9. veebruar 2016 by Sõdurileht

242 tööpäeva, 239 esinemist – kaitseväe orkestri kiire elu

lk 2

Mereväe kokana šlangida ei saa

lk 5

Paraadi ettevalmistused on täies hoos

lk 6

SÕDURILEHT

TEISIPÄEV, 9. VEEBRUAR 2016

ISSN 1736-3411

ODAVISE,

MIS HALVAB VASTASE Jaanuaris tehti kaks lasku tankitõrjesüsteemist Javelin, need tähistasid uue peatüki algust Eesti kaitsevõimes. Loe lähemalt lk 3

Foto: Hans-Toomas Saarest

Sõdurileht 9. veebruar 2016

Juhtkiri

Täies hoos

242 tööpäeva, 239 esinemist – kaitseväe orkestri kiire elu

HANNUS LUURE Sügisese kutse teenistus on poole peal, suvisel kutsel on juba ammu rohkem oldud kui olla on jäänud. Praegu tundub paras aeg vaadata otsa oma teenistusele – hinnata, mida on õpitud, ja mõelda, mida on veel õppida. See leht räägib tavalisest rohkem sellisest ajateenistusest, kus põhirõhk ei ole vastase pihta kineetilise jõu rakendamisel. Eesmärk on näidata, kui vajalik on iga mutrike meie riigikaitsemasinas ja kui mitmekesine ajateenistus tegelikult on – kõigile on rakendus. See kehtib ka ühiskonna, eriti meie väikese Eesti ühiskonna kohta. Õpime ajateenistuses tundma erinevaid inimesi ja olukordi ning nendega toime tulema. Ajateenistus on keskkonnavahetus, mille kogemise luksust on maailmas vähestel inimestel. See on keskkonnavahetus, millest on tohutult palju õppida. Nautigem mõnegi olukorra absurdsust, nautigem seda, et kunagi sellele ajale tagasi vaadates ohkame igatsevalt ja mäletame neid elu õppetunde. Leidkem igas päevas midagi mõnusat, sest see on seal olemas! Orkester tööhoos Kaitseväe orkester Kadrioru lossi ees tervitamas Türkmenistani suursaadikut.

Ära unusta meie kajastusi jälgida ka Facebookis ja Sõdurilehe Youtube’i kanalil!

Kas teil on huvitav lugu, mis vääriks ka teistele rääkimist?

Sõdurileht ootab ajateenijate kaastöid. Kui sul on idee, siis kirjuta meile

sodurileht@mil.ee

sõdurileht TEAVITUSKESKUS

Filtri tee 12, 15007 Tallinn tel 717 2179

HANNUS LUURE

Jalutades ringi Tatari tänava sisehoovides, võib tähelepanelikum kodanik märgata tavalise euroremonditud valge maja aknalaudadel trummipulki ja noodilehti. Võhik järeldaks, et seal elavad tavalised muusikasõbrad või seal on mõne bändi prooviruum. Sissevälja liiklevad kaitseväe vormides mehed ja naised reedavad, et siin teenib hoopis väärikas ja pikkade traditsioonidega sõjaväeline üksus – Eesti kaitseväe orkester. Eesti sõjaväemuusika juured ulatuvad 1918. aastasse, kui enne Vabadussõda määrati ametisse esimene kapellmeister, hilisem sõjaväemuusika üldjuht Georg Redel. Praegusel kujul on orkester tegutsenud aastast 1993. Traditsioonide austamist näitab fakt, et siiamaani kantakse spetsiaalselt orkestri jaoks disainitud unikaalset sinist, oranžide kaunistustega vormi, mis on täpne koopia 1937. aasta ametlikust vormist. Orkestris mängivad professionaalsed muusikud, kes kõik on pillimängu õppinud aastaid ning kellest enamikel on muusikaline kõrghari-

Peatoimetaja: reamees Hannus Luure Küljendajad: nooremseersant Johannes Madis Aasmäe, nooremseersant Kethmar Salumets Keeletoimetaja: Kairi Vihman

dus. Kuigi orkestris on esmatähtis, et elevant ei oleks kõrva peale astunud, on kõik orkestri liikmed siiski kaitseväe tegevväelased. Ka ajateenijad on orkestrisse oodatud. Selleks peab aegsasti enne arstlikku komisjoni orkestri juhtkonnaga ühendust võtma ja oma musikaalsust tõestama. Kui kutsealune on musikaalse kõrgharidusega või seda omandamas, on ta tõenäoliselt orkestrisse oodatud. Kes niisama oskab hästi pilli mängida, peab veidi rohkem pingutama ning enda võimeid ettemängus näitama. Orkestrisse määratud, läbib kutsealune sõduri baaskursuse ja seejärel määratakse ta vahipataljoni nimekirja, kus ta teenib allesjäänud aja oma kaheksakuulisest teenistusest. Ajateenijatest orkestrantide hommikud ja õhtud on sellised, nagu kõikidel teistel – äratus, võimlemine, hügieen, söömine, rivistus, söömine, hügieen, rivistus ja öörahu. Sinna vahele jääb päev täis proove ja esinemisi. Kes ei mängi puhkpilliorkestri pille (sõjaväelised orkestrid on üldjuhul puhkpilli orkestrid), nende vastutada jääb välja õpe rivitrummidel. Esimene pool päevast möödub orkestri repertuaari harjutades, teine pool on mõeldud teiste koosseisude repertuaari lihvimiseks. Lisaks orkest-

Toimetajad: reamees Tanel Rungi, reamees Kasper Elissaar, nooremseersant Otto Oliver Olgo Fotograafid: nooremseersant Hans-Toomas Saarest, nooremseersant Silver Mikiver, reamees Karl Martin Räästas

Foto Hans-Toomas Saarest

rile tegutseb üksuses ajateenijate bänd ja lauluansambel. Harjutamisest üle jääv aeg kuulub esinemistele. Aastas on 242 tööpäeva ja kaitseväe orkestril aastas 239 esinemist. Kuigi sinna alla loetakse ka ühe trompetimängijast signalisti esinemine tseremooniatel, on orkestrantide tööpäevad siiski äärmiselt tihedad. Orkestri põhiülesanne ongi mängida muusikat kõikidel riiklikel ja sõjaväelistel tseremooniatel, võtta vastu ning saata ära kõrgeid riigitegelasi ning anda kontserte nii väeosades kui ka tsiviilelanikele.

„

Pärast ajateenistust on minu trummimäng kindlasti poole täpsem kui ta varem oli. Jakob Juhkam ajateenija

Orkestri repertuaar on muljetavaldav – Tatari tänava kontoris on üle viie tuhande teose. Orkestri ülema kolonelleitnant Peeter Saani sõnul on kaks esinemist sama nägu väga harva. Vaid mõnda populaarsemat showprogrammi esitatakse mitu korda, ülejäänud kontserdid proovitakse teha võimalikult ainulaadsed.

