19. aprill 2016 by Sõdurileht

Pioneerist täpsuslaskur: ka väiksest mutrist võib palju sõltuda

lk 5

Scoutsrännak – piisavalt raske, aga tohutult ilus

Kõrgem sõjakool tähistas kooli aastapäeva meeldejääva nädalalõpuga

lk 6

lk 7

SÕDURILEHT TEISIPÄEV, 19. APRILL 2016

ISSN 1736-3411

MEISTRIKS

SAAB HARJUTADES! Viru Kevad, Raba ning suurtükiväepataljoni õppekogunemine on vaid väike osa õppustest ja harjutustest, mis valmistavad mehi ette Kevadtormiks.

Loe lähemalt lk 2–3

Foto: Karl Martin Räästas

Sõdurileht 19. aprill 2016

Juhtkiri

Motiveeritult võiduka lõpuni

TANEL RUNGI Kasarmutubades ootavad mehed iga päev uut hommikut, et saaks kalendrisse järjekordse risti teha. Ühe küllaltki suure eluetapi grand finale läheneb müstilise kiirusega – Kevadtormini on vähem kui kaks nädalat. Õppusele järgneb nädalake asjaajamisi ning täiesti märkamatult ärkame juba õige pea kauaoodatud reservihommikul. Väeosades üle Eesti on peamine rõhk praegu igasugustel kokkutöötamise harjutustel ja õppustel. Allüksuse kursuse kulminatsioon ei ole enam kaugel ning peatselt saame Lõuna-Eestis toimuval Kevadtormil aimu, kuidas on meeste tippvormi ajastamine õnnestunud. Lõpu lähedusest hoolimata kuuleb siitsealt virinat stiilis „ma ei viitsi enam“ või „mul ei lähe neid teadmisi kunagi vaja“. Selle asemel, et möödunud 8 või 11 kuud kirjeldada eespool nimetatud sõnadega, tuleks heita üks sügav pilk oma toa-, jaoja rühmakaaslastele. Need on mehed – ja ka naised –, kellega koos oleme teinud asju, millest suurt osa ei tee me enam kunagi. Meenutagem tulevikus naerulsui neid „mõnusaid“ hommikuid, vägevaid rännakuid ning teisi katsumusi – samal ajal aga mäletades kaaslasi, kellega koos selle unustamatu teekonna läbisime.

Ära unusta meie kajastusi jälgida ka Facebookis ja Sõdurilehe Youtube’i kanalil!

Kas teil on huvitav lugu, mis vääriks ka teistele rääkimist?

Kõige suuremad paugud mõni salk. Habe oli mõnel võitlejal lausa majesteetlik, haubitsate juures tegutsesid justkui viikingid. Kuigi õppus oli kestnud terve nädala ja mehed olid selle aja jooksul vähe maganud, olid nende silmad täis sära ja teotahet. Naeratuse võis näole tuua nostalgiapuhang, mis tuletas meelde aegu ammuseid ajateenistuses, või teadmine, et paari päeva pärast saab juba tagasi tavatöö ja tsiviilelu juurde. Neile meestele oli see juba mitmes kord reservipäevi lugeda. Kõige rohkem pani mehi naeratama aga mõnus jõnks, mis käib alakõhus läbi, kui pärast käsklust „tuld!“ ja hetkelist kõikehõlmavat, ootusärevat vaikust käib vägev pauk. Lööklainet on tundnud ilmselt kõik ajateenijad, kas siis Carl Gustavi või mõne lõhkepaketi oma. Haubitsa lööklaine tuleb harva üksinda, sest enamasti on haubitsad kõrvuti ning lasevad tihedalt üksteise järel. Need üksteisele järgnevad lööklained panevad kaasa tundma nendele käbidele, puudele ja putukatele, kes mürsu maandumisalale jäävad. Haubitsate tulejoone taga lamades, kuulmine ideaalselt kaetud, peas tunne, nagu elaks mulli sees, tundsin kergendust, et ei ole pidanud turmtuld kunagi lähemalt kui mõned kilomeetrid

HANNUS LUURE

Suurtükiväepataljonis peavad sõdurid end kõige rohkem kordama. Mitte selle pärast, et distsipliiniga kuidagi kehvasti oleks, vaid lihtsalt nende võitlejate kõrvakiled on kõige rohkem vatti saanud. Kui me keskpolügooni keskele jõudsime ja auto ära parkisime, oli esimese asjana jalga maha

„

Habe oli mõnel võitlejal lausa majesteetlik, haubitsate juures tegutsesid justkui viikingid. pannes tunda lööklainet. Kuigi haubitsad olid paarsada meetrit eemal, oli nende kohalolek kohe tunda. Neile aukartust äratavatele masinatele 30 meetrist lähemale minemiseks ei piisanud enam tavalistest kõrvatroppidest, vaid ohutustehnika nägi juba ette spetsiaalsete kõrvaklappide kasutamist. Haubitsad olid paigutatud üksteisest 30 meetri kaugusele ilusasti rivvi. Iga haubitsa juures tegutses meeskond (vt infograafikut). Tegu oli suurtükiväepataljoni reservõppekogunemisega ehk oma igapäevategemiste kõrvalt olid üle Eesti kokku tulnud mehed, kes oma ajateenistuse olid läbinud aastaid tagasi. Soengud olid pikad – meeste tukad ulatusid kindlasti juba laubale ning ka kõrvadele langes

ainulaadse kogemuse – harjutati kokku ka liitlastega, kes pakkusid nn suure tule meestele hädavajalikku julgeolekut. Selline eri üksuste kokku sobitamine ning armeepusle kokku panemine tagabki kaitseväe, mis on arvestatav vastane kellele iganes. Selliseid lahinglaskmisi ei tehta väga tihti – heal juhul neli korda aastas. Aga juhtus ka midagi veel ajaloolisemat. Nimelt sai esimest korda Eesti ajaloos üks eesti tulejuht proovida tule juhtimist kopteri pealt. Tavaliselt juhitakse tuld maapinnalt, leitakse sihtmärk, edastatakse tulejuhtimispunktile andmed, korrigeeritakse tuld, arvutatakse palju. Tulejuhid on nutikad mehed, sest nende töö vajab kiiret taipu ja head arvutamisoskust. Õhust tule juhtimine lisab tegevusele veel dimensioone – kergem on küll sihtmärki vaadelda, aga tule tellija asukoht liigub pidevalt ning selleks, et mitte pilguga ära eksida, tuleb valida endale kindel orientiir. Elu on huvitav – ühel hetkel istud kontoritoolis ja muretsed järgmise nädala reservõppekogunemise pärast, teisel hetkel istud kopteritoolis ja proovid adrenaliinisurinast hoolimata pilku orientiiril hoida ja tule tellimiseks vajalikest numbritest läbi hammustada.

