5. aprill 2016 by Sõdurileht

Õppus! Õppus! Õppus!

lk 2

Mees, kes kindlustab kindralile sujuva sõidu

Riietega vette ehk katsumused mereväelaseks saamise nimel

lk 5

lk 6

SÕDURILEHT TEISIPÄEV, 5. APRILL 2016

ISSN 17363411

LINNALAHINGUKS

VALMIS Mõnus vaheldus metsale, lõputu täristamine ning kõrge adrenaliin – just nii võib iseloomustada ajateenijate väljaõppe ühte põnevamat osa ehk linnalahingut. Lugu jätkub lk 3

Foto: HansToomas Saarest

Sõdurileht 5. aprill 2016

Juhtkiri

Vaikus enne tormi

HANNUS LUURE Kätte on jõudnud reservipumpade aeg. Lisaks sellele, et need teevad jõle tugevaks, aitavad need mugavalt lugeda päevi reservini. Selline funktsionaalsus – psühhosomaatiline areng ning aegruumi arengu mõõtmine ongi kaitseväe essents. Viimane kuu enne Kevadtormi ja ka torm ise on varem õpitu kinnistamine ning ammu tuttavate liigutuste ideaalini lihvimine. Jah, see rutiin võib olla vaimselt neutraliseeriv, aga naljakuu vaimus tasub seda lihtsalt vabalt võtta. Et mitte manduda, tasub otsida igas tegevuses piire, mida saab ületada. Kuigi jaotelki oskab iga kolmandik rühmast juba ammu üle mõistuse kiiresti üles panna, saab kindlasti veel kiiremini. Kuigi mõni Unimog on juba ammu nii hästi ära maskeeritud, et ise ka enam üles ei leidnud, saab alati masinad veel paremini ära peita. Kuigi jaod on nii kokku harjutatud, et võiks lausa missioonile minna, saab alati veel lähedasem olla. Kui see ei paku lohutust, siis vähemalt on olemine aina soojem. Päike paitab Dvitamiiniga ning kui piisavalt palju õues olla, ei pea isegi enne esimest randa minekut solaariumisse minema. Ehk nokamüts pähe, püksirihm pingule ning hakkame lõpusprindiks valmistuma.

Ära unusta meie kajastusi jälgida ka Facebookis ja Sõdurilehe Youtube’i kanalil!

Lennuterminali meeskond oma tsitrustega: äärtes greibid, keskel sidrun ja apelsin. Vaid meestest paremalt piiluv uus puksiir kannab hüüdnime Batmobile.

Õhuväe hall kardinal – lennuvälja teeninduse eskadrill KASPER ELISSAAR

Ühtegi õhuväge ei moodusta ainult lennukid. Igas lennubaa sis – nii ka Ämaris – on lendu reid toetamas korralik teenin duse eskadrill. Eskadrill koosneb kahest lülist: lennuterminalist ja lennuvälja hooldusmeeskonnast. Mõlemas kokku teenib umbes 30 meest, kes tagavad turvalised tingimused maandumiseks ja õhkutõusmiseks, aitavad lennukid õigesse kohta ning inimesed ja kaubad nii peale kui ka maha laadida. Rajahoolduse eest vastutavad neli rajameistrit, kes töötavad kordamööda 24tunnistes vahetustes. Just nemad käivad rada kontrollimas ja otsustavad, millised masinad mida ja kus tegema peavad. Kohamäärus on siinkohal eriti oluline, sest rada ise on ligi kolm kilomeetrit pikk, lisaks on vaja hooldada ruleerimisteid ja perroone. Selle jaoks on masinapargis umbes 20 ühikut tehni-

Sõdurileht ootab ajateenijate kaastöid. Kui sul on idee, siis kirjuta meile

sodurileht@mil.ee

sõdurileht TEAVITUSKESKUS

Filtri tee 12, 15007 Tallinn tel 717 2179

kat: veokid sahkade ja harjadega, keemiapritsid, lumerootorid, niidukid. Möödunud kuul täienes masinapark kahe uue kompaktse rajahooldusmasinaga Overaasen RSC 250. Autod teeb eriliseks nelikroolimine, mis tähendab, et kõik rattad pööravad ning diagonaalselt saab seeläbi sõita ka sirge autoga. Masinal on 5,8 meetrit pikk sahk ja 4,1meetrine hari. Et harja efektiivne tööpikkus on umbes kolm ja pool meetrit ning 45 meetrit laia rada ja selle ääri on hoolduslülil puhastama saata nüüd viis autot, tähendab see nelja sõitu ühest otsast teise. Üks ots võtab umbes 10 minutit ehk veidi enam kui poole tunniga on võimalik rada iga ilmaga valmis seada. „Ideaalis võiks muidugi meil vähemalt seitse sellist autot olla. Läheksid ühest otsast teise, tuleksid tagasi ja olekski korras,“ rääkis rajameister nooremseersant Alari Õun. „Mida kiiremini suudame taastada raja normaalse konditsiooni, seda parem,“ lisas Õun, kes end veel kollanokaks peab. „Ilm ja loodustingimused ei ole kunagi täpselt samad. Kõik rajameistrid, kes on alla kolme aasta töötanud, ei saa end meistriks pidada. Siin

loeb see, mitu talve oled olnud, sest talvel on kõige muutlikumad tingimused.“ Rajameistri ülesannete hulka kuuluvad lisaks kontrollile ja otsuste vastuvõtmisele ka lindude-loomade peletamine ja raja hõõrdeteguri mõõtmine. „Meie territooriumil on tedred, aga kuni nad püsivad rajast vähemalt 150 meetri kaugusel, ei kujuta nad erilist ohtu, sest on küllalt laisad ja hoiavad pigem maadligi. Linnud ongi suurem oht kui loomad. Kolme ja poole kilosed linnud võivad lennuki jaoks lausa hävitavalt mõjuda,“ selgitas nooremseersant Õun. Kõige paremini aitab elusolendite vastu ennetus. Põõsad ja puhmad tuleb maha võtta, muru pikkust tuleb hoida keskmisena. Liiga lühike taimkate meelitab linde jalga puhkama ja näitab röövlindudele hästi närilised kätte, liiga pikk annab lindudele head võimalused pesa loomiseks. Hõõrdetegurit mõõdab rajameister oma kollase Škoda pagasiruumis oleva viienda ratta abil. See näitab ära raja libeduse ja annab suuniseid puhastustöödeks või aitab lennuki piloodil valida maandumiseks sobilik kiirus. Kui lennuk on maandunud, asub tööle lennuterminali vanem

