Sõdurileht 19.12.2022

Intervjuu kaitseminister Hanno Pevkuriga

Tõsielulood strateegilise kommunikatsiooni keskusest

Instruktorid kujundavad ajateenijate väljaõpet

Kaitseväe meistrivõistlused on kõrgetasemelisemad kui kunagi varem

Jõhvi spordihoones lõppesid 17. novembril kaitseväe meistrivõistlused korvpallis. Sellega sai läbi ka üheteistkümnest võistlusest koosnev kaitseväe meistrivõistluste seeria.

Kahepäevasel korvpalliturnii ril panid üksused end kõigepealt esimesel võistluspäeval proovile alagrupimängudes ning teisel päeval toimunud kohamängudes selgitati välja kaitseväe parim üksus korvpallis.

Finaalis olid vastamisi 1. ja 2. jalaväebrigaadi võistkonnad. Terve turniiri vältel ülekaalu näidanud 1. jalaväebrigaadi võistkond alistas vastase seisuga 59 : 41 ning teenis sellega välja kaitseväe meistri staatuse.

Kolmanda koha mängus võitis vahipataljoni võistkond õhuväge 40 : 26 ning teenis sellega turniiri pronksmedali. Sellega lõppesid kaitseväe meistrivõistlused korvpallis ja ühtlasi ka kogu kaitseväe meistrivõistluste seeria.

n-srs Joonas Mattias Laur

Foto: rms Kristo Sepp

SPORT

„Ajateenijad moodustavad kaitseväe meistrivõistlustel osalejatest u 50%.“ (kaitseväe spordijuht Mikk Sarik)

Kaitseväe meistrivõistlused on kõrgetasemelisemad kui kunagi varem

Märksõna – meisterlikkus

Kaitseväe meistrivõistlused algasid talvisel veebruaril murdmaa- ja patrullsuusatamisega ning lõppesid talve ja lume tulekuga novembri lõpus korvpalliga.

Kaitseväe meistrivõistluste üldarvestuse võidab see väeosa, kes on üheteistkümne võistluse koondarvestuses kõige rohkem punkte kogunud. Punktide koondarvestusse läheb nelja kohustusliku sõjalis-sportliku võistlusala punktide ning viie parima vabatahtliku osalemisega võistlusel kogutud punktide summa.

Sõjalis-sportlike alade koondarvestusse läksid see aasta Scoutsrännak, sõjaväe viievõistlus, orienteerumise mitmevõistlus ja laskmine. Vabatahtliku osalemisega seitse võistlusala on sangpommisport, murdmaa- ja patrullsuusatamine, ujumine, jalgpall, J. Laidoneri teatejooks, sisesõudmine ja korvpall.

Samuti saavad kõikidel võistlustel osalenud üksused koondarvestusse viis lisapunkti. Sel aastal oli selliseid üksusi seitse ja kokku osales võistlusel 18 kaitseväeüksust. Nende hulgas oli ka seitse kaitseliidu üksust.

2022. aasta kaitseväe meistrivõistluste üldarvestuse võitis küberväejuhatus 104 punktiga. Teise koha saanud 2. jalaväebrigaadi edestati lõpuks 22 punktiga.

„Ma nimetaks selle aasta säravaimaks hetkeks ikkagi seda, et oleme võistluste korraldamisega meisterlikumalt hakkama saanud,“ ütleb kaitseväe spordijuht Mikk Sarik. „See väljendub selles, et mõne kaitseväe meistrivõistluse korraldamist saab võrrelda Eesti meistrivõistluste korraldamisega, seda nii võistluskeskuse atraktiivsuse kui kohtunike taseme poolest.“ Hästi korraldatud võistlused on omakorda atraktiivsemad võistlejatele ja seda näitab ka kaitseväe meistrivõistluste osalejate arvu kasv viimastel aastatel.

Näitena toob Sarik välja sangpommispordi meistrivõistlused, mis toimusid Lasnamäe spordihallis. Samas kohas toimusid kaks kuud hiljem sangpommi Euroopa meistrivõistlused, kus osalesid ka kaitseväelased.