„Klassikaline kava on ikka üheks kontserdiks. Ega sama publik taha ju tulla kuulama sama lugu. Repertuaar kasvab pidevalt,“ ütleb kolonelleitnant Saan muheledes.

Tsiviilelus teater NO99 helimeistri ametit pidav helilooja Jakob Juhkam tuli ajateenistusse eelmise aasta oktoobris. Orkestris mängib ta rivitrummi ja ajateenijate bändis klahvpilli. Kui palju sa siin orkestris oldud aja jooksul inspiratsiooni oled saanud?

Kuulsin täna esimest korda elus Türkmenistani hümni, see oli väga lahe, mulle väga meeldis. Kuigi ma praegu ei ütleks, et ma tohutult millestki kannustatud oleks, siis arvan, et kogemus aega teenida on ikka niivõrd teistsugune elu, et selle inspireerivus või mingi asi jõuab kohale hiljem.

Mida kaitseväe orkestrist igapäevasesse muusikaellu kaasa võtad?

Ma ei ole igapäevaselt rivitrummar, aga tegelen ikkagi iga päev rütmi, pulsi ja rütmikombinatsioonidega. Ehk ma võtan seda kui enda harimist, pärast ajateenistust on minu trummimäng kindlasti poole täpsem kui ta varem oli.

Kaitsevägi internetis: www.mil.ee, www.youtube.com/sodurileht Kaitseväe pildialbum: pildid.mil.ee Vaata ka Sõdurilehe Facebooki-lehekülge www.facebook.com/s6durileht

9. veebruar 2016 Sõdurileht

Vaata videot

Kaitsevägi demonstreeris Javelini tankitõrjesüsteemi võimekust youtu.be/gQOml5mhY6E

Kaks pauku, mis tähistasid uut ajastut OTTO OLIVER OLGO

22. jaanuar ei olnud üksnes särava päikesega talvepäev, vaid kuupäev, mil Eesti kaitseväe tankitõrjevõimekus jõudis uuele tasemele. Maarjamaa koolitatud instruktorid tulistasid keskpolügoonil kaks lasku tankitõrjesüsteemist Javelin (eesti k „oda“ – toim), see jõudis kaitseväe relvastusse eelmisel aastal. Mõlemad Javelini raketid tabasid eri kaugustel asunud sihtmärke. „See on võrreldes meie MILAN-2 tankitõrjesüsteemiga lihtsam,

parem, kergem ja tõhusam relv,“ sõnas rõõmsas meeleolus 1. jalaväebrigaadi ülem kolonelleitnant VeikoVello Palm laskepäeval Sõdurilehele. Kolonelleitnant Palm lisas, et Javelini süsteemist on tulistatud keskpolügoonil varemgi, aga tol korral olid laskjad ameeriklased, kes tutvustasid eestlastele Javelini süsteemi.

Ajateenijad saavad peagi oma võimaluse

Kaks ajaloolist lasku sooritasid 1. jalaväebrigaadi tankitõrjekompanii ja Kaitseliidu kaks instruktorit, kes läbisid põhjaliku koolituse. Tulevikus hakkavad Javelinist laskma ka tankitõrjekompaniide ajateenijad, kes on saanud erialast väljaõpet alates möödunud aastast. Tõsi, mitte sagedasti, sest iga lask maksab mitukümmend tuhat eurot. Kaitsevägi kasutab seetõttu agaralt imi-

taatorit, mis on äärmiselt tõetruu ning vähendab lahinglaskmiste korraldamise vajadust. Kolonelleitnant Palm lausus, et tankitõrjekompaniide ajateenijatele meeldib Javelini süsteem. „See on moodne relv, mis meenutab videomängu tehnikat. Ajateenijatele see sobib ja nad õpivad kiiresti,“ ütles kolonelleitnant Palm. Esimesed nn odaviskeristsed saavad noorsandid tõenäoliselt õppusel Kevadtorm. FGM-148 Javelin on kolmanda põlvkonna tankitõrjeraketisüsteem, mis kuulub alates 1990. aastate keskpaigast USA ja paljude teiste riikide relvastusse. Tegu on lase-ja-unustasüsteemiga, mis suurendab kaitseväelaste ohutust ja tegevusvabadust lahinguväljal: rakett lukustub pärast väljatulistamist sihtmärgile ja sihtmärki ei pea tabamuse hetkeni sihikul hoidma.

Tankitõrjesüsteem FGM-148 Javelin

Meeskond: 2 Kogukaal: 22,3 kg Lase-ja-unusta-süsteem

1,1 m

Aktiivsoomuse vastane juhitav rakett Ø 127 mm Üks lask: ~70 000 €

75–2500 m

1 2

5 6

OTTO OLIVER OLGO

1. Teel püsimist mõjutab neli faktorit: masina kiirus, mass, kurvi-

JULIUS AIR KULL Kuperjanovi jalaväepataljoni ajateenija

Läbistab kuni 750 mm soomust Kaks lasku minutis

Autojuht, kuhu sul kiire on?

Paar autojuhti on saanud seda tunda juba omal nahal, nii Lõuna- kui ka Põhja-Eestis. Veok või maastur kaotab ühtäkki teel juhitavuse ega saa huuliltki enne sõna „küünelakieemaldaja“, kui maastur on kraavis. Koostöös kaitseväe tehnikat peensusteni tundva staabi- ja sidepataljoni nooremveebli Allan Saukasega pani Sõdurileht kokku seitse soovitust, mida libeda ilmaga meeles pidada.

selgeks ajateenistuse kolme esimese nädala jooksul

Graafika: Johannes Madis Aasmäe

Jaanuarikuu tõi Eesti metsa- ja linnateedele jää, vee ja sopa. See tähendab omakorda, et kätte on jõudnud aeg, mil kaitseväe noorte autojuhtide vaimne kindlus ja läbitud väljaõpe seisab silmitsi füüsika halastamatu jõuga.

10 tõdemust, mis saavad

7 Nooremveebel Allan Saukas demonstreerimas teelt väljasõitu.

geomeetria ja haardumine rehvide ning maapinna vahel. Kolme viimast maanteedel muuta ei saa, küll saab alati vähendada kiirust. 2. Spidomeetrit ei pea alati vaatama autojuht, ka kõrvalsõitja on kohustatud tegema märkuse, kui näeb, et kiirus läheb liiga suureks. 3. Manöövrite tegemisel olla võimalikult sujuv. Möödasõite tasub sootuks vältida. 4. Kui siiski teed möödasõite, arvesta jäise külgtuulega.

Foto Kalev Smidt

5. Kaitseväe masinapark on enamasti neljarattaveoline. Libedaga on kohaltvõtt kerge ja autod sõidavad hästi, aga pidurdatakse samamoodi nelja rattaga. Ära hinda auto pidurdamisvõimet üle. 6. Ära keera rooli ega pidurda liiga järsult, kui tekib ärev olukord. Kui pidurdad näiteks enne lompi jõuliselt, siis lähevad pidurikettad kuumaks ja külmas vees võivad kettad kõverduda. 7. Veelkord – sul pole kuhugi kiiret, kaitseväes saad olla kuni maikuu lõpuni. Tasa sõuad, kaugele jõuad.

