ISSN 1736-3411
B-kategooria juhilubade tegemise hüvitamine
Reede, 19. november 2021
Millist vormi kannavad Venemaa sõdurid?
lk 4
lk 5
Päeval ajateenija ja õhtul virtuaalne eriüksuslane lk
Võrsuvad kaitseväe tulevased allohvitserid Nooremallohvitseri kursus on esimene proovikivi tulevasele jaoülemale. Saadakse aimu oma võimetest, arendatakse tublisti oma juhtimisvõimeid ning sõjaväelisi oskusi. Alguses tundub see kõik hirmuäratav, kuid tegelikult on see hea viis ennast proovile panna.
S
eptembri keskel alanud kursusel omandavad tulevased allohvitserid jaoülema üldteadmised. Tuletatakse meelde kõik sõduri baaskursusel õpitu ja lihvitakse oskusi. Kursusel õpitakse nüüd jagu ise juhtima, mitte enam seda, mida üksikvõitleja jaos tegema peab. Tutvustatakse erinevaid laagri tüüpe, patrulle, igasuguste rünnakute põhitõdesid ja jao püsitoiminguid. Kõige selle saavutamiseks peab jaoülemal olema käsu kirjutamise
oskus. Suure osa noorem allohvitseri baaskursusest moodustab just käsuõpe ja kõik, mis sellega seotud on. Instruktorid teevad sõduritele selgeks, mis on viie punkti käsk ja mida sinna üldse kirjutada tuleb. Käsu põhimõte on lihtne, kuid alati tuleb hoolikalt kõik läbi mõelda. Et vilumust saada, peavad noorem- allohvitserid olema hea analüüsiosku- sega. Käsus tuleb oma üksusele selgitada kõik vajalik: alustades miini väljale või varitsusse sattumisest kuni selleni, millal ja kus süüa saab ning mis riideesemed peab kaasa võtma.
Loe edasi lk 2 Foto: n-srs Mark-Erik Tölpt
6
2
Reede, 19. november
REPORTAAZ
„Põhimõtteliselt oli NABK see koht, kus sai põhja alla, mismoodi jaoga üldse koostööd teha.” — õppur reamees Siim Schvede
Nooremallohvitseri kursus Nooremseersant (pildil õppur) Harjakas küberväejuhatuse staabi- ja sidepataljoni talvise kutse seersandi eksamil MG-3ga kattetuld tegemas
Foto: n-srs Mark-Erik Tölpt
n-srs Kristjan Robin Saard
N
ooremallohvitserid peavad oma sõduritele eeskujuks olema. Sellepärast on nooremallohvitseri kursusel kord tavaliselt karmim kui näiteks autojuhi erialakursusel. Ka tempo on kiirem. Kuna kursus on lühike, aga õppida on palju, siis on õppeplaan sisutihe. Nii mõnelgi päeval algab tegevus hommikuse ülevaatuse järel ja jõuab sujuvalt õhtusöögi aega. Metsas pole samuti aega šlangida. Päevad on pikad, tegevust leidub alati. Päevad algavad hommikuse standto’ga ja lõppevad tihti pärast keskööd. See tekitab sõdurites palju stressi, mis on omaette õppetund. Juba baaskursuse lõpuks hakkavad sõdurid aru saama, milleks nad tegelikult võimelised on.
Isiklikud memuaarid Kui mina ajateenistusse läksin, ei olnud mul soovi seersandiks saada. Armee ei pakkunud mulle üldse huvi ja mõtlesin pigem, kuidas peaksin 25-kraadise külmaga metsas ellu jääma. Sõduri baaskursuse ajal hakkas huvi tasapisi tekkima ja lõpuks olin isegi õnnelik, et mind allohvitseri vääriliseks tunnistati. Kuna olen talvisest kutsest ja pärast baaskursust tuleb instruktori erialakursus, siis tahtsin baaskursuse metsalaagritest viimast võtta. Seal kuulsin, et allohvitseri kursus pidi olema väga intensiivne. See tegi asja veel huvitavamaks, sest mida rohkem tegevust, seda kiiremini lähevad päevad ja uued kee-
rulised ülesanded on alati teretulnud. Kursus algas vanade relvade käsitsemise kordamise ja uute relvade käsitsemise õppimisega. Saime mängida MG-3-de ja Carl-Gustav 2-ga ning isegi R20-t proovida. See oli hea vaheldus Galiliga möllamisele. Tuletasime meelde ka õpitud lahingutaktikat. Nädal lõppes staabi- ja sidepataljoni traditsioonilise lipurännakuga. Tegemist oli seitsmekilomeetrise sirge teega, kus pidid kolm korda ühest otsast teise minema. Ülesanne olnuks lihtne, kui tee poleks libe ja ei pidanuks umbes 20-kilogrammist puust kasti vedama. Järgmisel nädalal õppisime, kuidas lahingus oma jagu juhtida, mismoodi oma üksust motiveerida ja milline on nooremallohvitseri profiil. Seejärel hakkasime õppima, kuidas käsku
kirjutada ja maastikumudeleid ehitada. Samuti proovisime praktikas jao juhtimist arvutimängu VBS3 abil. Viimased kolm nädalat olime metsas. Metsas oli kogu aeg tegevust – kahtlustan, et ülemad tahtsid meie magamisharjumust välja juurida. Tagasi vaadates tean, et see polnud sugugi nende plaan. Kuigi magada sai vähe, polnud üldse sellist tunnet, et enam ei jaksa ja ei taha. Vahepeal hakkas tüdimus peale tulema, kuid tagantjärele mõeldes olid need metsalaagrid mu teenistuse kõrghetked.