Uuendused panevad kasvama

Kaitseväe meistrivõistluste atraktiivsuse parandamiseks tuuakse juurde uusi alasid ja täiendatakse olemasolevaid. Näiteks oli 2022. aastal esimest korda laskmise meistrivõistlusel kavas 300 m täpsuslaskmine, sangpommi meistrivõistlustel oli meeskonnavõistluses viis liiget, teatesõudmises lisandus võistkonda naisvõistleja ja viievõistluse takistusribal toimus neljaliikmeline atraktiivne teatevõistlus.

„Järgmisel aastal lisandub veel üks võistkondlik spordiala,“ ütleb Sarik.

Kui sel aastal pani võistlustele lõpppunkti korvpall, siis 2023. aastal on selleks spordialaks võrkpall. Samuti lülitub kaitseväe meistrivõistluste kavva saalihoki. „Me hakkame võistkondlikke spordialasid igal aastal välja vahetama. Iga aasta valitakse kolm pallimänguala, milles meistrivõistlusi pidama hakatakse. Mida rohkem võistkondlikke spordialasid kaasata, seda suurem võimalus on erinevate alade harrastajatel oma üksuse lippu kaitseväe meistrivõistlustel kõrgel hoida.“

Sportlikkus

on riigikaitsjatel au sees

Kaitseväe meistrivõistluste arvestusse lähevad nii kaitseväe, kaitseliidu, reservväelaste kui ka liitlasüksuse võistkonnad. Peale üksustevahelise arvestuse on kaitseväe meistrivõistlustel kaheksa erinevat võistlusklassi, milles kaitseväe meistreid selgitatakse. Nende hulgas on ka mees- ja naisajateenijate võistlusklass.

„Ajateenijad moodustavad kaitseväe meistrivõistlustel osalejatest u 50%,“ ütleb Sarik. Kui ajateenija on enne ajateenistust tegelenud mõne kaitseväe meistrivõistluste kavas oleva spordialaga või on nendest lihtsalt huvitatud, on väeosa spordiinstruktor see, kelle poole pöörduda sooviga neist osa võtta.

n-srs Joonas Mattias Laur

Foto: rms Kevin Orujärv

Foto: rms Kevin Orujärv

Foto: kpr Kaimar Tauri Tamm

Eesti kaitseväelane lööb jalgpalli Balti sõjaväespordi võistlustel 18. augustil 2021 Tallinnas.

Eesti kaitseväelane rebib kangi Balti sõjaväespordi võistlustel 17. augustil 2021 Tallinnas.

Ajateenijad jooksevad kaitseväe meistrivõistlustel murdmaajooksus 6. augustil 2021 Haanjas.

Intervjuu kaitseminister

on teie isiklik ajateenistuse kogemus?

„Vene sõjamootor ei ole viimase 70 aasta jooksul oluliselt muutunud.“ (kaitseminister Hanno Pevkur)

Milline

„ Sellepärast me kõik töötamegi, et meil oleks tugev kaitsevägi, millega heidutada välist äärmuslust meie hoovi tulemast.” (kaitseminister Hanno Pevkur)

kaitseminister Hanno Pevkuriga

spetsialiseerutakse kas meditsiini, ITmehaaniku vms erialale. Riigikaitses ongi igaühe panus spetsialiseerumine. Ajateenistusse ei pea niisama tulema, vaid peab tahtma tulla, sest Eesti on meie riik ja me peame teda kõik koos hoidma.

Mis motiveeris teid vastu võtma kaitseministri ametikohta?

Ma ei ole kunagi raskusi kartnud, nii et see pakkumine oli minu jaoks suur au ja võimalus Eesti riiki teenida. Sise-, justiits- ja kaitseministeeriumi valdkonnad on need, kus ma ennast kõige mugavamalt tunnen. Niisugune võimalus tekkis ja ausalt öeldes ei mõelnud ma selle üle eriti kaua. Kui on võimalik midagi rahva ja riigi jaoks teha, siis ei tasu ei öelda.

Loomulikult, kui sa juba tegeled poliitikaga, on sul ambitsioon saada ministriametisse. Muidugi sa pead olema ka suuteline selle ametikoha ülesandeid väärikalt ja kohusetundlikult täitma. See on tõeline proovikivi ja pakub mulle kindlasti palju põnevust.

Mida te soovite oma ametiajal kaitseministeeriumis saavutada või muuta?