Vaata videot

Mida peaks kaitseväe autojuht teadma libeda ilmaga? youtu.be/xulpXvpORGE

8 9 10

Tõrge! Kui igapäevastes toimetustes tekib mõni tehniline probleem, näiteks nutiseade jookseb kokku või veesegisti hakkab „köhima“, siis koputab sõduri lihasmälule vastupandamatu kihk lasta üks aste madalamale ja hüüda „Tõrge!“. Neile, kes ei tea: väljend pärineb relvaväljaõppest. PUID ALLA! Vististi kaitseväes üldiselt ja kahtlemata Kuperjanovi jalaväepataljonis eksisteerib müstiline, nähtamatu metaahi. See salapärane soojendi töötab puuküttel ning on üüratult, võimalik, et lausa lõpmatult suur. ALATI saab sellele puid alla panna ja alati mahub veel. Albert Einstein ütles: ainult universum ja inimese lollus on piiritud, kuid ta ei olnud kaitseväes käinud. Siinkohal on eriti oluline mainida, et puid pannakse just alla ja mitte peale. Kui keegi peaks siin peale kütma, siis sellele järgneks kriminaalkaristus. („Peale tegemine“ või „kütmine“ on slängis kanepi suitsetamine.) Talvine kutse, üks minut! Hommikusöögiks on aega 10 minutit, lõunasöögiks 15, õhtusöögiks 10. Sealjuures tuleb tõdeda, et minuti mõiste sõltub kuufaasist, tähtede seisust ja seersandi tujust. Keegi ei taha kappidega rallida. Kaitseväes kehtivad (ilmselt enesele teadvustamata) üpris karmid feng shui reeglid ja see on ainult üks mitmest paralleelist, mida saab taoistliku õpetusega tõmmata. Hea feng shui valitseb siis, kui on saavutatud harmoonia keskkonnaga ehk kui kõik esemed asetsevad kappides täpselt kindlaks määratud kohtadel. Loomulikult mängivad tähtsaid rolle ka voodite ning toolide paigutused. Kaitseväe loogika ei võrdu tsiviilloogika. Kaitseväes on oma reeglid, sellel põhineb ka siinne loogika. Tsiviilloogika on küll tore, seda saab mõnes olukorras täiesti edukalt kasutada, kuid see on üks igavesti libe tee. „Liigne pädevus on ogarus.“ Härra seersant, kas lubate siseneda? Eelmine lause kutsub ilmselt paljudes lugejates esile kavala muige. Nagu kärbsed kleeppaberile, jäävad kaitseväes kiiresti külge mitmed kohaliku kultuuri lendsõnad. Nendest põhilised on: „sain“, „just nii“, „jaa, õige“, „tõrge!“ ning „no-go“. 6.00 Tsiviilminale tagasi mõeldes on ilmselt kõige rohkem muutunud hommikuse ärkamise ja riietumise kiirus. Mõelge, kuidas jookseksid võidu rahulik ja laisk ning teiselt poolt jahti pidav gepard. Ilmselt taipate arengu mastaapi. Me oleme kaasvõitlejad. Esimese kolme nädalaga on selgelt tunda meeskonnavaimu aeglast, kuid pidevat tugevnemist. Päris alguses oli kohanemise käigus tunda ka veidi rühmasisest kraaklemist, kuid sellele vastavate emotsioonide segunemine ühisvaimu lahusesse ainult kiireneb. Rühm on justkui kett, mille vastupidavus sõltub selle nõrgimast lülist. See teadmine kinnistub iga päevaga aina rohkem. Ära julge, lihtsalt kulge. Selle lausega võiks kokku võtta igasugused virisemised, korrarikkumised ja köömnesuurused pretensioonid. Kaitseväes tasub olla kui leheke kevadises sulaojas. Algul on vool kiire ning kisub nii ühes kui ka teises suunas, kuid ajaga jääb leheke seisma oma määratud kohta elulises taustsüsteemis. Kusjuures, mida rohkem ta vooluga kaasa läheb, seda kaugemale jõuab. Laatsakuningas ei ole kõrge auaste, hoolimata võimsast kõlast.

Sõdurileht 9. veebruar 2016

Fotograafide nädala sähvatused

Hambad õieli Liitlaste A-10 Thunderbolt tõuseb Ämari lennuväljalt õhku.

Elu läbi sihiku 1. jalaväebrigaadi tankitõrjekompanii harjutas Sirgalas linnalahingu pidamist.

Foto Silver Mikiver

Stiilne sakslane Saksamaa liitvabariigi kaitseatašee kolonelleitnant Konstantin Bellini.

Foto Silver Mikiver

9. veebruar 2016 Sõdurileht

Mereväe kokana šlangida ei saa HANNUS LUURE

Aasta alguses jäi madrus Robert Andreas üksinda. Ei juhtunud midagi hullu, lihtsalt staabi- ja toetuslaeva Tasuja tegevväelasest kokk läks parameediku kursustele ning madrus And reas jäi üksinda vastutama terve meeskonna toitlustamise eest. Eesti mereväe laevade koridorid on kitsad ja laeva köök ehk kambüüs on samuti kitsas. Keeruline on ette kujutada, et selles ruumis töötas kunagi kolm inimest. Madrus Andreas on niivõrd pikk, et ta korralikult piiratud soeng puudutab aeg-ajalt kambüüsi lage. Pead ei ole ta õnneks veel ära löönud. „Täna teen tegelikult nii lihtsat toitu, et siin pole väga midagi pildistada,“ pomiseb madrus Andreas hakklihakastet segades ja keedukartulite pealt vett ära kallates.

Mis filosoofiat sa järgid, kui nädala menüüd ette valmistad?

Ei ole mingit suurt filosoofiat, iga päev proovin erinevat toitu teha. Iga päev ei taha liha, mõni päev tahad kana, mõni päev hakkliha.

Kas sa teed ilma lihata ka vahel süüa?

Üldjuhul ikka ei tee, sest kõik siin laeval teevad päev läbi füüsilist tööd. Kuskohast see jõud sealt juurikast tuleb … Eks me küsime tegevväelaste käest, mis isu sel nädalal on. Vanasti panime koos tegevväelastega menüü paika. Vaatasime, et iga päev poleks mingi makaron, vaheldus peab olema. Nüüd teen enda maitse järgi, saan teha seda, mida tahan. Näiteks see sealiha kapsa ja kartuliga (osutab menüüle seinal), selle tegin nii-öelda teki all – peal oli sibula ja majoneesi segu ja siis panin juustu ka veel ja siis ta seal all mõnusalt küpses.