kogema. Juba Remarque kirjutas oma teoses „Läänerindel muutusteta“, et esimese turmtule all kukub kokku noorte meeste maailmavaade – see näitab, milleks on sõda võimeline ning paneb

„

Kõige rohkem pani mehi naeratama aga mõnus jõnks, mis käib alakõhus läbi, kui pärast käsklust „tuld!“ ja hetkelist kõikehõlmavat, ootusärevat vaikust käib vägev pauk. perspektiivid paika. Pigem võib olla õnnelik, et Eesti kaitseväel see võimekus olemas on, mis loodetavasti heidutab kõiki neid, kes tahavad võtta meilt seda, mis on meie oma. Suurtükiväepataljoni reservõppekogunemine oli õppus, kus väeosa, mis ei koosne jalaväelastest, harjutas kokku üksustega, kes neid lahingutes toetama peavad. Reservväelased tegid koostööd ajateenijatega, kes õpetasid vanadele meestele uusi trikke. Mõni trikk oli ajaga meelest läinud, teised olid niivõrd uued trikid, et varem neid asju ei teatudki. Samuti said reservväelased

Reservväelaste osalusprotsent oli meeldivalt suur Suurtükiväepataljoni reservväelaste õppekogunemine kestis 4.–10. aprillini. Tartu- ja Jõgevamaal ning Lääne-Virumaal toimunud õppekogunemisel osales ühtekokku üle 200 kaitseväelase, kellest tervelt 130 olid reservväelased. „Formeerimine läks väga hästi. Üle 80 protsendi kutsututest tulid kohale ning kõik mehed, kes õppekogunemisel osalesid, olid rõõmsad ja täis teotahet,“ sõnas 2. jalaväebrigaadi suurtükiväe reservpataljoni ülem major Marko Tomentšuk. Ta lisas, et peamine eesmärk oli värskendada reservväelaste teadmisi ja oskusi, kuna suurtükivägi on äärmiselt tehniline relvaliik. Kohale tulnud mehed ei kahetsenud reservõppekogunemisele tulekut ning võtsid seda kui head vaheldust tsiviilelule. „Õppekogunemiste pidamine kolme-nelja aasta tagant on mõistlik. Ei saa niimoodi, et saame kümne aasta pärast uuesti kokku, sest siis on kõik ju ununenud,“ rääkis reservväelane seersant Märt Raam. „Tuled ja näed vanu tuttavaid – igati hea vaheldus igapäevaelule,“ lisas vanemseersant Artur Zahharov. Tanel Rungi

Haubits D-30 122 mm (2A18)

meeskonna ülem sihtur 70º

laadur seadur laengupaigaldaja

0º

meeskond: 8 inimest vintsoonte arv: 36 tk laskekiirus: 6-8 lasku minutis sihikud: panoraamsihik PG-1M teleskoopsihik OP-4M-45

18º –7º

mürsukandja –7º ... 18º tõstenurgaga on laskesektor 360º 18º ... 70º tõstenurgaga on laskesektor 66º

Sõdurileht ootab ajateenijate kaastöid. Kui sul on idee, siis kirjuta meile

sodurileht@mil.ee

kaliiber: 122 mm tõstenurk: –7º ... 70º

mürsukandja mürsukandja-autojuht

laskekaugus: 15,3 km

vintraua pikkus: 3,4 m suurtükiraua pikkus: 4,66 m

Graaﬁka: Johannes Madis Aasmäe

sõdurileht TEAVITUSKESKUS

Filtri tee 12, 15007 Tallinn tel 717 2179

Peatoimetaja: kapral Tanel Rungi Küljendajad: nooremseersant Johannes Madis Aasmäe, nooremseersant Kethmar Salumets

Keeletoimetaja: Kairi Vihman Toimetajad: kapral Hannus Luure, kapral Kasper Elissaar Fotograafid: nooremseersant Hans-Toomas Saarest, nooremseersant Silver Mikiver, reamees Karl Martin Räästas

Kaitsevägi internetis: www.mil.ee, www.youtube.com/sodurileht Kaitseväe pildialbum: pildid.mil.ee Vaata ka Sõdurilehe Facebooki-lehekülge www.facebook.com/s6durileht

19. aprill 2016 Sõdurileht

Rappa ei läinud midagi nagu linnalahing ikka, kiire ja adrenaliinirohke. Puhastati esimene HANNUS korrus ja ega teinegi puhastamata LUURE jäänud, julgestajad jäeti majadesse ning teine jagu liikus juba kollase Aprilli esimene nädal möödus, maja peale. Siin said vastutegevust iroonilisel kombel, Kuperjanovi tegevad mehed plussi kirja, visates jalaväepataljoni tublidele õigel ajal õigesse kohta granaadi, jalaväelastele üpriski tõsiselt. Kuu millele järgnes kiire valang. Keldriesimesel pühapäeval kamandati toas pääsesid õnneks kõik seekord kõik see mees metsa –ehmatusega. Kollaste lintidega kauhakkas õppus Raba, kus hinnati nistatud mees aga säras veel paar rühmade tegevust erinevates tundi pärast vägitegu, nagu ta oleks lahinguolukordades. medali saanud. Viimases majas oli aga üllatus. Jälgisime õppusel alfa-kompanii Vastaste hulka oli ära eksinud üks 2. rühma käekäiku. Rühm nagu rühm ikka, kolme jao jagu tugevaid ja teotahtelisi Kuperjanovi jalaväepataljoni mehi. Plaan oli järgmine – Sarnane olukord tekib kuigi juba paar päeva oli peetud hetkel enne linnaluba, kus kaitselahingut ja tehtud muid raskõik leiavad üles enda keid metsategevusi, pidi ühe päeviimased jõureservid ning vaga täitma kolm lahingülesannet. töötavad eriti efektiivselt. Nimelt pidi puhastama ühe hoonetekompleksi vastastest, ühe tähtkae- tsiviilriietes noormees, relv käes. viku positsiooni tõketest ja vastas- Mehed said aga aru, et ilmselt see test ning kiirrünnakuga hävitama mingi seeneline ei olnud, ning pidasoomuki koos käputäie vastastega. sid mehe kinni, otsisid läbi, leidsid Nursipalu linnalahinguala majad dressi alt vormi ning samuti relva. on Kuperjanovi meestele ilmselt Rohelise mehikesega korrektselt sama tuttavad kui enda kodud. tegeletud, reorganiseeruti ning Seetõttu polnud nende nelja maja pandi ülesandele punkt. Meestele puhastamine mingi suur peavalu. anti tagasiside kõikide võimalike Esimesele majale läheneti pare- instantside poolt, sest ülesannet jälmalt, aknast kiire granaat sisse ja gis hulk terava pilguga vahekohtusekundi murdosa pärast sisenesid nikke, kes kõik nägid midagi head ja ka esimesed mehed. Linnalahing ka seda, mida saaks paremini teha.

„

Leia pildilt sõdur! Roheline kuusemüts varjab kuulipilduri täielikult.