vanemveebel Milvert Rozenkron oma meeskonnaga. Peamiselt Afganistani missioonidel saadud kogemustele tuginedes üles ehitatud lennuterminal võtab perroonil vastu lennukeid, transpordib neid, aitab inimesed ja kaubad sealt maha ning hiljem uuesti peale. Töövahenditeks on tõstukid, puksiirid, lintlaadurid, trapid ja jäätõrjujad, millele on enamjaolt pandud tsitruseliste nimed. „Põhimõtteliselt teeme täpselt sama, mida võite igas teises lennujaamas näha,“ ütles vanemveebel Rozenkron. „Meil toimib aga meeste ristkasutus ehk kõik teevad kõiki asju ja peavad olema valmis üksteist asendama,“ lisas ta. Kuigi Ämari lennuvälja teeninduse eskadrilli töö jääb tihti hävitajate uhkete lendude taustal tagaplaanile, on just nemad need, kes on Ämari lennubaasist kujundanud koha, kus NATO õhuväelased hea meelega peatuvad. Selle tõestuseks on mehi järgmistel kuudel ees ootamas eriti tihe töögraafik, kus tegeleda saab muuseas nii suure transpordilennuki Lockheed C-130 kui ka ründekopterite Boeing AH-64 Apache’idega. Hallid kardinalid tegutsevad kogu aeg – isegi siis, kui üldpildis neid ei märka.

Õppus! Õppus! Õppus! HANNUS LUURE

Kas teil on huvitav lugu, mis vääriks ka teistele rääkimist?

Foto Hans-Toomas Saarest

17. märtsi varahommikul kõlas üle Eesti väeosade käsk „ÄRA TUS!“. Väljend ise on ajatee nijatele juba ammu armas, aga seekord sai seda kuulda mitu tundi varem kui sõduri tele harjumuseks saanud. Värs kelt katkestatud magusa une segaduses arvasime, et keegi oli vetsu koristama jätnud ning nüüd läheme kambaga põran dat moppima. Mõnda aega korruse peal alukate väel võbisevas vabaseisangus seistud, selgitas korrapidaja, et tegu on peastaabi häirega. Saime teada, et mehed, kes olid Nursipalus ja Sirgalas pool nädalat laskelaagris olnud, on juba suuna Tallinna poole võtnud. Moodustasime olemasolevatest meestest jaod, valmistusime kõige hullemaks – teadmata pikkusega

Peatoimetaja: kapral Hannus Luure Küljendajad: nooremseersant Johannes Madis Aasmäe, nooremseersant Kethmar Salumets

ümberpaiknemiseks. Tegevväelased hakkasid samuti kohale jõudma, silmis häiresära. Kui anti käsk relvad välja võtta, keksis mõni erksam kaader lausa pipipikksukalikult relvaruumi poole. Nagu järgmisel päeval selgus, kontrollis kaitseväe juhataja kaitseväe rahuaja üksuste valmidust võimalikele kriisiolukordadele kiirelt reageerida. Harjutati väe- ja objektikaitset, ümberpaiknemist ning teavitamis-, kogunemis- ja staabitöö protseduure. Õppuse ühe korraldaja kolonel Aron Kalmuse sõnul läks õppus hästi ja täitis oma eesmärgid. „Eesti kaitsevägi näitas oma valmisolekut kiiresti üksused reorganiseerida ja vastavalt olukorrale ümber paigutada,“ kiitis kolonel Kalmus kõiki õppusel osalenuid. „Õppus andis hea ülevaate ja vajalikud õppetunnid kaitseväe, Kaitseliidu ning liitlaste teavitamise ja üksuste ning staapide kiire tegutsemise parandamiseks. Saime kindlustunde, et kaitseväe

Keeletoimetaja: Kairi Vihman Toimetajad: kapral Kasper Elissaar, kapral Tanel Rungi Fotograafid: nooremseersant Hans-Toomas Saarest, nooremseersant Silver Mikiver, reamees Karl Martin Räästas

Kaitseväe kolonn end ümber paigutamas.

ja Kaitseliidu rahuaja teavitamise ja kogunemise süsteem toimib ning üksused ja staabid on valmis tegutsema ka lühikese etteteatamise korral,“ võttis kolonel Aron Kalmus õppuse kokku. Loomulikult oli paljudest asjadest ka õppida, tõdes kolonel Kalmus: „Alati saab paremini. Kaitsevägi on nagu Tallinn, mis kunagi valmis ei saa ega tohigi saada. Meid ümbritsev julgeolekukeskkond on pidevas muutumiste virvarris ja kaitsevägi Eesti riigi ühe

Foto Ardi Hallismaa

julgeoleku garantiina peab koos oma liitlaste ja partneritega adekvaatselt olukorda jälgima ja vajadusel uute oludega kohanema.“ Kolonel Kalmuse sõnul saame ja peame paremini ära kasutama 21. sajandile asjakohaseid IT- ja kommunikatsioonilahendusi, et inimesi operatiivselt informeerida ja vajadusel kokku kutsuda. Globaliseerunud maailmas on see tähtis võimekus, sest paljud Eesti kaitsjad võivad asuda kutse saamisel hetkel Eestist eemal.

Kaitsevägi internetis: www.mil.ee, www.youtube.com/sodurileht Kaitseväe pildialbum: pildid.mil.ee Vaata ka Sõdurilehe Facebooki-lehekülge www.facebook.com/s6durileht

5. aprill 2016 Sõdurileht

HOONE HÕIVAMISE FAASID

Graaﬁka: Kethmar Salumets

Linnalahing on pidev olukordade lahendamine Lugu algab lk 1

TANEL RUNGI

Valgamaa, Laatre alevik. Väheste miinuskraadidega fantastiline kevad ilm tähendab suurepäraseid tingimusi selleks, mis õige pea juhtuma hakkab. Aleviku südames asuvas suures parklas on juba jalastunud 30–40-pealine Kuperjanovi jalaväepataljoni B-kompanii rühm. Pärast varustuse mahalaadimist võtab rühmaülem kaenla alla valge tahvli ning algab käsu andmine. Eesmärk on anda meestele selged juhised, kuidas tuleb hõivata mõnesaja meetri kaugusel asuva mahajäetud paneelhoone kaks esimest korrust. Rühmaülem jagab rühma kolmeks jaoks: üks neist on kattev jagu ning kaks jagu asuvad ruume puhastama. Kattegrupp jaguneb omakorda pooleks ning nende eesmärk on tulega maja mõlemalt küljelt toetada majja tungivaid kaaslasi. Olukorrale lisab vürtsi asjaolu, et luureinfo põhjal on end kenasti majja sisse seadnud kuni jaosuurune hulk vastaseid. Sellised on käsu põhipunktid. Teoorias tundub kõik lihtne ja arusaadav.