Erinevad kogemused „Põhimõtteliselt oli NABK see koht, kus sai põhja alla, mismoodi jaoga üldse koostööd teha,“ ütleb Kuperja-
novi jalaväepataljoni õppur reamees Siim Schvede. Ta lisab, et nooremallohvitseri baaskursusel oli tähtsal kohal pädevaks ülemaks õppimine. Kuperjanovi kursuse eripära on, et seal on veidi rohkem rännakuid kui mujal. „Meeldejäävaim hetk oli „Märgmaa“ rännak,“ räägib Schvede. „Alustasime metsalaagrist, esimeses punktis läksime puusadeni vette, seda oli umbes sada meetrit. Järgmiseks pidime läbima truubi. Kuna truup oli madal, pidime sellest läbi roomama. Tatsasime edasi ja siis tuli vastu veel pikem truup.“ Esimese jalaväebrigaadi tagalapataljonis olev õppur reamees Ragnar Kuusk tuletas meelde enda parimat mälestust nooremallohvitseri kursuselt. „Saime scouts’idega põksuda,“ räägib Kuusk. „Harjutasime nendega
Viru jalaväepataljon kaevikute puhastamist harjutamas
Strateegilise kommunikatsiooni keskus Filtri tee 12, 15007 Tallinn tel 717 2415 Peatoimetaja: n-srs Kristjan Robin Saard Küljendaja: rms Juljus Pärt
Keeletoimetaja: Diina Kazakova Toimetajad: n-srs Art Simson n-srs Karl Martin Mäe n-srs Edward Toonela
Foto: kpr Henrik Mütt Fotograafid: kpr Henrik Mütt rms Kevin Orujärv
koos kõike, mida olime siiani õppinud. Saime kaitseväe parimatelt ka lisateadmisi. Scouts’id õpetasid kiirrünnakuid, varitsusevastast tegevust ning üleüldist tegevust ründel ja kaitsel.“ Reamees Schvedel oli plaan saada allohvitseriks juba enne ajateenistust. Huvi kaitseväe vastu oli juba kooli ajal ja samuti soov võimaluse korral tegevväelaseks jääda. Reamees Kuusk pandi sõduri baaskursuse tulemuse põhjal allohvitseri kursusele.
Kes, miks ja kuhu edasi? Nooremallohvitseri kursus on sobilik nendele ajateenijatele, kes tunnevad, et juhtimine justkui sobiks neile, või nendele, kes tahaks midagi uut ja põnevat proovida. Kursusel saab ennast kõvasti arendada ja võib omandada kogemusi ja teadmisi, mis tulevad hiljem elus kindlasti kasuks. Nooremallohvitseriks saavad pürgida nii 11-kuulise suvise kui ka talvise kutse ajateenijad. Baaskursus on kõikidel tulevastel nooremseersantidel üldiselt samasugune. Erinevates pataljonides võivad tekkida mõned erinevused, kuid enamik asjadest on baaskursusel kivisse raiutud. Erinevused tekivad pärast baaskursust, kus on rohkem võimalusi eriala valikuks. Näiteks võib valida jaoülema, instruktori, tulejuhi või parameediku eriala. Parimad saavad minna ka reservrühmaülema kursusele.
Kaitsevägi internetis: www.mil.ee www.youtube.com/sodurileht www.facebook.com/s6durileht www.twitter.com/kaitsevagi www.instagram.com/kaitsevagi.edf
Reede, 19. november
UUDISED
„Algul pole viga, aga viimased 100 meetrit on ikka eriti rängad.“ — leitnant Priit Narusk
Kaitseväe meistrivõistlused sisesõudmises
Kaitseväe instruktorid õpetavad Mali sõdureid EUTM Mali väljaõppemissioonil alustas kompaniisuurune isikkoosseis eestlaste käe all pea kolm kuud kestva kursusega, mille käigus harjutatakse baasikaitset. EUTM (European Union Training Mission) on Euroopa Liidu missioon Malis, mille eesmärk on taastada Mali relvajõudude sõjaline võime, et nad suudaksid korraldada ja ellu viia sõjalisi operatsioone, taastada Mali territoriaalse terviklikkuse ning vähendada terrorirühmitustest tulenevat ohtu. Euroopa Liit pakub Mali relvajõududele abi juhtimise ja logistika korraldamisel ning isikkoosseisu väljaõppel, samuti rahvusvahelise õiguse ja humanitaarõiguse rakendamisel ning tsiviilisikute ja inimõiguste kaitsmisel. EUTM Mali missioonil osaledes saab Eesti osa võtta Euroopa Liidu ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika elluviimisest ning kaasa aidata piirkonna pikaaegsele stabiliseerimisele.
