülesandeks teha osa funktsioonide, nagu hangete, haldamise ja raamatupidamise, tsentraliseerimisega kaasnenud muudatused. Arvestades seda lühikest aega, mis meile anti nende ümberkorralduste elluviimiseks, oleme reformiga edukalt hakkama saanud.

Teised olulised valdkonnad, millele pöörasime 2009. aastal suurt tähelepanu, olid mobilisatsioon ning sõjaaja struktuuride ajakohastamine ja vastavate üksuste ettevalmistamine. Julgen siinkohal öelda, et oleme selles osas oma arengus sama kaugel kui Eesti kaitsevägi tervikuna. Eesmärgiks on luua rahuaja organisatsioon, mis suudaks raskusteta rakendada oma sõjaaja funktsioonid ja võimekused. Üheks juba praegu nähtavaks sammuks selles protsessis on kaitseväe logistikakeskuse 2010. aastal kehtima hakanud uus struktuur. Nimelt on see ligilähedane sõjaaja struktuurile.

koormuse korral ei tohi ükski lüli järele anda, rääkimata mõne lüli puudumisest. Meeskonnavaim tugineb neljale printsiibile. Esiteks teadvustatakse, et eesmärk saavutatakse vaid siis, kui selle nimel tegutsetakse üheskoos. Teiseks peetakse omavahelise suhtlemise aluseks ausust ja otsekohesust. Kolmandaks oodatakse alati kolleegide abivalmidust. Neljandaks peab iga sõjaväelogistik mõistma, et kolleegi probleem on ka tema probleem, ehk teisisõnu: sõjaväelogistikas ei ole n-ö üksikvõitlejaid.

Neist neljast väärtusest – professionaalsus, tugevus, innovatsioon ja meeskond – kantuna jätkab kaitseväe logistikakeskus oma ülesannete täitmist. Inimesed, kes tahavad püsida sõjaväelogistikute ridades, peavad suutma asutada ühte sammu kaitseväe logistikakeskuse arenguga. Niisamuti peavad nad julgema endas kanda nelja eelnimetatud väärtust ja ka teenima-tegutsema päevast päeva nende väärtuste vaimus.

Seega: nii kõige igapäevasemate väikeste ülesannete kui ka pikaajaliste ja ressursimahukate strateegiliste ülesannete täitmisel peab kaitseväe logistikakeskus jääma alati Eesti sõduri teenistusse, sest Eesti sõduri võitlusvõime tagamine annabki kaitseväe logistikakeskuse ja sõjaväelogistikute tööle, panusele ja eksistentsile mõtte ning aluse.

Varr u sstt u s v a Va all i t s u s e s t k kai aitsevä äe e lo og gistik kake a k e ssku kuseni Kaitseväe logistikakeskus peab oma eelkäijaks 21. novembril 1918 loodud varustusvalitsust. Varustusvalitsuse ajalugu algab tegelikult juba aastast 1917. Nimelt formeeriti detsembris 1917 I Eesti diviis ja sellega koos moodustati ka diviisi varustamiseks diviisi intendantuur. See paiknes Tallinnas Nunne ja Kloostri tänava nurgal Kniebi & Werneri kontori ruumides. Et intendantuur 21. novembril 1918 loodi keeldus veebruaris 1918 koostööst enamlastega, saadeti see laiali.

24. veebruaril 1918 moodustati Eesti vägede intendantuur. Ametikohtadele määrati jaoskondade, ladude ja töökodade administratsioon. Algul paikneti Tallinnas Vismari 7, hiljem Patarei tänav 10, kuid juba aprillis 1918 saatsid Saksa okupatsiooniväed Eesti vägede intendantuuri koos teiste Eesti sõjaväe üksustega laiali.

varustusvalitsus. See allus esialgu peastaabi ülemale ja alates 23. detsembrist 1918 sõjavägede ülemjuhatajale.

21. novembril 1918 loodi varustusvalitsus. See allus esialgu peastaabi ülemale ja alates 23. detsembrist 1918 sõjavägede ülemjuhatajale. Varustusvalitsus asus Tallinnas Pagari tänav 1.

Vabadussõjas kujunes varustusvalitsusest rahvaväe varustamise keskus. Varustusvalitsuse esimeseks ülesandeks oli võtta üle Saksa okupatsioonivõimudelt varustuslaod ja muud ruumid koos sisustusega. Rahvaväel oli puudu kõigest: toidust, riietest, relvadest ja laskemoonast. Näiteks toitlustusprobleemi püüti lahendada koguni sellega, et mobiliseeritavatel kästi kohale ilmuda koos nädala toidumoonaga ning oma magamiskoti, padja, teki ja linadega. Hoolimata raskustest tuli varustusvalitsus rahvaväe varustamisega rahuldavalt toime, eeskätt tänu personali ennastsalgavale tööle, initsiatiivile ja leidlikkusele.

N R 4 ( 6 8 ) O KTO O B E R 2 0 1 0

Sõdur

41

ÜLEVAADE Pärast Vabadussõda sai varustusvalitsuse rahuaegseks ülesandeks “sõjaväe materjaalsete ja kultuursete tarvete igakülgne rahuldamine ning relvastatud jõudude majanduslik ettevalmistus sõjaks”. Varustusvalitsuse tegevusspekter kattis kõike seda, mille eest praegu vastutab kaitseväe logistikakeskus. Nii parendati sõduri toitlustamist, riietust ja varustust ning vastavalt sõjaväe vajadustele tegeldi arendustööga: konstrueeriti Eesti tüüpi väliköök ning ratsa- ja veorakmed. Kokkuhoiu eesmärgil asutati sõjaväe leivatehas ning jahu- ja tanguveski. Tehti suuri pingutusi relvastuse, laskemoona ja sidetehnika ühtlustamiseks ning varustuse ja relvastuse remondi- ning hooldustingimuste loomiseks.

Kuna endised Vene tsaariarmee hooned olid rüüstatud ja lagunenud, asus varustusvalitsus remontima nii kasarmuid kui ka laoruume ning püstitas jõudumööda uusi ehitisi. Samuti hangiti väeosadele nõuetele vastavad laagriplatsid, polügoonid, lennuväljad, õppeväljakud ja laskerajad. Selle kõrval tegeles varustusvalitsus mitmesuguste erialakursuste korraldamisega. Näiteks koolitati relvureid, veterinaarvelskreid ja hobuserautajaid.

1934. aastast töötas kõrgema sõjakooli juures nn sõjamajanduse haru, kus õpetati välja kõrgema haridusega sõjamajandusohvitsere. 1936. aastal loodi sõjaväe tehnikakool, kus õpetati tehnilise eriharidusega ohvitsere. Varustusvalitsuse areng katkestati 1940. aastal.

Kaitseväe logistikakeskus tähistab varustusvalitsuse järglasena oma taasloomise aastapäeva igal aastal 22. mail, sest just vabariigi valitsuse 22. mai 2002 määruse nr 172 “Kaitseväe struktuur ja paiknemine” 3. paragrahvis öeldi, et kaitseväe juhataja vahetus alluvuses on kaitseväe logistikakeskus, mille staap paikneb Tallinnas.

Varustusvalitsuse ülemad läbi aegade: 1918−1920 kol Rudolf Reiman 1920−1938 knd-mjr Tõnis Rotberg 1938−1940 kol Johannes Martins Kaitseväe logistikakeskuse ülemad läbi aegade: 2002−2004 ltn Raivo Ott 2004−2005 ltn Ilmar Lepik 2005−2007 maj Paul Vaha 2007−2009 kpt Rudolf Jeeser

O V E R V I E W

2009− kol German Kesa

42

Varustusvalitsuse esimene ülem kolonel Rudolf Reiman.

It Depends on Us! The Defence Forces’ Centre for Logistics in 2009 In modern warfare, everything done in the base camp and with well-timed and adequate supply of the fighting forces with all the necessary equipments has become more important. The Centre for Logistics of Estonian Defence Forces has made huge steps to develop a modern and appropriate logistics service for a NATO member state from scratch since the re-establishment of the Estonian Defence Forces. Lieutenant Marek Miil continues the conclusion of how far has the Centre for Logistics reached by the end of 2009.

Sõdur

N R 4 ( 6 8 ) O KTO O B E R 2 0 1 0

ÜLEVAADE

Ajateenijate põhiõiguste ja -vabaduste piiramine ning asendusteenistuse uus kestus Tänavu 1. juulist jõustus kaitseväeteenistuse seaduse (edaspidi KVTS) muudatus,1 mis sätestab ajateenijate põhiõiguste ja -vabaduste piiramise ning vähendab asendusteenistuse kestust. Õigusteaduse magister, kapten reservis Aivar Engel tutvustab kaitseväelastele olulist seadusemuudatust lähemalt.

Tegemist on Riigikogu riigikaitsekomisjoni algatatud seadusemuudatusega, mille põhiõiguste ja -vabaduste piiramise osa valmis riigikaitsekomisjoni koostöös kaitseministeeriumi ja õiguskantsleri kantseleiga. Selle KVTS muudatuse eelnõu arutelul Riigikogus esitas ka vabariigi valitsus oma ettepanekud ja märkused. KVTS muudatus oli eelkõige vajalik seetõttu, et tulenevalt Eesti Vabariigi põhiseadusest ja põhiseaduse normidele Riigikohtu antud tõlgendustest saab põhiõiguste ja -vabaduste piiranguid kehtestada seadusejõuliste õigusaktidega.2 Siiski leiab Riigikohus, et põhiseaduse mõttest ja sätteist tuleneb, et vähemintensiivseid põhiõiguste piiranguid võib kehtestada täpse, selge ja piirangu intensiivsusega vastavuses oleva volitusnormi alusel määrusega.3 Lihtsamalt öeldes saab isikute põhiõigusi 1

Vt lähemalt Riigi Teataja I 2010, 26, 131, http://www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=13320506.

2

Riigikohus, RKÕKo 03.12.2007, 3-3-1-41-06 p-d 21-22, http://www.nc.ee/?id=11&tekst=222506695.

3

Ibid., p 22.

N R 4 ( 6 8 ) O KTO O B E R 2 0 1 0

Sõdur

43

ÜLEVAADE ja -vabadusi piirata ning panna kohustusi vaid seaduse alusel, kuid seaduses ei ole piirangu detailse sätestamise nõue alati absoluutne, kui seadusega on antud n-ö vastav raamistik.

Ajj a A att e e n i sstt u s e o oll e m u s e s t Põhiseaduse § 29 lg 2 kohaselt ei tohi kedagi sundida tema vaba tahte vastaselt tööle ega teenistusse, välja arvatud kaitseväeteenistus või selle asendusteenistus. Seega on ajateenistus riigi sunniga tagatud kodanikukohustus teenida kaitseväes ajateenistuseks ettenähtud ajal. Ajateenija kohustus on osaleda vastavalt ametikohale sõjaväelises väljaõppes ja see läbida.

Lihtsamalt öeldes saab isikute põhiõigusi ja -vabadusi piirata ning panna kohustusi vaid seaduse alusel, kuid seaduses ei ole piirangu detailse sätestamise nõue alati absoluutne, kui seadusega on antud n-ö vastav raamistik.

Põhiseaduse § 124 lõikes 1 Eesti kodanikele seatud riigikaitsekohustus on lai mõiste. Kalle Meruski ja Raul Naritsa järgi “põhikohustused võivad olla seotud kas individuaalõiguste tagamisega või üldise heaolu tagamisega”.4 Riigikaitsekohustus on põhikohustusena seotud just ühiskonna üldise heaolu tagamisega: põhiseaduse § 124 lg 1 kohaselt on Eesti kodanikud kohustatud osa võtma riigikaitsest ja § 54 lg 1 kohaselt on Eesti kodaniku kohus kaitsta Eesti iseseisvust.5 Seega on riigikaitsekohustus määratletud ka põhiseaduse II peatükis (põhiõigused, vabadused ja kohustused) ning ajateenistus on kodaniku põhikohustus.

Kui võrrelda põhiseaduse II peatükis loetletud põhikohustusi ning põhiõigusi ja -vabadusi, siis viimased kaks on ilmselges ülekaalus.

Et tegemist on põhiõiguste ja -vabaduste piiramisega, on alljärgnev KVTS § 601 üsna detailne. Siinkohal peab mainima, et see paragrahv ei sisalda ainult kohustusi ega piiranguid, vaid ka õigusi.

§ 601. Ajateenijate põhiõiguste ja -vabaduste piiramine (1) Ajateenija on ajateenistuses viibimise ajal kohustatud täitma teenistuskohustusi ja kaitseväes kehtivaid õigusakte. Ajateenija teenistuskohustused on: 1) võtta oma pädevuse piires ja vastavalt sõjaväelisele väljaõppele osa kaitseväe ülesannete täitmisest; 2) osaleda sõjaväelises väljaõppes vastavalt väljaõppekavale ja päevakorrale; 3) kinni pidada kaitseväedistsipliinist.

(2) Ajateenija on ajateenistuse kestel kohustatud viibima sõjaväelise väljaõppega tegeleva väeosa paiknemiskohas või teenistuse huvides muus pädeva ülema määratud asukohas. Pädev ülem võib ajateenija lühiajaliselt teenistuskohustustest vabastada kaitseväe määrustikus sätestatud alustel ja korras.