„

Üldiselt on ikka nii, et kui midagi meeldib, siis öeldakse, ja kui midagi on halvasti, siis öeldakse ka viisakalt, et see või too võiks natukene teistmoodi olla. Robert Andreas madrus Tasuja kokk

Andreas läheb ohvitseride messi lauda katma. Taldrikud ja noadkahvlid asetab lauale nagu restoranis, kõik õigel kohal. Leivakorvikeses on leivad korrektselt asetatud, et oleks ilus vaadata. Kui on aeg lõunat süüa, antakse laeva valjuhäälditest sellest teada. Esmaspäeval panen menüü paika ja siis käiakse poes või turul toor aineid ostmas. Praegu on mulle kõige raskem teha täpselt õige kogus toitu.

Madrus Andreas kambüüsis Selja taga olevast avast ulatab madrus Andreas näljastele toitu.

Mõnikord tuleb mõni ootamatu sööja juurde, siis peab talle ka toitu pakkuma. Kui vaja, siis annan enda portsu kellelegi teisele. Praegu jääb pigem mingi kogus toitu üle, aga sellest pole ka hullu, seda saavad öösel laevavalves olevad ajateenijad süüa. Näe, seekord jäi ka portsu jagu kartuleid ja kastet üle, aga kuna olen ise täna laevavalves, saan kõhu täis.

Mis sinu toitudest kõige paremini siiamaani peale on läinud?

See on hea küsimus. Madrus Andreas tegutseb pidevalt. Vilunult loputab ta söögitegemisest mustad nõud ning asetab need nõudepesumasinasse. Masinas pestud nõud paneb ta kohe tagasi õigetele kohale. Lusikatele, kahvlitele ja nugadele on kõigil spetsiaalne topsik, samuti on igal potil ja pannil oma koht. Kambüüs on äärmiselt puhas ning kõikide asjade asukoht oleks nagu nii välja arvutatud, et saavutada kõige efektiivsem paigutus. Ilmselt ikka mingi nn rämpstoit. Friikartulid ja burgerid näiteks meeldisid kõigile. Eks kõik tahavad aeg-ajalt mingit kiirtoitu süüa. Muidugi on mul alati salat ka kõrval. Üldiselt on ikka nii, et kui midagi meeldib, siis öeldakse, ja kui midagi on halvasti, siis öeldakse ka viisakalt, et see või too võiks natukene teistmoodi olla. Justkui tõestusmaterjalina käivad kaadrikaitseväelased kambüüsi nõusid toomas, iga maha asetatud tald-

riku kõlksu järel kostab kõigi suust mingi tänusõna. Mõni tänulikum kiidab, et väga hea oli.

Öeldakse, et kokk on laevameeskonna kõige tähtsam lii ge. Kui toit on hea, on kõik õnnelikud, kui kokk midagi untsu keerab, on kõigil halb olla. Kas nõustud sellega?

Põhimõtteliselt olen nõus. Kõik saavad aru, et kui siin palavas ruumis midagi käärima läheb, on kõigil halvasti. Siin ollakse väga toetavad. Kui ma ütlen, et mul on millegagi abi vaja, näiteks on vaja kartuleid koorida, siis keegi tuleb alati appi. Mõnes tunnis näiteks ei pea ma ka käima, sest keegi peab ikka süüa ka tegema.

Kuidas sa Tasujale kokaks sattusid?

Minuga oli veidi keerulisem lugu. Alguses olin üldse vahipataljoni NAKi nimekirjas, olin juba uude tuppa kolinud ja asjad lahti pakkinud. Mul oli vend ka siin varasema kutsega ajateenistuses ja teadis ühte kirjutajat. Kuna kokkasid oli laevadele veel vaja, siis sebisin veidi ja ühel hetkel tuldi tuppa ja öeldi, et paki asjad uuesti kokku, lähed Tasuja peale kokaks. Mulle pakuti juba arstlikus komisjonis, et mine mereväkke, aga siis tegin mingi „äääh“, et olen kolm aastat mere peal töötanud, ei viitsi. Töötasin varem Tallinkis, Stari peal lihakokana. Pärast sõduri baaskursust mõistsin aga, et see

Foto Silver Mikiver

töö mulle tegelikult meeldib. Võrreldes Tallinkiga peab siin palju rohkem mõtlema ja siin on palju vähem asju ette ära tehtud. Tasuja peal on palju vähem rutiini.

„

Professionaalse arengu saad kuskil kõvas restoranis, aga siin on erinev kogemus. Oled minu jaoks esimene inimene, kes ütleb, et kaitseväes on vähe rutiini.

Nii on. Kui hommikused tegevused ehk hügieen ja rivistused on tehtud, tuled laevale ja hakkad lõunasööki tegema. Sellega on tegemist kuni lõunani ja natukene peale. Kui kambüüs on korras, siis jätkub väljaõpe, tehakse häireid ja harjutatakse erinevaid olukordi. Ka kokk peab häired kaasa tegema, tõstad kiirelt poti tulelt ja hakkad tegutsema. Kui teiste laevade peal on ajateenija tegevväelasest koka-parameediku abi, siis mina olen praegu nii-öelda neutraalne. Kui vaja, panen tuletõrjujaülikonna selga, kui vaja, teen midagi muud. Meil on nii väike meeskond, et nii ei saa, et lihtsalt istud ega tee midagi – ikka peab panustama.

Sul on siin kõik nii puhas ja süstematiseeritud. Kas sa oled enda käe järgi kõik sättinud?

Ei, iga köögiga harjub pika peale ära. Ma olen natukene pedant ka,

korda peab hoidma, endal on lihtsam. Mõni on olnud siin pilvedes – seletad talle pika jutu ära ja midagi ei saa aru. Teeb mingi roa valmis, viskab asjad kraanikaussi ja sinna nad jäävad, kõik uputab ja põrand on mingit jama täis. Siis ma käisin küll juuksed püsti ringi, ma ei salli sellist segadust. Mulle on selline kord enne kaitseväge sisse harjutatud. Tallinkis praktikal olles oli meil selline juhendaja, kes käis pidevalt kaikaga selja taga ja jälgis, et lapp oleks käe külge kinnitatud. Kohe, kui mingi asi oli, lendas selga. Vaba aja ja sporditundide sisustamiseks on madrus Andreas miinitekki palunud üles panna poksikoti. Kaamera ees ta seda lööma ei hakanud, kuid nentis, et on varem poksiga tegelenud ja mõnus on vahepeal kotti tagumas käia. „Teate, kui keegi tahaks tulla ja küsib, kuidas oli,“ alustas madrus Andreas, ilma et me oleks isegi küsinud, „siis mina soovitan. Professionaalse arengu saad kuskil kõvas restoranis, aga siin on erinev kogemus. Siin on kodused toidud, palju saad ise mõelda, pead improviseerima, ei pea kunagi samasuguseid asju tegema. Mässad ise, maitsestad, teed enda järgi ja vastutad ise tulemuse eest. Alguses ma olin vastu, et miks ma peaksin nii palju tööd tegema, sisuliselt tegevväelase koormuse ja ilma rahata. Aga kogemuse mõttes on see seda väärt.“