Väike rännak, väike käsk, väike NATO pakk halvaaga ja juba liiguti taktikaliselt tähtkaevikus olevate vastase positsioonide poole. Rühma ülema sõnul olid talle selle tähtkaeviku kolm sõrme tuttavamad kui enda käe viis, seega proovitakse uut lähenemist. Nagu on naistega, nii on ka kaevikutega, vanade trikki-

dega ei ole neid enam mõtet vallutada – lihtsalt hakkab igav, seega läheneti teise nurga alt. Kuigi aega läks veidi kauem kui tavaliselt, sai ülesanne täidetud ning kolme haru kohtumispunktis olev penoplastist tõke lasti soliidse pauguga õhku. Kui õhatud tõkkest tekkinud lumepilv hajus, pandi i-dele täpid peale, kuu-

Viru Kevad lõppes suitsuvine ja kuulirahega

Viru jalaväepataljon pani viivituslahingutes oma oskused proovile.

Möödunud nädalal olid saginat täis Ida-Virumaa põllud ja metsad, kus täiskoosseisus Viru jalaväepataljon harjutas õppusel Viru Kevad peagi saabuvaks Kevadtormiks. „Viru Kevad oli õppus, kus harjutasime rühma tasemel hakkamasaamist eri lahinguliikides,“ tutvustas õppuse juht kapten Agur Kibur. „Fookus

oligi rühma tegevuse hindamisel, millega kompaniiülemad ja pataljoni juhtkond said veenduda, et oleme oma väljaõppega seal, kus olema peame,“ lisas ta. Õppuse suurima osa moodustasid viivituslahingud, kus ajateenijatest rühmaülemad said harjutada lahingutegevuse planeerimist, koordineerimist ja juhtimist. 1. jalaväebrigaadi tankitõrjekompanii rühmaülem aspi-

Foto Hans-Toomas Saarest

rant Siim Pille jäi tehtuga ülimalt rahule. „Viru Kevad oli minu jaoks väga huvitav. Saime sõdida suurte koosseisudega ja lahingud olid väga ägedad,“ rääkis aspirant Pille. Harjutuse viimasel päeval osales aspirant Pille rühm rünnakus, kus vaenlane eri üksuste koostöös ümber piirati. „Meie liikusime vastasele aktiivselt peale ja olime nendega kontaktis. Samas liikusid

lõunast põhijõud ja et eriti õel olla, segas vaenlast põhjast luure. Vaenlane oli ümber piiratud ja päris kehvas seisus,“ selgitas ta, et nende lõppeesmärk oli vastane täielikult hävitada ning sellega saadi ka hakkama. Õppusel Viru Kevad osales ligi 450 kaitseväelast, kellest suurima osa moodustasid Viru jalaväe pataljoni embleemi kandvad jalaväelased ja tankitõrjujad. Lisaks toetasid neid 1. jalaväebrigaadist luurekompanii ja õhutõrjepataljon. Kapten Agur Kiburile meeldis see, mida ta nägi. Ta rääkis, et esimesed paar päeva olid ootuspärased. Nii sinised kui ka punased mängijad täitsid määratud eesmärgid. Mõned tegevused õnnestusid isegi paremini kui ta arvas. Samas tuvastati ka mõned puudujäägid, aga selleks see õppus oligi, et nad saaksid end parandada ja tulevikus vigu vältida. „Nüüd lähevad samad üksused rühma koosseisus lahinglaskmistele ja enne Kevadtormi on meil veel kompanii ühisharjutus, ühishindamine. Praegu võin aga juba öelda, et oleme valmis minema mõlemale asjale ehk põhimõtteliselt oleme ka Kevadtormiks valmis,“ lisas Viru jalaväepataljoni staabiülemana töötav Kibur. Lehe ilmumise päeval on kaitseväe õppuse Kevadtorm 2016 alguseni jäänud üks päev vähem kui kaks nädalat. Kasper Elissaar

Foto Jaanika Ojakõiv

lati tagasiside ära ning tehti omad järeldused. Järgmisesse punkti oli veidi pikem tee. Kuigi mehed olid ammu väsinud, tuli teha viimased pingutused. Künka otsas ootas rühma Unimog, mis matkis soomukit, ning kollaste lintidega kaunistatud jagu. Vastased olid veidi ettepoole saatnud lahingpaari, kellega rühm kõige esimesena kontakti astus. Nendest joosti põhimõtteliselt üle – ega üks lahingpaar rühma vastu suurt midagi teha ei saa. Märgati soomukit, mõeldi välja tegevuskava. Üks jagu liikus vasakult poolt tiibama, TT-mees liikus laskepositsioonile. Lask, vahekohtuniku sõnul sai soomuk hävitatud – Unimog pani ohutuled põlema. Mehed sööstsid ja katsid vaikselt, aga kindlalt vastase positsioonide poole. Reamehed olid pika päeva peale kärsituks muutunud, nõudsid endale paremaid positsioone ja liikusid eriti eesmärgipäraselt. Sarnaneolukord tekib hetkel enne linnaluba, kus kõik leiavad üles enda viimased jõureservid ning töötavad eriti efektiivselt. Uues energiapuhangus jõuti kiiresti künka otsa. Viimane ülesanne sai täidetud ning mehed istusid mändide alla puhkama ja tagasisidet kuulama. Ilmselt Eesti kõige värvikam veebel astus meeste ette ning pomises, et kuna meedia on täna siin, siis ta peab rahulikult võtma. Seejärel andis ta meestele 15 minutit kõige emotsionaalsemat ning kaasakiskuvamat tagasi sidet, mida ma kunagi näinud olen. Pärast seda oleks ilmselt ka kõige väsinum mees sama ülesande veel kaks korda kiiremini teinud. Aga ei saanud, sest nüüd olid ülesanded tehtud, rühm hinnatud ja aeg õhtust rutiini jätkata. Igav Kuperjanovi meestel pole. Pärast rühmade hindamisõppust Raba toimub Tormihoiatus, kus hinnatakse võitlejate tegevust kompanii tasemel. Seejärel tuleb loomulikult Kevadtorm, lõpueksam, viimane pingutus, jalaväelaste magnum opus.

Sõdurileht 19. aprill 2016

Fotograafide parimad klõpsud

Raamid! Linnalahingus peab sõdur paindlik olema ja mitmest raamist läbi murdma.

Kes jalutab keda? Scoutsrännakul osalesid ka neljajalgsed militaarhuvilised.

Foto Jason Max Värk

Teenistuseks valmis?! Tulevikus möllab Eesti metsades just see tiigrinäoga noor mees.