(3) Isiklike side- ja elektroonikavahendite kasutamine on ajateenijale lubatud ainult kaitseväe määrustikus sätestatud vabal ajal või vahetu ülema loal. Ajateenija ei tohi teha kaitseväe territooriumil ilma vahetu ülema loata salvestisi, mis annavad edasi teavet riigi kaitsevõime või julgeoleku kohta. Muude isiklike asjade kasutamine väeosa territooriumil ei tohi takistada teenistuskohustuste täitmist.

(4) Kaitseväelane võib väeosa ülema käsul teostada ajateenija isiklike asjade läbivaatust ning võtta hoiule ajateenijale lubatud isiklike asjade piirkogust ületavad asjad ja ajateenistuses keelatud asjad.

(5) Käesoleva paragrahvi lõike 4 alusel hoiule võetud asjade kohta koostab väeosa ülema volitatud kaitseväelane akti, tehes samaaegselt ajateenijale ettepaneku nende saatmiseks ajateenija kulul viimase poolt nimetatud adressaadile.

Kui ajateenija sellega ei nõustu, on kaitseväel kohustus võtta asjad hoiule kuni ajateenija vabastamiseni ajateenistusest. Erandina võib väeosa ülem lubada ajateenijal tema puhkuse või kokkusaamise ajal toimetada hoiule võetud asjad väeosa territooriumilt välja, mille kohta koostab kaitseväelane akti. Kiiresti riknevaid asju hoiule ei võeta ning nende hävitamine toimub väeosa ülema käsul kaitseväe kulul, mille kohta koostab kaitseväelane akti.

(6) Ajateenija isiklike lubatud asjade piirkogused ja ajateenistuses keelatud asjade loetelu ning nende hoidmise, tagastamise ja hävitamise ning hoiule võtmise korra ja hävitamise akti vormi kinnitab kaitseminister määrusega.

(7) Teenistuskohustuste täitmise ajal või teenistuskohas on ajateenijale keelatud alkoholi tarbimine, valdamine, edasiandmine ja müük ning hasartmängud. Ravimite kasutamine ja omamine on lubatud kooskõlastatult struktuuriüksuse arsti või sellele struktuuriüksusele tervishoiuteenust osutava arstiga.

44

4

Merusk, Kalle & Narits, Raul 1998. Eesti konstitutsiooniõigusest. Tallinn: Juura, lk 178.

5

Ibid., lk 179.

Sõdur

N R 4 ( 6 8 ) O KTO O B E R 2 0 1 0

ÜLEVAADE (8) Ajateenija peab olema korrektse välimusega ja täitma isikliku hügieeni nõudeid. Välimuse ja hügieeni nõuded sätestatakse kaitseväe määrustikus.

(9) Ajateenijale on lubatud vähemalt üks kord kuus väeosa territooriumil kokku saada oma perekonnaliikmete ja teiste isikutega, välja arvatud juhtudel, kui see sõjaväelise väljaõppe tõttu ei ole võimalik.

(10) Ajateenija põhiõigusi ja -vabadusi võib piirata seaduses sätestatud juhtudel. Kui seadus ei sätesta konkreetset piirangut, võib väeosa ülem kaitseväe julgeoleku või väeosa territooriumil viibivate isikute ohutuse tagamiseks kohaldada vaid sellist piirangut, mis peab vastama kaitseväe julgeoleku või väeosa territooriumil viibivate isikute ohutuse tagamise eesmärgile ja inimväärikuse põhimõttele ega tohi moonutada seaduses sätestatud teiste õiguste ja vabaduste olemust.

(11) Sõjaväelise väljaõppe eesmärk on sõjaaja ametikohal nõutava sõjaväelise väljaõppe taseme saavutamine tegutsemiseks üksi või väeüksuse või allüksuse koosseisus. Kaitseväe väljaõppekavast lähtuvalt võib väeosa ülem või väljaõpet läbiviiv pädev ülem ohutusnõudeid järgides seada ajateenija õppusel olukorda, mis tinglikult vastab sõjaajal toimuvale lahingtegevusele.

Kommentaarid eeltoodud paragrahvi lõigetele6 Lõige 1. Kaitseväe ülesanded on sätestatud kaitseväe korralduse seaduse7 3. paragrahvis järgmiselt: 1) riigi sõjaline kaitsmine ja osalemine kollektiivses enesekaitses; 2) valmistumine riigi sõjaliseks kaitseks ja osalemiseks kollektiivses enesekaitses; 3) osalemine rahvusvahelises sõjalises koostöös; 4) osalemine riigisiseste kriiside lahendamisel; 5) muude seaduses sätestatud ülesannete täitmine.

Ajateenijad osalevad kaitseväe ülesannete täitmisel vastavalt oma ametikohast tulenevale pädevusele ja ajateenistuses saadud sõjaväelisele väljaõppele. Et ajateenija ei ole täielikku väljaõppetsüklit läbinud kaitseväelane, piiratakse tema osavõttu kaitseväe ülesannete täitmisest, seades selle sõltuvusse läbitud sõjaväelisest väljaõppest. Sõjaväelises väljaõppes osalemine on ajateenija peamine ülesanne. Silmas tuleb pidada asjaolu, et sõjaväelise väljaõppe elemendid on integreeritud kõikidesse kaitseväes päevakorra alusel korraldatavatesse tegevustesse.

Ajateenijal on kohustus viibida ajateenistuse kestel teenistuse huvides väeosa paiknemiskohas või muus väeosa ülema määratud kohas.

Lõikega 2 piiratakse ajateenijate põhiseaduse 34. paragrahvist tulenevat liikumisvabadust. Ajateenijal on kohustus viibida ajateenistuse kestel teenistuse huvides väeosa paiknemiskohas või muus väeosa ülema määratud kohas.

Näiteks kinnitab väeosa ülem väljaõppekava, millest võib tuleneda, et lahinguharjutus korraldatakse väljaspool väeosa territooriumi asuvas harjutuskohas. KVTS § 169 lg 3 alusel on ajateenijal õigus puhkusele. KVTS § 164 lg 6 sätestab, et teenistuskohustuste täitmiseks ei loeta olukordi, kus kaitseväelane oli puhkusel või tal oli ülema loal lubatud lahkuda teenistuskohast. See muudatus täpsustab KVTS eelnimetatud paragrahvide koostoimet. Pädev ülem võib ajateenijale anda nn linnaloa kooskõlas kaitseväe määrustikuga, aga ainult sellisel juhul, kui see ei takista teenistuskohustuste täitmist. Kõnealuse loa võib pädev ülem anda sõltuvalt teenistustulemustest. Väeosa territooriumilt väljalubamiseks pädeva ülema ametikohad on sätestatud vabariigi valitsuse kinnitatud kaitseväe sisemäärustiku punktides 466 ja 467. Selline õigus on kompaniiülemal ja erandina pataljoni korrapidajal.

Lõigetega 3–8 piiratakse ajateenijate põhiseaduse 32. paragrahvis sätestatud õigust omandi puutumatusele ning õigust omandit vallata ja kasutada. Isiklike asjade kasutamine ei tohi takistada teenistuskohustuste täitmist. Eriti puudutab see isiklike side- ja elektroonikavahendite kasutamist sõjalise väljaõppe ajal. Side- ja elektroonikavahendite kasutamine päevakava eri tegevustega täidetud aegadel hajutab kaitseväelase tähelepanu, takistab õppe-eesmärkide täitmist, üksuse efektiivset koostegutsemist ja võib teatud juhtudel häirida ka kaitseväe tehnilisi vahendeid.

Seetõttu on side- ja elektroonikavahendite kasutamine lubatud vaid päevakorras ette nähtud vabal ajal. Seadus võimaldab ka erandjuhud, mille korral annab vahendite kasutamise loa vahetu ülem. Visuaalsete ja heliliste kujutiste tegemise keeld tuleneb asjaolust, et need võimaldavad hankida informatsiooni väeüksuse võimekuse ja seisukorra kohta.

6

Enamasti on kasutatud seaduse 671 SE eelnõu esimese lugemise seletuskirja. Vt lähemalt Riigikogu kodulehelt, http://www.parlament. ee/?page=en_vaade&op=ems&eid=905642&u=20100719155333.

7

Internetis kättesaadav: http://www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=13247963.

N R 4 ( 6 8 ) O KTO O B E R 2 0 1 0

Sõdur

45

ÜLEVAADE Muude isiklike asjade hoidmine on piiratud eelkõige ajateenija kasutusse antud hoiustamisruumi piiratusega − kaitsevägi ei saa mahutada piiramatus koguses ajateenijate isiklikke asju kasarmute territooriumil. Samuti seab isiklike asjade kogusele piirangu asjaolu, et kiirel ja ootamatul ümberpaiknemisel peavad isiklikud asjad olema transporditavad koos ajateenija individuaalvarustusega; need ei tohi raskendada individuaalvarustuse kandmist ega piirata ajateenija või üksuse tegutsemisvõimet. Ühtlasi kontrollitakse kaitseväes igapäevaselt varustust, eesmärgiga kontrollida ettenähtud individuaalvarustuse olemasolu, tagamaks väljaõppe eesmärkide täitmist ja harjutuste sooritamist. See on täiesti legaalne toiming, sest siinkohal on tegemist riigi varaga ja see on vajalik püstitatud ülesande täitmiseks, sh ajateenija ja teiste kaitseväelaste ohutuse tagamiseks. Ka ei tohi ajateenistuses alkoholi tarbida ega käidelda, vallata või mängida hasartmänge. Alkoholi käitlemist mõeldakse siinkohal võimalikult laialt, see hõlmab nii valdamist, tarbimist, edasiandmist, töötlemist, müüki kui ka hoidmist.

Ajateenijale keelatakse ka esemed, millega kaasneb kõrgendatud risk ajateenija enda ja tema kaasteenijate turvalisusele, arvestades asjaolu, et ajateenijad on majutatud kasarmusse ja tihedal intensiivsel suhtlemisel võivad tekkida konfliktsituatsioonid. Seetõttu on vajalik keelata näiteks isiklikud külm- ja tulirelvad.

Ajateenijatega kaasas olevad isiklikud esemed võib läbi vaadata ja keelatud esemed hoiule võtta. Samuti võib hoiule võtta esemed, mis ületavad lubatud isiklike esemete piirkogust. Vajadusel, näiteks kiiresti riknevate asjade puhul, võib asjad ka hävitada. Piirkoguse kehtestamise vajadus tuleneb asjaolust, et isiklike asjade hoiuvõimalused on piiratud, samuti ei ole kaitseväel otstarbekas võtta vastutust ajateenijatele kuuluvate sõjaväelises väljaõppes üleliigsete isiklike asjade säilimise eest. Paragrahvi 601 lõikest 6 tuleneb, et kaitseminister kehtestab määrusega lubatud asjade piirkogused ning ajateenistuses keelatud asjade hävitamise korra jne. Artikli valmimise ajal seda kaitseministri määrust veel ei olnud antud, kuid kindlasti ei ole kaitsevägi laoteenust osutav asutus ning suuremõõtmelisi esemeid vaevalt ladustama hakatakse. Siinkohal tuleb lähtuda eelkõige asjaolust, et ajateenijad on riigi täielikul ülalpidamisel.

Visuaalsete ja heliliste kujutiste tegemise keeld tuleneb asjaolust, et need võimaldavad hankida informatsiooni väeüksuste võimekuse ja seisukorra kohta.

Põhiseaduse § 124 lõike 3 teist lauset, mis keelab 32. paragrahvis sätestatud omandiõiguse piiramist, tuleb siinkohal tõlgendada kui teatud õiguste rõhutamist, mitte kui omandiõiguse seaduse alusel ja mõistlikul põhjusel piiramise absoluutset keeldu. Ehk siis üldistest huvidest lähtudes võib ajutiselt rakendada omandiõiguse piiranguid.

Lõikes 9 tagatakse ajateenijale õigus saada väeosa territooriumil kokku oma pereliikmete ja teiste isikutega vähemalt kord kuus vähemalt kolmeks tunniks, välja arvatud juhul, kui see ei ole võimalik sõjaväelise väljaõppe tõttu. Õigus kokkusaamistele on ajateenijatel alates ajateenistuse algusest.

Lõikes 10 sätestatakse üldine alus ajateenijate põhiõiguste piiramiseks juhul, kui seadus konkreetset piirangut detailselt ei sätesta. Peale selle rõhutatakse, et piirang peab vastama eesmärgile ja inimväärikuse põhimõttele ega tohi moonutada seaduses sätestatud teiste õiguste ega vabaduste olemust. Nimetatud põhimõtte eelnõusse lülitamise eesmärgiks on ühest küljest rõhutada inimväärikuse olulisust ajateenistuses ning teisest küljest juhtida tähelepanu sellele, et iga ebamugavustunne või takistus, mida ajateenijad peavad ajateenistuse jooksul taluma, ei ole veel inimväärikuse alandamine. Ajateenijat koheldakse viisil, mis austab tema inimväärikust ja kindlustab, et ajateenistuse jooksul ei rikuta tema põhiõigusi ega põhjustata talle rohkem ebameeldivusi kui need, mis paratamatult ajateenistusega kaasnevad. Selle hindamine on suhteline ja sõltub suuresti ajateenija isiklikest väärtushinnangutest. Kaitseväe julgeoleku tagamine võib olla seotud näiteks lahinglaskmist sisaldava harjutusega, tagamaks kaitseväelaste ja teiste isikute ohutust. Peale selle võib näiteks olla tegemist hädaseisundi, kaitseväe väeosa vastu suunatud ohuga (terrorismioht, väeosa läheduses toimuv massirahutus), mille korral ei saa ajateenijaid korralisele puhkusele lubada ega neile linnaluba anda.