Üldjuhul on nii, et sõnad on toredad, aga kui sa reaalselt saavutad head tulemused, küll ka rahvas sind selle eest hindab. Ministri tööraami annab reeglina ette koalitsioonileping, mis näiteks määrab, et on vaja tugevdada keskmaa-õhutõrjet ja meie kaudtulevõimet. Tuleb läbi arutada, milline mudel sobiks Eesti jaoks kõige paremini. Need on konkreetsed sihtmärgid, aga igapäevaelu toob alati uusi keerulisi ülesandeid. Praegu on vaja leida väga hea juht välisluuresse ja sarnased asjad kuuluvad kogu aeg kaitseministri tööülesannete hulka.

Ma püüan oma ametiaja jooksul jõuda ka otsuseni kaitseväega, et milline hakkab välja nägema meie diviisi struktuur, mis Madridis kokku lepiti. Nende läbirääkimiste ellurakendamine peaks toimuma minu ametiajal.

Suuremas pildis tahame Ameerika Ühendriikidega militaarseid seoseid laiendada ja teha kõik võimalikud sammud, et sõda Ukrainas lõppeks nii kiiresti kui võimalik.

Mis on teid Ukraina sõja juures kõige rohkem üllatanud?

Esiteks on meil sealt väga palju õppida. Nende õpikogemuste põhjal, mis me selle konflikti ajal ja järel saame, peame tegema muudatused oma kaitseplaanides. Ma arvan, et üks suurim tähelepanek on see, et Vene sõjamootor ei ole viimase 70 aasta jooksul muutunud. Alguses prooviti blitzkrieg ’i-laadset taktikat, et Kiiev võimalikult kiiresti vallutada. Nagu näha, see ei toiminud. Siis mindi tagasi II maailmasõja loogika juurde. Suurtüki purustustega tehakse must maa ja siis tuleb maavägi järele. Seda on väga hea teada, sest sealt tulenevad ka meie arengud näiteks K9-te ostmisel. Need on sellised õpikogemused, mis me koju toome. Raske öelda, kas see on üllatus või mitte, aga selge on see, et siiamaani kõrgtehnoloogilist sõjapidamist ei toimu – rumal mürsk teeb oma töö.

Mis on kaitseväe juhataja ja kaitseministri dünaamika?

See on iseenesest väga loogiline. Sõjaline juhtimine tuleb kaitseväe peastaabist ja kaitseväe juhatajalt. Kõik poliitilised otsused, et toetada kaitseväe juhataja eesmärke, peavad tulema kaitseministeeriumist. Meie poliitiline tugi seisneb selles, et oleks vajalik raha, et kaitseväe juhataja sõnumid jõuaksid valitsusse, kes teeks omakorda adekvaatsed otsused. Meil on väga hea läbisaamine nii kindral Heremiga kui ka teiste kindralite ja ka kaitseliitlastega.

Põhitõena peavad kõik kolm vaala –kaitseministeerium, kaitseväe juhataja ja kaitseliidu juhataja – käima samas taktis, muidu oleks võimatu head heina saada. See kõik peaks toimima nagu õlitatud mehhanism, ka rühma ja lahingupaari tasemeni välja. Muud moodi lahinguid üldiselt ei võideta.

Kuidas saab Eesti äärmuslust vältida ja jääda tasakaalukaks?

Kuna Eesti on väike riik, siis on paratamatult ka meie võimalused piiratud. Kas me saaksime sõjas jääda neutraalseks või mitte? Mina eeldan, et meil seda luksust ei ole. Me ei saa olla nagu Šveits, sest meie naaber ei võimalda seda. Sellepärast me kõik töötamegi, et meil oleks tugev kaitsevägi, millega heidutada välist äärmuslust meie hoovi tulemast.

Teisest küljest, kui vaadata natuke laiemalt ühiskondade toimimist ja sisemise äärmusluse tekkimist, siis algab

see kodusest kasvatusest ja koolist. Sa peaksid saama kodust kaasa kasvatuse, et sa kasutad sõnu üle rusikate, et sul on elementaarne viisakus jne. Sellele lisandub koolist saadud mitte haridus, vaid haritus, alles siis võib eeldada, et sellist kahjulikku äärmuslust ühiskonnas ei teki.