Sõdurileht 9. veebruar 2016

Paraadi ettevalmistused on täies hoos TANEL RUNGI

Tänavune Eesti vabariigi kaitsejõudude paraad ei ole enam mägede taga. Kolmeaastase pausi järel peetakse see aasta tähtsündmus taas Tallinnas Vabaduse väljakul. Paraadi ettevalmistuste ja korraldamisega tegeleb vahipataljoni tseremoniaalteenistus. Veebel Andres Lillemäe sõnul alustati tänavuse paraadi korraldamisega juba novembri alguses. Kokkulepete ja kooskõlastamistega said korraldajad hakata tegelema pärast detsembri alguses toimunud esimest suurt koosolekut. „Paraadiks valmistumisel kulub palju energiat erinevate instantsidega, näiteks politsei ja

välisministeeriumiga, kokkuleppele jõudmisele. Ühesõnaga, bürokraatiat on palju,“ rääkis veebel Lillemägi korralduse köögipoolest. Võrreldes eelmisel aastal Narvas peetud paraadiga võtab tänavusest paraadist osa väiksem isikkoosseis ja vähem tehnikat. Kui Narvas oli ligi 1400 kaitseväelast ning üle 100 ühiku tehnikat, siis sel aastal on esialgsete andmete kohaselt vastavad arvud 1075 ja 90. „Kui paraad toimuks Narvas või Pärnus, siis saaksime panna rohkem üksusi rivisse kui Tallinnas. Kuna Vabaduse väljak seab meile selged piirid, siis peamegi platsi asukohta ja suurust arvestama, et kõik sinna ikka ära mahuksid,“ kommenteeris väiksemaid arve veebel Lillemägi. Tema sõnul võib Narva plats küll kaardilt ja pildilt tunduda võrdväärsena Vabaduse väljakuga, kuid tegelikult on Vabaduse väljakul paraadi läbiviimiseks vähem ruumi.

Väeosadest on kõige arvukamalt vabariigi aastapäeval esindatud vahipataljon ning Kuperjanovi jalaväepataljon. Mõlemad pataljonid on kohal nii jalgsi- kui ka tehnikaüksusena. Presidendi kaardiväena tuntud vahipataljoni suur osalejate arv ei tulene pelgalt paraadi vajadustest, vaid sellestki, et seoses vabariigi aastapäevaga toimub ka palju tseremooniaid. Auüksuste koolitamisega tegelev veebel Lillemägi rääkis, et vahipataljoni jaoks algab aastapäeva tähistamine juba 22. veebruaril, kui algavadki vabariigi sünnipäevaga seotud tseremooniad. Samuti mehitavad 23.-24. veebruaril kaardiväelased kõik vajaminevad auüksused. Kuigi isikkoosseisult on seekordne paraad mõnevõrra väiksem kui eelmisel aastal, tasub sel aastal pilgud rohkem taevasse suunata. Seda põhjusel, et ülelende tegevaid õhusõidukeid on oodata rekordiline

Joondumine! Vabariigi aastapäevaks saab iga üksuse rivi ideaalseks lihvitud.

arv. „Õhusõidukite arv on muljetavaldav. Nii suure osalejate arvuga ülelendu ei ole taasiseseisvunud Eesti ajaloos olnud,“ rääkis veebel Lillemägi. Muidugi oleneb kõik ilmast. Kui 24. veebruaril ilm lendamiseks ei sobi, võivad A-10d, Eurofighterid ja ameeriklaste Apache’id publikul nägemata jääda.

Foto kaitsevägi

Milline oleks korraldajate jaoks üks õnnestunud paraad? „Meie soov on, et kõik inimesed jääksid paraadiga rahule. Rahvas peab nägema, et kaitseväelased on selleks valmistunud, laitmatult riides ja korraliku tehnikaga. Kui need tingimused on täidetud, siis võib lugeda paraadi õnnestunuks,“ ütles veebel Lillemägi.

Kõrgemasse sõjakooli kandideerija peab olema kindel oma valikutes AVE EERMA

kaitseväe ühendatud õppeasutused

Kõrgema sõjakooli mõnevõrra muutunud sisseastumiskatsetest, vestlusel küsitavast ja sobiva kandidaadi iseloomujoontest rääkis kaitseväe ühendatud õppeasutuste ülem kolonel Martin Herem. Alates sellest suvest ei tee kõrgemasse sõjakooli kandideerijad akadeemilist testi. Millest selline muutus on tingitud?

Kaitseväe ühendatud õppeasutuste nõukogu kinnitas kõrgemasse sõjakooli astumise kriteeriumid, kus akadeemilise testi tulemuste asemel arvestab vastuvõtukomisjon kandidaadi keskkooli lõputunnistuse keskmist hinnet. Meil on mitme aasta jagu võrreldavat materjali, et kõrvutada kadeti akadeemilise testi tulemust ja õppe edukust. Oleme leidnud, et neil kahel näitajal puudub korrelatsioon ja selle pärast oleme otsustanud, et akadeemilist testi kandidaadi õppimisvõime hindamisel edaspidi ei kasuta. Pingerida saame koostada ka lõputunnistuse hinnete keskmise tulemuse järgi, kuna see näitab nii hoolsust kui ka akadeemilisi võimeid.

Jätkates klassikalise küsimusega: mida vastuvõtukomisjon sisseastumisvestlusel teada soovib? Vestlusel üritame aru saada, kas kandideerija on kindel selles, mis eriala ta omale on valinud, kui teadlik ta on selle ametiga kaasnevatest tingimustest ja kas talle need tingimused sobivad.

Kõrgemasse sõjakooli sisseastumine

KVÜÕA kõrgemas sõjakoolis saab õppida kolm aastat kestvas rakenduskõrgharidusõppes sõjaväelise juhtimise erialal maa-, mere- või õhuväe põhikursusel, lõpetaja saab rakenduskõrghariduse diplomi. Sisseastumiskatsed 1. kutsesobivusvestlus 2. üldfüüsiline test (kätekõverdamine toenglamangus, istessetõus selililamangust, 3200 m jooks) vähemalt 60 punktile igas harjutuses Vastu võetakse paremusjärjestuse alusel, lähtudes lõputunnistuse keskmisest hindest ning kutsesobivusvestluse ja üldfüüsilise testi alusel kujunenud punktisummast. KVÜÕA kõrgema sõjakooli rakenduskõrgharidusõppesse saab sisseastumisdokumente esitada elektrooniliselt Eesti kõrgkoolide sisseastumise infosüsteemi (SAIS) kaudu ajavahemikus 20. juuni kuni 3. juuli 2016. Sisseastumiskatsed kõrgema sõjakooli rakenduskõrgharidusõppesse toimuvad 18.–22. juulil 2016. Lisainfo: Kõrgema sõjakooli koduleht www.sojakool.ee/juht. Kõrgema sõjakooli Facebooki lehekülg www.facebook.com/s6jakool. Sinu küsimused on oodatud telefonil 717 6131 või sojakool@mil.ee. Foto Ave Eerma

Potentsiaalsed kadetid pumpamas Hea vorm on üks tähtsamatest eeldustest kõrgemasse sõjakooli astumiseks.