Foto Hans-Toomas Saarest

Foto Silver Mikiver

19. aprill 2016 Sõdurileht

Pioneerist täpsuslaskur:

ka väiksest mutrist võib palju sõltuda KASPER ELISSAAR

Hiiumaalt pärit 1. jalaväebrigaadi Tapal asuva pioneeripataljoni pioneerikompanii 2. rühma täpsuslaskur 22aastane reamees Siim Hiis tõdeb, et ajateenistuses tuleb hoomata suuremat pilti ja mõista, et ka kõige väiksem mutrike on oluline. Järvamaa ja Lääne-Virumaa piiril asuvas nõukogudeaegses ja nüüdseks pea hävinud Ambla raketibaasis on paar tundi olnud rahulik. Saginaks läheb, kui kaitseväe autode kolonn laagri pääslasse jõuab. Eelviimase veoki kastist hüppab välja sihvakas noormees, kel kaelas optika ja harkjalaga automaat AK-4. Tema on reamees Hiis. Tsiviilis õpib ta Tallinna tehnikakõrgkoolis teedeehitust. Pärast gümnaasiumi läks küll Tallinna Ülikooli Lähis-Ida ja Aasia kultuurilugu õppima, ent mõistis, et humanitaarteadused ei köida teda piisavalt. Juttu alustades vabandab Hiis, et ootama pidime ja et ta veidi väsinud moega on. Varahommiku veetis ta postil ning terve päeva sisustanud taktikaline harjutus kestis oodatust kauem. Sätime end betoonplokile istuma, et rääkida ajateenistusest pioneeri ja täpsuslaskurina, aga ka kaitseväest üldisemalt. Kas teedeehituse õppimine tõigi sind pioneeripataljoni? Kindlasti! Kui esimese asjana arstlikus komisjonis pidin vastama, mida õpin või millega tegelen, ei olnud küsija mõtlemispaus väga pikk. Plaksti pandi käe peale P-täht kirja ja oligi korras. Enne ajateenistust ei olnud mul õrna aimu, kuhu sattunud olen või mis juhtuma hakkab. Eks ikka kuuled teiste inimeste jutte, aga ootused olid hoopis teistsugused. Millise suhtumisega sa teenistusse tulid? Mõtlesin, et pigem ei laseks üle seda asja. Mulle tundus, et selle peab ära tegema. Kui teised teevad, miks mina ei tee. Tuleb minna! Tervis ka korras – ei näinud põhjust, miks mitte minna. Nii oligi.

„

SBK peaks olema iga mehe elu standard. See tuleb ära teha! Kui palju üllatusid ja mis seda enim põhjustas? Esimesel päeval läksime linnakusse ja jalutasin tsiviilriietes ringi, vaatasin, et inimesed käivad taktsammus – karp vajus korra lahti küll. Ja siis need täpsed kellaajad. Näiteks

välitundides viis minutit varem ja klassitundides kolm minutit varem kohal. Siiamaani praktiseerime seda. Asi toimib! See kandub tsiviilellu ka ilmselt edasi. Päris kasulik. Oled varem tegelenud kergejõustiku, pallimängude ja ka ekstreemspordiga. Kui raske ajateenistus füüsiliselt on, eelkõige alguses? Võib-olla oli asi selles, et kui ma Tallinnasse kolisin, jätsin oma treeningud pooleli, aga ei läinud kaua, et teha väike comeback ja isegi paremaks saada. Mulle meeldib see, et nüüd on jälle ajend olemas, et ka reservi minnes sportimisega jätkata, mingit füüsilist koormust endale juurde otsida. Trenn on hea! Kuigi praegu oleme ainult metsas ja pole väga aega selleks. Metsas on ju samas alati päris palju kaaluv varustus seljas, relv käes, palju liikumist. Sa harjud sellega nii ära, nagu see oleks su keha osa. Sa teed kõik oma asjaajamised sellega ära. See ei ole enam nii keeruline. Alguses oli küll. SBK (sõduri baaskursus – K. E.) esimesel rännakul öeldi, et relvad peavad kogu aeg käes olema. Siis tundsid küll, et ranne läks valusaks. Aga pole hullu! Pigem eelistangi niimoodi. Tean sind tsiviilist hipiliku kujuna. Kuidas sa kohanesid võõras keskkonnas kindlate reeglite järgi ja teistega samas vormis elamisega? Jaa, seda kindlasti, et hinges olen vabameelsem. Tulevastele ajateenijatele ma ütleksin julgestuseks, et see ei ole üldse halb kogemus. SBK peaks olema iga mehe elu standard. See tuleb ära teha! Saad korraks veremaigu suhu ja saad teada, et asjad võivad elus ka hullemad olla. Suhtumine loeb. Tahtsin võtta asjast maksimumi. Kui oled kaheksa kuu kutsega, pead ise vaeva nägema ja initsiatiivi üles näitama, et omale mingid valikud võimaldada. Juba see täpsuslaskuri-värk oli selline. Meid oli SBKs üle saja mehe, kursusele valiti seitse ja kui oled üks nendest, siis minu jaoks oli see väga kõva sõna. Sa teenid täpsuslaskurina pioneeri kompaniis, mitte tavapärases jalaväeüksuses. Olen põhimõtteliselt tavaline pioneer. Julgestuses käitun teisiti, pean ise oma positsiooni valima. Valima õiged sihtmärgid. Mul on natuke vabamad käed jalaväe valdkonnas. Aga mis puudutab pioneeriasju – seal olen täpselt samasugune pioneer nagu kõik teised. Tassin palke, viskan labidat. Teenistust alustasid sa Tapal, siis käisid Jõhvis eriala omandamas ja tulid tagasi Tapale. Kuidas selline liikumine ajateenija elu mõjutab? See on väga huvitav kogemus. Näed, milline on distsipliin ja sõdurite

Reamees Hiis ja teised pioneerid on korda saatnud suuri asju: hiljuti kindlustati 200 m kaevikuliine, mis jäävad teistele kasutada aastateks.

üldine mentaliteet eri kohtades. Jõhvis ehk siis Viru jalaväepataljonis oli kursus väga huvitav ja juba see iseenesest ajendas vaeva nägema. Laiendasin silmaringi ja ilmselt sain jälle terveks eluks tuttavaid ja sõpru juurde. See on lähetuse võlu! Kui SBK ajal istud samade meestega koos ja korraks saad minema, võib see olla mingil moel nagu puhkus. Tuled tagasi teistsuguse hoiakuga. Milline täpsuslaskuri kursus oli? Väljaõppe saime snaiprikooli veeblite käest, kes olid tõeliselt pädevad tüübid, kes olid kaua asjaga tegelenud. Samuti olid Scoutsi instruktorid väga tublid. Lihvisid oma drillidega päris hästi meid. Esialgu pidime selgeks saama, kuidas relva optikat kasutada, kuidas arvestada ilmaolude ja tuulega. Ja muidugi, võib-olla SBK algusest mäletad, varustuse elementide märkamine. Oli midagi taolist, ainult et viis päeva järjest ja tundide viisi. See oli selline asi, et ma ei teadnud, et selles saab üldse paremaks saada. Aga mida rohkem me tegime, seda rohkem hakkasidki keskkonnast asju tuvastama. See oli minu jaoks hämmastav hetk. Pärast klassitunde, kus õppisime relva ja käisime optikaga kauguseid mõõtmas, läksime laskelaagrisse. Esimesel nädal oli Sirgalas külma 30 kraadi, teisel nädal 25. Ei olnud lihtne, aga huvitav sellegi poolest. Väga palju sai laskmist harjutada. Pärast seda Tapale tagasi. Algas pioneeri väljaõpe ja see oli ka üks huvitav reis. Ütlesid enne, et oled sisuliselt tavaline pioneer. Millised on sulle erialast tulenevalt määratud ülesanded?