Kaitseväes peetakse iga aasta meistrivõistlusi. Esindatud on järgmised spordialad: korvpall, Scoutsrännak, lahingurelvadest laskmine, kindral Laidoneri olümpiateatejooks ja ujumine. n-srs Art Simson
U
ustulnukana ühines eelmisel aastal meistrivõistlustega sisesõudmine. Kuigi sõudmine ei tundu esmapilgul atraktiivse spordialana, siis selle aasta jõukatsumusel selgus, et päris nii see ei ole. Sõudmise meistrivõistlused toimusid sellel aastal Tallinna spordihallis. Esimese asjana jäi platsil silma umbes kümme sõudeergomeetrit, millel oli õige pea algamas individuaalvõistlus. Individuaalvõistlus oli jaotatud kuute alagruppi, vastavalt soole ja vanusele. Individuaalvõistluse ülesandeks oli ergomeetril läbida 1000 meetrit ja tähtsaimaks faktoriks osutus aeg, mille jooksul see distants läbiti. Juba pärast esimese grupi lõpetamist oli selge, et tegemist on katsumusrohke ülesandega. Võistlejate sõnul olid just viimased paarsada meetrit kõige raskemad. „Algul pole viga, aga viimased 100 meetrit on ikka eriti rängad,“ nentis 2. jalaväebrigaadi spordiinstruktor
leitnant Priit Narusk, olles just sõidu lõpetanud. Võistlusel osales kokku ligi 160 kaitseväelast ja kaitseliitlast igast Eesti nurgast. Kõige parema aja sooritas 1. jalaväebrigaadi ajateenija, reamees Martin Mägedi, lõpetades 1000 m sõidu kõigest kolme minuti ja kolme sekundiga. Meeste H35 vanusegrupis võitis sõjaväepolitseinik, veebel Rene Õismaa ja H45 vanusegrupis tegi parima soorituse vanemstaabiohvitser, kolonelleitnant Arti Levandi. Naiste D21 vanusegrupis osutus võitjaks 1. jalaväebrigaadi ajateenija, reamees Kätlin Laurson. D30 vanuse- grupis võitis toetuse väejuhatuse füsioterapeut Kadri Viks, kellel oli ühtlasi ka naiste alagrupi parim aeg – kolm minutit ja 39 sekundit. Viimaks tuli D40 alagrupis võitjaks toetuse väejuhatuse meditsiinigrupi õde, vanemveebel Katrin Tukkia. Kui individuaalvõistlus oli lõppenud ja lõunasöök söödud, algas teate-
Kaitsevägi toetab Leedut Kaitseväe meistrivõistlused sisesõudmises
võistlus. Siin oli eriti hästi näha, kui tõsiselt võistlejad oma spordiala võtavad. Teatevõistlusel tuli kuueliikmelisel võistkonnal läbida 6000 meetrit. Kohe, kui start oli antud, asusid esimesed võistlejad ergomeetritele ja andsid jäsemetele tuld. Kuigi esimesed paar kilomeetrit olid rahulikud, hakkas rahvas koos teiste võistkonnaliikmetega korralikult häält tegema.
Foto: kpr Henrik Mütt
„Tõmba Jüri!“ ja „Hoia tempot!“ – need olid vaid mõned lööklaused, mida sai viimaste kilomeetrite peal kuulda. Teatevõistluse esimese koha saavutas mereväe tuukrite meeskond, kes juba esimeste kilomeetrite jooksul näitas, et ta ei tulnud nalja tegema, ja hoidis teiste üksuste meeskondadega mitmesajameetrist vahet.
Sideväelased tähistasid taasloomise aastapäeva n-srs Karl Martin Mäe
K
überväejuhatuse staabi- ja sidepataljon tähistas oma väeosa 28. taasloomise aastapäeva traditsiooniliselt piduliku jalutuskäiguga Tallinna 21. kooli juurde. Staabi- ja sidepataljoni staabikompanii ülem major Kristian Korits ütles, et pataljoni esmaasutamine oli koos paljude teiste kaitseväe üksustega 21. novembril 103 aastat tagasi ning sellest ajast on palju muutunud. „Traadita telegraafijaamast kasvanud küberväejuhatus, postituvide asemel edastatakse infot bittide ja baitidega. Seega peame infot ka kaitsma teiste vahenditega, tuleb tagada küberturvalisus,“ ütles major Kristian Korits. Pataljoni aastapäeva pidulik jalutuskäik algas Filtri linnakust ning
Küberväejuhatuse staabi- ja sidepataljoni ajateenijad ning tegevväelased paraadmarsil Tallinnas
21. kooli juures oli rivistus, kus osalesid kaitseväelased, kooliõpilased ja sõja-
3
Foto: rms Kevin Orujärv
väeorkester. Aastapäeva tähistamisel peeti pidulikke kõnesid, esinesid kooli
koor ja ansambel ning mälestati sõjas langenuid. Siderelvaliik kaitseväes loodi 21. novembril 1918 ning staabi- ja sidepataljon taasloodi 29. oktoobril 1993. Traditsiooniliselt tähistab pataljon oma taasloomise aastapäeva jalutuskäiguga Tallinna 21. kooli juurde ning relvaliigi loomise aastapäeva erinevate üritustega novembri lõpupoole. Staabi- ja sidepataljon on ainus väeosa, millel on säilinud originaallipp. Praegu asub see Viimsis, Eesti sõjamuuseumis – Kindral Laidoneri muuseumis. Küberväejuhatuse staabi- ja sidepataljoni peamine eesmärk on korraldada kaitseväe juhtimistoetust ja selle väljaõpet.
Kaitsevägi saatis Leetu kaks sõjaväepolitseinikku ja teenistuskoera koos koerajuhiga, et toetada julgeoleku tugevdamist Medininkai kinnipidamiskeskuses ning abistada Leedut riigivastases hübriidrünnakus. Kaitsevägi on enne juba eraldanud Leedule kaitseväe varudest tõkestustraati riigipiiri tugevdamiseks ning toetab riiki mehitamata lennuvahendite meeskondadega, kelle kogutav info parandab Leedu ametivõimude ülevaadet piiritsoonis toimuvast.