„

Kõige raskem on dimen sioonide tajumine. Kui metsas sõdides on ohud lineaarsemad, siis siin peab jälgima ka üles ja alla. Lauri Teppo kapten Kuperjanovi jalaväepataljoni B-kompanii ülem

Algab liikumine. Hoonele lähenetakse malelaua formatsioonis mitte just kõige otsemat teed mööda. Seda selleks, et üllatusmoment ja varjatus oleksid parimal võimalikul tasemel. Jõudes juba majale õige lähedale, jaguneb kattejagu kaheks ning pooljaod liiguvad katma hoone mõlemaid külgesid. Tänu niinimetatud rohelise koridori loomisele õnnestub ründejagudel eriliste probleemideta läheneda maja otsale. Kui kattetuli juba toetab omasid ning esimesed

ründejao sõdurid on jõudnud avada maja otsmise külje mõlemad nurgad, saab algust teha peamise ehk hoone hõivamisega. Nii-öelda must töö on tehtud ning nüüd jõuavad mehed vaieldamatult linnalahingu kõige raskema ja ohtlikuma osa juurde. Ruumides sõdides ja pidevalt liikumises olles on äärmiselt keeruline vahetada kaaslastega infot ning tegeleda vajaminevate meditsiinitoimingutega. B-kompanii ülema, kapten Lauri Teppo sõnul pole need aga sugugi linnalahingu kesksed raskuspunktid. „Kõige raskem on dimensioonide tajumine. Kui metsas sõdides on ohud lineaarsemad, siis siin peab jälgima ka üles ja alla,“ sõnab alluvate tegutsemist jälgiv Teppo. Kõik läheb esialgu sujuvalt. Olles aga jõudnud teise trepikoja teisele korrusele, valmistuvad mehed järjekordset tuba puhastama. „Granaaaaaat!“ karjub selle viskaja. Õnnetuseks aga vise ebaõnnestub totaalselt ning viskaja enda jaokaaslane saab granaadi kildudega pihta. Otsest greenroom’i (julgestatud ruum vigastatutele – T. R.) hoonesse loodud pole, mis tähendab, et vigastatu tuleb võimalikult kiiresti transportida hoonest välja ohutusse, julgestatud kohta. Pärast seda, kui kaasvõitleja on haavatule kohe esmaabi andnud, lohistatakse parema jala verejooksuga mees kokkulepitud turvalisse tsooni. Seal asub võitlejat kokku lappima juba rühma parameedik. „Kindlasti on haavatute transportimine linna lahingu kõige raskem osa, kuna seda kila-kola on niivõrd palju ja ruumi liikumiseks väga vähe,“ kommenteeris pärast harjutust lahingus pooljaoülema rolli kandnud kapral Riho Rõmmel. Kiirus ja agressiivsus. Neid kahte linnalahingus hädavajalikku omadust kasutades rühivad sõdurid ruumist ruumi, ühest trepikojast järgmisesse. Jälgides meeste professionaalsust ja tegutsemist üldisemalt, on selgelt aru saada, et sõdurite väljaõppega tegeleb staažikas kapten Teppo. Ilma eriliste tõrgeteta on kapteni hoolealused jõudnud viimastesse puhastamata ruumidesse. Järjekordset nurka avades tekib kontakt, millest võitjana väljuvad loomulikult maja vallutada soovivad mehed. Tulevahetus aga lõppeb eriti õnnetult ühele vastase sõdurile, kes saab rängalt haavata. See tähendab, et ründajad võtavad vigastatud vastaselt kohe relva ja sidevahendi ning teevad rühma-

Esimene trepikoda on puhastatud – neljandik tööst on tehtud.

Kas linnalahingut tuleks senisest rohkem harjutada? Enamik ajateenijaid saavad teenistuse jooksul linnalahingut pidada korrakaks. Kui kutsealuste arvates võiks hoonestatud aladel sõdimist väljaõppes senisest rohkem olla, siis kapten Teppo sõnul on pigem oluline see, mida täpsemalt tehakse. „Tähtis on tasakaalu leidmine, mida ja kui palju tuleb harjutada. Võib-olla ajalises mõttes ei ole otsest vajadust linnalahingut rohkem õpetada, küll aga saab alati parandada väljaõppe sisulist kvaliteeti,“ rääkis kapten. Linnalahingu harjutamise vajalikkuses kahelda ei tasu. „Hoonetes sõdimine kasvatab sõdurites ja ülemates otsustamisjulgust, intsiatiivi ja agressiivsust. Ma siiralt usun, et kui meil ühel päeval tuleks kodumaad kaitsta, siis päris palju lahinguid peetaks hoonestatud aladel,“ sõnas Teppo.

ülemale olukorrast ettekande. Haavatud vastane võetakse sõjavangi. Kui lähitsoon saab puhastatud ja julgestatud, panevad B-kompanii

sõjardid vangil käed nipukatega (käeraudu imiteerivad vahendid – T. R.) selja taha kinni ning viivad ta enne lahingut määratud kogu-

Foto Hans-Toomas Saarest

nemispunkti. Oluline on seejuures see, et vangi tuleb transportida kahe mehega – üks hoiab sõjavangil käsi selja taga koos ning teine hoolitseb julgestades selle eest, et vang ülemeelikuks ei muutuks. Samal ajal, kui osad võitlejad tegelesid sõjavangiga, jõudsid ülejäänud ründegrupi sõdurid ära puhastada ka viimased ruumid. „Olukord seis!“ tähendab seda, et missiooni võib igati kordaläinuks lugeda. Jah, meestel tekkis omavahel küll mõningaid kommunikatsiooniprobleeme ja omasid sai ka haavata, aga seda võib taoliste lahingute puhul pidada loomulikuks kaoks.

Sõdurileht 5. aprill 2016

Fotograafide parimad klõpsud

Varjude mäng 1. jalaväebrigaadi staabi- ja sidekompanii harjutas linnalahingut.

Foto Karl Martin Räästas

Varahommikune udu? Ei. Kuperjanovi võitlejad kallasid lahingut pidades metsa üle suitsuga.