Olen pigem pioneerirühma lisatööriist. Näiteks kui meil tekib olukord, kus on vaja lastes demineerida, siis olen mina see, kes selle ära teeb. Kuigi me teeme minu arvates päris palju jalaväe asju, siis täpsuslaskuri amet Kuperjanovi või Viru jalaväepataljoni meestel on päris erinev. Viru pataljoni snaiprigrupp või snaiprirühm – see, millega need poisid seal tegelevad, on ikka päris huvitav. Ja muidugi on neil teistsugune varustus. Kas mul on teiste pioneeridega võrreldes kõvem relv? Sama AK-4. Mul on lihtsalt paremad abivahendid – harkjalg, reguleeritav kaba ja optika. On lihtsam lasta, jah, aga mees laseb. Laskmine on selline asi, kus peab kõvasti harjutama. Mis pioneeriks olemise juures kõige põnevam on? Lõhkamine. Näiteks pikendatud laengud. See on kaif mu jaoks! Mulle meeldib see. Iga päev ei lase 400 kg lõhkeainet õhku. See on kohene adrenaliinipauk. Mis on kõige raskem? Töö on pioneeridel päris raske. Kui oled elus varem füüsilist tööd teinud, siis tead, mis see on, aga pioneeris saad seda kõvasti lisaks. Õnneks on meil ülihea tehnikarühm, mis päästab meid ülipalju hädast. Kui saad nendega kaubale, siis need vennad teevad sul pool tööd viie minutiga ära. Vaatad auku, kuhu läheb 200–300 kg pinnast. Sul on labidas käes. Sellega viskaksid 1,5 tundi. Siis tuleb vend JCB ekskavaatoriga, teeb selle põksu kahe minutiga ära. Oled ajateenistusega jõudnud lõppfaasi – kuidas rahule jääd? Õppisin ennast väga palju tundma. See on algusest lõpuni väga huvitav

Foto Hans-Toomas Saarest

kogemus. Kindlasti on halbu ja häid aegu, aga sellegi poolest ei vahetaks ma praegusel hetkel seda millegi vastu. Olen saanud palju praktilisi oskusi. Ja kättevõtmise: teed asja ära ja lähed edasi, ei jää seisma. See on põhiline, mis ma siit pioneerist saanud olen. Mis on kõige värvikamad hetked, mida ajateenistusest meenutama jääd? Täpsuslaskuri kursus ja esimesed metsalaagrid, kus saad metsa maitse suhu. Unetus, niiskus, külm. Kui selle kõik üle elad, siis ei tundu kõik enam üldse nii hull. Kui ma kõige vängema külmaga Sirgalas käisin, siis pärast seda pole mul enam külm hakanud. Ongi kõige parem, kui saad kõige hullema laksu kohe kätte, siis on hiljem lihtsam. Mida Kevadtormilt ootad? Et jätkuks piisavalt ülesandeid ja tegevust, et oleks huvitav. Tahaks teha koostööd teiste pataljonidega. Näiteks mulle meeldis, kui saime silla ehitamisel ameeriklastega koostööd teha. Rääkida tegevväelaste ja scoutsidega nende kogemustest – see on väga huvitav. Tahaksid seega ajateenistuses rohkem pataljonidevahelist koostööd? Jah, näha eri vaatenurki. Meestele on vaja näidata suuremat pilti, et nad saaksid aru, milleks nad midagi teevad, ja näidata, mida ja kuidas on varem tehtud. Kõik on ühe ja sama suure asja eest väljas? Jah. Ei tohi unustada, et isegi kui oled asja sees väike mutter, võib sinust ikkagi päris palju sõltuda.

Sõdurileht 19. aprill 2016

Tsiviilis saab ka rännata Kas käed värisevad, jalad sügelevad, koht kahe jala vahel on veidi liiga mugav, puusad on terved – oled närvis, sest arvad, et kui ajateenistus lõppeb, siis enam ei saagi rännata? Muretsema ei pea, ka tsiviil elus saab veeta tunde just nimelt kõndides.

Kui tsiviilriietes lihtsalt punktist A punkti B liikumine ei paku piisavalt rahuldust, siis tuleb siinkohal rõhutada, et tsiviilelus saab ka militaarsemalt rännata. Nimelt korraldavad militaarsed organisatsioonid pidevalt erinevaid rännakuid ning retki, kuhu on

oodatud ka tsiviilisikud. Ning kui ise ei viitsi minna, aga veidi tahaks kuidagi ikka looduse ja ühe tervisliku matkaga seotud olla, pole ka hullu – tee laps ja pane ta rändama!

Scoutsrännak – piisavalt raske, aga tohutult ilus HANNUS LUURE

Scoutsrännak on Scoutspataljoni taasloomise aastapäevale pühendatud rännak. Alates 2001. aastast on rännak toimunud juba 13 korda, iga kord ikka samal vanal heal Pakri poolsaarel. Pakri poolsaar on vaieldamatult üks Eesti ilusamaid kohti ja kuigi Scoutsrännaku kauaaegsematel osalejatel on kindlasti kurb vaadata, kuidas Paldiski sadam pankrannikut vaikselt enda alla haarab, siis sellelegi vaatamata on poolsaarel säilinud äärmiselt kau-

„

Selliste ürituse vaim on eriline – tullakse kokku austusest looduse, liikumise ja omariikluse vastu ning tegeletakse millegi tervislikuga. nis pankrannik, mille sirged kaljud sümboliseerivad eestlaslikku põhimõttekindlust ning visadust. Mida rohkem selliseid rännakuid korraldatakse, seda enam loodetavasti

toetatakse pigem looduse säilimist kui tööstuslikku laienemist. Scoutsrännakul on võimalik osaleda kahes kategoorias, vorm nr 1 ja vorm nr 2. Vorm nr 1 on kaitse väe välivorm, saapad, seljakott (rakmed või vest arvesse ei lähe) ning teenistusrelv koos ühe salvega ja ilma laskemoonata. Seljakoti raskus peab sealjuures olema vähemalt 10 kg ilma relva, salve, vee ja toiduta. Vorm nr 2 on vabalt valitud riietus ning seljakott, rakmed või lahingvest, mille raskuseks on vähemalt 15 kg ilma vee ja toiduta. Kelle kott ei ole piisavalt raske, saab stardipunktis liivakottidega seda piisavalt raskendada. Loomulikult saab rännaku läbida kas või aluspükste väel, aga sel juhul jääb vaid rändamise rõõm – ametlikes protokollides tulemus ei kajastu. Neid, kes oma tulemusega protokolli tahtsid saada, oli piisavalt. Stardipaugu saanud 1200-liikmelisest inimhulgast jooksis kohe umbes 20 agaramat võistlejat mitusada meetrit ette ära. Suurem mass asus krapsakalt, aga hulga aeglasemalt läbi Paldiski kõndima. Suures plaanis on pigem tegu siiski rahvamatkaga. Mõni oli kaasa võtnud koerad ja enamik oli tulnud koos peredega. Üks kamp scoute olid otsustanud,