Eestlased saavutasid sõjaväelisel viievõistlusel kolmanda koha Kaks päeva kestnud sõjalisel viievõistlusel tuli eestlastel lasta püstolist ja automaadist, läbida takistusriba maal ja vees, orienteeruda Šveitsi mägedes, joosta krossijooksu ning visata granaati. Eestlased olid kõige tugevamad laskmises ning takistusribade läbimises. Kokku võttis võistlustest osa 16 võistkonda Eestist, Hollandist, Belgiast, Šveitsist, Saksamaalt, Soomest ja Sloveeniast. Eestit esindasid kaitseväe akadeemia kadetid Karel Sarv, Karel Kuus ja Kaarel Kaspar Eit. Tasavägise võistluse tulemusel tunnustati kolmanda koha vääriliseks nii Eesti kui Hollandi võistkond.
4
Reede, 19. november
UUDISED
Noored võivad juhiload enne kaitseväkke minekut ära teha, teades, et ajateenistuse lõppedes saavad nad selle raha tagasi
B-kategooria juhilubade tegemise hüvitamine Kaitseväel on plaanis hüvitada tulevastele ajateenijatele, kellel on enne ajateenistust B-kategooria juhiload, lubade omandamise maksumus. CV-90 õppusel Teraskilp katteks fosforsuitsu laskmas
Foto: n-ltn Marina Loštšina
Scoutspataljon harjutas Lätis teraskilbi loomist
n-srs Kristjan Robin Saard
n-ltn Marina Loštšina
S Luurekompanii GD-de rivistus
Foto: n-srs Mark-Erik Tölpt
K
aitseväes on tähtis, et sõduritel oleks oskus sõidukit juhtida. Selleks, et kiiremini õppida selgeks C-, D- ja CE-kategooria sõidukite juhtimine, on vaja eelnevat kogemust. B-kategooria juhilubade kõrge hinna tõttu kavatseb kaitsevägi selle hüvitada pärast ajateenistuse läbimist. Praegu saab kaitseväes vajaduse korral B-kategooria juhiload autojuhikursusel, kuid selleks ettenähtud aeg on lühike. Seda aega on kursuslastel targem kasutada eriväljaõppeks. Asjaolu, et kolme kuuga peab eelkõige tegema B-kategooria juhiload ja siis
kohe edasi liikuma veel suurematele sõidukitele, paneb juhtimisoskuseta ajateenijad raskesse seisu. Autokooli kulude hüvitamine oleks samuti lisamotivatsioon ajateenijatele. Noored võivad juhiload enne kaitseväkke minekut ära teha, teades, et ajateenistuse lõppedes saavad nad selle raha tagasi. Noorele inimesele on autokooli peale kulutatud peaaegu tuhat eurot suur osa sissetulekust. Paljudele pole juhiload esmatähtsad, et nii kallist raha maksta. Suurem osa noortest ei soovi autojuhilubasid teha just rahapuu-
B-kategooria sõiduloa hind aastast aastasse 800€
80%
700€
70%
600€
60%
500€
50%
400€
40%
duse tõttu, kuigi viimasel ajal ei ole ka erilist vajadust oma autoga sõita. Tänapäeval saab ühissõidukiga kergesti ja kiiresti liigelda sinna, kuhu vaja. Muidugi hirmutavad ka auto kõrge hind ja suured hoolduskulud. Raha makstaks pärast ajateenistuse läbimist, mis tähendab, et need, kes poole pealt välja langevad, hüvitist ei saaks. Tegemist on alles seaduseelnõu väljatöötamise kavaga ning mõned üksikasjad võivad veel muutuda. Seadusemuudatus peaks praeguste plaanide järgi jõustuma 2023. aastaks.