KVTSis on näiteks kaitseväelaste suhtes sätestatud keeld kuuluda relvi valdavasse ühingusse või liitu (§ 182). Samuti sätestab § 184 kaitseväelastele ja reservväelastele keelu töötada palgalisel tööl väljaspool teenistuskohustuste täitmist. Need piirangud tulenevad kaitseväeteenistuse erisusest ning on kooskõlas põhiseadusega. Põhiseaduse 10. paragrahvi kohaselt ei välistata isikutele muid õigusi, vabadusi või kohustusi, mis tulenevad põhiseaduse mõttest või on sellega kooskõlas ja vastavad inimväärikuse ning sotsiaalse ja demokraatliku riigi põhimõtetele.

Põhiseaduse 11. paragrahvi kohaselt peavad piirangud olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ega vabaduste olemust. Näiteks on distsiplinaarseaduses sätestatud õigus kasutada kaitseväelase suhtes distsiplinaarkinnipidamist.

Nimetatud piirang on vajalik, kui kaitseväelane ei suuda kontrollida oma käitumist ja võib ohustada omaenda või teise isiku elu, tervist või vara. Samuti nähakse kaitseväe distsiplinaarseadusega ette võimalus kasutada kinnipeetava kaitseväelase suhtes füüsilist jõudu või ohjeldusmeetmeid, kui kinnipeetav osutab vastupanu ja on otsene

46

Sõdur

N R 4 ( 6 8 ) O KTO O B E R 2 0 1 0

ÜLEVAADE enesevigastamise või teise isiku suhtes vägivalla kasutamise oht ning suusõnaline rahustamine ohu kõrvaldamiseks ei osutu piisavaks. Füüsilise jõu ja ohjeldusmeetmete kasutamine peab olema proportsionaalne.

Lõige 11 sätestab sõjaväelise väljaõppe eesmärgi ja see võimaldab seaduse alusel korraldada ajateenija väljaõpet, saavutamaks sõjaaja ametikohale vastav tase. Kaitseväe väljaõppekavast lähtuvalt võib väeosa ülem või väljaõpet korraldav pädev ülem ohutusnõudeid järgides seada ajateenija õppusel olukorda, mis tinglikult vastab sõjaajal toimuvale lahingutegevusele. Eeltoodu tähendab, et ajutiselt võidakse piirata puhkeaega, samuti toitlustamist ja kohaldada intensiivset füüsilist koormust.

Ass e n d u s t e e n i sstt u s e k A ke estuse lühenda am mine Põhiseaduse § 124 lg 2 järgi on usulistel või kõlbelistel kaalutlustel kaitseväeteenistusest keelduja kohustatud läbima asendusteenistuse seaduses ette nähtud korras. Enne siin artiklis käsitletud KVTS muudatust oli asendusteenistuse kestuseks 16 kuud.

Lõikega 9 tagatakse ajateeni-

Asendusteenistuse kestuse vähendamise põhjuseks on eelkõige see, et Riigikogu jale õigus saada väeosa terriratifitseeris 2000. aasta 31. mail Euroopa sotsiaalharta parandatud ja täienda8 tud kujul. Euroopa sotsiaalõiguste komitee 2006. aasta Eesti kohta toodud jätooriumil kokku oma pereliikreldustes viitab komitee, et harta 1. artikli 2. lõike alusel ei või asendusteenistuse mete ja teiste isikutega. kestus ületada sõjaväeteenistuse kestust rohkem kui poolteist korda. Komitee märgib, et vastavalt tema andmetele saab Eestis asendusteenistuse kestus aga olla kaks korda pikem sõjaväeteenistuse omast. Seega ei vasta Eestis olukord selles küsimuses täiendatud ja parandatud sotsiaalharta tingimustele.9 Ehkki sotsiaalharta on Euroopa Nõukogu dokument, on see seotud ka Euroopa Liidu õigusega − vastav seos on Euroopa Ühenduse asutamislepingu artiklis 136.

Eeltoodust lähtuvalt muudeti KVTS § 74, mille kohaselt andis seadusandja vabariigi valitsusele n-ö raamid: “Asendusteenistuse kestus ei või olla pikem kui 12 kuud ega lühem kui 8 kuud. Asendusteenistuse kestuse määrab kaitseministri ettepanekul vabariigi valitsus.” Vabariigi valitsuse 9. juuli 2010. aasta määruses nr 95 on sätestatud asendusteenistuse kestuseks 12 kuud.10 12-kuulist asendusteenistuse kestust rakendatakse tagasiulatuvalt alates 2010. aasta 1. juulist.

A s e n d u s t e e n i sstt u s e l õ As õp ppedes ühek kor o r d sse e to oe etuse ma aks ksmise lõ õp peta am mine 2007. aasta 21. oktoobril jõustunud KVTS muudatuse alusel lõpetati ajateenijatele nende teenistuse lõppedes ühekordse toetuse maksmine. Kehtiva õiguse kohaselt makstakse ühekordset toetust vaid asendusteenistuslastele.

Seoses asjaoluga, et siinse artikli aluseks oleva KVTS muudatuse kohaselt võrdsustati asendusteenistuse ja ajateenistuse kestuse piirid, loobuti ka asendusteenistuslastele ühekordset toetust maksmast. Vaid asendusteenistuslastele ühekordse toetuse maksmine tähendaks ajateenijate suhtes võrdse kohtlemise printsiibi rikkumist. Ühtlasi ei rikuta enne k.a 1. juulit asendusteenistuses olevate asendusteenistuslaste õiguspärase ootuse põhimõtet ning neile tagatakse teenistuse lõppedes KVTS § 167 lõikes 1 ette nähtud toetus.

O V E R V I E W

The Limitation of Servicemen’s Fundamental Rights and Liberties and a New Duration for Substitute Service The amendment of the Defence Forces Service Act came into force on July 1st this year, which establishes the limitation of recruits’ fundamental rights and liberties and shortens the period of substitute service. This law amendment was formed by the state defence commission of the Estonian parliament in cooperation with the Ministry of Defence and with the office of the Chancellor of Justice. People’s civil liberties can only be limited by law as the law gives the frames in which it could be conducted. As the law is about the limitation of fundamental rights and liberties, it is quite detailed and does not include only obligations and limits but also rights.

8

Parandatud ja täiendatud Euroopa sotsiaalharta ratifitseerimise seadus. 31. mai 2000. – Riigi Teataja II 2000, 15, 93.

9

Eesti Vabariigi Sotsiaalministeerium, 2006. Parandatud ja täiendatud sotsiaalharta. Euroopa Nõukogu sotsiaalõiguste komitee järeldused 2006 (Eesti). Parandatud ja täiendatud sotsiaalharta artiklid 1, 5, 6, 7, 12, 13, 16, 19 ja 20. Lk 7. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www. sm.ee/est/HtmlPages/30-05-2006_J2reldused2006t6lge/$file/J2reldused%202006%20t6lge.doc. Otse dokumendile viib http://www. sm.ee/fileadmin/meedia/Dokumendid/Sotsiaalvaldkond/sotsiaalharta/järeldused_2006.pdf.

10 Riigi Teataja I 2010, 48, 300.

N R 4 ( 6 8 ) O KTO O B E R 2 0 1 0

Sõdur

47

ÜLEVAADE Briti boarding-meeskonnad operatsioonil.

Allikas: HQ MC Northwood koduleht, http://www.manw.nato.int.

Tänapäevane merepiraatlus Eesti on alustanud ettevalmistusi panustamaks rahvusvahelisse piraatlusvastasesse võitlusse Somaalias.1 Merepiraatlus on viimastel aastatel olnud aktuaalne teema.

Ka Eesti meedia uudistekünnise on see ületanud üllatavalt tihti. Kas ja kuidas mõjutab meid selles kauges maailmanurgas toimuv? Sellele küsimusele vastamiseks vaatab HQ MC Northwood vanemstaabiohvitser kaptenleitnant Peeter Ivask kirjeldatavat ilmingut lähemalt. (Vt ka Sõdur nr 2 (63), oktoober 2009, ja Sõdur 3 (67), juuni 2010.)

Pira aat atluse o oll e m u s Piraatlus on kuritegu, mille on isikliku kasu saamise eesmärgil pannud toime eravalduses oleva laeva meeskond või reisijad, piirates otseselt mare liberum’i2 põhimõtet. See põhimõte sätestab maailma merede vaba kasutamise rahumeelsel eesmärgil.3 Piraatluse ajalugu on väga pikk. See saab alguse ajast, mil merd hakati kasutama kaubanduslikul eesmärgil. Tänapäeval on olnud piraatlus suureks probleemiks Malacca väinades ja Lõuna-Hiina meres, kuid viimastel aastatel on selle raskuspunkt kandunud Aafrika Sarve ümbrusse. See piirkond, Adeni laht ja India ookeani läänepoolne ala, hõlmab strateegilisi mereteid Euroopa ja Aasia vahel ning on tihedama liiklusega merealasid maailmas. Juba ainuüksi Adeni lahte läbib 20 000 laeva aastas. Klassikaliselt on merepiraatide eesmärgiks laevalasti või meeskonnaliikmete isikliku vara röövimine. Ka on piraadid röövinud laevu,

48

1

Kaksteist Eesti piraadikütti hakkavad ÜRO laevu turvama. Eesti Päevaleht, 26.04.2010, http://www.epl.ee/artikkel/575705.

2

Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni mereõiguse konventsioon, artikkel 87, avamerevabadus, http://www.riigiteataja.ee/ert/act. jsp?id=911675.

3

Veeteede Ameti Teataja 2009/3, http://www.vta.ee/atp/public/teataja_2009-3.pdf.

Sõdur

N R 4 ( 6 8 ) O KTO O B E R 2 0 1 0

ÜLEVAADE et hiljem need koos lastiga maha müüa. Röövitud laevade meeskonnad aga jäetakse avamerele triivima või tapetakse.4 Aafrika ranniku piraatide puhul on eesmärk teistsugune. Somaaliast pärinevad piraadid kaaperdavad laevu, et võtta pantvangi meeskonnad ja nõuda nende vabastamise eest lunaraha. Selline tegutsemine eristab Somaalia merepiraatlust klassikalisest piraatlusest ja sellest tulenevalt on sealset piraatlust hakatud nimetama tänapäevaseks merepiraatluseks (ingl k modern maritime piracy). Tänapäevane merepiraatlus sobitub ideaalselt üleilmastumise ajastusse ja kasutab ära tänapäeva tehnoloogilisi võimalusi ja eeliseid,5 sealjuures maailmamajanduse sõltuvust veondusest ning nii toorainete kui ka valmistoodangu liikumisest. Piraatide tegevus ei piirdu vaid merel juhust ootavate kaaperdajatega, vaid on kujunenud Aafrika Sarve ümbrusele ja sealsete tegutsejate kogu maailmas asuvate niiditõmbajatele omamoodi majandusharuks.

Tänapäevane merepiraatlus esindab selgelt asümmeetrilist riski. See mõjutab tõsiselt ülemaailmset majandus- ja finantstegevust. Laevandusringkonnad on olnud sunnitud võtma tarvitusele lisakaitsemeetmeid ja aina suurenevad kindlustussummad kergitavad mereveonduse hinda. Piraatide kaaperdatud laevade üha kasvav hulk ning selle mõju mereliste huvidega riikide majandus- ja finantstegevusele on toonud piraatluse rahvusvaheliste organisatsioonide kõneteemaks.

Narkootikumide smuugeldamine, illegaalne immigratsioon, inimkaubandus ja terrorism on sealses piirkonnas igapäevased.

So om ma aal alia pira aat atlus Tuginedes ÜRO julgeolekunõukogu resolutsioonile (UNSCR 1838) ning rahvusvahelise mereorganisatsiooni abipalvele alustasid 2008. aasta augustis piraatlusvastase võitlusega Somaalia rannikul ning Adeni lahes Euroopa Liit, NATO ja USA juhitud ühendatud merejõud (Combined Maritime Forces, CMF). Peale nimetatud rahvusvaheliste organisatsioonide on osa riike, näiteks Venemaa, India, Hiina, Pakistan, Jaapan ja Lõuna-Korea, saatnud sõjalaevu sinna iseseisvalt. Olulise faktorina mõjutas otsuste tegemist maailma toiduabiprogrammi laevade kaaperdamine Somaalia rannikul.