Foto Hans-Toomas Saarest

??? Foto: Ardi Hallismaa

Ilus ja ohtlik tulelill 1. jalaväebrigaadi staabi- ja sidekompanii kuulipildur näitab vastasele, milleks üks kuulipilduja võimeline on.

Foto Karl Martin Räästas

5. aprill 2016 Sõdurileht

Mees, kes kindlustab kindralile sujuva sõidu HANNUS LUURE

Istusime autosse. Reamees Rodes võttis esimese asjana lahti sõidulehe, märkis sõidu alustamise aja ning kontrollis üle läbisõidumõõdiku. „Noh, kuhu siis sõidame?“ „Aga vii mind sinna, kus kindral Tiganik elab,“ proovisin kaval olla. „Seda ma küll teha ei saa. Selle, kes sinna läheb, otsustab ikka ainult tema,“ vastab reamees Rodes muheldes. Tutvusta ennast. Olen reamees Kaspar Rodes, igapäevatöös vaneminspektor. Pärast Märjamaa gümnaasiumi lõpetamist suundusin politsei- ja piirivalvekolledžisse. Õppisin politseiteenistuse erialal, suunaks korrakaitse. Kolledži lõpetasin kolme aastaga ja tegin aasta aega tööd, et enne kaitseväge teadmisi kinnistada. Kui ajateenistus tehtud, on uus eesmärk pere ja kodu rajada. Miks sa politseinikuks tahtsid saada? Põhjuseid on mitu. Esiteks tundus see põnev ja pakkus mulle huvi. Samuti oli minu isa politseinik ja enamik peretuttavad on politseinikud. Ma arvan, et see amet on põnev ja aina põnevamaks läheb. See on austatud amet ka, aastate jooksul on toetus politseile kasvanud ja loodetavasti kasvab edasi.

„

Ühel õhtul käsutati „kõik kompanii peale!“, taaru sin koos teistega rivvi ja järgmisel hetkel hüüti: „Rodes, te olete kindrali uus autojuht!“. Kaspar Rodes reamees brigaadikindral Artur Tiganiku autojuht

Kuidas sinu politseitaust aitas kaitseväes hakkama saada? Kolm aastat järjest oli peaaegu iga päev relvatunnid. Relva ehitus ja käsitsemine oli minu jaoks tuttav. Mingis mõttes ka distsipliin, sest politseikoolis oli ka selline pehmem sõjaväekord. Välja sai rohkem ja natukene oli vabam, aga seal pidi ka rivis käima, toad pidid korras olema ja prügikasti jälgiti sama hoolikalt kui siin. Mida sa kaitseväes teed? Olen kindral Tiganiku ehk kaitseväe juhataja asetäitja autojuht. Minu ülesanne on kindlal ajal kusagil kohal olla, lisaks peab auto korras ja hooldatud olema. Kindrali teenistuses olen Opel Insigniaga – passis oli vist kirjas isegi limusiin. Kas on siis limusiini tunne? Teiste kaitseväe autodega võrreldes on lisaks vähemalt automaatkäigukast, see mulle meeldib.

Alati naeratus näol Pildiks poseerides võttis reamees Rodes automaatselt vabaltseisangu: „Ma ei saa, see on mul sisse harjutatud.“

Kuidas suhtlus kindraliga käib? Tegu on kõrgemas auastmes kaitse väelasega – pöördun tema poole tiitliga härra kindral. Suhtlus on väga ametialane, ta on ikkagi ülem ja mina autojuht, mitte mingi naabri mees. Aga läbi saame minu hinnangul hästi, kindral on väga tore ja mõistlik mees.

Kas on ka erilisi seiku ette tulnud? Alguses oli kõik eriline, sest ma ise ei ole Tallinnast pärit ja kaart oli mu parim sõber. Panin iga kord marsruudi paika, kust keerama pean, et olla õigel ajal õiges kohas. Nüüd tuleb kõik üsna loomulikult välja, sest olen juba seitse kuud autojuht ja Tallinn hakkab selgeks saama.

Kuidas sa sellele ametikohale sat tusid? Endalegi ootamatult. Ühel õhtul käsutati „kõik kompanii peale!“, taarusin koos teistega rivvi ja järgmisel hetkel hüüti: „Rodes, te olete kindrali uus autojuht!“. Veebel tuli minu juurde ja ütles, et te olete ju politseinik ja peaksite liiklusseadust hästi tundma. Vastasin, et põhimõtteliselt jah.

Kui palju sa ära oled eksinud? Täiesti lootusetult ära eksinud ei ole. Alguses magasin mingid kohad maha. Ringiga saab ka alati minna, aga mõte on selles, kuidas jõuda kohale võimalikult otse. Kui algul hakkasin kursilt kõrvale kalduma, siis kindral ütles, et siit oleks võibolla mõistlikum minna. Mõnikord olen ise ka küsinud, et kust otsem sõita oleks, sest kindral on kauem Tallinnas elanud kui mina. Üks asi on kaardi pealt vaadata, kust on kilomeetrites lühem, aga tegelikult linnas elades hakkad kiiresti aru saama, kust on üldse mõtet minna ja kust ei ole.

Kas sa tunned siis liiklusseadust? Ikka tunnen, kuigi vahel võib mõni eksimus kogemata või tähelepanematusest ette tulla, see on täiesti inimlik. Reamees Rodes sõidab tohutult sujuvalt. Kui armatuuril oleks klaas vett, ei oleks üle klaasi ääre tilkagi loksunud. Milline sinu tavaline tööpäev kait seväes välja näeb? Ülesanne on kindralit sõidutada. Antakse teada, kuhu sõita on vaja. Mõnikord antakse varem teada, et saaksin aega ja marsruuti planeerida, aga on ka eksprompt sõite. Kui tekib vajadus minna, siis lihtsalt helistatakse ja nii on. Vahet pole, kas öösel või päeval.

Kas oled hilinenud ka? Pigem ei, vähemalt mitte kapitaalselt. Mingeid suuremaid käkke pole enda arvates teinud. Magan alati kahe äratuskellaga – elektroonika võib alt vedada, nii et isegi tsiviilis olles kasutan nii käekella kui ka telefoni oma, et kindla peale üles ärgata. Kas pigem kiiresti kohale või suju valt kohale? Kui linnas võimalikult sujuvalt sõita,

siis see ongi kõige kiirem kohale jõudmise viis. Sõelumisest pole kasu. Kui intervjuu sai läbi, näitas reamees Rodes uhkelt oma parklas seisva BMW peale. „Sellega ei ole pilti vaja teha, lihtsalt tahtsin mainida, et ilus auto,“ tõdes reamees Rodes, nägu intervjuu algusest saadik muhelemas. Kas teed kindraliga nalja ka? Kindral on hea huumorisoonega, enamik kordi sõites saab nalja ja igav ei ole, jututeemasid on ikka olnud, aga võidu anekdoote ei räägi. Millest te tavaliselt räägite? Kuidas minul läheb, mis toimub ja et mõlemad tegeleme spordiga, siis tavaliselt räägime sellest. Kui kindral tuleb hokit mängimast, saab teada, kuidas mäng läks.