Võitjad. 1. koht vanemveebel Veiko Sulev, 2. koht vanemveebel Tarvo Tamme, 3. koht major Steven Linkov.

et hea mõte oleks kõik need 30 kilomeetrit ühte M2 Browningut kaasas kanda (relv kaalub üle 50 kg). Kuigi väga palju oli näha digilaiku, ei olnud kõik tulnud raskete seljakottidega. Suuremale osale rändajatest oli eesmärk siiski Pakri poolsaare looduse nautimine. Iga paari kilomeetri tagant on Scoutsrännaku teel joogipunktid – Scoutspataljoni võitlejad pakuvad rändajatele vett ja ühes punktis saab lausa mustikakisselli. Kui rännak oli juba poole peal, oli rändajatest moodustunud umbes paarikilomeetrine

inim-uss, mis Pakri rannikut pidi liikus. Inimeste tuju oli hea – kui neist pilti tegime, siis lehvitati, poseeriti ja tehti nalja. Meeleolu oli mõnus, ilm oli ilus ja mõni juba leemendas higist. Umbes seitse tundi pärast starti lonkas enamik inimesi autode poole, et seda moodsat inimese leiutist sel hetkel eriti hinnates suund kodu poole seada. Esimesed sada lõpetajat said kaela medali ning selga Scoutspataljoni särgi. Kõik, kes lõpetasid vähem kui kaheksa tunniga, said endale ilusa paberi, mis

Foto Silver Mikiver

tõendas, et nad tõesti on Scoutsrännaku soliidse ajaga läbinud. Ainukene, kellel tundus olevat veel energiat, oli kahe ja poole tunniga raja läbinud vanemveebel, kes tegi eelmisest rajarekordist tervelt kaheksa minutit parema aja – vägev! Selliste ürituse vaim on eriline – tullakse kokku austusest looduse, liikumise ja omariikluse vastu ning tegeletakse millegi tervislikuga. Lehvisid Eesti lipud ning inimesed olid sõbralikud ja toetavad. Leidke mulle parem viis, kuidas oma päev veeta!

Patrullvõistlus Viru Tarvas – noored teevad vanadele silmad ette HANNUS LUURE

Enamik teest on veel ees. Aga neile noortele meestele ei ole see probleem.

Foto Karl Martin Räästas

Mõni noor magab oma esimesed ööd metsas alles sõduri baaskursusel, mõni on ammu loodusega kokku kasvanud. Need, kes on lapsepõlves Noorkotkaste või Kodutütarde liikmed olnud, kuuluvad viimaste hulka. 9. aprilli öösel kell kaks startis esimene neljaliikmeline võistkond 35kilomeetrilisele jõukatsumisele. Kahe päeva jooksul pidid noored läbima üheksa punkti, kus, nagu patrullvõistlusele kohane, pidid täitma erinevaid ülesandeid, mis panid proovile nende militaaroskused. Punktide sisu oli mitmekesine, kohtunikele pidi tõestama nii oma füüsilist võimekust kui ka teadmisi ja meeskonnatööd. Paadipunktis pidid noored militaarhuvilised aja peale jooksma ebamugavalt künka otsas seisva kummi paadini, panema selga päästevestid ja kogu oma varustuse paati ning seejärel paadi mõnesaja meetri kau-

gusele teise künka otsa ja tagasi vedama. Sealjuures ei tohtinud paati lohistada. Ühtegi punkti kergeks ei tehtud. Enne takistusraja läbimist pidid teismelised tegema kätekõverdusi ning seejärel „haavata“ saanud meeskonnakaaslast paarsada meetrit tassima, et tihedas metsatukas asetseva takistusraja läbimine liiga lihtne ei oleks. Pioneeripunktis oli noorte ülesanne ära tunda lõhkekehad, mille peale sattumine on võimalik ka tsi-

„

Oleks siis keegi alla andnud, auto järele kutsunud ning Minecrafti toksima läinud, aga ei. Katkestajaid Viru Tarva patrullvõistlusel ei olnud. viilelus. Mürsu kohta pidi ära täitma ettekande päästeametile – paljud ajateenijad teavad, mida täpselt tuleb päästeametile kirjeldada, kui leiad metsast mürsu? Noored teadsid ja süda puhkas, et noorus ei ole hukas.

Aga isegi sellised murdeealised, kes oma nädalavahetuse otsustavad Lääne-Virumaal Pariisi küla ümbritsevates metsades veeta, ei ole ideaalsed. Mõni võistkond luges kaarti ebatäpselt ja rändas paar kilomeetrit, mõni tiim kokku lausa 60 km rohkem. See on mõne väeosa noorem allohvitseride kursuse lõpurännaku jagu kilomeetreid. Oleks siis keegi alla andnud, auto järele kutsunud ning Minecrafti toksima läinud, aga ei. Katkestajaid Viru Tarva patrullvõistlusel ei olnud. Korraldajad ning malevapealikud tõdesid Rakvere vallimäel toimunud lõpetamisel, et neid ei rõõmustanud enim mitte noorte suurepärane füüsiline vorm või kõrgel tasemel teadmised kõigest, mis aitab neil metsas ja ülejäänud maailmas ellu jääda, vaid noorte tahe veeta nädalavahetus metsas ebamugavates tingimustes ja teha rännak lõpuni, noorte tahe panustada liikumisse, mis garanteerib selle, et Eesti jääb püsima. Sellistele noortele tuleb jagada tunnustavaid käepigistusi. Muide – kõige noorem osaleja oli üheksaaastane. Mida tegid sina üheksaaastaselt?