Millega peavad kõrgemasse sõjakooli õppima kandideerijad arvestama? Kandidaadid peavad arvestama, et pärast õpingute lõpetamist ohvitseriks saades ei saa nad geograafiliselt teenistuskohta ning konkreetset eriala valida – otsus, kas lõpetajast saab rühmaülem või staabiohvitser, sõltub nendest hinnangutest, mida kadett koolis õppides ja hilisemas teenistuses ohvitserina oma ülemalt saab ning kuhu ülem ta edasi teenima määrab. See võib tunduda ebaõiglane. Kui oled advokaat või autojuht, siis võid valida omale asukoha, ülemuse, alluvate ja palga järgi uue töökoha. Kaitseväes seda võimalust ei ole. Kuni selles süsteemis töötad, seni sind suuna-

takse. Loomulikult võetakse arvesse sinu omadusi, saavutusi, võimalusel ka eelistusi, aga tihtipeale oled sa ikkagi nupp mängulaual.

Millega ohvitser veel arvestama peab?

Kiire karjäär ametkonna absoluutsesse tippu on välistatud. Kui oled oma töös andekas ja edasipürgiv, siis tõenäoliselt on mõnel teisel erialal palju lihtsam jõuda 30. eluaastaks väga kõrgele. Kaitseväes on praegu selliseid võimalusi väga vähe. Palk on üsna fikseeritud. Kaitseväelaste palk on praegu küllaltki hea, aga lisa teenimise võimalused, ka mõne muu kõrvalerialaga, on väga piiratud ning lisatasud on küllaltki väikesed.

Ohvitser peab olema alati valmis otsustama ning vastutama inimeste eest. Inimeste saatuse eest otsustamine tähendab, et sa otsustad nende palga üle, teenistuskoha üle ning võimalik, et ka nende elu üle. Erinevalt igast teisest ametist saadad sa inimesi sinna, kust väga võimalik, et tagasi ei tulda. Kaalutlusvõime ja otsustusvõime on äärmiselt olulised. Vastuvõtukomisjon üritab juba kadetikandidaatidega vesteldes aru saada, kas õppima kandideerijal on need vajalikud arusaamad olemas.

Millised on kõige raskemad õppeained kõrgemas sõjakoolis?

Ei ole kindlat õppeainet, kust kadetid välja langevad, kuid on üks kindel joon – tahe. Mitte õppida ja

pingutada, vaid tahe selle tööga tegeleda. Sellest saadakse alles siis aru, kui õpitakse. Teistes kõrgkoolides on see samamoodi – inimesed lähevad inseneriks, advokaadiks või arstiks õppima ning saavad ka alles mitmendal õppeaastal aru, et see ei ole see, mida nad teha tahavad.

Milliseid õppureid kõrgem sõjakool ootab?

Kõrgemasse sõjakooli sobivad õppima need noored, kes tahavad võtta vastutust, tahavad midagi saavutada ja on sellest erialast huvitatud. Kui aga ei ole veel selget arusaama, mida kõrgema sõjakooli sõjaväelise juhtimise õpe endast kujutab, siis ajateenistuses olles soovitan seda kindlasti rühmaülemalt küsida.

9. veebruar 2016 Sõdurileht

Müra ilma autota, lasud ilma kuulita

Uudised

Merevägi tuli sõudevõistlusel kolmandaks

Foto: Hans-Toomas Saarest

KASPER ELISSAAR

Väljas on kottpime ja tuulevaikne. Mõned tähed paistavad aeg-ajalt pilvede tagant. Maa on lõunasest lumesajust valge ning nullilähedasest temperatuurist märg. On veebruari esimese nädala hilisõhtu ja oma harjutust alustab üksus, mis käib oma esimesi samme pikal trepil. Tegu on ajateenijatest koosneva otseteavitusmeeskonnaga, mis moodsas infosõjas peaks tulevikus kaitseväe võimekusi oluliselt suurendama. Spetsiaalselt koostatud tiim alustas oma õpet sügisel ning tegu on Eestis esimeste kutsealustega, kes selliseid teadmisi omandavad ja hilisematel reservõppekogunemistel kasutavad. Pimedal õhtul ootavad kuus otseteavitusmeeskonna liiget ühe Põhja-Eestis asuva väeosa õppehoones ülema käsku. Nad ei ole oma kodupataljonis, vaid viibivad lähetuses, et üksustega mitme päeva jooksul erinevaid asju harjutada. Kell 19.40 läheb möll lahti. „Kaheksa minuti pärast kõigil varustus seljas ja olete autodes väljasõiduks valmis!“ tormab ruumi meeskonnaülem. „Kus kõik on?“ küsib ta. „Suitsul. Kohe annan neile märku, et alustame operatsiooniga,“ vastab üks autojuhtidest. 19.48: Meeskond sõidab väeosast välja lähedalasuvasse ajateenijate metsalaagrisse, kaasas lahinguvarustus, aga ka oma suurim tööriist – valjuhääldi, millega on mitmesaja meetri kauguselt võimalik jäljendada erinevaid hääli, seejuures väga tõetruult. 19.55: Laagrisse jõudes suundub meeskonnaülem oma abiga kohe sealse kompaniiülema juurde. Tehakse briifing, kus räägitakse, milleks võimelised ollakse ja kuidas saadud ülesanded täita. Ülesanne on vahipostide ja laagri ärksaks ja segadusse ajamine, imiteerides saabuvat mitme jao suurust rünnakut. 20.40: Plaan on paigas ja tiim sõidab koos kahe teejuhiga laagrist välja. Ajateenijad ei saa aru, mis autod need olid, kust tulid ja kuhu lähevad. „Ilmselt mingid tähtsad ninad tulid midagi üle vaatama,“

Otseteavitusmeeskond seisab keerulise ülesande ees. Heli levib paremini kõrgelt, samas tuleb jääda varjatuks.

kõlab arvamus. Jätkatakse oma õhtust rutiini ja valmistutakse põhku pugema. 21.02: Otseteavitusmeeskond jõuab väikse ringiga laagri teise külje lähedale. Maasturitel lülitatakse tuled välja, et end mitte reeta. Umbes viiesaja meetri kaugusel jalastutakse. Meeskond jaguneb kaheks tiimiks, mõlemal kaasas oma valjuhääldid. Autojuhid jäävad maha ja hiilides asutakse mööda metsaserva kohalike veeblite järel teele.