Piraatlus ei ole ainuke turvalisusrisk Adeni lahel ja Somaalia rannikul. Narkootikumide smuugeldamine, illegaalne immigratsioon, inimkaubandus ja terrorism on sealses piirkonnas igapäevased. Viimaste aastate suurimad merelised terrorirünnakud, nagu al-Qaeda rünnak USA sõjalaeva USS Cole’i vastu Adeni sadamas 2000. aastal või Prantsuse lipu all sõitnud tankeri Limburg ründamine Jeemeni rannikul 2002. aastal on aset leidnud just seal.

Jeemeni üha halvenev olukord võib aga kogu piirkonna turvalisuse seisukohalt lõppeda sellega, et kaob igasugune kontroll ning valitsejateks saavad organiseeritud kuritegelikud rühmitused, piraadid ja terroristid. Seda, kas piraatlus ja terrorism on seotud, pole praeguseks veel tuvastatud, kuid võib arvata, et sellisel seotusel oleksid veelgi tõsisemad tagajärjed nii merekaubanduse turvalisusele kui ka üleilmastunud maailmale tervikuna.

Ründepaat redeliga.

Allikas: HQ MC Northwood koduleht, http://www.manw.nato.int

Piraadid kahe ründepaadiga.

Allikas: HQ MC Northwood koduleht, http://www.manw.nato.int

4

Schofield, Clive. The Floating Treasure, http://www.pya.org/wp-includes/pdf/floating-treasure-pyanews-17-full-version.pdf.

5

Laurentiu, Mesterca 2010. Modern Maritime Piracy – A New Risk to Security in the 21st Century. Romanian Military Thinking 1, lk 81−94, http://www.defense.ro/gmr/Engleza/Arhiva_pdf/2010/revista_1.pdf.

N R 4 ( 6 8 ) O KTO O B E R 2 0 1 0

Sõdur

49

ÜLEVAADE Somaalia ranniku piraatluse mõjule hinnangu andmiseks tuleb seda vaadelda üleilmses kontekstis. Statistiliselt on näha, et intsidentide arv Somaalia rannikul on kasvanud kordades alates 2006. aastast ning sama käib ka õnnestunud kaaperdamiste kohta (vt tabel).

Tabel

Merepiraatluse intsidendid maailmas ja Somaalia rannikul (piirkond hõlmab Adeni lahte ja India ookeani lääneosa)6 Piirkond Intsidente maailmas

2006

2007

2008

2009

239

263

293

406

Intsidente Somaalia rannikul

20

51

111

217

Kaaperdatud laevad maailmas

14

18

49

49

5

12

42

47

Kaaperdatud laevad Somaalia rannikul

So om ma aal alia pira aat atluse juured Probleemi allikad on maal. Somaalia piraatide suur õnnestunud kaaperdamiste hulk ja tegevusvabadus on tingitud kohaliku riigivõimu puudumisest. Somaalia on läbikukkunud riikide arvestuses maailmas esikohal.7 Sealne turvalisusolukord on alates 1991. aastast seoses kodusõja, poliitilise ebastabiilsuse ja fundamentalistliku grupeeringu al-Shabaab rünnakutega aina halvenenud. Ülimalt kehv majanduslik seisukord on toonud kaasa humanitaarkriisi ja sellega kaasnevad tohutud põgenikevood. Riigisiseselt ümber paiknenud põgenikke on rohkem kui 1,5 miljonit ning ligi 600 000 on pagenud ümberkaudsetesse riikidesse, nagu Keenia, Jeemen ja Etioopia.8 Selle tagajärjel sõltub pool Somaalia elanikkonnast rahvusvahelisest humanitaarabist.9

Somaalia omakorda jagunenud Somalilandi, Puntlandi ja Somaalia piirkonnaks, millest igaühel on oma poliitiline juhtkond, kelle poliitilised eesmärgid erinevad keskvõimu omast.

Ülim vaesus loob soodsa keskkonna organiseeritud kuritegevuse, piraatluse, relvade ja narkootikumide salakaubaveo ning terrorismi levikuks. Somaalia keskvalitsuse kontroll piirdub pealinna Moqdishuga ja sedagi mitte täies ulatuses. Valitsuse võimul püsimist tagab Aafrika Liidu missioon Somaalias (African Mission in Somalia, AMISOM) umbes 4000 sõduriga. Tehniliselt toimivad Somaalias läänelikud riigistruktuurid, kuid praktiliselt on võim klannide käes ja mis tugineb erinevatele suguvõsadele.10 Eeltoodu kõrval on Somaalia omakorda jagunenud Somalilandi, Puntlandi ja Somaalia piirkonnaks, millest igaühel on oma poliitiline juhtkond, kelle poliitilised eesmärgid erinevad keskvõimu omadest. Sealjuures on nende piirkondade vahel ka vaidlusi territooriumide küsimuses.

Selline keskvõimu puudumine ja võimetus kaitsta elanikkonda lõigi aluse piraatluse tekkimisele. Väidetavalt polnud piraatlus algul muud kui Somaalia kalameeste vastureaktsioon lääneriikide ettevõtete röövkalastusele ja merereostamisele.

Somaalial, mis on pikima merepiiriga riik Aafrikas, pole olnud merejõudusid alates 1991. aastast ja seetõttu pole suudetud kaitsta oma territoriaalmerd ega majandusvööndit. See aga on eriti rikkalik tuunikala piirkond. Röövkalapüük ja mürgiste jäätmete merre uputamine on toonud kaasa piirkonna kalavarude märkimisväärse vähenemise ning Somaalia kalameeste sissetulekute kadumise. Meeleheitel kalamehed organiseerusid ja kuulutasid end rahvuslikuks vabatahtlikuks rannavalveks, et kaitsta oma huve ning võidelda röövkalapüügi ja mürgiste jäätmete uputamise vastu. Varsti aga hakati saama raha mööduvatelt laevadelt ning hiljem kujunes sellest tegevusest välja laevade kaaperdamine ja pantvangide võtmine lunaraha saamise eesmärgil.11

6

Laurentiu, op. cit.

7

2009 Failed States Index, in Foreign Policy, http://www.foreignpolicy.com/articles/2009/06/22/2009_failed_states_index_interactive_map_ and_rankings.

8

2010 UNHCR Country Operations Profile – Somalia, http://www.unhcr.org/cgi-bin/texis/vtx.page?page=49e483ad6.

9

WFP-Somaalia, http://www.efp.org/countries/somaalia.

10 Laurentiu, op. cit.

11 Waldo, Mohamed Abshir 2009. The Two Piracies in Somalia: Why the World Ignores the Other? 8. jaanuar, http://wardheernews.com/Articles_09/Jan/Waldo/08_The_two_piracies_in_Somalia.html.

50

Sõdur

N R 4 ( 6 8 ) O KTO O B E R 2 0 1 0

ÜLEVAADE

Piraatidelt konfiskeeritud relvad.

Allikas: HQ MC Northwood koduleht, http://www.manw.nato.int

Ründepaat piraatidega.

Allikas: HQ MC Northwood koduleht, http://www.manw.nato.int

Pira aat atluse vilja ad d Piraatlus on tekitanud Somaalia rannikul elavate klannide vahel sotsiaal-majandusliku ebavõrdsuse. Lunaraha on toonud kaasa toidukaupade ja kinnisvarahindade järsu tõusu. Raha jagatakse peamiselt klannisiseselt ning sellest on välja kasvanud omaette majandusharu, millel on peale tavavõitlejate-piraatide, läbirääkijate ja juhtisikute oma logistiline kett. Selle ülesandeks on näiteks tagada piraatidele kütus, relvad ja laskemoon. Samal ajal, kui ühe klanni liikmed tegutsevad “äris”, peavad eemaletõugatud klannid leppima hinnatõusu ja sotsiaalse lõhega. Selline “edukas ärimudel” on omakorda toonud kaasa piraatluse vohamise.12 Somaalias tegutsevad merepiraadid ei vali oma sihtmärke laevalasti ega selle väärtuse järgi. Valitud sihtmärgid on olnud juhuslikud ja ulatuvad tuunikalapüügilaevadest supertankeriteni. Nende peamiseks eesmärgiks on meeskondade pantvangistamine lunaraha saamiseks. Selle heaks näiteks on Briti pensionäripaari pantvangi võtmine purjejahilt.

Tavapäraselt on sihtmärkideks madala poordiga aeglased kaubalaevad, mille pardale pääseb kiirelt ja lihtsalt. Sihtmärgile lähenetakse kahe-kolme paadiga, millel on viis-kuus relvastatud piraati. Laevameeskondade hirmutamiseks tulistatakse laeva automaatidest ja RPG granaadiheitjatega. Poordi jõudmisel ronitakse redeleid kasutades kiirelt pardale ja sunnitakse meeskond oma käskudele alluma. Piraadid ise enamasti suuri kaubalaevu juhtida ei oska ja seetõttu navigeerivad meeskonnad laevad Somaalia ranniku ankrupaikadesse.

Piraatide tegevusala ei ole laienenud mitte ainult piki rannikuala, vaid ka sügavuti, mis tähendab, et kaaperdatud on laevu rannikust kuni tuhande meremiili kaugusel.

Piraatide tegevusala ei ole laienenud mitte ainult piki rannikuala, vaid ka sügavuti, mis tähendab, et kaaperdatud on laevu rannikust kuni tuhande meremiili kaugusel. Et selliste rünnakute tegemine ja sihtmärkide otsimine eeldab nädalatepikkust ookeanil loksumist, on piraadid kasutusele võtnud emalaevade taktika, kus kaaperdatud kalalaeva või kohalikku kaubalaeva kasutatakse baasina, millelt rünnakud lähtuvad. Selline tegevusala laienemine on aga teinud võitluse piraatlusega keeruliseks, sest katta tuleb ülisuur ala, mis on mõõtmetelt suurem kui kogu Euroopa (v.a Venemaa osa).

Pira aat atluse mõ õjj u d Piraatluse mõju Eestile ja meie kodanikele võib jagada kaheks. Esmalt otsene mõju, mis avaldub teiste riikide lipu all seilavatel laevadel Eesti kodanikest meremeeste pantvangi langemise ohuna. Selliseid juhtumeid on juba olnud.

See on loomulikult väga raske olukord nii meremeestele kui ka nende lähedastele, sest pantvangi saatust on Eestil raske mõjutada. Eesti merelaevandusele on see oht aga minimaalne, sest Eesti lipu all sõitvate kaubalaevade hulk on praegu kaduvväike.

12 Laurentiu, op cit.

N R 4 ( 6 8 ) O KTO O B E R 2 0 1 0

Sõdur

51

ÜLEVAADE

Boarding-meeskond kontrollimas potentsiaalset emalaeva.

Allikas: HQ MC Northwood koduleht, http://www.manw.nato.int.

Teiseks on kaudne mõju, mis avaldub hinnatõusuna meie poelettidel ja kütusetanklates. Mõistmaks selle mõju olemust, peame endale aru andma üleilmastumisest. Peamisteks naftatootjateks on Lähis-Ida riigid, kust nafta supertankeritega Euroopasse ja Ameerikasse veetakse. Ühe supertankeri kaaperdamine võib lühiajaliselt mõjutada nafta hinda maailmaturul paari protsendi ulatuses. Odava tööjõu tõttu on suur osa läänemaailma tootvast tööstusest kolinud oma tehased Hiinasse, Indiasse ja muudesse selle piirkonna riikidesse. Sealjuures on firmasid, mis toodavad küll Euroopas, kuid on leidnud, et pakkida on odavam sealses piirkonnas, ning nõnda rändab kaup pakkimiseks Hiinasse ja turustamiseks tagasi Euroopasse. Kogu seda kaubahulka teenindav meretransport kulgeb aga üle India ookeani ja Adeni lahe, kasutades läbisõiduks Suessi kanalit. Piraatide rünnakutest tulenevast ohust tingituna on aga tõusnud nii kindlustuse kui ka transpordi hinnad. Tuleb ju laevanduskompaniidel oma kasumlikkuse säilitamiseks ka makstavad lunarahasummad tagasi teenida.

Ee E esti pa an nus võ õii t l u s e s p i r a aat atidega Praegu on Eesti otsustanud panustada piraatlusvastasesse võitlusse laevakaitsemeeskonnaga. See on väike panus kaitsmaks oma kodanikke nii kaudselt kui ka otseselt, olles ise osa sellest üleilmsest keskkonnast ja integreeritud maailmasüsteemist. Võib ju meie laevakaitsemeeskond sattuda kaitsma laeva, mille meeskonnaliikmete seas on Eesti kodanikke. Iseküsimus on muidugi, kuidas peaks maailm üldse piraatluse vastu võitlema või Somaaliat nende probleemide juures abistama. Meie väikesele mereväele on see aga ainulaadne võimalus saada kogemusi, katsetada varustust ja testida väljaõpet ning hiljem kasutada seda Eesti riigikaitse arendamiseks.

Isiklikult pean seda suurepäraseks võimaluseks omandada operatsioonikogemusi mitte ainult väikese laevakaitsemeeskonna tasemel, vaid ka laeva kui terviku tasemel, mida ka meie naaberriigid teevad või kavandavad teha.