Üldjuhul tekib ekstremism kas inimeste mingisuguse asja iseteadmisest või usulisest veendumusest. Usuline veendumus on seotud ka sellega, kuidas keegi on üles kasvanud ja mille see inimene on võtnud oma elu põhitõdedeks.

Kui me näiteks vaatame, kuidas Al Qaeda oma koole korraldas, siis see algas mängujänese ja seejärel elusa jänese tapmisega, kuni oma koolikaaslasteni välja.

See õpetab lapsele, et teise inimese tapmine on normaalne osa elust.

Kuigi see on filosoofiline küsimus, millega on seotud ka riikide huvi, geopoliitiline olukord ja majanduspoliitika.

Mida te hommikusöögiks sööte?

Söögiga ma väga ei pirtsuta, tavaliselt söön ühe võileiva. Oleneb sellest, mis parasjagu külmkapis on. Vahel, kui viitsin, teen munavõid ka. Kui on võimalik natuke rikkalikumalt süüa, näiteks võtta soe puder või mõni puuvili, siis kindlasti teen seda. Aga üldiselt on tass kohvi ja üks võileib.

Kui te saaksite ühe mõtte või lause saata ajast tagasi endale 12-aastaselt, mis see võiks olla?

Minu jaoks oli see laulurevolutsiooni kuldaeg – aasta 1989. Ma arvan, et see mõte, mis ma tagastaks, oleks väga lihtne. Haara kinni igast võimalusest, mis sulle elu pakub. Kui seda ei tee, siis hiljem kahetsed. Kui sa võtad selle võimaluse ja eksid, siis selle kaudu me õpime ja areneme inimesena.

Kas mägironimisseiklus Alpides või lõõgastav rannapuhkus Hawaiil?

Kui ma tahaks olla poliitiliselt korrektne, siis ütleks, et Eesti metsad muidugi. Aga kui nende kahe hulgast valida, siis pigem Hawaii. Ma olen üsna alalhoidlik, et enda riske hinnata. Kui ma väiksena ronisin igale poole, kukkusin alla ja õnneks ellu jäin, andis see õppetunde, kuidas oma piire hinnata. Põhimõtteliselt meeldib mulle soe rohkem.

Kuigi teeksin otsuse tunnete põhjal. Kui on hirmus tahtmine minna Alpidesse või hoopis metsa linnulaulu kuulama, siis peab seda ka tegema.

Strateegilise kommunikatsiooni keskus (StratKomKe) on küberväejuhatuse üksus, mis tegeleb sisuloome, teavitustöö, meediaoperatsioonide ja meediaarhiiviga.

ELAMUSED

Tõsielulood strateegilise kommunikatsiooni keskusest

n-srs Joonas Mattias Laur

Elu meediasõdurina võib kõrvalt tunduda nagu lust ja lillepidu, kuid kaamerameeskonna liikmed rabavad iga päev tööd nii, et higimull on otsa ees.

Päevakava järgi on äratus kell 6.15, aga strateegilise kommunikatsiooni keskuse ajateenijad on oma toas juba 20 minutit üleval, sest fotograaf tuli väljaloalt tagasi ja hakkas oma kapiga kolistama.

Äratuse ajaks on kõigil juba spordiriided seljas, aga järsku müristab ja toauks lendab lahti. Videograaf tuleb kl 6.16 tuppa, hakkab närvitsema, aga kuidagi jõuab ta 6.20-ks spordiriietes ikkagi õue.

Murrame rutiini

Hommikujooks – vana hea kaks ringi ümber kasarmu. Kiired puusaja pearingid, et keha saaks soojaks, vaim erksaks ja põsed punaseks. Ikka on hommikuvõimlemise lõpuni veel 12 minutit aega, mistõttu mängime võrkpalli ja discgolf ’i. Isegi üks IT-poiss tuli mängima.

Järgmine tähtis päevakorrapunkt on hommikusöök. Nagu ikka tahab fotograaf juba kümme minutit varem sööma minna, aga seersandid hoiavad teda tagasi.

Hommikul, kui kell lööb seitse, ronib kogu üksus alla ja rivistab ennast üles. Vastutav paneb rivirongi liikuma, 50 meetrit marssi, korra jõuab k arjuda „Karp korda!“, ja olemegi söökla ees. Entusiasmiga sisse, kuid nähes, et krõbinaid jälle pole, kaob kogu motivatsioon.