B-kategooria sõiduloa olemasolu ajateenistusse saabujatel, kutsete kohta
juulikutse jaanuarikutse oktoobrikutse
*Statistika kogutud Aide autokooli kodulehelt
300€
2015
2016
2017
2018
2019
2020
2021
30%
2016
2017
2018
2019
2020
2021
coutspataljoni väljaõppetsükkel kulmineerus novembri alguses Lätis Adaži polügoonil toimunud õppusega Teraskilp, mis andis pataljoni allüksustele võimaluse harjutada koostööd ning kaitsvaid tegevusi koos üleminekuga vasturünnakule. „Õppus näitas, et soomusjalaväekompaniid suudavad koostöös toetavate üksustega – luure, pioneeride, miinipildujaüksuse ning tankitõrjerühmaga – väga hästi korraldada kaitset poolkinnisel maastikul, tuvastada õiget hetke ning teha agressiivset vasturünnakut," ütles Scoutspataljoni ülem kolonelleitnant Eero Aija. Õppuse stsenaariumi järgi sai üksus informatsiooni, et vastutusalas on täheldatud vastasüksuse tegutsemist. Luure liikus välja ning vastase luurega kontakti sattudes tellis kaudtule toetust. Paari kilomeetri kaugusel asunud miinipildujarühm „saatis teele“ valgus- ja kildmiine. Varahommikul liikus välja ka soomusjalaväekompanii, kelle ülesandeks oli vastase leidmine ning tema edasiliikumise peatumine. Operatsiooni vältel pidi üksus korraldama nii viivitavaid, kaitsvaid kui ka ründavaid tegevusi. „Tänavune õppus oli kompaniide jaoks väga intensiivne,“ lisas kolonelleitnant Aija. „Sõdurid tulid õhtul
kohale, viimase valgusega rühmitusid kaitsele, öö läbi rajasid positsioone ja tegid ettevalmistusi. Järgmisel päeval tegid kaitset ja vastase löömist, säilitades agressiivsust, jõulisust ja teravat meelt terve operatsiooni vältel." Küsimusele, kas nelja aastaga jõudsid scouts’id lahingumasinaid taltsutada, vastas Aija kindlalt „jah“: „Rohkemgi veel – meil on tekkinud oma käekiri, kogemused ning kindlustunne, mida ma nägin ka tänavusel Teraskilbil“. Õppuse planeerimismeeskonna ülem leitnant Karl-Martin Saaver ütles, et õppuse märksõnaks oli sünkroniseerimine, mis tagas nii lahinglaskmiste ohutuse kui ka üksuste edukuse. „Liikuvate elementide paljusus ja nende kiiruse erinevus nõuab väga täpset sünkroniseerimist ja seda nii õppusel kui reaalses olukorras,“ rääkis leitnant Saaver. „Juhtimismeetmed on üksustel paigas, nad on kokku töötanud ning sisene sünergia on hea." Õppus Teraskilp on alates 2005. aastast Scoutspataljoni aastase väljaõppetsükli kulminatsiooniks. Scoutspataljon on 1. jalaväebrigaadi koosseisus olev professionaalse väljaõppega iseseisvaks lahingutegevuseks võimeline kiirreageerimisüksus.
Reede, 19. november
REPORTAAZ
5
Ratniku komplekti suurim puudus on lahingurakmete paunade vähesus ning nende kehv paigutamise võimalus
Millist vormi kannavad Venemaa sõdurid? Sõdurilehe toimetusel avanes võimalus selga proovida Venemaa sõdurite kasutatavat mundrit Ratnik. Selle esimesed prototüübid avalikustati 2013. aastal, Vene sõdurite kasutusse jõudis see aastal 2015. Vaatame, kuidas vorm välja näeb.
R
atniku vorm on disainitud digilaigus, kuid võrreldes Eesti kaitseväe omaga on see veidi tumedamates toonides ning väiksema ja tihedama mustriga. Ratniku valmistamisel on kasutatud vastupidavat aramiidkiudu. Samuti on materjal vett tõrjuv. Ajapikku vormi omadused siiski halvenevad, kuna materjal ei talu hästi otsest päikesevalgust. Kvaliteet on vormi kõige suurem probleem. On kasutatud moodsaid lahendusi, aga tihti ei müü lääne ettevõtted Venemaale neid litsentse või ei suudeta neid osta. Paljud lahendused on lihtsalt kopeeritud või odavamad, näiteks Hiina järeletehtud lahendused. Huvitav on nn taktikavormi lahendus, kus üks vorm on ühelt poolt rohelises ja teiselt poolt pruunikas digilaigus. Proovitud on luua võimalikult universaalne vorm, mida saab kõigis Venemaa kliimavöötmetes ja kõigil aastaaegadel kasutada. Komplekti kuulub ka kõrbe- ja talvevorm, mida Sõdurilehe toimetus ei proovinud.
Suvine välivorm Kõige suurem erinevus Eesti kaitseväe vormi ning Ratniku välivormijakkide vahel on nende kinnituses: Vene
Ratniku lahinguvarustus
vormi oma käib kinni luku ja krõpsudega, aga Eesti oma nööpidega. Lukuga lahendus on kandjale veidi mugavam, kuid frentši puhul ei ole lukk sama töökindel kui nööbid. Ratniku vormi auastmetunnused kinnituvad nööpidega õlgadele. Ratniku vorm tundub seljas Eesti omast kergem. Välivormipüksid kinnituvad vastupidi Eesti mundrile vaid nööpidega, mis on veidi ebamugav ja tarbetu. Pükste alumist äärt saab nööriga pingule tõmmata või lõdvemaks lasta. Ratniku suvise välivormi müts on üsna ebamugav. Selguse huvides kandsin ka ise liiga suurt numbrit, kuid sellegipoolest ei olnud mütsi üldine lõige minu jaoks kõige sobivam.
Talvine välivorm Ratniku talvine välivorm on üpris sarnane Eesti omaga. Nii jope kui pükstega on talvel küllalt soe. Pükse saab veel külgede pealt lukuga lahti tõmmata. Komplekti kuuluvad kindad on tavalisest riidest, mis võivad talvel maastikul liikudes kergesti märjaks minna. Ratniku labakinnastel pole paremal käel päästikusõrme, mis kaitseväe vormil olemas on. Peakate on nii nagu Eesti omagi läkiläki stiilis. Samuti on komplektis külmemate ilmade jaoks balaklava.
Fotod: kaitsevägi
Vihmaülikond Ratniku vihmaülikond on kvaliteetne ja mugav. Enda kogemuse põhjal võin öelda, et kaitseväe vihmaülikond on efektiivne, kuid sellega hakkab väga kiiresti hästi palav, mida Ratniku vormi kandes ei juhtunud.