Foto Hans-Toomas Saarest

mulistel väljakutsetel olen ilmselt kõikidel jaoskonna autodel ikka kellad põhja keeranud. Kui mõne mehe rusikas on juba kellegi teise näos, siis tuleb kiiresti kohale jõuda. Kuidas kaasvõitlejad sinusse suh tuvad? Metsas sa ju ei käi. Kui mulle see töökoht määrati, siis toakaaslased ütlesid, et olen kõige õigem valik sellele ametikohale. Ma ei usu, et kaasvõitlejad oleksid pahatahtlikult kadedad. Kindlasti on keegi veel, kes tahaks seda tööd teha, aga pole pahameelt küll tundnud. Eks sõbralikku nöökimist tuleb ikka ette, aga see käib asja juurde.

Mis selle töö juures kõige raskem on? Polegi midagi kontimurdvat. Autoga pole ju väga raske sõita. Kuigi ma Tallinna ei tundnud, olen siiski juba kuus aastat roolis olnud ja tööl alarmsõidukite koolituse läbinud, kus sain sõita veidi kiiremini kui muidu tsiviilis sõidetakse.

Kas tahaksid ise mõnikord met sas olla? Ma olen olnud noorkotkas ja väga palju metsas käinud ja matkanud. Relvadega olen ka üksjagu kokku puutunud. Kolme aasta jooksul sai proovida kõike, käsirelvadest kuni pumpadeni ja mini-Uzideni. Kuna reservi arvamise järel ma kordusõppustele ei tule, sest politseinikud peavad sõjaajal ka sisekorda kaitsma ja seadust jälgima, siis tegelikult ma väga kurb ei ole.

Mis on alarmsõiduki koolitus? Koolitus, mille läbinud inimestel on õigus juhtida alarmsõidukit ehk kui sinised vilkurid põlema paned, kehtivad sinu jaoks teised reegleid, et jõuda punktist A punkti B võimalikult kiiresti. Sealjuures tuleb kindlasti tagada turvalisus. Kiireloo-

Mis on selle ameti puhul kõige tähtsam? Diskreetsus – kindrali autojuhina kuuled ikka asju. Õigel ajal tuleb rääkida ja õigel ajal vait olla. Kohusetundlik peab olema – kui oled täpne mees ja hea autojuht, siis soovitan seda ametit.

Sõdurileht 5. aprill 2016

Riietega vette ehk katsumused mereväelaseks saamise nimel KASPER ELISSAAR

Käes on õhtu see hetk, kus üle Eesti ajateenijad end teleri taha „Aktuaalset kaamerat“ vaa tama sätivad. Täna jääb paari kümnel mereväelasel see saade nägemata – kogunetud on Tal linna vanalinnas asuvasse Kalevi spaasse, et läbida mereväelase baaskursuse enesepäästeõppuse üks osa. Kiirematel ajateenijatel on ujumisriided juba enne AK algust selga aetud, kuid kaheksa rajaga basseini mõnusid nad pikalt nautida ei jõua – õppus tuleb läbida vormis ehk riietega, mida kantakse iga päev. Kõik tormavad kärmelt pükse, sokke ja kõike muud uuesti selga ajama. Nii ajateenijatest kui ka tegevväelastest koosneva pundi jaoks on basseinis reserveeritud mitu rada. Seal nad on – riietes koera- ja konnastiilis suplemas, oludega harjumas. Õige pea kutsub instruktor vanemmaat Marco Saar osalised kokku. Paar sõna tutvustuseks ja kohe asja kallale. Esmalt võetakse ette vette minek. Ei ole nii, et lihtsalt hüppad või libistad end vaikselt mööda redelit basseini. Kõigepealt tuleb sisse võtta õige asend. Ühe käega ninast kinni, küünarnukk üsna keha vastu. Teine käsi horisontaalselt üle rinna ja nina hoidva käe küünarnuki alla. „Ei hüppa! Lihtsalt astud!“ rõhutab vanemmaat Saar kõige olulisemat ehk viimast sammu enne vette minekut. Sellega koos liiguvad jalad päkkadest risti, et need maandudes laiali ei läheks. Pea peab jääma otse – alla ei tohi vaadata. Plärts! Sulps! Vulps! Veepritsmeid lendab iga natukese aja tagant, kui uus mees basseini astub. Ainsa daami vetteminek on elegantsem, sest kaalu on naisel meestest oluliselt vähem. Nüüd läheb asi tõsisemaks ja tükk maad raskemaks. Vees olles tuleb riietest vabaneda. Jalast tuleb saada püksid ja sokid, seljast jakk ja särk. Seda tehes ei tohi ära unustada ulpimist: pea peaks kõige selle juures jääma pinnale, et mitte sattuda uppumisohtu. Julgestuseks sukelduvad 4,5 meetri sügavusse basseini tuukrid. Kelle jaoks üsna hõlpsalt, kelle jaoks veidi raskemalt, kuid beežidest põrandaplaatidest basseini äär kattub üha suurema mustade mereväevormide kuhjaga. Mõne minutiga on kõik harjutusega ühele poole saanud ja programmiga liigutakse edasi. Õpitakse kaaslase transportimist, haardest vabanemist, aga saadakse ka tunda enese vee alla surumist, mida tuleb ette, kui päästetav satub hüsteeriasse. Vahepeal jõuab tuukrina töötav vanemmaat Saar hõigata: „Kõik

veest välja ja riided uuesti selga! Proovige, kui kergelt see käib, kohanege veidi ja olge viie minuti pärast siin tagasi.“ Harjutuse algusest ehk esimesest vetteminekust on möödas juba tund. Väike paus kulub igati ära. See ei alga aga eriti mõnusalt, sest riided on külmad ja kleepuvad vastikult keha külge. Mida aeg edasi, seda vähem mereväelased end sellest häirida lasevad. Ujukist hüppeni Paus saab läbi ja kõik on taas vees. Instruktor räägib, et kui vette ootamatult satutakse ja päästerõngast või -vesti ei juhtu olema, saab ka oma riietest ujuki ehitada. Selleks on jalast vaja saada näiteks püksid, seejärel siduda kinni üks säär ja tugeva sõlmega sulgeda ka teine säär. Sellele järgneb kõige keerulisem osa ehk pükste õhuga täitmine. Üks võimalus on need oma selja taha viia ja imiteerida jalgpallist tuttavat küljesisseviset, ehk vöökohast hoidvad käed kärmelt tagant ette tuua. Vanemmaat Saar näitab ette. Kõlab vali plärts ja kinniseotud sääred ongi õhku täis. Teine variant on pükste vees hoidmine ja veepiiril mullide tekitamine, mis samuti rõiva ujuma paneb. Tundub lihtne, aga on seda vaid kogenule.