19. aprill 2016 Sõdurileht

Kõrgem sõjakool tähistas kooli aastapäeva meeldejääva nädalalõpuga

Kaitseväe juhataja: USA maaväel on Eesti julgeolekus oluline roll

TANEL RUNGI

Kaitseväe ühendatud õppeasutuste (KVÜÕA) kõrgem sõjakool sai 3. aprillil 97aastaseks. Traditsiooniliselt on kool sünnipäeva tähistanud patrullvõistluse ja kadetiballiga ning erand ei olnud ka see aasta. Kahest aastapäevaüritusest esimesena peeti Tartu tänavatel patrullvõistlust. 8. aprillil aset leidnud võistlusele eelnes pidulik jalutuskäik, mille jooksul liikusid osalejad kõrgema sõjakooli juurest Raekoja platsile. Pärast KVÜÕA ülema kolonel Martin Heremi tervituskõnet oligi aeg võistkondadel võistlustulle asuda. Seitsmel segavõistkonnal – kooli sünnipäeva tähistati üheskoos meie lähiriikide sõjaväeakadeemiate delegatsioonidega – tuli läbida kokku 12 kontrollpunkti, kus võistkonnad pidid ülesandeid lahendama. Ülesandeid oli iga suguseid, alustades nutikust kasutades kinnisest pimedast ruumist põgenemisega ja tantsu selgeks õppimisega ning lõpetades ränkraske takistusraja läbimisega Toomemäel. Ei ole just igapäevane nähtus, et linna vahel müttavad ringi lahingu relvadega mehed. „Tublid sõdurid on! Eriti meeldib mulle nende vorm. See kõik on minu meelest väga vahva!“ sõnas tartlanna Käthe. Kadetiball kui aasta tähtsündmus Reedene patrullvõistlus oli kõigest meeldiv eelmäng laupäevasele kadetiballile. Tegu on aastapäevaürituste kulminatsiooniga, mille peamine eesmärk on lõpetada vää-

Foto: Silver Mikiver

Toomemäest ülesminek on niisamagi keeruline. Patrullvõistlusel osalejad aga tegid seda relva, rakmete ja lisaraskusega.

rikalt sõjakooli sünnipäeva tähistamine. Samuti on kadetiballi üks eesmärk tugevdada ühtekuuluvustunnet nooremate ja vanemate kolleegide ning külaliste vahel. Orkestri saatel kestis ball kuni südaööni, misjärel pidas arvestatav hulk osalisi varaste hommikutundideni järelpidu. „Aastapäevaüritused on alati olnud väga pidulikud ja emotsionaalsed. Üritused annavad kadettidele võimaluse näidata enda organiseerimisoskust, samuti saavad kadetid välja tulla igapäevarutiinist. Usun, et kadetid naudivad neid üritusi,“ rääkis kõrgema sõjakooli 19. põhikursuse ülem kapten Siim Saavaste. Ja tal oli õigus.

Lisaks sõjakooli enda kadettidele jäid samuti ballil ja patrullvõistlusel osalenud väliskadetid paari

„

Üritused annavad kadettidele võimaluse näidata enda organiseerimisoskust, samuti saavad kadetid välja tulla igapäevarutiinist. Siim Saavaste

kapten kõrgema sõjakooli 19. põhikursuse ülem

päeva jooksul nähtuga igati rahule. „Ma arvan, et kõrgem sõjakool on väga hea kool ja ball oli samuti

Foto Kristjan Kostabi

suurepärane. Meil on, mida teilt õppida,“ ütles Läti sõjaväeakadeemia kadett Lauris Avotiņš. Kadett Jonna Hedbys Karlbergi ohvitseride akadeemiast Rootsis oli lätlasega samal meelel. „Mulle tundub, et see on väga kõrge taseme ja militaarse pädevusega kool, kus on head kadetid,“ sõnas Hedbys. Suvi ei ole enam kaugel, mis paljude noorte jaoks tähendab tähtsate valikute langetamist tuleviku osas. Üks võimalus on kandideerida kõrgema sõjakooli põhikursusele maa-, mere- või õhuväe õppesuunale. Tänavu saab sisseastumisdokumente kõrgemasse sõjakooli esitada 20. juunist 3. juulini.

kell 20.00 l u k a j l ä V e s u d a b a V 23. APrillil ESINEVAD

änd / b e t a ij n e e t a j a i r t s Kaitseväe orke

S R E L I M S / E C N E L NO BIG SI IME KOOS! K O R G IN N E L A H O K E L U T

Kaitseväe juhataja kindralleitnant Riho Terras kohtus 7. aprillil Saksamaal Ameerika Ühendriikide maaväe ülema Euroopas kindralleitnant Ben Hodgesiga, et arutada Euroopa julgeolekuga seotud küsimusi. „Jagame kindral Hodgesiga sarnast arusaama Euroopa julgeolekupildist,“ ütles kindralleitnant Terras, kelle sõnul on Ameerika Ühendriikide maaväe kohalolekul Euroopas oluline roll ka Eesti julgeoleku tagamisel. Lisaks kindralleitnant Hodgesile kohtus kaitseväe juhataja Ühendriikide maaväe väljaõppe ja doktriinide juhatuse ülema kindral David Perkinsiga. Kohtumistel Ühendriikide maaväe juhatuses Wiesbadenis, Clay Kasernes arutati heidutustegevuse tugevdamist Euroopas ning sel suvel Eestis ja teistes Balti riikides läbi viidava õppusega Saber Strike seonduvat. Õppuse Saber Strike raames saabub Eestisse seni suurim arv Ühendriikide sõdureid ja üle 500 ühiku tehnikat. Eestis roteeruv Ühendriikide jalaväeüksus osaleb pidevalt siin läbiviidavatel õppustel. Ameerika Ühendriikide maaväe juhatuse ülesanne Euroopas on toetada siinseid liitlasi ja tugevdada üleatlandilist kaitsekoostööd.

Logistikapataljon tähistas 97. sünnipäeva avatud uste päevaga

Kaitseväe toetuse väejuhatuse logistikapataljon tähistas 8. aprillil Ämaris piduliku rivistuse ja avatud uste päevaga oma eellase ehk soomusautode kolonni loomise 97. aastapäeva. Rivistusel peetud kõnes meenutas logistikapataljoni kaplan leitnant Mihkel Madalvee logistikapataljoni eellase soomusautode kolonni võitlejate panust Vabadussõjas. „97 aastat tagasi, kui olid käimas Vabadussõja lahingud, loodi soomusautode kolonn, mille koosseisu kuulus kolm soomusja kolm veoautot ning 22 sõjaväelast. Need vähesed mehed näitasid üles leidlikkust, nutikust ja raudset tahet. Kodumaa-armastus, julgus, leidlikkus ja tarkus olid suuremad kui vahendite nappus raskel sõja ajal,“ ütles leitnant Madalvee. Pärast rivistust said külalised tutvuda logistikapataljoni masinate, relvastuse ja varustusega ning süüa kuuma sõdurisuppi. Muusikat tegid kaks logistikapataljoni ajateenijate ansamblit, etteastega astus üles ka logistikapataljoni sõpruslasteaiaks olev Tallinna Vesiroosi lasteaed. Pataljoni aastapäeva tähistamisel osalesid nii ajateenijate lähedased kui ka ümberkaudsetes koolides ja lasteaedades õppivad lapsed. Kokku külastas logistikapataljoni ligi 300 inimest.