Võitluseks piraatidega ei ole vaja konventsionaalset meresõjarelvastust, vaid piisab merekindlast alusest, headest seirevahenditest, väikesekaliibrilisest pardarelvastusest, kiiretest paatidest ja väljaõppinud meeskonnast.

O V E R V I E W

Seda missiooni saab kasutada kaitseväes laiemalt kogemuste saamiseks, suunates laevale spetsialiste meditsiiniteenistusest ja õhuväest ning anda madalama riskiga esmane missioonikogemus boarding-meeskonnana meie loodavale laevakaitsemeeskonnale või mõnele muule üksusele. Sealjuures on see kõik teostatav väiksemate logistiliste kuludega, sest laev tagab toetuse meeskonnale ja lisatud üksustele. Et piraatlusvastasele võitlusele pööratakse maailmapoliitikas üha rohkem tähelepanu, oleks see ka suurepärane lipunäitamise aktsioon Afganistani kõrval.

52

The Sea Piracy Today Estonia has started the preparations to make a contribution to the international anti-piracy engagement in Somalia. The sea piracy has been a topical subject during the past few years and it is surprisingly often been reflected in the Estonian media. How is the development of events in this far corner of the Earth going to influence our lives? The question is answered by HQ MC Northwood Commander Senior Grade Peeter Ivask, who describes the situation more closely.

Sõdur

N R 4 ( 6 8 ) O KTO O B E R 2 0 1 0

ARVUSTUS

“Piinakamber” ehk sõda sõduri pilgu läbi Tänavu sai parima filmi Oscari sõjafilm “The Hurt Locker”, ehk nagu seda Eesti kinodes näidati, “Piinakamber”. See on mitmes mõttes väga eriline sõjadraama, mille realism ja kummaline sõnum seavad selle ühte ritta näiteks Ridley Scotti filmiga “Black Hawk down”. Et linateos ei ole päris tavaline Hollywoodi üllitis, tasub seda lähemalt käsitleda.

Reservohvitserist filmimees Ilmar Raag avab selle filmiga seonduvaid uusi tunnetuslikke tasandeid.

Esimene ja kõige vähem üllatuslik fakt on see, et selle filmi režissööri Kathtryn Bigelow on naine. Samas on ta varemgi teinud action-filme, nii et uus linateos vast ei olegi lõpuks nii üllatav. Igal juhul leidis see daam ameeriklasest ajakirjaniku Chris Hedges’i raamatu Iraagi sõjast. See ajakirjanik oli ise viibinud üsna Iraagi sõja alguses sealsel lahingutandril, elades koos ühe demineerijate rühmaga. Ta oli käinud ligi viisteist korda ka operatsioonil ja näinud seetõttu lähedalt, milline on demineerija elu reaalselt. Ühendriikide armee ei ole selles käsitluses sugugi üheselt vabastaja ega ka mitte okupant. Paljudele sõjaväelastele on see lihtsalt elu, mille keskele nad satuvad. Nii ei seisnegi peaküsimus selles, kas keegi on kangelane − mis on umbes 98 protsendi sõjafilmide teemaks.

Selle asemel algab film tsitaadiga tollelt ajakirjanikult: “Lahinguärevus on võimas ja tihti surmav sõltuvus. Sest sõda on narkootikum.”

Nii näemegi filmis ühe pommirühma elu, kus üks peategelane on adrenaliinisõltlane ja hingelt sõdur, teda julgestavad aga veel kaks meest. Neist üks üritab hea sõdurina teha kõike eeskirjade kohaselt. Teine, noorem mees, tahaks lihtsalt ellu jääda. See võiks ju olla ka sõdurite üldise tüpoloogia aluseks.

Paljudele sõjaväelastele on see lihtsalt elu, mille keskele nad satuvad.

Filmi jooksul näeme kahte arengut. Eeskirjade-mees tunneb lõpuks, et ta ei pea igapäevasele stressile vastu, sest nagunii juhtub väga palju sellist, mis väljub eeskirjade raamidest. Tema tahaks koju ja tahaks ka poega, et normaalselt elada. Seevastu filmi peategelane lähebki lõpuks koju, ilma et ta oleks suureks kangelaseks saanud, aga siis supermarketi rahus oma igapäevaseid rutiinseid oste sooritades tunneb ta, et tegelikult kisub teda taas sõtta... Nii palju siis ülevatest ideaalidest. Filmi sõnum on see, et mõni mees ei suuda pärast sõda enam rahulikult elada. Adrenaliini on kogu aeg nii palju, et tsiviilelus ajab kõik närvi ja ainuke pääsetee oleks naasta sinna, kus surmavõimalus on kogu aeg käeulatuses.

Iseenesest ei ole see fenomen sugugi uus ega äsja avastatud. Sõjaväepsühholoogias peetakse seda kindlalt sõjastressi üheks väljenduseks, kui kord juba sõdinud mehed ei suuda “sõjast välja tulla”. Inimene invaliidistub vaimselt.

Filmi sõnum on see, et mõni mees ei suuda pärast sõda enam rahulikult elada.

“Piinakamber” on aga mitmes muuski mõttes huvitav linateos. Seda filmiti Jordaanias, mitte eriti kaugel Iraagi piirist. Seega olid paljud filmi massistseenides osalenud tõelised Iraagi põgenikud. Võtteplatsil valitsenud kuumus oli samuti autentne. Võrdluseks võib öelda, et enamik Iraagi-teemalisi Hollywoodi filme on filmitud Marokos, mis tundub palju turvalisem, aga ilmselt läheb siis ka üht-teist kaduma. Võtterühma liikmed rääkisid, et kontakt tõeliste iraaklaste ja nende lugudega lisas väga palju juurde ka filmile endale, selle reaalsusele. Näiteks nii, et tsiviilisik võis surma saada lihtsalt sellepärast, et ta hoidis tänaval käes mobiiltelefoni, mida mõned kasutasid ka kaugjuhitavate pommide lõhkamiseks.

Seega, kui pommigrupp oli avastanud lõhkekeha ja asus seda demineerima, võis iga tsiviilelanik kuuli saada, kui ta kuskil läheduses oma mobiili välja võttis. Närvid olid ju kõigil pingul.

N R 4 ( 6 8 ) O KTO O B E R 2 0 1 0

Sõdur

53

ARVUSTUS

Osa filmi stseenidest pakub aga huvi kui nn MacGyveri stseenid, milles saame näha teatud taktikalisi drille. Iseenesest ei midagi erilist, aga pinget kui palju. Nii on filmis stseen, kus demineerijad peavad olude sunnil maha snaipriduelli. Täiesti loomulikult tekib siis tööjaotus tulistaja ning spotter’i ehk vaatleja vahel, kellele lisandub veel kolmas mees, tulemeeskonna julgestaja. Kogu stseeni sisuks ongi näidata, mida iga mees sellises taktikalises formeeringus tegema peaks. Vaataja aga tajub seda puhta põnevusena. Samal ajal on aga just see stseen tekitanud USA sõjaväelaste seas pahameelt. Isegi kui sõjaväelased on valmis tunnistama, et “Piinakamber” on palju realistlikum kui enamik Hollywoodi Iraagi-teemalisi filme, näevad nad ikkagi palju absurdset. Alates sellest, et kolmemehelised demineerimismeeskonnad ei lähe omaette kuhugi eemale missioonile.

Filmis kujutatud adrenalii- Niisamuti on filmis episood, kus üks sõiduauto eirab peatumismärguandeid ja nisõltlasest peategelane on sõidab kontrollpostist läbi, et filmi peategelane võiks alles siis ta peatada. Reaalsuses oleks selline auto juba ammu sõelapõhjaks lastud. Lõpuks on ka mõned reaalses elus ka oma võitlus- sõjaväeametnikud öelnud, et filmis kujutatud adrenaliinisõltlasest peategelane kaaslastele ohtlik ja seetõttu on reaalses elus ka oma võitluskaaslastele ohtlik ja seetõttu üritatakse sellistest meestest hoiduda. See aga kõlab omamoodi nagu tunnistus, et niisuguseid üritatakse sellistest meestest mehi tõepoolest leidub.

hoiduda.

Hoolimata paljudest auhindadest ei ole see film siiski löönud kassarekordeid.

Põhjus võib olla ka selles, et see ei ole tavaline sõjafilm. Tunded, mis seda filmi vaadates tekivad, võivad olla väga erinevad. On ühed, kelle meelest on see film sõja mõttetusest, ja teised, kelle arvates on see Ühendriikide parimaid propagandafilme. Valik on teie.

R E V I E W

“The Hurt Locker” – a War Through the Eyes of a Soldier

54

This year’s Oscar for the best film was won by war film “The Hurt Locker”. In many ways it is a very special war drama, which could be compared to the film “Black Hawk Down” because of its realism and strange message. As this film is not a typical Hollywood film, it should be examined more closely. A film maker and a reserve officer Ilmar Raag opens new cognitive levels, which relate to the film.

Sõdur

N R 4 ( 6 8 ) O KTO O B E R 2 0 1 0

IN MEMORIAM

Nooremseersant

Herdis Sikka 12.10.1989–30.08.2010 Tulevane nooremseersant Herdis Sikka sündis 12. oktoobril 1989 Tartus. Tema lapsepõlv möödus Võnnu alevikus. Võnnu keskkoolis omandas ta ka põhihariduse. Koolikaaslased ja sõbrad mäletavad teda kui abivalmis ja hea huumorimeelega sõpra, keda kutsuti Eduks. Sihikindlus, edasipüüdlikkus ja usaldusväärsus on omadused, mis lähedastele ja sõpradele temaga koheselt seonduvad. Herdis Sikka tegeles meelsasti spordiga ja kaitses sageli kooli au võistlustel.

Teenistust kaitseväes alustas nooremseersant Herdis Sikka 2008. aastal, algul Kirde kaitseringkonna suurtükiväepataljonis ja hiljem pioneeripataljonis. Pärast ajateenistust jätkas nooremseersant Sikka teenistust elukutselise kaitseväelasena Scoutspataljonis ja Kalevi jalaväepataljonis.

Nooremseersant Herdis Sikka oli oma kaasvõitlejate ja ülemate silmis hinnatud teenistuskaaslane, kes paistis sõdurina silma kõrge professionaalsuse poolest ning oli kõigi arvates läbinisti positiivse ja alati sõbraliku loomuga relvavend. Jaoülem iseloomustas teda järgmiselt: “Ta oli hea sõdur. Tal olid kõik sõduri head omadused: tugev vaim, meeskonnatööoskus, sihikindlus, abivalmidus, tahe tegutseda.“ Nooremseersant Herdis Sikka teenis jalaväekompanii Estcoy-10 ridades Afganistanis ja langes lahinguülesandeid täites isevalmistatud lõhkekeha rünnakus 30. augustil 2010. Vabariigi president Toomas Hendrik Ilves annetas nooremseersant Herdis Sikkale postuumselt Kotkaristi Kuldristi mõõkadega. Teda jäävad leinama perekond ja relvavennad.

N R 4 ( 6 8 ) O KTO O B E R 2 0 1 0

Sõdur

55

MÄÄRAMISED

Ka i t s e v ä e p e a i n s p e k t o r ( a l a t e s 1 8 . 0 9 . 2 0 1 0 )

KO L O N E L J Ü R I J Ä R V E L Ä I N E N

Sündinud 13. jaanuaril 1961 Teenistuskäik: Viru üksik-jalaväepataljon Maaväe Staap Peainspektoriteenistus Lääne Kaitseringkond

Autasud: Kotkaristi IV klassi teenetemärk Kaitseväe teenetemärk (riigikaitselised teened) Kaitseväe eeskujuliku teenistuse rist Maaväe Ohvitseri Kuldrist Mälestusmedal “10 aastat taastatud kaitseväge“ Kaitseliidu Valgeristi III klass Piirivalve I klassi teeneterist Kaitseliidu Jõgeva maleva teenetemärk Viru üksik-jalaväepataljoni rinnamärk

M e d i t s i i n i t e e n i s t u s e ü l e m , ka i t s e v ä e p e a a r s t (alates 01.09.2009)

KO L O N E L L E I T N A N T K E R S T I L E A

Sündinud 29. juunil 1960 Teenistuskäik: Kaitseväe Võru Lahingukool Kaitsejõudude Peastaap Kaitseministeerium Autasud: Kaitseväe eeskujuliku teenistuse rist Mälestusmedal “10 aastat taastatud kaitseväge“ Kaitseministeeriumi teenetemärk

1. Jalaväebrigaadi staabiülem (alates 18.09.2010)

KO L O N E L L E I T N A N T T O O M A S M Ö L S

Sündinud 17. juunil 1972 Teenistuskäik: Piirivalveamet Kaitseväe Ühendatud Õppeasutused Rahuoperatsioonide Keskus Kuperjanovi üksik-jalaväepataljon Maaväe Staap

56

Sõdur

Välisoperatsioonid: 2000 – Gruusia 2006 – Iraak Autasud: Kaitseväe eeskujuliku teenistuse rist Maaväe Ohvitseri Kuldrist Mälestusmedal “10 aastat taastatud kaitseväge“ Rahvusvahelistes sõjalistes operatsioonides osalenu medal 1. Jalaväebrigaadi rinnamärk