„

Vees olles tuleb riietest va baneda. Jalast tuleb saada püksid ja sokid, seljast jakk ja särk. Seda tehes ei tohi unustada ulpimist: pea peaks kõige selle juures jääma pinnale, et mitte sat tuda uppumisohtu. Üks osaleja proovib teise järel, aga päris ideaalselt ei kuku asi kellelgi esimese korraga välja. Järjest tõestatakse aga vanasõna „harjutamine teeb meistriks“ paikapidavust. Kui sääred punni aetud, tuleb õhk pükstesse ka pidama saada. Selleks on parim abiline püksirihm – tõmbad selle nii koomale kui vähegi saad ja ongi ujuk valmis. Harjutusel osalejad on aga hädas, sest vees ulpides on tegu parajalt kontimurdva ülesandega. Nii keskendunud nägusid ei ole täna veel näha olnudki. Tasapisi tulevad õnnestumised ja inimesed saavad järjest kaldale. Miinijahtija Ugandi relvastusmaat seersant Tanel Landsmann kirjeldab kaaslasele: „Ma tõmbasin omal jaki eest õhku täis, jäin selja peale ulpima ja tükk aega heegeldasin seal vaikselt. Ei olnud väga probleemi.“ Üks väheke kauemaks vette jäänud võitleja läheb instruktori juurde: „Härra veebel.“ Ja juba ta katkestatakse. „Ma ei ole veebel, ma

Klaasistunud pilk Enesepäästeõppuse harjutused nõudsid osalistelt ülimat keskendumist.

Kolme nädalaga mereväelaseks Märtsi eelviimasel nädalal algas mereväekoolis kolm nädalat kestev mereväelase baaskursus. Selle ajaga saavad ligi 40 õppetööd alustanud kursuslast põhiteadmised mereväe struktuurist ja ülesannetest, meresõja ajaloost ja laevaorganisatsioonist. Need koos omandavate üld-merenduslike teadmistega on eelduseks mereväes teenimiseks. Lisaks õpitakse enesepäästet ja tegutsemist erinevates avariiolukordades. Baaskursus kulmineerub enesepääste kontrollharjutusega, kus muuhulgas mängitakse läbi laeva maha jätmine, mille käigus veedavad kursuslased ühe ööpäeva päästeparvedes piiratud toidu- ja veevaru dega. Pärast kursuse läbimist jätkavad kaitseväelased teenistust mereväe laevastiku ja mereväebaasi koosseisus. Samuti järgnevad sellele erialaõpingud side, miinitõrje-relvastuse, koka, motoristi-elektriku või tuukri erialal.

olen maat,“ kõlab kiirelt vastuseks. „Härra maat, mul läks tald krampi,“ jätkab hädaline ja saab juba lauset lõpetades näpunäiteid, kus suunas ja kuidas jalga venitada, et murest vabaneda. Mees tegutseb vastavalt ja jätkab väljaõppega. Õhtu on jõudnud oma kulminatsioonini. Ees ootavad vettehüpped.

Esmalt viie ja siis seitsme meetri kõrguselt. „Kümne meetri pealt hüppamine on vabatahtlik,“ lausub vanemmaat Saar. Sellistelt kõrgustelt tulek nõuab juba väga head tehnikat, sest riietes keha võib vale asendi korral väga valusaid hoope saada. Esimene kõrgus läbitakse prob-

Foto Karl Martin Räästas

leemideta, ent pärast seitsme meetri pealt tulekut kahaneb osalejate ring palju väiksemaks. „Kui juba sealt põrutas, mis siis veel kõrgemalt?“ on kuulda küsimust. Julgeid hunte aga jagub. Üks suurema kehaehitusega mees astub 10 meetri kõrguselt platvormilt maha ja maandub basseini plartsu saatel, mis pritsib vett nagu oleks keegi vana head „pommi“ hüpanud. „Sain põhja kätte,“ rõkkab ta pinnale tõustes. Kui järgmised hüppajad oma soorituse ära teevad ja kord viimase meheni jõuab, lööb ta kõhklema. „Ma vist ikka ei tule siit,“ sõnab ta, mõtleb veidi oma otsuse üle ja naaseb siis kuiva jalaga treppi mööda alla. Sümboolne lõpp ligi kaks tundi kestnud õppusele. Vette ei sunnita kedagi, ent kes sinna läheb, peab seal hakkama saama – kõik esmased vajalikud teadmised on nüüd harjutusel osalenud mereväelastel olemas.

5. aprill 2016 Sõdurileht

Eesti sai suure koguse Javelini rakette

Foto: Karl Martin Räästas

PILTUUDIS: Kondid peale – Kuperjanovi jalaväepataljoni jaanuarikutsel lõppes 11. märtsil sõduri baaskursus.

Foto Jaanika Ojakõiv

Koostöö tulevaste kolleegidega juba sõjakoolis õppimise ajal JEVGENI DRUŽKOV kadett, kõrgem sõjakool

Kuperjanovi jalaväe pataljonis peeti lahtiste uste päeva

Kolm kõrgema sõjakooli õhu väe õppesuuna kadetti sõitsid kaheks nädalaks Poola, et tut vuda seal õhuturbe lennubaasi dega ning proovida järele õhu sõiduki juhtimine lennumatkuris. Esimesel nädalal läbisid kolmanda õppeaasta kadetid teoreetilise õppe Poola õhuväe akadeemias Dęblinis. Poola õhuväe lektorid, kellest enamik olid endised hävituslennuki piloodid, rääkisid kadettidele õhu turbega seotud dokumentatsioonist, Poola õhuväe ülesehitusest, ülesannetest ja õhuväe missioonidest, rikastades teemasid väga huvitavate näidetega. Matkur testis oskusi Lisaks loengutele said kadetid proovida kaht lennumatkurit. Üks neist oli mehitamata õhusõidukite juhtimise matkur, millega harjutatakse virtuaalses keskkonnas mehitamata õhusõidukiga õhkutõusmise, lendamise ja maandumise protseduure erinevates ilmastikuoludes ja taktikalistes situatsioonides. Teine matkur oli seadistatud kopteripilootidele, kus tekitatakse füüsiliselt desorientatsiooni tunne ning õpetatakse sellest olukorrast pääsemise võtteid. Iga kadett sai olla kopteri piloodi rollis ning proovis oma võimeid kopteri juhtimisel eri tingimustes. Instruktor seadistas juhtimispaneelist eri tingimusi matkuri kabiinis istuvale piloodile ning suhtles vajadusel traatside kaudu, andes juhiseid, ülesandeid või muud informatsiooni.