Mis seal ikka. Kui puder kõigil nahka pandud, on aeg minna tuppa tagasi. Edasi algab StratKomKe siiamaani käiv sõda lehtedega. Kõigepealt toimub aga seersantide minilahing fotograafidega, et need üldse õue lehti koristama saada.

Sõda emakese loodusega

Selles sõjas pole reegleid. Relvadeks on rehad, lumelabidad, sahad ja harjad. Kõige uuema töövahendina on meil vastasele näidata lehepuhurit. Lahing kestab 20 minutit, kuid peale jäävad lõpuks ikkagi lehed.

Tavaliselt me niisama lihtsalt alla ei annaks, kuid uueks lahinguks meil aega pole. Ootamas on järjekordne meediaoperatsioon. Seekord on sõit jälle Tapale ja kõik on autosõidust ekstaasis.

Kiire käik veel toast läbi: voodid korda, kastanid kappi ja minek kontorisse. Kaks piiksu, et pataljonist välja saada, üks piiks veel ja olemegi kohal. Kontoris lähevad arvutid tööle, kohv

sooja, et ajurakud üles ärkaksid, ja olemegi valmis. Videograaf ja fotograaf laadivad varustuse auto peale ja panemegi minema. Oih, mikrofon jäi ikkagi maha.

Õigesse kohta jõudmine on seiklus

Autoga Tallinn-Tapa kiirtee ots läheb ruttu, sest reporter magab tagaistmel ja fotograaf kõrvalistmel sirvib Tinderit. Jõuame lõpuks kohale, kütusepaak on juba pooltühi ja pääslas tervitab meid relvastatud valve.

„Mis asi see teil seal katusel on? Surfilaud või?“ küsib sõdur meilt. Fotograaf mühkab talle midagi vastu, aga õnneks saame pääslast sisse. Meie seiklus jätkub.

Tapa linnak on meile juba ammu tuttav, kuna käime siin iga nädal, aga kuidagi suudame ikkagi valesse kohta sõita. Kontaktisik telefoni vastu ka ei võta ja meediaoperatsiooni algusaeg hakkab täis tiksuma. Just minut enne algust helistatakse reporterile ja küsitakse, kus te olete? Saame umbmäära sed teejuhised ja jõuame lõpuks õigesse kohta.

„Kes lubas teil siin parkida? Te keerate mu väljaõppe untsu. Minge minema siit,“ ütleb keegi major esimese asjana, kui kohale jõudes auto oleme ära parkinud. Suutsime juba selle ajaga varustuse autost välja võtta ja kaame-

rad ka tööle panna. Tundub, et peame uue parkimiskoha leidma.

Meediaoperatsiooni võlud

Jääme kolm minutit hiljaks, videograaf on statiivi tassimisest üleni higine, aga õnneks oleme nüüd õiges kohas. Järsku tuleb aga välja, et ü ritust on kaks tundi edasi lükatud, nii et läheme nördinuna tagasi autosse Nõmme raadiot kuulama.

Pärast ootamist hakkab päris asi pihta. Fotograaf teeb fotokaameraga pilte. Videograaf filmib elu eest. Reporteril käib juba viies telefonikõne. Pildid käes, tahab fotograaf juba ära minna, aga mitte veel. Peame ju intervjuu ka tegema.

Sellega läheb õnneks hästi. Härra kindral annab meeleldi intervjuud ja hakkamegi juba vaikselt Tallinna poole minema, aga siis ühtäkki tuleb kontaktisik ja annab fotograafile ü lesande kell seitse õhtul minna autasustamist pildistama.

Nüüd on juba teada, et tagasisõidul muud midagi kuulda ei saagi, kui ainult fotograafi närvitsemist. Poole sõidu ajal hakkab videograaf ka vanduma, sest tagaistmel monteerides hakkas tal iiveldama ja ta tahab seisma jääda. Nimelt valmistab ta järjekordset muusikavideot peastaabi käsul, aga kuna see on tal sel nädalal juba neljas, siis ajab see

tal südame pahaks. Võibolla on asi ka reporteri sõidustiilis.