N R 4 ( 6 8 ) O KTO O B E R 2 0 1 0

MÄÄRAMISED

Kuperjanovi jalaväepataljoni ülem (alates 01.07.2010)

M A J O R M A I D U A L L I KA S

Sündinud 28. aprillil 1973 Teenistuskäik: Kalevi üksik-jalaväepataljon Kaitseväe Ühendatud Õppeasutused Sõjaväelise väljaõppe metoodika grupp Autasud: Kaitseväe eeskujuliku teenistuse rist Maaväe Ohvitseri Hõberist Mälestusmedal “10 aastat taastatud kaitseväge“

Mereväe Miinilaevade Divisjoni ülem (alates 06.08.2010)

KA P T E N M A J O R J O H A N - E L I A S S E L J A M A A

Sündinud 20. juunil 1976 Teenistuskäik: Merevägi Kaitseväe Ühendatud Õppeasutused Autasud: Kaitseväe eeskujuliku teenistuse rist Eesti Mereväe NATO kontingendi medal Mereväe teenetemärgi “Usk ja tahe“ III klass Raudankur Miininlaevade Divisjoni teenetemärk

L ä ä n e Ka i t s e r i n g ko n n a ü l e m ( a l a t e s 1 8 . 0 9 . 2 0 1 0 )

MAJOR MARGUS REBANE

Sündinud 14. novembril 1968 Teenistuskäik: Kaitseväe Võru Lahingukool Kaitseliidu Peastaap Kuperjanovi üksik-jalaväepataljon Põhja üksik-jalaväekompanii Pärnu üksik-jalaväepataljon Lääne Kaitseringkond Eesti esindus SHAPE juures 1. Jalaväebrigaad Autasud: Kaitseväe teenetemärk (riigikaitselised teened) Kaitseväe eeskujuliku teenistuse rist Maaväe Ohvitseri Kuldrist Maaväe Ohvitseri Hõberist

N R 4 ( 6 8 ) O KTO O B E R 2 0 1 0

Mälestusmedal “10. aastat taastatud kaitseväge“ 1. Jalaväebrigaadi rinnamärk Pärnu üksik-jalaväepataljoni rinnamärk Kaitseväe Lahingukooli teenetemärk Kaitseliidu Valgeristi III klass Kaitseliidu teenetemärk Kaitseliidu Lääne maleva teenetemärk Piirivalve III klassi teeneterist Skaudisõbra teenetemärk Politsei teenetemärgi eriklass Sõjameeste kokkutuleku mälestusrist

Sõdur

57

AJALUGU

24. jalaväerügement rännakul.

1939.−1940. aasta Soome-Nõukogude Talvesõja põhjused ja ennetava julgeoleku peamised elemendid Kui Soome-Nõukogude Talvesõda 1939. aasta novembris algas, oli kohe selge, et selle vahetuks põhjuseks oli Nõukogude agressioon. Sugugi selge ei olnud aga see, miks Punaarmee ründas. Osmo Apunen Tampere kaitseuuringute instituudist (TaPRI) analüüsib oma kirjutises neid tegureid ja põhjusi, mis tõid kaasa Nõukogude-Soome sõjalise kokkupõrke.

Praegu teame, et Nõukogude armee oli kavandanud Eesti ja Soome “provokatsioonid” – Metallisti uputamise ja suurtükitule Mainila linnale –, et saada põhjus naaberriikide “karistamiseks”. Tõeline sõjaline eesmärk oli saada endale enne suure sõjategevuse algust Euroopas ennetava rünnaku abil Eestis ja Mida iganes Soome juht- Soomes sõjaliselt rakendatav territoorium.

kond 1939. aastal ka ei kavatsenud, oli lõpptulemuseks kaks kaotatud sõda.

Hiljem, kui eelnimetatud fabrikatsioonide väljamõeldus sai ilmseks, põhjendati Nõukogude sõjalist sekkumist omamoodi tagurpidise ajalooteadmusega. Kui ma ütlen põhjendati, ei viita ma üksnes ametlikule Nõukogude propagandale, vaid ka revisionistlikule ajalootõlgendusele, mille algeid võib leida 1944.−1948. aasta poliitilise puhastuse ajastust ja mis domineeris Soomes külma sõja ajal.

Revisionistlik ajalootõlgendus toetub sellele, mida me teame sõjasündmuste kohta tagantjärele. Teame, et Saksamaa rünnak Poola vastu 1939. aasta septembris kiskus suure osa Euroopast ja hiljem ka osa muust maailmast suurde sõtta.

1939. aastal ei olnud see nii enesestmõistetav. Näiteks Hitler spekuleeris kuni 1940. aasta sügiseni, et ta suudab sõjategevust piirata ja oma vastaseid ükshaaval lüüa. Saksa sõjaline juhtkond küll valmistus ulatuslikus sõjaks, kuid oli arvestanud, et nende väed ei saavuta selleks valmisolekut enne 1942.–1943. aastat.

58

Sõdur

N R 4 ( 6 8 ) O KTO O B E R 2 0 1 0

AJALUGU Keegi ei suutnud 1939. aasta septembris-oktoobris ennustada, kuidas areneb suurjõudude liitude dünaamika. Kas ameeriklased astuvad sõtta Saksamaa vastu? Kas Saksa-Nõukogude liit kestab? Mida teeb Mussolini, kes mõistis hukka Molotovi-Ribbentropi kokkuleppe?

Enamik Risto Ryti ja president Kyösti Kallio sõjavalitsusest oli veendunud, et Stalin soovis hukutada demokraatliku Soome ja kehtestata bolševike võimu.

Nõukogude poole pikaajalise Talvesõja-põhjenduse järgi, mille kohaselt polnud tegemist üldse sõja, vaid relvastatud konfliktiga Helsingi sõjakaupmeeste vastu, peaksid soomlased iseennast süüdistama, sest 1938.−1939. aastal lükkasid nad tagasi venelaste pakkumise kaitsta Loode-Venemaa ja Leningradi oblasti alasid Saksamaa potentsiaalse rünnaku eest Soome kaudu. Kui need läbirääkimised nurjusid, pidi Nõukogude valitsus jätkama oma poliitikat vägivaldsel moel.

1939. aasta sügise läbirääkimiste peamisi tunnistajaid (ja hilisem Soome president – toim) Juho Kusti Paasikivi apelleeris ajaloo õppetunnile, kui väitis, et Soome 1939. aasta välispoliitika oli rumal. Mida iganes Soome juhtkond 1939. aastal ka ei kavatsenud, oli lõpptulemuseks kaks kaotatud sõda.

Siiski arvas Paasikivi ka iseend nende heas mõttes rumalate hulka, kes tema sõnul ei juhtinud välispoliitikat mitte pea, vaid tagumikuga.

Isegi Soome revisionistlikud ajaloolased tunnistavad, nagu olnuks Nõukogude julgeolekumured 1938.−1939. aastal õigustatud, sest Hitler tõepoolest ründas Venemaad 1941. aasta juunis. Paraku põhineb see loogika hilisemate pikaaegsete sündmuste käigul, sest toona polnud mingeid tõendeid Nõukogude poole juba 1938.−1939. aastal esitatud väitele, et Soome valitsus aitab salaja kaasa Saksamaa sõjaks valmistumisele.

Neile, kes pidid 1939. aasta kevadel saatuslikke otsuseid vastu võtma, ei olnud veel teada, et Nõukogude Liidust ja Natsi-Saksamaast saavad verivaenlased. Võttis aastaid mõistmaks, et isoleeritud ja võrdlemisi nõrgast Nõukogude Liidust saab Euroopa poliitika oluline mõjutaja.

Ei peaminister Aimo Cajanderil, välisministritel Eljas Erkkol ja Väinö Tanneril, sõjaaegsel peaministril Risto Rytil ega kaitseväe ülemjuhatajal marssal Carl Gustaf Mannerheimil olnud ajamasinat, mille abil nad oleksid saanud näha oma otsuste tõelisi tagajärgi.

1939. aasta sündmused kummitasid Paasikivi kogu ülejäänud elu. Oma päevikutes juurdles ta tihti küsimuse üle, mis läks 1939. aastal nii saatanlikult valesti.

Lõpuks pidi ta tunnistama, et tagantjärele tarkuse äraspidine poliitiline teadmine ei ole piisav, selgitamaks välja ajaloolist tõde. Teaduslik ajalookäsitlus võib meid aidata lähemale tõelistele sündmustele ja mõista Paasikivi dilemma traagilist loomust ehk pinget selle vahel, mis on ja mis tuleks. Sündmustest aimduse saamiseks peab küsima, kuidas sõjaaegne valitsuskabinet ehk sõjavalitsus arutles, kui sõjaudu ja ettearvamatute sündmuste jada tekitasid pilved toonase intellektuaalsuse horisondile.

Tii l s i t i s ü n d r o T oom om ja rö ööv övellik Sta all i n

Hitlergi toonitas Stalini patriootlikke ambitsioone, kui sõlmis Poola kokkulepe Brest-Litovskis, kus Saksamaa oli 1918. aastal bolševike režiimi alandanud.

Enamik Risto Ryti ja president Kyösti Kallio sõjavalitsusest oli veendunud, et Stalin soovis hukutada demokraatliku Soome ja kehtestada bolševike võimu. Selline röövelliku Stalini kuvand domineeris sõjaaegses propagandas ja hiljem, 1940. aastal, kui okupeeriti Balti riigid ja tehti nendes poliitiline puhastus. 1939. aastal sõlmitud Molotovi-Ribbentropi pakt toitis kahtlusi Stalini imperialistlikes ambitsioonides. Need tuginesid 1807. aastal Napoleoni ja Aleksander I vahel sõlmitud Tilsiti samalaadse kokkuleppe mälestusele. Mõlermal juhul jagasid suurvõimud oma mõjusfäärid seaduslike piiride taga.

Kui alustasin 1960. aastal õpinguid Helsingi ülikoolis, domineeris Talvesõja ajaloo õpetamisel just see Tilsiti sündroom. Selle kohaselt andis Hitler Stalinile vabad käed neelata piiririigid oma mõjusfääri. Vene impeeriumi territoriaalne taasülesehitamine loomulikult ohustas Soome riigi iseseisvust. Stalin ei maininud 1939. aasta sügisel kõneluste ajal Baltimaade ja Soomega seda võimalust. Ka polnud seda visandatud Saksa-Nõukogude pakti salaprotokollides. Saksa-Nõukogude pakt viitas vaid kindlatele kokkulepetele, milles partnerid teineteisega konsulteerivad.

1939. aasta oktoobris-novembris võis Stalini ekspansionistlikke plaane vaid aimata. Kuid Eesti, Läti ja Leedu 1940. aasta sündmused tõestasid, et aimdusel võis tõepõhi all olla. 1939. aasta oktoobris oli ainuke Stalini röövellike ambitsioonide näitaja käitumine okupeeritud Ida-Poola aladega. Punaarmee sekkus, et “vabastada” Ukraina ja

N R 4 ( 6 8 ) O KTO O B E R 2 0 1 0

Sõdur

59

AJALUGU Valgevene territooriumid, mille Nõukogude Venemaa oli kaotanud pärast Esimest maailmasõda. Sellele ajaloolisele väitele lisas Kreml veel argumendid Nõukogude okupatsiooni etnilise legitiimsuse kohta. Hitlergi toonitas Stalini patriootlikke ambitsioone, kui sõlmis Poola kokkulepe Brest-Litovskis, kus Saksamaa oli 1918. aastal bolševike režiimi alandanud.

Saksa-Vene arusaam oma mõjusfääride üle konsulteerimisest loomulikult vapustas Esimese maailmasõja järgset üleüldist arusaama seaduslikust ja normatiivsest väiksemate kaitsmisest.

Stalini röövellik kuvand teenis hästi sõjakabineti jõupingutusi pöörduda abipalvega Skandinaavia riikide ja Lääne demokraatiate poole. Soomest sai kohe ideoloogiline sümbol võitluses kahe diktatuuri ebapüha liiduga. Veelgi enam, Soome vastupanu andis hea argumendi rahusobituspoliitika vastu, kuid ei peatanud Hitlerit.

Arr u t l u s S t a A all i n i ü l e : m o od du uss v vivend ivendi vä äll j a av va aat ated Kohe pärast Nõukogude metsikut rünnakut 1939. aasta detsembris tegi Paasikivi avalduse, et ideoloogilise vastuseisu asemel võinuks Soome sõjavalitsus eeldada, et Stalin üritas tõepoolest saavutada Moskva läbirääkimiste ajal modus vivendi’t. Paasikivi arvas, et Stalini sihiks oli saavutada üksnes mõningaid Revisionistlik Paasikivi kaitse-eesmärke Leningradi julgeoleku tagamiseks.

väitis, et Talvesõda oli välditav, samas kui realistlik Paasikivi kahtlustas, et Soomest sai Stalini röövellikkuse ohver.