Eesti kaitsevägi võttis 20. märtsil Ameerika Ühendriikidelt vastu hiljuti relvastusse jõudnud Javelini relva süsteemi laskemoonasaadetise. Tarne väärtus on 33 miljonit dollarit ning seda finantseeritakse Ameerika Ühendriikide Euroopa julgestusmeetmeteks eraldatud rahadest. USA toodetud Javelini tankitõrjesüsteemid on võimelised hävitama ükskõik millise praegu kasutusel oleva tanki. „Tegu on olulise laskemoona täiendusega, mis võimaldab kaitseväel hävitada kuni brigaadi suuruse vaenlase tankiüksuse,“ ütles kaitseväe pearelvur major Risto Pärtel. Javelini tankitõrjesüsteemid vahetavad järk-järgult välja seni kasutusel olnud Milani tankitõrjesüsteemid. Javelin on nii-öelda „lase ja unusta“ tankitõrjesüsteem, millel on võimsam lõhkepea ning mida saab vajadusel lasta ka suletud ruumidest.

Foto: Kalev Smidt

Õppevahendid Selliste lennumasinatega saavad harjutada Euroopa militaarpiloodid.

Poola õhuväe muuseumis tutvusid kadetid ajalooliste tsiviil- ja militaarlennukite ning -kopterite eksponaatide, erinevate mootorite ja õhusõidukite lahingurelvastusega. Teisel nädalal külastasid kadetid kolme lennubaasi. Elamused lennubaasidest 32. õhuväebaasis paiknevad F-16 Fighting Falcon õhuturbe mitme otstarbelised hävitajad. Selle moodsa ja aktiivse õhuturbe lennubaasi ülesanne on rahuaja õhuturbe missiooni läbi viia. Üks hävituslennuki piloot tutvustas kadettidele ka puhkeruumi, kus lendav koosseis aeg-ajalt lendude vahel puhkab. Õppereisil käinud kadeti Jevgeni Družkovi sõnul oli puhkeruum väga originaalne ja meenutas väikest trofeesid täis muuseumit, kus mööbel oli tehtud vanade lennukite detailidest. 23. õhuväebaasis tutvusid kadetid Mig-29 Fulcrumi hävitajatega,

mis kadett Družkovi sõnul NATO riikide õhuvägedes nii levinud ei ole, kuid seega erilist huvi pakkus. See baas oli üks esimestest osalejatest Balti õhuturbemissioonil ning paljudel selles lennubaasis teenistujatel on palju missioonikogemusi. Lisaks eelnevale on 23. õhuväebaasis omanäoline lennuvälja puhastamise lahendus: linnuparvesid peletavad lennuvälja territooriumilt eemale väljaõpetatud röövlinnud. Linnuparved on lennuvälja ümbruses väga ohtlikud, sest lennu vahendi reaktiivmootorisse sattunud lind võib mootorit tugevasti kahjustada. Õhuväeakadeemia tegu ja nägu 41. õhuväe väljaõppebaas on Dęblini õhuväeakadeemiaga seotud ning seal harjutavad militaarpiloodid õpereaktiivhävitajatel PZL TS-11 Iskra ning Mi-tüüpi kopteritel. Õhuväeakadeemias saavad militaar- ja tsiviilpiloodid esimesed teadmi-

Foto Jevgeni Družkov

sed ja kogemused lennunduse alal, edaspidistes õpingutes hakkavad kadetid ja tulevased tsiviilpiloodid kasutama erinevaid õppeõhusõidukeid vastavalt õppesuunale. Akadeemias õpetatakse lisaks piloodi erialale ka õhusõiduki hooldust, lennujuhtimist ja riigi julgeolekut. Akadeemia kujutab endast väikest linnakut, kus on mitu ühiselamut, oma lennuväli, angaarid, lennukid, spordikeskus ja söökla. Õppereisil käinud kadeti Jevgeni Družkovi sõnul on rahvusvahelise koostöö arendamine ja kontaktide loomine tulevast teenistust silmas pidades oluline – juba praegu läbivad Eesti õhuväe ohvitserid sihitajate kursuseid Poolas ning võimalik, et tulevikus tekib võimalus Poola õhuväeakadeemias ka teisi erialasid omandada. Kõrgema sõjakooli lõpetanud õhuväe ohvitserid hakkavad tulevikus otseselt või kaudselt osalema NATO õhuturbemissioonil.

Laupäeval, 19. märtsil külastas Taara linnakut üle tuhande huvilise, kes said võimaluse tutvuda kaitseväelaste tehnika, varustuse ja eluoluga. „Eesmärk oli eestlastele tutvustada, millega täpsemalt väeosas tegeletakse, mida teeb kaitsevägi ning kuhu läheb maksumaksja raha,“ kommenteeris lahtiste uste päeva Kuperjanovi jalaväepataljoni ülem kolonelleitnant Hando Tõevere. Lisaks kuperjanovlastele tutvustasid enda tehnikat ja varustust ka erioperatsioonide väejuhatus, Scoutspataljon ning liitlased Ameerika Ühendriikidest. Päeva kulminatsioon oli näidislahing, mis näitas külalistele, milline tänapäeva lahinguväli välja võib näha. Külalised jäid nähtuga igati rahule. „Rõõmsad sõdurite näod, lasketiir, teenistustingimused – kõik avaldas muljet,“ sõnas linnakut külastanud Olev Kasak. Kuperjanovi jalaväepataljoni lahtiste uste päev on iga-aastane traditsioon, mida korraldatakse pataljoni taasloomise aastapäeva tähistamise puhul. 18. märtsil möödus tähtsast päevast 24 aastat.