Viimased pingutused enne päeva lõppu

Lõpuks ometi Tallinn. Keerame keskuse väravast sisse ja samal ajal saab video valmis. Fotograaf ja videograaf tahavad juba kasarmusse pikutama minna, aga enne veel peab videole heakskiidu saama. Me ise arvame, et oleme täieliku jama kokku keevitanud.

Reporter hakkab videot üles laadima, aga internetti pole. VPN ka ei tööta – kõik on katki! Hakkame juba viimase õlekõrrena videot DVD peale põletama, et postiga peastaapi saata, kuid siis tuleb äkitselt internet tagasi ja saab video ära saata.

„Kindlasti saadetakse tagasi, me ei saanud ju mitte midagi videosse.“ Kõigil on närvipinge peal, kas video on ikka piisavalt hea.

Meie õnneks tuleb positiivne vastus: kõigile meeldis meie video, isegi kontakt isiku kassile. See on jälle parem kui eelmine.

Lõpp hea, kõik hea ja kaamerameeskond saab õhtusööki sööma minna. Filtri sööklas on taas söögiks strooganov keedukartuliga, aga meid isegi ei huvita, sest saame minna rahus voodisse. Homme algab sama asi uuesti…

Foto: kpr Martin Liiskmaa

Strateegilise kommunikatsiooni keskuse kaamerameeskond (kpr Herman-Erik Isop, n-srs Joonas Mattias Laur, rms Kristo Sepp) K9 laskmistel Rutjas 6. detsembril 2022.

PERSOON

Instruktorid kujundavad ajateenijate väljaõpet

Paljud noored, kes ajateenistusse tulevad, üritavad seda aega enda jaoks võimalikult lihtsaks teha. Mõned ajateenijad tulevad aga vabatahtlikult teenistusse ja võtavad ette nii raske teekonna kui saavad. Sellise suure katsumuse tegi läbi ka pioneeripataljoni parameedik-instruktor nooremseersant Carol Lota Läänesaar.

Meditsiin on suurt rolli mänginud tema elus juba väiksest peale. Kuna Läänesaare perekond on olnud tugevalt seotud meditsiiniga, siis pole sugugi üllatav, et ka Carol Lota sellise karjääri valis. Enne ajateenistust käis Läänesaar

gümnaasiumis ning tegeles aktiivselt kooli ürituste korraldamisega. Kooli kõrvalt käis ta ka hooldajana tööl erakorralise meditsiini osakonnas.

Pika tee algus

Ajateenistust alustas ta 2021. aastal juulikutsena Tapal pioneeripataljonis. Tegevteenistusse tahtis ta astuda juba enne ajateenistust. Tema üks suurimaid soove on kunagi minna missioonile. Nooremseersant Läänesaare sõnul ei suuda ta m ilitaare lu enam seljataha jätta.

Sõduri baaskursusest jääb alati palju meeldejäävaid mälestusi. Noorem s eersant Läänesaare värvi-

kaim mälestus on sellest, kuidas nende lõpurännak kulges.

„Meie jao kaardilugeja oli senikaua saanud oma tööga väga hästi hakkama, kuniks ta juhatas meid keset üleujutanud metsaala,“ ütles Läänesaar. „Me ei saanud enam aja nappuse tõttu tagasi pöörata ning otsustasime sellest soost läbi minna.“

Läbi soo pidid nad matkama veel umbes kilomeetri, mille käigus jäi vahepeal nooremseersant Läänesaare jalg vee all oleva puujuurika taha kinni ja ta kukkus üleni vee alla.

Soost pääsenud, leidsid nad ennast jaoga järsku hobuse koplist, kust vaatas neile vastu kolm hobust, kes üritasid nende rakmeid hammastega lahti ühendada. Edasi minnes käisid need hobused üksteise järel nende jaoga kaasas. Kuna rännakutel ei ole reeglina lubatud tsiviilasulaid läbida, siis ööpimeduses ei pannud nad tähelegi, kui nad olid äkki jõudnud mingisuguste majade vahele. Korraga hakkas nende peale ligi kolmkümmend koera haukuma ning nad kartsid jaoga, et sellest võib nüüd suur pahandus tulla.

Kuna mingit vara ei lõhutud ega keegi selle käigus viga ei saanud, siis on nooremseersant Läänesaarel hea meel, et sellest ühtegi halba tagajärge ei kujunenud.