Paasikivi isegi väitis, et Soome valitsusel oli 1939. aasta oktoobris-novembris võimalus saavutada Staliniga kokkulepe, vältimaks relvastatud kokkupõrget. Soome valitsus tegi suure poliitilise vea, kui keeldus tegemast vajalikke territoriaalseid järelandmisi 1939. aasta novembriläbirääkimistel. Paasikivi arvates oli Soome küll agressiooni ohver, kuid mitte süütu ohver, sest selle valitsus oli läbirääkimiste subjektiks ja tegi suuri valearvestusi ettearvamatute sündmuste voolus, mis lõppesid Talvesõjaga.

Paasikivil olid kindlad isiklikud kahtlused Stalini kavatsustes, kuid tema tõlgendused jäid aastateks kahevahele. Revisionistlik Paasikivi väitis, et Talvesõda oli välditav, samas kui realistlik Paasikivi kahtlustas, et Soomest sai Stalini röövellikkuse ohver.

Paasikivi kohesed ja isiklikud tunded olid suunatud röövelliku poliitika vastu, kuid selle taga võib näha nn vanasoomlaste usku järeleandliku tegutsemise võimalikkusse, mille toel on võimalik halvad ajad üle elada. Nagu Paasikivi Mannerheimile ütles, võiks ilma selle hüpoteesita lihtsalt relva võtta, metsa minna ja endale kuuli pähe lasta.

Usun, et püüd mõista Stalini motiive oli Paasikivi tööhüpotees, leidmaks lahendust Soome-Vene suhete sasipuntrale. See tasakaalustas käsitlust röövellikust Stalinist, kes küüniliselt sõlmis naabermaade allaneelamiseks kokkuleppe Natsi-Saksamaaga.

Modus vivendi kui mõiste viitab ajutisele poliitilisele kokkuleppele, tunnustamaks tekkinud asjaolusid. Praktilise kokkuleppe idee sobib näiteks Stalini ideede raamistikuga. Põhiküsimus Stalini mõtlemisest arusaamise puhul oli ja on veel endiselt, missugune modus vivendi oli tal mõttes 1939. aasta oktoobri-novembri läbirääkimiste ajal.

En E nneta av va julgeo oll e k ku u a all u s e d Paasikivi püüd Stalinist aru saada peegeldas laiemat Soome välispoliitilise eliidi arusaama, et sõjalisest vaatevinklist olid mõningad Nõukogude nõudmised legitiimsed. Mannerheim tunnistas, et Karjala maakitsuse piir oli kaitse-eesmärki silmas pidades Leningradile liiga lähedal.

Siiski lõikas välisminister Erkko Paasikivi juhenditest välja sõna “legitiimne”, sest oli veendunud, et mitte ükski Nõukogude valitsuse nõue ei ole või huvi Soome territooriumi küsimuses seaduspärane. Soome neutraalsus ei lubaks ühtegi poliitilist ega sõjalist koostöölepet Nõukogude Liiduga.

Paasikivi ja revisionistlikud ajaloolased süüdistasid Cajanderi ja Erkkot selles, et nad uskusid kriisiolukorras liiga naiivselt normatiivsesse ja seaduslikku korda.

Sellegipoolest tekitab endiselt küsimusi, kas modus vivendi oli isegi revisionistlikust vaatenurgast 1939. aasta novembris üleüldse käeulatuses.

Moskva läbirääkimiste ajal säilitasid Stalin ja Molotov poliitilise ambitsiooni luua Soome ja Nõukogude Liidu tugev liit.

Ma usun, et tõeline dilemma seisnes ennetava julgeoleku põhimõtetes, mis läbis Soome-Nõukogude läbirääkimisi aastatel 1938−1948. Kõnelused algasid 1938. aasta aprillis Boris Jartsevi salajase Soome-missiooniga. Ta oli saanud juhised otse Stalinilt ja pidi ennetama Soome välispoliitika pöördumist Saksamaa suunas ning kindlustama sisemise toetuse lähemateks suheteks Nõukogude Liiduga. Nõukogude valitsus oleks kaitsnud Soome territoriaalset

60

Sõdur

N R 4 ( 6 8 ) O KTO O B E R 2 0 1 0

AJALUGU ja poliitilist terviklikkust, mistõttu olnuks vajalik vastastikuse abistamise kokkulepe.

Nõukogude vägede eeldatavad eesmärgid eesmärgid aastateks 1939–1940.

Soome oleks vastukaaluks alustanud poliitilisi ja sõjalisi läbirääkimisi Nõukogude võimudega, et anda konkreetsed sõjalised garantiid ja aidata kaasa Leningradi julgeolekule, andes nende kasutusse sõjaväebaasi Suursaaris.

Jartsevi kokkulepe oleks lõpuks kaasa toonud mõningase Nõukogude armee kohaloleku sügaval Soome territooriumil.

Moskva läbirääkimiste ajal säilitasid Stalin ja Molotov poliitilise ambitsiooni luua Soome ja Nõukogude Liidu tugev liit. Praktikas aga keskendusid läbirääkimised sõjaväe teemadele, mille puhul Stalin ja Molotov kasutasid kolme argumentatsioonipunkti.

Kaart 1.

ajaloolised kaitsepositsioonid

1939. aasta ennetav kaitseliin

Esimese nõudmise sihiks oli Lõuna-Soome rünnakuteede ennetatav sulgemine koos sõjalise eesmärgiga paigutada Nõukogude väed ennetavasse kaitseliini Helsingist Ouluni koos Päijänne liiniga ja sõjaliste jõudude kohalolek Lapimaal, et ära hoida ja viivitada rünnakuid Murmanski ühendusele. Punaarmee rünnakuplaanide kohaselt olid sõjalise rünnaku eesmärgid sellel ennetusliinil.

Teise läbirääkimiste punkti aluseks oli Eesti-Soome mereblokaadi elimineerimine Soome lahel ning loa saamine Nõukogude mere- ja rannavalvevägede kohalolekuks, et tagada Läänemere turvalisus.

Kolmas läbirääkimiste punkt tegeles Jartsevi sõnul “konkreetsete garantiidega” ehk vastutulelikkusega Nõukogude armeele ja baaside loomisele.

Soome delegatsioonile olid esimesed kaks punkti poliitiliselt vastuvõetamatud. Läbirääkimiste käigus mainis Stalin Peeter Suure kaitseliini (1721) ehk Koivisto-Suvanto liini, mida ta ütles end võivat pakkuda viimase kompromissina.

Punaarmeele oli Peeter Suure piir ilmselgelt ennetav valmisolekupositsioon, mille kaudu saanuks edasi suunduda järgmise ajaloolise piirini Kymi jõe ääres. Sellelt positsioonilt saanuks Punaarmee sulgeda rünnakuteed Lõuna-Soomes ja ohustada Helsingit (vt kaarti 1).

Koll m a Ko an nda punk ktt i t ä äh hendus Paasikivi sai oma modus vivendi idee Moskva läbirääkimistelt, milles Stalin ja Molotov nihutasid arutelud nn kolmandale punktile, kui sai selgeks, et Soome delegaatidele kodust kaasa antud instruktsioonide tõttu välditi esimese ja teise läbirääkimiste punkti küsimuste arutamist.

Formaalselt ei olnud Stalini käed soomlaste ja eestlastega tegelemiseks nii vabad, nagu ta oleks tahtnud, sest “korraldused” pidid olema läbi räägitud Saksa partneritega.

Paasikivi uskus, et nihe kolmandale punktile näitas Stalini ja Molotovi valmisolekut jätta poliitilised ja suuremad sõjalised küsimused kõrvale. Stalin aga ütles Paasikivile selgesõnaliselt, et Nõukogude poole nõudmised on üks tervik ja ühtegi osa sellest ei vahetata välja.

Paasikivi revisionistlik idee vältida võimalikku Talvesõda, nõustudes Stalini territoriaalsete kompromissettepanekutega, rajanes ilmselt Moskva läbirääkimistest valesti aru saamisel ja eksitusel.

Võrreldes Staliniga oli Paasikivi modus vivendi idee ebareaalne ja liiga kitsas, et see võinuks vältida Punaarmee kavandatud sõjalist konflikti. Stalingi võis taotleda poliitilist modus vivendi’t, kuid Paasikivi kavandatust laiemate strateegiliste tagajärgedega.

N R 4 ( 6 8 ) O KTO O B E R 2 0 1 0

Sõdur

61

AJALUGU Õhku jääb küsimus sellest, kas Paasikivi pidas läbirääkimisi Staliniga, keda oli mõistlik mõista, või röövelliku Staliniga, kes oli astumas esimesi samme Soome 1914. aasta piiride taastamiseks koostöös Natsi-Saksamaaga.

Formaalselt ei olnud Stalini käed soomlaste ja eestlastega tegelemiseks nii vabad, nagu ta oleks tahtnud, sest “korraldused” pidid olema läbi räägitud Saksa partneritega.

Tundub ilmselge, et 1939. aasta septembrist 1940. aasta veebruarini ei piiranud Molotovi-Ribbentropi pakti konsultatsiooniklausel Jõulukuus soomlaste kätte langenud Nõukogude kahe torniga rasketank T-35C. Stalini ambitsioone Soomes ega Eestis, sest Hitler soovis kaubaks teha neli Balti riiki (Soome, Eesti, Läti, Leedu), et kindlustada Nõukogude kaastegevus Poola alistamisel 1939. aasta septembris ning tarnida Nõukogude tooret ja varustust järgnevaks sõjategevuseks Prantsusmaal 1940. aasta kevadel.

Hitler lihtsalt mängis 1939. aasta augustist septembrini soomlaste saatusega, et saada kätte Poola. Napoleon oli mänginud sellega 1807. aastal, et saada Rootsi. Kumbki neist ei teadnud, milline on selle mängu tulemus.

Eraviisiliselt soovitas Hermann Göring teha territoriaalseid järeleandmisi ja vältida iga hinna eest sõjalist konflikti.

See võinuks olla vihje, et Saksa juhtidel võib olla teatud huvi Soome suveräänsuse säilitamise vastu. See on siiski vaid oletus. Teame, et Göring oli Ribbentropi kokkulepete vastu ja seetõttu võib tema 1939.−1940. aasta salakontaktid Soomega asetada ka sellesse konteksti.

Hitleri suhtumine “mängu” muutus 1940. aasta veebruaris, ilmselt kahel põhjusel: – Saksa-Nõukogude leping kindlustas Hitlerile tarned vajaliku toorme ja varustuse saamiseks sõjategevuse tarvis Prantsusmaal; – operatsioon “Weserübung”, Taani ja Norra okupeerimine, suunas tema tähelepanu Skandinaaviale ning oli võimalus, et Punaarmee pääseb ligi Rootsi kaevanduspiirkondadele, mis olid hädavajalikud Saksa sõjaliste pingutuste varustamiseks.

Kohe pärast lepingu allkirjastamist 13. märtsil 1940 tegi Molotov selgeks, et ta kasutab liitumatusklauslit Soome isoleerimiseks igasugusest sõjalisest ja poliitilisest koostööst Skandinaavia maadega.

Selles kontekstis võib Göringi soovitusest leppida Venemaa vaherahunõudmistega järeldada, et võib-olla oli Hitleril tekkinud huvi saada Soome oma mõjupiirkonda. Göringi vihje, et Soome saaks tagasi kõik kaotatud alad koos intressidega, oli esimene märk, et Molotovi-Ribbentropi pakt ei kehti kaua. Göringi sõnum Soome sõjavalitsuse siseringile oli äärmiselt tähtis otsuse juures anda ajutiselt järele Nõukogude karmidele nõudmistele, et hoida Soome sõjaväge organiseeritud jõuna koos.

Ku u s i n e n i l e p i n g Stalini röövellik imidž tuli esile kohe pärast Nõukogude agressiooni, kui Stalin jõudis 1939. detsembris otsusele luua Otto Wille Kuusineni nukuvalitsus. Soome ja Nõukogude Liidu “tugevast liidust“ kujunes nüüd töölisklassi lai ühisrinne, mis pidi ära hoidma imperialistlike jõudude kaudset agressiooni ja rajama Soome “vabastatud aladele” demokraatliku valitsuse. Uus demokraatlik valitsus palus Punaarmeelt sõjalist välisabi, et Helsingi “endine” valitsus minema kihutada.

Partnerid leppisid kokku ühistes kaitsekohustustes, et kaitsta Soome ja Nõukogude alasid väliste rünnakute eest Soome kaudu. Selliste kohustuste täitmiseks oleks Nõukogude vägedel olnud täielik sõjaline ligipääs Soomele ja

62

Sõdur

N R 4 ( 6 8 ) O KTO O B E R 2 0 1 0

AJALUGU õigus rajada baase sõjaliseks kohalolekuks.

Mannerheimi kaksiktee-kaitsepoliitika.

Vastastikune sõprus- ja abistamislepe lahendas territoriaalsed küsimused Karjala maakitsusel ning Soome lahel Nõukogude poole 1939. aasta oktoobris esitaud nõudmiste alusel. Peale selle oli Nõukogude valitsus nõus ühendama Venemaa Karjala etnilsed soomlased ülejäänud riigiga.