„

Laager on segaduses. Neid rünnatakse, aga nad ei saa aru, kust kohast. Taevasse lastakse oranž signaalrakett. 21.10: Esimene tiim jõuab oma esimesse heliedastuspunkti – lagendiku ääres olevate üksikute puude juurde. Tehnika seatakse valmis ja alustatakse. „Lasen kotka lendu,“ ütleb ülem raadiosaatjasse teisele tiimile ja paneb mängima helifailid, mida kuulates jääb mulje, et saabub üks veok. Ja teine. Ja kolmas. Toimub jalastumine. Käivad uksepaugud. Käskluste peale asuvad mehed liikuma. Teejuhist veebel raporteerib: „Vahipostil võeti juba juhtimispunktiga ühendust, et kuuldi autode uksepauke ja mingit liikumist. Seal on mehed valvel.“

21.32: Teavitusmehed liiguvad edasi. Nüüd juba täiesti metsa sees lagendikust madalamal ja kõvasti märjemal alal. Oksterägastikus püütakse hiirvaikseks jääda, sest möödutakse öövaatlusseadmetega vahipostist. See õnnestub, kuigi mõnesaja meetri läbimiseks kulub üle poole tunni. „See on hea adrenaliin,“ sosistab helioperaator. 22.14: Tiim ronib sügavast kraavist lagendiku servale ja seab valjuhääldi töökorda. Kaugus laagri keskpunktist on umbes sada meetrit. „Siin oscar tango üks, kotkas muneb, paus … laske kotkas lendu, kuuldel,“ teatab ülem raadiosaatjast teisele tiimile. Ja läheb mürgliks. Kõlarist kõlavad esmalt sammud, oksteragin ning seejärel juba lahingukäsklused ja automaadivalang. Laagri suunas antakse kahest küljest tuld, kuulda on meeste hõikeid, käsklusi ja kisa. Laager on segaduses. Neid rünnatakse, aga nad ei saa aru, kust kohast. Taevasse lastakse oranž signaalrakett. Täpselt otseteavitusmeeskonna suunas, kes vajub sügavamale kraavi. Aga kedagi ei nähta. Kahest suunast ründaks nagu mitu jagu, aga vastast ei suudeta avastada. Neil on oma ülematelt range käsk, et tuld ei tohi mitte mingil juhul avada enne, kui vastasega on silmside. Seda ei ole. 22.28: Esimene tiim liigub paralleelselt laagriga edasi ja simuleerib uut rünnakut.

Foto Hans-Toomas Saarest

22.40: Patrull laseb taevasse rohelise valgusraketi, aga ikka ei ole kedagi näha. Nii ei saa ju tuld avada! Heliedastusoperatsioon saab sooritatud ja vaja on kiiresti taganeda, enne kui vahele jäädakse. Helioperaator ja ülem eemalduvad teejuhi järel laagrist. Sedapuhku veel sügavamalt läbi metsa ja nüüd ka vee, sest vaja on märkamatult esimesest vahipostist mööda hiilida ja autodeni jõuda. „Vedas, et enne saabastesse kilekotid panin,“ rõõmustab üks meestest, kui vesi õrna jääkihi all põlvini ulatub. 23.00: Esimene tiim jõuab autode juurde. Paari minuti pärast ka teine. Kõlab mitu kergendunud ohet. Harjutus õnnestus – laager ajati segadusse, end ei paljastatud. Kõik jõudsid ilma kuulirahe alla sattumata tagasi. „Masinatele ja kiirelt minema!“ kõlab otseteavitusmeeskonna ülema korraldus oma viiele alluvale. Mehed ronivad vaikselt maasturitesse ja kaovad pimedusse. Täpselt nagu hääled, mis hetk varem metsas kõlasid. Otseteavitus on erinevate kanalite abil info edastamine või pettemanöövrite läbiviimine, kriisiolukorras omadele teabe andmine või vastase rünnakul tanki või mõne muu üksuse (suuremaks) mängimine. Mujal maailmas nimetatakse seda psühholoogilisteks operatsioonideks ja selle valdkonna esindajad meie liitlaste hulgast osalesid näiteks ka loos tegutsenud meeste väljaõppes.

Audentese spordikeskuses toimunud sisesõudmise suurvõistlusel Alfa näitas head minekut mereväe võistkond, kes tuli oma klassis kolmandaks. Nii Eesti kui ka maailma tipptegijaid koondanud võistlusel osales merevägi ülikoolide ja kaitseväe võistlusklassis, kus läbis 500 meetrit ajaga 1 minut ja 31 sekundit. Esikohale tuli Tallinna tehnikaülikool, teiseks jäi sisekaitseakadeemia. Mereväe neljaliikmelisse koosseisu kuulusid maat Toomas Tammsaar, vanemmaat Mihkel-Erik Ots, veebel Tanel Võrk ja veebel Urmet Kütt. „Kolmas koht kindlasti ei rahulda meid. Aga panime suure poi merre ja siit on hea edasi, mitte tagasi minna,“ kommenteeris veebel Kütt. Võistlusel osalesid meeste üldarvestuses ka staabi- ja sidepataljoni kaitseväelased, kellest kapral Tõnu Endrekson saavutas teise koha. Kapralid Andrei Jämsä ja Kaspar Taimsoo olid vastavalt kuues ja kaheksas. Spordirühma ajateenija reamees Daniel Liik tugevas konkurentsis finaali ei pääsenud.

Vahetus ameeriklaste kompaniiülem Eestis

Foto: Hans-Toomas Saarest

Jaanuari lõpus vahetus pidulikul rivistusel Tapa sõjaväelinnakus Ameerika Ühendriikide väeüksuse kompaniiülem. Kapten James Gibbsilt võttis teatepulga üle kapten William J. Vanderlip. „Üksus, mille juhtimise üle võtan, on Eestis teist korda ning ma ootan neilt palju. Me tahame teha eestlastega võimalikult palju koostööd ja õppida, kuidas sõdida külmas ilmas uue varustusega,“ lausus entusiastlik kapten Vanderlip pärast rivistust. Uue ülema esimene ühisõppus Scoutspataljoniga algab veebruaris, kus ühes Kaitseliidu üksustega harjutavad ameeriklased sõjapidamist talvistes tingimustes. Alates jaanuari esimesest nädalast Tapal paiknev liitlaste kompanii hüüdnimega Iron Troop on USA maaväe 2. ratsaväerügemendi 3. eskadroni mehhaniseeritud jalaväeüksus. Alaliselt paikneb üksus Saksamaal Vilseckis. 2. ratsaväerügement loodi 1836. aastal ning on lisaks Afganistani ja Iraagi operatsioonidele osalenud ka Esimeses ja Teises maailmasõjas ning Ameerika Ühendriikide kodusõjas.

Sõdurileht 9. veebruar 2016

ÜKIVÄEGRUPP SUURT

SUURTÜKIVÄEPATALJON

TAGALAPATALJON

1. jalaväebrigaad

VS reamees Henri Kallast

sõdur vs. sõdur

reamees Mattias Johannes Kallavus

282 80

260 70

ÜFT

Kätekõverdusi

nooremseersant Raikko Laanela

278 74

Rännak, mis haaras kaasa nagu ﬁlmis. Oli seik, kus hakati tee peal laskma täiega, muda sees olime põlvini ja kuna tee pealt minna ei saanud, läksime tee alt, kus oli truup – sinna kargasime kõik sisse. Üleni mudas, läbimärjad, ujud seal – väga kaasahaarav.

nooremseersant Karl Verlin

270 100

Öösel kell kaks sonis reamees Ilmjärv unes „Püsti, valvel!“, mille peale terve tuba hüppas voodist välja ja võttis valvelseisangu. Saades aru, et kedagi pole toas, läksime tagasi magama.