Venemaa ja Eesti suvevormid
Lahingu- ja rännakuvarustus Ratniku lahinguvarustus on Eesti omast veidi erinev. Peale killuvesti kuulub varustuse hulka ka kombinatsioon lahingurakmetest ning lahinguvestist. Lahingurakmed käivad selga nii nagu tavaliselt, aga õlarihmade küljes on veel lahinguvest, mida saab eest trukkidega kinnitada. Rakmetega käib kaasas suur hulk erinevaid väikseid salvetaskuid, mida saab vajaduse kohaselt paigutada. Venemaa sõduritest pilte vaadates on taskute asukoht tihti erinevates üksustes ühtselt määratud. Veidi oleneb see ka ametikohast – standardlahenduses on kaasas tavalise laskuri, kuulipilduri ja täpsuslaskuri taskute komplektid. Peale väiksemate taskute on komplektis vaid üks suurem tasku, mida saab kinnitada ainult alla selja peale. Sealt on küllaltki raske varustust vajaduse korral kätte saada. Komplektiga kaasasolev killuvest on üpris kerge ja selle ballistiline kaitse on võrreldav kaitseväe killuvesti omaga. Ratniku kõige suurem tugevus Eesti kaitseväe vormiga võrreldes on pealtnäha selle kvaliteetne materjal. Samas kui viimaseid pilte Venemaa sõduritest vaadata, siis need vormid kuluvad pesuga ja päikese käes ikka väga kiiresti heleroheliseks. Komplekti suurim puudus on lahingurakmete paunade vähesus ning nende kehv paigutamise võimalus. Samuti tundub, et kaitseväe digilaik sobib veidi paremini meie metsadesse. Kuna siinne ülevaade oli üürike, siis ei saa sellest siiski kuigi suuri järeldusi teha, sest vormi lõplikud head ja vead tulevad välja alles selle pikemaajalisel kandmisel. Detsembri ajakirjast Sõdur saate lugeda täpsemat ülevaadet Ratnikust.
Fotod: kaitsevägi
Disain ja materjal
Eesti ja Venemaa talvevormid
6
Reede, 19. november
MÄNGUD
2020. aastal oli videomängude mängijate arv pea 3,1 miljardit, mis on 40% kogu maailma vastavast arvust
Päeval ajateenija ja õhtul virtuaalne eriüksuslane Kui kunagi käidi väljaloa ajal kõrtsis, siis tänapäeval minnakse koju, et videomänge mängida. n-srs Art Simson
V
ideomängud on muutunud lausa fenomeniks. Nende tarbijate hulk on viimaste aastate jooksul jõudsalt kasvanud. 2020. aastal oli mängijate arv pea 3,1 miljardit, mis on 40% kogu maailma vastavast arvust. Esialgu võib see arv tunduda ebareaalselt suur, aga mida enam sellesse süveneda, seda loogilisemaks see muutub. Põhjuseid, miks nii palju inimesi on hakanud videomänge mängima, on palju. Nad vastavad kolmele väga tähtsale psühholoogilisele vajadusele: pädevus, iseseisvus ja suhted. Inimesel on pidev soov olla milleski hea ja selle eest tunnustust või tasu ja preemiat saada. Tavaelus on selleks näiteks töö ja kooli lõpetamine. Võrdluseks võib tuua ka mõne hobi, millega inimene kõrgel tasemel tegeleb. Videomängudes on pea alati süsteem, mis tunnustab mängija sooritusi ja arengut. Tänu sellele tekib mängijal tunne, et ta on midagi saavutanud – näiteks mõne taseme läbinud. Samuti annavad videomängud iseseisvustunde ja valikuvabaduse, kuna mängijal on ülevaade sellest, mis toimub. Reaalses elus see alati nii ei ole. Kolmas ning võibolla ka kõige olulisem faktor on suhted, mis on muutunud kõige tähtsamaks just viimasel ajal, mil võrgupõhised mängud on kõige populaarsemad.
Videomängud kui sport Mis puudutab pädevust, siis viimastel aastatel on ülipopulaarseks saanud e-sport. See tähendab mängu, kus võisteldakse teiste mängijate vastu. Suurimad mängud, milles võisteldakse peaaegu iga päev, on Dota 2, League of Legends ja Counter-Strike. Samuti toimuvad igal aastal mänguliigade võistlused ja suurüritused – nii nagu tavapärases spordis. Need on kõik meeskonnatööl põhinevad mängud, mida saab võrrelda tavapäraste spordialadega, nagu jalgpall ja korvpall.
Suured arvud Kõige populaarsemal e-spordil League of Legends on igakuiseid män-
gijaid umbes 115 miljonit. Terve aasta kestva mänguliiga finaali Worlds vaatajaid oli üle maailma 2020. aastal 436 miljonit. Auhinnafond oli 6 450 000 dollarit. Samas ei saa seda arvu võrrelda Dota 2 auhinnafondidega. Dota 2 selle aasta suurürituse The International 10 auhinnafond oli 40 miljonit dollarit. Sellest hiiglaslikust summast viis võitjameeskond Team Spirit koju üle 18 miljoni dollari. Ülemaailmselt kõige enam teeninud e-sportlane on 28-aastane Taani Dota 2 elukutseline mängija Johan „N0tail“ Sundstein, alustades oma professionaali karjääri juba 15- aastaselt. Ta on oma 12-aastase karjääri jooksul teeninud pea seitse miljonit dollarit. Samas ei ole eestlane Clement „Puppey“ Ivanov tipust kuigi kaugel, nimelt on ta maailma edetabeli 17. kohal. 31-aastane Ivanov on osalenud 135 turniiril ja kokku kogunud 2,9 miljoni dollari suuruse varanduse, mis aina kasvab, sest The International 10 turniiril saavutas e-sportlane oma meeskonnaga Team Secret kolmanda koha. Team Secret võitis suurüritusel 3,6 miljonit dollarit.