Lihtne valik, raske õpe

Sõduri baaskursuse läbimise järel alustas ta oma nooremallohvitseri baaskursust. Seda korraldasid tema sõnul tipptasemel instruktorid, kes

samas nõudsid oma sõduritelt jäägitut pingutust.

Nooremallohvitseri baaskursuse lõpus anti talle valik minna edasi õppima kas aspirandiks või parameedikuks. Kuna Läänesaar soovib jätkata karjääri meditsiinivaldkonnas, siis oli valik tema jaoks üpris lihtne. Parameedikukursus toimus Tartus kaitseväe akadeemias.

„Õppima pidi kõvasti, aga kui pingutasid, siis said selle eest ka väärilise hinde,“ ütles Läänesaar. „Minu arvates juhendasid meid kaitseväe akadeemias tipptasemel instruktorid, kes suutsid panna meid tegutsema kõikvõimalike stsenaariumite järgi.“

Parameedikukursus on alati olnud üsnagi raske eriala. Sõdur peab sooritama kõik oma eksamid kolme katsega. Kui kasvõi üks eksam jääb sooritamata, siis sõdurile ei anta meediku diplomit ja ta jääb laskur-sanitariks.

Kui rahuajal parameedikud nii palju oma oskusi rakendada ei saa, siis on juhtumeid, kus nende teadmised tulevad vägagi kasuks. Tihti olles maastikul kaasas oma rühmaga, on alati hea, kui keegi teab, kuidas väiksemaid haavu ravida. Kuna pioneeripataljon tegeleb enamasti punkrite, sildade ja kaevikute rajamisega, siis aeg-ajalt juhtub ikka töövigastusi.

See, et parameedikutel maastikul alati tööülesannet ei ole, ei tähenda veel, et nad ei saa oma üksust toetada. Leidub ka selliseid parameedikuid, kes ei suuda niisama kaasas olla ning püüavad omal soovil aidata kaasvõitlejaid nende ülesannete täitmisel.

Õpetajaks õppimine

Sellel päeval, kui me külastasime nooremseersant Läänesaart, oli neil parasjagu Jõhvis toimumas instruktorite kursus, kus ülemad peavad hindama ja instruktorid tundi andma.

Nooremseersant Läänesaare tund oli tulepositsioonide valiku teemal. Tunnis käsitles ta eemaldumist positsioonilt, ahelikus kõndimist, varustuse kontrolli ja positsioonile liikumist.

Koolitus oli üles ehitatud sellisena, et iga instruktor saaks tundi anda teistele instruktoritele, kes mängisid uusi värskeid sõdureid. Samal ajal käis üks vanemallohvitser nendega kaasas, kes pärast tundi andis igale instruktorile tagasisidet.

„Nooremseersant Läänesaare tund on tänase päeva parim,“ ütles koolituse hindaja õhuseiredivisjoni staabi vanemallohvitser veebel Kristo Fedoritš. „On näha, et instruktor on vaeva näinud. Tal ei ole mingisugust hirmu, ta on julge ning väga hästi valmistunud ja oskab seletada kõike selgelt ja rahulikult.“

Ta suudab kõike, mida õpetab, väga huvitavalt seletada, ning teeb kergesti arusaadavaks, kuidas või miks näiteks kuskil varjuda.

Nooremseersant Läänesaar on väga hea rollimudel nendele noortele naistele või ka meestele, kes on kaitseväkke minemise suhtes ebakindlad. See ei ole koht ainult nendele, kelle jaoks see kohustuslik on. Ajateenistusse ja ka tegevteenistusse võib minna igaüks, kellel selleks soovi on. Riigi kaitsmine ei olene soost, vaid tahtest seista oma riigi eest.

„Meie jao kaardilugeja oli senikaua saanud oma tööga väga hästi hakkama, kuniks ta juhatas meid keset üleujutanud metsaala.“ (parameedik-instruktor n-srs Carol Lota Läänesaar)

rms Jan Jõeleht

Foto: ltn Marina Loštšina

Nooremseersamt Carol Lota Läänesaar instrukturite täiendkoolitusel Jõhvis tundi andmas 6. juulil 2022.

LOOSIME AUHINDU!