Sõdurileht 19. aprill 2016

KAITSEVÄE ORKESTER

LOGISTIKAPATALJON

VS kapral Reigo Salu

272

Alguses olin mõne tunni kodus ja pärast seda olin Tallinna kesklinnas heade sõpradega.

270

Ühe metsalaagri lõpp, kus kandsime kaheksa inimesega kanderaamil 180 liitrit vett. Läksime sellega läbi truubi ja üle vee.

Lõpurännakul jõe ületus. Vesi oli vööst natukene üle ja üldiselt oli kohutavalt külm.

Läksin koju ja olin perega.

„Paneb puid alla“, „selge, sain“, „ei näpi, ei käpi, ei topi“.

Oma endise lahingpaarilisega sõduri baaskursuse ajast. Temaga elasin metsas kõige hullemad ajad üle. Lahingus usaldaksin kõige enam just teda.

Paraadil rivitrummi mängimine oli kõige ägedam kogemus.

300

Eredaim mälestus SBKst

Lõpurännak ja seal olnud harjutused. Näiteks jälitasid meid rännakul patrullautod ja vahele jäädes anti meile „kingituseks“ miine. Raske oli ka jõe ületamine, mis nõudis head meeskonnatööd.

Lõpurännak. Pimedas mööda metsasihti kõndides olid ühel hetkel meil autod ees ning autojuhid panid tuled põlema. Tulemuseks saime ka meie miinid endale kaasa.

Mida tegid esimesel väljaloal?

Läksin perele külla ja tegelesin tsiviiltöökoha asjadega.

Tegin kodus kapi korda.

„Just nii“, „vastu kukla pekki sulle“.

Külgehakanud väljend

„Mina“, „just nii“, „selge“, „tehke“.

„Mongol“, „tosijees, amarillo“, „kõvatama“.

Samuti vanade kamraadidega sõduri baaskursuse ajast. Lihtsalt ei oska öelda, kuidas orkestrikaaslastega lahingus osaleda oleks.

Kellega läheks lahingusse?

Oma praeguse jaoga, kellega oleme juba pikalt kokku töötanud.

Ikka oma traatside jaoga. Oleme kõvasti traati vedanud ja raskeid hetki metsas koos üle elanud.

Kuna teenisin sõduri baaskursuse ajal Ämaris, siis viidi meid ühel päeval lennubaasi. Saime reaalselt hävitajaid näha ja katsuda ning samuti pilootidega juttu rääkida, see oli päris äge.

Kõige ägedam asi

Mini-massirahutusega toime tulemine. Autost välja tulles oli vau-efekt, kui ees seisid 30 inimest ja tuli mõelda, kuidas sellist olukorda lahendada.

Ühel korral läksin õppusel radistipulti. Tol korral aga oli seal suur kaos – kuuest kohast tuli infot sisse nii, et ei saanud mitte millestki aru. Lihtsalt nii palju infot ja karjumist oli seal sees, et tekkis info üleküllus. See oli selline väga huvitav hetk.

Kõige harjumatum asi

Minule on alati meeldinud teha tööasjad ära, teades, et siis on vaba aeg. Siin pead suutma planeerida asju jooksvalt. Peab toime tulema pidevate muutustega.

Unetuse ja näljaga ei harju kunagi ära.

Meeldejäävaim ülema tsitaat

„Kindlasti leiame aja ja tegeleme selle probleemiga, aga seni võite näppu pulsil hoida.“

Ärkamine ja viis minutit hiljem spordidressides jooksmine.

„Laksu-sõpradele ütlete külastuspäeval, et täna ei laksa.“

„Tuleb mängida nende

kaartidega, mis on kätte jagatud.“

Paraadil olid politseiorkester ja kaitseväe orkester kõrvuti. Mul isa mängib politseiorkestris, mistõttu oli päris veider temaga koos paraadil musitseerida.

Varaõhtul perega, hilisõhtul sõprade seltsis.

10 135

RÜNNAK

AUASTE

MEHENIMI

KENADUS

BRASIILIA NAHANÄÄR- VOOLUMAAKOOD METE RAS- SALVESTI VATAOLINE MIS NÕRE HALVASTI, VÄRVUS LOOS SEE ...

PUHKUS SIHTASUTUS PRANTS. K. ARTIKKEL ERAKORDSUS KULD

... AJAB UPAKILE TASA!

...KODA KÜLMAVERELISELT RAHULIK INIMENE

LASKEAVA PUTUKAS HEKTAR ... LUNDVER NATUKE JOOGINÕU ÖELDISE PAARILINE

2 1 1

järjest kätekõverdusi

„Vastased on ka samasugused

mehed nagu meie. Ka nemad tahavad õhtul koju minna ja teha naistega seda, milleks me loodud oleme.“

0 1

Veidraim kogemus ajateenistuses

Ringi jooksmine relvaga, kui ei ole moona ega ole ka seda väljaõppe perioodil tulemas.

Siin on selline tore asi nagu traadi vedamine. Vahest tuleb traati üle teede vedada ja oleme avastanud, et traadi saaks kahe betooni vahelt (Kiltsi lennuväljal – toim.) panna üle tee. Selleks, et traati sinna saada, tuleb need vahed nugadega sügavamaks kraapida. See on tõesti veider tegevus, mis võtab ka palju aega.

Esimesel päeval reservis

Tahan kohe tagasi tööle minna.

Lähen nädalaks Türki reisile.

PUNKTE KOKKU

13 Riststõna nr 135

Lähen istun oma kodu tagahoovis ja naudin suve.

reamees Harli Koppelmann

Iganädalane linade vahetamine.

Lahingpaarilisega kükakil seljad vastamisi pesemine oli päris huvitav kogemus.

reamees Hindrek Ülemaantee

Üldfüüsilise testi tulemus

249

sõdur vs. sõdur

reamees Karl Villem Konsa

VÕITIS

Saada* ristsõna vastused aadressil Sõdurileht, staabi- ja sidepataljon, teavituskeskus, Filtri tee 12, 15007 Tallinn või toimetuse elektronposti aadressile sodurileht@mil.ee hiljemalt 26.04.2016. Kõigi vastuste saatjate vahel loositakse välja spork. NB! Ära unusta märkida oma auastet, nime, väeosa ja ristsõna numbrit! Ristsõna 134 õige vastus oli barrikaad. Spork’ii võitis nooremseersant Egert Udras 1. jalaväebrigaadi luurekompaniist.

2 x TÄHT ASTROFÜÜSIK KÜLASKÄIK

logistikapataljon

ESE DIRIGENT ...PIIRITUS ÜRGINIMESE RELV

* Arvutite kasutamine on väeosades reguleeritud vastavalt väeosa sisekorrale. Tavakirjade

KÜSISÕNA

eest tuleb tasuda vastavalt Omniva hinnakirjale.

Vastus: KUULIVEST