Uus demokraatlik Soome vabariik oleks vahetanud vanad relvajõud rahvaarmeega. Lepe visandas ka poliitilise liidu iseseisvate sotsialistlike riikide vahel.

Rootsi variant

Balti variant

Laheblokaad

Viivitava kaitse positsioonid

Nõukogude valitsus keeldus tunnistaNõukogude ennetav valmisolekumast “endist” Helsingi valitsust, mis oli positsioon lasknud Soomel muutuda väliste sõjaliste jõudude pesitsuspaigaks. Sarnaselt kurikuulsa Katõni otsusega 1940. aasta märtsis likvideerida vangistatud Poola Kaart 2. väed oli üheks Nõukogude tunnustamatusstrateegiaks ka võimalik “paadunud ja järeleandmatute nõukogude võimu vaenlaste” hävitamine Soomes. See aga oleks tähendanud riigi täielikku poliitilist ja sõjalist ülevõtmist.

1940.

1 9 4 0 . aas a a s t a 13.

1 3 . m är ä r t s i kom k o m p r om omiss Paasikivi ettekujutus Stalinist, keda on mõistlik mõista, kerkis taas esile rahuläbirääkimistel Moskvas. Ta vahetas relvarahukokkuleppe vastu Kuusineni režiimi ning suurema osa nn esimese punkti poliitilisi ja sõjalisi küsimusi.

Ainus poliitiline tingimus oli Soome kohustus hoiduda astumast sõjalistesse liitudesse, mis oli algul, st oktoobriläbirääkimistel Moskvas Soome ettepanek. Siiski andis see Stalinile teatava poliitilise kohaoleku Soomes, sest kohustas Soome valitsust hoiduma mis tahes Nõukogude-vastasest liidust. Kohe pärast lepingu allkirjastamist 13. märtsil 1940 tegi Molotov selgeks, et ta kasutab liitumatusklauslit Soome isoleerimiseks igasugusest sõjalisest ja poliitilisest koostööst Skandinaavia maadega.

Soome-Nõukogude lõppmäng jaanuaris-veebruaris 1940 ei näidanud ühtki selget pöördepunkti, mille järgi röövellik Stalin oleks võinud muutuda Staliniks, keda oli võimalik mõista. Ta hoopis nihutas oma eesmärgid sellisteks, nagu need oleksid olnud sõjalise edu korral saavutatavad kahe põhilises läbimurdekatses 1939. aasta detsembris ja 1940. aasta veebruaris.

Nende kahe tegevuse käigus oli Stalini peamiseks eesmärgiks hävitada Soome sõjaline vastupanu ja võtta riik sõjaliselt ja poliitiliselt üle. Pikemas perspektiivis oli sõjaline lahendus vältimatu. Sõjategevuse ennetava olemuse põhjustas asjaolu, et sõjakäiguks Soome oli kasutada vaid piiratud aeg, sest oma eesmärgid tuli saavutada enne suuremate konfliktide puhkemist Euroopas. Ühendkuningriigi ja Prantsusmaa sekkumise oht jaanuarist märtsini tõi kaasa võimaluse, et piiratud Nõukogude-Soome konflikt võib laieneda Skandinaaviasse ja seeläbi ilmselt siduda Nõukogude Liidu suurde Euroopa sõtta Natsi-Saksamaa liitlasena.

Kui suurearvuliste rünnakutega 1940. aasta märtsis ei suudetud hävitada põhilisi Soome vägesid Karjala maakitsusel, loobus Stalin poliitilistest eesmärkidest ning keskendus läbirääkimistel teise ja kolmanda punkti küsimustele: – saavutada ennetav valmisolekupositsioon Peeter Suure piiril, kust Punaarmee saaks edasi liikuda ajaloolisele (1743) piirile Kymi jõe ääres ja seeläbi kontrollida ründeteid Lõuna-Soomes; – lõpetada Eesti-Soome mereblokaad Soome lahes ja kindlustada üle Läänemere otsene ligipääs Ahvenamaa saartele.

1940. aasta 13. märtsi kokkuleppega hakati rakendama Stalini kolmanda puntki eesmärke parandada Leningradi piirkonna kaitseliine territoriaalsete nõudmiste kaudu ja kindlustada laheblokaadi põhjatiib Hanko mereväebaasi rentimisega.

N R 4 ( 6 8 ) O KTO O B E R 2 0 1 0

Sõdur

63

AJALUGU Võrreldes Kuusineni kokkuleppega oli Moskva leping poliitiline kompromiss märkimisväärsete poliitiliste eelistega, kui võrrelda seda 1939. aasta Soome-Nõukogude piiri- ja sõjaväebalansiga Soome lahel. Siiski oli see algusest peale mäda kompromiss, sest ei lahendanud konflikti kahe võitleva poole ennetavate poliitikate vahel. See hoopis kasvatas tulevase konflikti tõenäosust, lühendades Soome kaitse viivitustoimingute ennetavat ajaraamistikku.

Ma an nnerheimi k kaks aksik ktt e e --kai kaitsepo oll i i t i k ka a Stalin ei olnud ainus, kes seadis 1938.−1939. aasta rahvusvahelise kriisi ajal esikohale ennetava julgeoleku. 1930. aastate Soome kaitsepoliitika üritas kombineerida viivitamist ja liitu, kui tuli seista vastu arvukuselt võimsamast Nõukogude armeest tulenevale ohule. Mannerheim möönis, et Soome kaitsevägi ei suuda üksi Punaarmeele pikema konflikti vältel vastu seista, kuid viivitamise abil saaks võita aega väliste abivägede saabumiseni.

1930. aastate Soome kaitsepoliitika üritas kombineerida viivitamist ja liitu, kui tuli seista vastu arvukuselt võimsamast Nõukogude armeest tulenevale ohule.

Viivitavale kaitsele Karjalas tuleks kasuks lühemate rinnete hoidmine Laadoga järve lõuna- ja põhjaosas ning selle küljeühendustel.

Välisjõud võiksid läheneda Lõuna-Soomele üle Botnia lahe ja Läänemere. Mereblokaad Soome lahel ja Ahvenamaa militariseerimine kaitseks mereteid. Mannerheim lootis ka, et mõned välisjõud saaks paigutada Lapimaale, et lühendada pikka rindejoont Nõukogude Liiduga (kaart 2).

Mannerheimi kaksiktee-kaitsepoliitikal olid mõned õnnetud poliitilised tagajärjed, sest see sidus Soome suurjõudude merekonfliktidega Läänemere pärast. Nõukogude Liidule oleks see tähendanud strateegilist võimalust, et mõni kolmas osaline saaks ligipääsu Lõuna-Soome rünnakuteedele.

Molotovi-Ribbentropi pakt 1939. aasta augustis oli esimene tagasilöök Mannerheimi kaksikteepoliitikale, sest see sulges Balti ekspeditsiooni võimaluse. Soomel polnud mõtet loota mingit sõjalist abi Saksamaalt ning Saksa merevägi takistas Prantsuse ja Briti merevägede tegutsemist Läänemerel. Teine löök tuli 1939. aasta septembris, mil Nõukogude-Eesti leping avas laheblokaadi lõunapoolsed väravad Nõukogude väRootsi valitsus keeldus gedele.

osalemast aga juba 1939. aasta oktoobri-novembri Moskva läbirääkimiste ajal, kui otsustas säilitada Soome-Vene konfliktis neutraalsuse.

Rootsi oli Mannerheimi viimane välisabi võimalus. Rootsi vägede ligipääsuks oleks pidanud avama rootslastele teed Ahvenamaale, mis oli Botnia lahele ligipääsu kontrollpunktiks. Rootsi valitsus keeldus osalemast aga juba 1939. aasta oktoobri-novembri Moskva läbirääkimiste ajal, kui otsustas säilitada Soome-Vene konfliktis neutraalsuse.

Nende poliitika ei lasknud ka võimalikel Prantsuse või Briti vägedel suunduda Norra kaudu Soome 1940. aasta märtsis.

1940. aasta märtsis sõlmitud Moskva leping jättis Soome väed kaitsetuks palju võimsamate Nõukogude vägede vastu, mis lõikaksid palju kasu pikast rindest ja strateegilisest ühendusest Karjalas. Eesti kaudu oli Nõukogude vägedel lühike ligipääs Lõuna-Soomele ja Ahvenamaale, mis tähendas, et need võisid olla ohtlikud Soome armeele nii Hanko baasist kui ka edelas asuvalt rannajoonelt Turu piirkonnas. Soome-Nõukogude võidujooks neutraliseeritud Ahvenamaale oleks olnud poliitilise kriisi sõjalise arengu päästik.

H I S T O R Y

1940. aasta märtsi tulemuseks oli ennetav paradoks. Stalin kalkuleeris, et tema ennetavad positsioonid toovad tulu otsustava strateegilise eelisena ja hoiavad Soomest eemal võimalikud välised sõjajõud. See suurendas kahe võistleva ennetuspoliitika ebapüsivust. Mannerheimil oli palju vähem aega viivitada Nõukogude vägede sissetungi, suurem ajend kaasata välist sõjalist abi nii kiiresti, kui see osutub võimalikuks, ning sõjalised põhjused valmistuda varaseks rünnakuks, et vähendada Nõukogude eeliseid.

64

The Basic Elements of the Pre-emptive Security and the Origins of the Finnish – Soviet Winter War 1939–1940 When the Finnish-Soviet Winter War began in November 1939, it was obvious from the very beginning that its immediate cause was a Soviet aggression. But it was not so obvious, why the Red Army attacked. Osmo Apunen from the Tampere Peace Research Institute (TaPRI) analyses the factors and reasons, which brought about the Finnish-Soviet military conflict.

Sõdur

N R 4 ( 6 8 ) O KTO O B E R 2 0 1 0

KAITSEVÄE PEASTAABI RAAMATUKOGUS

Moral Dilemmas of Modern War: Torture, Assassination, and Blackmail in an Age of Asymmetric Conflict Michael L. Gross Asymmetric conflict is changing the way that we practise and think about war. A practical guide for policy makers, military officers, students, and anyone else interested in asymmetric conflicts.

Saaremaa 1944: Eesti laskurkorpuse kannatuste rada Mart Laar Mart Laar keskendub raamatus Saaremaal 1944. aasta sügisel pealetungiva Punaarmee ja taganeva Saksa armee vahel peetud lahingutele. Sissejuhatavas osas kirjutab ta Saaremaa ajaloost enne Teist maailmasõda ning käsitleb põhjalikult 1941. aastal Eestist mobiliseeritud meeste saatust tööpataljonides ja Eesti laskurkorpuses, k.a ohvriterohkes Velikije Luki lahingus.

25. juuni 1941: Rumalus või agressioon?

Mark Solonin Raamatu teemaks on Nõukogude-Soome sõjad. Peatähelepanu on 25. juunil 1941 alanud (autori terminoloogia järgi) Teisel Nõukogude-Soome sõjal, mida Soomes kutsutakse Jätkusõjaks, kusjuures autor ei keskendu mitte niivõrd sõjalisele osale, kuivõrd just konfliktile eelnenud sündmustele ja võimalikele alternatiivsetele arenguvõimalustele.

Peaküsimuseks on: mis sundis Nõukogude Liitu 25. juunil Soome objektide pihta õhurünnakuid sooritama ja sellega Soomet sõtta kiskuma?

N R 4 ( 6 8 ) O KTO O B E R 2 0 1 0

Tsaaririik maailmasõjas Maurice Paléologue Teemad, mida autor oma päevaraamatus puudutab, on mitmekesised: sõja puhkemine ja kulg, masendav olukord Vene sõjaväe varustamises ja juhtimises, suhted liitlasriikidega, kaleidoskoopilise kiirusega toimuv ministritevahetus, keisrinna soosiku Rasputini hukutav mõju ja tapmine, kokkupuuted radikaalse intelligentsiga, Veebruarirevolutsioon ja tsaaririigi kokkuvarisemine.

Sõda pärast rahu: Eesti eriteenistuste vastasseis Nõukogude luure ja põrandaaluste kommunistidega 1920–1924 Reigo Rosenthal, Marko Tamming Raamat annab panoraamse pildi noore Eesti riigi algusaastatest, eriteenistuste (KAPO) loomisest ja kujunemisest, toetudes rangelt arhiivimaterjalidele ja dokumentidele ja sisaldades üle 2800 allikaviite. Raamatus on rohkesti unikaalseid pilte, faktoloogiat ja 21 lehekülge hõlmav nimeregister.

Soomepoisid: Võitlus jätkub: II maailmasõjas Soome armees võidelnud Eesti vabatahtlike ajalugu 1939–2010 Mart Laar, Peep Pillak, Hain Rebas, Meelis Saueauk Raamatus antakse ülevaate soomepoiste liikumisest ja see on jätkuks ning täienduseks Evald Uustalu ja Rein Moora 1973. aastal ilmunud raamatule “Soomepoisid”. Teos on illustreeritud fotodega, millest paljud ilmuvad avalikkuse ette esmakordselt. Raamatule lisatud CD-lt leiab soomepoiste nimekirja, skaneeritud rindelehed Üle Lahe, Kodutee ja Malevlane ning muid haruldasi materjale.

Sõdur

65