Arvutimängu Dota 2 suurim meistrivõistlus „The International” 2021
Foto: Valve
Jevgeni „karzheka“ Petrišin
Foto: Team Empire
Kaitsevägi ja videomängud
Videomängudest kodumaal Eestis on aga kõige rohkem juttu Counter-Strike’ist ehk CS-st. Seda peamiselt tänu Eesti elukutselisele mängijale Robin „ropz“ Koolile, kes on saanud Counter-Strike’i maailmas väga kuulsaks. Ta mängib meeskonnas Mouseports juba 2017. aastast. Kool on osalenud lugematul arvul turniiridel. Neist suurim võit on ESL Pro League 10. hooajal, mille finaalis võitis Mousesports rootslaste võistkonda Fnatic. Kooli võistkond teenis hooaja võiduga 250 000 dollarit. 2019. aastal jäi Robin Kool oma 175 000 dollari suuruse sissetulekuga alla vaid Clement Ivanovile. Ka Eestis toimub Counter-Strike’i turniire. Alles juuli alguses lõppes 2000-eurose auhinna fondiga ROG CS:GO liiga, mille võitis FCI Levadia e-spordi võistkond Levadia E-lions. Counter-Strike ei ole aga ainuke e-sport, milles eestlased kõrgel tase-
Robin „Ropz“ Kool
mel võistelnud on. Jevgeni „karzheka“ Petrišin on hoopis taktikalises tulistamismängus Rainbow Six Siege ilma teinud. Ta on mänginud võistkondades Team Empire ja Rogue, nüüd
Mousesports/Facebook
on ta Virtus.pro nimekirjas. Ta on osalenud 21 võistlusel. Tema suurimaks saavutuseks on Rainbow Six Siege’i suurima turniiri Six Invitational teine koht.
Kaitseväelastel, eriti ajateenijatel, on videomängud üks peamisi tegevusi vaba aja sisustamiseks. On huvitav kogemus minna metsapõksult tagasi kasarmusse või koju väljaloale ja panna käima mõni militaar-tulistamismäng ja sõda edasi mängida. Eelkõige on see huvitav just seoste loomise tõttu päris sõjategevusega, ja avastada, kui naeruväärselt mõnda asja kujutatud on. On ilmselge, et videomängud on reaalsusest küll kaugel, kuid siiski on nad militaartegevusega seotuna väga informatiivsed. Näiteks Arma mänguseeria ja VBS3 simulaatorid on oma mehaanika poolest väga realistlikud. Kuigi VBS3-l on puudusi, eriti graafika poolest, on seda kasutatud väljaõppe eesmärgil nooremallohvitseri kursustel. Tuleb tõdeda, et sellest saadud kasu ja arengut on keeruline hinnata. Siiski ei ole midagi kaotada, kui väljaõppes uusi ja moodsaid võtteid kasutada.
Reede, 19. november
ELAMUSED
7
„Ajateenistus on andnud mulle palju motivatsiooni, et vabal ajal rohkem sporti teha ja ka reservis.“ — kpr Kris Lüüs
Ajateenistusega vormi Kaitsevägi toetab igati sportimist, aga kas ajateenistuses on selleks paremad tingimused kui tsiviilelus? n-srs Karl Martin Mäe
K
aitsevägi aitab Eesti elanikel tervislikke eluviise ja elukestvat sportimisharjumust kujundada. Kehalise ettevalmistuse kõrval on kaitseväes olulisel kohal harrastus- ja võistlusspordiga tegelemine. Veebel Aivar Aas on küberväejuhatuse strateegilise kommunikatsiooni keskuse veebel ja tema arust peaksid ajateenijad lisaks sportimisele seda ka vaadata saama, et nad oleksid spordimaailmas toimuvaga kursis. „Sport on üks osa teenistusest,“ ütles Aas. „See toob sind kaitseväe rutiinist välja ja saad enda meelistegevust teha.“ Hiljuti ehitati 2. jalaväebrigaadi mitu jalgpalliväljakut ja Tapale 1. jalaväebrigaadi tehti uus korvpalliväljak, et ajateenijad saaksid sporti harrastada. „Olen rahul jalgpalli mängimise võimalustega kaitseväes,“ ütles Aas. „Tallinnas paiknevatel väeüksuste territooriumitel jalgpalliväljakuid küll ei ole, aga õnneks on meil tore koostööpartner Eesti spordiselts Kalev, kelle staadionil saavad ajateenijad jalgpalli mängida.“
Kaitseväes on väeosades erinevad sportimisvõimalused, kuigi üldpildis ei erine need suurt tsiviilkeskkonna omadest. Ajateenistuse kehalise kasvatuse eesmärk on äratada huvi sportimise ja liikumisharrastuse vastu, mis jätkuks ka reservteenistuses. „Tegelesin enne kaitseväge vähesel määral spordiga,“ rääkis strateegilise kommunikatsiooni keskuse videooperaator Kris Lüüs. „Ajateenistus on andnud mulle palju motivatsiooni, et vabal ajal rohkem sporti teha ja ka reservis.“ Uuringud on näidanud, et kutsealuste kehaline areng, kehalised võimed ning terviseseisund ei ole alati nõutaval tasemel. Selle olulisimad põhjused on noormeeste vähene kehaline aktiivsus koolis ja vabal ajal, ebaregulaarne ja tasakaalustamata toitumine, suitsetamine, alkoholi ja narkootikumide tarvitamine. Kaitsevägi on parandanud ajateenijate füüsilist võimet märkimisväärselt. Eriti nendel sõduritel, kelle kehaliste võimete testi tulemused olid teenistuse alguses mitterahuldavad.