Sõdurileht 5. aprill 2016

STAABI- JA SIDEPATALJON

KALEVI JALAVÄEPATALJON

1. jalaväebrigaad

VS reamees Hans-Erik Põldoja

sõdur vs. sõdur

reamees Sten Lippur

210 73

252 73

reamees Margarita Kozlova

Üldfüüsilise testi tulemus

269 30

järjest kätekõverdusi

Öösel tehti meile kasarmus häire. NAKi poisid tulid tuppa ja karjusid, et võtke relvad välja ning jookske kiiresti välja rivvi. Seejärel öeldi, et minge positsioonidele ja oodake vastast. Keegi ei teadnud, kas on päris häire või mitte. Oli kolmas nädal kaitseväes, mistõttu oli meil suur hämming.

Eredaim mälestus SBKst

Relvadrill, see oli raske ja põnev.

Olin rahulikult perega ja sõime õhtusööki.

Tegime tüdrukuga filmiõhtu ja nautisin seda, et ei pea kindlal ajal magama minema.

Mida tegid esimesel väljaloal?

Pseudoprobleem, just nii, negatiivne, positiivne.

Vist nii, pizdets, pseudoprobleem.

Reamees Haavistega, kuna ta suudaks kõik vastased oma jutuga hävitada.

Märtsikuine valmisoleku õppus, sest see tundus kõigist kaitseväes olnud asjadest kõige reaalsem.

Lahinglaskmised. Kunagi ei tea, millal keegi võib eksida. Samuti on kogu aeg adrenaliin laes.

Selline termin nagu „vaba aeg“ on harjumatu. Ehk siis piiratakse inimeste võimalust otsuatada, mida oma ajaga teha võiks.

Harjumatu on see, et kaitseväes pole miski kindel.

Esimeses metsalaagris tehti meile vastutegevust. Kompaniiülema abi ronis mulle selga, väänas käed selja taha ja lõikas mängult kõri läbi.

Reamees Lippuri ja reamees Pärdiga. Siis saaks rahulikult kaevikus kohvi juua.

Rühmaülem kasutab tihtipeale enne rääkima hakkamist sõnapaari all right.

Igapäevane asfaldi kividest puhtaks pühkimine.

Teeme perega majanduspäeva, mille vastutav olen mina.

Rühmaülem: „Noh, Lippur, mängite klouni jälle?“

Olin sisetoimkonnas ning pataljoni korrapidaja nõudis iga tunni tagant sidekontrolli veendumaks, et side on ikka olemas.

Lähen Escape Roomi ja proovin sealt põgeneda kiiremini kui kaheksa kuuga.

RÄNDUR,

HULKUR 134 ...-KOMANDO AUTOMARK ANSAMBEL "KOLUMBUS ..." ... ÜHENDEMIRAADID SIDESÕNA TÜDRUK (inglise k.) RELVA SS-i RIVILAUL URAANI KAASLANE

INIMENE KUI TÖÖRIIST

RAHAÜHIK

... KÜLMRELV DEBELAKK

VENE MEHENIMI ITSITUS

KIVISAMMAS AKTSIASELTS

JÄRJEST. KALA TÄHED HOOG RIIK (prants. k.) (kõnekeeles) KASEMETS

PÜHAKODA

Käisin kiirkõndimise võistlustel ja pärast seda puhkasin.

Puhkasin ja käisin discgolf’i mängimas.

Külgehakanud väljend

Vasak, vasak, vasak, parem, vasak!

Vapustav, puid alla.

Kellega läheks lahingusse?

Koos rms Kazantseviga, sest ta oskab aidata mind ja seletada, mida ning kuidas on vaja teha.

SBK ajal oli toanaaber rms Sisask, kellega võiks lahingusse minna. Temaga sain hästi läbi ja kõik klappis.

Kõige ägedam asi

Kui me läksime lasketiiru laskma. See oli võimalus kasutada relva.

Kui me Carl Gustavite matkurit lasime. Kuna mul on C-kategooria juhiluba taskus, siis sain olla autojuht ehk sain lebopäeva iseendale.

Kõige harjumatum asi

Iga hommik 5 km jooksmine kiire tempoga. Aga nagu meile öeldi, siis hommikuvõimlemine ei ole trenn.

Väga palju harjumatut ei ole, sest tegelesin Kaitseliidu ja Noorkotkastega. Siia tulles oli keskkond teada, vorm ei olnud võõras. Minu jaoks väga harjumatut ei ole.

Rühmaülem ütles: „Kui te nüüd kuulsite, et mu suust kukkus mingi kuldmuna välja, siis pange see kirja, aga muidu on üles kirjutamine vabatahtlik.“

Kui pärast õhtust loendust anti vaba aeg – täiesti müstiline, seda on juhtunud ainult üks kord kogu selle aja jooksul.

Ma arvan, et külastan vanu sõpru, sugulasi ja tuttavaid, keda ammu näinud ei ole.

Veidraim kogemus ajateenistuses

SBK ajal tegime voodidrilli. Pidime võtma voodipesu ära ja pärast kolme minutiga uuesti voodi ära tegema.

Esimesel päeval reservis

Magan terve päeva.

PUU

VÕITIS

Saada* ristsõna vastus aadressil Sõdurileht, staabi- ja sidepataljon, teavituskeskus, Filtri tee 12, 15007 Tallinn või toimetuse elektronposti aadressile sodurileht@mil.ee hiljemalt 12.04.2016. Kõigi vastuste saatjate vahel loositakse välja spork. NB! Ära unusta märkida oma auastet, nime, väeosa ja ristsõna numbrit! Ristsõna nr 133 õige vastus oli lennubaas. Spork’i võitis reamees Mait Neumann Viru jalaväepataljonist.

MEHENIMI

KÜLMIKUMARK HOOPIS TEINE ASI MÕÕTERIIST "KULDNE ..." ETTEÜTLUS KAITSENÕUKOGU MUNGALILL ...-SÄRK

PUNKTE KOKKU KANADA LAULJA

148

Instruktor: „Tuturututu.“

Esimene pikem metsalaager. Meeldis, et sai kasarmuseinte vahelt välja loodusesse. Tekkis kodune tunne.

Meeldejäävaim ülema tsitaat

Ristsõna nr 134

reamees Tony Jürisaar

staabi- ja sidepataljon * Arvutite kasutamine on väeosades reguleeritud vastavalt väeosa sisekorrale. Tavakirjade eest tuleb tasuda vastavalt Omniva hinnakirjale.