Sõduri baaskursuse lõpurännaku lõpp. Kui lõpuks kasarmusse jõudsime ja seljakoti seljast sai – see oli väga mõnus tunne ja jääb väga pikaks ajaks meelde.

Grillisin, veetsin tüdrukuga aega, rääkisin emale kaitseväe lugusid.

Läksime sõpradega sünnipäevapeole ja järgmisel päeval puhkasime sellest välja.

Mida tegid esimesel väljaloal?

Viisin naise spaasse.

Sain kõigepealt oma tüdrukuga kokku. Siis läksin vanematele külla ja õpetasin oma vendadele sõdurielu. Kuna olin siis veel reamees, tundsin ennast seersandina ja võib-olla seepärast läksin ka NAKi.

Vot, tupoi, jebiitama, fantast, ja nii ongi

Ja nii ongi, selge, sain

Külgehakanud väljend

„Kuulab siia!“

Just nii, selge sain, pluss-miinus, mhmhmh

Kui tõesti sõjaks läheks siis oma rühma juhtkonnaga – nad teavad seda asja.

Omaenda jaoga, sest olen nendega rahul ja tiimitöö klapib.

Kellega läheks lahingusse?

Pigem ei läheks, aga kui vaja, siis enda jaoga ehk enda käe järgi koolitatud meestega.

Oma meestega – neid ma usaldan – ja kindlasti n-srs Laanelaga, sest tean, et ta vaatab mu seljatagust.

Laservestidega rühm rühma vastu sõda – ei ole paukpadrunitega kõmmutamine, kui saad pihta, siis enam lasta ei saa.

Kõige ägedam asi

Kõige uhkem hetk oli SBK lõpurivistus. Kõik koos andsid vannet – see oli võimas.

Sain oma rühmast esimese reamehena MG-3 lasta.

Kõige harjumatum oli nii paljude inimestega ühes toas elamine. Pole varem nii vähe isiklikku ruumi olnud, kogu tegevus käib teiste silme all.

Kõige harjumatum asi

Ei olegi harjumatuid asju, lihtsalt suhtumine peab olema õige.

Mu isa ütleb alati, et see on nagu poomisega – alguses siputad, pärast harjud ära.

Seersant Kaasik: „Sama ajaga, millega teie jõuate hommikul ärgata ja välja tulla, jõuan mina käia siit Tapalt Tallinnas, naise rasedaks teha ja tagasi tulla ja te pole siis ikka veel väljas.“

Ajateenistuse alguses, kui saime AK4d kätte, leidsin koridorist kaks juppi, mille tubli sõdurina ülema kätte viisin. Õhtu poole 11 paiku toimus häire, kogu pataljon äratati üles ja aeti suurele põllule kaht rohelist võtmehoidjat otsima. Lõpuks otsisime kella üheni. See oli päris naljakas.

Kaks varianti, kas tagasi oma endisele tööle või uurin, kas kuskil siin on tööd pakkuda – praegune amet meeldib ja kaader on lahe.

Sõdurivande ettelugemine lõpetamisel.

Iga päev on mõnes mõttes äge. Kõik tunnid on ägedad, kui on õige inimene, kes seda läbi viib. SBK lõpurännak on midagi, mida kunagi muidu ei teeks. Kõndida täisvarustuses 4 km laudteel rabas päikseloojangu ajal – väga kena vaatepilt. Alguses oli kõige harjumatum ärkamine ja minutiga välja jooksmine. Teine oli aja peale asjade tegemine. Tsiviilis sööd, millal tahad, ja käid vetsus, millal tahad, aga siin käib kõik kiirelt aja peale.

„Ei saa päris nii olla, et metsas tuleb: „Peeter, võta automaat ja mine!“.“

Tuli käsk, et 500 liivakotist koosnev punker tuleb auto peale tõsta, 100 m vasakule sõita ja ümber tõsta.

Avan külma joogi, patsutan oma õla peale ja ütlen: „Tehtud mees.“

„Te olete kiisud, inglise keeles!“

Metsalaagri viimasel päeval tegime söösta-ja-katat 600meetrises lasketiirus. Oled lõppu jõudunud ja mõtled – kõik, aga siis pead tagasi ka tulema.

Kogun sõbrad kokku, avame külmad pudelid ja veedame aega vabaduses. Asi on tehtud.

HULKTAHUKAS

TUULEHOOG

luu)

RELV

...LUU 131 (õlavöötme

LASTEHAIGLA

11 TUALETTPABER

SUURTÜKK ...ANDMINE

KALAPÜÜGI- SÕJAVÄGI VAHEND LÄTI KOREOGRAAF KÜTTEKEHA MAAKOOD

EMAKAS

MÕNI LUKUFIRMA TEINE KUMMAR- JOOGINÕU GIL

KUHUGI PILDUMA, LAIALI PAISKAMA MEHENIMI PUTUKAS ATMOSFÄÄRI OLEK TEMPERATUURI HOIDEV NÕU EOS KAUG-IDA VÄÄRISKALA

1 1

Eredaim mälestus SBKst

Meeldejäävaim ülema tsitaat

„Ja siis lendavad kõik tükkideks.“

Veidraim kogemus ajateenistuses

See on veider, et kohe antakse relv kätte ja saadetakse terve rühm tegelasi, kellel pole mitte mingisugust koolitust, metsa.

Esimesel päeval reservis

Esimesel päeval tööle kindlasti ei lähe. Tahaks mõneks ajaks lihtsalt väga kaugele, äkki kuhugi reisile.

PUNKTE KOKKU

Ristsõna nr 131

VÕITIS

Saada* ristsõna vastused aadressil Sõdurileht, staabi- ja sidepataljon, teavituskeskus, Filtri tee 12, 15007 Tallinn või toimetuse elektronposti aadressile sodurileht@mil.ee hiljemalt 16.02.2016. Kõigi vastuste saatjate vahel loositakse välja spork. NB! Ära unusta märkida oma auastet, nime, väeosa ja ristsõna numbrit! Ristsõna nr 130 õige vastus oli Linnaluba Termose võitis nooremseersant Cris Koppel logistikapataljonist.

SAMM LILL HUSAARIKUUB

tagalapataljon

MÜHAKAS KEETMA (inglise k.) KOOL, KUS ÕPPIS ITA EVER (lüh.) INIMESEKUJULISE JUUREGA ROHTTAIM

* Arvutite kasutamine on väeosades reguleeritud vastavalt väeosa sisekorrale. Tavakirjade eest tuleb tasuda vastavalt Omniva hinnakirjale.

Vastus: MÜRSUKEST