„Võhma on palju juurde tulnud,“ ütles strateegilise kommunikatsiooni keskuse kaamerameeskonnaülem nooremseersant Art Simson. „Eriti just hommikuse jooksu, rännakute ja metsalaagrite tõttu.“ Dr Oleg Novikovi uurimistöö „Kaitseväeteenistuse mõju ajateenijate tervisele“ põhjal saab väita, et vanemad ja füüsiliselt paremini ettevalmistatud ajateenijad saavad palju vähem vigastusi ajateenistuse jooksul. Sõdurite vigastuste põhjustajaks on nende kehv kehaline ettevalmistus. Ajateenistuse teisel poolel vähenes nii väeosa laatsaretti pöördumiste kui ka haiglapäevade koguarv ligi kaks korda. Kehalise kasvatuse õpetamine on alates 2020. aastast nooremallohvitseride väljaõppe osa. Nii suureneb kaitseväe sporditundide korraldajate sporditeadlikkus ja pädevus, nad omandavad baasteadmised kehalise kasvatuse õpetamise metoodikast. Nende oskustega saavad noorem allohvitserid panna uued ajateenijad varakult sporti tegema.
N-srs Tiismaa jalgpalli kaitseväe meistrivõistlusel
Foto: kpr Henrik Mütt
Filmisoovitus: „The forgotten battle” n-srs Art Simson
E
elmises Sõdurilehes maabusime teise maailmasõtta. Jääme samasse aega ka selles väljaandes ning räägime seekord natuke uuemast teosest, The Forgotten Battle. Tegu on Hollandi linateosega, mis ilmus selle aasta oktoobris Netflixis. Film leiab aset Hollandis Zeelandi provintsis, mis on Saksamaa okupeeritud, ja jutustab loo kolmest täiesti erineva taustaga inimesest, kelle teekonnad sõja käigus põimuvad. Teuntje Visser töötab linnapea Oostveeni kontoris ja kuigi Oostveen töötab koostöös sakslastega, on Teuntje oma isaga suutnud jääda erapooletuks.
Teuntje vend Dirk on aga vastupanuvõitleja. Pärast oma venna vangistust ja hiljem hukkamist, muudab preili oma meelt ja ühineb allesjäänud vastupanuvõitlejatega. Eepilises lahingustseenis, mis muide leiab aset Narvas, tutvustab film meile Marinus van Stavereni. Marinus on vabatahtlik hollandlane, kes teenis saksa 2. SS-soomusdiviisis. Pärast lahingut lähetatakse Marinus Zeelandi komandandi Oberst Berghofi tõlgiks ja sekretäriks. Purilendur Will Sinclair ja tema meeskond teevad Hollandisse dessanti, kuid saavad pihta Saksa õhu-
Kaader filmist „The Forgotten Battle”
tõrjerelvaga ja kukuvad alla Zeelandi. Olles õnnetusest segaduses ja teadmata, kuhu nad sattunud on, peab meeskond leidma tee liitlasvägede juurde tagasi. Kui välja arvata klassikalised Hollywoodi stiilis klišeed, on tegemist väga omapärase sõjadraamaga, mis näitab üht inimkonna suurimat taplust mitmest vaatenurgast. Eriti hästi on kirjutatud Gijs Blomi kehastatud Marinus, kes põrkub kahe reaalsuse vahel. Ta on lojaalne Saksa sõdur, kes samal ajal kahtleb paljudes oma ülemate ja kaasvõitlejate teguviisides ja kavatsustes.
8
Reede, 19. november
NAER JÄTTA
PÜSTOLITASKU LAHINGU PIIBLIJUHTIMISE ÕPETUS TEGELANE HE, SHE, ...
TERAVILI
HAAVA JÄLG
...HIMU
KENASTI
LEEMUR
OMAKAITSE
VEESÕIDUK
SPORDIAUHIND
AKTUSEEHITIS SAAL MEKAS ...HARK EHK PIKK JA KAMMERSIHVAKAS TOON
SAAR
AINA, ÜHA NÄSSUS, UNTSUS PAKEND PIKKA AEGA TERABAIT KIVILUTS STIIMER KALAVÕRK
USTAV VÄIKSEM TEGUTSEMISIHA KÕRGUSTIK KOMPANII RIIK EUROOPAS
Skanni QR kood, sisesta oma nimi ja suurenda auhinna loosis oma võiduvõimalust.
SILMUS ISE (MURDES)
LOOSIME AUHINDU! Et võita laetava akuga pealamp, käitu järgmiselt: 1. Lahenda ristsõna. 2. Saada ristsõna vastus aadressile sodurileht@mil.ee, lisa enda kontaktandmed ja sul on võimalus võita.
Võitja kuulutame välja järgmises Sõdurilehes.
Eelmise numbri ristsõna vastus oli „komandant“. Võitjaks osutus rms Gregor Ojaveer.
Vastus: KUULIRAHE
NB: Igat nime saab sisestada vaid korra.